TURUN YLIOPISTON SUOMALAISEN JA YLEISEN KIELITIETEEN LAITOKSEN JULKAISUJA

Transkriptio

1 TURUN YLIOPISTON SUOMALAISEN JA YLEISEN KIELITIETEEN LAITOKSEN JULKAISUJA PUBLICATIONS OF THE DEPARTMENT OF FINNISH ANO GENERAL LINGUISTICS OF THE UNIVERSITY OF TURKU 24 LÄHIVERTAILUJA SUOMALAIS-VIROLAINEN VIRHEANÄLYYSI- SEMINAARI MEKRIJÄRVELLÄ TOIMITTANUT HANNU REMES TURKU 1985

2

3 Turun yliopiston suomalaisen ja yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja Publieations of the Department of Finnish and General Linguistics of the University of Turku LÄHIVERTAILUJA Suomalais-virolainen virheanalyysiseminaari Mekrijärvellä Toimittanut Hannu Remes Turku 1985

4 EESTI ~^) TUKOGU ISBN ISSN Turun yliopiston offsetpaino 1985 ESTONICA

5 SISÄLLYS Alkusanat 4 Mekrijärven seminaarin ohjelma 6 I ANTS JÄRV Soome üliõpilaste eestikeelsetest kirjanditest 9 PEEP NEMVALTS Eksimusi lauseehituses 13 HELDI TAMM Ortograafilistest vigadest 16 JÜRI VALGE Sagedasemaid käänamisvigu soome üliõpilaste eestikeelsetes kirjandites 21 II EINO KOPONEN Suomen ja viron objektista 29 HANNU REMES Eräistä viron verbien taivutustyypeistä. 38 PÄIVI RINTALA Eräät deverbaaliset substantiivityypit suomessa ja virossa 52

6 ALKUSANAT Suomalaisten ja virolaisten kielitieteilijöiden yhteisenä tutkimushankkeena on ollut muutaman vuoden ajan Suomen ja viron kieliopillinen vertailu. Ajatus tällaisesta kontrastiivisesta kieliopintutkimuksesta esitettiin V kansainvälisen fennougristikongressin aikana Turussa Tutkimushankkeessa on pidetty tarpeellisena erottaa kaksi lohkoa: 1) suomen ja viron rakenteellinen vertailu ja 2) oppimisvaikeuksiin liittyvä virheanalyysi. Ilomantsissa Joensuun yliopiston Mekrijärven tutkimusasemalla järjestettiin 2. ja 3. toukokuuta 1985 tutkimushankkeen toinen virheanalyysiseminaari. Lähivertailuja-julkaisu sisältää lähes kaikki seminaarin esitelmät, niistä muutamat jonkin verran täydennettyinä. Mekrijärven tilaisuus oli jatkoa toukokuussa 1983 Saarijärven Summassaaressa pidetylle ensimmäiselle virheanalyysiseminaarille, jonka esitelmäkirjasen saatesanoissa on tehty selkoa suomen ja viron kieliopin vertailuprojektin taustasta ja alkuvaiheista sekä mm. virheanalyysin merkityksestä (Tampereen yliopiston suomen kielen ja yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja 10, Tampere 1983). Mekrijärven seminaarin rahoitti Suomen Akatemia. Suomen yliopistoissa toimivat viron kielen lehtorit ovat syksystä 1982 lähtien keränneet aineistoa virheanalyysia varten. Poimintojensa pohjalta pitivät Mekrijärvellä esitelmän suomalaisopiskelijäin viron vaikeuksista Ants Järv (Helsinki), Peep Nemvalts (Oulu), Heldi Tamm (Jyväskylä) ja Jüri Valge (Turku). Seminaarin suomalaisosanottajista tutkija Valma Yli-Vakkuri (Suomen Akatemia / Turun yliopisto) käsitteli suomen partitiivin ongelmia. Lähinnä kontrastiivisesta näkökulmasta, suomea ja viroa verraten, tarkasteli esityksessään objektiseikkoja vs. tutkija Eino Koponen

7 5 (Kotimaisten kielten tutkimuskeskus, Helsinki), johto-oppia apulaisprofessori Päivi Rintala (Turun yliopisto) ja taivutusoppia lehtori Hannu Remes (Joensuun yliopisto). Viron lehtorien virhehavaintoihin perustuvat esitelmät ovat tässä kirjassa ensimmäisenä osastona, suomalaistutkijain lähivertailut toisena. Kiitän tutkija Valma Yli-Vakkuria seminaarin järjestämisessä ja apulaisprofessori Päivi Rintalaa tämän julkaisun toimittamisessa saamastani avusta. Esitän myös kiitokseni Turun yliopiston suomalaisen ja yleisen kielitieteen laitokselle, joka on ottanut Lähivertailuja-kirjan julkaisusarjaansa. Seminaarin osanottajat toivovat kirjan hyödyttävän sekä opetusta että tutkimusta. Joensuussa 27. elokuuta 1985 Toimittaja

8 6 SUOMALAIS-VIROLAINEN VIRHEANALYYSISEMINAARI Joensuun yliopiston Mekrijärven tutkimusasemalla O h j e l m a Torstai Peep Nemvalts: Eksimusi lauseehituses Valma Yli-Vakkuri: Suomen kielen partitiivin ongelmia Eino Koponen: Suomen ja viron objektista Heldi Tamm: Ortograafilistest vigadest Ants Järv: Soome üliõpilaste eestikeelsetest kirjanditest Perjantai Viron kielen lehtorien kokous Päivi Rintala: Eräät deverbaaliset substantiivityypit suomessa ja virossa Jüri Valge: Sagedasemaid käänamisvigu soome üliõpilaste eestikeelsetes kirjandites Hannu Remes: Eräistä viron verbien taivutustyypeistä Keskustelu virheaineiston hyödyntämisestä

9 I

10

11 9 Ants Järv SOOME ÜLIÕPILASTE EESTIKEELSETEST KIRJANDITEST Kirjand on oluline töövorm keele õppimisel ja omandamisel ning peegeldab mitmel tasandil keeleõppija arengut. Emakeeleõpetuses on kirjand vaieldamatu koostisosa. Eesti koolides on läbi aegade kirjandil olnud keskne koht, eriti keskkoolis, ja ülikoolidesse sisseastumiselgi tuleb kõigil kirjutada kirjand. Võõrkeele õppimisel pakub kirjand iseseisva kirjaliku tööna rohkesti võimalusi keelelis-stiililiste oskuste ja teadmiste, samuti arvamuste, mõtete jne. väljendamiseks. Eesti ja soome keele lähedus õtse eeldab, et kummagi keele õppijad kirjutaksid võimalikult enam kirjandeid, et tegelikkuses mõista ja silmagagi näha, kuivõrd suhteline on väide: "Virolaisten (suomalaisten) kieli on niin suomen (viron) kielen kaltaista." Eesti keele kursuse eesmärgid Soome ülikoolides eeldavad, et üliõpilased saavutaksid eestikeelse teksti mõistmise ning tunneksid olulisemaid erinevusi eesti ja soome keele vahel. Kogemused kinnitavad, et järgkursuse lõpuks enamik üliõpilasi on antud eesmärgi saavutanud - suudavad mõista ja rahuldavalt tõlkida erineva laadiga tekste, tunnevad piisavalt erinevusi morfoloogia, leksika ja ka süntaksi alalt jne. Samal ajal kipub õppetundide nappuse tõttu kasinaks jääma keele praktilise kasutamise oskus. Eestikeelsete kodukirjandite süstemaatiline kirjutamine soome üliõpilaste poolt on allakirjutanu kogemuste põhjal andnud üliõpilastele hea võimaluse ise kogeda oma eesti keele tundmist ning järjekindla tööga omandada püsivamaid praktilise keele kasutamise kogemusi. Kirjand töövormina on soome üliõpilastele nende oma kooliaegadest hästi tuntud ja seega pole vajadust hakata pidama loengut: mis on kirjand? Semestri algul tuleb vaid selgitada olulisemad mängureeglid ja lähemad ülesanded, leida igaks

