KES ON SOOMLASED? ESIMESED FENNOFIILID

Save this PDF as:
 WORD  PNG  TXT  JPG

Koko: px
Aloita esitys sivulta:

Download "KES ON SOOMLASED? ESIMESED FENNOFIILID"

Transkriptio

1 FILM 1 Esimesed rändurid, kes võõrale maale tulevad, näevad ja kirjeldavad selle maa rahvast enda vaatevinklist. Kultuuri- ja käitumiserinevused torkavad silma ja äratavad imestust. Järgmised rändurid loevad neid kirjeldusi ja neil tekib teatud ettekujutus inimestest, kellega nad reisil kohtuvad. Näiteks konstateeris teadusliku rassismi üks mõjutajaid krahv Joseph Arthur de Gobineau, et kui Prantsusmaal kohtab väikesekasvulisi ja tõsiseid inimesi, kelle pea on neljakandiline ja silmad viltu, on põhjuseks soome veri. Seepärast oli embrüoloog Rudolf Virchof aastatel Soomes käies hämmastuses, et kohtas peamiselt heledajuukselisi inimesi. Selline rahva portree on väljastpoolt loodud, rahval endal ei tarvitse sellest aimugi olla. Tema avastab ennast ise, tunnetab ise oma ainulaadsust ja mõtestab seda oma ajaloo ning kultuuripärandi kaudu. Igal rahval on autostereotüübid, välja võivad olla kujunenud ka laiemalt tunnustust leidnud stereotüübid. Mõlemad on osalt loomulikul teel tekkinud, osalt teadlikult kujundatud. SAUN, SISU JA SIBELIUS Heinike Heinsoo Soome võib tähendada soomlasi, Soome võib tähendada soomemaalasi. Soome moodustas KES ON SOOMLASED? Rootsi riigi koosseisus ala, mis ulatus Põhja- Jäämereni. Soome on iseseisev riik, mille piirid on viimase 60 aasta jooksul üha kokku tõmbunud. Soome võib olla etniline identiteet, mis aktualiseerub võrdluses rühma mittekuuluvatega. Selleks peab sündima kontakte teiste rahvustega. Kõige kestvamad ja tihedamad on need soomlastel olnud rootslastega. Eestlastega ühtekuuluvustunne on tugevnenud läbi pingete suhetes venelastega. Kollektiivi identiteeti laialt määratledes võib viidata tuttavlusele, omadele inimestele. On olemas intuitiivne ettekujutus kultuurilisest sarnasusest, teadmine ühistest omadustest, omandatud harjumustest ja teadlikult heaks kiidetud käitumismudelitest. Oluline on ka märgata, et iga rahvusrühm määratleb ennast alati teistest erinevana. Kokkukuuluvusel on mitu tasandit. Meie-tunne algab väiksema kollektiivi, näiteks küla tasandilt ja levib suhtlusringi laienedes juba kihelkonna, maakonna ja lõpuks rahva tasandile. Soome oli 12. sajandist Rootsi riigi mõjualas ja 14. sajandist juba kindlamini selle koosseisus. Teadvustatud soomlus hakkas tekkima eelkõige vastukaaluks rootslusele. ESIMESED FENNOFIILID

2 2 17. sajandil oli Rootsi-Soome suurem kui kunagi varem. Soome idapiir ulatus Põhja-Jäämereni, Rootsi suurriigi koosseisu kuulusid Ingerimaa, Eestimaa, Liivimaa, Saaremaa, Gotland ning osa Norrast, Ees-Pommerist ja Taga-Pommerist. Suurriiklus tõstis rootslaste eneseteadvust. Ka soome kõrgklass hakkas kasutama väljendeid meie armas Rootsi ja meie, rootslased. Mitmed soome aadlikud rändasid Rootsi, et keskvõimule lähemal endale hiilgav tulevik kindlustada. Soome kõrgkiht hakkas rootsistuma. Sellele vastukaaluks tekkis fennofiilsus, mis avaldus soome keele, rahvaluule ja ajaloo uurimises. Esimene nimekas fennofiil, soomluse isa, oli piiskop ja professor Daniel Juslenius ( ). Juslenius kirjutas muuhulgas rahvaluuleuurimuse Uus ja vana Turu (Åboa vetus et nova, 1700) ja teose Soomlaste kaitseks (Vindiciae Fennorum, 1703) ning koostas 600-leheküljelise soome-ladina-rootsi sõnaraamatu (1745). Ta ülistas soome rahvast ja keelt ning läks oma kiituses nii kaugele, et pidas soome keelt kreeka sugulaskeeleks. Jusleniuse kultuuriajaloolised kirjeldused rajasid teed rahvateadustele ning äratasid järgnevates põlvkondades huvi soome keele, rahvaluule ja ajaloo vastu. Jusleniuse sugulases, Henrik Gabriel Porthanis ( ), liitus kriitiline mõtteviis romantismiga. Soome ajaloo isana tuntud Porthan avaldas teaduslikke uurimusi soome rahvaluulest ja jõudis välismaiste teadusemeestega samale järeldusele: soomlaste juured on samad, mis soome-ugri rahvastel. Suuresti tänu Porthani 56- osalisele väitekirjale Juusteni piiskopikroonikast ( ) hakkas tekkima ettekujutus soome rahvast, keelest ja ajaloost. Suur roll oli Porthanil ka Aurora seltsi (Aurora-seura) loomisel aastal. Selts tegeles ilukirjanduslike ja rahvuslike teemadega ning andis välja Soome esimest, kuid siiski veel rootsikeelset ajalehte Ühe Turu seltsi väljaantav ajaleht (Tidningar utgifne af ett Sällskap i Åbo, ja ) aastal püstitati Porthanile Turu toomkiriku lähedusse ülemaalisest korjandusest saadud raha eest Soome esimene mälestussammas. Ülistavalt kirjutas Zacharias Topelius: Kõik kaasaja rahvad on ehitanud mälestusmärke suurtele kuningatele, sangaritele ja tarkadele. Ka soome rahvas on püstitanud sellise mälestussamba, aga mitte kuningale, väejuhile ega riigimehele, vaid ühele oma maa lugupeetud ja igavesti meeles peetavale teadusemehele. 18. sajandi lõpus hakkas huvi rahvuslikkuse vastu elavnema kõikjal Euroopas. Esialgu avaldus see keeleuurimise aktiviseerumises ja rahvusliku kirjakeele arendamises. Koostati sõnaraamatuid ja grammatikaid, koguti ja avaldati rahvaluulet. Kui Soome aastal Vene keisririigi koosseisus autonoomseks suurvürstiriigiks sai, polnud talupoegadel rahvustunnet, ja see ei läinud neile ka korda. Oma keelt kuuldi vaid kirikus, kõrgklass oli täiesti rootsistunud. Veel 19. sajandi alguses peeti soomlasi rootslastega võrreldes alaväärtuslikeks, mistõttu ei olnud nende keele ja olematu rahvustunde arendamine ka eriti mõttekas. TURU ROMANTIKUD JA LAUPÄEVASELTS Rahvusliku eneseteadvuse sünd tekitab vajaduse üldtajutava ja mõistetava autoportree järele, seda kujundavad teadlikult kirjandus, kunst ja rahvusteadused. Igaühe ülesandeks on asetada killuke rahva, tema maa ja ajaloo mosaiiki. Selline teadlik soomluse loomine algas 19. sajandil Turu romantikute tegevusega, sai indu teisest ärkamisajast, Kalevalast, Matias Aleksanteri Castréni rei-

3 FILM 3 sidest, Johan Ludvig Runebergi luulest, Robert Wilhelm Ekmani, vendade Wrightide ja Gustaf Werner Holmbergi Soome-teemalistest maalidest ning Sakari Topeliuse tohutust üldrahvalikust populariseerimistööst. 19. sajandi alguses tekkinud rahvuslikku liikumist tuntakse Turu romantismi nime all, kuna ideede kandjad olid Turu akadeemia juures töötavad noored õppejõud. Algas fennomaanide liikumine, mis seadis oma tegevuses esikohale rahvusküsimused soome keele, ajaloo ja kunsti uurimise ja säilitamise. Tulihingelisim rahvusaate kuulutaja oli Adolf Ivar Arwidsson ( ), kellelt pärineb kuulus lause: Rootslased me ei ole, venelasteks me saada ei või, olgem siis soomlased! Innustunult koguti rahvaluulet ja propageeriti maa keeleolude parandamist. Viiburi magistraadi sekretär Jaakko Juteini ( ) kirjutas õpetlikke luuletusi, näidendeid ja uurimusi. Ühtegi soomekeelset ilmalikku kirjanikku polnud selle ajani veel nii palju loetud. Luuletuste kunstiline tase polnud kõrge, aga iva oli seda selgem. Näiteks esimene salm luuletusest Laul Soomes ehk Tuleb meilegi au anda (Laulu Suomessa eli Arvon mekin ansaitsemme) saavutas lausa mitteametliku rahvushümni positsiooni: Arvon mekin ansaitsemme Suomen maassa suuressa, ehk ei riennä riemuksemme laiho miesten maatessa: leipä kasvaa kyntäjälle, onni työnsä täyttäjälle. Rahvusliku liikumise teine periood algas aastatel pärast Turu akadeemia üleviimist Helsingisse. Sealse Keiserliku Aleksandri ülikooli ümber koondunud õppejõud ja teised soomemeelsed haritlased moodustasid Laupäevaseltsi (Lauantaiseura), mis otseselt selts polnudki. Sõpruskonna liikmed olid maa kuulsaimad mehed, soome identiteedi äratajad ja loojad Johan Ludvig Rune-

4 4 berg, Johan Vilhelm Snellman, Elias Lönnrot, Matias Aleksanteri Castrén jt. Tegevus polnud selgelt piiritletud, selleks oli kõik õilis ja kaunis maa peal, mille nimel on ilus elada ja surra. Just Laupäevaseltsist algaski teadlik, laiemaid rahvahulkasid ja haritlaskonda haarav soomluse kujundamine. KALEVALA Ärkamisaja teise perioodi suurteks mõjutajateks olid eelkõige Johan Ludvig Runebergi luule ja Kalevala. Rahvaluule kogumine sai hoogu 19. sajandi teisel kümnendil. Idee kirjutada Väinämöisest eepos pärines Turu romantikult Reinhold von Beckerilt aastal ilmunud vana Kalevala (Kalevala taikka Wanhoja Karjalan Runoja Suomen Kansan muinoisista ajoista) materjal pärineb eelkõige Karjalast, kuhu Elias Lönnrot ( ) aastatel runokogumisreise tegi. Kalevala on eeskätt Lönnroti looming, kes arvas, et kogutud luulematerjalist oleks võinud välja anda seitse erinevat versiooni. Eepos rajas teed praeguse kultuuriidentiteedile ja aitas kaasa 19. sajandi kõrgkultuuri sünnile Soomes. See kõneles eurooplastele soomlaste olemasolust. Kuulsad teadlased pidasid aastatel Saksamaa ülikoolides loenguid Kalevalast, Kalevalat imetles Victor Hugo, Kalevala innustas looma Kalevipoega. Eepos andis soomlastele muinasajaloo ja näitas, et soome keeles võib luua kõrgkultuuri. Kalevalast sai aktiviseeruva kunstielu lõputu allikas. See algatas kalevalaromantilise traditsiooni, karelianismi, mis innustas nimekaid soome arhitekte, kunstnikke, kirjanikke ja heliloojaid eriti 19. sajandi lõpus, kuid mis püsib inspiratsiooniallikana tänaseni. Matti Klinge on öelnud, et aastatel TEINE EEPOS sündis õieti kaks rahvuseepost: Kalevala ja Johan Ludvig Runebergi ( ) a. ilmunud luuletsükkel Põdrakütid (Elgskyttarne). Kui Kalevalat eriti ei loetud see oli rohkem monumendiks, sest 500-raamatulist tiraaži müüdi kümme aastat siis Runebergi teoseid luges haritlaskond ja hiljem ka lihtrahvas ilmunud luuletsükkel Lipnik Ståhli lood (Fänrik Ståls sänger) lõi rahvusliku pildi Soome loodusest ja soomlastest. Sarnaselt teistele rahvusliku

5 FILM 5 #Lipnik Stahli lood aasta väljaande tiitelleht# identiteedi analüüsijatele määratles ka Runeberg rahvusliku ühtsuse olulisimaks tunnuseks ühised kogemused ja ühise ajaloo. Teoses esitatud galerii eri vanuses ja erinevatest sotsiaalsetest kihtidest pärit sõdureid on kõik soomluse kandjad. Kui aastatel määratles Runeberg isamaa peamiselt looduse, siis hilisematel aastakümnetel juba ajaloo suurte lahingute kaudu. Sellel oli suur mõju soomemeelsetele haritlastele. Runebergi poeemides luuakse lepliku, tööka ja vaese, kuid oma saatusega rahul oleva soome rahva ideaalkuju. Soome rahvushümniks saanud Maamme-laulu ( Meie maa laul ) ülistab Soome maastikke ja soomlaste isamaa-armastust aasta 13. mai lillepäeva pidustustel esitati Fredrik Paciuse viisistatud laulu esimest korda suurele publikule. Seda algselt rootsikeelset laulu kanti ette palju kordi, entusiasm on juba sellegi poolest üllatav, et 4/5 üliõpilastest olid umbkeelsed rootslased. Esteetikaprofessor Fredrik Cygnaeus ( ) pidas spontaanse kõne, mis pani rahva nutma ja jättis ta enda häälest ilma. Mis sellest, olen korra rääkinud, arvas ta. Hümniks muutunud laulu tõlkis soome keelde Paavo Cajander: Oi maamme, Suomi, synnyinmaa, Soi sana kultainen! Ei laaksoa, ei kukkulaa, Ei vettä rantaa rakkaampaa, Kuin kotimaan tää pohjoinen, Maa kallis isien! [...] Sun kukoistukses kuorestaan Se kerran puhkeaa, Viel lempemme saa hehkullaan Sun toivos, riemus nousemaan, Ja kerran, laulus synnyinmaa Korkeemman kaiun saa. Maamme-laulu kõrval on Runeberg mitmete teistegi rahvuslike sümbolite allikaks. Soome muusika isa, Fredrik Paciuse viisistatud Porilaste marss on saanud Soome armee paraadmarsiks, mida mängitakse ka vabariigi presidendi sisenedes ja olümpiasangareid vastu võttes loodud naiskaitseliit Lotta Svärd lotadel oli tähtis osa armee abistamisel Talve- ja Jätkusõjas võttis oma nime Runebergi samanimelisest luuletusest. Ka Soome hellitlev nimetus tuhande järve maa on pärit Runebergi Meie maa laulust.

6 6 RAHVAS PJEDESTAALILE! Runebergi luulest ja Kalevalast sai innustust Matias Aleksanteri Castrén ( ). Ajastu rahvuslikud harrastused tõmbasid kaasa ja ta otsustas välja selgitada, kas soome keelel on mingeid muid sugulasi peale soome-ugri keelte. Nii kirjutas ta Snellmanile: Vaid üks asi on mind sügavalt ja tugevalt vallanud, vaid selle jaoks võib elada, kõik muu on kõrvaline. Ma olen otsustanud näidata soome rahvale, et me ei ole maailmast ja maailma ajaloost lahti rebitud üksik soorahvas, vaid et me oleme sugulussuhtes vähemalt kuuendikuga inimkonnast. Tõestamaks, et soome-ugri keeled on samojeedi ja altai keelte sugulased, sooritas Castrén kümne aastaga neli reisi Lapist Siberini. Varalahkunu haual rõhutas Snellman, et Castrén mitte ainult ei tahtnud anda soome hõimule tema õiget paika rahvaste suures peres, vaid ka soome teadusele koht kätte võidelda. Castrén andis soomlastele juured ja väärika koha maailma rahvaste hulgas. Rahvusliku identiteedi loomisel tegi visa tööd ka Johan Vilhelm Snellman ( ), kes aktiivse majandusliku tegevuse kõrval viis ellu Arwidssoni ideid rahvuse, keele ja kirjanduse ühtsust rõhutavast programmist. Ta leidis, et sajanditepikkune võõra võimu all olemine on hävitanud rahva isamaa-armastuse ja keeleline represseerimine muutnud ta nüriks ja huvituks maa ühiste huvide suhtes. Snellman tõstatas idee, et rootsikeelne haritlaskond peab vabanema oma senisest isoleeritusest ja muutuma nii meelelt kui ka keelelt soomlasteks. Ta leidis, et riigi keskseks olemuseks ja sisuks on rahvusvaim, mis eeldab, et kodanik on teadlik rahvuse väärtusest. Rahvusvaim sünnib kodanike ühisest praktilisest tööst. Paljuski tänu Snellmanile võeti aastal kasutusele oma raha Soome mark. Ka see, et Aleksander II aasta 1. augustil keelemanifestile alla kirjutas, oli suuresti Snellmani teene. Manifestiga sai soome keel kahekümneks aastaks rootsi keelega võrdsed õigused. Tänu Snellmani tegevusele peatus haritlaskonna rootsistumine ja hakkas kujunema soomekeelne intelligents. Rahvustunde äratajana lõi ta aluse maa hilisemale iseseisvumisele, kitsas rootsi ülemkiht poleks seda suutnud. Sinu töö ei mahtunud inimea kitsastesse raamidesse, see oli aastasada-

7 FILM 7 de töö. Seepärast ei unune see hetkega, vaid elab isamaa südames, täieneb ja küpseb järeltulevates põlvedes, ütles Topelius Snellmani haual. Fennomaanidest intellektuaalidele oli rahvas vajalik ajalooline objekt, kes oli ka sõnakuulelik, rahulolev, alandlik ja vaikne. Juba aastal oli Topelius Ajalooseltsis kõneldes tõstatanud küsimuse, kas Soomel on oma ajalugu ja leidnud, et see algab riiklusega. Seega algab Soome ajalugu alles aasta autonoomiaga. Oma õiget kõrgkultuurilist ja riiklikku ajalugu Soomel niisiis polnud. Soome rahval võis aga ajalugu olla, nagu noorsoomlaste liider, ajalooprofessor ja hilisem senaator Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen otsustas, ja sellega võis siduda ka isamaa mõiste, nagu Runeberg seda tegi. Seega andis Lönnrot Kalevala kaudu soomlastele müütilise mineviku, Runeberg oma poeemidega Soome looduse ning vapra ja kannatliku soomlase kuju, Castrén paigutas selle soomlase maailma rahvaste hulka ja Snellman andis asjadele poliitilise sisu ja vormi. Nii avastati rahvas ja tõsteti kohe ka pjedestaalile. Rahvast sai rahvusliku haritlaskonna oma identiteedi osa aastal omandas Soome territoorium Viiburi kubermangu liitmisel kuju, mida iseloomustab poeetiline sünonüüm Suomineito aastatel hakkas sellist geograafilist Soomet oma kirjutistes, pildiraamatutes ja loengutel kaasmaalastele tutvustama ajalooprofessor Sakari Topelius ( ). Ta seletas, et loodus on rahvuse mõistmise võti. Just tänu Topeliusele said soomlased ettekujutuse Soomemaast kui geograafilisest tervikust. Topeliuse arvates polnud Soome piir päris õigesti maha pandud. Läänemeri läänepiiriks sobis, aga idapiir oleks pidanud kulgema piki Äänisjärve ja Laadogat Põhja-Jäämereni. Sealgi elasid soomlased, ja teadlased olid tunnistanud, et botaaniline ja zooloogiline Soome ulatub just sinnamaani. Seega on Topelius hilisema Suur-Soome idee tegelik looja. 19. sajandil sai rahvusliku ajaloo õpetamine koolis keskseks programmiliseks ülesandeks. Topelius arvas, et isamaa ajalugu tuleb pakkuda rahvale nii, nagu seda tegi Runeberg Lipnik Ståhli lugudes. Nii õpivad nad iseennast paremini tundma kui ajalooõpikute vahendusel. TOPELIUSE MAA #Suomi-neito. Veikko Nuutineni skulptuur# Topeliuse arvates on Soome geograafiline asend suurepärane aastal ilmunud ja aasta hiljem ka soome keelde tõlgitud lugemiku Maamme kirja ( Meie maa raamat ) alguses ütleb Topelius : See on isamaa, meie suur kodu. Ta ei väsi seda kirjel-

8 8 damast. Topelius uskus, et keskkonnal on hingeelule suur tähtsus. Soome loodus on vaheldusrikas, seal on järvi, mägesid ja madalikke. See teeb soomlasest jumalakartliku, ustava, vastupidava, kannatliku, visa, võitlusvalmi ja õpihimulise, aga samas ka aeglase ja pikatoimelise inimese. Topelius pidas Soomemaa elanikke üheks rahvaks, kellel on kaks keelt: Mis tahes keelt suu kõneleb, siin on ainult üks rahvas ja üks süda, mis isamaale tuksub. Topeliuse Meie maa raamatut on kokku trükitud kaks ja pool miljonit eksemplari. Raamatust on tänaseni ilmunud soomekeelsena ligi 60 ja rootsikeelsena üle 20 trükki. Sealt on pärit palju tuntud sümboleid, näiteks Helsingi hellitlev nimetus Läänemere tütar (Itämeren tytär), mida tuntakse ka näiteks saksa (Tochter der Ostsee), inglise (daughter of the Baltic) ja vene keeles (äî Áàëòèéñêîâî ìîðÿ).

9 FILM 9 Maamme kirja hakkas looma soomlase stereotüüpi. Üha uute põlvkondade meeltesse MITU PALET kinnistus Topeliuse soomlase portree: töökas, valitsusele lojaalne ja vapper sõdur. Lugemik selgitab, mis on isamaa geograafilise ja ajaloolise üksusena ja miks seda peab armastama. Kuid Topelius märkas ka soome hõimude vahelisi erinevusi, seda et murdeerinevused on suured ja et murdekeel kirjakeelest kaugel seisab. Seda, et Soome jaguneb ajalooliselt kaheks idaks ja lääneks, pehmeks ja kõvaks teadvustati juba ammu aastate alguses võttis Johan III endale Soome ja Karjala suurvürsti tiitli ning lasi valmistada vapi, millel Karjalat esindas kaks mõõka, raudrüüs käsi ühendamas neid lääne sümboliks valitud lõviga. Agricola esitas Davidin Psaltari (1651) eessõnas Häme ja Karjala jumalate loendi ja kirjutas, et tema teosed peavad teenima kahte rahvast, kahte hõimu. 16. sajandi halduslikus jaotuses tähistas Soome Lääne-Soomet või Soome läänepoolset, põhjas Pohjanmaaga piirnenud ala. Sageli moodustasid Savo ja Karjala, Käkisalmi lään ja Ingerimaa omaette haldusala, kus maksustus ja ühiskonnaeluvormid olid teistsugused kui Lääne-Soomes. Traditsiooniliselt koondati maakondliku kuuluvuse põhjal eri üksustesse sõdurid: Savo jäägrid, Uusimaa tragunid jne eristusid selle alusel ka reorganiseeritud üliõpilasosakonnad. Topelius kirjutas: Mida sõbralikku, selget ja siirast soomlase loomuses märgata võib, on kõik Karjala pärand; mida püsivat, vaikset ja tahumatut on meie rahvas, on ennekõike Häme päritolu. Karjalane on just nagu soome rahva helgem pool: avameelne, viisakas, elav ja kergemeelne, kergelt suunatav ja kergelt eksitatav, kergeusklik nagu laps. Aga sugugi mitte ilma soomlase kangekaelsuseta, nobe õppima ja varustatud annetega, mis vajavad ainult head kasvatust, et teda asetada oma rahva parimate hulka. Savolane on mõistvam ja enam oma huve silmas pidavam kui see heatahtlik karjalane, tema kaup õnnestub tavaliselt paremini ja ta naerab oma naabrite üle, kes päevas söövad enam kui on aastaga teeninud Uusimaalasi ja pohjanmaalasi kirjeldab Topelius rootslastena, maalides ka neist oma portree: Uusimaalased armastavad lustlikke lugusid ja laule. Pohjanmaalased on head laevaehitajad ja ehitusmeistrid, aga kui nad on ülemäära vägijooke pruukinud, hakkavad nad kaklema. Kuskil maal ei valata nii palju verd kui nende ja nende soome naabrite pidudel. See rahvas on üks nii nagu palju puid moodustab suure metsa. Männid, kuused ja kased on eri puuliigid, aga koos on nad mets. Rahvas ühes maakonnas erineb teise maakonna rahvast välimuse, riietuse, iseloomu, kommete ja eluviisi poolest. Võime kergesti eristada hämelase karjalasest, uusimaalase pohjanmaalasest, tunneme ära ühe kihelkonna inimesed paljude teiste kihelkondade elanike hulgast. Aga kui reisime välismaal ja kohtame seal kaasmaalasi maa eri osadest, siis märkame, et nad on sarnased. Ja kui võõras reisib Soomes, märkab ta, et selle maa elanikud on sarnased. Sellist rahva sarnasust ehk rahva iseloomu on kergem tunda kui selgitada. See on tempel, mille Jumal on igale rahvale andnud, lastes sel kaua koos elada. Selle templi viib igaüks kaasa, liikugu ta kus tahes maailmas.

10 10 Topeliuselt pärineb ka soomlase põhitüüp sulane Matti: Loomu poolest on Matti nende hulgast, kes ei kiirusta. Ta on pahur ja uje. Seda, et ta on aeglane ja hiljaksjääv, teab kogu maailm. Siiski juhtub, et kui ta on mõnda asja liiga kaua mõelnud, saab ta sisse kummalise kiirustamishoo. Matil on kombeks kaua mõelda ja siis ülepeakaela toimida. Kogu maailm teab sedagi, et Matti on kangekaelne kui jäär kangekaelsus ongi tema vastupidavuse pahupool. Matti kannatab palju välja, enne kui vihastab, aga kui ta kord vihastab, siis põhjalikult. Siit siis ka tüüpilise soomlase kohta käiv nimetus Matti-meikäläinen. Hilisemate sündmuste, näiteks kodusõja käigus, said soomlase mitmed seni positiivsetena tundunud omadused eriti süngus ja lausraevuni viiv aeglus negatiivse tähenduse. KULTUUR EUROOPASSE Nii sai Soome oma ajaloo, kauni kodumaa ja visa rahva. 19. sajandi keskpaigani teadvustas muu maailm Soomet peamiselt sõdade kaudu. Nüüd oli tähtis luua Euroopale õige pilt Soomest. Identiteedi aluseks peetakse ühist rassi, keelt, kultuuri ja ajalugu. Tegelikult on see kõik suhteline. Soome ühiskeelt kuuldi 19. sajandini peamiselt vaid kirikus. Rahvuslik kultuurgi on suhteline mõiste. Soomes oli olemas talupoja- ja kõrgseisuse kultuur, maa- ja linnakultuur. Linna- ja maakultuurist kõrgemal seisis rahvuslik kõrgkultuur: kujutav kunst, arhitektuur, muusika, ilukirjandus, teadus. Albert Edelfelti maalid, Runebergi ja Juhani Aho looming, Jean Sibeliuse muusika, rahvuslik ooper. Seda lõi ja nautis rahvuslik intelligents. Siirdumine seisusteta ühiskonna poole rõhutas tugevalt ajaloo tähtsust. 19. sajand oli ajaloo suursajand. Kuningate ja riikide ajaloo asemele tuli rahvaste ajalugu. Seda toetas hoogustuv rahvapärandi kogumistöö. Rahvakultuuri talletamine ja elustamine said eriti tähtsaks 20. sajandi alguses. Hakati rajama muuseume, alustati restaureerimistöid, ausse tõusis rahvuslik stiil, sündis ajalooline romaan. See kõik vahendas ajaloolise mõtlemise dimensiooni ka laiematesse massidesse aastatest alates läks mitmeid soomlasi välismaa kunstikeskustesse õppima. Euroopas said koolitust sellised tuntud maastikumaalijad kui Werner Holmberg, Pekka Halonen ja Albert Edelfelt. Euroopas märgati, et Soomes on kujutamist väärivaid maastikke. Neid tutvustati teoses Soome piltidena (Finland framstäld I tecknigar ), millele Topelius teksti kirjutas. See oli esimene terviklik ajaloolis-geograafiline ülevaade Soomest ja Soome maakondadest ning mõjutas isamaakäsitlust olulisel määral.

11 FILM sajandi viimasel kümnendil lõi õitsele karelianism, mis haaras kaasa hulgaliselt tuntud kunstnikke, heliloojaid, kirjanikke ja arhitekte aasta Pariisi maailmanäituse paviljoni kaunistasid Axeli Gallén-Kallela Kalevala -teemalised laefreskod. Sibelius kirjutas aastal sümfoonia Kullervo, hiljem Lemminkäise sarja. Eino Leino varasem looming on innustatud karelianismist. Eliel Saarineni, Armas Lindgreni ja Herman Geselliuse sajandivahetusel loodud ehitised on kantud rahvusromantismi vaimust. Aktiivne soomlus sünnitas ka rootsikeelsete oma liikumise, mis aktiviseerus aastatel. Samal perioodil muutus ka aktuaalseks ÜKS RAHVAS, ÜKS KEEL keeleküsimus ja tekkisid esimesed parteid. 19. sajandi lõpul vahetasid paljud rootsikeelsed haritlased teadliku ja poliitilise valiku tulemusel emakeele soome keele vastu. See otsus jagas haritlaskonna kaheks fennomaanideks ja svekomaanideks ning protsessi tulemusel moodustas mõlema uus identiteet. Kui varem oli keel olnud mitte niivõrd rahvuse kui seisuse tunnus, siis 20. sajandi algul olukord muutus. Soome keel ei olnud enam lihtrahva keel aastal loodi Johannes Linnankoski algatusel Soomluse Liit (Suomalaisuuden Liitto), mille eesmärgiks oli äratada ja tugevdada soomlaste rahvustunnet ja mõtteviisi ning elavdada soomekeelset kultuuri. Soov olla igati soomlane oli iseseisvuse alguseks kanda kinnitanud. Soomlased tahtsid olla soomlased keele, aga ka nime poolest. Kahe suure kampaania aastail, (Snellmani 100. sünnipäev) ja (vana Kalevala ilmumise 100. aastapäev) muutis rohkem kui inimest oma nime soomepäraseks. Tollases Euroopas arenesid paljud riigid etnilise rahvustunde pinnal ja sellele vastav poliitiline areng saavutati alles hiljem või ei saavutatudki. Kirjanik Milan Kundera meelest on mingi ala poliitilise tuleviku seisukohalt oluline ühise kultuuriidentiteedi tunne aastaks, Soome iseseisvumise ajaks oli see loodud. Matti Klinge on öelnud, et Soomes ei olnud soomekeelset või rootsikeelset kultuuri, kultuur oli oma sisult, ideoloogialt sama. Seega ei tähendanud keel kakskeelsele haritlaskonnale rahvuslikku ega sotsiaalset piiri. Programmi sõnastas Topelius järgmiselt: Ett folk! Ett land! Ett språk! Ett stam! Üks rahvas! Üks maa! Üks keel! Üks tüvi!. Soome rahvuslik liikumine järgis lausa koolinäitena tuntud tšehhi professori Miroslav Hrochi rahvuse tekke kolmejärgulist mudelit: Enda valdusesse võetakse rahvuslik minevik ja sellega seotud kultuuri käsitletakse kui ajaloolist tõde: Kalevala, Runebergi Lipnik Ståhli lugude II osa, aga veelgi enam Topeliuse looming. Rahvuslik liikumine omandab poliitilise dünaamika: aastate parteide teke rahvuse ja keele pinnal ning hilisem keeleparteide lõhenemine radikaalseteks ja konservatiivseteks. Rahva keel saab administratiiv- ja õppekeeleks: algas aasta keelemanifestiga ja süvenes aastatel laia soomekeelse koolivõrgu tekkega. Jätkus aasta keeleseadusega, mis andis mõlemale keelele võrdse positsiooni ja tipnes soome ja rootsi keele kuulutamisega rahvuskeeleks aasta põhiseaduses.

12 12 Topeliuse geograafiliselt paika pandud ja SUUR-ST Kalevala kaudu runolaulu kodumaana kuulsaks saanud Karjala innustas soomlasi mõtlema Suur-Soomest. Iseseisva Soome riigiga taheti ühendada nii soomekeelne Aunus kui ka Ida-Karjala. Liikumise eesotsas olid soomemeelsed üliõpilased. Trükiti numbrit hõimulehte Suur-Suomi on yhtä kuin isänmaa ( Suur-Soome on sama kui isamaa ). Hilisem keelemees Lauri Hakulinen kirjutas Veel üks Snellman, veel üks rahvuslik äratus ja veel üks jäägripataljon number 27. Ja siis? Põhjala kultuurihegemoonia on siirdunud soome-ugri rassile peetud hõimusõjad territooriumi ei laiendanud. Soomemeelsed üliõpilased hakkasid võitlema soomekeelse ülikooli eest, sest aastatel oli Helsingi ülikoolis soomlasi 72 protsenti, aga soomekeelse õpetuse osa oli vaid 54 protsenti. Lisaks sellele olid professorid enamasti rootsi-, madalama tasemega õppejõud ja palgata dotsendid soomekeelsed. Probleemi teravus vaibus aastatel, ent mingil määral oli küsimus aktuaalne veel kuni Teise maailmasõja alguseni. SISU KRIISIOLUKORRAS Rahvuslik identiteet või selle puudumine avaldub kriisiolukordades. Soomele andis suure löögi aasta kodusõda, milles soomlasteks küpsenud rahvas äkki kahte leeri jagunes. Vennatapusõjas ja terroris hukkus ligi inimest. Soomlaste raskeimaks kogemuseks oli tuhandete süütute inimeste hukkumine võitjate kät- ada<dfasfv DSGAVFGC

13 FILM 13 temaksuaktsioonides, see jagas rahva aastakümneteks punasteks ja valgeteks. Kulus pool sajandit, kuni Väinö Linna teose Siin Põhjatähe all II osa (1960) avaliku keskustelu äratas aastatel koguti kümneid tuhandeid lehekülgi mälestusi, mis heitsid uut valgust kaotanud poole läbielamistele. Avalikkuse ette toodi unustatu ja rahva ametlik mälu seati kahtluse alla. Suur katsumus iseseisvale Soomele oli ka Talvesõda. Vaatamata sõja lühikesele kestusele ja kaheldavale tulemusele ühendas see soomlased kindlamini üheks rahvaks kui miski muu. Soome sisu sai rahvusvaheliselt tuntud sõnaks. Teatmeteos Facta 99 ütleb sõna seletuseks: sitke ja järelandmatu tahtejõud, mida peetakse eriti soomlaste tüüpiliseks iseloomuomaduseks. Kümnendiku soomlaste juured on loovutatud Karjalas ja evakko-saatus kibedasti mäletavate meeles. Linna sõjasündmusi kirjeldav Tundmatu sõdur (1954) kuulub Matti Klinge arvates identiteedi seisukohalt samasse sarja Runebergi Põdraküttide ja Lipnik Ståhli lugude ning Aleksis Kivi Seitsme vennaga. Need on teosed, mis vastavad küsimusele, milline soomlane on, kuidas ta sõja ja rahu päevil käitub ja kuidas talle tuleb läheneda. Sõltumata sellest, kui tõesed need kirjeldused on, on lugematu hulk soomlasi endale ja välismaailmale identifitseerinud ennast Runebergi, Kivi ja Linna mõtete ja sõnadega. Rahvas tunnetab ennast ka oma sangarite ja saavutuste kaudu aasta Pariisi maailmanäitusel esines Soome esimest korda oma nime all. Kõrge kunstitaseme kõrval VÄLJASTPOOLT VAADATUNA äratas maailma tähelepanu ka Soome aktiivne vastuhakkamine venestamispoliitikale: teadlast, kirjanikku ja kunstnikku Euroopa eri maadest koostas Nikolai II-le aadressi Pro Finlandia. Rahvas vajab väljaspool enda riigi piire tunnustatud sangareid, sest oluline on ka see, et meie väljastpoolt soodne paistaks. Sibelius oli esimene maailmakuulus soomlane, aga muusikamaailm ei teadvustanud vaatamata tema loomingu rahvuslikkusele helilooja soome päritolu. Soomlased on uhked, et esimesena Euroopas anti Soome naistele aastal hääleõigus. Soome on maa, kes maksis oma võla, nii Esimese maailmasõja järgse Herbert Hooveri antud Ameerikaabi kui ka Teise maailmasõja järgse reparatsiooni Nõukogude Liidule. Hannes Kolehmainen ja Paavo Nurmi jooksid Soome maailmakaardile aastatel sai maailmakuulsaks soome disain. Soomlaste eneseteadvust tõstis tohutult Armi Kuusela, kes sai aastal maailma esimeseks Miss Universumiks. Soome naine on maailma kauneim, armastatakse väita aastal toimusid Helsingi olümpiamängud, kus Soome sportlikud saavutused olid tagasihoidlikud, aga maa oma kerkiva kaasaaegse arhitektuuriga äratas tähelepanu. Paar aastat tagasi jälgis kogu maailm Vormel 1 maailmameistri Mika Häkkineni sõite. Soome kuulsaim isik on muidugi jõuluvana, kelle kodumaa on kindlalt Korvatunturis, mitte Gröönimaal või Jaapanis. Soome keelest on maailma keeltesse läinud mõned sõnadki, tuntuim neist on sauna. Soome saun ei tekita välismaalastes enam võõristust, see on levinud ka Idaja Kesk-Euroopa maadesse. Soomlastele on saun sümbol. Lihtrahva seast jõudis see härraste suvilatesse aastatel loodud Saunaselts (Sauna-Seura)

14 14 Raimo Korhoneni foto. toetab saunaalast uurimis- ja populariseerimistööd. Tõelise renessanssi elas saun üle aastatel, kui plahvatuslikult levis suvilakultuur. Sauna püha, igisoomelikku ja rituaalset tähendust pole aga mõtet analüüsima hakatagi. MADAL ENESEHINNANG JA HALB VIINAPEA lausa kollokatsiooniks. Soomlastel on mitmeid autostereotüüpe. Üks neist on sotsioloogide ja psühholoogide rõhutatud soomlase madal enesehinnang (huono itsetunto), mis on kujunenud Sotsioloogilised uuringud on näidanud, et soomlased hindavad küll enda töökust, sitkust ja ausust, aga peavad enda negatiivseteks omadusteks kadedust, ujedust, jäikust ja isekust. Palju nalju ja anekdoote on sünnitanud soomlaste sõnakehvus. Soome kultuur tundub seda eneseiroonilist ettekujutust lausa kultiveerivat. Suomalainen. Jorma Etto Suomalainen on sellainen joka vastaa kun ei kysytä, Kysyy kun ei vastata, ei vastaa kun kysytään, Sellainen joka eksyy tieltä, huutaa rannalla Ja vastarannalla huutaa toinen samanlainen: Metsä raikuu, kaikuu, hongat humajavat. Tuolta tulee suomalainen ja ähkyy, on kuin löylyssä ja ähkyy

15 FILM 15 Kun toinen heittää kiukaalle vettä. Sellaisella suomalaisella on aina kaveri, Koskaan se ei ole yksin ja se kaveri on suomalainen. Eikä suomalaista erota suomalaisesta mikään, Ei mikään paitsi kuolema ja poliisi. Turu Seltsi luulevõistluse võitnud Harri Kumpulaineni luuletus Turkulaisen arkiveisu ( Turulase argilaul ) annab iroonilise pildi tüüpilisest soomlasest: Mää. Mää. Määmää. Älä tuppa, et sää. Mää Kyl mää ossa, mää kyl tierä! Mää kyl pysty. Mää en sierä. Sää et mikkä, see ei kukka En mää viitti teijä mukka. En mää viitti, en mää jaksa. En mää tahro. Mää en maksa. En mää kanna, en mää tykkä. Mää en tyännä enkä lykkä. Saik sää? Kui sää? Mulki kuuluis. Määki tartte. Muljaa, muljaa. Kui ei mulkukka koskamittä? Uuringud on näidanud, et ehkki soomlase enesehinnang on madal ja et sageli iseloomustatakse kaasmaalasi praegugi päritolu järgi, siis ennast sageli stereotüübiga ei samastata, st. ennast ei peeta tüüpiliseks soomlaseks. Aleksis Kivi lõi oma vendade kaudu soomlase, kelle üle uhke olemiseks läheb vaja leebust ja tolerantsust. Viimaste aastakümnete massikultuur on tunduvalt kaugenenud rahva ja maa idealiseerimisest ja tundub oma kriitikameeles süvendavat just seda soomlase madalat enesehinnangut aasta iseseisvuspäeva pidustusel lugesid president ja peovõõrad ühiselt Jukka Ukkola kirjutatud piduliku vannet Kaksipolvinen trikoo ( Kahepõlveline trikoo ). Naljatleva eneseirooniaga ühendatakse soomlasest loodud autostereotüüp kaasaaegse maailmaga, millega Jukola Jussid soomlaste arvates liialt äkki on pidanud kohanema. Minä mieto meikäläinen. Totinen todenpuhuja Enpä liene lipeväinen. Itseni ylen kehuja. Se ei oo Suomessa tapana. Hekottakoot euroherrat, naurakoot selän takana! Kuunnelkoot ne tosi kerrat Kun on selkoista sanonta. Niin on Suomessa tapana.

16 16 Lienen kaino valkosukka. Harjastukka, jöröjukka, Jukolan Jussi, polvipussi, Vääränlaisessa puvussa, Se on Suomessa tapana. Tai oon Venla valkotukka. Tikkitakki liljankukka, Karu kaulimen haltija, Ainainen painonvartija, Suuni auon aikanansa pienet puheeni pakisen, kun saan kännykän käteeni, kaukokielen korvalleni. Niin on Suomessa tapana. Me emme emmi mämmiämme lenkkiämme lämmitämme asuessamme metsissä surfatessamme netissä. Tuntud (auto)stereotüübiks on ka soomlase huono viinapää halb viinapea. Alates aastast võis Soomes soovi korral kodus viina põletada, joomisest hakkas tekkima probleem. Lauajala taha peidetud viinapudeli paarist napsist siirduti avalikumale viinajoomisele valitsenud keeluseadus probleemi ei lahendanud ja tõeliselt märg põlvkond on sündinud pärast aastat aastal joodud kaheksast liitrist puhtast piiritusest aastas langeb suurem osa kanda umbes veerandile miljonile inimesele. Tüüpiline soomlane uhkeldab sellega, palju ta jõi ja palju ta kannab. On levinud seisukoht, et mees ei vastuta tegude eest, mida ta purjus peaga korda saadab. Väidetavalt põhjustab sama kogus alkoholi soomlase käitumises suuremat muutust kui mõnes teises rahvuses, kuna puudub sotsiaalne vastutus. Seega ei tulene soomlaste rüüpajakuulsus niivõrd joodud alkoholi hulgast, kuivõrd joogikultuurist ja ühiskonna leplikkusest. Vanasõnagi ütleb: viina männöö hukkaan, jossei se käy päähän ja humala männöö hukkaan jossei sitä kukkaan näe ( viin läheb hukka, kui see pähe ei hakka ja purjusolek läheb hukka, kui seda keegi ei näe ). Soomlased ütlevad, et Soomet iseloomustab kolm s-i: sisu, sauna ja Sibelius. Soo- KOLM S-i JA KOLM K-d met on iseloomustatud ka kolme k-ga: kaugel, külm ja kommunistlik. Külmus on jäänud, aga muus osas on lääs Soomele lähemale nihkunud ja ida kaugenenud. Tänapäeval ollakse kõikjal mures rahvusliku identiteedi säilimise pärast. Massikultuuri tungimine kõikidele elualadele on ülemaailmne probleem. Teisalt kajastub soomlaste kurvameelsus edasigi lausa kultusrežissööriks kujunenud Aki Kaurismäki filmides ja soome muusikute loomingus. Omapäraseim ekraanikangelane on Uuno Turhapuro, kes tundub seisvat täiesti väljaspool ühiskonda. Ta eirab kõiki ühiskonna ettekujutusi heast, ilusast ja sobilikust ja seegi võib olla mingi soomluse müüdi nuripidine peegeldus. Võõrad tuuled tolmutavad siiski vaid pinnakihte: moodne soomlane peidab endas soomlast, kes peab oma harjumustest kinni ka laia ilma minnes. Soomlase juured on maal, Soome looduses paikneb sadu tuhandeid suvekodusid, kus vee-

17 FILM 17 Marimekko kangas. detakse suurem osa puhkusest. Linnasoomlane istub Alvar Aalto Paimio toolis ümber Marimekko kujundatud tekstiilid. Seija Sartti luges läbi kümme kilo statistikat ja jagas selle põhjal 22 viisil soomlased kahte klassi. Lihtsaim jaotus oli, et osa soomlasi on poolt ja osa vastu. Igatahes on TAGASI TOPELIUSE KASE ALLA soomlased väidetavalt alles aastatel saanud realistliku pildi maailmast. On õpitud toime tulema nii Nõukogude Liiduga kui kohanetud ka Euroopa Liiduga. Soomluse kaks eri äärmust on noor rahvusvaheline ettevõtja ja vana välismaailma võõrastav põlluharija. Pessimistid ennustavad viimasele küll peatset kadu. Vaatamata paljudele erinevustele leiab Sartti, et pahas maailmas ei loobu soomlane oma soomlusest. Oma maad kujutavad soomlased valgete patsidega rahvariides neiuna, kes kaitseb end kord ida, kord lääne lähenemiskatsete eest. Isegi kaardil näib Soome soomlasele Soome-neiuna. Suomi-neito esineb ka Elovena kaera -

18 18 helbepakil ja Paula kohviümbrisel. Soomlane tundub tulevat ikka ja jälle tagasi topeliaanliku kase ja tähe alla otsima oma identiteedi komponente. Raimo Korhoneni foto. KIRJANDUS Dufva, Hannele Muikku-Werner, Pirkko Aalto, Eija 1993: Mämmin ja makkaran maa. Kulttuuritietoja meille ja muille. Korkeakoulujen kielikeskus. Jyväskylän yliopisto. Jyväskylä. Klinge, Matti 1981: Suomen sinivalkoiset värit. Helsinki. : Kaksi Suomea. Helsinki 19. Pajupuu, Hille 1995: Eestlaste ja soomlaste kommunikatsioonikäitumiste tagamaadest. Keel ja Kirjandus 11: Poutanen, Päivi 1995: Suomalaisuus kulttuurikontekstina kansainvälisessä viestinnässä. Tekninen korkeakoulu. Viestinnän opetus- ja tutkimuskeskuksen julkaisuja 1. Sihvo, Hannes 1993: Koivu ja tähti vuonna Miten kirjallisuudessa palataan kotiin. Kauas on pitkä matka. Kalevalaseuran vuosikirja 72. Helsinki. Sartti, Seija 1998: 22 tapaa jakaa suomalaiset kahteen luokkaan. Helsingin Sanomien kuukausiliite. Tammikuu 1998: Suojanen, Päivikki Suojanen, Matti 1993: Kulttuurien kaleidoskoopista. Jyväskylä. Topelius, Sakari 1897: Maamme kirja. Lukukirja alimmaisille oppilaitoksille Suomessa. Toinen jakso. Neljästoista painos. Helsinki.

19 FILM 19 Varpio, Yrjö 1999: Pikaldane, visa, ustav. Soomluse diskursuse rajamine XIX sajandil. Mis on see ISE: tekst, tagapõhi, isikupära. Collegium Litterarum II. Tallinn.

20 20 MAA Ott Kurs Soome on Islandi kõrval maailma põhjapool seim riik. Kuigi Norra, Venemaa, Taa ni, Kanada ja Ameerika Ühendriikide val dused ulatuvad veelgi kaugemale põh ja, asetseb nende riikide maa-alaline ja rahvas tikuline raskuskese Soome omast lõu na pool. Pilk maailmakaardile näitab, et Soome pealinn Helsingi paikneb samal laiusel Gröönimaa ehk Kalaalit Nunaadi lõunanurgaga. Soome põhjapoolsed alad on samal laius kraadil USA Alaska ja Vene maa Siberi igikeltsapiirkonnaga. Tänu soojadele Golfi ja Põhja-At landi hoovustele elab aga Soomes üle viie miljoni inimese ehk rohkem kui kol mandik 60. laius kraadist põhja pool elavast rahvastikust maailmas. Seega võib Soome loodusgeo graafilist asendit pidada suhteliselt sood saks. Võrdluses teiste maailma riikidega tuleb Soome põhjapoolsus esile suhteliselt väi keses asustustiheduses, mis on pisut üle 17 ini mese km² kohta. Nii on Soome maa ilma riikide hulgas pindalalt 63., elanike arvult aga alles 106. kohal. Euroopas on ta pindalalt Ukraina, Prantsusmaa, His paania, Rootsi ja Saksamaa järel auväärsel 6. ko hal, jäädes aga elanike arvult ikkagi väikeriikide hulka. Poliitilis-geograafiliselt on Soome veel Eu roopa Uniooni (EU) 1 põhjapoolseim riik, kuid ilma otsese väljapääsuta arktiliste veteni. Samal ajal on Soome kuni Küprose või Türgi liitu miseni ühtlasi EU idapoolseim riik. Soome on pikka aega hoidunud eemale sõjalis-poliitilistest ühendustest ning jää nud Rootsi kõrval teiseks erapooletuks rii giks Põhja-Euroopas, ehkki NATOga liitumise võimalikkusest on pool-ametlikult kõneldud. Praegu tundub, et ka pärast Poo la ja Balti riikide liitumist NATO-ga, jääb umbes pool Läänemere ranniku ruumist sellest organisatsioonist siiski välja. Soomel on väljapääs maailmamerele Lääne mere kaudu, mille rannajoon on umbes km pikk. Riigipiir ei jälgi muidugi rannajoont ja saari, vaid kulgeb teatud PIIRID kaugusel meres, hõlmates ranna joonega rööpselt kulgeva veeriba ehk ter ritoriaal vee. Seda riba riigi pindalasse ei arva ta. Pärast Nõukogude Liidu lagune mist laiendas Soome aastal oma territo riaal vesi 4 meremiililt 12 meremiilini. Me re piiri piki territoriaalvee välisjoont on um bes km, maismaapiiri aga km, millest km (49%) moo dustab piir Vene maaga, 727 km (28%) Norraga ja 586 km (23%) Rootsiga. Pindala Suurim ulatus Põhjast lõunasse Suurim ulatus läänest itta Äärmuspunktid km², sellest maismaad km², sisevesi km² km Utsjoki valla põhjatipust Hanko neemeni 542 km Töjbyst (Närpiö vald) Virmajärveni (Ilomantsi vald) põhjas » Nuorgam (Utsjoki)

21 RIIKLUS 21 Piirid Soome suurus ja asend arvudes. lõunas saarel » Bogskär (Kökär) lõunas mandril » Tulliniemi (Hanko) idas » Virmajärvi (Ilomantsi) läänes saarel » Märket (Eckerö) läänes mandril » Koltapahtaniemi (Enontekiö) kogupikkus km, sellest maismaal km Läbi sajandite ja tänu sõdadele on Soome piirid muutunud. Piirinihkeid pole olnud lõunas ja edelas, kus on vastas Soome laht, Läänemeri ja Põhjalaht, küll on need toimunud mais maa piiril Rootsi ning Venemaaga. Varem oli piiritähiseks Kemijoki, millest läände ja põhja jäänud alad kuulu sid otse selt Rootsile aastal Rootsi ja Venemaa vahel sõlmitud Hamina rahulepinguga pai gutati piir aga Tornionjoki-Muonion joki-könkämäeno joonele. Soome ja Norra va he line piir kujunes põhilises osas välja Root si-taani valduste piirina aastal 1751, idapoolses lõigus aga Kõige suuremaid muutusi on aegade jook sul toimunud Soome idapiiri osas, mis nihkus Rootsi ja Venemaa vaheliste sõ dade tulemusena mitmel korral. Ligikaudu praegusele joonele jõudis idapiir aastal sõlmitud Täyssinä rahulepinguga. Stolbo va rahuleping aastast 1617 oli Rootsi-Soome seisukohast veelgi soodsam see liitis Soomega Laadoga Karjala ja In geri. Uusi kaupunki (1721) ja Turu rahu lepinguga (1743) liikus idapiir oma lõuna poolses osas aga taas lääne poole aastal lii deti nüüd juba Venemaa koosseisu kuuluva Soome suurvürstiriigiga Vana-Soome ehk Karjala maakitsuse ja Laadoga põhjakalda (Viiburi lääni) alad, mis jäid Soomele ka pärast riik liku sõltumatuse saavutamist aastal Tar tus sõlmitud Soome-Vene rahulepinguga sai Soome Petsamo näol väljapääsu jää vabale Barentsi merele, mida Venemaa oli lubanud juba aastal Tasuks loovu tas Soome Karjala maakitsusel paik ne va Siestarjoki (Rajajoki) suudmeala. Enne II maailmasõda oli Soome pindala km². Talve- ja Jätkusõja käigus oli Soome sunnitud loovutama Nõukogude Liidule umbes Eesti suuruse maa-ala ehk 12% riigi territooriumist. Selle üleandmine Venemaale kinnitati 10. veebruaril 1947 Pa riisi rahulepingus. Lisaks jõuga ära võe tule müüs Soome Venemaale aastal 21. veebruaril veel 176 km² suuruse Jänis koski-niskakoski ala. Kokku vähenes Soo me pindala km² võrra, millest Pet sa mo piirkond moodustas km², Salla-Kuusamo ala km² ning Kar jala ja Soome lahe saared km². Nõukogude Liidu lagunemiseni oli Soo me idapiir suletud, Norra ja Rootsi suund seevastu aga piiri üleseks koostööks igati avatud. Avatud piir oli ja on Soomel nii EU-sse kuuluva Rootsi kui ka sellest väljapoole jääva Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni (EFTA) kuu lu va Norraga aastail oli kõige enam piiriüle tus punkte Rootsiga kokku 11, neist kuus mais maal ja viis Läänemere rannikul ja saartel. Rootsile järgnesid Venemaa seits me ja Norra kuue piiriületuspunktiga. Root siga suheldakse põhiliselt Tornio-Haapa ranta (rts. Haparanda) kaudu, kuid elav liiklus käib ka Ylitornio ja Över torneå, Soome Pello ja Rootsi Pello ning Vaa sa ja Umeå vahel. Suhtlemine Eesti ja Soo me vahel toimub põhiliselt Helsingi-Tallinna liinil, mis on tihedaim piiriületus Tor nio-haaparanta järel, mõningal mää ral ka Kotka kaudu.

22 22 Soome piirid aastatel

23 RIIKLUS 23 Nii nagu piirid, on aegade jooksul muutunud ka Soome haldusjaotus. Suurimateks hal dusüksusteks on läänid (lääni), mis HALDUSJAOTUS hakka sid kujunema keskajal rootslaste rajatud linnaläänidest, need omakorda tuginesid muinasmaakondadele. Enne iseseisvumist oli Soomes kaheksa lää ni: Turu ja Pori, Uusimaa, Häme, Vaasa, Mikkeli, Kuopio, Oulu ja Viiburi. Iseseis vas Soomes moodustati Lappi (1921 aju tiselt ka Petsamo) lään ja pärast suu re ma osa Viiburi lääni Venemaaga liitmist Ky mi lään (1945). Hiljem hakkas Soomes levima arusaam, et lääni suurus peaks vastama selle kesku seks oleva linna mõjupiirkonna ulatusele. Pä rast vastavaid uurimistöid tehti 1953 ette panek Keski-Suomi (keskus Jyväs kylä), Pohjois-Karjala (Joensuu), Keski-Pohjan maa (Kokkola), Tampere ja Pori lääni moodustamiseks aastal loodi siiski vaid Keski-Suomi ja Pohjois-Karjala lään. Nii oli Soomes koos omavalitsusliku Ah vena maaga 12 lääni. Pärast Soome liitumist EU-ga tekkis va ja dus luua riigis Euroopa regioonidega võr reldavad territoriaalüksused. Nii haka ti vastupidiselt eelmistele aastakümnetele aren da ma hoopis suurläänide ideed aas tast ongi Mandri-Soomes vaid viis haldusüksust: Lõuna-, Lääne- ja Ida-Soo me ning Oulu ja Lappi lään. Kuuenda lää ni staatuses on oma valitsuslik Ahve namaa. Lisaks läänidele eksisteerivad veel maa kon nad (maa kunta), kuid erinevalt Eestist ei kuulu need haldusük suste hulka, vaid kujutavad endast pigem suu remast linnast juhitavaid kul tuuri piirkondi. Asutusprotsessi käigus kujunesid Soome aja loolistest maakondadest ta litluslikud maakonnad. Ajalooliste maa kondade tuumikuks olid tihedamalt asus tatud alad, kuhu keskajal rajati kindlusta tud asula. Ajaloolistel maakondadel puudu sid selgelt märgistatud piirid, nende ase mel olid piki püsiasustuseta metsa alasid kulgenud siirdevööndid. Saarestiku mere ja Põhjalahe aladel olid sellised maakonnad Ahvenamaa, Varsinais-Suomi, Sa ta kunta ja Pohjanmaa; Soome lahega piir nesid Karjala ja Uusimaa ning Lappi. Rahvastiku üldise kasvu ja tiheasulate tek kega hakkasid vanad ajaloolised maakonnad 19. sajandil jagunema aas tail hakati neid kaardile kandma ning statis tilises aruandluses märkima aast ail hakati vahepeal arvuliselt kasvanud maa kondi käsitlema omavalitsusüksuste ühen dustena võeti tänapäeva maakonnad aluseks piirkondlike arengukavade koostamisel ning neid hakati kutsuma maa kondade liitudeks. Koos omavalitsusliku Ahvenamaaga on Soomes 20 maakonda: Uusimaa, Itä- Uusi maa, Varsinais-Suomi, Satakunta, Kanta-Hä me, Pirkanmaa, Päijät-Häme, Kymen laakso, Etelä-Karjala, Etelä-Savo, Pohjois-Savo, Pohjois-Karjala, Keski-Suomi, Ete lä-pohjanmaa, Pohjan maa, Keski-Pohjan maa, Pohjois-Pohjanmaa, Kainuu, Lappi ja Ahvenamaa. Igal maa konnal on küllalt ki selged piirkondlikud sümbolid: oma lipp, vapp, lill ja lind ning 14 vanemal maa konnal ka hümn. Läänide ja maakondade koosseisu kuu lu vad omavalitsusüksustena vallad (kunta) ja linnad (kaupunki), mis viimastel küm nen di tel kan navad ühisnimetust kunta. Ku ni aasta ni 1977 oli neid kolme tüüpi: linn, alev (kaup pala) ja vald (maalais kunta). Kui lää ni de arvus on toimunud nii kas vamisi kui kahanemisi, siis kunta de arv on

24 24 Soome läänid ja maakonnad.

25 RIIKLUS 25 seo ses maaelanike arvu vähenemisega pi de valt vähenenud. Maapiirkonna elujõu säi li tamiseks ühinevad väikese elanike arvuga vallad, moodustades niiviisi suuremaid ja majanduslikult tugevamaid üksusi aasta alguseks oli Soomes 446 oma va litsus üksust, neist 111 linna. Lään, maakond Pindala km² Elanikke Valdu Ja linnu 1. Lõuna-Soome Uusimaa Itä-Uusimaa Kanta-Häme Päijät-Häme Kymenlaakso Etelä-Karjala Lääne-Soome Varsinais-Suomi Satakunta Pirkanmaa Keski-Suomi Etelä-Pohjanmaa Pohjanmaa Keski-Pohjanmaa Ida-Soome Etelä-Savo Pohjois-Savo Pohjois-Karjala Oulu Pohjois-Pohjanmaa Kainuu Lappi Ahvenamaa Soome Läänid ja maakonnad seisuga Elanikke 1 km²-l LIPP JA VAPP Sarnaselt teiste Põhjamaadega valis ka Soome endale ristilipu, milles kajastuvad maa loo dus olude põhijooned: valge põhivärv iseloomustab pikka talve ja lund ning risti türkiissinine tuhandeid järvi. Esimesi teated Soome lipust, kuigi mitte selle värvidest, pärinevad Gustav Vasa matuselt aastal Vapi kinnitamise järel hakati rahvusvärvideks pi dama punast ja kollast. Sõjaväes, linnades ja maa kondades kasutati siiski sinivalgeid, Rootsi-aegsetel ametlikel pidustustel sini kollaseid ning Vene-aegsetel sinipuna val geid lippe. Alates aastal hakati Zacharias (Sakari) Topeliuse soovitusel amet liku Vene lipu kõrval ka-

26 26 sutama sini valgeid lippe. 29. mail 1918 kuulutati siniristilipp Soome rahvus- ja riigi lipuks. Lipu kõrguse ja pikkuse suhe on 11 : 18, li pu vardapoolsest äärest viie ja välisäärest küm ne ühiku kaugusel asetsev rist on kolm ühikut lai. Riigilipul on risti keskel kuld äärtega ruudus Soome vapp. Rah vuslippu võib heisata igaüks, kuid riigilipu kasu tamise õigus on vaid ametiasutustel. Vapi eelkäijaks võib pidada aastal kuningaks saanud Gustav Vasa poja Johan III lõvi vappi, mida kasutati esmakordselt aastal Venemaaga liitumise järel 1809 kinnitati ametlikuks sama vapp ning 1863 võeti see kasutusele Soome Maapäeval. Soome iseseisvumise järel kuulutati veeb ruaris 1920 lõviga vapp ilma ülaserva kroonita riigivapiks, millest omakorda on kujundatud Satakunna ja Varsinais-Suomi maakon na vapid. Soome vapil on punasel alusel kujutatud krooniga kuldne lõvi, kel on pa re mas käes löögivalmis sirge mõõk ning taga jalgade all saabel. Lõvi ümber on üheksa hõbedast roosinuppu. RIIGIPÜHAD JA TÄHTPÄEVAD 2 Soome riigipühad on uusaasta (uuden vuo denpäi vä), kolmekuningapäev (loppi ainen), suur ree de (pitkä perjantai), esimene ja teine ülestõusmis püha (pääsiäispäivä), kevad pü ha (vappu), taevaminemispüha (hela tors tai), jaanipäev (juhan nus), iseseisvus päev (itse näisyyspäivä) ning esimene ja tei ne jõulu püha (joulupäivä, 2. joulupäivä ehk tapanin päivä). Lisaks neile heisatakse sini ristilipp mitmetel teistelgi täht päevadel. Soom laste jaoks on kahtlemata tähtsaimad uus aasta, liha võtted, vappu, jaanipäev, ise seisvus päev ja jõulud. Riiklikud tähtpäevad on ka Eduskunna, ko ha like omavalitsuste ja Euroopa Parla men di valimiste päev ning vabariigi pre siden di ametisse astumise päev. Kuupäev Päev Riiklik tähtpäev Juurdunud tähtpäev J. L. Runebergi päev Kalevala päev, soome kultuuri päev Mikael Argicola päev, soome keele päev rahvuslik veteranide päev kevadpüha, soome töö päev mai 2. pühapäev emadepäev Euroopa päev J. V. Snellmani päev, soomluse päev mai 3. pühapäev langenute mälestuspäev kaitsejõudude lipupüha 20. ja vaheline laupäev jaanipäev, Soome lipu päev Eino Leino päev, luule ja suve päev

27 RIIKLUS 27 Kuupäev Päev Riiklik tähtpäev Aleksis Kivi päev, soome kirjanduse päev Juurdunud tähtpäev ühinenud rahvaste (ÜRO) päev rootsluse päev, svenska dagen Novembri 2. pühapäev isadepäev iseseisvuspäev Riigipühad ja tähtpäevad. Uue aasta vastuvõtt ei erine suuresti eest laste tavadest: suuremates linnades toimu vad ilutulestikud, televisioon kan nab üle presidendi uusaastatervitust ja voolab vahuvein. Rune bergi päeva tähistati esimest korda aas tal, kirjaniku 50. sünnipäeval. Hel singis, Por voos ja Pietari saares pai gus, kus Rune berg veetis oma elu tähtsaimad aastad laul sid üli õpilased kirjaniku ter vi tuseks, esitasid lühi näidendeid ja pida sid kõnesid, linna läbis tõrvikutega rong käik, süüdati küünlaid. Ru ne bergi päevale ehk kõige iseloomulikum, kirjani ku ausambale pärja asetamine ja laulu ter vitus, on säilinud täna päevani. Kui mitte ar ves se võtta ru nebergi kooke, mis 5. veebruaril küll vist kõi kide pagari- ja kondiitriäride lettidele tee leiavad, on Ru ne bergi päev taandunud eel kõige soome rootslaste kultuuriliseks täht päevaks. Maailmas pole tavaline, et ka rahvuseeposel on oma tähtpäev. Kalevala päeva, mil le tähistamise idee sündis mingis mõt tes sündis vastukaaluks Rune bergi päevale, peeti esi mest korda 28. veebruaril 1909, Elias Lönn roti sünni päe val. Riiklikuks tähtpäevaks ja soome kul tuuri päevaks nimetati see alles Tra ditsiooniliselt jagatakse Kalevala päeva eel õhtul riiklikke kultuuri preemiaid, toe tusi ja stipendiume aastal tähistati suu re jooneliselt teisegi Soome suurmehe, Johan Vilhelm Snellmani sünnipäeva aastast mär gib 12. mai ka soomluse päeva. Roots luse päeva (rts. Svenska dagen) pee tak se 6. novembril, kuningas Gustav II Adolf surmapäeval. Kuigi Agricola selts tegi juba 1959 ette paneku nimetada 9. aprill soome kirjakeele isa järgi Agricola päevaks, sai see riiklikuks tähtpäevaks alles aastal. Agricola päev on ühtlasi soome keele ning Soo me Keele Seltsi algatusel soome raamatu päev. 9. aprillil kuulutatakse välja riiklikud teadus- ja publitsistikapreemiad. Kirjandu sega seotud tähtpäevi soome kalendris on veel 6. juuli ehk Eino Leino, luule ja suve päev ning 10. oktoober ehk Alek sis Kivi ja soome kir janduse päev. Esimene on aas tast Soome Kirjanike Liidu ja Soomluse Liidu eestvõttel rahvuslik tähtpäev, mida eri ne vad kirjandus likud ühen dused eri viisil veedavad aastateni oli Rootsi-Soomes neli, tänapäeval kaks lihavõttepüha. Pikad liha võtted algavad tegelikult juba palmipuude pühaga (palmu sunnuntai) ning jätkuvad nä dal hiljem vaikse nelja päeva (kiiras torstai), suure reede (pitkä perjantai) ja lihavõttelaupäevaga (lankalauantai). Riiklikud tähtpäevad suu re reede kõrval on esimene ja teine üles tõus mis püha. Soomlaste lihavõttelaual on mu nad, pasha ja mämmi rukkijahust ja linnastest valmis tatud magustoit. Kuni Teise maailmasõjani peeti Soome sõja väeparaadi 16. mail aasta kevadel organiseeriti selle asemel üleriiklik sõjas lan genute mälestuspäev, mis ku-

28 28 junes tra dit siooniks. Kui sel päeval meenutatakse eel kõige sõjas hukkunuid, siis 27. aprillil tähistatav veteranide päev on elavate sõja meeste pidupäev. Selle oma olemuselt sõ ja vastase päeva tähistamise aeg ei ole va li tud juhuslikult: rahvuslikku veteranide päe va peetakse Lapi sõja lõppemise aas ta päeval. Kolmas otseselt kaitsejõudude ja sõjaväega seotud tähtpäev on kaitsejõu du de tähtpäev, mida aastatel pee ti 16. mail, Vabadus sõja lõp pe mise päeval nimetati kaitsejõudude lipu pühaks aga kindral C. G. Mannerheimi sünnipäev 4. juuni. Soome 1. mai pidustuste, vappu puhul ei saa rääkida niivõrd töörahva pidupäevast kui just soome töö päevast. Tegemist on oma laadse poliitilise kompromissiga, mil le juu res on silmas peetud ühelt poolt 19. sajandi lõpul Ameerikast alguse saanud tööliste meeleavalduspäeva ja teisalt vappu kui kevad püha traditsioone. Nimelt pidas Soome kõrgseltskond juba 19. sajandi al gul kevadpidustusi: 1. mail avati välikohvi kud, peeti esimesed vabaõhukontserdid ning linna saabus tsirkus. Helsingi, aga ka teised Soome linnad, on 1. mail kui paisu tagant pääsenud kevadine jõgi: kõikjal on õhupallid, serpentiinid, väikesed kasevihad (vappu huisku) ja lipud. Ja muidugi kümned tuhanded valged teklid ning sama palju mär kide ja embleemidega üliõpilastunke sid (haalarit). Vappu on üksainus suur rong käik ja pidu. Tänapäevaks on suure mad pidustused nih ku nud kevadpühale eelnevale õhtule, mil tänavad, pargid, üli õpilasseltsid ja -klubid on pungil pidutse vatest noortest. See on õhtu, mil on luba tud rohkem kui teistel õhtutel. Nii nagu kaks sajandit tagasi, kuulub prae gugi vappu juurde mõdu (sima), kusjuures tänanegi soomlane eelistab poest os te tule omavalmistatud jooki. Vappu ilma mõduta on kui jaanipäev ilma lõkketa või jõulud ilma kuuseta, ütleb soom-

29 RIIKLUS 29 lane. Mõdu kui konkurentsitult populaarsema kevadpidustuste joogi positsiooni kindlus tas kahtlemata ka 19. sajandi lõpul valitse nud kuiv seadus. Eriti hästi maitseb mõdu rasvas keedetud koogikeste (tippa leivät), pont šikute (munkit) ja kaneeli saiakestega. Viimased aastad on toonud lisa Soome täht päevadele aastast lehvib põhjanaabritel 9. mail nii Soome kui riigi asu tustel ka Euroopa Liidu tähelipp. Eu roo pa päeva juurdunud tähtpäevaks Soomes veel ei loeta, ka ei ole peeta seda kõigis liikmes riikides, näiteks teised Põhjamaad siis riigilippu ei heiska. Soomlased päeva so bilikkuse ja vajalikkuse üle eriti ei vaid le: see on otsekui vaheaste rahvusliku iseseis vuspäeva ja ülemaailmse ühinenud rah vaste päeva vahel, leiavad nad. Uuel pidu päeval puudub siiski veel originaalne ja soomepärane kombestik. Jaanipäeva, öötu öö ja kesksuve pidu, pea vad soomlased juba aastatest 20. ja 26. juuni vahe lisel laupäeval. Jaani päeva sümbol on kask, eriti Ida-Soomes on levinud tava tuua jaanikask väravasse või kaunistada kaseokstega tuba. Jaanipäeval sõidab soomlane maale: suvilasse, vee ko gu äärde, kus sõprade ja sugulaste seltsis jaanituld tehakse. Mõnel pool, eriti rootsi keelsetes piirkondades, püstitatakse meiu puu (juhannus salko), tantsitakse, gril li tak se liha ja vorstikesi. Kahetsusväärne on tõsiasi, et viin maitseb jaanipäeval nii va nadele kui noorematelegi. Jõuluaega on sattunud suurim rahvuslik pidupäev. 6. detsembril, Soome iseseisvuspäeval, süüdatakse koduakendel kõikjal üle maa kaks küünalt Soome lipu sinine ja valge. Vastukaaluks presidendilossis toi mu vale vastuvõtule on viimastel aastatel hakatud Helsingis Hakaniemi turul pidama vaesema rahva iseseisvuspäevapidustusi, kus abivajajatel jagatakse toitu ja riideid. Luutsina päeva kui aastaringi pimeda aja tähistamine 14. detsembril on võetud soomerootslaste tavadest. Aasta pimedaimail ajal, neli nädalat enne jõule, algab ka Soomes advendiaeg. Esime sel advendipühapäeval on Soome kiri ku tes juba üle sajandi kajanud Hoosianna aastast on Soome ametlik jõulutänav Aleksanterinkatu Helsingis, mis avatakse ala ti peokõnede ja jõulumuusika saatel. Aeg esimesest advendist jõuludeni pole aga sugugi vaikne ja rahulik. Detsembris on soomlastel ametiasutustes, koolides ja liht salt sõprade keskel tavaks veeta väike jõulu pidusid (pikkujoulu), mida on haka tud viimastel aastatel ka Eestis pidama. Programmi kuuluvad tavaliselt jõulupuder, glögi, rõõmsad jõululaulud ja tants ning loo mulikult Jõuluvana väikejõulukingitus te ga. Detsembris korraldatakse koolides ja ametiasutusteski hulgaliselt heategevus likke suurmüüke, millest saadud rahaga abis ta takse vähekindlustatuid. Jõulurahu algas Soomes varasemalgi ajal 21. det sem bril, toomapäeval (tuomanpäivä). Sel leks ajaks tuli kõik kiired tööd-toimetused lõpetada. Tänapäeval on olu kord sageli vastu pidine: just vahetult enne jõule ujutab rahvamass üle suuremad ostu kesku sed. 21. detsembri südapäeval kuu lu tatakse Turus välja jõulurahu ja kõlab Maa mme-laulu. 19. sajandil levis Soomegi jõulukuuse traditsioon, juba sajandi lõpul võis kuusepuu leida pea igast kodust. Ro he lisel puul ripuvad kõrvuti soome firma Weis te ehetega ka laste oma valmistatud paberist inglid ja jõulukeed. Koduse kuuse kõrval lisavad jõulumeeleolu ka linnavälja kuile püstitatud jõulupuud. Traditsiooniks on saanud, et metsanduse tudengid kingi vad Soome presidendile jõulukuuse.

