TARTU ÜLIKOOLI EESTI KEELE ÕPPETOOLI TOIMETISED 19 PUBLICATIONS OF THE DEPARTMENT OF ESTONIAN OF THE UNIVERSITY OF TARTU 19 LÄHIVERTAILUJA 12

Transkriptio

1 TARTU ÜLIKOOLI EESTI KEELE ÕPPETOOLI TOIMETISED 19 PUBLICATIONS OF THE DEPARTMENT OF ESTONIAN OF THE UNIVERSITY OF TARTU 19 LÄHIVERTAILUJA 12 SOOME - EESTI KONTRASTIIVSEMINAR Kääriku TARTU 2002

2

3 LÄHIVERTAILUJA 12

4

5 TARTU ÜLIKOOLI EESTI KEELE ÕPPETOOLI TOIMETISED 19 PUBLICATIONS OF THE DEPARTMENT OF ESTONIAN OF THE UNIVERSITY OF TARTU 19 LÄHIVERTAILUJA 12 SOOME - EESTI KONTRASTIIVSEMINAR Kääriku Toimetaja Reet Käsik TARTU 2002

6 LÄHIVERTAILUJA 12 SOOME-EESTI KONTRASTHVSEMINAR Kääriku Toimetaja Reet Kasik Tartu Ülikool, 2002 ISSN Tartu Ülikooli Kirjastuse trükikoda Tiigi 78, Tartu Tellimus nr 249

7 SISUKORD Soome-eesti kontrastiivseminari ajakava 7 Eessõna 9 Mati Erelt, Matti Punttila Vandumisest eesti ja soome moodi 11 Riho Grünthal Vormihomonüümia ja muutuv keel 21 Margit Kuusk Soome keel Tartu ülikoolis 35 Heli Laanekask Koodivahetuse grammatikast Koidula kirjades Kreutzwaldile..41 Helle Metslang -ki/-gi, ka]dl nende soome kaimud 57 Triinu Palo Soome ja eesti keele mitmussõnad ehk pluratiivid 82 Hannu Remes Adjektiivien johdostyypit suomessa ja virossa 96 Seppo Suhonen Kuidas määratleda lõuna-eesti keelelist staatust 105

8

9 SOOME-EESTI KONTRASTHVSEMINARI AJAKAVA Käärikul Kolmapäev, 30. mai: Seminari esimene istung Seppo Suhonen, Kuidas määratleda lõunaeesti keelelist staatust Riho Grünthal, Vormihomonüümia ja muutuv keel Neljapäev, 31. mai: 9-11 Seminari teine istung Ellen Niit, Eesti keele võrgukursus Turu ülikoolis Hannu Remes, Adjektiivien johdostyypit suomessa ja virossa Ulla Palomäki, Madaltuneet diftongit suomessa ja virossa Helle Metslang, Soome "myös" ja eesti "ka" Seminari kolmas istung Maü Erelt & Matti Puntti la, Vandumisest eesti ja soome moodi Birute Klaas, Eestikeelsete vandesõnade roppuste tajumine eestlaste ja venelaste seas Tiit Hennoste, Eesti ja soome suulise kõne võrdlemisest Mart Velsker, "y" eesti kirjanduses Seminari neljas istung Leena Huima, Raamatulliset kielikuvat Viron ja Suomen parlamenttien keskustelupöytäkirjoissa Heli Laanekask, Keeled Koidula kirjades: koodivahetuse grammatikast Triinu Palo, Eesti ja soome mitmussõnadest Seminari viies istung Renate Pajusalu, Keelesild - uus eesti keele Öpik Margit Kuusk, Soome keel Tartu ülikoolis Jüri Valge, Eesti keele välisõpe ja riik

10

11 EESSÕNA Soome ülikoolides töötavate eesti keele lektorite kokkusaamisi hakati regulaarselt korraldama aastast. Õige varsti avardus see soome-eesti kontrastiivseminariks, kus peale praktilise keeleõpetuse probleemide käsitleti mitmeid muidki soome ja eesti keele küsimusi ja kultuurikontakte. Osavõtjate ring laienes - peale eesti lektorite hakkas seminarist osa võtma eesti keelt uurivaid soome keeleteadlasi, viimaste aastate jooksul üha rohkem ka eesti keeleteadlasi aasta kevadel peeti soome-eesti kontrastiivseminar esimest korda väljaspool Soomet - Tartu ülikooli spordibaasis Käärikul. Korraldajaks ja võõrustajaks oli seekord Tartu ülikooli eesti keele õppetool, haridusministeeriumi lahkel toel. Kontrastiivseminaride ettekannete põhjal on korraldajad välja andnud artiklikogumikke, mis traditsiooniliselt kannavad nime "Lähivertailuja". Käesolev kogumik on kaheteistkümnes. Reet Käsik 2

12

13 VANDUMISEST EESTI JA SOOME MOODI Mati Erelt Tartu Ülikool Matti Punttila Helsingi, Kodumaa keelte uurimiskeskus 1. Seda, kuidas eestlased ja soomlased vannuvad või sõimavad, pole kuigi põhjalikult käsitletud. Soomes on küll kirjeldatud üksikuid vande-ja sõimusõnu (nt Länsimäki 1986; Sivula 1986; 1995; Jussila 1986; Kulonen 1995) ja välja antud ka üks selle valdkonna sõnastik (Tammi 1993), Eestis pole jõutud teha sedagi. Maailma lingvistikas on olukord parem. Sõimamise, vandumise ja neile lähedaste nähtuste kohta on väga palju kirjutatud, ilmub koguni (vähemalt) üks selleteemaline rahvusvaheline ajakiri Maledicta ja vahetusel hakati seda valdkonda uurima ka endistes sotsialismimaades. Ja mitte ainult uurima. Väidetavasti hakati enamikus neis riikides, sealhulgas Eestis, pärast tsensuuri kaotamist kirjanduses ohtralt ropendama ja ühtlasi arutama, kui hea või halb selline ropendamine on. Nähtuse keeleteoreetiline käsitlus on vaatamata rohkele kirjandusele siiski küllaltki heterogeenne, terminoloogiaski pole erilist selgust. Käesolevas kirjutises on teoreetilises osas kõige rohkem tuginetud Göteborgi ülikoolis aastate keskel tehtud sõimamist ja vandumist käsitleva uurimisprojekti raportitele (Andersson & Hirsch 1985). Selles projektis võrreldi sõimamist ja vandumist kahes keeles - inglise ja rootsi keeles. Kõigepealt sellest, mis on üldse vandumine. Ingliskeelses kirjanduses vaadeldakse seda tavaliselt koos sõimamisega ning kasutatakse nende kahe nähtuse nimetamiseks ühist terminit swearing. Ei eesti ega soome keeles niisugust ühist terminit pole. Ei hakata neid looma siingi. Sõimamiseks ja vandumiseks (koos võetuna) on nimetatud tabusõnade kasutamist ülekantud tähenduses väljendamaks tugevat negatiivset või positiivset emotsiooni. Kui tabusõnu kasuta-

14 12 Vandumisest eesti ja soome moodi takse eesmärgiga kedagi solvata, s.o suunatuna kellelegi (kelleks ei pea tingimata olema kuulaja), on tegemist sõimamisega, nt Idioot! See sitapea käis jälle kaebamas! või Mine põrgu! Kui aga tabusõna ei ole suunatud kellelegi või millelegi, vaid väljendab pelgalt emotsiooni, siis nimetatakse niisuguse sõna kasutust vandumiseks, nt Kurat! Ettekanne jäi koju! Vandumise alltüübina käsitletakse harjumus vandumist {habitual swearing), mis seisneb vandesõnade kasutamises täitesõnadena, nt Läksin, kurat, eile Volli juurde... Harjumus vandumine ei ole emotsionaalne reaktsioon millelegi, vaid pigem kõnet kui tervikut iseloomustav nähtus. Selgitust vajab nii tabu kui ka tabusõna kasutus. Sõnaga tabu tähistatakse harilikult mingi kultuuri liikmete negatiivset hoiakut teatud tegevuste, nähtuste või objektide suhtes, millega suuremal või vähemal määral kaasnevad keelud. Lääne kultuuris ei sööda teist inimest ega seksita avalikus kohas teiste silme all. Need tegevused on pahad ja keelatud. Siin on tegemist tabuga selle õiges tähenduses. Teiselt poolt seostatakse tabuga tihtipeale ühiskonna negatiivseid hoiakuid igasuguse marginaalse, normist kõrvalekalduva, võõra, alama jms suhtes, millega erilisi keelde ei pruugi kaasneda ning osa ühiskonnast ei pruugigi seda hoiakut jagada. Jutt on ühiskonna suhtumisest näiteks homoseksualismi, võõramaalastesse, vaimu- või füüsilise puudega inimestesse, loomadesse jms. Kuivõrd negatiivne suhtumine perifeersesse, tavalisest erinevasse, sotsiaalselt või bioloogiliselt madalamasse avaldub keeles samamoodi nagu päris tabu puhul ja perifeerset märkivad sõnad on andnud palju sõimu- ja vandesõnu, siis kasutatakse sõna tabu siinses tekstis laiemas tähenduses. Ka tabusõna ei esine siin päris tavalises tähenduses. Sellega ei tähistata siin mitte keelatud või taunitud sõna, mille kasutamisest hoidutakse, vaid mis tahes sõna, mis tähistab tegevusi, nähtusi või asju, mille kohta võib rakenduda tabu ülalesitatud laias mõttes. Ka näiteks siga või koer on tabusõnad niivõrd, kuivõrd inimestel võib nende suhtes olla teatud aspektist negatiivne hoiak. Tabusõnadeks peetakse ka (või isegi eelkõige) religiooni ja uskumustega seotud sõnu, naga jumal, taevas, kurat, põrgu. Selle sealpoolsusega seotud sõnarühma üheks iseärasuseks muude

15 Mati Erelt, Matti Punttila 13 tabusõnadega võrreldes on see, et tabu ei tähenda siin ainult negatiivset suhtumist, vaid võib tähendada ka positiivset, nt jumala puhul ülimat austust, kuigi ka koos sellega hirmu. Keelte võrdlemisel on esimene asi vaadata, mis tabutüübid võrreldavates keeltes sõimamisel ja vandumisel esinevad. Lääne kultuurialasse kuuluvatel keeltel on mõistagi selles suhtes palju ühist. On siiski ka selgeid erinevusi. On väidetud, et Euroopa keeltes on kolm põhilist vandumis-sõimamistavaga keeletüüpi: (1) sakraalsed, (2) seksuaalsed ning (3) anaal-ekskrementaalsed keeled (vt nt Mokienko 1997: 16). Vene, bulgaaria jm muud slaavi keeled kuuluvad seksuaalsesse tüüpi (sex-culture). Näiteks vene vandumine ja sõimamine taandub suuresti sõnadele xyü, nu3da, eöamb ja ÕJifidb. Tšehhi, saksa ja prantsuse keel kuuluvad anaal-ekskrementaalsesse tüüpi (^AzZ-culture). Eesti, soome ja rootsi keel on üsna tugevalt sakraalse vandumistavaga keeled (sam/ra-culture). Rõhutatagu, et jutt on domineerivast tavast. Tegelikult on need kolm vandumis-sõimamistava mingil määral esindatud kõigis Euroopa keelis. On väidetud (nt Hughes 1991: 237), et Lääne ühiskonnas on toimunud nihe sakraalset päritolu sõimu- ja vandesõnade kasutuselt mittesakraalsete sõimu- ja vandesõnade suunas, kuid eri keeltes on see nihe toimunud erineval määral. Eesti keeles vannutakse veel põhiliselt sakraalsel viisil. Vene keel, nagu öeldud, on seksuaalse vandumistavaga keel. Kuid nagu etümoloogid on näidanud, on paljud vene seksuaalsed sõimu- ja vande väij endid tegelikult sakraalset päritolu. Boriss Uspenski (1987) järgi on üks tuntumaid vene vandeväljendeid eö meok) Mamb algselt seotud müüdiga taeva ja maa abielust ja osutab maa viljastamisele taeva poolt (eelkõige välgulöögi läbi). Puhtseksuaalseks ja pejoratiivseks on see väljend hiljem muutunud. Ka sellised väljendid nagu udu mu na xyü, udu mu B oicony olevat tegelikult väljendite udu mu K nepmy na xyü, udu mu K uepmy B Dfcony elliptilised kujud. Jätame kõrvale sõimamise ning piirdume vandumise vaatlemisega. Vandumine on pisut selgepiirilisem nähtus nii sisult kui ka süntaksilt. Vandesõnad ja neid sisaldavad väljendid toimivad emotiivsete interjektsioonide taoliselt. Nad esinevad kas omaette lausena, nt Ah sa kurat! (pärast varba äralöömist), või lausega lõdvalt seotud üldlaienditena, mis tavaliselt paiknevad kas lause

16 14 Vandumisest eesti ja soome moodi algul või lõpus, nt Kurat, jää ometi vait! Jää ometi vait, kurat! Vandesõna lause keskel paiknemine on omane rohkem harjumuslikule vandumisele, kuid vahel võib seal olla ka emotiivne vandesõna. Vanduda võib erineva intensiivsusega. Vandumise intensiivsus oleneb kõigepealt sellest, mis tabupiirkonnaga tegemist on. Mingi tabupiirkonna domineerimine vandumisel tähendab muu hulgas seda, et vastavad vandesõnad on suhteliselt nõrgad. Näiteks ameeriklaste fuck või venelaste eo meoio Mamb, önndb jne on suhteliselt nõrgad vandesõnad ja saanud harjumus vandesõnadeks. Oma ülekantud tähenduses on niisugused sõnad andnud vulgaarkeelde palju tuletisi - vene sõnast xyü on moodustatud kümneid tuletisi, sama on toimunud soome sõnaga vittu. Vandumisel vähem levinud tabupiirkondadega seostuvad väljendid seevastu on tugevamad. Eesti keeles on tugevalt vulgaarsed ja seega väga tugevad vandesõnad suguelundeid tähistavad sõnad. Suuremat või väiksemat tugevust võib saavutada ka mitmesuguste võtete ja vahenditega. Näiteks vannet võib tugevdada sidudes omavahel eri tabupiirkonna sõnu, eesti keeles eriti religioosset päritolu vandesõnu muudega, nt kuradi raisk!, ka reduplikatsiooni kasutades, nt kuradi kurat!, raiskade raisk! jne. 2. Järgnevalt püüame natuke võrrelda eesti ja soome vandumist omavahel. Loomulikult ei saa seda võtta kui põhjalikku uurimust eesti ja soome vandumistavade kohta. Niisugune uurimus eeldaks küsitluste teel saadud representatiivse ainestiku olemasolu, kus oleks arvesse võetud erinevaid situatsioone ning erinevate sotsiaalsete tunnustega informante. Meie oleme lihtsalt lähtunud omaenda ja oma tuttavate keelepädevusest ning kirjandusest, mh sõnastikest. Nii et võetagu siinset kui lühikest sissejuhatust teemale, mida ehk keegi kunagi põhjalikumalt uurima asub. Vandumisel rakenduvatest põhilistest tabupiirkondadest, vandesõnadest ning vandevormelitest eesti ja soome keeles annab ülevaate järgmine tabel.

17 Mati Er elt, Matti Punt tila 15 Valik vandesõnu eesti ja soome keeles Usk(umused) Vandesõnad kurat (kuram, kuramus, kurivaim, kurinahk, kuriloom, kurask), pagan, saatan), jeekim, tont; pergel ~ pärgel, põrgu jne perkele (perkule, kele, perkula, perhana, pirhana, pirskale, persana, perskatti, pirskatti, perttana, pentele, permanto), saatana (saakeli, saated, saakuri, saamari, saasta, samperi), pira (pirulauta), pahalainen (paholainen, pahus, paha), kehno, hitto (hittolainen, himputti, hiiskatti, hitsi, hitsikka- (na), hitsiläinen, hitso, hitsuna, hitti), lempo, piessä, pannahinen, pakana; helvetti (helvatti, heivattu, helkanen, helkutti, heikotti, helskutti, hilskutti, helkatti, helketti, helkkari, helkkeri, heikkari, helkkuna, helsinki, hemmetti, hiivatti, hiivattu, himpsatti, himpsetti, himputti, himpatti) jne Vandevälj endid Kurat! Oh sa kurat! Sa kurat! Kurat küll! Vana kurat! Püha kurat! Tuline kurat! Kuradi kurat! Kurat võtku / võtaks! Kuradi päralt! No (küll) on kurat lahti! Kurat ja põrgu! Pagan! Oh sa pagan! Pagana pihta! Pagan võtku / võtaks! Saatan! Oh sa saatan! Oh sa saatana silmamuna! Oh sa tont! Tönt võtaks/võtku! Tohoh tont! Oh sa pergel! Põrgu! Oh sa põrgu! Põrgu päralt! Voi perhonen! Voi perjantai! Voi saakeli! Saakeli soikoon! Piru vieköön! Voi pahus! Paha periköön! Voi kehno! Hyi hitto! Voi hitsi! Lempo soikoon! Lempo vieköön! Voi pakana!; Helvetti! Ei helvetissä! Jumala karistus jumal (jumaluke), issand, (issake), jeesus (jesses ~ jessas, jessake ~ jessuke, jestas, jee); taevas (taevake) jne Jumal! Jumal küll! Oh sa jumal! Armas jumal! Jumal hoia/hoidku! Jumal aita! Tule jumal appi! Jumal tänatud! Issand! Sa issand! Oh (sa)

18 16 Vandumisest eesti ja soome moodi Vandesõnad jumala (jumalauta, jumankaut(a), jumankekka, jumantsukka, juma, jumpe, j ukra(vita), jukraviti, jukenaut, juukkeri, juukeli, juupeli, jukolauta ('reen jalasten etupäitä yhdistävä poikkipuu'), jukulauta, jukuliste, jukupliuta), luoja, armias, herra (herrainen), jecsus (kiesus, jessus, jestas, jee, jeekuna, jeeveli, juupeli, juukeli), (k)ristus; taivas jne neetud kirottu juudas (jutt) juutas (juukeli, juupeli), halvattu (vrd helvetti), riivattu s unnik Seks tiira, munn, puts, vitt; nuss; lits vittu (vitsi, vitja(t), vinetto) Istmik, eritised perse; sitt, pask perse (perseensuti); paska, räkä, rähnä, saasta, pieru Vandevälj endid issand! Issand jumal! Jumal issand! Issand hoia/hoidku! Jeesus! Issand jeesus! Jeesus Maarja! Taevas! Oh sa taevas! Taevas hoia/hoidku! Hoidku taevas! Taeva päralt! Oh sa taevane arm! Armas taevas! Herra(n) jumala! Voi jumalauta! Voi jumalan pyssyt ja puukuulat! Voi (hyvä) luoja! Auta armias! Herra hyvästi siunatkoon! Herra(n) Jeesus! Kiesauta! Kiesavita! Herran jestas, Jestas sentään, Jessus sentään, Sus (= Jeesus) siunatkoon! Kristus! Voi taivas, mikä vittu! Laupias taivas! Voi taivaan talikynttilät! Taivasten tekijät! Taivaan vallat! Voi jee! Neetud! Kirottua! Oh sa juudas! Oh sa jutt! Voi juutas! Voi halvattu! Voi riivattu! Sunnik! Oh sa (igavene) sunnik! Tiira! Oh sa tiira! Kuradi tiira! Puts! Oh sa puts! Kuradi puts! Kuradi nuss! Lits! Oh sa lits! Kuradi lits! Ja vitut! Voi vittu! Ja vitulla päähän! Kuradi perse! Persse! Kuradi pask! Kuradi perse! Persse! Mine persse! Voi paska! Voi räkä! Voi rähnä! Voi saasta! Voi pieru! Voi perse! Ja paskat! Voi räkä! Voi rähnä! Voi saasta! Voi pieru! Voi perse!

19 Mati Erelt, Matti Punttila 17 Rumalus hull houna (höynä) Vandesõnad (Roojane) loom siga (sigudik) Surm raisk (raks), raibe(s) (raip, ramp), mait 'korjus'; sinder 'loomanülgija' jne haaska (haiska), hylky, raato; peeveli (< pyöveli, rts. bögel) Vandeväljendid Oh sa hull! Tohoh hull(u)! Voi houna! Houna kuiteskii! Voi tuot hounaa! Oh sa (vana) siga! Oh sa sigudik! Raisk! Oh sa (vana) raisk! Oh sa raks! Kuradi raisk! Raibe! Oh sa raibe! Raip! Oh sa raip! Oh sa ramp! Oh sa mait! Sinder! Oh sa sinder! Voi haaska! Voi hylky! Voi raato! Voi peeveli! Kuivõrd tegemist on kahe lähedase sugulaskeelega, siis võiks arvata, et vandumisel rakenduvad tabupiirkonnad langevad kokku. Tõepoolest, nii eesti kui ka soome keeles on levinud peamiselt religioosset päritolu, vähemal määral ka kehaosi väljendavate sõnade kasutamine vandesõnadena ning praktiliselt puuduvad suguaktile viitavad vandesõnad. Detailides on siiski erinevusi. Tõenäoliselt on kurat kõige levinum vandesõna eesti keeles. See on kasutatav nii meeste kui ka mõnel määral naiste, nii noorte kui ka vanade, nii haritud kui ka vähem haritud inimeste kõnes ning väga erinevates situatsioonides. See on muutunud ka harjumusvandesõnaks ning võib redutseerunud kujul krt esineda lausa viisakas (poolformaalses) vestluseski. Soome keeles nii laia kasutusega vandesõna ei paista olevat. Soome keeles on sagedased vandesõnad saatana, perkele, helvetti, hitto, kuid ilmselt mitte nii laialt kasutatavad ega harjumuslikeks muutunud nagu eesti kurat. Naistele on iseloomulik positiivsete vandesõnade kasutamine. Eesti keeles on puht naiste sõnaks kujunenud vähemalt issand, mis on kasutusel ka täitesõnana. Niisugust puht naiste sõna soome keeles ei ole. Huvipakkuv on aga soome keele puhul jumalauta sage kasutamine negatiivse emotsiooni näitajana. Seksisõnade osas hakkab silma vittu sage kasutamine noorte kõnes. Möödunud sajandi keskpaiku poiste kõnes kasutusele tulnud 3

20 18 Vandumisest eesti ja soome moodi vandesõna on praegu väga levinud ka tüdrukute kõnes ja saamas harjumusvandesõnaks a Anne Rinne tehtud küsitlusest ilmneb, et aastaste Helsingi noorukite seas (4 tüdrukut, 11 poissi) hõivas vittu rohkem kui 3/4 kõigist vandesõnakasutustest aastaste töölisnoorte (ilmselt mehed) seas oli ülekaal siiski sõnal saatana - umbes pooled vandesõnakasutused, vittu osakaal oli umbes neljandik. Naise suguelundi nimetuse kasutamine vandesõnana ei ole siiski ka eesti keeles mingi uus nähtus. Küllaltki ammu on meeste kõnes kasutatud vandesõnana sõna puts. Kui muid seksisõnu peale vittu soome keeles vandesõnadena ei kasutata, siis eesti keeles kasutatakse väga tugevatoimelistena mingil määral muidki. Võimalik, et mingil määral ka vene keele eeskujul, kus teatavasti xyü, nu3öa, eöamb ja öimdb on äärmiselt levinud. Eesti vandumise üks erijooni on korjust märkiva sõna raisk kujunemine sageli kasutatavaks vandesõnaks, töölis-ja talupoegkonna armastatuimaks täitesõnaks. Soome keeleski on sama lähtetähendusega vandesõnu, mis aga pole kujunenud täitesõnadeks. Eesti keeles on põhilisteks vandemallideks: (a) lihthüüund: Kurati, (b) pöördumishüüund: Oh sa kurat (küll)! Oh sa hull! Oh sa raisk!, (c) religioosset päritolu sõnavara korral needustest ja õnnistustest kujunenud vandevormelid: kurat võtaks/võtku, kuradi päralt; jumal hoidku/hoia, taevas hoia/hoidku jne. Soome keeles kasutatakse vandumisel vaid esimest ja viimast malli, mitte aga pöördumismalli, nt Perkele! Herra jumala! Voi saatana! Voihan vittu! Piru vieköön! Paha periköön! Jumalauta! Sus siunatkoon! Eesti vandumise põhilisi tugevdusvahendeid on sõna kurat genitiivivormi kasutamine negatiivse tähendusega nimisõnaliste vandesõnade ees, nt kuradi raisk!, kuradi puts!, ka kuradi enda ees. Viimast kasutust võib käsitleda ka reduplikatsioonina: kuradi kurat! raiskade raisk! Intensiivsust annab ka adjektiivi vana või igavene kasutamine, nt Sa vana kurat! Sa vana raisk! Sa vana siga! Sa igavene sunnik! Positiivseid vandesõnu laiendavad nt püha, nt Püha jumal! Püha taevas! Soome keeles on sellised negatiivsetete või positiivsete vandesõnadega suhteliselt vabalt kombineeruvad intensiivistavad laiendid hyvä (Hyvä luoja! Hyvä jumala!), hyvänen {Hyvänen aika!), herranen {Herranen aika!).

