koolikohustuse täitmise kindlustamiseks Faktorid Näited Uute sotsiaalsete institutsioonide areng Töömajade, haiglate, koolide ja

1.moodul Sotsiaaltöö kui eriala kujunemise tegurid Sotsiaaltöö kui eriala kujunemise tegurid Faktorid Näited Liikumine isikuabi süsteemseks Heategevuse organisatsioonide liikorraldamiseks kumine USA-s js Suurbritannias 19. sajandil; sotsiaaltöö asend teiste abistamistegevuste koordineerimisel Avalikkuse katsed kontrollida, piirata või juhtida hoolde- või heategevustööd Töömajade loomine 19. sajandil, haridusalane hooldustöö Suurbritannias koolikohustuse täitmise kindlustamiseks Faktorid Näited Uute sotsiaalsete institutsioonide areng Töömajade, haiglate, koolide ja ja nende muutumine elamuabi olemasolu stimuleeris abistamisorganisatsioone andma inimestele tuge nende kasutamiseks; uute asumite tekkimine ja asumihoolde tekkimine 19. sajandil; a/ü te osa oma liikmete sotsiaalhooldusega kindlustamisel Faktorid Näited Majanduslikud ja poliitilised Paternalismi areng 19.saj., mille eesideoloogiad ning suundumised märgiks oli vähendada kontrollimatute turujõudude kahjulikke mõjusid; 20.saj. alguses Saksa keskklassi naiste liikumised perekonnaabi ja noorteabi arengu tagamiseks(muller,1989); sotsialistlike põhimõtete areng reformaatorite hulgas 20.saj. algul, millel oli teatud mõju nii koloniaalmaadele kui ka Euroopa riikidele; sotsiaaltöö jõuline kasv 20.saj. keskel, mis moodustas osa euroopalikust heaoluriigist(dixon,1989); uute sotsiaalhariduse meetodite tekkimine kolmandas maailmas, mis said toetuse rõhutud gruppidelt ja viisid selliste tehnikate kujunemisele, nagu sisetunde teadvustamine; hooldeteenuste privatiseerimine konservatiivse ideoloogia ja sotsiaalala seadusandluse mõjul 1980.-tel aastatel (Suurbritannia hooldekodud vanuritele); areneva majandusega maade sotsiaalteenuste finantseerimise vähendamine majanduslike raskuste tõttu 1970 ja 1980.-tel aastatel (Dixon ja Scheurall, 1989) Faktorid Näited Vajaduste muutumine või avalikkuse aru- karskusliikumine viktoriaanlikus ühis- Saamade muutumine vajadustest avaliku konnas;`moraalne paanika` vandalismi Diskussiooni käigus või survegruppide ja huligaansuste suhtes 1950 ja 60-te Kaudu aastate noorte hulgas; mure narkoo- tikumide kuritarvitamise pärast 1960-80-tel aastatel; mure laste väärkohtlemise ja seksuaalse väärkohtlemise pärast 70-80-tel aastatel;`vaesuse taasavastamise `ja tsiviilõigustealane liikumine 60-70.-tel aastatel, mis viis individuaalsete kaasuste rakendamisele sotsiaalsetel põhjustel toimepandud kuritegude kaitsmisel ja advokaatide kasutamisele sotsiaaltöö praktikas; ärevus aids-i ohjeldamiseks vajalike teenuste puudulikkuse pärast 80- tel aastatel. Faktorid Näited 1

Muutused või tajutud muutused sotsiaalse probatsiooni kasutamine mõnede kurkontrolli vajaduse suhtes jategijate puhul 19.saj.lõpul ja 20.saj. algul; muutused Suurbritannia vaimse tervise seadusandluses 1890., 1959. ja 1983. aastal, mis muutis tahtevastase hospidaliseerimise süsteemi ja kujundas ümber tasakaalu õiguslike, meditsiiniliste ja sotsiaalsete mõjurite vahel ning andis sotsiaaltöötajatele suuremad õigused otsuste tegemisel Faktorid Näited Ühiskonda mõjutavate väärtuste ja hoiakute Evangeelsete kristlaste katsed `päästa` rakendamine orbusid ja mahajäetud lapsi 19.saj., mis stimuleeris nii üldriiklikku kui ka kohalikku hooldetööd (kogukonna töö); Perekondliku, hõimu- ja vastastikuse abi osatähtsus ning abistamistöö olemasolu kolmandates riikides; hooldetegevusevastane liikumine Etioopias 19.saj., mille järgi `vaesus ja piin on jumala kingitus` (Kopti kiriku filosoofia); kristlike kirikute mõju moraalses tervendustöös prostituutide, vallasemade ja vallaslastega, samuti ulatuslikus hooldetöös laste- ja perekonnakeskustes, naisliikumise abistamise ideoloogia mõju 70-80-tel aastatel Faktorid Näited Seadusandluse muutumine Suurbritannia Lasteseadus(1948), mille alusel loodi kohalike omavalitsuste juurde sõltumatud lastehooldusasutused ja mis kindlustas sotsiaaltöö positsiooni; omavalitsuste sotsiaalhooldusseadus(1970), millega loodi kohalike omavalitsuste juurde tugevad üldsotsiaaltöö osakonnad; jne. Faktorid Näited Akadeemiline ja intellektuaalne areng Sotsiaaltöö õpetamise alustamine Suurbritannia ja USA ülikoolides ning muudes kõrgkoolides 20.saj. algupoolel, andes sellega sotsiaaltööle kõrgema staatuse kui näiteks põetamisele; psühhoanalüütiliste ideede mõju 1920.-tel aastatel; erialaste ettekujutuste muutumise mõju, mis hakkas sotsiaaltööd käsitlema üldistavalt USA-s 50- tel ja Suurbritannias 60.-tel aastatel; akadeemiliste sotsiaalteadusalaste uuringute kasvu ja üldise arengu mõju 50-60-tatel aastatel; positivistliku mõtteviisi, tarbijauuringute ja teenuste tulemuste kriitilise hindamise olulisus; sotsioloogiliste ja marksistlike ideede mõju 60.-tel aastatel; Faktorid Näited Sotsiaaltöötajaid kasutavad või Suure hulga vabatahtlike tööl ja annetustel koondavad organisatsioonid põhinevate väikeste organisatsioonide mõju USA-s; sotsiaaltöötajaid koondavate a/ü mõju töö organiseerimisele ja erialasele tegevusele Euroopa maades Lähedased erialad meditsiin, seadusandlus, kirikud, nõustajad, psühholoogid ja sotsioloogid mõjutavad viisi, kuidas sotsiaaltöö on organiseeritud, nii et see sobituks abistamisega ning mille tulemuseks on erinevate meetodite, teooriate ja tehnikate laenamine sotsiaaltööga seotud erialadelt. 2

Sotsiaaltöö sotsiaalset konteksti iseloomustavad omadused Omadus Tähendus Individualiseerimine Teadmiste kasutamine Suhe Organisatsiooni kontekst Inimesi koheldakse indiviididena, mitte kategooriatena Kliente ja tegevusi käsitatakse kinnitust leidnud psühholoogiliste ja sotsiaalsete teadmiste kaudu Sotsiaaltöö toimib suhte kaudu Sotsiaaltöö kasutab oma suhete organisatsioonilist konteksti tegevuse realiseerimiseks Vajadus Sotsiaaltöö määratleb vajaduse Sotsiaalsete institutsioonide säilitamine Toetamine Sotsiaaltöö tegeleb oluliste sotsiaalsete struktuuride säilitamisega Sotsiaaltöö toetab oma kliente Positivistlik lähenemisviis Positivism väljendab seisukohta, et inimtegevuse mõistmisel tuleb lähtuda loodusteaduslikest meetoditest. See tähendaks seda, et ühtki teooriat ei tohiks pidada tõeseks ega väärtuslikuks, kui see ei suuda mingi tegevuse põhjal ennustada selle tulemusi ja kui tulemused ei vasta prognoosituile. Positivistlik ehk loogilis-empiiriline lähenemisviis teooriale eeldab suurt tähelepanu katsete eksperimentaalsele ja statistilisele skeemile ning teooria tuletamise ja tõlgitsemise hoolikalt kontrollitud loogikat 3

