ISSN iqpi. -.«Ssi'-Vi.-».-» KEELIA KIRJANDUS

Transkriptio

1 il iqpi ISSN «Ssi'-Vi.-».-» KEELIA KIRJANDUS

2 SISUKORD H. Pühvel. Muserdatud generatsiooni lugu V. Paatsi. Kooliraamatute loendus aastal Tartu- ja Võrumaal 647 H. Neetar. Ilmakaared rahvasuus 656 A. Viires. Eerik Laid teadlane ja võitleja. 666 R. Kuivasmäki. Tärkavad päikeseseemned. Teekond soome lastelüürika 1980-ndaisse aastaisse Arutlusi ja meenutusi. Korrespondentsintervjuu Ea Janseniga : 676 MISTSELLE M. Kallasmaa. Kühm ja lohk. Haruldasi murdesõnu kohanimedes 681 KEELEKORRALDUS T. Erelt. füri(t) ja Turi(t) 683 M. Raadik. Külastama 684 KOLLEEGIUM: I. liiste, E. Jansen, R. Kull, V. Pall, R. Parve, H. Peep, H, Rätsep, T. Seilenthal, A. Tamm, Ü. Tedre, U. Uibo. J. Undusk, T.-R. Viitso, A. Vinkel. TOIMETUS: A. Tamm (peatoimetaja), E. Ross (tegevtoimetaja), M. Berg (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), H. Niit (kirjandusajaloo ja rahvaluule osakonna toimetaja), V. Klaus (keeleteaduse osakonna toimetaja), PUBLIKATSIOONE A. Eelmäe (komment.). A. Adsoni ja F. Tuglase kirjavahetus (Järg) 685 MEMUAARE P. Palmeos. Mälestuskilde õpinguteajast J. Kulli. Arhivaar Hugo Salasood mälestades RAAMATUID L. Viitol. Vana laulu vastsin rõõvin A. Pervik. Kapral Pensioni süütud jäljed O. Kruus. Veel üks kirjanik Löuna-Ameerikast P. Alvre. Keskaegne suurteos faksiimilena RINGVAADE K. Kerge, P. Päll. 24. J. V. Veski päev H. Vihma. Kirjanduspäevade kaunis traditsioon Kaanel: Andres Tali. Pime loom (siiditrükk, 1990). I. Pärnapuu (toimetaja). Toimetuse aadress: Tallinn, Roosikrantsi (j. Telefonid , Laduda antud 18. IX Trükkida antud :S0. X Trükiarv Tellimus nr Tartu Trükikoda. Tartu, Ülikooli 17/19. II. Klišeed valmistatud trükikojas «Ühiselu». «Keel ja Kirjandus» 1991 ^.

3 11/1991 EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XXXIV AASTAKÄIK Muserdatud generatsiooni lugu HEINO PÜHVEL /~\ Hjärgnevate mõtiskluste kirjapanekuks andsid tõuke sellekevadised -*- -»-Tartu kirjanduspäevad, kus R. Veidemann rääkis meie kirjanduses 1960-ndail aastail esiletõusnud põlvkonnast, selle saavutustest ja rollist eesti kultuuriloos. Nimetatud põlvkonnale on lausutud palju kiidusõnu ja tema loomingu analüüsimiseks on korraldatud isegi rahvusvaheline kollokvium. Üldistavalt öeldes on nende teene selles, et nn. Hruštšovi sula ajal suutsid selle põlvkonna noored eesti, kirjanikud kiiresti ja otsustavalt eemalduda sõjajärgsete aastate tasalülitatud kirjandusest. Nad ei lasknud end mõjustada režiimi poolt pealesurutud sotsialistliku realismi kaanonitest, ja see saigi nende edu peamiseks põhjuseks. Nad viisid luule ja proosa uude voolusängi, toid kirjandusse uued esteetilised põhimõtted, millega äratasid tähelepanu väljaspoo[ Eestitki. (Tõsi küll, midagi absoluutselt uut nad ei avastanud, kuid sõjajärgse aastakümne tasalülitatud kirjanduse kõrval tundus kassetipõlvkonna noorkirjanike looming tõepoolest uue vaimsuse värske puhanguna.) Mitte kõik tollase Nõukogude Liidu väikerahvad ei suutnud Hruštšovi sula 'poolt tekitatud võimalusi ära kasutada. Küllap sellepärast, et nõukoguliku sotsialistliku realismi «viljastavad» traditsioonid olid idapoolsetes maades vanemad ja tugevamini kirjanike teadvusse.söövitatud. Eesti noorkirjanike eelis oli selles, et Eesti iseseisvuse aastakümned polnud tuhmunud ei rahva ega kirjanikkonna teadvuses. Intelligentsi ringkonnas püsis side iseseisvusaegse kirjandusega ka läbi raskete aastate, kuigi stalinlik režiim püüdis hävitada kõike seda, mis oli seotud omariiklusaegse kultuuriga. Ka 1960-ndate aastate generatsioon lõi vaimse kontakti Eesti Vabariigi aegse kirjandusega. On ju selge, et 1960-ndate aastate vabamates oludes sündinud uuenemisprotsess toetus 1930-ndate aastate kirjanduse traditsioonidele. Niisiis 1960-ndate aastate põlvkond on meie kirjandusloos kujunenud omaette mõisteks. Kuid kas saab ja kas on otstarbekas periodiseerida kirjandust põlvkondade järgi? Sellele küsimusele otsiti Tartu kirjanduspäevadel vastust, kuid arvamused olid vastakad ja lõppjärelduseni ei jõu- 41 Keel ja Kirjandus nr

4 CUd. Tõdeti, et välismaistes kirjanduslugudes räägitakse harva põlvkondadest, rohkem ikka grupeeringutest, rühmitustest ja vooludest. Generatsioone saab üksteisest eraldada demograafiliselt: iga kahekümne aasta järel on põhjust rääkida uue generatsiooni esiletõusust. Ent kas iga põlvkond toob endaga kaasa esteetilise mõtte teisenemise, see on omaette küsimus. Kirjanduspäevadel laialivalgunud arutelu püüdis kokku võtta Ain Kaalep «Päevalehele» antud intervjuus. Ta suhtus üldiselt skeptiliselt kultuuri- ja kirjandusloo periodiseerimisse, mis võtaks jaotusaluseks põlvkondade vaheldumise. Ent tõdes siiski: «Minu arvates on põlvkond nähtus, mis kultuuriloos'teatavatel hetkedel tekib. Selle asemel võib olla ka rühmitus või liikumine. Aga mõnikord on situatsioon, mis sunnib kõnelema põlvkonnast.» ' A. Kaalepi tsitaadis esinev väljend «situatsioon», mis võimaldab mõnikord rääkida põlvkondadest ja nende missioonist, on iseenesest ebamäärane ja vajab täpsustamist. Ent A. Kaalepi hea intuitsioon kultuuriloo mõtestamisel ei ole tal lasknud põlvkondade osast mööda vaadata. Küll tuleb mainida sedagi, et generatsioonide rolli ja üksikute rühmituste ning liikumiste vahele ei saa asetada võrdusmärki. Generatsioon on üldisem, ta haarab teataval ajajärgul kogu elanikkonda, milleks kirjanduslikud rühmitused või liikumised pole võimelised. Eesti kirjanduse ajaloos oli «Noor-Eesti» kindlasti rühmitus või liikumine, aga nooreestlastest kui generatsioonist rääkimine oleks mõttetu, sest nimetatud generatsiooni kuuluvad ka «Noor-Eesti» eitajad ja kritiseerijad. Täpselt niisamuti on lugu «Siuruga». Niisiis kultuuriloolisest generatsioonist lubab rääkida asjaolu, et üheaegse voi ajaliselt võrdlemisi lähedase sünnidaatumi tõttu võtavad ühe põlvkonna loovisiksused (loomulikult lähtume käesolevas käsitluses generatsioonide loovisiksustest, nende loomingupotentsiaalist) oma kujunemisperioodil vastu ühesuguseid ajaloolisi ja sotsiaalseid mõjutusi. Või lihtsamalt öeldes: nad kasvavad ja kujunevad isiksusteks ühesuguses ajas, elavad läbi ühtesid ja neidsamu ajaloosündmusi ning seetõttu tekib nende elutunnetuses ja vaimsuses märgatavaid paralleelsusi. Nii on generatsioonide probleem rahvaste kultuurielus eelkõige vaimsuse, aga mitte võimu küsimus, nagu väideti Tartu kirjanduspäevadel puhkenud vaidlustes. Üldtuntud näide eeltoodu illustreerimiseks on Esimese maailmasõja läbiteinud põlvkonna saatus. Noored mehed tulid sõjast tagasi muserdatutena ja hingelises depressiooniseisundis. Nende elukäsitus oli tunduvalt muutunud. Seejuures ei olnud suurt vahet selles, kas oli sõditud võitnud voi kaotanud armees. Humanistlik kirjandus tunnetas sõja läbiteinud põlvkonna traagikat. Ja võib-olla ongi selle traagika tunnetamine väärtuslikem, mille Esimest maailmasõda kujutav realistlik kirjandus andis edasi järgnevatele põlvkondadele. Siit paradoks: võitnud maa romaanikirjanikud hakkasid kujutama löödud generatsiooni, kellel oli raske iseennast uuesti leida. Kui A. Kaalep suhtub,skeptiliselt võimalusse klassifitseerida kirjandust generatsioonide järgi, siis võib meie kriitikute ja teoreetikute pärandist leida ka vastupidiseid mõttekäike. Nii on A. Oras väga täpselt ja otsesõnaliselt määratlenud eri põlvkondade osa kirjanduse arengus. Ta kirjutab: «Kirjandused arenevad sugupõlvede kaupa. See on väide, mis käesoleval sajandil on Lääne-Euroopas saand aluseks suurt tunnustust leidnud kirjandusloolistee konstruktsioonidele, ja kuigi seda ei saa pidada absoluutseks tõeks, ori selles siiski väga palju tõepõhja. Ükski sugupõlv ei ole täiesti terviklik ega homogeenne. Generatsioonides avaldub elu mitmepalgelisus nagu igal pool mujal.» 2 ' H. Rumm, Tartu kolmekümne esimestelt kirianduspäevadelt. «Päevaleht» 25. V 1991, nr A. Oras, Saateks. Rmt.: Arbujad. Tartu, 1938, lk G42

5 Mida sellele lisada? Vahest seda, et A. Kaalep ja A. Oras ei mõista oma avaldustes põlvkondade rolli päris ühesuguselt. A. Oras vaatleb generatsiooni avaramalt ning lähtub lihtsast tõest, et iga generatsioon lülitub kultuuriellu, andes sellesse oma osa. A. Kaalepi käsituses on kirjanduses (ja kultuurielus tervikuna) generatsioonidest põhjust rääkida siis, kui põlvkond oma valdavas osas koondub ühtsete esteetiliste tõekspidamiste ümber ja täidab oma rolli erilise sihikindlusega, nagu tegid 1960-ndail aastail esiletõusnud eesti kirjanikud. Siinkirjutaja ei taha vastanduda kummalegi seisukohale, mõlemal on omast kohast õigus. Võiks meenutada veel sedagi, et ka F. Tuglas on kirjanduse periodiseerimise! rääkinud põlvkondadest ja nende vaheldumisest. Nii pole probleem uudne ja alljärgnevatel aruteludel on omajagu pidepunkte meie varasema kultuurilooga. Demograafide arvates tõusevad uued generatsioonid niisiis aastaste intervallidega. Enam-vähem samasuguses rütmis muutuvad ja teisenevad ka esteetilised tõekspidamised, mis mõjustavad kirjanduse arengut. Siit tekib küsimus kas uute generatsioonide esiletõus ja lülitumine kirjandusse on esteetilise mõtte teisenemise ja uuenemise peamine ajendaja? Raske oleks sellele küsimusele anda üheselt kindlat vastust, aga on selge, et iga põlvkonna loomingulised jõud on kutsutud ja seatud täitma oma rolli. Küllap on õigus neil, kes väidavad, et iga uus generatsioon toob rahva vaimuellu midagi uudset, kuigi järjekordne «uus» võib olla taas leitud ja pisut ümberkohendatud vana. Aga nii või teisiti seos generatsioonide esiletõusu ja esteetilise mõtte muutumise omapärase rütmi vahel on kindlasti olemas. Lääne-Euroopa kirjandusteadlased (eriti anglosaksid) tavatsevad kirjandust analüüsida ja iseloomustada aastakümnete kaupa. On tekkinud kirjanduse jaotamine kümnendite järgi, mis ühelt poolt on mehhaaniline, kuid võimaldab keskenduda igal kümnendil tekkivatele uutele nähtustele. C. G. Bjurström väidab, et niisugune «kümnendites mõtlemine» tekkis XIX sajandijõpul, varem sellist jaotusviisi ei kasutatud. 3 Küllap on see tähelepanek oige. Möödunud sajandi lõpust alates intensiivistus uute esteetiliste teooriate teke ja iga uus kümnend tõi kirjandusse uusi voole ja rühmitusi, igal kümnendil teisenes esteetiline atmosfäär. Kui heidame pilgu eesti kultuuriloole, siis märkame, et generatsioonide vaheldumise ja esteetilise mõtte murranguliste muutumiste rütm on meil olnud üsnagi sünkroonne. Meie heitlikus ajaloos pole ükski kindlapiiriline kultuuriloo voi kirjanduse etapp kestnud üle kahekümne aasta, jälgitagu kas või F. R. Faehlmanni ja F. R. Kreutzwaldi aegadest alates. Seda väidet ei kummuta seegi tõsiasi, et oleme viimased viiskümmend aastat (päris täpselt arvestades viitkümmend täis ei tule) elanud nõukoguliku diktatuuri tingimustes, kus kirjandus oli parteilise kontrolli all. Palju aega ja energiat kulutati selleks, et allutada kirjandus sotsialistlikule realismile, ent kuidagi ei suudetud selgeks teha, missugune see kirjandus ikkagi peaks olema. Kuigi totalitaarne režiim valvas kirjandust kogu selle pika perioodi jooksul, millal kirjandusse astus kolm põlvkonda, olid ühiskondlikud olud eri kümnenditel siiski tunduvalt erinevad. Nii välismaistes nõukogude kirjandust analüüsivates töödes (neid on viimasel aastakümnel ilmunud rohkesti) kui ka Nõukogude Liidus avaldatud kirjanduslugudes jagatakse sõjajärgses Nõukogude Liidus loodud kirjandus kolme etappi. Eesti kirjanduse arenguloost lähtudes võiks neid etappe piiritleda järgmiselt: 1) Teise maailmasõja aeg ja sõjajärgne ždanovlik pseudokir- 3 Vt. С G. Bjurström, Kiri Pariisist. «Looming» 1991, nr. 4, lk * - 643

6 jandus Selle etapi kultuurilooline dramatism ja kirjanduse tahtlik suunamine allakäigu teele on lausa masendav. Ent tuleb mainida, et Eesti polnud üksi niisuguses troostitus olukorras: languse ja kultuurielu lõhenemise elas läbi kogu Nõukogude Liidu mõjusfääri jäetud Ida- Euroopa. Eestis juhatas selle allakäigu sisse aasta okupatsioon, mille järel algasid rahvusliku kirjanduse tasalülitamise esimesed katsed ja uuele võimule ebameeldivate raamatute hävitamine. Sakslaste poolt okupeeritud Eestis jätkus vabariigiaegse inertsi mõjul küllaltki intensiivne loometegevus. Samal ajal kirjutasid Nõukogude Liitu siirdunud kirjanikud peamiselt fašismivastast võitlusluulet, mille kunstiline tase jäi üsnagi keskpäraseks. Ja Eesti rahvale saatusraskel aastal hargnes eesti kirjandus kahte voolusängi. Välismaal sündis peaaegu üleöö kõrgetasemeline eesti pagulaskirjandus. Põhjus oli lihtne võimekate kirjanike enamik oli siirdunud Läände. Nõukogude Eestis aga tekkis eelkõige parteiliste otsuste ja A. Zdanovi poolt algatatud kirjandusevaenulike aktsioonide tõttu kirjanduse arengus seisak, mille kroonutruu kriitika pidi olematuks tunnistama. 2) 1950-ndate aastate keskelt kuni 1970-ndate alguseni. See etapp algas nn. Hruštšovi sulaga, mis tõi kaasa hoogsa kirjandusliku elavnemise ja valmistas ette «kuldsete kuuekümnendate» põlvkonna esiletõusu. Samal ajal^ jätkus pagulaskirjanduse areng endise intensiivsusega. Sealgi oli tõusnud uus loominguvõimeline põlvkond, kes kujunes kirjanikuks välismaal. Takistamispüüetest hoolimata ei suutnud siinsed võimurid täielikult likvideerida sidet kodumaise ja väliseesti kirjanduse vahel. Väliseesti kirjandus oli sellal oma paremas osas nii kunstiküps, et avaldas virgutavat mõju kodueesti kirjanduselegi, mis senistest nõukogude kirjanduse standardmallidest hakkas julgelt eemalduma. 3) Stagnatsiooniperiood, mis algas 1970-ndaii aastail, asetas kirjanduse Eestis taas raskemasse olukorda. Rahvuskultuuride arengut hakati Nõukogude Liidus teadlikult pidurdama. Ühtse nõukogude kirjanduse kinnisidee abil püüti eri rahvuste kirjanduste arengusuundi lähendada ja sarnaseks muuta, mis muidugi oli lootusetu ettevõte. Sellele ajajärgule oli iseloomulik paljude käsikirjade seismajäämine ja tsensuuri aktiivsem sekkumine kirjastamisprotsessi, aga teiselt poolt ka põrandaaluste pisiväljaannete levimine. Kõigist survevahenditest hoolimata süvenes demokraatlikult mõtleva kirjanikkonna opositsioon parteilise režiimi ja kirjanduse tasalülitamise vastu. Stagnatsioonikümnendi noored alustasid loomingulist teed raskemal ajal kui «kuldsetel kuuekümnendatel» tulnud. Küllap sellepärast polegi nad suutnud ühineda ega moodustada niisugust kompaktset generatsiooni tuumikut nagu nende eelkäijad. Väliseesti kirjandusel jätkus sisemist energiat küllaga veel sellelgi ajal, kuid debüteerijate arv vähenes murettekitavalt. Võõrsil hariduse saanud eesti noored ei andnud nimetamisväärset lisa eesti kirjanikkonnale, kuigi nende hulgast võrsus häid publitsiste ja teadlasi. Väliseesti kirjandus säilitas oma endise kvantiteedi sellega, et avaldas üsna kergekaalulise kunstilise tasemega teoseid. Ja nüüd oleme taas uue kirjandusliku epohhi alguses, mida märgistab poliitilise ja sotsiaalse olukorra kardinaalne muutumine. Uus ajastu nõuab uut kirjandust ja küllap see ka tuleb. Üsna teisejärguline on küsimus, kuhu tõmbab kirjanduslugu piirjoone tekkiva uue ja nõukogulikes tingimustes valminud kirjanduse vahel. Niisuguse jaotuse taustal on ilmne kuuekümnendate põlvkonna tsentraalne seisund eesti nõukogudeaegses kirjanduses. Selle põlvkonna esiletõusuga algas tolleaegse kirjanduse uus elavnemine ja eelkõige nende looming aitas vastu pidada stagnatsioonikümnendi kirjandusevaenulikule õhustikule. Aga kui kirjanduse arengut vaadelda generatsioonide järgi, siis ei tohi unustada sedagi põlvkonda, kes eelnes kuuekümnendlastele, sest 644

7 vale oleks ju väita, et nad alustasid täiesti tühjalt kohalt. Arbujate ja kuuekümnendlaste vahelüli on 1920-ndatel aastatel sündinud põlvkond, kelle saatus ja eneseteostus kujunesid keerukamaks ja võib-olla raskemaks kui ühelgi teisel generatsioonil eesti kultuuriloos. See põlvkond sündis vabas Eesti rügis ja alustas seal ka oma haridusteed, kuid kadus siis Teise maailmasõja keeristesse. Seal tuli neil ohvreid tuua sõjajumala altarile ja osa allesjäänuid siirdus võõrastesse riikidesse ning kaugetele mandritele. Ja olgugi et ühed sõdisid suure sõja võitjate, teised kaotajate poolel, polnud võitjategi' tee kirjanduses kerge. See generatsioon jõudis loominguvõimelisse ikka sõja järelaastatel, ent loomingutingimused olid tollal Nõukogude Eestis niisugused, et paljud eelistasid vaikida. Aga mis rääkida loomistingimustest, kui selle generatsiooni pojad ja tütred pidid tutvust tegema Siberiga ja sealsete laagritega. Ja alles sealt pääsnutena said nad alustada loomingulist tegevust. Nii kujundas Ajalugu ise sellest põlvkonnast eesti kultuuriloo muserdatud generatsiooni. Ent ometi on selle generatsiooni roll meie kultuuriloos väga oluline. Et 1920-ndatel sündinuid mõista, tuleb tahes-tahtmata meenutada mõningaid ajaloosündmusi ndate aastate teisel poolel jõudis gümnaasiumidesse esimene vabaseestis sündinud generatsioon. Oli vaimsele iseseisvusele sirgumas see põlvkond, kes sai gümnaasiumides oma rahva ajaloost ja kultuurist põhjalikumaid teadmisi kui ükski varasem haritlasgeneratsioon Eestis. Ja kindlasti tuleb siia Hsada, et tollase Eesti gümnaasiumides oli õppetöö kõrgel tasemel; mõnedes koolides anti nii hea haridus, et sellega oleks pääsenud ka välismaa ülikoolidesse. Sõjaeelsetest Eesti gümnaasiumidest saadud haridust ja sealt kaasavõetud tõekspidamisi tuleb selle generatsiooni puhul eriti rõhutada. Võib-olla on see vaimupagas ühendanud neid rohkem kui miski muu, ükskõik kuhu edasised sündmused selle põlvkonna esindajaid paiskasid. Sõja eelõhtul oli eesti noorsoo üldine hoiak saksavastane, ja seda mitte niivõrd sellepärast, et oleks teatud, mida tähendab fašism, vaid eesti rahva ajaloolise mineviku pärast. Müncheni sobingu ja Tšehhoslovakkia annekteerimise järel süvenes vaen Saksamaa vastu veelgi, sest sealt hakati aimama hädaohtu. Et avalikkusel ei olnud Molotovi-Ribbentropi salalepingust aimugi, siis võeti Teise maailmasõja puhkemise teade rahulikult vastu. Loodeti naiivselt, et alanud sõda meie riiki ei puuduta. Aga seejärel tuli rahutuks tegevaid sündmusi üksteise järel. Kõigepealt baaside leping ja Nõukogude vägede asumine baasidesse, siis Talvesõda, mille ajal õpilaskond hakkas märkama vastuolu rahva soomesõbraliku meelsuse ja Eesti valitsuse piinlikult erapooletu poliitika vahel. Omal algatusel Soome sõtta minejatest olid õpilased kuulnud ja kiitsid niisuguste vaprate tegevuse heaks. Eesti okupeerimine ja 21. juuni miitingulavastused tulid õpilaskonnale täieliku üllatusena, mille põhjusi ja tagamaid ei suudetud mõista. Eesti valitsuse tegevust või tegevusetust kritiseeriti omavahel olles teravasõnaliselt. Omariiklus, mille väärtusi oli õpitud kõrgelt hindama, kadus nii, et noorsugu ei saanud seda kaitsta. Et sellega oli sisse juhatatud kogu kõnesoleva,generatsiooni tragöödia, seda ei osatud veel aimata. Esimesel nõukogulikul õppeaastal algas tollase eesti noorsoo passiivne vastupanu uuele süsteemile ja see kestis ühesuguse visadusega kuni Liidu ja Saksa sõja alguseni. Koolinoorsugu aga ei tundnud veel võimsat organisatsiooni NKVD-d, mis tegutses Eesti linnades juba a. suvest alates. See organisatsioon hakkas eesti koolide' vastu intensiivset huvi tundma. Kui kunagi kirjutatakse selle aja eesti kooli ajalugu, siis peaks seal olema ka noorsoo ahistamist käsitlev peatükk

8 Neid ridu kirja pannes võib siinkirjutaja toetuda isiklikele kogemustele, sest pidi NKVD uurija juures ülekuulamisel käima a. oktoobris. Vanemate klasside õpilasi kutsuti ülekuulamistele väga mitmesugustel põhjustel. Eesti noorsugu kahtlustati. Komsomolitööd püüti koolides küll alustada, kuid sellesse organisatsiooni astus nii vähe õpilasi, et sellel polnud mingit mõju. Mida tähendas a. 14. juuni, seda pole mõtet rääkidagi. Uus võim, mis ajalehtedes laskis end alatihti läägesõnaliselt kiita, oli end aasta jooksul teinud nii vihkamisväärseks, et sõja alates oodati sakslasi kui päästjaid. Ootas ka noorsugu, kuid unustas, et oli sirgunud relvaealiseks, ja mõlemad võitlevad pooled vajasid noori mehi. Pole raske tõestada, et sõja lõppedes olid 1920-ndate aastakäigud jätnud lahinguväljadele rohkem elusid kui vanem generatsioon. Neid langes Nõukogude poolel, kuhu neid Põhja-Eestist mobiliseeriti. Neid läks leegionärideks ja soomepoisteks ning hiljem mobiliseeriti neid Saksa armeesse. Lõpuks viisid sakslased kaasa lennuväe abiteenistuslasi. Saanud Eestis taas peremeheks, mobiliseerisid nõukogulased täiendust oma armeele. Ja kui Eestis jätkasid võitlust metsavennad, siis oli nendegi hulgas palju kõnesoleva generatsiooni mehi. Koik see on kurb ja traagiline eelkõige sellepärast, et Eesti ajaloolise saatuse seisukohalt olid toodud ohvrid mõttetud. Kui lõpuks saabus rahu, mis Lääne-Euroopale oli õnnistuseks, aga Ida-Euroopa jättis pigem õnnetusse olukorda, oli sõjast räsitud 1920-ndate aastate generatsioon laiali paisatud. Nii Läänes kui ka kodumaal olid sõjajärgsed aastad kirjanikutee alustamiseks väga rasked. Missuguseid pingutusi nõudis Läände jäänud eesti noortelt meestelt hariduse lõpetamine, võõras keskkonnas elamisväärsete tingimuste loomine, tööalal edenemine ja seejuures ka eesti kirjanikuks kujunemine, seda on meil võib-olla raske mõista. Ja siiski on see teoks saanud. Nii mõnestki endisest eesti sõjamehest, kes kaotuse kibedust ja kodumaast eemalejäämise valu hinges kandis, on saanud kirjanik. Need mehed asusid jätkama eesti kirjanduse traditsioone ajal, millal kirjanduse olukord kodumaal oli väga raske. Nende tegevuses on tõelist kirjanikukutsumust ja missioonitunnet. Kui R. Kolk kodumaal viibides Tartus esines, lausus ta enda kohta, et tal pole elus tähtsamat eesmärki, kui olla eesti kirjanik. Kas pole sellesse väitesse kokku võetud tema põlvkonna eesti kirjanike kreedo, kes välismaal end olude kiuste kirjanikuks töötasid. Praeguseks on väliseesti kirjanduse peamiste autorite hulgas rohkesti 1920-ndatel aastatel sündinuid. Olgu nimetatud H. Asi, I. Grünthal, I. Ivask, I, Jaks, R. Kolk, A. Kork, E. Krants, I. Külvet, I. Laaban, K. Lepik, K. Saarsen, H. Susi ja A. Viirlaid. Ja muidugi pole see loetelu ammendav. (Järgneb) 646

9 Kooliraamatute loendus aastal Tartu- ja Võrumaal VELLO PAATSI catavasti vallandus a. Liivimaal talurahva käärimine ikal- *- duste ja kuulduste mõjul, nagu lubataks talupoegadele Venemaal maad. Algne väljarändamisliikumine kasvas üle õigeusku siirdumiseks, millega loodeti vähendada mõisnike omavoli ja saada maad kaugemates kubermangudes. Käärimine tekitas nii aadelkonnas kui ka vaimulikes tõsist ärevust. Aadelkond tegi kirikuõpetajatele etteheiteid, et need polevat oma hingekarjase kohustusi küllaldaselt täitnud. Võrumaa praost J. F. Heller väitis küll vastupidist: just tänu pastorite kasvatatud usutundele olevat talurahvas nii kaua kannatlik olnud. Valga sinodi läkituses Liivimaa rüütelkonnale 16. augustist 1841 juhivad kirikuõpetajad tähelepanu ka talurahva raskele majandusolukorrale. 1 Sama aasta septembris saadab Liivimaa kindralsuperintendent G. R. v. Klot pastoritele ringkirja, milles palutakse mõisnikele selgitada, kuivõrd tähtis on arvestada talupoegade olukorda ja huve. Ringkirjas rõhutatakse vajadust astuda sõbralikesse suhetesse talurahvakoguduste haritumate liikmetega aastal vallandunud sündmused mõjutasid suuremal või vähemal määral väga paljusid eluvaldkondi ja sundisid senisest rohkem tegelema ka talurahva haridusküsimustega. Selle tunnistuseks on 20. aprillist 1843 pärinev Tartu Ülemkirikueestseisja-ameti (Kreisi-maakoolivalitsuse) ringkiri, kus räägitakse Liivimaa maapäeva otsusest Liivimaa Eesti osas edasi lükata maakoolmeistrite kooli ja sellega seotud põllunduskooli ning talupoja mustermajapidamise asutamine. Kihelkonnakoolide rajamisega aga soovitatakse mitte enam kõhelda. Sealsamas meenutatakse, et aasta suvel olid maarahva seast paljud soovinud siirduda vene õigeusu kiriku alla. Rohkem kui kunagi varem peetakse vajalikuks mõistliku ja aruka maarahva õpetamist. Väidetakse, et pastorite ükskõiksus ja kohusetundetus võivat kaasa tuua kibedaid tagajärgi, millega kalleimad ja kõige pühamad huvid kergesti suurde ohtu satuksid. Seda arvesse võttes peaksid nii koolikohustuslikud noored kui ka koolid olema varustatud piisava arvu kõige hädapärasemate kooliraamatutega, nagu piibel, lauluraamat, katekismus ja aabits. Kreisi-maakoolivalitsus palus sel puhul kirikueestseisjailt ja pastoreilt täpseid andmeid selle kohta, kas ja kui palju neid raamatuid leidub koolidel ning koolikohustuslike noorte kodudes. Ühtlasi paluti selgitada, kui palju kõiki neid raamatuid igale koolile ja koolipiirkonnale vaja läheks, ning tulemustest kiiresti teada anda. Juhul, kui leidus teisi raamatuid (näiteks piiblilood, jutu- või rehkendusraamatud jne.), sooviti teada saada nende pealkirjad ja raamatute arv. Ringkirjale oli alla kirjutanud Tartu-Võru ülemkirikueestseisja landraat К. А. С v. Bruiningk ( ). 3 Et andmeid tungivalt vajati, kinnitab Tartu-Võru Kreisi-maakoolivalitsuse ringkirjas 24. augustist 1843 sisalduv meeldetuletus, milles paluti saata andmed raamatute kohta aasta lõpuks. 4 Ringkirjast saigi alguse kooliraamatute loendus Tartu- ja Võrumaal. Selle kokkuvõtteid säilitatakse praostkondade kaupa Eesti Ajalooarhiivis leiduvas Tartu-Võru Maakooliameti fondis. 1 H. Kruus, Talurahva käärimine Louna-Eestis XIX sajandi 40-ndail aastail. Tartu, 1930, lk Vt. ka: E. v. Sternberg, Die Livländischen Bekehrungen wie sie Herr Samarin erzählt. Leipzig, 1872, lk Vt. J. Kahk, Murrangulised neljakümnendad. Tallinn, 1978, lk, 59, 3 Eesti Ajalooarhiiv (EAA), f. 1260, nim. 1, s, 87, p, * EAA, f. 1260, nim. 1, s. 87, p. 647

10 1843. aastast, pärineb üksikasjalik aruanne Hargla, Kanepi, Karula, Laiuse, Rannu, Rõngu, Rõuge ja Urvaste kihelkonna kohta, järgmisel aastal lisandusid veel Maarja-Magdaleena, Sangaste ja Torma-Lohusuu andmed. Üsna napisõnalisi teateid on Kambja, Puhja ja Räpina kihelkonnast. Fondis puuduvad Kodavere, Kursi, Nõo, Palamuse, Otepää, Tartu-Maarja, Vastseliina, Võnnu ja Äksi kihelkonna aruanded. Et ringkirjas polnud küsimused täpselt sõnastatud, tõlgendasid kirikuõpetajad neid kaunis erinevalt ja seepärast on kokkuvõtteid raske võrrelda. Mõnest aruandest selgub ka, kuidas andmeid koguti. Nii märgib praost Heller kooliaruandes Räpinast (tema raamatuaruannet fondis pole), et uuel katekismuse katsumisel koolides peab ta küsitlema inimesi igast majast., Rõngus kogusid koolmeistrid pastor A. Christiani ülesandel teateid raamatute kohta kõigist peredest ja taludest. Selle kohta, kas ka mujal Eestis samal aastal kooliraamatuid loendati, pole siinkirjutaja andmeid leidnud. Pärnu-Viljandi Maakooliameti fondis seesuguseid materjale igatahes ei ole. Eestimaa kubermangus oli talurahvakoole veel väga vähe ja õppetöö tase tunduvalt madalam kui Liivimaal. Ka ei siirdutud seal nii hulgaliselt õigeusku. \ Võrreldes teiste maakondadega oli koolivõrk Tartu- ja Võrumaal märksa paremini välja kujunenud aastal töötas Tartumaal 215 külakooli õpilasega, Võrumaal 108 külakooli 9533 õpilasega. 5 Ka kihelkonnakoole oli siin suhteliselt rohkem, ent mitte igas kihelkonnas. Tartu- ja Võrumaal kasutati sellal juba üsna rohkesti O-W. Masingu õpikuid, kuigi need jõudsid talurahvakoolidesse üle kivide ja kändude veebruarist 1831 pärinev Liivimaa Ülemkonsistooriumi ringkiri soovitas koolides kasutusele võtta Masingu koostatud lugemislehed, aabitsa, Vana Testamendi piiblilood, rehkendusraamatu ja «Pühhapäwa Wahhe-luggemissed». 7 Liivimaa Provintsiaalkonsistooriumi korralduse kohaselt tehti Tartu Ülemkirikueestseisja-ameti reskriptiga (19. IV 1841) kirikueestseisjatele ülesandeks muretseda kiriku rahadega nii kirikutele kui ka koolidele Punscheli koraaliraamat. 8 Tartu Kreisi-maakoolivalitsuse kirjaga (10. X 1842) kohustati pastoreid ostma igale koolile kümme eksemplari õpetatud Eesti Seltsi väljaantud ja С H. С. Gehewe koostatud õpikut «Luggemisse Ramat laste kolitamise tarwis. Eddimänne jaggo» (Tartu, 1841). 9 Millised olid siis kooliraamatute loenduse tulemused kihelkonniti? Tartumaa 10 Kambja kihelkonna pastori G. E. Stockenbergi aruanne on ülinapp ja pealiskaudne. 11 Koolidele ja koolikohustuslikele noortele kuulus ainult 140 eksemplari «Luggemisse Ramatut», pisut üle kahesaja katekismuse ja umbes niisama palju aabitsaid. Andmete esitaja arvates oleks vaja igale koolile koos tema piirkonnaga 28 piiblit, 56 Uut Testamenti, 75 katekismust, 100 aabitsat ja 30 lauluraamatut. Aruanne loob väära pildi kihelkonnas leiduvatest trükistest. Eesti Ajalooarhiivis säilitatavaid kihelkonna raamatukassa andmeid lugedes selgub, et Kambja oli üks raamatutega paremini varustatud piirkondi. Nii osteti koolidele aastal 250 aabitsat, 240 «Luggemisse Ramatut», 200 katekismust, 230 kooliraamatut (Schulbücher) ning 25 eksemplari evangeeliume ja epistleid, seega 5 L. A n d r e s e n, Eesti rahvakoolid 19. sajandil kuni 1880-ndate aastate koolireformini. Tallinn, 1974, lk Vt. lähemalt: L. A n v e I 1, О. W. Masing ja kaasaegsed. Lisandusi nende tundmiseks. Tallinn, 1979, lk EAA, f. 1205;nim. 1, s ,-5 p.. 8 EAA, f. 1270, nim. 1-, s EAA, f. 1270, nim. 1, s. 667, 1. Пр Fondis leiduvad aruanded on esitatud maakonniti. " EAA, f. 1167, nim. I. s. 18, praostkondade kaupa, analüüsitud on neid

11 kokku nelja aasta väitel 945 raamatut.' 2 Varasematel aastatel ( ) oli talulastele, ostetud ja jaotatud juba 2190 aabitsat. Laiuse kihelkonnas töötas sel ajal 15 külakooli, koolikohustuslikke lapsi (10. eluaastast leerini) oli 1296, nendest käis koolis 831. Ülejäänud 465 olid juba lõpetanud külakooli ja käisid kord nädalas kuni leerini õpitut kordamas. Pastor H. G. v. Jannau aruandest selgub, et külakoolidele kuulus 758 raamatut: I3 15 piiblit, 88 Uut Testamenti, 150 tema enda väljaantud Siiraki Tarkuseraamatut 14, 150 psaltrit, 155 katekismust, 155 O. W. Masingu aabitsat 15, 15 eksemplari tema lugemislehti 16, 10 piiblilugu' 7 ja 12 eksemplari «Pühhapäwa Wahhe-luggemissi» 18 ja kaheksa J. Hübneri piiblilugu 19. Igal koolil oli väike raamatukogu, mis koosnes vähemalt piiblist, viiest Uuest Testamendist, kümnest Siiraki Tarkuseraamatust ja kümnest psaltrist, kümnest katekismusest, kümnest aabitsast ja ühest komplektist lugemislehtedest. Piiblilugusid ja «Pühhapäwa Wahheluggemissi» kõigil koolidel polnud. Kooliraamatute arv külakoolides koikus 47 ja 60 vahei (Mõismaa, Leedi ja Tinna koolil oli 47_ja Alavere koolil 60 raamatut). Kihelkonna koolikonvendi protokolli põhjal leidus paljudel koolidel ka rehkendusräamat. Kihelkonnakooli kohta Jannau andmeid ei esita. Kihelkonnas tervikuna oli tänu piibliseltsi tegevusele 308 piiblit, 2040 Uut Testamenti, 400 psaltrit, 860 Siiraki Tarkuseraamatut ja palju (ungezählt) lauluraamatuid. Maarja-Magdaleena kirikuõpetaja W. v. Mickwitz teatas aastal, et 13 külakoolis,käis 816 koolikohustuslikku last. 20 Igas koolis leidus jutluseraamat (postill), 2 4 Uut Testamenti ja niisama palju katekismusi ning 5 7 F. Akermanna «ABD ja Luggemisse Ramatut». 21 Kolmeteistkümnes koolipiirkonnas oli kokku 75 piiblit, 447 Uut Testamenti, 984 lauluraamatut, 512 katekismust ja 323 aabitsat (kokku 2341 raamatut). Kõige rohkem loendati raamatuid kodudes Varal (355) ja Patastel (266), kõige vähem Kaiaveres (61) ning Ruskaveres (85). Piiblita ja Uue Testamendita oli 320 koolilast, ilma ühegi raamatuta 29 koolilast (s. o. 3,6%). Kihelkonnakooli kohta andmeid pole. Puhja kirikuõpetaja A. Hollmann kirjutas, et vastavalt 10. oktoobri aasta reskriptile osteti külakoolidele 100 «Luggemisse Ramatut». Samuti teatas ta, et varsti saadab ta andmed ka muude kooliraamatute kohta. 22 Rannu pastor G. Dumpf saatis üldsõnalise aruande, 23 märkides tunnustavalt kohaliku piibliseltsi tegevust. Enamikus peredes oli tartukeelne Uus Testament, see ei puudunud ühestki talust. Lauluraamatuid koolilastel polnud, kuid need olid kodudes ja koolmeistritel. Katekismus oli igal lapsel, ainuüksi koolilastel oli neid 500. Aabitsaid leidus väikestel 12 EAA, f. 1255, nim. 1, s. 395, 1. 24, 28, EAA, f. 1167, nim. 1, s. 17, Jesusse Širaki Tarkusse Ramat. Tallinn, 1837; H. v. Jannau, Jesusse Siraki Tarkusse ramat mis omma armsa kihelkonna kolilastcle wäljaandnud. Tallinn, Tegemist on kahe erineva trükiga, kusjuures esimese väljaandjat pole nimetatud. 15 Ilmselt: O. W. Masing, Täieline ABD-Ramat, kust. makele luggemist õiete õppida. Tartu, O. W. Masing, Luggemisse lehhed. Tartu, Ilmselt: O. W. Masing, Wanna-seädusse-aja sündinud asjad. Tartu, O. W. Masing, Pühhapäwa Wahhe-luggemissed I. Tartu, K. M. Henning, Kaks korda wiiskümmend kaks Piibli-luggemist wanuast ja uest testamentist. Tallinn, 1821 (teine trükk 1837). Raamatu autor oli J. Hübner, tõlkija К. M. Henning. so EAA, f. 1167, nim. 1, s. 19, p. 21 F. v. Akermann, ABD ja Luggemisse Ramat. Tartu, 1841 (sama raamat leidub ka aastaarvuga 1842 tiitellehel). 22 EAA, f. 1167, nim. 1, s. 18, ? 3 EAA, f. 1167, nim. 1, s. 18,