21 Mati Erelt, Matti Punttila 19 Eufemisme moodustatakse tüüpiliselt vormimoonutuse abil nii eesti kui ka soome keeles, kusjuures eufemism võib olla kas lihtsalt moonutatud vandesõna või langeda kokku mõne teise tähendusega sõnaga kas oma või teises keeles, nt kurat - kurask, juudas -jutt! raisk - raks! perkele -perkule, perhana, pirskale, persana, perskatti, pirskatti, perttana, pentele, pirkana, kele, perhonen, permanto; vittu - vitsi, vinetto, vitja(t). Teise keele sõnaga langeb kokku näiteks helvetti eufemism hemmetti (rootsi keeles kodu). Hakkab silma, et soome vandesõnadel on eufemistlikke, aga ka mitte-eufemistlikke variante rohkem kui eesti keeles. Kas see on tingitud keelte erinevusest või sõnaraamatute erinevast tasemest, on raske öelda. Kirjandus Andersson, Lars-Gunnar; Hirsch, Richard Swearing. Comparison between American English and Swedish. Report No. 1 and 2. University of Göteborg: Department of Linguistics. Ariste, Paul Sunnik. - Eesti Keel 4, Hughes, Geoffrey Swearing. A Social History of Foul Language, Oaths and Profanity in English. Oxford, Cambridge: Blackwell. Jussila, Raimo Taijolla taijolla vanha pannoo. Yhdynnän nimityksiä. - Sanalla sanoen. Pakinoita suomen kielestä. Toim. Maija Länsimäki. Porvoo, Helsinki, Juva: WSOY Kulonen, Ulla-Maija Miten suomalaiset kiroilivat ennen kristinuskoa? - Sana kiertää: Kirjoituksia suomen kielestä. (Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 80.) Helsinki: Painatuskeskus oy Länsimäki, Maija Hempeä paikka helman alla. Vulvan nimityksiä. - Sanalla sanoen. Pakinoita suomen kielestä. Toim. Maija Länsimäki. Porvoo, Helsinki, Juva: WSOY Mokienko 1997 = B. M. MOKHCHKO, Pyccxaa öpahhaa jiekchka: ueh3yphoe H HeueraypHoe. - Yojuiep MaK-KueHro, GnoBapt pycckoö 6paHH. KajMHHHrpaA Rinne, Anne Kirosanojen käyttö keskustelussa. Helsingin yliopiston suomen kielen laitos (käsikirjaline pro-gradu tõö). Sivula, Jaakko Yksi nilikki, toinen nalakki... Peniksen kansanomaisia nimityksiä. - Sanalla sanoen. Pakinoita suomen kielestä. Toim. Maija Länsimäki. Porvoo, Helsinki, Juva: WSOY

22 20 Vandumisest eesti ja soome moodi Sivula, Jaakko Rietas juutas ja kehno ruoja. Kansanomaisista kirosanoistamme. - Sana kiertää: Kirjoituksia suomen kielestä. (Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen julkaisuja 80.) Helsinki: Painatuskeskus oy Tammi, Jari Suuri kirosanakirja. Juva. Uspenski 1987 = E. A. ycnehcknii, MH<J)OJiorHHecKHH acnekt pycckoh 3KcnpeccuBHOH (J)pa3eojiorHH (ctatba BTopaa). - Studia Slavica Hungarica. XXXIII/1-4. Budapest,

23 VORMIHOMONÜÜMIA JA MUUTUV KEEL Riho Grünthal Helsingi Ülikool Käesoleval artiklil on kaks eesmärki. Esiteks püüab ta esitada põgusa ja üldistava ülevaate sellest, mis viimasel ajal on öeldud eesti keele muutumise ja muutumise põhjuste kohta. Peaeesmärgiks on võrrelda diakroonilisi muutusi - kas toimunud või toimumas olevaid - eesti keelele iseloomuliku ja keeles väga levinud vormihomonüümiaga. Suure sünkroonse tähtsuse ja (usutavalt) tuvastatava ajaloolise mõju pärast pakub voimihomonüümia ehk sõnade muutevormide identsus konkreetse aluse, mille põhjal hinnata keele muutumise mõjutajaid. Artikli pealkiri viitab Keele ja Kirjanduse veergudel aastatel toimunud vestlusringile. Keele muutumise kohta on loomulikult leida ohtralt kirjandust. Mitmed teoreetilised lähenemisviisid keelele haakuvad keele muutumisega, olgu siis tegu tüpoloogia diakroonilise rakendamisega, keelesotsioloogiaga, keelekontaktide uurimisega või ajaloolise keeleteadusega. Viimasel ajal on keelemuutuste motiive otsitud korduvalt ka inimese psühholoogiast ja keele kognitiivsetest seostest. Piirdun siin eelkõige struktuurimuutustega, mis on kõne all Keele ja Kirjanduse veergudel ja on seotud eesti keelega. Milline on "omaja võõra" suhe ja missuguseid muutusi on keeles toimunud, nii autonoomseid kui ka juhitud arengu tekitatud ümberlülitumisi? "Muutuv keel" Keeles ja Kirjanduses Enne lähemat süüvimist homonüümiasse paar sõna asjaoludest, mida on nähtud keele muutumise põhjustena. Nimetatud diskussioonis on viidatud nii autonoomsetele ehk keelesisestele kui ka välistele teguritele, mis põhjustavad keele muutumist. Pealkirja "Muutuv keel" all avaldatud artiklites käsitletakse tegelikult nii keele autonoomset ja evolutsioonilist arengut (Ehala 1998; Erelt & Metslang 1998; Hasselblatt 1999; Nemvalts 1999; Pajusalu 2000; Sutrop 1999) kui ka juhitud arengut, keelesotsioloogiat ja

24 22 Vormihomonüümiaja muutuv keel grammatikakirjeldust (Help 1998; Hennoste 1999; Kull 2000; Liivaku 1999; Saari 1999; Valge 1999; Vääri 1999). Mõnel juhul ei pruugi toodud seisukohad üldse omavahel haakuda. Keeles ja Kirjanduses ilmunud artiklite alusel võib esitada skeemi 1, milles on kokku võetud keelemuutuste laiem taust. Skeem 1. Artiklid alapealkirjaga "Muutuv keel" Keeles ja Kirjanduses : temaatiline jaotus Muutuv keel autonoomne areng (evolutsioon) juhitud areng (keelekorraldus) süsteemi- detaili- struktuuri- kasutusmuutused muutused muutused muutused Käesolevas artiklis võtan tähelepanu alla eeskätt keele evolutsioonilise muutumise ning keelekorralduslik aspekt ei mängi siinjuures olulist rolli. On ka teada, et keelekorralduslikel muutustel pole ajalooliselt sugugi mitte samasugune väärtus nagu autonoomsetel. Tauli on koguni arvanud, et kirjalikud tekstid peegeldavad rohkem keelekorrektorite arusaama keelest kui autorite enda keelepruuki (Tauli 1968: 189; Raag 1999: ). Keele evolutsioonilist arengut silmas pidades on siiski huvitav põgusalt vaadata, milliseid muutusi on toimunud või prognoositud. Nagu Keeles ja Kirjanduses toimunud diskussioonis, nii ei ole ka siin püütud anda üksikasjalikku ülevaadet: oluline on muutuste tüübistik ja roll keelesüsteemis.

25 Riho Grünthal 23 Skeem 2. Käsitletud evolutsioonilisi muutusi artiklites alapealkirjaga "Muutuv keel" Keeles ja Kirjanduses Autonoomne areng süsteemimuutused detailimuutused küsilause verbiprefiksid Tüvemoodustuse lihtsustumine Prosoodia neutraliseerumine Eituslause muutumine tuleviku vormid (hakkama, saama) ainsuse osastav (-t/-d) mitmuse osastav (-sid) kvantorsõnade ühildumine (osa) määruslik täiend (piletid teatrisse) abisõnade kasutus (läbi, ära, välja) topelteitus (ei + v + mitte) Võime täheldada, et süsteemseid, tervet grammatilist kategooriat mõjutavaid totaalseid muutusi on käsitletud üpris vähe. Keeleajaloost tunneme nii drastilisi asju nagu possessiivsufiksite kadu (Mark 1923: 56-64; Mägiste 2000) või veel varasemast esiajaloolisel perioodil oletatavat duaali kadu (Bartens 1981: ). Peale keeles juba toimunud muutuste on Ehala (1998) prognoosinud rea potentsiaalseid või käimas olevaid muutusi. Sutropi (1999) väidet tagasõnade muutumisest eessõnadeks ei ole ma esialgu nõus aktsepteerima ilma tugeva kahtluseta. Nimelt paiknevad sellised prolatiivse tähendusega kaassõnad nagu Sutropi esitatud läbi, mööda, üle ka teistes läänemeresoome keeltes tihti noomeni ees. Soome (1) Bussi ajoi pitkin kaupunkia. 'Buss sõitis mööda linna.' (2) Rastas lennähti yli tien / tien yli. 'Rästas lendas üle tee.'

26 24 Vormihomonüümia ja muutuv keel Vepsa (3) käuškathepävitši An 'ižes sildad moto... (MSFOu 100: 12) 'kõndisid üle Äänisjärvest mööda silda'... Nimetatutele võiks lisada ümber ja selle vasted, nt soome tyttö juoksi ympäri kylää 'tüdruk jookses ringi mööda küla'. Olulisemaks tuleb pidada eessõna sisaldava tarindi morfosüntaktilist struktuuri ehk kaassõna ja noomeni vormi, aga ka tarindi semantikat. Võrreldes tagasõnadega, millele eelnev noomen on läänemeresoome keeltes (välja arvatud liivi keel) süstemaatiliselt omastavas käändes, on eessõnatarindite morfosüntaktiline struktuur hoopis kirjum, lubades domineeriva osastava käände kõrval ka omastavat ning isegi valis-ja sisekohakäändeid. Praegu pole siiski põhjust sel teemal lähemalt peatuda. Põgus pilk süsteemi- ja detailimuutuste suhtele näitab, et nende tõhusus ja asend keelesüsteemi hierarhias on erinev: morfosüntaks ja osalt ka fraasisüntaks alluvad sõnamoodustuse ja tüvede liitmise reeglitele. Neile ei allu aga morfeemivara muutused (Saari 1999: 685). Morfeemimuutusi eeltoodud näidetes ei leidu. Detailimuutused puudutavad analoogiamorfeemide levimist ning morfosüntaksis toimuvaid nihkeid. Kokkuvõttes on põhjust ühineda arvamusega, et viimaste kümnendite olulisemad muutused on toimunud eesti ühiskonna keelekasutuses, mitte eesti keeles (Pajusalu 2000). Peale keelemuutuste erineva tõlgendamise tuleb veel mainida, et tegu ei ole ainult keele struktuurilise või sotsioloogilise perspektiivi rõhutamisega. Ka ajaperspektiiv on väga tähtis, sest autonoomne areng hõlmab tunduvalt pikemat ajavahemikku kui juhitud areng. Keelekorraldus peab igal hetkel valmis olema ja võib reageerida keelt mõjutavatele impulssidele kohe. Diakrooniliselt jälgitavad nihked toimuvad tavaliselt märgatavalt pikema aja kestel. Vormihomonüümia osa diakroonias Keeles endas leiduvatest ja aeg-ajalt aktiviseeruvatest muutusmehhanismidest viitasin eespool möödaminnes analoogiavormi-

27 Riho Grünthal 25 dele, millel on eriti morfoloogias tugev integreeriv mõju. Sellega sarnaneb morfoloogilisi muutusi kiirendava, aga mõnikord ka takistava tegurina vormihomonüümia, mis moodustab käesoleva artikli tuuma. Vormihomonüümia on üks homonüümia alaliikidest, kuid erineb nt leksikaalsest homonüümiast ja eriti polüseemiast selle poolest, et ta ei suurenda keele väljendusrikkust, vaid võib seda ja grammatiliste elementide tarbimisväärtust piirata. Inglise keeles kasutatakse terminit inflectional homonymy, mille täpne vaste oleks muutehomonüümia. Võib-olla iseloomustaksid see nimetus vaadeldavat nähtust paremini, kuna tegu pole ainuüksi vormide identsusega, vaid sõnamuutmisega ning muuttüüpide kokkulangemisega. Vormihomonüümia hõlmab ka ajaloolise arengu teel sündinud sünkretismi, kuid on oma tähenduse poolest laiem, sest homonüümia võib olla ka süstemaatiline ehk grammatika komplitseeritust lihtsustav mehhanism (Carstairs 1987; Plank 1991). Pean vormihomonüümiat - kas reaalset või potentsiaalset vormide identsust - üheks oluliseks keelesiseseks teguriks ja morfoloogiliseks generaatoriks, mis mõjutab, tekitab või koguni takistab grammatilisi muutusi keelesüsteemis. Vormihomonüümia võib isegi luua eeldused grammatilise kategooria ulatuslikumale levimisele nagu nt mordva objektikonjugatsiooni puhul (Keresztes 1999), kui n-ö vormide morfoloogiline kumulatsioon on kõrge ja vormid kannavad mitmekihilist morfoloogilist informatsiooni subjekti ja objekti arvu ja isiku või tempuse kohta. Eesti keel pakub vormihomonüümia uurimiseks suurepärast materjali oma kümnete tuhandete üksikjuhtumitega (Viks 1984, 1990; EKK ; Grünthal 2001). Keelevormide identsus on eesti keeles palju iseloomulikum ja olulisem kui stereotüüpne leksikaalne homonüümia, mis on nt soome kirjakeeles suhteliselt suurema osakaaluga identsete vormide vähesuse tõttu (vrd Saukkonen & al 1982). Stereotüüpse leksikaalse homonüümia osa on eesti keeles vormihomonüümiaga võrreldes palju marginaalseni. Paradigmaatiline vormihomonüümia hõlmab suurt osa sõnavarast, eriti noomeneid. Kõige rohkem on sellega seotud nimetav, omastav ja osastav, mõnel määral ka lühike sisseütlev. Koik need on süntaktiliselt kõrge frekventsiga käänded. 4

28 26 Vormihomonüümia ja muutuv keel Veidi objektist Millist rolli mängib homonüümia eesti keele muutumisel? Erelt ja Metslang (1998: 659) leiavad, et vormide ebaselgus ja homonüümia rohkus ohustavad keele väljendustõhusust ja töökindlust. Nende artiklis (lk 661) on näide selle kohta, kuidas osaobjekti püütakse markeerida, kui ta asub subjekti tavapärases positsioonis. (4) Osa õpilasi ta hoiab. (5) Osasid õpilasi ta hoiab. Siin puutume kokku vormihomonüümia ühe võimaliku tagajärjega: kui lühenenud vormi ja süntaktilise positsiooni tõttu tekib olukord, kus süntaktiline tasakaal ehk lauseliikmete suhted võivad seguneda, kipub keel vormide identsusest lahti rabelema. Tähelepanuväärne on see, et antud juhul tõrjutakse kitsenevat muutesüsteemi morfoloogiliste vahenditega, s.o analoogiavormi kasutamisega teatud positsioonis. Subjekt ja objekt on kaks tähtsat lauseliiget, mille eristamine on võimalik vormi või sõnajärje abil. Paljudes keeltes on nii subjekt kui ka objekt nominatiivis, aga siis on süntaktiline positsioon rangelt piiratud. Eesti keeles pole sõnajärg kuigi range ja lubab mitmesuguseid variante. Kuna ka morfoloogilised vahendid on jäetud kasutamata (4), leiame ühe morfosüntaktilise põhjuse tüübi (5) levimisele keelesüsteemis. Eelöeldule vastukaaluks võib väita, et tekstidest pole raske leida lause (6) taolisi näiteid. (6) Aga Piiapani magama tema oma ema. (E. Niit, Tõmblukuga kass, Tallinn 1989) Ka siin pole morfoloogiliselt märgitud, mis on subjekt ja mis objekt. Sõnajärje põhjal otsustades peaks subjektiks olema verbi vasakul pool, lause alguses asuv liige {Piia). Narratiivne kontekst osutab siiski, et tegu on infostruktuurilise lausevariandiga, kus objekt on tõstetud lause algusesse ja subjekt asub lõpus. Kui aktsepteerime põhimõtteliselt seda, et vormihomonüümial võivad olla ja tõenäoliselt peavadki olema grammatilist

29 Riho Grünthal 27 süsteemi puudutavad tagajärjed ja et vormihomonüümia on vähemalt üks keele muutumise kaasmõjureid, tuleb küsida, kas vormihomonüümia mõju kulgeb ainult ühes suunas, tekitades uusi muutusi. Eespool on möödaminnes mainitud, et keel võib isegi kalduda vormihomonüümia poole, kui nn morfoloogiline eksponents on kõrge ehk sufiksid sisaldavad mitmesugust, kumuleerunud grammatilist informatsiooni. Eesti keele puhul on kumulatsioon madal ja tüüpiline on kahe, mõnikord ka kolme käände homonüümia (nimetav = omastav = osastav pesa : pesa : pesa). Kas keel püüab grammatilist identsust tõrjuda või neutraliseerida, kui see kord juba tekkinud on? Vormihomonüümia süntaktilistest neutraliseerimisvahendeist on tähtsaimad ühildumine, rinnastamme ning morfoloogilist tõlgendust piiravad süntaktilised reeglid, mis hõlmavad eituslauset, umbisikulist tegumoodi ja kvantoritarindeid (Grünthal 2001: 55-58). Tähelepanuväärne on see, et keel võib lubada endale ka võrdlemisi laialdast vormihomonüümiat, nagu näitavad mõned verbivormid (nt läksid, mis võib olla nii mineviku ainsuse 2. pööre kui ka mitmuse 3. pööre). Ilma funktsionaalse põhjuseta ei pruugi puhtmehhaaniline vormide identsus iseenesest veel muutusi esile kutsuda. Küllap on objektivormide varieerumine ja analoogialõppude levimine (ainsuses -t/-d, mitmuses -sid) seotud ühest küljest objekti üldiste lausemnktsioonidega nagu aspekti väljendamise ja temaatilise liigendusega, teisest küljest ja keeletüpoloogia seisukohast aga objekti käändeid (nii nominatiivi, genitiivi kui ka partitiivi) hõlmava vormihomonüümiaga. Tüpoloogia põhjal on lihtne mõista, miks eesti keelt õppiv soome üliõpilane kipub soome keele mõjul valima objekti käändeks kas genitiivi või nominatiivi (Nemvalts 1985: 14), kus osa- ja täisobjekti eristamine morfoloogiliste vahenditega on süstemaatiline. Samuti on kerge mõista, miks kasutatakse ainsuse //^-lõpulist või mitmuse sidpartitiivi ka seal, kuhu ta ei kuulu (Valge 1985: 24). Morfoloogia seisukohast seletab objekti markeerimise vajadus ka seda, et osastava käände lõpp -t/-sid on üpris produktiivne. Need allomorfid on levinud oma algupärasest sõnatüübist ka teistesse sõnatüüpidesse. Keelesüsteemi ühtlustava analoogia mõju on näha selles, et tänapäeva eesti kirjakeel peab neid loomulikuks teatud tüüpi pärisnimedes (7) ja uutes laensõnades nagu auto, roosa jne.

30 28 Vormihomonüümia ja muutuv keel (7) Jaak nägi Mati-t. Kuigi pärisnimed ei pruugi täpselt jälgida üldnimede grammatikat, illustreerib eeltoodud lause vormihomonüümiaga seostuvat morfosüntaktilist protseduuri. Objektikäänete allomorfide rohkus, erinevatel morfosüntaktilistel strateegiatel põhinev varieerumine, vormihomonüümia ja nende põhjustatud funktsionaalne ebaselgus kujutavad endast morfotüpoloogilisi piirjooni, mille raames on sündinud ilmne vajadus selgemalt väljendada lause aspekti-ja referentsisuhteid. Näen siin keele enda morfotüpoloogilisest arengust tulenevat põhjust ka ära-tüüpi adverbide märgatavalt suuremale levikule eesti keeles kui nendes lähedastes sugulaskeeltes, kus vastavat objektikäänete arengut ja reduktsiooni pole toimunud (Grünthal 1941: L-LIII; Seilenthal 1988; Metslang 1998). Illatiivi arengust Võtan veel võrdluseks sisseütleva käände ajaloolise arengu. Tänapäeva eesti kirjakeel tunneb lühikest ja pikemat vormi, millest kummalgi on leksikaalsest tüübist sõltuvaid piiranguid. Vormihomonüümia hõlmab lühikest sisseütlevat teatud sõnatüüpides (tavalisemad siil, koer, nali, marginaalsem seminar), kuid välja on jäänud kõige tavalistemad kahesilbilise tüvega sõnad. Juba Kettunen (1962 (1929): 92) on avaldanud arvamust, et illatiivi arengu ja sse-lõpulise analoogiatüübi levimise üheks oluliseks grammatiliseks mõjutajaks on olnud just vormihomonüümia vältimine. Häälikuseadusliku arengu ja tugeva reduktsiooni tulemus oleks ju sõnadel pesa, tuba ka sisseütlevas *pesa (*pesahen), *tuba (*tupa-hen), nagu kirderannikumurdes ongi (Kettunen 1962 (1929): 93, 217). Kirderanniku murdealale on omane kahesilbiliste üksikkonsonandiga sõnade gemineerimata ja lõputa illatiiv (8). Lõputa illatiiv kahesilbilistes astmevahelduslikes sõnades on üldse eesti murdeis tavaline (Must 1987: 198). (S)pane UnaD UGu (Must 1987: 201) Ka nendega on siiski juba ammu hakanud võistlema.s^-lõpulised ja muud sisseütleva analoogiavormid. Rahvaluulekeelest tuttav y'e-illatiiv on vanasti esinenud ka kirderannikumurdes ja pluurali

31 » Riho Grünthal 29 illatiiv on kohati võinud olla koguni pluurali genitiivi kujuline (Must 1987: ). Traditsiooniline seletus on, et eesti kirjakeeles kõige laialdasemalt esinev xse-illatiiv on tekkinud inessiivi analoogial. Geminaatillatiiv on levinud eelkõige Lõuna-Eesti murretes, kus sse-illatiivi esineb kõige vähem ja peamiselt põhjamurretega kontakteeruvatel aladel, nt Mulgi murde lääne- ja põhjaosas (Rätsep 1979: 29, 36). On alust arvata, et nii olulised grammatilised asendused ja üleminekud ei toimu ilma funktsionaalse põhjuseta. Maailmas tuntakse palju keeli, kus kohakäänete vahel valitseb sünkretism ja nt sisseütlev ja seesütlev või seestütlev ja seesütlev on identsed (Stolz 1992). Kuid sisseütleva kokkulangemine objektikäänetega väga levinud j^esa-stmkmuritüübis oleks põhjustanud veel suurema grammatilise katastroofi. Kui sisseütlev oleks süstemaatiliselt sarnanenud objekti käändevormidega (maksimaalsel juhul (vrd pesa) nominatiiv = genitiiv = partitiiv = *illatiiv), oleks morfoloogiline kumulatsioon olnud ülisuur. Morfoloogia seisukohast on paradigmade täienemine, analoogiavormide levimine ja olemasolevate struktuuride toetamine täiesti ootuspärane areng. Keele muutumise põhjused Eesti keeles toimuvate muutuste seletuseks on pakutud traditsioonilisi, klassikalisele morfoloogilisele tüpoloogiale põhinevaid väiteid eesti keele nihkumisest analüütilisuse (Erelt & Metslang 1998) või flektiivsuse poole (Sutrop 1999: 312), kuigi nt Nemvalts (1999: 758) kahtleb arvamuses, et eesti keel on muutumas analüütilisemaks. Välise põhjusena on ka eesti keele puhul korduvalt pakutud keelekontakte (Ehala 1994; Erelt & Metslang 1998; Hasselblatt 1999; Nemvalts 1999). Tavaliselt järgivad grammatilise laenamise seletused sama mehhanismi, mis on tüüpiline mh etümoloogiale ja laensõnade tuvastamisele: kui keeles A ja keeles B esineb nähtus X, mida pole võimalik seletada keelte ühise geneetilise päritoluga, on kahtlemata tegu laenukontaktiga. Pole põhjust kategooriliselt vastu väitaja ignoreerida keelekontaktide mõju eesti keele arengule. Maailma keeli ja keelkondi arvesse võttes on täiesti ootuspärane, et teised keeled on mänginud olulist osa

32 30 Vormihomonüümia ja muutuv keel nii eesti keele ajaloos kui ka tänapäevas. On ju tegelikult võimatu leida keelt, mille areng oleks toimunud ilma välise mõjutajata ehk naaberkeeltega kontakteerumata. Martin Ehala (1998) on analüüsinud keelekontaktide tähtsust ning kahe vastastikuse pooluse, keele korporatiivsuse ja avatuse suhet. Korporatiivne keel tõrjub võõrmõjusid, avatud keel on vastuvõtlikum. Eesti keelt peab Ehala (1998: ) tugevalt korporatiivseks keeleks nii autonoomse arengu kui keelekorralduse seisukohast. Sotsioloogilisest vaatepunktist on sama arvamust avaldanud ka Tiit Hennoste (1999: 88). Pean Ehala (1998: 738) seisukohta paljuski õigustatuks. Nagu viidatud diskussioon näitab, leidub väga vähe süsteemimuutusi, mis on tekkinud keelekontaktide mõjul. Ühendverbide tekkimine on nende hulgas üks kõige ulatuslikumaid. Detailimuutusi võib ka morfosüntaksi alal leida märgatavalt rohkem, kuid hierarhias alluvad nad alati keelesisesele süsteemsele ja tüpoloogilisele arengule. Üheks keele muutumise lingvistiliseks põhjuseks on pakutud grammatikaliseerumist. Grammatikaliseerumisteooria äärmuslikuma seisukoha järgi on keelemuutused tegelikult üksnes keeles endas peituva potentsiaali avalduseks, mõni olemasolevatest võimalustest ja variantidest lihtsalt juhtub aktualiseeruma grammatikaliseerumise teel (Hopper 1987: 148; Heine 1992, 1997: , , 236). Õn siiski põhjust kahelda, kas grammatikaliseerumine ikka on nii oluline: pigem tuleks seda tõlgendada kui mehhanismi või vaheetappi, mis viib struktuurist Al struktuurini A2, A3 jne. Grammatikaliseerumise vastu on võetud sõna ka teistest seisukohtadest. On väidetud, et isegi selle vundament, väide muutuste ühesuunalisusest ei pea paika, samuti on kahtluse alla seatud ka teooria kui terviku paikapidavus. Eriti jõuliselt on grammatikaliseerumise vastu hiljuti sõna võtnud Newmeyer (1998: ), kelle sõnul (lk 226) pole tegelikult olemas midagi, mida peaks nimetama tingimata grammatikaliseerumiseks. Newmeyeri järgi pole grammatikaliseerumisel mingit iseseisvat teoreetilist väärtust ning teooria ei seleta ka keele diakroonilist muutumist, st ei leksikaalsete sõnade kivistumist ega nende ning morfoloogiliste elementide foneetilist reduktsiooni rohkem kui varasemad seletusmudelid. Newmeyeri argumentatsioon on põh-

33 Riho Grünthal 31 jalik ja sellega on soovitav tutvuda igaühel, kes uurib keele diakroonilist muutumist. Lõpetuseks Olen isiklikult arvamusel, et nii nagu pole võimalik seletada muutusi mehhaaniliselt kui keelekontaktide tagajärge, pole alust pakkuda seletuseks ka keele muutumist analüütiliseks või flektiivseks (vrd ka Grünthal 2000). Väide analüütiliseks või flektiivseks muutumise kohta juhib tähelepanu kõrvale sellelt, mis tegelikult toimub. Ka grammatikaliseerumine seletab diakroonilisi muutusi puudulikult. Kuigi teooria põhineb funktsionalismil, vaatab ta (vrd Heine, Claudi, Hünnemeyer 1991) tegelikult mööda muutuste võimalikest seostest ja grammatikaliseerumise struktuurilistest põhjustest. Nagu toodud näited partitiivi ja illatiivi arengu kohta osutavad, on tegu morfosüntaktiliselt palju komplitseerituma mehhanismiga, kus selgelt keele struktuuri iseärasusi säilitav areng - allomorfism ja morfoloogiline supletivism - katsub rammu reduktsiooniga ehk ka sufikseid puudutava häälikute taandumisega. Teine oluline vahend selles võitluses on süntaktiline tervik ja morfoloogiliste puudujääkide süntaktiline neutraliseerimine. Nii lihtsal morfosüntaktilisel tasandil nagu eesti keeles on vormihomonüümia selgelt keele grammatilisi väljendusvõimalusi piirav ja seega keele muutumist kiirendav tegur. Muutumine ei pruugi tähendada drastilisi tüpoloogilisi nihkeid, vaid reduktsiooni ja muutelõppude kadumise neutraliseerimist vahenditega, mis sageli keeles juba olemas on, nagu morfoloogiline kompensatsioon või sünktaktiline kivistumine (grammatikaliseerumine). Kirjandus Bartens, R Suomalais-ugrilaisen kantakielen muoto- ja lauserakenteesta. -Virittäjä 85, Carstairs, A Allomorphy in Inflexion. Croom Helm Linguistics series. London, New York, Sydney. Ehala, M Russian influence and the change in progress in Estonian adpositional system. - Linguistica Uralica 3,

34 32 Vormihomonüümia ja muutuv keel Ehala, M Eesti keele arenguteid: korporatiivsus vs. avatus. - Keel ja Kirjandus 11, EKG = Mati Erelt, Reet Käsik, Helle Metslang, Henno Raj andi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare. Eesti keele grammatika I II. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, EKK = Mati Erelt, Tiiu Erelt, Kristiina Ross. Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, Erelt, M., Metslang, H Oma või võõras. - Keel ja Kirjandus 10, Grünthal, R Typological characteristics of the Finnic languages: a reappraisal. - Facing Finnic. (Castrenianumin toimitteita 59.) Ed. Johanna Laakso. Helsinki Grünthal, R Homonymy and systemacy in Estonian inflection. - Keele kannul. Pühendusteos Mati Erelti 60. sünnipäevaks. (Tartu ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 17.) Toim. Reet Käsik. Tartu Grünthal, W Itämerensuomalaisten kielten yksikön nominatiivi objektin edustajana aktiivin yhteydessä. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 218.) Helsinki. Hasselblatt, C Kuhu tõttad, eesti keel? - Keel ja Kirjandus 4, Heine, B., Claudi, IL, Hünnemeyer, F Grammaticalization: A Conceptual Framework. Chicago: The University of Chicago Press. Heine, B Grammaticalization chains. - Studies in Language 16. Amsterdam: John Benjamin Heine, B Possession. Cognitive sources, forces and grammaticalization. Cambridge, New York, Melbourne: Cambridge University Press. Help, T Eelistame enda oma. -Keel ja Kirjandus 12, Hennoste, T Eesti keele arengud: totalitaariast polüloogiasse. - Keel ja Kirjandus 2, Hopper, P. J Emergent grammar. - Berkeley Linguistics Society 13.Berkeley Kettunen, L (1929). Eestin kielen äännehistoria. Kolmas painos. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 156.) Helsinki. Kull, R Kas kindel või lagundatud kirjakeel. - Keel ja Kirjandus 1, 1-9. Liivaku, ü Heitlus eesti keele pärast II. - Keel ja Kirjandus 6,

