ISSN KEELIA KIRJANDUS

Transkriptio

1 7 mj ISSN KEELIA KIRJANDUS

2 SISUKORD A. Künnap. Vivat Congressus! 433 S. Olesk ndad aastad soome luules. Lüürika modernism 436 H. Peep. Apertseptsiooni ja retseptsiooni vaegustest. Ungari kirjanduse käekäigust Eestis 444 P. Alvre. Mikael Agricola emakeelest ja selle eestipärasustest 449 R. Raag. Andrus Saareste Uppsalas 455 M. Kalda. Krossi keeleloomest. Romaanide "Kolme katku vahel" I ja "Wikmani poisid" põhjal 468 H. Palli. Miks eestlased jäid püsima (Ajaloolise demograafia vaatenurgast) 475 PUBLIKATSIOONE A. Viires. Oskar Kalda doktoritöö oponendi silmade läbi 484 MEMUAARE R. Karelson. Meenutuste Paul Ariste 489 TOIMETUS: E.Ross (peatoimetaja kt), P. Lias (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), H.NÜ4 (kirjandusajaloo ja rahvaluule osakonna toimetaja), V.Klaus (keeleteaduse osakonna toimetaja), I. Pärnapuu (toimetaja), L. Veskis (toimetaja), M. Kleiner (sekretär). RAAMATUID V. Härm. Mosaiikpildi kokkupanek 495 H. Rebane. Valgus ja varjud 497 Ü. Tedre. Üks ilus raamat 498 RINGVAADE M. Erelt. Helle Metslang filoloogiadoktoriks 500 T. Kukk-Halling. Tartus peeti akadeemik Paul Ariste päevi 503 Kaanel: Vive Tolli. Illustratsioon Jaan Krossi novellile "Neli monoloogi Püha Jüri asjus" (söövitus, 1970). Toimetuse aadress: EE0100 Tallinn, Roosikrantsi 6. Telefonid , Trükkida antud 2. VII Trükiarv Tellimus nr Trükikoda Printall. EE0090 Tallinn, Pärnu mnt 67-a. Praakeksemplari vahetab ümber trükikoja tehnilise kontrolli osakond Pärnu mnt 67-a (telefon ).

3 KEEL JA KIRJANDUS 7/1995 EESTI TEADUSTE AKADEEMIA JA EESTI KIRJANIKE LIIDU AJAKIRI XXXVIII AASTAKÄIK VIVAT CONGRESSUS! S oomes Jyväskylä linnas toimub 10. kuni 15. augustini VIII rahvusvaheline fennougristide kongress. Kongressidega alustati aastal ning neid on peetud iga viie aasta tagant järgmiselt: 1960 Budapestis, 1965 Helsingis, 1970 Tallinnas, 1975 Budapestis, 1980 Turus, 1985 Sõktõvkaris ja 1990 Debrecenis. Kahtlemata on need kongressid olnud kõikide aegade kõige esinduslikumad fennougristika foorumid. Eesti teadlastel oli võimalus neist osa võtta juba Vene okupatsiooni ajal, eriti ulatuslikult muidugi III kongressist Tallinnas Meil on olnud sealt palju õppida ja mõndagi omalt poolt pakkuda, oleme saanud tutvuda kaugemate kolleegidega ja sõlmida sidemeid välismaa keskustega. Teatavasti taotlevad järgmise, aastal 2000 toimuva rahvusvahelise fennougristide kongressi korraldamisõigust kaks keskust Tartu ja Joškar-Ola. Valiku teeb lähiajal rahvusvaheline organiseerimiskomitee. Ühtlasi on põhjust kaaluda, kas jätkata seniste fennougristikakongresside traditsiooni koguda üheaegselt ühte kohta võimalikult palju soome-ugri rahvaste ja kultuuridega tegelejaid või leida mingi muu lahendus. Tegelikult ongi juba olnud näha märke kitsamast erialasest diferentseerumisest. Soome-Ugri kirjanduste asjatundjad on pidanud omaette koguni kolm kongressi (Soomes, Komis ja Ungaris), ajaloolased tulid eraldi kokku Soomes, on olnud muidki kitsama spetsiifikaga esinduslikke üritusi. Rahvusvahelistest fennougristide kongressidest osavõtjate arv on pidevalt kasvanud. See on kahtlemata peamine asjaolu, mis teeb nende jätkamise senisel kujul küsitavaks. Oli ju esialgseks ideeks koguda kokku eri teadusalade esindajad, et tihendada nende omavahelist koostööd soome-ugri rahvaste ja kultuuride uurimisel. Osavõtjate arvu kasvades tuli aga hakata tööle paljude erinevate ning seejuures suure esinejate arvuga sektsioonides, mis on viinud kongresside töö sisulise killustumiseni, seda eelkõige just erialade piire pidi. 28 Keel ja Kirjandus nr

4 Tahaksin rõhutada, et see n-ö kasvuraskus ei suuda võtta VIII kongressilt Jyväskyläs fennougristika globaalse suurfoorumi võlu, tema paljusid muid häid külgi. Samuti tuleb tunnustada Jyväskylä kongressi organiseerijate tööd, keda pole kohutanud ei kongressi külaliste rohkus ega loendamatud muud keerukused. Eesti teadlastel omakorda on kõnealusest kongressist osavõtuga suuri raskusi. Nimelt käib osavõtukulude täies ulatuses kandmine enamikule meist üle jõu. Möödunud aastal loodud Eesti Fennougristide Komitee on eestlastele teed Jväskylässe jõudumööda tasandanud. Tunduva osa Eesti esinejate osavõtukuludest katavad Soome fondid. Eesti delegatsiooni suurtoetajaiks on Soomes olnud Alfred Kordelinin Säätiö, Viro- Säätiö, Suomen Kulttuurirahasto ja Emil Aaltosen Säätiö. Eestis on sponsoreiks Eesti Ehitus- ja Tööstuspank ning Tallink. Olgu nad kõik südamest tänatud! Fennougristide VIII kongressi eel on taas kord põhjust rõhutada, et rahvusteaduste, sealhulgas fennougristika roll eestlaste identiteedi säilitamisel lähiaegadel mitte ei kahane, vaid hoopis kasvab. Selle kasvu tingib kaks ilmselget põhjust. Esimene on see, et praegused läänepoolsed ahvatlevad kiusatused on palju tugevama toimega kui endine idapoolne toores surve, millele avaldasime peaaegu vaistlikku vastupanu. Mingis ülekantud mõttes võiks öelda niigi, et see toores surve mitte ei nõrgendanud, vaid pigem tugevdas meie identiteeti, meie rahvuslikku enesetunnetust ja eneseteadvust. Loomulikult aitasid selles meid ka meie rahvusteadused. Teine põhjus on, et vastuseisuks idapoolsele jõhkrale survele piisas klammerdumisest meie varasema identiteedimudeli külge ning selle edasiarendamisest traditsioonilistes suundades. Ehk teisisõnu: teatavas mõttes soodustas võõrvõimu ideoloogia meie identiteedi konserveerimist. Paraku ei vasta selliselt konserveeritud identiteet enam ei uue aja nõuetele ega uutele teadustulemustele. Ta ei vasta noorema sugupõlve ootustele ega suuda meid varjata läänepoolse ohu eest. Samas pole kuskil mujal maailmas peale Eesti mõeldav sellise ulatusega teaduslik tegevus, mis teeniks ühtlasi eesti rahvusliku identiteedi määratlemise, säilitamise ja tugevdamise ülesannet. Kui eestlased ise ei hoolitse oma humanitaarteaduste normaalse arengu eest, ei tee seda keegi teine mitte kunagi ja mitte kusagil. Selles ühenduses väärib tsiteerimist Walter Ranna aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud artiklitesari "Eestlus on looming". W. Rand on sügavalt veendunud, et "Rahvuskultuuri pole kerge määratleda. Mingid kultuuriavaldused, isegi mitte keel, ei kuulu tingimata tervikuna rahvuskultuuri omapärade hulka, vaid nad omavad mitmesuguseid omapära elemente. Uusloomingu puhul pole aga sellele lihtne külge pookida traditsioonilisi kultuuri tunnuseid ja loojale võib see olla vastuvõtmatu. Tema töös võib aga väljenduda uus rahvus-omapära, mis ühiskonnale pole kohe arusaadav või vastuvõetav. Aga ainult sellised uued omapärad viivad rahvuskultuuri edasi uute rikkuste suunas. Ühiskond võib kindel olla, et kui toetatakse majanduslikult ja moraalselt meie loovat tuumikut, viib see selliste loominguliste tulemuste juurde, millele võime uhked olla isegi kui neil tunduvad puuduvat rahvustunnused, sest selles väljendub meie ühiskonna elujõud (minu sõrendus A. KJ. Võib aga veelgi optimistlikumalt lisada, et intensiivne kultuurielu ühe rahva ühiskonnas viib paratamatult selliste loominguliste omapärasuste juurde, mis muutuvad uuteks rahvuskultuuri tunnusteks, on lisaks traditsioonilistele ja 434

5 eristavad meid teistest kultuuridest" (lk ). Näeme, et siin jõuab W. Rand selgesti välja rahvusliku identiteedi juurde. Kui selle selgitamiseks, säilitamiseks ja loovaks arendamiseks ei anta piisavat majanduslikku ja moraalset tuge, on identiteet ohus. Koik see nõuab rahvusteaduste viljelemist rahvusvahelist tunnustust pälvival tasemel, lähtudes rahvusliku identiteedi kui pideva loomingu kontseptsioonist. See on meie rahvusteadlaste kohus oma rahva ees. Ainult rahvusliku kaudu võime jõuda rahvusvaheliseni, vaid kindlalt kodupinda juurdununa võime oma ladva julgelt maailma tuulepööristesse sirutada. Maailm muutub üha kasvavas tempos. Ka fennougristika. Meil on Jyväskylässe tõsiselt asja. Vivat Congressus Odavus Internationalis Fenno-Ugristarum! Eesti Fennougristide Komitee esimees, Tartu Ülikooli uurali keelte korraline professor Ago Künnap 28* 435

6 1950-ndad aastad soome luules Lüürika modernism SIRJE OLESK Kolmekümnendate aastate eesti ja soome luules oli mitmeid ühisjooni: neosümbolistlik esteetika, viimistletud vorm, rõhutatud kunstitruudus. Sõda, mis muutis kogu ühiskonna, tegi sellele luulele vägivaldse lõpu. Soomes astus pärast sõda esile modernistide generatsioon (Paavo Haavikko, Eeva-Liisa Manner, Tuomas Anhava), kelle eestvõttel senine vormiparadigma vahetati uue vastu. Eestis oli see areng takerdunud ja sellesuunalised muutused nii kodus kui ka eksiilis leidsid aset hiljem ja ositi. Soomes on seda aega (1940-ndate lõpust 1950-ndate aastate lõpuni) nimetatud vormi revolutsiooniks, lüürika modernismiks, uueks luuleks, viimasel ajal enamasti neutraalselt "1950-ndate aastate kirjanduseks". Uusajaloolise kirjandusuurimuse järgi on kirjanduslooline diskursus dialoog interpreteeriva kriitika ja empiirilise historiograafia vahel. 1 Neid kahte poolt omas ajas ja hinnangut kogu sellele perioodile soome kirjandusloos on püütudki allpool vaadelda. Kirjanduse areng toimub muutuste ja nihete (transformations, shift) kaudu, kusjuures nende nihkeaegade kontekst ütleb vastava kirjandusparadigma kohta enamasti rohkem kui stabiilsete ajajärkude vaatlus. 2 Sõna modernism on siin kasutatud kitsamas tähenduses märkimaks kirjanduse uuenemisprotsessi Esimese maailmasõja järel Euroopas (J. Joyce, Т. S. Eliot, F. Kafka, R. M. Riike) ning Teise maailmasõja järel Skandinaavias (1940-ndail aastail Rootsis ja 1950-ndail Soomes). 3 Vaatlusobjektiks on soome luule vormiparadigma vahetumise mehhanism, mis muutis ühtlasi teiseks ka soome luule ajaloolise kaanoni. Selle mõistmiseks on kirjandust vaadeldud kui institutsiooni, s.t ennekõike selle kümnendi "kirjanduselu", aga ka paradigmade vahetuse seisukohalt olulisi tekstejä poleemikat nende ümber. Et piirid "kirjanduse välja" ümber, kuhu kuulus ka kirjanduskriitika, olid sel ajal küllalt kindlad, ei ole vajadust n-ö puhtast kirjandusest välja astuda. See väli kirjandusinstitutsiooniline diskursus oli tollal ka viimaseid aegu juhtiv muude humanitaarsete diskursuste seas, ehk kirjandus oli aktsepteeritud ja moodne ning muutused selle sees, võitlused nende muutuste ümber polnud mitte ainult tsunfti siseasi, vaid laiemalt diskuteeritav aineala ndail aastail on soomlased ise seda perioodi uuesti hakanud üle lugema. Kõneldakse-kirjutatakse 1950-ndate aastate generatsiooni legendist, mille lõi generatsioon ise ja mida pole senini suudetud kummutada. 4 Tero Liukkonen kirjutab artiklis "Soome vajab uut kirjanduslugu" aastal nii: "1950-ndail aastail tehti nõnda ägedat kirjanduspoliitikat nagu 1 L. В u e 11, Literary History as a Hybrid Genre. New Historical Literary Study. Essays or Reproducing Text Representing History. Edited by J. N. Cox and L. J. Reynolds. Princeton, New Jersey, 1993, Ik Vt R. Co h e n, Generating Literary Histories. New Historical Literary Study, Ik Vt T. Hennoste, Hüpped modernismi poole: Eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. Vikerkaar 1993, nr 10, lk L. Koskela, 50-luvun pitkät varjot. Toiseuden politiikat. Kirjallisuudentutkijain Seuran vuosikirja 47. Helsinki, 1993, lk

7 mitte kunagi hiljem. Tuomas Anhava ja Co lõid suu lukku vanal generatsioonil, kelle väärtusteks olid kodu, usk ja isamaa ndate aastate alguseks oli kirjanduse väli täiesti teiseks muudetud. Laitinen, kes oli ise kaasosaline, annab 1950-ndate aastate kooskõlalisuse asjus valetunnistuse." 5 Eesti keeles ilmus aastal Kai Laitineni "Soome kirjanduse ajalugu", mis praegu on Soomes üldiselt kasutatav standardteos (1. tr 1981, 3. tr 1991). Selle peatükis "Lüürika modernism" väidab Laitinen: "Tegelikult arenes 1950-ndate aastate lüüriline revolutsioon leplikult ja loomulikult." 6 See on vastukaaluks eelmise suure kirjandusloo ("Suomen kirjallisuus" I VIII) selle perioodi autori Mirjam Polkuneni seisukohale, kes leidis, et "leplikkus ja mõistlikkus" võivad küll kehtida luule enese kohta, eriti kui võtta arvesse moodsa luule osa kogu ilmunud lüürikas, aga "sündmusena oli murrang modernismi kiire ja tugev, vastuolud traditsioonilise ja uue vahel olid leppimatult ägedad" ndad aastad soome kultuurielus on Helsingi ülikooli kirjanduskateedri üks uurimisteemasid. Ilmunud on Anna Makkoneni toimetatud kogumik "Avoin ja suljettu" (1992), kus Auli Viikari artikkel "Eikellegimaa ndate aastate tropoloogia" on ilmselt parim, mis nende aastate kirjanduse kohta seni kirjutatud. Seda kogumikku arvustades kirjutas Lasse Koskela: "1950-ndate aastate generatsioon viis läbi murrangu, kindlustas oma "modernismi" kultuuridominandiks ja hakkas siis veel takkajärele hindama, mis kõik sai tehtud. Pärast oma kultuurpoliitilise rolli kindlustamist kujutati 1950-ndate generatsiooni ühtsust vankumatuna. Ja ega sõprugi jäetud: 1950-ndate aastate "ebapoliitilise" põlvkonna teoinimesed tõstsid üksteist professoreiks, kirjastuste juhatajateks, kõiksugu žüriide etteotsa ja muudekski kirjanduselu mõjutajateks. [ ] Modernistide paraadilt on puudunud need tattninad, kes oleksid esitanud kiuslikke küsimusi kuninga uute rõivaste kohta." 8 Alljärgnev on niisiis katse kirjeldada, mis toimus ja kuidas seda hinnatud on. Toetutud on kõigepealt tolle aja tekstidele luuletustele ja kriitikale. Samal ajal on arvestatud ka kaasategijate mälestusi (K. Laitinen, P. Lounela, E. S. Repo, P. Haavikko) ning sõltumatute uurijate hilisemaid töid. A. Viikari on kirjutanud oma ülikooli lõputöö 1950-ndate aastate kriitikast, P. Huurto T. S. Elioti luule mõjust Soomes. M. Hurri kaitses aastal väitekirja Soome suurte päevalehtede kultuuriosakondadest. M.-L. Kunnas on kirjutanud raamatu 1950-ndate aastate luule "vormirevolutsioonist" ja selle retseptsioonist. J. Salokannel on koondanud just selle põlvkonna kirjanike portreed raamatuks "Linnasta Saarikoskeen" (1993). Ning J. Niemi on aastal avaldanud käsitluse modernismi mõistest ja soome modernse proosa lätetest. Kuigi nüüdsed uurijad viitavad enamasti sellele, et modernismi esimesi ilminguid leidub juba Aleksis Kivi loomingus soome kontekstis tähendab modernism realismi (= traditsioonilise) vastandmõistet, tunnistatakse modernismi läbilöömise perioodiks 1950-ndad aastad. Sealjuures oli läbilöögi põhiraskus lüürikas (nagu eri maade modernismidele tüüpiline), proosa on tulnud järele hiljem ja ositi. Modernism 1950-ndail aastail Soomes tähendas kõigepealt kunstikesk- 5 T. Liukkonen, Suomi tarvitsee uuden kirjallisuudenhistorian. Helsingin Sanomat 27. X K. Laitinen, Soome kirjanduse ajalugu. Tallinn, 1994, lk M. Polkunen, Lyriikan modernismi. Suomen kirjallisuus VI. Otto Mannisesta Pentti Saarikoskeen. Helsinki, 1967, lk L. Koskela, 50-luvun pitkät varjot, lk

8 sust, professionaalsust ja internatsionaalsust ning vastandus mõnevõrra ka järgnevale, poliitiliselt angažeeritud kirjanduse perioodile ndail aastail. Samal ajal jäid modernistide toodud muutused kirjandusse püsima ja üsna üldise arvamuse järgi kestab modernism soome kirjanduses, eriti lüürikas, üha edasi, kuigi on ilmnenud nähtusi, mida uurijad on hinnanud postmodernismi ilmingutena. 9 Kui tuleks määratleda siin käsitletava ainevalla algus ja ots, võiks seda teha niimoodi: vaadeldavate kirjanduslike võitluste kese koondub ajavahemikku, mis jääb Paavo Haavikko luulekogu "Teed kaugustesse" ("Tiet etäisyyksiin", 1951) ja Pentti Saarikoski luulekogu "Mis toimub tegelikult?" ("Mitä tapahtuu todella?", 1962) ilmumise vahele. 1. Elulisi ja kirjanduslikke taustu "Viiekümnendad on minu mälus veel sõjast varjutatud aeg. Õhus oli midagi sünget. Värskelt olid meeles esmatarbekaupade talongid, kõigest oli endiselt puudus, [Karjalast] evakueeritute meeleolud peegeldasid kibedust ja igatsust, sõjas langenute omaksed ei olnud oma kaotustest veel üle saanud. Paljud kartsid tulevikku, sest maa poliitiline olukord näis olevat ebakindel," kirjutab Eila Pennanen. 10 Kaotus sõjas oli olnud Soomele suur vapustus. Koik senised väärtused olid kokku varisenud. Suure osa inimeste resignatsiooni ja pettumust väljendas aastal ilmunud Mika Waltari romaan "Sinuhe, egiptlane", mida kaasaegne kriitika võttiski vastu kui humanismi kaotuse kujutust. Soome poliitiline olukord jäi ebamääraseks veel aastateks. Maad ei okupeeritud, riigikord jäi samaks. Aga oht, et Soome võidakse pöörata "Tšehhoslovakkia teele", oli ometi õhus. Kuni aastani istus Helsingis Ždanovi juhitud Vene-Inglise järelevalvekomisjon, mis oli sel ajal tegelikult kõrgeim poliitiline võim riigis. 11 Sõjakahjude tasumine Nõukogude Liidule lõppes Vene väed lahkusid Porkkalast Kommunistid, kes olid aasta parlamendivalimistel pääsenud riigi esinduskogusse ja valitsusse, jäid sealt pärast aasta valimisi välja. Ajaloolased vaidlevad tänini, kui reaalne oli relvastatud kommunistliku riigipöörde oht ööl vastu 27. aprilli aastal. Seni aastakümneid rahvuslikult suletud ja saksameelne Soome oli sunnitud tegema järsu pöörde võitjariikide suunas, mis kultuurielus tähendas vene ja eriti anglosaksi mõjude olulist tugevnemist. Sõjajärgne aeg, mil Soome oli "vaene hall maa", 12 oli ühtlasi avanemise ja vilka kultuurielu aeg. Helsingisse saabusid Nõukogude kultuuridelegatsioonid, kirjanikud ja muusikud. Üks osa Soome kultuuriinimestest suhtles nendega elavalt, teine osa aga vaatas seda võõrastades pealt. Välisreisid lääne poole olid valuuta vähesuse tõttu veel kaua haruldased. Püsis ka vana, sõjaeelne vaim, mille tähtsamad kandjad määras president aastal Soome Akadeemia liikmeteks (V. A. Koskenniemi, Eino Kaila, Martti Haavio, Rolf Nevanlinna jt). Üldise vaesuse ajal olid raamatud ja ajakirjad mõne aasta jooksul ainus kaup, mida sai vabalt osta. Tekkis väikekirjastusi, ilmus palju tõlkeid inglise 9 J. Niemi, Modernia muotoa etsimässä. Suomalaisen proosan modernismin juurilla. Tampere, 1994, lk E. Pennanen, Millaisena muistan 1950-luvun. Avoin ja suljettu. Kirjoituksia 1950-luvusta suomalaisessa kulttuurissa. Toim. A. Makkonen. Helsinki, lk Suomi kautta aikojen. Toim. Seppo Zetterberg ja Allan Tiitta. Helsinki, 1992, lk K. Laitinen, Soome kirjanduse ajalugu, lk

9 keelest, enamasti kerget kirjandust, aga ka autoreid, kes sõdadevahelises Soomes olid tõrjutud (J. Joyce, F. Kafka, W. Faulkner). Kirjandus oli populaarne, noori luuletajaid ilmus hulgana, tuhandelise publiku ees korraldati luuleõhtuid, kus särasid Aila Meriluotoja Lauri Viita. Meriluoto aastal ilmunud debüütkogu "Klaasimaal" ("Lasimaalaus") trükiti ühtekokku eksemplari. Selle aja moeteaduseks oli psühholoogia, populaarseim professor Helsingi ülikoolis filosoof Eino Kaila, kes psühhologiseeris vaimuelu ja nägi just indiviidi kaudu suuri ühiskondlikke struktuure. A. Viikari on tõlgendanud psühholoogia populaarsust nii: tol ajal usuti, et ühiskondlikud raskused on vaid indiviidide raskuste summa. 13 Noorem põlv pööras selja poliitikale, nende jaoks olid kõik ideoloogilised väärtused tühjaks osutunud. See generatsioon oli küllastunud loosungitest ja paatosest, nad tundsid end otsekui vaktsineerituna igasuguste ideoloogiate vastu. 14 Oldi radikaalsed, aga see oli esteetiline radikalism aastal ilmus Olavi Paavolaineni mahukas sõjapäevik "Sünge monoloog" ("Synkkä yksinpuhelu"), mis vallandas esimese suure kokkupõrke ajakirjanduses. Autor, sõjaeelse nooruse säravamaid esindajaid, Tulekandjate ideoloog, kaasaja otsija, boheem ja esteet, oli n-ö reaalpoliitika pooldaja. Paavolainen oli teeninud ohvitserina nii Talve- kui ka Jätkusõjas peastaabi propagandateenistuses. ""Sünge monoloog" on tegelikult jutustus rahvusvahelisest kultuurikriitikust ja propagandamehest, kes teadis rohkem kui tema ümbrus, oli rohkem reisinud, isiklikult enam näinud ja kogenud ja keda vaevas valus sisehaav: ta ei uskunud seda propagandat, mida ta tegi," kirjutas Paavolaineni eluloos ta sõber ja kaasvõitleja Matti Kurjensaari. 15 Poleemika O. Paavolaineni ümber näitas ühiskonna kaheksjagunemist: vastamisi astusid vanade väärtuste, Soome rahvusliku au kaitsjad ja nn reaalpoliitikud. Raamat ilmus nii vahetult sõja järel, et tundus paljudele sõjas olnutele teotusena, ja pärast lühikest ägedat arvamustevahetust ajalehtedes, mida võib nimetada ka esimeseks sõjaks Koskenniemi vastu, maeti asi vaikselt maha. See kaevati uuesti välja kaheksa aastat hiljem, kui algas raamatusõda Väinö Linna "Tundmatu sõduri" ümber aastal oli ilmunud kaasaja mõtteviisi ja pürgimusi esitav koguteos "Peod Tornis" ("Pidot Tornissa"). Torni oli Helsingi moodne hotell, Pidot viitas Platonile. Tegemist oli kultuurivestluste dokumenteerimisega ja vestlejaiks olid kultuuri- ning ühiskonnategelased kergesti äratuntavate pseudonüümide taga {Dosentti M. Haavio, Esteetikko L. Viljanen, Kriitikko K. Marjanen, Kulttuurimatkailija O. Paavolainen, Kirjailija T. Vaaskivi, Herra Ministeri U. K. Kekkonen, Rouva Tohtori E. Enäjärvi-Haavio jt). Raamat äratas ilmudes erksat tähelepanu ja selle ideed otsustas kasutada uue põlvkonna teoinimene Eino S. Repo aastal ilmus tema toimetamisel koguteos "Teised peod Tornis" ("Toiset pidot Tornissa"). Ajastu üldilme reprodutseerijana peaks seegi dokument kõnekas olema. Paraku tundub praegu, et eelkäijana võrdset resonantsi see omas ajas siiski ei leidnud. Seekordsete vestlejate seas on üldiselt tuttavaid nimesid vähem: Matti Kuusi {Herra Tohtori), Eila Pennanen {Rouva Kirjailija), Tuomas Anhava {Lyyrikko), lisaks veel Kauko Kare, Touko Voutilainen, Kauko Sipponen, Väinö Leskinen, 13 A. Viikari, 50-lukulaisen kirjallisuuskritiikin tausta ja kehitys. Pro gradu-kirjoitus. Kotimainen kirjallisuus. Helsingin yliopisto, 1976, lk 140. (Käsikiri.) 14 Vt Kai Laitinen räägib kirjandusest. Postimees 21. XI 1994, nr M. Kurjensaari, Loistava Olavi Paavolainen. Henkilö- ja ajankuva. Helsinki, 1975, lk

10 Pentti Tuomikoski, Sakari Virkkunen, Kalervo Pakkola, Lauri Hyvämäki ja Yrjö Kivimies. Seegi on märk, et aastaks ei olnud noor generatsioon, kelle hulka Eino S. Repo kuulus, kuigi selgelt vastandunud ülejäänutele, vaid nendega tehti loomulikku koostööd. Koguteos ei ole ka kuidagi manifesteeriv, see püüab olla liberaalselt üldhumanistlik. Merja Hurri viitab, et seltskonnast on siiski välja jäetud vasakradikaalid, kes kultuuripildis olid täiesti olemas. 16 Kõige tähtsam küsimus, mida arutati, oli Soome asend sõjajärgses Euroopas, ida ja lääne vahelisel "eikellegimaal", nagu olukorda iseloomustas Matti Kuusi. Arvati, et Soome peab leidma oma rolli kahe suure vahel, tulema toime nii vene kui ka ameerika kultuuri pealetungiga ja jätkuvalt kaitsma euroopalikke väärtusi. 17 Teine küsimus oli massikultuuri pealetung, mille pärast muretses kõige rohkem T. Anhava (tema pidas ajaviitekirjanikuks ka M. Waltarit). Soome suletust peeti ohtlikuks ja soomlaste võõrkeeleoskust kehvaks. Sõdadevahelisel ajal sai Soomest autonoomiaaegadega võrreldes provints. Leiti, et isolatsioonist tuleb välja murda, tuleb tõlkida soome keelde seda, mis mujal on uudne, tuleb toetada ja premeerida oma moodsaid autoreid, uusi ja lubavaid andeid. Anhava meelest elas soome kirjandus parajasti (1954) üleminekuajas, murrang modernismi suunas oli juba alanud, sest võimalused luua kirjandust traditsioonilisel viisil olid ammendumas. Sellises olukorras oli debütantidel kolm võimalust: 1. alustada traditsiooniliselt, mis võis alguses olla edukas (A. Meriluoto, E. Joenpelto, V. Huovinen), kuid viia hiljem paratamatult kriisini; 2. startida kusagilt vahepealt, leida oma stiil modernse ja traditsioonilise kompromissina, olla teel modernismi poole (L. Nummi ja P. Holappa); 3. alustada kohe täiesti uut moodi (P. Haavikko, L. Heikkilä). Anhava nägemus on erandlik. Ülejäänud seltskond igatseb taga head, selget ja kõlavat luulet (nagu Sarkial) ning kurdab uuema kirjanduse hämaruse ja segasuse üle. Sel kirjandusel, mida Anhava nii tarmukalt kaitseb, puuduvad lugejad, puudub sõnum, puuduvad üldmõistetavad väärtused, kinnitavad K. Kare, M. Kuusi, E. Pennanen ja teisedki. 18 Sama aja (1950-ndate aastate alguse) kohta on hiljem meenutanud ka Paavo Haavikko: "Kirjanduselu käis oma rada, turvalise ja traditsioonilisena, noori oli õige vähe. Oli küll ilmunud paras seltskond luuletajaid, kuid neid ei lugenud keegi. Huvilisi oli kõige rohkem sadakond." 19 P. Haavikko enda esikkogu aastal olla müüdud 250 eksemplari. Anhava paatos on läbisuruja, võitleja paatos, misjuures ta ajab kõigepealt kirjanduse ja alles selle järel modernismi asja: kirjanik vajab välist tuge, mõistvat kriitikut, kes tema loomingu lugejale mõistetavaks seletab. "Tuleb pidada tähtsaks Kirjanduse Püha Asja, see tähendab tuleb kultuuriüldsusele selgeks teha sõnakunsti keskne roll vaimuelus". 20 Võitlus uue kirjanduse eest käis kirjanduslikes ajakirjades ja suurtes päevalehtedes. Üldiselt oli nii, et esimestes said rohkem sõna uuendajad, teistes traditsionalistid, või: Parnasso ja Ylioppilaslehti olid noorte käes, mujal said nad esineda juhuslikult. Esimeste sõjajärgsete aastate kirjanduskriitikat haldasid äärmused sotsialistlik ja konservatiivne ajakirjandus. 21 Vasakpoolseid koondas rüh- 16 M. Hurri, Kulttuuriosasto. Symboliset taistelut, sukupolvikonflikti ja sananvapaus viiden pääkaupunkilehden kulttuuritoimituksissa Tampere, 1993, lk Toiset pidot Tornissa. Toim. E. S. Repo. Helsinki, 1954, lk Toiset pidot, lk 300 jj. 19 J. Salokannel, Linnasta Saarikoskeen, lk Toiset pidot, lk Y. Varpio, Kirjallisuuskritiikki. Tampere,

11 mituse Kiila ajakiri 40-luku ( ), mille peatoimetaja oli Arvo Turtiainen. Konservatiivide käes olid Valvoja (peatoimetaja kuni aastani V. A. Koskenniemi) ja Suomalainen Suomi (seal küll toimetussekretäriks T. Anhava), mis mõlemad olid ilmunud juba enne sõda ja ilmusid 1960-ndate aastate lõpuni. Noorte foorumiks olid Näköala ( ) ja Eino Leino Seltsi Ajan kirja ( ), mis aastal ühendati liberaalseks Parnassoks (peatoimetajad järgemööda K. Marjanen, L. Viljanen, К. Laitinen, Т. Anhava) ilmus noorte initsiatiivil ka seitse numbrit ajakirja Välikysymys (P. Lounela, P. Holappa, J. Tyyri), mis oli modernistide omavaheliste erimeelsuste tunnismärk. Selle tegid need, kes mitmel põhjusel eitasid Parnassot ja tahtsid distantseeruda liiga autoritaarsest Anhavast. 22 Eino S. Repo ja J. Donneri initsiatiivil loodi kakskeelne Arena ( ), radikaalne kodanlusevastane soomerootsi ja soome kirjandusfoorum, kus kirjutasid J. Tyyri, L. Heikkilä, M,- L. Vartio, J. Donner, B. Carpelan jt. Mõjukatest pealinna ajalehtedest oli Uusi Suomi konservatiivne, Vapaa Sana (hiljem Kansan Uutiset) prokommunistlik ja Helsingin Sanomat liberaalne. Nende kultuuriosakondade arengut vaadeldes eristab M. Hurri kahte perioodi: domineerib poliitiline konflikt väljaannete vahel, selle järel hakkab idanema generatsioonikonflikt toimetuste sees. 23 Tõeline eri generatsioonide kokkupõrge algab Hurri meelest aga alles 1960-ndail aastail. A. Viikari eristab oma töös 1950-ndate aastate kirjanduskriitika kohta perioodi , mida ta nimetab "õõtsuvate käilade" ajaks (A. Hellaakoski luulekogu "Huojuvat keulat" järgi). Sellele järgneb uue põlvkonna võimas tulek kirjandusväljale. See põlvkond saabki muutuste toojaks, murrangu läbiviijaks kõigepealt soome luules, aga ka soome kirjanduses tervikuna. Murrang saab teoks ühe kümnendi jooksul ndateks aastateks on kirjanduskaanon vahetunud, traditsioonilised vormid taandunud, võtmepositsioonid kirjandusinstitutsioonides uute inimeste käes. See põlvkond koosnes peamiselt kriitikutest ja luuletajatest. Nad tulid esile väikestest rühmadest Üliõpilaslehe juurest, Kalliola lahkusuliste suleklubist, Helsingi Töölö raamatukogu kirjandusringist. Osa neist asutas aastal Eino Leino Seltsi. Neist kõneldes rõhutatakse kõigepealt seda, et nad olid valitseva kirjanduskaanoni vastu. Neid ühendas esteetiline radikalism: nõue käsitada kirjandust kirjandusena, loobuda moraalsetest rõhuasetustest ja stiililisest ilukõnest, keskenduda loomingule, mitte selle taustale. Kõneldes kirjanduslikest generatsioonidest (ja ka rühmitustest) soome kirjanduses leiab Niemi neis kõigis enam-vähem kindla rollijaotuse. Modernistide rühmas jaotusid rollid nii: juhiks oli Tuomas Anhava (s 1927), keda on kutsutud ka oma põlvkonna paavstiks või kindraliks, rühma diplomaadiks oli algusest peale Kai Laitinen (s 1924). Kui rühm vallutas Eino Leino Seltsi, kasvas seltskondlikuks juhiks Eino S. Repo (s 1919). Rahurikkuja/skandalisti roll jäi Jouko Tyyrile (s 1929) ja Pekka Lounelale (s 1931). Rühma "piloodiks", tema eelkäijaks ja eeskujuks peab Niemi Hellaakoskit. 24 Selle tingliku rühma juurde kuuluvad kriitikutest veel M. Terho, A. Laurila, O. Hormia, A. Särajas, luuletajatest P. Haavikko, L. Nummi, L. Heikkilä, P. Holappa, tinglikult ka E.-L. Manner (keda küll isiklikult keegi sel ajal ei tundnud). Vanemast generatsioonist tunnustasid nad lähedase kirjandus- 22 P. Lounela, Rautainen nuoruus. Valikysyjien kronikka. Helsinki, 1976, lk 60 jj. 23 M. Hurri, Kulttuuriosasto, lk J. Niemi, Kirjallisuus instituutiona. Johdatus sosiologiseen kirjallisuudentutkimukseen. Helsinki, 1991, lk

12 mõistmise ja Soome jaoks harjumatult rahvusvahelise taustaga A. Matsonit ja J. A. Hollot. Päriselt vanade leeri ei lükatud ka K. Marjaneni ja L. Viljaneni. Põlvkonnakrooniku P. Lounela meelest ühendas neid kõige rohkem see, et nad olid kõikide konservatiivsete ja traditsiooniliste institutsioonide vastu ta nimetab rahvusluuletajat V. A. Koskenniemit, rahvuspartei häälekandjat Uusi Suomit, rahvuskirjastust WSOY-d. "Sel generatsioonil jäi olemata vastutusvaba ja uljas noorus, millel näiteks rajanes Tulekandjate algusperioodi võlu. Nad asusid tööle koos aastat vanemate kolleegidega ja said nende kõrvale sõjas langenute asemele. Neid sõimati hundikutsikateks, kannibalideks ja punasteks pamfletistideks, aga ka varavanadeks ja liigtarkadeks. Päevalehtedest oli neile lahti vaid Hufvudstadsbladet (Nils-Börje Stormbom) ja Suomen Sosialidemokraatti (Aarne Laurila)," meenutab kroonik heldimusega sellele ajale tagasi vaadates. 25 Nende esimesed artiklid ja arvustused äratasid üldist pahameelt, konstateerivad hilisemad uurijad. 26 Sõjakuulutuseks sai Eino S. Repo artikkel "Kriitiku vabaduse eest" (Ajan kirja 1950), kus ta kutsus kolleege üles hindama iga konkreetset teost tema kunstiväärtuse, mitte autori kirjanduspoliitilise kaalukuse järgi. Näiteks on toodud V. A. Koskenniemi luulekogu retsensioon, mis ei ole Repo meelest adekvaatne. Vastasleer võttis tarvitusele "organisatsioonilised järeldused". Repo vallandati Uusi Suomist ja Ajan kirja lõpetati, aga kompromissina lubati aastal sündida Parnassol. 27 Ka Eino Leino Seltsi asutamine noorte poolt oli kindaheitmine Eino Leino kunstilisele ja inimlikule antipoodile V. A. Koskenniemile. See vastandus oli käinud läbi kogu XX sajandi soome kirjanduse ajaloo ndail aastail oli Koskenniemi soome kõige aktsepteeritum luuletaja. Ta oli Turu ülikooli kirjandusprofessor, akadeemik, erudeeritud kirjandusloolane ning võimekas kulissidetagune intrigeerija. Ja Koskenniemi ei olnud sugugi üksi, temast sai vaid omalaadne emblemaatiline märk uue ja vana vahelises võitluses. Veel üks vastuolu ilmestas neid aastaid Soome kirjanduselus: Tampere tööliskirjanikud contra Helsingi magistrid. Tampere linnaraamatukogusse Mikko Mäkelä ümber koondusid kirjandusharrastajad, keda tagantjärele on nimetatud "Mäkelä ringiks". 28 Sellest ringist said üldtuntuks Lauri Viita ja Väinö Linna. Linna "Tundmatu sõdur" ilmus aastal ja käivitas Soome ühiskonnas suure poleemika lähimineviku üle. Romaani loeti rohkem ühiskondliku või ideoloogilise seisukohavõtuna, vähem kunstiteosena. Poleemikas olid vastamisi n-ö ülemad ja alluvad, kindralid ja sõdurid. Väärtustemaailm, millele oli tuginenud sõdadevaheline Soome, oli aastal veel tugev küllalt, ja see maailm oli "Tundmatu sõduri" vastu. Murrang Soome ühiskonnas toimus alles 1960-ndail aastail. 29 Modernistide põlvkond jäi vaidlustes Linna üle erapooletuks. Nende jaoks oli "Tundmatu sõdur" kõigepealt traditsiooniline romaan ja seepärast vastuvõetamatu. Nad jäid kõrvale ka põhiküsimuse arutamisest, nad ei olnud käinud sõjas, see ei olnud nende probleem. Väinö Linna ei andestanud seda neile kunagi. Uut ja vana vastandav eraldusjoon läks sel ajal läbi ka kahe Soome suur- 25 P. Lounela, Rautainen nuoruus, lk M. H u r r i, Kulttuuriosasto, lk E. S. Rep o, Pihlajanmarjat. Muistelua vuosilta Helsinki, 1975, lk 149 jj. 28 Y. Varpio, Mäkelän piiri. Tutkimus tamperelaisesta kirjailijapiiristä ( ) ja sen tuotannosta. Porvoo, A. V i i k a r i, Ei kenenkään maa luvun tropologiaa. Avoin ja suljettu, lk 35; J. Salokannel, Linnasta Saarikoskeen, lk

