Originaali tiitel: Raisa Cacciatore Erja Korteniemi-Poikela Maarit Huovinen Miten tuen lapsen ja nuoren itsetuntoa Werner Söderström Osakeyhtiö Helsinki Toimetanud Eena Ingar Kujundanud Päivi Palts Raisa Cacciatore, Erja Korteniemi-Poikela, Maarit Huovinen Tõlge eesti keelde. Kersti-Mai Kotkas, 2010 ISBN 978 9985 3 2094 5 Kirjastus Varrak Tallinn, 2010 www.varrak.ee Trükikoda OÜ Greif 4
Sisukord LUGEJALE... 11 MIS ON ENESEHINNANG?... 13 Värvitu, lõhnatu, maitsetu... 15 Sisemine sära... 18 Ka kool kasvatab... 19 Õhulossid või mustad pilved?... 22 Kas sa usud endasse?... 26 Enesehinnangu hävitajad... 32 Keskendu toredatele hetkedele!... 33 Tagasilöögid ja enesehinnang... 36 Pinguta põhjast üles!... 38 Kus on su koht?... 46 Kas sa mäletad lapsepõlve?... 51 Laps on puu... 52 Enesehinnang on puu tüvi... 54 Erinevad enesehinnangud... 56 5
Enesehinnangu toiteallikad... 66 Millised on lapse arusaamad?... 68 Väärtuslikud hetked üheskoos... 68 Kõikuv enesehinnang ja alla oma võimete tegutsemine... 75 Sisemine mõõtkava... 78 Erinevad õed-vennad... 79 KASVATAMISE PÕHIMÕTTED... 83 Kodu kuulub kõigile... 85 Kodune õhkkond... 86 Kasvatustraditsiooni mõju... 91 Siiras ja asjalik lapsevanem... 97 Milline lapsevanem oled sina?... 100 Laps on alati see õige laps... 102 Edukus koolis ja temperament... 106 Laps on selline, nagu ta on... 108 Lapsevanemaks olemine: soovunelmad, lootused ja kahtlused... 110 Lapsevanemaks kasvamine ja sellega harjumine... 113 Kasvatamise ohud ja karid... 121 Lapse vale roll... 121 Laps klaaskapis... 126 Kui lapsevanemate suhe pole korras... 129 Lapse võimalused hakkama saada... 131 Vastutav võim... 134 Ära ole hoolimatu ega julm!... 136 Juhtimine on kunst... 136 Tundlikud ja õrnad lapsed... 140 6
Karistada või piiranguid seada?... 143 Komme vägivaldselt käituda... 146 Vanemad ja murdeeas laps... 147 Lapsevanemate vastutus kodus... 158 HEA ENESEHINNANGU LOOMINE... 161 Enesehinnangu tõstmine kujutluste abil... 163 Alati võib aidata... 165 Kuldaväärt kohtumised... 168 Kas suudad minevikuemotsioone taluda?... 169 Enesehinnangu kaheksa koostisosa... 174 Arvamus enda tähtsuse kohta (1)... 175 Elu ei ole nagu ema küpsetatud kook... 177 Kambast väljajätmine... 179 Üheskoos tugevamaks... 181 Lähedaste innustus, kaitse, trööst ja kohalolu... 183 Pere igakülgne koostegutsemine... 185 Katseta perenõupidamist!... 191 Rõõmu pakkuvad kohtumised... 192 Hinnang oma kehale (2)... 203 Puudutused ja keha väärtustamine... 205 Kallistustevaegus on tavaline haigus... 207 Kas sa oskad lõõgastuda?... 209 Vastuoluline noor ja lähedus... 215 Võta väike ihu ligi!... 218 Sotsiaalne kõlblikkus... 220 Oma territooriumi piirid (3)... 228 Õigus oma kehale ja territooriumile... 229 7
Õigus oma arvamusele ja tahtele... 237 Lapse palve on kutse nõu pidama... 241 Häbi ja süütunne... 242 Ilus leppimine... 246 Arusaam keskkonna turvalisusest (4)... 247 Laps pole täiskasvanu tugi... 249 Kui laps sattub ohtu... 251 Seksuaalne väärkohtlemine ja vägivald... 253 Ettekujutus soorollist (5)... 257 Meeldiv mehisus, nauditav naiselikkus... 259 Arusaam seksuaalsusest (6)... 262 Seksuaalsus ja seks... 266 Veetluse testimine... 270 Arusaam agressiivsusest (7)... 272 Vanematest kaugenemine... 273 Väljakutsuvate tunnete arenemine... 275 Koolikiusamine... 276 Lootusetusest väljatulek... 277 Alistatust tugevaks... 280 Ettekujutus oma eluteest (8)... 283 Minu minevik... 284 Minu tänane päev... 289 Minu tulevik... 291 Valus minevikukogemus... 293 Muuda minevik paremaks!... 298 Enesehinnangu arengujooni... 301 8