35 Riho Grünthal 33 Mark, J Die Possessivsuffixe in den uralischen Sprachen. (Memoires de la Societe Finno-Ougrienne 54.) Helsinki. Metslang, H Evolutsioonilised ja revolutsioonilised uuendused grammatikas. - Congressus Octavus Internationalis Fenno-Ugristarum. Jyväskylä Pars IV Metslang, H Eesti prefiksaaladverbist ära soome keele taustal. - Lähivertailuja 9. Suomalais-virolainen kontrastiiviseminaari Lammi. (Castrenianumin toimitteita 53.) Toim. R. Grünthal ja R. Käsik. Helsinki Mägiste, J Possessiivsufiksite rudimentidest eestis, eriti vana eesti kirjakeele ( ) adverbides jm. partiklites. - Julius Mägiste 100. (Tartu ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 15.) Tartu Nemvalts, P Eksimusi lauseehituses. - Lähivertailuja. Suomalaisvirolainen virheanalyysiseminaari Mekrijärvellä (Turun yliopiston suomalaisen ja yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja 24.) Toim. Hannu Remes. Turku Nemvalts, P Pigem oma kui võõras. - Keel ja Kirjandus 11, Newmeyer, F Language form and language function. Cambridge (Mass.): MIT Press. Pajusalu, K Eesti keele kujunemisjärgud ja sotsioperioodid. - Keel ja Kirjandus 3, Plank, F. (ed.) Paradigms. The Economy of Inflection. (Empirical Approaches to Language Typology 9.) Berlin, New York: Mouton de Gruyter. Raag, V Kas julgesime olla maailmas esimesed? - Keel ja Kirjandus 9, Rätsep, H Eesti keele ajalooline morfoloogia II. Tartu. Saari, H Kirjakeelekorraldus keelte arengu üldseaduspärasuste valgusel, nagu ta paistis juba aastal Keel ja Kirjandus 9, ; 10, Saukkonen & al = Pauli Saukkonen, Marjatta Haipus, Antero Niemikorpi ja Helena Sulkala. Suomen kielen homonyymeja. - Spräkhistoria oeh spräkkontakt i Finland oeh Nord-Skandinavien. Studien tillägna Tryggve Sköld den 2 november Kungliga skytteanska samfundets handlingar 26. Seilenthal, T Aspektist ja muust eesti ja soome keeles. - Lähivertailuja 3. Suomalais-virolainen virheanalyysiseminaari Hailuodossa Toim. P. Nemvalts jap. Rintala. Turku Stolz, T Lokalkasussysteme. Aspekte einer strukturellen Dynamik. (Pro lingua 13.) Wilhelmsfeld: Gottfried Egert Verlag. 5

36 34 Vormihomonüümia ja muutuv keel Tauli, V Keelekorralduse alused. Eesti Teaduslik Selts Rootsis. Uppsala. Valge, J Sagedasemaid käänamisvigu soome üliõpilaste eestikeelsetes kirjandites. - Lähivertailuja. Suomalais-virolainen virheanalyysiseminaari Mekrijärvellä (Turun yliopiston suomalaisen ja yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja 24.) Toim. Hannu Remes. Turku Valge, J Kas eestlasedki Paablit ehitama. - Keel ja Kirjandus 1, Viks, Ü Sõnavormide homonüümia eesti keeles. - Keel ja Kirjandus 2, Vääri, E Juured, sümbolid, trendid... - Keel ja Kirjandus 3,

37 SOOME KEEL TARTU ÜLIKOOLIS Margit Kuusk Tartu Ülikool Keskendun oma ülevaates soome keele õpetamise hetkeseisule Tartu ülikoolis. Soome keele õpetamisest varasematel aastatel on kirjutanud Paul Ariste oma artiklis "Eesti ja soome-ugri keelte õpetamisest ja uurimisest Tartu ülikoolis " (Looming 1952, lk ). Soome keele õpetamist ennesõjaaegses ülikoolis on käsitlenud Reet Vääri artiklis "Soome ja ungari keele lektoraat Tartu ülikoolis aastal" (Töid eesti filoloogia alalt III, 1970, Tartu). Sõjajärgses ülikoolis soome keele õpetamine eesti filoloogidele jätkus, õpetajateks olid ülikooli õppejõud Juhan Käosaar, Paula Palmeos, Rudolf Karelson, Paul Alvre, Ago Künnap, Tõnu Seilenthal, Heinike Heinsoo, Tiit Kukk, Anu Nurk, Margit Kuusk jt. Õppejõududelt on ilmunud ka keeleõpikuid, õppetekste ja muid soome keele õpetust puudutavaid õppevahendeid: P. Palmeos "Soome keele õpik" (1955) ja "Suomen kielen lauseoppia" (1969), P. Palmeos ja R. Karelson "Valimik soome keele tekste" (1960), P. Alvre "Soome keel iseõppijaile" (1967), "Soome keeleõpetuse reeglid" (1969), ja "Soome keele võõrsõnad" (1988), T. Seilenthal "Tervetuloa joukkoomme!" (1990), H. Heinsoo "Suomea oppimaan" (1991), M. Kuusk "Suomi selväksi" (1999) jt. Esimene lektor Soomest saabus laulva revolutsiooni tuules aastal ja selleks oli filoloogiamagister Jussi Kallio aastast alates on Tartu ülikoolis olnud pidevalt üks soome keele lektor, kelle saatmise eest on hoolitsenud lektorivahetusekeskus UKAN (Ulkomaisten yliopistojen suomen kielen ja kulttuurin opintojen neuvottelukunta) Soomes: oli lektoriks Jussi Kallio, Anja Pihlajaniemi, 1994^1995 Riitta Korhonen, Eino Koponen, Jussi Kallio. Alates aasta sügissemestrist on soome keele lektoriks Tiina Söderman. Lisaks neile on soome keelt õpetanud ja õpetab praegugi Tartus elav soomlanna Minna Halonen.

38 36 Soome keel Tartu ülikoolis Soome keele õpetamise eest Tartu ülikoolis hoolitseb eesti keele ja soome-ugri keeleteaduse osakonna läänemeresoome keelte õppetool (koosseisus professor Tiit-Rein Viitso, dotsent Heinike Heinsoo, lektor Margit Kuusk ja soome keele lektor Tiina Söderman). Ka ülikooli keelekeskus on aeg-ajalt soome keele kursusi korraldanud, õppeaastal õpetasid seal keelt nii algajatele kui edasijõudnutele Soome Instituudi poolt lähetatud praktikandid Mai Frick ja Satu Nummi, aastal õpetab Niina Nisula. Tung neile kursustele on olnud suur, mis näitab, et soome keelt õppida tahtjaid ülikoolis jagub. Eesti ja soome-ugri keeleteaduse ning eesti kirjanduse ja rahvaluule osakonna üliõpilastel on soome keel 3 ainepunkti ulatuses kohustuslikuks üldaineks (3 ainepunkti tähendab 120 tundi tööd). Varasematel aastatel õpetati kohustuslikku soome keelt 4 ainepunkti ulatuses ja seoses uue õppekavaga, mis hakkab kehtima aasta sügisemestrist, muutub soome keele algõpetus uuesti 4 ainepunkti aineks. Soome keele algõpetuse kursusel on põhirõhk grammatikal ja vestlusoskuse arendamisel. Kohustuslik soome keele algkursus on ka eeldusaineks teistele soome keele ja kultuuri eriala ainetele. Tartu ülikoolis on võimalik õppida soome keelt ja kultuuri pea- või kõrvalainena. See võimalus on olemas aastast Soome keelt saab niisiis õppida nii alam-, kesk- kui ka ülemastmes. Soome keele ja kultuuri eriala õppeaastal Alamaste Soome ajalugu ja maatundmine (1 AP) Soome kultuur I (1 AP) Soome kultuur 11(1 AP) Soome grammatika I (1 AP) Praktiline soome keel (2 AP) Soome vestluskursus 1(1 AP) Soome keele kirjutamiskursus I (2 AP) Soome kirjandus I (2 AP) Soome keele proseminar (3 AP) Valikained (2AP)

39 Margit Kuusk 37 Keskaste Soome grammatika II (1 AP) Soome keelepraktika (1 AP) Soome keele tõlkekursus I (2 AP) Soome hääliku- ja vormisüsteemi ajalugu (2 AP) Soome sõnavara ja kirjakeele ajalugu (1 AP) Soome murded ja kõnekeel (1 AP) Soome kirjandus II (3 AP) Soome keele seminar (4 AP) Valikained (2 AP) Ülemaste Soome grammatika III (2 AP) Soome-eesti kontrastiivgrammatika (2 AP) Soome keele tõlkekursus (2 AP) Soome keele kirjutamiskursus II (1 AP) Soomekeelse suulise esinemise kursus (1 AP) Soome kirjandus III (2 AP) Soome keele postseminar (2 AP) Bakalaureusetöö (12 AP) Valikained (1 AP) Enamik loenguid ja harjutustunde toimub soome keeles, eesti keeles peetakse vaid soome ajaloo ja maatundmise ning soome kirjanduse loenguid. Soome kirjandust on juba mitu aastat õpetanud Ene Asu-Õunas. Keskastmes ettenähtud keelepraktika toimub soovitatavalt Soomes, igal aastal on õnnestunud 6-7 üliõpilasel käia eri ülikoolides või suveülikoolides 3-4nädalastel kursustel, üliõpilasvahetuse raames on mindud Soome ka pikemaks ajaks, üheks või kaheks semestriks. Lõpetuseks veidi arvudest. Peaainena õpib soome keelt ja kultuuri aasta septembri seisuga 20 üliõpilast, kõrvalainena 53, neist 8 ka ülemastmes, keskastmes 13. Magistriõppes (läänemeresoome keelte alal) õpib soome keele eriala lõpetanuid praegu kuus (üks magistrant kaitses oma töö juunis 2001) aasta sügissemestrist võeti esimesed üliõpilased vastu soome keele õpetajakoolitusse, kevadel 2001 kaks neist lõpetasid ja said seega soome keele õpetaja kutse. Soome keele õpetajaks saab õppida ka eesti keele õpetajakoolituse kõrvalt.

40 38 Soome keel Tartu ülikoolis Üliõpilaste vastuseid küsimusele "Miks õpin soome keelt ja kultuuri?" Soome keel on minu jaoks väga ilus ja omapärane ja rahulik keel (kõik need pikad vokaalid ja topeltkonsonandid). Armastan ka selle keele arhailist hõngu. Soome keeles on palju väga toredaid sõnu, nagu näiteks riemutohtori, kuningasajatus, nälkäkurki jne. Vahel lehitsen lihtsalt sõnaraamatut, et selliseid sõnu leida. Õpin soome keelt ja kultuuri, sest olen isegi natuke soomlane, umbes 25%. Mu isaisa ehk siis vanaisa oli 100% soomlane ja pärit Turust aastal abiellus ta eestlannaga ja tuli Eestisse elama. Minu arvates tasub keeli alati õppida, pealegi on soome keel eesti keele sugulaskeel ja Soome Eesti naaberriik, nii et teadmised soome keelest ja kultuurist kuluvad ikka ära. Arvan, et soome filoloogina leiab praeguses Eestis kindlasti tööd (kuigi õpetajaks ei tahaks saada). Tore oleks ka Soomes töötada või Eesti- Soome suhetega üleüldiselt tegelda. Tundsin, et soomlastel on mingi positiivne suhtumine elusse, mis meeldis väga. Tahtsin kohe teada, millest see positiivsus pärit on. Soome keele õppimine on väljakutse. Tänu sarnasusele on nii lihtne alt minna, ja on päris tore, kui järsku taipad, et räägidki soome keelt, mitte eesti keelt soome aktsendiga. Soome kultuuris on midagi väga tuttavlikku. Põnev on avastada sarnasusi ja erinevusi kahe kultuuri vahel. Kultuuri pole võimalik uurida keelt oskamata. Soome keele ja kirjanduse eriala lõpetanute lõputöid Koik, Mari: Pentti Saarikosken myöhäislyriikan aiheita. 1995, juh. Toivo Kuldsepp. Kruusimaa, Terje: Lastenkirjallisuuden kääntämisestä. Hannu Mäkelän Herra Huu-trilogian vironnoksen valossa. 1996, juh. Eino Koponen. Grünvald, Liliann: Piibli fraseoloogiast eesti ja soome keeles. 1997, juh. Arvo Krikmann. Helemets, Anne: L. Krohnin "Tainaronin" ja A. Idströmin "Kirjeitä Trinidadiin" kääntämisestä. 1997, juh. Heinike Heinsoo.

41 Margit Kuusk 39 Iste, Külliki: Suhteita, pahuutta ja erikoista kieltä luvulla kohua herättäneistä naiskirjailijoista Johanson, Kaire: Aino Kallase Eesti-pilt ja selle kujunemine. 1997, juh. Sirje Olesk. Karu, Triinu: Kääntämisen teoriaa ja käytäntöä. Jehovan todistajien aikakauslehden Herätkää! kääntämisestä. 1997, juh. Heinike Heinsoo. Kerge, Mari: Pohjoisesta ajattelutavasta Rosa Liksomin novellikokoelman "Tyhjän tien paratiisit" perusteella. 1997, juh. Liisi Huhtala. Prost, Krista: Timo K. Mukan romaani Maa on syntinen laulu käännöksen tarkastelua. 1997, juh. Eino Koponen. Tragel, Ilona: Kas ma võin saada...? Saanko voida...? saama/saada ja võima/voida eesti ja soome keeles. 1997, juh. Haldur Õim. Vedadi, Kristel: Kuidas toime tulla kaasaütleva käändega? Eesti keele kaasaütleva käände tõlkimisest soome ja saksa keelde. 1997, juh. Tiit-Rein Viitso. Biene, Meelika: Suomen mainoskieli Helsingin Sanomien perusteella. 1998, juh. Heinike Heinsoo. Haljamaa, Kadri: Jäähokisõnavara soome ja eesti kirjalikus ning suulises reportaažis. 1998, juh. Heinike Heinsoo. Jakubovski, Reelika: Helsingin slangin luonteenomaisia piirteitä. 1998, juh. Paul Alvre. Läbi, Kanni: Aiandustaimede nimetused soome ja eesti keeles. 1998, juh. Heinike Heinsoo. Sool, Eva: Katsaus kaunokirjallisuuden kääntämiseen Arto Paasilinnan romaanin "Jäniksen vuosi" vironnoksen perusteella. 1998, juh. Heinike Heinsoo. Värton, Ivika: Turun ja Jyväskylän puhekielen kieliopillisten piirteiden vertailua. 1998, juh. Heinike Heinsoo. Loodus, Anneli: Mida tähendab eestlasele soome kultuur. 1998, juh. Toivo Kuldsepp. Trell, Ele: Suomen televisiomainosten rakenteesta. 1999, juh. Heinike Heinsoo. Happonen, Natali: Soome-, eesti- ja venekeelsest õpilasslängist. 1999, juh. Heinike Heinsoo. Nukka, Eili: Kaudsuse väljendamisest eesti ja soome keeles: kaudne teatelaad. 1999, juh. Heinike Heinsoo. Palo, Triinu: Suomen ja viron monikkosanojen semanttinen vertailu. 1999, juh. Heinike Heinsoo. Keba, Maarja: Soome illatiivi tõlkevasted eesti keeles. 2000, juh. Heinike Heinsoo.

42 40 Soome keel Tartu ülikoolis Pärtel, Külli: Muutoksia suomen kielen vierassanojen merkityksessä ja rakenteessa 1900-luvun toisella puoliskolla. 2000, juh. Heinike Heinsoo. Vaher, Jaanika: KokandussÕnavara soome ja eesti keeles. 2000, juh. Heinike Heinsoo. Jaanits, Kadri ja Riet, Made: Leksikaaliset kollokaatiot: määritelmästä ja asemasta kielessä. 2000, juh. Heinike Heinsoo. Merike Seire: Pöördumised eesti ja soome keeles. 2001, juh. Heinike Heinsoo. Kanni Läbi: Verb eesti ja soome regivärsilises rahvalaulus. Magistritöö, 2001, juh. Heinike Heinsoo.

43 KOODIVAHETUSE GRAMMATIKAST KOIDULA KIRJADES KREUTZWALDILE Heli Laanekask Oulu Ülikool Olen koodivahetust Koidula kirjades Kreutzwaldile varem vaadelnud sotsiolingvistilisest vaatepunktist, püüdes analüüsida, miks Koidula kasutab oma kirjades eri keeli ja siirdub kirjatekstis ühelt keelelt teisele (Laanekask 2001). Käesolevas artiklis jälgin Koidula kirjades esinevat koodivaheldust lingvistilisest vaatepunktist. Keskendun ühe lause piires aset leidvale koodivahetusele. Püüan jälgida, mis liiki koodivahetust Koidula lausetes esineb, missuguses kohas lauses on võimalik siirduda ühelt keelelt teisele ja missugune süntaktiline roll on sisestatud keelel matriitskeelses lauses. Nimetan koodivahetuseks keelekasutaja siirdumist ühelt keelelt teisele samas vestluses (tekstis). Selliseid probleeme nagu koodivahetuse ja laenu eristamine, koodivahetuse ja koodide segunemise vahekord jms ma käesolevas artiklis lähemalt ei käsitle. Koodivahetuse alased uurimused toetuvad enamasti suulisest vestlusest pärit ainestikule. Kirjaliku ja suulise väljendusviisi erinevusest (vt nt Hennoste 2000: ) tulenevad ilmingud Koidula bilingvaalsetes kirjatekstides jäävad samuti käesolevast käsitlusest välja. Teoreetilises kirjanduses on koodivahetust traditsiooniliselt jagatud kolmeks: 1) emblemaatiline koodivahetus (emblematic switching ~ tagswitching), kus ühe keele sees on üksikud teiskeelsed kiilud või hüüundid; 2) lausetevaheline koodivahetus {intersentential switching ~ extrasentential switching), kus ühest keelest teise siirdutakse lausete (või osalausete) piiril nii, et üks lause on ühes, teine teises keeles; 3) lausesisene koodivahetus {intrasentential switching), kus koodivahetuse piir on lause või osalause sees või koguni 0

44 42 Koodivahetuse grammatikast Koidula kirjades Kreutzwaldile sõna sees (Poplack 1980; Romaine 1989: ; Appel, Muyskenl992: 118). Emblemaatilise ja lausetevahelise koodivahetuse puhul koodivahetuse lingvistilistest piirangutest tavaliselt ei räägita, sest seos kiilude ja muu lauseosa vahel on vaid sisuline, grammatiliselt vormistamata, ning sama võib enamasti öelda ka lausetevahelise seose kohta tekstis. Siinkohal märgitagu, et mõned autorid loevad lausetevaheliseks koodivahetuseks ka siirdumist ühest keelest teise osalausete piiril, nii sama lause osalaused on erinevates keeltes (vt nt Romaine 1989: ). Kuna grammatiline seos osalausete vahel on alati olemas (olgugi et rinnastusseos on alistusseosest nõrgem) ja kuna alati ei ole võimalik kiilude või osalausete staatust ja seose liiki üheselt määratleda, pidasin otstarbekaks vaadelda lausesisese koodivahetusena ikkagi terviklause piires toimuvat koodivahetust. Lause piiri määratlemine on kirjutatud keeles suhteliselt lihtne, igal juhul lihtsam kui suulises keeles. Lausesisese koodivahetuse lingvistilistest piirangutest rääkides on esile tõstetud näiteks ühelt poolt vaba morfeemi piiranguid (koodivahetus on raskendatud või võimatu sõnatüve ja afiksi piiril; sama kehtib ka idiomaatilist tervikut moodustavate väljendite koostisosade puhul) ja ekvivalentsi piiranguid (koodivahetus on raskendatud või võimatu seal, kus kahe keele sõnajärg ei ole ekvivalentne; vt Poplack 1980: ). Appel ja Muysken (1992: ) jagavad eri autorite poolt esile toodud lausesisese koodivahetuse piirangud ja eri autorite lähenemisviisid kolmeks. Esiteks toovad nad esile üksikud grammatilised piirangud, mis kontaktlingvistika uute andmete lisandumisel sageli paikapidamatuks osutuvad. Sellised oleksid näiteks väited, et subjekti ja objekti tähistavad pronoomenid peaksid olema samas keeles kui põhi verb või et põhiverb ja abiverb peaksid olema samas keeles. Teiseks käsitlevad nad universaalseid piiranguid, mis koonduvad kahe grammatilise ja psühholingvistilise keskme, nimelt lineaarsuse (linearity) ja sõltuvuse (dependency) ümber. Lineaarse piirangu all mõeldakse kahe keele elementide lineaarset järjekorda, mis peaks koodivahetuse võimaldamiseks olema sarnane.

45 Heli Laanekask 43 Poplacki ekvivalentsuspiirang on tüüpiline lineaarne piirang. Näiteks on arvatud, et hispaania-inglise koodivahetuses on adjektiivse täiendi ja substantiivse peasõna vahel koodivahetus võimatu või raskendatud, sest sõnajärjekord keeltes on erinev: ingl the white house ja hisp la casa blanca; seega oleks võimatu theblanca house või la casa white. Samasugusele lineaarsele lähenemisviisile toetudes on arvatud, et fraasi esimene sõna määrab keele, mille sõnajärjekorda järgitakse. Seega oleks eelnevate näidete koodivahetus võimalik, võimatu aga the house blanca või la white casa. Ka lineaarsest loogikast lähtuvad piirangud on edasisel uurimisel ühtelugu osutunud ebatõeseks (vt ka näiteid Verschik 2001: 533). Suurema püsikindlusega näivad kirjanduse põhjal olevat piirangud, mis lähtuvad sõltuvusest. Seda esile toonud autorid on väitnud, et kui moodustaja X määrab moodustaja Y vormi (näiteks rektsiooni- või kongruentsisuhte kaudu), siis peavad mõlemad moodustajad olema alistava liikme keeles või vähemalt alluma alistava keele reeglitele. Kui tegemist ei ole subordinatsioonisuhtega, on koodivahetus sagedane (nt kiilude, hüüundite, paljude adverbide puhul). Ent ka subordinatsiooni - suhtes olevate elementide vahelisel piiril võib esineda koodivahetust, ainult et sel juhul vajatakse mingit neutraliseerivat elementi (nt määravat artiklit determinandina: inglise-hispaania koodivahetuses, kus matriitskeeleks on hispaania, on tõenäolisem veo los horses, ebatõenäolisem veo the horses 'näen hobuseid'). Kolmandaks käsitlevadki Appel ja Muysken suhtelisi piiranguid {relativized constraints), mis kujutavad endast universaalsete piirangute ja neutraliseerivate elementide koosmõju igal konkreetsel juhul. Neutraliseerivaks elemendiks võib olla juba käsitletud lineaarne neutraalsus ja grammatiline sõltumatus, ent selleks võib olla ka mõne matriitskeelse morfeemi või sõna lisamine sisestatud keelde vms. Bilingvaalses diskursis kasutatakse neutraliseerivaid vahendeid selleks, et vältida lausungite ebagrammatilisust, mis igal juhul kipub tekkima, kui samas lauses on kõrvuti erinevad keeled. Poplack ja Sanko ff (1988) on kirjeldanud nelja strateegiat ebagrammatilisuse vältimiseks: 1) sujuv koodivahetus ekvivalentsetel piiridel (nt lausete vahekohas);

46 44 Koodivahetuse grammatikast Koidula kirjades Kreutzwaldile 2) tervikkomponentide sisestamine grammatiliselt sobivas kohas; 3) markeeritud koodivahetus, kus grammatika eiramist markeeritakse mitmesuguste metatasandi vahenditega (pausid, hesitatsioonid, kordused, metalingvistiline kommentaar vm); 4) juhuslikud laenud. Praeguse artikli materjaliga seoses tunduvad eriti olulisena kolm esimest strateegiat. Käesolevas kirjutises kasutan Muyers-Scottoni poolt mitmekeelse suhtluse analüüsimiseks aastal välja töötatud matriitskeele raammudeli (matrix langue frame model, MLF model, vt Muyers- Scotton 1993) mõistestikku, mida nii Muyers-Scotton ise kui ka teised on hiljem edasi arendanud ja täpsustanud (selle kohta vt Fuller 1999: ). Matriitskeel on see keel, mis määrab mitmekeelse lause grammatilised raamid. Sisestatud keel (embedded language) vastandub matriitskeelele, annab tavaliselt sisumorfeeme, kuid võib esineda ka otsekui saartena matriitskeele sees. Matriitskeel võib bilingvaalses kontekstis vahelduda lausest lausesse. Seda, milline keeltest on matriitskeele rollis, saab määratleda nii sotsiaalpsühholoogiliste kui ka keele struktuuri puudutavate tunnuste abil. Sotsiaalpsühholoogilisest aspektist kujutab matriitskeel endast "tavalist", markeerimata keele varianti, keelt, mille kasutamist teatud kontekstis eeldatakse. Keele struktuuri seisukohalt on matriitskeel see, mis määrab lausesisese koodivahetuse morfosüntaktilise raami. Kui morfeemid jagada sisumorfeemideks (nt noomenid, verbid) ja süsteemimorfeemideks (nt käändelõpud, tunnused), siis on matriitskeelest tavaliselt pärit pindmine morfeemijärjekord ja süntaktiliselt olulisi süsteemimorfeeme; sisumorfeeme võib olla ka sisestatud keelest. Lisaks kasutatakse matriitskeele määratlemiseks mõnikord ka lihtviisilist loendamist: keel, mis annab enamiku morfeeme, on tavaliselt matriitskeel. Matriitskeele sees olevad sisestatud keele "saared" on sellised, kus nii sisu- kui süsteemimorfeemid on pärit sisestatud keelest. Sisestatud keele "saared" matriitskeele sees annavad tunnistust sellest, et teatud sotsiolingvistilistel, semantilistel, pragmaatilistel, morfosüntaktilistel vms põhjustel on sisestatud keele lõigud olnud ulatuslikumad ja on puudunud muu võimalus liitumiseks matriitskeelega.

47 Heli Laanekask 45 Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetuse jälgimisel kasutan Kaarel Leetbergi publikatsiooni aastatest (Kirjavahetus I, Kirjavahetus II), milles autorite keel on esitatud redigeerimata kujul (vrd Leetberg 1910: XIV). Olen käesoleva artikli jaoks vaadanud läbi Koidula kirjad Kreutzwaldile aastatest (leiduvad I köites kuni leheküljeni 278), kokku 20 kirja. Neli kirja neist aastatest olid peaaegu läbinisti saksakeelsed, ülejäänutes esines koodivahetust. Käesolevas artiklis käsitlen üksnes neid ühe lause piires esinevaid koodivahetuse juhtumeid, kus matriitskeeleks on eesti keel ja sisestatud keeleks saksa või (harvem) prantsuse keel. Niimoodi selekteeritud materjal ei ole kuigi ulatuslik, 47 näidet, kuid esialgseks sissevaateks sellest ehk piisab. Näidete puhul olen vahel piirdunud osaga pikast lausest, vahel aga toonud välja rohkem kui ühe lause, nii kuidas sisuline kontekst on nõudnud. Väljajätteid tähistab kolm punkti kaldkriipsude vahel: /.../. Näite ees olev ümarsulgudes number on näite järjekorranumber, näite järel olev ümarsulgudes number märgib publikatsiooni I köite lehekülge. Sisestatud keele esiletõstmiseks kasutatav poolpaks kiri pärineb siinkirjutajalt, Koidula enda allakriipsutused, mis publikatsioonis on edastatud sõrendatud trükikirjaga, antakse siin edasi allakriipsutusega. Kõige enam koodivahetusjuhtumeid (kokku 16) on sellised, kus sisestatud keeles on terve osalause või kiillause. Kiiluga on tegemist kuuel juhtumil (1-6). Saksa- või prantsuskeelne kül - emotsionaalne hüüdlause (2, 4, 6), küsilause (1) või vaeglause (4) - on muu lauseosaga seotud ainult sisuliselt, grammatiline seos puudub. Kirjapildis vormistab seost enamasti mõttekriips. Näite (3) puhul on saksakeelse seletuse grammatiline staatus ebamäärasem. Kogu näidet võiks pidada ka segaliitlauseks, kus koolon väljendab osalausete vahel olevat rinnastavat seletusseost ning rinnastavalt seotud osalausetele järgneb sidesõna kuni abil esimese osalausega alistavalt seotud komplementaarne ajalause. (1) Kui "nõrga paigade leidmisele" nii kiir oleksin, kui minu helde õpetaja ütleb, siis wõiks seesinane osawus mulle ka siin kohegil weikest paukest läbipugemisele walmistada; aga - "Weiberlist!" warum verlässt du mich hier? - Ei jää

48 46 Koodivahetuse grammatikast Koidula kirjades Kreutzwaldile mulle siis muud paremat nõu üle, kui neid sõnu Teile meele tuletada/.../( ) (2) /.../ "wankumata sõbrus" on ometi tema meelest weidi wäärt olnud, muidu ei oleks minu "wana" (!) - prenez garde, mon pere! - armas sõber "witsa" nii targalt nuhtleja käte wahelt wäljawäänanud, et ähwardamise eest hiljemine pisemat hirmu ei tohi tulla! (206) (3) Mina unustasin koolitajat ja ootamist, lugesin ja lugesin: es war das Capitel "Christus" mit der Erldärung über die Entstehung der biblischen Historie, - kunni raamatu peremees mind otsima tulles raamatu käest ära wõttis ja mulle pika jutluse sest pidas, "mis tütarlapsele kõlbab". (228) (4) Ehk arwab minu Wirulaulik oma koolilapsel küllalist julgust olema, sealt, kus mitte nõnda nein, Nichts! Jean Paul laseb kusgil üht tütarlast ütelda /.../ (231) (5) /.../ mis sest kõik oleks wõinud sündida, kui Teie minu palumist oma sule mõneaegse minu kohalise kinnipidamise pärast, mis nagu "kõrgem sund kõlanud" - warten Sie nur, Sie böser, lieber Papa! - ülearu täht tähelt oleksite täitnud! (263) (6) Mina tahan weel kaswatamist, enam kaswatamist, kui mõni teine minu wanadune tütarlaps, minuga peaks weel kaua kannatadama, ja meele wastalikum töö oleks mul näha, kui mina hoopis oma abikaasa - nein, wie das klingt! - kaswatamist kätte peaksin wõtma! ( ). Kolmel korral on sisestatud keeles olev lauseosa matriitskeelse lausega seotud rinnastavalt. Siin on seletusseost, mida Koidula interpunktsioonis vormistab mõttekriips (7), vastandusseost, millele osutav sidesõna aga on juba matriitskeeles, s.t eesti keeles (8), ja markeerimata ühendavat seost (9). Näite (9) saksakeelne osa kujutab endast referaati (vt EKG 2: ): Koidula tsiteerib tuntud saksakeelset vanasõna. Referaatlause vormistajaks on siin jutumärgid ja selle grammatiline seos järgneva lauseosaga on üsna nõrk.

