1.3.1 Legendid vildi sünnist

1 1.3 1.3.1 Legendid vildi sünnist 1 1.3.2 Vildi leiud ja viltimise traditsioonid 2 1.3.3 Traditsioonid Eestis 5 1.3.1 Legendid vildi sünnist Pole täpselt teada, kuidas viltimine on oma alguse saanud, seepärast on ka selle sünni kohta mitmeid legende. Ühe legendi kohaselt laotas Noa oma laeva tekile lambavillu, et seda mugavamaks muuta ja enne kui 40 päeva ja ööd olid möödunud, kattis laevatekki suur viltmatt. Lahtine vill oli soojuse, niiskuse ja pideva hõõrdumise toimel tihedaks matiks muutunud. Teise versiooni kohaselt polnud lammastel Noa laeval palju süüa ja kuna nad seisid kitsas ruumis ning neil oli palav, hakkasid nad villa kaotama. Jalge alla kukkunud vill muutus tallamise, uriini ja soojuse koostoimel viltmatiks. Teise legendi kohaselt on Britannia kübaravalmistajate hulgas populaarne lugu Püha Clement`ist, kes põgenes 2000 aastat tagasi vaenlase eest ning pani villa sandaalidesse villidest tingitud vaevade leevendamiseks. Rännaku lõppedes oli vill higistamise, soojuse ja pideva hõõrdumise tulemusel muutunud tihedaks kangaks. Kolmas legend räägib aga Aasia ratsutajatest, kes hobuse seljas sõitmise mugavamaks muutmiseks asetasid istumise alla villu ja said tulemuseks vildist sadula. Vaatamata nendele legendidele ulatub viltimise ajalugu palju kaugemale. Teadlaste arvates võib viltimine olla üks kõige vanemaid inimese poolt arendatud tekstiilitehnikaid. Väidetavalt on see vanem ketramisest ning hakkas arenema varsti pärast seda, kui inimesed olid õppinud end külma eest loomanahkadega katma. Seda on aga raske tõestada, sest tekstiilide halva säilimise tõttu on ka vähe arheoloogilisi leide. Vanim tõend vildi kasutuse kohta pärineb Türgist Catal Hüyükist 6000 a. ekr

2 1.3.2 Vildi leiud ja viltimise traditsioonid Arvatakse, et viltimine pärineb Aasia nomaadi rahvastelt, kuna nende rahvustraditsioonides on sellel tähtis osa. Sealt levis see arvatavasti läände Ungari suunas, edasi läbi Euroopa Skandinaaviasse ja 7. sajandil Põhja-Aafrikasse ning mütsitegijatega Ameerikasse. Tähelepanuväärne leid on tehtud Altai mäestiku edelaosas. 1929.a. leidsid kaks vene teadlast Siberist Altai kõrgmaalt avastatud Pazyryk`i hauakambritest esemeid, mis pärinevad 600 200 a. e. Kr. Need esemed annavad küllaltki hea ülevaate ühe rändrahva eluolust. Tikitud Hiina siidi, kootud vaipade, keraamika ja erinevate tekstiilide kõrval leidus ka palju erinevaid vildist esemeid. Vilditud esemetest tulid päevavalgele seinavaibad, surilinad, sokid, põlvikud, meeste mantlid, sadulavaibad, maskid jne (joon 1). Kõik need aarded olid säilinud tänu sellele, et Kurgani hauakambrid asusid sellisel maa alal, mis oli aastaringselt külmunud. Haualeiud Pazirikyst. Viltmosaiiktehnikas vaip ja sadulavaip 400 a. ekr. (Ermitaaži kogudes) Altai-rahvastelt pärinevad ka tänapäeval kasutatavad erinevad tehnikad. Nad kaunistasid vilti erinevate materjalidega nagu näiteks: kangad, karusnahk, nahk, hobuste karvad, metall, pärlid jne. Esemete kaunistamiseks tegid nad ka vildi pealmisesse kihti lõikeid, et alumiste kihtide erinev värv või materjal nahk nähtavale tuleks. Teadlased pole veel ühtsele seisukohale jõudnud, kas altai-rahva stiil on sküütide (VII III saj. e. Kr. Musta mere põhjarannikul Vene steppides elanud rändhõimud) omast mõjutatud või arenesid need paralleelselt.