12 \ lastel 120 ringis. Vajadus nende järele olevat vähenenud sellest ajast peale, kui iga kool sai O. W. Masingu lugemislehed. Leidus ka umbes 10 eksemplari L. A. Körberi piiblilugusid 24 - ja mõned O. W. Masingu rehkendusraamatud. Veel nimetas pastor С. M. Henningu hardusjuttu «Waene Mart» (Tallinn, 1839) ja karskustrükiseid (iäpsemalt neid küll mainimata). Dumpf pidas vajalikuks, et igal koolil oleks piibel, kaks Uut Testamenti, kaks katekismust ja kaks piiblilugu ning lauluraamat. Rõngu kihelkonnas oli üheksa külakooli ja 1010 koolikohustuslikku last, nendest käis koolis 120. Ülejäänuid õpetati kodus (637) või kord nädalas koolis. Pastor A. F. Christiani teatas, et koolides leidub väga vähe raamatuid. Igal koolil olevat mõned «Luggemisse Ramatud», üks komplekt O. W. Masingu Iugemislehti, üks L. A. Körberi ja üks K. J. Masingu piiblilugu 25 ning piibel. Hellenurme ja Pühaste koolile kuulus ka Uus Testament. 26 Kokku loendati koolidel 25 «Luggemisse Ramatut», 18 piiblilugu, üheksa piiblit ja kaks Uut Testamenti. 27 Nii piiblid kui ka Uued Testamendid oli kinkinud piibliselts. A. F.' Christiani arvates oleks igale koolile soovitav vähemalt 2 3 Uut Testamenti, 5 8 psaltrit, 5 8 piiblilugu ja üks rehkendusraamat. Kirikuõpetaja esitas ka detailse aruande 3104 raamatu kohta koolipiirkondade kaupa. Eravalduses leidus kihelkonnas 100 piiblit, 661 Uut Testamenti, 396 psaltrit, 138 piiblilugu, 760 lauluraamatut, 643 katekismust ja 406 aabitsat. Raamatute arv erines koolipiirkonniti üle nelja korra. Nii loendati Kirepi koolipiirkonna kodudes 540, aga Soontaga! ainult 132 raamatut aastal oskas Rõngu kihelkonna elanikkonnast (v. a. lapsed alla kümne aasta) lugeda 9 / I0 ja kirjutada umbes 250 inimest (ca 5%). 28 Torma-Lohusuu pastor E. J. Assmuth teatas, et tänu kohaliku piibliseltsi tegevusele on vajadus piibli ja Uue Testamendi järele juba mõnda aega rahuldatud. Piibliseltsi asutamisest (1832) alates oli kihelkonnas kingitud voi alandatud hinnaga müüdud 550 piiblit ja 2500 Uut Testamenti. 29 Kihelkonnas peaaegu polnud koolikohustuslikku last, kellel tarvilikud raamatud oleksid puudunud. Igale koolile oli muretsetud piibel kaks K. J. Masingu piiblilugu, kaks Uut Testamenti, kaks lauluraamatut ja kaks katekismust. Jutu- ja rehkendusraamatuid (v. a. F. Akermanni <<ABD ja Luggemisse Ramat») leidus koolides vähe (umbes 6 7 eksemplari). Kihelkonnakool oli õpikutega piisavalt varustatud. Järgmisel aastal (1844) esitas Assmuth veelgi täpsemad andmed. 30 Kihelkonnas oli 19 külakooli ja kihelkonnakool, koolikohustuslikke lapsi 2346 nendest said koduõpetust 742, koolis käis 1604 last. Külakoolides leidus 318 raamatut, kõige rohkem Tuulavere (32) ja kõige vähem Ulvi koolil (12). Pastor esitas koondandmed piiblite, jutluse- ja lauluraamatute, Uue Testamendi katekismuste, aabitsate, koraaliraamatute ja pisitrükiste (kleine Schriften) kohta. Koolipiirkondades loendati koolilastel 7055 õpikut; kõige rohkem oli neid Lohusuus (730) ja Tormas (700) ning kõige tagasihoidlikumalt Lilastveres (110) ja Iraveres (150) (Uus Testament, piiblilood, lauluraamatud, katekismused, aabitsad ja pisitrükised). 24 Piibli luggemisse, Wannast Testamentist kokkosäetu, ning Tarto keelde üllespantu, norembile nink wannambile opmisses nink ärratamisses Tartu 1842 sündinulstad M Tar S tu, n f842 Piibli ^ ^ ^ ^ ^ ^ kus П W a n " a SeäduSSe.,, 26 E * aruanded on saksakeelsed, ei ole võimalik öelda, kas tegemist oli Uue või Vastse Testamendiga. Kui tekstist selgub, et tegemist on Vastse Testamendiga on see margitud. 21 EAA, f. 1167, nim. 1. s. 18, p. * H. Rebane, Lühike ülevaade Rõngu lk. 38 kihelkonna minevikust. Tartu, EAA, f. 1167, nim. 1, s. 17, p EAA, f. 1167, nim. I, s. 19, p. 650

13 Võrumaa Hargla kirikuõpetaja R. G. Hollmanni teatel oli kihelkonnas seitse külakooli ja kihelkonnakool. 906 koolikohustuslikust lapsest käisid viis päeva nädalas koolis 154, kaks päeva nädalas 752 last. Pastor esitas andmed üksnes koolides leiduvate raamatute kohta, 31 Kihelkonnakoolil oli 48 õpikut: «Pühhapäwa Wahhe-luggemissed», Vana ja Uue Testamendi piiblilood kõiki 16 eksemplari. Külakoolidele kuulus 26 Uut Testamenti, 73 katekismust, 44 aabitsat, 16 Vana ja 11 Uue Testamendi piibliiugusid ning neli O. W. Masingu rehkendusraamatut, kokku 174 raamatut. Iga kooli seinal rippusid O. W. Masingu lugemislehed, mis olid papile kleebitud. Kõige rohkem õpikuid oli Taheva külakoolil 51. Nii piiblilugu kui ka rehkendamist õpetati O. W. Masingu raamatute järgi. Pastor kurtis, et vanemad ei muretse lastele vajalikke kooliõpikuid ega usalda meelsasti nende kätte lauluraamatuid, mis sagedase kasutamise tõttu kiiresti kuluvad. Ta pidas vajalikuks, et koolidele hangitaks lauluraamatud ja võetaks kasutusele L. A. Körberi Vana Testamendi piiblilood. Kanepi kihelkonnas oli aastal 14 külakooli ja 1099 koolikohustuslikku last. Koolis käis neist 327. Pastor M. Kauzmanni andmeil loendati 14 koolipiirkonnas 225 vana ja uut lauluraamatut, 346 Uut Testamenti, 48 F. F. Meyeri väljaantud katekismust, 328 aabitsat ja 41 psaltrit. Eriti rohkesti oli raamatuid Erastvere (202) ja Hurmi (128) koolipiirkonna kodudes. Raamatuid polnud 119 koolilapsel. Kõige rohkem elas selliseid lapsi Krootuse (20), Valgjärve (16) ja Jõksi (15) koolipiirkonnas. 32 Kauzmanni teatel kuulus koolidele üle 200 aabitsa. 33 Väga paljud raamatud olid armetus seisukorras, eriti lauluraamatud ja katekismused. Just viimaste järele valitses iseäranis tungiv vajadus. Ta lootis siiski mure lahendada 300 Meyeri katekismuse uustrüki eksemplariga. 34 Kõige enam vajasid koolilapsed pastori arvates Uut Testamenti ja lauluraamatuid. Rehkendusraamatud puudusid. L. A. Körberi piiblilugusid loendati kihelkonnas 60 ümber. Karula pastor F. F. Meyer esitas andmeid kaheksas külakoolis ja koolipiirkonnas leidunud raamatute kohta. Koolis käis 349, kodus õppis 330 last. Külakoolidele kuulus 197 õpikut: kaheksa piiblit, üheksa tartukeelset Vastset Testamenti, 39 katekismust, kolm lauluraamatut ja 11 psaltrit, kaheksa O. W. Masingu Vana Testamendi piiblilugu, seitse «Pühhapäwa Wahhe-luggemist» ja viis komplekti tema lugemislehti, lisaks 24 aabitsat ning 83 «Luggemisse Ramatut». Külakoolides oli enam-vähem võrdne arv (22 27)- õpikuid. Kihelkonna koolikohustuslikele lastele kuulus 611 raamatut: 134 tartukeelset Vastset Testamenti, 113 katekismust, 32 lauluraamatut ja 202 psaltrit, 15 O. W. Masingu Vana Testamendi piiblilugu ja kolm tema rehkendusraamatut. Piibleid koolilastel polnud. Koolipiirkondadest tõusid raamatute arvult esile Karula (100 raamatut) ja Tiksi (99). Kõige vähem raamatuid oli lastel Iigaste koolipiirkonnas (47). Külakoolidel ja koolikohustuslike laste käes oli kokku 808 raamatut. 35 Põlva kirikhärra J. G. Schwartzi teatel tegutses kihelkonnas 20 külakooli ja kihelkonnakool, koolikohustuslikke lapsi oli Pastor esitas andmed külakoolide 186 õpperaamatu kohta 36 : üks piibel, üheksa Uut Testamenti, neli lauluraamatut, üks psalter ja kaheksa jutluseraamatut, üks EAA, f. 1167, nim. 1, s. 18, EAA, f. 1167, nim. 1, s. 18, p. Raamatukassa andmeil ostis M. Kauzmann aastal 245 eksemplari «Luggemisse Ramatut laste kolitamisse tarwis» (Tartu, 1841), millest 218 said koolid, 12 vaesed koolilapsed ja tagavaraks jäi 15 (vt. EAA, f. 1267, nim. 1, s. 245, 1. 2). 34 F. F. Meyerilt ilmus Tartus a. «Lutterusse Katekismus. Mannu omma pantu õnsa Lutterusse küssimisse, mes neilt peap küssitama, kea anmo-lawwale tahtwa minna». Järgmisel aastal ilmus raamatust parandatud trükk aastal nägi samalt autorilt Tartus ilmavalgust «Lutterusse Katekismus küssimisse nink kostmisse sönnuga ärraselletetu» EAA, f. 1167, nim. 1, s. 18, EAA, f. 1167, nim. 1, s. 18, , 651

14 väike ja 32 vana maakatekišmust (Aller Landes-Katechismus), 18 Punscheli koraaliraamatut 37, kolm L. A. Körberi piiblilugu, seitse komplekti O. W. Masingu lugemislehti, üheksa aabitsat, 43 «ABD ja Luggemisse Ramatut», 15 F. R. Kreutzwaldi «Uue aasta soovimist»- 38, 17 Põlva kihelkonnakooli koolmeistri D. Donneri karskusbrošüüri 39, 12 juhatajat köstreile ja koolmeistreile 40, kuus G. A. Oldekopi raamatut «Mõtlemised Jumala tegude peäle» 41. Koolidele kuulus üsna erinev arv raamatuid. Nii leidus Tännasilma koolis 22 raamatut, Mõisakatsil (Mooste) ainult kolm (O. W. Masingu lugemislehed, Kreutzwaldi «Uue aasta soovimine» ja Punscheii koraaliraamat). J. G. Schwartz märkis, et seesugust last kihelkonnas ei leiagi, kellel oleks koolitee raamatute puudumisel võimatu. Kihelkonnakoolile osteti aastal kaheksa Uut Testamenti, kaheksa piiblilugu ja G. H. Schüdlöffeli «Kuldorg, ehk Kulla saatja külla» (Tallinn, 1842). 42 Pastori kohusetäitja C. G. Masingu teatel töötas Rõuge kihelkonnas 22 külakooli ja kihelkonnakool. Koolikohustuslikke lapsi oli Igas külakoolis leidus ainult üks komplekt O. W. Masingu lugemislehti ja Punscheii koraaliraamat, ent vaja olnuks kõigile koolidele keskeltläbi 20 lauluraamatut ja niisama palju Uusi Testamente. 43 Kihelkonnas loendatud 3725 raamatust oli 73 piiblit, 758 Uut Testamenti, 1250 lauluraamatut, 828 katekismust, 70 jutluseraamatut, 702 aabitsat, 22 komplekti O. W. Masingu lugemislehti ja 22 Punscheii koraaliraamatut. С G. Masing märgib, et arvesse on võetud koolis, koduõpetuses, kirikus ja kodupalvustel pruugitavad raamatud. Raamatute rohkuselt paistsid silma Vana-Kasaritsa (317) ja Rogosi (Ruusmäe) (249) koolipiirkond. Räpina kihelkonna pastor J. F. Helleri andmetest selgub, et koolides kasutati õpikutena jutluseraamatut, piiblit, Vastset Testamenti, tartukeelset psaltrit ja lauluraamatut ning tartukeelset katekismust, kuid üheski koolis polnud neist täit komplekti. 44 Külakoolidele oli J. F. Heller muretsenud 100 «Luggemisse Ramatut» ning lasknud trükkida väikese katekismuse koos laulusalmidega 45. Viimast antud igale koolile ja alustatud jagamist ka koolilastele. Järgmisel talvel saavat iga kool ka Punscheii koraaliraamatu. Sangaste pastori F. H. Sellheimi aruanne-saabus aastal. Kihelkonnas tegutses 13 külakooli ja kihelkonnakool. Koduõpetust jagati 1105 lapsele ja koolis käis 380 õpilast. Kirikuõpetaja andmeil kuulus koolidele 346 õpperaamatut, sealhulgas 10 piiblit, 13 Vastset Testamenti, 26 lauluraamatut 46, 62 psaltrit, 44 katekismust, 129 aabitsat ja lugemisraamatut, 56 piiblilugu (nendest 47 Vana Testamendi piiblilugu) ja kuus jutluseraamatut. Kihelkonna koolipiirkondades leidus 91 piiblit, 494 Vastset Testamenti ja 11 Uut Testamenti, 948 lauluraamatut 47, 242 psaltrit, 408 katekismust, 326 aabitsat ja lugemisraamatut, 98 piiblilugu (nendest 77 Vana 37 Evangelisches Choral-Melodieen-Buch zunächst in Bezug auf die deutschen, lettischen und ehstnischen Gesangbücher der russischen Ostsee-Provinzen. Leipzig, Ue aasta sowimine. Uks ande kassinuse (parra-usse) sõbradele. Tartu, Teda-andminne wina kcelmisse nõust. Tartu, w Juhhataminne köstrile ja koolmeistrile, Jummala-orjuse korda, ristmist nink kooljide matmist kirriko-oppetaja lubbaga tallitada. Tartu, G. А. О 1 d e к о p, 'Mõtlemisse Jummala teggude pale. Tartu, EAA, f. 1197, nim. 1, s (pagineerimata). 13 EAA, f. 1167, nim. 1, s. 18, p. 44 EAA, f. 1167, nim. 1, s. 18, p.» «"? - Heller > Lutteri wäikenne Katekismus. Nink Laulo-wärsi. Tartu 1843 "Nendest 21 «Wastset Tarto-Ma-Kele Kässi-Ramatut» (ilmselt aasta'trükk) ja neh lauluraamatut «Waimolikko laulo» (Tartu, või 1839 aasta trükk) 47 Sealhulgas 434 «Wastset Tarto-Ma-Kele Kässi-Ramatut», 377 vana tartukeelset lauluraamatut (nähtavasti «Wastne Tarto-Ma-Kele Laulu-Ramat», Tartu osaliselt ilmselt ka a. trükk), 112 lauluraamatut «Waimolikko laulo» ja 25' tallinnakeefset lauluraamatut (ei selgu, millist). 652

15 testamendi piiblilugu) ja 46 juluseraamatut, seega koolides ja kodudes kokku 3010 raamatut 48. Kõige rohkem raamatuid kuulus kihelkonnakoolile (59), ent ka Lauküla koolil oli suur raamatukogu (34). Vähem leidus raamatuid Tagula (13) ja Uniküla (14) koolil. Koolipiirkonniti tõusid raamatute arvult eriti esile Vana-Puka (482) ja Mäeküla (472)- Pastor kurdab, et vaeste perede ja orbude tõttu valitseb kooliraamatutest, esijoones katekismustest ja aabitsatest veel suur puudus. Kevadel jaotatud lastele küll 270 katekismust, ent ainuüksi kõigi koolikohustuslike noorte varustamiseks on neid veel vaja 300. Piibliselts jaotab igal aastal 40 ja enam Testamenti. Eriti nõutavad on lauluraamatud, neid läheks tarvis eksemplari. Ka on osa raamatuid väga kulunud ja räbaldunud. Urvaste kihelkonnas töötas 12 külakooli ja kihelkonnakool. Koolikohustuslikke lapsi oli 1562, neist õppis koolis 489, kodus Pastor R. Gutglücki andmeil kuulus külakoolidele üks piibel, 109 Uut Testamenti, 30 lauluraamatut, 77 katekismust ja 170 aabitsat. 49 Kõige paremini oli varustatud Reidle (44) ja kõige halvemini Visela (19) kool. Ühtlasi leidis kirikuõpetaja, et koolid vajaksid veel 842 raamatut 11 piiblit 50, 163 Uut Testamenti, 22i lauluraamatut, 215 katekismust, 29 aabitsat ja 203 psaltrit. Kodudes oli kokku 1995 raamatut (75 piiblit, 422 Uut Testamenti, 591 lauluraamatut,.404 katekismust, 226 psaltrit ning _277 aabitsat). Kõige rohkem raamatuid leidus Vastse-Antsla (572), kõige vähem Visela (69) koolipiirkonnas. Hädavajalikuks pidas R. Gutglück veel 1930 raamatut: 445 Uut Testamenti, 320 lauluraamatut, 336 katekismust, 268 aabitsat ja 561 psaltrit. Piibleid nähtavasti leidus kodudes piisavalt. Raamatute loendus ei hõlmanud kõiki kihelkondades leiduvaid trükiseid. Arvesse võeti ilmselt üksnes need, mida peeti sobivaks laste õpetamisel nii koolis kui ka kodus. Kordagi pole märgitud kodudes leiduvaid kalendreid, jutukirjandust ja õpetlikke raamatuid. Et neid kaunis rohkesti osteti, osutab F. R. Kreutzwaldi kirjavahetus õpetatud Eesti Seltsiga 51, D.H.Jürgensoniga 52 ja A. F. Hueckiga 53 raamatute Võrru tellimise asjus. F. Puksoo on tõdenud, et ÖES-i Tartu ja Võru raamatulao aruannete järgi levisid 1830-ndate aastate lõpul ja 1840-ndate aastate algul kõige rohkem «Tarto- ja Wörro-ma rahwa. Kalender», C. M. Henningu «Armastusse sanna liajomisse wasto» (1838, 1839), C. F. Lorenzsonni «Jenowewa ellust» (1839), R. J. Winkleri «Eesti-ma Ma-wäe söa-laulud» (1807), C. M. Henningu «Issand kutsub keiki» (1830), Ch. F. Hoffmanni«önnis on se innimenne» (1813) ja «Palwe-ramatokenne Lastele» (1839). 54 Tähtis osa selles, et raamatud jõudsid Tartu- ja Võrumaa rahvakoolidesse ning kodudesse, oli kihelkonna raamatukassadel (Bücherkasse), kuhu laekusid trahvirahad õppetööst puudutud päevade ja koolikatsumisele ilmumata jäämise eest, ning ka mitmesugused muud summad. Nii aitas Laiusel raamatukassat täita kogukonnale määratud maks poole vaka rukki väärtuses igalt adramaalt. 55 Raamatute vajaduse ja ostmise otsustas pastor, kes andis ka igal aastal laekunud ja kulutatud summadest aru. Kassa rahadega ostsid kirikuõpetajad raamatuid eelkõige koolidele, kuid samuti vaestele ja hoolsatele õpilastele, lisaks muretseti muudki vajalikku (paber, tahvlid-krihvlid). Näiteks kingiti Vastseliina kihelkonna raamatukassa (asutatud 1798) rahadega vaestele ja hoolsatele lastele juba aastal 76 rubla eest raamatuid, sealhulgas 30 «Wastset Tarto- 48 EAA, f. 1167, nim. 1, s. 20, EAA, f. 1167, nim. 1, s. 18, aastal osteli raamatukassa rahaga Urvaste külakoolidele 12 piiblit. Vt. EAA, f. 1197, nim. 1, s (pagineerimata). 01 Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus 1. Tallinn, 1976, lk , й Fr R. Kreutzwaldi kirjavahetus I, lk Fr. R. Kreutzwaldi kirjavahetus I, lk F. Puksov, Eesli raamatute levitamisest XIX sajandi keskel. «Eesti Kirjandus» 1933, nr. 3. lk. 114, 55 J. Kõpp, Laiuse kihelkonna ajalugu. Tartu, 1937, lk

16 Ma-Kele Kässi-Ramatut» ja 50 eksemplari teost «Könne, Jutto nink Juttustamisse» (Tartu, 1802) aastal jaotati vaestele lastele Põlva kihelkonna raamatukassa summadega ostetud 19 katekismust, seitse aabitsat, 14 psaltrit, kuus Uut Testamenti. Samal aastal osteti kinkimiseks Urvaste kihelkonna puudust kannatavatele ja hoolsatele talulastele üheksa Vastset Testamenti ja 105 katekismust. Sangaste kihelkonnas jaotati vaestele õppuritele kümme F. R. Kreutzwaldi «Wina-katku» ja teisi raamatuid. 57 Vaimuliku trükisõna levikul vaesema rahva keskel oli kaalukas osa ka piibliseltsidel,» mille töös osajesid aktiivselt koolmeistrid. Piibliseltsid jagasid piibleid, Uusi Testamente ja muid vaimulikke raamatuid tasuta või müüsid alandatud hinnaga. Juba aastal lasi piibliseltsi Tartu osakond Miitavis (Jelgavas) trükkida 5000 eksemplari Vastset Testamenti. Nendest müüdi alandatud hinnaga 3210, vaestele ning lastele kingiti 1583 raamatut. 59 Võnnu allosakond jagas aasta piiblipühal orbudele tasuta 60 Vastset Testamenti. 60 Laiuse piiblipühal (1832) anti vaestele lastele kuus piiblit (sealhulgas kolm saksakeelset) ja 90 Uut Testamenti. 61 Kodavere piiblipühal (1834) jagati 95 Uut Testamenti ja üks piibel «neile latsile, kea oppussen wirga nink muido hä tassatse latse olliwa». 6 2 Tartu maa- ja linnakoguduse piiblipühal aastal kingiti vaestele lastele 100 Vastset Testamenti ja 100 väikest Taaveti lauluraamatut. 63 Samal aasta! märkis Torma-Lohusuu pastor, et kolme aastaga oli levitatud kihelkonnas 300 piiblit ja 130 Uut Testamenti. 64 Tartu Piibliselts levitas aastail piiblit, 3607 Uut Testamenti, 420 psaltrit ja 1000 eksemplari raamatut «Kuustöistkümmend eddimätse laulo Tawida Laulo Ramatust» (Tartu, 1833). 65 Kihelkondade raamatukassade ja piibliseltside tegevusega seletubki asjaolu, et koolidel ning talulastel oli võrdlemisi palju raamatuid. Tartu- ja Võrumaa kihelkondade paljudel talurahvakoolidel olid ndate aastate algul juba väikesed raamatukogud, ka kodudes leidus üsna palju raamatuid (vt. tabel 1). Üheksa kihelkonna talurahvakoolides leidus kokku 2512 ja kodudes raamatut. Need andmed osutavad ilmselt nii koolide kui ka kodude raamatute minimaalset arvu. Loendati küll külakoolide raamatuid, kuid mitte alati kihelkonnakoolides leiduvaid. Laiuse kihelkonnas oli lauiuraa- 56 EAA, f. 1271, nim. 1, s. 138, EAA, f. 1197, niim. 1, s (pagineerimata).! aastal tekkis Peterburis vaimuliku kirjanduse väljaandmiseks ja levitamiseks Venemaa Piibliselts. Seile kohalikud osakonnad, mida juhtisid komiteed, moodustati ka Tartus (1813), Tallinnas (1813), Kuressaares (1814) ja Pärnus (1817). Nende ümber koondusid allosakonnad (abiseltsid) kihelkondades. 12. aprillil 1826 aastal lõpetas Nikolai I ukaas piibliseltside tegevuse aastal kinnitati Evangeelse Piibliseltsi põhikiri Venemaal. Raha laekus piibliseltsidele annetustest ja heategevusest Tartu- ja Võrumaal moodustati abiseltsid esmalt Kanepis (1815), Räpinas, Vastseliinas ja Võnnus (kolk 1816) a. oli Venemaa Piibliseltsi Tartu osakonna ümber koondunud 15 abiseltsi kohtadel aastal moodustati Tartu Piibliselts ning selle esimesed abiseltsid Karula, Kodavere, Rõngu, Torma-Lohusuu, Puhja, Hargla, Laiuse ja Sangaste kihelkonnas. Evangeelse Piibliseltsi tegevus lõppes Eestis aastal. 59 Lühhikenne arwo andminne sest pibli asjast, Tarto ma piri pibli-abbi-koggodustile kirjotetu. Tartu, 1818, lk An die General-Versammlung der Dörptschen Abtheilung der Russischen Bibelgesellschaft, von deren Comite. [Dorpat, 1818,1 lk Bericht der Dörptschen Bibclgesellschaft. Dorpat, 1834, lk. 29. г t - Tart, Pibli-koggodusse tedaandminne. Tarto- ja Wörro-ma rahwale trükkitu nink larto pibli-koggodusse läbbi wäljaantu. Tartu, 1837, lk Tarto pibli-koggodusse tedaandminne, lk. ' Tarto Piibli-koggodusse essimenne arroteggeminne, wäljaantud Piibli-koggodusse Poo,,,,1 Ja meie armsa ma - rahw a heaks saksa kelest makele ümberpanduci. Tartu lool, lk. 15. n..,y, ^weiter Berf cht der erneuien Dörptschen Bibelgesellschaft. Dorpat 1836 lk 12 Piiblitest ja Uutest Testamentidest oli enamik eestikeelsed, väiksem osa saksa- ia lätikeelsed. J 654

17 Tabel 1 Kooliraamatute arv mõnedes Tartu- ja Võrumaa kihelkondades a. loenduse põhjal Kihelkond Raamatuid.atuid Kokku talurahvakoolides Kodud Laiuse Maarja-Magdaleena? 2341? Rõngu Torma-Lohusuu Hargla 222?? Kanepi? 988 j Karula Põlva 186?? Rõuge Sangaste *ом 3010 Urvaste mattiid juba sedavõrd palju, et nende täpset arvu ei osanud pastor nimetada. Karulas tundub koduste trükiste arv koolidega võrreldes liialt väike. Kõige tõelähedasemalt peegeldavad kihelkonnas olevaid raamatuid ilmseit Torma-Lohusuu andmed. Täpset vastust on paljudele küsimustele raske anda, sest loenduse tegelikust käigust pole kuigi palju andmeid. Koolide ja koduraamatute hulk ning valik sõltus suuresti' pastorist, kes juhtis kihelkonna raamatukassat ja piibliseltside asju. Viimaste kaudu jõudsid koolide ja lasteni eelkõige aabitsad ja vaimulik kirjandus. Liivimaa aasta talurahvaseaduse 516 punktis 10 kirjutati, et «igga laps peab omma ABD, ehk muud luggemisse ramatud koli kasa toma. Kes waese rahwa lapsed, neile murretsetakse neid walla-laekast» 66 Ometi leidsid paljud vanemad, et kooliraamatud peab muretsema kool. Enamik pastoreid ei pidanud raamatute hulka koolides ja kodudes piisavaks. Üksnes Torma-Lohusuu pastor E. Assmuth märkis, et tavaliste kooliraamatutega oli kihelkond hästi varustatud. Sangaste kirikuõpetaja F. H. Sellheim aga kurtis, et üksikutel vaestel peredel ja orbudel on kooliraamatutest suur puudus. Juba 1840-ndate aastate algul oli paljudes Tartu- ja Võrumaa talurahvakoolides olemas väike raamatukogu. Vaatamata talurahva raskele olukorrale ja vaesusele leidus raamatukassade ning piibliseltside heategevuse tulemusena ka kodudes küllalt palju vaimulikku kirjandust. M Eesti rahvakoolide seadused 18. ja 19. sajandil. Õppevahend. Koostanud L. Andresen. Tallinn, 1973, lk. 38.

18 С ilmakaared rahvasuus HELMI NEETAR ^elle artikli saamisloos on tähtis osa läänemeresoome keeleatlasel, L-Jmis on' praegu teoksil Helsingis, Tallinnas ja Petroskois. 1 Atlasesse tulevad andmed kaheksa ilmakaare kohta, ühelt poolt põhiilmakaared põhi (N), lõuna (S), ida (E) ja lääs (W), teiselt poolt vaheilmakaared kirre (NE), kagu (SE), edel (SW) ja loe (NW). Eesti murdematerjali läbitöötamisel tekkis probleeme ja tuli välja teatav süsteemsus, mis võiks huvi pakkuda laiemaltki. Et mitte kaotada ülevaatlikkust, on seetõttu loobutud sõna muutmisviisi ja murdevariandide detailsest esitusest. Kasutatakse lihtsustatud transkriptsiooni. Sõna kolmandat väldet tähistab ч sõna ees, palatalisatsiooni ' tähe juures, keskkörgete vokaalide kõrgenemist vastav märk tähe all (näit. üü pro öö). Kirderannikumurde näidetes puuduvad diakriitilised märgid. Kui Wiedemanni sõnaraamatus 2 leidub vastav ilmakaarenimetus, antakse see võrdlusmaterjalina ja seda kahel põhjusel. Ühelt poolt on niimoodi võimalik selgitada sõna varasemat kasutust (ka murdealati). Teiselt poolt saab ehk välja selekteerida kaheldavaid andmeid, sest sõnaraamatut on omal ajal kasutatud küsitlusvahendina ja see on võinud mõjutada kirjapanekuid nn. Wiedemanni kogudes. Sõnade kirjapildis on tehtud kaks muudatust: pikk vokaal kirjutatakse kahe tähega, ng-ühendis puudub n-i kohal punkt. Artiklis tuuakse kõigepealt vastandpaaridena põhiilmakaared, seejärel vaheilmakaared, sest selliselt esinevad nad koos ilmaennustusteski. Lõpuks tehakse esitatust kokkuvõte. ;-\uidugi ei saa alati materjali jäigalt lahterdada, sest ei keelejuht ega murdekoguja ole enamasti lähtunud kompassinõela näidust. (Rahvusvahelisi nimetus! mida eidub mõnel.maaral murdekartoteegis, artiklis ei vaadelda.) Eestikeelne termin ilmakaar tundub olevat täiesti omal kohal, sest see ei märgi mitte kindlat punkti vaid teatavat lõiku ringjoonel (taevavõlvil). Miski ei takista valimast seda kord suuremana kord vaiksemana 3, isegi nii, et valitud lõigud osalt kattuvad. Aga eks niimoodi kõigil tihti fw?> u, s ilmakaarte määratlusedki. Ühest või teisest suunast puhuvaid tuuli on artiklis käsitletud niivõrd, kuivõrd need seonduvad ilmakaarte nimetusega. Muidu on Eestimaa tuuled täiesti omaette maailm ja sootuks teise artikli teema. r Põhiilmakaared Põhi (N). Peaaegu kogu keelealal on ainunimetuseks põhi (variandid põlw, pohl, põhi, pohja). Vrd. Wied. põhi G. põhja, põhe (P) (põhi) '2) Norden'. Nominatiiv esineb peamiselt ilmakaarte loendis ja murrakut! liitsõnas (põhi ~ põhituul), rohkem on kasutusel genitiiv ja sisekohakäänded. Näit. Vai tuul on tänä pohja puold; Tõs kui tuul "põhjas on, siis tuleb ikke külm; Kod põhjass sadab ('põhja poolt sajab'); Plv kui nualaiv urn 'põhja ja Hõunõhe olõvat põud. Tähelepanu pälvib Kuusalu keeleuusus: meil oli põhi puol akkun kambril; põhi puolt tuuled. Tõenäoliselt on obliikvakäändeist üldistunud uus nominatiivivorm 4 : põhja (JMd, JJn. lis; Äks põhi ~ põhja). Kirderannikumurde lääneosa ilmakaarte loendis leidub pohl (põhi), kuid murdeomasem näib olevat ne-tuletis (harilikult kohakäändeis). Näit. ' Vt. L. Sarvas, On selecting- what to map in the atlas of Finnic languages Rmt.: Congressus Septimus Internationalis Fenno-Ugristarum 3B. Debrecen, 1990, Ik. 2 Kasutatud on viimast väljaannet: F. J. W i e d e m a n n, Eesti-Saksa sõnaraamat Tallinn, Sama laadi mõtteid on väljendanud soome murdekoguja A. T. Inkilä (Vuorokauden ositus ja ilmansuunnat vanhojen juvalaisten tietämyksessä. «Virittäjä» 1938 J nr. 1, lk ). - 4 Samasugust tendentsi on täheldatud soome murdeis. Sisekohakäänete suur esinemus on tinginud analoogilise nominatiivi lanne pro länsi. Vt. А. Т. Inkilä, Huomioita partikkelien synnystä. «Virittäjä» 1937, nr. 1, lk

19 TAHVEL XLI lii HUGO SALASOO. 27. XI X 1991

20 TAHVEL XLII Eerik Laid Vadja ekspeditsioonil a. (ERM-i fotokogust.)

21 Jõe mene vastu pohist ~ pohja; siit põhisest tuli kange torm; Kuu kui nüüd tuule põhisesse paneb oleme rannas; põhiseid tõuseb rinne ('paks pilv'); pikki randa vei [paati] vähä siie põhise puole edesi; üösel on tuul kantind pohiselle; Hlj tuul on põhisest. Kaks korda on isegi kirja pandud nominatiiv põhise pro põhine (Jõe, Kuu). Kuusalus esineb see loendis: siin on põhise, ida ja läns ja. See oleks siiski analoogiavorm ega tarvitse väljendada keelelist reaalsust 5. ne-tuletist on kirja pandud veel väljendis Vai pohjane põleb (virmalised). Vrd. Jäm põhja all ~ põhi põleb id. Saarte murdest leidub üks kirjapanek: Kaa [ajab pilved] pöhitse alt üles. Samasuguse derivaadi toob Wiedemanni sõnaraamat: põhine G. põhise, põhitse 'nördlich, Subst. Norden', tuul' käib põhiselt 'der Wind weht von Norden'. Lüganuselt pärineb lause: põhja puole, vanad rahvas viel ütlivad põhjasse puole. Siin eeldaks sõnavorme *põhjass g. '"põhjasse (vrd. jalass g. jalasse 6 ), kui pole tegu mälupettega, s. o. keelejuht ei reprodutseeri enam täpselt kunagi kuuldut. Põhi on ainus ilmakaar, kuhu päike ei jõua oma taevasel ringkäigul. Valguse ja soojuse, seega ka elu puudumine on ilmselt aluseks sekundaarnimetustele, mis hõlmavad laiemat ala (põhjakaart): Lei talvõ puul'; Lut tühä ('tühja') puul; tühäma puul' 'vasta um 'lõunalõ; k'ulm puul ('külm pool'). Lõuna (S). Seda ilmakaart kutsutakse enamasti sõnaga lõuna (variandid lõona, lõunat, lõunat, lõuna?, lõunah jt.; tüvevokaal a ~ e, Risti murrakus ka i) 7. Siin on päike oma kõrgseisus: Se keskpäävä 'aigu om päiv ('päike') 'õkva 'lõunah. Sõnal on veel mitu tähendust, mis nii või teisiti seostuvad päikese asendiga taevavõlvil. Sel ajal on päev saanud poole peale ('keskpäev'), tuleb süüa ('keskpäevane söögikord' -* 'lõunasöök') ja saab veidi puhata ('keskpäevane puhkeaeg'). Vrd. Wied. lõuna G. lõuna, lõuna 0 G. lõuna (d) (lõunag, lõunang, lõune, lõona 0 ) '1) Siid, ' Südost; 2) Mittag, höchster Sonnenstand'. Et sõnal päev on teinegi tähendus ('päike'), ei selgu alati napist kontekstist, kas on mõeldud ilmakaart või keskpäeva. Ilmakaare nimetust kasutatakse rohkem genitiivis ja sisekohakäänetes. Näit. Liig teie õleta lõune all ('Lõuna-Eestis'); Kod päev on 'lõunen... akab -püü rämä 'allapuale 'lõuness;har os sadu 'lõunõdõ lännu 0, siss os 'lämmäss ('soojaks') lännu 0. Et vältida ligikaudsust, lisatakse täiend: Ris täie 'lõunis; Kos tuul on süda 'lõunas; Trm pääv ('päike') on suures 'lõunas. Mõnikord esineb adjektiiv lõunane: Jaa tuul puhub lõunatsi poolt; Pöi lõunat se pool aja 'ääres kus 'päike paistab; Muh lounatse pool 'külges; Ris läks 'löuntse paol. Vt. ka lõuna 'kagu'. Päikesest lähtuvad veel mitmed väljendusvõimalused. Kohati võib sõnal keskpäev olla päikese kõrgseisu tõttu tähendus 'lõuna (S)': Äks kesspääv; Kan, Räp keskpäävä tuul'; Har keškpäiv. Samuti: Lei puulpävä ('lõuna') puul'; puolest päävasl tuul. Vrd. Lei puulpäiv 'lõunasöök'. Kompassi näidu järgi minnakse õhtapäiva ('lääne')" vai lõunapäiva ('lõuna'.) puole (Liig). Päike võib asuda 'lõunõh ~ 'lõunamaal (Se). Päikese teekond taevavõlvil lubab lausuda: kui päiv on täies keskaares,. siis on vari kõige lühetnb (Lüg). Iseenesest mõista on lõuna pool soe: 5 A. T. Inkilä küsitles Juva murrakust sõna sopp. See märkis ahju ja ukse vahelist nurka ja käibis üksnes väliskohakäändeis (adverbina). Siiski moodustas keelejuht ükskord analoogiliselt nominatiivi sope. Vt. A. T. Inkilä, Huomioita partikkelien synnystä, lk. 76. e M. Must, Kirderannikumurre. Tallinn, 1987, lk Vt. A. Saareste, Väike eesti murdeatlas. Uppsala; 1955, lk. 59, kaart 69 ia 70; E. Koit. Kihelkonna murraku keeleajalooline ülevaade. Viljandi, 1959, lk , kaart XIII. (Kandidaadiväitekiri KKI murdesektoris.); J. Mägiste, Estnisches etymologisches Wörterbuch V. Helsinki, 1982, lk ; M. Must, Kirderannikumurre, lk. 84, Keel ja Kirjandus nr

22 Lut lämmi puul; Hammast puolõst um tuul; lämmän "puolõn 'härgiga tüüd tetäss. Hiiumaal esineb tarind: adjektiivi päevane (^- päev 'päike') genitiiv + pool(t). Näit. Rei vigat on "pöösas päävatse pool ladu; meri kohiseb täna päävatse poold küljest. Üsna perifeerias tuntakse teist tüüpi sõnu, mis märgivad lõuna- (kaar)t. Kihnus on kasutusel edäl g. edälä. Vrd. Wied. edal G. edala 'Südwest, Süd (O)'. Kohati Saaremaal (Jäm, Ans, Khk, Pha) käibib sellele lähedane ädal (Ans ka edal) g. ädala. Ida (E). Sellel ilmakaarel on kolm põhinimetust. Kõige laiemalt on neist levinud ommik [variandid omik, umik; obliikvakäandeis murrakuti o(o)mingu] ja ommuk (V hommug, hummog, hummok, hummong). Mõlemast sõnast käibib nominatiivis üsna sageli analoogiavorm: om(m)iku, ommuku. Vrd. Wied. hommik, gew. hommiku G. hommiku (hooming, hommong, hommung, homiku,^ hummok, homming) '1) Morgen; 2) Osten'. Pole juhuslik, et samad sõnad märgivad nii päeva (ja päikese teekonna) algusosa kui ka ilmakaart, kust päike tõuseb. Nimetus ommik on omane lääne-, kesk- ja osalt idamurdele, kuid see on levinud mõnevõrra naabrussegi (murrakuti R, S). Nimetust ommuk kasutatakse lõunaeesti murdeis ja idamurdes, harva mujal (SJn). Kui just ei loetleta või vastandata ilmakaari, vajatakse üksnes genitiivi ja sisekohakäändeid. Näit. Lüg no kumpass näitab jo kus puol ommik on ja kus puol õhta; Pöi paistab vikerkaar "õhtast tuleb 'vihma, kui omikust siis kena ilm; JMd pää ('päike') kumab omingus, akkab "tõusma; Kod tuul on päürnud ommogo; Räp taro ('mesipuu') suu on Hõunõ vai hummongo poolõ. Sama sõnaperega on seotud järgnevate liitsõnade täiendosa, liitsõnad ise märgivad ida (kaart); JJn ommikupuolik; Krk ommuk (u) maa tuul; Puh ommukumaa sehen; Vas hummogu maa tuul' om kost päiv nõsõss ('päike tõuseb'); Se päiv tulõ ~ nõsõss hummogumaalt. Saarte murdes ja selle naabruses (LNg, Rid) lähtub ilmakaare nimetus maakoha enda asendist. Et päike tõuseb (manner)maa poolt, on ida nimetuseks maakaar (variandid maakaare, -kere; 'maagar, 'maakar, maakaart jt.). Vrd. Wied. kaar maa-kaar (O) 'Ost'. Kasutatakse genitiivi ja sisekohakäändeid. Murdekartoteegis domineerib siiski esinemus täiendina (põhisõnaks tuul). Mõnikord on toimunud tähendusnihe: 'ida (kaar)' -»- 'sealt puhuv tuul'. Näit.-Jäm maakaart tuul; Khk "maagare ~ 'maagört luul; 'maagare ('idatuul'); Mus "korjab "maagare ala 'pilvi kogu; VII tuul pöörab siia "maagarese; Pöi [kui tuul] läheb 'vastu "päeva maakaare sus tuleb alb ilm; Emm maakere tuul, kala luud (idatuulega ei saa kala)- Rid maakere ~ "maakartuul; Khn 'moagar ~ "muagartuul. Kirjakeelne nimetus on omane kirderannikumurdele: ida (idä) Vrd Wied. ida G. ida, ea'\) Nordost; 2) Ost'. Mõned näited: Kuu iäst lande ja lannest idä; ia puole maad; Vai läänetuul toi kala, aga idatuul vieb pannultki menema. On loomulik, et samamoodi võidakse nimetada ida- (kaart) ka mõnes naabermurrakus. Mujalt lääne- ja keskmurde alalt on kirjapanekuid võinud mõjutada küsitlusvahend Wiedemanni sõnaraamat või kirjakeele uusus. Vt. ka ida 'kirre' ja sõna levikut lääne-, keskja idamurdes VMS I. Sekundaarselt võivad idakaart (NE, E, SE) märkida mitmed päikesetõusuga seonduvad sõnad, seda kas genitiivis või sisekohakäändeis. Et päike ei tõuse alati samast kohast, on määratlus kord üsna ligikaudne, kord veidi täpsem. Kõige laiemalt levinud sõnaks on päävatõus (-tuis)'. Näit. Lüg kangest külm õhk tuli mere puolt päivä tuisust; Narva ja Pielerburg on päivä tuisus; Kaa päävatöusu poolt müristab; Trm pääva tõusu tuul; Hei tal'vitse päevatõusu kotald om luul' ('kagutuul'); tuul' om suvitse päevatõusu kotald ('kirdest'). Põhjaeesti murretes käibib selliselt teinegi sõna: Mär tuul oo na pääva "tõusme poolt; Kod [müristamine] 653

