iggi ISSN KEEL JA KIRJAND US

Transkriptio

1 8. iggi ISSN KEEL JA KIRJAND US

2 SISUKORD I. Rüütel. Mida öelda lõpetuseks? («Eesti folkloristika täna ja homme») 449 U. Tedre. Regivärsist üldse ja vepsa regivärsist eriti 452 T. Erelt. Eesti oskussõnastikud R. Käsik. Derivatiivsetest laenudest, «-liitelised verbid eesti ja soome keeles 466 J. Talvet. Hispanistikast ja selle taustadest Eestis. 477 Y. Varpio. Kirjandusteadus uuenemas? Soome kirjandusteaduse sotsiaalsetest rollidest 1990-ndate aastate alguses 485 H. Eelsalu. Koit ja Hämarik ning tanabata-õhtu MISTSELLE J. Undusk. Tammsaare, Baudelaire ja De Quincey. «Tõe ja õiguse» esimese osa motost 491 KEELEKORRALDUS T. Leemets. Kaheti käänduvaid liitsõnu 496 KOLLEEGIUM: I. liiste, E. Jansen, K. Kull, V. Pall, R. Parve, H. Peep, H. Rätsep, T. Seilenthal, A. Tamm, ü. Tedre, U. Uibo, J. Undusk, T.-R. Vlitso, A. Vinkel. CETERUM CENSEO S. Smirnov. Keel ja kultuur 497 TÄHTPÄEVI H. Neetar. Anu Haak peab juubelit 499 TOIMETUS: A. Tamm (peatoimetaja), E. Ross (tegevtoimetaja), M. Berg (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), H. Niit (kirjandusajaloo ja rahvaluule osakonna toimetaja), V. Klaus (keeleteaduse osakonna toimetaja), I. Pärnapuu (toimetaja). Toimetuse aadress: 200 I0G Tallinn, Roosikrantsi 6. Telefonid , Laduda antud 18. VI Trükkida antud 28. VII Trükiarv Tellimus nr Tartu Trükikoda. Tartu, Ülikooli 17/19. II. Klišeed valmistatud trükikojas «Ühiselu». RAAMATUID I. Mikiver. Tühjuse tähtsusest 500 U. Tõnts. Väliseesti kirjanduse koolitoad ja reservid: vestekirjanik Ilmar Talve 501 H. Laipaik. Kas linnud tõusevad lendu? M. Jogi. Bibliograafia kui biograafia 503 S. Vare. Enam kui murdekäsitlus 505 RINGVAADE A. Valmas. Väliseesti kirjandusest Eesti TA Raamatukogus 507 E. Ahven. Keele ja Kirjanduse Instituudis U. Oras. Folkloorist tänapäeval ehk traditsiooniga ühel pool 509 P. Norvik, E. Teder, A. Vissel. Emakeele Seltsis. 511 Kaanel: Andrus Johani. Illustratsioon Juhan Sütiste poeemile «Noored partisanid» (süsi, 1935). «Keel Ja Kirjandus» 1991

3 KEEL JA KIRJAND US 8/mi EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LUDU AJAKIRI XXXIV AASTAKÄIK Mida öelda lõpetuseks? ( Eesti folkloristika täna ja homme") INGRID RÜÜTEL Omajagu on igaühel õigus selles seisnebki kõikide eluliste probleemide keerukus. Küsimus on eelkõige selles, mida pidada tähtsamaks, mida eelistada kas eesti folkloristika huve ja perspektiive või ühe konkreetse asutuse, praegusel juhul Kirjandusmuuseumi senise struktuuri säilitamist, kui kõnelda organisatsioonilistest asjadest. Ainult neile, kes arhiivi probleemidest kaugel seisavad, võib see näida tähtsusetu. Või missugused peaksid olema prioriteedid ja proportsioonid meie rahvaluule publitseerimisel ja uurimisel: kas (eelistavalt) jätkata «Monumenta'de» sarju või jätta need kõrvale ja teha üksnes antoloogiaid, nagu on soovitanud Ants Viires; kas pöörata peatähelepanu endiselt klassikalise folkloori uurimisele või iga hinna eest kaasas käia rahvusvaheliste moevooludega. Muidugi tuleks jõudumööda teha nii üht kui ka teist. Ent millistes proportsioonides? Mulle isiklikult tundub, et kõik meie töögrupid peaksid siiski oma põhiliine jätkama, aga paralleelselt ka folkloori tänapäevasituatsiooni silmas pidama ja analüüsima. Viimasel ajal ongi seda üha enam tehtud. Kuid marginaalsete nähtustega (poploor jms.) tegelemist esiplaanile seada või koguni klassikalise folkloori uurimisest ja «Monumenta'dest» loobuda tähendaks loobuda millestki eesti kultuuri jaoks väga olulisest. Meie rahvusliku muinaskultuuri rikkuste avamine, selles leiduvate püsiväärtustega eluhoiakute mõtestamine, folkloori esteetiliste, eetiliste, tunnetuslike ja muude igihaljalt inimlike väärtuste põlistamine tänapäeva ja tuleviku kultuuri tarvis teenib kõige vahetumalt meie rahvusliku ja kultuurilise identiteedi ning järjepidevuse ideaale. Koik need soome folkloristikas olemasolevad uued suunad, millele osutas Ants Viires (ja ka need, mida ta ei nimetanud), tegelevad suurel määral folkloori ääremaadega ja on valdavas osas pärit Ameerikast (soome kulturoloogid väidavad, et Soome on kõige enam ameerikastunud Euroopa maa). Muidugi on sealt palju eeskuju võtta nii uurimisvaldkondade kui ka -meetodite osas. Kuid seejuures ei peaks jätma N 29 Keel ja Kirjandus nr EESTI 449 RAf-TU S- RAAMATUKOGl

4 arvestamata meie kultuuri, ajaloo ja tänapäevasituatsiooni unikaalsust. Ei maksa alahinnata ka meid varitsevaid ja osalt juba reaalselt ähvardavaid ohte. Esimene oht, mis tuleneb meie geograafilisest asendist ja poliitilisest situatsioonist, on see, et arhiivid võivad hävida. Trükised on parim garantii arhiivimaterjalide säilimiseks. Teine oht on üldiselt teäda see on küsimus eestlaste rahvusena püsimajäämisest üldse. Enamik Euroopa rahvaid ju seesugust ohtu ei tunne; valge ameeriklane õnaga valge ameeriklane, tal sageli polegi rahvust. Kuigi viimasel ajal on sealgi mitmeid uusi tendentse, eriti minoriteetide seas, pole Ameerika valgele põhielanikkonnale rahvusel üldiselt mingit tähtsust. Uut tüüpi ameeriklase ideoloogiat on seal pikka aega teadlikult kultiveeritud nagu ühtse nõukogude rahva ideed Nõukogude Liiduski. Siia juurde kuulub ka nihilistlik suhtumine oma juurtesse ja minevikku. Muutumine, integreerumine, segunemine, kultuuri peavooluna kommertskultuur (seda väidavad USA kulturoloogid avameelselt) kõige sellega on seotud mitmed folkloristika suunad. Peame ise valima ja otsustama, kui olulised need meile on ning mil määral läheme nendega kaasa. Ja lõpuks paljud Ameerikast lähtunud suunad ja meetodid on maailma folkloristikas juba läbitud etapp, mis meil, tõsi küll, vahele on jäänud. Mis ootab ees? Huvi värske, elava materjali vastu on kõikjal suur. Igal juhul peame seda kõike tundma ja teadma ning kindlasti peavad need küsimused kajastuma kõrgkoolide folkloristikaõpikutes. Ainuüksi vanade meetodite ja klassikaliste folkloorižanridega piirdumine oleks anakronism, kuid omakultuuri põhiväärtustele sülitamine ja üksnes turule orienteerumine oleks moraalne enesetapp. Kindlasti oleks vaja uut eesti rahvaluule ülevaadet nii eestikeelset kui võõrkeelset välislugeja jaoks, samuti esinduslikke antoloogiaid. Mis puutub välisturgu, siis see on eesti folkloristikale (ja folkloristidele) mõnevõrra juba avatud. Paradoks on ainult selles, et teadustoodangu lõpp-produkt, mida müüa oleks kahtlemata kõige väärikam, nimelt uurimused, avaldatakse välismaa teadusväljaannetee tavaliselt honorarita, nad toovad tegijale ainult au. Meie materjaliväljaandeid (näit. autentse rahvamuusika heliplaate) võib aga mõnel pool müügil leida mitme(saja)kordse hinnavahega. Äri teevad siin kõrvalised isikud. Ei mingit autorikaitset, ei mingeid lepinguid! Folkloristidele on seni osutunud kõige tulusamaks müüa oma teeneid vahendajana (eeskätt originaalmaterjalide hankimisel) või siis abitöölisena. Seega müüme eelkõige toormaterjali ja tööjõudu! Selle kõrval on KKI hakkajamatel folkloristidel ühiste jõupingutuste tulemusena siiski läinud korda eesti folkloristika heaks midagi teenida, samuti mõistvaid sponsoreid leida, mille tulemusena loodame peatselt ka oma õige armetut materiaalset baasi parandada (ei tahaks kuidagi ära sõnuda!). Kui kõik õnnestub, siis tänu folkloristide eneste ettevõtlikkusele, mitte KKI võimalustele (nagu vihjab Ingrid Sarv). Loomulikult kavatseme me saadavat tehnikat kasutada KM-i folkloristidega ühiselt ja eelkõige just arhiivi säilitamise huvides (meie poolt ühiselt loodud heliarhiivi olukord on lausa katastroofiline). Üldse on KKI FO ja KM-i RO omavahel sedavõrd integreerunud (ühise tööga rajatud heli- ja videoarhiiv, koostöö kartoteekide korraldamisel ja täiendamisel ning väljaannete ettevalmistamisel), et ühine folkloristikakeskus sisuliselt suures osas juba toimib, kuigi tal ei ole ametlikku staatust. Omavahel saavad mõlema asutuse töötajad hästi hakkama, KM-i direktsiooniga küll mitte alati. Praegustes segastes oludes täit iseseisvust taotleda olekski küsitav, kuna arvata on, et mõlemad katusasutused (KKI ja KM) eraldaksid meile oma finantsidest sel juhul vähem, kui me eelarvesummadest seni oleme kasutanud. Ka ei ole meil oma peavarju (äärmises ruumikitsikuses elame ka KM-i katuse all). Seepärast pakkusingi formaalselt endist kahest alluvust, kuid sisulist autonoomiat. Hea näide niisugusest formaalselt kahele asutusele alluvast ja ühiselt finantseerita- 450

5 vast, kuid tegelikult täiesti iseseisvast, edukalt tegutsevast ja silmapaistva rahvusvahelise mainega asutusest on Tartus asuv Eesti Biokeskus siit selle idee saingi. Meil sellist iseseisvat staatust ja autonoomiat ei ole. Hea koostöö võib laguneda niipea, kui seniste asemele astuvad uued inimesed. Meil ei ole õigust iseseisvalt kasutada asutuse kirjablankettigi (sisuliselt ei tohi me ise üldse väljastada ametlikke kirju), me ei saa otsustada iseseisvalt ja üheselt rahaasju ning koosseisude küsimusi jne. Kogu asjaajamine peab käima kahe kirjandusteadustest ja lingvistidest koosneva direktsiooni kaudu ja on kohmakas. Folkloristika on aga sisuliselt tõepoolest hoopis lähem etnograafiale jm. rahvusteadustele, nagu on osutanud mitmed sõnavõtjad, ega ole mingi kirjandusteaduse abiteadus, ka pole folkloor kaugeltki üksnes kirjutamata kirjandus. KM-i folkloristid oma põhiliste valuküsimuste kohta seekord mõttevahetuse käigus sõna ei võtnud, nähtavasti põhimõttel «suukene kinni, seläkene terve!» Arusaadav. Seda enam, et osakonnal pole ikka veel juhatajat, on vaid ajutine kohusetäitja. Endine juhataja (noor ja kogemusteta, kuid kindlasti arenemisvõimeline) Urmas Oras uuele KM-i direktorile ei meeldinud, direktori potentsiaalne kandidaat aga osutus vastuvõetamatuks osakonnale. Praeguse RO juhataja kohusetäitja Janika Orase suhtes, kes olekski võib-olla parim kandidaat, Peeter Oleskil kindlat seisukohta ei ole. Osakonna koosseis on viimastel aastatel olnud küllalt voolav. Praegu on mitu töösse hästi sisseelanud inimest jälle kes objektiivsetel, kes subjektiivsetel põhjustel pikemaks või lühe maks ajaks osakonna tööst eemale jäämas. Kes saab uueks osakonnajuhatajaks ja kuidas kujunevad suhted ning koostöö KKI FO ja KM-i RO vahel edaspidi? Mis puutub «Monumenta'desse», siis neist on kõige paremini edenenud lühivormide väljaandmine, ja seda eeskätt just õnnestunud organisatsioonilise vormi ühtse, koos töötava töögrupi tõttu. Kust keegi palka saab, pole seejuures kõige tähtsam. Töövorm, kus üks asutus valmistab ette materjalid, teine koostab köited, end ei õigustanud. Seetõttu jäi pooleli muistendite väljaandmine. Ka see, kuidas «Vana Kannelt» välja antakse eri köiteid teevad eri asutused eraldi, puuduvad ühtsed põhimõtted ja struktuur, sissejuhatused ja registrid on samuti suvalised ning eri printsiipidest lähtuvad meie folkloristikale erilist au küll ei tee, vaid jääb igaveseks mälestusmärgiks selle kohta, kuidas omaaegsed eesti folkloristid omavahel ühist keelt ei leidnud. Üldse peaksime üle saama olukorrast, kus teadus jagatakse kaheks heaks ja halvaks teaduseks (üks on see, mis Mina teen ja mis tehakse Minu juhtimisel, teine on see, mis teised teevad), ja kus see, kui kellelgi midagi õnnestub, kutsub teistes esile kadedust ja meelepaha, selle asemel et igale kordaminekule tuginedes üheskoos edasi minna. Et rahvaluulekogud peaksid jääma Tartusse, selles ei kahtle keegi, ja seda eelkõige ülikooli tõttu, kellele nad peaksid olema õppe-, praktika- ja uurimisbaasiks. Kuid just siin pole koostöö laabunud kuni viimase ajani, mil seda eeskätt KKI noorte folkloristide vahendusel edendama onhakatud. Ülikooli folkloristid ei söandanud paraku mõttevahetuses üldse lagedale tulla. Kui soodsaks või ebasoodsaks kujuneb uus ülikooli õppekorraldus folkloristika arengule ja folkloori väärtustamisele tänapäevakultuuris, ei oska keegi öelda. Igatahes on praegu suur puudus nii folkloori hästi tundvatest emakeeleõpetajatest kui ka eriharidusega spetsialistidest-praktikutest. Kas õnnestus toimunud mõttevahetuse käigus midagi selgeks rääkida ja kedagi milleski veenda? Või lisas öeldu ainult õli tulle? Ehk olnuks tõesti kõige parem lihtsalt vait olla ja tööd teha. Ees on ootamas Rootsi TA ekspertiis. Rootsis pole folkloristika praegu just kõrgseisus. Mida meil sellest oodata on ja kas pärast seda veel üldse mingeist perspektiividest maksab rääkida? Elu näitab. 2ü* 451

6 Regivärsist üldse ja vepsa regivärsist eriti ÜLO TEDRE Juba a. ilmus Tartu Ülikooli toimetiste 587. vihik («Studia metrica et poetica»), mille esimeseks artikliks on Paul Alvre «Vepsa regivärsi mõistatus». 1 Sain selle toimetiste numbri mõnevõrra hiljem ja lugema juhtusin seda veelgi hiljem. Kõrvuti põhiteesiga, et vepslastel esineb või on esinenud nn. regivärsilist rahvalaulu, kohtab artiklis väidet: «Ainult tugev luuletraditsioon võib suuremate keeleliste mullistuste korral (nagu seda on sise- ja lõpukadu) päästa rahvalaulu hävingust, sest kõik laulud tuleb vastavalt uutele keelereeglitele luua otsekui uuesti. Nii on toimitud eesti regilauludega, ja seda ilmselt pika ajaloo vältel mitmelgi korral. Algsete rõhusuhete segipaiskamine on avanud samas tee skandeerimisele, kus rõhutut silpi võib markeerida värsijala tõus, ja rõhulist langus.» 2 Lühidalt öeldes väidab P. Alvre, et 1) eesti rahvalaulu (s. o. regivärssi) on aja jooksul sobitatud mitu korda uute keelereeglitega ja 2) et skansioon on hiline nähtus. P. Alvre viitab sise- ja lõpukaole, mis vepsa keeles olevat üldiselt «sama kui eesti keeles või soome edelamurdeis» 3, ainult vepsa keeles on see toimunud «küllalt hilja». Millal just, seda autor ei täpsusta. Eesti keeles arvatakse lõpu- ja sisekadu olevat toimunud juba XIV sajandil. Ometi kohtame veel XIX XX sajandil kirjapandud regivärssides nii lõpu- kui ka sisekaota vorme. Lööme lahti kas või antoloogia ja juba esimesest laulust leiame värsid: või: Üks on õunapuu mäellä, üks on oksa õunapuussa, üks on õile oksa päällä, üks on õuna olle päällä... Luogelekse linnukene, luogelekse, lendelekse... 4 Lisanäiteid võib tuua ohtrasti igaüks, kes regilaulu vähegi tunneb. Millal ja mil moel on need laulud sobitatud muutunud keelereeglitega? Ja missugune oleks nende laulude n.-ö. muutuste-eelne kuju? Need küsimused jäävad vastamata. Just regivärsi vorm mitte abstraktne luuletraditsioon on säilitanud regilaulu arhailise keelekuju. Ja kui seda arhailist laulu hakatigi sobitama muutunud keelega, siis ei olnud tulemuseks mitte regivärss, vaid kas siirdevormiline laul voi uuem, lõppriimiline rahvalaul. Hea näide on siin kas või muistne «Loomislaul», mille viimast arenguetappi on jälginud I. Rüütel. 5 Muutused keeles, kõnekeele ja regivärsikeele eristumine tõi tegelikult kaasa regilaulude hääbumise ning lõpuks nende kadumise. 6 Sellel nagu viidatud artikiitestki näha oli küll muidki põhjusi, kuigi keele osa oli kahtlemata oluline. Ilmekalt nähtub see muide tekkeliselt viima- 1 P. Alvre, Vepsa regivärsi mõistatus. Tartu Riikliku Ülikooli toimetised. Vihik 587. Tartu, 1981, lk P. Alvre, Vepsa regivärsi mõistatus, lk P. Alvre, Vepsa regivärsi mõistatus, lk Eesti rahvalaulud I : 1. Antoloogia. Tallinn, 1969, lk. 13 (laul nr. 1). 6 Vt. I. Rüütel, Muistne «Loomislaul» eesti uuemas rahvatraditsioonis. Paar sammukest VI. Tallinn, 1969, lk Vt. lähemalt: T. Okkola, Vanhan runolaulun häviämisestä Virossa. Suomi V : 5. Helsinki, 1923, lk ; Ü. Tedre, The change in Estonian folklore in the 19th century. Acta Universitatis Stockholmiensis. Studia Baltica Stockholmiensia 2. Stockholm, 1985, lk

7 sest regilaulude rühmast, nimelt nekrutilauludest, mis on pealegi dateeritavad. Nekrutivõtmine kehtestati Eestis a (kestis aastani 1874). Niisiis on nekrutilaulud tekkinud pärast aastat Nekrutilauludes on tunda regilaulu vormi murenemist, näiteks: Oks oli vennake minule - seegi sõlmiti sõdaje, värvuke Vene väessä. Mingu kalki purjepaelad lagunegu laevamastld 10. minu venda vliessa. Kasvas kül kala meressä, vesinaatl allikasse sealt ta üles otsiti, ikka sõtta sõlmiti.'' Sellest hoolimata arvestatakse nekrutilaulud liigina ikkagi regilaulude hulka. P. Alvre väide regilaulu k o r d u v a s t sobitumisest keelega iääb katteta^ Vaadeldes meie rahvalaulu tervikuna, võib minu arvates rääkida ainult kahest n.-ö. taasloomisest. Esimene oli siis, kui muistsest ürglaulust loodi regivärsiline rahvalaul, ja teine siis, kui regivärsist loodi siirdevormiline rahvalaul. Viimane on selpesti fikseeritud ia osalt isegi dateeritav. Esimene on mõistagi oletuslik, kuigi väga tõenäone. Muidugi on eriprobleemiks meie lauluoärimuse pidevus. Siingi näikse teadlaste seas valitsevat kaks vastandlikku seisukohta, mida alati ei ole küll teadvustatud. Soome koolkonna esindajate arvates õpiti laulud pähe sõna-sõnalt nagu vanasõnad, mõistatused it. lühifolkloori liigid. K. Krohn analüüsib oma käsiraamatus 8 üksikasjalikult põhjusi, miks tekivad muutused esialgses laulutekstis, s. t. ta eeldab algse, tervikliku teksti omandamist lauliku poolt. Sellestsamast lähtub oma eksperimentaalsete uurimuste puhul ka W. Anderson. 9 Ent mida enam olen õppinud tundma eesti regilaulu, seda enam on minus kinnistunud veendumus, et laulik ei õppinud mitte laule, vaid omandas M. Kuusi väljendit kasutades regivärsi koodi ehk reeglistiku. Mõistagi oli see praktikast, kogemuslikkusest lähtuv, mitte teoreetilise arutelu vili. Omandatud koodi, teada oleva süžee (lüroeepilise laulu puhul), funktsionaalse tingituse (töö-, tavandilaulu puhul) või teema (lüürilise laulu puhul) ninp meeldejäänud värsside abil taaslõi laulik soovitud laulu. Küllap võib seda nimetada ka improviseerimiseks. See seletaks meie regilaulu üpris kireva koostise (rohked paralleeltüübid, lähedased redaktsioonid ia erinevad variandid). Mõistagi ei saa seda seletust rakendada kõikide laulikute puhul. Küllap on siin igasuguseid vahenähtusi. Oli ehk selliseidki laulikuid, kes laulu sõna-sõnalt pähe õppisid. Ehk aitab siia selgust tuua Lauri Harvilahti väitekiri. Siinses seoses on see üksnes kõrvalepõige. Kuidas on lood väitega skansiooni hilisuse kohta? Sellele vastamiseks on meil kasutada W. Andersoni ja A. V. Kõrvi uurimused. 10 W. Anderson seabki oma uurimuse üheks ülesandeks välia selgitada, kas algupärasem on skandeerimine või mitteskandeerimine. H. Paukson teadupärast leidis lauljatel nii skansiooni kui ka skansiooni vältimist. 11 W. Andersoni see deskriptsioon ei rahuldanud. Ta iäreldab: «Meie statistika tõestab, et Kolga-Jaani laulutekstid kõikjal eeldavad ja kaiastavad skansiooni, ükskõik kas neid tegelikult esitati skandeerides või mitte, ja et sellepärast skandeeriv esitus on algupärasem.» 12 Ja lisab: «Eestis praegu paljudes E 9343 (24) < Hlj, K. Krohn, Die folkloristiselle Arbeitsmethode. Oslo, lk. Vt. W. Anderson, Ein volkskundliches Experiment. FFC 141. Helsinki, 1951; W. Anderson, Eine neue Arbeit zur experimentellen Volkskunde. FFC 168. Helsinki W. Anderson, Studien zur Wortsilbenstatistik der älteren estnischen Volkslieder. Tartu, 1935; A. V. Kõrv, Värsimõõt Veske «Eesti rahvalauludes». ACUT, В XIII : 3. Tartu, H. Paukson, Eesti rahvalaulu ettekande rütmist. «Looming» 1930, nr. 4, lk W. Anderson, lieder, lk. 193, Studien zur Wortsilbenstatistik der älteren estnischen Volks- 453

8 kohtades tabatav skansioonita ettekanne ei ole relikt tollest hüpoteetilisest muinasajast, vaid novum, niisiis mitte primaarne, vaid sekundaarne nähtus.» 13 Kui W. Andersoni väitele eelneb 122 lehekülge analüüsitud värsiainest, siis P. Alvre väide on paljasõnaline. Möönan, et usun pigem W. Andersoni kuni tema tõestusi ei kummutata. P. Alvre puhul peab aga küsima, kust on võetud see enesekindel väide skansiooni ja rohusuhete segipaiskamise seostest? Skansiooni äge eitaja oli Juhan Zeiger, üksvahe ka H. Tampere, kuid nemad lähtusid eeskätt rahvaviisidest, täpsemalt rahvaviiside kirjapanekutest. Võimalik muidugi, et olen midagi või kedagi kahe silma vahele jätnud. Aga tõenäolisem on, et see on P. Alvre enese n.-ö. avastus. Kui kõrvalväited nii rappa lähevad, siis tärkab kahtlus ka peaväite suhtes. Kuidas on ikkagi lood regilauludega Vepsas? Selleks vaatleme regivärssi ülepea. Viimasel ajal on eriti Soomes taas rõõmustavalt kasvanud huvi regivärsilise resp. kalevalamõõdulise rahvalaulu vastu, osalt muidugi «Kalevala» juubeliks valmistumsiel. Jätame kõrvale klassikud nagu K. Krohn, A. Ahlqvist jt. Jälgime, kuidas tänapäevased uurijad teavad või mõistavad regilaulu. Outi Lehtipuro kirjutab kalevalamõõduliste laulude tuntusest soome ja karjala keele alal ning Eestis. 14 Lehekülg hiljem lisab ta ka Ingerimaa. P. Leino märgib: «Läänemeresoome rahvastest on lisaks soomlastele ja karjalastele vähemalt ingerlastel, vadjalastel ja eestlastel olnud rahvalaulude! meetrum, mis on vaieldamatult sama algupära kui kalevalameetrum. Päris ühesugune see eri keele- ja laulualadel tõepoolest ei olnud, aga ühtelangevused on palju suuremad kui erisused. Üldiselt oletatakse, et see laulumeetrum on sündinud ehk 2500 aastat tagasi, võimalik, et balti rahvastelt saadud mõjutuste ja oma pärimuste kohtumisel.» 15 Suures üldesituses kalevalamõõdulise rahvalaulu sünni kohta märgib M. Kuusi: «Kalevalamõõdulist luulet on kohatud läänemeresoome läänepoolseil rahvail eestlastel, liivlastel, vadjalastel, soomlastel ja neile lähemal asunud karjalastel, kuid mitte laplastel, vepslastel ja idapoolsematel karjalastel.» 16 Hilisemas laulude käsitelus autor paraku ei viita ühelegi liivi laulule. Liivi rahvalaulud avaldas 0. Loorits a Kogumikus on 645 teksti. Kahjuks ei leidu nende seas ühtegi, mida ilma suurte reservatsioonideta saaks seostada kalevalavärsiga. Ütleb ju koostajagi teose eessõnas, et «algupäraseid laule on nende seas harva leida ja vanad, soome-eesti laulukultuuri ja laulurepertuaariga ühised jooned pole vahetult üldsegi säilinud. Kõige huvitavam on võib-olla ebateadlik allitereeruva algriimi taotlus». 17 Tõepoolest, alliteratsiooni ja assonantsi liivi lauludes leidub, kuid juhusliku, pigem keeles loomulikult esineva kui kunstikavatsusliku nähtusena. Kui pearõhk on esimesel silbil, tundub ju juhuslikki alliteratsioon tähenduslikuna. Ka parallelism või täpsemalt parallelismi meenutavat kordust kohtab liivi lauludes siin-seal, kuid taas mitte laulu läbiva struktuurielemendina, vaid ajuti kasutatava kunstilise võttena. Trohheiline liivi laul küll on, aga mitte alati, neljajalaline, ja kui on, siis vahelduvad katalektilised ja akatalektilised värsid. Näiteks: lotis iza, lõliz puoga, lõlist kaksi pälkamiest. 13 W. Anderson, Studien zur Wortsilbenstatistik der älteren estnischen Volkslieder, lk O. Lehtipuro, Kalevalaisen runouden tutkimus eilen ja tänään. Kalevalaseuran vuosikirja 54. Porvoo-Helsinki, 1974, lk P. Leino, Kalevalamitta. Kalevalamitalla. Helsinki, 1984, lk Suomen kirjallisuus I. Kirjoittamaton kirjallisuus. Helsinki, 1963, lk, O. Loorits, Volkslieder r der Liven. Tartu, 1936, lk. XIII. 454

9 Peaasi, liivi laulus ei ole jälgegi kvantiteerivast rütmist. Muide, 15 aastat hiljem osutab M. Kuusi, et ka liivi vanasõnades näib klassikaline kalevalamõõt täiesti puuduvat. 18 Kas on mõeldav, et liivlased on regivärsi jäägitult unustanud, nii et selle olemasolust pole isegi relikte? See on äärmiselt ebatõenäoline. Näiteks vadjalased ei elanud ju kuidagi soodsamates oludes: samasugune hajaasustus, läbisegi võõrastega, kellel hoopis teistsugune laulukultuur. Ometi pani P. Ariste vadjalastelt kirja ehtsaid regivärsse kuni lõpuni (mõtlen siin vadjalaste hääbumist). Ehk oleme tõele lähemal, kui oletame, et liivlastel pole olnudki regilaulu selle klassikalisel kujul. Lingvistid väidavad, et liivlased olid esimesed, kes hargnesid läänemeresoome algkeelest. Võib arvata, et see lahknemine toimus enne regilaulu tekkimist. Liivlaste laul jäi regivärsieelsesse staadiumi. Sellegi alg- või ürglaulu on varjutanud hilisemad laululaenud nii naabritelt kui ka kirjandusest. Kuidas on lugu vepsa regivärsiga? Esitanud ohtralt näiteid alliteratsiooni ja parallelismi esinemise kohta, kinnitab P. Alvre: «Vana vepsa regivärss on küll tänapäevaks suurelt osalt taandunud, kuid selle elemente kuni üksikvärssideni välja on üle kandunud moodsasse rahvalauluvormi tšastuškadesse. Nende ligem analüüs ja kõrvutamine pikemate rahvalauludega aitab edaspidi kindlasti tungida sügavamini vepsa regivärsi omapärasse. Kuid juba praegugi on selge, et nii neljajalaline trohheus oma allvariantidega kui ka hääliku- ja mõttekordus pole vepslastel mingid juhuslikud elemendid, vaid nad on iidne pärand läänemeresoome rahvaste regivärsikultuuri ühisajast. Vepsa regivärsi deformeerumisele on kaasa aidanud keeles toimunud suured häälikulised murrangud (sise- ja lõpukadu). Varasemate pikemate sõnavormide rekonstrueerimine lubab sageli siiski taastada korrapärase värsimõõdu. Ilma lingvistiliste rekonstruktsioonivõteteta pole mõeldav ka eesti regivärsi kihistute uurimine ning nende kõrvutamine arhailisema soome ja karjala esinemusega. Vepsa regivärsiprobleemistik aitab mõneti paremini mõista ka eesti rahvalaulu korduva taassünni protsessi, sealhulgas ka üleminekut skandeerimisele.» 19 Toimetaja lisab joonealuses märkuses: «Idee regivärsi korduvast ümbersõnastamisest viib lõppkokkuvõttes regivärsi (praeguse) meetrilise heterogeensuse tunnustamiseni ja selle dünaamilise tüpoloogia juurde.» 20 Kahtlemata tunnevad ja kasutavad vepslased algriimi. Kuivõrd nendegi keeles on pearõhk sõna esimesel silbil, on see loomulik. Hoopis kidasem on lugu parallelismiga. Enamik P. Alvre esitatud näiteid põhineb sõnakordusel. Sõnakordus ei ole mõttekordus. Aga parallelismi siiski leidub. Kuid algriim ja parallelism ei anna veel regivärssi. Tõsi, P. Alvre tsiteeritud lauluaines on vana, see on «Tähemõrsja» versioon, mis peaks ulatuma tagasi üpris kaugesse minevikku. Kuid lauluaines praegusel juhul vana müüditeema ja laulu vorm ei ole üheselt vastavad. Heaks näiteks eesti rahvaluulest võib olla kas või «Lunastatav neiu», mida tuntakse nii regivärsilise lauluna 21 kui ka uuema, siirdevormilise lauluna 22. Kuid seegi on ainult lisaargument. Oluline on rõhutada: regivärss tähendab kindlat värsistruktuuri (normaalselt kaheksasilbiline, kvantiteeriva trohheilise rütmiga, kindlate reeglitega). Reeglitest on olulistena esile tõstetud järgmisi: rõhuline pikk silp esineb ainult värsijala tõusus, rõhuline lühike silp värsijala languses, esimene värsijalg on vabalt täidetav, värss ei lõpe ühesilbilise sõnaga, neljasilbiline sõna on eelistatavalt värsi lõpul või ka värsi algul, mitte iialgi aga värsi keskel; kui esimeses värsijalas on kolm või neli silpi, ei tohi need kuuluda ühte sõnasse Vt. M. Kuusi, Kalevalakielen kysymyksiä. «Virittäjä» 1978, nr. 3, lk P. Alvre, Vepsa regivärsi mõistatus, lk. 11. P. Alvre, Vepsa regivärsi mõistatus, lk. 12. Vt. Eesti rahvalaulud 1:1. Antoloogia, lk Vt. Eesti uuemad laulumängud I. Koostanud I. Rüütel. Tallinn,. 1980, lk (nr. 33 «Lilla istus vangitornis»),.455

10 P. Alvre artiklis esitatud näiteid on raske sobitada nende reeglitega. P. Alvre soovitab rekonstrueerida vanemaid vorme. 23 Näiteks värss joksin, joksin jogut mo kõlanud enne:... jogut moto. Kuid me peaksime lisama ka sõnale jogut endise partitiivi lõpu (t)a ja saame: joksin, joksin joguta moto, niisiis iiheksasübilise värsi, mis kuidagi ei vasta regivärsi reeglitele. Samuti jääb arusaamatuks, miks värsis pitkikš üikš kuštmaha rekonstrueeritakse ainult viimased sõnad pitkikš üikši kuštamahan (ilmselt selleks, et saada kaheksa silpi). Ometi tulnuks värsist korrektsel rekonstrueerimisel üheksasilbiline: pitkiksi üikši kuštamahanl On ju selge, et rekonstrueerida tuleb kogu tekst, mitte suvalised värsid või sõnad. Näites on 28 värssi, neist viiesilbilisi 1, kuuesilbilisi 2, seitsmesilbilisi 11, kaheksasilbilisi 6, üheksasilbilisi 6, kümnesilbilisi 1 ja üheteistkümnesilbilisi 1. Kui rekonstrueerimisel iga värss pikeneb silbi võrra, siis jääb ikkagi osa värsse lühemaks kui kaheksa silpi, osa aga paisub pikemaks kui kaheksa silpi. Kas rekonstrueeritud või rekonstrueerimata regivärsi alla seda esitatud laulunäidet ikkagi ei sobita (juba täiesti naeruväärne on analüüs värsside kaupa, et vaat see ja see värss on täiesti regivärsipärane). Ja ega siis regivärsilisus ei tee rahvalaulu veel oluliseks või tähenduslikuks. Tõeliseks avastuseks oleks ju regivärsieelse rahvalaulu avastamine! Näib, et vepsa keele lahknemine algläänemeresoome keelekujust ja sellele järgnev lühenemine toimus enne regivärsi tekkimist. On muide iseloomulik, et keeltes, kus puudub regivärss, ei ole ka astmevaheldust. 24 Mõistagi on astmevahelduseta keeltes silbi pikkuse-lühiduse määramine ja sellest johtuva kvantiteeriva värsimõõdu loomine keerukam. Ja seda tahangi rõhutada olgu silpide arvuga kuidas tahes, kvantiteedireeglitele nad ei vasta. Aga need on ju regivärsi aluseks. Niisiis, kas pole lihtsam ja kasutada olnud näitematerjalile vastavam, kui väidame, et vepslased ei jõudnud regivärsini, et vepslased kasutasid nn. regivärsieelset laulu, mis muidugi viljeles algriimi ja sõnakordusel põhinevat parallelismi. See alglaul oli müüdieepika ja muude rituaaltekstide esitamiskood. Viitan taas M. Kuusile, kes arvab selle alglaulu (s. o. regivärsieelse laulu) jälgi leidvat lapi ja vepsa rahvalauludest. 25 Mitmesugustel põhjustel algläänemeresoomekeelest lahknemise aeg, asumine perifeerias, vähesed kontaktid keelehõimlastega ei jõudnud regivärss vepslasteni, vaid nad säilitasid oma muistse laulukuju kuni selle hääbumiseni ja kokkusulamiseni XIX sajandil tšastuška-traditsiooniga. Kahtlemata on vepsa rahvalaul regivärsi uurijale äärmiselt oluline, kuivõrd see on ainuke autentne materjal, mis aitab selgitada olukorda enne regilaulu tekkimist. Sestap on kahetsetav, et vepsa ainese kogumisega nii tagasihoidlikult tegeldakse (võinuks ju loota, et pärast P. Ariste lahkumist mõni TÜ Soome-Ugri keelte professoritest võtaks oma hoolde vepsa keele- ja rahvaluuleainese kogumise, eriti kui arvestada, et vepsa keelt on läänemeresoome keeltest kõige vähem jäädvustatud). Kuid pöördume tagasi regivärsi poole ja alustame skansioonist. Skansioonist on põhjust kõnelda värsside puhul, mis sisaldavad kolmesilbilisi sõnu (näit. vihule', vihu'le, virved jne.). Selliseid, s.o. kolmesilbilisi sõnu oli juba läänemeresoome algkeeles. Kolmesilbilisteks muutuvad ka kahesilbiliste tüvede muutevormid. Skansioon on täiesti reeglipärane soome ja karjala rahvalaulus. Kolmesilbilisi sõnu sisaldava värsi märkimiseks kasutavad soomlased nimetust murrelmasäe (murdvärss, rõhulibistusega värss). Klassikalises regivärsis on seesugustel värssidel oma kindel määr. M. Kuusi märgib, et parimatel karjala-ingeri laulikutel on puhttrohheilisi ja murdvärsse enam-vähem ühepalju. 26 Normiks on peetud, et värssidest , Vrd. laulunäidet P. Alvre tsiteeritud artiklis lk. 4 ja rekonstruktsioone lk. 7. Vt. A. Laanest, Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse. Tallinn, 1975, lk, M. Kuusi, Kalevalakielen kysymyksiä, lk M. Kuusi, Kalavalakielen kysymyksiä, lk. 212.