30 30 Jõululaupäeva hommikul käiakse kirikus ja surnuaial, kuid täiuslikuks muudab jõu lu õhtu saun. Soomlase jõululaual on mand liga riisipuder, ploomide, herneste ja sinepiga täidetud jõulusink, Ida-Soomest mujalegi levinud leotatud ja pehmendatud kala (lipeäkala), ahjus hautatud porgandi-, kaalika- või hämepärane kartulivormiroog (juures laatikko) ning suur, siirupiga tume daks immutatud jõululeib. Süüakse ka jõu lu hane või -kalkunit, Põhja-Soomes tihti peale ka põhjapõdraliha. Maiustustest levi nu mad on tähe või poolkuu kujulised või taignast ploomimoosiga koogikesed (joulu tortut), rosinatega jõulusai ja loomuli kult piparkoogid. Soomlased armastavad oma lippu. Suu remad perekondlikud tähtpäevad lapse ristimine, leeripäev, kihlus, pulmad ja juu bel peetakse suvilas või eramajas peaaegu alati siniristilipu all. Mandrijää tegevusest ja maapinna tõusust tin gituna on Soome pinnavormid suhteliselt pehmete kontuuridega: künklikult ja tasa selt maalt kerkivad iseloomulikud graniidist ja gneisist kaljud. Pärast mandrijääst vabanemise algust um bes aasta eest oli suurem osa Soo mest veel vee all. Kulus paar tuhat aastat ja üle poole maast oli vee alt vaba nenud. Lõuna-Soomes hakkasid kas va ma männid, hiljem jõudsid Soome ka sanglepp, jalakas, pärn, sarapuu ja tamm. Maa tõusu tagajärjel hakkas rannajoon umbes aasta eest praegusele sarna nema. Vee alt vabanenud alad Põhjalahe ja Soome lahe ääres on tasase pinnamoega. Kõrgem on Põhja- ja Kirde-Soome. Äärmine loodeosa ehk Käsivars ulatub Skandinaavia mäestikuni, kus asuvadki Soome kõrgeimad kohad Halti (1 328 m), Kah perusvaarat (1 144 m) ja Saana (1 029 m). Idapiiril paikneb Maan selkä (kõrgeim tipp Iivaara, 470 m) ning kesk osas Suo men selkä kõrgus tik (Suokon mäki, 235 m). Viima sest ida pool asub suur Jär ve-soome lava. Erinevalt Eestist on Soomes kristalsed kivimid maapinna lähedal ning kobedate setetega pinnakate vaid 2 5 meetri pak sune ja kivine. Kuni 30 meetrine pinna kate on vaid Edela-Soomes. Rohkesti on pikki looklevaid liiva- ja kruusaseljakuid (harju). Suurim neist on Järve-Soomet lõunast ääris tav Salpaus selkä, mille kõr geim koht ula tub 223 m üle merepinna. Põhjalahe ää res ja ARENGU LOODUSGEO- GRAAFIISED TEGURID

31 RIIKLUS 31 Hailuoto saarel esineb liiva ranni kuid ja ilusaid luiteid. Soome liigestatud ran nikumeres on umbes saart (pind ala ga üle 100 m²), eriti rohkesti lei dub neid Edela-Soome ranni kumere Ah ve na maa ja Turu saarestikus. Merede mõjul on Soome kliima peh mem kui mujal sel laiuskraadil. Ahvenamaal on veebruaris keskmiselt 4 C ning isegi Lapimaal ei lange sel kõige külmemal talvekuul õhusoojus alla 14 C. Sademete hulk mm ületab aurumise. Nii le vivadki rohked sood, mis katavad 30% maa-alast, ja järved. Soomes on üle 1 ha suurust so pilise kaldajoonega ja saarerikast järve ning üle järviku (lampi). Järve-Soomes asuvad nii suurimad kui sügavaimad jär ved: Peipsist suurem Saimaa järvistu (4 377 km²) ja 104 meetri sügavune Päi jän ne järv (1 065 km²). Valdav osa jõgedest kuulub Soome lahe vesi konda. Pikimad jõed Ounas joki (298 km), Kitinen (278 km), Muonionjoki (230 km), Luiro (227 km) ja Tornionjoki (Soo mes 180 km) voolavad Põhja-Soo mes, kus neid kasutatakse energeetikas, met sa parvetuses ja liikluses. Lõuna-Soo me pikim jõgi on Kymi joki (184 km). Üle 2/3 Soome pindalast on kaetud met sa, valdavalt okasmetsaga. Ida- ja Põh ja- Soomes kasvavad enamasti män nid, Edela- ja Lääne-Soomes aga kuused. Kõik jal kasvab remmelgat ja pihlakat, Lõu na-soomes pärna, vahtrat, jalakat ja saart, äärmises edelaosas ka tamme. Kõr ge matel aladel põhjas levivad tundrud, met satud mäed või kõrgendiku laed. Pärast mandrijää taandumist kattis Soome väheseid veepealseid alasid tundratai mestik, millest hankisid endale toitu põh ja põdrad. Neid küttides jõudsid siia ka esi mesed inimesed. Pärast tundra taandu mist põhja poole ja valdava osa Soome kat tumist metsaga kujunes maa lõuna serva juba püsivamaid asustus kol deid. Kui umbes aastat ekr hakati karja kas vatama ja põldu harima, raadati kõrgema tes paikades mets põlluks. Met sa maastik hakkas paiguti asen duma kul tuurmaastikuga, mere rannikud ja järve kaldad säi lisid aga looduslikena need tollast ini mest ei huvitanud. Läbi sajandite levis alepõllundus: põleta tud metsamaal kasvatati mõned aastad nae rist, otra ja rukist, siis jäeti alemaa maha ning tehti uues kohas sama menetlusega uus ale. Vanale alepõllule kasvas taas mets, kuid okaspuude asemel juba lehtpuud. Et asustus oli hõre ja needki vähe sed inimesed elasid koondunult Soome lõu na serval Ahvenamaal, Varsinais-Suo mis, Sata kunnas, Lõuna-Hämes ja Karjala maa kitsusel jäi pikka aega valit se ma metsa maastik. Olukord hakkas muutuma 17. sajandi lõ pul, kui kiiresti kasvavat elanikkonda toi tev põllumajandus maaviljelus ja kar ja kasvatus kaugele põhja levis. Peaaegu ko gu Soome maa-ala osutus inimesele elamis kõlbulikuks, tuli vaid osata kohaneda ja olemasolevaid loodusrikkusi ka sutada. Et Lapimaal pole karmide loodusolude tõt tu võimalik maad viljelda, levis seal po ro de, kodustatud põhjapõtrade kasvata mine. Põllumajanduse kõrval kujunes oluliseks ela tus alaks ka metsaraie. Metsadesse ha ka ti suhtuma kui rahvuslikku rikkusse ning nende säästmiseks keelati 19. sajandi lõ pul aleviljelus. Samal ajal hakkasid levi ma looduse kaitsmise ideed. Linnade kas vu ja mittepõllumajanduslike elatusalade, sealhulgas turismi levikuga muutus loo duse kaitsmine veelgi olulisemaks.

32 sajandi lõpul hakkas maalikunstis ja kirjanduses avalduma romantiline loodustunnetus. Varsti pärast Soome ühendamist Venemaaga saatis keiser Aleksander MAASTIKUD I oma õuekunstniku Carl von Kü gel geni ( ) Soome maastikke lõuendile jääd vustama avaldatigi Peterbu ris teos Vues pitto res ques de la Fin lande, ( Soome kaunis loodus ) mis Soome loo duse omapära esmakordselt laiemalt tut vustas rajas Fredrik Tengström Helsingi esimese pil di raamatute kivitrükikoja ning avaldas aastal teose Finska Vuer ( Soome vaated ). Rahvusaadete levikuga laienes Soome idülliline kujutamine nii piltidel kui ka kir jasõnas. Rune bergi mõjul sai Soome rahvus likuks pildiks suvine järvemaastik, mis tuleb eriti ilmekalt esile tema ülistuslaulus Den fem te juli ( Viies juuli ). Soomet hakati kutsuma tuhande järve maaks. Topeliuse En som mar dag i Kangas ala ( Püha päev Kangasalas ) viib lugeja ihalema järvede ja met sa de laia panoraami. Mõlema suurmehe rootsikeelsetes teostes oli rohkesti eht soome likke kohanimesid. Topeliuse teose Finland frams täldt i tecknin gar ( Soome piltide ja joo nistena ) 120 pilti andsid esimesena üle vaate kogu Soome loodusest. Huvi kodumaa looduses ja rahva vastu kas vas. Topeliuse aastal avaldatud Maa mme-kirja ( Meie maa raamat ) andis nii geo graa filisi teadmisi kui kasvatas isamaa-ar mas tust. Kunstnikud hakkasid ürgset soom lust otsima Savost, eriti aga Karja last. Fotograafia arenedes hakati sõna lis tele kirjeldustele lisama maastikufotosid. Siin tuleb esile tõsta Into Konrad Inha ( ) teo seid Fin land i bil der Suomi ku vissa Soo me piltidel ) ja Suo men mai se mia ( Soo me maastikke ). Saksa kultuuripiirkonna maalikunstis ja kir jan duses levinud mõiste Landschaftskunde arendas Tartu ülikoolis töö ta nud soomlane Johannes Gabriel Granö ( ) maastikuteaduseks. See levis maise ma tiede nime all koos temaga Soome ja arenes seal aastail kiiresti. Maapinna, vete, taimkatte ja tehisainese kartograafilise analüüsi alusel eraldas Gra nö Soome üksteisest erinevad ja võimalikult ühtsed maastikuüksused. Need leidsid esma kordse kartograafilise vormistuse Granö toimetatud Soo me atlase kolmandas väljaandes, mis ilmus aastal. Nii jagas Gra nö Soome 14 maastikuliseks maakonnaks, mis oma korda jagune sid 41 maistuks (seutu kunta) ja 111 paigas ti kuks (seu tu). Pärast Teist maailmasõda täp sustas Gra nö oma süsteemi, jagades Soome prae guse maa-ala 16 maa konnaks ja 65 pai gastikuks. Hilisemal, ökoloogiale suu na tud uurimisjärgul jäid maastiku teadus likud uurimused tahaplaanile. Uut tähele panu pälvisid need al les aas ta te alguses. Aastal 1993 jaotati Soome uuema me toodika alusel viieks maastikuvaldkonnaks (suur alue), mille koosseisu kuulub 14 maa konda ja 51 paigastikku.

33 RIIKLUS 33 LOODUSHOID JA LOODUSKAITSEALAD Soome looduskaitseseadus võeti vastu aastal. Jätkuva linnastumise tingimustes peeti aastal otstarbekaks keskkonnami nis teeriumi moodustamine. Loodushoiu pa re maks korraldamiseks on viimase aasta jooksul rajatud üle kogu maa ter ve looduskaitsealade võrgustik, kus leidub hul galiselt rahvusparke, loodusparke ja soo kaitse alasid. Kaitseala tüüp Arv Pindala ha Veeala % Looduskaitsealad ,6 Rahvuspargid ,1 Looduspargid ,0 Sookaitsealad ,7 Erilised kaitsealad ,7 sh. lehtpuusalud vanad metsad Eramaade looduskaitsealad ,8 Ahvenamaa looduskaitsealad ,4 Muud looduskaitsealad ,7 Kõnnumaad ,4 Looduskaitsealad ja kõnnumaad aasta algul. Kiiresti arenenud rahvusparkide võrgus tik annab läbilõike Soome väärtuslikemaist ja omapärasemaist loodusoludest. Pääs õp pe radade ja laagriplatsidega rahvus par ki desse on vaba, kuid külastajad ei to hi häirida ja kahjustada loodust. Esimeste rahvusparkidena rajati aastal Lap pi läänis asuvad Pallas-Ounastunturi (506 km²) ja Pyhä tunturi (42 km²), kogu maad katvat võrgustikku hakati kujun dama aga alles pärast Teist maailmasõda moodustati Lõuna-Soomes Lies järvi (6,3 km²), Ida-Soomes Linnan saari (28 km²) ja Petkel järvi (6,3 km²), Lääne-Soo mes Pyhä-Häkki (12 km²), Oulu lää nis Rokua (4,2 km²) ja Oulanka (211 km²) ning Lappi läänis Lemmenjoki (2 855 km²) rahvus park. Järgmisena rajati aastal Soo me eri paigus kümme uut ja laiendati viit rahvusparki avati Lääne-Soomes Saa ris tomere (30 km²) ja Lappis Urho Ka le va Kek kose nimeline rahvuspark (2 550 km²) aastal oli Soomes 33 rah vus parki kogupindalaga km², mil lest suu rimad paiknevad Põhja- ja Ida-Soo mes. Teatud piirkondade looduse täielikuks kait seks on moodustatud looduspargid, mi da hakati kujundama samaaegselt rah vus parkidega. Looduspargid on avatud vaid teaduslikus uurimistööks. On tehtud üks ka erand: Lappi läänis Utsjoki vallas aastal moodustatud Kevo looduspargis (712 km²) tegutseb Turu ülikooli uurimis jaam, kuid teatud radadel on võimalik lii ku da ka loodushuvilistel tavakülastaja ja tel. Loodus parke on vähem (19) ning nad on pindalalt (kogupindala km²) väik se mad kui rahvuspargid. Soode veekeskkonna ja taimestiku säili ta mi seks on moodustatud 173 sookaitseala (4 222 km²). Neis paigus võib käia mat ka mas ja marju korjamas, kuid ei tohi teha maaparandustöid ega võtta maha puid. Kaitstakse nii lõunapoolses Soomes

34 34 Olaus Magnus, Carta Marina et Descriptio Septentrionalivm Terrarvm. Venetsia 1539 veel säilinud rabasid kui Kesk- ja Põhja-Soo me suuri aabasoid (aapa suo) ning igikeltsa kujundatud kühmusoid (palsa suo) Lap pis. Kaitse alla on võetud ka Soomele nii oma päraseid jugasid, koski ja kärestikke, põlismetsi ning väiksemaid loodusobjekte: puu salusid, puiesteid, üksikuid puid, rändrahne jms. Kaitstakse ka Soomele, eriti Lap pi läänile iseloomulikke kõnnumaid. Teated Euroopa põhjapoolsetest aladest jõud sid viikingite vahendusel araab laste ni keskajal. Nii koostas araabia geograaf Abu Ab dal lah al Id risi (u ) Sitsiilia norman ni päritolu kuningas Roger II ülesandel aastal 1154 maailma geo graafilise kirjelduse koos sinna juurde kuuluvate kaartidega. RAHVUSLIK KARTOGRAAFIA KUI IDENTITEEDI KASVATAJA Ühel sellisel kaardil on kujutatud ka Eesti ja Soome alasid. Enne Soome poliitilist ja kultuurilist ku ju ne mist võib leida selle maa-ala kujuta mist Jacob Ziegleri (1532), Olaus Magnuse (1539), Gerhard Mercatori (1595) ja Andreas Bure use (1626) kaarti del. Need kõik olid aga pigem kunstiteo sed kui kaardid ega paista seetõttu silma täp suse poolest. 17. sajandi lõpul hakati maa mõõtmis tehnika arenedes juba täpsemaid kaarte valmis tama. Põhitähelepanu oli tollal pööra tud siiski vaid Varsinais-Suomile ja selle lähi naabrusele. Esimene tervet Soomet ku ju tav maakaart on pärit aas tast 1747.

35 RIIKLUS 35 Samal perioodil val misid ka mitmed maa konna kaardid viidi Samuel Gustaf Hermelini ( ) juhtimisel ja soom la sest peakartograaf Carl Peter Hällst römi ( ) ju hen damisel läbi kogu maa kaar dis tamine. Soome üldkaart ilmus mõõt kavas 1 : Olukord muutus pärast aastat, mil Soomest sai kindlate piiridega autonoomne suurvürstiriik. Rahvusaadete levi des are nes soov näha Soomet iseseisva riigi ja rah vusena. Soome maa-ala, selle maastike ja vete kujutamisest tuli rahvusaate süm bol. Rahvusliku kartograafia tähtsaim saa vu tus oli Soome Maateaduse Seltsi (Suo men Maan tieteelli nen Seura) roh kete teema kaartide ja diagrammidega Suomen Kartasto ( Soome atlas ), mis ilmus aastail 1899 ja Venestamise ajajärgul trükivalgust näi nud kaardistikes Soome riikliku asendi rõhutamine äratas suurt rahvusvahelist tä helepanu. Nii sai veel riikliku iseseisvuseta Soome atlas eesku juks sõltumatute riikide rahvusatlaste väl jaandmisel. Kodus ja koolis kasutati kaarte ja atla seid üha rohkem, kusjuures 20. sajandi alguse Soome koolikaartidel oli lisaks suur vürstiriigile kujutatud ka Karjala alasid ja Pet samot hakati välja andma kihel kondade kaarte mõõtkavas 1 : Pärast Soome iseseisvumist algas eriti kii re kartograafia areng aastal J. G. Gra nö juhti misel üllitatud kolmas Soome atlas tõs tis riigi kartograafia mainet maa ilmas veel gi. Atlase neljas väljaanne ilmus 1960, kogu Soome maa-ala kattev põhi kaart mõõtkavaga 1 : saadi valmis Atlase eriti mahukas ja üksikasjaline viies välja anne valmis koostöös maa mõõdu ametiga aastail , kuues ja ühtlasi juubeliväljaanne aga RAHVASTIK JA ASUSTUS Võrreldes Eestiga toimus Soome asustamine suhteliselt hilja. Veel 13. sajandi algul, mil Eestis olid välja kujunenud püsiva asus tusega kihelkonnad, esines Soome la hest põhja pool püsiasustust vaid Ahvenamaal, Varsinais-Suomis, Satakunnas ja lõuna poolses Hämes ning Viiburi ja Laadoga Kar jalas. Üksikuid asustuskoldeid oli veel Päi jänne kaldail ja Savos. Ülejäänud Soome ja Karjala alad polnud küll päriselt inim tühjad seal rändlesid saamid. Soome alade edasine asustamine toimus al guses lõunast põhja, hiljem ka läänest it ta. Esimesed täpsemad teated põllumajan dus rahvastiku levikust pärinevad 16. sa jan di keskpaigast, mil külasid ja asumeid oli umbes 7 500, neist Varsinais- Suomis li gi kolmandik. Rahvastik oli koondunud en diselt Lõuna- ja Edela-Soome ja Põhja lahe ran nikule, Ahvenamaale ning Järve-Soo me alale. Sel ajal oli Soomes juba kaheksa täna päeva seisukohalt väga väikest linna. Vantaa jõe suudmes kiratses Helsingi (rts. Hel sing fors), teistest linnadest olid ole mas Turu (Åbo), Naantali (Nåden dal), Rau ma (Rau mo), Pori (Björne borg), Tammi saari (Eke näs), Por voo (Bor gå) ja Vii buri (Vi borg), mis kõik kandsid rootsi keelseid nimesid. Muud asustatud kohad olid eriti väikesed, koosnedes kuni kümne majaga küladest. Kogu maa tollast elanike arvu on hinnatud le. Um bes sa ma palju inimesi elas tollal ka Eestis. Soo me edasist asustuskäiku häiris suuresti Rootsi-Vene sõda aastatel , mil hä vi tati Oulujärvi asustuskolle. Asustusprotsess siiski ei katkenud aas tate lõpul oli põllumajanduslik asus-

36 36 Asustuse koondumine lõunasse. Pea linnapiirkonnaga võrdne elanike arv mu jal Soomes.

37 RIIKLUS 37 tus tunginud Kuusamo alale, kus saamid hakkasid kiiresti soomestuma aas tate keskel ületas Soome elanike arv poole miljoni piiri. Eestis elas tollal um bes inimest. Soome elanik konna kasvule andis tagasilöögi aasta näljahäda, kui tervelt 27% rahvast su ri. Elanike arv tõusis uuesti pii rimaile aastail. 18. sajandi lõpuks jõudsid soomlastest maa viljelejad ja karjakasvatajad Salla-Inari joonele. Nii oli nende valduses kogu met sa ala ning saamidele jäi vaid Uts joki, Enontekiö ja Inari tundrute vöönd. Soome rahvastik kasvas ühele miljonile elanikule aastaiks, mil selle paikne mine mee nutas juba suuresti tänapäeva olu korda. Eestis oli samal ajal umbes inimest aastate lõpul ületas Soome rahva arv kahe, aastate algu ses kolme, aastate lõpul nelja ning aas tate alguses viie miljoni piiri. Seisu ga elas Soomes inimest. Rahvaarvu kiire kasv jätkus ka tööstus liku arengu ajajärgu algupoolel ( ), mil kõrge sündivus (35% piires) ela nike arvu kahekordistas. Sel perioodil algas väljaränne ja ulatuslik maaelanike siir du mine linnadesse. Ainuüksi aastal rän das Ameerika Ühendriikidesse ini mest. 20. sajandi rahvaarvu ja rahvas ti ku paigutust mõjutasid ka sõjad, eriti Tal ve-, Jätku- ja Lapi sõda ning Venemaa koos seisu läinud aladelt ligi ini me se ümberasustamine Soome. Pärast II maailmasõda toimus ulatuslik välja ränne Rootsi: aastate lõpul vähe nes Soome rahvaarv inimese võr ra. Hiljem väljaränne lakkas ja hakkas, eriti aastail, asenduma sisserännuga. Es malt naasis osa Rootsi, siis Ingeri soom lasi. Samaaegselt hakkas saabuma põ ge nikke maailma kriisikolletest. Esimesed sellised olid Vietnami paadipõgeni kud. Eesti ja ka Rootsiga võrreldes on Soome välismaalaste hulk ja osakaal (1,8%) siiski suh teliselt väike. Soome elanikkond koondub järjest lin na desse ja tiheasulaisse. Nii elabki 78% rahvastikust 2%-l riigi territoo ri u mist. Keskmine asustustihedus on vaid 17,1 inimest 1 km² kohta. Euroopa maadest on vas tav näitaja väiksem vaid Islandil ja Norras. Asustus on tihedaim Lõuna-Soo me läänis, kus ruutkilomeetril elab keskmiselt 69,7 elanikku. Et pealinn asub Uusi maal, elab selles maakonnas ligi 209 inimest km²-l. Teine tihedama rahvastikuga haldus üksus on Lääne-Soome lään, kus ruut kilomeetril elab keskmiselt 25 ela nikku. Lääni tuumik alas Varsinais-Suomis on rahvastiku tihedus üle 42 elanikku km² kohta. Ahvenamaa asustustihedus on riigi kesk misel tasemel, seal elab ruutkilo meet ril keskmiselt 17,2 elanikku. Ida- Soo me lääni asustustihedus 12 elanikku km² kohta jääb Soome keskmisele alla. Veelgi hõre damalt on asutatud Põhja-Soome: Oulu läänis elab ruutkilomeetril keskmiselt kaheksa ja Lappi läänis vaid kaks inimest. Erinevused Soome rahvastiku paiknevu sel järjest suurenevad: maapiirkonnad tühje nevad ning linnad kasvavad. Nii koon dub ki pool riigi rahvastikust järjest väik semale alale Soome lõuna- ja edelanurgas. Pealinnapiirkonnas elab sama palju inimesi kui kogu ülejäänud Lõuna- ja Lääne-Soo mes ning Oulu lääni läänepoolses osas kokku või rohkem kui poolt Soome ter ritooriumi hõlmavatel põhja- ja idaaladel. Soome asustatud kohad jagatakse amet li kult tiheasulaiks ja hajaasustuseks. Esimesed tekkisid mittepõllumajanduslike te gevuste arenemise käigus. Tiheasulate hulka kuuluvad peale linnade ka sellised maa-asulad, kus tihedat hoonestust läbib tänavate võrk. Need asulad on kasvanud kas endistest kirikuküladest või moodus tunud min gi suurema ettevõtte juurde. Eestis kut sutakse sellist suuremat maalist tihe asulat alevikuks. Soomes hakati maa-asula te kohta arvet pidama aastal ning kümne aasta möödudes oli neile leitud ka sobiv termin taa jama (sõnast taaja tihe ), mis asen-

38 38 das kohmakat sõna asutuskeskus. Pä rast seda hakati statistika aastaraama tuis mär kima iga omavalitsusüksuse, maa kon na ja lääni tiheasustuse astet (taajama-aste). Maakond Kuni Pensioniealised Kõrgharidu sega aastased aastased Uusimaa 18,4 70,2 11,4 30,7 Itä-Uusimaa 19,9 65,7 14,4 22,5 Varsinais-Suomi 17,2 66,6 16,2 22,5 Satakunta 16,9 65,6 17,4 19,0 Kanta-Häme 17,9 65,0 17,2 21,1 Pirkanmaa 17,3 66,9 15,7 22,9 Päijät-Häme 17,2 66,9 15,9 19,5 Kymenlaakso 16,5 65,8 17,7 19,4 Etelä-Karjala 16,2 65,9 17,9 18,6 Pohjois-Karjala 17,7 65,5 16,8 17,7 Etelä-Savo 16,3 64,6 19,1 17,9 Pohjois-Savo 17,6 65,6 16,7 19,8 Keski-Suomi 18,0 66,3 15,6 21,2 Etelä-Pohjanmaa 18,6 63,7 17,7 17,7 Pohjanmaa 18,6 64,0 17,3 21,6 Keski-Pohjanmaa 20,0 64,9 15,1 17,2 Pohjois-Pohjanmaa 21,5 65,9 12,6 21,2 Kainuu 17,5 65,6 16,9 17,2 Lappi 18,4 66,6 15,0 19,2 Ahvenamaa 18,6 65,0 16,4 21,2 Soome 18,1 66,9 15,0 22,9 Rahvastiku vanuskoosseis ja haridustase (%) aastal. Maakond Teenindus Tööstus Põllu- ja metsamajandus Uusimaa 77,5 20,2 0,8 Itä-Uusimaa 60,6 32,1 5,5 Varsinais-Suomi 61,5 31,4 5,5 Satakunta 56,1 35,2 6,9 Kanta-Häme 60,9 31,3 6,2 Pirkanmaa 61,5 32,9 3,9 Päijät-Häme 59,4 34,0 4,9 Kymenlaakso 62,2 30,7 5,6 Etelä-Karjala 60,1 31,5 6,8 Pohjois-Karjala 62,5 24,4 10,6 Etelä-Savo 61,9 23,4 12,3 Pohjois-Savo 64,1 23,2 10,4

39 RIIKLUS 39 Maakond Teenindus Tööstus Põllu- ja metsamajandus Keski-Suomi 61,9 29,1 7,0 Etelä-Pohjanmaa 55,1 28,2 14,0 Pohjanmaa 58,3 29,8 10,0 Keski-Pohjanmaa 57,0 26,7 13,6 Pohjois-Pohjanmaa 61,4 28,9 7,7 Kainuu 64,1 23,1 10,2 Lappi 67,7 22,3 7,3 Ahvenamaa 72,2 15,1 7,2 Soome 65,8 26,8 5,6 Tööhõivelise elanikkonna osakaal (%) põhiliste elatusalade lõikes aastal. Tänapäeval elab 82% Soome rahvasti kust tiheasulais. Kõige kõrgem on nende osatähtsus Uusimaal (94%), kõige mada lam aga Ahvenamaal (58%). Madalama tihe asustusega maakondade hulka kuulu vad veel Etelä-Pohjanmaa, Poh jois-karjala ja Etelä-Savo. SOOMLASED JA ROOTSLASED aasta andmete põhjal räägib 92% Soome elanikest emakeelena soome keelt. Keele alusel on eestlased harjunud neid kut suma soomlasteks, kuid Soomes pee takse soomlasteks ka riigi rootsikeelseid ko danikke soome rootslasi. Soome keel se elanikkonna osa tähtsus kogu rah vas ti kust oli aastal 87%, aastaks 1990 kas vas see 94%-le ning hakkas seejärel seo ses sisserännuga tasa pisi langema. Piirkonniti on soomekeelse elanikkonna osa tähtsus aga erinev. Etelä-Pohjanmaal, Kai nuus, Sata kunnas, Pohjois-Pohjan maal, Pohjois-Savos, Etelä-Savos, Pohjois-Karjalas, Keski-Suomis, Kanta-Hämes, Lapi maal, Pirkanmaal, Päijät-Hämes, Ete lä-karjalas, Ky men laaksos on see 98-99%, Varsinais-Suomis 92%, Keski-Pohjanmaal 90%, Uusi maal 88%, Itä-Uusimaal 63%. Samal ajal aga Pohjan maal 46% ja Ahvenamaal vaid 4,8% rah vas tikust. 448-st linnast ja vallast loetakse soome keelseiks 385 ehk 86%. Ahvena maal pole üht ki sellist üksust. Mujal on neid kõige vä hem rannikuvööndis: Itä-Uusi maal 2, Poh jan maal 3, Keski-Poh jan maal 11 ja Uusi maal 12. Kakskeelseid oma valitsusüksu si on Soomes 42, neist on soome keel üle kaalus 20-s. Sellised lin nad ja vallad asu vad Uusi maal (9), Itä-Uusi maal (5), Var si nais-suomis (1), Pohjanmaal (2), Ky men laaksos (1) ja Kes ki-pohjanmaal (1). Varasemate teooriate kohaselt peeti soom laste jt. läänemeresoomlaste algko duks idapoolseid alasid, kust kauged (mongo liidsed) esivanemad olevat Läänemere äärde rännanud ning seal siis lõuna poolt tulnud indoeuroopa hõimudega segu nedes europiidsed tõutunnused omandanud. Nii et keel olevat saadud idast, Aasiast, nägu aga läänest, Euroopast. Selline teooria tekkis 19. sajandil, ajal, mil füü siline antropoloogia tugines inimese vä liste tunnuste mõõtmisele.

40 sajandi teisel poolel, eriti selle lõpus tõ husalt arenenud geeniuuringud on and nud põhjust vanade teooriate ümber hin da miseks. Soome-ugri rahvaste emaliinide uu ri misel on selgunud, et nii läänemere soome rahvastel, saamidel kui ka ungar las tel esineb mongoliidsust vaid mõne prot sendi ulatuses: soomlastel ja ungarlas tel 2%, saamidel 5% ning karjalastel 7%. See ga kuuluvad soomlased täiesti euro piid sete rahvaste hulka ning neil on selles suh tes kõige enam sarnasust teiste Lääne mere-äärsete rahvastega. Samal ajal näita vad geneetikauuringud, et erinevused soom laste ja karjalaste mongoliidsuses on siis ki olemas. Soome maa-ala asustamises osales neli suu remat hõimurühma, kes lähtusid kahest põhikoldest. Edelast tungisid Soome sise aladele pärissoomlased (varsinais suoma laiset) ja hämelased (hämä läiset), kagust karja lased (karja laiset) ja neist lähtu nud savo lased (savo laiset). Et neist kahest põ hi koldest lähtunud rahvastik oli erineva ant ropo loogilise tüübi ja kultuu riga, ja gu nevad ka soomlased kaheks: lääne- ja idas oomlas teks. Välimuselt on lääne soomlased pikemat kasvu, pikliku peaga ja heledamate juustega ning tavaliselt vähese ju tuga. Ida soomlased seevastu on kasvult lü he mad, ümarama peakujuga ja tume da ma nahaga, neid peetakse jutukama teks ja seltsivamateks kui läänesoomlasi. Soomerootslaste osatähtsus oli suurim aastal, mil nad moodustasid 17,5% rah vastikust. Nende arv kasvas kuni aas ta ni 1940, mil see ulatus ni, moodus tades 9,6% riigi elanike arvust. Soome iseseisvumise järel vastu võetud kee le seadus, mis kuulutas soome ja root si keele riigikeeleks. Ahvenamaa küsimus lahendati aastal Rahvaste Liidu otsusega, mis kuulutas saarestiku demilitariseerituks ja andis sellele rootsi keelsele maakonnale auto noomia aastatel hak kas root si keelse rahvastiku osatähtsus ko gu Soo mes, eriti aga riigi lõunapoolses osas vähe ne ma ning keelepiir hägustuma aastal rääkis Soome elanikest rootsi keelt emakeelena vaid 5,6%. Rootsikeelseid oma valitsus üksu si oli 4,7% (21). Ükskeelseks loetakse sel list üksust, mille elanikest muukeelsed moodus tavad vähem kui 8%. Haldusük suse kaks keelseks kuulutamine eeldab seda, et rahv astikust on kakskeelseid üle 8% või moodustavad nad vähemalt elanikuga rühma. Kui aga kakskeelse rah vastiku osa tähtsus langeb 6%-le, siis muudetakse haldus üksus ükskeelseks. Ahvenamaa elanik kond on täielikult rootsikeelne, Lääne- ja Lõuna-Soome lääni rannikul ja saartel aga kaks- ja rootsi keelne. Kakskeelsetest oma valitsus ük sustest on rootsi ena mu se ga 52% ehk 22 linna ja valda. Kõige roh kem on selli seid Pohjan maal (9) ja Varsinais-Suomi maakonnas (7). Varasem kolmest osast koosnev rootsi keelne Soome, Svenskfinland, oli selgete pii ri de ga, paiknedes Uusimaal Pyhtää ja Han ko vahel, Varsinais-Suomis Kemiö ja Parais te ümbruses ning Pohjanmaal Kris tiinan kaupunki ja Kokkola vahemikus. Viimase pool sajandi jooksul on see va rem selgelt rootsikeelne asustusvöönd muutunud kaks keelseks. Eriti kiiresti on prot sess kulgenud linnades, kus rootsi keelne rah vastik on jäänud vähemusse. Täna päe val on kakskeelsed linnad Lo viisa (rts. Lo visa), Por voo (Bor gå), Hel sin gi (Helsing fors), Van taa (Van da), Espoo (Es bo), Kauni ainen (Gran kulla), Han ko (Han gö), Tu ru (Åbo), Kaski nen (Kaskö), Vaa sa (Va sa) ja Kok kola (Karle by) valdavalt soome keelsed. Root si keele ülekaal säilib vaid sellistes linnades kui Kar jaa (Ka ris), Tammi saari (Eke näs), Parai nen (Par gas), Kristii nan kau pun ki (Kristine stad), Uusi kaarle pyy (Ny karle by) ja Pietarsaari (Jakob stad). Valdadest on veel rootsi keelsed Houts ka ri (Houts kär) Varsi nais-

41 RIIKLUS 41 Suomis ning Kors näs, Luo to (Lars mo), Maksa maa (Max mo) ja När piö (När pes) Pohjan maal. Ainus ametlik keel on rootsi keel 15 val laga Ahvenamaal. Kuigi Helsingi elanikest räägib rootsi keelt emakeelena vaid 6,5%, on see Soome tähtsaim rootsikeelse kul tuuri keskus. Rootslasi elab rohkem pealinna lääneja edela poolses servas, eriti Ullan linnas, Kampin malmis ja Lautta saarel. Rootsikeelset kõrgharidust on võimalik oman dada Turus, kus tegutseb täielikult rootsi keelne ülikool Åbo Akademi. Eri nevalt uutest, väljaspool soomerootslaste tra dit sioonilist asuala paiknevatest üli koolidest on Helsingi ja Turu ülikoolis soomekeelsete kõrval ka rootsikeelsed professuurid. Seega on põhiseaduslikult mõlema rah vus rühma keel riigi ametlik keel. Praktikas on aga kunagine riigikeel muutunud vähe mus keeleks. See ilmneb asjaolus, et val dav osa soomekeelsetest elanikest ei oska root si keelt, samal ajal kui valdav osa soomerootslasi oskab soome keelt. Root si keele taandumist näitab ka seik, et soomlaste noorem ja keskmine põlvkond suht leb Rootsis elavate riigi rootslastega sageli inglise keeles. SAAMID EHK LAPLASED 3 PÕHJALA PÕLISRAHVAS Soome esiasukateks olid saamide kala püü gist ja küttimisest elatunud esivane mad. Esimesed püsiasustusega kolded tek kisid maa edela- ja kaguosas, kust siis põl lu harijaid ja karjakasvatajaid saamide ala de le siirduma hakkas. Soome lahe lõuna rannikualad Eesti ja Ingeri olid sel ajal ju ba põldu harivate läänemeresoome hõimu dega asustatud. Ametliku statistika järgi elas aastal lõpul Soo mes saami, neist 89% ehk ini mest Lappi läänis. Saamide enda arvestuste kohaselt on neid tunduvalt rohkem umbes Sel lis test hinnangutest lähtudes on saa mide arv Põhjamaades vähemalt (mõ nin gatel andmetel koguni ), kel lest elab Norras (50 000) ja Root sis. Venemaa aasta rahva loendu se ko ha selt elab seal umbes sama palju saa me kui Soomes ehk üle Saamide asuala Põhjalas moodustab umbes Soome suuruse maa-ala, Saamimaa. Root si lõunapoolseimad saamid elavad Lõuna-Soome laiuskraadil. Rootsi 50 saami küla ehk siida maad hõlmavad veel tä na päevalgi km² riigi maa-alast. Seevastu Soo me aladel on 17. sajandi lõ pul eksisteerinud 12 saamikülast säilinud vaid viis: Inari, Peltojärvi, Suonttavaara, Rou nala ja Teno-Utsjoki.

42 42 Saami alade kõige edukamaks kolonisee ri jaiks osutusid just keelesugulased soom lased ja karjalased. Uusasustuse le vik Soome Lapimaaks kutsutud saamide asu alal jätkus kuni aastateni. Selle tu le musena nihkus soomlaste asustuspiir kaugele põhja, jäädes aastail pidama Norra piiri lähedusse. Nii on tänapäeva Soo mes vaid kolm saamidega asustatud val da: Uts joki (saami Ohce johka), Inari (Anar, Aa nar) ja Enon tekiö (Eano dat). Neist ainult esimeses on saamidel väike ena mus moodustades 52% rahvastikust. Mõ ningal määral elab saame ka Sodan kylä (Soade killi) valla põhjaosas. Viimasel ajal on saamid rõhutanud oma ühis jooni teiste iidsetelt asualadelt välja tõr jutud rahvastega ning loonud sidemeid eriti Põhja-Ameerika indiaanlaste ja inuiti de, Kanada eskimotega. Eelkõige on aga tun tud huvi oma ajaloolise õiguse vastu Lapi maal, sealsete loodusvarade kasuta mise ning kultuuri säilitamise vastu. Norras ja Rootsis jõuti saamide kui rahva ja põlisvähemuse tunnustamiseni varem kui Soomes, kus nende kultuuri omavalitsus sai seaduslikuks aastal. Rootsis ja Nor ras peetakse poro majandust saamide te ge vus alaks ning kehtib seda reguleeriv seadus andlus, kuigi Norras elatub põhi osa saamidest hoo piski põllumajandu sest või kalapüügist. Soomes toimub saamide mää rat lemine esivane mate keele alusel ning porokarjandust identifitseerimiseks ei ka sutata, sest Soome porokarjadest on saa mide valdu ses vaid kolmandik. Saa mide paremad maad võõrandati õigus vastaselt ning kuni aastani nõuti Soo me saamidelt koguni oma kodustel maa del kalastamise, kütti mise ja porode kar jata mise eest maamaksu (lapinvero). Mis puutub saamide kultuuri ja ühis kond liku seisundi arengusse, siis põhiline edasi minek on toimunud alles 20. sajan dil, eriti pärast Teist maailmasõda. Aastast 1953 toimuvad regulaarselt Põhjamaade saa mide konverentsid. Tänapäeval korralda takse neid iga kolme aasta tagant, iga kord ise riigis. Kuigi saami kirjakeel sai alguse juba aastal trükitud aabitsast, hakati saamikeel set algõpetust andma Rootsis aastal, Nor ras aastal ning Soomes al les aastal. Tänapäeval on Põhjamaades või malik õppida saami keelt põhikoolist ku ni ülikoolini. Soomes on kõrg kooli ta san dil saami ainete õpetamine koondatud Lapi ülikooli Rovaniemis rajati Põhjamaade Saami Nõukogu, mil lesse kuulub igast riigist neli liiget. Nõu kogu ülesandeks on kaitsta saamide hu ve nii üksikisiku kui rahvuse tasandil. Iga ti rõhutatakse saamide ühtekuulu vust, kuigi kuni kümne saami keele olemasolu raskendab üksteisega suhtlemist. 15. augus til aastal Åres peetud saa mide 13. konverentsil kinnitati Saamimaa lipp. Sinipunase põhivärviga lipu keskosas on rohekollane püstriba punasinise rõn gaga. Lipu värvid ühtivad rahvarõivaste värvi dega: punane tähistab päikest ja si nine kuud. Samal konverentsil võeti vastu ka Saami hümn, õpetaja ja poliitiku Isak Saba kirjutatud neljasal miline Sámi soga lávlla ( Saami soo laul ). Saamide rahvuspäev on 6. veebruar. Lisaks soome, rootsi ja saami keelele kasuta vad Soome elanikud veel teisigi keeli aastal lõpul oli muukeelseid kokku ehk 1,9% rahvastikust. Kõige rohkem räägitakse vene (28 200), ees ti (10 200), ing- MUID VÄHEMUSRAHVAID

43 RIIKLUS 43 lise (6 900), somaali (6 500), araabia (4 900), vietnami (3 600), sak sa (3 300), albaania (3 300), kurdi (3 100), hiina (2 900), türgi (2 400), serbo hor vaadi (2 200), hispaania (1 900), prantsu se (1 600), tai (1 500), pärsia (1 200), poo la (1 150) ja ungari keelt (1 100). Nende rääkijad on pärit eelkõige hilisemal ajal sisse rännanute hulgast. Nende kõrval elab Soo mes ka varasema tel aegadel immigreeru nute järglasi. Umbes 500 aasta eest jõudsid Soome mustlased, kelle kohta tänapäeval kasuta takse MUSTLASED nende omakeelset nime romaani. Neid rändas Soome mitut teed mööda, seal hulgas ka Eesti kaudu. Erinevalt Kesk- ja Lääne-Euroopast ei koon dunud mustlased Soomes linnadesse või nende lähistule, vaid asusid elama maa le, kus kohalikud talupojad hakkasid nen de teenuseid kasutama. Soome must lased jäid isoleerituks oma hõimudest teistes riikides. Nii hakkasid nad kasutama soome keelt, kuid säilitasid tõulise ja kul tuurilise oma pära, eriti pere- ja hõimu kesksuse. Üldise linnastumise käigus on ka must las test saanud linnaelanikud. Sellega seoses on kasvanud rahva haridustase, millest traditsioonilises mustlas ühiskonnas lugu ei peetud. Roomade hulgas on juba isegi üli kooliharidusega inimesi. Oma esivane ma te keelt oskab aga vaevalt kolmandik. Kee le säilita miseks on Helsingis ja Kuo pios avatud mustlas keelsed algkoolid, kus käib kokku umbes 250 õpilast. Soome-, rootsi- ja muukeelsete elanike paiknemine Helsingis.

44 44 Sarnaselt teistele riikidele ei kajastu ka Soo me statistikas mustlaste arv. Hinnangu liselt on neid , kellest valdav osa elab Lõuna-Soomes. Lisaks neile elab Root sis umbes soomekeelset mustlast. 19. sajandil hakkas Soome tulema ka turgi rah vaste esindajaid, esmalt tatarlasi ja baškiire. Alguses asusid nad elama Viiburi ja TURGI RAHVAD Hel singi aladele, hiljem ka Hamina, Han ko, Hyvin kää, Hämeen linna, Käki salmi, Lah ti, Lappeen ranta, Por voo, Rau ma, Riihi mäki, Tam pere, Tu ru ja Vaa sa kan ti. Teateid on ka kasahhidest, keda siis kir gii sideks kutsuti. Tatarlastest olid arvukaimad mišäärid, Kaa sani tatarlaste enamasti väikekaupmeestest läänenaabrid. Nende islami püha koda tegutses Helsingis juba aastast Uus rühm tatarlasi tuli Soome pärast bol še vike võimuhaaramist Venemaal, eriti pärast aasta ebaõnnestunud katset luua Volga-Uurali (Ýdel-Urali) riik. Talve sõjas kait sesid nad rindel oma uut kodu maad, Soomet. Tänapäeval on neil kõigil kaksikidenti teet: ennast peetakse nii soomlaseks kui ka ta tarlaseks või mišääriks. Viimasel puhul on eriti olulised islami usk ja keel, mida kir jutatakse nii araabia kui ladina tähte dega. Erinevalt Kaasani tatarlastest ei ka suta mi šäärid kirillitsat ning loodavad, et ka Ta tarstanis minnakse pea sellele üle. Soo me tatarlastel on oma kultuuri- ja spordi seltsid. Usukogudused saavad toe tust Türgilt, Pakistanilt ja Marokolt. Rootsi valduses olnud Soome juudid ei pääsenud, küll aga võimaldati neil elama asu da JUUDID Venemaaga liidetud Vana-Soome ala dele. Seal sai tuntuks Marokos sündi nud Johan da Costa (ka Jan d Akosta, La kos ta), Peeter Suure õuenarr aastast 1714, kellele keiser aastal Lavassaare, Suursaare, Tütarsaare ja Seiskari kinkis. Peeter Suure Portugali juudina tuntud da Costa ehitas endale mõisa Lavassaarele. Vene ajal sõjaväelaste ja kaupmeestena Soo me tulnud juudid said kodakondsuse aastal. Enne Teist maailmasõda elas Soo mes, valdavalt Helsingis, Turus ja Viiburis li gi juuti. Pealinna rajati aastal rootsi keelne juudi kool, jidišikeelset juu di kultuuri arendati ka Viiburis. Teises maailma sõjas võitlesid juudid Soome ar mees, Talve- ja Jätkusõja rinnetel langes 23 juuti. Praegu elab Soomes vähemalt juu ti, kel on oma usukogudused Helsingis ja Tu rus. Venelasi on Soomes elanud juba aastast. Kuigi neid tuli mitme lai nena hiljemgi VENELASED eriti Vene aastate ko du sõja ajal pole Soome venelasi kuna gi kee le- ega rahvusvähemuseks peetud aastail lõimusid nad Soome ühis konda, omandades korralikult soome või rootsi keele. Teisele maailmasõjale järg nenud aastakümneil olid venelased juba täielikult sulandunud ja suuremalt jaolt ka oma pere konnanimed soomesta nud. Vähemus-

45 RIIKLUS 45 keele staatuse küsimus tek kis alles aas tail, mil Soome saabus rohkesti ve ne keelt rääkivaid sisse rända jaid. Eestlasi asus Soome elama juba mitmesaja EESTLASED aasta eest. Nii on teada eestlaste asundusi Itä-Uusimaal Pernaja ja Loviisa vahel. Aastatel kolis sinna mitmelt poolt Eesti rannikult pärisorjuse eest 40 pere konda. Märgatav osa neist asus ela ma tollal veel inimtühjale Sarvi salo saa re le. Mõned rannaeestlased olid asunud Per na jasse elama veel 19. sajandi lõpulgi. Et eest lased elasid tollasest rootsikeelsest kesk konnast isoleeri tuina ning neile tuli pidevalt uusi asukaid Kuusalu kihel kon nast lisaks, säilitasid nad etnilise oma pära pikemaks ajaks. Nii elas Pernaja kihel konna Kabböle asunduses veel aastal 12 eesti perekonda ehk umbes 80 eest last. Esimesed kolm siin esitatud vähemus rühma on Soome oludega hästi kohanenud ning omavad tähelepanuväärset ha rit las konda. Omakeelse kultuuri ja ristiusule tugineva euroopaliku kultuuri lähe du se tõttu on juudid lõimunud Soome ühis konda aga teistest rühmadest kiire mini. Rohkesti soomlasi elab ka väljaspool ko dumaad. Need üldiselt välissoomlasteks (ulko- VÄLISSOOMLASED suomalaiset) kutsutud jagunevad ka heks: Soome piiride läheduses elavateks põlis soomlasteks ja väljarännanuteks. Esimesed kujunesid välja juba Põhjala põllu majandusrahvastikuga asustamise käi gus. Hilisemal piiride muutmisel jäid nad Soome naaberriikide koosseisu. Et need rühmad kujunesid sama aegselt põh ja poolse Soome asustamisega ning olid ole mas juba enne Soome suurvürstiriigi ja Soo me vabariigi teket, ei peeta neid formaal juriidiliselt mitte välissoomlasteks, vaid soomlastega lähisuguluses olevateks, omaette rahvarühmadeks. Tõelisteks välissoomlasteks peetakse Soo mest eri aegadel väljarännanuid ja nende järglasi, kelle hulgas võib olla nii Soome kui ka asukohamaa kodanikke. Põllumajandusasustus levis piki Põhjalahe rannikut. Tornio-orus (sm. Tornion laak- TORNIO-ORGLASED so, rts. Torne dalen) oli muinasajal hõre saami asustus. Sealsele püsiasustusele pa nid aluse 15. sajandil sisse rännanud põlluharijatest soome hõimud. Nii tekkis Tor ni on joki vesikonnas rahvus likult ter viklik ta litluspiirkond. Olukord muutus aas tal, mil uus riigipiir jättis umbes meä keelsest elanikust Root si ja üle jäänud Venemaa osaks saa nud Soome poolele aastal oli Põhja-Rootsis soo me päritolu elanikku. Viimased meie käsutuses olevad keele suhteid puudutavad andmed päri nevad aastast 1919, mil soomekeelse elanikkonna osatähtsus oli praeguses Pajala vallas 58%, Mata renki (rts. Över torneå) vallas 41% ja Haa pa ranta (Hapa randa) vallas 28%. Amet lik küsimus keele kasutuse kohta esines ainult aastal rahvaloen-

46 46 dusel, kus oli toodud ka termin soome päritolu isik. Tä napäeval on tornio-orglasi hin nanguliselt Neist umbes pooled elavad kodupiirkonnas, kus aga juba pool elanikkonnast on rootsikeelne. 19. sajandi lõpul käivitusid Rootsis prot ses sid, mis erinesid oluliselt Soome poolel toi muvast. Kuni aastani anti Tor nio - orus las tele algharidust veel valda valt soome kee les. Siis hakkas vaba taht liku ainena koolidesse sisse viidud rootsi keel ametlikku poliitikat jälgides soome keelt välja suruma. Pärast seda kui Hieta niemi koolis oli katsetatud rootsikeelset õpe tust, tegi piiskop Lars Landgren ettepaneku kõikide koo lide rootsistamiseks. Protsess käivitus aastal. Pisut hiljem hakati arutama vähe malt soomekeelse usuõpetuse and mist, kuid see jäi vaid aruteluks ja rootsis ta mine jätkus, jõudes lõpule aastail. Olukord hakkas muutuma alles Teise maa ilmasõja lõpul, kui Rootsi tuli sisserända jaid. Soome keel kuulutati aastal vaba taht li kuks õppeaineks, kuid sai selleks kesk koolis tegelikult alles aastal. Kuigi Tornio-oru soomekeelne elanik kond oli märkimisväärne nii oma arvu kuselt kui asuala suuruselt, puudus sel rah vus rühmal kaua oma selge etniline eneseteadvus. Etno nüümi suomalainen ei ole Root si tornio-orglased enese nimetamiseks kunagi kasutanud. Sooviti olla korrali kud Rootsi kodanikud ja hinnati rootsi keele kaudu saadud väärtusi. Selline suh tumine oli meeltmööda Rootsi riigile, mis tugines põhimõttel Üks maa, üks rahvas, üks keel. Euroopas aastatel käivitunud rah vuslik-territoriaalse liikumise mõjul muu tus pisitasa olukord ka selles piir konnas ning hakkas tugevnema tornioorglas te eneseteadvus. Meä keelt soome kirja keele seisukohalt murret kõneleva ela nik konna seas kasutati järjest enam ni metust tornion laakso lainen (rts. tornedaling) aasta aprillis kuulutati tornio-orglased amet likult üheks Rootsi viiest vähemus rahvast ja meä keel vähemuskeeleks. Seega on Tornio-oru Pajala, Övertorneå ja Ha pa randa vald ametlikult kolmkeelsed seal saab kasutada rootsi, soome ja meä keelt. Tornio-orglastega on nii päritolult kui ka saatuselt sarnased kveenid, kes elavad Norra Lapimaal (sm. Ruija, norra Finn marken). KVEENID Selle piirkonna suhteliselt pehme kliimaga mererannik ja jõgede suudmealad pakkusid huvi soome ja norra põllu hari jaile ja kalureile, kellest esimesed jõud sid kohale juba sajandil. Soo me pä ritolu elanikke hakati kutsuma kveeni deks. Esimesed kirjalikud ülestähendused kveeni dest (Quæn) pärinevad 16. sajandist, täp semad teated aga aastast 1723, mil loet leti makse maksnud majapidamisi. Esimesed statistilist laadi teated selle ran na vööndi asustusest pärinevad aastal, mil kveenid moodustasid 13% Finn marki kogu rahvastikust ja 20% tihe asu la te elanikkonnast. Kõige suurem osa tähtsus oli kveenidel tollal Børselvis (sm. Pyssyjoki), kus nad moodustasid 99% ja Kistran dis, kus 33% rahvastikust. Seoses ikalduse ja näljaga Oulu lääni aladel rändas 19. sajandi teisel poolel Ruijasse uusi asu nik ke ja oli soomlasi aastail juba 21% kogu- ja 34% linnarahvastikust. Mis puutub kveenide arvu, siis 20. sajan di alguseks oli neid 7 000, paarikümne aas ta pärast aga Nende põhiliseks koon dumiskohaks jäi Norra kaugeim

47 RIIKLUS 47 piirkond Varan geri fjordi ümbruses, eriti Vad sø (Vesi saari), Bugøy nesis (Pyö keä), Nei de nis (Nää tä mö) ja Var døs (Vuo reija). Ajavahemikus suure nes Varangeri piirkonna (va. Vardø) kvee ni de arv ligi 1 100% aastal oli 44% Vadsø ja üle 40% Varangeri fjordi ran niku valdade elanikest soomlased. Soome keel kujuneski piirkondlikuks suht lemis keeleks, seda oskasid ka saamid ja norralased aastal oli Ruijas umbes soome keele rääkijat, kellest osa kuul us välismaalaste hulka. See oli Norra võimudele üheks ajendiks, et soome keelt maha suruda. Tekkis koguni väljend soome ohust den finske fare. Tegelikult tehti nor rastamisega algust juba aastate lõpu poolel. Nii jäi 1877 Vadsøs rajatud aja lehe Ruijan Suomen kielinen Lehti ilmu mis aeg üsnagi lühike seks. Ka kirikutele an ti käsk norrakeelsele jumala teenistuse le üle minna. Põhja-Norras kujunenud soomekeelsele tradit sioonile tehti lõpp aas tal. Teises maailmasõjas hävis pal ju idapoolsete kveenide asulaid ja kul tuu ri mälestisi. Seegi kahandas soome kee le (murrete) kõnelejaskonda. Täna päe val ei oska noo rem põlvkond enam esi vane mate keelt. Mõningast pruukimist leia vad küll Ruija soomekeelsed kohanimed. Oktoobris 1995 pandi Tromsøs käima uus soomekeelne (tegelikult kakskeelne) leht Ruijan Kaiku. Selle väljaandja Ruija Kveeni liit (Ruijan Kveeni liitto) püüdleb selle poole, et soome keel tunnistataks saami keele kõrval teiseks vähemuskeeleks Põhja-Norras. Viimastel aastatel on haka tud Ski botni (Yykeän perä) ja mõnes teiseski koolis taas soome keelt õpetama aastail algas Põhja-Hämest ja Savost METSASOOMLASED suur väljaränne Kesk-Rootsi asustamata metsa aladele. Nii kujunes Värmlandis nn. metsa soomlaste (metsä suomalaiset) rühm, kes alet põletades seal kultuurmaastiku ku jun dasid. Ümber asujate arv oli küllaltki suur: erinevatel hinnangutel rändas Rootsi soomlast, kelle järglased moo dustasid 19. sajandi alguses tervelt 17% Värmlandi rahvastikust. Pärast alepõletamise keelamist rändas osa metsasoomlasi üle piiri Norrasse, osa aga muutus nn. rändlevateks soomlasteks (rts. lösfinnar, flyttefinnar). 19. sajandi algu poo lel oli Värmlandis ligi , poole sa jandi pärast aga vaid metsasoomlast. Tänapäeval meenutavad metsasoomlasi Värmlandi kohanimed, ka kohalikku kom bes tikku ja ainelisesse kultuuri on need välja rännanud oma jälje jätnud aastal panid metsa soomlased aluse ka Põhja-Amee ri kas Delaware i jõe suudmes asu va le Uus-Rootsi kolooniale. Vana rahvarühma moodustavad ka Ingeri INGERISOOMLASED soomlased ehk ingerisoomlased, kes kujune sid varem vadjalaste ja isuritega (inke rik ko, inke roinen) asustatud Ingeris. See umbes km² suurune ala jääb Laa doga järve, Lava, Lauga ja Narva jõe va hele. Sinna asus eriti pärast aasta Stol bova rahulepingut, mil Ingerist sai Root si riigi osa elama talupoegi Savost (sava kot) ja Viiburi Karjala Äyräpää kihel konnast (äyrä möiset), hiljem ka mujalt Soomest (suomen maakkoiset). Se-

48 48 Ameerika-Soome orkester Louhi-Band aastal gunemisel kohalike läänemeresoome hõimudega ku ju neski välja Ingeri soomlaste rühm. Eri ne valt isuritest ja vadjalastest tugines ingeri soomlaste eneseteadvus soome keelele ja luteri usule. Ingerisoomlaste rühm jäi püsima ka pä rast Ingerimaa liitmist Venemaaga ja Peter buri linna rajamist nende asuala süda mikku aastal aasta rahvaloenduse and meil oli ingerisoomlasi Maa ilma sõdade vahelisel ajal rajati Põhja-Ingeris Kuivaisi (Toksova) rahvusrajoon ja hulk rahvusküla nõukoguid; koolides õpeta ti soome keelt, arendati soomekeel set kultuuri algasid aga küüditamised ja maha laskmised, mis aastatel muutusid massilisteks. Teise maailmasõja alguseks oli nõukogude võim küüditanud umbes , tapnud ning heitnud vang lais se surema Ingeri soomlast. Veel aastal küüditati Leningradi pii ra mis rõngast soomlast Sibe ri evakueerisid Saksa võimud al les jäänud ingerisoomlased Eesti kaudu Soo me, kuid pärast vaherahu sõlmimist pi di Soome nad Nõukogude Liidule loo vu tama. Tagasitooduid ei lubatud kodu kohta, vaid hajutati Venemaa laiadele ala dele. Ingerimaale hakati neid lubama alles aastal, kuid piirangud elukoha vali kul kestsid kuni Nõukogude võimu lõ puni. Tänapäeval elab ingerisoomlasi Peter buris ja Ingeris kokku üle Rohkesti oli neid koondunud Vene Kar jalasse ja Ees tisse, kust osa on hiljem nn. tagasi kolijaina (paluu muuttaja) Soome siir dunud. Soomlasi on rännanud välja nii suurvürstiriigi kui vabariigi aegadel. Valdavalt on suun dutud teistesse Põhjamaadesse ja Põh ja-ameerikasse, aga ka mujale. Kui võtta arvesse neli sugupõlve, siis ulatub välissoomlaste arv umbes 1,2 miljonini, kel lest KOGUKONNAD MUJAL MAAILMAS

49 RIIKLUS 49 üle elab USA-s, Kanadas ja Rootsis. Nendest suur osa on tänaseks juba sulandunud kohaliku rahvas tikuga. Paremini on säilinud soomlus väljarändajate kahes esimeses põlv konnas. Osaliselt välismaal elab hulgaliselt pen sio ni põlve pidavaid soomlasi. Pika talve ja pimeda aja eest siirdutakse soojuse ja val gust otsima eelkõige Vahemere äärde. Nii kasvab talvel sealsete piirkondade ela nik kond põhja poolt tulnud pensioniealiste arvel. Teise kodu soetamist Vahemeremaades hõl bustab seegi, et linnastumise ja Euroopa arenenud riikidesse väljarännu tõttu on paljud maapiirkonnad tühjene nud. Vahemere ääres on inglaste, sakslaste jt. suurema sissetuleku ja pensioniga arenenud riiki de kodanike kõrval endale teise kodu leid nud ka umbes soomlast. Suuri mad koondumiskohad on Kanaari ja Bale aa ri saartel, Hispaania lõuna- (Costa del Sol) ning idarannikul Alicante (Costa Blan ca), Valencia (Costa de Levante) ja Bar ce lona lähistel (Costa Brava). Et Finnair pani juba aastail käima lennuliini Málagasse ja pisut hiljem Barcelonasse, on soomlastel neisse rannikupiirkondadesse hõlpus pääseda. Sealsel elul on oma valgus- ja varjukül jed. Meelitab loomulikult hea kliima. Nega tiivsest küljest tulevad aga esile kohane ma tus ja kohaliku keele halb tundmine, sa muti soomlaste ühiskonnas võimendu nud kadedus ja omavahelised nääklemised. Kui rannikule asutakse elama juba noores eas, tuleb loomulikult kohalik keel selgeks õppida ja lapsed hispaania kooli panna. Piirkond Kokku Neist Soome kodanikke Põhjamaad Euroopaja Venemaa Põhja-Ameerika Muu Ameerika Aasia Aafrika Okeaania Kokku Välissoomlased aastal. MAJANDUSELU PEAMISI ARENGUJOONI Korilusel marjade, puuviljade, seemnete, juur te, mugulate jms. toiduks korjamisel oli tähtis koht algelises majanduses. See te ge vus on säilinud tänapäevani, kuid am mu mitte enam majanduse valdava ha runa. Soomes võib igaüks korjata mar ju, seeni ja kasulikke taimi ka era maalt. Ena mik korjatud marjadest kasutatakse kodu ses majapidamises, osa müüakse kokku ostupunktidesse. Sedaviisi tuleb aastas Soo mes müügile miljoneid kilosid musti kaid ja pohli ning ligi miljon kilo raba mu ra kaid. Pohli müüakse ka välis maale. Kauban dus liku tähtsusega on aed maa sikad, mi da kasvatakse Pohjois-Savo maa kon-