49 Heli Laanekask 47 (7) Weel katab lumi maad ja hangud hingawad tanawade äärtel, weel on toalagi ja seinad talwetolmu täis: aga juba teewad ka päikese kiired lummewaiba kallal tööd - es gehet wie Vorempfindung einstigen Erwachens, wie Frühlingsahnung durch die noch traumumfangene Welt! Kewade! minu kewade! (111) (8) Das "Muss" enthält eine Fülle von Beruhigungsgründen, aga kellel mets, wesi ja taewaõhk mitte nagu minul teise poole osa elu tarwituseks ei ole, sellel lähäb waigistamisega wähem aega. (111) (9) "Ausnahmen bestätigen die Regel", wõib olla, et see minust õige ei olnud, niisugust wäljawõttust laulusisuks waliteda/.../. (147) Seitsmel juhul (10-16) on saksakeelse ja eestikeelse lauseosa vahel alistav seos. Ühelgi korral ei ole sisestatud keel matriitskeele sees pealausena. Sisestatud keeles osa esineb kolmel korral põhjuslausena (10-12). Materjali hulgas on ka atribuutlausc (13), viisilause (14), ajalause (15) ja objektlause (16). Näites (16) on tegemist tüüpilise referaadiga, mis koosneb pealauselisest saateväljendist ja objektkõrvallauselisest referaatosast, kusjuures referaat (antud juhul saksakeelne tsitaat) on vormistatud jutumärkides otsekõnena. Eesti keele otsekõne puhul ei väljendata alistusseost kunagi sidesõnade abil (EKG 2: 294) ja selliseid pole antud juhul ka Koidulal. Ülejäänud näidete puhul on kõrvallause seostamiseks pealausega kasutatud sidendit. Sidend on kolmel korral matriitskeeles: sest (10) ja (12) ning et (13). Kuid sidend võib olla ka sisestatud keeles: denn (11), dass (14) ja ais (15). Näidetes (11) ja (15) on tegemist saksakeelse tsitaadiga, mis algab sidendiga ja on tervikuna sobitatud eestikeelsesse lausesse. Kui saksakeelse tsitaadi alguses sidend puudub, siis on kasutatud eestikeelset sidendit (10, 12, 13). Juhul aga, kui saksakeelne lauseosa ei alga tsitaadiga, on sidendki saksa keeles (14). (10) Kas minusugusel peaks tarwis olema, Teile, auustatud tohtriherra, % lugejahulga sellepoolset aru seletada? Tarwis Teile nimetada, kuida neil, kel silma ees ka: "Issand Issand"

50 48 Koodivahetuse grammatikast Koidula kirjades Kreutzwaldile teistega ühes suus, selga pöördes wande ja kirumine mokkadel, sest: Gewohnheit ist die zweite Natur, o - ist mehr ais das! - Ma kuulen Teid ütlewat /.../ (17) (11) Kohtumõistja rindus kaebas ennegi juba: "Ja kui ka! kes kibedat ei kannata, see magusat ei maitse: denn an den Dornen merkst du, dass du die Rose hast." Aga kahetsemine ja aru peas tuliwad jälle lonkades tagajärele. (45^46) (12) Mina ei oska kellegist seda uskuda, sest "wer der Dichtkunst Stimme nicht vernimmt, ist ein Barbar, er sei auch wer er sei." Siiski, auustatud herra/.../. (108) (13) See saab Teile tunnistuseks olema, armas Wirulaulik, et der Rühm, der keine Lorbeerkronen träumte, nie aus der Obskurität hervorgegangen. - Ma olen sõna sõnalt "laululind, kes põõsastikus elab!" (109) (14) Eile õhtu rääkis isa (pärast seda, kui üks seltsiliige ""Eestlase" ja "Maarahwa" sõnadetõusmise" pärast kõnet oli pidanud, mis mulle oma waimu ja wormi järele Wirulaulikut nõnda meeletuletas, dass ich, ais der Redner rair später vorgestellt wurde, auf meine Frage: "Wie und nach welchen Mustem haben Sie sich nur zu solcher Sprachgewandtheit herangebildet?" - gar nicht sehr überrascht war, zur Antwort zu erhalten: "Einzig nach Papa Kreutzwald!" ) Wanemuine seltsi saalis Weske pärast /.../. (226) (15) /.../ lubage mulle kõnelda, kuda see esimine tutwustamine sündis. "Ais ich noch im Flügelkleide in die Mädchenschule ging" saatis mind koolitaja korra oma tuppa midagi tooma. (228) (16) Jean Paul laseb kusgil üht tütarlast ütelda: "Wie lieb könnte man einen Rousseau haben, wenn er eine Frau wäre" - das ist gewiss wahr! Ma tahan hea meelega kõigile, kellel lähemat õigust minu Wirulauliku kallistamise peale, eest ära minna /.../. (231)

51 Heli Laanekask 49 Materjali hulgas ei leidu ühtegi näidet, kus vaid öeldis oleks sisestatud keeles. Ühes eestikeelses lauses on saksakeelne öeldisfraas (öeldis ja seisundi- või sõltuvusmäärus; vrd ka näide 43): (17) Aga kui mulle korra õnneks weel peaks antama, kallist kät, kelle süüks neid [sõnu] üksi julgen mõista, pigistada, kät, mis mind tead- ja tahtmata "zum SchmoIIen" verurteilte, seda teadku minu armas uskmata Wirulaulik: nuhtlemata ei peaks need wiis armast ülekohtust sõrme Teie Lydia uulte alt mitte peasema! (173) Seevastu on viis näidet, kus vaid alus on sisestatud keeles (saksakeelne): (18) Üht pisarat ei wõi mina ometi mahalangemast keelda - "Resignation" on üks kallis sõna. (21) (19) Aga niisuguste sündimistele on kitsad piirid aetud ja see wõib ehk wäga hea olla, sest ma olen mõnikord leidnud, et Theorie ja Praxis ometi kaks asja on. (65) (20) Kusagil minu rindus on üks paigake, kuhu töörika pääwade käraja toimetus ei ulata: senna astun ma warjule, kui oma Wirulaulikuga kõnelen: "Spitzen" ei ulata sissepidi südame tukkima! ( ) (21) Teie näete siit selgeste, kui kaugele minu "Selbstverleugung" ulatab! (208) (22) "Religion", nagu Albrecht teda annab, ei olnud tema sulest mulle enam kui ühest tükist tuttaw /.../. (228) Kahel korral on eestikeelses lauses teiskeelne alusfraas (alus ja järel- või eestäiend): (23) Andke andeks, auustatud herra, kui mina räägin, kuida mõtlen; wõib olla, et "le revers de la medaille" teine on, aga et mina teda weel ei näe! (17-18) (24) /.../ miks siis "wastaoksa tegu" noorel põlwel nii zur Gewohnheit õpetatakse minema, et hiljemine sest die zweite Natur peab sündima? (206)

52 50 Koodivahetuse grammatikast Koidula kirjades Kreutzwaldile Paar korda esineb aluse juurde kuuluvat saksakeelset piiritlevat järellisandit (vrd EKG 2: 125): (25) Ei, lubage mulle iseenda waigistamiseks Teile kätte ütelda, et Dr. Kreutzwaldi "külge sündinud haigus Zweifelsucht", kelle wasta minu Wirulaulik midagi ei wõi parata, mind ise enda wasta nii halastamataks ei muuda, et sellepärast poolt sammukest temalt kaugustaksin /.../. (173) (26) Teie näete, kuida selle sõna tähendus, keda wõeras keel "Emancipation" hüüab, nii kaugelt mind ommeti walitsemas ei ole, et se wana hea saksakeelne sõna "Neugierde" tema pärast meelest ärakustuks. (16) Ühel korral (27) on tegemist sihitisliku kvantorfraasi koosseisus oleva saksakeelse täiendiga. Siin nõuaks kvantor täiendi partitiivset vormi. Seda matriitskeele poolt eeldatavat käänet ei ole Koidula markeerinud, nagu ta mujalgi tavaliselt ei harrasta segamorfoloogiat (vt ka sihitise näiteid 28-30, 32, 33 ja määruse näiteid 38-41). (27) Oma jagu Frauenpolitik on mulle ka jumalikudest koduseks tarwituseks kingitud, aga - aga! (66) Verbi juurde kuuluvatest sisestatud keeles laienditest vaatlen esiteks sihitist, mida materjali hulgas leidus suhteliselt rohkesti, kokku seitsmel korral (28-34). Märkimisväärne on, et Koidula peaaegu ei kasuta segamorfoloogiat, eestikeelse matriitsi kohane sihitise kääne jääb enamasti lihtsalt märkimata. Vaid ühel juhul (31) on vahetult lisatud eesti tüvevokaal i, mis selles näites tõenäoliselt annab tunnistust sellest, et võõrsõna emantsipatsioon on alustanud eesti keeles kodunemist. Näites (34) on sisestatud prantsuskeelne sõna copie, mis prantsuspäraselt hääldatuna ja nominatiivse täissihitisena tüvevokaali lisamist ei eeldagi. (28) Ma näen Dr. Kreutzwaldi "Zweifelsucht" jälle uultel liikuwad. (46) (29) "Rauschgold" ei ole ma oma Wirulaulikule mitte anda tahtnud ega oleks ma teadnud, kelle käest seda osta /.../. (107)

53 Heli Laanekask 51 (30) Kui hea meelega lendaksin ma ise Teie juurde Teid küsima, kas külaline Teile mitte wastomeelt ei oleja oma ihnust teile äraseletama, mis eht naesterahwa wiisi "Spitzen" liig aruldaseks waraks peab, kui et oma tahes ja teades neid kellegile kergemeelelikult täiks äraj ägada. (111) (31) Minu armas Wirulaulik ei arwa "Emancipationi" meie naesterahwa kohta kõlblikuks sõnaks - aga kui ilus oleks nüüd, kui mul Ladinakeel selge oleks ja rahuga wõiksin oodata, kunni Soom-Eesti- ehk Soome-Saksakeele grammatika walmis saaks. (142) (32) Oh kui hea meelega ma Teie kõrwas istudes mitme selle kohta puutuwa küsimise üle Teiega kõneleks! See on wõimata - ma näen juba eemalt "die Pflicht" kulmu kortsutawad! (182) (33) Paari nädala pärast tahab üks tema sõbradest, kes temaga ühes korteris elab ja minu isale hiljuti tulewa "Postimehe" numri tarbeks "Leitartickel" (?) sissesaatis, Tartu tulla/.../. (227) (34) Minu lauludega ärgu olgu minu isaliku sõbral ruttu! Neil on palju aega ja minul copie igaühest wõetud - ma tean neid rõõmuga Teie käes! (232) Mitmeti võib tõlgendada järgmist juhtumit: (35) /.../ aga kusgil südame ukse kõrwas, kuhu lahkuse ja helduse wood weel laenetades ulatawad, loodan ma enda mälestusele kaa paigakese tohtiwad teada, un petit coin - selle kohakese õigust ei anna ma mitte käest ära, mitte kõige maailma au ega ilu eest! ( ) Kui pidada seost osalausete...tohtiwad teada ja un petit coin selle... vahel lõdvaks rinnastusseoseks, nii et nende osalausete vahelist koma võiks vabalt asendada ka semikoolon või punkt, võiks sisestatud prantsuskeelne väljend tähenduses 'väike nurk' olla alusfraasist (täiend + alus) koosnev vaeglause, millele järgneb rinnastavalt seotud seletav osalause. Sellisel juhul sobiks sisestatud keel matriitskeelsesse raami tõrgeteta. Lauset lihtsus-

54 52 Koodivahetuse grammatikast Koidula kirjades Kreutzwaldile tades ja ükskeelseks muutes kõlaks see umbes nii: Ma loodan oma mälestusele ka paigakese tohtivat teada; väike nurk selle kohakese õigust ei anna ma käest. Ent me võiksime osalausete piiri tõmmata ka teisiti, mõistes lauset ligikaudu nii: Ma loodan oma mälestusele ka paigakese tohtivat teada, väikese nurga - selle kohakese õigust ei anna ma käest. Siis oleks prantsuskeelne väljend tõlgendatav verbi teada juurde kuuluva sihitisfraasina, mille eesti keele poolt eeldatav genitiiv on taas jäänud markeerimata. Kaheksal korral (36-43) on sisestatud keel eesti lauses määruse rollis. Siin on ajamäärus (36) ja viisimäärused (37), mis muutumatute adverbidena sobituvad matriitskeelde hästi: (36) enne olewad meil "Maarahwast" olnud, nüüd ei olla neil sest küllalt, pidada "Eestirahwas" olema; enne olnud meil "maakogudus", jetzt olla kogudus kahte jakku aetud, mõned olla endale ise "seltsi" teinud (waene "Wanemuine"!!)/.../. (186) (37) Wõi nõnda tänamataks arwati mind, et kõige hea wasta, mis tännini mulle mittelbar ja unmittelbar Teilt tulnud, oma Wirulaulikut nimetamata ja tundmata süü eest "mälestuse raamatust läksin kustutama!" (172) Eestikeelse matriitsi eeldatav abessiiv on jäänud märkimata järgnevas eitavas kaasnemismääruses, mis on huvitav sellegi poolest, et koodivahetuse piir on matriitskeelse prepositsiooni ja sisestatud keeles substantiivi vahel: (38) Teie näete, minu isalik sõber, et Teie Lyda hoopis ilma "Religion" ei ole, ja sinna mina ei wõi parata /.../. (222) Suhteliselt palju on saksakeelset seisundimäärust. Matriitskeele poolt eeldatav translatiiv on jäänud märkimata lokatiivse seisundimääruse puhul (39 41); latiivse seisundimääruse translatiivile vastab saksakeelne konstruktsioon zu + daatiiv (42). Viimasele näitele on lähedane näide (43), mida eestikeelse matriitsi kohaselt võiks tõlgendada kas sõltuvusmäärusena {saadab või paneb mossitama) või ka latiivse seisundimäärusena {saadab või

55 Heli Laanekask 53 viib mossitamisse või mossitamisele); saksakeelne zu + daatiiv (zum Schmollen) on lähedasem just latiivsele seisundimäärusele. (39) Teie näete, kuida selle sõna tähendus, keda wõeras keel "Emancipation" hüüab, nii kaugelt mind ommeti walitsemas ei ole, et se wana hea saksakeele sõna "Neugierde" tema pärast meelest ärakustuks. (16) (40) Uskuge! selle ees, mis Teie "Inconsequenz" nimetate, wõiksin ma hõiskades põlwe nikutada /.../. (104) (41) Kas tohin Teile awaldada, et minu aru, auustatud herra! sinna poole tahab kaaluda, kus arwatakse, et Eestisugu Eewa tütardele, nimelt Teie alandliku koolitütrele, sest mis "Weiberlist" nimetakse, weel liig kasinat jagu mõedetud /.../. (106) (42) /.../ miks siis "wastaoksa tegu" noorel põlwel nii zur Gewohnheit õpetatakse minema, et hiljemine sest die zweite Natur peab sündima? (206) (43) Ärge arwage, armas isalik sõber, et sellega Teile iseenese tarbeks kiituse kõnet tahtsin pidada ehk Teid koguni seks ergutada - üksnes wabandada tahtsin iseennast, Teid üksi sest mõttest tagasi hoida, kui oleks mul midagi teada, kelle üle mind elades "zum Schmollen" oleks weel saata - ärge seda oma Lydiast arwage, see teeb mulle haiget! (163) Vormikonflikti matriitskeele ja sisestatud keele vahel ei teki ka siis, kui eestikeelse matriitslause poolt eeldatava clatiivse sõltuvusmääruse ja selle täiendite kohal {'lahti mõistetud fingeeritud ehtsuse etteheitest') on saksakeelne määrusfraas: (44) Bettina A. kirjawahetus oma kuulsa sõbraga ei ole tänaselgi pääwal weel koguni lahti mõistetud vom Vorwurf fingirter Aechtheit - kas mina nüüd ei tohi pead kõrgel kanda? (136) Üks näide on ka eestikeelse määrusliku dfej-gerundiivtarindi asendamisest vastava saksakeelse fraasiga. Seos muu lausega on rinnastav (vt EKG 2: 264) ja vormikonflikti ei teki:

56 54 Koodivahetuse grammatikast Koidula kirjades Kreutzwaldile (45) Eile õhtu rääkis isa (pärast seda, kui üks seltsiliige ""Eestlase" ja "Maarahwa" sõnadetõusmise" pärast kõnet oli pidanud /.../) Wanemuine seltsi saalis Weske pärast, seletas, anknüpfend an den vorangegangenen Vortrag, kasu ära, mis temale Saksamaal studeerimisest tuleks /.../. (226) Verbi juurde kuuluvatest lauseliikmetest esineb paaril korral ka saksakeelset öeldistäidet: (46) "Lilleke" ei ole ka mitte "õrn" Sensitive, et "wärisewa käe" igatsetud kinnihakkamise eest, mis tulusal wiisil aru ja mõtteid peas õigema paigale püüab raputada, lehed ärapeidaks. (46) (47) "Teie saate mind wihkama" ete. ete....!!! - Ammust aeast kord oli mul nõu wõetud, seda teha - ja jah, ärge nii suuril silmil nende sõnade peale waadake - mul oli tõeste seks nõu wõetud, nii kõwa ja kindel nõu, kui ial tütarlapse südames idanenud, kes ei kellegi "ingel" ega (lodan!) ka kellegi "dämon" ei ole, kuda üksi laulikud naesterahwast nimetawad/.../. (64) Nägime niisiis, et eelneva materjali hulgas on suures enamuses näited, kus koodivahetus kujutab endast sujuvat üleminekut matriitskeelelt sisestatud keelele nende keelte ekvivalentsetel piiridel või tervikkomponentide sisestamist matriitskeelde nii, et grammatilist konflikti kahe keele vahel ei teki. Neljakümne seitsmest siin käsitletud lausesisese koodivahetuse näitest võib konfliktsituatsiooni täheldada üheteistkümnel korral. Enamasti on tegu sellega, et matriitskeele poolt eeldatav käändevorm on märkimata jäänud: kvantorfraasi täiendi partitiiv (27), sihitise partitiiv (28, 29, 30, 32), sihitise genitiiv (33), eitava kaasnemismääruse abessiiv (38), lokatiivse seisundimääruse translatiiv (39, 40, 41). Vaid ühe partitiivse sihitise korral on keeltevahelise konflikti vältimiseks saksakeelsele sõnale neutraliseeriva vahendina lisatud eestikeelne tüvevokaal; lisaks on kogu sõna pandud jutumärkidesse (31). Jutumärgid kujutavadki endast siinses tekstis vahendit, millega sageli koodivahetust markeeritakse ja vormikonflikti neutraliseeritakse. Üheteistkümnest konfliktsest juhtu-

57 Heli Laanekask 55 mist on jutumärkidega markeerimata jäänud vaid üks (27). Jutumärkidega on sageli markeeritud ka muidu sujuvat koodivahetust ja nende taustal on sageli refereering, s.t rohkem sisuline kui grammatiline põhjus. Keelte lahushoidmise ja koodide segamise vältimise põhjused on Koidula ja Kreutzwaldi kirjavahetuse puhul eelkõige sotsiolingvistilised (vt lähemalt Laanekask 2001). Mis puutub sisestatud keeles osade süntaktilisse rolli matriitskeelses lauses, siis on silmatorkav, et kordagi ei esine näidete hulgas sisestatud keeles öeldist ja vaid korra (43) on tegemist sisestatud keeles öeldisfraasiga. Verbiga võrreldes noomeni domineerimisele koodivahetuses ja laenamises on osutanud mitmed autorid (vt nt Poplack 1980: 602; Romaine 1988: IH US). Matriitskeele seisundile grammatilise struktuuri määrajana viitab ehk ka see, et kordagi ei esine sisestatud keel matriitskeele suhtes pealausena. Rohkesti esineb teiskeelseid kiile ja osalauseid (kokku 16), aga ka selliseid sisestatud keeles verbilaiendeid nagu sihitis, määrus või määrusfraas ning öeldistäide (kokku 19). Teiskeelset alust või alusfraasi on näidete hulgas seitsmel korral. Suhteliselt vähe on teiskeelset täiendit ja lisandit (kokku 3). Paar näidet (3, 35) olid mitmeti tõlgendatavad. Sisestatud keele seos matriitskeelega on grammatilise seoseta või rinnastav 14 juhul, 8 korda esineb predikatsiooniseost. Märkimisväärne on alistava seose rohkus (kokku 24 näites) ning see, et grammatiliselt konfliktsed on just alistavalt seotud lauseosad. Kirjandus Appel, Rene, Muysken, Pieter Language contact and bilingualism. London, New York, Melbourne, Auckland: Edward Arnold. EKG 2 = Mati Erelt, Reet Käsik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare. Eesti keele grammatika IL Süntaks. Lisa: Kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, Fuller, Janet M Between Three Languages: Composite Structurc in Interlanguage. - Applied Linguistics 20: 4, Hennoste, Tiit Sissejuhatus suulisse eesti keelde I. Taust ja uurimisobjekt. - Akadeemia 5,

58 56 Koodivahetuse grammatikast Koidula kirjades Kreutzwaldile Kirjavahetus I = Kreutzwaldi ja Koidula kirjawahetus I. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, Kirjavahetus II = Kreutzwaldi ja Koidula kirjawahetus II. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, Laanekask, Heli Yksi kirjoittaja, monta kieltä: koodinvaihto Lydia Koidulan kirjeissä Friedrich Reinhold Kreutzwaldille. Ilmumas. Leetberg Karl Seletuseks. - Kreutzwaldi ja Koidula kirjawahetus I. Tartu: Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus, IX-XV. IVIyers-Scotton, Carol Duelling languages: grammatical structure in codeswitching. Oxford: Clarendon Press. Poplack, Shana Sometimes 1*11 start a sentence in Spanish Y TERMINO EN ESPANol: toward a typology of code-switching. - Linguistics 18,7/8, Poplack, Shana, Sankoff, David 1988: Code-switching. - Sociolinguistics. Soziolinguistik. An International Handbook of the Science of Language and Society. Ein internationales Handbuch zur Wissenschaft von Sprache und Gesellschaft. Edited by / Herausgegeben von Ulrich Ammon, Norbert Dittmar, Klaus J. Mattheier. Second Võlume / Zweiter Halbband. Berlin, New York: Walter de Gruyter Romaine, Suzanne Bilingualism. Oxford: Basil Blackwell. Verschik, Anna Interferentsi mehhanismidest ja vene-eesti kontaktidest. - Keel ja Kirjandus 8,

59 -ki/gi, ka JA NENDE SOOME KAIMUD 1 Heile Metslang Tallinna Pedagoogikaülikool Nii eesti kui soome keeles leidub lisaks selge tähenduse ja funktsiooniga sõnadele hulganisti partikleid, mis modifitseerivad ja täpsustavad lausete tähendust, seostavad teksti osi omavahel või millegagi väljaspool teksti jne, ise mingit märgatavat leksikaaltähendust enamasti omamata. Huvi nende vastu on tõusnud viimastel aastakümnetel seoses diskursuse ja teksti uurimisega (vt Hennoste 2000). Üks väga levinud partikkel on eesti keeles kliitik -ki/-gi, millele soome keeles vastab -kin/-kaan/-kaan. Neile tähenduselt lähedased on eesti Ära ja soome myös. Kumbagi paari pole kuigivõrd uuritud. Järgnevalt püüan leida ja võrrelda mõlema vastetepaari funktsioone. Kirjutis põhineb korpuse SCLOMB allkorpuste ILU ja HAVU materjalil ning olemasolevatel keeleteaduslikel allikatel (EKG; Hakulinen ja Karlsson 1979; SSA; EEW; EKSS; NS; Hakulinen 1968; Itkonen 1985; Salmi-Tolonen 1992; Rull 1917; Karttunen & Karttunen 1976). Autoripoolne nägemus põhineb paratamatult ennekõike emakeeletajul, seetõttu on eesti partiklite funktsioonid esitatud tõenäoliselt põhjalikumalt kui soome omad. 1. -ki/-gi ja -kin/-kaan/-kään 2 Eesti ja soome partiklid tunduvad küllaltki lähedased. Eesti keelt rääkivad soomlased kasutavad partiklit -Kl üldiselt sisuliselt õigesti, aga ehk tihemini kui eestlased ja sealgi, kus eestlane 1 Kirjutis põhineb kahel ettekandel: "Soome -kinakaan ja eesti -ki/-gi" (Soome-eesti kontrastiivseminar Turus ) ja "Soome myös ja eesti ka" (Soome-eesti kontrastiivseminar Käärikul ). Tänan mõlema seminari osavõtjaid aktiivse arutelu ja nõuannete eest. Tööd on toetanud Eesti Teadusfond, grant nr Partiklivariante tähistame artiklis järgmiste sümbolitega: -ki/-gi > -Kl, -kaan/-kään > -kaan, (see tähis on kasutusel soome keeleteaduses), -kin-/-kaan -> -KIN. H

60 ^ -ki/gi, kaja nende soome kaimud pigem kasutaks mõnd omaette sõnaks olevat partiklit (ju, kä). Põhiline erinevus on see, et eesti -Kl on kasutusel nii jaatavas kui eitavas lauses, soome partiklipaar aga jaotub jaatuslembeseks (-Jan) ja eituslembeseks (-kaan), kusjuures eituslembest partiklit kasutatakse erijuhtudel ka jaatavas lauses, nt hüüdlauses. Kasutusfunktsioonid võiks jaotada järgmistesse rühmadesse. (Analüüs põhineb allkorpuse ILU 1000 lausel ja allkorpuse HAVU 600 lausel.) 1.1. Koordinatiivsele seosele viitav diskursusepartikkel Partikkel -ki lauses nagu või Koik külaelanikud ja lapsedki olid hommikuni jaanipeol LapsedAi olid hommikuni j aanipeol seostab oma mõjuala, lapsed, kellegagi, kes võib (1), kuid ei pruugi (2) nimetatud olla: veel keegi peale laste oli hommikuni j aanipeol. Selline implitsiitsele koordinatsiooniseosele viitamine on üks diskursusepartiklite funktsioone (vt nt Fraser 1999). See funktsioon on vaadeldaval partiklipaaril mõlemas keeles. Eesti -Kl on ILU lausetes soome keele tõlgitud peamiselt partikliga -KIN. (3) Koik lambid on kustutatud, ainult televiisor, mida ta enne märganudki ei ole, valgustab tühja tuba, kus isegi kapid ja riiulid võivad Riigi elust osa võtta. ILU 757. Kaikki lamput on sammutettu, vain televisio jota hän aiemmin ei ole huomannutkaan valaisee tyhjää huonetta, jossa kaapit ja hyllytkin voivat osallistua Valtion elämään. ILU 757. Nende siledatelt külgedelt peegelduvad maagilised pildid - oblastikomitee koosolekud, kollektiivsed töökangelasteod ja armee edusammud. ILU 758. Niiden sileistä kyljistä heijastuvat maagiset kuvat - piirikuntako mite o i den kokoukset, kollektiiviset työnsankaruuden teot sekä armeijan edistysaskelet. ILU 758.

