IX vana kirjakeele päevad 10. 11. novembril 2005 Tartu Ülikooli nõukogu saalis
10. november 11.00 11.20 Avasõnad Karl Pajusalu 11.20 11.50 Valve-Liivi Kingisepp Pilguheit eesti keele õppetooli vana kirjakeele töörühma esimesse aastakümnesse 11.50 12.20 Kristiina Ross Keskaegse vaimuliku eesti keele uurimise võimalustest 12.20 12.50 Paul Alvre Omapäraseid kontaminatsioonivorme Wastses Testamendis 12.50 13.20 Nobufumi Inaba Vanhan kirjakielen asema diakronisessa kielentutkimuksessa: tapaus Agricolan kielen datiivigenetiivi 13.20 13.50 Külli Habicht, Külli Prillop Eesti kirjakeele leksika esmaesinemussõnastik probleeme ja väljavaateid 13.50 15.20 Lõunavaheaeg 15.20 15.50 Ilona Nagy Unkarissa syntynyt koodeksi 15.50 16.20 Kai Tafenau Heinrich Göseken vanema Uue Testamendi tõlkest 16.20 16.50 Heiki Reila Eestikeelse Uue Testamendi käsikirja võrdlusi Pilistvere käsikirja ja Wastse Testamendiga 16.50 17.20 Heli Laanekask Wiedemanni eesti keele grammatikast 17.20 17.50 Annika Kilgi Anton Thor Helle grammatika koht eesti grammatikatraditsioonis 19.00 Õhtusöök Tartu Ülikooli vanas kohvikus 11. november 10.00 10.30 Riitta Palkki Hemminki Maskulaisen ensiesiintymistä 10.30 11.00 Tanja Vaittinen Paljo adjektiivi vai adverbi Mikael Agricolan teoksissa? 11.00 11.30 Heidi Merimaa Adpositiot keskellä, keskeltä, keskelle, keskitse Mikael Agricolan (n. 1510 1557) teoksissa 11.30 12.00 Karl Pajusalu, Külli Habicht Tartu kirjakeele es-partiklist 12.00 13.00 Kohvilaud Valve-Liivi Kingisepa 70. sünnipäeva tähistamiseks 13.00 13.30 Pille Penjam tulema-verbi modaalkasutuse kujunemine eesti kirjakeeles 17. 20. sajandil 13.30 14.00 Reet Klettenberg Permissiivkonstruktsioonidest vanemas eesti kirjakeeles 14.00 14.30 Kristel Ress 17. sajandi saksa-eesti sõnastike töötlemise probleeme 14.30 Vana kirjakeele päevade lõpetamine
Omapäraseid kontaminatsioonivorme Wastses Testamendis Paul Alvre Eesti keel on rikas mitmusetunnuste poolest. Iidse i-mitmuse paralleeltüübina viljeleb tänapäeva eesti keel ohtrasti veel hilistekkelist de-mitmust (silmist ~ silmadest jt). Murded ja osalt vana kirjakeel pakuvad eri määral näiteid ka tugevaastmelise i-mitmuse (jalgust), e-mitmuse (silmest), a-mitmuse (poisal), si-mitmuse (koisil koidel ) ja kontamineerunud demitmuse kohta (jõgidest, jalgudest). Kontaminatsioonivorme iseloomustab asjaolu, et mitmusetunnused on neis järjekorras i (resp. u) + de, aga mitte vastupidi. Erinev on olukord allpool ligemale vaatlusele tulevais nn sti-vormides. Wastse Testamendi keelepruuk põhineb omaaegsel Tartu murdel, mille mitmusevormistikus on algupärane i-tunnus üldiselt säilinud või see on rekonstrueeritav. Wastse Testamendi keelepruugile on iseloomulikud sellised mitmusevormid nagu Puist, Sönnust, Maijun, Linnun linnades, Latzille, Rebbäsil, Pühdjisz, Wöhrilt. Tugevaastmelise i-mitmuse kasutamisele viitab Haudust haudadest. sti-listele kontaminatsioonivormidele pole aga uurijad seni tähelepanu pööranud. Selliste kontaminatsioonivormide teke nagu Waistille vaestele, Innimistille inimestele jt eeldas keelekasutajalt nii lõunaeestiliste inimesille ja vaisille kui ka põhjaeestipäraste inimestele ja vaestele vormide samaaegset tundmist. Niisuguste paralleelvormide ulatuslik esinemus Wastses Testamendis (1686) (vrd ka allatiiv Mehstelle, Tallomestelle) osutab, et hiljemalt XVII sajandi lõpuks olid rahvakeeles kujunenud vajalikud eeldused ne : se- sõnade mitmusevormide kontamineerumiseks. Rahvakeelsed uusmoodustised Waistille, Innimistille olid Wastse Testamendi tõlkijaile vahetuks eeskujuks selliste puhtkirjalike vormide moodustamisel nagu Romalistille, Korintileistille, Wilippileistille, Hebrealistille jt. 2
Eesti kirjakeele leksika esmaesinemussõnastik probleeme ja väljavaateid Külli Habicht, Külli Prillop Tartu Ülikool Ettekandes tutvustakse eesti kirjakeele sõnavara esmaesinemussõnastiku koostamise eeltöid ja nendega seoses tekkinud probleeme, millest enamiku suhtes on praeguseks ajaks jõutud otsusteni. Projektiga on tegeldud 2003. aastast alates (riikliku programmi Eesti vanema kirjakeele arvutikorpus ja kirjakeele sõnavara esmaesinemussõnastik raames), kuigi eeltööde hulka kuulub vana kirjakeele töörühma kogu tegevus vanade tekstide elektroonilise korpuse loomisel. Praeguseks on vana kirjakeele lauskorpusesse sisestatud tekste kuni 17. sajandi 60. aastateni. See ongi materjal, mille põhjal on seni võimalik esmaesinemusi registreerida. Tööga on aga seotud rida üldisi ja ka vana kirjakeele spetsiifikast tingitud probleeme. Üldistest probleemidest on olulisemad: Sõnavaravaliku printsiibid mille alusel otsustada sõna kirjakeelsuse üle? Missugust leksikat kõrvale jätta? Alustekstidega seotud probleemid missugused tekstid kaasata? Ajapiiriga seotud probleemid missuguse ajapunktini oleks reaalne esmaesinemuste registreerimisega jõuda? Mida teha juhtudel, kui tekstide dateeringud või sõna kohta säilinud andmed on ebamäärased? Tähendustega seotud küsimused: nt mida teha, kui sõna on