13 kirjastuse WSOY ja Otava vahelt. WSOY autoriteks olid olnud V. Linna, L. Viita ning 1940-ndate aastate lõpul debüteerinud naisluuletajad (A. Meriluoto, H. Juvonen jt). Otava riskis uue kirjandusega. Seal debüteerisid Lasse Heikkilä ja Lassi Nummi, sinna läks üle Paavo Haavikko, seal avaldas oma luuletuskogud pärast Rootsist naasmist Viljo Kajava aastal ilmutas Otava Т. S. Elioti "Autio maa", raamatu, millel oli oma tähendus uue luule läbimurdel. Hiljem nimetati seda kompleksi "Otava esteetikaks" ja seostati eelkõige kirjastuse selleaegse toimetaja T. Anhava nägemusega kaasaegsest kirjandusest. Sõja järel revideeriti ka vahepealset suhtumist soomerootsi kirjandusse ndate aastate rahvuslik meelsus Soomes sisaldas endas negativismi rootsi keele ja kultuuri suhtes. Võideldi soome õppekeele eest ülikoolides, koolidesse nõuti võõrkeeleks inglise keelt rootsi keele asemel. See viis kahe rahvusgrupi omavahelised kultuurikontaktid peaaegu olematuks ndate aastate võimas luuleuuendus soomerootsi autorite loomingus (Edith Södergran, Elmer Diktonius, Gunnar Björling) oli soomlaste hulgas vähe tuntud. Sõjajärgne Soome vajas avatust, kontakte, teavet muust maailmast. Lähim võimalus selleks oli Rootsi, kus 1940-ndail aastail oli esile tõusnud uus, modernistlik luulepõlvkond, kelle loomingust said impulsse näiteks V. Kajava, L. Heikkilä, P. Holappa aastal avaldas A. Hellaakoski artikli "Mõtteid ummikus" ("Mietteitä umpiossa") 30, kus arutles võimaluste üle suletusest välja murda. Ta tuletas meelde viljastavaid kontakte Eestiga sõdadevahelisel ajal, viitas Eino Leino, P. Mustapää ja Т. Vaaskivi Eestist saadud inspireerivaile impulssidele. See tee oli paraku kinni. Seda enam, arvas ta, peaks soome intelligents hoolima kontaktidest soomerootslastega. Noortele oli see idee lähedane, praktiline samm sinnapoole oli Arena, kus soomekeelses tõlkes avaldati vaimult lähedasi autoreid (B. Carpelan, G. Björling). K. Laitinen oma generatsiooni ideoloogina on alati rõhutanud seda, et tema oma kirjanduslugudes (mis ilmusid küll pärast 1950-ndaid aastaid) esitas soomekeelse ja rootsikeelse kirjanduse ühtse soome kirjandusena. (Järgneb) 30 A. Hellaakoski, Kuuntelua. Esseitä teoksista ja tekijöistä. Porvoo Helsinki. 1983, lk 80jj. 443

14 Apertseptsiooni ja retseptsiooni vaegustest Ungari kirjanduse käekäigust Eestis HARALD PEEP 1 Ei tarvitse tingimata olla Leibnizi jünger, et soovida pisutki korrastada mõisteid, mida kasutatakse kirjanduslikest laenudest, impulssidest ja ka tõlkekogemusest peetavates arupidamistes. Kuidagi üheülbaliseks on tavateadmise tasandil taandunud kirjanduslike kontaktide erinevad tüübid. Sõnakeste "mõju" või "laen" tähenduspiirid on sedavõrd avardunud, et neisse kipub mahtuma kõik, plagiaadist loova edasiarenduseni. Iseenesest pole see empiirilise kirjandusteaduse puhul eriti taunitavgi: konkreetne tekstianalüüs näitab niikuinii ise ära, mida silmas peetakse. Küll aga häirib määratlemata mõistete kasutamine esseistlikes, rõhutatud subjektiivsusega ning üldistustele pretendeerivais sõnavõttudes. Argumentatsiooni nappuse puhul tuleb ju rohkem retoorikat uskuda. Siin aga võib tendents ning ilukõne tõest üsna kaugele eemale viia, eriti kui ei tunta laiemaid taustseoseid ning kunagisi tunnetusmalle. Akadeemilise kooliga interpreteerijad on kirjanduslike kontaktide eritlemisel viimasel ajal järjekindlalt toonitanud, et väljundi tasandis mida ja mis ulatuses on püütud rahvusvahelisest kogemusest omamaiseks muuta on andmepank piisavalt kaalukas. Maksab vaid nimetada mõnd nimepaari (Tammsaare Dostojevski, Suits Eino Leino, Kreutzwald Widmann), ja üpris ähmane, kuid üllatavalt kategooriline seosteväli on meil kohe silmade ees. Samas aga jääb oluliselt avamata motivatsioon miks just need ja mitte teised samavõrd võimalikud eeskujud; milline oli lugeja ootustetasand, mis omalt poolt soodustas kõnesolevat kontakti; mida toona raamatult oodati, ja kas kõnealune tõlge või mugandus sellele ootusele vastas ning kujundas taas uut ja kõrgemat lugemistarvet. Konkreetse fakti juurest kirjandusprotsessi üldisemate seaduspärasuste juurde juhatavaid küsimusi kerkib ridamisi. Selline argumenteeritud üldistuse soov on enesestmõistetav, niipea kui astume pelga lugemismulje juurest seoste juurde, mis ühendavad üksikuid autoreid, kuid ka kirjanduslikke ajastuid ning erinevate rahvaste sõnameistreid. Peab tundma seda, kuivõrd soodne ja vastuvõtlik oli ühel või teisel ajalõigul meie kultuuripinnas võõrmõjudele, millistele just, ja milline oli võimalus integreerida või teisendada rahvusvaheline kogemus omamaiseks. Oli püsiva toimega ning oli ka juhukontakte. Kõike seda tasub diferentseeritult käsitleda, vältimaks ühele liistule tõmbamist. Oma kultuuriloost teame, et Gustav Suits tavatses nimetada eesti vanima kirjanduse üsna olulist osa baltisaksa derivaadiks. Tõepoolest süžeedelt ja karakterikujunduselt oli sentimentaalse valgustuskirjanduse teed juhatav mõju väljaspool kahtlust meieni küündis aga nii saksa, šveitsi kui ka muu läänepoolne mõte ikka suures osas baltluse prisma läbi, teatavate rõhuasetuste ja väärtushinnangute najal. Probleemistikku imbus tasapisi ka lokaalne aines, ent meie niinimetatud muganduste põhiallikaid ja vahendajat pole raske ära tunda. Alles hariduse levikuga ulatusid Baltikumi pärisrahvaste kirja- 444

15 nikud laenama õtse Saksa emamaa allikatest, samuti ka otsima muid kaugemaid kontakte. Ei vääri tähelepanu mitte üksnes laenuallikad, vaid ka neis ilmnevad kõrvalekalded originaalist. Loomulikult tuleneb suur osa neist lihtsalt vahendajate suutlikkusest: nende väljendusvõime on piiratum, keelte arengutase on erinev, tekst adresseeritakse madalama kompetentsitasandiga lugejaskonnale jne. Teiselt poolt võib erinevusi tingida ka soov mõjuda originaalselt, lähendada teksti mõtted ja keel uutele lugejatele nii, et nad võtaksid seda vastu kui spetsiaalselt neile adresseeritut. Nii toimides muutub tõlkija-mugandaja autoriga võrdväärseks, seda enam et kuni ХГХ sajandini polnud autorsus mingiks eetiliseks probleemiks, vähemalt Ida-Euroopas. Nii tuuaksegi laenatud teksti kondikavale lisaks nii lokaalset koloriiti kui ka isegi uusi ideid. Meenutagem näiteks, kuidas К J. Petersonist alates ajab pseudomütoloogia juuri rahvusvahelisest kogemusest laenatud romantilistesse töödesse. Siin polnud enam tegemist vähepädeva jäljenduse, vaid sihiteadliku ümberloomisega uue rollitunnetusega. Vaadelgemgi neid tõlke, laenamise ja ümberloomise probleeme seoses eesti-ungari kirjandussidemetega. See aitab ka mõista, millist osa etendab kontaktides kogemus, ootusele ja eelsoodumusele tuginemine ning taotlus teisendada kauge lähedaseks. Juba aasta "Käsulises kalendris" vahendas F. R. Kreutzwald Mihäly Vörösmarty "Üleskutse" (pealkirja all "Laul"), rikastatuna Lembitu ja Eesti motiividega. Sandor Petofi aastal revolutsioonilises Pestis sõnastatud luuletuse "Ärka, madjar!" eestindas järgnevail kümnendeil mitu meie laulikut, ent ikka aktualiseerides teksti meiepoolse suhtumisega. Eriti venestusajal sai ungari kirjanduse vahendamine mitmele meie sulemehele õtse auasjaks. Sellega tegelesid J. Järv oma "Rahva kirjakogus" 1885 (Mör Jokai tutvustus), К А. Hermann (sama autori jutu "Kurbadel päevadel" tõlge 1886), M. J. Eisen ("Helinad Emajõelt" 1884), J. Parv (Petõ'fi-tõlked Meelejahutajas, Postimehes ja Olevikus), M. Veske (tõlkis juba õtse ungari keelest, mitte enam saksa tõlgete vahendusel, näiteks S. Petofi luuletuse "Kui ma oleks jooksev jogi"). Ent lisagem veel G. Wulff-Õie, K. E. Söödi, F. Kuhlbarsi, G. E. Luiga jmt eesti rahvuslase pingutused kauge hõimurahva sõnakunsti tutvustada ja näeme, et huvitatud kirjamehi polnud Eestis sugugi vähe. Impulsid küünivad aga veelgi kaugemale, mõjutades tõlkijate-mugandajate originaalloomingutki. Olgu siin näiteks mainitud K E. Sööt, kes "Malemängu", "Lapse" ja mõne teisegi sulesepitsuse puhul on otsesõnaliselt viidanud just ungari meistrite viljastavale eeskujule. Või meenutagem, et Juhan Liiv, kes oli saksa keele vahendusel püüdnud ka Peto'fit tõlkida, on Herbert Salu kinnituste kohaselt oma luuletuses "Emale" üsna äratuntavalt järginud Petofi luuletuse "Anyäm, anyäm..." mõttearendust. Vörösmarty "Üleskutse" ("Szözat") patriootilised motiivid ulatusid tõlkijate M. J. Eiseni ja K E. Söödi algupärandeissegi. Siinkohal väärib äramärkimist üks Eduard Vilde poleemiline mõttearendus Postimehes 30. VI aastal. Nimelt arutles Vilde siin järjekordselt rahvaliku kirjanduse olemuse ja ülesannete üle ning taunis üha jõudsamalt raamatuturule pürgivat kommertslektüüri. Viimase õigustajad väitsid sageli, et rahvas ju paremast kirjandusest niikuinii aru ei saa. Vilde toob vastuväitena esile terve nimekirja rahvalikest suurkirjanikest. Ta nimetab Puškinit, Turgeneva, Schillerit, Goethet, Seotti, Dickensit ja mõningaid teisigi, nende hulgas Peto'fit ning Jökaid. Küsides retooriliselt, et kui meie oma rahva seast mõni 2 445

16 selline esile tõuseks, "kas rahvas nende töödest osa ei võtaks, kas rahvas vaimustusega nende geniuse ees ei kumardaks", annab ta loetletuile ülima tunnustuse. Vildest enesest kui M. Jokai õpilasest kirjutas Andres Pert juba 1893 oma "lendlehes". Midagi pidi ungari kirjanduses olema, mis Euroopa suurte kirjanduste kõrval meie literaatide ja publiku pilku paelus. Oli see uudse aatena kõlama hakanud hõimutunne? Hõimuhuvidega tulid soome-ugri rahvastest esimestena avalikkuse ette tõepoolest ungarlased. Nende tunduvalt küpsem kultuurikiht lubas juba aastal Jänos Sajnovicsil aru pidada ungari keelesugulaste üle, aastal teha Andras Dugonicsi romaanis "Etelka" juttu soomeugrilikust elutunnetusest ning aastail ilmutatud sama autori "Sküüdi jutustustes" põimida ungarlaste ajaloo pildistusi sugulasrahvaste eluolu kujutamisega. Romaaniga "Szakadär Esthonnya" toob Laszlo Perecsenyi Nagy aastal ungari kirjandusse ka Eesti teema ning hilisem areng on läinud üpris tulemuslikult. Viidakem vaid suguvendi igatsevatele Vörösmarty luuletustele, Ferdinand Barna "Kalevala"-tõlkele, Antal Reguly süvenemisele soome ja eesti keelde, Pal Hunfalvy aasta reisiraamatule, Ärpäd Zempleni "Turaani lauludele" (1910), et mõista juba enne Esimest maailmasõda oli hõimuliikumise idee Ungaris üpris tugev. Loomulikult ei jäänud ungarlaste initsiatiiv vastukajata. O. Manninen Soomes ja G. Suits Eestis, et nimetada vaid paari mõjukamat nime, poetiseerisid hõimuaadet, tõstsid ta nii eetilise kui ka esteetilise kriteeriumina esile. Muinsuseihalus, rahvatraditsiooni au sisse tõstmine uue ajastu tasemel, uusromantiline sealpoolsus kõik see haakus üsna sujuvalt hõimumüüdiga. Eriti tugevasti juurdus selline nostalgia siis, kui Soome ja Eesti kujunesid noorteks iseseisvateks rahvusriikideks. Meie tippkirjandust see väga ei vapustanud, kuid publitsistika ja ilukirjanduse teine ešelon oli üpris naiivselt pateetiline ning müüdilembene, seda ka hõimuaadete osas. Ungarlastele enestele oli füüsiliste ja vaimsete eelkäijate ning hõimlaste otsimine üsna tõsiseks probleemiks. Ei piisanud ju hunnidest ja Attilast, keda ungari pseudomütoloogia üsna ohtrasti ekspluateeris, ega Lajos Suure renessanslikkusest või Janus Pannoniuse rahvusvahelisest mainest. Tuli Euroopa suurrahvaste eeskujul oma juuri selgitada. Taga oli võimas ajalugu, mida võinuksid kadestada suuremadki rahvad, kuid just seesama ajalugu, keel ja idapoolne päritolu määrasid ette ära ka teatava üksijäämise ohu. See hirm rahvaste peres üksi jääda kajastub nii mõnegi ungari kirjandusklassiku töös. Ja see hirm ajendas ka hõimlasi otsima ning ergutama (meenutagem kas või Pal Hunfalvy ja mitme teise ungari valgustaja sidemeid meie rahvusliku liikumisega, laulupeoga jm). Õnneks ei võetud kunagi sisse vanema venna küsitavat poosi, impulss ise oli viljastav. Eestlaste seisukohalt inspireeris soomeugriliku ühiskodu ja elutunnetuse otsimine nii naiivset publitsistikat kui ka tõesti vapustavat poeesiat (H. Visnapuu). Meie rahvusliku liikumise kui ka noore vabariigi algusaastate kultuuritaust oli küllaltki jäigalt determineeritud. Statistikast võime ju esile tuua üpriski mitmepalgelisi kinnitusi kontaktide avaruse kohta (tõlgitud välisautorite hulk jms), kuid kui vaadata pealispinnast läbi, ei jää märkamata saksa ja vene dominant, sedagi piiratud kujul. Koik muu oli juhuslik, nendesamade saksa või vene tõlgete ümberpanekud. Tõsisemalt formuleeriti ju originaalkeelest 446 3

17 tõlkimise ja seega ka vahetuma vaimsuse edastamise nõue alles Noor-Eesti päevil, seda järgida suudeti aga alles ajapikku. Ka varasem ungari kirjanduse tutvustus Eestis toimus ikka saksa keele ja mõttelaadi vahendusel. Alles M. Veske keelteõpingud Leipzigis ja korraldatud õppereis Ungarisse võimaldasid tal ka madjarite sõnakunsti originaalidega suhelda. Kõigil teistel XIX sajandi kirjandushuvilistel Eestis see võimalus puudus. Uus sajand ja iseseisvus tõid esile ka uue ning keelepädeva vahendajate seisuse. Julius Mark, Albert Kruus, Ants Murakin, Felix Oinas olid kes akadeemiliste õpingute, kes Ungaris veedetud sõjavangiaastate toimel suutelised loobuma saksa või soome keele abil tehtud kaudtõlgetest ning vahetult tabama originaalteoste vaimsust. See probleem nii lähedase ja samas ka kauge hõimurahva keelega on paraku jätkuv. Enamikule jääb ungarlus kaugeks eksootikaks. Keelesugulus ja hõimutunne polnud aga ilmselt ainukesed tegurid, mis lõid Eestis eelsoodumuse just ungari kirjanduse edukäiguks. Meenutagem, et Bernhard Linde toonitas kord just ungarlaste osatähtsust meile kirjandusliku kultuuri õpetamisel (Eesti Kirjandus 1933, nr 2), ja vaadelgem, mis siis võimaldas neil vahetumalt ja usaldusväärsemalt mõjuda kui mõnel üldtunnustatud suurrahva kirjandusel. Ungarlased pole kunagi ohustanud eestlaste rahvuslikku iseolemist ega pretendeerinud meie kultuuriareaalis mingitele eriõigustele. Juba see tegi nende mõju vahetumaks. Muidugi hõimlus ja varasemad (Koidula-aegsed) vaimsed kontaktid süvendasid koostöötahet. Lisaks aga leiti meie rahvaste ajaloolisest kogemusest mõndagi, mis kutsus kõrvutama. Muistse vabadusaja romantiline kontseptsioon, järgnenud orjapõli (ungarlastel küll lühem, kuid Türgi ikke tõttu verisem), vabadusvõitlus oma müüdistunud kangelastega, vägivaldne ühendus paljurahvuselises Paabelis (Austria- Ungari loomuvastane kombinatsioon, meil aga tsaariimpeerium), alandatus maarahvaks, venevastasus (Venemaa osa aasta ungari vabadusvõitluse mahasurumises, meil karistussalgad jms), rahvuslik ärkamine ja võitlus oma keele ja meele eest, XX sajandi alguseks rahvuslike ideaalide kõrval rõhutatud kurss Euroopa modernismile (ungarlastel eriti ajakirja Nyugat ringkonnad, meil Noor-Eesti, mõlemale omane prantsuse sümbolismi ihalus) läbi aegade oli võimalik leida üpris hulgaliselt analoogiaid. Muidugi, meil polnud oma võimsat feodaaltraditsiooni ega riigikogemust, kuid rahva elutunnetuse tasandis võis madjarite sõnakunst mõjuda meie lugejale kaunis virgutavalt ning mõtlemapanevalt. Oli üsna loomulik, et läinud sajandi teisel poolel nii eesti lugeja kui ka kirjamees võtsid eelarvamusteta omaks S. PetöTi, M. Vörösmarty ja Sandor Kisfaludy luuletused ning M. Jokai ja S. Petöfi proosapalad. Rahvusromantism ja sentimentalism polnud meilegi võõrad, repertuaari laiendamine seisis alles ees, kuid meie kirjanduse sisuline ja kunstiline avardumine tingis ka uute ning erisuunaliste eestinduste esiletõusmise. Meie sajandil omandas eesti kirjandus üsna kiiresti sellise taseme, et oli suuteline endasse võõrsilt integreerima palju rohkem ja vasturääkivaidki impulsse. Uued ainealad, uued suunad kujundiloomes, professionaalsete kirjanike ning vastavalt ka suurema professionaalsuse esiletõus, vahetud välissuhted, kiiresti küpsev lugejaskond kõik see lõi eelsoodumuse ka ungari sõnakunsti senisest avaramaks vastuvõtuks. Esialgu on lähenemine eestindatavale 4 447

18 ikka veel selektiivne, oma kogemust silmas pidav, ajapikku aga hakkab tõlkijate uudishimulik pilk riivama ka neid ainealasid, mis ajaloolise eripära tõttu olid meile kaugeks jäänud (Ferenc Herczegi aristokratism, Dezso Szabö fantastikaga põimitud tragism, Mihäly Babitsi müüt ja keelemaagia jm). Teiselt poolt oli ka mõndagi ühist, mis lähendas meie maitseid (Zsigmond Mõriczi külanaturalism, Geza Gärdonyi värvikas ajaloonägemine, Ferenc Molnäri liigutav poiste psühholoogia kujutamine jpm). Nii näemegi, et ungari kirjanduse retseptsioon Eestis teiseneb eesti kirjanduse ja kirjandusliku mõtte küpsemise käigus. See on loomulik, et teisel maal omandab mingi kirjandus just lugeja ootustest lähtuva, mitte aga antoloogialiku ilme. Tema retseptsioon pole kirjanduslooliselt igas mõttes laitmatu, vaid sõltub suurel määral vastuvõtja arusaamadest ning ootustest, kõrvutamisest oma elukogemuse ning probleemidega. Teiselt poolt loob üldine hariduse kasv, poliitiliste ning filosoofiliste tõekspidamiste universaliseerumine euroopaliku koosluse vaimus soodsa pinna ka uute nõuete ning arusaamade omaksvõtuks. Talupojast lugeja asemele tõuseb linna keskkihtide lugejaskond, osalt haritum, osalt juurtetum, igatahes aga ei ole ta võõra vaimsuse suhtes nii tõrjuv. Läinud sajandi inimesele oli ilukirjandus suures osas ka tarbekirjandus, abistaja ning toetaja igapäevases eluvõitluses. XX sajandi lugeja jaoks on selle kommunikatiivne ning gnoseoloogiline väärtus oluliselt langenud. Tema juba ei identifitseeri ennast loetuga, otsib pigem ajaviidet või mõttesporti kui tunnetust. Ja kuigi eriti Eesti Vabariigi perioodil tõusis järsult ungari tõlgete arv, pole realugeja ootuste tasandil neil enam endist mõju. Need on lihtsalt loetavad teosed teiste seas, ilma suurema emotsionaalse läheduseta. Väikeste tiraažide tõttu (aga see iseloomustas meie originaalidegi levikut) ei ulatu ungari sõnakunsti uuemad tõlked 1920-ndail ja 1930-ndail aastail oma arvukusele vaatamata väärikat retseptsiooni kujundama. Ajakirjas Looming ja mujalgi kurdetakse, et laia publiku arusaamu ja teadmisi Ungarist vormivad operetid ja ajaviitelektüür. Pusta, tšaardaš ja viiuldav mustlane olid uued sümbolid uued ungarluse märksõnad. Seda iroonilist iseloomustust ei suuda kummutada tõsiasi, et ainuüksi "Kroonise romaani" sarjas ilmus arvukalt Zsigmond Möriczi, G. Gärdonyi, Lajos Zilahy, F. Herczegi, Äron Tamäsi, F. Molnäri, Iren Guläcsy romaane; see, et T. Mutsu teatrikirjastus andis välja F. Molnäri näidendeid ja Eduard Vildegi tõlkis M. Jökaid, kirjastused Varrak, Noor Eesti ja Valik toetasid samuti jõukohaselt ungari kirjanduse levikut Eestis. Jääb vaid konstateerida, et tegelikult on meil sama lugu oma kirjandusegagi. Kiretu kirjanduslugu fikseerib fakte: teos ilmus siis ja siis, tema tähtsus eesti kirjandusele on selline ja selline. Kas aga teos levis, kas teda ka loeti ja kuidas kaasaegsed teda mõistsid, missugust mõju ta neile võis avaldada ja kuidas ning kunas hakkas tegelikult rikastama kollektiivset kogemust need küsimused jäävad enamasti vastamata. Arvestatakse vaid olematut ideaalset lugejat, kel pole piiratust ega ajastumaitset, on aga tabula rasa kõike jäägitult omaksvõttev olemus. Ungari ja eesti kirjanduse kokkupuutepunktide lühikirjeldus seadis oma eesmärgiks näidata, kui vähe me ikkagi teame neist tegelikest seosteväljadest. Jääb vaid üles kutsuda uurima nii ootusi ja eelsoodumusi mingite mõjutuste puhul, hoolimata käibekujutelmadest, kui ka seda, kuidas teiseneb mingi kirjanduse retseptsioon teise rahva juures. Läheneva fennougristide kongressi puhul on seda eriti põhjust meenutada, kui silmas pidada vajadust kord ometi õiglasemalt hinnata ka soome-ugri rahvaste ja nende kirjanduste tegelikku saatust toonases N. Liidus. 448

19 Mikael Agricola emakeelest ja selle eestipärasustest PAUL ALVRE Juba enam kui sada aastat on vaieldud selle üle, kas soome kirjakeele rajaja Mikael Agricola (u ) emakeeleks oli soome või rootsi keel. Tema keelepruugi iseärasused on andnud põhjust isegi Eestist põlvneva päritolu oletamiseks. Tänapäeval on M. Agricola sünnikant Pernaja Ida-Uusimaal rootsikeelne. Asustusajaloo uurija Kurt Antelli arvates on soome ja rootsi keele piir püsinud aastasadu muutumatuna ja olnud M. Agricola kodukoha Torsby suhtes juba XVI sajandil üldjoontes sama kui tänapäeval. 1 M. Agricola isanimest on teada, et see oli Olav(i), sest M. Agricola on kasutanud patronüümset nimetust Mikael Olavinpoika {Michael Olavi). M. Agricola päritolu kohta on juba XVIII sajandist alates arvatud, et ta oli vaese kaluri poeg, kuid teda on peetud ka aadliku, vabamehe (rälssimies) või põllupidaja järglaseks. Tänapäeval ollakse üldiselt seisukohal, et M. Agricola isa oli ennekõike põllumees, kuigi võis tegelda ka kalapüügiga nimelt kuulus talu juurde Pernaja lahes oma saar Skipöö (tänapäeval Skeppö). Silgupüügiks tuli aga purjetada ulgumeresaartele. Talu maksukoormiste hulgas seisab aastal muuseas ka V2 tünni soolasilku ja terve tünnitäis kuivatatud kala. M. Agricola isa seisusele viitab perekonnanimi Agricola, mis ladina keeles tähendab põlluharijat. M. Agricola kodutalu pidi olema küllalt jõukas, et saata perepoeg haridusteele kaugele Viiburisse. M. Agricola päritolu ja emakeele probleeme püüdis esimesena lahendada juba Julius Krohn. Aastal 1862 ilmunud väitekirjas "Suomenkielinen Runollisuus Ruotsinvallan aikana" arvab ta, et M. Agricola "ei olnud sünnilt soomlane, vaid oli õppinud soome keelt arvatavasti hiljem". 2 Sama mõtet täpsustab ta teoses "Suomalaisen kirjallisuuden vaiheet", väites, et M. Agricola oli õppinud soome keelt "arvatavasti alles koolis käies ja seejärel kogu elu jooksul". 3 M. Agricolat on pidanud rootslaseks ka J. Gummerus, H. Ojansuu, E. N. Setälä jt. 4 H. Ojansuu oli tegelikult esimene teadlane, kes kirjutas M. Agricola keele kohta spetsiaalse uurimuse. Lisaks M. Agricola rootsikeelsele kodukandile võttis ta arvesse ka M. Agricola soome keele kasutuses esinevaid vigu ning teiselt poolt rootsikeelsete kirjade veatust. E. N. Setälä usaldas oma entsüklopeediaartiklis H. Ojansuud ilmselt pimesi, süvenemata ligemalt tema pinnalistesse seisukohtadesse. Veel niigi hiljuti kui aasta M. Agricola päevadel peetud ettekandes rõhutas K. Pirinen, et M. Agricola kodukeel oli kindlasti ("varmaan") rootsi keel. 5 1 Vt O. Ikola, Agricolan äidinkieli. Mikael Agricolan kieli. Juva, 1988, lk 33 jj. 2 J. Krohn, Suomenkielinen Runollisuus Ruotsinvallan aikana, ynnä Kuvaelmia Suomalaisuuden historiasta. Yliopistollinen väitöskirja. Helsinki, 1862, lk J. Krohn, Suomalaisen kirjallisuuden vaiheet. SKST 86. Helsinki, 1897, lk J. Gummerus, Mikael Agricola. Hänen elämänsä ja kirjallinen toimensa. Jyväskylä, 1908, lk 13; H. Ojansuu, Mikael Agricolan kielestä. Suomi IV : 7. Helsinki, 1909, lk 158; E. N. S e t ä 1 ä, Suomen kieli ja kirjallisuus 1. Kieli. Tietosanakirja. Yhdeksäs osa. Helsinki, 1917, vg K. Pirinen, Mikael Agricola, Pernajan poika. Opusculum 1984, Voi. 4, lk 83 jj. 29 Keel ja Kirjandus nr

20 Nende uurijate arv, kelle arvates M. Agricola oli soomlane ja tema emakeeleks (resp kodukeeleks) soome keel, on siiski märgatavas ülekaalus. Varasemad rootsi keele kasuks esitatud argumendid on ligemal vaatlusel osutunud paikapidamatuks. Tähelepanuväärne on see, et juba H. Ojansuu pidas vajalikuks oma esialgsete järelduste põhjalikku ülekontrollimist. Aastal 1918 avaldas ta kirjutise "Mikael Agricolan äidinkieli", tulles varasemaga võrreldes õtse vastupidistele järeldustele. 6 Arvamust, et Pernaja oli M. Agricola päevil veel suurelt osalt soomekeelne, tõestavad tema meelest soomepärased kohanimed, nagu Hirvisalo (Hirfsalö), Härkäpää (Härkepä), Mertalahti (Mertelax), Sarvilahti (Sarvlax), Särkilahti (Serkelax), Tervajoki (Tervik) jt. Ka isikunimi Weke (Väkä) 1556 on soomepärane. M. Agricola soome keel on voolav, sõnarikas, vanasõnu ja idiomaatilisi väljendeid soosiv. Selles leidub nii M. Agricola kodukandi kui ka edela-ja idasoome jooni. Eraldi on H. Ojansuu juhtinud tähelepanu M. Agricola mereolusid tundva sõnavara rikkalikkusele. Rootsipärasused ja vigased vormid lähevad tema arvates tookordse tõlketehnika arvele. M. Agricola püüdis täpsel tõlkimisel jäljendada ka algtekstide süntaksit; saksa ja rootsi keele määrava ja umbmäärase artikli vastena figureerivad se ja yksi. Oluline on seegi H. Ojansuu väide, et kui M. Agricola poleks olnud soomlane, ei oleks ta piibli ja paljude muudegi vaimulike tekstide produktiivset tõlkimist (ühtekokku u 2400 lk) üldse ette võtnud. On ju enamasti mujalgi tõlkija vahendanud piibli oma emakeelde, mitte aga mingisse teise, talle võõrasse keelde. M. Agricola suurele sõnarikkusele ja selle paindlikule kasutamisele on mitu teistki uurijat tähelepanu pööranud. M. Rapola on M. Agricola sõnavara suuruseks välja pakkunud u 6000 sõna "Kalevala" 7800 vastu. 7 R. Jussila arvates on M. Agricola sõnavara veelgi mahukam: u 8500 sõna 8, mis omalt poolt tõendab tema põhjalikku ja mitmekülgset soome keele oskust. M. Agricola lopsakat keelepruuki on võrreldud ka puudulikult eesti keelt oskava G. Mülleri jutlusetekstidega ja vahe on nagu öö ja päev. 9 Eks seegi seik räägi M. Agricola soome sünnipära ja soome keele kasuks. H. Ojansuu järel on M. Agricola emakeele probleemi uuesti ja mõneti põhjalikumalt käsitlenud O. Ikola. Varem M. Agricolal keeleveaks peetud konstruktsioon ei tulevat '(nad) ei tule' on tegelikult soome murdeis kasutusel ja tänapäevalgi üldine just Pernaja lähikonnas. 10 M. Agricolal sageli esineval e-lõpuliste sõnade emisel ainsuse tüvel (puhe : g puhein, kaste : ad kasteilla) on samuti olemas Kagu-Häme murde taust. Pealegi on M. Agricola soome vanema kirjakeele puhul ainuke, kes selliseid diftongivorme on viljelnud. O. Ikola juhib tähelepanu veel sellele, et kuigi M. Agricola ei tee kuskil juttu oma päritolust, näitab väljend Me Suomalaiset 'me soomlased' seda, et ta on arvanud endagi soomlaste (aga mitte rootslaste) hulka. 11 M. Agricola rootsi keele oskus oli kahtlemata hea (ta on isegi tõlkinud alamsaksa keelest rootsi keelde Visby mereõiguse), kuid seda ei tohi mingil juhul võtta kui argumenti tema rootsi sünnipära kasuks. 6 H. Ojansuu, Mikael Agricolan äidinkieli. Suomalainen Suomi 3. Porvoo 1918, lk M. Rapola, Agricolan apajalla. Toinen, uudistettu painos. Tietolipas 28. Helsinki, 1962, lk80jj. 8 Vt O. Ikola, Agricolan äidinkieli, lk O. Ikola, Lauseopillisia havaintoja Georg Mullerin virolaisten saarnojen ( ) kielestä. TYJ В 82. Turku, 1962, lk 7 jj; O. Ikola, Agricolan äidinkieli, lk O. Ikola, Agricolan äidinkieli, lk 50 jj; I. Savijärvi, Itämerensuomalaisten kielten kieltoverbi I. Suomi. SKST 333. Helsinki, 1977, lk O. Ikola, Agricolan äidinkieli, lk

21 H. Ojansuu loetles oma uurimuses "Agricolan äidinkieli" terve rea eestipärasusi, mis tema arvates pärinevad M. Agricola kodumurdest, kuid sinna on nad saadud laenudena Soome lahe lõunakaldalt. 12 H. Ojansuu arvates pole võimatu seegi, et M. Agricola isa oli tulnud pagulasena Eestist ja leidnud endale eluaseme Pernajast. Pealegi elavat sealkandis eestlasi veel meiegi päevil ("meidänkin päivinämme"). 13 Nendele H. Ojansuu väidetele, mis väärivad üksikasjalikumat eritlemist, ei pööra O Ikola oma uurimuses peaaegu üldse tähelepanu. Sellise ainese kviteerib ta lihtsalt kui küsitava ("kyseenalaisena"). 14 Pika kirjutise (45 lk) kirjanduse loetelust puudub viide J. Mägiste artiklile "Kas M. Agricola keeles on eesti keele mõjundeid?" (Eesti Keel 1935, nr 2/3, lk 48 62). J. Mägiste uurimust pole kasutanud ka L. Hakulinen oma pikemas kirjutises "Agricolan kieli ja viro" (Suomi 101. Helsinki, 1942, lk 20 49). Nagu eespool esitatust on selgunud, oli H. Ojansuu uurimuse "Mikael Agricolan äidinkieli" põhieesmärk tõestada, et M. Agricola emakeel oli soome, aga mitte rootsi keel. Usutava seletuse on selles saanud niisugusedki murdejooned, mis ei haaku vahetult M. Agricola kodukandi, s.o Kagu-Häme keelepruugiga. Käis ju M. Agricola koolis idamurde piirkonda kuuluvas Viiburis, elutöö sooritas aga edelamurdelises Turus. Idasoomeliste joontena loetleb H. Ojansuu nt sõnu avittaa 'aidata', emä 'ema', Uta 'õhtu, kesa 'suvi', kymi 'jogi' jt (vrd Lääne-Soomes äiti - äitei, ehtoo, suvi, virta). Osale sõnavarast ja grammatilistest vormidest ei leia aga H. Ojansuu soome murdeist sobivaid tugipunkte. Ta lokaliseerib need kitsalt rannikumurdelistena ning rõhutab nende esinemust ka eesti keeles. Selliseid kokkulangemisi loetleb H. Ojansuu järjepanu (lk ) viisteist. 15 Grammatika valdkonnast kuulub Soome rannamurde ja eesti keele ühisjoonte hulka abstraktsõnade tüüp õnnetus (= onnettomuus) 'õnnetus', kuolematus (= kuolemattomuus) 'surematus' õnnetus, surematus. H. Ojansuu arvates on eriti huvitavad ("erittäin mielenkiintoisia") M. Agricola pija-, pijä-lõpulised 1. partitsiibi vormid ylitsekäypijä (ka ylitsekäypäinen) 'ülekäija', uipija (= uija) 'ujuv'ja voipija (= voija) 'võiv', mida ei tunta üheski soome murdes. Võrdluseks toob H. Ojansuu Wiedemanni grammatikast "Grammatik der Ehstnischen Sprache" (lk 60) saaremurdelised tegijanimed sööbija, lööbija, käibija (ka ajabija), milliseid on kasutusel ka u-kesksõna funktsioonis. M. Agricolal esineb vormide on ja ombi kõrval küllaltki sageli onopi 'on'. H. Ojansuu arvates on olnud eesti rannamurdega ühine ono, mis M. Agricolal küll ei esine, kuid omapärase onopt-vormi kujunemiskäik viitab selle varasemale olemasolule (on ; ompi = ono : x; x = onopi). Eesti keelega ühine joon on veel eitusverbi 3. pöörde ei üldistumine, mida leidub M. Agricolal sageli. Soome keele aspektist vaadatuna kunstlik s-lõpuliste sõnade deklinatsioongi (Jesus : Jesusen, Christus : Christusen jt; pro Jesuxen, Christuxen) langeb kokku eesti keelega. Mainituile lisaks loetleb H. Ojansuu eraldi (lk 31, allmärkus 1) veel seitse punkti, kus M. Agricola keelekasutus kattub eesti keelega. Need on: 1) us- : ute- ja us : u&se-tüüpi substantiivide segunemine; õigemini viimati mainitu üldistumine; 2) pöördevormid (älkäät) sureko '(nad) ärgu kurvastagu', vaikeneka(a)n '(ta) vaikigu', hallitsenut 'valitsenud', häiritsetty Tiäiritud' (vrd konsonanttüvelised surko, vaietkaan ~ vaietkoon, hallinnut, häiritty); 3) sellised toin-, föm-lõpuliste adjektiivide harvad käändevormid nagu uskomattoden 12 H. Ojansuu, Mikael Agricolan äidinkieli, lk 118 jj. 13 H. Ojansuu, Mikael Agricolan äidinkieli, lk O. Ikola, Agricolan äidinkieli, lk H. Ojansuu, Mikael Agricolan äidinkieli, lk *

22 'uskmatute', tottelematoille 'sõnakuulmatuile'; 4) nuvat-, nyrämõpuline aktiivi 2. partitsiip: võinuvat 'võinud', opettanuvat 'õpetanud', nähnyvät 'näinud'; 6) derivatsioonitüüp hallitsus 'ohjeldamine, taltsutamine'; 7) fcamen-sufiksi sage kasutamine: ainokainen 'ainuke(ne)', nuorukainen 'nooruke(ne)', vaimokainen 'naisuke(ne)', pienykäinen Väikseke(ne)' jt. M. Rapola on hiljem pilti M. Agricola kodukandi sõnavarast mõneti täpsustanud. 16 Nii kuulub pytere (= pyterä) 'ebaselge, sogane' veel tänapäevalgi Pernaja lähikonna (Iitti Vehkalahti Säkkijärvi) keelepruuki. Grammatilisi ühisjooni on ka Soome lahe saarte murrakutega. M. Rapola ei eita, et M. Agricola kodukihelkonnas Pernajas on eestipoolseid mõjusid. 17 Hoopis kriitilisema seisukoha on H. Ojansuu pakutud 15 sõnavõrdluse kohta võtnud J. Mägiste. 18 Tema arvates on enamik sellistest "estitsismidest" "kaheldavad", kuigi näiteks kõrvutus vastoinoleva 'rase' ta on ennast vastu 'sie ist schwanger' pole "õtse vastuvaieldav". Praeguste andmete varal olevat aga raske tõestada, et viimane on pärit just eesti rannamurdest. 19 Sõnavõrdlust minullinen : kaikki minulliset 'kõik minu omaksed' minuline 'kõik mulle kuuluv; minusugune' ei saavat aga selle pärast tõe pähe võtta, et siin on "tublike tähendusvahe" ja et M. Agricola olevat ka ise loonud rohkesti llircen-sufiksiga uustuletisi. 20 Kui J. Mägiste ühtlasi väidab, et "Agr. arvatavail estitsismidel pole mingisuguseid häälikuliselt kinninaelutatavaid e. laenu tunnuseid" 21, siis seegi argument, kui peame silmas laensõnade suurt häälikulist kohanemisvõimet, ei tule vastuargumendina tõsisemalt arvesse. Pealegi on tegemist väga vanade, aastasadadetaguste laenudega. H. Ojansuu sõnaloendist võiksid J. Mägiste arvates M. Agricola keele "eesti elementidena" siiski küsimusse tulla lietsottaa 'lõõtsutada', siantina 'seatina', siiski 'siiski'ja vastoinoleva 'rase'. Meie saare- ja läänemurretega sarnanevat pija-, pyä-lõpulist partitsiibitüüpi (ylitsekäypijä jt) peab J. Mägiste paralleelse arengu tulemuseks, mis tundub aga väheusutav. Eesti keele vormid käibija, sööbija jt on lähtunud ilmselt bi- (< pu-) verbidest. Soome keele puhul ootaks uja-, jya-lõpulisi vorme (*ylitsekäypyjä jt). Selliseid pole aga olemas, nii et pija-, pi/ä-esinemuse Eestist laenamise võimalus tundub üha väga tõenäoline. J. Mägiste arvates on aga mõnede teistegi morfoloogiliste ühisjoonte (võinuvat = e võinuvad jt) laenulisus vaieldav. Esikohale asetab ta häälikulised laenukriteeriumid. Nende puudumise tõttu tulevat aga pilk suunata eesti ja soome keele "leksikaliste ja morfoloogiliste varade" murdegeograafilisele läbiuurimisele. 22 See töö on paraku suurelt osalt tegemata veel tänini. Agricola keele omapära, selle paiguti suurem sarnasus eesti keelega kui tänapäeva soome kirjakeelega on silma torganud teistelegi uurijatele. L. Hakulinen avaldas oma sihipäraselt kogutud ainestiku eespool nimetatud mahukas uurimuses "Agricolan kieli ja viro" (32 lk). Peatähelepanu on ta pööranud sõnatähenduste kattuvusele, kuid arvestatud on ka morfoloogilisi ja süntaktilisi ühisjooni. Võrdlusi sõnavara alalt koos lausenäidetega on 70, eestikeelsetele vastetele on lisatud saksa- ja/või soomekeelne tähendus. Loetleme järg- 16 M. Rapola, Suomen kirjakielen historia pääpiirteittäin I. SKST 197. Helsinki 1933, lk 29 jj. 17 M. Rapola, Agricolan apajalla, lk 45 jj. 18 J. Mägiste, Kas M. Agricola keeles on eesti keele mõjundeid? Eesti Keel 1935, nrl, lk48jj. 19 J. Mägiste, Kas M. Agricola keeles on eesti keele mõjundeid?, lk J. Mägiste, Kas M. Agricola keeles on eesti keele mõjundeid?, lk J. Mägiste, Kas M. Agricola keeles on eesti keele mõjundeid?, lk L. Hakulinen, Agricolan kieli ja viro. Suomi 101. Helsinki, 1942, lk 19 jj. 452