Seletusviiside tüübid sotsiaaltöös Loodusteaduste paradigma Seletusviis A Seletusviis B Eesmärk on loodusteadustele sarnase Eesmärgid ja meetodid on loodusstaatuse saavutamine teadustes ja sotsiaalteadustes sarnased Suur tähtsus mõõtmistel ja objektiivsusel Ainult andmed meeltega tajutavate nähtuste kohta on teaduslikud loodusteadused on ebatäpsed tõenäosus on oluline nii loodus- kui ka sotsiaalteaduste jaoks Sotsiaalteaduste paradigma Seletusviis C Seletusviis D Sotsiaalteadused toetuvad subjektiivsele mõistmisele sotsiaalteadused on sotsiaalselt konstrueeritud Küsimused on hinnangulised: vastused võivad olla hinnanguvabad ideoloogilised mõjud on tähtsad: teooriate sotsiaalmajanduslik kontekst on oluline Teooriate kokkusobitamine: eklektitsism Kas teooriate segadusega võiks praktika toime tulla kõiki või mitmeid teooriaid omavahel kokku sobitades tervikliku teooria saamiseks? Sellist lähenemisviisi nimetatakse e k l e k t i t s i s m i k s. Dryden (1984) määratleb teraapia-alases kirjanduses esinevaid eklektitsismi vorme järgmiselt: Teoreetiline - kasutatakse üht koolkonda ja sellele lisatakse teatud tehnikaid teistest koolkondadest vastavalt põhiteooria eesmärkidele Struktuurne - määratletakse klientide vajadused lähtuvalt informatsiooni mitmesugustest kategooriatest ja valitakse sellele vastavalt tehnikaid eri koolkondadest Kombineerimine - püütakse kombineerida kaht või enamat lähenemisviisi nii teooria kui ka muudel tasanditel Eksistentsiaalne järgib põhiliselt seda näiteks, et probleemidega kokkupuutumine ja nendega toimetulek peegeldab inimese elu peamist vastuolu ning selle vastuolu käsitlemiseks kasutatakse ükskõik millist olemasolevat tehnikat Eklektitsismi vormid on järgmised: Tehniline kasutatakse tehnikaid eri teooriatest või erialadelt ilma end nendega oluliselt sidumata Integratiivne mille puhul selgitatakse eri teooriate kokkulangevused ning kasutatakse seda ühisosa põhiteooriana 4

Arenev käsitletakse teraapiat mitmeastmelisena, mille suhtes teooria on sekundaarne Juhuslik teooria valitakse meelevaldselt, lähtudes töötaja maitsest Teooria ja praktika Teooria esitab: Mudeleid, mis kirjeldavad praktilises tegevuses toimuvat ühest küljest väga üldiselt ning teisest küljest struktureeritult, eristades teatud printsiipe ja tegevusmeetodeid ning andes sellega praktilisele tegevusele ühtse sisu Lähenemisviise või seisukohti keeruka inimtegevuse kohta, mis võimaldab sotsiaaltöötajatel oma mõtlemist korrastada ja erialase tegevusega toime tulla Seletusi, mis annavad võimaluse mõistaiks mingitel tegevustel on teatud tagajärg ja tingimuste kohta, mis võimaldavad neil ilmneda Ettekirjutusi tegevuste kohta nõnda, et sotsiaaltöötajad teaksid, milliseid tegevusi millistes olukordades rakendada Põhjendusi juhtide, poliitikute, klientide ja üldsuse jaoks, mis selgitaksid piisavalt praktika õigsust, et eelnimetatuil oleks võimalus kontrollida sotsiaaltöö tegevusi nende õigustatuse seisukohalt Põhjendusi praktika mudelite ja kirjelduste kasutamiseks Sotsiaaltöö eri teooriate erisugused eesmärgid Sotsiaaltöö eri teooriatel on erisugused eesmärgid Sotsiaaltöö teooriad selgitavad sotsiaaltöö olemust ja selle rolli ühiskonnas Sotsiaaltöö teooriad kirjeldavad seda, millised tegevused kuuluvad sotsiaaltöö hulka, seavad neile eesmärke ning selgitavad, miks need tegevused on eesmärkide suhtes olulised ja kasulikud Sotsiaaltööd toetavad teooriad on: psühholoogilised, sotsioloogilised ja muud teooriad, mis seletavad või kirjeldavad kas indiviidi või sotsiaalset käitumist ning mida kasutatakse sotsiaaltöö teooriate muutmisel süsteemseks, seostatud tervikuks Teooriad sotsiaaltöö praktika ja meetodite kohta määravad detailselt, kuidas seni püstitatud teooriad on kasutatavad sotsiaaltöötaja ja kliendi vahelise interaktsiooni kirjeldamiseks 5

Sotsiaalpsühholoogilised ja kommunikatiivsed mudelid Seosed Küllaltki suur hulk paljukasutatud ideid sotsiaaltöös pärinevad sotsioloogilistest ja sotsiaalpsühholoogilistest teooriatest. Eriti olulised on rolliteooria mõisted, sildistamise idee ning terve rida sotsiaalpsühholoogilisi uurimusi inimsuhtlemisest. Breakwell ja Rowett (1982) esitavad sotsiaalpsühholoogilise lähenemisviisi sotsiaaltööle, mis eriti rõhutab sotsiaalsete ja isiksuslike muutuste kohta kogutud materjali selle kohta, kuidas kujunevad suhted sotsiaalsetes situatsioonides, kuidas neid säilitatakse, kuidas identiteediküsimused suhetuvad nähtustega nagu stigma, grupikäitumine, keskkonna mõju, territoorium ja personaalse ruumi vajadus. Kelly personaalse konstruktivismi teooria väidab inimesi käituvat vastavalt nende mõtetes leiduvatele käitumuslikele 'konstruktidele', mis on välja kujunenud varasemale kogemusele toetudes; me kõik konstrueerime sündmusi üksteisest erinevalt. Konstruktide uurimine ja nende muutmine võib aidata käitumist muuta. Selline lähenemisviis võib osutuda kasulikuks sotsiaalse interaktsiooni mõistmisel (Tully, 1976). Sotsiaalsel konstruktivismil on seoseid ka fenomenoloogilise ja eksistentsiaalse mõtteviisiga, mida käsitletakse järgmises peatükis ning mis propageerib personaalse ja sotsiaalse maailma väga erisuguse interpreteerimise võimalikkust. Olulisi ideid on võetud ka isiklike ja sotsiaalsete vilumuste mikroõpetamisest (Kurtz ja Marshall, 1982), millest me oleme juba kõnelnud seoses sotsiaalsete vilumuste treeninguga käitumusliku sotsiaaltöö puhul. Samalaadsed ideed on kujunenud ka nõustamise arendamise ümber Rogersi ja Carkhuffi töödes (vt. X peatükk), kus kasutatakse kogemuslikke tehnikaid; viimased annavad klientidele parema võimaluse õppida mõningaid oskusi, mida nõustajad aitavad neil omandada. Mikroõpetamine kujunes välja selleks, et pakkuda abistajatele võimalusi neid tehnikaid praktiliselt omandada. Mikroõpetamine sisaldab video kasutamist tegeliku käitumise jälgimiseks ja detailset tagasisidet teatud käitumisviiside kohta (Kurtz ja Marshall, 1982). Rolliteooria Autorid nagu Strean (1971) ja Davis (1986) rõhutavad sotsioloogia ja sotsiaalpsühholoogia arusaamade olulisust sotsiaaltööle, kuna aga Periman (1968) peab 'sotsiaalse rolli' mõistet kasulikuks suhete ja isiksuse mõistmiseks, millega sotsiaaltöötajatel tuleb tegelda. Kuna rolliteooria käsitleb meie suhteid teiste inimestega ja seda, kuidas nende ootused ja reaktsioonid sunnivad meid reageerima teatud viisil, siis väidab ta selle olevat sotsiaalse seletuse vormi, mis täiendab isiksuse psühholoogilist mõistmist. Periman rõhutab töö-, perekonna- ja vanemlikke rolle kui isiksuse ja käitumise kujundajaid näidates, kuidas traditsiooniline sotsiaaltöö teooria neid sotsiaalseid institutsioone rõhutab. Biddle ja Thomas (1979) on kogunud ulatusliku kollektsiooni rolliteooriat ja selle uurimusi käsitlevatest artiklitest. Rolliteooria on seotud strukturaal-funktsionalistliku teooriaga sotsioloogias ning moodustab osa sellest. Rolliteooria eeldab, et inimesed hõivavad teatud positsiooni sotsiaalsetes struktuurides, kusjuures iga positsioon on seotud rolliga. Roll on kogum ootusi või käitumisviise, mis on seotud asendiga sotsiaalses struktuuris. See arusaam eeldab, et suhete kontekstis tuleb alati arvestada rolle, sest rollid ilmnevad ainult suhetes (Munson ja Balgopal, 1978). Teatud mõttes kujundavad rollid meie identiteedi nii nagu teised seda näevad, ja selle tõttu kujundavad ka meie arusaamise meie enda identiteedist (Ruddock, 1969). Rollid võivad tuleneda kas meie endi või teiste ootustest. Rolle võidakse meile omistada mingite asjaolude tõttu (näit. naine, värviline, puudega inimene) või on omandatud meie endi poolt millegi kaudu, mis me oleme teinud (näit. kirjanikuks või parlamendisaadikuks olemine). Rollikogum on rollide kollektsioon, mis kuulub teatud sotsiaalse 6