50 50 nas. Soomes käiakse ka seenel ning kasva ta takse šampinjone. Oulu läänis, eriti Perä mere rannikul Oulunjoki orus ja Kai nuus kogutakse välismaal turustami seks samb likke. Kaugemas minevikus vallanud küttimine muu tus Lõuna- ja Edela-Soomes kõrvaltegevuseks juba 17. sajandil ning taandus 19. sajandil täielikult. Kutselisi kütte säilis vaid idapiirilähedastel metsaaladel. Täna päe val on küttimisel vaid sportlik tähtsus, jahti peetakse metsa- ja veelindudele, jä nes tele, põtradele jt. ulukitele. Karusnahkade saamiseks on rajatud ka rus loomafarme hakati Soomes kas va tama hõberebaseid, hiljem ka mitmesu gu seid muid rebaseid, naaritsaid ja kährik koeri. Soomes on umbes karusloo ma farmi, millest suurem osa asub Poh jan maal ja Etelä-Pohjan maal. Soome asustamisaegadel oli küttimise kõr val olulisel kohal ka kalapüük, koos lõid need eelduse kõnnumaade hõlva mi seks. Kalapüük säilis kõrvaltegevusena ka pä rast karjakasvatuse ja maaviljeluse muu tumist põhiliseks majandusharuks. Kut seliste kalurite arv on Soomes jätku valt vähenenud, pidevalt püütakse kala põhiliselt räime ja lõhet vaid mere ranni kul. Sisevetel on rohkesti rääbist ja siiga püüd vaid harrastuskalu reid. Viimastel aasta kümnetel on rajatud rohkesti kalakasvan dusi: Soome on paari kiloste viker forellide kasvatamises juhtiv maa Euroopas. Soome paikneb oikumeeni ehk asusta tud ala põhjaserval, mis pakub aga siiski või malust põllumajanduse arendamiseks. Nii ongi soomlased elatunud suuresti oma põl lu majandusest. Tõsi küll, maaviljelust ras kendavad lühike taimekasvuperiood ja hallad. Nii ongi Soome aeg-ajalt eriti kau gemas minevikus kogenud ikaldu sest tingitud tagasilööke ja näljahäda. Hoolimata sellest, et aja jooksul on li san du nud uusi valdkondi, pole põllumajan dus oma tähtsust minetanud tänapäe val gi. See hõlmab ligi 6% tööhõivelisest elanik konnast ning annab üle 4% sise majan duse kogutoodangust. Muutunud on vaid selle koosseis: maaviljeluse asemel val dab nüüd karjakasvatus. Kui talupoja ühis konnale oli omane pea kõikide eluks va jalike põllukultuuride kasvatamine, siis nüüd on see keskendunud teatud vööndi tesse. Lõunas ja edelas levivad nisu ja puu viljaaiandus, Kesk-Soome lõunaosas kaer, oder ja põldhein, Kesk- Soome põhjaosas sööda- ning Põhja-Soomes heintaimed. Põl lu majanduse põhitoodangu annavad üle 50 hektarilise põlluga suurtalud. Suur osa maaviljelusest on keskendunud kar jakasvatusele piima- ja lihaveiste pi da misele. Tootlikkuse tõusuga on Soo mes veiste, lammaste ja hobuste arvu tundu valt vähendatud. Varsinais-Suomis, Sata kunnas ja Etelä-Pohjanmaal on järjest roh kem hakatud pidama sigu, Edela-Soo me suurfarmides aga kanu. Kana mu nade toodangult paista vad silma ka Sata kun nat ja Pohjan maa. Lappi ja Oulu läänis on arenenud poro kar jandus. Karjadel on umbes valda jat, kes rühmituvad 56 ühistuks (palis kunta). Eriti olulisel kohal on poro kar jandus saamide asualal Lappi läänis. Soomes kasvavad suured okaspuumetsad on andnud rahvale väärtuslikku puitu ning METSAMAJANDUS sellega ka täiendavaid võimalusi äraelamiseks. Nii ongi metsamajandus maaviljeluse ja kar jakasvatuse kõrval soomlaste

51 RIIKLUS 51 olulisim elatus ala. Raiekõlbulik mets katab veel täna päevalgi tervelt 61% riigi maa-alast. Pui tu saab ka soisematelt aladelt, neljan dikult Soome pindalast. Seoses kui ven dus tööde ja raadamistega vähenes metsa maa kiiresti kuni aastate kesk paiga ni. Põllumajan duse taandumisega Soo me laiadelt aladelt kaasnes nn. pakettpõldude (paketti pel to) rajamine ehk põldude met sastamine. Nii hakkas metsamaa osa jälle suurenema. Pärast alepõllunduse lõpetamist hakka sid vanadele alepõldudele kasvanud leht metsadesse jälle kuused tungima. Viimas tel aastakümnetel on kehva pinnasega kuu si kuisse mände istutatud. 62% metsast on talude, 29% riigi valdu ses, ülejäänu kuulub valdadele, linnadele ja firmadele. Riigimetsad paiknevad Põhja-Soo mes. Põhiosa puidust saadakse era metsast. Praegusel ajal on erametsade pin nast 50% männikud, 36% kuusikud ning 10% lehtpuumetsad. Üldse on Soome ta lu del metsamaad tunduvalt rohkem kui põl lu maad. Soome tselluloosi- ja paberitööstuse ku jun das 20. sajandi algul välja Euroopa suur nõudmine paberitoodete järele. Juba aastail hakati rajama algul vooluveel, hil jem auruenergial töötavaid saeveskeid. Nii hajus puidusaagimine jõgede äärest üle ko gu maa laiali moodustas viiendi ku Soo me ekspordist just paber ja puit aastail töötas metsa- ja puidutööstu ses umbes 40% tööstustöötajaist. Suuri mad saagimiskeskused paiknesid Kymi joki, Kokemäen joki ja Oulujoki suud meis, kuid ka siseveekogude ja raudteede ääres. Hoolimata sellest, et Soome kaotas Teise maailmasõja tulemusena umbes 20 puidu- ja paberitehast, saavutati sõjaeelne toodangumaht juba aastal. Uued tehased ra jati Ida-Soome ja Lappi lääni Kemijärvi äär de. Pärast Teist maailmasõda hakati Lah ti lähikonnas tootma puitmaju. Muudatused majandusharude arengus ENERGIA on põh justanud järjest suuremat vajadust ener gia järele. Seoses sellega on aja jook sul muutunud ka energiaallikad. Kui aastal saadi 60% vajaminevast energiast veel kodumaisest puidust ja veejõust, siis aastaks oli nende allikate osatähtsus ka hanenud 29%-le. Uus kodumaiste energiaallikate tõus al gas aastail. Kiiresti kasvas nafta tarbi mine, ulatudes aastal, ülemaailm se energiakriisi al guses, koguni 56%-ni. Siis hakkas naftat korvama tuumaenergia, ki vi süsi, maagaas ja turvas aastail moo dustas nafta veel 25 29% energia tarbimisest. Üle 15% riigi energiavajadusest katavad Satakunnas Eurajoki suudmes asuv Olkiluoto ja Itä-Uusimaa Loviisa tuumajaam. Li gi kaudu sama suur osatähtsus on tur bal. Pohjois-Pohjanmaal asuv Haapa vesi turba jõujaam on suurim maailmas. Ener gia saamiseks kasutakse ka jäätmeid. Suu rimad veejõujaamad paiknevad Kemijoki ja Oulujoki vesi konnas. Järgmisel kohal on tä nu Imatra joale Vuoksi vesikond aastal hakati Venemaalt sisse tooma maa gaasi. Lõuna-Soome maagaasi kasutavad tänu Tampereni ulatuvate torujuht metele nii tööstusettevõtted kui ka tavatarbijad. METALLITÖÖSTUS Maakide olemasolu soodustas metallurgia aren gut. Soome metallitöötlemise alged tek-

52 52 kisid juba 17. sajandil, eriti kiirseti are nes valdkond ajal, mil Soome kuulus Ve nemaa koosseisu. Tõelise hoo sai metallitööstus sisse pä rast Teist maailmasõda, mil toodang läks suu res osas Nõukogude Liidule sõjakah jude korvamiseks. Raua ja terase kõrval toode ti vaske, niklit jt. metalle, mille maake lei dub riigi ida- ja põhjaosas, kus paiknevad Outo kumpu, Pyhäsalmi ja Vi han ti aastail ületas metallitööstuse too dangu maht puidutööstuse oma. Sel perioo dil laiendati juba aastatel alanud vase- ja niklimaagi, vanaadiumi, hõbeda, kul la, tsingi, plii, kroomi ja titaani kae vandu si. Rauda ja terast sulatakse põhili selt Oy Rauta ruukki tehastes Oulu lähe dal Raa hes. Metallitööstus pani aluse masinate, eriti metsa tööstusseadmete ja tehaste terviksisustuse tootmisele. Põhiosa paberimasi naist toodavad ühinenud Oy Valmet ja Metra Ab kontsern. Lõuna- ja Edela-Soo me sadamalinnades ehitatakse ja remondi takse laevu, Uusikaupunki Saab-Valmeti te ha sed toodavad aastas umbes sõidu autot. Hämeen linnas ja Karjaas val mis tavad Sisu-Auto tehased veoautosid ja bus se. Ettevõtte ABB tehased Vaasas ja Hel singis ning Nokia Mobile Phones Sa los valmistavad elektrotehnikatooteid, raa di oid, telereid, arvuteid ja kodumasinaid. Maavarade töötlemisest sai alguse ka kee miatööstus. Kui alguses põletati tõrva ja aeti viina, siis aastail hakati metsa tööstuse tarbeks tootma kloori ja leelist ning tselluloositööstuse kõrvaltooteina tär pen tini, männiõli, piiritust ja pärmi aastail pandi alus lämmastiku toot mi sele ja nafta töötlemisele. Väävelhappe toot mise käivitanud Kemira tehased töö ta vad Kokkolas, Harjavaltas, Siilinjärvil ja Uusi kaupunkis. Mineraalväetisi valmista tak se Uusi kaupunkis, Kokkolas, Siilinjärvil ja Oulus, tõrjevahendeid Vaasas. Nes te rajas aastal naftatöötlemistehase Naan talis, hiljem ka Porvoo lähedal Sjöld vikis. Soome majanduselus annavad tooni suurettevõtted ja koondised: Neste Oy nafta tööstuses, Repola Oy masina-, metsa- ja paberi- TÖÖSTUSHIIGLASED tööstuses, Nokia elektrotehnikas ja elek troonikas, Kymmene Oy metsa-, puiduja paberitööstuses, Outokumpu Oy mäe tööstuses ja metallurgias, Kemira Oy keemia tööstuses ning Kone liftide ja kraana de tootmises. Tööstus kasvas kiiresti kuni aas tani, mil selle osakaal oli 32% majanduse kogutoodangust ning valdkond andis ra ken dust koguni inimesele. Seejärel hakkas eriti Lõuna-Soomes tööstus töötajate arv kaubandus- ja teenindustööta jate suurenedes vähenema. Tööstuse kogu toodangu kasv jätkus siiski kuni aastani 1990, mil sel alal tegutses töötajat, kuid valdkonna osakaal oli langenud 26%-le majanduse kogutoodangust. Tänu tööstuse kõrgtehnoloogilisele suu nit lusele jätkasid kasvamist Salo ja Espoo. Kui vaadata viimast poolsajandit, siis kõige kiiremini on arenenud pealinnapiirkond, samuti Tampere ja Turu, neile järg nevad Oulu, Lahti, Jyväskylä ja Kuopio. Need piirkonnad annavadki põhilise osa väljaveetavaist tööstuskaupadest. Tohutu suur osakaal on elektroonikatööstuse hiig la sel Nokial, kes annab 34% Soome tööstu se kogutoodangust ning hõlvab 27% töötajaist aastail oli Soomest kiirem tööstuse areng vaid Iirimaal, Norras, Poolas ja Eestis.

53 Kahanevad ja kasvavad tööstus keskused. RIIKLUS 53

54 54 Soomet kui kõrgtehnoloogiaühiskonda ise - loo mus tab inimeste suur liikuvus ( km TRANSPORT JA SIDE aastas) ja erinevate tegevus alade oma vaheline seotus. Seda kõike võimal dab arenenud maanteede, raud teede, vee teede ja õhuliinide võrgustik. Maanteeliiklus hakkas elavnema aastail. Võrku ajakohastati aas tail, mil rajati palju uusi teid ning viidi rist mik ke eri tasapindadele. Parimad on lõuna-põhja suunalised maanteed, mis kõik koondu vad pealinna. Järvedest ja teistest ta kistustest tingituna on teedega oma va hel vähem ühendatud Idaja Lääne-Soo me. Saartega peetakse külmal ajal ühen dust taliteede kaudu. Hoolimata suu re ma test loodustakistustest ja pikkadest va he maadest on maanteede olukord Eesti omast tunduvalt parem. Põhilised raudteeliinid olid Soomes ole mas juba 19. sajandi lõpul. Hiljem on raud teevõrku järjest täiendatud. Viimased pi ke mad liinid ehitati Tampere ja Seinäjoki (Parkanon rata) ning Jämsä ja Jyväskylä va hele. Eriti oluline on raudtee osa raske veoste toorainete ja kütuste edasi toi me tamises ja linnalähedases reisiliikluses. Soo me raudteede rööpmelaius on enam-vähem sama (1 524 mm), mis naaberriigi Vene maa hiidliinidel (1 520 mm), ületa des aga oluliselt lääne naabri Rootsi oma (1 435 mm). Samast rööpmelaiusest tingi tu na on Soomel parimad võimalused raud tee liikluse arendamiseks just Vene maaga. Selles suunas on juba pikemat aega toi minud Helsingi-Peterburi-Moskva rei si liiklus. Igivanadest aegadest on Soomes kasuta tud veeteid. Tänapäeval etendab eriti täh tsat osa mereliiklus. Laevaväilade kogu pikkus on km. Suurem osa neist kul geb Põhjalahel: km Saaristomerel ja Selkä merel ning km Perämerel. Soo me lahel on veeteid km. Kõige tihedam ühendus kodusadama tega on Helsingi, Naantali, Turu, Raahe ning Por voo lähistel asuval Sköldviki ja Turu saa restikus asuva Paraineni sadamal. Välis maaliiklust juhib ülivõimsalt Hel singi, mil le le järgnevad Maarianhamina, Turu, Kot ka, Naan tali, Hamina, Rauma, Pori, Han ko ja Ahvenamaal asuv Eckerö sa dam aastal oli Soome kaubalaevastikus kok ku 612 alust, neist 82 parvlaeva. Sa mal aastal saabus Soome üle kaheksa mil joni reisija, neist 61% Soome laeva del. Siseliiklus toimub Vuoksi, Kymijoki, Ko ke mäen joki, Oulujoki, Iijoki ja Ke mijoki jõestikul ning Saimaa kanalil ja pal ju del järvedel. Aastail rajatud Sai maa kanal ühendab Saimaa järve Soo me lahega. Teise maailmasõja tulemusena jäi 43 km pikkusest kanalist Soomele vaid põhjapoolne 23,3-kilomeetrine osa aastal Nõukogude Liidu ja Soome vahel sõl mi tud lepinguga rentis Soome 50 aastaks hektarilise ala kanali lõu naosa koos m laiuse maariba ja Ravan saariga. Regulaarne lennuühendus toimub 25 lennu jaamast. Ülivõimsalt juhib pealinna piir kond Vantaa ja Malmi lennujaamaga, mil le kaudu toimub ka 95% rahvusvahelis test lendudest. Teised olulisemad jaa mad asuvad Tamperes (Pirkkala), Turus, Jyväs kyläs, Kuopios, Rovaniemis, Oulus, Po ris ja Vaasas. Soome suurim lennu fir ma on Finnair. Helsingi-keskne liiklus on Soomes ku jun danud välja mitu vööndit, kusjuures iga ühes neist valdab mingi kindel trans por di liik. Tihedamalt asustatud ja roh ke te keskustega Lõuna-Soomes on kesk sel kohal maanteeliiklus: maanteid ulatub 2 4,5 tunni auto- või bussisõidu ehk km kaugusele. See liikluse seisukohalt kõi ge arenenum piir kond on auto-soo me. Rongi-Soo me vöönd ulatub Vaasa,

55 RIIKLUS 55 Jyväs ky lä ja Joen suuni. Üle 500 kilo meetrised va he maad kaetakse üldjuhul lennukiga. See vöönd hõlmab põhilise osa Soomest haa ra tes Pohjan maa, Keski-Suomi ja Poh jois-karjala ning alad riigi põhjapiirini välja. Soome veondus- ja liiklusasendilt iseloo mus tab kaugus Euroopa tuumikalast ja juh ti vatest keskustest. Vaatamata peri feer sele asendile täitab Soome vahendaja rol li, olles ühenduslüli nii Ida- ja Lääne-Eu roopa kui ka Läänemere riikide vahel. Nii on kogu mereäärne ja lõunapoolne Soo me haaratud üleeuroopalisse transpordi võrku, millest jäävad välja vaid Lappi ja Oulu lääni idaosa keskused. Eri list tähele panu pööratakse Põhjala pea linnade vahe li sele liiklusele. Jaekaubandust ja tööstust varustavad hulgi kaubandusettevõtted asuvad suurema tes KAUBANDUS keskustes, eriti pealinnapiirkonnas. Soo me suurimad kaubandusfirmad on Kes ko ja SOK. Soome osaleb aktiivselt rahvusvahelises kaubanduses. Maailmaturule jõuavad mit me sugused elektroonilised ja optilised sead meid, mis moodustavad ekspordist 24%, paber ja paberitooted (21%), ma si nad (11%), metallid ja metalli too ted (9%), veondus seadmed (8%), kee mia saa dused (6%) ning puit ja puidu saa du sed (5%). Need kaubad suunduvad val davalt Euroopa, Aasia ja Põhja-Amee ri ka riikidesse aasta Soome suurimad kau banduspartnerid olid Saksamaa (12%), Suur britannia (10%), Rootsi (8%), Ve nemaa (6%), Prantsusmaa (5%) ja USA (5%). Infoühiskonda jõudnud Soomes on säilinud ka klassikalised sidevahendid, kuigi SIDEVAHENDID seo ses rahvastiku järjest suurema kesken dumisega on näiteks kohalike post konto ri te arv tunduvalt vähenenud. Kui 1980 oli neid 3 011, siis 20 aastat hiljem vaid Soomlane ei saa läbi telefonita: aasta andmete kohaselt oli Soomes 55 laua- ja 72 mobiil telefoni 100 elaniku kohta. Mo biil side on levinud Lõuna- ja Edela-Soo mest ka teistesse piirkondadesse ning hõl mab tänapäeval praktiliselt kogu maa. In ter neti-ühendusi oli samal aastal ehk 135 ühendust elaniku koh ta. Aastas kasutab internetti umbes kaks ja pool miljonit soomlast. Soome kui turismimaa mainet on kujundanud mitmed tegurid, eriti asend Euroo- TURISM pa põhjaservas ja järvederohkus. Tegelikult on tuhande järve maa küll sa dade tuhandete järvede maa, sest nende arv ulatub ni. Mitmes kohas Järve-Soo mes on vett rohkem kui maad. Järvede kõrval ahvatlevad turiste ka lühi ke sed kärestikulised ning suured laevatata vad ja parvetatavad Põhja-Soome jõed. Lin nastunud inimesi meelitab tegelikult ko gu Soome puhas ja mitmekesine loo dus: rohked veekogud, mitmekesine pinnamood ja taimkate, tasandikelt kerkivad sile kaljud, Lapimaa tundrud, rohked mere- ja järvesaared.

56 56 Looduse omapära kõrval imetlevad tu ris tid ka põhjamaist kultuuri, mis avaneb nii keskaegsetes kindlustes ja linnades kui ka põllumajandusmaastikes. Enamik välis turiste püüab ära käia ka kuulsas soome saunas ja maitsta kohalikku Koskenkorva viina. Pärast Teist maailmasõda hakati Soomes kui erapooletus riigis mitmesuguseid rah vus vahelisi nõupidamisi ja kokkutulekuid korraldama. Nii pandi alus nn. kongressi turismile. Aastas toimub Soomes umbes 200 rahvusvahelist nõupidamist ligi osalejaga. Kuigi kongressid toimuvad val da valt Helsingis ja mujal Lõuna-Soomes, kor raldatakse osavõtjaile väljasõite lähi ümbrusse ning sageli ulatuslikke ekskursi oo ne kaugemalegi. Soomes käib aastas umbes kaheksa mil jonit turisti, kellest üle poole moodustavad välis maalased. Kõikidest ööbimis test pool langeb mandriosa kaheksale lõunapoolsele maakonnale, mis moodustavad vaid 17% riigi pindalast. Pool välismaalasi ööbib aga vaid 6%-l Soome pindalast: Uusi maal ja Varsinais-Suomis. Helsingile ja Uusimaale järgnevad Oulu ja Kittilä Lap pi läänis. Kiiresti on kasvanud turisti de arv mujal Lappis, samuti Ahvenamaal. Maapiirkondadest käib enam turiste Kai nuus asuvas Sotkamos, Lapimaal Inaris ja Pohjois-Pohjanmaa idaservas Kuusa mos. Kõige enam välisturiste on pärit Root sist, Saksamaalt, Venemaalt ja Suurbritanniast. Neile järgnevad külastajad USA-st, Norrast, Madalmaadest, Itaaliast, Prantsus maalt ja Jaapanist. Enamik välisturiste tun neb huvi looduse vastu, kuid on ka erandeid: venelasel kulub suurem osa ajast sis seostude tegemiseks, jaapanlasel aga kultuuri ellu süvenemiseks. Teatud eri jooni on ka välisturistide piirkondlikes ee lis tus tes. Norralased ja rootslased külas ta vad loode- ja läänepoolseid alasid, saks la sed järvede- ja kõrgustikealasid, vene la sed Ida-Soomet. Külastajate arv kõigub aastaaegade ja piir kondade lõikes. Kuigi Soomes on neli sel get aastaaega, ei kattu need ajaliselt maa lõuna- ja põhjaosas. Nii algab lõunas

57 RIIKLUS 57 au gustini kestev suvi juba mais, Lapimaal aga tubli kuu aega hiljem. Helsingi kevade ajal on Lappis veel talv ning seal käiakse suu satamas veebruarist aprillini. Sügise saa budes minnakse Lapimaale puulehtede vär vi küllust (ruska) imetlema, novembris esi mesi suusatamisvõimalusi kogema. Mere lähedases Lõuna-Soomes nii nagu Ees tis ki igal talvel ju korralikku lumi katet pole. Detsembris veedetakse Lapi maal talve puhkust ning käiakse Jõuluva namaal. Iga soomlase unistus on pieni punainen mök ki järven rannalla, väike punane suvila jär ve kaldal. Üle kogu maa on umbes suvilat, kus veedetakse pühad ja nädala lõpud, käiakse talvepuhkust nau ti mas. Enamik suvilaist on koondunud lõuna- ja kagurannikule ning Järve-Soome lõuna serva. Lõunapoolses Soomes uutele suvi latele vabu krunte enam ei jätku ning neid on hakatud neid rajama järjest kauge ma le alale Kesk- ja Põhja-Soomes. Nii val mis aastal Kuusamos 112 suvilat. Nüüd ongi Kuusamo suvilate üldarvult (5 800) möödunud Tammisaarist (4 700) ning tõusnud esimesele kohale kogu riigis. Pärast viisavabaduse kehtestamist hakka sid soom lased ka Eestis suvilaid muret se ma, ostes veekogude lähedal asuvaid pool lagunenud ehitisi koos ümbritseva maa ga. Turismi seisukohalt jaguneb Soome viieks erinevaks piirkonnaks. Need on kul tuu ri- Soome, järvedeala, Põhjalahe ran niku madalik, kõrgustikevöönd ja Soome Lapi maa. Kultuuri-Soome Uusimaa, Itä-Uusi maa, Varsinais-Suomi, Ahvenamaa, Satakunta ja Kymenlaakso maakond on kü las tatavaim piirkond, kuhu tullakse valdavalt Helsingi sadamate kaudu. Pealinna piir konnas toimub ka pool kongressiturismi üritustest ja hulgaliselt festivale. Rah vus vaheliselt kuulus on ka pealinna oope ri hoone. Helsingi kaudu suundutakse teis tesse piirkondadesse, looduse- Soome ala de le. Järve-Soome suunduvad turistid eel kõi ge suvel, kuid seal on loodud võimalusi ka talve puhkuse veetmiseks. Põhjalahe tasa ne rannikumadalik on vana põllumajan dus vöönd, millest turistidele pakub suu re mat huvi eelkõige liigendatud ranna joo n ja piirkonna vanad, soo me roots las te ga asustatud linnad. Soome äärmisest idanurgast algav hõ reda asustusega kõrgustikevöönd Pohjois-Kar jala, Kainuu ja sageli Kirde maaks (Koillis maa) kutsutud Kuusamo ümbrus on oma vaheldusrikka pinna moe ning rahvus parkidega arenev turis mi piirkond. Soome Lapimaast on saanud tähtis turis mi piirkond, kuigi külastajate arv jääb Lõuna-Soome omale veel tunduvalt alla. Turis te ahvatleb sealne puhas loodus ja saamide kultuuri omapära. Saariselkä küla lis majade andmed näitavad, et põ hiline osa turiste käib sel tundrute alal talvel: märtsis, aprillis, detsembris ja veebruaris. JA MAAILM Soome ei ole enam ammu maailma serval seisev riik. Vaatamata Teise maailmasõja järgsele aastakümneid kestnud erapooletuse le ja poliitilistest blokkidest eemalejää mise le ei olnud ka siis tegemist erak rii giga. Soome osales maailmapoliitikas kül lalt ki aktiiv selt, kuigi mitte nii agaralt kui naaberriik Rootsi. Esimesed suure mad võimalused maailmatasemel suht le mi seks tekkisid Soomel pärast ÜRO-sse võtmist aastal 1955.

58 58 ÜRO liikmesriigina hakkas Soome aas tate algul arengumaadele abi andma. Esmalt paigutati põhiline osa va ra dest ÜRO ja selle eri organisatsiooni de aren guprogrammidesse. Seejärel ha ka ti koos teiste Põhjamaadega Tansaania hari dus- ja tervishoiusüsteemi arendama. Põhja mai se koostöö raames laiendati tegevust ka põl lumajandusele moo dus tati Soome välisministeeriumi juurde rahvus vahe li se arenguabi osa kond, mille kaudu käi vi tati järgmisel aastal esimene suur pro jekt metsandusalane koolitustöö Tu nee sias. Järgnesid mitmesugused abi prog ram mid Nigee rias, Sambias, Tansaa nias ja Vietnamis. Praegu on Soome neid vä he seid arene nud riike, kes on saavu ta nud ÜRO soo vitatud taseme anda 0,7% kogu toodangu väärtusest arengu abiks. Pea mised abi saajad on endiselt Kagu-Aasia ja Aafrika maad. Majanduse ja kõrgtehnoloogia kiire areng võimaldab Soomel osaleda üle maailmse te infosüsteemide loomises nii kau ge ma tes arengumaades kui lähi naab ruses. Soomel on oluline osa arengumaade tea dus liku uurimistöö ning teabe- ja side süsteemide rajamises. Suu remat edu on sel alal saavutatud Sambias ja Namiibias. Teabetehnikat on arenda tud ka Tansaa nias, Kenyas ja Nicaraguas. Eelkõige ai da takse leida sobivaid mal le kiiresti lin nas tuvatele arengumaadele. Edukalt on suu natud keskkonnakaitselist tegevust Na mii bias ja Mosambiigis lülitus Soo me Hanoi ja Haiphongi vee varustus- ja saneerimissüsteemi loomi se ning eriteadlaste koolitamisega Vietna mis aastatest alates annab Soome arengu maadele humanitaarabi ning osaleb maailma erinevais konflikti-, katastroofi- ja nälja piirkondade rahu tagamisoperatsiooni des. Viimasel ajal on enam tähelepanu pöö ratud konfliktide ennetamisele. Nii on soom lased hakanud mitmel pool Aafrikas sel gitama ja arendama demokraatlikku va li mis kultuuri. Uued rahvusvahelised ülesanded saabu sid seoses Baltimaade iseseisvumisega. Soo me lülitus Läänemere kaitse lepin gus se ( ), kus arendatakse me re elustiku, rannikute ja kogu Läänemere valg ala kaitseks mõeldud tehnoloogiat. Soo me tegevus selles on eriti ulatuslik, hõlmates Balti riikide, Poola ning Vene maa Peterburi, Karjala ja Murmanski alad, kuid soomlastest asjatundjaid on kasuta tud isegi endisel Ida-Saksamaal. Et Kirde-Eestist saab Soome kolman diku oma väävlisaastast, siis aitab ta kaasa põlevkivil töötavate Narva elektri jaamade õhu puhastusseadmete rajamisele. Soome abil rajati Tallinna vee puhastus süsteem, põhja naabrid aitasid materiaalselt ja teh nili selt kaasa ka teiste samalaadsete tööde läbi viimisele. Eesti keskkonna tehnoloo gia- ja seirealases tegevu ses ei osale Soo me siiski just väga aktiivselt. Peterburis on soomlaste põhi tähele panu pööratud energeetikale, vesi varustusele ja kanalisatsioonile, Leningradi oblastis vanade tsel luloosi- ja paberi vabrikute ajakohastamisele ning Karjala vaba riigis tänapäevase põllu- ja metsa majanduse arendamisele.

59 RIIKLUS 59 RAHVUS- VAHELISED ORGANISATSIOONID Soome liitumine Euroopa suuremaid alasid hõlmavate organisatsioonidega on toimu nud järk-järgult ning alanud naaberriiki de majandus-kultuurilistest ühendustest. Poliitilist ja strateegilist laadi liitudest na gu NATO ja Varssavi pakt hoidis Soome kõrvale. Reaalpoliitilistel kaalutlustel ja oma iseseisvuse säilitamise nimel sõlmis Soo me aastal sõpruse, koostöö ja vastas tikuse abistamise lepingu Nõukogude Liiduga. 16. märtsil 1952 rajatud Põhjamaade Nõu kogusse (Pohjoismaiden Neuvosto) astus Soome alles 28. oktoob ril aastal said eraldi lepinguga liikmeks ka oma va litsuslik Ahvenamaa ja Taanile kuuluvad Fää ri saared. Nii tekkis tihedam koostöö teis te Põhjamaade parlamentide ja valit sus tega majanduse, rahanduse ja kultuuri valdkonnas. Ühenduse raames tekkis tihe koostöö Põhjakaloti (Pohjoiskalotti) piir konnas: Norra Nordlandi, Tromsø ja Finn markeni maakonna, Rootsi Norr botteni lääni ja Soome Lappi lääni vahel. Põhjakaloti piirkonnas kasutatakse suhtle miseks norra, rootsi, saami ja soome keelt sõlmis Soome koostöölepingud EU eelkäija Euroopa Majandusühenduse ning kommunismimaid aastatel ühen danud Vastastikuse Majandusabi Nõu koguga (COMECON) Pariisis rajatud Majanduskoostöö- ja Arenguorga ni satsiooni (OECD) liikmeks sai Soome aastal Euroopa Vabakaubanduse Assot siat si oon (EFTA) rajati aastal. Esialgu kuu lus sinna vaid viis riiki: Taani, Suur britannia, Portugal, Austria ja Rootsi, kuid pärast esimese kolme liitumist Euroopa Ma jandusühendusega sai Soome aastal organisatsiooni liikmeks. Soome astumi sega aastal EU-sse lõppes ühtlasi liik mesolek EFTA-s. Soome on ka aastal asuta tud Maa ilma Kaubandus organisat siooni (WTO) liige. Aluse Soome osalemisele poliitilistes ühen duses pani 1. augustil 1975 Helsingis pee tud 35 riigi konverents, mil rajati Eu roo pa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon (OSCE), mis kuni aasta jaanuarini Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonve rent si nime kandis. Ka ühenduse edasine saa tus on seotud Soomega, sest 1992 Helsin gis peetud jätkukonverentsil rajati OSCE struktuur ja allinstitutsioonid mää ratleti Budapestis vahepeal laienenud organisatsiooni sihid ja otsustati nime muutus aastal Pariisis rajatud Euroopa Nõu kogu liikmeks sai Soome aastal Soome on 6. märtsil 1992 Taani ja Sak sa maa eestvõttel moodustatud Lääne mere maade Nõukogu (CBSS) asutaja liige. Organisatsioon kutsuti ellu Lääne mere regiooni demokraatia ja majanduse tu gevdamiseks ning riikidevahelise koos töö tõhustamiseks. Praegu kuuluvad sinna li saks viiele Põhjala ja kolmele Balti riigile veel Saksamaa, Poola ja Venemaa. Jaanuaris 1993 pandi Kirkenesis alus Ba rent si Euroarktilisele Regioonile (Barents Euro-Arctic Region), mille töös osaleb viis Põhjamaad ja Venemaa. See maaalaliselt vä ga ulatuslik ühendus hõlmab Norra Nord landi, Tromsø ja Finnmarkeni maa konna, Rootsi Norr botteni ja Väster botteni lääni, Soome Lappi ja Oulu lääni ning Venemaa Murmanski ja Arhangelski oblasti koos Nee netsi autonoomse ring konna ja Karja la vabariigiga. Lisaks Põh jakaloti neljale keelele kasutatakse selles piir konnas veel vene, vepsa ja neenetsi keelt.

60 60 Alates 1. jaanuarist 1995 on Soome Eu roo pa Uniooni liige. Lisaks osaleb Soome vaatlejana aastal rajatud Lääne-Euroopa Uni ooni (WEU) töös. Liitumist Põhja-At landi Lepingu Organisatsiooni ehk NATO-ga ei ole Soomes riiklikul tasandil seni prioriteediks peetud. RIIGIKAITSE 4 Soome rahuvalvajad Kosovos ise seisvuspäeva tähistamas. Soome kaitsejõudude ülemjuhataja on va bariigi president, nõuandva organina toi mib kaitsenõukogu. Soome sõjavägi pole kunagi olnud suur, kuid alati tõhusa kor ralduse ja eeskujuliku väljaõppega. Enne Teist maailmasõda (1937) oli riik jaotatud üheksaks sõjaväeringkonnaks (so tilas lääni) ja need omakorda 23 rajooniks (sotilaspiiri). Isikkoosseisus oli umbes ohvitseri, allohvitseri ja sõ durit sajandi vahetusel oli Soomel vaid sõjaväelast, kuid neile lisandus hea väljaõppega tagavaraväelast ja rohkearvuline piirivalve. Venemaa ebasta biilsusest tingituna on Soome oma pea mist kaitsejõudu, piirivalvet, tugevdanud ning alates aastast relvajõude suurenda nud. Relvajõudude koosseisu kuulub 232 tanki (70 T- 55 ja 162 T-72) sõja väelasega, 41 mitmesugust laeva sõ javäelasega ning 115 lahing- (Hornet, Hawk) ja 53 muud lennukit sõja väelasega. Aastail hangiti 61 uut F-18A Hornet hävita jat. Lisaks on sõlmitud lepingud uute helikopterite ja Leopard-tüüpi tankide ostmiseks. Soome kaitsejõudude eesotsas on kaitse jõudude juhataja, kelle alluvuses on kolm maa kaitsepiirkonda (maan puolustus alue) ning õhu- ja merejõud. Igal piirkonnal on oma peastaap (pääesi kunta), mis korraldab territoriaalkaitset ning koordineerib oma alluvuses olevate mere- ja õhujõudude te ge vust. Kaitsepiirkonna koosseisus ole vad sõjaväeringkonnad (sotilas lääni) for mee rivad oma territooriumil väeüksusi, korraldavad territoriaalkaitset ning peavad ühen dust piirkondlike ametiisikutega. Rahu ajal kasutatakse vägesid valve tege vu seks, tähtsate objektide kaitseks, riigi terri tori aa lse puutumatuse tagamiseks ning diver siooni tõkestamiseks. Lääne maakaitsepiirkond hõlmab riigi kõige olulisema osa üle 30% maa-alast ning ligi 70% rahvastikust. Siin asub pea linn ning riigi majanduslik tuumikala täht sate liiklusteede ja sidekanalitega. Kaitse piirkonna mandriala ulatub Hankost lõu nas Jyväskyläni põhjas ning Märkettist lää nes Ruotsin pyhtääni idas. Kaitsepiirkon na staap asub Lõuna-Soome lääni kesku ses Hämeen linnas. Palgalisi töötajaid on umbes 3 700, kellest on sõjaväelased ja tsiviilisikud. Iga aasta antakse sõ javäeline väljaõpe üle mehele ning va ba tahtlikult kaitseväkke tulnud naisele. Väe üksusi on kaheksa: tanki brigaad Hat tu las, suurtükibrigaad

61 RIIKLUS 61 Kankaan pääl, kaar di väe jäägrirügement Riihi mäel, Hä me rügement Lahtis, Keski- Suomi rüge ment Keuruul ning Pori brigaad Säkyläs. Piir konda kuuluvad Hel sin gi, Uusimaa, Hä me, Turu ja Pori, Vaa sa ning Keski-Suo mi sõjaväeringkond. Põhja maakaitsepiirkond moodustati aastal. Pindalalt on see kõige ulatusli kum, hõlmates Oulu ja Lappi lääni ehk ligi poo le riigi territooriumist. Maakaitsepiir kon na staap asub sealses suurimas linnas Oulus. Kajaanis paik neb Kainuu brigaad, Sodankyläs jäägribrigaad ja Rovaniemil Lap pi õhutõrje rügement. Piirkonna koosseisu kuulu vad Oulu ja Lappi sõja väeringkond. Ida maakaitsepiirkond hõlmab täielikult Ida-Soome lääni ning Lõuna-Soome kaks ida poolset maakonda. Piirkond moodus tab 20% Soome pindalast, selle kaitse alla kuu lub ligi 18% rahvastikust. Kaitsepiir kon na staap asub Mikkelis. Valkealas paik neb Karjala, Kontiorantas Põhja-Kar ja la ja Mikkelis Savo brigaad ning Uttis jäägrirügement. Haminas töötab reserv ohvitseride kool. Piirkonda kuuluvad Ky mi, Mikkeli, Kuopio ja Pohjois-Karjala ring kond. Õhujõudude staap asub Jyväskyläst põh ja pool Tikkakoskis. Sellele on allutatud La pi eskadrill Rovaniemil, Sata kunna es ka drill Tamperes ja Karjala eskadrill Toiva las. Tikkakoskis on ka lennu väe baas, õhujõudude sidekool ja sidetehnika instituut. Kauhaval paikneb õhuvaatlus kool, Jämsä lähedal Hallis aga õhuvägede tehnika kool ja Tamperes lennutehnika insti tuut. Merejõudude staap paikneb Helsingis. Sellele alluvad Soome lahe ja Saaristome re merekaitseala ning üks ranniku kaitse ala. Kokku on valve all 675 mere miili (1 250 km) territoriaalmere piiri. Soome lahe merekaitseala staap on Upin niemil ja Saaristomere staap Turus. Tammi saaris paikneb Uusimaa ranniku brigaad, Helsingis tegutseb meresõjakool. Palgalisi mere väelasi on Lisaks neile võetakse igal aastal umbes ajateenijat rannikukait sealale, Kotka ranniku alale ning Uusimaa ranniku brigaadi. Territoriaalmerd kaitseb raketi- ja miiniflotill.

62 62 MAAKONNAD Uusimaa (rts. Nyland) ajalooline maakond kuu lus aastail Soome läänide hul ka. Tänapäeval jaguneb ta Uusimaa ja Itä-Uusi maa maakonnaks. Maa-alalt on en dine lään väike, hõlmates vaid km² ehk 3% riigi pindalast. Et piir konna südames asub pealinn Helsingi, on siia koondunud inimest (siin ja edaspidi maakondade ja läänide rahva arv seisuga ) ehk 27% Soome rah vas tikust. UUSIMAA Uusmaa, nimes uljahana kanna aikain taa, meidän Uusimaa! Uusimaa on riigi lõunapoolseim maakond Soo me lahe künklikus rannikuvööndis, kus leidub nii põlluharimiseks sobivaid sa vi kaid tasandikke kui ka rabakividest kal ju kõrgendikke. Väikeste järvede poolest tun tud Lohja seljandikul on maapõues lubja kivi. Jõed saavad alguse kas Salpausselkä alli katest või väike järvedest. Jõgedest suurim on Vantaan joki. Rannikul on rohkesti saari, lahti ja väinu. Suuremad poolsaared on Han ko ja Porkkala. Nende vahel me res paik nevatest saartest kuulub suur osa Tammi saari saarestikku. Jussaröl ehk Juussaarel Hanko poolsaare lähedal esineb ka raua maaki. 24 omavalitsusüksusega Uusimaa (6 366 km², elanikku) on kõige rahvarohkem ja linnastunum maa kond, seal elab rohkem kui veerand Soome

63 RIIKLUS 63 rahvas tikust. Asustustihedus ligi 209 inimest km² kohta jääb Läänemere lähiruumis maha vaid Rootsi Stockholmi läänist (283 elanikku km²-l), kuid ületab oluli selt Eesti rahvarohkeima piirkonna, Harju maa vastava näitaja (121 elanikku km²-l). Kunagi suure rootsikeelse rahvastiku osa tähtsus on kahanenud 8%-le. Puhtalt rootsi keelsete omavalitsusüksuste asemel on nüüd veel 12 kakskeelset linna ja valda. Rootsi keelse enamusega omavalitsusük sused asuvad maakonna läänepoolses osas. Need on Tammi saari (Eke näs, rootsikeelseid elanikke 82%), In koo (In gå, 64%) ja Kar jaa (Ka ris, 61%). Soome ena musega üheksast üksusest on rootsi keel tugevamini esindatud Han kos (Han gö, 45%), Siunti os (Sjun deå, 39%), Poh jas (Pojo, 39%), Kauniainenis (Gran kulla, 39%) ja Kirkko nummis (Kyrks lätt, 21%). Uusimaa keskus Helsingi (Helsing fors) asutati aastal Gustav I Vasa korraldusel Vantaanjoki suud messe, et kaubavahetuses Tallinnaga kon ku reerida toodi linn merele lähe ma le, Soome lahte eenduvale Viron niemi le hakati kindlustama linnast lõunasse jäävaid kaljusaari. Nii valmis ka Suomenlinna kindlus, mis kuni aastani kandis Viabori nime aastal pealinnaks saades hakkas Hel singist kujunema tähtis tööstus-, kauban dus- ja kultuurikeskus alustas siin tegevust Turust üle toodud Helsingi üli kool, millel hiljem tekkisid küllaltki tihe dad sidemed Eestiga. Helsingi kõrg kooli de audoktoriks on valitud kümme kond eesti teadlast ja kultuuritegelast. Li saks Helsingi ülikoolile on pealinnas teisigi kõrg koole ning teadus- ja kultuuriasustu si. Eriti kiiresti kasvas Helsingi pärast raud tee liinide rajamist Hämeenlinna ja Peter buri. Kasv toimus alguses põhja, hiljem ka lää ne ja ida suunas. Pärast viimaseid suu re maid liitmisi (135 km²) aastal on Soo me pealinna pindala 185 km². Kuigi amet likult enam uusi alasid liidetud pole, kuu luvad tegelikult Helsingi otsese mõju alla kõik temaga piirnevad linnad. Nii ongi moo dustunud 73% Uusimaa rahvasti kust hõlmav linnastu, mis haarab Helsingi ( elanikku), Espoo ( ), Van taa ( ) ja Kauniaineni (8 500). Pealinnapiirkonna (pää kaupunki seutu) lin na dest on eriti kiiresti kasvanud Es poo ja Van taa. Helsingist läänes asuv Es poo oli alguses vald, mille keskele tekki nud suvila te alast sai 1920 alev nimega Gran kulla. See valdavalt rootsikeelse ela nik konnaga asula sai 1949 soomekeelseks nimeks Kau ni ainen. Linnaõigused anti talle aastal. Kauniaineni ümbritseva ala linnastumine põh justas aastal Espoo alevi ja aastal lin na moodustamise. Tä na päevani asub suh teliselt väike Kaunianen (5,9 km²) suure Espoo (312 km²) sees aastail möö dus Espoo elanike arvult nii Turust kui ka Tamperest ning tõusis Soome teiseks lin naks. Kui aastal oli Espoo (Esbo) elanikest rootsikeelseid 44%, siis prae gu moodustab nende osakaal vaid 9% aastail hakkas Helsingi põhja piiril asetsev Helsingi vald kiiresti linnastuma ning 1972 eraldati sellest omaette üksuseks Van taa (241 km²), mis kaks aastat hil jem linnaõigused sai. Viimase pool sajandi jook sul on Vantaa (Vanda) rootsikeelne elanik kond vähenenud 26%-lt 3%-le. Pealinnastus asubki põhiline osa Uusi maa töökohtadest; eriti palju on neid Hel sin gis. Nii on kujunenud välja pendel liiklus: elatakse kas linnastu ääres või sel lest väljaspool ning sõidetakse tööle roh ke te teenindusasutustega Helsingisse. Kesk kon na säästmiseks on valdav osa töös tusettevõtteid viidud tiheasustusega aladelt välja, peamiselt ümbritsevate ringteede äärde. Linnastu edasine kasv pole pii-

64 64 ramatute võimalustega. Prob leeme võib tekkida kasvõi juba tarbitava veega, mi da saadakse Vantaa jõest ja Päijänne jär vest. Pealinnastuga on tihedalt seotud ka Ke ra va (Kervo, 31 km², ela nikku, neist rootsikeelseid 1,3%), aastal linna õi gused saanud raudteeasula. Keravast põh ja suunas tiheasulate vöönd jätkub. Asu la ahelasse kuuluvad Järvenpää (Träs könda, 37,5 km², elanikku) ning mõ ne võrra hõredama rahvas tikuga Tuu sula (Tus by, 220 km², ela nik ku, neist rootsi keelseid 1,9%) ja Hy vin kää (Hy vin ge, 320 km², ela nik ku). Salpausselkä alale jääv järverikas Uusi maa lääneosa on hõredama asustusega. Seal on veel säilinud loodusvarade otsene ka su tamine: ammutatakse kruusa, Lohjal töö tab paemurd. Piirkonna tuntud puh kekohad on Lohjanjärvi ja Hiidenvesi ning Kar kali looduspark. Maakonna lääneosa liiklusteljeks on Han ko-hyvinkää raudtee ja maantee, mille ää res asuvad Tammisaari (722 km², ela nikku), Lohja (278 km², elanikku), Nurmijärvi (363 km², elanikku) jt. omavalitsusüksused. Pea linnastuga peetakse ühen dust Hel sin gi-turu peatee kaudu. Kohe Espoo naab ruses asub Kirkkonummi (365 km², elanikku), kust inimesed käivad tööl Helsingis. Läänepoolses teederistmi kus paikneb kohalik keskus Karjaa (197 km², elanikku). Ajaloolise Uusimaa kesk- ja lääneosast eraldunud Itä-Uusimaa (Östra Nyland) on ITÄ-UUSIMAA väiksem pindalalt (2 747 km²), eriti aga elanike arvult (90 900). Keskmine asustus tihedus on üle 33 inimese km²-l, seega pisut suurem kui Eestis. Erinevalt Eestist kas vab siin nii elanike arv kui ka rahvasti kutihedus. Üle kolmandiku (35%) maakonna ela ni kest on rootsikeelsed. Kuigi kümnest oma valitsus üksusest pole säilinud ühtki täi esti rootsikeelset, kuulub veel kaheksa kaks keelsete hulka. Rootsi keel on üle kaalus maarahvastikuga Liljedalis (114 km², elanikku, neist rootsikeelseid 81%) ja Pernajas (Pernå, 418 km², elanikku, neist rootsikeelseid 64%) ning Van taa ga piirnevas Sipoos (Sib bo, 364 km², elanikku, neist rootsi keelseid 43%). Soome keele ülekaaluga ük sustes kõigub rootsikeelsete osatähtsus Lo viisa 39,6% ja Ruotsinpyhtää 19,9% va hel. Itä-Uusimaa on tugevasti liigestatud ranna joone ja viljaka pinnasega madalik. Siin sete piklike lahtede Loviisan lahti, Iso Pernajan lahti ja Pieni Pernajan lahti ning Tirmo ja Kabböle poolsaare ees tõusevad me rest suured Emä salo (Em salö) ja Sarvi salo saared ning väiksemate saarte rüh mad nagu Sipoo ja Pellinki (Pellinge). Tir mo poolsaare rannakülas veetis aastail kõik suved oma perekonnaga J. G. Granö. Tema poeg Olavi Granö (1925), hilisem Turu ülikooli pro fessor ja kants ler, Soome akadeemik ning Tartu ülikooli audoktor (1989), uuris aastail põhjalikult Tirmo poolsaare ja Pel lin ki saarestiku loodust ja majan dus elu. Turu järel vanuselt teine maakonnalinn Por voo (Bor gå, 654 km², ela nikku, neist rootsikeelseid 34%) koon dab ligikaudu 46% maakonna rah vas ti kust. Aastast 1346 linnana tuntud Porvoo te gid taanlased aastal maa tasa, misjärel asula aastal linnaõigused kaotas. Need taas ta ti lõplikult aastal. Ajaloos on Por voo tähtis selle poolest, et siin kinnitati aastal Soome eristaatus Ve ne impeeriumis. Oluliseks sündmuseks tuleb pidada ka Werner Leopold

65 RIIKLUS 65 Söder strö mi ( ) Porvoosse rajatud kirjastust ja trükikoda, millega pandi alus tuntud kir jas tus osaühingule WSOY (ametlikult aastast 1904). Porvoos on elanud ka selli sed soo me suurkujud nagu Johan Ludvig Ru ne berg ja Johan nes Lin nan koski ( ). Täna päe va Porvoosse on koondunud üle 56% maakonna töökohtadest. Suuri maks töö andjaks on Neste nafta töötlemis ettevõt ted. Maakonna suuruselt teine linn Sipoo on naabruses asuvate Helsingi ja Vantaa tõttu roh kem seotud pealinnastuga. Maa konna ida osas paikneb suuruselt kolmas linn Loviisa (Lo visa, 45 km², ela nikku). Selle rajasid rootslased aastal kindlus linnana seoses Vene-Rootsi piiri nihkumisega läände. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses arenes Loviisa kuurort linnana ning hiljem, pärast Valko eelsa dama ja Lahti-Lo viisa raudteeliini valmi mist, sadamalinna na. Uus etapp linna arengus algas aas taga, mil valmis tuuma elektri jaam Häst holmeni saarel. Varsinais-Suomi (Egentliga Finland) ehk Päris-Soome on tuntud oma keskuse Turu (Åbo) järgi ka Turunmaana (Åboland). Pindalalt ( km²) küll Uusimaast suu rem, jääb Varsinais-Suomi sellest ela ni ke arvult ( ) tunduvalt maha. Seo ses rahvastiku juurdevooluga mujalt Var si nais-suomi elanike arv siiski veel kas vab. Keskmine asustustihedus (42 ela nikku km²-l) on suurem kui Itä-Uusi maal. Eestis on see võrreldav Tartuga (51 elanikku km²-l). Asendilt ja loodusoludelt jaguneb Varsi nais- Suomi kaheks teineteisest suuresti eri ne vaks osaks Saarestikumereks (Saa ris to meri) ja mandriosaks. Viimast nime ka sutas esmakordselt kuulsa polaaruurija Adolf Erik Nordenskiöl di ( ) reisi kaas la ne Oscar Nord qvist ( ) oma hüdroloogilises uu ri muses pärast Ve ga Kirde väila ekspeditsioonilt ( ) naasmist. Saa res tikumere pind ala on kokku umbes km² ning selles asuvad Ahvenamaa ja Turu saarestik, mida kitsamas mõttes sa mu ti Turumaaks kutsutakse. Erineva suu rusega saartest koosnev Turu saarestik ula tub Särki salost (Finby) ja Västan fjärdist kagus Taivas saloni (Tövsala) loo des. Suurim saar on Ke miö (Kimito). Teistest on kogukamad veel Ry mättylä (Ri mi to), Korp poo (Kor po) ja Kustavi (Gus tavs). Rannikule lähemad Hirvensalo ja Ruis salo saar kuuluvad Turu ning Luon non maa saar Naantali linna hal dusse. Põhiline osa Turu saarestikust jao tub Paraineni ja 11 muu omavalitsus- VARSINAIS- SUOMI Auran rantamilta Suomeen koitti kirkas huomenkoi.

66 66 üksu se vahel. Kaugemad ulgumeresaared on väi ke sed ja kaljused. Maakonna kunagi suure rootsikeelse ela nik konna osatähtsus on tänapäevaks lan ge nud 6%-le. Saarestikuvaldadest on rootsi keelsena säilinud vaid Houtskari (Houts kär, 121 km², 693 elanikku, neist rootsikeelseid 89%). Rootsi enamu se ga kakskeelsete omavalitsusüksuste hul ka kuuluvad veel Västan fjärd (829 ela nik ku, neist rootsikeelseid 89%), Iniö (237, 81%), Korp poo (975, 73%), Drags fjärd (3 500, 77%), Nauvo (Nagu, 1 447; 75%) ja Parainen (Pargas, ; 55%). Kokku elab neis ja Särkisalos (751 ela nikku, neist rootsikeelseid 13%) 59% maa konna rootsikeelsest rahvas tikust. Varsinais-Suomi tuumikuks on Aura joki suudmes asuv Turu koos lähi ümb ruse ga. See on Soome vanim linn, mida mai nis al Idrisi juba aastal. Uue mate uurimuste val guses rajati linn praegusse asukohta 13. sa jandi kesk paiku. Piiskopi ja maa valitsuse asupaigana oli Turu Soome esi me ne pealinn, kus 1623 asu tati õuekohus ja 1640 Turu aka deemia. Turu säilitas Soome keskuse positsi ooni ku ni 19. sajandi alguseni, mil 1812 pea linn ja 1828 ülikool Helsingisse üle viidi. Tu ru uus areng algas pärast esimese raud tee liini rajamist aastal, misjärel linnast meresõidu- ja tööstuskeskus sai. Kuigi eda sine areng on üldiselt kulgenud tõusu joo nes, jääb Turu arengutempo pea lin nas tule ja Tamperele alla aastal elas Tu ru 243 km² suurusel maaalal ela nikku ehk ligi 39% maakonna rah vas tikust. Alates aastast asus siin Turu ja Pori lääni keskus, millele allus kuni aastal ka Ahvenamaa aasta septemb rist on Turu Lääne-Soome lääni keskus. Rootsi keelsete elanike osakaal Turus (5%) on peaaegu sama, mis maakonnas kesk miselt. Siin elab üle kolmandiku Var si nais-suomi rootsikeelsest rahvastikust. Alates aastast tegutseb Turus rootsi keelne ülikool Åbo Akademi ning alates aastast Turu ülikool. Turu ülikoolis töötas eesti kirjanik Ilmar Talve, kes aastatel ka etnoloogiaprofessori toolil istus. Turus on soome- ja rootsikeelseid kaubandus kõrgkoole, rahva rände uurimisinstituut ning muid teadus- ja kultuuriasutusi. Turu kujundatud linnastu on rahvaarvult ( elanikku) Soomes kolmas. Sel lesse kuuluvad ka Rai sio (Re so, 49 km², elanikku), Naan tali (51 km², elanikku) ja Kaa rina (S:t Karins, 60 km², elanikku). Esimene neist kas vas kiiresti seoses toi duaine- ja kee mia tööstuse arenguga, tei sele avaldas vir guta vat mõju Neste naf ta töötlemis tööstus. Tänapäeval annavad inimestele tööd siiski valdavalt mitmesu gused tee nin dus ettevõtted. Juba aastal linna õigused saanud Naantalit tuntakse eel kõi ge puhkekeskusena. Linna lähedal Luon nonmaal on Soome presidendi su ve residents Kultaranta. Turule elanike arvult järgnev Salo (143 km², elanikku) on mitme külgse tööstusega oluline liikluskeskus. Sa lo ümbruses hakati esimesena Soomes kasvatama suhkrupeeti. Maakonna läänerannikul asub aastal ra jatud Uusikaupunki (Nystad, 493 km², elanikku), Vakka-Suomi nime kand va maanurga sadam ja tööstus kes kus. Piirkond on tuntud kui puunõude ehk vak kade valmistaja. Maakonna kirde osa põl lumajanduspiirkonna keskus asub Loi maal (48 km², elanikku). Varsinais-Suomi on läbi aegade olnud Soo me oluline põllumajanduspiirkond. Veel tänapäevalgi annab põllumajandus tööd paljudele inimestele: 19-s vallas on põl lumajandusega tegelevate inimeste osa kaal 20 30%, 30-s omavalitsusüksuses 10 20% tööhõivelisest elanikkonnast.

67 RIIKLUS 67 SATAKUNTA Siellä Satakunnan kansa tyynnä kyntää aurallansa maata isien. Erinevalt eelmistest maakondadest kuulub Satakunta (8 289 km², elanikku) soomekeelsete hulka, kuigi maakonnalinn Pori (Björneborg) ning veel mõni keskus on rootsi päritolu. Vastupidiselt lõunanaa ber Varsinais-Suomile Satakunna ela nike arv kahaneb. Satakunta kuulub Soome madalamate ala de hulka. Tema kagu-edelasuunaliste lah tede ja poolsaartega liigestatud lääne ran nikut palistab kitsas saarestikuvöönd. Pin namoes valdab rannikult sisemaa suu nas pisitasa tõusev madalik, mis kirdes saa vutab Hämeenkanga seljandiku näol kõr guse 150 m üle merepinna. Tasandiku kesk- ja kaguosa läbib Kokemäen joki ja sel le suurim lisajõgi Loimi joki. Koke mäen joki on etendanud tähtsat osa maa kon na kujunemises, selle kaudu laienes Po ri mõju sisemaa suunas. Teisalt nihuta vad aga maapinna tõusu kõrval just Koke mäenjoki setted rannikut umbes 36 m võrra aastas järjest mere poole. Liivasest jõeorust lõuna pool laiuvad eriti tasased alad. Seda läbib maa konna lõunapiiril asuvast Edela-Soome suurimast järvest, kuni 50-meetri sügavusest Pyhäjärvist (165 km²) al gav ja Põhjalahte suubuv Eurajoki. Satakunna majandus- ja kultuurikeskus on Pori linn. Selle eelkäijaiks olid Teljä kaup lemiskoht, mis seoses maapinna tõusu ja rannajoone kaugenemisega maha jäe ti siirdus Teljä elanikkond linna õigused saanud Ulvilasse (Ulvsby; praegu elanikku) ning pärast Helsingi raja mist sinna. Seejärel rajati aastal praegu sele kohale Pori, millele aastal linnaõigu sed anti. 17. sajandil sai Porist Soome suu ru selt kolmas linn. Maapinna jätkuva tõusu ja Koke mäen joki setete tõttu tuli rajada linnast 12 km kau gusele Reposaari ja 21 km kaugu sele Mänty luoto sadam ning aastal veelgi kau gemal Tahkoluoto nafta sadam. Pind alalt Turust poole suure mas (503 km²) Po ris elab inimest. Suuruselt teine linn Rauma (Raumo, 247 km²) on maakonna lõunaosa loomulik keskus. Esimesed teated sellest vanast sa damalinnast pärinevad aastast. Tä na päeval on Rauma tuntud oma laeva- ja puidutööstuse poolest. Vaheldus rikkama pinnamoe ja hõredama sisemaise asus tu sega põhjaosa teenindus- ja tööstuskeskus on Kankaanpää (689 km², ela nikku). HÄME MAAKONNAD Ajalooline Häme (Tavastland) maakond kuu lub Soome vanimate hulka. Keskajal tun ti seda Novgorodi kroonikais Jami või Jemi, Euroopas aga Tavastia nime all. Va nimad teated Hämest pärinevad aas tast, mil muistne maakond hõl mas ka praeguse Keski-Suomi maakonna. Hä me tuumikala paikneb Vanajavesi järve ümbrus konnas, kuhu hiljem rajati ka Hä meen linna moodustatud Häme lään hõl mas ajaloolise maakonna kesk- ja lõu na osa.

68 aastail muudeti selle pii re ning viidi need enam-vähem koos kõlla te ma koosseisu kuulunud kolme maa kon na keskuse mõjupiirkonna ulatusega. Sisemaise asendiga Häme üldpindala on km² ning seal elab inimest, seega moodustab maakond 7% rii gi territooriumist ja seal elab 16% Soome rahvastikust. Häme on kasvava rahva arvuga Soome osa. Põhiline osa Hämest asub Järve-Soome alal. Jõeorgude ja liiklus arterite rohkete veekogude tõttu on osa teedest küllaltki kõverad kaudu on Hä me ühenduses mere äärse Uusimaa, Var sinais-suomi ja Sata kun naga. Kanta-Häme (Egentliga Tavastland; km², elanikku) ehk Alus-Häme hõlmab ajaloolise maakonna tuu mik ala ja seda ümbritseva piirkonna, mistõt tu kutsutakse seda sageli lihtsalt Häme maa konnaks. Ranniku- ja Järve-Soome ülemineku vööndis asetsevas Hämes on sama sugu sed viljakad maad kui Varsinais-Suomis. Maa konna lääneosa soises maastikus on Tor ro suo ning edelaosa kingustikus Lies jär vi rahvuspark. Rahvastikutihedus 32 inimest km²-l on võrreldav Itä-Uusimaaga. Häme tuumikala moo dustab tiheasustuse ja viljakate põllumaa dega vöönd, mida läbivad lõuna-põhjasuunalised magistraal teed. Nende ää res asuvad ka suuremad linnad Hä meen linna ja Riihimäki. Maakonnalinn Hämeenlinna (Tavaste hus, 167 km², elanikku) on üht lasi kogu Lõuna-Soome haldus keskus Tavasteborgi nime all linnaõigused saanud Hämeenlinna põles aastal maha, misjärel see uuesti praegusele kohale rajati. Tänapäe val elatub valdav osa Hämeenlinna töö hõivelisest elanikkon nast mitmesugusest teenindusalasest tege vu sest. Suuruselt teine linn Riihimäki (121 km², elanikku) asub maakonna lõu naosas. Sellesse raudteede ristumis kohta kujunenud linna rajati hulgaliselt puidu saagimis-, klaasi- ja keemia tööstus ette võt teid. Tänapäeval käib suur osa Riihi mäki elanikke tööl pealinnastu teenindus ette võtteis. Lääneosa maanteede ristumiskohas paiknev Forssa (249 km², elanikku) sai KANTA-HÄME On mulle Suomi suloisin, vaan Häme siitä kallihin alguse aastail rajatud puuvillate has test. Tööstustegevusest ela tub suur osa Forssa elanikest tänapäevalgi.

69 RIIKLUS 69 PIRKANMAA Niin juhlallisina nousee nuo korkeet harjanteet. Häme ja Satakunna rajavööndist kujunes aja jooksul Pirkanmaa maakond ( km², elanikku), mida kutsutakse ka Pohjois-Hämeks ehk Tammer maaks. Nimetus tuleneb maakonnalinnast Tam pe rest. Viimase mõjul kasvab maakonna rahva arv kiiresti. Pirkanmaa on osa Järve-Soomest. Kuigi vee kogude ääres leidub ka viljakaid põl lumaid, valdavad siin künklikud metsa-alad. Tuntuim kõrgustik on Pyyninki-Kangasala seljandik Tampere külje all. Maakonna tuumiku moodustab Tam pere (Tammerfors, 523 km², elanikku) kujundatud linnastu. See mais maa- ja veeteede ristumiskohas asetsev linnastu on elanike arvult ( ) pea linna piirkonna järel Soomes teisel kohal. Minevikus lõppes siinse Tammerkoski juu res Porist alanud siseveetee ning sellega ka vana Satakunta maakond. Veeteed jät kuvad aga nii põhja kui lõuna suunas. Tam mer koskile rajati esimesed veskid 15. sajandil ning selle ääres oli kaubanduskeskus juba 17. sajandil. Linnaõigused sai Tam pere aastal aastal rajati linna Soo me esimene paberivabrik, 19. sajandil are nes ka tekstiili- ja metallitööstus. Olu liseks tähiseks linna arengus oli raud tee ühenduse loomine: tee Hämmen lin nani valmis aastal, Vaasani aastal ja Po rini aastal. Tampere mõjul kasvasid ümb ruskonna keskused, millest osa liideti ka halduslikult. Viimased liitmised toimu sid aastatel. Täna päeva Tam pere on mitmekülgselt arenenud linn. Ala tes aastast tegutseb Tamperes üli kool ja tehnikaülikool ning teisi teadus- ja kul tuuriasutusi, sealhulgas ka televisiooni ka nal. Tamperest läänes asub maakonna suuru selt teine linn Nokia (289 km², ela nikku), mille tööhõivelisest elanikkon nast on üle 44% seotud tööstusega. Tampe rest ida pool on kolmas linn Kangas ala (356 km², elanikku) ning lõu nas sel lest väiksem Lempäälä (272 km², elanikku). Metsase põhjaosa jagab kaheks Näsi järvi-ruovesi järvevöönd. Sellest lääne pool on tihedamalt asustatud Hämeen ky rö (Tavast kyro) ja Ikaalineni (Ikalis) põllumajandusmaastik. Idaosa rahva rohke mad kes kused on teede sõlmes paiknev elanikuga Orivesi lõunas ja elanikuga Virrat (Virdois) põhjas. Maakonna kirde nurgas asub elanikuga Mänttä puidu tööstus keskus. Häme kolmas maakond on koondunud Päijänne järve ümber. See on kuni aas- PÄIJÄT-HÄME tani Häme, Mikkeli ja Uusimaa lää ni vahel jaotatud Päijät-Häme (Päi jän ne-tavastland, km², ela nikku). Sügava suurim sügavus 104 m ning rohketest saartest ja poolsaartest lii gen datud kaldajoonega Päijänne ääres lei dub savikaid põllumaid, kaugemal kasvab suu ri kasemetsi. Päijät-Häme rahvastiku keskmine tihe dus (39 inimest km²-l) on suurem kui Kanta-Hämes. Tihedamini on asustatud lõuna poolne kõrgem Salpausselkä ala, mida mööda suunduvad ka olulised ida-lääne suunalised teed. Siit kulges juba 12. sajandil veetee Porvoo jõe näol Soome la heni. Päijänne lõunapoolse sopi ehk Vesi järvi ää res, Salpausselkä teederistil paikneb mit me külgselt arenenud maakonna linn Lah ti (Lahtis, 135 km², elanik-

70 70 ku), mis linnaõigused sai aastal. Talispordi kes kusena tuntud Lahtis on ka Helsingi üli kooli osakond. Linnaga on tihedalt seo tud Hollola (463 km², ela nik ku). Lahti ümbruskonna künklikul alal leidub rohkesti väiksemaid järvi. Salpaus sel käst lõuna pool on nii väiksemaid savi kaid põllutasandikke kui ka neid üksteisest eraldavaid metsaseid kinke. Päijännest ida poole jääva järverikka maas tiku suurim keskus on samanimelisel seljan dikul asetsev puidutööstuslinn Hei no la (681 km², elanikku), mis sai linnaõigused aastal. KYMENLAAKSO Kymenlaakso, sun laul usi soikoon yli kaunihin Suomenmaan. Päijät-Häme naaber idas ja kagus on temaga suuruselt täiesti võrreldav Kymen laak so (Kymmenedalen, km², elanikku). Maakond on nime saanud Kymijokist, mil le orgu see talitluspiirkond ongi moo dus tunud. Lõunas on maakonnal umbes 100 km Soome lahe rannikut, kagus piirneb ta Venemaaga. Looduslikult jaguneb maa kond kolmeks vööndiks. Keskmise vöön di kujundab ida-lääne suunaline Sal paus selkä kõrgustikuala, millest põhja jääb Järve-Soome, lõunasse aga jõgedest lä bi tud tasandik. Viimase juurde kuuluvad ka väikesed saared Soome lahes, kuhu aastal rajati rahvus park.