23 nevalt paarkümmend tüüpilisemat juhtu: ajastaika 'aasta' aasta, murd ajastaig; auvo, auvu 'võim; hüve' au; emä 'ema' ema; halapaju 'raudpaju' halapaju; hukata 'tappa, hukata' hukata; itsehänessänsä 'iseeneses' iseenese; juljeta 'julgeda' julgeda; kaiketi 'kõigiti, koguni' kõigiti; kankea 'kõva, kange' kange; karttaa 'peljata, karta' karta; kütta 'kui, nagu' kut; louna(s) 'lõuna' lõuna; mako 'koht' magu; mäki 'mägi' mägi; mussa 'mäss' mäss, g mässa v mässu; oja 'oja' oja; Ota 'oda; okas' oda; peltomies 'põllumees' põllumees; piimä 'piim' piim; rusikka 'rusikas' rusikas; vaka 'vaga; aus' vaga; vankasti 'vanasti, muiste' vanasti. Nimetatud lekseemidest on osa veel tänapäevalgi soome (lääne)murretes kasutusel. Näib, et omal ajal võidi neid neis tähendusis tunda ka M. Agricola kodumurdes. Eesti keelega kattuvaid vormiõpetuslikke (resp tuletus)seiku mainib L. Hakulinen 14, nende hulgas ka inhiminen 'inimene' inimene (< Hnhiminen); oras, g oraksen 'oras' oras, g orase, murd orakse; syleen 'sülle' süli, g süle; syys, g sykysen 'sügis' sügis, g sügise; yöseen 'ööse, öösel' ööse. Lauseõpetuse alalt kattub läbinähtavalt eesti keelega translatiivi kasutamine essiivi asemel, nagu minun pite oleman kenelle Jumalaxi, ia henen pite oleman minulle Poiaxi 'ma pean olema talle Jumalaks, ja tema peab olema mulle pojaks'jt. Sellised nagu kõik eespoolgi nimetatud M. Agricola keelepruugi kokkulangevused eesti keelega ei luba L. Hakulineni arvates veel eeldada mingeid Soome lahe lõunakaldalt tulnud laenusuhteid. Isegi neil juhtudel, kui soome murdeist tänapäeval midagi M. Agricolale vastavat ei leidu, on L. Hakulineni veendumuse kohaselt ikkagi tegemist vaid endiste edelasoomepärasustega ("A:n vironkaltaisuudet ovat entisiä lounaismurteisuuksia") 23, s.о Turu kandi keelepruugiga. Selline väide on muidugi liialt ühekülgne. Tõepõhi puudub ka L. Hakulineni arvamusel, nagu oleks M. Agricola mitmekülgse grammatilise koolituse saanuna ja filoloogilist andekust osutava mehena suutnud alati ja tingimata vältida kodumurde joonte sattumist loodavasse kirjakeelde. Pigem saab oodata vastupidist ja seda ehk veelgi suuremal määral, kui on näiteks osutanud H. Ojansuu, M. Rapola ja O. Ikola oma uurimustes. 24 M. Agricola keelepruugi eestipärasuste uurimine pole kaotanud oma aktuaalsust tänapäevalgi. Võime unustada küll H. Ojansuu retoorilise küsimuse "Aga ehk on Agricola isa olnudki eesti siirdlane...?" 25, kuid unustada ei tohiks tõsiasja, mida Soome laht on aastasadade jooksul tähendanud selle mõlemal rannal elunevaile sugulasrahvaile. Soome laht on neid lahutanud, kuid mis veelgi olulisem ka soosivalt ühendanud. Eesti kalurite traditsioonilised kalastusretked on viinud Soome lahe saartele ja randadele (sealhulgas ka Pernaja kanti). Rändpüügile mindi nii oma püünistega kui ka soomlaste juurde palgalisena. Selle kohta on varaseimad teated XVI sajandist. Ent juba kaua enne seda (aastail ) oli M. Agricola tulevane sünnikant Pernaja patronaatsuhteis tsistertslaste Padise kloostriga, kuhu regulaarselt sooritati maksud. Viljo ja Kari Tarkiaineni arvates võisid M. Agricola keele eestipärasused (käsi käy jt) olla Pernajas kasutusel juba noilgi kaugetel aegadel. 26 Virumaa randadel levis nn sõbrakalastus, millest leidub andmeid juba XIII 23 L. Hakulinen, Agricolan kieli ja viro, lk H. Ojansuu, Mikael Agricolan äidinkieli, lk 117 jj; M. Rapola, Suomen kirjakielen historia I, lk 29 jj; M. R a p o 1 a, Agricolan apajalla, lk 47 jj; O. I k o 1 a, Agricolan äidinkieli, lk 38 jj. 25 H. Ojansuu, Mikael Agricolan äidinkieli, lk V. Tarkiainen, K. Tarkiainen, Mikael Agricola, Suomen uskonpuhdistaja. Keuruu, 1985, lk

24 sajandi ürikuis. 27 Siirdlasigi on aastasadade jooksul liikunud nii ühes kui ka teises suunas. Oma keelest on nad jätnud jälgi kohalikku keelepruuki. See on kergesti tuvastatav meie põhjarannikul, kuid sama võib julgelt eeldada ka Soome rannikualade kohta. Toponüüm Vironlahti ja ka perekonnanimi Virolainen pole soomlaste keelepruuki tulnud juhuslikult. Ilmekas on sellinegi fakt, et uudis ühe suhteliselt hästi eesti keele säilitanud rannaküla kohta kandus paarkümmend aastat tagasi ka soome ajakirjandusse 28. Kõike eespool esitatut arvestades ei tundu eestipäraste joonte olemasolu M. Agricola aegses Soome kalurikülas enam üllatav, vaid pigem ootuspärane. 27 K. Vilkuna, Kansainvälisiä kosketuksia. Kihlakunta ja häävuode. Keuruu, 1964, lk 138 jj; A. Luts, Soomlaste silgukaubandus Viru rannikul. Etnograafia Muuseumi aastaraamat XXIV. Tallinn, 1969, lk 288 jj. 28 Vt ka: M. P u n 11 i 1 a, Eesti keelesaar Porvoo ja Loviisa vahel. Keel ja Kirjandus 1992, nr 5, lk

25 Selleks pöördus Andrus Saareste 6. juunil 1945 kirja teel Uppsalas asuva Uppsala murde- ja rahvapärimuste arhiivi (Dialekt- oeh folkminnesarkivet i Uppsala, ULMA) juhataja Dag Strömbäcki poole järelepärimisega, kas temal ja ta abikaasal ei oleks võimalik arhiivi ajutiselt tööle pääseda. Oma vastuses 11. juunil teatab arhüvijuhataja Strömbäck, et hetkel oleks temal, professor Saarestel, see võimalik küll, kuid et proua Saarestele töökoha muretsemine Uppsalasse on väga raske. Dag Strömbäck avaldab veel lootust, et tal õnnestub Riigi Tööturuvalitsuse kaudu hankida Andrus Saarestele arhiivi isiklik töökoht, kuid "leider nur mit etwa 275 Kr. pro Monat bezahlt" Ckahjuks ainult umbes 275 kr eest kuus'), ning oletab, et Andrus Saarestele võiks sobida tööd alustada 1. septembri paiku pärast viibimist Kopenhaagenis ning kuigi seda otseselt välja öeldud ei ole pärast arhiivirahva suviseid kogumisretki ja puhkusi. 5 Alaliseks elukohaks saigi perekond Saarestel ülikrolilinn Uppsala, kuhu Andrus Saareste jõudis hiljemalt augustikuu viimastel päevadel 1945, et oma tööd arhiivis alustada. Uppsalas tuli perekond Saarestel esimestel aastatel korduvalt elukohta vahetada. Algul elati õigegi tagasihoidlikult auüürnikena, nagu Andrus Saareste ise Eestis elavale õele kirjutas, mööblitega, see tähendab möbleeritud toas, hiljem kahes toas 6, ja ega põgenikel muud valikut olnudki. Esimene aadress Uppsalas oli perekond Saarestel Egilsgatan 15, seejärel Väderkvarnsgatan nr 33A (seal elati allüürnikena kellegi Ramqvisti juures) aastal on aadressiks märgitud Torsgatan 1. Hiljem võttis perekond koos teise eesti perega, perekond Tilgaga kahe peale teisel korrusel asuva korteri aadressil Styrbjörnsgatan 14B. Lõpuks saadi arvata võib, et aineliste võimaluste paranedes aastal vastehitatud üürimajja omaette köögi ja vannitoaga kahetoaline korter. Aadress, mis Andrus Saareste surmani enam ei muutunud, oli Stabby alle 9D. Elati alumisel korrusel. Uppsalast sai niisiis Andrus Saareste uus kodulinn, kust ta ainult lühemate puhkuse- või tööreiside puhul lahkus. Pikemat aega, jaanuarist oktoobrikuu lõpuni, viibis ta aastal Taani haridusministeeriumi loal Kopenhaagenis, kus pidas ülikooli õppejõududele ja üliõpilastele loenguid eesti keele alal, 8 5 ULMA [= Dialekt- oeh folkminnesarkivet i Uppsala; Murde- ja rahvapärimuste arhiiv, Uppsala]. Brevsamlingen. Dag Strömbäck prof A. Saarestele 11. juunil 1945 (ärakiri). Andrus Saareste kiri Dag Strömbäckile pole säilinud, kuid kõik esitatud andmed selguvad Strömbäcki vastusest. 8 Uppsala Eesti Demokraatliku Klubi aasta liikmete nimekirjas on Elmerice Saareste aadressina märgitud Väderkvarnsgatan 33A. Vt FAU [= Folkrörelsearkivet i Uppsala; Rahvaliikumiste arhiiv, Uppsala]. Estniska Demokratiska Klubben, Uppsala. Medlemsförteckningar Dl. 7 AMS [= Arbetsmarknadsstyrelsens arkiv, Stockholm; Tööturuvalitsuse arhiiv, Stockholm]. Statens arbetsmarknadskommission. Registerkort över arkivarbetare. Saareste, Andrus. 8 Uppsala murde- ja rahvapärimuste arhiivi palgalehe kohaselt on A. Saarestele palka makstud 1. septembrist jaanuarini 1946 (ULMA. Lönekort för Saareste, A. prof.), nii et usutavasti lahkus Saareste seejärel Kopenhaagenisse. Uppsala murdearhiivi töötajale Folke Hedblomile Kopenhaagenist 14. oktoobril 1946 kirjutatud kirjas teatab A. Saareste oma kavatsusest 1. novembriks Uppsalasse naasta ja 2. novembril tööd arhiivis jätkata (ULMA. Brevsamlingen. Inkommande brev. Andrus Saareste kiri 14. okt 1946). Töölt puudumise loa andis Uppsala murde- ja rahvapärimuste arhiiv ning kinnitas Riigi Tööturuvalitsus. Luba anti algul kolmeks nädalaks alates 2. detsembrist Tööturuvalitsuse kinnituskirjast selgub ka, et Taani haridusministeerium oli kinnitanud A. Saareste Kopenhaageni ülikooli loenguid pidama (ULMA. Brevsamlingen. Inkommande brev. Statens arbetsmarknadskommission, 20. detsember 1945). Proua Saareste määrati poole kohaga töölt täiskohale "seni kuni abikaasa puudub arhiivitöölt loengute tõttu Kopenhaageni ülikoolis" alates 28. jaanuarist (AMS. Statens arbetsmarknadskommission. Registerkort över arkivarbetare. Saareste, Andrus & Saareste, Elmerice-Viola; Andrus Saareste kirjad Erika Saarestele. Keel ja Kirjandus 1992, nr 6, lk 367; J. Mägiste, Andrus Saareste mälestuseks. Teataja 30. V 1964, nr

26 Andrus Saareste Uppsalas* RAIMO RAAG Kui Teine maailmasõda oli teinud oma rahvaste rännutamise ja pillutamise töö, rajasid mitmed miljonid inimesed endale uue elu võõrsil. Läänemere ruumis sai paljude põgenike uueks kodumaaks otsesest sõjategevusest puutumatuna püsinud Rootsi. Rootsi välisministeeriumi tollaste arvestuste kohaselt oli aasta 8. juuni seisuga idakaarte naaberaladelt Rootsi saabunud eestlast, 6554 eestirootslast, 3479 lätimaalast, 429 leedulast, 1048 ingerimaalast ja 1310 venelast või Vene juuti. 1 Eesti põgenike hulgas oli ka endine Tartu ülikooli eesti keele professor Andrus Saareste oma naise Elmerice Viola (sündinud Märka) ja kasupoeg Tõnisega. Perekond Saareste saabus Rootsi Saksamaalt, kus Andrus Saareste oli mõned kuud olnud tegev eraõpetlasena Greifswaldi Põhja Instituudis (Nordisches Institut). 2 Sealt siirduti aga varsti Rootsi, kuhu saabuti sõja lõpp-päeval. 3 Rootsi saabunud pere paigutati kõigepealt läbikäigulaagrisse Malmösse, kus neid külastas Tartu tuttav, endine rootsi keele ja kirjanduse professor Per Wieselgren, 4 kes Saksa okupatsiooni ajal oli naasnud Eestist kodumaale. Varsti viidi perekond Saareste Malmöst Höganäsi laagrisse Tynningö saare põhjapoolses osas (Tynningö asub Stockholmi kesklinnast poolteistkümmend kilomeetrit idas, tuntud Vaxholmi merekindlusest kagu poole, otse selle vastas; sellest merekindlusest ja ka Tynningö põhjatipust sõidavad mööda kõik Soome ja Stockholmi ning Eesti ja Stockholmi vahel liiklevad reisilaevad). Laagrites toimus registreerimine, ülekuulamine ja arstlik läbivaatus. Seejärel tuli põgenikel hakata mõtlema töö ja elatise hankimisele. * Kirjutis põhineb Tartus 10. oktoobril 1992 Andrus Saareste 100. sünniaastapäeva ja Arnold Kase 90. sünnipäeva puhul korraldatud III keeleajaloo päeval peetud ettekandel "Professor Andrus Saareste Rootsis", mida on oluliselt täiendatud. Võlgnen tänu Uppsala murde- ja rahvapärimuste arhiivi arhivaarile Rune Västerlundileja sama asutuse endisele juhatajale dotsent Sven Söderströmile lahke abi eest Andrus Saareste jälgede ajamisel arhiivis, samuti murde- ja rahvapärimuste arhiivi endisele juhatajale professor Folke Hedblomile (Uppsala), kes meenutas üksikasju Andrus Saareste ja Oskar Looritsa tegevusest arhiivis; Rootsi Tööturuvalitsuse (Arbetsmarknadsstyrelsen'i) arhiivi juhatajale Kari Hämäläinenile (Stockholm), kelle abivalmidus ja hea arhiivitundmine tegi Tööturuvalitsuse arhiivis veedetud päeva tulusaks ja peale selle ka väga meeldivaks; Keeleteadusliku Seltsi sekretärile, ülikoolilektor fil mag Sigvard Aksenile (Uppsala), kes seltsi protokolliraamatu valdajana ise otsis välja kõik andmed Johannes Aaviku, Valter Tauli ja Andrus Saareste kohta; ning last but not least emeriitprofessor Bo Wickmanile (Uppsala) ja emeriitprofessor T г у g g v e Sköldile (Umeä), kes heäl meelel jagasid nii suuliselt kui ka kirjalikult oma mälestusi Uppsala ülikooli Soome-Ugri keelte õppetooli möödanikust. 1 A. Berge, Flyktingpolitik i stormakts skugga. Sverige oeh de soyjetiska flyktingarna under andra världskriget. Uppsala Multiethnic Papers 26. Uppsala, 1992, lk 33. Et idapõgenikke saabus Rootsi veel hiljemgi, eelkõige Saksamaa kaudu (kas või Saarestea), ei saa toodud arve võtta lõplikena. Ma ei saa mainimata jätta asjaolu, et lätimaalaste hulgas oli ka liivlast (vt R. Raag, Liver. Det mängkulturella Sverige. En handbok om etniska grupper oeh minoriteter. Stockholm, 1988, Ik 256). 2 J. Mägiste, Andrus Saareste in memoriam. Ural-Altaische Jahrbücher XXXVII, 1966, lk 113; J. Mägiste, Andrus Saareste mälestuseks. Teataja 30. V 1964, nr Andrus Saareste kirjad Erika Saarestele. Keel ja Kirjandus 1992, nr 6, lk P. W. [= P. Wieselgren], Till minnet av tvä bortgangna. A. Saareste Svio-Estonica. Studier utgivna av Svensk-estniska samfundet. Akadeemilise Rootsi-Eesti Seltsi toimetused XVII. Ny följd 8. Lund, 1964, lk

27 ning 1950-ndate aastate keskel ka Strasbourgis. 9 Kopenhaagenist lähetas Saareste 10. märtsil 1946 ka esimese kirja kodumaale, Akadeemilise Emakeele Seltsi juhatusele. 10 Töö ja erialane tegevus Nii proua kui ka härra Saarestest said algul nn arhiivitöö tegijad. Arhiivitöö all mõeldi riigi poolt loodud töökohta neile, kellel oli raske Rootsi tööturul sobivat tööd leida. Alaealisel Tõnisel ei jäänud muidugi muud üle kui minna kooli segaste olude tõttu poolelijäänud haridusteed jätkama. Esimene töökoht oli Andrus Saarestel ülikoolist eraldiseisev Uppsala murde- ja rahvapärimuste arhiiv, mida Andrus Saareste eriala arvestades tuleb pidada haruldaselt sobivaks. Arhiivis käis ta tööl 1. septembrist 1945, kuid sinna jäi ta vaid neljaks kuuks ja üheksaks päevaks, 9. jaanuarini 1946, mil ta usutavasti sõitis Kopenhaagenisse. Taanist naasmise järel vormistati ta millegipärast alates 9. detsembrist 1946 arhiivitöö koha täitjaks Uppsala ülikooli soome-ugri keelte õppetoolis, 11 mida juhatas Björn Collinder. Aga et Björn Collinder polnud "mingi administratiivne talent", ajas Saareste tööasju endiselt murde-ja rahvapärimuste arhiiv, kus tal säilis ka töölaud, sest Collinderi juures olnud väga kitsas. 12 Oma tööde-tegemiste üle olevat Saareste arhiivis töötades ise otsustanud; Folke Hedblomi järgi töötanud Saareste eesti murdeatlase kallal. Mõnda aega olevat Andrus Saareste aga ka Björn Collinderi ülesandel kirjandusest sedeldanud läänemeresoome keelte germaani laensõnu. 13 Tööaeg kestis argipäeviti kella üheksast poole viieni ja laupäeviti üheksast poole kaheni. Vormiline ülemus Björn Collinder, kelle kohustuste hulka kuulus ka arhiivitöö tegijate töötulemuste hindamine, andis Saareste kohta tema arhiivitöö lõppedes suvel 1948 Tööturuvalitsusele järgmise "tunnistuse" (skaalal 1 3, parim hinne on 3): töökõlb-likkus (arbetsduglighet) 2, korralikkus (ordentlighet) 3, usinus (flit) 3, käitumine (uppförande) Ühes hilisemas, aastal tehtud aruandes Tööturuvalitsusele kirjutab Collinder Andrus Saareste kohta, et "Saarestele on õigusega osaliseks saanud rahvusvaheline tunnustus autoriteedina kõne all oleval teadusalal" 15, milleks muidugi on eesti murdeuurimine. Collinderi 9 Strasbourg^ viibis A. Saareste usutavasti aasta teisel poolel või aasta algul, sest aasta 20. veebruari kuupäevaga dateeritud kirjas teatab Uppsala Eesti Üliõpilaskonna sekretär ühingu Eesti Üliõpilaskond Rootsis juhatusele, et prof A. Saareste, "kes viibis mõne aja eest Strasbourgis", andis koos kaasvõitleja Trepiga, kes oli kolm aastat Strasbourg'is õppinud, kohalikele eesti üliõpilastele täiendavaid andmeid Vaba Euroopa Ülikooli stipendiumivõimaluste kohta. UEÜ [= Uppsala Eesti Üliõpilaskonna Arhiiv Uppsala ülikooli raamatukogus] Kirjavahetus. Alur Reinansi kiri Eesti Üliõpilaskonna Rootsis juhatusele 20. II 1955 (ärakiri). 10 M. Must, Kokkupuuteid prof. Andrus Saarestega. Keel ja Kirjandus 1992, nr 6, lk AMS. Statens arbetsmarknadskommission. Registerkort över arkivarbetare. Saareste, Andrus. 12 Prof Folke Hedblom suuliselt autorile 19. veebruaril Uppsala murde- ja rahvapärimuste arhiivis oli arhiivitöö tegijana ametis ka Oskar Loorits. 13 Prof Tryggve Sköldi erakiri prof Bo Wickmanile 20. septembril 1992; Raimo Raagi valduses. 14 AMS. Statens arbetsmarknadskommission. Register över arkivarbetare. Blä kõrt. Saareste, Andrus. Proua Saareste ülemus oli muide veelgi heldem, sest proua "tunnistusel" on puha kolmed, kusjuures on veel lisatud sõnaline hinnang "on läbija läbi suurepärane tööjõud" (är en alltigenom förträfflig arbetskraft). AMS. Statens arbetsmarknadskommission. Register över arkivarbetare. Blä kõrt. Saareste, Elmerice Viola. 15 AMS. Statens arbetsmarknadskommission. Register över arkivarbetare. Blä kõrt. Saareste, Andrus. 457

28 nõudlikku ja kõrki iseloomu arvestades on antud "tunnistus" ja hinnang lõppkokkuvõttes väga head. "Kvalifitseeritud teadustööks pädevatele põgenikele" (för flyktingar med kompetens för kvalificerat forskningsarbete) hakati alates 1. juulist 1948 andma riiklikku eristipendiumi. Väheste väljavalitute hulgas oli ka Andrus Saareste. 16 Temale tähendas stipendium seda, et tal oli võimalik oma äranägemise järgi jätkata teadustööd eesti keele alal. Tööülesandena on tal nüüd märgitud eesti murdeatlase ja eesti sõnaraamatu koostamine; mõeldud on muidugi "Väikest eesti murdeatlast" (Uppsala, 1955) ja "Eesti keele mõistelist sõnaraamatut" (Stockholm, ; indeks: Uppsala, 1979). Töökohaks oli Uppsala ülikool, aga et palk aasta 1. juulist 735 krooni kuus 17 maksti riigi, mitte ülikooli eelarvest, ei arvatud Andrus Saarestet ülikoou korraliste õppejõudude hulka. Seetõttu on ka Andrus Saareste nime otsimine ülikooli matriklist asjatu vaev. Küll aga mainitakse teda ülikooli õppetoolide 1950-ndate aastate lõpupoole ja 1960-ndate aastate alguse aruandeis, mis avaldati ülikooli aastaraamatus. Seal nimetatakse tema järkjärgulisi edusamme väikese murdeatlase ja mõistelise sõnaraamatu koostamisel ja ilmutamisel. Andrus Saareste asus Rootsi jõudnuna kohe uut keelejuhtide võrku looma, et rahvakeeleainese kogumist jätkata. Murdeuurija olevat muheldes kõnelnud, et küllap tema on ainus eestlane, kel polevat põhjust maapao üle nuriseda, sest see soodustas tema tööd. Eri paikkondadest pärinevate pagulaste linna koondumise tõttu võivat ta suvalise keelenähtuse kohta ühe päevaga saada kõikidelt tähtsamatelt murdealadelt teateid, muudkui pista piip, tubakakott, märkmik ja pliiats hommikul taskusse ja asu Uppsala eestlasi külastama; Eestis elades kulunuks samasuguse küsitluse korraldamiseks terve suvine ekspeditsioon. Andrus Saareste pagulusaja keelejuhtidest leidub ka konkreetsemaid andmeid. Uppsala ülikooli filosoofiateaduskonna humanitaarosakonna nõukogule aasta märtsis kirjutatud kirjas väidab ta end ühenduses olevat enama kui saja eesti murdekõneleja ja -tundjaga, kellest kaheksakümmend viis elas Rootsis, neist kakskümmend viis väljaspool Uppsala-Stockholmi piirkonda. Väljaspool Uppsalat-Stockholmi asuvate keelejuhtide külastamise, nende murdekõne ülesmärkimise ja fonografeerimisega seotud lisakulude katteks taotles Saareste ülikoolilt 700 krooni (summa võrdus ligilähedaselt tema kuupalgaga), mis talle ka lahkelt anti. 18 Andrus Saareste keelejuhid koos kodukoha märgendiga on loetletud mõistelise sõnaraamatu indeksi lõpus. 19 Ilmselt tänu Andrus Saareste headele sidemetele Uppsala murde- ja rahvapärimuste arhiiviga on seal ka mõned eesti murrete heliülesvõtted. Need pärinevad aastaist 1950 ja 1954 ning nende muretsemise eest hoolitsesid peale Andrus Saareste rootsi murdeuurijad Folke Hedblom ja Richard Broberg. Murdealad, mida need kajastavad, on Väike-Maarja, Anna, Anseküla, Pöide, Muhu, Põlva ja Rõuge. 20 Andrus Saareste surma puhul avaldatud mälestuskirjutises mainib Julius Mägiste, et Saareste aitas Uppsala fennougristika professorit, s.t Björn Col- 16 AMS. Statens arbetsmarknadskommission. Register över arkivarbetare. Blä kõrt. Saareste, Andrus. 17 AMS. Kungl. Arbetsmarknadsstyrelsen. Nr. Sa 1356/52, Mf/GS. 18 UTJA [= Uppsala Universitets Arkiv; Uppsala ülikooli raamatukogus]. Filosofiska fakultetens humanistiska sektions protokoll 1951:1, lk Andrus Saareste Eesti keele mõistelise sõnaraamatu indeks. Uppsala, 1979, lk ULMA. Fonogramavdelningen. Gr nr 3374 В I 3379 А I (Väike-Maarja, Anna); Gr nr 3648 A, 3649 AI III, 3648 В I IV (Anseküla); Gr nr 3722 A 3727 A (Põlva, Rõuge); Gr nr (Muhu); Gr nr 5664 В II 5669 A (Pöide). 458

29 linderit, eesti keele õpetust puutuvais küsimusis, ning avaldab edasi arvamust, et Saareste "poleks vahest ka keeldund sääl eesti keele alal akadeemilise õpetuse taaka kandmast kui oleks kelgi mõttesse tulnud seda talle veeretada" 21. Tundub siiski, et see asi päris nii ei olnud. Uppsalasse eesti keele õppejõu koha loomise küsimus kerkis esile ndate aastate algul, võib-olla ka juba varem. Uppsalas tegutses aasta 15. aprillist kuni 1980-ndate aastate alguseni eesti soost üliõpilasi koondav ühing nimega Uppsala Eesti Üliõpilaskond (UEÜ), mis oma liikmelise perega suutis arendada üsnagi mitmekülgset ja elavat tegevust. Üliõpilaskonna juhatuse poole pöördus märtsikuu algul 1951 kirjalikult Andrus Saareste, kes teatas, et Eesti Rahvusnõukogu kultuurikomisjoni ülikoolitoimkond on teinud temale ülesandeks selgitada võimalusi eesti keele lektorikoha loomiseks Uppsala ülikooli juurde. Saareste mainib veel, et mõeldi õpetada eestlasi ja rootslasi eraldi, kummalegi rühmale ühe nädalatunni ulatuses, kuid kaheldi, kas leidub eesti üliõpilasi, vähemalt 3 4, kel oleks "mahti ja aega 1 tund nädalas sellest õpetusest osa võtta ja kas võtab Upsala Eesti Üliõpilaskond endale rahvuslikuks kohustuseks seda meie kultuurile ja olemisele nii tähtsat asja niiviisi organiseerida, et korraldatavatel kursustel edaspidi teatud minimaalne kuulajaskond oleks ja püsiks". 22 Ettepanekut tervitas üliõpilaskonna juhatus üksmeelselt ja hakkas, nagu 24. märtsi kuupäevaga vastusest selgub, oma liikmete seast osavõtjaid värbama. 23 Üliõpilaskonna arhiivis on säilinud ka vastav ringkiri, mis liikmetele laiali saadeti koos paljundatud sooviavaldusega; viimane tuli allkirjaga varustatult üliõpilaskonna juhatusele tagasi toimetada. Samas arhiivis leidub ka postkaart, mille saatja kinnitab ringkirja kättesaamist ja teatab, "et löön kaasa, kui asjast asja saab!" aprillil teatab üliõpilaskonna juhatus professor Saarestele, et kirjalikult registreeris end eesti keele kursuse kuulajaks vaid kolm üliõpilaskonna liiget, suuliselt veel mõni. 25 Kas eesti üliõpilaste tagasihoidlik reageering oli ainsaks põhjuseks või on teisigi põhjusi, peab jääma lahtiseks, igal juhul ei tulnud tol korral korralise eesti keele õppejõu koha loomisest Uppsala ülikoolis midagi välja. Andrus Saareste ja Eesti Rahvusnõukogu algatus oli aga mõtte idanema pannud. Kohalike eesti üliõpilaste hulgas hakati samme astuma eestiainelise õpetuse, sealhulgas keeleõpetuse käikulaskmiseks. Sobivat kanalit selleks nähti Eesti Rahvuslike ja Kodumaiste Teaduste Instituudis (praeguse nimega Eesti Teaduslik Instituut), mis tegutses Stockholmis arheoloogiaprofessor Richard Indreko juhtimisel Eesti Teadusliku Seltsi juures aastast See oli Tartu ülikooli õppekavade alusel töötav eraõppeasutus, kus peeti loenguid ja eksamineeriti filosoofia- ja õigusteaduskonna ainetes (eesti keel ja kirjandus, rahvaluule, kunstiajalugu, rahvateadus, haldusõigus, kriminaalõigus, Eesti õigusajalugu ja rahvusvaheline õigus). 26 Uppsala Eesti Üliõpilaskond taotles algul mõnede instituudi loengute toomist Uppsalasse, millega aga Eesti Teadusliku Instituudi juhatus ei tahtnud nõustuda. Asi lahendati lõ- 2i J. Mägiste, Andrus Saareste mälestuseks, lk UEÜ Kirjavahetus. Professor Andrus Saareste kiri Uppsala Eesti Üliõpilaskonna juhatusele 6. III UEÜ Kirjavahetus. Uppsala Eesti Üliõpilaskonna juhatuse vastuse ärakiri 24. III UEÜ Kirjavahetus. M[anivald] Tihkan Uppsala Eesti Üliõpilaskonna juhatusele 10. IV и UEÜ Kirjavahetus. Uppsala Eesti Üliõpilaskonna juhatuse kirja ärakiri 20. IV B. Kangro, Eesti Rootsis. Ülevaade sõnas ja pildis. Lund, 1976, lk

30 puks selliselt, et üliõpilaskond hakkas iseseisvalt Uppsalas korraldama ja finantseerima nn Eesti seminare. Need olid loengud rahvuslike teaduste teemadel. Loengupidajad saadi Eesti Teadusliku Instituudi kaudu ja vähemalt esimesel aastal, s.o kevadel 1957, oli loengusarja korraldamisse kaasatud ka Rootsi pool. Vähemalt osaline finantseerimine 200 krooni näol 27 toimus nimelt ülikooliga seotud õhtukooli kaudu (nn Kursverksamheten), hilisemate aastate koostöö kohta puuduvad andmed. Seminare peeti Eesti Kodu ruumes, Geijersgatan 12 keldrikorrusel. Esimesel tegevusaastal, aasta kevadsemestril, oli Eesti seminaril järgmine loengukava: 18. jaanuaril fil mag Arvo Mägi Eesti kirjanduse ajaloost 27 kuulajale, 1. veebruaril prof Richard Indreko Eesti arheoloogiast 22 kuulajale, 15. veebruaril prof Andrus Saareste eesti keelest 24 kuulajale, 1. märtsil fil dr Oskar Loorits eesti rahvaluulest 35 kuulajale, 15. märtsil fil mag Arvo Mägi eesti kirjanduse ajaloost 21 kuulajale, 29. märtsil prof Gustav Ränk eesti etnograafiast 24 kuulajale, 12. aprillil prof Andrus Saareste eesti keelest 16 kuulajale, 26. aprillil prof Evald Blumfeldt Eesti ajaloost 21 kuulajale ja 10. mail kirjanik Ilmar Laaban eesti pagulaskirjandusest 26 kuulajale. 28 Järgneval kevadsemestril toimusid järgmised loengud: 2. veebruaril Harri Kiisk Eduard Tubina heliloomingust, 12. ja 26. veebruaril Ilmar Talve teemal "Traditsioon ja uudis" (eesti etnograafiast), 12. ja 26. märtsil Andrus Saareste eesti pärisnimedest ja eesti murretest, 9. ja 23. aprillil Evald Blumfeldt Eesti ajaloo allikmaterjalidest, 7. mail Armin Tuulse eesti ehituskunsti arengust. 29 Säilinud protokolliraamatutest ja kirjavahetusest selgub veel, et Andrus Saareste esines ajavahemikul igal aastal vähemalt kahe, mõnel semestril kolme keeleteemalise loenguga aasta sügisel esines ta loengutega eesti keele arengu ja sõnavara kohta (kusjuures ta palus UEÜ juhatust esimeseks loenguks tahvlile kirjutada rekonstrueeritud eestikeelse jutukese, mis kajastab arvatavat keelekuju enne aastat 1200; sama tekst on tema teoses "Kaunis emakeel I", lk 72) ning hiljem samal sügisel veel kolmanda loenguga soome-ugri ja indoeuroopa keelte kokkupuuteist. 31 Eesti keele õpetuse korraldamise mõtet ei maetud aga Eesti seminaride edu tõttu sugugi maha. Sügisel 1959 pöörduti selles küsimuses Valter Tauli poole, kes oli enne sõda olnud emakeeleõpetajaks Westholmi gümnaasiumis ja kes oli nõus lugema eesti keele grammatika kursust. Kursuse kestvuseks määrati sealjuures kümme loengut ä kaks tundi ja kursus "oleks võrdlemisi algeline (gümnaasiumi eelteadmisi ei eeldata)" 32, mis kujutas endast kõrvale- 27 UEÜ Kirjavahetus , lk 73. UEÜ esinaise Valve Madara kiri Kursverksamheten'ile (kuupäevata ärakiri rootsikeelsest aruandest). 28 UEÜ Kirjavahetus , lk 73. UEÜ esinaise Valve Madara kiri Kursverksamheten'ile (kuupäevata ärakiri rootsikeelsest aruandest). 29 UEÜ. Uppsala Eesti Üliõpilaskonna juhatuse koosolekute protokollid 9. X 1956 kuni 10. XI 1959, lk 43 ja 60; UEÜ Kirjavahetus , lk 113. UEÜ sekretäri Silvi Grünbergi teade STE [= Stockholms-Tidningen Eestlastele] toimetusele 4. IV 1958 Eesti Seminari loengu toimumise kohta; UEÜ Kirjavahetus , lk 113. UEÜ sekretäri Silvi Grünbergi teade STE toimetusele 3. V 1958 Eesti Seminari loengu toimumisest. 30 UEÜ. Uppsala Eesti Üliõpilaskonna juhatuse koosolekute protokollid 9. X 1956 kuni 10. XI 1959, lk 17, 43, 60, 74. Uppsala Eesti Üliõpilaskonna arhiivmaterjalid on mõneti lünklikud. Puuduvad näiteks protokolliraamatud alates aastast. Seega ei selgu, kas A. Saareste pärast aastat üliõpilaskonna liikmeile loengutega esines või mitte. 31 UEÜ Kirjavahetus , lk 17, 18 ja 28. UEÜ esinaise Kersti Haliste ja sekretäri Meiu Kiiu teadaanded STE toimetusele 14. X 1958, 18. XI 1958 loengute toimumise kohta. Keelenäited samas lk 19 jj. 32 UEÜ Kirjavahetus , lk 71. UEÜ esinaise Kersti Haliste kiri 22. XII 1958 Eesti Teadusliku Instituudi juhatusele (ärakiri). 460

31 kallet Eesti Teadusliku Instituudi nõudmistest. Seegi ettevõtmine õnnestus kuulajaid kogunes kolmapäeva õhtuti kella poole seitsmeks Eesti Kodusse kokku kakskümmend üks, nii et samalaadseid eesti keele kursusi otsustati jätkata järgnevatelgi semestritel. Kuid ka ülikoolis ei kadunud eesti keele õpetamise küsimus päevakorralt. Nagu mäletab Во Wickman, soovinud soome-ugri keelte professor ja õppetooli juhataja Björn Collinder näha eesti keele õppejõuna Andrus Saarestet. Saareste olevat aga keeldunud võtmast enda peale õppejõu kohustusi, põhjendades (õigusega muidugi) seda vajadusega pühenduda eesti murdeatlase ja mõistelise sõnaraamatu koostamistööle, ja olevat soovitanud (üliõpilaskonna poolt algatatud eesti keele kursusest loomulikult teadlik olles) enda asemele õpetajakogemustega Valter Taulit. Collinderile oli aga Tauli kandidatuur mõeldamatu ja veidi kummalisena tundub see, et Saareste seda eesti keele õppejõudu soovitades ei arvestanud. Tauli oli isiklike vastuolude tõttu Collinderiga üle viidud arhiivitöö kohalt soome-ugri keelte õppetoolist sotsioloogia õppetooli juurde ja pidanud doktoriväitekirja kaitsma Lundis Julius Mägiste juhendamisel. 33 Nii jäigi eesti keele õpetuse asi tol korral sinnapaika. Alles siis, kui Collinderi asemele astus soome-ugri keelte professorina ja õppetooli juhatajana ametisse Во Wickman, võis Tauli hakata Uppsala ülikoolis eesti keele loenguid pidama ja 1962 sai ta ka eesti keele alal isikliku dotsentuuri. 34 Uus soome-ugri keelte professor oli ka nõus lubama üliõpilaste eksamineerimist eesti keele alal soome-ugri keelte raames. 35 Eksamineerijana toimis Andrus Saareste. 36 See professor Bo Wickmani samm osutus väga oluliseks ja sillutas tee eesti keele õpetusele, nii et see järgnevail aastakümneil järk-järgult kasvas ning laienes ja viis lõpuks Во Wickmani järeltulija Lars-Gunnar Larssoni ajal, tänu tema sellekohasele sihikindlale tegevusele, kahe korralise eesti keele õppejõu koha loomiseni Uppsalas, vastavalt 1. jaanuarist 1987 ja 1. juulist 1991.?' Ülikooli soome-ugri keelte õppetoolis oli Andrus Saarestet harva näha, vähemalt 1950-ndate aastate teisel poolel. 38 Oma tööd tegi ta põhiliselt kodus või ka Uppsala ülikooli raamatukogus ehk Carolinas, nagu Uppsala kohalikud elanikud seda maja ja asutust tavaliselt ladinakeelse nimetuse Carolina Rediviva järgi nimetavad. Nagu suurkooli õpetlastel ikka oli ka Andrus Saarestel Carolinas oma töölaud. Samas majas käisid mitmed teisedki eesti pagulased tööl, näiteks Helgi Kõpp, peapiiskop professor Johan Kõpu tütar, kes töötas Saarestega samas Carolina lugemissaalis. Ülemisel keldrikorrusel asunud lugemissaal olevat olnud tuuletõmbusega ja külm, mille üle Saareste kaevanud. 39 Carolina usinamate töötajate hulka kuulus ka Oskar Loorits, kellega Andrus Saareste küll ei suhelnud. Во Wickman mäletab näiteks, et "nad olid surmavaenlased ja ei öelnud teineteisele tänaval teregi. Loorits ütles Saareste kohta, et too olevat kommunist ja Saareste omakorda Looritsa kohta, et see за Prof Во Wickman suuliselt autorile 15. IX 1992 ja 15. II s* Prof Во Wickman suuliselt autorile 15. IX 1992 ja 15. II UEÜ Kirjavahetus, lk V 155. Uppsala Eesti Üliõpilaskonna ringkiri 3. IX B. Kangro, Eesti Rootsis. Ülevaade sõnas ja pildis, lk Eesti keele õpetuse ajalugu Rootsis üldiselt ja Uppsalas eriti kirjeldasin 15. II 1994 Uppsala ülikoolis peetud ettekandes "Saareste, Tauli oeh estniskundervisningen i Uppsala" ("Saareste, Tauli ja eesti keele õpetus Uppsalas"), mis täiendatud kujul ning veidi muudetud pealkirja all ilmub Uppsala ülikooli soome-ugri keelte õppetooli poolt väljaantavas kogumikus "Finsk-ugriska institutionen i Uppsala " (sarja "URSUS" teine köide). 38 Prof Во Wickman suuliselt autorile 15. К Prof Tryggve Sköldi erakiri prof Bo Wickmanile 20. ГХ