61 Helle Metslang 59 Puhvetis olevad tassid^/ ei saa elust maha jääda, sest kestvad kiiduavaldused panevad värisema kõik asjad, mis puhvetis on. ILU 759. Astiakaapissa olevat kapitkaan eivät pysy erossa elävästä elämästä, sillä jatkuvat suosionosoitukset saavat kaiken astiakaapissa ole van tärisemään. ILU 759. Üksikuid näiteid leidus ka sellest, et eesti -Kl vasteks soome tekstis on partikkel myös. (4) Täiesti võimalik, et vere lõhngi läbi naha imbub ja selles ruumis lehvib otsekui nähtamatu punane kardin. ILU 149. On aivan mahdollista että ihon läpi imeytyy myös veren tuoksu, ja tässä huoneessa leyhyää aivan kuin näkymätön punainen verho. ILU 149. Küll aga oli päris sageli eesti partikli isegi vastena kasutatud partiklit -KIN. Eesti partiklil isegi on lisaks ühendavale tähendusele ka fokuseeriv funktsioon. (5) Sellel on mitu korda ümbertehtud silmalaud ja mitu korda ümbertehtud ninaots. ILU 64. Sillä on moneen kertaan muutellut silmäluomet ja moneen kertaan muuteltu nenänpää. ILU 64. Isegi kõrvad on ümber tehtud. ILU 65. Korvatkin on tehty uudelleen. ILU 65. Lause (5) fraas isegi kõrvad mitte ainult ei viita sellele, et lisaks näoosadele on ka kõrvad ümber tehtud, vaid lisaks tõstab kõrvad esile kui üllatusliku või tähelepanuväärse ümbertehtava. Soome keelest eesti keelde tõlkides (allkorpus HAVU) on partikli -KIN vasteteks -Kl (6), vahel ka ka (7), või on tõlkija partikli vastendamata jätnud (8). (6) Sa teed, nagu ei teakski, et ma hommikust õhtuni pean jooksma igal pool ringi, eilegi kukkusin lehmi otsides kraavi ja pidin peaaegu ära uppuma. HAVU 128.

62 60 -ki/gi, kaja nende soome kaimud Niinkun et olisi tietävinäsi, että minä saan aamusta iltaan juosta joka paikassa, eilenkin putosin puroon lehmiä hakiessani ja olin hukkua HAVU (7) Ka tänane päev oli läinud peaaegu raisku, korralikult ei saanud arutuse alla võtta midagi muud peale maamõõtja. HAVU 451. Tämäkin päivä oli mennyt melkein hukkaan, ei tullut kunnolla käsitellyksi kuin mittarimato. HAVU 451. (8) Sul pole ka häbi mind piinata, kuigi ma pesen sinu vaiguseid kaitseja panen leivakoti kaasa. HAVU 127. Kehtaatkin vielä kiusata siinä, vaikka minä pesen sinun pihkaiset ryysysi ja evästäkin laitan. HAVU 127. Partiklit -Kl mingi muu soome partikli vastena pole kasutatud Teatestruktuuripartikkel Ootuspärasusele viitav partikkel ('ja nii ongi'). Nii -Kl kui -KIN toimivad ootuspärasusele viitava partiklina, väljendades lause predikaadile liitununa seda, et miski on nii, nagu võis oodata. Selleski tähenduses sisaldub ka viide implitsiitsele 'ja'- seosele: asjad võiksid olla nii ja tõepoolest ongi. Eesti keeles väljendab samasugust tähendust ka partikkel ju (12). Nii eestisoome (10) kui soome-eesti (13) tõlkes esines juhte, kus eesti keeles oli partikkel -Kl, soome keeles aga mitte midagi. (9) Seda muudkui libistaks ja libistaks läbi peo. ILU 664. Sitä sen kuin liu'uttaisi kerta toisensa jälkeen kouran läpi. ILU 664. Nii ta teebki, teadmata, et see on ema koolitüdrukupats, ära lõigatud kus mujal kui Varssavis. ILU 665. Hän tekeekin niin, tietämättä että tämä on äidin koulutyttöaikainen letti, leikattu irti missä muualla kuin Varsovassa (10) Sellel ei ole juures ei tolmu, ei vanade lõhnaõlide ega naftaliinilõhna, nagu tema välimusest võiks arvata, vaid tavaline värskelt pestud juuste lõhn. ILU 662.

63 Helle Metslang 61 Se ei ole pölyssä eikä tuoksu vanhoille hajuvesille eikä naftaliinille kuten ulkonäön perusteella voisi luulla, siinä on tavallinen juuri pestyjen hiusten tuoksu. ILU 662. Kui see vastu ihu puutub, siis see ongi harilik võõras juus - külm ja soe ühekorraga, sile ja kare, vastumeelne ja külgetõmbav. ILU 663. Kun se koskettaa ihoa, se on niin kuin tavallinen vieras hius on - samalla kylmä ja lämmin, sileä ja karhea, vastenmielinen ja houkuttava. ILU 663. (11) Võib olla, et tõugul on täpsem silm niisuguse nokitsemistöö peäle. HAVU 376. Saattaa olla, että toukalla on herkempi silmä tällaiseen näpertelytyöhön. HAVU 376. Ja nõnda see kindlasti ongi! HAVU 377. Ja niin se varmasti onkin! HAVU 377. (12) Las lõunatuul nüüd sahistab okasmetsas, ega töö siis tegemisega õtsa lõpe, ja ei ole sihukest kavatsustki, ning eks seda ole tehtud ju oma sada tuhat päeva, ja kelle asi see on. HAVU 353. Saahan se eteläinen nyt soitella havumetsässä, eikä se työ tekemällä lopu, eikä se ole semmonen tarkoituskaan, ja onhan sitä tehtykin satatuhatta päivää, ja mitäpä se kehenkään kuuluu. HAVU 353. (13) Ta kummardus samblamätta poole, väänas end põlvili, laskus seejärel käpuli, juba oligi sirakil maas. HAVU 355. Hän kumartui sammalmättään puoleen, kääntyi tuosta polvilleen, siitä ojentui kontalleen, kohta oli maata myöten. HAVU Ootuspärasust eitav partikkel ('aga mitte'). Eitavale predikaadile liitunud partikkel võib mõlemas keeles väljendada ka vastupidisust ootuspärasele: miski võiks olla nii, aga on hoopis naa. Soome keeles väljendab sama viidet ka partikkel edes (15); mõlemat pidi tõlgetes on juhte, kus eesti keeles on -Kl, aga soome keeles viidet ei vormistata (16), (18).

64 62 -ki/gi, kaja nende soome kaimud (14) Kardin hõljub nii süütult, lillekimp vaasis lõhnab nii magusalt ja lambi valgussõõr laes kumab nii soojalt, et jääb mulje, nagu ei oleksai seal all Prahas sügis juba käes ja nagu ei olekski siin üleval Riias Riigil võimalik oma kätt inimese päevade peale panna ja nagu oleks Balti sõjakomissariaatide tõö ainult ettekujutus või nali. ILU 588. Ikkunaverho leijaa niin viattomasti, kukkakimppu maljakossa tuoksuu niin makeasti ja lampun valopiiri katossa hohtaa niin lämpimästi että tuntuu kuin alhaalla Prahassa ei olisia:aa«vielä syksyjä kuin täällä ylhäällä Riiassa ei Valtio voisikaan laskea kättään ihmisen päivien päälle ja kuin Baltian sotilaspiirin esikunnan työ olisi vain kuvittelua tai pilaa. ILU 588. (15) Koik linnalähedased rongid nii kaugele ja nii üksildasse paika ei sõidagi. ILU 341. Niin etäiseen ja yksinäiseen paikkaan ei mikään kaupungin lähiliikenteen junista edes kulje. ILU 341. (16) Tal on hirm, et ta saab OVIR-ist eitava vastuse, et Kuzminitsna väimees on teisele ametikohale üle viidud ja ei tegelegi enam kunstiga. ILU 436. Hän pelkää, että saa OVIRista kieltävän vastauksen, että Kuzminitsnan vävy on siirretty toisiin tehtäviin eikä hän hoida enää taideasioita. ILU 436. (17) Vaatepilt oli hale: harilikult nii südi naine värises meelepahast ja alandusest. HAVU 125. Surkea oli näky, tavallisesti niin terhakka vaimo vapisi pettymyksestä j a nöyryytyksestä. HAVU 125. Tema sääremarjad olid tursunud, täis sinihalle soonemügarikke, mis jutustasid oma lugu argielust keset karulaant. HAVU 126. Hänen pohkeensa olivat turvonneet, täynnä sinisenharmaita suonikohjuja, jotka kertoivat omaa tarinaansa arkisesta elämästä salon keskellä. HAVU Sul pole ka häbi mind piinata, kuigi ma pesen sinu vaiguseid kaltse ja panen leivakoti kaasa. HAVU 127.

65 Helle Metslang 63 - KehtaatAm vielä kiusata siinä, vaikka minä pesen sinun pihkaiset ryysysi ja evästäkin laitan. HAVU 127. (18) Tõepoolest, see on teotav nali! HAVU Tosiaankin, noloa leikkiä tällainen on! HAVU Kuuldus sedamoodi, nagu ei oleks nad Konstat õigeks inimeseks lugenudfo'... HAVU Kuulosti siltä, etteivät ne olisi lukeneet Konstaa oikeaksi ihmiseksi. HAVU Ootuspärast eitav, muud jaatav partikkel ('mitte - vaid'). See funktsioon on ainult soome KIN-partiklil, eesti keeles kasutatakse partiklit hoopis. Siin peitub üks vähestest selgetest erinevustest eesti -X/ja soome -KIN vahel. (19) Võib-olla peaksid nad aga hoopis teineteisele tungivalt sosistama: "Ärakarda!" ILU 621. Mutta kenties heidän olisikin kuiskattava toisilleen vaativasti: "Älä pelkää!" ILU Kvantifitseeriv partikkel Nii -Kl kui -KIN väljendavad ja tõstavad esile mõningaid kvantitatiivseid suhteid. Partikkel liitub seejuures kvantumit väljendavale fraasile Terviku eitamine miinimumosa eituse kaudu. Vaadeldav partikkel kuulub mõlema keele väljendvarale omasesse metonüümsesse struktuuri, millel rajanevad näiteks sellised väljendid nagu mitte tilkagi, mitte pennigi, mitte sõnagi. Kui vedelikku pole mitte tilkagi, siis seda pole üldse; kui raha pole pennigi, on ta täiesti otsas; kui keegi ei ütle sõnagi, ei ütle ta üldse midagi (21) - terviku puudumist väljendatakse miinimumkoguse puudumise kaudu. Sama kujund toimib ka sündmuste ja situatsioonide osas: kui keegi ei iitsatagi, siis ei tee ta üldse mingit häält ja on täiesti vait (20); kui koergi ei haugu, ei tee keegi välja (22); kui midagi pole alustatudki, siis see ei toimu veel üldse (23). (Vt Metslang 1997.) Korpuses esines eesti -Kl vastena soome -KIN (20) ja vastupidi (23). Eesti originaali -Kl vaste võis soome tõlkes ka

66 64 -ki/gi, kaja nende soome kaimud puududa (21), ühel korral oli eesti keeles sama funktsiooni täitev ka tõlgitud soome keelde -KIN abil (22). (20) Keset juulipäeva auhiilgust ja sära seisab väike hall kogu ega julge iitsatadagi. ILU 552. Keskellä heinäkuun päivän paraatiloistoa ja kimallusta seisoo pieni harmaa hahmo eikä uskalla inahtaakaan. ILU 552. (21) Lion võtab sõnagi lausumata märja liivase jala oma kaenlasse ja tema kalli šveitsi taskunoa tera pöörab ühe ainsa osava liigutusega klaasitüki haavast välja. ILU 570. Lion ottaa sanaa sanomatta märän hiekkaisen jalan kainaloonsa, ja hänen arvokkaan sveitsiläisen taskuveitsensä terä nostaa yhdellä ainoalla taitavalla liikkeellä lasinpalan ulos haavasta. ILU 570. (22) Öö hauavaikuses liiguvad maad ja rahvad Läänest Itta, nii et koer ka ei haugu. ILU 301. Yön haudanhiljaisuudessa maat ja kansat liikkuvat Lännestä Itään niin ettei koirakaan hauku. ILU 301. (23) Konsta oli tulevaste päevade pärast mures, tegemata tööde koorem oli ränk: "Sest palju mõtteid on alles pooleli ja teistega ei ole veel korralikult pihtagi hakatud..." HAVU Konsta oli huolissaan tulevaisesta, tekem ttomien töiden paino oli raskas: - Sillä monta ajatusta on viel,, kesken, ja toisia ei ole vielä kunnolla aloitettukaan... HAVU Olulise kvantumi esiletõstmine ('koguni'). Nii -Kl kui -KIN abil rõhutatakse mingi koguse või tervikuosa olulisust. Lähedane tähendus on eesti partikleil koguni või isegi, soome partiklil jopa. Korpuses olid partiklid -Kl ja -KIN vastastikku teineteise vasteteks, -KIN oli tõlgitud eesti keelde ka isegi abil (26). (24) Ööpimedus viskab varju kõigele, mis on. ILU 224. Yön pimeys heittää varjon kaikkeen mitä on. ILU 224. Iseoma nägugi tundub paljas ja kardetav, otsekui oleksid luu ja liha sealt pealt ära võetud. ILU 225.

67 Helle Metslang 65 Omat kasvot&m tuntuvat paljailta ja pelottavilta, aivan kuin niistä olisi poistettu luu ja liha. ILU 225. (25) Siis pöördus Pylkkänen hardalt metsameeste kaitsepühaku poole. HAVU 307. Silloin Pylkkänen kääntyi hartaana jätkien suojeluspyhimyksen puoleen. HAVU 307. Palju metallihäälseid kirumiskaarnaid lendas laanemaade põuasumusse otsekui palvetena tollele Visaduse-nimelisele pühakule, kellel võivat olla sarv õtsa ees, või kakski. HAVU 308. Monta metallisointuista kirouskorppia lehahti sydänmaan autereihin kuin rukouksina sille Sisu-nimiselle pyhimykselle, jolla saattaa olla sarvi otsassaan, tai kaksikin. HAVU 308. (26) Kui jätad nutmise järele, siis ostan sulle paki aksiisikohvi, kui seda metsapunkti poes veel saada on. HAVU 187. Jos heität itkemästä, niin minä ostan sinulle paketin verokahvia, jos sitä vielä on savotan varastomakasiinissa. HAVU 187. Ja ma võin osta isegi kaks pakki, kui saan töödejuhatajalt tuhat marka avantsi, ja juhataja on täna õhtul parakkide juures. HAVU 188. Ja voin minä ostaa kaksiam pakettia, jos saan tuhannen markkaa ennakkoa työnjohtajalta ja se on kämpällä tänä iltana. HAVU Miinimumi jaatamine ('vähemalt, kas või'). Partikkel esineb mõlemas keeles ka väljendites, kus soovitakse millegi esinemist kas või väikesel määral: räägi ükski sõna, oleks mul väikegi lootus. Soome keeles on jaatavas lauses eituslembene -kaan. (27) Kuule, lita, usud või ei, aga ega ma ennest meelega süljanud. HAVU 182. Kuulehan Iita, usko tai elä, mutta en minä tahallani äsken sylkenyt. HAVU 182. Ja mina ei püüa sind oma lõbuks kiusata, ma ainult ehmatasin ära, sest sina oled nii kange nutma. HAVU

68 66 -ki/gi, kaja nende soome kaimud Enkä minä sinua yritä huvikseni kiusata, minä vain säikähin, kun sinä olet niin kova itkemään. HAVU 183. Ja ma ei sülita enam ilmaski põrandale, kui sul meeles on paarg/ korda nädalas hoiatada. HAVU 184. Enkä minä syle lattialle enää koskaan, kun muistat parikaan kertaa viikossa uhkailla. HAVU Grammatiline laiend küsilauses Küsituuma fokuseerimine. Eriüldküsilauses (EKG: ) toimib partikkel oma koordinatiivses ja fokuseerivas funktsioonis ühtlasi küsituuma esiletõstjana. Nt lause (28) eeldab, et on nähtud virmalisi, küsitakse ainult seda, kas see elamus ka kuulajale osaks sai. Korpuses vastavaid näiteid ei leidunud. Kas sinagi nägid virmalisi? Polaarüksus kahtlusküsilauses. Üheks vahendiks, millega väljendatakse kahtlust küsimuse sõnastusega kokkulangeva vastuse tõenäosuses, on eesti keeles partikli -Kl kasutamine jaatavavormilises lauses, soome keeles jaatuslembese -kin kasutamine eitavas ja eituslembese -kaan kasutamine jaatavas lauses (vrd EKG: 172). (Nt lause nagu Kas surmgi mind võtab väljendab kahtlust selles, et surm võtab.) Eesti -Kl vasteks oli ILU ainsa näite tõlkes edes (29). (29) See meenutab talle põllede ning pearätikutega vanainimesi, kes kurdavad: "Mis'nd minust, vanast mullast, enam" ja "Ei tea, kas surmgi mind, vana mulda, võtab". ILU 421. Se tuo hänen mieleensä huivipäämummot essuissaan valittamassa että "Mitä nyt enää minusta, multiin joutaisin" ja "Tiedä häntä kelpaako tämmöinen vanha edes hautuumaan multiin." ILU 421. (30) Minul on Kuoppase vanamehe tehtud paat, eks ütle, kas on hea või halb!" HAVU Minulla on Kuoppasen ukon tekemä vene, sanopa onko hyvä vai huono! HAVU 1961.

69 Helle Metslang 67 "Noh, ma panin juba öösi imeks, et kas seda on vaja sõuda^/!" jorises Konsta. HAVU No johan minä yöllä ihmettelin, että tarvihteeko tätä soutaaaaaw! jyrisi Konsta. HAVU Meenutusküsimus. Lihtmineviku vormis küsimusega kontrollitakse üle varem kuuldut. Partikkel liitub predikaadile. Soome jaatavas lauses (31) on eitava lause partikkel -kaan. Korpuses oli paraku ainult üks soome ja üks eesti näide HAVUst ilma vasteta teises keeles. (31) Mitu notti oli? HAVU Tuhat neliteist tükki. HAVU 406. Oliko monta pöllyä? HAVU Tuhat neljätoista kappaletta. HAVU 406. Pylkkänen tuhnis tagataskust välja määrdunud märkmeteraamatu. HAVU 407. Pylkkänen tonki takataskustaan nuhrautuneen muistikirjan. HAVU 407. Ta silmitses oma ülestähendusi ja küsis umbusklikult: - Kui palju teil tuli? HAVU 408. Hän katseli omia muistiinpanojaan ja kysäisi epäluuloisesti: - Montako te laskittefarart? HAVU Tuhat neliteist. HAVU Tuhat neljätoista. HAVU 409. (32) Mis see nüüd owgi... HAVU Mikä se oli se... HAVU Grammatiline laiend hüüdlauses Soome keeles kasutatakse jaatavas hüüdlauses eituslembest partiklit -kaan. Eesti vastavatüübilisele hüüdlausele pole -Xf omane. (33) Miten korkeat huoneet täällä onkaani (Hakulinen ja Karlsson 1979: 293). (34) Kui kõrged toad siin on!

70 68 -ki/gi, kaja nende soome kaimud 1.6. Möönduslause Partikkel on mõlemas keeles kasutusel möönduslauses. Eesti möönduslause tüüpiline sidesõna on kuigi (35), kuid kui ja -Kl (või kä) vormistavad mööndust ka eraldiseisvatena (36), (37). (35) Kuigi olen väsinud, teen selle töö siiski ära. (36) Kui olengi väsinud, teen selle töö siiski ära. (37) Kui ka olen väsinud, teen selle töö siiski ära. Soome keeles on möönduskonstruktsiooniks vaikka, lause sees lisandub -kin. (38) Kui mõni asi tundubfo' segane, siis on vaja ainult sellesse sisse elada ja kõik, mis tarvis, selgub omal ajal. ILU Vaikka jokin seikka tuntuisiäm sekavalta, siihen on paneuduttava ja kaikki mikä on tarpeen selviää vuorollaan. ILU (39) "Pole viga, võtab päris hästi, kuigi on päikesepaisteline ilm," vastati. HAVU No kyllä se aika hyvin ottaa, vaikka onkin näin aurinkoinen ilma, vastattiin. HAVU Intensiivistämme Partikkel intensiivistab nii lausesiseseid kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid tähendusi kui küsimuse kommunikatiivmodaalset tähendust (43). Eesti vastetena soome partiklile -kin esines samas funktsioonis ka muid partikleid: ka, küll, alles. (40) Jaatavat vastust kardab Lion praegu weelgi rohkem kui eitavat. ILU 439. Myöntävää vastausta hän pelkää nyt vielä enemmän kuin kieltävää. ILU 439. (41) Katsu nüüd mind aga igatepidi kiusata, oi... oih! HAVU 174. Koeta nyt oikein kiusata minua, voi... voih! HAVU 174. Ja nüüd alles hakkas Havukka Iita nutma, täiesti tõemeeli ja südantlõhestavalt. HAVU 175.

71 Helle Metslang 69 Ja nyt Havukan Iita alkoi/fin vasta itkeä, oikein tosissaan ja sydäntäsärkevästi. HAVU 175. (42) Too Anselmi teinepool on ennegi leppinud ühe aktsiisi - kohvipakiga, tema õnnetu aga lubas nüüd kaks. HAVU 195. On se Selmin aviosiippa ennenkin leppynyt yhdellä verokahvitokalla, ja hän onneton lupasi nyt kaksi. HAVU 195. Aga eks ta selle-eest ka töinanud kõigest väest... HAVU 196. Mutta kyllä se sen edestä itkikin tomerasti... HAVU 196. (43) Tuleks koostada nimekiri nende tarkuste omavahelisest tähtsuse järjekorrast, alles siis hakkaks õnn naeratama nii paljudegi rahvaste valitsusorganitele. HAVU 383. Täytyisi laatia luettelo näijen viisauksien keskenäisestä arvojärjestyksestä, vasta sitten alkaisi onni hymyillä useamman kansan hallintoelimessä. HAVU 383. Muidu aga kobatakse ringi nõgimustas öös, jah!... HAVU 384. Muuten hapuillaan nokimustassa yössä, niin! HAVU 384. Mis see inimese valitsusorgan peaks küll olema? HAVU 385. Mikähän lie sekään ihmisen hallintoelin... HAVU 385. (44) Kui ta kõiges oma sünguses kogemata naerma juhtus, paljastusid keset musta habemetüügastikku läikivalt valged hambad. HAVU 93. Jos hän erehtyi nauramaan kaikessa synkkyydessään, paljastuivat hohtavan valkoiset hampaat mustan parransängen seasta. HAVU 93. Need olid, tõesõna, imeveatud hambad nii vana mehe kohta. HAVU 94. Ne olivat tosiaankin ihmeen virheettömät hampaat noin^m vanhalle miehelle. HAVU 94.

72 70 -ki/gi, kaja nende soome kaimud 1.8. Vahekokkuvõtteks Kokku saame järgmise loendi partiklite -Kl ja -KIN funktsioonidest. Lisatud tüüpnäited on üldiselt eestikeelsed, soome keeles on toodud soome erikasutuste näited. 1. Koordinatiivsele seosele viitav diskursusepartikkel: Sõin ja jõin seal minagi, Minagi sõin ja jõin seal (muid partikleid eesti keeles: ka, isegi). 2. Teatestruktuurilaiend, mis väljendab ootuspärasust {Ta lubas tulla j a tuligi); ootuspärase eitust {Ta lubas tulla, aga ei tulnudki); ootuspärase asendamist muuga (eesti hoopis, soome -KIN: Odotin Pekkaaa, mutta tulikin Matti). 3. Kvantifitseeriv laiend, mis väljendab miinimumi eituse kaudu terviku eitust: mitte raasugi; ei julge iitsatadagi; olulise kvantumi esiletõstu {Ma võin kakski autot osta) (koguni, isegi); miinimumi jaatav {Tulepaariks tunnikskü) (eesti keeles ka kasvõi, vähemalt). 4. Grammatiline laiend küsilauses: fokuseerib küsituuma {Kas sa elad nüüdki veel seal?) (ka ka); viitab kahtlusele: {Kas ta tulebki siia? Kas ta siiagi tuleb?); meenutusküsimus {Kuidas teie nimi oligi?). 5. Grammatiline laiend hüüdlauses (soome keeles): Miten korkeat huoneet täällä onkaan! (eesti k ka alles, küll). 6. Grammatiline laiend mööndusmääruse juures: Halva ilmagi korral läheme jalutama; Kui sajabki, läheme ikka jalutama (eesti k ka kä). 7. Intensiivistav laiend {veelgi, vähegi; Utta alkoikin vasta itkeä) (eesti k ka alles). Need funktsioonid ei eristu päris selgepiiriliselt, partikli koordi» natiiv-konnektiivne tähendus kumab läbi muudestki kasutustest, teiselt poolt intensiivistämme, ootuspärasusega suhestamine ja

73 Helle Metslang 71 fokuseerimine on taustaks grammatilistele kasutustele hüüd-, küsi-ja möönduslauses. 2. Eesti ka ja soome myös Kui -ki/-gi ja -kiri on sama päritolu, siis myös ja ka on täiesti eri allikatest, myös on s-latiiv sõnast tüvega myö; samast on pärit ka näiteks sõnad myötä, mööda. Kohati kasutatakse seda ka tähenduses 'kaasas, koos'. Sõnal ka on aga kaasnemise tähendus ajaloolises taustas (kaas) selgelt olemas. Ka soome kõnekeeles kohtab samas tähenduses sõna kans. Partiklite Ära ja myös funktsioonide vaatlusel võib lähtuda -Kl ja -KIN funktsioonidest - suures osas nende kahe partiklipaari ülesanded kattuvad. Järgnev analüüs põhineb 1000 ILU ja 1000 HAVU lausel Koordinatiivsele seosele viitav diskursusepartikkel Eesti ka vastena on kasutatud ILU korpuses soome keeles kõige enam myös (45), aga ka kliitikut -kin (46), partiklit liioin (47), sidesõnalist ühendit sekä...että (48), ka jäetud tõlkimata (49). Soome myös mingi muu eesti partikli vastena ei esine. (45) Seda enam, et ta vannist välja astudes määrib oma märjale seljale teiste kallist ja haruldast silmalaukreemi. ILU 658. Sedasama hõõrub ta ohtralt ka oma jalataldadele. ILU 657. Etenkin kun astuessaan ammeesta hän voitelee märkään selkäänsä toisten kallista ja harvinaista luomi voidetta. ILU 658. Sitä hän hankaa myös runsaasti jalkapohjiinsa. ILU 657. (46) Tulevikus peavad inimesed ka Kolga-Jaani alevis rüselema poes ja ostma seakõrvu ning koitanud jahu, sest kus sa, hing, pääsed, peab ostma, muidu istu või ise laua pääle, kui lapsed tulevad koolist ja vinguvad SÜÜA! ILU 203. Tulevaisuudessa on Kolga-Jaanin kirkonkylässä&m ihmisten tungeksittava kaupassa ostamassa siankorvia ja madonsyömiä jauhoja, sillöä mikä auttaa, ostaa tätyy, muuten sen

74 72 -ki/gi, kaja nende soome kaimud kun istut itse pödäle kun apset tulevat koulusta ja mankuvat Ruokaa! Ruokaa! ILU 203. (47) "Tädi juures" aga tähendab Kiievis ja "onu juures" tähendab Moskvas. ILU 265. "Tädin luona" tarkoittaa kuitenkin Kiovassa ja "sedän luona" Moskovassa. ILU 265. Ilmaasjata ei ole tarvis ka Tallinna ja Riia nime suhu võtta. ILU 266. Turhaan ei kannata liioin päästää suustaan Tallinnan ja Riian nimiä. ILU 266. (48) Nii kooliõpetajat kui ka saeveski raamatupidajat on ta lapsepõlves jälginud, ILU 137. Lapsena hän on seuraillut sekä opettajaa että sahan kirjanpitäjää, ILU 137. (49) Kõiki neid asju ei oleks mõtet üles lugeda, kui eestlased ja sealhulgas ka tema ei näeks neid esimest korda nii suurel hulgal koos. ILU 711. Kaikkia niitä ei kannattaisi luetella, elleivät virolaiset ja hän muiden mukana näkisi niitä ensi kerran niin paljon yhdellä kertaa. ILU 711. Ka soome keelest eesti keelde tõlkides on tavalisim vastavus myös - ka (50), myös vastena esineb ka samuti (51). Eesti partiklit ka on kasutatud vastena ka soome partiklile -KIN (52), soome eitussõnast ja liitest ka koosnevale sidesõnale vastab eesti tõlkes eitussõna ja partikkel ka (53), (54). Teinekord on tõlkija ka lisanud (55). Üldmulje on, et eesti ka on selles funktsioonis tavalisem kui soome myös. (50) See oli metsatööliste kaubamaja, palju kasutasid kauplust ka lähiümbruskonna laaneasukad. HAVU 421. Tämä oli metsätyömiesten tavaratalo, paljon tekivät myös kauppaa lähiseudun salolaiset. HAVU 421. (51) Veelinnud teavad ilmadest õige palju, samuti sipelgad ja ämblikud. HAVU 467.