TÄISKASVANU ÜLESANDED ENESEHINNANGU TOETAMISEL. KÜMME TEESI...304 TÄNUAVALDUSED... 308 KIRJANDUST... 309 9
10
LUGEJALE Enesehinnang on teadlikkus enda isiku väärtusest. Enesehinnang pole sünniga kaasa saadud, vaid kujuneb elu jooksul. Sellele avaldavad mõju kõik inimesed, kellega lapsed ja noored kokku puutuvad. Enesehinnangut võib kujundada ka ise, ent sellele peab kaasa aitama see on osa kasvatustööst. Ja abivahendeid selleks on palju. Ühiskond muutub järjest keerulisemaks ja väljakutsuvamaks. Uute ohtude ja pingetega puutuvad kokku isegi lapsed. Nad peavad leidma nendega toimetulekuks hingejõudu ja oskusi ehk tugevat enesehinnangut. Selle raamatu eesmärk on avada laste ja noorte maailm täiskasvanutele ning panna nad märkama, millised vahendid neil käes on. Nende vahenditega saavad nad laste ja noorte enesehinnangu tõstmiseks palju korda saata. Tegemist on põhiliste igapäevaste asjadega, mõnikord on vaja need korraks lihtsalt üle vaadata, jälgida enda käitumist ja ümbritsevat keskkonda. Enesehinnangu toetamine ja selle tõstmine on tähtis eelkõige sellepärast, et korras, hea enesehinnang aitab kujuneda tasakaalukaks inimeseks. Lapse kasvades areneb ja kujuneb ta minapilt. Erineva temperamendiga inimesed käituvad erinevalt. Kui neid oskuslikult toetada, võib igaühest kujuneda end väärtustav, endaga toime tulev ja rahul olev inimene, kes on end leidnud ja on isikupärane. Eneseväärikustunne on selgroog, mis aitab elus tuultele ja tormidele vastu seista. Käesoleva raamatu esimeses osas räägitakse enesehinnan- 11
gust, mis see on ja kuidas see kujuneb. Teises osas käsitletakse lapsevanemaks olemist ja lapseiga. Kolmandas osas õpetatakse kasvatama enesehinnagu tüvesse vastupidavaid aastaringe ja süvenetakse kaheksasse enesehinnangu põhiosasse, mille kaudu eneseväärtustamise erinevad küljed arenevad. Selle raamatu autorid on olnud üle kahekümne aasta kestnud laste, noorte ja vanematega tehtud töö käigus paljude südamlike hetkede tunnistajaks. Mõnikord on olnud tegemist lapse või nooruki, teinekord vanemate enesehinnanguga. Neil kordadel on vajatud konkreetseid nõuandeid, kuidas aidata, ning tulnud oskuslikult suunata, et ei lapsevanem ise ega laps teeks valesid valikuid. Praktilisest tööst on tulenenud uusi vaatenurki, arusaamisi ja mõtteid, mis nüüd sellesse raamatusse kokku on kogutud. Lisaks sellele räägitakse ka olukordadest, kus on kasutatud toredat vanemlikku tarkust. Teiste kogemused ja uudsed tähelepanekud aitavad sageli lugude ja näidete kaudu mõista ka seda, mis ise on läbi elatud. Eneshinnang on lai mõiste ja seda on palju uuritud. Käesolevas raaamatus kirjeldatakse neid tegusid ja põhimõtteid, mis on kasvamise ajal ja arengus olulised. Raamatus ei ole kuiva teooriat, vaid praktilisi näpunäiteid selle kohta, mida õigupoolest tähendavad sõnad armastama ja piiranguid seadma. Raamat on sündinud koostöös laste, noorte, lastevanemate ja asjatundjatega. Oluline osa selles, et tekstist sai raamat, on meditsiinitoimetajal Maarit Huovinenil. Helsingis 2008. aasta augustis Raisa Cacciatore, lastepsühhiaater Erja Korteniemi-Poikela, meditsiiniõde Maarit Huovinen, meditsiinitoimetaja 12