11 kolmandik oleksid murdvärsid. Selleni küünivad ka Virumaa laulud. 27 Karksis seevastu on nende protsent ainult 23, Kolga-Jaanis 18,8 28 ja Põlvas ainult 12% 29. Võib konstateerida: Lõuna-Eestis on rõhulibistusega värsse märgatavalt vähem ja kvantiteedireegleid ei jälgita nii hoolega kui Põhja-Eestis. Eksitakse eriti reegli vastu, et lühike pearõhuline silp peab olema värsijala languses (on tõusus). Palju harvemini eksitakse selle reegli vastu, et pearõhuline pi'kk silp ei tohi olla värsijala languses. Kuidas seda seletada? K. Krohn ja teisedki soome õpetlased peavad seda hiliseks nähtuseks, aktsentueeriva rütmi taotluseks, algse kvantiteeriva rütmi ja seega ka regivärsi taandumisnähtuseks. Teiselt poolt on H. Paukson ja O. Loorits (hiljem ka H. Tampere) oletanud selles nähtuses arhailisemat astet, n.-ö. regivärsieelset staadiumi. Nagu juba nägime, astus H. Pauksoni vastu välia W. Anderson. Kuid W. Anderson uuris Kolga-Jaani, s. o. Põhja-Eesti, ehkki selle lõunapoolse osa rahvalaule. Niisiis kehtib W. Andersoni väide ikka ja eelkõige Põhja-Eesti kohta. Aga Lõuna-Eesti rahvalaul? Võtaksin appi Pentti Leino särava uurimuse «Kalevalamitan ongelma». Seal tõdeb autor, et teoreetiliselt saab esitada meetrilise opositsiooni ilmnemisest neli erinevat versiooni: see võib esineda 1) meetriliselt tugeva ja nõrga silbi opositsioonina, 2) meetriliselt tugeva ja neutraalse silbi opositsioonina, 3) meetriliselt nõrga ia neutraalse silbi opositsioonina ja 4) meetriliselt tugeva ja nõrga silbi «polaarse» opositsioonina, kui juures on veel kolmas, meetriliselt neutraalne kategooria. 30 Just neljas on regivärsiomane opositsioon. Muidugi küsitakse, miks_ regivärsis silbid jaotuvad kolme kategooriasse: meetriliselt tugevateks, nõrkadeks ja neutraalseteks. P. Leino kinnitab, et see on üldine meetriline omadus, mis kordub eri aegadel, eri keeltes ja eri meetrikates. Mõistagi on pikad pearõhulised silbid meetriliselt tugevad. Rõhutud silbid on neutraalsed. Kuid lühikesed pearõhulised silbid on meetriliselt nõrgad ia nimelt seepärast, et regivärss on tüpoloogilise klassifikatsiooni järgi lisaks aktsentueerivale ja kvantiteerivale ka süllaabiline. Välja arvatud vabalt täidetav esimene värsijalg, on silpide arv värsijalas määratud nii värsijala tõusus kui ka languses saab olla ainult üks silp. Sellest johtub vajadus viia värsijala langusse ka pearõhulisi silpe teisiti ei saaks kasutada kolmesilbilisi sõnu. Nii saidki meetriliselt nõrgaks lühikesed pearõhulised silbid. Toimus vastandus: pikad pearõhulised silbid kui meetriliselt tugevad ja lühikesed pearõhulised silbid kui meetriliselt nõrgad. Koik muud silbid on meetriliselt neutraalsed, kasutatavad kord värsijala tõusus, kord värsiiala languses. Oma uurimuse lõpul viitab P. Leino, et lõunaeesti värss näikse vastavat pigem teisele opositsioonile, nimelt meetriliselt tugeva ia neutraalse silbi vastandamisele, kui klassikalisele kalevalamõõdule ehk neljandale opositsioonile. 31 P. Leino ütleb ebaselge olevat, kas Lõuna-Eesti laulud on liikunud olukorrast 4 olukorda 2 või vastupidi on liikumas olukorrast 2 olukorda 4. Mõistagi peaksime küsimuse lahendama meie. Paraku ei ole meil regivärssi ja tema meetrumit_peaaegu uuritud, või kui siis ainult juba olemasoleva statistika põhjal. Ka alljärgnev arutelu põhineb intuitsioonil ja lugemusel, mitte uuel statistikal. Põhja- ja Lõuna-Eesti värsi erisusele olen juba viidanud. Kuid võrrelgem näiteks Saaremaa ja Lõuna-Eesti regivärssi. On selgesti tajutav Saaremaa regivärsi hiline, n.-ö. sekundaarne trohheilisus. Näiteid leiab igaüks ohtrasti «Vana Kandle» V köitest (Tallinn, 1985), aga eriti O. A. F. Mustoneni raamatukesest «Virolaisia kansanrunoja. Vihukene Vt. A. V. Kõrv, Värsimõõt Veske «Eesti rahvalauludes», lk. 15. Vt. W. Anderson, Studien zur Wortsilbenstatistik der älteren estnischen Volkslieder, lk Vt. H. Paukson, Eesti rahvalaulu ettekande rütmist, lk P. Leino, Kalevalamitan ongelma. Kalevalaseuran vuosikirja 54, lk s 1 p. Leino, Kalevalamitan ongelma, lk

12 eesti rahva laulusid» (Helsinki, 1893). Murdvärsse on seal vähe, üldistunud on värsiskeemid 2222 või 224 (ka 44, 1124). Saaremaa regivärsiga võrreldes tundub Lõuna-Eesti regivärss tõesti vanamoodsem, arhailisem, reliktsem. Ühineksin pigem H. Pauksoni ja O. Looritsaga, kes asuvad seisukohal, et lõunaeesti värss esindab varasemat, primitiivsemat arenguastet ehk õtse öeldes regivärsieelset olukorda. Viimane termin pärineb minult, mitte eelmainitud auväärsetelt uurijatelt. Seda oletust toetab lingvistide arvamus, et lõunaeesti olevat liivi järel järgmine keel resp. hõimurühm, mis eraldus läänemeresoome algkeelest. Sellest järeldub, et klassikalist regivärssi viljelesid ainult ümber Soome lahe elavad hõimud: soomlased, karjalased, isurid, vadjalased ja põhjaeestlased. Ilmselt olid sidemed üle Soome lahe tihedamad kui metsade ja soode taha. On ju veetee ühendavale osale rahvaste elus varemgi osutatud. Samuti tuleb arvestada üpriski vilgast laulude vahetust ümber Soome lahe. Sellele viitas juba K. Krohn, leides paljude «Kalevala» laulude kodu Eestist. Sellele osutab ka M. Kuusi uurimus «Maria Luukan laulut ja loitsut» (1983). R. Mirov on leidnud sel alal ühisjooni mängulauludes, Mare Kõiva loitsuluules ja siinkirjutaja kalendaarsetes lauludes. Ehk annab sellele küsimusele põhjaliku vastuse kunagi valmiv soome-eesti rahvalaulude konkordantsregister. Ent nüüdki tõdeb M. Kuusi: «Soome lahe äärne ühiskultuur on ulatunud tugevana Eesti põhjarannikule, eriti Kuusalusse, ja selle mõjutuse kaardistamine on esmajärgulise tähtsusega nii Eesti kui ka Ingeri ja Lõuna- Karjala rahvaluulekihistuste tunnistamiseks. Keeleanalüüsi vahenditega oleks võimalik osutada Eestist Lääne-Ingerisse levinud, võib-olla Eestis hiljem kadunudki laule (Kalervikko ja Lemmykäinen).» 32 Ilmselt oli läänemeresoomlastel oma alg- või ürglaul, mis kasutas algriimi, kordust ja kordusel põhinevat parallelismi. Teatava pildi sellest ürglaulust annavad lapi ja karjala joiud. Sellest ürglaulust kujunes nähtavasti balti rahvaste mõjul regivärss või n.-ö. algregivärss, milles oli kaheksasilbiline värss, ja sellest omakorda Soome lahe ümber asuvatel rahvastel klassikaline regilaul oma kvantiteedireeglitega. Kaugemal asuvad hõimud vepslased, lõunaeestlased, liivlased ei jõudnudki klassikalise regivärsini. Liivlastel näikse olevat ununenud ka vana lauluaines. Vepslastel ja eriti lõunaeestlastel lauluaines säilis^ kuid vorm ei küündinud regivärsini. Enne tulid juba muutused, mis toid kaasa vana laulustiili unustusse vajumise. Meie ülesandeks peaks olema lõunaeesti, sealjuures eriti setu värsi uurimine ja selle stadiaalsuse lahendamine. Selge on see, et seejuures on eriti vaja viisiuurijate abi. 32 M. Kuusi, Maria Luukan laulut ja loitsut. Mikkeli, 1983, lk

13 Eesti oskussõnastikud TIIU ERELT Need aastad paistavad olevat veel viimased, kui ilmusid traditsioonilise sõnavarakorrastuse viljad. Hulk aastaid olid emakeeleentusiastid vaikselt ja visalt oma tööd teinud. Vahel harva oli tehtu omasuguste seas tunnustust leidnud, peaaegu kunagi ei jõudnud oskussõnastikud aga selleni, et neid oleks laiemalt väärtuseks osatud pidada. Süüdi polnud sugugi aeg, mille kaela nüüd on kombeks kõike ajada. Asi oli ainult suhtumises, arusaamises. Mitugi pealtnäha eestimeelset keeleteadlast, kirjanikku ja tõlkijat, kellelt oleks oodanud toetust, on hoopis oskuskeeletööle häälekaid hoope jaganud sedakaudu paraku aga ka emakeelele. Vaevalt oskab praegune lugeja kujutleda, mis tunne on aastaid terminoloogiatööd teha, kui ühelt poolt suruvad peale venelased kurikuulsa NSV Liidu rahvaste terminoloogia minimaalsete lahknevuste põhimõttega ja teiselt poolt omamaatargad «lõputu terminoloogiavihtumise» halvustamisega (sest ainult eesti terminoloogid ei teadvat, et kõik tarvilik sõnavara tekib loomulikul teel ise). Nüüd on siis lõpuks käes teised ajad, kuid paraku veel väga segased. Keeleseadus on küll oskuskeelendusele taganud prestiiži, kuid terminoloogiatöö väärtustamisel lähevad eesti ühiskonnas sõnad ja teod esialgu päris lahku. Ühelt poolt elab eesti ühiskond juba sinimustvalget elu, mille juhtlausete hulka kuulub ka rahvusteaduste ja eesti keele edendamine. Kui eesti teaduse tippmehed istusid koos vestlusringis ning arutasid oma, eesti teed, siis ütles Ülo Kaevats: «Lausa aukohuseks Eesti kultuuri ees ükskõik mis eriala teadlastele on aga emakeelse terminoloogia arendamine.» ' Kes veel kui mitte «Eesti entsüklopeedia» peatoimetaja näeks paremini sel alal loodu ja loodava vajalikkust. Muidu meil emakeelset entsüklopeediat ja erialakirjandust lihtsalt poleks. See on praeguse olukorra ideaalne, rahvuskultuuriline pool, mis igapäevaelus jääb paraku reaalse, majandusliku poole varju. Ka seal paistab paljugi liikuvat. Igasugused firmad ja kooperatiivid otsivad terminolooge, et inglise ja soome tõlkesõnastikke ja vestmikke toota: hästi kiiresti ja hästi praktilisi. Kaubandussõnastik, pangandussõnastik, koosolekuvestmik, näiteks niisugune kaup läheks hästi. Teisalt aga on sõnaraamatud, sealhulgas oskussõnastikud, kultuuriloo artiklite kogumike, murderaamatute jms. rahvusliku kraami kõrval esimesed, mis kirjastus kui väherentaablid käsikirjad «maha kannab». Eriti on ohus mitmekeelsed kapitaalsed sõnaraamatud, aga sinna hulka võib sattuda ka keeleseaduse rakendamise algusõhinas just kirjastuse enda poolt tegema õhutatud ning planeeritud vene-eesti ja eesti-vene oskussõnastikke. Läände vaatav Eesti Vabariik neid enam ei vaja. Äri on see tegelik taust ja ümbrus, kus rahvusvärvidest jääb humanitaarlase silma ette ainult must. On päris selge, et enamik rahvuskultuuri väljaandeid ei suuda raamatuturul võistelda astroloogia, aiapidamise, seksi, seiklusjutukate ja muu seesuguse praegusele eesti ühiskonnale vajalikuma kraamiga. Ilma riigi dotatsioonita keeleraamatud ilmuda ei jaksa. Seepärast ongi Keeleamet nende tarvis hakanud Eesti Vabariigi valitsuselt toetust taotlema. Vaatame siis, mis saab, ja ennustame selle pealt ühtlasi riigi tulevikku. Olgu ta kas või vaene, aga riik, kes hakkab kokku hoidma hariduse ja kultuuri arvel, on tulevikuta. fc. 4, 1 Vestlusring «Scientia Estonica: Milline on oma tee?». «Horisont» 1989, nr. 6, 459

14 Nii et järgmise viie aasta ülevaatele võib juba teistsugust sisu ennustada, ent seekord siis veel traditsioonilises vormis ja traditsioonilistest sõnastikest, nagu olen oskusleksikograafia ülevaated kirjutanud kaks korda varemgi. 2 Aastail tehtu andis suuri lootusi, mille täitumist juba olnuks sõnavaratöö aeglust arvestades ehk vara oodata. Küll aga pidanuksid tulemusrikkad olema järgmised viis aastat Paraku pole see nõnda. Suured leksikonid või mitmekeelsed sõnaraamatud kas pole veel valminud või pole õnnestunud neid trükkida (nt. kaua oodatud arvutisõnastik, autosõnastik, füüsikasõnastik, mereleksikon, ökoloogialeksikon ja «Majandusteaduse ABC» teine väljaanne on ilmumata). Seetõttu tuleb tavaline jutt tavalistest raamatutest, kus liigun loodusest majandusse ja tehnikasse ning sealt humanitaaria poole. Ongi sobiv alustada ühest tähelepanuväärsemast sündmusest: kuuekeelse veekaitse sõnaraamatu ilmumisest. 3 See on meie väheseid rahvusvahelises koostöös valminud oskussõnastikke ning peategelane on seejuures olnud Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppejõud Aleksander Maastik. Eesti keel seisab selles raamatus võrdsena soome, inglise, saksa, rootsi ja vene keele kõrval. Tegelikult on mängus veel seitsmeski keel: paljudel taksonoomiatermineil on ka ladina vaste. Suure, 3207 mõistet sisaldava sõnaraamatu tegemine kestis töörühmal hulk aastaid, ent tulemus on seda väärt: veekaitse spetsialistid on saanud usaldusväärse tõlkesõnaraamatu. Eesti oskuskeele seisukohalt on juures veel seegi kasu, et meie veesõnavara on nüüd värskelt läbi kaalutud ja korrastatud. Napp eessõna räägib sellest, kes mida on teinud. Kirjutamata on aga jäänud sõnaraamatu kasutamise õpetus. Seda, et raamatus on kuuekeelne soome terminite tähestikjärjestuses olev põhiosa ning viis registrit, näeb igaüks ise. Millest aga aru ei saa, see on terminite vahel kasutatava semikooloni tähendus. Eesti oskussõnastikes on olnud tavaks panna samatähenduslike terminite ehk sünonüümide vahele koma, eritähenduslike vahele semikoolon. Kõnesolevas sõnastikus koma ei kasutata. Semikoolon on nii eritähenduslike (õhu saastamine; õhu saastumine) kui ka samatähenduslike vahel (absotuutkiirus; absoluutne kiirus või ainevahetus; metabolism) ning niimoodi kõigis keeltes. See on üsnagi eksitav. Järgnevalt mõned märkused ja soovid eesti terminite kohta. On meeldiv, et autorid on suutnud vältida mitmekeelseis sõnaraamatuis nii tavalist ülemäärast võõrsõnalembust. Nad esitavad häid eesti vasteid (nt. virgestus '= rekreatsioon, seire = monitooring). Mõni tarvilik eestitüveline termin on aga siiski puudu: kui eutroofne = rohketoiduline ja oligotroofne = vähetoiduline, miks siis ainult düstroofne ja mesotroofne ning mitte ka huumustoiduline ja kesktoiduline; fašiini kõrval võiks olla haos. Kas absorptsioonivõime on neelamisvõime 'ehk neetavus või neeldumisvõime ehk neelduvus või imamisvõime ehk imavus või need kõik? Oma rööptermin avaks mõiste sisu. Kas veejõujaama on peetud nii kodukootuks, et see pole hüdroelektrijaama kõrvale passinud? Muide, sõnaraamatusse tulnuks sisse võtta ka tõusu- ja mõõnaelektrijaama nimetus loodete elektrijaam. Rohked (a^stoon-tuletised on ebaühtlaselt esitatud. Osa neist on saanud enda kõrvale nii transitiivse kui ka intransitiivse eesti tuletise 2 T. Erelt, Eesti oskussõnastikud «Keel ja Kirjandus» 1981, nr. 10, lk , ja nr. 11, lk ; T. Erelt, Eesti oskussõnastikud «Keel ja Kirjandus» 1986, nr. 6, lk , ja nr. 7, lk Vesiensuojelun sanakirja. Water pollution control dictionary. Wörterbuch für Gewässerschutz. Ordbok för vattenskydd. Словарь по охране вод. Veekaitse sõnaraamat. Helsinki, lk. Lühitutvustuse on andnud Helju Vals. Vt.: H. V a 1 s, Vee kaitse eesti moodi. «Edasi» 29. XII 1988, nr

15 (assimilatsioon; assimileerimine; assimileerumine või denitrifikatsioon; denitrifitseerimine; denitrifitseerumine), mõne kõrvale on tarvis olnud ainult transitiivset teonime (desinfektsioon; desinfitseerimine või rekuperatsioon; rekupereerimine). On aga rohkesti päris üksi seisvaid ebamääraseid -(a)tsioone: absorptsioon, adaptatsioon, adsorptsioon, akumulatsioon, nitrifikatsioon, destillatsioon, flotatsioon jne. Ei julge olla surmkindel, et iga veespetsialist tõlkides -(a)tsiooni põhjal verbi teha oskab (nt. adsorptsiooni järgi adsorbeerib voi adsorbeerub). Ta võib minna kergema vastupanu teed: teostab, viib läbi adsorptsiooni, leiab aset adsorptsioon. Verbe annab sõnaraamat niikuinii imevähe. Niisama ebaühtlane on mine- ja «s-tuletiste esitus. Üsna palju on neid antud rööpselt (peatamine ja peatus, eelsadestamine ja eelsadestus, õhu puhastamine ja õhupuhastus) või eri mõistetena (paisutamine ja paisutus), vähemalt niisama palju on aga kohti, kus on piirdutud ainult teonimega: annustamine, tihendamine, vallitamine, filtri kobestamine, filtri ummistumine. Nende kõrval võiksid olla ka annustus, ühendus, vallitus, filtrikobestus, filtriummistus, mida on tihti tarvis teksti sujuvuse huvides. Ühtlasemat paralleelset esitust ootaks mujalgi: kui on biolagundamine ja bioloogiline lagundamine; bioloogiline puhastus ja biopuhastus; biotõrje ja bioloogiline tõrje, siis võiks bioloogilise oksüdatsiooni kõrval olla ka biooksüdatsioon ja bioloogilise puhastusseadme kõrval biopuhas-^ tusseade. Kui on ökoloogiline nišš ja ökonišš ning on ökosüsteem, siis ei tohiks ökoloogilise amplituudi, kahju ja tasakaalu kõrval võimatud olla ökoamplituud, ökokahju ja ökotasakaal. Väga selgelt, soovitatavasti väikeste tähendusselgitustega, tulnuks esitada kaks paronüümipesa: heit, om. heidu heide, om. heite heide, om. heitme ning lask, om. lasu lase, om. laske lase, om. laskme. Mida nad igaüks tähendavad ja kuidas neid kasutada, seda võib paraku ainult oletada. Kuidas on lisandunud veel ballastiheit, omastavas -heitel Osal liitsõnadel põhisõnaga -lase on esitatud ka omastav -laskme, kas ülejäänutel, millel genitiivi pole märgitud, on see -laske või -laskme? Ei saa aru ka autorite kavatsusest, miks neil on merelase, kui muudes liitsõnades on illatiiv merre-: merrelaskepiirkond, merreheitepiirkond, merrekaadamine, merreuputamine. Omadussõnadegi esitus võiks olla järjekindlam. Osalt on esitatud ainult liitsõnakomponendid, nagu bentaal-, mere-, vee-, oskustekst vajab vahel ka omadussõnu bentaalne, mereline, veeline. Rööpselt ongi esitatud letaal-, letaalne; looduslik, loodus- jts. Maa-aluse kõrval oleks tarvilik liitsõnaosana allmaa-, nagu vee-aluse kõrval ongi pakutud allvee-. Kui on olemas paremad väljendusvõimalused, siis tuleks kõrvale jätta ehaja mitte- abil negatsiooni väljendavad omadussõnad: piisaks muutuvast voolusängist ja muutuvast voolamisest (ebapüsiv voolusäng j_a ebastatsionaarne voolamine on liigsed), mittekasutatavad jäätmed võiksid olla kasutamatud jäätmed ning mittemärguv on märgumatu. Mainitud ja mainimata jäänud soovid on aga suhteliselt pisiasjad, mis ei vähenda tehtud töö väärtust. Kõige raskem ja töömahukam rahvusvahelises sõnavaratöös on kindlasti kokkuleppimine mõistesisudes ja -mahtudes: et kõik mõistaksid tähistatavat x-i ühtemoodi. Kuidas iga rahvas seda oma keeles tähistab, _ on juba igaühe oma asi. Vastupidi meie provintsis levima kippuvale kujutlusele, et rahvusvahelise koostöö huvides on kõige paremad võõrsõnalised terminid, ollakse terminoloogia standardimise juhendeis teist meelt. Uuemad rahvusvahelised standardimisõpetused eelistavad võõrtermineile omatermineid. See ei ole sugugi laenamiskeeld, küll aga näpunäide soosida omasõna, kui sobiv on olemas. Sellise soovitusega on tahetud julgustada ja edendada väikerahvaste omakeelset terminoloogiatööd. 461

16 Teine rahvusvahelises koostöös valminud sõnastik, milles teiste rahvaste keelte kõrval seisab ka eesti keel, on mullanduse alalt metsahuumuse sõnastik. Saan sellest rääkida ainult Helju Valsi tutvustuse põhjal 4, sest ise pole seda raamatut käes hoida saanud. (Eestis olevat teda viis eksemplari.) Paraku pole tutvustuses bibliograafilisi andmeid. Sõnaraamat on ilmunud aastal, selles on 194 lehekülge ning nendel 126 mõistet 14 keeles (poola, vene, inglise, prantsuse, saksa, hispaania, rootsi, tšehhi, eesti, ungari, läti, leedu, rumeenia, serbohorvaadi). Algataja ja koostaja on olnud Toruni ülikooli professor Zbigniew Prusinkiewicz. Eestlastest on kaasa teinud Loit Reintam ja Raimo Kolli. _ Zooloogias viidi imetajate köite ilmumisega lõpule tõlkelise entsüklopeedia «Loomade elu» väljaandmine. 15 Kümne bioloogi kirjutatud raamatu on eesti keelde tõlkinud P. Ernits, M. Kaal, R. Ling, L. Poots ja A. Sillaots. Taksonoomilise ülesehitusega köide lõpeb tähestikuliste eesti, ladina ja vene-ladina loomanimede registritega. Seitsmeköitelise teatmeteose tõlkijate ja toimetajate töö väärib suurt tänu ning eraldi arvustust. Botaanikast on lisandunud tähtsamate ilutaimede nimestik. 6 Tegemist on väikese vene-eesti-ladina sõnastikuga ilmselt iluaednike tarbeks. Brošüüris on jaotised: lilled (alajaotistega mitme-, kahe- ja üheaastased lilled), okaspuud ja -põõsad, lehtpuud ja -põõsad. Jaotiste sees on terminid esitatud esikohal olevate vene terminite tähestikjärjestuses. Registreid ei ole, aga nii väikesest nimestikust leiab otsitava ilma nendetagi üles. Loodusest majandusse üleminekuks sobib rääkida Heino Untera metsakasutuse sõnaraamatust 7. Sõnastikus on ligikaudu märksõna metsatöötlemise, metsaveo, puiduladude, puiduteaduse, puitkaubateaduse, puidutöötlemise, puidukeemia ja metsakasvatuse alalt. Vormi poolest on see kõige tavalisem seletusteta vene-eesti sõnastik koos eestikeelsete oskussõnade juhiga. Sisuline teostus on korralik. Valmis ja trükivõimalust ootamas on veel Ilmar Soobiku koostatud ning Ivar Etverki ja Ivar Veldre toimetatud mitmekeelne metsanduse sõnaraamat, kus on mõiste vene-, eesti-, soome-, inglis- ja saksakeelsed terminid, taimedel ja loomadel ka ladinakeelsed nimed. Hullemast hullem on majanduse oskussõnaraamatu puudumine, aga peab möönma, et seda oleks praeguses olukorras ka väga raske teha. Uks majandussüsteem vahetatakse teise vastu välja, kõik liigub, raske öelda, kas korrapäraselt või -päratult, ja püüa siis selle liikumise sees yeel mõisteid ja termineid sättida. Au neile majandusteadlastele, kes oma kirjutistes mõisteid täpselt formuleerivad ja sobivate terminite kasutamist toonitavad. õppesõnastikest ilmus taas Helgi Andressoni neljakeelne tõlkesõnastik. 8 Ja muidugi on mõnigi kooperatiiv valmis tegema ja välja andma inglise-eesti, rootsi-eesti voi soome-eesti majandusterminite tõlkesõnastikku. Jääb soovida vaid asjatundlike autorite leidmist. Suurt seletustega mitmekeelset majanduse sõnaraamatut õppe- ja ärisõnastikud siiski ei asenda. Põllumaajnduse vallas on jätkunud neljakeelse loomakasvatuse sõnaraamatu koostamine. Eelmises ülevaates tutvustatud seakasvatuse ja põllumajandusloomade füsioloogia vihikule on vahepeal tulnud neli vihi- 4 H. Vals, Metsahuumus 14 keeles. «Edasi» 11. VI 1989, nr Loomade elu. 7. köide. Imetajad. Tallinn, lk. 4 M. Vare, M. Mänd, Tähtsamaid dekoratiivtaimi. Tallinn, lk. (Eesti NSV Elamu- ja Kommunaalmajanduse Ministeeriumi PI «Kommunaalprojekti» teadusja tehnikainformatsiooni osakond.) ' H. Untera, Vene-eesti metsakasutuse sõnaraamat. Tallinn, lk. H. Andresson, Majandustea'duse termineid eesti, inglise, saksa ia vene keeles. 2. tr. Tartu, lk. (Tartu Riiklik Ülikool.) 462

17 kut lisa: lambakasvatuse, karusloomakasvatuse, põllumajandusloomade geneetika ja sigimisbioloogia sõnavara. 9 Olen varem tutvustanud ka selle suure töö hoolsaid tegijaid ning sõnaraamatu ülesehitust, mida praegu pole mõtet korrata. Et aga vihikud on esitletud makettsõnastikena, eeltööna suurele sõnaraamatule, siis ootavad tegijad parandusi ja täiendusi. Püüangi neid allpool pakkuda neljast ühe, nimelt karusloomakasvatuse vihiku põhjal, mille puudused on aga tüüpilised. Eessõna on liiga napp. Esiteks tahaks sealt lugeda, kas terminikogumik on karusloomakasvatuse alal esimene või on sellealast sõnavara ennegi korrastatud ja ilmutatud. Meeldiv oleks ära märkida terministandard «Põllumajandus. Karusloomakasvatus. Terminid ja määratlused. ENSV VST ». Standardis on käsitletud 123 mõistet, uues sõnastikus 364, seega kolmandiku osas sai toetuda varem tehtule. Väheste muudatuste hulgast tuleks mainida tuletisest karvik loobumist (selle- vastu pole tõepoolest midagi). Kahju on aga sellest, et kui standard kombe kohaselt näitab oma selget suhtumist rohketesse rööpvormidesse eelistab ühte-kahte ja kuulutab teised lubamatuks, siis uus sõnastik annab kõik rööbikud reas ega näita oma arvamust kusagil, nt. kobras, piiber või üks naaritsaliik pastellnaarits, kuningpastellnaarits, blondnaarits, šokolaadnaarits. On küll teada (aga kui laialt teäda?), et oskusleksikograafid seavad esikohale kõige soosituma termini, aga poleks palju seda vähemalt eessõnas öelda. Praegu on antud «võimalikult kõik sünonüümid» (lk. 3). Diferentseeritus tuleb välja ainult ühe termini juures: vinukloom, skunk (varem skunks). Asi on üsna lihtne sellegi poolest, et ega standardil ja terminivihikul eelistuse suhtes eriarvamusi pole. Ühes kohas siiski tekib eelistuse küsimus: tšintšilja, villakhiir. «Loomade elus» on eelistatud villakhiirt. Teine asi, mida terministandard on rohkem pakkunud, on kaubanduslikud nimetused (esitatud märkuste vormis). Sõnastikus oleksid need kenasti sobinud seletuste lõppu. Termini moilnaarits seletuses vilksatavad mingid violett-, lavendel- ja salveinaarits, mis asjasse pühendamatule jäävad arusaamatuks, sest märksõnadena või mujal neid sõnu ei kohta. Võib öelda, et selline «teoreetilisus» on üks eesti oskussõnastike tüüpilisi jooni. Seda tuleb kogeda KKI keelenõuandjailgi, kellele kurdetakse tavaliste igapäevaste oskuskeelendite puudumist meie sõnastikes (ma ei mõtle muidugi erialaslängi). Ainult paar märkust on terminikujude kohta, mis on enamasti viimistletud nagu tarvis. Eriti hea on, et sõnastik asub juurutama eesti terminit uuend- (seni remont-): uuendkarusloom. Meelsasti näeksin veel ühest võõrsõnast loobumist: karusnaha defekti asemel võiks olla karusnaharike (nii nagu terministandardite abiga püüame kanga defektilt üle minna riideveale, puidu defektilt puldurikkele). Kompimiskarvad võiks olla lühem kompekarvad. Beeringi sinirebase puhul on vene rõhulise vokaali kahe ee-ga kirjutamine liigne. Niisamuti on kurjast mugandused bargusiini soobel ja seletuses Bargusiini mäeahelik (pro Barguzini). Uks huvitav finess, mida oleks selgemini näidata tasunud, on see, et eesti sõna karv tähendab nii ühte karva kui ka karvkatet. Sõnastiku tegijad on arvestanud, et suvekarv ja talvekarv on just karvkatte mõttes ning neid ei pea mitmusse panema ega ütlema suvine karvkate ja_ talvine karvkate (nii ainult 61. mõiste seletuses). Nad ei näita aga sõnastiku kasutajale selgesti, et kattekarv, aluskarv, üleminekukarv ja villkarv 9 Loomakasvatusterminid eesti, saksa, inglise ja vene keeles III. Lambakasvatus. Tallinn, lk.; Loomakasvatusterminid eesti, saksa, inglise ja vene keeles IV. Karusloomakasvatus. Tallinn, lk.; Loomakasvatusterminid eesti, saksa, inglise ja vene keeles V. Põllumajandusloomade geneetika. Tallinn, lk.; Mõisteid ja määratlusi sigimisbioloogiast. Tallinn, lk. (Eesti NSV Riikliku Agrotööstuskomitee Agrotööstuse Informatsioonikeskus.) 463

18 (aga kuhu on jäänud artikkel villkarv}) on peäle ühe karva võimalikud ka karvkatte tähenduses. Mõnes seletuses küll seisab, et «karusnahale [on] omane suur kontrastsus tumeda kattekarva ja heleda aluskarva tõttu», ent see pole lõpuni välja peetud. Päris üleliigne on stik-lüte appivõtmine: «Aluskarvastik on veidi sinaka tooniga. Kõhualuse karvastiku värvus on parem kui piginaaritsal» (sub 233, ka 32). Ja üldse oleks hea sufiksikasutuses täpsem olla. Hõbejas rõngas sobib terminiks hästi, nii et hõbejane rõngas on tema kõrval kindlasti liigne, niisamuti on 34. mõiste seletuses esinev hõbedane rõngas. Ühevärvuselised kattekarvad pro ühevärvilised on aga vist juba terminoloogiline purism. Aastaringselt asemel sooviks ikka veel aasta ringi. Nii terminites kui ka seletustes kohtab paari võõrsõna, mille asemel võiks kaaluda oma: sesoon (ka paaritussesoon, sigimissesoon) võiks olla hooaeg, sesoonne hooajaline, infektsioonihaigus nakkushaigus (sub 289). Tahaks meelde tuletada veel mõnda eestipärasemat väljendusvõimalust. Tingimuste asemel on tihti parem olud (Talvekarva hakkavad karusloomad meie tingimustes vahetama suve teisel poolel; ilmastikutingimused). Korda viis tuleb ette kaasajal ja kaasaegne, aga mõeldud on tänapäeval ja tänapäevane. Madala sigivuse asemel oleks õigem öelda väike sigivus ja vaevalt see madal reproduktsioonivõimegi muud tähendab. Vastikult lõhnav asemel ütlesid vanad eestlased haisev. Oskussõnastikus kui keelelises väljaandes peab laitmatult korras olema ka seletuste keel. Paraku leidub neis rektsioonivigu: depigmenteerumisele kaasneb, sarnane ameerika palomiinohõbesininaaritsale, sarnaneb hõbesininaaritsale, on valmistatud analoogiliselt kandekastile need sõnaühendid on õiged kaasaütleva käändega; üldnimetus praegu farmides kasv at at availe sinirebastele on praegu farmides kasvatatavate sinirebaste üldnimetus. Sõnastaksin ümber nii mõnegi lause, näiteks: ühtlaselt hõbejate karvadega kaetud karusnaha osa pikkuse suhe protsentides karusnaha pikkusesse -+ ühtlaselt hõbejate karvadega kaetud karusnahaosa pikkuse ja karusnaha kogupikkuse suhe protsentides. Jätaksin maha nominaalstiili: enamikul karusloomadel toimub karvavahetus kevadel ja sügisel -*- enamik karusloomi vahetab karva kevadel ja sügisel; nutriatel toimub karvavahetus aasta ringi ^>- nutriad vahetavad karva aasta ringi. Kohati tuleb parandada sõnade järjekorda: lumirebase üks genotüüpe -> üks lumirebase genotüüpe; sinirebase üks alamliike, kaasaegse farmisinirebase üks aretuskomponente -> üks sinirebase alamliike, tänapäeva farmisinirebase aretuskomponente; Eesti NSV farmide peamine genotüüp -+ peamine Eesti farmide genotüüp. Hea, et nüüd saab lahti kentsakast NSV-tamisest: [kobras on] Eesti NSV-s reaklimatiseeritud a.; [metsnugis on] Eesti NSV-s tavaline jahiloom; [ondatra toodi] Eesti NSV-sse a. Isegi oskussõnastikku on tunginud venepärane mitmus Kurski ja Voroneži oblastites pro oblastis, Obi ja Toboli jõgedeni pro jõeni. Tüütab erinev, mis võib vahel olla eri, vahel erisugune ja vahel on päris üleliigne: erinevate karusloomaliikide kandekastide mõõtmed erinevad -> eri liiki karusloomade kandekastide mõõtmed on erisugused;... karvkatte värvuselt erineva intensiivsusega pruunide naaritsate tõug. Saadud erinevate ameerika uluknaaritsa alamliikide ristamisel ->... karvkatte värvuse intensiivsuse poolest erinevate pruunide naaritsate tõug. Saadud ameerika uluknaaritsa alamliikide ristamisel. Poleks paha, kui seletuste vorm oleks ühtlasem (võrrelgem näiteks liikide seletusi terminipesas naarits). Terminid kandekast, aleuudi hõbesini-terassininaarits, ameerika palomiinopastellnaarits ja saltõkovi hõberebane on ainsuses, neid seletatakse aga kui mitmuslikke. See loogikaviga ei vääriks mainimist, kui ta poleks oskussõnastike käsikirjades väga tavaline. 464

19 Ansomardi (Tundmatu kunstnik, õli, ante a.) Tahvel XXIX

20 TAHVEL XXX Oskar Kuningas 80 (Ülal) O. Kuningas Hilda Grivaga (15. VIII 1981) ja (a 11) tduardas Astramskasega (20. XI 1984). (Anne-Malle Halliku foto.).-:-' '- : ^3V J0-''' 1 m^jj^ä a^nh Д B^^K I " %' ^^^E "m ^^H Jl **^ lk/ /. щ^- _-^И1 _' v - ^мя Ш&,,-d 7Л

21 Ja lõpuks: on natuke palju kokkukirjutamist. Enamkasutatav, vähekasutatav, vähekasvatatav, vähelevinud, vähemärgatav ja harvaesinev võiksid olla lahku kirjutatud. Kindlasti peaks seda olema beežnutria (vrd. roosa nutria, valge nutria). Koik mainitu on aga kergesti korda sätitav ja seepärast võime juba praegu uskuda ühe uue hea oskussõnaraamatu lisandumist. Ainult millal? Ehituse sõnavaraga jätkas tööd projekteerimisorganisatsioonide terminoloogiakomisjon, kes arutas läbi ja viimistles sõnaraamatuks Mihkel Kilgi kirjutatud ehitusleksikoni. Peale selle on komisjonis valminud ja «Valguse» kirjastusest läbi käinud eesti-vene ehituse sõnaraamat. Kas see ka kunagi trükitakse, on praegu teadmata. Seepärast saab käesolevas rääkida ainult leksikonist. 10 Tegemist on omal erialal ja eesti oskusleksikograafias esileküündiva tööga, kui keegi sellest vaid midagi teaks. On väga kahju, et «Valguse» kirjastus toetus meelsasti Tiit Masso pahasoovlikule retsensioonile ja lükkas käsikirja väljaandmise oma kaelast ära. Teatavasti on «Valguse» juhtkond sõnaraamatuid alati pidanud ebameeldivaiks väljaandeiks. Seepärast tuli leppida raamatu ilmutamisega Ehitusinstituudi rotaprindi kaudu. Tulemus on kaunikesti nigela väljanägemise, uduse kirja ja tillukese trükiarvuga raamat (1000 eksemplari). Seesuguse üllitisena on sisult kaalukas sõnastik jäänud teenimatult varju. Eesti-Vene sõnastikuna ülesehitatud leksikon sisaldab ligi 1500 ehituse oskusmõistet, igaühel eestikeelne termin, vene vaste ja mõiste lühiseletus. Seletada aitavad ka 70 enamasti mitmeosalist joonist. Lõpus on venekeelsete terminite tähestikregister. Võtame näiteks ühe artikli: ehitustarind, ehituskonstruktsioon строительная конструкция Ehituse osa, millel on kande- või/ja piirdefunktsioon (vt kandetarind, piirdetarind). Materjali järgi eristatakse raudbetoon-, kivi-, metall-, puit- jm tarindeid, teostusviisi järgi monoliit- ja monteentavaid tarindeid. Vt ka tasandtarind, ruumtarind, ripptarind. Seega saame päris lühikesest seletusest teada üht-teist nii mõiste sisu, mahu kui ka seoste kohta teiste mõistetega. Mõni seletus on veel napim, näiteks: tööstushoone промышленное здание Käitise tootmis- või abihoone (jn 60). Viidatud 60. joonis on aga 12-osaline ja annab ettekujutuse tähtsamaist tööstushoone liikidest. Nii et ehitustermineid pakub leksikon palju rohkem, kui ütleb number 1500 (see on artiklite arv). (Järgneb) 10 M. Kilk, Väike ehitusleksikon. Tallinn, lk. (ENSV MN Riikliku Ehituskomitee Riiklik Projekteerimise Instituut «Eesti Projekt».) 9., 10., 22. ja 23. viites esitatud teostes on «Valgus» tiitellehel kaunistus, mitte tegelik kirjastaja. 30 Keel ja Kirjandus nr

22 Derivatüvsetest laenudest и-liitelised verbid eesti ja soome keeles REET KÄSIK Kui käsitletakse keeltevahelisi laenusuhteid, siis peetakse valdavalt silmas leksikaalset tasandit. Sõnade laenamine ühest keelest teise on massiline kontaktkeelte puhul, eriti hulgaliselt ühissonavara on sugulaskeeltes. Nende seas on nii sama algupäraga sõnu kui ka hilisemaid laene. Laenamine sugulaskeelest on lihtsam, sest sõnastruktuurid on sarnasemad ja laensõna sobib oma keelelise vormi poolest teise keelde suhteliselt hästi. Soome keele teadlik arendamine ja sõnavara rikastamine algas varem kui eesti keeles, seepärast on laenusuhted eesti ja soome keele vahel võrdlemisi ühesuunalised. Kui sajandivahetusel ja käesoleva sajandi alguses asuti eesti kirjakeelt teadlikult arendama, oli soome keelest laenamine kõige loomulikum tee. Soome laensõnade tulek eesti kirjakeelde on võrdlemisi korralikult registreeritud. 1 Silmahakkav on tuletiste suur hulk soome laenude seas, uusi juursõnu on laenatud suhteliselt vähem. Paljud eesti keelde ülevõetud sõnad on ka soome kirjakeeles võrdlemisi uued tuletised. Põhjuski on üsna läbipaistev: igapäevase eluga seotud põhisõnavara oli eesti keeles olemas, lisa vajati eelkõige abstraktsete mõistete väljendamiseks. Suur osa soome laenudest kuulubki tähenduselt abstraktsete sõnade hulka. 2 Seda tüüpi sõnad on struktuurilt sageli tuletised. Kui ei ole tegemist just tsitaatsõnaga, kaasneb laenamisega alati mugandamine, laenatud sõna kohandamine vastuvõtva keele häälikuliste seaduspärasustega. Mugandamine võib olla osaline, nii et sõna jääb ikka võõrsõnaks, või täielik, nii et sõna häälikkoostis ei erine millegagi omasõnadest. Mugandamine on muidugi lihtsam, kui kõne all on sugulaskeeled. Soome laenude foneetiline mugandamine eesti keelega hõlmab samu häälikulisi seaduspärasusi, mis eristavad teineteisest eesti ja soome keele algupärast ühissonavara. Siinse kirjutise seisukohalt rõhutan eelkõige vokaalharmoonia puudumist eesti keeles ning diftongide ja muude vokaalühendite puudumist järgsilpides. Näiteks eesti ü-harmoonia on kadunud kahel viisil: esimesest silbist kaugemal olev ii on muutunud t-ks või и-ks. Muutus ii > i toimus peamiselt sõnatüves, muutus ii > и sufiksites (käbil > käbi, söönud > söönud). K. Wiik seletab sellist lahknevust erandreegliga: muutuse ii > i asemel toimus muutus ii > и siis, kui muutuse ii > i tagajärjeks oleks sama morfeemi kaks erinevat allomorfi. Põhimõte «üks tähendus üks vorm» takistab seega põhireegli ii > i rakendamist sufiksites. 3 Kuna kolmas silp ei võinud kuuluda sõnatüvesse 4, tajuti seda alati sufiksina ja seal on muutus ii > и üldine. Teises silbis ei ole asi enam nii selge. Sufiksitena, mille vorm tuli sõnatüve häälikkoosseisust olenemata säilitada, tajuti eelkõige muutesufikseid tunnuseid ja lõppe. Teise silbi tuletussufiksid allusid vokaalharmoonia kaoreeglitele pigemini sarnaselt sõnatüve- 1 J. Aavik, Soome sõnad eesti kirjakeeles. «Eesti Kirjandus» 1912, nr. 1, lk. 5 30; J. Mägiste, Soome keele osa eesti kirjakeele arendamisel. «Eesti Kirjandus» 1931, nr. 2, lk , ja nr. 4, lk ; H. Rätsep, Soome laenudest eesti kirjakeeles. «Keel ja Kirjandus» 1976, nr. 4, lk H. Rätsep, Soome laenudest eesti kirjakeeles, lk K. Wiik, Viron vokaalisointu. Helsinki, 1988, lk H. Rätsep, Eesti kirjakeele tüvevara päritolu. «Keel ja Kirjandus» 1983, nr. 10, lk

23 dega (tänapäeva soome keele vastavate vormidega võrreldes saapua saabuda, naittua naituda, luopua loobuda, aga yöpyä ööbida, yhtyä ühtida, mieltyä meeldida). Sellisel taustal on raske seletada, miks eesti keeles on siiski tuletiskujud peituda (vrd. sm peittyä), käänduda (vrd. sm kääntyä), leiduda (vrd. sm löytyä). Sufiks peaks olema -i-, mitte -«-. Teine mugandamisnäide puudutab soome «/«-liitelisi tuletisi. Soome keeles on tuletuspaarid antaa > antautua, ajaa > ajautua, jakaa > jakautua, käyttää > käyttäytyä. Arvestades, et järgsilbi vokaalühendist säilib eesti keeles esimene vokaal ja infinitiivi tunnus -a esineb eesti keeles kujul -da (vrd. kirjoitta/a ja kirjutajaa), ootaks eesti keeles tuletuspaare anda > *andaduda, ajada > *ajaduda, jagada > *jagaduda, (käitada) > *käitaduda. Selle asemel on eesti keeles hoopis teise tuletusmalli järgi anda > anduda, ajada > ajuda, jagada > jaguda, (käitada) > käituda._ Selliseid mugandamisi oleks raske seletada, kui tahaksime väita, et kõik need sõnad on laenatud soome keelest ükshaaval. Ilmsem on, et soome keelest on võetud üle tuletusmall(id) ja/voi tuletusliide ning rakendatud seda iseseisvalt eesti keeleainestikule. Osa soome keeles olemasolevaid tuletusmalle sobis eesti keelde ja need laenati, teised ei sobinud sellisena ja need hüljati või mugandati. Selline tõlgendus saab toetust ka Wiigi reeglilt «üks tähendus üks vorm»: soome liitevariantidest -u-j-y- laenati eesti keelde vaid üks -u-. H. Rätsep on selle kohta kirjutanud: «On saanud tavaks asendada laenamisel soome tuletusliide vastava eesti tuletusliitega, s. t. mugandada laenatud sõna_nii häälikuliselt kui ka tuletuslikult. [ ] Selliselt moodustatud sõnu ei saa enam tunnistada tavalisteks soome laenudeks. Need on segalaenud, kus laenatud on tegelikult tuletamisviis koos tähendusega ja mõnel juhul ka tüvi.» 5 Võrdlen käesolevas artiklis lähemalt soome ja eesti «-liitelisi verbe, pöörates eraldi tähelepanu semantilistele ja morfoloogilistele derivatsioonimallidele mõlemas keeles. w-tuletiste tähendusest, «-liitelisi verbe tuletatakse eesti keeles nagu soome keeleski nii verbidest kui noomenitest. Kõigi м-verbide ühiseks süntaktiliseks omaduseks on intransitiivsus, sellise verbiga ei liitu objekti. Fennougristinne kirjandus on üldiselt pidanud «-liitelisi verbe refleksiivseteks, passiivseteks ja translatiivseteks. 6 Mõni aasta tagasi analüüsis Ulla Kulonen-Korhonen käändegrammatika teooria põhjal soome keele deverbaalsete «-tuletiste semantikat ja tuli järeldusele, et suur osa passiivseteks peetud verbituletistest on tegelikult automatiivsed. 7 Et ы-sufiks on vana, soomeugrilist päritolu ja et kogu eesti keele «-tuletiste süsteem on välja töötatud suhteliselt hilisel ajal soome keele mallidele toetudes, siis on ootuspärane, et eesti «-verbid vastavad samadele mallidele. «-tuletiste põhitähendus on subjektile suunatud muutus. Sellest vaatevinklist võib nimetada «-verbe translatiivseteks. Semantiliselt võib see subjekt olla agent (Laps riietub), kogeja (Naine lesestus) või neutraalne ahs (Uks sulgub), igal juhul nii lapsega, naisega kui uksega toimub muutus. Tuletiste tähendusi liigitades ja iseloomustades lähtutakse sellest, kes või mis selle muutuse esile kutsus. Sellest aspektist võib «-tuletis olla passiivne, automatiivne või refleksiivne. 8 Eesti keeles nagu soome keeleski on otsene semantiline seos kausatiivsete ja «-liiteliste verbide vahel. See rinnastus on loomulik, kuna mõlemad verbitüübid väljendavad muutust. Vahe on selles, et kausatiiv- 5 H. Rätsep, Soome laenudest eesti kirjakeeles, lk L. Hakulinen, Suomen kielen rakenne ia kehitys. Neljäs, korjattu ja lisätty painos. Keuruu, 1979, lk. 269, U. Kulonen-Korhonen, Deverbaalisten ^/-verbijohdosten semantiikkaa. «Virittäjä» 1985, nr. 3, lk A. Räisänen, Suomen kielen u-johtimiset verbit. Helsinki, 1988, lk » 467