75 Helle Metslang 73 Vesilinnut tietävät hyvin paljon ilmoista, muurahaiset myös ja hämähäkit. HAVU 467. (52) Ka tänane päev oli läinud peaaegu raisku, korralikult ei saanud arutuse alla võtta midagi muud peale maamõõtja. HAVU 451. Tämäkin päivä oli mennyt melkein hukkaan, ei tullut kunnolla käsitellyksi kuin mittarimato. HAVU 451. (53) Kõige parem tema meelest on sinine mõte või säärane nagu taevas kõrvetava pakase ajal, ei punane ega ka kollane. HAVU 453. Kaikista mukavin hänestä on sininen ajatus tai semmoinen kuin taivas on tulipalopakkasella, ei punainen, eikä keltainen. HAVU 453. (54) Orav maju ei ole, rähn ka mitte... HAVU 22. Oravahan minä en ole, enkä palokärki. HAVU 22. (55) Ja kuivikleiba oma sada kilo, kott soola, rohkesti tuletikke, mõni vaat lambiõli, ka lambiklaase. HAVU 729. Ja näkkileipää joku sata kiloa, säkki suoloja, paljon tulitikkuja, jokunen tynnyri lamppuöljyä ja lampunlaseja. HAVU Teatestruktuuripartikkel Ootuspärasusele viitamist esines eesti-soome tõlkes vastena eesti ka - soome -KIN (56), teinekord on soome lausesse lisatud rõhutav järeltäiend sekin (57). (56) Selle lillega tasub tõsiselt miilustada, ja seda ta ka teeb. ILU 904. Tuota kukkaa kannattaa totisesti pitää hyvänä, ja sen hän tekeekin. ILU 904. (57) Solidarnosc ja Walesa on veel sõnad, mis ei ütle kellelegi midagi, kuid külvatud nad juba on ja küll lõikuseaeg ka tuleb. ILU

76 74 ~ki/gi> ka/ö nende soome kaimud Solidamosc ja Walesa eivät sanoina kerro vielä mitään kenellekään, mutta ne on jo kylvetty ja korjuun aika tulee sekin. ILU Ootuspärase eitamine kuulub eesti ka funktsioonide hulka. Eesti keelest soome keelde tõlkija on kasutanud jälle partiklit liioin. (58) Lion lülitab jalamaid televiisori välja ja kuigi ta esialgu toas midagi ei näe, ei pane ta ka lampi põlema, vaid istub põrandale õtse kinnikaetud savikuju ette ning kutsub sosinal: "Kus sa oled?" ILU 782. Hän sulkee heti paikalla television ja vaikkei hän aluksi näe huoneessa mitään hän ei liioin sytytä lamppua vaan istuutuu lattialle aivan umpeen peitetyn savipatsaan eteen ja kutsuu kuiskaten "Missä sinä olet?" ILU Ootuspärasele vastandav tähendus (^hoopis 5 ) on eesti partiklil ka olemas, erinevalt Kl-st. Tõlkes on see jäänud vasteta. (59) Võib-olla lisab ta meelitatult, siiski meelitatult, et see kuju läheb näitusele. ILU 161. Ehkä hän lisää imarreltuna, sittenkin imarreltuna, että veistos pääsee näyttelyyn. ILU 161. Aga ehk hoiab ta selle ka oma teada. ILU 162. Mutta ehkä hän pitää sen omana tietonaan. ILU Ootuspärasele vastandit lisav tähendus ('imitte ainult - vaid ka s ). Seda funktsiooni pole - Tjuures märgata. (60) Lioni suust saab ta kuulda, et Riigist on võimalik ka välja pääseda. ILU 475. Lionin suusta hän saa kuulla että Valtakunnasta on mahdollista myös päästää pois Kvantifitseeriv partikkel Terviku eitamine münimumosa eitamise kaudu on eesti keeles ühine funktsioon partikliga ~KI. Soome vastena esineb eitavale lausele omaselt -kaan.

77 Helle Metslang 75 (22) Öö hauavaikuses liiguvad maad ja rahvad Läänest Itta, nii et koer ka ei haugu. ILU301 Yön haudanhiljaisuudessa maat ja kansat liikkuvat Lännestä Itään niin ettei koimkaan hauku. ILU Olulise kvantumi esiletõst ('koguni') on samuti eesti partiklite -Kl ja, ka ühine funktsioon. Ainsas näites on soome keeles vaba tõlge. (61) Vaba Eesti eest paljugi pole, kui langeks ka viimane mees. ILU 200. (Viron vapauden hinnaksi käy meitä jokaista vuottava surma. ILU 200.) 2.4. Grammatiline partikkel küsilauses Küsituuma fokuseerimine on kõigi vaadeldavate partiklite ühine funktsioon. (62) Ta tahab vaadata, mis koht tal on ja kas see on ka õnnenumber, või mis number see õieti on. ILU 220. Hän haluaa katsoa mikä paikkanumero hänellä on ja onko se myös onnennumero vai mikä. ILU 220. (63) Tea, kas too põlismänd peaks seest ka õõnes olema? arutas vanamees. HAVU Oliko tuo honka ontto, huolainniekka? mietti ukko. HAVU Polaarüksusena kahtlusküsilauses esineb ka samuti, korpuses näiteid ei leidunud. (64) Kas ta aru ka sai? (EKG) 2.5. Kommunikatiivset tähendust intensiivistav partikkel Kommunikatiivset tähendust intensiivistava partiklina on eesti ka laialt kasutusel, nt (65), (66). Soome tekstis täidab sama funktsiooni mõnevõrra -KIN (42). (65) Teate ka, kes ma olen? (EKSS) (66) Istu ka, kuhu sul kiiret on! (EKSS)

78 76 -ki/gi, kaja nende soome kaimud (42) Too Anselmi teinepool on ennegi leppinud ühe aktsiisikohvipakiga, tema õnnetu aga lubas nüüd kaks. HAVU 195. On se Selmin aviosiippa ennenkin leppynyt yhdellä verokahvitokalla, ja hän onneton lupasi nyt kaksi. HAVU 195. Aga eks ta selle-eest ka töinanud kõigest väest... HAVU 196. Mutta kyllä se sen edestä itkikin tomerasti... HAVU 196. (67) Mispärast hävitas lehmamullikas tema särgi? HAVU 342. Miksi lehmänpollukka tuhosi hänen paitansa. HAVU 342. Ei ole temal neid söömiseks anda! HAVU 343. Mis toit see Särkaa olgu! HAVU 344. Ei hänellä niitä syötäväksi asti ole. HAVU 343. Mikä ruoka se paita on! HAVU 344. (68) - Sul pole ka häbi mind piinata, kuigi ma pesen sinu vaiguseid kaitseja panen leivakoti kaasa. HAVU Kehtaatkin vielä kiusata siinä, vaikka minä pesen sinun pihkaiset ryysysi ja evästäkin laitan. HAVU Ebamäärast vastust vormistav partikkel See paistab olema eesti ka eriomane kasutusviis. (69) "Kas uni peale ei kipu?" - "Eks vahel kipu ka." (EKSS) (70) "Kas sa Rätsepa Klaaraga käid, vasta otsekoheselt!" - "Kain ka" vastas Ludvig põiklevalt." (EKSS) (71) Kuidas eksam läks? - Läks ka kuidagi Möönev partikkel Möönduskonstruktsiooni elemendina esineb eesti ka analoogiliselt partikliga -Kl. (72) Ta püüab ette näha oma homset päeva, aga kuidas ta ka ei pinguta - ta näeb ainult ühte. ILU 924. Hän yrittää aavistella huomista päivää, mutta ponnistaa miten tahansa, näkee vain yhden kuvan. ILU 924.

79 Helle Metslang 77 (73) Aga kuidas ta ka püüdis oma teerajal püsida, ikkagi sikutas mingi närv tema jalapöiad viltu männi poole. ILU 846. Mutta vaikka hän koetti pysyä urallaan, niin jokin hermo nyki hänen jalkateriään viistoon honkaa kohti. ILU Kokkuvõtvat kõigi nelja partikli kohta Leitud funktsioonid võtab kokku tabel 1. Selgitavad näited on taas eesti keeles, välja arvatud eesti keeles puuduvad juhud. Tabel 1. Partiklite ka, -Kl, myös, -KIN funktsioone (SCLOMBI materjali ja keelekirjelduste põhjal) Funktsioon 1. Koordinatsioonile viitav diskursusepartikkel Sõin ja jõin seal minagi Sõin ja jõin seal ka mina 2. Teatestruktuuripartikkel a) ootuspärasust jaatav Ta lubas tulla ja ka tuli Ta lubas tulla ja tuli ka b) ootuspärasust eitav Ta lubas tulla, aga ei tulnudki Tuba on pime, aga ta ei pane ka lampi põlema c) ootuspärasele vastanduv Odotin Jussia, mutta tulikin Pekka d) ootuspärasele vastandit lisav Riigist on võimalik ka välja pääseda 3. Kvantifitseeriv a) miinimumi eitades teivikut eitav koergi ei haugu koer ka ei haugu -Kl " ka (+) + Muu eesti partikkel isegi, samuti hoopis -KIN myös Muu soome partikkel edes, liioin

80 78 -ki/gi, kaja nende soome kaimud Funktsioon b) olulist kvantumit esiletõstev Ma võin kakski autot osta Ma võin ka kaks autot osta c) miinimumi jaatav Tule tunnikesekski! -Kl + i- ka + Muu eesti partikkel isegi, koguni kas või, vähemalt -KIN + + myös + SVSuu soome partikkel 4. Küsilausepartikkel a) fokuseerib küsituuma Kas sa elad nüüdki veel seal? Kas sa elad ka nüüd veel seal? b) polaarüksusena kahtlusküsilauses Kas ta sellest üldse teabki? Kas ta ka teab sellest? c) meenutusküsimus Mis teie nimi oligi? 5. Hüüdiausepartikkel Miten korkeat huoneet täällä onkaan! 6. Intensiivistav partikkel litta alkoikin vasta itkeä Et sul ka häbi ei ole! 7. Ebamäärase vastuse partikkel Läheb ka kuidagi 8, MöönduspartikkeS Kui sajabki, läheme jalutama Kui ka sajab, läheme jalutama tõesti, üldse küll, alles t edes Näeme, et partiklite -Kl ja -KIN funktsioonid on üsna samased. KI-\ puudub tähendus 'hoopis', mis KIN-il olemas. Soome keel kasutab oma eitavuse-jaatavuse võimalusi, mängides jaatavas meenutusküsirnuses ja hüüdlauses eituslembese,44/z-partikliga. Eesti ka on üsna lähedane partiklile -KL Puudub miinimumi jaatav funktsioon {Tule tunnikesekski!) ja kasutus meenutusküsirnuses. Laiem on kasutus intensiivistajana {Mida sina ka tead?). Soome partiklil myös leidus aga vaid osa ka funktsioonidest. Kõigi nelja partikli põhifunktsioon on koordinatiivsele seosele viitamine. Muudest funktsioonidest esines soome partiklil myös vaid osa teatestruktuuri-, kvantumi- ja kornmunikatiivmodaal-

81 Helle Metslang 79 partikli ülesandeid. Kui eesti -Kl ja ka on suures osas sünonüümid, siis soome keeles kannab nendega samu funktsioone eelkõige -K1N, partikli myös kasutus on piiratum. Tõlgetes esinenud partiklitevahelisi arvulisi vastavusi näitavad tabelid 2 ja 3. Sagedasemad vastavused on toonitatud. Tabel 2. Eesti partiklite ka ja -Kl vasted tõlkes soome keelde (allkorpus ILU, 1000 lause kohta) X^Soome Eesti \ Ka myös -KIU 12 Muu partikkel 5 liioin Grammatikavahend Restruktureering, vaba tõlge 3 Kokku 56 -Kl Muu partikkel Grammatikavahend 0 Restrukt. vm. Kokku Tabel 3. Soome partiklite myös ja -KIN vasted tõlkes eesti keelde (allkorpus HAVU, 1000 lause kohta) \Soome Eesti \ myös -KIN Muu partikkel 0 Grammatikavahend Restruktureering, vaba tõlge Kokku Ka -Kl Muu partikkel Grammati kavahend 0 Restrukt. vm. Kokku 6-2 samuti üh 14 alles, ju, küll jm

82 80 -ki/gi, kaya nende soome kaimud Mõlemas suunas tõlkides on vastavuses ennekõike -Kl ja, -KIN. Soome -KIN tõlgitakse eesti keelde sageli ka ka või muude partiklite abil, ja ka eesti muud partiklid saavad tihti soome vasteks -KIN. Ühele vastele truumad on eesti -Kl (vasteks soome -KIN) ja soome myös. (vasteks eesti kä). Eesti -Kl on siiski ka sageli tõlgitud muude partiklite abil või jäänud hoopis tõlkimata, soome keelest eesti keelde tõlkides aga lisatud. Eesti ka on soome keelde tõlgitud enamasti oma paarilisega myös, kuid soome keelest eesti keelde tõlkides on ta sobinud sageli vasteks ka partiklile -KIN ja. teinekord ka lisatud. Eesti ka esineb suhteliselt sageli, soome myös harva. Kui ka muid partikleid arvestada, jääb mulje soome keelele omasema sünteetilisuse avaldumisest siingi: pigem on eesti sõna vasteks soome kliitik kui vastupidi. Niisiis on eesti -kil-gi ja soome -kinlkaan/kään funktsioonidelt üsna lähedased, neile sarnaneb eesti ka, vähem soome myös. Eesti ka ja -kil-gi on sageli sünonüümsed ja omavahel vahetatavad, soome myös on piiratuma kasutusega ja tekstis haruldasem. Kirjandus EEW = Mägiste, Julius 1982/1983, Estnisches etymologisches Wörterbuch I-XII. Helsinki. EKG = Mati Erelt, Reet Käsik, Helle Metslang, Henno Rajandi, Kristiina Ross, Henn Saari, Kaja Tael, Silvi Vare. Eesti keele grammatika II. Süntaks, lisa: kiri. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, EKSS = Eesti kirjakeele seletussõnaraamat. II köide, 1. vihik. K-keelustama. Tallinn, Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, Fraser, Bruce What are discourse markers? - Journal of Pragmatics 31, Hakulinen Auli & Fred Karlsson Nykysuommen lauseoppia. SKS. Jyväskylä. Hakulinen, Lauri Suomen kielen rakenne ja kehitys. Keuruu: Otava. Hennoste, Tiit Sissejuhatus suulisse eesti keelde IV. Suulise kõne erisõnavara III. Partiklid. - Akadeemia 8,

83 Helle Metslang 81 Itkonen, Terho Varsinainen ja myös. Kaksi kaksiymmärteistä sanaa. - Virittäjä 4, Karttunen, Frances ja Lauri Karttunen The clitic -kin/-kaan in Finnish. - Papers from the Transatlantic Finnish Conference. Texas Linguistic Forum 5. University of Texas in Austin, Department of Linguistics Metslang, Helle Maksimaalsuse ja minimaalsuse väljendamine eesti püsiühendites. - Pühendusteos Huno Rätsepale. (Tartu Ülikooli eesti keele õppetooli toimetised 7.) Tartu NS = Nykysuomen sanakirja Helsinki Rull, A Kaaslõpp "ki" ja ta kidurad kaimud. - Eesti Kirjandus XII, Salmi-Tolonen, Tarja Episteeminen modaliteetti tieteellisessä tekstissä. -Virittäjä, SSA - Suomen sanojen alkuperä. Etymologinen sanakirja. (SKST, 556.) Helsinki, il

84 SOOME JA EESTI KEELE MITMUSSÕNAD EHK PLURATIIVID Triinu Palo Tartu Ülikool Artikkel käsitleb soome ja eesti keele mitmussõnade ehk pluratiivide semantilisi rühmi. Mitmussõnade all pean silmas vaegparadigmalisi sõnu, mille vormide hulgast puuduvad kõik ainsuslikud vormid; sõnu, millel on eriviiteline täisparadigmaline ainsus ja mitmus; sõnu, mille puhul keelekasutajal on võimalus valida samaviitelise ainsuse ja mitmuse vahel, ning sõnu, mille ainsuslik vorm on kasutusel funktsionaalkollektiivi ühest osast kõneldes. Pluratiivi defineerimise seisukohalt on oluline ka see, et mitmussõna peab esinema vähemalt kahes käändes, millest vähemalt üks on mingi muu kui kohakääne. Nii jäävad pluratiivide hulgast välja eesti keeles näiteks lähistel- ja võõrsil- ning soome keeles nukuksissa- ja hereillä-tüüpi sõnad (vt nt Karlsson 1957). Plurale tantum-mmqtus tundub mulle liiga "tugev", et kasutada seda kõigi juhtude puhul. Üsna sageli on sõna mitmusliku vormi kasutuse põhjuseks pigem konkreetne kontekst kui see, et tegemist oleks prototüüpsep/wra/e tantam-sõnaga. Tähelepanuväärne on see, et ainsus- ja mitmussõnade hulk eri keeltes on erinev, tihtipeale ei kattu ka nende sõnade semantilised rühmad. Siiski on olemas teatud kriitilised tähendusväljad, kuhu enamik pluratiive kuulub. Mitmuslik vorm peidab endas loogilisi arvulisi ja semantilisi põhjusi, millest johtuvalt mõned sõnad on altimad pluratiivideks muutuma kui teised. Näiteks on pükste nimetused enamikus tuntumates keeltes pluratiivid: ingl trousers, pr gregues, sks Hosen, rts benkläder, vn brjuki (Ingo 1978:21-35). Eesmärgiks oli uurida sõna mitmusliku vormi kasutamise põhjusi ning selgitada, milliseid erinevusi on soome ja eesti mitmussõnade semantilises jaotuses. Kas on olemas seletust sellele, miks mõned semantilised väljad soome keeles tõmbavad

85 Triinu Palo 83 ligi pluratiive, kui vastav väli eesti keeles on mitmussõnade poolest vaene? Vaatlen pluratiive ja pluratiivilaadseid sõnu seitsmes semantilises rühmas: tööriistad ja tehnilised seadmed; kehaosad; rõivad; rahvakogunemised, inimrühmad ja pidustused; haigused; ained ja jäätmed ning abstraktsed ja klassifitseerimata pluratiivid ehk kontekstipluratiivid. Eesti pluratiivide lähedase jaotuse on esitanud juba Mai Tiits (1983: 302). Eesti keele mitmussõnad on pärit peamiselt "Eesti kirjakeele seletussõnaraamatu" arvutiversioonist ( ), millega töö valmimise ajaks oli jõutud s-täheni. Lisaks on kasutatud Ludvig Hintzenbergeri ja Roberet Hinderlingi koostatud eesti keele pöördsõnastikku "Rückläufiges estnisches Wörterbuch" (Bayreuth: Universität Bayreuth, 1979). Soome keele aines on kogutud kolmest sõnaraamatust: "Nykysuomen sanakirja I-IV (Porvoo-Helsinki: WSOY, ), Tuomo Tuomi koostatud "Suomen kielen käänteissanakirja" (Helsinki: SKS, 1972) ja Paul Kokla, Helga Laanpere, Mart Mägeri ning Arno Pikamäe koostatud "Eesti-Soome sõnaraamat" (Tallinn: Valgus, 1993). Kokku käsitlesin 271 eesti ja 340 soome keele mitmussõna, mis jaotuvad semantilisteks rühmadeks järgmiselt: Semantilised rühmad Tööriistad ja tehnilised seadmed Kehaosad Rõivad Rahvakogunemised, inimrühmad ja pidustused Haigused Ained ja jäätmed Abstraktsed ja klassifitseerimata pluratiivid ehk kontekstipluratiivid Kokku Eesti k Soome k Tööriistad ja tehnilised seadmed Tööriistade ja tehniliste seadmete semantiline rühm on tähelepanuväärselt suur soome keeles, kus eesti keelest tunduvalt sagedamini ka uuemad tööriistade nimetused mitmusliku vormi

86 84 Soome ja eesti keele mitmussõnad ehk pluratiivid saavad. Kõige algelisematelgi aegadel on inimene märganud, et tervik täidab oma ülesannet alati paremini, ning ühendanud sellest johtuvalt tööriistaks kaks või enam sageli identset osa (Ingo 1978: 168). Kaheosalistest tööriistadest moodustavad suure osa esemete pingutamiseks, haaramiseks või augustamiseks mõeldud vahendid. Tavalisemad on neist ee pihid, tangid, näpitsad, rauad, käärid; smpihtimet, hohtimet, näpistimet, raudat, sakset. Kahe- ja mitmeosaliste tööriistade rühma kuuluvad ka mitmesugused kandmis- ja tõstmisvahendid, millest tänapäeval leiavad kasutust vaid vähesed. Vee kandmiseks on mõeldud kaheosalised, enamasti õlgadele asetatavad tööriistad - ee koogud, hõlpmed ja loogused, sm ämmänlänget ja kahlukset. Nimetuste puhul on mitmusliku vormi aluseks olnud see, et algselt kaks eraldi seisvat anumat on ühendatud üheks lookjate puude või nööride abil. Nii eestis kui soomes tuntakse paarid ~ paarit - sõna. Soome keeles on sõnal kaheaisalise lavatsi tähendus: paaridega kantakse tavaliselt haavatuid ja haigeid. Eesti murretes märgib paarid ~ päärid -sõna kaelakookusid. Nimetus on toiminud ka mõõtühikuna, mille puhul kaks ämbritäit on märkinud ühte paari vett: Vinnas eile kümme paari (= 20 ämbritäit) vett sauna. Pluratiividena on kasutusel ka hulgaliselt hobusega ja eriti hobuse saduldamisega seotud sõnu. Siia kuuluvad nt ee päitsed, suitsed, valjad, rakmed, aisad, jalused; sm päitset, suitset, valjaat, aisat, jalustimet jne. Suurem osa neist sõnadest kuulub prototüüpsete pluratiivide hulka, mille mitmuslikkuse põhjus peitub kas kaheosalisuses või tuleneb mitmuslik vorm eseme või vahendi tihedast seotusest mõne teise sümmeetrilise töövahendiga. Sõnade kangas teljed ja kangaspuud (sm kangaspuut) puhul on mitmus ainuvõimalik. Kudumisseadme mitmeosalisus on selgelt tajutav tänapäevalgi, kuigi seade on muutunud järjest kompaktsemaks. Veel silmatorkavam oli see enne, kui vahendi eri osad ei moodustanud koosseisvat tervikut, vaid puud ja teljed torgati maa sisse või kinnitati toa põrandale või pinkide külge (Ingo 1978: 205).