MIS ON ENESEHINNANG? Laps, kelle enesehinnanguga on kõik korras, on omaenese nahas rahul. Ta on rahul sellega, milline ta on. Ta teab, mida teeb, ja saavutab oma eesmärgid. Ta on enesekindel, avatud ja saab teistega hästi läbi. Ta teab, millised on ta võimed ja omadused ning saab hakkama ka oma puudustega. Ta oskab näha ennast positiivse tervikuna, ta julgeb olla teistmoodi ega lase endaga manipuleerida. Laps, kellel on madal enesehinnang, ei ole oma võimetes kindel ning kahtleb, kas ta saab probleemidest jagu. Enesehinnang tähendab võimet kuulda võtta ja järgida südametunnistuse häält. Ülestähendused on pärit 2006. aasta juunis Siikarannas peetud seminarilt, millest võttis osa rühm asendusvanemaid. 13
14
VÄRVITU, LÕHNATU, MAITSETU Enesehinnang on mõistena keeruline. Enesehinnang on sisemine, nähtamatu omadus. See ei kaalu midagi, sel pole kuju ning see on teatud mõttes täiesti nähtamatu, ent tal on tohutu tähendus. Enesehinnang on mingil määral vaid mõte, protsess, mis toimub igaühe kõrvade vahel. See on teatud arusaam, oletatav väärtus. Ja kuna see on mõte, siis see kogu aeg muutub. Puuduvad igasugused tehnilised vahendid, millega võiks enesehinnangut mõõta, pole ka mingit seadeldist, mis lapsega ühendamise korral aitaks analüüsida enesehinnangu suurust ja mõõta selle kvaliteeti. Ja mida väiksem laps on, seda raskem on teha ka mitmesuguseid küsitlusteste. Hoomamatusest hoolimata on enesehinnang vägagi konkreetne ja sel on tohutu tähtsus. See on kogu aeg olemas ja avaldab inimesele tema olemusele, mõtetele ja tegudele otsest mõju, samuti sellele, kuidas teised teda mõistavad ja temasse suhtuvad. Kuna inimene on ühiskondlik olevus, teeb ta kogu aeg teiste kohta tähelepanekuid. Juba ainuüksi inimese olemus ütleb palju ja ta vaatab ka seda, kuidas üks või teine käitub, näiteks kas või tuppa tuleb nii sisenemine kui käepigistus on mingi märk. Lisaks sellele võib üht-teist välja lugeda näoilmest, kehahoiakust, žestidest, kõnemaneerist või peahoiakust. Inimesest räägib nii tema käitumine ja olemus kui välimus ja korrektsus ning see kõik peegeldab tema enesehinnangut, ükskõik, kas see on hetkel kõrge või madal. 15
Enesehinnangut võib neilsamadel põhjustel õppida ka etendama. Esmamulje inimesest on tähtis, ent see võib olla ka vale. Esmamulje võib petta Lapsed jälgivad oma õpetajaid ja arvustavad nende käitumist, enese hindamist ja autoriteetsust. Oma õpetajaid panevad proovile kõige rohkem kaheksandate klasside õpilased, kes ise on arengujärgus, mil nad väga hästi tajuvad teiste nõrkusi ja ruttavad neid ära kasutama. Koolikiusamine on suur probleem, kui seda kontrolli alla ei saa. Kiusatakse ka õpetajaid. Sageli oskavad õpilased oma õpetajate nõrkusi väga hästi kirjeldada. Üks kaheksanda klassi õpilane rääkis oma kahest täiesti erinevast õpetajast. Tüdruk vaagis kodus, milles see erinevus seisneb. Geograafiaõpetaja oli pikk mees, kahemeetrine üsna paks tüüp. Tema välimus tekitas algul lausa hirmu, kui ta kassi astus. Õpilaste esmamulje oli, et ta on range ja nõuab kindlasti kõva korda. Varsti aga selgus, et õpetaja oli suur lobamokk. Ta rääkis õplastele meelsasti endast, paljastades sellega ühe oma nõrkustest. Selgus, et õpetaja oli üsna hale kuju, kes ei saanud hakkama ka distsipliini hoidmisega. Teda ei pandud klassis isegi tähele, kuigi ta oli väga kogukas mees. Keegi ei õppinud, õpilased lärmasid, ajasid omi asju ja rääkisid õpetajaga kõigest muust peale maateaduse. Et õpilastele meele järele olla, läks õpetaja vestlusega kaasa, pajatas endast järjest rohkem, rääkides isegi sellest, millist naist ta tahaks. Aegamööda läksid jututeemad juba nii üksikasjalikeks, et õpilased said muu 16