positsiooni juurde: võimatu on omada mingit positsiooni, omaks võtmata mõnd või enamikku selle juurde kuuluvatest rollidest. Kui te olete isa, siis oodatakse teilt enamasti, et te olete peamine sissetuleku muretseja perekonnas, laste korralekutsuja, samal ajal olete tavaliselt ka abikaasa, väimees, õe mees või ka vanaisa. See, kuidas me oma rolle mõistame, mõjutab ka seda. kui hästi me tuleme toime muutustega. Howard ja Johnson (1985) toovad näitena üksikvanemaga perekonna. mille puhul Ameerikas tehtud uurimused tõestavad, et inimesed, kel on oma rollist perekonnas traditsioonilised arusaamised, kohanevad raskemini üksikvanemaks olemisega kui need, kes on oma abielus kogenud paindlikke rolle. Rolli komplementaarsus esineb siis, kui rollid, käitumine ja ootused sobivad hästi kokku ümbritsevate inimeste ootustega. Rollikonflikt tekib siis, kui üks rollidest on vastuolus teisega. Rollidevaheline konflikt tekib aga juhul, kui ühe inimese mitu rolli on vastuolulised. Rollisisene konflikt tekib juhul, kui erinevate inimeste ootused samale rollile on erinevad. Rolli ebaselgusega on tegemist juhul kui pole selge, mida konkreetne roll endast kujutab. Üks sotsiaaltöö raskustest seisneb selles, et professionaalse suhte iseärasuste säilitamiseks eristavad töötajad teatud määral oma isiklikke hoiakuid ja käitumist sellest käitumisest. mida neilt oodatakse professionaalses rollis olles ja on olnud vaidlusi selle üle, kuidas seda tasakaalustada tendentsiga suuremale võrdsusele ja avatusele suhetes kliendiga (Munson ja Balgopal, 1978). Ühe probleemidest moodustab rolli distants, mis võib olla professionaalselt vajalik, kuid mida võidakse klientide või vaatlejate poolt ekslikult pidada vastumeelsuseks rolli suhtes ja mis tavaliselt on rolli distantsi suurenemise põhjuseks (Ruddock, 1969. lk. 14). Esitatud ideede väärtus seisneb asjaolus, et mõnd käitumisviisi võib seletada rollikonflikti või - ebaselgusega. Klientidel on sellest kerge aru saada, sellega ei kritiseerita neid isiklikult ning seetõttu on sel puhul kerge sekkuda ja muutust luua. Enamgi, rolliteooria sisaldab sotsiaalset seisukohta käitumise suhtes, moodustades nõnda kasuliku seose käitumisprobleemide ja sotsiaalse keskkonna vahel. Näiteks keskealine Clare, kes töötas sekretärina. on lahutatud ja oma kaks last üksi edukalt üles kasvatanud, Tema eakas ema, samuti üksik. kannatas nägemise nõrgenemise all ja oli registreeritud pimedana ning hiljuti oli oma kodus kukkunud. Arst, kes ravis mõlemat perekonda, soovitas neil koos elada ja Clarei'l ema eest rohkem hoolitseda. Selline elukorraldus osutus pingeliseks ja raskeks ning sotsiaaltöötaja paluti appi. Rolliteooria kasutamine aitas seletada, et oli tekkinud rollikonflikt Clarei' töörolli, mis oli tähtis tema enesehinnangu suhtes (see on sageli töö puhul nii)ja hoolitseva tütre rolli vahel. See oli nii rollidevaheline, kuna töö- ja tütre rollid olid vastandlikud, kui ka rollisisene konflikt, sest ema ootused hoolitseva tütre rolli suhtes olid vastuolus Clare'i omadega ning samuti arsti ja Clare'i tütre ootustega, kes veel kodus elas, Sügavamalt olukorda analüüsides ilmnes, et Clare kannatab rolli ebaselguse tõttu, sest mõistes ja tunnustades kõikide seisukohti, milline tema roll tütrena peaks olema, oli ta ebakindel selle suhtes, kuidas ta peaks käituma. Sellest näitest võime näha, kuidas rolliteooria võib selgitada. mis antud situatsioonis toimus ilma inimesi süüdistamata või nende käitumist või mõtteid kritiseerimata. Ilmselt psühholoogilisemate suundade pooldajad kritiseeriksid antud lähenemist tugevate emotsioonide tähelepanuta jätmise pärast. mis võivad tekkida ja takistada inimesi tegelikult oma käitumist muutmast või ilmsiks tulnud konflikte lahendamast. Ruddock (1969) väidab, et rolliteooria ei ole piisav omal jõul seletama mingit käitumist, selle kõrvale on vaja palju teisi seletusviise. Sellest hoolimata on tema arvates kasulik siduda käitumise seletamine sotsiaalsete faktoritega, Rollikeskset lähenemisviisi võib kritiseerida ka radikaalsest vaatekohast lähtuvalt, sest see ei rõhuta laiemast sotsiaalsest keskkonnast tulenevat survet, mis viib naiste kui hooldajate rõhumisele, kusjuures sotsiaalne abi, mis aitaks neil oma kohustusi aktsepteerida, ei ole kättesaadav. Marksistlikust seisukohast seostub naise roll hooldajana tema kohast ühiskonnas tööjõu reservina, mis võetakse kasutusele, kui meestööjõudu napib, ja keskse kohaga perekonnas, mis reprodutseerib rõhuvaid kapitalistlikke sotsiaalseid suhteid. Seega - kuigi rolliteooria aitab selgitada. kuidas sotsiaalsed suhted mõjutavad iga üksikut klienti, kaldub selle teooria strukturaal-funktsionalistlik lähenemisviis viima eelduseni, et rollid on olemas ja moodustavad ühiskonnasuhete olulise osa, ilma et see sunniks meid kahtluse alla seadma nende suhete kohasust ja muutmise vajadust kliendi ja ühiskonna kui terviku kasuks. Enamgi, rolliteooria ei tarvitse esitada situatsiooni sekkumise vahendeid, sest ta ei paku käitumise muutuse tehnikaid 7