tänapäeva kirjakeeles olemas muus tähenduses kui vanades tekstides? Kui palju ja missugustel juhtudel lisada tähendusseletusi? Spetsiifilistest probleemidest on vaja lahendada järgmised: Märksõnastamise ühtsus ning märksõnade tänapäevastamise ulatus Mida teha rekonstrueeritud sõnavormidega? Kuidas suhtuda autorite endi tekstiparandustesse? Grammatiseerumise ja leksikaliseerumise problemaatika vahetegemine paradigmaatiliste muutevormide ja grammatiliseks abisõnaks muutunud või kivinenud vormide vahel Verbiühendite jm püsiühendite märksõnana esitamise vajalikkus Kuidas esitada liitsõnu, võttes arvesse vana kirjakeele tekstide kokku- ja lahkukirjutamise ebajärjekindlust? Missuguseid tuletisi esitada? Kas ja kui palju esitada lausenäiteid? Nende küsimuste üle ettekandes arutletaksegi. Mõttekäikude illustreerimiseks esitatakse probleemseid näiteid vana kirjakeele tekstidest. Esmaesinemussõnastiku lõppeesmärgiks on publitseerida kultuuriloos oluline allikas, mis võimaldaks jälgida kirjakeele sõnavara dünaamikat ja annaks senisest süsteemsema ülevaate eesti kirjakeele sõnavara arengu kohta. 3
Vanhan kirjakielen asema diakronisessa kielentutkimuksessa: tapaus Agricolan kielen datiivigenetiivi Nobufumi Inaba Turun yliopisto Diakronisen tutkimuksen päämääränä voi pitää kielissä tapahtuneiden muutosten ja kielten kokemien eri vaiheiden kuvaamista aikadimensiossa; lähdetään liikkeelle tietyn ajankohdan synkronisesta kuvauksesta ajassa taakse päin. Perinteisen fennougristiikan kaltaisessa historiallis-vertailevassa kielentutkimuksessa, jossa pyritään sukukielten välisten geneettisten yhtäläisyyksien tai eroavuuksien avulla rekonstruoimaan tapahtuneita muutoksia, on käytössä ennen kaikkea vertaileva menetelmä, jota täydennetään sisäisin rekonstruktioin, lainasanatutkimuksin, kielitypologisin tutkimuksin jne. Puhtaasti vertailevin menetelmin esitetyt muutoksia koskevat hypoteesit eroavat yhdellä mutta samalla hyvin ratkaisevalla tavalla niistä, joihin on päädytty vanhan krijakielen kaltaista dokumentoitua aineistoa tarkastelemalla. Edelliset ovat kärjistäen sanottuna puhtaasti teoreettisia ja abstraktioita, joiden olemassaoloa on pakko perustella kaikin mahdollisin selityksin. Jälkimmäiset taas ovat todellisia ja konkreettisia, joita voi ainakin kirjaimellisesti osoittaa, ja joiden olemassaoloa ei välttämättä tarvitse perustella. Tulosten ennakoitavuudessakin voi olla eroja. Vertailevin menetelmin saadut tulokset perustuvat aina lähtökohtana oleviin kielimuotoihin ja siitä syystä eivät voi sisältää sellaista, jota ei voi vähintäänkin teoreettisesti perustellulla tavalla johtaa lähtökohtana olevista kielimuodoista. Dokumentoidusta aineistosta saadut tulokset voivat sisältää sellaisia, joita vertailevin menetelmin on mahdotonta esittää tai ennakoida. Vertailevin menetelmin kuvatut muutokset eivät siis välttämättä tai pahimmillaan ollenkaan heijasta todellisuudessa tapahtuneita muutoksia. Näin ollen kaikki dokumentoituun aineistoon liittyvät ongelmat huomioon ottaenkin sen todistusvoimaisuus on aivan eri luokkaa kuin puhtaasti vertailevin menetelmin rakennetun kuvauksen. Diakronisen kielentutkimuksen kannalta ihanteellista olisi, että dokumentoidun aineistoston perusteella tehdyt päätelmät saavat tukea ja vahvistusta sen jatkeeksi suoritetusta vertailevin menetelmin tehdystä päätelmästä. Haasteellisia ongelmia syntyy silloin, kun ne sotivat toisiaan vastaan. Juuri näin on käynyt itämerensuomen n-genetiivin alkuperän selvittelyssä. Siinä vanhan kirjasuomen, varsinkin Mikael Agricolan teosten kielen genetiivin datiivisella käytöllä on merkittävä rooli, mutta sen jälkiä ei ole onnistuttu löytämään vertailevin menetelmin esikirjallisesta ajasta edes läheisimpien sukukielten avulla. Esitelmässäni valotan vanhaan kirjakieleen ja sen asemaan liittyviä ongelmia diakronisen kielentutkimuksen näkökulmasta esittämällä n-genetiivin alkuperän tutkimuksen historiaa. 4
Anton Thor Helle grammatika koht eesti grammatikatraditsioonis Annika Kilgi Tallinna Ülikool Igas varases eesti keele grammatikas on eelnevatega võrreldes midagi ära jäetud, muudetud või lisatud, et keelt senisest otstarbekamalt kirjeldada. Tuntavalt eristuvad eelkäijatest Hornungi ja iseäranis Ahrensi grammatika, kuid keelekirjeldus on muutunud ka ülejäänutes. Anton Thor Helle grammatikat tasub vaadelda kas või seetõttu, et suur osa sealsest keelekäsitlusest elas edasi ka Hupeli grammatika kahes trükis, seega oli autoriteediks umbes saja aasta jooksul kuni Ahrensi grammatika ja sellele eelnenud keeleteoreetiliste kirjutiste ilmumiseni. Tähtsusetu pole ka Anton Thor Helle seos piiblitõlkega. Ettekanne vaatleb mõningaid noomeni- ja verbimorfoloogia nähtusi, mida Thor Helle on uudselt käsitlenud. Näiteks esinevad tema grammatikas esmakordselt eitavad imperatiivivormid. 5