23 läks pääuä "tõusme 'puule. Vrd. Wied. tõuze G. tõuze, tõuzme '1) Aufstand, Aufgang, Aufsteigen, Osten', sügisene (sügise-) oder taline päewatõuzme tuul' 'Ostwind', suine päewa-tõuzme-tuul' 'Nordostwind'. Võru murdes on sellisena üldisem päävänõsõng 'päikesetõus'. Näit. Rõu tuulõ kaand tavvidsõhe päävä nõsõnguhe ('kagusse'); Se suvinõ päävä nõsõng ('kirre'); edimäne lumi gu tulõ päävä nõsõn&ust sis tä inäp nai'alt ar õi sula?; Lut päävänõsengu puul' ('idakaar'). Peale selle: Krk (Polli) Tartu Unn olemi ju päeva "tõusmese puul; Hei päivä tõusengu tuul. Lääs (W). Sellelgi ilmakaarel, nagu eelmisel, on kolm põhinimetust. Omaette rühma moodustavad õhtu, õlita (variandid osta, ohta, ehta) õdag (õtak)*. Vrd. Wied. õhtu G. õhtu (ottu, õlita) '1) Abend; 2) Westen'. Samad sõnad märgivad nii päeva (ja päikese ringkäigu) lõpposa kui ka ilmakaart, kuhu päike loojub. Nimetus õlita on levinud lääne-, kesk- ja idamurdes, ulatudes kirderannikumurde idapoolsesse ossa ja mõnevõrra Saaremaa uuemasse murdekeelde. Nimetus õhtu on omane eeskätt Mulgi murdele, lääne- ja keskmurdes tuleb ta ette siin-seal (näit. Martnas, Harju ja Viru murrakuis). Tartu ja Võru murdes on ainuvalitsev õdak (õtak). Seda on kirja pandud ka Helmest. Kui pole vaja loetleda ilmakaari või anda seletusi, kasutatakse peamiselt genitiivi ja sisekohakäändeid. Näit. Lüg kui [noalaeva] otsad õlivad üks õhtas ja tõine ommikus õli sadu loata; Vai ohtapual esimene mägi; Hää kui "Ohta poolt punane, siis piab lad 4lma tulema; JMd sie on "Ohta, kuhu päe 'luoja läheb, läheb "luoja 'olliasse; Krk tuul "õhtust;^ Noo õdagune agu om õdagu pääl ('eha on läänetaevas ~ -kaares'); Har päiv nõsõss hommugust ja läti õdagudõ jumaladõ ('päike tõuseb idast ja läheb läände looja'). Haruldane on terminatiiv: Hei kül 'kaugele ta õdaguni lää sü mulgi piir. Samad nimetused võivad esineda täiendsõnana, liitsõna ise märgib läänt (läänekaart). Näit. Lüg [noalaeva teine ots] Ohta päiväs; Ohta päivä tuul; Trv Nlgla talu olli "õhtumaa 'puule; Ote õdagumaa silst tule pil'v üless; Vas õdagumaatuul'. Saarte murdes ja kohati mujal (näit. Mar, Tõs, Ris) kutsutakse läänt (läänekaart) vesikaar (variandid vesikaare, vesigar, vesiger, veslgart jt). Vrd Wied. kaar... wezi-k. 'Westnordwest, (O) West'. Nimetuse teket saab tolgendada kaheti: ühelt poolt laiub lääne pool meri, teiselt poolt toovad sealsed tuuled vihma. Kasutatakse sisekohakäändeid, kuid küllalt sageli on tegemist täiendsõnaga (põhisõnaks tuul). Tihti võib tähenduseks olla isegi 'läänetuul'. Näit. Khk tuul pöörab vesikaare; vesigare ~ vesiger ~ vesikört tuul; "maagare ning vesigart nee oo rist tuuled; Pöi kui [noalaev] vesigarest maakaare "sisse läheb, siis tuleb 'vihma; Emm [tuul] öhe lonksu lasi vesikaarest 'loode; Mar vesikaare tuul. Vt. ka vesikaar (vaheilmakaar). Wiedemanni sõnaraamatu järgi küsitlemisel on murdekartoteeki tulnud ilmakaarenimetus vesikaar ka sealt, kus see pole ootuspärane. Kui puudub tähendus ja vajalik kontekst, võib kirjapaneku jätta arvestamata. Keerulisem on siis, kui tähendus on antud, kuid teade on selles piirkonnas üksik: Hää vesigar ('läänetuul'), vesikaartuul ('WSW tuul'); Trm vesikoar ('lääs; edel'). Kahtlaseks jääb asi ka siis, kui ilmakaar ise on küllalt ebamäärane: Juu tuul vesikaarest, see on põhja tuul. Vrd. Juu kui [noalaeva] üks ots on vesi "koares (? 'loe') ja teene keskomlku ('kagu') 'kohtes, siis tuleb "vihma. Ilmakaare kolmanda nimetuse (kirjakeeles lääs) tuumalaks näib olevat kirderannikumurre. Sõnas on toimunud mitmeid häälikumuutusi, mis on viinud variandid üksteisest üsna kaugele. Et neid ülevaatlikkuse huvi- 8 A. Saareste, Väike eesti murdeatlas, lk. 86, kaart 124; J. Mägiste, Estnisches etymologisches Wörterbuch XII, lk. 4006, » 659

24 des koos hoida, kasutan edaspidi rekonstruktsiooni *tänsi. Kirderannikumurdes on n üldiselt püsinud [läns(s), sekundaarse dentaalklusiiliga länts, g. lanne] 9, harvemini esineb pikk vokaal (nominatiivis analoogiavorm: Vai lääne). Lääne-, kesk- ja idamurdes on pikk vokaal või diftong, murrakuti nominatiivi lõpul -s (lääs g. lääne) või -n (lään g. lääne) või on nominatiivivorm (lääne) abstraheeritud obliikvakäänetest. Erandiks on Kei läntstuul. Vt. läns, lääs (VMS I)- Vrd. Wied. lääž G. lääne, lääž G. lääži, lääz G. lääza (SO) (läädz) 'Südwest'. Põhjaeesti murdealalt saadud teateid on võinud mõjutada küsitlusvahend, kuigi eksisteerivad tähenduserinevused ('lääs' ja 'edel'). Teiselt poolt on sõna levikut soodustanud kirjakeele esinemus. Ilmakaarenimetust kasutatakse peamiselt genitiivis ja sisekohakäänetes. Näit. Kuu lanne ~ läntstuul; Tor tuul "pööris Hääne; Kad kõik Hane on "pilves; lianebolt puhub Hane tuul. Vt. ka 'Hänsi 'edel'. Sekundaarselt võivad läänekaart (SW, W, NW) märkida needki sõnad, mille põhitähenduseks on 'päikeseloojal-:'. Harilikult kasutatakse neid siis genitiivis või sisekohakäänetes. Et päike võib loojuda taevavõlvil eri kohas (sõltuvalt aastaajast), jääb ilmakaar üsna ligikaudseks. Mõned näited: Lüg (suvise) päivä luoja tuul; tuul õli suvises päivä luojas ~ suvisest päivä vierost ('loodest'); Amb tuul on pääva vierust; JJn suvisest pääva loojast oli tuid; Kod [tuul] päävä "luuja minekiss ('minekust'); Krk päävä Чаща minemise tuul; Kam tual om päeva mineki puult; Plv olõss ta tuulõ suvitsõhegi pääväminekuhe ('loodesse') pöörässi; Se pääväminengu tuul'. Vaheilmakaared Kirre (NE). Kõige paremini teatakse selle ilmakaare nimetusi kirderanniku- ja saarte murdes. Neist esimeses on kaks väljendusvõimalust Kõigepealt käibib liitsõna ida + põhi. Vrd. Wied. põhi... idapõhi 'Nordost'. Näit. Kuu idä põhi ('kirre; kirdetuul'); kova idapohi torni; tapoin tuulega; Vai idapohja ~ idappohja'tuul. Sama nimetust on kirja pandud veel sut-sealt. Näit. Tõs 'enne "öeti idapõhe, nüüd oo nord-oost- Ris taie pohja ja ida vahel on idapohi tuul. Mõnikord (Kos, Kad) pole' teada, missugust ilmakaart mõeldakse, pealegi ei tarvitse teade olla murdeomane. Teiseks nimetuseks on põhjarannikul kirde (kirre) Vrd Wied kird G. kirre (S) 'Nordost'; kirre G. kirde (SO) 'Nordost'. Näit. Jõe karde tuul; Kuu, Vai kirde tuul; Kuu kirreppäidi 'kirde pool'; vesikaaresega saad kammita, kirrest kaub käiki kalu. Juhuteateid põhjaeesti mõnest murrakust ei saa arvestada, sest keelejuhti on võinud mõjutada küsitlusvahend voi kirjakeele uusus (kirre g. kirde). Saarte murdes kutsutakse kirret, vahel kirdetuult idaks (Khn idä) Vrd. Wied. ida G. ida, ea T) Nordost'. Näit. Khk tuul "pööras ida (itta); püsut "pööras ia "poole; Muh "moagare ('ida'), ida ja keskomingu ('kagu') oo kõik külmad tuuled; Emm kui east sadama akab siss sajab kolm "peeva. Sama nimetust leidub murdekartoteegis läänemurde rannikualalt, eriti Läänemaa loode- ja edelaosast. Üks teade-on ka Tormast (Wiedemanni kogu): ida (E, NE). Kui pole just tegemist küsitlusvahendi mõjuga, peegeldab see kirjapanek pigem ilmakaare mittetundmist.» Et märkida yaheilmakaart, võib vajaduse korral moodustada sõnaühendi (liitsõna) põhiilmakaarte nimetusest: Jõh põhja ommikusl on tuut; Lai tuul puhub põhja omikust; Kan põhjahummok; Har tuul' om hommugupõhjapt. Vrd. Wied. hommik põhja-h. 'Nordosten' 9 Vt. M. Must, Kirderannikumurre, lk ÜGO

25 Juhuslikumat laadi tundub olevat Simuna teade: vesikaare '(kirde-') tuul. Kadrinast on kirja pandud vara ommik. Vt. ka ida. Edel (SW). Taas eraldub muust keelealast kirderanniku- ja saarte murre. Põhjarannikul on levinuim nimetus edel(a). Vrd- Wied. edel G. edela = edal 'Südwest'. Näit. Kuu edeltuul; umbes ninda edelalle siit..'. on se Maiu aud; Hlj tuul on edelast; Lüg edela lõune ja lanne vahel. Sama ka naabrusest: JoeK kui tuul edelast 'kierab lanne 'puole. Peale selle esineb Jõhvi murrakus tuletis edelik, Vaivaras teisetüveiine edälä. Saarte murde nimetused lähtuvad */äns/-sõnast: lääs (Khn liäs) leen, lääne {kane). Vrd. Wied. lääž 'Südwest'. Näit. Khk lääne ~ läästuul; Muh kui leas 'koidab fedelataevas on kollane'), siis sui teab 'vihma ja 'talve sula; leane alt 'koidab; Emm tuul läks 'leene pole; Khn tuulõ vadas 'kade; 'päe ('päike') ond 'liädes. Läänemurdes puudub põhinimetus. Edelat või edelatuult saab kutsuda mitmeti. Tõstamaal öeldakse ädal, ädala tuul. Ilmselt liitub sellega Ridala ädaltuul ('vestituul'). Läänemaa lõuna- ja Pärnumaa põhjaosas käibib murrakuti nimetus vesikaar. Viimane võib esineda keskmurdeski (Harju, Järva ja Viru murrakuis, Põhja-Viljandimaal) Üksikteateid leidub Tormast (Wiedemanni kogu), Hallistest ja Rannust. Näit. JJn lõune ja päeva luoja vahekohus on vesikaare; Pee nua laev on vesikaares, 'tal'vises pääva 'loojas; Ran vesikaar on 'lõune ja õdagu vahel. Muudest nimetustest on rohkem levinud keskõhtu, -Ohta (Lüg, Vai Kad lis). See võib märkida ka edelatuult, harvemini veelgi kitsamalt piiritletud tuult, nagu Jõh keskõhta fwsw) tuul. Vrd Kad 'õhtauadet voeti kesk'ohta aal, kella viie kuue aal. Päevakuluga seonduvad Kos kess paide tuul (vrd. kess paide 'päikeseseis kella 5 paiku õhtul')- Lut puulpäiv. ' Juhumoodustised oleksid: Lai kevadel on sooja nuka tuul, 'lõuna ohtast voi kus ta siis on; Kan 'lõun(a)õdak; tuul' puhk ('puhub') 'lõunaodagust. Vrd. Wied. õhtu... lõune-õhtu, lõuna-õ. 'Südwest'. Vt. ka lääs. Kagu (SE). Seda ilmakaart tuntakse kõige laiemalt Kirderannikumurdes ja selle naabruses on levinud nimetus kagu (kakku) Vrd Wied kakk G. kaku 'Südost'. Näit. Jõe Siit tuleb kagule menna; kagu tuul on kevadel soe, sügisel külm; Kuu kakku ~ kagu tuul; jääb kagu puole; Kei kagu ~ kaku tuul. Osa kirjapanekuid kaugemalt (näit Kos KJn) on kaheldava väärtusega. Kagu või kagutuult märkivad sõnad on Saaremaal (murrakuti) ja Kihnus seotud /ошга-sõnaperega: lõunat, löuna(t), lõona. Vrd Wied lõuna 'Süd, Südost'. Näit. Pha lõunat ja loet ('loe') on 'vastamisi; Khn Riiast 'tulla loonat tuul üsä tagant. Hiiumaal ja Muhus, osalt Saaremaal käibib seevastu keskhommik-sõnapere. Viimane on laia levilaga- kirderannikumurde idapoolne osa, lääne- ja keskmurre. Vrd. Wied hommik kesk-h. 'Sudosten'. Murdeti ja murrakuti on põhisõnas võimalikud mitmesugused kujud: om(m)ik, om(m)iku, oming(u), (h)umik jt. Idamurdes esineb põhisõnana ka ommuk. Näit. Emm keskumigu ~ keskumiktuul; keskumik ('kagutuul') viib kalad 'astestkid ('astjastki'); JJn päeva tõusu ja 'lõune vahepial on keskommiku; Trm tuul keanab keskommoko(sse); MMg tuul on kesk ommukoss ('kagust'). Sama sõna märgib ka aega, millal peetakse teatav söögikord (kella 8 9 paiku) ja saab veidi tööst puhata. Pühalepa murrakus esineb ilmakaare nimetusena paralleelselt keskhomik ~ kesk. Lõunaeesti murretes vastab eelmisele nimetusele süümaig (V ka šuum-). Tegemist on liitsõnaga: deverbaal sööm g. sööma -f aig g. aja, aa, ao. Näit. Trv Suurnaa tuul'; Nõo tuul on süümajast; Har päiv ('päike') om jo šuumaol ~ süümaon; Vas tuulõ käänd šüüm'aigu; Se süümaig om 661

26 pia tal'vitsoh päävä nõsõnguh ('päikesetõusus'). Vrd. Vii sööma ~ keskommiku tuul. Sama sõna märgib söögikorda (kindlat hommikust söögiaega), sellega kaasnevat puhkeaega või sööki 10. Juhuslikumat laadi on järgmised teated: Trv ku ommuku 'lõune tuul kõvale lähäb, soss om kolmandel päeval sadu; Valga om " lõunaommukun (mõlemad kirjapanekud 1972); Kan " lõunahummok; tuul' puhk ('puhub') ' lõunahummogust. Vt. ka ida. Loe (NW). Põhinimetus lähtub Zoode-sõnaperest, millel kirderannikuja saarte murdes võib olla erinevaid kujusid: 4oode {luode), loet- {luet-), loe(d). Vrd. Wied. loe G. looja, looje (d), loije (d) 'West, Nordwest, Sonnenuntergang'; looe G. loode, looe (I) {loode) '1) Nordwest; 2) Hochwasser, Fluth; 3) Sonnenuntergang'. Näit. Kuu, Lüg luode tuul; Pöi loode iiling..(.. kui "loodest tuleb vihmaoog; Emm kui luet tuul puhub ja vaaks jääb, saab "räimi; Khn loe ~ "luõdõ tuul. Sama sõnaperega on seotud ka naabermurrakute nimetused: Rid lood, loed; Mar loed g. "loode; loet tuul 'kaotab kalad ää siit äärest; tuut oo nii "loodis; Ris loet põhi; JõeK loet (tuul); KuuK luod. Kaugemad kirjapanekud (näit. Tor, KJn) võivad olla mõjutatud küsitlusvahendist või kirjakeele uususest. Kirderanniku-, lääne- ja keskmurdes (Harju murrakuis) kasutatakse kohati sõna vesikaar. Näit. Lüg, Vai vesikaare tuul; Tõs 'loode, "toode vesigar; HMd vesigarpõhja tuul. Siia võiks kuuluda ka: Kuu vesikaaresega saad kammilu. Pole aga võimatu, et mõeldakse veelgi väiksemat ilmakaareosa. Juhuslikum cdeks järgmine nimetus: Kad il'ja "Ohta ~ "õhtu. Samuti nimetused, kus kombineeruvad põhiilmakaarcd: Trv "õhtu põhja tuul; VW landi om põhja "õhtun; Kan põhjaõdak; tuul' puhk ('puhub') põhjaõdagust; Har õdagu põhi; tuul' puhk iilätse päävä õdagu põhjast. Vrd. Wied. õhtu põhja-õhtu 'Nordwest'. Vt. ka lääs. Väiksemad vaheilmakaared. Nende nimetusi esineb Wiedemanni sõnaraamatus ohtrasti, näit. märksõnade hommik, ida, kaar, kakk, «kirre, lõuna, lääs, põhi all. Murdekartoteegis on kirjapanekuid rohkem rannikualalt (põhjarannik, Saaremaa). Osalt on neid võinud mõjutada Wiedemanni sõnaraamatu andmed. Siinkohal pole mõtet esitada kõiki teateid. Piisab ehk mõnest tähelepanekust, mis puudutavad nimemoodustust. Nimetuses on esikohal see ilmakaar, mis osutab lähtekohta, ja teisel kohal ilmakaar, mis osutab sihtkohta (suunad võivad vahelduda). Näit. Kuu idäpohja ja iä vaheld tuul (ENE); Hlj tuul on edelast (SW) või länsedeläst (WSW); tuul on idakagust (ESE); Khk east põhjast tuul (NNE); Mus puhub pöha ('põhja') ea vahet (NNE); Muh "lõuna ja keskomingu vahe tuul (SSE); "loode ja vesigare vahe tuul (WNW); Kse noalaeva ots oli põhi "loodes (NNW) ja ladu poole "päeva (SSE); JõeK "lõuna edela puol (SSW) "käivad "pilved. Päikeseseis varahommikul võib märkida ESE-suunda. Näit. Lüg päiv on jo nuores keskommikus [öeldi heinaajal]; Mär pää "pooldes keskomikus. Umbes kell 11 saab öelda noor lõuna, mis käibib peamiselt inessiivis ja märgib SSE-suunda. Näit. Lüg päiv on juo nuores lõunes; Ris Suuresso einam jääb [külast] noore "lõune "alla (vrd. lõunat ~ täie "lõunis 'S'). Samuti: Vig päe juba üleval 'kõrges, "pooles "lõunas; Lai pääv noores ~ pooles "lõunes. Suunaerinevus esineb järgmises teates: Kuu veskar tuul (WSW); veskar (WNW). Vrd. VNg veskare tuul on meil keikse ullemb, luodest, luode puold. 10 Vt. H. Neetar, МЛ-sufiksist eesti murretes. Rmt.: Emakeele Seltsi aastaraamat Tallinn, 1969, lk

27 Kokkuvõte Ilmakaarenimetuste käsitlemisel oli juba pikemalt juttu nimemoodustusest ja kaandekasutusest. Praegu on tähelepanu keskmes kaks seikanimemotivatsioon niivõrd, kuivõrd seda on võimalik selgitada, ja nimetuste süsteemsus murdeti. J 1 määratakse ^ ^ Päikese järgi. Väga ilusasti on murdekeeles kirjeldatud unt osa paikese teekonnast taevavõlvil: Se inne om hummogumaal, peräst om poolõh pääväh, peräst poolõ päävä om Hõunõh ~ 4õunomaal. Kui jälgida seost päikese ja ilmakaarenimetuste vahel, saame viimastest kaks rühma. Ühele poole jäävad need, mida ei saa kuidagi ühendada paikesega (paikese ringkäiguga). Siia kuuluvad mitmed sõnad, mis esinevad ka teistes läänemeresoome keeltes: kagu (sm kaakko; SKES I) " laas (sm lansi; SKES II). Neile tuleb lisada kirre, mida lähisugukeeled ei tunne, samuti maakaar ja vesikaar, mis lähtuvad maastikust (maakoha asendist). Teisele poole jääb küllalt suur rühm sõnu, mis nii või teisiti seonduvad päikesega..,.., Kui austada etümoloogiaid, kujuneks järgmine pilt. Nimetus ida (sm ita) kuulub tõenaoliselt ühte idanemist märkiva sõnaperega (sm Hää idaneda). Seega on tegemist ilmakaarega, kust tõuseb (kus «idaneb») paike (SKES I). Vastasküljes asub loe (sm luode). Seda on peetud germaani laenuks (esmatähendus 'tulv; kõrge veeseis') või omatuletiseks verbist "luotaa, mille tähendus olnuks 'langeda või laskuda visata või viskuda' (SKES II). Kaudselt on päikesega seotud nimetus edel g. edela (sm etelä 'lõuna' ka edel; lõunatuul' 12 ), mis on tuletatud sõnast esi (tüvi ete-) kohasufiksiga la/la, Kodaelamu ehitati nii, et ukseava oleks valguse ja soojuse poole. Siit arenes hiljem ilmakaare tähendus (märksõna esi SKES I). Antonüüm põhi (sm pohja 'põhi; alus jne.', ilmakaarena pohjoinen) märkinuks algselt koja põhja või soppi, uksest vaadatuna (märksõna pohja SKES III) l3. Siia võiks lisada veel /a//ä-sufiksiga nimetused, mis on vormilt ja tähenduselt lähedased ede/-sõnale: Vai edätä 'edel', Khn edäl g. edälä 'lõuna'; Wied. edal G. edala 'Südwest, Süd (0)'. J. Mägiste on visandanud Wiedemanni sõna etümoloogia: etä- resp. ete- + lokaalsufiks -*- edal (märks_õna edasi EEW I).Võib-olIa'kuulub siia isegi Jäm, Ans, Khk, Pha ädal 'lõuna' (? e > e > ä)? Päikese järgi määratakse ka aega (päevakulgu või kellaaega). Viimasest olenevad omakorda söögikorrad, mis toimuvad enam-vähem kindlas ajavahemikus. Sama sõna võib väljendada teatavat päevaosa ja ilmakaart {hommik, hommuk; õhtu, Ohta, õdak), teatavat söögikorda ja ilmakaart {keskhommik, -õhta, söömaig) või kõiki kolme {lõuna) u. Tabelitesse 1 ja 2 on paigutatud ilmakaarenimetused enamasti üldistatud kujul. Igalt murdealalt on toodud põhinimetus ja seejärel sulgudes vähem levinud. (Viimaseid ammendavalt esitada pole taotletudki.) 11 Vt. ka L. Hakulinen, Kaakko ilmansuunnan nimityksenä. «Virittäjä» 1975, nr. 4, lk Suomen murteiden sanakirja II. Helsinki, 1988, lk Vt. ka L. Hakulinen, Koulujemme kielihistorianopetuksen etymologisesta puolesta. «Virittäjä» 1927, rir. 4 6, lk Ka soome murretes võib sageli sama sõna märkida kas aega ja ilmakaart või söögikorda ja ilmakaart. Vt. A. T. I n к i 1 ä, Vuorokauden ositus ja ilmansuunnat vanhojen juvalaisten tietämyksessä, lk. 36; U. Takala, Ruotsit ruoalla, musta kansa murkinalla, «Kielikello» 1990, nr. 1, lk

28 Põhiilmakaared Tabel 1 Murre Põhi (N) ' Louna (S) Idä (E) Lääs (W) R S L ' К I M т V PÕHI (POHI+NE) PÕHI PÕHI PÕHI PÕHI PÕHI PÕHI PÕHI LÕUNA LOUNA (edäl ädal) LOUNA LOUNA LOUNA LOUNA LOUNA LOUNA IDA (HOMMIK) MAAKAAR (HOMMIK) HOMMIK (MAAKAAR) HOMMIK (IDA) HOMMUK (HOMMIK) HOMMUK HOMMUK HOMMUK *länsi (OHTA) VESIKAAR (OHTA) *länsi (OHTA OHTU VESIKAAR) OHTA (OHTU *länsi) OHTA (*länsi) OHTU (ODAK) ODAK ODAK Vaheilma kaared Tabel 2 Murre Kirte (NE) Edel (SW) Kagu (SE) Loe (NW) R S L К I M т V IDAPOHI KIRRE IDA (IDA) EDEL (edälä KESKOHTA) *länsi i (VESIKAAR ädal) (VESIKAAR) KAGU (KESKHOMMIK) KESKHOMMIK (LOUNA) KESKHOMMIK KESKHOMMIK KES К HOMMUK (KESKHOMMIK) SÖÖMAEG SÖÖMAEG SÖÖMAEG LOODE LOODE.LOODE (VESIKAAR) Tabelist 2 selgub, et vaheilmakaari teatakse paremini nende! murdealadel (R, S, L), kus puututakse kokku merega. Kalur ja meremees ei saa kogu aeg juhinduda maamärkidest, vaid peab lagedal veeväljal oskama ise ilmakaari määrata. Kogu keelealal tuntakse aga kagu ja küllap põhjusega. Kui päike on jõudnud sellesse ilmakaarde, on aeg pidada töös pausi ja süüa. Nimetused KESKHOMMIK, -HOMMUK ja SÖÖMAEG on mitmetähenduslikud, nagu eespool selgus. Kõige stabiilsemad nimetused on PÕHI ja LOODE, mis on ikka seotud ühe ja sama ilmakaarega (vastavalt 'N' ja 'NW'). Kõige rohkem kõigub nimetuse VESIKAAR kasutus. Saarte murdes märgib see üksnes läänt (W), läänemurdes läänekaare eri lõike (SW, W, NW). Keskmurde teated võivad teinekord olla väga ebamäärased. Näit. Amb aga mis sie veslgar muud on, kui sie, kust "Ohta vihm tuleb. Tabelite 1 ja 2 võrdlemisel torkab silma saarte murde omapärane süsteem. Võrreldes teiste murdealadega on ilmakaared veidi nihkunud. Siin tähistavad IDA, *länsi ja LÕUNA hoopis vaheilmakaari 15 (nagu osalt Wiedemanni sõnaraamatuski). Kuid selgub, et oma süsteem on 15 Ilmakaarenimetuste nihkumist täheldatakse ka soome murdeis. Vt. А. T. Inkilä, Vuorokauden ositus ja ilmansuunnat vanhojen juvalaisten tietämyksessä, lk ; A. Räisänen, Kun itä ei tuntenut länttä. «Kotiseutu» 1987, nr. 4, lk

29 murenemas. Kirja- 'ja ühiskeele survele peavad veel vastu IDA 'NE' ja 'Hänsi *SW, sest põhiilmakäari märgivad MAA KAAR 'E' ja VESIKAÄR 'W. Ahenenud on seevastu LÕUNA 'SE' kasutusala. See on võimalik vaid seal, kus käibib ädal 'S' (Jäm, Ans, Khk, Pha) või edäl 'S' (Khn). Mujal saarte murdes: LOUNA 'S', KESKHOMMIK 'SE'. Kuid isegi Kihel- - konnalt on saarlasest murdekogujad saanud 1930-ndate aastate lõpul uuemad (tuule)nimetused: tuul ^keeris keskoomiku; keskoomiku tuul; põhi ning lõunat... nee oo rist tuuled. Oma _süsteem valitseb ka kirderannikumurdes. See kajastub Wiedemanni sõnaraamatus, erandiks kerast 'W, mille tähenduseks on seal 'SW\ Põhijoontes on see üle võetud kirjakeeldegi: IDA 'E', *länsi '\V\ KIRRE 'NE', EDEL 'SW, KAGU 'SE'; laiemalt on levinud küll LOODE 'NW. Kirderannikumurre on ainus, kus ilmakaarenimetusest PÕHI käibib ne-tuletis. Vrd. sm pohjo(i)nen, pohja(i)nen 'N' (märksõna pohja SKES III). Idapoolsesse ossa on tulnud ilmselt naabermurdeist (K, I) sellised nimetused nagu HOMMIK 'E', OHTA 'W, KESKHOMMIK 'SE'. Kõige kõikuvam näib olevat olukord läänemurdes, kus murrakuti ilmneb tugevalt saarte murde mõju (nimetused MAAKAAR, VESIKAÄR). Kesk- ja idamurdes varieeruvad kahe ilmakaare (E, W) nimetused. Keskmurdele võib mõju avaldada kirderannikumurre, kuid ka kirjakeel (nimetused IDA, *länsi). Idamurdes tulevad samuti arvesse mõlemad mõjusuunad (*länsi), lisaks veel vaheasend lõunaeesti ja põhjaeesti keeleuususes (HOMMUK ja HOMMIK 'E'). Kõige stabiilsemad on lõunaeesti murded, kus väike varieerumine esineb vaid Mulgi murdes: üldiselt ÕHTU 'W, kuid Helmes juba ÖDAK nagu Tartu ja Võru murdes. Lühendid EEW = J. Mägiste, Estnisches etymologisches Wörterbuch I XII. Helsinki, ^ SKES = Suomen kielen etymologinen sanakirja I VI. Helsinki, ; VMS I = Väike murdesõnastik I. Tallinn, 1982; Wied. = F. J. Wiedemann, Eesti-Saksa sõnaraamat. Tallinn,

30 Eerik Laid teadlane ja võitleja ANTS VIIRES R iigikohtu tsiviilosakond Jaan Lõo eesistumisel lubas 13. juunil a. 18-aastasel Tartu üliõpilasel Erich Ostrovil võtta uueks perekonnanimeks «Laid». 1 Uus nimi oli ilmselt vana lähedane tõlkevaste (otsene vaste «Saar» oli liiga tavaline ja laialt levinud). Nime Eerik Laid oli noormees tegelikult kasutanud juba varem, nagu osutab A. M. Tallgreni 24. veebruaril 1923 dateeritud eessõna tema raamatule «Eesti muinaslinnad». Ja koolinoorte ajakirja «Uudismaa» sama aasta aprillinumbris (nr. 6, lk ) oli E. Laid avaldanud pateetilise kirjutise «Teie ja teie nimed», kus ta vanadelt tegelastelt, rahvusaate suurtelt preestritelt, kes kutsusid nimede eestistamisele, nördinult päris: «Kus jäi siis teie eneste eeskuju, mida suured hulgad ootasid ja mis neid liikuma oleks pannud? Seda ei tulnud. Ja sellega ei tulnud ka vaimustust, ei tulnud tunnet, et asi on suur, püha ja õiglane.» Ta rõhutas: «Meie iseseisvuse ja meie rahvuse au nõuab meilt, et vabad oleksime kõigist saksluse ja orjaaja pitsateist.» Sellele vastavalt ta siis ise ka tegutses, kuuludes nende väheste rahvusliku meelsusega entusiastide hulka, kes tol ajal oma nime muutsid. Nõnda sai temast üks varaseid teerajajaid alles järgmisel aastakümnel suuraktsiooniks kujunenud nimede eestistamisele. Seesugune aktiivselt tegutsev eluhoiak oii Eerik Laiule loomuomane. Tuginedes Jutes Payot' sajandi alguskümnendeil ülipopulaarsele teosele «Tahte kasvatamine» (prantsuskeelne esitrükk 1894), avaldas ta samas «Uudismaas» (nr. 2, dets. 1923) artikli «Õpilane ja aeg», kus leidis, et vaimses töös on vajalik suur vabadus ja iseseisvus. Õpilane peab «katsuma tegev olla igalpool ja alati». Artikli rõhutatud lõppmoraal oli: «Kui meie teeme kõik asjad neil silmapilkudel, kus neid tegema peame, siis teeme kõik hästi.» See oli deviis, mida E. Laid oma tegevuses pidevalt jälgis. Muide oli ta samal ajal ( ) ka «Uudismaa» uuenenud toimetuse liige. Vastutav toimetaja Peeter Treiberg (Tarvel) ja teine noor aktiivne liige August Anni (Annist) oma nime tol ajal veel ei muutnud. Eerik Laid sündis 30. novembril 1904 Nõo vallas Meeri mõisa valitseja Jaan Ostrovi ja selle abikaasa Selma (sünd. Koch) pojana a. sügisel võeti ta pärast Tartu Reaalkooli edukat lõpetamist 17-aastase noorukina vastu Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonda. Õppeaineiks valis ta Eesti ja naabermaade muinasteaduse ning etnograafia ülemastme ulatuses, Eesti ja Põhjamaade ajaloo keskastme ning filosoofia alamastme ulatuses. Professor A. M. Tallgren leidis erksale noormehele otsemaid töökoha vastse Arheoloogia Kabineti asjaajajana töökohustusega kolm tundi päevas. Õpiraamatus on E. Laiu kohta öeldud vaid kiidusõnu. A. M. Tallgren märgib a. kevadsemestril, et ta on «seminariharjutusist iseäranis hääde tagajärgedega osa võtnud». Sedasama kordab a. sügisel ja hiljemgi Tallgreni järglane arheoloogiaprofessori kohal Birger Nerman. Ka dotsent Ilmari Manninen rõhutab (1925 ja 1926), et Laid on etnograafia seminaridest «kiiduväärt tagajärgedega» või «hea eduga» osa võtnud. Arheoloogia esimese seminaritööna koostas nooruke E. Laid kokkuvõtliku ülevaate «Eesti muinaslinnad», mis õnnestus sedavõrd hästi, et Tallgren avaldas selle Tartu Ülikooli Arheoloogiakabineti toimetiste sarja esimese köitena (Tartu, 1923, 124 lk.).? Selle töö alusel anti 22-aastasele E. Laiule professorite Tallgreni ja Nermani soovitusel ülikooli lõpetamisel a. jaanuaris mag. phil. aste muinasteaduse alal. Üliõpilaspõlves avaldas E. Laid veel teisegi sõjaoludega seotud kinnismuististe ülevaate «Kodumaa muistsed pelgupaigad» (Akadeemilise Ajaloo-Seltsi toimetised I. Tartu, 1925, 30 lk.). Selles leiavad fikseerimist 46 (neist 37 kindlat) pelgukohta soo-, raba-, metsasaartel jm. ning 33 (23 kindlat) pelgukoobast. Etnograafia valdkonda haaras tol varasel ajal A. M. Tallgreni ergutusel kirjutatud artikkel «Mordvalaste etnograafilised ja pool-muinasaegsed sõled» (Eesti Rahva Muu- 1 Eesti Ajalooarhiiv, f. 2100, nim. 1, s Koik edasised andmed E. Laiu ülikooliõpingute kohta pärinevad sealtsamast. > 2 Vrd. ka: E. Laid, Die vorgeschichtlichen Burgen Eestis. Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat Tartu, 1924, lk. 5 31; E. Laid, Viron muinaislinnat. Valvoja-Aika 1924, Ik. 17 jj. ' 666

31 seumi aastaraamat II. Tartu, 1926, lk ). See muuseumimaterjalide alusel kirjutatud etnograafilis-arheoloogiline põiming andis ülevaate mordva sõlgede tüpoloogilisest arengust viimase tuhande aasta vältel. Töö rohke uue ainesega täiendatud variant «Mordvalaste etnograafiliste sõlgede ajalugu» tõi E. Laiule a. prof. Julius Margi ja mag. Ferdinand Leinbocki (Linnuse) heakskiidul mag. phil. diplomi etnograafia alal. Nii sai temast kahekordne magister. Tallgreni idee oli kasvatada andekast ja aktiivsest noormehest enda järeltulija Eurasia Septentrionalis Antiqua uurimissuuna jätkajana a. kutsus Tallgren E. Laidu kaasa oma uurimismatkale Kesk- ja Lõuna-Venemaale, milleks Tartu Ülikool haridusministeeriumile omapoolse soovituse andis. Arvatavasti saigi ühine sõit teoks. Iga! juhu! Tallgren tegi talle eriti ergutavalt mõjunud pika matka läbi Kiievi, Harkovi, Saraatovi, Kaasani ja Kostroma. 3 Pärast Tartu Ülikooli edukat lõpetamist oli Eerik Laid pikemat aega ( ) ülikooli teaduslik stipendiaat arheoloogia alal, kellena tegi mitmeid õppereise väljapoole Eestit a. viibis ta kolm kuud Venemaal, kus tutvus põhjalikult Moskva ja Leningradi arheoloogia- ning etnograafiaalaste uurimisasutuste tööga ning vastavate muuseumide kogudega. Tagasisaabunult andis E. Laid seal tehtavale tööle üldiselt positiivse ja tunnustava hinnangu, märkides näiteks muuseumide uudset tugevat orienteeritust laiema vaatajaskonna harimisele. Ühtlasi aga rõhutas ta, et viimaste aastate reorganiseerimise tulemusel on muuseumide teaduslik töö lonkama jäänud ja suurem osa nende väljaandesarju ilmumast lakanud. Ka leidis ta, et muuseumide väljapanekutes jääb «puhtrahvateaduslik ainestik teatava piirini varju ja seda nimelt kõige pealt kolhooside ja sotsialistliku ehitustöö käsitlemise arvel». 4 Niisiis kaasnes stalinliku kolhoseerimise koletu vägivallaaktiga otsemaid ka selle «edusammude» propageerimise nõue muuseumides jm. Nõukogude Vene teaduslikke saavutusi jälgis E. Laid terase pilguga, millest räägivad tema mälestuskirjutis tuntud vene arheoloogi Aleksandr Spitsõni surma puhul («Ajalooline Ajakiri» 1931, nr. 4, lk ) ja artikkel «Laadoga ala etnograafilised olud nooremal raua-ajal» («Eesti Kirjandus» 1931, nr. 10, lk ). Viimases sõelutakse kriitiliselt läbi Leningradi arheoloogi W. J. Raudonikase raamatu «Die Normannen der Wikingerzeit und das Ladogagebiet» (Stockholm, 1930) seisukohad. E. Laiu peatähelepanu aga koondus mordva arheoloogilis-etnograafilise ainese läbitöötamisele. Nagu mäletan, tegeles ta vastavaalase doktoriväitekirja koostamisega veel sõjapäevil aastail Eesti Rahva Muuseumi direktori kohuseid täites. Pikaajalise mordvahuvi viljana pääses alles pagulaspõlves trükki paar artiklit mordva naiste rõivastuse mõningate laiemat huvi pälvinud erijoonte kohta. 5 Nagu esimene mordvaaineline artikkel, on needki arenguloolised üritamised asjaomase arheoloogilise ja etnograafilise materjali najal. Eesti arheoloogia valdkonnas jätkus 1930-ndail aastail Eerik Laiu huvi eriti linnuste, kuid ka muude kinnismuististe vastu. Baltimaade arheoloogide II kongressil Riias a. andis ta prantsuskeelses ettekandes üksikasjalise ülevaate kinnismuististe väljaselgitamisest Eestis, tehes leiumaterjali leviku najal järeldusi kodumaa asustuse arengust muinasaja jooksul, kusjuures ta osutas, et alates vanemast rauaajast saab kindlasti rääkida pidevast, eriliste murranguteta arengust, s. o. eestlaste läänemeresoome esivanemate vaieldamatust siinviibimisest. Millal ja mis teed nad tulid, jäi aga esialgu lahtiseks. 6 Linnuste arvestust pidas E. Laid järjekindlalt ning avaldas nende kohta kirjutisi a. rtmunud artiklis «Uusi andmeid Eesti muinaslinnadest» («Ajalooline Ajakiri», 3 E. Kivikoski, Tehty työ elää. A. M. Tallgren Helsinki, 1960, lk E. Laid, Märkmeid Nõukogude-Vene kultuurielust. «Ajalooline Ajakiri» 1931, nr. 4, lk Vrd. ka: «Päevaleht» 4. XII 1931, nr. 331 («Üuelaadilised muuseumid Nõuk. Venes. Mag. E. Laidi ettekanne Öp. E. Seltsis»). 5 E. L a i d, Über die Entstehung der mordwinischen Lendenschürze. Rmt.: Apophoreta Tartuensia. Stockholm, 1949, lk ; E. Laid, Beiträge zur Trachtengeschichte der Mordwinen. Suomalais-ugrilaisen Seuran Aikakauskirja 54. Helsinki, lk E. L a i d, Quelques resultats d'investigations prehistoriques-topographiques en Estonie. Rmt.: Congressus secundus archaelogorum Balticorum Rigae, VIII Rigae, 1931, lk Vrd. E. Laid, Kodumaa asustus muinasajal. «Eesti Kirjandus» 1931, nr. 7, lk

