1033 Kaheteistkümnes aastakäik Ni». 6 EESTI KEEL. Akadeemilise Emakeele Seltsi ajakiri. Joh. V. Veski

Transkriptio

1 1033 Kaheteistkümnes aastakäik Ni». 6 EESTI KEEL kadeemilise Emakeele Seltsi ajakiri Toimetus: Julius Mägiste Peatoimetaja Joh. V. Veski Elmar Elisto Toimetuse sekretär ni ' ' ITaptu v ; y : ; kadeemilise Emakeele Seltsi kirjastus

2 W- Sisukord., 1. E. Nurm, Kas tegijanimi ja teonimi on pöördsõna vormid? M.Tooms, Ühest «;> o häälikumuutusest P. riste, Eesti sulghäälikud k, p, t ja h, d, g (II pool) Raamatute ülevaade: E. EHsto, Elmar Muuk, Väike õigekeelsus-sõnaraamat J. Mg., Mariti Rapola. Suomen kirjakielen historia pääpiirteittäin I 183 P. riste, Kaks tšehhoslovakkia kirjutist iäänemere-soome keelis! Äkad. Emakeele Seltsi koosolekuteateid: E. E., Koosolek 2* aprillil 1933, ettekandega metlikku keelde sobivaid uuendusi".., Kroonika: Gustav Suits 50-aastane Soome-Ugri Selts 50-aastane Toetajaliige Mart Jänes f Toimetusele saadetud kirjandust..,.,>... **% 191

3 1933 Kaheteistkümnes aastakäik NQ 6 EESTI KEEL kadeemilise Emakeele Seltsi ajakiri Toimetus: Tartu, Veski 9 5, tel Talitus: Äkad. Kooperat., Ülikooli 15, tel. 63. Kas tegijanimi ja teonimi on pöördsõna vormid? Juba saksakeelseis eesti keele grammatikais (. Thor Helle, Ed. hrens jt.) on pöördsõna vormide hulka arvatud ka tegijanime (/a-lõpuga) ja teonime (/77/ne-lõpuga). 3ee>juures on mõned pidanud neid ekslikult partitsiibeks. Näit.. Thor Helle esitab kaks oleviku kesksõna: w-lõpuga ja ja-lõpuga: toalmištaro (6er sich bereitet) ja walmistaba (ein Bereiter, oder bereitender), siddnw (der da bindet) ja ftbbuja (ein bindender), leibhna (der da findet) ja leidja' (ein Finder), teggew (niachend, rnächtig) ja teggia (der da rnachet). Teonime kohta väidetakse: Das vom verbo formirte sur>stantiv mmne ist nicht anders ais ein Participium nominascens, und wird gebraucht 1) anstatt des Infinitivi, ais: Suggcmimte ci olle middagi, das Lesen hilft nicht. 2) Wenn nach dern verbo haben das zu tolgt, ais: Mis fui ort otsimist? Was hast du zu suchen?" (lk. 78). Ka kõigis eestikeelseis grammatikais ja harjutustikes on neid sõnu käsiteldud pöördsõna vormidena. Erinevusi leidub vaid nimetuses. Nii nimetavad tegijanime H. Einer, K.. Hermann ja E. Peterson tegijaütlevaks, J. Jõgever tegijasõnaks, K. Leetberg lihtsalt tegijaks; teonime nimetavad H. Einer, K.. Hermann ja E. Peterson teoütlevaks, J. Jõgever 4.-ks tegusõnaks, 0. Loorits IV infinitiiviks, K. Leetberg teoks. Harilikult antakse grammatikais mõlemale sõna'- kujule ka ühine nimetus: E. hrensil substantivum verbale, H. Eineril ja H. Põllul aegnimisõnad, K.. Hermannil aegnimesõnad (substantiva verbalia), E. Petersonil tegu-nimesõnad, E. Muugil ja. Vaigla'1 teonimi

4 sõnad, ES-i poolt fikseeritud grammatiliste oskussõnade valimikus teokäändsõnad, K. Leetbergil on nad paigutatud kord tegusõnast sünnitatud deklineeritavate nimesõnade" hulka (lk. 51), kord kesksõnade hulka (lk. 56). Kui aga küsimust lähemalt vaadelda, siis jõuame otsusele, et kumbagi sõnakuju ei saa pidada verbi vormiks, vaid verbi tüvest tuletatud nimisõnaks. Vt. ka. h lq vi st, Suomen kielen rak. 7 (-ja) ja 36 (-mine). Ja tõesti, kas on põhimõttelist vahet ja- ja z/r-lõpuliste nimisõnade vahel? Tähendavad ju mõlemad tegijat, viimane küll enam elukutselist (lendur, valvur), kuigi ka jalõpulised sõnad väljendavad sageli elukutselist tegijat (näit. Õpetaja, kirjutaja, habemeajaja, juukselõikaja, kuduja, juurdelõikaja jt). Kui aga lõppu -ur on üldiselt peetud sufiksiks, siis peaks ka -ja kuuluma samasse kategooriasse. Seda on täheldanud ka grammatikate autorid, kuid nähtavasti mitte söandades murda traditsiooni esitavad nad lõppu -ja kahel puhul: nii vormiõpetuses verbi vormi tegijaütleva tunnusena kui ka tuletusõpetuses nimisõnu tuletava sufiksina; seda teed on käinud näit. H. Põld ja J. Jõgever. Edasi, kui nimetada ja-lõpulisi sõnu tegijanimedeks, kas poleks põhjust pidada tegijanimedeks ka neile tähenduslikult väga lähedal seisvaid nu-lõpu abil kujundatud sõnu, milliseid esineb keeles küll tunduvalt vähem: vrd. hukkuja hukkunu, surija surnu, kadaja kadunu, lahkuja lahkunu, pääse ja pääsenu, uppuja uppunu jt. Sellele ongi tähelepanu juhtinud juba E. Peterson, kes oma lgharjutusies" nimetab /a-lõpulisi sõnu tegijaütleva olevikuks (näit. küpsejä), na-iõpulisi aga tegijaütleva minevikuks, lisades juurde järgmise alamärkuse: Tegija-ütleva minevikku ei ole kõigist sõnadest. Rahvakeeles on tarvitusel joobnu, surnu, lahkunu ja m. m." Samasse rühma tuleks koguni arvata ka ta-lõpulisi sõnu, milliseid E. Peterson nimetab tegijaütleva tehtaviku minevikuks, esitades pööramistabelis järgmise näite: Tegijaüt: tegeviku oi. jagaja, tegeviku min. jaganu (niisama: lahkunu, surnu, joobnu jne.), tehtaviku min. jagatu (ainult mõnest)." Vrd. veel: võtja ( see, kes võtab) võtnu ( see, kes on võtnud) võetu ( see, kes on võetud), tapja ( - see, kes tapab või on tapnud) tapetu (= see, kes on tapetud), haavaja haavatu, tabaja tabatu, päästja päästetu jt. i. Emb- 1 Mainitagu veel, et värskeltilmunud. V a i g 1 a' grammatikas on nu- ja /«-lõpulised sõnakujud asetatud sulgudes nud- ja 162

5 kumb, kas tuleb kõiki neid sõnakujusid pidada tegijanimedeks: isikulise tegumoe oleviku (-ja), isikul, tegumoe mineviku (~nu) ja umbisik, tegumoe mineviku (-tu) tegijanimed või arvata neid sufiksite abil tuletatud nimisõnade hulka, kuhu seni on üldiselt arvatud na- ja /u-lõpulisi sõnu. Vaevalt saaksime pooldada esimest lahendusvõimalusi sest esiteks suureneks seega niikuinii rohke verbivormide arv ja teiseks on sellelaadiliste sõnade side pöördsõnaga väga nõrk; nad on ju kahtlemata palju suuremal määral nimisõnad kui pöördsõnad. Seepärast pidagem edaspidi kõiki ja-, na- ja tülõpulisi sõnu mitte tegijanimedeks, vaid verbi tuletisteks, pöördsõnast tuletatud nimisõnadeks; seega on -ja sufiks. Mis puutub edasi teonimesse, siis annavad analoogilised arutlused sama tulemuse. Kõigepealt pole põhimõttelist (sageli küllalt ilmekat sisul istki) vahet mine- ja us-lõpuliste sõnade vahel: vrd. kasvatamine kasvatus, kirjastamine kirjastus, armastamine armastus, ehitamine ehitus jms. juba K.. Hermann oma Eesti keele Grammatikas" liigitab teoütlevat (sabstantivum verbale actionis) järgmiselt: a) tegeviku teoütlev. palu-mine, näge-mus, tund-mus, tegevus, ole-vus jt; b) tehta vi ku teoütlev: palu-tus, näh-tus, armas-tus jt. Nii siis on Hermanni järgi teonimel tavalise -mine kõrval veel rida teisi lõppe. Ka H. Põld on oma,.eesti keeleõpetuses I" esitanud kaks teonime liiki: tegeviku teonimi (palu-mine) ja tehtaviku teonimi (palu-tus). Nende sisulise vahe seletuseks on juurde lisatud järgmine,.tähendus": Tegeviku ja tehtaviku teonime vahel on see vahe, et esimene tegu nimetab enam tegija seisukohalt, teine enam tehtava seisukohalt. Näit.: kirikuõpetaja läheb laulatamisele (tema laulatab), pruutpaar läheb laulatusele (neid 1 aulatatakse). Harilikult ei panda seda vahet tähele" ( 86). Näidetena on hiljem veel toodud: õppi-mine, õpi-tus; hakka- -mine, haka-tus. Muis grammatikais aga peetakse lõppu -us sufiksiks. Et küsimus pole grammatikate autoreile küllalt selge, nähtub sellest, et j. Jõgever on oma Eesti keele grammatika 111 aastas" nn. 4-nda ajasõnalise tegusõna lõpu -mine esitanud ka,,abstrakt tegemist ja olemist" tähendavate sufiksite seas (lk. 47). Ka 0. Looritsa grammatikas on IV infinitii- /yrf-partitsiipide kõrvale (lk. 135, 136): isikul, tegumoe minev, kesksõna olnud (olnu), palunud (palunu); umbisikul, tegumoe minev, kesksõna oldud (oidu), palutud (palluti). Säärase käsitusega saaks vaevalt nõustuda. 163

6 viks nimetatud mine-]õpu\ised sõnad paigutatud hiljem sufiksite hulka: «Tugevaastmelisele verbityvele liituv -mine väljendab tegevuse yldnimetust: olemine, elamine, hakkamine jne." ( 267). Samasugune ebakindlus valitseb H. Põllulgi, kelle Eesti keeleõpetuse" I jao lõpposas varem teonime lõppudeks peetud -mine ja -tus esinevad.asisõnaliste liidete" hulgas. Nii jääbki selgusetuks, mis siis see '-mine tõeliselt on, kas verbi muutelõpp või tuletusliide. Et aga m/ne-lõpulised sõnad on oma iseloomult kindlasti rohkem nimisõnad kui pöördsõnad, selgub juba sellest, et. nende nimisõnalised laiendid on 'tavaliselt omastavas käändes, vastava verbi rektsioon nende kohta maksev ei ole (see käib ka tegijanimede kohta). Vrd. loen raamatuid, aga: raamatute lugemine, raamatute lugeja; ta õpib ladina keelt, aga: ladina keele õppimine, ladina keele õppija -. Nii siis jätkem tulevikus ka teonimi pöördsõna vormide hulgast välja! Lõpuks olgu märgitud, et kahest kõnealusest vormist tunneb soome keele grammatika pöördsõna vormina ainult teonime IV infinitiivi nime all (lukeminen, antaminen, tuominen, lupaaminen jt). Kui nüüd küsida, missugune praktiline kasu oleks tegijaja teonime väljajätmisest pöördsõna vormide seast, siis oleme ühele seigale juba varem tähelepanu juhtinud: nimelt väheneks seetõttu verbi ülirohke muudete arv kahe võrra. Edasi kergendaks see teataval määral süntaksi õppimist. Mõnelgi korral eksitakse lauseanalüüsis ja rektsiooni-küsimustes just sellepärast, et peetakse tegija- ja teonimesid verbideks, kuna. lauseõpiliselt tuleb neid alati käsitada substantiividena. Näit., võib tegija- või teonime laiend olla ainult atribuut; kui aga. neid vaadelda verbivormidena, tuleks nende laiendeid pidada objektiks või adverbiaaliks (nagu õpilased mõnikord arvavadki). Samuti oleks tegijanimede käsitamise korral verbivormidena raske seletada, miks on vigased väljendid, nagu:,rasket tööd tegija',,mitut keelt tundja',,ta on õiglust armastaja inimene' jt. 3 ; kui aga.neid pidada ainult nimisõna- 2 Hoopis teine lugu on ladina keeles, kus gerundium (vastab eesti teonimele) on käsitatav verbina ning nõuab verbi käänet; seepärast arvatakse teda tale õigusega verbi vormide hulka. 3 Seda laadi vea on lektor J. V. Veski hiljuti avastanud ka prof.. Saareste' kirjutises Eesti Kirjanduses" 1933, lk. 448: murret kõnelejail (vt.. Saareste keele käsitelu Eesti Kirj. 1933, lk ). Toimetuse märkus: Läbirääkimisi selle üle ning seisukohti ses küsimuses vt. ES-i koosolekuteadetes 12. novembri s. a. koosoleku puhul, kus siinne küsimus ette kanti, EK-s edaspidl 164