24 verbi subjekt on muutuse põhjustaja, м-tuletise subjekt aga see, kellele või millele muutus on suunatud, tegevusalis. Sama tegevusalis on põhjustaja-aktandi kõrval teine kausatiivverbi keskne aktant. 9 Keele pindstruktuuris avaldub kausatiivverbide ja «-tuletiste semantiline vahekord nii, et kausatiivverbi objektile vastab «-tuletise subjekt, «-tuletise korral muutuse põhjustajat pindstruktuuris ei väljendata: «Ettevõtted saastavad loodust» «Loodus saastub». «Tuulehoog suleb ukse» «Uks sulgub». «Jüri eraldab margi ümbrikult» «Mark eraldub ümbrikult». Ometi just seesama pindstruktuurist puuduv muutuse põhjustaja määrab tegelikult «-liitelise verbi tähenduse. Määrav on, kas muutuse põhjustaja on semantiliselt agent või ei. U. Kulonen-Korhonen liigitab passiivverbideks sellised, kus subjekti muutuse põhjuse taga süvastruktuuris on agent, enamasti indefiniitne. Selles mõttes sarnaneb passiivverb tähenduselt morfoloogilise impersonaaliga. Siiski on nende vahel olulisi erinevusi. Eesti morfoloogilis-süntaktiline impersonaali kategooria on väga tugevalt seotud teadliku tegijaga. Impersonaali eraldab muudest pöördevormidest vaid see, et isik on tundmatu, mitte see, et teda ei ole olemas. 10 Seetõttu on eesti keeles kasutatav termin impersonaal õieti ebatäpne (soome passiiv on muidugi veel eksitavam) ja mõned eesti ja soome grammatikakirjutajad on kasutanud ka nimetust 4. pööre} 1 Leksikaalse passiivverbi kasutamine predikaadina ei eelda, et tegija on tundmatu. Sageli on passiivverbi kasutamise põhjuseks lihtsalt alise topikalisatsioon. Lausetüüp on struktuurilt identne indoeuroopa keelte tüüpilise süntaktilise passiiviga, kust tegija on ära jäetud ega ole vormistatud passiivlause agendiks, kui aktiivlause objekt tõuseb passiivlause subjektiks. 12 Agent ei tarvitse olla tundmatu. Sellele lihtsalt ei leita kohta predikaadi kõrval või ei ole ta selle lause informatsioonisisalduse seisukohalt oluline. Näiteks lauses «Jüri hoidis ümbrikku tükk aega aurus ja mark eraldus kergesti» on selge, et margi eraldas Jüri. Passiivverbi tähendus ei ole sama kui kausatiivverbi impersonaalil: «Jüri hoidis ümbrikku tükk aega aurus ja mark eraldati kergesti». Viimases lauses on eraldaja tundmatu, igal juhul mitte Jüri. Automatiivverbe eraldab passiivverbidest see, et automatiivse verbiga väljendatud subjektimuutuse põhjustajaks ei ole agent. Automatiivse protsessi korral ei ole agenti ei süva- ega pindstruktuuris. Automatiivverbi subjekt (millele muutus on suunatud) võib nagu passiivverbilgi olla semantiliselt tegevusalis (neutraal) või kogeja (kui ta on + elus). Neutraalse subjektiga: «Uks sulgub». «Oks murdub». «Ilm muutub pimedaks». «Hääl kandus üle väljaku». «Maavärin kordub». «Maa kattus lumega». «Majad mattusid pimedusse». «Masinad seiskusid». «Võlad kuhjuvad». Kogejasubjektiga: «Külalised üllatusid». «Ülemus ärritus». «Koik küllastusid ootamast». «Klass kuuletus õpetajale». «Kuulajad süngestusid». «Rahvas venestub». «Ostjad tigestuvad». «Sissemurdja kangestus». «Lendur hukkus». Verbisemantika seisukohalt on nii passiivsed kui automatiivsed verbid toimumis- (protsessi-) verbid. Nad vastavad küsimusele, mis subjek- 9 L. Kytömäki, Kuratiivikausatiivit. Rmt.: Rakenteita. Turku, 1978, lk H. Raj andi, Arutlusi eesti impersonaali üle. «Keel ja Kirjandus» 1966, nr. 9, lk R. Harms, Estonian Grammar. Bloomington, 1962; A. Hakulinen, F. Karlsson, Nykysuomen lauseoppia. Helsinki, U. Ku 1 о пел- Kor h o n en, Deverbaalisten [/-verbijohdosten semantiikkaa, lk

25 tiga toimub, pööramata tähelepanu sellele, miks nii toimub. U. Kulonen- Korhonen on oma nimetatud artiklis esitanud deverbaalsete «-verbide detailse klassifikatsiooni süvastruktuuris peituva põhjustaja semantilistest omadustest lähtudes. Selle järgi on soome keele «-verbide hulgas väike hulk puhtaid passiivverbe (s. t. selliseid, mis obligatoorselt eeldavad agenti muutuse põhjustajana). Suur osa verbe on automatiivsed, ülejäänud sellised, mis võivad esineda nii automatiivsete kui passiivsetena. Lisanduvad veel võimalikud kombinatsioonid refleksiivsusega. 13 Eesti verbide kohta võiks teha samasuguse liigenduse ja arvatavasti saaksime ligilähedaselt samasuguse jaotuse. Puhtaid passiivverbe on üsna raske leida. Passiivsuse väljendamine leksikaalselt ei ole eesti keelele omane. Aktiivsetest tegevusverbidest, mille üks aktante on obligatoorselt agent, eesti keeles üldjuhul «-verbe ei moodustata. See tähendab, et eesti keeles ei ole selliseid tuletussuhteid nagu «Neiu kirjutab kirja» *«Kiri kirjutub». «Õuele ehitatakse maja» *«Maja ehitub õuele». «Laps joonistab pildi» *«Pilt joonistub» jne. Enamik «-verbe on kas selged automatiivsed verbid või sellised, kus subjektimuutuse põhjustaja võib, aga ei pea olema agent, «-verbide seisukohalt ei ole oluline, kes või mis muutuse põhjustas, oli see kellegi teadlik tegevus voi mõni muu põhjus. Need nn. automatiiv-passiivsed verbid moodustavad «-tuletiste valdava enamiku. Siia hulka kuuluvad kõik denominaalsed «-verbid (kurbuma, kärbuma, närbuma, sirguma, virguma, niiskuma, pehmuma, vaesuma, puituma, orbuma, lupjuma jt.) ja enamik deverbaalseid «-tuletisi (leiduma, tõmbuma, kanduma, lenduma, tunduma, murduma, korduma, haakuma, korjuma, lükkuma, kleepuma; eralduma, peegelduma, lahenduma, ulatuma, seletuma, kinnituma, erituma, laotuma jt.). Tundub, et automatiiv-passiivse «-tuletise moodustamise eeldus vähemalt eesti keeles on, et subjektimuutus võib toimuda ka ilma agentiivse põhjustajata. Refleksiivverbid eralduvad automatiivsetest ja passiivsetest verbidest selge kategooriana. Refleksiivverb eeldab süvastruktuuris agendi olemasolu, aga erinevalt automatiivverbidest saab refleksiivse verbi tegevuse põhjustaja keelelise väljenduse ka pindstruktuuris. Refleksiivverbid on tegevusverbid. Verbi tegevus on suunatud subjektile ehk tegutsejale, agendile endale. Passiiv- ja automatiivverbide puhul on subjektimuutuse põhjustaja ja see, keda või mida muutus mõjutab, alati erinevad, refleksiivverbi puhul langevad agent ja tegevusalis kokku. Võrreldes kausatiivverbi ja automatiivtuletise vahekorda, näeme, et laused «Ettevõte saastab loodust» ja «Loodus saastub» kirjeldavad tegelikult üht ja sama protsessi eri külgedelt vaadatuna. Ühel juhul on fookuses (topikaliseeritud) tegija, teisel juhul see, kellele või millele on tegevus suunatud. Esimene lause kirjeldab tegevust, teine selle tegevuse tagajärge, täpsemalt, selle tagajärjel toimuvat protsessi. Kausatiiv- ja refleksiivverbi vahekord on hoopis teistsugune. Analoogilise transformatsiooni puhul tõstame kausatiivverbi objekti «-tuletise subjektiks ja jätame kausatiivverbi subjekti vormistamata saame hoopis erinevaid situatsioone kujutavad laused: «Ema riietab last» ja «Laps riietub»; «Kurjategija viskab ohvri kuristikku» ja «Ohver viskub kuristikku»; «Armee juhtkond relvastas partisanid» ja «Partisanid relvastusid». Kausatiivlause subjekt ja objekt on erinevad, mille tõttu selle tähendus ei saa olla identne refleksiivverbi sisaldava lause tähendusega, kus agent on sisemine: seesama, keda subjektimuutus hõlmab. Eesti «-verbid on niisiis moodustatud samade semantiliste derivatsioonimallide järgi kui eeskujuks olnud soome keele verbid. Enamik «-tuletisi on automatiiv-passiivsed, väljendades subjektimuutust, ilma et 13 U. Kulonen-Korhonen, Deverbaalisten ^/-verbijohdosten semantiikkaa, lk. 295 jj. 469

26 süvastruktuuris esinev, aga pindstruktuuris väljendamata jääv muutuse põhjustaja lause semantika seisukohalt oluline oleks. Vähem kui soome keeles on eesti keeles refleksiivverbe, kus pindstruktuuris esineb subjektina süvastruktuuri agent ning subjektimuutuse põhjustaja on sama isik kui see, kellega muutus toimub. Need on semantiliselt niivõrd erinevad verbirühmad, et neid on põhjust ka eesti keeles terminoloogiliselt lahus hoida, sellest hoolimata et nende morfoloogilised väljendusvahendid on identsed ja süntaktiline funktsioongi on mõlemal (või kõigil kolmel) verbirühmal sarnane: «-liide muudab transitiivse verbi intransitiivseks. Termini refleksiiv kasutamine kõigi «-liiteliste verbide kohta tekitab väljaspool Eestit igal juhul segadust ja vääriti mõistmist, nagu paari viimase aasta jooksul ongi juhtunud, kui diskussiooni «-verbide kasutamise poolt ja vastu on üritatud viia rahvusvahelise- auditooriumi ette. 14 Loomulikult ei saa rääkida refleksiivverbide ebaõigest või liigsest kasutamisest morfoloogilise impersonaali asemel. Refleksiivverbil on eri tähendus kui sellega korreleeruva kausatiivverbi impersonaalil (vrd. «Tüdruk riietus» ja «Tüdrukut riietati»). Ka selliseid puhtaid automatiivverbe, kus subjektimuutuse põhjustaja on elutu, ei ole võimalik impersonaaliga võrrelda: nende alusverbist ei saagi impersonaali moodustada (vrd. «Muutus toimus». «Juhtus õnnetus». «Puud peegelduvad vees».) Et eesti keeles puhtaid passiivverbe ei moodustata, on laused «Koolid varustusid õpikutega» või «Sündmus pühendus aastapäevale» lingvistiliselt niisama vastuvõtmatud kui «Kiri kirjutus kauni ühtlase käekirjaga» või «Väljak ehitus täis kahe nädalaga» ning Mati Hindil on tuline õigus nende vastu häält tõsta. Nagu ehitamine ja kirjutamine, nii on ka varustamine ja pühendamine tegevusverbid, mis lihtsalt ei saa iseenesest toimuda, selliste verbide «-tuletis saab tähenduselt olla üksnes refleksiivne, nii see aga esitatud näidetes ei ole. Vaid selliste automatiiv-passiivsete verbide kasutamine, millel on elusa põhjustaja võimalus, on kõrvutatav tuletusaluse sõna impersonaaliga: «Külalisi üllatati» ja «Külalised üllatusid»; «Loodust saastatakse» ja «Loodus saastub»; «Küsimust korrati» ja «Küsimus kordus»; «Laud kaeti roogadega» ja «Laud kattus roogadega». Lingvistilisest ja derivatiivsest aspektist on mõlemad lausetüübid igati korrektsed, valiku määravad stiilile ja keelekasutusele, teksti infosisaldusele ja tekstitüübile esitatavad nõuded. Probleem on palju laiem kui «-verbid. Selle taga on kogu maailmas täheldatav ametliku keele burokratiseerumine: kalduvus eelistada anonüümset, ebakonkreetset, ümardatud väljendusviisi. Selle tendentsi üks ilmnemisvorm on ka passiivi eelistamine aktiivile. 15 «-tuletiste tavakeelest sagedasem kasutamine ametlikus keeles on selle stiilisuuna üks eesti keeles olemasolev (ja mitte sugugi vene keele eeskujul moodustatud) väljund. Verbisufiks -«on soome-ugri algupära, selle vasteid võib leida nii vormilt kui tähenduselt põhimõtteliselt ühesugustena kõigis läänemeresoome keeltes. Eesti keeles ei olnud «-tuletised siiski kuni möödunud sajandi lõpuni kuigi levinud. Enne Aavikut oli eesti kirjakeeles kasutusel vaevalt paarkümmend «-liitelist verbi. 16 õigekeelsussõnaraamatus (1976) on neid üle tuhande. Suurem osa neist on võetud kasutusele käesoleva sajandi kahe esimese aastakümne jooksul, «-verbide moodustamise süsteemi töötas eesti keeles välja J. Aavik, kes esmakordselt 1905, ulatuslikumalt 1920, soovitas neid soome keelest laenata ja soome keele eeskujul moodustada. Ka teised sajandi alguse keelemehed, samuti noorik. Hint, Sanaston ideologisointi. Ettekanne keeleteaduse päevadel Helsingis 20. IV 1990; M. Mäger, Refleksiivid «yks keeleuuenduse tähtsamaist võitudest» Keelereform ja raamat. Konverents XII Teesid. Tallinn, 1990, lk. ' Vt. R. Käsik, Rajooniajalehtede keelest ja stiilist. «Keel ja Kirjandus» 1984, nr. 5, lk. 280 jj. ning seal viidatud kirjandus. 16 H. Rätsep, J. Aavik ja soome laenud. «Keel ja Kirjandus» 1981, nr. 5, lk

27 eestlased soosisid «-liiteliste verbide moodustamist ja kasutamist 17, nii et hiljem oli J. Aavikul^ põhjust hoiatada keelekasutajaid «-verbidega liialdamise eest. 18 M. Underi, J. Semperi jt. esimesed luulekogud sisaldavad hulgaliselt tuletisi, mille kohta praegu ehk liigagi kergesti kasutatakse väljendeid «impeeriumi keelepruuk», «parteifraseoloogia», «grammatiline sarnastumine vene keelega» jms. 19 Ka termini refleksiiv väärkasutus on pärit J. Aavikult. Tolleaegsete soome grammatikate eeskujul kirjutas ta nimelt refleksiivide laenamisest, kuigi pidas silmas muidugi kõiki subjektimuutusele viitavaid м-verbe. Tegelikult, nagu eelnev analüüs osutab, moodustati rohkesti just automatiivseid verbe, puhtaid refleksiivverbe on eesti keeles vähem kui soome keeles. Ühe põhjusena võiks olla, et soome keeles on refleksiivide tuletamiseks oma liitsufiksiline variant -utu-l-yty-, lihtsufiksi -u abil tuletatud verbid on enamasti automatiivsed. и/ы-variant aga ei sobinud eesti keele struktuuriga ja eesti keeles jäi «-liide kandma kõiki kolme tähenduskoormust. On loogiline, et enamasti jäi soome malli järgi moodustatud sõnale soome keele vastava sõnaga sarnane tähendus automatiivsus. Hilisematel aastatel ei ole aga eesti keeles «-tuletiste semantikat lähemalt uuritud (nagu soome keeles on tehtud), vaid grammatikakirjanduses kasutatakse traditsiooniliselt Aavikuaegset terminit, asjasse detailsemalt süvenemata. Eesti keeles ei ole võimalik tuletada samast tüvest nii automatiivset kui refleksiivset verbi (nagu soome painua ja painautua, kastua ja kastautua, hukkua ja hukuttautua, etsiä ja etsiytyä), mis sunniks neist eraldi rääkima. See, kas tuletis on refleksiivne, passiivne või automatiivne, sõltub üksnes tuletusaluse verbi semantikast. Liite tähendus on õigupoolest kogu aeg sama: märkida subjektile suunatud muutust. Erinevus ei ole sufiksi, vaid tuletise tähenduses. Voib-olla sellepärast ei ole termini refleksiivverb üldistatud kasutamine eesti keeles nii eksitav ja häiriv kui see on soome keeles, aga ebatäpne ta muidugi on ja vähemalt rahvusvahelises suhtlemises tuleks kasutada üldiselt aktsepteeritud termineid. Vormimallid. «-tuletiste vorm ja morfoloogilised derivatsioonimallid on eesti keeles märgatavalt lihtsustatumad ja piiratumad kui soome keeles. Nii nagu soome keeles, on ka eesti keeles kahe- ja kolmesilbilisi «-tuletisi. Tuletusliitena kasutatakse peaaegu eranditult üksnes põhivarianti -«-. Sufiks liitub alati konsonandiga lõppevale tüvevariandile, asendades alussõna tüvevokaali. Seega_ moodustatakse kahesilbilise tüvega tuletisi vaid kahesilbilistest alussõnadest ja kolmesilbilise tüvega tuletisi kolmesilbilistest verbidest. Soome keeles selliseid piiranguid ei ole. Seal võib vokaaliga algav sufiks liituda nii vokaal- kui konsonanttüvele, samuti on produktiivsetena kasutusel rohkem liitevariante kui eestkkeel on sealt üle võtnud, nende hulgas nii ühe- kui kahesilbilisi liiteid. Kahesilbilised «-tuletised võib jagada kolme rühma: (1) denominaalsed translatiivverbid, (2) deverbaalsed automatiiv-, passiivja refleksiivverbid, (3) frekventatiivverbid, millest valdav osa on ekspressiivsed (onomatopoeetilis-deskriptiivsed). Rühmade piirid ei ole väga selged ja on ka mõningaid rühmade piirialadel olevaid tuletisi. (1) Denominaalsete verbide alussõnadeks sobivad kahesuguse struktuuriga noomenid. Palju tuletisi annavad ühesilbilise nominatiiviga konsonantlõpulised (lõpukaolised) noomenid. Enamasti on tuletusaluseks adjektiivid: külm > kalmuda, must > mustuda, samuti kurbuda, kaikuda, halluda, juhmuda, tuhmuda, tuimuda, kurtuda, kõhnuda, täituda jt., aga sellesse rühma kuulub ka substantiivitüvelisi verbe, nagu orbuda, kiidada, punguda, kuhjuda, viljuda, puituda, sarvuda. 17 H. Rätsep, J. Aavik ja soome laenud, lk. 295; Ö. Levkoi, «-refleksiivid eesti kirjakeeles aastani Tartu, (Diplomitöö TÜ eesti keele kateedris) vt. ka «Keel ja Kirjandus» 1991, nr. 6, lk Toim. 18 J. Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu, 1938, lk Vrd. M. Mäger, Refleksiivid «yks keeleuuenduse tähtsamaist võitudest», lk

28 Teine alussõnastruktuur, millest moodustatakse и-liitelisi denominaale, on kahesilbilised kolmandavältelised e-lõpulised (<L*eõa-) adjektiivid, nagu nõtke > nõtkuda, selge > selguda, samuti virguda, sirguda, niiskuda, leiguda, kauguda, pehmuda, vintskuda jt. Üksikud erandid (vaene > vaesuda, nukker : nukra > nukruda) ei muuda üldpilti. Teatavatel juhtudel liitub muutuse tähendusega või isegi on selle kõrval primaarne muutuse algus, teatavasse seisundisse sattumine. Selles tähenduses kasutatakse enamikku adverbitüvelisi м-tuletisi: kalduda, irduda, mööduda, väljuda, lahkuda, sekkuda, hukkuda, krampuda, kipruda, kaasuda, lahtuda. Rühma kuulub ka üksikuid substantiivitüvelisi (raevuda, armuda, randuda, silduda). (2) Kahesilbiliste «-verbide seas on erinevalt soome keelest hulgaliselt deverbaale, sest eesti keeles kasutatakse «-liidet sealgi, kus soome keeles on -utu- või mõni «-liite konsonandiga algav variant. Rohkesti on tuletisi kahesilbilistest a-tüvelistest verbidest: anda > anduda, hoida > hoiduda, samuti peituda, toituda, leiduda, murduda, kanduda, tunduda, laskuda, liituda, kastuda, kattuda, mattuda, pettuda jt. Palju tuletisi on ka kontraheerunud verbidest: lennata > lenduda, korrata >> korduda, samuti solvuda, viskuda, kaevuda, tõmbuda, karguda, kuhjuda, korjuda, põkkuda, lükkuda, põrkuda, paiskuda, seiskuda, purskuda, tõukuda, jätkuda, kiiluda, haavuda. i-tüvelisi alusverbe on tunduvalt vähem (mähkida > mähkuda, samuti haakuda, nühkuda, Hirnuda, kleepuda, riimuda, toimuda, põimuda, sõlmuda, kooruda, värvuda). e-tüvelisi alusverbe on vaid üks: sulgeda > sulguda. Deverbaalne mall on eesti keeles vägagi produktiivne ja tuletiste hulgas on nii refleksiivseid kui ka automatiivpassiivseid verbe. Soome keele vastava tuletusmalli kohta kirjutab A. Räisänen: «On ainult mõni üksik «-tuletis, mille kõrval on nüüdiskeeles olemas tuletusaluseks sobiv mittekausatiivne transitiivverb. Г 1 Peale refleksiivse syöksyä on kõik tavaliselt automatiivse tähendusega.» 20 Võib seega teha järelduse, et eesti keel on võtnud soome keelest üle tuletusmalli, mis talle morfofonoloogiliselt sobis, ja on kasutanud seda malli iseseisvalt palju ulatuslikumalt, kui see on olnud algupäraselt kasutusel soome keeles. Soome keeles on produktiivne konsonanttüvele liituv fe-lüde (laihtua, kiihtyä, heltyä, mieltyä, juurtua, myöntyä, maistua, täyttyä, jäätyä jt.). Eesti keeles rinnastuvad /«-verbid üksnes ta-liiteliste kausatiividega, mistõttu siingi võib näha õigupoolest vaid ta-verbile liituvat «-sufiksit: muu > muuta > muutuda, täis > täita > täituda, jää > jaatada > jäätuda, maa > maandada > maanduda; naida > naita > naituda, laduda > laotada > laotuda, pugeda > poetada > poetuda, pidada > peatada > peatuda. Konsonandiga algavatest variantidest on eesti keeles iseseisvana kasutusel üksnes variant -du-, mis liitub helilisele konsonandile. Tüve häälikuline struktuur on määratud: du-uide liitub vaid sellisele ühesilbilisele tüvele, kus on pikale vokaalile järgnev heliline konsonant. Tuletisi on nii verbi- kui noomenitüvedest, alati ei olegi seda võimalik üheselt otsustada. Deverbaalid on moodustatud enamasti kontraheerunud verbidest: keelata > keelduda, voolata > voolduda. samuti neelduda, soolduda, kuulduda, väänduda, keerduda, piirduda, pöörduda, suunduda. Muudest verbidest on näiteks veenda > veenduda, siirda > siirduda, määrida "> määrduda, hõõruda > hõõrduda. Selged denominaalid on pooldada, peenduda, kaarduda, noorduda, juurduda, väärduda, võõrduda. Kui jätta kõrvale erandverb kooruda, siis liitub sellisele tüvestruktuurile alati -du-, mitte -«-. Liitevariandid on eesti keeles üldse tihedamalt seotud alustüve struktuuriga kui soome keeles, kus eri liitevariantide kasutamine on suhteliselt vaba. 472 A. Räisänen, Suomen kielen y-johtimiset verbit, lk. 2Q,

29 (3) Suur osa tänapäeva eesti keele kahesilbilistest и-tuletistest on frekventatiivse iseloomuga, s. t. väljendavad korduvat tegevust. Selles tähenduses u-verbid on moodustatud onomatopoeetilistest heli või liikumist kirjeldavatest tüvedest ja enamasti on neil olemas ka momentaanne vaste, mille kõrval «-tuletise frekventatiivne iseloom eriti selgelt esile tuleb. Teistest и-verbidest eristab selle rühma tuletisi astmevahelduslikkus. Soome keeleteaduslikus kirjanduses nimetatakse seda tüüpi verbe kontinuatiivseteks, sest sageli on samast tüvest võimalik moodustada paralleelne t-liiteline frekventatiivverb, mille kõrval «-tuletis mõjub tõesti kontinuatiivsena (vrd. helkkää helkkyä helkklä, loiskaa loiskua loiskia jt.). 21 Eesti keeles ei ole võimalik selliseid verbiridu moodustada, samuti ei ole enamasti kasutusel ka juurverbi nagu soome keeles, vaid nii frekventatiivne м-tuletis kui ka sellega rinnastuv omaliiteline momentaan on moodustatud juurtüvest, mis iseseisvalt sõnana tavaliselt ei esine. Hea tahtmise korral võib ju selliseid «heli üleskirjutusi» nagu piiks, kolks, kriiks, kolks, vulks jt. pidada interjektsioonideks, vahel on need kujunenud ka iseseisvateks substantiivideks: laks, pauk, tilk, krooks, välk, pilk. Selliseid frekventatiivseid tuletisi on näiteks laksuda (vrd. laksatada), kriiksuda (vrd. kriiksatada), praksuda, piiksuda, kraaksuda, kolksuda, vulksuda, kõtksuda, krooksuda, kriuksuda, niuksuda, niutsuda, siutsuda, põntsuda, lartsuda, turtsuda, särtsuda, mürtsuda, vilkuda, tilkuda, hõikuda, võnkuda, loksuda, välkuda jt. 22 Kolmesilbilistel «-verbidel on eesti keeles õigupoolest vaid üks tuletusmall: «-tuletise alussõnaks on kolmesilbiline га-liiteline denominaal. Sobivad ka ta-liite variandid -da, -sta, -nda, -Ida: riie > riietada > riietuda, huvi > huvitada > huvituda, puhas > puhastada > puhastuda, peegel > peegeldada > peegelduda, aur > aurustada > aurustuda; järel > järeldada > järelduda, era(ldi) > eraldada > eralduda, kinni > kinnitada > kinnituda, välja > väljendada ~> väljenduda jt. s/m-tuletiste hulgas on selliseid, mille puhul sta-liiteline kausatiiv on vaid teoreetiline vaheaste, näiteks substantiivitüvelised naine > naisestuda, laps > lapsestuda, lesk > lesestuda, klaas > klaasistuda, kivi > kivistuda. Rohkem on selliseid tuletisi adjektiivitüveliste translatiivverbide hulgas, mistõttu tundub põhjendatuna aktsepteerida kolmesilbiliste translatiivverbide tuletusliitena «-liite kõrval ka s^«-liide, mis tuletab translatiivverbe õtse noomenitüvest. Kolmesilbiliste «-tuletiste juurtüvena esinebki kõige sagedamini kahesilbiline adjektiiv: puhastuda, kurvastuda, julmastuda, kibestuda, kobestuda, haigestuda, kangestuda, süngestuda jt. Vahel moodustuvad pikemadki tuletusread, sest adjektiiv võib omakorda olla ne-tuletis substantiivitüvest: mees > mehine > mehistada > mehistuda, hägu > hägune > hägustada > hägustuda, karv > karvane > karvastuda >> karvastuda, kinni > kinnine > kinnistada > kinnistuda. Semantiliselt on tuletussuhted mõnikord üsna keerulised. Teatavatel juhtudel näib tuletis olevat otsesemas ühenduses juurmorfeemiga kui vormilise tuletustüve kausatiiviga: puhastuda on pigem 'saada puhtaks' kui 'end puhastada', aurustuda on 'auruks muutuda', mitte 'end aurustada', aga näiteks verbe peegelduda või riietuda ei ole võimalik tõlgendada translatiivsetena, vaid esimene on ühemõtteliselt automatiivne, teine refleksiivne verb ning semantiliselt seotud vaid vahetu tuletusaluse to-liitelise verbiga. Tundub, et siin on otsene seos tuletusaluseks oleva ta-liitelise verbi ja tema alussõna tähendusvahekorraga. Kui ta-verb tähistab tegevusalise seisundi muutmist ja alussõna selle muutuse tulemust, siis saab sellisest 21 A. Räisänen, Suomen kielen и-johtimiset verbit, lk Transitiivse'd kontinuatiivsed nõeluda, sõeluda, katkuda ei kuulu siin käsitletavate «-verbide hulka, vrd. sm neuloa, seuloa, katkoa. Järgsilpide vokaalimuutustega seotud raskustest soome ja eesti derivatsioonisüsteemi võrdlemisel vt. R. Kasi k, pestin ja suomen verbinjohto. Sananjalka 31. Turku, 1989, lk

30 verbist üldjuhul moodustada ы-tuletise ning viimane on tähenduselt translatiivne: avar > avardada > avarduda, rikas > rikastada > rikastuda, madal > madalduda, samuti elustuda, käharduda, paljastuda, rühmituda, poolituda, täiustuda, võrdsustuda jt. Kui aga ta-verbi alussõna tähistab vahendit ja verb selle vahendi abil toimuvat tegevust, või on alussõna ja ta-verhi vahel mõni muu, harva esinev tähendusvahekord, siis on ы-tuletiste moodustamise võimalused üsna piiratud ja moodustuvate и-verbide tähendus ei või olla translatiivne (vrd. hööveldada, pintseldada, pussitada; vahatada, õlitada; saduldada, pannaldada, rõngastada; sinatada, teietada, jaatada jt.). 23 J. Aaviku algatusel on hakatud «-tuletisi moodustama ka ühest võõrsõnalise struktuuriga verbirühmast, nimelt transitiivsetest eeri-verbidest. Üldreeglina eesti tuletusliited võõrtüvedele ei liitu, kuid täiesti erandlik Aaviku ettepanek siiski ei ole. Näiteks laenatud adjektiivitüvedele liitub -ne, -Une või -lik obligatoorselt (efektne, grammatiline, sotsialistlik) ja verbiliidetest vähemalt -tse- võib liituda ka võõrtüvele, kui see pearõhulisest silbist alates vastab eesti omasõnastruktuurile (primadonnatseda, probleemitseda). Ka ееп-verbid vastavad pearõhulisest silbist alates eesti sõna häälikulistele nõuetele oma kahesilbilise vältevaheldusliku tüvega (vrd. organi/seerida ja veerida), mistõttu «-tuletiste moodustamine neist ei tekita probleeme: assimileeruda, atrofeeruda, btaseeruda, diferentseeruda, elimineeruda, grupeeruda, kombineeruda, isoleeruda, komplekteeruda, konserveeruda, likvideeruda, realiseeruda, spetsialiseeruda jt. Järeldusi. Eesti keel on võtnud soome keele «-verbide moodustamise rikkalikust ja üsna keerulisest süsteemist üle ainult kõige lihtsamad mallid, «-verbe moodustatakse eesti keeles vaid teatavatele tüvestruktuuridele toetudes ja alussõnadena arvesse tulevate sõnade hulk on tunduvalt väiksem kui soome keeles. Soome keeles sobivad «-liiteliste verbide alussõnadeks peale ta-liiteliste mitmete muudegi verbiliidetega tuletised (-f/e-, -ise-, -ahta-, -aise-): palelee > paleltuu, suojelee > suojeltua; kärisee > käristyy, natisee > natistun; säikähtää > säikählyy, seisahtaa > seisahtuu; ehkäisee > ehkäistyy, repäisee > repäisiyy). Eesti keeles ei ole ühtegi le- või tse-verbiga seostuvat «-tuletist, a/a-liifeliste momentaanidega on asi keerulisem. Kuna sel juhul on «-liite ees häälikukombinatsioon -(a)ta-, mis on eriti sobiv «-verbide moodustamiseks, siis on seda tüüpi verbe aeg-ajalt moodustatud ja kasutatud (ehmatada, kahvatuda, seisatuda, võpatada), «-verbide keelde tuleku kõrgperioodil pidas J. Aavik sedagi malli loomulikuks. Hiljem on Aavik ise ja muudki keelekorraldajad siiski tauninud seda tüüpi verbide moodustamist. 24 Eesti keeles ei kasutata kogu soome keele rikkalikku liitsufiksite ja sufiksivariantide valikut, liitevariante on eesti keeles vähe ja needki on enamasti selged ning juhuslikud analoogiamoodustised. Ainus erand on kindlale tüvestruktuurile liituv -du-, -stu- kujutab endast tavaliselt sialiitelisele verbile rakendunud «-sufiksit, ja ka sellistel juhtudel nagu mehistuda või lesestuda, kus kausatiivverbi ei kasutata, on ta teoreetilise vahevormina «-tuletise taga selgesti näha. Võib siis väita, et ka tuletiste häälikstruktuur on eesti keeles lihtsam kui soome keeles. Sellel on nii morfofonoloogilisi kui ka pragmaatilisi põhjusi. Eesti keele fonoloogilised ja morfofonoloogilised võimalused on üldse piiratumad kui soome keeles. Põhjustena võiks nimetada näiteks lõpukadu, sisekadu, diftongide vähesust soome keelega võrreldes, vokaalharmoonia puudumist jt. Suur osa neist piirangutest toimib just järgsilpides, seega piirkonnas, mida haarab sõnatuletus. Seepärast on eesti kee- 23 ta-liiteliste verbide tähendusrühmade kohta vt. R. Käsik, Eesti keele tuletusõpetus II. Verbituletus. Tartu, 1990, lk J. Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika, lk ; E. Muuk, umaintransitiivide tarvitamise piiri küsimus. «Eesti Keel» 1938, nr. 3 5, lk. 116 jj. 474

31 les üldse vähem liitevariante kui soome keeles ja nagu mujalgi morfoloogia valdkonnas on mitmed algupärased variandid lihtsustudes sulanud kokku. Eesti sõnade järgsilpides ei või harilikult esineda vokaaliühendeid, seepärast võib vokaaliga algav sufiks liituda vaid konsonantlõpulisele tüvele, -u- ja muude «-alguliste sufiksite kasutamisel on see tuletusvõimalusi tublisti ahendav reegel. See on ka üks põhjusi, miks eesti keel ei võinud soome keelest üle võtta produktiivset refleksiiviliidet -utu-. Teiseks on eesti keeles sõnad üldjuhul lühemad kui soome keeles. Ka sõnatuletuses kasutatakse tavaliselt ühesilbilisi tuletusliiteid, mis liituvad ühe- voi kahesilbilisele tüvele. Selgi põhjusel ei sobinud «/«-liide eesti keelde, isegi mitte morfofonoloogiliselt mugandatuna (vrd. kirjoitta/utu/a > *kirjut/udu/da). Eesti keel hülgas kogu tuletusmalli. Kolmandaks on eesti keelekorraldus olnud algusest peale tugevasti normatiivne. Ideaaliks on olnud puhastada keel kõigest tarbetust, paralleelsest, korduvast. Paljude paralleelsete võimaluste hulgast on valitud üks parim ja kuulutatud see ainsaks normiks. Sobimatutena või sagedamini tarbetutena on eemaldatud kirjakeelest rikkalikult potentsiaalseid ja näiteks soome keeles paralleelsetena kasutusel olevaid tuletisi ja tuletusmalle. 25 Kuna и-tuletiste rahvakeelne taust on kirjakeele baasalal_pohja-eestis üsna nõrk, siis kuuluvad ы-tuletised enamasti kirjaliku voi keskmisest harituma väljendusviisi juurde ja nii ei ole tekkinud ka suuremat vastuolu ühiskeele ning sõnaraamatute ja grammatikate «puhastatud» keele vahel. Näiteks ei moodustata eesti keeles «-tuletisi verbitüvelistest kausatiividest: et juursõna juba on intransitiivne, siis teist intransitiivverbi samast tüvest ei ole tarvis. Võrdleme näiteks soome ja eesti keele vastavaid tuletusridu: soome eesti hukkua > hukuttaa > hukuttautua uppoa > upottaa > upotiautua hukkuda > hukutada > end hukutada uppuda > uputada > end uputada pudota > pudottaa' > pudottautua kukkuda > kukutada > (alla hüpata?) Kuigi tähendusvahe on selgesti olemas (juurverb on automatiivne, kausatiivverbist saaks refleksiivse tuletise), ja ka morfofonoloogiliselt oleks tuletistüüp eesti keele reeglitele vastav, väljendatakse eesti keeles sellistel juhtudel refleksiivsust süntaktiliselt, pronominaalse objekti abil. OS-ist võib küll leida mõne analoogilise kolme verbi rea, kuid neist ainult üks vastab soome keele vastavate verbide derivatiivsetele tähendustele {kalduda > kallutada > kallatuda). Ülejäänud juhtudel on vähemalt ühel astmel tegemist leksikaliseerunud tuletisega {tulla > tuletada > tuletuda, panna > panetada > panetuda, viibida > viivitada > viivituda, laduda > laotada > laotada, pugeda > poetada > poetuda, pidada > peatada > peatuda). Terminoloogia vallast lisandub veel nakata > nakatada > nakatuda. м-verbe ei moodustata eesti keeles üldreeglina ka sellistest denominaalsetest kausatiivverbidest, millest on olemas ne-liiteline translatiivverb (vrd. soome kova > kovenee > koventaa > koventuu ja eesti kõva > kõveneda > kõvendada). Soome keeles on praktiliselt kõigil adjektiivitüvelistel ne-verbidel olemas ka «/«-liiteline paralleeltuletis. A. Räisänen, kes on ne- ja «/«-verbide kasutust põhjalikumalt uurinud, näeb ühe põhjusena tendentsi, et soome ühiskeelel on kalduvus vältida «e-verbide konsonanttüvelisi vorme, nii et kasutusparadigmad on tüüpi: vähentyä vähenee väheni vähentynyt vähenevä jm. Paralleel- 25 Vt. näit. M. Sadeniemi, utu ~ «/«-loppuisista rinnakkaisverbeistä. «Virittäjä» 1946, nr. 2, lk ; A. Räisänen, Suomen kielen ne- ja nlu-, ^(/-johtimiset transitiiviverbit- «Virittäjä» 1985, nr. 1, lk. J

32 tuletiste kasutamisel on ka semantilisi põhjusi: osal juhtudel on ne-tuletis automatiivse, nr«-tuletis refleksiivse tähendusega. Aga enamasti näib põhjuseks olevat lihtsalt see, et ne-liide ei ole soome ühiskeeles enam produktiivne, -ntu- on teataval määral -ne- funktsioone üle võtmas. Tuletusvahekorral kausatiiv > refleksiiv (parantaa > parantuu) on tänapäeva soome keeles tugevam vormiline seos kui tuletusvahekorral translatiiv > kausatiiv (paranee > parantaa). 26 и-liide on selgelt produktiivne ka tänapäeva eesti keeles. Hoolimata sellest, et «selgitustöö» algas varsti pärast tuletusmalli laenamist 27, näib «-liiteline tuletusmall muid intransitiivseid verbistruktuure visalt tagaplaanile tõrjuvat. «Üleliigne» tuletusmall levib aktiivselt vähemalt kahes piirkonnas. Üks on juba nimetatud ««"«-liiteliste verbide visa hingespüsimine (uuenduda, päranduda jt.), teiseks rõhutatakse automatiivsust u-liitega sealgi, kus tuletusalune verb juba on intransitiivne ega vajaks õigupoolest edasituletust (säiluda, niinestuda, kahvatuda, talvituda jt.). Esimesel juhul eesti keelekorraldajad otseselt ei keela nduverbide moodustamist, aga manitsevad kasutama neid üksnes niisugustel juhtudel, kui tähenduserinevus seda õigustab. 28 Intransitiivsete verbide automatiivsust «-liitega rõhutada peetakse tänapäeval nagu ennegi taunitavaks. Meie keelehoolde suhtumist «-tuletusse väljendab hästi tsitaat Tiiu Ereltilt: «öigekeelsusallikais ning meie keelenõuandes on siiani lähtutud E. Muugi käsitlusest, seda enam et keelemeeste ülesanne on jäänud samaks: hoida «-liite tarvitamist keelele soodsates piirides.» 29 Nii üldiseks kui soome keeles ei ole «-tuletus eesti keeles kunagi saanudki. Sageli kasutatakse süntaktilist sõnaühendit ka seal, kus ei ole «-tuletise moodustamiseks mingit takistust. Näiteks kirjutada-verbist võiks hõlpsasti moodustada verbi kirjutuda, mis tähenduselt vastaks soome kirjoittautua-verbile. Eesti keeles aga kasutatakse nagu paljudel muudelgi juhtudel tuletise asemel saksapärast ühendverbi sisse kirjutada. 30 Saksa keele mõju eesti keele struktuurile on vanem kui soome keele mõju. Arvatavasti võib teha järelduse, et hiljem laenatud mallid ja struktuurid ei rakendu kunagi nii vahetult ja üldiselt kui algupärased ja vanemad. Laenatud malli kasutatakse siis, kui oma väljendusviisi ei ole, harvem võib oodata, et see vahetaks täielikult välja keeles juba olemasolevad struktuurid ja väljendid, «-verbid ei tulnud eesti keeles täiesti tühjale kohale. Keeles oli loomulikult ka varem võimalusi refleksiivsuse väljendamiseks, eelkõige süntaktiliselt. Osa neist väljendeist on hiljem «-tuletiste poolt välja tõrjutud (seletuda pro end seletada), osa on tänapäevani paralleelselt kasutusel (rikastuda ja rikkaks saada), üks osa aga ei loovutanud kunagi oma kohta potentsiaalsele «-tuletisele (sisse elada, vrd. sm eläytyä; end uputada, vrd. sm upotiauiua). Seepärast ei olegi «-verbide tuletussüsteem eesti keeles niisama ulatuslik ja täielik kui eeskujuks olnud soome keeles, kuigi -«- on täna taas nagu Aaviku ajalgi eesti keele produktiivsemaid verbisufikseid A. Räisänen, Suomen kielen ne- ja ntu-, ^(/-johtimiset translatiivivcrbit. A. Saareste, Eesti õigekeelsuse päevaküsimustest. Tartu, 1937, lk. 13 jj.; E. Muuk, «ma-intransitiivide tarvitamise piiri küsimus, lk. 103 jj.; J. V. Veski, Eesti kirjakeele edasiarendamise teedest. Rmt.: Johannes Voldemar Veski keelelisi töid. Tallinn, 1958, lk E. Kindlam, Sõna siit, teine sealt. «Nõukogude Eesti Tervishoid» 1975, nr. 1, lk T. Erelt, Keelenõuanne Tallinnas. Sõna ja tema kuju. «Keel ja Kirjandus» 1976, nr. 11, lk Vt. ka C. Hasselblatt, Das estnische Partikelverb ais Lehnübersetzung aus dem Deutschen. Wiesbaden,