32 nr. 1, Ik. 1 24) esitatud kokkuvõtte järgi oli Eestis afvele võetud 141 muinaslinna, neist 106 kindlad aastaks oli kummaski rubriigis lisandunud veel üks linnus." Pikaajalise linnustehuviga haakusid nii või teisiti ka E. Laiu poolt «Eesti ajaloo» I köite (1935; toim. H. Moora) noorema rauaaja ülevaatele kirjutatud peatükid piiridest ja naaberrahvastest, ühiskondlikust korraldusest, maajaotusest, keskustest ning sõjandusest. Üldse pärines oluline Osa noorema rauaaja käsitlusest E. Laiu sulest (93 lk., sellest 40 lk. koostöös H. Mooraga). Raamatu kirjutamise ajal ei oldud Eesti linnustel tõsisemaid arheoloogilisi kaevamisi veel tehtud (E. Laid ise oli üliõpilaspõlves a. korraks kaevanud Irboska'linnamäel) a. alustati muinaslinnade süstemaatilist uurimist. E. Laid valis endale kaevamiseks Põhja-Eesti suurima linnuse Varbola Jaanilinna, kus alustas tööd a. sügissuvel. See oli tema ainuke olulisem muinasteaduslik kaevamine, mille tulemused ta ka vahetult avaldas H. Moora toimetatud esinduslikus kogumikus «Muistse Eesti linnused» (Tartu, 1939). Kaevamisi Varbola linnusel jätkas ta veel sõja ajal a. suvel. Pika vaheaja järel asus Evald Tõnisson alles a. regulaarselt edasi viima poolelijäänud tööd Varbolas. E. Laiu juba üliõpilaspõlves alanud sügav huvi linnuste kui meie tähtsaimate kinnismuististe vastu oli oluliseks eelduseks, miks just temast sai muinsuskaitse inspektor, kui see koht a. haridusministeeriumi juures rajati. Selles ametis osutas ta suurt energiat ja organiseerimisoskust, luues mõne aastaga efektiivselt tegutseva muinsuskaitse usaldusmeeste võrgu. Samuti kandis ta hoolt selle eest, et kõik linnused tähistataks pronkstahvlitega, millel oli kujutatud Eesti linnuste levikukaart. Neid võime veel tänapäevalgi meie linnustel näha. Oma muinsuskaitsealastes kirjutistes ei väsinud ta rõhutamast muinsus- ja kodukohaharrastuse rahvuspedagoogilist tähtsust, öeldes näiteks rõhutatult otsesõnu: «Koduümbruskonna harrastuse ning armastuse kaudu viib õige tee isamaaarmastuse juurde.» a. võttis Eerik Laid koos Ferdinand Linnusega Balti Instituudi stipendiaadina osa Euroopa ühe juhtivama etnoloogi professor Sigurd Erixoni poolt organiseeritud kursustest Stockholmis. Kursustel osales esindajaid kõigist Läänemeremaadest, sealhulgas ka Soomest Kustaa Vilkuna, kelle mälestuste kohaselt kõige hiilgavamalt oli esindatud Eesti: mõlemad mehed rääkisid vabalt saksa ja vene keelt, said kiiresti selgeks ka rootsi keele ning esinesid tõlkijatena ja kõnepidajatena. 9 Kursustel loodud lähedased sidemed olid E. Laiule kümme aastat hiljem, mil ta pagulasena Rootsi pidi siirduma, tõsiselt abiks. Ühtlasi suurenes ta aktiivne huvi etnograafia vastu. Varem oli ta ainsa puhtetnograafilise kirjutisena avaldanud a. Eesti Rahva Muuseumi aastaraamatu 4. köites (lk ) huvitava killu «Pirru-Jaak» Hanikatsi laiult leitud paekivist väljaraiutud inimnäo katkendist, peeru hoidmiseks kasutatud pilaku Jaanusest. Laid kõrvutas sellega varasemaid andmeid põleva peeru otsapidi suus kandmisest, et majatalitustel käed vabad oleksid. Samalaadsete inimnäoliste pilakute kohta tõi ta näiteid Austriast ning jõudis arvamusele, et idee Pirru-Jaagu valmistamiseks oli saadud Läänest meremeeste vahendusel a. valiti Eerik Laid Eesti Rahva Muuseumi sekretäriks. Kohe tegi ta koos kunstnik H. Blaubrückiga üle kuu kestnud uurimismatka Setumaale. 10 Setuhuvi ühe tulemusena valmis hea kirjeldav ülevaade «Petseri laat etnograafilisest seisukohast» (Eesti Rahva Muuseumi aastaraamat XI. Tartu, 1937, lk ). Põhjalikult tutvus ta «poripottide» valmistamisega Petseri-lähedastes vene külades. Seda käsitlev artikkel pidi avaldatama muuseumi aastaraamatu 15. köites 1941, kuid juba trükivalmina jäi aastaraamat sõjaolude tõttu ilmumata. Hiljem kasutas tema tollal tehtud fotosid Viima Niidu oma kirjutises «Savinõude valmistamisest Petseri ümbruses» (Etnograafiamuuseumi aastaraamat 7 E. Laid, Linnuste osa Muinas-Eesti ühiskonnas. «Sõdur» 1937, nr. 1/2, 3/4, lk , Tänapäeval räägitakse ebamäärasemalt «ligikaudu sajast muinaslinnast» (vt. L. Jaanits jt., Eesti esiajalugu. Tallinn, 1982, lk. 257). 8 E. Laid, Muinsuskaitse pedagoogilise tegurina. «Eesti Kool» 1938, nr. 1, lk. 19. Vrd, ka: E. L a i"d, Maa juured. «Eesti Noorus» 1936, nr. 8, lk ; E. Laid, Kodukoha ajalugu ajalooõpetuse täiendusena. «Eesti Kool» 1938, nr. 10, lk [K. Vilkuna,] Eerik Laid f. «Kotiseutu» 1961, nr. 5/6, lk Vt. lähemalt: «Päevaleht» 12. VIH 1935, nr. 221 («Setumaa suur populaarsuse ja originaalsuse maa. Mag. E. Laid seletab oma huvitavatest tähelepanekutest Setumaal»). 668

33 31. Tallinn, 1978). Etnograafia ja arheoloogia vah e kuulub E. Laiu kirjutis kahest kinnismuistisest Paimre küla hiiekohast ja Massu liukivist Läänemaal. 1; Laste liulaskmiskivile esitas ta vasteid mitmelt poolt Lääne- ja Kesk-Euroopast, pidades seda kunagise seksuaalse viljakuskultusega seotud traditsiooni jätkuks. Eesti Rahva Muuseumi sekretärina sai E. Laid töötada vaid kaheksa kuud, misjärel temast sai muinsuskaitse inspektor. See koht likvideeriti aga varsti pärast Eesti sovetiseerimist ja a. lõpul tuli E. Laid tagasi muuseumi, saades juhataja abi koha a. suvel, pärast direktor F. Linnuse arreteerimist, tegeles E. Laid edukalt muuseumihoone kaitsmisega Tartut laastanud sõjasündmuste ajal. Seejärel sai temast paariks aastaks ERM-i direktori kohustetäitja. Eesti Rahva Muuseumi ajutise tööjõuna oli - mul a. algusest peale võimalik rohkem kui aasta vältel E. Laiuga tihedalt kokku puutuda. Ta jäi sügavalt meelde alati rõõmsameelse, optimistliku, väga liikuva ja sõbraliku vanema kolleegina, kes noori lausa kiskus töösse kaasa. Tulemusrikkalt organiseeris ta muuseumi poolt eesti vabatahtlike pataljoni hulgas ühe esimese sõjamälestuste kogumise (materjal nüüd teadmata kadunud). Mulle tegi ta ülesandeks ringmatkal Ida-Eestis otsida ja pildistada a. sõjasuve metsavendade peidukohti metsa-- tihnikuis ning soosaartel (meenutagem tema algset huvi muistsete pelgupaikade vastu!). Kogutud väga huvitav aines läks sõjajärgseis oludes kahjuks kaotsi. 12 Suurepärased organisaatorivõimed võimaldasid tal raskeis sõjaoludes korraldada a. varasügise! kuuajalise uurimisretke Narva taha rindelähedasse tagalasse vadjalaste juurde. E. Laiu juhtimisel osalesid selles Paul Ariste, Gustav Ränk, Ilmar Talve ning joonistajana kunstnik Ilmar Linnat. Hea ülevaate sellest väga tulemusrikkast matkast annab hiljuti avaldatud I. Talve matkapäevik. 13 E. Laid organiseeris ka teise vadja matka a. suvel, kuid pidi vahetult selle eel ise arreteerimisohu tõttu kiiruga Soome põgenema Saksa võimudele oli saanud teatavaks tema juhtiv osalemine põrandaaluses rahvuslikus organisatsioonis. Soomes organiseeris E. Laid Eestist põgeneva noormeestevoolu abistamiseks ja suunamiseks Eesti Büroo ning juhtis aasta vältel selle tegevust, käies korra salaja veel Eestiski. Soome-Nõukogude sõja lõpp a. augustis.sundis teda siirduma Rootsi, kus leidis kohe töökoha Sigurd Erixoni juhitavas Rahvateaduse Instituudis (Institutet för Folklivsjorskning). Ta sai ülesandeks uurida Rootsi põldudel kasutatavaid viljakuivatusseadmeid koostamisel oleva Rootsi etnograafilise atlase tarbeks. Aastail tegi ta hulga uurimismatku üle kogu Rootsi ning avaldas mitmeid vastavasisulisi kirjutisi. Lõpptulemuseks oli Eerik Laiu etnograafiline peateos «Säden torkar. Sädesuppsättningar i Sverige » («Vili kuivab. Viljakuivatusseadmed Rootsis ». Lund, 1952; 344 lk.), mille alusel ta 1954 omandas doktorikraadi. Kui lõpuks ilmus «Atlas över svensk folkkultur» (Uddevalla, 1957), siis leidus selle tiitellehel kaks nime: toimetaja Sigurd Erixon, toimetuse sekretär Eerik Laid. Lisaks E. Laiule osalesid atlase koostamistöös ka teised Rootsi põgenenud eesti rahvateadlased Gustav Ränk, Ilmar Talve ja Helmut Hagar. Eesti teadlastelt oli umbes viiendik atlase kaartidest. Niisiis kujunes E. Laiust ndail aastail olude sunnil esmajoones rootsi etnograaf. Ometi jätkus võimaluse piirides ka huvi Eesti ja laiemalt Ida-Eurcopa vastu. See avaldub näiteks artiklis «Clber den Ursprung der nordosteuropäischen Riege» («Folk-Liv» 17/18, , lk ), kus püstitatakse julge hüpotees, milles Rootsis kasutatud viljakuivatusseadmeid seotakse Kirde-Euroopa rehtedega {resp. nende partega). Ka Eesti Rahva Muuseumi (tolleaegse Etnograafiamuuseumi) 50 aasta juubel a. leidis äramärkimist nii ajaleheartiklis («Teataja» 11. IV 1959, nr. 15) kui ka ajakirjas «Folk-Liv» 23. Jagades tunnustust muuseumi töötajatele, mõistab E. Laid samaaegselt hukka Nõukogude ametivõimude rahvuspoliitika, mis pidurdab muuseumi tegevust. Eerik Laiu viimane trükis avaldatud teaduslik uurimus pöördus samuti sisult tagasi kodusesse Eestisse: «Om nargöbornas strömmings- oeh skarpsillfiske» («Naissaarlaste räime- ja kilupüügist», Svio-Estonica 14. Lund, 1958, lk ). See üks väheii E. Laid, Zwei glaubenskundliche Bodenaltertümer. Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat' Tartu, 1938, lk i= Mõned metsavendade ehitiste fotod on avaldatud teoses «Eesti rahva kannatuste aasta» II (1943) i3 I. Talve. Ma'ka vatjalaisiin «Inkerin teillä.» Kalevalaseuran vuosikirja 69/70. Helsinki, 1990, lk

34 seid Naissaarele pühendatud uurimusi annab peamiselt Rootsi siirdunud eestirootslaste küsitlemise alusel hea ülevaate kohalikest kalapüügiviisidest. Kuni surmani jäid E. Laiu uurimuslikuks põhiteemaks seni vähe tähelepanu leidnud viijakuivatusseadmed, mille kohta ta kavatses avaldada ülevaate kogu Euroopa ulatuses. Materjali kogumiseks tegi ta mitmeid mootorrattamatku läbi Lääne-Euroopa ja Norra. Ka jätkas ta kogumistööd Rootsi viljakuivatusviisidest XX sajandil. Surm saabus ühel uurimismatkal Rootsis, kui ta hukkus 15. septembril 1961 Västmanlandis Sala linna lähedal oma kolmerattalise Messerschmitt-pisiauto kokkupõrkel suure veoautoga. Eerik Laiu ühiskondlik aktiivsus avaldus juba noorukipõlves, nagu eespool märgitud. Akadeemilise Hõimuklubi liikmena oli ta üks Soome-Ugri hõimuliikumise aktiviste. Sealjuures püsis ta asjalikul pinnal, nähes hõimuliikumise põhieesmärki kultuurisidemete loomises ja arendamises ning astudes välja selle politiseerimise vastu. 14 Eesti Vabariigi 1С. aastapäevaga seoses avaldatud artiklis 15 nõudis ta aktiivset kultuurilist ehitustööd ning kahetses tõsiselt, et pole avaldatud korralikku ülevaateteost, mis sisaldaks «erialade kaupa teatavat к о к к u v õ t e t kogu meie iseseisvusaja tööst [autori sõrendus A. V.] arvudega, tabelitega, statistiliste andmetega. Seda laadi teos oleks ka laiematele hulkadele kujukalt näidanud, mis oli enne, mis on praegu ja mis on saavutatud. See oleks uskumapanev ja veenev olnud». Kui temast mõni aasta hiljem Tartu ülikooli 300 aasta juubeli puhul sai albumi «Tartu ülikool sõnas ja pildis » (Tartu, 1932) tegevtoimetaja, siis realiseeris ta selle nõude ülikooli osas oma ülevaateartiklis «Tartu eesti ülikool », mis mõjusalt demonstreeris eesti rahvusliku ülikooli arengut ning edusamme. Peatselt järgnes ülevaade Eesti omariikluse aegseist rohkeist kultuurisaavutustest," 1 mille ta lõpetas tähelepanuväärsete sõnadega: «Neil kõrgema kultuurelu väärtusu, mida eestlaste praegused ning tulevased põlved võivad luua riikliku iseseisvuse kaitse all, on kestev ning meie rahva tuleviku seisukohalt määrav tähendus.» Iseseisvuse kaotamine, sõda, Vene ja Saksa okupatsioon viisid Eerik Laiu seaduspäraselt võitluse teele, mille mõnele momendile on juba osutatud. Vaieldamatu isiklik julgus tõi ta a. sügistormides Rootsist mootorpaadiga Eesti saartele poliitilisi põgenikke ära viima. Edasistel aastatel osales ta töö kõrval algataja ja aktiivse tegutsejana mitmeis olulisis eesti rahvuslikes organisatsioonides, olles Eesti Komitee liige, Vabariikliku Ühingu ning Eesti Rahvusfondi esimees. «Sageli andis Eerik Laid oma aega ja energiat neile organisatsioonidele rohkem, kui see oli kasulik talle isiklikult. Ta tegi seda kindlast veendumusest ja kohusetundest oma maa ja rahva vastu,» leidis tema surma puhul kirjutatud järelehüüdes Evald Blumfeldt. 1 " j Nii mitmekülgse ja tulemusrikka töö puhul on mõistetav, et tema matusetalitusel oli rohkesti sõnavõtte. Sooje sõnu ütlesid tema omaaegne õpetaja Birger Nerman, eesti teadlased (Evald Blumfeldt, Gustav Ränk, Julius Mägiste), rootsi juhtivad etnoloogid (Sigurd Erixon, Gösta Berg, John Granlund, Albert Ekeröd) ja soome teaduse esindaja (Aarni Erä-Esko), samuti ka pagulaspoliitikud August Rei, Tõnis Kint jt. A. Rei rõhutas eriliselt: «Olen harva kohanud nii meeldivat ja päikesepaistelist inimest kui E. Laid.» ' 8 Märkigem veel, et E. Laid oli hoopis mõistvam olukorra ja võimaluste suhtes kodumaal kui nii mõnedki teised pagulaspoliitikud. Ülevaadet tema elust ja tegevusest sobib selles ühenduses lõpetada tema surma eel kirjutatud sõnadega, millega ta kokku võttis oma Eesti kultuurielu käsitluse: «Iga okupatsiooni paratamatuks kaasnähtuseks on vaimse loomingu võimaluste kahanemine. Eesti kultuur ja eesti kultuuriloojad kodumaal võitlevad kommunismi haardes ometi heroilist ja oma lõpptulemuste nähes olulist ning väärikat võitlust. Rahval, kes tahab püsida, tuleb oma kultuuri varasalvi täita nii kõhnadel kui rikastel aastatel. Meie rõõmustame koos kodumaal olijatega siiralt kõigi võimalike positiivsete töötulemuste üle.» '9 14 E. Laid, Heimoiiikkeen periaatteita. Rmt.: Fenno-Ugrica V B. Tallinn, 1936, lk E. Laid, Juubelimõtteist ja «Dünamisest». «Eesti Kirjandus» 1928, nr. 5, lk E. Laid, Omariikluse 15 aastat eesti kultuuris. «Eesti Kirjandus» 1933, nr 9 lk «Eesti Päevaleht» 23. IX 1961, nr «Eesti Päevaleht» 3. X 1961, nr E. Laid, Kultuurikammitsad. «Tulimuld» 1961, nr. 2, lk. 107.

35 Tärkavad päikeseseemned Teekond soome lastelüürika 1980-ndaisse aastaisse RUTTA KUIVASMÄKI Tampere ülikooli kunstiainete kateedris koostatud 1980-ndatel aastatel debüteerinud soome kirjanike loetelus (1990) on noorsookirjanduseks määratletud 416 teost, mis moodustab umbes 24 protsenti debütantide kogu toodangust a. oli debüteerijate seas 30 noorsookirjanfkku, a. aga koguni 82. Täiskasvanutele mõeldud proosas on autorite arv kasvanud enam-vähem samamoodi. Kui noorsookirjandus jagada eri žanrideks, siis fastelüürika alla mahub paarkümmend teost ehk umbes 5 protsenti 1980-ndate aastate noorsookirjanduse esikteostest; luuletajate arv ulatub tosinani. Täiskasvanutele mõeldud luule kõrval, mis moodustas kogu 1980-ndate aastate debüütilukirjandusest rohkem kui ühe kolmandiku (kokku 582 teost), tundub see arv väga väike. Huvitav on see, et mitte kumbagi rühma ei tule debüütluuletajaid juurde sama loogika järgi kui proosas.- JWa ei hakka otsima selgitust, miks 1980-ndate aastate laste- ja täiskasvanute luule hulka tähistavad arvud erinesid ja muutusid. Oletan, et ka varasematel kümnenditel oli nn. täiskasvanute luule osa muu ilukirjandusega võrreldes väikesi perioodilisi erinevusi arvestamata umbes samasugune kui 1980-ndatel aastatel ja täiskasvanute luule arengust teatakse meil Soomes märgatavalt rohkem kui noorsoole määratud luuletustest. Kui palju meil üldse on lasteluulet ilmunud, kas 1980-ndate aastate lasteluule on oma mahu ja sisu poolest varasemaga võrreldes erandlik ning mida uut on just 1980-ndate aastate debütandid endaga kaasa toonud need on laiemat uurimist väärivad küsimused, mida käesolev kirjutis ei ammenda. Oma doktoriväitekirjas > olen üsna täpselt selgitanud, missugune tähendus oli soome lasteluulel aastail Nimelt võib väita, et soomekeelne laste- ja noorsookirjandus algas luuletustega nagu ka tegelikult muu ilukirjanduslik kommunikatsioon aegade alguses. Luule ja laulu abil valmistati fennomaanilises Soomes noorsugu ühtse kristlik-rahvuslikus vaimus areneva kultuuri tarvis tõhusalt ette. Lastele ja noortele määratud värsivihikutesse, mida ilmus ligi paarkümmend nimetust, lisaks veel kordustrükid, samuti arvukatesse pildiraamatutesse püüti koondada ajastu hinnatuimat ja peamiselt kodumaist luulet. Seal leidus värsse, rahvalaule, isamaa- ja kodukohaluuletusi, mis algselt mõeldud täiskasvanuile või kogu rahvale, aga soome lastele oli juba XIX sajandil, erinevalt näiteks Rootsist, pakkuda ka nimelt nende jaoks tehtud luuletusi. Viimaste autoritena leidsid erilist tunnustust Immi Hellen, Alli Nissinen, Suonio ehk Julius Krohn, Samuli Suomalainen, Tyko Hagman, Kustaa Killinen ja Olli Wuorinen. XX sajandi lasteluulet on vähe uuritud, paljud asjad jäävad veel hämarusse täpsemaid selgitusi ootama. Et siiski saada vähemalt mingit pilti lasteluule mahulisest kasvust enne 1980-ndaid aastaid, tegin pistelisi vaatlusi 1950., ja 1970-ndate aastate rahvusbibliograafiate põhjal. Tulemus oli üllatav: 1950-ndail aastail on lastelüür:kuina esinenud kirjanikud Kirsi Kunnas, Martti Haavio, Aale Tynni ja Laura Latvala; 1960-ndate aastate algus ei mõjunud kuigi «luulelisena», küllap see seletab ka suure nõudmise Marjatta Kurenniemi ja Kaija Pakkaneni aastal ilmunud kogu «Kaks piiluparti» («Kaksi kukkopilliä») järele. Luulenälga aitas 1960-ndail aastail leevendada ka Tove Janssoni muumipildiraamatu soomendus. Alles 1970-ndate aastate lõpul hakkavad luulesooned pulbitsema teistelgi peale Kirsi Kunnase, Kaija Pakkaneni ja Ester Ahokaineni, esile kerkivad uued nimed nagu Pia Perkiö ja Leena Ravantti. Ka Kaarina Helakisa, kes oli varemgi värsse teinud, muuseas oma näidenditesse, avaldas alles nüüd oma luulekogu «Leierkast» («Posetiivi», 1976). Niisugusel taustal näivad 1980-ndad aastad lastelüürika tõeliselt särava tõusuajana, meenutades aegu sada aastat tagasi. 1 Tamperes asuva Soome Noorsookirjanduse Instituudi (SNI) tegevdirektor filoloogiadoktor Riitta Kuivasmäki (sünd. 1934) käsitleb oma doktoriväitekirjas «Siiwollisuuden tuntoa ja ylewätä kauneuden mieltä» soome laste- ja noorsookirjanduse arengut aastatel

36 Et näha, mida sisulist ja vormilist uut pakub 1980-ndate aastate debütantide luuie, tuleks seda loomulikult vaadelda võrdluses varasemate luuleilmingutega. Nagu juba mainisin, on soome lastelüürikat vähe uuritud, arvestamata mõnda ülevaadet ja paarikolme kursusetööd. Niisiis tuleb mul möödunud aastakümnete lastelüürika tõlgitsemisel toetuda põhiliselt iseenda tähelepanekutele. Seevastu võin teha mõningaid võrdlusi naabermaa Rootsi lastelüürikaga, aluseks Vivi Edströmi ja Märtä Netterstadi toimetatud «Kördikott 2 ja suvetuul» («Vällingsäck oeh sommarvind», 1987). Eelnimetatud antoloogias ei ole päris analoogilist võrdlusmaterjali, kuid raamatu artiklites tutvustatakse siiski rootsi lastelüürika arengujooni ja käesoleva aja mõjukamaid lasteluuletajaid. Ajaloolisest perspektiivist vaadatuna on soome lasteluule pikka aega olnud luule algupärases funktsioonis see on olnud laululähedane luule, lühike ja kergesti improviseeritav. Kirjapandud lasteluulesse on enesestmõistetava meloodilise elemendina kuulunud riim. Nagu näitab soome lasteluule ajaloo kavalkaad «Väike Pegasos» («Pikku Pegasos», 1980), jutustatakse lasteluules argielu väikestest toimingutest, loomadest ja inimestest looduse rüpes. Lasteluule traditsiooni on nii Soomes kui ka Rootsis kuulunud maakeskkond, lastekamber, kogu pere, taimed ja loomad. Tundeline eneseväljendus, mis on täiskasvanute luule keskne element, heiastub soome lastelüürikas enamasti täiskasvanu nostalgilise õhkamisena. Selle hea näide on traditsiooniline hällilaul. Rootsi lastelüürikas on kaua eelistatud minavormi, kirjanikud on püüdnud lapseks ümber kehastuda, kuid tulemus pole olnud veenev. Kõigil ei ole sisemist lapselikkust ega võimet elada kõrvuti oma eluga ka lapse elu. Kuivõrd «Väike Pegasos» on usaldusväärne valik soome lasteluulest, siis selle põhjal võiksime väita, et erineme rootsi traditsioonist minavormi kasutamise poolest. Minavormiline luule läheneb isikulüürikale, mis soome lasteluules pole nagunii eriti populaarne olnud. Selle kasutamine näib olevat kuulunud konventsioonimurdjate arsenali. Isiklikult pean Topeliuse või Helleni laadis kirjutatud luuletraditsiqoni murdjaks Arvid Lydeckeni ( ), kes avardas soome lapse maailmapildi kodu turvalisest lähedusest laia maailma (näiteks Aafrika-ainelised luuletused). Kogusse «Väike Pegasos» on võetud tema rõõmus luuletus «NII ma naeran», mis eelöeldut kinnitab. Rohkem kui täiskasvanute luules on lastelüürikas järgitud eepika kompositsiooninoudeid, luuletus areneb sidusalt, jutustades. Luuletajad on esitanud oma mõtte üsna otseselt, ent mitte kriitiliselt ja ka lastelüürika illustratsioonid pole olnud kuigi komplitseeritud. Selget uuenemist võis soome lastelüürikas täheldada ühel ajal täiskasvanute luule uuenemisega, teise modernismilainega seoses. Mõlemale puhus tuult tiibadesse Kirsi Kunnas. Ta võttis eeskuju inglise absurdiluulest, mida ta tõlkis, ja andis siis 1950-ndate aastate hakul oma riimimeisterlikkuse ja huumoriõhina luuletustena edasi noorsoole. Nii sündisid lastelüürika nüüdisklassikasse kuuluvad «Härra Pii Poo» («Herra Pii Poo»), «Haitula» jt. ning «Tundeline siil» («Tunteellinen siili»), kus on juba märgata ka isikulüürikat. Kunnase naljatlevates sõnaseadmistes leidub koguni kirjanduslikke allusioonegi, nagu: «Veeretaksin viisi / kui meelde tuleb Kirsi. / Kui meenub mulle Toomas / ma lakkaks laulu loomast.» Iga soome kirjanduseuurija teab, et Toomas pole keegi muu kui «suur mõjutaja» Tuomas Anhava aastal ilmunud teoses «Jänes Pikk-kõrva kukerpall» («Kani Koipeliinin kuperkeikka») on Kirsi Kunnas julgesti kasutanud lasteluules seni vähe viljeldud satiiri. Kunnas kujutab sümbolikeeles muudki kui jänese elu ja noor lugeja võib ^erinevates vanuseastmetes sellest kunstnikuks kujunemise loost leida uusi tasandeid. Kunnasega võrdne teerajaja Rootsis oli Lennart Hellsing, kes juba oma 1940-ndate aastate keskel ilmunud luulekogus «Kass puhub hõbesarve» («Kätten bläser») tegi julge realismi ja spontaanse fantaasiaga tuule alla liiga puhastele riimidele ja hästitreitud vormile. Nagu Kirsi Kunnast Soomes, nii on ka Lennart Hellsingit Rootsis tituleeritud absurdiluuletajaks. Teine tähelepandav, eelmisega võrdne lasteluuletaja Rootsis on Britt G. Hallqvist, kes ühtviisi säravalt viljeleb nii riimi kui ka vabavärssi. Rootsis algas uudse lastelüürika tõusulaine 1960-ndate aastate lõpul. Muudatused toimusid nii stiilis kui ka sõna- ja motiivivalikus. Soomes sündis samalaadne uuenemine alles 1970-ndatel aastatel. Siin oli käivitajaks just Kaarina Helakisa, keda võib 2 Nonsenss laste vemmalvärssidest (sm vettisäkki kördikott), vrd. eesti «hapukapsapea», «körtpärtlisärk» vms. 672

37 TAHVEL XLIII ülal: (vasakul) Üliõpilane Paula Palmeos 1935 a. Tartus; (parema!) Hei dur Niit Paula Palmeos ja Harald Rajamets Tartus 28. V All: Emakeele Seltsi juhatus a. (Vasakult) He.no Ahven Paula Pal meos, Arnold Kask, Johannes Voldemar Vesk., Aih Univere, Paul Anste ja Eeva Ahven.

38 TAHVEL XLIV Paula Palmeos (ülal kolmas) Otepääl juunis 1956 ja (all) Aili Univere 85. sünnipäeval 23. oktoobril 1986.

39 pidada soome lasteluule Saarikoskiks. Lisaks sellele, et ta tõi soome lasteluulesse linna ja viimasega seotud probleemid, siirdas ta sinna ka kõnekeele. Helakisa on oma luuletustes ja lauludes muretu uljusega käsitlenud igasuguseid teemasid. Isegi Kekkonen läheb lendu «Helsingin poikki / ja illan tullen linnaansa loikki» («Helsingist läbi / ja õhtu eel oma lossi kobib»). Ei kujutlegä, et lmmi Hellen oleks kirjutanud niiviisi Nikolai II või Arvid Lydecken Kyösti Kallio kohta, sest midagi selletaolist poleks neil aegadel tihanud teha ka Eino Leino või Aaro Hellaakoski. Samuti teeb Kaarina Helakisa ühiskonnakriitikat, näiteks luuletuses «Kruunuhaka Tarzan» («Kruunuhaan Tarzan»), mis kujutab laste mängu lõppu: lastelt võetakse nende ainus džunglipuu. Kaarina Helakisa kasutab siiski riimi, mitte nii nagu naabermaal Siv Widerberg, kes oma ilma niisuguse lõppharmooniata luuletustes ründab Rootsi ühiskonda. Kuigi 1980-ndatest aastatest on vaadeldud vaid debütante, osutus kümnend soome lastelüürikas üldse siiski eelmistest viljakamaks. Suursündmuseks võib pidada veel seda, et kirjastus WSOY andis 1987 välja kaks tähelepanuväärset lasteluule klassika tõlget A. A. Milne'i «Kuninga hommikueine» («Kuninkaan aamiainen», tlk. Eila Kivikk'aho) ja R. L. Stevensoni «Lapse luuleaed» («Lasten runotarha», tlk. Kirsi Kunnas). R. L. Stevensoni a. ilmunud kogu «A child's garden of verses» tõlgiti rootsi keelde juba 1967 ja see on olnud rootsi uurijate arvates üks tõukejõude, mis viis lastelüürika uuenemisele. Raske öelda, milliseks kujuneb või kui suur on juba olnud «Lapse luuleaia» mõju. Väga suurt vastukaja nende teoste soome keeles ilmumine küll ei tekitanud. Igal juhul näitab eelnimetatud tõlgete avaldamine ja arvukate debütantide esilekerkimine kirjastajate kultuuritahte ja julguse kõrval ka lastelüürika populaarsust ning vajalikkust. Mõlemad ingliskeelsed klassikud olid omal ajal novaatorid ja tõelised kirjanikud. Millisesse kategooriasse kuuluvad soome 1980-ndate aastate debütandid, kes kirjutavad luulet lastele nagu R. L. Stevenson ja A. A. Miine? Ja mida uut on neil olnud lisada soome lastelüürikasse? Nagu XIX sajandi lüürika puhul, jätsin ka nüüd kõrvale nootidega luuleteosed. Näiteks pole vaadeldud Marjatta Pokela «Kolli-ooperist» («Mörkö-ooppera») tuntuks saanud laule. Vaatluse alla on võetud järgmised debütandid: Tuulia Almila-Aho, Heli Karjalainen, UllaMari Kellomäki, Marja Kiiskinen, Leena Laulajainen, Kaija Löytty, Raija Maula, Anne Peränen ja Jorma Toiviainen. Püüan 1980-ndate aastate debütantide luulet käsitledes otsida ainult üldisi ja lastelüürika ning selle uuenemise seisukohalt olulisi jooni. Tundub, et suurem osa debütantidest jätkab tuttavat traditsioonilist lasteluule suunda, milles romantiseeritakse lapsepõlve. Niisugune on muuseas 1980-ndate aastate aktiivseima noorsookirjaniku UllaMari Kellomäe (sünd. 1945) looming, ja kirjastaja kasutab seda suundumust ka reklaamiks. Raamatu «Päike viskas hundiratast» («Aurinko heitti volttia», 1987) tagakaanel tutvustatakse luulekogu sisu: «Lõbusaid päikesepaistelisi lastevärsse maasikamaitselistest suvepäevadest, haldja imetegudest, kassisilmadest, koerakõrvadest ja muti külmavarvastest.» Kaija Löytty (sünd. 1955), kes 1980-ndail aastail avaldas ühe luulekogu, osutus riimimeistrina Kirsi Kunnase hingesugulaseks. Tema «Prinssi pipariksi», 1985 sisaldab elufilosoofilisi mõtisklusi, loodushoiutemaatikat ja julgeid küsimusi: Miksi ihmisessä on veri? Missä loppuu meri? Voiko lätäkköönkin hukkua? Miksi yöllä täytyy nukkua? Miksi ongessa on siima? Mistä tulee tuulen viima ja mikä on kiima? * * * Miten päästään humalaan? Uskooko kaikki Jumalaan? Veel kümme aastat tagasi ei oleks seksuaalne ainestik või alkoholi ja jumala nii tihe seostamine lastelüürikas kõne allagi tulnud. Tuulia Almilal (sünd. 1952) ilmus a. esikkogu «Väike laulja» («Pieni lau- 43 Keel ja Kirjandus nr ' 673

40 iaja»; illustr. Maija Karma). Kogu raamluuletuses annab kirjanik teäda, et on saanud oma südamlikud muinasjutu- ja loodusluuletused väikeselt laule loovalt poisilt. Optimistlik kogu «Väike laulja» on stiililiselt konarlik. Paar aastat hiljem avaldas Almila esimese luulekogu täiskasvanuile ja kirjastaja esitles «Lõhnatut aeda» («Tuoksuton puutarha») kui debüütteost. Selle kogu õhustik on sünge, sealt aimub surma: «Tänä keväänä / istutan köynnösruusun / vaikka kellokukat kasvavat pojastani» («Sel kevadel / istutan roniroosi / kuigi kellukad kasvavad mu pojast»). Surm on taustaks ka a. ilmunud lasteluulekogus «Elevant ja elevant» («Norsu ja norsu»). Anneli Qveflanderi tehtud sinistes toonides illustratsioonidega värssloos lähevad kaks elevanti pärast sinise igatsuselinnu nägemist koos Stella-tähega otsima laululembest venda Noad, kes on kadunud silmapiiri taha. Surma ja kurbust ei ole pärast XIX sajandit lasteluules üldse kujutatud. Almila kõnnib surmaorgudes: Sateen surulliseen ääneen kuulivat he itkun jääneen kauan sitten eläneiden ihmisten surun laulun, takaa tuhansien vuosien. He arvasivat Nooan täällä kulkeneen ja saaneen ensimmäisen laulun itselleen. Surma enda peidab luuletaja kurvameelsesse seiklusse, nagu seda on teinud ka Astrid Lindgren muinasjuttudes «Mio, mu Mio» ja «Vennad Lõvisüdamed». Tuulia Almila luuletehnika jätab soovida, riimid mõjuvad tihti vägivaldseina ja mõnikord petab ka stiilitunne, näiteks koomilise teema sidumisel tõsisega. Julge ainestikuvalik ja mõttearendus aga on soome lasteluules uudsed. Uusi, eelmistest õnnestunumaid lahendusi tõid kaasa ka Tuulia Aho nime all a. avaldatud kirgas lüüriline värssjutustus «Õnne opaal» («Onnen opaali»; illustr. Marja-Leena Muukka) ja a. ilmunud humoristlik piltidega muinasjutt «Tiuku ja Sinihobune» («Tiuku ja Sinihevonen»; illustr. Puppi Setälä), kus Proosa-hobune paiskab oma mõtteid välja luuletustena. Huvitav kujundus annab mõlemale teosele kunstilise lisaväärtuse. Niisugune kooslus puudub kahjuks enamasti nn. täiskasvanute luules. Kui Tuulia Almila-Aho jättis lugeja veel oma neljandagi teose järel ebalevale seisukohale, siis Leena Laulajainen (sünd. 1939) üllatas juba esimeses kogus küpse luuletajana. Tema a. ilmunud teose «Lumeleopard tantsib» («Lumileopardi tanssii») on illustreerinud Outi Markkanen, kelle sürrealistlikud nägemused toetavad suurepäraselt luuletaja fantaasia rändamist «tarastamata karjamaal». Päris uustulnuk Leena Laulajainen sõnakunstnikuna ei olnud, prosaistina oli teda tunnustatud juba 1980-ndate aastate alguses. «Lumeleopard tantsib» on lastelüürikas erandlik kogu, mis näitab, et täiskasvanute- ja lasteluule vahel ei pea tingimata olema kuristikku. Juba kogu avaluuletus kõneleb uuendustest:» Juuri kun illan muste levisi hangelle ja yölampun himmeä kukka avautui, minä kuulin tassutusta ulkoa pimeästä ja seinällä häilähti varjo. Ikkunaan koputettiin, ja minä tiesin: lumileopardi on tullut kaupunkiin. Luuletuses on loodud rahulik meeleolu rütmi, häälte ja piltide abil. Luuletuse intensiivsus kasvab lõpposas salapärast, hämarat vaikust häirib tatsamine, varju libisemine, koputus ja võõras valge olend, keda «mina» teadis oodata. Luuletuses puuduvad nii lõpp- kui siseriimid; metafoorid «õhtu tint», «öölambi tume õis» pole lasteluules tavalised, nagu ka lumeleopard, kes hilisemates luuletustes sümboliseerib fantaasiavabadust. Laulajaineni luules võib pilt leopardist haihtuda niisama kiiresti kui Haavikkol keisri õukond, silma pilgutamisel, aga nagu nendes luuletustes öeldud lapsele jääb siiski järele veel vähemalt neli mõõdet. 674 ч

41 «Kui hingan minus / tärkavad päikese seemned,» ütleb Leena Laulajainen. Temagi kirjutab taimedest, loomadest, mänguasjadest ja muinasjutuolendeist, kuid mitte stampidega. Laulajaineni luulekeel on müstiline ja värske, luuletuste kompositsioon võib olla kavandatud kuni topograafilise vormini välja (näit. «Luuletaja», «Ei maja ega silda», «Kui otsid»). Sõnajalaõie luuletuses on varjus kasvavad natuke kõhedalt mõjuvad taimed pandud sulgudesse. Satulintu söi sananjalan siemenen ja muuttui näkymättömäksi. Missä satulintu pesii, sinne kasvaa sananjalka. Sen sininen kukka puhhämärään metsään juhannusyönä, kun aurinko aloittaa aamutanssin. (Mutta varjossa kukkivat sudenmarja ketunleipä ja koiranheisipuu.) keaa juuri Laulajainen oskab kõlaloomise kunsti, nagu näitavad avaluuletuse vaikset õhtutunnet loovad onomatopoeetilised häälikud või «Elevandi tuulepuus» lustakad riimid ja kooskõlad ning erinevad lausefiguurid. Elefantti Antti lähti maailmalle Stadionin portilta ja sanoi gorillalle: Kuulehan, gorilla, kotoani korilla nouda grillit, filmit villit, videot ja kukkopillit. Myy ne kaikki torilla. Osta sitten lapsille omenoita, kriikunoita, banaaneita, viikunoita, tähtimöitä, tähtiöitä, tuulipuiden pähkinöitä Rosmariini-neidolta tuulten kojusta. Oveni voit jättää auki: asuntooni muuttaa hauki. Passin, pussin, baskerin,. kompassin ja fagotin pidän itse, muuta en., Tuulipuuhun kiipesi. Lentoon lehahti. Rõõmus «Elevandi tuulepuu» meenutab rütmilt laste «mängust välja» lugemisi, kuid on samal ajal ilmekas kunstniku elunägemus. Leena Laulajaineni väikeses kogumikus on ka haikutaolisi (kuigi neljarealisi) süvamõtisklusi, mis kasvavad välja ühest luulekujundist, nagu tõendab allpool olev näide: «Mängulaevade sadamast minnakse / hämaras / ja sõidetakse vastuvoolu jõge / hommikule vastu.» Leena Laulajainen» on poeetilist vaimukust. Ta oskab keskenduda ja pinget luua. Tema lasteluule kujundikeel on uudne, väljendused on kaudsed ja nende salapärasus annab lugevatele või kuulavatele lastele vabu tõlgendamisvõimalusi. Kirjanikul on kindel usk sellesse, et laps mõistab palju rohkemat kui täiskasvanud arvatagi oskavad. Laulajaineni luuleloomingus on näha ja tunda Haavikko, Manneri ja Hellaakoski mõju, kuid ta jäljed on siiski omad. Niisuguseid päikese seemneid ja julget omapära võiks soovida soome lastelüürikasse enamgi. Soomekeelsest käsikirjast tõlkinud REET KRUSTEN 43* 675

42 Arutlusi ja meenutusi Korrespondentsintervjuu ajaloodoktor Ea Janseniga 14. novembril 70-seks saav kauaaegne «Keele ja Kirjanduse» kolleegiumi liige ajaloodoktor Ea Jansen oli juubeli puhul nõus vastama mõnele toimetuse poolt esitatud küsimusele. Mida arvad ajalooainelisest belletristikast ja selle tähtsusest, eriti eesti ajalookirjandusest? Olen lapsest saadik meeletult armastanud ajalookirjandust. Minevik on minu jaoks võluriik, ja piinab see, et meie kujutlused temast jäävad ikkagi ebamääraseks, et me ikkagi ei tea, mida minevikuinimesed mõtlesid, missugused olid nende käitumismotiivid. Ameerika õuduskirjanik Daphne du Maurier kirjutab oma romaanis «The house on the strand» hallutsinogeensest rohust, millega eksperimenteerides üks noor mees rändab aias tagasi XIV sajandi Inglismaale ja lõpuks hukkub, sest ta ei taju enam XX sajandi realiteeti. Tahaksin, et niisugune ajas tagasiminek oleks võimalik (hukkuda poleks muidugi vaja). Ma läheksin siis tagasi kõigepealt ärkamisaega ja küsiksin Carl Robert Jakobsonilt õtse, mida ta mõtles, kui ta ütles, et... Neid asju, mida küsida, on õige palju. Kõige lähemale sellisele narkootilisele seisundile viib ajalooarmastaja ikkagi ajalooaineline belletristika. Pärisajaloolase huvi on teistsugune, ta tahab teada nagu Euroopa ajalooteaduse isa Leopold von Ranke ütleb, «kuidas see tegelikult oli» («wie es eigentlich war»), teda huvitavad sündmuste käiku määravad reeglid, inimeste teotsemismotiivid ja nende tingitus ajast, kohast ning oludest: Aga temagi jõuab ajastumaalinguni, nii nagu ajalookirianik jõuab ajaloo seesmiste mängureeglite tunnetamiseni (parim näide on ehk Lion Feuchtwanger). Üks läheb intuits! ooni teed mõningaid inspireerivaid fakte lähtepunktina kasutades, teine võimalikult kõigi asjasse puutuvate faktide kokkukorjamise ja argumentide teed pidi. Mõlemal on oma tõde ja mõlemad on vaid kobajad pimeduses, nagu me seda oma maailmatunnetuses ülepea oleme. See ei takista ajalookirjanikke ega -teadlasi oma tõesse kirglikult uskumast ja nagu ka meie lähimineviku publitsistika tõestab ägedalt vaidlemast. Aga vaidlused peavadki olema, need on nii normaalses poliitikaelus kui ka üldse vaimuelus edasiviivad, ehk küll nad osavõtjatele põhjustavad hingelisi kannatusi. Eesti lähiminevikus oli ajaloobelletristikal ja ilukirjanduslikul publitsistikal eriline roll veel seetõttu, et professionaalsed ajaloolased elasid hoopis tugevama ideoloe* gilise surve all kui ilukirjanikud. Surve ei olnud küll absoluutne, vanemate aegade uurijad, õieti kuni XX sajandini välja, said end tunda sula-aastatest peale mõneti vabamalt. Ja veel kuivõrd tugev 67G polnukski surve ja ajaloolaste endi inimlikest omadustest tingitud konjunktuurlus, ikka murrab ja murdis ka Eestis end igasugustest kammitsatest ning piirangutest läbi tegelikkuse tõese tunnetamise tung. Nii polnud see üksnes endisel Nõukogudemaal, vaid on olnud ka muudel aegadel ja muudel maadel autoritaarse režiimi puhul, kes ajalugu suurema või vähema agarusega on püüdnud enda teenistusse rakendada. Ent seda kõike arvestades tuleb ikkagi möönda, et eesti ajalooproosa on olnud elustavaks süstiks eesti ajaloolastele, pannes neid teatavaid probleeme sügavuti läbi mõtlema, argumenteerima, uusi aspekte otsima. Ma pean nraegu eelkõige silmas muidugi Jaan Krossi ja Lennart Mere raamatuid. Ajalootõe ülim suhtelisus on tingitud ka sellest, et ei ajalookirjanik ega -uurija saa kommunitseerida minevikuga sel moel, nagu ta suhtleb oma kaasajaga, tema semiosfäär kui kasutada Juri Lotmani terminit erineb minevikuinimese semiosfäärist ikkagi radikaalselt. Seetõttu peab kirjanikul olema tohutu usk oma mõistmis- ja sisseelamisvõimesse, et üldse midagi minevikuasjadest kirjutada. Teadlasel on lihtsam, tema võib olla ettevaatlik ja teha oma käsitluses tuhat reservatsiooni asi on tõenäoliselt nii, aga võib olla ka teisiti. Seda reservatsiooni ei saa ajalugu lihas ja veres meieni toov ajalookirjanik teha, vaid ta püüab meid veenda, et asi just nii oligi. Ja mo kas usume või ei Usu. Aga kirjaniku puhul põimub loomulikult minevikku süüvimisega tendents arutada ajalooliste dekoratsioonide varjus kaasaja nrobleeme. Seesugune suundumus on sageli üsna teadlik ja avalik, seda eriti siis, kui poliitiline surve takistab valulike probleemide arutelu. Feuchtwangeri «Vale-Nero» on ju nii kena Hitlerisatiir. Lugeja otsib ajaloobelletristikast õieti mõlemat nii toda minevikunägemust, millest enne rääkisin, kui ka lisa kaasajatunnetusele. Tugevasti kaasajaga arveid õiendava Feuchtwanger! «Rebased viinamäel» ja «Narritarkus» on minu jaoks teosed, mis eelkõige aitavad mõista Prantsuse revolutsiooni ja selleaegseid muutusi, mitte kirjaniku aega. Üldinimlike ja igavikuliste tõdede väljaütlemiseks kasutatakse samuti ajaloolist rüüd ning arvan, et see on põhjendatud ja sümboolne selles mõttes, et ega inimese põhiolemus ning vajadused olegi ajaloo vältel muutunud. Muutuvad vaid inimese käitumisvormid ja tema vajaduste rahuldamise viisid, ütlevad ameerika antropoloogid. Selle tõttu polegi päris lootusetu minevikuinimest mõista, ehkki too semiosfääri probleem jääb. Mõni teos köidab nii oma ajalootruuduse kui ka kaasaegsuse tõttu näiteks