7 eteks, selgub vigasus otsekohe. Ka pöördsõnade ja määrsõnade kokku- ja lahkukirjutamise juhis, mille vastu praegu kohutavalt palju patustatakse, muutuks siis lihtsamaks, ja nimelt: kesksõnad kirjutatakse nende juurde kuuluvate määrsõnadega kokku (kui on küsimus: missugune?); kõigil muil juhtumeil kirjutatakse pöördsõnad määrsõnust lahku. Lihtsamaks saaksid mõned muudki grammatilised seletused, eriti lauseõpetuse alalt, kus nii mitmel korral tuleb tegija- ja teonime eraldi mainida (vrd. E. Muuk M. Tedre Lühike eesti keeleõpetus II" *, 73 p. b, 90 p. b, 100 p. b, 1"21). Nagu kõigest esiletoodust selgub, pole ühtegi kaaluvat argumenti tegija- ja teonimede käsitamiseks verbivormidena, on aga küllaldaselt veenvaid seiku, mis sunnivad meid loobuma senisest traditsioonist ning jätma välja pöördsõna vormide seast kaks muudet kui tarbetud, sageli koguni eksitavad. Kui aastate eest üldsus, eriti eesti keele Õpetajad, suhtus täiesti pooldavalt prof.. Saareste poolt algatatud sihitava käände väljatõrjumisse deskriptiivsest kooligrammatikast ja uuemais grammatikais ja käänamistabeleis on selle tagajärjel käänete arv ühe võrra vähem, siis loodan saab minu samasuunaline, keeleõpetuse iihtsandamist taotlev ettepanek samuti heakskiidu osaliseks. E. Nurm. Ühest u>o häälikumuutusest. ma väitekirjas Über die semasiologische Entwicklung einiger meteorologisch-aflektivischen Wortfamilien in den ostseefinnischen Sprachen" lk on dr. Lauri Ha kulin en lmsm. keelte koi, koitta- (sm. kojo) sõnaperega ühendanud e. kuju, kujutama, kujuma sõnad nende mitmesuguste häälikuliste variantidega {kojo, koju, kujoma jne.) ja viimaste ühtekuuluvuse häälikuliseks põhjenduseks koi, koitta-, kojo sõnadega on ta toonud lk. 115 eesti o~u vaheldusest tõendusmaterjalina Wiedemanni oju, uju ^Schleier, Tuch (welches der Braut gleich nach der Trauung übergelegt wird)', ojoma, ojuma, ujuma 'schwimmen, im Wasser baden', koju ja kuju 'koju' (Rõi, Jäm, Mägiste oi-, gi-deminut. lk. 8 järgi). Ühenduses kuju, kujutama sõnade ühendamisega mainitud lmsm. sõnaperega tuleks 165

8 sellest tõenduseks toodud eesti nn. o ja a vahelduse käsitamisest niimoodi aru saada, et juhtumid «-esindusega esisilbis on tõendavaks võrdluseks toodud puhkudel o-liste esindusjuhtumite mingisugused kas hilisemad, lokaalsemad või muidu mõnel muul viisil sekundaarsemad kõrvalkujud, mis suudavad seletada ka tt-list esindust kuja, kujutama sõnades. Nii, nagu seda Hakulinen näib olevat mõelnud, võib see küll olla kaja- (~ koja- < * koõok) juhtumiga, kus ö-line esindus on märgatavalt hilisem ja ainult üksikuil esindusalade), millest hiljem, kuid ojama - ajama, oja ~ aja ja nendega ühes ka koja - kaja, kojatama (mis küll puudub Wiedemannil ja selle järgi ka Hakulinenil [küll aga W-l kojatas 'Gespenst, geisterhafte Erscheinung']) ~ kojatama puhul ei saa vist rääkida ilma muuta o ~ a vaheldusest, eeldades o-list esindust algsemaks, ega pääse mööda eestis võrdlemisi laiul alul esinevast a > o häälikumuutusest, mis Hakulineni mainitud juhtumite tõendusvõimet suuresti vähendavad, vähemalt säärase lakoonilise vihje kujul. Niisuguseid paralleele esitab ka Kettunen KodVok 9 10 Wohl bewusst dessen, das o resp. e im urfinnischen recht ott der kategorie des a angehört haben kann", nagu Kod tajo (Wied. toju) 'laune', ejöb (Jä ojjw, vdj. ala-) 'er schwimmt' ja mejuma (sm. Lönnrot maja?) 'beeinflussen', kuid lähemalt neil ei peatu. Ent hiljem EKÄH lk. 129 mainib juba Läänem. murt. ojuma 'uimaan', ojar 'udar', samoin Rossiniuksen (1632 saffi:) Sojje ('susi :suden'j" ühenduses ah>ok häälikümuutusega, pannes kogu muutuse tingimuse intervokaalse spirandi (resp. poolvokaali) arvele. Kas see muutus on kitsam või laiem oma ulatuselt ja kas selle tingimuseks on ainult intervokaalne j, selle jätan puudutamata ja toon mõned näited, mis oleksid Hakulineni esitatud juhtumeiga oma häälikseisult ja eeldusilt enam-vähem samad ja mille puhul tuleks lähtuda algsest esisilbi «-häälikust. Küsimusse võiksid tulla kaduma 'laienen; weben', kada 'Laich; Weben, Gewebe' (vrd. sm. kutoa: kudon, kata: kudaa, vdj. kutoa [Keti, VKÄH, lk. 61 jm.], vepsl kudõtta- [Kett, LVH II, lk. 62], kuda 'kudemas' [ib. I, lk. 53 ja 166

9 II, lk. 26]), pilduma (vrd. sm. pudota, putoa, pudottaa), udu (vrd. sm. utu = usva) nõrgaastmelisis kujudes (kus ö>j ja j = ), samuti pujus mõrral, paju, ujuma ühes oma tuletisiga (vrd. Kettunen, KodVok, lk. 10, VKÄH, lk. 112 jm., vepsa ujuda [LVH I, lk. 78, 106]), uju (vrd. Mägiste, oi-, gz-deminut., lk. 110), tuju ühes oma tuletisiga ja nendega ühes kuju, kujutama eri kujud. ma häälikesinduselt (algse esisilbi u suhtes) langevad mainitud sõnad kahte pearühma eesti murdeis: a) tt-lisina on märgitud (peamiselt Äkad. Emak. Seltsi murdekogude järgi): Kse kujuttama, kujuline ~ kueuline, kujzu (tujaiti 'tujuti'); Rõi kuju, (kuduma:) kujü(n) [~kõ(n)j, tujudlema, tuju, tujutu, tujulene, tujugas; Tõs kujuttama, kujuttus, kujülene, kuju; VII (kuduma:) kuju, kujuitus, kujuttama, kujuline, kuju (väheusaldatavad.andmed!); Hää pujus (mõrral), tuju, tujukkas, uju-u/õ (pruudil); Emm pujus, ujuma, tuju jm. (vrd. ka kuju 'koju' < *koöok); Mär (kuduma-.)kueün, tuju, tujukkas, tueatti; Jäm (kuduma:) kuju, kala kujus, pujuttama, pujus, ujuma (vrd. ka kuju 'koju' ja kui/u 'kuju'); Tor ku c eü, kueuitama, tuju, ujuma (u. - o c euma, v.), u c euttama - ujuttama; Hls pujus, tuju, tujukkas; Plt kuju, kujukkas, kujukkene, kujülene, tuju, tujukkas, tujutti, ujuma, ujuttama; VMr kuju, kujuttab, tuju, ujuma, ujuttama; Koe kujuttama, kujukkene; JMd (ies-) kujulik, kujulene (aga : koju - kuju), tuju, ujuma, ujuttama ; KJn tu eo, tueokkas, tueotti, ueuma, ueuttama; Rõu kujõ, tujit (aga : tuijukkas); San tuju, tujukkas, tujuite; Trv tuju, tujukkas, tu/utti; Puh tuju, tujukkas; Plv tujo; Krl tujü y tujukkas [?]; Trm tuju, tujutu, tujukkas, ujuma, ujuttama; Iis kuju, kujuttama, tuju, tujukkas, ujuma, ujuttama; Vai kuju, tuju, tujugas, ujuma; VJg kuju, kujuttama, kujuline, tuju, tujukkas, ujuma; VNg kuju, kujuttamma, tujii, tujukkas, tujulaine, ujuma, ujuttamma; Kuu kuju, kujuttama, lujune, tuju, tajuline, tujutte, ujuma. Vahepealsete juhtumitena on märgitud näit. w-lisena: Kse (kuduma:) kueii(n) 'laienen; weben'; Mär kaeuline, kueuitama, kueuitus; Jäm tuju; JMd kuju (~ koju) ja 167

10 o-lisena Mär kq c eõ 'kuju'. Need on enamasti kõrvalkujud samas murdes u- või o-lise esinduse kõrval. Teine suurem rühm on b) o-lise esindusega, nagu: Kse ojuma; Rõi ojoma, ojooama; Tõs oeõ (pruudil); VII tojü (~hrv. tõ) 'tuju', ojuma, ojuitis, ojaitama (tojakkas, tojalik, tojaiti)[l]; Hää ojuma ~ ojoma, oeottama; Mär oeoma, oeoitama, oeoites ~ o c eoitos; Jäm iojalik, Pha tojü, tojalik, ojuma, o/une (hrv. ~ udune, hrl.), kojüb (: kuouma); Krj tojü {tojalik), ojuma; Khk koju, koj uitama, pojuitab, ojune (ilm), tojü, kojüb (kafjtjašt), {konna) kojune (~ kuöune), ojuma, ojuitama, ive) ojudis, (rüsa) pojus; Muh ojoma, ojoitama, (kunuma:) kojo, pojoitab (erniri), (merrä) pojos, tojo, tojokkas, tojoiti (aga kuijü 'kuju'); Ris kojo, (kudiima:) kojön, tojo, oeoma, oeoitama; Tor o c euma (~ujuma, u.); Hls koju, ojume, ojoiteme; Juu tojü (~ tojü) 'tuju' ja (?) poeõ 'pajuurb'; Koe kojo, kojolik, tojo, tojuiti, tojokkas, ojoma, ojottama; JMd koju (~ kuju); Rõu pojo (taim), ojoma ~ ojuma (aga: oijuitamä); San kojo, kojokkene, kojoiteme, ojome, ojoiteme; Trv kojo, ojoma, ojoitama; Vaš kojo, tojo, ojoma; Puh kojo, kojokkene, ojoda - ojuda, ojottama; Plv kojo, kojoitus, ojoma, ojoitama; Krl koju, kojukkeni, kojuleni, kojutteme, ojume, ojutteme; Võn ojoma, kojo; Trm kojo (muud tt-lised). Samasse kuuluvad ka mõned -lise esindusega: Ris (merrä) pejüs; Kod ÕJ,ÖB (Kett., KodKons, lk. 170) ja nähtavasti ka mõnes paigas elä-s hilised /-kaolised juhtumid [VII põtiama'pujutama, poetama', tõ (hrv. - tojü, hr!.) jm.]. Esiteldust nähtub, et käesolevail tingimusil on muutus sooritunud peamiselt Lääne- ja Lõuna-Eesti murdealadel, kuna seevastu Kesk-, Põhja- ja Kirde-Eesti murdealadel näib olevat u säilimisesindus valitsevam. Ja kui arvesse võtta, et see muutus (u>o) ei näi olevat väga noor (vrd. Kett., EKÄH, lk. 129; kamüllerml yoma [VhGEG XV, lk. 222: 10, 243 :11], iume [lk. 181: 9], yume [lk. 262: 21], oyome [lk. 220:1] ja Gös. [lk. 207] kojo 'Gemalde') ja nähtavasti on see muutusseadus juba ammu oma maksvuse kaotanud 168