32 on nats". 40 Aga eesti soost haritlastest ja üliõpilastest tol ajal Uppsalas erilist puudust polnud ndate ja 1950-ndate aastate ülikooli matriklitest, üliõpilasmatriklitest, mitmesuguste kohalike eesti ühingute protokolliraamatutest ja muudest materjalidest leiab huviline päris mitme endise või praeguse eesti teadlase, kirjaniku, riigi-, seltskonna- või kultuuritegelase nime, nagu näiteks Johannes Aavik, Johan Kõpp, Aleksander Loit, Oskar Loorits, Rein Marandi, Artur Mägi, Arvo Mägi, Enn Nõu, Joosep Nõu, Tarmo Oja, Karl Ristikivi, Paul Saagpakk, Andrus Saareste, Valter Tauli, Elmar Õun. Elmerice Saareste töötas algul, see on 24. septembrist aprillini 1947, samuti nagu abikaasagi arhiivitöö korras Uppsala ülikoolis. 41 Seejärel sai proua Saareste erinevalt abikaasast ülikooli palgaliseks. Ülikooli matriklist selgub, et ta oli õigusteadusliku seminari raamatukogu hoidja. Töö vastas ilmselt ka kuigivõrd tema haridusele, sest matriklis on tema tiitlina märgitud iur. cand., julgeksin oletada, et tegemist on Tartust saadud kraadiga. Ametinimetus on Elmerice Saarestel förste amanuens, mis vastab umbes vanemlaborandile. Mõni aasta hiljem ilmub tema nimi Uppsala ülikooli üliõpilasmatriklisse Stockholmi üliõpilasühingu (rts Stockholms nation) ja kevadest 1958 ka Uppsala Eesti Üliõpilaskonna liikmena. 42 Omaette eesti üliõpilaskonda rootsi maakondlikud üliõpilasühingud võrdväärsena ametlikult ei tunnistanud, ehkki see oli olemas ja täies elujõus (hiljem tekkis eesti omale lisaks veel väiksem läti oma). Seetõttu pidid eesti soost üliõpilased kuuluma ka mõnda rootsi üliõpilasühingusse, sest selline kuuluvus oli ja on jatkuvasti Uppsalas kohustuslik kõigile üliõpilastele. Võõrsile sattunud põgeniku esimesi kohanemismuresid ulualuse ja leivatöö kõrval on kahtlemata uue asukohamaa keele omandamine. Tol ajal oli välismaalasel rootsi keele õppimine tema enda mure. Endine Tartu ülikooli professor, kel 55 eluaastat turjal, ei peljanud aga sugugi koolipinki, vaid hakkas peale aastat, ilmselt varsti pärast Kopenhaagenist naasmist oktoobrikuu lõpus rootsi keele kursustel käima. Kursused korraldas ülikooliga seotud õhtukool. Pole eriti üllatav, et Andrus Saareste keelemehena neil kursustel teiste õpilaste hulgas silma paistis. Tema rootsi keele õpetaja Tryggve Sköldi mäletamist mööda kuulus Andrus Saareste "loomulikult parimate õpilaste" hulka ja õppis väledalt ütlema käibefraasi hur stär det till? 'kuidas käsi käib?'. 43 Sellele vaatamata tuli Andrus Saarestel nagu paljudel teistelgi pagulastel algul tolle võõra rootsi keelega äpardusi ette. Kord algaastatel juhtus eesti tütarlaps Uppsalas kirjatarvete poes tunnistajaks, kuidas auväärne professor astus poodi, sammus leti taga seisva müüjanna juurde, kõnetas teda ning tuli lagedale sooviga: 'Visa barm!", mis tähendab "Näidake i*indu!". Esimese ehmatusega nooruke müüjanna kohkus ja punastas, kuid eksitus lahenes peaja professor Saareste sai näha soovitud mappi, rootsi keeles pärm. Sellistele vahejuhtumitele vaatamata oli saadud rootsi keele õpetus ilmselt siiski niivõrd tõhus, et esimene rootsikeelne artikkel võis Andrus Saareste sulest ilmuda aastal Akadeemilise Eesti-Rootsi Seltsi aastaraamatus "Svio-Estonica", mille ilmutamist jätkati pärast sõda endise Tartu ülikooli 40 Prof Во Wickman suuliselt autorile 15. ГХ AMS. Statens arbetsmarknadskommission. Registerkort över arkivarbetare. Saareste, Elmerice-Viola. 42 UEÜ Kirjavahetus , lk 114. UEÜ esinaise Valve Madara rootsikeelne kiri "Till Stockholms nations Andre Kurator" 14. IV 1958 (ärakiri). 43 Prof Tryggve Sköldi erakiri prof Во Wickmanile 20. IX Olgu mainitud, et toosama rootsi keele õpetaja väitles hiljem doktoriks tööga saami keele vanapõhja laensõnade kriteeriumidest ning et temast sai Umeä ülikooli soome keele professor. 462

33 rootsi keele ja kirjanduse professori Per Wieselgreni eestvedamisel Tartu asemel Lundis. Peab ka möönma, et Saareste artikli ainevalik oli keeledebüüdile hästi paslik: rootsi laensõnad eesti keeles. 44 Arvata võib, et artiklis käsitletud laenud olid sellised, mis olid äsja rootsi keelega lähemat tutvust teinud Andrus Saarestele silma hakanud tema töös mõistelise sõnaraamatuga. Samasse ainevaldkonda rootsi laenud kuulub veel kolm artiklit, neist üks eesti-, teised kaks jällegi rootsikeelsed. Uppsala ülikoolis tegutseva keeleteadlasena kuulus Andrus Saareste ka kohalikku Keeleteaduslikku Seltsi (rootsi keeles ametlikult Spräkvetenskapliga sällskapet i Uppsala). Uppsala Keeleteaduslik Selts on ülikooli juures asuv ja suurkooli korralisi keeleteadlastest õppejõude koondav teadusühing, mis korraldab ettekandekoosolekuid ning avaldab Uppsala ülikooli toimetiste eraldi alasarjana oma toimetisi (vanasti olid need aastaraamatud) Aeta Universitatis Upsaliensis. Aeta Societatis Linguisticae Upsaliensis. (Alates aastast lisaga: Nova Series.) Kui Andrus Saareste valiti 10. mail 1951 seltsi liikmeks, oli ta liikmete hulgas juba teine eestlane esimene oli Valter Tauli, kes oli liige 18. novembrist Andrus Saareste olevat siiski seltsi koosolekuil harva käinud 46 ja erinevalt nii Valter Taulist kui ka Johannes Aavikust ei pidanud ta ise liikmeksoleku ajal päevapealt kolmteist aastat ühtegi loengut. 47 Olgu möödaminnes mainitud, et Uppsala Keeleteaduslikus Seltsis on aegade jooksul külalisena esinenud või liikmekski olnud nii mõnigi keeleteaduslik "raskekaallane", näiteks Louis Hjelmslev ja Roman Jakobson. Tõsise töömehena võis Andrus Saareste niisiis ka paguluses anduda ja anduski täielikult kaunile emakeelele. Kahekümne väljaspool Eestit elatud aasta vältel avaldas ta enam kui kolmkümmend lühemat või pikemat keelealast artiklit, ning Julius Mägiste sõnu kasutades, oma "elutöö kõige kandvama, kõdunematu osa", nimelt "Väikese eesti murdeatlase", kaheosalise "Kauni emakeele", ingliskeelse "Introduction to Estonian Linguistics" (koos Alo Raunaga) ja neljaköitelise "Eesti keele mõistelise sõnaraamatu". 48 Suur enamik Andrus Saareste pagulusajal avaldatud teaduslikest ja po- 44 A. Saareste, Bidrag till kännedom om svenska länord i estniskan. Svio-Estonica. Studier utgivna av Svensk-estniska samfundet. Akadeemilise Rootsi-Eesti Seltsi toimetused Lund, 1949, lk Spräkvetenskapliga sällskapets Protokollsbok. Vt 1944 ht Seltsi üsnagi napisõnalised tegevusaruanded ühes liikmete nimekirjaga avaldati ka seltsi aastaraamatus, mis ilmus Uppsala ülikooli aastaraamatu lisana (Spräkvetenskapliga sällskapets i Uppsala förhandlingar. Uppsala universitets ärsskrift). 46 Prof Во Wickman suuliselt autorile 15. DC Keeleteadusliku Seltsi protokolliraamatu andmetel pidas Johannes Aavik, kes tol ajal elas Uppsalas, 4. XII 1944 seltsis ettekande teemal "Die Möglichkeiten und die Grenzen der Sprachpflege" ning Valter Tauli 18. XI 1948 seoses liikmeksvalimisega ettekande keelekorraldusteooriast (Om spräkvärdsteorien). Seltsi aastaraamatus avaldatud töö on Aavikul aga hoopis teise pealkirjaga J. Aavik, Der Entwicklungsgang der estnischen Schriftsprache. Spräkvetenskapliga sällskapets i Uppsala förhandlingar. Jan Dec Uppsala universitets ärsskrift 1948: 13. Uppsala, 1948, lk , nii et tundub, nagu oleksid need kaks erinevat tööd. Keeleteadusliku Seltsi aastaraamatus ilmunud Valter Tauli artikli näol on aga usutavasti tegemist seltsis peetud ettekande tekstiga: V. Tauli, Om spräkvärdsproblemet. Spräkvetenskapliga sällskapets i Uppsala förhandlingar. Jan Dec Uppsala universitets ärsskrift 1948 : 13, lk Andrus Saareste ilmunud keelealaste tööde loetelu leidub teoses: U. T. Künnap a s, Linguistics, History of Literature, Theatre Folia Bibliographica. A Bibliography of Works Published by Estonian Scholars in Exile. 8. Stockholm, 1990, Ik Sellel põhinevad ka artiklis toodud andmed, kuid peab kahjuks märkima, et Künnapase bibliograafia pole alati päris täielik. Tähelepanu äratab muide ka, et Saareste nähtavasti ei avaldanud Rootsi perioodil ühtegi arvustust. 463

34 pulaarteaduslikest töödest on emakeelsed, paljud ka prantsuskeelsed. Vähem on töid soome, rootsi ja inglise keeles. Ainevalik on päris kirev: eesti dialektoloogia, eesti sõnavara ja selle ajalugu, eesti vana kirjakeele vanimate autorite keel, kirja- ja murdekeele vahekord, õigekeelsus ja selle põhimõtted, keelemuutuste levimine eesti keelealal, lauseõpetus (täpsemalt öeldes sõnajärg),, foneetika. Meelisteema oli loomulikult eesti murded. Põhjalikult käsitles ta näiteks põhja- ja lõunaeesti murde vahepiiri ja lääne-eesti murdesõnavara suhteid soome keelega. Kodumaal vähem tuntud tööde hulka kuuluvad ehk tema kirjutatud ülevaated Eesti eri paikkondade murdekeelest, mis ilmusid Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuse avaldatud neljaköitelises sarjas "Meie maa" (Lund, ). Ajendiks käsitleda vana kirjakeele autorite keelepruuki olid need sugugi mitte vähesed uudisleiud, mis Rootsi raamatukogude ja arhiivide fondidest usinate pagulasteadlaste poolt päevavalgele toodi. Kuigi mitmed õpetlased on Rootsi raamatukogudest ja arhiividest piltlikult öeldes tolmuimejaga üle käinud, pole, nagu kogemused näitavad, sajanditevanuste eesti keelemälestiste päevavalgele toomise aeg sugugi möödas. Seltskondlik elu Kuigi Andrus Saareste paguluses ilmunud teaduslike tööde hulk, maht ja kaalukus lubaks vastupidist arvata, ei tegelnud ta Uppsalas elades sugugi ainult teadusliku tööga. Kui me teda Rootsi-poolses elus võiksime ehk pidada isegi suhteliselt loiuks (pean silmas kas või vähest osavõttu Keeleteadusliku Seltsi tegevusest, mis ju ometi üldkeeleteaduslike küsimuste vastu huvi tundnud Saarestet pidi kutsuma), siis seda agaramalt võttis ta osa kohalikust eesti seltsielust. Kui Uppsala Eesti Seltsi juhatus võttis oma koosolekul 4. septembril 1945 seltsi vastu 53 uut liiget, oli nende hulgas ka Andrus Saareste. 49 Uppsala Eesti Selts oli siis juba tegutsenud ligemale aasta (asutati 9. novembril 1944) ning oli Uppsalas ainus kõiki eestlasi koondav organisatsioon. Teised tollased rahvuslikud ühingud olid kitsama profiiliga: Eesti Sotsialistlik Üliõpilasühing, Uppsala Eesti Üliõpilaskond (asutatud 15. aprillil 1945) ja skautlipkond Narva Viiking. Oma põhikirja järgi oli Uppsala Eesti Seltsi eesmärgiks "koondada Uppsalas ja Uppsala lähemas ümbruses elavaid eestlasi ühiseks sõbralikuks pereks, süvendada oma liikmete seas Eesti rahvuslikku ideoloogiat, arendada oma liikmete vahel solidaarsusele ja vastastikusele abistamisele rajatud suhtlemist, kaasa aidata oma liikmete vaimsete ja kehaliste võimete arendamisele ja tõstmisele, toetada abivajavaid liikmeid, ning kaasa aidata Eesti ja Rootsi rahvaste vastastikuseks lähenemiseks. Selts ei taotle poliitilisi eesmärke. Oma eesmärgi saavutamiseks korraldab Selts kõneõhtuid, loenguid, kursusi, ekskursioone, näitusi, piduõhtuid jne." 50 Moodustati eriotstarbelisi ringe ja toimkondi, näiteks muusikaring, malering ja noorsookasvatusring. Rahvuslikust seisukohast kujunes aga tähtsaimaks ettevõtmiseks eesti täienduskooli ja eesti-läti lasteaia organiseerimine. Need alustasid tegevust aasta alguses. Kool tegutses algul üks kord, hiljem kaks korda nädalas õhtuti kella kuuest kaheksani. Õppetöö toimus Uppsala raudteejaama taga asuva 49 FAU. Estniska föreningen i Uppsala. Uppsala Eesti Seltsi juhatuse koosolekute protokolliraamat [lj, lk E. K e e 1 e s t e, Uppsala Eesti Seltsi tegevuse ülevaade Kümme aastat Uppsala eestlaskonda. Uppsala eesti organisatsioonide väljaanne. [Uppsala, 1955,] lk3. 464

35 Vaksala kooli ruumes algkooli ja reaalharu rühmas. 51 Esimesel õppeaastal oli õpilasi kokku 39. Järgnevatel õppeaastatel kasvas arv maksimaalse 74-ni (see oli aastal) ning langes aastaks 27-ni. 52 Kooli tegevuse majandamiseks moodustati aasta lõpul Uppsala Eesti Kooli Sõprade Ring. 53 Loomulikult rakendati koolis õpetajaina ja kooli Sõprade Ringi tegelastena Uppsalas elavaid tegevpedagooge ja keeleteadlasi. Näiteks Valter Tauli, kes oli Eestis olnud Tallinna Westholmi gümnaasiumi emakeeleõpetaja, juhatas kooli reaalharu ja Andrus Saareste kuulus pikemat aega Sõprade Ringi juhatusse. 54 Kooli reaalharu esimeste lõpetajate hulgast leiame aastal ka Tõnis Saareste nime. 55 Tõnis Saareste oli ka tegev aasta suvel ellu kutsutud Uppsala eesti skautlipkonnas rühmajuhina. 56 Et Eesti Selts oma põhikirja kohaselt ei taotlenud otseseid poliitilisi sihte, mitmed Uppsalas asuvad eesti pagulased aga tundsid vajadust arutada just poliitilisi päevaküsimusi, siis kogunesid 30. jaanuaril 1946 Uppsala vanasse rahvamajja nõupidamisele kümme kaasmaalast, kes otsustasid ellu kutsuda Uppsala Eesti Demokraatliku Klubi. (Samasuguse suunitlusega poliitilis-ideoloogiline ühing oli muide tekkinud juba veidi varem Stockholmis.) Sama aasta 17. veebruaril tuli kokku esimene peakoosolek, kus võeti vastu põhikiri. 57 See kannab 20. veebruari kuupäeva ning sellele allakirjutanute, niisiis asutajaliikmete seas on ka Elmerice Saareste. 58 (Andrus Saareste viibis siis usutavasti Kopenhaagenis ja liitus klubiga hiljem.) Vastloodud klubist kujuneski poliitiline foorum. Ühingu nimi tekitas aga teatavates ringkondades vastuseisu ja põlastustki, või nagu selle on sõnastanud üks klubi enda kroonikakirjutajaid: "Et demokraatia mõistet on kommunistide poolt eriti peale II maailmasõda hakatud kasutama vales tähenduses, siis Klubi liikmeid on teatud ringkondades halvustavalt nimetatud "punasteks", "roosideks", "redisteks", "kodukäijateks" (s.t. et koosolekud toimusid vaheldumisi liikmete kodudes)." 59 Nii Elmerice kui Andrus Saareste võtsid ilmselt agaralt osa Demokraatliku Klubi tegevusest, Andrus Saareste ja aastal esimehena, 1951., ja aastal juhatuse liikmena ning 1947., ja aastal nõukogu liikmena. 60 Ta pidas klubis ka mõned ettekanded. Näiteks oli Saareste aastal peetud ettekande pealkiri "Mida ei tohi kassiga teha", sl P. Koskel, Uppsala Eesti Täienduskool ja Uppsala Eesti Kooli Sõprade Ring Kümme aastat Uppsala eestlaskonda. Uppsala eesti organisatsioonide väljaanne, lk 32 jj. 52 P. Koskel, Uppsala Eesti Täienduskool ja Uppsala Eesti Kooli Sõprade Ring , lk E. K e e 1 e s t e, Uppsala Eesti Seltsi tegevuse ülevaade , lk P. Koskel, Uppsala Eesti Täienduskool ja Uppsala Eesti Kooli Sõprade Ring , lk P. Koskel, Uppsala Eesti Täienduskool ja Uppsala Eesti Kooli Sõprade Ring , lk O. K i n t, Uppsala eesti skautlipkonna tegevusest. Kümme aastat Uppsala eestlaskonda, lk J. Ungerson, Uppsala Eesti Demokraatlik Klubi meie ühiskonna teenistuses. Kümme aastat Uppsala eestlaskonda, lk Põhikirja originaali säilitatakse Uppsalas: FAU. Estniska Demokratiska Klubben, Uppsala. Stadgar Bl. Uppsala Eesti Demokraatliku Klubi Põhikiri. 59 Kolmkümmend viis aastat Uppsala Eesti Demokraatlikku Klubi E. K e e 1 e s t e, UEDK tegevus , lk 5. Käsikiri on tallel Uppsalas: FAU. Estniska Demokratiska Klubben, Uppsala. Historiker. 60 J. Ungerson, Uppsala Eesti Demokraatlik Klubi meie ühiskonna teenistuses, lk Keel ja Kirjandus nr

36 kusjuures sulgudes on peetud vajalikuks täpsustada, et tegemist on ikkagi keeleteadusliku loenguga veebruaril aastal aga kõneles Andrus Saareste Demokraatliku Klubi koosolekul ühingule usutavasti hulga tüüpilisemal teemal, Prantsusmaa aktuaalsest olukorrast. 62 Aine oli igati päevakohane ning pidi huvitama frankofiil Saarestet: äsja oli lõppenud sõda Prantsusmaa ja Alžeeria vahel ning olukord Prantsusmaal oli veel kaunis segane. Andrus Saareste osales ka mitmete Stockholmis asuvate ühingute tegevuses. Eesti Teaduslikus Instituudis kasutati tema oskusi ja kogemusi eesti keele õppejõuna ja ka teadusühingu Eesti Teaduslik Selts Rootsis ettekandekoosolekud võis teda kohata. Eesti Üliõpilaste Seltsi oli Andrus Saareste astunud juba Tartu ülikooli immatrikuleerudes aastal ning vilistlasena võttis ta paguluses osa seltsi tegevusest Rootsis. EÜS-i esimeses paguluses ilmunud albumis leidub tema sulest kaastöö ""Kadunud kümmetuhat" ja ka teised". 63 Kirjutis pole sugugi keeleteaduslik, vaid käsitleb hoopis rahvuspoliitilisi küsimusi. Selles arvustab Saareste neid kaaspõgenikke, kes aineliselt heale elujärjele jõudnuina kippusid rahvuslikest üritustest ja seltsielust võõrduma ning keeleliseltki rootsistuma. Kuigi Elmerice ja Andrus Saareste suhtlesid kindlasti põhiliselt kaasmaalastest põgenikega, ei elanud nad siiski sugugi väljaspool rootsi ühiskonda ja ilma rootsi tutvuskonnata. Seda väidet toetab kas või asjaolu, et Tartu ülikooli endine rootsi keele professor Per Wieselgren meenutas oma Andrus Saareste mälestusele pühendatud kirjutises soojade sõnadega oma külaskäiku Elmerice ja Andrus Saareste poole, kes suvitasid Uppsala ja Stockholmi vahel asuva Rotebro lähistel rootsi tuttava suvilas. 64 Siinkohal tasuks vahest veel märkida asjaolu, et Elmerice ja Andrus Saareste erinevalt paljudest muudest kaaspõgenikest ilmselt ei hakanud Rootsi kodakondseteks; vähemalt ei õnnestunud mul sellekohaseid andmeid Rootsi Riigiarhiivist leida. Surmakuupäev Andrus Saareste elukaaslane Elmerice Viola suri 6. juulil 1960 pool aastat enne, kui ta oleks saanud kuuekümne ühe aastaseks. Leseks jäänud mees tegeles endiselt mõistelise sõnaraamatu trükkitoimetamisega. Järjekindlalt ilmusid suure tesauruse uued vihikud. Pühapäeval, 10. mail aastal viibis Andrus Saareste poja Tõnise pere ringis. Sealt siirdus ta Demokraatliku Klubi koosolekule kaasliikme Johannes Lindvere korterisse, kus klubi protokolliraamatu teatel olnud "ettekanne ühenduses Uiski esinemistega ajakirjanduses" 65. Kui ta pärast koosoleku lõppu hilisõhtul linnabussiga koju sõitis, tabas teda südamerabandus ning ta toimetati teadvusetus olekus haiglasse, kus ta Julius Mägiste andmeil arstide päästmiskatsetest hoolimata lahkus siit ilmast kell pool üks öösel. 66 Viimane 61 J. Ungerson, Uppsala Eesti Demokraatlik Klubi meie ühiskonna teenistuses lk FAU. Estniska Demokratiska Klubben, Uppsala. Uppsala Eesti Demokraatliku Klubi protokollide raamat. Al[ust]atud: 2. IV Lõpetatud , lk A. Saareste, "Kadunud kümmetuhat" ja ka teised. Eesti Üliõpilaste Seltsi Album XII. Stockholm, 1955, lk P. W. [= P. W i e s e 1 g r e n], Till minnet av tvä bortgängna. A. Saareste , lk FAU. Estniska Demokratiska Klubben, Uppsala. Uppsala Eesti Demokraatliku Klubi protokollide raamat. Al[ust]atud: 2. rv Lõpetatud , lk J. Mägiste, Andrus Saareste mälestuseks, lk

37 kaasmaalane, kellega ta enne surma rääkis, oli Valter Tauli, kes samast bussipeatusest samuti koju sõitis, kuid et tema kodu asus hoopis teises linnajaos, teise bussiga. 67 Kui Julius Mägiste andmed vastavad tõele, ja ma ei tahaks hästi uskuda, et ta midagi sellist ise hakanuks välja mõtlema, siis ei ole Andrus Saareste tegelik surmakuupäev mitte kümnes mai, nagu enamasti arvatakse, vaid hoopis üheteistkümnes mai. Kuid ametliku surmakuupäevana on jäänud püsima kümnes mai, näiteks kasupoeg Tõnise pere surmakuulutuses ajalehes Teataja. 68 Matusetalitus toimus 23. mail 1964 Uppsalas toomkiriku kõrval asuvas vanemas Püha Kolmainu kirikus, mis ajalehe andmeil "oli täidetud leinajaist Upsala eestlased, Stockholmist saabunud arvukas kogu kadunu kolleege, sõpru ja kaasvili[s]tlasi EÜS-ist kes seisid auvalves. Rahva kogunedes kõlas orelilt Introitus C. Kreek'i Requiemist ja Kreek'i "Armas Jeesus, sind ma palun". Matusetalituse alguseks oli orelisoolo Sonatina J. S. Bachi Aetus tragicusest. Kõne ja matusetalituse pidas piiskop J[ohannes] 0[skar] Lauri. Alfred Pisuke mängis Adagio J. S. Bachi e-duur viiulikontserdist ja A. Kapp'i teose "Viimne piht", orelil saatis Hfarri] Kiisk. Lõpuks kõlas orelilt К Türnpu "Troost". Järelhüüdeid ütlesid EÜS-i poolt prof. A[rmin] Tuulse, E. Teadusi[iku] Seltsi ja E. Teadusi [iku] Instituudi poolt prof. G [ustav] Ränk, Upsala ülikooli esindaja, Soome Kirjanduse Seltsi ja Soome Emakeele Seltsi esindaja, Stokholmi ülikfooli] soome ja eesti keele instituudi ning Stokholmi] E. Gümn[aasiumi] poolt lektor H[enno] Jänes, E. Rahvusnõukogu poolt Aleksander] Varma, Upsala E. Demokrfaatliku] Klubi ja U. Eesti Kodu poolt Efduard] Keeleste, U. Eesti Seltsi poolt K[aarel] Vahtras, Upsala E. Üliõpilaskonna poolt K[aljo] Nõu, endiste õpilaste ja E. Kulttuuri] Koondise poolt dr. V[alter] Tauli, end. klassivendade ja concoetorite poolt prof. R[einhold Johannes] Kleitsman ja end. õpilaste poolt veel Vfalter] Kotsar. A. Kunileidi "Sind surmani" helide saatel orelilt kanti kirst välja ja EÜS-i lipu järgi liikus pikk leinarong lähedal asuvate [sic!] kalmistule, kus piiskop J. O. Lauri pidas palvuse. Peale kirstu langetamist laulsid seltsikaaslased "On vendadest meil lahkunud..."". 69 Andrus Saareste oli surres seitsmekümne kahe aastane. Sellest päevast, mil ta saabus Rootsi, oli siis möödunud kaks aastakümmet ja üks päev. Töö mõistelise sõnaraamatu kallal, mis oli jätkunud üsnagi pea pärast pere saabumist Rootsi, oli nõudnud väga tõsiseid pingutusi ning oli koostaja lahkudes peaaegu lõpetatud. Pooleli jäi päris viimaste vihikute trükkitoimetamine ja sõnaraamatu kasutamist hõlbustava sõnaregistri ehk indeksi koostamine; need tööd viidi lõpule juba teiste poolt. 70 Suhteliselt kõrgele eale vaatamata tuli Saareste surm ootamatult, sest polnud teada, et ta olnuks haige või põdur. Küllap oli nii, et kui suurtöö tehtud, visa töömees väsis, nagu ühes rootsieesti ajalehes ilmunud surmateates kirjutati. 67 Dotsent Valter Tauli suulised andmed autorile. 68 Teataja 16. V 1964, nr Prof. A. Saareste matusetalitus. Teataja 30. V 1964, nr Mõistelise sõnaraamatu nelja viimase vihiku (19 22) trükkitoimetamiseks moodustati komisjon koosseisus Evald Blumfeldt, Julius Mägiste, H. [?= Hella] Rajasaare ja Valter Tauli, kes vaid nelja aastaga oma ülesandega hakkama sai. Puuduva indeksi koostamine viibis segaste vahekordade tõttu, kuid aastal ilmus lõpuks seegi Valter Tauli initsiatiivil ja juhendamisel ning Johannes Raagi koostatuna. Indeksi koostamise problemaatikat olen lühidalt kirjeldanud teisal: R. Raag, Andrus Saareste "Eesti keele mõisteline sõnaraamat". Mana 1979, nr 47, lk * 467

38 Krossi keeleloomest Romaanide "Kolme katku vahel" I ja "Wikmani poisid" põhjal MAIE KALDA Miks just nende põhjal? Mõlemad on kooliromaanid, Pallu-köide küll tingimisi, laiemas tähenduses. Pall ja Wikmani poiste kavalkaad on ühevanused ning ühesugusel haridustasemel. Samas eeldavad erinev tegevusaeg ja üsna pikk ilmumise vahe, , kirjaniku teisiti rakendumist ja võib-olla ka muutumist. Mõlemast raamatust olen võtnud arvele järgmised keeleüksuste read: 1) võõrkeelsed fraasid ja väljendid, makaronismid, 2) haruldased eesti sõnad, 3) Krossi liitsõnad, 4) Krossi sidekriipsulised plokid, 5) Krossi sufiksioon, 6) hüüdnimed, mängud nimetähendustega, 7) vande-, sõimu-, slängi- jm madala stiili sõnad. Võõrkeelenditest ja makaronismidest on mõlemad raamatud üsna kirjud. Pallu-romaani kõige esimesed laused reprodutseerivad kolmekeelset (eesti, alamsaksa, rootsi) heeroldikisa XVI sajandi keskpaiga Tallinna tänavatel ja lõpuotsast raamistab I köidet Apuleiuse originaalikeelne siivutus. Latinismid ongi siin suures ülekaalus teiste, kaasa arvatud saksa keele ees, markeerides toonast haritlas- ja õpilaskeelt. Domineerivad tuntumad kinnisväljendid, sententsid ja lendsõnad, niisugused, mida on tarvitama asunud meie praegused sõnaosavamad poliitikudki: in spe, maxima summa, exempli causa või pars pro toto. Ovidiuse poolik heksameeter Gutta cavat lapidem ehib mitme-isanda-teenri dr Friesneri ladusat argumentatsiooni. Sügavama sisuplaaniga on ehk mõlemas romaanis ettetulev Qui tacet, consentit, mis tõlgitud millegipärast bukvalistlikult kes vaikib, (see) nõustub, kuigi oleks olemas ju ka eesti variandid Vaikimine on nõusolek või, "Vanasõnaraamatust", Vaikimine tähendab nõusolekut. Secunda's õpitav Horatius aitab oma väikse Asklepiadese värsiga (O navis, referent...) Pällul läbi näha ligimeste salasuhteid. Kross on ära kasutanud fakti Tallinna teatri algusajast, pannes oma kangelase kaasa tegema linnakooli poiste etendatud Terentiuse "Andrias" (annaalide järgi esitati seda 1529, B. Russov/ lõpetas kooli 30 aasta jagu hiljem). Tekstis on ka meditsiinitermineid ja ilmse inspiratsiooniga kirjeldatakse mõnd keskaegse arstiraamatu lehekülge: "Jalg oli juba peaaegu lõpuni läbi saetud, aga suurde verepütti põrandal oli lõikekohast voolanud ainult sõrmkübaratäis verd. Ja õndsailmelise amputeeritava pea kohale õhku oli trükitud sõna Serratura" (lk 122). Alamsaksast on korduvtarvitusega deywel. Liigutav oli kohata keelemustris kolme Stahli kirjaviisis eesti lausungit, sh Lutheri maailmakuulsat Kuy olex ilm täys kuradeid, siin Pällust ainult natukene vanema Hans Susi tõlkekunsti arvele kantult. Aga Kuradiga avab üsna pea oma arve ka Pall. Makarooniline luule sündis teatavasti XV sajandi lõppkümnendeil Itaalias, oli seega Balthasar Russowi ajakaaslane, ja ennäe: itaallastest köietantsijate trupp toob kohe I peatükki ka seda kaunist keelt, mis kõlab siinse antvärgi ja matsi kõrvus täitsa tuttavalt {mära vilja < meraviglia 'ime'). Makaronisme on mõõdukas valik, sealjuures erinevais eesti keelde kodunemise astmetes. Makaronismi all mõistan kirjanduslikku teksti kunstika- 468

39 vatsuslikult lülitatud teiskeelset sõna või plokki, mis flekteeritakse teksti põhikeele päraselt. Makaronism võib olla niihästi ortograafiliselt korrektne kui ka moonutatud hääldust edastavas kirjapildis. Kirjanduspraktikas kohtame ka süntaktilist makaroonilisust, mis sünnib põhikeelsete lausete moodustamisel teise keele süntaksireeglite järgi, samuti mängu bukvalismide ja idioomidega. Makaronism oleks niisiis barbarismi paralleelmõiste kirjanduskeele valdustes. Keele puhtuse seisukohast hukkamõistetavate germanismide, russitsismide, gallitsismide, fennismide, anglitsismide tarvitamine kirjanduskeeles käib licentia poetica alla, muidugi tingimusel, et kirjanik teab, mida ta teeb. Lõpuks võime tõdeda sedagi, ka Krossilt illustratsioone saades, et üldiselt läbib iga laen- ja võõrsõna kõigepealt makaronismi resp barbarismi staatuse. Nõnda Pallu-raamatus veel toonane uudisese gaffel (> kahvel), aga undrehti (< Unrecht). Üks tõesti hea makaronielementidega monoloog on Traani-Krõõda oma (lk 47), eestipäraselt hääldatud saksa sõnadega {tanke, untöiss, juut morjen) oli ka Jacob Johann Malmi "Die oberpahlsche Freundschafti" poeetika põhivõtteks, aga vängemalt rahvalik Malmist nii sisult kui makarooniliselt foneetikalt. Keskaegse Tallinna rootslaste ja eestlaste suhtelist heanaaberlikkuse ka sotsiaalset, märgistatakse sellekohase makaroonilise nendinguga, et kui ka rootslane maakeelt ei mõistnud, taalatas ta ometi niisugust nikkadi-näkkadi maakeelega segatud sprooki, et varsti hakati temast aru saama (lk 132). Ja nüüd väike sõnaportree. "Küll täna vihma b!" ütleb heauskselt eesti keelt harjutav gümnaasiumiõpetaja oma õpilasele (lk 34) ja kahtleb sealsamas, kas nii ikka öeldakse. Pällu arvates: küll kallab! Siinkirjutaja arvas esimese hooga nagu härra Frolinkki, et vihmab (< es regnet) on tema loov eksitus, makarooniline ülekanne saksa keelest. Aga ei nii Wiedemannis kui Saarestes on vihmama e vihmatama sees. Siiski jääb võimalus mõelda, et see sõna sattus eesti keelde samamoodi, nagu Kross on siin lavastanud. Pällu keelteoskus on märkimisväärne ja tal enesel ning lähikondlastel on sellest mõndagi kasu. Soome, rootsi ja ladina keel teevad Turu reisil läbi elegantse proovi. Aga kui poisid satuvad Kurgla teekonnal vastakuti huntidega, siis ei tule mitte Pällul, vaid tulevad Märtenil meelde Pahu vanaisa hundisõnad. Märteni kommentaar "Sinul on nad ladina lademe all" (lk 79) osutub omas mõttes tõsiseks hoiatuseks ja seda isegi vähem Pällule kui direktorihärra Wikmani ja meie 1990-ndate hariduspoliitika võõrkeelteõhinale. "Wikmani poistes" on KEEL ISE üks väga tähtis läbiv tegelane. Kooli multilingvistilist keskkonda ja ideaale iseloomustatakse direktori ava- või noomituskõnest peale. Siin on võimalik õppida kaheksat keelt, neist viit tuleb õppida. Aga vaja oleks veel kaks, kreeka ja itaalia, "tõsistele entusiastidele", ütleb direktor. See on nooreestilike ideaalide teostamine. Direktor ja J. Aavik öeldaksegi olevat isiklikud sõbrad. Wikmani kooli kui keeltepaabeli karakteristikuid on: mitme õpetaja makarooniline või muidu murtud ja moonetega eesti keel; tegelaskõnet individualiseeritakse paljuja mitmeti, aga eriti tihti võõrsubstraadiga; irvhamba Penni kõneviis kui patriitsliku keeltepaja paroodia; Penn oma liigagi ekstensiivses, et mitte öelda tüütus kõiksugu keelemoonutusregistrite (Krossi termin) viljelemises on taas hoiatav eksempel sihikuga praegusaega; peategelase teritatud sõnahuvi: "Aga siis oli Jaak... kaheksanda klassi keskel, kolmekümne viienda aasta alguses avastanud enese jaoks sõna. Sõna võimaluste lõputuse. Ja selle mõlemad suunad juba kasutatud ja veel kasutamata, alles kasutajat ootavate sõnade lõputuse" (lk 260). See tun- 469

40 dub muide olevat ühtlasi Krossi isikulooline tunnistus. Nõnda tugevasti intentsioneeritud tegevus sõna kallal on andnud hiilgavaid tulemusi, samas viinud üksjagu eemale keele (kui elusolendi) iseolemisest, orgaanikast. Kross on kindlasti väga rafineeritud SÕNA kasutaja, mõni teine kirjanik, Ristikivi näiteks, ehk tugevam temast KEELE kasutajana. "Wikmani poistes" on lugematul hulgal vaimustavaid makaroonilise elemendiga dialooge. Loodetavasti ei jää need ka seriaali tegijail kahe silma vahele. Siin juhin tähelepanu klassikalisele täismakaronismile Marššeromus! ja prantsuse-eesti ühisverbidele pansseeris, dömandeeri ning makaroonilisele juhuvärsipaarile lk 86: Monsieur Lazic, monsieur Lazic, Ne soyezpas un pukk ja sikk (Lazic = klassivend Richard Laasik). Prantsuse keel on ju Wikmani kooli esimene võõrkeel, samas kui prantsuse-eesti makaronismid on meie kirjanduses suhteliselt harvad. Lisaks sõnatasandile on "Wikmani poistel" ka üks võib-olla juhuslik ühine motiiv makaroonilise luulega. Teofilo Folengo ( ), luuletajanimega Merlinus Coccaiuse poeem "Moschaea" ("Moscheis") kirjeldab makaroonilis-eleegilises distihhonis sääskede ja sipelgate sõda. Tõenäoliselt sellest inspireeritud on tundmatu autori alamsaksa-ladinasegune "Floia" ("Flohiade", 1593) kõige kuulsam ja läbi terve järgmise, XVII sajandi uustrükke saanud saksa makaroni teos. Jäme-vaimukas tekst kirjeldab kirbumüriaadide poolt kõigile-kõigile põhjustatud piinu ja vaevu. Ei pääse neist noor ega vana, vaene ega rikas, kõrged ega madalad isikud, keiser ja paavst kaasa arvatud. Ennekõike aga naised. Ja nemad võtavad ka ette energilisi sõjakäike tüütute parasiitide vastu. See tuleb tahes-tahtmata meelde, lugedes Krossi romaanist kärbsejahi-peatükki, ja meelde tuletas seda Krossi tarvitatud sõna muscida seal, kus ta kirjeldab abiturientide usinat kärblaste-kogumise hoogtööd. See peatükk on üks kõige vaimukam nende arvukate seast, kus tegevuseks õpetajate nöökimise aktsioonid. Vahekokkuvõtteks Krossi kui Euroopa keelte kasutaja kohta: ta teeb seda väga toredasti ja meeltlahutavalt. Aga samas kui võtta tema tekstist maha kõik need latinismid, gallitsismid ja muud makaronismid ning keelemoonded, ei juhtuks Krossi stiiliga mitte midagi hirmsat, see jääb alles. Nii et Kross on endast Euroopa kirjaniku teinud ikkagi eesti keele peäl. Ja isegi mitte ennekõike vanade või muidu haruldaste eesti sõnade teksti toomisega, vaid lihtlabasematel keelerikastamise meetoditel. Haruldased eesti sõnad. Selle rea kohta on olemas leksikoloogiline uurimus, milles on ammendavalt arvele võetud "Kolme katku vahel" I-II köites leiduvad kirjakeele seisukohalt haruldasemad substantiivid, adjektiivid, verbid ja adverbid (vt A. Kiindok, Sõnavaralisi märkmeid ühe ajaloolise romaani kohta. Centum. Tallinn, 1974, lk ). Tegemist on enamasti dialektismidega, mille tähendus, murdeala, leidumus sõnaraamatutes ja Krossi kontekstis perfektselt kätte näidatud. Ka mõningaid vanema kirjakeele ning J. Aaviku loodud sõnu on keeleteadlane siit leidnud. Selle atraktiivse kogumi mitmel lingvistilisel ja mõnel ainestikulisel tasandil läbi analüüsinud, teeb A. Kiindok mõned väga kaalukad ning tõesed üldistused, nagu: "Kross ühendab oma isikus luuletaja, prosaisti, tõlkija. Need eri alad on erinevalt lihvinud ja tähelepanuväärselt viljastanud tema keeletunnet. Proosateosesse on kandunud neist luulekeele ilu, kuid ka tõlkija täpsustunne." Ja: "Krossi keel pole rahva-, vaid isikupärane ja rahvapärasust pole autor taotlenud ka dialektismidega" (lk 195). 470