33 Hispanistikast ja selle taustadest Eestis* JÜRI TALVET Nähtusena kuulub hispanistika hispaania keele, kirjanduse ja ajaloo uurimine välismaalaste poolt' kultuurilise retseptsiooni valdkonda, on seega eeskätt kultuuridevaheline fenomen. Ent kui kõneleme endastmõistetavalt hispanistikast, amerikanistikast, anglistikast, prantsuse saksa ja vene kultuuri uurimisest mis tahes maailma osas ning on teäda, et välismaa ajaloolastel, lingvistidel ja kirjandusteadlastel on nimetatud valdkondades olulisi saavutusi, tekitaks termin «fennistika» või veel enam, «estistika» antud tähenduses ja maailma kontekstis ilmselt võõrastust. Ei ole ju väikerahvaste kultuuride väljastpoolt uurimine kunagi olnud omaette laiem nähtus, vaid on pigem puudutanud üksikuid entusiaste või heäl juhul väiksemaid erihuviliste rühmi. _ Ometi analoogiline meie, väikerahvaste kultuuri saatusega laias il mas _ näiteks Hispaanias, Prantsusmaal või Inglismaal, kus, nagu teada meid sama hästi kui ei tunta on olnud hispanistika käekäik Eestis ja tõenäoliselt ka enam-vähem kogu Euroopa kirdeosas. Hispanistika on seal küll olemas, ent oige hiljutise nähtusena, piirdudes enamasti XX sajandiga.. Hispaania (ja üldisemalt Ibeeria poolsaare) kultuuri vähese tundmise meie aladel on põhjustanud nii ajaloolised kui ka geograafilised tegurid Eesti rahvuskultuur on nii noor, et varasemaks hispanistikaks puudub õigupoolest alus. Aastasadu olime allutatud oma suurte naabrite sakslaste rootslaste, venelaste poliitilisele ülemvõimule ja kultuurilisele mõjule Hispaania, mis asub Euroopa teises otsas, ei saanud Eesti kultuurihorisondile ilmuda ka enne Prantsusmaad või Inglismaad. Objektiivselt veel- kui prantsuse, inglise ja saksa kultuur olid Lääne-Euroopas tooni andnud juba mitu sajandit ja nende mõjuvõim jätkus, sus parast enam-vähem kaks sajandit kestnud mõõna oli Hispaania alles suhteliselt hiljuti nn aasta põlvkonnaga, astunud taas suurde Euroopa ja maailma kultuuri. Soovides vältida uut poliitilist sõltuvust Venemaast ja Saksamaast võttis noor Eesti Vabariik omaks sotsiopohitilise ja kultuurilise orientatsiooni inglise mudelile. Arusaadavalt jai Prantsusmaa eesti kunstnikele pigem unistusteriigiks, sellal kui vene ja saksa kultuur ametlikust tõrjuvusestki hoolimata säilitasid suure mõju. Tähtsad olid poliitilise iseseisvuse ajastul ka kultuurisidemed Skandinaavia naabritega, eeskätt Soomega.,,,.,, J- Eesti hispanistika esimest etappi tähistaksin selle sajandi esimese neljakümne aastaga. See oli esmaste kompamiste ja avastuste ajajärk Nagu teada, rajaneb kogu verbaalne kultuur keelel ja selle viljelemisel Kui Tartu ülikoolis kujunesid soliidsed germaani, klassikalise a slaavi filoloogia koolkonnad, siis väljaspool prantsuse filoloogiat j ai romanistika õigupoolest eostumata; ka ei olnud ülikooli romanistikal nimetamisväärseid traditsioone. Niisiis puudus hispanistikal ja iberanistikal Eestis korrapärane lingvistiline aluspõhi mis suurel maaral seletab siinse hispanistika juhuslikkust ja sporaadilisust meie päevini. Ette rutates lisaksin, et kogu Teise maailmasõja järgsel perioodil on lartu ülikoolis romanistikat esindanud ainuüksi prantsuse filoloogia ning ka see piiratud hulga üliõpilaste ja väheste õppejõudude naol. Nõukoguliku * Käesolev on autori tõlge hispaaniakeelsest ettekandest Helsingi Ülikoolis 6. no- Vm F r Nii 9 dsineerib hispanistikat ehk hispanismi (hisp k. hispanismo) literatura espanola». Madrid, «Diccionario de 477

34 plaanimajanduse ja Veel ühe «Lääne dekadentluse» vastase kampaania tulemusena kaotati prantsuse filoloogia ülikoolis ligi kümneks aastaks ( ) hoopis. See avaldas negatiivset mõju romanistika üldisele olukorrale, hispanistika kaasa arvatud. Olid ju pikka aega nimelt prantsuse filoloogid need, kes enesetäienduse korras õppisid ära hispaania keele ja vahendasid eesti keelde ka hispaaniakeelset kirjandust. Ent hoolimata kõikvõimalikest takistustest ja aeglustustest ületab silmapaistvaim osa igast rahvuskultuurist lõpuks ikkagi oma loomulikud piirid ja jõuab globaalsesse teadvusse. See kehtib ka hispaania kultuuri (ja kirjanduse) kohta: jäänud klassitsismi ja valgustuse võidukäigu ajal küll Euroopa teiste kultuuride varju, ilmutas see end taas romantismi ajajärgul ning on XX sajandil innustanud hoogsalt hispanistikat kogu maailmas. Väikerahvad omandavad teadmise füüsiliselt kaugetest kultuuridest tihti «kolmandate», s. o. vahendavate kultuuride kaudu. (Samuti on jälgitav vastupidine protsess «kolmandate» kaudu väikestelt suurtele ) Nõnda siis, kuigi esimesed otsetõlked hispaania kirjandusest eesti keelde pärinevad selle sajandi 30-ndatest aastatest, oli Eestis teadmine hispaania kultuurist tänu peamiselt saksa ja vene kultuurile ometi märksa varasem. 2 Meie kultuuriinimesed kirjanikud-kunstnikud tegid arvukalt reise Laane-Euroopasse, jõudsid välja Aafrikasse, tundma õppides ja assimileerides Lääne kultuuri uusimaid suundumisi. Edasise eesti hispanistika seisukohalt oli hindamatu tähtsusega Friedebert Tuglase reis Hispaaniasse aastal. Reisielamuste põhjal avaldas ta aastal raamatu «Teekond Hispaania». Mitmed meie kultuuriinimesed on tunnistanud et tanu Tuglase reisiesseele avastasid nad täiesti uue, lummava maailma ja et elav mulje sellest raamatust on neid saatnud kogu hilisema elu Tõepoolest, silmapaistva stiilimeistrina suudab Tuglas oma raamatus helisema panna hispaania hinge, romantilise ja eksootilise, märksa erineva vähemalt tollal muust Euroopast. Ta esitab hulganisti ajaloolist ja kultuurilist materjali Hispaania kohta, pühendab eraldi peatüki Cervantesale ja tema «Don Quijotele» ning jutustab sellest, kuidas ta Madridi Puerta del Soh ühest kohvikust otsis Eestist pärit salapärast pikahabemelist 17 keelt tundvat polüglotti, kellest talle olid teada andnud mustlased Burgoses.! Päris selle sajandi algusest peale võib rääkida ka Cervantese suurteose, muu maailma silmis hispaania kultuuri sümboliks kujunenud «Don Quijote» retseptsioonist Eestis. Et tollal nähtavasti mitte keegi Eestis hispaania keelt ei osanud, olid kõik esimesed eesti «Don Quijoted» vabad ja lühendatud mugandused (tõenäoliselt) teose saksakeelsetest väljaannetest. Nn ilmus aastal Eduard Bornhöhe vaba tõlge «Don Quijotest». Kaks «Don Quijote» mugandust üks neist Gustave Dore kuulsate illustratsioonidega ilmus 1920-ndail aastail. Peäle Tuglase jõudis Püreneede taha teisigi kirjamehi. Läbi 1930 aasta «Loomingu» kolme numbri jutustas reisimuljeid Hispaaniast Johannes Vares-Barbarus. Kummatigi olid need muljed pigem turistlikud, küündimata tuglase sügavama nägemuseni. Nappe andmeid leidub ka hispaania klassikalisest dramaturgiast eesti laval: aastal Lõpe de Vega kuulsaim teos «Fuente Ovejuna» (pealkirjaga «Naiste mäss») ja aastal kaks samavõrd kuulsat Calderöni näidendit «Elu on unenägu» ja «Nähtamatu daam». Kahjuks ei ole säilinud nende, ilmselt samuti saksa keele kaudu tehtud tõlgete tekste. 2 Varaste kaudtõlgete hulka hispaania keelest kuulub näiteks Arturo Campiõni iuisrf о Hls Pf n ' a - Pr f ntsu fc sõjast «Pedro Mari» (Tallinn, 1917; saksa keelest tõlkinud!oir4 ^ '. amutl f Sltab Johannes Aavik oma raamatus «Katsed ja näited» (Jurjev J S ni V u Prantsuse keele kaudu mitu novellinäidet hispaania kirjanikelt Emilia Fardo Bazamlt ja Vicente Blasco Ibänezilt. 478

35 Esimestest hispaania keele tundjatest ja otsetõlkijatest võib aga kõnelda alles Eesti Vabariigi lõppkümnendil. Esimene õtse hispaania keelest tõlgitud teos oli tõenäoliselt Valencia kirjaniku Vicente Blasco Ibänezi romaan «Neetud maa» («La barraca») aastal ilmunud tõlke autoriks oli Aleks Sepp, kes aastal eestindas veel sama kirjaniku romaani «Surnud käsivad» («Los muertos mandan») ja aastal romaani «Vennatapu tallermaal» («La сатрапа del Maestrazgo») XIX sajandi hispaania romaanihiiglase Benito Perez Galdõsi «Rahvuslikest episoodidest». Juba varem arvatavasti küll «kolmandate» keelte kaudu olid eesti keelde jõudnud Blasco Ibänezi romaanid «Viinaladu» («La bodega», tlk. E. Reinthal, 1911) ja «Areen» («Sangre у arena», tlk. H. Agumees, 1930). Tähelepanu, mida esimesed hispaania kirjanduse tõlkijad osutasid Blasco Ibänezile, tegelikult ei üllata. See kostumbristlik ja regionalistlik kirjanik, kelle maine hilisema kirjandusteaduse hinnanguis tugevasti on langenud, oli oma ajas selle sajandi hakul ülimalt populaarne. Värvikad olukirjeldused dekadentliku romantismi ja naturalismi vaimus ning traditsioonilise «hispaania legendi» (härjad, vägivald, mustlased, rahva pimedus jm.) järjekindel ekspluateerimine paelusid eriti välismaist publikut. Ilmekaks näiteks tema teoste kiirest levikust välismaal olgu tõik, et juba enne Oktoobrirevolutsiooni jouti tema (toonased) «Kogutud teosed» Venemaal välja anda koguni kahes erinevas tõlkes (vastavalt 15 ja 16 köidet), üksikteoste arvukaid tõlkeid mainimatagi. Näib siiski, et need esimesed otsetõlked jäid Eestis ilma erilise vastukajata. Oma kommentaarides teostele piirdusid ka tõlkijad hädapäraste üldandmetega, üritamatagi tutvustada hispaania kultuuri või kirjanduse laiemaid taustu. Ent 1930-ndate teisel poolel astus oma väärtusliku loomingu esikviljadega publiku ette naine, kelle tegevus järgnevalt ületas tavalise tõlkija ampluaa ja keda me täie õigusega võime pidada esimeseks ehtsaks eesti hispanistiks. See oli Justa (Aita) Kurfeldt ( ), mitmekülgne daam, kes lisaks õpingutele Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas tegutses 1930-ndate alguses balletitantsijana «Estonia» teatris. Hea keeletundjana ei tõlkinud ta mitte ainult hispaania ja portugali keelest, vaid eestindas ka mitmeid klassikalisi teoseid prantsuse ja vene kirjandusest (nagu Rolland'i «Jean-Christophe» ja Dostojevski «Vennad Karamazovid»). Siiski näib, et iseäranis köitis teda hispaania kirjandus. Seda kinnitas ta aastast pärit uurimuslik töö monograafia «Miguel de Cervantes Saavedra» oma aja tähtsamatele Cervantese-uuringutele toetuv oivaline sissejuhatus Cervantese ellu ja loomingusse. (Muide, Kurfeldti raamat on tänini üks väheseid Eestis ilmunud maailmakirjanduslikke monograafiaid.) Uurimustöö loomulikuks jätkuks olid Justa (Aita) Kurfeldti tõlked: aastal Pio Baroja «Tee täiusele» («Camino de perfection») j a (lõpuks!) esimene mugandamata «Don Quijote» eesti keeles 3 õnnetuseks katkestas Teine maailmasõda Aita Kurfeldti töö: nimetatud aastail ilmus üksnes «Don Quijote» 1. osa; 2. osa jäi ootama sõja lõppu. Kokkuvõtvalt eesti hispanistika esimesest etapist: teiste suuremate Lääne-Euroopa kultuuride ja kirjandustega võrreldes hõivasid hispaania kultuur ja kirjandus Eesti tollases vaimuelus õige tagasihoidliku koha. Sellest hoolimata loodi eeldused hispanistika järgnevaks edenemiseks. Eesti hispanistika teine etapp algab juba N. Liidu koosseisu kuuluvas sõjajärgses Eestis. Uue ideoloogilis-kultuurilise orientatsiooni näitena piisab osutamisest ametlikule tõlkebibliograafiale: perioodil tõlgiti Eestis enam kui tuhat teost vene ja ligi 250 teiste 3 On teäda, et Kurfeldti õhutas «Don Quijotet» tõlkima latinist ja romanist Karl Reitav ( ). 479

36 Nõukogude rahvaste kirjandusest; kogu ülejäänud maailma kirjanduses! tõlgiti veidi üle 800 teose (sealhulgas inglise, USA, prantsuse ja saksa kirjandusest igaühest saja teose ümber, hispaania kirjandusest aga ainult 8 teost). Võtkem siiski omaks, et mitte kogu Lääne kultuuri ei samastanud nõukogude kultuuriideoloogid «dekadentlusega». Sellest sildist pääsesid suured klassikud ning «revolutsioonilise», «progressiivse» ja «demokraatliku» kultuuri esindajad. Vägagi heatahtlikult vaadati «kolmanda maailma» kultuuridele, soovis ju N. Liit üha hoida oma mainet «rõhutud rahvaste kaitsjana». Selles oli nii head kui halba. Tõepoolest, tänu niisugusele kultuuripoliitikale suudeti teoks teha mitmed suured akadeemilised projektid. Nii hakati Eestis esmakordselt välja andma Shakespeare'i «Kogutud teoseid» (töö, millega jõuti lõpule aastal). Üksnes hispaania keelest tõlkijate nappus Eestis takistas (ja on seniajani takistanud) järgimast vene eeskujusid Lõpe de Vega või ka Calderõni teoste kapitaalsete valikute vahendamisel (näiteks ilmus vene keeles aastal Calderõni 2-köiteline valik 12 näidendiga ja aastal Lõpe de Vega 6-köiteline valik 23 näidendiga). Vähemalt sai aga meilgi õnnelikult valmis eelmainitud suurtõlge Aita Kurfeldtilt ilmus lõpuks Cervantese «Don Quijote» mõlema osa täielik tõlge, niisiis esimene täielik ja terviklik eestikeelne «Don Quijote». See oli meisterlik vahendus; pole tähtiski, et saatesõna, mis tollal ei saanud muidugi kuuluda A. Kurfeldtile endale, sisaldas õigeusklikus vaimus tsitaate Marxilt ja Engelsilt. Seesama tõlge anti uuesti välja aastal (Dore illustratsioonidega) ja samuti hiljaaegu, , keeleliselt redigeerituna. Teine silmapaistev saavutus hispaania «kuldse ajastu» kirjanduse tutvustamisel Eestis oli Lõpe de Vegale omistatava näidendi «Sevilla täht» («La Estrella de Šenilla») tõlkimine aastal. Tegelikult oli eesti laval juba aastal mängitud kaht Lõpe de Vega komöödiat («Tantsuõpetaja» ja «Koer heintel»). Kuid need, tõenäoliselt kas vene või saksa keele abil tehtud tõlked jõudsid Eestisse takkatõugatuina Nõukogude teatri toonasest pealainest, mis kõikjal püüdis esile tõsta «rahvalikke» klassikuid. Ehkki «Tantsuõpetajat» on veel õige hiljutigi (1982) mängitud Pärnu teatris, ei ole mainitud tõlkeid kunagi avaldatud kirjanduslike tekstidena. Seetõttu jääb «Sevilla tähe» tõlkija Ain Kaalepi tööle eriline väärtus: seniajani on see ainus eestikeelne näide hispaania klassikalise teatri rikkast varamust; lisaks on Ain Kaalep meieni toonud hispaania algupärandile vormilt ja meetrumilt vastava värsstõlke. Niisiis ilmus alates ЮбО-ndatest aastatest Aita Kurfeldti kõrvale nooremaid tõlkijaid, kes kõik olid saanud filoloogihariduse Tartu ülikoolis. Ses kontekstis ja kogu järgneva eesti hispanistika innustajana on suuri teeneid ülikooli õppejõul Arthur-Robert Hone'il ( ). See inglasest õppejõud ainuke välismaalasest õppejõud Tartu ülikoolis sõja järel oli avar humanistlik isiksus, keda tema õpilased üksmeelselt armastasid. Ent sisim kiindumus kallutas teda, Cambridge'i haridusega romaani filoloogi siiski eelkõige hispaania kultuuri poole. Kuigi Tartu ülikoolis hispaania keelt korralise ainena ei õpetatud, andis Hone peaaegu kuni oma surmani hispaania keele fakultatiivseid tunde. Neis raamides sai ta edastada küll vaid algteadmisi, kuid äratas huvi, mis paljudes tema õpilastes eal ei kustunud. Varasematel aastatel näiteks sel ajal, kui üliõpilane oli Ain Kaalep lavastati Hone'i eestvedamisel ja osavõtul ülikoolis koguni XVIII sajandi viljaka hispaania dramaatiku Ramön de la Cruzi üks näidend. Ta juhendas ka minu diplomitööd Hispaania ja Inglismaa renessansiaegsete kirjandussuhete teemal ning olen kindel, et just tänu temale tegin ma toonane inglise filoloogia üliõpilane otsuse tõsisemalt pühenduda hispaania keelele ja kirjandusele. Tollane hispanistika, iseäranis tõlke valdkonnas, edenes käsikäes tege- 480

37 TAHVEL XXXI Eesti kirjanduse vahendajate seminarnõupidamine V 1991 Tallinnas. (Ülal) Anna Behrndt ja Ain Kaalep, (all) Oless Zavgoiodni ja Alevtina Sprogis. (Kalju Suure fotod.)

38 TAHVF.L XXXII Ь ' Eesti kirjanduse vahendajate seminarnõupidamine V 1991 Tallinnas. (Ülal) Eya Toulouze, (all) Jouko Vanhanen ja Juta Bedia. (Kalju Suure fotod.)

39 Vusega ladinaameerika ja portugali kultuuri aial. See oli ka endastmõistetav: eriti väikerahvaste kultuurides määrab lingvistiline alus tavaliselt retseptsiooni laiema piirkonna, kus kitsam eriharusus pole alati teostatav Ühed ja samad inimesed õpetavad keelt, tõlgivad ja uurivad, vahendavad üheaegselt mitut erinevat kultuuri. Nii sai juba mainitud'aita Kurfeldtist aastal ka esimese portugalikeelse raamatu portugali klassiku Eca de Queirozi romaani «Reliikvia» eestindaja. Seni kirjanduslikult peaaegu täiesti tundmatu manner Eestis oli Ladma-Ameerika. Soosituina heasoovlikust suhtumisest «ülaltpoolt», hakkasid üksteise järel ilmuma tõlked ladinaameerika kirjandusest. Eeskätt olid need teosed, mis juba varem olid avaldatud vene keeles ja mille ideestikus ei saanud seega varjuda midagi «kahtlast»: kostumbrismi klassikute Ricardo Güiraldese «Don Segundo Sombra» (1963), Jorge Amado «Gabriela» (1963), Römulo Gallegose «Donja Barbara» (1964) ja veel üht-teist eelkõige ühiskonnakriitilist suunda esindavat (nagu Asturiase «Nädalalõpp Guatemaalas», Otero Silva «Surnud majad» jm.). Peamiste proosatõlkijatena esinesid Aita Kurfeldt ja mõned nooremad filoloogid, nagu Ott Ojamaa ja Tatjana Hallap (kelle põhihuviks jäi siiski prantsuse kirjandus). Esimene eestikeelne ladinaameerika kirjanduse teos ilmus kummatigi juba Stalini surma-aastal See oli valimik tšiillase Pablo Neruda luulest, tõlkijaks parimaid romaani kultuuride tundjaid Eestis Johannes Semper, kellele võlgneme tänu ka Boccaccio «Dekameroni», Dante «Uue elu» ja Verhaereni luule kõrgetasemeliste vahenduste eest. Kui esimene Neruda-valik hõlmas eelkõige poliitilise aktsendiga luulet, siis teine «Kivid ja linnud» (1968, kordustrükk 1977) tõlkijaks taas Johannes Semper näitas vastavuses liberaalsema ümbrusega juba märksa mitmekesisemat Nerudat: nii tema lüürilist intiimsust, filosoofilist tellurismi kui ka heatasemelist vabavärssi. Kuuba revolutsiooni sünnitatud vaimustuslaine tõi meile esimesed tõlked «vabaduse saare» kirjandusest: Jose Soler Puigi ja Dora Alonso romaanid «Bertillön 166» ja «Kaitsetu maa» (vastavalt 1963 ja 1965), Kuuba novellivalimiku «Korallhobu» (1963) ja näited 23 Kuuba luuletajalt raamatus «Antillide luulet» (1966). Lisaks Ain Kaalepile hakkas hispaaniakeelset luulet tõlkima Jaan Kaplinski. Koos Ain Kaalepiga tõlkis ta «Keskaja antoloogiasse» (1962) katkendeid hispaania kangelaseeposest «Laul minu Cidist»; ühtlasi oli just Kaplinski see, kes aastal mehhiklase Carlos Fuentese romaani «Artemio Cruzi surm» tõlkega tõi eesti keelde esmakordselt sisemonoloogi tehnika. (Tollal ei olnud veel eesti keelde tõlgitud Faulkneri romaane, ja tänini ei ole meil Joyce'i «Ulyssest».) 1960-ndail tõlgitu seas väärib omaette äramärkimist Ain Kaalepi tõlkevalik Federico Garcia Lorca luulest «Kaneelist torn» (1966). Kahtlemata oli isee tähtis sündmus nonde aastate eesti luule uuenemises. Oma sürrealistlike kujunditega ja telluristlik-eksistentsiaalse filosoofiaga sai Garcia Lorcast Ain Kaalepi vahendusel nähtavasti üks kõige mõjukamaid avangardistliku suuna vormijaid eesti luules. (Niisama oluline oli aastal Ain Kaalepi tõlgitud valik portugali moodsa luuleklassiku Fernando Pessoa loomingust.) Pealegi oli Ain Kaalep juba uut tüüpi tõlkija: kujunedes üheks meie parimaks maailmakirjanduse tundjaks, varustas ta oma tõlked eeskujulike sissejuhatavate esseedega. Sel moel kindlustas hispanistika sammhaaval oma aluseid ndate proosatõlked hispaania kirjandusest said küllap väiksema vastukaja osaliseks, ent täitsid sellegipoolest oma ülesande: Valle-Incläni «Türann Banderas» tutvustas sõjajärgses Eestis esmakordselt «1898. aasta põlvkonda», sellal kui Juan Goytisolo «Mõõn» («La resaca») ja Juan Garcia Hortelano «Suvine äike» («Tormenta de verano») olid esmanäited neorealistlikust ja kriitilisest voolust Franco-aegses hispaania romaanis. Kolmanda ja seni viimase etapi lähteks eesti hispanis- 31 Keel Ja Kirjandus nr

40 tikas loeksin ma 1970-ndate algust ning seda kahel põhjusel: ühelt poolt muutus tõlkeprotsess märksa iseseisvamaks ja vähem vene eeskujusid matkivaks; teiselt poolt oli see senisega võrreldes teadlikuma hispanistika tulemus. Lisandus uurimuslikkus, mida ka globaalses hispanistikas tavaliselt peetakse kõige kaalukamaks elemendiks. Brežnevi ajastu oli ilmselt katse seisata 1960-ndate alguse suhtelist liberalismi. Endiselt oli keelatud avaldada mõningaid maailmakirjanduse klassikuid (nagu Kafka ja Pasternak). Koik vabariikides avaldada kavatsetavad raamatud pidid läbi käima Moskva tsensuurist. Muuseas tõmmati seal nimekirjast maha Miguel de Unamuno üks peateoseid essee «Inimeste ja rahvaste traagilisest elutundest», mida «Eesti Raamat» üritas välja anda. Mäletan, et veel aastal, kui ilmus hispaania kirjaniku ja parapsühholoogide assotsiatsiooni asepresidendi Joaquin Grau novelliraamatu «Diktaatori surm» tõlge, kõrvaldati eessõna, mille oli kirjutanud tuntud eesti kirjanik ja psühholoog, ning asendati see väljaandja napi, peaaegu Stalini aja stiilis märkusega (kus mõisteti hukka vaese kirjaniku katsed eemalduda «tegelikust elust» ja puudutada surma teemat). Kõlab õtse naljakana, aga on tõsi järgnevgi. Ühes Grau jutus täiesti juhuslikult ja väljaspool igasuguseid ajaloolisi seoseid ilmub tegelane nimega Dmitri Kabalevski (samanimeline nõukogude helilooja oli tollal veel elus). Meie tsensoritele tundus sellise tegelase kohalolek hispaanlase, pealegi parapsühholoogi novellis nähtavasti sedavõrd kahtlane, et pahanduste ärahoidmiseks oli toimetus novelli raamatust äärepealt välja jätmas. Siis andis teravmeelne Ain Kaalep, väikestes, mis tahes diktatuuri all hädavajalikeski kavalustes vilunud mees, toimetusele leidlikku nõu asendada Dmitri Kabalevski nimi (tema enda väljamõeldud) Demetrius Kabalskyga. Nii tehtigi, ja novell ilmus vähimagi tõrketa. Takistused-tülinad püsisid ja «ideoloogiline võitlus» jätkus, kuid ühiskond muutus järjest avatumaks. Kulturoloogia ja kirjandusteadus said tasapisi lahti varasema perioodi lihtsustustest ja vulgariseerimistest, küündides uuele ja kõrgemale tasandile, mida toetasid nii vene 1920-ndate aastate formalism, Mihhail Bahtini kirjandusfilosoofia kui ka uus strukturalistlik-semiootiline koolkond, mille keskuseks N. Liidus sai Juri Lotinani juhitud vene kirjanduse kateeder Tartu ülikoolis. (Veel üks isiklik näide uueneva vaimu kohta: kui aastal kandidaadiväitekirja kaitsmisel mind ühe Moskva kõrgkooli ametlikus retsensioonis süüdistati selles, et ma polnud töös tsiteerinud marksismi-leninismi klassikuid, asus Leningradi ülikooli õpetatud nõukogu mind üksmeelselt kaitsma, süüdistades retsensiooni autorit omakorda võhikluses.) Moskva suured raamatukogud said ikka rohkem raamatuid välismaalt, muu hulgas ka Hispaaniast ja seda hoolimata ametlikult jahedatestki suhetest kahe diktatuuri vahel. Raamatuid saabus ka isiklike postisaadetistena, ja kuigi neid massiliselt varastati ja suleti raamatukogude nn. erifondidesse, jõudsid paljud ikkagi adressaadini. Kui ma 1960-ndate lõpus esmakordselt külastasin oma hilisema õpetaja ja innustaja Ain Kaalepi kodu, avastasin rikkaliku raamatukogu, mis sisaldas teoseid paljudes keeltes, nende seas viimaseid kirjanduslikke uudiseid Hispaaniast. Enamjaolt oli nende saatjaks Ivar Ivask, kellest ajakirja «World Literature Today» (varasema «Books Abroad'i») peatoimetajana oli saanud hispaaniakeelse kirjanduse suur sõber. Ivaski eriline austus on kuulunud Jorge Guillenile (keda on koguni nimetatud Ivaski enda luule «vaimseks isaks»); ta on jätkuvalt soosinud ladinaameerika uusi kirjanikke, pühendades neile teiste seas viimasele Nobeli laureaadile Octavio Pazile nii arvukaid konverentse kui ka oma ajakirja erinumbreid. Keele valdkonnas ei ole kolmas etapp meie hispanistikasse olulisi muutusi toonud. Ikka veel puudub ülikoolis hispaania keele korraline õpetus. Siiski oli olemas võimalus, mida ka mitmed tõlkijad kasutasid 482

41 õppida hispaania keelt kirja teel Moskva kõrgematel kaugõppekursustel. Just minu tudengiaastail saabus õtse ime läbi Tartusse noor peruulane Ricardo Mateo. Samuti õtse ime läbi olles abiellunud eestlannaga sai ta loa sinna püsivalt elama asuda ndate lõpus hakkas ta andma hispaania keele tunde kursustel, mida ta tänini juhendab, võimaldades niiviisi hispaania keele algteadmisi paljudele tartlastele ja äratades neis huvi hispaaniakeelse maailma vastu. Ka tema abikaasa Sirje Kjikk-Mateo on õpetanud hispaania keelt ja tõlkinud mõningaid ladinaameerika kirjanduse teoseid. Hispaania keele huviliste ring kujunes 1970-ndatel Tallinna keeltekooli baasil. Ringi «Los Sinceros» («Siirad») hingeks oli kuni oma surmani aastal Hella Aarelaid, hispaaniakeelse kultuuri kirglik austaja. Pärandusena jättis ta meile hispaaniakeelse tõlkevaliku eesti muinasjutte, mis Hispaania estofiilide-literaatide Esther Bartolome Ponsi ja Alberto Läzaro Tinauti viimistluses nägid trükivalgust küll alles pärast tõlkija surma (1990. aastal ilmus «Cuentos tradicionales estonios», mida võib ühtlasi pidada esimeseks esinduslikumaks eesti kultuuri peegelduseks hispaania keeles). Ka esimene «Hispaania-eesti sõnaraamat» (1983) oli asjaarmastajate, Arthur-Robert Hone'i õpilaste töö vili. Selles leidub puudusi, kuid hõlmates ligikaudu sõna, võib see usutavasti saada aluseks tulevastele laiendatud-täiendatud sõnaraamatutele. «Eesti-hispaania sõnaraamatu» väljaandmine on paraku seiskunud. Selle autor Kaarel Peerna, olles ette valmistanud mahuka käsikirja, varises raske haiguse järel aastal ootamatult manalasse. Meie kirjastamisprotsessi aegluse tõttu pidi ka «Hispaania-eesti sõnaraamatu» toimetatud käsikiri ootama trükikojas tervelt neli aastat, enne kui sellega tegelema hakati. Nüüdseks on ammugi läbi müüdud nii selle kui ka aastal ilmunud esimese eestikeelse «Hispaania keele õpiku» tiraaž (autor Vassili Juga, kes Hella Aarelaiu kõrval on samuti õpetanud Tallinna keeltekoolis hispaania keelt). Ma ei tahaks meie hispanistika kolmanda etapi kirjeldust kasutada iseenda esiletõstmiseks. Kuid ma ei saa ka eitada oma seotust nüüd juba kakskümmend aastat meie hispanistika üritustega. Saanud tõukeid nii Hone'ilt kui Kaalepilt, avaldasin oma esimesed tõlked üliõpilasena aastal Tartu ajalehtedes. Samal ajal hakkasin ka uurima hispaaniakeelseid kirjandusi ndatel oli meil tihe koostöö Ain Kaalepiga: avaldasime sarja ladinaameerika kirjanduste tutvustusi ajakirjas «Noorus», esitlesime «Loomingu Raamatukogus» kataloonlase Salvador Espriu luulet (1977; need olid üldse esimesed tõlked katalaani keelest eesti keelde) ja Nobeli preemia saanud Vicente Aleixandre loomingut (1978). Väliskirjanduse õppejõuna Tartu ülikoolis hakkasin kirjutama kandidaaditööd hispaania klassikalisest pikaresksest romaanist mõte seda uurida pärines juba Hone'ilt. Töö lõpetasin Kuubas viibides ja kaitsesin Leningradi ülikoolis Olen hiljemgi tõlkinud nii hispaania kui ka ladinaameerika kirjandust, kuid ennekõike pean oma põhialaks siiski kirjanduste uurimist. Minu veendumust mööda on välismaise kirjanduse analüüs ja selgitus retseptsiooniprotsessis tähtsamgi tegur kui tõlge (kõige parem muidugi, kui need kaks teineteist täiendavad ja kõrvu kulgevad). Kurioosumina puhkes Eestis 1980-ndate hakul hispanistika ümber koguni teatav poleemika. Mõnele literaadile tundus meie tegevus hispaania ja iberoameerika kirjanduse alal liialdatuna. Väideti isegi, nagu oleksid hispaaniakeelsed ja Ida kirjandused ka nood olid «süüdi» hakanud ülekohtuselt varjutama suuri Lääne kirjandusi, seega prantsus-, inglisja saksakeelset kirjandust. Muidugi oli niisugune väide absurdne, sest hispaaniakeelsetest ja Ida kirjandustest ilmus tõlkeid võrreldamatult vähem kui nn. suurtest kirjandustest. Ei ole aga ka raske mainitud tundmuste taustu aimata. Kõigepealt on meie tõlkevalik püüdnud vältida keskpära: me tõlkisime hispaania keelest teoseid, mis ühegi kahtluseta 31* 483

42 kuuluvad maailmakirjanduse esimesse kategooriasse. Need tõenäoliselt kujunesid eesti lugejale avastuseks, sellal kui «suurtest» Lääne kirjandustest, aga ka vene kirjandusest oli selliseid avastusi mõneti raskem teha: juba selle sajandi algusest peale oli eesti keelde tõlgitud hea osa nende kirjanduste paremikust. Lisaks tuleb arvesse, et sagedaste libastuste tõttu tõlkevalikus jõudis inglis-, saksa-, prantsus- ja venekeelsest kirjandusest kõrgetasemeliste teoste kõrval eesti keelde ka rohkesti keskpärast ja isegi nõrka, mis loomulikult võis kahjustada nende kirjanduste mainet. Teisele tegurile on juba viidatud ülalpool: tõlketeoste tekstide ja kontekstide järjekindel käsitlus võib retseptsiooni aimamatultki soosida. Eesti hispanistika seni viimasel etapil oleme peale ülalnimetatu tutvustanud eesti publikule hispaania klassikute Perez Galdõsi, Baroja, Azorini, Unamuno, Gömez de la Serna, J. R. Jimenezi, С J. Cela teoseid ning ladinaameerika kirjandusest Borgese, Vallejo, Rulfo, Carpentieri, Garcia Märqueze, Vargas Llosa, Säbato, Cortäzari, Pazi ja Onetti loomingut, mis oli varem kõik peaaegu tundmatu. Täiendusena tõlkijate vanemale põlvkonnale kes on andnud oma väärtusliku osa, nagu Ott Ojamaa Borgese kolme novelliraamatu, Aita Kurfeldt Garcia Märqueze «Saja aasta üksilduse» ja Carpentieri «Kaotatud radade» ning Tatjana Hallap Rulfo «Pedro Päramo» vahendusega on oma võimekust ilmutanud uued tõlkijad, nagu Asta Põldmäe, Tiiu Põder, Inna Kustavus ja Ruth Lias. Tartu ülikooli prantsuse filoloogid õpivad teise võõrkeelena hispaania keelt, taastatud on ülikooli klassikalise ja romaani filoloogia kateeder ning esmakordselt on tärganud lootus mõne aasta pärast romaani filoloogia stuudiumis sisse seada hispaania filoloogia iseseisev haru. Meie peamine lootus olgu aga, et meie ühiskonna praegune Läände pöördumine koos oma vältimatute kaaslastega pragmatismi ja konsumismiga ei lämmataks meis vaimustust hispaaniakeelse maailma ja tema rikkasisulise kultuuri vastu. 484

43 Kirjandusteadus uuenemas? Soome kirjandusteaduse sotsiaalsetest rollidest 1990-ndate aastate alguses YRJÖ VARPIO K irjandusteadusest ja kirjandusteooriast tehakse Soomes praegu rohkem juttu kui varem. Teoreetiline arutlus võimaldab ka praktilise uurimistöö uudset orieniatsiooni, ehkki teooriate tutvustamine iseenesest ei taga veel väga suuri muudatusi uurimispraktikas. Nii üllatav kui see võibki tunduda, aga on olemas oht, et teoreetilist arutlust ja praktilist uurimust käsitletakse kui asju, mida ei olegi tarvis eriti tugevasti siduda. Lisaks on ju küsitav, kuivõrd teaduslik arutlus üldse suudab kirjandusteadust muuta ja kuivõrd see muutub mingitel muudel põhjustel. 1. Tampere ülikoolis sügisel 1990 peetud loengusarjas tutvustas rühm noori kirjandusteadlasi oma arusaamisi kirjandusteaduse lähituleviku arengusuundadest. Nende sõnavõttude hulgas oli selle teadusharu arengu nii implitsiitseid kui ka eksplitsiitseid käsitlusi. Jälgides seda, kuidas uurijad oma ettekannetes vaatlesid teadusala muutumise põhimõtteid, võib teha mõningaid järeldusi nüüdisaegse soome kirjandusteaduse taotluste kohta. Järgnevalt tuleb juttu kõnealustest käsitlustest üldiste teaduse arenguteooriate valgusel. Kirjandusteaduse arenemist puudutavaid teooriaid saab liigitada järgmise nelinurga 1 abil, mille olen tuletanud Veikko Pietilä mudelist. 2 Missugune on kirjandusest saadava informatsiooni iseloom? peegeldusteooria konstitutsiooniteooria internsus A Kas kirjandusteadus areneb sisemistel või välistel põhjustel? eksternsus Kirjandusteadus läheneb Kirjandusteaduses siirdutakse :<tõele» kirjandusest, täieneb]ilma väliste põhjusteta ühest teadusesiseselt tõlgenduspiirist teise Kirjandusteadus läheneb Kirjandusteaduses siirdutakse välistest põhjustest tin «tõele» kirjandusest, täieneb tub koos ühiskonnaga gituna uutele probleemiasetustele Veel ndate aastate kirjandusuurimustes sageli ette tulevat, ehkki ainult implitsiitselt esinenud oletust, et kirjanduse uurimine läheneb vähehaaval lõplikule tõele oma muutumatust objektist, võib praeguseks ajaks üsnagi taandunuks pidada. Kui kirjanduse uurijad varem kasutasid selliseid formuleeringuid nagu «ees seisab veel hulgaliselt uurimistööd, enne kui...», «oleme juba poolel teel Aleksis Kivi täielikule mõistmisele...» jne., siis praegu kohtab midagi sellist harva. Kõnealuse loengusarja lektoritest avaldas ainult Helsingi esteetik Arto Haapala seda laadi mõtteid, ehkki tunduvalt elegantsemalt ja teaduslikult põhjendatumalt kui toodud näidetes. Haapala rõhutas seda, et kirjandusteose tähenduse määrab teos ise, või siis, avaramas tähenduses, selle «toimimise intentsioon», mille järgi teose kandvale ideele võib läheneda ka kirjanikku uurides. Teine seletusmall, mille järgi me üha paremas ühiskonnas hakkame tegema üha paremat uurimistööd, ei olnud kõnealuse loengusarja esinejate hulgas kuigi populaarne. Võib-olla sellepärast, et praegu valitseb kirjanduseuurijate hulgas ühiskonnapessimism. Viimase loengutsükli pealkiri oli «Kas kirjanduse uurimisel vajatakse paradigma muutust?». Pealkiri viitab kolmandale võimalusele. Selles sisaldub mõte, et kui muutust on tarvis, siis ka muudetakse uurijad hakkavad tööle, et muuta kirjandusteaduses valitsev mõttelaad millekski muuks. 1 Y. Varpio, Kehittyykö kirjallisuustiede? Rmt.: Historia teoria praksis. Pertti Karkaman juhlakirja. Oulun yliopiston kirjallisuuden laitoksen julkaisuja 9. Oulu, 1986, lk V. Pietilä, Miten tiede kehittyy? Rmt.: Tiedusteluretkiä tieteenteorian kentälle. Jyväskylä, 1983, lk