71 RIIKLUS 71 Kymijoki laiaulatuslik valgala hõlmab suu re osa Järve-Soomest. Algselt voolas see jõgi Põhjalahte, kuid umbes aas tat tagasi murdis ta läbi Salpaus selkäst ja suun dus Soome lahte. Maakonna telje moo dustab Kymijoki, mida mööda aastail Soome idapiir kulges. Selle orus kulgevad rööpselt jõega maantee ja raud tee, mille äärde ongi koondunud pi de valt väheneva rahvaarvuga maakonna suu remate tiheasulate rühmad. Maakonna keskosas paiknevad ela nikuga Kouvola ja elanikuga Kuu san koski, rannikule jäävad Kotka (koos Karhulaga, elanikku) ja Ha mina (Ferdrikshamn, elanikku; pä rast Vehkalahti (Veckelax) valla liitmist aastal elanikku). Nende vahel on mit meid tiheasulaid (Inkeroinen, Mylly koski) ühendav elanikuga Anjalan koski. Sellel alal kujunes välja puidutöötle mi sele tuginev suurtootmine, mis täna päeval kombineerub teenindustegevusega. Vii ma ne on saavutanud tugeva ülekaalu liik lus sõlmena tuntud Kouvolas, kus vald konnaga on seotud 73% töö hõive li sest elanikkonnast, samuti sadama linnas Ha minas (76%) ja Kotkas (68%) sai Kouvolast Kymi lääni keskus, 1960 anti alevile ka linna õigused. Järgnevail aastail kujunes Kouvola moodsa arhi tek tuuriga Kagu-Soome kultuuri- ja hari dus keskuseks. Kouvola halduslik roll säi lis kuni suurläänide moodustamiseni aas tal. Keskse asendiga Kouvola on nüüd ki Kymenlaakso oluline keskus, mi da mõnes mõttes täiendavad mereäärsed Kot ka ja Hamina. Maakonna ametlik kes kus asub Kotkas, õieti selle osas Karhulas. KARJALA MAAKONNAD Karjalat iseloomustab eelkõige tema Vene piiri äärne asend. Tänapäeva Soome Kar jala moodustab Kymenlaakso kirdeservalt algav kitsas riba Salpausselkä ja suurema te järvede ning riigipiiri vahel. Põhja suu nas Karjala laieneb, ulatudes Suomenselkä veelahkmeni välja. Teise maailmasõja eelne Soome Karjala hõl mas suurema osa Karjala maakitsusest, poo le Laadoga järvest ning ulatuslikke alasid järvest põhja pool. Selle ala viljakas pin nas toitis ligi poolt miljonit inimest. Soo me Karjala loomulik keskus paiknes Vii buris, mille abikeskused olid Käkisalmi Etelä-Karjalas, Sortavala ja Suojärvi Raja-Karjalas ning Joensuu Pohjois-Karjalas. Hal duslikult kuulus suurem osa Karjalast Viiburi, väik sem Kuopio lääni alla. Soome koosseisus säilinud Karjala jagu neb Etelä- ja Pohjois-Karjalaks, millel puu dub ühine keskus. Soome Karjala kogu pind ala on km² ning seal elab inimest. Elanike arv väheneb mõ le mas maakonnas. ETELÄ-KARJALA Jo Karjalan kunnailla lehtii puu, jo Karjalan koivikot tuuhettuu. Lõuna-Karjala ehk Etelä-Karjala (Södra Ka relen) on pindalalt (5 674 km²) Ky menlaaksost pisut suurem, kuid elanike ar vult ( ) väiksem. Rahvastik paik neb siin hõredamalt (24 inimest km²-l) kui teistes lõunapoolsetes Soome maa kondades.

72 72 Salpausselkä jagab Etelä-Karjala maasti ku liselt kaheks erinevaks osaks. Salpausselkäst lõunas on savikad, põllu harimi seks sobivad maad. Põhjas ja loodes on tüü piline Järve-Soome tuhandete saar te ga Saimaa järvistu, millest viib veed Laadogasse Vuoksijoki. Jõest jääb Soome poo lele vaid 13 km. Saimaa järvest 7 km lõu nas asub Vuoksil Imatra juga, mis päl vis juba 17. sajandil üldsuse tähelepanu. 19. sa jandil sai see Peterburi peenema selts konna väljasõidukohaks rajati sellele looduslikus olekus 18 meetri kõrgu se le ja kõige kitsamas kohas 20 meetri laiusele joale veejõujaam. Tänapäeval on Imat ra jõu jaama võimsus 168 MW. Saimaa järve lõunakaldal asuva Lõuna-Karjala suurima keskuse, elanikuga maakonnalinna Lappeenranta (Villman strand) areng ja kasv oli seotud Saimaa ka na li laevaliikluse ning tselluloosi, vineeri ja kaablirulle tootva Oy Kaukas Ab tege vu sega. Etelä-Karjala suuruselt teine linn, elanikuga Imatra, tekkis veejõujaama juurde. Tööstusel on piirkonnas suur täht sus: Oy Vuoksenniska Ab pani aluse me tallurgiale, Enso-Gutzeit Oy aga puidu töötlemi sele. Kolmas puidu ja tselluloosi tootmise na jal linnaks kasvanud asula selles piirkonnas on elanikuga Joutseno. Pohjois-Karjala (Norra Karelen) on pindalalt ( km²) tunduvalt, kuid rahvaarvult ( ) ainult pisut suurem kui Ete lä-karjala. Pohjois-Karjala maastik paistab silma va hel dusrikkuse poolest. Seal on palju Vuoksijoki vesikonda kuuluvaid suuri POHJOIS-KARJALA Säveleitä salot huokuu, ikihongat humajaa. järvi nagu Pielisjokiga omavahel ühendatud Pie li nen ja Pyhäselkä. Põllumajandusmaa pa randamiseks on nende vahel asetseva Hyötiäineni järve pinda alandatud kümne konna meetri võrra. Pielinenist läänes on järsunõlvaliste, loodest kagusse suunduva te kõrgendike rida. Kõrgeim neist on Uk ko-koli, mis tõuseb 347 m üle merepinna ja 250 m üle Pielineni pinna. Nende tipust ava neb ülev vaade järvele ja ümbrus kon na le. Pohjois-Karjala on rikas metsa ja me tallimaakide poolest. Pohjois-Karjala tuumikalal Pielisjoki ja Pyhä selkä ääres asetseb oluline liiklussõlm ja praegune maakonnalinn Joensuu (82 km², elanikku) linna õigused saanud Joensuus elas aastal 3 000, aastal ning aastal juba inimest. Rahvaarvu kiire kasv pä rast sõda oli osalt tingitud asjaolust, et Joen suu asus korvama Venemaa valdusse siir dunud Kar jala loomulikke keskusi. Osalt ka sellest, et Joensuuga liideti külg ne nud tiheasulaid. Haldus-, kaubandus- ja tee ninduslinn sai Joensuust aastatel , ajal, mil see oli lääni keskus. Joensuu on aastast 1969 ka ülikoolilinn. Pohjois-Karjala lääneossa ulatuva maagi vööndi keskuse, Outokumpu (445 km², elanikku) vase kaevandused suleti aastate lõpul ning praegu on selle lin na majanduselu ümberkorraldamisel. Põhjaosa hõredalt asustatud keskustele, elanikuga Lieksale ja elaniku ga Nurmesele on allutatud suured maaalad, endised vallad. Nii on Lieksa (3 425 km²) ja Nurmese linna (1 605 km²) pindala võrreldav Eesti praeguste maa konda de ga.

73 RIIKLUS 73 SAVO MAAKONNAD Järve-Soome siseosas asuva Savo jagab kaheks, Vuoksi ja Kemijoki valgalaks, põhja-lõunasuunaline Savonselkä veelahe. Savo on Soome metsarikkaim ala, kus metsad hõlmavad 80% maa-alast. Kaldse maapinna tõttu on soid vähe. Kuni 19. sajandini oli Savos levinud alepõl lundus, mis siis asen dus põlispõllun dusega. Põllud asetsevad veekogude ääres ja küngaste lagedel. Liikluseks on Savos am mus test aegadest kasutatud veekogusid. 19. sajandil süvendati veeteede paran damiseks järvi ja kaevati nende vahele ka naleid. Nii ühendati omavahel Kallavesi ja Saimaa ning loodi Saimaa kanali kaudu ühendus Soo me lahega. Seejärel hakati arendama raud tee- ja maanteeliiklust aastal val mis Savo raudtee, mis kulgeb Kouvolast Mik keli ja Pieksämäki kaudu Kuopiosse aastal pikendati raudteed Iisalmini, aastal Iisalmist Kajaanini ning aastal Ii salmist Ylivieskani Pohjan maal. Nii sai Savo raudteede abil sadama ühenduse. Vee teed jäid palgiparvetuse ja turismi teenistusse. Ka maanteede põhisuund kulgeb põh jast lõunasse, ühendades Savo põhikeskuse Kuopio Pieksämäki ja Mikkeli ning lõu na poolsete keskustega. Väiksemad teed jäl givad paljudes kohtades mandrijää taandu mise suunda. Veekogude asendi tõttu on maismaateedena kasutatavad maakitsused põhja-lõuna suunalised; idalääne suu na lisi ühendusteid on raske rajada ja nii on gi need nõrgalt välja kujunenud. Savo ( km²) elanike arv ( ) väheneb mõlemas maakonnas. ETELÄ-SAVO Mun muistuu mieleheni nyt suloinen Savonmaa. Etelä-Savo (Södra Savolax, km²) on paljude küngaste ja seljandikega Järve- Soome osa. Elanike arvult ( ) ja tihe asulate osatähtsuselt (67%) on Etelä-Savo võrreldav Pohjois-Karjalaga. Neljandik maakonna pindalast on vete all: piirkonda jäävad Pyhäselkä, Orivesi, Pu ru vesi, Hauki vesi, Pihlajavesi ning osa päris Saimaast. Et mõnes kohas on vett rohkem kui maismaad, meenutab pin na mood rohkem saarestikku kui sise maad. Omapärastest pinna vormidest on seal kuulus Punka harju 7 km pikk ja ku ni 31 m kõrge männimetsaga kaetud sel jandik Puruvesi järve edelaosas, mida mööda kulgevad tähtsad raud- ja maan teed. Maakonnalinn Mik keli (S:t Michel, km², elanikku) asetseb Sa vilahti, Saimaa loodepoolseima lahe ääres. See kogu Savo algne tuumikala ehk Suur- Sa vo on võrreldav Häme Hämeenlinna või Varsinais-Suomi Turuga. Liiklus sõl mena tuntud Mikkeli tööstus tugineb eel kõige puidul. Mikkeli kohal asus Savo vani ma kihelkonna, Savi lahti keskus juba 14. sajandil. Alates 17. sajandist paiknes siin garnison linnaõigused saanud Mik keli oli aastail samanimelise lääni ning hiljem Ida-Soome lääni kes kus. Aastail 1918, ja asus Mikkelis Soome vägede peakorter. Idaosa keskus Savonlinna (Nyslott, 822 km², elanikku) asetseb Hau ki vesi ja Pihlajavesi vahel. Neid ühendava Ky rö salmi kaljusaarel asub aastal raja tud Olavin linna, kõige paremini säilinud kesk aegne kindlus Põhja maades. Kind lu se kait-

74 74 se all tekkis 16. sajan dil kauban dus keskus Savon linna, mis tänapäeval on eelkõige tuntud kui oluline turismilinn. Siit kul gevad suvel laevareisid Lappeenranta, Joensuusse, Kuopiosse, Mikkelisse, Pun ka harjule ja järvesaartele. Vilgas on ka auto- ja rongiliiklus. Savonlinnas peetakse ala tes aastal muusikapäevi, pidustusi, mi da aastast kutsutakse nimega Sa von linnan Oopperajuhlat. Põhjaosas asub Etelä-Savo suuruselt kol mas linn, elanikuga oluline raud teesõlm Pieksämäki (36 km²). POHJOIS-SAVO Kallavesj, Kallavesj, suarines ja salaminesj! Pohjois-Savo (Norra Savolax) on suurem ( km²), vahelduvama pinnamoega, rah varohkem ( ela nikku) ja tihe dama asustusega (15 inimest km²-l) kui Etelä-Savo. Savo põhjapoolne osa asustati hiljem kui lõuna. Osa metsi raadati põldudeks, kuid suu rem osa neist säilis ja andis talupoega de le täiendavat sissetulekut, mis tavaliselt oli suurem kui põllumajandusest saadu. Põhja-Savo läbivate loode-kagu suu na lis te seljandike suurimad kõrgused ületavad 300 meetri piiri. Turistidele on tun tuim 270 m kõrgune Pisan mäki maakon na ida osa Nilsiä järverea naabruses. Poh jois-savo keskosa läbib Kallavesi, lääneosa Rauta lampi järvevöönd. Maakonnalinn Kuopio (779 km², elanikku) asetseb samanimelisel poolsaarel Kallavesi ääres. Linna arengut on mõjutanud suuresti tema soodne asend. Laadakohana tuntud Kuopio kiri ku külale anti kaubanduslinna õigused juba aastal. Pärast Savo ja Karjala lääni moo dustamist aastal sai Kuopio selle keskuseks ning aastal kinnitati Kuopio linna õigused uuesti. Pärast Saimaa kanali val mimist sai Kuopiost vilja- ja jahu kau banduse keskus. 19. sajandi teisel poolel, eriti Savo raud tee valmimise järel, tugevnes Kuopio osa vai mu- ja kultuurielus. Siin valmis aastal Soome esimene teatrimaja. Kuopios on ilmunud nii Kalevipoja täielikult eesti keelne väljaanne (1862) kui ka setu ee pos Peko (1995). Uut ilmet andsid lin nale aastail valminud teatri-

75 RIIKLUS 75 maja, raamatukogu, kohtu maja ja õigeusu kiriku muu seum. Kuopio on luterliku praost konna keskus alates aastast ning Soome õige usu kiriku peapiiskopi asupaik alates aastast. Kuopio kõrgkooli hakati rajama aastal ning 1984 muudeti see üli kooliks. Kuo pio on ka tuntud talispordi keskus: lin na kõrval asetseb suusahuvi liste hulgas populaarne 232 m kõrgune Puijo. Savo põhjaosa keskuse Iisalmi (Iden salmi, 763 km², elanikku) areng tugineb samuti soodsale asendile liiklus teede suhtes linnaõigused saanud Iisal mi pindala laiendati aastal sama ni me lise valla liitmise teel. Rahvaarvult kolmas suurem linn Var kaus (87 km², elanikku) asub maakonna äärmises lõunaosas ning pais tab silma kui liiklussõlm ja puidu tööt le miskeskus. Juba 16. sajandil mainitud Var kaus sai aastal alevi ja aastal linna õigused. KESKI-SUOMI Keitele vehmas ja Päijänne jylhä,kirkkaus Keuruun ja Kuuhankaveen. Pirkanmaast kirdes asetsev Keski-Suomi on ajaloolisest Hämest eraldunud äärmine põhja osa. Pinnamoelt on Keski-Suomi künklik, tõus tes keskmiselt m, kohati aga üle 250 m üle merepinna. Kõrgeimad ko had Uutelanmäki (258 m), Pirttimäki (249 m), Lahomäki (248 m) ning talispor di keskusena tuntud Laaja vuori (227 m) asetsevad Jyväskylä lähedal. Loodes ulatub maa konna piiresse Suomenselkä. 19% Keski-Suomi pindalast on vete all. Järve dest kuulub valdav osa Kymijoki valgalasse. Vete liikumise suund on loodest kagusse. Jämsä, Saarijärvi ja Viitasaari jõeja jär ve süsteemide (reitti) veed suunduvad maakonna lõunaosas asuvasse järskude kallas te ga Päijänne järve. Umbes 3/4 Keski-Suo mist on metsa all: kõrgendikel valdavad männi-, madalatel aladel kuuse metsad. Nii pindalalt ( km²), rahva ar vult ( elanikku) kui ka asustus tiheduselt (16 inimest km²-l) on maa kond võrreldav idanaabri Pohjois-Savo ga, kuid erinevalt viimasest on Keski-Suo mi ela nike arv suurenemas. Asustuse kujunemisele andis tõuke Jy väs järvi ääres m kõrgusel künkli kul maastikul asuva Jyväskylä (praegu 449 km², elanikku) linna rajamine aastal. Enne seda oli siin Kesk-Soome laa dakeskus. Nii tehti juba 1856 ette pa nek Kesk-Soome lääni moodustamiseks. Maa kond ja majandus piirkond Jyväskylä juh ti misel kujunes 20. sajandi alguses. Aas tail oli Jyväskylä lääni kes kus. Tänapäeval on linn tuntud eelkõige kultuuri keskusena aastal rajati Jyväs kyllä esimene soomekeelne keskkool, mil lest sai hiljem lütseum aastal avati Jy väs kyläs Soome esimene seminar ja 1864 soome keelne tütarlastekool. Seminarist kas vas aastal välja kasvatus teaduslik kõrg kool ja aastal ülikool. Igal suvel kor raldab linn muusikafestivali Jyväskylän kesä. Maakonna edelanurgas, Päijänne lääne kal dal Jämsänjoki suudmes asuv Jämsä (1 004 km², elanikku) on vilgas kau bandus-, liiklus- ja puidutööstus keskus.

76 76 Keitele järve lõunakaldale, Keski-Suomi geo meetrilisse keskpunkti 19. sajandi lõ pul rajatud puidutöötlemisettevõtte juurde kasvanud Äänekoski (599 km², ela nik ku) paistab tänapäeval silma olulise kee miatööstus- ja energeetikakeskusena. Muud rahvarohkemad omavalitsus ük su sed on maakonna lääneservas paiknev elanikuga Keuruu (1 261 km²) ja Ääne koski lähedal olev elanikuga Saari järvi (887 km²). Ajaloolistest maakondadest on Pohjan maa suurim, moodustades üle viiendiku tä napäeva Soome maa-alast. Pohjanmaa ula tus lõunast põhja on üle 600 km ning lää nest itta km. Selle lõuna poolseim koht Põhjalahe ääres on 61 58, põhja poolseim aga põhjapolaar joone (66 33 ) lähistel. Pohjanmaale kuulub nii Põhja lahe-äärne tasandik kui ka kõrge maid sisemaiseid alasid. Tänapäeval on ajaloolise Pohajanmaa aladele kujunenud neli talitluslikku ja kultuurilist maakonda: Etelä-Pohjanmaa, Poh janmaa, Keski-Pohjanmaa Pohjois-Poh jan maa. Nende kogupindala on km² ja rahvaarv aasta alguses elanikku. Rahvaarv kasvab vaid Poh jois-pohjanmaal, teistes maakondades valitseb kahanemise tendents. Pohjanmaad läbib hulk jõgesid, mis voolavad sisemaalt ranniku suunas laienevais, juba enne jääaega moodustunud orgudes. Jõeorgude vahele jäävad metsased moree nimaad. Jõgede ülemjooksualadel on roh kes ti soid. Suurima jõe, Oulu joki valgala hõl mab olulise osa põhjapoolsest Soo mest. Suure pindalaga Pohjanmaa kliimas on märgata suu ri lõuna- ja põhjaosa vahe li si erinevusi. Põhjalahe lähedus muudab maa konna läänepoolse osa ilmastiku tun du valt pehmemaks kui sisemaal. Loodusolude mõju avaldub selgelt rah vas tiku paiknemises ja inimeste majan dus tegevuses. Püsiasustus levis minevikus ran nikult sisemaa suunas piki jõeorge. Jõ ge de osa inimese elus on olnud eriti olu line: need liiklusarterid andsid toiduks va jalik ku kala ning võimaldasid rajada orgu des se põllumaid. Jõgede suud- POHJANMAA MAAKONNAD

77 RIIKLUS 77 meisse tek kisid kauplemiskohad, mille kaudu veeti oma maa tooteid, eriti tõrva, maailmaturu le. Ajapikku kasvasid kaubaplatside juurde lin nad. 18. sajan diks kuulus iga sellise suud me linna mõjupiirkonda juba kogu vas tava jõe org. Asustuspilt muutus pärast Pohjanmaa raud tee ehitamist. Kiiresti hakkasid kasva ma raudteevõrku haaratud sadama lin nad, millest said ka olulised tööstus keskused. Nende areng tugines kogu põhja poolse Soome metsavarude ja maavarade kasutamisele. Oli tekkinud sadama lin nade konkurents, kus mitte eriti soodsa asendi ga kaubanduskeskused kaotasid oma tähtsuse. Sisemaiste raudteeliinide rist mikel tekkis uusi keskusi nagu Seinä joki ja Ylivieska. Niiviisi sai Pohjanmaa tuumikalaks rannikuvöönd oma jõe suud meis se ja raudteesõlmedesse rajatud lin na de ga. Karmima kliimaga ja hõredama asus tusega sisemaised alad jäid nõrgema arenguga perifeeriaks. Suure lõuna-põhja suunalise ulatuse tõttu jagunes Pohjanmaa mit meks uueks maakonnaks. ETELÄ-POHJANMAA Miss laaja aukee Pohjanmaa, veet merten, virtain vaahtoaa. Etelä-Pohjanmaa (Södra Österbotten) on uu test maakondadest noorim. Sellel km² suurusel maa-alal elab inimest. Etelä-Pohjanmaa hakkas ku ju nema endise Vaasa lääni soomekeel sest sisemaisest osast, kiiresti kasvanud Sei nä joki linna mõjupiirkonnast. Etelä-Pohjanmaa koosseisu jääb osa Suo men selkä kõrgustikust ning sellest lääne suunas madalduv tasandik, millelt kõrgu vad mitmed jäänukmäed. Viimas test on tun tumad Lapua lähedal asuv 130 m kõrgu ne Simsiö ja Isojoki valla 231 m kõrgune Lauhavuori. Maakonna kõrgeim koht, Suo kon mäki (235 m), asub Lehtimäki val las Suomenselkä kõr gustikul. Vähes test järvedest on suurim vanasse meteo riidi kraatrisse moodustu nud Lappajärvi. Roh ketest kagust loo desse voolavaist jõ ge dest on suuremad Ähtävän joki, La puan joki, Kyrön joki, Närpiön joki ja Iso joki. Madalast voolu kaldest tingituna esi neb jõgedel kevadeti küllaltki suuri üleujutusi. Etelä-Pohjanmaa on hõredamalt asusta tud (14 elanikku km²-l) kui Soome kesk mi selt. Soomekeelse Etelä-Pohjan maa tuumik ala keskus on raudteede ristumis ko hale kasvanud Seinä joki (129 km², elanikku). Seinä joki areng algas 1798 rajatud rauasulatus tehasest, millele 19. sa jandil järgnesid Soome esimene püssi rohutehas, kaks jahu veskit, tellise tehas ja õllevabrik valmis Tampere-Haa pa mäki-vaasa raud tee liin ning 1886 Kristii nan kaupunkisse suunduv Pohjan maa lõunaosa ehk Suu pohja raudteeliin aastal sai Seinäjoki alevi ja aastal linna õigused. Raudtee otseühen dus Seinäjoki ja Tam pere vahel valmis aastal Täna päeval on Seinä joki kogu Etelä-Pohjan maa teenidus- ja kul tuurikeskus, mida il mes tab Alvar Aalto projekteeritud arhitek tuuri ansambel. Seinäjokist põhja pool, Lapuajoki kesk jooksul paiknev teeninduse ja põllu majan dus saaduste töötlemise poolest tun tud La pua (Lap po, 737 km², ela nikku) linn oli aastail Lapua liikumise keskus. Alates aastast asub Lapuas Soome praostkonna keskus. Linnast veidi põhja pool asetsevat elanikuga Kau havat tuntakse pusside valmistamise poo lest. Muudest rahvarohkemaist teenindusli kest ja tööstuslikest omavalitsusüksusist aset se vad Seinä jokist edelas elaniku ga Ilma joki ja elanikuga Kurik-

78 78 ka. Etelä-Pohjanmaa jõeorud on ammustest ae gadest tuntud kui viljakad põllumaad. Maa konnas on ka mitmeid karuslooma kasvandusi ja katmikalasid. Suuri tööstus ettevõtteid Etelä-Pohjan maal ei ole, piir konnale on iseloomulik väiketööstus. Põhjalahe ja Etelä-Pohjanmaa vahel aset sev Pohjanmaa ehk Österbotteni (7 675 km², POHJANMAA elanikku) maakond on ida naabrist mitmeti erinev. Looduslikult on see Põhjalahe osade, Sel kä mere ja Perämere rannikuriba, mida ise loomustab järjekindel maakerge ehk maa pinna tõus. Selle tagajärjel on tekki nud kivine rannajoon ja kaljune Vaasa saa res tik, mille suuremad saared on Raippa luoto (Rep lot) ja Björkö by. Nende ja Root si ranniku saarte vahel asub Põhja lahe kitsaim koht, Meren kurkku ehk Kvar ken. Rannikust sisemaa poole levi vad rannaniidud, kus kasvavad astelpajud (tyr ni), mida Soomes leidub veel vaid Ah ve na maal. Sisemaale liikudes maapind kõr geneb. Et aga rannikul on maakerge suu rem, vähenevad kõrguserinevused pi de valt. Pohjanmaa kõrgeim koht, 129 m üle merepinna ulatuv Pyhä vuori, asub maa konna lõunaosas, Kristiinan kau pun ki lähedal. Pohjanmaa on Soome ainuke ranniku maa kond, kus säilib veel kerge rootsi keelse rahvastiku ülekaal (52%). Täieli kult rootsi keelseid omavalitsusüksusi on siiski vaid neli: Kors näs, Luo to (Lars mo), Maksa maa (Maxmo) ja När piö (När pes). Soome keelseid üksusi on kolm: Iso kyrö (Stor kyro), Laihia (Lai hela) ja Vä hä kyrö (Lill kyro). Kaks keel setest üksus test on vaid kahes, Kas kinenis ja Vaa sas, soome keelsete ülekaal. Praegune maakonnalinn Vaasa (Vasa, 183 km², elanikku) hakkas moodus tuma küllaltki varakult. Juba 13. sajan dil oli Mustasaaril kaubanduskeskus, mille kaitseks rajati järgmisel sajandil Korsholmi kind lus aastal moodustati Rootsi ku nin gas Karl IX korraldusel Musta saari linn (Korsholm), millele 1611 anti nimi Vaasa. Aastail oli Vaa sa läänikeskus. Maatõusust tingitud ranniku taandumisega on Vaasa pidevalt nih kunud lääne suunas. Linna piires on mitu saart. Põhisadam asub keskusest kol me kilomeetri kaugusel Vaskiluoto (Vasklot) saarel, mida ühendab mandriga tammi tee. Metalli-, tekstiili- ja toiduaine tööstustega linnas valdavad nüüd mitme su gused teenindusalad. Vaasa on vana koolilinn, kus juba aastal pedagoogium avati aastal raja tud kaubanduskõrgkoolist kasvas välja üli kool. Kuigi rootsikeelsed moodustavad lin na elanikest umbes veerandi, on Vaasa rootsikeelse Pohjanmaa põhiline majan dus- ja kultuurikeskus. Linnas asub mitu rootsi keelset õppeasutust ning Åbo Aka de mi üksus. Maakonna põhjaosas asuv Pietarsaari (88,8 km², elanikku, neist rootsikeel seid 55%) sai aastal linnaks Ja kob stadi nime all. Soomekeelne nimi tuleta ti hiljem linnalähedase Pedersöre valla ni mest. Pietar saari on oluline sadama- ja tööstus linn, siin asuvad tubaka- ning tsellu loosi- ja paberitööstus. 5 km linnast ee mal asuv Leppäluoto (Alholm) ekspor disadam on otseühenduses Rootsi Umeå ja Skel lefteå ga. Pietarsaari on Johan Ludvig Runebergi kodukoht.

79 RIIKLUS 79 Kuigi Pietarsaarist lõunas asetsevas Uu si kaarle pyys (Nykarleby, elanikku, neist rootsikeelsed 91%) on samuti ha ka nud edenema teenindustegevus, töötab sealsetes põllu- ja metsamajandus ette võtetes seni enam inimesi kui tööstuses. Maakonna lõunaosa keskus Kristiinan kaupunki (Kristinestad, elanikku, neist rootsikeelseid 58%) on samuti vana linn. See sajandil oluliseks kauban dus keskuseks ja sadamaks kujunenud asu la sai linnaõigused aastal. Arengu seisku des kujunes Kristiinan kaupunkist idüllili ne väikelinn. Kui aastal kolm ümber kaudset valda liideti, kasvas linna pindala (678 km²) tunduvalt ning vähenes kesk mine asustustihedus, mis praegu on 12 ela nikku km²-l. KESKI-POHJANMAA Näät kuinka rannat viljavat on virtain kahta puolta. Keski-Pohjanmaa (Mellersta Öster botten, km², elanikku) on aja loolise Poh jan maa uutest maakondadest väik seim. Keski-Pohjanmaa moodustab ülemine kuvööndi Pohjanmaa ja Pohjois-Pohjan maa vahel. Saari on rannikul tunduvalt vä hem kui Pohjanmaal. Maakonna põhjaosa rannik on liivane. Rannikumadalik tõuseb aeg laselt sisemaa suunas, ulatudes soise Suo men selkä kõrgustikuni välja. Soode osa tähtsus kõigub seal 40 60% pindalast. Idast läände voolavate jõgede vahel esineb ma dalaid, samuti ranniku suunas laugu vaid seljandikke. Maakonna suhteliselt väi kes test jõgedest on pikimad Lestijoki ja Per hon joki. Tulvavete tõkestamiseks on jõ ge de ülemjooksule rajatud paisjärvi. Per hon joki vesikonnas asub neist suu rim, Venetjoki (17 km²). Looduslikest vee ko gu dest on suurim Restijärvi (65 km²). Maakonnalinna Kokko lasse (Karleby, 328 km², elanikku) on koondunud pool rahvastikust. Sellele vahepeal Gam la karle by nime kandnud linnale pani aastal aluse Gustav II Adolf. Linna areng toetus tõrva välja veole ja laevatööstusele. Vahepeal soi ku nud sadama tähtsus tõusis pärast Poh jan maa raudtee valmimist aastal. Teise maailmasõja järgne kiire areng oli seo tud aastatel rajatud Kemira ja aastatel Outokumpu tehastega lii deti linnaga Kaarlela vald. Kokkola on ran niku vööndis säilinud rootsikeelse rahvas tiku kultuurikeskus umbes 19% elanikest on rootsikeelsed. Keski-Pohjanmaa soomekeelsed sisealad mee nutavad mõneti Etelä-Pohjanmaad, olles neist majanduslikult siiski vaesemad. Piir konna kultuurikeskus on Perhon joki orus asetsev Kaustinen (Kaustby, ela nikku), kus tegutseb Soome esimene rahvamuusika instituut ning aastast 1968 suviseid rahvamuusikapäevi korraldatakse. Rahvamuusikal on vanad traditsioonid ka elanikuga Vetelis (Vetil). POHJOIS-POHJANMAA Se maa minun mieltäni innostaa: se on kymmenen, kymmenen virran maa. Pohjois-Pohjanmaa (Norra Österbotten, km², elanikku) on seni käsitletud maakondadest pindalalt suurim ning rahvaarvult Uusimaa, Pirkanmaa ja Var si nais-suomi järel 4. kohal. Pohjois-Poh-

80 80 janmaa rahvastik oma paljulapseliste pe rekondade traditsiooniga on kõige elujõulisem Soomes. Selle Pohjanmaa põhjapoolseima osa prae gused ametlikud piirid põhjas ja idas ku junesid 20. sajandi esimesel poolel: 1936 seoses Lappi lääni moodusta misega ning Soome uue riigi piiriga idas. Loodusoludelt meenutab maakonna lää ne poolmik Pohjanmaa teisi osi. Rannik on madal ja paiguti kenade luidetega; lä he dases meres esineb saari. Siin asub Põhja lahe suurim, kolmest saa rest maa kerke tagajärjel kokku kasvanud Hailuoto (Karlö, 195 km², 970 elanikku) saar. Ka he esiletungiva lahe, Kempeleen lahti ja Liminganlahti vahel asub Lumi joen sel kä poolsaar. Ranniku väikese kõrgus erinevuse ja sa vi ka pinnasega tasandik tõuseb aeglaselt ida suunas. Seal voolab mõningate käres ti ke ja koskedega 160 km pikkune Siika joki. Maakonna kagupiiril asetsev Oulu järvi on juba 122 m üle merepinna. Selle lä he dal paikneb viljaka mullaga ulatuslik soo maastik 144 km² suurune Pelso soo, mi da 20. sajandi keskpaiku hakati põldu deks kuivendama. Unikaalsemad osad on siis ki säilitatud Pelso looduspargina. Ou lu järvist algab 107 km pikk jugade rikas (kõrgeim on Pyhäkoski, 32 m) Oulujoki, mil lele aastail võimsaid vee jõu jaamu rajati. Maakonna põhjaosa läbi vat 300 km pikkust kärestikega Iijoki kasu ta tak se nii parvetuseks kui ka elektri energia tootmiseks. Kirde-Pohjanmaa ehk Koillismaa maas tik on hoopis teise ilmega. See on Maanselkä osa, mille kõrgeimad tundrud ulatu vad ligi 500 meetrini (Rukatunturi 491 m, Ii vaara 471 m) üle merepinna ning jär vedki asuvad rohkem kui 200 meetri kõr gusel. Suu rimad järved on Ala kitka, Muojärvi, Kuu samonjärvi ja Irnijärvi. Suuremad jõed Oulankajoki ning selle li sajõed Kit ka joki ja Kuu sinki joki voolavad süga va tes kanjon orgudes. Vooluvete üldine suund on itta, nii et siinsed jõed kuuluvad Val ge mere valgalasse. Loodus geo graa fi liselt käsitatakse seda ala koos Kainuuga oma ette Kõrg-Soome osana. Pindalalt hästi suure Pudasjärvi valla (5 646 km², elanikku) keskuses sün dis pastori tütrena filoloog ja memuaari kirjanik Aino Thauvón-Suits. Tihedaim asustus koondub Põhjalahe- äär sesse Oulusse ning Kempele, Haukipu dase, Oulun salo, Raa he ja Kiiminki kanti, kus elab pisut üle poole maakonna rahvastikust. Mujal, eriti sisealadel, on rahvas tikutihedus madal. Taivalkoskil on see 2,1 ja Pudasjärvil koguni 1,8 inimest ruut kilo meetril. Pohjois-Pohjanmaal on val du, kus 25 36% tööhõivelisest elanik kon nast elatub metsa- ja põllumajandusest. Lääne- ja lõunapoolsetes valdades te gel dak se karjanduse, rannikul kalanduse ja Kuu samo kandis poro kasvatusega. Oulujoki suudmes paiknev maakonna linn Oulu (Uleåborg, 328 km², ela nikku) on nii Oulu lääni kui ka kogu põhja poolse Soome keskus. Juba 14. sajandist tuntud Oulu sadam oli 19. sajandi algupoolel suurim tõrva välja vedaja Soo mes. Linna hilisemale arengule said määra vaks Pohjanmaa raudteeliini valmimine aastal ning puidu ja puittoodete eksport. Li saks suurele tselluloositööstusele valmis ka Oulu lämmastikutehas. Linnapilti kuu lub lahutamatult Merikoski veejõujaam. Kui aastal elas Oulus inimest, siis aastal ületas elanike arv ning 20 aastat hiljem piiri sai Oulust ka ülikoolilinn. Soome suuruselt tei se ülikooli linnak asetseb keskusest 5 km kaugusel Linnanmaal. Oulus on ela nud ja töötanud näiteks luuletaja Frans Mikael Franzén ( )

81 RIIKLUS 81 ning kirjanik ja rah va pärimuste talletaja Samuli Paulaharju ( ). Ii valla (Ijo, 620 km², elanikku) kõrgusel Perämeres, km rannast, asub Krunni saarerühm, mille suure mad saa red on Maakrunni, Ristikari ja Ulko krunni. Neil looduskaitse alla võetud lin nu rikkail saartel on Oulu ülikooli bioloo gi line uurimisjaam. Oulust kagusse suunduvate teede ääres paik neb jõujaamade ja tiheasulate Oulanka rahvuspark Kuusamos ahel, mis ulatub Oulujärvini. Oulu ja Keski- Poh jan maa vahel asub maakonna suuru selt teine linn Raahe (Brahestad, 267 km², ela nikku; pärast Pattijoki valla liitmist aastal 527 km², ela nikku) aastal Soome kindral kuber ner Per (Pietari) Brahe ( ) käsul rajatud Raahest tuli tähtis tööstuslinn pärast seda, kui Rau ta ruukki Oy rajas sinna suure me tal lur gia tehase. Maakonna vahelduva pinnamoega kirde osas esineb aeg-ajalt Soomele nii haruldasi maavärinaid. Piirkonnas asuva Kuusamo (5004 km², elanikku) varasemat sel gelt metsa- ja põllumajanduslikku ilmet on viimastel aastakümnetel hakanud muut ma turism: siin paiknevad mitmed tun tud suusakeskused. Erinevalt ümbrus konnast on Kuusamo keskuse elanike arv vii masel ajal kasvanud. Kuusamo maa-alal paiknev Oulanka rahvus park on kuulus oma matkaradade poo lest aastal laiendati rahvuspargi ter ri tooriumi idas kuni riigipiirini, kus see koh tub Venemaa Karjala vabariigi alale moo dustatud Paanajärvi rahvuspargiga. Mär ki gem, et Paanajärvi oli kuni Teise maailmasõjani Soome osa. KAINUU Kuulkaa korpeimme kuiskintaa! Jylhien järvien loiskintaa! Kainuu (Kajanaland, km², elanikku) on territooriumilt umbes poole Eesti suurune maakond Oulu lääni ida- ja kaguosas. Kainuu nimi on tuntud juba 9. sajandist, mil see tähistas kogu Pohjanmaad. Alles hil jem kinnistus nimi Oulujärvi ümbruse le ja aladele sellest idas, mille asustasid aastail Savost tulnud põlluharijad. Asus tamist häirisid venelaste sagedased sisse tungid, mille tõrjumiseks rajati aasta tel Ämmäkoski lähedal asuvale Ka jaa nin joki saarele Kajaani kindlus. Kind luse najal kasvanud asulale anti aastal linnaõigused aastal vallutasid ve ne lased kindluse ja lasksid siis selle õh ku. Kainuu on kannatanud ka hilisemates sõdades, viimati aastail Enamjaolt kuulub Kainuu Kõrg-Soome ala le. Lääneosas valdab metsaste ja soiste liiva küngaste ala (kankaremaa), mille keskmi sed kõrguserinevused on m. Päris maakonna läänepiiril ja Utajärvi lä hedal esineb aga suuremaidki kruusa- ja liivakõrgen dikke, näiteks 197-meetrine Rokuan vaara. Kainuu kesk- ja idaosa on umbes 200 m kõrgusel üle merepinna. Sealsete mä gede (vaara) suhtelised kõrgused küündi vad meetrini. Tähele panuväärsei mad on suuruselt Soome neljandast järvest, Oulujärvist (900 km², keskmine süga vus vaid 7 m) ida pool kerkivad kvartsiit- ja kiltkivikõrgendikud.

82 82 Saarerikka ning lahtedest ja pool saartest lii gestatud Oulujärvi kallastel esineb nii lai netest uuristatud järsandikke (törmä ranta) kui ka ulatuslikke liivikuid (hietikko). Hy ryn salmi ja Puolanka valla piiril kõr gub 383-meetrine Paljakka, mille põhjapool mikku hõlmab looduspark. Lõuna pool semal, 326-meetrisel Vuokatti mäel asub talispordikeskus. Oulujärvi on ühen du ses nii kirde- (Hyrynsalmen reitti) kui ka ida poolsete järvedega (Sotkamon reitti). Metsade all on ligi 80% maakonna pind alast: läänes valdavad kuused ja idas män nid. Soid on rohkem läänes ja loodes. Roh kesti alasid on looduskaitse all: siin asub Ulvisalo looduspark ja Kuhmo Eli mys salo kõnnumaa, kus kaitstakse põtru. Maakonna rahvaarv on seoses välja rän nuga viimastel aastakümnetel vähenenud. Kesk mine asustustihedus on seni vaadel dud maakonnist madalaim vaid 4,1 ini mest km² kohta. 68% rahvastikust koon dub tiheasulaisse Rahvarikkaimad kesku sed paiknevad Oulujärvi kallastel ning Hyryn salmi ja Sotkamo veetee ääres. Suurim keskus on maakonnalinn Ka jaani (Kajana, km², ela nikku), mis asub Näsijärve ja Oulu jõge ühendava lüheldase Kajaaninjoki ääres, Ämmäkoski ja Koivukoski kõrgusel. Kui keskuse varasem areng tugines tõrva kaubandusele, siis tänapäeva Kajaani on mit mepalgeline linn, kus annavad tooni mitmesugused teenindus harud, millega on seotud ligi 72% tööhõivelisest elanikkonnast. Tööstusest on olu lisim Kajaani Oy paberi- ja puidutöötlemis tehas. Metsa- ja pabertööstus ning mõ nede väärtuslike maakide eriti titaani ja vanaadiumi kaevandamine maakonna lõu na osas an nab sissetulekut 23%-le rah vastikust. Et Kainuust on saanud oluline turismi-, matka- ja talispordipiirkond, siis elatubki valdav osa inimestest teenindu sest. Muud suuremad keskused Kuhmo, Sot kamo ja Suomussalmi on kasvanud ki rikukülade juurde. Olujärvist lõuna pool asu va Otanmäki rauamaagikaevanduse juur de kujunes samanimeline asula, kuhu vii di ka raudteeliin. Pärast kaevanduste gevuse lakkamist rajati Vuolijoki valda (691 km², elanikku) kuuluvasse Otan mäkile raudteevagunite tööstus. Maakonna tähtsamad turismiobjektid on Ka jaani kindluse varemed ja aastal ehi ta tud rohkete maalidega Paltaniemi kirik. Palta niemil on ka Eino Leino sünnikodu Hövelö. Suomus salmis on Ilmari Kian to Turjanlinna, kirjaniku matmispaik ja muuseum. Kuivajärvi karjala külas maa konna idapiiril on runolaulja Dom na Huo vineni mä les tuseks ehitatud tare Domnan pirtti. Soome põhjapoolseim maakond ja 1936 moo dustatud Lappi lään ( km², elanikku) hõlmab ajaloolise Pohjan maa põhjapoolseima osa, Peräpohjola ning Soome Lapimaa ehk Saamimaa. Kokku on seda tervelt 31% riigi pindalast. Teoree ti liselt on kogu Lappi maakon nalin na ja Lappi lääni keskuse Rovaniemi mõ jupiirkond, kuid tegelikkuses jääb sel lest välja Perä merega piirnev edelanurk, mis Pohjois- Pohjanmaa jätkuna kuulub Ou lu alla. LAPIMAA EHK LAPPI Oi tunnetko kaukaisen tunturimaan, niin jylhän, kauniin ja loistokkaan?

83 RIIKLUS 83 Lappi edelaosa loodusolud on eriti sar nased Pohjois-Pohjanmaa omadega. Ki va lo ümbruse kõrgendikuala arvesse võt ma ta on maastik tasane. Maapind hakkab tõus ma põhjapolaarjoone lähistel, kus ker ki vad Aavasaksa, Ounasvaara jt. üksi kud tundrud. Neist põhja pool kõrguvad tundrud nii rühmadena kui ka üksikuina, näiteks talispordikeskustena tuntud Pyhä tunturi ja Luosto tunturi. Võrdlemisi lauge on ka maakonna keskosa ehk Aapa-Lappi, mis kujutab endast üksikute jäänuk mäge de ga keskmiselt 200 m üle merepinna ula tu vat pigatasandikku ehk peneplaani. Jõe orgude vahel levivad laiad asustamata kõn nu maad (kaira). Lapi lääneserv, Pallas- Ounas tunturi ala oma kõrgete ümara lae lis te tundrutega (Pallastunturi Taivas ke ro, 807 m) meenutab juba suuresti Taga-Lap pi tundrukõrgustikke. Idas läheb Aapa-Lappi Salla- Saariselkä (saami Suolo èelgi) tundrumaaks, mis oma ümarate tund rute, metsade ja soodega moodustab tõe lise kõnnumaamaastiku (erämaa maise ma). Põhja suunas kõrgeneva Salla tundruvööndi kõrgeim koht, 658-meetrine Rohmoi va, jäi pärast idapiiri nihutamist Venemaa poolele, nii et nüüd kuulub kõrgeima koha au 626-meetrisele Sorsa tunturile. Saariselkä-Raututunturi alal ületavad pal jud tipud juba 600 meetri piiri. Kõrgeim neist on 718-meetrine Sokosti. Taka-Lappi kolme tuntuima valla, Utsjoki (saami Ohce johka), Inari (Anar) ja Enon tekiö (Eano dat) pinnamoes paistab sil ma kaks osa: kõrgala läänes ja Inarijärvi (Anar jarvi) tasandik idas. Enontekiö loo detipp ulatub juba Skandinaavia mäes tikku. Siin kerkivad Soome kõrgeimad tundrud Halti (Haldi, m) ja Ridnitšohka (1 317 m). Teised kõrgemad kohad on Kahperus vaarat (1 144 m) ja Saana (1 029 m). Enontekiö kesk- ja ida osa kuppel maastiku tipud on madalamad. Utsjoki tund ruist on kõrgeimad Paistintunturit (646 m) ja Ailigas (622 m). Maanselkä veelahkme asendi tõttu voo lavad Lappi jõed nii Kemijoki ja Tornion joki

84 84 kaudu Põhjalahte, Teno, Näätämön joki, Paats joki, Lotta joki jt. Tulo ma lisa jõgede kaudu Jäämerre kui ka Posio joki jt. Oulanka joki lisajõgede kaudu Valgesse merre. Suurima valgalaga Kemi jokil ( km²) on rohkesti tehisjärvi. Tema loodusliku alusega järvedest on suurim Kemi järvi (288 km² pärast reguleerimist), tehis järvedest aga Lokka (417 km²). Taka-Lappis asub aga Soome suurim vee kogu, Inari järvi (1 386 km², ilma saarte ta km²). Inari järvi üle saa rest on suurimad Kaamassaari, Mahlatti ja Petäjäsaaret. Järve suubub hulgaliselt jõge sid, millest pikim on 187-kilomeetrine Iva lo joki, väljub aga vaid Jäämerre suunduv Paats joki (143 km). Lappi on hõredaimalt asustatud maa kond, kus elab vaid kaks inimest km²-l. Põhi line osa rahvastikust koondub Ke mi joki ja Tornion joki äärde, Perä mere rannikule ning Inarijärve lõunakaldale. Kemijoki ja Ounasjoki ühinemiskohal asub maakonnalinn ja läänikeskus Rovanie mi (94 km², elanikku), mis jääb põhjapolaarjoonest pisut lõuna poole aastal sõjas hävinud Rovaniemi alev ehitati üles Alvar Aalto pro jekti järgi. Rovaniemi sai linnaõigused aastal. Linnas tegutseb Lapi ülikool ning sel lega ühenduses olev Arktinen keskus. Koos ümbritseva Rovaniemi valla (7 506,5 km², elanikku) ja selle ulatusliku pind alaga idanaaber Kemijärviga (3 502 km², elanikku) elab piirkonnas üle 35% maakonna rahvastikust. Lappi suuruselt teine linn Kemi (91 km², elanikku) asub Kemi joki suud mest lõuna pool Perämere rannikul aastal linnaks saanud Kemist kujunes olu line puidutöötlemiskeskus. Kemi moodus tab koos Keminmaa valla (627 km², elanikku) ja Tornion joki suudmesse ju ba aastal rajatud Tornio (Torneå) linna ga (1 183 km², elanikku) Perä mere kaugeima sopi tuumikala, kus elab 29% Lappi rahvas ti kust. Keminmaal kaevan datakse kroomi maaki ja Tornios valtsi takse kvaliteetterast; siitkaudu kulgevad täht sad ühen dusteed läände ja põhja. Tänapäeva Lappi majanduselu tugineb tee ninduse, tööstuse ning metsa- ja põllumajanduse kooslusele. Kui põllu- ja metsa majandus andis aastal tööd 42%-le ja küm me aastat hiljem 27%-le elanik kon nast, siis tänapäevaks on see näitaja langenud 7%-le. Põhiliseks tööandjaks on turism: paku vad ju Lappi loodusolud ainulaadseid matka misvõimalusi. Turiste tõmbavad ka saa mi kultuur, porokasvatus ja sisevete lõheka lad. Porokarjandus on arenenud nii Saa mi maal kui ka lõunapoolses Lappis ning isegi Pohjois-Pohjanmaal ja Kainuus seega siis juba ammu soomlastega asus tatud aladel. Turistidel on ka võimalus proo vida kullaliiva pesemist. Meelispai kadeks on kujunenud ka Lapi maa rah vuspargid ning Saariselkä, Utsjoki ja Enon tekiö tund rualad. Turistid saavad uudistada aastal avatud saami muuseumi Inaris. Ahvenamaa ehk Åland (1 527 km², elanikku) erineb teistest maakon da dest nii oma saarelise asendi, territoo riu mi väiksuse, AHVENAMAA riigikeele kui ka õigusliku staatuse poolest. EHK ÅLAND Kui Soomes on põhi seadu se alusel kaks riigi keelt, siis Ah vena maal vaid üks rootsi keel. Nii ongi Ah vena maal vaid üks ametlik nimi Åland. Koos sisevete ja ranniku merega on maakonna pindala km².

85 RIIKLUS 85 Ahvenamaa staatust võib võrrelda Taani koos seisu kuuluvate autonoomsete Fääri saar te ja Gröönimaaga. Piirkonnal on oma seadusloome, riiklik sümboolika, koda kondsus ja alates aastast ka postmar gid. Oma ametlikku raha auto noomsel maa konnal siiski pole, seal vermitud mün tidel on vaid sümboolne väärtus. Ahvenamaa omavalitsusele pandi alus aas tal, mil kohalik rahvas hakkas taot lema (taas)ühinemist Rootsiga. Soo me ja Rootsi erimeelsuste tõttu Ahvenamaa riiklikus kuuluvuses siirdus küsimus Rah vasteliitu võeti seal vastu otsus, millega jäi saarestik rootsi keelt, kultuuri ja kohalikke tavasid säilitava omavalitsusük su sena Soome koosseisu. Ahvenamaa pi di jääma relva vabaks, nii nagu sellele pan di alus juba aastal aastal uuesti kin ni tatud omavalitsuslik Ahvenamaa sai 1954 ka Põhjamaadele omase ristiga si ni kol la punase rahvuslipu. Lipupäeva tä his tatakse aprilli viimasel pühapäeval. Autonoomia astet tugevdati veel aastal. Nii on ahvenamaalastel oma post, raadio ja televisioon, lastetoetussüsteem, alkoholiseadus ja põllumajanduspoliitika. Kuni Soome EU-ga liitumiseni oli ahve namaalastel ka oma pass. Ahvenamaa ko dakondsus on kõikidel saarestiku sünni järgsetel kodanikel, kuid seda võib taotleda ka pärast viieaastast Ahvenamaal elamist. Alates aastast osaleb Ahvenamaa Põhja maade Nõukogu töös. Ahvenamaad eraldab Turu saarestikust 100-kilomeetrine Kihti mereselg ning Rootsist Ahvenameri. Saarestikku kuulub kokku üle 0,3 ha suurust saart. Pea saar hõlmab 2/3 pindalast. See on üle 50 km pikk Ahvenamanner, mille juurde kuuluvaiks loetakse mõnikord nii kitsaste looduslike väinade taga asetsevad

86 86 Eckerö ja Lumparland kui ka aastail kanaliga eraldatud Lem land. Kõik nad on pea saa rega ühenduses sildade kaudu. Muud suu remad saarterühmad on Vårdö, Föglö, Sottunga, Kumlinge, Kökari ja Brandö. Pinnamoes valdavad mandrijää ja mere vete kulutatud graniitkaljud ja -lavad. Pea saar koosneb punapruunist rabakivigranii dist. Kõrgeimad kohad paiknevad Ahve na mandri põhjaosas Saltvikis, kus kerkiv Orrdalsklint on 129 m üle merepinna. Saa restikus esineb maakoore liikumise taga järjel tekkinud lõhesid ja põhja-lõuna suu nalisi murranguid. Kõrgemate alade vahel paiknevad Jomala ja Hammarlandi maa viljeluseks sobivad savikad tasandikud. Järvi ja järvikuid on Ahvenamaal üle 160. Kui 20. sajandi alguses oli Ahvenamaal üle 150 asustatud saare, siis tänapäevaks on neid järele jäänud 60 ringis. Osal saar test elatakse vaid suvel. Rahvaarv on püsi nud siiski enam-vähem stabiilsena ning pole alla inimese langenud. Vii mase paarikümne aasta jooksul on see isegi üle 25% kasvanud. Ahvenamaa asustus tihedus on umbes sama, mis riigi keskmine 17 inimest km² kohta. Kõige tihedam asustus on Jomala (23) ja Finströmi (19 elanikku km²-l), kõige hõ redam aga Kumlinge (4) ja Vårdö vallas (4 elanikku km²-l). Tubli 40% elanikest on koondunud Mariehamni ehk Maarianha minasse. Ülejäänud rahvastik elab 15 val las, mille elanike arv kõigub 129 ja vahel. Ahvenamaalased elatusid pikka aega põllumajandusest ja meresõidust aastail hakkas aga arenema teenindus tegevus, eriti turism. Aastal 2000 ulatus tu ristide arv juba ligi 1,8 miljonini. Käes oleval ajal on põllu- ja metsamajanduse suhe teenindusega umbes 1 : 10. Ainukeses linnas Mariehamnis elab inimest. Koos lähema ümbrusega moodustab see Ahvenamaa tuumikala, kuhu koondub umbes pool maakonna rahvastikust. Tuumikala majanduselu alu seks on laevakindlustus ja meresõit. Ahvenamaal on vahendaja roll Soome ja Rootsi vahel. Parv- ja reisilaevadega peetakse ühendust Stockholmi, Norrtälje ja Grisslehamniga Rootsis ning Kustavi, Naantali ja Turuga Soomes. Linn Maakond Moodustamis-aasta Pindala km² Elanike arv Alajärvi Etelä-Pohjanmaa , Alavus/Alavo Etelä-Pohjanmaa 1977 (1974) 790, Anjalankoski Kymenlaakso 1977 (1975) 726, Espoo/Esbo Uusimaa 1972 (1963) 311, Forssa/Forssa Kanta-Häme 1964 (1923) 249, Haapajärvi Pohjois-Pohjanmaa 1977 (1967) 781, Haapavesi Pohjois-Pohjanmaa , Hamina/Fredrikshamn Kymenlaakso , Hanko/Hangö Uusimaa , Harjavalta Satakunta 1977 (1968) 124, Heinola Päijät-Häme , Helsinki/Helsingfors Uusimaa , Huittinen/Vittis Satakunta 1977 (1972) 389,

87 RIIKLUS 87 Linn Maakond Moodustamis-aasta Hämeenlinna/Tavastehus Pindala km² Elanike arv Kanta-Häme , Hyvinkää/Hyvinge Uusimaa 1960 (1926) 323, Iisalmi/Idensalmi Pohjois-Savo 1891 (1860) 763, Ikaalinen/Ikalis Pirkanmaa 1977 (1858) 752, Imatra Etelä-Karjala 1971 (1948) 154, Joensuu Pohjois-Karjala , Juankoski Pohjois-Savo , Jämsä Keski-Suomi 1977 (1969) 1 004, Jämsänkoski Keski-Suomi , Järvenpää/Träskända Uusimaa 1967 (1971) 37, Jyväskylä Keski-Suomi , Kaarina/S:t Karins Varsinais-Suomi , Kajaani/Kajana Kainuu , Kalajoki Pohjois-Pohjanmaa , Kankaanpää Satakunta 1972 (1967) 689, Kannus Keski-Pohjanmaa , Karjaa/Karis Uusimaa 1977 (1930) 197, Karkkila/Högfors Uusimaa 1977 (1932) 242, Kaskinen/Kaskö Pohjanmaa , Kauhajoki Etelä-Pohjanmaa , Kauhava Etelä-Pohjanmaa , Kauniainen/Grankulla Uusimaa 1972 (1920) 5, Kemi Lappi , Kemijärvi Lappi 1973 (1957) 3 502, Kerava/Kervo Uusimaa 1970 (1924) 30, Keuruu Keski-Suomi , Kitee/Kides Pohjois-Karjala , Kiuruvesi Pohjois-Savo , Kokemäki/Kumo Satakunta 1977 (1972) 481, Kokkola/Karleby Keski-Pohjanmaa , Kotka Kymenlaakso , Kouvola Kymenlaakso 1960 (1923) 43, Kristiinankaupunki/Kristinestad Pohjanmaa , Kuhmo Kainuu , Kuopio Pohjois-Savo , Kurikka Etelä-Pohjanmaa 1977 (1966) 463, Kuusamo Pohjois-Pohjanmaa , Kuusankoski Kymenlaakso 1973 (1957) 113, Lahti/Lahtis Päijät-Häme 1905 (1878) 135, Laitila/Letala Varsinais-Suomi , Lapua/Lappo Etelä-Pohjanmaa 1977 (1964) 737,

88 88 Linn Maakond Moodustamis-aasta Lappeenranta/Villmanstrand Pindala km² Elanike arv Etelä-Karjala , Lieksa Pohjois-Karjala 1973 (1936) 3 424, Lohja/Lojo Uusimaa 1969 (1926) 278, Loimaa Varsinais-Suomi 1969 (1922) 47, Loviisa/Lovisa Itä-Uusimaa , Maarianhamina/Mariehamn Ahvenanmaa , Mikkeli/S:t Michel Etelä-Savo , Mänttä Pirkanmaa 1973 (1948) 64, Naantali/Nådendal Varsinais-Suomi , Nilsiä Pohjois-Savo , Nivala Pohjois-Pohjanmaa , Nokia Pirkanmaa 1977 (1937) 289, Nurmes Pohjois-Karjala 1974 (1876) 1 605, Närpiö/Närpes Pohjanmaa , Orimattila Päijät-Häme , Orivesi Pirkanmaa , Oulainen Pohjois-Pohjanmaa 1977 (1967) 587, Oulu/Uleåborg Pohjois-Pohjanmaa , Outokumpu Pohjois-Karjala 1977 (1968) 445, Paimio/Pemar Varsinais-Suomi , Parainen/Pargas Varsinais-Suomi 1977 (1948) 271, Parkano Pirkanmaa 1977 (1972) 855, Pieksämäki Etelä-Savo 1962 (1930) 36, Pietarsaari/Jakobstad Pohjanmaa , Pori/Björneborg Satakunta , Porvoo/Borgå Itä-Uusimaa , Pyhäjärvi Pohjois-Pohjanmaa , Raahe/Brahestad Pohjois-Pohjanmaa , Raisio/Reso Varsinais-Suomi 1974 (1966) 48, Rauma/Raumo Satakunta , Riihimäki Kanta-Häme 1960 (1922) 120, Rovaniemi Lappi 1960 (1929) 94, Saarijärvi Keski-Suomi , Salo Varsinais-Suomi 1960 (1887) 143, Savonlinna/Nyslott Etelä-Savo , Seinäjoki Etelä-Pohjanmaa 1960 (1931) 128, Somero Varsinais-Suomi , Suolahti Keski-Suomi 1977 (1932) 57, Suonenjoki Pohjois-Savo 1977 (1967) 719, Tammisaari/Ekenäs Uusimaa , Tampere/Tammerfors Pirkanmaa ,

89 Linn Maakond Moodustamis-aasta Pindala km² RIIKLUS 89 Elanike arv Toijala Pirkanmaa 1977 (1946) 50, Tornio/Torneå Lappi , Turku/Åbo Varsinais-Suomi , Ulvila/Ulvsby Satakunta , Uusikaarlepyy/Nykarleby Pohjanmaa , Uusikaupunki/Nystad Varsinais-Suomi , Vaasa/Vasa Pohjanmaa , Valkeakoski Pirkanmaa 1963 (1923) 273, Vammala Pirkanmaa 1965 (1912) 598, Vantaa/Vanda Uusimaa 1974 (1972) 240, Varkaus Pohjois-Savo 1962 (1929) 86, Viitasaari Keski-Suomi , Virrat/Virdois Pirkanmaa 1977 (1974) 1 162, Ähtäri/ Etseri Etelä-Pohjanmaa , Äänekoski Keski-Suomi 1973 (1932) 599, Ylivieska Pohjois-Pohjanmaa 1971 (1965) 568, Linnad seisuga (sulgudes linna või alevi varasem moodustamisaeg) ja elanike arv seisuga KOMMENTAARID 1 Käesoleva peatüki autor eelistab Euroopa Uniooni ja selle lühendit EU Euroopa Liidule ja EL-le. 2 Autor Triinu Palo 3 Et saame hakati kutsuma laplasteks Saamimaa põllumajandusliku koloniseerimise ajal, ei ole see nimi maa põlisrahvale tänapäeval enam vas tuvõetav. 4 Autor tänab kolonel Seppo Soikkelit ja Kaitse väe Ühendatud Õppe asutuste nõunik Lauri Väättäneni abi eest Soome riigikaitset puu du ta va teabe otsimisel. KIRJANDUS Alalammi, Pentti (toim.) 1993: Maisemat, asuinympäristöt. Helsinki, Maanmittaushallitus & Suomen Maan tieteellinen Seura. Donner, Anders Grotenfelt, Arvi Hendell, Lauri Hjelt, Evald 1923: Suomi. Maa. Kansa. Valta kun ta. Helsinki, Otava. Fredrikson, Erkki 1994: Finland Defined. A Nation Takes Shape On The Map. Jyväskylä. Helsinki, Gum merus.

90 90 Granö, J. G. Jurva, Risto Keränen, J. Kujala,Viljo Laitakari, Aarne Pesonen, Uuno (toim.) 1951: Suo men maantieteen käsikirja. Fennia 72. Helsinki, Otava. Itälä, Jaakko 1993: Suomalaisten tarina 1. Heräämisen aika. Helsinki, Kirjayhtymä. Karisto, Antti (toim.) 2000: Suomalaiselämä Espanjassa. Helsinki, SKS. Kolga, Margus Tõnurist, Igor Vaba, Lembit Viikberg, Jüri 1993: Vene impeeriumi punane raamat. Tal linn, Nyman & Nyman LNT. Korkiasaari, Jouni 1989: Suomalaiset maailmalla. Turku, Siirtolaisuusinstituutti. Kosonen, Katariina 2000: Kartta ja kansakunta. Suomalainen lehdistökartografia sortovuosien pro tes teista Suur-Suomen kuviin SKS-n toimituksia 793. Kurs, Ott 1999: Etnilisi vähemusi ajas ja ruumis I. Tartu. Õpetatud Eesti Seltsi kirjad VI. Kurs, Ott 2001: Johannes Gabriel Granö Eestis. Turu, Turu ülikooli sihtasutus. Kärkkäinen, Lauri 1987: Suomen valtakunnan vanhat rajat ja itärajan käynti. Helsinki, Maan mittaus hallituksen julkaisu nro 59. Laaksonen, Pekka Virtaranta, Pertti (toim.) 1982: Ulkosuomalaisia. Helsinki, Kalevalaseuran vuosi kirja 62. Löytönen, Markku Kolbe, Laura 1999: Suomi. Maa, kansa, kulttuuri. Helsinki. SKS-n toimituksia 753. Manninen, I. 1929: Soome sugu rahvaste etnograafia. Tartu, Loodus. Pitkäranta, Inkeri Rahikainen, Esko 2002: Suomalainen maisema. Det finländska landskapet. The Finnish Landscape. Helsingin yliopiston kirjasto, Suomen kansalliskirjasto. Punttila, Matti 1992: Eesti keelesaar Porvoo ja Loviisa vahel. Keel ja Kirjandus 35: Raento, Pauliina Westerholm, John 2002: Finland Nature, Society, and Regions. Helsinki: Geographical Society of Finland. Fennia 180. Rikkinen, Kalevi 1994: Suomen aluemaantiede. Helsingin yliopisto. Lahden tutkimus- ja koulutus keskus. Rikkinen, Kalevi 1977: Suomen asutusmaantiede. Helsinki, Otava. Saressalo, Lassi 1996: Kveenit. Tutkimus erään pohjoisnorjalaisen vähemmistön identiteetistä. Hel sin ki, SKS-n toimituksia 638. Suomen tilastollinen vuosikirja Helsinki, Tilastokeskus. Suomi Maat ja kansat. Otavan maantieteellinen tietosanakirja 4. Helsinki, Otava. Taagepera, Rein 2000: Soome-ugri rahvad Venemaa Föderatsioonis. Tartu, Ilmamaa. Tapana, Pentti 2003: Maantiedettä, ideologiaa ja idealismia. Suomi kansakoulun maantiedon oppi kirjoissa Turun yliopiston julkaisuja. Scripta lingua fennica edita 196. Topelius 1985: Maamme kirja. Porvoo, Helsinki, Juva: WSOY. Vento, Urpo (toim.) 1979: Juhlakirja. Suomalaiset merkkipäivät. Helsinki, SKS. Kalevalaseuran vuosi kirja 1979.

91 RIIKLUS 91 Westerholm, John Raento, Pauliina (toim.) 1999: Suomen kartasto laitos. Porvoo Helsinki Juva, WSOY. Villems, Richard 2002: Uurali keelkonna rahvaste geenitiigist. Summary: On the gene pool of the uralic-speaking people. Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat Tartu.

92 RIIKLUS detsembril 1917 kiitis Soome Eduskund heaks teadeande, millega kuulutati välja iseseisev vabariik. Iseseisvusmanifesti teksti valmistasid ette peamiselt nn kodanlikesse parteidesse kuulunud poliitikud. Parlamendile oli seisukoha võtmiseks esitatud ka deklaratsiooni teistsugune variant. Seda RIIKLUS Eero Medijainen tegi mõjukas poliitiline jõud sotsiaaldemokraadid, ja seegi nägi ette Soome iseseisvumise. Nemad eeldasid siiski, et Nõukogude Venemaaga saavutatakse eelnevalt vastav kokkulepe. Kõik tollased Soome olulisemad poliitilised parteid olid põhimõtteliselt ühel meelel: Soomest pidi saama iseseisev riik. Mõnevõrra lahknesid vaid teed ja lõppeesmärgid. Erinevus kahe tee vahel oli aasta detsembris samuti vaid sümboolne, sest ka kodanlikud parteid pidasid vajalikuks läbirääkimisi Petrogradis võimu haaranud enamlastega. Seda ootasid neilt lähemad naabrid Põhjamaades ja need lääneriigid, kelle poole pöörduti tunnustuse saamiseks juba 5. detsembril. Iseseisvusmanifest ei äratanud Soome avalikkuses väga suurt tähelepanu, see oli sisuliselt juba realiseerunud tõsiasjade formaalne fikseerimine. Pehr E. Svinhufvudi ( ) juhitud valitsus esialgu kõhkles, sest tegemist oli ju ikkagi kahepoolse aktiga. Soome poolt tähendas see aasta oktoobris toimunud enamliku riigipöörde tunnustamist. Kui kaua bolševikud Venemaal võimul suudavad püsida, polnud aga sugugi selge. Siiski nõustuti Helsin- Soome esimene valitsuskabinet, keskel Pehr E. Svinhufvud

93 98 gis ettepanekuga saata Petrogradi ametlik delegatsioon. 31. detsember 1917 anti Soome esindusele üle Lenini, Stalini, Trotski jt. alla kirjutatud dokument, millega riigi iseseisvust ametlikult kinnitati. Juba 4. jaanuaril 1918 järgnesid de iure tunnustused Rootsilt ja Prantsusmaalt, peatselt tegid sama Saksamaa ja Kreeka. Esimeste tunnustajate seas olid ka Taani, Norra, Hispaania ja Austria-Ungari. Võrreldes teiste samal ajal Venemaast eralduvate äärealade rahvustega olid soomlased ilmselt kõige edukamad. Tuletagem meelde, et aasta jooksul ja aasta alguses püüdsid Petrogradis oma iseseisvussoovi kaitsta ka eestlased, lätlased, leedulased, poolakad, ukrainlased, armeenlased jt. Mitte kõigil see ei õnnestunud, Soome eraldumine näis olevat loomulik protsess, teised pidid oma iseseisvuse nimel hoopis tõsisemalt võitlema. Soome iseseisvumise peamised lahingud peeti maha soomlaste endi vahel. Hoopis vähem tuli vaeva näha impeeriumi säilitamist nõudvate jõududega. Kui seda pidada erandlikuks, siis miks ja kuidas selline eelis kujunes? Edu tagas muidugi ühelt poolt soomlaste endi selge ja ühemõtteline tahe. Nagu öeldud, ei kahelnud eriti keegi, et Soome peab iseseisvuma. Kuidas ja kunas seda teha, see oli aasta lõpul juba pigem taktikaline küsimus. Näiteks samal ajal iseseisvuma asuvate Balti riikide puhul polnud see sugugi nii enesestmõistetav. ESIMESE MAAILMASÕJA MÕJUD Teiselt poolt tagas edu aga suhteliselt soodsam geograafiline asend ning konkreetne sõjalis-poliitiline situatsioon Soome lahe põhjakaldal. Kuni selle ajani mõjutas käimasolev Esimene maailmasõda Soomet peamiselt kaudselt. Alles aasta teisel poolel jõudis Saksa vägede pealetung Eesti saarteni ja hakkas ohustama ka Venemaa pealinna. Sõja jätkudes oli teoreetiliselt muidugi võimalik sakslaste dessant Soome ning pealinna ründamine Karjala maakitsuse ja Soome lahe kaudu. Vene vägede ülemjuhatus oli niisuguse võimalusega arvestanud ja hoidnud peamiselt Lõuna-Soomes ligi meest ning teinud vastavaid kindlustustöid. Vene sõjaväe tellimused ja nendega seotud töökohad olid paljudele soomlastele koguni soodsad, seepärast kujunesid armee ja tsiviilelanikkonna suhted Soomes Esimese maailmasõja aastatel suhteliselt sõbralikuks. Niisugust armeed oleks aga olnud keeruline kasutada näiteks võimalike rahutuste mahasurumiseks. Petrogradis võimu haaranud enamlased ei tundnud ennast eriti kindlalt. Soomele iseseisvust lubades kindlustasid nad mõnevõrra oma lähimat tagalat põhjas. Muudest ilmakaartest ähvardasid neid vaenulikud jõud, sest separaatläbirääkimised keskriikidega olid alles algamas. Pealegi võis Vene sotsiaaldemokraatlik partei Soome iseseisvumisega leppides seda ära kasutada omaenda propagandistlikel eesmärkidel. Bolševikud olid sageli rääkinud rahvaste enesemääramisõigusest, kuigi Lenin andis sellele mõistele võrreldes USA-s ja Lääne-Euroopas levinud liberaaldemokraatlike arusaamadega teistsuguse tähenduse. Nüüd tunnustasid nad Soomet ilma erilise vastuseisuta, kuigi selline otsus võis siiski sisaldada teatud tagamõtet.