43 Jaan Krossi «Keisri hull». Ja Krossi Bocki ma usun, tema «Pöördtoolitunni» Jannsenit aga mitte, sest mul on Postipapa suhtes oma fiksideed: ma pean teda süüdimatuks konformistiks, mitte päris ärkamisaegseks, mitte «kolkboratsionistiks», kes oleks rüütelkondadelt raha vastu võttes kuidagi seesmiselt kannatanud. Suur osa inimesi ongi just sellised süüdimatud konformistid, kes austavad loomuldasa igasuguseid ülemusi. Vahemärkusena ka meie lähiminevikku hinnates on kasulik meeles pidada, et suurem osa inimesi elab suurema osa ajast poliitikaväliselt, seda ka ebaõiglase režiimi puhul, sest nad tahavad esmajoones säilitada oma eksistentsi, süüa, tööd teha ja armastada. Kuni ühiskondlike kriisiaegadeni, millal ärkab ka laiade hulkade mässuvaim. Krossi tegelased on enamasti teistsugused, nad on enesest teadlikud, neid piinab nende endi kohanemisvaim ja karjäärihimu. See konformismikonflikt kajastab õieti ka üht üle aegade ulatuvat draamat: mahajäänud või teistsuguse kultuuriga väikerahva haritud esindaja staatust ja saatust tema rahva alistanud suures impeeriumis, mida ta tajub mitte üksnes vägevana, vaid ka progressi kandjana; see on Kaupo või Josephus Flaviuse sündroom. Rääkisin kirjaniku ja ajaloolase erinevast teest oma unelmadaamile ajaloolisele toele lähenemisel. Päris vastandlikud need teed ikkagi pole. Ei tarvitsegi tunda Wilhelm Diltheyd ja hermeneutikat (milles me ju koolitatud pole) väitmaks, et mis tahes teksti interpreteerimisel on ka ajaloolase jaoks oluline intuitiivne mõistmine. Ratsionaalne ja irratsionaalne on inimtunnetuses segi. Me ütleme, et me tugineme faktidele ja nende loogilisele analüüsile. Aga mis on fakt? Enne kui ta jõuab ajaloolase või kirjaniku kätte, on ta juba enamasti paljudest muudest kätest läbi käinud. Kui usaldusväärne on krooniku kirjeldus või ametniku ettekanne? Ka arhiivisügavikest väljatoodud neitsilikud faktid peame asetama suhtesse teiste seikadega ja see menetlus võib jääda suuresti suvaliseks isegi hoolika allikakriitilise lähenemise ning võrdlemise korral. Me võime faktile suunata valge või punase, rohelise või sinise prožektorikiire ja ta muudab oma värvi nagu kameeleon. Me ise muudame oma värvi, võime panna ette teistsugused prillid, vaadata läbi luubi või pikksilma. Küsimus on niisiis kirjaniku ja ajaloolase puhul selles, mis jääb peale, kas loogiline analüüs või intuitsioon, ja resultaat võib sellest hoolimata olla üks ja seesama. Fakte tuleb siiski austada, sest pidepunktid on nad oma heitlikkusele vaatamata. Ajalooteadus on viimasel ajal lähenenud ilukirjandusele ehk ka selles mõttes, et ta on muutunud tunduvalt inimesekesksemaks, et ikka enam on taandunud poliitiline ajalugu ja tähelepanu on suundunud majandusele ning sotsiaalsetele protsessidele ja üsna tavalisele keskmisele inimesele, tema käitumist juhtivatele motiividele ning argielule, see tähendab, kõigele sellele, millest sotsiaalsed protsessid «koosnevad». Taandub ainuhuvi väljapaistvate isiksuste suurte tegude vastu. Ajalooaineline belletristika selle huvi arvatavasti säilitab, kuigi võib olla ka teistsuguseid suundi. Neid on ka meil; loen härdusega Juhan Peegli ja Mats Traadi ajaloolist proosat. Oled siiski ajaloolane; mis või kes on olnud Sulle eeskujuks? Arvan, et küsimuses peitub kaks probleemi eeskuju probleem ja mõju probleem. Eeskuju võib olla käsitlusviis, suund või uurijaisiksus, keda väärtustad oma parema arusaamise kohaselt ja püüad matkida. Mõju on suuresti irratsionaalne, see on kogu miljöö ja valitseva ideoloogia surve, see on allumine ülemustele ja teistele, kes sind ehk meelitavad ning su vastu kenad on; see on allumine paratamatusele või kujuteldavale paratamatusele. Kui ma üleüldse midagi positiivset olen ajalooteaduses ära teinud, siis on see vist meie rahvusliku liikumise osavõtjaskonna ja selle territoriaalse leviku analüüs. Pidin uurima Carl Robert Jakobsoni,.aga mind ei huvitanud kunagi niivõrd tema isiksus, kuivõrd rahva ärkamine ise, milles ta oli osaline. Missuguste mehhanismide najal sai teoks ime - pärisorjade muutumine moodsaks rahvuseks? Kes olid need «Eestirahva ärksamad pojad ja tütred», kes rahvuslikku ärkamist kandsid? Kuivõrd tuldi rahvusliku liikumisega kaasa eri maanurkades? Neile põnevatele küsimustele andis võimaluse vastata Jakobsoni «Sakala» arhiiv, mis Kurgjal 1950-ndate aastate algul päevavalgele tuli. Kirjad toimetusele olid rahva ootuste ja lootuste autentsed dokumendid. Lugesin neid esmakordselt Kurgjal petrooleumilambi valgel, klimp kurgus. Kuid kaastöölisi võis ka loetella, klassifitseerida ning fikseerida sel viisil eri kihtide ja maanurkade kaasatulekut rahvusliku liikumisega. Hilisematel aastatel lähenesin samal moel Hurda rahvaluulekogujatele. Kuid ma ei olnud teaduslikult originaalne: olemas oli eeskuju ja see oli Hans Kruusi monograafia «Eesti Aleksandrikool». Muide, selle raamatu minu isiklik eksemplar on ajalooline see on varastatud kunagi 1940-ndate aastate lõpul Tartus ülikooli seminariraamatukogu töötajate soovitusel Tiigi tänava internaadi keldrist, kuhu oli kogutud emigreerunud õppejõududele kuulunud raamatud. Need olid keelatud teosed ja määratud turbapressis purustamisele. Raamatus on pühendus: «Kolleega E. Blumfeldtile». Selles teoses määratles Kruus rahvusliku liikumise pinget teatavasti eri kihelkondadest ja maakondadest laekunud summade järgi, mis olid määratud emakeelse parema kooli asutamiseks ning olid seega tunnistuseks rahva vastärganud rahvuslikust entusiasmist. Kruus analüüsis ka Aleksandrikooli organisat- 677

44 siooni kõige aktiivsemate tegelaste, abikomiteede liikmete sotsiaalset kuuluvust. Samu operatsioone sooritasin mina «Sakala» kaastööliste ja hiljem Hurda korrespondentide suhtes. Ma olin sellal rahvusküsimust käsitleva välismaise kirjanduse suhtes ilmsüütu ja muid eeskujusid polnud kuskilt võtta. Moskva ajaloolastest ja isegi Läti omadest pidin kõrvale hoidma, sest esimesed nägid üksnes narodnikuid ja teised olid oma noorlätlaste liikumise kui natsionalistliku kodanluse liikumise maha matnud. Olin kurb ja üksik, ilma «teadusliku basseinita», ainult Artur Vassar" julgustas mind. Siis leidsin mehe, kes mind täiesti mõistis, see oli Praha Karli ülikooli praegune professor Miroslav Hroch. Tema uuris võrdlevalt Euroopa väikerahvaste rahvuslikke liikumisi põhiliselt just nende osavõtjaskonna sotsiaalse kuuluvuse alusel. Hroch elas küll marksistlikul maal, oli aga absoluutselt mittedogmaatiline. erudeeritud, suhtles pidevalt Euroopa teadusüldsusega. Ta sai omakorda eeskujuks mulle nagu hiljem kogu Euroopas arenev rahvuslike liikumiste uurimise ajaloolis-sotsioloogiline suund, mis eriti populaarne oli saksa teadlaste seas. Möödunud aastal korraldasid selle suuna esindajad Bielefeldis konverentsi, mis oli väga inspireeriv. Ent vahepeal olin aastaid armunud hoopis kulturoloogiasse ja otsisin koos Aili Aarelaiuga metodoloogilist imet, kuldvõtit, mis avaks kultuuri olemuse saladuse ja värava eestlaste kultuuri piisavalt mitmekülgse, deideologiseeritud, kogu vaimset tegevust sünteesivalt haarava käsitlemise juurde. Nüüd olen leppinud mõttega, et imevõtit pole olemas, et kultuurile võib läheneda lugematutest vaatenurkadest, et ta on «igal pool», et kompleksne käsitlus on peaaegu kättesaamatu ideaal. Olen leppinud ka sellega, et eeskujusid kultuuriloo käsitlemiseks on raske leida, ehkki väga inspireerivad ja õpetlikud on ameerika kultuuriantropoloogia ja inglise sotsiaalantropoloogia teoreetilised alused ning menetlused, mida saaks mitmeski suhtes järgida mitte ainult eesti talupojakultuuri, vaid ka kirjakultuuri käsitlemisel. Oleme liiga isoleeritud olnud maailma ajalooteadusest ja kulturoloogiast. Mina olen olnud liiga passiivne ja liiga laialivalguvate huvidega, selleks et end mõlemas mind köitvas valdkonnas rahvusküsimuses ja kulturoloogias maailma teaduskirjandusega korralikult kurssi viia, nagu seda nii mõnedki ajaloolased suurte pingutuste hinnaga suutsid ka möödunud surutise aastatel teha. Praegu muidugi on olukord muutumas. Aga mis meie kultuurilukku puutub, siis arvan, et seda tuleb lihtsalt kirjutama hakata, ka üldkäsitlust, pöörates erilist tähelepanu kultuurikommunikatsioonile ja muudele valdkondadele, mida traditsiooniliselt on vähe uuritud. On ka teadlasisiksusi, kes mulle kogu oma olemusega on olnud eeskujuks või õigemini ideaaliks, sest ma ei 678 ole olnud suuteline neid jäljendama. Eelkõige oli säärane Mart Lepik, kõige ehedam ja puhtam inimene, keda olen tundnud. Et ta oli Betti Alveri elukaaslane, polnud juhuslik. Mart Lepikul polnud teatavasti mingisugust akadeemilist tiitlit, küll aga tohutu eruditsioon maailmakirjanduse ja eriti eesti XVIII XIX sajandi kirjanduse vallas. Austus faktoloogia vastu oli tema puhul seotud tugeva teoreetilise mõtlemisega. Seejuures oli ta kirglik, leegitsev natuur, mis millegipärast ei tundunud sugugi vastuolus olevat raamatute ja käsikirjade keskel elava mustabaretilise ning prillitatud õpetlaskujuga. Lepik vihkas rumalust, ebakompetentsust, labasust, hoolimatust ega jätnud seda ka mis tahes seltskonnas väljendamata. Kui ta «Werneri» tagatoas särtsus ja turtsus, mõtlesin: oh aeg, suudab ta seista vastu maailmas lokkavale rumalusele ja labasusele? Ent Lepiku kurjus ei tähendanud seda, et ta polnuks humanist, ta austas inimest ja tema vaimset loomingut. Ma armastasin ja kartsin teda nagu Vana Testamendi Jehoovat. Kui läksin Tartusse Kirjandusmuuseumisse, nahutas ja sõitles ta mind halastuseta, et lasin endale Tallinnas karjääri lusikaga suhu toppida (see polnud küll tema, vaid Boris Kaburi väljendus) et kaasatõmmatuna eesti ajaloo üldkäsitluste koostamisse ja lõpmatust üldistamisest rikutuna harrastasin oma muudeski kirjutistes deklaratiivsust tõelise teadusliku argumentatsiooni asemel. Argumenteerimisoskus oli see, mida Lepik mulle ja küllap muilegi noor e püüdis õpetada. Ta väitis, et teadlane peab oma lugeja nagu lapse talutama mööda faktidest ja argumentidest treppi järeldusteni; neid järeldusi aga ei tohi ette deklareerida. Muide, ega sellest menetlusest humanitaarteadustes kuskil eriti kinni ci peeta, väga suur osa ajaloolisi või kunstiloohsi käsitlusi hõljuvad esseistika piirimail ja autorid avaldavad intuitiivseid tõdemusi üpris julgelt. Mulle on ideaaliks veel mitmed mehed, kelle rahulikku loogilisust imetlen, sest olen ise rahutu, rabelev vaim, kes enne mingi järelduse või otsustuseni jõudmist eksleb igasugustel kõrvalteedel. Üks selliseid on.kindlasti Ants Viires, keda hindan mõtteselguse, teoreetilise taseme, eruditsiooni ja tast not least hea huumori pärast. Oled kuulunud elu vältel mitmesse sõpruskonda. Eks ole needki omasugused kultuuriilmingud või pole nad seda? Iga inimene elab mitut elu, osaleb eri kultuurisfäärides. Nende hulka kuuluvad ka kodu ja sõpruskonnad-suhtlusringid, mida küll traditsioonilistes kultuuriajalugudes ei käsitleta. Siiski on nüüdseks Prantsuse kuulsa annaalide-koolkonna mõjul kogu maailma ajaloolaste-kultuuriloolaste seas pääsenud ikka enam maksvusele vaade, et ükski inimtegevuse valdkond, ükski inimgrupp pole liialt tühine selleks, et teda ei peaks tähele panema

45 ja uurima. Kes saakski väita, et indiviidi arengu jaoks poleks kodu, sõpruskond-seltskond, ka meelelahutus- ja ajaviiteviisid tohutult tähtsad? Niisama olulised on nad ka kultuuri üldarengu seisukohalt kui inimeste mõttemaailma ja väärtusorientatsiooni kujundavad kultuurilevikanalid. Igaüks teab ka seda, missugune roll on olnud kirjandus- ja üldse kultuuriajaloos uusi suundi algatavail sõprusringidel, sotsioloogide (paha) terminiga «mitteformaalsetel gruppidel», mis ju võivad ka formaliseeruda resp. legaliseeruda ja muutuda vaimuelu kandvateks pikaajaliselt teotsevateks organisatsioonideks. Näiteks kasvas Faehlmanni ja Huecki ringist välja Õpetatud Eesti Selts jne. jne. Eriline roll on sõpruskondadel (nagu kodul ja perekonnalgi) autoritaarsete režiimide puhul, kui avalik kultuurielu ja trükisõna on rangelt allutatud ametlike instantside kontrollile ja tasalülitatud. Siis on kodud ja sõpruskonnad alternatiivkultuuri koldeiks, rahvuslike traditsioonide säilitajaiks; neis elab edasi vaba mõte. Neil institutsioonidel on oma rituaalid ja tavad, harrastused, ja laulud tänapäeva folkloor sünnib enamasti just sellistes sõpruskondades. Ainult kõike seda ei ole ju peaaegu üldse dokumenteeritud ega dokumenteerita. Jäävad mälestused, aga neid ei ole meil selles osas süstemaatiliselt kogutud. Ma pean ennast õnnelikuks inimeseks, sest olen kuulunud mitmesse huvitavatest inimestest koosnevasse, vaimselt virgutavasse /sõpruskonda. Kuid küsimus pole ainult intellektuaalses kasus, vaid veelgi enam emotsionaalses rahulduses, mille annab neis tekkiv osadustunne, midagi selletaolist nagu sektantlikes kogudustes. Vaimu virgutav ja emotsionaalset kindlustunnet pakkuv toime on olnud minu noorpõlveaegsel rühmitusel «Elbumus», millest mu sõbrad emigratsioonis (Orvo Ast jt.) on kirjutanud, ja samuti ndate aastate lõpul Tartus tekkinud ja Tallinnas süngeimal ajal, 1950-ndate aastate algul, intensiivselt suhelnud sõpruskonnal, hüütud «Keraks». Neid kaht gruppi-sõpruskonda võrrelda on raske, ent midagi on neis siiski ühist. «Elbumus» oli pretensioonikam,, püüdis vist olla natuke «Noor-Eesti» taoline. Ehkki tal polnud kindlat programmi, oli eesmärgiks ikkagi intellektuaalkultuuri, humanismi, euroopalikkuse edendamine ja oma liikmete õhutamine kirjanduslikele katsetustele. Mis oleks elbujad ära teinud, kui vahele poleks tulnud anneksioon ja sõda, mis nad esimestel ülikooliaastatel laiali paiskas, on raske öelda. Igatahes on «Elbumusest» tulnud Ilmar Laaban, Ilmar Mikiver, Olev Mikiver, Iise Lehiste jt. jft selles rühmituses on eesti sürrealismi juured. «Kera» oli eelkõige seltskond, ta ei pretendeerinud millelegi, ta oli noorematvõitu inimeste ühendus, kes üksteist pilgupealt mõistsid, kellele meeldis vaimu teritada, vaielda kõigi võimalike probleemide üle, aasida, väikekodanlasi šokeerida (see oli ka «Elbumuse» puhul väga tähtis) ning nalja teha. Ja laulda. «Organisatsiooniline alge» puudus hoopis ja selle olemasolu korral poleks ka KGB, kes meie vastu loomulikult huvi tundis, «Kera» rahule jätnud. Nagu «Elbumuse» puhul, on ka «Kera» puhul raske öelda, kes sinna õieti kuulusid, sest kogunemistel kohvik «Tallinnas», hiljem «Moskvas», oli alatiste osalejate kõrval tihti ka juhukülalisi. Omal ajal peeti «Kera» tuumikuks nelja: Elina õpikut, Eno Rauda. Valmen Hallapit ja siinkirjutajat, aga tihedasti kooskäijate hulka kuulusid 1 ka Tatjana Hallap, Leili-Maria Kask, Ruth ja Boris Mirov, Henno Rajandi (harvemini ka Lüa Rajandi), Helvi Einas, Lembe ja Edvin Hiedel, Ülo Tedre, Helgi Kihno, Valdek Pall, Evi Prink, Vidrik Kivilo, Heldur Niit, Maret Käbin. «Kera» külastas Ilmar Malin Tartust, kes meid süüdistas vaimses «kirevate rõngaste pildumises» ja väitis, et tema tööriist on pintsel, mitte keel. Arvan, et see «rõngaste pildumine» aitas hoida keraliste vaimu virgena, ja nagu osutab antud nimede enamik, mis kommentaare ei vaja, on nad enamasti eneseteostuse tee meie kultuuris leidnud mõelgem Leili- Maria Kase, Tatjana Hallapi, Henno Rajandi, Lembe ja Edvin Hiedeli osale meie tõlkekultuuris, Valdek Palli ja Valmen Hallapi lingvistikaalasele tegevusele, Eno Rauale kui minu arvates meie kõigi aegade kõige paremale lastekirjanikule, Ulo Tedrele kui eesti juhtivale folkloristile ja Ruth Mirovi säravale esiletõusule samas vallas, jne. Lembe Hiedel, kelle luuletalent küll maha suruti, on osutanud Eesti kultuurile hindamatu teene «Loomingu Raamatukogu» organisaatori ja hingena. Keraliste suhtlemises olid arutluste, naljade ja aasimiste seas küllalt tähtsal kohal poliitilised vaidlused «punaste» ja «valgete» vahel. Ei olnud need «Kera» punasedki mingid dogmaatikud või stalinistid, vaid need, kes uskusid või kaldusid uskuma sotsialismi kui printsiipi või tööhüpoteesi. Vaidluste lõppakordiks aga oli ikka osadus naljas ja konjakis, vastastikune usaldus oli vaidlustamatu ja keegi kedagi ei reetnud. Keraliste mitte mingeid pühadusi ja piire tunnistavaid nalju ja sageli üsna äärmuslikku boheemitsemist võiks ehk nimetada ka sotsiaalse ^protesti avalduseks, aga pigem oli see siiski alternatiivkultuuri ilminguid. «Kera» koosviibimistel, mis toimusid väljaspool kohvikuid, oli au sees laulmine. Repertuaar oli mitmekesine ja vanade laulude kõrvale loodi ise uusi. «Kera» nagu muudki sõpruskonnad oli uue folkloori taimelava. Mis tuntud repertuaari puutub, siis välditi vulgaarsevõitu üldrahvalikke laule a la «Sauna taga tiigi ääres» või «Mäeotsa talu». Igasuguse banaalsuse suhtes oli eriti madal valulävi kadunud Valmen Hallapil, kes «Keras» tugevasti tooni andis. Ta vihkas peale labaste laulude igasuguseid seksuaal-, genitaal- ja ekskrementaalnalju, mida «Keras» enamasti välditi. 679

46 I Ise armastasin kangesti laulda ja saavutasin «Keras» populaarsuse kõigepealt vist küll aastal Tartus Schumanni- Heine «Kahe grenaderi» parafraasina loodud lauluga «Kaks tudengit...», sõnad I. Mikiverilt ja O. Astilt. See kõlas nii: Kaks tudengit kord Tartu teel, kes papadelt pumband head raha, Tapal einelaua baari jõudsid veel, seal langesid murdunult maha. Seal kuulsid, et õllest neil kuivaks jääb kurk, kommangide pilastus teostet; et Starmntlsck'i asendab punane nurk ja tekkel, mu tekkel on reostet! Kaht tudengit masendas kurb too tõik, nad nutsid, et silmad jäid kissi. Seal ütles üks: «Nüüd kurisch kõik, mu süda saand viimase SchmiR'i.» Tall' vastas vend: «Me täitsa sees, siud saadaksin aresti, kuid tähtis toimetus mul ees paar vekslit läind protesti.» «Mis loeb mull' vekslipikendus, mu südamel painavam mure. Mitu onu mul, leidub käemees uus kuid konvente valitseb Kure! Mull' sõber tõota ainult nii: kui enne Tartut jään täis ma, mind vaksalis vuurmanni peale sa vii ja peahoone ees jäta seisma. Mull' värvid tõmba rinnale, köötsist mind puhtaks hari, siis vaatamata hinnale marss «Sinimandria» baari. Seal vaatan, kuis tõuseb šopangide riit, mille sisu mull' voolanud kohtu, kuni kuulen ma taas «Gaudeamuse» viit ja on jõudnud kommersside õhtu. Sest tean, mida nõuab hea tudengi toon, :,: et burši selgroog ei murduks. :,: Siis rooman ma vapralt konventi ja joon ta kas tühjaks või enese surnuks. Väljaspool «Kera» ma selle lauluga edu ei saavutanud, sest ta ei meeldinud «valgetele» korporantide pilkamise pärast, «punastele» aga ülikooli uute peremeeste puudutamise tõttu. Minu teine leibkantus oli minu enda folklooriks muutunud lorilaul, mis meenutab Eesti Korpuse tagasituleku aega: Kord suveõhtul metsik ratsu mu väravasse kandis su, sind unustada ma ei katsu, see vaev, ma tean, on asjatu. Mus kohe kummaliseks tuju lõid su turaška uljas snltt, su roosad palged, habras kuju, kolm punatähe ordenit. Ja kuis su vestlus mind veel hurmas, kui väikselt võtsime siis koos, see hetk muud mehed mulle surmas, mu süda sulas «Curacaos». Kuid ühel päeval selgus kaine, julm, jube, õudne, võigas tõik: sul juba keegi teine naine, üks donna nagu tordilõik. Ei kustunud mu lootus siiski, kuigi mu südant näris pün. Fortuuna taas meid kokku viiski, me huvid sidus jälle viin. Siis neegripoiste rütmi ilu. ma tundsin, vaikselt võlus sind, ja kui me sõime köögis kilu, siis uskusin, et sallid mind. Siis ootasin sind oma lossis. ma tornikambris, üksik neid. Sa tulid mustas mäkintošis ja kõlistades kannuseid. Täis hämarpehmet valgust tuba ja tundus Ioomulikki, et sa vaikselt palusid mult luba siis süüdata üks sigaret. Ja kui mull' tundus, et ma näinud veel polnud, et su pilk nii hell, siis küsisid: «Kas juba käinud Te vene kunsti näitusel?» Sa läksid ja sust jäi vaid koni mu tuhatoosi suitsema, ei enam iial kül! vist roni mu tornitrepist üles sa, Valmen Hallap laulis Kulno Süvalepa laule, ma ei mäleta kõikide sõnu, aga meenutaksin ehk «Viina hümni»: Ära pehkind moraali sa kaitse, ma ei kuula su tobedat suud, parem tule ja klaasike maitse, siis on laulud sul hoopiski muud. Küllalt päevi on parajust peetud, ole, sõber, sa jäädavalt neetud, kui sa tuled, et juua siin vett. Viiu, su terviseks joon... jne. «Keras» sündisid ka uued laulud ja paroodilised luuletused. Üks aktiivsemaid nende loojana oli Eno Raud. Tema jäljendas Juhan Smuuli laadi: Mu meelekohtades on juba halli, mu jõud ei ole enam see, ah, möödas on need päevad kallid, ja kallid öödki, möödas need... See polnud lauldav, aga siiani oleme Elina Õpikuga vahel laulnud kollektiivselt loodud rannavalsi paroodiat: Oh, angerjas käharapäine, oh, tule ja tantsi mu ees, küll ihu sul libe ja jäine, kuid süda sul lustilik sees. Su libe ja lustilik keha, kuis on tema hurmanud mind, kui veel marinaadi sust teha, mis mõnuga lutsutan sind. Vees liuglesid, sihvakas, sale, kui äkki mu mõrda sa jäid, mind veetles su soolane pale, su siuglev ja siputav käik. Kas tead ka, mu kallis, kui kahju mul on, et must lahkuma pead, ja vilkana suitsetusahju end viimsele unele sead. «Kera» hümniks peeti Raua ja Hallapi tehtud laulu: «Lähme, lähme, teine on meist pikem, / aga teine jälle lühem on.» Ka nende laulude viisid olid omatehtud. Nimetatud meeste loodud oli veel 1950-ndate aastate algusest pärinev laul: Pole kriitikauuiad meid säästnud rängalt rõhund meid julm distsipliin, kuid ikka lõplikust hävingust päästnud on meid konjak ja õndsalik viin. Raske käega meid Mikkelsaar paitas, Korsmik hundina kannul meil käis, kuid ikka uuesti jalule aitas pudel kuldne, mis sildini täis... Enno-Lembit Mikkelsaar oli Ajaloo-Keeleteaduskonna kurikuulus printsipiaalne prodekaan, Korsmik KKI majandus- ja kaadriülem. Seda aega meenutab ka tollal populaarne valsilaul «Domino» meie töötluses; Domino asemel on selles Teaduste Akadeemia tollase kaadriülema Tjumina nimi: Tjumina, Tjumina, warum hast du so traurige T- rw- Augen. I j urnina, Tjumina, weine nicht. dab die Anketen nichts taugen... Mu mälu on väga ebatäpne ja oleks tore, kui ka teised keralised paneksid kirja oma mälestused. Ja veel arvan ma, et kogu ja järgmiste aastate alternatiivkultuur peaks olema üks kultuuriloolisi uurimisteemasid. Tahaks loota, et humanitaarteaduste keskused Eestis, mille kohale nende ridade kirjutamise ajal on kerkinud koondamise oht, jätkavad tööd uutes vormides ja et võimalused eesti kultuurilugu tänapäeva teaduse vaimus uurida uusi, rahva vaimuelu ja kultuuri järjepidevuse mõistmiseks vajalikke mittetraditsioonilisi probleeme jälgides siiski ei ahene, vaid koguni laienevad. 680

47 MISTSELLE Kühm ja lohk. Haruldasi murdesõnu kohanimedes Meid ümbritsev loodus on mitmekesine oma reljeefilt ja taimestikult ning, kõigele inimese silmis tähtsale on antud nimi. Paljudel juhtudel on nimi lähtunud murdekeelsest looduseseme nimetusest. Nähtusel on eraldi peatunud V. Pall, J. Simm, L. Tük ', kuid sellest pole mööda pääsenud teisedki nimeuurijad. Jätkuks neile tutvustan mõnd Saaremaa keelele omast loodusesemenime, millest on saanud pärisnimed või nende koostisosad. Kohanimedes võib olla säilinud mõnikord niisuguseidki sõnu, mis on murdest juba kadunud või kadumas, näiteks pääks, pääkses, peaks}., mille varasemat levikut on arhiiviandmete abil jälginud L. Tük viidatud artiklis ja tänapäevaseid avaldusi kohanimedes J. Simm. Olgu lisatud, et Lääne-Saaremaal esineb Pääkse talunimena, kuid ka looduseseme nimetusena pole ta ununenud, olles kasutusel kohanimedes liigisõnana: Karala pääkses, Pälli pääkses (heinamaatükid Khk Sulru metsas). Tagamõisa poolsaarel nimetatakse ka järvesaari pääksesteks: Püha pääkses Podraku järves ja Suur pääkses Sarapiku järves. Kihelkonnalt on registreeritud ka apellatiiv pääkses tähenduses 'järvesaar', mis võib-olla ongi sõna algne tähendus, enne kui ta hakkas tähendama soosaart või metsatukka. Kihelkonnalt on registreeritud liigisõnana mutt nimes Rikka mutt. Kahjuks on nimesedelil ainult kaardiviide, kaart ise on aga hävinud. Sedelilt ei selgu isegi, mis liiki kohaga on tegemist. XVIII XIX sajandi kaartidelt selgub, et Kihelkonnal asub Pitka Ninna ja Jaini Laid'i nimeliste kohtade vahel saar nimega Mitt; Juksirahu kõrval on 3 väiksemat saart ühise nimega Juckse Rahho Mitt, Loona lahes asub saar nimega Päde Laide Mitt. 2 Kuusnõrnme lähedal mere ääres asub Müiinurk. Liigisõnana on mutt ilmselt väga piiratud levikuga. KKI murdearhiivis pole sõna sobivas 1 V. P a 1 I, Väikeste loodusesemete nimesid. «Keel ja Kirjandus» 1973, nr. 3, lk ; J. Simm, Veel Pääks-, Peefts-nimedest. «Kesti Loodus» nr. 2, lk ; J. Simm, Slaavi geograafilisi termineid Setumaa kohanimedena. Rmt.: ESA Tallinn, lk ; L. Tiik, Ühest kohanimest loodusteaduslikus aspektis. «Eesti Loodus» 1963, nr. i, lk EAA, f nim. 3, s.-ü. 93; f. 2072, nim. 3, s.-ü E. Lönnrot, Suomalais-ruotsalainen sanakiria. Porvoo, ' EAA, f. 1865, nim. 4, s.-ü. 301/17 18, p. > EAA. f nim. 1, s.-ü. 1. I. 137 p. 6 A. Saareste, Eesti keele mõisteline sonaraamat II. Stockholm, 1959, vg. 380, A. Saareste, Leksikaaiseist vahekordadest eesti murretes I. Tartu, 1924, lk UB II. 3, $ EAA, f nim. 3, s.-ü I«EAA, f. 1865, nim. 4, s.-ü. 304/10, 1. 2 o. tähenduses registreeritud, seal on mutt, gen. muti 'mutt', mutt, gen. muti 'kalapüügis tarvitatav nui', mutt, gen. muti 'roti panipaik, rotipesa, sipelgapesa' (levik VMS). Wiedemanni sõnaraamatus seisab milt't', gen. muti (O) 'Schalz, Vorrath', rot't' veab pähked mü/tt'die Raue sehleppt die Nüsse in ihr Loch', siplasemül't' 'Ameisenhaufen'; mutt, gen. müla, mütü., muta on lõunaeestiline, tähenduseks 'Maulwurf; plump, unförmlich'. Mõni neist sobib ehk lähtekohaks mandrilt kirjapandud nimedele, kus algusosaks on Muti-: Juu Mütiaugu km., Tor Mütiku, SJn Mütikäära hm., võib-olla ka Lüg Muti t. ja Rid Mütimägi. Kihelkonna nimede puhul näib, et miili oli suurema saare lähedal asuv väike rahu või veepinnast üle ulatuv kari, nii ühenduks sõna kuhjale või hunnikule osutava tähenduslüniga, vrd. sm mytty, myttö 'bylte, bunt, paket, knyte, packe, klimp, klunga, klump' 3, e mütakas. Loodusnimedest on determinandina registreeritud ahi ainult Jamajast: Inu ahi (veeloik). Kirblas leidub terminnimi Ahi, mis tähistab karjamaad, samas oli ka Ahlu saun. Ahlu esineb talunimena Jämajas Ohessaare, Türju ja Tammuna külas, vrd. Mäepe 1826 Ahlu 4, ja Karjas Ratla külas. Varem on nimi registreeritud ka Valjalast Jõõrist: 1803 Ahlo Ott 5. Ahlupõld esineb Karlal ja Karjas. Apellatiiv ahi 'laht, veeloik' on kirja pandud Jamajast ja Käinast, vrd. ahi 'väike merelaht' (EdSa, Rei), «Mere lõped on suuremad kui ahlud, lahest või lõpest viib väike merekitsus veel väiksemasse veekogusse, see on ahi» (Jäm); ahi 'pikk ja kitsas veeloik metsas v. metsasel maal' (Hi, EdSa) 6. A. Saareste võrdleb sõna soome kohanimega Ahlainen 7. Võiks oletada seost afte/-sõnaga, vrd. ka Rid Ahti к., Har Ahti järv, oja, talu. Valjalas Võhksa k. on regislreeritud karjamaanimi Kunnat~Kannalt, läheduses on ka Kunnat i ~ Kunnatu laht ja Kunnati~ Kunnatu laid, vrd Kunnatszar 3, Muh Nurme k. Künnad t. Apellatiiv kunnat on registreeritud Poidelt 'lahvandus, mere ääres olev vaba vesi'. Kui see on lähtekoht, siis võiks arvata, et primaarne on lahenimi. Vesistunimede hulka kuulub ka Kihelkonna Atla k. Lahuksi järv, mis veel XIX saj. algul oli kirja pandud kujul Anderiste Laliuxs 9, lähtekohaks Khk lahuks(i) 'veeloik'. Sellele lähedane on Käärmalt Laadjalast 1782 registreeritud nimi Lahose Michel 10. Lisa- resp. talunime aluseks on siin Khk lahus, gen. lahukse 'veeloik', vrd. ka Pha Kailuka Kasti lahjuke (veeloik). Viimase nime determinant on seotud tõenäoliselt Saaremaalt registreeritud sõnaga lahju 'veri, rasvane, verine vesi', ka lahju koht 681

48 'rasva- või verekorraga kaetud koht meres' ", vrd. Mus lahju 'laik meres, kus kalad hulgana mängivad'. Khk Kärdu k. on Lemmiku t. ja Lemmikuauk, tõenäoliselt on loodusnimi primaarne. Kihelkonnalt on üles kirjutatud ka apellatiiv lemmik 'mageda vee oja, allikas', Saarestel 'väiksem mageda vee kogu' 12. Veega näivad o'evat seotud ka Nõo Lemmikjärv ja Mar Lemmiktepa hm. (-lepa< -lõpe); vrd. veel Jõe Lemtnikots (kari), Kül Lemmikküla, Von Lemmiksaare t. Jäm Rahuste k. on Laisma t., 1816 Laisma!3, mille L. Kettunen on tuletanud kujust *laššimaa (Lassimaa) 14, jättes seletuse andmata. Rannatalu puhul võiks kõne alla tulla ka lähtumine apellatiivist laism(a) (laissmaa) 'madal koht mererannal, mis vee tõusu ajal vee all, madalaim, osa rannast alates vee piirist kuni mudapeenrani' 15. Vrd. Phl, VMr Laisma t, Käi Laisma saar, Kad Laismaa auk. Determinandina pole laism(a) registreeritud, küll aga lähedane laiss: Rei Veski laiss, Tamme laiss, Phl Suur laiss, Vekerie laiss, Laju laiss, vrd. laiss Rei, Phl 'laht, mis järve kombel maasse ulatub, kitsa kaelaga merega ühenduses olev laht'. Koik siin esitatud nimevasted on eriti piiratud levikuga kohalikud geograafilised terminid, millel on üldistunult tähendus 'kühm' või 'lohk'. Enamasti on nad levinud kohanimedes veidi laiema! alal kui apellatiivina. Siiski ei saa nii väikese materjali põhjal veel järeldusi teha, sest KKI murdearhiivi sõnavarakogus on kohalikud geograafilised terminid nõrgalt esindatud. Samuti võib nimi aga levida ümberasujate kaudu. On näiteks Küllalt tõenäoline, et nimed Ahi, Ahlu on Kirblasse toonud saarlased. 11 A. Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat IV. Stockholm, _ 1963, vg. 484; A. Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat II, vg '- A. Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat II, vg a EAA, f. 1865, nim. 4, s.-ü. 297/13, 1. 3 p. 14 L. Kettunen, Etymologiselle Untersuchung über estnische Ortsnamen. Helsinki, 1955, lk A. Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat II, vg Marja Kallasmaa 682

49 KEELEKORRALDUS Jüri(t) ja Türi(t) Pesa-tüüpi sõnades on häälikuseaduslikult -õa ~ -õä kadunud, jättes ainsuse osastava lõputa: *kalaäa > kala, *pesäõä > pezä. Vrd. pere-tüübis: *perehlä > peret} Üldiselt käänataksegi kõnesolevaid sõnu keeletarvituses niimoodi, et langevad kokku ainsuse nimetav, omastav ja osastav. Grammatiline homonüümia on siin suurem kui muudes eesti keele muuttüüpides. Enamasti see õigete vormide äratundmist ja tekstist arusaamist ei sega. Üksnes sõnast iga võib mõtteselguse huvides tarvitada ka Mist osastavat 2 ning samal kombel oleks otstarbekas talitada ka mõnede laensõnadega, näit. midi ja midit, mini ja minit, sari ja sarit, ikebana ja ikebanat. Mis sõnadel just luleks ainsuse osastavat markeerivat Mõppu sõnaraamatus osutada, see täpsustub keelekorralduse sõnaraamatut tegevas töörühmas koos käsikirja edenemisega. Käesolevas kirjutises rääkigem aga pesa-tüüpi nimedest, mille erandlikkusele on osutatud enamikus seniseis õigekeelsusallikais. Märkus ainsuse osastava -t kohta on aga olnud mitmeti sõnastatud. Esiteks on erinevused selles, kas -t tohib olla või peab olema, teiseks selles, mida nimede all on mõeldud. Mõned näited grammatikatest. Mati Hint käibivas X klassi morfoloogiaõpikus: «Esmavältelised kahesilbilised nimed saavad osastavas erandlikult käändelõpu -t: Jürit ja Marit, sm. Vilut (viga pole ka käändelõputa osastav).» 3 Seega tohib ja näidetega on hõlmatud ees- ja perekonnanimed, kohanimedest pole juttu. Eduard Vääri n.-ö. omaaegses, s. t. osalt praegugi käibivas keskkooliõpikus: «Erandi üldisest käänamisest moodustavad pesa-tüüpi pärisnimed, mille osastava lõpus võib olla -/ (Jüri e. Jürit, Mari e. Marit, Kala e. Kalat, Võru e. Võrut, Türie.Türit).»* Seega tohib ja hõlmatud on nii isiku- kui ka kohanimed. Elmar Muugi grammatikas: «...tähele panna: esmasilbivältelised Jüri, Mari, Luha, Võru jne. deklineeruvad nagu pere (ains. osastav on seega: Jürit, Marit, Luhat, Võrut...).» 5 Seega peab olema / ja hõlmatud on nii isiku- kui ka kohanimed. Valter Tauli grammatikas: «Senise kooligrammatika järgi isa-tüüpi nimede sgp. on Mõpuline (Marit), kuid eelistada tuleb reeglipärast vormi (Man').» 6 Eespool on perekonnanime näide Kesa : g. Kesa : p. Kesa ja tagapool kohanimenäited Iru : p. Iru, Tamsalu : p. Tamsalu, Võru : p. Võru. Seega peaks olema ilma Ma ja hõlmatud on nii isiku- kui ka kohanimed. Täielikuma pildi huvides ärgem jätkem meenutamata ka Kaarel Leetbergi õpetust käänata see Kana, selle Kana, seda Kanad. «Nõnda käivad: 1. Pärisnimed:...Jüri, Anu...» 7 ÕS 1976 (ja tema eelkäija ÖS 1960) on toetunud Muugile nagu paljudes muudeski morfoloogiaasjades. Isikunimede käänamisse suhtumine ÖS-is ei väljendu,. aga pesatüüpi kohanimedes on ainsuse osastavas kohustuslik -l, näit. Gobi, Gori, Keri, Kõlu, Karu, Muhu, Peterburi, Savo, Selt, Türi, Võru jms. on täie loomulikkusega arvatud 40. tüüpi (kõne), Lohu kogemata 41. tüüpi (tubli), mis aga osastavas annab sama tulemuse. Mida kokku võttes arvata? Esiteks tuleks osastava -/ kohta pesa-tüüpi nimedes öelda, et ta tohib olla, aga ei pea olema, ehk teisisõnu: nimedes on osastava -i tavaks, kuid tuubiko h ast il im a /-ta kasutust ei tohiks 1 2 H. Rätsep, Eesti keele ajalooline morfoloogia I. 2. tr. Tartu, 1982, lk. 62. E. Raiet, Vabariikliku õigekeelsuse komisjoni otsuseid. «Keel ja Kirjandus» 1962, nr. 6, lk lk M. Hint, Eesti keele õpik IX klassile. 2. tr. Tallinn, 1987, lk E. Vääri, Eesti keele õpik keskkoolile. 7. tr. Tallinn, 1976, lk. 57. E. M u u k, Eesti keeleõpetus I. Hääliku- ja vormiõpetus. Tartu, 1927, lk. 84. V. Tauli, Eesti grammatika I. Hääliku-, vormi- ja sõnaõpetus. Upsala, 1972, K. Leetberg, Eesti keele grammatika. Tallinn, 1921, lk