Pilguheit eesti keele õppetooli vana kirjakeele töörühma esimesse aastakümnesse Valve-Liivi Kingisepp 1995. aasta septembris kavandas professor Mati Erelt Tartu ülikooli eesti keele õppetooli peamisi teadussuundi ja ühe uurimisvaldkonnana pidas ta vajalikuks jätkata siin eesti kirjakeele ajaloo alast uurimistegevust. Selleks moodustas ta paarist dotsendist, magistrandist ja doktorandist, kelle senine teadushuvi seostus kirjakeele ajalooga, uurimisrühma, kuhu kuulusid Jaak Peebo, Epp Toomsalu-Ehasalu, Külli Habicht ja Valve-Liivi Kingisepp. Viimasele usaldas professor rühma juhi kohustused. Rühm pidas oma esimese töökoosoleku 20. oktoobril 1995. Uurimistöö eesmärgiks seadsime tookord vanade eestikeelsete tekstide arvutikorpuse (VAKKi) loomise ja selle põhjal vana kirjakeele sõnastiku (VAKSi) koostamise, sest kätte oli jõudnud arvutiajastu eesti lingvistikas ja senise sedelkartoteegi kõrvale tuli luua uus, elektrooniline andmebaas. Lahendasime paljud põhimõttelised küsimused, mis uuele meetodile üleminekul olid vältimatud, ja 1997. a. ilmus trükist proovitöö Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik, esimene katse rakendada eesti vana kirjakeele uurimisel ja publitseerimisel korpuslingvistika ja arvutileksikograafia võimalusi. Kuna rühm tegutseb ülikooli juures, on iseenesest mõistetav, et rühma õppejõud juhendavad bakalaureuse- ja magistriõppe üliõpilasi, kellest omakorda saavad uued uurijad. Nii tõusis õige pea rühma töö arvutiideoloogiks Külli Eilsen-Prillop, korpust asus täiendama ja märksõnastama Urve Pirso, eesti vana kirjakeele valisid uurimisteemaks Kristel Kikas-Ress, Maarika Keldt, Helina Tennasilm, Argo Mund, Laura Merirand, Urve Viitkar, Kadri Kõpp, Reet Klettenberg, Pille Penjam jt, kellest on tänaseks kasvanud ja kasvamas eriala magistreid ja doktoreid. Mida on jõutud teha? On tehtud fundamentaaltöid, loodud vanade keelemälestiste korpusi ja publitseeritud nende alusel täielikke leksikaülevaateid, sõnastikke, mis on aluseks tulevasele VAKSile ja pakuvad andmeid eesti kirjakeele sõnavara esmaesinemussõnastiku, samuti tulevase eesti etümoloogilise sõnaraamatu tarvis ning mis võimaldavad teha päringuid keeleuurijat huvitavate muudegi nähtuste kohta, suurte tekstihulkade omavahelisi võrdlusi jmt. Selle töö tulemusena on ilmunud raamatud Eesti keele vanimad tekstid ja sõnastik (1997), Georg Mülleri jutluste sõnastik (2000), Joachim Rossihniuse kirikumanuaalide leksika (2002), Mida sisaldab Heinrich Stahli Vocabula? (2002). Elektroonilisel kujul on olemas nn Turu käsikirja leksika, samuti Johannes Gutslaffi grammatika sõnastikuosa leksika analüüs. Arvutisse on sisestatud Heinrich Stahli Hand- vnd Haussbuchi neli osa ja Leyen Spiegel, mille sõnavara analüüsi pole jõutud veel sõnastikuna lõpule viia, sest lemmatiseerimine on aeganõudev töö. Leksikograafilisele vaimutööle lisaks on olemasolevate elektrooniliste andmebaaside ja paberväljaannete põhjal koostatud uurimusi vana kirjakeele 1) sõnavara ja vormistiku kohta (vormistiku analüüsil on muuhulgas rakendatud optimaalsusteooria põhimõtteid); 2) jälgitud morfosüntaktilist arengut (mh grammatiseerumisteooria valguses); 6
3) süntaksi alalt on uuritud verbirektsioone, relatiivlause tüpoloogiat, modaalsuse väljendamisvõimalusi (mh konstruktsioonigrammatika põhimõtete kohaselt). On koostatud kogu eesti kirjakeele ajaloo uurimislugu hõlmavaid ülevaateartikleid, lõunaeesti kirjakeele iseloomustusi, üksikautorite keeletegevuse ja -kasutuse ülevaateid jm, nii et erinevates ajakirjades ja kogumikes on publitseeritud üle 40 artikli, koostatud on kraaditöid. Fundamentaaltöid alustades orienteerus töörühm peamiselt kõige vanematele keelemälestistele kirjakeele algusaegadest kuni 17. sajandi keskpaigani ja neist nn lauskorpuste loomisele. Viimastel aastatel on töökavas olnud keeleuurijate tarbeks mõeldud vana kirjakeele valikkorpuse koostamine, mis annaks ülevaate kõigist 16. 19. sajandi keskpaigani kirjutatud tekstidest ja võimaldaks teha läbilõikelisi grammatikauurimusi. Ajaraami laiendamine aga suurendas tekstimahtu, mis omakorda sundis püstitama konkreetseid valikukriteeriume, millest tähtsaimaks peame eri tekstiklasside (vaimulik, ilukirjandus, tarbekirjandus, ajakirjandus) kõige olulisemate väljaannete esindatust. Olulisuse kriteeriumideks peame esmasust, nt esimene katekismus, jutlustekogu, ilukirjandusteos, perioodiline väljaanne jne, kultuuriloolist tähtsust, nt esimene täispiibel või Uus Testament, kordustrükkide olemasolu, suurt tiraaži (mida kohe ei hävitatud). Valikkorpuse põhjal peaks olema võimalik jälgida grammatikanähtusi ja leksikat eri sajanditel, eri peamurretest lähtuvais tekstides, eri tekstiliikides ja eri autoritel ning ka vana kirjakeele nähtusi tänapäeva keelega võrrelda (vt üksikasjalisemalt artiklist Vana kirjakeele korpus: mis tehtud, mis teoksil KK 2004, 4, lk 272 280). Tänaseks on valikkorpusse (lisaks lauskorpuse tekstidele) sisestatud 15 nimetust vaimulikest või tarbetekstidest, samuti aja- või ilukirjandusest (vt täpsemalt Interneti-kodulehelt). Huvipakkuvaks tööliigiks on osutunud vanades eesti keele grammatikates leiduvate saksa-eesti sõnastike