EESTI KEELE ALLKEELED Lisaõpik gümnaasiumile Proovivariant. Tiit Hennoste Karl Pajusalu

Transkriptio

1 EESTI KEELE ALLKEELED Lisaõpik gümnaasiumile Proovivariant Tiit Hennoste Karl Pajusalu

2 2 Sisukord Sissejuhatuseks 5 1. Allkeeled ja nende olemus 6 Kolm allkeelte liigitamise viisi 8 Allkeeled ja muu varieerumine 9 Allkeeled ja keele allosad Kirjakeel - normingute süsteem 13 Kirjakeele olemus 14 Kirjakeel ja keelekohustus 18 Kirjakeel ja keeleviga 22 Kirjakeele staatus 23 Harjutusi ja ülesandeid Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid 29 Suuline ja kirjalik keel 30 Vahetu ja vahendatud suhtlus 31 Dialoog ja monoloog 34 Argine ja avalik suhtlus 36 Spontaanne ja toimetatud tekst 38 Registrite tüpoloogia? 39 Harjutusi ja ülesandeid Suhtlejad ja keel ehk murded 43 Keel ja elukoht ehk kohamurded 44 Keel ja sotsiaalne rühm ehk sotsiolektid 47 Keel ja etniline rühm ehk etnolektid 48 Viipekeel ja viibeldud keel 49 Keel ja arvutid ehk Murrete tüpoloogia 51 Harjutusi ja ülesandeid 52

3 3 5. Suuline keel 53 Suulised sõnad 54 Suuline morfoloogia ja morfosüntaks 57 Suulised laused 58 Kirja ja kõne erinevuste põhjused 63 Suulise kõne transkriptsioon 66 Harjutusi ja ülesandeid Dialoog ja monoloog 70 Dialoog ja naabruspaarid 70 Monoloog ja tagasiside 75 Harjutusi ja ülesandeid Argisuhtlus ja argikeel 78 Kirjakeel ja argikeel 78 Suulisus ja argikeel 81 Suhtlusolukord ja argikeel 82 Mis on argikeel? 83 Argikeel kui alusregister 85 Harjutusi ja ülesandeid Eesti peamurded ja murderühmad 88 Põhjaeesti ja lõunaeesti peamurded 89 Südaeesti ja kirderanniku murderühmad 92 Miks murdevormid erinevad? 94 Murdenäidete transkriptsioon 94 Harjutusi ja ülesandeid Traditsioonilised kohamurded 96 Südaeesti murded 97 Kirderanniku murded 99 Lõunaeesti murded 101 Murre kirjakeeles 104 Murdekirjandus 106

4 4 Harjutusi ja ülesandeid Kohamurded tänapäeval 111 Aktsendid 112 Pärandkeeled ja regionaalkirjakeeled 113 Harjutusi ja ülesandeid Sotsiolektid 121 Sotsiaalne kiht ja keelekasutus 121 Eesti sotsiolektid 122 Sotsiaalne võrgustik ja keelekasutus 124 Släng 125 Harjutusi ja ülesandeid Kirjakeelsed tarbetekstid 129 Terminid ja muud sõnad 130 Autoritekst ja tsitaadid 131 Lausete omadused 132 Harjutusi ja ülesandeid Ilukirjandus sünteetiline allkeel 137 Suunad, voolud ja keel 137 Autorikõne ja tegelaskõne 138 Kollaaž ja oma keel 142 Harjutusi ja ülesandeid Netikeel kirja ja kõne vahel 145 Netikeele erijooned 145 Netikeele erijoonte kasutus ja põhjused 150 Harjutusi ja ülesandeid Spontaanne reaalajas netivestlus 154 Netidialoogi eripära 149 Netidialoogi keelelised erijooned 156 Harjutusi ja ülesandeid 160

5 5 Sissejuhatuseks Selle raamatu eesmärk on tutvustada õpilastele eesti keele erinevaid variante allkeeli ja näidata, millised on nende erinevused, millest need tulevad ja kuidas neid kasutatakse. Raamatus räägitakse kõigepealt allkeelte erinevate rühmade olemusest. Kirjeldatakse kirjakeelt, registreid ja murdeid. Seejärel vaadatakse täpsemalt keskseid allkeeli. Esmalt kirjeldatakse suulise pearegistri üldisi erijooni ja seejärel selle keskseid variante, dialoogi ja argikeelt. Siis vaadatakse traditsioonilisi kohamurdeid, kohamurrete saatust ja staatust tänapäeval ja veidi ka sotsiolekte. Lõpus käsitletakse kirjaliku pearegistri keskseid alarühmi: kirjakeelseid tarbetekste, ilukirjandust ja netikeelt. Materjal on jagatud viieteistkümneks peatükiks. Iga peatükk sobib läbitöötamiseks 1-2 koolitunni jooksul. Iga peatüki lõppu on planeeritud harjutusi ja uurivaid ülesandeid, mida saab teha üksinda, rühmatööna või kogu klassiga (NB siinses variandis on esitatud vaid üksikuid näidisülesandeid). Nende harjutuste analoogial võib igaüks koostada omapoolseid variante. Harjutused eeldavad tööd sõnaraamatute, grammatika, netis asuvate andmebaasidega. Suulise keelega seotud ülesanded eeldavad mõnikord kõne salvestamist ja mahakirjutamist. Selleks pole vaja erilisi tehnilisi vahendeid, salvestamiseks sobivad tavalised nutitelefonid ja transkribeerimiseks arvutites olevad laiatarbeprogrammid. Raamatu põhiosa on kirjutanud ja raamatu toimetanud Tiit Hennoste. Kohamurrete peatükid on kirjutanud Karl Pajusalu.

6 1. Allkeeled ja nende olemus 6 Igas keeles, ka eesti keeles on paljudest sõnadest või grammatilistest vormidest mitu erinevat varianti. Keele sõnavaras on hulk sünonüüme, mis pole küll peaaegu kunagi täpselt sama tähendusega. Tavaliselt tuuakse välja sünonüümiread, mille alguses on nö kõige tavalisem sõna, nt hobune ja selle järel suksu, ratsu, kronu, setukas jms. Hästi tuntud on ka häälduse varieerumine. Kui lääneeestlane ütleb ilma palataliseerimata mantel, siis lõunaeestlane man tel. 1 Lisaks võib sõna hääldamine varieeruda mõne hääliku võrra. Nii leiame sõnast praegu näiteks sellised variandid nagu paergu, paargu, praegast, praega, praegust, präägu. Sama kehtib morfoloogia kohta. Me võime kasutada sisseütlevat käänet koju, kodu ja kodusse. Ka lausegrammatikas ei ole asjad teisiti. Inimene võib soovida telefoninumbrit küsilausega (Kas te ei ütleks mulle ülikooli rektori telefoni?), käsklausega (Palun öelge mulle ülikooli rektori telefon) või jutustava lausega (Ma ei tea rektori telefoni.). Seega võime öelda, et meie kõigi peas on rida erinevaid enam või vähem sünonüümseid keelevahendeid. See on otsekui tööriistakast, millest me valime oma teksti tehes sobiva vahendi ja kasutame teda vastavalt tema otstarbele. Osa neist sõnadest ja vormidest kasutavad aktiivselt kõik (või peaaegu kõik) eestlased. Neid võime nimetada ühiskeelseteks variantideks. Teine osa on sellised, millest peaaegu igaüks aru saab, kuid ise aktiivselt ei kasuta. Osa on aga tuttavad ainult osale eestlastest. Nii on mõni kasutusel ainult teatud territooriumil, näiteks Võrumaal või Saaremaal, teine mingis 1 Märk osutab palatalisatsiooni.