50 veaks lugeda. Teiseks tuleks kõnealuseid esmavältelisi kahesilbilisi (v. a. e-ga lõppevaid) isiku- ja kohanimesid käsitleda ühtedel ja samadel alus tel, pidades mõlemas võimalikuks nii /-Iist kui ka /-ta ainsuse osastavat. Teisiti toimides kukuks imelikult välja: kui Jüri on eesnimi, siis oleks osastavas võimalikud nii Jüri kui ka Jürit, kui Jüri on aga Harjumaa kohanimi, siis oleks OS-i-kohane osastav ainult Jürit; kui Gori on karikaturisti niimi, siis osastav oleks Gori ja Gorit, kui Gruusia linna nimi, siis üksnes Gorit. Selline finessikene ei pakuks keeleliselt midagi, mõistlikum on öelda, et ühed nimed kõik, ning päästa kohanimedegi -/ sõnaraamatuis fakultatiivseks, näit. «Ürikus ei mainita ei Kolu(t) ega Käru(l)»; «Otsib kaardilt Jüri(t) ja Türi(t)». Ja muidugi on otstarbekas morfoloogiliselt samasugustena käsitleda nii ees- kui ka perekonnanimesid: Anu(t), Mari(b), Elo(l), Rein Aru(i), Mart Susi(t), Vambota Maavara(t), Toomas Alatalu(t). Ainult reduplikatiivides on -/ möödapääsmatu: «Marit-Jürit lõid kepsu»; «Turut-Porit jäid oma jonni juurde». Arvestada tuleb veel üldnimestunud isikunimesid. Sõna j uri tähendab 'jüripäev', näit. «Vantsis mardist Jürini kooli vahet». Selgi juhul peaksid olema võimalikud mõlemad osastavad, nt. «Enne Jüri ~ jürit linna, enne jaani tagasi». Liitsõnade järelosisena osutab -Jüri meesterahvale: jonnjüri, joodijüri, torujüri. Osastavas oleks jällegi kaks võimalust. Järelosis -mari markeerib vastupidi naissoost olendit: karvamari tähendab juuksurinnat. Osastav tuleks -mari ~ -marit. Külastama Tiiu Erelt Külastama tähendab 'külas käima, külla minema, võõrusel käima, väisama, visiteerima': «Külastan sind kohe, kui mahti saan»; «Tahame külastada oma Soome sõpruskoori»; «Naabri noorikut on kurg külastanud»; «Kahju, et hea tuju teda nii. harva külastab». Tegelikult on verb külastama tuntud ka lihtsalt käima, minema vastena: «Ta on külastanud Londonit ja Pariisi» pro «Ta on käinud Londonis ja Pariisis»; «Pärast lõunat külastame linnaparki ja kaubamaja» pro «...läheme linnaparki ja kaubamajja». Teine verbipaar, mida külastama kipub asendama, on vaatama ja kuulama (vaatamas ja kuulamas käima): «Külastage kolmanda korruse fotoekspositsiooni» pro «Vaadake kolmanda korruse fotoväljapanekut»; «Üliõpilastel on valida, missuguseid loenguid nad külastavad» pro «... kuulavad». Seda laadi pruuki, kus külastama on muus tähenduses kui 'külas käima, külla minema', ei saa üldiselt soovitavaks pidada. Parem on verbile külastama verbide kaima, minema, vaatama, kuulama jne. tähenduse omistamisest hoiduda. Külastama on kohane siis, kui tema asemel kõlbab öelda kas külas käima või külla minema: «Külastab tädi Liisat» 'Käib tädi Liisal külas, tädi Liisat vaatamas, tädi Liisa pool' või 'Läheb tädi Liisale külla, tädi Liisat vaatama, tädi Liisa poole'. Igal muul juhul on mõni teine sõna sobivam: «Peaminister käis vaatamas uusi veepuhastusseadmeid», mitte «... külastas uusi veepuhastusseadmeid». Sama põhimõte kehtib ka külastama tuletiste kohta. Külastus on 'külaskäik, väisang, visiit', külastusabielu on 'visiitabielu'. Kinokülaslus on pigem kinoskäik, teatri ühiskülastus on ühine teatriskäik. Haiglal on külasiusaeg, s. o. aeg haigete külastamiseks; muuseumil on lahtiolekuaeg, s. o. aeg, kui muuseum on huvilistele (mitte külastajatele) lahti. Külastaja tõttu kipub unustusse jääma häid /me-tuletisi: kinokülastaja oleks kinoline 'kinoskäija', saunakülastaja saunaline, laadakülastaja laadaline, kohvikukülastaja kohvikuline 'kohvikuskäija, kohviku klient'. Kauplusekülastaja on ostja, kuid miks mitte ka mõnikord poeline. Hotellikülastajad on harilikult hotellis elunejad (elunema 'elanikuna asuma'), hotelliasukad. N.-ö. õige külastaja on 'külaline, võõruseline, väisaja'. Etenduse külastatavus on etenduse vaadatavus, nagu raamatukogu külastatavus on raamatukogu kasutatavus. Sobivas kontekstis võiks rääkida ka vaatajate ja lugejate arvust või hulgast. Ei näi olevat õieti ühtki kohta, kus külastama end käima jt. tähenduses õigustaks. Maire Raadik 684

51 PUBLIKATSIOONE A. Adsoni ja F. Tuglase kirjavahetus (Algus Keeles ja Kirjanduses" 1989, nr. 2) 286. Tuglas Adsonale Tartus, 1 apr Armas sõber! Vabanda, et alles praegu vastan ja ka nõul paberi saadan. Olin vaheajal katkiküristet sajast tööst ja hoolest, lisaks tuhandest haigusest ning sandist tujust! Kui «diplomaatiline» see paber sai, ei tea. Kui Te Tallinnas ta'ga päri ei või olla, siis kirjutage uus ja pange minu nimi kui tarvis alla. Kuid iseenesest ei peaks Kunstiosakonnaga igatahes mitte diplomaatilist keelt kõnelema, vaid näit. Tartust Liblik temaga juttu ajama saata, või vähemalt Luts, kui see juba jekimit näeb. Ma tahtsin ka eriti Kilzbergi asjus kusagil lehes kirjutada, kuid Ulitsalt käed langevad alla: see on juba asi, mille kallale enam inimmõistusega ei pääse. Siiski, kui suudan, kirjutaksin paar joonealuse rida. Kas leiduks «Päevalehes» ruumi, olgugi et sääl. juba asjast juttu on olnud, mitu korda koguni? ' Kadetsen, et võid väljamaale sõita. Ma tahtsin paari nädala pärast vähemalt Tallinnani oma väljamaa reisi teha. kuid pole mõtet sinnagi sõita, kui kõik need, keda näha tahaksid, kaugemate/e väljamaadele sõidavad! ' "'_. «Murrangust» ei kuule pra,egu kihku ega kahku. Küllap ma vist «P-iehele» ikka kaastööd saadan. Viimasel ajal ei saand mitmel põhjusel midagi teha. Kuid üleüldiselt näib nii, ei ma päris tõsiselt ajakirjandusliku käsitöö pääle pean mõtlema, nagu ja a. algupoolel. Oleks hää, kui mõnes lehes laiemalt ruumi oleks, ja «P-leht» oleks ainus, mis küsimusse võiks tulla. «Postimehega» pole midagi teha. Isegi Alle tuleb mõne päeva pärast säält ära! «Ilo» X-st tean ma arvatavasti sama palju kui Sina. Aga küllap ta kord tuleb, tingimata!!! Tahtsin ses sullies juba kaardimoorilt nõu minna küsima. Oks asi on kindel: laduma pole veel hakat, ja teine asi niisama kindel: ei kord tõesti hakatakse laduma. Vabanda, et Sulle «Noor-Eeslit» 2 ei saatnud. Kuid 'tõlkijana sain ainult mõned ainsad eksemplarid, kuna autorieksemplarid tõelisetle autorule saadeti. Tuleval nädalal ilmub Juhan Liivi Teoste kogu esimene anne. Raamat on ainult 100 lk. suur, kuid võttis minult palju-palju vaeva: käsikirjade lahlišifreerimine, ümberkirjutamine, poogna võrd seletusi ja täiendusi minu poolt ning piinlikud korrektuurid. On andeksandmatu, et inimene isegi pärast surma veel teisele tige on, nagu Liiv minu vastu! Ainus lohutus, et see hullumajaline raamat mõnes lükis õieti huvitav on. Ja üleüldiselt seni avaldamatu materjaal. A propos, kas Sa ei teeks tehes väikest märkust? Päälkiri: Juhan Liivi Kogutud teok.se d. Esimene anne: E n e s e s t ja teistest. Viis eluloolist kirjutust: 1. Kohtutele ja e r a i n i m e s t e 1 e; _ 2. Minu lugu, 3. Katse, 4. Maal, 5. Kuhu asjad mõnikord kaovad? ja 6. J. Liivi kriitiline kirjutus Aärmärkuse d. Pääle selle minu poolt Sissejuhatus ja Seletused j a täiendused. Nit pea, kui raamat ilmub, saadan kohe Sulle. Pühad läksid üpris igavalt. Laiselda ma enam ei oska ja töö ei läind ka niisugusel kristlikul ajal. Kirjuta /üllemalt, kuna sõidad. Anna mu tervitus edasi Printsessile. Terv. Fr. T. 1. Tuglase reageeringut «Päevalehes» ei leidu. Küll aga tuleb ta sama probleemi juurde tagasi Quasimodo nime all «Tarapita» 1. numbris ilmunud artiklis «Kirjanduse ja kunsti osa riigi eelarven» (vg. 7 9). 2. Aino Kalda esseekogumiku «Nuori Viro» (1918) tõlge (1921) Adson Tugiasele 1 Berliin, 11. IV. 21. А. Т.! Sinu viimse kirja pääle ei saanud enam mahti vastata, liig äkki tuli ära sõita. See paabel siin võttis meid kaunis sandisti vastu: otsisime l'/г päeva hõrn. õhtuni-korterit. Jumalik suvi on siin skvääridel ja herrasmajade kvartalites. Meie saatkonna maja asub suurepäralises kohas ja on üks väga schik asutus. Muidu Unn niipalju kus nägin, sarnaneb Peterburile ainult peenem, puhtam. Ülehomme läheme Peer Gynli 685

52 vaatama, homme Venedigo kaupmeest, siis ooperi j. т., terve nädal läbi. Ole armas, saada mu lisade jaoks kaastööd Tallinna*, mul Sinu suhtes sääl korraldused tet. Lisad on ikka minu hool. * Saada Kochi nimele ja kirjuta juure, et lisa jaoks. Tervitusi suvisest Berliinist M. U\nder]. Kui saadad kaastööd, siis ole hää, teata mulle siia päälkiri ja kui palju ta ruumi võtab. Kui sõidan «Untergrundiga», mõtlen Pariisi Metropolitani pääle, asi on küll vist sama, kuid too nimi on uhkem. Adress Semperi kaudu. Asume varsti tema pansiooni. Adson.. 1. Postkaart; aadress: Estland, V. a. hra Fr. Tuglas, Tartu, Näituse t. 28, Tuglas Adsonile" T...,, ',, Võrus, 2 mail tervitusi! Loodan nede maile suvituskohta leida. Ja siis tahan ka Sännas käia. Üleeile olin Kasanisas. Kull on ilusad maastikud! Aga see Unn siin on pisut hale hirmus soo ja niiskus. Lase enesest midagi kuulda. «Ilo» nr. 10 trükitakse praegu /a ilmub vahest nädala pärast. Saadan kohe Sulle. Paremaid tervitusi! Fr. T. 1. Postkaart; aadress: Herra K. A. Adson, Kalckreuthstr. 11, Pension Heiligenstedt Berlin. & Adson Tuglasele 1, Dresdenis, Hotell Arturhof, 25. V. 21 ti ole Berliinis end hommikul kunagi nii hästi tunnud kui siin. Siin olles saad kohe aru, miks Starkopj siin tahab elada. Nägime ka mitut Starkopfi kuju. Pole sugugi «Julkjund». Meeldivad rohkem kui Koorti pääd. Eile revideerisime St\arkopji] juhatusel siinset galeriid, muuseas tuletasime Sind CranachP naisi vaadates meele. Jõime eile õhtul neljakesi uhe pudeli Tarragonaa ära, taevalik viin, andis paraja vindi ja maksis ainult 24 Smk., sellest hoolimata, et ta otsekohe Hispaaniast pärit (Eestis maksaks ta oma 4 oüüo mk. millist kasu siin iga pudeliga saame!!!) Tervitus! (Ilo X-t pole veel saanud). Adson. Täna Saksi Schveitsi, õhtul Berliini tagasi, nädala lõpul vist juba jälle kodumaale. Eile katsime selles krematooriumist «Murrang» jõudis siia koledate trükivigadega minu suhtes.* Kuid Teie olete jälle ilusti raskemeelne. Tervitus siit õitsevi rooside alt! M. U[nder]. 1. Postkaart; aadress: Estland, Tartu (Dorpat), V. a. herra Fr. Tuglas, Näituse tän. 28 k. 4. Kaart on ümber adresseeritud Võru postkontorisse. 2. Lucas Cranach ( ) saksa maalikunstnik. 3. Postkaardi pildipoolel: Feuerbestattungsanstalt der Stadt Dresden 4. «Murrangus» nr. 2 (aprill) ilmus Underi luuletus «Inimene» Tuglas Adsonile 1 л я J 3 - i uunil Armas Adson! Olen praegu Tartus. Ytehomme sõidan tagasi ja saadan paari päeva parast «Päevalehe» jaoks yhe katke novellist ja «Äärmärkused» V. Tervitan Sind, Printsessi ja Isessikesi!, FT. Т. 1. Postkaart; aadress: V. a. herra A. Adson, «Päevalehe» toimetus, Tallinna Tuglas Adsonile 1,,,., Kasaritsa, Puiga, 4. juun л n n Armas Paaž! Palju tanu Dresdeni kaardi eest. Või siis nii ruttu juba tagasi 1 Suvitan praegu Kasanisas, ja saadan siin pildi sest suurest kullaotsimisest mineval aastal siin lähikonnas* Minu adr.: Võru, poste rest. Lasksin Asmi adressil saata Berliini 3 eks. «Ilo» nr. 10, kas Sa lõpulikultki ei saand kätte? Kirjuta siis «Odamehele»- et veel kord saadetaks. - Sinu luuletus tuleks järgmisse nri? Vabanda, et ruumi tingimusil välja pidin jätma! Kirjuta! Tervitusi! Fr. T. 1. Postkaart; aadress: V. a. herra A. Adson, S. Tartu maantee 57, k. 2 Tallinna 2.. Vihje postkaardi pildipoolel kujutatule. 3. Adsoni kaastööd «Ilo» kahes viimases numbris (11 ja 12) ei ilmunud 686

53 292. Adson Tug-Iasele Tallinnas, 11. VI. 21. A. T. Tagasi, kurat võtku, oleme jõudnud. Hirmsa pohmelusega. Ennem võis Tallinnat ikka keskmiselt ära kannatada, ent nüüd ei saa end kuidagi siia sisse elada..kui ei oleks teadmist, et on kuskil üks maa olemas, kuhu võib suvitama minna, oleks olemine üsna vaene. Berliin ju kes teab missugune väljamaa ideaal ei ole, jätab mõndagi soovida, aga see pesa siin oma vaimlise ja kultuurilise saamatusega, vaenlusega. Ah, mis siin hädaldada, peab läbi ajama. Peab armast kodumaad baasiks tarvitama, kust aeg-ajalt mõnd lendu vala saaks ette võtta. Nüüd võtan jälle oma lisa katte, mis vaheajal üsna luigastunud. 1 Sinu abi tarvilik. Saada midagi! Sinul vist Cervantesest mõni paras katke olemas, see kuluks mulle ära. Kui Rebane 2 tagasi tuleb, katsume honoraari tõsta. Luigaga ei saa seda mitte. Printsessi kiusab üks trükivigade kurat: Murrang Il-ses oli vigu, mis hirmus. Ka Ilo X-as on neid. Millal ilmub Ilo XI, ei saaks vead sääl ära paranda? 3 Tervitus. Paash (Ilo X-t me Berliinis ei saanud.) 1. Vihje «Päevalehe» vastutavale toimetajale G. E. Luigale. 2. «Päevalehe» peatoimetaja Hans Rebane ( ) oli a. kevadel läinud loenguid kuulama Berliinis avatud poliitikateaduse ülikooli. 3. «Ilos» nr. 11 Underi luuletuse «Jalutusel» vigade parandus ilmuski, ja neid vigu on kokku koguni 12. Tuglas on 20. juunil saatnud Uinderile Võrust järgmise sisuga kaardi: «Tervitan ja palun kohutavate trükivigade pärast vabandust! F. O.» Kõigest hoolimata on ka vigade paranduses üks uus viga Adson Tuglasele Tallinnas, 21. VI. 21. Ar. Tug.! Päts on määranud K- K- K--le ühes Tall. Kirj. S-iga kokku mk. Kõnelesin täna sellest Hupeliga 1! Hupel olla ühes Astiga ametlikult ja KKK. nimel, ühes Lindega, kui Tall. Kirj. S-i edustajaga, Pätsi poole pööranud, et antagu Scheeli 2 miljonist ka kirjanduse hääks. Ast on praegu Poolamaal. Hupel motiveerib oma sammu nii, et egas see raha valitsuselt tule, et Päts olla ainult jagaja olnud, niisama hästi oleks ka keegi teine võinud Sheeli poolt jagajaks saada määratud, ja sellep. nad siis ka küsinud raha. Hupel sõitis ise maale nädalaks ja arvas, et KKK. liikmed peaksid igaüks oma seisukoha avaldama selle määramise ajus* Meie Printsessiga ei teadnud sest raha küsimusest midagi ja oleksime kindlasti selle vastu olnud, oleks nii kena olnud vaadata, kuidas riigivanem kultuuri edendab, oleme ka nüüd selle raha vastuvõtmise vastu (pole veel teadagi, kui palju T.K.S.-s enesele nõuab sest st), ainult narriks on seisukord selleläbi saanud, et KKK nimel on küsitud. Missugune on sinu seisukoht ses asjas ja kas oled varem sellest aktsioonist midagi kuulnud? Ma kõnelen siin «meie». Ma ei ole kindel, palju mul õigust on KKK asjadesse segada, olen ju ainult kandidaat kunni Semperi tagasitulekuni. Kas oodata ära Asti ja Asmi tagasitulekut või otsustada see küsimus kandidaatide abil ära? Või lükata kogu see puder järgmise kongressi pääle? Ast tuleb juuli algul, Asm ka juuli algul. Mina olen Tallinnas kindlasti juuli alguni (Luiga Poolast tagasi tulekuni). Vasta ruttu ja saada kaastööd. Tervitus Paash. * s. o. mis selle summaga nüüd leha? 1. Eduard Hubel. 2. Georg Johannes Heinrich Scheeli ( ) poolt a. asutatud «Tallinna Pangakontor G. Scheel & Co», suuremaid erapanku Eestis; finantseeris peamiselt suurtööstust Tuglas Adsonile 22. juunil Kasaritsa, Puiga., Ka mina kuulsin sest loost esimene kord ajalehe läbi. Et summa nii väike kahe saaja kohta siis oleks vahest tõesti parem olnud, kui 'seda üldse poleks palut. Kuid et on kord palut ja sellep. palujad lahti ütlemise puhul rumalasse seisukohta satuksid ja, teiseks, et see summa tõesti mitte valitsuselt ei tule, vaid eraisikult, siis kaldun mina lõpulikult vastuvõtmise poole. Kuid ühel tingimisel: et mõlemad saajad ta ühiseks otstarbeks kasutaksid. Poolitamise korral poleks temaga enam midagi pääle hakata. Minu ettepanek oleks: määrata sest summast 10 kirjanikule toetusraha, ä Määrajaiks tuleks valida jury, ühe palju liikmeid nii K.K-K. kui T.K.S. poolt. Kui aga T.K-S. selle summa ühise kasutamisega päri ei ole, siis oleks K.K.K-l raske oma osaga (mis vahest ainult >/ 2 oleks) midagi pääle hakata. Sarnasel puhul tuleks küsimus kongressini lükata. Ja üleüldse arvan ma, et otsekohe seda asja lahendada ei või. On tarvis K-K-K. liikmetega põhimõtteliselt läbi rääkida, siis T.K-S-ga, siis jury liik- 687

54 tned valida (kust neid võtta, et pärast jälle vastuväiteid ei oleks?!) jne Ma arvan me peaksime, kui esialgsed läbirääkimised kirjalikult teht, juuli lõpul või augusti algusel 1 allinnas voi Tartus K.K-K. koosoleku pidama. Oleks muidki küsimusi, mis lahendamist nõuaksid enne sagist. (Seni pole me ju midagi teind!) Kõige päält kongress Nii hapumagusad mälestused kui meil ka eelmistest on jäänd, kuid meie ei tohiks neist loobuda. Me peaksime nait. septembri lõpul Tallinnas või Tartus seekord? kongressi korraldama. Ja sel puhul vähemalt paari väljalöötet ettepanekuga esinema Nii auloriseadus ja riiklik toelamisküsimus (veel kord!). Viimase aluseks võiks võtta kas Läti eeskuju vo, hangro-pooli ettepanek i või mõni uus. Kuid me peame midagi tegema Et aga kongressil tõesti mingi reaalne tagajärg oleks, selleks peaksime kindlate, detailselt väilatoolct ettepanekutega esinema. Ja selleks oleks K.K.K. koosolekuid tarvis, juba varakult enne kavatsetavat kongressi. Kaastööd ei saa praegusel momendil midagi. Koik mu sellekohased materjaalid on I ärtus Tahaksin paar pikemat arvustuslikku artiklit kirjutada. Kuid ka nendega ei saa kohe hakkama. Iseenesest mõista, et ma praegu ühelegi lehele pääle «P-lehe» midagi ei saada. Kuid ka sinna ei saa midagi. - Eile lõpetasin ma uue novelli, kuid see ilmub eraldi raamatuna («Hingede rändamine»). 2 Kõige parema tervitusega Fr. T., n к R- Kangro-Pooli «Ettepanek vaimlise loovtöö kaitseks» ilmus «Päevalehes» VI 1921 (nr ).. 2. Tegemist on novelliga «Rändaja», mille algvisand pärineb aastast 1909 Novelli 1. ja 3. peatukk ilmusid ajakirjas «Ilo» (vastavalt nr. 2 ja nr. 11) pealkirjaga «Hingede П9%) тше>> TcrVlkUna ilmus ' <<Rända J' a>> esmakordselt kogumikus «Hingede rändamine» 295. Tuglas Adsonile 1 D ; <,,,...,,,, Võru - u - tuutii Panin tuna hommikul kinnitatult posti käsikirja katke novellist Oleks hää kui see lähemas kirjandusliku liso. nris ilmuks. Käesoleval nädalal tahaksin saata veel 'teise käsikirja tagavaraks. Teen omi «väljamaa sõltusid»: käisin Petseris ja Haanjas Mujale väljamaale ma vist eluajal enam'ei pääse! Loodetavasti said mu kirja teat summa tarvitamise asjus. Terv. Fr. Tuglas 1. Postkaart; aadress: V. a. herra A. Adson, «Päevalehe» toimetus, Tallinna Adson Tuglasele. T} Tallinnas, 14. VII. 21. Kaike «Hingede rändamisest» käes, läheb järgmisse lissa ja ilmub 18. VII " Ja kui saabub Su teine asi, läheb jälle kohe sisse. Kõige eest suur tänu. Kas aga honoraari poste rest. saata saab, seda ma ei tea nii siis anna mulle ses suhtes näpunäited. ' asjus ei vastand ma senni midagi, sest Asm oli pea oodata. Ta ollagi juba Vdjandi pool kandis. Ast ei ole ka veel tagasi, nii et nii kui nii läbirääkimisi taielikult ei saa pidada. Tammsaare käis siin. Tema on Sinu projektiga nõus Igatahes oleks soovitav, et Sina Tartu arvamised teada saaksid. Kui juhtun Asmi nägema siis kõnelen temaga ses suhtes. Istun Tallinnas, ootan Luigat, käin kaks kord päevas toimetuses ja deshureerin nädalis 2 ood. Muud ööd tõlgin, et Saksamaa sõidust tekkinud rahaauke kuidagi pisitasa täitma hakata. Kafees ei käi. Suvitama pääsen vist edaspidi, tuleb töötades suvita tihti Unnas käies. Tint on halb, sulg ka ja paber samuti ega tujugi väärt pole Kongressi nagu oleks vaja, aga mis last ikka kasu? Kõige paremat! Tervita pr. Tuglast Adson Printsessilt tervitused! [M. Vnderi käekiri.] P. S Kõnelesin Sfarkopfiga Dresdenis Oksa hauaehise üle. See laseks end teha Oksa vend lubas kõik senini saadud honoraarid selleks ohverdada, sellest üksi aga ei jätku Oleks tarvis veel üks raamat välja lasta. Kui selleks määrata «Nimetu elajas» siis kardan, ei leiduks kirjastajat. Parem oleks vist üks väiksem välja anda. Sa kõnelesid omal ajal Oksa väikeste asjade väljaandmisest: luuletused, kirjavahetus, eluloolised dokumendid,.m. Mis arvad selle kohta ja kas N. E. teeks seda?' Ja kuidas oleks selle raamatu korra elamisega? Nägin mõnd Starkopfi asja Dresdenis. St-le võiks ehisetegemise ilusti usalda. Vasta pea, Oksa vennal on ehisega kiire.,-a V, I /,T^di-! < f. lkend c on novelli Rändaja» 2. peatukk. Raamatu «Kogutud novellid» II (1971) bibliograafias pole autor 2. peatüki eraldi ilmumist fikseerinud (küll aea cn margitud 1. ja 3. peatüki avaldamine «lies») 688

55 297. Tuglas Adsonile* А. А.! saadan ühes sellena veel ühe käsikirja kirjandusliku lisa jaoks: «Äärmärkused» V. Loodetavasti jõudis eelmine saadetus õigeks ajaks pärale, nii et esmaspäeval votb ilmuda. Nii voi teisiti, mul oleks raha vaja. Oleks hää, kui saaksin umbes S 000 Ulin varem vist kull pisut ette saand, kuid arvan, et viimased saadetused nii tolle avaarist kui ka nutid palut summa tasa teevad. Ole hää, astu ses suhtes sammusid ja kirjuta ka kohe selle üte. Adr. ka raha jaoks: Võru, poste rest, ja mu kirjanduslik nimi. Tervites Fr. Tuglas. 1. Postkaart; aadress: Via. herra A. Adson, «Päevalehe» toimetus, Tallinna Pildipoolel Kasaritsa maastik, kus jõeäärne puiestik on märgistatud ristiga ning Tuglase märkusega: «Meie Kasaritsa kafee» Tuglas Adsonile 1 Võru, postkontor, 16. jutil A.A.l Saatsin täna Sulle käsikirja ja kaardi ning sain Sinu kirja. Küsisin järeleraha votb saata poste rest. aadressil küll. Ole hää, lase seda kohe teha! Mui on siin kitsas käes. Mis Oksasse puutub, siis arvan, et mingi kogu kokku saaks. Lähen lähemal ajal Tartu ja vaatan materjaali üle. Siis kirjutan lähemalt. Raha lase saata ikka mu kirjandusliku nime «pääle». Tervites Tr. T. 1. Postkaart; aadress: V. a. herra A. Adson, «Päevalehe» toimetus, Tallinna Tuglas Adsonile Kasaritsan, 28. juulil Armas Paaž! Olin Tartun, kahjuks ei saand Oksa käsikirju kätte, sest need on yhen ppngan hoida ja väljasaamiseks oleks pidand mitu korda otsiman käima. Kuid umbkaudu on teada, mis Oksast veel avaldamata on: «Nimetu elajas», «Emased», «Ihu» ja vist veel mõned ilukirjanduslikud asjad yhen Viljandi lehen, mida ma seni yles pole leidnud, kuid sygisel loodan yles leida, sest nende olemasolu on mulle kinnitet. Pääle nende kymmekond või pisut rohkem luuletusi: «Noor-Eesti» III albumin, «Ilo» I ja II. albumin 1, «Sädemein» ja mõned käsikirjun. Lisaks pakk minule adresseerit kirju, millest mõnel yleyldisem tähtsus (katked ilmund «Kyninen aasian»*). Ja lõppeks veel mõni arvustuslik kirjutus ajalehin, mille yles olen otsind ja mida võiks tarvitada. See oleks umbkaudu kõik. Kuid kuidas seda nii mitmekesist materjaali yhen koon avaldada? Arvan, et «Nimetu elajas», «Emased» ja «Ihu» yhen kogun peaks avaldama, kuigi tõepoolest pisut hiljem. Samuli oleksid muud luuletused yhen «Kannatamisega» pidand ilmuma, siis oleks mingi kogu saand, kuid nyyd on raske neid eraldi avaldada: liig vähe. Ja niisama tuleksid uuesti leit kriitilised lööd «Kriitiliste tundmuste» 11. trükki juure lisada. Kuid mis võiks siis sarnasel puhul praegu välja anda? Või teha tõesti mingi potpourri: järele jäänd luuletused, kirjad, eluloolised andmed (mida vahest vennalt saaks), pilt, käekirjanäide jne.? Kui kõik materjaalid käen, siis kirjutan uuesti. «Hallit, kop.» peaks tulema vahest «Neljapäevasse»^ Arvatavasti on Asm Sulle juba teatand, mis Tartu kirjanikud (Suits, Tassa, Semper, Alle, Gailit ja mina) Scheelilt saad summa asjun otsustime. Nimelt et see osa, mis K. K- K.-le langeb, määrataks Kirjanikkude Matmiskassa hääks. Muud ratsionaalsemat tarviiamisviit meie ei näe. Selle otsuse hääks annan ka mina yhen Asmiga oma К. К- K. liikme hääle. Tegelikult võiks aga kogu sumina Oksa hauailustamiseks (+ honoraari summad) tarvitada. Leidsin siin teatelehe, et mulle posti järelenõudmiseks on tulnud 4920 mk. See on arvatavasti «Päevalehelt». Suur tänu hoole eest! Kõige lähemal ajal ma vist midagi kaastööd ei või saata. Tahan jälle suurema töö kallale asuda, mis mul juba Ugi 15 aa\s]tat pooleli on, nimelt novelt-poeem proosan «Sinine savi». 4 Kuidas elu Toilan tundub? Tahaksin sygisel sinna visiidi teha. Kahel viimasel sygisel olen sääl käind ja ikka on olnud hää olla. A propos, kun kohal on õieti Sänna? Olen siin lähikonnan liikund, ehk juhtun ka sinna. Tervita Printsessi, tsessi Dagtjt, Kivikast ja teisi ioilaane, kui jälle sinna lähed. Ole ise terve! Sinu F. 7'. 1. Ilmne vääratus: «Ilo» asemel peab olema «Siuru». 2. Ilmus koguteoses «Kümme aastat. Noor-Eesti » (Tartu, 1918). 3. Miniatuuri «Hallitanud kopikad» oli Adson avaldanud «Päevalehe» lisas «Kirjandus kunst teadus» 4. VII 1921, nr Vt. kiri 170, märkus Keel ja Kirjandus nr

56 300. Adson Tuglasele Tallinnas, 9. VIIL 21. Armas Tuglas! Tulin eile Toilast, kus juba teist puhku nädal aega viibisin. Nüüd jään nädalaks linna. Oksa vennalt sain eile kaardi. Ta 'teatab, et Samarast olla tulemas enne talve üks kast Jaan Oksa paberitega ühe optandi kaasas.' Võib olla leidub säält nii mõndagi ja sellep. ehk oleks,- enneaegne luuletus- ja variakogu välja anda. Vast annaksime «Tumeda inimeselapse» II trüki, või «Kriit.-tund.», ehk kui'eeldada, et Samarast mainit kogudele midagi lisaks tuleb, siis nende teiste trükkidega oodata ja nüüd välja anda «Nimetu elajas», millest mul pool juba ümber on kirjutet. Ehk «Nimetu elajas» küll «Ihu» ja «Emastega» ühte raamatusse kuuluks, võiks aga teda siiski üksikult välja anda, ta on seks suur küllalt ja kui veel suurem raamat välja anda, siis läheks see kirjastajale ja ka lugejale raskeks. Edaspidi võiks ju II tr. tüki teha ja «Emased» ning «Ihu» juure lisada. Praegu ja lähemalgi ajal ma kuidagi «Nimet, elajast» küll edasi ümberkirjuta ei saa. Kui Toila soovid tulla, siis tee seda hiljem, praegu on pr. Semper oma mehe ja õega sääl, ruumid ja piimad seeg_a kinni. Tule hiljem kui Semperid ära on. Sänna asub (nimelt «Suur Kõrts» ja koolimaja) 21 v\ersta\ Võrust, Võru vaksalist 19 v. Nursi teed mööda, Võrust saadik viib sinna 8 v. kiviteed (ühine Rõuge teega) ja säält teelahkmelt, paremat kätt, edasi. Aga egas see enam minu Sänna pole: koolimaja on uus, Vesiveskis elavad võõrad inimesed, mõis lõhutud, mine tea, kas enam Suurt Kõrtsigi on. Tahaks ise ka kord sinna minna. Ettepanek Sheeli milj. asjus, too «matuskassa» projekt on väga kena, küllap vist Ast ia Hupelgi sellega ühinevad, tahan sest nendega kõnelda, kui kokku puutun. Arvatavasti tuleb «Pvl-e» lisa näituse ajal 2 2X-ne. Jõuluks tingimata, nende nr-de jaoks paluksin Sult kaastööd, ehk jõuad midagi seks ajaks vaadata valmis. Kui kauaks jääd Võrumaale? Mui tuleb ikka sel sügisel Võrus ära käia, ema kutsub ja sugulased ajavad pääle mis hirmus, praegu aga ei tea, millal sõidan. Tervitus prouale. Hääd nägemist kunagi ikka. Visnap 6. VIII. Tallinna jõudnud. Ferd. Kull on nüüd «Varraku» tegev di P.S. rektor. 1. Jaan Oksa Samaara-käsikirjad jäid siiski kadunuks Mõeldud on sügiseks planeeritud Eesti rahvamajanduse näitust Tallinnas Adson Tuglasele Tallinnas, 15. VIII 1921 Armas Tuglas! Ole hää mees, saada üks asi artikliks lissa. Sul vist on Aleksis Kivi üle midagi juba valmis. Asi on see, et «Nõmmekingsepad» tulevad pea etendusele, Tammann*' juba kõneles midagi sellesarnast, et tema tahaks sel puhul Aleksis Kivist kirjutada. Et sarnase neegri sünnitusi mitte lehte panna, peaksid Sina mind aitama ja see on Sul vist kaunis kerge. Ahoga oli nii, et läks Tammann! asi lehte, võitis Soome lehist välja ja panigi sisse, päälegi minu tähe «A» all, mind ennast polnud siin olemaski. Sõidan täna Toila. Visnap on siin, arutasime täna, et selle õnnetu peaksime Vene kirjanikkudele-kunslnikkudele nimeliste ja nimeta pakkidena saatma. Pääle selle veel üleskutse avaldada ühine ajakirjanikkude ühingu ja kunstnikkudega, et tuleks raha rohkem kokku. Mis on Sinu arvamine? Hupel sõidab sel nädalal Saksamaale. Tulen mõne päeva pärast tagasi. Terv. A. * Ta on endiselt V[aba] M\aa] mees, saadab aga vahel meile ka. Läheb sügisel Tartu Ülikooli. 1. August Tammann ( ) ajakirjanik ja kirjanik; immatrikuleerus Tartu Ülikooli üliõpilaseks a. Koostanud ja kommenteerinud August Eelmäe 690

57 MEMUAARE Mälestuskilde õpinguteajast Astusin Tartu Ülikooli a. sügisel. Esitasin avalduse ja gümnaasiumi raske aine. Seda õppisid kõik välisstipenlasi, sest uurali keeleteadus oli küllalt lõputunnistuse. Siis tasusin 60 krooni, ühe diaadid Ungarist ja Soomest. Mäletan eriti hästi Eila Kalmani, kellest sai hiljem semestri õppemaksu. Muide, ülikooli välisesiküljel oli tollal ühel pool ust silt Tartu Debreceni ülikooli professor. Samuti on Ülikool, teisel pool Universitas Tartuensis. meeles György Lakõ, hilisem Budapesti /. septembril toimus pidulik immatrikulatsioon. Rektor Johan Kõpp andis aulas üliõpilastega väga hea kontakt. Ta kutsus ülikooli professor. Prof. Margil oli oma kätte õpinguraamatu. Sisseastumiseksameid meid sageli endale külla. Näiteks pidas ei olnud. Valisin filosoofiateaduskonna eesti ta kõiki oma sünnipäevi koos meiega. Ka filoloogia osakonna. välisstipendiaadid olid alati kohviõhtutel. Noor üliõpilane ei teadnud, millest peale Prof. Saareste vajas vastuseid mõnedele küsimustele Suure-Jaani murde koh hakata. Vanemad tudengid andsid nõu va. Iida kirjandus, rahvaluule ja inglise keel ta. Nähtavasti oli tal neid tarvis oma need jäidki eesti keelele lisaks. Iga suure sõnaraamatu jaoks. Tõin talle kõigile küsimustele vastused oma kodu lähe ainet tuli õppida teatud ulatuses, et saada õpetajakutset. Ainevalik oli järgmine: eesti dasest põliskülast, kus kõneldi head murret. Kuid pärast seda proovitööd oli pro keel ülemaste e. laudatur, eesti ja üldine kirjandus keskaste e. cum laude approbatur, inglise keel keskaste e. cum otsustas mind Hiiumaale suunata. Selleks fessoril mulle varuks veel üllatus: ta laude approbatur ja rahvaluule alamaste e. oli pealegi suurepärane võimalus. Nimelt approbatur. Muidugi polnud vastsel üliõpilasel aimugi, millest alata. Taas andsid va magister Paul Ariste, kes oli foneetika kirjutas tol ajal Hiiu murdeist doktoritööd nemad tudengid nõu alustada ladina keelest, mis oli kohustuslik kõigile filoloogi mind meelsasti kaasa oma pärusmaale, õppejõuks eesti keele kateedris. Ta võitis dele. Sellest oli ette nähtud arvestus "ja mida ta tundis põhjalikult, sest oli kogu eksam. Mäletan tänapäevani, missuguse saare korralikult läbi käinud ja peaaegu hoolega lugesime lektor Seeberg-Elverfeldi kõigis külades ülestähendusi! teinud. juhatusel Cicerot, Caesarit ja Titus Liviust. P. Arisle ei tutvustanud mulle mitte See kõik tundus mulle erakordselt raskena, ainult Hiiumaa murret, vaid ta juhtis mu sest olin Viljandi gümnaasiumis lõpetanud tähelepanu ka mitmetele kultuuriloolistele kommertsharu. Üliraske tundus ka inglise seikadele. Nii viis ta mind Aino Kalda suvilasse, milles juba tol ajal oli väike keel, mis algas erikursusega Chaucerist. Esimese eksami sooritasin ladina keelest. muuseum. Ta teadis ka seda, et näit. Hoopis teine asi oli eesti keel. Seda luges professor Andrus Saareste, kes oli Kassaris on omal ajal olnud kooliõpetajaks Priidu Under, meie suure poetessi äärmiselt meeldiv õppejõud. Nii otsustasingi hakata eesti keelt õppima ülemastme isa. Need Hiiumaal veedetud suved on mu kogumissuvedest kõige kaunimad. Mu ulatuses. Prof. Saarestel oli kombeks õppida oma üliõpilasi lähemalt tundma. Sel peatuspaigaks sai Haava talu Pühalepa kihelkonnas, kus oli kord elanud A. Kalda romaani «Hundimõrsja» peategelane. leks kutsus ta iga üliõpilase, kes oli valinud eesti keele, enda poole konsultatsioonile. Nõnda sai ta teada, missuguse't mur Olin juba üsna lõpueksamite lähedal, kui kevadsemestril pärast üht loengut professor Mark ütles, et oodaku ma pisut. dealalt tudeng pärineb, mis võõrkeelt oskab ja mis teda huvitab. Eesti keele õppejõude Ja kui teised üliõpilased olid lahkunud, olid.veel J. V. Veski ja J. Aavik. Muidugi küsis ta, kas ma tahaksin järgmisel aastal Ungarisse minna. Nii oligi siis näh pidi eesti filoloog õppima ka soome keelt. Seda õpetas Aino Suits. Eesti ja üldise kirjanduse õppejõud oli prof. Gustav Suits. tavasti otsustatud, et järgmine vahetus- stipendiaat olen mina. Nimelt oli Eesti Erikursusi lugesid veel August Annist ia Vabariigi ja Ungari vahel leping, et üks Johannes Semper. Rahvaluule prof. oli üliõpilane luleb Ungarist Tartusse õppima ja üks eestlane läheb aastaks Ungari W. Anderson. ülikooli. Lugesin suvi õtsa hoolega ungari Kel eesli keel oli valitud ülemastme ulatuses, pidi veel õppima üht kaugemat sumitiivne.. Sügisel 1936 hakkasin pärast tekste, sest keeleoskus oli mul üsna prigulaskeelt lektorikursuse ulatuses. Otsustasin valida ungari keele. Nii läksin ungari sõitma. Esimene võõras Unn oli Riia. Seal paberite korraldamist Budapesti poole keele lektori Jõzsef Györke loengule. Ungari keele kaudu tekkis huvi kaugemate varsti Varssavi. Kupeekaaslased vaheldu toimus ümberistumine. Sellele järgnes sugulaskeelte vastu. Need kuulusid uurali sid. Nendega rääkisin saksa keelt. Sõit keeleteaduse alale. Uurali keeleteaduse oli küllalt aeglane. Mõnes jaamas tuli õppejõud oli prof. Julius Mark.. Otsustasin kaua oodata. Kolmanda päeva õhtul jõudis rong Budapesti. Üks kupeekaaslasi nüüd ainevalikus muudatusi teha: neljandaks aineks sai uurali keeleteadus ülemastme ulatuses. Prof. Margil oli vähe saatis mind mu elukohta. Selgus, et eluõpi 44* 691

