ISSN KEELJA KIRJANDUS

Transkriptio

1 1 8 7 ISSN : I KEELJA KIRJANDUS

2 SISUKORD KOLLEEGIUM: P. Л. О. R. R. 1.. Л. Л. Ariste, Hint, E Jogi, А Kull, V V. Hallap Jansen, Kask, Pall, i. Peep, Päll, E. Sõgel. Ü. Tedre, Vinkel. TOIMETUS: A. Tamm (peatoimetaja), T. Tasa (peatoimetaja asetäitja), E. Ross (vastutav sekretär), A. Langemets (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), H. Niit (kirjandusajaloo ja rahvaluule osakonna toimetaja), U. Uibo (keeleteaduse osakonna toimetaja), I. Pärnapuu (toimetaja). Toimetuse aadress: Tallinn. Lauristini 6. Telefonid , Laduda antud 18. XI Trükkida antud 29. XII Trükiarv Sõktõvkari Paberivabriku trükipaber nr. 1, 70x108/16. Trükipoognaid Tingtrükipoognaid 5,95. Arvestuspoognaid MB Tellimuse nr Hans Heidemanni nim. trükikoda. Tartu, Ülikooli 17/19. II. Klišeed valmistatud trükikojas «Ühiselu». J. Peegel. Memoria saecularis Oskar Luts. Juubelikillustikku 1 U. Uibo. Palamuse Lomonossov ehk Oskar Lutsu kolm stiili 12 H. Keem. Karl Martin Uhhuu ja Tohuvabohu saare murrak 21 J. Undusk. Melanhoolne Luts: «Kevade» M. Kahu. Oskar Lutsu päevikud Esimese maailmasõja aastaist 36 E. Teder. Oskar Luts üle keelepiiride 40 CETERUM CENSEO M. Unt. Luts elab sügaval 50 MEMUAARE L. Remmelgas. Kuidas Luts maamulda sai TÄHTPÄEVI T. Liiv. õnnesoov Karl Murule 50 P. Olesk. Universaalsuse sisu. Mall Hiiemäe juubeliks 58 RAAMATUID K. Ross. Ilmet ise M. Hint. Mägestikua langesid mürisedes merde RINGVAADE K. Salve. Elva Keskkooli rahvaluulepäevad M. Kiho. ES-i rahvaluulesektsioonis 03 Aastaauhinnad Kaanel: Andrus Johani. Oskar Luts (süsi, 1932). Tellimishind: 3 kuuks rbl. 1.35, 6 kuuks rbl. 2.70, aastaks rbl «Кеэл я Кирьяндус» («Язык и литература»), журнал Академии наук Эстонской ССР и Союза писателей Эстонской ССР. Выходит один раз в месяц. Издательство й-периодика», Таллин. На эстонском языке. «Keel ja Kirjandus» 1987

3 KEEL JA KIRJANDUS l/mi EESTI NSV TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI NSV KIRJANIKE LUDU AJAKIRI XXX AASTAKÄIK Метопа saecularis Oskar Luts Juubelikillustikku JUHAN PEEGEL 1 Vaevalt küll, et me Oskar Lutsu sajandal sünniaastapäeval saame tema kohta ütelda midagi plahvatuslikult avastavat. Ta looming on aastakümneid olnud avali mitme põlvkonna lugeda, ta populaarsus on ju praegugi suur: «Kevade» kordustrükid ulatuvad juba teise kümnesse. Seda ja muid ta teoseid on dramatiseeritud ning filmitud. Tema raamatute voorusi ja puudusi on arutatud juba nende ilmumisel, kordustrükkide järelsõnades ning otsad kokku tõmmatud soliidsetes kirjanduslugudes. Pole põhjust ega tarvidust nendele pädevatele üldistustele vastu vaielda. Mida saaks praegu veel lisada? Kindlasti mõningaid kirjandus- ja isikulooliselt huvitavaid fakte, mis võiksid anda lisa ühe või teise teose mõistmisele või kirjaniku loomeande iseloomustamisele. Küllap seda tehaksegi ja see on muidugi tänuväärt töö (kuid kindlasti erakordselt raske, sest Luts paotas harva suud oma loomingust kõnelemiseks). Loodame, et kirjaniku sajas sünniaastapäev ergutab ka mõtlema, mismoodi tulevikus välja anda klassiku teoseid, et need ei jääks võõraks uutele põlvkondadele. Tartu linn, kellele kunagi olid oma populaarsuse tõttu lausa vapitähisteks Oskar Luts ja Juhan Simm, rikastub kirjaniku monumendi võrra. Seda oli samuti vaja (kahju, et Koidula sajanda surmaaastapäeva puhuks keegi ei pidanud vajalikuks tänada Emajõe ööbikut mälestusmärgiga just nimelt Tartus). Kuid kindlasti öeldakse kunagi ka midagi uut Lutsu loomingu kohta, kui selle uurimisel rakendatakse uusi lähtekohti ja meetodeid. Need read, kirja pandud lugupidamisest rahvakirjaniku mälestuse ees, ei pretendeeri ei avastuslikkusele ega ka täiendusfaktidele. Need on lihtsalt mõned mõttearendused, mis kasvasid nüüd, aastate takka taas vana- 1 Keel ja Kirjandus nr

4 meistri loomingut üle sirvides. Oli muidugi äratundmisrõõmu nagu tuttava teretus, teisal mõttepause (aga miks siis just nii?), kolmandal puhul meenus autor nõnda, nagu ta kunagi oli. * 2 Luts tuli eesti kirjandusse siis, kui esimese Vene revolutsiooni allasurutud tõusulaine voogas juba pindmise kihi all. Suur ajalooline mullistus oli õhku puhastanud, olid avanenud uued vaateveerud, oli Eesti teine ärkamisaeg, nagu on väitnud Tuglas. Jutt on nimelt selle sajandi algusest Esimese maailmasõjani, millal toimus vaieldamatu edasiminek võrreldes eelmiste kümnenditega. Meenutaksime siinkohal mõningaid, enamasti küll juba üldtuntud fakte vaimse kultuuri poole pealt. Sajandi algul trükiti meil keskeltläbi 400 nimetust eestikeelseid raamatuid keskmise tiraažiga , aastal aga tervenisti 702 nimetust, nende hulgas 164 ilukirjanduslikku teost. Kui sajandivahetusel ilmus meil vaid 23 eestikeelset ajalehte ja ajakirja, siis aastal oli neid juba 111. Kokku annavad aastad trükist ja 1112 aastakäiku ajalehti ning ajakirju. Sajandi esimesel kümnendil saab mõjukaks juba suur päevalehetüüp (muide, kõigil endast lugupidavail ajalehtedel olid oma teaduse-, kirjandus- ja kunstilisad jm. kaasanded), aga neil aastail kuni Esimese maailmasõjani hakkab peaaegu igas Eesti linnas ilmuma ka oma kohalik leht. Esmakordselt eesti ajakirjanduse ajaloos ulatuvad päevalehtede tiraažid üle kümne tuhande («Teataja» aastal ; «Päevaleht» a ; «Uus Aeg» a ). Hulgaliselt luuakse uusi ajakirju pollumajandusväljaannetest tuletõrje- ja spordiajakirjani, tõsi, enamiku eluiga kujuneb küll lühikeseks. Meenutagem: a. hakkab ilmuma ajakiri «Eesti Kirjandus», mille võtab oma väljaandmisele a. asutatud Eesti Kirjanduse Selts, kes hakkab kirjastama ka mitmeid vajalikke sarju (koolikirjandus, rahvakirjandus). Ajakirjanduses tekib uus kvaliteet: toimub uue ideoloogia sissemurd töölisajakirjanduse näol, mille nimekaimaks esindajaks on ilmunud Narva «Kiir». Ühiskondlikku arvamust suunavad rohked satiiri- ja huumoriajakirjad. Peale «Eesti Kirjanduse» hakatakse neil aastail trükkima veel mõnda teistki kirjanduskallakuga ajakirja, rääkimata rohketest almanahhidest, albumitest ja koguteostest, kus leiavad käsitlemist kirjandusküsimused ning maailmavaatelised seisukohad («Mõtted», «Kiired», «Voog», «Noor-Eesti» albumid, «Moment» ja «Roheline Moment», «Ääsi tules», «Töö» jt.). Märkimisväärselt rikastas kultuuripilti ka hulk sisukaid n.-ö. kultuurikalendreid, millest mõned olid tõeliselt massväljaanded (näit. oli «Sirvilaudade» tiraaž a ). On loomulik, et trükisõna sellise kvantitatiivse kasvu taga pidi olema vastav tehniline ja organisatsiooniline baas a. asutati «Noor-Eesti» kirjastus, a. Tallinna Eesti Kirjastuse Ühisus, erakirjastuste kõrvale tekkisid teisedki kirjastusühingud («Maa», «Haridus», «Tulu», «Teadus») aastal oli Eestis 58 trükikoda (vt. F. P u k s о о, Raamat ja tema sõbrad. Tallinn, 1973, lk. 196 jj.). Kirjanduselu iseloomustas neil aastail teatavasti uute suundumuste ja otsingute ning erinevate ideoloogiate ristumine, võitlus küllaltki erisuguste ringkondade ja rühmituste vahel. See kõik mõjus kirjanduselule rikastavalt ning värskendavalt. Eeltoodud faktid trükisõna arengu kohta kõnelevad edasiminekust, vaatamata revolutsioonijärgsetele repressioonidele, samuti rikastus neil aastail vaieldamatult ka kirjanduse enda sisu. Nimetagem siinkohal vaid mõningaid teoseid, mis ilmusid sajandi algusest Esimese maailmasõjani. Siia kuuluvad näiteks G. Suitsu «Elu tuli» (1905) ja «Tuulemaa» (1913), Juhan Liivi teosed («Luuletused» ja «Elu sügavusest», 1909) lõpetab E. Vilde oma ajaloolise triloogia ja 2

5 annab kaks klassikasse läinud näidendit («Tabamata ime», 1912; «Pisuhänd», 1913), A. Kitzberg loob oma draamaloomingu tipud («Tuulte pöörises», 1906; «Libahunt», 1912; «Kauka jumal», 1915). Proosapilti rikastavad juba oluliselt noor F. Tuglas ja A. H. Tammsaare, kirjandusse tulevad M. Metsanurk, M. Sillaots, A. Gailit, R. Roht, üldiselt kasinamasse luulesse toovad uut E. Enno ja V. Ridala. Arenevad märgatavalt rahvuslikud teadused a. kaitseb Oskar Kallas esimese eestlasena doktoriväitekirja eesti rahvaluule alalt (keeleteaduse doktoreid oli juba varasemast M. Veske, J. Hurt, К. A. Hermann) aastal luuakse Eesti Rahva Muuseum ilmub Helsingis J. Hurda kolmeköiteline kapitaalne «Setukeste laulud» (mõeldagu praegu ei saa me kuidagi hoogu sisse tema algatatud «Vana Kandle» jätkamisele!). M. Kampmaa «Eesti kirjanduseloo peajooned» (I II) tulevad trükist , ilmub J. Aaviku «Keeleline Kuukiri», kaks vihikut K. Marxi «Kapitalist». Antakse välja populaarseid brošüüre ja raamatuid loodusteaduste valdkonnast, levivad materialistlik maailmavaade ja sotsialismi ideed teeb К. A. Hermann esimese katse koostada eestikeelset entsüklopeediat a. avatakse Tartus esimene eesti õppekeelega gümnaasium. Kui sajandivahetusel õppis kõrgkoolides vähem kui sada eestlast, siis aastal oli eesti üliõpilasi ainuüksi Tartu ülikoolis juba 269, a. aga 364 (14,5% üliõpilaskonnast; vt. Tartu ülikooli ajalugu Toim. K. Siilivask. Tallinn, 1985, lk. 119) a. saavad kutselisteks teatriteks «Vanemuine» ja «Estonia» (esimesele valmib sel aastal ka uhke teatrihoone, «Estoniale» aga 1913); 1911 luuakse Pärnus kutseline teater «Endla». Muusikaellu tuleb hea akadeemilise ettevalmistusega heliloojaid ja interpreete Peterburi ning Moskva konservatooriumist alustab tööd A. Laikmaa ateljeekool Tallinnas, aasta hiljem K- Raua oma Tartus a. korraldatakse Tartus esimene eesti kunsti üldnäitus, järgmisel aastal luuakse esimene eesti kunstnike organisatsioon Eesti Kunstiselts. Sellisel kultuurifoonil tuleb eesti kirjandusse Oskar Luts. Jätame kõrvale tema varasemad kirjanduslikud katsetused ja naljajutud perioodikas, kõneleme «Kevade» I osast, mis autori enda riskil nägi päevavalgust aastal. Samal aastal esietendus ka tema «Kapsapea», mis ilmus trükist Luts debüteeris selle n.-ö. kaante vahel oleva kirjandusega täiesti ebaharilikul kombel: mõlemaid tuleb pidada tema loomingu parimateks teosteks. Kui kasutada meie praeguses ajalehekeeles nii käibel olevaid sõjalisi metafoore, siis peaks ütlema: esimese lasuga kümnesse. «Kevade» võeti niihästi lugejate kui ka kriitika poolt vastu sooja tunnustuse ja poolehoiuga. A. Jürgenstein kirjutas «Postimehes»: «Jälle hulga aja tagant raamat, mida kasvava häämeelega võid lõpuni lugeda. [ ] Selle läbi on kirjanikul võimalikuks saanud meile julge käega iseloomusid joonistada, mis meie silmade ees elavad ja liiguvad. [ ] Peab ka tunnistama, et kirjanik keelega mitte kõige suurema hoolega ümber käinud ei ole ja temal seda külge edaspidi enam tuleb läbi töötada. [ ] Temal on palju andi elu tähele panna ja inimesi kujutada, armastuse ja osavõtmisega kujutada ja lukkupandud tundeilma sisse tungida» («Postimees» 6. XI 1912, nr. 258). Jürgensteini arvustus on õige, kuid üsna tagasihoidlik, keele suhtes ehk isegi ebaõiglane. Sest Luts tuli selleaegsesse kirjandusse ikkagi kui täiesti suveräänne isiksus, täiesti iseseisev kirjanik, kes kirjutas omaenda äratundmise järgi, oli niimoodi väljaspool igasuguseid moodsaid suundi ja voole ning ka selle realismi maneeri, mida eesti kirjandus siiani oli tundnud ja harrastanud. «Kevade» on kahtlemata realistlik, kuid siin on inimesed, elu ja sündmused jõudnud paberile läbi autori. Kirjanik pole eepiline kõrvalseisja. l* 3

6 Talle on tegelased lähedased, ta on täiesti äratuntavalt üks neist ja eeskätt tunded jooksevad läbi autori. Just seda teed kaudu tuleb sellesse realismi kristallpuhas lüürika, mida sel kombel eesti proosas siiamaani vist polnudki. See pidi tõepoolest mõjuma kui ilmutus. Selles ongi «Kevade» üks peamisi võlusid. Lutsu teesklematu otseütlemine, nii ehe ja sire, ilma «kirjanduslikkuseta» (võib-olla sellepärast ka Jürgensteini etteheide keele kohta!), on värske siiamaani. Loeme korraks üle mõne lõigu: «ühel päeval, varsti pärast parvetüli, läks Arno enne kojuminekut jõe äärde. Jõe ääres istumine sai tema armsamaks ajaviiteks. Ta vois kaua istuda ja vaadata, kuidas vesi voolas ja kuidas pisikesed lained vastu kallast pladistasid. Ta oli lugenud kunagi üht laulu, kuidas keegi läks jõele oma häda kaebama, kuidas jogi tema kaebust kuulatas ja tasase vulinaga tema meelt trööstis. Temale näis ka, et jões peale voolava vee ikka veel midagi muud pidi olema. [ ] Kui hämaraks muutus ja vee vulin saladuslikult Arno kõrvu kostis, võis ta kaugemalt imelikke asju näha. Vaja oli mõtetele vaba voli anda ja silmi pilgutamata ühte kohta vahtida, siis vajus ta imelikku poolunne ja nägi kõiki neid vaime, kellest vanaema oli kõnelnud. Vahel, kui Arno seisis jõekaldal, nii ligidal, et vesi tema jalgu uhtus, võttis imelik rammestus tema üle võimust. Vähe puudus, siis oleks ta enese väsinult voogudesse heitnud, nagu ta heitis õhtul voodisse. Saladuslik jõud tõmbas teda vee poole.» Või jõulumeeleolu õtse ja «naturaalselt», mõne reaga: «Kojusõit oli ütlemata tore. Pikas reas sõitsid kirikulised, kuljused kõlisesid, kostis jutukõmin. Ilm oli pilves ja soe. Peenikesed lumekübemed liuglesid alla ja katsid õhukese sametist korrana kirikuliste riideid. Ja ligidal ja kaugel paistsid heledasti valgustatud aknad... Oli ju jõuluõhtu.» Või portree: «Paunvere kiriku kellamees oli imelik mees. Temal oli ilmast-ilma midagi müüa; kui tal just midagi müüa ei olnud, siis oli tal midagi loosida; ja kui loosida ka ei olnud, siis oli ta kõrtsis, jõi ja kakles. Uks silm oli tal juba kakluse juures peast välja löödud, teine pidas veel vastu....» Selleks et karakterid «meie silmade ees elavad ja liiguvad», aitab kaasa loomulik dialoog, «armastus ja osavõtmine» toovad tegelased lugejale lähedale. Nõnda on Luts saavutanud selle, et pole vahet autori ja tegelaste, autori ja lugeja ning järelikult ka tegelaste ja lugeja vahel. «Lukkupandud tundeilm» avaneb nagu iseenesest. Lisaks sellele on «Kevade» I (hoolimata et ta on vaid «Pildikesi koolipõlvest») Lutsu kompositsioonikindlamaid raamatuid. Ühendavalt jookseb siit läbi esiteks lapseliku südamevalu teema (parveuputamine) ja Arno kastepuhas kiindumus. Külungid vanaema mõtisklused («... aga just neile rohukõrgustele, neile tööga kõverassevajunud selgadele ehitatakse edasi. Suured tammed olid ka kord rohukõrgused») ja jutustused Arno haigevoodi juures, Lible ja Mari kemplemised, Lible ja Arno filosoofitsemine kirikutornis jms. ei sega, võib-olla ka sellepärast, et need ei kaldu kõrvale üldisest jutustamismaneerist. Ja lõpp on nii helge ja rõõmus. Ning punktiks üks lihtne süvameelne lause: «Nii vaatame kõik läbielatud muredele tagasi ja üksainus rõõmus silmapilk lepitab meid kannatusrikka minevikuga...» Arvan tõesti, et ka «Kapsapea» on väga hea ja õnnestunud näidend kogu oma pretensioonitusest hoolimata (või õigemini selle tõttu, nagu «Kevadegi»?). Selles on head karakterid, tore satiir, voolav dialoog ja tõeline lajatav puänt, kompositsiooniline kompaktsus. «Kevade» I osa lugemise ja «Kapsapea» esietenduse muljete põhjal kirjutas nii nõudlik Johannes Aavik: «See humor ja südamelikkus kokku ühes lihtsa, kaasasündinud jutustuse andega moodustavadki selle meeldivuse ja veetluse (nõiduvuse, Reiz, charme), mis hr. Lutsu toodetest 4

7 välja läheb ja meid nii meeldivalt üllatab» («Postimees» 11. I 1913, nr. 9). Nõnda oli Luts juba esimeste sammudega saanud toeliseks kirjanikuks nendel rahvusliku kultuuri tõusuaastatel, mil proosas oli konkureerimas teisigi nimesid, nende hulgas ka tuntuid. See muidugi innustas ja kohustas, kuid ilmselt tõi kaasa ka mõtte kord õnnestunud liinis jätkata. Eriti huumorisoonel, mida Luts oli juba varem ajalehtedele följetonistina kaastööd tehes viljelnud. Tõsi, siit tulid kordaminekud, aga ka enesekordamised. «Kevade» kirjutamisaeg, rahvusliku kultuuri arenemine kõige kiuste, võis samuti sisendada autorisse optimismi. Seetõttu mõjuvad kooliõpetaja lahkumissõnad poistele («Kevade» II osa lõpul) «Küll tuleb aeg, kus... kus...» just sellel foonil, kirjutamisaegsetena, millal «rohukõrgune» rahvas oli taas pead tõstnud a. on Oskar Luts oma tollal väljaantud «Teoste» esimese köite saatesõnas kirjutanud: «Lehitsedes'oma teoseid uuesti väljaantava kogu jaoks, meenuvad mulle taas need ajad, mil tegelesid minu Andresed, Valterid, Tootsid ja teised. Kuigi sellest on möödunud juba ligi poolsada aastat, on need tegelased mulle siiski nii lähedased, et on raske vahet teha, kus lõpevad autori enda läbielamused ja kus algab luule.» See on Lutsu tugevaid külgi. Ta kirjutab elust ja asjadest, mida ise on kogenud, ta ise on suuremal või väiksemal määral identne oma mitmete jutustuste peategelastega, rääkimata mälestusteraamatutest. Mitte asjata pole Palamuse-Alamuse Tammsaare kodupaiga kõrval teine seesugune Eesti kirjandusmaastik, kus raamatutegelasel ja prototüübid on nõnda kokku sulanud, et Palamuse kalmistul otsime just Lible, mitte Kristjan Lille hauda ning «Tõe ja õiguse» jälil kõneleme Vargamäest kui tõelisest toponüümist. Me näeme Lutsu ennast juba «Kevadest» alates. Seesugune suhe käsitletavaga on võimaldanud Lutsul kujutada olukordi tõepoolest nii, nagu need olid kogu oma konkreetsuses ja ka vastuoludes. Tal on olnud erakordne anne tegelastüüpide loomisel, siin võib temaga võistelda vahest ainult Vilde. Samuti on ta võrdselt osav fabuleerija, tema realistlik «luule» käib eelkõige just sündmustiku arenduse, tegelaste biograafia kohta. Kui siia liidame veel kirjaniku loomupärase pajatamistalendi, siis on tema loomingu tugevaim külg olulisemas osas ehk paari lausega kokku võetud. Kuid selles tugevuses on ilmselt ka Lutsu nõrkus. Kui ta püüab väljuda tuttavast keskkonnast, nn. väikeste inimeste elust, või kui ta haarab teistsuguste probleemide ja teise käsitluslaadi järele siis ebaõnnestub asi. Nõnda oli see draamaga «Laul õnnest», vajakajäämisi on romantilis-sümbolistlikus «Soos» («Kirjutatud on...») ja vaieldamatuks kunstiliseks õnnestumiseks on raske pidada ka tema eleegilist sarja «Kirjad Maariale», «Karavan» ning «Harald teotseb». Lutsu elukogemustele toetuv ainering oli ikkagi suhteliselt kitsas ega soodustanud juba iseenesest suurte probleemide tõstatamist. Luts elas selles keskkonnas nagu sissepoole, jälgis oma tegelaste elu selle keskkonna saatusteringides ja jättis kõrvale suuremad sotsiaalsed probleemid, mis ulatusid ka väljapoole seda keskkonda. Näiteks on tema mälestusteraamatus «Ladina köök» vaid paari reaga juttu a. revolutsioonist. Võib-olla ongi see üks põhjusi, miks Lutsu teostel puudub monumentaalsus. Tal on vaieldamatult häid karaktereid, kuid need pole võitlejad, otsijad, elu filosoofilised mõtestajad. Või kui neil midagi sinnapoole on, SUS vaid sugemeid. Meeldejäävad on nad teistel põhjustel oma eredalt 3 5

8 väljatoodud heade-halbade inimlike omaduste poolest. Lutsul on Arno Tali, Toots ja Kiir, aga need pole Vargamäe Andres ega Indrek. Lutsu teostes pole seepärast ka jõulisi konflikte, kuigi need väikesed kangelased võitlevad elu vastuolude ja halbade inimestega. Lisaks sellele lahendab kirjanik paljud vastuolud talle isikupäraselt omase leebusega sel teel, et jutustuste lõpp on hea. ««Lähme, Olga,» ütleb Arnold Kask, «lähme, väsinud tuvike; lähme uuele päikesele vastu. Otsime endile mõne väikese kohustuse inimkonnas, sest elu ilma kohustusteta on kurb.» Ja Olga Nukruse pisikesed käed sirutuvad vaikses hardumuses Arnoldi poole.» Nõnda lähevad paljukannatanud Arnold ja Olga siiski vastu oma lootusrikkale «uuele päikesele» («Olga Nukrus»). Või: «Aga sügisel näeme seda poissi Podersoni töökojas nokitsemas. [ ] Asi on korras. Kaasõpilased suhtuvad Mihklisse hästi ega ole ütelda midagi paha. [ ] Ja Mihkel Teiss on rahul, läheb elule vastu avasilmi... nagu soovitas tema kadunud isa» («Esimesed sammud»). «Parem teeme meie oma tööd vaikselt edasi, ja kui jumala õnnistus on meiega, küllap siis igal ajal ja igas seisukorras suudame ausal viisil teenida oma igapäevast leiba» («Väino Lehtmetsa noorpõlv»). «Ta tahtis saada suureks ja ühtlasi ära õppida selle ameti. Ja kui ta teiste võidu töötas haamriga uue alasi juures, siis tihti vahtisid läbi akna tehasesse neli tuttavat silma Sinipoisike ja Anni. Ja kui ta, tahmane ja higistunud, tuli välja pärast töö lõppu, siis läksid nad koju nagu vanad sõbrad» («Õpilane Valter»). õnnelikuks saavad ka «Iilingu» peategelased, ja kui pole päris õnne, siis on lõpus ometi mingi vabanemine ja kergendus («Udu», «Tuulesellid», «Vaikne nurgake»), ainult harva elame üle «Tagahoovis» kohatavat traagikat. Muidugi, seesugused hea lõpuni jõudnud saatused kinnitavad, et õnn tuleb läbi raskuste ja eksimuste, et just omasuguste, tööd rügavate ausate inimeste hulgast leiad arusaamist ja toetust, kui ise suudad kindlaks jääda. Päris reeglikohaselt saavad Lutsu jutustustes nahutada halvad ja ebamoraalsed tegelased, keda saatus vastavalt karistab. Kõigis nendes Lutsu j-utustustes hoiab kirjanduslikkust ülal see, mida eespool märkisime kirjaniku tugevusena. Kuid paratamatult hakkab siiski häirima lugude sarnasus, aine- ja teemalähedus. Tõele au andes peame aga imestama, kuidas nii vähe liikuv ja ühiskondlikku ellu mittesekkuv inimene, nagu Luts oli, suutis sel kombel, nii usutavalt ja nii palju luua. Oleme varem vihjanud Lutsu teoste autobiograafilisusele, aga võibolla peaks lisama mõne sõna ka biograafilisusest. Valdav osa Lutsu jutustustest on õigupoolest biograafiad või pikemad katkendid eluloost. Kirjanik on ise korduvalt väitnud, et ta tunneb sügavat huvi inimeste elusaatuste vastu. Mäletan teda ütlevat, et talle olevat põnev tegevus vaadelda inimesi, mõistatada, kes nad on, millega tegelevad, milline on nende elu ja saatus. Mõnikord pani ta neile koguni nimed. See biograafilisus on ilmselt mõjustanud lugude kompositsiooni. Esitus on enamasti kronoloogiline, tagasi- ja ettehaardeid peaaegu pole. Mõnigi kord algab jutustus nagu tõeline elulookirjeldus: «Elmar Lipstok sünnib jõuka taluomaniku esimese lapsena kodumaa rikkamas maanurgas» («Iiling»). «Mina, Andres Jakobi poeg Süvalepp, olen sündinud kodumaa suuremas linnas 15. aprillil aastal» («Andrese elukäik»). 6 4

9 «Neljateistkümne-aastane gümnaasiumiõpilane Mihkel Teiss ei mäletagi, et ta oma vanematega kunagi oleks asunud kuskil mujal kui sessamas kahekordses majaloguskis ühes kõrvalises tänavas. Siin kahetoalises köögiga korteris elasid nad kolmekesi: isa, samuti Mihkel, keskmine ametnik seal kuskil riigiasutises, ja ema koduses töös» («Esimesed sammud»). Ilmselt on nende elulugude jälgimises olnud kirjaniku jaoks midagi väsitavat võib-olla on algul haaratud liiaks palju detaile, mõnikord on palju kõrvaltegelasi, võib-olla on väsitanud autorile omase jutustamislaadi värskena hoidmine või fabuleerimismäng ci tea, aga omaaegne kriitika on õigesti märkinud, et mitmete jutustuste lõpud langevad ära. On tahetud nagu kiiresti otsi kokku tõmmata, sellest ruttamine ja psühholoogilise kandvuse kaotamine. Nii on see näiteks «Iilingus», «Andrese elukäigus», «Jüri Pügalas», aga ka mujal. F. Tuglas kirjutab mälestusteraamatu «Ladina köök» puhul: «Luts istub su kõrval ja kõneleb. Kõneleb laisavõitu, pausidega, mõistaandmisi, aga kõneleb oma häälega. Ning see on suur voorus kirjanduse produtseerijate sumptis. [ ] Ta ei taha oma teost vähegi tüsedama kompositsioonilise võttega lõpetada. Nagu enamasti ikka, nii väsib ta siingi viimaks ja surub teose lõpu kägarasse kokku. Otsekui kihutaksid ieda kirjastus ja trükikoda kurja kupjana taga!» (Valik kriitilisi töid. Tallinn, 1959, lk. 516, 518). Jah, eks ta ole. Väsitab see omaenese üksainuski elu, saati siis veel, kui tuleb läbi või kaasa elada kümned teised... Lutsu loomingust kõneldes on tihtipeale rõhutatud kaht vastandlikku laadi. Ühel pool nalja-luts, suur humorist: Tootsi lood, komöödiad, följetonid; terve koomiliste kujude galerii «Kevade» ja «Suve» tegelastest Pliuhkami ja Karl Martin Uhhuuni. Teiselt poolt aga hell lüürika, igatsus, nukrus, mõnikord lausa kurbus ja lootusetuski. On teoseid, kus mõlemad alged on kõrvuti nagu eluski, on raamatuid, kus kogu üldmeeleolu on nukker («Andrese elukäik», «Iiling», «Olga Nukrus», «Harald teotseb»), on hellade, kurvameelsete ja saamatute tegelaste galerii alates hellahingelisest Arno Talist, jätkudes Andres Süvalepaga, Jaan Ennuki, kellamees Metslangiga ja Andresega Alamuselt, kes on Luts ise. Kaldun vägisi arvama, et see hell ja leebe põhihoovus oli Lutsule kui ioojale loomuomasem: ega ta muidu poleks oma tegelaste nukrat ja vaevarikast elu püüdnud raamatute lõpul siluda, vältida sügavat traagikat, minna saatusega kompromissile. Luts elas sissepoole, tema loomuomased tegelased on talle ilmselt armsamad olnud, nali ja rämedus on välisem, see on nagu sirm. Ja veel: ta ju elas oma sulest, tal tuli arvestada publikumenu. See oli peamine, mis lükkas teda jätkama «Kevadet», följetone sundis enamasti kirjutama leivanuga, nagu omal ajal oli ütelnud Kreutzwald. See hellnukker põhiloomus on Lutsu viinud sama laadi kandvate intiimsete minavormis teoste kirjutamiseni, nagu seda on «Kirjad Maariale», «Karavan» ja «Harald teotseb». Kirjanikule endale olid need meelepärased nad olid hingelisemad, polnud nagu tavapäraselt kirjutatud ja ta oli üsnagi pettunud, kui kriitika ja lugejad need suhteliselt jahedalt vastu võtsid. Küllap põhjendatult. Tuglas on väitnud: «Kunstiliselt ebaõnnestunud realistlikul teosel võib olla vähemalt inimest ja ühiskonda eritleva uurimuse väärtus. Temast võidakse ka siis leida hinnatavaid tähelepanekuid psühholoogia ning sotsiaalsete vahekordade alalt, kui ta kompositsioon on ebakunstiline ja stiil puine ning igav. Seevastu on kunstiliselt ebaõnnestunud romantiline teos täiesti vää- 5 7

10 ritu. Tema ained, tegelased ja sündmustik ei huvita kedagi. Täpsuse asemel leiame temas üldistust ja tõelisuse asemel illusoorsust. Suutmata äratada meis eetilisi või esteetilisi elamusi, jääb ta vaid mõttetuks sõnadekoguks. Sellepärast on kunstilised probleemid romantilises kirjanduses ka mitu korda tähtsamad kui realistlikus. Esimene eeldab ilmtingimata loovat kunstnikku, teises piisab hädakorral oskuslikust käsitöölisestki» (Valik kriitilisi töid, lk. 687). Luts realistina polnud muidugi käsitööline, kuid tõusta meistriks ka teises laadis see käis ilmselt üle jõu. Ei istunud, nagu öeldakse. Ei õnnestunud ka sümbolistlikus laadis tööd. Draamas «Laul õnnest» jääb kogu katastroofini viiv sõlmitus psühholoogiliselt arusaamatuks, segunevad kooskõlatult kahe stiili elemendid. Parem on küll «Soo» («Kirjutatud on...»), kuid siingi pole sümbolistlik lähenemine ja täisrealistlik stiil andnud täit kunstilist sünteesi. Tegelasi juhtiv fataalsus kipub nagu irdu minema, lõpp lahendatakse taas optimistliku kompromissiga. [Vahemärkuseks olgu lisatud, et jutustusega «Soo» seostub kirjaniku hilisem sõnavõtt ajakirjanduses looduse suurejoonelise ümberkujundusplaani puhul. Seda sõnavõttu on tsiteeritud ka järelsõnas Lutsu «Jutustuste» II köitele (Tallinn, 1953). Siinsete ridade autori mäletamist mööda sündis sõnavõtt küll rohkem «Edasi» toimetuse organiseerimisel-inspireerimisel kui autori endaavaldusena.] Nõnda et Lutsu pärisosaks jäi paratamatult realismi liin, kuid loomenatuuri põhiolemuselt oli see realist väidetavasti lüürik, ülejäänud ruumi täitis huumor, mille eest me mõistagi samuti tänulikud oleme. Kuid siiski. Meenub üks, siinkirjutaja jaoks tõeliselt suur kirjandussündmus ligemale viiskümmend aastat tagasi Saaremaal Tornimäe algkoolis, kui õpetaja Aleksander Loo meile «Nukitsameest» ette luges. See oli üldse minu esimene tutvus Lutsuga, kuid see on aastakümnete takka eredasti meelde jäänud. Raamat oli nii köitev, et madalas klassitoas oli hiirvaikne. Ettelugemist jätkus paariks-kolmeks korraks ja me, koduvillastes rõivastes ning riidepättidega poism ja tüdrukud, ei jõudnud kuidagi järge ära oodata. Olen mitugi korda tagantjärele mõelnud, mis ime see siis ikkagi oli. Asi ei olnud sugugi ettekandes, sest õpetaja polnud mingi näitleja. «Nukitsamehest» on tehtud ka film, kuid minu arvates on raamat ikkagi rikkam, nõnda et pean seda kolmandaks Lutsu tippteoseks. See hinnang pole antud ainuüksi ereda lapsepõlvemulje põhjal, kuigi ka sellel on oma väärtus. Kunstilist õnnestumist on üldse raske (ja enamasti ka loomuvastane) «lahti mõtestada», sest ratsionaalne analüüs ei suuda seletada kõiki loomingupsühholoogia keerde. Arvan üsna laias laastus, et «Nukitsamees» on Lutsu see töö, kus tema realismitunne ja sellele vastav esituslaad on nii andekalt ühinenud fantaasiaga, muinasjutulise ja realismi seisukohalt võttes võimatu ning uskumatuga, et mitte ühtegi pragu ega liitekohta näha ei ole, ja kus kogu lugu läbib Lutsule sünnipäraselt omane hellus ja soojus, mis looritab ka kerge huumori. Isegi Mõhk ja Tölpa, kes inimese lõhna ajavad, pole mingid saksa või prantsuse muinasjuttude inimsööjad, vaid ikkagi meie armsa Eestimaa otskohtlased metsakollid Alutaguselt või Laeva laantest. Voib-olla on neid kuskil ehk praegugi? Pole mingi uudis vastupidi, õtse hatule on kulunud väide, et Lutsu stiil ja keel on rahvalikud. See on igati oige, ja kui jutt kaldub sinna, siis tuleb seda kulunud väidet taas korrata. Enne kui lühidalt peatume Lutsu teoste keelelisel küljel, mõned varasemad arvamused. 8 6

11 «Suur osa Lutsu toodangust kannabki kõiki kerge ajaviite-kirjanduse stiili tunnuseid. Selles on kõike natuke: realismi ja romantismi, tundmust ja mõtiskelu, kujusid ja abstraktsiooni, meelelikkust ja mõistemaailma. Kuna Lutsu stiil palju erilist ega tugevasti omapärast ei paku, siis ei peatu ma ta juures ka pikemalt» (J. Semper, Meie uuema proosa stiilist. Rmt.: Meie kirjanduse teed. Tartu, 1927, lk ). Ometi on ta pisut eespool Lutsu sõnastust pidanud rahvapäraseks, soojaks ja ladusaks (lk. 87). Tuglas möönab küll Lutsu spontaanset loometalenti, kuid esteetilist elamust pole Luts talle pakkunud (Kriitika V. Tartu, 1936, lk. 32; kirjutatud 1915). Mõlemad seisukohad on pisut räigevõitu. Tõsi küll, Tuglas on hiljem pidanud nauditavaks Lutsu pajatusstiili, ühinedes nende paljudega, kes kõnelevad Lutsu väljenduse rahvalikkusest. Igal juhul väärib Lutsu keel ja stiil kindlasti vaatlust. Ta on küllalt omapärane. Liiatigi pole tema loomingut sellelt seisukohalt varem tõsisemalt käsitletud. Tuttav on tõdemus, et Lutsu lugedes jääb mulje, nagu oleksid tema jutustused ja mälestused elavas suulises esituses vestetud (vt. eespoolset Tuglase tsitaati: «Luts istub su kõrval ja kõneleb [ ], aga kõneleb oma häälega. Ning see on suur voorus....»). Selle efekti saavutamise peamisi vahendeid on naturaalselt mõjuva otsese kõne märkamatu üleminek nn. siirdkõnele, mida otsesest kõnest eraldab vaid esitus kolmandas pöördes. Selle esitamisvõtte markeerimiseks on kirjanik kasutanud koguni eri kirjavahemärki mõttekriipsu selle otsese ja kaudse kõne vahevormi ees: ««Jah, olen küll see, kes ma olen,» vastab poiss, otsekui kartes, et teda lüüakse. Siis pangu palitu selga ja tulgu välja. Ta on valmis tegema kõik, mis kästakse, kuid enne siiski peab teadma, mida temalt tahetakse. Aga mida siis öseti võib tahta ühelt haigelt poisikeselt? «Kuhu sa nüüd lähed?» näpitseb Marta selle poisi kätt» («Esimesed sammud»). Või: «Viimaks toibub, astub laua juurde, teretab. Oh, ta tuli päris juhtumisi, polnud kuhugi mujale minna; kodus hakkas igav. Noo-jaa, noo-jaa, igatahes. Istugu aga nüüd naaber siia nende seltsi, eks siis näe, mis edasi saab» («Olga Nukrus»). Voolavat jutujooksu, mida lugeja võib tajuda kui lugemisega sünkroonset vestlust, toetab autori samastumine peategelasega, s. o. jutustamine 1. pöördes (näit. «Andrese elukäik») ja oleviku ajas {praesens historicum). Osa lühemaid teoseid on Lutsul ka kirjavormis («Kirjad Maariale», «Karavan», «Harald teotseb»), kus muidugi on samuti 1. pööre. Kirjanik on oma mälestustes meenutanud, et ta olevat teraselt kuulanud rahvakeelt. Oma märkmikku on ta kirjutanud tabavaid sõnu ja fraase. Lutsu sõnavaras on tõepoolest kitsamal või laiemal alal tuttavaid murdekeelesõnu, mida ehk on kasutanud mõned teisedki kirjamehed ja mis mõnevõrra on ulatunud ka õigekeelsussõnaraamatuisse, näit. hingpuhult 'kiiresti (nii et hing kinni)', hädapalavalt 'ruttu, kiirustades', kohisema, letu 'jänes', musikas 'suutäis', mõnnetu, näselema 'nihelema', räiss 'risu, praht', siru 'kitsas riba', surnukas 'süstik', topane 'higine', tütsakas 'tüüakas, tüsedavõitu', valuma 'valendama'. Vastavalt tegelaskonnale on kasutatud vulgarisme (krillima, kojaneitsi '-naine', kõriorelit mängima, kuraasitama, maivander, nospel, plender, sats, viksi viskama 'ennast «üles lööma»'), silmahakkavalt rohkesti on sõnu, mis juba kõlaliseltki osutavad, et tegu on pejoratiividega (näit. jõnglapea 'kangekaelne', jutujaak, kontapea, kootsamees, krääsleja, köntjalg, köögerjalg, nässuvats, tatsutama, lömakile, lömberdaja, larisema, 9