94 RIIKLUS 99 Nimelt polnud sugugi välistatud, et iseseisvuse tunnustamine enamlaste poolt tegelikult Soome sotsiaaldemokraatliku partei positsioone tugevdab. Viimased olid aga ilmselt hoopis punasemad võrreldes kaasvõitlejatega Eestis. Soome seltsimehed olid läbi aasta suve ja sügise aidanud Leninit varjata. Nemad toimetasid ta oktoobris tagasi Petrogradi, kus siis pööre läbi viidi. Teistelgi bolševike liidritel oli põhjust Soome sotsiaaldemokraatlikule parteile tänulik olla. Tänu sellele said enamlased rasketel aegadel peavarju, Soome kaudu kulgesid Venemaa põrandaaluste olulised transiidikanalid Euroopasse. Soomele iseseisvust lubades näis konkreetsetes oludes realiseeruvat Lenini nägemus, et esialgse rahvusliku eraldumise järel algab peatselt uus integratsioon juba proletaarse internatsionalismiidee alusel. Väliselt ja formaalselt olid Eesti ja Soome aasta lõpus ja järgmise alguses ühesuguses seisus. Mõlemal pool lahte Soomes Eduskunnas ja Eestis Maapäeval tehti põhimõtteline otsus iseseisvumiseks ühel ja samal päeval, juba 15. novembril Soomes realiseeriti see otsus vaid kaks kuud varem kui Eestis. KAS EESTI JA OLID VÕRDSED? Paaril järgneval aastal tegid Eesti ja Soome erinevatel põhjustel väga tihedat koostööd kõikides valdkondades, soomlased valasid Eesti iseseisvumise nimel koguni verd. See kõik on loonud omamoodi müüdi, et Eesti ja Soome olid Esimese maailmasõja lõppedes ühesuguses sõjalises, majanduslikus, poliitilises ja kultuurilises situatsioonis ning teatud tingimustel oleksid samamoodi jätkates ilmselt suutnud iseseisvuse säilitada ning omariiklust arendada. Eesti seda ei suutnud, seepärast tundubki loogilisena järeldus, et põhjust tuleks otsida peamiselt Eestist, siinsetest sisepoliitilistest vigadest ja konkreetsetest poliitikutest või koguni rahvuslikust eripärast. Niimoodi on kujunenud poolmüütiline ajaloonägemus Eesti ja Soome võrdsetest arenguvõimalustest, mida järgneva paarikümne aasta tihe omavaheline poliitiline ja kultuurialane suhtlemine ning koguni sõjaline koostöö vaid süvendas. Paraku olid Eesti ja Soome Esimese maailmasõja järel sarnases olukorras vaid läbi rahvusvahelise õiguse prisma mõne tahu vaadeldes. Mõlemad olid noored, äsja iseseisvunud riigid, kes taotlesid rahvusvahelist tunnustust ja toetust. Mõlemad vajasid selleks eelkõige märki, et endine emamaa lepib nende alade eraldumisega. Formaalse tunnustuse sai esmalt küll Soome, aga näiteks tema ja Venemaa vaheliste piiride paikapanek oli Eestiga võrreldes hoopis valulisem. Piiriküsimus jäi kahe riigi suhteid häirima hoopis kauemaks ajaks kui lõunanaabril. Pisut süvenedes näeme, et sarnasus kahe lähedast keelt kõneleva rahva ja äsja loodud riigi vahel oli tõesti vaid näiline. Kõigepealt ühest põhimõttelisest erinevusest, mis Soomet teistest Esimese maailmasõja järel lagunenud impeeriumite vare- ST ENNE ISESEISVUMIST

95 100 metele tekkinud rahvusriikidest eraldas. Nimelt andis 19. sajand soomlastele suhteliselt positiivse ja heatahtliku arusaamise riigivõimust kui niisugusest. Paljude teiste rahvusliku ärkamise läbi elanud Ida- ja Kesk-Euroopa maade inimeste jaoks tähendasid riigiasutused eelkõige surve- ning sunnivahendeid, mida tuli karta ja austada. Need esindasid võõrast võimu, kelle vastu tuli ennast pigem kaitsta, vähemalt ei saanud sellist riiki usaldada. Riigi petmist ei peetud seepärast mujal kuigi suureks paheks. Niisugune tegevus võis olla koguni rahvuslik või isegi patriootlik ettevõtmine, sest enamasti oli riigivõimu esindajate näol tegemist võõra keele ja kultuuri kandjatega. Soomes olid maailmasõjale eelnenud saja aasta jooksul välja kujunenud omaenda rahvuslik riigiaparaat, -ametnikud ja poliitikud. Samuti Vene bürokraatiast erinev autonoomne õigussüsteem, omad poliitilise käitumise tavad ja kombed. See kõik tähendas hoopis suuremat usaldust riigivõimu, seaduste ning ka tõe, õiguse ja õigluse toimimise suhtes. Riigivõimu vastu ei pidanud seepärast mitte võitlema, seda tuli pigem täiustada, et kõiki temast tulenevaid hüvesid paremini ära kasutada. Aeg-ajalt esines küll tõsiseid tagasilööke ja Vene impeerium püüdis keskvõimu ka Soomes tugevdada. Paraku toimus see liiga hilja ja mitte piisavalt efektiivselt ning arukalt. Sarnased sammud vaid suurendasid soomlaste ühtekuuluvustunnet, mis oli iseseisva riigi tekkimisel üheks oluliseks eelduseks. Eesti ja teisedki iseseisvuvad rahvad kasutasid oma riigi loomisel peamiselt rahvusliku enesemääramise suhteliselt uut ja novaatorlikku, alles maailmasõja eel ja ajal aktuaalseks saanud loosungit. Soomlased võisid aga lisaks sellele rõhuda ka ajaloolisele õigusele, mis oli tekkinud omamoodi ühiskondliku lepingu näol Soome ja Vene keisri vahel. Leping ise oli arenenud ja mõnevõrra muutunud, kuid soomlased olid veendunud, et nemad on seda järjekindlalt täitnud. Kui probleemid tekkisid, siis vaid tänu Venemaa-poolsetele lepingu rikkumiste katsetele. Turu põlemine aastal Turu põlemise järel viidi Soome pealinn, ametiasutused ja ülikool üle uude, äsja rajatud pealinna Helsingisse.

96 RIIKLUS 101 Muidugi võisid lisaks soomlastele ka poolakad oma riigi rajamisel toetuda ajaloolisele õigusele, kuid kunagi eksisteerinud Poola-Leedu ühisriik oli olnud liiga suur, et taolist ühendust Esimese maailmasõja järel taas endale eeskujuks võtta. See oleks tähendanud uue impeeriumi loomise katset ja Poolale tõid niisugused ideed kaasa vaid teravaid probleeme oma naabritega. Soome olukorra erinevus võrreldes Eestiga aastatel peitus paljuski varasemas ajaloos. Siinjuures tuleks meenutada, miks ja kuidas Soome Venemaaga liideti? Juba aastal Rootsilt vallutatud Eestija Liivimaa läksid Venemaa koosseisu aasta Uusikaupungi rahulepinguga. Sellega KAS VALLUTUS VÕI LIITUMISLEPING? lõppes Eesti ja Soome ühe krooni, Rootsi kuninga alla kuulumise periood. Sada aastat hiljem oldi taas ühe ja sama valitseja alamad, aga oluliselt erinevas õiguslikus olukorras. Kuigi taas formaalselt lähenedes ei teinud Aleksander I nüüdki palju enamat sellest, mida Peeter I aastal Balti kubermange liites tegi. Ka Soomele lubas keiser kõikide seisuste seniste privileegide säilitamist. Milliseid asjaolusid tuleks siis täpsemalt silmas pidada, kui räägime Soome ühendamisest Venemaaga aasta sõjalise aktsiooni käigus? Kas on mingit alust kahelda seisukohas, et tegemist oli sõjakäiguga selleks, et Soomet vallutada ja Venemaa külge liita? Sada aastat tagasi tahtis Peeter I Läänemere kallastel avada akent Euroopasse ja sai sellega edukalt hakkama. Kas nüüd sooviti seda akent oluliselt laiendada? Kas Baltikumist ja Poolast jäi Vene impeeriumi laienemissoovidele väheseks? Kas tõesti oli Vene impeerium sellise laienemise potentsiaaliga, mida ei suudetud realiseerida läbi juba olemasoleva akna Baltikumis ja Poolas? Aktsiooni otseseks ajendiks sai aasta südasuvel toimunud Aleksander I ja Napoleon I kohtumine Preisimaal Tilsitis. Sellest kujunes Suurbritannia-vastane liit: Vene keiser võttis endale kohustuse vahendada rahulepingut Prantsusmaa ja Suurbritannia vahel. Plaani nurjumise korral oli PISUT SÕJAST Aleksander I valmis sundima Rootsit Suurbritannia-vastase mereblokaadiga liituma. Rootsi kuningas Gustav IV Adolfit tunti kui põhimõttelist Napoleoni ja Prantsusmaa vastast. Ootuste kohaselt ta keelduski osalemast Inglismaa-vastases ühisrindes. Seepärast tuleb tunnistada, et kui Vene väed veebruaris 1808 Vene-Rootsi piiri ületasid, siis mitte niivõrd Soome vallutamiseks, kui eeskätt Rootsi mõjutamiseks Tilsitis kokkulepitud suunas. Teisalt oli juba aastatel Soomes kujunenud tugev Rootsi-vastane opositsioon ja ka Peterburis valmisid konkreetsed kavad, milline võiks välja näha Soome Vene impeeriumi koosseisus. Kõige tähtsam oli ehk asjaolu, et Stockholm oli ise

97 102 valmis oma meretagusest provintsist loobuma, kui talle antakse vastutasuks seni Taani alla kuulunud Norra. Kõikides Soome seisustes võis leida üha enam neid, kes olid rahulolematud Rootsi püsivate siseprobleemide ning eriti 18. sajandi teisel poolel toimunud Vene-vastaste sõjakäikudega, mis kõik lõppesid Rootsile lüüasaamisega. Kujunes ju peamiseks võitlustandriks alati Soome jõudsid Vene väed välja Turuni, seal sõlmitud rahulepinguga läks suur osa Ida-Soomest juba nagunii Vene koosseisu. Lahingute puhkemisel aasta kevadel osutasid Vene vägedele tõsisemat vastupanu Viapori linnus ja üha põhja poole taanduv, vähem kui mehe suurune Rootsi-Soome armee. Aprillis õnnestus sellel armeel küll võita üks suurem lahing, kuid otsustavaks sai Viapori linnuse ennatlik alistumine ning Rootsi abivägede jääoludest ja puudulikust informatsioonist põhjustatud hilinemine. Vene väed kindralleitnant Barclay de Tolly juhtimisel jätkasid järjekindlalt aasta suvel üritasid Wilhelm Mauritz Klingspori juhitud Rootsi-Soome väed veel kord vastupealetungi organiseerida, ka Rootsi laevastik püüdis teha dessante, kuid kõik katsed jäid asjatuks. Detsembri keskel lahkusid viimased Rootsi-Soome väeriismed Soome pinnalt. Väiksemad lahingud toimusid veel aasta kevadel, kuid sõja üldine käik oli juba otsustatud. Soome saatust mõjutas ka aasta märtsi paleepööre Stockholmis, mille järel kuningas vangistati ja kroonist loobuma sunniti aasta mais võttis Aleksander I kursi Soome lõplikuks liitmiseks. Selleks ajaks olid Tilsitis sõlmitud liidu jõuvahekorrad muutunud. Prantsusmaa vallutas edukalt Hispaania, ka Venemaa soovis nüüd territoriaalset kompensatsiooni aasta sügisel Erfurdis toimunud uuel kohtumisel andis Napoleon omalt poolt sellele täieliku õnnistuse. Nüüd muutus esialgu vaid Rootsi mõjutamiseks mõeldud operatsioon juba selgelt vallutussõjaks. Samas soovis Venemaa järjest pingelisemaks muutuvas rahvusvahelises olukorras sõjakäigu suhteliselt kiiresti lõpetada ning sellega soomlaste heatahtliku suhtumise saavutada. Mõned aastad suhteliselt sõbralikult läbi saanud ning isegi liidusuhetes püsinud Venemaa ja Prantsusmaa vahekorrad teravnesid, kulmineerudes aastal sõjaks. Venemaa tajus ohte eeskätt läänest ja edelast, mistõttu ei saanud ta lubada pealinnale loodes ja põhjas liiga lähedal asuvat pingekollet. SOODUSTUSED LE Soomes algas nn rahustamispoliitika, mis oli suunatud eelkõige aadelkonnale ja vaimulikele, kuid sobis ka teistele. 28. märtsil 1809 avati Porvoos seisuste esinduskogu, Maapäev, kuhu saabus ka Aleksander I koos mõjuka kaaskonnaga. Maapäeval toimunut (ametlikult lõpetati 19. juulil 1809) tõlgendasid soomlased hiljem kui kahepoolse lepingu sõlmimist. Ühelt poolt kinnitasid Soome seisused oma ustavust keisrile, teiselt poolt tagas keiser aga kõik soomlaste vanad õigused ning privileegid. Eeskätt jäi püsima aasta Rootsi

98 RIIKLUS 103 põhiseadus, mis kuningavõimukesksena sobis ka Vene isevalitsejale. Põhimõtteliselt samasugustel alustel ühendati Venemaaga ka Poola ja Bessaraabia. Stockholmis lepiti Soome kaotusega juba aasta kevadel. Märtsis kukutatud kuninga asemele uue kinnitamiseks kokku kutsutud seisuste esinduskogule, Maapäevale, soomlasi enam ei kutsutudki. 17. september 1809 kirjutati alla Hamina rahule, millega see kaotus ametlikult fikseeriti. Rootsi andis järele piirivaidlustes, sealhulgas Ahvenamaa küsimuses ja loovutas saarestiku Venemaale. Soomest sai isemajandav suurvürstiriik Vene impeeriumi koosseisus. Kõigepealt tähendas see, et tulud ja kulud oli tema siseprobleem, mille lahendamine jäi Soome enda vastava ametkonna õlule. Vene riigi muud alamad ei saanud Soomes kodanikuõigusi, püsima jäi ka selge piir olgugi et vaid tollipiiri näol. Maad ei jagatud kubermangudeks nagu mujal, kuigi Soomes nimetati keisrivõimu esindajana ametisse kindralkuberner. Viimasele anti formaalselt kõrgeim võim riigis, osaline vetoõigus seaduste suhtes ning otsustav sõna ametnike nimetamisel. Ühtlasi oli ta Soomes asuvate Vene väeosade kõrgeim ülemjuhataja. Samas võis ta seaduste kehtestumist vaid osaliselt vaidlustada ega saanud selleks pöörduda otse keisri poole. Lahkhelide korral võis ta keisrini jõudvatele ametlikele paberitele lisada omapoolse arvamuse ja ettepaneku. Kindralkuberneri ja Soome sisulise valitsuse, Senati, võimuvahekorrad jäid alaks, mille ümber ja pärast algas ligi 100 aastat kestev ja vahelduva eduga toimunud vägikaikavedu. Senatisse kuulus kuni 14 meest, neist pooled aadlike ja pooled teiste seisuste hulgast. Selle allasutustena hakati kiiresti AUTONOOMIA ARENGUST Troon, mida kasutati Porvoo riigi päeval ja säilitatakse tänini Soome Rahvus muuseu - mis. välja arendama keskasutusi kogu Soome elu juhtimiseks. Põhimõtteliselt ei allunud Senatile vaid välispoliitika ja kaitseküsimused, sest need kuulusid Vene riigi kompetentsi. Hiljem toimus selleski osas mitmeid olulisi järeleandmisi: soomlastel õnnestus teatud määral välja arendada oma relvajõude ning luua isegi mõningane välisesindussüsteem.

99 104 Vene isevalitseja seisukohast vaadatuna näis Soome õiguslik asend selge. Tema haldas uut territooriumi läbi varemgi kehtinud seaduste ning kohapeal loodud institutsioonide. Samas ei tohtinud seal olla niisuguseid asutusi, mille tegevus oleks absoluutse monarhi võimu kuidagi piiranud. Tema ja Soome vaheliste suhete ladusa toimimise eest vastutas eeskätt pealinna asutatud uus institutsioon Soome Asjade Komitee. Seda juhtisid reeglina soomlased, kellel oli vahetu juurdepääs keisri jutule. Autonoomia loomine tähendas kõigepealt suhteliselt hästi tasustatud ja mõjuka, peamiselt soomlastest koosneva bürokraatiaaparaadi kasvu Soomes. See oli eriti märgatav Helsingis, kuhu aastal pealinn Turust üle viidi. Vene armee ja kogu impeeriumi pealinn St. Peterburg pakkus ka soomlastele ahvatlevaid karjäärivõimalusi. Juba aasta sõja ajal õnnestus soomlastel demonstreerida oma ustavust ja luua oma rahvuslik jäägrirügement, mis ka Peterburis valveteenistust pidas. AJUTINE TAGASILÖÖK Senatihoone Helsingi keskväljakul Püha Liidu loomine Euroopas aastal kajastus peatselt ka Soomes. Venemaa ei tundnud enam vajadust soomlasi iga hinna eest rahustada, sest teda ei ohustanud sel ajal keegi. Kindlasti mitte enam Rootsi. Soomele järeleandmised peatusid, Maapäev tuli teist korda kokku alles enam kui 50 aasta pärast aastal nimetati uueks kindralkuberneriks nimetatud Arseni Zahrevski esindas hoopis teistsugust Vene ametnikku, kellega soomlased seni tegemist olid teinud. Tema ametiaega kuni aastani peetakse esimeseks katseks alustada Soomes venestamist. Vähemalt tähendas see Senati ja Soome Asjade Komitee tegevuse piiramist. Komitee asemele nimetatigi peatselt riigisekretäri ametikoht, kusjuures viimasel polnud enam õigust oma seisukohti otse keisrile esitada. Oluliselt tugevnes õigeusu kiriku positsioon Soomes. Samas ei olnud keskvõim siiski huvitatud mingitest rahutustest. Dekabristide väljaastumise järel aasta detsembris hakati Soomesse suhtuma kui omapärasesse kaitsemüüri liiga revolutsiooniliste ja radikaalsete ideede vastu, mis Vene impeeriumit läänest ohustavat näisid. Turu linna ja seal tegutsenud ülikooli hävimist aasta suurtulekahjus kasutati ära selleks, et radikaalsetele ideedele eriti vastuvõtlikke üliõpilasi nende ühendusteedest Rootsi ja ülejäänud Lääne-Euroopaga mõnevõrra kaugemale nihutada kolitigi ülikool üle Helsingisse. Sealse Senativäljaku servadesse kujundati kolm olulist hoonet, mis pidid sümboliseerima riigivõimu Senati, õigeusu kirik-katedraali ja ülikooli liitu. Üliõpilaste seas järgnevatel aastatel esinenud meeleavaldused jäid väga tagasihoidlikeks võrreldes kokkupõrgete ja koguni barrikaadidel käinud võitlusega mujal Euroopas. Eriti avaldus see aasta sündmuste ajal. Soome ühiskonna ak-

100 RIIKLUS 105 tiivseim osa, üliõpilased, organiseeris mais lillepäeva, mil tervitati keisrit ja Senatit ning esitati Frederik Paciuse juhtimisel Maamme-laulu ja muid isamaalisi viise. Müür lääne liberaalse mõtteviisi peatamiseks polnud siiski raudne. Fennomaanide liider Johan Vilhelm Snellman hakkas aastatel isamaalisuse, emakeelse hariduse ja kodumaa ajaloo tundmise vajaduse kõrval rõhutama ka sotsiaalsete probleemide olulisust. Kõige muu kõrval tegeles ta ka majandusküsimustega. Snellmani teeneks võib lugeda soomekeelse avaliku arvamuse kujundamist peamiselt tänu tema toimetatud lehtedele Maamiehen Ystävä ja Saima. Alates aastal hakkas seni võimude poolt soositud peamiselt soome keele ja kultuuriga tegelenud fennomaanide aadete kõrval üha enam kõlama ka teistsuguseid toone. Kui fennomaanid hoiatasid liigse rootsi-(lääne)meelsuse eest, siis nooremad radikaalid nägid ohtu mujal. Uus, liberaalne mõtlemine rõhutas eelkõige suuremaid poliitilisi vabadusi ning taunis konservatiivset, rahvusekeskset ja rahvavalgustuslikku tegevust. Samal ajal kogusid Soomes populaarsust uued liikumised, millele saadi eeskuju taas Euroopast. Põhimõtteliselt tunti nais-, piibli-, jms. seltse juba mitu aastakümmet aastatel algas Soomes aga seltsiliikumise uus kiire tõus. Eriti populaarseks muutusid erinevad haridusseltsid, aga tegeldi ka käsitöö, majanduse, erinevat laadi hoolekande ja muu sellisega. Lüüasaamine aasta Krimmi sõjas kinnitas Vene impeeriumile, et pealinna julgeolekut saab kõige paremini kindlustada soomlastele teatud järeleandmisi tehes. Teiselt poolt näitas sõda, et soomlased jäid kriitilisel hetkel impeeriumile truuks ega läinud kaasa mingisuguse Põhjamaade liidu loomise või Soome taaseraldamise ideega, kuigi selliseid mõtteid välja pakuti. Soomlasi võis seega usaldada, neile toetuda. MUUTUSED Aleksander II soomalste poolt kõige enam hinnatud tsaar.

101 aastal Helsingit külastanud Aleksander II võeti vastu kiiduavaldustega. Selle Vene isevalitseja maine on Soomes kõrge tänapäevalgi, talle püstitatud ausambaid jäid püsima ka hiljem, iseseisvumise järel. Soome majanduse kiire moderniseerumine 19. sajandi keskel seostub eelkõige Aleksander II nimega. Eriti olulise tõuke andis järjest kasvav laevastik, mis saadeti nii sisevetele kui ka maailmameredele, ning arvukaid järvi ühendavate kanalite (sh Saimaa kanali) ehitus, mis tagas ka sisemaapiirkondade juurdepääsu merele aastatel pandi kindel alus Soome oma rahandusele, postisidele ja pangandusele. Oluliselt vähendati tsensuuri, tihenesid kultuurikontaktid muu maailmaga. Snellmani ja teiste fennomaanide arvates oli see ülim, mida Soome võis keisririigi koosseisus tahta. Isevalitsejat ei tohtinud ärritada poliitiliste nõudmistega, seda õnnestus vältida. Siiski hakati peatselt rääkima ka Maapäeva kokkukutsumise vajadusest. Üha selgemalt sõnastus soomlaste poliitilise identiteedi kriis: kes nad siis on, kas Vene riigi alamad või Soome suurvürstiriigi kodanikud? Küsimus oli muidugi aktuaalne vaid suhteliselt kitsa eliidi jaoks, mille moodustasid peamiselt kasvava riigiaparatuuri ametnikud, vaimulikkonna esindajad ning ülikooliga seotud inimesed. Suurem osa neist oli oma positsiooniga rahul ja ootas Maapäevalt vaid seaduste kuulekat kinnitamist. Väiksemale osale, eriti neile, kes kippusid eliidist välja jääma tundusid vajalikud vaid liberaalsed reformid, mida siis Maapäevalt oodatigi. Otsustavaks sai aasta ülestõus Poolas. Lääne-Euroopa tundis oma riiki taastada püüdvate poolakate suhtes sümpaatiat, välistatud polnud näiteks Prantsuse-Inglise uus dessant Läänemerele nagu see juhtus Krimmi sõja ajal. Seepärast sobis Soome tõestama, et Vene isevalitseja võib kuulekatele alamatele olulisi järeleandmisi teha. Kui soomlased ka mässavaid poolakaid maha suruda aitasid, olid nad Maapäeva kokkukutsumise ausalt ära teeninud. MAAPÄEVA ROLLIST aastal nägid Helsingi elanikud oma isevalitsejat koguni kahel korral. Juunis saabus Aleksander II külaskäigule, mille tulemusel kirjutati alla keeleseadusele. Sellega tõsteti soome keel võrdsesse seisu rootsi keelega. Nii muutus see täiesti loomulikuks igapäevases poliitilises elus, ametiasutustes, koolis ja kohtus. Selleks ajaks oli rahvuslik liikumine ületanud oma varasema, nn romantilise staadiumi ning välja kujunenud üsna selge nägemus soome rahvuslikust kultuuripoliitikast. Liikumine oli algsest rahvusliku aate otsimisest muutunud kõiki valdkondi puudutavaks ühiskondlik-poliitiliseks liikumiseks, mille üheks kõige olulisemaks alaks kujunes külakoolist gümnaasiumini soomekeelse koolihariduse andmine. Teaduskonniti sai soomekeelset haridust juba ka ülikoolis. Teist korda saabus Aleksander II Soome juba septembris, kui Helsingis kutsuti enam kui 50-aastase vaheaja järel taas kokku Soome seisuste esinduskogu Maapäev. Vastuvõtt oli suurejooneline ja soomlaste lootused kõrgel. Suurimaks võiduks kujunes ilmselt see, et edaspidi muutus Maapäeva kokkukutsumine regulaarseks. Soomlased said juurde ühe väga olulise kooli, kus õpiti poliitikate-

102 RIIKLUS 107 gemist. Rahvuste vanglaks nimetatud Vene impeerium lubas seega ühel osal oma territooriumist hakata harjutama demokraatliku riigijuhtimise võtteid ja sallis isegi erinevate poliitiliste parteide kujunemist. Viimastel puudus esialgu küll reaalne võim, kuid poliitikategemise õppimiseks ja harjutamiseks sobisid nad suurepäraselt. Nii hakkas algselt seisuste esinduseks mõeldud Maapäev koos parteistumisega kaotama oma esialgset eesmärki, sest seisused ise kaotasid üha enam seniseid suhteliselt selgeid piirjooni. Aadlike, kodanluse, vaimulike, talupoegade kõrvale lisandus üha enam neid, kes mainitud seisustesse ei tahtnud enam mahtuda, aga kelle mõju ühiskonnas kasvas. Lisaks kujunesid seisuste sees erirühmitused ja süvenesid nendevahelised vastuolud. Seniseid seisusi lõhestasid hoopis teistsugustel alustel kujunenud inimeste vabatahtlikud organisatsioonid: kõikvõimalikud liidud, seltsid, ühendused jms. Vabatahtlike pritsimeeste, laulu-, pilli-, ja näitemänguseltside, haridus-, karskus-, spordi- jms. ühenduste sees kujunesid hoopis teistsugused mõtlemis- ja käitumistavad kui endises seisuslikus ühiskonnas. Eestlaste eeskujul korraldati Soomes alates aastast laulupidusid. See kõik tekitas hoopis teistsuguse identiteedi seniste suhteliselt suletud seisuste asemele. TEINE TAGASILÖÖK aastatel Euroopas toimunud murrangulised poliitilised sündmused ei jätnud mõjutamata ka Vene impeeriumi. Itaalia ja seejärel Saksamaa ühendamine muutis seniseid jõuvahekordi Kesk-Euroopas, kus hakkasid kujunema suured sõjalised liidud. See omakorda näis ohustavat Venemaa huvisid, kes nägi enda liitlasena taas Prantsusmaad. Ühtlasi hakkasid kõlama hääled, et ka Venemaa paljurahvuseline riik tuleks hoopis ühtsemaks muuta ja äärealad tihedamalt siduda. Esialgu pidi see toimuma läbi õigeusu kiriku. Õigeusu kirikute ja usku vahetanud inimeste arv hakkas kasvama nii Baltikumis kui Soomes. Üha olulisemaks muutus ka rahvuse ühe peamise tunnuse ja ühendava teguri, keele ja kultuuri küsimus. Suur-Vene rahvustundele rõhumine tundus olevat parim abinõu impeeriumis süveneva rahulolematuse vaigistamiseks. Baltikumis püüti ära kasutada kohaliku elanikkonna enamuse vastumeelsust balti-sakslaste vastu. Paraku ei õnnestunud see täiel määral, pead tõstis hoopis kohalik rahvuslus. Soomes vähenes rootsi keele ja kultuuri mõju, aga mitte vene keele kasuks nagu ehk impeeriumi pealinnas loodeti. Järgnes hoopis soome keele ja rahvuskultuuri uus tõus aastatel alanud venestamislainele on otsitud erinevaid seletusi. See võis tuleneda ühelt poolt Vene impeeriumi rahvuspoliitika senistest traditsioonidest või õigemini nende puudumisest ja praktikast. Teisalt aga venekeelsete ametnike ja sõjaväe juhtkonna eelarvamustest võõrkeelsete äärealade suhtes. Võimalikuks ja täiesti loomulikuks peeti nende ebalojaalsust Venemaale sõjaolukorras. Niisugusteks kartusteks puudus küll vähemalt Soomes igasugune alus, kuid ega kohalikke olusid väga hästi ka tuntud. Kõige enam kiirendasid venestamispoliitikat ilmselt aga välispoliitilised ehk rahvusvahelistest suhetest tulenevad tegurid.

103 108 Veebruarimanifesti allakirjutamine 15. veebraril Paremal kindralkuberner Nikolai Bobrikov Venemaa tahtis olla piisavalt tugev ja ahvatlev partner Prantsusmaale ja lepitada Suurbritanniat. Selle eelduseks oli võimalikult monoliitne impeerium aasta alguses välja antud nn. postimanifestiga allutati Soome postiteenistus Vene siseministeeriumile. Sama planeeriti teha ka Soome tolli- ja rahandusametkonnaga. Viimasest plaanist siiski loobuti, aga mitte järeleandmisena soomlastele, vaid pigem Loode-Venemaa enda töösturite ja ettevõtjate vastuseisu tõttu. Viimased kartsid konkurentsi tihenemist ja püüdsid niimoodi võimalikke Soome- Rootsi võistlejaid välistada. Venestamine sai Soomes uue hoo koos Peterburi sõjaväeringkonna endise ülema Nikolai Bobrikovi nimetamisega Soome kindralkuberneriks aasta augustis. Kohe ametisse astumisel kinnitas kindral, et tema eesmärgiks on Soome ja keisririigi varasemast tihedam liitmine. Seda võis teha vaid Soome liiga kaugele arenenud seadusandluse kooskõlastamisel Vene impeeriumi üldiste huvidega. Selleks tuli täpsustada, milline asend Soomel keisririigis on ja kuidas seal kehtivaid seadusi vastu tuleks võtta aasta alguses tõsteti nn. veebruarimanifestiga esiplaanile üldriiklikud huvid. Viimased sõltusid eelkõige tõlgendusest, kuna peaaegu kõik Soome kohalikud seadused omasid ühtlasi ka mõningast üleriigilist tähendust. Salaja valminud manifest oli Soome ametnikele üllatuseks. Ka neile, kes vastutasid suhete eest pealinnaga. Senat saatis keisri juurde delegatsiooni kirjaga, milles paluti kinnitust, et manifest ei tähenda soome rahva peamiste õiguste piiramist. Veel suurema aktsiooni organiseerisid aga üliõpilased, kes korjasid ainult ühe nädala jooksul talust tallu liikudes enam kui pool miljonit allkirja nn. suurele aad-

104 RIIKLUS 109 ressile, mida läks Peterburi ära viima ligi 500 liikmeline esindus. Sellistest aktsioonidest kohkunud kindralkuberner ei andnud omapoolset luba keisriga kohtumiseks ja delegatsiooni pealinnas jutule ei võetudki. Otsust on peetud Vene poliitilise juhtkonna üheks suurimaks veaks, sest eitav vastus vaid suurendas soomlaste ühisrinnet ja vastupanusoove. Kindlasti polnud keisririigi huvides ka ligi 500 Euroopa tuntud teadus- ja kultuuritegelase allkirjad soomlaste taotluste toetuseks. Kindralkuberner Bobrikov jätkas uute, soomlasi häirivate seaduseelnõudega aastal otsustati muuta postmargid venekeelseteks, kõrgemate ametiasutuste töökeeleks määrati vene keel ja koolides suurendati vene keele, ajaloo ja geograafia tundide arvu. Asutati ka venekeelne ajaleht, mis pidi muutuma valitsuse häälekandjaks. Oluliselt suurendati kuberneri õigusi: ta võis sulgeda soomekeelseid lehti, sekkuda ametikohtade täitmisse, teostada tsensuuri jne. Eriti ärritas soomlasi uus sõjaväekohustus, mis tähendas ohtu, et soomlased ei saa teenida aega omal maal, vaid et mobiliseeritud paisatakse laiali üle kogu impeeriumi. Uute ajateenijate kokkukutsumised muutusid meeleavaldusteks, paljud noored hoidsid teenistusest kõrvale. #Veebruarimanifesti järel valmis Eetu Isto maal, mis kujutas allegooriliselt Vene isevalitsuse rünnakut Soome autonoomiale. Teosest sai propaganda vahend, mis eidid tähelepanu ka välismaal.#allegooria# POLIITILISE ELU ELAVNEMINE 16. juunil 1904 vapustas Helsingit teade atentaadist kindralkuberner Nikolai Bobrikovile. Viimane saabus Senatisse kõnet pidama, kui esile astus noor koolivalitsuse ametnik Eugen Schauman ja haavas kolme püstolilasuga kuberneri, keda arstid enam päästa ei suutnud. Iseennast kaks korda tulistanud Schauman suri kohapeal. Ta oli atentaadiks valmistunud juba pikka aega, kuid tegutsenud siiski üksi, ilma mingi suurema salaliidu vms. toeta. Samas väljendas see tegu paljude soomlaste tundeid, seda hinnati kui märtrisurma isamaa nimel. Venestamist atentaat küll kohe peatada ei suutnud, kuid uus kuberner tegutses juba märgatavalt tagasihoidlikumalt. Ettevaatusele sundis impeeriumit eelkõige lüüasaamine Jaapani sõjas ja kasvavad rahutused teistes piirkondades. Soome saabus aastal Venemaal alanud streigilaine mõnevõrra hiljem, kuid haaras novembris samuti kogu maa ning sai Suurstreigi nime ja mõõtmed. Streigi eel ja ajal kiiresti arenenud parteistumine tõi Soomes kaasa suhteliselt äärmuslikke nõudeid. Tamperes tõsteti näiteks loosung senise alalhoidlikumatest poliitikutest koosneva Senati kukutamiseks ja täieliku riikliku enesemääramise realiseerimiseks. Uus Riigipäev tuli vasakpoolsete jõudude arvates muuta juba üldrahvalikult, mitte enam seisuste valitavaks esinduskoguks aasta sündmuste keerises hakkas Soome avalikkuses eralduma kaks leeri: ühelt poolt sotsialistid ehk punased ja teisalt kodanlikud jõud. Mõlemal pool hakati juba asutama ka relvastatud salku: Puna- ehk rahvuskaarti ning valgete kaitseliitu. Need ei püsinud küll kaua, kuid olid eeskujuks tosin aastat hiljem.

105 110 Rahutuste üheks tagajärjeks oli kõrgemate võimuesindajate vahetumine ja venestamispoliitika mõningane vaibumine. Olulisem oli aga seisusliku Riigipäeva reformimine parlamentaarseks esinduskoguks, Eduskunnaks. Selle 200 liiget valiti kolmeks aastaks üldise valimisõiguse alusel, kusjuures valimisõiguse said kõik alates 24. eluaastast. Senise inimese asemel sai uue esinduskogu valimisel osaleda juba inimest. Parlament tähendas ka järgmist etappi seniste parteide elus ja uute poliitiliste ühenduste sündi. Kõrgeim võim, esinduskogu valimiste väljakuulutamise ning laialisaatmise, seaduste kinnitamise jms. õigus jäi edaspidigi keisri pädevusse, kuid suur samm iseseisvuse suunas oli tehtud. Parlamendis ei arutatud küll esmapilgul väga olulisi riiklikke küsimusi, kuid torparite teema, alkoholi keeluseadus, kohalike esinduskogude (kunta) valimiste küsimused olid Soome sisepoliitikas enne Esimest maailmasõda siiski olulisel kohal. Keisririigi ühtsust kahtluse alla seadvad teod avaldusid selgemalt aasta olümpiamängudel Stockholmis. Kui teised impeeriumi äärealadelt pärit sportlased marssisid avamispidustustele ühtses koosseisus, siis Soome sportlaste delegatsioon jättis staadionile jõudes sisse selge vahe, tõstis üles oma nimesildi ning kasutas siniristilippu. Viimane Vene saadiku survel küll langetati, aga üsna selge sõnum maailmale Soome iseolemise soovist oli järjekordselt antud. Venemaal sisepoliitilise olukorra stabiliseerumine aastatel ajendas keskvõimu taas üritama pealetungi Soomes. Selleks töötati välja seaduseelnõusid, mille eesmärgiks oli suurvürstiriigi ja impeeriumi seaduste edasine ühtlustamine. Kõrgemad täidesaatva ja kohtuvõimu ametid läksid järk-järgult venelastest ametnikele. Pealetungi taga oli välispoliitilise olukorra pingestumine Balkanil ja mujalgi Euroopas. Esimese maailmasõja puhkedes aktiviseerus Soomes liikumine, mis seadis oma eesmärgiks juba täiesti iseseisva riigi loomise. JÄÄGRID See kujunes peamiselt üliõpilasesinduste sees nn Soome Nuia ümber. Liikumine leidis mõistmist ja toetust Saksamaal, kes oli valmis oma vastast, Vene keisririiki, igasugusel teel nõrgendama sõlmiti Berliinis leping, mille kohaselt tuli Saksa võimudel anda 200 soomlasele kuuajaline sõjaline koolitus Saksamaal. Peatselt õppeaega pikendati ja kursantide hulka suurendati kahe tuhandeni saadeti väeosa 27. Preisi kuningliku jäägripataljoni nime all juba Kuramaale lahingulist väljaõpet saama. Nii kujunes suhteliselt monoliitne üksus, mille panust aastal ja hiljemgi on raske üle hinnata. Neist meestest sai peatselt iseseisva Soome riigi ja eriti tema kaitsejõudude olulisim tugi. Lisaks sellele kirjutasid nad nn. jäägridiplomaatia näol omapärase peatüki Soome välisteenistuse ajalukku. Tulevase 27. Preisi jäägripataljoni ettevalmistamiseks, meeste värbamiseks ja Saksamaale toimetamiseks kujunes laialdane põrandaalune võrgustik nii Soomes, Saksamaal kui ka Venemaal. Sellega oli seotud terve rida tulevase iseseisva Soome välisteenistuse tipptegijaid, sealhulgas mitmeid tulevasi saadikuid: Herman Gummerus, Edvard Hjelt, Rafael Erich jt. Mõned, näiteks

106 RIIKLUS 111 Ragnar Numelin ja Eino Wälikangas jätkasid tollal alanud karjääri aastateni välja aastaks olid Soomel olemas kõik riigi loomiseks vajalikud eeldused ning riigiaparaat selleks valmis. Teha jäi ainult üks oluline samm iseseisvus ka formaalselt välja kuulutada. Esmapilgul tundub, et Soomel oli puudu vaid üks oluline institutsioon, mille olemasolu iga iseseisev riik eeldab. VIIMASE SAMMU KAUGEMAST TAUSTAST Nimelt polnud tal kunagi olnud oma välisministeeriumi ja omaenda iseseisvaid välisesindusi. Need institutsioonid ongi omased vaid täielikult iseseisvale riigile. Selleski valdkonnas võis Soome toetuda kogemustele, milliseid näiteks tulevastel Balti riikidel polnud kusagilt võtta. Soome välisministeeriumi ametlikuks sünnipäevaks peetakse 28. juunit 1918, mil Senati majandusosakonna alluvuses loodi välisasjade toimkond ning selle etteotsa määrati senaator ja pankur Otto Stenroth ( ), keda võiks pidada Soome esimeseks välisministriks. Samal ajal võeti ka vastu otsus välisesinduste, saatkondade ja konsulaatide ametlikuks loomiseks. Vastav seadus valmis aasta sügisel. Välisministri ametikoha loomine oli siiski pelgalt formaalne akt. Sisuliselt võis see uus asutus toetuda juba ametlikult tegutsevatele diplomaatidele ning Soome ligi sajandi pikkusele valmisolekule, isegi arvestatavatele kogemustele oma huve välismaal iseseisvalt kaitsta. Soome diplomaatilise teenistuse juuri võib otsida koguni 18. sajandi lõpust nimetati senine Venemaa välisasjade kolleegiumi kantseleiülem Magnus (Max) Alopeaus ( ) saadikuks Saksamaale. Välisasjade kolleegiumis töötas sel ajal terve rida välismaalasi, tegemist oli omamoodi traditsiooniga Vene välis-teenistuses. See oli traditsioon ka Viiburi kohtuhärra Alopeausi perekonnas, sest Magnuse noorem vend David ja õepoeg Alexander Lavonius tegid samuti silmapaistvat karjääri Vene diplomaatidena. Esialgu Oldenburgi õukonnas ja alates aastast 1789 Berliinis töötanud Alopeaus jätkas hiljem veel mitmes Vene välisesinduses ning asus erruminemise järel aastal elama Berliini. Ta töötas DIPLOMAATIA JUURTEST Magnus Alopaeus Viipurist pärit Vene diplomaat.

107 112 mõnda aega Preisi kuningas Friedrich Wilhelm III nõunikuna ja osales aasta rahvusvahelisel konverentsil Aachenis, kus võeti vastu esimene konsulaarkonventsioon maailmas, mis reguleeris konsulaarsuhteid järgneva 150 aasta jooksul. Kui Alopeaus oma majast Berliinis loobus, sai sellest algul Preisi, hiljem ühendatud Saksamaa välisministeeriumi peahoone. Pärast Soome liitmist Venemaaga ning suurvürstiriigi väljakuulutamist rajati asutus, mida võiks tingimisi pidada Soome esinduseks Peterburis. Riigisekretäri ametikoht oli mõeldud peamiselt Soomes tegutseva valitsuse Senati ning Vene keskvalitsuse kontaktide vahendamiseks. Senati muude oluliste funktsioonide hulgas olgu rõhutatud, et riigisekretariaadile allusid ka soomlastega seotud passi- ja konsulaarküsimused. Omakorda passiosakonnas töötas kaubandusküsimustega tegelev atašee. Vastavalt seadusele pidi riigisekretäriks olema soomlane. Sellest peetigi reeglina kinni, kuigi 20. sajandi alguse surveaastatel ja ka Esimese maailmasõja päevil juhtus erandeid. Igati loogiline tundus, et viimasest riigisekretärist Petrogradis Carl Enckellist ( ) sai jaanuaris 1918 ühtlasi esimene Soome diplomaatiline esindaja Nõukogude Venemaal. Mitmed teisedki samas asutuses töötanud inimesed liitusid loodava Soome välisteenistusega. Venemaa piiridest kaugemale minnes olid soomlased sunnitud kasutama Vene välispassi ja soomlastele kuuluvad kaubalaevad heiskama trikoloori. Välismaal abi saamiseks võisid nad pöörduda Vene konsulaatide poole, kuid selleski tehti peatselt mõned olulised järeleandmised aastal nimetati Vene Londoni saatkonda soomlasest kaubandusesindaja, kelle ülesandeks sai soome kaupade, peamiselt või turustamise eest hoolitsemine Suurbritannias. Sisuliselt konsuli ülesandeid täites suhtles ta otse Helsingiga, kust tuli ka töötasu. Ametlikult kandsid peakonsuli tiitlit aga aastatel Kristiaanias (Oslo) tegutsenud Henrik Mechelin ( ) ja aastatel Albert Tötterman ( ). Juba 19. sajandil olid oma välissuhtlusosakonnad ja vastavad ametnikud olemas Soome Pangas, samuti Senatile alluvas postiside- ja raudteeametkonnas. Näiteks aasta Pariisi maailmanäitusel milletaolistel üritustel osalemine eeldas tihedaid välissidemeid esines Soome iseseisva osakonnana. Välissuhtlusalaseid praktilisi kogemusi saadi ilmselt ka konsulaarsuhetest. Soomes tegutses enne aastat ligi 150 välismaist konsulit või konsulaaragenti. 22 linnas oli välismaiste konsulaaresinduste tööga seotud ka soomlasi. Erinevalt Balti kubermangudest jätkasid mõned Soomes enne riigi iseseisvumist tegutsenud välisriikide aukonsulid karjääri juba iseseisvunud riigi välisteenistuses. Neist näiteks Osian Donner ( ) nimetati aastatel koguni Soome saadikuks Londonis. ISESEISVA VÄLISPOLIITIKA ALGUS Soome välisministeeriumi sisuline sünd algas koos kursiga täielikule iseseisvusele aasta detsembris. Iseseisvusmanifestile järgnenud kuu oli Soomele diplomaatilises mõttes väga edukas. Juba 10. jaanuaril 1918 moodustati Senati juures välisküsimustega tegelev ajutine kantselei. Uue ametkonna esimeseks tõsiseks probleemiks kujunesid kohe rahvusvahelise tähenduse omandanud kokkupõrked ühelt poolt kaitseliidu ja teiselt poolt

108 RIIKLUS 113 veel Soomes viibivate Vene väeosade ning Punakaardi üksuste vahel. Selle probleemi lahendamiseks ei piisanud siiski noore diplomaatia vahenditest. Järgnenud verine kodusõda hoopis takistas välisteenistuse välja arendamist. Jaanuaris nimetati Edvard Hjelt ( ) ajutiseks esindajaks Berliini, Alexis Gripenberg ( ) Stockholmi ja Carl Enckell Petrogradi. Nemad asusidki ametisse, kuid mujal ei jõutud saatkondi veel luua. Välisesindusi asendas aasta kevadel omapärane delegatsioon, mille koosseisu kuulusid lisaks Hjeltile ja Gripenbergile veel Juho Kusti Paasikivi, Hjalmar Gabriel Paloheimo ( ), Rafael Erich ( ), Armas Saastamoinen ( ), Rudolf Holsti ( ), Lorenzo Kihlman ( ) jt. Mõned Soome järgnevate aastate välispoliitilised probleemid kujunesid teravaks just nimelt kodusõja päevil. Süüdi oli selles muidugi diplomaatiliste kogemuste ja vastavate jõudude nappus. Vaasasse asunud valitsuse ees oli loomulikult ka arvukalt muid, hoopis aktuaalsemaid muresid AASTA SÕJA KAJASTUSI Tunda andis kõrgemate sõjaväelaste, sealhulgas ülemjuhataja Mannerheimi mõningane hoolimatus poliitiliste ja diplomaatiliste võimaluste suhtes. Võimalik, et seepärast jõudsid Soome vabatahtlike salgad kokkupõrgeteni Antanti-riikide väeosadega Ida-Karjalas. Pole välistatud, et just seepärast kujunes ka tüli Rootsiga Ahvenamaa kuulumise üle nii teravaks, et jõudis lõpuks koguni Rahvaste Liidu palge ette. Soome ja Saksa relvavendlust aastal sümboliseeriv kaart. Eesti oli sel ajal Saksa okupatsiooni all aastal süüdistati sarnases patus aga hoopis Eestit, sest siis sõlmis viimane vastastikuse abistamise pakti Soome vaenlasega.

109 114 Liiduriikides suhtuti Soomesse kogu aasta vältel kui Saksamaa mõju all olevasse riiki. Seda võimendasid muidugi Rüdiger von der Goltzi juhitud Saksa väeosade maabumine ja aktiivne osalemine kodusõjas Soome valgetele poolel aasta kevadel. Berliinis tegutsenud Hjelti süüdistati hiljem koguni oma volituste ületamises, sest 7. märtsil 1918 alla kirjutatud lepingus lubati Saksa laevastikule merebaase ja Soome võttis kohustuse kooskõlastada oma välispoliitilisi samme Saksamaaga. Saksa-sõbraliku riigi mainet ei suutnud esialgu vähendada ei Pariisi Soome esindajaks läkitatud Lorenzo Kihlman ega Londoni saadetud Rudolf Holsti. Muudatus saabus aasta lõpul, aasta kevadel. Rahvusvahelist tähelepanu äratanud sündmused Soomes jaanuarist maini 1918 olid ilmselt enam mõjutatud siseoludest kui välistest teguritest. Vaidlused selle üle, kas tegemist oli ikka kodu- või vabadussõjaga, pole päriselt lõppenud tänini. Punased olid pisut pettunud, et nende 26. jaanuaril aastal Helsingis alustatud riigipööramine Petrogradis võimule tulnud aatekaaslaste seas piisavalt toetust ei leidnud. Võim pealinnas ja mujal Lõuna-Soomes õnnestus küll üle võtta, aga esialgne strateegiline eelis jäi kasutamata. Peagi olid punased sunnitud kaitsepositsioonidele asuma ja see tähendas kogu ürituse lõppu. Partisanisõda meenutavat taktikat kasutades kestsid kokkupõrked siiski aprilli lõpu ja maikuu esimeste päevadeni. Põhjamaade ajaloo üks verisemaid lahinguid peeti maha punaste kõige olulisema keskuse, Tampere pärast märtsis-aprillis. Sõjaohvrite koguarv võis küündida inimeseni, kellest vaid langes otseselt lahingutes. Ülejäänud tapeti mõlemapoolse terrori käigus rindejoonest eemal. Enamik punasel poolel hukkunutest suri hoopis sõja järel haavadesse või vangilaagrites nälga. Hiljem arutasid kohtud veel ligi peamiselt reetmises süüdistatava inimese süüasja. Jälg aasta sündmusest oli sügav ja väikese rahva jaoks liiga verine ning lõhestas Soome ühiskonna paariks aastakümneks. Alles Talvesõda suutis osapooli pisut lepitada. VABA- VÕI KUNINGRIIK? Hoolimata sellest, et läbi kogu tormilise aasta oli vaieldud, kellele formaalselt peaks kuuluma kõrgeim võim, kuulutati detsembris välja iseseisev Soome vabariik. Kuni aasta märtsini kuulus võim kahtlemata suurvürstile ehk Vene isevalitsejale. Tema kukutamise järel tekkisid aga kohe õiguslikud probleemid. Kes ja kuidas peaks Soomele uue valitseja valima? Kas seda tehakse Petrogradis või on otsustajaks soomlased? Aleksander I jättis Porvoo Maapäeval 1809 kehtima vana, aasta nn rootsiaegse konstitutsiooni. Vastavalt sellele pidi seisuste esinduskogu valitsejasoo katkemisel uue riigipea valima. Seega oli Soome Eduskunnal aastal õigus ja isegi kohustus uus valitseja valida. Parempoolsed rõhutasidki korra ja seaduslikkuse ning järjepidevuse säilitamise vajadust aasta sügisel tundus aga loomulik ja sisemist olukorda arvestades ainuvõimalik demokraatlik vabariik. Samamoodi ei kahelnud aasta novembris Maapäeva poolt moodustatud Vanematekogu ja hiljem Päästekomitee, et iseseisva Eesti riigikorraks peaks olema vabariik, kuigi antud volituste alusel võisid nad

110 RIIKLUS 115 vaid iseseisvuse välja kuulutada ja mitte riigikorda määrata. See tuli alles esinduskogul paika panna aastal muutus kodusõja puhkemise ja sotsiaaldemokraatide eemalejäämisega sisepoliitilisest elust uue kuninga otsimine taas väga aktuaalseks. Ka mõned Eesti juhtivad poliitikud eesotsas Konstantin Pätsi ja välisminister Jaan Poskaga olid valmis iseseisvast vabariigist loobuma, kui neil oleks õnnestunud koos Soomega kuningriik luua. Ühise riigi projekt valmis ja see anti soomlastele üle aprillis Paraku oli kuningatroonile sobivat meest äärmiselt raske leida. Mõned kandidaadid keeldusid, käimasolevat maailmasõda arvestades oli see täiesti mõistetav. Lõpuks nõustus Wilhelm II õemees, Hesseni prints Friedrich Karl, kes aasta augustis ka Tallinnas tutvumisretkel käis. Helsingisse Friedrich Karl siiski ei jõudnud, kuigi 9. oktoobril valiti ta 58 poolt- ja 44 vastuhäälega seal formaalselt kuningaks. Võimalik oli see ainult tänu sotsiaaldemokraatide eemalejäämisele Eduskunnast kodusõja järel. Maailmasõja lõpp otsustas ära Soome-Eesti kuningriigi saatuse. Saksa väed lahkusid Baltikumist osaliselt vabatahtlikult, kuigi eespool mainitud Goltzi väeüksustega pidid lätlased ja eestlased veel tublisti vaeva nägema. Saksa printsist Soome-Eesti ühiskuningat ei saanud aasta alguses pandi Soome parlamendivalimistel paika hoopis teistsugused jõuvahekorrad. Sotsiaaldemokraadid tulid 80 kohaga tagasi parlamenti, kuigi kodusõda oli partei vähemalt kaheks lõhestanud. Ka parempoolsed jõud polnud sugugi ühtsed. Vabariiki pooldavad Eduerakond (Edistyspuolue) ning Maaliit (Maalaisliitto) said selge ülekaalu monarhiale kalduva Koonderakonna (Kokoomuspuolue) ees. Samal ajal valitud Eesti Riigikogu kaldus veelgi enam vasakule ja nüüd ei meenutanud enam keegi vaid aastapäevi vanu plaane Soome- Eesti ühisriigist. Kuningriigist loobuti lõplikult, Soome vabariigi presidendiks valiti Kaarlo Juho Ståhlberg ( ) ning uueks välisministriks Antanti-riikidele sümpatiseeriv Rudolf Holsti. Seega sai Soome endale kuninga asemele presidendi. Viimase võimupiirid polnud küll väga laiad, kuid ilmselt suutis Ståhlberg ja järgnevad presidendid riiki enam stabiliseerida kui Eesti riigivanem, kelle volitused ja ametiaeg võrdusid vaid tavalise valitsusjuhi ehk peaministri omadega. TAGASI NORMAALSUSE JUURDE Kaarlo Juho Ståhlberg, esimene Soome vabariigi president

111 116 ÕIGUSLIK ASEND Ühes olid Eesti ja Soome suhteliselt võrdses seisus. Mõlema jaoks olid olulised väikese riigi julgeolekuga seotud probleemid ja eeskätt suhted Nõukogude Venemaaga. Eestil olid need isegi mõnevõrra selgemad. Tema sõda oli pigem riigi iseseisvuse ja vabaduse eest, rahvusliku enesemääramise nimel ning kandis vähem märke kodusõjast. Põhjanaabri puhul on sõjale ühese hinnangu andmine aga keerulisem. Muidugi võis seal näha kodusõjale omaseid märke, aga võis leida tõendeid ka muust. Soome punased, kelle ridades võitles ka vene rahvusest enamlasi, said suure osa oma relvadest bolševikelt. Neile vastuhakkamine tähendas lääne mõistes võitlust demokraatliku vabariigi ja enesemääramisõiguse eest. Kuid juba aasta lõpul ja aastal ületasid Soome vabatahtlike väeosad endise vürstiriigi piiri ja püüdsid ka osa Karjalast nn. hõimusõdade käigus Soomega ühendada. Kaudselt oli hõimusõdade õigustuseks samuti rahvusliku enesemääramisõiguse realiseerimine, kuid tollane rahvusvaheline õigus seda hästi ei toetanud. Karjalaste enesemääratlemise ulatus polnud päris üheselt selge. Samas osales aga Eesti lahingutes enam kui soomlasest vabatahtlikku, kellele anti kohati isegi otsustava teguri roll ja aupaiste. Seega osalesid paljud soomlased kas omal maal või väljaspool seda ikkagi vabadussõjas ja tegemist polnud imperialistlike taotlustega, kuigi räägiti ka Suur-Soome loomise võimalustest. TARTU RAHULEPING Kõiki erinevatel rinnetel sõdinud vabatahtlikke toetati üsna kõrgel riiklikul tasandil, eriti olulist abi andsid endised jäägrid. Valgete poolel ei kaheldud, et tegemist on siiski vabadussõjaga ja et Nõukogude Venemaaga ollakse seepärast sõjaseisukorras. See omakorda tähendas, et suhete normaliseerimiseks tuleks sõlmida rahuleping. Kui oli selge, et punased jäävad Venemaal pikemaks ajaks võimule ning kogu Karjalat nagunii Soomega liita ei õnnestu, muutus vajadus rahulepingu järele aktuaalseks. Pealegi, teised Venemaast eraldunud iseseisvad riigid juba sõlmisid samasugused rahulepingud või olid alustanud läbirääkimisi. Soome tegi seda ametlikult juunis Kasutati ära Eesti eeskuju, kogemusi ning siinseid võimalusi. Ka Soome sõlmis Nõukogude Venemaaga rahulepingu Tartus. Allakirjutamine toimus Eesti Üliõpilasseltsi majas 12. oktoobril aastal Soomele jäid tema ajaloolised piirid Karjalas, kuigi parempoolseid see selgelt ei rahuldanud. Nõukogude Venemaale jäänud Karjalale lubati küll laialdast autonoomiat, aga selle olemusest jäi mõlemale poolele erinev arusaamine. Karjala autonoomia ning eriti selle põhimõtete rikkumine enamlaste poolt oli see, mis Soome ja N. Liidu suhteid järgnevatel aastakümnetel oluliselt pingestas. Juba järgmise aasta lõpul üritati Ida-Karjalas rahvaülestõusu, millele andsid taas tuge soomlastest vabatahtlikud. Ülestõus suruti siiski kiiresti maha ja enam kui karjalast päästis end põgenemisega Soome aasta alguses.

112 RIIKLUS 117 Ida-Karjala küsimus jäi Soome sise- ja välispoliitilist käitumist mõjutama veel mitmeks aastakümneks aastate sisepoliitikas kujunes üheks peamiseks parempoolset ja rahvuslikku maailmavaadet esindavaks valitsusväliseks organisatsiooniks Tartu rahu järel loodud Akadeemiline Karjala Selts, mille mõju paljudele sisepoliitilistele otsustele, samuti parteide ning üksikute poliitikute käitumisele on raske ülehinnata. Alles Talvesõda sundis seda teemat unustama, õigemini rebis haava veel sügavamaks ning Karjala muutus soomlastele hoopis valulisemaks küsimuseks. Samal ajal kujunes Soome teiseks tõsiseks mureks vahekord Rootsiga. Kultuuriliselt ja eriti keeleliselt võis vastuolude juuri leida vähemalt 19. sajandi keskpaigast, kui mitte kaugemaltki. Esimese maailmasõja lõpul lisandus veel üks tõsine probleem. Veebruaris 1918 sai Rootsi kuningas enam kui SOOVIMATU SEGADUS SUHETES ROOTSIGA Ahvenamaal elava rootslase palvekirja, millega paluti saarte liitmist Rootsi külge. Ühest küljest vaadatuna oli pöördumise taga kompaktselt koos elavate ja tihedamalt Stockholmi kui Helsingiga seotud ahvenamaalaste enesemääramisõiguse ilmselge avaldumine. Teiselt poolt oli selle rahvusgrupi näol siiski tegemist vaid osa Soomes elavate rootslastega, kelle eraldumise plaane ei kiitnud heaks näiteks isegi mitte Rootsi Rahvapartei. Konflikti lõpptulemuseks oli kompromiss, mille mõju ulatub tänapäeva. Ahvenamaale anti aasta suvel laialdane autonoomia, kuigi paljud sellega leppida ei tahtnud. Küsimus jäigi lõpuks Rahvaste Liidu otsustada ning aasta suvel lahendati tüli rahvusvahelise lepinguga. Tegemist oli ühega neist vähestest probleemidest, mis tollases maailmas Rahvaste Liidu abil ja rahulikul teel lahendati. Läänemere-äärsetest riikidest ei tahtnud sellist lahendust tunnistada vaid Nõukogude Venemaa. KOLMAS VÕIMALUS? Oma kahe suurema naabriga mitte kõige paremates suhetes olnud Soome üheks julgeolekut kindlustavaks alternatiiviks näis aastatel kujunevat tihedam koostöö teiste äsja iseseisvunud väikeriikidega lõuna pool Soome lahte. Eriti aktuaalseks muutus see liin pärast Rudolf Holsti tõusmist välisministriks aasta kevadel. Enne seda Londonis Soome esindajana edukalt tegutsenud Holsti aitas Eesti ja Läti välisdelegatsiooni liikmetel leida kiirema juurdepääsu Inglismaa ja Prantsusmaa diplomaatilistele ringkondadele. Talle tundus, et Suurbritanniale ning teistele Esimese maailmasõja võitnud riikidele meeldib Balti riikide tihedam omavaheline, sealhulgas ka sõjaline koostöö. Soomele endale oli aga omakorda vajalik murda liiga Saksa-sõbraliku riigi maine, mis ähvardas kahjustada suhteid sõja võitnud riikidega. Maine parandamiseks sobisid ka Balti riikide koostööplaanid, mis jõudsid juba aasta lõpul suu-

113 118 Rudolf Holsti üks tuntumaid Soome diplomaate. Pooldas igakülgset koostööd Eesti ja teiste Balti riikidega. Oli mõnda aega saadikuks Tallinnas rejoonelise, kuigi paraku utopistliku, kogu Läänemerd ümbritseva föderatiivse liitriigi loomise kavani. Balti suunal oligi Soome välispoliitika edukas, kuigi mingit vastastikuste lepingutega tagatud poliitilist või sõjalist Balti liitu ei kujunenud. Vähemalt ühte taolised kavad siiski saavutasid. Nad äratasid huvi ja tähelepanu lääneriikides, kus juba sajandeid oli samuti unistatud ühisest Euroopast. Nüüd näisid uued riigid Ida-Euroopas niisuguseid plaane kohe ka tegelikkuses realiseerivat. Eriti vastuvõtlikud tundusid soomlased Balti liidu kavadele muutuvat aasta lõpul, kui Karjalas puhkes rahvaülestõus, mille tulemus ja tagajärjed polnud sugugi kindlad. Nii kirjutati aasta märtsis Varssavis alla nelja riigi Soome, Eesti, Läti ja Poola sõpruse- ja koostöö lepingule ehk Varssavi paktile. Tegemist polnud siiski sõjalise koostöö kavaga, aga mitte ka seda välistava lepinguga. Sõjalise koostöö konventsioon tuli sõlmida hiljem, pakt avas selleks vaid kaudse võimaluse. Pole päris selge, kas kujunev pakt nurjus selles protsessis osalenud riikide sisemistel põhjustel ja peamiselt soomlaste vastuseisu tõttu või oli põhjuseks rahvusvahelistes suhetes toimunud arengud, mis sel ajal ei soosinud sõjaliste kaitsepaktide loomist. Varssavi lepingu nurjumine tähendas aga lõppu Soome välispoliitika nn Holsti ajajärgule. Selleks ajaks olid vastuolud ka Ahvenamaa ja rootsi keele asendi pärast lahenenud. Holsti saadeti ära saadikuks Tallinna ja hiljem alaliseks esindajaks Rahvaste Liidu juurde. Koostöö Balti riikidega asendus alates aastast Rootsile lähenemisega ja suuremate lootustega rahvusvahelisele koostööle Rahvaste Liidus. Eesti ja Soome sisepoliitiline elu kulges aastatel väliste märkide alusel otsustades suhteliselt sarnaselt. Eestil olid tulenevalt varasemast ajaloost ja Vabadussõjast SISEKRIIS olemas teatud eelised. Siinne ühiskond oli maailmavaateliselt suhteliselt homogeensem, kuigi märgatavalt vasakpoolsem kui sugulastel põhjas. Sisemine kihistumine ning poliitilise ja majandusliku eliidi kujunemine oli Eestis alles algamas. Samas tähendas see suuremat avatust välistele mõjutustele ning ilmselt ka suuremat valmisolekut kalduda erinevatesse äärmustesse. Võrreldes Soomega püüti Eestis arendada demo-

114 RIIKLUS 119 kraatiat kiiremini ja kaugemale kui ühiskond sel hetkel tegelikult vastu võtta suutis aasta 1. detsembri sündmuste järel oli aga Eesti olukord taas suhteliselt ühemõtteline. Kommunistlik liikumine jäi marginaalseks ning seostus üheselt N. Liidu ja sealse süsteemiga. Eesti kommunistid vastandasid end liiga selgelt iseseisvale riigile. Soomes olid aga välistatud sellised arengud, mis viisid Eestis aasta sündmusteni. Samas tundsid paljud parempoolsed end ikkagi reedetuna: sisesõja nad küll võitsid, aga võimu juurde ei pääsenud. See läks poliitikutele, lehmakauplejatele, kes parempoolsete arvates Soome tegelikke või peamisi väärtusi kaitsta ei suutnud. Nii näis kodusõda paljudele valgel poolel sõdinutele veel lõpetamata ja seda tuli jätkata. Vaenlaseks sobisid Moskva-meelsed kommunistid, aga ka sotsiaaldemokraadid ja isegi liiga liberaalsed poliitikud. Parempoolsed ringkonnad olid eriti rahulolematud aastatel , kui võimaluse valitsust juhtida sai sotsiaaldemokraadist peaminister Väinö Tanner ( ). Teiselt poolt õhutasid pingeid need soomlastest kommunistid, kes pärast aasta sündmusi N. Liidus elasid. Moskva aasta Kominterni kongressil nähti klassivõitlust maailmas üha kasvavat. Sealjuures peeti peamiseks vaenlaseks mitte niivõrd kodanlasi, vaid hoopis näiliselt oma klassi huve reetnud sotsiaaldemokraate. Aktiivsemat tegutsemist oodati kõikide riikide kommunistlikelt parteidelt, sealhulgas põrandaaluselt Soome KP-lt. Novembris 1929 kuulutas kommunistide mõju all olev noorteühendus Lapuas välja kõne- ja piduõhtu, millel kanti provotseerivalt punaseid vene särke. Kohalik kaitseliit ajas peo jõuga laiali, mitmed särgid re- LAPUALASED biti puruks. Nädala pärast kutsuti samasse kohta kokku suur rahvakoosolek, mis saatis Helsingisse delegatsiooni nõudmistega peatada otsustavamalt kommunismi levik Soomes. Valitsus ja parlament reageeris sellele liiga aeglaselt: vasakpoolsed lehed jätkasid ilmumist, keskused, trükikojad ja töölismajad tegutsesid edasi. Seepeale asutati aasta kevadel Lapuas uus parempoolseid jõude ühendav organisatsioon Suomen Lukko (Soome Lukk), mis kutsus üles omakohtule. Esimese suurema aktsioonina purustati Vaasas kohaliku kommunistliku häälekandja Työn Ääni toimetus. Aktsiooni läbiviijad ei varjanudki oma tegu. Süüdlaste üle peetud kohtuprotsess kujunes aga uueks väljaastumiseks, mis kasvas peatselt kogu maad haaranud liikumiseks. Mussolinit jäljendades organiseerisid lapualased 7. juulil 1930 ligi mehe marsi Helsingisse. Lisandus omapärane vägivald tegelike ja võimalike oponentide vastu: lapualased küüditasid sadu pahempoolselt meelestatud või neile kaasatundmises kahtlustatavaid inimesi oma kodukohtadest minema, enamasti viidi nad N. Liidu piiri äärde ja jäeti sinna maha. Mõnigi kord kaasnes küüditamisega otsene füüsiline vägivald. Teiste hulgas küüditati idapiirile ka vabariigi esimene president Ståhlberg, kellele kommunistlikku maailmavaadet küll ette heita ei saanud. Tegemist oli kas mitte eriti kaine peaga tehtud valearvestuse või koguni kaitsepolitsei provokatsiooniga. See juhtum andis aga demokraatlikult meeles-

115 120 Lapualaste juhtivtegelasi. Eesti vapsid said eeskuju neilt, aga samavõrra ka mõttekaaslastelt mujal Euroopas tatud parempoolsetele erakondadele võimaluse kaugeneda Lapua liikumisest ja vältida võimu täielikku üleminekut parlamendivälistele jõududele. LAPUA TAGAJÄRJED Soome poliitiline elu pöördus Lapua liikumise tagajärjel küll veel enam paremale, kuid samas säilitati riigis parlamentaarne demokraatia. Võimule tulid küll senisest konservatiivsemad poliitikud, aga mitte parempoolsed radikaalid aasta presidendivalimistel võitis napilt Pehr Evind Svinhufvud, kes edestas Ståhlbergi vaid ühe häälega. Lisaks diskrediteerisid paremradikaalid ennast aasta kevadel Mäntsälä mässuga. Nad üritasid kutsuda kaitseliidu ühendusi valitsusvastasele vastuhakule, kuid plaan kukkus haledalt läbi. Paremradikaalide üleskutse olla riigi vastu riigi nimel ei leidnud piisavalt toetust. Kogu liikumise peamine eesmärk kuulutada kommunism ebaseaduslikuks siiski õnnestus. See aitas tõmmata ka selgemad piirid sotsiaaldemokraatide ja kommunistide vahele ning muuta Soome sotsiaaldemokraatlik partei ühiskonna loomulikuks osaks. Omal viisil aitas Lapua liikumine aastal sisesõjast ülesaamisele kaasa, kuigi mitte sel kombel kui liikumise algatajad lootsid. Nemadki tahtsid kodusõda lõpuni viia, aga hoopis vägivaldsemalt. Liikumine ise vaibus uueks poliitiliseks parteiks, mille osakaal Eduskunnas jäi siiski oodatust tagasihoidlikumaks.