3 Mongoolias asuvatest Noin-Ula hauakambritest leiti palju viltesemeid, mis arvatakse pärinevat 1.saj. p. Kr. Päevavalgele tulid ka kaks seinavaipa, mis olid kaunistatud viltaplikatsioonide ja teiste materjalidega. Tähelepanuväärne on see et Mongoolias kaunistatakse ka tänapäeval samas tehnikas mustritega viltvaipu. Teised esemed sellest leiust on sarnased Altai leidudega. Aasias on karjakasvatusega tegelevate rahvaste seas viltimistraditsioon säilinud tänaseni. Mongooliast on pärit ka vanim viltimistehnika kirjeldus, mis arvatakse olevat sama meetod kui sküütidel: Vill klopiti vitsaga kergeks, pehmeks ja puhastati prahist ning laotati kihtidena laiali niinevaibale. Kui kasutati erineva kvaliteediga villa koos, siis asetati halvema kvaliteediga kiht kahe parema kvaliteediga kihi vahele. Vill niisutati veega, millesse oli lisatud protsessi kiirendamiseks õli, piimavadakut või uriini. Vaip koos niisutatud villaga rulliti kokku ja veeretati jalgade all edasi-tagasi ning taoti rusikatega. Vildi valmistamine Mongoolias tänapäeval Mongolite valmistatud viltjurta kaitses nii külma, kuuma, kui ka vihma eest ning lasi suitsu välja. Seda on kujutatud kogu maailma pildi ja püha kaitsjana: katus sümboliseerib taevast ja ümar suitsuava päikest, taeva silma, palved tõusevad suitsuna kõrgustesse. Ülestähenduste järgi valmistati Hiinas kõrgekvaliteedilisi viltvaipu, sidumisrihmasid jt esemeid. Palju andmeid on sellest, et vilti kasutati ka sõjaväelistel eesmärkidel. Avastati, et paks vilt kaitseb relvade, sooja, külma ja sademete eest. Juba 2300 a. e. Kr olid Hiina sõjamehed varustatud vildist kilpide, peakatete, riietuse ja jalanõudega. Oletatakse, et hiinlased omandasid vildi valmistamise Kesk-Aasia rändrahvastelt. Kõrgelt arenenud viltimise tehnikat tunti ka Indias, esimesed andmed pärinevad 325.a. e. Kr.

4 Tänu kaubanduslikele sidemetele Aasia rahvastega, jõudis vilt 5 saj e Kr kui uudisese Kreekasse. Vildist valmistati sõjameestele vammuseid, vihmakeepe ja erilisi peakatteid. Kalurite ja käsitööliste hulgas oli populaarne tihedalt liibuv viltmüts. Kreeklastelt õppisid viltimist roomlased. Nad valmistasid peamiselt peakatteid, saapaid ja sokke ning sõjameestele soomusrüü laadseid vammuseid, mida tule ja vee tõrjumiseks, immutati äädikaga. Viltmütsi peeti vabaduse sümboliks. Põhja-Saksamaal, Hedeby s, leiti 1979 a. ühest laevavrakist erineva paksusega vilditükke ja viikingiaega kuuluv vildist mask, mida oli kasutatud viikingilaeva tihendamiseks. Mask oli vee läbilaskvuse vältimiseks immutatud pigiga, mis tagaski säilimise. Viltimisel on pikad traditsioonid ka Põhjamaades. Põhja Euroopa vanim leid pärineb Norrast, Horalandist, 400 500 a.p. Kr. Selleks olid surnud mehe jalgade ümber seotud kaks arvatavasti kohaliku päritoluga vilditükki. Külma ilmastikuga aladel elavad rahvad õppisid juba varakult tundma ja hindama vanutatud villa head soojapidavust. Vanutati mütse, labakuid, sokke, susse. Vaesemates peredes tehti ka väga tihedad ja niiskuskindlad õuejalanõud ise. Lambavillale lisati mõnikord ka teiste loomade karvu (näit. eriti uhke kübara villasegusse lisati naaritsakarvu, mis muutsid vildi pinna läikivamaks ja säravamaks). Viltimistehnika levis maailmas laialdaselt. 19.sajandil hakati vilti ja viltesemeid valmistama vabrikutes. Teise Maailmasõja järel Põhjamaades käsitsi viltimine lõppes. Uute materjalide kasutuselevõtt ja ebaedu, põhjustasid ka vildivabrikute sulgemise. Õnneks on iidne tehnika kogu maailmas taas viimastel aastakümnetel huvi äratanud ning kogub üha populaarsust ning areneb. Fotod: Sjöberg, G. P. (1999) Huopa: Käyttötuotteesta taiteeseen. Jyväskylä: Atena Kustannus Oy.