n-ö ümberpööramine eesti-saksa sõnastikeks, et esile tuua kogu see eesti keeleaines, mis neis peidus on. Idee köitis Kristel Kikast-Ressi, kellel 1999. a. kevadel valmis bakalaureusetöö Heinrich Stahli saksa-eesti sõnastik (1637) eesti-saksa sõnastikuna ja 2002. a. publitseeris ta eesti keele õppetooli toimetistes oma magistritöö tulemused Mida sisaldab Heinrich Stahli Vocabula?. Ümber pööratud on ka Heinrich Gösekeni saksa-eesti sõnaraamat (1660). See võimaldab jälgida kirjakeele sõnavara dünaamikat leksikograafilise ainese põhjal. Urve Viitkar analüüsis 2005. aasta bakalaureusetöös Johannes Gutslaffi grammatika (1648) sõnastikuosa leksikat samal meetodil. Tööd vanade sõnastike leksikaalse ainese avamisel tahame jätkata, nii et elektroonilisele kujule tuleb viia ka hilisemate sõnastike leksika, nt Anton Thor Helle (1732) ja August Wilhelm Hupeli (1780) sõnastikud. Aktiivselt on töörühm oma tegevust ja selle tulemusi tutvustanud Eesti teadusseltside ettekandekoosolekuil, hoidnud üleval õppetooli eesti kirjakeele päevade tava, tähistades oluliste keelemälestiste või nende uurijate tähtpäevi, loonud kontakte keelesugulaste vana kirjakeelte uurijatega, korraldanud eesti-soome vana kirjakeele seminare, osalenud Soome keeleteaduse päevadel Joensuus ja Oulus, soome vana kirjakeele päevadel Helsingis (ettekanded ilmusid kogumikus Pipliakielestä kirjakieleksi (Helsinki, 2000), FU kongressil Tartus, eesti kultuuri seminaridel Greifswaldis, Göttingenis jm. 7
2000. aastal seadsime sisse oma kodulehekülje Internetis, kust aadressil http://www.murre.ut.ee/vakkur saab teavet tehtu kohta järgmistes rubriikides: inimesed, vana kirjakeele valikkorpus, üllitised ja üritused. Lehekülje pidev täiendamine on olnud töörühma olulisi ülesandeid, et huvilised saaksid käsitseda meie korpuse materjale ja oleksid kursis avaldatud töötulemustega. Vana kirjakeele töörühma tegevust ja väljaandeid on rahastatud riiklike projektide Eesti keel ja kultuur, Eesti keelekorraldus ja keele ning kultuuri lugu, Eesti keele arenemine ja varieerumine ning selle murdetaust ning Eesti kirja- ja kõnekeele ehitus ja areng kaudu, samuti programmide Lõunaeesti keel ja kultuur ning Eesti keel ja rahvuslik mälu raames. Head nõu, kui oleme osanud küsida, oleme saanud Huno Räpsepalt, Paul Alvrelt, Marju Lepajõelt, Kristiina Rossilt, Heli Laanekaselt ja Soome kolleegidelt. Kõigile siinkohal südamlik tänu! Tehtud on palju, teha veel rohkem. 8
Permissiivkonstruktsioonidest vanemas eesti kirjakeeles Reet Klettenberg Budapest/Tartu Keeleline konstruktsioon kujutab endast vormi ja tähenduse vastavust, selle tähendus ei ole tuletatav koostisosadest või keeles juba eksisteerivatest konstruktsioonidest. Kuigi keeles on palju motiveeritut, mittearbitraarset ja teiste keeleaspektidega seotut, on keeles KG järgi ka idiosünkraatilist (ainuomast, isikupärast), ja see tuleb ära õppida. Kuna samadest leksikaalsetest üksustest koosnevate, kuid pisut erineva konstruktsiooniga lausete tähendused süstemaatiliselt erinevad, siis võib väita, et konstruktsioonid on keele kirjeldamiseks vajalikud. Permissiivkonstruktsioon on lubamist, võimaldamist, aga ka nende mõistetega samasse võrgustikku kuuluvat käsku või teha laskmist väljendav konstruktsioon, mis koosneb lubava, võimaldava või käskiva tähendusega põhiverbist ja dainfinitiivist (või vanas kirjakeeles ka ma-infinitiivist). Bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida, kas vanas kirjakeeles eristub permissiivkonstruktsioon omaette konstruktsioonitüübina, millest permissiivkonstruktsioon koosneb, missuguses vormis on konstruktsiooni osalised (agent, sekundaarne tegevussubjekt ja infinitiiv) ning kas konstruktsioonide esinemissageduses on autorite vahel erinevusi. Konstruktsiooni keskmeks on põhiverb, millega seostuvad teised argumendid ja mis tingib argumentide vormi. Permissiivkonstruktsiooni skeemi sobivad erinevad põhiverbid, mis seostuvad samade argumentidega. 17. sajandi algupoole eesti kirjakeeles on nendeks põhiverbideks andma, laskma, lubama ja käskima, mis seostuvad objekti (infiniitvorm), agendi ja sekundaarse tegevussubjekti kui argumentidega, kusjuures agent ja sekundaarne tegevussubjekt võivad jääda eksplitseerimata. Analüüsitud materjalis eristub küll konstruktsiooniskeemi tuumosa, kuid silma torkab ka suur hajuvus. 9
Wiedemanni eesti keele grammatikast Heli Laanekask Oulu Ülikool F. J. Wiedemanni kolm suurtööd eesti keele alal on valminud tema akadeemikuperioodil: eesti-saksa sõnaraamat (1869), eesti keele grammatika (1875) ja eesti keelt ning rahvaloomingut käsitlev Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehsten (1876). Käsitlen käesolevas ettekandes lähemalt Wiedemanni eesti keele grammatikat Grammatik der ehstnischen Sprache, zunächst wie sie in Mittelehstland gesprochen wird, mit Berücksichtigung der anderen Dialekte, mille käsikirja Wiedemann esitas Peterburi Teaduste Akadeemiale 13. novembril 1873. See 1875. aastal Peterburis ilmunud põhjalik teaduslik grammatika kujutab endast omamoodi kokkuvõtet sajanditepikkusest eesti keele alasest uurimistööst, kuid ka suurepärast sissevaadet eesti keele seisundisse 1860. 1870. aastatel. Kaalun, miks Wiedemann, kes hästi tundis nii soome-ugri keeli kui ka muid eesti keele kontaktkeeli, siiski ei läinud kaasa tol ajal esile kerkiva ajaloolis-võrdleva keeleuurimismeetodiga, vaid esitas eesti keele sünkroonilise kirjelduse. Puudutan ka mõningaid probleeme, mis on esile kerkinud grammatika tõlkimisel saksa keelest eesti keelde. 10
