VANA KIRJAKEELE PÄEV 12. NOVEMBRIL 2010

VANA KIRJAKEELE PÄEV 12. NOVEMBRIL 2010 TEESID VANHAN KIRJAKIELEN PÄIVÄ ABSTRAKTIT TARTU ÜLIKOOL 2010

SISUKORD Külli Habicht, Pille Penjam, Külli Prillop Vanade tekstide sõnaliigimärgenduse probleeme... 3 Kaisa Häkkinen Syntyikö suomen kirjakieli Tukholmassa?... 4 Annika Kilgi Üleminek tähendusgrammatikalt vormigrammatikale eesti ja läti keelekirjanduses... 5 Kaisa Lehtosalo Minun sanani ei pidä hukkaanteman. Agricolan sanakirja-hankeen esittely... 6 Valve-Liivi Kingisepp, Kristel Ress Heinrich Gösekeni sõnaraamatu koostamise probleemidest... 7 Riitta Palkki Vanhan kirjasuomen sanakirjan muotoutuminen nykyisenlaiseksi ja muutama sana sanakirjan tulevaisuudesta... 8 Elina Palola Kansanrunojen kielen tutkimusta... 9 Péter Pomozi Agenda Parva Brunsbergae kultuuriloolisest taustast... 11 Aivar Põldvee Mis juhtus Puhja kiriklas?... 12 Raimo Raag Heinrich Göseken XVII sajandi eesti keele kasutusalade kirjeldajana... 14 Peeter Roosimaa Sajandeid püsinud Mt 10,38 ja Lk 14,27 küsitav tõlge... 16 Kristiina Ross Lõunaeestikeelsest Vanast Testamendist XVIII sajandil... 18 Kai Tafenau Tähelepanekuid Heinrich Gösekeni Manuductio (1660) kohta... 19 Tanja Vaittinen Feminiinijohdokset ja -yhdyssanat vanhassa kirjakielessä... 20 2

VANADE TEKSTIDE SÕNALIIGIMÄRGENDUSE PROBLEEME Külli Habicht Pille Penjam Külli Prillop (Tartu ülikool) Ettekandes anname ülevaate Tartu ülikooli vana kirjakeele töörühmas koostatava tekstikorpuse poolautomaatse märgendamise ühest aspektist, sõnaliikide märgendamisest. Sõnaliik kui morfosüntaktiline kategooria annab olulist informatsiooni leksikaalsete üksuste tekstis kasutamise kohta. Sõnaliike oleme märgendanud nii korpusetekstides kui ka vanade tekstide ja sõnastike alusel koostatud autorisõnaraamatutes. Praegu toimub töö Külli Prillopi loodud paindliku elektroonilise töövahendi abil, mis võimaldab iga üksuse puhul näha varasemaid märgendusotsuseid ning teeb võimalikuks praktilise töö käigus selgunud vähese eraldustäpsusega juhtumite hilisema täpsustamise ja ühtlustamise. Märgendamise aluseks on Eesti keele grammatikas kasutusel olev 12 sõnaliigi süsteem, mida on täiendatud mõne vanade tekstide puhul otstarbekaks osutunud sõnaklassiga, nt artikkel, nimisõna (nimi), partitsiip, muutumatu täiendsõna. Ettekandes keskendume juhtudele, mil sõnaliigi märgendamine tekitab probleemi kas üksuse arhailisuse ja laenulisuse või tänapäevasest erineva funktsiooni tõttu. See omakorda võib tuleneda vanades tekstides kasutatud üksuste tänapäevasega võrreldes erinevast leksikaliseerumis- või grammatiseerumisastmest. Toome näiteid töö käigus ette tulnud probleemidest ja põhjendame nende lahendamist. Lisaks üldistele küsimustele käsitleme eri adverbiliikide, adpositsioonide ja adverbide ning leksikaliseerunud verbi- ja substantiivivormide märgendamise probleeme. Et märgendaja lähtub sidusast tekstist, on sõnaliigi üle otsustamisel põhiliseks aluseks üksuse funktsioon lauses ning kuni 17. sajandi keskpaigani ilmunud tekstide puhul ka saksakeelne rööptekst. 3

SYNTYIKÖ SUOMEN KIRJAKIELI TUKHOLMASSA? Kaisa Häkkinen (Turu ülikool) Reformaatio muutti monin tavoin kirkon asemaa ja toimintaa 1500-luvun Ruotsi- Suomessa. Jumalanpalvelusjärjestys uudistettiin ja kansankieli otettiin liturgiseen käyttöön. Kulttireformi toteutui Ruotsin ydinalueilla muutamaa vuotta aiemmin kuin Suomessa. Tukholman seurakunnassa aloitettiin luterilaiset suomenkieliset jumalanpalvelukset vuonna 1533. Näiden toteuttamisessa on mitä ilmeisimmin tarvittu kirjallista aineistoa jo ennen ensimmäisten suomenkielisten painotuotteiden ilmestymistä. 4