5 1.3.3 Traditsioonid Eestis Viltimine Kirjalike andmete vähesuse tõttu võib arvata, et viltimistraditsioonid ei ulatu kuigi kaugele minevikku ning vildi tegemine ja viltesemete kandmine ei olnud Eestis nii levinud, kui teistes Põhjamaades. 18. sajandi lõpust on pärit kindad, mida I. Manninen on nimetanud viltkinnasteks. Need kindad on aga valmistatud puust või luust nõelaga nõeltehnikas ja hiljem vanutatud vildi sarnaseks. 19.sajandil kasutati seda tehnikat vähesel määral veel vaid saartel ja Lõuna-Eestis. 1927 aastal olid viltkindad Eestis muutunud harulduseks, samas Ida Soomes neid sel ajal veel valmistati. Kõige rohkem on vilti kasutatud meeste rahvarõivaste juurde kuuluvate kübarate valmistamisel. Lääne-Euroopas olid viltkübarad kasutusel juba 14.-15. sajandil, Eestisse jõudsid need hiljemalt 17. sajandil. Kübarad olid mustad, pruunid, Kagu- Eestis ka hallid. Kübaraid valmistasid kübarsepad, eriti kuulsad olid Haanja meistrid. Ka Karula meeste suviseks peakatteks oli kõrge tasase põhjaga viltkübar. Karulast on teada, et kübar olnud nii kõva, et sellel saanud suvel lõunat süües peale istuda. Vilti valmistati veel hobuseriistade tarbeks, jalanõudeks, sukkade asemikeks. Kõvast vildist saapad ehk lubjavildid levisid Eestisse 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses ida poolt. Eesti Vabariigi ajal lasti linnas teha pehmeid viltsaapaid. Et jalad märjaks ei saaks, kanti viltide peal kalosse või nahku. Ühe vildipaari tegemiseks kulus 1,5-2 kg villa. Vildid ei saavutanud Eestis siiski väga suurt levikuala, neid kasutati eelkõige talvisel ajal vankrisõidul või metsatöödel. Arhiivist pärit andmete järgi võib järeldada, et Eestis tegeleti vildi valmistamisega rohkem saartel, Lääne-, Kesk- ja Lõuna Eestis. On teada, et 1920.-1930. aastatel korraldati mõnel pool ka vilditegemise kursusi. Paikkonniti oli vildi tegemine väga erinev. Viltimise kirjeldusi Eesti Ajalooarhiivist: Avinurmes, Roelas (kirja pandud 1940) valmistati vilte (kübaraid, viltsaapaid). Villad kraasiti. Kraasitäied asetati kõrvuti lauale, nende vahekohtadesse veel teised. Valati

6 sooja seebivett peale, siis nühiti lauaga edasi-tagasi niikaua kui arvas paras olema. Siis pandi teine kiht risti peale ja töötati edasi kuni soovitava paksuseni. Jälle järgmine kiht risti peale. Kübaraid tehti puust vormi peal, mis oli pea järgi tehtud. Samuti ka viltsaapaid vastava vormi peal. Hiljem pandi vilt leivaahju kuivama, kust just leivad välja võetud. Ruum pidi olema soe. (EA 54:1003) Saabaste viltimine (kirjapaneku aeg pole teada). Enne vill kraasiti vatti. Siis pannakse lauale jala moodi lõigatud riie, millele korjatakse teatud paksuses villa peale. Ja siis vill kotti kas kuivalt (mõni pritsib linaseemne õliga) ja hakatakse käsitsi vanutama ning hõõruma. Hiljem katlasse kuuma vee sisse kus keedetakse ja siis välja lauale, kus jälle uuesti kätega märjalt vanutama ning pekstakse kepiga ja hõõrutakse. Kui on küllalt, siis pannakse ümber puust jala järgi valmistatud listi ( kolotka ). Neid on kaks. Siis omakorda listi peal hõõrutakse kätega ja vastava kepiga. Koos vormidega ahju, lastakse kuumas kuivada, siis ahjust välja, listid välja ning viltsaapad ongi valmis. Valmistavad mehed. Vildi valmistamine Arnold Jakobsoni kirjelduse põhjal (ilmunud 1938). Materjaliks kasutati lisaks lambavillale ka koera- ja jänesevilla, vahel segati ka hobuse ja teiste loomade karvu villamassi sisse, et saada vastupidavamat vilti. Peale selle kasutati ära ka kasutuskõlbmatud villased riided, mis purustati peenteks tükkideks, kraasiti ja saadud vill pandi pooleks lambavillaga ja valmistati vilt. Kvaliteetse, sooja ja vastupidava vildi saamiseks peeti aga puhast lambavilla kõige paremaks. Üldiselt hinnati vabrikus kraasitud villa rohkem. Eseme valmistamiseks valmistati kõigepealt šabloon, mis oli villa kokkutõmbuvuse (25-30%) võrra suurem. Šabloon kaeti ühtlaselt villaga, seejärel linase riidega ja kasteti soojas vees märjaks. Seejärel mähiti linane riie selle ümber ja kinnitati nõeltega villa külge. Kuna vill ei tohtinud riidega ühineda, oli linane riie selleks kõige sobivam. Viltimine toimus tulisel pliidiraual. Pliidirauale pritsiti vett, et tekiks kuum aur, siis asetati sinna märg linase riidega kaetud vilt, sellele omakorda vildi kujuline puidust plaat. Plaati liigutati kätega kinni hoides ja kogu keharaskusega vajutades vildil 0,5-1 cm edasi- tagasi. Jälgima pidi, et töö põlema ei läheks, selleks pritsiti pliidile vett. Kui üht külge oli juba veidi vilditud, pöörati teine külg ja vilditi samuti nagu esimest külge. Nii vilditi mõlemaid külgi mitu korda. Kui valmistati nn õmblustega esemeid, siis oli töökäik keerukam.