44 Tamperelasest Faulkncri-uurija Matli Savolaineni ettekandes ja sellele järgnenud arutelus tuli kõigi selgemini esile taotlus, et kirjandusteadus peab olema kriitiline ja emantsipeeriv. Savolainen toetus ennekõike uuele ameerika kirjandusteooriale. Kriitiline kirjandusteadus võib paljastada varjatud ühiskondlikke strateegiaid, mille tundmine on inimväärse elu eeldus. Kirjandusteadus võib olla «vabastav» teadus. Siin ma näen ehkki vastupidisena eksternset juhtmõtet: et kirjandusteadus saaks olla kriitiline ja emantsipeeriv, peab ta arutlema nende probleemide üle, mida ühiskond mõlemal juhul püstitab. Kui Jyväskyläs tegutsev kultuuriteoreetik Erkki Vainikkala rääkis sellest, et uuenenud ühiskonna uuenenud kunst ja kirjandus eeldavad uut uurimismeetodit, siis oli Vainikkala selgitus kõige lähemal seda tüüpi vaatenurgale, mis näeb kirjandusteaduse muutumist ühiskondlikult tingitud paradigmavahetusena. Teine tamperelane, Raymond Williamsit uurinud Mikko Lehtonen lähtus oma sõnavõtus eespool mainitud mallist, kui ta küsis, kuidas on kirjanduse uurimine sammu pidanud viimastel aegadel maailmas toimunud muutustega. Helsingi TV-uurija Hannu Eerikäineni käsitlus sarnanes samuti eespool tooduga: tema nägemist mööda on ühiskond nii dominantne, et selle vahendeid, nagu näiteks televisiooni, tuleb uurida selle omade võtetega ehk poststrukturaalselt, hajutatult, killustatult, ilma katva ja üldistava teooriata. Soome kirjandusteaduses püüti muutumist otsida või esile kutsuda eeskätt uue ameerika ja prantsuse kirjandusteaduse tutvustamise kaudu. Välismaise teoreetilise mõtte jälgimine on kahtlemata kõigile kirjandusteadlastele vajalik, ka neile, kelle objektiks on oma kirjandus. Siiski võib küsida, kui loomulikult on välismaised paradigmad ja paradigma muutused üle kantavad soome kirjandusteadusse. Kas kirjandusteaduse paradigma muutmine võiks olla midagi sellist nagu teaduslik grupivargus? Mis õieti põhjustab muudatusi rahvuslikus kirjandusteaduses? Oma loengus esitasin järgmised kaks ajaloolist näidet soome kirjandusteaduse muutumise kohta. Esimene näide pärineb soome kirjandusteaduse sünniaegadest ndatel ja ndatel aastatel levis noores soome kirjandusteaduses jõudsalt soov lahti mõtestada väikerahvaste rahvuskirjandusi: veel polnud soome kirjandust selle sõna praeguses tähenduses, aga uuriti muu hulgas provansi, taani ja serbia kirjandust. Minu arvates tehti seda sellepärast, et väikerahvaste kultuurilise identiteedi küsimus oli Soomes aktuaalne ja tähtis. Eeltööna kaardistati rahvusliku identiteedi tekke eeldused ja eesmärk oli lähedane sellele, mis oli valdav ka ühiskondlikus hoiakus ja poliitikas. Teine näide pärineb sajandivahetusest. Soome kirjandusteaduses kerkis selle sajandi alguskümnendil esile kolm eriti olulist nähtust 3. Kõigepealt sündis tugev feministlik kirjandusuurimus, mida teiste hulgas esindasid Lucina Hagman, Hanna Lindberg, Jenny af Forselles ja Ruth Hedvall. Teiseks vallandus rootsikeelse kultuuripärandi uurimine, mille keskuseks kujunes Svenska LUteralursällskapet i Finland. Ja kolmandaks hakati energiliselt looma soomekeelse kirjanduse iidoleid (Eino Leino, Otto Mannineni, Volter Kilpi ja V. Tarkiaineni püüded uue Aleksis Kivi image [ loomiseks jne.). Kõigi nende kolme süvamuutuse lähtekoht on kirjandusväline soome ühiskond; taustaks soome naisliikumise esimene võitlusperiood ja suhete teravnemine eri keelerühmade vahel. Võib vastu vaielda ja väita, et kõne all oli uus ainevalik, mitte niivõrd teoreetiline ja metoodiline muutumine. Minu meelest peegeldus sellises ainevalikus siiski tõeliselt põhimõtteline muudatus, mida metoodiline ja teoreetiline areng katsus järgida. XX sajandi alguses soomekeelse kirjandusajaloo kirjutajate (ennekõike Tarkiaineni) juhtmõtteks tõusnud rahvusliku individualismi otsimine võttis kasutusele Schereri teooria idealistlikult mõistetud rahvapsühholoogia, «rahvuse vaimu» tähendusest kirjandusloos. Saksa kirjandusteooria pakkus soome kirjandusloolastele menetluse kirjanduse jälgimiseks, lähtudes tärkava soomekeelse haritlaskonna ja noore, oma identiteeti otsiva riigi vajadustest. Mis oleksid, eelnevat arvestades, paradigmavahetuste eeldused 1990-ndate aastate alguse Soomes? Seda loengusarjas küll ei arutatud, kuid võib oletada, et situatsiooni mõjutab näiteks uurijate ja kirjanikkonnaga seotu muutumine rahvusvaheliseks, samuti 3 Vt. Y. Varpio, 1990, lk The history of finnish literary criticism Tampere. 486

45 erinevate meediumide raamatu kõrval ajalehed, film, raadio, televisioon tegelik tähendus inimeste harrastustele, ja on võimalik, et kahaneb ka kirjanduse positsiooni tavapäraselt kõrge väärtustamine Soome ühiskonnas. 2. Uks selgemaid muutumise sümptomeid viimaste aastate soome kirjandus- ja kunstiteaduse teoreetilises käsitluses on olnud see, et kirjanduse ja kunsti uurimises nähakse rohkemat kui pelgalt tekstiteooriat. Ollakse jälle huvitatud kirjanikust, samuti lugejast, võimalusest, et viimane annab tekstile erinevaid tähendusi; kultuuriuurimus, kus kunsti ja elu nähtusi vaadeldakse laiema ühiskonnateooria valgusel, võidab endale üha rohkem ruumi. 3. Soome kirjandusteadus maadleb mitmete küllalt spetsiifiliste probleemidega. Nende lahendamine ei tähendaks mingit paradigmamuutust, aga selgitaks vähemalt, kuhupoole ollakse teel. Soome praegushetke kirjandusteadusel, eriti sellel, mis puudutab kodumaist kirjandust, tundub olevat teatavaid varjatud vaegusi, mis on vastuolus kirjanduse uurimisele esitatavate vältimatute teaduslike nõudmistega. Üks neist seisneb selles, et kodumaise kirjanduse uurimine on soome kirjanduselu traditsioonis alati olnud väga laialt üldsuse ette pääsev tegevus, mistõttu selle harrastajad on tihti nakatatud varjamatust avalikkusejanu pisikust. Uurimuste väärtust hinnatakse sageli selle järgi, kui palju ja kui päevakajalistena nad avalikkuse ette jõuavad. On oht, et ülikooliski levib hooletu lahmimine, nii et andmete kontrollimine, väidete põhjendamine ja väljendusviisi lihvimine kannatavad ja sensatsioon korvab teaduslikkuse. Taustategurina peibutab ka vana kodumaise kirjanduse uurimisega seotud traditsioon: uurijate endi diferentseerimata käsitlusviis, mille järgi sõnumit pakutakse ühtaegu nii teaduslikule ringile kui ka laiale kirjanduse harrastajate seltskonnale. Soome kirjanduse uurimist mõistetakse seetõttu tihti kui osavate lugejate-uurijate esseistikat teemadel, mille vastu üldine huvi on kõige suurem; see on toiming, mida teooria ainult segab. Oma tööd õigustab ja põhjendab uurija üldise heakskiiduga, mis tema meelest kirjandusele ja rahvuskultuurile Soomes osaks saab. Kirjandusteadus, mis oma ülesannet seesugusena näeb, on tegelikult vananenud. Tampere sotsioloog Erkki Kaukonen toob oma väitekirjas «Theory, dynamics and policy of science» (1990) välja selle, et soome teaduselus on ajavahemikul toimunud selged muudatused rõhuasetuses. Humanitaarteadustelt ja muudelt traditsioonilistelt akadeemilistelt teadustelt on ühiskonnateaduste kaudu üle mindud täppisteaduslikule uurimissuunale. Samal ajal on tugevasti muutunud avalikkuse ettekujutus teadusest ndate aastate lõpul mõisteti teadust endiselt eelkõige kui kultuuritegevust, «vaimu kõrgeima ülistamise astet», ja sel ajal olid «rahvusteadused» humanitaarteaduste toetuseks oli ka rohkesti seltse opositsioonis uute «kasuteadustega» ning neil oli teadusmaailmas juhtiv roll ndatel aastatel ja 1970-ndate aastate alguses pääsesid ühiskonnateadused tänu laienevale ülikoolide võrgule teataval määral juhtpositsioonile, kuni 1980-ndatel aastatel kandus raskuspunkt riikliku toetuse abiga üle tehnoloogilisele uurimisele. 4 Sellest E. Kaukoneni esitatud arenemiskäigust võib teha huvitavaid kokkuvõtteid lähimineviku soome kirjandusteaduse probleemiasetuste kohta. Tundub, et oldi huvitatud teadusvälise toetuse hankimisest oma teadusele, igakord sealtpoolt, kus teadushegemoonia parajasti paiknes. Kuni 1950-ndate aastateni saadi hakkama oma filoloogilis-intuitiivsete meetoditega ndate aastate lõpust alates leidsid kirjandusteadusesse tee sotsioloogilised meetodid ja probleemiasetused ning seejärel on olnud kõne all, kuidas kirjandusteadus võiks arvutist kasu saada. Soome kirjanduse uurijal on oma tööd tehes võimalus elada meeldivat, ent ohtlikku kaksikelu. Ühelt poolt võib ta kurta, et kirjanduse uurimine pole ühiskonnas nii suure au sees, kui see vääriks, ja et teaduslikes seostes liigitatakse kirjandusteadus mingite sinisuklike harrastuste hulka. Nii võib tekkida kujutlus, et ei kirjandusteaduse saavutused ega ka eksimused ole ühiskondlikult kuigi olulised ollakse ja harrastatakse, see on kõik. Aga teiselt poolt ei tohiks soome kirjanduse uurijale märkamata jääda see, et Soomes on ta siiski teatavas erilises positsioonis. Kirjanduselu käivitab lakkamatult omalaadset informatsiooniveskit, mis pakub rahuldust uurija pürgimusele saada avaliku 4 E.Kaukonen, Theory, dynamics and policy of science. Science studies from a small country perspective. Acta Universitatis Tamperensis A 300. Tampere, 1990, Ik

46 elu tegelaseks; õige kirjaniku valinud uurija võib kindel olla, et ka temast endast saab peagi avalikkuses tuntud inimene. Iseenesest võib see kirjandusteadlane, kes ei mõtle oma töö ühiskondlikele tulemustele, mõnuleda küllaltki meeldivas olukorras: tal pole kuigi suurt vastutust, aga on tunne, et teda pidevalt vajatakse. Eespool mainitud probleemiga liitub tihedasti saksa kirjandusteoreetiku Siegfried J. Schmidti poolt kirjandusteadusele esitatud nõudmine, et tuleb teha selget vahet, kas osaletakse protsessis, mida nimetatakse kirjanduseluks, või kirjanduse teaduslikus uurimises. Ainult nii võib üle olla neist probleemidest, mis tulevad ette näiteks kirjanduskriitikas või kirjandusõpetuses. See ei tähenda, et kirjandusteoreetikud ei peaks kirjutama arvustusi või õpikuid või et nad peaksid takistama kriitikute pääsemist kirjandusteaduse reviiri. Mõlemas ruumis liikujail tuleks vaid endale oma roll selgeks teha ja teada, millist osa ja millal täidetakse. Sellel piirjoonel, kus uued uurijad on pürgimas kirjanduse aladele, kohtab tänapäeval Soomes sageli keelekasutust, mida on raske või peaaegu võimatu jälgida. Kirjandusteaduse keele küsimus on eriti oluline. Kirjandusteadus ei ole ju matemaatika sarnane analüütiline teadus, vaid nagu Schmidt iseloomustas jälgib inimesi, toiminguid, objekte ja asjaolusid ühiskonnas, katsub ütelda midagi sotsiaalsete nähtuste kohta selles ühiskonna tegevussfääris, mida nimetatakse kirjanduseks või kirjanduseluks. Intersubjektiivse ühiskondliku tähenduse saab kirjandusteadus Schmidti järgi 5 alles siis, kui ta probleeme ja tulemusi (a) väljendatakse subjektisiseselt arusaadavas keeles, (b) kui neid saab sama meetodiga kontrollida, (c) kui need on suunatud alale, mille uurimiseks on tekkinud kollektiivne vajadus, mitte ainult üksikisiku huvi, ja (d) kui ta meetodid on üldiselt õpetatavad ja õpitavad ega nõua erilist kunstiannet, nagu seda eeldas näiteks Wolfgang Kayser. Schmidti järgi on endine ja praegune kirjandusteadus olnud nende nõudmiste suhtes mitmel viisil hoolimatu. Seda võib näha paljude kirjandusteaduslike publikatsioonide ebamäärasest ja metafoorsest keelest, samuti nende ülestiliseerimisest «sõnakunstiks»; vastukäivaist ja empiiriliselt tõestamata põhjendustest, nii et teine uurija ei saa tulemusi kontrollida ega kasutada, samuti uurimise probleemistiku esoteerilisusest, mistõttu «ühiskondlik relevantsus» jääb küsitavaks või selle üle ei arutleta. Vanemates, aga ikka veel kasutusel olevates soome kirjandusteaduse õpikutes võib neid Schmidti poolt väljatoodud vajakajäämisi tõesti kohata, ennekõike just metafoorilisust ja kunstiliste efektide taotlust. Et õpikud on õpilastele ju omamoodi malliks, peaks need kiiresti kriitilise pilguga üle vaatama, nii nagu seda on teinud Hannu Riikonen, vaadates üle Soomes ilmunud maailmakirjanduse ajalood, või Matti Savolainen, kes analüüsib soome kirjandusteaduse ajaloo keelt. Siis, kui on tekkimas tõepoolest uus kirjandusteaduslik keel, mis vana kõrvale tõrjub või vähemasti selle puudused elimineerib nagu see minu meelest osalt on näiteks feministliku uurimise valdkonnas, alles siis on uus keel põhjendatud ja vältimatu ning see tuleb ära õppida. Aga kui on tegemist strateegia katkemisega keelde viisil, mis sarnaneb kuninga uute rõivaste selgaajamisega, siis on see nähtus kirjandusteadusliku traditsiooni valgusel vägagi konservatiivne ja kirjandusteadusele ohtlik. Ennekõike on tähtis, et kirjandusteadust mõistetaks kui dialoogi, vestlust, mis on kasulik vaid siis, kui vestlejad ise aru saavad, mida nad ütlevad ja mida neile öeldakse. Soomekeelsest käsikirjast tõlkinud Maimu Berg 5 S. J. Schmidt, Grundrifl der empirischen Literaturwissenschaft I. Der gesellschaftliche Handlungsbereich Literatur. Braunschweig, 1980, lk

47 Koit ja Hämarik ning tanabata-öhtu HEINO EELSALU Koidu ja Hämariku müüdi hämarate tagamaade piirjooned näivad hakkavat tasapisi nähtavale tulema. Mõni aeg tagasi analüüsis F. Oinas müüdi viit setu ja üht Tarvastu teisendit. 1 Käsitledes selle astraajmüüdi indoeuroopa, eeskätt vanaindia ja leedu paralleele, nentis ta, et «kõik eesti müüdi peamotiivid leiduvad indoeuroopa müüdis». Siiski püüdis ta indoeuroopa versioone meie omale vastandada tegelaste soolise kuuluvuse erinevuse kaudu. Rigvedas on ööjumalanna Ratri ja koidujumalanna Usas õed, samuti on leedu Ehatäht (Vakarine) ja Koidutäht (Aušrine) mõlemad naissoost. Tegelikult on aga ühe tegelase mehestumine toimunud juba indoeuroopa pärimuse siseselt, kuna teatavasti läti astraalmüütide personifitseeritud Koidutäht Auseklis on samuti meessoost nagu meie Koit. On ootuspärane kõnealuse astraalmüüdi motiivi osutumine transkontinentaalseks. Sellele võib leida üllatava kinnituse tuntud jaapanlasest estofiililt K. Matsumuralt, kes mõne aasta eest esines Tallinnas ülevaatega kalendritraditsioonidest Jaapanis. 2 Ta kirjeldab üht tähtsat tanabata-n\- melist suvist püha. Kirjeldus algab järgmise seletusega: «Legendi järgi olid Hiinas kangakuduja-neiu ja noor karjane, kes armusid teine teisesse. 3 Iga päev nad tahtsid olla üheskoos nii palju, et nendele ei jäänud aega oma tööde tegemiseks. See pahandas nende vanemaid, kes otsustasid poja ja tütre teine teiselt eraldada. Ja nii pandi neiu ja noormees eraldi suure jõe mõlemale kaldale. Nendele aga anti luba kokku saada kord aastas, nimelt kõnealuse päeva õhtul. See jogi olevat linnutee, mida meil kutsutakse taevajõeks. Kuduja-neiu olevat kuduja-täht...» Niisiis on tegu astraalmüüdiga Koidu ja Hämariku tüübist. See, et kumbki tegelane on eri soost nagu meil, osutab vajadusele otsida müüdi siirdeid mujaltki kui mööda indoeuroopasiseseid teid. 1 F. Oinas, Koit ja hämarik. Rmt.: F. Oinas, Kalevipoeg kütkeis. Toronto, 1979, lk K- Matsumura, Kalendrisündmused Jaapanis. Ettekanne kohvikus «Pegasus» 20. I 1988 Ja Lillepaviljonis 28. I Võimaluse eest tekstiga tutvuda on käesoleva artikli autor tänulik dots. Enn Veldile Tartu Ülikoolist. 3 Algne tekst on säilitatud tähttäheliselt. 4 H. Eelsalu, Planeet Veenus muinasvaatleiate protokollides. «Eesti Loodus» 1987, nr. 1, lk N. Valonen, Ancient folk poetry in Eastern Karelian petroglvphs. «Ethnologica Fennica» 1984 nr. 12, lk H. Eelsalu. Planeet Veenus tnuinasvaatlejate protokollides, lk H. Eelsalu, Ekliptika ja esivanemad. «Eesti Loodus» 1988, nr. 2, lk Kahluks puudub artiklis viide «Tähemõrsja» kohta rohket üldteavet sisaldavale kirjutisele: F. J. Oinas, Tähemõrsja. Rmt.: F. Oinas, Kalevipoeg kütkeis, lk * H. Eelsalu, Talihari ja Linnutee. «Keel ja Kirjandus» 1979, nr, 4, lk Astraalmüütide kui muinasinimese vaatlusprotokollide rekonstruktsioon on folkloristikale vajalik nende müütide tekkeajastu ja tekkepiirkonna (geograafilise laiusvööndi) kindlaksmääramiseks usaldusväärse, n.-ö. absoluutse meetodi abil. Nii Koidu ja Hämariku tüüpi kui ka sellele lähedase Tähemõrsja tüüpi müüdi oluline tunnus on selgelt määratletud tingimustik, millele vastavalt müüdi tegelased liiguvad ja kohtuvad teatavatel ajahetkedel. Liikuvus tähistaeva suhtes on omane ainult rändtähtedele ehk planeetidele (muidugi ka kuule ja päikesele), mitte aga kinnistähtedele. Sellega ülesanne lihtsustub äärmuseni. Muinasinimesele sai olla kõige hõlpsamini hoomatav videvikutähtede Merkuuri ja Veenuse (nn. siseplaneetide) üheaegse nähtavuse sage (pea iga-aastane) korduvus kindlatel ajaperioodidel (millest üht määratleb müüt ööbikulaulu öödena). Merkuur on nähtav mõnel ööl ehataevas mai ja juuni vahetusel ning koidutaevas augusti alguses. Enamikul aastatel tuleb ka Veenus sellal nähtavale kas Eha- või Koidutähena. Selliselt lähtekohalt olen Koidu ja Hämariku ainest juba varem käsitlenud. 4 Läänemeresoome astraalmüütide tõlgitsemisel tuleb murranguliseks pidada N. Valoneni käsitlust Lemminkäise matkamiste kohta, kus ta jõuab järeldusele, et tegu on planeet Veenuse maskuliinse antropomorfismiga. 5 Lemminkäise suviste peoretkede ajastu dateering on seni jäänud kaheseks, s. t. kahe erineva tõlgitsuse skeemi mahtuvaks. 6 Igatahes on vastav runoaines vähemalt 8 9 aastatuhande vanune. Sama planeedi liikumisi kirjeldava Tähemõrsja müüdi aines on osutunud ligikaudu 7 8 aastatuhande vanuseks. 7 Mis puutub Koidu ja Hämariku ainese tekkeajastusse, siis vähemalt setu teisendid ei anna selle määramiseks mingeid erilisi pidepunkte. Oletada võib, et sellegi aines ulatub tagasi samasse ajastusse, kus tekkis kaks eelmainitud müüti. Astraalmüütide äratuntavaimaks elemendiks on enamasti Linnutee, mille nimetused on kontinendi ulatuses ühed ja needsamad: püstsena esitatakse teda mingi puuna, loojuvana mingi jõena. Maailmapuumüüdi tekkeks soodne ajastu võis olla 8 9 aastatuhande eest. 8 Nagu tanabata-müüdis, nii ka Koidu ja Hämariku müüdi Tarvastu teisendis esineb taevajõgi, kusjuures mõlemad paigutavad sellele tegelaste kohtumispaiga, samuti nagu runode loojad määravad Lemminkäise asendi eeskätt Tulise Puu abil. Tanabata puhul tuleb Linnutee-Maailmapuu esile selle püha kombestikus. K. Matsumura ütleb nimelt: «Tanabata-peo jaoks püstitatakse õuesse bambuse oks, mida kaunistatakse erivärviliste paberilipakatega.» Niisiis on rarca&ata-sümboolika teatavas mõttes võrreldav eurooplaste jõulu- (maailma-) puuga. Seda, miks kaks tegelast tingimata igal 489

48 aastal ei tarvitse kohtuda, põhjendab Tarvastu teisend astronoomiliselt kuuvalgusega, /anabata-õhtuga seotud jaapani müüt aga meteoroloogiliselt halva ilmaga («aga kui vihma sajab, sünnib jões üleujutus, mis võtab noortelt kokkusaamise võimaluse ära sel aastal»). Niisiis jäetakse nähtuse arütmia põhjus lihtsa juhuslikkuse tasemele. Siiski oldi kõnealuste müütide tekkeajastul võimelised arütmiat ka pisut süvenenumalt esitama, nagu näitab Lemminkäise talviste suusamatkade sageduse kirjeldus (suuskade seadmiseks öeldakse kuluvat aega aasta või paar). Müütide põhiainese ürgsuse korral on ootuspärane nendele uuemate kihistuste ladestumine. Nendega pole nähtavasti koormatud Lemminkäise müüt, mis on lokaliseerunud viljelevast majandusest vähe mõjustatud Põhjalas. Teiselt poolt näib olevat enim kannatanud Tähemõrsja kuni Lauluisa omavolini välja. Õnneks on sellest säilinud väga palju teisendeid moonutuste eri astmetest. Koidu ja Hämariku puhul omistab Tarvastu teisend videvikutähele kündja funktsiooni, jaapani müüt ketraja ja karjuse oma. Tarvastu teisend mainib Hunti, nagu seda teeb ka Lemminkäise runo, kuid temas on jutustaja nähtavasti loomaringi Hundi tähtkuju asendanud selle Hundiga, kes tuleb ette Suure Vankri konstellatsiooni Peedu ja Härja loos. 9 Jutustaja omistab Videvikule ka kaks künnihärga, kellega ta tuli kündmast ja kellest ühe murdis Hunt. Kuna see tekst sisaldab kaht tegevust kündmine ja murdmine, on lootust teda tulevikus kuidagiviisi lahti mõtestada. Tanabata kohta aga loeme, et «kuduja-neiu olevat kuduja-täht ehk Veega ja karjane olevat karjane-täht ehk Altair» Kuna ei Veega ega Altair pole rändtähed, ei saa kumbki neist olla mingi tegevuse subjekt. 10 Võib-olla on neil mingi sugulus Videviku künnihärgadega? Astraalsete ja fenoloogiliste müütide ja traditsioonide moondumine on saanud võimalikuks pärast nende kalendaarse funktsiooni kadumist. Kõrgtsivilisatsioone aga Kaug-Idas on selliseid tekkinud eriti ammustest aegadest iseloomustab eelkõige mingi formaliseeritud (algoritminne) kalendrikorraldus, mis vabastab inimese küll looduse regulaarsest jälgimisest, kuid seda kalendriaasta triivi hinnaga tegeliku päikeseaasta suhtes. Mitmete kultuuride ristumisel kujunenud jaapani traditsioonis tunduvad asjad üsna sassiläinutena. Nii ütleb К- Matsumura: «Tanabata-pidu tähistatakse paikkondadest olenevalt kas juuli või augusti 7-ndal päeval,» ja edasi: «... боя-pidu tähistatakse kas juuli või augusti 13-ndast kuni 15-ndani.» Viimane, nn. urabon, juhatab sisse selle, millele meil vastab hingedeaeg. K. Matsumura ettekande puhul väärib tähelepanu tema katse tõmmata paralleele meie kalendrilooga. Loodame, et ülalesitatu julgustab meid omalt poolt otsima teid transkontinentaalsete kultuurikontaktide juurde. 9 Astraalse Hundi kahesus on eksitanud ka folkloriste. 10 Altair on Kotka tähtkuju hele täht, Karjase tähtkuju hele täht on Arktuurus, mis asub «taevajõest» väga kaugel. 490

49 MISTSELLE Tammsaare, Baudelaire ja De Quincey Tõe ja õiguse" esimese osa motost «Tõe ja õiguse» esimese köite esitrükk aastal 1926 erines selle romaani järgmistest trükkidest muuseas kahe vormilise detaili poolest: esitrüki tiitlil puudus veel köite järjekorranumber, selle asemel võis sealt aga lugeda romaani motot, mille alla Tammsaare oli märkinud Baudelaire'i nime: «Imelises tundlikkuses mõõtmatuseni avardatud iga tühisem lapsepõlve mure, iga väiksemgi rõõm saab hiljem kunstiteose aluseks täiskasvanule, ilma et see ise seda ette teaks.» Alates teisest trükist 1929 see moto kadus. Kuulsatel raamatutel on sageli kuulus algus, mis osutab ehk sellelegi, et esimese lause kirjutamine on üks klassiku tuleproove. Dante «Jumaliku komöödia», Goethe «Fausti», Kreutzwaldi «Kalevipoja» ja Lutsu «Kevade» alguslaused on aja iooksul omandanud arhetüüose sügavuse, mis reedab nende ülekultuurilist mõjukust; Tammsaare «Tõde ja õigus» hakkab samuti pihta hästi tuntud lausega («See oli läinud aastasaja kolmanda veerandi lõpul»), kuid jääb eelnevaile siiski palli võrra alla. Õigupoolest on «Tõe ja õiguse» saatus kummaline: tal on kaks algust. Tammsaare teose pärisalguses* pole mitte vähem tähelepanu pälvinud Baudclaire'ilt ülevõetud eelalgus romaani esitrüki tiitlil, niisiis tema moto. Seda kui mitte just laia publiku, siis vähemasti kriitikute seas. On vist üsna haruldane see prantslase sõnade ühtesulamine eesti romaaniga, nende eristamatus «Tõest ja õigusest», nende võrdväärsus romaani põhitekstis leiduvate maksiimidega (näit. «Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus»). Ühelt poolt on eritlejad käsitanud Baudelaire'i mõtet Tammsaare teksti loomuliku, võõrandamatu elemendina: on see ju Tammsaare oma käega ülekirjutatud juhtlause romaani «peas». Teiselt poolt on see nagu iga teinegi moto metatekst põhiteksti kohal lasuv selgitus, suunis, võtmefraas. Iseenesest ei annaks need vormiliselt võttes i g a moto kaks noolt põhjust rääkida ainulaadsusest. Ainulaadseks teeb «Tõe ja õiguse» moto aga tema haruldane võime jääda oma mõlemas rollis ülimalt aktuaalseks veel 65 aastat hiljem ja seda ka romaanist füüsiliselt eraldatud osisena. Nii Tammsaare teksti osatekstina kui ka selle metatekstilise interpreteerijana on Baudelaire'i lause omandanud kriitikas kanoonilise tähenduse. Teisisõnu, Baudelaire'i tsitaadi funktsioon on tänu arvustajaile kujunenud autoritatiivseks (vt. KK nr. 2, lk. 71) selle tsitaadiga tõendab arvustaja oma väidete kehtivust. Et mitte jääda üldsõnaliseks, esitatagu mõni näide selle kohta, kuidas «Tõe ja õiguse» moto on osalenud kriitilistes tekstides. Need ei taotle ammendavust, kuid annavad valdkonnast piisava ülevaate. J. Semper alustab motoga oma pikemat «Tõe ja õiguse» eritelu, harutab selle mitmes jaos lahti ning võtab järgneva mõttekäigu üldsuunistaiaks. Motol olevat «matemaatilise formeli kõla» ning ta tähendavat peamiselt seda, et «kogu elu ja hingeelu on värskeim siis, kui ta elamisel midagi ei teata veel ta kunstivormi paigutamisest» (J. Semper, Meie kirjanduse teed. Tartu, 1927, lk ). J. Kärner alustab a. proosaülevaadet samuti moto esitlemisega, ent lisab kibedalt: «Veel paremini kui Baudelaire'i lause oleks sellele (pessimistlikule raamatule /. U.) sobinud motoks Gustav Suitsu värss: «õudne kui needmine ajalugu, maha tallatud jõuetu sugu»....» («Looming» 1927, nr. 2, lk. 149). B. Lindelegi on moto, mille ta üle kordab, suunaandjaks «kirjaniku loomingu rajamaadele» (B. Linde, Omad ja võõrad. Tallinn, 1927, lk. 132). P. Hamburg esitab moto koos omapoolse kommentaariga: «Seega oli kogu «Tõe ja õiguse» I jagu autori vanemate romaan» («Eesti Kirjandus» 1930, nr. 9, lk. 453). F. Tuglas tsiteerib «Tõe ja õiguse» motot aga hoopis A. Haava lasteluulet analüüsides, lisades juurde: «Tõeliselt ei teata tihti hiljemgi, mis neile väikestele (lapsepõlve /. U.) muredele ja rõõmudele võlgnetakse» («Looming» 1934, nr. 8, lk. 918). K. Mihkla lähtub motost oma analüüsides mitmel korral, seda stiilis ä la «vastavalt motole pärinevad kõnesoleva romaani põhisündmused ja kandvamad kuiud Tammsaare omaenda tühjendamatust lapsepõlve mälestuste tagavara-aidast» (K. Mihkla, A. H. Tammsaare elutee ja looming. Tartu, 1938, lk. 98: vt. ka: «Eesti Kiriandus» nr. 1, lk. 37). B. Linde kirjutab: ««Tõe ja õigusega» oligi teostunud I köite Baudelaire'ilt saadud moto...» f«kunst ja Kirjandus» nr. 21, lk. 82). H. Salu tsiteerib motot, millega autor tema sõnutsi andis lugejale «avameelselt kätte võtme oma teose mõistmiseks» («Tulimuld» 1960, nr. 1. lk. 27). A. Sang meenutab Tammsaare teose motot Baudelaire'i «Kurja lillede» tõlke saatesõnas («Loomingu Raamatukogu» 1967, nr. 35/36, lk. 130). E. Siirak tarvitab Baudelaire'i sõnu, 491

50 «mis inspireerisid Tammsaaret», suurustajana A. Kaalu laastukunsti vaatlemisel («Looming» 1971, nr. 11, lk. 1722). M. Underi varasemat isikulugu valgustades peab E. Siirak vajalikuks märkida, et mitte juhuslikult ei valinud A. H. Tammsaare «Tõe ja õiguse» ilmaletulekul motoks just Baudelaire'i teksti («Looming» 1976, nr. 9, lk. 1551). J. Kross tarvitab «Tõe ja õiguse» motot oma pikema venekeelse Tammsaarevaatluse (1977) sissejuhatajana (vrd. J. Kross, Vahelugemised III. Tallinn, 1982, lk. 161). Aasta hiljem kordab ta taas motot põhjendusega, et see oli teoses «ülimalt omal kohal» («Sirp ja Vasar» 10. II 1978, nr. 6). H. Pühvel esitab «Toe ja õiguse» järelsõnas moto küll täiskujul (ia väikese iluveaga), ent ironiseerib mõnede uurijate naiivsuse üle moto tõlgendamisel (A. H. Tammsaare, Kogutud teosed. 6. kd. Tallinn, 1981, lk. 505). B. Kangro mainib oma Tammsaareessees moto algset ia suunavat olemasolu (B. Kangro, Häitsmemehi ja pärlipüüdjaid II. Lund, 1987, lk. 74). F. Oinas kinnistab motoga oma arutluse «Tõe ja õiguse» lastefondi Redu üle («Tulimuld» nr. 1, lk. 35). Veendugem niisiis, et moto retseptsioonirida on pidev «Tõe ja õiguse» esmailmumisest kuni tänapäevani välja, kusjuures siinne ülevaade ei ole muidugi täielik. Motol on mitu huvitavat omadust: a) ta on eesti kirjandusteaduse põhilisi argumente, tõendamaks lapsepõlvemuljete erilist tähtsust Tammsaare romaani sünnis; b) Eestis on ta I ndail aastail omamoodi vabameelsuse ja euroopaliku traditsiooni kestmise märk (Baudelaire võrdsena Tammsaare kõrval); c) ta on aforismina iseseisvunud, s. t. teda ei kasutata mitte üksnes Tammsaarest kõneldes, vaid loomingupsühholoogilise universaaltõena ka teiste autorite (Haava, Kaal, Under) käsitlemisel. Tammsaare kinkis oma romaaniga eestlastele Baudelaire'i sõnad, mis tõenäoliselt üheski teises kirjakultuuris ei seisa nõnda väljapaistval kohal kui Eestis. Teisisõnu ja paradoksaalsemalt väljendudes: tänu Tammsaarele on olemas Baudelaire'i lause, mis kuulub esmajoones eesti ja alles seejärel prantsuse või mis tahes muusse kultuuri. Rahvuskultuuride keelebarjääris on alati mõrasid ning meie ees on ilmekas näide selle kohta, kuidas ühe rahvuskultuuri suhteliselt kõrvaline seik saab teises rahvuskultuuris rõhutatud markeerituse. Kõike öeldut arvestades on esmalt üsna ootamatu, et Baudelaire'i tsitaadi päritolu ei ole fikseeritud ning et arvustajad ja uurijad on Tammsaarelt üle võtnud Baudelaire'i nime, lisamata omapoolseid täiendusi. Teisest küljest võib aga oletada, et just tundmatu või väga vähe tuntud tsitaat suudab võõras kultuuris nõnda isikupäraselt kohaneda. Tundmatu on ju tsitaat, mille konteksti pole tuvastatud, s. t. tsitaat, mille ainsaks reaalseks ja aktiivseks kontekstiks ongi vaid tsiteeriv teos 492 ise (praegusel juhul niisiis «Tõde ja õigus»). Tundmatu tsitaadi puhul ei tekita ei tema esialgne kontekst ega võimalikud vahepealsed kontekstid segavat müra neid kontekste lihtsalt ei ole. sest neid ei_ tunta. Tundmatus on seega üks põhjusi tsitaadi teataval sakraliseerumisel eesti kirjanduskriitikas. _ Seletust moto eemaldamise kohta teises trükis pole Tammsaare siiani teadaolevalt ise andnud ja seetõttu saab vaid tagantiärele-oletusi teha. Esiteks, usutav on J. Krossi lahendusettepanek, mille kohaselt romaani täienedes uute osadega iäi algne moto ühekülgseks ning igale järgmisele köitele uut motot leidma Tammsaare kas ei vaevunud voi ei olnud suuteline. Teiseks, Tammsaaret võis häirida ka kriitikute liiga suur huvi tsitaadi vastu ia seetõttu tõlgenduste üheülbastumine. Moto on alati kirjanikupoolne näpuganäitamine. Ja seda püüdis Tammsaare ehk hiljem hoolikamalt vältida. Lisaargumendiks olgu tema sõnad D. Palgile aastast 1934: «Ka arvan ma, et teosele endale pole kuigi kasulik (tema' mõistmisele nimelt), kui autor nii väga oma kaardid avaks: teostes on sagedasti rohkem, kui autor sinna mõelnud panna ia autori seletused võiksid mõnikord takistuseks olla «ülearuse» mõistmiseks ia nägemiseks» (kiri 19. I KM KO, reg. 1976/50). Kolmandaks, kindel roll 'moto kustutamisel võis olla ka n.-ö. professionaalsetel ia konventsionaalsetel ajenditel: vnib-olla hakkas Tammsaare motot pisut häbenema. Moto on iu ikka mingis mõttes nooruslikkuse, pretensioonide või mängulisuse märk. Ehkki oma tuumas metateksti- Iine suunis, ei puudu temas ka iseenesele päria pähe panemise rõõm, kui tsiteeritavaks on auväärne kolleeg. Tammsaaret. kes «Tõe ia õiguse» esimese köitega oli nü kultuuri palge ees kui ka oma sisimas täisküosusele iõudnud. ei pruukinud kaunis tsitaat romaani tiitlil enam rahuldada --võib-olla näis see nüüd koguni odavavõifti iluna. Pealeci. kui see iuba nagunii oli kujunenud peibutavaks söödaks kriitikuile. Neljandaks, mingil hetkel võis Tammsaare taiuda Baudelaire'i lause algse konteksti häirivust. Nii Tammsaare ise oma esmases otsuses kui ka eriti arvustajad lähtusid tsitaadi vääristamisel üksnes tsitaadist endast. Tammsaarel. UPS selle algset konteksti arvatavasti tundis, võis tsitaadi suhtes tekkida tõrge. Niisiis mitte üksnes Tammsaare viimase, vaid ka kirjaniku suhteliselt varase tahte kohaselt ei kuulu Baudelaire'i tsitaat alates aastast 1929 tema romaani konteksti. Kui tsitaadi populaarsus romaani tõlgendusalusena pole aja jooksul vähenenud, süs näitab see kõige muu seas kriitikute hardust romaani esimese trükivariandi ees. Esmasuse, algupärasuse müüdil, «alguse»- müsfikal on moto eluloos silmanähtav tähendus. Moto on see, mis «oli alguses». Rahvusliku geeniuse spontaanset tegu ei peeta vaialikuks ignoreerida see kätkeb eneses väärtust. Autori hilisemat parandust käsitatakse liialdusega öeldes kui algse sakraalsuse teatavat profanatsiooni