ÜLEMINEK TÄHENDUSGRAMMATIKALT VORMIGRAMMATIKALE EESTI JA LÄTI KEELEKIRJANDUSES Annika Kilgi (Tallinna ülikool) Marju Lepajõe on kahe esimese eesti keele grammatika koostaja käändsõnakirjeldust iseloomustades öelnud: Need käändekahtlused lubavad väita, et Stahli ja Gutslaffi grammatikad tähistavad üleminekut tähendusgrammatikalt vormigrammatikale, mis oli üks misjonilingvistika tähtsamaid tulemusi. Eesti keelekirjelduse misjonilingvistika ajajärgul (17. sajandi algusest kuni 19. sajandi keskpaigani) on märgata veel mitut suundumust, mida võiks nimetada üleminekuks tähenduskeskselt vormikesksemale kirjeldusviisile. Samas suunas tundub olevat teisenenud tollane läti keele kirjeldus. Mõlema keele mitmes varases grammatikas ehitati paradigmad üles semantiliselt, andes seal rahvakeelsed vasted ladina tähendustele. Siis, kui vastav vorm keeles puudus, väljendati seda mõne teise vormi ja partikli ühendina, nt eesti vokatiivi, läti ablatiivi, eesti ja läti konjunktiivi. Ühtlasi jäeti mitmes varases grammatikas paradigmasse hõlmamata vormid, mis ei vastanud ladina käänete tähendustele, nt läti lokatiivi ning eesti inessiivi või translatiivi vorm. Enamasti ei jäänud taolised vormid siiski mainimata, vaid neid kirjeldati kuidagi teistmoodi, näiteks mõne teise vormi ja partikli ühendina. 19. sajandil hakati aga aktiivselt arutlema senise kirjeldusviisi otstarbekuse üle ning pakkuma sellele alternatiive eesmärgiga koostada uutelt alustelt lähtuv grammatika tervikkäsitlus. Sealjuures ei olnud sugugi ühemõtteliselt selge, milline see käsitlus välja peaks nägema, vaid pakuti väga erinevaid lähenemisi. 5

MINUN SANANI EI PIDÄ HUKKAANTEMAN. AGRICOLAN SANAKIRJA-HANKEEN ESITTELY Kaisa Lehtosalo (Turu ülikool) Turun yliopistossa tehdään kolmatta vuotta sanakirjaa Agricolan kielestä. Sanakirjan hakusanoiksi tulevat kaikki Agricolan teoksissaan käyttämät sanat, ja kirjasta tuleekin ensimmäinen kokonaisesitys suomen kirjakielen isänä pidetyn oppineen sanastosta. Esitelmässäni kerron sanakirjan keskeiset toimitusperiaatteet ja toimitustyön nykytilanteen sekä näytän esimerkkiartikkelin jo valmiista materiaalista. Lisäksi kuvailen ongelmia, joita Agricolan kieli sanakirjantekijälle aiheuttaa. 6