12 magunik, padram, plada, pläralõug, röödakile, sitavikat, tosu, törisema, vingmokk jpt.). Enamik neid sõnu tuleb ette tegelaskõnes või autori poolt tegelastele antud jämekoomilise tendentsiga otseste_s või kaudsetes iseloomustustes. Osa niisugusest sõnavarast on vulgaarkõnest tuttav ja balansseerib tihtipeale kuskil labasuse ja kunsti piirimail. Neil sõnadel pole esteetilist tagamaad ja enamjaolt ka mitte vaimukusele toetuvat ekspressiivsust. Eredusega ei paista silma ka sõnad, mis on küll Lutsule ainuomased, kuid oma leksikaalse iseloomu poolest üsna igapäevast laadi, näit. hukane 'pahane, mossis', lebuma 'pagema', marastama 'riidlema, kurjustama', sömima, rässutama 'käperdades vigastama', võsseldama 'taga rääkima'. Kui palju on niisuguses sõnavaras kirjaniku enda loomingut, seda on raske ütelda; näib, et rahvakeelne tugi on siingi aimatav. Kuid palju tähelepanuväärsem on see, et Lutsul on olnud silmapaistev huvi tuletada uusi sõnu. Selle poolest on ta kaasaegsete kirjanike hulgas kindlasti omapärasemaid. See sõnaloomemäng on teda köitnud pikka aega, üsna algusest peale (vt. S. M a a n s o, Eripärast sõnavara Oskar Lutsu loomingus aastatel Tartu, Diplomitöö. Käsikin TRÜ eesti keele kateedris) kuni loominguaastate lõpuni. Kui Vilde sõnavara rikastamise põhiallikaks on olnud Wiedemanni sõnaraamat, siis Luts on oma ilukirjandusliku sõnavara meeldejäävama osa ise loonud-tuletanud, nii hästi voi halvasti kui see puhtkeeleliselt võttes õnnestunud ongi. Nõnda on ta tuletanud eri sufiksite abil näiteks järgmised nimisõnad: keelik 'keelekandja', kibedik 'viin (humoristliku tähendusvarjundiga)', tüsedik 'tüse inimene', paljasjalgne katkesnik, magunik 'kõhukas" inimene', põkard ~ põngal 'põngerjas'. Produktiivne on kirjaniku käes olnud (a)m-liide [padram 'lobiseja', plaatsam 'suur tükk maad', tuiam, virram nngjkecrutus', toodam 'toodu(d asi)'; siia peaks panema ka mõned nimed Jõuram, Pliuhkam!], samuti -kas (jõmmelgas 'jõmpsikas', vähikodjakas) ja ай-liide (jõmak, keevak, pantsak), harvem muud (põeng 'põdemine'). Tuttavale stik-tiitele on Luts oma loomingu hilisemal perioodil leidnud huvitavaid ja erakordseid rakendusi, näit. hammastik 'hambad', padristik, unestik 'unenäod', ümbrustik ja isegi: «Üle perenaise lihava näostiku hõljub kerge naeruvine» («Jüri Pügal»). Keeleuuenduslikest uudissõnadest on ta kasutanud ainult väheseid (jaunis, taidur). Heldel kael on ta loonud verbe, millel on tihtipeale humoristlik varjund: hekipalistatud tee, kuldraamitatud pilveaken, lambiõlistatud kohv, mudavannistab end koledal kombel, pahatujutelema, ratastelema 'ringi sõitma', riimistlema 'riimi panema', rõõmuküllastama, anekdooditama, ahvitsema 'järele tegema', arutsema 'aru pidama', sõnutsema 'ütlema', jõhkrlema 'jõhkrutsema'. Omapäraselt on ta käitunud refleksiivide tuletamisel: käituma 'end siduda laskma', süütun põlema, tüütuma 'tüdinema', nohustunud nina, seastuma, vesistuma jt. Omaduse intensiivsust rõhutab reduplikatsioon: hili-hilise tunnini, liht-lihtne talupoisike, luik-luigeline kael, pee-peenikeseks. Seda eesti keelele täiesti omast moodust on peale Lutsu vist küll vähesed kirjanikud kasutanud. Luts on loonud ka omapäraseid ja ilusaid liitsõnu, näit. ebapärane 'ebatavaline', poegvõsu 'poeg', tõesäralised sumad, verehelkne paiste, õrnatunne 'sümpaatia, kaastunne'. Üldiselt pole neid aga palju, sest Lutsu kirjeldused on enamasti teiseplaanilised tundeelamuslikku on neis vähe. Võime küll ütelda, et tähelepanelikumal lugemisel osutub päris igapäevase jutuveeretuse sõnaline kude üsna omapäraseks ja paljuski kordumatuks. Luts oli tuttav keeleuuendusega ja isiklikult ka selle silmapaistvai- 10

13 mate esindajate J. Aaviku ja V. Ridalaga. Nende mõju Lutsu keelele on aga olnud väike. Peale paari eespool toodud uudissõna tahaks ära märkida küsitavalt küll verbi asendi nihkumist lauses, näiteks: «Tulin ju ära soost» (pro soost ära); ««Noh, väike professor,» ütleb ta, «meie asjad vägisi kipuvad hästi minema...»» (pro kipuvad vägisi hästi minema); ka: «hambad vägisi kipuvad suust välja»; ««Mis te siin teete?» küsib Möldre perenaine, juba peagu möödudes Jürist» (pro juba Jürist peagu möödudes); «kuid ta väga imestab, miks» (pro imestab väga, miks) jne. Võiks ju oletada, et selle maneeri taga on Aaviku sonajärjeseisukohtade omamoodi tõlgendamine, kuid niisama hästi võib see olla ka Lutsu omapära, sest see jookseb läbi kogu tema loomingu. Näib, et kirjanik ise on samuti adunud, et tema jutustus matkib elava vestluse maneeri. Miks muidu on ta ainukese_ eesti kirjamehena_ järjekindlalt sõrendusega ära märkinud oluliselt rõhutamist vajava sõna, ning kui jutustamises on pikem paus, siis on see ka visuaalselt välja toodud suurema vahega, tühja ruumiga trükilaos. Lutsu stiil on üldiselt troobivaene, meeliskujundiks on tal olnud võrdlus. Juba «Kevadest» peale on ta loonud üllatuslikke kõrvutusi («siis oli nende sõprus kindel kui odrakäkk»; «kohmetu nagu seitsmesopine kamajahukotb; «punane nagu liiasti põletatud telliskivi»; «kohmetu nagu põlenud jalgadega kana»). Lutsu naljalugude ja följetonide põhiline esituslaad on taas jutustamine, eeskätt koomiliste situatsioonide esitamine. Kuid lausütlemisega on raske följetoni kanda, peale naljakate situatsioonide on vaja ka vahendeid koomilise vastuolu saavutamiseks. Omaaegsetel följetonistidel olid sellisteks vahenditeks mitmesugused stiilivõtted [Eesav Puuslikul näit. (võõr)sõnade väärkasutus: buldogi süsteemi koer; dekoltee ehk lünk; Jaan Käol vigane keel ja võõrsõnade moonutamine, Aruvälja Andresel murre jne.]. Lutsul saab veste koomilise põhikoe eeliskujundiks omapäraselt arendatud võrdlus, mis nagu märkisime on talle algusest peale omane olnud. Selle iseloomulikuks jocneks on võrreldava täiesti rabavalt ootamatu, oma vastuolulisuse totti harjumatu kõrvutus, mis loob ereda koomilise efekti, näiteks: «kõndisime nagu kaks ausammast RüütH tänaval»; «nad [tubakad] kasvasid, õitsesid ja haljendasid nagu eestlaste maa»; «oli... pintsak valmis, mis mulle pidi andma... -_yiluvarju nagu kask taluõues»; «teen näo nagu vihane maksavorst»; «sõidan nagu veneaegne salanõuniku proua ja tema kaks alaealist last»; «emand teeb näo nagu kümme kriimsilma»; «ta [proua Okaspuu] on suur, raske kui rehepeksumasin» jne. Seesugune ootamatusel põhinev vastuolutaotlus väljendub ka väljaspool võrdlust, kusjuures kasutatakse tihtipeale absurdini ulatuvat liialdust, näiteks: ««Ah jaa!...» venitab Sagi selle lühikese sõna nii pikaks, et ots kambri uksest välja ulatub»; «toas on niisugune vaikus, et on kuulda, kuidas punane muhk Sagi otsaesisel muutub siniseks»; «nuuskas mu sõber oma mehist nina nii valjusti, et langesid küljeli kaks telefoniposti ja mina»; «jälle vilistasid kuldnokad aasal, aias ja «Postimehes»»; «[siis] virutas kaupmees minu kahekroonise vastu letti uimaseks» jne. Omas žanris on seesugune stiil õigustatud ja siin on salgamatult omamoodi andekaid leide. Arvan, et Tuglas ütles juba seitse aastakümmet tagasi Oskar Lutsu kohta püsiväite, mis kehtib praegugi ning sobib esitatud kildude kokkuvõtteks: «... Luts pole see kirjanik, kes tähendaks revolutsiooni meie proosas. Suure ande kõrval «jumala armust» puudub tal see artistlik kool, mis alles ühenduses andega võimaldaks pööretsünnitava toodangu. Ta esindab meie rahvakirjanduse kõrgeimat taset (siinne sõrendus /. P.), kuid kus ta rohkem tahab olla, eksib ta paratamatult võõrastele aladele» (Kriitika IV. Tartu, 1935, lk. 99).!1

14 Palamuse Lomonossov ehk Oskar Lutsu kolm stiili UDO UIBO /A ntiik on meile kõige muu hulgas pärandanud kolme stiili teooria -*- -* õpetuse, mis liigendab keeletarvituse madalaks, keskmiseks ja kõrgeks stiiliks. Niisuguse jaotuse isaks on pikka aega peetud Theophrasiost (u e. m. a.), Aristotelese õpilast ja tema surma järel peripateetikute kooli juhatajat, kuid et maailm tunneb tolle mehe retoorikavaateid üksnes 24 säilinud tekstikatke ja hilisemate autorite ümberjutustuste kaudu, siis on uuemal ajal võidud niisama õigustatult väita, et Theophrastosel polnud kolme stiili teooriast veel aimugi. Oli see nüüd nii või teisiti, igatahes varaseim teada olev teos, mis kolm stiili päris selgesti vaadelda võtab, kuulukse olevat anonüümse Rooma autori «Retoorika Herenniusele» (I saj. e. m. a.), mille IV peatükis on stiilid seosesse viidud sõnavaliku põhimõtetega. Omal ajal on teost omistatud ka Marcus Tullius Cicerole ( e. m. a.), ja kuigi atribueering on juba ammu ekslikuks tunnistatud, jääb tõsiasjaks see, et oma «Kõnemehes» («Orator», 46 e. m. a.) on Cicero tundmatu retooriku vaateid edendanud ja konkretiseerinud. 1 Keskajal arenes kolme stiili õpetus edasi, nii et keel jäi tagaplaanile ja stiili mõistet tolgendati avaralt kõigi kunstiliste väljendusvahendite valikupohimotte tähenduses. Tolleaegsed poeetikad kujutasid kolme stiili vahekorda nn. Vergiliuse rattana: Kõrge Keskmine Madal Seisus Sõdalane, valitseja Põldur Karjus Nimi Hektor, Aias Triptolemos, Tityrus, Keleos Meliboeus Loom Ratsu Härg Lammas Töövahend Mõõk Ader Sau Koht Linn, kindlus Küla Karjamaa Taim Loorber, seeder Viljapuu Pöök Võrdluseks veel teine, põhimõttelt samasugune iseloomustus aastast 1500: AINE jumalad, valitsejad, kangelased (kõrge), teaduse andmed (keskmine), karjapoisid ja karjapiigad (madal); VÄRSIMÕÕT heksameeter (kõrge), pentameeter (keskmine), jamb (madal); ZANR eepos, tragöödia (kõrge), didaktika (keskmine), komöödia, pastoraal (madal). 2 Keskaegse «suure» teooria kõrval elas omasoodu edasi ka «väike» antiikne kontseptsioon, ja mõnel puhul koguni väga viljakalt. Venemaa tarbeks kohandas teda XVIII sajandi universaalõpetlane Mihhail Lomonossov ( ). Tolleaegset vene keelesituatsiooni iseloomustab kirikuslaavimojulise kirjakeele ja rahva kõnekeele vastuolu. Lomonossov nägi selles antagonismis keelt pingestavat väärtust, kirjakeele rikastamise allikat ja abinõu. Oma töös «Eessõna venekeelsete kirikuraamatute kasulikkusest» («Предисловие о пользе книг церковных в российском языке», 1758) 3 jagas ta vene sõnavara päritolu järgi kolme kihti ning sellega kooskõlas piiritles kolm stiili, käsitades seejuures keskmist kõrge ja madala elementide seguna. Stiilide hierarhiale vastab žanride hierarhia: kirikuslaavi ainesele nõjatuvat kõrget stiili tarvitatagu näiteks heroihstes poeemides, oodides ja tähtsaid mateeriaid puudutavates proosapalades; seevastu komöödiad, epigrammid, sõprade kirjavahetus ja argi- [ Древнегреческая литературная критика. Москва, 1975, lk , 184 * Литературные манифесты западноевропейских классицистов. Москва, 1980, lk. 518, г М - Ломоносов, Полное собрание сочинений VII. Труды по филологии' гг. Москва Ленинград, 1952, lk,

15 asjade kirjeldused nõutagu madalat stiili, mida jumestavad värskemad, kirikuslaavis puuduvad rahvakeele sõnad. Lomonossovi mahuldasa nappi artiklit on hinnatud vene kirjakeele ja kirjanduse seisukohalt pöördeliseks: see vähendas kirikuslaavi eestkostet kirjakeele üle ning rajas sinna teed rahvakeele ainesele. Ka tänapäeval on igal enesest lugupidaval stilistikaõpikul kombeks kolme stiili teooriat möödaminnes mainida, kuigi alati ei saa aru, kas seda tehakse muuseumikraami tutvustamise mõttes, tegeliku sihiga või peetakse silmas koguni mõlemat ühekorraga: et olge head, võtke vähemar see sammaldunud šašlõkk, kuni meil paremat pakkuda pole. Näiteks prolessor Geoffrey Leech arvab, et kolmeks stiiliks jaotamisel pole muud õigustust peale traditsiooni: miks just kolm, aga mitte neli või viis või lõpmatus? Tulgem selle küsimuse juurde hiljem tagasi; siinses ühenduses tasub veel tsiteerida Leechi kujundlikku iseloomustust: «... madalat stiili võib kujutleda keele tööriietusena ja kõrget stiili riikliku vastuvõtu tseremoonia rõivana. Keskmisele stiilile nende kahe vahel oli juhtlauseks elegantsus ehk viisakas ülikond, et veeta õhtu väljas.» 4 Kindlasti kiusab lugejat juba küsimus: heakene küll, aga mis on selle klassitsistliku ranguse järele lõhnava kontseptsiooniga tegemist Oskar Lutsul, kirjanikul, keda on alatihti arvatud üheks süütuks issanda linnukeseks, kes laulab, nagu nokk loodud; kelle keeletarvitust on arvustada võtnud juba «Kevade» esimene vaatleja Anton Jürgenstein 5 ; kelle stiili kohta omaaegne Tartu ülikooli stilistikaõppejõud Johannes Semper on tähendanud, et «kuna Lutsu stiil palju erilist ega tugevasti omapärast ei paku, siis ei peatu ma ta juures ka pikemalt» 6, ning keda Jaan Kross on veel hiljaaegu heasoovlikult meenutanud «õnnistatud keeleteadmatuse toreda esindajana» 7? Selgub, et on. Oskar Luts paistab nimelt olevat see eesti kirjanik, kelle loomingu näitel kolme stiili teooria töötab kõige paremini, peetagu siis silmas selle «suurt» või «väikest» kuju. Et Oskar Lutsu looming omamoodi kihtideks (või stiilideks) liigendub, seda on tegelikult märgatud ja tähele pandud piisavalt. Näiteks meie kõigi aegade terasemaid kriitikuid Friedebert Tuglas on aastal kirjutanud: «Nii ta näitelavalised kui jutustavad teosed võiks jagada kahte pääliiki: ühelpool naturalistlikult vererohked ja elurõõmutsevad romaanid ning jandid, teisal aga mingi nukra resignatsiooniga küllaslet ja impressionistlikult stiliseerit novellid ning draamad. Mõlemas laadis leidub Lutsul õnnestand töid, mida õtse raske on pidada ühe ja sama autori teosteks.» 8 Tuglas kõneleb siin sisuliselt Lutsu kahest «suurest» stiilist miks mitte kolmest, see selgub ehk omal ajal. Ent milleks kihutustöö, eks otsustatagu mõne näite varal ise. (1) Mäletad, Maaria, see oli ühel kevadel... Lõunatuul puhus vägevates voogudes. Oli pärast imetegevat vihma, kus tärkasid imed mullast ja heljusid õhus mälestusi äratavad lõhnad. Laialipaisatud pilved põgenesid, niiskele murule langes õitsmelehekesi, otsekui ehtides teerada Sellele, kes sammus võidukäiku üle maa. Mäletad, Maaria? Sa seisid lossimäel ja vaatlesid pilvi, nagu oleksid tahtnud nendega ühes rännata. Sa seisid sääl kaua ja liikumata ja vaatlesid tõttavaid pilvi. Valge sulg Su kübaral ja üks lahtipääsnud juuksesalk lehvis tuules. Kuu virvendab värisevas vees. Eemal jõe ääres vilgub tuli. Leian enese uuesti väikse puumajakese juurest. Vanakene on lävelt kadunud, üks inimene ägab nurgatoas, otsekui painajalikus unenäos, ja äkki täidab lapse hele kisa kogu maja, nagu tuleleek. («Kirjad Maariale») 4 G. N. Leech, A linguistic guide to English poetry. Beccles-London, 1979, Ik «Postimees» 6. XI 1912, nr J. S e m p e r, Meie kirjanduse teed. Tartu, 1927, lk J. Kross, Vahelugemised IV. Tallinn, 1986, lk F. Tuglas, Kriitika IV. Tartu, 1922, lk

16 (2a) Sügisene õhtupoolik. Linn_ on otsekui vesihallis kuues. Udutab. Aeg-ajalt langeb räästast või telefonitraadilt moni raske tilk möödamineja kübarale. Tänavad pole märjad ega kuivad, vaid on rõsked. Siin-seal keerleb mõni kollane leht ja kleepub jalgteele. Inimeste näodki paistavad hallidena, kogu linna näib rusuvat tüdimus. Vana jooksvahaige voorimees istub oma sõiduki pukil ja ohates triigib valutavat säärt, näos selline lootusetus, nagu enam polekski oodata helgemaid päevi. Ta nähtavasti ootab kedagi, kes praegu viibib koloniaalkaupluses. Nurkadel konutavad ajalehemüüjad, saates etteheitvaid pilke mõnele tõttajale: miks te ei osta? Eemalt kostavad unised kellalöögid, otsekui oleks udu tunginud isegi kella mehhanismi. Pahur politseinik kuulatab, sügab kukalt ja haigutab ei lähe täna aeg edasi, vaid venib. Udust tulevad inimesed ja udusse nad kaovad. («Udu») (2b) «Issand, mu jumal!» hädatseb proua Lücke. «Siis ta ju on päris hulluks läinud! Häbi on küsida, aga... Aga mis ta siis tegi neile lillekestele? Kas ta?» «Ei, seda just mitte aga küllap ta teinekord saab valmis sellegagi, ta nuusutas ja suudles minu lemmiklilli. Mõtelge, kui hirmus!» «Noh, see ei ole just...» kuulukse proua Lücket naervat. «Ma juba kartsin pahemat, sest deliiriumis inimene... Aga siiski, kuidas tuli see vana ahv mõttele: suudelda teie lilli?» «Seda peate temalt endalt küsima, proua Lücke.» «Jah, aga ma ju ei tea, kus ta on. Kas te ei juhtunud nägema, kuhu poole ta vajus?» «Arvan, ta vist läks sinna Vestbergide veranda poole. Aga kas pole viletsus nende meestega? Jumala õnn, et mina omal ajal andsin kõigile korvi, kes iganes palus mu kätt. Ja ärge arvake, proua Lücke, et neid oli vähe, kes mind tahtsid saada! Aga ma juba maast madalast põlgasin mehi ja põlgan neid praegugi.» «Oige mul põlgaja!» poriseb Lücke. «See pidi küll olema kas täiesti või vähemalt poolpime, kes tuli tahtma sellist konksu!» («Vaikne nurgake») (3a) «Kuule, jäta n'd oma virin, joose kodu ja ütle isale, et ta kohe siia tuleb. Aga kuule kuule n'd, põrguline, jäta oma virin ühekorra, ma raputan su pimeda tühjaks! Mine jah kodu ja ütle isale, et ta kohe siia tuleb. Aga ära sa Mardi kuuldes ütle. Ütle nii, et Mart ei kuule, mudu on see kah kohe siin seda suurt saamas ja jämedat jagamas.» «Kas siis teed vorsti?» «No kas sa lähed juba minema! Soe oma piad peenikese kammiga... tõmma peeli piäle ja tapa kõik ilusti ära... muidu käad mujal ei seisagi ku ühtelugu pias. Sa oled ju täiu täis ku aganid! Kasi minema! Õige mul risukukal! Vorsti ja vorsti! Ei tea, kost ma sulle selle vorsti nüid kohe välja kisun!» («Pärijad») (3b) Vahepääl võtsi aspiriini sakuskass manu süük enämb sisse es lähe ja ikke mauh ja mauh, kuni need kaits liitrit kah ihun. Sõber tahtsi viil tuvva, aga kae kurask, kui soss jälle leie silmi een enne rohelitsess, soss mustass. Kuradi näksiva manu tükmä. Vamm ikke olli kõwa ihu siden, mes sa tiit. Essti uhtsi noid sarvikuid kämblaga, perän võtsi roobi ja materdasi tollega. Jumala sõna olessi vai mõne inimese ära tapnu. Tuu, kes sääl korvan elläp, tulli appi, tõi kardavoi ja soss sidusiva mu kinni. («Härra К. M. Uhhuu oli haige») Küllap pole raske märgata, et sisu ja meeleolu poolest jagunevad lekstikatked kahte rühma (1, 2a vs. 2b, 3a, b), aga keeleliselt moodustavad näited 2a ja 2b ühtse, neutraalses stiilis terviku, millele järsult vastanduvad murdekeelt matkivad 3a ja 3b ning sootuks vähem ilmekalt 1, kus emotsionaalset esiletõstetust on püütud esiie tõsta ka keelevahendite abil. Keskmise stiili (2a, b) tähtsaim keeleline iseärasus, dominant, mis määrab teistegi tunnusjoonte valiku, on tekstide kõnelisus. Oskar Lutsu teoste puhul tundub tihti, nagu polekski need kirjutatud, vaid pigem jutustatud, vestetud, pajatatud, ning vahel peab see paika koguni otseses mõttes, sest iga kord pole kirjanik oma teoseid ise paberile pannud, vaid on need dikteerinud. 9 Kõnelisus on saavutatud eeskätt eesti keele suulise kõne intonatsiooni ja rütmi tabava matkimisega ning teksti idiomaatilise küllastamisega. On iseloomulik, et Lutsu keskmise (ja madala) stiili teostes on väga palju dialooge, ning nendes muutub suulise kõne э E. Ennit, Kuidas töötab Oskar Luts. Rmt.: Mälestusi Oskar Lutsust. Tallinn, 1966, lk H

17 intonatsioon eriti hästi kuuldavaks (vt. ka 2b). Seejuures vaheldab kirjanik otsest kõnet omapärase siirdkõnega: (2c) «Tulge sisse!» avab pereproua ukse. «Ja kõnclge ruttu mul on väga vähe aega.» Nonoh? Mis kibedik tal siis on? Vaja töötada paar tunnikest ja siis minna turule. Egas töö ole jänes, et ära jookseb. Praegusaja töö on hullem kui jänes; tellijad on väga nõudlikud. Saatku nad kus kurat! Kus kurat, jaa... Aga mis ta siis sööma hakkab? Mida annab lastele? Oh, küllap leidub. Leidub...! Mitte midagi ei leidu! Olgu nii hea, kõnelgu ruttu ta tõesti peab tööle hakkama. («Tagahoovis») Suulise kõne omapära formaalselt kirjeldada on üpris vaevaline ülesanne ning eesti keeleteaduses ongi seda tehtud võrdlemisi vähe. Aga ärgem olgem ülemäära nõudlikud ja püüdkem Oskar Lutsu tekstidest kinni vähemalt paargi sinnapoole sihtivat märki. Kõigepealt jääb silma ülisage inglise well-tüüpi lausealg, sõnalise katte alla pugenud paus kõnes, et enne asja juurde asumist mõtteid koguda: jah, ei, einoh, nojaa, ega's, hea(kene) küll, seda küll, hm, oota'nd, pea'nä, olgu nä, ah, ahah, oi, vaata jne. Lauset pidi edasi liikudes märkame, et laused on sageli poolikud või väljajättelised, tekstis mõttekriipsude või mõttepunktidega markeeritud. Aga eriti iseloomulik on Lutsule proosakirjaniku puhul üpris haruldane tava sõnu lauserõhu märkimiseks sõrendada võte, mida on muide täheldatud ka Friedrich Schilleri teostes ning seejuures väidetud, et tegemist on näitekirjaniku andele vihjava märgiga. 10 Olgu nüüd sellega kuidas on, aga ega Lutsu dialoogi lavale seades seal midagi muuta küll ei ole: vahest ainult Jaan Lattik ja Jüri Parijõgi on laste keele ja mõtteilma kujutamisel saavutanud sellesama vaheda täpsuse mis tema eesti kõnekeele ja lihtrahva vaimulaadi edasiandmisel. Kõnekeele pruukimine seob Oskar Lutsu teosed tihedasti eesti keele külge ja sama voorus või pahe kätkeb tema keele idiomaatilisuscs. On teada, et oma teoste sõnavarale ja fraseoloogiale pani kirjanik iseäranis suurt rõhku. Tal oli kombeks rahvasuust kuuldud värvikaid sõnu ja väljendeid üles märkida, et põimida neid hiljem teostesse, ning moni niisugune pabeririba on Kirjandusmuuseumis ka tallel, kasutatud sõnadel linnuke ees või kriips peale tõmmatud. Nõnda ongi Lutsu looming rahvapärase sõnavara, rahvalike võrdluste, üldse idiomaatika ja fraseoloogia poolest erakordselt rikas, aga see muudab tema teoste ühest keelest teise panemise raskesti puretavaks pähkliks: tõlkida tuleks sõna otseses mõttes eesti keelt, rahva vaimu, mis on hangunud keelde. Kuidas seda teha? Kuidas sa tõlgid «Kivirünta-punta-änta»? Või: «Kui ikke plitsaku annan, siis on seliti maas nagu tint, ja tee siis veel tot-tot-tot»? Või: «Oh sa jumal, kui Kesamaa selle ree minema lükkas, siis nad läksid nigu siuh! Esti läksid ikke vupsaku-vupsaku, aga siis kui jõe_ äärde said, siis nigu regi pööras natuke, siis olid nad vastu puud nigu komdi! Ja painard iäks katki nigu raksatas ja kõik karjusid mis hirmus ja jõe ääres oli poissa maas nigu loogu, ja üks oli peadpidi lumes ja teine jälle roomakili jõe peäl, ise ikke: ai, ai! ja ai, ai»? (Need näited polnud ilmekuse huvides valitud keskmisest, vaid madalast stiilist.) Otsekui vastukaaluks värvika rahvapärase sõnavara ohtrusele on internatsionalisme, eriti abstraktse, vaimuvalda riivava tähendusega võõrsõnu väga vähe. Nähtavasti polnud seesuguste sõnade vältimine sugugi sihipärane taotlus neid ju ikkagi leidub ka, vaid on seotud kirjaniku isiksuse omapäraga: intellektuaal pole Luts kunagi olnud, ning needki võõrsõnad, mis tema teostes vilksatavad sagedamini (motsioon, kastel- 10 E. Fridell. Kulturgeschichtc der Neuzeit II. München, 1931, lk

18 laan jms.), kuuluvad suuremalt jaolt sinnasamasse kihti, kuhu kõik need lutsulikud tengelpungad, maivandrid, tiuksud, nunnud, konukad, jollid ja jeekimid. Küll tuleb üsna tihedalt ette võõrkeelseid sõnu, väljendeid ja tsitaate, niihästi ehedal kujul kui ka rahvapäraste moonetena, mis pärit eeskätt vene {padi prots, prassai, versiila) ja saksa keelest (antsuht, kees, seiskärr, sihher, tsöigniss), aga ka mujalt (ladina, prantsuse, poola, juudi, soome keelest) omaaegse keelesituatsiooni ning kirjaniku keeleoskuse peegeldused needki. Loomuliku kõnekeele jäljendamise kõrval nähtub Oskar Lutsul ka sellest eemaldumise, lause tehisliku stiliseerimise taotlusi. Kui sajandi algupoole keelekorraldus püüdis väidetava saksapärase sõnajärje kaisust lahti rabelda, siis Luts arvestas ja toetas seda pürgimust ka kõige suuremat ehedust taotlevais dialoogides. Juhan Peegel teab meenutada, et kokkupuuteist Johannes Aavikuga oli Lutsule meelde jäänud vähemalt üks asi: verb ei tohi paikneda lause lõpus n, ning toda juhist on ta enam-vähem järjekindlalt ka järginud, paiguti järjekindlamaltki kui tänapäeva kirjakeel. Keeleuuenduse jälil käis kirjanik neilgi juhtudel, kui ta rikkus pealause öeldise teise koha seadust («Minu lähenedes ta ainult hetkeks vabastab silmad»): nimelt oli Johannes Aavik soovitanud ja Oskar Loorits nõudnud, et määrusega algava lause puhul loobutaks aluse ja öeldise inversioonist, mis olevat samasugune germanism nagu öeldis kõrvallause lõpus. Väitele otsiti tuge ka rahvakeelest. Samasuguseid ja suuremaidki keeleuuenduse mõjusid lausestusele leiab muidugi ka teistelt tolle aja kirjanikelt. Oskar Lutsu ndate aastate loomingus astub platsi aga täiesti algupärane taotlus paigutada määrus verbi ette, aluse ja öeldise vahele, ja seda taas isegi dialoogis. Näiteks: «kaks noormeest sihitult longivad tänaval», «Alfred liikumata istub pargi vaikses sopis», «sa homme aegsasti pead olema äris», «Leskproua ruttu puhastab Aleksander Ivanovitši nägu ja haavu». Seda iseärasust keeleuuendusega otseselt siduda tunnukse kahtlane, aga maha matta seda võimalust ei maksa, sest lausestuse degermaniseerimispüüe loi eesti sõnajärje toepoolest üsna segi ja selles segadikus võisid rahumeeli lokata igasugused individuaalsed stiilitaotlused, mida on raske selgitada niihästi vana, väidetavasti saksapärase, kui ka uue, tänapäevaks settinud sõnajärje alusel. Nii et kaudne mõju võis siiski olemas olla. Kuid leidub lihtsamgi seletus: võib-olla pakkus eeskuju hoopis vene keel, kus seda tüüpi sõnajärg on tavaline. Oli ju Luts saanud venekeelse hariduse, valdas vene keelt suurepäraselt ja kasutas seda koduski. 12 Tehislikud _stiilitaotlused ilmnevad ka lause tihendamises, iseäranis isikuliste asesõnade ellipsi kasutamises. Kui kirjakeeles on selline ellips üldlevinud 1. ja 2. isiku puhul, siis Oskar Luts on siingi kaugemale läinud ja kaasa haaranud ka 3. pöörde: «Rebib katki paberid ja viskab tükid prügikorvi. Hetkeks tunneb teatavat kergendust, kuid kohe kerkib küsimus: mis saab siis nüüd edasi?», «Tõuseb pingilt, läheb puiestee servale, tahab kutsuda auto, ent sealsamas kuuleb selja taga väga tuttavat häält», «Vaikib. Pahvib sigarit ja nohisedes lehitseb äripabereid». Sellised laused paiknevad tihti ka lõigu voi koguni omaette alajaotise algul. Kui samas lauses kohtuvad määruse inversioon ja ta-e\[\ps, võib tulemus olla üsna hirmuäratav: «Sõidust Tartusse ja hiilgavast teenistuskohast muidugi ei tulnud midagi välja, selle eest aga täiesti iseseisvalt käis Jürjani pulmas ja seal väga härrasmehelikult käitus lihtsate ja tagasihoidlikkude 11 J. Peegel, «Mina... ma ei ole mitte midagi...» Rmt.: Mälestusi Oskar Lutsust, lk Näiteid keeleuuenduse mõjude kohta tolle aja kirjanduskeelele, sh. O. Lutsu keelele, leidub artiklis: N. Remmel, Sõnajärjestus eesti lauses. Rmt.: Eesti keele süntaksi küsimusi. Keele ja Kirjanduse Instituudi uurimused VIII. Tallinn, 1963 lk V. Luts. Niisugune oli Oskar igapäevases elus. Rmt.: Mälestusi Oskar Lutsust, lk

19 TAHVEL I #* *%. " Ülal vasakul: Hugo Hiibuse šarž Oskar Lutsust (1988); paremal Oskar Luts a. All vasakul: Eduard Jürgenson ja Oskar Luts sõjaväefarmatseutidena a.; paremal: Valentina, Georg ja Oskar Luts aastal.

20 TAHVEL II ms** Ülal: Oskar Lutsu õhtu ÜENÜTO-s a. Vasakult Oskar Luts, näitlejad Aili Leetva- Müür, Alfred Mering ja Aleksander Johanson ning õhtu organiseerija Voldemar Vent. All vasakul: Oskar Luts, Johannes Aavik ja Madis Küla-Nurmik a. Haapsalus; paremal: Oskar Luts ja pangandustegelane, «Vanemuise» seltsi ja «Noor-Eesti Kirjastuses juhatuse liige Juhan Sisask 1930-ndate aastate alguses.

21 inimeste hulgas», mi et kipub koguni kerkima küsimus, kas elaval loodusel I л ЖР f" d kunstkär nerite õpetuste järgi prantsuse iluaiaks koolutada. Üldiselt muudab ta-ellips muidugi teksti dünaamilisemaks, ekspressiivsemaks ning sama mõju on osalausete asündeetilisel ühendamisel mida Luts samuti harrastab. Ekspressionistide stilistikast need võtted võl-' vadki pärineda: kes oli meie esimese ekspressionismisugemetega näidendi «Viimne pidu» (1916) autor? Aga teiselt poolt toob see meelde: tõepoolest, Luts tegutses ka näitekirjanikuna, niisugust elliptilist stiili («Tõuseb», «Istub», «Heidab pikali») kasutatakse näidendi remarkides ning niisugused elliptilised laused ongi omamoodi remargid ülekaalukalt dialoogilise teksti vahel. Nii et kui eespool viitasin Friedrich Schilleriga ühenduses Egon Fridellile võib-olla tal oligi õigus. Koik, mis eespool öeldud Oskar Lutsu stiili kõnelisuse, sõnavara, idiomaatika, üldse «loomulike» stiilivahendite valiku kohta, peab veelgi suuremal määral paika tema madala stiili puhul (eespool keskmisest stiilist kõneldes sattuski hulka paar madalkeelset näidet) ning sellest vaatenurgast seisneb keskmise ja madala stiili peaasjalik erinevus teksti küllastatuses nende vahenditega. Lisagem siiski, et Lutsu «madalama» kihi tegelased on veel varustatud erakordselt rikkaliku sõimusõnade tagavaraga, kusjuures iseloomulikud on just liitsõnad. Pliuhkam: «Oh sa põrgupohilaud! Oh sa seenetreial! Sonnikuunnikutugi! Mait misuke!» Löögem kaasa: Koogumees! Orasetallaja! Klaaberjalg! Umbrohukülvaja! Päevavaras! Väänkael! Risukael! Risukukal! Piimamokk! Odratont! Tio- e - vaim! Rukkihunt! Sitavikat! Punnsilm! Kalkunitolka! Põrguingcl! Võltaroog! Tainapea! Maivander! Luupainaja! Kurat-veli! Jõulumauk! Pealuu! Immeseräiss! Kesvaisa! Kouetaat! Hingepunu! Savikarva ja potisinine saadan! Kas piisas või läheb veel ära? Lisaks sõnavarale hoiavad madalat stiili vee peäl mitmesugused häälikulised ja morfoloogilised murdejooned, kusjuures kasutatud on kaht registrit. Paljud tegelased Paunvere mailt, Sirgasmäelt ja mujaltki põimivad kõnesse Oskar Lutsu kodumurde jooni (3a). Tekstiti on murdejoonte kasutamistihedus küll kõikuv ja paistab silma, et kodumurdega pole kirjanik taga ajanud lokaalkoloriiti, vaid pigem tahtnud osutada, et tegelased, kes nõnda räägivad, on «madalamal», «maalt». Ilmekalt tõendab seda näiteks kas või see, et «Kevades» on Arno Tali juttu murdejoontega vähem kaunistatud kui näiteks Tootsi voi Lible oma, ning mida enam Toots «Kevade» sabades madalast üles kerkib, seda vähem jääb alles ka murdejooni. Lutsu kodumurre on muide madalkeele varjundi loomiseks ülimalt paslik: ta hoiab väga kirjakeele ligi ja tema erijooned on levinud võrdlemisi laial alal, nii et lokaalkoloriidi mulje on visa sugenema. Sellised murdekujud, mis erinevad kirjakeelest vähe, pürivadki oma erinevustega (eriti häälikuliste-morfoloogiliste erinevustega nagu põle, pial, kos, mes, peris, kiva jne.) madalkeele poole ning murdekujud, mis kirjakeelest suuresti lahknevad, sobivad lokaalkoloriidi loomiseks või annavad kõrgkeele vorme (eriti sõnavaras nagu lõunaeesti kõiv, läte, pedak jm.). Nii et Lutsu madalkeele esimesel variandil on ehk üht-teist pakkuda kirja (ndus)keele ühe stiili edendamiseks üldisemaltki, kui ta seda juba pakkunud ei ole. Madalstiili teine kuju (3c) meenutab ehk kõige enam Tartu murret, aga toepoolest üksnes meenutab, nii et õigem on teda nimetada kvaasi-, pseudo- või värdugandiks. 13 Seda keelekuju pruugivad näiteks' saksa rätsep Freiberg «Paunveres», Aaberkukk, see kõige noorem, «Argipäevas» ja Karl Martin Uhhuu rohkearvulistes följetonides. Pole põhjust arvata, et kirjanik ise oleks pidanud oma leidust ehedaks lõunaeesti murdeks: vähemalt Freibergi ja K. M. U. puhul on vigase murdekeele tarvi- 13 Lähemalt on seda keelekuju iseloomustanud ja näidestanud: H. Keem, Karl Martin Uhhuu ja Tohuvabohu saare murrak. «Keel ja Kirjandus» 1987, nr. 1, lk Keel ja Kirjandus nr

22 tamine motiveeritud ning viimasel juhul ka Lutsu poolt sedastatud Aga nii või teisiti, igatahes on tulemus dialektoloogihse erihariduseta lugeja tarvis täitsa elav ja veenev, täidab oma funktsiooni ning võib ärritada üksnes väljaloolitatud keeleuurijat kui alati tedagi, sest mooda Eestimaad käib visa kumu, et kord olla üks õige väljapaistev, aga iseäranis lahtise mõttelennuga keeleteadlane pikka aega sel arvamisel olnud, et Luts on avastanud senitundmatu eesti murde, milles elab edasi ammu koolnuks arvatud ekstsessiivinimeline kääne. «Teade» tuleb vist kull ^rohkete Lutsu huvitav keek andeka kirjal «vigane» murre veenvamalt, elavamalt ja nakatavamalt kui «oige», lektoloogi poolt läbivaadatud, parandatud ja ühtlustatud keelekuju? Vastandina keskmise ja madala stiili teostele ei ole Oskar Lutsu kõrgstiili teosed kõnekeelsed, vaid tõepoolest kirjalikkuse tunnustega nagu eeldab juba nende epistolaarne vorm (1). Dialoogi leidub napilt. Aga sellestki vähesest piisab, et näha: kirjanikul on kõnekeelne dialoog nn lihas ja veres, et selle kõrgemaks stiliseerimisega on raskusi. Ikka kipub see vajuma keskmise stiili poole, mistõttu näiteks «Karavan» ja «Harald teotseb», kus kahekõnet on rohkem, ei mõju enam nii väljapeetult kui «Kirjad Maariale», kus teda on vähe. Kui keskmises ja madalas stiilis on Lutsul oluline positsioon lausealg, siis kõrgstiili puhul peab see vähem paika. Kõige sagedasem on siin viimistletud ja tihe, ilma kõnekeelse takerdumiseta algav lühike väitlause, kuigi omajagu on ka esiletõstetud, retoorilise algusega ja tihti üttest saadetud hüüdmisi-küsimisi «Mäletad,...?», «Kuuled....?», «Tule,...!», «Oo...!», «Oi...», «Ah ei...!» (madalstiil: «Hmühüh», «Mes?», «Kos?», «Tohhoo pime!», «Kuula nüid!», «Mes sa aad», «Ah's», «Jah-noh» jne.). Sõnavaras on keskmise ja madala stiiliga võrreldes suuri erinevusi: see on täielikult puhastatud eluküllastest lutsismidest, palju on meele-, eriti nägemis- ja kuulmismuljetega seotud sõnu. Ka võrdlus, mida Luts väga armastab, on sageli teistsuguse struktuuriga: kui madalas stiilis näikse vägi ja võim olevat konkreetse, nimisõnalähtese võrdluse käes, siis kõrge stiili võrdlus on pigem abstraktne, verbilähtene («kapsad on pisikesed justku tutiga taiad ja pehmed nigu tohlud» vs. «Kolletanud lehed keerlevad jalgteel ja sahisevad tuules, otsekui kaebaksid nad oma saatust, kes neid kõdunemisele määranud»). Saatuse ja Looduse vägedest kõnelevad asesõnad: «niiskele murule langes õitsmelehekesi, otsekui ehtides teerada Sellele, kes sammus võidukäiku üle maa», «Nende kaskede varjul ruttab Keegi suurte sammudega edasi, postvankriga üht sihti hoides. Ah ei! n e i d on mitu, neid on palju, ja nad kõik tõttavad suure järve poole». Neid tõestavad versaalid: «Tundmatu Lugeja on valvel ja loeb silmapilke, ka õnne silmapilke», «Mängumeeste jalge ees aga vintskleb Inimese Süda». Ilmekas on Oskar Lutsu tegelaste nimevaliku poeetika. Autori vaimne teisik, unistava ja lüürilise iseloomuga «kõrge» tegelane, on tihti Arno või Andres («Kevade», «Andrese elukäik», mälestused) ja analoogilisi sonoorseid nimesid (Väino Lehtmets, Olga Nukrus jne.) jagub teistelegi, vahest mitte nii «kõrgetele», kuid siiski vähemalt «keskmistele» tegelastele, kelle eluvõitlust saadab autori soe kaastunne ja poolehoid. Teisele poole jäävad Pliuhkam, Mõhk ja Tölpa, Karl Martin Uhhuu, Aaberkukk: domineerib helitute häälikute kuhjamine voi nende kokkupõrge sonorantidega. Nagu näha, on Lutsu nimed ikka mingil moel deskriptiivsed, nii et juba esimesel pilgul on selge, kes on kes. Siin aga varjub ka omamoodi veider paradoks: kui Oskar Lutsul tuleb himu oma teoste tegelaseks hakata, siis oma nimepoeetika reeglite järgi pole tal õigust ennast «kõrgete» tegelaste hulka sokutada. Ja seda pole tal kavaski: Oskar Luts on Luts, Följetonid. Tallinn, 1957, lk. 295.