41 Siinkirjutaja valik on tehtud puhtisikliku kriteeriumiga: võtsin haruldastena arvele ainult niisugused sõnad, mille tähendust ma ei teadnud ja mida mujal ilmselt kohanud polnud. Niisiis näiteks sõnu nagu krõllis (silmad), sakris (pea), luider (proua) pole ma haruldaste hulka arvanud, kuigi praeguse kirjakeele seisukohast peaks seda tõenäoliselt tegema. Näiteid siinsest valikust Pallu-romaanis: õhikad, kulbas:kulpa, kuja, lõhaspoolik, tohe, (korstna)jump, hõdilad, itukõrvad, kauritsad, kõmmeldid, pönse; ja Wikmani-romaanis: (jää)sibal, kirretis, katsub, (poisi)keebatsid, tähtsalt, nigrits. Selletaolise subjektiivse haruldusastmega sõnu leidsin Pallu-romaanist kokku 44, millest Kross ise on "Märkustes" 13 tükki ära seletanud. Neist 44-st on Wiedemannis olemas 23 ja ülejäänud 21-st Saarestes 6. Paarile sõnale (altus, nunn) on Kross andnud Wiedemannist erineva tähenduse (vt romaani I köite lõpus "Märkusi"); tõukas, mida otsisin asjata nii Wiedemannist, Saarestest kui ka Kiindoki loetelust, saab sealsamas kirjanikult vasteks 'jäme oksaharu, oksakönt'. Sõna kivikass jäi leidmata kõigist neist neljast nagu ka "Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu" II 2. vihikust (1992), konteksti järgi (lk 42) otsustades peaks see tähendama 'suurtükitoru'. A. Kiindok ongi omaette grupina välja toonud sõnu, mis vähemalt aastal veel puudusid KKI vägagi täielikust kirjakeele kartoteegist. Kirjanik ise tunnistab, et tema ajalooaineliste teoste sõnapruuki on aidanud luua mõned "lapsepõlve taadid-eided, mõned Kagu-Harju ja Tallinna äärelinnade tüübid", eriti tõhusa abimehena ema poolt vanaisa: "Tema kõnes esines omal moel orgaaniliselt põimununa ja siiski kihiti iseseisvalt aluspõhjana Kose kihelkonna tahikeel möödunud sajandi keskpaigast, selle peäl sajandi seitsmekümnendate aastate mõisaargoo ning lõpuks Tallinna antvärgikeele sete koos sajandivahetuse sadama-, vabriku- ja raudteelaskeele ladestustega" (J. Kross, Vahelugemised III. Tallinn, 1982, lk 47). Selle rea keelendid täidavad vaidlematult täiseduga oma peafunktsiooni markeerida ajastut. Olgu nad lingvisti klassifikatsioonis arhaismid või dialektismid, siin mõjuvad nad sajanditetaguselt eksootilisina. "Wikmanist" leidsin 15 haruldust, s.t tunduvalt vähem, ja enamik neist on arvel Saarestes, vahemik ühtlasi Wiedemannil. Funktsioon ergastada, karakteriseerida. Teine sõnaportree naksakas. Oskar Kruus naelutas kinni selle sõna liiga sageda esinemuse J. Vilmsi-romaanis "Tabamatus". Et olin sama märganud, jälitasin naksakaid ka oma kahes vaatlusaluses teoses. Pallu-romaanist leidsin tagapoolt 2 juhtu, lk 141 hundi kohta ja lk 156 astub lipnik naksakal sammul. "Wikmanis" esineb see sõna vähemalt 12 korda, alates lk 9, kus direktori eesti keel kõlab ikkagi tsipa naksakalt ja veidi nasaalselt. Edasi lk on naksakad poiss, vene plikad, kummardus, vastus, Alveri värsid, jumalagajätt, ja keegi istus ka naksti maha. Wied: naksikas 'munter, lebhaft'; Saareste: naksikas (naksakas): n. külm 'vali külm'. Selle sõna nii mitmene kasutus ei tundu päris põhjendatud, aga peamine tekstist eristub ta piisavalt eredalt, et mõjuda sagedal tarvitamisel pealetükkivalt. Mis suhe võiks küll kirjanikul endal olla selle sõnaga? Krossi liitsõnad, s.o kirjaniku enese moodustatud, nähtava eesmärgiga anda võimalikult täpselt ja nüansipeenelt edasi seda, mida ta just tahab anda. Enamik neist on seega arusaadaval põhjusel n-ö ühekordseks kasutamiseks. Selle rea sõnad reedavad eriti kindlalt, et tegemist on Krossi tekstiga. Pallu-romaani arvelevõetud 26 liitsõnast edastavad aistinguid 11, neist värvust 5 (kassihall, hiirekõrvarohev), lõhna 2 (tuvimustalõhnaline, sõnnikuvinavoogude), maitset 2 (parastahe) ja kuuldeaistinguid on samuti 2 (peaaegusosin, vaikusesilmapilgul); 471

42 välistunnust 5: vuntsvanamees, lossihärralärakas (sülge); psühholoogilisi komplekse 6: sarnanemishäbi ja ühtekuuluvusrõõm seda tüüpi vastandite paar on Krossil sagedane, pealispinnajudin; visiooni: gradatsiooniline Tuleusse maas. [ ] Tulekuradeid. Tuleingleid (aletegemiselt Lammassaares lk 103). Koik niivõrd isikupärased, et 26-st ainult üks võiks olla teistegi kasutatav laudalagamik. Tuleingli lansseeris Mati Unt lavapoeesia käsutusse. "Wikmani poiste" 40 seast on eeldusi saada üldisemalt kasutatavaks ehk seitsmel: olemasolematus, sundlubadus, võõrsõnavääratus, ootamisrahutus, teravkeel(ne), võiduõnnis, kantslihääl. Sortiment on "Kolme katku vahel" I-ga võrreldes muutunud: aistinguid tähistab ainult 5, sealjuures värvuste puhul ei peeta tähtsaks nagu varem optilist nüansipeenust, vaid kompleksset mõju vrd baudelaire'lik vägevaid sügissiniseid porilasi või Wikmani juhupunane (kooli)müts ja miitingumehe päris-punalips; välistunnuselisi on sama arv, 5, aga uus nendes on dünaamilisus ja intrigeerivus: püstikargavad kulmud, hõretihedad (kärbsepaberitest trellid); psühholoogilistes reageeringutes, mida on kokku 13, näeme samuti rohkem liikumist: korraraev, jauramisrõõm. Lisandunud on: funktsioonile osutavad 3: üks ämmaisandaid Eesti Vabariigi sünni juures, hommikupalveklaver 'õpilane, kes mängib laulu saateks koraali'; intellektuaalsed määratlused 11: pimesitabamus, poisikesekiitus, lühiühendusotsus; tegevus, toiming 3: aumärgivastuvõtt; animaliseerimine 2: emahülgeaktsent, botikukoon. Kindlasti teeb oma tunnetuslikele süvitsiminekutele ja peentele tajukompleksidele üksüheseid sõnalisi vasteid otsiv kirjanik need minekud ja tajud ka lugejale kommunikatiivsemaks. Ja kindlasti on unikaalsed liitsõnad selleks otstarbeks, ratsionaliseerimiseks, väga paindlik vahend. Mis ehk liitsõnarohke stiili all veidi kannatab, on rütm. Vaimukõrv tõrgub, võib-olla subjektiivselt, heaks pidamast tinarasket plokki ootamisrahutuse ümberpaiskumine võidurõõmuks ("Wikmani poisid", lk 274) nagu ka peoonilaama lauses "Paepealsele sinavate lõikudega lagendikule sigisid hallpruunides urbades lepavõserikud ja siin-seal ilmusid võsa vahel harvad märgmustad või roheniisked põllulapid kõrgete hirsaedade taga." ("Kolme katku vahel", lk 74.) Krossi vankumatut historismi tõendab aga omaltki poolt selline finess, et Pallu-romaanis on juttu infima pudrulõugadest, kuna Wikmani algklassides sagivad pudilõuad. Krossi sidekriipsulised plokid on samuti äravahetamatud nagu ta lutsõnadki, ent mõjuvad tekstis mõneti maneerlikumalt. Neid on 12 Palluja 24 Wikmani-romaanis. Liigitasul järgmiselt: eufemistlikud konstruktsioonid: tont-teab-mis-meelse Clodti-isanda, mine-tea-mis-asutused (= bordellid); täpsustavad:peaaegu-falsetiga, enam-vähem-jõmpsikas; tegijanimed, tegevusnimed (laiemas kui grammatilise kategooria mõistes): Iivan-kõige-ilma-hirmutis, pärusvaenlane ja sodomiit, nägupidi-sita-sisse-pistmiseks, kohutavalt tüüdatud kurja-kassi-nägu, taas-sellelaua-taha-istumine, punastuma-sundivalt; 472

43 onomatopöa, sh esemete hääled: paisuv ja lähenev kohin-mühinkõmin, purunev a-klaasi-häälse; huvitav üksikjuht on matemaatika nimetamine kaameli-aineks, karavaniaineks. Krossi sufiksioon. "Wikmanis" on sufiksitega omatuletisi palju 34, Pallu-romaanis vähe, 4 5 juhtu. Peamine efekt seisneb lausungi aktualiseerimises, kulunud hallide väljendite vältimises. Ka on kirjeldustesse nende varal lisatud ekspressiivsust, visuaalset, auditiivset, taktiilset ja intellektuaalset teravust: pürstjad kulmud harali, (jõllitas) timuklikus truuduses. Kehvemad juhtudel maandutakse vaimutsemisse, eriti Ze-liitega manipuleerides (ninatarklemine Koidulast, iseseisvlejad ä la Virve). Üldkeele rikastamise seisukohast võiks eeskujuks olla us-sufiksi julgem rakendamine, selle liitmine komparatiivile, adverbidele. Näiteid: kihevus (< kihevil), isemoodsus (< isemoodi), tugevamus(kaklus), luisend on koguni folkloristliku ja kirjandusteadusliku termini potentsiaaliga, (vana "Singeri") tallam, kinnisideeline, ilukirjutama, ainistama, vaekas (< vaagima). Et Kross kaldub liialdama jas- ja &as-liitega, selle tõenduseks poole lause jagu XVI sajandi suveöise Tallinna romantikat:... sirutasid majad alt tänavate pruunikast hämarusest nagu hallid kohlakad linnud oma viilude verkjaid nokki verkjavöödilisse taevasse (lk 214). Samas on lihtlabase u-liitelise ÕS-i-sõnaga geniaalselt kokku võetud Turu linna tervik-esmamulje (lk 146):...ja linna müürideta ja kaitseta olek oli Pällu meelest pisut püksatu. Hüüdnimed. Mängud nimetähendustega. Õpetajate hüüdnimed on olemas ja kohusetruult ära toodud, ei vist eriti halvemad ega paremad kui keskeltläbi ikka koolides. Nt "Wikmanis" on ebapopulaarse uue direktori hüüdnimi Tuhm, ise tean keskkooli, kus direktor kandis hüüdnime Juhm, kuigi tema pärisnimi polnud Puhm. Kahtlemata need värvindavad (ladina keele õpetaja Plebs patriitside koolis!), aga jäävad siiski rohkem memuaarsele poolele. Tähendusega nimesid vana hea romaanikirjanduse võte on autor jaganud nii Pällu- kui ka Wikmani-romaanile umbes ühepalju ja nendega saab tegelasrohke romaani puhul lugejat nii memoreerida aidata kui ka lõbustada. Ja muidugi suhtumisi väljendada: mõisavalitseja Hasse, ordu sõjapealik Schlagtodt ja tema kolleeg EV-s major Saabel, õpetajad Frolink, Trump ja Tusam, kuraator Rööp, kes roobitseb õpilasühingu koosolekuil radikaalsemaid seisukohti. Isand Christoph von Monninkhuseni suurele, viltusele ja õhukesele ninale saab osaks Krossi puhul erakordne lokaalrahvalik võrdlemine Nissi kiriku torniga (lk 203). Kõige põnevam siiski : rüssa >?Russow / Rüssow, romaanis ka kujul Rissa-Siimon, kvartaan Balthasar Rüsso, neitsi Anna Rüsso. Wiedemanni järgi on rüss, -a 'Knochel der Faust', s.o sõrmenukk; Saareste järgi '1) sügisene suur räim, 2) sõrme keskmine liikmenukk'. Kross ise seletab lõpu-"märkustes": Rüssa pöidlaliigese pikkus mõõtühikuna. No miks ei võiks Balthasar Russow olla ühe õige eestlase mõõtühik?! Romaani tekstis esineb rüssa järgmiste sümboliomadustega asjade mõõtühikuna: lk 16 rüssajämedune kanepiköis, nimetatud ka imeköieks; lk 41 lõikab Siimon rüssapaksusi leivaviile; lk 60 vaatab Pall poes ühe, kahe ja kolme rüssa pikkuse teraga pusse ja lk 155 saadab hertsog Johan Pälluga Katharinale kahe rüssa pikkuse kuldristi. See valik tundub olevat teadlik ja tähtsustav. Vande-, sõimu-, slängi- jm madala stiili sõnad ei ole Krossi tugevaid külgi, olgu siis taustaks patriitside kool vm olusuhted. Kurat tuleb küll sisse 1. lk 2. lõigus, pealegi autoritekstis, ja mida lähemale küpsustunnistusele, 473

44 seda enam sagenevad Wikmani poiste dialoogis kps-sõnad (kokku loendasin neid ), aga sellega sortiment piirdubki ja kasutus kontekstis on vähevariaabel. Parim s-sõna kombinatsioon tuleb autoriteetselt füüsikaõpetajalt lk 297: 'Tänno! Mäsperast täil suu lahti on?! Pange suu kinni. Muido zittazittick ländab suho!" Vrd "Vanasõnaraamatust" lk 449: Hoidke omad mokad lukku, muidu lendab kärbes kurku. Kahvatu ja lühike on ka slängi rida: Kusti (= Gustav Adolfi Gümnaasium), disklaff, tots, mate, füska, võimka, magness ilmunud Pallu-romaan loomulikult ei tohtinud "roppusi" sisaldada. Aga see-eest tuleb Kurat suure algustähega kui printsiip, veidi paheline, aga peamiselt ikka kui tasakaalustaja, kes lisab Issanda manitsusele kuula minu häält eneses omalt poolt aga ära ole narr. Teisisõnu, hoiatab õilsa fanatismi eest, mille äärmuslikke kehastajaid on Kross samuti loonud, "Wikmani poisteski", kus see isik kannab hüüdnime Usukannataja. Kuid selle tähendusraske sõnumi autentse tõlgenduse on andnud kirjanik ise esseega "Ära ole narr! Mu looming kui laiendatud autobiograafia" (vt Looming 1990, nr 2). Ettekanne seminaril JAAN KROSS EUROOPA KIRJANIK Tallinnas 1. veebruaril

45 Miks eestlased jäid püsima (Ajaloolise demograafia vaatenurgast) HELDUR PALLI Eestlased on väike rahvas. Nad pole arvult iialgi suured olnud. Nii mõnedki väikerahvad on meie naabruses kas kadunud (muistsed preislased) või hääbunud pisirahvasteks ja kadumas meie silme all (liivlased, vadjalased, vepslased jmt). Eestlased, kuigi ajalugu on neid vintsutanud, on jäänud aga tänini püsima ja koguni loonud oma riigi. Eesti ja ilmselt ka eestlaste saatus, arvestades nende väiksust, on väga tugevalt sõltunud ajalookäigust, ajaloolisest situatsioonist. Nähtavasti tuleks ka eestlaste säilimise "saladust" vaadelda ajaloolis-demograafilisest situatsioonist lähtudes, pöörates erilist tähelepanu ohtlikele aegadele meie rahvastiku arenguteel. Ilmselt on vaja seda teha võrdlevalt s.t vaadelda peale eestlaste demograafilise situatsiooni ka naaberalade oma ja taustana Euroopas kujunenud üldtendentse. Niisugune võrdlev vaatenurk on saanud võimalikuks tänu ajaloolise demograafia kiirele arenemisele viimastel aastakümnetel. Eelajalooliste aegade (osalt ka vana- ja keskaja) rahvastiku uurimisel on edukalt hakatud kasutama paleodemograafilisi andmeid. Siia kuuluvad inimeste luustike järgi nende soo ja vanuse kindlakstegemine ja selle põhjal keskmise oodatava (või reaalse) eluea arvutamine, rahvastiku suuruse (rahvaarvu) määramine säilinud asulate ja elamute jäänuste arvust lähtudes, rahvastiku loomuliku liikumise suuna (rahvaarvu suurenemise või vähenemise) väljaselgitamine külvi pinna muutumise alusel (tehakse kindlaks suiraanalüüsi abil) jms. Hilisemate aegade rahvastiku uurimist on edendanud mitme uue uurimismenetluse rakendamine. Olgu nimetatud neist mõnda tähtsamat. Esimene on perekonnaloo taastamine. Selle käigus kantakse meetrikaraamatutes leiduvad sissekanded sündide (ristimiste), surmajuhtumite (matuste) ja abiellumiste (laulatuste) kohta perekondade kaupa erilistele perekonnakaartidele. Niisuguste perekonnakaartide alusel on võimalik arvutada ülitähtsaid demograafilisi näitajaid (keskmine vanus esmakordsel abiellumisel, abielunaiste viljakus, abielude keskmine kestus, inimeste reaalne ja oodatav eluiga jpm). Teisena võib nimetada pere struktuuri analüüsi. See näitab, missugused olid pered varasematel aegadel ja kuidas nad aja jooksul muutusid. Kolmas on tagasihinnangute metoodika. Lähtudes teada olevatest andmetest (näiteks rahvaloenduse materjalidest ja rahvastiku loomuliku liikumise kohta käivatest teadetest) tuletatakse varasemate aegade rahvastiku jagunemine (struktuur). Peale selle lubab kogunenud andmestik teha tõepäraseid oletusi mineviku demograafiliste katastroofide ulatuse kohta. Kui on teada, et suurte sõdade (näiteks Põhjasõja) ajal peale otseste sõjakaotuste suri inimesi nälga ja möllasid katk ning muud tõved, misläbi rahvastik kaotas üle poole oma liikmeist, siis võime oletada, et muistse vabadusvõitluse ajal olid kaotused samuti väga suured (V3 V2 rahvastikust). Oluline on seejuures veel ajaloolis-demograafiliste uurimuste laienenud ulatus, sest tähtis on ka teada, mis juhtus naaberaladel ja -maadel. Tänu sellele ongi saanud võimalikuks sügavamalt mõista Euroopa rahvastiku arenemiskäiku. Muidugi tuleb rahvastiku arenemiskäik siduda ajaloosündmustega. Ilma selleta ei saa mõista Eesti rahvastiku senist arenguteed ja meie praegust demograafilist situatsiooni. Paar sõna veel sellest, missugused on peamised allikad, millest saab ammutada teavet möödunud aegade Eesti rahvastiku kohta. 475

46 Põhiline allikas, kust saame aimu, milline oli Eesti rahvastik enne meie maa alistamist (tinglikult seisuga aastal 1200), on "Taani hindamisraamat". Hilisema aja XVI ja XVII sajandi kohta on tehtud rahvaarvu arvestusi revisjonide andmetest lähtudes. XVIII sajandist tulevad arvesse peamiselt adramaarevisjonid, aastatest hingerevisjonid. Rahvaloendused toimusid Baltimaadel ja aastal (viimane oli ülevenemaaline). Eesti Vabariigi päevil viidi rahvaloendused läbi aastail 1922 ja Alates XVII sajandi teisest poolest lisanduvad meetrikaraamatud, milles märgiti ristimisi, matuseid ja laulatusi. Peale mainitute on veel hulk mitmesuguseid materjale, mida saab rahvastiku uurimisel kasutada (elanike loetelud, kaardid ja plaanid, andmed linnade hoonestuse ja kinnisvarade kohta, maksunimistud, armulaualiste ja leerilaste nimekirjad jms). Lähtudes mainitud allikatest on uurijad andnud oma hinnangud Eesti rahvaarvu suurusele eri aegadel ja suutnud hinnata eriti XVII sajandist peale ka rahvastiku loomulikku liikumist ning demograafilist käitumist. Aastal 1200 oli Eestis arvatavasti adramaad ja umbes niisama palju talusid. Olenevalt sellest, kui suur võis tollal olla ühe talupere keskmine suurus (välja on pakutud 5 9 inimest), on Eesti ala tollast rahvaarvu hinnatud peale, harilikult arvatakse see jäävat ja vahele. 1 Viimased arvud paistavad olema tõele lähedased muidu oleks raske seletada näiteks eestlaste pikka ja visa võitlust muistses vabadusvõitluses ( ). Vaatame nüüd lühidalt, missugune oli Euroopas rahvastiku arenemise põhisuund ja kui rahwarikkad olid meie naabermaad. Tuleb muidugi mainida, et hinnangud rahvaarvu kohta keskajal on ka muude maade puhul kõikuvad ja võivad eri uurijatel mõnevõrra erineda. Tänapäeval arvatakse, et umbes aastal 200 pkr saavutas Euroopa rahvaarv oma vanaaegse "lae" ja hakkas seejärel langema. Suur rahvasterändamine, laastav katkuepideemia aastal 542 (nn Justinianuse katk) ja lugematud sõjad viisid rahvaarvu aastaks 600 järsult alla. Seejärel algas rahvastiku kasv. Seda soodustasid eriti soojenev ilmastik (kestis XIII sajandi lõpuni) ja tootmistehnika edusammud (hoburakendi ja veskite ulatuslik kasutuselevõtt). C. McEvedy ja R. Jonesi andmeil oli Euroopa rahvaarvu muutumine järgmine: aastal 200 oli Euroopas 36, aastal , aastal 1000 taas 36 ja aastal miljonit elanikku. 2 Seega oli Euroopas enne aastat (ja mõnda aega pärast sedagi) oma aja kohta suhteliselt kiire rahvastiku kasvu aeg. Lätis oli XIII sajandil inimest 3, Soomes vist , Taanis aastal Meie saatusele oli väga oluline Saksamaa ja Venemaa rahvastiku suurus ning nende maade demograafiline arenemisjoon. Saksamaal kasvas rahvaarv jõudsasti. Aastal 1200 oli seal kaheksa miljonit inimest (aastal 1000 umbes kuus miljonit). 5 Saksamaal oli tunda suhtelist ülerahvastust. Sellega saab seletada sakslaste "tungi itta" ("Drang nach Osten"). Esmajoones suundus see slaavlaste aladele Elbe jõest ida pool, hiljem preislaste maale. Baltimaid puudutas see nõrgemalt ei jätkunud lihtsalt jõudu. Venemaal, Kiievi riigis, elas aastal 1200 ligikaudu 7,5 miljonit inimest. 6 Rahvastik oli koondunud peamiselt tänapäeva Lõuna-Venemaale ja Ukrainasse. Stepi rändrahvaste survel kasvas siiski venelaste ümberasumine Sise-Venemaa metsaaladele. Eesti naabruses asuvates vürstiriikides, Pihkvas ja Novgorodis, oli suur osatähtsus läänemeresoome rahvastikul (vadjalased, vepslased jt). Oma aja kohta oli Eesti rahvaarv küllaltki kõrge meil oli inimesi kaks-kolm korda rohkem kui Soomes ja sama palju kui Lätis. Ei ole teada, kui suured olid eesti P. Johansen, Siedlung und Agrarwesen der Esten im Mittelalter. Ein Beitrag zur estnischen Kulturgeschichte. ÕES-i toimetused, 23. Tartu, 1925, lk 2; Eesti majandusajalugu I. Tartu, 1937, lk 42; Eesti ajalugu I. Tartu, 1936, lk C. M с E v e d у, R. J o n e s, Atlas of World Population History. Harmondsworth, 1978, lk Советская Латвия. Рига, 1985, lk H. Palli, Rahvastik ja ajalugu. Tallinn, 1973, lk 137; I. Talve, Suomen kansankulttuuri. Historiallisia päälinjoja. Helsinki, 1979, lk W. Abel, Die Wüstungen des ausgehenden Mittelalters. Stuttgart, 1955, lk С M с E v e d y, R. Jones, Atlas of World Population History, lk

47 laste kaotused muistses vabadusvõitluses, võib arvata, et need ulatusid V3 V2-ni rahvaarvust. Tekkis reaalne oht, et Eesti ala asustatakse muulastega. Õnneks see nii ei läinud. Siia asus küll pärast vallutust sakslasi ja rootslasi, kuid sakslased koondusid peamiselt linnadesse ja kantsidesse, rootslased aga saartele ja rannikualadele. Ainult Ruhja ümbrus "läks eestlastele kaduma" selle asustasid aja jooksul latgalid (nendegi peamine surve suundus liivlaste aladele). Suur oht eestlaste püsimajäämisele tekkis XIV sajandi keskpaiku. Aastal 1315 haaras Eesti ala suur näljahäda (oli üldine viljaikaldus), toimus Jüriöö ülestõus, mis suruti julmalt maha, ja 1350 jõudis Eesti alale laastav katkuepideemia. Kui suuri ohvreid need nõudsid, on teadmata. Ometi pääsesid eestlased hävingust tänu Euroopa põhjalikult muutunud demograafilisele situatsioonile. Kardinaalselt muutis Euroopa rahvastikusituatsiooni laastav katkuepideemia, mis aastal 1347 levis Aasiast Euroopasse ja kestis seal kuni aastani Järgnesid uued, kuigi vähem laastavad katkupuhangud. Kui Euroopas aastal 1200 oli 58 miljonit inimest, miljonit, siis aastaks 1400 oli jäänud järele vaid 60 miljonit. Alles aastaks 1500 jõudis rahvaarv taas 81 miljonini (vt tabel 1). Pärast katku oli kõikjal Euroopas rohkesti tühje talusid ja söötis maad. Polnud vaja seda kaugele otsima minna. Pealegi tuleb arvesse võtta, et talupojad asusid suuremal arvul kaugematele maadele vaid juhul, kui uues asukohas oli loota tunduvalt soodsamaid elutingimusi. Enne Liivi sõda oli Eesti ala rahvaarv tõusnud ni (vt tabel 1). Neist linlasi oli 7 8%, eestlasi arvatavasti üle 90%. Oma aja kohta oli Eesti küllaltki tihedasti asustatud ja seega tingimusi võõraste talupoegade siia asumiseks polnud. Mõne Euroopa maa rahvaarv* Tabel 1 Aasta Euroopa Saksamaa Venemaa (mln) (mln) (mln) Eesti (tuh) Läti (tuh) Soome (tuh) Rootsi (tuh) ,5 6,5 12, , , * Tabeli koostamisel on kasutatud järgmisi allikaid: С McEvedy.R. Jones, Atlas of World Population History. Harmondsworth, 1978, lk 18, 81; W. Abel, Die Wüstungen des ausgehenden Mittelalters. Stuttgart, 1955, lk 62; W. Abel, Geschichte der deutschen Landwirtschaft vom frühen Mittelalter bis zum 19. Jahrhundert. Stuttgart, 1967, lk 152; Я. E. В о д а р с к и й. Население России за 400 лет (XVI начало XX вв.). Москва, 1973, lk 151; H. Palli, The Population of Estonia in the Last Decades of the Swedish Period. Studia Baltica Stockholmiensia 11. Stockholm, 1993, Ik 203; Eesti talurahva ajalugu I. Tallinn, 1992, lk 144; Советская Латвия. Рига, 1985, lk 107; H. Р а 11 i, La demographie historique en U.R.S.S. (avant 1917). Annales de Demographie Historique. Paris, 1986, lk 383; A. Strömmer, Väestöllinen muuntuminen Suomessa. Tornio, 1969, lk 21; Suomen tilastollinen vuosikirja. Uusi sarja, LX. Helsinki, 1965, lk 5; K. J. В e 1 о с h, Die Bevölkerung Europas im Mittelalter. Zeitschrift für Sozialwissenschaft 1900, nr 3, lk 420; E.Hofsten, H. Lundström, Swedish Population History. Main Trends from 1750 to Urval 8. Stockholm, 1976, lk 13. Andmed rahvaarvu kohta on tabelis antud: Saksamaa puhul aasta ja Soome puhul aasta piirides, Eesti, Läti ja Rootsi puhul tänapäeva piirides ning Venemaa puhul aastal Kiievi-Vene riigi ja edasi aastast peale tabelis märgitud aasta piirides

48 Vaadelgem nüüd, kuidas XIII sajandist XVI sajandi keskpaigani oli muutunud rahvaarv meie naabermaades ja Saksamaal. Saksamaa elanike arv aastal 1340 oli 14 miljonit, 1470 ainult 10 miljonit ja alles 1560 jõudis Saksamaa rahvarv tõusta taas 14 miljonini. Rootsis elas aastal , aastal ja aastal inimest. Soome rahvaarvu hinnatakse aastal ja Läti oma peale. Moskva tsaaririigis oli XVI sajandi keskel 6,5 miljonit inimest (vt tabel 1). See on tunduvalt vähem kui Kiievi-Venes aastal 1200, kuid maa-alalt on nad niivõrd erinevad, et võrdlemine on võimatu. Nagu näha, kasvas rahvaarv Soomes ja Lätis aastail kiiremini kui Eesti alal. Võib arvata, et selle üheks põhjuseks olid Eesti inimkaotused seoses Jüriöö ülestõusu mahasurumisega. Vene vägede kallaletungiga Vana-Liivimaale algas Liivi sõda ( ). Sellele järgnes peagi Poola-Rootsi sõda ( , sõjategevus Eesti aladel kestis kuni aastani 1625). Mõlemad sõjad olid pikaajalised ja laastavad. Peale sõjakaotuste (lahinguväljal langenud, tapetud tsiviilelanikud, oma kodudest äraviidud rahulikud elanikud) tõid need sõjad kaasa nälja (eriti suur näljahäda oli Eestis aastail ) ja tõbede laastamistöö (Liivi sõja ajal oli mitu katkupuhangut). Kui sõjad lõpule jõudsid, oli Eesti ala rahvastikust alles jäänud vähem kui pool, mõnede arvestuste järgi koguni vaid üks kolmandik. 7 Kõikjal oli rohkesti tühje talusid ja koguni tühje küli. Ainult Saaremaa oli jäänud sõjast ja muudest hädadest enam-vähem kõrvale ning seal oli ka rahvast rohkem järele jäänud. Eesti alale hakkas tulema rahvast naabermaadest, linnadesse peamiselt Saksamaalt ja vähemal määral ka Rootsist ning Soomest. Maale, taludesse, tuldi peamiselt Soomest, Venemaalt ja Lätist. Põhja-Eestisse (Eestimaale) asus kõige rohkem soomlasi: Virumaal ulatus soomlastest peremeeste osa 20%-ni, Harjumaal 12%-ni, Järvamaal ja Läänemaal oli soomlasi vähem. Põhja-Eestisse asus ka venelasi ja lätlasi, kuid neid oli soomlastega võrreldes vähe. Lõuna-Eesti mandrialal (Põhja-Liivimaal) oli tulnukaid samuti palju. Seal oli mujalt tulnud perepäid 15,8% kõigist perepeadest. Kõige rohkem oli Eestisse asutud Venemaalt, teisel kohal olid soomlased, kolmandal lätlased. 8 Oli ka mõningaid kaugemalt tulnuid (Leedust ja Poolast). Võib arvata, et osa Venemaalt Eestisse ümberasunutest polnud mitte venelased, vaid setud. Üldse liikus rahvast Kagu-Eestis üle Rootsi-Vene piiri edasi-tagasi. Nii oli XVII sajandi kolmekümnendaiks aastaiks Eestis tekkinud meie rahva edasisele säilimisele küllaltki ohtlik olukord. Mitte-eestlaste osa Eesti ala rahvastikus oli tõusnud 20% ligidale. Eesti mandrialal oli adramaadest umbes kolmveerand tühi (teiste sõnadega umbes samavõrra oli tühje talusid). Nii oli tekkinud võimalus, et Eestisse võis valguda rohkesti talupoegi mujalt ja eestlased oleksid võinud lahustuda võõraste massis. Ometi seda ei juhtunud. Ja seda tänu meie naaberaladel kujunenud demograafilisele situatsioonile. Saksamaal möllas aastast alates Kolmekümneaastane sõda, mis lõppes alles See pikk sõda tõi endaga kaasa suure laastamise, nälja ja epideemiad. Saksamaa rahvaarv kahanes jõudsalt. Järgnev kosumine võttis palju aega ja arvatavasti alles XVIII sajandi alguses jõudis Saksamaa rahvaarv tasemele, mis seal oli olnud enne Kolmekümneaastast sõda. Seega oli saksa talupoegade vool Eestisse välistatud. Venemaa sai küllaltki rängalt kannatada Liivi sõja, opritšnina ja järgnevate kodusõdade ("segaduste aja") tõttu. Eriti vähenes rahvastik Venemaa keskaladel. Põgenevad talupojad suundusid seda alates XVI sajandi keskpaigast, pärast Kaasani ja Astrahani khaaniriikide ja hiljem Siberi vallutamist Volgamaadele, Uuralitesse ja Siberisse. Seega polnud ka Venemaalt Eestisse liiga palju ümberasujaid tulemas. Läti ala oli nagu Eestigi kannatanud Liivi sõja ja Poola-Rootsi sõja ajal. Jääb üle vaadata veel Rootsi ja Soome demograafilist olukorda. Rootsi ja Soome omapäraks oli see, et need olid (ka oma aja kohta) suhteliselt hõredalt asustatud ning seal oli veel suuri võimalusi sisekolonisatsiooniks. Nii XVII kui ka XVIII ja XLX sajandil jätkub mõlemal maal uute alade asustamine. Nii võis ka Soomest ja Rootsist Eesti alale ümber asuda vaid piiratud hulk rahvast. 7 Eesti rahva ajalugu II. Tartu, 1933, lk Eesti rahva ajalugu II, lk

49 Tänu Eesti naaberaladel kujunenud demograafilisele situatsioonile pääses Eesti XVII sajandil võõraste talupoegade liialt suurest sissevoolust ja seega suutis eesti rahvas üle elada ühe kõige ohtlikuma ajajärgu oma ajaloos. Aastani 1695 toimus Eesti alal rahvaarvu kiire kasv. Aastal 1695 elas Eesti alal seniste hinnangute järgi inimest. See oli oma aja kohta küllaltki suur arv, ja kui võtta arvesse, et tollal elas umbes 95% rahvastikust maal, siis ega tänapäevalgi maal rahvast palju rohkem ole. Kuid rahvastiku etnilises koostises oli toimunud suur muutus Poola-Rootsi sõja lõpu ja aasta vahel. Maarahvastik oli aastaks 1695 muutunud eestilisemaks, külades elasid peaaegu ainult eestlased. Erandi moodustasid vaid rannarootslased, kes asusid peamiselt saartel, ja venelased Peipsi järve lääne- ning põhjakaldal. XVII sajandi teisel poolel asus Peipsi rannale Venemaalt hulk vanausulisi, kes põgenesid usulise tagakiusamise eest oma kodumaal. Eestistumise protsess kulges mitmeti. Enamikul juhtudel abiellusid Eestisse asunud võõrad talupojad (või nende lapsed) eesti naistega, koduseks keeleks kujunes eesti keel ja nad ise või peamiselt nende lapsed pidasid endid juba eestlasteks. Muidugi võisid mõnel juhul uustulnukad aja jooksul ise eestikeelses keskkonnas eesti keelele üle minna ja nende järglased hakkasid end juba eestlasteks pidama. Soomlaste puhul soodustas seda protsessi nende keele lähedus eesti keelele. Ka setud ei erinenud keeleliselt kuigivõrd Võru ala rahvast. Oma osa etendas ka see, et tulnukad olid vähemuses ja asusid harilikult hajutatult. Pealegi pidid näiteks lätlane ja soomlane (või venelane) omavahel suhtlema eesti keeles. Teine lugu oli mujalt maale asunud käsitööliste ja muude ametimeestega. Kuigi ka neist osa eestistus, kippusid nad siiski kergemini saksastuma, eriti juhul, kui nad sattusid linna või pendeldasid maa ja linna vahel. Soomlaste ühtesulamist aeglustas mõnevõrra asjaolu, et nad olid isiklikult vabad, eesti talupojad olid aga pärisorjad. Muidugi polnud XVII sajandi 80-ndail aastail, kui maal oli juba küllalt rahvast, mujalt enam suuremat juurdevoolu karta. Kuid see aastaks kujunenud suhteliselt hea demograafiline situatsioon asendus peagi uute rahvastikukatastroofidega. Aastail oli Eestis suur ikaldus, üks kolmest Eestis olnud suurikaldusest (1315, , ). Ikaldus tõi kaasa näljahäda, näljahädaliste ringihulkumise toidu otsinguil ja koos sellega tõbede laia leviku. Et näljast nõrgestatud inimesed ei suutnud tõbedele vastu panna, tõusis järsult haigustesse surnud inimeste arv aasta näljahäda kohta on kirjutatud eraldi monograafia. 9 Seega on meil paremini teada nii selle kulg kui ka tagajärjed. Ikaldus kestis kaks aastat (vili ikaldus mõlemal aastal) ja oma kõrgpunkti saavutas näljahäda aasta kevadel. Nii Rootsi võimud kui ka mõned linnad (eriti Tallinn) abistasid näljahädalisi, kuid see abi oli ebapiisav. Mõnevõrra aitasid peamiselt taluperemehi ka mõisnikud tollaste seaduste ja tavade järgi olid esmajoones just nemad kohustatud seda tegema. Suur osa näljahädalisi jäeti omapead ja O. Liivi andmetel suri aastal inimest (18 20% Eesti rahvastikust). 10 Kuid üllatav on see, et pärast ikaldust tõusis sündimus juba aastal näljaeelsele tasemele või koguni ületas selle. See asjaolu ja ka muud andmed, mis on näljahäda kohta teada, näitavad, et nälga ja tõbedesse surid esmajoones lapsed, vanurid, sulased, teenijatüdrukud ja vähemal määral ka vabadikud, seega need rühmad, kellest uue sugupõlve saamine vähemalt esialgu vähem sõltus. Talude pererahvas säilis suhteliselt hästi ja see kajastus ka sündimuse kiires tõusus vanale, näljaeelsele tasemele. Tuleb märkida, et aasta näljahäda haaras ka naabermaid. Soomes oli see koguni raskem kui Eestis, Lätis ja Rootsis aga kergem. Kuid aasta näljaajale järgnes uus ja veelgi suurem katastroof. Aastal 1700 puhkes Põhjasõda aasta septembri lõpuni oli Eesti ala üks selle sõja tallermaid. Eesti pinnal toimus mitu suuremat või väiksemat lahingut (Narva lahing 1700, Erastvere lahing 1701, Hummuli lahing 1702 jmt), Tartu, Narva, Pärnu ja Tal Liiv, Suur näljaaeg Eestis Tartu Tallinn, io O. Liiv, Suur näljaaeg Eestis , lk