7 7 erialarühmas, näiteks arvutifriikide seas ning kolmas ainult oma kambas. Miks neid variante vaja on? Mõnikord on vastus lihtne: stiili pärast. Kui tahan, siis valin ja, kui tahan, siis ning. Vaheldan neid selleks, et kordusi liiga palju ei tuleks. Mõnikord on vastus selles, et nii on meie kandis alati räägitud. Mõnikord on valiku taga nõudmine: kirjakeeles tuleb käänata kartul:kartuli, mitte kartul:kardula. Mõnikord aga on vastus keerukam. Miks me küsime mõnikord Kas sa oled homme õhtul kodus? aga teinekord Sa oled kodus, jah? Kui vaatame neid variante lähemalt, siis näeme, et esimesel juhul küsime me infot selle kohta, mida me ei tea, teisel juhul aga oletame midagi ja küsime sellele kinnitust. Teistpidi saame välja tuua need keelevälised tegurid, millega üks või teine variant seostub. Tegelikult erineb iga inimese keeleline tööriistakast veidi teiste inimeste omast. Inimese individuaalset keelevarianti nimetatakse idiolektiks. Samas aga ei ole ükski keel lihtsalt üksteisest veidi erinevate idiolektide kogum. Uurimine näitab, et idiolektid koonduvad kimpudesse, moodustavad kogumeid, mille sees on erinevused väikesed ja piiridel palju suuremad. Kõige lihtsam näide on kindlasti kohamurded. Erinevus Võru ja saarte murde vahel on väga suur, aga erinevused nende murrete sees olevate murrakute vahel on pisikesed. Nii saame tuua välja idiolektist alates üha suuremad ja suuremad keelelised kooslused. Näiteks territoriaalselt on kõige kitsamad kooslused eesti keeles kohamurrakud, mis katavad umbes ühe kihelkonna või mõned lähedased külad. Seejärel tulevad murrakurühmad, siis murded, siis murderühmad ja lõpuks põhjaeesti ja lõunaeesti peamurded. Ühe keele erinevaid püsivaid variante nimetame allkeelteks.

8 8 Allkeel on keele variant, mida kasutatakse järjekindlalt teatud kasutussituatsioonides või inimrühmades ning millel on omad keelelised kasutusnormid või -normingud. Kolm allkeelte liigitamise viisi Allkeeli liigitatakse keeleteaduses paralleelselt kolmelt aluselt. Esimene on eristus normingulise kirjakeele (normikeele, standardkeele) ja ilma norminguteta allkeelte vahel. Normikeeles kehtivad ühiskonnas kehtestatud normingud, muudes allkeeltes juhivad keelekasutust väljakujunenud ja osalt kasutajate poolt teadvustamata tavad (mida mõnikord nimetatakse normideks). Teine on eristus erinevate kasutussituatsioonide alusel. Siin mõjutavad keelelisi valikuid kasutusolukorra erinevad omadused (suuline või kirjalik vorm, argine või avalik-ametlik suhtlus, dialoog või monoloog jne). Seega on need allkeeled, mida kasutatakse kindlates suhtlussituatsiooni tüüpides, näiteks argivestluses või kooliõpetuses. Selliseid allkeeli nimetatakse registriteks. Tavalised registrid on näiteks suulise spontaanse argisuhtluse keel ehk argikeel, kirjalik redigeeritud avaliku elu keel jms. Kolmas on eristus, mille aluseks on keele kasutajate omadused. Olulisimad neist on inimeste elukoht ja sellest tulenev suhtlusring ning inimeste sotsiaalsed omadused (sotsiaalne kiht, haridus, sugu jms). Sellised allkeeled on kasutusel mitte üle kogu keeleala, vaid ainult teatud inimrühmades. Selliseid allkeeli nimetatakse murreteks ehk dialektideks, mis jagatakse omakorda kohamurreteks ning sotsiaalmurreteks ehk sotsiolektideks. Eesti alal tunneme erinevaid murdeid, olgu Võru või saarte murre. Neile vastandub allkeelte rühm, mida kasutatakse kogu keelealal ning kõigis sotsiaalsetes rühmades. Sel-

9 9 list varianti nimetame ühiskeeleks. Loomulikult pole ühiskeel kõigil kasutajatel absoluutselt sarnane, kuid tema sisemised erinevused on siiski nii väikesed, et meil pole põhjust kõnelda selle sees eraldi rühmakeeltest. Samuti on oluline, et kasutajad tunnetavad seda keelt kui kõigile eestlastele ühist keelt. Need kolm liigitust ja tunnusterühma ei ole üksteisele alluvad, vaid kolm erinevat vaatenurka. Sama keelend või allkeel on vaadatav korraga kõigist vaatenurkadest. Näiteks eesti keel keskajal tähendas eesti kohamurdeid, mida kasutasid esmajoones eesti talupojad. Need murded olid kasutusel ainult suulises vormis ning neis puudusid normingud. Nii oli keskaja eestikeelse inimese eesti keel ühest vaatenurgast mittenorminguline allkeel, teisest vaatenurgast murre/murrak ja samas ka sotsiolekt, kolmandast vaatenurgast aga suuline register. Milline allakeelte rühm ja liigendus on tähtsam ja milline vähemtähtsam? Sellest mõeldes eristatakse tavaliselt kõige enne kirjakeelt ja muid allkeeli. Üldiselt on kirjakeel tänapäeva ühiskonnas tähtsaim allkeel. Kui aga võrrelda registri- ja murdeliigendust, siis on tänapäeval registriline liigendus keskne ning murdeline liigendus vähem oluline. Allkeeled ja muu varieerumine Eesti keeles on hulk erinevaid allkeeli. Nende vahel on mitmeid erinevusi, aga ka väga suur ühisosa. Vastasel juhul ei nimetaks me neid kokku eesti keeleks. Teisalt on aga nii, et mitte kõigist keeleliste erijoonte kogumitest ei saa allkeeli. Teatud situatsioonid ja inimrühmad ning nende tunnuste kombinatsioonid esinevad ühiskonnaelus sageli ja korduvalt ning kujundavad selle kaudu välja ka oma püsivad keelelised jooned. Aga mõned tunnuste kombinatsioonid on haruldased ja nii ei moodustu neist ka eraldi allkeeli.

10 10 Nii on väga tavaline situatiivsete tunnuste komplekt suulisus + argisus + spontaansus + mittenormingulisus. Need tunnused koos annavad meile tavalise argivestluse ja allkeele, mida me tavaliselt nimetame argikeeleks. Samuti on tavaline suuline avalik ettevalmistatud dialoog, mis esineb nt raadio- või telesaadetes. Seal on küsitleja oma küsimused valmis mõelnud ja ka vastajale öelnud, millest juttu tuleb, nii et ka too on ennast ette valmistanud. Samas aga suuline argine ettevalmistatud dialoog on haruldane ning seda on raske tõlgendada omaette allkeelena. Selle juures on allkeeled väga erineva spetsiifilisuse astmega. Nii on argivestlus väga lai register, mille alla mahub palju alamliike, mis on kõik keelelt vägagi sarnased. Teisalt võime aga välja tuua nt registri arsti juures, mis on väga konkreetne ja kindlates tingimustes kindlate osalejatega ning ühtlasi kindlate üha samade keeleliste vormidega toimuv suhtlus. Iga inimese peas on korraga mitu erinevat allkeelt. Ta võib osata nt Võru murde mõnda murrakut, arvutifriikide slängi, kirjakeelt jne. Osa allkeeli on üldallkeeled, mida valdavad kõik või suurem osa inimestest. Selliste näiteks sobivad argivestlus või poeskäigu keel. Nende kõrval on ka spetsiifilised allkeeled, mida valdavad vaid vastavalt koolitatud inimesed, nagu juristid kohtuistungil kasutatavat keelt. Teiselt poolt on kerge näha, et me väljendame sama asja ka sama murde või registri sees mitmel eri viisil. Näiteks kasutame samas jutus mõnes lauses nud- ja mõnes nd-kesksõna vormi (õppinud õppind). See näitab, et lisaks keelevälistele situatiivsetele või kasutajakesksetele mõjuritele on olemas ka muud mõjurid, mis panevad valima ühte või teist varianti. Üks selline mõjur on kindlasti teadlik keeleline valik, kindlad stiili- või retoorikaideaalid. Teine osa mõjureid on seotud kõne foneetiliste omadustega. Nii on leitud, et suulises keeles mõjutab -nud ja -nd valikut väga palju see, millised häälikud on sõna lõpus enne seda tunnust. Kui seal on helitu konsonant, siis