Adpositiot keskellä, keskeltä, keskelle, keskitse Mikael Agricolan (n. 1510 1557) teoksissa Heidi Merimaa Turun yliopisto Keskellä, keskeltä ja keskelle ovat postpositioita, jotka esiintyvät genetiivimuotoisen nominin tai possessiivisuffiksin kanssa, ja prepositioita, joita käytetään partitiivimuotoisen nominin kanssa. Nykysuomen sanakirjan mukaan prepositio voi esiintyä myös genetiivin kanssa, tosin etupäässä vain runokielessä. Prolatiivia keskitse puolestaan käytetään vain postpositiona joko genetiivimuotoisen nominin tai possessiivisuffiksin kanssa. Keski-adposition paikallissijaisten muotojen merkitys on Vanhan kirjasuomen sanakirjan mukaan joukossa, parissa, keskuudessa; joukosta jne.; joukkoon jne., keskikohdassa, keskiosassa, keskuksessa, jonkun tai jonkin ympäröimänä, välissä ja jonkin tilan tai olosuhteitten vallitessa, ahdistaessa, aikana. Sanakirjan mukaan keski-sanaa käytetään myös näkyvästä, julkisesta paikasta ja merkityksessä jonkin ajanjakson tai tapahtuman keskivaiheilla, parhaillaan, kuluessa, mutta näistä merkityksistä annetaan Agricolan teksteistä vain adverbiesimerkkejä. Merkityksessä välillä, kesken keski- esiintyy ensimmäistä kertaa Sorolaisella 1621. Prolatiivi keskitse merkitsee keskikohdasta, keskeltä, läpi. Käsittelen esitelmässäni keski-vartaloisten adpositioiden morfologiaa adpositioiden syntaktisia ominaisuuksia Agricolan kielen ja myös nykykielen kannalta adpositioiden esiintymistä Agricolan teksteissä teoksittain sitä, millaisiin ja minkä muotoisiin pääsanoihin adpositiot Agricolan kielessä liittyvät ja millaisia merkityssuhteita niillä ilmaistaan sitä, mitkä adpositiorakenteista ovat säilyneet nykypäiviin asti ja millaisia funktioiden eroja Agricolan kielessä on nykykieleen verrattuna. 11
Eräs Unkarissa syntynyt koodeksi Ilona M. Nagy Debrecen Keskiajan unkarin muistomerkkeistä on unkarin näkökulmasta huomattavin koodeksi, joka sisältää Pyhän Margitin (1242 70), unkarin kuninkaan Béla IV:nen tyttären (Thyringian Pyhän Elisabethin veljentyttären) elämäkerran. Se on unkarilainen työ, säilynyt kopiona vuodelta 1510. Esitelmä kertoo siitä, miten latinankielisistä lähteistä on tehty unkarinkielinen legenda. Se esittelee latinan ja unkarin tekstien välisiä suhteita, sekä sitä, mitä kielivaatimuksia kirjallisuuden laji legenda on asettanut unkarilaiselle tekijälle. 12
Tartu kirjakeele es-partiklist Karl Pajusalu, Külli Habicht Tartu Ülikool Eesti keelt on üldkeeleteaduslikes käsitlustes sageli kasutatud kui universaalsetest tüpoloogilistest seaduspärasustest hälbivate nähtuste allikat. Üks selliseid näiteid on ka Lyle Campbelli (1991) artikli kaudu võimendunud Paul Alvre (1976) seisukoht (see lähtub omakorda Paul Ariste 1969. aasta mõtteavaldusest), et lõunaeesti vanas kirjakeeles esinev es-partikkel on kujunenud leksikalisatsiooni teel. Alvre arvates on nii küsiliite -ks (*-kos) kui ka familiaarsust rõhutava liite -s leksikaalne iseseisvumine alguse saanud eesvokaalsetes sõnades, kus muutusega ä > e tekkis sõna lõppu häälikuühend -es, mida hakati metanalüüsi tõttu pidama iseseisvaks sõnaks pärast seda, kui lõpukaoga seoses kadus sõna lõpust vokaal e, nt keltäs > keltes > kelt es kellelt. Ettekandes näidatakse, et selle partikli tekke seletamiseks on teisi ja keeletüpoloogiliselt usutavamaid võimalusi, mis loobuvad mõneti ebaharilikust leksikalisatsioonipõhjendusest. Et vaadeldava partikli kohta pakub arvukalt näiteid 1686. aasta Wastne Testament, lähtutaksegi ettekandes kõigist selle teose es-partiklitest. Analüüsitakse nende morfosüntaktilist funktsiooni ning arutletakse eitav-küsiva (1), jaatav-rõhutava (2) ning indikatiivis ja konditsionaalis eitust markeeriva (3a, b) partikli vahekorra üle, keskendudes ennekõike probleemsele jaatavale rõhutavale partiklile (2). Püütakse näidata, et lõunaeestiline iseseisev es-partikkel on eelnenud kliitilisele s- morfeemile, mida võib samuti vanades tekstides kohata (4). Sarnane rõhutav partikkel on olemas ka soome vanas kirjakeeles (5). (1) Es katz Warblast osteta tengä eest/ nink ütz neist ei satta Mah pähle/ ilma teije Essata? (Mt 10: 29) (2) Kelt es ne Kunninga Mah pähl Tolli echk tatzinat wötwa ommilt Latzilt/ wai Wöhrilt? (Mt 17: 25) (3a) Sest Jahn om tullu/ es söh nink es joh mitte/ sis ütliwa nemmä: Temmäl om Kurrat. (Mt 11: 18) (3b) Ent kui teije tijäsz mes se om: Minna taha Armo nink eimitte Owwrit/ sis es ollesz teije neid Wakku mitte hukka pannu. (Mt 12: 7) (4) Essand/ es sinna olle hähd seemend omma Pöllo pähle külwnu? Kustas sis se Umbrohi teggines? (Mt 13: 27) (5) Olcat alimaiset caickille Inhimisten säädhyille.. es mikä hän on (Finno Vk 137 (Hemm 1605 P6b) Wastse Testamendi es-partikli kõiki kasutusjuhte arvestades tahetakse leida vastused küsimustele, kas päritolult on lõunaeesti vanas kirjakeeles üks või kaks es-partiklit? kuidas on eitav ja jaatav es omavahel seotud? kas jaatav es on seotud soome vastava partikliga? kas partikli kasutuses ilmneb teiste keelte eeskuju? 13