ega emotsioonide käsitlemise viise, samuti võimalusi töötada inimeste personaalsete reaktsioonidega rollikonfliktile - rolliteooria lihtsalt toob kõik selle esile. Teine viis rolle käsitleda iseloomustab Goffmani (l968b) töid. Sotsiaalse interaktsiooni puhul on inimestel tarvis teiste kohta midagi teada ja nad saavad seda, tajudes teatud märke teiste käitumises. Viimane asjaolu võimaldab meil mõjutada teiste inimeste ettekujutusi endast, kujundades infot, mida nad meilt saavad; me anname 'etendusi', mille eesmärgiks on jätta sobivat muljet. Selle käsituse järgi on rollid sotsiaalse staatusega seotud sotsiaalsete ootuste 'etendused'. Meil võib olla mitmesuguseid osi (näitekunsti analoogia on siin kavatsuslik) rolli mängimisel, eri situatsioonides võime etendada erinevaid osi. Meie esinemine on tavaliselt 'idealiseeritud' nõnda, et see sisaldab tavalisi sotsiaalseid ootusi. Rolli mõnesid aspekte rõhutatakse, mõnesid peidetakse. Oma teises tuntud raamatus tegeleb Goffman (1968a) sellega, kuidas stigmatiseeritud inimesed tulevad toime sotsiaalselt ebasoovitava külje peitmisega teiste inimeste eest nõnda, et neid peetakse suhteliselt normaalseteks. Sageli töötavad inimesed 'meeskonnas', eriti organisatsioonides, jagades vastutust sotsiaalselt aktsepteeritud rollide mängimisel. Samuti jagavad nad ka nö. mitterollilist käitumist 'lava taga' puhkuse mõttes, kui nad ei pea esinema. Mitmetes raamatutes arendab Goffman (I 972a, b, c) oma vaated terviklikuks analüüsiks selle kohta, kuidas sotsiaalselt ootuspärased rollid seletavad mitmeid erinevaid käitumisviise. Nimetatud ideed seostuvad sümboolse interaktsionismiga (vt. 8. peatükk), mis selgitab. kuidas rollid kujunevad sotsiaalsetest ootustest ja sildistamisest, rõhutades seejuures, et me muudame oma käitumist vastavalt situatsioonile, milles me oleme ning meid ümbritsevate inimeste ootustele. Meid sildistatakse sageli rolliga, mida me mängime. hoolimata sellest, kas me ikka veel oleme selles rollis või mitte. Nii võidakse inimest käsitleda vaimuhaigena isegi siis, kui ta on juba terveks ravitud. Need mõtted on sotsiaaltöötajatele kasulikud, sest paljud kliendid on stigmatiseeritud füüsiliste või vaimsete seisundite tõttu tekkinud probleemide pärast. mida kaasinimesed halvaks panevad. Järgmises peatükis näeme, kuidas autorid nagu Laing on edasi arendanud neid ideid nii kaugele. et vaimsed häired väidetakse olevat ebatavaline käitumine, mis olevat ratsionaalne, mõistetav reaktsioon ebatavalisele sotsiaalsele survele. Kuigi empiirilised uurimused seesuguseid vaateid ei kinnita, juhivad need tähelepanu sellele, kui olulised võivad olla sotsiaalsed ootused äärmiselt raskete käitumishäirete kujunemisel. Sildistamine pärineb Lemerti (1972) ja Beckeri (1963) töödest.lemerti arvates käitub enamus inimesi aeg-ajalt hälbeliselt, kusjuures keskseks küsimuseks on see, kuidas ümbritsev sotsiaalne keskkond niisugusele käitumisele reageerib. Mõnikord paigutatakse inimesed sotsiaalsesse süsteemi, mis neid hälbelisteks või kriminaalseteks sildistab. Kord juba sildistatuna püüavad nad tõenäoliselt elada vastavalt nende sildi poolt loodud sotsiaalsetele ootustele, käitudes veelgi hälbelisemalt, mis viib veelgi tugevamale sildistamisele. Becker kirjeldab, kuidas sotsiaalsed rühmitused loovad hälbeid, luues reegleid ja otsustades, kelle suhtes need kehtivad ning määratledes teisi normaalse sotsiaalse elu jaoks autsaideriteks. 'Moraalne paanika' (Cohen, 1972) teatud hälvete suhtes, nagu näiteks huligaansus või mürgeldamine spordivõistlustel tähendab, et sotsiaalne ärevus seesuguse hälbelise käitumise suhtes tugevdab sildistamise protsessi, mis omakorda suleb inimesed teatud ootustesse, et nad on hälbelised ja see tugevdab hälbelist käitumist. Näiteks John, kesklinna piirkonnas elav nooruk, kohaliku jalgpalli tuline toetaja, läks sõpradega mängu vaatama ning arreteeriti kesklinnas mürgeldamise pärast. Kuna ta kriminaaltoimik oli õhuke, sundis sotsiaalne surve teda teisiti silma paistma, elama oma sõprade silmis vastavalt oma 'kriminaalsele seisundile. See viis mitmete ohtlike ettevõtmisteni, mis politsei vaatevälja ulatusid eriti sellepärast, et ta oli must ja seetõttu kergesti identifitseeritav. Olles omandanud ümbruskonnas 'paha poisi' kuulsuse, visati ta välja kohalikust noorteklubist ja ta veetis üha rohkem aega tänavail teiste samasuguste väljaheidetute seltsis. See viis uute õigusrikkumisteni. Lõpuks otsustati kohtumenetlustekäigus sotsiaaltöötajate sekkumise kasuks. Uurides tema minevikku mõistis töötaja protsessi, mille tõttu eraldus ja võõrandus enamkonventsionaalsest sotsiaalsest miljööst. Seetõttu oli võimalik võtta meetmeid tema taasintegreerimiseks vähemdeviantsesse sotsiaalsesse keskkonda, näiteks teise noorteklubisse ning leida talle sobiv ja staatust taastav tegevus- mängimine kohalikus bändis, 8