51 autori enese poolt. Teisest küljest osutab moto kestvus kirjaniku kätest publiku ette saadetud teksti ja selle tõlgendajate suveräänsusele. Kirjanik n.-ö. annab oma teksti publikule ära, misjuures algupärane autorikesksus loovutab oma õigusi tekstija lugejakesksusele. Autor on moto kustutanud juba enam kui 60 aastat tagasi, kuid algne tekst on selle «reetlikult» säilitanud ja lugeja kultustanud. Teose analüüsil on moto otsekui arhetüüpne struktuur eritleja teadvuses. Seega on tegemist situatsiooniga, kus teatavat ehkki mahuliselt tühist osa eesti mainekaima romaani tekstist säilitatakse väljaspool seda teksti ennast, nimelt kriitilises traditsioonis. Arvustus ja teadus on võtnud enda kanda romaani teksti «apokrüüfilise» osa alalhoidmise, mis aga veelgi tähtsam selle jätkuva aktualiseerimise. Kui Tammsaare eemaldaski moto tekstist reaktsioonina kriitika innustatusele, siis on see kaasa toonud pigem loodetule vastupidise tulemuse: moto ärakaotamine, märgi tühistamine on vaid võimendanud märgi semiootilist markeeritust; kriitika on kustutamise tagajärjel tunnetanud oma vastutuse kasvu «apokrüüfilise» teksti säilitajana. Autorikaanon ja kriitikakaanon «Tõe ja õiguse» esimese köite teksti püritlejana ei ole päriselt kattuvad. Niisiis kannab tsitaadi tähenduslikkust kaks semiootilist negatsiooni: esiteks, tsitaadi puudulikult teadvustatud päritolu, ja teiseks, tsitaadi eemaldamine teises trükis. Nende roll tsitaadi sakraliseerumisel on silmanähtav. Kuulus tsitaat pärineb eesti klassikateose jaoks üpris eksootilisest kontekstist. Tegemist on Baudelaire'i esseega «Oopiumisööja lummad ja vaevad» (Enchantements et tortures d'un mangeur d'oplum), mis raamatuvariandina ilmus autorikogumikus «Kunstlikud paradiisid. Oopium ja hašiš» (Les paradis artijiciels. Opium ei hachisch, 1860). Tammsaare poolt näpatud moto lähim tekstuaalne ümbrus on selles teoses järgmine. «Just märkmetes, mis puudutavad lapsepõlve, leiame üles täiskasvanud mehe kummaliste unelmate või, täpsemalt öeldes, tema geeniuse idu. Koik biograafid on suuremal või vähemal määral mõistnud kirjanike või kunstnike lapsepõlvega seotud lookeste tähtsust. Kuid mulle näib, et seda tähtsust ei ole kunagi piisavalt rõhutatud. Tihtipeale kui süvenen kunstiteostesse, mitte küll nende kergelt tabatavasse tnateriaalsusse, liialt selge kontuuriga hieroglüüfidesse või süžeede silmaga nähtavasse mõttesse, vaid sellesse hinge, millega neid on õnnistatud, sellesse atmosfääri, mida nad endas kannavad, sellesse valguse või pimeduse vaimu, mille nad üle meie hinge heidavad, tihtipeale tunnen siis endas avanevat otsekui nägemust autorite lapsepõlvest. Nagu lapseea väike mure, nii saab ka väike rõõm, mida võrratu tundlikkus mõõtmatult paisutab, hiljem täiskasvanus tema enda teadmatagi kunstiteose aluseks. [Tel petit chagrin, 1 Vrd. pr a I'insu ja sks ohne Vorwissen. telle petite joulssance de 1'enfant, demesurement grossis par une exquise sensibilile, deviennent plus tard dans 1'homme adulte, тёте ä son insu, le principe d'une oeuvre d'art]. Lõpuks, et öelda see kõik lühemalt, kas ei tõestaks filosoofiline võrdlus küpse kunstniku tööde ja tema lapseea hingeseisundi vahel üsna hõlpsasti, et geenius on vaid ehtsalt sõnastatud lapsepõlv, mis õnnistatud nüüd jõulise ja meheliku eneseväljendusorganiga? Siiski ei taotle ma seda ideed füsioloogiale välja pakkuda mitte enama kui puhta oletuse vormis (Baudelaire, Oeuvres completes. Paris, 1989, lk ). Tammsaare tõlkevariandis, millele lauseliikmete kõrgstiilne korrastatus tiheduse annab (täiendlausele eelistab Tammsaare tõlkimisel lauselühendit), on täheldatav ka väike sisuliste rõhkude ümberasetatus: esiplaanile tõuseb kauni kujuga väljend «imeline tundlikkus», lausesse tuleb juurde luulet, paatost, nostalgiat. Sedasama nostalgiat süvendab verbivorm «ette teaks», mis pikendab distantsi lapsepõlve ja täiskasvanuea vahel. Kui Baudelaire asetab raskuspunkti olevikku, siis Tammsaare pigem minevikku. Kas on see kontseptsioon? Või lihtsalt võimaliku saksakeelse vahetalitaja mõju? 1 Nii või teisiti, igatahes on see ülihästi haakuv Tammsaare romaani üldise ajatunnetusega. Järsk, nostalgiline kaugenemine romaani põhiajast, hüpe tulevikku, mis ikkagi osutub veel (või: osutub juba) minevikuks see on üks Tammsaare stilistilisi lemmikvõtteid. Näiteks: «Nõnda pidigi Andres lugema tänasel ja ka kõigil teistel jõuluõhtuil Emmanueli koerajälje alt kuni surmani. Isegi peale koera ja Andrese surma seisis see jälg ikka veel raamatus, nagu oleks tal osa sellest igavesest rõõmust, millest räägiti palves» (A. H. Tammsaar e, Kogutud teosed. 6. kd., lk. 369). Andrese ja koera loo olevikustatud («tänane») lihtminevikust saab sisuline enneminevik ja siis igavik; sündmus, millest äsja jutustati, vajub aja kuristikku; kestma jääb üksnes mööduvus, igavene minevik. Lugeja tajub, et see, mida ta just-just luges, on tegelikult ka romaanitekstinä! lõplikult möödas ja ei tule säärasena enam iial tagasi: ka raamatut loetakse esimest korda vaid üks kord. Koik, mis juba toimub, on minevik. Selline ajastruktuur ja seda teeniv kirjanduslik võte katta minevikuga ka tulevik on Tammsaare kunstilise maailma valdavaid tunnuseid ja väga oluline ka hilisema eesti proosa arengus (näit. Ristikivi, Kuusberg, Unt jt.). Baudelaire'i mõttekäik, mida on peetud «romantilise infantilismi» (E. Seilliere) manifestatsiooniks, ei_ ole ainus koht tema essees, kus lapsepõlve põhjapanevus luubi alla võetakse. Järgnev katkend esitleb seda seoses essee põhiteema, oopiumiharrastusega: «...paljud neist nähtustest, mis rulluvad lahti unistuste teatris, on pidanud olema tema varaste aastate katsumuste kordamine. Saatus oli heitnud seemne; oopium tegi selle viljakandvaks ja muundas kummaliseks ning vohavaks tihni- 493

52 kukš. Lapsepölveseigad, kui kasutada metafoori... said oopiumi loomulikuks koefitsiendiks» (Baudelaire, Oeuvres completes, lk. 297). Teemat käsitles Baudelaire neil aastail hiljemgi a. essees, kus vaatluse all on kunstnik Constantin Guys, naaseb ta selle juurde peaaegu samade sõnadega, mida kasutas Tammsaaret inspireerinud lõigus: «Laps näeb kõike kui uudist; ta on alati joovastuses. Rõõm, millega laps neelab vorme ja värve, tuletab nagu ei miski muu meelde seda, mida nimetatakse inspiratsiooniks. [ 1 Aga geenius on vaid tahtlikult taasleitud lapsepõlv, lapsepõlv, mis õnnistatud nüüd meheliku eneseväljendusorgani ja analüütilise vaimuga, võimaldamaks korda seada iseeneslikult kuhjunud ainet» (Baudelaire, Oeuvres completes, lk ) a. peab Baudelaire Brüsselis kolm ettekannet narkootilistest erutitest, mille tarvis tehtud märkmete seas leiame muuhulgas säärase sissekande: «.Lapse mure, kunstiteose alus. Lapse elupaik, puu, lilled, pime tuba. Säärases elupaigas sündinud geniaalne laps ei samastu geniaalse mehega, kes sündinud teist laadi miljöös» (Baudelaire, Oeuvres completes, lk. 307). Need lapsepõlve tähendusrikkust avastavad ja ülekordavad mõttekäigud saavad niisiis alguse kirjutisest, mis on pühendatud narkootiliste ainete toimele loominguprotsessis, uimastitarvituse esteetilistele lähetele. Baudelaire'i «Oopiumisööja» ei ole ju tegelikult midagi muud kui inglise kirjaniku Thomas De Quincey' autobiograafilise peateose «Ühe inglise oopiumisööja pihtimused» (Concessions of an English opium-eater, 1822) lühendatud mugandus prantsuse keelde. Baudelaire'i sõnutsi on tema «Oopiumisööja» tekst «amalgaam», milles De Quincey' ja tema enese poolt kirjutatud osa vahele piire tõmmata on raske; põhiosa pärineb igatahes De Quincey'lt. Sellest hoolimata ei pruugi me eesti kirjanduslugu korrigeerida: lause, mille Tammsaare oma romaani motoks ülendas, kuulub Baudelaire'ile. Olles ise oopiumiharrastaja kogemustega, lükkis Baudelaire De Quincey' raamatust tõlgitavate katkendite vahele omaenese kommentaare, hinnanguid, üldistusi. De Quincey sisendab talle mõtte lapsepõlveelamuste määravast tähendusest narkomaania tekkel. Baudelaire võtab tuld, kuid teisendab mõtte loomingupsühholoogiliseks üldistuseks; nagu ülaltoodud katkendist näha, formuleeris ta selle ümber kui ühe oma esteetilise printsiibi. De Quincey on oma elu põhjuslike ahelate taandamisel^ poisipõlve õtse kirglik. «Mis oli see tõmbejõud, mis tegi minu oopiumiharrastusest lõplikult harjumuse} [ ] Mis oli selle põhjus? Selle põhjus oli, nagu ma ausalt võiksin tunnistada, minu noorusea hädapõlv Londonis; aga kas polnud need hädad oma viimses algupäras mitte tingitud minu enese andestamatust rumalusest; ning just selle rumaluseni viin ma tagasi suure osa hävingust» (Th. De Quincey, Confessions 494 of an English opium-eater. Berlin, 1922, lk. 11). «...liikudes tagasikäigul lõpust alguse poole, tuleb kogemuste jadas, esimesest kuni viimaseni välja, nähtavale üks ja katkematu ühendusjoon: unelmad olid oopiumi pärisosa; oopium oli poisipõlve rumaluste jätk» (Th. De Quincey, Confessions of an English opium-eater, lk. 231). De Quincey põimib oma väited rangesse pohjuse-tagajärje_ ketti, kuid tulemuseks ei_ ole mitte niivõrd loogiline veenvus, kuivõrd religioosselt mõjuv vaba tahte (või õigemini: minetatud vaba tahte) müstika ja sellest tulenev järelejätmatu enesesüüdistus. «Oh, taevas! Miks peab see võimalik olema ühele lapsele, kes ei ole veel seitseteist täis, et ta hetkelises pimestatuses, omaenese segadusse aetud südame valelikku, valelikku sosinat kuuldes, üheainsa eksisammuga, siia või sinna pöörduva liigutusega, oma saatuse käiku saab muuta, oma rahu allikad mürgitada; et ta vaid korra silmi pilgutades oma eluaegsele kahetsusele alusmüüri rajab!» (Th. D e Quincey, Confessions of an English opium-eater, lk. 11). See kõik võiks kaudselt puudutada ka A. H. Tammsaaret. Romaani motos esimesele ' kohale seatud «imeline tundlikkus» omandab De Quincey' teose taustal ootamatult konkreetse piirjoone ta hakkab sarnanema südametunnistusega, tundlikkusega patu ja puhtuse suhtes. Tammsaare teose motot on tõlgendatud ikka esmajoones kui viibet loomingulise fantaasia seaduspärasustele, kui lähet kirjaniku kujundimälu ja kujutluse mõistmiseks, kui esteetilist kreedot. Nüüd näeme, et moto tõlgendus võib osutuda (ehkki ei pea osutuma) ka moralistlikuks: «imeline tundlikkus», mis on aluseks kunstiteosele, viitab ühtäkki eeskätt süüle ja süüdiolekule, rafineeritud moraalsele enesetundele; lapsepõlve «tühine mure» ja «väike rõõm» teisenevad emotsionaalsetest moraalseteks sündmusteks, mida hinnatakse hea ja kurja mõõdupuul. De Quincey' teos on oma žanrilt pihtimus, kirjanduslik pihilkäik publiku ees; temas on selgesti eristatavad iga pihtimuse olulised koostisosad patu ülestunnistus (narkomaania) ning patukahetsus (oma noorukiea «rumaluste» hukkamõist). Üllatav on just see, millise sihipärasusega De Quincey kõigi oma kannatuste põhjuse varajaste aastate mõtlematuseni juhib. Poisikese rumalust käsitleb ta otsekui pärispattu. Seda lapse rumalusest tulenevat patuseks saamist on piisavalt ka Tammsaare romaanis; kurjusel on tema lapsekujundis kindel koht. «Tõe ja õiguse» esimeses osas on episood, mis kannab keskset mõtet: juhtum kartulipõllul, kus Indrek oma ema kogemata kiviga tabab. See on siis tema, Indreku suurim lapsepõlverumalus; mille tähendus Indreku süükompleksi tekkimisel ema ees on juba «Tõe ja õiguse» esimeses osas selgelt aimatav. Järelsõnas «Tõe ja õiguse» III köitele kirjutab H. Pühvel: «Indreku saatuseks näib olevat, et ta ei vabane kunagi süütundest ema ees. Lapsepõlvest alates on tal meeles olnud kartuli-

53 rnaal visatud kivi, mis pani ema põdema...» (A. H. Tammsaare, Kogutud teosed. 8. kd. Tallinn, 1982, lk. 243). Romaani kolmanda osa viimases peatükis lunastab Indrek oma süü mitte loogikast, vaid armastusest lähtudes ema surmajaks saades. F. Oinas on jõudnud järeldusele, et Indreku ema Mari täiskasvanute ja Indrek laste hulgas kannavad «Tõe ja õiguse» esimeses osas süüprintsiipi. Muuseas vihjab ta asjaolule, et just Indrekuga seoses laseb Tammsaare üles kerkida patu mõistel. Lisanäiteid toomata söandatagu öelda, et niivõrd kui «Tõde ja õigus» on Indreku romaan, on see alati ka romaan süüst ja selle lunastamisest, seeläbi ka patust, pihtimisest ja kahetsusest. Niisugune vaatenurk võiks aktualiseerida Tammsaare läheduse Dostojevskile. Siinkirjutaja ei arva, et «Tõe ja õiguse» esimesel osal oleks De Quincey' pihtimustega märkimisväärset sidet. Võib-olla, et Tammsaare ei õppinud inglase teost tundma isegi mitte Baudelaire'i vahenduse) Meil puuduvad andmed selle kohta, missugusest allikast Tammsaare oma teosele moto leidis. «Dorian Gray portree» tõlke saatesõnas peatub ta pilguks Baudelaire'i uimastiharrastusel, seda seoses O. Wildeaga: «Baudelaire'ist vaimustudes tahtis ta [== Wilde] tundma õppida tema armastatud uimastavaid jooke ja muid aineid» (A. H. Tammsaare, Kogutud teosed. 17. kd. Tallinn, 1990, lk. 311). Kuid see mõte, nagu suurem osa saatesõna tekstist üldse, on üle võetud С Hagemanni biograafiast (vrd. С H a g e m a n n, Oscar Wilde. Sein Leben und sein Werk. Berlin und Leipzig, 1925, lk. 22). Veidi üllatav, et just sellessamas saatesõnas tsiteerib Tammsaare De Quincey't, mis vähemalt tema «Kogutud teoste» kriitikaosa nimeregistri järgi otsustades on ainulaadne juhtum. Niisiis võib ühendussillaks Tammsaare ia Baudelaire'i vahel osutuda Oscar Wilde." Ent tekstidel on kultuuris ka oma, nende kirjutajaast või ülekirjutajaist sõltumatu elu. Ning tekstide maailmas asub «Tõe ja õiguse» moto oopiumisööja pihtimuste füüsilises lausligiduses. Seda huvitavam oleks leida neis ka ühiseid hingelisi pidepunkte, kas või otsida «Tões ja õiguses» selle pihtimuslikku, ülestunnistavat, ennastsüüdistavat kihti. Jaan Undusk 495

54 KEELEKORRALDUS Kaheti käänduvaid liitsõnu Eesti liitsõnadele on iseloomulik ainult viimase komponendi käändumine. Mõnel erandil muutub ka esiosa, v. a. neljas viimases käändes, kus ta jääb omastavasse. Sellised on OS-i järgi näiteks vaenelaps, üksainus ja üksainuke ning seesama(ne), ioosama(ne), seesamune, toosamune ja seesinane. On aga veelgi sõnu, millel vähemalt argikeeles esikomponent osaliselt või täielikult käändub. Näiteks igaüks on õigekeelsusallikates antud hariliku liitsõnana. Igapäevaelus, eriti rõhutamissoovi korral, saab aga öelda: igastühest asja ei saa, igaleühele ära seda ütle, igatüht(e) ei või uskuda. Mitmus sel sõnal puudub. Omamoodi käänatakse ka mõningaid liitarve. Kümmend- ja sarfa-arvsõnadel käänduvad mõlemad osised ainsuse omastavas ja osastavas: kakskümmend, kahekümne, kaht(e)kümmend. Ülejäänud vormides on eesosis ainsuse omastavas {kahekümnesse, viiesajale, mitmekümneid). Nii oleme õppinud. Tegelikult on aga üsna harilik esimese poole täielik käänamine nii ainsuses kui ka mitmuses, nt. kaheskümnes riigis, neljadkümned käärid, poolessajas kastis, mõnekskümneks päevaks, paarilesajale või paarile sajale inimesele, mitmeidsadu või mitmeid sadu kordi. Võrdlemisi harvad pikemad vormid tuleks alati lahku kirjutada, nt. mitmetele sadadele inimestele anti peavarju. Teiste hulgas on erandiks veerandsada. See on tavaline liitsõna, mille esikomponent ei käändu. Poolteist on õigekeelsussõnaraamatus harilik liitsõna. Aga pool- siiski käändub omastavas ja osastavas ning jääb sealt edasi omastavasse: pooleteise leiva, pooltteist leiba, lahusta pooleteises liitris vees, pooletelseks päevaks. Sama lugu on sõnadega poolteistkümmend (ehk 15) ja poolteistsada (ehk 150). Senise sõnaraamatu järgi jääb pool- muutmatuks: poolteistkümmend, poolteisekümne, poolteistkümmend, poolteisekümnesse, poolteisekümnes jne. ning poolteistsada, poolteisesaja, poolteistsada(t), poolteisesajasse, poolteisesajas jne. Harilikult teeb pool- omastavas ja osastavas käänamise kaasa: ei leidnud puu alt mitte pooltteistkümmend (või veel harilikum pooltteistkümmet) õunagi, pooleteiseskümnes karbis, pooltteistsadat meetrit, pooleteiselsajal riiulil, arvestab pooleteisesaja külalisega. Huvitava rühma moodustavad Аип'-esikomponendiga kirumissõnad. Kirjakeele kartoteek sisaldab järgmisi: kurielajas, -hing, -kints, -loom, -mait, -nahk, -patt, -vaim, -võrk, -värk; levinuimad on kuriloom, kurinahk ja kurivaim. Nende käänamisel on kolm võimalust: kuri- võib jääda käändumata või olla kõigis käändeis ainsuse omastavas (v. a. ainsuse nimetav) või käänduda täielikult: kassid kurinahad ~ kurjanahad ~ kurjadnahad. Niimoodi võib sõna kurinahk sisseütlevas teoreetiliselt olla kurinahasse ja kurinahka ja kurjanahasse ja kurjanahka ja kurjassenahasse ja kurjanahka, mitmuse osastavas kurinahku ja kurinahkasid ja kurjanahku ja kurjanahkasid ja kurjenahku ja kurjasidnahkasid. Harilik kasutus on piiratum, nt. kurjassenahasse või kirjadeleloomadele on pruukimiseks lihtsalt liiga pikad. Kõige loomulikumad näivad nee'd vormid, kus esiosa käänamine ei suurenda silpide arvu, nagu mis sa sest kurjastloomast (kurjaloomast, kuriloomast) tahad; sellel poisil kurjalnahal (kurjanahal, kurinahal) ehk sellel kurjanaha (kurinaha) poisil võiks häbi olla; koera kurjavaimule (kurivaimule) tuleks õpetust anda. Nagu näha, käändub nii mõnigi liitsõna tegelikus keeles mitmekesisemalt, kui senised õigekeelsusjuhised seda kajastavad. Tiina Leemets 496

55 CETERUM CENSEO Keel ja kultuur Tänapäeva keeleteadus käsitleb keelt kahel erineval viisil. Ühele neist on iseloomulik keele uurimine temas endas ja tema enda jaoks (F. de Saussure), s.t. immanentselt, teisele püüdlus vaadelda keelt tihedas seoses inimese, tema mõtlemise ja praktilise tegevusega. Sel juhul kujutab keel endast Inimest eristavat omadust. Selle, antropoloogilise lingvistika raames uuritakse keele tunnetuslikku funktsiooni, keele ja ühiskonna vahekorda (sotsiollngvistikat), keele ja Indiviidi suhteid (psühholingvistikat), keele ajalugu, rahva ajalugu jm. Nende probleemide hulgas on tähtis koht ka llngvokulturoloogial, mis käsitleb keele ja kultuuri vastastikuseid suhteid. Termin «kultuur» tuleneb ladina sõnast cultura 'maaharimine, kasvatamine, harimine, viljelemine, arendamine'. Nüüdisajal aga kasutatakse seda terminit ühiskonna, rahva või riigi saavutuste (antiikkultuur, Boliivia kultuur, maaja kultuur), tegevus- või elualade (töökultuur, olmekultuur), majandusliku ja vaimse tegevuse arenguastme (maaviljeluskultuur, kõnekultuur), taimede, mikroorganismide või nende liikide (näit. teraviljakultuuride) iseloomustamiseks. Järelikult kuuluvad kultuuri alla selle sõna laiemas mõttes Inimese sotsiaalse tegevuse tulemused, tema mõistuse ja käte looming. See tähendab, et rahvaid ei saa jaotada kultuurseiks ja kultuuritulks, kuna Igaühel neist on saavutusi nii tootmise, ühiskondliku kül ka vaimse elu alal. Keele valdkonnas ilmneb teadlik inimtegevus kõne tekitamises ja sõnavaraüksuste, eriti terminite loomises. Ent rangelt võttes võime kultuuri valdkonda kuuluvaks pidada üksnes kirjakeelt, sest grammatikates ja seletussõnaraamatutes toodud kirjakeele normide kodlfitseerimisel on alati teadlik iseloom. Keele eksisteerimise teised vormid (madala stiili sõnad, murded, žargoonid, argood) aga elavad «loomulikku» elu. Niisiis võib inimest ümbritseva maailma jaotada looduseks ja kultuuriks. Ja seetõttu on keele ning kultuuri vahekorra küsimusest saanud keele ja tegelikkuse täpsemalt keele ja maailmapildi vahekorda käsitleva probleemi koostisosa. Keeleteaduse ajaloos on seda küsimust lahendatud mitmel viisil. Valgustusajastul, kül usuti inimmõistuse jõusse, arvasid filosoofilised grammatikud, kelle tegevus sai alguse Port-Royall grammatikast (1660), et loogika- ja mõtlemisseadused on kogu inimkonna jaoks ühtlased ja järelikult on ühtsed ka keele ülesehituse põhimõtted. Vastavalt sellele tull välja, et keeled kujutavad endast mingisuguse universaalse skeemi variante ja erinevad üksnes häälikulise vormi poolest. Sellesamaga 32 Keel Ja Kirjandus nr konstateerin sõnade ja nendega tähistatavate esemete teatavat parallelismi. Seeparast võib iga keel eritiste raskusteta teenindada igat kultuuri. Teistsugune lähenemisviis kujunes välja romantismiajastul. Kui valgustajad lähtusid sellest, et inimkond on ühtne tervik, siis romantikud vastandasid sellele seisukohale rahvusriigi mõiste. Nad otid arvamusel, et igal rahval on olgus rahvuslikule omapärale, iseseisvale füüsilisele ja vaimsele eksisteerimisele. Siit tulenesid rahvuslikkuse kultus, rahvusliku muinasaja idealiseerimine ja poetiseerimine. Kõige silmapaistvam niisuguste vaadete väljendaja oli W. von Humboldt. Ta rõhutas järjekindlalt keelte rahvuslikku kordumatust, mis ilmneb selles, et iga keel liigendab ümbritsevat maailma omamoodi. Nii näiteks vastab eesti sõnale käsi saksa keeles Hand '(laba) käsi' ja Arm '(käsi) vars'. Vene sõnal угол 'nurk' on tšehhi keeles isegi kolm vastet: ühel (kolmnurgal), kout (toal) ja roh (majal, tänaval). Siit tegi W. v. Humboldt järelduse, et iga keel ja iga kultuur on omapärane ja kordumatu. Keel joonistab selle rahva ümber, kellele ta kuulub, ringi, millest väljuda saab üksnes teise ringi astudes. Rahva keel on tema vaim, rahva vaim aga tema keel. Inimese suhtumist välismaailma ei määra mitte selle objektiivsed omadused, vaid see, kuidas välismaailm on esitatud keeles. Keel määrab ka need vormid, mis kultuur omaks võtab. Mõlemad seisukohad paistavad silma oma äärmuslikkusega: kas kohaliku või üldinimliku või siis rahvusliku liialdamisega. Tegelikkuses on inimese maailmapilt esitatud otsekui kahe mudeli kujul: loogikalise (kontseptuaalse) ja keelelisega. Maailmapildi keelelise mudeli põhiline sisu katab loogikalise mudeli sisu, millest väljapoole jäävad äärealad kül maailma kohta käiva lisainformatsiooni kandjad. Kui üks mudel katta teisega, siis on kokkulangevad osad Invariantsed, s. t. ei sõltu keelest, milles nad on väljendatud. B. Whorf pidas võimalikuks rääkida keelte vormi ja sisu kokkulangemisest ning koondas näiteks indoeuroopa keeled ühte rühma Kesk-Euroopa standardisse. Äärealad varieeruvad keeliti. Neis peegelduvad ajaloo, riikliku ja ühiskondliku korra, olme, tavade ja kommete, käitumise, psüühilise laadi jne. iseärasused, teisiti öeldes peegeldub rahvuskultuuri eripära. Ühiskonnas on niisama palju maailmapilte kui subjektegl. Subjektina võib esineda nii üksik Inimene ja üksik rahvas kül ka inimkond tervikuna. Iga subjekt käsitleb maailma oma Individuaalseid ja ühiskondlikke kogemusi arvestades. Rahvuslik maailmapilt on kõige Ilmekamalt väljendatud selles sõnavaras, millel puuduvad ekvivalendid, s. t. nendes sõna- 497

56 des, mis tähistavad teises kultuuris puuduvaid mõisteid. Just need sõnad ongi rahvusliku, kohaliku või ajaloolise koloriidi kand\ad. Eelkõige on siin tegemist ajaloo, etnograafia ja folkloori valdkonda kuuluvate sõnade ning emotsionaalse leksikaga. Arvuliselt moodustavad sõnad, millel puudub ekvivalent, 6 7% leksikast. Nende tõlkimine on alati seotud informatsiooni märkimisväärsete kadudega ja selle keele uususe rikkumisega, millesse tõlgitakse. Samasugust olukorda täheldame kultuuri valdkonnas. Eri kultuurides on nii sarnaseid kui ka erinevaid elemente. Kultuuride sarnasus tekib nende kontaktide või paralleelse arengu tulemusena, sest inimese loomus ei sõltu tema rahvusest. Kuid inimene kujuneb alati välja kui teatava ühiskonna liige, võttes omaks selle materiaalsed ja vaimsed väärtused. Seepärast eksisteerib inimkonna üldkultuur alati rahvuskultuuride kujul ja temas ei ole midagi sellist, mis puuduks rahvuskultuurides. Rahvusliku osatähtsuse liigne suurendamine viib ühe kultuuri ülehindamisele. Muust rahvusest kõrvaltvaatajal kui teistsuguste kultuuritraditsioonide kandjal on alati kalduvus vaadata võõrale kultuurile, keelele ja rahvuslikele iseärasustele ülevalt alla. Samal ajal räägib vanarahva tarkus, et külas olles ära suru pererahvale oma kombeid peale. Teise rahvuse keskel oleva inimese käitumine on alati ümbritsejate range kontrolli all. Ühiskond ei saa sotsiaalsete normide ja kommeteta eksisteerida. Teise rahva kommetest ja traditsioonidest kinnipidamine pole oluline mitte üksnes käitumisreeglite täitmise, vaid ka temast ja tema kultuurist lugupidamise seisukohast. Kui teistsugusesse kultuuri sattunud inimene pole suuteline ümbritseva rahva tegevust õigesti mõistma, siis tuleb tal kannatada kultuurišoki all. See põhjustab oma käitumisnormide absolutiseerimise, tekitab üleolekutunnet ja samal ajal isegi pilklikku ning vaenulikku suhtumist teise rahvasse, mis seejärel laieneb sageli ka keelele. Rahvuslike kultuuriliste ja keeleliste iseärasuste tundmine on tähtis riikide ja rahvaste vaheliste kontaktide süvendamise, rahvus- ja keelepoliitika, massiteabevahendite tegevuse ning võõrkeelte õpetamise seisukohast. Eelöeldu tõttu omandab suure tähtsuse kultuuridevaheline kommunikatsioon, eri rahvuskultuuridesse kuuluvate inimeste vastastikune mõistmine isegi siis, kui nad räägivad ühte ja sama keelt. Et üksteisest õigesti aru saada, ei ole vaja tunda mitte ainult leksikat ja grammatikat. Kui meil paluks keegi müüja käest kilo kanamune, siis paneks see kõiki imestama. Viga on selles, et sel palvel puudub seos keelevälise tegelikkusega: mõnes riigis müüaksegi mune kaaluga, meil aga toimub see tükikaupa. Keelt ei saa täielikult osata, kui puudub side kultuuriga, sest inimene, kes pole sel maal elanud, kus õpitavat keelt kõneldakse, võib selle keele semantikat mõista üksnes ligikaudu. Et hästi osata teist keelt ja seda õigesti kasutada, peab lähtuma vastavast kultuurist ning selle põhjal ümbritsevat tegelikkust hindama. Seda protsessi nimetatakse akulturatsiooniks, mida ei maksa segamini ajada assimilatsiooniga, sest esimene ei eelda oma rahva kultuurist lahtiütlemist. Kultuuride erinevusi tuleb tihtilugu arvestada ka ilukirjandusteoste tõlkimisel, sest tõlkimine pole mitte üksnes keelesüsteemide kõrvutamine, vaid ka kultuuride vastastikune kokkupuutumine. Seepärast tuleb ühelt poolt eristada tekstist arusaamist ja teiselt poolt selle eetilise ning esteetilise sisu lahtimõtestamist. Kuna keet kujutab endast ka käitumisvormi, siis on suhtlemisel tähtis säilitada sidet kõne vormi ja nende tingimuste vahel, milles kõneldakse. Kõnesituatsioonid võivad olla standardsed ja mittestandardsed. Standardsetes kõnesituatsioonides on inimese käitumine rangelt reglementeeritud. Näiteks kaupluses, postkontoris või hoiukassas on ette teada, mida teha ja mida öelda. Selle standardi rikkumine on üheaegselt nii käitumis- kui kõnenormide rikkumine. Mittestandardsetes kõnesituatsioonides on kõne vormid sisuga nõrgemini seotud. Kõne sisu võib jääda endiseks, vorm aga muutuda sõltuvalt vestluskaaslase kasvatusest, vanusest, soost, ühiskondlikust seisundist ja omavahelistest suhetest. Kohtumisel võib öelda tere päevast, tere, tervist, tervitus, tšao, servus jne. Koik sõltub sellest, millal, kellega ja mis tingimustes te kohtute. Kuid kõnevorml vale valik võib rikkuda üksteisemõistmise. See on juba kõneetikett valdkond, mis on niisama mitmekülgne kui kultuurgi. Lisaks teevad kõneetiketi keeruliseks mitmesugused tabud. Keelu all on samuti sõnad ja väljendid, mida peetakse ebasoovitavaks, mitte päris viisakaks või sündsaks. Suhtlemisprotsessis pole žestikuleerimine vähem tähtis. Ühtedel žestidel on sümboolne iseloom (näit. sõjaväeline auandmine), teised kaasnevad kõnega (kriipsutavad alla tähtsamat), kolmandad asendavad seda või teist ütlust. Võib öelda tere või lihtsalt ulatada käe, noogutada või kummardada. Võib öelda jäta järele või ähvardada sõrmega. Niisugustel juhtudel täidavad zestid tegelikult häälikulise (verbaalse) kõne funktsiooni. Mõned zestid langevad vormi ja sisu poolest kokku, aga paljudel juhtudel annab väliselt ühesugune žesi eri kultuurides edasi erinevat informatsiooni. Seejuures on žestidel iga rahva puhul isesugune osatähtsus. Nii teeb mehhiklane tunnipikkuse jutuajamise vältel 180 iesti, prantslane 120, Itaallane 80, soomlane aga üheainsa. Niisiis ei ole ka žestide keel Inimkonnal ühine, vaid kuulub alati teatava kultuuri juurde. Kui seda ei arvestata, siis on suhtlemine raskendatud või ei toimu seda üldse. Kuna aga kõik suhtlemisvahendid moodustavad ühtse terviku, siis oleks küllaltki imelik vaatepilt, kui eestikeelse kõnega kaasneksid itaalia või armeenia zestid. See tähendab, et žestide keele peab niisama hästi selgeks õppima kui võõrkeele häälikulise külje. Savvati Smirnov Vene keelest tõlkinud Enn Veskimägi 498

57 TÄHTPÄEVI Anu Haak (Melles) peab juubelit Kui uskuda saatust, siis on Sinu osaks sattuda vana ja uue piirimaile: Sinust alates on ikka toimunud mingi (ajutine) muutus. Just eelmise päevaga oli lõppenud Tallinnas Vene valitsus, Sinu sündimise päeval (29. VIII 1941) alanud Saksa oma. Isa oli juulis mobiliseeritud Venemaale, ema pidi kõigega üksi toime tulema. Üsna igapäevane lugu tol ajal, mõneti erandlik vaid see, et Sina said oma isa tagasi. Pärast vangilaagrit. VII klassist peale (1954) pidid õppima põlises poistekoolis (22. keskkool, endine Vestholmi gümnaasium), mis asus Su endise tütarlastekooli (4. keskkool) naabruses aastal jõudsid Tartu ülikooli. Kohe tabas Sind uus eksperiment. Päeval tuli käia tööl ja õhtuti loenguil, et võiksid oma kõrghariduse ühitada nõudekohaselt maalritöö oskustega. Tükkis tulusam oli teine uuendus, mis võimaldas Sulle (aastast 1962) eriprogrammi läänemeresoome keelte sõnavarast aastal lõpetasid ülikooli diplomitööga «Noarootsi asustusalasest toponüümikast». See oli kõigiti hinnatav uurimus, mis väärinuks avaldamist. Keeleainese kogusid ise: aastani polnud KKI kohanimekogus ühtki Noarootsi sedelit. Praegu on 1507, Sinu omi 996. Need on unikaalsed, sest kohaliku rootsi murde hääbumisega on kaasnenud paljude rootsipäraste kohanimede kadu. Oled kogunud ka Vormsi (1963) ja Pakri saarte (1964) kohanimesid. Artikkel «Väike-Pakri saare kohanimedest» ilmus aastaid hiljem (1970) aastal tulid KKI murdesektorisse. Oodanuks, et jätkad aspirantuuris ( ) toponüümikuna või eestirootsi keelesuhete uurijana. Siin jäid Sinu hooleks hoopis ülemsaksa laensõnad eesti murdeis. Väitekirja tarbeks koostasid suurepärase kartoteegi, millest jagad lahkelt nou ja abi kimpu jäänud kolleegidele. 32' Kahjuks pole Sa söandanud sellest kõnes ega kirjas kuigi palju ilmutada: küsitluskava (1975)^ artiklid «Kas alam- või ülemsaksa laensõna» (1976), «Baltisaksa keele kajastusi eesti murrete sõnavaras» (1990), ettekanded Turu sümpoosionil (1988), Balti Uuringute Instituudi X konverentsil Stockholmis (1989), dialektoloogiakongressil Bambergis (1990). Oled koostanud «Eesti murrete sõnaraamatu» käsikirja (aastast 1971) ja osalenud «Väikese murdesõnastiku» II osa (1989) töös. OHd mulle tõhusaks toeks «Eesti murrete sõnaraamatu» 1. vihiku viimistlemisel: kirjutasid mitmed puuduvad sõnaartiklid, õiendasid korrektuuriga. Kui aastal pingutasime end arvutiväljatrüki lugemisel, lootsime peagi käes hoida valmis trükist... Sinu toimekust ja keelteoskust on vajatud sellistel suurüritustel nagu III fennougristide (1970) ja XI foneetikakongressil (1987), väiksematest ettevõtmistest rääkimata. Vaevalt Sa isegi tead, kui paljudele oled heatahtlikult tutvustanud Eestimaad_ ja murdesektorit, õpetanud soome keelt, tõlkinud soome keelde või vastupidi sõnavõtte, artikleid, ettekandeid. Teadmata on kilomeetrid, mida oled jalgrattal sõitnud, otsides keelejuhte. Oled liikunud põhiliselt Põhja-Eestis, suurima sonavarakogu loovutanud seni Pühalepast. Kui mult küsitaks, mis on Sulle ainuomane, vastaksin kohe: «Naeratus.» Kui tuleks Sind kõige ilmekamalt iseloomustada, valiksin lõigu Pärnumaa ekspeditsiooni päevikust (1968) Su enda sõnastuses: «Valdek Pall ja Anu Melles saadavad [ekspeditsiooni-] bussi pidulikult ära ja asuvad jalgratastel teele Mihkli poole, sihtpunktiks Kibura ja Kurese külad. Ilm on pilvine ja külm, öösel on kõvasti sadanud ning vihm on praegugi ripakil. Esialgu läheb sõit kenasti, aga kui Mihklist läbi saame ja teed hakkame küsima, selgub, et oleme oigest teeotsast mööda sõitnud. Mellese jalgratas osutub loksuks, mille esiratas püüab pidevalt eralduda tervikust. VP parandab ja avaldab aeg-ajalt oma seisukohti ratta laenaja kohta. [ ] Keeranud Kibura külla viivale teele, peame rattaid käekõrval lükkama, sõita siin ei saa. Jalad on varsti läbimärjad ja sadama hakkab ka veel. Imestame, miks küll inimesed ei võiks korralike teede ääres elada. Lõpuks jõuame külla. Külatänavast on võimatu läbi saada. Siitkaudu trambib kari kaks korda päevas ja pori on sügav. Turnime mööda aiaääri ja astume esimese talu õueväravast sisse andmeid hankima...» Palju õnne Sulle, Anu, kolleegidelt ja sõpradelt! Helmi Neetar 499

58 RAAMATUID TÜHJUSE TÄHTSUSEST Jaak Jõerüüt. Teateid põrgust. 120 lk. Hind 70 kop. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, Jõerüüdi raamatu pealkirjale, mis ennustab tuld ja tõrva, järgneb tekst, mis lookleb loojangu poole nagu lauskmaajõgi. Lugejale, kes selle vooluga kaasa triivib, võib meenuda Jean Paul Sartre'i «endalcolemise» (etre pour soi) mõiste. Üks eesti filosoofe kirjeldab seda nii: «Iseendale-oleinine on vool, on pidev muutumine. Tõeliselt on see eimiski, mis lakkamatult püüab saada millekski» (Т. К ü n n a p a s, Suured mõtlejad. Lund, 1966, lk. 241). Eimillestki võib mäletatavasti sündida suuri asju. Kogu me maailm on saadud tühjuse pooldumisel taevaks ja maaks (I Moosese raamat), selgituseks neile, kes Piiblit ei mäleta «absoluudi» looval pooldumisel looduseks ja vaimuks, nagu ütles Friedrich Schelling. Käsitan ehk Schellingu «absoluuti» liiga omavoliliselt eimiskisuse sünonüümina, kuid see, mida öelda tahan, peaks lugejale nüüd juba päris selge olema. Mõnedki autoriteedid Moosesest Sartre'ini on omistanud tühjusele tähtsa rolli loomeprotsessi lähtealusena. Miks mõtlen sellele just Jaak Jõerüüdi teksti lugemisel? Kuna Jõerüüt tüpiseerib eredalt ühe kodueesti autorite põlvkonna raskusi, tolle nimelt, kel ei olnud üksvahe, stagnaajal, oma loomingule leida muud lähtepunkti kui tühjus. Sellele väljakutsele püüdsid vahelduva eduga vastata küll Beekmanid, küll Enn Vetemaa, Rein Saluri, Asta Põldmäe, Ann Must, Mihkel Mutt ja ajuti isegi Mati Unt. Oli siiski väheseid, keda alkeemia ei võlunud. Nende sekka kuulusid ehk Jaan Kross, Heino Kiik, Arvo Valton ja Mats Traat, kindlasti aga jutuvestjad nagu Teet Kallas või Raimond Kaugver. Siinkohal paneksin ette toosti ühele ärapõlatud kirjanikuliigile, tollele niinimetatud olmekirjanikule, kes näis tühjust otsekui vaistlikult vältivat ja suutis luua ikkagi midagi. Jaak Jõerüüdil seevastu on õnnestunud tulla kõige lähemale Sartre'i endaleolemise seisundile. Tema tekstis lei- dub puhtamaid tõendeid selle kohta, et tühjusest ei saa mitte midagi. Seda ilmestab hästi Jõerüüdi korrespondents taeva ja põrguga. Põrpiv päälkiri lubab lugejal oodata parasjagu ulgumist ja hammastekiristamist ä la Dostojevski «Deemonid», kuid lugu algab, kulgeb ja lõpeb pigem nagu Debussy «Kuuvalgus». Ons Jõerüüt loonud uue žanri? Ons see impressioonide vool? Minimalistlik fotorealism? Eluturisti päevik? Või lihtsalt mingid näpuharjutused? Ei usu öelda, mis. Igal juhul mitte midagi sellist, mida Schopenhauer peab tühjuse (loe: surma) pöördtehteks (loe: eluks) «unheilbares Leiden und endloser Jammer» ehk «parandamatu kannatus ja lõputu ahastus», mjs ehk passiks paremini olema teateks põrgust, nagu seda mõistame. Jõerüüt vaatab oma ainele umbes Mihkel Muti lipukirja vaimus, et «kõik on üks ja seesama». Tema sõnastab seda nii: «Iga asi võib midagi sümboliseerida ja võib olla asi iseeneses. Aga elu on näidanud, et niikuinii mõjub kõik sümboolselt, ela kuidas tahad, maali või kirjuta, mida tahad» (lk. 60). Milline jumalavallatu optimism! Niminovell «Teateid põrgust» räägib kahe noore kirjamehe ärplemisest kirjutada võistu etteantud teemadele «Teateid põrgust» ja «Teateid taevast». Novelli käigus sooritab autori sõber endamõrva, jättes päranduseks kahtlustuse, et ta «pidas tõepoolest meie reaalset maailma põrguks», autor aga hakkab ühe pimeda mehe abistamise järel kahtlema, kas sõber üldse eksisteeris ja kas novelli nimeks ei peaks pigem olema «Kaks müüti». Ta otsuseks on: «Siiski jätan endise, sest seegi iseloomustab elu meie maailmas» (lk. 97). Niisiis, läkitus põrgust on see, et see, millest Jõerüüt kirjutab, ongi põrgu. Kui see nii on, siis sümmeetria mõttes lisaksin, et põrgu on seda ka lugeda. Ilmar Mikiver 500