116 RIIKLUS 121 Sisepoliitilistest katsumustest väljunud Soomet ootas aastate alguses uus kriis, sedakorda rahvusvahelistes suhetes. Samasuguses või veel keerulisemas seisus olid kõik Ida-Euroopa riigid. Soome lootis siiski, et jääb võimalikest konfliktidest eemale ja eeskätt kahe kasvava agressiivse jõu, KELLELE LOOTA? natsliku Saksamaa ja stalinliku Venemaa otsesest huviorbiidist välja. Üsna kindel näis olevat see, et Saksamaa Soomet ei ohusta. Jäägrite liikumine ja sellest jäänud sidemed, samuti sakslaste toetus valgetele aasta konfliktis andsid niisugusele arvamisele kindlat tuge. Soomes puudus terav konflikt maaomandi küsimuses, mis mõnevõrra takistas näiteks Eesti ja Saksamaa sõbralike suhete kujunemist aastatel ning tekitas hiljemgi tunda andnud eelarvamusi. Samal ajal olid USA ning endised Antanti-riigid Suurbritannia ja Prantsusmaa huvitatud, et N. Liit tuleks võimalikult kiiresti nende liitlasena maailmapoliitikasse tagasi. Jaapani agressiivsed sammud Kaug-Idas ei lubanud ka Moskval niisugustele soovidele päris ülevalt alla vaadata. Tedagi näis lähitulevikus ähvardavat ühelt poolt Jaapan ja teiselt poolt Saksamaa. Viimasega olid suhted seni küll sõbralikud, aga Hitleri kantsleriks saamine kippus neid varjutama. Saksamaa väljaastumine Rahvaste Liidust ja N. Liidu kutsumine tema asemele ei tõotanud Soomele ja teistele Balti riikidele midagi head. Esialgu kasvas siiski lootus, et sõlmitakse mingi suurem Ida-Euroopa kollektiivne julgeolekupakt. Sellele eelnesid veel N. Liidu ja tema lähimate naabrite vahel sõlmitud mittekallaletungilepingud ja samuti kollektiivsena mõeldud Briand-Kellogi pakt, mis keelas sõja kui rahvusliku poliitika vahendi. Ida-Karjala küsimus ja osaliselt sellega seotud ajalooline ryssäviha ei lubanud aga Soomel suhteid N. Liiduga oluliselt parandada. Soome liitus mainitud rahvusvaheliste lepingutega mitte eriti suurt initsiatiivi üles näidates. Niimoodi hoiti end ühtlasi eemale teistest Balti riikidest ja rõhutati oma eriasendit ning -huvisid aastate keskpaigaks oli selge, et Balti riikide rahvusvaheline asend on veelgi ebastabiilsem kui Soomel. Seda aktiivsemat huvi näidati Helsingis aga üles Skandinaavia riikide suunal deklareeriti koostöö Põhjamaadega Soome ametlikuks välispoliitiliseks orientatsiooniks. See samm ei andnud kuidagi rahu tollasele Eestile ja mõjutab paljude eestlaste arusaama rahvusvahelistest suhetest tänase päevani. Ühelt poolt tekitas see pisut kadedust ja jäljendamise soove, teisalt aga põhjustas omapärase kriisi. Eesti, Läti ja Leedu sõlmisid küll aasta sügisel omavahelise poliitilise ja kultuurilise koostöölepingu, aga see ei rahuldanud Eesti poliitilist ja eriti sõjaväelist juhtkonda. Kui Soome aastate teisel poolel oma lõunapiiri sõjalises koostöös kindlustada püüdis, leidis ta Eestis eest väga sooja vastuvõtu. Eesti ja Soome sõjaväelased arendasid aastatel välja üsna tõhusa kaitsesüsteemi Soome lahe laevaliikluse kontrollimiseks. Eesti ehitas kõiki jõude pingutades endale kaks moodsat allveelaeva, mis samuti väga hästi sobis Soome kaitseplaanidega. Niimoodi jäid Eestis küll tahaplaanile mõned teised olulised relvaliigid ja sotsiaalse julgeoleku suurendamise võimalus, aga risk tundus õigustatud olevat. Koostöö soomlastega näis kindlustavat vähemalt Eesti pealinna kui mitte idapiiri julgeolekut.

117 122 Soome president Svinhufvud võõrustas küll mitmel korral oma Eesti kolleegi ja vastukülaskäikudel, kuid temagi kuulus sellesse mitteametlikku rühma, kes püüdis aktiivselt just Põhjamaist suunda realiseerida. Loodetav kaitseliit Rootsiga tundus Soomele mitmeid kordi olulisem kui rannasuurtükkide lahinguvõime suurendamine koostöös eestlastega. SISEMINE STABILISEERUMINE Välispoliitilise olukorra pingestumine tõi kaasa Soome sisemise stabiliseerumise uue etapi. Eelkõige tähendas see suurima poliitilise partei, sotsiaaldemokraatide kaasamist valitsusse. Rootsis ja mujalgi olid sotsiaaldemokraadid ühiskonnas väga kõrgel positsioonil, aga nemad polnud ka kunagi üritanud revolutsiooni teha või seaduslikku valitsust jõuga kukutada. Soome sotsiaaldemokraatide ja teiste poliitiliste jõudude vahel jooksis ikka veel läbi aasta lõhe. Oluline samm selle ületamiseks astuti aasta kevadel, mil sotsiaaldemokraatide ja Maaliidu baasil moodustati nn. punamuldne valitsuskoalitsioon, kuigi peaminister Aimo Kaarlo Cajander ( ) ja välisminister Rudolf Holsti esindasid seal hoopis Eduerakonda. Soome iseseisvumise 20. aastapäeva tähistamine kulges juba peamiselt rahvusliku ühtsuse loosungi all. Lisaks kompromissidele maailmavaatelistes küsimustes suudeti aastal ületada ka varasemad tülid rootsi keele asendi pärast Soome riigiasutustes ja hariduselus. See omakorda kergendas oluliselt põhjamaise orientatsiooni järgimist välispoliitikas. Viimase juurde kuulus ka välisminister Holsti külaskäik Moskvasse aasta alguses. Skandinaavia riikidele ja eelkõige Rootsile sobis naabriks neutraliteeti väärtustav Soome, kellel oleksid pigem korrektsed kui kurjad suhted N. Liiduga. Helsingi püüdis ametlikke suhteid Moskvaga korrastada, kuigi N. Liidus alanud repressioonid puudutasid valusalt ka hõimukaaslasi Karjalas ja Ingeris. Samal ajal polnud põhjamaine orientatsioon Holsti jaoks nagu eespool mainitud aastate alguse Balti suundki mitte omaette välispoliitiline eesmärk, vaid ainult üks vahend riigi julgeoleku suurendamiseks. Tema tegi peamise panuse ikka veel Suurbritanniale ja Prantsusmaale. PINGED HARIPUNKTIS 14. aprillil 1938 külastas Holstit Helsingis asuva N. Liidu saatkonna teine sekretär Boriss Jartsev. Viimane hoiatas välisministrit, et N. Liit ei jää ootama Saksamaa rünnakut ja vajab kindlamaid garantiisid, et Helsingi ikka jääb erapooletuks ning takistab N. Liidu-Saksamaa konflikti korral aktiivselt Saksa armee võimalikku dessanti läbi Soome. Peatselt nõudis Jartsev konkreetset salalepingut, kus oleksid kirjas mõlemapoolsed kohustused Soome lahe ja Läänemere saarte kindlustamisel.

118 RIIKLUS 123 Jartsevi kohtumised Holsti, peaminister Cajanderi ja rahandusminister Väinö Tanneriga lõppesid siiski konkreetsete tulemusteta. Soomlaste arvates piisas nende lubadusest, et igal juhul säilitatakse erapooletus, mingi lisalepingu sõlmimist vajalikuks ei peetud. Pealegi näis Jartsev olevat liiga madala diplomaatilise ametiastmega, et teda tõsiselt võtta. Lääs, ja sealhulgas ka Soome polnud veel kohanenud uue etapiga nõukogude ehk stalinlikus diplomaatias. Erkko Eljase ( ) nimetamine uueks välisministriks aasta lõpul Soome ja N. Liidu läbirääkimiste kulgu oluliselt ei muutnud aasta kevadel muutus Moskva kannatamatumaks ja agressiivsemaks: nõuti nelja Soome lahe saare välja rentimist ja osalust Ahvenamaa saarte sõjalisel kindlustamisel. Sügiseks olid nõudmised veelgi kasvanud: lisaks saartele taheti ka maismaapiiri nihutamist Karjala maakitsusel ja sõjaväebaasi Hanko poolsaarel. Läbirääkimised Moskvas nurjusid ja ees ootas sõda. Soomlased võisid siiski loota, et äsja Baltikumis sõjalised baasid omandanud N. Liidu tähelepanu pöördubki nüüd lõuna poole. Pealegi tajuti lääneriikide ja eriti USA soosivat suhtumist. Paljudele Euroopa poliitikutele ja sõjaväelastele tundusid N. Liidu nõudmised Balti riikide suhtes olevat teatud määral õigustatud. Seda eriti ajaloolistel ja sõjalistel ning riigi julgeolekuga seotud kaalutlustel. Soome puhul näsid need aga ületavat kõik ratsionaalsed seletused. Balti riikide liitmine N. Liiduga võis lääneriikidele isegi kasuliku olla, sest püsivasse rahusse Moskva ja Berliini vahel ei uskunud keegi. Ühise piiri tekkimine ja puhverriikide kadumine suurendasid lootusi, et koostöö asemele kerkivad peatselt vastuolud. Soome oli aga liiga suur suutäis. Selle seedimine oleks N. Liidu pikemaks ajaks natsliku Saksamaa võimaliku vastasena mängust välja lülitanud. Või hoopiski suurendanud tema isu Skandinaavia suunal. Kumbki variant polnud lääneriikidele vastuvõetav. Pealegi oli Soome säilitanud parlamentaarse riigikorra. See polnud küll mingiks määravaks argumendiks, kuid tuletas neile Münchenis juhtunut veel teravamalt meelde kui Balti riikide puhul aasta 30. novembrist kuni aasta aprilli lõpuni oli Soome nii või teisiti seotud sõjategevusega. Tõsi perioodi mahtus ka vaherahu, mis kestis aasta märtsist aasta suveni. Kaugemalt vaadates polnud selles midagi erilist, sest kogu Euroopa sõdis samal ajal. Lähemalt vaadates olid Soome sõjad aga erilised aasta novembrist aasta märtsini kestnud Talvesõda kujunes tõeliseks Taaveti ja Koljati jõukatsumiseks, milles kogu maailma sümpaatia kaldus üheselt ja kindlalt väikese Soome poole, kuigi esialgu ei tä- TALVESÕDA hendanud see riiklikul tasandil materiaalset abistamist. Tegemist oli sõjaga väikese demokraatliku riigi ning agressiivse ja totalitaarse impeeriumi vahel. Samas püüdis Moskva sellesse must-valgesse pilti ebamäärast punast värvi segada asutati Terijoel eksiilkommunisti Otto Wille Kuusineni ( ) juhtimisel nõukogude valitsus, mida N. Liit siis formaalselt abistama hakkas. Lääneriike taolised manöövrid loomulikult petta ei suutnud. Soomlaste sitke vas-

119 124 tupanu suurendas veendumust, et antav abi ei lähe kaotsi aasta alguses kasvas kogu maailmas valmisolek Soomet hoopis kindlamalt toetada. Alanud Teises maailmasõjas end ametlikult neutraalseks kuulutanud N. Liit oli oma maine selleks ajaks täiesti kaotanud, detsembris visati ta välja Rahvaste Liidust. Moskvat ähvardas isolatsioon, sest ka liitlassuhetes Hitleri Saksamaaga ilmnesid juba esimesed ebakõlad. Seepärast üritati veebruaris vaherahu sõlmimiseks läbirääkimisi alustada. Soome vastus sõltus eelkõige rootslastest, sest loodetud abi läänest võis tulla ainult sealtkaudu. Rootsi kartis aga ohtu oma erapooletusele ning oli valmis vahendama rahuläbirääkimisi, kuid mitte sõjalist abi. Teistele lääneriikidele ametlikult esitatud abiandmispalvetele ei saabunud samuti eriti kiireid vastuseid. Läbirääkimised algasid mitteametlikult N. Liidu Stockholmi saadiku Aleksandra Kollontai kaudu. 13. märtsil 1940 sõlmitud Moskva rahuga loobus Soome peaaegu Eestimaa suurusest tükist Karjalas. Samuti anti Punaarmee käsutusse Hanko merebaas ning Moskvale õigus osa saada Petsamos kaevandatavast niklist. Hoolimata Talvesõja suurtest kaotustest ligi langenut ja haavatut suhtusid soomlased Moskva rahulepingusse kui ajutisse vaherahusse. Seljatagu- JÄTKUSÕDA se kindlustamiseks ja kaitseliidu loomiseks aktiviseeriti läbirääkimisi Rootsiga. Nende venimisel pöörduti aga üha enam Saksamaa poole. Viimast soodustas Saksa vägede edu Euroopas, kus Taani ja Norra vallutamisele järgnes Prantsusmaa kiire alistamine aasta juunis. Aasta lõpus valmisid nii Berliinis kui Helsingis esimesed konkreetsed sõjaplaanid. Alates aasta algusest muutus aga koostöö üha tihedamaks. Mõned Saksa pommituslennukid, mis ööl vastu 22. juunit 1941 N. Liitu ründasid, startisid Soome territooriumilt. Hitler mainis oma sõja alguse puhul välja antud päevakäsus, et Soome võitleb koos Saksamaaga. N. Liidu pommituslennukid vastasid 25. juunil Soome linnade ründamisega. Uus sõda oli faktiliselt alanud ja peaminister Rangell kuulutas välja sõjaolukorra. Demokraatlik Soome sõdis nüüd formaalselt koos totalitaarse Saksamaaga veel totalitaarsema N. Liidu, aga ühtlasi ka demokraatlike lääneriikide vastu. Viimaste ees said omapärasteks ideoloogiliseks kaitsevahendiks loosungid, millega sõda nimetati kaitsesõjaks, Soome erisõjaks maailmasõja taustal ja uut konflikti õigustati rahvuslike- ja julgeolekuvajadustega. Inglismaa oli siiski sunnitud diplomaatilised suhted katkestama ja Soomele sõja kuulutama, kuigi tegeliku sõjapidamiseni ei jõutud. USA säilitas de iure suhted Soomega kuni aasta suveni, ehkki saadik kutsuti Helsingist koju juba aastal Soome armee ületas sõjategevuse käigus kohati Tartu rahuga kokkulepitud piire, aga samas ei antud järele Hitleri nõudmistele jätkata pealetungi Leningradi suunal. Et USA-ga, mitte vastuollu sattuda, ei nõustutud ka N. Liidu täieliku äralõikamisega Murmanskisse viivast raudteest. Nii tähendas Jätkusõda soomlas-

120 RIIKLUS 125 tele peamiselt kaevikusõda, sest rinne püsis peaaegu muutumatuna aasta sügisest kuni aasta suveni. Seda ägedamad olid lahingud alates juunist 1944, jaanipäeva eel nõuti Soomelt juba tingimusteta kapituleerumist. Mõneks ajaks päästeti kriitiliseks muutunud olukord Ryti-Rippentropi paktiga, mille järel Saksamaa soomlaste vastupanu uute relvasaadetistega toetas. Siis murti aga rinded läbi mujal, sealhulgas Baltikumis, ja algas Punaarmee võidujooks Berliinile. See, aga muidugi ka visa vastupanu, otsustas ära Soome saatuse. Helsingi jäi ainukeseks Saksamaa poolel sõdinud pealinnaks, millest vastaste tankid üle ei sõitnud. LAPI SÕDA Koos vaherahu allakirjutamisega septembris 1944 võttis Soome endale ühe väga ebameeldiva kohustuse: ta oli sunnitud alustama sõjategevust oma endise liitlase vastu. Olukord muutus teravaks Moskva survel, sest ligi sakslase evakueerimine kehvade ühendusteedega Norra kaudu võttis N. Liidu arvates liiga kaua aega. Soome ei kiirustanud sakslasi esialgu tagant, sest konfliktist ei olnud kumbki pool huvitatud. Paraku nõudsid nn. liitlaste järelvalvekomisjoni venelastest juhid ultimatiivselt sõja alustamist. 1. oktoobril 1944 puhkesidki esimesed lahingud Tornio ümbruses. Formaalselt olid Soome ja Saksamaa sõjalises konfliktis 15. septembrist 1944 kuni 12. aprillini 1945, aga rahuleping jäigi sõlmimata. Soome inimkaotused Lapi sõjas ulatusid hukkunu ja ligi haavatuni. SÕJAJÄRGNE Soome asend Teise maailmasõja lõpul ja rahu esimestel aastatel tähendas elamist sisemiste ja väliste ohtudega läbi põimitud riskides. Neist kõige suuremaks ohuks muutus või vähemalt tundus muutuvat Punaarmeele 50 aastaks ehk kuni aastani Porkkala poolsaarel rendile antud sõjaväebaas. Soome pidi tagama N. Liidu piiramatu ühenduse baasiga nii maanteel kui raudteel, nii vee kui õhu kaudu. Vahetult pealinna külje all paiknev baas sundis arutama koguni pealinna üleviimist tagasi Turu linna või mujale, sest Soome sisemine suveräniteet ja välispoliitiline erapooletus hakkas omapärast värvingut võtma. Valitsus oli oma tegevuses sunnitud arvestama liitlaste järelevalvekomisjoniga, mille mõned inglastest liikmed aga ei püüdnudki soomlaste ja venelaste omavahelistesse asjadesse sekkuda. Keeruline oli kontrollida baasi kaudu toimuvat kauba ja inimeste liikumist aastast alates imbus riiki mitmeid Venemaal emigratsioonis viibinud kommuniste. Kardeti aga veelgi hullemat, näiteks relvade jms. Soome toimetamist ilma võimude teadmata. Paralleelid olid ähvardavad. Soomlased teadsid, mis juhtus aasta suvel Baltikumis. Siin likvideeriti rahvuslikud relvajõud ning desarmeeriti ja saade-

121 126 ti laiali kaitseliit. Sama juhtus ka nüüd Soomes, kus kiirendatud korras armee desarmeerimist nõuti. 7. novembril 1944 pidaski kaitseliidu ülem kindralleitnant Lauri Malmberg ( ) oma alluvatele Soome Raadios hüvastijätukõne. Samamoodi talitati naiskodukaitse ühendusega Lotta Svärd, sõjaveteranide liidu ning veel ligi 400 ühendusega. Viimastest moodustasid suurema osa Lapua liikumisest sündinud Isamaalise Rahvaliikumise ja parempoolse ning rahvusliku Akadeemilise Karjala Seltsi allorganisatsioonid. Sarnaselt varem Baltikumis juhtunule oldi Soomeski sunnitud vabastama kõik poliitilised vangid, mis tähendas sisuliselt kommunistidele amnestia andmist. Sarnaselt N. Liidu satelliitriikideks muutunud rahvademokraatlikele Ida-Euroopa riikidele asutati ka Soomes uus poliitiline ühendus Suomen Kansan Demokraattinen Liito (Soome rahva demokraatlik liit), mis liitis kommunistliku partei ja osa sotsiaaldemokraatlikest organisatsioonidest ning ühendustest. Lisaks asutati Soome-N. Liidu sõprusselts, mille osakondade võrgustik kattis peatselt suure osa maast. EBAKINDLUS JÄTKUB Vaherahu tingimustesse kirjutati sisse Soome kohustus maksta N. Liidule sõjakahjudeks 300 miljonit dollarit. Esialgu nõutud poole suuremast summast lõpuks loobuti ja hiljem vähendati seda 226,5 miljonini, aga seegi oli ühe inimese kohta suurem kui näiteks Ungarile, Rumeeniale või ka Weimari Saksamaale esitatud reparatsiooninõue Esimese maailmasõja järel. Lisandusid veel mõned erakorralised kulutused: N. Liit võttis üle sakslastele kuulunud varandused ja Soome endised kinnisvarad Baltikumis ja mujal. Lisaks pidi Soome pool ehitama N. Liidule uue saatkonnahoone. Hakkama tuli saada tingimustes, kus riigi pindala vähenes 12 protsendi võrra ning enamik Karjalas elanud inimesi kolis ümber. Neilegi tuli leida eluase, maad ja tööd. Samas olid ametlikult fikseeritud rahalised kohustused siiski teatud garantiiks, et Moskva ei ürita maksete tagasisaamise lootuses Soomes kehtivat riigikorda muuta. Stalin ei vaidlustanud ka USA ja Rootsi välislaene, mis aitasid Soomel kõige raskemad aastad üle elada, kuigi neid rahasid ei võinud otseselt reparatsioonide maksmiseks kasutada. Keerulisem oli hakkama saada teistsuguse survega. Armee desarmeerimisel aastal pidasid paljud ohvitserid oma kohuseks ka edaspidi maa kaitsevõime tagamisele mõelda. Nii õnnestus organiseerida üleriiklik põrandaalune liikumine relvade peitmiseks. Operatsioon kujunes suurejooneliseks, sest kokku suudeti kõrvale toimetada varustust ligi mehelise armee tarvis. Paraku tuli asi ilmsiks ja kommunistide kontrolli alla läinud kaitsepolitsei alustas juurdlust, mis lõppes enam kui inimese ülekuulamise ning inimese lühemavõi pikemaajalise kinnipidamisega. Viimased kohtuotsused relvade peitmise asjus tehti veel aastal Soome oli sunnitud karistama oma maa patrioote.

122 RIIKLUS 127 Veel raskem oli olukord sõjasüüdlaste kohtuasjaga. Surve Juho Kusti Paasikivi valitsusele sõjasüüdlaste väljaselgitamiseks ja karistamiseks algas juba aasta lõpul. Järgmise aasta sügiseks oli nimekiri koos ja vanas parlamendihoones (Säätytalo) toimunud protsessi tulemusena karistati seitset meest. Sõjaaegne president Risto Ryti sai kümme, peaminister Jukka Rangell ( ) kuus, ministrid Edwin Linkomies ( ) ja Väino Tanner viis ja pool, Toivo Mikael Kivimäki ( ) viis, Antti Kukkonen ja Tykö Reinikka ( ) kaks aastat vanglakaristust. Õnneks peeti kohus Helsingis ja karistust võis kanda Soome vanglas. Kõige suuremaks valukohaks ähvardas kujuneda marssal Mannerheimi küsimus: kas Moskvast nõutakse ka tema karistamist? Presidendile anti siiski aasta novembris võimalus Portugali puhkusele minna, kust ta aasta märtsi alguses naastes lahkumisavalduse esitas. Nõukogude pool ja Soome kommunistid leppisid taolise lahendusega. Armee ülemjuhatajat sõdimise eest ei karistatud, küll SÕJASÜÜDLASTE KÜSIMUS 78-aastane marssal Mannerheim (vasemal) Portugalist kodumaale naastes, paremal president Paasikivi aga sotsialistist ministrit Tannerit. Uueks presidendiks valiti aasta märtsis varasem Moskva saadik ja senine peaminister, tuntud rahupooldaja Paasikivi. Algas uus etapp nii Soome ja N. Liidu suhetes kui ka Soome sisepoliitikas. Urho Kaleva Kekkonen ( ) ilmus aastatel avalikkuse ette sportlase, aktiivse spordiliikumise juhi, hõimuliikumise tegelase ja lehtede agara kaaskirjutajana aastal valiti Kekkonen Eduskunna liikmeks, samal aastal algas ka tema pikk ministrikarjäär aasta lõpul tõusis ta KEKKOSE FENOMEN Maaliidu presidendikandidaadiks aasta presidendivalimised võitnud Paasikivi nimetas valitsusjuhiks oma rivaali, välispoliitika suure asjatundja Kekkose. Kohe algas ka Kekkose pikaajaline edukas tegevus N. Liidu suunal aasta kevadel sõlmiti esimene pikaajaline kaubaleping ja Moskva ei kritiseerinudki enam Soome välispoliitikat aasta detsembris, mil Paasikivi tabas südameatakk, alustas presidendikohustuste täitmist Kekkonen. Kokku oli ta samas ametis ligi 25 aastat. Kekkosega seostusid kas otseselt või kaudselt mitmed soomlaste eneseusku olulisel määral suurendanud sündmused aastate algul: esimene sõjajärgne

123 128 Urho Kaleva Kekkonen ainuke riigipea maailmas aastal 1964, kes oskas mõnevõrra eesti keel.

124 RIIKLUS 129 sõjaväeparaad aastal, aga veelgi enam Helsingi olümpiamängud sama aasta augustis. Oluline tähis oli ka reparatsioonide viimase osa tasumine N. Liidule septembris 1952 ja kaardisüsteemi kaotamine mitmetele tarbekaupadele. Hruštšovi-aegne sula N. Liidus ja rahvusvahelistes suhetes kujunes soodsaks ka Soomele aastateks olid N. Liidul valminud juba uued mereväebaasid Baltikumis, sealhulgas Paldiskis, ja ta oli valmis tegema Soomele olulise järeleandmise aasta augustis alanud läbirääkimised kulgesid kiiresti. Kuu aja pärast loobus Moskva sõjalisest tugikohast Porkkalas ning oma senisest Põhjamaade koostööd eitavast seisukohast. Lisaks tagati Soomele võimalus astuda ÜRO liikmeks. Välispoliitikast saigi Kekkose peamine trump aasta presidendivalimistel, kuigi esimene võit tuli sellest hoolimata äärmiselt napilt. Kekkose välispoliitilise liini üks kulminatsioone saabus aasta augustis, kui Helsingis istusid ühise laua taga NATO ja Varssavi pakti liikmesriikide esindajad. Tegemist oli Euroopa Julgeoleku ja Koostöökonverentsiga (CSCE), kus pandi paika kogu maailma stabiilsuse ning sõja ja rahu küsimused pikaks ajaks. Neutraliteeti järgiv Soome president Kekkose juhtimisel sobis selle läbiviimiseks suurepäraselt. Ühtlasi oli konverents kulminatsiooniks presidendi enda senises poliitilises elus. Kogu maailmas tõusid kõrgele lootused juba ligi 30 aastat kestnud külma sõja lõpetamiseks. Vähemalt näis nüüd oluliselt vähenevat kogu Euroopat painav uue ootamatu konflikti või koguni tuumasõja oht. Osalejad kohustusid austama Teise maailmasõja järel kujunenud piire ning neid jõuga enam mitte muutma. Soomest oli saamas selline erapooletu maa, kellest näis olenevat väga palju. Eestist ja teistest Balti riikidest pärit põgenikele näis selline leppimine äärmiselt ohtlik, kuid protsessi takistada tundus võimatu. N. Liit võttis endale Helsingis küll pisut ebameeldiva kohustuse austada edaspidi pisut enam inimõigusi, kuid see kohustus näis kuuluvat pigem propaganda kui tegeliku elu sfääri. Külma sõja lõppemine näis olevat sama kindel kui aasta Nobeli rahupreemia andmine Kekkosele. Kahtlemata oli Soome president üks parimaid kandidaate nii preemiale kui ka ida ja lääne edasiste suhete vahendaja ning lepitaja kohale aastal käis Kekkonen esimest korda riigivisiidil N. Liidus. Aastatel ligi tosin korda N. Liitu külastanud president leidis seal alati ees erilise vastuvõtu aasta alguses Eesti NSV-d väisanud Kekkose sõnad ja rajad püsivad eestlastel meeles tänase päevani, kuigi see külaskäik tähendas ühtlasi Nõukogude okupatsiooni osalist legaliseerimist Eestis. Parim lahendus kehtivate jõuvahekordade tunnistamiseks ja rahvusvahelise olukorra maksimaalseks stabiliseerimiseks näis olevat püsiva rahu nimel tegutsemine ja Soome rahvuslike huvide kaitsmine. Paraku päris nii nagu unistas Kekkonen ilmselt ei läinud aasta Nobeli rahupreemiat ta ei saanud, see läks hoopis N. Liidu teisitimõtleja Andrei Sahharovile. Leppimist ida ja lääne vahel ei järgnenud, külm sõda jätkus uue hooga. Viis aastat hiljem Kekkosele antud Lenini-nimeline rahupreemia ja muud Moskva tunnustused asetasid ta juba hoopis teise valgusse. Sisepoliitikas püsis tema populaarsus pikemat aega, selle tagas aastate keskel kogu maailma tabanud naftakriisile järgnenud Soome majanduslik tõus. Viimase taga olid aga omakorda suhteliselt kindlad, pikaajalistele lepingutele toetuvad suhted N. Liiduga. Kekkose võimul polnud Soomes peale tema enda tervise muid arvestatavaid piire. See aga halvenes ja aasta sügisel taganes president ametist, kuigi teda toetasid jätkuvalt kõik peamised poliitilised parteid. Peaminister Mauno Koivisto

125 130 (1932) asendas Kekkost kuni järgmise aasta presidendivalimisteni. Viimase tervis aga enam ei taastunud ja Koivistost saigi uus Soome president. Urho Kaleva Kekkonen sümboliseeris väikeriigi võimalusi kaheks vaenulikuks leeriks jagunenud maailmas. Tema liin eeldaski bipolaarsuse olemasolu, ühtlasi püsis aga lootus, et mõlemad pooled on siiski huvitatud stabiilsusest ja vajavad selleks vahendajaid. Kekkonen polnud süüdi, et koos tema lahkumisega poliitilisest elust rahvusvahelised suhted taas pingestusid AASTATE MAJANDUSKRIIS N. Liidu sekkumine Afganistani sündmustesse aastatel, seal puhkenud sõda ning samal ajal alanud sisekriis Poolas andsid tunnistust sellest, et Moskva ei suuda oma välispoliitilisi samme enam päris hästi suunata. Ta sekkus sõjaliselt sotsialismileeri mittekuuluva riigi siseasjadesse ega suutnud või tahtnud Poola sündmusi jõuga lahendada. Ilmnesid tõsised märgid Nõukogude majanduse arengu seiskumisest. Soome majanduses jätkus aga kiire tõus veel aastate keskpaigani ning N. Liit oli jätkuvalt tema peamine kaubanduspartner. Võimalik, et need sündmused polnud siiski peapõhjuseks, miks Soome majandus aastate esimesel poolel raskesse kriisi sattus. Kindlasti põhjustasid või vähemalt süvendasid kriisi mitmed rahanduspoliitikas ja pankade juhtimisel tehtud vead. Pankrotid, pankade ümberformeerimised ja liitmised ning eraklientide kahjude hüvitamised kasvatasid kiiresti riigivõlga. Lisaks sellele langes maailmamajanduse seisak kokku N. Liidu lagunemisega aastal läks Venemaale veel ligi 15% Soome ekspordist, kümme aastat hiljem on see näitaja ca 4%. Soome jaoks tähendas N. Liidu kui olulisima kaubanduspartneri lagunemine kiiret tööpuuduse kasvu. Aastatel suurenes tööpuudus 3,2%-lt 16%-ni. Stabiliseerumine algas 1995, mil Soome liitus Euroopa Liiduga. Oluline põhjus, miks Soome erinevalt teistest Skandinaavia riikidest kohe ka euroga ühines ja ligi poolteist sajandit püsinud margast loobus, oli vajadus riik võimalikult kiiresti kriisist välja tuua. UUE MAAILMA SÜND Uuele presidendile Mauno Koivistole sobis seni püsinud maailm enam kui ähvardavad muutused. Olukord polnud ju sugugi paha: Soomele kuulus koht selle maailma arenenud riikide esikümnes. Soomlasi kutsuti hellitlevalt koguni põhjamaisteks araablasteks, vihjates nii nende võimalustele Vene nafta ja muude saaduste abil ülemaailmsest toorainekriisist kiiresti toibuda. Välispoliitikas püüdis uus riigipea madalat profiili hoida. See tähendas äärmist tagasihoidlikkust ja ettevaatlikkust oma suhtumises ning ammugi selle ametlikult väljaütlemises. Peamises jätkas Koivisto eelkäijate liini: otsustusõigus jäi pre-

126 RIIKLUS 131 sidendile. Ta oli tänulik N. Liidu uuele liidrile Mihhail Gorbatšovile, kes lõpuks aasta oktoobris Soomet külastades kinnitas, et tegemist on neutraalse riigiga. Seda oli Soome oma suurelt naabrilt kaua oodatud. Nüüd oli aga neutraalsuse senine tähendus kadumas. Soomes loodeti kuni viimase hetkeni, et N. Liit jääb alles ja seal on võimalik mingisugune sisemine demokratiseerimine koos süsteemi püsimisega. Siiski tehti veebruaris 1990 oluline samm otsesidemete sisseseadmiseks Eestiga: Tallinna asutati Soome esindus konsulaarametniku, kultuurisekretäri ja kaubandusesindaja ametikohaga. Teravnev olukord Baltikumis põhjustas isegi teatud ebakõlasid senises suhteliselt ühtses Põhjamaade koostöös. Islandi ja Taani toetus Baltikumile sundis ka Soome poliitilist juhtkonda seisukohtadele, mida oli üha aktiivsemalt tunda mitteametlikul suhtlustasandil tavaliste inimeste, seltside ja muude ühenduste läbikäimisel aasta jaanuari Balti riikide veriste sündmuste ajal arvas Koivisto, et eestlastel olid tegelikkusest täiesti väärad arusaamad. Teda häiris võimalus, et eestlased ja teised baltlased võivad ühel hetkel ametlikult abi ja toetust paluda, mis sunniks ka Soomet poolt valima ega lubaks järgida ikka veel nii armast erapooletuse loosungit. Veel aasta 22. augustil õigustas Koivisto Soome senist käitumisliini, kuid järgneva ööpäeva jooksul oli olukord juba kardinaalselt muutunud. Otsustava sammu tegi siiski peaminister Esko Aho (1954), kes 25. augustil teatas, et Soome on valmis alustama läbirääkimisi Baltimaadega diplomaatiliste suhete sisseseadmiseks. Õnneks leiti aastal 1940 Soome Eesti saatkonna tegevuse lõpetanud saadiku Aleksander Warma ( ) ja ka arhiivipaberitest märkus, mis lubas kinnitada, et Soome ei olegi Eesti annekteerimist kunagi ametlikult tunnustanud. See võimaldas vähemalt tagantjärele endale õlale patsutada ja seda tõsiasja ka naabritele Skandinaavias meenutada. Helsingist vaadatuna olid Balti riigid seega kogu aeg iseseisvad olnud, kuigi seda vahepeal lihtsalt ei märgatud. Muu maailma silmis oldi samuti korrektsed: Soome eraldas nn. kolmanda maailma riikide arenguabiks suuri summasid, kuigi seda jagati võrreldes teiste Skandinaavia riikidega mõnevõrra tagasihoidlikumalt. Veel konservatiivsemad oli Soome aga riiki alaliselt elama asuma soovijatega. Võrreldes aastatega toimus mõningane nihe, kuigi Soome on jäänud riigiks, kus puuduvad mujal Euroopas tuttavad migratsiooniprobleemid. Ilmselt oli üheks põhjuseks tõsiasi, et Soome pidi juba aastatel hakkama saama sadade tuhandete karjalastega ning aastatel tuhandete ingerlaste ja eestlastega, kes sinna tööle ja elama pääseda ihkasid. See iha on olnud üsna tugev ja Soome kui heaoluriigi lähedus impeeriumis elanud inimestele äärmiselt ahvatlev. Teoreetiliselt ja mitteametlikult on mõnikord räägitud Soome võimalusest saada tagasi Stalini poolt jõuga ja ebaõiglaselt KUHU võetud Karjala. Ainult väga ettevaatlikult EDASI? on seda küsimust Kremlile aeg-ajalt meelde tuletatud. Teiselt poolt on aga pigem süvenenud kahtlused, kas selline lahendus olekski Soomele majanduslikult, kultuuriliselt ja sõjaliselt kasulik. Seepärast

127 132 Soome praegune president Tarja Haloneni visiidil Eestis (2000), paremal Eesti ekspresident Lennart Meri. on tõenäoline, et nii Soome kui ka Eesti ei saa enam kunagi tagasi neile Tartu rahulepinguga määratud alasid. Mõlemad on leppinud suurema naabri poolt tehtud ülekohtuga, mistõttu mõlemal pool lahte tuntakse suure naabri tuleviku suhtes sarnaseid kartusi. Eestil polnud eriti võimalust kahelda, kas ja kuivõrd on NATO-ga liitumine talle kasulik. Suhteliselt aktuaalne on aga küsimus, mida teeb Soome. Kas kunagi osututakse ühes ja samas kaitseliidus olevateks riikideks? Seda ideed on Eesti-Soome suhete ajaloos mitmel korral arutatud. Võimalikuks on peetud nii kahepoolset kui ka regionaalset kaitseliitu. Nüüd on teoreetiliselt võimalik koos NATO-sse pääseda, kuigi ilmselt jõuab Eesti seekord ette. Rootsi eeskuju, traditsioonid ning veendumus, et ajalugu niimoodi õpetab, ei lase soomlasi loobuda erapooletuse ideest ja reaalpoliitilisest mõttekäigust, et ükskord võib tugevnenud Venemaa sellist käitumist talle ette heita. Sisepoliitilises elus toimus koos sajandivahetusega pööre, mis ilmselt kindlustas demokraatiat Soomes. Vähemalt suurendas võimu detsentraliseerumist ja nii peaks tulevikus olema välistama Kekkose fenomeni kordumine aasta presidendivalimised võitnud Tarja Haloneni (1943) näol on tegemist esimese naispresidendiga Soome ajaloos. Ta valiti otse rahva poolt, mitte enam valijameeste vahendusel. Samal ajal on vähenenud presidendi kui institutsiooni võimalused poliitilisse ellu sekkuda. Eduskunna laialisaatmiseks ja uute valimiste väljakuulutamiseks on vajab Soome nüüd kindlasti peaministri algatust. Valitsuse moodustamisel ja muudeski küsimustes kasvas nõuandva Riiginõukogu osakaal. Oluliselt piirati presidendi vetoõigust. Riigipea võib küll pidurdada seaduste vastuvõtmist, kuid viimane sõnaõigus jääb siiski parlamendile. Ka välispoliitika osas on muutusi: kui varem oli presidendil õigus peamised välispoliitilised suunad paika panna, siis nüüd peab ta ka seda õigust hoopis enam jagama. Muutuste taustal püsib aga lootus, et edaspidigi säilib soomlaste põhisisu vaikne enesekindlus, õiglusesoov ja iseotsustamistahe.

128 KEEL 141 Soome keel on läänemeresoome rühma suu rima kasutajaskonnaga keel, seda kõ neleb üle viie miljoni inimese. Nagu eesti tei- KEEL sed lähemad sugulaskeeled karjala, isu ri, vep sa, vadja, eesti ja liivi on ka soo me keel Paul Alvre arenenud vahetult varasemast lää ne meresoome algkeelest. Sellest peri oo dist on suurelt osalt pärit ka nende keel te ühine sõnavara ja grammatiline ehi tus. Traditsiooniliselt peetakse läänemere soom laste ja laiemaltki soomeugrilaste alg koduks idapoolseid alasid, kust hil jem läände rännati ning lõunast pärit indoeu rooplaste esivanematega seguneti. Uu ra li rahvaste sugulus on ennekõike kee leli ne sugulus. Viimased aastad on aga näi da nud, et keel ja geneetika ei käi kä si käes. Just peamiselt geeniuuringu tele toe tu des üritavad mit med tänapäeva kee le teadlased eesotsas soomlase Kalevi Wii ki ga seda teooriat üm ber lükata. Nimelt on sel gunud, et soo me-ugri rahvastel esineb mon go liid sust vaid mõne protsendi ulatu ses ning et nii meil kui teistel soome-ugri rahvastel on seniarvatust tunduvalt rohkem ühist in do eurooplastega. Et põhjapoolsete indo eu roop la ste germaanlased, slaavlased ja balt la sed keeles leidub uurali keelte subs traati, näi teks germaani keelte pea rõhuline esi me ne silp, ole tatakse nende keel te kõ ne le jate varajast eral du mist in do euroopa algkee lest. VÕRDLUSEKS JA ÜLD- ISELOOMUSTUSEKS Häälikuliselt pole soome keel nii kulunud kui eesti keel. Soome keele fo nee tiline ja grammatiline koostis on eesti kee lega võrreldes üldiselt arhailisem ning sõnad ja sõnavormid on pikemad. Ehkki soome keel tun dub meie jaoks väga diftongirik kana (nt kohanimi Läyliäissuo), on tegeli kult eri ne va astmeva helduse arengu tulemusel eesti keeles 26 diftongi ja soome keeles ai nult 16. Eesti keele sisekadu on põhjustanud ka selle, et sõnas võib olla kõrvuti väga palju konsosnante (nt vintsk lema). Soo me keeles üle kolme konso nandi kõrvuti ei esi ne. Vokaalide säilimine sõna lõ pul ja sees teeb soome keele üheks kõla rik kamaks keeleks Euroopas. Kui soome kee les tu leb iga 100 vokaali kohta kõigest 96 konsonanti, siis näiteks itaalia keeles on kon sonantide arv 108, vene keeles 150 ja tšehhi keeles 188. Eesti keeles on vokaa lide ja konsonantide suhe umbes samasu gune kui itaalia keeles. Tänapäeva soome keel ja selle murded on ku junenud põhiliselt häme, soome ja karjala hõimukeelte baasil. 19. sajandi teisel poolel algas kirjakeele MURDED ENNE JA NÜÜD ula tuslikum mõju murretele ja murrete va heliste erinevuste järk-järgu line kadumi ne. Tutvumine rahvaluulealase kirjan du sega vallandas haritlaskonnas huvi idamur rete vastu. Hakati nõudma läänemur re te ülem võimu lõpetamist ja idamurdeli se ainestiku arvestamist kirjakeele kujun da misel aas tate paiku puhkenud mur rete võitluses (mur tei den taistelu) oli ra di kaalseim Carl Axel Gottlund (1796

129 legend kaardi juurde: 1. Lõunamurded, 2. Häme murded, 3. Edelapõhja murded, 4. Keskja Põhja-Pohjan maa murded, 5. Peräpohjala murded, 6. Savo murded, 7. Kagumurded 1895), kes ar vas, et kõiki mur deid võib kasutada nii kõ nes kui kirjas, kuid kõi ge ilusam on siis ki savo murre. Algul asus idamurdeid toe tama ka Elias Lön nrot, kuid muutis Kus taa Renvalli mõ jul peagi oma arvamust. Viimane oli soo me keele grammatika ja sõnaraamatu au torina seisukohal, et kirjakeele lääne soo melist tausta ei tohi hüljata, kuid ida mur deist võib võtta ilmekaid sõnu ja mõ nin gaid muutevorme. Murrete võitlus lõppes sajandi kesk paiku kokkuleppega, mille kohaselt kirja keele vana põhi säilitati, kuid viidi läbi ka rida uuen dusi. Tänapäeva soome keel on see ga juba murrete võitluse aegadest peale suurelt osalt lääne- ja idamurrete komp ro miss. Nii jaotatakse soome murded tavaliselt kahte suurde rühma, lääne- ja ida murre teks, kuigi viimasel ajal on eriti soome ling vistide seas levinud ka kolmik jao tus, kus ida- ja läänemurretele lisandu vad ka põhjamurded. Viimastele on omased nii lääne- kui idamurdelised jooned. Ka on murdekaarti pi de valt täiendatud, näiteks edela siirde mur ded eristati edela mur re test alles aas tatel. Murded koon da takse ka hek saks peamurdeks, mis oma kor da jagu ne vad eri murrakuteks ja väik semateks ala rühmadeks. Soome keele murrete jaotus LÄÄNEMURDED 1. Edelamurded: a) põhjarühm b) idarühm 2. Edela siirdemurded: a) Pori b) Ala-Satakunta c) Turu ülamaa d) Somero e) Länsi-Uudenmaa 3. Häme murded: a) Ylä-Satakunta b) alghäme c) lõunahäme d) kaguhäme PÕHJAMURDED 4. Lõuna-Pohjanmaa murded. 5. Kesk- ja Põhja- a) Kesk-Pohjanmaa b) Põhja-Pohjanmaa Pohjan maa murded: 6. Peräpohjala murded: a) Torniojoki b) Jällivaara c) Kemi d) Kemijärvi e) Põhja-Norra IDAMURDED 7. Savo murded: a) Päijät-Häme b) Lõuna-Savo c) Savonlinna siirdemurded d) Põhja-Karjala e) Põhja-Savo 8. Kagumurded: a) varsinaiset kagumurded b) Ingeri c) Lappeenranta ja d) Sort avala siirdemurded

130 KEEL 143 Pidades silmas näiteks Soome kõige ida- ja läänepoolsemaid alasid, on vahe üksiku te murderühmade vahel praegugi veel kül laltki suur. Ida-Soomest pärineval savo lastel pole just kerge jälgida Turu linna ümbruses räägitavat edelasoome murret, mis sisaldab rikkalikult eesti pära seid joo ni. Jõudsid ju nii edelamurrete kui ka nen de naabruses paikneva häme murde kõ nelejate kauged esivanemad Soome Eesti kaudu. LÄÄNEMURDED IDAMURDED t : l (pata : palan) t : r (sota : solan) t astmevaheldus t : Ø, j, v (pata : paan ~ pajan ~ pavan) ts : tt (metsä : mettän) ts-ühendi vaheldumine ts : ht (metsä : mehtän) lk : lj, lv, li (nälkä : nälän ~ näliän ~ nälään) rk : rj, rv, ri lk- ja rk-ühendite astmevaheldus lk : lø (nälkä : nälän) rk : rø (arka : aran) aa, ää (maa, pää) aa/ää esinemine diftong (moa, peä ~ piä, leipee) uo ua (suo sua) yö yä (työ tyä) ie iä (tie tiä) diftongi avardumine uo (suo) yö (työ) ie (tie) ee (tulee, menee) ee labialiseerumine ee oo ~ öö (tulee tulloo, menee männee) -ssa/-ssä -sa/-sä (talosa, inessiivi lõpp -ssa/-ssä (talossa, kylässä) kyläsä) me, te, he personaalpronoomenid myö, hyö, työ LÄÄNE- JA IDAMURRETE PEAMISI ERINEVUSI Samas on selgelt märgatav tendents mur dejoonte sulandumisele. Mit med algselt vaid ühele kindlale paik kon nale iseloomulikud piirjooned levivad üle Soo me. Sel le põhjusi tuleks otsida eel kõige üleüldi sest linnastumisest, mil le ta gajär jel maa piirkonna murdekeel lin na jõuab. Te le fon ja Internet vähendavad inimes te vahelist kau gust, ka on oluliselt pa ra ne nud liikumis võimalused. Kõik see lä hen dab maapiirkondade keelt keskustes kõ nel davaga. Siiski ei näi aastatel alanud mur re te buum vaibuvat. Murdekeelt kohtab kõikjal: tele visioonis, raadios, aja leh te des ja aja kirjades, murdes ilmuvad koo mik sid. Ilukirjanduses on murdekeelt ka su tatud juba alates aastatest, Väi nö Lin na Tund ma tu sõ duri tegelaskujud ongi üles ehi ta tud erinevatele murretele. Paik kond likku meeleolu üritavad murde abil oma teos tesse tuua teisedki: savo murdes kir ju tavad Heik ki Turu nen, Mat ti Pulk kinen ja Si mo Hä mä läi nen, kagu murdes Laila Hieta mies, Lõuna-Poh janmaa murdes Or vokki Autio, Perä pohjala murdes Ro sa Liksom ja Timo K. Muk ka. Jõulu evan geelium on tõlgitud kõigisse pea mur re tesse, välja on antud ka savo mur des ka tekismus (Karja laisii katekismus), In ter netis leidub mitmeid elektroonilisi mur de sõna raamatuid ja tõlke prog ram me. Seega ilmneb siin oluline erinevus eesti kee lega võrreldes: soomlased on uhked oma paikkondliku omapära, keele üle. Soom lase identiteedi oluliseks osaks on

131 144 kodu murre. Murdekeel iseloomustab ja il mes tab kõnelejat, räägib tema paik kondli kust kuuluvusest ja põlvnemise teadlik kusest. KIRJAKEELE-EELNE PERIOOD Soome kirjakeele puhul eraldatakse põhiliselt kolme kujunemisjärku: vana kirjakeel ( ), varajane nüüdis soome ( ) ja nüüdissoome kirjakeel (alates aastast). Ajajärku enne aastat 1540 nime ta takse kirjakeele-eelseks perioodiks. Soome vanim raamat Missale Aboense il mus aastal Lüübekis. See on Turu toom kiriku palve- ja missa raamat ning la dinakeelsena pole tal otsest seost soome kirjakeele kujunemisega. Esimesed oma keelsed raamatud ilmusid alles 16. sajandi al gupoolel. Enne seda oli soome keelel ai nult suulise rahvakeele funktsioon. Keskaegses katoliku kirikus kasutati mõnel mää ral ka soome keelt, seda vähemalt meie isapalve, usutunnistuse ja armulaua pu hul. Mingit pikemat käsikirjalist teksti po le säilinud, kuid on andmeid selle koh ta, et Turu toomkirikus peeti arvatavasti ka soomekeelseid jutlusi. Vanim soome keelne lause pärineb umbes aastast, see leiti ühest saksakeelsest käsikirjast: Mijnna thachton gernast spuho somen gelen Emijna daida (Mina tahan meeleldi rääkida soome keelt, ei mina oska). Keskaegsest soome keelest annab aimu ka Sebastian Münsteri teoses Cosmo graphia (1541) ära trükitud meieisa palve. VANA KIRJAKEEL JA MIKAEL AGRICOLA #Esimese soomekeelse raamatu Abc-kiria tiitelleht# Esimeste soomekeelsete raamatute ilmumiseks andis 16. sajandil tõuke usupuhas tus. Protestantlik kirik hakkas järje kindlalt nõudma kohaliku rahvakeele tarvitamist. Seoses sellega tekkis vajadus tõlkida pal veid ja kiriklikke käsiraamatuid soome keelde. Kuigi kirikukirjandus oli mõeldud eelkõige vaimulikele, tõi see Soomes nagu ka Eestis, Lätis ja Leedus endaga kaasa kirjakeele. Soome kirjakeele ja soome kirjanduse sünd seostub Turu piiskopi Mikael Agrico la (umbes ) nimega aastal avaldas ta aabitsa Abc-kiria, mis on ühtlasi esimene soomekeelne raamat. Sellele järgnesid mahukas palve raamat Rucous kiria (1544), uue testamendi tõlge Se Wsi Testamenti (1548) ja rida kiri kukäsiraama tuid. Aastal 1552, mil Agri cola avaldas oma viimase raamatu, ulatus tema sulest tulnud soomekeelse kirjanduse maht umbes 2400 lehe küljeni. Umbes samast ajast on säilinud muidki tekste: Matt hias Westhi mahukas koodeks, Uppsala evan geeliumi raamatu katkend jt. Et nen de kä si kirjade ortograafia ja sõnavara

132 KEEL 145 on lä he da ne Agri cola omale, viitab see teatud kirjaliku tra dit sioo ni olemasolule juba 16. sajandi al gu poo lel. Tolleks ajaks näib eri autoreil olevat väl ja kujunenud ühtne vaimulik termino loo gia. Oma põhiosas on see sellisena käi bel veel tänapäevalgi: autuus õndsus, en keli in gel, hel vetti põrgu, herra issand, jou lu jõu lud, juma la jumal, kirk ko kirik, luoja looja, pakana pagan, perkele saatan, kurat, synti patt, tai vas taevas, usko usk jt. Agricola pärines hä me murdealalt, kuid kooliaastail Vii bu ris oli ta saanud tuttavaks ka idasoomelise kee le kasutusega. Tema kirjaliku tegevuse põh jaks kujunes aga Turu kandi kui tol la se Soome administratiivse, vaimuliku ja ha ri duselu keskuse keel. Kui Agri cola rõhutab Uue Tes ta mendi eessõnas, et kõige rohkem on ta ka sutanud soome keelt, mõtleb ta selle all just Varsinais-Suomi s.o edelamurrete kee le pruuki; ja vaid hädapärast kui va jadus on tinginud on sellesse sisse võe tud ka tei sed keeled, ütlemised ja sõnad. Agricola nagu teis tegi vana kirjakeele perioodi autorite ortograafia oli väga kirju ja kõikuv. Tugi ne ti ladina, rootsi ja saksa keelele, mis ei suut nud aga õigesti edasi anda soome kee le foneetika eripära. Kui tänapäeval on põ hi mõtteks, et sama häälikut mär gi tak se kirjas alati ühesuguse tähega, siis Agri cola kasutas mõ ne hääliku edasi andmiseks isegi kuni küm met erinevat tähemärki. Näiteks k võis tekstides esineda vähemalt kümnel eri viisil: k, ki, c, ck, ch, q, g, gh, kh, x (= ks). Väga variandirohke oli ka h märki mine: h, ch, c, gh, k, ck, ff. Nüüdissoome keeles on mis tahes tähel ainult üks tähendus. Agricolal märkis i nii i-d kui ka j-i, lisaks veel ii-d, mõnikord ka y-d. Tähel e oli ka ä funktsioon (teme see, tenne siia ). Vokaa li u võidi kasutada ka v asemel ning w võis olla vokaali märgiks (wlgokat ul gu ge ). Diftongi märkimine oli veel väga umbkaud ne, näiteks öella = yöllä ööl, söö = syö söö, kieuhe = köyhä vaene. Kõige eba jär je kindlamalt tähistati vokaalide kvan ti teeti. Eriti järgsilpides piisas pika vo kaa li märkimiseks ühestki tähest, näi teks ham bat = ham paat hambad, otta man = otta maan võtma. Sõna täpne tähendus ilm nes sageli alles kontekstist. Näiteks oli või malik hääldada vormi pese seitsmel eri ne val viisil: pese pese, pesee peseb, pesä pe sa, partit. pesää pesa, pääse pääse, pää see pääseb, pääsä peas. Kõige silmapaistvamaks jooneks oli rik ka lik lõpukadu, mis ilmneb paljudes kääne tes, kuid ka i-lõpulistes vormi rühma des, näiteks essiivis ycten peiuen ühel päeval, partitiivis Inhimisit inimesi, Sairast hai get, picoi piigasid, inessiivis Caupungeis linna des, ylhel Taiua has üleval tae vas, 2. isiku omistusliidetes poicas sinu poeg, imper fektis ma cas magas jm. Paljudes vormirühmades on Agricolal h-häälik veel säilinud, mis meenutab arhailist Kalevala keelt, näiteks h- ja s-lõpulistes sõnades tarpehet tarbed, Honehesen majja, lam pa hita lambaid, illatiivides mere hen mer re, elämä hän ellu, passiivivormides hal li ta han valitsetakse, rangaistihin karis ta ti, imperatiivi 3. isikus Wiekehen = viekä hän ta viigu, wawiskahat nad väri segu. Omistusliidete puhul on näha veel sõna algu pärane nõrk aste: Kädhes sinu käed. Sa ma ilmneb edelasoomelise joonena ka i-lõpulise diftongi ees, näiteks annoi andis, wäki wallaiset vägivaldsed. Inessiiv on va na kir ja keele perioodil üldiselt sa-, sä-tüü pi: Kircoisa kirikutes, näisä nendes, nii ka veel a. piiblis. Nähtus on sama kui eesti keele vormis kusagil. Abessiivi lõpuks on -ta, -tä: ilman rahata ilma rahata jt. Mitmuse genitiiv on tüübirohke. Ühesil bi lisist noomeneist viljeles Agricola ka ain susetüvelisi vor me maadhen maa de, lwdhen luude jt., mis hil jem kirjakeelest

133 146 täielikult kadusid. Ge ni tiivi vormi kirevust lisavad teisedki ede la murdelise taustaga muuted, nagu iseden, Iseiden isade, lastein laste, kättein käte, poik ka ten poegade, Wanhi mitten vani ma te jt. Verbivormide eripära seisnes eelkõige i-tü veliste ei-lises imperfektis käsei kannatas, sallei sallis, mitmuse 3. isiku vormi des (he) sanoit (nad) ütlesid, annoit andsid, erilises passiivi infinitiivis varjeltaa varjata, poltettaa põletada. Seoses pitääverbiga vil jel di ainulistena tarindeid pitää sanoman peab ütlema või pitää sanottaman pean ütel dama. Tõlketegevus tõi soome keelde võõraid lause konstruktsioone, näiteks ablatiiv- ja ela tiivagendi: mine tutan minun Lamba ildani mind tuntakse minu lammaste poolt, pil wet, iotca twlesta ymberins aetan pilved, mis tuu lest ringi aetakse. Üldiselt oli aga Agri co la keel võõr mõju dest puhtam kui teistel vanadel kir jamees tel. Kui Kalevalas esineb 7830 sõna, siis Agri cola keeles on um bes 8500 sõna. Neist on praegugi veel ka sutusel umbes 60%. Vaimuliku keele lek sika kõrval oli soome keeles juba enne Agri colat olemas mär kimisväärne juriidiline sõnavara. Nii esinevad Agri colal näiteks sub stan tiivid asetus seadus; mää rus, julistus kuulutus, teada anne, kanne hagi, laki seadus, omai suus omand, rikol li nen kurjategija, rikos kuritegu, tuomari koh tunik, vala vanne, varas varandus. Ver bidest mainitagu ajaa asiaa kaitsta, mää rä tä määrata, pidät tää arreteerida, rat kaista otsustada jt. Agricola loodud, kuid hiljem taandunud sõnade hulka kuu luvad näiteks aviokeskuus abielu, eri seura partei, nisuri rinna laps, oma tieto süda me tunnistus, äänenkauna keele murre jt. Täna päevani on jäänud käibele sõnad alku oppi alg õpetus, esi kuva ees kuju, esi valta võim, valit sus, karkaus vuosi liig aasta, luku peatükk, muisto merkki mä lestus märk, pai naa trükkida. Osa neist lekseemidest võidi ehk kasutada juba enne Agri colat. Kind la mini on tema loominguks peetud liit sõ nu jalo peura lõvi (jalo suur ja peura põ der ), jumalan oppi teo loogia, katselus paik ka v. näky paikka teater, luu tarha surnu aed ja lusti tarha paradiis. Keele spontaanse arengu tulemusel on pal jud abstraktsed mõisted saanud alguse konk reetsetest objektidest ja toi min gu test. Algul juhuslik, kuid tabav piltlik tä hendus on sageli kinnistunud, lisades keelele väl jen dus rikkust. Konkreetne koh talo väike osake (sõnast kohta osa ) ja osa osa on tea tud seoseis (näiteks saagi jagamisel saadud osa) hakanud tähen dama elämän koh ta lo, elämän osa elusaa tus. Nimi sõna tie tee on põhjaks tegu sõnale tietää teada. Jär ki mõistus on alg selt tähenda nud rida, rivi, mida võib jä reldada määr sõna lise vormi järje stään reas, järjestikku põh jal. Sõnal pyhä püha on samuti olnud mai ne tähen dus aiaga piiratud ala ; riigile kuu luvad maad olid pyhät pühad. Tegu sõ na oivaltaa mõista, taibata on tuletatud sõ nast oiva, mis varem oli pealuu, kolju ni metus. Sõ naga toivo soov märgiti ohv ri andi ja verb toivottaa tähendas ohverda mist, tänapäeval aga abstraktset mõistet soovimist jne. PIIBEL KUI KIRJAKEELE ALUS Agricola valdavalt turumurdeline keelekasutus kujunes pikaks ajaks soome vana kirjakeele normiks. Nii esi mese lauluraamatu (1583) koostaja Jaak ko Suo ma lainen (Jaco bus Finno) kui ka kaheosalise jutlustekogu Pos tilla (1621, 1625) autor Eerik Soro lainen (Eri cus Erici) ( ) ja teised va nad autorid käisid Agri cola

134 KEEL 147 jälgedes. Masku kiriku õpetaja Hem min ki ( ) keel oli isegi edela mur de li sem kui Agri colal. Märgatavat edasiminekut soome keele aren gus tähistas piibli Biblia, Se on: Coci Pyhä Ramattu, Suomexi ilmumine aastal. Tõlkekomitee eesotsas Turu aka deemia teoloogiaprofessori Eskil Pet ra eu sega oli saa nud Rootsi va lit suselt korralduse kirjutada puh tas soo me keeles. Nii asendatigi mitmed Agri co lal lei du vad rootsi laenud soome oma sõ na de ga, näiteks amma > imettäjä amm, for ban nattu > kiro ttu neetud, planttu > vesa taim; võ sa, balsami > voide salv, tasku > kuk karo kuk kur, rahakott. Puhta keele põ hi mõ tet püüti järgida ka piibli järgmistes väl ja an netes, mis ilmusid aastatel 1685, 1758 ja aasta piibli ortograafia oli juba selgepiirilisem ja reeglipärasem. Täht c jäi ainult tagavokaalide ette, eesvokaalide puhul ka sutati k-d. Häälikuühendi nk märkimisel pü sis #1642. aasta piibli tiitelleht# edasi ng, niisamuti säilisid nd, ld ja mb. Spirantide ð ja θ paralleelsest kirja pil dist dh, d ja gh, g jäi alles ainult d ja g (pedot mets loomad, jalgoista jalgadest). tz asen da ti dz-ga: medzä wuohi metskits. Lõpu kadu jäi üldiselt ära nominatiivist, essiivist, partitii vist, allatiivist, adessiivist, abla tii vist ja trans latiivist. Vormiõpetuse alalt torkab silma parti tii vi ta-, tä-lõpp kolmanda silbi järel, nt. suu rem bata suure mat, hedel mätä puu vil ja ; ta-, tä-lõpulisena püsib adessiiv, nt. pelgo ta ilma hirmuta, syö mätä söömata. Ines siivis figureerivad paralleelselt kään delõpp -sa, -sä ja lõpukaoline -s, nt. josacusa maasa igal maal, hyväs turvas heas kaitses. Per sonaalpronoomenite akusatiiv on na gu Agricola ajalgi reeg lipäraselt n-lõpuline, nt. minun, sinun, hä nen, mitte minut, sinut, hänet. Vabaneti artiklist se, mitmuses ne, mis Agri cola keele pruugis oli tõlkeviljana väga tavaline. Väl jend Yksi hullu eipä sitä usko ja yksi tomppeli eipä niitä ymmärrä sai aasta piiblis kuju Hul lu ei usko sitä ja tomppeli ei ymmärrä niitä Hull ei usu seda ja tohman ei mõista neid. Kuigi soome keele tarvitamist suunas nüüd pikka aega aasta piibel, laienes kir ja keele murdetaust. Piibli ja aasta trükki redigeeris Sata kuntast pärit Antti Lize li us ( ), kes aas tatel toime tas ka esimest soo mekeelset ajalehte Suo men kieliset Tieto-Sanomat. Mitmed 18. sa jan di viljakad kir jamehed nagu Bart hol dus Vhael, Ju ha na Fros terus, Krist frid Ganan der jt tõid kirja keelde ka põhja pool sete murrete ja neis lei duvate ida mur retegi jooni. Üldiselt pü sis aga soome keel pikka aega kindlalt lää ne soomelisena. Vana kirjakeele lõpuperioodi ise loo mustab õigekirja lihtsustumine ja lihvi mi ne. Tarvituselt kadus täht c, mis asendati kõik jal k-ga. Visamalt püsis x-hääliku ühendi ks märgina. Kirjutusviis nk, nt, lt, mp (ng, nd, ld, mb asemel) kinnistus alles üleminekul varasele nüüdis soomele. Siis asendati ka tz, dz häälduspärase ts-ga. Lõ-