11 11 on peaaegu alati kasutusel -nud (kost-nud), helilise kaashääliku ja täishääliku järel aga on 2/3 juhtudel -nd (tul-nd, läi-nd). Nendest mõjuritest me selles raamatus ei räägi. Allkeeled ja keele allosad Ühelt poolt tõime välja keelevälised tunnused, mis erinevaid allkeeli eristavad ja ühendavad. Teiselt poolt aga saame välja tuua need keelelised vahendid, mida ühes või teises allkeeles kasutatakse palju ja teistes vähe või üldse mitte. Üks piir on siin nende vahendite vahel, mida kas kasutatakse või ei kasutata. Nii on suulises kõnes kasutusel suhtlushäälitsused ehk üneemid ee ja õõ (tulen ee homme), mida kirjalik tarbekeel ei kasuta üldse. Ta lihtsalt ei vaja kirjas selliseid häälitsusi. Nii on argisuhtluses kasutusel hulk roppe sõnu, mida me mõnigi kord ka ametlikus suhtluses vihastudes kasutada tahaks, aga siiski väldime. Loomulikult ei ole need piirid täiesti absoluutsed, aga siiski väga tugevad. Teine erinevus on statistiline. Sellisel juhul kasutame samu sõnu või grammatilisi vorme eri allkeeltes piisavalt palju, aga erineva sagedusega. Näiteks kasutab suuline keel vähe ning kirjalik keel palju lauselühendeid. Me ei tee selliseid valikuid alati teadlikult. Me võime otsustada, et kasutame lauselühendeid kirjalikus tekstis, aga me ei tee sellist otsust kõneldes. Seal me ei kasuta neid lihtsalt sellepärast, et nad on liiga keerulised teha ja mõista. Aga on ka juhtumeid, kus me valime teadlikult. Nii õpetatakse meid koolis tavaliselt sagedasi kordusi vältima ja me vaheldame kirjandis või ka ilukirjanduses püüdlikult sünonüüme: Juhan ütles, lausus, kõneles, väitis, seletas jne. Aga ajakirjanikele õpetatakse, et uudise kirjutamisel tuleb võimalikult vältida saatelause öeldise sünonüüme ja kasutada võimalikult palju

12 12 neutraalset sõna ütles. On selge, et selle tulemusel on nende tekstirühmade vahel suur erinevus sõna ütles sageduses. Selliste valikute tulemuseks on see, et eri allkeeled erinevad üksteisest erinevates keele osades. Mõnikord on erinevus ainult häälduses, mõnikord erineb sõnavara, mõnikord morfoloogia või süntaks. Nii on suuline ja kirjalik eesti keel morfoloogialt väga sarnased, aga lausete ehituse poolest erinevad. Samas aga põhjaeesti ja lõunaeesti murded on lausete ehitamise poolest üsna sarnased, samas kui nende morfoloogia on erinev (metsas mõtsah/mõtsan).

13 13 2. Kirjakeel normingute süsteem Ühel hetkel hakkab ühiskond vajama sellist keelevarianti, mille reeglid oleks kõigile võimalikult ühised. See juhtub tavaliselt siis, kui on vaja fikseerida täpselt ühiskonna juhtimiseks vajalikud tekstid, nt usutekstid, seadused, ostu-müügi lepingud, kooliõpikud jms. Need tekstid peavad olema kõigile ühtmoodi mõistetavad. Asi pole ainult kirjapandus. Ka suulises keeles peab neis tekstides olema piisavalt ühist keelt, kuigi vähem. Jutlus kirikus peab olema piibli keelega kooskõlas. Nõupidamisel lepingute üle on vaja kasutada samuti ühist keelt. Jne. Sellist ühist ja normitud allkeelt nimetame eesti traditsioonis kirjakeeleks, ka normikeeleks või standardkeeleks. Muud allkeeled norminguid ei sisalda. Tihti pole neis üldse eraldi fikseeritud grammatikat. Siiski saame omavahel suheldes hakkama, sest kasutame keelt väga sarnaselt. Selliseid ühiseid arusaamu ja tavasid vastava allkeele kasutuse kohta nimetatakse tavaliselt (suhtlus)normideks, kuid see sõna kipub eesti keeles norminguga segi minema. Normide järgimise mõte on lihtne: tagada sujuv ja probleemideta suhtlemine. Kui igaüks järgiks oma keelekasutusnormi, oleks tulemuseks pidev suhtlemise häiritus. Samas ei ole need normid enamasti teadvustatud juhised. Tavaliselt ei ole nad mitte kusagil fikseeritud peale meie mälu. Mõnikord õpetatakse meid ka (ütle võlusõna!), aga suurema osa keelenormidest omandab inimene suhtlemise käigus. Sealjuures võib juhtuda, et elukoha muutus või liikumine uude sotsiaalsesse keskkonda paneb meid uusi norme omandama. Näiteks asume elama Pärnust Tartusse ja omandame sõna see kõrval ka sõna too kasutamise.

14 14 Kirjakeele olemus Sõnal kirjakeel on mitu tähendust. Kirjakeele üks tähendus on kirjalike tekstide keel. Sealjuures peetakse üldjuhul silmas avalike trükitekstide keelt, mitte näiteks erakirju või neti jututoa keelt. Kirjakeele teine tähendus on kogu keel, mis jääb väljapoole traditsioonilisi kohamurdeid. Selles tähenduses on tegemist ühiskeelega, mida kasutatakse kogu Eesti alal. Kirjakeel jagatakse tavaliselt kaheks: normikeel + argikeel. Kirjakeele kolmas tähendus on ideaalne süsteem, teadliku valimise, korrastamise ja normimisega (kodifitseerimisega) loodud ühtlustatud keelekuju. Selles tähenduses on kirjakeel ühiskeel, mis on lisaks normitud. Normikeele loomise ja arendamisega tegelevad keelepoliitika, keelekorraldus ja keelehoole. Praktiliselt arendavad ja korrastavad kirjakeelt kindlad organisatsioonid ja isikud, kellele on antud ühiskonnas vastavad õigused. Kirjakeel (normikeel, standardkeel) on ideaalne süsteem, teadliku valimise, korrastamise ja normimisega loodud ühtlustatud allkeel, mis on fikseeritud kirjakeele grammatikates ja sõnaraamatutes. Keelepoliitika on riigi tegevus, et juhtida ühiskonna keelelist arengut võimu määratud eesmärkide suunas. Seaduste jms dokumentide vastuvõtmine ja nende täitmise järgimine. Keelekorraldus on kirjakeele teadlik rikastamine arendamine, stabiliseerimine ja ajakohastamine. Selles otsitakse keeleideaali, antakse keelesoovitusi selle poole liikumiseks ja fikseeritakse keelenorminguid. Eesti keelekorraldusel on