50 linna piiramine (esimesed kaks 1704, teised kaks 1710), korduvalt tehti Eesti alale rüüsteretki. Nendega ja üldse sõjategevusega kaasnes maa laastamine, rahulike elanike tapmine ja sõjasaagina kaasaviimine aastal viisid Vene võimud Tartu elanikud ja osa Narva elanikke Venemaale. Aastail oli Eesti alal ikaldus ja näljahäda, kuid ilmselt mitte nii suur kui aastail Sõja ajal värvati Rootsi vägedesse ja maamiilitsasse rohkesti eesti mehi. Suur osa neist langes või sattus mujale ega tulnud enam Eestisse tagasi. Nii põhjustasid sõjategevus ja sellega kaasnevad hädad kaotusi Eesti rahvastikus. Kuid krooni pani kõigele aasta katkuepideemia, mis liikus Ungarist Poolasse ja sealt Läti alale ja aastal Eestisse. Eestis soodustasid epideemia kiiret levimist sõjategevus ja sellega kaasnev põgenike vool piirasid Vene väed Riiat ja liikusid seejärel Pärnuja Tallinna peale. Nende ees liikus katk aasta katkuepideemia oli väga laastav võimalik, et see oli Eesti alal kõige laastavam katkuepideemia. Kõige enam sai kannatada Eesti lääne-ja põhjaosa, Kesk-Eestis oli katku hävitustöö väiksem, Kagu- Eesti pääses kõige kergemalt. Suhteliselt tagasihoidlikult möllas katk Hiiumaal, Saaremaal laastas ta aga kohutavalt. Väga suured olid katkukaotused linnades Tallinnas jäi umbes linnaelanikust järele vaid Allikate seis ei võimalda kindlaks teha, kui palju kaotas Eesti ala rahvastik sõjategevuse, kui palju näljahäda ja kui palju katku tagajärjel. On koguni raskusi sellega, et leida, kui palju inimesi oli Eesti alal pärast sõjategevuse ja katkuepideemia lõppu. Praegu paistab olevat tõenäone, et aastal oli Eestis inimest 11, seega umbes sama palju kui aastal Nii alustas Eesti rahvastik oma uut arenemistsüklit umbes samalt tasemelt kui muinasaja lõpul. Mis puutub aga katkuohvrite arvu, siis võiks seda hinnata peale aasta olukorda võib võrrelda olukorraga aastal 1625, pärast Liivi sõja ja Rootsi-Poola sõja lõppu. Tartu ja paljud Eesti väikelinnad (Rakvere, Paide, Viljandi ja Valga) olid tehtud maatasa. Tartu saksa soost elanikud ja osa Narva saksa soost elanikke oli viidud Venemaale. Suur hulk talusid ja terveid küli olid tühjad. Ja jälle oli tekkinud oht, et Eesti täitub uusasukatega ja eesti rahvas võib hääbuda. Tuleks mainida, et järgnevat rahvastiku muutumist, tema kasvu tunneme paremini, sest XVIII sajandist on säilinud rohkem allikaid. Nii nagu pärast XVII sajandi sõdu, nii asus ka pärast Põhjasõda Eestisse inimesi naaberaladelt. Linnadesse tuli esmajoones sakslasi Saksamaalt. Uueks nähtuseks kujunes hiljuti Baltimaile asunud ja ka enne siin elanud sakslaste tung Venemaale. Paljud neist elasid vähemalt osa oma eluajast Peterburis või mujal Venemaal, paljud jäidki Venemaale elama. Seevastu Tartust ja Narvast Venemaale viidud elanikud tulid suures enamuses nii palju kui neid ellu oli jäänud kodulinnadesse tagasi. Eestisse asus naaberaladelt Soomest, Ingerimaale Venemaalt ja Lätist ka rohkesti talupoegi. Tuleb meeles pidada, et Põhjasõja järel oli Venemaaga liidetud Soome Karjala (Viiburi ja Käkisalmi ümbrus), Ingerimaa ja Liivimaa (kaasa arvatud selle Läti osa Vidzeme). Et ka Eesti ala läks pärast Põhjasõda Vene impeeriumi koosseisu, siis olid maale ümberasujad suuremalt osalt pärit teistest Venemaale alluvatest piirkondadest. Kuid neid tuli ka Rootsile kuuluvast Soomest ja vähesel arvul Kuramaalt, mis oli Poola vasallhertsogiriik. Jällegi tõusis Eesti alal taluperemeeste seas mitte-eestlaste osa 10 20%-ni. Mõnevõrra laienes venelaste asustus Peipsi rannikul. Kuid niisamuti kui XVII sajandil sulasid uustulnukad maal kohalikesse eestlastesse ja nende järgmine põlv eestistus (erandiks olid Peipsi rannal elavad venelased). XVIII sajandi teisel poolel olid mitte-eestlastest uusasukad juba täiesti eestistunud. Üldiselt toimus see nii: uus, mitte-eestlasest taluperemees abiellus eesti naisega, koduseks keeleks sai eesti keel ja lapsed pidasid end juba eestlaseks. Harvem leidis ümberrahvustumine aset teises põlvkonnas (uustulnukas oli juba enne abielus ja tuli Eestisse koos naise või perekonnaga). Siis abiellusid eesti naistega nende lapsed ja edasi toimus kõik juba "vana moodi". Muidugi oli oluline, et uustulnukad ei saavu- 11 H. Palli, The Population of Estonia in the Last Decades of the Swedish Period. Studia Baltica Stockholmiensia 11. Stockholm, 1993, Ik

51 tanud peaaegu kuskil enamust (erandiks olid mõned külad Peipsi ääres) ja et tihti olid nad tulnud eri paikadest (näiteks ühes külas kaks soomlast, üks lätlane ja üks venelane). Uueks elemendiks oli selles situatsioonis Peterburi. Nagu teada, asutas Peeter I selle linna aastal Neeva suudmesse, Rootsilt vallutatud Ingerimaale. Peterburi sai Venemaa pealinnaks, seega ka üheks külgetõmbepunktiks ümberasujatele. Loomulikult hakkas rahvast juurde tõmbama ka Peterburi ümbrus: pealinnas olid soodsad turustusvõimalused. Suuremat juurdevoolu teistest maadest Eesti tühjunud taludesse hoidis ära väljakujunenud demograafiline situatsioon. Saksamaa oli 1712 alles toibumas Kolmekümneaastase sõja laastatusest. Rahvaarv jõudis seal aastal aasta tasemele (sama suur oli see aastal). Pealegi avanesid sakslastest väljärandajatele uued ahvatlevamad suunad neid suundus rohkel arvul Türgi võimu alt vabanenud ja laastatud Ungari aladele. Hiljem, XVIII sajandil, asus sakslasi rohkesti Venemaale tänapäeva Lõuna-Ukrainasse ja samuti Volgamaadele. XVIII sajandi lõpul ja eriti XIX sajandil hakkas sakslasi ligi tõmbama Ameerika. Nii ei hakanud saksa talupoegade väljaränd meie ala ohustama. Ohtlikuks oleks võinud kujuneda venelaste sisseränd. Venemaa rahvaarv kasvas XVIII sajandi jooksul kolmekordseks. Osa sellest kasvust langeb küll riigi laienemise arvele, kuid siiski oli rahvaarvu kasv seal tunduvalt kiirem kui Saksamaal (Saksamaal kasvas samal ajal rahvaarv umbes poolteisekordseks). XVIII sajandil (ja ka hiljem) suundusid aga vene talupojad peamiselt Krimmilt ja Türgilt vallutatud aladele keisririigi lõunaosas, Volgamaadele, Uuralitesse ja Siberisse. Seal oli maid rohkesti ja võimalusi rohkem kui Baltimaades. Kuigi Ingerimaale asus venelasi omajagu (ka talupoegi), jäi see siiski migratsiooni kõrvalharuks; pealegi asuti Ingerimaal elama esmajärjekorras Peterburi ümbrusesse ja Peterburisse. Nii pääses Eesti ka sellest võimalikust ohust. Läti kannatas ise Põhjasõja ajal ja aasta katkuepideemia läbi ning seal võttis nagu Eestiski toibumine omajagu aega. Nii saadi Lätist Eestisse ümber asuda vaid piiratud arvul. Rootsi ja Soome jäid nüüd Eesti alast erinevalt Rootsi krooni võimu alla. Mõlemad maad olid sõjas kannatanud Soome rohkem, Rootsi vähem, mõlemat oli ka katk laastanud, kuid ilmselt tunduvalt vähem kui Eestit. Kuid nii Rootsi kui ka Soome olid suhteliselt hõredasti asustatud ja sisekolonisatsiooni võimalused olid seal suured. Pealegi hakkas skandinaavlasi ja vähemal määral ka soomlasi võluma Ameerika. Sinna hakati vähesel määral asuma juba XVII sajandil, XVIII sajandil ümberasumine hoogustus ja XIX sajandil oli see juba õige suur. Tuleb märkida veel mõnda seika, mis pidurdas talupoegade asumist naabermaadest Eestisse. Rootsi ja Soome talupojad olid isiklikult vabad ja sotsiaalne mobiilsus (võimalus tõusta sotsiaalsel redelil) oli neil eesti talupoegadega võrreldes suhteliselt suur. Seega tähendas ümberasumine Eestisse, kus mõisnikud püüdsid kõigiti oma uusi talupoegi pärisorjastada, sotsiaalse staatuse langemist. Paremas olukorras olid käsitöölised, kel õnnestus oma vabadust tihtipeale säilitada. See tõik pidurdas kindlasti mõnevõrra talupoegade indu oma kodumaalt Eestisse ümber asuda. Saksa, vene ja läti talupoegade ümberasumist takistas ka see, et Eesti asus Saksamaast, Lätist ja ka suurest osast Venemaast põhja pool ja seega olid kliimatingimused põllumajandusele ebasoodsamad kui nende oma kodumaal. Pealegi oli ilmastik XrV sajandist kuni möödunud sajandi viimase veerandini praegusest külmem ja põhja pool varitses ikalduste oht põlluvilja palju rohkem kui lõuna pool. Talupojad oleksid mujalt Eestisse ümber asunud tingimusel, kui neil Eestis oleks olnud tagatud kõrgem elatustase ja paremad sotsiaalsed olud kui kodumaal. Tegelikult oli olukord suuremalt osalt vastupidine Eestis olid olud raskemad (või samasugused). Uusi peremehi meelitati tühjadesse taludesse kolme koormistest vaba aastaga, alles neljandal aastal tuli hakata tegu tegema ja koormisi kandma (makse maksma). Sellel soodustusel oli mõisniku jaoks oma risk. Nimelt pagesid paljud uus- 31 Keel ja Kirjandus nr

52 peremehed pärast kolmeaastase soodusaja lõppu mujale ja talu jäi jälle tühjaks, mõisnik aga pidi leidma sinna uue peremehe ning andma sellele uuesti kolm aastat koormistevaba aega. Eriti varmad olid pagema just võõrsilt tulnud uusperemehed. Väiksem oli risk oma päristalupojaga, eriti mõne peremehe poja või vennaga. Et risk oleks väiksem, püüdsid mõisnikud võõrsilt tulnud uusi peremehi võtta vaid piiratud arvul. XVIII sajandil toimus Eestis rahvaarvu kiire kasv. Seda soodustas asjaolu, et aastani 1917 Eesti alal sõjategevust peaaegu ei olnud ja aasta katkuepideemia jäi Eestis viimaseks. Aastal 1782 teostatud hingerevisjoni andmeil elas Eesti alal sel ajal inimest 12, seega tunduvalt rohkem kui enne nälga 1695 ( ). Selleks ajaks olid talud jälle leidnud peremehe. Külarahvas oli eestistunud, võõrad olid sulanud eestlaste hulka. Tunda hakkas andma juba suhteline ülerahvastus. Nii oli eesti rahvas üle elanud ühe ohtlikuma ajalõigu oma eluteel. XVIII sajandi lõpul polnud enam reaalset ohtu, et Eesti külad võõrastest üle ujutataks. Järgmisel sajandil jätkus Eesti rahvastiku kasv: rahvaarv jõudis sajandi lõpuks peaaegu ühe miljonini välja. Eesti hakkas rahvast "üle ajama" sajandi viimasel kolmandikul algas suur eestlaste väljarändamine, peamiselt Venemaale. Üldse asus Venemaale aastaks üle eestlase ning sel aastal oli Venemaal, s.t väljaspool Eesti ala, eestlast, aastal 1920 umbes Välja rännati ja ka Eestis asuvatesse linnadesse tuldi maalt (linnades elunevad eestlased olid Venemaale rändajate hulgas vähemuses). Nii oli Eestis ХГХ sajandi teisel poolel maal juba märgatav ülerahvastus ja võõraid talupidajaid polnud eriti karta. Seda enam, et Euroopast rännati XIX sajandil välja Ameerikasse ja Austraaliasse, Venemaal jätkus endiselt ränne Siberisse, samuti Lõuna-Venemaale ja Volgamaadele. Senini on siin vaadeldud esmajoones maarahvastikku. Kuni ХГХ sajandi keskpaigani oli linnarahvastiku osa Eesti rahvastikus madal: XVI XVIII sajandil 5 6%. On selge, et sellises olukorras ei saanud linnad otsustavalt mõjutada etnilisi protsesse. Kuid linnades endis toimusid samuti etnilised muutused. Nüüd veel lühidalt sellest, missugused need muutused linnades olid. Eesti ala linnad kujunesid välja pärast muistset vabadussõda. Valitseva positsiooni haarasud linnades võitjad seega esmajoones sakslased. Ja selle positsiooni säilitasid nad läbi sajandite. Linnades muutus domineerivaks saksa keel, suurkaupmehed ja "peenemad" käsitöölised olid rõhuvas enamuses sakslased. Eestlased moodustasid linnades peamiselt alamkihi, keskkihti (käsitöölised, väikekaupmehed) sattus neid vähe. Nii põimusid linnadeski küllalt teravalt sotsiaalsed ja etnilised vastuolud. Linnades kujunes peamiseks etniliseks muutuseks saksastumine. Eestlased, kes olid seal veidi järjele saanud, püüdsid saada sakslaseks. Saksa keelt püüdsid töngata ka nii mõnedki alamkihti kuuluvad eestlased. Kuid samal ajal oli linnades suremus kõrge tihe inimestevaheline suhtlemine soodustas nakkushaiguste levikut, tervishoiutingimused olid kaua halvad, linlaste eluviis polnud kuigi tervislik jne. Seega pidid linnad pidevalt rahvast juurde saama ja alamrahvast saadi esmajoones maalt. Nii valgus aastasadu eestlasi maalt linnadesse, kus osa neist peagi surija osa ajajooksul saksastus. Olukord muutus ХГХ sajandi teisel poolel aastal elas Eesti ala linnades 8,7% ja aastal 19,2% Eesti ala rahvastikust." Suuri nihkeid toimus samal ajal linnarahvastiku etnilises koostises. Kui eelmistel sajanditel oli linnarahvastikus sakslasi 40 50%, eestlasi 40 50% ja muid 10% või alla selle, siis ХГХ sajandi teisel poolel hakkas linnarahvastikus eestlaste osatähtsus kiiresti tõusma. Tallinnas oli eestlasi aastal 51,8%, 1897 juba 68,7%, sakslasi 34,4% ja 17,5%, venelasi vasta- 12 S. V a h t r e, Eestimaa talurahvas hingeloendite andmeil ( ). Tallinn 1973, lk H. Kulu, Eestlased Maailmas. Ülevaade arvukusest ja paiknemisest. Tartu 1992, lk 20, R. Pullat, Eesti linnad ja linlased XVIII sajandi lõpust aastani. Tallinn 1972, lk

53 vait 11,3 ja 10,2%. 15 Aastal 1913 oli kõigi Eesti ala linnade elanikest eestlasi 69,2%, venelasi 11,9% ja sakslasi 11,2%. 16 Seega muutus XIX sajandi teisel poolel linnade etniline koostis järsult. Eestlased muutusid arvuliselt domineerivaks ja sakslaste osatähtsus kahanes tunduvalt, 1913 jõudsid venelased neist koguni ette. Kuigi sakslased säilitasid linnades suure osa oma positsioone, hakkas ka siin olukord muutuma. Nii läks aastal Tallinna linnavalitsus eesti-vene bloki kätte. See kõik vähendas tunduvalt saksastumistendentse linnades. Seda tegi ka Vene võimude aastal alustatud venestamispoliitika, mille tagajärjel saksakeelne asjaajamine ja haridus asendati venekeelsega. Pärast aasta revolutsiooni lubati asutada mittevene õppekeelega (seega nii eesti- kui ka saksakeelseid) erakoole. Samal ajal pidurdasid venelaste küllaltki väike arv enamikus Eesti ala linnades, linnarahvastiku mitmerahvuslik koosseis ja eri rahvuste suured kultuurilised erinevused eestlaste venestumist. XIX sajandi viimastel kümnenditel toimus Eestis (ja eestlastel) üleminek perekonna planeerimisele. Aastail oli sündimus Põhja-Eestis 33,7% 0, ,6%o ja Eesti Vabariigi päevil sündimuse langus jätkus, oli see 16,l%o. Kuigi ka suremus langes, oli sündimuse langus suurem ja oli loomulik iive ainult l,l%e, seega peaaegu olematu. Nõukogude ajal ( ) tekkis eesti rahvale äärmiselt ohtlik demograafiline situatsioon. Suur sisseränne kahandas kiiresti eestlaste osakaalu. Paljudes linnades hakkas tekkima olukord, kus eestlased ja eesti keel olid kõrvale tõrjutud ja kus demograafiline keskkond oli muutunud eestlastele kus vähem, kus rohkem ebasoodsaks. Eestlaste madal loomulik iive tegi olukorra veelgi raskemaks ja keerulisemaks. Peab kahjuks nentima, et ohtlik demograafiline situatsioon pole Eestis ka praegu kadunud. Kuigi eestlasi on mõnevõrra rohkem (osa muulasi on Eestist lahkunud), on loomulik iive muutunud negatiivseks ja eestlaste arv on ilmselt kahanemas. Maailmas tervikuna on aga iive kõrge, mis loob reaalse ohu, et lähemas tulevikus hakkab Eestit kimbutama uus immigrantide voog seekord arvatavasti Aasiast. Mõnevõrra parandab eestlaste olukorda see, et Venemaal ja Ida-Euroopa maades on demograafiline situatsioon Eestiga küllaltki sarnane (iive on negatiivne). Kuid nii või teisiti nõuab meie rahvalt ja riigimeestelt suurt oskust ning suuri pingutusi, et eesti rahvas säiliks ka järgmistel aastasadadel. is R Pullat Eesti linnad ja linlased XVIII sajandi lõpust aastani, lk 58. ie R. P u 11 a t, Eesti linnad ja linlased XVIII sajandi lõpust aastani, lk

54 Oskar Kalda doktoritöö oponendi silmade läbi 30. mail 1901 tunnistas Helsingi ülikooli filosoofiateaduskonna ajaloo-keeleteaduse osakond tollal 32-aastase Oskar Kalda uurimuse korduslauludest eesti rahvaluules litsentsiaaditöö vääriliseks, tuginedes A. R. Niemi oponeeringule. Ühtlasi kinnitati tema litsentsiaadieksami teemadeks soome ja võrdlev rahvaluule ning kreeka ja rooma kirjandus.i Eksami sooritas O. Kallas samal 30. mail. Vastuväitleja Aukusti Robert Niemi ( ), Kalda eakaaslane, oli ise mõni aasta varem (detsembris 1898) omandanud doktorikraadi põhjaliku käsitlusega "Kalevala" koostamise kohtaja töötas nüüd ülikoolis soome rahvaluule ja kirjanduse dotsendina. 21. septembril 1901 esitas A. R. Niemi osakonnale oma arvamuse lõpliku teksti, misjärel Oskar Kallas 15 oktoobril 1901 sai filosoofiadoktori kraadi (ülikooli aasta matrikli andmeil). O. Kalda doktoritöö oli Julius ja Kaarle Krohni rajatud geograafilis-ajaloolise uurimismeetodi esimesi järjekindlaid ja õnnestunud rakendusi rahvaluule uurimise alal. Sellisena äratas see Soome teadusringides tõsist tähelepanu, mille tulemusena Soome- Ugri Seltsi juhatus pöördus Peterburi Teaduste Akadeemia poole taotlusega leida võimalus värske doktori teadustööle rakendamiseks Tartus, kus ta saaks lõpule viia oma uurimuse teise osa.2 Taotlus jäi kahjuks rahuldamata ja O. Kallas pidi endale hakkama elatust teenima kooliõpetajana, mistõttu tema lootusrikkalt alanud uurimistöö katkes Nii soome kui ka eesti folkloristide järelpõlved on O. Kalda uurimust korduvalt tunnustavalt esile tõstnud, kuid seda vaid lühikestes, valdavalt refereeriva iseloomuga hinnangutest Jouko Hautala ütleb oma soome rahvaluuleteaduse ajaloos Kalda töö kohta muu hulgas järgmist: "Noore, aruka ja põhjaliku, oma ülesandesse tõsiselt ja tõsiteaduslikult suhtuva uurija täiesti iseseisvas teoses võetakse vaatluse alla terve runoluk, eesti rahvaluulele omased nn korduslaulud või õieti osa neist, sest osa oli kavatsus käsitleda teose ilmumata jäänud teises köites. Vaatekoht on huviäratav ja võib yaid kahetseda, et Kalda katsetus ei ole leidnud jätkajaid."" Uurimuse lähemat sisuhs-metoodihst analüüsi pole trükisõnas siinkirjutaja teada kunagi avaldatud. Seetõttu tohiks omaaegse oponendi arvamus meie folkloristika esimese tähtteose kohta pakkuda küllaltki tõsist huvi. Soomekeelne käsikirjaline arvamus (14 lk), mille tõlge alljärgnevas avaldatakse, säilib Helsingi ülikooli arhiivis ajaloo-keeleteaduse osakonna 1901 aasta 30. mai protokolli lisana. Olgu veel märgitud, et A. R. Niemist kujunes hiljem eriti leedu ja läti rahvaluule hea tundja aastal sai temast Helsingi ülikooli soome rahvaluule isiklik ülemäärane professor ning aastal Kaarle Krohni järglane soome ja võrdleva rahvaluule professori kohal, ootamatu surma tõttu paraku vaid väga lühikeseks ajaks. Seega oli Oskar Kalda oponent väga tõsiselt arvestatav teadusmees, kes tõsi küll suhtus geograafilis-ajaloolise uurimismeetodi võimalustesse mitmeti kriitiliselt. Ants Viires» Ajaloo-keeleteaduse osakonna protokolliraamat õppeaastal Helsinei ülikooli arhiivis. L a u g a s t e ' Dr 0skar Kalda - tegevusest, E ' rahvaluule alal. Keel ja Kirjandus 1968, nr 10, lk 613. n.,o?,7 i i d a! e P P- Dr. O. Kallasest kui folkloristist. Eesti Kirjandus 1938, nr 10 lk 430; M. Haavio, Oskar Kallas. Kalevalaseuran vuosikirja 25/26. Porvoo Helsinki, 1946, lk 44; M. Kuusi, Dem Andenken einer Forschergeneration. Anzeiger der Fmmsch-ugrischen Forschungen 30. Helsinki, 1951, lk 41 15; E. Laugaste Dr Oskar Kalda tegevusest rahvaluule alal, lk J. Hautala, Suomalainen kansanrunoudentutkimus. Helsinki, 1954, lk

55 Filosoofiateaduskonna Ajaloo-Keeleteaduse Osakonnale. Ajaloo-Keeleteaduse Osakonna valitud ex officio oponendina saan kand. O. Kalda väitekirja "Die Wiederholungslieder der estnischen Volkspoesi[e] I." V lk 1 kohta anda järgmise arvamuse möödunud kevadel Osakonnale ajutiselt antu asemele. Kand. Kalda teos jaguneb kolme ossa: I. Teil. Einleitendes, II. Teil. Die einzelnen Wiederholungslieder, III. Teil. Anhang. Viide eri peatükki jagatud Sissejuhatuses esitab autor uurimisele võetud teemaga seonduvaid seiku. Esimeses peatükis, mis on kahtlemata kogu teose kõige nõrgem, selgitatakse korduse iseloomu eesti runolaulus ja tõstetakse esile mitmeid tähelepanekuid, mis asja ennast siiski oluliselt ei valgusta. Kui autor oleks mõistnud enda huvides tarvitada Aug. Ahlqvisti uurimust samast ainest 2, oleks tulemus kahtlemata olnud parem, kuid sellele ei viidata kogu peatükis ainsagi sõnaga. Lõppriimi kohta ütleb autor, et eesti runodes kohtab seda harva. Kuidas asi õieti on? Ahlqvisti järgi ei ole see soome runos haruldane, nii et küsimus vääriks uuesti kontrollimist. Autori väide, et nn Kettenlieder ei ole muud kui jätkatud kordusvärsid (lk 9), on eksileviiv, sest tõestatavalt on need runod saanud oma iseloomuliku vormi väljaspool soome runoala (vrd Neusil leiduvaid viiteid lk ). Teises peatükis selgitab autor, mida ta mõistab nimetusega Wiederholungslieder, ja esitab muu hulgas oma mõtte nende sünni kohta. Need väidetakse olevat nii iseäralikud, et need on sündinud ühel korral: "die Erzählungsform gefiel und wurde nachgeahmt, indem man dem ursprünglichen Thema Verwandtes in eine gleiche Form goss" (lk 16). See väide, kuna see otsekui moodustab aluse, millele kogu uurimus tugineb, oleks väärinud sügavamat põhjendust ja tõestamist, kui see talle osaks on saanud. Omalt poolt kahtlen selle käsituse pädevuses, sest nende runode vorm on nii arenenud, et raske on seda pidada kõige algupärasemaks, eriti kui leidub runosid, milles võib kohata otsekui sellelaadse korduse algust. Niisugune runo on näiteks too "Kalevalaski" leiduv (r XIX: 409 etc.), milles tüdruk küsib kosijalt: "Peiokene, poisikene, Kust sa tundsid meile tulla. Oskasid üle orude Mängusid üle mägede" jne, ja poiss vastab. Kolmas peatükk on pühendatud teiste rahvaste korduslaulude uurimisele ja on rahuldavalt esitatud, ehkki aine laad oleks nõudnud üksikasjalikumat esitust. Mainitagu siiski mõningaid vigu. Autor on Vene Karjala runod arvanud soome runode hulka, kuigi ta muidu on teiste ühissoome hõimude runod lahus hoidnud (lk 20). Vadja ja liivi runode arv on valesti osutatud (lk 22). Läti-leedu kokkupuuted väärinuksid laiaulatuslikumat käsitlust, kui autor need juba kord kõnesse võtab ja leiab vorme, mis meenutavad eesti-soome omi (lk 32 3). Neljandas peatükis selgitab autor oma uurimismeetodit ja sellealaseid tähelepanekuid, millest ta annab üsna kiiduväärse ülevaate. Autor võtab omaks J. Krohni rajatud geograafilise uurimisviisi, kuid on minu meelest ühes suhtes seda meetodit valesti mõistnud, mis asjaolu on toonud kahju kogu teosele. Nimelt ei ole autor aru saanud värsiuurimise tähtsusest, mis ometigi on üks rahvaluuleteaduse prima principia. Seades oma eesmärgi kõrgele autor tahab nimelt rekonstrueerida uuritud runode algkuju, on ta oma uurimuses selle põhireegli vastu tihti patustanud, sest ilma värsside ja runode igakülgse üksikasjalise sõelumiseta on nii kõrget eesmärki võimatu korralikult saavutada, kui see nimelt alati ongi üldse saavutatav. Autor teatab küll, et ta tahab selgeks teha vaid runo mõtted, kuid ta unustab, et runodes väljendatakse mõtted just värssides. Mõtetega opereerides ei jõua kaugele, ja autorilgi pole see õnnestunud, vaid ta on pidevalt olnud sunnitud abi otsima kas üksikvärssidelt või keelelisilt tõendeilt. Seesama arusaam on autori ka kõrvale meelitanud puhtalt geograafilisest meetodist ja mõnikord eksib ta statistilist laadi loendamisse, kui mitu korda see või teine kuju esineb, asjaolu, millel teatavasti vaid kindlate eelduste korral võib olla tõestusjõudu. Ma ei oska öelda, kas sellest või millestki muust johtuvalt on runo arengukäik autoril sageli jäänud märkamata. Viiendas peatükis loetleb autor eesti rahvalaulukogud, nii trükitud kui ka käsikirjalised. Selle rohket vaeva nõudnud töö eest on eriti soome uurija autorile tänu võlgu, sest siinseal hajali olevaid materjale on sageli raske leida. Võib ju küll küsida, kas tõesti oli otstarbekas trükkida loendit selles kohas, kuid eelöeldud põhjustel on seda kerge kaitsta. Loend on kahtlemata enam-vähem täielik, kuid ma ei saa jätta väljendamata arvamust, et see oleks võinud olla veelgi hoolikamalt tehtud, sest nii harva tehakse seesuguseid töid uuesti. Loetlen allpool need runod või runokatkendid, mis loendisse pole võetud: 485

56 a) Trükitud kogud: J. H. Rosenplänter, Beiträge jne I, lk Sitzungsberichte der Gelehrten Ehstnischen Gesellschaft 1894, lk 97. Sama 1897, lk 54 ei sisalda seda, mida autor ütleb. J. Jung, Eesti rahva vanast usust, kombedest jne. Tartus 1879, lk 72, 85, 102, 108. J. Kunder, Eesti muinasjutud 1885, lk Sama, Eesti kirjandus koolile ja kodule I. Viljandis 1890, 19 laul. Sirvilauad 1889, lk 18. A. Grenzstein, Kooli laulmise raamat. Tartus 1878, lk 8. Rahva Tähtraamat 1882, lk 44. Lindanissa, Eestimaa adresskalender 1883, lk 195. M. J. Eisen, Jumal ja jumalad. Sama, Rahva Laulik, 1886; Sama, Jaani Raamat, lk 25. J. Hurt, Pildid isamaa sündinud asjust, 1879, lk 137. Eesti Kirjameeste Seltsi aastaraamat 1882, lk 17. Kodumaa Kalender (Neljas Sõnumetooja aastal 1851, lk 221). Ajalik tasku laulu-ramat. Tallinnas b) Käsikirjad. Sellest osast olen saanud kontrollida ainult Tallinna Estländische Litterärische Gesellschaft'i kogusid. Numbrist 2. Zweiter Band puudub käsikirjade number ja viies vihik on jäetud mainimata. Numbrist 6 puudub nr Leheküljel 70 on nr 19 tarbetu ja nr 21 valesti. Oleme nõnda jõudnud teose II osa juurde, mis moodustab selle peaosa ja sisaldab seitsme eri runo uurimise. Uuritavate runode algusse on autor lisanud täielikud teisendiloendid, millel on oma püsiv väärtus. Järgneb runo algkuju rekonstruktsioon, mille autor püüab tõestada õigeks, s.o rekonstruktsioon on õigupoolest uurimise tulemus, kuigi see on esitatud alguses. Kõigepealt vaatleb autor, mis koht üks või teine kord on loogiliselt parim ja sobib runosse ja mis mingil põhjusel näib olevat võrdlemisi hiline lisand. Nagu eespool on märgitud, ei ole uurimus tõeline värsiuurimus. Ta on seda vaid osaliselt, kuivõrd seda on olnud võimatu vältida. Vaatleme uuritud runosid lähemalt. Runo I. "Hobune varastatud" ei ole uuritavatest runodest hõlpsamaid ja seetõttu annabki esitus põhjust mitmeteks märkusteks. Selle runo rekonstrueerimine üheks algkujuks on valmistanud raskusi, millega autor minu arvates ei ole hästi toime tulnud. Taotlus jõuda ühe algkujuni ei ole siin sugugi kasu toonud. Kõige algupärasemaks peab autor selle runo moodustist, milles jutustatakse, et "mina" läheb metsa, leiab metsa mett täis, puujuured punaõlut, joob toobi, millest jääb magama, mil ajal varas viib ära ta hobuse jne. On siiski väga kaheldav, kas see kuju on algupärasem kui teine sama runo teisend, milles esinevad värsid "Soo tegi sooja oluta, Aru armast aanikuta". Viimati mainitu näib nimelt olevat levinud palju laiemal alal, kui autor oletab, sest jääneid sellest kohtab peale Eesti ka Ingeris (vt autori loendi Ingeri runosid). Ma ei saa heaks kiita ka lk 99 esitatud hüpoteesi, nagu oleksid värsid "puujuured puna oluta" jm mõistetavad nii realistlikult, et siin oleks kõnet vaid metsas juhuslikult leitavast õllest. Pilk soome runo samalaadsetele värssidele on küllaldane osutamaks seesuguse käsituse rumalust (vrd Relander, Kuvakielestä, lk 88 4 ). Ekslikult rekonstrueerib autor runo lõppvärsid Värsid ei kuulu algselt sellesse runosse, vaid pärinevad Soomes, Ingeris ja Eestis laialdaselt ettetulevast iseseisvast runost, mis omakorda on germaani laen ja esineb laial alal väljaspool meie runopiirkonda (vrd Germanische Mythen von Mannhardt, lk 525 jm 5 ). Teises peatükis käsitletava runo "Härjad murtud" rekonstruktsiooni vastu võib samuti märkusi teha. Nii on värsid 2 3 kindlasti teisest runost, sest neid leiab palju sobivamas ühenduses runos, milles on juttu ratsutamisest ja mitte kündmisest (vt Hurt III, 25, 593). Autorile on iseloomulik, et ta leheküljel 129 värsside "Tuli susi soovikusta, Karu kaasiku ninasta" puhul arutab, kas huntidel ja karudel on tavaks teha koosjahiretki, selle asemel et pöörata tähelepanu luulevormi nõuetele. Väär on ka autori väide, nagu ei oleks runol "Härjad murtud" ühtki rida ühist "Kalevipoja" VIII laulu värssides leiduva jutustusega, sest on selliseid hiljem saadud runosid, millest ilmneb, et Kreutzwaldi kasutuses on olnud mõni või mõned seesugused rahvalaulud (nt üks Simunast saadud, M. Saar Palamuselt). Lk 143 esinevat soome sõna "kyntövitsa" ei ole autor mõisinud, vaid arvab, et see on mõni adra osa (vrd lk 149). 6 Leheküljel 149 oleks oodanud, et autor oleks lugenud läbi tema käsutuses olevad teisendid, enne kui hakkas 486

57 väitma, et Eestis ei öelda mujal kui setude juures, kuskohal veeloomad murtakse. Paistust, Suure-Jaanist, Räpinast jm. saadud teisendites öeldakse seda küll. See tähelepanek oleks autori arvatavasti aidanud õigele teele. Kolmanda peatüki 1 eesti osa annab suhteliselt vähe põhjust märkusteks, kuid soome vastet seevastu ei ole uuritud sama rahuldavalt. Leheküljel 176 seab autor soome värsile "Orjat etsi orsi puita" võrreldavaks eesti "Ori õtse iks orja puid", kuigi palju parem "Ori otsib õrre puida" (Hurt V, 29, 500) oleks olnud kergesti saadaval. Samal leheküljel ütleb autor, et on vaid ühes eesti runos kohanud jutustust koerte sood mööda kaasatulekust, arvates "sie ist sonst, soweit mir bekannt, in Eesti nicht vorhanden". Kuidas asi õieti on? Vähemalt ühes Pilistvere runos olen leidnud sama koha (EKS ). Neljandas peatükis "Haned kadunud" on autoril olnud üsna suur materjalikogu runo on Eestis kirja pandud 173 korda ja aine on võrdlemisi tänuväärne laiagi monograafia tarbeks. Kahjuks ei ole autor osanud oma materjali vajaliku kriitikaga kasutada. Läheks liiga pikale hakata üksikasjaliselt autori vigu osutama, piirdun sellega, et osutan vaid, kust minu meelest tuleb otsida põhjust. Üks põhjus on selles, et autor ei ole oma suurt materjalikogu osanud vajalikul määral osadeks jagada. Teine põhjus on kahtlemata see, et ta siin nagu üldse kogu uurimuses ei eelda eri arengukihte, mida ometigi tuleb oletada. Autor on märganud küll, et runo algus ja lõpp sellistena, nagu need tavaliselt esinevad, ei sobi kokku, kuna alguses räägitakse nii hanedest kui ka kanadest, lõpus aga ainult hanest, kuid sellest hoolimata rekonstrueerib ta runo niisuguseks. Siiski leidub nii Lääne-Eestis kui ka Ingeris teisendeid, kus alguseski esineb vaid üks linnuliik, haned, ja kus siis eelmainitud vastuolu pole. Asja nii olles tuleb seega oletada, et autori rekonstrueeritud kuju on juba kontamineeritud. Leheküljel 194 on sõna lagi valesti seletatud. Viienda peatüki 8 sisu suhtes tuleb teha peaasjalikult samu märkusi nagu eelmise peatüki puhul. Runo algkuju ei ole tõsiasjaliselt igas suhtes õige ning eriti soome ja eesti runo vahelise seose selgitus on puudulik, mis tuleneb arvatavasti sellest, et autor ei pea enam vajalikuks täpsemini uurida soome runo (nt lk 238, 278), kuigi oleks just arvanud, et on hea vaadata, mil määral mingi joon on soome runos esindatud ja säilinud. Nii oleks kõnesolevas runos pakkunud üsna tänuväärset uurimisainet see huviäratav küsimus, kuidas soome runo on nii muutunud, et tüdruk läheb pesema merele, kuna see eesti vastes läheb tavaliselt jõele. Kuuendas peatükis uuritavat runo 9 on suhteliselt vähe üles tähendatud ja osa kirjapanekuist on nähtavasti samast allikast õpitud. Autori kriitika mainitud asjaolu selgitamiseks (lk 286) on nõrk ja tema väide, nagu poleks runo kunagi trükis avaldatud, väär, sest see leidub Rosenplänteri Beitrage's, kuigi mitte küsimuses oleval kujul (vt Beiträge 18, 104). Uuritud runodest on seitsmes 10 lõpuks kõige paremini käsitletud, ehkki märkusi rekonstruktsiooni vastu võib teha siingi. Nii ei või nt pidada lõplikult tõestatuks, kas nimed Sulevi- ja Kalevipoeg on algselt kuulunud sellesse runosse, sest olen kohanud nimesid Sulevi- ja Alevipoeg runos, kus neiud ütlevad, et nad lähevad Riia linna lõhkuma. Ka ei ole rekonstruktsiooni algkuju lõppvärsid "Ole terve, tütar noori, Oma auu hoidemasta" algupäraselt sellest runost, vaid ühest pulmalaulust, mis algab "Olga terve neitsikene Oma auu hoidemasta". Sellegi runo soome poolt on käsitletud halvemini kui eesti poolt. J. Krohn on oma Kalevala-uurimuses 11 teinud asja palju paremini palju väiksema ruumiga. Leheküljel 337 peab autor üht Kanteletari runo Lönnroti täiendataks, kuid asi pole nõnda. Lönnrot on oma kompositsiooni moodustanud ühe Sireliuse toodud teisendi najal (vt Sireliuse runokogu, nr 140). Teose kolmas osa, "Anhang", sisaldab lisana seesuguseid runosid, kus küsimuses olev kordusvorm ei ole algupärane, vaid hilisem, ning seesuguseid runosid, mis eespool uurituile on rohkem mõju avaldanud. See osa sisaldab, nagu autor isegi möönab, osalt asjasse puutumatut, kuid teiselt poolt ka seesugust, mis ennast lisana hästi õigustab. Märgin siin vaid mõningaid võrdlemisi olulisi lisandusi: nt seletus "Hiiden hirven hiihdäntä" kohta (ptk 7), lisandid Kullervo-runorühma mõistmiseks (ptk 8). Ülalesitatus ei ole ma lähemalt selgitanud teose sisu, sest seda laadi teose sisu esitamine nii piiratud ruumis ei saa viia soovitud sihile. Teen seetõttu kokkuvõtte teose 487

58 teenetest ja puudustest. Teeneks pean kõigepealt seda, et autor on endale ülesandeks võtnud terve runoliigi uurimise, millest meil enne seda teost on olnud üsna puudulik ettekujutus. Nn kordusluule astub rahvaluulekogudest autori uurimuse kaudu otsekui esile, me õpime mõistma selle iseärasusi jm, lühidalt, kordusluule on kogu oma ulatuses tulnud uurimistöö valdkonda. Ja autor ei ole piirdunud ainult meie oma kordusluule uurimisega, ta teeb ka hoolsat stuudiumi nõudvaid võrdlusi eriti slaavi ja lätileedu rahvaluulega. Kiiduväärt on ka autori taotlus tutvuda võimaluse piirides kogu saadaoleva ainesega, mis ainekogude hajalisuse ja rohkuse tõttu nõuab palju tööd, kuna lisaks tuleb läbi vaadata käsikirjalised kogud. Niikaua kui valdav osa soome ja eesti rahvaluulest püsib avaldamata ja see kestab paraku veel üsnagi kaua > on sel teosel oma rohkete runokatkendite tõttu ka allikaväärtus. Teisendiloendid annavad täpse ülevaate kõne all olevate runode levikust, mis asjaolu on loomulikult tähtis tulevasele uurijale, kes nt tahab jõuda selgusele, kus mõni neist runodest on võinud teisele mõju avaldada ja kas see geograafilise leviku poolest on üldse olnud võimalik. Autor on kasutatud teisendid esitanud sedavõrd täpselt, et teose abil on hõlpus teha järeldusi teatava kuju üldleviku kohta. Sissejuhatusse lisatud kirjanduse ja käsikirjade loend on, nagu eespool olen märkinud, samuti uurimistööle kasulik. Üksikküsimustes osutab autor suurt loogilisust hinnangutes ja tema esitus on sujuv. Teose puudused tulenevad, nagu eespoolsest käsitlusest peaks juba olema selgunud, puudulikust meetodist, millele lisaks tuleb teha märkus täpsuse suhtes, üksikasjade käsitlus jätab sellepoolest soovida, kuid pean teose teeneid sedavõrd suurteks ja selle teaduslikku väärtust niisuguseks, et see vastab eesmärgile, mille tarbeks ta on avaldatud. Väitekirja suuline kaitsmine oli rahuldav. Helsingis 21. sept A. R. Niemi 1. Avaldati sarjas "Suomalais-ugrilaisen Seuran toimituksia" (XVI, 1. Helsingfors, 1901). 2. A. Ahlqvist, Suomalainen runousoppi kielelliseltä kannalta. Helsinki, H. N e u s, Ehstnische Volksdichtung. Dritte Abtheilung. Reval, 1852, lk 402 (Kettenreime und Zählgeschichten). 4. O. Relander, Kuvakielestä vanhemmassa suomalaisessa lyyrillisessä kansanrunoudessa. Suomi III: 8, W. M a n n h a r d t, Germanische Mythen. Berlin, Vrd Karjalan kielen sanakirja. Toinen osa. Helsinki, 1974: kyntövittša vitsa, jolla kyntäjä hoputtaa hevosta. 7. "Kari kadunud". 8. "Ehted riisutud". 9. "Sormus kadunud". 10. "Suisa suud". 11. J. K r o h n, Suomalaisen kirjallisuuden historia I. Kalevala. Helsinki,