135 148 pukaolistest vormidest vabaneti järk-jär gult. Lizeliuse, toi me ta tud piibli trükkides püsis apokoop veel vaid si-listes muudetes (jalkas sinu jalg, tulis tuleks, wastais = vastasi vas taks ). Selli seid vorme viljeles veel Aleksis Ki vigi. VARAJANE NÜÜDIS aasta Hamina rahuga sai Soomest auto noomse suurvürstkonnana Vene keisririi gi osa. Suhete katkemine endise emamaa Root siga tähendas suurt murrangut polii tilises, majanduslikus ja vaimu elu sfääris. Soo me keele asend ja kasutus ala laienes. Rootsi võimu ajal oli soome keele tarvita mi ne pikka aega väga piiratud ja ühekülgne. Haldus- ja haridus keeleks oli keskajal algul ladina, seejärel rootsi keel. Nüüd algas soome sõnavara teadlik ja sihi pärane kujundamine. Suured muutused haarasid nii sõnavara kui grammatilist ehitust. Suure nes ka välja antava kirjanduse hulk, asuta ti ajalehti, rahva kirjaos kus ja lugemis huvi kasvas. Varajasel nüüdis soome perioodil toi musid keeles mitmed tähtsad muutused. Astmevahelduslikes vormides tuli v- või j-esi nemuse asemele konsonandi kadu: nä kö : nävön > näön nägemine : nägemise, mär kä : märjän > märän märg : märja. Ju ba varem olid tulnud kasutusele vormid pel toa põldu, uskoa uskuda, onnea õnne, läh teä minna (varem peltoo, uskoo, onnee, läh tee). Nüüd muutusid ka makia-, kipia-tüüpi sõ nad ea-, eä-lõpulisteks: makea ma gus, kipeä kibe, korkea kõrge, jne. Ines sii vi lääne soomeline käändelõpp -sa, -sä asen dus idamurrete -ssa, -ssä-ga (ta los sa ma jas, kylässä külas ). Abessiivi käände lõpp -t muutus geminaadiks (leivätä > lei vät tä lei vata ). Läänemurdeis soositud ain susetü velise mitmuse genitiivi (poi kain, lintuin) kõrval hakati kasutama ka mit mu se tüvelisi vorme (poikien poega de, lintujen lin dude ). Imperfekti ja kon dit sionaali mit muse 3. isikusse ilmus -vat, -vät-lõpp (he söit > söivät nad sõid, he olisit > olisivat nad oleksid ). Personaalpro noo menite n-lõpu lised aku satiivid asen du sid vähe haaval t-lõpulistega (minut mind, sinut sind, hänet teda jne.). Sel pe ri oodil asen dus ä-spirandi häälda mine rootsi pärase heli lise d-ga, kuid veel aasta keele õpetuses on Arvid Ge netz kirjeldanud selle hääl damist ah tus häälikuna. Muutusi toimus ka lauseõpetuse alal. Ta rin dis hänen täytyi maksaa isänsä velka ta pidi maksma oma isa võla on lõputa ob jekt tüü piline idamurdeile. Vanas kirjakeeles ka sutati genitiivikujulist sihitist (velan). Seo ses pitää-verbiga tuli edelamurdelise konstruktsiooni pitää tekemän ase mele tüüp pitää tehdä peab tegema. Kalevala ja rahvaluulegi mõjutas kirjakeelt, suurendades ne-potentsiaali tarvitamist, näiteks ensi vii kolla saanen työni valmiiksi järgmisel nä da lal saan ehk oma töö valmis. Soome õige kiri omandas üldjoontes oma prae gu se kuju. Vana kirjakeele leksika andis teed ida soomelisele või jäi paralleelselt kasutusele arhailiste ja kõrgstiili tähendusvarjundi tega. Seda laadi keelendeid on näiteks asuvai nen > asukas elanik, ehtoo > ilta õhtu, huo men > aamu hommik, hyyry > vuokra üür, liina > huivi rätik, nisu > vehnä nisu, ryhtyä, ruveta > tarttua kinni haarata. Sel soome keele arenguetapil toimus sõ na vara hoogne ja mitmekülgne rikastumi ne. Abi otsiti kõigepealt rikkalikust mur de leksikast, kusjuures sõnade tähendust muudeti või täpsustati. Hea näide sel le kohta on tehdas tehas, mida murdeis kasu tati tähenduses tegemiskoht. Uute sõ na de moodustamisel toetuti sageli de rivat sioonile, milleks soome keele sufik sid pii ramatuid võimalusi pakuvad. Näi teks

136 KEEL 149 sõ na kirja raamat põhjal saadi sel ajajär gul järgmised tuletised: kirjallisuus kirjandus (Elias Lönnrot, 1831), kirjasto raamatu kogu (C. A. Gott lund, 1828), kirje kiri ja kirjailija kirjanik (Vol ma ri Schildt-Kilpinen, ). Häid tule musi saadi ka sõ nade liitmisel, näiteks val tameri oo kean (Rein hold von Bec ker, 1820), hiili happo süsi hape (Sa muel Roos, 1845). Varajase nüüdissoome perioodil loodud või murdeist hangitud sõnade hulk on to hu tu. Aktiivset sõnaloomet soodustas ka aja järgule omane purismitaotlus: paljud võõr sõnad asendati omadega. Keskne isik sõ na loometöös oli Elias Lönnrot ( ), kes kujundas soo me keelse bo taanika terminoloogia, laien das kirjandu se termineid ja refor mis põhjalikult õi gus teaduse sõnavara. Te ma loomin gusse kuuluvad näiteks sel lised sõnad kui eris nimi pärisnimi, hyve hü ve, itse näi nen ise sei sev, kuume pa la vik, lukemisto luge mik, monik ko mit mus, muste tint, neliö ruut, tasavalta va ba riik, yksikkö ainsus. Innukaid sõnaloojaid oli teisigi. Reinhold Von Bec keri loo dud on sõnad ihmiskunta inimkond, kek sin tö leiu tis, kirja kieli kirjakeel, lausunto arva mus, sanomalehti ajaleht ja sivistys ha ridus; kultuur. Gottlundilt pärinevad kansalainen ko danik ja sointu akord; har moonia ; Schildt-Kilpinenilt esine ese, henkilö isik, taide kunst, tie de teadus, vankila vangla, yksilö isend ja yleisö pub lik ; Pietari Han nikai ne nilt katse vaa de, pilk ja tulevaisuus tulevik ; Roo silt kaasu gaas, lämpömittari termomeeter ja sähkö elekter ; Paavo Tik ka nenilt mieli pide arvamus, uskon to usk, religioon ja val tio riik ; D. E. D. Europaeuselt enemmistö enamik; ena mus, halveksia halvustada ja johtokunta juht kond ; Antero Vareliuselt arkisto arhiiv ja itsekäs egoist lik, isekas ning August Ahlqvistilt käytännöllinen prak tiline, puheenjohtaja esimees; (koosoleku) juhataja ja siirtomaa asumaa, koloonia aastaiks saavutas soome kirjakeel täiemõõdulise kultuurkeele taseme. Hari dust NÜÜDIS võis saada soomekeelses koolis ning soome keel kujunes suhtluskeeleks ka pal ju des haritlaskodudes. Soomekeelne aja kirjandus ei jäänud tasemelt maha rootsi keel sest. Laia maailma kultuuri sündmusi aitas jälgida Kirjallinen Kuukausilehti. Aleksis Kivi oli kirjutanud oma monumentaalteosed ja pannud kutselise kirjani kuna aluse soome kunstiväärtusli ku le näi tekirjandusele ning romaani žan ri le. Varajase nüüdissoome ajajärgul loodi põ hiline osa soome kultuuri- ja teadus termineist. Selle täiendamine on aga mit me te elu- ja erialade lõikes toimunud pi devalt hiljemgi. Aastatel tulid ka sutusele tulid näiteks uudissõnad aiheuttaa põhjustada, teki tada, ehdo kas kandi daat, jäätelö jäätis, lehdistö ajakirjan dus, osoittau tua osutada, sala peräinen sa la pärane, yksityis kohta detail, äärim mäi syys äärmus ( ); asenne asend; sei su koht, elokuva film, afišš, mainostaa rek laami da, muovi plastmass, perinne tra dit sioon, pärimus, vammainen invaliid, ( ); huoltamo hooldus jaam, teenin dus jaam, viestintä side, kommunikat sioon, yhdyntää integreerida jt. Nüüdissoome ajajärgul valiti keelevorme nii ida- kui ka läänemurde alalt. Veel paar kümmend aastat tagasi poleks keegi usku nud, et aastatuhande vahetusel muutub suh tumine keelde nii palju, et murdes ja slän gis avaldatakse pildisarju, Kalevala ja isegi jõuluevangeeliumi. Praegusel ajal on võetud kirjakeelde ka pal-

137 150 ju selliseid mor fo loogilisi vorme, mida veel mõne küm ne aas ta eest peeti vaid kõnekeelde kuu luvateks. Ka tänapäeva soome üldkõnekeel (yleis puhekieli) on pidevas muutumises ja va rieeru- ÜLDKÕNEKEEL mises. Ühelt poolt peegeldab keel ühiskonnas toimuvat, tei salt määrab ühis kond keele arengu. Kui va rem arvati, et kõik prestiižne tuleb Hel sin gist, siis te gelikkuses see nii ei ole. Tä na päeva soome kõnekeel otsib uut va nast: ta ka sutab osavalt nii ida- kui lääne mur deid, nii laiemalt levinud kui vähem tun tud murdejooni. Esiteks võib märgata üldisi, neutraalseid kõ ne keelsusi, mida tuntakse kõikjal üle Soo me ja mis kõnelejat sotsiaalselt min gil gi viisil teistest kõnelejatest ei erista. Nii kasutatakse tänapäeva soome kõne kee les savo murdele omaselt passiivi mit mu se 1. pöörde funktsioonis (me mennään, me tul laan), samuti ainsuslikku vormi mit mu se 3. pöördes (he tekee, he lähtee). Üsna ta valine on ka i-lõpukadu, mida juhtub im per fektis (hyppäs, makas), arvsõnades (yks, kaks) ja järgsilbi i-lõpulistes dif ton gi des (pu na nen, sellanen). Tähelepanu ei ära ta ka häme murde põhjalised demons tra tiivpronoo menid tää, nää, noi ja toi. Kahtlemata kuu leb selliseid jooni kõige enam noorte kee les, kuid järjest sage da mini räägitakse nii ka meedias. Nende kõrval levivad ka mitmed sellised kõ nekeelsused, mille kasutajaskond on juba selgemini piiritletud. Näiteks Pohjan maa murdeile nii omast švaa vo kaali (lehe mä, kahavi, selevä; kirjakeeles lehmä, kahvi, selvä) ning üldgemi natsiooni (tek kee, luk kee; kirjakeeles tekee, lukee) tuntakse täna päe val küll pea kõikjal Soomes, kuid ka su ta takse tun du valt rohkem maa piir kon dades. Kõige eks pansiivsem ja agressiiv sem hää liku muu tus näib tänapäeva soo me keeles ole vat savo ja häme mur de le omase järg silbi a-lõpulise diftongi muu tumine monof ton giks. Nii võib pea ko gu Soomes kuul da selliseid kõne keel seid variante kui pimee (pi meä), tyttöö (tyttöä), hopee (hopea), lähtee (läh teä), siivoan (siivoon). Üks kõnekeele varieteete on afektiivsust ja SLÄNG ekspressiivsust rõhutav släng, mille peamiseks funktsiooniks on eristumine muudest kõnelejatest. Kui varem peeti seda sot si aal set murret halvustavalt argiseks täna vakeeleks, siis tänapäeval on märgatud, et oma slängi kasutavad ka kool, haigla, armee, teadusasutused. Selle pidevalt muutuva ja loova kõne kee le vormi tüüpilisim sõnatuletusviise on lühendamine, kasutades vaid teatud su fik seid. Soome keele kõige produk tiiv semad nimisõnade järelliited on -is (roskis, roska kori prügikast, futis (ingl. fooball jalgpall, Iltis (Ilta lehti), -ri (alkkari, alkohoolikki alko hoo lik ), -kka (purk ka, purukumi närimiskumm ; telk ka(ri), televisio teler ), -kku, -kky (punkku, puna viini punane vein ; sinkku, ingl. single val laline ), -sku (broisku, broileri broi ler, mansku, mansikka maasikas ) ja -ski (jätski, jäätelö jäätis ; notski, nuo tio lõke ). Suurelt osalt rootsi päritolu te gu sõnad ko handatakse ta-tegevus nime ga, näiteks flugata : flugaan lennata : lendan (rts. flyga), hittata leida (rts. hitta), spuglata ok sendada (rts. spuggla).

138 KEEL 151 Kui slängisõna oma tundelaengu kaotab ja kõnelejale tavaliseks muutub, võib see aja pikku üldkeeldegi jõuda. Näiteks veel aastatel slängiväljendid pinnaa kireällä när vid pingul, meni pieleen viltu minna, he ti kättelyssä kohe alguses on tänapäeva soo me keeles üsna tavalised. KEEL MUJAL MAAILMAS Soome keelt tarvitab emakeelena põhiosa Soo me elanikkonnast, kuid seda kõnel dakse ka Venemaa aladel (6000) ning Root sis ( ) ja Põhja-Norras ( ). Arvukalt elab soomlasi ka Amee ri ka Ühend riikides ja Kanada ( ) ning Austraalias (18 000). Koos teis te väikse mate kogukondadega ulatub väl jas pool kodumaad soome keelt kõne le vate ini meste arv miljonini. Esimesed soomlased siirdusid Rootsi kau du Põhja-Ameerikasse Delaware i piirkonda juba 15. sajandil, suurimad rän ded toi musid 19. ja 20. sajandi vahetusel. Ameerika soome, mille kohta kasu takse ka nimetust fingliska, ei ole ühtlane keel, vaid varieerub selle järgi, kust Soome piir kon nast on välja rännatud. Soomlastega asus ta tud alasid märgivad ka mitmed soo mepärased kohanimed näiteks Min ne sota osa riigis leiduvad sellised asulad kui Toi vo la, Esko, Maki, Finland ja Ru ne berg. Rootsis elavad soomlased on kas meä keelt kõnelevad Torniolaakso, Jällivaara ja Ke mi järvi asukad, aastate väl jarän nanud või Värmlandi metsasoom lased. Neist esimesed jäid aasta Hamina rahu pii ride nihutamisega Rootsi poolele. Tä na päeva soome keele seisukohast murret kõ neleb erinevatel andmetel inimest. Piirkonnas antakse välja kol me keelset ajalehte Met, eksistee rib ko ha lik raadio Radio Norbotten, oma keel set ha ridust saab nii koolides kui aastal asu tatud Meän Akadeemi-s. Suu rim root si soomlaste rühm ( ) on välja rän na nud, kelle peamised asualad on Stock holm ja Göteborgi ümbrus. Hoolimata sel lest, et soomlasi on Rootsi pealinnas ala ti rohkelt elanud, tunnistati soome keel vä hemus keeleks alles aastal. Rootsis on kokku kaheksa soomerootsi vabakooli, kus õpib ligi tuhat põhi kooli ealist last. Soo me keelt saab õppida Lundi, Uppsala ja Stockholmi üli koolis. Põhja-Norra soomlased ehk kveenid ni metus kveeni (kvaen) on tuletatud maakon nanimest Kainuu elavad peamiselt Finn marki läänis ja piirkonnas Tromssast idas. Need Peräpohjala murdealalt pä rit soomlased siirdusid iidsetele saam las te asualadele juba 17. sajandil, kuid eriti roh kelt 19. sajandi näljahäda ajal. Vii ma sel paaril aastasajal on Põhja-Norras kõ nel da val soome keelel lingua franca staa tus. Selle abil suhtlevad omavahel piir kon na kolm rah vusrühma: norralased, saa mid ja roots lased. Ilmub ka soome- ja nor ra keelne aja leht Ruijan Kaiku. Kveeni taustaga ini mesi loen datakse täna päe val rin gis, kellest soome keelt räägib ema keelena vaid paar tuhat. Venemaal elab aasta rahvaloenduse andmetel soomlast, kelle suuri mad rühmad on ingerisoomlased ja Kar ja la soomlased aasta Stolbova rahu jä rel Ingerisse jõudnud äyrämöised ja sava kod panid aluse sealsele soome kogu kon na le. Viimaste sõdade ajal mitu korda eda si-tagasi evakueeritute saatus oli karm aastast on Soome tagasi koli nud ligi ingerlast, kellest valdav osa soome keelt enam ei oska. Karjala soom lasi on tänapäeval Erinevalt ingeri soom lastest ei ole nende emakeele staa tust kunagi ümber lüka ta

139 152 üritatud. Pet ros kois ilmuvad päevaleht Kar jalan Sa no mat, lastele mõeldud Kipinä ja kultuuri leht Ka relia, aastas antakse välja paar soo me keel set raamatut, kohalikus ülikoolis saab õppida nii karjala, vepsa kui soome keelt. KEELE ÕPPI - MINE JA ÕPETAMINE Tänapäeval saab soome keelt õppida Hel singi, Joensuu, Jyväskylä, Oulu, Tampere, Tu ru ja Vaasa ülikoolis ning Åbo Aka de mis ning küm netes ülikoolides üle maa ilma. Lisaks üliõpilastele õpetatakse alates aastast soome keelt ametlikult Soome rootslastele aastatest alates on oma kee le õppeprogrammid tagasikolijatele, pagulastele ja teistele sisserännanutele. Kõrgel tasemel on murdeuurimus. Soo me murdekeele arhiivis (Suomen Kielten Nau hoi te arkisto, SKNA) leidub üle tun ni murdetekste. Suured kogud on ka Ko du maiste Keelte Uurimis kes ku sel (Ko ti maisten Kielten Tutkimuskeskus, KOTUS), nt. vana kirjakeele rikkalik ar hiiv, murdesõna varakogu, koha- ja isikuni me dekogu jne. Neli korda aastas annab KOTUS välja keelehool duse infolehte Kie li kello. Tu ru ülikooli elektrooniline sün tak si arhiiv (Lause opin ar kisto) sisaldab lauset, Soome Kirjanduse Seltsil on mahukas kirjandus- ja käsikirjade ar hiiv. Soomes tegutseb ka hulgaliselt seltse, mil le põhitegevuseks on soome ja sugulas keelte uurimine aastal raja tud Soome-Ugri Selts (Suomalais-Ugrilainen Seura) on riigi suurimaid ja vanimaid seltse, mis an nab välja paljusid teaduslikke sarju, nt Suo malais-ugrilaisen Seuran Aikauskirja, Suo malais-ugrilaisen Seuran Toimituksia, sõ na raamatute sari Lexica, Castrenianumin toi mit teita, Finnisch-Ugrische Forschungen jt aastal rajatud Emakeele Selts (Kotikielen Seura) tegeleb soome keele uurimise ja ka su tamisega. Alguses keskenduti enamasti õi ge keelsuse küsimustele ja keele mater jali ko gu mi sele, siis nüüd on seltsi peami seks üles andeks aastas neli korda il mu va ajakirja Virittäjä (1897) välja and mine aastal rajatud Soome Keele Selts (Suomen Kielen Seura) ühendab oma tegevu ses soome keele, kultuuri ja kirjanduse uu ri mise ja annab välja kord aastas ilmuvat ko gumikku Sananjalka (1959). Kõik suu remad soome keele seltsid jagavad ka mitme suguseid stipendiume ja abirahasid. KIRJANDUS Kotimaisten Kielten Tutkimuskeskus: Suomalais-Ugrilainen Seura: Suomen Kielen Seura: Kotikielen Seura:

140 154 Teadliku õpetuse alguseks Soomes tuleks pidada 13. sajandit, mil ristiusk oli hakanud juba juurduma. Keskajal olid koolid katoli- HARIDUS ku kiriku hoole all. JA TEADUS Samaaegselt Birger Jarli ristiretkega Hämesse jõudsid Soome ka dominikaanid ja Heinike Heinsoo frantsiskaanid, kõrgemalt koolitatud teoloogidest kerjusmungad aastal rajasid nad Turusse Püha Olavi dominikaanikloostri. Täisarvulises konvendis oli 12 venda, neist üks prior ja üks lektor. Viimase ülesandeks oli õpetada vendadele filosoofiat ja teoloogiat. Dominikaanid pidasid oma tähtsaimaks ülesandeks jutlustamist ja hinge eest hoolitsemist. Mõlemat tehti rahva emakeeles. Esimese õppeasutusena loodigi kloostri juurde algkool. Dominikaanid rajasid 15. sajandi alguses Turusse ka Soome esimese nunnakloostri, mis pühendati tollal kogu Läänemere piirkonnas tuntud Neitsi Maarja ema Pühale Annale. Ka nunnakloostris õpiti, kroonikates on mainitud kloostri väärtuslikku raamatukogu. Väidetavalt põletas Püha Anna konvendi aastal Herman Smidt, kes röövis Turu toomkiriku rahalaekad ja süütas varguse varjamiseks tulekahju. TURU TOOMKOOL Olaus Magnuse joonistus keksaegsest kooliõpetusest. Kuigi Soome tähtsaimat keskaegset õppeasutust, Turu toomkooli, mainitakse 14. sajandil, tegutses see ilmselt juba 13. sajandi keskpaigas. Selles ladina õppekeelega ja tollastes oludes küllaltki kõrge tasemega koolis valmistati oma maa poegadest ette vaimulikke. Alguses tuli saavutada teatud oskused ladina keeles, siis õpiti muusikat, kalendritundmist ja kirikliku ajaarvestuse aluseid. Katedraalikooli kursus oli kolmeaastane. Õpetus kestis hommikul viiest õhtul viieni. Raamatuid polnud, sest üks raamat maksis linnamaja hinna. Õpetaja luges teoseid ette ja tagus kepiga õpilastele pähe. Neid õpilasi tundis lihtrahvas keskaja nimetuse teinit all. Suviti rändasid õpilased mööda maad ringi ja teenisid lauluga õpinguteks raha, just nende retkede kaudu sai kool kui institutsioon soomlastele tuttavaks. Need, kes õpinguid jätkata tahtsid, pidid edasi minema välismaa ülikoolidesse. Esialgu õpiti Pariisis aastal oli Pariisi ülikoolil soomlasest rektor, hilisem Turu piiskop Johannes II Petrus. 14. sajandil muutus populaarseks vastavatud Praha ülikool (1348), järgmisel sajandil suunduti eelkõige Saksamaa ülikoolidesse aastal rajatud Uppsala ülikoolis õppis soomlasi suhteliselt vähe, kuna see ei andnud kõrgemat kraadi. On teada, et aastaks oli vaimulikkonna raha

141 HARIDUS JA TEADUS 155 eest välismaal õppinud 140 soomlast. Nii olid kiriku teenistuses välismaa mõõdupuu järgi haritud mehed. LADINA KEELE VÕIDUKÄIK JÄTKUB 16. sajandi lõpus tekkisid 3 4-klassilised triviaalkoolid, kus igas klassis õpiti umbes kaks aastat. Kohustuslikeks õppeaineteks olid ladina keel, usuõpetus ja laulmine. Vabatahtlikult võis õppida dialektikat ja retoorikat ehk väitlus- ja kõnekunsti. Needki koolid valmistasid ette vaimulikke. Usupuhastusaja tähtsaim kool oli Turu katedraalikool, kus sel perioodil õppis noormeest. Viiburis, Soome teises täismõõdulises koolis oli õpilasi 400. Pedagoogiumid hariduslikus mõttes algkoolid olid Helsingis, Naantalis, Poris, Porvoos, Raumas ja Tammisaaris, kus kõigis oli vaid mõnikümmend õpilast. Neis said haridust peamiselt vaimulike, kodanlaste, riigiametnike ja rikaste talupoegade peredest pärit noormehed. Gustav II Adolfi arvates pidi mittevaimulik õpetus olema vaba kiriku mõjust. Ta leidis, et senised koolid ei täitnud hästi haldus- ja majanduselu huve ja nii muudeti Turu triviaalkool aastal Isac Rothoviuse soovitusel gümnaasiumiks aastal hakkas lõpuks tegutsema Viiburi gümnaasium, millest kujunes hiljem omamoodi Ida-Soome kõrgkool. TURU AKADEEMIA Turu akadeemia rajamine kindralkuberner Per Brahe algatusel on Soome kultuuriloo märkimisväärsemaid sündmusi. Akadeemia avati pidulikult 15. juulil aastal. Avarongkäigus osales rüütelkond, aadlikud, professorid, kõrgema kohtu assessorid, ohvitserid, kirikuõpetajad, linnapead, raad ja Brahet saatnud tuhat ratsaväelast. Aknad olid pungil inimesi ja katused pealtvaatajate all lookas. Turu akadeemia rajamine 15. juulil Albert Edelfeldti maal

142 156 Vastavatud ülikoolis vastutas õpetuse eest 11 professorit. Esimesel semestril registreerus 249 üliõpilast, kellest pooled olid Rootsist. Turu akadeemia esimene promotsioon toimus aastal Juba perioodist enne Turu akadeemia rajamist võib mainida mitmeid teaduslikke saavutusi. Näiteks koostas pastor, füüsik ja ast- ESIMESI TEADUSTÖID ronoom Aron Forsius ( ) aastail esimesed rootsi-soome kalendrid. Rootsi ja Soome ajalugu käsitles Johannes Messenius ( ), kes kirjutas oma kaheosalise mahuka teose Scondia Illustrata Kajaani vanglas, kuhu ta oli eluks ajaks mõistetud. Enne seda seisnes ajalookirjutamine eeskätt kroonikate kirjutamises, millest olulisim on piiskop Paavali Juusteni kirjutatud piiskoppide kroonika (1576) aastal koostas Ericus Schroderus ( 1639) Turus esimese ladina-rootsi-soome-saksa sõnaraamatu Lexicon Latino-Scondicum. Järjepidev teadustegevus sai alguse Turu akadeemiaga aastal. Alguses olid professorid keskendunud enamasti õpetamisele, kuid tegelesid vähesel määral ka teadustööga. Akadeemias õpetati teoloogiat, õigusteadust ja arstiteadust. Kahte viimast peeti teisejärguliseks, mistõttu oli nende areng küllaltki aeglane. Akadeemia juurde rajati aastal ka trükikoda ja raamatukauplus. 17. sajandi teadus arenes eelkõige tänu arsti- ja loodusteadlaste mitmekülgsele tegevusele. Arstiteadus ja botaanika kuulusid veel kaua ühte aastal koostas professor Elias Tillandz ( ) Soome esimese, 496 liiki sisaldava taimeloendi ja rajas ülikoolile botaanikaaia aastal sooritas Tillandz ka esimese avaliku lahangu, mille kulude katteks pidid osalejad maksma ühe hõbemarga. Arstiteadusliku uurimistöö algatajaks oli Herman Diedrich Spöring ( ), kelle töö variolatsioonist, rõugete siirdamisest (1737) on kaasaegse vaktsineerimise eelkäija aastal sai esimese arstina Turu akadeemiast diplomi Johannes Eklund, kelle väitekiri käsitles Turus ja aastal möllanud palavikuepideemiat. Esimese vaktsineerimise sooritas Johannes Haartman, kes rajas aastal Turusse Soome esimese haigla. Haartman kinkis ülikoolile eri taimeliiki sisaldava herbaariumi. MITMEKÜLGSED ARSTID

143 HARIDUS JA TEADUS 157 HUMANITAARTEADUSTE ALGUSAEG Algusest peale õpetati Turu akadeemias teoloogia abiainena ka filosoofiat. 17. sajandi silmapaistvamaid mõtlejaid oli noorena surnud soome sünnipäraga loogika ja metafüüsika professor Andreas Thuronius ( ), kelle teoseid kasutati Rootsi ülikoolides kaua õpikutena. 18. sajandi suurmees Henrik Gabriel Porthan ( ) arvustas Locke i järgijana Kanti ning tutvustas Soomes esimesena Lääne-Euroopa filosoofiat. Muu töö kõrval jätkas Porthan Daniel Jusleniuse algatatud rahvaluule ja mütoloogia uurimist. Tema väitekiri De poesi Fennica ( ) käsitles põhjalikult soome rahvaluulet. Soome algupära uurimine viis ta ajalooradadele. Aastatel avaldas Porthan ulatuslike kommentaaridega Paavali Juusteni piiskopikroonika, mis pani aluse soome allikakriitilisele ajaloouurimisele. Tänu Porthanile sai heasse korda ka Turu akadeemia raamatukogu. Hegeliaanlus oli Soomes kaua populaarne tänu 19. sajandi äratusliikumise suurkuju Johan Vilhelm Snellmanile ( ). Snellmani tööd käsitlesid mõtlemist ja riiklust, esitades rahvusprogrammi: ilma soome keele ja kirjanduseta ei suuda soome kultuur elada ja mõista oma erilist osa ülemaailmses kultuuris. LOODUSTEADUSTE ALGUSAEG Matemaatikat õpetati Turu akadeemias samuti aastast, 18. sajandi keskpaigas muutus see iseseisvaks õppeaineks. Füüsikas refereeriti peaaegu kogu Turu akadeemia perioodil mujal saavutatud tulemusi. Eraldi keemia õppetool loodi Turu akadeemias aastal. Esimene professor Per Adrian Gadd ( ) kinnitas peatähelepanu agrokeemiale ja kasulike taimede juurutamisele Soomes. Ta uuris tubaka, kartuli, kanepi ja viljapuude kasvatamisega seotud probleeme. Johan Gadolin ( ) loobus keemias flogistoniteooriast, avastas ütriumoksiidi ja pani aluse soomekeelsele teadusterminoloogiale. Tema järgi on nimetuse saanud keemiline element gadoliinium aastast annab Soome Keemikute Selts silmapaistavale soome või välismaa teadlasele välja Gadolini medalit. Bioloogilised teadused kuulusid alguses osalt füüsika, osalt arstiteaduse professori tegevussfääri. 18. sajandil muutusid loodusteadused Carl Linné mõjul oluliseks. Linné õpilane Carl Frederik Mennander ( ) tegeles ajastu teadlastele iseloomulikult paljude valdkondadega. Esimesena Soomes uuris ta statistikateadust aastal rajati majandusteaduste õppetool, mis pidi tegelema oma maa loodusvarade ja nende kasutamisega. Selle juhataja oli Linné õpilane ja sõber Per Kalm ( ). Kalm reisis Venemaale ja Põhja-Ameerikasse eesmärgiga tuua Rootsi kasulikke taimi. Tema reisikirjeldus Põhja-Ameerikasse äratas suurt tähelepanu ja seda tõlgiti paljudesse kultuurkeeltesse. Kalm tegi korda ülikooli viletsas seisus oleva botaanikaaia, kust paljud tema toodud dekoratiivtaimed levisid üle kogu maa aastal avaldas Kalm Soome taimestikku käsitleva teose Flora Fennica. Carl Reinhold Sahlbergi ( ) 51-osaline putukaid käsitlev Insecta Fennica ilmus aastail aastal rajati Soome vanim teadusselts Societas pro Fauna et Flora Fennica, mis hakkas organiseerima Soome taimestiku ja loomastiku uurimist.

144 158 Juba keskaja lõppedes kõneldi soome keelt mõningal määral ka kõrgklassi hulgas. Kuna dominikaanide mõju rahva hulgas oli suur, muutus tavalisemaks rahva enda keeles palvete lugemine aasta määrusega pidid meieisapalve ja Ave Maria soomekeelsena olemas olema, need tuli pähe õppida ja pühapäeval kirikus ette lugeda. RAHVAÕPETUSE ALGUS 17. sajandil anti algõpetust pedagoogiumis, kus ühe aasta jooksul õpetati lapsi lugema ja kirjutama. Selliseid õppeasutusi rajati kõikidesse linnadesse ja mõnel pool ka maale. Esimene maarahvale mõeldud kool asutati aastal Kemiö kihelkonnas, millele lisandusid üsna pea ka Saltviki ja Lohja kool. Neis õpetati nii poistele kui tüdrukutele lugemist, katekismust ja laulmist ning poistele lisaks kirjutamist ja arvutamist. Rahvaõpetuse isaks peetakse Turu piiskoppi Johannes Gezelius vanemat ( ), kelle koostatud kirikliku rahvaõpetuse plaani järgiti peajoones 20. sajandini. Gezeliuse algatusel püüti igas koguduses leida inimene, kes väikese tasu eest külast külla käies noori lugema õpetaks. Temalt on pärit ka hilisema köstrikooli idee. Selle kohaselt peaks igas kirikukülas olema kool, mida juhatab köster, abiõpetaja, vallakirjutaja või mõni muu sobiv isik. Ka leerikooli mõtte algatas Gezelius. Soomes hakati igal aastal koguduseliikmete lugemisoskust kontrollima, lukukinkerit võeti kirikuseadustikku aastal. Lugemisoskusest sai abiellumisloa eeldus, milline nõue tekitas palju möödahiilimisi. 18. sajandil rajati esimesed köstrikoolid, kus õpetati neid lapsi, kes kodust lugemisõpetust polnud saanud. Mitmetes kohtades muutusid köstrikoolid kihelkonnakoolideks, kuhu palgati ka koolmeister aastast oli leerikool Turu ja aastast Porvoo piiskopkonnas kohustuslik. 18. sajandi lõpul hakati koguduse initsiatiivil korraldama nn. rändkoole kihelkonnas ringi rändava õpetaja juhatusel organiseeritud lühikesi kursusi. 15. aprillil 1832 rajati Nurmijärve koguduse abipastori Johan Fredrik Berghi algatusel esimene pühapäevakool. Nii hakkas lugemisoskus tasapisi levima ka lihtrahva hulgas aastal rajas mõisnik R. K. Wrede Anjala kihelkonnas esimese, tänapäevalgi tegutseva külaraamatukogu. Charlotta Regina Wrede testamendi põhjal avati seal ka esimene külakool, mis tegutses aastani. ÕPETUS MUUTUB MITMEKÜLGSEMAKS 1812 liideti Soomega Viiburi lään. Vana- Soomes koolides oli õpetus saksakeelne ja haridustase kõrgem. Viiburis tegutses ka kõrgem tütarlastekool, mille õpetus allus ülikoolile mitte kirikule. Uueaegseid õppe- ja kasvatusmeetodeid hakati juurutama ka teistes Soome linnades aastal võeti vastu uus gümnaasiumi- ja kooliseadus ja vana ladinakool hakkas hajuma. Kasvas reaalainete ja keeleõppe osakaal. Õppeprogrammi pääses ka soome keel ning võimlemisest sai kohustuslik aine aastal tulid triviaalkoolide asemele alam- ja ülemastme algkoolid, neist esimene kestis kuni kaks ja

145 HARIDUS JA TEADUS 159 teine neli aastat. Ülemastme algkooli kaks viimast klassi jagunesid kaheks: vaimulikele ja ametnikele mõeldud reaal- ehk tsiviilharuks. Kooli lõpetamisel pääses kaheaastasesse gümnaasiumi. Soomes loodi ka Põhjamaade esimesed riiklikud tütarlastekoolid, kus õpetati keeli, käsitööd ja jagati naistele vajalikke teadmisi aastatel rajati linnadesse ka vaestekoole ja väikelastekoole ning käsitöölistele ja töölisnoortele mõeldud pühapäevakoole aastatel hakati mitmel pool looma alamastme koole käsitöölistele. 19. sajandi lõpul tegutses Soomes juba viis gümnaasiumi: Turus, Viiburis, Vaasas, Kuopios ja Porvoos. Ülemastme algkoole oli 10 11, alamastme algkoole ja tütarlastekoole viis. 19. sajandi alguses hakati tähelepanu pöörama ka ametikoolitusele. Aastast 1799 anti ohvitseridele haridust Haapaniemi sõjakoolis, mis Haminasse üle viidi aastal avati Turus, Helsingis ja Vaasas merekool, kust sai kapteni ja tüürimehe paberid. Ämmaemandate kool alustas Turus aastal loodi Turus esimene kodumajanduskool, kus õpetati linaketramist ja kudumist, 1830 joonistuskool ning 1838 väga edumeelne, välisõpetajatega kaubanduskool aastal avatud Mustiala põllumajanduskoolis anti haridust suurtaludele töödejuhatajatele aastast muutus see sisuliselt kõrgkooliks ja hakkas koolitama agronoome aastal alustas tööd Evo metsakool, kus valmistati ette metsaülemaid. KÕRGHARIDUS KOLIB TURUST HELSINGISSE aasta suurtulekahjus hävis täielikult Turu akadeemia raamatukogu ning koos sellega ainulaadsed käsikirjad ja uurimata materjalid. Kui aasta hiljem alustas Helsingis tööd Keiserlik Aleksandri ülikool, suunduski teadustegevus sinna.

146 160 Soome keele ja kultuuri vastu tekkis aktiivsem huvi juba 19. sajandi teisel kümnendil. Elias Lönnrot ( ) süstematiseeris kogutud rahvaluulematerjale, aastal ilmunud Kalevala esimene variant innustas uurijaid soomlusesse veel enam süvenema. Soome rahvaluuleuurimise tegelik looja Julius Krohn ( ) lõi ajaloolis-geograafilise meetodi, mida tema poeg Kaarle Krohn ( ) luulevariatsioonide geograafilise jagunemise süstemaatiliseks uurimiseks edasi arendas. Rahvusvaheliselt on see tuntud evolutsionistliku ehk soome meetodina. Matias Aleksanteri Castrén ( ) seadis endale eesmärgiks tõestada, et soome keelel on veel muid sugulaskeeli peale soome-ugri keelte. Kümne aasta jooksul tegi ta neli reisi Lapimaast Jäämere rannani ning Uurali taha Obi ja Jenissei äärde aastal sai temast esimene Helsingi ülikooli soome keele professor. Soome soost tähelepanuväärne araabia keelte uurija ja professor Georg August Wallin ( ) rändas aastail muslimiks riietatuna ringi Idamaades ja käis isegi Mekas. Muhameedlaste püha linna külastamise eest oleks teda võinud surmanuhtlus oodata. Juba tagasiteel sai ta Euroopa ülikoolides esinedes maailmakuulsaks. Soomlusideede levides muutusid aastatel tõsiselt võetavateks teadusharudeks arheoloogia ja etnoloogia aastal rajati Soome muinsuskaitseselts (Suomen Muinaismuistoyhdistys), aastal nimetati Reinhold Aspelin ( ) ülikooli esimeseks muinasajaloo professoriks. Tema eestvedamisel võeti vastu ka muinasmälestiste kaitse seadus. KIRJANDUS, AJALUGU JA ARHEOLOOGIA SOOM- LUSIDEE KANDJATENA # Matias Aleksanteri Castrén# # Carl Gustaf Estlander# Kirjandus- ja kunstiajaloolane Carl Gustaf Estlander ( ) algatas soome kunstiajaloo uurimise ning alustas Runebergi loomingu käsitlust. Tema algatusel loodi aastal Tarbekunstiühing (Taideteollisuusyhdistys) ja ehitati kunstimuuseum Ateneum aastal loodi Kodukeele Selts (Kotikielen Seura) ja 1883 Soome-ugri Selts (Suomalais-ugrilainen Seura). Ajaloouurimine oli 19. sajandi keskpaigas suunatud Soome riiklikule ajaloole. Juba aastal oli hilisem ajalooprofessor, populaarsete ajalooliste romaanide, õpikute ja muinasjuttude kirjutaja Sakari Topelius ( ) tõstatanud küsi-

147 HARIDUS JA TEADUS 161 muse, kas Soomel on ajalugu ja vastanud, et see algab poliitilise suveräänsuse saavutamisega aastal Ajaloouurimises oli edukas ka Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen ( ), kelle Suomen historia on esimene põhjalik käsitlus soome rahva ajaloost aastal loodi Riigiarhiiv (Valtionarkisto, praegune Kansallisarkisto) aastal loodud Soome Ajalooselts (Suomen Historiallinen Seura) hoolitses uurimistulemuste avaldamise eest. Soome sotsioloogia pioneer oli rahvusvaheliselt tuntud kultuuriantropoloog Edward Westermarck ( ), kes tegi väliretki Maroko mauride ja berberite juurde aastal ilmus Londonis Westermarcki lai abielu ajalugu käsitlev teos The History of Human Marriage. Uurimus The Origin and Development of the Moral Ideas ( ) on säilitanud oma väärtuse tänaseni aastal loodi Soome Teadusselts (Suomen Tiedeseura). Viimane hakkas organiseerima ülikoolist sõltumatut teadustööd ja alustas aastal ajakirja Acta Societatis Scientiarum Fennicae väljaandmist. 19. sajandil hakkasid jõudsalt arenema ka LOODUSTEADUSED loodusteadused. Füüsik ja kirjanik Johan Jakob Nevander ( ) uuris elektromagneetilisi nähtusi, ehitas täpse galvanomeetri ning juhatas aastast alates omaloodud observatooriumi. Mitmekülgse mehena oli ta Laupäevaseltsi ja Soome Kirjanduse Seltsi asutajaliige ning avaldas luuletusi. Aastaid Pariisis töötanud William Nylander ( ) oli rahvusvaheliselt tuntud samblikeuurija, kes lõi aastal uue süsteemi. Samal alal sai tuntuks ka Edward Wainio ( ), kelle eksemplari sisaldavat kogu säilitatakse Turu ülikooli botaanikamuuseumis. Seal on esimest korda teaduslikult kirjeldatud liiki. Soome geoloogia rajaja on Wilhelm Ramsay ( ), kes tegi mitmeid ekspeditsioone Koola poolsaarele ( ), Aunuse Karjalasse ja Kanini poolsaarele ning esitas ja määratles hiljem üldiselt kasutusele võetud Fennoskandia mõiste. Ramsay käsitles esimesena mandrijäätumisest põhjustatud maatõusu ja meretaseme kõikumise suhteid. Ramsay avastas uue kivimi, urtiidi. Tema järgi on saanud nime mineraal ramsayiit ja aasta suvel töötas Ramsay ka Eestis. Füsioloog Robert Tigerstedt ( ) kuulus maailma juhtivate füsioloogide hulka. Tema töö haaras inimfüsioloogia eri valdkondi: toitumist ja ainevahetust, närvisüsteemi, lihastegevust ning vereringet. Tigerstedti kohta on öeldud, et ta on viimane, kes valdas kogu füsioloogiateadust. Rahvusvahelise tuntuse saavutas kirurg Jakob Aleksander Estlander ( ), kes tegi esimesena rinnaoperatsioone, millele pakkus nimeks tänini kasutusel olevat terminit torakoplastika. 19. sajandi keskel tõusid hariduselus kesksele kohale rahvaõpetusega seo- RAHVAKOOLI ISA CYGNAEUS tud probleemid aastatel korraldas Majandus selts (Talousseura) võistluse korraldamaks kihelkonnakoolide tööd. Võistluse võitis Agathon Meurman, (1826

148 ) kes pidas oluliseks praktiliste oskuste õpetamist ja koolihariduse andmist ka tüdrukutele aastal avati arst ja sõnasepp Volmar Schildt-Kilpineni ( ) agara tegevuse tulemusel Jyväskyläs esimene soomekeelne keskkool, kus, tõsi küll, mõningaid aineid rootsi keeles õpetati. Juba aasta varem oli Senat aktiivselt rahvakoolide küsimust arutanud, ettepanekute saamiseks pöörduti ka laiema üldsuse poole. Huvitavamaid mõtteid esitas vaimulik Uno Cygnaeus ( ), kes siis aastaks Rootsi, Taani, Saksamaale ja Šveitsi sealse õppekorraldusega tutvuma saadeti. Senati komitee aastal valminud ja neli aastat hiljem jõustunud otsus põhineski suurel osal Cygnaeuse ettepanekutel. Koolist pidi saama kogu rahva õpetus- ja kasvatusasutus. Soome rahvakoolide süsteemi rajamisel võeti eeskujuks eelkõige Šveits. Kiriku mõjuvõimu alt valla alluvusse läinud kool muudeti neljaklassiliseks aastal vastu võetud seadusega hakkas kontrolli rahvakoolide üle teostama peavalitsus. Märkimisväärne on fakt, et juba rahvakoolide süsteemi loomisajal oli Soomes palju erakoole. Alguses oli lihtrahva suhtumine rahvakooli umbusklik, sest kardeti, et seal kasvatatakse härrasid ja et koolide ülalpidamiseks tõstetakse makse. Suhtumine muutus, kui tööandjad hakkasid sajandi lõpul eelistama rahvakoolis käinuid aastal oskas kolm neljandikku soomlastest lugeda, aga vaid kümnendik kirjutada. Koolivõrgustik kujunes lõplikult välja alles sajandivahetuseks, mil Soome jagati ringkondadeks põhimõttel, et 30 lapse kohta oleks kool ja et koolitee ei tohiks olla pikem kui viis kilomeetrit. Oluline oli ka õpetajate ettevalmistus rajati Jyväskylässe neljaaastane naistele ja meestele mõeldud õpetajate seminar, mille esimeseks juhatajaks oli Cygnaeus ise aastal avati õpetajate seminar ka Sortavalas. Cygnaeuse kava kohaselt tuli rahvakooliseadusesse kaasata ka pimedate, kurtide ja vigaste põhikoolitus, kuid see ei läinud läbi. Soome esimene kurtide kool avati aastal Porvoos aastal asutati Cygnaeuse toetusel Helsingis rootsikeelne pimedate erakool ja aastal Kuopios soomekeelne pimedate kool aastatel avati Pietarisaaris vigaste kool. Riiklikul tasandil hakati probleemile tähelepanu pöörama aga alles aastatel aastal anti välja uus keskkooliseadus. Nüüd valmistas õpilasi ülikooli jaoks ette kaheksaklassiline lütseum, mis jagunes viieaastaseks keskkooliks ja kolmeaastaseks gümnaasiumiks. Uue koolivormina tekkisid kaheja nelja-aastase programmiga reaal- ehk kodanlastekoolid. Senisest suuremat tähelepanu pöörati keelte õppimisele. Õpetati ka HARIDUSTASE TÕUSEB usuõpetust, ajalugu, maateadust, loodusteadusi, matemaatikat, füüsikat, geomeetriat jms. Uuendusena keelas kooliseadus õpilaste kehalise karistamise aastal alustas Hämeenlinnas tegevust soomekeelne normaallütseum aastate keskpaigas oli juba kolm soomekeelset kooli, mille lõpetamise järel võis minna edasi õppima ülikooli. Need asusid Hämeenlinnas, Jyväskyläs ja

149 HARIDUS JA TEADUS 163 #Koolitund Helsingi soomekeelses rahvakooli aasta paiku# Kuopios (1873). Rootsikeelseid lütseume oli kaheksa aastatel avati palju soomekeelseid keskastme erakoole, mis aastatel Senati korraldusel riigi ülalpidamisele läksid aastatel oli soomekeelseid keskkoole (oppikoulu) rohkem kui rootsikeelseid aastal oli Soome 138-st keskkoolist juba 94 soomekeelsed. Ehkki maaelanikkond moodustas 80 protsenti rahvastikust, oli kolmveerand õpilastest pärit linnast. Keskkooli võeti 9 13-aastaseid lapsi. Rahvakooli alamaste kestis neli ning kaheksa aastat moodustas ülejäänud võimalik haridustee. Rahvakooli lõpetamise järel oli oluline ka töörahvale alternatiivse hariduse andmine, mistõttu hakkas 19. sajandi lõpul noorsoo- ja karskusseltside tegevusest välja kasvama rahva(ülikooli) idee. Esimene selline õppeasutus avati aastal 1889 Kangasalal naistele, järgnevatel aastatel rajati neid nobedasti juurde aastal avati Porvoos Soome esimene rahvakõrgkool, kus erinevalt varasematest rahvaülikoolidest kestsid õpingud juba mitu aastat. Pikka aega oli Helsingi ülikool Soome ainus kõrgkool. Soome keelt kuuldi ülikoolis KEELNE ÜLIKOOL juba aastatest alates loodi ülikooli juurde soome keele lektoraat, mille esimene lektor Carl Niklas Keckman ( ) õpetas praktilist soome keelt peamiselt vaimulikeks ja ametnikeks pürgijatele aastal loodi soome keele professuur, esimeseks professoriks sai

150 164 #Helsingi ülikooli naisüliõpilased aastatel# Matias Aleksanteri Castrén aastal pidas August Ahlqvist aastapäevapeo kõne soome keeles, 1856/57 õppeaastal luges Elias Lönnrot loengusarja soome mütoloogiast soome keeles. 1. mail aastal kaitses kirjandusmagister Rietrikki Polén esimest soomekeelset doktoriväitekirja (Johdatus suomen kirjallisuushistoriaan). Sama aasta sügisel järgis tema eeskuju hilisem fennomaanide juht ja senaator Yrjö Sakari Yrjö-Koskinen väitekirjaga Nuijasota aastal lõpetas ülikooli esimene naine, esimene naisarst sai diplomi kaheksa aastat hiljem, esimene naismagister lõpetas Helsingi ülikooli aastal. Siiski vajas õrnem sugu kuni aastani ülikoolis õppimiseks eriluba aastal oli juba 30 protsenti üliõpilastest naised. Kuigi 19. sajandi lõpul peeti sageli soomekeelseid loenguid, jäi õpetus Helsingi ülikoolis siiski suures osas rootsikeelseks. Eriti teravaks muutus keeleküsimus peale Soome iseseisvumist, kui aasta konstitutsioonis kuulutati soome

151 HARIDUS JA TEADUS 165 keel koos rootsi keelega riigikeeleks aastal ajalehes Ylioppilaslehti avaldatud andmete põhjal õppis 1921/22 õ.-a. Helsingi ülikoolis 2523 tudengit, kellest oli soomlasi 72 protsenti. Samas oli soomekeelse õpetuse osa vaid 54,3 protsenti. Lisaks olid rootsikeelsed õppejõud enamasti professorid ja soomekeelsed õppejõud madalama taseme õpetajad või palgata dotsendid. Iga soomekeelse elaniku kohta oli ülikoolis üheksa ja rootsikeelse elaniku kohta 32 üliõpilast. Ehkki Emil Nestor Setälä aastal koostatud ülikooli keeleseadus piiras rootsikeelsete õppejõudude ülemvõimu, polnud see piisav. Hakati nõudma täielikult soomekeelset ülikooli aastate keskpaigas koostati pöördumine, milles deklareeriti: Soome peab saama täielikult rahvusliku ülikooli, ülikooli, kus rootsikeelsed ei määra soomlaste kultuurielu põhiküsimusi. Rootslased peavad saama riiklikku ülikooliõpetust. Aga lõpp tuleb teha olukorrale, kus nad võivad kontrollida ja määrata soomlaste teaduslikku tööd ja ülikooliõpetust. Ehkki pöördumisele kirjutas alla 90 protsendi üliõpilastest, jätkus senine olukord. Rootsikeelsete professorite arvu küll vähendati, kuid võitlus soome keele positsiooni ümber kestis aastate lõpuni. Küsimuse tõstatamine viis uute ülikoolide tekkeni. Rahvusliku patriotismi õhkkonnas läbi viidud korjandusest saadud rahadega avati aastal soomekeelne Turu ülikool ja aastal alustas erafondi toetusel tegevust Turu rootsikeelne ülikool Åbo Akademi muudeti Jyväskylä seminar Jyväskylä pedagoogiliseks kõrgkooliks (Jyväskylän Pedagoginen Korkeakoulu). Teise maailmasõja järel avati õpetajapuuduse leevendamiseks pedagoogilised ülikoolid Helsingis, Turus ja Oulus aastal lõpetas kõrgkooli üliõpilast ja kakskümmend aastat hiljem juba Vajaduste rahuldamiseks rajati lisaks Helsingi, Turu ja Jyväskylä ülikoolile kõrgkoolid ka Joensuusse, Kuopiosse, Lappeenranta, Oulusse ja Tamperesse. KOHUSTUSLIK KOOLIHARIDUS JA ESIMESED KÕRGEMAD AMETIKOOLID 15. aprillil aastal vastu võetud koolikohustusseadusega algas koolikohustus sügisest, mil laps seitsmeaastaseks sai ning kestis kaheteistkümneaastaseks saamiseni. Seaduse rakendamiseks anti linnas aega viis ja maal 16 aastat. Siiski oli aastal umbes 13 protsenti koolikohustuslikke lapsi veel ilma õpetuseta. Rändkoolid said ajalooks aastatel. Sõdadevahelisel ajal keskkooli astuvate laste arv kahekordistus. Võttes arvesse Soome maaelanike arvu, oli see tolleaegse Euroopa kõrgemaid. Kahekordistus ka üliõpilaste arv aastal õppis kõrgkoolis elaniku kohta 228 üliõpilast seegi näitaja oli Euroopa suurimaid. Hakkasid tekkima esimesed kõrgema astme ametikoolid aastal Helsingis moodustatud polütehnilisest koolist sai aastal Tehniline kõrgkool (Tekninen Korkeakoulu), praegune Helsingi tehniline kõrgkool (Helsingin Tekninen Korkeakoulu) rajati Tamperesse tehniline õppeasutus, kus polütehnilistel erialadel õppis keskkooli baasil soomekeelseid õpilasi kogu Soomest. Samasugune rootsikeelne kool rajati aastal aastal Turus rajatud kaubanduskool siirdus aastal Helsingisse ja muudeti aastal Kaubanduskõrgkooliks (Helsin-

152 166 gin Kauppakorkeakoulu) aastal Martin Wegeliuse loodud Helsingi muusikakool on praeguse Sibeliuse Akadeemia (Sibelius-Akademia, 1951) eellane. 1. detsembril aastal avatud eestikeelses Tartu ülikoolis nappis omakeelseid õppejõude. Nii said noored andekad soome teadlased oma kogemusi jagada ning end rakendada Eestis. Mitmed Tartu ülikoolis töötanud soome teadlased panid siin aluse erinevatele teadussuundadele. TEADLASED TARTU ÜLIKOOLIS Keeleteadlane, läänemeresoome keelte professor Lauri Kettunen ( ) töötas Tartus viis aastat ja oli Akadeemilise Emakeele Seltsi esimees. Suuresti tänu Kettunenile alustati Eestis läänemeresoome keelte uurimist. Ta tegeles paljude oluliste eesti keele probleemidega, aga ka teiste lähisugukeeltega. Kettunen avaldas põhjapanevaid töid paljudest keeltest, kirjutas muuhulgas eesti-soome sõnaraamatu (1917), kolmeköitelise soome murrete sõnaraamatu (Suomen murteet, ), kooligrammatikaid ja õigekeelekäsiraamatuid ning avaldas Toivo Hovi nime all ilukirjandust. Etnograaf Ilmari Manninen ( ) pani oma karjäärile samuti aluse Eestis, olles aastatel Eesti Rahva Muuseumi direktor ja ülikooli õppejõud. Manninen alustas eesti etnograafiaalast uurimis- ja muuseumitööd ning avaldas põhjapanevaid uurimusi eestlaste ainelise kultuuri ajaloost, samuti etnograafia sõnastiku. Arheoloog Aarne Michaël Tallgren ( ) oli Tartus professoriks aastatel Tallgreni eestvõtmisel rajati Tartu ülikooli arheoloogiakabinet ja -muuseum ning pandi alus eesti arheoloogiateadusele ja asjakohasele muuseumikorraldusele. Tallgren organiseeris kinnismuististe arvelevõtmist ja kaitset ning avaldas Eesti arheoloogia üldkäsitluse. Ta oli ka Muinasmälestiste Seltsi esimees. Peale Tartust lahkumist sai ta professuuri Helsingis, mida pidas surmani. Peamiselt Soome 17. sajandi ajalugu uurinud Arno Rafael Cederberg ( ) oli Tartu ülikooli professor aastatel Temal on teeneid eelkõige Eesti akadeemilise ajalooteaduse ja arhiivinduse rajamisel. Ta oli Akadeemilise Ajalooseltsi esimees ja Eesti bibliograafilise leksikoni peatoimetaja. Geograaf Johannes Gabriel Granö ( ) oli Tartus professoriks aastatel Tema pani aluse Eesti maastike uurimisele ja organiseeritud koduloouurimisele aastal valiti ta Tartu ülikooli audoktoriks, Loodusuurijate Seltsi ja Eesti Kirjanduse Seltsi auliikmeks. Granölt pärineb rahvusvaheliselt tuntud maastike klassifikatsioon aastal valiti Tartu ülikooli audoktoriks tema poeg, samuti geograaf Olavi Granö (1925), kes uurib muuhulgas Soome skääriderohkeid rannikualasid, geograafia teooriat ja ajalugu. Matemaatik Kalle Väisälä, ( ) Tartu ülikooli matemaatika professor aastatel , koostas hulgaliselt palju õpperaamatuid.

153 HARIDUS JA TEADUS 167 TÄNAPÄEVA HARIDUSSÜSTEEM #Helsingi Ülikooli praegune rektor Ilkka Niiniluoto #http://www.helsinki.fi/vaalit2003/ kansleriehdokkaat/niiniluoto.html Pärast Teist maailmasõda ühendati alamja ülemastmekoolid kuueaastaseks rahvakooliks, millele järgnes kaheaastane lisakool aastatel lisati vabatahtlik üheksas klass aastal võeti vastu 9-klassilise põhikooli kohustus. Kuus esimest klassi moodustasid alamastme (ala-aste) ja kolm järgmist ülemastme (yläaste). Praegu pakub üheksa-aastane põhikool (peruskoulu) üldharidust 7 16-aastastele noortele. Seejärel on võimalik õppida kolm aastat gümnaasiumis (lukio) või ametikoolis (ammattikoulu). Gümnaasium valmistab ette ülikooliks või rakenduskõrgkooliks (ammattikorkeakoulu). Kolmandik gümnaasiumi lõpetanutest valib edasiõppimiseks ülikooli, kaks kolmandikku rakenduskõrgkooli või muu ametikooli. Rakenduskõrgkool on noorim õppeasutustüüp, mis tekkis aastal. Ülikoolilaadseid kõrgkoole on praegu Soomes 20. Üheksa neist on rohkete teaduskondadega, seitse spetsialiseerunud kõrgkoolid ja neli kunstikõrgkoolid. Kaks ülikooli on rootsikeelsed ja neljas õpetatakse nii soome kui ka rootsi keeles. Õpetus kestab viiest viie ja poole aastani. Viimastel aastatel on populaarsust võitnud avatud ülikoolid, kus võivad õppida inimesed sõltumata vanusest ja põhikoolitusest. Praeguste õppijate vanus jääb 14 ja 101 eluaasta vahele, aga pooled õppuritest on alla 30-aastased. Tegutsevad ka erinevad täienduskoolid rahvaülikoolid ja õppekeskused. 20. SAJANDI TEADUS RAHVUS - VAHELISEL AREENIL Soome iseseisvudes loodi kõrgkoolide juurde erinevate keemiaharude õppetoole. Ilmari Virtanen ( ) rajas aastal biokeemia uurimislabori ja oli selle esimeseks juhatajaks. Tema tööd puudutasid peamiselt agrokeemiat, söötade biokeemiat ja otstarbekat toitumist. Virtaneni huvist piimakarja tootlikkuse tõstmise vastu sündis nn. toorsööda säilitamise AIVmeetod, mis aastal Nobeli preemia sai. Meteoroloog Vilho Väisälä ( ) leitatud raadiosondi kasutab atmosfääri igapäevastes mõõtmistes ligikaudu 50 riiki. Astronoom ja geodeet Yrjö Väisälä ( ) uuris väikeplaneete ja komeete, konstrueeris astronoomia ja

154 168 geodeesia instrumente, lõi geodeetilise baasi mõõtmise interferentsi meetodi aastal avastas ta väikeplaneedi, mis sai nimeks Estonia. Selle sajandi juhtivamate matemaatikute hulka kuulub Rolf Nevanlinna ( ), kelle tööd puudutavad eelkõige analüütiliste funktsioonide teooriat aastast annab Rahvusvaheline Matemaatikaunioon oma endise presidendi ( ) auks välja Nevanlinna preemiat silmapaistvate saavutuste eest informatsiooni töötlemise matemaatilises teoorias. Geoloog Aarne Laitakari ( ) koostas kataloogi Soome mineraaliesinemistest (Suomen mineraalien hakemisto, 1967). Tema tööd edendasid märkimisväärselt kodumaisel toorainel põhinevat ehtetööstust. Paleontoloog Björn Kurténi ( ) oli tuntud evolutsioonipaleontoloogia ja paleoökoloogia spetsialist, kes uuris peamiselt kainosoikumi imetajad. Tema populaarteaduslikus vormis kirjutatud teoseid on tõlgitud paljudesse keeltesse. Westermarcki ideedel moodustus Soomes rahvusvaheline, praegu sotsiaalantropoloogiana tuntud koolkond, mille tuntumateks esindajateks olid Rafael Karsten ( ) ja Gunnar Landtman ( ). Karsten oli Lõuna-Ameerika indiaanikultuuride tundja, Landtman tegi uurimistööd Uus-Guineas ja uuris sotsiaalse ebavõrdsuse algupära. Westermarcklased uurisid primitiivseid ühiskondi, peale Teist maailmasõda siirdus nende huvi aga moodsale ühiskonnale. Uurima hakati parteiideoloogiat, poliitilise idee ajalugu, majandusajalugu. Praegustest sotsioloogidest on rahvusvaheliselt tuntuim Erik Allardt (1925). Kirjandusteaduses esindab moodsa eluloouurimise traditsioone Kai Laitinen (1924) oma Aino Kallase uurimustega. Laitineni sulest on pärit ka mahukas soome kirjanduse ajalugu, mis aastal eesti keelde tõlgiti. Kaarle Krohni tööd rahvatraditsiooni uurimisel on järginud paljud uurijad, kellest tuntuimad on vast Martti Haavio ( ) ja Matti Kuusi ( ). Mitmekülgne soome muinasusundi uurija Haavio kirjutas P. Mustapää nime all rahvalaulumotiive sulavalt kasutades iroonilisi ja humoorikaid luuletusi. Kuusi on uurinud peamiselt muinasluulet ja vanasõnu. Ajaloouurimise vallas hakati 20. sajandil tähelepanu pöörama ühiskonnaajaloole. Esimesed tähelepanuväärseid uurijaid olid Väinö Voionmaa ( ) ja Gunnar Suolahti ( ). Oluliseks tähiseks oli Suolahti ja tema õpilaste aastate alguses välja antud mahukas teos Suomen kulttuurihistoria. Suolahti tuntuimaks õpilaseks on Eino Jutikkala (1907) kes uurib rahvastikuja majandusajalugu ning talupoegade seisundit põhjamaistes ühiskondades. Päiviö Tommila (1931) uurib soome kultuuri-, eriti aga ajakirjandusajalugu, Matti Klinge (1936) Soomet Rootsi riigi osana ja kahekultuurilise maana ning Soomet Läänemeremaade kontekstis. Tehnoloogiline uurimistöö aktiviseerus aastate lõpus. Erkki Laurila ( ) käivitatud Manhattani projekt avas tee laiaulatuslikele teadustehnilistele uurimustele, uurijakoolitusele ja tipptehnoloogia tootmisele. Laurila ise leiutas mitmeid seadmeid ja mõjutas tuumaenergiaalast uurimistööd Soomes. Kolm viimast aastakümmet on Soome seotud läänes toimuva aatomienergiauuringutega.

155 HARIDUS JA TEADUS 169 TEADUSSELTSID JA -ORGANISATSIOONID #http://www.acadsci.fi/saannot.html #logo sealt Soome osaleb mitmetes rahvusvahelistes teadusprogrammides. Näiteks Euroopa Liidu uusima tehnoloogia arendamisprogramm EUREKA raames tegeldakse õhusaastumise liikumise uurimisega, ülikoolide ja teadusasutuse vahelise infovõrkude loomisega ja päikeseenergia kasutuselevõtu võimaluste väljaselgitamisega. Soome on seotud ka mitmete rahvusvaheliste kosmoseuurimisprojektidega. Aastast 1988 antakse välja Soome teaduskirjanduse kõrgeimat, Tieto-Finlandia-nimelist autasu, millega aastal kaasnes euro suurune preemia. Esimese teaduskirjanduse preemia sai Erik Tawastjerna Jean Sibeliuse eluloo eest. Soomes on ligi 200 teadusseltsi. Riigi keskne teadusasutus Soome Teaduste Akadeemia (Suomalainen Tiedeakatemia) loodi aastal. Akadeemia tegevust koordineerib ja välissuhteid arendab Soome Teaduste Akadeemia volikogu (Suomen Tiedeakatemiain valtuuskunta), samalaadseid ülesandeid täidab teadusseltside volikogu. Akadeemia kirjastus annab välja hulgaliselt teadussarju ja -kogumikke, näiteks aastaraamatut Yearbook, sarja Annales Academiae Scientiarum Fennicae jt. Soome Teadusselts (Suomen Tiedeseura) asutati aastal Helsingis üliõpilasuurijate algatusel ning see täitis Soome Teaduste Akadeemia asutamiseni viimase rolli aastal oli füüsika-matemaatika, humanitaarteaduste, loodus-ja ajalooteaduste ning ühiskonnateaduste sektsioonis 190 korralist, 97 välis- ja 8 auliiget (1991). Soome Akadeemia (Suomen Akatemia), rahvusvahelisi teadusuuringuid korraldav, kooskõlastav ja finantseeriv teadusasutus, asutati aastal aastatel töötas akadeemia humanitaar-, keskkonna-, loodus-, arsti-, põllumajandus- ja metsandus- ning tehnika- ja ühiskonnateaduste nõukogus 21 professorit ja 400 muud teadustöötajat. Soome teaduse ja kultuuri arendamise juurde kuulub loomuliku osana metseenlus, toetusfondide ja sihtkapitalide süsteem, millel on mitmesajaaastane traditsioon. Soome teaduse ja kultuuri, aga ka sotsiaalelu toetajad on üleriigiliselt austatud. Nii on legendaarsed Soomes Eva Aurora Charlotta Karamzini, Jenny ja Antti Wihuri, Kordelini jt fond. Riik on soome akadeemilist ja rahvuslikku uurimistööd toetanud läbi mitme sajandi. Peterburi Teaduste Akadeemia toetust said aastal asutatud SKS ja uurimisprojektid, sõnaraamatute koostajad ja uurimisretkedel osalejad. Siin on suur erinevus Eestiga, kus 19. sajandi teise poole suured algatused sündisid pigem ühisest vastuhakust ja igapäevase põhitöö kõrvalt. Soome kultuuri ja identiteedi arendamine ning teadustöö on olnud algusest peale legitiimne, sellele ei ole seistud riiklikult vastu ega üritatud alla suruda. Tänapäeval läheb teadusele aastas umbes 1 protsent rahvuslikust koguproduktist.