12 10 nädalaks sobiv(ad) teema(d) ning varuda oma tööplaanis vähe aega, et selgitada vigu. "Mõnda Eestist" -Õpikus on iga õppetüki järel "kirjoita viroksi aiheesta...". Algkursuse raamides võib loomulikult piirdudagi õpikus antud teemadega. Paraku on aga nii, et teatud osa üliõpilastest läheb kõigest hoolimata kergema vastupanu teed ning esitab mehaaniliselt õppetükis olevaid fraase ja sõnavorme. Nii kirjutatud kirjandi kasutegur jääb väheseks. Tõsi küll, algkursuslaste sõnavara ning teadmised grammatikast on algul napid, mistõttu pole põhjust kõiges taunida õppetükis oleva teksti sobitamist oma kirjandisse, küll aga tuleks juhtida tähelepanu, et Õppetüki ümberkirjutamine annab vähe uusi kogemusi ja teadmisigi. Mängureeglite selgitamisel tuleb kesksele kohale asetada: kirjuta oma sõnadega, ära karda vigu. Need, kes nii toimivad, jõuavad tegelikult ka kiiremini edasi. Algkursuslaste kirjandid pole kuigi ulatuslikud, kuid soovitatavaks tuleks pidada vähemalt ühe lehekülje kirjutamist. Vead algkursuslaste kirjandeis on algul üsna tüüpilised, nii et kirjandeid tagastades on hea võimalus otsese materjali alusel päris süstemaatiliselt selgitada keelte erinevusi. Ajanappust arvestades on tulemusrikkamaks osutunud, kui kirjandite tagastamisel keskne on üks mõne lähimineviku loengu põhiprobleem, mis juba teatud eelduste tõttu on mõnel määral keerulisem, vajab enam harjutamist, enne kui hakkab sujuma praktikas (näiteks erinevused sise- ja väliskohakäänete kasutamisel, eitus, pronoomenid jm.). Algul tekitab raskusi ainsuse omastavgi. "Sõidan rongal töösse" -tüüpi vigu esineb algkursusel praktiliselt igas kirjandivoorus. "Soomlased toidud (raamatud, sportlased jne.)" -tüüpi vead kiusavad mõnda üliõpilast kauem, kui võiks arvata. Mitmuse osastav on muidugi mõneti maagilinegi, sest veel järgkursusel võib mõne küllaltki edukalt edasijõudva üliõpilase kirjandist temale endalegi ootamatult leida: "Kalevala lood ovat põnevaid ja huvitavaid." Lauseõpetuse osas on probleeme jatkuvasti, kuid kesksemad on seotud tavaliselt objekti, täiendite,

13 11 sõnajärjestuse, rektsiooni ning verbi liitvormide kasutamisega. Kirjandeist võetud näiteid analüüsides üliõpilased tavaliselt märkavad probleemi ning nii on korrigeerimine samaaegselt teadmiste omamoodi kinnistamine. Tingimata on vaja igaühe tähelepanu juhtida tema kirjandis esinevatele vigadele ja korduvatele probleemidele, kuid seda juba individuaalses korras. Suurema rühma puhul on selleks küll raskem aega leida, väiksema rühma korral on aga harjutuse tegemise ajal võimalus igale üliõpilasele eraldi nõu anda. Ühel või teisel põhjusel mõned ei jätka kohe järgkursust ja nii on osutunud vajalikuks, et järgkursuse algul kirjandeid tagastades tuleb kordavalt analüüsida astmevahelduse ja loomulikult morfoloogia tüüpilisemaid probleeme. Kesksel kohal peaks järgkursuse kirjandite analüüsimisel siiski olema süntaks, mõneti ka infinitiivid, rektsioon jne. Kirjandite parandustega pole püütud nö. viimast välja võtta, on osutatud harilikult sobivamale lahendusele. Allakriipsutuste puhul peab mängureeglite kohaselt kirjutaja ise tegema paranduse või siis küsima nõu. Järgkursuslased suudavad tavaliselt ise anda õigema lahenduse, algkursuslased küsivad harilikult nõu, kui Õpiku vastavale osale viitaminegi ei aita. Järgkursuslaste kirjandid on ootuste kohaselt pikemad (tavaliselt kuni paar lehekülge), enam arendatud, motiveeritumad ja oma seisukohti väljendavad, mis on olnudki eesmärgiks. Hea oleks, kui jätkuks aega suunata kirjutama erinevaid tüüpe kirjandeid - kirjeldusi, arutlusi, karakteristikaid jne., miks mitte ka reportaaže näiteks TV vahendusel nähtud suusatamise EM- või MM-võistlustelt. Lisana esitatud teemad järgkursuslastele on eelkõige ideed võimalikest aineringidest. 1. Sügis metsas. 2. Puhkehetki talvel. 3- Taas tuleb kevad. *J. Kui raske on eesti keel?

14 12 5. Olümpiamängud (EM, MM) ja mina. 6. Mood ja praktilisus. 7. "Kalevala" ja mina. 8. E. Vetemaa ja "Kalevipoeg". 9- Vastlapäeva traditsioonidest. 10. üliõpilased ja 1. mai. 11. Käisin Tallinnas on parim soome kirjanik. 13- Uus tõlketeos eesti kirjandusest. 14. Teatris esitatakse eesti kirjaniku... näidendit 15. Raamat tänases maailmas. 16. Minu raamatukogu. 17. Rahvaluule ja tänapäev. 18. üliõpilasteater esitas Pärast ülikooli lõpetamist hakkan töötama...na.

15 13 Peep Nemvalts EKSIMUSI LAUSEEHITUSES Järgnevas esitatavad tähelepanekud ei püri teab mis üldistusteks, sest selleks on neid liiga vähe ja juhuse osa tõenäoliselt suur. Kuna valdav osa näiteid pärineb algkursuselt, mil lauseehitusega põhjalikumalt ei tegelda, on tihti äratuntav emakeelsete tarindimallide mõju õpitavale lähisugukeelele. Oma keele sissejuurdunud mallide mõju võib kohati olla äärmiselt tugev. Kuigi näiteks eitussõna väärpaigutuse eest on Uuspõllu (1983) tähelepanekute najal olnud pidevalt võimalik hoiatada, püsib see soomepärane mall tihtipeale visalt veel järgkursusel ja muidu ladusaltki eesti keelt rääkivate soomlaste kõnes, nt vestlustundides: (1) Ma e_i vist teagi, kuhu ta läks (pro Ma vist ei tea- i...) Ma e_i küll oska vastata Suhteliselt tugev on harjumuse jõud ka predikatiivi partitiivsuse (2a) ning muudegi predikatiiv(adverbiaal)ide (2b) osas: (2) a. See oli söötamist (pro söömine) See ei ole nii tavalist, et... (pro tavaline) b. See tundub väga huvitavalt.raamatult (pro huvitava raamatuna) 1 Tavalisemaid soomepärasusi on veel kvantori/pronoomeni ärajätmine võrdlustarindis: 1) Traditsioonilises grammatikas on seesuguseid elemente peetud predikatiivadverbiaalideks. Minu meelest on seda laadi modaalverbide kõrval esinevad essiivsed konstituendid ka üks liik predikatiive. (Lähemalt vt nt Peep Nemvalts, Silvi Vare, Eesti keele õpik X klassile. Tallinn 1984, lk )

16 14 (3) Ma pole seal käinud kui paar-kolm korda (pro rohkem kui...) Objektikäändena kiputakse sageli soome akusatiivi mõjul valima eesti nominatiivi või genitiivi (4a). Teisalt esineb objektiski partitiivi ületaotlust (4b) - ehk on jäänud ebamääraselt meelde, et eesti keeles pruugitakse rohkem partitiivobjekti. (4) a. Ma lugesin see [[raamat] inglise keeles (pro seda raamatut) Hoidsin tema (pro teda) b. Sei-nal on väga suur maailmakaart, keda ma olen Petroskoist ostnud (pro mille ma olen...) Päris mõistetav on, et lokaaladverbiaal saab tihti oma keelest tuttava käände- (5) või kaassõnavormi (6), või et ei taibata kasutada eesti komitatiivi ei adverbiaalina (7a) ega atribuudina (7b): (5) Ta käib töös kontoris (pro tööl) Teistesse kaartidesse saan nimesid (pro teistele kaartidele) Minu naabris oli peod ööl (pro Minu naabrite juures oli pidu öösel) (6) See asetseb kesklinnas lähedal minu koolimaja (pro minu koolimaja lähedal) (7) a. Ta sõidab omal autol (pro oma autoga) b. Bussiühendus linnasse on hea (pro linnaga) Ka kongruentsi puudumine (8) või sellega liialdamine (9) eesti keeles võib tugineda soome pruugile (vahel isegi kõnekeelsele ): (8) a. Tal olid tited iga sadamas (pro igas sadamas; vrd sm joka satamassa) b. Teine ja kolmas eesnimi oli tavaliselt pikk (pro olid pikad) Mulle meeldib kõik ansamblid (pro meeldivad)