Niisugusel lähenemisviisil on sotsioloogilistele teooriat omane nõrkus- ta tunnistab küll paremini kui teised rolliteooriad selliste autoritaarsete riigi esindajate poolt nagu õpetajad, noortejuhid ja politsei, allasuruva võõranduvat mõju, ei aita aga muuta hoiakuid ega käitumisviise, mis võivad olla juba tugevasti välja kujunenud. Samuti kaldub sildistamise teooria aktsepteerima konventsionaalseid sotsiaalseid reaktsioone käitumisele, samal ajal eeldades, et käitumine on sisuliselt sotsiaalselt kujundatud. Kui see oleks tõsi, tähendaks see seda, et konventsioonidel on vähe jõudu. Antud lähenemisviis ei suuda esiteks tõstatada küsimusi sotsiaalsetest oludest, mis viivad kõrvalekallete ja võõranumiseni ega ka sellest, kuidas niisugused asutused, nagu politsei ja kohtud on kesksel kohal deviantse käitumise tekitamisel ühes (peamiselt töölisklassist pärit) grupis aga mitte teistes. Käsitletud ideede väärtus on aga selles, et nad osutavad tähelepanu asjaolule, kuidas ametiasutused, kaasa arvatud ka need, milles sotsiaaltöötajad toimivad. tekitavad sotsiaalseid probleeme, mille lahendamiseks nad on loodud. samuti vajadusele hoolikalt hinnata ja anda abi vältimaks süsteemide ja käitumise stigmatiseerimist (Levy. 1981). Mõnede uurimuste tulemused viitavad sellele. et sotsiaaltöötajad kalduvad kliente negatiivselt sildistama (Case ja Lingerfelt. 1974; Gingerich jt., 1982). Kommunikatsiooniteooria sotsiaaltöös Üks sotsiaalpsühholoogilistest teooriatest, mis tõesti aitab meil valida sobivat otsest sekkumist töös klientidega, on kommunikatsiooniteooria. See koondab mitmeid psühholoogia-alaseid uurimusi, eriti Palo Alto ja California psühholoogide ning terapeutide omi, kellest tuntuim on tõenäoliselt Satir (1964, 1972). Satiri tööd käsitlevad inimsuhtlemise keerukust just kõnes ja katseid muuta käitumismustreid. Olulised on samuti selliste antropoloogide ja sotsiaalpsühholoogide tööd, nagu Birdwhistell (1973), Scheflen (1972; Scheflen ja Ashcraft, 1976) ja Hall (1966), kes tegelevad kommunikatsiooniga kaasnevate füüsiliste liigutuste detailse mikroanalüüsiga, ka ulatuslikumate kultuuri küsimustega nagu territoorium, isiklik ruum ja prokseemika. Viimane käsitleb seda, kuidas füüsiline lähedus ja sellega seotud faktorid mõjutavad suhteid. Nimetatud töödega on lähedalt seotud ka neuro-lingvistilise programmeerimise teooria (MacLean, 1986), mis tuleneb terapeutide poolt keelelise kommunikatsiooni detailsest uurimisest. Nelson (1980, 1986) kinnitab, et kommunikatsiooniteooria võimaldab kasulikult seostada mitmeid sotsiaaltöö teooriaid. Suur osa energiast, mis säilitab tasakaalu süsteemis nagu näiteks indiviid, perekond või sotsiaalne grupp, koosneb informatsioonist ja sellele reageerimisest. Paljud sotsiaaltöös kasutatavad isiksuseteooriad nagu egopsühholoogia, käsitlevad seda. kuidas inimene tegelikkust läbi töötab, ja ka see toetub kommunikatsioonile. Käitumuslikud teooriad toetuvad samuti inimese võimele oma käitumismustreid ära tunda; kognitivismi teoreetikud tegelevad tegelikkuse tajumise ja interpreteerimisega. Seetõttu Nelson väidab. et kommunikatsioon on iga sotsiaaltöötaja teadmiste oluline osa ja kommunikatsiooniteoorial rajanevad uurimused on loonud selleks teadmised ning mõistelise sõnavara. Nelsoni raamat (1980) rakendab muus kontekstis loodud kommunikatsiooniteooriat sotsiaaltöö jaoks üldse. mitte nagu seda teevad vaid teatud teraapiavormi suhtes mõned perekonnateraapia õpikud. Seetõttu on siinse käsitluse aluseks võetud tema raamat. Nelsoni järgi on kommunikatsiooniteooria lähtekohaks see, et kui me midagi teeme, siis teeme seda alati reageerimaks mingile saadud informatsioonile. Informatsiooniks võivad olla faktid või midagi muud, mis me oleme teada saanud. näiteks emotsioonid. mälestused, kehatunded või teiste arvamus enda kohta. Me tajume informatsiooni, mida me seejärel hindame - see on info töötlemine. Hinnates kommunikatsiooni anname tagasisidet kommunikeerijale. kes saab nõnda aimu sellest, kuidas me oleme informatsiooni tajunud ja hinnanud. Me käsitlesime seda juba süsteemiteooriat analüüsides. Meil kõigil on omad seesmised reeglid infotöötlemise jaoks, mis sunnivad meid ühele asjale tähelepanu pööramaja teistele mitte ja mis põhjustabki taju selektiivsuse. 9

Näiteks noor naine. kahe väikelapse ema, oli hädas noorema lapsega, kui see oli imikueas. Laps oli palju nutnud ja emale tüli teinud. Ema hakkas teda võtma raske lapsena, interpreteerides lapse käitumist, mille eesmärgiks oli ema tähelepanu ja armastuse pälvimine. varasema häiriva käitumise jätkuna. Vanema tütre samasugust käitumist ema pahaks ei pannud. Poeg reageeris oma tähelepanu taotleva käitumise tagasilükkamisele veel nõudlikumaks muutumisega, nõnda kinnitades ema käsitlust endast. Ema hakkas kõiki poja käitumisviise tajuma rasketena, valides tema käitumisrepertuaarist ainult halbu ja raskeid asju ning jättes tähele panemata käitumise, mis tavalistes tingimustes oleks olnud heakskiidetav. Nõnda, selektiivse taju ja seda tugevdava tagasiside tõttu muutus poja käitumine veelgi nõudlikumaks, põhjustades omakorda ema veelgi tõrjuvamaks muutumise. Kuigi selline arusaamine on praktikas kasulik kirjeldamaks, mis toimub ja kuidas sekkuda. siis psühhodünaamilisest seisukohast ei võta see suund arvesse, millised emotsionaalsed või alateadlikud pinged tekitasid ema esialgse selektiivse taju. Öeldust lähtudes ei pruugi niisuguse käitumistsükli katkestamiseks tehtavad pingutused aidata, sest käsitlemata jäävad ebakohaste tajude psühholoogilised põhjused. Selline lähenemisviis võib ignoreerida ka olulisi situatiivseid faktoreid; naisekeskne lähenemisviis näiteks uuriks kindlasti lähemalt ootusi emaksolemise suhtes ja laste erineva soo mõjusid. Paljudel inimestel on suhtlemisraskusi, sest nad võtavad informatsiooni vastu halvasti või siis on see, mis nad sellest välja valivad, teistele raskesti arusaadav, sest nad võivad infot valesti hinnata, annavad sellist tagasisidet, mida teised ei mõista või nad ei mõista ise hästi teiste antud tagasisidet. Niisugused probleemid (neid nimetatakse infotöötlemise blokkideks) tekitavad sageli raskusi suhetes. Osa kommunikatsioonist on verbaalne; tagasiside andmine verbaalse kommunikatsiooni kuulamise kohta võib olla kõnelejale julgustav. Mitteverbaalne kommunikatsioon, nagu näiteks see, kuidas me kallutame oma keha või kui lähedale me kõnelejale istume. annab samuti teistele tagasisidet. Metakommunikatsioon käsitleb inimestevaheliste suhete iseloomu. Me suhtleme alati, isegi vaikus või meie äraolek on kommunikatsioon, sest seda on võimalik interpreteerida. Kogu kommunikatsiooni tuleb hinnata selle toimumise kontekstis: käitumine, mis on imelik mingis kohas mingil ajal, oleks teises kohas teisel ajal täiesti normaalne. Näiteks palus üks arst mind kohtuda ühe kliendiga. kes käitus väga kummaliselt, kui too oli teda kiirabis vastu võtnud; arst arvas, et ta on vaimuhaige. Kui ma uurisin naiselt, mis oli juhtunud mõne vastuvõtule eelnenud tunni jooksul, sain teada, et ta abikaasa oli talle teatanud enda homoseksuaalsusest ja ta maha jätnud, et elada koos ühe mehega ning seetõttu oli naine täiesti loomulikult meeleheitel. Ta meeleheide sarnanes maania sümptomitele ja et arst ei suutnud tabada konteksti. mõistis ta kommunikatsiooni valesti. Muutus ja õppimine tulenevad kommunikatsioonist. Varased õppimiskatsed toetuvad katse ja eksituse kaudu õppimisele ning tagasisidele meie pingutuste suhtes. Puudulik tagasiside või halb taju ja hinnang võib tähendada halba õppimist. Ka kogu kultuur selle kohta, mida me peaksime tajuma ja kuidas seda interpreteerima, kommunikeeritakse meile väga keerulisel viisil ja moodustab olulise osa meie elust. Enamus kommunikatsioonist moodustab mustri. Inimesed harjuvad tasakaalustatud ja ennustatava viisiga, millisel toimub kommunikatsioon inimeste vahel, kellega me regulaarselt kontakteerume. See moodustab nendevaheliste suhete aluse. Me nägime seda ema ja tema 'raske' poja näite varal. Kommunikatsioonil on alati sisu, mis moodustab selle pindmise materjali, kuid suhetes võib metakommunikatsioon anda sellele näilisele sisule lisa või erineva tähenduse. Viis, kuidas sisu esitatakse, on ettepanek teatavat laadi suheteks. Seega kuidas töötaja käitub kliendi suhtes, ütleb midagi ka selle kohta, millised arvatavasti on nendevahelised suhted. Kommunikatsioonimustrid väljendavad sageli võimu, allutamist või allumist. Kui võtta arvesse järgmistes peatükkides esitatud radikaalsemad sotsiaaltöö vormid, siis on oluline märkida, et kommunikatsiooniteooria võib aidata ära tunda rõhumist ja ebavõrdsust. Kommunikatsiooniteooria käsitleb eriti kontrolli suhetes. Sümmeetriline suhe on võrdne. inimesed selles suhtes käituvad teineteise suhtes sarnaselt. Komplementaarne suhe on ebavõrdne, milles kumbki täidab teatud rolli interaktsioonis, nagu tööandja - töövõtja suhetes. Enamik suhteid sisaldab mõlema elemente, kaldudes kas ühele või teisele poole. Edukad suhted muutuvad nende kahe tendentsi vahel, mistõttu ka töötaja - klient suhetes ei peaks töötaja iialgi ainult kontrollija olema. Metakomplementaarses suhtes loobub üks partneritest võimust või sunnib teist seda võtma. 10