59 n Ä M L lo E TfyL KIRJANDUSE ILJWAK IALVE KOOLITOAD JA RESERVID: VESTEKIRJANIK Ilmar Talve. See oli sel ajal kui... Vesteid ja sulekriipse paguluse algaega- 194 тп- < 5 n7n,9^- <<Loomingu Raamatukogu» 52. Kirjastus «Perioodika», Tallinn, lk. Hind 25 kop. Pagulaskirjanduse Eestisse jõudmist lalgides tuleb tõdeda, et nende raamatute ilmumise senine käik jätab küllalt kaootilise mulje. Võib küll olla, et ei ole veel õige aeg muretsema hakata, liialt algusjärgus on veel kõik. Aga ikkagi hakkab silma, et meil ei ole veel näiteks ei Uibopuu, Helbemäe ega Jaksi raamatute siinseid uustrükke. Ilmar Talve esimene Eestis ilmunud raamat aga on meil olemas, aastanumbriks Arvan, et ei ole vähimatki põhiust mossitada selle üle, et tegemist pole mõne Talve juba ilmunud raamatu uustrükiga või sisuliselt uhiuue raamatuga, vaid LR-i jaoks kokkupandud vestevihikuga. I. Talve on ekstraklassi autor, kelle puhul ka perifeersemad žanrid ia Ioominguseigad huvi pakuvad. Ja tänu LR-i algatusele on meil nüüd võimalik ühe väliseesti kirjaniku loominguga tutvuda algusest peale, kronoloogilise rea esimesest otsast. Selline võimalus on praegu küll erandlik, ia kui Talve järgmise väljaandena Eestis ilmub romaan «Maapagu» (esmatrükk 1988). nagu eelinformatsioon lubab, läheb loomiskronoloogia siinse lugeia jaoks kohe uperkuuti. Seda aga ei ole just Talve puhul suuremat põhiust kahetseda. Tal on vähe ilukirjanduslikke raamatuid, need seisavad ajas küllalt eraldi ia on kõik selgesti erisugused ka oma laadi poolest. See ei ole taotluslik, «meelega» erinevus (mille kohta leiab näite ; d ka sealt, kus tegemist kahe tihedalt iäriestikku kirjutatud teosega), vaid midagi hoopis muud: ande loomuomane plastilisus, nagu see võib ilmsiks tulla kohtumisel erinevate ainete ja probleemidega. Kohtumise oluliseks komdonendiks on täienenud elukogemus, olemise tõsisemaid probleeme tunnetava autori aus juuresole 1 ' ia kaasategemine. Ilmar Talve on autor, kelle kirjanikuvõimeid me kunagi täies ulatuses tundma ei saa. sest teadlane on olnud esiplaanil ning jätnud kirjanikule napilt võimalusi. Nüüd Eestis ilmunud väike raamat lisab Talve loomingu seni raamatute kaudu teada ol n ud pluralismile veel ühe diferentsi. Veste-Talvel on muidugi teatavaid kokkupuutenunkte «Juhansoni reisidega» (ma ei nea silmas Void. Juhansoni osalemist vestetesl. Need aga on ikkagi ainult üksikud punktid. «Juhansoni reisidele» iseloomuliku väikese mehe tervikliku enesekaitselise üleelamisfilosoofiani iääb siit veel tükk maad. Raske on nõustuda V. Vaheriga, kes on Talve vestete laadi taandanud kõrvutavaks valemiks: «Kena Iutsulik lugemismõnu» («Eesti Ekspress» 8. Tl 1991, nr. 5). Mõnu küll, aga mitte see. Mitte Iutsulik muhe ja kurjuseta isekirjutamine. milles pilkealune ikka ka vähemasti pisukest kaastunnet väärt on, selle oma koomilisusega, piiratusega, rumalusega ära teenib. Seatagu kas või üksnes nende kahe mehe fotod kõrvuti Lutsul sügav rahumeelsus ja tolerantne nõustumine kõigi inimlike veidrustega õtse silmadest näha. Talve: terav analüütikuoilk objektist ja maailmast läbi vaatamas. Talve ei looda oma vesteid kirjutades sõna iseeneslikule joule. Lausa programmiliselt ja põhjalikult rakendab ta keeles latentselt olemasolevaid huumorivõimalusi («Seened», «Tehnika viib elu edasi», «Moraalne relvastumine»). Kui vestekiriutamise kunsti saaks õpetada (kui ikka saab), oleks seda ehk tarpern teha Talve kui Lutsu eeskujude järgi Mitte seepärast, et üks oleks teisest tingimata etem. Aga Talve meetod on kahtlemata ratsionaalsem ja teadlikum. Kas Talve vested on vananenud? Mitte selles tähenduses, et me neist aru ei saaks ja naerda ei saaks. Välispoliitilised vasted puudutavad ju hästi lähedalt meie uuema ajaloo ne'd seiku, mis olid Eestis eriti aktuaalsed alles paar aastat tagasi, kui tõestasime iseendale ja maailmale, et oleme annekteeritud ia okupeeritud. Kui mälu midagi segamini ei aja, kasutas Talvele suunärast travestiameetodit Eesti ajakirjanduses esinedes ka R. Taagepera. Miks veste tänase Eesti ajakirjanduses elustuda ei taha, on omaette aktuaalne küsimus Naerda oleks iu vaja. Kui Talve vestete tänane lugeja loetut natuke kommenteerida viitsib, saab ta mõnegi põneva viite pagulasellu («Kes meie oleme», «Kirjanduselu ja elukirjandus»). Et mingisugused kunagised aktualiteedid kaotsi lähevad, ei ole tõenäoliselt nende tekstide spetsiifiline häda. «Naisevõtmisest ia meheleminemisest» lugedes taban end otsimast viiteid kirjutaja lähedase sõbra R. Kolgi suunas: radikaalne oartei, üksikust tähest luuletamine nluss R. Kolgi memuaaridest teada olev fakt. et ta abiellus aasta suvel. Aga need on konkreetse lugeja eralõbud, millest loobumisel jääb iärele täiesti värske ja asjalik iutt, ojgugi teema ise igivana. Oluline võiks muidugi olla ka Talve raamatu kui «arhiivväliaande» põhimõtteline, eeskujuline tähendus. Küllap on niisuguseid seni kokkupanemata raamatuid, väiksemaid ja suuremaid, pagulasajalehfede kaustades ja sealsete ajakirjade aastakäikudes neidus teisigi. Kinnituseks sobib osutada ühele teisele mullusele uudisraamatule. Mõtlen P. Krusteni «Lindude jooginõu», mis ilmus Lundis EKK-i kirjastusel. P. Krusteni raamat koosneb samuti ajalehevestetest, mille tase õigustab raamatu kokkupanemist. Perioodikast K- Ristikivi artikleid ia arvustusi lugedes olen ikka kahetsenud, et meil ei ole neid kirjutisi raamatuna. Selle pilguga on väliseesti kirjanduses veel paljugi avastada. Ulo Tõnts 501

60 KAS LINNUD TÕUSEVAD LENDU? Linnud. Valik põnevusjutte. Tlk. Juhan Habicht. «Katherine», Tallinn, lk. Raamat äratas ostjas huvi. Põnevjisjutte on meil kogu aeg otsekui poolhäbelikult avaldatud, nii et valiku eesmärke ei osanud lugeja teinekord ära arvata. Et kirjastaja raamatukaupmeeste kaitsepühaku järgi endale nime võttis, on vist hea enne. Kui alustada köite väliskuuest, siis seegi ei ole halb, raamat on käepärane, kaanepilt meie kohta kuldne keskmine. Pilgu püüdmiseks heidetakse ostja ette õng vanameister Alfred Hitchcocki nime ja Daphne du Maurier' novelliga «Linnud». Sööda hammustajaid leidus läbimüüki arvestades ohtrasti, nende hulgas ka allakirjutanu. Raamatuke oli esimesi, millel puudus hind ja sisukord. Kui olin raamatu läbi lugenud, panin ta nõutult käest. Harilikult kujuneb juba lugemise ajal mõnesugune pilt, midagi jääb meelde, miski hakkab vastu, kõik ei jõua kohe pärale. Seekordne esmamulje johtus ilmselt sellest, et ma ei osanud neile juttudele ühegi nurga alt läheneda. Ehkki raamatu pealkirjas lubatakse põnevusjutte, käivad lood isejalga ega vasta päriselt žanri traditsioonidele. Kui kriminaalromaanide maailmakuulsad kangelased Sherlock Holmes ja Poirot (samuti vaimukas sari «Der Alte» Soome TV-s) otsivad igas mõrvaloos motiivi, siis siin seda ei tehta. Juttudele ei saa ligineda ka eetika põhikategooriatest lähtudes hea ja kurja vahelisest võitlusest minnakse mööda. Ei ole jälge kaasaja ilukirjanduse usutunnistusest kes on kes, kust ta tuli ja mille poole pürgib. Siin valitseb tegevusele vaatamata kummaline hääletus, sellise ruumi vaikus, milles on ainult elutud esemed metall, puu, klaas, plastmass. Ka inimesed. Kõige eelnenu põhjal seisavad lood meie tavapärasest, eriti Maarjamaa kirjandusest väljaspool. Seda mitte halvas, küll aga huvitavas mõttes. Jutud on isepäiselt jalgadel, nende suled ei toretse, kiiska ega sädele. Ülimalt napp esitusviis, sõna äärmine kokkuhoid annab sõnale löögivõime. (Kohe ei saa jätta lisamata, et sellest võiks õppida.) Tõlge on lahedalt loetav, tekst selge ja keelepärane. Kui veel mingist motiivist võib rääkfda lugudes «Nõbu Kelly» ja «Martha mälestuseks», siis teiste novellide tegevust veab hirm, mis tegutseb katmatult ja käsitab isegi inimest kui malenuppu. Juttudel on ühtne esitusviis, otsekui pärineksid nad ühe autori sulest. Kirjanike nimed peale Daphne du Maurier' oma olid mulle tundmatud. «Lindude» autori tegi maailmakuulsaks A. Hitchcocki vändatud ja meilgi paar korda Soome TV vahendusel nähtud film «The birds». Novellist tegi Pärnu teatris lavastuse ka Mark Soosaar. Novellide ülesehituses on palju ühist. Napist sõnast ja sõna jõust oli juba juttu. Lühikeste lugude puänt pingest.atakse nagu haavlipüssilasuks. Ka peale pauku jääb lugejas kuskil veel timmitud pillikeel võnkuma ja teavet edasi andma. 502 Nüüd mõni sõna novellidest. Daphne du Maurier' «Linnud». Teadmatul põhjusel otsustavad linnud inimsoo hävitada. Lõpplaused on plahvatuseni pingestatud. С. В. Gilfordi «Kuues mrs. Pendrake». Mees on tapnud viis naist. Kuues naine tahab, et ta tapetaks. Kell tiksub aega paugu ootel. William Brittaini «Uks gallon bensiini». Üksikus kohas elav peremees müüb teele jäänud pangaröövlile hingehinna eest bensiini. Onn keerab peremehele selja, ta seotakse tooli külge surema. Pauk on tehtud ja haavlid tabavad varsti. Fletcher Flora «Nõbu Kelly». Tüdrukuke kohtub regulaarselt nõbu Kellyga, kes tegelikult on ammu surnud tüdruku ema süü läbi kuristikku kukkunud. Nõbu Kelly annab tüdrukule «armastuse võlurohtu» vanematele sissejootmiseks. Omapärase sugestiivsusega kirjutatud lugu, millele autor täpset lahendust ei annagi. С. В. Gilfordi «Ehmunud» («Terrified») mina tõlgiksin «Hirm». Kaks küünilist noort tümitavad nende süü läbi autoavariil rängalt vigastatud mehe «igaks juhuks» surnuks. Nupukas seersant, kes tapmiskohalt leitud pooliku kivi abil mõrva vaieldamatult kindlaks teeb, tulistab noortele tõe näkku otsekui haavlilaengu. Jne. Jne. Samalaadsed, lugejale küsimusi jätvad on ka kaks Richard Hardwicki juttu «Täiskuu, šerif Peavy ja teised» ning «Martha mälestuseks». Mida kõik need lood endast ikkagi kujutavad? Kunstitõde neis ei ole, ometi pakuvad nad kaasatõmbavat lugemislusti. Vahest on see elutõde, mida need inglise ja ameerika põnevuslood esitavad? Võibolla. Novellide lõpp jäetakse tugeva pinge alla. Motiivist ei hoolita. Rolli mängivad hirm ja raha. Raha ning kurjus elavad sõpradena käsikäes. Kurjus saab karistatud ainult novellis «Ehmunud», muidu võib välja noppida mõtte, et kui sa vahele ei jää, oled osav sell. Nüüd küsimus kas me vajame vaimu ia vaimsuseta kirjandust? Ma olen veendunud, et siiski vajame. Eriti praegu, pingelõdvestuseks pilgeni pingeid täis ajas. Lood on värsked, nad mõjuvad meile uudsena. Nad said ilmuda alles nüüd. Mina paneksin «Linnud» kenasse ajaviitekirjandusse. Päris kollasest kirjandusest on see jupp maad üle. Kes soovib, see loeb, kes põlgab ära, ärgu ostku. Vägisi kipub meelde üks võrdlus. Nagu eespool öeldud, anti stagnaajal põnevusjutte poolhäbelikult välja. Häbeliku näoga mängiti kunagi ka Wagnerit, kes oli Hitleri lemmikhelilooia. Samal ajal söödi igas sööklas kotlette, Hitleri meelisrooga, sest koht nõudis oma osa. Nüüd võime rahumeeli lugeda raamatut «Linnud», mängida ja kuulata Wagnerit ning süüa kotlette, kui nad vahepeal liiga kalliks ei lähe. Herta Laipaik

61 BIBLIOGRAAFIA KUI BIOGRAAFIA Kalju Lepik. Personaalnimestik. Koostanud Anne Valmas. Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti TA Raamatukogu, Tallinn, lk. Hind rbl Ma ei oska Rein Kruusi kombel vaimukalt arvustada bibliograafiaid, pilamisi ja ühtaegu suure asjatundmisega üles lugeda neis esinevaid paljusid vigu ja puudusi. Ma ei suuda ja ei tahagi otsida teise inimese suurest, rohkesti andmestikku sisaldavast tööst neid pisivigu, mis seal ju loomulikult, juba inimliku eksimise tõenäosuse pärast olemas on. Voi välja naerda suuremaid ja põhimõttelisemaid eksimusi, mida meie äsjase mjneviku töödest ka paratamatult leida võib (siiski mitte esmajoones bibliograafide süül). Hea, et keegi seda teeb, sellest on kindlasti palju kasu. Mina aga olen ka sügaval stagnaajal alati olnud tänulik bibliograafiate koostajatele, sest nad on teinud minu ja teiste kirjandusega tegelejate töö palju kergemaks. Ja iga uut bibliograafiat olen lugenud suure huviga. Ei, mitte nagu romaani. Paljud romaanid on liiga lõdvalt kirjutatud ja igavad. Kirjanduse nimestikud aga on enamasti põnevad, vaimset pinget ja avastamisrõõmu pakkuvad. Kui aimatavus, punktiirsus, lõpetamatus on kunstilisuse olulised omadused, siis mõni bibliograafia oma lakooniliste kirjetega ja nende taga peituva-oletatavaga võib asjast huvitatu jaoks olla tõeline kunstiteos, personaalbibliograafia seega omamoodi biograafia. Muidugi on biograafia kõrgetasemeline kahel tingimusel: isik, kellest kirjutatakse, peab pakkuma huvi ja teos peab olema hästi kirjutatud. Sama nõue kehtib ka bibliograafiate puhul. Aga siin on veel lisatingimus, et bibliograafia objekti (või subiekti?!) elu ja tegevus peaks võimalikult rohkesti kajastuma kirjasõnas: ta peaks olema ise palju kirjutanud ia tema nimi esinema sageli ka teiste autorite töödes. Igatahes Anne Valmase koostatud Kalju Lepiku personaalnimestik vastab kõigiti neile nõuetele. Minule on see olnud viimase aja huvitavamaid lugemisi. Nimestiku koostamisel on Anne Valmas hoolikalt sõelunud välja kõik, mis eesti- ja muukeelses kirjasõnas seotud Kalju Lepikuga. Heaks abiliseks on talle olnud kirjaniku arhiiv. Aga Kalju Lepiku elu ja looming on tihedamalt kui mõnel teisel välismaal elaval eesti kirjanikul seotud kogu väliseesti kirjanduse looga ta on osalenud aktiivselt pagulasühiskonna elus, raamatunäituste ja kirjandusõhtute korraldamisel, mitmetes organisatsioonides, on praegugi Välismaise Eesti Kirjanike Liidu esimees. Seega on Anne Valmase bibliograafia omal kombel ka esimene põhjalik sissevaade kogu väliseesti kirjandusse ja pisut ka ühiskondlikku ellu. Personaalbibliograafia algab lühikese ülevaatega Kalju Lepiku luulest (Anne Valmas, Vahur Mägi), järgneb luuletaja elu ja tegevuse ülevaade aastaarvudes, mõni lehekülg edasi ka tema teoste loend. Hea ja iseloomuliku pildi Kalju Lepiku luule retseptsioonist väljaspool Eestit annavad raamatu alguslehekülgedel avaldatud paljude eesti kirjandusinimeste mõtted tema loomingust (G. Suits, A. Adson, H. Salu, H. Oja, R. Kolk, K. Ristikivi, I. Lehiste jt.). Muidugi võiks neid väljakirjutusi olla rohkemgi. Aga päris tõsiselt sooviksin, e't raamat sisaldaks ka Kalju Lepiku autobiograafia või autobiograafilisi marginaale nii nagu on mones Rahvusraamatukogus välja antud bibliograafias (K. Merilaas, J. Kross). Kirjanduse nimestik algab traditsiooniliselt kõige olulisemaga Kalju Lepiku luuleraamatute üksikasjaliku kirjeldamisega, järgneb ajakirjanduses ja kogumikes ilmunud luuletuste ja tõlgete loend, tavapäraselt on raamatu lopus ka luuletuste pealkirjade loend koos viidetega bibliograafiakirjetele. Kõige enam on avaldatud luuletust «Kisendad, kodumaa!» (eesti keeles 17 korda). Üldse tundub taas ja taas trükkimise seisukohalt olevat kõige populaarsem tema esimese raamatu «Nägu koduaknas» luule. Personaalnimestiku andmetel on Kalju Lepiku luulet tõlgitud enam kui kümnesse keelde. Esindusliku valiku sellest sisaldab «Maarjamaa» kirjastusel a. Roomas ilmunud «Death has a child's eyes». Millestki peaks kõnelema ka see, et eestlaste hulgas nii populaarne «Kisendad, kodumaa!» on tõlgitud ainult karjala keelde. Kas sellest, et head elu elavad lääneilma inimesed ei mõista päriselt meie rahva traagikat, karjalased aga...? Vene keelde on Kalju Lepiku luuletused jõudnud esmakordselt aga alles a. ajakirja «Raduga» vahendusel. Ajakirjanik Kaliu Lepik on Eestis üsna vähe tuntud ikka sellepärast, et ajalehed, milles ta peamiselt on oma kirjutisi avaldanud, olid pikka aega eriti rangelt keelatud kirjavara. Eestis on Maie Kalda küll juba uurinud Kalju Lepiku artiklite poeetikat võib-olla tuleb kõne alla ka neist valiku avaldamine? Personaalnimestikust saame hea ülevaate selle kohta, mis on Kaliu Lepikut aegade jooksul huvitanud, keda ta on intervjueerinud, keda arvustanud, kelle juubeliks või kelle mälestuseks sõna võtnud. Et paljud nimed korduvad, võib siin aimata sõprade ja mõttekaaslaste ringi, aga loomulikult ei ole kirjutaja piirdunud ainult nendega. Leidsin teoste hulgas, mida Kaliu Lepik on arvustanud, mõned mullegi lähedased ja tundsin äratundmisrõõmu ahaa, siis nähtavasti ka tema on neid raamatuid oluliseks pidanud. Üsna järjekindlalt on Kalju Lepik arvustanud Rootsi eesti teatri etendusi, nii et bibliograafiast saab väikese ülevaate sellestki, mida olulisemat on seal üldse lavastatud. Omaette teema on Kalju Lepiku enda intervjuud, mida nimekirjanagi iätkub tervelt viiele leheküljele. Et ta on äärmiselt vastutulelik intervjueeritav, samas aga 503

62 suhtub tõsise vastutustundega enda kõneldusse, selles veendusin ise, küsitledes teda möödunud aastal. Raamatu II osas «Kirjandus Kalju Lepiku elu ja loomingu kohta» on huvitav jälgida, kui palju on siiski arvustatud Kalju Lepiku raamatuid ja kes on arvustajad. Saame esindusliku loendi väliseesti prominentsematest kirjutajatest Gustav Suits, Artur Adson, Aleksander Aspel, Harald Parrest, Arvo Mägi, Karl Ristikivi, Raimond Kolk, Gert Helbemäe, Hannes Oja, Ilmar Mikiver, Iise Lehiste jt. Mägil, Ristikivil ja Kolgil on midagi olnud öelda peaaegu iga Lepiku raamatu ilmumise puhul, korduvalt kirjutajaid on teisigi. Arvustusterubriigile järgneb «Üldist, mitmesugust», mis sisaldab kõike, millega seoses Kalju Lepiku nime on ajakirjanduses nimetatud üldisemad analüüsid, juubelid, esinemised, reisid, poleemikad, ka rünnakud luuletaja vastu jne. Siin on koostaja Anne Valmas olnud eriti tähelepanelik ja leidnud nähtavasti üles enamiku kirjutisi, kus Kaliu Lepiku nime üldse nimetatud. Kaunis üllatav oli näiteks lugeda, et Einar Kraut on ühes a. ilmunud arvustuses võrrelnud Nikolai Baturinit Kalju Lepikuga (840). Esile tahaksin tõsta nimestiku koostaja nurksulgudes antud lakoonilisi ja kõnekaid täpsustusi kirjutiste sisu kohta. Kaugeltki mitte igas bibliograafias ei ole koostaja täpsustavad märkused nii sümpaatsed, asjalikud ja informatiivsed. Eespool on juba nimetatud, et Kalju Lepiku bibliograafia kaasabil saab mingi pildi kogu väliseesti kirjanduse üldisematest oludest. Aga eriti hea ülevaate saab siit, kuidas Eestis on suhtutud väliseestlastesse. Tuleb välja, et juba a. on «Looming» avaldanud ühe Kaliu Lepiku luuletuse (88) ja ka Eesti Raadios on esitatud tema luulet (703). See oli vist siiski liiga vara, sest uusi publikatsioone ei järgnenud niipea, küll aga ilmusid «Keele ja Kirjanduse» esimeses aastakäigus väliseesti kirjandusega tegelemise pikaks ajaks monopoliseerinud Endel Sögia hinnangud paljudele pagulasauforitele, sealhulgas ka Kalju Lepikule (709). Siinmail ongi Kalju Lepikust kõige enam kirjutanud Endel' Sõgel, nagu nähtub nimeloendist (11, 597, , 744, 903). Luuletaiat rünnati ka teiselt poolt New Yorgis ilmuvas «Vaba Eesti Sõnas» tehti talle etteheiteid Eesti turistidega kohtumise pärast (717). Umbes samal ajal avaldas Lepik koos nelja mõttekaaslasega protesti «Noorte Hääles» ilmunud Artur Lundkvisti intervjuu vastu, kus rootsi kirianik väitis, et eesti pagulaskirjandus on reaktsiooniline ia konservatiivne (724). See arvamus tundub küll pärinevat pigem siit maalt a. kevadel ilmus autoriõigusi eirates (598) «Sina oled kuusik ia mina olen lepik» ja sügisel avaldas Paul Rummo «Sirbis» arvustuse Kalju Lepiku luulekogule «Kollased nõmmed» (590), ainsa N. Eestis ilmunud arvustuse Kalju Lepiku teostele. Umbes sel ajal on Leo Normet loonud viisi «Aoaegsetele lauludele» (791). Aga see põgus ja vaevalt alata jõudnud tutvumine murti pea. Mingi märk sellest oli nähtavasti ka soomlase Kari Sallamaa rünnak pagulaskirjanduse vastu seoses Helsingis toimunud kirjandusnäitusega (808, 823). Muide, soomlaste suhted väliseestlastega kui osa nende ettevaatlikust valis- (ida-) poliitikast on täiesti omaette teema. Selsamal a. avaldas kimbu Kalju Lepiku luulet ja Raimond Kolgi intervjuu Kalju Lepikuga veel vaid Tallinna Noorte Autorite Koondise käsikirjaline almanahh «HEES» (142, 469). Kalju Lepik jäigi Eestis veel kahekümneks aastaks masinakirjapaljunduses ringlevaks luuletajaks ja esimest K. J. Petersoni kirjandusauhinda ta muidugi ei saanud, see ei tulnud a. kõne allagi (804). Muide, minu mäletamist mööda oli Kalju Lepik esitatud Tartu üliõpilaste kirjandusauhinnale ka järgmisel aastal, kuid August Annistile määratud auhind keelati siis hoopis ära põhjuseks totralt ja ebaloogiliselt see, et liiga palju oli väliseestlastest kandidaate. Väikesetiraažilises «Keeles ja Kirjanduses» küll veel nimetati mõnes kirjutises Kalju Lepiku nime juba mainitud Einar Kraudi arvustus ja huvitav, andmeterohke ning omas ajas ennekuulmatu H. Joonuksi «Kilde Koeru kultuuriloost» (845), kuid 1970-ndatel aastatel jäi nii Kalju Lepikust kui ka pagulaskirjandusest kirjutamine eesti ajakirjanduses täiesti soiku. Arvatavasti mitte ilma tsensoripliiatsi ja EKP Keskkomitee «targa» abita. Sula sai mööda, stagnatsioon hakkas süvenema. Ainult Tõnu Tepandi laulis ndatel aastatel väikestes saalides kitarri saatel Lepiku ja Ristikivi laule ning mõni neist jõudis lõpuks ka heliplaadile (1128). Suhe Eestiga on üks, meile ia küllap ka luuletajale endale küllalt oluline aspekt Kalju Lepiku elu- ja loominguloos, kuid Anne Valmase bibliograafiast võib veel välja lugeda palju muudki. Kas ei ole kõnekas ühe Kalju Lepiku intervjuu pealkiri «Pagulaskirjanik on omamoodi surmamõistetu» (464)? Või teine, «Manas» avaldatu «ikirjutada inimese ja ta vabaduse nimel» (460). Kalju Lepiku personaalnimestik on esimene väliseesti kirjaniku bibliograafia, mis paotab infoukse sealsesse vaimuilma. See on hästi ja armastusega tehtud töö. Mis muud, kui ootame lisa. Kangro, Ristikivi, Mälk, Gailit, Mägi, Visnapuu, Under, Suits, Viirlaid... kes on järgmine? Anne Valmase tööd peaksid aga kindlasti silmas pidama Friedrich Puksoo auhinna määrajad- Mall Jogi 504

63 ENAM KUI MURDEKÄSITLUS Helmi Neetar. Deverbaalne nominaaltuletus 244 lk. Eesti kirjakeele tuletusest, eriti noomenituletusest, on ilmunud üsna arvukalt nii praktilisemat kui ka teoreetilist laadi käsitlusi, muude hulgas ulatuslikke, üldistava iseloomuga ülevaateid. Mitmete asjaolude tõttu on murdekeele sõnamoodustuse kirjeldamisega nagu murdekeele grammatika kirjeldamisega üldiseltki lugu mõnevõrra teisiti olnud. Kirjakeele uurija ei tunne end harilikult murdes piisavalt kompetentsena ega söanda seetõttu sügavamat murdekäsitlust ette võtta. Murdeuurijad on aga oingelise sõnaraamatu-, kartoteegiia muud laadi praktilise tööga sedavõrd hõivatud olnud, et pikka aega ja süvenemist nõudvate uurimuste kirjutamiseks on olnud raske aega leida. Seetõttu on mõistetav, et käsitlust on leidnud küll mitmesugused üksikküsimused. kuid üldistavat laadi uurimused on olnud visad tulema..tust seda lünka on nüüd täitma asunud Helmi Neetar. kellelt ilmus möödunud aasta lõpus pikaaegse visa töö tulemusena, o'ude ning tingimuste kiuste ulatuslik uurimus verbaalsubstantiivide moodustamisest eesti murretes. eesti murretes I. Tallinn, Raamat algah nõgusa eessõna ia lühikese, mõnelehekülielise sissejuhatusega, kus autor selgitab töö eesmärke, käsitlusnõhimõtteid. materiali esituslaadi ning valikut ia osutab ka küsitavustele. Põhiosa on üles ehitatud sufiksiartiklite kaupa. Neid on kokku 19. fkäsitlusiärge on ootama Jäänud veel kümmekond analoogilise funktsiooniga liidet ia süt ka raamatu oealkirias märgitud I osa.1 Järgneb kuusteist murdekaarti. ulatuslik register, lühendite selgitus ia ligi kümne lehekülje pikkune kasutatud kirianduse nimestik. Iga suf'ksiartikkel on esitatud omaette tervikuna. Selle raames peatutakse lühidalt liite senistel käsitlustel, antakse ülevaade tuletiste tähendusest, analüüsitakse eeldatavate alustüvede ehitust, sufiksi häälikulist varieerumist ning seda mõnitavaid asjaolusid, selgitatakse sufiksi päritolu, killunemist ia levilat. Niisiis on iga liite kohta esitatud rohke, väga põhjalik material. Ülevaatlikkuse huvides on seda õige mitnwi rühmitatud. T ugeia seisukohalt tundub et liigendus on kohati liigagi üksikasialik saanud ia kioub juba soovitule vastupidist efekti andma. Nagu sissejuhatusest selgub on uurimuses nüütud n'i naliu kui võimalik ühitada sünkrooniat ia diakrooniat. Sam=>s tunnistatakse, et sellega ühenduses on tekkinud mõningaid probleeme T ülemisel ilmneb et need on küualt tõsised põhimõttelist laadi probleemid, mis tulenevad otseselt sellest eripärast, kuidas autor sünkroonia ja diakroonia erinevust tõlgitseb. Seda raamatut ei ole kerge lugeda. Ja kuigi teaduslik uurimus ei peagi olema lihtne unelektüür, nõuab süvenenum tutvumine tööga juba materjali tiheda iseloomu ja osalt ka esituslaadi tõttu tõepoolest keskmisest suuremat pingutust. Aga vaev tasub end kuhjaga ära, sest Helmi Neetari raamat on tegelikult väga põnev ja huvitav. Huvitav eriti siis, kui lugeja ei põlga vaeva ise kaasa ning edasi mõelda ja omi järeldusi teha. Autor on üldistuste pakkumisel võrdlemisi tagasihoidlik. Vastav osa koguni puudub kui mitte arvestada üksikuid sissejuhatuses leiduvaid kokkuvõtvaid märkusi. Kuid materjal räägib enda eest ise ia uurimus tekitab palju mõtteid. Muu hulgas niisuguseidki, mis juhivad vanu tõdesid ümber hindama või vähemalt nende ümber taas arutlema. Koondan järgnevalt oma esmalugemisel kogunenud muljed vaid ühele küsimusteringile. Tuletusteooria seisukohalt on üks huvipakkuvamaid tuletise ja tuletusaluse küsimus ja selle raames eriti verbi ja verbaalnoomeni vahekord. Traditsiooniliselt on verbi primaarseks ja sama tüve sisaldavat noomenit teiseseks, verbist moodustatud keelendiks peetud. Kuid on terve rida juhtumeid, mida on raske või mis koguni ei lasegi end seletada moodustusseosega V -+ N. Tavakohaselt ei saa ka Helmi Neetar seda seost põhimõtteliselt kahtluse alla. Kuid ta ei vaata küsitavustest ka mööda, vaid toob nad ausa teadlase objektiivsusega välja. Seejuures on näha, et nad on autori iaoks küllalt olulised, sest nagu ta sissejuhatuses väidab, on uurimuse üks eesmärke just välja selgitada, kuivõrd on võimalik rääkida verbi ia verbaalnoomeni otsesest tuletusseosest. Samas osutab ta juhtumitele, mis sellest kõrvale jäävad või mille korral võib moodustusseosest V -» N rääkida vaid teatavate piirangutega. Kõigepealt jätab ta välia sellised tuletised, milles liitele eelnev tuletustüvi langeb vormiliselt kokku teonime või mõne teise verbaalnoomeni tüvega ia mida on seega morfoloogiliselt põhjendatum denominaaliks pidada seega näiteks käätm-k *- käänd : käänu (mitte käänam.a) või massu-ng *- mass : massu 'maksmine' (eh) (mitte masma : massa-). Teise rühma, mis hästi ei lase end seletada traditsioonilise tuletusseosega V->-N, moodustavad autori arvates tuletised, milles liitele eelneb onomatopoeetiline või deskriptiivne tüvi. Eriti ilmekad on ses mõttes juhtumid, kus verbi tüves esinev liide teonimes puudub: vrd. näiteks kohisema ia knhi-n või m.adlsta-ma ja madi-n. Kui pidada seda laadi nimetusi deverbaalideks, tuleks eeldada, et alustüve liide langeb tuletises välia. Autor leiab, et «Vormiliselt oleks aga tegemist liiga erandliku tuletusega, kus noomenisufiks ei liitu verbisufiksile. vaid hoopis asendab selle...» (lk ). Nii asubki ta toetama Kaisa Häkkineni seisukohta, et sellistel juhtudel võivad verb ja noomen olla moodustatud samast tüvest, kumbki iseseisvalt. Veelgi 505

64 enam. Autor peab täiesti võimalikuks, et substantiiv võib eksisteerida ka siis, kui vastav verb puudub. Substantiivi ja verbi leviladki ei pea tingimata kattuma, sest vajaduse korral on kumbki omaette tuletatav. Helmi Neetar jõuab mõtteni, et «Needki n-substantiivid, millel on sünkroonselt vahetu tuletusseos ('-tüvelise verbi või noomeniga, võivad diakroonselt ikkagi olla tuletatud seotud tüvest. Nt. Muh kodin '(ringi) hulkuja' ja kodima; kodinad ja kodi(d); tulin ja tüli, tülitama, tülitsema» (lk. 98). Kui need selged juhtumid välja arvata, on autor veel korduvalt, peaaegu kõigi liidete puhul sunnitud tõdema, et leidub arvukalt tuletisi, mille tuletusalust ei saa üheselt kindlaks määrata, sest eksisteerib mitu võimalust (noomen, verb või hoopis seotud tüvi) ja puudub kriteerium, et otsustada üheainsa kasuks. Kas luabik, -ku 'hauskar' lähtub deverbaalist loop : loobi või verbist ^loopima : loobi-? Kas laksak on deverbaal verbist laksama 'korraks lööma' või ehk verbist laksuma 'laksuvat häält tegema' või hoopis denominaal substantiivist laks? Lõunaeestiline kannel : kandle 'side, rihm vm., mis kannab, toetab või seob midagi' annab end tõlgitseda nii deverbaalina verbist kandma : kanna- (kanna- -f ei) kui ka denominaalina substantiivist kanne : kande 'kandmispael, sang'. Seda laadi näiteid on rohkesti. On niisuguseidki tuletisi, mille puhul tuletusaluseks sobiv verb on põhimõtteliselt olemas või vähemalt mõeldav, kuid ta levila on kitsas või puuduvad andmed ta esinemise kohta vastaval murdealal (vt. näiteks lk. 55). Lõppkokkuvõttes jääb selliste derivaatide ring, mida autori arvates võiks päris kindlasti deverbaalideks pidada, suhteliselt ahtaks. Kuid neistki paljude puhul leiaks lugeja veel nii mõndagi diskuteeritavat, eriti mis puudutab liite konsonantosisele eelneva vokaali tõlgitsust. Kord loetakse see vokaal tuletustüve juurde kuuluvaks ning sellel on tuletusalust määrav väärtus: vrd. näiteks massu-ng denominaal substantiivist mass : massu ja massa-ng deverbaal verbist ^masma : massa- (lk. 125). Teistel juhtudel loetakse see vokaal liitesse kuuluvaks, millega kaoks nagu takistus pidada eeldatavaks tuletusaluseks verbi: näiteks ist-ang -«- Hstuma : istu-; uin-ang ч- ^uinuma : uinu-; vala-ng/vat-ing/val-eng kõik verbist valama (lk. 132). Lugejale jääb selgusetuks kriteerium, millest autor lähtub. Lisaks tekib küsimus, mille poolest erinevad niisugused tuletised onomatopoeetilistest ja deskriptiivsõnadest, sest seotud tüvi eelneb liitele ühtmoodi mõlemal juhul. Kõrvalekaldelised juhtumid ja küsitavused on aga väite tõesuse kontrollimise parim vahend. Raamatu autori järeldusi esitatud materjali põhjal edasi arendades jõuan üldisema järelduseni: liitele eelneva tüve ja seega ka tuletusaluse sõnaliik on vaatlusaluste tuletiste seisukohalt ebaoluline. Sõnaliik on eelkõige süntaktiline nähtus. Esmase tähtsusega on tuletise seisukohalt tähendus. Tähenduse ia sõnaliigi vahel aga ei tarvitse alati olla üksühest vastavust, nagu on sageli tavaks arvata. Helmi Neetari uurimusest tuleb hästi esile, et tegevuse väljendamine ei ole seotud ühe kindla sõnaliigiga, üksnes verbiga. Või teisiti öeldes: tegevuse kategoriaalne tähendus on sõnaliigiliselt indiferentne. Seepärast ongi sisuliselt ükskõik, millist tüvekuju tuletises kasutada. Selle asjaoluga on seletatav ka murdeliste tuletiste rohke vormiline varieerumine. Kõige ilmekamalt, varjamatumalt tuleb verbivormide ja korreleeruva noomeni moodustuslik rööpsus, vastastikune sõltumatus esile niinimetatud ekspressiivsetes keelendites. Kuid kõnealune uurimus on veenvaks tõendiks, et ekspressiivsetes keelendites ilmnev verbi ia niinimetatud verbaalnoomeni vahekord, nende moodustuslik iseseisvus teineteise suhtes on pigem reegel kui erand. Terminid deverbaal ja verbaalnoomen on vastavalt sellele niisuguste noomenite tinglikud nimetused, millel on korreleeruva verbiga sama või vormilt lähedane, variantne (tuletus)tüvi. See on kõige olulisem sõnum, mida ma Helmi Neetari uurimusest leidsin. Olen samadele järeldustele jõudnud kirjakeele sõnavara, eriti aga elava sõnamoodustuse jälgimise ja analüüsi kaudu. 1 Murdeuurimise andmed on siin väga oluliseks toeks, sest murdepildis tuleb keelesüsteemi toimimine palju ehedamalt esile. Siin on säilinud veel varieerumine oma loomulikul viisil, mis kirjakeeles on aastatepikkuse ühtlustamise tagajäriel suurel määral kadunud või kadumas. Sellega koos on ühtlasi muutunud raskemini tabatavaks erinevate nähtuste omavahelised suhted, keelesüsteemi funktsioneerimise seaduspärasused üldse. Kõnealune uurimus pakuks ainet mitme muugi küsimuse ümber arutlemiseks, nagu näiteks sõnaliigi piiri probleem, diakroonia ia sünkroonia vahekord keelenähtuste kirjeldamisel, tuletiste tähendust kuiundavad asjaolud ning vormiliselt väljendatud ja väljendamata tähendusosade iseloom ning suhe. See on väga rikas ia tihe töö. oluline Ь'чя posti sõnamoodustuse uurimisse üldiselt. Jõudu ja tervist autorile töö jätkamiseks. Silvi Vare 1 Vt. ka: S. Vare. Kazuto Matsumura ettekandest Debreceni kongressil nine verbi ja verbaalnoomeni vahekorrast. «Keel ja Kirjandus» 1991, nr. 7, lk

65 RINGVAADE Väliseesti kirjandusest Eesti TA Raamatukogus Meie mitmes raamatukogus on juba päris esinduslik valik väliseesti kirjandust. Info olemasoleva kohta aga on kahjuks vähene ja aegajalt juhtub kuulma mõne uurija arvamust, et ühe või teise teema tarvis andmete saamiseks tuleb sõita välismaale kasutama sealseid arhiive ja raamatukogusid. Ükskõik missugusest Ee_stimaa nurgast Tallinna soita on igal juhul lihtsam kui Stockholmi või Torontosse, seepärast võiks enne selgust saada, mis Eestis olemas on ning kuidas kasutaja selle kätte saab. Ja ega seda nii vähe ei olegi. Eesti TA Raamatukogu väliseesti kirjanduse osakond loodi aastal ligipääsmatu erihoiu koguna, kuhu korjati kokku eri teid pidi Eestisse saabunud väliseesti raamatud ja perioodika. Paari viimase aasta kestel on tänu väliseestlaste abile kirjandust jõudsasti juurde tulnud ja praeguseks on osakonnas alates aastal ilmunust kõik olulisemad ajakirjad ja ajalehed, ehkki mõni varasem aastakäik on paratamatult lünklik. Kuid ka nendele oleme saanud äsja täiendust: Rootsist «Välis-Eesti» ja «Stockholms- Tidningen Eestlastele», Austraaliast «Meie Kodu» varasemaid aastakäike. Praegu saabuvad regulaarselt kõik välimaal ilmuvad eestikeelsed ajakirjad ja ajalehed. Võime oma kogu julgesti võrrelda raja taga asuvate raamatukogude ja arhiividega, kus ju enamasti püütakse säilitada ainult oma riigis ilmuvaid eestikeelseid väljaandeid, sest puudu on nii ruumist kui töökatest. Põhjaliku ülevaate raamatukogus olevast perioodikast annab Lili-Ann Sinijärve artikkel «Välismaine eesti perioodika ENSV Teaduste Akadeemia Teaduslikus Raamatukogus» («Keel ja Kirjandus» 1989, nr. 2, lk ), kuigi viimastel aastatel on ajakirjade ja ajalehtede komplektid jõudsalt täienenud, juurde on tulnud ka uusi nimetusi aastast on TA raamatukogus alustatud süstemaatilist väliseesti ajakirjanduse bibliografeerimist, mis kergendab tunduvalt meie raamatukogu kasutajate tööd. Jooksvalt töötatakse läbi kõik saabuvad ajalehed ja ajakirjad, retrospektiivselt on bibliografeeritud «Tulimuld» ( ), «Mana» ( ), «Kodukolle» ( ), «Sõna» ( ), «Vaba Eesti» ( ), «Vabariiklane» ( ), «Kodu Tee» (1947), «Aia Kiri» ( ), «Eesti Looming» ( ), «Rahvuslik Kontakt» ( ), «Eesti Kirik» ( ), «Eesti Päevaleht» ( ), üsaks paljude kogumike sisu. Olulisemate väljaannete osas on püütud tööd koordineerida Eesti Rahvusraamatukoguga, kus bibliografeeritakse näit. ajalehte «Teataja». Eesti Rahvusraamatukogu rahvusbibliograafia osakonna kartoteegid pakuvad samuti isikuloolisi andmeid ja kõikvõimalikku faktoloogiat, sest väliseesti ja Estonica temaatikaga on seal tegeldud aastast alates. Kuigi sel ajal olid paljud väljaanded raskesti kättesaadavad, registreeriti kaudseidki andmeid, mida nüüd on võimalik de visu kontrollida ja täpsustada. Arvestataval hulgal on Rahvusraamatukogus bibliografeeritud ka vä\\s-estonica't, põhjalikult on avatud mitme baltisaksa ajakirja, nagu «Zeitschrift für Ostforschung», «Jahrbuch des baltischen Deutschtums», «Baltische Briefe» sisu. Eesti-teemaliste kirjutiste registreerimiseks vaa'datakse läbi kõik raamatukokku saabuvad võõrkeelsed raamatud ja kümmekond välisajalehte. Sageli pöördutakse TA Raamatukogu väliseesti osakonna poole väliseestlaste isikulooliste andmete saamiseks. Abiks on siin aastal loodud ja pidevalt täiendatav personaalia kartoteek, milleta ei saa hakkama ka entsüklopeedia tegijad. Andmeid on kogutud ajakirjandusest selle pideva läbivaatamise teel. Kui lisaks kasutada veel väliseestlaste poolt koostatud teatmikke «Eesti kirjakuulutaja eksiilis», «Eesti teadlased väljaspool kodumaad», «Välis- Eesti kunstnikke» jt., on võimalik leida üsna palju seni teadmata andmeid. Mõned raamatukogudes väljaantud abivahendid väliseesti kirjanduse tutvustamiseks on juba läbi müüdud, nagu näiteks valiknimestik «Väliseesti kirjanikke», R. Kolgi ja A. Mäe «Viimase kahe aastakümne pagulaskirjandus», mille esimene, saksakeelne trükk ilmus aastal. Raamat on jätkuks aastal ilmunud A. Mäe, K. Ristikivi ja B. Kangro koostatud kogumikule «Eesti kirjandus paguluses» ning Rahvusraamatukogu väljaande (1989) tarvis on selle eesti keelde tõlkinud Mati Sirkel. Osta saab aga TA Raamatukogus koostatud nimestikku «Mälestusraamatuid väliseestlastelt» ja personaalnimestikku «Kalju Lepik». Tulemas on mitmed väliseesti kirjanike personaalnimestikud, mille kohta on valminud põnjalikud kartoteegid. Veel seilel aaftbl ilmub August Mälgu leomingu bibliograafia, Kail Ristikivi 80. sünniaastapäevaks tema loomingu ülevaade, seejärel Bernard Kangro, August Gailiti jt. bibliograafiad, nii et ka nende poolt loodu kohta pole tarvis välismaale andmeid koguma minna. Väliseesti kirjandus on meie kodumaisest kultuuripildist pikka aega puudunud. Palju olulist ja väärtuslikku on jäänud vähe tuntuks, sest paraku on siin ilmuda jõudnud ainult tühine osa ja seegi mitte alati parima hulgast. Ülevaade 507