59 Meenutuste Paul Ariste Akadeemik Paul Aristel on olnud palju õpilasi. Enamikusse neist on ta erakordselt värvika isiksusena jätnud kustumatu mälestuse. Minul on tulnud Paul Aristega aastakümnete jooksul (iseäranis Tartu päevil) võrdlemisi tihedalt kokku puutuda. Järgnevalt mõningaid mälestuskilde nendest aegadest. Esimest korda kohtasin Paul Aristet 6. augustil aastal. See päev on sööbinud mulle alatiseks meelde. Olin tookord noor üliõpilaskandidaat ja tegin sisseastumiseksameid Tartu ülikooli. Nimetatud kuupäeval toimus peahoone 5. auditooriumis eesti keele ja kirjanduse suuline eksam. Seisin järjekorda oodates auditooriumi ukse taga. Nägin, kuidas auditooriumi läks krapsakal sammul keskealine prillidega härrasmees. Tartu poisid teadsid öelda, et see olevat professor Ariste. Peagi jõudis kätte minu kord eksamile minna. Mäletan, et komisjoni liikmetena eksamineerisid Paula Palmeos ja Gerda Laugaste. Nende laua juures istus ka sama härrasmees. Hiljem kuulsin, et ta oli tulnud üliõpilaskandidaate n-ö üle vaatama mis rahvast sel aastal eesti filoloogiasse oodata on. Pärastistel aastatel kogesin, et seesugune huvitatus, noorte inimestega tuttavaks saada tahtmine oli Aristele üsnagi isikupärane joon. Oli koguni juhus käia temaga koos eksamitel noori sumamas. Tookord olin mina alles ise eksamineeritav, valmistasin piletiküsimusi ette. Korraga panin tähele, et Ariste osutas minu eksamilehele laual ja siis minule ning ütles midagi eksamineerijatele. Mõttest käis läbi, et ei tea, kas kahtlustatakse, kas mina olen mina. Oli ju mu eksamilehel väga vilets, vaevu äratuntav püt, tehtud Toomemäel välifotograafi poolt. Tuli kätte minu vastamisaeg. Seal aga ütles Ariste mulle, et noormees, teil on ju täna sünnipäev, soovin õnne. Tema õnnesooviga ühinesid ka eksamineerijad. Eks eksamilehel oli märgitud ju sünniaegki ja Ariste oli selle ära märganud. Mina ise aga, mis seal salata, olin üldises eksamite kiires sootuks unustanud oma sünnipäeva ja et ma sel päeval sain 20-aastaseks. Ariste lisas veel õnnesoovile, et no, kas paneme kingitusena kohe viie ära. Ei mäleta, mis ma selle peale ühmasin. Pileti küsimused olid mulle aga meelepärased ja ega mul kolmest küsimusest üle poolteise vastata lastudki. Sain maksimaalse hinde. Niisugune oli minu esmakohtumine Paul Aristegaja seda päeva tuletas ta mulle ikka peaaegu igal aastal meelde. Ülejäänud eksamid möödusid samuti korralikult ja nii oligi minust saanud Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna eesti keele ja kirjanduse osakonna üliõpilane. Algasid loengud ja esimesel loengutunnil olin ma Paul Aristele juba n-ö vana tuttav (ta teadis-tundis küll mõnda teistki, nt Aarne Siibakut, Ülo Tantsu). Meie tutvus süvenes pea veelgi, kui mind määrati eesti filoloogide rühmavanemaks. Professor luges meile I kursusel distsipliini nimetusega "Sissejuhatus keeleteadusse". Algusest peale võlus tema lihtne, huvitavate näidetega esitusviis. Mõnigi kord armastas ta pöörduda tudengite poole küsimusega, kuidas see või see nähtus nende kodukoha keelepruugis on. Üheks sagedasemaks vastuseandjaks sattus Lõuna-Eestist pärit Ülo Tõnts. Mulle oli tema loengutes kõik uudne, tihtipeale üllatavgi. Ei oleks eales osanud ette kujutada, et keeles, mida me iga päev tarvitame, võib olla nii palju huvitavat. Olin lausa armunud nendesse loengutesse, kui jutuks tulid maailma keeled: kus neid kõneldakse, kui palju on kõnelejaid jne. Ja olin isegi natuke pettunud, et Aafrika, Ameerika ja Austraalia ning Okeaania keelte kohta jäi esitus üldsõnalisemaks ja linnulennuliseks. Ent minu elav huvi maailma keelte olukorra ja keelepoliitika vastu sai küllap just Paul Aristelt oma tõuke ja on mind seiranud tänini. Esimese kursuse loengusarjast on jäänud meelde muudki. Oli see ju õppeaasta 1949/1950, kui nõukogude ideoloogia valitses isegi nii neutraalses teaduses, nagu seda on keeleteadus. Kõike tuli üliõpilaste- 489

60 le serveerida Marri teooriate valguses. Mäletan, et professor korraldas mõne aja pärast omamoodi arutlustunni, kus igaüks võis pärida selgust, kui midagi oli segaseks jäänud. Ta seletas siis asja hea meelega üle. Minule näiteks oli jäänud õtse mõistusevastaseks, kuidas ikka toimub keeles kuulus "hüpe" ühest staadiumist teise ja kuidas Marri silpidest sal, ber, yon, roš lähtus eri keelte areng. Ariste püüdis selgitada, aga ega ma sellegipoolest targemaks saanud. Noorele üliõpilasele kippus juba siis jääma mulje, et ega professor ise ka ses asjas veendunud olnud. Paari aasta pärast kummutatigi Marri õpetus ja siis pidime juba meie kõik, nii üliõpilased kui ka õppejõud, ümber õppima. Veel on tollest ajast meeles, kuidas professor tundis huvi noorte inimeste käekäigu ja olme vastu. Paul Ariste oli suur kohvikukülastaja ja eks ta võtnud siis sobival korral ka oma meesjüngrid sinna kaasa. Ja taas üks Aristelt lähtunud joon: vähemalt minust kujunes küll Tartu aastatega suur kohvikukultuuri austaja. Eeskätt oli selleks vana Werner, kus kohtas huvitavaid vaimuinimesi, suurenes tutvusringkond ja võis paljugi huvitavat teada saada. Aga Ariste jälgis ka muidu meie elamist ja olukorda. Nii on esimesest sügisest meelde jäänud üks juhtum. Minu kursusekaaslane Ivar Trikkel tundis end kord haiglasena ega tulnud loengule. Ariste kohe küsima, kas ma tean, kus on Trikkel ja miks teda loengul ei ole. Ma siis seletasin. Loeng lõppes ja ei läinudki palju aega, kui professor oli olnud juba külakostiga Tiigi intris haiget Trikilt vaatamas. Hea oli, et Trikkel oli juba jõudnud seks ajaks arsti juurest tagasi. Tõin selle näite osutamaks, kuivõrd tähelepanelikult ja hoolitsevalt suhtus professor oma õpilastesse. Samasugust hoolitsust sain ka ise mitmel juhul hiljem tunda. Vist oli see neljanda kursuse talvel, kui olin end üle töötanud ja mingi asi ei tahtnud enam käes edeneda. Pea oli raske, kõrvus kohin. Ju ma siis mingil määral väliseltki norus olin, nõnda et professorgi oli märganud, et minuga on midagi lahti. Ta kutsus mind siis kateedri tagatuppa, et rääkigu ma ära, mis viga. Ei olnud parata, pidin kõnelema. Ariste väitis pärast, et mul olevat rääkides koguni pisar silma tulnud. Ise ma seda ei mäleta, püüdsin kõigest hoolimata vapper näida. Aga eks tema 490 silm oli vist olukorda täpsem hindama. Ja peagi oli ka nõu leitud: pean mõni aeg puhkama. Paraku oli aga eksamisessioon ukse ees. Minule sõnagi lausumata oli ta helistanud Ernst Raudamile ning saatis mu tolle tohtri juurde. Raudam kuulas ka mu jutu ära ja kirjutas kohe õppetööst vabastuse, nii et sain eksamite sooritamiseks paar kuud pikendust. Ühtlasi oli aga Ariste juba jõudnud rääkida ka dekanaadis töötava sümpaatse daami Linda Polliga, kes muide varustas ka teaduskonna üliõpilasi tuusikutega. Nii ootas mindki tuusik Haapsalu puhkekodusse, kus veetsin tõepoolest väga meeldiva kolmenädalase talvepuhkuse. Kogusin jõudu, kosusin ja sooritasin tagantjärele edukalt kõik eksamid. Selle kõige eest olen sügavat tänu võlgu Paul Aristele. Abivalmidus ja aitamissoov oli temale kuidagi loomupärane ja enesestmõistetav. Aga tagasi veel esimese kursuse päevade juurde. Detsembri keskpaiku hakkas professor rääkima, et mõned meist võiksid talle eksami enne tähtaega ära teha. Ta nimetas neid õpilasi oivikuteks (vist lähtumine J. Aaviku uudissõnadest oiv, oivaline 'tubli, suurepärane'). Praegu esineb ka meil sõnaraamatutes oivik 'eesrindlik, eeskujulik õpilane'. Tollal me seda veel ei teadnud. Ent Aristele meeldisid üldse omapärased, vähe tuntud sõnad; ta püüdis seesuguseid rakendada nii loengutes kui ka oma kirjutistes. Tema ühe lemmiksõnana on muide meelde jäänud ka pelk 'paljas, üksnes'. "Kuidas ma saan öelda paljas sõnatüvi? Ikka pelk," nii selgitas ta. Eks seesugused sõnad hakanud enamasti ka tema õpilastele külge. (Ent siiski mitte kõik tema keelendid. Nii ei suutnud ma kunagi omaks võtta läänemere keeli üldpruugitava läänemeresoome keelte asemel). Kes olid tookord kõik need tema oivikud, ei ole enam täpselt meeles. Igatahes Ivar Trikkel, Ülo Tõnts ja mina olime sinna hulka arvatud. Eks me siis sooritasimegi oma eksami teistest eraldi enne tähtaega. Mind aga kutsus Ariste eelnevalt ühel õhtul enda poole koju, et mulle veel lugemata kursuse kohta materjale anda (kaasa arvatud tema enda loengukonspektid). Mulle oli see üldse esimene käik professori koju. Olin üpris kohmetu ja väikselt närviski, kui mind kutsuti ka õhtulauda. Pelgasin, sest mis lauakombeid minusugusel provintsipoisil ja intritudengil sai olla, kus kõik käis n-ö peost suhu.

61 Professori perekond oli aga äärmiselt lake rahvas ja kõik laabus kenasti. Ent lauakommetegi osas oskas professor mõnikord hiljem väga delikaatselt juhendada ja nõu anda. Nii ma siis professori oivikuna tegingi oma esimese üliõpilaseksami. Hiljem olen korduvalt mõelnud, mis võis olla õigupoolest seesuguse ennetähtaegse eksami eesmärk. Kas mitte heatahtlik vastutulek, et vaene üliõpilane pääseks varemalt vaheajale ja saaks sõita koju, kus toitlustus ja elamine normaalsem? Minul küll vanemaid ja õiget kodu polnud, aga Ariste ju teadis, et elasin põhiliselt üksnes stipendiumist ja käisin sageli Valgamaal onu pool end toiduga varustamas. Pisut pikemalt tuleb peatuda koos Paul Aristega käidud ekspeditsioonidel. On ju ekspeditsioonid filoloogiaüliõpilasele omaette, silmaringi avardav maailm. Soome- Ugri eriharu tudengitele andis see võimaluse peale soome keele teha tutvust ka teiste läänemeresoome keeltega, neid oma kõrvaga kuulda, ühtlasi õppida kirja panema. Lisaks on igas ekspeditsioonis omajagu noori inimesi paeluvat eksootikat. Eriti on mällu jäänud esimene ekspeditsioon. Siiamaani oli ekspeditsioonidel käidud liivlaste juures Kuramaa rannakülades aasta varasuvel tegi Soome-Ugri keelte kateeder esimese pürgimise ida suunas. Välja valiti Novgorodi oblasti Valdai rajooni karjala külad. Sealse karjala elanikkonna moodustasid kunagiste XVI ja XVII sajandil vene aladele väljarännanud karjalaste järglased. Tollal kehtis lingvistikaüliõpilastel III ja rv kursuse järel paarinädalane nn menetluspraktika, mille käigus tuli harjutada murdekeele kirjapanekut ja koguda keeleainest seminari-, kursuse- või ka diplomitöödeks. II kursuse omadel küll seesugust kohustust polnud, ent prof Paul Ariste ja dots Paula Palmeos olid kokku leppinud, et teevad neljale agaramale II kursuse lõpetanule ka selle sõidu välja. Mäletan, et kohustuslikus korras kuulusid ekspeditsiooni koosseisu IV kursuselt Valmen Hallap, Valdek Pall, Eduard Leppik, Viivi Telliskivi (praegu Maanso), III kursuselt Arno Pikamäe, Elna Valdre (Adler) ning kaugüliõpilane Helvi Jaakson. Kaasa oli antud ka Г7 kursuse folkloristid Eno Raud, Heldur Niit, Ellen Niitja Loreida Raudsep. Ja siis meie neli noort: peale minu veel Edvin Hiedel, Maimu Kristian ja Leili Lehtmets (Peebo). Ekspeditsiooni juhiks iseenesest mõista prof Paul Ariste. Seega kokku 16 inimest (hiljem sõitis veel järele ka noor aspirant Eduard Vääri). N-ö maakuulajana oli ette saadetud Eduard Leppik, kes pidi Valdai linnas täitev-ja parteikomitees läbi rääkima ja neis selgeks tegema, kes seesugune seltskond on ja milleks ta kohale tuleb, ühtlasi ka meile tulevase baasasukoha leidma. Muidugi oli Leppikul tolleaegsete reeglite ja tavade kohaselt ülikooli juhtkonnalt ja parteikomiteelt patakas soovituskirju kaasas. Paar päeva enne plaanitsetud väljasõitu tuligi E. Leppikult ainusõnaline telegramm "Поезжайте" (sõitke), ei midagi täpsustavamat. Niisiis asuski meie seltskond Moskva rongiga üle Pihkva Valdai suunas teele, kõigil tublisti toiduvärki kaasas. Oli ju ette arvata, et ega Venemaa kolkakülade poest toiduaineid eriti saada pole. Tee pealt on meelde jäänud paar huvitavat pisiseika. Käisime raudteejaamades vahel ka maas. Mäletan, et Ariste silm tabas mutikesi müümas pottidest ka ahjupiima (ehk venepäraselt "küpsetatud piima"). See on ahjus pottides läbikeedetud, õigemini läbihautatud piim, pealtnäha üsna ebameeldiva välimusega; eks sinna ole paks kollakas-pruunikas piimanahk sisse vajunud, lisaks sisaldas see veel mitmesuguseid ahjukübemeid. Ariste oli seda varemaltki pruukinud ja kiitis maitset. Proovisin siis ka oli tõesti suupärane. Ja hilisematel ekspeditsioonireisidel ei läinud ma tollest toidupoolisest kunagi ükskõikselt, seda maitsmata mööda. Teine seik. Raudteejaamades võis sageli näha mustlasnaisi. Meie juht muidugi mustlaskeele oskajana nendega kohe konversatsiooni harrastama. Eks imestanud meiegi, aga hoopis rohkem oli imestamist mustlastel, et valge härrasmees oskab nende keelt (kas nüüd murdeerinevuste tõttu päriselt, aga aru nad üksteisest said). Ja saabuski Valdai jaam, Eduard Leppik meid perroonil vastu võtmas. Olgu paikkonna iseloomustamiseks mainitud, et Valdai kõrgustiku ala on väga järverikas ja looduslikult võrdlemisi lõunaeestilise ilmega. Valdai Unn ise oli tüüpiline esimeste sõjajärgsete aastate Venemaa väikelinn, kus polnud sugugi harulduseks, et tänaval võis hobuse asemel veoloomana aiste vahel näha härga. Nii et eksootikat oli kohe algul. Esimeseks peatuspaigaks sai vist ainus 491

62 1951. aastal Jakonovo koolimaja ees (vasakult:) esimeses reas ees Helvi Jaakson, Ellen Niit, Loreida Raudsep, Leili Lehtmets, teises reas istuvad: Viivi Telliskivi, Eduard Vääri, keelejuht Matrjona Trofimova, Paul Ariste, taga seisavad: Eno Raud, Eduard Leppik, Rudolf Karelson, Edvin Hiedel, Arno Pikamäe, Valmen Hallap, Elna Valdre, Valdek Pall, Maimu Kristian (Heldur Niidu foto). Valdai võõrastemaja. Küllap tema nimetus oli "дом колхозника" või midagi selletaolist, kuid meie risusime ta otsemaid "дом крестьянина имени Сталина". Selgus ka, et karjala külad asusid küllalt kaugel ja ainsa transpordivahendina oli võimalik kasutada üksnes juhuslikke metsaveoautosid. Meie tugipunktiks pidi saama Jakonovo küla, kus oli võimalik saada peavarju kohalikus koolimajas. Oli vist laupäeva õhtupoolik, kui tee ääres hääletamisega ühele tühjale palgiveoautole saime. Aga ega me linnast mitte eriti kaugele jõudnud, kui tuli ometi tõrge. Ühest külast läbisõitmisel selgus, et seal on pidu käimas (vana jaanipäev kuuldavasti) ja rahvast kõik külatänavad täis. Kõlasid tšastuškadja osapidulisi oli juba üsna kena auru all. Autojuhil oli seal sõpru, kes veensid ta oma kampa, nii et ta keeldus meid edasi viimast. Ega midagi, tuli autolt oma pampudega maha kobida. Professor käskis kõik asjad hunnikusse laduda ja meid asuda ringi nende ümber, nägu väljapoole, et midagi kaduma ei läheks. Muidugi kogunes kohe rahvast juurde meiesuguseid võõraid tegelasi uudistama. Algas arupidamine, mis ette võtta. Professoril ekspeditsioonijuhina ja hea vene keele oskajana lasus suur vastutus lahenduse leidmiseks. Mäletan, et juurde tuli üks vana mutike ja keelitas meid külast lahkuma. Tehku me külast eemal kas või lõke maha ja veetku selle juures öö. Neil olevat täna pidu ja võivat juhtuda, et kaklustes tapetavat ka inimene ära, hea peo puhul isegi kaks. Mitte just eriti meelt ülendav jutt meie kõrvadele. Küsisime külainimestelt veel teed Jakonovo suunas ja hakkasime siis hämarduvas õhtus jalgsi oma kompsudega umbmääraselt sinnapoole astuma. Ei mäleta kilomeetreid (või kas neid kohalikudki oskasid täpselt määrata), aga üle kümne oli neid kindlasti. Kompsud mõnel retkelisel küllalt rasked, tundmatud pimedad metsateed, tohutud sääseparved kogu aeg kiusamas. Nii venis meie 16-liikmeline killavoor üsna pikaks. Aeg-ajalt tuli peatuda, et mahajääjaid järele oodata ja nende pampe enda omadele lisaks võtta. Igatahes professor oli väga vapper abistamas. 492

63 Kusagil metsas sattusime veel mingi üksiku huutori peale, kust käidi täpsustavalt teed küsimas. Sealne rahvas olevat algul olnud üsna kartlik ja umbuskne. Pole ka imestada, mingi võõrast keelt kõnelev seltskond südaöises pimeduses! Kahtlustati ju neil aastail Venemaal pahatihti võõraid salakuulamises ja välisluure agentluses. Aga ju siis Ariste suutis võimalikud kahtlused hajutada! Igatahes olime pikast teekonnast väga väsinud, kui hommikukoidikus metsast väljudes nägime endi ees oma sihtpunkti Jakonovo koolimaja. Kui olime end sealses koolitares sisse seadnud (kui ma ei eksi, olid küljealuseks õled või põhk, linad-tekk endal kaasas), algas igapäevane argine tööelu. Külarahvas, eriti kohalikud karjalased, suhtusid meisse heatahtlikult ja vastutulelikult. Küllap selleski olid kõvad teened Pavel Aleksandrovitšil (nii oli ta külarahvale ja nii soovitas ta ka meil end nimetada). Peagi leiti ka keelejuhte. Ka siin kuulus algatajaosa ilmselt professorile. Tuli lihtsalt imetleda tema keelejuhtidega lävimise talenti. Kahtlemata mängisid selles osa tema varasemad keeleainestiku koguja kogemused Eestis Hiiumaal, liivlaste juures Kuramaal ja mujalgi. Ja lausa virtuooslik võõra keele tajumine ning selle süsteemi seaduspärasuste tunnetamine. Polnud taju elava karjala keelega varem tegemist teinud, ent elas sellest hoolimata algusest peale olukorda kohe sisse. Selleks on tõega vaja erakordset keeleandekust ja sünnipärast keelemehevaistu. Seda tema keeletalenti tuli korduvalt hiljemgi kogeda, kui oli jälle tegemist mingi uue keelega, ka siis, kui professor õpetas ülikoolis fakultatiivainena rootsi ja esperanto keelt. Jakonovos sai meile keelejuhtidest igapäevaseks omainimeseks ja "õpetajaks" Matrjona Dmitrijevna Trofimova, tollal seitsmekümnele lähenev külanaine. Väga vähese kooliharidusega, ent taibukas ja ülimalt kannatlik vastama kõige tüütumatelegi keeleseikade pärimistele. Eriti kui ümber on parv noori inimesi ja igaüks küsib võibolla eri valdkonna asju. Hea väljakoolituse "õpetajaks" sai ta muidugi omakorda veel Pavel Aleksandrovitšilt. Tuleb kohe lisada, et Matrjonast kujunes peakeelejuht mitmel järgnevalgi ekspeditsioonisuvel. Ta oli uhke oma õpetajaülesande peale, tõstis see ju vist ka tema väärtust ja tähtsust teiste külainimeste silmis. Matrjona käis hiljem paaril korral Tartuski oma keeleoskusi jagamas. Prof Paul Ariste keelejuhiga (1951). Kuidas toimus tolleaegne keelekogumine? Polnud ju veel mingeid magnetofone ega muid tehnilisi vahendeid. Koik tuli käsitsi tavalise pliiatsipulga või sulepeaga põlvel hoitavasse vihikusse-kaustikusse üles tähendada. Üksiksõnu veel kuidagi jõudis, ent teksti üleskirjutamisega oli esialgu küll raskusi. Keel võõras, kõrv harjumatu hääldusnüansse tabama, foneetiline transkriptsioon ka veel üsna tundmatu maa... Eks me siis algul panime üheskoos üht ja sama kirja, professor heitis aegajalt pilku meie ülesmärkimistesse, parandas ja juhendas. Hiljem, kui juba natuke harjunud, hakkasime üksi-kaksi mööda küla ringi käima ja iseseisvalt endale teisigi keelejuhte leidma. Oli ju igale osavõtjale juba Tartus määratud tema eriteema, mille kohta ta pidi keeleainest koguma, et seda siis hiljem väikeseks uurimuseks arendada. Sündis isegi väga häid töid. Iseäranis silmapaistev oli Valmen Hallapi hilisem diplomitöö "Valdai murde ajalooline foneetika", mille kohta Ariste ütles, et see oleks võinud peaaegu kandidaaditöö olla. Minu ülesandeks oli puude ja taimede karjala nimetuste ja üldse metsaalase sõnavara kogumine. Arendasin selle järgnevate ekspeditsioonide ainestiku ja kirjanduse pinnal diplomitööks "Puude nimetused läänemeresoome keeltes". Meie professor oli väsimatu. Ta jõudis 493

64 kõikjale, suutis meid õpetada ja juhendada, aga jaksas ka ise ohtralt kirja panna. Sinna juurde haruldane omadus hommikul vara ärgata ja hakata oma eelmise päeva märkmeid korrastama. Kui meie tõusime, olid temal juba eilsed materjalid korralikult ümber kirjutatud. Ja kui siis mingi asi oli jäänud segaseks või kahtlaseks, küsis ta selle uuel päeval hoolikalt üle. Käisime ka Jakonovost mõne kilomeetri kaugusel asuvates Neblitšäja Markova külas, kus samuti elas karjalasi. Alati oli kaasas ka professor Ariste. Nagu juba tähendatud, oli maastik üsnagi lõunaeestiline. Et oli hästi kuum suvi, siis kulus sageli ka värskendav ja virgutav suplus teeäärsetes järvedes ära. Professor lõi innukalt kaasa, ta võis olla vees sama lustakas ja vigurlik kui meie nooredki. Hindasime väga seda tema inimlikku joont. Natuke veel selle ekspeditsiooni elustolust. Osutus täiesti arukaks teoks, et olime Eestimaalt toiduaineid kaasa toonud, sest ega sealsest poest peale leiva, kvassija kangema joodava suurt saada polnudki. Meie aga valmistasime köögitoimkonna korras Matrjona tare ahjus malmpotis endale igaks lõunaks rasvast suppi, nii et olime korralikult toidetud. Missugune võis olla kohalike toitlustustase, selle kohta meenub üks juhtum. Astus meile parajasti lõunastamise ajal sisse üks keelejuht-mutike. Ulatasime ka temale kausitäie suppi, milles ilutses veel suur lihatükk. Mutt ahhetas, et ta polevat enam kakskümmend aastat sealiha söönud. Vaatas siis ringi, et traditsiooniliselt ikooni ees risti ette lüüa. Koolimajas seesugust atribuuti loomulikult ei saanud olla, seepärast sooritas vastava rituaali Stalini pildi ees. Ja veel teine meelde sööbinud juhtum, millel oleksid võinud tõsisemadki tagajärjed olla. Olime koos Helvi Jaaksoniga üks päev köögitoimkonnas. Õiendasime Matrjona tares lõunatoitu valmistada, kui astus sisse ka Ariste, et Matrjonat hoone siseehituse ja sisustuse kohta küsitleda. Kõndis ruumis ringi ja päris kõiksugu nimetusi. Korraga kuulsin selja taga suurt kolinat. Kui end ringi pöörasin, jahmusin, sest professorist oli järel ainult Jilakeha küünarnukkideni. Eks ta oli keldriluugile astunud ning see alt ära libisenud. Karjala tare põrand on aga küllalt kõrgel ja seega põrandaalune hästi sügav. Professor oli õnnekombel jäänud küünarnukkide varal luugi servadele kõlpu. Minu jahmatus oli nii vägev, et nagu ei suutnud kohe paigalt liikuda, enne kui hädasolija mulle käratas: "Mis sa veel vahid, tule aita mind välja!" Nii ma siis aitasin ta jälle põrandapinnale. Õnneks ei olnud tõsisemat häda peale ehmatuse, ainult küsitlemishimu oli kaduma läinud. Kohmis kiiresti tarest välja koolimajja. Kõige rohkem oli aga vist ehmunud Matrjona, et tema tares professoriga selline õnnetus juhtus. Oli Jakonovos veel muudki huvitavat, kas või näiteks pisipeoõhtu, õigemini kontserdi andmine külarahvale. Meie laulsime rahvalikke eesti laule CSauna taga tiigi ääres" ja muid sellelaadseid) ja Ariste püüdis siis nende sisu selgitavalt kuidagiviisi kuulajatele vene keelde ümberpanna. Ariste sõitis koos Vääriga enne meid Jakonovost ära. Meid aga viis hiljem teekond üle Bologoje mõneks päevaks huvimatkale Leningradi ja sealt siis Tartusse. Teekond osutus taas äärmiselt seikluslikuks, ent need juhtumid ei kuulu enam siinse teema juurde. Minu jaoks oli aga sel Valdai ekspeditsioonil edasiseks eluks määrav tähtsus. Olin keskkoolist tulnud Tartusse küllaltki kirjandushuvilise poisina. Kui veel oli säilinud mingeid kõhklusi kitsama eriala valikul, siis nüüdsest peale oli kõik selge ja otsustatud. Paul Ariste isiksus oli mind võitnud Soome-Ugri eriharule. Järgmisel suvel, teisel Valdai retkel olin ma juba n-ö vana kala, käisin pärast meid saabunud professoril mitme kilomeetri kaugusel asuvas teises suuremas asulas vastas. Seegi kord oli osavõtjate arv koos professoriga 16. Tudengitest olid lisaks minule ekspeditsioonil veel Eduard Leppik, Arno Pikamäe, Elna Valdre, Evi Tikk (Kasesalu), Lembe Õngo (Hiedel), Edvin Hiedel, Kalju Pihel, Maimu Kristian, Arvo Laanest, Helga Laanpere, Tiiu Mälksoo (Kokla), Ada Ambus, Aino Pervik ja Luule Toome (Tuuksam). Et meid oli seitse meest, siis korraldasime muuseas ka "seitsme venna sauna", kus Paul Ariste oli kõige vanema venna osas. Kõigest hoolimata jäi aga seekordne reis kuidagi kahvatumaks ja värvitumaks. (Järgneb) 494

65 MOSAIIKPILDI KOKKUPANEK Indrek Hirv. taskuraamat (taskutähekerjus). Kirjastus Elmatar, Tartu, Indrek Hirvelt ilmus aastal "tähekerjus" Aavo Ermeli väga hea kujundusega luuleraamat väga heäl paberil, kindla käega läbi komponeeritud, musta ümbrispaberisse lõigatud täiskuu meeleolust kantud. Jaotus on kronoloogiline, milles aga autor on jätnud endale vabaduse moodustada tantsulisi figuure põhimõttel "samm ette samm taha". Juhtluuletus on kirjutatud septembris Koik muu on varasem, valdavaks siiski aasta, mis omakorda jaguneb plokkide kaupa varakevadeks, kevadeks ja hilissuveks aasta märtsikompositsioonist astutakse sammuke tagasi suvesse 1992, sealt hilissuwe 1989 ja neljandas jaos juba hilissuvesse 1988, siis tehakse viiendas jaotuses ringikujuline nõtke figuur aastais , ning olemegi taas täiskevades Ning veel kord, raatsimata lõpetada, sammuke tagasi SUvi 1992 ja sealt uuesti edasi, nüüd juba augustisse Elegantne, eks? Kahtlemata on see Indrek Hirve meisterlikumalt komponeeritud kogusid, esinduslikust väljanägemisest rääkimata. Ja siis, aastal korraga "taskutähekerjus". Taskuformaadis väljaanne, koduselt koolivihiku kombel kokku klammerdatud. Kas väliolukorras kasutamiseks? Miks ka mitte, ehkki paberkaaned, mis "suure velje" öömusta kordavad, eriti taskusse torkamist välja ei kannata. Ja on teinegi aspekt potentsiaalne lugeja, kel efektne "tähekerjus" poelettidel nägemata jäi, pääses ehk tasku-omale jaole. Kindlasti leidus neidki, kellele vähema variandi poole väiksem hind taskukohaseni oli. Kuigi mina ei juhtunud harva poeskäijana kummalegi peale. See tähendab, "taskuraamat" on leidnud üles taskud ja "tähekerjus" ilutseb riiuleil. Tunnen huvi, millest "taskutähekerjuse" omanik peale välise hiilguse ilma jääb. Kakskümmend üks väljavalitud luuletust neljakümne kuuest. Valikuprintsiip on alati intrigeeriv, ta annab aimata autori enesehinnangutki, kui osata see muude kaalutluste seast välja peilida. Pealegi, mäng iseenesest, mosaiikpildi kokkupanek, uus kombinatsioon, avamas seni varjujäänut ja taandamas mõnd eelmist tähtsustust. Kaheksaosalise suure "tähekerjuse" asemel liigendamata, kompaktsem "taskutähekerjus". Esimesena torkab silma suurem ajaline ühtsus. Viieteistkümnest aasta luuletusest on sinna valitud kolmteist aasta kaheteistkümnest luuletusest pooled kuus, aasta kuuest ja aasta viiest kummastki aga ainult üks, ja kesksest viiendast osast, kuhu kuulus kaheksa aastatel kirjutatut, koguni mitte ühtegi. Niisiis, kahe erandiga, ja aasta öötundeline luule. Suurema kogu kompositsioonipassaažid on muidugi kadunud. Kaardid on põhjalikult segatud, mäng algab hoopis mujalt. Ja jõuab teistsuguseid teid kaudu teistsuguse lõpuni. Terviklik kogum pealkirjastamata luuleridu, erandiks kaks vormile viitavat nimetust. Luuletuste ühtekuuluvust rõhutab lehekülgede tähistamata jätmine (mis teeb küll raskeks luuletustele viitamise, ent lubab retsensendil ehk siis ka suuremas mahus tsitaate kasutada, kui see tavaks on). Katkeline ööpoeem, milles valge pind lausa uskumatu nii väikestel lehtedel tundepause fikseerib ja mõttekäände sisse juhatab. Lunaatilisest luuletamisviisist, mida ka Indrek Hirv ise ühes Märgo Pajustele antud usutluses kirjeldanud on ("Favoriit", detsember 1994), annavad tunnistust vastuolulised, unesegased tõdemused, millest lugejale küll mitmeid küsimärke sigineb, ometi ei ole ta ühest vastust leidmata neist liialt häiritud, sest öö kurblik lummus mõjutab "taskuraamatu" kaudu tedagi. Seepärast olgu siin näitena ära toodud ainult üks, raamatu nimetust puudutav: 495

66 üks rist on lõunas ja üks nael on põhjas ööhulgus olen tähekerjus au kel on olla auguks musta paja põhjas kuid taevast oleme kõik ühekaugel ja kõnealuse koguga kooskõlas. Luuletaja suust, kelle "sisesilma toidab tähevalgus" ja kellele "taevast sajab igaviku puru", kõlab veenvalt pihtimus: Nii et tähekerjus. Kas kerjus, kes on tulnud tähelt? Või ööhulgus, kes endale tähti kerjab? Ei, kui tal on au olla auguks musta paja põhjas siis on tegemist ju lausa tähe endaga! Sest mis see must pada siis muud on kui öine taevas me pea kohal, ja mis see auk seal paja põhjas siis muud olla võib kui üks hele täht sellel säramas. Järgmine rida taandab aga taas eelneva "kuid taevast oleme kõik ühekaugel". Õige küll, ei taanda. Täheversioon jääb püsima. Tõepoolest, tähtki on taevast sama kaugel kui meie siin maamuna peäl. Nii et siis täht. Aga kuidas siis selle kerjusega jääb? Või tuleb lihtsalt mõelda-lugeda "tähekerjuse" asemel "tähtkerjus"? Siinkohal tuleb kiusatus luuletuse enda ridadega jätkata: must pööris taevas tundub nõnda neeljas kuid mõni otsus pikem on kui elu nii ootan sõnumita prohvet eelias mismoodi täna pöörleb tähiskelu Siia jõudes oled juba üsna nõus kõigele käega lööma ja kaasa ootama, "mispidi täna...". Aga luuletusel on veel kolmaski stroof: üks õige luuletöö see sõltub jambist mees sõltub sarvist poodu veel vaid kaelast kas kurb- või lustimäng see sõltub lambist kuid taevas siiski ristist või siis naelast Jumal tänatud, taevas jääb siiski paika! Ja paistab, et luuletöö sõltub mõnikord tõepoolest ainult jambist, aga noh, mis siis sellestki! nendid leplikult. Pealegi on read eraldi võttes ju üsna tähendusrikkad, vähemalt kahes esimeses salmis. Tõele au andes tuleb sedagi öelda, et kui tsiteeritud luuletus suures raamatus esimese tsükli avaluuletusena erilisele tähendusrikkusele pretendeerib, siis väikeses taandub ta tagasihoidlikult teiste, siinkirjutaja meelest tugevamate vahele, jättes endale vaid raamatule nimeandja au. 496 Nimi ise aga on ju aus, luuletaja Hirve sa USU olen tuhandetel öödel pilk taeval õppind sinu kirjakeelt eks ole märk sest ka mu oma töödel need olen maha pannud linnuteelt on hetked luuletused ööd on read ning aastad sõnad neis ja mis on elu kas on see täht või pole sina tead üksainus väike täht kesk tähiskelu.. + Kogus on häid kujundlikke ja tõeliselt tundemahukaid ridu pea igal leheküljel: "su uneraskus kord mu rinda rõhus", "mu jälge sinus linnu jälge õhus ", "on linnud need või päevad juba kadund", "... olen adund / et alati et alati on hilja", "hull kullake sa jood kui vett mu und" ja nõnda edasi. Avastuslikum ja Hirve isikut avardavam on mulle aga luuletus "paar tera kellaliiva verre nõrgus". Eriti just selle avarea ja ühest teisest luuletusest pärit rea ("mõõt tuksub aega meie südameis") vahel tekkinud tabamatu seos. Selliseid asju vist võibki lahti seletamata lihtsalt lugemiselamuseks nimetada. Hirve arlekiinlik kurbus ja epateeriv posöörlus on tal endal surutud kahte ritta: "Mu sees on haruldane mängutoos, / kus valuv hing ja ülev teater koos." Luuletus on ilmunud mitmes kogus. Teatraalset paatost, lavastamisõhinat ja rollinaudingut on peale luule tunda teisteski Indrek Hirve eneseavaldustes kuni juba nimetatud "Favoriidi" numbris ilmunud Toomas Sula fotodel jäädvustatud poosideni välja. Mis ometi ei takista uskumast: kui linnuteede kruusa langeb ingel kes valvama on pandud minu käike jääb suuris parvis järsku seisku tingel ja kurb on iga hing nii suur kui väike "kui miski kordub siis vaid kurbus mus", ütleb luuletaja. Ja lõpetab oma ümberkomponeeritud "taskutähekerjuse" tõdemusega: "ka laatsarus olnd ärganuna kurb". Lohutuseks vast see, et tähistaevas on pea kohal niikuinii, maakera pöörleb ja lunaatilised uned võivad jätkuda. Viiu Härm

67 VALGUS JA VARJUD Aino Kallas. Pärjapunuja. Päevaraamat aastaist Eesti Raamat, Tallinn, lk. Kirjastusepoolse pealkirjaga "Pärjapunuja" on avaldatud Aino Kalda mahukate, sisu- ja tunderikaste päevikute avaköide. Sirje Oleski asjalik ja tihe järelsõna esitab vajalikud isikuloolised faktid päevaraamatu köite mõistmiseks. Aino Krohn, isalt laenatud kirjanikunimega Suonio, oli XIX sajandi lõppkümnendi Helsingi akadeemilises seltskonnas imetletud ja soositud kaunitar. Päevaraamat taasväärtustab tollase üliõpilaselu, -organisatsioonide ja -traditsioonide osa ühiskonnas, eelkõige kodaniku ja seltskonnainimese kasvatamisel. Nende tavade kõrvaleheitmine või keelustamine Soomes nagu ka Eestis kaotas neidude, tulevaste naiste ja emade avaliku austamise kauni kombe. Niisamuti kaotas tööstus- ja tehnikarevolutsioon naiste senise kodutöö ja -kultuuri, millel oli hindamatu väärtus laste kasvatamise ja püsiva perekonnaelu loomise seisukohast. Tänini on lahendamata, kuidas perenaise- ja emarolli kahjustamata võimaldada naistele haridust ja kutsetööd ning sellele vastavat palka. Aino Kalda nooruspäevikud valgustavad kahe suure kutsumuse emaduse ja loovuse eelperioodi. Aino Kallas ise on nimetanud neid päevikuid omaenda elu romaaniks. Elutahteline ja tundeküllane, ilma suurte konfliktideta oli kirjaniku sõnutsi ta noorusaeg. Selle varjupooleks oli isa Julius Krohni hukkumine purjetusretkel (kui tütar oli üheksa-aastane), samuti ema Minna Krohni süvenev haigus. Enda tunnetamine naisena on A. Kalda noorusarmastuste õnnetunnete ja eksimuste aluseks. XIX sajandi suure armastuse ideaal on täitnud ta unistusi kogu elu, ta päevikuid ja loomingut. Seejuures on ideaaliks armastusabielu, mis peaks jääma kestma, nagu selle sõnastas Knut Hamsun oma maailmakuulsas armastusromaanis "Victoria". Armastuse varjupooleks on pettumused. Seejärel lööb helisema Kuorsalo romanss tutvus ja kihlus eestlase Oskar Kaldaga, mis nõudis tunnete- ja otsusekindlust. Aino Krohn oli kasvanud soomemeelses kodus. Kannatusrohkelt elas ta tegelikkuses ja päevikutes kaasa isamaa saatusele, kui Soome aastal 1899 kaotas oma senise autonoomia. See määratleti keiser Aleksander I manifestiga aastal 1809, kui Soome liideti Venemaaga. Siis sündiski soomluse idee: rootslased meie ei ole, venelasteks ei või meie saada, olgem siis soomlased. Soome kultuuritegelane, poolõe Helmi Krohni abikaasa Eemil Setälä tegi kibedaid etteheiteid oma noorele kälile, süüdistades teda rahvusaate reetmises. Etteheidete põhjuseks oli, et eestlasi peeti väljasurevaks rahvaks, kelle majanduslik ja kultuurialane emantsipatsioon pälvis tähelepanu pigem kui aus võitlus enne alistumist. Aino Kallas pidas end alati soomlaseks, kuid oma lapsed kasvatas ta eestlasteks. Suhe soome kirjandusega säilis soomekeelse loomingu kaudu, mille ainestik suures osas pärines Eestist ja Eesti ajaloost. Osa hilisemaid teoseid (Londoni pildid "Kiirtepild", näidend "Hundimõrsja") on kirjutatud eesti keeles. Aino Kallas oli kultuurivahendaja ta tõlkis ja tutvustas eesti kirjandust Soomes ja välismail. XX sajandi alguse Eesti saksaning venestussurve tingimustes oli ta eestimeelsuse arendaja ja kaitsja. Naisena ja emana koges ta ka selle elu varjupoolt väike Lembit suri, mõni päev vana. Kirjanikuks küpseva Aino Suonio esimese luuletuskogu esialgne pealkiri oli "Valgus ja varjud" aasta jõuluks ilmus luulekogu pealkirja all "Laule ja ballaade". Õnneküllased, tänulikud ostjatele ja lugejatele olid Aino Suonio esimesed kirjanikutundmused. Õnnevarjutusena mõjus kriitika, mis siiski kasvatas tahet saada kirjanikuks, ennast arendada ja täiendada. Oskus inimesi vaadelda ja neid portreteerida peegeldub ka nooruspäevikuist. Kibedam kui kriitika ise on arvustuste komplimendid luuletajale kui veetlevale kaunitarile, kelle pürgimist Soome parnassile ei tasugi eriti tõsiselt võtta. Nõnda kirjutas oma arvustuses luulekogule ka Eino Leino. (Eino Leino osast Aino Kalda elus annab ülevaate meil juba avaldatud päevaraamat "Hinge sild".) 32 Keel ja Kirjandus nr