58 kohaks oli mulle määratud klooster Collegium Mariamim. Noor nunn võttis mind käekõrvale ja juhtis teisele korrusele. Seal viis ta mind tuppa, kus oli ees naisterahvas, natuke vanem kui mina. See oli Soome stipendiaat. Jäin soomlanna juurde kaheks päevaks. Siis selgus, et tuleb minna mõne ungarlanna juurde elama. See oli noor l kursuse üliõpilane Dömötör Klara. Klara oli ajaloolane. Ta viis mind järgmisel hommikul ülikooli. Jäin prof. Miklõs Zsirai loengule. Kahjuks ei saanud just palju loengust aru. Vaheajal tutvustasin ennast professorile ja ta andis mulle nõu, missuguseid loengud kuulata. Oma imestuseks märkasin kuulajate hulgas kaht üleni musta rõivastatud noormeest istumas. Selgus, et need olid mungad. Õpinguraamatusse kirjutasin endale 20 toengut, mida kuulata. Rohkem ei tohtinud ja ega poleks jõudnudki. Semestri lõpul võtsin õppejõududelt allkirjad, et olen nende loenguid kuulanud. Kodus, s. o. kloostris, läks elu oma rada. Hommikul kell kuus oli äratus. Tuli minna kirikusse. Kirik oli hoovis, polnud tarvis tänavale minna. Kirikusse sisenedes tuli sõrmed samba küljes olevasse veetopsikusse kasta ja risti elle lüüa. Pärast jumalateenistusi oli hommikueine. Läksime söögituppa, mis asus keldris. Säögi/oa ühel seinal oli palju piiblipilte. Kahe pika laua ääes istusid sööjad. Ühe laua otsas seisis vana nunn. Kui ta helistas kella, tõusid kõik püsti, võtsid valmis pandud palvelehe ja pöördusid näoga piltide poole ning hakkasid kooris lugema söögipalvet. Pärast sööki läksime tubadesse, mille söögiaial oli jõudnud koristada nooruke talutüdruk. Nimelt oli kloostrisse võetud koristajateks noored tütarlapsed. Nad olid pärit vaestest lasterikastest taluperedest. Et vanematel oli raske suurt peret toita, anti tütreid kloostrisse, kus nad said töötamise eest prii ülalpidamise ja kus neile õpetati piiblilugu. Hiljem pidid neist nunnad saama. See toimus järk-jiirguli: nad käisid hoolega kirikus ja vististi eksamineeriti neid aeg-ajalt. Teatava aia möödudes pidi neilt võetama tõotus. See toimus kolm korda. Kõige viimane oli igavene tõotus. Algul pärast kaht esimest tõotust võis veel kloostrist välja astuda, igavese tõotuse järel enam mitte, kui tahtis katoliku usku edasi jääda. Tuli nunnaks hakata. Õlgu tähendatud, et tubadesse ei tohtinud meeskülalisi kutsuda, isegi mitte tüdrukute vendi ja isasid. Ainus mees, kes tuppa tohtis astuda, oli arst. Meeskülalisi võis vastu võtta alumisel korrusel olevas külalistetoas, mille igas seinas olid klaasuksed. Minu suureks imestuseks olid kloostris ka erilised tervitused, mida me polnud õppinud. Näiteks tuli nunna tervitada: «Dicsirtessek Jezus Krisztus!» 'Kiidetud olgu Jeesus Kristus!' Sellele oli vastus: «Mindörökke amen!» 'Igavesti aamen!' Nii tervitati kõiki vaimulikke. Ega kõik ungarlasedki neid tervitusi surmtõsiselt võtnud. Mui oli üks tänapäeva Rumeeniast pärinev tuttav noor meesüliõpilane. Tema jutustas, et kohtas kord tänaval oma kunagist usuõpetuse õpetajat, preestrit, kes oli parajasti purjus. Ta tervitanud teda järgmiselt: «Meddlg märadsz a pokolban?» 'Kui kauaks sa jääd põrgusse?' Vastus kõlanud: «Mindörökke amen!» 'Igavesti aamen'. Alguses umbes kuu aega tegin ungari tüdrukutega kõik kaasa. Kuni ühel heäl päeval soomlanna leidis, et seda pole tingimata vaja, sesl me pole ju katoliiklased. Ja sellest alates ei tõusnud me hommikusele jumalateenistusele, vaid alles hommikueineks. Ungari tüdrukud olid vahel meie peale kadedad, sest nemadki oleksid tahtnud veidi kauem magada. Mida aga kaasa tuli teha, oli paast. Nimelt oti igal reedel paastupäev. Teisel semestril, mil oskasin juba mõnevõrra ungari keelt, avaldasid mu kaasüliõpilased soovi, et õpetaksin neile eesti keelt. Nii algas minu eesti keele õpetaja praktika. Kogu semestri käisid mu sõbrad hoolega tunnis, ja kui üks neist järgmisel aastal Tartusse õppima tuli, oli tal veidi aimu eesti keelest. Eksameid ma Budapesti ülikoolis ei sooritanud. Küll aga kogusin ainestikku oma magistritöö jaoks, mille Tartus lõpetasin. Õppeaasta lõppes. Pöördusin Tartusse tagasi. Lõpetasin ülikooli Magistrikraadi sain semestri lõpul. Hiljem atesteerili see kandidaadikraadiks. Loodetavasti olen oma võla Budapestis õppimise eest tasunud. Olen Tartu Ülikoolis Ugi 40 aastat õpetanud praktilisi ungari keelt. Mu õpilastest on saanud häid tõlkijaid. Aprili Paula Palmeos i 692

59 Arhivaar Hugo Salasood mälestades 27. novembril saanuks Hugo Salasoo 90- aastaseks. Ei jõudnud tema seal ega meie siin seda päeva ära oodata. Aeg jäi poolteise kuu jagu varem seisma. Lootus teeneka arhivaari juubelit lõpuks kodumaalgi tähistada ei täitunud. Küllap soovis nii Saatus. Varasematel aegadel oli selle eest hoolitsenud Valvas Tsensor, et kaugel Austraalias koos perega endale uue kodu leidnud H. Salasoo nimi kustutada mahajääjate mälust mitte ainult täht-, vaid ka argipäevil. Milleks koormata rahvast murega, et juba a. asutatud Eesti Arhiiv Austraalias (EAA) kogub näiteks neidki raamatuid, mis õndsasse tulevikku viiva korra poolt ammuilma pahelisteks tunnistatud; seega juba hävitatud või vähemalt hoolikalt (?) lukkude taha peidetud. Hugo Salasoo ise on tõdenud: «On kahju, et omariikluse ajal ei tuldud mõttele asutada vähemalt üks täielik kogu kõigist tol ajal ilmuvaist. raamatuist ja perioodikast ka väljaspool Eestit.» Juba paar aastat tagasi leidus mäletatavasti neid, kes uute tuulte tuhinas soojalt soovitasid: Salasoo arhiiv võimalikult rutem Eestisse toimetada. Ent mis oleks saanud Salasoo arhiivist Eestis, kui tänavused augustikuu sündmused oleksid võtnud teise pöörde? ' Hugo Salasoo sündis Tartu lähedal 27. novembril aastal. Ta õppis Tartu Aleksandri Gümnaasiumis, oli õpilaseks Tartu Kivisilla apteegis ja töötas Tapal J. Pari apteegis. Vahepeal materiaalsetel põhjustel katkenud õpingud jätkusid a. Tallinna Reaalgümnaasiumis. Tartu Ülikooli lõpetas H. Salasoo cum laude 1927 proviisorina ja juba järgmisel aastal kaitses ta magistritööd a. sai H. Salasoost farmaatsiadoktor, samal aastal määrati ta riiklikuks farmaatsiainspektoriks asutas H. Salasoo Pääsküla apteegi lahkus H. Salasoo Saksamaale ja a. sealt edasi Austraaliasse. Roheline manner võttis küll lahkesti vastu kõik sõjapõgenikud, kuid erialasele tööle esialgu mõelda ei saanud. Olulise muudatuse tõi H. Salasoo ellu aasta Asutati Austraalia Eesti Seltside Liit. Liidu kohustuste hulka arvati ka arhiivi asutamine. Ajalehes «Meie Kodu» avaldati järgmine üleskutse: «Käesolevaga pöördub Austraalia Eesti Seltside Liit kõikide eesti kirjastuste, eraisikute-väljaandjate ja organisatsioonide poole üleskutsega, saata Austraaliasse tasuta üks eksemplar igast trükisest või paljundusest (raamat, ajakirjad, perioodilised väljaanded jne), et luua arhiiv-raamatukogu. Meie organiseerime selle katalogiseerimise, hoiu ja kättesaadavaks tegemise.» Nii pandi alus kõige vanemale väljaspool Eestit tegutsevale arhiivile. H. Salasoo asus EAA-d juhatama 9. jaanuaril Juba esimese tegevusaasta lõpuks kogunes arhiivi ligikaudu 90 raamatut, aga ka ajakirjade ning ajalehtede numbreid. Esialgu asus arhiiv Sydney Eesti Majas, kuid peagi jäi sealne hoidlaks eraldatud ruum kitsaks. Pikka aega oli Austraalia Eesti Seltside Liidus arutlusel küsimus, kas üürida arhiivile maja voi ehitada uus hoone. Oldi küli oma maja poolt, kuid liidul nappis raha. Siis otsustas H. Salasoo oma kulu ja kirjadega arhiivile uue varjupaiga rajada. Arusaadavalt tuli planeerimisel ja ehitamisel arvestada piiratud võimalustega, kuid põhilised soovid said uue EAA valmimisel täidetud: hoone seinad on spetsiaalse vooderdusega, riiulid ja sisustus valmistati eranditult rauast ja mis peamine arhiiv asus omaette hoones. Maja valmis Arhiiv saab oma raha peamiselt Eesti Rahvuskapitalilt kultuurivarade säilitamise sihtkapitali annetatud summadest. Rahalist toetust on saadud ka mitmelt eesti teadlaselt ning rahvuskaaslastelt väljaspool Austraaliat. Veebruaris 1983 määrati H. Salasoole korporatsioon Sakala Toronto koondise ettepanekul kultuuriauhind korp' Sakala vilistlase Samuel Kooki mälestusfondist «31 aasta jooksul tehtud ennastsalgava tasuta rahvusliku töö eest eesti kultuuripärandi kogumisel ja talletamisel». Kuid kui suured ka ei oleks toetusrahad, ainuüksi nende peäl arhiiv püsti ei seisa. Kogu EAA tegevuse ja funktsioneerimise taga oli H. Salasoo. Päevas saatis ta maailma laiali vähemalt 5 6 kirja, samapalju saadetisi tuli vastu võtta. Lisaks igapäevane inventeerimine, sorteerimine, katalogiseerimine. Ja nit aastast aastasse. Ja nii kokku 38 aastat. 8. jaanuari] 1991 andis H. Salasoo oma ameti üle poeg Inno Salasoole. Perioodiliselt on väliseesti ajakirjanduses avaldatud EAA aruandeid. Hetkel neist viimane veel H. Salasoo koostatud on jõudnud Eestisse «Meie Kodu» (27. II 91)' vahendusel. Selles on muu hulgas kirjas: «Aasta lõpul oli suuremate trükiste ja eesti autorite teaduslike tööde koguarv , neist eestikeelseid 7941, muukeelseid Väljaspool Eestit aastail ilmunud ligi 2700 võõrkeelsest raamatust oli arhiivis ca 97%. Enne a. ilmunud eestikeelseid raamatuid oli 3741.» Lisaks veel väliseesti autorite teaduslikud tööd (11992) ja väiketrükised (48000). Nende kuivade arvude taga peitub aga ühe inimese elutöö, peitub H. Salasoo vastutus oma kultuuri ja keele säilimise ning säilitamise eest. Isa tööd jätkab nüüd Inno Salasoo. Seega võime tulevikuski ükskõik kuhu praeguste kitsaks jäänud ruumide asemele uus hoone ka ei ehitataks rääkida EAA-st ikka kui vanast heast Salasoo arhiivist. Jaanus Kulli 693

60 RAAMATUID VANA LAULU VASTSIN RÖÕVIN Nikolai Baturin. Sinivald. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, lk. Poleks vist vale öelda, et Nikolai Baturini mulgimurdelise luule valikkogu kättevõtnute esimeseks tundmuseks on rõõm. Et veel trükitakse ja niisugusel tasemel. Sest kõigi nende koolduskaaneliste ja kirjupaberiliste kõrval on selle teose väljanägemine eriti väärikas (kujundanud ja illustreerinud Uno Roosvalt, maketi teinud Helgi Kruustee). Tegelikult on Mulgi murdes raamatu ilmumine ise juba suursündmus: olles ühelt poolt kokkuvõte Baturini 20 aasta jooksul ( ) kirjutatud murdeluule paremikust, kergitab ta samas kindlasti ka mulkide enesetunnet. Hendrik Adamsoni üldtuntud lauluridadele «Om maid maailman tuhandit / ja rahvit mitmit mil juni t / üitsainus Mulgimaa» pool sajandit hiljem sekundeerinud Baturin väärtustab oma luules eelkõige inimlikku ainuolemist: «Mia ei ole tuhand. / Mia ei ole miljun. /. Mia ole üits / ja lugemede arv» (lk. 128). «Kos mia ole? Kes? Mis jaoss?» küsib luuletaja «Sinivalla» ava- ja lõppluuletuses. Laulmise ja kõnelemise mõistjana on tema kui poeedi ülesanne ennekõike edasilaulmine ja -kõnelemine (lk. 9), aga ka tähenduste otsimine maailma ja sellessinatses maailmas Iiikujate vahel. Võrreldes eelmiste luulekogudega, millest a. ilmunud «Kajokurelend» ainsana on läbinisti murdes, osutub «Sinivald» tõeliseks murdeloomingu ülevaalekoguks. Ajalise ning tsüklilise periodiseeringu kõrval taotleb autor ka sisemistele järgnevustele vastavat liigendust, mida ilmselt püüavad rõhutada sisukorra erinevates kirjades pealkirjad. Ent päris arusaadavalt need poolpaksud ja harilikud šriftid luuletajapoolseid rõhuasetusi küll ei ava. Osa varem avaldatud tsüklitest on lagundatud, kuid uues kogus on üksikluuletused leidnud uusi lähedusi, mistõttu nende mõjususki mõnevõrra teisenenud. Küsitavusi tekitab vaid «Soneti sosinel», mille lõpposa viit kaheksa- ja neljarealist luuletust kuidagi sonettideks pidada ei saa. Ehk vajanuks tsükkel uut pealkirja või sonetid uut paigutust? Seevastu alajaotusi «Silmäsilla», «Etisillä» ja «Lõhnasilla» lugedes tekkis soov vaadelda «Sinivalda» just niisugust liigendust aluseks võttes, kuivõrd nägemis-, kuulmis- ja haistmismeelt peetakse inimese tähtsamateks. Silmasildade puhul omab erilist tähendust värv. Maalikunstis aga on värv isikupära, värvist saab alguse rütm ja individuaalne valgusetaju. Baturini palett on pillav, tema värvimeel varjundirohke ning müstifitseeriv: «Kiides kukup / punane kivi Jumala sõrmest...» (lk. 81); «sõs om leede palt kollane sünnümärk / mere sinitse puusa pääl» (lk. 85); «käe piima kottal õhetive õkva mooni lumen» (lk, 122); «silmin punane vikatikülg» (lk. 155); «Siit, läbi sinitse udsu / veinipunatse paistave mäe» (lk. 62). Sinisega tähistab luuletaja nägemuslikku, varjatud maailma. Vist sellepärast on hingepiingi sinine, kõnelemata sinivalla sinikumast. Ent värv ei toimi üksi, heligi võib värvile jätta oma jälje: «Sii vänm om nüid luitun, ära kant. / Kiivitai kii jest om tükate jälg» (lk Kui nn. poeetiline värv sünnib looduse vaatlemisel, siis heli tuleb esile manada, ära tunda, olgu see siis värvist, vaikusest, jäätunud puuokslest, naerust ja nutust itkustki, mis niisamuti kuulub helide maailma. Tundlik tajub varjust vaatairmistki, 'tundes. hääte läbi vaikuse ära, ehkki: «koskil partituuren / ei ole märki man» (lk. 152). Ju on sellega nagu öökulli sügavasse kaemise ja nägemisega, kuhu inimenegi kaeb ja kõneleb, kuid ei näe ometi (lk. 145). Helisildadest mõjusaimad aga on need, mis varjul inimese hingekojas: nutt ja naer. Koja keskele on luuletaja asetanud tundjana Ema («Kõdun käimän»), kelle itk poja pärast ühildub tinasoldatitega mängiva lapse itkuga (et omasid ei olegi, lk. 127) ja nutmapuhkeva naise katkivõngatava suukaarega (lk. 114). Elu ennastki kuuleb autor kui «ikuge-pöoless naaru» (lk. 21), ainult et «naar» hoiab kojaseinu püsti, nutt liigutab nad paigast. Seesama haiget saamine ja haiget tegemine võimendub Baturini armastusluules, kus kurbus pole mitte seisund, vaid maailma tajumise viis. Nii on siingi tegemist igavikulise algega, antusega (vrd. H. Visnapuu «Laske, mul olla- kurb»; Baturin: «Ja miule miu lohutu-olek jäägu», lk. 115). Helisildade kõrval võnguvad õhu sees veel lõhnasillad: «Tunnet: lumi lõhnap!» (lk. 112); «Ku teemand lõhnass vesi tohu pääl» (lk. 160), ja kevadel, mil lõhnavad vilja- ja väljapuud, lõhnab ka Kolgata võllapuu (lk. 163). Ent vahetevahel toimivad meeledki «meelevaldselt»: «Om pilgu, mis Iõhnave, / ja lõhna, mis eidäve pilke» (lk. 161). Ometi on kõigi nende pikkade prikisarnaste pilkude, haavatud looma silmapõhjast väljaloetud mõtete, ajalaastu hööveidamishelide ja koovitaja moodi kõnelevate kooliõdede kõrval midagi seesugust, mis kaasa antud igale elusolendile. Mida näeb pime, kuuleb kurttumm ja milleni kõneldes ei jõuagi. Pärisejt sillatuid selles maailmas pole («Kui tfksuss toonesepp»). 694

61 Midagi ainult silmaga tajutavat kogeb lugeja aga tsükli «Vigurivakast» geomeetrilisi luuletusi lugedes. Esileküündivaim neist on oma kahekordses peegeldusefektis (läbi sõna ja pildi) «Püramiit». Siit jätkates ja alajaotuse «Kolmtõisku kuud aastan» juurde tulles võib aga osal inimestest esinevat suvekuude tajumist talvel (ja ümberpöördult) pidada mitte ainult tundliku natuuri eripäraks, vaid aastaaegade peegeldusnähuks inimese tajus. «Kesk lämmit suve / tunne ennast sügüskuun...» (lk. 34), «Tali aigu es sada lumet, pait toomeebenit» (lk. 98), «Kes suvitep talve aigu. / Kes talvitep suve aigu» (lk. 131). Kui H. Adamsoni luulest on meelde jäänud mulkidele nii omane igas asjas lõpunimineku ehk vihuviimsele jõudmise ihk, siis Baturini puhul lisandub sellele vaimukas tabavus, millel ei puudu huumori alged, näit.: «ÄV laula! AV kõnele! Arä midäki selete taha: / miu kõrva, kuuldavõtmispuu lehe, om sadanu maha» (lk 90). Valikkogu luuletused on läbi teinud nii keelelisi kui sõnastuslikke parandusi. Mõni luuletus on kaotanud värvi «... rännässkne ära punatsele saarele» ->- «rännässime ära saarde» (lk. 105). Ühes luuletuses on peategelasel kümnest sõrast alles jäänud vaid neli (lk. 110). Et nimetatud looma eelmiseski väljaandes («Kajokurelend») ära aimata ei osanud, jääb üle loota, et ehk kuulub too tundmatu inimesesarnane soraline siiski vaid Mulgimaa faunasse... Mis puudutab aga selle luulekogu keelt, siis võiks öelda, et tegemist on murdeluulega, ent mitte autentsete murdetekstidega. Baturinit tuleb käsitada kui tagasipöördujat tema enda lapsepõlvekeele juurde, orgaaniliselt see keel tema mõtlemisse siiski ei kuulu. Seda võib juba järeldada tehtud parandustest, kuivõrd alles vaadeldavas kogus on uuest saanud vastne, soojast lämmi, vaadata asemel loeme kata jne. Kõrvuti taläuunetega esinevad ooned (lk. 12 ja 27), tuju peab uutma (lk. 150), kuna teisal obesed ooten toretsevad (lk._ 22). Kivi kukub kiides (lk. 81), aga sõpru jääb vähembess (lk. 101), kirjakeelne maik on endistviisi maik (pro: mekk, lk. 10) ja surnu pole muutunud koolnuks (lk. 82). Kõrvale võõrastavalt mõjuvad pronoomenid mut, sui (pro: minпи, sinnu). Veel tahaks teada, mille poolest on keäki parem varasemas redaktsioonis esinenud keski kasutusest. /Mulgimurdelises keelekeskkonnas kasvanuna lepitan end aga Helme mulkide ütlemisega, millel kõrvuti keelelisega veel tolerantsusele viitav väärtus: «Kennigi tege, nigu kennigi taht.» Eha Lättemäe on a. ilmunud luulekogu «Väljadelt ja väljakutelt» arvustuses öelnud: «... võib-olla tema (Baturini L. V.) murde teatud kohmakus annabki sellele huvitava lisavarjundi ja aitab paremini esile kerkida luuletuste südamlikkusel, mida autori kirjakeelsed leiud mõnikord tikuvad varjanna» («Looming» 1973, nr. 4). Lähemale kirjakeelsetest tulevad need luuletused küll, hoolimata murdekeelendite ebajärjekindlusest ning lõivu maksmisest kirjakeele mõjudele. «Sinivalla» järelsõnas põhjendab autor eri ajastute ja paikkondlike kihistute kasutamist oma luules kui püüdu vabaneda liigsest reglementeeritusest, aga ka soovi avada Mulgi murde võlu ja võimalusi. Viimasega seletab ta ka voor- ja laensõnade umberpanemist murdesse. Luule puhul naib see aga siiski tekitavat teatavat võõristustunnet («Siivaplagin'd täüs om grüüne / õkva ku saal aplausi», lk. 186). Küllap võiks tänapäevase eri murrakute segunemisega põhjendada paljusid Baturini murdekeele eripärasid. Ehk "kuulub mitme murraku kasutamine isegi tema eksperwnenteerijaloamusesse? Poolehoidu kodukoha Tarvastujnurraku suhtes väljendavad aga nii mõnedki tehtud parandused, millest tähtsaimateks võiks pidada järgsilpide e ja ä asendamist a-ga (kisendav e > kisendave, teräveste > lerävaste), ülipika о kasutamist sõna algul, kuna mujal Mulgi alal о > и. Just Tarvastus tüüpiliseks on peetud ka lõpukao esinemist tegijanimedes («Ja akne all kui teritai terit väist», lk. 48), poolpikka s-i noomenite lopus (valguss, petlüss, jäness jne.) ning ablatiivi vormide nõrka lõpuklusiili (sääld, poold). Sõnavormide killukeistest (lk. 37) ja inimeisi (lk. 105) puhul peab aga ütlema, et need kuuluvad küll Võru, mitte Mulgi murdesse (vt. S. Tanning. Mulgi murded 1. Tallinn, 1961, lk. 36). Kõrvuti sõnadega kui > ku ja ehk > ek jääb silma kirjakeelne nagu, kirjakeelse noomeni kuju kõrval kasutab autor sõnavormi kojo, ka adjektiiv kuiv on saanud murdekeelseks vasteks kuju (pro: kuiu). Tagasi algusse tulles tahaks aga lisada, et seesama sinivald oma kauguses ja läheduses pole ainult luuletaja pärusmaa või pelk poeetiline kujund, ju on ta ennekõike maailmanägemise viis õkva ku tagasiminek asjade olemuseni läbi vanni, eli ja õngu. Livia Viitol 695

62 KAPRAL PENSIONI SÜÜTUD JÄLJED Eerik Laidsaar. Kapral Pensioni seiklused. Jutustusi sõdurielust. Kirjastus J. Loosalu, Tallinn, Ümbertrükk. «Monokli»-ühistu väljaanne. Tallinn, lk. Hind rbl Alapealkirja «Jutustusi sõdurielust» juurde peaks lisama: ühe tillukese maa sõjaväes. Ei taha selle sõjaväe olekut nüüdiskogemuse pinnalt kommenteerida, kuid praeguste eesti poiste heatahtlik naeratus, kui nad TV-st jälgivad Soome sõjaväe askeldusi, juhib paratamatult mõtted suure ja väikese, tõelise ja mängulise suhte juurde. Kindlasti on sõjaväel muidki ülesandeid kui vaenlase jäägitu purukslõõmine. Sõjaväeteenistus loob ühtsustaju, olgu siis positiivses (me oleme meie) või negatiivses mõttes (meie hulgast sa ei pääse). Nähtavasti on õpetlik kogeda oma nahal ka alluvushierarhiat, teades, et see ei kesta kauem kui väeteenistusaeg, ja kui sel pole nii rasket tähendust kui laostunud suurriigi allakäinud armees. Küllap lihvib ajateenistus eluvaadete prismas välja ühe uue tahu, mis võiks inimesel ju olla. Midagi sellist Eerik Laidsaare raamat esitabki. Kirjanduslikult need lood eriti palju ei paku. Kirjandusväliselt ei saa kapral Pensioni seiklused mind aga sugugi külmaks jätta. Kuidas saaksidki, mäletan riukalist kapralit veel noorsõdur Pensioni aegadest._ Tollal käis Pensioni seikluste tulevärk kõrgelt üle mu pea. Pea seisis ju madalal kui märjuke, alles mõneaastasel varrel. Nii laia publikuni jõudis Pensioni sarm mu lapsepõlve aegadel raadio kaudu, olles hinnatud rahvahuumor, nagu mäletan. Samasuguse mäletamise toel on «Kapral Pensioni seiklused» ilmselt valitud ümbertrükikski. Võib-olla on vähenõudlikkus üldse üks rahuliku olemise saladusi ning kuulub seega elukunsti valdkonda? Kuskil pole öeldud, et turvaline hubasus tõsikunstile säravaid tippe kasvataks. Kui tahame mõlemat, siis kaotame mõlemas. Ometi saame praegustes närvipingetes ehk paremini aru, kui tähtis on ka paljalt laheda meeleolu tekitamise võime. Igatahes minu jaoks on soe ja sümpaatne see tagasivaade varase lapsepõlve pühapäevastesse raadiohäälega ilmestatud pärastlõunatesse. Kindlasti veel paljudele. Ent uuele lugejale? Ei julge loota, et «Kapral Pensioni seiklused» praegu endale kunagises eestiaegses rohkuses austajaid juurde võidaksid. Pakkuda on lahe vesteline keel, koolipoisilikud altvedamisnipid, klassikalised pahad tüübid nagu kiuslik seersant, kasuhimuline kaupmees, tobukesed maamatsid, petis ehitusettevõtja, lihtsameelne rets, ülbe haritlane. Pension võidab nad mängleva kergusega, tegutsedes eesti rahvanaljandist tuntud skeemide järgi. Ka nupuka kaprali ideaalidekogum on sarnane rahvanaljandi hüveoluihalusega: tubli söökjook ja võimalikult vähem rügamist. Samad on ju ka vahva sõdur Svejki püüdlused. Eesti asi näib siiski olevat kindlates kätes. Umbusaldust Eesti Vabariigi sõjaväele ei avaldata. Raamatus leiduvad read ka sõjaväe prestiiži kohta: «Eesti sõdur on hoidnud sõdurimundri aus ja kui kunagi oligi selline aeg, kus sõduri kõrval tänaval avalikult jalutada riskis vahest ainult mõni lihtsameelseni «köögikaru», siis tänapäeval ei häbene seda ükski viisakas tütarlaps, olgu ta siis kasvõi linnapea tütar ja kandku kolme hõberebast kaelas.» Patriootlikku liigindu Eerik Laidsaare raamatust ei leia. Ära on toodud omaaegsete sinimustvalgete kõnede põhipunktid: seitsmesaja-aastane orjapõlv, rahvustervik, kõigi rahvakihtide sõbralik koostöö. Nõnda jõuame teadeteni, mida Pensioni seiklustest on võimalik välja lugeda üldteadvuses valitsenud olukorra kohta. «Kapral Pensioni seikluste» kirjutamise aeg on ilmselt , veel viimaste turvaliste unelemiste aeg, millal saatuslik konflikt juba küpses, ent vestehuumoripublik kas ei märganud või ei tahtnud traagiliste sündmuste eelaimust tõeks uskuda. Sünged ended olid õhus, kuid veel vaadati asjadele pisikese demokraatliku riigi luterlastest kodanike õiglaselt tubli' pilguga. Raamat sisendab usku mõistuspärasusse, mis toetub rahulikule verbaalsusele. Õiglus ja ebaõiglus on head ning kurja teenivad vastaspoolused, mitte sümpaatiate järgi lootusetult segi ja sassis, nagu nad veidi aega hiljem läksid ja tänase päevani on jäänud. Laidsaare raamatus näeme, et inimene tegutseb enese pihta suunatud kasulike ja kahjulike tegude loogikat arvestades. Vaidlustamatu veendumuse järgi'sünnib nõnda mõistlik korrastatus, mis on objektiivne ja mida võib usaldada. Ajastu, milles kapral Pensioniga nüüd kohtume, on täidetud paraku hoopis teistsuguse kogemusega. Välja arvatud mõned üksikud erandid, on meile kõigile enam voi vähem selgeks saanud, et inimtegevuse põhialus võib olla ka kaos ning enesele vastu tegutsev mõttetus ja ühiskonda läbiv verbaalsus ei tarvitse olla üldse tegelikkusega seoses. Praegu uuesti ilmunud «Kapral Pension» juhib tähelepanu iselaadi võimalusele, kahe mõtlemisviisi kohtumisele, mis meil tekitas imeliku fenomeni kahesuguse mõtlemise korraga ühtedes ja samades peades, kusjuures mõtleja suutis enamasti mõlemat mõtteviisi lahus hoida ja ühte teisele eelistada. Seda võiks võrrelda kahe keele oskamisega, mis omavahel ju sugugi ei pruugi segi minna. Siinjuures ei saa mööda veel mõnest raamatust, mis moodustavad «Kapral Pensioni seiklustele» omamoodi kirjasõnaiise jätku. Väldin sõna «kirjanduslik», kuivõrd need raamatud on erinevad eesmärgi mõttes. Lugeja lugemiskogemuses saavad nad 696

63 ometi kokku ja astuvad järjepidevuslikku seosesse. Niipalju, kui loetud raamatu karakteritest jääb jälg lugeja kujutlusse, võivad sellessamas kujutluses Juhan Peegli raamatu «Ma langesin esimesel sõjasuvel» sündmustest vabalt osa saada ka kapral Pension, reamees Sooka.el ning noorsõdur Nüblik. Vabalt võib olla, et meie kangelased Tartust või Võrumaalt kaugemale ei jõudnudki ja sattusid näiteks Heino Susi «Kojutuleku» maastikele. Kapral Pension võis ka olla vahepeal saanud tribunali käest karmi karistuse nõukogudevastase tegevuse ja avaliku vastuhaku eest nagu jefreitor Puust, kes jõulu esimese püha hommikul oma patareiga hernesupist keeldus. Kapral Pensioni vabade meeste sõjaväest ollakse jõudnud kruvikesteks suurde krigisevasse armeemasinasse. Peegli raamatu kirjutamise aeg on ju hoopis teine, nagu ka mõtlemisviis. Sõja õudse reaalsuse taustalt plingib esimese sõjasuve kujutus kodeeritud signaale. Just trükisõnas on valitsenud olukord; kus kaks mõtlemisviisi võisid esineda ühes tervikus koos, üks lahtiselt, teine kodeeritult. Kood on olnud meil mõnda aega veres, ent ta on kerge kaduma. Ega meil olegi trükisõnavabadust veel kaua olnud. Ometi oleme juba triivinud kaugele sel- lest mõttemallist, kus tsensuuri läbiva pealiskoe alt suutsime isikliku elukogemuse najal selgelt välja lugeda meile mõeldud so'iiumi. Nüüd mõistame, et pigistuse piiri tunnetamiseks peab pigistuses ' viibima. Pärast ei oska pigistatu isegi enam piiri õigesse paika asetada. Oma mõtteümbrusega tihedas seoses teos muutub tekstiks, millel ei ole enam muud tuge kui iseoma kirjasõnarhaailm. Sõnad lähevad tagasi sõnaraamatutähenduse juurde ja uus lugeja ei oska enam pealiskoe alla tungida. See saatus tabab paraku kogu meie nõukogude perioodi kirjandust, mis kaotab oma lugeja. On juba kaotamas, ongi ehk kaotanud. Pagulusse voolanud teine kirjandusharu jäi arenema samasse süsteemi kui eestiaegne emakirjandus see viidi siit lihtsalt kaasa ning nähtavasti ei ole selle lahtimuukimiseks vaja mingit erilist ajastutaju või -teadmist. Iseasi, kas lugejal on üldse soovi raamatuid lugedes veel midagi kirjandusvälist arvesse võtta. Nõnda siis lõpevad -kapral Pensioni süütud jäljed kuristiku serval. Siit kuristiku põhjast on ta teekonda igatahes täitsa armas vaadata. Aino Pervik Veebruar 1991 VEEL ÜKS EESTI KIRJANIK LÕUNA-AMEERIKAST Erika Aland-Vernik. Kohvipõllu leib. Eesti i Kirjanike Kooperatiiv, Lund, lk. «Eesti kirjarahva leksikoni» käsikirja koostamisel õnnestus eesti kirjamehi leida kõigist maailmajagudest. Mõnda aega on Brasiilias elanud Karl Ast-Rumor, Argentiinas on oma rohked memuaarileheküijed paberile pannud Voldemar Mettus, Buenos Aireses on kirjutanud romaani «Ürgmets ja koolibri» Ellen Liiv-Blizner ning viimasel minutil lisandus leksikoni veel üks autor Brasiiliast. See on Erika Aland-. Vernik, kelle romaani «Kohvipõllu leib» avaldas hiljuti Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Uue autori esilekerkimisel on lugejal huvitav midagi teada saada ka tema elukäigust. Erika-Margarete Aland on sündinud 3. aprillil 1913 Võrumaal Kaneni kihelkonnas Kooraste vallas Tamme talus möldri tütrena. Veskitalu asus looduslikult kaunis kohas Kanepist 8 km ja Otepäält 16 km kaugusel. Pärast Koorasie algkooli jätkus haridustee mõlemas mainitud kohas: Kanepi kõrgemas algkoolis kulusid talved , Otepää gümnaasiumis õppeaastad Samas IX lennus õppis ka tulevane lastekirjanik Madis Raju (Reinhold). Maksimumhinnetega lõpetanud Erika Aiand tahtis minna Tartusse arstiteadust õppima, kuid isa surm tõmbas sellele kriipsu peale. Veskitalust pääses Erika Aiand minema alles aastal, kui ta 13. augustil Kanepi kirikus laulatati Jüri Verniku naiseks. Abielumees oli Esimese maailmasõja ajal Venemaal sündinud, perekond oli opteerunud Tallinna ning aastal välja rännanud Brasiiliasse. Detsembris 1938 viis noor abielumees ka oma naise Brasiiliasse Säo Paulo osariiki Santo Andre linna. Seal elavad Vernikud tänini, neil on maja, lapsed ja lapselapsed. Erika Vernik kirjutab aeg-ajalt luuletusi ning tegutseb eesti haridusseltsis «Uus Kodu». Ta on sepitsenud ka kohalikule eesti näiteseltskonnale näidendeid ja tõlkinud eesti luulet portugali keelde. Valev Uibopuu julgustatuna kirjutas ta nüüd romaani eesti väljarändajate elust Brasiilias, kuid mitte niivõrd isiklikele elamustele tuginedes, kuivõrd perekonna vanemate liikmete jutustusi kasutades. Romaani «Kohvipõllu leib» tegevus algab oktoobrikuus 1926 ning jõuab välja aastasse. Autor jutustab eesti väljarändajate saabumisest ühte Säo Paulo kohvimõisasse, uute oludega kohanemisest või kohanematusest. Brasiilia miljööd on värvikalt kujutatud, asjalikult näidatud sealsete kohvimõisnike ekspluataatorikombeid. Üllatavalt mõjub see, et emigrantidee tekib kohe pärast saabumist psühholoogiline tõrge kohvimõisa olude vastu, kuigi nad võinuksid ometi arvata, et need olud on kodumaa eluviisidest tunduvalt erinevad. Peategelane August Reeding kuulub nende hulka, kes ei suuda mõisa- 697

64 tööga kohaneda ning võimaluste tekkimisel siirdub linnaelanikuks Sgo Paulosse. Elu kohvimõisas meenutab paljus eesti mõisate moonakapõlve ning teisedki eestlased püüavad sealt peatselt lahkuda. Tegelasi on eristatavaks iseloomustatud mõne tabava joonega; üpris lõdvalt üksteise kõrvale seostatud episoodidest kujuneb lõpuks romaaniks vajalik üksikasjalik elupilt. Jutustamisviis on ladus, eeskuju on autor leidnud ehk Oskar Lutsult ja Richard Rohult. Sündmuste järjestus on kronoloogiline, uudsemaid kompositsioonivõtteid ei ole Aland-Vernik riskinud proovida. Romaani lõpposas kerkib eetiline probleem: peategelane August peab nii enda kui ka teiste jaoks otsustama, kas tal kõlbab minna linna ja elatuda seal oma tütre armuandidest. Nimelt on ta tütar Käissa saanud rikka piiskopi ebaseaduslikuks naiseks (katoliikluse eeskirjad ei luba ju preestritel abielluda). August ei tee seda probleemi endale siiski raskeks, vaid püüab sellest delikaatselt mööda vaadata.. See pereisa ei ole Vargamäe Andrese tüüpi, pigem on ta õppinud üht-teist Pearu Murakalt. Kahjuks on autor jätnud välja arendamata süžeelisi võimalusi pakkuva piiskopi-liini. Vaimulikku on tutvustatud äärmiselt põgusalt, ka tegevuse siirdumisel Säo Paulosse ei söanda Aland-Vernik teda lähemalt kujutada. Ja nii jääbki romaani lõpposa, Säo Paulos etenduvad peatükid, märksa nõrgemaks mõisaelu pildistikust. Võrreldes K. Ast-Rumori romaaniga «Krutsifiks» on Aland-Verniku teos mitmeti maalähedasem ja igapäevasem, siin pole suuri massiliikumisi ega kirglikke tegelasi, ei ka mingit müstikat. Varasemate eesti väljarändajate elust pole kirjutatud kuigi sageli. Aadu Hindi] oma vanapõlves ei jätkunud enam jõudu «Oma saart» viisipäraseks romaaniks välja arendada, selle lõpposa avaldas ta lausa konspektina. Kilingi-Nõmme mehe Johann Sepa mälestusraamat «Dollarite maalt» (1897) ning hiljem tema venna Tõnis Sepa muljeid vahendav raamatuke «Kuld! Kuld!» (1928) on bibliofiilsete haruldustena vaevalt tänase lugeja kätte sattunud. Niisiis on E. Aland-Vernik oma «Kohvipollu leiva» jaoks leidnud paraja lünga eesti kirjanduspildis. Peale etnograafiliste ja sotsiaalsete teadmiste laiendamise võib Aland-Verniku raamatul olla veel teinegi funktsioon: see hoiatab kergemeelse väljarändamise eest. Praegu on eesti noortel tekkinud ju kange Eestist lahkumise tuhin, kuid lähedased maad (Soome, Rootsi, Inglismaa, Prantsusmaa) _ei taha kuigi kergelt migrante vastu võtta, sest poliitiliseks emigratsiooniks pole enam küllalt põhjusi. Niisiis võivad peatselt taas siirdumismaadeks kujuneda ookeanitagused riigid, Brasiilia ja teised Louna-Ameerika maad kaasa arvatud. E. Aland-Verniku raamat aga näitab, et meist liiga erinevate olude ja kommetega maadel on eestlastel raske läbi lüüa. Brasiilias õnnestus haljale oksale jouda üksnes nendel, kes oskasid kompromisse teha südametunnistusega või lausa sulideks muutuda. Nii hakkavad romaani peategelased vihkama petiseks osutunud vahendajat Kiiki, kes väljarändajad ilusate lubadustega kohvimõisasse maha müüs. Kuid XX sajandi teisel veerandil ei tahtnud eestlased uuesti moonakaseisusse sattuda. Autori eessõnas on^i märgitud, et 1920-ndate aastate keskpaiku Brasiilias asunud kolmest tuhandest eestlasest on sinna jäänud vaid paarsada Võrumaalastest arvustajad võtsid «Kohvipollu leiva» kohe heatahtlikult vastu- nii Raimond Kolk Stockholmi «Teatajas» (3. XI 1990) kui ka Heino Sikk «Lõunakaares» (18. I 1991) on avaldanud selle inimlikult jutustava romaani kohta tunnustava retsensiooni. Hiljem on lisandunud ka tallinlase Ott Ojamaa sõbralik vaatlus «Loomingu» mainumbris. Mina olen aga osutunud koguni autori koolikaaslaseks ning lokaalpatriootilisest vaatekohaste pean lugejatele «Kohvipollu leiba» soovitama. Lõpuks on minu kohus tänada Otepaa Keskkooli endist direktorit Heino Mage kooliõe kohta arhiiviandmete väljaotsimise eest. Oskar Kruus KESKAEGNE SUURTEOS FAKSIIM1LENA Ericus Erici. Postilla I II. Näköispainos. Toimittanut Martti Parvio Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 521. Jyväskylä, Soome kirjanduse tugisammasteks keskajal olid Turu piiskopid. Mikael Agricola soome kirjakeele ja kirjanduse rajajana jättis XVI sajandi keskpaiku maha u lk. soomekeelset teksti. Ulatuslikuks kujunes ka järgmiste piiskoppide, eriti Ericus Erici e. Sorolaineni ( ) kirjanduslik tegevus. Ristiusu algteadmiste levitamine rahva hulgas eeldas Mikael Agricolast alguse saanud aabitsatraditsiooni jätkamist, kuid Ericus Erici 698 püüdis kiriklikku kasvatust igati süvendada. Selleks otstarbeks avaldas ta mahuka, 528-leheküljelise katekismuse «Catechisrnus eli Christillisen opin päcappalet» (1614). Küsimuste ja vastuste laadis koostatuna oli see tegelikult piiblitõdede kontsentraat ja igamehepiibliks seda tollal peetigi. Ta koostas ka väikese katekismuse, millest ilmus mitu trükki. Ericus Erici kirjanduslik tegevus intensiivistus eriti elu lõppkümnendeil, Hiiglasliku töö viljana vai-