11 ja häälikumuutuse maa-alaliste piiride segunemisele andnud soodsa eelduse, mistõttu on aja jooksul esinduste vastastikuse segunemise, üksikute juhtumite võõrasse esindusalasse sissetungimise tagajärjel saabunud praeguse esinduse võrdlemisi kirju pilt. Suurel osal on praeguses kirjavuses nähtavasti kaasa aidanud ühiskeele tt-line pruuk, mis vahest hiljutigi on võinud mõneski paigas nii mõnegi tarvitatavama o-iise juhtumi tt-liseks ümber kujundada. Võimalik, et viimase arvele tuleks panna näit. laialdast tuju-juhtumi esinemist ühes oma tuletisiga ll-lisena (vrd. näit. Rõu, San, Trv, Plv, Krl) ja (mõrra) pujus elä randadel, kuhu kalastusterminite randadevahelisus ei ole jätnud mõju avaldamata. Või kujugi, mis sageli on murdevõõra sõnana võtnud kuiju häälikseisu (Muh, Jäm) 1. Teisest küljest on visa püsima olnud (või edasigi tunginud) ojuma, ojuitama kujud murdeis, kus muidu o-line esindus on juba hävinud. Huvitav on märkida, et õlise esinduse piirkonnas tihtipeale hilisem ll-lisele esindusele siirdumine on võtnud seevõrra intensiivse kuju, et võiks juba kõnelda hilisemast tagasimuutumisest, kus muudki o/a-häälikseisud on sellest kaasa tõmmatud, näit. Jäm, Emm, Rõi kuju 'koju' (<*ko- $ok). Kuid see on väga hiline. Pöördudes tagasi Hakulineni mõtete juurde, peab küll arvama, et mainitud puhkudel mingit o~u vaheldust küsimuses ei ole, vaid et on tegu häälikumuutusega. Mis puutub aga nende toomisesse tõendamaks kuju, kujutama häälikulist ühtekuuluvuse võimalust sm. kojo, koi, koittasõnadega, siis ei ole sellele (s. o. u>o-\e) vihjamises mõtet. Veel halvemgi: see tõendab vastupidiselt just, et kuju, kujutama sõnu ei ole võimalik ühendada häälikuliselt kojo, koi, koitta- sõnadega. M. Tooms. 1 salt võiks mõne u-lise esindusjuhtumi panna ebausaldatavate andmete arvele, kus kogujad on kirjakeelsed kujud keelejuhilt sugestiivselt n. ö. välja meelitanud. 169

12 Eesti sulghäälikud k } p, t ja b, d t g> (Järg. lgus EK-s nr. 3.) Meediad. Sõnaalguliselt ei esine eesti keeles meediaid. Uuemais laensõnus ja võõrsõnus on küli kombeks säilitada algupärast kirjutusviisi, nagu \b\aar, \d\raama, \g\ong, kuid korrektne eesti hääldus ei tarvita siin kunagi B, D, G-6. või liiatigi veel b, d, g-d. Võõrsõnaliste meediate hääldus on täiesti ühtlustatud sõnaalguliste k, p, t omaga. Seda osutab ilmsesti mitmete enam kodunenud laenude ortograafia: \p\ank t \t\aani, \k\reeka. Katselisfoneetilised uurimised näitavad ootuspäraselt sõnaalguliste meediate täielist helitust, mis oli mäletatavasti omane ka teenuisklusiilidele samas asendis. Sellepärast siis hääldatagu näidetena esitatud võõrsõnu julgesti pär, tramä, kof]g ega ärgu kardetagu harimatuna näimist. Sõnasisestest meediatest saab koostada ülevaateks järgnevaid tabeleid. Meediad lühivok a a '. se pearõhu ko\g\ü , ko\o\ä ,5 to\b\it ,5-3,5 3 0 to\b\d 13 15,5 13 1,5 3 3 ko\ü\d ko\d\ü ve\d\e*lik ve\d\elik 7, ve\d\elikkn ve\d\elikku 8-13,5 2 5 ve\d\elikku , ! ve\d\elikka 7-9,5 2,5-5,5 ve\d\ellkküde 8,5 11, ve\d\elikküde 6 9,5 2,5-10 2,5 Selle rühma meediail on kahesilbilisis sõnus harilikem jr = 3 3,5 ja jr üldse = 1,5 5. Tegelikult võib pidada 170

13 üksnes.?r 3 tavalisimaks, kuna 3,5 esineb ainult ühel korral. Pikemais sõnus näeb vana tuntud asja, et häälikute kestus kahaneb ja helilisus kasvab. Viimaseis jr 2 5 resp Kahesilbilisis sõnus on kestus 9 18, enamsilbilisis 6 13,5. Meediad pikavokaalse pearõhu järel. kõ\g\i k a õ\o\i tõ\b\i t u õ\b\i kõ\ö\i k u õ\ü\i kõ\o\cga k tt õ\o\cga i tõ\b\cgcl t tt o\b\iga kõ\ö\rga k u õ\d\lgd kö\g\igclgi k u o\g\iga.gi to\b\lgagl t u Õ\B\iGCLGi kõ\o\igclgi I k u o\d\igagi , , , , ,5 13 9,5 12, , , , , , ,5 13 9, ,5 3,5! j 0->4,5, 9-» ,5 3 1, ,5 10 j 6-* 10; 0->3, 7,5-> ,5-4, , , >2, 8^10; 0-^3, 8,5-»-10; 0-» J. 9->10 0->3,5, 7,5-»-10 0->3, 8->10 0->4,5, 9-> 10 Tüübis kõgi on harilikem jr = 3 4 jajt üldse = 1,5 5. Kolmesilbilisis sõnus on jr = 3 10 resp. = 2,5 10 ja neljasilbilisis jr = 2 3 resp. = Eelmise rühmaga võrreldes märkame kasvavat helilisust. Tähelepandav on nende näidete rohkus, kus helilisuse asendit on ka eksplosiivses osas või ainult seal. Lõpposa helilisust esineb kõigil katsealuseil vahetevahel, ilma et selle kohta saaks püstitada mingisugust reeglit või näeks üldse seda põhjustavaid tegureid. 171

14 Meediad ülipikavokaalse pearõhu järel. ke\g\i 12, ,5-2,5 2 0 k l e\g\i 10 10, ke\b\a 12, k''e\b\a 10 12, ,5 tõ\õ\i t u Õ\D\i Ülipika vokaali järel on harilikem n 2 4 ülekaaluga 3 kasuks. Üldse kõigub helilisusaste 1,5 ja 10 vahel. Pearõhu järel esinevate kohta saab kokkuvõttes järgmise ülevaate: c Hääliku Sõnatüüp kegtus Harilikem kestus 71 1 Harili- J kem jr ko\g\ü < ve\d\e^lik jne. kõ\g\i kö\g\cgcl kõ\g\igüqi ke\g\l ,5 10, ,5 8 14, , , ,5 5 2, , , Pilku ülevaatele heites silmab sama nähtust, mis esineb teenuisklusiilidel, nimelt et sõna pikenedes resp. üksikhääliku kestuse lühenedes kasvab helilisus ja et helilisuseks mõjub kaasa ka eelneva vokaali pikkus. Kus on -enam kalduvust helilisuseks, seal esineb sageli täiesti helilisi meediaid. bsoluutne helilisus ei ole katsealustel olnud tingitud võõrkeele mõjust, vaid seda on tulnud ette kõikidel, näiteks ka neil, kes saksa keeleski hääldasid meediaid eestipäraselt. Enamasti on nõnda, et ainult üks või paar näidet on helilisi teiste vahel. Mil määral täieliseks helilisuseks on võinud olla olulistena hääldustugevus, kõnemeloodia ja muud kõrvalnähtused, pole võimalik siinkohal vastata. Kaugemal sõna sees olevaist meediaist on õige ohtrasti näiteid. Neist esitatagu tähtsam osa siiski täies ulatuses, 172

15 sest mitmesugused üksikasjad on vägagi ning paljuütlevad. tähelepandavad kokka\g\a kokkct\d\a toppc\o\a toppi\o\a koiti\o\a kottic\o\a kõgi\o\a k u öoc\o\a tõbi\a\a t a õbc\g\a kõöi\g\a k u õdc\g\a kokka\d\e kokka\b\e toppi\d\e toppi\ü\e kotti\d\e koiti\d\e kõkki\d\e k u õkki\d\e tõppi\d\e t u õppi\d\e kõfti\d\e k u õtti\d\e Meediad teise silbi 9, , ,5--13 lll , ,5- ; 10 7,5- -9, ,5 8,5- -11,5 8, ,5- -9, , , ,5 3 5, , j 2 4, , ,5 10 järel. 2 3,5 1 4,5 10 2,5-4 4,5 2, , ,5 8 4, , , > 2, 7->10; 0-»3, 8,5-*10 0-^2, 8,5->10: 0-^3,5, 8-»-10 0->2, 7,5-»-10 0^4, 8-* 10; 0-*5, 8-*10 0-^4, 8-^10; 0^6. 8 ->10 Tabelist ilmneb, kuidas G ja D helilisuse aste üha kasvab võrdselt sellega, mida enam häälikud satuvad rõhutusse asendisse esimese silbi pikenedes. Kui võtta arvesse ka veel pikemad sõnad, kus käsiteldavad meediad esinevad samas positsioonis, saab järgmisi tulemusi: 173

16 Sõnatüüp JT Harilikem jr kokka\ö\a 1 7,5 3 kokkd\g\agi kõgi\g\a ,5 kõgi\g\agi kokka\ü\e kokka\ü\ega kokka\d\egaoi kõkki\d\e kõkki\n\ega kõkki\d\ega,gi , , ,5 4, ,5 10 3, Teise silbi järel olev meedia on siin ilmselt helilisem pearõhu järel olevast. Nagu ikka ja alati, kasvab helilisus sõna pikenedes. Meediad kolmanda silbi järel. kokkaga\g\i 9,5 13 kokkaga\g\i toppigd\g\i toppiga\g\i kotüga\g\i koitiga\g\i kõgig\g\l k tt ögiga\g\i töbiga\g\i t u ÕBiGd\G\i kõoiga\g\i k a õdiga\g\i kokkade\g\a kokkade\g\a toppide\g\a toppiüe\g\a kottide\g\a koitioe\g\a , , , , , ,5 13,5 7, ,5 6, ,5- -11, , , , ,5 o ; >3,9- >5. 7-3, 8.5 '4, 8,5- - 5,8- '4,5, 8 10; -10 H0 10; 10 10

17 kõkkide\o\a 7, k u õkkide\o\a 7, tõppide\g\a 8 9 j 5,5 7,5 t"õppide\g\a 8 8,5 8, kõttide\g\a 9-13 J2 3 3 k a õttide\g\a ,5 l 2,5 2 5, 9 10 Silbi võrra pikemaid sõnu lisandades saame ühise kokku võtte kolmanda silbi järel olevaist: Sõnatüüp üt Harilikem x kokkaaa\g\l kõoiga\g\i ,5 10 kokkade\g\a kokkade\g\aai kõkkide\g\a kõkkide\g\agi Lisamärkusena on sellest rühmast mainida ühel korral esinevat täielikku helitust. Täieline helitus on muidugi üsna juhuslik nähtus, millele ei või tugeda. Teiselt poolt täielist helilisust vaadeldes märkame, et see on vähesem. Sõnasisestest meediatest on veel mõningaid näiteid. Meediad neljanda silbi järel. kokka.dega\g\i kokkadega\g\i toppidega\g\i toppidega\g\i kottldega\g\l holtideqa\g\i kõkkioega\g\i k a õkkidega\g\i tõppidega\g\i t u õppidega\g\i köftidega\g\i k a õttidega\g\i vedelikku\b\e vedelikka\d\e 7 11,5 12,5 12,5 10, ,5 12,5 15 8,5 11, ,5 7,5 9 11, , , ,5 6,5 2 5, , ,