HEINRICH GÖSEKENI SÕNARAAMATU KOOSTAMISE PROBLEEMIDEST Valve-Liivi Kingisepp, Kristel Ress (Tartu ülikool) Heinrich Göseken vanem sündis 1612. aastal Hannoveris Saksamaal kaupmeeste gildi oldermanni pojana ning omandas pastorikutse Rostocki ja Königsbergi ülikoolis. Pärast 1637. a Tallinna saabumist asus ta õppima eesti keelt. Ta töötas aastail 1638 1641 Risti ja Harju-Madise ning 1641 1681 Kullamaa kiriku pastorina, tõustes 1647. a praostiks ja 1650. a Tallinna konsistooriumi assessoriks. Göseken suri 24. novembril 1681 ning on maetud Kullamaa kirikusse. Et 2010. aastal möödub 350 aastat H. Gösekeni peateose Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung Zur Öhstnischen Sprache.. ( Juhatus eesti keele juurde.. ) (1660) ilmumisest, valmis Tartu ülikooli vana kirjakeele töörühmal äsja selle uusväljaanne. Kogumiku Heinrich Gösekeni grammatika ja sõnastik 350 (2010) autorid on Valve-Liivi Kingisepp, Kai Tafenau ja Kristel Ress ning toimetajad Külli Habicht ja Külli Prillop. Siinses ettekandes keskendutakse H. Gösekeni saksa-(ladina-)eesti sõnaraamatule. Uusväljaandes on muudetud sõnastiku keelesuunda (eesti keeleaines on saanud märksõna staatuse) ning algsõnastiku eesti vastetele on lisatud tänapäevakeelne märksõna. Selline meetod on valitud eesmärgiga teha eesti aines uurijatele kergemini ligipääsetavaks ning kaasata see ühtlasi eesti kirjakeele esmaesinemussõnastiku andmebaasi (www.murre.ut.ee/vakkur), mis sisaldab juba rohkesti XVI ja XVII sajandi tekstide ja sõnastike leksikat. XVII sajandi sõnaraamatute materjali arvutisse sisestamine ja eesti keele esikohale toomine tähendab rohkesti struktuurimuutusi ja rekonstrueerimist, sageli ka subjektiivseid tõlgendusotsuseid. Juhtmõtteks on olnud püüd mõista sõnaraamatu ülesehituse loogikat ning anda aines edasi võimalikult originaalilähedaselt nii sisus kui ka vormis. Kõige enam on H. Gösekeni saksa-eesti sõnaraamatu leksika analüüsimisel ja märksõnastamisel toetutud F. J. Wiedemanni eesti-saksa sõnaraamatule ([1893] 1973), A. Saareste eesti keele mõistelisele sõnaraamatule (1958 1963), eesti keele seletavale sõnaraamatule (2009), samuti saksa ja ladina keele allikaile, nende hulgast eelkõige J. Grimmi ja W. Grimmi saksa keele sõnaraamatu (1838 1960) veebiversioonile ning Georg Tuksami saksa-eesti sõnaraamatule (1939). Ettekandes tutvustame probleeme, millega puutusime kokku Manuductio saksa-(ladina)-eesti sõnaraamatu uusväljaannet ette valmistades. Räägime eeskätt märksõnapesade lahutamisest, märksõnastamisest ja tähenduste seletamisest. 7

VANHAN KIRJASUOMEN SANAKIRJAN MUOTOUTUMINEN NYKYISENLAISEKSI JA MUUTAMA SANA SANAKIRJAN TULEVAISUUDESTA Riitta Palkki (Kodumaa keelte uurimiskeskus) Vanhan kirjasuomen sanakirjan syntysanat lausui E.N. Setälä 1896. Syntysanojen lausumisen jälkeen työ oli unohduksissa 1950-luvulle asti. Lopullisen sysäyksen työlle antoi Martti Rapola. Sanakirjan ohjelmakysymyksiä käsiteltiin 50-luvun lopulla eri foorumeilla. Käyty keskustelu antoi osviittaa toimitusperiaatteille. 1970-luvulla tehtiin laskelmia aineiston kattavuudesta, ja laskelmien pohjalta käynnistettiin mittava täydennyspoiminta. Artikkelinkirjoitusohjeet muokattiin uudelleen, ja lopullisten artikkeleiden kirjoittaminen aloitettiin 1977. Sanakirjan ensimmäinen osa (a i) ilmestyi 1985. Sanakirjan toisessa osassa (j k), joka ilmestyi 1994, oli aineistoa huomattavasti enemmän kuin ensimmäisessä osassa; käyttöön oli saatu mm. ensimmäiset tekstikorpukset. Kolmannen osan tekemisessä oli runsaasti käynnistysongelmia. Uusi rakenteinen FrameMaker-ohjelma vaati toimitusperiaatteiden uudelleenmuokkausta ja niiden sovittamista framen rakennekuvauksen kanssa. Aineisto on kolmannen osan tekoaikana ainakin kuusinkertaistunut, ja toimittajien vaihtuvuus on ollut suuri. Käsikirjoitus on nyt loppusuoralla, ja sen odotetaan valmistuvan vuoden 2011 loppuun mennessä. Kaikki 3 osaa julkaistaan verkossa työ alkaa 2012. Sanakirjan tekeminen on vuoden alussa raporttinsa antaneen Kotus-työryhmän ehdotuksen mukaisesti päätetty keskeyttää, ja aakkosvälin o ö kohtalo on täysin auki. 8