15 15 kolm osa: üldkeelekorraldus, oskuskeelekorraldus ja nimekorraldus. Keelehoole on praktilised toimingud keelekasutuse parandamiseks, keelekorralduse käskude või soovituste elluviimine. Järgnevas kõneleme kirjakeelest just normitud ühiskeele tähenduses ja vaatame tema tunnuseid ükshaaval. Kirjakeel on valik Kirjakeele grammatika ja sõnavara ei ole sama kui kogu eesti keele grammatika ja sõnavara. Kõigist keeles olevatest sõnadest ja vormidest on valitud välja teatud vahendite kogu, mis on kuulutatud kirjakeelseks. Mitte kõik sõnad ei ole ka kirjakeele sõnaraamatutes kirjakeelsed. Nii leiame eesti keele seletussõnaraamatus sõnade juurest märgid kõnekeelne, lastekeelne, luulekeelne, murdeline ja släng (=erikeel, argoo). Näiteks kõnekeelse sõna määratlus ütleb, et need on sõnad, mis on levinud eelõige suulises kasutuses ning kirjakeel kasutab neid nt otseses kõnes kellegi suulise jutu edasi andmisel. Mõnel juhul on samast sõnast keeles mitu varianti ja kirjakeelde on neist valitud vaid osa. Nii on kirjakeelsed koer ja peni, aga mitte kuer või pini. Kirjakeelne on üheksa, aga mitte öheksa, kuigi suurem osa eestlasi hääldab seda sõna just nii. Sama kehtib grammatika kohta. Eesti keeles on sõnad karduhvel, kartohvel, kartul, kardul, kardulas jms. Nad käänduvad erinevalt ja võivad olla omastavas käändes nt kartula, kardle, kartli, kardula jne. Aga kirjakeeles on ainult kartul ja kartuli. Sama kehtib erinevate tegusõna vormide kohta. Nii on eri murretes ja ka praeguses ühiskõnekeeles nud-kesksõnast

16 16 kasutusel nii -nud kui -nd vorm. Aga kirjakeelde kuulub neist ainult -nud. Kirjakeel on korrastatud ja normitud Kirjakeele grammatika on korrastatud, sellesse on püütud luua süsteemi. Näiteks on läänepoolses Eestis seesütlevas käändes üldiselt kasutusel astmevahelduslikest sõnadest tugevaastmeline vorm (randas), aga kirjakeeles on käänete moodustamise süsteem ühtlustatud selliseks, et kõik käänded alates sisseütlevast moodustatakse alati omastava käände tüvega (rand:ranna > ranna-s). Kirjakeele grammatika (ja vähem sõnavara) on normitud, kodifitseeritud. See tähendab, et välja valitud ja korrastatud keelevariandid on kuulutatud õigeteks ja muud vääradeks. Sealjuures on keele erinevad osad või tasandid reeglistatud eesti keeles erineval määral. Rangelt ja põhjalikult on normitud õigekiri. See ütleb meile, millal kasutada koma ja millal mitte, või kuidas kirjutada sõnavorme afišid ja tünjas kaslane. Samuti on tugevalt reeglistatud morfoloogia ja sõnamoodustus, mille reeglid ütlevad, kuidas moodustada nt neist sõnadest mitmuse osastavat käänet. Üsna reeglistatud on ka morfosüntaks ehk see, milliste sõnavormide abil väljendatakse lauses erinevaid lauseliikmeid. Nii on reegel, mis ütleb, et sisult eitavas või kahtlevas (olemasolu-, omaja- jm) lauses on alus osastavas käändes (Laual pole leiba). On reegel, mis ütleb, et teatud käänetes on omadussõnaline täiend ja tema põhisõna samas käändes (kollases majas), aga ninataga-käänetes jääb see omastavasse (kollase majaga). Murretes võib olla ka teistsuguseid kasutusi, nt kollasega majaga.

17 17 Muud grammatika osad on eesti keeles lõdvemalt normitud. Näiteks sõnajärje kohta on vaid vähe reegleid. Me teame, et eitussõna ei peab peaaegu alati paiknema vahetult öeldise ees (ma ei tule). Vaid teatud vormelisarnastes konstruktsioonides võib nende vahel midagi olla (ei ma tule). Aga üldiselt ütleme, et eesti keele sõnajärg on üpris vaba ja toome näiteks lause Taevas nähti palju tähti, mille sõnu saab mitmel viisil ümber paigutada (Taevas palju tähti nähti. Palju tähti nähti taevas. jne). Sõnajärje valik oleneb eeskätt sellest, milline on lause teema (ehk see, mille kohta midagi öeldakse) ja milline on reema (ehk see, mida teema kohta öeldakse) ning sellest, millisesse konteksti lause paigutub. Sama käib hääldamise kohta, mille normingutena võib tõlgendada sõnade normingulist väldet, rõhku ja ehk ka palatalisatsiooni. Muus osas reeglid puuduvad. Kirjakeel on ideaalne süsteem Valiku, korrastamise ja normimise abil loodud kirjakeel on ideaalne süsteem, ehk erinevate reeglite (normingute) kogu. See süsteem on kirjas kirjakeele sõnaraamatutes ja grammatikates, Õigekeelsussõnaraamatus ja Eesti keele käsiraamatus, aga ka kooli keeleõpikutes. Seda õpetatakse koolis nii eestlastele kui võõrkeelsetele. Kirjakeel kui süsteem ei ole seega konkreetsete tekstide keel. Need normingud on loodud keeleuurijate ja keelekorraldajate ning kindlate organisatsioonide poolt, kellele on antud ühiskonnas ja riigis vastavad õigused. Selliselt on kirjakeele näol tegemist kunstliku allkeelega, mis ei ole loomulikul teel kujunenud. Teised allkeeled on kujunenud ise ja nende grammatika on uurijate poolt tekstide analüüsimise abil välja loetud.

18 18 Kirjakeel ja keelekohustus Me teame, et kirjakeele normingute järgimine on tehtud ühiskonnas teatud tekstides kohustuslikuks. See lihtne asi tekitab lähemalt vaadates mitmeid küsimusi. Esimene probleem on selles, et suur hulk eestlasi on arusaamisel, et kirjakeelt tuleb kasutada alati ja kõikjal, vähemalt avalikus elus. Kirjakeel ongi nende jaoks kogu eesti keele sünonüüm. Kõiki muid allkeeli käsitavad nad lihtsalt ebakorrektse või lohaka eesti keelena. On väga oluline meeles pidada, et kirjakeel on ainult üks allkeel teiste seas. Mitmes mõttes on ta kõige olulisem allkeel ühiskonnas, kuid siiski ainult primus inter pares. Teine probleem tuleb sellest, et kirjakeel on normingute kogu grammatikates ja sõnaraamatutes. Aga milline on kirjakeelne tekst? Sellele lihtsale küsimusele pole lihtsat vastust. Miks? Tähelepanu kõik keelehuvilised! Tartu ülikoolis toimuvad USA keeleteadlase JOHN DONNE i külalisloengud küsimustest ja vastustest Aeg: märts Koht: peahoone, auditoorium 139. Algus: kell NB Esimene loeng toimub hom- ee ülehomme kell kell 15.15, mitte kell

19 19 Nagu nägime, on keeles osi, mis on normingutega katmata. Seega on eesti kirjakeel olemas ainult osaliselt, sest normitud on ainult osa keele süsteemist. Kui aga pole olemas norminguid kõigi keele osade kohta, siis võime öelda, et täielikult kirjakeelseid tekste ei saagi olemas olla. Kui jätame normimata keeleosad arvesse võtmata, siis võime öelda, et kirjakeelsed on tekstid, mis järgivad reegleid seal, kus need olemas on. Aga ka see arusaam võib meid viia kummaliste tulemusteni. Kujutlegem näiteks kuulutusetahvlil teksti, mis toodud eelmisel leheküljel. Selle kuulutuse viimases lauses leiame katkestatud ja asendatud sõna (hom- > ülehomme), seal esineb üneem (ee) ja sõnakordus (kell kell). Kuuldes sellist lauset teise inimese suust ei tekita see meis mingeid probleeme. Nende vahendite rolliks selgelt on järje otsimine ja öeldu parandamine. Lugedes sellist lauset ilukirjanduse dialoogis, ütleme, et autor on proovinud imiteerida suulist kõnet. Aga lugedes seda kuulutuses ja proovides kirjakeele seisukohast analüüsida satume kimbatusse. Nimelt on see lause normingute piires täiesti kirjakeelne. Sõnad on õigesti kirjutatud, vormid õigesti moodustatud, sõnajärg korras, kirjavahemärgid paigas. Aga intuitiivselt leiame kindlasti, et see ei ole kirjakeelne lause. Samas ei ole olemas normingut selle kohta, et üneemide või katkestatud sõnade kasutus on kirjakeeles keelatud. Keegi pole ilmselt tulnud selle pealegi, et sellist normingut kirjutada. Miks? Sest kirjalikus keeles eneseparandusi kirja ei panda, selleks pole vaja mingit eraldi käsku ega keeldu. Neid kasutatakse ainult juhul, kui on tegu kindla retoorilise võttega, mida kasutatakse peaaegu ainult ilukirjanduses, uuemal ajal harva ka netidialoogis. Sellest tuleb oluline järeldus: kirjakeele normingud lähtuvad vaikimisi normaalsest kirjaliku keele lausest ja jätavad suu-