17 15 (9) Mil aastal kursusel sa oled? (pro mis / mitmendal) Mida muusikat sa kuulasid? (pro mis / millist) Juhtudel nagu (9) mängib muidugi kaasa seik, et soomlastele tundub võõrastav seesugune eesti mis-pronoomeni "universaalne nominatiiv". Võimalik, et just niisuguste väikeste pindstruktuurierinevuste psühholoogiline mõju - ei usuta, et eesti keeles võiks olla mõnikord täpselt sama tarind/vorm kui soome keeles - sunnib otsima emakeelsest erinevat struktuuri sealgi, kus seda tegelikult ei leidu. Nii näiteks kiputakse numeraali kõrval kasutama substantiivi pluuralis nii nominatiivsena (kas õpitavade indoeuroopa võõrkeelte mõjul?) kui ka partitiivsena: (10) Seal oli kaks mehed ~mehi Kui ei teata või mäletata, et samatähenduslikul verbil on eesti keeles erinev lausemall, võidakse kogu lause suruda lihtsalt omasemassa, soome malli pärasesse vormi: (11) Mina meeldin Koskelas elamisest (pro Mulle meeldib K-s elamine; vrd sm joku pitää/tykkää jostakin) Lähedaste sugulaskeelte süntaktiliste tarindite õppimisel tundub niisiis olevat kaks peamist, teineteisele vastandlikku ohutendentsi: - tarvitatakse omakeelset malli seal, kus teises keel-es on erinev mall; - oletatakse, et teise keele mall ei või olla täpselt emakeele malli sarnane ning "leiutatakse" selle asemele midagi erinevat. KIRJANDUS Uuspõld, Ellen 1983: Sõnade järjekorrast eesti ja soome keele eitavas lauses. Soome-eesti keelevigade analüüsi ühisseminar Summassaares 18. ja 19. mail Folia fennistica & linguistica. Tampereen yliopiston suomen kielen ja yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja 10.

18 16 Heldi Tamm ORTOGRAAFILISTEST VIGADEST Ortograafiaküsimused on eesti keele õpetuses rohkem tagaplaanile jäänud. Neil on peatutud peaasjalikult ühenduses muude probleemidega: häälikuortograafial seoses väldetega ja sõnade muutmisega, suurel ja väikesel algustähel seoses adjektiiviga või tekstide lugemisel esinenud konkreetsete üksikjuhtumitega, komal ja muul interpunktsioonil seoses süntaksiküsimustega jne. Kursuste piiratud maht eelkõige on sundinud õpetajat ortograafiale eelistama keele seisukohast suuremat kaalu omavat problemaatikat. Ent ühest kirjalikust ülesandest teise korduvad ortograafiavead veel järgkursuselgi on sundinud selgitama, mis laadi need vead on ja millest nad on võinud johtuda ja kus on keeleõpetuses need kohad, mida maksaks Õigekirjutuse huvides senisest rohkem alla kriipsutada ja harjutada. Näitematerjalina kasutatud ortograafilised vead on võetud algkursuse eksamikirjandeist ja järgkursuse kirjalikest harjutustest. On piirdutud rohkem häälikuortograafiaga. Ortograafia seisukohalt sünnitavad ootuspäraselt suurimaid raskusi klusiilid. Pärast eesti keele foneetiliste iseärasuste eritlemist, milles klusiilide küsimus on üks olulisemaid, ja morfoloogia põhiküsimuste käsitlemist näib õppijale problemaatilisim olevat _t, eriti selle leenisvorm. Märgatavalt vähem tehakse k_~g_-vigu, rääkimata jd^vb vigadest. Esineb leenisklusiili asemel fortisklusiili sõna tüves, sõna on siis õieti soomepäraselt kirjutatud: puutub pro puudub leitub pro leidub sõitab pro sõidab etasi pro edasi akatemia pro akadeemia jakuneb pro jaguneb Nõugokude pro Nõukogude Veelgi rohkem on aga nende klusiilide n.-ö. äravahetamist

19 17 tunnustes, milles vähemalt teatud juhtudel on "süü" soome keelel. Ootamatult sageli on fortisklusiil mitmuse nominatiivis: artistit pro artistid veejt pro veed_ suure_t pro suured_ soomlaset^ pro soomlased_ sugulaseta pro sugulased_ sarnaset^ pro sarnased^ joonet^ pro jooned_ Muudes käänetes on mitmuse tunnuses rohkem leenisklusiili kirjutatud: tütrukudele pro tütrukutele mõlemad_elgi pro mõlematelgi suurimateks pro suurimateks naabrideks pro naabriteks keelale pro keelte Vastupidiseid veanäiteid esineb märgatavalt vähem (kultuurikontaktide pro kultuurikontaktide, paljuteks pro paljudeks). Eksimusi klusiili osas on ka muudes käänetes: ilusamait pro ilusamaid suurimait^ pro suurimaid läänte pro läände ilmed_ pro ilmej; ilma sinuda pro sinuta vooluka pro vooluga Leenis- ja fortisklusiili segiajamist on ka verbivormides: möödunult pro möödunujd võitakse pro võidakse lausunu_t pro lausunud kirjutedi pro kirjutati kulgevat, pro kulgevad tallada pro tallatpa võivat^ pro võivad_ rääkitpä pro rääkida saati pro saadi olevad_ asutatud pro oleva_t asutatud Klusiilivead tunnustes vähenevad siiski sedamööda, kuidas õige käänamine ja pööramine kinnistuvad. Siinjuures tuleks erilist tähelepanu pöörata produktiivsematele muuttüüpidele, nagu õpik, jalg, kirjutama, õppima, hakkama. Suhteliselt kergesti omandatakse eesti ortograafias tradit-

20 18 sioonist lähtuv konsonantühendi Õigekirjutusreegel. Seda tõendab taoliste eksimuste vähesus ja needki esinevad rohkem ühissõnades (Tarttu pro Tartu, kulttuurikeskus pro kultuurikeskus ). Juba märksa raskemini teadvustub aga tõsiasi, et ühendis, mille moodustavad heliline konsonant ja p_, t_, k, on klusiil ülipikk, s.t. oleks soome ortograafia järgi kahekordsena kirjutatud. Järgmistes sõnades ei ole eesti keeles fortisklusiil juba fonotaktiliselt võimalik: öeldakse, murdeid, kõrgeim, kõneldakse, tähendab, kümnendjlk jne. Arvuliselt on küllaltki palju neid juhtumeid, kus fortisklusiili asemel on geminaat kirjutatud, siis hääldusele vastavalt (ei vastupidi): üttelnud pro ütelnud trükkitud pro trükitud mittu pro mitu elanikke pro elanike õppivad pro õpivad pikkem pro pikem loppukadu pro 10p_ukadu üliõppilaseni pro üliõpilaseni Soome ortograafia ei ole selles õppimisjärgus enam eriliselt mõjutanud ülipika klusiili kirjutamist pika vokaalainese järel - taolisi vigu leidub ainult üks: instituutti pro instituuti Pika vokaalainese järel on olnud rohkem raskusi leenis- ja fortisklusiili kirjutamisega. Tõik, et _p, t, k on selles positsioonis ülipikad, kipub ununema. (Näited on mingil põhjusel üksnes Ic alalt.) kõike pro kõige laululiig pro laululiik kõikist pro kõigist mereriig pro mereriik rääkitakse pro räägitakse kõig pro kõik vabariikist pro vabariigist vabariigideist pro vabariikidest räägida pro rääkida paigu pro paiku