KANSANRUNOJEN KIELEN TUTKIMUSTA Elina Palola (Oulu ülikool) Käsittelen esitelmässäni keväällä 2009 tarkastetun väitöskirjani Arkaismi, konteksti ja kirjuri sananloppuisen k:n merkintä Christfrid Gananderin kansanruno-kokoelmassa keskeisimpiä tuloksia. Väitöskirjassani tarkastelin tekstikriittisin menetelmin, miten Christfrid Ganander (1741 1790) on merkinnyt sananloppuista k:ta sanakirjaansa ja Mythologia Fennicaan kirjaamiinsa kansanrunoteksteihin, jotka on julkaistu Suomen kansan vanhat runot-teoksen XV osassa. Vertasin Gananderin runotekstejä muihin kansanrunoteksteihin ja selvittelin tekstien välisiä suhteita sekä tekstien alkuperää ja historiaa. Tulkitsin runotekstien äänne- ja muotorakennetta kontekstin avulla sekä tekstien kulttuurihistorialliselta pohjalta. Tulokseni osoittavat, että Ganander merkitsi loppu-k:ta selvästi enemmän kuin muut aikalaisensa. Keskeisenä tutkimusongelmanani oli selvittää, millaisiin konteksteihin Ganander on merkinnyt -k:n ja onko hänen loppu-k:n merkinnässään säännönmukaisuutta. Aiemmassa tutkimuksessa Gananderin loppu-k:n merkintää on moitittu epäjohdonmukaiseksi. Loppu-k:n esiintyminen aineistossani ei olekaan morfologisesti säännöllistä sillä tavalla, että esimerkiksi imperatiiveissa olisi aina systemaattisesti k. Säännönmukaisuus näkyy kuitenkin siinä, että aineistoni -k:lliset tapaukset esiintyvät yleensä historiallisesti odotuksenmukaisissa konteksteissa. Silti muutamia erikoisia ja myös virheellisinä pidettäviä loppu-k-tapauksiakin aineistossani on, kuten esimerkiksi muodot käyteliäk ja nänijk. Epäsäännöllistä -k:n merkintätapaa selittää ensinnäkin se, että Gananderilla on ollut hallussaan samasta runosta useita erilaisia tekstejä. Kirjurin oma osuus ei liene vähäisin virheelliseksi katsottavien muotojen syntyyn. Kirjurin merkintöihin näkisin keskeiseksi selittäjäksi lähdetekstit ja niiden laadun, mutta myös kirjurin oman kielellisen tietoisuuden. Vaikka Gananderin loppu-k:n merkintään näkyvät vaikuttaneen lähinnä runosäkeiden lähdetekstit ja paikallisuus, morfologia, äänneympäristö ja säetyyppi, näyttää tämä silti operoineen jonkin verran tietoisestikin loppu-k:lla. Osoituksena tästä ovat paitsi hänen itse tuottamissaan teksteissä esiintyvät muutamat -k:t myös eräät analyysini tulokset. Oleellista on, että Ganander on itsenäisestikin merkinnyt -k:n historiallisesti odotuksenmukaiseen paikkaan. Hänellä näyttää siis olleen jonkinlainen käsitys siitä, mihin loppu-k kuuluu. Ganander näyttää olleen uskollinen lähteidensä loppu-k:n merkinnälle. Erityisen kiinnostavaa on kuitenkin se, että hän on merkinnyt loppu-k:ta myös sellaisiin säkeisiin, joiden lähdetekstissä -k:ta ei ole merkitty. Gananderilla on voinut olla hallussaan näistä runoista sellaisia vanhoja muistiinpanoja, joita muilla ei ole ollut 9

tai joita muiden kokoelmissa ei ole säilynyt. Nämä säkeet saattaisivat jopa edustaa Gananderin itsensä keräämää runoaineistoa. Runokieltä on pidetty paitsi sekavana myös jotenkin irrallisena muusta kielestä, ja sen erikoiset muodot on helposti saatettu kuitata pelkiksi poetismeiksi. Tutkimukseni kuitenkin osoittaa, että vaikka runokieli on oma kielenkäytön lajinsa, jota säätelevät muun muassa runomitan vaatimukset, se sittenkin on systemaattista omalla tavallaan. Ainakin loppu-k:llisuuden näkökulmasta se jäsentyy mielekkääksi systeemiksi, joka ei morfologian tai fonologian osalta juurikaan poikkea muusta kielenkäytöstä. Ganander näyttäisi tavoittaneen ja panneen muistiin sellaista harvinaista ja vanhaa kielellistä ainesta, jota ei ole muualla juuri säilynyt. Esimerkiksi adverbit muunnak 'muualle' ja kunnak näyttäisivät olevan erittäin harvinaisia tapauksia, joista ei ole esiintymiä juuri muualla kuin Gananderin runoissa, etenkään k- loppuisena. Niiden loppu-k lienee silti aito, kun kyse on adverbeihin kunnek ja muuannek rinnastuvista muodoista, joissa esiintyy latiivinen loppu-k. Gananderin tulkinnat ovat jättäneet jälkensä myöhempiin teoksiin kaikkine virheineenkin. Näin runokieli Gananderin kirjaamana on päässyt vaikuttamaan suomen kielen kuvaukseen sanakirjoissa ja kieliopeissa. Kansanrunojen kielen tutkimus ja analyysi voivat siis osaltaan valaista suomen kielen tieteellisen kuvauksen historiaa. Kiehtovaa on, että tutkimuksessani sain lähestyä erästä vanhan kirjasuomen ahkeraa työskentelijää ja paljastaa jotakin hänen käsityksestänsä kielen rakenteesta sekä siitä moniulotteisesta työprosessista, jonka salat menneisyys muutoin on iäksi salvannut. 10