20 20 lise lausega seotud eripärad kõrvale. Normingud rakendatakse alles pärast selle arusaama vaikimisi omaksvõtmist. Aga see on pigem teoreetiline arutlus. Hoopis olulisemad on probleemid nende tekstidega, mis kalduvad normingust kõrvale neis kohtades, kus norming on olemas. Sellel probleemil on omakorda mitu alaprobleemi. Katke keeleseadusest 4. Ametlik ja avalik keelekasutus ning eesti kirjakeele norm (1) Ametlik keelekasutus on riigi ametiasutuse ja valitsusasutuse hallatava riigiasutuse (edaspidi riigiasutus) ning kohaliku omavalitsuse ametiasutuse ja kohaliku omavalitsuse ametiasutuse hallatava asutuse (edaspidi kohaliku omavalitsuse asutus), notari, kohtutäituri ja vandetõlgi ning nende büroo või muu avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud asutuse, kogu või isiku dokumentide, veebilehe, siltide, viitade ja teadaannete keelekasutus. Ametlik keelekasutus peab vastama eesti kirjakeele normile (edaspidi kirjakeele norm). Murdekeele põlisel kasutusalal võib kirjakeele normi kohasele tekstile lisada samasisulise teksti vastavas murdekeeles. (2) Kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi. Kirjakeele normi rakendamise korra kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega. (3) Muudes avalikkusele suunatud tekstides, millele ei kohaldata ametliku keelekasutuse nõuet, sealhulgas eesti keele kasutamisel meedias, järgitakse keelekasutuse head tava. Esiteks tehakse vahet ametlikul ja avalikul keelekasutusel (vt keeleseaduse katke). Ühiskonnas on teatud ametliku elu valdkonnad, milles keeleseadusest lähtudes nõutakse kirjakeelsust. Need on asjaajamine, ametlikud dokumendid jms. Selle kõrval on avalikke valdkondi ja tekstiliike, millelt üldiselt omaks võetud tava järgi oodatakse normikeelt, kuigi kohustust norminguid järgida seal ei ole (vt keeleseaduse katket). Sellised on

21 21 näiteks teadustekstid või trükiajakirjandus. Aga ilukirjanduskeeles on alati olnud lubatud kaldeid kirjakeelest ehk kehtib licentia poetica. Igapäevase argielu keele reguleerimist keeleseadusega ei kujuta aga üldse ette. Samas teame hästi, et suures osas avalikes kirjalikes tekstides on vorme, mis rikuvad kirjakeele norminguid. Me oleme lugenud pidevalt ajalehekeele või bürokraatiakeele probleemidest. Sealjuures on väga harva tegu teadliku normingute rikkumisega. Enamasti on asi selles, et kirjutaja ei valda normingut ega vaata ka õpikust või sõnaraamatust järele. On selge, et kirjakeele normingute järgimine nõuab teadmisi normingutest. Kuidas normingud inimeseni jõuavad? Osa neist kattub meie lapsepõlves omandatud keelega. Aga tavaliselt laps ei tea, millised tema keelevormidest on kirjakeelega kooskõlas ja millised mitte. Praktiliselt õpitakse kirjakeel koolis. Nii seostub kirjakeele valdamine otseselt koolihariduse ja selle levikuga. Inimesed, kes on saanud vähem haridust, oskavad ka kirjakeelt üldjuhul halvemini. Aga keegi ei tea kunagi kõiki keelereegleid peast. Seega on mul vaja aega ja võimalusi tekstide redigeerimiseks. Kui ma normingut ei tea, siis pean sõnaraamatust järele vaatama. See on aga võimalik ainult kirjutades. Suulises vestluses ma ei saa katkestada oma lauset ja öelda: Vabandust, ma vaatan vahepeal järele, kuidas seda sõna käänata. See aga tähendab, et kui me defineerime kirjakeele kui normingulise keele, siis tegelikult oleme ka määratlenud teatud tingimused, millal seda keelt kasutada saab. Selleks on vajalik kirjalik vorm, piisav redigeerimise aeg ning normingute valdamine.

22 22 Normingulise kirjakeele kasutamise vajalikud tingimused on normingute valdamine, teksti kirjalik vorm ja piisav redigeerimise aeg. See omakorda viib meid uue probleemi ja küsimuse juurde. Kas ühiskond valib normikeelsete hulka situatsioonid, milles normingute rakendamine on võimalik, või jätab ta võimalikkuse hoopis arvesse võtmata? Eesti traditsioonis on pikka aega vaikimisi kasutatud just viimast varianti, eeldades ja kohati ka nõudes normingulist kirjakeelt ka nt avalikes suulistes spontaansetes tekstides. Sellise lähenemise ilunäideteks on aastakümneid ajalehtedes ilmunud tähelepanujuhtimised raadio- ja teleesinejate keelevigadele lähtudes kirjakeele reeglitest, mida kõneleja järgida ei saa. Kirjakeel ja keeleviga Nüüd tuleme üliolulise probleemi juurde. Me kõneleme kogu aeg keelevigadest. Korrektorid toimetustes otsivad keelevigu, õpetajad parandavad kirjandite keelevigu, valvsad kodanikud saadavad ajalehtedele kirju, tuues esile kirjutajate ja kõnelejate keelevigu. Üldjuhul tähendab keeleviga seda, et inimese kasutatud vorm (või sõna) ei vasta kirjakeele reeglitele. Eespool nägime mitut asja. Kõigepealt nägime, et ainult teatud valdkondade teatud tekstides nõutakse kirjakeelt. Teatud tekstides peetakse kirjakeele kasutamist loomulikuks, aga mingit nõudmist selle kohta ei ole. Samas võivad selliste tekstide kirjutajad võtta endale vabatahtlikult kohustuse kirjakeelt kasutada. Nii tehakse tavaliselt ajalehtedes. Kokkuvõttes: keeleveast saame kõnelda ainult neis tekstides, kus kirjakeele kasutamine on keeleseaduse järgi kohustus-

23 23 lik või kus kirjutaja on ise endale kirjakeelsuse kohustuse võtnud. Suur hulk keelekasutuse valdkondi on normingute kohustusest vabad (näiteks argisuhtlus). Seega ei ole võimalik öelda, et keegi kõneleb vigaselt, kui ta koduses vestluses kasutab ndvormi. Vastasel juhul nõuaksime, et kirjakeele reeglid peavad kehtima kogu eesti keeles ja alati, mis omakorda tähendaks, et eesti keel tähendakski ainult kirjakeelt. Teiseks nägime, et reeglid ja normingud on olemas ainult osa kirjakeele kohta. Nii saab neid nõuda ainult seal, kus nad olemas on. Ja lõpuks nägime, et kirjakeelt saab läbi viia ainult teatud tingimustel. Teistes situatsioonides ja teatud tekstides (nt spontaanses suulises kõnes) me paljusid reegleid üldjuhul järgida ei saagi. Seega ei saa me seal ka kirjakeelt nõuda. Kirjakeele staatus Kirjakeel on ühiskonna ja riigi seisukohast kõige olulisem allkeel. Samas võivad suhted kirjakeele ja teiste allkeelte vahel olla erinevad. Eesti ühiskond oli aastatest kuni aastateni äärmiselt kirjakeelekeskne. Kirjekeelekeskse ühiskonna algus aastate lõpus jõuti Eestis seisukohale, et ühiskond vajab ühtset tugevat kirjakeelt. Selle saavutamiseks peeti oluliseks keele ranget normimist, nende normingute õpetamist koolis ja nõudmist avalikus elus.