21 19 Häälikuühendi õigekirjutusvigadest on näiteid veel leenisklusiili kirjutamisest helitu hääliku kõrval (jutusdab pro jutustab, harrasdakse pro harrastatakse), eriti ki *vgi-sufiksi kirjutamisel: Soomesgi pro Soomeski kärsinudgi pro kannatanudki muidgi pro muidki Toodud näited kinnitavad, et klusiili ortograafia on õppijale tõsist peavalu tegev probleem. See nõuaks hoopis suuremat harjutamist, kui aeg seda tavaliselt võimaldab. Muude harjutuste kõrval tohiks selles oma koht olla ka etteütlusel, mida ei ole seni üldiselt praktiseeritud. Muudest õigekirjutusvigadest on arvuliselt enam esindatud muud pika ja lühikese hääliku kirjutamisel tehtud vead. Ühesilbise ülipika konsonandiga lõppeva sõna lõpust teise konsonandi ärajätmine on.ilmselt andnud soomlasele vastuvõetavama vormi: häjl pro häll kül pro küll pik pro pikk Tallin pro Tallinn Aga: ett proe;t Esimese silbi ja järgsilpide vokaali kirjutamisel on sageli eeskuju võetud soome keelest, arvestamata eesti keeles toimivaid reegleid, mis järgsilpide osas on küllaltki kõikuvad: sjs pro see gramaatilises pro grammatilises museeumides pro muuseumides pindaala pro pinda_la miljoonit pro miljonit Söme pro Soome akademid pro akadeemiad Europas pro Euroopas Kaks viimast näidet kuuluvad üldhariduse puudulikkust ilmutavate näidete liiki, nagu neid võib leida veel muidki, eriti suure ja väikese algustähe alalt: g_a pro k_a Nõugokude pro Nõukogude Eesti (rahval) pro eesti Eestlaste pro eestlaste

22 20 Soomlaste pro soomlaste eestikeel pro eesti_keel Soome (keel) pro soome eestikeele pro eesti_keele munamäe pro Munamäe maaala pro maa-ala eestis pro Eestis Liiduvabariigist pro liiduvabariigist Erinevad reeglid kokku- ja lahkukirjutamises kummaski keeles on sagedaseks komistuskiviks, eriti kohanimede puhul: emmastkummast pro emmast-kummast NÕukogudeliidu pro Nõukogude_Liidu Soomelahe pro Soome_lahe Baltimere pro Balti_mere Uurali-mägede pro Uurali_mägede Pihkvajärv pro Pihkva_järv Ülemistejärv pro ülemiste_järv Viljandijärv pro Viijandi_järv Volga_^jõe pro Volga_jÕe See põguski sissevaade üliõpilaste õigekirjutusvigadesse osutab vajadusele ortograafiaga senisest sihipärasemalt tegelda, leida need seigad, mis vajavad erilist tähelepanu ja harjutamist. Järgkursuse loengusarja võiks kokkuvõttena kuuluda ka ülevaade eesti keele ortograafia erinevustest soome keelega võrreldes.

23 21 Jüri Valge SAGEDASEMAID KfiÄNAMISVIGU SOOME ÜLIÕPILASTE EESTIKEELSETES KIRJANDITES Käesolevas kirjutises ei üritata jõuda suuremate üldistusteni soome vormiõpetuse mõju vaatlemisel eesti morfoloogiale. Küll aga peaks siin esitatavatest tähelepanekutest olema tulu praktilises keeleõpetuses ja -õppimises. Olgu siis mõningate vigade vältimiseks või teiste arvu vähendamiseks. Kogu materjal on pärit soome üliõpilaste eestikeelsetest kodukirjanditest, mille koostamisel võis kasutada kõikvõimalikke abivahendeid (sõnaraamatuid, grammatikaõpikuid, loengukonspekti), ühelgi autoril polnud kohustust mõnda konkreetset vormi moodustada, vastupidi - oli võimalik valida selline lausekonstruktsioon, selline sõna ja vorm, mille Õigsusesse nad ise (kõige rohkem) uskusid. Seega peaksid kirjandivead iseloomustama antud momendiks omandatud keeleoskuse kõrgeimat taset ja esindama seda eksimuste rühma, millega tõenäoliselt tuleb kokku puutuda enamikul soomlastest eesti keele Õppijatel ja nende õpetajatel. Vead saab jaotada kahte suurde rühma. Neist väiksemat eksimuste gruppi iseloomustab soome morfoloogia otsene mõju: eesti tüvedega kombineeritakse soome tunnuseid ja lõppe ning kantakse eesti vormiõpetusse üle muudki soomepärast. Üpris tavaline on lõpukaota nominatiivi kasutamine; sageli esineb eesti käändelõpu asemel soome oma või siis mingi selline moodustis, mis pole ei üks ega teine: Tallinna, tänava, elava (ohtlik eksimus selles mõttes, et ei puuduta üht konkreetset sõna, vaid kõiki v-partitsiipe) ; mun, esikusa, rninull pro mu, esikus, minul. Komitatiivgi esineb mitmel eesti keele ajaloost tuntud kujul: tütlapse kaasa~kanssa, kolleegika. Koguni üks possessiivsufiksi kasutus leidus analüüsitud materjali hulgas: rahvame pro me rahva.

24 22 Segamini lähevad (ikka soome keele mõjul) eesti pre- ja postpositsioonid. Esimesi kasutatakse teiste, teisi esimeste asemel. Kohati võib see lause tähendust muuta (Selle peale olen väga huvitatud pro peale selle; Sõitsin rongiga Ungari ja Austria läbi pro läbi Ungari ja Austria), tavaliselt aga mõte siiski ei kannata: lähedal Kouvola, kuus aastat teda enne. Viga tekib, kui emakeele eeskujul kasutatakse eesti laneetnonüüme adjektiivi funktsioonis: soomlased koorid ja eestlased puhkpilliorkestrid, välismaalasi nukkusid, inglane feminist, suured venelased meistrid. Leidub isegi komparatiivivorm: kõige ameeriklaseni maa. Tundub, et enamik käsitletud eksimusist langeb keeleõpinguid äsja alustanute või siis nõrgemate üliõpilaste arvele - üldiselt valesti kasutatavad lane-substantiivid välja arvatud. Teise rühma kuuluvad need eksimused, mille põhjusena emakeele mõju pole enam nii otsene, kuigi see on kahtlemata olemas siingi. Tänapäeva eesti keele tunnused ja lõpud on küll omandatud, ent neid kasutatakse vääralt: liidetakse valele tüvele (erilist raskust näib valmistavat nõrgeneva astmevaheldusega noomenite muutmine), valitakse antud ümbrusse mittesobiv allomorf või pruugitakse neid topelt jne. Käändevormide vahel valitsevad teatavasti kindlad suhted. Nende mitteteadmisel kannab kogu vormimoodustus juhuslikku iseloomu (kuni käänamine pole muutunud automaatseks - keele omandamise tõttu). Ku-i käänete vahelised seosed on õigesti meeles - ja näib, et tavaliselt see nii on - siis on põhimõtteliselt kaks võimalust: 1) kui sõna tüüp on määratud õigesti, siis moodustatakse tavaliselt õigesti ka kõik selle sõna käänded; 2) kui tüüp määratakse valesti, põhjustavad vead põhija peavormides automaatselt eksimusi kogu ülejäänud paradigmas. Just selle viimase võimaluse tõttw on tarvis otsida lihtsamaid ning paremini meelde jäävaid mooduseid sõnade