AGENDA PARVA BRUNSBERGAE KULTUURILOOLISEST TAUSTAST Péter Pomozi (Budapesti ülikool) Vähestel eesti keele mälestistel oli nii seiklusrikas avaldamis- ja hiljem avastamislugu nagu just Agenda Parva Brunsbergael. Sel korral ei analüüsita selle pisikese raamatu keelelist külge, vaid pühendutakse selle kultuuriloolisele taustale. Teatavasti oli raamatu (taas)avastajaks Otto von Freymuth (Freymuth 1938), keeleteadlaste hulgast esimeseks retsensendiks aga Andrus Saareste (1938) ajakirja Eesti Keel veergudel. Agenda Parva erines oma aja teistest trükistest silmapaistvalt hea ortograafia, peaaegu uue eesti kirjaviisiga sarnaneva õigekirjutuse (Pomozi 2007) ja elava keelekasutuse poolest. Üllatavalt hea keelelise taseme seletuseks ongi teatud kultuuriloolised seigad, millest on Eesti historiograafias siiamaani suhteliselt vähe räägitud. Ettekandes võetakse vaatluse alla huvitavaid fragmente Tartu jesuiitide kolleegiumi ja selle rajaja István Báthory eluloost. Báthory oli ühtlasi Liivimaa suurvürst Poola kuningana, samuti Türgi vallutuste aegse Transilvaania vürst. Tema kultuuripoliitika oli üsna sarnane nii Liivimaal kui ka mujal (vrd Pomozi 1996), k.a Transilvaania. Báthory jäi ka veriste sõdade ajal igal pool samaks, tolleaegse Euroopa parima hariduse saanud paindumatuks humanistiks. Detailid teevad meile paremini arusaadavaks, miks just Agenda Parva oli see põneva keele ja õigekirjutusega vana eesti trükis, mis erines nii kardinaalselt oma aja teistest trükitoodetest. 11

MIS JUHTUS PUHJA KIRIKLAS? Aivar Põldvee (Tallinna ülikool / Eesti keele instituut) 17. sajandi kahel viimasel kümnendil toimus mõlema eesti kirjakeele arengus pööre. Kirjakeele normeerimise vajaduse kergitas ühelt poolt piiblitõlge ja teiselt poolt talurahvakoolide asutamine. Õpetatud saksa, rootsi või soome taustaga pastori asemel sai keeletöö peamiseks sihtrühmaks eestlane, mis koolide puhul tähendas harimata talulapsi. See suunamuutus tingis ühtlustamise ja lihtsustamise ning saksa keelemalli kõrval rootsi, soome ja muidugi mõista ka eesti kõnekeele ja häälduse järgimise ortograafia reformimisel. Uuendusettepanekud põhjustasid ägedaid vaidlusi, mida kaasaegsed nimetasid mh tähesõjaks. Viimane kestis ligikaudu viisteist aastat, misjärel tartu ja tallinna kirjakeele ortograafia suubus ühte voolusängi ning valitsevaks sai eeskätt Forseliuse kujundatud ja tänapäeval vana kirjaviisina tuntud norm. Segasel üleminekuajal oli tallinnaeesti keelealal käibel kolmes ortograafiaversioonis raamatuid ning tartueesti trükistes tuli lugeda kahte õigekirja. Tollast kirjalikku pärandit hinnates on parimaks peetud Andreas ja Adrian Virginiuse piiblitõlke keelt. Andrus Saareste tõstis esile nii selle grammatilist ehitust kui ka sõnavara, Mihkel Toomse aga nimetas selles esinenud pikkade vokaalide märkimisviisi koguni revolutsiooniliseks. Paraku ei jõudnud see meie tänapäevase kirjaviisiga kaunikesti sarnane ortograafiavariant trükki ning nn Virginiuste käsikiri, mille algvariant valmis Johann Hornungi kaasabil Puhja kirikumõisas, on säilinud üksnes tundmatu ümberkirjutaja manuskriptina. Käsikirja osaliselt publitseerinud Kristiina Rossi sõnul vajab selle eesti keel alles põhjalikumat analüüsi, kuid esmaste formaalsete näitajate poolest esindab see tüüpilist 17. sajandi lõpu eesti kirjakeelt, mis vastab küllalt hästi ettekujutusele, missugune võiks olla Lõuna-Eesti pastorite poolt kirja pandud põhjaeesti keel. Seega lubavad erinevad tõlgendused ühes ja samas tekstis näha nii tüüpilisi kui ka revolutsioonilisi jooni. Küsimus, kas Virginiuste käsikiri järgib Virginiuste või ümberkirjutaja ortograafiat, on tänaseni vastuseta. Samuti pole selge, miks kõnealune õigekirjavariant kõrvale jäeti. Ettekanne otsib neile küsimusele vastust ning püüab ajaloolase vaatenurgast korrastada 17. sajandi lõpukümnendite kirjakeele kronoloogiat ja periodiseeringut. Kuna tegemist oli murranguajaga, tohiks olla lubatud ka mõned alternatiivajaloolised spekulatsioonid ja hinnangud. 12