See juhtub näiteks siis, kui sotsiaaltöötaja püüab sundida klienti otsuseid vastu võtma nende ühise töö protsessis. Sümmeetriline eskalatsioon toimub siis, kui suhte mõlemad pooled (kõik või mitmed osapooled grupis või perekonnas) püüavad teist allutada katseis võimu võtta või sellest loobuda. Sellise käitumise mõistmine annab töötajale võimaluse märgata sugude või rahvustevahelisi või muid ebavõrdsuse ilminguid. Kommunikatsioon tähendab teadete edastamist, millele mingil viisil vastatakse; nii teated kui vastused annavad edasi kommunikatsiooni sisu ja suhet, tavaliselt samaaegselt. Vastus võib teate materjalis sisalduvat sisu või suhet aktsepteerida, tõrjuda või olla selektiivne. Töötajad peavad tähele panema klientide vastuseid oma kommunikatsioonile; vastused võivad olla kas verbaalsed või mitteverbaalsed, mõnikord võivad ühe poolt antud teated olla vastuolus teise poole antuga. Sotsiaaltöös töös on palju kasutatud kommunikatsiooniteooria paradoksi mõistet. Paradoksi mõiste seisneb selles, et mõnikord ilmneb raske käitumine siis, kui püütakse saavutada võimu suhetes. Kui võim loovutatakse vabalt, saavutab võimust loobuja üleoleku, mille tõttu pole tarvis kasutada rasket käitumist ja mis seejärel kaob. Kui klient on agressiivne ja töötaja lihtsalt ootab ning laseb agressiooni välja valada töötaja-kliendi vahelistesse suhetesse, saavutab võimu töötaja. Selle kliendi jaoks kaotab agressioon oma mõtte. Seda võib edasi arendada, andes klientidele ülesandeid, mis sisaldavad paradokse. Näiteks mehele. Kes pidevalt ignoreerib oma naist, võib anda ülesande igal õhtul ühe tunni jooksul naist ignoreerida Samasuguseid nähtusi võib esile tuua kommunikatsiooni kohta ka väikestes sotsiaalsetes süsteemides, nagu grupid ja perekonnad. Kommunikatsioonimustrites ilmnevad grupis kehtivad toimimisreeglid. Kui grupis tekib mingi tasakaalu häiriv nähtus, võetakse abiks reeglid, mis peegelduvad kommunikatsioonimustrites. Äsja moodustunud grupis tuleb välja töötada omavahelised toimimisreeglid ning seejärel muutuvad need käitumis- ja kommunikatsioonimustriteks. Nii näiteks võib olla üks grupi liikmetest selleks, kes väljendab viha või haarab otsuste tegemisel juhtimise enda kätte. Juba välja kujunenud gruppidega tegelevad töötajad võivad mõjutada grupi tööd, püüdes muuta nende toimimisreegleid. Informatsiooni sisestamine süsteemi tähendab energia andmist, mis mõjutab kogu süsteemi: nii võib ühe grupiliikme veenmine teisiti käituda või suhelda või kõikide grupiliikmete veenmine selles, kuidas nad toimivad, tuua kaasa ulatuslikumaid muutusi, sest see mõjutab kõiki süsteemi elemente. Toimimisreeglid käivad sageli seksuaalsuse, võimu, sõltuvuse, enesekindluse ja eraldatuse kohta. Nagu süsteemiteooria puhul, võib ka seda lähenemisviisi kritiseerida sellest küljest, et see ei aita meil leida täpset muutust, mis tooks soovitud tagajärje. Me võime täheldada, et süsteemi mõjutamisele järgneb mingi muutus, kuid kogu interaktsiooni keerukuse juures võib see kaasa tuua ka mittekavatsetud tulemusi. Inimesed toovad sageli gruppidesse või perekondadesse kaasa toimimisreegleid, mida nad on omandanud muudes suhetes. Nõnda mõjutavad minevikusuhted olevikusuhteid. Keskkond, kultuur ja grupis toimuv kommunikatsioon mõjutab suhteid, mis seejärel mõjutavad teisi suhteid ja mis edasi arenedes loovad antud kultuuri sobiva käitumise. See on tsükkel, milles kommunikatsioon ühendab keerukal viisil oleviku, mineviku, suhte ja keskkonna. Esmatasandi muutus tähendab pidevaid muutusi inimestevahelistes kontaktides ja suhetes nende elu jooksul. See ei mõjuta neid ümbritsevat kultuurisüsteemi ega keskkonda. Teisene muutus tekib suuremas süsteemis ainult siis, kui muutuvad toimimisreeglid. Kui nii juhtub, tuleb inimestel selles süsteemis muuta oma kommunikatsioonimustreid ja -suhteid. Kui see neile raske tundub, võib töötaja katsetada konteksti muutustega, mis loovad edasiminekuks vajaliku energia. Esmatasandi muutused ei aita siis, kui vaja on teiseseid muutusi. Näiteks kui isa toob perekonda kaasa mustri, milles teda pole armastatud ja tal tekib selle tulemusena tütrega sobimatu seksuaalsuhe, võib kommunikatsioonimustreid muuta nii, et ta mõistab selle ebakohasust. Kui aga midagi ei tehta selleks, et perekonnas aktsepteeritaks mehe armastusevaegust ja naise armastav kommunikatsioon ei ole talle küllaldane, võib seksuaalkäitumise muster korduda teise tütrega. Kommunikatsiooniteooria on eriti oluline esmaintervjuus, kus tekivad uued suhete mustrid. Ka kontekst on väga oluline; nagu me nägime I. Peatükis, tulevad kliendid meile tajumustega sotsiaaltöö asutustes tehtava kohta, mis nad on omandanud sotsiaalsest kontekstist asutusest väljaspool. Eriti sageli tulevad kliendid oletusega. et nad on võimusuhete aspektis madalamal positsioonil. Sotsiaalne kontekst. nagu madala staatusega abiasutus või hooletusse jäetud ooteruum, võib neid panna end tundma veelgi alamalolevaina. Esialgse kommunikatsiooni sisuks 11