65 mis mahukas kaheosaline jutlustekogumik «Postilla Eli Vlgostoimitus / nijnen Ewangeliumitten päälle cuin ymbäri aiastaian / saarnatan Jumalan Seuracunnasa» (I osa 1621, 1264 lk.; II osa 1625, 982 lk.j. Faksiimileväljaande toimetaja Martti Parvio on" II osa lõppu lisanud analüüsiva ülevaate Ericus Erici elust ja tegevusest, samuti «Postilla» koostamisprintsiipidest, selle allikaist, ülesehitusest ning oma aega faktitihedalt kajastavast sisust. Piiskopina tegutses Ericus Erici kauem kui ükski tema eelkäijaist ja järglasist tervelt 42 aastat. Oma miitnekülgse tegevusega on ta jätnud sügava jälje soome vaimu- ja vaimuliku elu arengusse. Rostocki ülikoolis säi Ericus Erici luterlikus vaimus hea teoloogiahariduse, - tegutses seejärel Rootsi kuninga õukonnajutlustajana ja Gävle triviaalkooli rektorina. Turu piiskopitoolile pühitseti ta aastal Uppsala toomkirikus. Mikael Agricola poeg Kristjan aga sai samaaegselt piiskopikoha Tallinnas. Kuningas Johan III surma järel 1592 sattus Ericus Erici ebasoosingusse ja ta pidi istuma mõnda aega vanglaski. Rahulikum tööaeg saabus Ericus Ericile alles Gustav II Adolfi troonile tulles Sõdades avardunud riigipiir aga tõi Viiburi piiskopkonna administreerimise näol tööülesandeid juurde. Omaette piiskopi sai Viiburi alles pärast Stolbovo rahu aastal Olaus Elimaeuse näol, kes oli olnud Stockholmis oeakirikuõpetajaks. Ericus Erici viimasedki aastakümned, kui ta kirjutas oma peateosed, polnud rahulikud, sest need tõid kaasa mitmeid tööalaseid sekeldusi ja süüdistusi. Tema täpne surmakuupäev aastal ' pole teada ja umbkaudseks on jäänud sünniaastagi. Ericus Erici «Postilla», mahukaim Rootsi ajal ilmunud soomekeelne teos, valmis aastatepikkuse töö viljana. Selle põhjaks on Ericus Erici erinevail kirikutähtpäevadel peetud jutlused. Jutlustamiskohustus kuulus tollal ennekõike piiskopile; kirikuõpetajad piirdusid tavaliselt vaid liturgilise jumalateenistusega. «Postilla» ongi käsiraamatuna mõeldud eelkõige pastorite jutlustaimisoskuse tõstmiseks, kuid see oli enne piibli ilmumist väga sobilik ka kodudes kasutamiseks. Selle mitmetahulist rahvahariduslikku ia -kasvatuslikku funktsiooni on Ericus Erici korduvalt rõhutanud. See joon paistab läbi ka mõlema osa ette paigutatud õnnitlusluuletustest. Turu kooli teoloogia lektor Ericus Erici Fabricius võrdles «Postilla't» aardelaekaga, mille sisuks on kalliskivid. Rostockist pärinev M. David Meisnerus pöördus aga piiskopi kui «surematu autori» poole sõnadega «Attamen ede tuos foetus aetatis in usum» ('Siiski levita oma töö tulemused sugupõlvede käsutusse'). «Postilla» kirjutamisel on Ericus Erici pidanud rangelt silmas Rootsi kirikuseaduse nõudeid. Tuli kuulutada evangeeliumi, sellest midagi ära võtmata või sellele midagi lisamata. See tähendas, et piiblit oli vaja seletada piibli abil. Et tekst oleks kuulajatele arusaadav ja et nad sellest kasu saaksid, tuli kasutada rahvakeelt. Ericus Erici ongi tõlkinud järjekindlalt soome keelde jutlustes leiduvad rikkalikud ladinakeelsed tsitaadid. Kirikuseadus pidas eriti vajalikuks ühiskonna- ja eetikaprobleemide käsitlemist, mida Ericus Erici on oma jutlustes korduvalt teinud. «Postilla» II osa soomekeelses õnnitlusluuletuscs kasutab Olaus Petri Sämingensis epiteeti «kuldne raamat», mille koostamiseks on tarvitatud võõrkeelseid allikaid: «Jong hän oudhoist Kielist käänsi / Sijttä wihdoin Suornex wäänsi» ('Mille ta võõraist keelast tõlkis, sealt lõpuks soome keelde väänas'). «Oudhoist kielist» viitab ennekõike saksa ja piibli pühadele keeltele (kreeka, ladina, heebrea), kuid mitte tollasele riigikeelele rootsi keelele. Uurimus on näidanud, et «Postilla» peaallikaks on Leipzigis a ilmunud Nathanad Tilesiuse mahukas saksakeelne postill «Evangeliorum anniversariorum ANALY SIS...», millest on võetud u. 56% tsitaate. Sellele järgneb 17%-ga Johannes Avenariuse «Postilla» ja veel rida teisigi. Sagedane Martin Lutheri nimetamine tõestab seda, et temagi teoseid on Ericus Erici ilmselt kasutanud. Ent seda probleemi pole soomlased küllaldaselt uurinud. Võrdluseks märgitagu, et meie XVII sajandi kõige viljakama kirjamehe Heinrich Stahli «Hand vnd Haussbuch'i» ja «Leyen Spiegel'i» tekstide võrdlus välismaiste eeskujudega on seni olnud söödis x seisnud uurimisala. Ericus Erici jutlused jälgivad kronoloogiliselt kehtinud kirikukalendrit, kusjuures 16 pühapäeva on jäänud katmata. Evangeeliumitekstid on võetud varasemaist soomekeelseist väljaandeist, kuid nende sõnastust on paiguti muudetud. «Postilla» tekstide esitusviis, mis on analüütiline, meenutab M. Lutheri oma. Erudeeritusmuljet lisavad ladinakeelsed ääremärkused ja viited piiblile, samuti antiikautorite ja varakristlike kirikuisade ladinakeelsed mõtteterad, millele alati on lisatud soomekeelne tõlge. Jutluse analüütiline esitusviis tähendas praktikas seda, et teksti iga osa pidi olema omaette tervik ja lõppema õpetussõnadega. Viiteid katekismusele võib jutluses olla rohkemgi kui üks. Kesksel kohal oli usutunnistus, millele Ericus Erici on kokku viidanud 87 korral. «Postilla» rikkalikul pildimaterjalil ( puugravüüri) on kahtlemata' olnud kasvatuslik eesmärk. Peale otseste jutlusetekstide leidub «Postilla» kummaski osas pikem palve «O Caickiwaldias Jumala ja laupias Jsä / me sinua kijtem caickesta sydämest». Kirikulaule on siin-seal vaid suuremate pühade puhul. Nende ladinakeelsed katkendid ulatuvad otsaga tagasi «Missale Aboense'ni» (1488), esimese Soomes ilmunud raamatuni. Ericus Erici nuhtleb jutlustes korduvalt neid, kes ei täida kirikukombeid, lähevad jumalateenistuse ajal kõrtsi jooma voi kaarte mängima, jäävad kirikus magama, on liiderdajad, liigsööjad jne. Tuntud lugu meiegi Georg Mülleri jutlustest! Kirik- 699

66 like rituaalidena on Ericus Erici rõhutanud ristimis-, armulaua- ja matusetalituse tähtsust. Lapse nime võib vabalt valida, kuid see pidi tähendama midagi head (olema võetud kirikukalendrist). Ericus Erici uskus nimeendesse: «Bonum namen, bonum omen» ('Hea nimi, hea enne'). Paganlikke nimesid tuli mõistagi vältida. Ericus Erici kasutab harva koguduse hingekarjase kohta sõna kirikuõpetaja (pappi). Ta nõuded ja nõuanded on mõeldud jutlustajaametit (saarnavirka) pidavale jutlustajale (saarnaaja). Tolleaegsete vaimulike hariduslik tase oli üldiselt madal, sest sageli olid nad jätnud laiskusest kooli pooleli ja alles hiljem taibanud, «että heiltä wielä palio pwtlu / ia soisit että he olisit enemän oppenet / ia paraimin, kirians lukenet / ia swreman hetken Schoulusa olle.» ('et neil puudub veel palju ja nad oleksid tahtnud, et nad rohkem oleksid õppinud ja paremini oma raamatuid lugenud ja pikema aja koolis olnud'). Et teoksil oli uus, a. koolikorraldus kaheaastase õppeaja lisamisega akadeemias või piiskopkonna katedraalkoolis, käsitleb Ericus Erici vaimulike koolitusprobleeme ka oma jutlustes. Jutlustajaametit pidas ta kõigist kõrgeimaks, kuid sellega ei tohi kirikuõpetaja uhkustada. Jutlusepidajale antakse mitmeid praktilisi nõuandeid: tekst vastaku kuulaja arusaamis- ja vastuvõtmisvõimele; pikki ja raskeid jutlusi tuleb vältida, samuti võõrsõnu, et oma tarkusega mitte edvistada. Ericus Erici on võtnud kõneaineks ka kogudusepoolsed probleemid: kuulajate keskendumatuse, nende mõtete ringiuitamise, omavahelise jutuajamise ja jutluste ajal tukkumajäämisegi. Ericus Erici esindas luterluse via media liini, keskteed reformeeritud ristiusu ja katoliikluse vahel. Ta ei salga sümpaatiat ka Bütsantsi ortodokslaste suhtes, kes «owat yhdesä Vscosa meidän cansam» ('on ühes usus meiega'). Ometi meenutab tema meelest pühakute austamine vene õigeusklikel jumalate kummardamist antiikajal. Etteheidete rida katoliku kirikule on pikk: paavsti primaat, palved pühakuile, piltide kummardamine, väärpaast, kõrvalekaldumine evangeeliumist, ebaõiged kirikumaksud, palverännakud, palvehelmed, Ave Maria palve jne. Kriitika osaliseks on saanud ka lahkusulised, Calvini ja Zwingli õpetuse pooldajad. Eriti pole ta rahul kalvinistide predestinatsiooniõpetusega ja zwinglistide vildaka arusaamaga armulauast. Lahkusuliste hulka on Ericus Erici arvanud ka türklased ja juudid. Kiriku tõeline õpetaja on tema meelest vaid Martin Luther. Katekismuse õpetamine kirikus põimus palvetamise ja laulmisega. Katekismuse lugemise all nii kirikus kui kodus mõeldi tegelikult selle kooris lugemist ja päheõppimist. Tollane kirikukorraldus nägi ette, et üheks jumalateenistuse osaks on õpitu kohene ülekontrollimine. Ei jää tulemata Ericus Erici etteheited laiskadele, kes seisavad «Aneti cuin kiwi / eikä tiedä mitä heidan pitä vastaman / ia osottawat sen cansa cuinga laiscasti he owat cuulluet Jumalan sana» ('Hääletult kui kivi ega tea, mida nad peavad vastama, ja näitavad sellega, kui laisalt nad on kuulanud Jumala sõna'). Usutõdede kontrollimisel pidid kirikuõpetajad ise olema aktiivsed ja järjekindlad, tegema seda nii kirikus, pihtimissõitudel ja ka muidu kihelkonnas liikudes. Mitmedki pastorid olevat selles töös väga aeglased. Tähelepanuta ci jää ka koduse kasvatuse osatähtsus. Vanemate vastutus seisnes selles, et kohe kirikust tulles tuleb lastelt ja perelt küsida, «mitä he Kircosa saarnasta cuullet ja oppenet ovat» ('mida nad kirikus jutlusest kuulnud ja õppinud on'). Sellisesse sundopetusse suhtuti mõistagi tõrksalt ja pealegi oli see oma laadilt väga erinev sellest, millega eelmistel sajanditel oli kirikus käies harjutud. Reformeeritud kiriku põhiülesandeid oli saada kiiresti valmis kogu soomekeelne piibel («Uus Testament» oli ilmunud M. Agricola sulest juba a. 1548). Aastal 1602 moodustatud piibli soomenduskomitee esimeheks sai Ericus Erici. Osa valminud tõlkekatkendeisa eriti apokriiva raamatud, kuulub temale, mida hiljem a. moodustatud uus soomenduskomitee võis ära kasutada aasta piiblis. Ericus Erici «Postilla't» on V. Tarkiainen pidanud «kõige erudeeritumaks ja omapärasemaks kirjandustooteks», mis usupuhastusperioodil -on Soomes ilmunud. Ericus Erici oli ennekõike kõrgelt haritud teoloog, kuid tema laiad üldkultuurilised teadmised lubavad pidada teda ka tohutu teadmispagasiga polühistoorikuks. Üllatab tsitaatide hulk Augustinuselt (90), M. Lutherilt (30), samuti Ambrosiuselt, Hieronymoselt jt. Vähemalt kord on mainitud igat tähtsamat kirikuisa. Selliste tsitaatide ülesanne oli rõhutada piiblisõnumi tähtsust ja aidata kaasa kasvatuslikele eesmärkidele katekismuse vaimus. Antiikajast võib leida kümnete kaupa nii riigimeeste kui ka kirjanike nimesid (Aleksander Suur, Aristoteles, Cato, Caesar, Cicero, Ovidius, Seneca, Sokrates, Tacitus jpt.). Kõrvale pole jäänud ka kreeka arst Galenos, kellest tehakse juttu seoses pidalitõvega. Mõne haiguse puhul annab Ericus Erici praktilist nõu mõru joogi, salvi, plaastri vm. kasutamiseks. Ta kirjeldab sünnitamisel varitsevaid ohte ja arvab, et tütarlast sünnitades muutub naine nõrgemaks kui poja puhul. Üsna tänapäevaselt tundub aga tolleaegses ravikorralduses see, et arsti ei maksa tema enda haiguse korral haige juurde oodata. «Postilla's'» kajastub ühel või teisel moel Soome kogu omaaegne eluolu. Ericus Erici jutustab, kuidas esivanemad kummardasid elutuid loodusobjekte, päikest, kuud,. tähti, puid, kive ja kände. Põllumehe suurimad vaenlased külvitööl on muutlik ilm, vihm, lumi, rahe, tuul ja tuisk. Teraviljadest olid kasutusel nisu, rukis, oder ja kaer. Jutluses rikkast mehest ja Laatsarusest mõistab Ericus Erici hukka peenutsemise ja moe tagaaja- 700

67 mise, eriti mujalt tuleva riidemoe, mida igaüks näib ihaldavat. Ericus Erici kaitseb lihtsust ja tagasihoidlikkust kõiges. Endiste «auväärt kommete» asemele oli tulemas liigne pidutsemine kõlvatu eluga. Ei passinud enam lihtne õlugi, vaid joodi igasugust kallist viina. Ühiskondlikus läbikäimises ja perekonnas rõhutab Ericus Erici kandva jõuna üksmeelsust. Ta esitab selle toeks Sallustiuse aforismi «Concordia res parvae crescunt, discordia magnae dilabuntur» soomekeelse tõlke (ja teeb seda arvatavasti esimesena): «Yximielisydcn ia sowinnon cautta wähät tulewat enätyxi / mutta eripuraisuden cautta swret wähetyxi tulewat» ('Üksmeelsuse ja leppimisega väikesed saavad suureks, -aga erimeelsusega suured väikeseks'). Patuse elu palgaks, kui inimesed ei allu Jumala sõnale ia tahtele, on sõda, katk ja nälg. öeldut illustreerib Ericus Erici viitega sellele, mis kõik on juhtunud Venemaal ja Eestis: «Ja mc näeme itze / mitä meidän aicanam on tapattunut sekä wenäjän maalla / sekä Wiron maalla» ('Ja me näeme ise, mida meie ajal on juhtunud nii Venemaal kui ka Eestimaal'). Rootsi riigi tollane raske poliitiline olukord, kui teda «ühest suunast püüavad vallutada taanlased, teisest suunast venelased ja kolmandast poolakad», on «Postilla's» korduvalt arutlusobjektiks. Piiskop Ericus Erici peab isamaa suure sõbrana oma ülesandeks olla selles raskes võitluses sõnarelvaga vaimseks toeks nii Gustav Adolfile kui Kogu" riigile. Ericus Erici jutlused on detailirikkad, neis kajastub tegelikult kogu tolleaegne elu oma mitut laadi probleemidega, rõõmude ja muredega. Probleemistiku lai skaala koos faktide tohutu hulgaga on andnud põhjust pidada Ericus Erici «Postilla't» oma aja erilaadseks entsüklopeediaks. See vahendas lugejale, esmajoones tollasele soome maa soolale kirikuõpetajatele Lääne-Euroopa humanismiideid ja kultuuritraditsiooni. Vaimulikkonna osa soome kirjakeele ja kirjanduse arengus aga oh neil aegadel suur. Teemade ring, mida Ericus Erici «Postilla» tänapäeva uurijaile pakub, on avar. Väärtuslikke kirjeldusi ja üksikfakte leiavad sealt kahtlemata kõik humanitaaralade esindajad. Edasise uurimistöö hõlbustamiseks on toimetaja lisanud faksiimilcväljaande lõppu mitmeid registreid viidetega nii «Postilla» enda lehekülgedele kui ka tema allikaile ja piiblile. Eesti lugejas tohiks tutvumine selle keskaegse suurteosega kutsuda esile huvi tõusu meie omagi kultuuripärandi vastu, mis on kätketud varasemasse kirjasõnasse. Paul Alvre 70!

68 RINGVAADE 24. J. V. Veski päev 27. VI 1991 tähistati teadusliku konverentsiga äkad. Johannes Voldemar Veski 128. sünniaastapäeva. Teemaks oli seekord sõnamoodustus. Päeva avades peatus Emakeele Seltsi esimees Henn Saari seltsi viimasel peakoosolekul, mis oli hästi õnnestunud. Päevateema puhul pidas ta huvitavaks just sõnamoodustuse ja vormiõpetuse vahekorda. Helmi Neetar kõneles teemal «Miks eesti murretes varieerub deverbaalide käänamine?». Ta tõi rohkesti näiteid, kuidas deverbaalide tüvevokaal murdeti vaheldub: käik : käigu on el ja Kod käigi ~ käügi, mineku asemel on sageli mineki, lüpsiku asemel Kod iüpsike ja Kuu lüpsigü. Sageli on tegemist genitiivi või nominatiivi üldistumisega, näiteks el allits 'hallitus; hallitab' on mõnikord muutunud genitiivikujuliseks allitse'ks, i : me vahelduse tuntuim näide võti : valme murretes peaaegu ei vaneeru (kohati on vaid võitma,), ent teised seda tüüpi vaheldused on keelele voõiraks jäänud (täidi : läitme asemel täidi : täidi). Vastates Tiit-Rein Viitso küsimusele, miks siis ikkagi deverbaalid vahelduvad, seostas kõneleja seda siseja lõpukaoga. Silvi Vare vaatles oma ettekandes verbi ja deverbaali vahekorda. Sõnaliikide vahelised piirid on mõnigi kord vaieldavad. Kuni aastani peeti teo- ja tegijanime verbivormistiku osaks koos Finiitsete vormide, tegevusnimede ja partitsiipidega. Seejärel arvati nad verbivormistikust välja, kuigi ka näiteks partitsiipidel on käändsõna omadusi: neil võib olla keskvõrre (läikivani riie), samuti saab neid käänata {lendavatel taldrikutel). Kompromissina jagati verbivormid pöördelisteks ja käändelisteks. On verbivorme,' millel ei ole S. 702 Vare arvates korreleeruvat verbi, näit. koosotekutamine, (süvapsühholoogi) ninatarklemine, seega terminit deverbaal (verbist tuletatud) ci saa võtta täht-tähelt. Verbi! puudub kokkuvõttev vorm, tegevuse väljenduseks ongi teonimi. Kokkuvõtteks arvas kõneleja, et rahuldavat lahendust sõnaliikide piiritlemisel praegu ei ole. 1 Mati Erelt pidas ettekande puuduseks, et selles ci nähta seost tegevuse ja süntaktilise funktsiooni vahel. Sõnaliigid ei ole puhtsüntaktilised kategooriad, pigem võiks lähtuda prototüübi mõistest. S. Vare väitis vastuseks, et ühe sõnaliigi alla on püütud mahutada liiga paljut. Kui verb tähendab tegevust, siis tuleks sellest lähtuda. Viivi Maanso rääkis võõrsonatarvitusest eesti õppekirjanduses. Teatavasti J. V. Veski eelistas omasõnu, soovitades rahvusvahelised terminid lisada hiljem, õppekirjanduses on mindud mõnevõrra teist teed. Kümme aastat tagasi_ uuriti põhikooli õpikute võorsonatarvitust. VI klassi õpikutes oli erinevaid võõrsõnu 2146, neist enamik esines ainult ühe aine õpikutes. Sõna kinnistumiseks peaks ta esinema vähemalt 4 korda, ent üle 45% sõnadest tuli ette 1 2 korral. Seletamist leidis tekstis ainult 34% võõrsõnadest. Nüüd tehti välke järeluurimus, millest selgus, et vähenemistendentsi pole märgata, eriti raskeks osutus VII (end. VI.) klassi kirjandusõpik, kus oli keskmiselt 3 võõrsõna lehekülje kohta (10 aastat tagasi «ainult» 1,5). Samuti on märgatavalt kasvanud üks kord esinevate sõnade hulk. Ettekanne äratas elava* vastukaja, toetati mõtet, et õppekirjanduse keelt tuleb parandada. Huno Rätsep nentis_, et saksa ja vene võõrsõnade kõrvale tulevad 1 Vt. S. V a r e. Kazuto Matsumura ettekandest Debreceni kongressil ning verbi ja verbaalnoomeni vahekorrast «Keel a Kirjandus» 1991, nr. 7, lk nüüd inglise võõrsõnad, eriti ajalehtedes. Kui õppekirjanduse keelt on lihtsam reguleerida, sest õpikuid valmistatakse kaua ette, siis mujal on võõrsõnadega liialdamist raskem takistada. Vajalik see siiski oleks. Veski päeva lõunajärgne istung algas tavatu auga: kohale jäänuil oli võimalus signeerida ES-i aastast 1930 pärinevasse ja seltsi 10. aastapäeval _ avatud koosolekutest osavõtu raamatusse. Just selle päeva pärastlõunati on ES-i liikmeil niisugune võimalus ka tulevikus. Uudseim oli istungil avaettekanne, Huno Rätsepa «Uute tüvede saamisviisid eesti keeles». Kuulamise tegi paeluvaks professori poisikeselikult nakatav vaimustus, mis on alati iseloomustanud tema esinemisi. Jätan siinkohal kõrvale etümoloogilise liigenduse kui tausta, millega teema sisse juhatati, et ülevaate kohta suhteliselt pikalt peatuda just esineja enese poolt märgitud lihttüvede rühmal. Prof. Rätsep on leidnud üle 300 sõna, mis on loodud keeles loomehetkel olemas olnud tüvede baasil, kuid aja jooksul lähtetüvega sideme kaotanud. Oletatavasti on see osati õrn kaja spontaansest tüveloomest, millekohane võimenäib inimesel keeleteadusele kättesaadaval ajajärgul pärsitud olevat. Materiali liigendati ettekandes järgmiselt: 1. Tüved, mis on saadud lähtetüve foneetilise kuju muutmise teel. Näit. eristab kiiresti uue tüve õ-häälik: edu ~ õdu. hing ~ hõng, keel ~ kõõl, menu ~ mõnu, veer ~ võõr(as), kand ~ kõnd, puik(le) ~ põik, juga ~ jogi, vaap ~ võõp, kui tuua näiteid tänapäeval võimalikult selgema tähendusseosega muutuste hulgast. Lähtetüve konsonandi muutuse tulemust esindavad näit. kanni(ke) veel XVII saj. kirjalikes allikais on ta kaunike, voi külm ~ kümblema ete.

69 Lähtetüvi on reeglipäratult lühenenud või muutunud juhtudel nagu aga < aiga saa, silk < silakka, vaene < v aiv arw, väga < vägi jmt. 2. Morfeemipiiri kadu näeme sõnus, kus ei eristu kas harva üksi esinev lihttüvi (istuma, kustuma, mõistma, ootama, paistma, pistma, seadma) või liide {haja ~ haisema, kaja ~ kaikuma, poeg ~ poiss, voo(g) voolama, üla ~ ülbe]. Iseseisvuda võivad grammatilised vormid (aasta < aeg, vart < vars). Liitsõnaosiste piir on kadunud juhtudel aituma < aita jumal, praegu < paraaegu, veski < vesikivi, tänavu < tänavuona, samuti tollal ja sellal jmt. Viimane rühm on ainus, mille päritolu omapära on laiemalt teadvustunud. Ettekande kohta võtsid sõna Paul Alvre, Salme Nigol, Mart Mager, Helga Laanpere jt. Koik nad leidsid nii või teisiti ettekannet toetavaid paralleele. Silvi Vare rõhutas, et analoogiliselt peaks tüveloomena interpreteerima tähenduse muutmist ajaloolisel taustal liiteiks peetavate erinevate tüvevokaalide abil: ei ole vahet, kas tüve tähendust on muutnud 'esi- või järgsilbi vokaali teisendus. Sirje Mäearu pidas ^ettekande «Topeltdeminutiividest». s. o. hellitusiiidetc topeldamisest (pojuke, jänkuke jmt.). Materiali o'i kogutud rohkesti ja liigendatud mitmeti. Toetuti Wiedcmannile ia viimasele ÕS-ile, rahvalauludele, tõlgetele, lastekirjandusele ja slängile. Viimane allikas tekitas vaidlusi, kuivõrd nn. slängiliitena ei pruugi -u ja -i just hellitust märkida. Esinejat täiendasid Helmi Neetar, Paul Alvre, Tiit- Rein Viitso, Leo Kaagjärv, ja ettekande pisukest üksluisust leevendasid mõned Henn Saari kui koosoleku juhataja meeleolukad asjakohased vahemärkused. Mart Mäger kõneles eesti refleksiividest («Refleksiivid sajandi järjekestvus») nagu talvisel Aaviku konverentsilgi. Ta oponeeris Mati Hindi mitmetele refleksiividega liialdamise vastu suunatud artiklitele ja esinemistele. M. Mägra seisukohad on nüüdseks artiklina ilmunud. 2 Kahjuks toonilt pisut kurja, ehkki teaduslikus mõttes järjekindlalt läbiviidud ettekannet mahendas T.-R. Viitso osutus, et Mati Hindi «refleksiivisõda» on käinud õige asja eest, ehkki on olnud oma väiuusviisilt pisut demagoogiline. See on osa õieti rohkem kui saia-aastasest eesti meeste keeledemagoogiast: probleemi teadvustamiseks pakutakse üle. Sõna võttis ka Henn Saari, kes mainis meie keelemeeste viisi absolutiseerida oma idiolekti. Pealelõunaselc istungile järgnes sõit akadeemik Veski hauale. See on ilus traditsioon.. Kalmu juures andis Veski päeva meeleolule ja tavadele sõnasisu Eevi Ross. Ehkki meie hulgas ei ole enam asja üht kauaaegset eestvõtjat ja head laulumeest Heino Ahvenat, ei jäänud isamaalau'ud haual laulrrlä+a. Akadeemilisemad laulud kõlasid akadeemik Paul Ariste kalmul ning põlispuude kohin Raadi vaikuses tõi igaühele meelde omad õpetajad, olid nad siis meiega seal seismas või juba puhkamas. Kaunis oli ka visiit Asta Veski kodusse. Tema isetu tähelepanelikkus oma külaliste vastu ja alati suure armastusega mälestuspäevaks valmistatud suupisted, koogid, tordid teevad Veski päeva koduseks ja annavad koosviibijaile toreda ühise asja tunde. Aitäh, Asta Veski! Krista Kerge, Peeter Päll 2 M. Mager. Refleksiivid sajrmdi järjepidevus. «Keel ia Kirjandus» nr. 6. lk Kirjanduspäevade kaunis traditsioon Väike Vammala ( elanikku) on soomlastele hästi teada raamatulinn, kus igal aastal toimub midagi huvitavat, eelkõige leiavad aset juba traditsiooniks saanud vana kirjanduse päevad. Vammalaga on seotud soome kirjanikke ja folkloriste, eriti aga keeleteadlasi, nagu professorid Heikki Ojansuu, Niilo Ikola, Osmo Ikola ja Pertti Virtaranta, mistõttu Vammala esimestel kirjanduspäevadel 1985 oligi pearõhk soome keele uurimisel ja soome keelt käsitleval kirjandusel. Seekordsed päevad ( juunil k. a.) tõid aga Vammalasse rohkesti kirjanikke, raamatu- ja keeleteadlasi, raamatukunstnikke ja -kaupmehi, bibliofiile ja bibliotekaare, raamatukogujaid ja -huvilisi, ca inimest. Sylvää koolimajas ja suurtelgis olid 30 antikvariaadi ja paljude teiste raamatukaupluste, teaduslike seltside ja ühingute, raamatukogude, bibliofiilide jt. korraldatud raamatunäitused ja müügiletid, mille ümber sagis suur hulk uudistajaid ning ostjaid. Mitmel laual oli eestigi raamatuid, ka sõnaraamatuid, mis kiiresti ära osteti. Põhjalikult oli ette valmistatud kümme eriteemalist näitust hästi kujundatud kataloogidega, milles raamatud olid bibliografeeritud analüütiliselt. See, kui erinevat kirjandust näitusel näha võis, selgus juba ainuüksi väljapanekute nimetustest. Siin oli kõike, alates teaduslike seltside väljaannete näitusest (aastaraamatud, monograafiad jmt.) ja lõpetades raamatu käsitsi köitmise töönäidistega (huvilisile õpetati ka raamatuköitmist). Ungari kirjanduse näitus oli sündinud ungarlaste koostöös Soome Kirjanduse Seltsiga filosoofiadoktor Hannu Launoneni asjatundlikul juhtimisel ja seostus suursaadik Bõla Jävorszky ning professor Yrjö Varpio ettekannetega. Tõelisi rariteete pakkus väljapanek «Vananeva bibliofiili pärand», kus leidus kirjanduspäevade auliikme, suursaadik Paul Gustafssoni kogust raamatuid alates XVII sajandist. Lõbusa näituse olid korraldanud Anssi Arohonka, Henni Ilomäki, Pekka Leppänen ja Timo Surojegin pealkirja all «Cuingas itzes käytät», mis tutvustas soome populaarseid kasvatus- ja käitumisõpikuid. Meeldiva esteetilise elamuse andis eksliibriste näitus Heikki Kiljanderi kogust; nii kogu kui tema valdaja on Soomes mainekad ja Eestiski hästi tuntud. Tyrvää raamatukauplus ja Helsingi Akadeemiline Raa- 703

70 matukauplus, mis on Põhja- Euroopa suurim omataoliste seas, alustasid Vammalas oma sajanda tegevusaasta tähistamist esindusliku näitusmüügiga ja nende juubeliüritused jätkuvad. Helsingi Ülikooli Raamatukogu demonstreeris arvutil laserplaadile salvestatud vanu Põhja- Euroopa kaarte Carl Enckelli kogust. Plaadile on talletatud ligi kuussada kaarti, iga kaart veel omakorda ositi suurendatult, kokku kuus tuhat pilti. Uurija seisukohalt on väga oluline videoplaadi juurde kuuluv andmebaas, milles on otsitava leidmiseks vajalik teave. Huvipakkuv oli Soome Noorsookirjanduse Instituudi esinemine. Nagu kõigil eelmisilgi raamatu pidupäevadel, oli Soome Bibliofiilide Selts ka nüüd aktiivne osaleja ja kaasaaitaja. Selts korraldas pea-.le oma väljaannete näitusmüügi poolepäevase ra^matukogumise ABC-kursuse, kus avaettekande pidas seltsi esimees, Soome haridusministeeriumi nõunik Jukka Sarjala teemal «Bibliofiili suhe raamatuga», selgitades bibliofiili mõistet ja mida, miks ning kuidas koguda. Vana raamatu õigest kohtlemisest rääkis raamatukoguhoidja Tapani Boman ja eesti raamatu saatusest pärast aastat Eerik Teder. Kahel päeval tekitasid elevust raamatuoksjonid ja suur kirjandusseminar. Oksjonite maakler oli Soomes hästi tuntud antikvaar Anssi Arohonka, kelle antikvariaadi Vammala näitusmüügi kataloog sisaldab 841 nimetust. Vana kirjanduse päevad avati pidulikult muusikaga ja Soome haridusministri kõnega. Ettekandeks «Soome laht Pariisis» sai sõna Sorbonne'i ülikooli professor Jean-Luc Moreau, kes on aastaid olnud külalisesineja Vammalas. Seekord oli teisigi prantsuse 'teadlasi, kes kõnelesid eksootilis teemadel: islami filosoofia professor Mohamed Arkoun rääkis raamatust (koraanist) ja kirjanikust araabia kultuuris, etnograaf Christian Mallet raamatu osast vanahiina kultuuris. Ka Ungari ja Eesti olid kirjandusseminaril ettekannetega esindatud. Ungari suursaadiku, tuntud tõlkija Bela Jävorszky ettekanne «Transilvaania tänapäeva ungarikeelne kirjandus» jättis mõjukuselt meie Jaan Kaplinski esinemise varju, kuigi Kaplinski mõttemõlgutus «Mitä nyt» püüdis otsida ja leida vastust küsimusele, mida võiksid ja peaksid eesti kirjanikud just praegusel hetkel tegema. Bela Jävorszky ettekanne meenutas ungarlaste kannatusterohket ajalugu. Lääne- ja põhjaeurooplasile ei tule alati meeldegi, et aastasadu moodustas Transilvaania kolmandiku Ungari pindalast ja et venelaste nõudmisel anti a. Pariisi rahulepinguga Transilvaania ungarlased Rumeenia meelevalda ndate aastate keskpaigast alates oli Transilvaania olnud ungari teaduse keskus, kus tegutsesid ungari kirjastused, raamatukogud, õppeasutused, käis vilgas teadus- ja kirjanduselu. Pärast Transilvaania liitmist Rumeeniaga katkestati vägivaldselt tema sidemed ungari kultuuriga. Paljudel tuli otsustada, kas jääda kodupaika või minna ära Ungarisse. Bela Jävorszkv rääkis ka sellest ungari kirjandusest, mis on loodud kahe maailmasõja vahelisel kuldajal, ja kommunistide võimuletuleku järel sündinust. Olgu öeldud, et kõik külalised esinesid soome keeles. Soomlastest "analüüsis professor Yrjö Varpio soome ja ungari kirjandussuhteid. Põhjaliku ja meidki puudutava ettekande tegi professor Kauko Pirinen teemal «.Miks raamatuid hakati trükkima soome keeles»; «Vanaraamatu kataloogimisprojektist» kõneles soome rahvusbibliograafia üldjuht Jussi Nuorteva. Armastatud ja oodatud esineja professor Kai Laitinen oskas seegi kord kuulajaid võluda vaimuka ettekandega «Kui tegin väitekirja ehk need tarbetud raamatud». Väljapaistvate teadlaste esinemine andis Vammala raamatupäevadele kõrge teoreetilise taseme, mille pingele pidas vastu vähemalt kolm tuhat kuulajat. Selle taustal mõjus puhkusena kahe kirjaniku elutarga Helvi Hämäläineni ja vaimukusest sädeleva Kaari Utrio esinemine. Viimase teemägi oli intrigeeriv «Kuidas olla naine», seda täiendas eesnool nimetatud käitumisõpikute näitus. Kirjanik Leena Krohni sügavalt filosoofiline ettekanne «Informatsioon ja tähendus» sundis 'aga hiirvaikuses kaasa mõtlema informatsiooni, teadmise ja tähenduse vahekorra üle ja vallandas samuti tugeva tänuaplausi. Ainuüksi selle ettekande kuulamine oleks raamatuteadlasile olnud piisav põhjus Vammalasse sõiduks. Kuulsime ka, et sündimas on huvitav raamat «Vanhan kirjallisuuden vuosikirja 7», mida toimetab raamatuja kirjanduspäevade üldjuht. Vammala kultuurinõunik Ilpo Tiitinen. Helgi Vihma 704

71 СОДЕРЖАНИ E X. Пухвел. История затравленного поколения. 641 ' аатси. Пересчёт школьных книг в Тартумаа и Вырумаа в 1843 году..., 647 X. Неэтар. Страны света в народном говоре.. '.. ' ' 656 А. Виирес. Ээрик Лайд ученый и борец 666 Р. Куивасмяки. Путешествие в финскую детскую поэзию 80-ых годов _ g 7 j Рассуждения и воспоминания. Заочное интервью с Эа Янс'ен ' 676 ЗАМЕТКИ ' ~~ М. Калласмаа. Kühm и lohk. Редкие диалектные слова в топонимах ggi КУЛЬТУРА РЕЧИ ~ :! : ' ~ Т. Эрелт. О склонении Jüri и Türi 683 M. Раадик. Об употреблении слова külastama ПУБЛИКАЦИИ А. Ээлмяэ (коммент.). Переписка А. Адсона и Ф. Тугласа (Продолжение) 685 : : : : : : МЕМУАРЫ " ~ П. Палмеос. Заметки о годах учебы 691 Я- Кулли. Почитая память архивариуса Хуго Саласоо 693 О КНИГАХ Л. Вийтол. Былые песни в новой одёжке (Nikolai Baturin. Sinivald. Tallinn, 1990) 694 А. Первик. Безвинные следы капрала Пенсиона (Eerik Laidsaar. Kapral Pensioni seiklused. Jutustusi sõdurielust. Tallinn, 1990) egg О. Круус. Еще один писатель из Южной Америки (Erika Aland- Vernik. Kohvipollu leib. Lund, 1990) 697 П. Алвре. Факсимильное издание средневекового произведения (Erkus Erici. Postilla I II. Näköispainos. Toimittanut Martti Parvio. Jyväskylä, ) ОБОЗРЕНИЕ ; ; ; ; ; ; ; 7 _ -\ ; ; 702 INHALT H. Pühvel. Die Geschichte einer deprimierten Generation. 641 V. Paatsi. Die Schulbuchzählung von 1843 in Tartu- und Võrumaa 647 H. Neetar. Die Himrnelsrichtungen im Volksmund 656 A. Viires. Eerik Laid ein Wissenschaftler und Kämpfer R. Kuivasmäki. Keimende Samen der Sonne. Blick auf die achtziger Jahre der finnischen Kinderlyrik 671 tlberlegungen und Erinnerungen. Korrespondenzinterview rait Ea Jansen gyc MISZELLEN " " : : : : ' M. Kallasmaa. Kühm 'Hügel, Anhöhe' und lohk 'Senkung'. Sellene Dialektwörter in estnischen Ortsnamen 681 : SPRACHPFLEGE '" T. Erelt. Jüri(t) und Türi(t) 683 M. Raadik. Külastama 'besuchen' '.'.'. 684 PUBLIKATIONEN ' ' A. Eelmäe (komment.). Der Briefwechsel zvvischen A. Adson und F. Tuglas (Fortsetzung) 685 ERINNERUNGEN P. Palmeos. Erinnerungen an die Studienzeit 691 J. Kulli. Zum Andenken an den Archivar Hugo Saiasoo REZENSIONEN L. Viitol. Alte Lieder in neuem Gewand (Nikolai Baturin. Sinivald. Tallinn, 1990) 694 A. Pervik. Die unschuldigen Spuren des Korporals Pension (Eerik Laidsaar. Kapral Pensioni seiklused. Jutustusi sõdurielust Tallinn, 1990) ' 696 O. Kruus. Ein weiterer Schriftsteller aus Südamerika (Erika Aland-Vernik. Kohvipollu leib. Lund, 1990) 697 P. Alvre. Ein mittelalterliches GroBwerk ais Faksimile (Ericus Erici. Postilla I II. Näköispainos. Toimittanut Martti Parvio Jyväskylä, RUNDSCHAU )

72 1 rbl TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID EAA = Eesti Ajalooarhiiv; ERM = Eesti Rahva Muuseum; ES = Emakeele Selts; ESA = Emakeele Seltsi aastaraamat; f. = fond; KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut; 1. = leht; nim. = nimistu; p. = pöördel; s. = säilik; UB = Liv-, Est(h)- und Curländisches Urkundenbuch, Hrsg. v. Dr. F. G. v. Bunge [u. a.j Reval /Riga/ Riga-Moskau [seitl 1853; VMS = Väike murdesõnastik. Tallinn, ; ÖS = õigekeelsussõnaraamat. Tallinn, Murded ja murrakud: Ambla; Anseküla; el = lõunaeesti murded; Emmaste; Hargla; Helme; Hiiumaa; Hlj =Haljala; HMd = Harju-Madise; Häädemeeste; I idamurre; Iisaku; Jaani; JJn = Järva-Jaani; JMd = Järva-Madise; Juuru; Jõelähtme; JõeK = Jõelähtme (keskmurre); Jõhvi; Jämaja; К = keskmurre, Kaarma; Kadrina; Kambja; Kanepi; Keila; Khk = Kihelkonna; Khn = Kihnu; KJn = Kolga-Jaani; Kodavere; Kose; Krk = Karksi; Kse = Karuse; Kullamaa; Kuusalu (kirderannikumurre); KuuK = Kuusalu (keskmurre); Käina; L = läänemurre; Laiuse; Leivu; LNg = Lääne-Nigula; Lutsi; Lüganuse; M = Mulgi murre; Martna; MMg = Maarja-Magdaleena; Muhu; Mustjala; Märjamaa; Nõo; Otepää; Peetri; Pha = Rüha; Phl = Pühalepa; Plv = Põlva; Puhja; Pöide; R = kirderannikumurre; Rannu; Reigi; Ridala; Risti; Rõuge; Räpina; S = saarte murre; Setumaa; SJn = Suure- Jaani; T = Tartu murre; Tori; Trm = Torma; Trv = Tarvastu; Tõstamaa; V = Võru murre; Vaivara; Vastseliina; Vigala; Viljandi; VII = Valjala; VMr = Väike-Maarja; VNg = Viru-Nigula; Võnnu; Äksi. Keeled: e = eesti; sm = soome. JÄRGMISTES NUMBRITES: Kodutuse tuuline tunne: naine Aimee Beekmani peeglis Mart Lepik tekstoloogina Tekstiredaktorid arvutis Korni kirjanik ja teadlane Kallistrat Žakov