7 Peale pliidil viltimist töö kiirendamiseks ja tihedama vildi saamiseks kasteti vilt nõrka väävelhappe lahusesse ja vilditi käsitsi seni, kuni vilt oli muutunud kõvemaks, tihedamaks, paksemaks ja ka väiksemaks. Kõige lõpuks vilti vanutati - rulliti kogu keha raskusega surudes. Viimistlemiseks värviti vilti nagu villast riiet. Märg vilt asetati vormile kuivama või vormiti vastavalt soovile ja lasti seejärel kuivada. Kuna viltimist hakati järjest enam valmistama töökodades ning järjest keerukamate töövahendite ja tehnoloogiaga, kaduski see pikkamööda Eestis kõigile tuntud käsitöötehnikate hulgast. Tehnika taas jõudmine Eestisse toimus 1990-ndate aastate keskpaigas, peamiselt Põhjamaadest pärit õpetajate vahendusel. Üks esimesi viltimise vahendajaid Eestisse oli Eesti Rahvakunsti ja Käsitöö Liidu esinaine kultuuriloolane Liivi Soova, kes kutsus siia tehnikat õpetama õpetajaid Norrast ja Soomest. Nendest koolitustest osavõtnuna, sai antud töö kirjutaja indu teemaga edasi tegelemiseks ning võimaluse lülitada 90-ndate lõpus viltimine valikainena käsitöö ja kodunduse õpetajate õppekavasse. Antud teema käsitlemise erinevaid võimalusi ja õpetamise tahke silmas pidades võeti viltimine ka üldhariduskooli käsitöö ja kodunduse õppekavasse valikteemade nimekirja. https://www.riigiteataja.ee/ert/act.jsp?id=1008388 Viimased aastad näitavad tehnika üha hoogustuvat arengut ning tegijate ringi laienemist. Vanutamine Kui viltimine oli spetsialistide pärusala, siis vanutamine oli koduses majapidamises laialt levinud. Eestis on juba ammust ajast tuntud riidevanutamist. See tehnika on võrreldav viltimisega, ainult algmaterjaliks pole kraasitud vill, vaid valmiskootud kangas. Vanutamiseks on vanarahva tarkuse järgi peetud sobivaks noort kuud. Kuni 19 sajandi teise pooleni toimus vanutamine nagu ka kanga valmistamine kodusel teel. Pärast kudumist villased ja osalt ka poolvillased kangad vanutati. Kuuma seebi-, leelise või linaseemne keeduveega niisutatud kangas asetati koti sisse ning töödeldi seda alusel edasi-tagasi hõõrudes, kuni see muutus paksemaks, tihedamaks, pealispind

8 vilditaoliseks. Vanutati peamiselt saunas, aga ka kojas ning suvel sooja ilmaga veekogu ääres. Vanutamise vahendites ja võtetes oli kohalikke erinevusi. Töövahenditena kasutati näiteks vankriredeleid, vanutuslava, tünni, uhtmisrulli. Viimane oli kõige täielikum rahvapärane vanutamisvahend - otsteta, hambulise põhjaga ja kaanega küna, mille kaas oli varustatud käepidemetega. Vanutamiseks pandi soojas vees märjaks kastetud riie kotiga uhtmisrulli, mille kaanele tõsteti raskuseks kive. Vanutajad tõmbasid käepidemetest kaant kord ühele, kord teisele poole. Valmis kangas loputati ja asetati venituse alla. Pärast venitamist rulliti riie niiske ümarale puule. Et riie saaks ilus sile, kuumutati riiderulli peale leibade väljavõtmist leivaahjus. Kõige tugevama vanutuse said pealisrõivaste kangad. Alates 19 sajandi keskpaigast hakkas kodune vanutamine aegamööda kaduma. Villaseid kangaid hakati vanutama vesiveskite juures, veejõul töötavate vanutamismasinatega. Hiljem hakkasid vanutamistööd tegema värvimistöökojad. Tänapäeval on vanutatavad kangad asendunud kudumitega (kootud, heegeldatud), vana uhtmisrull aga pesumasinaga. Kudumite vanutamine kogub üha populaarsust ning on üks võimalik tehnika keskkonnasäästlikule tarbijale kudumite taaskasutusel.