23 üsnagi «keskmine» kuju (vt. «Tootsi pulm», «Argipäev»). Kuid sellelgi probleemil on olemas Kolumbuse muna taoline lahendus: mälestustes kehastub noor Oskar Luts ümber Alamuse Andreseks, aga kui ta vananedes oma hiilgusest üht-teist kaotab, siis meenub talle kohe ka oma päris nimi. Nimede kaudu oleme jõudnud keele ja väikeste stiilide juurest tegelaskujude ning suurte stiilide maailma. Nagu elusolendi puhul ikka, ei saa siingi päris mehaanilisi üksüheseid vastavusi suurte ja väikeste stiilide vahel tõdeda inimene ei tööta masina põhimõttel, aga et hädast üle pääseda, kogugem erisugused tunnusjooned ühte kuhja, püüdkem vaimusilma ees kujutleda iga stiili tüüpilist, «ting»teost ning seda hästi põgusalt kirjeldada. Pealegi pole säherdused kuhjumid Oskar Lutsu loomingus olemata: niisugused tüüpilised teosed, kus väikesed ja suured stiilid leiavad suurema kooskõla, on «Kirjad Aiaäriale» (kõrge) ning Sirgasmäe näidendid-vested ja K. M. Uhhuu följetonid (madal). Keskmise stiili lõi Lutsu loomingutee algul kõrge ja madala stiili kokkupõrge ühes ja samas teoses («Kevade», eriti ilmeka näitena «Soo»), hiljem, ndail aastail, kujunes linnajutustuste tsüklis välja omaette stiil. Niisiis: Tüüpiline madala stiili tegevuskoht on maa; tüüpiline «madal» tegelane talupoeg, kes räägib tüüpilist madalat murdekeelt. Tüübid on värvikad, probleem olematu. Seda asendab tegevus, action, rüselemine kultuseeseme ümber (raha, mis kehastub kapsapeas, võidulaenupiletis vms.). Tegevusest sugeneb lõbus palaganimeeleolu. Tüüpiline žanr: komöödia, jant, följeton. Tüüpilise keskmise stiili näited on, nagu öeldud, ndate aastate olustikulised jutustused. Et tegevus toimub linnas, sageli agulis, mida omal ajal ka aleviks kutsuti, et peategelane on sageli meessoost ja et tsüklile oleks omaette nime vaja, võiks kõnelda «Alevipojast», sest «Kalevipoeg» meil juba on. «Alevipoja» tegelased on enamasti pärit väikekodanluse hulgast, värvikaid tüüpe tuleb ette eriti kõrvaltegelaste seas. Elu argisesse keskpäeva astuva või seal juba vinduva väikese inimese mured loovad ahistava, sombuse meeleolu, millest lõppude lõpuks enamasti tuhm lootuskiireke läbi tungib. Keskmise stiili teostes on palju dialoogi ja kõnekeelt. Tüüpiline kõrge stiili teos on tihedas, viimistletud sõnastusega kirjakeeles, sageli kirja vormis. Tüüpiline tegelane on unistava iseloomuga haritlane, kelle vaim viibib rohkem taevas kui maa peäl. Tal on sageli tegemist Jumalaga, rändavate pilvedega, kõige sagedamini aga Naisega. Et see nainegi, keda ta armastab taevalik naine, on sellisel kujul olemas ainult tema unistustes, on iga kokkupuude tegelikkusega julm. Järelikult võiks «Lutsu ratas» muidugi cum grano sali välja näha nõnda: Seisus Nimi Koht Probleem Meeleolu Keel 2anr Näide Kõrge Haritlane Arno, Andres Loodus, vaimuilm Armastus Eleegia Kirjakeel Epistolaarne novell, (draama) «Kirjad Maariale» Keskmine Väikekodanlane (Väino, Valter) Linn (agul) Argipäev Apaatia Kõnekeel Jutustus «Alevipoeg» Madal Talumees Pliuhkam Maa Raha Eufooria Murdekeel Komöödia, jant. följeton «Kapsapea» Artikli algul jäi inetult ripakile küsimus: miks just kolm stiili? Vastata võiks ju nõnda, et kui üks niisugune «looduslik» ja väidetavasti ebateadlik autor nagu Oskar Luts pürib ilma juhtimata sellise kolmikjaotuse poole, siis küllap see juba iseenesest tõestab midagi. Ent vastata võiks ka nii, et vaimuvallas liiguvad vastandused ikka binaarsuse suunas: ühelt 2* 19

24 poolt markeerimata (neutraalne) markeeritud, teiselt poolt markeeritu sees veel madal kõrge. Vaevalt saab tegemist olla ainuüksi traditsiooniga, ja kui ongi, pole ka sellest midagi katki: traditsioon on ühiskondlik kokkulepe ning vaimuelus toimivad ebateadlikud ehk «looduslikud» ning teadlikud ehk «kunstlikud» nähtused üheskoos, teineteist kujundades ja mõjustades. Sellepäras-t ongi tuline kahju, et tollal, kui eesti keel trügis välja euroopaliku kirjakeele radadele ütleme aastail ja sai kõigi arenenud kirjakeele funktsioonidega rahvuskeeleks, ei leidunud ühtki meest, kes oleks kolme stiili teadliku edendamise enda kanda võtnud. Loomulikult, teha oli muudki ja tehtigi palju, aga kirjakeel vajab ka kolme stiili, ja kui neid ei kujundata teadlikult, kujunevad nad stiihiliselt. Kuid see protsess on sootuks aeganõudvam ja vastuolulisem, kui ta võinuks olla siis, kui oleks õigel ajal sihikindlalt teha võetud. Oskar Lutsu kolm stiili jäävad paratamatult individuaalstiilideks ja neid ei saa mehaaniliselt üle kanda kogu kirjakeelele. Ses mõttes võib Lutsu nimetada Palamuse Lomonossoviks ega mitte Eesti omaks. Kuigi tema loomulik keelevaist on üks eesti kirjanduse imepäraseid nähtusi, kuigi ta kahtlemata on andnud stiili, eelkõige madalstiili arendamisele lisa, olnuks siin «kunstlikul» lahendusel suuremaid eeldusi ühekorraga läbi lüüa, kui oli «loomulikul». Kuid mis on eelistatav siin, pole sugugi eelistatav mujal ja alati. Eesti kirjandust läbib kaks suurt stiilihoovust: euroopalikule traditsioonile orienteeruv Kreutzwaldi-Tuglase liin ning rahvakeelt hindav Jannseni- Lutsu suund, üldistavalt on juba väär küsida, kumb on õigem, kumba on meil rohkem vaja: üks on skelett ja soonestik, teine süda, hing ja vereringe, mis teineteisest lahkuvad ainult laibas või laiba lahkamisel. Noore kultuurrahvana oleme arusaadavail asjaoludel tihti kippunud kätteõpitut, tehislikku, kunstlikku eelistama looduslikule ja loomulikule. Ka Oskar Lutsu kui süüdimatu looduslapse käsi pole käinud hästi: ikka on mõni pahur põrsake leidnud põhjust songida, kärss kärnas, maa külmand, ikka on päevakriitika kombel kiputud esiplaanile nihutama seda, mida Lutsul «ei ole», millest tal «jääb vajaka» või mida ta «ei osanud», jättes taamale selle, mis temas siis ikkagi oli ja mida ta oskas. Kuid ärgem erutugem: kas suudab kunstkärner mõista loodust, didakt tunda alandlikkust ande ees ning vähemalt kordki elus tunnistada: «Hall, sõbrake, on kõik teooria, kuid naljas elu kuldne puu.» 20 5

25 Karl Martin Uhhuu ja Tohuvabohu saare murrak HELLA KEEM Oskar Lutsu följetonide hulgas leidub üle paarikümne veste, mille peategelane on jõukas majaomanik ja puukaupmees härra Karl Martin Uhhuu. Selle väikekodanlase peamiseks elumõtteks on söömine, joomine ja raha kokkukühveldamine. Vestja on endale ülesandeks võtnud säärase isanda igakülgse naeruvääristamise. Ligikaudu pooled neist lugudest on ilmunud aastal «Postimehe» joonealustes. Lingvistist lugejale pakub eelkõige huvi Karl Martin Uhhuu veidravõitu kõnepruuk. Selles on süsteemitult segamini lõunaeesti murrete ja põhjaeesti keskmurde jooned, mingisuguseid häälikulisi seaduspärasusi ega morfoloogiareegleid Karl Martin Uhhuu keel ei tunnista. Kord räägitakse nii, teinekord teisiti. Vigaste sõnakujude ja värdvormide tõttu tundub selline segakeel koomiline ning ajab naerma. Pole Luts üheski oma följetonis piirdunud situatsioonikoomikaga, ikka on ta jutustustes tähtis koht sõnakoomikal. Karl Martin Uhhuu puhul on käiku lastud koomiline murdekeel. Oma usutlejaile on Oskar Luts rääkinud följetonide ja vestete dikteerimisest. 1 Olevat juhtunud sedagi, et kibedas rahahädas kirjanik läks «Postimehe» toimetusse ja dikteeris mõnele reporterile följetoni sealsamas. Vastav kokkulepe oli Jaan Tõnissoniga ol-emas, honorar maksti autorile kohe katte. 2 Tõenäoliselt võis selline töötamismeetod segadust murdekeelses tekstis veelgi suurendada. «Suvises rännakus» on Oskar Luts iseloomustanud Karl Martin Uhhuu ja ta poolvenna Mauhkami kõnepruuki kui «pool tartu, pool võru, pool tohuvabohu saare murrakut». 3 Muidugi tahab lugeja teada, kus see Tohuvabohu saar asub. Kaardil teda pole, võib-olla aitavad selle otsimisel ajalooandmed. Teame Lutsu sünnikoha olevat endise Palamuse kihelkonna Kaarepere valla Järvepera külas. Samuti teame, et ta emapoolsed vanavanemad on pärit põhjaeesti keskmurde alalt Põltsamaalt, isa esivanemad aga toodud Paistust, niisiis Mulgi murde alalt. Oskar Lutsu kirjanikuande kujunemisele on oma rikkalike jutustustega sügavat mõju avaldanud just emapoolsed vanavanemad Mart ja Triino Jobso. Järelikult pidi kirjaniku lapsepõlves valitseval kohal olema Põltsamaa murrak. Palamuse ajaloolehekülgi sirvides äratab tähelepanu lause: «Ei tulnud ette ka hulgalist väljarändamist, küll võiks aga mainida, et aasta ümber ühe terve küla (Järvepera) elanikud Karksi, Helme ja Paistu kihelkonnast on sisse toodud.» 4 Kuhu Järvepera küla oma rahvas sai, sellest pole sõnakestki. Ometi on Palamuse Järvepera (Jerwenper) küla kohta teateid juba aastast ja juttu temast on hiljemgi. 5 Eespool mainitud ebamäärane teade paistab pärinevat suulisest rahvatraditsioonist, Järvepera küla asustamine mulkidega näikse toimunud olevat varem. Eesti NSV Riikliku Ajaloo Keskarhiivi aasta revisjonilehtede andmeil on teada, et Paistu kihelkonda kuuluvast Õisu (Eusenküll) mõisast oli Kaarepere (Kerjel) mõisasse toodud tervelt kuus suurt taluperet, kusjuures kaasa võetud oli ka sulasrahvas. Pered paigutati Järvepera küla taludesse: Tootsi tallu 16 hinge, Posti tallu 12 hinge, 1 E. Ennit, Kuidas töötab Oskar Luts. Rmt.: Mälestusi Oskar Lutsust. Tallinn, 1966, lk. 296; A. Karin, Kirjanik Oskar Lutsu külastamas. Rmt.: Mälestusi Oskar Lutsust, lk R. Tiitus, Nii nägin ja mõistsin ma Oskar Lutsu. Rmt.: Mälestusi Oskar Lutsust, lk O. L u t s, Suvine rännak. Rmt.: Följetonid. Tallinn, 1957, lk Tartumaa. Eesti I. Tartu, 1925, lk V, Pall, Põhja-Tartumaa kohanimed I. Tallinn, 1969, lk. Ц. 21

26 Paggare tallu 14 hinge, Mullica (~ Mollicu) tallu 9 hinge, Peter-Hanso tallu 10 hinge ja Korwi tallu 12 hinge. 6 Nõnda sai Järvepera külast otsekui Mulgi saareke: saarel lõunaeesti keelt kõnelevad mulgid, ümberringi palamuslased oma põhjaeestilise keskmurdega. Kaheksakümmend aastat hiljem, kui Lutsu poisike oskas juba tähele panna rahva kõnepruuki, võis küll Järvepera külas olla naljakas segakeel, mille ta hiljem kirjanikuna ristis Tohuvabohu saare murrakuks. Küllap elav vastastikune suhtlemine ja segaabielud aitasid kaasa ka murdekeele segunemisel. Mida öelda Karl Martin Uhhuu keele lähemaks iseloomustuseks? Süsteemitusest oli juttu juba eespool. Vaatamata kõnes esinevatele põhjaeestipärasustele tundub tolle isanda keelepruuk üldmuljelt lõunaeestiline. Selles leidub Tartu, Võru ja Mulgi murde erijooni. Teadagi on vembumees Luts omalt poolt siia-sinna «väge» lisanud, et veste saaks naljakam. Lõunaeesti murretele on tunnuslik vokaalharmoonia, eriti ä-harmoonia. Seda tuleb ette ka Karl Martin Uhhuu lugudes, aga mitte järjekindlalt: rääkmä, rüükmä, süümä, tükmä, täämpä, perrä kõrval võib vahel märgata ka vokaalharmoonia puudumist (rääkma, rüükma, süüma, tükmä, iäämpa, perrä). Vastukaaluks vokaalharmooniale on Luts oma peategelase suhu pannud vokaalide d i s harmoonia. Tagavokaalsete sõnade järgsilpidesse on sokutatud ä: tuhänd, juumä, tutväss, kuulsäss, uutma, iktnä, majaomanik, hukätist, viisaka, kirjotä, lupardiga, pipraga, upitama, puiegä, tunniga jne. Ilmselt tundus kirjanikule säärane disharmoonia koomiline, mistõttu ta ei hoolinud isegi keeles valitsevaist hääldusmugavuse seadustest. Oskar Luts on tähele pannud ka Tartu ja Mulgi murdes esinevat epenteesinähtust, mis oleks seaduspärane ainult teise silbi i kao korral, nagu sõnades läits 'laps', läits 'läks', üits 'üks', üitsnes 'üksnes', kaits 'kaks', vuirhv (pro vu l rhv), poimm (pro po^mm). Nähtavasti lihtsuse mõttes kasutab ta epenteetilist i-d ka siis, kui teise silbi i on säilinud: laitsi (pro "lätsi), täitsime (pro lätsime), kaitski (pro "katski), ja koguni sellistel juhtudel, kui sõna pole üldse i-tüveline: Väil (pro latt 'läheb'), Luitš (pro Luts), kaitsmani (pro "katsani 'kaheksani'). Ka on lihtsustatud mõnede sõnatüüpide käänamist. Nii eelistab vestete autor süük : söögi, puul : poole, mäs : meeste asemel kirjutada süük : süügi, puul : puule, miis : muste; pöörane ja röögäti esinevad tal püüräne ja rüügäti kujul. Nähtavasti tahtis Oskar Luts lõunaeesti murrete sisekohakäänete deklineerimist süsteemipärasemaks muuta: kui inessiivi lõpp on -n, siis olgu n ka elatiivis ja illatiivis. Elatiivi smõpu asemel sobis tema meelest hoopis paremini ekstsessiivilõpp -nt. Ja nõnda Karl Martin Uhhuu räägibki, ütleb: Unt 'eest', koont 'koost', päänt 'peast', pääluunt 'pealuust', silmini 'silmist', jalant 'jalast', tutint 'tutist', meisänt 'metsast', moka otsani 'moka otsast', ütent kortinent 'ühest korterist'. Naljamees oleks meelsasti ka sisseütlevale sobitanud ne-lõpu, kohanime Mürkna illatiiv oleks sel juhul Mürknane 7, seesütlev Mürknan, elatiiv Mürknant. Et nelõpp nähtavasti tundus illatiivi funktsioonis kõlbmatu, otsustas autor vestetes leppida tartumurdelise de-lõpulise illatiiviga (kohvikude, sahvride, kerikude, keldrede, pani pintslide 'sõi ära'). Võru murdes on teatavate käändsõnade singulari partitiivi lõpul -nd, nagu seeme : seemend, võti : võtind, lämmi : lämmind. Luts on mõnikord partitiivse nd-lõpu passitanud ka sääraste sõnade külge, kuhu see häälikuseaduslikult ei kuulu: {vahe :) vahent 'vahet', (pere :) perent 'peret', (voodi :) voodini 'voodit'. Karl Martin Uhhuu jutus on samasuguse lõbuga kasutatud nii võrupärast hilistekkinud se-imperfekti (ma ostse, lakse 'lakkusin', andse, ENSV RAKA, f. 1865, nim. 2, s. 56/14. O. L u t s, Suvine rännak. Rmt: Följetonid, lk. 331,

27 valitse 'vahtisin', röhkse 'röhkisin') kui ka tartupärast si-imperfekti (ma uhtsi, lasksi, pistsi, istsime, mõsksime, naarsime). Följetonisti meelest näikse mõsksi, visksi, ütli sobivat niihästi singulari esimesse kui ka kolmandasse pöördesse (pro ma mõsksi, visksi, ütli, aga ta mõ i sk, visass, utel). Vahel tuleb ette ka õigeid vorme. Kui jälgida Oskar Lutsu vesteid kronoloogilises järjekorras, siis paistab silma erinevus esimeste ja viimaste vestete vahel. Esimestes on murdelist teksti vähem, mõnes loos piirdub murdekeel vaid üksikute sõnade ja fraasidega. Hiljem muutub murdeline osa tüsedamaks ja huvitavamaks. Siingi näikse maksev olevat vanasõna «Töö õpetab tegijat» aasta algul on Karl Martin Uhhuul kõnes tavaline s, hiljem ajalehe joonealustes (ka följetonikogus «Vana kübar») sh, mis ja aastal väljaantud teostes on asendatud š-ga. Miks s>s? 14. märtsil aastal oli mul Tartu Linnamuuseumis ettekanne Oskar Lutsu humoristlike teoste keelest. Kohale olid tulnud ka mõned Lutsu eakaaslased, kes aktiivselt sõna võtsid. Nende jutust selgus, et 1920-ndail aastail olnud tugev s moes. Tollal räägitud palju hõimlusest ja soome silla ehitamisest. Et soomlaste s on tugevam kui tartlaste oma, peetud auasjaks soomlastele järele jõuda ka s-i hääldamises. Lutsule teinud need ponnistused lõbu. Ju ta pani siis soome s-ile törtsukese tugevust juurde, nõnda sattuski š Karl Martin Uhhuu kõnepruuki vürtsitama. Keeleainese valik Oskar Lutsu vestetes pole ühtlane. Et lugeja saaks ettekujutuse Karl Martin Uhhuu keele olemusest, on vajalik esitada mõned katkendid vestetest. Härra К. M. Uhhuu oli haige 8 Kihutasin naise sängist välja, et mes sa kurask põõnutad, karga üles, mine keeda l i i d. Naine lõrises vasta, es taha minna, aga mina, et: kae, et sa kurask jalamaid...! No soss lahmsi toda tiid sisse nii toopi viis-kuus. Peeritist olli kah koton nii üits puul toopi tolle panni kah kinni, üits lõvvatäis aspiriini õtsa: iniini kah supiluitsa täis. Kae, ku soss, kurask, näksiva kõrva pilli ajama, justkui üits mesipuu olcssi kõrve man olnu. No, mes sa tiit vai ollet! Jahmse toan nagu uil, nagu marun; es leia enam vuudit. Pistsi karjuma. Jumala õige jah rüüksi nagu elajäss. Latse virgusiva üles _pistsiva kah rüükma. No soss ämmä-roisk andse üte rjumkatävve toda balderjala tilka, soss nagu lõie tsipake tagasi, aga kauass toda olli pistsi uvvesti rüükma. [ ] Soss tulli naine, tõi aptiigri mant toda riitsinuse õli vai kastoori õli vai kudas ta kuraski nimi om. Olli kästu võtta nii veerand olle klaasi, aga ma pandsi pintslide kõik, terve klaasitäie. Näksi oksele. Soss ämma-roisk and tärpentiini tuu näkas sisen palutama kui üits kurask, taht henge välja võtta; ja kui tuu rühätis tulli, soss... Küll ma vandse. Härra K. M. Uhhuu kaupleb põletuspuudega 9 Lätsime puuturgu. Tan kõrval kauplesi tuu kaupmiis Tsviibelklopsikov oma puiegä, soss tullivä tolle Abrohhcmi puu, nink soss ollivägi minu sõbra Uhhuu puuvirna. «Noh», kiiskse «miuke om tuu viimane ind ma võta üte sülla? [»] Sõber kaiesi mulle puul viltu õtsa, kehitse olgu ning utel: «No, ma ei tiiä, kas säendseil miistel raha om? Võlgu ma ei tahasi anda mitte üte penni iist.» «Om», ütli mia. «Kuit olge no iks halastaja nink armuline, nink ärge suuvge üle tolie normi.» «Mis om», hüüdse sõber, «üits norm meie man! Anna kaits kuussada asi om tettü.» Koi, kurask, kui soss näkas mul külm, kui toda kuulsi. Ütli nii: «Te no iks ollite vana sõber, härra Uhhuu, kas kuigi ei saassi odevemp? Kaige, toda pura om juistku vähepoole. Ja kui juist ei peasi saama odevemp, soss ma juuse, lää, tuu tolle passu Pambergi mant natike lisä.» «No, mine soss tuu,» utel minu sõber К. M. Uhhuu. Lätsi. Tõie. Kai, kui tulli tagasi tolle Tsviibelklopsikovi mant müüda karasi sõbra manu, pakse raha nu kaits kuussada. «Jah, noh,» vastasi sõber Uhhuu, «kas te toda tuate ka, na omäve joba kallimass lännu. Nüüt tahass saie kaits seitsesada.» 8 9 O. Luts, Vana kübar. Tallinn, 1927, lk , L u t s, Vana kübar, lk

28 Härra K. M. Uhhuu tantsib Tants läits valla nagu üits mürrin ja kollin. Minä tantse toda pabeljosg-polgandit, kuid messugust tantsu too preilnä tantse toda ma küll ei tiiä. Egätahes pabeljong too es ole; Jummal tiit, mes tants too oli! Mulle paistse, et meil kate pääle om saitse_ paari jalgu all. Noosama jala läitsivä perän segi, mu pää nakse ringi käima ning ütekorraga mauh! põrmandule salili maha nii kui Sits latakas. Kos mu preilnä jäie, kai, mine võta kinni. No soss tahtsi ennast üles upitada, kuit niipea kui ma ent upitama nakse, olli järgmine paar mul seljan. Noo kah salili vai kõtuli, kos ma näie. Nink tõisi paare iki veel õtsa justkui üits kuhi. Ma esi olli keige all ja röhkse nagu tsiga heng näkas kinni jäämä. No viimäss saie vällä, lätsi neljakäpukile tolle usse manu, sääl ajasi end pukki ning soss utel Palasvere Aadu, too, kes mu senna vedas, et: «Mes sa va kodjamus, veät ent tantsma, kui ei mõista. Sa inne opi tantsma, soss mine ja tantsi end kas või lahki.» «Minä,» vastasi, «juba ollegi lahki ilma opmata.» Aga tuukõrd olli mu silmnägu iki veel terve, jalg ja käsi kah, üitsnes külg olli ä«a muljutu ning kõtt valutäss. Noo tõise häda, mida te praigust näete noo tulliva perän, soss ku ma nakse opma toda tantsu.» Härra K. M. Uhhuu majas käisid külalised u...ku mia enda manu kutsu mõne külälitse, soss ma ka võta ta vastu nii kuis jumal annab. Ka ku tol külälitsel om ka viil midagi karmanin üten tuudu, soss tuu miäki putliketse vällä nink... Ei, vaihel om too mõtsakohin, mõtsavõlu, too kõivumahlake pärisede hüva juuk. Aga kulle nüit, kuis tiip miu ämmä-roišk. Too pallep indäle külälitse, ja ku nuu tulleve, soss käkip inda ära, soss teda pole kotun... Noh, pühade aigu juišt toosama vuirhv. Ollime parajade süügilavvan ma sei maküsat süüki, närisi tuurest kaalikatohlut. ku ämma-purašk kaep aknast vällä nink pistäp rüükmä: «Kai, tullevegi põrgulitse!» Meie tõise, et: «Kes? Kus?» Tema et: «Noh, ikki nuusama Toipla kaitš vanatüdriket, Juula nink Truuta. Ma küll ütli juišt niisamadc moka otsant, et tulgu no iks vaihel ka mede manu, aga kai, joba nemma platsin! No uutku L ega ma noid üle uisseläve ei lase. Mida ma noile süvvä anna praigutsel ajal? Las kõlisteve ja klopive, küll na ära läävä. Kuit ärge te nüüt akna manu mingu!» Jah, ärgu akna manu mingu! Joba mede väike tüdrukupirts Bärta omgi akna man. «Küll utel tädil om suure jala ja peeniketse seere (sääred)!» itsitep juištku üitš põrguengli. Kai, ku soss näkas mede toan üitš mürrin. kollin ja rakin. Keik naene, laitse, pääle Bärta, juuksive inne küüki, soss sahvride. Ammä-roišk, too saduseer, haaras Bärta tutint kinni, sikuti ning susisesi nigu üitš tsiug: «Mine, iütrik sind na nägive läbi akna, mine ütle noile kõrvenu käsnele, et kedäki pole kotun, et keik lätsive... lätsive... k e r i к u d e. Jah, kerikude, kas kuulset?» Nink soss miule: «No mida sia, va tohman, siin vii! uutad? Kae, et sa inda kohegi ära poeted!» Esi läits nigu üitš ropin takka... võib olla, et keldride. Mia kratse pääd kohe sa, kurask, lähet ja ollet? Viimäte presse inda kere vuudi alla. Ajasi sääl küll ümbre üte anuma, aga mis tost: igän suuren ärin ja ettevõtten om oma kaotise. Anum veeresi kõliseten keset tuba ning jäie senna sõrviti saisma nigu üitš asjamiis. Soss läits miu silmateräke, too Bärtake, välisuisse manu ning kiunse säält: «Vanamammi käskse ütelda, et na keik läitsivä kerikude.» Mida nood kaus käsna tolle pääle vastsive, toda ma es kulle, kuit sisse na tullive ja lawa manu na istseve. Nagu tekstikatkenditest nähtub, on iga veste keeleldasa isemoodi. Teistest silmapaistvalt erinev on Mulgi murde erijoontega külalistelugu, mis on Lutsu murdelistest paladest parim. Selles võib tähele panna mõningat järjekindlust grammatiliste vormide kasutamisel, rahva kõnekeeles olematud külälitse, põrgulitse, putliketse ja epenteesiga liialdamine eriti ei häirigi. Tublisti rohkem on kirjanikul poolmurdekeelseid följetone, kus ühed ja samad sõnad on kirja pandud kord nii, kord teisiti, kord õigesti, kord valesti. Vaevalt usutav, et lapsepõlvest meelde jäänud Tohuvabohu saare murrak inspireeris autorit taotlema keelelist segadust. Ilmselt polnud murdeteksti kiiruga dikteerimine häid tulemusi andev töömeetod. Külaelu käsitlevais ilukirjanduslikes teostes on murdekeelel tähtis koht lokaalse koloriidi näitajana. Teadagi peab siis kirjaniku antud kõnepruuk identne olema tolle paikkonna murrakuga. Oskar Lutsu isevärkliku, mitmest murdest kokkulapitud ühemehekeele põhjal me muidugi Karl Martin Uhhuu sünnikohta kindlaks määrata ei saa, aga lugeja naerutajana on see «murrak» omal kohal O. Luts, Följetonid, lk O. Luts, Följetonid, lk

29 Melanhoolne Luts: Kevade' 55 J JAAN UNDUSK Sapine viirastab kuu, tinedaks hõbetab õue. Varjutab teeääri puu, maailma mure me põue, koer ulub huu, ulub huu! (G. Suits) Kurvameelsuse teema ülesvõtt seoses Oskar Lutsuga ei ole ilmselt üllatav, kui arvestada, et üks traditsioonilisi Lutsu tõlgendamise malle opereerib dualismi mõistega ja näeb autori võrdjõuliste potentsidena nii tema realismi- kui romantismimeeksust, nii tema koomikat kui melanhooliat, nii eepilisust kui lüürilisust kujutusvõttestikus. Ja siiski tundub, et huumori osa Lutsu proosas on teemaasetuselt midagi märksa populaarsemat kui tema norutunde vaatlus, ja kui huumorit loetakse tingimata Lutsu üheks tugevaks tahuks, siis tema kurvameelsusse suubuvaid meeleolusid peetakse sageli temperamendinõrkuseks, «väheütlevaks sentimentaalsuseks», justkui lisandiks rahvalik-realistliku muheluse varjus. Erandiks on siin vahest «Kevade», mille lüürilist värskust üleüldiselt väärtustatakse. Tasakaalukalt on Lutsu «sentimentaalset realismi» hinnanud E. Nirk, nähes selles nii psühholoogilist põhjendatust kui ka sotsiaalset funktsiooni. 1 Ent tahes-tahtmata muudab end kõnekaks seik, et Nõukogude Eestis pole kõige viimase ajani uustrükitud ei «Kirju Maariale», ei «Karavani» ega näiteid Lutsu sümbolistlikust dramaturgiast ja et kaks meie kirjandiasloolist esmaskäsiraamatut (EKA ja EKBL) ei näe ei «Kirjades Maariale» ega «Karavanis» erilisi kunstilisi võite. Ja ometi on «Kirjad Maariale» oma valdavas melanhoolias ja just selles melanhoolias tema õilsalt suurejoonelises, juba Aristotelese poolt kasutatud tähenduses, millel ei puudu küll ka sentimentalistlik vastasjõud ehe ja jõuline, jäämata siinkirjutaja jaoks ssteetilise tiheduse poolest palju maha oma lapselastest Mati Undi 1970-ndate aastate loomingus ja teenides kaasaegses arvustuses ära ka Undi teostega samaväärse soosingu. 2 See novell, nagu Luts ise ta žanriliselt liigitas, esineb korduvalt autori enese poolt ülesloetud paari armsaima teose seas. 3 Ka K. Mihkla kirjutab, et «Kirjad Maariale» koos jutustustega «Karavan» ja «Harald teotseb»' autorile endale «kõige enam imponeerivad», kusjuures «Luts kahetseb, et sellised intiimainelised mina-novellid on laiemal lugejaskonnal jäänud kahe silma vahele». 4 Ometi leidub arvustajaid, kes Lutsu loomingu vaatlemisel on keskendunud just tema kurvameelsuse-tondile, nii näiteks Ilmar Reiman, kellele kuulub ka väide, et Lutsu «paremate teoste põhitoon on kurb, kantud maailmapiinast», ja kes räägib Lutsu «murtud, melanhoolsest lemmiktüübist», mille «hingeelu kvintessents» on antud juba «Kevade» Arno Talis. Reiman on veendunud, et «Lutsu ilmasuhtumine sünnib ülalkäsiteldud tüübi kaudu» ja et see «määrab ta senise loomingu ilme, haabituse». 5 Võtkemgi seekord eelduseks, et melanhoolial on Lutsu loomingus kanda tähtis funktsioon, et melanhoolia on «ehtlutsulik» nähtus, et kurbus võib olla mitte ainult Lutsu «teatud nõrkus», vaid ka trump, nagu 1 E. Nirk, Avardumine. Tallinn, 1985, lk Vt J R [oos], Saateks. Rmt.: O. Luts, Kogutud teosed VI. Tartu, 1938, lk Vt Mälestusi Oskar Lutsust. Tallinn, 1966, lk. 200, K. Mihkla, Oskar Lutsu elust ja loomingust. «Eesti Kirjandus» 1937, nr. 1, lk 15 5 I, Reiman, Oskar Luts. «Eesti Kirjandus» 1927, nr. 6 7, lk. 324, 371,

30 huumorgi ja piirdugem esialgu üksnes tema jutustusega «Kevade». Sealjuures peetagu silmas, et just melanhoolne hing on eriti tundlik kõige koomilise suhtes, nagu seda juba taani kuulsaim filosoof on täheldanud. Melanhoolia anatoomiat Kuid miks just «melanhoolia»? Miks mitte «kurbus», «nukrus», «tusk», «norg» L «meelehärm», «mure», «suru» või mõni haruldasem, mida Saareste sõnaraamat esitleb ja mis Lutsu tema eestipärasuses ehk pädevamalt iseloomustaks? Kuidas kõlaks «Oskar Lutsu nukrus», liiatigi kui on olemas «Olga Nukrus»? Ent «melanhoolia» võib-olla seetõttu, et rahvusvahelise sõnana, mis aegade kestel mitmesugustes keeltes ja mitmesugustes tüpoloogilistes kontekstides on seisnud ja seeläbi kindlajoonelisemaid tunnuseid omandanud, näib ta kõlblik olevat ka edaspidisteks uurimuslikeks rakendusteks. «Kurbus», «nukrus», vähem küll ehk «tusk» (kas ka meie Shakespeare'i tõlgete tõttu?) on jäänud ilmselt suuresti psühhofüsioloogilise sarja üksusteks, samal ajal kui «melanhoolia» on eelnevaist enamal määral kultuuri tüüpi iseloomustav mõiste, eri ajastutel edukalt toiminud universaal, mis seega on tõestanud nii oma interkultuurilist kontaktivõimelisust, oma läbimisvõimet kui ka head interpretatiivset liigendatust. Seetõttu on ta eritlev-selgitavas tekstis enamasti kõnekam kui nait. «kurbus», ehkki_võimalik, et eestlasele eluliselt tihtipeale vähem oluline kui omamaine sõna. Nii kuulub maailmakirjandusse isegi üks melanhooliale pühendatud tähtteos, Robert Burtoni «Melanhoolia anatoomia» (1621), mis lahtub küll teesist, et «kogu maailm on melanhoolne või hull nõdrameelne, ja iga tema liige eraldi» 6, ent on sellisenagi ära teeninud näit. F. Engelsi kiituse 7. Millised tüpoloogilised kontekstid meenuvad «melanhoolsega» seoses kõigepealt? Eelkõige muidugi temperamentide humoraalne sari «melanhoolse» antiikne kokkukuuluvus «koleerilise», «sangviinilise» ja «flegmaatilisega», kus «melanhoolne» määratletakse musta sapi dominandist tingitud hingestruktuurina. Et aga must sapp viiakse vanas arstiteaduses kokku sääraste kategooriatega nagu «külm» ja «kuiv», seega maa-algelemendiga, sus omandab siin täpsustavaid tunnuseid ka melanhoolne temperamendituup. Maa ja maisus ei pruugi melanhooliaga muidugi kohe seostuda, võib tunduda, et pigem vesi, s. t. külm ja märg algelcment, mis elumahlade jaotuses vastab limale, niisiis flegmaatilisele temperamendile seisab tegelikult lähemal melanhoolsele pisaratevalmidusele ja kurvameelsuseoreoolile On ju psühholoogiaõpikutegi tuttavais näiteis ikka melannoolik see, keda mõtteline eksperiment meile nutma puhkevana mällu põlistab. Ent ärgem unustagem, et temperamentide kuulsaim nelikjaotus oma kõige lihtsustatumal kujul (nagu ka teised samalaadsed jaotused) tõotab n.-o. horisontaalmõõtmes, jättes puutumata tüüpkonnasisesed astendused, vaadeldaval juhul melanhoolia siseperspektiivi tema erinevad sugavustasandid (vastupidiselt näit. С G. Jungi sügavusmõõdet arvestavale tüpoloogiale). Üheski olulisemas käsitluses ei ole melanhoolik nutust lahtudes määratletud, vaid nutt toimib pigem melanhoolsuse ilmeka, reljeefse n ä i d i s t e g e v u s e n a ja on seega kitsam mõiste. Melanhooliku nutmisvalmidus realiseerub nutuks vaid teatavat iärku melanhoolia puhul. Seega tõdegem melanhoolia seotust kuiva ja külma maa-algelemendiga. Avicenna «Arstiteaduse kaanonis», mis toetab end paljuski lugupidavalt hipokraatilise pärandi süstematiseerija Galenose töödele leiame muu iidse tarkuse kõrval ka väite, et «kurbus kuivatab tugevasti keha, I lk' ^82 Sh ' EngHsh Iiterature in the earlier seventeenth century Oxford, K. Marx, F. Engels, Kunstist. Esimene köide. Tallinn, 1983, lk. 296.