18 Ühisena kõigile näidetele on JV kõikumisvõimalused 1,5 10. Tüübis kokkadega\g\i on need 1,5 10, tüübis kõkkideoa\o\i 3 10 ja tüübis vedelikku\d\e Helilisusaste tõuseb järjekindlalt selle järgi, mida lühem ja rõhutum on meedia. Juba varem võis mitme rühma juures tähele panna suurt helilisusastme kõikuvusi. Eriti suur on see aga siin. Viimaks on meil jäänud järele kaks rühma meediaid, nimelt sõnalõpulised ja võõrsõnalised..0 Sõnalõpulised ro\g\ r u õ\ö\ tõ\b\ t u Õ\B\ kõ\d\ k u Õ\D\ 18, , ,5 meediad , ,5 0, ,5 1 Sõnalõpuliste meediate ^ 0,5 2,5 harilikema rc-ga 1 2. Kui võrrelda käesolevatega sõnalõpulisi teenuisklusiiie, siis ei näe suurt erinevust kummagi helilisusastmes. Viimastel kõikus JZ 0,5 ja 1,5 vahel. Leedu keeles on. Salys'e järgi sõnalõpuliselt x: b 6,5 > 10, ci 5.5 > 10, g 5,5 * 10. Sõnasisesed meediad võõrsõnus. õ\ä\er 0 a õ\b\är stä\d\i/o 0 stu\d\i c o , , , , ,5 7 3,5 2 3,5 3,5 Silmapilkne vaade tabelile näitab, et ei ole mingit vahet omades sõnades ja hilja võõrsilt tulnud laenudes esineva b, d, g vahel. Keelepärane hääldamine ei osuta viimaste juures sugugi suuremat kalduvust helilisuseks. Toodud näiteis on jr = 2 7, harilikema jc-gz = 3 4. Nagu algupoolel nähtud, on sõnaalgulised võõrsõnalised b, d, g täielikult samastunud k, p, t-ga. Sõnasiseselt on 176

19 võhivõõrad häälikud substitueerunud taas lähimalseisvate B, D, o-ga. Tulebki arvata ainukorrektseks hääldamisvõimalust, kus ei tehta mingisugust vahet omade ja võõrsõnaliste meediate vahel. Meediate helilisusaste on iseloomuldasa palju huvitavam kui teenuiste oma. Esimesist saab lõppude-lõpuks kokkuvõttena : 1. Sõnaalgulised meediad on täiesti helitud. 2. Sõna siseste meediate helilisusaste kõigub 0 ja 10 vahel. Harilikem aste on Helilisusaste on väga kõikuv. Mida kaugemale minna pearõhust ja mida pikem on sõna, seda suurem on kõikuvus. 4. Helilisusaste kasvab hääliku lähenedes. Hääliku kestus lüheneb sõna pikenedes ja selle järgi, mida kaugemal pearõhust on ta asend või mida pikem on pearõhulise silbi vokaal. 5. Sõnalõpuliste meediate helilisusaste kõigub 0,5 ja 2 vahel. Harilikem aste on Ei ole vahet omades ja võõrsõnades esinevate meediate häälduse vahel. Helilisusastme kõikuvus on väikesem pearõhu järel ja suurem kaugemal sõna sees. See nähtus näib olevat tingitud eesti keelele omasest mugavustesse kalduvast ebatäpsest artikulatsioonist, mis eelistab võimalikult vähest kõneelundite pingutamist. Pearõhu järel ja lühemais sõnus, kus pööratakse enam tähelepanu üksikuile häälikuile ning hääldatakse siis sulghäälikuid tugevama suru ja suluga, on helilisus ühtlasem ja vähem. Et säästa energiat pikemais sõnus, muutub iga üksikhääliku artikulatsioon ebatäielikumaks, suru ja sulg lühemaks resp. lõdvemaks, ning kaob üksikasjalisem piiritõmbamine naaberhäälikute suhtes. Kogu häälikuterühm assimileerub tugevasti omavahel. Seda kinnitavad sulghäälikute k, p, t ja b, d, g vahelised vokaalidki, mis pearõhus ja lühikesis sõnus on ikka täiesti helilised rc = 10, ent kaugemal pearõhust muutuvad õige sageli osaliselt helituks. Öeldu maksab ka häälikute kestuste muu- 177' 13

20 tuste kohta. Kõrvalrõhud ei näi etendavat suurt osa helilisuse muutumistes, mida ilmsesti osutavad niisugused näited, nagu ko-kkaga: \o\i, ko-kka,dega\\g\i, ve-deli:kku\d\e. Häälikulugudes ja grammatikais nimetatakse b, d, g-d h e 1 i t u i k s. madussõna.helitu' on tekkinud sellest, et meediaid näit. täiesti heliliste /, r-ga võrreldes, mille n 10, on nad loomulikult palju vähema helilisusega. Termin näikse pealegi põlvnevat soome uurijailt (vrd. siiski edasi lk. 181), kes on tugevasti läbi immutatud rootsi häälikusüsteemiga, kus meediad on eriti helilised. Enne kui otsustada lõplikult nime otstarbekohasust, esitatagu käsiteldud häälikute jaotus Leonce Roudet' järgi, mis on parim olemasolevaist. [Elements de phonetique generale (Paris 1910), lk. 143 jj.]. Jaotuses on viis järgmist rühma: 1. Täiesti heliline oklusiiv (1'occlusive sonore pure) häälik on heliline algusest lõpuni. 2. Helituks muutunud heliline oklusiiv (1'occlusive sonore assourdie) helilisust on üksnes oklusiooni algupoolel, lõpupoolel enne eksplosiooni ei ole seda. 3. Poolheliline oklusiiv (1'occlusive mi-sonore) helilisus tekib alles oklusiooni jooksul. 4. Täiesti helitu oklusiiv (1'occlusive sourde pure) kogu häälik on helitu algusest lõpuni. 5. spireeritud helitu oklusiiv (1'occlusive sourde aspiree) häälik on helitu ning aspireeritud. Roudet' järgi kuuluvad eesti meediad 2. rühma, mille oklusioon on sonore assourdie. Need ei ole siis igatahes helitud, vaid pooliti helilised keskmiselt võttes. Et aga nimetus helitud meediad on juurdunud sügavale, on otstarbekohane jääda selle juurde, liiatigi veel sellepärast, et seega säilib terav vahetegemine naaberkeelte ja eesti suuresti lahkuminevate meediate vahel. Naaberkeelte seisukohalt jäävadki e. b, d, g üha helituks, sest vaatluslähtekoht on heliline. Meie omalt seisukohalt on kõnealused aga küllaltki helilised. Helilisus on üldse väga relatiivse iseloomuga [Panconcelli-Calzia, Die experimentelle Phonetik in ihrer nwendung auf die Sprachwissenschaft. Zweite uflage (Berlin 1924), lk. 45]: mis ühele keelele on helitu, võib teisele olla heliline. Nagu mainitud, on katsealused öelnud näited vastustena katsetaja lauseile. Näitesõnad pole nii siis olnud üksikuid Õhusrippuvaid sõnu, mida oleks masindatud aparaati, vaid neil on olnud kindlat siduvust ja tervikusse kuuluvust. Katsealune on öelnud lühikesi ühesõnalisi lauseid mõtteahelast, millesse katsetaja küsimus oli ta juhtinud. Kuna 178

21 aga võiks siiski tõusta vastustust sel meetodil saadud tulemusile ja eelistataks tingimata pikemat seotud sõnastust, kus vahest oleksid olusuhted hoopis teised, on katsealuste! lastud kõnelda mõningaid pikemaidki lauseid, mille huvialused häälikud pakuvad kontrollivaid ning paljuütlevaid andmeid. Lõpptulemuste tabeleis on esimeses lahtris vastav häälik ja edasi hariliku uususe järgi kestus, harilikem kestus,.tr ja harilikem TC. Poiss tuli koda poole koodi ja kottidega / pois tuü \k\o\d\u \p\õle (~kodii pole) \k\o\o\i ja \k\o\tt\i\d\e\a\aj: k D P k D k tt D G 11,5 6 10, ,5 10,5 12, , , ,5 2,5 Koka-tobu tegi kooki [ ko\kk\a?j\t\o\8\u \t\e\g\i \k\o\kk\i], kk ,5 1 t ,5 3 2,5 B t G k 9 11, kk ,5 1,5 -Roog toodi sisse kokkade poolt [== W\G\ tõ\ö\i sisse \k\o\kk\a\d\e \p\õli]: G D k kk D p , i 10 3, ,5

22 Reht peksti kootidegagl ja vill vildi kottldegagl [= rent peksti \k\õ\ft\i\d\e\g\a\g\i ja viü vi\õ\l \k\o\it\i\d\e\g\a\g\l]: k ,5 tt 15, D ,5 10 G G ,5 5 Õ 5-12, k tt ,5-2 1,5 D 5 6, G G 7, Kõigi nelja lause tabelid osutavad selgesti, et ei ole mingisugust olulist erinevust varemini esitatud ja käesolevate tulemuste vahel. Märgatavat vahet on aga sõnaalguliste k-, p-, t- helilisuses. bsoluutses alguses ei olnud olemas vähimatki helilisust, kuid nüüd, kus need häälikud on jõudnud vokaalidevahelise asendisse, kohtab x-d 2 5,5 keskmise jr-ga 2 3,5. tseselt eelneva sõna lõppvokaalile järgnedes on k, p J t-\ ainus võimalus esineda vokaalidevaheliste tähthäälikutena (Buchstabenlaut) kui niisugustena, ja vastsaadud arve võime siis pidada nende helilisusastme tähistajaiks. llakirjutanu esitatud ülevaade näib suuris joonis ühtivat Tartu Ülikooli endise foneetiku W. E. Petersa tähelepanekutega, millest, kahjuks on avaldatud vaid ülilühike ebaselge referaat Bonnis peetud, esitisest [Paul Menzerath, Bericht über die I. Tagung der Internationalen Gesellschaft für experimentelle Phonetik in Bonn (Bonn 1930),. lk. 73]. Peters ütleb muuseas:.ein zweites phonetisches Hauptproblem der estnischen Sprache, das experimentelle Untersuchung erfordert, ist die Frage der Stimmhaftigkeit von Konsonanten. Diese ist in allen Fallen schwach; voll-stimmhafte Medien kommen wohl kaum vor,. voll-stimmlose Tenues sind selten." Esitisele järgnenud kõnelusis on Peters veel lisandanud:,wirklich stimmhafte Medien fehlen dem Estnischen*. Nii siis pooldab Peterski poolhelilisi meediaid. F. Äimä vaadeldud eesti keelejuhtidel on olnud «stimmlose" Medien > helilisuse aste keskmiselt kolmandik hääliku üldpikkusest, ning helilisuse koht on suures enamikus olnud hääliku alguses. [Vor- 180