Tabel. Kirjaviiside kronoloogia EESTIMAA LIIVIMAA tallinna keel tallinna keel tartu keel 1630-ndad Stahli kirjaviis Stahli kirjaviis Rossihniuse kirjaviis 1684/1685 Wastse Testamendi kirjaviis 1685/1686 Forseliuse kirjaviis [1687 1690?] [Virginiuste käsikiri] 1688 Vahelmine kirjaviis 1690 Forseliuse kirjaviis 1699 Forseliuse kirjaviis XIX saj II pool Ahrensi kirjaviis 13

HEINRICH GÖSEKEN XVII SAJANDI EESTI KEELE KASUTUSALADE KIRJELDAJANA Raimo Raag (Uppsala ülikool) Tänavu 350 aastat tagasi ilmunud Henricus Gösekeniuse ehk Heinrich Gösekeni käsiraamat Manuductio ad Linguam Oesthonicam, Anführung Zur Öhstnischen Sprache on eesti kirjakeele ajaloos teedrajava tähtsusega teos. See on teine põhjaeesti ja kolmas eesti keeleõpetus. Tõsist huvi pakub Manuductios sisalduv põhjaeestiline, täpsemini öeldes lääneeestiline keeleaines, eriti saksa-(ladina- )eesti sõnastik, mis haarab enda alla tervelt 400 teose 547 leheküljest, ja milles, nagu me tänu eelkõige Aino Valmetile (1960) ja Valve-Liivi Kingisepale (2009) teame, on autor talletanud nii mõnegi sõna, mis meie jaoks on põnev sõnaleid. Vähem tuntud tõsiasi on ehk see, et Manuductio sisaldab ka mõningaid andmeid eesti keele tolleaegsete kasutusalade kohta. Sellist teavet leiame Manuductio sissejuhatuse algusosast. Selles õigustab autor raamatu avaldamist, mainides, et eesti keel on hoch von nöthen, ülimalt vajalik, mitte ainult selle maa elanikele; ilma hea käsiraamatu ja õpetuseta on igaühel, eriti võõral ja välismaalasel, eesti keele õigesti ja korralikult rääkima õppimine peaaegu võimatu. Oma väite õigsuse tõestuseks kirjeldab Göseken lühidalt kolme põhiseisuse vaimulike, aadli ja linnakodanike liikmete kasu eesti keele oskusest. See kirjeldus, kuigi äärmiselt napp, annab meile nüüd, 350 aastat hiljem, teatud ettekujutuse Eestimaa kubermangu maakoguduste keeleoludest XVII sajandil. Göseken ei puuduta Eestimaa linnade keeleolusid, kuigi ta mainib Tallinna rae ja kolme gildi liikmete soovi ja vajadust eesti keelt õppida. Göseken oli kogu oma elu jooksul olnud ainult maakoguduste õpetaja, algul lühemat aega Kirblas (1638) ja Harju-Madisel (1639 1641) ning lõpuks kestvamalt Kullamaal (aastast 1641 surmani 1681), kuigi ta väidetavalt siiski elas oma esimese naise vanemate majas Haapsalus. Tallinna oludega oli ta muidugi samuti tuttav, sest aastast 1659 pidi ta Eestimaa konsistooriumi erakorralise assessorina aeg-ajalt ametialaselt viibima kubermangu pealinnas. Täielikult puuduvad Manuductio sissejuhatusest andmed Gösekeni kaasaja eesti keele kirjaliku kasutuse kohta ja üpris napp on eestikeelsete trükiste käsitlus. Aupaklikult nimetab Göseken küll mõne aasta eest elavate kirjast lahkunud superintendenti magister Henricus Stahelli ja tema eesti keele käsiraamatut, samuti tema Hand- vnd Hauszbuchi ja Leyen Spiegelit. Göseken mainib ka oma Urvaste ametivenda Johann Gutslaffi, tema grammatikat ja piibliraamatute tõlget Tartu keelde. Samuti nimetab ta 1656. aasta lauluraamatut, usutavasti selle tõttu, et ta ise oli selle kaasautoreid: oli ta ju seadnud Stahelli Hand- vnd Hauszbuchi kirikulauludest 127 riimi. Seevastu puuduvad viited 14

ilmalikele eestikeelsetele trükistele. See on igatahes mõistetav, sest neist polnud vajadust kirjutada eesti keele käsiraamatu sissejuhatuses. Lõppude lõpuks oli Gösekeni sissejuhatuse eesmärk käsiraamatu ilmumist õigustada, oma toetajaid ja sõpru tänada ning tänapäevaselt väljendudes oma valminud teose müüki edendada. 15