24 24 Normingute ametlikuks loojaks sai Eesti Kirjanduse Seltsi keeletoimkond, milles osales suurem osa tollaseid keeleuurijaid. Eriti oluliseks ettepanekute tegijaks oli seal Elmar Muuk. Normingute järgimiseks on vajalikud kõigepealt sõnaraamatud. Just sellest ajast sai eesti keele keskseks sõnaraamatutüübiks õigekeelsus-sõnaraamat, mille rolliks on esitada kirjakeele sõnavara ja muutmisreeglistik ning olulised ortograafiareeglid. Esimene Eesti keele õigekirjutuse-sõnaraamat oli trükitudi juba aastal. See 150-leheküljeline pisiraamat ei saanud veel olulist mõju. Järgmine oli kolmeköiteline ja leheküljeline Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat (1925, 1930, 1937). See raamat oli mõjukas, kuid jäi eeskätt akadeemiliseks käsiraamatuks. Kõige tugevamaks tavalise eestlase keelemõjutajaks sai hoopis Elmar Muugi koostatud ligi 500-leheküljeline Väike õigekeelsus-sõnaraamat (1933), mida ilmus aastani 7 trükki, lisaks 3 trükki peale sõda. Kuna koolilaste murdetaust oli veel tugev, sai kooliõpetuse keskmeks kirjakeele morfoloogia ja morfosüntaksi normingute äraõppimine. Selles rollis sai mõjukaimaks raamatuks Elmar Muugi Lühike eesti keeleõpetus I (1927), mida aastani ilmus 9 trükki. Selle raamatu olulisim osa oli sõnade tüüpkondadesse jagamise süsteem vastavalt nende silbiarvule, vältele, astmevaheldusele jm. Seda mudelit on koolis mällu surunud suurem osa praegu elavatest eestlastest. Lisaks alustati aastate lõpus ilukirjanduskeele vastavusse viimist kirjakeele normingutega. Suurtes kirjastustes võeti ametisse keeletoimetajad ja pandi paigale tekstoloogiline põhimõte, mille järgi kirjandusteose autoritekst peaks olema kirjakeelne. Sellest peale sai nt murdest proosas peaaegu ainult tegelaste otsese kõne keel. See proosakeele põhimõte püsis väga väheste eranditega aastateni.

25 25 Nõukogude aeg: kirjakeelekesksuse süvenemine Nõukogude ajal eesti ühiskonna kirjakeele-kesksus süvenes ja kujunes lõplikult välja arusaam, mille järgi on olemas üks ja ainus õige eesti keel ehk norminguline kirjakeel. Kalded sellest pidid näitama üksnes keelekasutaja laiskust ja lohakust. Seda mõtteviisi aitas püsti hoida kaks ideoloogiliselt vastupidist asjaolu. Ühelt poolt arusaam, et rangelt norminguline keel aitab vastu seista venestamisele, teiselt poolt Nõukogude Liidu ametlik keelepoliitika, mis soosis tugevalt igasuguseid norminguid, sealhulgas ka kirjakeeli. Sõja järel said ametlikuks keelenormingute andjaks Keele ja Kirjanduse Instituut ja Riikliku Kirjastuse keeletoimkond aastal loodi vabariiklik õigekeelsuskomisjon (VÕK), mis jäi keskseks normingute tegijaks aastani. Kõige enam mõjutas arusaamu õigest eesti keelest endiselt kooligrammatika ja sellele toetuv kooliõpetus, mille keskmes oli endiselt kirjakeele reeglite, eriti õige käänamise ja pööramise drill. Tollastest kooligrammatikatest oli ilmselt mõjukaim Tartu ülikooli professori Eduard Vääri kirjutatud Eesti keele õpik keskkoolile, mida ilmus aastast alates vähemalt 10 trükki. Väljaspool kooli oli tähtsaim Johannes Valgma ja Nikolai Remmeli käsiraamat Eesti keele grammatika (1968, 1970), mis sai paarikümneks aastaks lauaraamatuks tohutule hulgale keelega tegelevatele inimestele. Teiseks õige keele alustalaks olid ülipopulaarsed õigekeelsuse sõnaraamatud (VÕS 1953, ÕS 1960, ÕS 1976), millest ilmus mitmeid massitiraažis kordustrükke. Õige keele kasutamise avalikes tekstides tagas kirjastuste ja ajalehtede tugev keeletoimetajate ja korrektorite armee. Lisaks toetas kirjakeele normingute ranget järgimist mitteametlik keelepropaganda, eriti aastate teisest poolest: keelesaated

26 26 raadios, ajalehtede keelenurgad, keelehoolde käsiraamatud ja Keele ja Kirjanduse Instituudi pakutav keelenõuanne. Samuti oli tähtis Emakeele Seltsi tegevus, kes korraldas pidevalt koolide keelepäevi, milles propageeriti head eesti keelt. Tänapäev: kirjakeele ülivõimu taandumine Uus periood eesti kirjakeele loos algas aastate vahetusel. Algava ajajärgu keskseks muutuseks oli eesti keele saamine taas riigikeeleks. Teiseks oluliseks mõjuriks on olnud keele-elu globaliseerumine ja internetistumine. Sellel perioodil on kirjakeele pikaaegne ülidomineerimine eesti keele-elus taandunud. See väljendub mitmes seigas. Normikeele kasutussfäär on vähenenud. Kujunenud on uued avaliku elu valdkonnad, milles keelenorminguid järgitakse vaid osaliselt (meelelahutuslik ajakirjandus, reklaam). Ilukirjanikud on loobunud üha enam kirjakeele-kesksusest, kasutades selle asemel argikeelt, slängi, suulise keele võtteid, murdeid. Normikeele mõju avalikus suulises keelekasutuses on tunduvalt vähenenud, kuna suur osa raadiost ja telest on läinud üle spontaansetele otsesaadetele. Teine keskne keelemuutus on netikeele registrite kujunemine aastate lõpust alates. Arvutis kasutatavad redigeeritud registrid (ametikirjavahetus, netiajakirjandus) on üsna kirjakeelsed. Spontaansetes ja vahetut dialoogi kasutavates tekstides (netikommentaarid, jututoad jms) aga kasutatakse palju täiesti uutmoodi allkeelt. Selles on nii kirjaliku kui suulise keele jooni, lisaks neti enda uuendused (eripärased lühendused, kirjavahemärkide ärajätmine jms). Ja lõpuks, eesti keele prestiiž ja vajalikkus ühiskonnas väheneb. Osa avalikust suhtlusest toimub inglise keeles, mis tun-

27 27 gib vaatamata keeleseaduse keeldudele reklaami, kaubandusse, tootemärkidesse jms. Keelekorralduses saabus uus olukord kui eesti keel kuulutati aastal riigikeeleks. Aastal 1989 võeti vastu keeleseadus, mida uuendati ja aastal. Selles määratletakse eesti keele avalikus sfääris kasutamise põhimõtted, vähemuste keelelised õigused ja kohustused jne aastal loodi Keeleamet, mis aastal nimetati ümber Keeleinspektsiooniks. Selle asutuse roll on keeleseaduse täitmise kontroll hakkas tegutsema Emakeele Seltsi keeletoimkond, mille rolliks jäi keeleliste soovituste andmine loodi Eesti Õigustõlke Keskus, mille ülesandeks on Euroopa Liidu jm õigusaktide tõlkimise kõrval ka juriidilise terminoloogia loomine ja korrastamine. Olulisim muutus keelekorralduses on see, et nüüd võetakse keelekorralduse avalikuks aluseks käskude asemele soovituslikkus. See väljendub aastal ilmunud uues ÕS-is ja selle peatoimetaja Tiiu Erelti põhimõttelistes kirjutistes. Samal ajal toob sajandi lõpp kaasa uue ja väga suure probleemi eesti keele eluspüsimisele. Maailma arvutiseerumine tekitab olukorra, kus võime öelda: kui keelt ei ole arvutis, siis pole teda ka olemas. See tähendab vajadust luua eesti keele arvutitugi, viia eesti keel laiatarbe arvutiprogrammidesse jne. See tähendab ka vajadust vaadata kogu eesti keele arendamise ja korraldamise strateegia uuesti läbi. See nõuab keelekorralduselt tugevalt uutmoodi mõtlemist. Harjutusi ja ülesandeid 1. Võrdle õigekirjanorminguid erinevate aegade õigekeelsussõnaraamatutes. Võrdlemiseks vali erinevaid nähtusi: kokku-