23 läufige Versuche zar Endoskopie der Kehlkopfartikulation der labialen Verschlusslaute sowie der Spiranten h, s, f. (Festskrift tillägnad Hugo Pipping, lk. 556 jj.)-] Soomes on viimasel ajal nähtavasti Äimä uurimuste tulemusi arvestades eesti meediate kohta tarvitatud ka nimetust ^poolhelilised". Kvaliteedildasa eesti sulghäälikutega sarnane on spirant s, mille kohta leidub Eesti Keele rhiivis (nr. 199) L. Veiken'i käsikirjaline uurimus (Spirant s" kvaliteedist). Ka s helilisusaste intervokaalses asendis või helilises naabruses on väga kõikuv, ning helilisus suureneb sõna või foneetilise hääldus rühma kasvades. Käesolevale artiklile juurdelisatud (vt. numbri lõpus) näidete tabel 1 on katsealuse., 2 4 katsealuse. järgi. Kolmel esimesel tabelil on üksiksõnaliselt saadud näiteid, viimasel aga pikemate lausete viisi. (Lõpp.) Paul riste. Raamatute ülevaade. Elmar Muuk, Väike õigekeelsus -sõnaraamat. Tartu 1933, E. Kirjanduse Seltsi kirjastus. 460 lk., hind 2 kr. 50 s. Käesoleva poolaasta keskel sai teoks kaua-oodatud lühikese õigekeelsus-sõnaraamatu ilmumine, mis on kergemalt kättesaadav koolidele ning lai e ringidele oma hinnalt, vastuvõetav mahult ja materjali lihtsustatud esitusviisilt. n täiesti loomulik, et kui selle töö teostus ei tulnud suure õs-u autorilt, siis sellise teose esimeseks koostajaks sai meie keeleõpetuse parimaid teoreetikuid Elmar Muuk, kes ülesande on teostanud nähtava korra, hoole ja täpsusega. Huvi pakuvad kõigepealt teose proportsioonid: eessõnale järgnev juhisteosa 24 lk., sõnatüübistik 56 lk., sõnastikuosa 355 lk., tähtsamaid kohanimesid 17 lk. Esimene osa sisaldab peatükid: Tarvitamisjuhe ja märkide seletus (3 lk.), Lühendid, Tähtsamad õigekirjutuslikud juhised (15 lk.), Sõna muutevormide tuletamine tema põhimuuteist (6 lk.). Tundub, et sellise ulatuse juures, nagu on kõnealusel teosel, võiks juhisteosa olla tublisti suurem: väljaspool kooli peab see ju sagedasti asendama kogu eesti keeleõpetust. Puuduvad näiteks reeglid perekonnanimede käänamise kohta, mis eestipäraselt (vastavate üldnimede taoliselt) käänamise propaganda seisukohalt oleksid siin kaunis olulised, samuti reeglid sõnalühendite tarvitamise kohta, mis alal vähemalt mittefiloloogilisles ringkondades valitseb korralagedus. Kuid mis on esitatud, esineb süstematiseerirult, ülevaatlikult ja haruldaselt selge sõnastusega. Õige laialdane sõnatüübistiku-osa (56 lk.), mis asendab suure ÕS-u lõpposastikku (11 lk.), tõstab esile käsiraamatu süsteemi küsimuse. Kuigi sõna muutevormide leidmine lõpposastiku abil pole raske, on suuremas üldsuses sagedasti sellegi kasutamisega tutvumist peetud liigseks või vähemalt vormide otsimist liialt tülikaks. Sellepärast on täiesti mõistetav, kui EÕS-s alfabeedi korras antud lõpposade esita- -rnise asemel on siin toodud terved tüüpsõnad tähtsamais muutevor- 181

24 mides, pealegi nummerdatult. Kahtlemata number kõneleb vahenditult kõigile ja otsimine on lihtsustatud, kuid siiski aeganõudev. Vahest olek? otstarbekohasem praktilises käsiraamatus minna veelgi edasi ja.anda kõik tarvilikud muutevormid kõigil lihtsõnul kohapeal, selleks kasutades seekordse sõnatüiibistiku ruumi, pealegi kuna ka kohtadel on ruumi kokkuhoiu võimalusi olemas. Nii on -asendusmär-. giks kasutatud vibalikud ( <), mis suurel arvul esinemise korral, näit. sõnarühmas, koguni eksitavad ülevaadet rühmast, kaunis ruumivõtvad. Nende aset võiks küll täita väike ja tekstiga sobiv sidekriipsuke, kui asendusmärgile muutevormi ei järgne, ja isegi tühi koht, kui see järgneb, eeldusega, et kõik antavad sõna osad liituvad rühmas esimesel kohal antud sõnale. Liitsõnade teiste poolte kuuluvust rühma esimese sõna juurde osutab küllaldaselt kaarekegi (J). Enam ruumi on aga võtnud kaunis sagedasti esinev osaline muutevormide esitamine kohtadel sõnade täieliku väljakirjutamise teel, näit tehnoloogiline, tehnoloogilise; pajatama, pajatada, pajatan jms. Ei oleks vist nimetamisväärselt raamatu kasutamist raskendav niisugusel korral püstkriipsu abi kasutamine, näit. teleskoobililne, se; sirklel, li; pajataima, da, n jne., vähemalt neil juhtudel, kus ei järgne esimesel kohal antud sõnakujule liituvat sõnaosade rühma ja kus muutmisel ei vaheldu siin märgitav silbivälde. Koondamisega vabanevale ruumile juurde võttes sõnatüübistiku ruumala, võiks vist siin soovitatud viisil kohtadel esitada kõik tarvilikud muutevormid, ilma et sõnastiku üldsuurus sellega praegusest suuremaks paisuks. Ära hoitaks seega kahekordne otsimine. Küsitavaks jääks ainult, kas püst-. kriipsu tarvitamine muutuvate sõnaosade eraldamiseks ja muutumatute osade mitteväljakirjutamine samavõrra teose kasutamist üldsuse poolt ei raskenda. Teose sisulise külje hindamisele allakirjutanu käesolevas lühikeses sõnavõtus ei kavatsegi asuda, seda enam, et uus trükk on juba ilmumisel. lgu ainult nimetatud, et kõnealusele VõS-le on olnud õnneks koostuda suhteliselt soodsal ajal, kus suure sõnaraamatu koostamise algul fikseeritud põhimõtted on saanud üle aastakümne selguda ja süveneda, missuguse protsessi tulemusi on nüüd olnud võimalik eduga kasutada. Seda isegi kergemalt, kui EõS-u samal ajal valmiva viimase köite puhul, mis teose ühtluse huvides on suurel määral seotud esimesest osast olenevate paratamatustega. Käsiraamat n seega saanud praegusele ajale lähemale, kuid see ajakohastamine omakorda on kahtlemata toonud erilisi raskusi sellise teose esimesele autorile. Sel pullul tehtud EKS-i Keeletoimkonna otsuseid on autor kasutanud tagasihoidlikult, esitades nurksulgudes ebasoovitavaid endisi vorme kujundavaid tähti (näit. aflfjeki', akfkjumulaator, at[tjribuat jne.), mida kahtlusetuil kordadel oleks võinud päris ära jätta, vähendades seega veelgi paralleelvorme. Ent kui teose trükkimine algas enne KT otsuseid, siis on autor omal kael küllaltki julgelt talitanud. Ei ole raskeks peetud ka kolmanda välte ja palatalisatsiooni märkimist, mis eestlasele määratud populaarses väljaandes pole just paratamatult vajaline. Loomulikult pole teose väärtusele mõjuta jäänud asjaolu, et korrektuure on lugenud professorid. Saareste ja J. Mägiste. Haruldast tarvidust seda laadi käsiraamatu järele kajastab ilmekalt suure trüki (2000 eks.) läbimüük varsti peale ilmumist. otame huviga uut E. Elisto. 182

25 Suomen kirjakielen historia pääpiirteittäin l. Vanhan kirjasuomen kirjoitus- ja äänneasun kehitys. Kirjoittanut Martti Rapola. Helsinki Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia, 197. osa. VIII lk. Võib vist küll lähtuda eeldusest, et eestigi keele erihuvilasi suuresti huvitab ja rõõmustab soome sõsarkeele kirjalise teekäigu kokkuvõtte ilmumahakkamine. Nii siis pole siinkohal vahest ülearune mõne reaga peatuda prof. Rapola alles mõne kuu vanusel teosel Suomen kirjakielen historia. Kõnealune töö on mõeldud ülikooli kursusraamatuks, nii populaarseks, et ta oleks loetav juba esimese aasta üliõpilasele (vt. Lk. VII VIII, eessõna). Seetõttu kui mitte arvestada väheseid erandeid temas pole antud tsitaatide esinemiskohti (lehekülgi), mitmeil kordadel on näited esitatud ainult sm. vana kirjakeele üldnäidetena, ilma vastava autori nimegi mainimata (näit. lk. 308 usnoomenitest kõneldes). Näidete esitamisel paistab silma ka proportsioonide puudust: mõne nähtuse kohta neid on rohkesti, mõne kohta napilt (lk. 178 va-adjektiividest vaid kolm, needki autorinimetud), mõne kohta neid pole üldse antud (näit. lk. 281 imperfekt, 326 elatiivi lõppkadu). Vana kirjakeele eri autoreilt tuuakse tsitaate erineval määral (näit. millegi pärast esineb tsiteeritavate teoste hulgas aruharva Schröderast sõnaraamat). Kuid kui lugeja vabaneb sellest teatavast depressioonist, mis teda kipub valdama esitatud ainestiku kontrollimatuse ja n. ö. sund-usutavuse tõttu, siis ta võib wabalt nautida R. ladusat esitust, mis annab üldkokkuvõttes ümmarguse ortograafilis-häälikuloolise ülevaate Rootsi valitsuse aegsest..vanast kirjasoomest" gricola päevist (XVI saj.) kuni XIX" saj. alguseni, mõnes üksikpunktis kaugemalegi. Sissejuhatuses selgitatakse keele muutuvust, valgustades seda näidetega sm. kirjakeele eri arengujärkudelt, ning kirjakeele ja murrete üldsuhteid (lk. I 16) ja sm. kirjak!, uurimislugu (lk ), edasi järgneb sääl päätükk kirjasoome sünd ja Mikael gricola" (lk ), viimaks veel antakse,,vana kirjasoome arengu üldsihtjooni" (lk , käsitelles eriti..kirjasoome" ja eri rahvamurrete vahekordi eri ajastuil). Teose üdi moodustub kahest osast: 1) Vana kirjasoome kirjaviisi areng" (lk ), kusjuures on pää rõhku pandud gricola ortograafia analüüsile (lk ), kuna järgneva aja arengust märgitakse ainult olulisimad jooned, ja 2)..Häälikulooline pilk vanasse kirjasoomesse" (lk ); lõpuks allikateviiteid ja lk häälikuloolise uurimise kohta uudislik ja tänuväärne morfoloogiline register". Uusi seisukohti ja hinnanguid teoses esineb väga vähe, neid autor ei taotlegi anda, ta on endale ülesandeks võtnud anda kokkuvõte senise uurimise tulemusist, selle pilti siiski paiguti täiendades ja õiendades (näit. lk. 30 gricola keele lõunasoomelisi jooni lisandades, lk. 90, 182 sm. vana kirjakeele iz häälikuväärtust revideerides ja = ^,9-ks oletades). Seejuures valitseb lepliku kesktee valimise püüd, nagu see iseloomustavalt nähtub ms. sm. kirjakeele algaegade kohta tähtsas gricola rahvuse küsimuses (lk. 32): Varovaisellekin kannalle asettuen voidaan pitää todennäköisenä, että Mikael gricola on lapsuudestaan asti tuntenut suomen kielen, olkoonpa, että hän sen ohella myöskin on osannttt ruotsia kuten niin monet muut kielirajalla kasvaneet lapset". Rahvuse küsimus jääb tõsi kül! 183