SAJANDEID PÜSINUD MT 10,38 JA LK 14,27 KÜSITAV TÕLGE Peeter Roosimaa (Tartu ülikool) Käesolev ettekanne käsitleb Uue Testamendi eesti keelde tõlkimise probleeme. Keskendun tekstidele, mille tõlge on küsitav, kuid mille põhiline tõlkekuju on alates Uue Testamendi esimestest trükkides säilinud tänaseni. Pärast lõunaeestikeelse Wastse Testamendi ilmumist 1686. aastal ja Uue Testamendi 1715. aastal ilmumist on neid neid teoseid korduvalt redigeeritud ja vähemalt osaliselt uuesti tõlgitud ja parandatud. Kuid on ka tekstiosi, mille tõlge on küll küsitav, kuid mis oma põhilise tõlkekuju on säilitanud tänaseni. Oma ettekandes vaatlen kirjakohti Mt 10,38 ja Lk 14,27. Erinevatesse keeltesse (saksa, inglise, vene, soome) on need kirjakohad tõlgitud põhimõttel: Mt 10,38: Ja kes oma risti enesele ei võta ja järgib mind, see ei ole mind väärt; Lk 14,27: Ja kes ei kanna oma risti ja tuleb minu järel, see ei või olla minu jünger. Eestikeelsetes tõlgetes on aga üks eitus rohkem: Mt 10,38: Ja kes ei võta oma risti ega järgne mulle, see ei ole mind väärt ; Lk 14,27: Kes ei kanna oma risti ega käi minu järel, see ei või olla minu jünger. Üks eitus on rohkem juba alates esimestest tõlgetest ning see on säilinud ka hilisemates väljaannetes. Uue Testamendi esimese eestikeelse trükivalgust näinud Wastse Testamendi tõlke tegi noor Adrian Virginius. Oma tõlke alusena kasutas Virginius Lutheri tõlget, abiks oli tal ka kreekakeelne tekst. Kui Virginius Lutheri tõlkest erinevalt otsustas, siis võiks oodata, et ta leidis selleks tuge kreekakeelsest tekstist. Kuid kreekakeelse Uue Testamendi tekstikriitiline aparaat ei paku nende kirjakohtade osas mingeid muid tekstivariante. Seega võib A. Virginiuse tõlkeotsustuste kohta teha üksnes oletusi. Uue Testamendi tõlkimise problemaatikale heidab valgust 17. sajandist piiblikonverentsidelt pärit Pilistvere käsikirjade võrdlemine teiste tekstidega. Ettekandes on toodud Lk 14,25 35 Pilistvere käsikirja alg- ja lõppversiooni, Wastse Testamendi, Lutheri tõlke ja 1633. aastal trükitud kreekakeelse teksti võrdluse tulemused. Tekstide võrdleval analüüsil on pööratud tähelepanu järgmistele küsimustele: 16

1. Milline on lause ülesehitus, selle struktuur? 2. Kas lauses on formaalseid või sisulisi eripärasid, mis võimaldaksid järeldada, kas tõlge pärineb kreeka- või saksakeelsest tekstist? 3. Kas on mingeid tekstilisi erisusi, mis viitaksid vastavate tekstide omavahelisele sõltuvusele või sõltumatusele? 4. Kas on vastavuses olevate sõnade, nende tähenduse ja vormi kokkulangevusi? 5. Kas on vastavuses olevate lausete struktuuri, lauseliikmete ja osalausete lauses paiknemise erinevusi? 6. Kas on erinevusi pöördsõnade isiku osas? 7. Kas on spetsiifilisi saksa keelest põhjustatud erisusi? 8. Kas on mingeid muid tähelepanekuid, mis võiksid viidata kasutatud tekstile? Analüüsist ilmneb, et Pilistvere käsikirjade redigeerimisel oli abiks Wastse Testamendi äsja trükist ilmunud väljaanne. Ühtlasi võib öelda, et vaadeldavas Lk 14,27 tekstis pärineb Pilistvere käsikirjade lõppversioonis olev lisaeitus Wastse Testamendi eeskujust. Mt 10,38 ja Lk 14,27 ei ole ainsad näited eituste ekslikust eesti keelde tõlkimisest. Pigem olid eitused tõlkijatele üldiseks probleemiks. Seda kinnitavad ettekandes toodavad sellekohased näited Luuka evangeeliumist. 17