25 23 Õigeis käändkondadesse liigitamiseks. Järgnevalt üritan vaadelda eesti noomeni muutmisel tekkivaid tüüpilisemaid vigu. Esimene tähelepanu äratanud tõik on see, et valdav osa noomeneid, mille käänamisel eksiti, kuulub kolme deklinatsiooni: IV, V ja VI. Ei julge olemasoleva materjali põhjal küll väita, et mujal vigu ei tehta - aga välistatud pole seegi. Nominatiivist oli seoses otseste soomepärasustega juba juttu. Võib lisada, et tavaliselt lisatakse sellele genitiivist pärinev tüvevokaal: nelja, reisi, telefoni. Põhikäändena olulise genitiivi ja sellest saadud käänete moodustamisel tehtavad vead esindavad mõlemat eksimuste rühma: on otseseid fennisme, kuid leidub teisigi väärmoodustusi. Sageli kantakse nimi-tüübi omadused üle teistelegi nominatiivis i^-ga lõppevatele sõnadele: kive, voode. Eesti deklinatsioonisüsteemi aasta- ja pime-tüüpidesse kuulub soome ea-/eä-noomenite vasteid, esimesel juhul kahesilbilisi kolmandavältelisi, teisel lühikese, esisilbiga sõnu. Eksitakse vastupidistes suundades: esimese tüübi sõnadele lisatakse -da, teises tüüpkonnas see unustatakse (valgeda, komp. torem). Kohati on raskusi number- ja õpik-tüübi eristamisel: mööbeli, treenri. V käändkonna us-sõnu näib mõjutavat nende soome analoogide muutmine (luuletukse, Prometheuksel), ne-sõnade puhul aga püütakse konstrueerida erinevust meie keelte vahele seal, kus seda tegelikult pole (teines, punaned, sinined). Põhiviga VI käändkonna sõnade genitiivis (ja üldse üks käänamise põhivigu) on tugeva astme kasutamine nõrga asemel (kõike, lappi, lõppu, šokki, ühte; haudal, kontsertis, tubas, vaatenurkast). 1) Tüüpkondade süsteem on võetud raamatust H. Remes, Viron kielioppi. WSOY, Porvoo Helsinki Juva 1983.

26 24 Eksimustest ainsuse partitiivi moodustamisel võib analüüsitud materjali põhjal mainida nelja: 1) -t pro -d I käändkonnas: raudteet, muut (pole võimalik öelda, kas on tegemist tõelise väärhäälduse kajastusega või ortograafiaveaga); 2) jd-partitiivid IV käändkonnas: valged, loengud; 3) lõputa vormid IV käändkonnas: nädala, plakati; 4) arvukad t_-/d-lõpulised vormid VI käändkonna esimeses alaliigis: kassit, kohvit~kohvid, kõiget, markat, päevad, sörgid, tundit. Näidete põhjal pole võimalik öelda, kas eelistatakse tugeva- või nõrgaastmelist tüve. Partitiivi moodustamisel tehtud vead põhjustavad eksimusi mitmuses: esindajade, raamatude, valgede, tüdrukudega; Unnatest, puusateni. VI käändkonna sõnade ühe sagedasema veana võib märkida nõrgaastmelist de-mitmust: põllude, poiside, sõbradega, kõigidel. Mitmuse partitiivgi valmistab raskusi põhiliselt eelmainitud kolmes käändkonnas. Neljandas kohtab sid-osastavat (mida seal tegelikult üldse pole): suvilasid, kirjandisid. Mõnikord moodustatakse pluurali partitiiv koguni kahe mitmuse tunnuse abil (raamatudeid). V käändkonna tüüpviga (või siis vähemsoovitud vormi kasutamine) on id-lõpuliste partitiivide pruukimine lõputa vormide asemel: harrastuseid, kaunistuseid, luuletuseid, üliõpilaseid. üldse tundub, et soomlane emakeele eeskujul üritab alati kasutada käändelõppu eesti keeleski (ka seal, kus seda pole). Sama osutavad vead VI käändkonna ainsuse partitiiviski. VI käändkonna sõnade sagedamini esinev viga mitmuse partitiivis on vastupidine IV-le. Kui seal pruugiti sid-lõppu (mida seal üheski tüübis pole), siis siin kasutatakse palju idvorme - mida jälle üheski selle deklinatsiooni tüübis ei esine. Millele -id on liidetud, see on juba omaette küsimus. Võimalusi: 1) õigele vormile: filmeid, vitamiineid, romaaneid

27 25 (pole võimalik öelda, kas tüvi on Õiges astmes); 2) ainsuse genitiivile: sõbraid, saareid, kingaid. Leidub nõrgaastmelist sid-partitiivi: mäesid, kohasid. Üks näide lõputa mitmuse osastava väärmoodustamise kohta ilmselt ei peegelda keeleõppijäte teadmisi õigesti. Oskamatus lühikest mitmuse partitiivi moodustada kajastub selle vormi vältimises. i.-mitmuse suurim probleem on sellega liialdamine. de-pluurali asemel kasutatakse seda neljas viimaseski käändes. Loomulikult kanduvad i-mitmuse vormidesse edasi eksimused mitmuse partitiivis (puusaisse, seinil), lisanduvad aga ka vead astmes (õlgule). Nagu käesoleva artikli alguses öeldud, ei ole siin püütud minna palju kaugemale vigade esitamisest. Miks mingi eksimus on juhtunud, miks nimelt selles sõnas või tüübis ja mitte teises, missugune on soome keele mõju - kõik see vajab edasist selgitamist ja täpsustamist. Ilmselt tuleb kõrvuti väärmoodustistega analüüsida ka õigeid, et oleks võimalik täpsemalt piiritleda problemaatiliste sõnade rühmi. Loodetavasti aitab see kirjutis määratleda valdkondi, kus uurimistööd jätkata.

28

29 n

30

31 29 Eino Koponen SUOMEN JA VIRON OBJEKTISTA 1 Itämerensuomen objekti on tarjonnut ja tarjoaa edelleenkin monia kiinnostavia ongelmia kielentutkijain ratkaistavaksi. Kiinnostavaksi ja samalla ongelmalliseksi objektin tekee se tunnettu ilmiö, että objektin muoto vaihtelee itämerensuomessa siten, että se voi olla joko partitiivi tai akkusatiivi. Itse asiassa vaihtelu on tätäkin monimutkaisempi, koskapa akkusatiivi on vielä kahden muodoltaan erilaisen - nimittäin nominatiivin tai genetiivin kaltaisen - objektin yhteisnimitys. Perusteellinen esitys tästä jälkimmäisestä on W. Griinthalin väitöskirja. Tässä esitelmässäni tarkastelen lyhyesti ensin mainittua eli akkusatiivin ja partitiivin vaihtelua. Akkusatiiviobjektia nimitetään toisinaan myös kokonaisobjektiksi, partitiiviobjektia osaobjektiksi. Osan ja kokonaisuuden vastakohta sopii kuitenkin vain osaan tapauksista. Jo ainakin Setälän lauseopin ajoista lähtien onkin tiedetty, että akkusatiivi/partitiivi-vaihtelun keskeisenä tehtävänä on ilmaista aspektia, joka on akkusatiiviobjektin yhteydessä perfektiivinen (päättynyt) tai resultatiivinen (tuloksellinen) ja partitiiviobjektin yhteydessä vastaavasti imperfektiivinen (päättymätön) tai irresultatiivinen (tulokseton). Hakulisen & Karlssonin Nykysuomen lauseoppia (1979: 183) määrittelee aspektien eroa seuraavasti: Aspektiopposition olennaisin piirre on se, AIHEUT TAAKO verbin ilmaisema tekeminen jonkin sellaisen MUUTOKSEN objektin tarkoitteessa, että se ikään kuin SIIRTYY uuteen tilaan. Tekeminen on resultatiivista, jos tällainen ratkaiseva muutos tapahtuu; jos sitä ei tapahdu, aspekti on irresultatiivinen. 1) Esitetty myös Grünthal-Ridala-päivän seminaarissa Helsingissä