26 motiveeritult lahtiseks. Muide. kasvukoha Peraa ja murde nähtustena on jansuu katsunud seletada temal leiduvad eestipärasused (sääl, Soome lõunaosa murdes võis juba XVI sajandi algul olla eesti laene), millist võimalust ka R. ei eita (lk. 30). Kuid liiale näikse siiski, vähemalt sõnastuses, minevat leplikkus juba lk. 152 ühes seisukohavõtus: n luultavaa, että kaikissa annetuissa selityksissä on oikeaan osuvaa,...". Vähemalt algaja keeleteaduse alal ei saa niisugusest üldsõnalisest väitest kasu. Mõningal muulgi korral annab populaarse väljenduse taotelu end kahjustavalt tunda, nii näit. lk. 96, kus räägitakse sõnaalguliste konsonantide elust" (Niiden elämässä...), või lk. 102, kui astmevahelduse east üldsõnaliselt väidetakse, et see on Perintöä vanhoilta, kenties ikivanhoilta ajoilta", või kõikjal (lk. 56, 57, 89), kus ebamääraselt räägitakse. vanast saksa" ortograafiast, kuigi mõeldud on nähtavasti alamsaksa kirjaviisi. Esituse populaarsust taotelles on -astmevahelduse ajaloolisest taustast, nagu näeme tsit. kohast, üle mindud üldsõnaliselt, kuid vähem olulist possessiivsufiksite küsimust (mis ju esmajoones kuulub morfoloogiasse) on refereeritud kõigi sellesse kuuluvate oletustega väga üksikasjaliselt (lk ). Seevastu vana kirjasoome" häälikuloo seisukohalt tähtis nõrga-astmelisuse küsimus /-lõpulise diftongi ees (tüüp orwoi) on kviteeritud vaevalt kahe leheküljega (lk ). Kõnealuse teose laadiga ei sobi ka liiga kaugesse aega, varasemasse algsoomesse tagasiulatuvad rekonstruktsioonid, nagu lk. 159 esietten < *estekten (NB -kt-), lk. 142 *kevätnä, *sakma, *üknä jt. (NB -tn-, -km-, -kn-), lk. 150 (küsimärgiga) *säänärjä, *pe c tšäyä~pe<tšatja. Seejuures aga järjekindlalt rekonstrueeritakse"? ka tagavokaalsete sõnade järgsilbesse (näit. lk. 171 *larjke6e^at, vrd. lk. 247). Põhimõttelisil kusimusil, milles allakirjutanu seisukoht autori omast erineb (näit. geminaatklusiilide tugeva astme oletus kk, tt, pp pro kk, it, pp lk. 134 ja vokaalharmoonia-probleeim lk ), pole siinkohal peatumiseks kasutada küllalt ruumi. Juhitagu järgnevas tähelepanu ainult mõnele teose silmapuutunud komistusele ja vaieldavusele. gricola ortograafia käsitlemisel lk, 52 tõlgitsetakse teenyt tehnyt (s. o. silbilõpuline h kirjas märkimata). rvaksime, et see tuleks lugeda tehenyt, sest just vokaalidevahelise nõrga h märkimatajätmise kohta on gricolalt säälsamas esitatud paralleele, ja sellelaadilisi švaajuhtumeid leidub -l (tehenyt, rihima, kihilaüu jt., vt. jansuu, Mik, gricolan kielestä, lk ), nii et need oleksid koguni väärinud neil mõne reaga eriliselt peatumist kõnealuses teoses. Küsitav on edasi, kas // on h märkimisviis juhtumis wffri, wfframan (lk. 52) ja eh :-hääliku märkimisviis (lk..68): võiks arvata, et vähemalt. ise neis mõtles võõrapärast / ja /i-ga hääldamist Praegu kaunis laialt valitseva arvamuse järgi, et vähemalt hilisemas algsoomes on järgsilbes esinenud pikka /-häälikut, on eksitav kategooriline väide (lk. 70, 244, 261), et algsoomes <ei olevat järgsilbes esinenud pikki vokaale; veel enam segadust sünnitab algajas selle väite osaline, ebamäärane tagasivõtt (lk. 267). Lk. 91 kohanimi Kawatsa on eksinud fe-liste vana kirjasoome näidete hulka mõnest teisest ühendusest (kui ts pro tz pole trükiviga). Kahetsetavaks ebajärjekindluseks tuleb pidada, et lk. 118 sõnad nagu poijes, vijatoin, ijestä, ijäliset jt. esinevad / kaoesinduse näidetena, vähe edasi lk. 120 aga ijalla, ijes, si- 184

27 jõite y>] esinduse all (tõsi küll ebamäärase märkusega Lukutapa lienee õllut horjuva"). Häälikuloolise materjali 'esitamisel ' autor (nagu juba varemini oma teoses b r. Kollanius'e keelest) tarvitab mõnes suhtes erinevat süsteemi, ms. eraldades 1. ja 2. silbi vahelise (..radikaalse") ja järgsilpide ( sufiksaalse") astmevahelduse juhtumid, kuid segavalt mõjub, et siin pole järjekindlalt talitatud: näit. esitatakse radikaalse" astmevahelduse all näited, nagu ymmerdhet (lk. 129), ei hoiperdu, muscrdha jt. (lk. 130), palmkko: palmicot, abessiivid loppumata jt. (lk. 144), mwtamitten (lk. 146) jne. Väide, et paradigmaatilist kakl: kala tüüpi vaheldust leiduvat ainult" Põhja-Läti eesti murdes (lk. 135), on vananenud (vt. näit. Eesti III, Setumaa, lk. 61). Et soome siunata-verb oleks samataoline keskaegne rootsi laen nagu sõnad uum, teini jt., ei saa nii kindlasti väita, nagu seda teeb R." (lk. 143; vrd, Bibl. Verz.). Teiste läänemere-sm. keelte häälikuteloo seisukohalt on segavad niisugused vokaallõpulised algsm. mitm. 1. ja2. isiku rekonstruktsioonid, nagu lk. 142 säkma, Lk. 148 antoiöa 'annoitte', saita 'saitte', lk. 160 *saisiõa, *tulisita jt. Lk. 226 "esitatud aiun pole kindel v>0 näide (vrd. sm. aivo murdeti laialt aju, millega vahest oleks rinnastatav verb ajatella), lk. 251 uloüua ja ylettyä pole vist küll ühe ja sama sõna rööbikkujud (nagu tuhma tyhmä), vaid pigemini eritüvelised sõnad. Lk. 253 väidetakse, nagu see seni olnud üldine, et i > ii assimilatsioon sõnus nagu pysyä, pystyssä (< pisii-, pistii-), pytky olevat toimunud järgneva silbi ii mõjul; kuid' tuleks arvestada ka sõnaalgulise labiaalklusiili «assimileerivat mõju (nii siis kahepoolne assimileeriv mõju). JusJenins'e alus hirsi, alus kiwi (lk. 284) ei tarvitse lähtunud olla diftongilisest < aluis-ku\i\st (vrd. e. alus g. aluse, tüvi * aluks Š). gricola tencpene < täna päivänä (lk. 321) ei kuulu sisekaojuhtumite hulka, kus ta esitatakse, vaid on kiirtempovorme (vrd. sm. väin < vaivoin), niisamuti pole kindlasti sisekaoliseks tõestatav kuju homeltan, murd. huomelta(i)n (sell > algkujuks R. peab < huomeneltain). Vana kirjasoome" haukutella hukütella (nüüdiskeeles houkutella, lk ) võiks seni mujalt tõestamatu au u vaheldusjuhtumina häälikuloost esialgu välja jääda. Seda laadi juhuslikke märkmeid nõrgub R. teose lugemisel soome vana kirjakeele uurimisest eemal seisja sulest. Teos pole ka täiesti vaba trükivigadest (kuigi tal puudub trükivigadeloetelu), nagu ilmneb järgnevaist silmapuutunud näiteist: IX. 142 ünä ( > *üynä-nsä) pro ünä (<z *äynä-nsäk), lk. 178 veps. lahodub pro ahodub, lk. 267 wadhit: pro wadhit, lk. 273 jälkikomponentt pro jälkiknmponenüi, lk. 300 sitk ästi pro sitkeästi. Märgatud ja võimalikkudest silmapaari vahele jäänud komistusist, üksikuist trükivigadest, teatavaist esituse ebatasasusist jm. hoolimata kõnealune R. teos kui esimene soome lai-alise vana kirjakeele kokkuvõtte katse väärib täit tunnustust ja täidab 'hästi oma ülesande akadeemilise kursusraamatunu. Kuigi autor sissejuhatuses on jätnud meid teadmatusse sellest, mida meil tuleb oodata teose teises osas (kas soome kirjakeele XIX saj. ajalugu? kas sama Rootsi valitsuse aegse vana Jcirjasoome" sõnastikulist esitust, millele on mitmel korral viidatud tekstis? kas morfoloogilist esitust vanast kirjasoomest"?), jääme 185

28 huviga ootama teose järge. Populaarse esituse raamidest hoolimata on kõnealuse teosega ka van.a kirjasoome" teaduslikku uurimistööd mitmes punktis samm maad edasi viidud. J. Mg. Kaks tšehhoslovakkia kirjutist läänemeresoome keelist. 1. MilošLukäš, Pokus o krätku synopsis finskžho a estonskeho pädoslovia. (XIV. Rocnä zpräva štätneho ceskoslovenskeho reälneho gymndzia Jana Holleho v Trnave, lk ) Trnava Noore eestisõbralise tšehhi gümnaasiumiõpetaja kirjutis käib soome ja eesti kaasus-süsteemi kohta. Paralleelselt on toodud mõlemast keelest samasisulisi näiteid ning selgitatud neid (osalt ungari keele varal) slovaki õpilasile. Iseseisvate käänetena on esitatud ka prolatiiv, latiiv ja ekstsessiiv. Üldiselt jätab M. Lukäš'i kirjutis õige sümpaatse ning asjaliku mulje. Peale paari trükivea pole mainimisväärseid komistusi. Kahju vaid, et kirjutis pole ilmunud meile kättesaadavas keeles ega ühenduses, muidu võiks see olla heaks vahendiks eesti ja soome käänete toimingute võrdlemisel nendel isikutel, kes hakkavad õppima soomet Eestis resp. eesti keelt Soomes. 2. Vlad(imir) Skalioka, Zur Phonologie der finnischen Schrifrsprache. (rchiv rientäini, Vol. 5 [1933], NJ. I. lk ) Praha N. S. Trubetzkoy' fonoloogiliste põhimõtete järgi toob autor ülevaate soome kirjakeeles esinevaist häälikuist ja häälikühendeist. Kirjeldus on deskriptiivne ja tulemused, mis on toodud fonoloogiliselt seisukohalt, on olnud tuntud ka varemini foneetiliste uurimuste põhjal, nagu näit. geminaatsete konsonantide koosnevus kahest identsest osisest, pikkade vokaalide olles aga sellevastu ühekordse häälikuna. Suurima tulemusena on nimetatud, et esimesel rõhulisel silbil on sama fonoloogiline repertuaar nagu järgsilbel. Üldiselt fonoloogial peatudes peab siingi taas nentima, et see uus teadusharu ei suuda veel küllaldaselt näidata, missuguseid hüvesid või plusse võib ta pakkuda keeleuuringuile. Paul riste. Äkad. Emakeele Seltsi koosolekuteateich Koosolek 2. apr Ette:k.andes metlikku keelde sobivaid uuendusi esitab lektor Joh. avik valiku uuendusettepanekuid, nimelt: 1. -tikkude asemelt -iike (näit. jealistüke kirjanike teosed'). Ettekandja väidab, et viimane, lühem lõpp on leidnud vastuvõtmist ajakirjanduses (näit...päevalehes" järjekindlalt) ja osaliselt ka ametlikus keeles. Vormil pole aga ametlikku sanktsiooni, sellepärast ei usaldata seda tarvitada. Vormi lubamine soodustaks ta levingut. 2. -maks pro konstr. et+da-inf. Põhjendused: a) sellega saaks vältida emause ja ef-sõna kordumist (näit.,ta sai kuulda, et vastased võtavad kõik abinõud tarvitusele tõendamaks, et ta on süüdlane') ; b) see võimaldab tihedamaid iausekomplekse, tihendab väljendusviisi; c) ei-konstr. on saksapärasus. See ma-inf-i transi.- 186