LÕUNAEESTIKEELSEST VANAST TESTAMENDIST XVIII SAJANDIL Kristiina Ross (Eesti keele instituut) Esimene eestikeelne täispiibel ilmus 1739. aastal põhjaeestikeelsena. Üldteadaolevalt jäigi Vana Testament lõunaeesti keelde tõlkimata. Vana Testamendi lõunaeestikeelsetest tõlkekatsetustest on kultuuriloos tähelepanu pälvinud ainult Johannes Gutslaffi 17. sajandi keskpaigast pärinev käsikirjaline tõlge. Möödaminnes mainimist on leidnud ka 1796. aastal ilmunud Vana Testamendi lühendatud väljaanne, kuid lähemalt seda iseloomustatud ei ole. Hiljuti selgus, et sellel Kambja pastori Heinrich Andreas Erxlebeni välja antud lühendatud Vana Testamendi tõlkel on ootamatuid kokkupuutepunkte umbes sada aastat varasema põhjaeestikeelse käsikirjalise tõlkega, mille autoreiks peetakse toonast Kambja pastorit Andreas Virginiust ja tema poega Adrian Virginiust. Ettekandes analüüsitakse Erxlebeni tõlke keelelisi ja tõlkelisi seoseid Virginiustele omistatava tõlkega ning teiste võimalike eeskuju- ja lähtetekstidega. 18

TÄHELEPANEKUID HEINRICH GÖSEKENI MANUDUCTIO (1660) KOHTA Kai Tafenau (Tartu ülikool) Oma grammatika eessõnas ütleb Heinrich Göseken, et iga siinmail tegutsev vaimulik, olgu ta välismaalt tulnud või siin sündinud, peaks koguma eestikeelseid sõnu ja tõlkima piiblisalme, et ta saaks neid oma jutlustes kasutada. Muidu polnud tema hinnangul võimalik Jumala sõna õigesti ja puhtalt jutlustada. Ta ise käis kindlalt oma sõnade järgi ning koostas Uue Testamendi tõlke ja saksa-eesti sõnaraamatu, mis on 17. sajandil ilmunutest kõige mahukam. Kas ja kuidas need kaks tööd omavahel seotud on, pole seni uuritud. Igal juhul sai Gösekeni grammatikast ja sõnaraamatust Eesti- ja Liivimaal tegutsenud pastorite jaoks oluline abivahend, millel oli vaimulike töölaual kindel koht veel ka 18. sajandi esimesel poolel. Eesti keele oskust ei vajanud aga mitte ainult vaimulikud. Göseken ise pidas oma keeleõpetuse sihtgrupina silmas ka riigi- ja kohtuametnikke, kaupmehi, käsitöölisi, reisimehi ja mõisavalitsejaid. Ettekandes püütakse vastata küsimusele, kas, kuivõrd ja kuidas Göseken eelkõige oma sõnaraamatus nende vägagi erinevate sihtgruppide huve ja vajadusi arvesse võttis. Arvestades Gösekeni Manuductio olulisust oma ajas praktilise käsiraamatuna ja tänapäeval kirjakeele ajaloo allikana, on seda üllatavalt vähe uuritud. Enamasti on piirdutud üldiste tähelepanekutega selle tõlkesõnaraamatu ülesehituse ja rahvakeelsuse kohta. Üksikküsimustest on käsitletud näiteks sõnastikus sisalduvat fraseoloogilist ainest ja verbe. Siinne ettekanne tugineb Gösekeni sõnaraamatu pöördvariandi toimetamisel tehtud tähelepanekutele, mis poleks olnud võimalikud ilma Valve-Liivi Kingisepa ja Kristel Ressi aastatepikkuse tööta. 19

FEMINIINIJOHDOKSET JA -YHDYSSANAT VANHASSA KIRJAKIELESSÄ Tanja Vaittinen (Turu ülikool) Tutkin naiseen viittaavien nimitysten (esim. naiskuningas, vaimokankuri; sotanainen; kuningatar, ruotsikko) rakennetta ja eri rakennetyyppien kehitystä ja elinvoimaisuutta. Aineistona on erilaisissa teksteissä ja sanakirjoissa esiintyneitä sanoja 1540-luvulta 1800-luvun lopulle. Vertaan sanoja mies-sanoihin (esim. mieseläjä, sotamies), nykykielen sanoihin ja vieraskielisiin feminiinisanoihin. Varsinkin sanakirjoissa feminiinisanat on usein muodostettu vastineeksi vieraskielisille sanoille. 20