Hemminki Maskulaisen ensiesiintymistä Riitta Palkki Kotus, Helsinki Tänä vuonna on kulunut 300 vuotta toisen suomenkielisen virsikirjan ilmestymisestä. Tekijä oli Maskun kirkkoherra Hemminki. Suurin osa virsikirjan virsistä oli käännöksiä, mutta mukana oli myös Hemmingin omia virsiä. Hemminki julkaisi myös Piae Cantiones -laulukokoelman suomennoksen (1616). Olen poiminut Hemmingin ensiesiintymät Raimo Jussilan Vanhat sanat -kirjasta. Sanoja on yhteensä n. 340, näistä osa merkityksen ensiesiintymiä ja osa kirjoitusasuja, joita aiemmin ei ollut esiintynyt. Suurin osa sanoista kuitenkin on varsinaisia ensiesiintymiä. Eniten on substantiiveja (n. 140), sitten verbejä (n. 90) ja adjektiiveja (yli 50). Adverbeja on viitisenkymmentä, ja hännänhuippuna on pari postpositiota ja yksi pronomini. Yhdyssanoja ensiesiintymistä on n. 20%. Substantiiviryhmistä otan esiin esim. -ja, -jä -tekijännimet ja -us, -ys -ominaisuudennimet. Yhdyssubstantiiveista parikymmentä on genetiivialkuisia, loput nominatiivialkuisia. Tuottoisimmat verbijohtimet ovat olleet frekventatiivijohdin -ile-, -ele- (16 verbiä) ja deponenttijohdin -u-, -y- (12 verbiä). Varsinkin frekventatiivijohdosten määrä on ymmärrettävä, kun kyseessä on (laulettava) runoteksti, jossa poljento on tärkeä. Suomen kielen produktiivisin adjektiivijohdos on -inen. Hemmingillä -inenensiesiintymiä on yli 20. Seuraavaksi yleisimmät adjektiiviryhmät ovat -ea-adjektiivit, -ton-johtimiset karitiiviadjektiivit sekä adjektiivistuneet 1. partisiipin muodot. Adverbijohtimista tuottoisin puolestaan on -sti (Hemmingillä 15). Eniten on tapaa ilmaisevia adverbeja; sitten seuraavat yleisyysjärjestyksessä aikaa, määrää, tilaa ja paikkaa ilmaisevat adverbit sekä vahvistavat adverbit. Nostan esitelmässäni esiin myös muutamia yksittäistapauksia. Sanan avioliitto ensiesiintymä on eräässä Hemmingin omassa häävirressä. (Avioliitto-sanan historiaa ovat tutkineet mm. professori Martti Rapola ja saksalainen suomen kielen tutkija tohtori Marie-Elizabeth Schmeidler.) Mielenkiintoinen tutkimuskohde ovat myös mullin mallin -tyyppiset kaksoisadverbit. Hemmingin kotimurre on vaikuttanut joidenkin sanojen taivutukseen (karata: karaan), ja siksi Jussila on ottanut ne luetteloonsa. Murteen vaikutusta on nähtävissä myös oikeinkirjoituksessa ja äänneopissa. Aikomukseni on myös luonnehtia lyhyesti Virsikirjan ja Piae Cantiones -kokoelman ensiesiintymien mahdollisia eroja. 14
tulema-verbi modaalkasutuse kujunemine eesti kirjakeeles 17. 20. sajandil Pille Penjam Tartu Ülikool tulema-verbi keskne grammatiline funktsioon tänapäeva eesti keeles on väljendada paratamatus- ja kohustuslikkusmodaalsust. Vanemas eesti kirjakeeles tulema-verbi modaalsena kasutatud ei ole, mis on andnud alust hüpoteesiks, et eesti vana kirjakeele andmed võiksid kajastada tulema-verbi modaalse kasutuse kujunemist. tulema-verbi varaseimad modaalsed kasutused eesti kirjakeeles pärinevad 17. sajandi viimasest kümnendist, tarind näib algusest peale kandvat selgelt netsessiivset funktsiooni ning seda on juba 17. sajandil tarvitatud äärmiselt komplitseeritud grammatilises ümbruses. Modaalse tõlgendusega lausetes sarnanevad tulema-verbi semantika ja funktsioonid vanas kirjakeeles tänapäevastega. Tarindi grammatiline ehitus on varieeruv kogu vana kirjakeele perioodil. 20. sajandi eesti kirjakeele korpuse materjali põhjal võib väita, et suuri semantilisi muutusi tulema-verbi modaalkasutuses sajandi jooksul ega varasema perioodiga võrreldes toimunud ei ole. tulema-verbi modaalse kasutuse arengu kohta võib püstitada erinevaid hüpoteese. Modaalne tulema-tarind ilmub kirjakeelde kohe selgelt netsessiivsena, niisiis ei ole kirjakeele andmete põhjal võimalik jälgida modaalsuse järkjärgulist kujunemist tulema-verbi muude tähenduste baasil. Ilmselt pidi tarindi kirjakeelde toojate teadvuses eksisteerima mingisugune analoogiline konstruktsioon. Ühe mõeldava analoogiaallikana võiks oletada indoeuroopa keelte mõju, ent tulematarindi tekkeks pole kontaktkeeltes tõenäoliselt piisavalt laialdase levikuga eeskuju olnud. Sarnase konstruktsiooni puudumine varaste eestikeelsete tõlgete aluseks olnud saksa tekstides lubab arvata, et modaalne tulema-tarind võis kõneldud eesti keeles eksisteerida oluliselt varem kui kirjakeeles. Kui siiski oletada, et kirjakeel peegeldab tulema-tarindi kujunemist adekvaatselt, võiks ühe mõeldava eeskujuna näha modaalset olema-tarindit, mida on kasutatud vanas kirjakeeles ja ka eesti murretes ulatuslikumalt kui nüüdiskirjakeeles. olema- ja tulema-verbi kasutatakse eesti keeles sageli olevikus ja tulevikus toimuva vastandamiseks, niisiis on mõeldav, et tulema-tarind võidi võtta kasutusele olematarindi tulevikulise analoogina. 15