29 kääne pole mõeldud konstr-i et + -da päris kõrvaldamiseks, vaid esialgu paralleelselt, vaheldumisi esinemiseks. Võib ka veel kaugemale minna ja elustada ma-inf-i mõnda muudki käänet, näit -maga-,ta piirdus tegcmaga' pro sellega, et tegi, tegemisega.,nad viitsid oma aega tegemaga kõiksugu vaatlusi'. Samuti -mani:,ta läks koguni tegemani haavavaid märkusi' pro niikaugele, et tegi. Lauseehitus muutuks nende väljendusviisidega painduvamaks (näit.:,neid karistati sundimaga töötama üle normaalaja'.,tehti tuld hõõrumaga üht puud teise vastu'. Sobivat eeskuju annab meile siin inglise keel. 3. Kolmanda välte märkimiseks kirjas, juhtudel, kui see on tarvilik, ära hoidmaks valesti lugemist, soovitab mag. avik tarvitada rõhumärki vastava silbi vokaali kohal, kolmanda välte eitamise tarbe korral aga kaasrõhumärki järgneva silbi vokaali kohal [näit.: põhja vajudes ja põnjä vajudes, üksi ja üksi (= ühtesid), mas:-,i ja mässi, viimaks ja viimaks; vrd. vene Myi<ä ja MyKa. Edasi selgitab ettekandja pikemalt analoogilise d tarbetust ja kohatust sõnatüübi juurde, keelde illatiivis, kus d-lised ja d-ta vormid ÕS-u järgi on paralleelselt lubatud, kus aga Muugi soovitusel ja korrektorite tegevuse tagajärjel suuremate kirjastuste juures d-lised vormid on läbi läinud. meti d-ta vormid olevat selles umbes 23-sõnalises rühmas eelistatavad: a) kui häälikseaduslikumad, puhtamad, il nia kõrvalmõjudeta vormid (sest d on tulnud siia analoogia teel nende sõnade mõjul, kus see tüves esineb, näit. vardc); b) kui rahvapärasemad, esinedes ep kõnekeeles; c) kui vanema kirjanduse traditsioonile ep-s, alates piiblist, vastavad. Ka piibli uus parandatud tõlge tulevat a-ta. Üldse on kõnesolev tarvitusviis kirjakeeles olnud vankuv: umbes 200 a. ilma tf-ta, siis 40 a. Hermanni gramm, mõjul c?-ga, siis 10 a. ilma [Tapa kongressi (1908) otsusel], viimaks Kettunen'i soovitusel ja keelekomisjoni otsusel selguse huvides 10 a. tf-ga. Siin oleks aga võimalik lühema vormiga vähendada tf-de hulka keeles. Valdav enamus sõnu niikuinii ei anna võimalust kirjas vahet teha 3. ja 2. välte vahel (näit. linnasõit). Tarbekorral võiks tarvitada rõhumärki (näit.,eesti keele tõlgitud teosed'). Vastuolu vurefc-tüübiga ei tee õpetamist raskemaks. Reegleid ja erandeid ei maksa karta, sest keelt õpitakse vaistlikult, mitte reeglite järgi. 4. Kes ja mis täisobjekti küsimuses selgitab mag. avik puudust, mis oleneb mitmuse puudumisest neil sõnul. Esitatakse näited:,sõber, kelle ma kaasa võtsin' siin on mõte selge;,sõbrad, kelle ma kaasa võtsin' ametlik keel tarvitab ka siin kelle, mis tundub võõras;.sõbrad, kes ma kaasa võtsin', /Sõbrad, kes nad kaasa võtsid' siin võib tekkida segadust;.sõbrad, keda nad kaasa võtsid' on selgem. Parem olekski alati tarvitada mitmuses keda, kuid see on jälle objektiviga. Seetõttu tuleks luua uus vorm rcs-sõna mitmuse täisobjekti jaoks, milleks sobib kellea (Kettuneni idee). Samuti ka sõna mis puhul. Lauseis:,Raamat, mis ma ostsin' ja.raamatud, mis ma ostsin' on mõte küllalt selge, kuid mõnikord tekib segadust, näit.:,herned, mis oad lämmatasid', kus täisobjektikuju milled selle kõrvaldaks:,herned, milled oad lämmatasid'. Järgnevad elavad läbirääkimised, mis esitatakse siin kokkusurutult. 187

30 Õpet.. V a i g 1 a : 1) Lühemuse seisukohalt on -like vastuvõetav, kuid toob keeleõpetusse asjatuid erandeid. Reegleid tuleb aga pidada tähtsaiks aluseiks, -like võiks jääda luulekeeles võimalikuks kujuks. jakirjandus ei sobi kriteeriumiks, pealegi kui sealses esinduses on hr. avikul endal teeneid. 2) -maks on sümpaatne, pooldan selle tarvituselevõttu. 3) Vältemärkimisettepanekuga nõustuda ei saa. Esijoones peaksime käima Muugi 3. välte märkimisviisi järgi; kui me aga sellest loobume, siis viisi järgi: 2. väldet mitte kunagi märkida, 3. väldet aga otse sellel häälikul, millest pikkus oleneb, poolpikkuse märgiga, näit võtsin, kaasa (esimesel fl-1). Juurde, meelde on ilmekam, selle tõttu parem. n ka rühm sõnu, millega need oleksid siis kooskõlas (kõrde). Lõpuks esitab hr. Vaigla küsimuse, kas on olnud ümberhinnanguid piiskopp jm. sõnade ortograafia suhtes. Õpet.. Kask: n soovitav, et uuendustes lähtuksime oma keele omapärast. Teiste keelte vene, soome, inglise jne. eeskuju põhjenduseks ei sobi, kus meil vasted on, kuigi mitte täpsed. See (Noor-Eesti) aeg on möödas. Meil on keeles liigseltki võõrkeeltele omaseid jooni. Kõige vastuvõetavani ettepanekuist oleks esimene. Raskusi tuleks ainult piiramisega, -maks on meile päris võõras ja võimaldaks ainult mõne ei välja jätta. Miks siis mitte kõiki ma-inf-i käändeid tarvitusele võtta? Rõhumärk tegelikus tarvituses esinebki hääliku peal, kus see tarvilik on, ja ainult 3. välte puhul. Viimases küsimuses peab toonitama otstarbekohasuse suurt tähtsust, mille järgi ka üldiselt on tarvitusel d. Piibli keel pole nüüd enam mõõduandev. Prof.. Saareste: 1) Kui kirjanikel on lubatud, peaks järelikult olema lubatud ka kirjanike; vrd. juba olevaid nõrga-astmelisi pl. genitiive silmi (vahele), vauraamat, lõutõbi, kannupoiss. Kuid ulatust võiks ju piirata zvc-lõpuliste sõnadega. Küll aga võiks vastu rääkida lühemuspõhimõttele. n ju imelik, kui samad lühemust pooldavad ringkonnad Joovad pikki liitsõnu, isegi väga pikki. Ja kas poleks parem, kui tähtede ja silpide kokkuhoiu asemel taoteldaks kokkuhoidu sõnades ja lausetes? Tulemused oleksid märgatavamad, -like tuleks võtta Miiitmusena ning katseks tarvitusse lubada. Vastased peaksid selle üle ainult rõõmustama, sest kui uuendust lubada, seda vähem teda siis tarvitatakse (näit. nrf-partitsiipi). 2) et teha ja tegemaks moodustavad mõlemad 3 silpi, kusjuures tüüp et teha on painduvam ning valitsevam aste kõigis kultuurkeeltes; viimast tarvitavad parimad stilistid (hea stiil ei olene sellest või teisest keelendist, vaid keelendite kombinatsioonist); see on ka täiesti rahvakeelne väljendusviis. Võiks tarvitada ka tegemiseks pro tegemaks. Lõpuks, siin esitati ainult 2 3 käänet, kas aga pole mitte tarvilik elustada kõiki käändeid? (Vahemärkus hr. -lt: n küll, kuid on hea, kui esialgu ükski läbi läheks.) Vormi võiks ju katseks kirjas lubada, kuid kõnekeelde see vaevalt juurdub. Kirjakeeles võib ta korrektorite sunnil ajutiselt tarvitusse minna. Kauemat aega see paremale maitsele ei sobi. Enam haritud ja uhkeile rahvaile on meil praktiseeritav keelekorra kunstlik muutmine uskumatu. See on otse balkanlik enda alahindamine, kui me olevat olukorda keeles ei austa. Säärased uuendused soodustavad rahvakeelest võõrdumist. Kirjutatav keel peaks rohkem painduma kõnekeele järgi, vähem aga vastupidi. 3) Kolmanda välte märkimisel rõhumärgi 188

31 tähe peale asetamine toob trükitehnilisi raskusi, sest et see märk sagedasti murdub ja kaob trükkimisel ning nõuab laiu reavahesid. J-küsimuse esitus ettekandja poolt ei kannata kriitikat. Morfoloogiat ilma analoogiata, nagu soovib., ei saa kujutella. Või kas psühholoogilised tegurid ei tohi keeles mõjuda? Ei saa pidada analoogiat halvemaks; see pole kõrvalasi, vaid on samaväärtuslik seadus kui häälikusead us. Edasi, ka d-illatiiv on täiesti ep-line. Endine aeg ei sobi argumendiks. Vana, möödunu juurde pöördutakse tagasi, kui see on otstarbekohasem. Romantiline minevik taganeb praeguse peaasja otstarbekohasuse ees. Ja selgus (joonde) on tähtsam kui lühemus (joone). Kui siin saame ka kirjas vahet teha 3. ja 4. välte vahel, on pluss ikkagi olemas. Siin on mõlemad vormid olnud lubatud ja rf-line on ilma surveta hakanud võidule liginema. 4) Raske oleks mul uskuda, et nn. ametlikus" keeles öeld#ks:.sõbrad, kelle ma vastu võtsin'. Ütluses.Sõbrad, keda ma vastu võtsin' esineb keda arusaadavalt totaalobjekti tähenduses, teist mõtet ei saagi olla. Võib igatahes julgesti siin partitiivi tarvitada. Kellea pole kõnekeelne. Erand on siis halb, kui ta toob uut, muidu ei sega see kedagi (näit.,õlu, õlle, seda õlut'). EKS-i Keeletoimkond on küll tunnistanud piiskop, pankrot jne. kujud soovitavamaks, kuid ES-s küsimust pole kaalutud. Hr. M. Lubi annab edasi koosolekult vahepeal lahkunud prof. Mägiste märkuse, et avik ei poolda liitsõnu, vaid uusi tüvisõnu, ja et mis öeldud lühemalt kirjutamise kohta, võiks olla rakendatav ka suuliste sõnavõttude suhtes. Isiklikult jätkates: d on sageli tarvilik ning üldiselt ka tarvitusel. Tarvilikuks osutub mõnikord ka millede, kellede vorm lause selguse huvides, nagu see niisugustel juhtudel EK-s esinebki. Õpet. E. Nurm: n rõõmustav, et hr. avik kõiki ettepanekuid ise ei loe vastuvõetavaiks, loobudes seega mõningaist. Tänane koosolek kujunes propagandakoosolekuks, kuid ettekandja ise oma keelt ei tarvitanud, näit. kordagi mitte -maks. Edasi puudutab hr. N. lühidalt üksikküsimusi, kusjuures hr.. teeb sõnavõtu ajal vahemärkusi. Esimees prof.. Saareste lahkub ajapuudusel. Koosolekut juhatama asub abiesimees lekt. J. V. Veski. Õpet. J. i n e 1 o avaldab soovi, et hr.. järgmine kord esinedes kõneleks uuendatud keelt, j.a esitab avaliku küsimuse, kas hr.. paneks maksma keelelise diktatuuri, kui tema keel võimule pääseks. Väikesi märkusi teevad hr-d V, Noot ja M. L u b i. Muuseas, kuna keeleõppija-laps ei teadvat, missugune häälik on 3. vältes, soovitab hr. L. seda märkida punktiga vastava hääliku all. Lektor Veski: Rõhkudepanek pole sugugi soovitav, sest siis tuleb keel nagu ungari, mida algkoolis üldse ei õpita õieti kirjutama. Lihtsus on väga oluline, sest kogu rahvas pole filoloogid. Tuleb ilma igasuguste märkideta lause seada nii, et ei teki lõkse", kus peaks hakkama mõistatama, -like sobib teoreetiliselt ilusasti, kuid praktilises keeleõpetuses toob erandi, sest see lõputüüp piirdub ainult väikese osaga seda laadi sõnust (näit. tikk tike kuulub samasse tüüpi), -maks on teoreetiliselt vastuvõetav, sest niisugune süsteem on keeles endas olemas. Võime kõik käändelõpud 1 juurde panna, ka umbisikulises tegumoes (võetamaks, võetamani jne.), kuid ise küsimus on, kas neid vaja on. Tihedam stiil on ka raskem mõista. 189