hulgas teada sedagi, kuidas üks naine oli hommikul tema juurest minema kõndinud ja jätnud õpetajale lauale vaid sedelikese. Olukord geograafiatunnis kujunes õige pea selliseks, et õpetajat kiusas kogu klass. Tüdrukul hakkas pikapeale sellest suurest ja kõvahäälsest mehest, kes kuidagi hakkama ei saanud, lausa kahju. Õpetaja püüdis küll häält tõsta, et klass vait jääks, ent õpilased heitsid talle vaid pilgu ja jõmisesid edasi. Asi oli lõpuks niikaugel, et õpetaja ähvardas koolist ära minna. Selle peale teatas klass ühehäälselt: Tore on, hea, et me sinust lahti saame! Teine õpetaja oli esimese täielik vastand. Ta oli emakeele õpetaja. Naine oli väikest kasvu ja rääkis vaikse häälega. Lisaks sellele oli tal halb rüht. Ent tema tunnis räägiti üksnes emakeelest. Mitte keegi ei pomisenud ega visanud nalja ning klassis valitses rahulik õhkkond. Tüdruku meelest oli see alguses arusaamatu. Tema arvates seisnes õpetaja tugevus selles, et ta õpilaste provotseerimiskatsetega kaasa ei läinud. Õpetaja ei teinud väljakutsuvatest küsimustest väljagi, vaid tegi näo, nagu poleks neid kuulnudki. See õpetaja ei pidanud kunagi häält tõstma. Ta lihtsalt istus oma töölaua taga, rääkis asjast ja kõik kuulasid teda. Mõtteid selle loo kohta. Kuigi inimene on kehaliselt tugev, ei tähenda see alati, et temas on enese kehtestamiseks ka sisemist väge. See ilmneb alles tegutsemise kaudu. Tehes lapse oma usaldusisikuks, ei tasu täiskasvanul loota, et laps hakkaks teda sellepärast austama. Lapsele oma paarisuhteprobleemidest rääkida on kohatu, see on 17
üle piiri minev isiklike asjade laialilaotamine ja noores inimeses segadust tekitav jutt, sest laps ei suuda aidata, liiati siis täiskasvanule nõu anda. Noor inimene austab endast lugupidavat täiskasvanut. Ka vanem inimene peab teadma, missugune on tema positsioon lapse suhtes, ja sellest juhinduma. Mõjuvõimult kõrgemal positsioonil olev täiskasvanu ei tohi lapsega semutseda, et siis temaga kas või oma paarisuhteprobleeme arutada. See ei tule kasuks ei lapsele ega ka täiskasvanule. Sisemine sära Lapse enesehinnang paistab sageli välja tema olemusest. Kui laps on saanud enesehinnangu kasvatamiseks hea aluse ta peab endast lugu, kajastub see ka tema iseloomus. Sel juhul suhtuvad temasse teisedki samal moel ehk lugupidavalt. Siiski suhtutakse mõnikord ka hirmutekitavasse inimessse lugupidavalt, kuigi samas teda kardetakse. Hea, oma autoriteeti jagav ja sõbralik inimene leiab peaaegu alati sõpru ja teda koheldakse hästi. Inimene, kelle enesehinnanguga on kõik korras, jõuab elus kergemini edasi. Endast lugupidav laps tunneb end hästi nii üksi olles kui teiste seltsis. Iseenesega pahuksis olev inimene väljendab sageli oma probleemi kogu olemusega. Ümbritsevad saavad sellest aru, nad võivad teda tõrjuda või pilgata, teinekord ka kaitsta ja toetada. Kui laps on omaette hoidev ja elab pidevalt omas maailmas või on allasurutud ja masendunud, siis võib ta kõigest täiesti kõrvale jääda ja teda võidakse koguni kiusama hakata. Muidugi pole see õige, ent nii võib juhtuda. 18