156 170 Esimene kirjalik allikas soomlaste rahvausundi alalt on Mikael Agricola Dauidin Psalttari (Taaveti lauluraamat) (1551) RELIGIOON eessõnas avaldatud loend Karjala ja Häme Heinike Heinsoo muinasjumalatest. Mõlema maakonna jumalaid on Agricolal Kreeka ja Rooma jumalate süsteemi eeskujul 12. Kõik luulevormilise loetelus esinevad olendid polnud tegelikult jumalad, seal on ka haldjaid ja teisi üleloomulike võimetega tegelasi. Peajumalana esitleb Agricola Ukko, kes valitses pilvede liikumist, äikest ja sadu. Tema poole pöörduti karu lepitamiseks ja haavade parandamiseks. Tema naine oli Rauni, kellega Ukkol võisid vahel olla üsna äikeselised suhted. Rahvalauludest on tuntud Ilmarinen, kes taeva tagus. Suure sepana polnud ta siiski jumal, vaid kultuuriheeros, kes oma teod alles peale maailma loomist korda saatis ja seejärel tähtedele, puudesse ja taimedesse lahkus. Agricola jumalate loend sisaldab ka üsna tundmatuid olendeid. Hämelaste Rahko on seotud kuu kahanemisega. Kuu ongi olnud läänemeresoomlastele olulisem kui päike, näiteks kuu kasvamise aega on peetud #Hyytia_väinamöinen# # õnnelikumaks kui kahanemise aega. Põhja-Soomes kirja pandud lugudes esines Rahko vargana, kelle salajasi toimetusi kuu segas ja kes seetõttu kuud tõrvama läks. Agricola loendis esinev Capeet on samuti seotud kuuga, ilmselt on tegu kuuvarjutusega. Uskumuse kohaselt oli ta kummitusolend, kes kuu ära sõi. Pellonpecko oli rahvale õlut tegev jumal ja kevadkülvi edendaja. Egres kandis hoolt maa viljakuse eest. Rongoteus oli rukkihaldjas ja Wirankannos ilmselt kaerahaldjas. Agricola mainitud Kekri ei olnud jumal, vaid tähistas 1. novembrit, mil karja enam välja ei lastud ja karjaõnne suurendamiseks laudas keedust söödi. Ka soome tonttu kohta pärinevad vanimad teated Agricolalt, kes kirjeldab teda kui teatud kohaga seotud meessoost haldjat või pisikest hallis rüüs punase mütsiga vanameest. Tapio ja Hiisi olid metsahaldjad, Ahti oli hämelaste veehaldjas, karjalastel oli selleks Vee Ema. Loetelus oli veel Cratti, maasse peidetud aardeid valvav kummitus, ja hämelaste Liekkiö, pimedal ajal rahutult ringi liikuv kummituslind. Hämelaste Calevanpojad olid hiiglased. Tegelikult ei kajasta Agricola kirjutatud lühikesed saatevärsid eriti põhjalikult üleloomulike olendite tegevusala. Hoopis olulisem on fakt, et juba Agricola tegi vahet ida- ja läänesoome rahvatraditsiooni vahel. Soome rahvausundis moodustas suguvõsa, kuhu kuulusid ka lahkunud, terviku. Surnuid kummardati ja nende haudadele viidi sööki (maisteliainen). Räägitakse ka hingedest: ristimata surnud või surmatud lastest, enesetapjatest või muul traagilisel viisil lõpu leidnud inimestest, kes rahu ei leia. Arvati, et nad kummitavad

157 TEATER 171 nii kaua, kuni nende maa peal elamiseks määratud aeg täis saab. Siis võiks nad uuesti matta. Soome nõiad ja targad (tietäjä) on maailmakuulsad. Kalevipoegki käis Soome targalt abi saamas. Eriti populaarsed on nõiad olnud Põhja- ja Ida-Soomes. Nendelt saadi abi haiguste ja kuivuse, nad aitasid karjal kasvada ja jahilt saagiga koju tulla. Palju tarku-nõidasid langes 17. sajandi nõiajahi ohvriks. Rahvausundit hakati tõsisemalt uurima 18. sajandil aastal ilmus Porthani õpilase Christfrid Gananderi ( ) soome minevikku ja maailmapilti käsitlev teos Mythologia Fennica ( Soome mütoloogia ). See alfabeetiline soome mütoloogilisi sõnu ja nimesid sisaldav teatmeteos on soome rahvausundit käsitlevate hulgas üks olulisemaid. RISTIUSU TULEK #Piiskop Henriku kuju Aka kirkust (u aasta) # (skannida) Juba 11. sajandil ristiti Ahvenamaa, samuti praeguse Uusikaupunki piirkond ja puunõude, vakkade valmistamise järgi tuntud Vaka-Soome ala. Vähehaaval levis ristiusk üle kogu Soome. 12. sajandi suures usuinnustuses ei läinud kõik Jeruusalemma araablaste käest vabastama, osa siirdus paganaid pöörama lähematele aladele. Väidetavalt võeti Soomes ristiusk vastu kolme ristiretkega. Esimese sooritas Rootsi kuningas Erik Püha (? 1160) koos Uppsala piiskopi Henrikuga ( ). Legendi järgi läksid mõlemad aastal Aura jõe suudmes maale, võitsid vastutulnud soome sõdalased ja sundisid nad usku vastu võtma. Ristiretke kirjeldab Henrik Püha legend nii: Aga kuna soomlased olid sel ajal teadmatu ja julm rahvas, kes tekitas sageli Rootsimaa elanikele suurt kahju, kogus kuningas Erik Püha sõjaväe, võttis kaasa Uppsala piiskopkonnast Henrik Püha ja tegi ristiretke oma rahva ja ristiusu vaenlaste vastu. Kui ta oli nad oma võimu alla surunud, neist suurema osa ristinud ja ehitanud nende maale kirikuid, läks ta peale auväärset võitu Rootsi tagasi. Piiskop Henrik jäi aga Soome, kus ta hiljem maa kaitsepühakuks kuulutati. 20. jaanuaril 1156 sai Henrik Eura vallas Köyliö järve jääl Saare talu peremehe Lalli käe läbi surma ning maeti talle pühendatud kirikusse Nousiainenis. Fakt, et piiskop Henrik nii lühikese Soomes viibimise järel pühakuks kuulutati, osutab sellele,

158 172 et ristiusk oli Soomes juba varem tuntud. Traditsiooniliselt 2. ja 3. ristiretkeks nimetatud sõjakäikude eesmärk ei olnud usulevitamine. Ristiusk levis Soomes tasapisi iseenesest. Hämelaste, karjalaste ja novgorodlaste sõjaretked olid kurnanud maad juba pikemat aega. Aastatel (mõningatel andmetel 1249 või ) toimus Rootsi kuninga lang Birger Jarli retk Hämesse aastal tegid rootslased kolmandagi ristiretke karjalaste alale ja rajasid Viiburi kindluse aastal sõlmitud Pähkinäsaare rahu pani paika piiri ida ja lääne, Novgorodi ja Rootsi, kreeka- ja roomakatoliku kiriku vahel. Kirik oli Soomes algusest peale rahvakirik, sest vaimulikkond oli pärit rahva hulgast aastatest on teada esimene soome vaimulik Pietari Kaukovalta, esimene soome piiskop oli ametis juba aastal. Kuningas Gustav I Vaasa algatusel teostati reformatsioon, mille tulemusel sai Rootsi- Soomest protestantlik riik. Västeråsi riigipäeva aasta otsusega jäi kirikule alles vaid väike osa tema varandusest, piiskopid ei osalenud enam riigivalitsemises ja kuningas otsustas tähtsamad kirikuasjad ise. Esimeseks usupuhastuse kuulutajaks Soomes oli ilmselt Pietari Särkilahti. Usupuhastusaja alguses oli Soomes kiriku eesotsas piiskop Martti Skytte ( ). Tegelikuks usupuhastajaks oli aga siiski Turu katedraalikooli rektor ( ) ja Turu piiskop ( ) Mikael Agricola ( ), kes pani aluse soomekeelsele kiriklikule ja ilmalikule kirjandusele. Tema tööd jätkasid Turu kooli rektor, esimese soomekeelse kirikulauluraamatu (1583) autor Jaakko Suomalainen (Jacobus Finno) ja piiskop Paavali (Paulus) Juusten aastal jagati Soome Turu ja Viiburi piiskopkonnaks, piiskoppideks olid Rootsi suurriigi ajal vaid rootslased. Varasemast enam kinnitati tähelepanu kiriku varalisele küljele ja vaimulike koolitamisele; rajati ka uusi piiskopkondi ja hakati tähelepanu pöörama rahvaõpetusele. 17. sajandil oli armulauale pääsemise, abiellumise ja ristivanemaks olemise tingimuseks teatava lugemisoskuse kõrval ka katekismuse peaseisukohtade tundmine aastal valmis Soome esimene Piibel, Biblia. See on: Coco Pyhä Ramattu Suomexi aastal ilmus Paimio praosti Henricus (Henrik) Florinuse toimetatud odavam ja lühem, ka sõjapiibliks kutsutud variant. REFORMATSIOON #Mikael Agricola ausammas Turus. Autoriks Oskari Jauhiainen# skannida

159 TEATER aasta kirikuseadus lõpetas kiriku ühtlustamistöö, kirikust sai riigiinstitutsiooni osa. Reformatsiooniperiood lõppes Soomes 17. sajandil usukohustusega. Usuvabaduse, õiguse oma usku tunnistada said Soomes elavad mittesoomlased 18. sajandi lõpul. PIETISM JA ÄRATUSLIIKUMISED Äratusliikumiste üldiseks taustaks on 17. sajandil Saksamaal sündinud liikumine, mis pürgis kiriku seespidisele uuendamisele. Kirikliku sunni asemel hakkas Saksamaalt tulnud mõjude põhjal arenema individuaalsust rõhutav vagadus. See avaldus nii kirikuvastase radikaalpietismi kui ka kirikliku liikumisena ja levis alguses aadlike ja linnarahva hulgas. Lõuna-Soomes levis Siberi sõjavangist tulnud ohvitseride kaudu pietistlik äratus. Sellesse nn mõisapietismi kuulus mõjukaid isikuid ja selle üldine mõju oli suur. Talupoegade seas muutusid äratusliikumised valdavaks 18. sajandi keskpaigas. Pietistid leidsid, et 17. sajandi massiline kristlus oli vaid kombetäitmine ja nad tahtsid liita tõsiusklikke ühte. Rahvale tähendas see usu muutumist isiklikuks veendumuseks. Kõik see elavdas koguduste tegevust. Äratusliikumised said eriti laia kõlapinna 19. sajandil. Savos ja Pohjanmaal oli ärganute juhiks Savo talupoeg Paavo Ruotsalainen, Karjala ja Satakunta usklike eesotsas oli vaimulik Henrik Renqvist. Varsinais-Suomis levis evangeelsus, mille rajajaks oli Fredrik Gabriel Hedberg ja Rootsi Lapist tuli Lars Levi Laestadiuse eestvõttel lestadiaanlus. Liikumised on elujõulised ka tänapäeval, nende usu- #18. sajandil valminud Ulrika Eleonora kirik Helsingis. C. L. Engeli maal aastatest

160 174 käsitlus on jätnud jälje kogu Soome kirikule. Eelkõige on usulliikumiste tegevuse mõjul suurenenud ilmalike inimeste osavõtt koguduse tööst. LUTERI KIRIK LÄBI KAHE SAJANDI Kui Soome aastal Venemaaga liideti, tunnustas Aleksander I maa usulist sõltumatust. Luteri kirik säilitas riigikiriku positsiooni, kuid aastal muutusid ka õigeusu kogudused seaduslikeks aastani olid Turu, Viiburi ja Porvoo piiskopkond kuulunud Uppsala peapiiskopi alla. Usupuhastuse 300. aastapäeva pidustustel õnnistati Turu piiskop Turu ja Soome peapiiskopiks aastal loodi Soome Piibliselts (Suomen Pipliaseura) ja aastal Soome Misjoniselts (Suomen Lähetysseura) aastal võeti vastu uus kirikuseadus. Sellega sai kirik laia omavalitsuse, mille kõrgeim organ kirikukonsiilium tuli aastal esimest korda kokku aastal välja antud eriususeadus võimaldas rajada teisigi protestantlikke ühendusi. Sama seadusega keelati maal elavate õigeusklike teise usku pööramine. Usust lahtiütlemine oli 19. sajandil praktiliselt võimatu. Nii peeti usuvabaduseks õigust tunnustada kogu ühiskonna ametlikku usku. Sajandi lõpul hakkasid kõikjal üle Soome tegutsema ka noorte meeste ja noorte naiste kristlikud ühendused. 19. ja 20. sajandi vahetusel levima hakanud vabameelsed ideed viisid haritlaskonna kirikust eemale. Töölisklassi kaugenemist kirikust mõjutas sotsialism. Vastuolusid süvendas ka kiriku tõrjuv hoiak uute ideede suhtes. Samas säilitas kirik maarahva ja äratusliikumiste usalduse aastal, veidi enne Soome iseseisvumist anti tegevusluba ka mittekristlikele usurühmitustele aastal võeti vastu usuvabadusseadus. Esimest korda tekkis reaalne võimalus luteri kirikust välja astuda, aga seda kasutas aastail vaid liiget, mis oli oodatust väiksem arv. Viimasena muudeti ametlikuks juudikogudused ilmus soome- ja 1943 rootsikeelne lauluraamat, millest uuendatud trükid ilmusid aastal aastal võttis kirikukonsiilium vastu uue piiblitõlke. Soomekeelne lauluraamat ilmus aastal. Talvesõda peeti kodu, usu ja isamaa eest. Kirik osales aktiivselt nii rindel kui tegeles võitlusvalmiduse tõstmisega. Jätkusõja ajal tegutsesid ka nn relvavend-vaimulikud (asevelipapit), kes lõid kontakte nii töölisliikumise kui ametiühingutega. Sõja-aastail liitus kirikuga palju inimesi. Uued piiskopkonnad rajati Porvoosse (rootsikeelne), Kuopiosse, Lapuale ja Helsingisse aastal lõpetati laiendatud piiskoppide koosolek. 108-liikmeline kirikukonsiilium hakkas senise viie aasta järel kokku tulema kaks korda aastas. Tänapäeval tegeleb kirikunõukogu nii vaimuliku elu küsimustega kui lahendab majanduslikke probleeme. Koguduses on otsustusõigus kirikuvolikogul, mille liikmed valitakse kiriku koosolekul üldistel valimistel. Viimaseid muudatusi Soome kirikuseaduses tehti a. Soome luteri kiriku juhib alates aastast 53. Turu piiskop ja 13. Soome peapiiskop Jukka Paarma. Maa on jagatud kaheksaks piiskopkonnaks, mille piiskopitool ja toomkapiitlid on Turus (peapiiskopkond), Oulus, Tamperes, Porvoos (rootsikeelne), Kuopios, Mikkelis, Lapual ja Helsingis. Piiskopkonnad on jaotatud praostkondadeks, mille eesotsas on praost, ja need omakorda kogudusteks, mille

161 TEATER 175 Soome praegune peapiiskop Jukka Paarma ÕIGEUSU KIRIK eesotsas on kirikhärra ja koguduse teenistuses pastor ja abiõpetaja aastal oli Soomes 595 kogudust. Suuremates kogudustes on pastori abiks kaplan ehk abiõpetaja. Alates aastast võib kirikukonsiiliumi otsusega pastoriks olla ka naisterahvas. Pastor ja abiõpetaja valimisel osalevad kõik 18-aastaseks saanud leeritatud koguduseliikmed. Koguduse asjad otsustab kirikukoosolek, suurtes kogudustes kirikuvolikogu. Nende otsused teostab ja kiriku varasid valvab valitav kirikunõukogu. Kiriku varade aluseks on eraisikutelt ja firmadelt kogutud kirikumaks, mille kõrval riigi majandusliku toetuse osa on väike. Oluline osa on ka annetustest, korjandustest ja müükidest saadaval tulul. Luteri kiriku vaimulike koolitamist korraldab ja usuõpetust finantseerib riik. Kirik kuulub haridusministeeriumi alla. Soome põhikoolis on kohustusliku ainena usuõpetus, gümnaasiumis õpetatakse ka kiriku ajalugu ning tutvustatakse erinevaid uske ja eetikat. Kiriku tegevussfääri kuulub ka haridus- ja kasvatustöö pühapäevakoolide ja noorsootegevuse organiseerimine, misjonitöö, sotsiaaltöö, näiteks toidujagamine, päevakeskused, vanurite koorid, noortelaagrid jne. Soome riigikirikuks on ka ortodoksne kirik. Ortodoksse kiriku mõju algas 11. sajandi lõpul, mil Karjala sai Novgorodi peapiiskopkonna osaks. Tolleaegsed kroonikad räägivad aasta massiristimisest. 16. sajandil oli Laadoga Karjalas seitse suurt koguduskeskust. Õigeusu levikut toetasid kloostrid. Valamo klooster rajati juba 12. sajandil, Konevitsa klooster aastal ja Petsamo aastatel. Kui Käkisalmi lään 17. sajandi alguses Rootsi alla läks, hakati õigeusklikke luteri usku pöörama. Paljud neist põgenesid Venemaale, ja koguduselu Karjalas hakkas kängu jääma. Areng jätkus, kui Vana-Soome ala aastal Soomega liideti. Koos Vene sõjaväelaste, ametnike ja kaupmeestega rajati uued kogudused Viiburisse, Lappeenranta, Kotkasse, Helsingisse, Tamperesse ja Kuopiosse.

162 sajandi teine pool oli õigeusu kirikus ärkamisaeg. Kirikuslaavi asemel hakati kasutama soome keelt aastal moodustati iseseisev Soome õigeusu kiriku piiskopkond aastatel hakati ehitama uuesti Petsamo kloostrit, aastal rajati Lintula nunnaklooster sai Soome ortodokssest piiskopkonnast Konstantinoopoli oikumeenilise patriarhaadi tunnustusel autonoomne kirik. Kahe maailmasõja vahel oli õigeusu kiriku tegevuse pearõhk Karjalas, kus tegutses suurem osa kogudustest. Pärast Teist maailmasõda sündis kogu maad haarav ortodoksne kirik, sest loovutatud aladelt asustati elanikud üle kogu Soome. Tänapäeval on Soomes Karjala, Helsingi ja Oulu piiskopkond ning 25 kogudust. Soome õigeusu kiriku keskus asub Kuopios, kirikupeaks on aastast 2001 peapiiskop Leo (Leo Makkonen), abipiiskopiks on Joensuu piiskop. Viimasel ajal pöörduvad õigeusku eelkõige oma juuri otsivad Karjala päritolu soomlased. #Peapiiskop Leo (vt pics)# KIRIK TÄNAPÄEVA SOOMLASE ELUS Ehkki soomlased käivad kirikus harva, kuulub nende ellu rida kirikuga seotud tseremooniaid, millest ei loobuta.

SPAA-KULTUUR JA -KOOLITUS SOOMES. Sirje Hassinen Omnia, the Joint Authority of Education in Espoo Region sirje.hassinen@omnia.fi 22.8.

SPAA-KULTUUR JA -KOOLITUS SOOMES. Sirje Hassinen Omnia, the Joint Authority of Education in Espoo Region sirje.hassinen@omnia.fi 22.8. SPAA-KULTUUR JA -KOOLITUS SOOMES Sirje Hassinen Omnia, the Joint Authority of Education in Espoo Region sirje.hassinen@omnia.fi 22.8.2013 SPAA-KULTUUR SOOMES Spaa-kultuur on Soomes suhteliselt noor Spaa

Lisätiedot

VADJALASTE JA ISURITE USUNDI KIRJELDAMINE 19. SAJANDI SOOME UURIJATE REISIKIRJADES

VADJALASTE JA ISURITE USUNDI KIRJELDAMINE 19. SAJANDI SOOME UURIJATE REISIKIRJADES VADJALASTE JA ISURITE USUNDI KIRJELDAMINE 19. SAJANDI SOOME UURIJATE REISIKIRJADES Ergo-Hart Västrik TEESID: Artiklis vaadeldakse mõningaid diskursiivseid konstruktsioone Ingerimaa õigeusklike põliselanike,

Lisätiedot

Eurostudium 3w luglio-settembre 2011. Eessõna. Eugenio Colorni (Rooma 1944)

Eurostudium 3w luglio-settembre 2011. Eessõna. Eugenio Colorni (Rooma 1944) Eessõna Eugenio Colorni (Rooma 1944) Käesolevad tekstid on kirjutatud Ventotene saarel 1941. ja 1942. aastal. Selles range distsipliiniga õhkkonnas, kus informatsioon püüti muuta võimalikult täiuslikuks,

Lisätiedot

Vanuseline jaotus - tulpdiagramm

Vanuseline jaotus - tulpdiagramm Vastajate arv Histogrammi koostamine MS Excel 2007 Juhendi koostas K.Osula Histogrammi saab koostada numbrilise tunnuse korral, millel on palju erinevaid vastusevariante. Näiteks sobivad histogrammi koostamiseks

Lisätiedot

SOOME KEELE ÕPETAMINE TEISE KEELENA

SOOME KEELE ÕPETAMINE TEISE KEELENA SOOME KEELE ÕPETAMINE TEISE KEELENA Ekspertosakonna juhataja, peaspetsialist Leena Nissilä Tallinn 17.3.2007 leena.nissila@oph.fi Osaamisen ja sivistyksen asialla SOOME KEEL TEISE KEELENA Kuulub õppeaine

Lisätiedot

Verbin perusmuoto: da-infinitiivi

Verbin perusmuoto: da-infinitiivi Verbin perusmuoto: da-infinitiivi 1. suomen -a, -ä viron -da Huom! Suomen kaksitavuisia ta-vartaloisia verbejä vastaavat virossa kaksivartaloiset verbit. da-infinitiivi on kaksitavuinen ja tunnukseton.

Lisätiedot

Vähihaigete palliatiivse ravi. Leena Rosenberg Soome Vähipatsientide Ühing

Vähihaigete palliatiivse ravi. Leena Rosenberg Soome Vähipatsientide Ühing Vähihaigete palliatiivse ravi korraldus Soomes Leena Rosenberg Soome Vähipatsientide Ühing Syöpäjärjestöjen organisaatio Vähihaigete ühenduste organisatsioon Syöpäjärjestöt yleisnimi koko kentälle Vähiühendused

Lisätiedot

SUUR-SOOME PLAAN

SUUR-SOOME PLAAN Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Ajaloo ja arheoloogia instituut Aki Roosaar SUUR-SOOME PLAAN 1917-1922 Magistritöö Juhendaja professor Eero Medijainen Tartu 2014 SISUKORD SISSEJUHATUS... 4 Uurimustöö

Lisätiedot

Omastehooldajate jaksamine ja nende toetamine taastusravi kursustel

Omastehooldajate jaksamine ja nende toetamine taastusravi kursustel Omastehooldajate jaksamine ja nende toetamine taastusravi kursustel Anna-Liisa Salminen Kela & Kristiina Juntunen Gerocenter Kela 8.6.2015 Kas omastehooldaja jaksab ja kas säilivad head suhted? Taust Omastehooldusega

Lisätiedot

Soome kompetentsikeskused. Kymenlaakso maakonna ja Kouvola piirkonna vaatenurgast

Soome kompetentsikeskused. Kymenlaakso maakonna ja Kouvola piirkonna vaatenurgast Soome kompetentsikeskused Kymenlaakso maakonna ja Kouvola piirkonna vaatenurgast 1 Kymenlaakso? Maakond Soome kagunurgas 183 564 el, 5 590 km 2 13 omavalitsust Kaks piirkonda sk. seutukunta Kouvola PK

Lisätiedot

Reetta Sahlman EESTI JA EESTLASTE KUJUTAMINE HELSINGIN SANOMATES AASTATEL 2006 JA 2009 Bakalaureusetöö

Reetta Sahlman EESTI JA EESTLASTE KUJUTAMINE HELSINGIN SANOMATES AASTATEL 2006 JA 2009 Bakalaureusetöö Tartu Ülikool Sotsiaal- ja haridusteaduskond Ajakirjanduse ja kommunikatsiooni osakond Reetta Sahlman EESTI JA EESTLASTE KUJUTAMINE HELSINGIN SANOMATES AASTATEL 2006 JA 2009 Bakalaureusetöö Juhendaja:

Lisätiedot

KI RÄ N D Ü S / KI I L V E I D E M B ÜS E N K I R J A N D U S / K E E L V Ä H E M U S E S 1

KI RÄ N D Ü S / KI I L V E I D E M B ÜS E N K I R J A N D U S / K E E L V Ä H E M U S E S 1 KI RÄ N D Ü S/ KI I L VEIDEMB ÜS EN K I R J A N D U S / K E E L V Ä H E M U S E S 1 VÕRO INSTITUUDI TOIMÕNDUSÕQ PUB LI CATIONS OF V ÕRO INST IT UT E 23 KIRÄNDÜS/KIIL VEIDEMBÜSEN KIRJANDUS/KEEL VÄHEM USES

Lisätiedot

^enno-ug rica. Soome-Ugri Kultuur kongr ess uomalais-ugrilainen Kulttuurikongressi Finnugor Kultur kong r esszus TALLINN 1936 4 /\

^enno-ug rica. Soome-Ugri Kultuur kongr ess uomalais-ugrilainen Kulttuurikongressi Finnugor Kultur kong r esszus TALLINN 1936 4 /\ T A L L I N N 1 9 3 6 ^enno-ug rica y A V Soome-Ugri Kultuur kongr ess uomalais-ugrilainen Kulttuurikongressi Finnugor Kultur kong r esszus 4 /\ f?5w~ TALLINN 1936 ; >'heca K. Mattieseni trükikoda o.-ä..

Lisätiedot

Jyväskylän yliopiston SUOMEN KIELEN LAITOKSEN JULKAISUJA 34

Jyväskylän yliopiston SUOMEN KIELEN LAITOKSEN JULKAISUJA 34 Jyväskylän yliopiston SUOMEN KIELEN LAITOKSEN JULKAISUJA 34 LÄHIVERTAILUJA 4 V suomalais-virolainen virheanalyysiseminaari Konnevedellä 27. ja 28. toukokuuta 1988 Toimittanut Tõnu Seilenthal Jyväskylä

Lisätiedot

http://eksamensarkiv.net/

http://eksamensarkiv.net/ Informasjon om vurderinga Suomalaista muotoilua 1-2 : MEK Finnish Tourist Board, http://www.discoveringfinland.com/fi/ travel/tietoasuomesta/suomalainen-muotoilu/tuotemerkit/ Marimekko : https://www.google.fi/search?q=marimekko

Lisätiedot

IDEOLOOGIA AVALDUMINE PRESIDENTIDE UUSAASTAKÕNEDES T. H. ILVESE JA T. HALONENI KÕNEDE PÕHJAL

IDEOLOOGIA AVALDUMINE PRESIDENTIDE UUSAASTAKÕNEDES T. H. ILVESE JA T. HALONENI KÕNEDE PÕHJAL TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIATEADUSKOND EESTI JA ÜLDKEELETEADUSE INSTITUUT EESTI KEELE OSAKOND Minna Kuslap IDEOLOOGIA AVALDUMINE PRESIDENTIDE UUSAASTAKÕNEDES T. H. ILVESE JA T. HALONENI KÕNEDE PÕHJAL Bakalaureusetöö

Lisätiedot

Lisa 5. Intervjuude transkriptsioonid

Lisa 5. Intervjuude transkriptsioonid Lisa 5. Intervjuude transkriptsioonid Transkriptsioonimärgid kursiiv Intervjueerija kõne. (.) Lühike, aga siiski selgesti eristuv paus. = Pausi puudumine sõnade vahel või vooruvahetuse järel. [ ] Kattuva

Lisätiedot

TEHTÄVÄKORI Monisteita matikkaan. Riikka Mononen

TEHTÄVÄKORI Monisteita matikkaan. Riikka Mononen ---------------------------------------- TEHTÄVÄKORI Monisteita matikkaan Riikka Mononen ---------------------------------------- Tehtäväkori 2016 TEHTÄVÄKORI Monisteita matikkaan -materiaali on kokoelma

Lisätiedot

Yhteinen sanasto auttaa alkuun

Yhteinen sanasto auttaa alkuun Hakkame rääkima Onko viron kieli suomen kielen kaltainen? rommi-rusina = rummi-rosina munkki syö munkkia -virolainen ymmärtää väärin minulla on nälkä kõht on tühi hakkame rääkima toores viiner = raaka

Lisätiedot

UUDISMÄAN TOIMITUS. Uudismaa Toimetus 1920 21 A. Seisavad: j. Kerge, J. ROSENTAL. Istuvad: A. JOHANSON, V. ERNITS, L. OBST, E. LEPPIK.

UUDISMÄAN TOIMITUS. Uudismaa Toimetus 1920 21 A. Seisavad: j. Kerge, J. ROSENTAL. Istuvad: A. JOHANSON, V. ERNITS, L. OBST, E. LEPPIK. CONCORDIA UUDISMÄAN TOIMITUS Uudismaa Toimetus 1920 21 A. Seisavad: j. Kerge, J. ROSENTAL. Istuvad: A. JOHANSON, V. ERNITS, L. OBST, E. LEPPIK. (päätoimetaja) (Vastutav, toimet.) Pildilt puudub toimet,

Lisätiedot

LIIVI KEEL LÄTI KEELE MÕJUSFÄÄRIS TIINA HALLING

LIIVI KEEL LÄTI KEELE MÕJUSFÄÄRIS TIINA HALLING LIIVI KEEL LÄTI KEELE MÕJUSFÄÄRIS TIINA HALLING 1. Taustast Vähemalt niikaugele tagasi vaadates, kui kirjasõna tunnistust võib anda, on liivlased ja lätlased ikka ühist territooriumi jaganud. Nende kujunemise

Lisätiedot

Lapin maahanmuuttotilastoja. Lapin ELY-keskus

Lapin maahanmuuttotilastoja. Lapin ELY-keskus Lapin maahanmuuttotilastoja Lapin ELY-keskus 8.5.2017 kansalaisten osuus väestöstä 31.12.2016 alueittain sekä kunnat, joissa yli 1 000 ulkomaan kansalaista Maakunta väestöstä Ahvenanmaa 10,6 Uusimaa 8,0

Lisätiedot

KAS SA TUNNED OMA TÖÖTINGI MUSI?

KAS SA TUNNED OMA TÖÖTINGI MUSI? KAS SA TUNNED OMA TÖÖTINGI MUSI? Johannes Tervo SISUKORD Metallitööstuse hulka Soomes kuuluvad...4 Võrdne kohtlemine...5 Tööleping... 6 TEHNOLOOGIATÖÖSTUSE KOLLEKTIIVLEPING 2007 2009... 13 Palgatõus 2007...

Lisätiedot

LINNA HEL SINKI/ TAL HEL LINN TAL SINGI/

LINNA HEL SINKI/ TAL HEL LINN TAL SINGI/ TAL SINGI/ HEL LINN Kaksiklinlased on kasvav muutusi esile kutsuv jõud. Üheskoos on nad aluseks selle aastatuhande linnaliidule, Talsingi/Hellinnale. See on Demos Helsinki vaatepunkt sellest, kuidas kaksiklinn

Lisätiedot

Lapin maahanmuuttotilastoja

Lapin maahanmuuttotilastoja Lapin maahanmuuttotilastoja Meri-Lapin MAKO-verkosto Tornio 16.5.2017 Anne-Mari Suopajärvi/Lapin ELY-keskus kansalaisten osuus väestöstä 31.12.2016 alueittain sekä kunnat, joissa yli 1 000 ulkomaan kansalaista

Lisätiedot

SUOMEN JA SAAMEN KIELEN JA LOGOPEDIAN LAITOKSEN JULKAISUJA PUBLICATIONS OF THE DEPARTMENT OF FINNISH, SAAMI AND LOGOPEDICS LÄHIVERTAILUJA 14

SUOMEN JA SAAMEN KIELEN JA LOGOPEDIAN LAITOKSEN JULKAISUJA PUBLICATIONS OF THE DEPARTMENT OF FINNISH, SAAMI AND LOGOPEDICS LÄHIVERTAILUJA 14 SUOMEN JA SAAMEN KIELEN JA LOGOPEDIAN LAITOKSEN JULKAISUJA PUBLICATIONS OF THE DEPARTMENT OF FINNISH, SAAMI AND LOGOPEDICS LÄHIVERTAILUJA 14 Suomalais-virolainen kontrastiivinen seminaari Oulussa 3. 4.

Lisätiedot

Usko, toivo ja rakkaus

Usko, toivo ja rakkaus Makku Lulli-Seppälä sko toivo a akkaus 1. Ko. 1 baitoille viululle alttoviululle a uuille op. kummityttöi Päivi vihkiäisii 9.8.1986 iulu a alttoviulu osuude voi soittaa sama soittaa. Tavittaessa alttoviulu

Lisätiedot

Kujundanud Mari Kaljuste Toimetanud Kalev Lattik Konsultant Toomas Hiio Fotod: Eesti Filmiarhiiv, Rahvusarhiiv, SKS Kirjallisuusarkisto

Kujundanud Mari Kaljuste Toimetanud Kalev Lattik Konsultant Toomas Hiio Fotod: Eesti Filmiarhiiv, Rahvusarhiiv, SKS Kirjallisuusarkisto Originaali tiitel: Erkki Tuomioja Jaan Tõnisson ja Viron itsenäisyys 2010 Kujundanud Mari Kaljuste Toimetanud Kalev Lattik Konsultant Toomas Hiio Fotod: Eesti Filmiarhiiv, Rahvusarhiiv, SKS Kirjallisuusarkisto

Lisätiedot

LIITE 1 Jaksoarviointi, Syntymäpäivätaivas Opettaja

LIITE 1 Jaksoarviointi, Syntymäpäivätaivas Opettaja LIITE 1 Jaksoarviointi, Syntymäpäivätaivas Opettaja SYNTYMÄPÄIVÄTAIVAS (aapinen s. 114 125): JAKSOARVIOINTI, opettajan ohjeet Jaksoarvioinnin kolme ensimmäistä tehtävää ovat sanelutehtäviä ja ne tehdään

Lisätiedot

Nõustamine õpetaja professionaalse arengu toetamine

Nõustamine õpetaja professionaalse arengu toetamine Nõustamine õpetaja professionaalse arengu toetamine Saara Repo-Kaarento, Helsingi Ülikool 2009. aasta keelekümblusprogrammi konverentsi ettekanne Nõustamine ja sisehindamine keelekümblusprogrammi kvaliteedi

Lisätiedot

Taistolased kas sinisilmsed idealistid või ortodokssed stalinistid? 1

Taistolased kas sinisilmsed idealistid või ortodokssed stalinistid? 1 Taistolased kas sinisilmsed idealistid või ortodokssed stalinistid? 1 Sirje Olesk Ei synny rakkautta ilman oikeutta, ei synny oikeutta ilman taistelua, ei taistelua ilman yhteistä rintamaa 2 Soometumisest

Lisätiedot

Emakeel võõrkeeleõppes eelis või takistus?

Emakeel võõrkeeleõppes eelis või takistus? Emakeel võõrkeeleõppes eelis või takistus? Annekatrin Kaivapalu Tallinna ülikooli soome keele dotsent Oma keel ja võõrkeeled Oma esimese keele, emakeele omandab inimene tavaliselt varases lapseeas ilma

Lisätiedot

Yykaakoo 1A opettajan oppaan liitteet

Yykaakoo 1A opettajan oppaan liitteet Yykaakoo A opettajan oppaan liitteet Kopiointipohjat. Laskemisen tukimateriaali 2 a. Kymppiruudukot 2 b. Pistenapit 3 c. Lukunapit 4 d. Geometriset tasokuviot 5 e. Rahat 6 2. Ruutupohjia 7 a. Ruutupohja

Lisätiedot

Rakennus- ja ympäristölautakunta 252 16.12.2015 655/11.01.00/2014. Rakennus- ja ympäristölautakunta 16.12.2015 252

Rakennus- ja ympäristölautakunta 252 16.12.2015 655/11.01.00/2014. Rakennus- ja ympäristölautakunta 16.12.2015 252 Rakennus- ja ympäristölautakunta 252 16.12.2015 Päätös / ympäristölupahakemus / Syväsatama, jätteiden loppusijoittaminen ja hyödyntäminen satamakentän rakenteissa, Kokkolan Satama / Länsi- ja Sisä-Suomen

Lisätiedot

TELEPATHIC TILAUKSET ISÄNI JEHOVA

TELEPATHIC TILAUKSET ISÄNI JEHOVA TELEPATHIC TILAUKSET ISÄNI JEHOVA MIDA TULEVAD MIS ON EES, SEE JÄTAB IGALE; SEST SEE OLI KIRJUTATUD, ET IGAÜKS NEIST OLEKS HINNATAKSE NENDE TEOSTE OSAS; JUMAL JUMALIK KOHTUOTSUS, ON IDEE IDEE, VANUS KAKSTEIST;

Lisätiedot

Pohjois-Suomen hallinto-oikeuden päätös Torsti Patakankaan valituksesta/khall 5.5.2014 162

Pohjois-Suomen hallinto-oikeuden päätös Torsti Patakankaan valituksesta/khall 5.5.2014 162 Kunnanhallitus 368 10.11.2015 Kunnanhallitus 404 08.12.2015 Kunnanhallitus 414 22.12.2015 Kunnanhallitus 43 09.02.2016 Pohjois-Suomen hallinto-oikeuden päätös Torsti Patakankaan valituksesta/khall 5.5.2014

Lisätiedot

Suomi 100 vuotta Itsenäisyyspäivän juhlallisuudet Kyyjärvellä

Suomi 100 vuotta Itsenäisyyspäivän juhlallisuudet Kyyjärvellä Suomi 100 vuotta Itsenäisyyspäivän juhlallisuudet Kyyjärvellä 6.12.2017 Tervetuloa! Kyyjärven kunta Kyyjärven seurakunta Itsenäisyyspäivän sanajumalanpalvelus Kyyjärven kirkossa 6.12.2017 klo 10.00 Kirkkovieraiden

Lisätiedot

1. Kaikki kaatuu, sortuu August Forsman (Koskimies)

1. Kaikki kaatuu, sortuu August Forsman (Koskimies) olo q» date reliioso olo 7 K (2003) KE2a7 1. Kaikki kaatuu, sortuu uust Forsma (Koskimies) olo 14 olo 21 3 3 3 3 3 3 3 3 Ÿ ~~~~~~~~~~~ π K (2003) KE2a7 uhlakataatti (kuoro) - 2 - Kuula: - 3 - uhlakataatti

Lisätiedot

Ympäröivien rakennusten omistaja Kõrvalhoonete omanikud/kasutajad. Majakalle pääsy. Ligipääs. Owner/operator of outbuildings.

Ympäröivien rakennusten omistaja Kõrvalhoonete omanikud/kasutajad. Majakalle pääsy. Ligipääs. Owner/operator of outbuildings. Liite 1. Viron majakat mahdollisina matkailukohteina Lisa 1. Eesti tuletornid potentsiaalsed turismiobjektid Appendix 1. Estonian lighthouses potential lighthouse tourism destinations Nimi, numero, tarkempi

Lisätiedot

Energiatõhususe mõõtmine ja arendamine professionaalses köögis

Energiatõhususe mõõtmine ja arendamine professionaalses köögis Energiatõhususe mõõtmine ja arendamine professionaalses köögis Mida ei saa mõõta, seda ei saa ka juhtida Keskkonnakoormus toote olelusringi ajal tunnelnõudepesumasina näitel 1% Valmistamine, pakendamine,

Lisätiedot

TALLINNA ÜLIKOOLI EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUDI TOIMETISED 11

TALLINNA ÜLIKOOLI EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUDI TOIMETISED 11 TALLINNA ÜLIKOOLI EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUDI TOIMETISED 11 1 2 KORPUSUURINGUTE METODOLOOGIA JA MÄRGENDAMISE PROBLEEMID Toimetanud Pille Eslon ja Katre Õim Tallinn 2009 3 Tallinna Ülikooli Eesti

Lisätiedot

«rjs n. ..., > «.. ; i -, «i s! T Al^N^ÄK 8. HÕIMUPÄEVAD oktoobril ^Kooliuuenduslase" eriväljaanne. Tallinn 1936.

«rjs n. ..., > «.. ; i -, «i s! T Al^N^ÄK 8. HÕIMUPÄEVAD oktoobril ^Kooliuuenduslase eriväljaanne. Tallinn 1936. «rjs n...., > «.. ; i -, T Al^N^ÄK «i s! 8. HÕIMUPÄEVAD 17. 18. oktoobril 1936. ^Kooliuuenduslase" eriväljaanne. Tallinn 1936. Jlmus IrüUist Eesti ajaloo Hiis 8-värviline, suurusega 67x89 cm, hääl paberil

Lisätiedot

Mä varmaan teitittelen enemmän kuin perussuomalainen

Mä varmaan teitittelen enemmän kuin perussuomalainen Mä varmaan teitittelen enemmän kuin perussuomalainen virolaisten maahanmuuttajien näkemyksiä puhuttelusta suomessa ja virossa Ninni Jalli 2011 Pro gradu -tutkielma Viron kieli ja kulttuuri Suomen kielen,

Lisätiedot

Männikkömetsät ja rantojen raidat. Kymenlaakso, sun laulusi soikoon. Kuulkaa korpeimme kuiskintaa!

Männikkömetsät ja rantojen raidat. Kymenlaakso, sun laulusi soikoon. Kuulkaa korpeimme kuiskintaa! Isänmaallinen lauluvisa II Lauluvisa II:ssa on 23 laulun alkua ja loppua. Laulut ovat vanhoista koululaulukirjoista tuttuja maakuntalauluja ja muita isänmaallisia lauluja. Tulosta sopiva määrä säkeitä

Lisätiedot

HE 213/1996 vp ESITYKSEN PÄÄASIALLINEN SISÄLTÖ

HE 213/1996 vp ESITYKSEN PÄÄASIALLINEN SISÄLTÖ HE 213/1996 vp Hallituksen esitys Eduskunnalle Suomen tasavallan ja Viron tasavallan välillä merivyöhykerajasta Suomenlahdella ja pohjoisella Itämerellä tehdyn sopimuksen eräiden määräysten hyväksymisestä

Lisätiedot

Lapin maahanmuuttotilastoja Anne-Mari Suopajärvi Lapin ELY-keskus

Lapin maahanmuuttotilastoja Anne-Mari Suopajärvi Lapin ELY-keskus Lapin maahanmuuttotilastoja Anne-Mari Suopajärvi Lapin ELY-keskus Lappi kodiksi maahanmuutto- ja kotouttamistyön ajankohtaisseminaari Rovaniemi 5.10.2016 Ulkomaan kansalaisten osuus väestöstä 31.12.2015

Lisätiedot

Kui kaua me oleme olnud eestlased?

Kui kaua me oleme olnud eestlased? Kui kaua me oleme olnud eestlased? Huno Rätsep Tartu ülikooli emeriitprofessor Rahvaste omanimetused 1970. aastal Tallinnas toimunud kolmandal rahvusvahelisel fennougristide kongressil tegid mõned idapoolsete

Lisätiedot

Miten tutkia lähdekielen vaikutusta oppijankielen universaalina piirteenä?

Miten tutkia lähdekielen vaikutusta oppijankielen universaalina piirteenä? Miten tutkia lähdekielen vaikutusta oppijankielen universaalina piirteenä? Esitelmä oppijankielen korpustyöpajassa 17.1.2008 Annekatrin Kaivapalu Tallinnan yliopisto Oppijankielen universaaleja piirteitä

Lisätiedot

Opetussuunnitelman mukaisesti opetuksen järjestäjä päät tää paikallisesti tiettyjä asioita:

Opetussuunnitelman mukaisesti opetuksen järjestäjä päät tää paikallisesti tiettyjä asioita: Koulutuslautakunta 44 10.06.2014 Koulutuslautakunta 58 16.09.2014 Perusopetuksen opetussuunnitelman perusteiden muutos 1.8.2014 alkaen / luku 5.4 Oppilashuolto ja turvallisuuden edistäminen / opiskelijahuollon

Lisätiedot

lähtijöistä EU EUC YLIOPISTOT Lappeenrannan teknillinen yo ,

lähtijöistä EU EUC YLIOPISTOT Lappeenrannan teknillinen yo , ERASMUS OPISKELIJA-APURAHAT (SMS) 2008-09 170 / vaihtokk, kk Keskim EU lähtijöistä (2v (2v vaihdon 08/09 lähtijöistä 2007-08 EU toteuma) toteuma) kesto, kk 07/08 + OPM 29582 Helsingin kauppakorkeakoulu

Lisätiedot

Sosiaali- ja terveysltk 201 09.12.2014 Sosiaali- ja terveysltk 22 26.01.2016

Sosiaali- ja terveysltk 201 09.12.2014 Sosiaali- ja terveysltk 22 26.01.2016 Sosiaali- ja terveysltk 201 09.12.2014 Sosiaali- ja terveysltk 22 26.01.2016 TILOJEN VUOKRAAMINEN TORNION SAIRASKOTISÄÄTIÖLTÄ PÄIVÄKESKUSTOIMINTAA VARTEN/TILOJEN VUOKRAAMINEN VUODELLE 2014/TILOJEN VUOKRAAMINEN

Lisätiedot

137 10.12.2013 98 06.08.2014

137 10.12.2013 98 06.08.2014 Rakennus- ja ympäristölautakunta Rakennus- ja ympäristölautakunta 137 10.12.2013 98 06.08.2014 Oikaisuvaatimus toimenpidelupapäätöksestä 286-2013-781, kiinteistölle 286-21-6-6, Kaaritie 18, Kuusankoski,

Lisätiedot

Opetusministeriö. Undervisningsministeriet. Opetusministeriön julkaisuja 2007:4. Minna Heikkinen

Opetusministeriö. Undervisningsministeriet. Opetusministeriön julkaisuja 2007:4. Minna Heikkinen Opetusministeriö Undervisningsministeriet Lähtö ja Loitsu Suomen ja Viron nuorisoyhteistyöstä Tundeline teekond Eesti ja Soome noorsookoostöö Opetusministeriön julkaisuja 2007:4 Minna Heikkinen Lähtö

Lisätiedot

TALLINNA ÜLIKOOLI EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUDI TOIMETISED 12

TALLINNA ÜLIKOOLI EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUDI TOIMETISED 12 TALLINNA ÜLIKOOLI EESTI KEELE JA KULTUURI INSTITUUDI TOIMETISED 12 1 2 KORPUSUURINGUTE METODOLOOGIA JA MÄRGENDAMISE PROBLEEMID Toimetanud Pille Eslon ja Katre Õim Tallinn 2010 3 Tallinna Ülikooli Eesti

Lisätiedot

Maakuntien ja seutukuntien suhdanteet

Maakuntien ja seutukuntien suhdanteet Maakuntien ja seutukuntien suhdanteet Huhtikuu 2017 Tilastokeskuksen aineistoja Meeri Koski Pohjanmaan ELY-keskus Koko yritysliikevaihdon trendit Vuosi 2010=100 115,0 110,0 105,0 100,0 95,0 90,0 85,0 Q1

Lisätiedot

ma-infinitiivi NB! Selle/st hooli/mata / selle/le vaata/mata siitä huolimatta, vaikka, kuitenkin

ma-infinitiivi NB! Selle/st hooli/mata / selle/le vaata/mata siitä huolimatta, vaikka, kuitenkin ma-infinitiivi ma- infinitiivi vastaa suomen 3.infinitiiviä. suomen -maan, -mään viron -ma luke/maan luge/ma oppi/maan õppi/ma NB! sisäheitto (2-tavuisissa -a. -ä -vartaloisissa): saatta/maan saat/ma löytä/mään

Lisätiedot

PÄIVÄN OHJELMA Juhlajumalanpalvelus Puumalan kirkossa Seppeleenlasku sankarihautausmaalla Kahvitilaisuus seurakuntakodissa

PÄIVÄN OHJELMA Juhlajumalanpalvelus Puumalan kirkossa Seppeleenlasku sankarihautausmaalla Kahvitilaisuus seurakuntakodissa ITSENÄISYYSPÄIVÄN JUHLAOHJELMA PUUMALASSA 6.12.2017 PÄIVÄN OHJELMA 6.12. 10.00 Juhlajumalanpalvelus Puumalan kirkossa 11.00 Seppeleenlasku sankarihautausmaalla 11.15 Kahvitilaisuus seurakuntakodissa 12.15

Lisätiedot

Valmistelija hallintopäällikkö Marja-Leena Larsson:

Valmistelija hallintopäällikkö Marja-Leena Larsson: Kaupunginhallitus 251 05.10.2015 Kaupunginhallitus 291 09.11.2015 Kaupunginhallitus 305 23.11.2015 Kaupunginhallitus 325 18.12.2015 Kaupunginhallitus 35 01.02.2016 Kaupunginhallitus 53 22.02.2016 Kaupunginhallitus

Lisätiedot

Arvio lähtijöistä. Arvio, kk. lähtijöistä (2v (2v Tuki 09/10. (2v

Arvio lähtijöistä. Arvio, kk. lähtijöistä (2v (2v Tuki 09/10. (2v ERASMUS OPISKELIJA-APURAHAT (SMS) 2009-10 200 / vaihtokk, kk toteuma + toteuma + haettu, ka) haettu, ka), kk 29582 Helsingin kauppakorkeakoulu 102 471 94 200 105 502 85 340 8 860 29604 Helsingin yliopisto

Lisätiedot

Ohjeet opettajalle. Tervetuloa Apilatielle!

Ohjeet opettajalle. Tervetuloa Apilatielle! Ohjeet opettajalle Vihjeitä opettajalle koulun tutustumispäivään Esiopetuksen oppilaille koulun tutustumispäivä on tärkeä, vaikka esiopetuspaikka sijaitsisi samassa pihapiirissä koulun kanssa. Lähes kaikkia

Lisätiedot

Maakuntien ja seutukuntien suhdanteet

Maakuntien ja seutukuntien suhdanteet Maakuntien ja seutukuntien suhdanteet Lokakuu 2016 Tilastokeskuksen aineistoja Meeri Koski Koko yritysliikevaihdon trendit Q1/15-Q1/16 Vuosi 2010=100 115 110 105 100 95 90 Q1 Q2 Q3 Q4 Q1 Q2 Q3 Q4 Q1 Q2

Lisätiedot

PAPINSILLANTIEN JA NUUTINKULMANTIEN PYÖRÄTIE TAI PIENTAREEN LEVENNYS

PAPINSILLANTIEN JA NUUTINKULMANTIEN PYÖRÄTIE TAI PIENTAREEN LEVENNYS Tekninen lautakunta 24 13.04.2016 Kunnanhallitus 59 13.03.2017 PAPINSILLANTIEN JA NUUTINKULMANTIEN PYÖRÄTIE TAI PIENTAREEN LEVENNYS 143/08.00.00/2015 TEKLA 13.04.2016 24 Sari Kaakinen on tehnyt 15.6.2015

Lisätiedot

EESTI JA SOOME EUROOPA LIIDUS VIRO JA SUOMI EUROOPAN UNIONISSA

EESTI JA SOOME EUROOPA LIIDUS VIRO JA SUOMI EUROOPAN UNIONISSA Jaak Jõerüüt EESTI JA SOOME EUROOPA LIIDUS VIRO JA SUOMI EUROOPAN UNIONISSA Jõerüüt, Jaak. Eesti ja Soome Euroopa Liidus. Viro ja Suomi Euroopan Unionissa. ISBN 9985-9364-3-4 Soome keelde tõlkinud Kulle

Lisätiedot

toy Kesän kotimaiset matkailualueet ja esitteet 2006 taloustutkimus oy Suoma ry/ Taulukkoraportti Suomi Tänään 3/2006 Syys-lokakuu

toy Kesän kotimaiset matkailualueet ja esitteet 2006 taloustutkimus oy Suoma ry/ Taulukkoraportti Suomi Tänään 3/2006 Syys-lokakuu toy taloustutkimus oy Kesän kotimaiset matkailualueet ja esitteet 2006 Suoma ry/ Taulukkoraportti Suomi Tänään 3/2006 Syys-lokakuu Tämä raportti on tarkoitettu yksinomaan toimeksiantajan käyttöön. Raporttia

Lisätiedot

Õigem Valem. Rikhardinkadun kirjaston kirjallinen salonki 11.5.2005. Käsiohjelma

Õigem Valem. Rikhardinkadun kirjaston kirjallinen salonki 11.5.2005. Käsiohjelma Õigem Valem Rikhardinkadun kirjaston kirjallinen salonki 11.5.2005 Käsiohjelma Helsinki 2005 1 Julkaisija: Viro-instituutin ystävät ry Eesti Instituut Tekijät Taitto & design: Blum Artworks www.blumartworks.com

Lisätiedot

102 Kunnan ympäristönsuojeluviranomaisen, leirintäalueviranomaisen ja rakennusvalvontaviranomaisen tehtävien delegoiminen viranhaltijoille

102 Kunnan ympäristönsuojeluviranomaisen, leirintäalueviranomaisen ja rakennusvalvontaviranomaisen tehtävien delegoiminen viranhaltijoille Tekninen lautakunta 66 20.09.2017 Tekninen lautakunta 102 19.12.2017 102 Kunnan ympäristönsuojeluviranomaisen, leirintäalueviranomaisen ja rakennusvalvontaviranomaisen tehtävien delegoiminen viranhaltijoille

Lisätiedot

Soome presidentide visiitide mõju Eesti-Soome suhetele aastail

Soome presidentide visiitide mõju Eesti-Soome suhetele aastail Tartu Ülikool Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond Ajaloo ja arheoloogia instituut Uusima aja osakond Patrik Hytönen Soome presidentide visiitide mõju Eesti-Soome suhetele aastail 1918-1940 Bakalaureusetöö

Lisätiedot

Kirjainkiemurat - mallisivu (c)

Kirjainkiemurat - mallisivu (c) Aa Ii Uu Ss Aa Ii Uu Ss SII-LIN VII-LI-KUP-PI I-sot, pie-net kir-jai-met, sii-li neu-voo aak-ko-set. Roh-ke-as-ti mu-kaan vaan, kaik-ki kyl-lä op-pi-vat! Ss Har-joit-te-le kir-jai-mi-a li-sää vih-koo-si.

Lisätiedot

FINEST -sarjakuvaprojektin raportti. FINEST koomiksiprojekti raport. The Report of the FINEST Comics Project

FINEST -sarjakuvaprojektin raportti. FINEST koomiksiprojekti raport. The Report of the FINEST Comics Project FINEST -sarjakuvaprojektin raportti FINEST koomiksiprojekti raport The Report of the FINEST Comics Project Teksti/ Tekst/ Text: Kadri Kaljurand Käännös/ Tõlge/ Translation: Arja Korhonen, Pirjo Leek Taitto/

Lisätiedot

Kunnan edustajat yhtiö- ja niihin verrattavissa kokouksissa vuoden 2015 alusta vaalikauden loppuun

Kunnan edustajat yhtiö- ja niihin verrattavissa kokouksissa vuoden 2015 alusta vaalikauden loppuun Kunnanhallitus 18 26.01.2015 Kunnan edustajat yhtiö- ja niihin verrattavissa kokouksissa vuoden 2015 alusta vaalikauden loppuun Kh 18 Valmistelija/lisätiedot: hallintosihteeri Tuula Kohonen, puh. 044 7401104

Lisätiedot

Sivistyslautakunta 15 27.03.2014 Sivistyslautakunta 44 21.10.2014 Sivistyslautakunta 52 02.12.2014

Sivistyslautakunta 15 27.03.2014 Sivistyslautakunta 44 21.10.2014 Sivistyslautakunta 52 02.12.2014 Sivistyslautakunta 15 27.03.2014 Sivistyslautakunta 44 21.10.2014 Sivistyslautakunta 52 02.12.2014 OSIKONMÄEN KOULUN LAKKAUTTAMINEN SIVLTK 27.03.2014 15 Kunnanvaltuuston on hyväksynyt 21.3.2011 11 kouluverkkosuunnitelman

Lisätiedot

Sosiaali- ja terveysalan lupa- ja valvontavirasto/suomen Terveystalo Oy

Sosiaali- ja terveysalan lupa- ja valvontavirasto/suomen Terveystalo Oy Hallitus 198 10.04.2013 Sosiaali- ja terveysalan lupa- ja valvontavirasto/suomen Terveystalo Oy H 198 Suomen Terveystalo Oy on pyytänyt Sosiaali- ja terveysalan lupa- ja valvon ta vi ras tol ta yksityisen

Lisätiedot

Valmistelija hallintopäällikkö Marja-Leena Larsson:

Valmistelija hallintopäällikkö Marja-Leena Larsson: Kaupunginhallitus 251 05.10.2015 Kaupunginhallitus 291 09.11.2015 Kaupunginhallitus 305 23.11.2015 Kaupunginhallitus 325 18.12.2015 Kaupunginhallitus 35 01.02.2016 SOSIAALITYÖN JOHTAJAN VIRAN TÄYTTÄMINEN

Lisätiedot

Veittijärvi-Moision ja Vuorentausta-Soppeenharjun kouluyksiköiden nimien muutokset alkaen

Veittijärvi-Moision ja Vuorentausta-Soppeenharjun kouluyksiköiden nimien muutokset alkaen Sivistyslautakunta 40 16.05.2017 Veittijärvi-Moision ja Vuorentausta-Soppeenharjun kouluyksiköiden nimien muutokset 1.8.2017 alkaen 606/01.017/2016 SIVLTK 16.05.2017 40 Sivistysjohtaja Matti Hursti: Sivistysjohtajan

Lisätiedot

VIRSU II Suomi ja viro kohdekielinä

VIRSU II Suomi ja viro kohdekielinä SUOMEN JA SAAMEN KIELEN JA LOGOPEDIAN LAITOKSEN JULKAISUJA PUBLICATIONS OF THE DEPARTMENT OF FINNISH, SAAMI AND LOGOPEDICS VIRSU II Suomi ja viro kohdekielinä Lähivertailuja 15 Toimittaneet Helena Sulkala

Lisätiedot

Oikaisu päätökseen kiinteistöjen Sirola RN:o 28:6 ja RN:o 28:24 myynnistä Vaarankylän kyläyhdistykselle

Oikaisu päätökseen kiinteistöjen Sirola RN:o 28:6 ja RN:o 28:24 myynnistä Vaarankylän kyläyhdistykselle Kunnanhallitus 46 25.02.2014 Kunnanhallitus 76 24.03.2014 Kunnanhallitus 126 13.05.2014 Oikaisu päätökseen kiinteistöjen Sirola RN:o 28:6 ja RN:o 28:24 myynnistä Vaarankylän kyläyhdistykselle 135/1/2013

Lisätiedot

UUSI KIRKKOVUOSI UUSI LASTEN VIRSI UUSI ILO MESSUUN! Aineistoa 1. adventin perhemessuun

UUSI KIRKKOVUOSI UUSI LASTEN VIRSI UUSI ILO MESSUUN! Aineistoa 1. adventin perhemessuun UUSI KIRKKOVUOSI UUSI LSTN VIRSI UUSI ILO MSSUUN! ineistoa 1. adventin perhemessuun oosianna! uta meitä m # # # c # # # # # # m/ D/F oo si an na! Kan san jou kon kans sa käymme F 4 F Þ m / Þ huu ta maan.

Lisätiedot

Läänemeresoome verbimuutmise eitavad lihtajad koosnevad üldreeglina

Läänemeresoome verbimuutmise eitavad lihtajad koosnevad üldreeglina Künnap 7.12.2007 13:33 Sivu 968 VEEL LÄÄNEMERESOOME JA EESTI EITUSPARTIKLITE EI, EP, ES PÄRITOLUST * AGO KÜNNAP Läänemeresoome verbimuutmise eitavad lihtajad koosnevad üldreeglina kahest komponendist:

Lisätiedot

SUOMALAINEN ON SELLAINEN. Kuvataiteen Suomikuva Ateneumin kokoelmanäyttelyn pohjalta

SUOMALAINEN ON SELLAINEN. Kuvataiteen Suomikuva Ateneumin kokoelmanäyttelyn pohjalta SUOMALAINEN ON SELLAINEN Kuvataiteen Suomikuva Ateneumin kokoelmanäyttelyn pohjalta JORMA ETTO: SUOMALAINEN ON SELLAINEN (1974) Suomalainen on sellainen, joka vastaa kun ei kysytä, kysyy kun ei vastata,

Lisätiedot

Kopiointiehdot. KUVITUS Annika Mannström Tom Svens (3D-kuvat) TIEDUSTELUT Edukustannus Oy

Kopiointiehdot. KUVITUS Annika Mannström Tom Svens (3D-kuvat) TIEDUSTELUT Edukustannus Oy 1 Kokeet Kopiointiehdot Tämän verkkoaineiston muokkaaminen on sallittua. Aineiston tulostaminen, kopiointi, välittäminen tai muu jatkokäyttö sellaisenaan tai muokattuna edellyttää kuitenkin oikeudenomistajan

Lisätiedot

matsku 1 LUKUMÄÄRÄ Tanja Manner-Raappana Nina Ågren OPETUSHALLITUS

matsku 1 LUKUMÄÄRÄ Tanja Manner-Raappana Nina Ågren OPETUSHALLITUS matsku LUUMÄÄRÄ Tanja Manner-Raappana Nina Ågren OPETUSHALLITUS MATSU Tämän kirjan omistaa: Sisällysluettelo Opetushallitus ja tekijät Opetushallitus PL 380 0053 Helsinki wwwophfi/verkkokauppa Ulkoasu

Lisätiedot

EKG uuringute keskarhiiv - kardioloogilise e-konusltatsiooni nurgakivi. Andrus Paats, MSc Regionaalhaigla/Pildipank

EKG uuringute keskarhiiv - kardioloogilise e-konusltatsiooni nurgakivi. Andrus Paats, MSc Regionaalhaigla/Pildipank EKG uuringute keskarhiiv - kardioloogilise e-konusltatsiooni nurgakivi Andrus Paats, MSc Regionaalhaigla/Pildipank Teemad Kardioloogilise e-konsultatsiooni pilootprojekt EKG salvestamine digitaalformaadis

Lisätiedot

Soomlaste raamatukogukasutus

Soomlaste raamatukogukasutus TARTU ÜLIKOOL FILOSOOFIA TEADUSKOND EESTI JA ÜLDKEELETEADUSE INSTITUUT SOOME-UGRI OSAKOND Kerttu Poolakese Soomlaste raamatukogukasutus Bakalaureusetöö Juhendaja: Hanna Katariina Jokela Tartu 2015 Sisukord

Lisätiedot

ISSN KEELIA KIRJANDUS

ISSN KEELIA KIRJANDUS 7 mj ISSN 0131-1441 KEELIA KIRJANDUS SISUKORD A. Künnap. Vivat Congressus! 433 S. Olesk. 1950-ndad aastad soome luules. Lüürika modernism 436 H. Peep. Apertseptsiooni ja retseptsiooni vaegustest. Ungari

Lisätiedot

1930 N210 SISU: EESTI KIRJANDUSE SELTSI VÄUMNNE

1930 N210 SISU: EESTI KIRJANDUSE SELTSI VÄUMNNE EESTI Kl RJ\N DUS 1930 N210 5 v T i.->>, -3 SISU: z^l.» W. SOSS: Vergilius'e 2000. sünnipäevaks. (Pildiga.) K. E. SÖÖT: Dr. med. Eugen Jannsen. (Piltidega.) J. MÄGISTE: Vanim eestikeelne trükkteos aastast

Lisätiedot

REIN TAAGEPERA MÄÄRAVAD HETKED

REIN TAAGEPERA MÄÄRAVAD HETKED REIN TAAGEPERA MÄÄRAVAD HETKED Pimedus, tuul ja nülitud ruun Mis on pimedus ja valgus? Lapsena arvasin, et pimedus on ollus, mis õhtul sisse voogab ja takistab asjade nägemist, nii nagu sogases vees põhja

Lisätiedot

Põhivärvinimed soome keeles

Põhivärvinimed soome keeles Põhivärvinimed soome keeles 165 1. Sissejuhatuseks Põhivärvinimed soome keeles Mari Uusküla Soome keele värvinimesid on põhjalikult käsitlenud Mauno Koski oma mahukas monograafias Värien nimitykset suomessa

Lisätiedot

EESTI KIRJANDUS 1931 N21 SIS. ,EESTI KIRJANDUSE SELTSI >ir"~' VÄLJAANNE '

EESTI KIRJANDUS 1931 N21 SIS. ,EESTI KIRJANDUSE SELTSI >ir~' VÄLJAANNE ' EESTI KIRJANDUS 1931 N21 SIS M. SILLAOTS: Jakob Mändmets. (Pildiga.) O. LIIV: Mõningaid Soome ja Eesti ajaloo-uurimise tihisküsimusi. A. SAARESTE: Kumb eesti murdeist soomele on lähem: põhjaeesti või lõunaeesti?

Lisätiedot

Rintamanaisten valtakunnallinen

Rintamanaisten valtakunnallinen Rintamanaisten valtakunnallinen Perjantaina 6.6.2008 Jyväskylässä Päivän ohjelma 10.00-11.15 Ehtoollisjumalanpalvelus 11.30-13.15 Lounas seurakuntakeskuksessa 13.30-15.00 Päiväjuhla kirkkosalissa 15.00-15.30

Lisätiedot

K Ä Y T T Ö S U U N N I T E L M A Y H D Y S K U N T A L A U T A K U N T A

K Ä Y T T Ö S U U N N I T E L M A Y H D Y S K U N T A L A U T A K U N T A K Ä Y T T Ö S U U N N I T E L M A 2 0 1 7 Y H D Y S K U N T A L A U T A K U N T A Forssan kaupunki Talousarvio ja -suunnitelma 2017-2019 / T O I M I A L A P A L V E L U 50 YHDYSKUNTAPALVELUT 5 0 0 T E

Lisätiedot

Kotimaisten kielten tutkimuskeskus Suomen kielen nauhoitearkisto

Kotimaisten kielten tutkimuskeskus Suomen kielen nauhoitearkisto Kotimaisten kielten tutkimuskeskus Suomen kielen nauhoitearkisto Lauri Kettunen: liivin vahalieriöäänitteet Kirjallisuutta: Kettunen, Lauri 1920: Liiviläis-matkalta. Virittäjä 24: 111 119. Kettunen, Lauri

Lisätiedot

Kalatalouden kehittämisrahaston hallituksen nimeäminen toimikaudeksi 2013-2016 / kunnan edustajien nimeäminen / muut edustajat

Kalatalouden kehittämisrahaston hallituksen nimeäminen toimikaudeksi 2013-2016 / kunnan edustajien nimeäminen / muut edustajat Kunnanhallitus 38 31.01.2013 Kunnanhallitus 144 18.03.2013 Kunnanhallitus 291 03.06.2013 Kunnanhallitus 63 16.02.2015 Kunnanhallitus 132 30.03.2015 Kunnanhallitus 262 06.07.2015 Kunnanhallitus 319 21.09.2015

Lisätiedot

Kohanime muutumine kui nimekasutaja vajadus

Kohanime muutumine kui nimekasutaja vajadus Kohanime muutumine kui nimekasutaja vajadus Marit Alas eesti keele instituudi assistent Toponüüm koha identifitseerijana Kohanimede ülesanne on individualiseerida, eristada oma objekti kõigist teistest

Lisätiedot

ORIVEDEN KAUPUNGIN ATERIA-, TAVARANKULJETUS- JA HENKILÖKULJETUSTEN KILPAILUTUS 2016-2018

ORIVEDEN KAUPUNGIN ATERIA-, TAVARANKULJETUS- JA HENKILÖKULJETUSTEN KILPAILUTUS 2016-2018 Kaupunginhallitus 302 16.11.2015 ORIVEDEN KAUPUNGIN ATERIA-, TAVARANKULJETUS- JA HENKILÖKULJETUSTEN KILPAILUTUS 2016-2018 150/07.071/2015 Kaupunginhallitus 16.11.2015 302 Oriveden kaupunki on pyytänyt

Lisätiedot

KAASANDENA LENDAJAKIRI «VÄLISEESTLANE" HÕIMLASTE PÜHADE LAUL.

KAASANDENA LENDAJAKIRI «VÄLISEESTLANE HÕIMLASTE PÜHADE LAUL. Sisu:. Lhk. 1. Hõimlaste pühadelaul. P. Voolaine.................... 99 2. Aasta vahetuseks.. 100 3. Soomekeele õpetamise küsimusi eesti koolides. V. Ernits 102 4. Suomen ylioppilasmaailman heimoharrastukset.

Lisätiedot

SILLAN RAKENTAMINEN RUOSTEJÄRVEEN KURJENNIEMEN JA LEPPILAMMIN KANNAKSEN VÄLILLE

SILLAN RAKENTAMINEN RUOSTEJÄRVEEN KURJENNIEMEN JA LEPPILAMMIN KANNAKSEN VÄLILLE Ympäristölautakunta 60 15.06.2016 Kunnanhallitus 181 20.06.2016 Ympäristölautakunta 32 22.03.2017 Kunnanhallitus 87 27.03.2017 SILLAN RAKENTAMINEN RUOSTEJÄRVEEN KURJENNIEMEN JA LEPPILAMMIN KANNAKSEN VÄLILLE

Lisätiedot

R U UM, KOTUS J A K O TUSSÕNIME Q

R U UM, KOTUS J A K O TUSSÕNIME Q R U UM, KOTUS J A K O TUSSÕNIME Q R U U M, K O H T J A K O H A N I M E D 2 VÕRO INSTITUUDI TOIMÕNDUSÕQ PUBLI C ATI ONS OF VÕRO I NSTI TUTE 25 RUUM, KOTUS JA KOTUSSÕNIMEQ RUUM, KOHT JA KOHANIMED SPACE,

Lisätiedot

Matkailuvuosi 2016 Matkailun suuralueet sekä maakunnat. 08/06/2017 First name Last name 2

Matkailuvuosi 2016 Matkailun suuralueet sekä maakunnat. 08/06/2017 First name Last name 2 Matkailuvuosi 2016 Matkailun suuralueet sekä maakunnat 08/06/2017 First name 7.6.2017 Last name 2 Ulkomaisten yöpymisten määrä ja osuus kaikista alueen yöpymisistä sekä muutos edellisvuoteen matkailun

Lisätiedot

i lc 12. Ö/ LS K KY: n opiskelijakysely 2014 (toukokuu) 1. O pintojen ohjaus 4,0 3,8 4,0 1 ( 5 ) L i e d o n a mma t ti - ja aiku isopisto

i lc 12. Ö/ LS K KY: n opiskelijakysely 2014 (toukokuu) 1. O pintojen ohjaus 4,0 3,8 4,0 1 ( 5 ) L i e d o n a mma t ti - ja aiku isopisto i lc 12. Ö/ 1 ( 5 ) LS K KY: n opiskelijakysely 2014 (toukokuu) 1. O pintojen ohjaus 1=Täysi n en mi eltä. 2=Jokseenki n er i m ieltä, 3= En osaa sanoa 4= Jokseenki n sa m a a mieltä, 5= Täysin sa ma a

Lisätiedot

Meditaatioita Kristuksen kärsimyksen salaisuudesta

Meditaatioita Kristuksen kärsimyksen salaisuudesta Meditaatioita Kristuksen kärsimyksen salaisuudesta Kirkkokuorolle, baritonisolistille ja uruille Tämä virren 64, kahden Piae Cantiones-laulun ja kolmen evankeliumikatkelman pohjalle rakentuva pieni passiomusiikki

Lisätiedot