32 Peame mõtlema, kellele me kirjutame. Kas on soovitav, et keelend uduselt midagi väljendaks? Üldkirjakeel peab olema arusaadav. juurde, kaanon on keeletarvitaja seisukohalt üks tüüp, ei sobi, kui pooled on rf-ga, pooled ilma. Mag. avik: Punkt 3. välte ja kriips 2. välte puhul tähe all on minu endine ettepanek, kuid hr. Lubi tahab seda tembeldada omaks. -Itke ei tundu erandina, sest oma keelt ei kirjutata reeglite järgi. Kogu el murdekeelest on loobutud ja õpitud kirjakeel, kuidas ei suudetaks väikesi uuendusi õppida. Kreeka keel oli keeruline, kuid mitusada aastat seda kirjutati õieti. Emakeele Selts on tagurlaste pesa ning täna siin on ajalooline 'koosolek, arvestades, mis siin kõik vastu räägitakse. Meele, juure tulevad tagasi, või eesti rahva maitse ja mõistus ei arene sugugi! Igatahes, kui jääks Emakeele Seltsi teha, jääks kõik vanamoodi. (Peale seda sõnavõttu lahkub hr. avik.) Hr. Lubi: Hr. aviku etteheited ei pea paika. Lektor Veski tegevust ei saa pidada tagurlikuks ning Seltsi ajakirjas EK-s on tublisti rakendatud ka aviku uuendusi. Lekt. Veski: Ei ole asjakohane, kui nii hoolimatult energiliselt talitatakse. Ei maksaks etiketti peale panna, et see on minu ja see on tema uuendus; niisugune talitusviis ainult suurendab distantsi. Parem tuleks luua vabalt ning vaadata, kas võetakse tarvitusele või ei. Mitte sellepärast ei tule vastu olla. et keegi teine on seda või teist ette pannud. Vahetegemise korral tuleb mitu keelt. Meil on ainult ühte keelt tarvis, mille piirides jääb vesi küllalt, milles suurveimgi võib väljenduda. Kroonika. Gustav Suits 50-aastane. 30. nov. s. a. sai 50-aastaseks eesti ja üldkirjanduse korraline prof. Gustav Suits. Rääkimata G. Suitsu kui suunanäitaja ning tõsiselt jõulise hmletaja-kirjaniku määravast osast eesti vaimukultuuri taseme tõstmisel, nutame tema edukat akadeemilist tööd eesti keelele väga lähedasel teadusalal, eesti kirjanduse teaduslikul uurimisel, kus juubilar isiklikkude uuringute kõrval on suutnud oma innukal juhatusel rakendada teaduslikule tööle terve uurijate generatsiooni. Soovime parimat jõudu ja edu ka tulevikus. Soome-Ugri Selts 50-aastane. Soome-Ugri rahvuslikkude teaduste uurimise tähtsaim ja mõõduandvaim keskus Soome-Ugri Selts (praegune esimees E. N. S e - t ä 1 ä) pühitses 2. dets. s. a., oma traditsionaalsel aastakoosolekupäeval, enda 50-aastast juubelit. Selts on asutatud 15. XI 1883 prof.. Donner'i algatusel. k. Emakeele Selts saatis pidustuste puhul Soome-Ugri uurimistööd juhtivale juubilarile oma austavad tervitused aadressiga, mida edasi andma paluti ES-i asutajat ja auliiget prof. L. Kettuneni. Eestist sõitis peopäevale prof. J. Mark õpetatud Eesti Seltsi esindajana, viies viimaselt kaasa õnnitlusaadressi. Saabunud teateil on pidulikul koosolekul 2. dets. valitud Soome- Ugri Seltsi kirjavahetajaiks liikmeiks mitme muu välismaalase kõrval Eestist prof.. Saareste, prof. J. Mägiste ja dr.. Loorits. 190

33 Toetajaliige Mart Jänes -f. 23. okt s. a. suri Tartus ES-i toetajaliige, suurkaupmees Mart Jänes. Kadunu oli tuntud rahvuslikkude kultuurürituste heldekäelise toetajana. ES-i asutamisel liitus ta Seltsi toetajaliikmeks, niiviisi heatahtlikult soodustades meie emakeele uurimise tööd. Toimetusele ja ES-le saadetud kirjandust Suomalais-ugrilaisen Seuran ikakauskirja (JSFu.) XLIII. Edition franciise: Etnile Setälä, Problemes et täches. Helsinki (184 lk.) Hinta Smk Paavo Ravila, Das Quantitätssystem des seelappischen Dialektes von Maattivuono. HelsinKi 1932, SUS-n Toim. (MSFu.) LXII. (Vl+144 lk.) Hinta Smk Kai Donner, Samojedische Wõrterverzeichnisse. Helsinki 1932, SUS-n Toim. LXIV. (VI4-172 lk.) Hinta Smk E. Kaua, Die Reaktionen des Säuglings auf das menschliche Gesicht. Turku 1932, Turun Yliopiston Julkaisuja B, XVII. 114 lk.-f- pilte. Qino Bottiglioni, tlante Linguistico Etnografico Italiano della Corsica. Pisa Promosso dalla R. Universitä di Cagliari (Sardegna). Irenee Hausherr S, I. Les Versions Syriaque et rmenienne d'evagre le Pontique. rientalia Christiana, vol. XXII 2. Num. 69, Pont. Institutum rientalium Studiorum. Roma. 122 lk. De riente. Docnmenta, studia et libri. rientalia Christiana, vol. XXVI 2. Num. 78, Pont. Inst. rient. Stud. Roma. 268 lk. Nepünk es Nyelvünk. I aastakäik 1929, nr Szeged 1929, 320 lk. Volk und Sprache. Zusammenfassung des Jahrgangs ur People and Language. Summary of the year Szeged 1930, 24 lk. II aastakäik 1930, nr Szeged 1930, 308 lk. Volk und Sprache Szeged 1930, 24 lk. III a.-k. 1931, nr Szeged 1931, 292 lk. IV a.-k. 1932, nr Szeged lk. Spräkvetenskapliga sällskapets i Uppsala Förhnndlingar. Uppsala Universitets Ärsskrift. Jan Dec (1921,112 lk., kaardiga). Jan Dec (1924, 130 lk.). Jan Dec (1927, 120 lk.). Uppsala. Beszämolõ Szegedi m. kir. Ferencz Jözsef-tudomänyegyetem 1929/30. evi rnüködeseröl. eta Universitatis Litterarum Regiae Hungaricae... Szeged lk.-)-pilte kriitpaberil. magyar kirälyi Ferencz Jözsef-tudomänyegyetem lmanachja. z MCMXXXI-XXXII tanevröl. Szeged lk. P.Äriste, Vadja rahva usundist. Äratrükk,Virittä ä'st" lk. Ed. Roos, Äratrükk teosest.eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaade 1929": I. Sprachforschung. Tartu lk Tallinna kodanikkuderaamat ühes jätkuga kuni 1710-ni. (Das Revaler Bürgerbuch nebst Fortsetzung bls 1710.) Tallinnas, 1933, Tallinna linnaarhiivi väljaanded nr. 7. XVI lk. Paul riste, Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles. (MU e. Referat: Die estlandschwedischen Lehnwõrter in der estnischen Sprache.) Tartu lk. [utorilt.] Eesti filoloogia ja ajaloo aastaülevaade (Jahresbericht der estnischen Philologie und Geschichte) XII, Tartu 1933, ÕES (GEG). 278 lk. Fr. Puksov, Tartu ja Tartu-Pärnu rootsi-aegse ülikooli trükikoda. [Mit e. Referat: Die Universitätsbuchdruckerei in Dorpat und 191

34 Pernau zur schwedischen Zeit] Tartu 1932, kadeem. Kirjandusühingu. Toim. IX. 100 lk., hind 2 kr. S. Holberg, Kreutzwaldi usundlik maailmavaade. Referat: Kreutzwalds religiöse Weltanschauung. Tattu 1933, Äkad. Kirjandusühingu Toim. X. 116 lk., hind 2 kr. M. Kampmann, Eesti kirjandusloo peajooned II. III ümbertöötatud ja kirjandusteaduse uuematele seisukohtadele kohandatud trükk. Tartu 1933, EKS. 260 lk., lund 3 kr. 50 s. P. Hinnov. Üldajalugu keskkoolidele. Vana aeg. II parandatud trükk. Tanu 1933, EKS. 164 ik., hind 1 kr. 75 s. Viiskümmend aastat teaduslikku tööd Tallinna Linnaarhiivis. (Fünfzig Jahre wissenschaftiicher rbeit im Revaler Stadtarchiv.) Tallinn lk. (piltidega). Suomi. Kirioituksia isänmaallisista aineista. V jakso, 15. osa. Helsinki Toimittanut SKS. Hinta 70 mk. Suomi V, 16. Helsinki Hinta 70 mk. 386 lk. Juhlajulkaisu Professori Kaarle Krohnin täyttäessä 70 vuotta 10. V S. K. Seura_ työtoverit ja oppilaat. Sisuks artiklid umb. 50 autorilt, ms. Eestist W. nderson'iil, P. riste'lt ja. Looritsalt. Ilmari Krohn, Laulusävelmiä IV. Suomen kansan sävelmiä II. Helsinki 19d3, SKS-n Toim. 68. osa. II (687 lk. noote). Hinta md J. V. Lehtonen, Toivioretki Nurmijärvelle y. m. lukuja leksis Kivestä Helsinki 1933, SKS-n Toim osa. 138 Ik.-f 3 pildilehte. Nykysuomen sanakirja. Näytevihko. Helsinki 1933, SKS. 48 lk. Sukunimiopas. Uusia suomalaisia sukunimiä. Julkaissut Suomalaisuuden Liitto. Helsinki lk. T. E. Uotila, Zur Geschichte des Konsonantismus in den per- mischen Sprachen. Helsinki 1933, SUS-n Toim. (MSFu.) LXV. Hinta Smk lk. Laari Hakulinen, Über die semasiologische Entwicklung einiger meteorologisch-affektivischen Wortfamilien in den ostseefinnischen Sprachen. kademische bhandlung von L. Hakulinen. Studia Fennica I lk. [utorilt.] Virittäjä 1933, nr Sisuks ms.: M. Juvas, Huomioita, mütologisten sanojen keruusta. K. V i 1 k u n a, Sana ja asia nykyaikaisessa murresanakirjan ainesten keruussa. T. L i 1 j e b 1 a d, Palkailisen yleiskeruun ja liikkuvan erikoisalankeruun suhteesta kansankielen sanakirjan valmistelussa. V. Ruoppila, Yhdyssanojen ja johdannaisten talteenottamisesta kansankielen sanaston keruussa. V.. Halla. nko distributiivinen menetelmä otettava periaatteeksi kirjallisuuden lukemisessa? L. Pelkonen, Edellisen johdosta.. J. Ta 1 Igren, Maailman apukielen kysymys. M. i r i 1 a, Toimitusteknillisiä ja muita ongelmia sanakirjatyössä. V. Sai minen: E. N. Setälä, Sarnrnon arvoitus. E. hi man. dverbeista. H. P u k k i, Itämerensuomalaista merkitysoppia. ino Salopuro, djektiivit Juhani hon, Lastu issa".. Suominen, Suullisen esitystaijon opettamisesta oppikouluissa. E.. Tunkei o, Teemamuotojen talteenotosta kansankielen sanakirjan aineksia kerattäessä. F. ima, Muutamia lisäehdotuksia suomalais-ugrilaisten kielten transskriptsioniasiassa. V. H^ila, Yhtäjaksoison luettamismenetelmän selvitykseksi. L. P e 1 k o n e n, Vieläkiu distribuutiosta.. Penttilä, Liivin monikon partitiivista. E.. Tnnkelo, Suomen sanoista koti ja koto. Vastutav toimetaja: JaIins Mägiste. Väljaandja: kadeemiline Emakeele Selts. Eesti Kirjastus-Ühisus.Postimehe' trükk, Tartus. 12. XII 1933.

35

36 cd H

37 X!