Pane tähele! Hea enesehinnanguga laps suhtub endasse, ümbritsevasse ja tulevikku optimistlikult ja lootusrikkalt. Hea enesehinnang laseb lapsel olla tema ise, ta võib rahus mängida, tal on oma arvamus ja ta võtab kuulda teistegi arvamusi hilisemas elus aitab see keskenduda oma eesmärkide saavutamisele ja õpingutele. Kui ollakse iseendaga tasakaalus, ei teki vajadust teisi alistada. On aega oodata oma järjekorda ning laste vahel ei teki nii kergesti riidusid ega kiusu. Ka kool kasvatab Kodu on kasvamise koht, samuti kool. Koolipere moodustavad koolikaaslased ja õpetajad. Koolis on palju rohkem ja erinevamaid inimesi kui kodus. Koolis juhtub asju, mida vanemate silmad ei näe. Ent mõlemas kohas pole kasvatamine lihtne. Looduse poolt on nii seatud, et perekonnas ei sünni kõik lapsed korraga, ikka järjekorras, tavaliselt üks korraga. Lisaks sellele on lapsed tihtilugu eri soost, erineva iseloomu ja temperamendiga. See on vanematele suur väljakutse. Iga lapsevanem on just nii vana, kui vana on ta kõige vanem laps, ja iga uus laps on teistmoodi kui ta õde või vend ning vajab veidi teistmoodi vanemlikku käitumist erinevat kohtlemist, kasvatamist ja kannatlikkust. Lapsevanemaks olemine on mõnikord vägagi raske. Alati kui tundub, et midagi on selgeks saanud, muutub kõik jälle kas uue arenguetapi või uue lapse sündides teiseks. Aga keegi pole kunagi lubanudki, et kasvatamine peaks olema kerge. Lapsevanemaks olemine on maailma kõige huvitavam ja alatasa muutuv ülesanne. Koolis on ühe klassi õpilased ühevanused ja juba seetõttu 19
mingil määral ühesugused. Nii võib üht asja õpetada paljudele korraga. Kodus peab iga põngerjaga omad keerdkäigud ja õppetunnid ikka ja jälle läbi tegema. Kui koolis omandatakse peaasjalikult põhiteadmisi ja -oskusi, siis kodus õpitakse palju ulatuslikumaid asju väärtushinnanguid, vastutustunnet ja enesest lugupidamist. Neid tarkusi omandatakse pidevalt, igal hetkel, mitte kindlas koolitunnis. Väärtushinnangud, vastutustunne ja minapilt arenevad edasi ka koolis, nende kujunemist ei saa katkestada ei matemaatikatunni ega mõne teise koolitunni ajaks. Märka toimetulijat! On väga tähtis, et nii kodus kui koolis keskendutaks laste tugevate külgede toetamisele, mitte nõrkuste otsimisele. Positiivne ja julgustav reageerimine aitab lapses arendada toimetulekuoskusi ja kohanemisvõimet tuhat korda paremini kui vigadele osutamine. Kool kannab suurt vastutust laste heaolu eest. Õpetajapoolne tähelepanu, klassikaaslaste sotsiaalne toetus, emotsioonid õnnestumise korral ja sõprussuhetest saadav rõõm on lapsele edasiliikumisel toeks. Klassikollektiivi positiivset suhtumist vajavad eelkõige elamusi otsivad, kannatamatud ja omaette hoidvad lapsed. Koolis ettetulev trots või osavõtmatu käitumine on sageli seotud asjaoluga, et kardetakse läbi kukkuda. Laps võib rahuneda ja keskenduda, kui ta tunneb, et temasse suhtutakse hästi ning et ta on oodatud ja kaitstud, sest tema vajadustega arvestatakse ja temast hoolitakse. Kiita võib iga asja eest, mida õpilane juba oskab ja millega ta toime tuleb, ilma et teda teistega võrreldaks. 20
Ebakindel laps jääb kergesti hätta. Õpetajal on suur vastutus selliseid tundlikke lapsi märgata ja neid taktitundeliselt kohelda. Last võib nii koolis kui kodus suunata tegevuste ja mõtete juurde, mis rahulolematust hajutavad ja aitavad probleemidest üle saada. Lapsevanemaks olemine on selles suhtes hea, et lapsega elatakse pikalt koos ja eilseid vigu on alati võimalik parandada. 21