31 apaatia [aga] vähendab hingejõudu ja kallutab natuuri limasuse [== flegmaatilisuse] poole». Et aga lima (flegma) arvatakse ühtlasi organismi kõige märjemaks koostisosaks, siis veendume veel kord, et niiskust ei peeta melanhoolse natuuri esmatähtsaks tunnuseks. Veel leiame Avicenna käsiraamatust, et just rahulik olek toimib keha niisutava tegurina, aga kuivendavate faktorite nimistus seisavad tähtsal kohal «kõikvõimalikud ülemäärased hingeliigutused, hingeliigutuste alaline vaheldumine». Kui nüüd arvestada veel asjaolu, et ka jahutavate teguritena toimivad nimetatud kaanoni põhjal mitmesugused emotsionaalsed ülemäärasused, jõuame kokkuvõtteni, et humoraalse arstiteaduse pinnalt võiks «melanhoolset» tõlgendada kui end hingelistes ülemäärasustes ära kurnavat temperamenditüüpi. Mis puutub melanhoolia otsestesse suhetesse maa-elcmendiga, siis, Avicenna järgi, «maa olemasolu asjades tõstab nende sidusust ning vastupidavust, aitab säilitada kontuuri ja vormi», sest maa on koos veega «raske» element, sest must sapp on vere raske pära, tema sete. 8 Melanhoolia püsivus seisnebki järelikult hingeliigutuste alalises, püsivas kogunemises, impulsside tundelises kestvuses, üleelamuste jahenenud ja tahkunud settest püsivalt raskes hinges, raske-meeles. Melanhoolik on setteline tüüp. Melanhooliku hing ei ole iial tühjaks laetud, ootusvalmis, trummipõrinais kaikuv; ta on enamasti täis, tema hing on täis, ta säilitab kiivalt temasse kogunenud ekstrakte ja temas on alati materjali, millega end vaevata. Melanhooliku hingeliigutuste ülemäärasus ei väljendugi mitte niivõrd hetkelistes järskudes ülekoormustes, kuivõrd koormuse pidevas säilimises, koormuse talumises siit ka melanhooliku stabiilsus, võiks öelda, tema mälulikkus. Sarnanedes oma mälulikkuses flegmaatikuga, eristab neid ometi see, et melanhoolik pole flegmaatiku kui vee-elemendi esindaja kombel võimeline eneses ärritusi kiirelt lahustama, vedeldama, neid enesesse neelama tüüne silepindsuse säilides. Melanhoolik kannab eneses kogu Maa raskust, ta on Maa raskuskese, kõik langeb tema peale. Humoraalsele traditsioonile toetub oma temperamentide jaotuses ka I. Kant, kui ühitab temperamendid vere eri laadidega. Vastavuses eelnevaga viiakse melanhoolne temperament siin kokku «raskeverelise» natuuriga (der Schwerblütige). Kanti määratlus väärib seoses järgnevaga pikematki tsiteerimist: «Melanhooliasse kalduv inimene... omistab kõigile temasse isiklikult puutuvatele asjadele suure tähtsuse, leides kõikjalt ärevust tekitavaid ajendeid, ja suunab oma tähelepanu esmalt raskustele, seevastu kui sangviinik hakkab pihta lootusest õnnestuda: seepärast on ka esimese mõtlemine samavõrd sügav kui teisel pealiskaudne. Ta [melanhoolik] ei anna kergesti lubadusi: sest sõnapidamist peab ta kalliks, oma võimalusi sõna pidada aga kahtlaseks. Mitte et see kõik moraalsetel alustel sünniks (sest siinkohal käib jutt meelelistest motiividest), vaid et vastupidine on talle ebamugav, mistõttu ta muutubki murelikuks, umbusklikuks ja kahtlustavaks» 9 Lisaks aga pangem tähele ühte Kanti joonealust märkust, milles ta nimetab vähe pädevaiks üldkäibivaid teravmeelsusi ä la «usuasjades on melanhoolik fanaatik (Schwärmer)» 10. Kui asetame siia juurde psühhoanalüütilise tõe, et «fanatism ei ole midagi muud kui ülekompenseeritud kahtlus» n, ja naaseme Kanti ülalesitatud määratluse juurde, siis võime vist veenduda, et see tarkus, mis ühel ajajärgul kuulub vaid käibetõdede leksikoni, võib mõnel teisel ajajärgul omandada kergesti tõsikindlama teadmise staatuse ja ilmne, et vastupidi. Igatahes püüab ka järgnev jutuosa omasoodu osutada sellele, et 8 А. А. Ибн (Сина (Авиценна), Канон врачебной науки 1. Ташкент, 1981, lk. 311, 18, 201, 202, 9, I. Kant, Anthropologic in pragmatischer Hinsicht. Rmt.: Kant's Werke. Bd. VII. Berlin, 1907, Ik I. Kant, Anthropologic in pragmatischer Hinsicht, Ik С G. J u n g, Psychologische Typen. Zürich-Leipzig-Stuttgart, 1930, lk

32 melanhoolik kui lepingu suhtes vägagi tundlik natuur ei ole säärase fanatismi eest sugugi kaitstud, ehkki fanatism seejuures ei avaldu mitte religioosse andumuse, vaid just uskmatuse ühe vormina, Üksindus I. Kanti määratlusest lähtudes on mugav edasi liikuda mõne «Kevade» erijoone selgema äratundmiseni. Jutustuse teise osa kompositsiooniliselt tähenduslikul pöördel, vahetult enne viimaste osade lõpetavat meeleolu, 25. peatükis esitab Luts Arno nägemuse kaudu hingestatuna võrdlemisi ulatusliku ümberjutustuse sündmustest, mida on kirjeldatud Uues Testamendis. «Kevade» seisukohalt püsib episood huvitav mitte ainult selle poolest, et on jutustuse eestikeelsetes väljaannetes seitsmendast kümnenda trükini välja kärbitud ja ilmub alles a. üheteistkümnendas trükis taas päevavalgele (kirjasõnas on juhtumuse motiive selgitanud P. Rummo 12 ), vaid eelkõige selletõttu, et kujutab endast Arno viimast lüürilist etteastet «Kevades» üldse (hiljem järgneb ainult jutustust lõpetav lühidialoog Teelega): Ketsemani aias toimuv ja pärast sellele järgnev on Arno teema lahendus psühhologiseeritud müüdis aga nii mõneski mõttes kogu «Kevade» tõstmine müüdilisele foonile, tema võiks isegi öelda, elamuslikult tihendatud kontseptualiseerimine. Kristusega seotud episoodi väljajätt tekstist ei mõjuks «Kevade» puhul küll ehk nii struktuuri lohkuvalt kui samalaadne tegu näiteks jutustuse «Kirjad Aiaäriale» juures, sest «Kevade» on ikka paljuski «pildikeste» rida tänu eelkõige avantuurse Tootsi-elemendi tugevusele, ent teiselt poolt, Arno poolt- «Kevade» on uhe hinge loomislugu, küll fragmentaarne, küll jupitav mis Arno kirgastumist lõpetava visioonita jääks veelgi hajusamaks naeru lõppkokkuvõttes terve «Kevadegi». 13 Väärib märkimist, et kujutluspilt, millega algab Lutsu piiblifragmendi areng [«Oo on. Jeesus palub Getsemane aias. Hirmsas hingepiinas langeb tema higi verepisaratena maa peale.» jne. (271) ], on Uues Testamendis omamoodi ainulaadne: just siin on jumalapoeg ihuüksinda, ilma kõrgillt^mstajateta, ainult oma peaaegu nimetu isa ees, silmili maas (Mt 26,39), maas maa peäl (Mk. 14,35) sia maa kui element! kurb, ahastav (Mt. 26,37), kurb surmani (Mt. 26,38; Mk 14 34) higis kül verepisarais (Lk. 22,44) - seega säärane, nagu ei iial varem ega hiljem, melanhoolne, õpetaja elegantse rühi hüljanud noormees, kes lisaks teeb oma kaaslastele etteheiteid, kui need tema kurbusest hoolimata sõna pidamata, magavad [Luukas ütleb küll kaunilt, et jüngrid magasid «kurbuse pärast» (Lk. 22,45), aga Luukas oli kreeklane 1 Just selle episoodi Matteuse ja Markuse tõlgendustes näib evangeelne parabool hetkeks lohestuvat, teksti kirjutaja näib unustavat oma apostellikud kohustused ning laseb dominandina paista midagi väga isiklikku andudes melanhoolse psüühika kollisioonidele. 1 * Just siin näitlikustatakse üks Melanhoolia psühholoogilist tuuma puudutavaid tunnusprobleeme: miks pean mina Sõna pidama, kui teised ei? Misjaoks pean olema mina maailma ükskõiksuse lunastaja? Sellest ühtaegu nii tusatunde tihenemine kui 12 Mälestusi Oskar Lutsust, lk a m! t Ke!f, eman i m0ti, k, ir J anduslikku rakendust on hiljaaegu põgusalt puudutanud ka soome teadlane Anna Makkonen: «Babel and Gethsemane: Biblical myths in «The Key» by Juha Mannerkorpi» («Scandinavian Studies» 1986, nr 1 Ik 37 47) 1982) LehekuI J enumbrid sulgudes viitavad «Kevade» viimasele, 13. trükile (Tallinn, 15 El Kristuse üksinduselamusi Ketsemanis keegi kõrvaline jälgida ei saanud siis on selle episoodi sissetoomist põhjendatud näit. Vana Testamendi sunniga (vt К Jaspers, Ajattelun suunnanantajat. Helsinki, 1985, lk. 196). Johannes, kõige ülev-filosoofi- E ' Л ь А! m, msust е ш ' т. eteriseeriv evangelist, pärimuse kohaselt üks juhtumi kõige vahetumaid (magavaid) juuresviibijaid (Mt, 26,37; Mk. 14,33), temast midagi ei 28

33 ka selle õilistamine uhkuse kaudu, sellest melanhoolia: uhke vaev pidada eneses ärkvel öeldud sõnade raskust. Melanhoolne hing on ärkvel, sest ta teab, et igas hetkes võib midagi tähenduslikku maha magada, et i g a hetk väärib pidada: «Nii paljud väsivad ja vaovad unne. / Kes nüüd on maas, neid enam koit ei tunne» (H. Talvik), ja pöördub sarkastiliselt mahamagajate poole: «Õndsad on need unised: sest varsti tuleb neil uinuda» (F. Nietzsche). Ei taheta järgnevalt vedada liiga raskeid paralleele evangeeliumimotiivi ja Lutsu «pildikeste» vahele, kuid ometi on huvipakkuv, et 25. peatüki Ketsemani aia sündmustele vahetult eelnevat osa, mis algab Arno ja Tõnissoni uinumiseelse kahekõnega [««Tõnisson, kas magad?» küsib Arno tasa ja müksab naabrile küünarnukiga külge» (265); vrd. «Siimon, kas sa magad?» (Mk. 14,37)], võib vaadelda kui sellist, milles mängitakse Kristuse vangistamisele eelnev tundehetk (nii, nagu see on kirjeldatud kahe esimese sünoptiku, Matteuse ja Markuse poolt) Paunvere koolimajas lahti, seda muidugi «Kevade» poeetilise süsteemi raames. 16 Õpetaja rollis (aga just Õpetajaks nimetatakse Jeesust evangeeliumi eeskujul ka Lutsu Ketsemani-loos) esineb siin Arno, unise esijüngri Peetruse osas aga Tõnisson. Sündmustiku järgnevus on pisut teine kui piiblis, Arno kõnetab poolunes Tõnissoni enne oma üksinduselamuse kulminatsiooni, ja kõnetab «kas magad»-küsimusega mitte kolm, vaid neli korda. Arno tahab kõnelda oma kurbuse põhjusest [«... tahaks sulle ütelda, et mu meel väga kurb on... ühe asja pärast» (265); vrd. Jeesus jüngritele: «Minu hing on väga kurb surmani; jääge siia ja valvake minuga!» (Mt. 26,38)], sest teab, et Tõnisson oskab suud/sõna pidada [«Temaga võib ikka rääkida, tema ei kõnele teistele edasi» (266)], ehkki ei mõista teda lõpuni [«Ta ei saa nagu kõigest aru, mis sa talle räägid; teeb küll, nagu saaks aru, aga kõneleb kohe jälle teist asja» (266)] ja arvab asjad liiga «kergeks» (vrd. «...kõik need [= Jeesuse] sisemised piinad jäid tema õpilaste eest ilmsesti varju. Nad ei mõistnud neist midagi, ja selle, mis õpetaja suures hinges neile arusaamatu oli, asendasid nad naiivsete oletustega» 17 ). Mis veel? Ajaiiseltki langevad kaks episoodi kokku: sündmused Ketsemani aias paigutuvad vahetult paasapühade alguse ümber (nissanikuu 13. või 14. päeva õhtule, s. o., Renani järgi, aprilli esimestele päevadele), seega kevade esimese täislause päeva lähedusse; ja «Kevadeski» on aprill ning «täiskuu vaatab kahvatul palgel magamistoa aknast sisse» (268) ja «kuskil laulab kukk» (268), selle iidse öö sümbollind. Jünger Tõnisson magab koos teistega, Arno aga läheb majast välja, võib olla, et «niikaugele kui kiviga jõuab visata» (Lk. 22, 41), ja «Ta on üksi ja talle ei ole midagi vaja. Ta on sõber nendega seal ülal, tähtedega... ja kaebab jumalale oma kurbust. Mis siis, kui Tõnisson temast aru ei saa; mis siis, kui keegi temast aru ei peaks saama tema on üksi ja kaebab jumalale oma kurbust» (268). Sellest hetkest, õigemini järgmisest päevast alates taastub Arno hingejõud. Ta õpib jälle ja on suure innuga sellesama piiblilootüki kallal, millest eespool pihta hakati. «Kui Arno Jeesuse kinnivõtmist Getsemane aias jutustab, toimub see niisuguse elavusega, nagu oleks ta seda näinud; nagu oleks ta Õnnistegija sõnu kuulnud Ruttu ja tuliselt voolavad sõnad jutustaja huultelt, ta pale on nagu ära seletatud, silmad sätendavad vaimustuses» (273). Niisiis mitte õppetükis üksinda ja mitte öises läbielamises üksinda, vaid nende vastastikuses koostoimes peitus see raviv jõud, mis Arno hingelise energia taasäratas: nii võimendas piiblilootükk Arno elamuse 16 I Reiman toob selle episoodi kulminatsiooni oma käsitluses tsitaadina esile, tõmmates ühtlasi paralleeli Arno ja Chateaubriand'i Atala vahele (I. Reiman, Oskar Luts, lk 325) Ent Atala surmaeelses kõnes on tsitaatviide ka Ketsemani sündmustele (Chateaubriand, Atala. Tartu, 1923, lk. 67). 17 E. Renan, Vie de Jesus. Paris, 1864, lk

34 üldinimlikke struktuure, aidates tal lülituda ühte ritta situatsioonidega, «mida subjekt nende ilmudes kogeb vahetult kui elavat müüti» 18, ja nii, ümberpöördult, sai isikliku elamuse läbi mõjukaks tekst, mis ülejäänud klassist päris süütuna üle lehvis. Kuid see kõik on vaid sissejuhatuseks Ketsemani aiast lähtuvatele sündmustele. Luts annab järgnevalt pildi Jeesuse vangistamisest, misjärel fookus suundub Jeesuselt Peetrusele, lubades klassikaliste tekstide kaudu läbi valgustada «Kevade» teisigi moraalseid koetisi. Peetruse tegutsemine saatuslikul ööl esitab, nagu teada, allegooria teemal sõna andmine ja sõna pidamine, kusjuures vastandub otseselt Jeesuse käitumisele sama öö algupoolel, mis, nagu eespool võis veenduda, on tõlgendatav samalt aluselt kui vihje melanhoolsele äratundmisele sõna andmise raskusest, aga ühtlasi melanhoolsele kindlusele sõna pidada. Peetrus esitab sellele kontrasteeruva variandi. Temperamendilt pigem koleeriline [«Peetrusel on mõõk. Ägeda loomuga mees ei jõua kannatada, et tema armastatud Õpetajat puudutatakse.» Jne. (271); vrd. Jh. 18,10] või hoopis sangviimhne («Ta [sangviinik] annab tõotusi ausameelselt kuid ei pea sõna: sest ta pole eelnevalt piisava sügavusega järele mõelnud on see üldse tema võimuses pidada»' 9 ), on ta varmas jüngritest esimesena lubama et ei tagane õpetajast surmani, mille küll Jeesus oma melanhoolse tarkusega kahtluse alla paneb (Mk. 14,27-31). Sündmuste käik kinnitab neid kahtlusi: omaenese elu huvides salgab Peetrus Kristuse kolm korda ara enne, kui kukk on (kaks korda - Mk., nii ka Lutsul) laulnud. ' 2Б Ä k ä i t U m i K u mgib АгП01е sü g avasti Wnge, ehkki ta seda nüüd, 25 peatukis enam hukka ei mõista; on selge, et Jeesuse ja Peetruse suhetes_ kehastub tema jaoks ülimalt elulinl probleem. Ja tõepoolest -seg, ko.ge nooremad «Kevade» lugejad oskavad öelda, et aus Eine a luiskamine, lubamine ja petmine, kaebamine ja salgamine on Säd SöandafÄ ft k l-- ade j n umuste vaheit * S" a?g läbi paistavad! Ж iän U i 6t к, 01? е8 «elles - ja mitte ainult Arnole eraldi pühendatud peatükkides - kajastub «Kevade» arnolik element, mis varjundab spetsiifiliselt ka Tootsi ja Kiire, Tootsi ja õpetaja Lauri Tõnissoni ja Lauri jne. suhteid. Muidugi, probleemil «sõna andmine - sõna p damne» ci puudunud nou protestantliku usuõpetuse aegadel oma tugev ü dkultuu-?eso ftnf dus kuld ' "f 15 ' e L erihse teravuse lisab s e ^ jist Arno IkL^l l Vaimsu / e S'lmanahtav melanhoolne varjundatus. Melanhoo hk kardab sõnu nende raskuse pärast, ta tunneb pidevalt omal nahal kui kergest, võivad sõnad hinge lõhkuda [vt. näiteks, kuidas mõjub Arnole Tootsi väljend «plaani tegema» Teele puhul öelduna (17-19Wõi köstri SÕna n a v Ä f f S S U S l i ~ ta tea 4 et s, < Üleval ) Pidada on ku! nav, aga teda (ara) anda ei voi samuti kergesti, sest melanhoolik elab sõnadele rohkem kui keegi teine - ta on elukutseline Sõna P pisaja kes kaalub seda professionaalselt umbuskliku käega. J ' Melanhoolia kulturoloogiat Enne kui «Kevade» vaatlusega edasi minna, toodagu mõningat lisa eelmise loigu märkusele melanhoolse sõnapidärmstundlifkuse krist ku Üb XlS Sajandi alguse, enius naissuurusi a S ü u nkes S Аpaistis й silma -f Stae1 oma ' erakordselt käbeda omandamisvõime a"«se кепетеепнн Ste i ^ ^ ""P"' к а 1 е е о о "^е seisukohavõttudega kelle teeneid saksa romantismi vaimsuse vahendamisel ja äraseletamise prantslasele meelepärases vormis on hinnatud kõrgeks ^ kes oma põhja?' risi "f U aus r S '. S 4 uctural anthropology. Harmondsworth, 1977, lk 20? M л K. a nt, Anthropologie in pragmatischer Hinsicht, lk. 288 II2-II4: Ch n M ni» r ejuhatus U1 S- a k i r P. j a n d u s e peavooludesse. Tartu, 1938, lk no? jour's. Paris"'i?4 e., S lk G 775- g 777 S H : ' St ' re f r a n *" " ' " ^ ^ " b e des «$» 30

35 lõuna geokultuurilises vastanduses (mis sai oluliseks motiiviks ka näit. F. Tuglase kultuurimõtisklusis) ja põhjamaise melanhoolia kultuses ei olnud küll ehk niivõrd originaalne 21, kuivõrd elav ja mõjukas, on ühes oma tuntud käsitluses väljendanud end nõnda: «Ristiusk valdas Põhja rahvad, haarates kinni nende melanhoolsest eelsoodumusest, nende kalduvusest hämarate kujutluste poole, nende katkematust ja sügavast huvist surnute mälestamise ja nende saatuse vastu. [ ] Ristiusu dogmad ja tema esmapühendatute eksalteeritud vaim süvendasid ning suunasid uduse maanurga asukate kirglikku kurbust: mõned nende voorustest, tõearmastus, kõlbelisus, sõnatruudus, pühitseti jumalike käskude läbi» 22 (minu sõrendus J.U.). Mme de Staeli mõtteid haub oma «Cromwelli» eessõnas edasi V. Hugo: «...koos kristlusega ja kristluse kaudu tungis rahvaste vaimulaadi uus tundmus, muinasrahvastele_ tundmatu, ent eriliselt arenenud uuel ajal, tundmus, mis on enam kui tõsidus, kuid vähem kui kurbus: melanhoolia» 23 (minu sõrendus J.U.). Ja veel XIX sajandi keskel polemiseerib V. Žukovski oma suurepärases essees juba kärbuma hakanud tunneteajastu moetermini üle P. Vjazemskiga (ühtlasi Mme de Staeliga), esitades oma põhiväitena seisukoha, et melanhoolia, mis, tõsi küll, levis üle romantilise kirjanduse just kristliku vaimsuse tõttu, ei ole ise kristlik tundeseisund, vaid paganliku, uskmatu, saatanast kiusatud vaimu kristlik ebaelamus. Žukovski määratleb melanhoolia kui nukruse (уныние, тоска), mis on tingitud maise elu kaduvuse tundest, ja seega on melanhoolia säärane tundeseisund, mis «saab toitu väljastpoolt; välise mõjutuseta ta kaob». Melanhoolial kui maailma välisusest lähtuval tundmusel ei ole Žukovski meelest kohta kristlikus hinges, mida iseloomustab eneseomanduslik, hinge suhtes immanentne seisund kurbus 24 (скорбь, mis on oletatavasti ka ajaloolises suguluses eesti «kurbusega» 25 ). Säärane vahetegemine on kahtlemata oluline (vrd. eespool Hugo melancolie ja tristesse), toetudes kehalise ja hingelise elemendi erinevale osatähtsusele melanhoolia erinevates väljendustes. Tõepoolest on melanhooliaväljendus, niivõrd kui temas avaldub teatava temperamendi tunnusjooni, s. t. alati ka bioloogilist tüüpi tingitus, mingis mõttes «paganlik» nii nagu on «paganlik» näiteks igasugune koleeriline tüüpväljendus, seevastu aga religioosne ideoloogia kaldub enamasti rõhutama usulise elamusväljenduse universaalset, tüüpide, temperamentide piirest vähe sõltuvat, neist välja tõukuvat iseloomu. Melanhoolia üks tüüpväljendusi on pisarad, nutt nimetagem seda eelkõige melanhoolia sentimentaalse, enesekohasema faasi tunnusmärgiks; ent melanhoolia tüüpväljenduseks on ka nn. melanhoolne stagnatsioon, kaduviku seis igaviku ees, sümboliseerigu kaduvikku siis kas inimkäte poolt loodu, näit. gooti kiriku varemed, voi inimene ise looduskõiksuse ees mõlemad variandid on mõjukalt esindatud С D. Friedrichi maalidel, kus inimene väga tihti on kujutatud seljaga vaataja poole, mitte kui igaviku taustal seisja või sellest väljuja, kui emanatsioon, vaid kui igavikuga silmitsi seisja või sellesse suubuja, kui äramineja, igavikku astuja. Melanhooliast kui «paratamatu ja tagasipöördumatu kaotuse tundest või eelaimusest» 26 rääkides peab seda mee- 21 R. Wellek, Geschichte der Literaturkritik Band I: Das spate 18. Jahrhundert. Das Zeitalter der Romantik. Berlin New York, 1978, lk Mme de S t а ё 1 - H о 1 s t e i n, De la litterature consideree dans ses rapports avec les institutions sociales. Tome premier. Seconde edition. Paris, s. a., lk V. Hugo, Preface de «Cromwell». Rmt.: Ecrits sur l'art et manifestes des еспvains francais. Anthologie. Moscou, 1981, Ik В. Жуковский, О меланхолии в жизни и в поэзии. Rmt.: В. Ж у к о в - с к и п. Эстетика и критика. Москва, 1985, lk A. Raun, Eesti keele etümoloogiline teatmik. Rooma-Toronto, 1982, lk В. Жуковский, О меланхолии в жизни и в поэзии, lk

36 leolu silmas Zukovskigi (vrd. W. Shenstone: «See kaunis melanhoolia, mida tekitab mõtisklus langenud hiilguse üle» 27 ). Huvitav, et just käesolevas vaadeldav üksindusstseen Ketsemani aias on Vjazemski jaoks argument kristliku melanhoolia võimalikkuse tõestamisel, mille olemasolu Žukovski ei pea mõeldavaks 28. Võiksimegi nõustuda Zukovskiga selles, et melanhooliat tema keskses, kõige representeeriyamas piirkonnas saab tõlgitseda eelkõige «paganliku» elamusseisundina, ja nõustuda Vjazemskiga selles, et nimetatud Ketsemani episoodis toimib Kristus toepoolest melanhoolikuna seega põhiliselt uskmatuna, kahtlejana, umb-usklikuna, oma biopsühholoogilise tüübi haardes vaevleva inimesena. «Ja lisaks ei ole välistatud, et saatan [siin] oma viimset kavalust ja väge vastase kallal tarvitas, püüdes seda, keda ta lõbu ja maiste võludega ära võrgutada ei suutnud, kartuse ja hirmu läbi kukutada» 29 Aga näikse nõnda, et nimelt see jumalapoja uskmatus Lutsu Arnot kütkestanud ongi, see kaunis vaev sellessinases maailmas ära elada, oled sa siis usklik või uskmatu niivõrd kui keegi (ja isegi Kristus) pole lõplikult ei üks ega teine. Leping _ Kui kord antud sõna hoolikas pidamine on oluliselt temperamendi iseärasustest tulenev, kas võib siis ka öelda, et säärane ühiskondlikku suhtlemist reguleeriv vorm nagu leping, mis oma normaaltalitluses partnerile antud sõna pidamist eeldab, on n.-ö. melanhoolset temperamenti poliitikaajamise viis, melanhooliku arhetüüp suhtlemises? Sel juhul on aga leping religioosse suhtlemise seisukohalt põhiliselt suhtlemise paganlik vorm. Ehk kinnitab säärast järeldust ka J. Lotmani arvamus, et «religioosse akti aluseks ei ole mitte vahetus [s. t. leping], vaid enese mööndusteta omistamine [вручение себя] kellegi käsutusse», ehkki ükski reaalne maailmareligioon pole läbi saanud lepingulise psühholoogia elementideta 3 ') Kas mitte seetõttu ei mahitatudki Moosest suure lepingu vahendajaks, et ta nii melanhoolse kitsidusega ning vastu puigeldes oma lepingusona andis, aga seda kindlamat sõna pidamist paistis ennustavat? Ja kas mitte seetõttu ei keelatudki tal oma jalga tõotatud maale tõsta, et tema melanhoolne lepinguvaim, mis suure rännu aastatel funktsionaalsena toimis, muutunud oludes erilist religioosset andumust ei lubanud oodata? Leping jumalaga sisaldab eneses midagi vastuolulist see on põhiliselt uskmatu, pagana värbamine kõrgeima tasu eest, see on iunktsionaalse usu ja usufunktsionääri sünd, ja seda isegi siis ja eriti sus, kui teda varjundavad melanhoolse hinge loorid. Nagu väljendub bchiller pidi Mooses oma jumala «paganlikesse rõivaisse mähkima» et.eda rahvale (ja lisagem: ka iseendale) armsaks teha, ta pidi oma uskmatu rahva «ara ostma (bestechen)»*\ s. t. ta lepinguga siduma Just säärast paganlikku lepinguvaimu mõnitab L. Andrejev oma «Juudas Iskanotis», kus «selgub, et tegelikult on Jeesus Kristuse üheteistkümne jüngri ideaal ja usk vaid andam tulevase paradiisiõndsuse saamiseks» 32 samal ajal kui Juudas, kes midagi ei s a a, ei kiitust, ei tänu, isegi mitte' kolmekümmet hobeseekht, enda Jeesusele mööndusteta omistab. Koike öeldut võetagu arvesse ka Arnot puudutava suhtes. Arnot käsitletakse siinkohal kui melanhoolikut. Ja «Kevade» on lõppkokkuvõttes pal- 27 Tsiteeritud kirjutisest: К. А т а p о ва, Комментарии. Rmt.: A. Ra dc lif f e The romance of the forest. J. Austen, Northanger Abbey. Moscow, 1983, Ik. 455 Жуковский, О меланхолии в жизни и в поэзии, lk зо {^Oehmnger, Das Leben Jesu. Konstanz-Emmishofen, s. a., lk rnf-,, T a Ü' «Д? 1 " 0130?» и «вручение себя» как архетипические модели культуры. TRÜ toimetised. Vihik 513. Tartu, 1981, lk. 4. о- Г F V^ (\ h i U e r Die Sendun ' g Moses. Rmt.: Schillers sämtliche Werke in zwölf Banden. Zehnter Band. Stuttgart, s. a., lk E. Puskar, Autorist. Rmt.: L. Andrejev, Jutustused. Tallinn, 1973, lk

37 TAHVEL IM J -1 «ч к IJIIüLIM U lai: Oskar Luts oma aias a. Al j: Oskar Lutsu matused Tartus 26. märtsil 1953,

38 TAHVEL IV Valdur Ohaka illustratsioonid Oskar Lutsu jutustusele «Soo» (sulejoonistus, 1947).

39 juski Arno raamat, ka siis, kui Arnot parajasti juures ei viibi, ka siis, kui Toots mürab ja Kiir vigiseb või Imelik kannelt mängib, ka siis läbistab jutustust eriline tundlikkus kõige kokkulepitava suhtes. Ei vaja ilmselt pikemat lahtiseletamist järgmised «Kevadest» tuntud laused, millest kõigist kaigub vastu sõna andmise ja sõna pidamise motiiv: «Luba mulle, et sa täna enam ühtegi koerustükki ei tee, ja sinuga ei sünni midagi. Kas lubad?» (81); ««Ütle nüüd nimi, sa lubasid ütelda,» mangub ta ja võtab isuka mehe käest kinni, kes juba viiendale õunale hambaid külge tahab ajada» (168); «Ei lase, enne kui sa lubad, et sa Imelikule rehkendust ei näita. Kas ei näita?» (191); ««Mina, mina...» algas Kiir, «mina olen siin. Toots kutsus mu sauna, lubas saunaahju kütta, ja viis ise riided ära»» (218); «Pisut kaugemal aga käis neiu ühe teise noormehega ja vandus õndsal palgel jälle igavest armastust» (268); «Niisugusena ei ole Tootsi kunagi enne nähtud, maha arvatud paar ennejõulust päeva, kui ta kooliõpetajale tõotuse andis oma eluviisi põhjalikult muuta» (277) jne. Need on küll «Kevadest» hajali välja kistud katked, millelaadseid võib leida paljudest tekstidest, ent toodud näidete rida õigustab ehk asjaolu, et «Kevade» puhul kannavad kõik rea liikmed temaatiliselt kaalukat funktsiooni, olles teose suhtes struktuuriloova ja -märkiva tähendusega. Huvitava koha selles struktuuris omandavad Toots ja Kiir. Toots, kes esineb tihti küll lubaja, tõotaja, vanduja, sõnaandja funktsioonis, hoidub sealjuures üldiselt sõna pidamast, omandades seeläbi loogiliselt kroonilise mahasalgaja, luiskaja rolli. Kiir tema vastandina selles suhtes on aga tegelaskuju, kes, ümberpöördult, ei salga maha seda, mida ta on lubanud tõeks tunnistada või korda saata või mille on korda saatnudki, vaid see, kes tunnistab tõeks või saadab korda selle, mida ta pole lubanud toeks tunnistada ja korda saata, mille kohta eeldatakse, et ta seda tõeks ei tunnista ega korda ei saadagi, s. t. Kiire üks rolle on olla kaebaja: Kiir ütleb selle ära, mille Toots maha salgab [Toots Kiire kohta: «Vana töllamokk! Kui vähe midagi on, jooksed kohe kaebama» (283); Kiir Tootsi kohta: «Pole õigus. Toots valetab» (81)]. Toots lubab, aga ei täida, Kiir ei luba, aga täidab. Mõlemad rikuvad tasakaalustatud «ühiskondlikku lepingut» omamoodi, mõlemad toodavad aktiivselt eetilist entroopiat ning kalduvad avantüüri, kuuluvad seetõttu teineteist täiendavama ühte ja jäävad põhiliselt võõraks Arnole, kelle eetiline printsiip nõuab lubamise ja täitmise vastastikust tuletusseost. Lisatagu veel, et Kiire roll ei avaldu mitte üksnes kaebamises; Kiirel pole kalduvust olla «hea mees, kes lubab» palju avaramaski tähenduses; nii näiteks kirjeldatakse jutustuse esimese osa teises peatükis stseeni, kus kari poisse käib Kiire kannul ja nurub, et see oma uut sulepead näitaks: «Aga Kiir oli uhke poiss, ja ainult mõni üksik sai selle au osaliseks, et talle sulepead näidati» (10); või lugu Kiire «fritsudega», mida Toots proovida ei saanudki, sest «Kiir ütles, et natuke uiske ei saavat anda, et kui anda, siis pidavat juba andma terved, ja laskis ise edasi nagu vaim teiste keskel» (61). Tootsi puhul väärib märkimist tema kõnes pidevalt korduv rahvalik «juudas», mis ei viita küll otseselt kaebamisele, ületades «kuradiga» sarnaneva universaalüksusena ka abstraktse vandesõna piirid («läigib nagu Juudas», «küll valetab, juudas», «oi sa juudas»), kuid suhestab Tootsi ometi ipso facto legendaarse äraandmissituatsiooni ning isegi selle hinnanguga. Üldiselt tunnukse aga Toots kuuluvat, erinevalt näiteks Arnost ja õpetaja Laurist, pigem Vana Testamendi maailma, kusjuures köster Lender oma müriseva kepiseadusega talle seal vääriliseks partneriks sobiks. Täpsemad koordinaadid annab Luts ise: «... meil ei ole mingit punkti, mis tõendaks, et Sauli kurivaim üks Tootsi kurivaimu esiisadest ei olnud; suguluse poolt aga räägivad nende ühesugused teod» (141). Luts peab siinkohal silmas eelkõige füüsilist taltsutamatust ja üldisemat jumalasalgajalikku rahutust, kuid käesolevas kontekstis on kohane täp- 3 Keel ja Kirjandus nr

40 sustada: Saal, esimene Iisraeli kuningas, on ilmselt ka Vana Testamendi kõige markantsem lubaduste sööja. Kui enamik «Kevade» tähtsamaid tegelasi on vaadeldavad vastastikuse sõna andmise ja sõna pidamise nurga alt, siis õpetaja Laur asetub tihti nende lähedusse kui õiglase lepingu võimalikkus, s.t. kui tegelane, kelle kaudu realiseerub jutustuse suur otsitav: sõna andmise ja sõna pidamise tasakaal, s. t. Leping. Seega, ehkki Arnot võiks pidada teose ideeliselt keskseks, teda sageli varjatultki sidestavaks tegelaseks, Lepingu innukaimaks otsijaks teiste tegelaste seas, osutub see kesksus võimalikuks suuresti tänu Lauri kuju potentsiaalile. Köster, kes ju põhimõtteliselt samas funktsioonis võiks toimida, ei ole sellisena ometi pädev: köstri ees ei kujune mahasalgamine loomuliku eetilise normi rikkumiseks (mida kinnitab näit. parve põhjalaskmise lugu), köstrile sõna andmine ei eelda tingimata selle pidamist, köster esindab võõrandunud lepingut. Köster ja Laur ei ole muidugi eetilised vastandid, pigem kuuluvad nad ühe ja sellesama moraalipärimuse erinevatesse interpretatsioonijärkudesse. Köster esindab küll Lepingut, ent on kõigest selle umbisikuline, professionaalselt jäik tundja ja tundaandja, samal ajal kui Laur on Lepingu inimeseks kehastunud vaste, Õpetaja. Pidamist vajav sõna on köstri ja Lauri väiksem erinevus, ehkki erinevus; olulisem vahe on metoodiline, kus autoritaarse kasu vahetab välja uue lepingu intiimsem, õpetaja-õpilase tegevuspartnerlusel põhinev suhilemislaad. Seega uues lepingus tähtsustub stilistiline aspekt kui selline üldse radikaalselt: mitte enam mis, vaid kuidas satub nüüd pearõhu alla. 33 Ja nõnda tõusebki Laur, kelles Arno raamatu algupoolel üht oma vaenlast oletas (55), «Kevade» lõpuks kooliõpetaja lihtsast seisusest välja, kasvades eelkõige Arno silmis õiglase Lepingu Õpetajaks, mistõttu võib arvata, et Arno piiblivisiooni Õpetaja isikustamisel on ka Lauril oma osa mängida nagu piiblilgi Lauri õilistamisel: õpetaja Lauri kuju tagant vilksatab siin-seal vana legend. «Kooliõpetajaks tahan,» ütleb Arno teose algul (15), astudes ise seda veel aimamata Lauri eraõpilaseks, tema jüngriks. Jutustuse käik on kõige muu kõrval ka Arno jüngriaeg Lauri juures. Ja jutustuse kuludes, juba mainitud aprilliööl küpseb lõpuks Arno enese öpetaja-elamus, ta on nüüd millegi jaoks valmis, ta pole enam lepingusse värvatav, vaid selle kandja, ja selgub, et tal on juba tükk aega omaenese unine jüngergi olemas Tõnisson. Kõike seda muidugi esmajoones rollide üldise emotsionaal-funktsionaalse jaotuskava piires, mistõttu ei püüta siinkohal hoopiski tõestada, nagu peituks «Kevade» aluspinnas mingi kirgas evangeelne tegelasstruktuur. Et aga Luts oli usuõpetuse tunnist mitte ainult et palju meelde jätnud, vaid ka piibliteksti kohati üsna tundlikult, ehkki «paganliku» melanhoolia ja huumoriga läbi elanud, näib seisvat väljaspool kahtlusi, rääkimata asjaolust, et juba see rahvalik kõnepruuk ise, millele Luts «Kevades» toetub, sisaldab eneses ilmekaid piibliteksti reministsentse, tihti küll komiseeriva elemendina. Aga ikkagi Peetrusest. Kui piibli-peetrus Jeesuse õudsel ööl kolm korda maha on sunnitud salgama, siis on siin kurja juureks eelkõige üks (või kaks) ülempreestri teenijatüdrukuist: «Ja kui Peetrus oli all õues, tuli üks ülempreestri tüdrukuist, ja nähes Peetrust end soojendamas, vaatas ta temale õtsa ja ütles: «Ka sina olid ühes selle Naatsareti Jeesusega!» Aga tema salgas, üteldes: «Ei ma tea ega saa aru, mida sa räägid!»» (Mk. 14,66 68 jj.) Nii tunneb kirikumõisa poiste parve põhjalasknud Tõnissonigi ära õpetaja köögitüdruk, kelle tunnistuse põhjal, nagu ka Peetruse puhul, ei mõisteta esmajüngrit ometi süüdi: «Äga oli üks ini- 33 Vt. ka G. В Orrika mm, Jesus von Nazareth. Stuttgart, 1960, lk. 97; С. Аверинцев, Истоки и развитие раннехристианской литературы. Rmt.: История всемирной литературы. Т. I. Москва, 1983, lk