68 Nooruspäevikutes on jäädvustatud ka Oskar Kalda venna surm üsna varsti pärast Aino ja Oskari pulmareisi. Noorusmälestustes on küps Aino Kalda loomingu põhiteema armastuse ja surma teema. Päevaraamatu lõpus toodud võõrkeelsete tsitaatide tõlked on korrektsed, kõige poeetilisemad Ellen Niidu Petõ'fi-eestindused (kaudtõlked Ibsenist aga on keh- vad). Tahtmata väita, et Aino Kallas on stiililt raskepärane, on siiski kahju, et eestikeelne päevikutekst on lihtsustunud ja vaesestunud. See pole tõlkija Helmi Elleri süü; igas tõlkes läheb ju midagi kaduma. Aino Kalda nooruspäevikud peaksid eriti köitma ja aitama noori. Hilve Rebane ÜKS ILUS RAAMAT Tartumaa saja-aastaste jutud. Valimik murdetekste V. Kogunud Hella Keem. Eesti TA Emakeele Selts. Tallinn, 1995, 208 lk. Käesolev raamat kuulub Emakeele Seltsi aastal alustatud n-ö populaarsete murdetekstide sarja. Populaarsus või rahvapärasus tähendab siin loobumist foneetilisest transkriptsioonist tekstide edastamisel. Mõistagi tõstab see loetavust ja avardab seega raamatu kasutajaskonda. Esitatud on 123 pealkirja all 127 teksti kuuelt jutustajalt. Jutustajatest on üks mees Miku Juhan ehk Juhan Raisa ja viis naist: Nuka Mari e Mari Paade, Ilma Mari e Mari Ilm, Rannu Miina e Miina Praks, Kavilda Miina e Miina Resto ja Tinni memm e Miina Hallik. Raamat algab Hella Keema sissejuhatusega, milles esmalt märgitakse, millal ta kõnesolevad tekstid kogus, teiseks iseloomustatakse soojade sõnadega jutustajaid ja kolmandaks juhitakse tähelepanu kogumikus kasutatud kirjaviisile (muuseas palatalisatsiooni ja kolmanda välte märkimisele, mis arusaadavuse huvides vajalikud). Järgnevad tekstid ja lõpuks "vanapäraste murdesõnade sõnastik" (8 lk). Kogumiku on toimetanud Aldi Sepp, kujundanud Heiki Looman, illustreerinud Endla Reinvee ja tehniliselt teostanud Helju Kaal ja Indrek Hein koos Signetiga. Koik asjaosalised pälvivad tänu ja tunnustust, sest tegemist on viimaste aastate ühe ilusaima ja sealjuures korrektseima raamatuga (silma puutus ainult kaks trükiviga: lk 153 lämmmit ja lk 186 puuulba nendegi tekkimine on arusaadav). Eriti tahaks esile tõsta portreejooniseid, mis on mõjukamad ja emotsionaalsemad kui tavaliselt kasutatavad fotod. See on igati väärikas teos tähistamaks ES-i auliikme H. Keema 80. sünnipäeva. 498 Mõistagi on raamat oluline ka sisult. A. Viires on korduvalt osutanud dialektoloogia ja etnoloogia lähedusele. Mõlemad on oma aineselt ju lahutamatud. Nii üht kui ka teist huvitab rahvakeelne autentne tekst. Erisus ilmneb hilisemas kogumisjärgses suhtumises teksti. Dialektolooge köidab teksti vorm, see tähendab keel; etnolooge aga teksti sisu, see, mida tekst ütleb. Sestap oleks näiteks koordineeritud kogumistöö mõlemale teadusharule üpris oluline. Samal põhjusel on iga murdetekstide kogumik ka etnoloogidele suure tähtsusega, sest ta avardab autentse materjali esinemist trükisõnas, toob teaduslikku käibesse uut ainest. Sedapuhku on tegemist etnoloogidele eriti olulise teosega. Põhiosa teosest moodustavadki pärimuslikud jutud (muinasjutud, naljandid, muistendid, ka pajatused), usundi- ja kombekirjeldused, vanaaegsete tööriistade ja tööviiside meenutused. Elu- ja oluloolist on vähe, peaaegu ei olegi. Aga ka nendest saavad uurijad mõndagi kasulikku kõrva taha ja kirja panna. Lühidalt öeldes on raamat vägagi tähtis, sest autentset Tartumaa ainest on publitseeritud ülepea vähe. Tõsi, kõiki siin esinevaid jutustajaid kohtame ka kogumikus "Eesti murded" III (1970). Aga jutustajad on olnud ilmselt viljakad: materjal ei ole kattuv. See on muidugi teose vooruseks. Paraku ilmneb siin ka raamatu ainuke, ent kahjuks üsna tõsine vajakajäämine. Etnoloogid ja teisedki sisust huvituvad lugejad vajaksid sisukorra kõrval ka aineregistrit. Teos ei ole ju ühekordseks lugemiseks! See on rahvaehtsa materjali kogu, mis eeldab korduvat ja sisulist ka-

69 sutamist. Registri puudumisel on aga teda kasutada raske või hoopiski võimatu. Peab muidugi tõdema, et ES-i murdetekstide kogumikel on varemgi aineregistrid puudunud. Ent varasematel on abiks olnud tekstide sisuline korrastamine-järjestamine (ja nende kirjakeelne pealkirjastamine). Käesoleva kogumiku liigituse aluseks on aga jutustajad, mitte tekstid. Võidakse muidugi öelda, et mis need 123 teksti siis ära ei ole! Kellel vaja, see koostagu vastav sisuregister ise. Tõsi, paari päevaga võiks sellise aineregistri tõesti ise koostada. Paraku on siingi oma aga. Registri koostamine ja viitaminegi olnuks hõlbus, kui tekstid oleksid nummerdatud ükskõik, kas jutustajate kaupa või üldjärjestuses. Ent koostajad on loobunud ka tekstide nummerdamisest. Möönan, et raamatu välimus on sellest pigem võitnud. Kasutajaskonda aga see ei vaimusta. Kui juba nurisemiseks on läinud, siis veel mõned soovid või etteheited. Raamat tunnukse olevat liialt murdekeskne. Lugejate sekka satub ju ka põhjaeestlasi ja lingvistiliselt koolitamata inimesi. Ehk võinuks sissejuhatuses pisut enam juttu teha Tartu murde erijoontest (näiteks "Lahemaa lugude" sissejuhatuses on 6 lk murde erisustest). Kindlasti tulnuks murdesõnade seletusi anda hoopis rohkem (siin on murdesõnu seletatud kaheksal leheküljel, aga näiteks Saaremaa kogumikus on murdesõnu antud kümnel leheküljel kahes veerus). Mida tähendavad näiteks kinmade (lk 75), süa säpun (lk 78), koomits (lk 144), võipot (lk 173), selpu pääle (lk 175), veelanga londi ehk lõige (lk 180), pannu kedräten lati pääle (lk 180), suurma (lk 185), seeti kõik segi (lk 185), olli eeringe poolik (lk 187), ativa vihu parsile pisti (lk 188), vaaku es panda (lk 188) jpt. Muidugi on teada, et maksab paber ja maksab trükkimine. Aga sõnaseletusi võinuks anda väiksemas kirjas, kuid hoopis rohkem. Küllap peaks eesmärgiks olema loetavuse tõstmine. Seda saavutame siis, kui tekstis ei jää midagi arusaamatuks. Eks tegijal juhtu ikka midagi. Ainult see ei eksi, kes midagi ei tee. Need mõned märkused ei kahanda raamatu väärtust. On hea meel tõdeda, et murdetekstide sari jätkub ja veel nii kenal kujul. Ülo Tedre 32* 499

70 Helle Metslang filoloogiadoktoriks 9. XII 1994 kaitses Oulu ülikoolis oma doktoriväitekirja 'Temporal Relations in the Predicate and the Grammatical System of Estonian and Finnish" (Oulun yliopiston suomen ja saamen kielen laitoksen tutkimusraportteja 39. Oulu, lk) Eesti Keele Instituudi grammatikasektori vanemteadur Helle Metslang. Väitekirjana esitatud raamat koosneb kaheksast aastatel ilmunud artiklist, ingliskeelsest sissejuhatusest ja pikemast kokkuvõttest koos täiendustega. Et artiklid on ilmunud eri ajal ja autor on aja jooksul edasi arenenud, siis täielikku sisulist ja kompositsioonilist tervikut saavutatud ei ole. See raskendab lugemist, kuid ei vähenda töö teaduslikku väärtust. Töö põhieesmärgiks on eesti ja soome keele ajasüsteemi kirjeldus ja võrdlus, kõrvaleesmärgiks eesti ja soome keele kogu grammatilise süsteemi tüpoloogiline võrdlus. Autor jaotab artiklid ja seega kogu väitek i kolme ossa: 1) eesti ja soome ajasüstei " kirjeldus staatilisest aspektist; 2) ajakategooria sünkroonset dünaamikat eesti ja soome keeles; 3) võrdlusjooni eesti ja soome keelesüsteemi vahel. Selgelt omaette osa on kolmas, esimese ja teise osa eristamine on natuke vägivaldne. Töö esimene ja teine osa sisaldavad kokku kuus artiklit: "Die temporale Bedeutung der Verbalkonstruktionen im Estnischen" (1991); "Ajast ja tema vormist verbitarindeis" (1991); "Viron aika muoto, merkitys, ikonisuus" (1993); 'Verbitarind ajatähendust väljendamas" (1993); "Kas eesti keeles on olemas progressiiv?" (1993); "Eesti ja soome futuurumita keeled?" (1994). Ajasüsteemi kirjeldamisel lähtub autor Hans Reichenbachi tempusteooriast, eristades absoluutset aega (sündmusaja suhet kõnehetkega) ja relatiivset aega (sündmusaja suhet teise sündmusajaga). Relatiivset aega on hiljem Roman Jakobsoni järgi nimetatud taksiseks. Kahe aja eristamise vajalikkus ilmneb eelkõige mitmesuguste predikaadina esinevate verbikonstruktsioonide kirjeldamisel. Näiteks perfekti (on 500 koristanud) ja pluskvamperfekti (oli koristanud) kirjeldatakse absoluut-relatiivsete ajavormidena oleviku minevikuna (olevikuline seisund + sellele eelnev, s.o minevikuline tegevus) ja mineviku minevikuna (minevikuline seisund + sellele eelnev tegevus). Sel viisil aega ja taksist kombineerides kirjeldatakse peale liitajavormide ka kõikide muude predikaadina esinevate verbikonstruktsioonide perifrastiliste verbivormide (jäi koristamata, jättis koristamata, oli paranemas, saab olema jne) ning ahelverbide (peab koristama, hakkab koristama jne) tähendusi. See töö tehakse eesti keele osas ära põhiliselt esimeses, saksakeelses kirjutises. Soome verbikonstruktsioonide kirjeldus antakse hiljem täienduste peatükis. Kolme järgmise kirjutise kesksemaid probleeme on ajasüsteemi isomorfism ja selle osa ajasüsteemi (eriti liitaegade) arengus. Ajasüsteemi isomorfismiks peab H. Metslang olukorda, kus ajalist üheplaanilisust väljendab lihtvorm (nagu eesti ja soome preesensi ja imperfekti puhul), ajalist mitmeplaanilisust aga analüütiline vorm (nagu eesti ja soome perfekti ja pluskvamperfekti puhul). Nii eesti kui ka soome keeles on ajasüsteemi isomorfism üsna suur, erinevalt näiteks inglise või vene keelest, kus on üsna tavaline, et lihtsat ajasuhet antakse edasi liitvormiga. Eesti ja soome liitajad on kujunenud predikatiivilausest, kus verbaalnoomenist predikatiiviga väljendati esialgu aspekti tähendust (resultatiivsust), seejärel kujunes predikatiivikonstruktsioonist liitajavorm (milles süski säilisid aspektitähenduse jäljed), tõenäoline edasine arengusuund aga olevat ajalise kaheplaanilisuse asendumine mineviku tähendusega (vormi muutumine mitteisomorfseks) ja lõpuks ka vormi muutumine lihtajavormiks (isomorfismi taastamine). Eesti perfekt on H. Metslangi arvates praegu selgelt isomorfne liitajavorm, mille puhul kumbki ajakomponent (ei relatiivne minevik ega absoluutne olevik) pole piisavalt fokuseeritud. Liitaegu saab kasutada nii mineviku sündmuse kui ka oleviku seisundi plaani fokuseerides (vrd Ma olen seda ülesannet juba tund aega lahendanud; Ta on juba ära läinud). Kuid tulevikus ootavat perfekti ees fookuse järjekindel nihkumine olevikust mineviku suunas. Nagu ilmneb, kasutatavat soome keeles juba üsna sageli perfektivormi imperfekti tähenduses, seal kus eestlane kasutab seni veel imperfekti (Kuningas tuli Kuningas on tullut). Eesti ajasüsteem on seega vähemalt perfekti osas soome ajasüsteemist isomorfsem, mis tuleneb sellest, et eesti perfekt on soome perfektist vähem grammatikaliseerunud. See kehtib siiski vaid indikatiivi kohta. Mar-

71 keeritud kõneviiside, nimelt kaudse ja tingiva kõneviisi minevik on eesti keeleski sisult üheplaaniline, vormilt aga põhijuhul liitne (olevat koristanud, oleks koristanud). Tähelepanuväärne on aga see, et eesti keel üritab siin isomorfismi taastada. Lisaks pelga partitsiibi kasutamisele kaudse kõneviisi mineviku tähenduses (Poiss koristanud tuba), mis isomorfismi ilminguna on levinud muudeski läänemeresoome keeltes, on eesti keeles tulnud käibele ka sünteetiline nuvat- ja nuksvorm, seega lihtsale minevikule lihtne (isomorfhe) vorm. Nii et vähemalt selles punktis on eesti ajasüsteem soomega võrreldes grammatikaliseerunum. Grammatikaliseerumisprotsessi ja sellega kaasneva isomorfismi kadumise ja taastekkimise dünaamika esitus on kindlasti töö suurimaid väärtusi. Kõige ülevaatlikumal ja selgemal kujul on sellest (ja eesti ajasüsteemist üldse) juttu artiklis "Verbitarind ajatähendust väljendamas", mis eesti lugeja õnneks on kirjutatud eesti keeles, kuigi ilmunud Virittäjä's. Ajakäsitluse lõpetavad kaks ulatuslikku kirjutist üks progressiivtarindi, teine futuurumi kohta. Sisu poolest on mõlemad kirjutised heäl rahvusvahelisel tasemel, kuid võinuksid olla palju kompaktsemalt ja lihtsamalt kirjutatud, eriti progressiivi käsitlev artikkel. Progressiivi kategooriat eesti verbiparadigmas pole ja nähtavasti ka niipea ei tule. Seal, kus mõni muu keel kasutab progressiivi, ajame meie läbi lihtpreesensiga. Siiski on meil olemas tarind olema+v mas, mis on teel sinnapoole. Artiklis üritatakse näidata, millal seesugust tarindit kasutatakse ja kuhu selle grammatikaliseerumine praeguseks hetkeks on jõudnud. (Vt lähemalt Keel ja Kirjandus 1993, nr 6, lk , nr 7, lk ) Teine artikkel "Eesti ja soome futuurumita keeled?" annab algul lühikese ülevaate eesti ja soome keele tuleviku väljendamise viisidest. Selgub, et soome keeles on grammatilisi vahendeid tuleviku väljendamiseks rohkem ja neid ka kasutatakse rohkem kui eesti keeles. Kui vähegi võimalik, ajab eesti keel läbi preesensiga ja kasutab leksikaalsete vahendite abi. Metslangi järgi kasutab tänapäeva eesti keel siiski kaht tüüpi spetsiaalset tulevikutarindit: saamafutuurumit ja /lamama-futuurumit. (Vt lähemalt Keel ja Kirjandus 1994, nr 9, lk , nr 10, lk ) saama-fütuurumi küsimus on eesti lingvistikas olnud pikka aega õigekeelsuslikult aktuaalne, vaatamata sellele, et see on iseenesest üsnagi perifeerne nähtus, mida tegelikus kasutuses esineb võrdlemisi harva, peamiselt seoses ofema-verbiga. Eesti lingvistid on kuni viimase ajani tauninud saama-futuurumit selle saksapärasuse pärast nähtuse olemusse lähemalt süvenemata. H. Metslang neist taunimistest suurt ei hooli ja on neile viitamisegagi üsna kokkuhoidlik. Autor näitab, et mitte saama-futuurumi saksapärasus pole see, mis tema laiemat levikut on takistanud ja mille pärast teda peaks vältima, vaid asjaolu, et saama-futuurum on käibele võetud valmis kujul, s.o algusest peale grammatikaliseerununa, ning saama-futuurumi ja konstruktsioonide vahel, mis võinuksid olla tema lähtekonstruktsioonid (kui grammatikaliseerumine oleks toimunud tegelikkuses, järk-järgult), puuduvad üleminekulülid. Ometi on keelel saama-konstruktsiooni vaja, sest see võimaldab näidata tegevuse imperfektiivsust tulevikus. Seda ei võimalda preesens, mis esineb tuleviku tähenduses vaid perfektiivse tegevuse korral, vrd Mees ostab auto (tulevik) Mees ostab autot (olevik). Seda ei võimalda ka palju reklaamitud tulema-verb, sest seegi annab perfektiivse tuleviku. Metslangi näited: Siin saab olema uhke loss (imperfektiivne tulevik) Siia tuleb uhke loss (perfektiivne). Ei jää vist tõesti muud üle, kui teha järeldus, et saama-tuleviku materdamise võiks järele jätta. Kui üldse midagi materdada, süs pead tõstma hakkavat soomepärast tulema-tu\evikku, ä la See tuleb korduma aastast aastasse, mida meil sugugi vaja ei lähe. Muide, soome enda tulla-tulevüiu analüüs on vaadeldavas töös väga hästi esitatud. H. Metslang on esimene, kes juhib tähelepanu hakkama-verhi kasutamisele tuleviku abiverbina eesti keeles, nagu lauses Konverentsi külalised hakkavad sööma restoranis. /lamama-futuurumit eristavad saama-futuurumist muu hulgas suuremad kombineerumisvõimalused muude verbikategooriatega (impersonaaliga, konditsionaaliga, eitusega jne). Autor seda seika ei kommenteeri, kuid ilmselt on seegi tingitud hakkama-tuleviku väiksemast grammatikaliseeritusest. Väitekirja lõpposa nihkub eesti ja soome ajakategooria käsitlusest eemale, kuid areneb sellest igati loogiliselt välja. Siin on kaks artiklit: "Grammatikaliseerumisest eesti ja soome keeles" ja "Kielet ja kontrastit" (mõlemad 1994). Autori eesmärgiks on olnud avada üldisem tüpoloogiline taust, mis seletaks aja väljendamise erinevusi eesti ja soome keeles. See on huvitav ja palju uut pakkuv osa. Kõigepealt võrreldakse artiklites eesti ja soome keelt aglutineeruvuse/flekteerivuse ning sünteetiliste/analüütilisuse aspektist. Sellest aspektist on mõlemat keelt varemgi analüüsitud, mistõttu see osa pakub ehk pisut vähem huvi. Teise tüpoloogilise erinevusena eesti ja soome keele vahel näeb Metslang erinevust grammatikaliseerituse astmes soome kee- 501

72 les on rohkem nii sünteetilisi ja analüütilisi grammatilisi vahendeid kui ka nende poolt vormistatavaid grammatilisi tähendusi. Eesti keel on tunduvalt leksikaalseni. Soome keele suuremat grammatikaliseeritust kinnitatakse 11 asjaoluga. 1) Soome keel vormistab grammatiliselt tähendusi, mille grammatiline vormistus eesti keeles on kas piiratum või puudub (tähendus vormistub kas leksikaalselt või ei vormistu üldse), nt erinevalt soome keelest ei vormista eesti keel verbituletuslikult kuratiivsust (rakennuttaa laseb ehitada), kaptatiivsust (sienestää käib seenel), sensitiivsust (paheksuu paneb pahaks). 2) Samu tähendusi vormistab soome keel grammatikaliseerunumate vahenditega. Nt eesti adpositsiooni asemel võib soome keeles olla kääne, vrd (lämpömittari on) ikkunassa (kraadiklaas on) akna küljes, eesti semantilise käände asemel võib soome keeles olla grammatiline kääne (vrd eesti mul soome mun) jne. 3) Eesti keeles esineb sama tähenduse dubleerivat, kahel erisugusel viisil vormistamist rohkem kui soome keeles, nt eesti keeles kasutatakse totaalsuse väljendamisel peale objekti käändevormi ka perfektiivsusadverbi: Ta luges raamatu läbi, vrd sm Hän luki kirjan. 4) Soome keeles on rohkem ühildumist kui eesti keeles. Erinevalt eesti keelest ühildub soome keeles näiteks eitusverb alusega isikus ja arvus, mineviku partitsiip ühildub arvus nii käänamisel kui ka pööramisel, samuti käändub; liitse arvsõna käänamisel saavad lõpu kõik komponentsõnad; kin /kaan-lüde ühildub lause kõneliigiga, possessiivsufiks kui asendusvorm oma lähtevormiga. 5) Tähenduste grammatikaliseerumine on soome keeles detailsem kui eesti keeles: eesti ühele vormile vastav tähenduspiirkond jaguneb soome keeles mitme erifunktsioonilise vormi vahel, näiteks eesti dainfinitiivi inessüvile (lauldes) vastab soome keeles nii inessiiv (laulaessa) kui ka instruktiiv (laulaen). 6) Soome keeles on rikkalikum valik grammatikavahendeid, näiteks verbiliiteid, verbi käändelisi vorme, liidepartikleid, grammatikaliseerunud tarindeid, pragmaatilisi partikleid. 7) Soome muutevormidel on rohkem süntaktilisi funktsioone ja kasutusviise. 8) Soome keel kasutab rohkem opositsioonide markeeritud liikmeid, näiteks markeeritud kõneviise, passiivi, osaalust, osasihitist, mitmust jne seal, kus eesti keel ajab läbi üldisema, markeerimata liikmega, vrd Lampien pinnat liekehtivät Järvede pind lõõmas. 9) Soome keeles saab sõnas/sõnavormis 502 olla rohkem grammatilisi tähendusi kandvaid morfeeme kui eesti keeles, näiteks kui eesti verbis ei ole üle 1 2 tuletusliite, siis soome verbis võib neid olla kuni 5. 10) Kord kujunema hakanud kategooria juurdub tänapäeva soome keeles edukamalt kui eesti keeles. Autor toob näiteks eespool käsitletud progressüvi ja futuurumi. 11) Soome keel on säilitanud grammatikavahendeid, mis eesti keeles on kadunud, teisenenud või leksikaliseerunud, näiteks küsipartikkel -ko, potentsiaal, instruktiiv, possessiivsufiksid. Veenev on eesti ja soome keele tegelike tekstide võrdlus grammatikaliseerituse aspektist: 428 juhul on soomekeelses tekstis sama tähendus vormistatud kõrgema grammatikaliseerituse astme vahendiga ja ainult 67 juhul on olukord vastupidine. Siiski ei selgu siit kokkulangevate juhtumite hulk, nii et erinevuse suhteline kaal jääb teadmata. Artiklis "Kielet ja kontrastit" on kahele põhilisele tüpoloogilisele erinevusele aglutinatiivsus/flektiivsus koos sünteetilisuse/analüütilisusega ning rohkem grammatikaliseerunud/vähem grammatikaliseerunud lisatud veel kolm: 1) soome keel taotleb süsteemiikoonilisust ehk isomorfismi, s.o vastavust "üks sisuüksus üks vormiüksus", eesti keel tekstiikoonilisust, s.o teksti struktuuri vastavust denotaadi struktuurile; 2) eesti keeles on erinevus tsentri ja perifeeria, markeerimata ja markeeritud vahel suurem kui soome keeles; 3) soome keeles on rohkem sekundaargrammatikat, s.o põhigrammatikale tuginevat afektiivset grammatikat. Need kaks artiklit kinnitavad järjekordselt, et geneetilisest sugulusest hoolimata on eesti ja soome keel struktuurilt üsnagi erinevad keeled. Helle Metslangi väitekiri on neid väheseid uurimusi, millel peaks olema menu ka väljaspool fennougristikat. Õige teema valik (aeg ja aspekt on üks EUROTYP-projekti uurimisteemasid), õige teooria valik (grammatikaliseerumis- ja ikoonilisusteooria) pluss korralikud uurimistulemused peaksid selleks eeldused looma. Töö väärtust kahandab natuke see, et see ei põhine soliidsel tekstikorpusel, mis jätab eelkõige statistikat eeldavad väited (arengu suund ja kiirus, nähtuse tsentraalsus või perifeersus jm) esialgu vaid oletusteks. Kuid seni, kuni korpusi alles tehakse, oleks ülekohtune sellele puudujäägile liiga suurt rõhku panna. Eesti grammatikauurimises on eesti keele keskne (eesti keelt seestpoolt vaatlev) kirjeldus asendumas tüpoloogilise (eesti keelt väljastpoolt vaatleva) kirjeldusega. Helle Metslangi õnnestunud doktoritöö on seni pikim samm sinnapoole. Mati Erelt

73 Tartus peeti akadeemik Paul Ariste päevi Käesoleva aasta 2. veebruaril möödus viis aastat maailmamainega fennougristi, Tartu Ülikooli Soome-Ugri keelte kateedri kauaaegse juhataja akadeemik Paul Ariste surmast. 3. veebruaril oleks ta saanud 90- aastaseks. Seoses nimetatud tähtpäevadega tulid kokku Paul Ariste kolleegid, õpilased, sõbrad ja tuttavad, et austada õpetaja mälestust, meenutada tema töid-tegemisi ning tema säravat isikut. Soomest olid selleks puhuks Tartusse sõitnud Helsingi ülikooli läänemeresoome keelte professor Seppo Suhonen, Jyväskylä ülikooli emeeritusprofessor Heikki Leskinen, Kordelini Fondi juhataja Esko Koivusalo, Kodumaiste Keelte Uurimiskeskuse endine juhataja emeeritusprofessor Tuomo Tuomi. Kaugemaid külalisi oli Joškar-Olast, Saranskist, Iževskist, Sõktõvkarist, Petroskoist, Moskvast enamikus Paul Ariste endised õpilased, kellest suur osa on end nüüdseks doktoriks väidelnud ja on praegu ametis rahvusliku keeleteaduse arendamise ja oma rahvusest noorte filoloogilise koolitamisega oma kodumaal. Paul Ariste mälestust olid tulnud austama ka president Lennart Meri, kultuuri- ja haridusminister Peeter Olesk, TA president Jüri Engelbrecht, kohal oli Riigikogu liikmeid. Paul Ariste surma-aastapäeval avas Peeter Olesk Raadi kalmistul akadeemiku haual mälestuskivi. Kõne pidas ka president Lennart Meri, kes nimetas end Paul Ariste õpilaseks alates nende tutvumise päevast kuni akadeemiku surmani, ehkki ta ei ole kunagi olnud tema üliõpilane. Tartu Ülikooli rektor professor Peeter Tulviste meenutas tänuga akadeemik Ariste pikaajalist viljakat ja tulevikku suunatud tööd. Sõna võtsid veel mitme asutuse ja organisatsiooni esindajad, kellega Paul Aristel oli tihedaid sidemeid: Eesti Teaduste Akadeemia nimel TA president Jüri Engelbrecht, Emakeele Seltsi nimel professor Tiit-Rein Viitso, Eesti Kirjandusmuuseumi nimel Rutt Hinrikus, Eesti Keele Instituudi nimel doktor Arvo Laanest jpt. Tseremoonial osalesid Paul Ariste abikaasa, lapsed, lapselapsed, sugulased. Hauakivi jalamile asetati pärgi, lilli, küünlaid. Esitati vadja rahvalaule. Auvalves seisid üliõpilasseltsi Veljestö liikmed. Paul Ariste mälestuskivi valmistati aktsiaseltsis Gabro, kivisse raiutud Paul Ariste näopildi valisid välja Ariste tütar Marju Norvik ja kasupoeg Edgar Potseps krooni maksma läinud mälestuskivi valmistamise kulud võtsid kanda Tartu Ülikool, Teaduste Akadeemia ning kultuuri- ja haridusministeerium. Kell viis õhtul algas TÜ aulas mälestusaktus, kus samuti osales Lennart Meri. Aktuse avas Peeter Tulviste. Järgnesid ettekanded, mis olid tihedalt seotud Paul Ariste loomingu ja isikuga. Aktuse ettekannete osa juhatas sisse TÜ uurali keelte korraline professor Ago Künnap. Ta andis ülevaate Paul Ariste eluloo tähtsamatest seikadest, tema teenetest teadlase ja õpetajana ning oma koolkonna rajajana. Meenutagem meiegi neid. Paul Ariste (endise perekonnanimega Berg) sündis aastal Torma vallas Rääbise mõisa sepa pojana. Pärast õpinguid Tartu Ülikoolis täiendas ta end Helsingi, Uppsala ja Hamburgi ülikoolis ning asus aastal tööle meie aima mater'is. Doktoriväitekirja kaitses ta aastal oh Paul Ariste Tartu ülikooli professor ja kateedrijuhataja, aastast 1977 kuni elu lõpuni töötas ta soome-ugri keelte kateedri professorina ja konsultantprofessorina. Paul Ariste laialdasest tuntusest ja tunnustatusest kõneleb see, et Paul Ariste oli Ungaris Ungari Teaduste Akadeemia, Rahvusvahelise Ungari Filoloogia Seltsi ja Ungari Keeleteaduse Seltsi, Soomes Soome-Ugri Seltsi, Kalevala Seltsi ja Kodukeele Seltsi, Hamburgis Uurali-Altai Seltsi, lisaks veel Ameerika Lingvistikaühingu ning Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi aulüge, Szegedi, Helsingi, Tampere ja Läti ülikooli audoktor, Soome Kirjanduse Seltsi ja mitmete teiste välismaiste teaduslike organisatsioonide välislüge. Aastate jooksul täitis Paul Ariste paljusid vastutusrikkaid ülesandeid. Ta oli Rahvusvahelise Fennougristikakomitee esimees, VI Rahvusvahelise Fennougristikakongressi aupresident, ajakirja Советское финноугроведение Soviet Finno-Ugric Studies peatoimetaja, Emakeele Seltsi aastaraamatu peatoimetaja, Tartu ülikooli, Keele ja Kirjanduse Instituudi ja Kirjandusmuuseumi nõukogu Inge ning vadja sõnaraamatu peatoimetaja, kui nimetada vaid mõnd kõige olulisemat ülesannet. Paul Ariste lõi oma fennougristikakoolkonna, mis on rahvusvaheliselt väga tuntud ja tunnustatud. Tema juurde tuldi õppima soomeugri keeleteadust, tuldi konsultatsioonidele ja väitekirju kaitsma Riiast, Petroskoist, Iževskist, Sõktõvkarist, Saranskist, Joškar- Olast ja mujalt. Tema juhendamisel on väidelnud end filoloogiakandidaadiks 66 keeleteadlast, kellest 16 on jõudnud ka doktorikraadini. Paul Ariste korraldas üle 30 keeleuurimisreisi kõigi läänemeresoome rahvaste juurde, kogus seal rohkesti keele- ja rahva- 503

74 luuleainestikku ning publitseeris seda. Tema publikatsioonide arv küünib kaugelt üle tuhande, sealhulgas palju monograafiaid. Oma monograafiais ja rohkearvulistes artiklites on Paul Ariste käsitlenud kõige mitmekesisemaid probleeme nii läänemeresoome keelte kui ka teiste soome-ugri keelte, rahvaluule ja etnoloogia alalt, rikastanud oluliselt kogu uurali keeleteadust, olnud sillarajajaks uurali keeleteaduse ning naaberteaduste vahel, tehes tähtsa panuse ka indoeuropeistikasse ja interlingvistikasse. Paul Ariste käsikirjalise vaimse pärandi saatusest rääkis allakirjutanu. Akadeemik Ariste soov oli, et tema käsikirjaline materjal, aga samuti rikkalik raamatukogu säilitataks praeguste ja tulevaste põlvede tarvis Kirjandusmuuseumis. Materjali üleandmist alustas ta ise, selle töö lõpuleviijana soovis ta näha oma tütart Marju Norvikut. Praeguseks on muuseumile üle antud kogu Paul Ariste käsikirjaline materjal, dokumente, fotosid, kirjad jms, mis on ära jaotatud muuseumi Kultuuriloolise Arhiivi ja Eesti Rahvaluule Arhiivi vahel. Arhiivraamatukogus aga on avatud Ariste memoriaalkogu ning eksliibriste kogu. Kultuuriloolise Arhiivi juhataja Rutt Hinrikuse sõnul on Paul Ariste fond praegu muuseumi suurim. Materjali korraldamisega arvatakse täielikult lõpule joutavat umbes kahe aasta pärast. Eelnevaga liitusid tihedalt kaks järgmist ettekannet. Rutt Hinrikus rääkis Paul Ariste kirjavahetusest. See tohutu mahuga kirjavahetus sisaldab nii mõndagi humoorikat ja isegi põnevat, kuid on ometi suures osas töine ning kõneleb Paul Ariste ääretust populaarsusest ja eruditsioonist. Temalt nõu või arvamust küsida pole häbenenud maailma mainekaimad suurkujud, kel keeleprobleemidega tegemist olnud. Folklorist Mall Hiiemäe tõi esile Paul Ariste teise armastuse keeleteadusega peaaegu konkureeriva folkloristika ning tema ainulaadsuse paljude rahvaste rahvaluule kogujana. Seejärel tõid VIII rahvusvahelise fennougristikakongressi korraldajate poolt tervitusi ja jagasid uusimat infot eelseisva kongressi kohta korralduskomitee esimees Heikki Leskinen ja TÜ uurali keelte õppetooli dotsent, praegu Jyväskylä ülikoolis eesti keele lektorina töötav Tõnu Seilenthal. Neil oli kaasas lillekimp Paul Ariste lesele Erna Aristele. Joškar-Ola ülikooli mari keele professor, Paul Ariste endine aspirant Juri Anduganov rääkis (eesti keeles!) teemal "Paul Ariste ja mari teadus". Mälestuspäev lõppes piduliku õhtusöögiga ülikooli vanas kohvikus. Huvitavaid seiku Paul Ariste elust meenutasid sõnavõttudes Tõnu Seilenthal, Seppo Suhonen, KKI 504 endine direktor Endel Sõgel, rahvaluulekateedri lektor Udo Kolk jt. Ürituse esimese päeva pidulikkus asendus teisel ja kolmandal päeval töise asjalikkusega. 3. veebruaril, Paul Ariste 90. sünniaastapäeval, toimunud konverents kandis nimetust "Paul Ariste ja maailma keeled". Kohal viibis ka L. Meri. Ettekande pidasid S. Suhonen ("Vadja keele kohast läänemeresoome keelte hulgas"), P. Alvre ("Paul Ariste vadja keele uurijana"), E. Vääri ("Paul Ariste liivi keele uurijana ja kogujana"), T.-R. Viitso ("Mida võime õppida Paul Ariste doktoritööst"), N. Agafonova Saranski ülikoolist ("Аутенция собственных имен в эрзянских говорах", Е. Jakimova Joškar- Olast ("Mari, soome ja eesti keele fraseoloogiast"). Õhtul avati TÜ Ajaloo Muuseumis mälestusnäitus, kus oli eksponeeritud hulgaliselt Paul Ariste haruldast käsikirjalist materjali, üle 100 foto, Paul Ariste lemmikesemeid kodust, sh need, mis seisid alati professori kirjutuslaual. Siinkohal ei saa mainimata jätta veel kahte päevakohast mälestusnäitust: TÜ Raamatukogus eksponeeritud näituse teemaks oli "Paul Ariste teadlase ja õpetajana", väljapanek TÜ humanitaarraamatukogus (seminarkas) kandis pealkirja "Paul Ariste 90 meenutades legendi". Päev lõppes banketiga TÜ Ajaloo Muuseumi Valges Saalis. Laupäeval, 4. veebruaril oli päevateemaks "Paul Ariste ja maailma rahvad". Konverentsipäeva juhatas sisse P. Olesk ettekandega "Paul Ariste ja fennougristika strateegia". Edasi kõnelesid H. Heinapuu ("Eestlased ja teised soomeugrilased"), A. Kitikov ("Пауль Аристе и финно-угорский фольклор"), H. Heinsoo ("Paul Ariste ja Ingerimaa"), K. Salve ("Vepslastest"), A. Krõlova ("Образования к образованию личности"), P. Rogotnev ("Удмуртский язык: этапы развития в советский период"), I. Mullonen ("Заметки о вепсской топонимии"), М. Linnamägi ("Paul Ariste ja interlingvistika"), E. Juhkam ("Eestirootslased"). E. Jakimova luges ette L. Vassikova ettekande ("Воспоминания"). Kell 15 ja 18 olid kõik Ariste päevadel osalenud oodatud Otto teatrisse, kus Udmurdi näitlejatar Olga Aleksandrova mängis, laulis ja loitsis pulmalaule. Eesti humanitaarteadlased on kuulutanud aasta Ariste aastaks. Tõepoolest, ega Ariste päevad polegi lõppenud, võiks öelda, et lõppenud on nende esimene etapp. Oktoobris on kavas korraldada järjekordsed hõimupäevad, millest vähemalt üks pühendatakse Paul Aristele. Siis tuleb taas juttu akadeemik Paul Aristest kui teadlasest, õpetajast ja... legendist. Tiina Kukk-Halling

75 INHALT A- Künnap. Vivat Congressus! 433 S. Olesk. Die 1950er Jahre in der finnischen Dichtung. Modernismus der Lyrik 436 H. Peep. Über Mängel der Apperzeption und Rezeption. Über die ungarische Literatur in Estland 444 P. Alvre. Über Mikael Agricolas Muttersprache und die darin anzutreffenden Eigentümlichkeiten des Estnischen 449 R. Raag. Andrus Saareste in Uppsala 455 M. Kalda. Über sprachliche Neuschöpfungen von Kross anhand der Romane "Kolme katku vahel" I und "Wikmani poisid" 468 H. Palli. Warum es die Esten noch gibt (aus der Sicht der historischen Demographie) 475 PUBLIKATIONEN A. Viires. Die Doktorarbeit von Oskar Kallas mit dem Augen des Opponenten 484 ERINNERUNGEN R. Karelson. Erinnerungen an Paul Ariste 489 REZENSIONEN V. Härm. Zusammenlegen eines Mosaiks (Indrek Hirv. taskuraamat (taskutähekerjus). Tartu, 1994) 495 H. Rebane. Licht und Schatten (Aino Kallas. Pärjapunuja. Päevaraamat aastaist Tallinn, 1994) 497 Ü. Tedre. Ein schemes Buch (Tartumaa saja-aastaste jutud. Kogunud Hella Keem. Tallinn, 1995) 498 RUNDSCHAU 500 TEATEID, MEELDETULETUSI Ootame autoreilt korrektselt vormistatud käsikirja (masinakirjas või arvutiväljatrükina, tekst harva reavahega, 30 rida leheküljel). Arvutivariandi puhul on soovitav lisada diskett. Osundamisel palume alati märkida tsitaadi allikas ja lehekülg. Toimetusel on võimalik arvustada eeskätt neid teoseid, mida õnnestub saada kirjastustelt või mis autorid loovutavad retsenseerimiseks.

76 7 kr TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID ad = adessiiv; g = genitiiv; EKS =Eesti Kirjanduse Selts; ES = Emakeele Selts; KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut; SKST = Suomen Kirjallisuuden Seuran toimituksia; ТА = Eesti Teaduste Akadeemia; TÜ = Tartu Ülikool; TYJ = Turun Yliopiston julkaisuja; Wied. = F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatu ühtlustekst (1893 ja hiljem); ÕS = Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn, Keeled: rts = rootsi. JÄRGMISTES NUMBRITES: Veel kord Heinrich Stahli Ingerimaal kirjutatud katekismusest Mats Traadi Palanumäe tsükkel Rahvaluule mõistatuslik valge põder Esimene soomekeelne-eesti keele grammatika Meetrika foneetikast Uuemat kirjandusteadust Saksast