66 olemasolevast lihtsalt puudub. Eesti TA Raamatukogu väliseesti kirjanduse osakond on Eestis kindlasti üks täielikumaid, kus lisaks perioodikale on üle 2000 välismaal ilmunud eestikeelse laamatu. Meie usinamad kasutajad on kirjastustöötajad, ajakirjanikud ja paljud teadustöötajad, kuid kaugeltki kõik vajajad ei ole meie võimalusi veel avastanud. Anne Valmas Keele ja Kirjanduse Instituudis KKI teadusnõukogu koosolekul 15. V 1991 võeti esimese ja peamise küsimusena arutlusele kirjandusosakonna töö. Kirjandusalane uurimistöö korraldati instituudis vormiliselt ümber a. kevadel, kui kirjandusteooria ja kirjandusajaloo sektor ühendati osakonnaks ja omaette üksuseks eraldati kirjandussuhete ja -bibliograafia grupp. Kahe konkursivooruga muutus mõnevõrra ka uurijate koosseis. Projektikonkurss tõi kohakaaslastena osakonda nooremaid kirjandusinimesi väljastpoolt koos nende poolt väljapakutud uurimisteemadega: Toomas Haug kirjandusrühmituste «Siuru» ja «Tarapita» retseptsioon, Rein Kruus kirjanduslik perifeeria Eestis ndail aastail, Linnar Priimägi kuidas kirjandus areneb (kirjandusloo mudelid), Udo Uibo Oskar Lutsu looming. Mitmed endistest sektoritest uuesti kohale valitud kirjadusteadlased jätkasid pooleli olevaid töid. 21. VI 1989 anti teadusnõukogule arutada Maie Kalda mureliku hoole all mitmes järgus kirjutatud ja ajakohastatud «Eesti kirjanduse ajaloo» V köite 2. raamatu käsikiri. Nõukogu ühines retsensentide Karl Muru, Hando Runneli. Aksel Tamme ja Arvo Valtoni soovitusega kirjandusloo viimane köide kirjastamisele anda. M. Kalda edasiseks uurimisalaks jäi kirjandusteadus ja -kriitika, nüüd juba väliseestiteemaline. Heino Pühvel 508 võttis uuesti käsile A. H. Tammsaare loomingu. Reet Krusten jätkas lastekirjandusse süvenemist laiemas ja põhjalikumas haardes, Ulo Tõnts Eesti sõjajärgsete aastate kirjanduse ja väliseesti proosa uurimist. Jaan Unduskil tuli esialgu veel tegelda F. Tuglase «Kogutud teoste» kriitikaköidete kommenteerimisega. Part Lias siirdus põhikohaga Tallinna Pedagoogilisse Instituuti, jäädes proosakirjanduse uurijana seotuks KKI-ga. Aarne Vinkel tundis kohustust veel lihvida kirjastamisele antud venekeelset eesti kirjanduse ajaloo ülevaadet, siis aga palus end aastast alates vanemteaduri-konsultandi ametist vabastada. Aprillis 1990 esinesid vabastamissooviga ka vaevalt aasta instituudi koosseisu kuulunud L. Priimägi ja U. Uibo a. jaanuaris lahkus Mart Orav, kes poolteist aastat tagasi' oli skitseerinud osakonna kollektiivse töö, väliseesti kirjanduse ülevaate piirjooned ja pidi jääma selle eestvedajaks. Jaanuarikuus tuli majandamis- ja muude kulude suure tõusu tõttu rahalises kitsikuses oleval instituudil loobuda ka kõigist kohakaaslusega töötajaist, nende hulgas Igor Cernovist, kes kaks aastat Tartust Tallinna sõites oli täitnud kirjandusosakonna kohuseid. juhataja Nii oli aasta alguseks kujunenud olukord, mis nõudis lahendust. Osakonnajuhatajata osakond otsustas saata kirjad kümnele kirjandusinimesele ettepanekuga nõustuda vastu võtma kirjandusosakonna juhataja ametikoht. Kaks ettepaneku saajat ei vastanud, kuus vastasid eitavalt, kaks ilmutasid missioonitundest kantud tänuväärt, kuid väga kõhklevat voi teatavate tingimustega piiratud valmisolekut. Osakond, põhjalikult nõu pidanud edasise töökava üle, esitas 20. II toimunud teadusnõukogu koosolekul Rein Veidemanni kandidatuuri. 25. II määras instituudi direktor oma käskkirjaga R. Veidemanni «kirjandusosakonna juhataja ametikohale kohakaasuse alusel poole töökoormusega tähtajaliselt 1. märtsist 1991 kuni 1. märtsini 1993». Kahe ja poole kuu jooksul toimus osakonnas kasulik vastastikune arvamuste vahetus, osakonnajuhataja viis ennast kurssi hetkeolukorraga, selginesid perspektiivid, täpsustusid ülesanded. Nii võis Rein Veidemann teadusnõukogu maikuu koosolekul veendunult esitada kirjandusosakona lähema aja tööprogrammi. Keskseks teemaks, mis ühendab palju inimesi, kujuneb väliseesti kirjanduslugu. Selle eestvedajaks ja luulepoole eest vastutajaks on nüüd Arne Merilai, proosa eest vastutab Part Lias. Kirjastamise organisatsioonilised probleemid tuleb osakonnajuhatajal lahendada. Käsikirjad peaksid hakkama autoritelt laekuma a. kevadel. Teine oluline ülesanne on lunastada vana võlg anda välja kirjandusteooria raamat ndail aastail Endel Nirgi juhtimisel koostatud ja mitmesuguste asjaolude tõttu lõpule viimata käsikirjaosa on baasina kasutatav. Juurde tuleb kirjutada mõned puuduvad peatükid ja kirjandusteooria vahepealne paarikümneaastane arengujärk. Selle töö peale jääksid peamiselt R. Veidemann toimetajana ia Hasso Krull, toetaks ka Jaan Undusk. Teooriaraamatuga paralleelselt täiendatakse kirjandusteaduslike terminite kartoteeki. Jätkub ajavahemiku eesti kirjanduskriitika antoloogia koostamine. Seda teeb Piret Viires. Eeloleval sügisel korraldab osakond sümpoosioni teemal «Tekstist elamuseni. Elamusest tekstini», mille raames võiksid ühineda tekstiteoreetiline, tekstipsühholoogiline ja tekstifilosoofiline aspekt. Sümpoosioni materjalist sünnib loodetavasti kirjandusosakonna väljaannete sarja «Collegium litterarum» järjekordne kogumik. Seni on selles sarjas ilmunud «Kõnelusi rahvuskirjandusest» aastal peetud konverentsi «Rahvuskirjanduse mõiste ja kriteeriumid» materjalid kahes vihikus ja aasta sümpoosioni «Rahvuslik kosmopolitism» kogumik.

67 Nõukogu võttis R. Veidemanni esitatud tegevuskava teadmiseks. Ka koosoleku päevakorra teine punkt «Projektteemade lõpetamine» puudutas kirjandusosakonda. 10. V oli osakond arutanud T. Haugi ja R. Kruusi tööd eespool nimetatud teemadega, mille lõpetamise tähtajaks oli fikseeritud 28. V Mõlemad uurijad olid asjaga tegelnud, kuid kompaktset käsikirja lauale panna ei olnud kummalgi. Nii ei olnud osakonnal põhjust ega teadusnõukogul alust autoritega koostööd jätkata. Instituudi pingutus koondada enda ümber nooremaid andekaid kirjandusuurijaid jäi siis seekord tulemusteta. Pikemalt kulges arutlus Eerik Tedre projektteema ümber, milleks oli Karl Ristikivi loomingu esseistlik ja publitsistlik osa ning lastekirjandus. Ülesanne oli kirjaniku vastav materjal kokku koguda, kommenteerida ja kolmeks väljaandeks vormistada. Et töö osutus arvatavast mahukamaks ja ettenähtust on valdav osa tehtud, otsustas nõukogu võimaldada E. Tedrel KKI koosseisus edasi töötada. KKI rahvaluuleteadlastel on laialdased asjalikud sidemed nii läänes kui idas töötavate sama ala uurijatega. Nõukogude Liidus elavate Soome-Ugri rahvaste folkloori uurijad on aastaid oma tööks tuge ja innustust saanud instituudi algatusel või osavõtul korraldatud konverentsidest ja muudest erialastest üritustest. KKI töötajad on arutanud mitmeid väitekirju ja hea nõuga abistanud nende autoreid. Instituudi erialanõukogus on kaitstud mari, mordva ja udmurdi rahvaluulet analüüsivaid kandidaaditöid kokku isegi rohkem kui eesti folkloristika alaseid. Teadusnõukogu seekordsel koosolekul kinnitati väitekirja teemad kahele NSVL TA Uurali Osakonna Udmurdi Ajaloo, Keele ja Kirjanduse Instituudi töötajale, keda hakkab juhendama Ingrid Rüütel: Marina Hodõreva uurib põhjaudmurtide tavandilise rahvamuusika tüpoloogiat, Irina Nurijeva Vjatka paremkalda udmurtide rahvalaulude süsteemi. Teatavasti on Rootsi Akadeemiat palutud käesoleval aastal organiseerima Eestis uuritavate teadusalade ekspertiisi. Lühidalt oli sellest juttu ka KKI teadusnõukogus. Vastavalt Eesti Teadusfondi Nõukogu poolt laialisaadetud skeemile tuleb instituudil anda ülevaade viimase viie aasta teadustööst lingvistika, kirjandusteaduse ja folkloristika alal, samuti esitada edasise töö kavad. Ülevaade ja teaduslikes väljaannetes ilmunud artiklite ning monograafiate nimestik peab võimaldama hinnata tulemusi rahvuslikust ja rahvusvahelisest aspektist. Nõukogu koosolek lõppes direktor Tõnu Seilenthali ja haldusdirektor Toomas Väljataga informatsiooniga instituudi rahalisest seisust. Eeva Ahven Folkloorist tänapäeval ehk traditsiooniga ühel pool Et teaduses tuleb mõndagi aeg-ajalt ümber hinnata, ei ole mingi uudis. Nõnda ka folkloristika, mis traditsiooniliselt on rahva minevikku uuriv teadus, on sunnitud oma tähelepanu järjest rohkem pühendama tänapäevale. Kui geograafilis-ajalooline uurimismeetod on püüdnud rahvaluulenähtuste päritolu ja levikuteid kindlaks määrata umbkaudu, siis tänapäeva folkloorsete nähtuste uurimisel on võimalik sageli osutada näiteks nende täpsele tekkimishetkele. 12. ja 13. III toimus Tartus KKI ja Kirjandusmuuseumi folkloristide ühise ettevõtmisena seminar «Rahvaluule tänapäeval». Seminari eesmärgiks oli vahetada soomlaste ja eestlaste kogemusi selle valdkonna uurimisel, aga ka tutvustada eesti rahvaluulekogujatele, rahvaluule arhiivi kaastöölistele, millises suunas võiks kogumistööd arendada, kui traditsioonilised pärimused oma koduümbrusest on juba kirja pandud. Niisiis oli seminar üksiti ka rahvaluulekogujate kokkutulek. Neile oligi suunatud Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna juhataja Janika Orase ettekanne kogumise ajaloo, kirjapanekute vormistamise ja tänapäevase kogumistöö iseärasuste kohta. 12. märtsi õhtul toimus ka rahvaluulekogujate koosistumine, kus igaüks kõneles oma õnnestumistest ja probleemidest ning kus meeleolu lõi Anne Maasiku ja Heiki Veromanni hingestatud laulmine. Kui kõrvutada soomlaste ja eestlaste ettekandeid, märkame, et naabritel domineerib kallak kultuuriantropoloogilisele uurimissuunale. Oma väljaannetega on soomlased meist kaugele ette jõudnud, nagu võis veenduda seminari puhuks väljapandud kaasaegse folkloori teemalist raamatunäitust vaadates. Hulgale kauni kujundusega soome raamatuile oli meil kõrvale seada ainult paar tagasihoidlikku brošüüri või voldikut. Ometi on ka Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna arhiivi kogutud küllaltki palju tänapäeva folkloori, eriti lastelt, ja peetud sel teemal mitmel pool ettekandeid (Mall Hiiemäe, Mare Kõiva jt.). On toimunud ka üks Emakeele Seltsi rahvaluulesektsiooni ettekandekoosolek kaasaegse lastefolkloori teemal (26. I 1989). Kuid väljaannete käsikirjad on seni kas kirjastusest tagasi lükatud või siis sinna seisma jäänud. Mall Hiiemäe avaettekanne andis ülevaate rahvaluule saatusest sõjajärgseil aastail. Sotsialistliku nivelleeriva kultuuri surve purustas otseseosed traditsioonilise kultuuriga. Tänapäeva eestlastel on aga kaks vastassuunalist ihalusobjekti: oma ürgne muinaskultuur ja maailmakultuur. Esimese märksõnadena võiks nimetada ühisloitsimist, ruunikalendrite koostamist jm. Teise suuna märksõnu on tunduvalt rohkem: astroloogia, ufoloogia, sensitiivsus, telepaatia, parapsühholoogia, bioenergia, sünergism, šamanism, meditatsioon, reinkarnatsioon, geolokatsioon... Folkloristide ülesanne on siin tutvustada autentset rahvausundit vastukaaluks müstikahuviliste tihti moonutatud rekonstruktsioonidele. Anu Vissel oli korraldanud ankeetküsitluse põhiliselt Nõo ja Tartu lastevanemate hulgas, et selgitada, milliseid laule ja jutte kuulevad oma 509

68 Vanematelt lasteaiaealised lapsed. Tulemused kinnitasid: side traditsiooniga on katkenud. Unelauludena on populaarsemad «Entel-tenteli» laulud, ka need, mis tegelikult sellesse funktsiooni ei sobi. Kui teataksegi mõnd hällilaulu, on see õpitud filmist või raamatust. Traditsiooniliste mängituste repertuaar ühes peres on väga väike. Muinasjutud on küll populaarsed, kuid neid loetakse raamatust. Siiski on rõõmustav, et lastega tegeldakse tänapäeval rohkem kui näiteks kolhoosikorra algaastail ja et nendega tegelevad suhteliselt palju ka isad. Sama probleemi selle, et tänapäeva laste maailm on folkloori seisukohalt vaesem kui nende vanavanavanemate oma, võtsid oma ettekannetes vaatluse alla Carola Ekrem Helsingist, Side Pent Tallinnast ja Pirjo Korkeakangas Jyväskyläst. _ Carola Ekrem analüüsis kümneaastaste soomerootslaste liisutuslugemisi. Kuna soomerootslaste folkloorikogud on valdavalt avaldatud, siis oli hõlpus võrrelda tänapäeva liisutuslugemisi sajandivahetuse omadega. Ankeetküsitluse andmed ndaist aastaist osutasid, et tänapäeval on erinevaid tekstitüüpe umbes poole rohkem kui ndate aastate kogudes. Laste suulisel küsitlemisel ilmnes siiski, et lapsed kasutavad liisutuslugemisi mängu alustamiseks harva. Kümnes eluaasta on saanud piiriks pärislapsepõlve ja teismeea vahel. Lastefolkloori nähtused siirduvad üha nooremale eale. Muutunud on ka liisutuslugemiste sisu. Kui XIX saj. lopus ja XX saj. algupoolel olid eriti populaarsed nonsensskeelsed liisutuslugemised, mis loitsutaoliselt juhtisid lapsed teise, oma kindlate seadustega mängumaailma, siis tänapäeva populaarsemad tekstid on valdavalt seotud mingi põneva tegevusega. Sagedased on lüsutuslugemised, mis peegeldavad mõnd tuntud multifilmi või teleseriaali. Lüsutuslugemised võimaldavad teha ka ulatuslikumaid järeldusi selle rahvusvähemuse sotsiaalse seisundi kohta, mis on kui pigistuses ühelt poolt valitseva soome kultuuri ja 510 teiselt poolt riigirootsi kultuuri vahel. Sirle Pent analüüsis tänapäeva eesti laste mängukultuuri. Praegusaja lapsed mängivad tunduvalt vähem kui varasemate põlvkondade omad, sest aeg on sisustatud kooli, muusikakooli, treeningute, ringide ja ka televisiooniga. Siiski kasutavad lapsed mängimiseks iga vaba hetke, sealhulgas koolivahetunde, sest mänguvajadus on neis säilinud. Pirjo Korkeakangas käsitles ühe Kesk-Soome valla laste mängukultuuri muutumist selle sajandi jooksul. Vaatluse all oli ka mänguasjade ja nende funktsiooni muutumine üldise majandusliku ning kultuurilise arengu taustal. Laste maailm peegeldab väga operatiivselt täiskasvanute maailma. Laste rollimängud muutuvad vastavalt sellele, kuidas muutub vanemate eluolu. Kui hobune kaob käibelt veo- ning künniloomana, siis kaob ta sellest funktsioonist ka lastemängudes. Uha tasanduvad paikkondlikud eripärad, tööstuslike mänguasjade vahendusel ühtlustub kogu maailma laste mängukultuur. Soome ja eesti tüdrukute plaksutamismänge oli võimalik võrrelda videofilmide vahendusel. Mall Hiiemäe kommentaaridest selgus, et ehkki mänguvõtted on meil põhiliselt sarnased, näivad siiski puuduvat otsekontaktid soome ja eesti plaksutamismängude vahel. Eestisse pole need mängud ilmselt jõudnud Soome kaudu. Ell Vahtramäe ettekandest «Vaim, vaim, näita ennast!» saime teada, kui üldlevinud on õpilaste keskel mitmesugused maagilised ja spiritistlikud harrastused. Uurimuse aluseks olid põhiliselt Pärnu ja Viljandimaa kooliõpilaste seas läbiviidud spetsiaalse küsitluse materjalid. «Vaimud» pannakse ennustama laste tulevikku, aga ka vastama suvalistele küsimustele erinevate, põhiliselt siiski traditsiooniliste võtetega, õpilaste suhtumine sellistesse seanssidesse on ühtaegu tõsine kui ka mänguline. Ettekandes «Siis astu aknalauale» tutvustas Mare Kõiva eesti laste mitmekesist õudusjuttude repertuaari. Esineja iseloomustas «õudukate» tüpoloogiat, esitamise tavasid ning seoseid varasemast traditsioonist pärit juttudega. Huvitav oli kuulda, et hulga tekkelt tänapäevaste juttude kõrval kasutavad lapsed ka mõningaid vanu usundiliste muistendite süžeesid ja on näiteks taas ellu äratanud sõjajärgseil aastail populaarsed jutud vorstivabrikute kohta. Kahjuks pole kerge materjali võrrelda teiste rahvaste samalaadse pärimusega, sest väljaanded praktiliselt puuduvad. Urmas Oras andis ülevaate a. Moskvas toimunud üleliidulisest lastefolkloori konverentsist. Nõukogude Liidus uuritakse ka kaasaegset lastefolkloori, ehkki sümpaatia näib kuuluvat vanale traditsioonile. Traditsiooniliste lastemängude ja -laulude populariseerimiseks ning üldse laste lähendamiseks folkloorile tehakse suuri jõupingutusi. Marjut Huuskonen Turust tutvustas Soome ametipärimuse kogumist ja uurimist. Peatähelepanu oli suunatud rühmaküsitluse metoodikale. Küsitleja paneb magnetofoni tööle, esitab mõned suunavad küsimused ja edaspidisesse vestlusse sekkub vähe. Töömehed meenutavad vanu aegu, töösuhteid ja jutte, mis selles püsivalt koos töötanud kollektiivis on ringelnud. Sellist materjali analüüsitakse mitmest aspektist, kuni paikkondliku jutustamisstiilini välja. Mall Hiiemäe kolmas ülesastumine puudutas sõdurpoiste folkloori. Eesti sõdurite elu pole praegu teadagi kerge ning raskustest üleolemiseks leidub sõdurifolklooris ennekõike huumorit ja satiiri. Tunnuslik on päevakajalisus ja metafoorse kujundi kasutamine loomisprotsessis. Seminari viimase ettekandega «Kas tänavanali või?» viis Jüri Viikberg kuulajad anekdootide maailma. Ta alustas mõtisklusega anekdoodi mõiste üle ning esitas definitsioone eri aegadest, lõpetas aga anekdoodi ja slängi suhete analüüsiga: kumb on kumba enam mõjutanud. Õigegi ehedate näidete kaudu sai kuulajaskonnale selgeks, et anekdootide slängile on ilmne. mõju

69 Seminari võib pidada kordaläinuks. Rahvaluulekogujad, eriti pedagoogid, said uusi küsitluskavu, loodetavasti ka uusi ideid kogumistöö jätkamiseks. Eestlased ja soomlased käsitlesid mitmeid ühiseid kultuurinähtusi, mistõttu oli huvitav jälgida üksteise ettekannetes nii sarnast kui ka erinevat. Ehk elavneb ka üliõpilaste huvi tänapäeva folkloori uurimise vastu. Urmas Oras Emakeele Seltsis ES-i aastakoosolek peeti 24. III 1991 Tartus. Päevakohane ettekanne oli seekord folkloristika alalt. Ingrid Sarv kõneles seni uurimata teemal «Kohanimed eesti vanasõnades ja kõnekäändudes». Eesti talupoja geograafiatundmine on olnud piiratud. Enam levinud toponüümid nii vanasõnades kui kõnekäändudes on Rootsi (8 vanasõnas ja 15 kõnekäänus) ning Riia (8 vanasõnas ja 10 kõnekäänus). Lähemalt analüüsis esineja toponüümi Siber esinemust nimetatud rahvaluule lühivormides. Kuuldud sõnavõtt oli vaid kitsas loik suuremast uurimusest, mis käsitleb pärisnimesid eesti vanasõnades ja kõnekäändudes. Juhatuse aruande seltsi 71. tegevusaasta (1990) kohta esitas teadussekretär Mart Meri. Möödunud aasta kujunes ES-ile loodetust vähem edukaks a. toimus seltsi korraldusel kokku 35 üritust, osa koostöös teiste asutustega. Ettekandekoosolekutel, keele- ja rahvaluulepäevadel ning J. V. Veski päeval esitati 134 ettekannet. Lingvistilisi ettekandekoosolekuid oli kaheksa: Tallinnas kuus ja Tartus ainult kaks. Ettekandeid peeti neil kokku 20: Tajlinnas 16 ja Tartus 4. Kõnekoosolekuid tulnuks korraldada palju rohkem: mõlemas linnas kord kuus. Pidevalt väheneb koosolekutest osavõtjate arv, eriti Tartus. Üliõpilased ei tunne huvi seltsi koosolekute vastu. 23. J. V. Veski päev 27. juunil Tartus seltsi tippsündmus oli pühendatud Emakeele Seltsi 70. aastapäevale. Esinesid Evald Tõ- nisson, Tiit-Rein Viitso, Raimo Raag, Mari Must, Eevi Ross ja Tiiu Ojanurme. Valve-Liivi Kingissepa ettekande luges ette Jaak Peebo. 12. XII toimunud üldkoosolekul Tallinnas valiti seltsi auliikmeks Mari Must. Rahvaluulesektsiooni koosolekupidamine oli põhiseltsi omast vilkam. Korraldati kokku üheksa ettekandekoosolekut, neist Tartus kaheksa ja Tallinnas üks; ettekandeid oli 25. Keelepäevi oli aruandeaastal 14, esitati 76 ettekannet, sealhulgas 26 õpilastelt. Esmakordselt toimusid keelepäevad Riidaja, Ala, Patküla ja Viru-Nigula koolis. Viimases leidis aset suurejooneline paikkondlik keelepäev kolme kooli osavõtul. Möödunud aasta ainus rahvaluulepäev korraldati Tartu Pedagoogilises Koolis. Kõlas kuus ettekannet, neist üks õpilaselt. Keelepäevade temaatika on teisenenud: üha enam pakutakse välja kultuuriloolisi ja kodu-uurimuslikke ettekandeid. Puhtkeeleteaduslikud esinemised ei meelita enam õpilasi kuulama. Teadussekretär seadis kahtluse alla ja andis uuele juhatusele otsustada, kas nii laia temaatikaga keelepäevade korraldamine on ikka ES-i ülesanne. Seltsi kaaskorraldusel toimus detsembris Tallinnas ja Kuressaares J. Aaviku 110. sünniaastapäevale pühendatud rahvusvaheline konverents ning novembris Tallinnas Soome ja Baltimaade kultuurialane ühisseminar «Mare Balticum», kus esines etnoloogiaalase ettekandega seltsi tegevliige Peeter Olesk. Selts on suurtes raskustes oma väljaannete publitseerimisega: a. ei ilmunud kahjuks mitte ühtki sama aastanumbrit kandvat seltsi väljaannet. Kirjastused ei ole huvitatud ES-i käsikirjade trükkitoimetamisest. Nii on tagastatud Theodor Saare «Kihnu raamatu» käsikiri, mis pidi ilmuma seltsi toimetiste sarjas. Raskusi on aastaraamatu trükkimisega. Seltsi raamatukogu täienes 141 üksuse võrra, sellest 99 teost on saadud välisvahetuse teel, nii et a. lõpuks oli seltsi raamatukogus arvel 4159 teost. Omalt poolt saadeti vahetuspartneritele 58 eksemplari seltsi väljaandeid. On oht, et vahetus lakkab, kui seltsil ei ole enam oma väljaandeid vastu pakkuda. Märgatavalt on kahanenud murdetoimkonna poolt korraldatavale keeleainestiku kogumise võistlusele laekunud tööde arv: mullu saabus 34. võistlusele ainult 19 tööd. Murdesõnavara kogumine on taandumas, ülekaalu on saavutanud nimetööd. Kohanimetööde kõrgtase püsib tänu Eduard Leppikule. Loovutatud materjali hulga ja sisukuse poolest paistsid silma veel seltsi kauaaegsed kaastöölised Heile Kull, Ants Berg-Jürgens, Õilme Aasma ja Salme Mikk. Aasta lõpul oli seltsi korrespondentide nimestikus 63 inimest. Kaastööliste järelkasv on kasin. Revisjonikomisjoni aruande esitas Ellen Niit. Kahjutundega märkis ta võlgnike arvu pidevat suurenemist (aruandeaastal oli neid 71). Kuid on ka rõõmustavat: möödunud aastal on seltsile saadetud annetusi. Üldkoosolek ja juhatus peaksid kavandama annetuste sihipärase kasutamise. Q. Vilbaste käsikirja «Eesti taimenimetused» keeleline toimetamine on lõpule viidud ja arvutisse sisestamiseks üle antud. Seisuga 31. XII 1990 oli seltsil 427 liiget, neist neli auliiget (Hella Keem, Mari Must, Aili Univere ja Arnold Kask). Püsivalt välismaal elavaid liikmeid oli 23. Surma läbi lahkus auliige Paul Ariste ning kuus tegevliiget (Heino Nurmiste, Elvi Paas, Heinrich Riikoja, Heinrich Seppik, Aadu Toomessalu ja Emakeele Seltsi kauaaegne juhatuse liige Paula Palmeos). Lahkunuid mälestati leinaseisakuga. Uueks tegevliikmeks võeti vastu Claudia Maria Steinhardt Hamburgi ülikoolist. Murdetoimkonna vanemaks valiti Jüri Viikberg. Seltsi uus juhatus valiti järgmises koosseisus: Henn Saari (esimees), Eeva Ahven ja Jüri Viikberg (abiesimehed), Tiit Hennoste, Karl Pajusalu, Vally Tamm ning Tõnu Seilenthal. Revisjonikomisjoni kuuluvad Väino Klaus, Paul Kokla ja Ellen Niit a. liikmemaksu suurus määrati koosolijate otsusel järgmiselt: üliõpilastelt 511

70 üks rubla, mittetöötavatelt pensionäridelt 3 rubla ja töötavatelt tegevliikmetelt 5 rubla. Läbirääkimistel pöörduti veel kord tagasi seltsi väljaannete juurde. Erast Parmasto rõhutas vajadust saavutada läbimurre seltsi väljaannete ilmumisel. Emakeele Seltsi ettekandekoosolek «Eestlased kui raamaturahvas» toimus 27. II 1991 Tallinnas. Avasõnas märkis Henn Saari, et mõiste raamaturahvas on pärit juutidelt, hiljem on seda kasutama hakatud Eestis ja ka mujal. ES-i tegevliige Uno Liivaku väitis oma ettekandes «Esimesest raamatust XVIII sajandi lõpuni», et eestlased olid pikka aega ühe seisuse rahvas, talupoegkond, seetõttu on Eesti raamatulugu XIX sajandi keskpaigani talupoegkonna raamatulugu. Eestis levis raamat rohkem kui muu Euroopa talupoegkonna hulgas. Näiteks vene talupoegadest on eestlased kirjaoskuselt olnud ees aastat. Eestlaste raamatuhuvi on olnud Euroopa ulatuses üsna erandlik. Juba XVIII sajandil sai raamatust talutare raudvara. Sellise arengu aluseks oli luterlus ja baltisaksa vaimulikkonna rahvaharidustegevus. Ajaloo Instituudi vanemteadur Liivi Äärma rääkis nekrutinimekirjade alusel «Eestlaste kirjaoskusest aastail ». Esineja märkis, et Põhja-Eestis toimus kirjaoskuse levik ühtlasemalt kui Lõuna-Eestis. Lätis oli aga suuri erinevusi üksikute kohtade vahel a. paiku tõusis kirjaoskuse tase Põhja-Eestis kõrgemale kui Lõuna-Eestis ja oli kõrgem kui mitme Euroopa suurrahva juures. Näiteks Eestis ja Inglismaal oli kirjaoskajaid 70 80%, Prantsusmaal 60 70%, Itaalias ja Hispaanias 30 40%, Venemaal ainult 10 15%. XIX sajandi lõpuks saavutasid üleüldise kirjaoskuse Saksamaa, Rootsi, Soome, Inglismaa ja Eesti. Prantsusmaal oli kirjaoskajaid 83%, Itaalias 52% ja Venemaal 28%. Küsimustele vastates selgitas U. Liivaku, et esimesed eestikeelsed raamatud, mis ilmusid erakordselt suurtes tiraažides, olid mõeldud levitada pikema aja jooksul. 512 L. Äärma lisas meeste ja naiste kirjaoskuse kohta, et aastal 1730 oli meeste kirjaoskus kõrgem, 30 aastat hiljem võrdne, hiljem naistel kõrgem. Selle poolest erinesime teistest rahvastest. A. Vinkel rääkis oma sõnavõtus, et esimesed eesti.haritlased olid pantvangid (mehed), hiljem mungad, kes kopeerisid käsikirju. Eesti esimestes koolides õppisid ülekaalukalt mehed. Ka kooliõpetajad olid XVII XVIII sajandil enamasti mehed. Õpetajad olid ka peamised raamatulevitajad. H. Saari väitis: EKP VIII pleenumil märgiti, et Eestis pole veel likvideeritud kirjaoskamatus. Miks? aastal oli ju üldine kirjaoskus, aga kümne aasta jooksul oli Eestisse tulnud ka üksikuid kirjaoskamatuid. E. Teder lisas, et juba aasta sügisel algas meil Nõukogude Liidu eeskujul kirjaoskamatuse likvideerimise kampaania. Setumaal oli tollal veel üksikuid kirjaoskamatuid. A. Oim kutsus statistikas esinevatesse arvudesse suhtuma kriitiliselt. Näiteks pärast sõda esines Eestis vähesel määral pseudokirjaoskamatust. Kirjaoskamatuse ettekäändel võis pääseda sõjaväeteenistusest. Piret Norvik, Eerik Teder. ES-i rahvaluulesektsioonis Koosolekul 28. III 1991 Tartus mälestati kauaaegset KM-i rahvaluule-korrespondenti Alma Traksi (2. III III 1991). Seejärel andis P. Hagu ülevaate soome keeleteadlase Heikki Ojansuu elukäigust ja teaduslikust tegevusest ning keskendus tema poolt a. talletatud setu materjalidele. Turu ülikooli professori H. Ojansuu üheks uurimisalaks oli lõunaeesti keel. Ajavahemikus käis ta läbi peaaegu terve Lõuna-Eesti (Rõu, Har, Krl, Urv, Kan, Plv, Räp, Vas, Se, Rõn, Ote, Puh, Kam, Von, Hei, His, Pst, Hää, Saa) ning kirjutas üles 1923 lehekülge keelenäiteid, millest poole moodustavad folklooritekstid (rahvalaulud, muinasjutud, uskumusedkombed, vanasõnad, mõistatused, etnograafilised kirjeldused jm.). H. Ojansuu ori rõhutanud, et rahvalauludes on regivärsi kaitse all säilinud eesti keele foneetika, morfoloogia ning sõnavara arhailisi kihistusi. Setust on H. Ojansuu kirja pannud rohkesti rahvalaule (176 varianti, kokku 8100 värssi). Ülekaalus on lüroeepilised laulud (lihtlauludena 80 varianti, 39 tüüpi, liitlauludena 35 varianti), vähem leidub lüürikat (pulmalaulud, laulumängud, töölaulud, improvisatsioonid jne.). Juttudest eelistas H. Ojansuu muinasjutte, rohkesti on ta kirja pannud ka mõistatusi (263) ja vanasõnu. Täpse üleskirjutuse saamiseks tuli esitajatel nii_ laule kui ka jutte talle võrdlemisi aeglaselt dikteerida, mistõttu tekstid on üsna konspektiivsed. Ilmselt on ebaharilik esitusviis esitajat kammitsenud. P. Hagu kiitis H. Ojansuu head keeletaju kohe esimesel korral suutis ta setude juures kirja panna ulatusliku, foneetiliselt täpse ainese. A. O. Väisänen tuli esimest korda Setumaale a. Tema sõnade kohaselt võis ta ennast «täis setu tsurana» tundma hakata alles teiselkolmandal käigul. Veera Pino, kes varemgi on kolleege üllatanud huvitavate arhiivimaterjalidega, oli oma ettekande pealkirjaks pannud «Mõnda rahvaluulealast ja isikuloolist hiljutistes arhiivileidudes (Kallased ja Teichmüllerad)». Esineja rääkis ndail aastail Tartus elanud filosoofiaprofessorist Gustav Teichmüllerist ja tema sõpruskonnast, kuhu teiste noorte intelligentide ning üliõpilaste kõrval kuulusid ka Rudolf ja Oskar Kallas. V. Pinot juhatas selle põneva teema juurde O. Kalda a. J. Hurdale kirjutatud kiri, kus O. Kallas palub Teichmüller! prouale, kes tundvat sügavat huvi eesti rahvalaulude vastu, saata näiteid eesti rahvalauludest. Ettekandes rullus lahti kahe huvitava perekonna elukäik. Prof. Teichmüller tavatses laupäeva õhtuti oma kodus korraldada filosoofia seminare. Peeti ka vabateemalisi õhtuid, mille eestvõtjaks oli professori abikaasa. Nende õhtute külastajatest ja Teichmüller! perest said head sõbrad kogu eluks. Anu Vissel

71 СОДЕРЖАНИЕ И. Рюйтель. Что сказать в заключение? («Эстонская фольклористиха сегодня и завтра») 449 Ю. Тедре. Об аллитерационном стихе аллитерационном стихе в частности вообще и о вепсском 452 Т. Эрелт. Эстонские терминологические словари гг. 459 Р. Казик. О деривационных заимствованиях. Глаголы на -и в эстонском и финском языках 466 Ю. Талвет. Об испанистике и ее фоне в Эстонии 477 to. Варпио. Обновляется ли литературоведение? О социальных ролях финского литературоведения в начале 1990-х годов X. Ээлсалу. Заря и Сумерки, а также вечер tanabata ЗАМЕТКИ Я. Ундуск. Таммсааре, Бодлер и Де Куинси. О мотто к первой части «Правды и справедливости» 491 КУЛЬТУРА' РЕЧТГ" Т. Леэметс. Сложные слова, которые склоняются двояко CETERUM CENSEO С. Смирнов. Язык и культура 497 ЮБИЛЕИ X. Неэтар. Ану Хаак (Меллес) отмечает свой юбилей КНИГАХ И. Микивер. О значении пустоты (Jaak Jõerüüt. Teateid põrgust. Tallinn, 1990) 500 to. Тонтс. Уроки и резервы зарубежной эстонской литературы: фельетонист Илмар Талве (Ilmar Talve. See oli sel ajal kui... Vesteid ja sulekriipse paguluse algaegadest эо4. «Loomingu Raamatukogu» 52. Tallinn, 1990J 501 X. Лайпайк. Взлетят ли птицы? (Linnud. Valik põnevusjutte. Tõlkinud Juhan Habicht. Tallinn, 1990) 502 M. Иыги. Библиография как биография (Kalju Lepik. Personaalnimestik. Koostanud Anne Valmas. Tallinn, 1990) С. Варе. Больше чем описание диалекта (Heinu Neeiar. Deverbaalne nominaaltuletus eesti murretes 1. Tallinn, ly^o) ОБОЗРЕНИЕ. 7~~. ; ; '. ~ ; ; г г ' N H ALT I. Rüütel. Was wäre zum SchluB zu sagen? («Die estnische Folkloristik heute und morgen») 449 Ü. Tedre. Über den alliterierenden Vers im allgemeinen und den wepsischen alliterierenden Vers im besonderen 452 T. Erelt. Die estnischen Fachwörterbücher R. Käsik. Über derivative Entlehnungen. Estnische und finnische Verben auf -u 466 J. Talvet. Hispanistik und deren Fond in Estland 477 Y. Varpio. Erneuert sich die Literaturwissenschaft? Über die soziale Rolle der finnischen Literaturwissenschaft zu Beginn der 90er Jahre H. Eelsalu. Morgenrot und Abendrot und ein tanabata-abend. 489 MISZELLEN J. Undusk. Tammsaare, Baudelaire und De Quincey. Über den Leitspruch des ersten Bandes von «Tõde ja õigus» SPRACHPFLEGE T. Leemets. Zweierlei flektierbare Komposita 496 CETERUM CENSEO S. Smirnov. Sprache und Kultur 497 JUBILAEN H. Neetar. Zum Jubiläum von Anu Haak (Melles) REZENSIONEN I. Mikiver. Über die Bedeutung der Leere (Jaak Jõerüüt. Teateid põrgust. Tallinn, 1990) 500 Ü. Tõnts. Lehren und Reserven der exilestnischen Literatur: Feuilletonist Ilmar Talve (Ilmar Talve. See oli sel ajal kui... Vesteid ja sulekriipse paguluse algaegadest «Loomingu Raamatukogu» 52. Tallinn, 1990).501 H. Laipaik. Steigen die Vögel in die Luft? (Linnud. Valik põnevusjutte. Tõlkinud Juhan Habicht. Tallinn, 1990) 502 M. Jogi. Eine Bibliographie wie eine Biographie (Kalju Lepik. Personaalnimestik. Koostanud Anne Valmas. Tallinn, 1990) S. Vare. Mehr ais eine Dialektbetrachtung (Helmi Neetar. Deverbaalne nominaaltuletus eesti murretes I. Tallinn, 1990) RUNDSCHAU 507

72 TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID ACUT = Aeta et Commentationes Universitatis Tartuensis (Dorpatensis); E = M. J. Eiseni kogu KM RO-s; EKK = Eesti Kirjanike Kooperatiiv; ES = Emakeele Selts; FFC = Folklore Fellows Communications; KK = ajakiri «Keel ja Kirjandus»; KK1 FO = Keele ja Kirjanduse Instituudi folkloristika osakond; KM = Eesti Teaduste Akadeemia F. R. Kreutzwaldi nimeline Kirjandusmuuseum; KM КО = Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond; KM RO = Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakond; reg. = register; TA = Eesti Teaduste Akadeemia; TÜ = Tartu Ülikool; ÖS = Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn, Murded ja murrakud: el = lõunaeesti murded; Hargla; Helme; Hlj = Haljala; His = Halliste; Häädemeeste; Kambja; Kanepi; Krl = Karula; Muhu; Otepää; Plv = Põlva; Pst = Paistu; Puhja; Rõngu; Rõuge; Räpina; Saarde; Setumaa; Urvaste; Vastseliina; Võnnu. Keeled: hisp = hispaania; sks = saksa; sm = soome; pr = prantsuse. Tähelepanuks MEIE LUGEJATELE «Keele ja Kirjanduse» aastatellimine aastaks maksab 18 rbl. Üksiknumbri hind on 2 rbl. Soovitame oma alaiistel lugejatel ajakiri tingimata tellida, sest tõenäoliselt tuleb seda üksikmüüki väga vähe. Välismaale maksab «Keele ja Kirjanduse» aastatellimine 38 USA $ (lisatud ka postikulud). ROOTSIS: SOOMES: Tellimisi vormistavad Akateeminen Kirjakauppa 128 SF Helsinki Finland Bibliotekstjänst AB 200, S Lund Sweden Tellimise eest võib tasuda ka õtse Helsingis Pasilas KANSALLISOSAKE PANKKI kassas «Perioodika» arvele Nr /24817, teatades sissemaksust aadressil: Kirjastus «Perioodika» pk. 107, Pärnu mnt. 8 Tallinn Estonia