41 mene, kes hirmsasti Tõnissoni vastu tunnistas, õpetaja köögitüdruk. Ei aidanud viimaks muu nõu, kui kutsuti köögitüdruk koolitoa juurde ja pandi Tõnissoniga silm silma vastu seisma. «Ütle, Liisa, kas on see seesama poiss, keda sa laupäeva õhtu poole jõe ääres nägid?» küsis õpetaja Tõnissonile tähendades. «Seesama jah.» «Aga tema ütleb, et ei ole olnud. Tali ütleb sedasama. Nad on kahekesi koju läinud.» «Mina ei tea, aga tema ta oli»» (51). Ja tõesti ta oli. Kirikumõisa poiste parve põhjalaskmise lugu kujundab üldse «Kevade» ühe keskseid moraalseid sõlmitusi, milles nii Arno õpetajapositsioon Tõnissoni kui ka Lauri samaväärne positsioon Arno suhtes reljeefselt eendub. Nii kaebamise kui ka mahasalgamise probleem läbistavad teravdatult jutustuse seda allosa, mis lõppkokkuvõttes suubub ühesele järeldusele, järeldusele, et Toots (kui mahasalgaja) sünnib mitte seetõttu, et ta lihtsalt ja abstraktselt maha salgab, ja et Kiir (kui kaebaja) sünnib mitte seetõttu, et ta lihtsalt ära räägib, vaid seetõttu, et Toots ja Kiir ei salga ega räägi mingi kindla lepingu raames. Nõnda siis hindab Laur Tonissoni-poolse patu mahasalgamise moraalseks eksimuseks [«Aga mispärast sa ei tulnud ja ütelnud, et sina süüdlane oled, kui kuulsid, et kellamees lahti lastakse? Kas see siis sinu südant sugugi ei vaevanud...?» (90)], sest Tõnisson pole seotud mingi kohustava lepinguga; Arno-poolse mahasalgamise aga süütuks [««No vaata,» sõnas kooliõpetaja, «sa ju ei teadnudki, mistarvis sa valetasid?» «Mina käskisin,» vastas Tõnisson Arno eest. «See oli ju siis nii süütu vale, et teist sellesarnast otsima peab.»» (91)], sest Arno valetab lepingu alusel; ning soostub ka ise maha salgama lepingu alusel [«Ja ärge kartke, et keegi sellest loost teada saab. Keegi ei saa teada, kui te ise ei räägi» (91)]. Samamoodi kiidab õpetaja heaks Arno «kaebamise» Tõnissoni suhtes, sest see toimub vastastikuse lepingu alusel (90). Ent ühtlasi näeme siin koonduvat kolmeliikmelist moraali loovat lepingugruppi, peaaegu ainulaadset «Kevade» ülejäänud tegelaskonna seas (on küll ka pisut teistsugune, Imeliku-Tiuksu leping), tsentrumit, millest eraldub Lepinguga sidumatute hulk, mille üht äärmust esindab Toots, teist Kiir kui kroonilised ühepoolsused. Läbi teose Arno kas otsib või püüab enesele värvata lepingupartnereid: meenutagem tragikoomilist episoodi Tootsiga teose algul, kus Arno «võru» ja «metalli» abil püüab osta Tootsi lahti «plaani tegemisest» Teelega; Arno ebaõnnestunud lepingut Teelega [mis algab nõnda: «... tehti maha, et kes neist hommikuti ennem maantee juurde saab, see peab teist ootama, et siis ühes kooli minna. See leping rõõmustas Arnot väga....» (15)], siis Tiuksuga Imeliku ülesannete lahendamise asjus jne., kuni saab ise Lauri poolt värvatud. Koik raamatus sõlmida püütavad lepingud on ajutised või ei õnnestu üldse, välja arvatud mainitud leping kolme mehe vahel, mille osalisteks on kaks õpetajat ja kaks jüngrit (sest Arno on nii üks kui teine). Ja nagu öeldud, lepingu alusel (aga ainult alusel, s. t. kellegi jaoks sõna pidades) võib isegi maha salata, sohki teha, valetada, jäädes seejuures eetiliseks selles on pühendatute privileeg. Nii võidab Tõnissoni ja Lauri poolt juhitav leer, kuhu kuulub ka Arno, lumesõjas pettusega Tootsi käe all seisva väe, misjuures tekkiva eetilise konflikti lahendab Laur raskusteta, vihjates ühele kummaliselt kaalukale tõele: «... sõjas ei ole ükski kavalus keelatud, veel vähem sõjas, mida peetakse punanahkadega (s. t. pühendamatutega J. U.)» (103). Loodetavasti jätkus lugejal nä kannatlikkust kui ka head tahet teha kaasa see raskemeelne teekond läbi «Kevade», mis jutustuse suure naljategemise ja noorusliku elulusti küünalt sugugi ära puhuda ei tahtnud. Püüti küll osutada mõnele seni varju jäänud tõlgendusvõimalusele, mõnele nüansile, mõnele ühe või teise tegelaskuju samuti eluõiguslikule tahule, pidades silmas klassikateoste kompleksse, mitmekülgse interpretatsiooni vajadusi. 3* 35

42 Oskar Lutsu päevikud Esimese maailmasõja aastaist MEELIK KAHU Oskar Lutsu suhteliselt väheste manuskriptide seas Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonnas äratavad tähelepanu tema kaks päevikut, mõlemad Esimese maailmasõja ajast. Neist esimene on väikeseformaadilises, 48 ruudulisest lehest koosnevas märkmikus, millel puuduvad kaaned ning pealkiri (f. 168, m. 12:5). Märkmiku esimesel neljal leheküljel on aadressid. Edasi tuleb kümme tühja lehekülge. Lehtedel 8 44 leidub O. Lutsu päevik, mille sissekanded ulatuvad 11. oktoobrist 1915 kuni 5. juunini Ligi kaheksa kuu juhtumused ja mõtted on Luts üles tähendanud 74 väikesele leheküljele. Märkmiku viimasel kaheksal leheküljel on loominguliseks tööks tehtud mitut laadi märkmeid, alates üksikuist väljendeist kuni pikemate lõikudeni. Märkmiku vahendas käsikirjade osakonnale aastal J. Peegel. Kirjeldatud päevik, mida edaspidi on nimetatud «esimeseks», seisab n.-ö. üksinda sellele eelnev ega järgnev päevik pole Kirjandusmuuseumi jõudnud. Küll on siin nähtavasti Lutsu ülejärgmine päevik (f. 168, m. 16:2), mis ajaliselt haarab maailmasõja lõppjärku (20. XII I 1919). Ülestähendused on tehtud ilma pealkirjata ruudulise paberiga kaustikusse. Säilinud on 34 lehte. Umbes kahekümnele siit väljarebitud lehele kirjutas Luts «Suve» (28. X 1918; siin ja edaspidi on sulgudes viidatud sissekande kuupäevale päevikutes). Kaustiku 68 leheküljest on 55V2 lehekülge teksti, poolteisele leheküljele on kleebitud abikaasa kolm postkaarti, kaheksale ajalehelõigendeid, kolm lehekülge on tühjad. Kaustiku esikaane siseküljele on kleebitud Petrogradi sõjaväeringkonna staabi luba 25. märtsist 1917 farmatseut Lutsule sõiduks Vitebski linna. Edaspidi «teiseks» nimetatava päeviku andis aastal muuseumile üle K. Koger. Siinse kirjutise eesmärk on tutvustada Oskar Lutsu isiku- ja loominguloo uurijaile, samuti kirjandushuviliste laiematele ringkondadele noore kirjaniku enda sissevaadet oma mõtte- ning tegude maailma keset sõjaolustikku. Oluline on seegi, et esimene päevik laseb end võrrelda Lutsu pika «Mälestuste» sarja viimase raamatuga ja on ühtlasi nagu selle omalaadne jätk.! Esimese päeviku kirjutamise ajal sai Oskar Luts 29-aastaseks, teise lõpetas ta varsti pärast 32. sünnipäeva. Nii oli ta selleks ajaks olgu inimese või kirjanikuna juba suuresti väljakujunenud isiksus. Kaheksa kooliaastaga ( ) oli ta saanud tolle aja kohta päris korraliku üldhariduse, kuigi jäänud ilma reaalkooli lõputunnistusest. Tänu õnnelikele asjaoludele sai Lutsust pikaks ajaks Tartu ülikooli raamatukoguhoidja A. Rastorgujevi hoolealune. A. Rastorgujevi targal suunamisel tutvus ta süstemaatiliselt vene ja väliskirjanduse paremikuga. Tõsise edasipüüdlikkusega käis O. Luts oma kord valitud farmatseuditeed. Olles a. omandanud apteekriõpilase ja a apteekriabilise kutse, kandis ta aastast alates raske apteegitöö koormat Tartu, Narva, Tallinna ja Peterburi apteekides, tegi läbi sõjaväeteenistuse ning hakkas a. kuulama farmaatsialoenguid Tartu ülikoolis. Kõige selle kõrval kujunes aga ka kirjanik Oskar Luts. Koolipoisi- ja apteegitööaastatel luges ta tüdimatult ning hakkas ka -ise loomingulisi katsetusi tegema. Tema esimesed luuletused jõudsid trükki aastal, lühijutud ja vested alates aastast; päris esi- 36 1

43 mesed näidendid lavale ega trükki ei pääsenud. Ja siis tuli lõpliku läbimurde aasta 1912: «Paunvere» sai EKS-i näidendivõistlusel ergutusauhinna, ilmus «Kevade» I osa ja lavastati «Kapsapea». 25-aastasele Lutsule said osaks tunnustus, publikumenu ja esimesed kirjanikurõõmud. Enne siin kõne alla tulevat aega jõudis Luts veel avaldada «Kevade» II osa (1913), romaani «Kirjutatud on...» (1914) ja aastail kuus näidendit. Muidugi, Lutsu 66 raamatust olid need üheksa väike osa. Ja ometi on allpool vaadeldavad päevikuread kirjutanud noormees, kes võis end juba pidada ülemaaliselt tuntud kirjanikuks. Puhkenud Esimene maailmasõda pani ka O. Lutsu sõjaväemundrisse, katkestas tema õpingud ja kirjanikutöö. Jäi vaid kutsetöö siin ja seal sõdiva Venemaa sõjaväeapteekides. Kõige kauem ligi kolm aastat leenis Luts Vitebskis väliapteegis nr. 1, kuhu ta saadeti hilissuvel Kohe pärast Vitebskisse ümberasumist oli Lutsul võimalus käia Tartus kodustel külas. Sealt tagasituleku järel haigestus ta raskekujulisse kõrvahaigusesse ja pandi 19. septembril 1915 hospidali. Hospidalis viibimise 23. päeval ongi ta alustanud oma esimese päeviku märkmete tegemist. Esialgu on need väga katkendlikud ja seosetud, neis kirjeldas toibuv haige oma palatikaaslasi ja haiglatöötajaid või mõtles oma ringiuitavaid mõtteid. Põnevate sõjasündmuste üle mõtiskledes on ta a. esimesel päeval kirjutanud järgmised read: «Õiguse pärast on käesolevad sündmused väärt, et neid iseäralikku päevaraamatusse kirjutada. Aga kellel on seks aega, ka püsivust? Vast aitavad needki veiksed märkused läbielatud ja nähtud aegu meele tuletada kunagi tulevikus.» See lootus läks täide. Esimese päeviku lõpetab Luts kindla otsusega: «Seega on see raamatukene lõpul. Homme ostan uue, et ka edaspidi mõningaid märkusi üles tähendada» (5. VI 1916). Et ta seda tõepoolest tegi, kinnitab märkus teise päeviku lõpus: «Ka see heft hakkab lõpule jõudma. Kes teab, kas minu teised heftid Viitebskis alles peaksid olema? Neis oli nii mõndagi» (20. I 1919). Saab selgeks, et Lutsu vahepealsed päevikud jäid Vitebskisse ja on ilmselt kaduma läinud. Oskar Lutsu päevikud sisaldavad üldiselt kõike, mida loodame leida ühe noore kirjaniku, ühe kodust sadade kilomeetrite taha kistud sõduri ja lõpuks ühe elutõde ning armastust otsiva noore mehe ülestähendustest. Suurema osa oma esimesest päevikust ja olulise osa teisestki on Luts täitnud puhtisiklike sündmuste, meeleolude ning murede kirjeldamise või meenutamisega. Tagalaapteekri olukord ei olnud mõistagi kõige halvem, kuid temagi meeleolusid iseloomustavad aeg-ajalt seesugused ülestähendused nagu: «Igav on. Midagi pole eespool, mis rõõmustaks, mida oodata maksaks» (11. X 1915), voi: «Ja nii läheb aeg. Nii läheb aeg surma poole» (22. XI 1915), või: «Kui ükskord koju saaks ja enam kuhugile vaja sõita poleks!» (21. X 1915.) Järjekordne kolimine paneb Lutsu arutlema: «Kui palju tubasid ja korterisi olen ma juba näinud, kui palju võib neid veel ees olla. [ ] Olen tõesti abitu, ka lihtsais asjus. Märkasin seda nüüd iseäranis kolimises. Missuguste kuludega on iga minu vähemgi tegevus ühenduses. Kui ruttu langeb minu meeleolu vähema kui äparduse juures» (10. III 1916). Samal ajal andus Luts tihti lõbusale, boheemlaslikule elule, mis mõjus halvasti tema tervisele ja loomisvõimele. Sellega seotud traagikat aimub esimese päeviku paljudest pihtimustest, aga ka karmidest enesehinnangutest (2. II, 16. ja 18. IV 1916). Sealtsamast loeme ootamatult 2 37

44 liigutavaid mälestusi kaugest noorpõlvest: «Mäletan: Kunagi, kui veel Kihelkonna koolis käisin, olime Suurel Reedel Kuremaa järve ääres Palamuselt kostsid kellalöögid. Algas pealelõunane jumalateenistus. Sest on kaua mööda» (8. IV 1916). Või unistus, mis täitus alles kahekümne aasta pärast: «Minu ümber peab olema vaikus. Ja ainult vaikus. Siis võin töötada ja elada. Ainult siis. Pärast soda peab veikse enda päralt majakese üürima. Ehk veikse maa-apt[eegi], «kus vähe inimesi käib»» (2. II 1916). Septembris 1915 tuli Oskar Lutsu ellu Tartu tütarlaps Veera Peršina Oa tänavalt. Kevadel 1916, kui Luts käis Tartus puhkusel, tegid nad unustamatu purjekasõidu Emajõel. «Missugune maru tõusis! Kudas ma põlema läksin ja armastust avaldasin,» alustab Luts Veeraga seotud sündmuste ulatuslikku kirjeldamist oma päevikus. (6. ja 17. V 1916.) Kuid juba nädal hiljem valmistasid armukadedus ja Veera jahedus päeviku pidajale enne ärasõitu palju meelehärmi ning südamevalu (27. ja 30. V 1916). Kirjavahetus ja küllap ka kohtumised ometi jätkusid. Kui tugevasti Veera noormehe südamesse oli läinud, seda tõendavad veenvalt kõnealused päevikud, ka teine neist, mida Luts pidas pärast abiellumist Vitebski neiu Valentina Krivitskajaga. Just teisest päevikust selgub, kui visalt taandus Veera Lutsu südamest, jättes siiski üha rohkem ruumi noorele abikaasale ning aprillis 1918 sündinud pojale (14. I, 5. ja 24. IV, 31. V 1918). Murranguliseks kujunes Lutsu lahusolek perekonnast kevadel 1918: «Ma poleks enne uskunud, et mul on nii igav V[alja]st. Kus on jäänud Veera? [ ] Võib olla, sõidan homme õhtul Kärsitus on ja ma ei leia endale kohta, nagu öeldakse» (6. VI 1918). Päriselt ei kadunud mälestus Veerast ilmselt kunagi, sest veel vanuigi olevat Oskar Luts seda armumist meenutanud. 1 Teises päevikus hakkavad aga üha enam kõlama kaastunne naise vastu, kellel oli ilma abiliseta «lõpmata raske» (24. IV 1918), ja pärast ümberasumist Saraatovisse igatsus kaugele Vitebskisse mahajäänud pere järele (24. ja 31. V 1918). Volgamaa linna Saraatovisse sattus Luts väliapteegi evakueerimise tõttu aastal, pärast pikka teekonda prahivagunis Vitebskist läbi Smolenski, Brjanski, Orjoli, Jeletsi ja Tambovi, üle Dnepri, Desna ja Doni. Pärale jõuti 20. mai paiku. Päevikust loeme: «Nägin Volgat esimest korda. Ärevusega mõtlesin temast ennemalt, nüüd ei avaldanud ta minu peale mitte väga suurt mõju. Esimene mulje oli, otsekui näeksin suurt järve; praegugi ei tahaks hästi uskuda, et niisugune veekogu kahe kalda vahel edasi liigub.» Korteri leidmine viimaks õnnestus, kuid enne jõudis Luts päevikus kurta, et tal pole korteri otsimiseks kunagi annet olnud (24. V 1918). Selles kahe mehe üüritoas, akna taga õitsvad õunapuud, ei saanud Luts elada kolme nädalatki. Valentinalt tuli pessimistlik postkaart, milles ta kurtis oma üksildust, halba tervist ja elutüdimust ning soovis kohe asuda ema juurde. Luts sai alates 8. juunist kuuajalise puhkuse ja sõitis Vitebskisse, kus veetis kolm nädalat perekonna juures. Enne ärasõitu kirjutas ta päevikusse: «Võib olla, ei tule ma säält üleüldse enam tagasi, vaid püüan sõita Tartusse» (6. VI 1918). Nii see tegelikult ka läks. Esmalt aga viis ta oma naise ja poja ämma juurde Volosjevitši külla, mis asus Valgevenemaa okupeeritud alal. Piiri ületamine, samuti teekond laeva ja voorimehega läks õnnelikult. Päevikus kirjeldab Luts naiseema kodu suurt, neljakümne õunapuuga aeda ja jutustab pojale tehtud kingitustest: «üleüldse on Valgevenemaal viisiks üksteisele kingitusi teha. [ ] Nüüd vahib poisike igapäev üksisilmi oma laesrippuvat laternat ja ütleb: Ara! Ary!» (23. VII 1918.) Need on tuttavad motiivid O. Lutsu pärastisest lasteraamatust «Inderlin» (1920). Maal oli Luts ligi 1 J. Peegli teade Kirjandusmuuseumis 28. V 1986, 38

45 kolm nädalat. Hea keelteoskus võimaldas tal sel ajal olla vahel tõlgiks Saksa komandandi ja kohalike elanike vahel. Pidevalt luges ta saksakeelset ajakirjandust, kust sai muuseas teada Saksa saadiku krahv Mirbachi tapmisest Moskvas, oma lemmikkirjaniku Peter Roseggeri surmast jm. (24. VII 1918). Teenistusjärg Saraatovis oli aga pooleli, puhkuseaeg sai täis ja saabus ülemuse nõudlik telegramm. 19. juulil on Luts jälle Vitebskis ja käib 23. juulil koos kellegi Brandtiga hospidalis, kus viimase tuttav arst annab lootust, et arstlik komisjon ta väeteenistusest hoopis vabastab. «Siis (nii on plaan),» jätkab Luts, «sõidan ühes Brandtidega Tartusse ja pole mul selle vastiku Saraatoviga enam ühtegi tegemist» (23. VII 1918). Alates 8. augustist saigi Luts kroonilise keskkõrvapõletiku tõttu sõjaväeteenistusest lõplikult vabaks. Ta lisab päevikus: «Mu parem kõrv on tõesti haige ja huugab alatasa.» Esialgu tahtis ta koos Brandtidega, aga ilma oma pereta sõita Tartusse «vana ausat Tartu linna vaatama». Siiski oli tal hirm, et järsku ei lasta teda Tartust tagasi perekonna juurde ja et ta Tartus uuesti mobiliseeritakse. «Ometigi tahaks väga teada, kudas asjad Tartus on,» lõpetab kirjutaja päevikus selle lõigu. (5. ja 11. VIII 1918.) i Luts loobus siiski oma esialgsest kavatsusest ja läks tagasi Volosjevitši külla, et sealt kolmekesi alustada sõitu igatsetud Tartusse. Mõistagi oli see ettevõtmine tolleaegsetes erakordsetes oludes ja koos viiekuise lapsega tõepoolest «piinarikas tulek», nagu Luts on päevikusse tähendanud. Tegelikult on päevikus sel kohal kahe ja poole kuuline lünk, aasta augustist kuni oktoobri lõpuni, s. o. koduteekonna ja esimeste Tartus elatud nädalate aeg, mil polnud ülestähenduste tegemiseks mahti. Alles 12. novembril tegi Luts teekonnast lühikokkuvõtte. Hoopis pikemalt ja emotsionaalsemalt on ta seda teekonda algul laevaga, siis hobusevankril maalt maakonnalinna Polotskisse, sealset 13-päevast viibimist karantiinis ja veidi ka edasist rongisõitu läbi Dvinski ning Riia Tartusse kirjeldanud oma lastejutus «Inderlin». Päevikusse on Luts kirjutanud: «Mu elus pole olnud nii rasket aega. üksi reisides oleks see mulle olnud muidugi ainult lõbusõit» Külmas karantiinisaras olnud ta kindel, et pisipoeg ei saa kunagi näha Tartut. «Aga see kotinõel oli vahva ja kannatas välja teekonna, pääsis ainult köhaga, mis nüüd, pika arstimise järel, juba mööda» (12. XI 1918). Kodumaale ümberasumist hindab Luts oma päevikus «kenaks nõuks», kuid lisab ootamatu pessimismiga: «Ehk küll on kodu kaugel olles palju armsam kui siis, kui ise kodus oled. Kaugel mõtted: oh, ma läheks sinna ja tänna, aga siis näed, et õieti kuhugile pole minna. Igalpool on ühteviisi igav» (18. XI 1918). Lutsu isikliku elu kirjeldusega liitub ka see, mida ta oma päevikuisse on tähendanud vanemate ja venna kohta. Tartus elavad vanemad kirjutasid Lutsule mõlemad, isa harva, ema ajuti igal pühapäeval. Isa kirjad tunduvad olevat kained ja asjalikud. Näiteks ühe refereering: «Tööd küll, tegijaid vähe, kõik lähevad sõjaväljale. Jõuluks ostnud väheldase sea» (1. I 1916). Ja viide ema kirjale: «Isa olla pühapäeviti alati kodunt ära Jumal teab kus. Tartus suur petroleumi ja suhkru puudus. Söögiained minevat kallimaks.» Kirjanikust poeg tunnustab ema kirjutamisannet: «Siis kirjutas ema. Ta heidab pilku minevikku. Tal on natuke (võib olla ka palju) kirjaniku andi, nii kenasti kirjutab ta minevikust. (29 aastat tagasi.)» (1. I 1916.) Emalt saadud kirju on Luts üsna sageli refereerinud või neist mõnda kohta tsiteerinud. «Ema kirjutas ja küsis, kuhu temal minna põgenemise puhul. Ka Sohvi ei jää Palamusele. Võimude pärimise peale lubanud ta Moskvasse kolida. Ja, ema, see umbkeele-mees. Kui tema kellegist (teistest) lahku läheb, siis on ta kadunud» (19. II 1916). Tavaline on märkus: «Neil kõik endine.» Koduste pisimurede kõrval nägi ema 39

46 ka sündmusi linnas, näiteks seda, et koolipoisse hakati sõjaväkke võtma (16. IV 1916) või et «Postimees» jälle suleti ( ). Noorem vend Theodor õppis aastast peale Pihkva kaubanduskoolis. Mure tema õpingute, iseloomu ja tuleviku pärast nähtub vanema venna päevikute paljudest kohtadest. Kui Theodor kippus ära sapööride kooli, siis manitses vend teda kindlasti käsilolevat kooli lõpetama (10. I 1916). Kui kevadel 1916 ähvardas Theodorit teiseks aastaks' klassi jäämine, kirjutab Luts: «Ta on lõpmata kärsitu isik. Saab näha, kuda ta ükskord elama hakkab. Kindlasti on ta palju naiivsem kui mina. Enesekriitikat on tal palju vähem kui mul. Võib olla on mul seda viimast liiga palju» (10. III 1916). Mõned kuud hiljem jätkab päeviku pidaja oma iseloomustust: «Theodor on heasüdamega poiss, püüab gentlemen olla, ta on endale peeneid kombeidki õppinud, niipalju kui võimalik. Aga tema viga on tema naiivsus ja kergemeelsus... Kroonuteenistusest ütleb ta enese kooli lõpetamiseni vaba olevat Kui see nii oleks. Selleks ajaks ehk jõuab sõdagi lõpule ja jääks see vapper poiss alles» (30. V 1916). Kõrvalepõikena olgu nimetatud, et Lutsu päevikust võib tihti leida mitmesuguseid tähelepanekuid ilma kohta. Näiteks: «Talv. Viitebskis on koledad muutlikud ilmad. Päev külma, päev sula, päev lund, päev vihma» (22. XI 1915). Pärast aastaalguse suurt sula kirjutab Luts 25. veebruaril 1918: «Täna on jälle... esimene kevadine päev. Koik kevadised päevad on esimesed. Näib, otsekui oleks Lenin mitte üksi kalendrit edasi lükanud, vaid ka ilmu kevadele lähemale.» Päevikumärkmeis joonistub välja Lutsu tutvuskond Tartus, saab selgeks sadade kilomeetrite kaugusele paisatud kirjaniku suur igatsus kodulinna ja kodumaa järele. Päeviku pidaja mainitud tuttavate tartlaste seas on «Vanemuise» teatri mehed, vennad Simmid Ants ja Juhan, «Vanemuise» näitlejad Carl ja Emmy Treumundt, advokaadid Artur Beek ja Lui Olesk, üliõpilane ja kirjastustegelane Bernhard Linde, kunstnikud Rudolf Leppik ja August Roosileht, ajakirjanik Karl August Hindrey ja laenu-hoiuühisuse asjaajaja-direktor Juhan Sisask. (16. X 1915, 6. V 1916.) Päeviku järgi on Luts veel kirjavahetuses olnud Tartus elava kirjaniku Otto Grossschmidtiga ja endise Tartu tuttava, tollal sõjaväljal viibiva Johann Audovaga. (14. XII 1915, 1. I ja 2. II 1916.) Tartu tähendas Lutsule õige palju. Jõudnud Saraatovisse, mõtiskleb Luts seal 31. mail 1918: «Tartu... Võib olla, küsib sääl juba mõni: kuhu on siis see Luts jäänud? Kes teab, kas käib jälle «Postimees»? Kas mängib «Vanemuise» aias orkester? Kas istuvad sääl jälle Simm ja Hindrey ja kõnelevad teaatrist ja õllest ja viinast?» Enne lõplikku koduteekonda muretseb Luts Saksa okupatsiooni all oleva kodumaa käekäigu pärast: «Ometigi tahaks väga teada, kudas asjad Tartus on. Mis teeb Eesti rahvas? Kas käivad ajalehed, töötab teaater ja lubatakse raamatuid trükkida?» (11. VIII 1918.) Täiesti ootuspäraselt on Lutsu päevikuis õige sageli juttu kirjandusküsimustest, kuigi ehk loodetust vähem. Samal ajal tuleb mõista, et aeg ja olud polnud loominguliseks tööks hoopiski soodsad. Esimesest päevikust leiame ainult ühe tõsise arutluse oma loomingu üle. See on kirja pandud 17. mail 1916 ja väärib tervikuna esitamist: «Paari päeva eest katsusin novelli alustada, kümne minuti pärast jätsin selle plaani. Kui ma üleüldse veel midagi kirjutan, siis pean ma seks täiesti prii olema; pean enese täiesti priina tundma. Ainult siis. Ja vorm, nagu ikka rohkem tundma hakkan, olgu ühejärguline näitemäng. Igatahes dramaatiline vorm.» Ta pidas seda kõige kontsentreeritumaks ja uskus, et see õnnestub tal kõige paremini. «Tema juures ei lähe ma kärsituks,» jätkab Luts sissevaadet oma loomingulisse kööki. «Minu õnnetus on, et novelli kirjutades 40 3

47 mulle ikka tundub, nagu tarvitaksin kulunuid ja ülearuseid sõnu ja lauseid. Et ma seda kohe tunnen, siis tüdinen ka kohe. Kui palju on mul sõja ajal alustatud. Ometi pole midagi, peale kolme ühejärgulise, üle paari lehekülje viidud.» Nende «kolme ühejärgulise» seas olid ilmselt ühevaatuslikud muinasjutt-näidendid «Sinihallik» ning «Soo-tuluke», mis olid tal käsil juba a. lõpul, nagu ta väidab oma mälestustes. 2 Sama allika põhjal teame, et Luts paralleelselt ja sealtpeale enamvähem kogu sõjaaja kirjutas raamatut, mida ta kaua aega nimetab «Kevade» III osaks. Teises päevikus on sellest palju juttu. Veebruaris 1918 kirjutas ema, et ««Kevadet» III oodatavat ja lubatavat osta, kui raamat ka 7 või 8 rubla maksaks» (25. II 1918). Kodupubliku selline ootus pidi autorit ergutama. Augusti algul üksi Vitebskis elades kirjutas Luts hoolega «Kevade» järge, mispuhul ka ise imestas: «See on imelik, et mu's vastu sügist ja sügisel ikka tööhimu tärkab. Nüüd kraamin ma ise oma tuba ja pesen põrandat; kõik muu aja kirjutan.» Käsikirja oli siis valmis 340 lehekülge. «Seejuures märkan ma ise oma kirjanduslist arenemist, ka oma vigasid. Ma kleebin, ei jõua edasi. See on see igavene ümarguseks-tegemise-tung» (5. VIII 1918). Kuus päeva hiljem oli käsikiri 17 lehekülge pikem (11. VIII 1918). Kui Luts pärast Tartusse jõudmist oktoobri lõpul jälle päeviku pidamist alustas, oli «Kevade» III osa valmis, lisandunud oli veel 15 lehekülge. Autor selgitab vahepealse aja sündmusi: «Sellel Kevade III. sai tehtud järsku lõpp, õigemini: käsikiri sai kääridega pooleks lõigatud, muidu oleks raamat liig suur saanud, mida esiteks raske trükkida, pärast raske osta. «Noor-Eesti» ostis 372 Ihk. ja maksab 300 (kolmsada) rubla trükipoognast. Ka ostis ta 5 ühejärgulist, mis olid juba 1916 valmis ja ootasid trükkimist» (28. X 1918). Sissekandes 12. sovembrist 1918 on «Kevade» III osa esmakordselt nimetatud «Suveks». Käsikiri oli siis juba trükikojas ja kaks poognat trükitudki. Korrektuuri luges keeleteadlane J. V. Veski. Trükikojas, nimelt Mällo omas, olid siis ka Lutsu viis «ühejärgulist». Ta avaldab lootust, et «arvatavasti ilmuvad nad ühes «Suvega» veel enne jõulusid». Siiski läksid need trükki alles järgmisel aastal. Küll aga jõudis enne jõule lugejateni ammuoodatud «Suve» I osa. Veel enne hakkas Luts «Suve» käsikirja edasi kirjutama. 18. novembril 1918 on ta päevikusse märkinud: «Hakkan kirjutama Kevade IV. Ühtki uut sujet'i ei tule pähe. Võib olla, ehk tuleb selle kirjutuse ajal (Kev. IV). Seadsin veel Kev I. teise trüki jaoks korda. Teist jagu, mille I ne trükk samuti otsas, muuta ei tule. Nii ei muuda ma ka «Kapsapää'd» II es trükis.» Need kordustrükid ilmusid kõik aastal. Veel 3. detsembril on fikseeritud: «Praegu kirjutan tasahiljukesi Kevade IV (Suvi II).» Mis puutub «Suve» I osasse, siis andis «Noor-Eesti Kirjastus» selle välja just ajaks, kui Tartu jäi Eesti Töörahva Kommuuni alale ning kodusõja rindejoone taha. Tartu ja Tallinna vahel polnud enam rongiühendust. «Nii ei saanud N. E. ka Tallinnasse «Suve» saata,» kirjutab autor, «olgugi, et tellimisi rohkel arvul. Pihlakas üksi tellis 500 eks.» Juhtumisi olevat keegi proua oma pagasiga 20. detsembri õhtul ilmselt viimase rongiga Tallinna kaasa võtnud 70 eksemplari «Suve». Luts arvas õigusega, et see «võib ainult tallinlaste «isu äratada»» (24. XII 1918). Teisest päevikust saame teavet ka kirjavormilise pihtimusnovelli «Kirjad Maariale» valmimise kohta. Sellega jätkas Luts tööd Tartus sügisel 1918, kohe pärast «Suve» käsikirja loovutamist kirjastusele: «Arvan, et ehk nüüd kirjutan valmis selle jutu, mida ma juba ligi 3 aastat kavatsenud» (28. X 1918). Novell valmis 11. novembril «Tahan neid kirju enne J. Aavikule näidata, et keele ja ka mõnes muus asjas nõu pidada» (12. XI 1918). Aavik vaataski käsikirja keeleliselt läbi. Käsikiri jõudis 2 O. Luts, Pikem peatus. Tartu, 1941, lk

48 trükikotta detsembri algul, kuid ei ilmunud ometi jõuluks, nagu lootis autor (18. XI ja 3. XII 1918), vaid alles aastal. Et «Kirjad Maariale» oli Lutsule väga südamelähedane teos (ka hiljem 3 ), seda osutab tema arutlus Maaria üle päevikus (20. I 1919). Lõpuks veel paar märkust lühinäidendite kohta. Detsembris 1918 kurdab Luts, et Tartu naisgümnaasium, kellele ta «Soo-tulukese» kirjutas, läks vaheajale, nii et pidu jääb ära. Seda ja uut tükki «Kalevi kojutulek» («Kapsapea» tegelastega) lubanud Simm mängida «Vanemuises». Varsti aga on Luts rahulolematu, sest pühade repertuaaris tema näidendeid polnud. «Üleüldse ei näi Simmil suuremat lusti olevat nende mängimiseks.» (12. ja 24. XII 1918.) Hoopis vähem saab päevikuist informatsiooni Lutsu tolleaegse lugemuse kohta. Hospidalis viibimise ajal on ta 16. oktoobril 1915 päevikusse kirjutanud lakooniliselt: «Loen ja loen. Д'Амичис, Честертон, Kellermann, Strindberg, j.n.e. j.n.e.» Seejuures on esimesed kaks nime kirjutatud vene tähtedega, mis vihjab loetud raamatute keelele. Edmondo de Amicis oli itaalia kirjanik, kellelt Luts luges venekeelses tõlkes tema maailmakuulsat noorsoojutustust kooliõpilase päeviku vormis «Il Cuore» (1886; e. k. «Süda», ). Saksa kirjaniku Bernhard Kellermanni loomingust oli a. eesti keeles ilmunud romaan «Tunnel», rootslaselt August Strindbergilt aga a. naturalistlik romaan «Punane tuba». Muidugi võis Luts nende teoseid lugeda ka saksa keeles. Jaanuaris 1916 oli tal käsil norra kirjaniku Knut Hamsuni romaan «Nälg». Oma päevikusse on ta kirja pannud jäägitult tunnustava hinnangu Hamsuni romaanide kohta, mis vapustasid teda tugevasti: ««Nälg» on mõjuvatest mõjuvam raamat. Need kaks: «Nälg» ja «Pan», ka «Mysteeriumid», need on tööd, kus ta halastamatu käega oma enese haavadelt sidemed kisub ja haavades sorib (wühlt) ja sellest valust nagu lõbu tunneb. Ta on viimseni halastamatu (ja avalik), nagu seda iga «suur» on ja olema peab. Seal naelutab ta end igal leheküljel risti ja kõigub siis naeru ja pilke all; ja hirvitab ise kaasa. Kõige juures ikkagi lõpmatu üleolekutunne ja võrratu esteetiline maitse. See viimne ongi, mille vastu ta kunagi ei patusta» (2. II 1916). Rohkem seesuguseid vihjeid ega hinnanguid loetud teostele Lutsu päevikuis kahjuks ei ole, kuigi tema lektüür pidi tol ajal olema suur. Veel saame teada, et veebruaris 1916 tellis Luts Tartust soome keele õpiku ning saigi sealt J. Aaviku «Praktiliku Soome keele õpetuse» (Helsingi, 1908). Päevikusse on ta kirja pannud oma esimesed muljed: «Aaviku Soomekeele õperaamat näib raske, nagu haootiliselt kokkuseatud. Tast olen umb. 20 läbivaadanud.» (2., 5. ja 19. II 1916.) Varsti saatis «Noor-Eesti Kirjastus» talle Aino Kalda teose «Tähdenlento» (22. III 1916). Mis puutub ajakirjandusse, siis teisest päevikust nähtub, et vähemalt a. algul Vitebskis luges Luts Petrogradi ajalehte «Novaja Zizn», millest ta on eraldi nimetanud M. Gorki artikleid (5. IV 1918). Loomulikult luges Luts ka kohalikku nõukogude ajalehte «Vitebski Listok». Okupeeritud Volosjevitšis elades aga hankis ta endale saksakeelset perioodikat. Juttu teistest kirjanikest ja üldse kaasaegsest kirjanduselust on kõnealustes päevikutes vähe. Vahetud kokkupuuted nendega sõjaväes ju puudusid. Leiame ainult vihje A. Kitzbergi 60. sünnipäeva pühitsemisele ja kirjavaidlusele O. Grossschmidtiga, kes ei pidanud A. Kitzbergi millekski (2. II 1916). Kui Luts oli tagasi kodumaal, kirjutas ta teda huvitanud uutest nähtustest siinses kirjanduselus «Siuru» ühingust, selle liikmeist, uuest kirjastusest «Odamees», kes ka tahtnud kirjastada «Suve» (12. XI 1918). 3 Vt. Mälestusi Oskar Lutsust. Tallinn, 1966, lk. 200,

49 Kuivõrd on Oskar Luts oma päevikuis puudutanud ühiskondlik-poliitilisi küsimusi? Esimeses päevikus teatab ta kolleeg Georg Arbusowi kohta: «Sõber Arbusov kirjutab oma päevaraamatusse kõik üles. [ ] Kas ta ka ilmasõja kohta midagi kirjutab ei tea. Poliitikast ei tea ka tema midagi. Temale on ükskõik. Ka minule on ükskõik, kes...» (2. II 1916). Sellele ükskõiksusekuulutusele aga kõnelevad vastu Lutsu rohked mõtteavaldused Venemaa sisepoliitilise olukorra üle tema teises päevikus ja järjekindlalt sõjasündmuste kohta tehtud märkmed mõlemas päevikus. Luts jälgis ümbritsevat elu teraselt ja jäädvustas päevikusse oma tähelepanekud alates eluolulistest seikadest kuni oluliste ajaloosündmusteni. Näiteks lühiiseloomustus elule Vitebskis a. sügisel: «Ka siin, Viitebskis, pole niihästi õli kui suhkrut ega jahu. Linn vaevalt valgustatud. Poodid poolpimedad. Nahka kaalutakse kullaga» (21. X 1915). üsna järjekindlalt on ta fikseerinud oluliste toiduainete hindu voi toiduainete puudumist. Igatahes olid hinnad Vitebskis mitu korda kõrgemad kui näiteks Saraatovis. (5. ja 24. IV, 24. V, 24. VII 1918.) «Niihästi majades, kui uulitsal on ainum jutt leivast ja kartulist,» teeb päeviku pidaja kokkuvõtte (24. IV 1918). Ta näeb toiduainete ülejääkide konfiskeerimist Vitebskis ja ühtaegu hulguste karja, kes elanikelt «üleüldse kõik ära võtab, mis näppu juhtub» (5. I 1918). Ka paneb ta tähele, et enamlaste «külge kleebib end palju äpardanud ollust» (29. I 1918). Konkreetseist sisesündmusist aasta algupoolelt leiavad Lutsu teises päevikus mainimist näiteks Asutava Kogu laialisaatmine ja uue kalendri kehtestamine. Viimast on kommenteeritud nii: «Vabandage ja ärge pange pahaks meil on uus stiil. (Esimesest Veebruarist) 13 päeva võrra lükkas Lenin aja edasi» (25. II 1918). Juulikuus iseloomustab Luts Saksa okupatsiooni Volosjevitši külas ja kirjutab (nädal hiljem) revolutsioonikohtu otsusest Nikolai II suhtes, samuti kontrrevolutsiooniliste jõudude ühinemisest Siberis Tšehhoslovakkia korpuse ümber (24. VII 1918). Novembrikuus, juba Tartus elades, jälgib Luts Saksa keisri troonist loobumisele järgnenud sündmusi Eestis, ühelt poolt kippusid Saksa sõdurid koju, teiselt poolt kihutasid baltisaksa parunid Saksa vägesid eesti rahva vastu ning nende vägede väljaviimisega venitati, näiteks Tartus üle kuu aja. Kõigele sellele lisab Luts oma arvamuse: «Vist tahavad nad Eesti toiduainetest hoopis lagedaks teha ja siis alles ära minna.» (16. XI ja 12. XII 1918.) Loeme ka sellest, missugune üldine polgus ümbritses üliõpilaskorporatsiooni «Estica», kes ei olnud osa võtnud teiste eesti üliõpilaste boikotist vahepealse Tartu saksa ülikooli suhtes. «Ah, ka kirjanikkude ühing «Siuru» vihkab neid ja peab nendega lahinguid,» lisab Luts oma ametivendade kohta (12. XI 1918). Ka on ta päevikusse lühidalt fikseerinud pöördelised sündmused Tartus 20. detsembril 1918: «Öösel vastu möödaläinud laupäeva võtsid tööliste organisatsioonid Tartus võimu oma kätte.» «Postimehe» toimetus põgenes ja ilmumist jätkas ajaleht «Edasi» (24. XII 1918). Päevikud osutavad, kui tähelepanelikult jälgis Luts maailmasõja käiku nii ida- kui läänerindel. Näiteks üks sissekanne hospidalis olemise ajast: «Sõda kestab edasi. Sakslased seisavad ikka veel Dvinski all ja Riia lähedal. Sõjamoona öeldakse juba olevat. Prantslased said hiljuti kaunis suure võidu Arras'is. Vangi langes üle kahetuhande sakslase 100 suurtükiga. Ka vene vägedel oli neil päevil paar «yenex'i» Galitsias. Kuu aega tagasi võttis keiser ülemjuhatuse enese kätte. Ta onu, endine ülemjuhataja, läks Kaukaasia maavalitsejaks» (11. X 1915). Ajalehtede kaudu on Luts olnud kõigega hästi kursis ega ole jätnud operatiivselt üles tähendamata ühtegi olulist lahingut (Verdun, Skagerraki merelahing, Brussilovi pealetung Galiitsias) voi sündmuste arengusuunda. (19. II, 10 III, 25. ja 30. V, 4. VI 1916.) Välise objektiivsuse juures on ometi 4 43