87 Triinu Palo 85 Omamoodi tööriistaks võiks lugeda ka autot ja muid sõiduvahendeid. Liikumi s vahendit märkivat sõna rattad tuntakse pea kõigis läänemeresoome keeltes v.a vepsa keeles. Ants Viirese järgi on keeltes, kus rato-sõna leksikaliseerunud mitmuslik vorm märgib sõiduvahendit, võetud kasutusele teine sõna tähenduses 'ratas' (Viires 1968: 386). Mitmuslik rattad ~ rattaat on seega tekkinud metonüümilise tähendusmuutuse kaudu: sõiduvahendi silmatorkavamate osade järgi on hakatud nimetama sõidukit tervikuna (Ingo 1978: 218). Tõsi küll, eesti keeles leiab sõna rattad liikumi s vahendi tähenduses vaid kõnekeelest: Peab ikka auto ostma, ilma ratasteta enam hakkama ei saa. Soome keeles on mitmusliku vormiga sõiduvahendite nimetusi tunduvalt rohkem, lisaks rattaat-sõnals ka kärryt, vaunut, kääsyt ~ kääsit ~ kies(s)it, vankkurit jne. 2. Kehaosad Inimkeha sümmeetrilise ülesehitusega, elundite paarilisuse ja kaheosalisusega on seotud hulgaliselt pluratiive või pluratiivilaadseid sõnu. Omaette rühma kaheosalistest ja paariskehaosadest moodustavad pea ja selle eri osade nimetused. Soome kirjakeel kasvot-sõna (nägu) ainsuslikku vormi enam ei tunne, see on säilinud vaid mõningates liitsõnades, nagu kivikasvo või kasvonaamio. Eesti keeles on nägu-sõna praktiliselt võimatu mitmuslikult kasutada. Selgelt pluratiivne pea ja selle eri osade nimetus eesti keeles on aga palged: Lapse palged hõõguvad palavikust. Ainsusevormi kasutus näib olevat tavalisem kohakäänetes, mis omakorda viib sõna adverbiaalsete juhtumite hulka ehk pluratiivide kategooria äärealadele: Jahimees pani püssi palge. Ma pole teda palgest palgesse veel näinud. Silmad ~ silmät-soria puhul võib nii soome kui eesti keeles rääkida tähenduse metonüümilisest siirdumisest, mille tulemusena osa nimetust kasutatakse terviku tähenduses: sm En viitsi enää näyttää silmiäni; ee Ei taha teiste silme alla sattuda 'ei taha ennast teiste seltskonnas näidata', 'ei taha oma nägu teiste seltskonnas näidata'. Kuigi soome a/vor-sõnaga ühenduses viitab Ingo selle pluratiivsele olemusele ka lähisugulaskeeltes (Ingo 1998: 363), on

88 86 Soome ja eesti keele mitmussõnad ehk pluratiivid eesti keeles ajud-sõna. kasutus mõeldav vaid teatavatel harvadel juhtudel: Paneme nüüd ajud tööle! Kui soome keeles nähakse aju ootuspäraselt kaheosalise elundina, mille kaks ühesugust poolt moodustavad koos funktsioneeriva terviku, siis eesti keeles viitab sõna keeleväline tähendus abstraktsele tervikule, mille osade puhul kasutatakse eri nimetusi: vasak ja. parem ajupoolkera. Tähelepanu väärib asjaolu, et mitmete kaheosaliste ja paariskehaosade nimetuste puhul on nii eesti kui soome keeles tendents ainsusliku vormi poole. Hoolimata sellest, et tegu on paariskehaosadega, esineb mitmeid kinnistunud adverbiaalseid ainsuslikke vorme: kengät jalassa kingad jalas; kintaat käteen kindad kätte. Ajalooliselt on paariskehaosade puhul kasutatud ainsust, sest selliseid mõisteid peeti ühtseks tervikuks, paariks (vt ka Alvre 1962, eriti 97-98). Käsi tähendas seega kätepaari ehk mõlemat kätt, jalg vastavalt mõlemat jalga, kõrv mõlemat kõrva, silm mõlemat silma. Sellest tulenevalt nimetati üht kätt ja jalga, s.t poolt käte- ja jalapaari pooleks käeks ja pooleks jalaks. Soome keeles märgivad nimetused käsipuoli, jalkapuoli ja silmäpuoli vastavalt ühe käe, ühe jala ja ühe silmaga inimest. (Ravila 1938: 297). Tänapäeva eesti keeles kohtame selliseid väljendeid kui poole jalaga hauas ja. kuulsin seda juttu poole kõrvaga. Nende sõnade ainsuslik kasutus johtub sellest, et kehaosadel on keskne roll inimese igapäevaelus: tegelikkuses paariskehaosadele pööratakse tähelepanu eraldi (Ingo 1998: 415). Sellist ilmingut võiks kutsuda põhimõtteliselt mitmuse kulumiseks. Suuremad teadmised maailmast ja referendi põhjalikum tundmaõppimine on viinud selleni, et pluratiivne meelepilt on muutunud pluraalseks. Rindu ja üldisemalt rindkeha märkivaid pluratiive on soome keeles tunduvalt rohkem kui eesti keeles, kuigi enamik neist kuulub suhteliselt nõrkade mitmussõnade hulka. Selliseid nimetusi on näiteks ryntäät, rinnukset, rintamukset ja rinnat. Oluline erinevus paistab olevat sõna rinnad ~ rinnat kasutuses. Kui soome keeles on mitmusliku vormi kasutus üsna tavaline ka meesterahvast rääkides: Olavi tunsi vain, että tyttö lepäsi miltei poikittain hänen rinnoillaan, siis eesti keeles kasutatakse sel puhul küll eranditult ainsust: Mees lööb ringutades rinna laiali. Naise kehaosadest rääkides on kasutusel arvumitmus. Sellele lisaks on eesti keeles rinnad-sõnal metonüümia kaudu laienenud

89 Triinu Palo 87 tähendus 'hingamiselundkond' või 'kopsud': Nõrgad, viletsad rinnad. Hing jääb rindu kinni. 3. Rõivad Nagu juba eelnevalt on tõdetud, pakub inimkeha sümmeetriline ülesehitus hulgaliselt kehaosi märkivaid pluratiive. Ka rõivaste ja jalanõude puhul on inimene tunnetanud, et tervikuks ühendatud osad teenivad eesmärki paremini kui nad teeksid seda eraldi funktsioneerides (Ingo 1998: 416). Püksid ~ housut-sõna. esindab n-ö klassikalist mitmussõna. Sõna mitmuslik vorm paljudes keeltes seostub selle rõivaeseme sünniga. Püksid on algselt olnud jalgade kaitsmiseks mõeldud kahest eri säärest koosnevad niuetele kinnitatavad sukad. Püksid said neist alles siis, kui need kaks säärt märgati üheks kokku õmmelda (Ingo 1998: 418). Ka eesti keeles kasutatakse sõna mitmuslikuna, teatud üksikud juhtumid, nagu näiteks väljendid püksi tegema ja kirbud püksis välja arvatud. Liitsõna järelosana on aga ainsuslik vorm leidnud laialdast kasutust inimest tähistavates halvustavates või vulgaarsetes väljendites. Eesti keel tunneb nimetusi argpüks, jänespüks, kehkenpüks, kekspüks, kälkapüks ja pasapüks; soome keel selliseid ainsuslikke sõnu kui piikko-, verka-, pika-, liki-, puna-, risa-, sarka-, sonta- jajänishousu ning lökäpöksy. Jalatsid ja kindad moodustavad paaris funktsioneeriva kollektiivi. Nende eraldi jalga- ja kättepanek ja hooldamine (näiteks viksimine ja parandamine) on viinud kollektiivi osade eraldumiseni, mistõttu räägitakse tänapäeval tavaliselt kingast, sukast, saapast ja kindast mitte aga kinga-, suka-, saapa-, või kindapaarist. Seega on ala- ja ülajäsemeid katvate esemete puhul tegu suhteliselt nõrkade pluratiividega (Ingo 1998: ). Seda, et paaris kehaosade puhul on nii eesti kui soome keeles ainsus vaat et tavalisemgi, kinnitavad ka väljendid: ee saapad jalas, võta sukad jalast ja pane kindad kätte; sm saappaat jalassa, ota sukat jalasta ja pane kintaat käteen (vrd Alvre 1962: ). Samas esineb ka selliseid väljendeid kui paneb jalad kinni, võtab jalad lahti ja. sukkis jalgadega.

90 88 Soome ja eesti keele mitmussõnad ehk pluratiivid Rõivaste üldnimetustest moodustavad suurima rühma kõnekeelsed, deskriptiivsed, peamiselt negatiivse varjundiga mitmussõnad nagu ee hilbud, kaltsud, kodinad, korikad, närud, nartsud, räbalad, satsid; sm ketteet, ketineet, risat, lumput. Erinevalt eesti keelest leidub soome keeles ka positiivse varjundiga rõivaste üldnimetusi, nagu hepeneetja. kempaleet. Nagu eespool juba mainitud, on kehaosade ja rõivaste semantilised rühmad omavahel tihedas seoses, mistõttu toimub nende vahel sageli n-ö laenamist või vahetust. Harvad ei ole juhtumid, kus mingi kehaosa nimetus on siirdunud metonüümilise tähendusmuutuse kaudu märkima rõivaeset või vastupidi. Mitmusliku vormi elujõulisusest räägivad ka mitmed pluratiivsed laensõnad, mis on laenates säilitanud oma nuumeruse. Ja miks mitte ka sellised kõnekeelsed firmamärgid nagu Wranglerid ~ Wranglerit ja Levised ~ Levikset, mis teksased-sõm eeskujul nii eesti kui soome kirjakeelde pürgivad. 4. Rahvakogunemised, inimrühmad ja pidustused Esimese rühma rahvakogunemisi, inimrühmi ja pidustusi nimetavatest mitmussõnadest moodustavad pluratiivid, mille puhul mitmuse aluseks on osavõtjate rohkus. See on üks tüüpilisemaid tähendusvälju, kuhu mitmussõnad kuuluvad. Tähelepanuväärne on, et eesti keeles ei ole see rühm kuigi suur, kuid siia kuuluvatest esindab enamik prototüüpseid pluratiive. Soome keeles moodustavad pidustusi ja rahvakogunemisi märkivad sõnad suurima pluratiivide semantilise rühma. Peapõhjuse selleks annab soome keele produktiivseim ja tähtsaim pluratiiviliide -jäiset, -jäiset (- iäiset, -iäiset), mida võib liita põhimõtteliselt igale tegutsemist või toimingut väljendavale verbile, millest omakorda moodustatakse selle tegevuse raames koos funktsioneeriva inimrühma nimetus (Ingo 1978: 60). Eesti kirjakeel sellist sõnatüüpi ei tunne, küll leidub aga näiteid eesti lõunamurretest: kaejatse, kihljatse, matjatse, ristjatse, sündjatse, waljatse (Ariste 1979: 315). Selles rühmas tuleb sageli ette metonüümilist tähendusemuutust: tänapäeval pluratiividena kasutatavad nimetused on algselt märkinud vastavatest rahvakogunemistest osa võtvaid inimesi (Ingo 1978: 60). Selle väite kohaselt tähendas näiteks ütlus kihlad

91 Triinu Palo 89 tulevad kevadel kosilaste tulekut. Kihladega assotseerus alati ka teatud hulk külalisi ja muid võõraid, mistõttu kihlad ~ kihlajaisetsõna hakkas märkima algse kosimise tähenduse asemel kihluse puhul kokkutulnud külalisi ja nende kostitamist. EKSS-i andmetel tähendavad kihlad muuhulgas ka peiu kingitusi ja käsiraha mõrsjale. Põhjendatud alus sõna mitmusliku vormi kasutusele on mõlemates seletustes. Teise rühma moodustavad pluratiivid, mille ühisnimetajaks ehk siis mitmuslikkuse aluseks on tinglikult pidustuste või muu rahvakogunemise jagunemine ajaliselt või ruumiliselt eri osadeks. Selle rühma tüüpilisemaks näiteks on pulmad ~ häät -sõna. Mitmuse kasutamise olulisim põhjus peitub selles, et pulmad on soome-ugri rahvastel ajalooliselt olnud kahepoolsed pidustused. Pulmapidu koosnes kahest erinevast, mõnikord samaaegsest peost, millest üks peeti pruudi ja teine peiu kodus. Seega on nimetus algselt märkinud mõlemaid pidustusi, olnud nende n-ö koondnimetuseks. Väidet, et soome keeles on /zäöf-sõna märkinud eelkõige pulmapidustuste üldnimetust, toetab ka fakt, et kasutusel on sellised pulmapeo eri osade nimetused kui läksiäiset 'elukohast lahkumise puhul peetav pidu', antijaiset 'rohke söögi ja joogiga pidu' ja tuliaiset 'külakostiga tulnud võõraste saabumisel peetav pidu' (Ingo 1978: 131). Omaette rühma moodustavad pluratiivid, mille mitmusliku vormi põhjuseks võiks olla toimingute ja pidustuste jagunemine ajaliselt eri osadeks, näiteks päevadeks või nädalateks. Eesti keeles koonduvad sellised pluratiivid kaheks alarühmaks: ühelt poolt sellised sõnad km jõulud, näärid ja lihavõtted ning teiselt poolt pühad-lõpulised tähtpäevad. Jõulud märgivad eesti rahvakalendris talvise pööripäeva tähistamist, mis hõlmab ajavahemikku 1. detsembrist 7. jaanuarini. Ajaliselt tähendab see piisavalt pikka perioodi, et pühade üldnimetusena kasutada pluratiivi. Teatud käänetes - põhimõtteliselt kõikides käänetes peale nimetava - on mõeldav ka sõna ainsuslik kasutus: Jõulu(de)ni on veel kaks nädalat. Möödunud j õulu(de) ajal. Mitmuslik vorm näib olevat kinnistunud eesti keeles sõnas mesinädalad, hoolimata sellest et kuudepikkused jõudeolekud on tänapäeval enam kui liiast ning mesinädalad lühenenud sageli vaid ühe nädala pikkuseks puhkuseks. Nimetus on aga säilitanud 12

92 90 Soome ja eesti keele mitmussõnad ehk pluratiivid oma algse mitmusliku vormi: Noorpaar sõidab Hispaaniasse mesinädalaid veetma. Juhtumeid, kus nimetus säilitab oma algse nuumeruse (mitmuse) toimingu muutunud olemusele vaatamata, on ka soome keeles. Näiteks mitmed /?ä/vä?-lõpulised liitsõnad - nimipäivät 'nimepäev', syntymäpäivät 'sünnipäev' - märgivad tegelikult ühepäevaseid sündmusi. Enamik selliseid pidustusi või toiminguid on algselt kestnud pikemalt, kuid tänapäevaks lühenenud ühepäevalisteks: Kevätmaakuntapäivät pidetään torstaina (Ingo 1978: ). 5. Haigused Suhteliselt väikese, kuid selge pluratiivide semantilise rühma moodustavad mitmesuguste haiguste nimetused. Selle rühma puhul ilmnevad selged erinevused eesti ja soome keele vahel: kuigi keeleväline tegelikkus ja eeldused mitmussõnade tekkimisele tunduvad olevat samad, on nuumeruskasutuses olulisi erinevusi: eesti rõuged, tuulerõuged, leetrid, sarlakid on näiteks soome keeles vastavalt isorokko, vesirokko, tuhkarokko, tulirokko. Enamik pluratiivina kasutatavaid haiguste nimetusi kuulub nakkushaiguste hulka, millele on omased välised, silmaga nähtavad sümptomid. Nii leetritele, punetistele, rõugetele kui sarlakitele on iseloomulik eelkõige naha ja limaskesta pinnale tekkiv lööve. Kusjuures võib näiteks sarlakite puhul punetus koosneda täpikestest põletikusel nahal, samas kui punetistele omased punakaslillad täpid võivad kahvatuda ja sulada ühte ning kogu nahk võib näida pigem põletikulisena kui täpilisena. Sellest hoolimata kasutab eesti keel mõlema puhul mitmust: Laps suri sarlakitesse. Haigestus punetistesse. Tõsi küll - sisekohakäänetes täiesti võimalik ka ainsuslik vorm: Laps jäi sarlakisse, rõugesse, kuid selline kasutus viib sõnad adverbiaalidele suhteliselt lähedale. Lisaks nakkushaigustele kasutatakse eesti keeles mitmuslikuna ka mõningaid teisi haiguslike nähtude või vaeguste nimetusi. Sarnane põhjus mitmuse kasutuseks näib olevat sõnadel voolmed, gaasid ja koolikud. Mitmuslikkuse aluseks on pidevad või teatud ajavahemiku tagant korduvad valuhood soolestikus või seedimisel tekkivad gaasilised eritised maos ja sooltes. Luul ~

93 Triinu Palo 91 luulud on kasutusel nii ainsuses kui mitmuses, kuigi ilmselt on sagedasem viimane. Haigus seisneb korduvates depressiivsetes, tegelikkusele mittevastavates kujutlustes - seega on taas tegu teatud vaheaegade tagant korduvate haigushoogudega, mis on inimkujutluses realiseerunud ühtsena. 6. Ained ja jäätmed Mitmesugustel toiduainetel, teraviljade nimetustel ning erinevate toimingute tulemusel tekkinud jäätmete nimetustel on kalduvus kuuluda pluratiivide hulka. Eriti silmatorkav tundub see olevat mitmesuguste jäätmete ja eritiste osas. Juhul kui aine koosneb lugematutest väikestest osakestest, on üsna loogiline, et vastavat sõna kasutatakse pluratiivsena. Mitmuslik meelepilt selles rühmas ei ole aga ainuvalitsev. Miks me ei kasuta mitmust selliste ainesõnade nagu ee liiv, muld, tuhk; sm hiekka, multa, tuhka jne. puhul? Ainete ja jäätmete semantilise rühma puhul on põhjust rõhutada hulga ja massi vahelisi erinevusi. Leino järgi on hulgast, erinevalt massist, võimalik esile tuua mingit osa. Massi komponendid - erinevalt hulga komponentidest - ei ole rõhutatud (Leino 1993: 275). Nii paigutub tüüpiline pluratiivne aine- ja jäätmenimetus massi ja hulga vahele, sest tema referent koosneb väikestest osakestest, mida nähakse ühtlase tervikuna. Tüüpilisimad sellesse semantilisse rühma kuuluvad ained on teravili ja mitmesugused kuivained. Neile on omane teatud voolavus, mistõttu on nimetusi üsna loogiline mitmuslikuna kasutada. Teravilja ja selle töötlemisega seotud aineid märgivad sellised sõnad kui ee aganad, kolud, elejad, helbed, tangud ja. kruubid; sm akanat, hiutaleet, suurimot ja ryynit. Kahvit-sõna kasutatakse soome keeles mitmuslikuna sellisel juhul, kui on tegu joogi nautimisega, sellele erilise tähelepanu pööramisega: Vaan kumpikos meistä nyt kahvit keittää? 'Kumb meist siis kohvi keedab?' Eriti sageli esineb kahvit-sõna mitmuses liitsõna järelosana: aamukahvit 'hommikukohv', saunakahvit 'saunakohv', tulokahvit 'külaliste tuleku puhul keedetav kohv. Analoogsena esineb soome keeles hulgaliselt viinat- või oluet* lõpulisi liitsõnu, nagu juhannusviinat l }aaniphevaviin\juhlaoluet

94 92 Soome ja eesti keele mitmussõnad ehkpluratüvid 'piduõlu'. Mainitud sõnade puhul on mitmusel defmiitse speetsiesi näitamise ülesanne, küsimus on teatud hulgas aines, nt tassis kohvis või pudelis viinas (Karlsson 1960: 44-^5). Valdav enamik jäätmesõnadest viitab vedelate või tahkete ainete käsitlemise tagajärjel tekkinud purule, pritsmetele või tolmule. Tootmis- ja tööstusjäätmed on näiteks heitmed, pritsmed, puurmed, saagmed, viilmed jne. Põhimõtteliselt on võimalik mis tahes materjalist alles jäävaid jäätmeid nimetada nende töötlemis- või käsitsemisviisi järgi. 7. Abstraktsed ja klassifitseerimata mitmussõnad ehk kontekstipluratiivid Eesti ja soome keele mitmussõnade semantilises jaotuses olen pidanud vajalikuks moodustada omaette rühm sõnadest, mis ei sobi eespool mainitud rühmadesse kas oma suhteliselt abstraktse tähenduse või millegi muu poolest. Seega toimib antud rühm "prügikastina". Omaette rühma moodustavad raha ja majanduslike toimingutega seotud mitmuslikud sõnad. Eestikeelne arved-sõna. märgib kõnekeeles rahalisi vahekordi või muid reguleerimist vajavaid suhteid: Selle mehega on mul vanad arved. Soome keeles kasutatakse rahat-sõna. ebamäärasest summast rahast rääkides: Lyödä rahat kouraan. Mitmuses esineb sõna ka mitmete liitsõnade järelosana, näiteks: juoma-, kahvi-, ovi-, tasku-, või viikkorahat. Pluratiiv finantsid võib märkida nii üleüldiselt rahalisi suhteid ja vahendeid kui ka lihtsalt raha: Restorani minek jääb ära, finantsid on kehvad. Tähendus on abstraheerunud sõnas aktsiad, mis märgib piltlikes väljendites muutlikku tähtsust, mõju või mainet: Tema aktsiad kipuvad viimasel ajal langema. Hulgaliselt leidub ka liitsõnalisi abstraktseid või klassifitseerimata pluratiive. Tüüpilised sõnad selles alarühmas on nt ee hügieeninõuded, armuasjad, ergutusabinõud, hoolduskulud, ilmastikutingimused, ilmumisandmed, inimvõimed, keelesuhted, keerdkäigud, piirjooned; sm elinkustannukset, hankintakulut, paloturvallisuusvälineet, palvelukeinot, sotahankkeet jne.

95 Triinu Palo 93 Kokkuvõtteks Erinevused eesti ja soome keele mitmussõnade vahel seisnevad eelkõige selles, mida kumbki keel mitmuslikustumise puhul arvesse võtab. Soome keel võtab eesti keelest tunduvalt rohkem arvesse sündmuse jagunemist mitmeks osaks, samuti sündmusest osa võtvate inimeste ja toimingute rohkust. Sellest annab tunnistust soome keele suurim pluratiivide rühm - rahvakogunemised, inimrühmad ja pidustused. Eesti keeles on soome keelega võrreldes tunduvalt enam haigusi, aineid ja jäätmeid nimetavaid prototüüpseid pluratiive, mis viitab sellele, et eesti keeles on sõna mitmuslikustumisel tähtis roll referendi koosnemisel lugematutest väikestest osakestest, mida nähakse numbriliselt eristamatu funktsionaalkollektiivina. Referendi kahe- ja mitmeosalisuse või sümmeetrilisuse taju misel näib olukord eesti ja soome keeles olevat suhteliselt sarnane: selleks et tajuda referendi mitmeosalisust, tuleb seda piisavalt hästi tunda. Samas - kui referendi üksikuid osi juba väga hästi tuntakse, muutub fiinktsionaalkollektiiv juhuslikuks kollektiiviks. Sellised muutused on aset leidnud näiteks kehaosade ja rõivaste semantilises rühmas. Kõige rohkem prototüüpseid pluratiive leidub nii eesti kui soome keeles tööriistade ja tehniliste seadmete, soome keeles lisaks sellele ka rahvakogunemiste ja pidustuste rühmas. Just neisse rühmadesse kuulub palju vanema sõnavara sõnu, mis osutavad veel tänapäevalgi sellele, kui täpselt võtsid ja võtavad eesti ja soome keel ja üldisemaltki soome-ugri keeled arvesse arvulisi suhteid. Kirjandus Alvre, Paul Kehaosi märkivate nimetuste nuumerusest. - Keel ja Kirjandus 2, ; 3, Ariste, Paul Uurimus pluratiividest. - Keel ja Kirjandus 5,

96 94 Soome ja eesti keele mitmussõnad ehk pluratiivid Brown, Maximilian Das Kollektivum und das Plurale tantum im Russischen. Ein bedeutungsgeschichtlicher Versuch. Inaugural- Dissertation zur Erlangung dere Doktorwürde einer Hohen Philosophischen Fakultät der Universität Leipzig. EKSS = Eesti kirjakeele seletussõnaraamat (arvutiversioon). Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Eesti Keele ja Kirjanduse Instituut. Hakulinen, Lauri Ruumiin nimityksistä. -Virittäjä, Hakulinen, Lauri Suomen kielen rakenne ja kehitys. Neljäs, korjattuja lisätty painos. Helsinki: Otava. Hintzenberger, Ludwig-Hinderling, Robert Riickläufiges estnisches Wörterbuch. Universität Bayreuth, Sprach- und Literaturwissenschaftliche Fakultät. Bayreuth. Ikola, Osmo Nykysuomen käsikirja. Espoo: Weilin+Göös. Ingo, Rune Suomen kielen pluratiivit eli monikkosanat. Numeeris-semanttinen tutkimus I. Väenkokouksia ja teknisiä laitteita tarkoittavat sanat. Äbo Akademi, Äbo. Ingo, Rune Suomen kielen pluratiivit eli monikkosanat. Numeeris-semanttinen tutkimus II. Ruumiinosia ja vaatteita tarkoittavat sanat. Vaasan yliopisto, käännösteorian ja ammattikielten tutkijaryhmä, Vaasa. Karlsson, Göran Suomen kielen nukuksissa ja hereillä -tyyppiset paikallissija adverbit. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 250.) Helsinki. Karlsson, Göran Numerustutkielmia. Kirjoituksia suomen kielen yksikön ja monikon käytöstä. (Tietolipas 19. Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia.) Helsinki. Koski, Mauno Oliotarkoitteisten substantiivien semantiikka. - Rakenteita. Juhlakirja Osmo Ikolan 60-vuotispäiväksi (Turun yliopiston suomalaisen ja yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja 11.) Turku. Koski, Mauno Ihmisen ruumiinosien nimitykset suomessa ja ruotsissa 1. - Kontrastiivista kielentutkimusta I. Toim. Mauno Koski. (Fennistica 8.) Äbo Akademi, suomen kielen laitos. Turku. Koski, Mauno Ihmisen ruumiinosien nimitykset suomessa ja ruotsissa 2. - Kontrastiivista kielentutkimusta II. Toim. Mauno Koski. (Fennistica 10.) Äbo Akademi, suomen kielen laitos. Turku. Leino, Pentti Polysemia - kielen moniselitteisyys. - Suomen kielen kognitiivista kielioppia I. (Kieli 7.) Helsingin yliopiston suomen kielen laitos, Helsinki. NS - Nykysuomen Sanakirja I-IV. Porvoo-Helsinki: WSOY

97 Triinu Palo 95 Onikki, Tiina Prototyyppi kielentutkimuksessa. - Meanings and Prototypes. Ed. Savas Tsohatzidis. Tiede & edistys 1992/4. Suomen Tutkijaliiton aikakauslehti. Jyväskylä: Gummerus. Ravila, Paavo Numerusproblemeja. - Virittäjä 42, , Tiits, Mai Lüngad eesti noomenivormistikus. - Keel ja Kirjandus 5, Viires, Ants Zur Geschichte des Landtransports bei den Ostseefmnen. - CFUE II, Helsinki Helsinki.

98 ADJEKTIIVIEN JOHDOSTYYPIT SUOMESSA JA VIROSSA Hannu Remes Joensuun yliopisto Suomalaisen viron ja vastaavasti virolaisen suomen oppimista helpottaa kielten yhteinen sanasto. Tunnetusti kuitenkin semanttiset erot opettavat varovaisuuteen: kaikki ei ole niin yksinkertaista, kuin miltä näyttää. Sanaston suhteita voidaan tarkastella johto-opillisesta näkökulmasta, sillä läheisissä sukukielissä on runsaasti yhteisiä, samoihin johdostyyppeihin kuuluvia sanoja. On myös tutuntuntuisen johtimen sisältäviä mutta äidinkielelle vieraita sanoja sekä johdostyyppejä, joilta puuttuu äidinkielestä vastine. Suomen ja viron sananjõhtoa on tutkittu kontrastiivisesti jo pitkään. Useiden yksittäisiä johdostyyppejä käsittelevien esitysten ohella on olemassa muutamia laajempia kokonaisuuksia koskevia tutkimuksia. Päivi Rintala on tarkastellut mm. kielten deverbaalisia substantiivityyppejä (Lähivertailuja, 1985) sekä suomen ja viron johto-opillisten erojen syiden selvittelyn yhteydessä erityisesti välineiden ja laitteiden nimiä (Lähivertailuja 2, 1986). Reet Kasik on puolestaan useissa yhteyksissä käsitellyt kontrastiivisesti viron ja suomen verbiderivaatiota (ks. esim. teosta Verbid ja verbaalsubstantiivid tänapäeva eesti keeles, 1994, ja siihen kuuluvia sivulla 3 mainittuja tutkimuksia). Yksittäisten adjektiivijohdostyyppien vertailua on esim. Rintalalla sekä /ärt/ä-loppuisia adjektiiveja koskevassa väitöskirjassaan (1972) että useissa artikkeleissa. Viron kielioppini johto-opin jaksossa (1983: ) on esitelty tavalliset kirjakielen adjektiivien johtimet ja verrattu johdoksia sekä semantiikan että taivutuksen kannalta suomalaisiin vastineisiinsa. Tarkastelen tässä esityksessä suomen ja viron kirjakielten adjektiivien johdostyyppejä lähinnä fonologis-morfologisesta näkökulmasta. Seuraavassa taulukossa, jota voitaneen hyödyntää kielenopiskelussa, tyypit esitetään johdinten mukaisessa aakkos-

99 Hannu Remes 97 järjestyksessä niin, että ensisijaisesti lähdetään johtimen suomenkielisestä asusta ja toissijaisesti, jos johdin suomesta puuttuu, virolaisesta asusta. Tarkoituksenmukaisuussyistä on kuitenkin suomen johdin (m)mainen heti immainen-johtimen jäljessä ja maton-)oh.dm ton-johtimen perässä. Taulukkoon ei ole otettu mukaan partisiippien suffikseja. Kummassakin kielessä on selviksi adjektiiveiksi leksikaalistuneita partisiippeja, joskus jopa äänteellisesti eriytyneenä, kuten esimerkiksi viron osav (vrt. partis. oskav) osoittaa. Taulukon johdinten valinta perustuu pääosin Jouko Vesikansan teokseen Johdokset ja Silvi Varen tutkimukseen Omadussõnaliited tänapäeva eesti kirjakeeles. Siten mukaan on tullut muutamia ainakin kirjakielissä vähäkäyttöisiä johtimia, kuten mm. suomen läntä ja Ut sekä viron las, Idaneja ur. TAULUKKO: Suomen ja viron adjektiivinjohtimet Suomi korkea, haikea, kolea, pimeä korkeahko, pienehkö su johdin ea hko vi johdin e : e e : eda - Viro kõrge, haige kole, pime antelias, puhelias, työteliäs alimmainen, keskimmäinen, sisimmäinen, uloimmainen etumainen, ulommainen ias : iaa - immainen (m)mainen j as : ja ik: iku : ikku mine nooljas; laugjas, pruunjas lapsik, vastik, üksik keskmine, pealmine; alumine, sisemine suolainen, punainen, puinen, kultainen, eilinen inen : ise : is ne :se : s ne: se soolane, punane, puine kuldne, eilne kalaisa, kuuluisa, viihtyisä - isa ne : sa s: sa ehtne, moodne, soodne ilus : ilusa, kuulus : kuulsa 13