on vajaliku info hankimine, kuid see sisaldab ka ettepanekuid vastavateks suhete mustriteks. Paljugi kommunikatsioonist käsitleb kummagi osapoole võimu, mistõttu töötaja peab looma sobiva mustri. Grupi- ja perekonnatöös teevad selliseid esialgseid ettepanekuid nii grupi liikmed kui ka töötaja. Hindamise puhul peab töötaja uurima informatsiooni, mida klient kasutab oma käitumise üle otsustamiseks, selle allikaid, kommunikeerimist ja millised blokid võivad informatsiooni õigesti töötlemist takistada. Kui niisugused blokid eksisteerivad. võivad kliendid hätta jääda. Blokid võivad olla seesmised, nagu näiteks tugevad emotsioonid, vaesus, mis tekitab nälga, või siis välised, mis tulenevad sotsiaalsetest suhetest olevikus või minevikus. Tuleb uurida ka võimalikke suhete ja kommunikatsiooni mustreid kliendi keskkonnas, samuti võivad olla olulised toimimisreeglid kliendi perekonnas või muudes süsteemides. Peab uurima ka teisese muutuse vajadust. Üks võimalus selle teadasaamiseks on jälgida tüüpilisi käitumismustreid toimimisreeglites, kui töötaja soovitab mingit muutust. Informatsiooni allikaid tuleb üksteisega võrrelda. Need võivad olla kliendi vastused kindlate olevikusündmuste kohta, hinnangud informatsioonile, mis mõjutab klienti (näiteks teadmine laialtlevinud rassiliste eelarvamuste suhtes) ning teadmised teooriast, uurimustest ja kogemustest nähtuste kohta, mis tavaliselt kliente mõjutavad. Hinnata tuleb ka kliendi infotöötlemise kvaliteeti selle kaudu, kuidas töötaja saab vastuseid tema poolt antud teadetele. Sekkumisprotsessis toimib töötaja neljal viisil: hankides informatsiooni - kasutades küsimusi julgustaval viisil ja sõnastades ümber kliendi kommentaare, et näidata mõistmist andes tagasisidet - näidates, kuidas töötaja hindab kliendi öeldut kas aktsepteerides, tõrjudes, neutraalseks jäädes või selektiivselt reageerides andes informatsiooni - kaasa arvatud selgitused, miks töötaja just nii toimib, nõnda et töötaja vaikimine, kuni ta on ära kuulanud kliendi kogu loo, ei näiks tõrjuvana muutes informatsiooni, mida klient on saanud mujalt, mõjutamaks vastuolulist, ülekaalukaks muutuda võivat või siis ebatäpset informatsiooni Enamikku kommunikatsioonist aktsepteeritakse kergemini (ja on seetõttu ka efektiivsem), kui see sarnaneb kliendi ootustele; töö liigub edasi väikeste sammude haaval. See käib ka suhete, ettepanekute ja nende üle peetavate läbirääkimiste kohta. Suhte stiil peab arenema kliendile vastuvõetavate astmete kaupa. Suhe lapsega võiks olla komplementaarne, noorukitega võiks komplementaarsust olla vähem ja täiskasvanutega tuleks kalduda pigem sümmeetria poole. Töötades politseiga pahuksis olevate lastega olen nendega üsna direktiivne. tehes konsultatsioonidel aktiivselt ettepanekuid selle kohta, mida neil tuleks teha või siis olen korraldanud tegevusi vältimaks kõrvalekaldeliste käitumismustrite tekkimist. Küpsemate noorukitega on minu lähenemisviisiks pakkuda sekkumisena mitmeid arvestatavaid arvamusi, arutada alternatiivide plusse ja miinuseid. Täiskasvanud õiguserikkujatega töötades aitaksin neil endil konstrueerida võimalikke alternatiive. Mõnikord tekivad blokid töötaja ning kliendi vahel, kui ühe poolt esitatud sisu või suhte informatsiooni teise poolt tõrjutakse, kusjuures esimene ei pane tähele vastust, mis näitab, et tõrjumine on toimunud Seda saab vältida. kui hoolikalt jälgitakse nii sisu kui suhte informatsiooni ning verbaalset ja mitteverbaalset kommunikatsiooni. Kui see siiski juhtub, peab nii tähele panemata ja jäänud vastuse kui ka tõrjutud informatsiooni esile tooma. Kliente tuleb julgustada selgelt väljendama enda mittenõustumist või rahulolematust kommunikatsiooniga, õppides seega andma sobivat tagasisidet. Sageli ei pruugi klientidele nende blokid teada olla, seepärast tuleks töötajatel tähele panna ebaselgeid või ebakindlaid vastuseid. Kogu koostöötamise aja jooksul peaksid suhte toimimisreeglid muutuma selgesõnaliselt paindlikumaks ja sümmeetrilisemaks. Näiteks olen mitmetel puhkudel leidnud olevat kasuliku arutada klientidega seda, kuidas me oleme probleeme käsitlenud, kuidas ma olen nende suhtes käitunud ja miks ma olen arvanud selle olevat õige. Olen kogenud, et kui paluda klientidel kirjeldada minu tüüpilist tööviisi, siis on paljudel klientidel oma kogemuste põhjal üsna selge pilt, kuidas ma aitan intervjuul edasi areneda ja millised on mu reaktsioonid mingitele nende poolt öeldud asjadele. See on tavaline paljudele sotsiaalsetele suhetele ja nagu juba öeldud, sellised ootused mustrite suhtes tingivad inimeste vastused. Viimased võivad küll ka ebasoodsad olla - näiteks võivad kliendid varjata 12

mitteaktsepteeritavat informatsiooni. Kuid samas see esitab ka käitumismudeli, mida kliendid võivad järgida, kui see neile kasulikuks osutub. Mõned blokid võivad tekkida mittemõistmisest, näiteks sellised, mis tulenevad klassi- või rassierinevustest. Mõned tulenevad sellest, et ühel või teisel pole piisavalt informatsiooni. Neid võib ületada info hoolika edastamisega. Raskemad probleemid tekivad siis, kui kliendi info, mis pärineb enam võimu omavast allikast, satub vastuollu töötaja kommunikatsiooniga või siis. kui töötaja annab infot, mida klient ei ole veel valmis vastu võtma, või sellist infot, mis ei ole abistav. Näiteks mõnikord ei aita klienti ka töötaja poolt pakutud potentsiaalselt kasulik info, sest ta vajab nõuande kujul abi ka selle töötlemiseks, kuidas klient seda praktikas kasutada saaks või kuidas see mõjutaks talle olulisi suhteid. Raskemates situatsioonides peaks töötaja katsuma hoiduda osalemast blokkide loomisel, püüdma olla neutraalne, kuni asjast rohkem teada saadakse. Alles seejärel tuleks aktsepteerida kliendipoolseid negatiivseid vastuseid, aidates klienti sellega paremini kommunikeerida ning demonstreerides seega ka tõrjumise aktsepteeritavust Siin võib teha ka kompromisse. aktsepteerides osa kliendi negatiivsest vastusest ja ümber kujundades osa ettepanekust, mis viib kommunikatsiooni paranemiseni. Parimaid viise blokkidega tegelemisel on metakommunikatsiooni kasutamine, arutades interaktsiooni tagajärgi suhetele. Ka paradoks võib aidata. Teine võimalik sekkumine on konteksti muutus: koduvisiitide vaheldamine vestlustega abiasutuses või kaasates kliendi perekonna või sotsiaalse grupi teisi liikmeid. Kommunikatsiooniteooria võib olla kasulik ka eri professionaalide koostöös. Kontaktid kolleegidega saab muuta klientidele kasulikuks positiivse tagasiside kaudu, sisu selge kommunikatsiooniga ja sobiva metakommunikatsiooniga professionaalsetes suhetes. Kommentaarid Kommunikatsioonimudeli eeliseks on asjaolu, et see on vähemasti üldjoontes suhteliselt kergesti mõistetav ja laialt kasutatav ning toetub pikaajalisele ja täpsele uurimistööle. Ta sobitub paljude teiste sotsiaaltöö praktika teooriatega. Töötajad, kes kasutavad muid psühholoogia või sotsioloogia seletavaid teooriaid, võivad samal ajal kasutada ka kommunikatsiooniteooria mõisteid. Neid võib rakendada abistamaks praktikas toimuva interaktsiooni mõistmist või siis kliendi probleemide puhul üksikasjade seletamiseks. Esimesel juhul annab teooria ja selle aluseks olev uurimistöö praktilist abi klientidega toimuva interaktsiooni kontrollimiseks, samuti intervjueerimise ning interpersonaalsete oskuste õppimiseks. On tekkinud üsna ulatuslik sekkumistehnikate 'mikroõpetamine', mida kasutatakse laialdaselt isegi seal, kus ei toetuta kommunikatsiooniteooriale klientide probleemide tekkimise seletamisel. Mudel suunab töötajaid tähele panema käitumise olulisi aspekte, mida nad muidu ei märkaks või siis mida nad alahindaksid. See annab samuti üsna erilise toe uurimustööle oma informatsiooniga kommunikatiivse käitumise kohta vastandina mõnede psühholoogia ja sotsioloogia teooriate mõneti kujutlusvõimele üles ehitatud käitumuslikele konstruktsioonidele. Teisest küljest töötajad. kes toetuvad enamasti üldisematele seletavatele teooriatele, eelistavad lisada neile üsna kitsalt suunitletud selgitusi interpersonaalsete suhete probleemide kohta. Kommunikatsiooniteooria on suhteliselt neutraalne vaidluste suhtes, mis toimuvad näiteks biheivioristide ja psühhoanalüütikute või marksistide ja funktsionalistide vahel. Kommunikatsiooniteooria tunnustab nii keskkonna osa kui ka seesmisi mõtteid ja tundeid, kuigi ei pruugi alati piisavalt rõhutada käitumise emotsionaalseid ja sotsiaalseid põhjusi ega võimaldada sekkumist neil tasandeil. Kommunikatsiooniteooria probleemid tulenevad keskendumisest interaktsiooni stiilile ja iseloomule, mitte aga selle sisule. Kuigi sisu väidetakse olevat oluline, ei ole täpselt seletatud, kuidas seda hinnata. Kommunikatsiooniteooria põrkab kokku samasuguse kriitikaga, mida võib leha ka psühhoanalüüsi suhte - nimelt asjaoluga, et see õhutab töötajaid otsima peidetud mõtteid ja probleeme klientide poolt selgelt väljendatud raskuste tagant. Töötajat peetakse kliendiga võrreldes suhteliselt kompetentsemaks ja teda võidakse seetõttu tajuda manipulatiivse ja riukliku 13