50 aimatav Lutsu kaastunne agressiooni ohvriks langenud väikerahvaste (belglaste, montenegrolaste) vastu (14. XII 1915, 10. I 1916), samuti pidev rahuigatsus (14. XII 1915, 1. I 1916). Seepärast on ka mõistetav, et oma teises päevikus on Oskar Luts jaanuarist kuni märtsini 1918 üsna täpselt fikseerinud Bresti rahuläbirääkimiste käiku. Ta märgib korduvalt Nõukogude delegatsiooni karmi kohtlemist Brestis ja Saksamaa agressiivseid nõudlusi Nõukogude Venemaa territooriumi suhtes. (5. ja 29. I, 25. ja 29. [!] II 1918.) Saksa väed jõudsid oma edasitungil Lutsule küllaltki lähedale: okupeeritud Polotskist oli Vitebskini 93 versta. Sakslased käitusid seal niisama röövellikult kui Eestiski: «Tõenäoline näib olevat ka jutt, et saksl[ased] kõik toiduained võidetud linnadest välja (Saksamaale) vedavat. Mõned teavad kõnelda, et nad mitte üksi kroonuladudega ei leppivat, vaid ka eraisikute korterites läbiotsimisi ja rekvireerimisi toimetavat» (5. IV 1918). Ühe huvitava asjaoluna tuleb veel märkida, et a. jaanuarisveebruaris on Luts oma päevikusse kleepinud umbes 20 lõigendit ajalehest «Novaja Zizn» sõnumitega Nõukogude Venemaa sisesündmuste, mõnede välisriikide olukorra ja Venemaa välissuhete kohta. Tervikuna ori siia kleebitud kaks haruldast trükist «Экстренный выпуск Витебского Листка», välja antud 27. ja 28. veebruaril Nendes on kõige värskemad uudised, sealhulgas esimeses sõnum suure pealkirjaga «Занятие немцами Ревеля» ja teises sõnum «Занятие г. Юрьева». Mõistagi puudutasid need uudised Lutsu, sest esialgu paistis kaduvat igasugune lootus pääseda tagasi okupantide poolt äralõigatud kodumaale. Oskar Lutsu esimese päeviku teeb huvitavaks võimalus võrrelda seda tema mälestusteraamatuga. Nii lõpeb «Mälestuste» sarja XII raamat «Sojarandur» (Tartu, 1940) autori haigestumise ning haiglasse panemisega, millest on juttu päeviku algusridades. Ja «Mälestuste» XIII raamat «Pikem peatus» (Tartu, 1941) algab nii nagu päevikki: Luts vaevleb ikka hospidalis oma haige kõrvaga. «Pikem peatus» katab päevikust selle lühikese algusosa (kuni 1. jaanuaril 1916 tehtud sissekandeni). Võiks arvata, et selle ühise ajavahemiku piirides langevad raamatu ja päeviku sisu enam-vähem ühte, kuid üllataval kombel see nii ei ole. Nad pigem täiendavad teineteist, ühist peaaegu polegi. Näiteks ei peegeldu päevikus selline fakt nagu Lutsu asumine uuele ametikohale (jaoskonna juhatajaks) novembris Seega pidi Luts oma mälestuste kirjapanekul toetuma väga suurel määral mälule, kui tal just polnud kasutada muid ülestähendusi. Mis puutub «Pikema peatuse» ja päeviku võrdlemisel ilmnevatesse yahestesse ühtelangevustesse, siis tuleks esmalt nimetada isalt (lk. 144) ja Audovalt (lk. 146) saadud kirjade sisu tutvustusi raamatus, kusjuures mõlemast on üks motiiv kirja pandud ka päevikus (1. I 1916). Kui Luts oma mälestusteraamatu lõpus heidab uusaastapäeval 1916 pilgu möödunud aasta sõjasündmustele (lk ), siis on see küll muudetud sõnastuses põhiliselt kokkuvõte päevikumärkmetest. Küllalt täpselt ja ammendavalt on raamatus (lk. 214) ära kasutatud selsamal 1. jaanuaril päevikusse kirjutatud lõik. Päevikus: «Sõda. Ta on nüüd Balkanilt kusagile mujale pöörmas. Serbiat ei ole enam. Ainult mustamäelased võitlevad veel viimseid võitlusi Austria-ungarlaste vastu. Gallipoli poolsaarelt on liidulased oma väed ära viinud, nagu ametlikult teatatakse. Sealt viib inglane enda väed India ja Egiptuse kaitseks.» Ja «Pikemas peatuses»: «Serbiaga on asi täiesti otsas, ainult näputäis montenegrolasi ajab veel oma mägedes «suuri asju» Austria-Ungari vastu. Sõda siirdub Balkanilt nüüd kuhugi mujale. Nagu ametlikult teatatakse, on liitlased oma väed 44 5

51 GallipoHst ära viinud. Inglane tõttab Egiptusse ja Indiasse... sõpru vaatama ja viskit jooma.» Seega võime kindlad olla selles, et päevik aastatest oli Lutsu töölaual, kui ta veerand sajandit hiljem kirjutas oma mälestusteraamatut «Pikem peatus». Sama raamatu lõpust (lk. 214) leiame veel seesuguse lause: «Ja ikka ma tegin oma taskuraamatusse märkmeid Peterburi kohta, olgugi et see linn juba ammugi kandis Petrogradi nime.» Tegelikult on päevikus kasutatud mõlemat nimekuju, Petrogradi ehk enamgi. Oskar Lutsu kaks säilinud päevikut Esimese maailmasõja aastaist ( ja ) on väärtuslik allikas tema elukäigu, loominguloo ja vaadete valgustamiseks. Sõtta mobiliseeritud kirjaniku isikliku elu mitmete külgede, aga samuti tema perekonnaliikmete ja tutvuskonna kohta koguneb päjeviku lehekülgedelt hulk uudset informatsiooni, pealegi ajast, mida tunneme Lutsu biograafias küllalt pealiskaudselt. Päevikute abil osutub võimalikuks koostada Lutsu nende aastate eluloo ja tegevuse kronoloogia. Samuti täpsustub kirjanikul sõja-aastail käsil olnud või valminud teoste, eeskätt «Suve» ja novelli «Kirjad Maariale» sünnilugu. Huvi pakuvad andmed tema tolleaegse lektüüri kohta. Päevikute kaudu on võimalik õppida nende autorit tundma ka kui kodanikku, näha teda terasel pilgul ja tundliku südamega jälgimas ümbritsevat elu suurte ühiskondlike sündmuste ning murrangute ajal. 45

52 Oskar Luts üle keelepiiride EERIK TEDER Oskar Lutsu eluajal jõudsid teiste rahvaste lugemislauale ainult kolm tema näidendit. Needki ilmusid meie lähemate naabrite juures Lätis ja Soomes. Ehkki tõlkimiskavatsusi oli mitmeid, ei näinud rahvakirjaniku silmad ühtki täielikku «Kevade» tõlget. Alljärgnevas on vaadeldud O. Lutsu teoste tõlkimist ja retseptsiooni teiste rahvaste juures keelte kaupa. Läti keel. Kõige varem tutvusid O. Lutsu loominguga lätlased. Juba a. anti Valkas Karl Abeni tõlkes välja Lutsu lühinäidend «Mahajäetud maja» («Atstahta mahja»). See oli üldse esimene 0. Lutsu teoste tõlge ja ühtlasi esimene K- Abeni tõlge a. saatis K. E. Sööt Elina Zälitele O. Lutsu komöödia «Paunvere» ja soovitas selle tõlkida. Näidend ilmus Riias pealkirjaga «Sasieigtäs precibas» («Kiirustatud pulmad», 1926). Seejärel tegi O. Luts E. ZalTtele ettepaneku vahendada läti keelde ka «Kevade». Et aga ükski Läti kirjastus polnud jutustuse avaldamisest huvitatud, loobus E. Zälite selle tõlkimisest. Küll tõlkis ta komöödia «Kapsapea», mille esietendus toimus Riia Kunstiteatris 26. VIII ndail aastail vilksatas O. Lutsu nimi siin-seal läti ajakirjanduses, peamiselt meie oma autorite (F. Tuglase, A. Adsoni) kirjutatud ülevaateartiklites. Läti mahukas entsüklopeedias Lutsu eraldi märksõnana pole. H. Visnapuu poolt seal avaldatud pikemas artiklis «Eesti kirjandus» on O. Lutsu loomingu iseloomustamiseks kakskümmend viis rida. Tuglase artiklile toetudes on teda maininud ka A. Upits ja R. Egle oma «Maailmakirjanduse ajaloo» IV köites (Riia, 1934).' Esmakordselt said meie lõunanaabrid «Kevadega» tutvust teha aastal, kui Adele Soll (Varik) avaldas Riias enda koostatud ja tõlgitud eesti proosavalimiku «Pret pavasari» («Vastu kevadet»), kus on umbes 70 lehekülje ulatuses esitatud valitud peatükke «Kevadest». 15. juunil 1943 kirjutas tõlkija O. Lutsule: «Tänase postiga lähetasin Teile raamatu Pret Pavasari, kus kasutasin, nagu kokku lepitud, Teie töödest valikpäätükke. Muidugi olen Teist juba tõlkinud esimesed raamatud Teie suures tsüklis (mõeldud on «Kevade» I ja II osa E. Т.), kuid kord need olid tsensuuris ja arvestage vast ise, lugupeetud kirjanik, mis põhjus takistas neid. Aga olukordade paranedes ilmuvad nemadki.» a. novembris on A. Soll palunud O. Lutsult lätindamiseks tema teisigi teoseid. Augustis 1952 saatis O. Luts A. Sollale loa tõlkida «Kevade» aasta ja «Jutustused» aasta eestikeelse väljaande järgi. 3 «Kevade» pidi Riias ilmuma aastal, kuid jäi seegi kord vahendajast olenemata põhjustel avaldamata. «Kevade» («Pavasaris») ilmus a. Riias Jänis Zigursi tõlkes, milles on õnnestunult suudetud edasi anda kirjaniku rahvapärast jutustamislaadi. Eessõnas tõstab Tõnu Karma esile autori head rahvaelu tundmist ja südamlikku huumorit. Raamatus on ka O. Lutsu enda saatesõna. Teos meeldis lugejaile, selle line tiraaž müüdi kiiresti läbi. J. Zigursi vahendusel ilmusid 1960-ndail aastail veel «Tagahoovis» («Pagalma puse», 1965), «Suvi» («Vasara», 1968) ja «Kapsapea» («Käpostgalva», 1968). Menukaim neist oli «Suvi», «Kapsapead» on esitatud isetegevuslavadel. Kirjandusajakiri «Karogs» on avaldanud Lutsu kohta kaks artiklit. Kirjaniku viienda surma-aastapäeva puhul ilmunud anonüümses kirjutises («Karogs» 1958, nr. 3) märgitakse ekslikult, et Lutsu teoseid pole seni veel läti keelde tõlgitud. Teise artikli («Karogs» 1967, nr. 1) autor on T. Vilsone, kes väidab, et Palamusel on Eesti kultuurüoos umbes samasugune tähendus nagu Erglil Lätis. «Mõlemad kohad kasvatasid üles realistliku proosa ja dramaturgia meistrid üks Blaumanise, teine Lutsu ning mõlemad on oma maastike, olustikupiltide, tüüpide ja probleemidega olnud neile peamisteks ainestiku andjateks.» 1960-ndail aastail on Läti Nukuteatris mängitud J. Zigursi tõlgitud «Nukitsameest» («Ragainitis»). Erakordse raenu saavutas Riia Noorsooteatris aastal M. Mikiveri poolt lavastatud V. Panso ja M.-L. Küla «Kevade» dramatiseering, mida on kuue aasta jooksul esitatud üle 170 korra. Vene keel aastal tuli Eestisse nõukogude kirjanik B. Pilnjak, et pidada meie kirjanikega läbirääkimisi eesti proosaantoloogia avaldamiseks Nõukogude Liidus. Lutsuga kohtudes arutasid nad ka «Kevade» tõlkimist vene keelde. B. Pilnjak avaldas lootust, et Nõukogude Liidus elavate eestlaste hulgas leidub kompetentseid tõlkijaid. O. Luts pidas B. Pilnjakiga selles küsimuses kirjavahetust veel aastal, kuid kahjuks jäi kavatsus realiseerimata. 4 Kohapealsete vene väikelavade jaoks alustas I. Severjanin aasta algul «Kapsapea» ja «Ärimeeste» tõlkimist. 5 Nende esitamise kohta puuduvad andmed. Sõjajärgseil aastail tõlkis O. Luts ise «Kapsapea» vene keelde 32-leheküljeline pliiatsikirjas käsikiri asub Kirjandusmuuseumis. Trükis ilmus see postuumselt almanahhis «Эстония» nr. 5 (Tallinn, 1955). 1 T. Karma E. Tedrele 6. I A. Soll O. Lutsule 15. VI KM KO, f. 168, m. 15 :9. 3 О. Luts A. Sollile 29. VIII KM KO, f. 248, m. 9 :5. 4 A. Pill, Oskar Lutsu «Kevade» võõrkeeltes. (Käsikiri.) KM KO, f. 248, m. 5:9, lk Eesti näidendeid vene keelde. «Vaba Maa» 19. II 1938, nr

53 Kui 195Ö. aastal hakati valmistuma eesti kirjanduse dekaadiks Moskvas, kavatseti vene keeles avaldada ka «Kevade». Eesti Riiklik Kirjastus pöördus O. Lutsu poole, et ta leiaks ise sobiva tõlkija. Kirjaniku palvel tegi TRU dotsent B. Pravdin kahe alguspeatüki proovitõlke, mille kirjastus heaks kiitis. «Hiljem aga loobus B. Pravdin «Kevade» edasitolkimisest,» kirjutab A. Pill, «põhjendades seda kehva tervisega, kuid keeldumise peamiseks põhjuseks oli siiski asjaolu, et «Kevade» oma rahvapäraste väljenditega on üldiselt raskesti tõlgitav teos.» 6 Vene keelde jõudis «Kevade» («Весна») Eesti Riikliku Kirjastuse väljaandel aastal R. Kaljo illustratsioonidega, tõlkijaks B. Liivaku (B. Levin). Tõlke kohta tehtud kriitikat (Anna Tulik jt.) arvestades viimistles B. Liivaku oma tõlget ja selle korduvad väljaanded Moskvas, Leningradis ning Tallinnas saavutasid enneolematu lugejamenu. Seni on «Kevade» vene keeles ilmunud 11 korral kogutiraažiga aastal Moskvas avaldatud väljaande jaoks tegi O. Sooster värvilised illustratsioonid, mida on kasutatud hiljemgi. S. Preobraženski tõstab oma retsensioonis esile tõetruud ja kunstiliselt ilmekat eesti õpilaste elu kujutamist. Teos on tema meelest kirjutatud imepärases keeles. «See on suure kirjandusliku üldistusjõuga raamat, tark, tõetruu ja väga vajalik teos.» 7 Ka meil külas käinud mitmed nõukogude kirjanikud on «Kevadest» rääkinud soojade sõnadega. Kirjastused on saanud lugejatelt rohkesti tänukirju. Venekeelse tõlke ilmumine avas «Kevadele» tee mitme teise rahva juurde. Suure populaarsuse on võitnud ka aastal «Eesti Raamatu» poolt avaldatud «Suvi» («Лето») В. Liivaku tõlkes ja R. Kaljo illustratsioonidega. Seni on «Suvi» vene keeles ilmunud viiel korral (viimati a. N. Javorskaja tõlkes ja R. Mägeri illustratsioonidega), kokku eksemplari. Tootsi lugude sarjast on vene lugejateni B. Liivaku vahenduses jõudnud veel «Tootsi pulm» ja «Äripäev» («Свадьба Тоотса», «Будни»), mis ilmusid aastal Tallinnas «Eesti Raamatu» väljaandel (kaanekujundus H. Arrakult). Lutsu muudest jutustustest on Tallinnas 6 А. P i 11, Oskar Lutsu «Kevade» võõrkeeltes, lk С. Преображенский, «Весна». «Юность» 1956, nr. 9, lk G. Romuldas, Eesti kirjanike teosed leedu keeles. «Noorte Hääl» 13. VIII 1957, nr H. Rantanen-Pylkkänen О. Lutsule 16. I KM KO, f. 168, m. 15:6. «Nagu juba mõne aasta eest Teile kirjutasin esitasime «Kapsapea» Helsingi ringhäälingus» 10 «Tagahoovis» Helsingi Töölisteatris sai suure menu osaliseks. «Postimees» 16. II 1939, nr. 46. avaldatud valikkogu «На задворках и другие повести» (1962, 2. tr. 1975), mis sisaldab jutustused «Soo» («Болото») ja «Andrese elukäik» («Жизнь Андреса») N. Javorskaja tõlkes ning «Tagahoovis» («Ha задворках») R. Minna vahenduses. Vene keelde on tõlgitud ka «Nukitsamees» («Мальчик с рожками»), mis ilmus aastal Tallinnas S. Semenenko tõlkes. Valimikus «Тихо! Идет репетиция» (Tallinn, 1979) on N. Mihhailova vahenduses avaldatud lastenäidend «Ülemiste vanake» («Старец из Юлемисте») ja «Nukitsamehe» dramatiseering. Leedu keeles ilmus aastal Vilniuses «Kevade» («Pavasaris») R. Kaljo illustratsioonidega. Jutustuse on vene keelest tõlkinud R. Butkute. «See teos võeti lugejaskonna, eriti aga noorte poolt, soojalt vastu,» kinnitab G. Romuldas. 8 Menukas oli ka E. Astramskase poolt originaalist vahendatud «Suvi» («Vasara», 1958). Ukraina keeles avaldati aas. tal Kiievis «Kevade» («Весна») J. Batjuškovi ja B. Kornad tõlkes. Armeenia keel. Valimikus «Kui särab Põhjatäht» (Jerevan, 1964) leidub 40- leheküljeline katkend «Kevadest», vahendajaks E. Avakjan. Tervikuna avaldati «Kevade» Jerevanis aastal. Kahe aasta pärast järgnes talle ka «Suvi». Jutustused on tõlkinud Zirair Avetisjan. Kirgiisi keeles ilmus aastal Frunzes Ö. Alujevi vahendatud «Nukitsamees». Soome keel (või 1933.) aastal esitati Soome ringhäälingus kuuldemänguna O. Lutsu «Kapsapea», mille oli tõlkinud näitlejanna H. Rantanen-Pylkkänen. 9 Kirjas 16. jaanuarist 1935 palub H. Rantanen-Pylkkänen autorilt luba «Kapsapea» trükis avaldamiseks. Koos «Kalevi kojutulekuga» ilmuski see Gummeruse kirjastuse näidendite sarjas («Kaalinpää». «Kalevin kotiinpaluu». Jyväskylä-Helsinki, 1935) a. lavastas A. Jaatinen Helsingi Töölisteatris A. Särevi dramatiseeringu jutustusest «Tagahoovis». «Märkimist väärib autori poolt hästi nähtud ja ka laval piltlikult edasi antud inimtüübid mitmest vaese rahva kihtidest Eesti linnade aguleis,» refereerib soomlaste hinnanguid esietenduse järel ajaleht «Postimees». 10 Detsembris 1958 lavastasid V. Linna ja K. Hakala Helsingi Rahvateatri-Töölisteatri noortegrupiga «Kevade» dramatiseeringu, mille oli tõlkinud R. Kilpi-Hynynen. Järgmisel aastal mängiti seda ka Turu Linnateatris. A. Pilli andmetel sondecriti «Kevade» soomendamiseks pinda juba 1920-ndate aastate lõpul: «V. Grünthal, kes oli «Noor- Eesti» esindajaks Soomes, pakkus siis sealsetele kirjastustele O. Lutsu «Kevade» täielikku tõlget, mille oleks teinud tema abikaasa Ida Grünthal, kuid Soome kirjastused keeldusid «Kevade» tõlke kirjastamisest, sest «Otava» kirjastuse poolt varem avaldatud Fr. Tuglase novellikogud «Vilkuv tuli» (1911) ja «Saatus» (1919) olid soome keeles levinud võrdlemisi tagasihoid- 47 i

54 likult.» ndate aastate lõpust kuni 1960-ndate aastateni valmis Soomes kolm «Kevade» tõlget (Niskanen, K. Aurio, A. Kaasinen), mis jäid aga käsikirja. 12 Katkend «Kevadest» koos lühipalaga «Sauna- Villem» ilmus L. Kettuneni soomenduses tema õpikus «Eestin kielen oppikirja» (Porvoo, 1936) ndail aastail tõlkis «Kevade» Martti Rauhala, kel õnnestus leida ka kirjastaja. Jutustus ilmus aastal Hämeenlinnas Arvi A. Karisto osaühisuse väljaandel pealkirjaga «Arno ja kumppanit» (illustratsioonid R. Kaljolt, kaanekujundus A. Venderilt). Kriitikud (E. Niinivaara, P. Lilja) tõstsid esile teose fraseoloogia ja omapära head edasiandmist. P. Lilja ütles, et «lugeja ei saa muud kui imetleda meisterlikkust, kuidas Luts oskab luua erinevaid lastelüüpe. Tal on tõepoolest olnud erakordne anne sisse elada teiste inimeste mõttemaailma ja seda lugejale vahendada». 13 Arvustuses «Eesti Dickens soome keeles» leiab E. Niinivaara, et «Kevade» on tänapäeva lugejale nauditav nii seiklus- kui ka psühholoogilise romaanina. Raamatu soomekeelseks pealkirjaks oleks retsensendi meelest paremini sobinud «Toots ja tema sõbrad». 14 Kirjutises «Vallutavad sõbrad» rõhutab M. Oranen О. Lutsu lastetüüpide meeldejäävust ja universaalsust on ju õpilased kogu maailmas ühesugused. 15 V. Blinikka tõmbab oma arvustuses võrdlusjooni Joosep Tootsi ja Tom Sawyeri vahele. 16 «Kevade» ilmumise puhul oli 27. juulil 1973 Soome ringhäälingus saade, kus O. Linnus rääkis Oskar Lutsu elust ja «Kevade» tegelastest. Pikemalt on «Kevadet» analüüsinud kirjanik Hannu Mäkelä ajakirjas «Parnasso». Artiklit lõpetades tõdeb ta, et O. Luts on vaikne humorist, südamlik vestleja ja kohati luurik. «Kui loen raamatut/usun et sun vestetakse tõelisest külast, tõelistest poistest, tõelistest sündmustest, tõelisest rõõmust ja murest.» «7 Ajakirjanduses on ilmunud veel paar O. Lutsu lühijuttu, näiteks A. Kaasineni vahenduses «Vana kübar» («Uusi Nainen» 1962, nr. 2). Ungari keel ndail aastail kavatses «Kevade» ungari keelde tõlkida G Szepesy, kes sõlmis autoriga aastal sellekohase lepingu. Ungari keeles ilmus «Kevade» 1959 aastal Budapestis pealkirjaga «A «Kentuki Oroszlän»» («Kentuki Lõvi»), vahendajaks nimekas keeleteadlane Ödön Lavotha illustratsioonid Miklös Rogänilt. Saatesõnas on muu hulgas öeldud: «Tema (s. o. Toots E. T.) on pärm selles väikeses seltskonnas, kuhu Arno on sattunud ja mille kõik liikmed on ühe elamusrikka kooliaasta tegelased. Tundmatu ümbrus, tuttavad lapsed, kes õpivad, mängivad, valmistuvad eluks. Nad seisavad alles oma elu algul, kuid juba riivavad neid kauge täisea mured ja rõõmud. See romaan on kauge eesti kirjanduse klassikaline teos, mille me rõõmuga anname ungari lugejate kätte.» Raamatu line tiraaž müüdi kiiresti läbi aastal avaldas katkendi «Kevade» 48 1 osast G. Bereczki antoloogias «Az eszt irodalom kistükre». Slovaki keeles on «Kevadest» välja antud kaks tõlget. Maria Kanovä on selle tõlkinud eesti keelest («Jar», Bratislava, 1960). Raamatu on illustreerinud Karel Teissig, kuid kahjuks on tema illustratsioonides vähe eestilikku. Teist korda avaldati «Kevade» Bratislavas a. koos «Suve», «Tootsi pulma» ja «Äripäevaga» raamatus, mis kannab pealkirja «Estõnska romanca» («Eesti romanss»). Jutustused on vene keelest vahendanud Viktoria Slobodnikovä. Teose lõpus on märkus, et tõlkija on kasutanud võrdluseks ka eestikeelseid originaale. M. Kanovä vahendus on täpsem, V. Slobodnikovä oma, kes on professionaalne tõlkija, jällegi ladusam. 18 Raamatu kohta on ajakirjanduses avaldatud ka mõned tunnustavad retsensioonid. Tšehhi keeles on välja antud ainult «Kevade» («Jaro», Praha, 1961), mille vene keelest on tõlkinud Olga Maškovä (illustratsioonid K Teissigilt) Ajalehes «Literärni Noviny» nenditi, et ammugi tundsid tšehhid Mark Twaini Tom Sawyerit, teadmata, et tal on olemas kaksikvend hoopis lähemal, nimelt Joosep Toots. Poola keel. O. Lutsu 50. sünnipäeva puhul avaldas kirjandusloolane J. Roos ajakirjas «Przeglad Polsko-Fiiisko-Estonski» (1937, nr. 2/3) ülevaate kirjaniku elust ja loomingust. Tartus tegutseva Poola Seltsi algatusel hakkas «Kevadet» tõlkima Emil Skomorowski aasta suvel oli tal esimene köide tõlgitud ja loodeti, et varasügisel läheb see trükki. 19 Hiljem valmis E. Skomorowskil ka jutustuse teise osa tõlge ning mõlemad koos pidid ilmuma Varssavis aastal kirjastuse «Roj» väljaandel aasta septembris hävis sakslaste pommidest kirjastuse hoone koos käsikirjadega. 20 Uue tõlke tegi vene keelest Kazimierz Jaworski ja see avaldati Varssavis aastal («Wiosna»). Ajakirjanduses ilmus selle kohta paar tutvustavat kirjutist. Rumeenia keelde on «Kevade» tõlkinud Alexandra Bärcäcilä ja Igor Talmatchi ning see ilmus Bukarestis aastal («Primävera»). " A. Pill, Oskar Lutsu «Kevade» võõrkeeltes, lk E. Teder, Oskar Luts ja Soome. «Looming» 1975, nr. 4, lk «Keskisuomalainen» 6. V E. Niinivaara, Viron Dickensiä suomeksi. «Helsingin Sanomat» 20. V «Demari» 27. V «Kirjastolehti» 1973, nr H. Mäkelä, Hiljainen humoristi. «Parnasso» 1975, nr. 1, lk L. Metsar E. Tedrele 28. X O. Lutsu Kevade 1. poola keelde. «Postimees» 30. VII 1936, nr «Toe ja õiguse» ning «Kevade» poolakeelsed käsikirjad hävinud. «Postimees» 5. I 1940, nr. 4.

55 Inglise keel. Teise maailmasõja eel pidas O. Luts läbirääkimisi «Looduse» kirjastuse poolt asutatud aktsiaseltsiga «Boreas», mis tegeles eesti autorite teoste avaldamisega võõrkeeltes. Et «Boreasel» olid allettevotted Leipzigis, Pariisis ja Londonis, oleks «Kevade» võinud ilmuda saksa, prantsuse ja inglise keeles. Läbirääkimistest kaugemale asi siiski ei edenenud aastal avaldas «Kevade» inglise keeles («Spring») kirjastus «Perioodika», tõlkijateks Aino Jogi ja Melanie Rauk. Raamatus on kasutatud Ü. Soosteri illustratsioone. Lähemal ajal peaks ilmuma ka «Nukitsamees» («Bumpy») Arvid Jürviste tõlkes. Saksa keel. Kui F. Tuglas aastal kavandas mahukat, kaheköitelist eesti luule- ja proosaantoloogiat saksa keeles, soovitas O. Luts sinna oma teostest võtta «Kirjad Aiaäriale» (X, XI, XII, XIII ja XV peatükk), valitud kohti «Soost» ning mõne lühinäidendi («Sinihallik» või «Ülemiste vanake») aasta «Estländisch-deutscher Kalenderas» avaldas Viljandi saksa eragümnaasiumi direktor Arthur Behrsing katkendi «Kevade» II osa XXIII peatükist. Samas kalendris ilmus aastal A. Behrsingu vahenduses veel O. Lutsu novell «Kingsepad» («Schustervolk»). A. Behrsing oli nõus tõlkima ka «Kevade» tervikuna, kui 21 A Pill, Oskar Lutsu «Kevade» võõrkeeltes, lk O. Luts F. Tuglasele 3. XII KM KO, f. 254, m. 44:3. 23 A. Pill, Oskar Lutsu «Kevade» võõrkeeltes, lk Vt. KM KO, f. 248, m. 6 : 2 (A. Pilli märkmed О. Lutsu teoste tõlkimise kohta). 25 Eesti kirjanduse tutvustamine välismaal. «Kaja» 24. VI 1925, nr «Noor-Eesti» kirjastus selle avaldaks. «Kevadega» kavatses «Noor-Eesti» alustada eesti autorite sarja saksa keeles. Iga köite mahuks oli ette nähtud trükipoognat aastal tegi V. Grünthal «Kevadest» lühendatud redaktsiooni, millega O. Luts nõustus. Kirjastus taotles toetust algul Kultuurkapitalilt, siis Haridusministeeriumilt, kuid et seda ei antud, jäi «Kevade» tõlkimata. 23 Mullu avaldas kirjastus «Perioodika» saksa keeles «Nukitsamehe» («Der gehörnte Junge») Hoide Roodvee tõlkes. Raamatu on illustreerinud E. Valter. Andmeid on veel mõnegi realiseerimata jäänud tõlke koiüa. Näiteks alustas aastal «Kevade» tõlkimist juudi keelde Eesti Akadeemilise Spordiklubi spordiarst dr. O. Mirwitz Tartus. Tal oli selle avaldamiseks kindel kokkulepe ühe Varssavi kirjastusega a. lõpul oli tõlge peaaegu valmis. Käsikirja edasine saatus on teadmata. Eelläbirääkimisi on Luts 1930-ndail aastail pidanud ka ühe prantsuse kirjastajaga. 24 Käsikirja on jäänud esperanto keelde tõlgitud «Kapsapea» ja «Kevade» I osa XI peatükk (tõlkija Hilda Dresen) ning katkendid jutustusest «Kirjad Maariale» (Agnes Dresen). Ilmselt on need tehtud 1930-ndail aastail eesti kirjanduse esperantokeelse antoloogia teise osa jaoks. Avaldamata jäi ka «Karavani» saksakeelne tõlge, mis valmis H. Haljaspõllu! aastale Niisiis on O. Lutsu looming seni jõudnud neljateistkümnesse võõrkeelde. Eriti rohkesti on lugejaid leidnud «Kevade», mis on aidanud värvata eesti kirjandusele uusi sõpru. Kirjaniku 100. sünniaastapäevaga jihenduses on oodata «Kevade» ilmumist veel bulgaaria ja mitme Nõukogude Liidu rahva keeles. 4 Keel ja Kirjandus nr

56 CETERUM CENSEO Luts elab sügaval Täna, novembrlhommikul, sõitsin bussiga läbi Lutsu maastike, mis olid juba külmunud ja tolmuselt heledad. Taevas liikus lumepilvi, kuid õige aeg ei olnud veel käes. Siiski, võinuksime öelda: «Külm, külm. Novembri lõpp tõmbab saba rõngasse ning uhkesti patseerib Amme jõel ja padriku lõikudel.» Kes patseerib, kus? Veskijärv oli tühi, niipalju kui bussiaknast nägin, seal polnud ühtki metafoori, ammugi mitte saba rõngas. Teadagi, kirjandus! Novembri lõpul on mujalgi tegemist kuskil skäärides või Moskvas, jõuab ta siis Palamusele uhkeldama. Nüüd, kus seda kirjutan, on juba õhtu lähedal. Kirjutan elektrivalgel, kuid aknast võib veel seletada vooremaastikke ja mõelda, kuidas oli siis, kui elektrit veel ei olnud. Jah, kuidas oli hulkuda öösel koolist tulles, koos Luterusega: «Hilpneme sügistuules nagu kaks eksinud lindu. Vahe on ainult selles, et ühel on soojemad suled kui teisel. Ütleme, et mina olen nii umbes leevikene, aga see teine mu kõrval nuhelgu mind jumal ma ei tea talle anda kohase linnu nime. Aga taevast poetub valgeid helbeid meie mõlema peale. [ ] Eemal mööduvad teineteisest kaks musta täppi. [ ] «Peaks õige paluma!» ohkan tasa. «Keda?» küsib Silbe. [ ] Äkki kasvab mu nina ette Jaan Jaani poeg Peep. «Kuidas läks?» küsib ta. «Ma päris ehmusin,» vastan mina. «Sina, Peep, enne huika kaugemalt, kui tuled.»» Eks ole, umbes nagu Norsteini filmis «Siilike udus». Maal olid sügisööd pimedad, on praegugi, kui metsa vahele jõuda. Sügise ja suve vahel on hirmus erinevus. Suvel on hele ja soe. Suvel ei usukski, et võib tulla sügis, näiteks siia «Alamusele». Suvel võib maastikku lähemalt uurida, õigemini vaadata kaugemale, eriti voore harjalt. Vooremaastlkul torkab silma, et taev*s on siin väga kõrge ja suur. Silmapiir on avar. All orgudes lokkab võsa. Kui sinna alla siseneda, siis ei näe enam midagi, ainult leppade lehestikku ja nõgeseid. Niisiis, väga impressionistlikult ja ülimalt ääri-veeri oleme lähenenud vooremaastiku klassiku olemusele, kaudselt oleme vihjanud tema «genius loci'le». Ela keset halli võsa, pea kohal kõrge taevas. (Ärme unustame, et võsa on hallim kui kuskil mujal ja taevas kõrgem kui teisal.) Kas tulevad needused, ähvardused ja jumala karistused Lutsu teostes ainult sellest, et Palamusel pöörati usuõpetusele erilist tähelepanu? Ikka kostab kuskilt mõne Siimonsoni hoiatavat eshatoloogiat, Hiiobile tuletatakse ta positsiooni pidevalt meelde. l Meenutame üht Lutsu parajasti ettejuhtunud väikest meistriteost, nimelt jõulueelse suurpuhastuse stseeni mälestusteraamatust «Vaadeldes rändavaid pilvi». Kui «Andres» kooli jõuab, vana luuakonts kaenlas, on töö juba alanud. Samas saab teoks esimene ohver: Padevesti püksisääres muljutakse puruks väike hiirepoeg. Põrandale valatakse keeva vett. Esimesi intermeediume: üks poiss tahab «Andrese» luuda kustutuskummi vastu vahetada. Vett kantakse juurde, uputus klassitoas algab. Kingade omanikud peavad ronima kapivirnade õtsa. Ilmub köster: «... äkki lükatakse koolitoa tagaseinas lahti üks kriiksuv uks ning lävele ilmub köster, vurrud ripakil, seljas ainult öökuub, käes põlev lamp.» Algab paanika. «Liigutage end, tõprad,» karjub köster ja «kõik, kes on all, kaabivad ja kühveldavad, otsekui surmahirmus». Siis «pääseb minu äsjamüüdud porine luuatüügas malaka küljest lahti ning lendab vihasele jumalamehele näkku», õpetaja põgeneb. Kergendav, siiski ajutine naer. «Muidu ükskõikne Toomas Karu tõmbub naeru käes kõverasse ja tokerdab jalalt jalale, kuni libastab ja kukub latsakile mustavasse körti.» Siis küsib kooliõpetaja Roose «kahvatu pea»: «Issand jumal, mis siin ometi tehakse?» Kuid ta ei oota vastust «üle madala künnise voolab ta jalgele vett nagu mustast kosest». Appikarjed, äsja köidetud raamatud satuvad ohtu. Naaseb köster, satub raevu, kihutab kõik välja. (Siimonson räägib muidugi suurest uputusest.) Köster võitleb üksi ja heroiliselt veega. «Hirmsas vihas siis virutab luua nurka, sülgab, paneb käed puusa ja sajatab koledasti.» Sel hetkel toovad kaks teadmatut poissi ja valavad põrandale uue toobritäie keeva vett. Uus raevuhoog! Ennäe, aga möödub mõni tund, ja köster leebub. Ta pakub märgadele ja külmetavatele poistele teed, emand aga suhkrut. (Siimonson muidugi tsiteerib jälle piiblit veeuputuse lõpu kohta.) Mäletan, et väikese poisina naersin seda teksti lugedes lämbumiseni ja püüdsin teda meeleheitlikult kodustele ikka ja jälle ette lugeda. Oleks ta olnud nii naljakas, kui ta poleks olnud nii kole? Tegelikult vastab see tekst igasugustele nõudmistele ja tingimustele, teda saab avada mitmesuguste võtmetega, nagu enamikku Lutsu loomingut. Toomas Haug on hiljuti hakkama saanud väga elegantse lühiesseega («Looming» 1985, nr. 12), kus ta võrdleb Oskar Lutsu «Kevadet» ja Ken Kesey teost «Lendas üle käopesa». Ilmneb, et tegelased ja situatsioonid langevad peaaegu täpselt kok- 2 50