Eestikeelse Uue Testamendi Müncheni käsikirja võrdlusi Pilistvere käsikirja ja Wastse Testamendiga Heiki Reila Põhjaeestikeelse Uue Testamendi 1715. aasta trükiväljaande ühe alustekstina on mitmed keelemehed oletanud lõunaeestikeelset Wastset Testamenti. Kuidas täpsemalt lõunaeestimurdeline tõlge põhjaeestilist mõjustanud on, seda ei ole piisavalt uuritud. Väitele WT 1686 ja UT 1715 omavahelisest tekstilisest sõltuvusest on siiski otsitud ka üksikasjalist kinnitust (Roosimaa 2004). Senises analüüsis on jäänud kasutamata käsikirjad: Pilistvere käsikiri (1687), Müncheni käsikiri (1694) ja Stockholmi käsikiri (1705). Põhimõtteliselt on võimalik väita WT ja UT otsest tekstilist sõltuvust, ühise allika kasutamist või WT mõju läbi pika tõlkeprotsessi erinevate käsikirjade/tõlgete. Üks võimalusi on otsida WT kasutamist n-ö Hornungi tõlke juures, see tähendab Hornungi poolt tehtud Pilistvere käsikirja redigeerimise või uuesti tõlkimise juures. Tõlge ise ei ole säilinud, aga selle koopiaks on peetud Müncheni käsikirja (ning ka hilisemat Stockholmi käsikirja). Ettekanne otsib vastuseid küsimusele, millisel määral võib oletada Pilistvere käsikirja ja Wastse Testamendi kasutamist tõlkes, mis on Müncheni käsikirja näol meieni jõudnud. Selleks analüüsitakse käsikirjade omavahelisi suhteid Ap 26 28 ulatuses. Paarikaupa hinnatakse tõlgete Pilistvere algse variandi (P1), Pilistvere parandatud variandi (Pp), Wastse Testamendi (WT) ning Müncheni käsikirja (M) omavahelist kattuvustlahknevust. Meetodit on kasutanud Kristiina Ross, analüüsides erinevate Ülemlaulu tõlgete lähedust-kaugust Lutheri tõlkest (Ross 1995). Kasutatud on kolmeastmelist skaalat: a) tõlke sõnasõnaline kattuvus, mõni üksik enamasti ortograafiline lahknevus hinnang 1 (kattuv), b) sõnastus on ligilähedane, on sõnajärje, sünonüümide, grammatiliste aegade ja arvude erinevused, kuid neid on kaks-kolm ning teksti mõte on jäänud samaks hinne 0,5 (lähedane), c) üle kahe-kolme eelnimetatud erinevuse, või üks erinevus, mille tõttu teksti mõte oluliselt muutub hinnang 0. Hinnatavaks üksuseks on salm. Tulemus lubaks öelda protsentuaalselt, millisel määral tõlked omavahel kattuvad. Olulisimaks on peetud sarnaste-erinevate tõlkevastete esinemist ning süntaksi alal erinevat sõnajärge. Vähem on arvesse võetud lauseliikmete lisamist-ärajätmist, täis- või osasihitise kasutamist, erinevaid eituse kujusid. Morfoloogias on olulisena arvesse võetud erinevaid verbi ajavorme, nimisõna arvu muutmisi, vähemal määral käänete kasutamist. Kõige vähem on arvestatud ortograafilisi ning erinevast murdetaustast tulenevaid sarnasusi-erinevusi. Kirjandus Peeter R o o s i m a a, Mõningaid aspekte esimese põhjaeestikeelse UT saamisloost. Peeter Roosimaa: Uue Testamendi eestikeelsetest tõlgetest ja tõlkimist toetavast eksegeesist. Tartu, 2004. Kristiina R o s s, Ülemlaulu tõlkest esimeses eestikeelses Piiblis. Akadeemia, 1995, lk 3 29. 16
17. sajandi saksa-eesti sõnastike töötlemise probleeme Kristel Ress Tartu Ülikool Selles ettekandes toetun oma kogemustele kahe 17. sajandi autori sõnastikuga, mis ilmusid koos eesti keele grammatikatega: nendeks on Heinrich Stahli (1637, algselt 100 lk) ja Heinrich Gösekeni (1660, 400 lk) saksa-eesti sõnaraamat. Esimese neist olen läbi töötanud oma magistritöö raames, Gösekeni sõnaraamatuga on töö alles algusjärgus. Mõlemad sõnastikud on plaanis kaasata vana kirjakeele teoksil oleva sõnastiku materjali hulka. Mõistagi pakub mulle huvi eelkõige nende sõnastike eesti keel. Vana keelematerjali analüüsimisel on tõlgendusvõimalusi sageli mitu. H. Stahli sõnastiku uurimisel tuli lahendada peamiselt kahesuguseid probleeme. Esiteks kehtisid 17. sajandi leksikograafias tänastest teistsugused põhimõtted. Nii Stahli kui ka Gösekeni sõnastik on näiteks küllalt ebaühtlased nii saksa märksõnade kui ka eesti vastete esitamisel; sageli tuleb ette kõrvalepõikeid lubatud tähestikulisest ülesehitusest. Teine küsimustering tulenes asjaolust, et analüüsi huvides muutsin sõnastiku keelesuuna vastupidiseks, nii oli pärast materjali arvutisse sisestamist pandud alus eesti-saksa sõnastikule. Seoses eesti keele esikohale toomisega tuli teha hulk muutusi sõnastiku struktuuris, sest keelesuuna vahetamine pole sugugi tehniline, vaid sisulisi otsuseid nõudev ülesanne. Lisaks neile kahele aspektile on vana kirjakeele töörühmas otsustatud vana keelematerjali analüüsides lisada igale algsele eestikeelsele märksõnale tänapäevakeelne vaste. Märksõnastamine oligi üks keerulisemaid küsimusi Stahli sõnastiku materjali läbitöötamisel. Kirjeldatud ülesandeid lahendades on minu jaoks olnud kõige olulisem põhimõte originaalilähedus: püüan mõista, mida autor oma sõnastikku ning iga konkreetset sõnaartiklit kirja pannes on öelda tahtnud. Otsustamisel olen püüdnud lähtuda sõnastiku sisemisest loogikast, eesmärgiks on anda vana sõnastik uuel kujul edasi võimalikult adekvaatselt. Vana sõnastiku töötlemisel ja tõlgendamisel tuleb arvestada tollast konteksti: sõnastikke kirjutati käsitsi, aktsepteeritav ja levinud oli teiste autorite materjalide kasutamine ilma neile viitamata, tänapäevase leksikograafia tavad olid alles välja kujunemas. Ettekandes tutvustangi probleeme ning rohkem või vähem õnnestunud lahendusi sõnastike autorite taotluste mõistmisel ja edastamisel. Peamiselt on juttu märksõnastamise põhimõtetest, samuti sellest, kas ja kuidas seletada tähendusi, mida teha märksõnapesadega jne. 17