tegelasena. Kriitika rõhutab eriti mudeli ühe elemendi, nimelt paradoksi kasutamist. Võrreldes psühhoanalüüsiga on kommunikatiivse mudeli puhul interaktsioon kliendiga suhteliselt avatum. Klientide praktiliste murede lahendamiseks on kommunikatiivsel mudelil üsna vähe pakkuda. Kliendile võidakse tagada kontaktid teiste abiametitega ja igapäevaeluga toimetuleku kompetentsus, kuid sotsiaalse kindlustunde saavutamiseks on tõenäoliselt tarvis rakendada muid tehnikaid. 14

Humanistlikud ja eksistentsialistlikud mudelid Seosed Humanism ja eksistentsialism on elu mõistmise viisid. Kuigi mõlemal on oma iseseisev filosoofiline sisu, paigutatakse nad sotsiaaltöö teoorias praktika mudelite käsitlemisel teatud tunnuste tõttu humanistliku suuna alla. Neid mudeleid ühendab idee, et inimolendid püüavad tunnetada ümbritsevat maailma. Sotsiaaltöötajad püüavad aidata inimestel omandada oskusi eneseuurimiseks ning maailmale, mida nad tunnetavad ja mis neid mõjutab, antud isiklike tähenduste mõistmiseks, samuti selles, et nende eneseinterpretatsioonid oleksid valiidsed ja väärtuslikud. Mõlemad mudelid on olulised, sest sotsiaaltöö praktika hästituntud mudeleid ja paljusid autoreid peetakse kas humanistlikeks või eksistentsialistlikeks ning nende ideed on imbunud üldisse kasutusse. Näiteiks on Laingi vaated vaimsele tervisele, Rogersi kliendikeskne (hiljem isikukeskne) teraapia, mitmete autorite, nagu Brandoni ja Keefe'i kirjutised zen'i meditatsiooni mõttesüsteemidest ning Perls'i jt. (1973) gestaltteraapia. Üks autoritest sotsiaaltöös, Krill, on loonud eksistentsialistliku praktikamudeli, mis toetub eksistentsiaalsetele ja humanistlikele ideedele ning mida kirjeldatakse käesolevas peatükis allpool kui sellise lähenemisviisi näidet. Humanistiikke mõjusid sotsiaaltööle Carl Rogers (1951, 1961; Rogers ja Strauss. 1967) on tõenäoliselt kõige tähtsam teraapia alal kirjutanud autoritest, kel on olnud mõju sotsiaaltööle. Siiski on tema mõjutused kaudsed, sest autori kõige tähtsamaks tegevusvaldkonnaks on lähieriala - nõustamine -. mistõttu tema ideed on kandunud sotsiaaltöösse selle kaudu, et sotsiaaltöötajad on osalenud nõustamistöös ja -väljaõppes. Teine oluline mõjutus tuleneb Rogersi poolt edukaks teraapiaks vajalike (tema sõnade järgi piisavate, kuid Pattersoni, 1986, arvates ei kinnita seda uurimused) tingimuste formuleerimisest. Need on järgmised: kliendid peaksid tajuma, et töötajad : on ehtsad ja kongruentsed oma terapeutilises suhtes (st., et see, mida nad ütlevad ja teevad, peegeldab nende isiksust ja tegelikke hoiakuid ega ole esile. manatud klientide mõjutamiseks) suhtuvad klientidesse tingimusteta positiivse austusega on empaatilised kliendi maailmavaate suhtes Esitatud ideed on Carkhuffi ja tema kaastöötajate (Truax ja Carkhuff, 1967: Carkhuff ja Berenson, 1977) poolt kohandatud järgmisteks üldisemateks mõisteteks: esiteks, ausus ja ehtsus, teiseks soojus (mõnikord lisatakse 'tahtmatu'), austus, aktsepteerimine, ja kolmandaks empaatiline mõistmine. Carkhuffi töödes esitatakse skaalad, mille alusel saab hinnata nende omaduste esinemist terapeutilises suhtes ning empiirilised uurimused kinnitavad, et need on terapeutilise suhte efektiivsed komponendid. See on viinud Rogersi mõju suurenemisele sotsiaaltöös suhte ja selle oluliste elementide mõistmise kujundamise kaudu. Nagu ma olen väitnud I. peatükis, on suhe sotsiaaltöö keskne ja otsustav aspekt, mistõttu selline mõju on oluline. Töötaja lähenemine peab Rogersi järgi olema mittedirektiivne, mittehinna- Nguline(hilisemates kirjutistes väljendatud mõtte järgi) sisaldama 'aktiivsel kuulamist, täpset empaatiat j a ehtsat sõbralikkust. Rogersi varasemad tööd on üldiselt psühhodünaamilised (Rowe, 1986, tsiteerides Hani). kuid hiljem arendas ta humanistlikku suunda, mis keskendus isiksuslikku kasvu püüdlevale 'minale', Rõhutatakse mitte niivõrd kliendi probleemide kujunemislugu, kuivõrd 'siin-ja-praegu toimuvat. Kliendi unikaalsusse uskumise tõttu ei aktsepteerita tingimuste diagnoose ega klassifikatsioone. Iga inimest peab käsitlema indiviidina. Rogersi hilisemad mõtted laienesid humanistlike ideede rakendamisele kogukonnatöös, organisatsioonidega töötamisele ja poliitiliste muutuste kujundamisele. Ta eeldab, et inimestel peab olema võimalus realiseerida meil kõigil olemasolevat 'isiksuslikku jõudu' oma eesmärkide saavutamiseks (Rogers, 1977). 15