57 ku (ei hakka siin Toomas Haugi tähelepanekuid üle kordama, mainin ainult üht: Toots juurviljaalas seemneid ja McMurphy hullumajas tablette segamas). Oletame, et McMurphy kajastab Kristuse arhetüüpi. Issand jumal, ega siis Toots...? Paistab et mitte. Aga mis siis? Kes need Toots ja Kur siis on? Mis maailm see on, keda asustavad tuhanded Julk-Jürid, õde Augustad, Murumunad, Andresed, Goldblatid, Tõnissonid, Plluhkamid, Mobld, Danilevitšid Imelikud? Miks siis nende hiidkarahteritega kogu aja midagi juhtub, aga miks selles maailmas endas siiski suurt midagi ei muutu? Kas on võimalik, et sellise universumi loi ebateadlikult üks nohikust viinanina, kel puudus kõrgem kultuuriline haritus voi «vaimsus», nagu nüüd nõutakse? Niisugust mugavat stereotüüpi on õnneks kõigutama hakatud (parimaks näiteks Endel Nirgi essee raamatus «Avardumine») ]a naib olevat produktiivne mõelda Lutsust enam mitte kui kohtlasest naljamehest. ' 3 Kust Luts tuli selle peale, et ta peaks nalja tegema, ja kas ta üldse tegi 1? Muidugi tegi, sest rahvas oti kujundanud välja talle vajaliku naljamehe imaago ja Luts puudts sellele muidugi vastu tulla, sest iga loov inimene on edev, täpsemalt vaiab tagasisidet. Elu lõpupoolel ei viitsinud ta muidugi enam naljamehe maski kanda Jutus «Jun Pügal» lööb ta tõeline olemus õtse valia, ja see on küllalt traagiline ja skeptiline Aga eks paista see juba varem kõikjalt, isegi see süütu veeuputuse kohtkatastroofile järgneb lepitus ja suhkruga tee, ehkki mitmete kirjutatud ja kirjutamata reeglite järgi peaksid uputuses osalenute suhted olema olnud muutunud. Lutsu maailm ei progresseeru. Tootsi ja Kiire krillimme haabub argipäeva muredes, õde Augusta läheb teisele mehele, aga ekstsessi ei sunni. Sürgavere Pliuhkamite ja Sägide elus kordub iga kümne aasta järel täpselt seesama, et Sagi jääb alati lolliks. Luts naib kusivat: mis saab inimesega üldse juhtuda peale selle, et ta elab? Ta ju on ja temaga juhtub! On isikud ja olukorrad aga mis te veel minust tahate? Mille peäle te loodate, armsad inimesed, kas te siis ei tunne elu? Ega Luts ei vältinud deduktiivselt kujundatud olukordi sellepärast, et ta poleks osanud välja mõelda teese. Kes oleks ial keelanud seletada, et «Kevades» võitleb Toots Jumalaga, «Suves» Maaga ja «Tootsi pulmas» Naisega? Küllap tal polnud selliseid ambitsioone. Ta tundis ennast ja oma rahvast. 4 Jah, aga mis temaga siis peale hakata? On Lutsu sajas sünniaastapäev, aga kas me oleme teinud UNESCO-le ettepaneku tema tähtpäeva ülemaailmselt silmas pidada? Muidugi mitte, ja see on ilmselt tark^ tegu. Ega me oska ette kujutada sedagi, et Luts oleks mõne ameeriklasega pidanud visa kirjavahetust, eesmärgiks oma mälestuste tõlkimine inglise keelde. Ei tea, kas Luts oleks soovinud endale eluajal Palamusele ausammast, mille avamisel oleks esinenud professor Gustav Suits. Kas ta oleks tulnud esinema? Ei vist, ei oleks soovinud, ega oleks tulnud. Muidugi, mõttemängu korras võib ka teisiti mõelda. Oklahoma professor Ivar Ivask on viimasel ajal märkinud, et meie rahvuslike imaagode propageerimine laias maailmas ei võta kuidagi vedu. Kui soomlastest teatakse midagi (saun, Nurmi, Sibelius), sus meie «pakett» (sült, Tammsaare, Vuralt) ei ole mitme aastakümne jooksul enlist menu saavutanud. Ehk pakkuda hoopis kedagi või midagi muud? Verivorst, L...?, Kuid olgem realistid. Lutsu suurteost («Mälestused») ei taha muidugi keegi teine rahvas lugeda. Ja õige ehk ka. Igal rahval on oma salajased kirjanikud, kes tema omapära erilise intiimse autentsusega tabavad. Nad on niivõrd rahvuslikud et neis puudub vähimgi kaubaväärtus Mis sus, et maailmaturul kästakse olla etnograafilised See käib tegelikult ikkagi vaid kitsi jayoltseksootika kohta. (Vrd. ka Haljand Udami artiklit «Dušanbe kuum suvi» «Loomingus» 1986, nr. 10.) Rahvuse päris südames asuvad kirjanikud ei saa enamasti laialt tuntuks, või siis ehk ainult nende lobedani internatsionaalsetele kaanonitele vastav loominguosa, näiteks «Kevade» Kes on lati või rumeenia Luts? Mina küll ei tea aga küllap ta on olemas. Ju hoiavad nad teda ainult omale. Käisin postkastil. Oli juba peaaegu pime. Naabrimees lõikas mootorsaega hekki Mets oh must ja liikumatu, maa kõva fa külmunud. Tuli «Sirp ja Vasar», kus kultuuriminister loetles Lutsu sünnipäevmüritusi. Suur osa neist on siinsamas Palamusel («üks pime nurk Eestis» «Kapsapea»). Rahvusvahelist konverentsi muidugi ei ole, nagu võiski arvata. Nüüd on õues juba täiesti pime. Tuleb jutt Lutsust lõpetada. Ta libiseb käest nagu libe kala ikka. Ta asubki kuskil põhjas pimeduses ja peidus, umbes nagu Seferise tsistern. Las ta siis olla. «Istun ja ootan, Hina, et isegi teaksin, keda või mida. Ülalt pilvede vahelt vilgub mõni üksik täheke, aga minul pole midagi selle vastu, kui kustuksid needki.» Mati Unt 4» 51

58 MEMUAARE ; i i i i i I. Kuidas Luts maamulda sai Oskar Lutsu pole ma elusast peast oma ihusilmaga näinud ega käega katsunud. Saatuse tahtel juhtus aga nii, et mul tuli Lutsuga kokku puutuda viis tundi pärast tema surma ja olla elus esimest ning viimast korda tähtis riigitegelane ' Eesti NSV rahvakirjaniku Oskar Lutsu riikliku matusekomisjoni esimees. Juhtus see lugu nii, et Toompeal, kus pärast sõda asus Kirjanike Liit, arvati juhatuses, et mina kui äsja ametisse määratud ja seejärel ka demokraatliku kätetostmisega valitud sekretär peaksin Tartusse komandeeringusse sõitma, osakonna tööga tutvuma, kontrollima, abistama, näpunäiteid andma jne., kõik, nagu igasuguse juhtimise süsteem ette nägi. Öeldi, et vestle võimalikult palju inimestega ja käi ka Lutsu vaatamas, kes siis oli juba raskesti haige. Eduard Männik, kes juhatusest ainukesena oma Tartu sõitude ajal iga kord ka vana sõpra Lutsu külastas, rääkis, et viimati öelnud Luts, et ega tema isegi teadvat, kas ta enam ongi luts või on juba vähk. ' Kui tublisti liialdada, siis mul oli Lutsuga küll kirjavahetus. Nimelt saatsin kõigile liikmetele juhatuse nimel kirja, kes milliseid loomingulisi komandeeringuid sooviks. Peaaegu kõik tahtsid kas Kaukaasiasse või Kirgiisiasse, üksnes Luts küsis alandlikul leebel moel: oleks hea, kui saaksin kaheks nädalaks kuskile Tartu-ligidasse valda sõita. Tema taotlus kui liiga tagasihoidlik jäeti rahuldamata. Lutsu toimikus oli siis veel kaks tagasihoidlikku kirja esimehele. Ohes tuletati 1. novembril 1944 meelde, et aastal määratud talle eluaegne pension 400 rbl. ning okupatsiooni ajal oli see ümberarvestatuna 117 marka ja 5 penni. 12. veebruaril 1945 tuletab Luts nukralt meelde, et ta ikka veel ei saa pensioni. Nii ma siis sõitsingi ühel esmaspäeva hommikul Tartusse, koos minuga liidu konsultandid Debora Vaarandi ja Tamara Tomberg, kes pidid noori autoreid kontrollima, abistama, juhendama jne. Erni Hiir oli siis Tartu osakonna sekretär, õhtul istusin tema juures kodus, kus proovisime tema tuntud leotisi, mida siis veel ilusas eesti keeles ei osatud nastoikaks nimetada. Seejärel saatis Hiir mu hotelli, mina keerasin ukse kinni, mitte vaimude, vaid varaste vastu, ja heitsin magama. Hommiku poole ööd näen kas unes või poolunes, et mu koiku ees vanal luteri toolil istub siiski sissepääsenud vaim ja kordab süngel häälel: «Ärka üles, suurmeister on surnud! Ärka üles, suurmeister on surnud!» Kui ma viimaks mõistma hakkasin, selgus, et ei olnud vaim ega varas, vaid Erni Hiir, kes administraatori abiga oli ukse väljast lahti muukinud ja sisse tulnud. Ma küsisin Hiirelt, et mis pagana suurmeister, räägi selget juttu, ega me maleklubis ei ole. Siis tuli välja, et Luts on öösel surnud. Ma sain paugupealt virgeks ja läksin Hiirega, endal süda raske, läbi pimeda ja lörtsise linna Riia tänavasse leinamajja, teades, et nüüd ei tule tegelda vastumeelse kontrollimise, abistamise, juhendamisega jne., vaid matustega, et Luts vääriliste austusavaldustega maamulda saaks. Mui polnud veel Kirjanike Liidu funktsionäärile nii vajalikke matmiskogemusi, kuid mitte see ei teinud mu südant raskeks, vaid miski muu. Aeg oli halb, ikkagi aasta, pealegi märtsikuu aasta kampaania kodanliku natsionalismi vastu oli tublisti rüüstanud ka Kirjanike Liitu. Minu eelkäija liidu juhatuse sekretäri kohal oli paljudele kirjanikele kitsukesel õhukesel paberiribal läbi kopeeri teatanud, et te olete paragrahv selle ja selle alusel Kirjanike Liidust välja heidetud, tooge tagasi oma liikmekaart, kui on, siis ka aukirjad ja aumärgid, Tuglasel ka rahvakirjaniku tõend ja Semperil koguni vist Ülemnõukogu saadiku mandaat. Peale selle oli puhastatud nimekirjas igasuguseid kahtlasi isikuid ning Lutsulgi olid omad plekid küljes: olnud kah vahepeal mandumise läbi teinud, sümbolismi, müstika ja dekadentsi sohu langenud. Pärandi ümberhindajad nägid kurja vaeva, missugustesse sotsiaalsetesse klassidesse ja kihtidesse paigutada Toots, Kiir, Arno, Teele, Lible, Julk-Jüri jt. Toots sai muidugi kulakluse potentsiaalseks esindajaks, kuigi ta olevat oma vallatustes päris sümpaatne poiss, ent nõukogude lastel ei pruukivat tema halvemaid vempe eeskujuks võtta. Ainult noor Juhan Peegel ja veel noorem Heldur Niit söandasid «Kevadet» Mark Twaini, Gorki, Tolstoi ja teiste kuulsate lapsepõlvelugude ritta panna. Sellepärast nad saidki Lutsu nekroloogi kirjutamise ülesande. Kuid mitte Lutsu ümberhindamine ei teinud mu südant raskeks, vaid see, et laialt räägiti, et Lutsu naine Valentina on usklik, ja kui Luts peaks surema, siis naine tahab kindlasti kiriklikku matust. Ja mis sa hing siis teed, kuidas sa riikliku kirikuga ühendad, kui kirik on riigist rangelt lahutatud? Pealegi veel aastal. Leinamaja esikus oli vana kombe kohaselt kell seisma pandud ja peegel musta riidega kaetud. Kuna selle kombe suhtes mingeid juhendeid polnud, ei võtnud ma vaevaks ka enda suhtumist kujundada ega tea praegugi, kuidas uute tavandite väljatöötamise ja juurutamise käigus niisugustest asjadest nüüd mõeldakse ja kas üldse mõeldakse aastal aga ei olnud isegi kolm peotäit mulda kuigi soositav. 52

59 Nuttev Valentina Luts võttis meid esikus vastu ia juhtis söögituppa, kus lahtitommatud laual valge lina all lamas Lutsu maine põrm. Seisime fükk aega vaikselt, meie ühel pool lauda, Valentina meie vastas teisel pool. Filosoofilistest mõtisklustest elu ja surma, ihu ia hinge üle tuli aga paliu maisemate muldasängitamise organisatsiooniliste küsimuste juurde minna ja ma arutasin endamisi, kuidas seda teha, kui Valentina hakkas talle omase temperamendi ja aktsendiga rääkima: «Lutsul oli kolm soovi. Esiteks, et ta saaks oma aeda maetud, aga ta arvas isegi, et seda vist ei lubata, liiga ligidal elumajadele. Teiseks, et teda mitte Palamusele ei maetaks, kaugel, ja kes teda seal ikka vaatamas käiks. Kolmandaks, et las matavad parem Ropka Tamme surnuaiale, et tema on rahvamees ja et rahvas võiks tema hauaplatsi kas või viimsestki rohuliblest lagedaks tallata.» Siis Valentina nuttis iälle, jäi äkki Erni Hiirele õtsa vaatama, hakkas naerma ia tuletas meelde: «Härra Hiir, kas te mäletate, te olite siis noor, istusime koos Aia tänavas kirjanikkude maias, ja teil oli luuletuskogu ilmunud ja Luts oli lugenud ia kiitnud, ja teie istusite Lutsu vastas, ja Luts oli võtnud ia vaatas teile tükk aega õtsa ia ütles: «Vaata apa vaata, sellest hiirest saab veel rott.»» Siis Valentina ntrttls jälle ja hakkas iälle naerma: «Härra Hiir, aga kas te mäletate Lutsu viimast sünnipäeva, me istusime kõik siinsamas laua taga, ja Luts istus teie vastas ja vaatas kaua aega teile õtsa, ja Luts, kurat (ma nole iial nii lõbusa heatahtlikkusega öeldud «kuradit» kuulnud), oli jälle võtnud ia ütles: «Eks ma öelnud, et sellest hiirest saab rott.»» Valentina nuttis jälle, meie ei nutnud ega naernud, minul südamel ikka raske koorem, sellepärast ma siis alustasin ääriveeri, et matus tuleb muidugi riiklik, et matusekulud... Ei saanudki ma kaugemale, kui Valentina alustas iälle lõbusalt: «Ükspäev mina kuulen, üleval Lutsu toas suur kisa, temal oli üks endine pastor vana tuttav, teie, härra Hiir. teate küll. tuli Lutsu vaatama, ma küll katsusin all taskud läbi, kas pudelit ei ole, ei olnud, aga järsku kisa. jooksin üles, nemad kuradid olid pudeli akna kaudu nööriga sisse tõmmanud. Luts oli istuli ja näitab pastorile rusikat ja ütleb: «Minu matusel ei tohi jumalasõna olla. ia sa ise ka ei tohi olla. aga kui tuled ia tahad jumalasõna ütelda, siis tõusen ma kirstu sees niisamuti istuli ta näitan sulle rusikat...»» Minu südamelt muidupi landes raske kivi suure kolinaga maha. Kui Valentina meirl pärast üles tuppa viis. kust Luts viimased nädalad enam alla ei saanud, näitas ta piltlikult, kus Luts istunud ja kuidas rusikat näidanud. Ülestehtud voodil oli raamat, lahti löödud sealt kohalt, kus Lutsu lugemised pooleli jäid. See oli «Bagration». Siis tegelesime jälle maiste asjadeca. Ma võtsin niidiga mitmest kohast kokkuõmmeldud rätsepalindi abil Lutsust mõõdu, panin igaks juhuks kümme sentimeetrit juurde, ja läksime Hiirega Õpetaja tänavasse, helistasime Tallinna Urgartile, kes oli siis Kirjanike Liidu aseesimees, ja Greenile, kes oli Ministrite Nõukogu esimehe asetäitja. Green helistas peagi tagasi, ütles, et oled esimees, teed matusekulude eelarve ja ajad kõik asjad joonde. Hea öelda ajad joonde. Praegu on Tartus matusetalitus, mida küll vahetevahel kritiseeritakse, kuid tollal polnud midagi, mida oleks kas või kritiseeridagi saanud. Sadade muude korraldamist nõudvate asjade hulgas mõtlesime kõigepealt sellele, et nii tähtis mees nagu Luts tuleb matta tammekirstus, vähemast ei saanud juttugi olla. Siis helistasime Arno Köörnale, kes oli Tartu linnakomitee sekretär. Tema helistas täitevkomitee esimehele, et aidaku. Esimees helistas asetäitjale, et aidaku. Asetäitja hakkaski aitama. Peagi sai selgeks, et üheski Tartu puutöökojas pole tammelaudu. Viimaks tuli asetäitjal hea mõte: Tartu õllevabrikus tehakse ju tammelaudadest vaate. Õllevabrikust öeldi, et tammelaudu on, ja küsiti, kui pikki on tarvis. Nimetasin pikkuse. Ei, nii pikki kahjuks ei ole. Ma jäin muidugi kole nukraks, aga mida pole, seda pole. Viimaks saime nõusse paaditehase, kus oli vähemalt saarevineeri, millega kirst katta. Läksin paaditehasesse, mis asus seal, kus praegu on hotell «Tartu». Paaditehase ümber lainetas kevadine suurvesi, nii et edasi minna ei saanud, tuli sõuda. Sõudsin paaditehasesse. Einoh, kirstu teeme missuguse, ükski ei ütle, et pole läbi saarepuust, kuidas siis, Lutsule teeme tanniiniks valmis, olgu teistele kuidas tahes, loomulikult paneme paraja jao pikkust juurde, me ennegi kirste teinud, ainult käepidemeid pole, terves Tartus pole, ehk saate Tallinnast tellida. Seda küll, Tallinnast peaks ikka saama, kui palju oleks vaja? Kuuest jätkub, oleks läbi tammekirst, siis peaks kaheksa olema, aga kui pole tammekirst, siis on kuuest küllalt. Niisiis tellisin Tallinnast kuus kirstukandmise sanga ja õhtune rong tõi need Tartu. Järgmisel päeval ei jõudnud meister neid ära kiruda: niisuguseid käkke oleksime võinud ise traadist keerata, meil nii jämedat traati küll. Sangad olid tõepoolest jõledad,^ puust käepidemed koleda hõbedaga üle võõbatud. Aga kuidas kirstuga lood on? Saab kohe, saab kohe. «Saab kohe» kestis pool tundi, kirstu alles häiliti. Siis leidis meister viimases hädas lahenduse: ma annan mehe polituuripudeliga kaasa, ta auto peäl, kuni kohale jõuate, lõpetab. Nii tegimegi. Mees aitas kirstu auto pealt, pani polituuripudeli esikus maha nurka ja ütles, et kui juhtub moni kriimustus, saate ise praavitada. Pärast oligi vaja praavitada, kuid pudel oli tühi: küllap mees oli sšidu ajal autokastis ka ennast «praavitanud». Lutsu majas ja maja ümber oli päris kenakesti rahvast kadunut ära saatmas. Teiste hulgas ka Juhan Simm. Kadedad keelesügajad olid küll rääkinud, et ei ta tule, nad ju vaenlased. Neil päevil Tartus muud ei räägitud kui Lutsust, räägiti 53

60 lõputult anekdoote, ainult häid, mitte sellepärast, et kadunust räägitakse ainult head, vaid sellepärast, et Lutsust polnudki muid anekdoote rääkida. Lutsule endale nad meeldisid, ta armastas neid ise levitada ja mine tea, kui palju ta neid ka ise on välja mõtelnud. Lutsu surma puhul kirjutatud artiklis tsiteerib Juhan Peegel ühte Lutsu avaldamata kirjutist: «Ja kui nende ridade kirjutaja (s. t. Luts) «Postimehe» intervjueerijale tema küsimuse peale: «Kuhu peaks püüdma eesti ilukirjandus?» vastas: «Elule lähemale», siis muigasid halvakspanevalt isegi mõned väljapaistvad kirjanikud. Ja liikus ta siis ükskõik kus, ikka näidati talle otsekui eksinud hingele ja puuduliku aruga isikule sõrmega: «Näe, Luts läheb elule lähemale!»» Kord küsinud keegi Lutsult kadedate keelesügajate juttude peale, mis nad's Simmiga on, kas sõbrad või vaenlased. Simm ja Luts olid üleaedsed, puhusid üle aia juttu ja altaia võtsid šnabikvopskit, nagu ütleb «Suve» punaninaline apteeker voi mida Joosep Toots pahandaval kombel Punsli eliks nimetas. Luts ci osanud paugupealt vastata, aga hiljem rääkis: nad tulnud Simmiga kokku, arutanud seda küsimust pikalt-laialt ning jõudnud sõbralikult otsusele, et nad siiski on vaenlased. Siis algas pühalik kirstupanek. Oh õnnetust, kirstumeistrid, kuradid, olid jätnud pikkusele lubatud sentimeetrid juurde panemata. Ma muidugi sobitasin kadunukese kuidagi viimsele asemele, keegi ei märganudki, ainult üks Julk-Jüri-taoline sosistas mulle uskliku vihaga korva, et jumal ei jäta seda mulle kätte maksmata. Muusika mängis ja kandjad asusid oma ülesannet täitma. Oh uut õnnetust, kirst ei mahu esikust välisukse kaudu välja: kirst oli ju, põhi eraldi, kaas eraldi, pealegi serviti sisse toodud. Siis läks mul kui esimehel tõesti esimehele vajalikku meelekindlust ja otsustavust tarvis. Ei jäänud muud üle kui Lutsu maine põrm sülle võtta, kandjad viisid kirstu sama menetlusega õue, nagu see oli sissegi toodud, ja Luts sai teist korda oma maja ukse ees viimsele asemele pandud. Kui me kirstuga Raekoja platsile kultuurimaja juurde jõudsime, oli seal juba meeletu rahvamurd koos. Ja kui mc siis määratud kellaajal mõlemad uksed avasime, et ühest võiks rahvas sisse tulla, teisest välja minna, tekkis koletu ummistus, sest mõlemast uksest tungiti sisse. Noorte autorite koondisel eesotsas Jaan Toomlaga oli palju tegemist, et korraldada plaanipärane liikumine, ja terve Tartu võis sel kolmapäeva pärastlõunal ning neljapäevase päeva jooksul pideva rahvavooluna Lutsu kirstu juurest läbi käia. Terve Tartu! Kolmapäeva õhtul hilja saabus Tallinnast Oskar Urgart, olime Hiirega vastas. Meil tuli terve tund jaama puhvetis järgmist rongi oodata, millega pidid tulema pärjad. Urgarti headest lugudest on mõned meelde jäänud. Lutsu järjekordne teos, vist «Tagahoovis», sai kõvasti nahutada, pärast seda olnud Aia tänava majas mingi koosolek, kus Luts temale omase nukra leebusega oma pahameelt avaldanud. Hakkas rääkima, et vaadake, siin keegi härra Siuk ülekohtuselt... Kriitik poetas aralt vahele: «Mitte Siuk, vaid Suik.» Luts vabandanud ja jätkanud, et härra Siuk ülekohtuselt... Kriitik juba julgemalt: «Suik, mitte Siuk.» Luts vabandanud jälle ja jätkanud, et härra Siuk teda ülekohtuselt... Kriitik päris tigedalt: «Ma ütlesin Suik, mitte Siuk.» Seepeale Luts ütelnud: «Jajah, muidugi, härra Siuk, ma ju ütlesin Siuk, või te tahate, et ma teile Siuk ütleksin.» Kord tulnud Luts hommikupoolikul linna, pea raske, tasku tühi, lootus rinnus, et ehk Vogeli juures leidub ikka mõni tuttav hea inimene. Astub sisse, seal suureks pettumuseks üksipäini Gailit nurgalauas. Luts siiski risti ette ei löönud, läks juurde ja küsis suisa, kas Gailit teeb talle ühe... Gailit polnud kade ka, ütles Lutsule, et kui see temast kohe anekdoodi välja mõtleb, siis teeb. Luts tahtnud küll uhe enne kätte saada, aga Gailit tahtis enne lugu kuulda. Gailitil oli ilmunud «Purpurne surm» ja enne seda «August Gailiti surm» ja üldse oli raamatute pealkirjades palju «surnuid» ja «surma». Luts siis rääkinudki: «Ma tulen kodunt linna poole, tulen surnuaiast mööda, kuulen keegi karjub appi.» «Kes seal siis appi karjus?» «Eks ma läinud vaatama, kesse karjub. Koolja hauas karjub appi.» _ «Mis ta's tahtis?» Luts räägib edasi: «Eks ma ka küsinud, mis ta's tahab.» «No ja mida siis?» «Tahtis, et ma ta külje peale keeraksin. Ma küsisin, et miks.» Gailit ei läbe: «Miks siis külje peale?» Luts vastu: «Ei-noh, ütles, et ta tahab Gailitile p t näidata.» Võtsime järgmiselt rongilt pärjad maha, mõtlesime, et viime need voorimehega linna. Vaksalipla-tsil oli alles ainult üks voorimees, sellelgi lõbus noor seltskond peäl Mina jooksin juurde ja küsisin, kas ta tagasi tuleb, kas ta tahaks tagasi tulla. Tema ütles, et ei taha, ja tõstis juba piitsa. Mina ütlesin veel lootusetult, et oleks vaja pärjad linna viia. «Kelle pärjad?» «Lutsu pärjad.» Voorimees tegi piitsaplaksu mitte hobuse, vaid troskas istuva seltskonna kohal ja kuulutas: «Kasige maha täna vean ma ainult Lutsu pärgi, kas või hommikuni.» Panime pärjad peale ja valmistusime kaasa astuma, sest pärjad olid suured üks valitsuse, teine Kirjanike Ludu oma. Voorimees kukkus protestima- «Ei, ei, härrad, istuge aga peale, täna vean ma ka Lutsu matuselisi, kas või hommikuni välja.» Ma ei oska siiani seletada kuidas me kõik peäle mahtusime, mina igatahes istusin voorimehe kõrval pukis ja voorimees rääkis kogu tee Lutsust. Mitte anekdoote, sest neid ta ei osanud, vaid sellest, kui hea inimene oli Luts ja kui hea elu tal oli. Me küsisime, et mispoolest hea. Noh miks mitte: Vogeli juures oli alati keegi, kes ta kenasti peale tõstis, ja kodus alati, kes sisse viis... Alles see oli, talvel, Luts ei leidnud voorimeest, läks jalgsi, oli väsinud, jõudis viadukti alla, arvas, et ongi juba kodus, riputas palitu 54

61 poldi õtsa ja keeras trotuaari peale küljeli, peksis jalaga vastu seina ja kamandas naist, et tee mulle ka ruumi, trotuaar oli ju kitsas... Onn, et ma parasjagu mööda sõitsin, viisin kenasti koju... «Sirp ja Vasar» kirjutas 3. aprillil 1953: «26. III sängitati Tartus tuhandete töötajate austusavalduste saatel mulda Eesti NSV rahvakirjaniku Oskar Lutsu põrm. Kolmap. ja neljap. oli kirst Oskar Lutsu põrmuga paigutatud Ametiühingute Nõukogu Tartu Kultuurihoone saali. Tuhanded töötajad käisid neil päevil pideva vooluna läbi Oskar Lutsu juurest, et jätta hüvasti oma armastatud rahvakirjanikuga, avaldada talle oma viimast austust.» Edasi öeldakse artiklis, et neljapäeval kell algas matusetalitus. Kõigepealt kõneles O. Urgart, «kes oma kõnes räägib Oskar Lutsust kui rahvalikust kirjanikust, kelle osa eesti demokraatliku kirjanduse arendamisel on suur». Siis kõneles Tartu linnakomitee sekretär A. Köörna, seejärel «Vanemuise» teatri direktor V. Markus, lõpuks üliõpilaste ja õppiva noorsoo nimel Tartu Riikliku Ülikooli aspirant H. Niit. Leinamiitingut kaunistasid «Vanemuise» sümfooniaorkester ja segakoor R. Ritsingu juhatusel. Tuleb lisada, et ajaleht ei liialdanud, pigem vastupidi. Lutsu ei saatnud viimsele teekonnale mitte tuhanded, vaid kümned tuhanded, kogu leinarongi tee Raekoja platsist kuni Ropka Tamme kalmistuni oli palistatud tihedast rahvamurrust. Lutsu ei saa ammu enam mõõta tuhandetega. Tema teoste tiraaže tuleb lugeda sadade tuhandetega, lugejate arvu vist rohkem kui miljoniga. «Kevade» järgi tehtud filmi vaatas eestlast, ja kui ka paljud nendest vaatasid filmi kaks-kolm korda, siis on see ikkagi vapustav. Mis puutub austusavaldustesse ja austusesse, siis oli inimestes veel palju muud, tähtsamat, suuremat, olulisemat, sügavamat, kui seda suudab väljendada ajakirjanduse keel. Lembit Remmelgas 55

62 TÄHTPÄEVI Õnnesoov Karl Murule 1. jaanuaril 1987 kuuekümneaastaseks saanud professor Karl Muru on mitmekülgne mees. Käesoleva kirjutise sõrestikuks võtame tema kolm rolli: õpetaja, kirjandusõpetuse metoodik, kirjandusteadlane (-kriitik). Õpetaja Karl Muru on seotud kolme kooliga: Rapla Keskkool, Elva Keskkool, Tartu Riiklik Ülikool. Et olen üliõpilasena kuulanud nii Muru keskkoolitunde kui ka loenguid, samuti õiendanud tema juures n.-ö. formaalsusi, siis söandan iseloomustada professor Murut kui pedagoogi järgmiselt: rahuliku Ja heasoovliku suhtlemisviisiga mõnus õpetaja. Mõnusus õpetaja käitumisjoonena on aga peaaegu at kõikemidagi äärmiselt võitev nähtus. Igatahes kadestamisväärset. Karl Muru kui õpetaja suhtumist õpilastesse ja opetamisse kajas- tab kõige paremini tema arvustus «Kuitunnil» (1971). Selle alapealkiri on «Vaatlusi vahelerääkimistega ehk ühe kirjandusõpetaja jutuajamine uudisteosest 11. klassi õpilastega» ja vaatlusobjektiks ei rohkemat ega vähemat kui A. Ehini ärritavalt «moodne» luulekogu «Uks lagendikul» (1971). Retsensiooni kaasautoriteks võtab Muru kuus Elva Keskkooli tollast abiturienti, kes Ehini akadeemilist hindamist, mis tuleb õpetajalt, jõudumööda toetavad omapoolsete arutluste, interpretatsioonide ja paroodiaga. Mainitud arvustusel on meie kirjandusteadvuse jaoks kolmekordselt oluline tähtsus: see on esiteks väga hea käsitlus Ehini luule kohta, teiseks kritikoloogilisest seisukohast oluline uuendus (7 kriitilist vaatepunkti koos, kusjuures kirjandusteadlasest õpetaja + abiturientide kombinatsioon on väga huvitavalt representatiivne), kolmandaks keskkooli kirjandusõpetusele suurepärane metoodiline eeskuju. Mõnusus nii pedagoogiline kui ka kirjanduskriitiline on Ehini arvustamiselgi läbiv suhtumiskvaliteet. Olema jõudnud Karl Muru teise rolli juurde. Nimetagem kõigepealt tema metoodikaalase tegevuse kokkuvõtet kahes rotaprinditrükis (1967, 1976) Mmunud «Loenguid kirjanduse õpetamise metoodikast. I. Kirjandiopetuse alused keskkooli vanemates klassides». Ometi tundub kõige kaalukamana see, mida Karl Muru on ütelnud luule käsitlemisest keskkoolis. 30. novembril 1963 avaldas ta ajalehes «Nõukogude Õpetaja» kirjutise «Luule lsesftisvama tunnetamise poole», Praegu, peaaegu veerand sajandit hiljem, kõlavad siin väi- jendatud mõtted niisama aktuaalselt kui ilmumisajal. Artikli algul fikseerib autor lähtepunkti tähtsaim on õpetada õpilasi iseseisvalt mõtlema ja tundma (praegu rõhutatakse täpselt sedasama!). Mida 56 Й!!:;. lieffi tollane Elva Keskkooli õpetaja selle saavutamiseks välja pakub? Ta soovitab näiteks keskkooli vanemates klassides lasta õpilastel luuletusi pähe õppida. Ühe luuletaja käsitlemisel peaks iga õpilane pähe õppima erineva luuletuse, sel viisil tekkivat deklamaatorite potentsiaali saab õpeaja ära kasutada kirjandustunni intensiivistamisel. Metoodiline konks peitub salakavalas tingimuses, et iga õpilane valib päheõppimiseks endale ise luuletuse. Nõnda valides tutvutakse paljude luuletustega, võrreldakse neid, hinnatakse jne. ühesõnaga lähenetakse asjale aktiivselt, iseseisvalt. Nüüd aga tsiteerigem vaadeldava artikli kõige olulisemat lauset: «On mõeldav anda õpilastele kord aastas pärast mõne luuletaja loomingu ja sellega seoses luuleteoreetiliste küsimuste läbivõtmist ülesandeks kirjutada ka luuletus.» Teatavasti on praegu käimasoleva kooliuuenduse üks eesmärke tingimuste loomine loovuse arendamiseks. Tavaliselt peetakse küll silmas tehnilist või matemaatilist loovust, heäl juhul ka kujutava kunsti alast või kirjandikirjutamisega seostuvat. Kuid miks ei võiks õpilaste loovuse üheks arcndamisvõimaluseks olla ka luuletuste kirjutamine? Arvustus «Kuitunnil» pakub kaks üsna toredat näidet õpilasluulcst, mida on inspireerinud Ehini looming. Kui nüüd tsiteeritud lauset omapead veidi edasi konkretiseerida... Kas ei oleks kasulik näiteks pärast tutvumist A. Alliksaare loominguga lasta igal õpilasel kirjutada luuletus «Alliksaart imiteerides»? Milliseid ahvatlevaid võimalusi pakub aga tutvumine vabavärsi põhimõtete ja saavutustega! Kõige perspektiivikam vorm luuleloovuse

63 arendamiseks tundub siiski olevat haiku. Ent tagasi Muru juurde! Artikli lõpus soovitab ta õpetajal põgusalt tutvustada õpilastele ka äsja ilmunud luulekogusid, lugeda ette mõni huvitav näide omapoolsete kommentaaridega. Loodetavasti avaldab Karl Muru selle veerandsajandivanuse kirjutise taas oma järgmises raamatus. Pöörame nüüd pilgud kirjandusteadlase ja -kriitiku Muru poole. See on kindlasti tema kõige tuntum roll. Sellealast trükiteed alustas ta Rapla ajalehes «Ühistöö» novembris Esimeseks aineks oli kohalik kirjandusvõistlus. Juba järgmise aasta oktoobris jõuab Muru aga «Loomingu» autorite ridadesse, ta arvustab nimelt J. Smuuli lasteraamatut «Meremees Murka» (1958). Retsensioon on hästi kirjutatud, hinnangud argumenteeritud ja tabavad. Omamoodi programmiliseks võib siiski pidada järgmist arvustust a. «Loomingu» veebruarinumbris võtab Muru vaatluse alla H. Suislepa luulekogu «Tedretähed» (1958) ning paneb pealkirjaks «Poeetilistest tedretähtedcst ja luulekujundist». Selle kirjutisega on noor kriitik jõudnud oma pärisalale: ta käsitleb luulet. Oluline on ka juba pealkirjas antud sõna «luulekujund», millest saab Karl Muru kogu järgneva kriitikutee põhimõisteid. Toogem siinkohal ära mõned selle arvustuse teoreetilisemad laused: «Luules on kujund äärmiselt vajalik. Kujundi ülesandeks on äratada lugejas elamusi, emotsioone. Et seda saavutada, peab kujund olema uudne, täpne, ilmekas. [ ] Kujund on luu- 'les kindla sisu väljendamise vahend.» Nagu näeme, alustab Karl Muru tolle aja kõige tüüpilisemalt teoreetiliselt tasemelt. Arvustust lugedes on ilmne, et kujundi all mõistab kriitik ainuüksi nn. stilistilisi kujundeid, stiilifiguure (epiteet, võrdlus, metafoor jt.) lõpetab Karl Muru kaugõppes ülikooli eesti filoloogia osakonna. Temast saab aspirant, kelle kirjandusteaduslik eruditsioon ja oskused kasvavad järsult. Järjest tuntavamaks hakkab saama see teadlane ja kriitik, kellena teda praegu tunneme. 13. dets kaitseb ta Tartus kandidaadiväitekirja «Jaan Kärneri luule». Samal aastal ilmub TRU toimetiste sarjas omaette väljaandena ka uurimus «Jaan Kärner nõukogude luuletajana ( )». Muru käsitlus J. Kärnerist on 1960-ndate aastate alguse eesti nõukogude kirjandusteaduse tipptasemel. Reljeefselt joonistub välja Kärneri heitlik luuletajatee, mida pidevalt nähakse laiemas kontekstis, seoses eesti kirjanduse üldise arenguga, kirjandusprotsessiga. Selline lähenemisnurk jääb K. Murule tunnuslikuks edaspidigi ning teeb temast koos H. Peebuga eesti luuleuurimise nn. Tartu koolkonna kõige tüüpilisema esindaja. Olles juba filoloogiakandidaat ja ülikooli õppejõud, peab Karl Muru aga Elvas edasi ka keskkooliõpetaja ametit. Ja just niisugune side «tegeliku» eluga, õpetamine kahel tasandil on see, mida tänapäeval jällegi igalt juhtivalt teadlaselt eriliselt oodatakse. Anda võimalikult paljudele edasi seda, mida ise oled teada saanud, olla ühtaegu akadeemiline uurija ning teaduse pedagoogiline populariseerija see on ju teadlase ideaalseisund! 1960-ndail aastail^ muutus Karl Muru kujundikäsitus põhimõtteliselt. Stiilifiguuri sünonüümist saab palju hõlmavam kategooria. Muru hakkab kujundit mõistma kui erilist tunnetusvormi ja see avab talle võimaluse väga paindlikuks analüüsiks. Samaaegselt koondub ta huvi üha jäägitumalt 1930-ndate aastate eesti luulele. Nii sünnibki doktoriväitekiri «Eesti lüürika aastail », mille kaitsmine toimub 21. juunil Uurimuses valgustatakse üksikasjalikult just seda lõiku eesti kirjandusloost, millel oli määrav osa meie kõige uuema luule kujunemises. Karl Muru eriline sümpaatia tundub seejuures kuuluvat tollasele noorele luulepõlvkonnale, arbujatele. Doktoriväitekirjas leiduv ei ole sugugi jäänud ainult akadeemiliseks riiuliväärtuseks, vaid on jällegi kõige otsesemalt praktikasse juurutatud: Karl Muru sulest pärinevad nimelt vastavad osad viieköitelises akadeemilises eesti kirjandusloos ilmunud artiklivalimik «Vaateid kolmest aknast» on hästi ülevaatlik, ent oleks pidanud paksem olema. Nii või teisiti Karl Muru kõrgtaset on selles raamatus tunda igal leheküljel. Tema luulevaatlustes saab eristada kaht suunda. Esimese moodustavad kirjandusloolise dominandiga, kirjandusprotsessist lähtuvad ja sellega igakülgselt seostuvad analüüsid. Selle suuna kontsentraati näeme tema väitekirjades, kuid kirjanduslooline taust ja protsessitunne on kesksel kohal paljudes teisteski kirjutistes. Teise suuna moodustavad üksikluuletuste interpretatsioonid. Siin on aluseks vaid luuletus ise, kõik muu on välja lülitatud. Tüübipuhas näide on B. Alveri luuletust «Kuuljale» tõlgendav «Elukuulajale kaasakumisevale» (1971). See immanentanalüüsi suund laseb Karl Muru isikupära ehk rohkem välja paista kui kirjanduslooline ja siin on ka tema panus meie kirjanduskriitikasse ehk kõige suurem. Tegelikult on küll nii, et enamasti esinevad mõlemad suunad Karl Muru kirjutistes nii- või teistsuguses proportsioonis koos, ja see ongi tema kõrgtaseme kõige kindlam tagatis. Kirjandusloolise sõrestiku teljestamises ja aktsentueerimises immanentse luulevaatlusega seisnebki nähtus, mida tuleb nimetada diks». «Muru meeto Toomas Liiv 57