32 30 Sääntö on periaatteessa yhteinen kaikille ims. kielille - siis esim. suomelle ja virolle. Jokainen viroa opiskellut suomalainen samoin kuin suomea opiskellut virolainen on kuitenkin varmaan huomannut, että aivan täysin yhteneväistä ei. objektin sijan valinta kuitenkaan ole: on tapauksia, joissa viro suosii partitiivia silloinkin kun suomalainen kielitaju edellyttää akkusatiivia. Kielet siis tulkitsevat samaa sääntöä joskus eri tavoin. Voisi ajatella, että kahtalaisen tulkinnan tekee mahdolliseksi sääntö itse: tiettyihin verbeihin sitä on helppo soveltaa, toiset verbit taas ovat merkitykseltään sellaisia, että ne tavallaan jäävät koko säännön ulkopuolelle. Kuten objektisäännöstäkin voi päätellä, transitiiviverbien - tai neutraalimmin objektiverbien - yleinen piirre on, että ne tyypillisesti ilmaisevat - tai ainakin voivat ilmaista - objektissa tapahtuvaa muutosta, jonka verbi (= verbin subjekti) aiheuttaa. Asian tarkistamiseksi poimin Virolais-suomalaisesta sanakirjasta välin K L objektiverbit (n. 500). Sovelsin niihin objektisäännön kriteerejä SUBJEKTI AIHEUTTAA ja OBJEKTI MUUTTUU. Seuraavassa esittelen havaintojani tyypillisimpien verbien osalta. Suuri osa verbeistä mahdollistaa tilanteen mukaan useammankin tulkinnan eikä esimerkkeinä olevia verbejäkään pida ymmärtää niin, että ne kaikissa tapauksissa saisivat juuri tällaisen luonnehdinnan kuin seuraavassa esitän. I SUBJEKT TEKITAB, ET 1. OBJEKT SIIRDUB VÕI MUUTUB a) Objekt siirdub ruumis kaugendama, kahmima, (üle) kandma, kergitama, kinkima, konfiskeerima, (ära) koristama, korjama, kukutama, kõrvaldama, küüditama, laduma, liitma, laenama, laotama, koondama, lappama, lennutama, loopima, lükkama, lähendama

33 31 b) Objekt siirdub seisundist teise käivitama, lunastama, köitma, loitsima, legaliseerima, laulatama, lapsendama, lahustama, külmutama, küpsetama, kondenseerima, kastma, kollektiviseerima c) Objekt kaob kaotama, kustutama, kägistama, kätkema, laastama, lammutama d) Objekt tekib looma, ketrama, kirjutama, koostama, komponeerima, leidma, leiutama, läitma e) Objekt muutub millegi omaduse suhtes lühendama, lõdvendama, leevendama, laiendama, lahjendama, kütma, kohendama, kindlustama, kirgastama, komplitseerima, komplekteerima, kergendama, kaunistama, kangendama, kallindama, kainestama f) Objektile tuleb midagi juurde katma, kroonima, kuldama, kummeerima, lakkima, lahastama, liivatama, lupjama, lõhnastama g) Objektilt kaob midagi koorima, kastreerima, laasima 2. OBJEKT ON KUSKIL VÕI MILLESKI SEISUNDIS hoidma, säilitama kaitsma, kandma (jää kannab inimest) 3- OBJEKTIS TOIMUB MIDAGI, MIS EI OLE SIIRDUMINE VÕI MUUTUMINE kahistama, kõlistama, kiigutama, kiusama, kõditama, käitama Kuten esimerkkienkin runsaudesta ilmenee, valtaosa kuuluu 1. luokkaan; luokkaan 2 kuuluvia verbejä ovat lähinnä juuri hoidma ja säilitama (eivät tältä aakkosväliltä). 3. luokka on jonkin verran suurempi.

34 32 Näihin tapauksiin objektisääntö sopii hyvin: 2. ja 3. luokassa objektissa ei tapahdu muutosta, joten ne ovat tyypillisesti partitiivisia. 1. luokassa objektin sija on akkusatiivi, jos muutos on "totaalinen tai ratkaiseva", partitiivi, jos muutos on osittainen tai "ei-ratkaiseva". Onkin huomattava, että objektiverbien kaksi pääluokkaa ovat nimenomaan kaksiaspektiset eli akkusatiivi/partitiivi-verbit ja yksiaspektiset eli partitiiviverbit. Objektin muuttumisen kannalta edellä erotettiin seuraavat kolme tapausta: 1. Objekt siirdub teise kohta või seisundisse 2. Objekt on kuskil või milleski seisundis 3- Objektis toimub midagi Kun jätetään pois transitiiviverbin SUBJEKTI AIHEUTTAA -komponentti, saadaan seuraavat kolme intransitiivisten verbien luokkaa: dynaamisten verbien luokka, staattisten verbien luokka ja mediaalisten verbien luokka. 1. DYNAAMINEN LIIKUMA kust - kuhu (missugust teed mööda) kellelt - kellele MUUTUMA millest - milleks millisest - milliseks 2. STAATTINEN ASUMA, OLEMA OLEMA kus mis, millena milline 3. MEDIAALINEN KANNATAMA, KÕDISEMA, KAHISEMA (ELAMA, PÕLEMA) Nimitys mediaalinen viittaa tässä yhteydessä siihen, että luokka on tietyllä tavalla kahden edellisen välissä, siinä on piirteitä kummastakin. Dynaaminen - staattinen on "yleisesti hyväksytty" pari; mediaalisten verbien luokka on epä-

35 33 määräisempi, mutta osoittautuu tarkoituksenmukaiseksi jatkossa. Edellä oli esimerkkejä tyypillisistä transitiiviverbeistä, jotka siis aiheuttavat jonkin intransitiivisen tapahtuman tai tilan. Tätä suhdetta kuvaa esimerkkipari KIVI LENDAS POISS VISKAS KIVI Intransitiivinen ilmaus ei sisällä tapahtuman aiheuttajaa, transitiivinen sisältää. Transitiivinen ilmaus on kausatiivinen, intransitiivinen on tässä tapauksessa automatiivinen. Intransitiivinen ilmaus ei suinkaan aina ole automatiivinen; se voi olla - ja usein onkin - myös kausatiivinen. Näin on vaikkapa ilmauksessa LIND LENDAS Tässä tapauksessa vain "aiheuttaja" on sama kuin "kohde". Jos intransitiivisen tapahtuman tai tilan "subjekti" ja "aiheuttaja" eivät ole samoja, ilmaus on transitiivinen; jos taas ne ovat samoja, ilmaus on refleksiivinen: POISS VISKAS KIVI (POISS TEKITAS, ET KIVI LENDAS) LIND LENDAS (LIND TEKITAS, ET LIND LENDAS) Edellä määriteltyjen käsitteiden keskinäisiä suhteita kuvaa seuraava kaavio: TRANSI TIIVINEN INTRANSITIIVINEN REFLEK SIIVINEN KAUSATIIVINEN AUTOMA TIIVINEN

36 34 Edellä (kohdassa I 1 3) käsitellyt objektiverbit olivat tämän määritelmän mukaan (varsinaisia) transitiiviverbejä. Nyt otan puheeksi sellaiset objektiverbit, jotka eivät ilmaise intransitiivisen tapahtuman tai tilan aiheuttamista objektissa, vaan intransitiivisen tilan tai tapahtuman aiheuttamista subjektissa itsessään tai sellaisessa subjektissa tapahtuvaa toimintaa tai tilaa, jolla ei ole aiheuttajaa. Objektistaan huolimatta ne tässä mielessä samastuvat tyypillisiin intransitiiviverbeihin (vrt. ed. LIND LENDAS ja KIVI LENDAS). II SUBJEKT TEKITAB, ET 1. SUBJEKT SIIRDUB VÕI MUUTUB (pähe) õppima 2. SUBJEKT GN KUSKIL VÕI MILLESKI SEISUNDIS ootama (kaisutama, kallistama, kätlema) 3. SUBJEKTIS TOIMUB MIDAGI kuulama, kuulatama, kaema, luurama, katsetama, katsuma, (komplema) kalkuleerima, kaalutlema, kujutlema, lugema, kahetsema, kadetsema, kaeblema, kõnelema, laulma III AUTOMAATSELT 1. SUBJEKT SIIRDUB VÕI MUUTUB (ära) õppima 2. SUBJEKT ON KUSKIL VÕI MILLESKI SEISUNDIS puudutama (seelik puudutab maad) 3. SUBJEKTIS TOIMUB MIDAGI kuulma, kogema, kannatama, kartma, leinama, kohtama 1) Vrt. puudutama (III 2)