Keskaegse vaimuliku eesti keele uurimise võimalustest Kristiina Ross Eesti Keele Instituut Ajaloo-alaste käsitluste põhjal näib tõenäone, et mingil määral standarditud eestikeelne vaimulik diskursus võis välja kujuneda juba keskajal (viimaseid niisugust oletust toetavaid käsitlusi vt Kala 2004). Selle keele lingvistiline kirjeldamine on aga keeruline, sest tollest oletatavast keelevariandist ei ole praktiliselt midagi säilinud. Sidusaid eestikeelseid kirjalikke tekste on olemas alates 16. sajandist, vähegi tõsiseltvõetavamate üldistutste tegemiseks vajaliku suurusega keelekorpus algab alles 17. sajandiga. Eri murdealasid kajastavate ühisjoonte esinemine neis varastes tekstides on andnud alust oletada, et 16. sajandi esimesel poolel võis meil eksisteerida teatavaid kirjakeele traditsioone (Saareste 1930: 96). Senise uurimise tulemusel on võimalik olnud püstitada ka hüpotees, et mõningad neis tekstides esinevatest grammatilistest joontest võiksid tõesti pärineda juba keskaegsest traditsioonist (vt nt Ross 1999). Ettekandes püütakse keskaegse ühtlustunud eestikeelse vaimuliku keelevariandi olemasolu hüpoteesi lahti mõtestada ning: 1) hinnata, kuivõrd standarditud ning levinud võis keskaegne eestikeelne vaimulik diskursus olla, lähtudes eeldusest, et ühtlustunud keelepruugi tekkeks polnud suure hulga kirjalike tekstide olemasolu ega laialdane lugemisoskus ilmtingimata vajalikud, sest keskajal oligi levinud teksti kuuldeline omandamine (vt nt Green 1994); 2) pakkuda välja esialgseid viiteid tolle oletatava keskaegse ühiskeele grammatiliste ja leksikaalsete joonte kirjeldamisel, lähtudes varaste kirjalike tekstide keele ja eesti rahvalauludes kajastuva suulise keele kõrvutavast analüüsis. Kirjandus G r e e n 1994 = D. H. Green, Medieval Listening and Reading. Cambridge University Press. K a l a 2004 = T. Kala, Keeled ja nende kõnelejad keskaegses Tallinnas: edenemine või taandareg. Tuna, nr 2, lk 8-21. R o s s 1999 = K. Ross, Kas eesti kirjakeel võinuks kujuneda teistsuguseks. Mis on see ISE: tekst, tagapõhi, ikikupära. (ETA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus), Tallinn, lk 9-30. S a a r e s t e 1930 = A. Saareste, Wanradt-Kõlli katekismuse keelest. Eesti Keel, nr 4-5, lk 73-96. 18
Heinrich Göseken vanema Uue Testamendi tõlkest Kai Tafenau Heinrich Göseken vanem on üks neid 17. sajandi kirjamehi, kelle nimega on läbi aegade seostatud eestikeelset piiblitõlget. G. O. F. Westlingi põhjapanevast uurimusest 1 alates on üsna üldlevinud seisukoht, et Göseken kirjutas 1680. aasta paiku puhtalt ümber varasemad tõlkefragmendid ning see käsikiri sai edaspidise töö aluseks just nii on kirjas ka Eestimaa konsistooriumi 1685. aasta veebruari protokollis. Lisaks teatab Joachim Sellius 1682. aastal Gösekeni matuste puhul peetud kõnes, et Göseken mitte üksnes ei tõlkinud pühakirja põhjaeesti keelde, vaid kirjutas tõlke ka oma käega puhtalt ümber ja lisas veel lõunaeestikeelse tõlke. Seda teadet pole küll alati usaldusväärseks peetud on ju võimalik, et kadunukest taheti võimalikult heas valguses näidata, kuid ka Eestimaa konsistooriumi 1683. aasta sinodi protokollis väidetakse, et Göseken tõlkinud kogu piibli põhjaeesti keelde ja lisaks Uue Testamendi lõunaeesti keelde. Ilmselt täiendavate andmete puuduse tõttu pole Gösekeni käsikirjaga seotud probleemistik seni lähemat käsitlemist leidnud. Seoses Ajalooarhiivis hoitavate 17. sajandi piiblitõlke käsikirjade taasavastamisega on selleks aga kindlasti põhjust. Nimelt leidub nende käsikirjade hulgas ka üks põhja- ja lõunaeestikeelse paralleeltekstiga tõlge, mille võib käekirja põhjal üsna tõenäoliselt omistada just Heinrich Göseken vanemale. Samas pole kindlasti tegemist puhtandiga, nagu eespool toodud andmete põhjal oodata võiks. Ettekandes vaadatakse uue pilguga üle seni teada olevad andmed Gösekeni käsikirja kohta ning täpsustatakse selle rolli 17. sajandi piiblitõlkeloos. 1 G. O. F. Westling. Förarbetena till den estniska öfversättningen af Nya Testamentet 1715. Kyrkohistorisk studie. Sundsvall 1892. Saksakeelne tõlge: Vorarbeiten zu der ehstnischen Uebersetzung des Neuen Testaments 1715. Eine kirchengeschichtliche Studie. Mittheilungen und Nachrichten für die evangelische Kirche in Rußland. Bd. 49. Riga 1893, lk 433 454, 518 537. 19