64 Universaalsuse sisu. Mall Hiiemäe juubeliks Suhe erialaülese ja -sisese teadmuse, õieti siis entsüklopeedilise ning spetsiaalse eruditsiooni võimalikkuse ja vajalikkuse vahel ei ole praegusaegses teaduses sugugi selge. Milliseid spetsialiste me tegelikult siis tahame? Kindlasti niisuguseid, kes saaksid pühenduda üksnes ühele ainele ega peaks väliste olude survel viljelema mitut ala kõrvuti v5i mõnest perspektiivsest suunast sootuks loobuma. Ent mitte vähem kui neid on vaja ka selliseid spetsialiste, kes mitme aine ja ala sisu tulemuslikult haarates korvaksid vähemasti mõnevõrragi filoloogide üldist nappust ning kelle olemasolu ja produktiivsus kinnitaksid kibedategi kogemuste kiuste, et entsüklopedism pole hoopiski mitte lootusetult kadunud. Kui ei oleks selliseid filolooge näit. P. Aristc, R. Põldmäe, E Laugaste, J. Peegel, Ü. Tedre, M. Hint, M. Remmel või kadunud N. Andreson, siis poleks meil paljusidki lõpuleviidud uurimustsükleid ja teaduslikke väljaandeid, rääkimata headest sissejuhatustest veel vajalikematel teemadel. E. Aaveri ja M. Kahu kõrval arvaksin viimati iseloomustatud filoloogitüübi esindajaks ka Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna vanemteaduri Mall Hiiemäe Alustanud oma tööd folkloristina ndate aastate keskel pajatuste jutustamissituatsiooni selgitamisega, on ta 1970-ndate aastate algupoolest peäle olnud ühtlasi ka eesti rahvakalendri uurija. Pajatuste senise uurimise tulemused võtab kokku 1978 a. ilmunud ja a. filoloogia-kandidaadi kraadiks kaitstud käsitlus Kodavere pajatuste kohta, kalendri uurimisest on sugenenud jätkud S. Läti poolt a. publitseeritud «Eesti rahvakalendri» esimesele köitele ning rida artikleid. Kaht põhimõttelisel^ täiesti erinevat ala arendades pole M. Hiiemäe saanud kõrvale jätta ka välitöid ja kogutud materjali registrisse kandmist, Kirjandusmuuseumi varade tutvustamist ekskursioonidele ning loengute pidamist rahvakombestikust huvitatud auditooriumidele. Seni on niisugusest enesejagamisest mitme ülesande ja eriala vahel kirjutatud pigem teatava kahetsuse kui rahuloluga (vt. näiteks KK 1977, nr. 3, lk. 132; 1978 nr. 11, lk. 682; 1985, nr. 6, lk. 365; nr. 12! lk. 713). Tõepoolest jääb niisugustel kordadel eriti tegijale enesele alati kibe aimus, et reaalsest märksa parema tööjaotuse korral oleksid ta käsil olevad uurimused valminud kaugelt kiiremini kui tegelikult. Ja kindlasti ka põhjalikumatena kas või juba asjaomase kirjanduse läbitöötamise poolest! Ent teisest küljest teab igaüks, kes on eesti filoloogias midagi organiseerinud, missugune õnn on omada kolleegi, kes on korraga nii pädev spetsialist oma kitsamal erialal kui ka usaldatav asjatundja väljaspool seda. Onn, mida toob inimene, kes tegelebki mitme erialaga, on aga juba lau- 58 ш sa mõõtmatu. Kuni akadeemiliste publikatsioonideni, kuni mitmeköiteliste käsiraamatuteni, kuni probleeme selleks korraks tühjendavate uurimusteni, kuni problemaatikasse sissejuhatavate õpikuteni mida me teiste rahvaste juurest enestele alati eeskujuks toome on ju just sellised inimesed need, kelle eruditsioon meile niisuguste väljaannete puudumist kompenseerib ja kelle töökus tõukab mõtlema, et mõni neist väljaandeist võiks ehk käegakatsutavas reaalsuses siiski valmida. Nagu ongi minemas J. Peegli sünonüümisõnastikuga ja nagu on juba läinud M. Hiiemäe rahvakalendri-publikatsiooniga. Mida niisugused väljaanded õieti eeldavad? Ennastsalgavust Joobuda fragmendiavastuste žurnalistlikult efektsest esitamisest ning tagasitõmbumist ainese kogumisse, mis enne publikatsiooni avaldamist märkamatuks jääb. Ennastsalgavust lükata lõplikud järeldused ikka hilisemaks, kuni kogu materjal on käes ehkki on väga võimalik, et siis teevad neid järeldusi sootuks teised uurijad. Ennastsalgavust võtta niisugused väljaanded käsile, hoolimata sellest et nende omahinna katab praegune finantseerimine kõige vähem, ja teades liigagi hästi, et niisuguste väljaannete nimel tuleb väga paljust loobuda. Universaalne filoloog, kes on võimeline ühelt alalt teisele ümber lülituma oma professionaalsust minetamata, on seega ennastsalgav mitmeski mõttes. 9. jaanuaril sai M. Hiiemäe viiekümneseks. Kui ta üle kahekümne aasta tagasi Kirjandusmuuseumi tööle tuli, küllap mõtles ta siis imetlusega oma õpetajate ja vanemate kolleegide eruditsioonist. Nüüd on ta oma töökuse, universaalsete teadmiste ja ennastsalgava visaduse poolest ise imeteldavaks saanud. Tahaks väga, et kõik see kokku meile veel palju annaks! Peeter Olesk

65 RAAMATUID ILMET ISE Peep Ilmet. Tuul tuli. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, lk. Hind 25 kop. Peep Ilmeti seni ilmunud luulekogude pealkirjad on «Tuulckanne» (1980), «Tuuletee. Ajastaja» (1982) ja «Tuul tuli». Kui lisada siia veel viimase kogu osade pealkirjad «Tuulemurd», «Tuulekatse» ning «Tuulepesa» ja sissejuhatavast osast tanka- ning haikutsükli pealkiri «Ajastaja», viib juba ainuüksi selle lühikese loetelu sümbolitruudus mõttele, et autori luuleilmas pole tuul selle aja jooksul suunda muutnud. Niisugust motct toetavad ka formaalset laadi seigad, nagu näiteks trükitehniliste võtete kokkulangevus esimese ja viimase kogu kahes luuletuses: «Iga kord võpatan / lugedes yht sõna / seda võib nimetada hardumuseks / EESTI» («Tuulckanne», lk. 44) ja «Ma ei saa sinna midagi parata / ega tahagi / et mu isa on maetud / EESTISSE» («Tuul tuli», lk. 36). Luuletuste sisu muudab selle mõtte veendumuseks Ilmet on kõigi kolme kogu jooksul tõepoolest põhilises muutumatuks jäänud. Armastusluule välja arvatud, on uue kogu ainestik ja motiivistik varasemast tuttav. Oma muutumatus olekus on autor küll mõnetigi täiustunud. «Tuul tuli» on kahe esimese koguga võrreldes ühelt poolt rõõmustavalt mahukam, aga teiselt poolt ka tihedam, ühtlasem, sügavam, lihtsalt parem, banaalselt öeldes. Ent üksikuid luuletusi võiks kogust kogusse tõsta, ilma et see lugejas mingit umbusku ärataks. Niisuguses enescksjäämises on tõenäoliselt mõnevõrra süüdi asjaolu, et Ilmeti luuletajatee algus on lugeja eest varjatud. Ilmet pole oma esimesi võimalikke eksimisi, otsimisi ja kobamisi trükisõnas avalikustanud ning esines juba debüütkogus küpse autorina (nii pentsik kui see atribuut luuletaja iseloomustamisel ka on). Kuid Ilmeti fenomenil on teisigi ning olulisemaid tagamaid. Peep Ilmeti luuletused sobivad meie praegusesse kultuuripilti nagu üheksa korda mõõdetud ning noolega passitatud detail keerulisse mustrisse. Selle detaili eri tahud näivad esimesel pilgul ilmnevat kogu «Tuul tuli» üheksas avaluuletuses. Tollest pealkirjastamata tsüklist leiavad rahuldust need, kes nõuavad Ida kultuuride kummardamist, ent nuriseda ei saa ka kirglikud läänlased. Kolm luuletust kinnitavad eesti luuleklassika pühadust ning oma iidsete juurte otsijad võivad lugeda ladusalt allitereeruvat neljajalalist trohheust. Niisugune meisterlik vormidemonstratsioon luulekogu alguses viib mõttele, et Ilmet on lihtsalt kokku laenanud kõik parema, mis meile luulest kättesaadav, ning nii tema eneseksjäämine kui ka sobimine üldisesse kultuuripilti tuginevad selle paremiku osaval töötlemisel. Edasi lugedes osutub selline mõte aga täiesti petlikuks. Koguni nii petlikuks, et tekib tahtmine küsida, milleks need üheksa luuletust siia algusesse üldse pandud on. Ilmet ei ole mitte midagi laenanud. Ta luuletab ise. Ja vaatamata sellele, et lisaks alguses (ja ka varasemates kogudes) konkreetselt eksponeeritud eeskujudele võib siinseal meenuda teisigi autoreid, on Ilmet väga omanäoline luuletaja. Ilmeti luules annab end kõikjal tunda ürgne mats. Hoolimata üksikutest vemmalvärssidest pole see priiskav pummeldaja, «lõbus ja laisk ja hooletu», nagu autor end paiguti iseloomustab. See on jõuline, ent tsiviliseeritud mats, kes vihaselt püüab maailma asju mõista omaenese tarkuse varal. Võib oletada, et kui me sajandi alguses poleks püstitanud eurooplaseks saamise loosungit ja seda nii hästi järginud, et nüüd oleme sunnitud segaduses otsima oma juuri kõigi teiste eurooplaste sarnaselt võib oletada, et kui nii poleks läinud, siis Peep Ilmet saaks ikka samamoodi luuletada. Ilmet ei otsi juuri, sest tal pole need kaduma läinudki. (Või on ta nad juba enne esikkogu ilmumist üles leidnud?) Tema luulel on olemas matsi põhi. Ja see ongi Ilmeti eneseksjäämise ja omasuse tõenäosem alus. Rahvana, inimesena ja luuletajana iseolemine on Ilmeti jaoks üks olulisemaid küsimusi. Meie olemus on ühelt poolt paratamatus, mineviku poolt etteantud roll («Suund», «Määrang»). Kuid keerises, kus «kõigil on teadmatus ühine» ja «targem ei ole suurt keegi» («Hüüdküsimus»), kus «uhked ja vabad ise viskuvad porri» ja «aade, mis rabab, mögaks lajeneb lörri» («Kuidas»), nõuab iseolemine julgust ja meelekindlust. «Tuulemurrus murrad kaela, rahvamurrus kaotad pea,» tõdeb luuletus «Minek», millega päädib esimene päris- Ilmeti tsükkel «Tuulemurd». Teine tsükkel «Tuulekatse» algab luuletajana eneseksjäämise deklaratsiooniga: «Lõpu ees ei ole kartust / kardan kas ma lõpuni / ikka ise asju näen / ja isenähtust räägin» («Kartus»). Ise nägemine ja ise mõtlemine pole Ilmeti jaoks mingi hedonistlik lõbu, vaid vaevaline elutöö. See ongi tema kui luuletaja elu, sama vajalik nagu hingamine, ent sama valuline nagu vivisektsioon ja nõuab kõik viis liitrit verd, mis tal anda. Et mitte rohkem luulet ümber jutustada, tsiteerin parem kaht head luuletust. «Ragistan rägas või ristteedel tõtlen / ikka ma mõtlen ja mõtlen ja mõtlen / inimestest ning maast / inimestest ning maast /.../ mõtlen helides hõngudes sõnus / pole kaugeltki mõtelda mõnus / inimestest ning maast / silme ees eredad haiglased värvid 59

66 / lõikavalt tuikavad sydamenärvid / kõrvus kuri kurdistab kumin / ninast niriseb verd» (Mõeldes»). «Hingan inimesi hingan maju j hingan hingepõhja sygissaju/.../ hingan kivikeldris hingan väljas / hingan hirmsas hingamise näljas /.../ hingan lutti hingan surilina / hingan elavhõbedat ja tina / osa hingan välja / eesti keelde / osa kivistub / see jääb mu meelde» («Hingan»). Nagu luuletajal Ilmeti luules pole midagi ühist luule imelises aias nautleva esteediga, nii on ka tema armastusluule ühtviisi kaugel nii naise ilu platoonilisest imetlemisest kui iharast erootikast. See on väga lihtne ja aus. Kogu Ilmeti luulet läbivad vastandid elu ja surm, hele ja tume, inimene ja vari, paleus ja kõnts, minevik ja tulevik, paratamatus ja valikuvabadus. Armastuse kui kahe vahel tekkiva sideme, köidiku vastandab ta vabadusele («Vabadus armastus»). See on igati ootuspärane, kuivõrd igasugune seotus ohustab iseolemist. Siiski peitub armastuses ka vastandite ühekssaamise võimalus, lohutus ja pääs. Enamasti on see küll üürike nagu kõige paremas ja ilmetlikumas armastusluuletuses «Kaks võõrast inimest», sest «kahe vahel on vahe, muidu oleks vaid uks» («Nutulaul»). Tsükli lõppluuletused «Juma» ja «Keelmeel» vihjavad siiski mingile üldisemale ühekssaamisele ning harmooniale. Niisuguseid ideid igati tunnustades olen sunnitud siiski lisama, et Ilmet on luuletajana tugevam seal, kus ta räägib disharmooniast ja mässust. Tõsi, Ilmet on piisavalt hea luuletaja, julgemaks kirjutada lihtsat, ilusat armastusluulet (nagu «võtsin su kaissu ning mõtlesin / midagi nii sooja ei teagi» «Tuisuvari»). Aga mingi piir siin siiski on. Luuletus «Kuldane», näiteks, läheb oma ohtrate deminutiividega sellest piirist natuke liiga sinisilmselt üle. Kui nüüd_ veel kord algusesse tagasi tulla, peab tõdema, et avaluuletuse kutse on täiesti desorienteeriv. Head luulet võib muidugi nimetada luule imeliseks aiaks. Ja Ilmeti luule on hea. Aga kutse sellesse aiakesse assotsieerub pisut steriilse vaimupecnusega ning ülekultiveeritud estetismiga. Ja niisugusse aiakesse Ilmetit tarastada ei saa. Millegipärast näib ta seda ise ajuti püüdvat. Et haikubuumi üle on juba piisavalt ironiseeritud, pole mõtet sel teemal pikemalt peatuda. Aga ikkagi. Miks Ilmet kirjutab neidsamu haikusid, ikka veel? Ega Ilmeti haikud teistest eesti haikudest kehvemad ole ja pealegi on ta oma iseolemises neilegi liivikud vastu pakkunud. Kuid lakooniline ning ülirange luulevorm pole Ilmetile üldse see kõige sobivam (nagu juba eelmiste kogude arvustustes märgitud). Viimase kogu kolm liivikut jäävad Ilmeti parematest luuletustest igatahes kaugele maha. Ja olgu nende liivikutega kuidas on, aga, jumal küll, milleks Ilmetile haikud ja veel tanka kah!? Kristiina Ross MÄGESTIKUD LANGESID MÜRISEDES MERDE Krimmi legende. Vene keelest tõlkinud Holger Pukk. Toimetaja Andres Jaaksoo. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, lk. Kind 45 kop. Viimastel aastatel on Eesti kirjastused teinud palju selleks, et maailma rahvaste folkloor oleks eesti keeles kättesaadav. Üsna rikkalikuks kasvanud tõlkeline muinasvara on ka otstarbekalt diferentseeritud on lastele jõukohased (kuid ka suurtele huvitavad) «Saja rahva lood», on kunstikaunis väikeraamatute sari «Muinaslugusid kogu maailmast», on eeposte tervikväljaandeid ja mitmesuguseid muinasjuturaamatuid._ See töö on enamasti tasemel, mis teeb rõõmu. Alati võib tahta enamat, kuid võimalustel on nürid. Piiratud võimaluste korral aga peab valik olema põhjendatud ning eestikeelse tõlke kvaliteet selline, et tööd ei tuleks kahetseda. Seda ka kooliealistele mõeldud või selliseks liigitatud raamatute puhul. Keskmisele ja vanemale koolieale on «Eesti Raamat» pakkunud näiteks Vladimir Sängi «Sahhalini legende» (1979), Boris Kaburi ümberjutustatud «Sassuuni sõgedad» (1979), Eduard Petiška «Vanakreeka muistendid ja pärimused» (1983), «Karutapja» (1979), «Kalevala» (1981) ja «Nibelungide laulu» (1983) ümberjutustused. Ka viimased kolm on 60 autoriga: nimekad mehed (Martti Haavio, Imants Lasmanis ja Franz Fühmann) on võtnud endale vastutuse maailmakuulsale tekstide lihtsaksjuluslamise eest. Selline ümberjutustamine võib olla klassikaväärne töö. Näiteks W. H. D. Rouse'i «liiase» ja «Odüsseia» ingliskeelsed proosatõlked on 1930-ndatest aastatest siiani üle elanud vähemalt 30 uustrükki. Veel kuulsam on Edith Hamiltoni «Mythology», millest ka meil on osa «Antiikmütoloogia» nime all Hardi Tiiduse tõlkes ilmunud (1975). Asjatundlik töötlus ei riku originaali ja asjatundjal pole ka põhjust jääda anonüümseks. Asja ilmus «Eesti Raamatult» keskmisele ja vanemale koolieale jälle üks muinasjuturaamat, mis väliselt jätkab eespool mainitud rida. Ent «Krimmi legende» on vähemalt eestikeelses tõlkes anonüümne. Tõlkinud on raamatu venekeelse kümnenda, ümbertöötatud ja täiendatud väljaande järgi Holger Pukk, toimetanud Andres Jaaksoo. Niisiis lasub eestikeelse teksti eest vastutus lastekirjanduse tunnustatud aktivistidel, kes on kohustatud teadma, mis-

67 suguseid nõudeid keskmisele ja vanemale koolieale mõeldud kirjandus peab rahuldama. Ütleme kohe, et raamatu sisuline tase on nii kõikuv, et tõlkijal ja toimetajal oleks olnud õigem lähtematerjalisse suhtuda range-it valikuliselt, seda enam et muinasjuttude autentsusaste ei ole ühesugune. Raamat algab klassikalise kreeka muistendiga «Iphigeneia Taurises» ja lõpeb Suurest Isamaasõjast pajatavate lugemispaladega, mille sõnastus kohati meenutab ndate aastate lõpupoole lugemikke. Nende palade suhe folklooriga on aga ehk võrreldav Oleksandr Zavgorodni «Eesti vanasõnade ja kõnekäändude» (Kiiev, 1973) esimeste alajaotustega, kus eesti folkloorina on esitatud loosungitekste ja hüüdlauseid. Niisugune raamat nagu «Krimmi legende» ei ole paljas lugemisvara muinasjutumaiale. Tõeliste ja _omaloominguliste muistendite peeglis või kõverpeeglis voolab lugeja eest läbi ka Krimmi ajalugu, loele au andes tuleb ütelda, et ajalugu on legendiraamatus mõne kandi pealt isegi rohkem kui kooliõpikutes ja turismibrošüürides. Seda aitab meenutada juba Krimmi asustajate loend: taurid, kreeklased, sküüdid, tatarlased, mongolid, veneetslased ja genualased, türklased, kasakad, ukrainlased, venelased. See loend pole kaugeltki täielik. Kui raamatu kaanel oleks Krimmi kaart ning antiikkreeka ja Genua kolooniate skeem, siis tuleks ehk ajalugu paremini meelde. On ju geograafia- ja ajalooteadmiste allakäik ülemaailmne probleem ning meie pole erandid. Raamatu illustratsioonidega (Matti Park) oleks selline lisa ilmselt sobinud. Muinasjutt on peaaegu alati mingi tendentsiga. Ei ole raske näha, et kõnealuses raamatus on tendentsi üpris naiivselt lisatud. Genualaste valitsemisaega (XIV XV sajand) kujutav «Basmani mäele peidetud häll» on saanud sellise õnneliku lõpu: «Viimaks saabus aeg, mil mäed pakuvad inimestele oma rikkusi. Häll kuulub nüüd rahvale, kes täna Krimmis elab. Selle rahva südames loidab seesama piiritu kodumaa armastus (pro kodumaa-armastus), mis loitis mägilaste südames, nende südames, kelle sümboliks oli kullast häll» (lk. 35). Krimmi ajalugu suubub helge elu rööpaisse veel mitme jutu lõpus: «Põhja poolt tulid tõelised, tugevad, õiglased inimesed ja ütlesid: «Laseme Jõu ja Õigluse, Onne ja Rõõmu koopast välja»» (143). Võitlus kestis kaua, aga beide valitsusele tehti lopp. Sama liigutav puänt on «Karu mäe» lool, ajendiks kuulus Aju-Dag: «Ent siis tulid Krimmi punastes kaelarättides poisid ja tüdrukud. Nemad vana karu ei kartnud ja seadsid tema lähedusse üles oma laagri. Need poisid ja tüdrukud olid pioneerid. Karuhiiglast ei kartnud nad sellepärast, kuna (sic!) teadsid väga hästi, et lugu, mis elukast räägib, on ainult legend» (19). Muidugi on antiiksete, tatari ja ukraina rahvajuttude (+ veel tänapäevaste pioneerilugude) kokkusobitamine raske ning vaevalt see folkloori kallal vägivalda kasutamata korda läheb. Ent ons see näiline süütus nii vajalik? Liiga pingutatud positiivsus võib noores lugejas äratada hoopis irooniat ja sellest oleks kahju, sest raamatus on kahtlemata ka palju ehtsat. Teos on määratud keskmisele ja vanemale koolieale. Ent keeleliselt on kogumiku «Krimmi legende» tõlge üsna armetu. Kui lugeda raamatut keeleõpetaja pilguga, siis on mulje just niisugune, nagu pakub arvustuse pealkiri (vrd. lk. 62). Olgu siis alljärgnevas näiteid mitmest vigade liigist. Alustame otseste õigekeelsusvigadega. Järjekindlalt kasutatakse vigast tuletist mägestik pro mäestik (27, 52, 58, 82), järjekindel on ka illatiiv merde pro merre (6, 62, 76, 81, 132). Jämedad morfoloogiavead on kõrvelõhn pro kõrbelõhn (41, õieti on jutt küll kõrbehaisust), laintele pro lainetele (23), pluural põlveõndlateni pro põlveõnnaldeni (122), komparatiiv järsumaks pro järsemaks (102). Kõrvuti esinevad õige sepapaja ja vigane sepipaja (42 jj.), kreeka ametinimetust arhont on õigesti käänatud ainult üks kord (lk. 25 genitiiv arhondi, samas ja mujal aga palju kordi väär genitiiv arhonti). Ebaõigeid liitumisi on mitu: järelandmatu pro järeleandmatu (22), ametmehed pro ametimehed (94). Islami ainujumal Allah on järjekindlalt kirjutatud väikese algustähega (vrd. suurt algustähte ENE-s ja ENEKE-ses). Vigase kokkukirjutamise näited on: maa oli vanasti veega üleujutatud pro üle ujutatud (8) ja kindlusekaitsjad (31). Rohkem on vigast lahkukirjutamist: Ta oli end elu tundma õppimisele (pro tundmaõppimisele) pühendanud (64); Vaata, et sa vale arvestust ei tee (73). Ühes lihtsas sõnaühendis võib teha koguni mitu viga: kaks väikest mägestiku järve pro mäestikujärve või mägijärve (82); vigane on ka päev päevalt pro päev-päevalt (72). Veider on selle õpilastele mõeldud raamatu interpunktsioon. Semikoolon puudub täiesti, semikooloni (ja vahel ka punkti) asemel on kasutatud koma. Tagajärjeks on tihti ebaloogiline ja ebaselge liigendusega liitlause. Tüüpiline on järgmine näide: Tema aastad möödusid veristel röövretkedel, nagu kunagi ta isa, nii oli ka tema kõik päevad sadulas (116). On ka hullemaid juhtumeid: kunagi seisis seal muistne Pantikapaioni kindlus, mäel olev terrass on kaetud hiiglasuurte kividega, seda kohta nimetatakse Mithridatese hauaks (22 joone all). Tuleb ette liialdatud väljajättelisust, mistõttu lause on vahel ebaloomulik: Mu poeg, sina oled ainuke lootus (21); Teda keelitatakse, et jätku jonnimine järele, palumine kannab vilja alles siis, kui talle lubatakse hukkamist näidata (115). Siin ei saagi enne lause lõppu aru, kas palumise ees peab olema aga või et (peab olema aga, ülearuseks võiks pigem pingutada etsidesõna). Seda laadi liialdused on praegu mõne keeletoimetaja soosingus, aga kõigel peab ometi olema oma loomulik piir. Asesõnade kasutamisel on objektivigu ja täiendlause alguses on siduv asesõna korduvalt ülearuses mitmuses: Ja mida 61

68 (pro millise) sa valisid? (56); kurb on ka valitsejate saatus, keda (pro kelle) kibestunud rahvas on troonilt tõuganud (65); Kõige (pro kõik) selle, isegi surma võitis ära kasakatruudus (110); laskis end (pro enda) ära tappa (22); Palju suurepäraseid masinaid tegi inimene neist varadest, millised (pro mis või mida) maa-ema talle andis (144); Ta seisatas ühe niisuguse allika juures, milledest saab alguse Hastabaši jogi (52); müürilõhkujad, millede abil (30). Isikuliste asesõnade kasutamisel on vääratusi rõhutatud pika rema-vormi ja rõhutamata lühikese ta valimisel: Aga on ju teada, et kui naine on mingisse saladusse pühendatud, siis tahab tema (pro ta) teiste silmis hiilata (47). Kongruentsivea näiteks on Kolm neist П09) (РГ0 eraldusid) M s t e hulgast Keelevigast ja venepärast mitmust on silmatorkavalt palju. Siinkohal ainult mõned näited: Vaikides talusid ema-isa (eesti keeles öeldakse isa-ema) oma tütarde tempe, kannatasid nende pilkamist (pro pilkamist 54); Siis hakkas vanakurat marjade peäle puhuma ja muutis need leekpunasteks (pro leekpunaseks); Kõvadeks ja ha- И ikkagi (, (p kõvaks ja hapuks) jäid nad 57). 0hed tuüd tagas. nii!. ama õn _ netutena (pro õnnetuna), kui minnes, teised jäid teadmata kadunuks (91, ja mis lause see üldse on?). Vohab venepärane mitte-euus: poleks mitte kedagi mitte kunagi (24)- ei tea 2 l, ni b m?< tte - kee, Si (71); Ehkki & kunagi mitte kedagi polnud armastanud (82)- Sil- (107) С miüe midugi h d * telda LoomtiiiMt ei puudu ka otsesed rusn!metnlf le n ad тше du ' ^d surma ( l\. b% Ima et nad oleksid ' te adnud infi'j и- kasv, asid «Utu (86); Justnagu inimeste kõnes (pro keeles) teistsuguseid ütlemisi ei olekski (99) Imelikul kombel on liialdatud ka saksaparase perfektnyadverbiga. Seda täiesti tagasi tõrjuda oleks naiivne purism, aga siiski on tüütu, kui ühel leheküljel karu ei lohu ara ja lõhub ära, Allah nägi ära ja karu nagi ara (19). Mõnikord võiks ka»lzs S % nud --J ra Päästnud, ära peidetud п1?т1ь 0 У а } ih u tsm? li surnud ' Päästnud, oli lukkude taha peidetud v(vrd. lk jm.). ' ** J Naiivvead ei puudu kaassõnade kasutamisel: Kindlaks määratud aja pärast (!) saatis isa pojale (12); janunesid kuulsuse järgi (46). Sõnastamisosavuse kohta võib tuua selliseid näiteid: suur neljakandiline (mõeldud vist nelinurkset) elumaja (11); Alusta linnamäel on alles selle üks tornidest (30)- viinamarjade rasketele kobaratele (pro rasketele viinamarjakobaratele, 19); Vanemate armastus on pime ja saamatu (54)- Sun pressis ta (karu) kõike ümberolevat oma võimsa kerega (18). Kui võitleja kokku variseb, siis selle kohta on tõlkijal enamasti varuks stereotüüpne kukkus maha (nait. 31) voi vajus pikali (näit. 48) Vähem naljakas ei ole, kui tuul õõtsutab kiharaid (24). Rohkem möödunud kui meie sajandi eesti keelde kuuluvad sellised laused nagu Hahtavale ilmusid mereröövlid, kes olid V!2*r* /,T l aas^vat e kallaletungimiste poolest (44); Nende hurtsik kippus lagunema ja selles lagunemises ei olnud midagi iseäralikku (52); Kui tema ripsmetele nisuterasid riputada, (tarbetu koma) ja kui Suleika pugu üles viskab, siis lendavad nisuterad talle lagipähe (85). Võiks veel rääkida sõnajärjest, mis külalt sageli on ebaloomulik. Ent sõnajärje küsimused kuuluvad juba keeleoskuse kõrgemasse astmesse. Kui muu logiseb, siis pole peensuste kallal põhjust viriseda. i Ü!" i f, t -, keelelist saamatust ei leevenda ka puudhk liialdamine mõne toimetaja nõutud sellesama ja niisamasugusega Pisem toonitab seegi omalt poolt Iausestuse koh-?w -V,fV a?- aerad vana aimest, küll oled ükskord niisamasugune (53)- Taat raakts allikast eidele. Muidugi tahtis eit kohemaid sedasama vett juua (53)- Selsamal ajal jõudis kaugetest maadest tasasi vene rännumees (74); Pojad täitsid isa Rasu võtsid võlunoole ja asusid veel selsamal oot teele (76). Jne. Kui keeleline kompetentsus on puudulik, siis ei aita ka mõne juuksekarvanõude pime järgimine Mis see nüüd on? Kas kogemata kiirustamine? Ent laduda ja trükkida andmise kuupäeva vahe on peaaegu aasta. Või on see lihtsalt märk, et keskmist ja keskmisest kõrgemat taset on püsivalt raske hoida? Selleks peab alati olema valvel, vääratused on kerged tulema. Mati Hint 62

69 RINGVAADE Elva Keskkooli rahvaluulepäevad Elva Keskkooli rahvaluulepäevadel 22. ja 23. X 198G tutvuti rahvaluule, uskumuste ja kommete kõrval ka esivanemate materiaalse kultuuriga. Nii osutus vajalikuks jaotada kogu üritus kahele päevale. Avaettekandes 22. oktoobri õhtupoolikul Tartus Etnograafiamuuseumi ruumes tutvustas direktor Aleksei Peterson muuseumi ajalugu, praegust tööd mitmes valdkonnas ja tulevikuväljavaateid. Eva Laidre demonstreeris varrastega või telgedel kootud ning tikandiga kaunistatud riietusesemeid, osutades näitematerjali alusel piirkondlikele ja ajaloolistele erijoontele. Ettekande puuesemete kaunistamise kohta pidas Vaike Reemann. Siingi ilmnevad ajaloolised ja piirkondlikud seosed eri kaunistusvõtete ja ornamentide kasutamises. Täheldada võib ka, et kasutati ühtesid ja samu ornamente paralleelselt tekstiil- ja puuesemete juures. Viimasel ajal on tütarlaste käsitööharrastus jälle jõudsalt kasvamas. Sellele vihjates kutsus esineja noormehigi üles vanast rahvakunstist õppima ja esiisade puutööoskusi hoidma. Teise päeva hommikul näidati õpilastele L. Mere filmi «Linnutee tuuled». Järgnes konverents keskkooli aulas. Mall Hiiemäe kõneles teemal «Sügis rahvakalendris». Tõelise sügise alguseks peeti meil üldiselt mihklipäeva, millega on seotud rikkalik kombestik. Teised tähtpäevad jäävad selle varju. Oktoober möödus vaikselt hingedeaja tähe all. Väga populaarne mardipäev jäi juba talve piirile. Edasi rääkis Ingrid Sarv isikunimedest eesti fraseoloogias Aadama ja Eeva ning Matsi-Madise põhjal (vt. KK 1986, nr. 7, lk ).' Üliõpilane Mare Janneste vahendas kuulajaile muistendeid peidetud varanduse teemal. Muistendeis kõneldakse peidetud aarete päritolust, sellest, kuidas neid leida ja kätte saada. Enamasti ei lähe see küll korda ja needki jutud, milles rahapada kätte saadakse, osutavad sageli, et õnn pole rahas. X klassi õpilased Pille Lumet ja Maire Eebelmann andsid huvitava ülevaate laste ning noorte mängudest Elva ümbruses sajandivahetuse paiku. Rahvaluulepäevad lõppesid simmaniga. Kristi Salve ES-i rahvaluulesektsioonis Koosolek 30. X 1986 algas Veera Pino sõnavõtuga, mis oli pühendatud Paulopriit Voolaine mälestusele. 17. oktoobril 1985 katkes Emakeele Seltsi ühe eakama ja staažikama tegevliikme elutee. ES-iga oli P. Voolaine seotud seltsi asutamisest peale (1920). Ta oli ES-i esimene murdestipendiaat. P. Voolaine pika eluea algupool oli täis rahutut rändamist: kogumismatkad, kultuuriinstruktori ringkäigud, ajutised elupaigad Lutsis, Petseris, Värskas ja Holstres, vahepeal lühikesed puhkeajad kodutalus Toostes a. kevadest elu lõpuni oli ta tartlane. P. Voolaine töötas ülikooli Eesti Keele Arhiivis ja eesti keele kateedris, a. maikuust kuni pensionile minekuni a. novembris aga TRÜ Teaduslikus Raamatukogus. Elu lõppaastail määrati P. Voolainele personaalpension. Kristi Salve rääkis «Vana Kandle» V köite eellugudest ja järelkajadest. Sada aastat tagasi (1886) jõudsid kaante vahele «Vana Kandle» I ja II köide, H. Tampere koostatud III ja IV köide nägid ilmavalgust aastail 1938 ja Pärast 44-aastast vahet jõudis meieni «Vana Kannel» V. H. Tampere töö- 'tas Mustjala köite juures aastail ja täiendas seda mõnevõrra kuni oma surmani a. jaanuaris. H. Tampere töö takerdumise põhjuseks olid eriarvamused toimetuskolleegiumis, mis haarasid põhimõttelisemaid küsimusi (näit. liigitus) ja ulatusid üksikasjadeni, nagu näiteks ühe tüübi variantide tähistamine a. ilmus «Vana Kannel» V lõpuks H. Tampere soovitud kujul. Töö viisid lõpule E. Tampere, O. Kõiva ja I. Rüütel. Muidugi ei saanud viies köide teatavast järjepidevusest hoolimata täpselt niisugune, nagu siis, kui selle oleks lõpule viinud H. Tampere ise a. toimus «Keeles ja Kirjanduses» mõttevahetus, kus üksteise järel astusid üles folkloristid, keelemehed, teiste rahvusteaduste esindajad, kirjanikud ja kultuuritegelased. Rõhutati vajadust «Vana Kandle» väljaandmist jätkata. Kui nüüd ootuse taustal mõelda vastuvõtule, siis on see olnud küllaltki tagasihoidlik. Senini on trükis ilmunud vaid neli vastukaja. Nendest kaks on lühikirjutised Saaremaa lehes O. Kuningalt ja «Edasis» R. Viidalepalt. Pikemad arvustused on ilmunud Ü. Tedrelt «Keeles ja Kirjanduses» ning T. Sarvelt «Loomingus». Ü. Tedre annab tunnustuse H. Tampere valitud liigitusele (varem oli ka tema teisel arvamusel, kuid on hea, et autoriteetne folklorist oma seisukohtade muutmisest avalikult teatab) ja vaatleb üksikasjalikumalt tüübistamist. Eriarvamustest hoolimata oli Ü. Tedre artikkel sümpaatne, tasakaalukas ja sügavuti minev. Ettekande lõpul tuletas К Salve meelde Paul Rummo a. kirjutist, milles autor avaldas lootust, et «Vana Kandle» V köide ilmub a. ja terve sari lõpetatakse aastaks 2000, ning küsis omakorda: kas on liig optimistlik loota seda, et aastaks ilmuvad praegu lõpetatud või lõpetamisel olevad Haljala, Kihnu ja Jõhvi-Iisaku köited? Seejärel esitas ansambel «Leegajus» Mustjala laule, tantse ja pillilugusid, mida kommenteeris Igor Tõnurist. Merrit Kiho 63

70 Aastaauhinnad 1986 «Keele ja Kirjanduse» toimetuse ning kolleegiumi ühine koosolek aastaauhindade määramiseks toimus 17. detsembril 1986, sellest võtsid osa V. Hallap, E. Jansen, O. Jogi, A. Kask, R. Kull, A. Langemets, H. Niit, V. Pall, R. Parve, E. Päll, E. Ross, A. Tamm, T. Tasa, Ü. Tedre, U. Uibo ja A. Vinkel. Hääletamisele pandi 11 autorit. Häälteenamusega said «Keele ja Kirjanduse» järjekordseteks aastalaureaatideks: Valmen Hallap, Omastava käände, vaegkäändsõnade ja määrsõnade vahekorrast; Omadussõnaliited. (KK nr. 4 ja 8.) Mall Jogi, «Kivid ja leib». Plaanid ja teos. (KK nr. 7.) Rein Kruus, Kus öeldi: «libude laulik»?; Autahvel ja telefoniraamat; Friedebert Tuglase Pariisi kirju aastaist (publikatsioon); Marginaale Tuglast lugedes: «Loomistusk»; Lisandusi J. Linzbachi tundmaõppimiseks (III). (KK nr. 1, 3, 6 ja 9.) Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm, Raamatunõudlus ja kirjanduskultuur. (KK nr. 7 ja 8.) Jaan Undusk, Tüpoloogia. Keel. Metastilistilised tüpoloogiad (II); Sisu ja vormi dialektikat Friedebert Tuglase käsitluses. (KK nr. 1,2 ja 3.) Haldur Õ i m, Pragmaatika ja keelelise suhtlemise teooria. (KK nr. 5.)

71 СОДЕ РЖАН И E Ю. Пеэгел. Memoria saecularis об Оскаре Лутсе. Юбилейные заметки 1 У. Уйбо. Ломоносов из Паламусе, или три стиля Оскара Лутса 12 X. Кеэм. Карл Мартин Уххуу и говор острова Тохувабоху.. 21 Я. Ундуск. Меланхоличный Лутс: «Весна» 25 М. Каху. Дневники Оскара Лутса времён Первой мировой войны 36 Э. Тедер. Оскар Лутс на языках других народов 46 CETERUM CENSEO М. Унт. Лутс живёт в глубине 50 ВОСПОМИНАНИЯ Л. Реммелгас. Как Лутса провожали в последний путь ЮБИЛЕИ Т. Лийв. Поздравления Карлу Муру 56 П. Олеск. Суть универсальности. К юбилею Малл Хийемяэ.. 58 О КНИГАХ К. Росс. Илмет сам (Пеэп Илмет. Подул ветер. Таллин, 1986) 59 М. Хинт. Горы с грохотом спускались в море (Крымские легенды. Перевод с русского Холгера Пукка. Редактор Андрее Яаксоо. Таллин, 1986) 60 ОБОЗРЕНИЕ 63 I N H ALT J. Peegel. Oskar Luts memoria saecularis. Jubiläumsanmerkungen 1 U. Uibo. Der Lomonossow von Palamuse oder die drei Stile des Oskar Luts 12 H. Keem. Karl Martin Uhhuu und die Mundart der Insel Tohuvabohu 21 J. Undusk. Der melancholische Luts: «Kevade» 25 M. Kahu. Das Tagebuch von Oskar Luts aus den Jahren des Ersten Weltkrieges 36 E. Teder. Oskar Luts in den Sprachen anderer Volker CETERUM CENSEO M. Unt. Luts lebt in der Tiefe 50 ERINNERUNGEN L. Remmelgas. Der lelzte Weg von Oskar Luts 52 JUBILAEN T. Liiv. Glückwünsche für Karl Muru 56 P. Olesk. Das Wesen der Universalität. Zum Geburtstag von Mall Hiiemäe 58 REZENSIONEN K. Ross. Ilmet selbst (Peep Ilmet. Wind kam aut. Tallinn, 1986) 59 M. Hint. Das Gebirge stürzte dröhnend ins Meer (Legenden von der Krim. Obersetzung aus dem Russischen von Holger Pukk. Redakteur Andres Jaaksoo. Tallinn, 1986) 60 RUNDSCHAU 63