28 28 lahkukirjutamine, jutumärgid ja suurtäht jm. Mis on muutunud ja mis on püsinud? 2. Võrdle morfoloogianorminguid erinevate aegade õigekeelsussõnaraamatutes. Võrdlemiseks vali erinevaid nähtusi: erinevate morfoloogiliste muuttüüpide osastav kääne või mitmus, ne/ssõnade käänamine jne. Mis on muutunud ja mis on püsinud? 3. Loe läbi kehtiv Eesti keeleseadus (internetis). Analüüsi sellest lähtudes erinevate avalike tekstide keelekasutust.

29 29 3. Suhtlussituatsioon ja keel ehk registrid Me ei kasuta oma mälus olevaid keelevariante suvaliselt. On sõnu ja vorme, mida me kasutame praktiliselt igas olukorras ühtmoodi. Näiteks sobivad lihtlaused stiilis Koer on armas loom. Aga on ka variante, mida me kasutame ainult kindlates olukordades. Mõnda sõna või lausemalli kasutame argielus sõbraga suheldes ja teist nt koolis õpetajaga rääkides. Mõnele inimesele ütleme sina, teisele teie. Mõni keelend on kasutusel praktiliselt ainult kõnes (näiteks üneem õõ), teine ainult kirjas, kolmas netis (nagu emotikonid). Mõnda sõna võime kasutada argisuhtluses, aga väldime avalikus ja ametilikus suhtluses (näiteks erinevad roppused). On selge, et siin pole tegu inimeste omadustest johtuvate erinevuste ja sarnasustega. Sama inimene kasutab keelt erinevalt erinevates olukordades. Mõned situatsioonid on ainukordsed, aga suur osa neist korduvad paljude inimestega palju kordi. Nii kordub tuhandeid kordi poeskäimine, milles tehakse üha samu tegusid: küsitakse kaupa, vastatakse, palutakse ja tänatakse jne. Aja jooksul kujunevad neis situatsioonides välja pidevalt kasutatav sõnavara ja grammatika erijooned ning nende kasutust reguleerivad keelelised normid. Tulemuseks on erinevad eesti keele registrid. Register on kindlate korduvate joontega allkeel, mis seostub kindla suhtlussituatsiooni tüübiga, mis esineb regulaarselt ühiskonnas. Erinevaid kitsaid situatsioonitüüpe on palju: vestlus sõprade seltsis, kohvilauas, arsti juures, poes, Interneti jututoas käimine jne. Need võime omakorda ühendada kimpudesse, mille keel on

30 30 sarnane ja mida iseloomustavad samad situatiivsed tunnused. Teistpidi aga tulevad sellisel analüüsil välja need situatsioonijooned, mis mõjutavad keelelisi valikuid paljudes erinevates olukordades. Uurijad on leidnud, et kesksed keelekasutust mõjutavad situatiivsed jooned on järgmised: suulisus või kirjalikkus; vahendava tehnoloogia olemasolu või puudumine; dialoogilisus või monoloogilisus; spontaansus või redigeeritus; situatsiooni argisus või avalikkus. Need tunnused lubavad välja tuua kesksed suured ja üksteisest erinevad registrikooslused. Vaatame neid jooni ükshaaval. Suuline ja kirjalik keel Kõige tugevam ja olulisem piir kõigis uuritud keeltes on suulise ja kirjaliku suhtluse keele vahel. Nende kahe keelevariandi erinevused on nii kesksed, et kokkuvõttes saame rääkida kahest keele pearegistrist: suuline ja kirjalik pearegister ehk tavakeeles kõne ja kiri. Pearegistrid ei ole positsioonilt võrdsed. Allkeelte hierarhias on kirjalikku registrit üldiselt peetud kõrgemaks. Esmasusest lähtudes on pilt teistsugune. Suuline variant on olemas kõigis keeltes ja kultuurides, samas kui kirjalik keel paljudes kultuurides puudub. Suuline keel on ajalooliselt esimene ja kirjalikud variandid sellest palju hilisemad. Suuline keel on see, mille me ka oma elus esmalt omandame. Kirjalikku keelt õpime kasutama alles lasteaias ja koolis. Suulist keelt kasutame igapäevases elus palju enam kui kirjalikku keelt. Kokkuvõttes tähendab see, et suuline pearegister on inimeste keelelise suhtluse lähteregister.

31 31 Vahetu ja vahendatud suhtlus Teine oluline registripiir johtub sellest, kas me suhtleme vahetult ehk silmast silma või on suhtluses kasutusel mingi tehnoloogiline vahendav masin vms. On kerge näha, et siin on lähtevariandiks silmast-silma suhtlus, mis omakorda käib koos suulise keelega. See on ajalooliselt esmane, seda õpime kõigepealt kasutama. Vahendatud suhtluse keelevariandid kujunevad hiljem. Keel ja tehnika: kiri, kirjutusmasin, telefon Esimene suur ja oluline vahendaja inimeste ajaloos oli kiri ja kirjalikku teksti kandev materjal, olgu papüürus, loomanahk või paber. Sündis kirjalik pearegister. Kirjalikud tekstid jagunesid peale trükikunsti leiutamist käsikirjalisteks ja trükitud tekstideks. Käsikiri tähendas tavaliselt ühte või mõnda eksemplari, trükitud tekst võis ilmuda kümnetes tuhandetes eksemplarides. Eri keeltes kujunes kirjalik variant välja eri aegadel. Eesti kirjalik keel hakkas tõsiselt kujunema 17. sajandil, alles peale trükikunsti leiutamist. Siiski, ka trükikunsti ajastul kirjutas algse teksti ikka inimene käsitsi ja ühes eksemplaris. Muutuse tõid siin kaks leiutist: kirjutusmasin ja kopeerpaber. Mõlemad tulid laiemalt kasutusele aastatel, aga nende tõeline levik toimus alles 20. sajandil. Kirjutusmasin muutis kirjutamise protsessi võrreldes käsitsi kirjutamisega (nt paranduste tegemine). Kopeerpaber aga lubas teha (olenevalt paberist ja masinast) vähemalt 3-5 korralikku koopiat senise ühe käsikirja asemel. Suulise keele poolelt muutis suhtlemist telefon, mis levis samuti 20. sajandil. Kui silmast silma suhtlus võimaldab kasu-