37 35 Kohdan II tapaukset ovat refleksiivisiä (aiheuttaja = kokija t. muuttuja), kohdan III tapaukset automatiivisia (aiheuttaja puuttuu). On kuitenkin huomattava, että se, milloin ilmaus on refleksiivinen, milloin automatiivinen, ei riipu niinkään verbistä kuin tapauksesta: elollinen subjekti tekee ilmauksesta yleensä refleksiivisen, eloton subjekti normaalisti aina automatiivisen. Poikkeuksena on kuulama - kuulma -ryhmä, jossa refleksiivinen ja automatiivinen toiminta ilmaistaan eri verbein. Kun transitiivisten objektiverbien suurin luokka oli 1 eli dynaaminen, niin intransitiivisten objektiverbien suurin luokka on 3 eli mediaalinen (1. ja 2. luokan tyypilliset verbit Õppima, ootama eivät ole aakkosvälillä K L). Intransitiivisiin objektiverbeihin objektisääntö pätee osaksi: koska objektissa ei taaskaan tapahdu muutoksia, säännön mukaan odottaisi aina partitiivia. Objektin sija on kuitenkin tietyin ehdoin akkusatiivi: 1) ratkaiseva muutos tapahtuu subjektissa õppima 2) tekeminen tapahtuu objektin suhteen "alusta loppuun" lugema, vaatama, laulma jne. A-utomatiivisiin mediaaliverbeihin kuuluu ryhmä aistihavaintoverbejä (III 3: kuuljna, kogema; edelleen aimama, nägema, teadma, tundma), joiden objektin sija eroaa suomessa ja virossa: virossa ne ovat - kuten objektisääntö edellyttääkin - partitiivisia, suomessa ne normaalitapauksessa saavat akkusatiiviobjektin, vaikka näiden verbien ilmaisema tekeminen on imperfektiivistä (kestävää, jatkuvaa) eikä aiheuta muutosta sen enempää objektissa kuin subjektissakaan. Olen edellä esittänyt, että kohtiin II ja III kuuluvat verbit ovat pikemminkin intransitiivisia kuin transitiivisia. Verbit ovat kuitenkin sangen tyypillisiä objektiverbejä, mitä perinteisesti on pidetty olennaisimpana kriteerinä verbien luokittelussa transitiivisiksi ja intransitiivisiksi. Tavallisimmin on kuitenkin pyritty pitämään "aidot objektit"

38 36 erillään semanttisin perustein intransitiivisiksi katsottujen verbien ulkonaisesti objektia muistuttavista määritteistä. Tällaisiksi on tulkittu esim. liikeverbien prolatiivimääritteet (kulkee pellonlaitaa), sisällyksenobjektit (eli hyvän elämän) ja OSMA (istui tunnin). Refleksiivisiksi tai automatiivisiksi tulkitsemieni objektiverbien "objektit" samastuvat nähdäkseni sekä syntaktisesti että semanttisesti koko lailla hyvin näihin määritteisiin, jotka semanttisesti ovat (konkreettisempia tai abstraktisempia) prolatiiveja. On huomattava, että myös nämä määritteet noudattavat muodon suhteen samaa sääntöä kuin intransitiiviset (kohtien II ja III) objektiverbit: määrite on akkusatiivimuotoinen, jos toiminta tapahtuu objektin suhteen "alusta loppuun", muuten p.artitiivimuotoinen, vrt. HÄN KULKI SITÄ TIETÄ (PITKIN) HÄN KULKI SEN TIEN ("LÄPI") HÄN LUKI SITÄ KIRJAA ("PITKIN") HÄN LUKI SEN KIRJAN (LÄPI) KIRJALLISUUTTA Denison, Norman 1957: The Partitive in Finnish. Helsinki. Grünthal, W. 1941: Itämerensuomalaisten kielten yksikön nominatiivi objektin edustajana aktiivin yhteydessä. Helsinki. Hakulinen, Auli - Karlssson, Fred 1979: Nykysuomen lauseoppia. Jyväskylä. Kangasmaa-Minn, Eeva 1977: Verbien piiloderivaatiosta. Sananjalka 19- Turku. Kont, K. 1963: Käändsõnaline objekt läänemeresoome keeltes. ENSV KKI uurimused IX. Tallinn.

39 37 Kulonen-Korhonen, Ulla 1985: Deverbaalisten U-verbijohdosten semantiikkaa. Virittäjä (painossa). Leiwo, Matti 1972: Suomen inherentisti irresultatiivinen partitiiviobjekti transformaatiokieliopin valossa. Lisensiaatintutkielma. Helsingin yliopiston yleisen kielitieteen laitos. Siro, Paavo 1977: Sijakielioppi. 2. painos. Helsinki.

40 38 Hannu Remes ERÄISTÄ VIRON VERBIEN TAIVUTUSTYYPEISTÄ Viron kielessä on suurehko joukko vartaloltaan kaksitavuisia verbejä, joissa ensi tavun lyhyttä vokaalia seuraa toisen tavun alussa lenisklusiili, esim. rebima, pidama, sõdima, siduma, jagama ja nägema. Verbit eivät kuitenkaan kuulu samaan taivutustyyppiin, vaan osassa niistä on astevaihtelu, osaa taas taivutetaan vaihteluttomasti. Siten on sellaisia preesensmuotoja kuin toisaalta pean, seon, näen ja toisaalta rebin, sõdin, jagan. Tällaista kahtalaisuutta ovat aiemmin käsitelleet viron taivutusjärjestelmän kannalta mm. Mati Hint (1972: 28-29, 1981: ; ks. myös 1978: ja 1982: 52-57) ja Tiit-Rein Viitso (1966: 21-23). Tässä esityksessä viron verbityyppejä tarkastellaan lähinnä kontrastiivisesta näkökulmasta, suomeen verraten. Miltei kaikissa tapauksissa, joissa viron -VbV-, -VdV- ja -VgV-tyyppisillä kaksitavuisilla verbeillä on suomessa vastine, on suomalainen verbi astevaihtelussa: repiä : revin, pitää : pidän, sotia : sodin, sitoa : sidon, jakaa : jaan, nähdä : näen jne. Kielten suhteita kirjavoittaa vielä se, että sellaisia suomen supistumaverbejä, joiden ensi tavu on alkuaan lyhyt ja toinen tavu alkaa astevaihtelullisella konsonantilla, vastaa virossa tavallisesti astevaihteluton verbi tai eräissä tapauksissa jopa suunnaltaan vastakkaisessa astevaihtelussa oleva verbi. Yleensä vallitsee siis suhde sm. levätä : lepään T vir. lebada : leban, sm. todeta : totean - vir. tõdeda : tõden, sm. maata : makaan - vir. magada : magan, mutta toisinaan sm. kadota : katoan - vir. kaduda : kaon. Onko näin sekavilta vaikuttaviin verbitaivutuksen suhteisiin saatavissa mitään järjestystä, ja voidaanko esimerkiksi suomalaiselle viron opiskelijalle esittää sääntöjä, joiden mukaan hän osaisi valita virossa oikean verbien taivutustyypin?

41 39 Tärkeitä ovat kielten yhteiset, perussanastoon kuuluvat verbit, joissa voi odottaa eniten interferenssiä. Olen poiminut Robert Hinderlingin koostamasta viron kielen käänteissanakirjasta kaksitavuiset 1. kvantiteettiasteen verbit, joissa lyhyttä ensi tavua seuraa lenisklusiililla alkava tavu, ja ryhmittänyt ne taulukkoon 1 toisen tavun rakenteen mukaan. Kunkin klusiilin kohdalla tulee kysymykseen neljä alaryhmää seuraavan vokaalin perusteella, sillä jälkitavujen vokaaleina voivat virossa esiintyä vain a_,, jl ja u. Taulukossa esitetään verbeistä ma-infinitiivin ohella aktiivin indikatiivin preesensin yks. 1. persoona, mistä selviää paradigman astevaihtelullisuus tai astevaihteluttomuus. Taivutus on tarkistettu uusimmasta (ÕS 76). aikeakielisyyssanakirjasta Jokaisen alaryhmän kohdalla luetellaan ensin mahdolliset astevaihteluverbit ja niiden jälkeen vaihtelemattomat verbit. Taulukko 1. Kaksitavuiset 1. kvantiteettiasteen klusiiliverbit. 2. tavu ma-infinitiivi P r e e Astevaihtelu s e n s Ei astevaihtelua -ba- jobama kabama kibama kobama krakama lebama lobama lubama rabama sibama tabama tibama vibama jokan kakan kikan kokan kraban lekan lokan lukan raban siban taban tiban viban -be- läbema läben, -bu- I -