32 32 tada mittehäälelisi suhtlusvahendeid (žestid, miimika, pilk jms), siis telefonis tuleb hakkama saada ainult hääle abil. Näiteks on tavaline, et silmast silma kõneldes anname kõnelejale tagasisidet, öeldes aeg-ajalt mhmh, ahah jms. Aga selle kõrval ka noogutame, raputame pead, liigutame käsi jms. Selline mittehääleline tagasiside on inimesse tugevalt juurdunud. Me võime näha tänaval üpris palju telefoniga rääkijaid, kes hoolega kätega vehivad, kuigi peaksid teadma, et nende signaalid partnerini ei jõua. Kokkuvõttes võime öelda, et 20. sajand muutis mitmes suhtes suulise ja kirjaliku pearegistri tunnuseid ning sellega koos ka neis kasutatavat keelt. Aga need muutused olid väikesed võrreldes arvuti ja interneti toodud uuendustega. Esimest korda pärast kirja leiutamist on tehnoloogial ja tehnoloogilistel võimalustel tugev keelekasutust uuendav roll. Keel ja tehnika: arvuti ja internet Internet sündis aastatel ja kohe sündis ka oma erijoontega netikeel. Netis saab suhelda nii kirjakult kui suuliselt. Samas ei erine neti kaudu toimuva suulise suhtluse keel muust suulisest keelest. Osa sellest on samasugune nagu tavaline telefonisuhtlus. Oluline uuendus on videosuhtlus, mis lubab kasutada ka osa kehakeelest (žeste, miimikat jms, kuid mitte puudutusi). Samas ei erine ka videosuhtluse keeleline pool kuigivõrd tavalise suulise suhtluse keelest. Arvutiga seotud tehnilised võimalused ja piirangud on toonud palju uusi võimalusi just kirjalikku suhtlusesse. Erinevad arvutite variandid lauaarvutist nutitelefonini, erinevad ekraanide suurused ja kujud, erinevad klaviatuurid ja tähestikud, programmide võimalused, võrgu kiirus ja võimalused, serverid, protokollid, erinevad moderaatorid jms teadlikud piirajad ja va-

33 33 hendajad mõjutavad kõik seda, kuidas me arvutis suhtleme. Ehk kõige nähtavam mõjutaja on olnud Twitter, mis nõuab sõnumi (säutsu) edastamist 140 tähemärgi abil ja loob selliselt tekstid, mille piiratud pikkus hakkab otseselt mõjutama keelelisi valikuid. Tulemuseks on kirjalik neti/arvutisuhtlus. Selle toodud keelelised erijooned paberil levitatud trükitekstidest on nii olulised, et me kõneleme kahest suurest registrirühmast kirjaliku pearegistri sees: trükitekstide keel ja netikeel. Mis netikeelt iseloomustab? Kõige üldisemalt ja statistiliselt võrreldes on netikeel oma tunnuste poolest suulise ja kirjaliku keele vahepeal. Samas ei ole netikeel sugugi ühtne vaid jaguneb erinevateks registriteks. Osa netis liikuvatest tekstidest järgib tavalise kirjakeele reegleid. Seda kasutatakse ametlikes tekstides, aga kirjakeelsed on nt ka suurem osa netilehtede lugudest. Osa tekstidest sisaldab netikeelele omaseid kõrvalekaldeid paberil kasutatava kirjakeele ortograafiast, grammatikast ja sõnavarast. Seda kasutatakse ennekõike argises suhtluses, aga ka avalikus suhtluses üksikisikute poolt, kui olukord ei nõua kirjakeele reeglite järgimist. Nii on tavaline, et netilehe uudised ja arvamuslood on kirjutatud kirjakeeles, aga nende sabas olevad kommentaarid sisaldavad isikuti väga erinevaid keelevariante. Ja kõige krooniks on netisuhtlus loonud täiesti uue ja enneolematu registri kirjaliku suhtluse ajaloos. See on reaalajas toimuv spontaanne kirjalik dialoog, mille tüüpnäiteks on MSN suhtlus või jututuba. Selle kõrval on oluline, et netikeel on samas ka sotsiolekt. Arvutit kui suhtlusvahendit kasutab ainult teatud osa inimestest ka neis ühiskondades, kus pea kõik suhtlevad nii kõnes kui kirjas. Seda väldib suurem osa vanu inimesi, väheharitud ei saa osa netisuhtlusega hakkama, kuna ei valda piisavalt arvutit. Palju-

34 34 des kultuurides (mitte eesti kultuuris) on leitud, et naised suhtlevad netis oluliselt vähem kui mehed. Erinevate puuetega inimestel on arvuti ja neti kasutamine raskendatud jne. Dialoog ja monoloog Tekstid võivad olla nii monoloogid kui dialoogid (ja muidugi ka mõlema variandi segu). Mida need sõnad siin tähendavad? Võrdleme erinevaid tekstide tegemise ja neile reageerimise variante. Üks variant on klassikaline kirjalik suhtlus. Seal teeb üks inimene teksti lõpuni valmis ja saadab selle siis vastuvõtjateni. Näiteks kirjanik kirjutab romaani ja lugejad loevad. Nad võivad kirjutada kriitikat või saata autorile kirju, aga see toimub alles peale teksti valmimist. Selline tekst on kirjutaja monoloog. Teine variant on suuline suhtlus, milles üks küsib ja teine vastab või räägivad kaks sõpra vaheldumisi eelmise päeva peost. Siin toimub pidev ja kiire kõnevoorude vahetamine. Selline suhtlus on tüüpiline dialoog. Samas on ka suulises suhtluses olemas loengud, ettekanded jms, milles üks kõneleb ja teised kuulavad. Aga need erinevad kirjalikust monoloogist. Suulist monoloogi kuulates annavad kuulajad kõnelejale pidevat jooksvat teavet selle kohta, kuidas nad teksti vastu on võtnud. Mõni noogutab, mõni raputab pead, mõni haigutab, mõni kasutab pisikesi sõnu nagu mhmh, ahah, jajaa jms. Seda nimetatakse (minimaal)tagasisideks. Selline tagasiside ei ole päris vabatahtlik. Kui kuulaja seda piisavalt sageli ei anna, siis hakkab kõneleja kontrollima, kas kanal töötab (hallo, hallo, kas sa kuuled mind?). Teiselt poolt jälgib ka kõneleja tagasisidet ja korrigeerib oma järgnevat juttu vastavalt sellele. Kui ta seda ei tee, on tulemuseks suhtlusprobleemid. Selline pilt on siiski lihtsustav. Kergesti tuleb meelde raadio- või telesaade, milles kaks stuudios olevat inimest suhtlevad

35 35 küll vahetult, aga kuulaja-vaataja nende vestlusesse sekkuda ei saa. Seega näeme, et lisaks suulisele vormile on dialoogi tekkimiseks vajalik ka olukord, mis võimaldab vahetut ja reaalajas suhtlemist. Traditsioonilises kirjalikus suhtluses esineb suulisele suhtlusele analoogiline dialoog üliharva. Õpilased võisid vaikust nõudvas tunnis kirjutada kordamööda repliike nende ees olevale ühisele paberile (Jama Igav jah Lähem vahetunnil kohvikusse OK). Keegi võis kirjutada teksti ja teine lugeda ja anda iga lause järel nõu. Aga need olukorrad olid siiski haruldased ega sünnitanud eraldi allkeelt. Hoopis tavalisem on, et kirjaliku dialoogi osad koosnevad pikkadest tekstidest ja aeglasest vooruvahetusest. Nii võis inimene saata sõbrale ühes kirjas korraga mitu küsimust ja sai vastused mitme päeva pärast. Toimetaja luges kirjaniku teose osi käsikirjas ja andis soovitusi parandamiseks. Kokkuvõttes moodustavad suuline ja traditsiooniline kirjalik suhtlus kaks teineteisest väga palju erinevat otsa. Netisuhtlus jääb nende vahele. Netis võib kirjutada pikki monolooge, mis teeb selle suhtluse sarnaseks tavalise kirjaliku suhtlusega. Aga seal võib ka vahetada kiiresti e küsimuste ja vastustega, nii et tulemus on palju lähemal dialoogile kui monoloogide reale. Veel lähemal suulisele dialoogile on MSN vestlused, kus partnerid peavad dialoogi reaalajas. Samas aga erineb arvutidialoog suulisest dialoogist. Nimelt ei ole praegustes laiatarbe arvutiprogrammides võimalust saata oma sõnumeid tähthaaval (vrd suulise teksti ütlemine häälikhaaval) ning saada jooksvat tagasisidet keset oma teksti.