42 40 2. tavu -bi- ma-infinitiivi jubima (puh.) kebima klobima kobima kribima kõbima läbima nabima rebima sebima sobima tibima P r e e Astevaihtelu s e n s Ei astevaihtelua jubin kebin klõbin kobin kribin kobin läbin nabin rebin sebin sobin tibin -da- pidama sadama vedama vadama pean sajan vean vadan -de- kudema küdema põdema tõdema koen koen põen tõden -du- kaduma kuduma laduma niduma siduma aduma kiduma liduma tuduma (last.) viduma õduma kaon koon laon neon seon adun kidun lidun tudun vidun õdun -di- hudima lüdima mudima nudima rudima sidima (puh.) sodima sudima sõdima tudima (last.) tüdima vadima vedima (puh. ) vudima hudin lüdin mudin nudin rudin sidin sodin sudin sõdin tudin tüdin vadin vedin vudin

43 41 2. tavu ma-infinitiivi P r e e Astevaihtelu s e n s Ei astevaihtelua -ga- pügama igama jagama magama mögama (vulg.) nügama plagama pragama rügama sagama segama sogama sügama tagama tögama vugama ägama pöan pügan igan jagan magan mögan nügan plagan pragan rügan sagan segan sogan sügan tagan tögan vugan ägan -ge- lugema nägema pugema sugema tegema hagema kogema pagema loen näen poen soen teen hagen kogen pagen -gjj- liguma taguma jaguma koguma räguma vaguroa leon taon jagun kogun rägun vagun -fii- logima (mer. ) mugima nugima nugima pugima sagima segima sigima togima tragima (mer.) trügima õgima login mugin nugin nügin pugin sagin segin sigin togin tragin trügin õgin

44 42 Taulukon verbeihin kuuluu huomiota herättävän paljon onomatopoieettis-deskriptiivistä sanastoa, etenkin erilaisia liikkumista ilmaisevia verbejä. Kielen ekspressiivinen sanasto uusiutuu tavallista herkemmin, mitä osoittaa muun muassa se, että useat sen piiriin kuuluvat taulukon verbit puuttuvat vielä Wiedemannin sanakirjasta (esim. jobama, jubima, tibima, sidima, nügama). Taulukossa 1 on astevaihteluverbejä runsaasta sadasta tapauksesta vain viidennes. Astevaihteluttomien verbien huomattavan suuri osuus kuvastaa virossa muutoinkin tapahtunutta restrukturoitumista: vaihteluttomuus on kaiken aikaa pyrkinyt leviämään sekä nominien että verbien taivutukseen etenkin kvalitatiivisen astevaihtelun sijaan (vrt. Hint 1972: 28 29, 1981: ). Astevaihtelullisten ja vaihteluttomien verbien määrät näkyvät taulukosta 2, jossa on verbien toisen tavun rakenteen ja taivutussuhteiden perusteella laadittu tilasto. Taulukko 2. Verbien taivutussuhteet. Verbin ra kenne b-verbit d-verbit g.-verbit Yhteensä -ba- -be- -bu- -bi- -da- -de- -du- -di- -ga- -ge- -gu- -gi- Astevaihtelu Ei astevaihtelua Yhteensä * pügama : pöan~pügan on laskettu astevaihtelutapausten joukkoon

45 U3 Taulukot 1 ja 2 osoittavat, että b_:lliset verbit eivät ole lainkaan astevaihtelussa (vrt. Wied. rebima : revin (~rebin)) ja että -bu-verbit puuttuvat nykyvirosta kokonaan (vrt. Wied. sibuma, vibuma). Nominien taivutuksessa lyhyiden vokaalien välisen b_:n astevaihtelua esiintyy jonkin verran, mutta tällaisia tapauksia on vaihtelemattomiin paradigmoihin verrattuna suhteellisesti paljon vähemmän kuin d_:n ja g_:n vaihtelutapauksia (Hint 1981: 256). b-verbeihin sisältyy useita entisiä supistumaverbejä, joissa 2 käänteinen astevaihtelu on käynyt lyhyen ensi tavun jäljessä mahdottomaksi ja vahva aste on yleistynyt (Remes 1983b: 17 18). Taivutukseltaan ne noudattavat valama-tyyppiä, esim. kibada : kiban (vrt. sm. kipata 'juosta nopeasti ja kevyesti', Tanning 1965: 164), lebada : leban (vrt. sm. levätä : lepään ), lubada : luban (vrt. sm. luvata : lupaan), tabada : taban (vrt. sm. tavata : tapaan). -ba-verbeistä onkin runsaat puolet supistumaverbejä (vrt. Tanning 1965: ). Myös ainoa -be-verbi läbema on supistumaperäinen (Lehtinen 1979: 300). Käänteisen astevaihtelun tasoittuminen vahvan asteen hyväksi on ilmeisesti ollut tärkeä tekijä koko lyhyiden vokaalien välisen lenisklusiilin vaihtelun väistymisprosessissa. Tähän viittaa epäsuorasti sekin, että d-verbejä on suhteellisesti eniten astevaihtelussa, kolmannes tapauksista, mutta niihin ei näytäkään kuuluvan läheskään samassa määrin supistumaverbejä kuin b- ja -verbeihin. Esim. supistumaverbin todeta : totean virolainen vastine tõdeda : tõden on Aavikin luvulla suomesta tuoma laina (Rätsep 1981: 296); kadota : katoan -verbin vastine lienee puolestaan vaihtanut virossa astevaihtelusuunnan vastakkaiseksi: kaduda : kaon. Syynä on varmaankin ollut osaltaan 1. kvantiteettiasteen d_:llisten supistumaverbien tuen puuttuminen ja osaltaan sellaisten o > u -muutoksen läpikäyneiden verbien kuin laduda : laon, kududa : koon ja siduda : seon taivutusmalli, johon taajakäyttöinen kaduma on mukautunut.

46 U4 Taulukoista 1 ja 2 selviää niin ikään, että toisen tavun jlvokaalin edellä ovat kaikki klusiilit vaihteluttomia: rebin, sobin, sõdin, tüdin, nügin, pugin (vrt. sm. revin, sovin, sodin, nyin). Astevaihtelun puuttuminen johtunee ensi sijassa fonotaktisista syistä: useissa tapauksissa vastaisi vahvan asteen klusiilia heikossa asteessa kato, jolloin ensi ja toisen tavun vokaaleista muodostuvan supistumavokaalin ja -diftongin suppea vokaali väljenisi puolisuppeaksi ja heikkoasteinen vartalo saattaisi poiketa häiritsevän paljon vahva-asteisesta (ei esim. nudima : *noen, sõdima : *sõen, tüdima : *töen, pugima : *poen, sagima : *saen, trügima :»tröen; vrt. Hint 1982: 52-55, Remes 1983a: 49). Sitä paitsi vaihtelu lisäisi kielen homonymiaa (vrt. esim. pugema : poen, saagima : saen). Vielä tärkeämpi syy kuitenkin lienee se, että.1 on useissa verbeissä johdin, jossa laadun muutos ei ole sen merkitystehtävän vuoksi suotava (Rätsep 1956: 77, 84 88). Erityisesti onomatopoieettis-deskriptiivisessä sanastossa, johon lukuisat tarkasteltavat verbit kuuluvat, on ekspressiiviyden kannalta tärkeää vartalon mahdollisimman vähäinen vaihtelu (Rätsep 1956: 76; vrt. myös Itkonen 1966: )8). - Fonotaktiset syyt ovat siis vaikuttaneet astevaihtelua tasoittavasti sellaisissa vartalotyypeissä - i_- ja osin myös u-vartaloissa -, joissa edellä käsitelty supistumaverbien vaikutus ei ole ainakaan laajassa mitassa tullut kyseeseen. Seuraavassa taulukossa ovat eri klusiilin sisältävät vartalot ryhmiteltyinä loppuvokaalin mukaisesti. Taulukko 3- Taivutussuhteet vartalovokaaleittain. 2. tavun vokaali a e u i Astevaihtelu Ei astevaihtelua Yhteensä Yhteensä