100 98 Adjektiivien j ohdostyypit suomessa ja virossa Suomi su johdin vi johdin Viro ainokainen, lyhykäinen kainen ke (ne) : kese ainuke(ne), liihike(ne) innokas, mutkikas, ilmeikäs; kuivakas kas: kkaa kas: ka innukas, mahlakas; pruunikas, soolakas kuivakka; kimakka, ärhäkkä kka : ka - suomalainen, helsinkiläinen lainen (1) - samanlainen, yhtäläinen; huononlainen lainen (2) lane haiglane; Õiglane, ühtlane joutilas, suulas, työläs las: laa las : la suulas, söölas, õgilas - Idane lüheldane, vanaldane; liialdane, küllaldane - lik: liku : likku õnnelik, täielik, leidlik; realistlik; tammsaarelik onnellinen, täydellinen, ruudullinen; kourallinen Uinen Une ruuduline, oluline; kummaline; foneetiline sairaalloinen, vaivalloinen Iloinen - laiskanläntä, lyhyenläntä, vähäläntä läntä : lännä - poikamainen, nestemäinen, räjähdysmäinen mainen - semmoinen, tämmöinen; aikamoinen, suurenmoinen mainen -

101 Hannu Remes 99 Suomi su johdin vi johdin Viro kokonainen, täysinäinen nainen - olennainen, näennäinen, perinnäinen, valinnainen nnainen - huoleton, syytön, pilvetön, jalaton, silmätön; silmitön ton : Uoma tu : tu hooletu, süütu; pilvitu, jalutu, silmitu liikkumaton, tuntematon, selittämätön maton matu liikumatu, tundmatu; kujuteldamatu, nähtamatu alituinen, erityinen, omituinen tuinen - pituinen, levyinen, paksuinen uinen une -pikkune, -laiune, -jämedune - ur : ura pahur, vagur; kidur ohut, kevyt, lyhyt, ainut ut: ue - tukeva, väkevä, etevä, mukava va v : va tugev, vägev, edev, mugav auttavainen, päättäväinen, taipuvainen, tyytyväinen vainen - Taulukosta helposti havaittavaan suomen johdostyyppien enemmyyteen on syynä ennen kaikkea se, että kielessämme on runsaasti yhdysperäisiä inen-aineksen sisältäviä johtimia, joista vain muutamilla on virossa vastine. Tilanne voi olla myös sellainen, että suomen kahta johdostyyppiä vastaa virossa äänteellisesti yksi tyyppi: sekä immainen että (m)mainen -adjektiivien virolaiset vastineet ovat razne-johdoksia (tällaisten adjektiivien suhteista lähemmin Rintala 2000). Suomen partisiippilähtöisiä mutta semanttisesti usein eriytyneitä vainen-]o\\<\oks\a. (Vesikansa 1978: 82) vastaavia sanoja ei kirjavirossa ole lukuun

102 100 Adjektiivien johdos tyypit suomessa ja virossa ottamatta tavallista adjektiivia tulevane. Sellaisia viron kielen johtimia, joilta puuttuu kirjasuomesta vastine, on vain muutamia, joukossa tosin tavallisimpiin adjektiivinjohtimiin kuuluva lih. Johdostyyppien vertailun ohella voi huomiota kiinnittää myös etymologisesti yhteen kuuluvien johdosten taivutuseroihin. Esimerkiksi toisen kielen yhtä taivutustyyppiä saattaa toisessa vastata kaksi tai joskus useampiakin tyyppejä. Niin ikään johdosten vartaloiden käytössä ja siten paikoin johdinallomorfeissa on tyypeittäin kielten välillä eroja. Suomen ja viron adjektiivijohdosten suhteissa on muun muassa seuraavia piirteitä. 1. Kielissä on yhteinen johdin, esim. sm. inen ja vir. ne {suolainen, kultainen - soolane, kuldne), sm. ton ja vir. tu {huoleton, syytön hooletu, süütu) sekä sm. va ja vir. v (:va) {tukeva, väkevä - tugev, vägev). Merkityseroja voi kuitenkin esiintyä, kuten vaikkapa tapauksessa tukeva - tugev. Johdosten vartalosuhteet ovat saattaneet kehittyä erilaisiksi, näin muun muassa kielten kas -johdoksissa ja karitiiviadjektiiveissa: sm. innokas : innokkaa/n : innokas/ta - vir. innukas : innuka : innuka/t ja sm. huoleton : huolettoma/n - vir. hooletu : hooletu. Yhteisissä adjektiivityypeissä on kehitys johtanut osassa tapauksia virossa useampaan taivutustyyppiin. Suomen inenjohdosten vastineissa on toisaalta taivutus soolane : soolase : soolas/t mutta toisaalta (sisäheittosanoissa) kuldne : kuldse : kuldse/t. Monikkotyypeissäkin on eroja: punaseid, soolaseid mutta ümmargusi ja osin rinnakkaisesti esimerkiksi endisi ja endiseid, üldisi ja üldiseid. Suomessa kaikki inen-jöhdokset taipuvat samalla tavoin. Kirjasuomelle vieras on viron suhde ne : sa {ehtne : ehtsa, soodne : soodsa). Se johtuneekin kahden johdostyypin, inen ja isa, sekaantumisesta, mitä on voinut alkuaan tapahtua samakantaisten adjektiivien kesken, vrt. sm. suotuinen : suotuisen ja suotuisa : suotuisan, vir. soodne : soodseja. soodus : soodsa. Suomen epäproduktiivista &4-adjektiivityyppiä vastaa virossa ensi tavun pituuden perusteella kaksi paradigmatyyppiä: haige : haige ja pime : pimeda. Virossa jälkimmäinen tyyppi pyrkii yleistymään muihinkin kaksitavuisiin adjektiiveihin, joiden ensi tavu on lyhyt, kuten esimerkiksi osoittavat arkikieliset tapaukset maru : maruda, nüri: nürida (Hint 1998:239).

103 Hannu Remes 101 Jossain määrin ongelmallinen on suomen ias- ja viron j asjohdosten rinnastus. Suomalaisen johtimen asu on aiemmin ollut j As (Hakulinen 1979: ), mutta adjektiivit poikkeavat selvästi sekä muodostustavaltaan että semantiikaltaan virolaisista johdoksista. Suomessa sanat ovat miltei aina deverbaaleja ja perustuvat frekventatiivisiin e/e~johdoksiin tai sellaisten mallin mukaan saatuihin kantoihin, esim. antelias, kyseliäs, puhelias ja avulias, kekseliäs, sovelias. Virossa taas johdokset ovat yleensä nominikantaisia; substantiiveista johdetut adjektiivit merkitsevät kaltaisuutta, esim. klaasjas 'lasimainen', nooljas 'nuolimainen', mutta adjektiivikantaiset johdokset ovat moderatiivisia, esim laugjas 'loivahko', pruunjas 'ruskeahko'. Harvat verbikantaiset johdokset, kuten helkjas ja kleepjas, eivät koskaan perustu elefrekventatiiveihin. (Vare 1984: ) Hakulisen (1979: ) mukaan johdin ias {< j As) on kuitenkin voinut suomessa toisinaan liittyä myös nominikantaan, esim. adjektiiveissa -vuotias ja äveriäs, ja kyse on todennäköisesti samasta aineksesta kuin deverbaaleissa. 2. Kielissä on yhteinen johdin, jonka käytössä saattaa olla sanaluokkakohtaisia rajoituksia. Esimerkiksi suomen lainenjohdokset (taulukon lainen (1); suomalainen, tarttolainen) voivat olla substantiiveja ja adjektiiveja. Vastaavat viron /a«e-johdokset {soomlane, tartlane) ovat aina henkilöä tarkoittavia substantiiveja. Toisaalta viron /^-johtimella muodostetaan sekä adjektiiveja {lapsik, vastik; harvik (= harvavõitu)) että substantiiveja {laulik, kuusik, alevik, õpik, voolik), mutta suomessa äänteellisesti vastaava suffiksi ikko on kirjakielessä mahdollinen vain substantiiveilla {tosikko, nuorikko, lumikko, kuusikko, asteikko, ennakko). Yhteisten johdinten suhde voi olla myös sellainen, että kummallakin taholla johdin on adjektiivien muodostajana suhteellisen vähäkäyttöinen, mutta substantiivinjohtimena toisessa kielessä tavallinen. Suomen deminutiivisella fc4we«-suffiksilla muodoste taan vain muutamia adjektiiveja, esim. ainokainen, köykäinen ja uutukainen, ja substantiiveissakin se on harvinainen (mm. lapsukainen, nuorukainen, pienokainen). Viron ke(ne) (johdinten äännesuhteista ks. Kettunen 1962: ), jonka erikoisuutena on «e-aineksen puuttuminen usein nominatiivista (suomessa ei

104 102 Adjektiivien johdostyypit suomessa ja virossa vaihtoehtoisesti *ainoka), on adjektiivinjohtimena vähäproduktiivinen mutta kuitenkin yleisempi kuin suomessa (vrt. Vare 1984: 23-24), esim. armsake(ne), kehvake, lühike, pisike, vaeseke ja lähinnä kysymyksissä esiintyvät pikuke, suuruke, vanuke. Jälkimmäisessä ryhmässä kuten myös muun muassa sellaisissa sanoissa kuin kõhnuke, nõrguke ja. nooruke esiintyy johtimen edellä toinen deminutiivisuffiksi u, jota vastaa suomalaisjohdoksissa u/y tai o. Substantiivien johtimena ke (ne) on perin tavallinen ja on viron ainoa produktiivinen deminutiivijohdin (esim. linnuke(ne), lapsuke, raamatuke, vennake). Sekä suomessa että virossa esiintyvä suffiksi las on niin ikään adjektiivinjohtimena vähäkäyttöinen. Suomen kirjakieliset johdokset ovat joutilas-sanaa lukuun ottamatta denominaaleja, esim. kuulas, suulas, työläs, vuolas. Virossa on kyllä myös suulas, mutta muuten johdokset ovat deverbaaleja: söölas 'ahne' (vrt. sm. murt. syöläs 'nälkäinen, paljon syövä'), õgilas 'ahne' (< õgima 'ahmia, hotkia') ja vanh. kõlblas (= kõlbeline) 'moraalinen, siveellinen'. Kielihistoriallisesti lienee denominaaleja lasadjektiiveja voolas 'vuolas, nopeasti virtaava', mutta se ei nykyvirossa hahmottune tähän tyyppiin kuuluvaksi, vaan (a)sjohdokseksi verbistä voolama tai substantiivista vool. Suomessa /As-johtimella muodostetaan myös jonkin verran substantiiveja {oppilas, potilas, sotilas, syöttiläs, toipilas), mutta virossa se ei ole mahdollista. Esimerkiksi suomalaislaina ylioppilas on virossa mukautettu /a«e-johdostyyppiin: üliõpilane. 3. Kielissä on yhteinen johdin, mutta liittymisessä kantaan on kielikohtaisia rajoituksia. Nykysuomen kirjakielen karitiiviset /0«-adjektiivit perustuvat aina yksikölliseen kantaan lukuun ottamatta merkitykseltään abstraktistunutta johdosta silmitön (vrt. silmätön). Virossa tulee kuitenkin kyseeseen sekä yksikkö- että monikkokantaisuus; monikkokantaisia ovat esim. pilvitu, jalutu, sarvitu ja lehitu (vrt. sm. pilvetön, jalaton, sarveton, lehdetön). Viron deverbaaleissa raata-johdoksissa voi toisinaan olla kantana passiivivartalo. Osin tapaukset ovat semanttisesti samanlaisia kuin vastaavat aktiivivartaloiset karitiivit, esim. kujuteldamatu ilu = kujutlematu ilu, mutta toisinaan kannan eron avulla saadaan aikaan myös merkitysero: mõeldamatu tegu 'teko, joka ei ole ajateltavissa' (vrt. mõtlematu tegu 'ajattelematon teko'), tähele-

105 Hannu Remes 103 pandamatu kuulaja 'kuulija, jota ei huomata / oteta huomioon 5 (vrt. tähelepanematu kuulaja 'tarkkaamaton kuulija') (Vare 1984: 98). Suomessa passiivikantaisuus ei ole mahdollista. Suomen My-johdin voi liittyä sekä yksikkölliseen että (kielihistoriallisesti) monikolliseen kantaan, esim. innokas, iäkäs, muodikas, siivekäs ja ilmeikäs, kukikas, mutkikas, toiveikas. Virossa Äras-johdokset ovat aina yksikkökantaisia: innukas, mahlakas, teenekas, pruunikas. 4. Johdin ei esiinny toisessa kielessä. Esimerkiksi suomen moderatiivisella /z Ojohdostyypillä (suurehko, leveähkö) ei ole vastinetta virossa. Toisaalta muun muassa viron epäproduktiiveilta, niukasti sanoja sisältäviltä johdostyypeiltä Idane {lüheldane, vanaldane) ja ur (: ura) (pahur, kidur) puuttuvat suomalaiset vastineet. Niin ikään suomesta puuttuu vastine viron tavallisimpiin adjektiivinjohtimiin kuuluvalta //Ä:-suffiksilta, jonka huomattavaan produktiiviuteen on epäilemättä vaikuttanut äänteellisesti läheinen ja tavallinen saksan adjektiivien //c/z-aines (ks. esim. Rintala 1972: , erit. alav. 70). Sukukielten johdinten käyttöä tarkasteltaessa on siten otettava huomioon vieras vaikutuskin. Edellä on tarkasteltu suomen ja viron adjektiivien johdostyyppejä johdinten äänteellisten vastaavuussuhteiden pohjalta. Adjektiivijohdosten semanttinen rinnastaminen antaisi suomen ja viron johdostyyppien suhteista varsin erilaisen, monitahoisemman kuvan. Muutamissa tapauksissa yhteisten johdinten käyttö on kyllä pitkälti yhdenmukaista, näin esimerkiksi suomen (majton ja viron (ma)tu -johdinten kohdalla: huoleton - hooletu, syytön süütu, liikkumaton liikumatu, selittämätön seletamatu. Mutta tavallista on, että yleisenkin yhteisen johdostyypin käytössä on selviä kielittäisiä eroja. Esimerkiksi viron varsin produktiivisella //«e-johtimella muodostetuilla adjektiiveilla voi olla suomalaisina merkitysvastineina hyvin erityyppisiä sanoja, kuten osoittavat muun muassa toisaalta tapaukset keeleline 'kielellinen', ruuduline 'ruudullinen' ja toisaalta alaline 'ainainen; vakinainen', närviline 'hermostunut', lilleline 'kukikas' (myös 'kukallinen'), suuteline 'kykenevä, pystyvä', roheline 'vihreä', foneetiline 'foneettinen', kaootiline 'kaoottinen, kaaosmainen'.

106 104 Adjektiivien johdostyypit suomessa ja virossa Kirjallisuus Hakulinen, Lauri Suomen kielen rakenne ja kehitys. Neljäs, korjattuja lisätty painos. Helsinki: Otava. Hint, Mati Häälikutest sõnadeni. Eesti keele häälikusüsteem üldkeeleteaduslikul taustal. Teine, ümbertöötatud trükk. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus. Kettunen, Lauri Eestin kielen äännehistoria. Kolmas painos. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 156.) Helsinki. Remes, Hannu Viron kielioppi. Porvoo-Helsinki-Juva: Werner Söderström Osakeyhtiö. Rintala, Päivi Suomen /äntö-loppuiset adjektiivit. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 306.) Helsinki. Rintala, Päivi Ns. superlatiiviset adjektiivit ja superlatiivi. Suomen, viron ja vatjan suhteiden tarkastelua. - Inter dialectos nominaque. Pühendusteos Mari Mustale 11. novembril (Eesti Keele Instituudi toimetised 7.) Koostanud ja toimetanud Jüri Viikberg. Tallinn Vare, Silvi Omadussõnaliited tänapäeva eesti kirjakeeles. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn: Valgus. Vesikansa, Jouko Johdokset. Nykysuomen oppaita 2. Porvoo- Helsinki-Juva: Werner Söderström Osakeyhtiö.

107 KUIDAS MÄÄRATLEDA LÕUNA-EESTI KEELELIST STAATUST? Seppo Suhonen Helsingi Ülikool Keeleuurimustes on lõunaeesti keel mitu korda saanud oma erilise staatuse. Juba Wiedemann (1864) rõhutas lõunaeesti erilist rolli läänemeresoome murrete hulgas. Lauri Kettunen näitas siiski esimesena, et lõunaeestit ei saa lugeda ainult üheks eesti keele murdeks. Lõunaeesti staatuse määratlemine on ühenduses selle keele sünniteooriatega. Nende kohta on andnud hea ülevaate Kalevi Wiik (1998). Selle põhjal võiks lühidalt kokku võtta järgnevalt. Lauri Kettuse (1940) järgi on lõunaeesti keel sündinud liivi ja eesti keele (või Ketrusel õieti liivlaste ja eestlaste) segunemisest või ühinemisest. See on toimunud enne põhjaeestlaste sündi sama protsessi teel (võib olla pärast 400 ekr). Tema arvates võiks lõunaeestlasi pidada isegi eriliseks algsoome hõimuks (1940: 115). Ta viitab sellele levinud seisukohale, et lõunaeesti on Soomele lähedasem kui põhjaeesti ja et tõepoolest on olemas sellised soome ja lõunaeesti ühisjooned nagu vokaalharmoonia, /-mitmus ja minevik ja et on ühist sõnavara, aga sellised tõendid pole piisavad 1. Esimesena luges Paul Ariste (1956) lõunaeestlased üheks vanaks läänemeresoomlaste - või Ariste terminoloogia kohaselt läänemerelaste - rühmituseks koos liivlaste, põhjaeestlaste, karjalaste ja vepslastega. Tema jaotuses esineb kolm kriteeriumide rühma. Erisõnavara, nt anum 'nõu, riist', hõõlas 'vagu', kesv 'oder', kähr 'mäger', man 'juures', mõskma 'pesema', puhm{as) 'põõsas', ruhim 'kamal', siug 'uss', tsuug 'pastel', tännitama 'karjuma', ubin, upin 'õun', vagel, vagõl 'ussike'. "-- auf Grund deren jedoch noch nichts bewiesen ist." (Kettunen 1940: 116.) 14

108 106 Kuidas määratleda Lõuna-Eesti keelelist staatust? Morfoloogilised nähtused, nt - 3. pöörde tunnuste *-ksen, *-ksen ulatuslik tarvitamine; - abessiivi lõpp *-ntak, *-ltak; - mitm. nimetava tunnus -k [!] üldläänemerelise -t asemel. Ainult lõunaeesti keelele omased foneetilised muutused, nt *kt > tt, *pts > ts. Paul Ariste puudutas lõunaeesti algupära küsimusi ka hiljem (1961, 1966). Ka Paul Alvrel (1973) on lõunaeesti oma haruna algne keel ja pärit vanast idahõimust, mille moodustasid rannikueesti, karjala ja vepsa koos lõunaeestiga. Tema keelelises jaotuses (1973) kuulub lõunaeesti ühte rühma soome idamurrete ja Kirde-Eesti rannikumurretega ning karjala, vepsa ja vadja keelega sel põhjusel, et pluurali genitiiv põhineb neis läänemeresoome murretes pluurali tüvel. Seega see kriteerium eristab lääne- ja idamurded, ja lõunaeesti on idamurrete hulgas. Lõunaeesti sünniteooriatega seoses peab mainima ka arheoloog Harri Moorat (1956). Tema jagab läänemeresoome keeled kolme rühma selle põhjal, kui tugev on neis olnud balti mõjuala juba nooremal kiviajal: 1) lääne (tugev), 2) kagu (nõrgem), 3) kirre (ainult kaudne). Pronksiaja lõpuks ja rauaaja alguseks (750 ekr-0) jagunesid läänemeresoomlased 6-7 hõimuks, ja neist huvitavad meid eriti kagueestlased ja tšuudid. Artiklist ei selgu, kas need olid kaks erinevat hõimu või mitte. Igal juhul võime tähele panna, et Moora jaotuses paistab lõunaeestil olevat iseseisev staatus juba väga vara, s.t keelelise ajaskeemi järgi hilisalgsoome ajastul. Arvo Laanest (1975: 17) on kirjutanud: "Lõunaeesti hõimu moodustamisel on arvatavasti tähtis osa kuulunud neile etnilistele elementidele, mis olid lähedases suguluses ida pool Peipsit asunud läänemeresoome hõimudega", s.t tema järgi on lõunaeestlased kujunenud rahvaste segunemisel ja neil on ida aines tugevam kui vadjalastel (vrd ka Laanest 1972: 119). Laanest (1994: 9) on veel täpsustanud, et idapooolsed jooned on imbunud lõunaeestisse vanatšuudi keele kaudu ja see omakorda on tekkinud põhja-ja idaalgsoome segunemisel. Niisiis võiks oletada, et lõunaeestis on ootuspärased ka ühised jooned vadja keelega. Pandagu tähele, et Lauri Kettunen

109 Seppo Suhonen 107 mainib oma vadja keele häälikuloos (1930: 173) ainult üht vadja keele ja lõunaeesti murde häälikulist ühisjoont, nimelt tagavokaali e (lõunaeesti e) säilimist esimesest silbist kaugemal, nt sõne 9, vdj soned. Ta oleks võinud tuua neid rohkem, nagu ta teebki oma eesti keele ajaloos, nt ä- ja w-vokaalharmoonia 2, sõnalõpulise n:i kadu ka 1. pöördes (Kettunen 1962: 107; Kask 1972: 110) ning vokaalide o ja ü säilimine (Kettunen 1962: 142, 148, ). Terho Itkonen (1983) pidas vadja ja lõunaeesti põhituumikut lähedaseks ja oletas, et vanade läänemeresoome murrete idakomponent on osaliselt mõjutanud ka lõunaeesti kujunemist. Niisiis on lõunaeesti oma algupäralt segamurre, aga kuulub tema käsitluses läänemurrete hulka. Arnold Kask (1956) rõhutab samas väljaandes, kus ka eelmine Ariste artikkel ilmus, et Põhja-ja Lõuna-Eesti murrete põhilised lahkuminekud ulatuvad väga kaugesse minevikku ja kinnitavad seda, et need murderühmad on kujunenud omaaegsete erinevate hõimude keele baasil. Oma seisukoha kinnitamiseks mainib ta 12 häälikulist ja 12 morfoloogilist erijoont. Ta pole eraldi märkinud selliseid erijooni, mis ei ole omased kõigile Lõuna- Eesti murdeile, aga toob küll näiteid selliste joonte kohta nagu konsonantide geminatsioon partitiivis ja ^-infinitiivis, sõnaalguline ts-, larüngaalklusiil sõna lõpul, järgsilpide g jne. Ta toob näiteid ka sõnavarast, nagu kirjakeele koer - el peni, surema koolma, kartma - pelgama, pesema mõskma, kask kõiv, mänd -pedajas ja oder - kesv. 2 Vrd. Wiik (1988: Viron vokaalisointu): "Sukukielet osoittavat, että ainakin ä-sointu ja «-sointu olisivat voineet olla yleisiä myös varhaisessa virossa; esiintyväthän nämä VS:n tyypit kaikissa pohjoisissa itämerensuomalaisissa kielissä ja lisäksi vatjassa." Ks myös kartta 26, s 157. Kettunen (1962: 151): "Niinpä ei tämän vuoksi ole pakkoa viedä ä- harmonian ikää alkusuomeen, saati sen taakse, vaikka se on saattanutkin jo alkusuomen murteisiin muoddostua tahi olla muodostumassa." Vadja vokaalharmoonia ajaloolisest taustast vt Lauerma 1993, SUST 214:29-31.

110 108 Kuidas määratleda LÕuna-Eesti keelelist staatust? Pekka Sammallahti (1977) oli esimene, kes tuletas lõunaeesti juured selgelt õtse hilisalgsoomest selle põhjal, kuidas konsonantühend kt on arenenud (el kt > tt, mujal aga > hi). Lõunaeesti pidi tema järgi eralduma esimesena algkeelest. Teise ühevõrdse haru moodustavad tema skeemis kõik läänemeresoome keeled. Heikki Leskinen (1999: 361) paistab ühinevat Alvre arvamusega, et lõunaeesti on pärit algsoome idarühmast. Lõunaeesti ega teised keeled pole siiski lahknenud algkeelest, vaid kõik läänemeresoome keeled on tema oletuse järgi tõenäoliselt moodustanud laiali oleva areaali lõuna poolt Laadoga järve kuni Lõuna-Soome ja Baltimaadeni. Eino Koponen (1991) on arvanud, et lõunaeesti on pärit lõuna-ja idaalgsoome põhjal arenenud vanaugandi keelest. Tiit-Rein Viitso (1985) oli samal arvamusel lõunaeesti vanast algupärast. Tema arvates on esimene jagunemine toimunud kolme harusse; need olid liivi, lõunaeesti ja vepsa keel. Valdek Palli (1982: 250) arvamus on lühidalt järgmine: " leidub mitmeid keeleseiku, mis lubavad idamurde ja lõunaeesti keele suhteid pidada küllalt intensiivseteks ja vanadeks." KÕige põhjalikumalt on läänemeresoome keelte ja murrete rühmitamise küsimusi analüüsinud Tiit-Rein Viitso. Ta on varem esitanud mitu teooriat või vähemalt teooria versiooni. Erilist tähelepanu pälvib tema plenaarettekanne Tartu FU-kongressil (2000). Viitso on vaadelnud eraldi lõunaeesti ala suhet liivi keelega ja keeltega, mida ta nimetab Neeva rühmaks, millesse kuulub suurem osa teistest keeltest, nimelt põhjaeesti, kirde-eesti, idaeesti ja eesti rannikumurded, Kukusi vadja murre ning isuri, soome, karjala, lüüdi ja vepsa keel. Tulemuseks on, et lõunaeesti moodustab selgelt oma rühma (ainult) viies suhtes. 1. Järgmiste varaalgsoome konsonantühendite esindus: - *pc > t'š (*lap ei > el lat'š); - *kc > t'š vokaali i eel (*kakti > el kat'š)\ - *kt > *tt (Viitso: *kt > *ht > *tt). 2. Sõna õhtu kuju, el õtak. 3. Oleviku ainsuse 3. pöörde vorm and.

111 Seppo Suhonen 109 Minu meelest tuleks ka lõunaeesti larüngaalklusiili pidada üheks tähtsaks kriteeriumiks. Lisaks on Viitso tõstnud esile sõna teivas (< i. algkeele *steib(h)-), mis esineb lõunaeestis kujul saivass. Viitso on leidnud ka 59 keelelist innovatsiooni, mille põhjal saab läänemeresoome keeli klassifitseerida. Tema peamised lõunaeesti keelt puudutavad kriteeriumid läänemeresoome keelte rühmitamisel on järgmised. A. Peamiselt lõunaeestis tuntavad innovatsioonid 1. (6., 7.) Inessiivi areng: *sna > *hna (esineb piiratult ka soome keeles lõunapõhjamaa murretes) (vt Rapola loengud). 2. (29.){*pc *kc) >olt's (lafš, üt's) {*ps ks} > ss (lüpsa- > nüssä-; *oksaksi > ossass). Muutust ks > ss tuntakse ka vadja keeles. B. Laiemalt tuntavad innovatsioonid 3. (12.) Tagavokaalne harmoonia e - a (metsa); lisaks liivi keeles ja kirdeeesti rannikumurdeis. 4. (17.) *o > e vähemalt 25 sõnatüves (nt *korketa > *kerketa, *olka > *elka, *oppi- > eppi, *jouhi > *jeuhi, *lounako > *leunako, pouta > *peuta, kohta > *kehta, *oja > *eja, *oksa > eksa, *orava > *erava). See pole siiski ainult lõunaeesti areng, vaid esineb ka mujal eesti murretes ning liivi ja vadja keeles, aga mitte kõikjal samades sõnades. 5. (35.) Astmevaheldustüüp loppu : lopun. See on üldine astmevalduse tüüp, mis esineb mujalgi, välja arvatud vepsa ja liivi keel. 6. (39.) Kõikide pikade silpide astmevaheldus [kvantiteedivaheldus]. See on normaalne ka mujal eesti keele alal ja natuke teisel tasandil liivi keeles. 7. Kaashääliku gemineerumine lühikese monoftongi järel kolmesilbiliste sõnade ainsuse nimetavas, juhul kui viimane silp on lahtine (*jumala > jummaala, el Jummal ~ jummav). Sama arengut tuntakse ka isuri keele peamurretes (S, He). On näha, et need kõik on häälikulised kriteeriumid. Viitso esitab ka neli võimalikku loomulikku läänemeresoome keelte klassifikatsiooni. Neist ainult ühes esineb lõuna-

112 110 Kuidas määratleda Lõuna-Eesti keelelist staatust? eesti oma haruna (13a, s. 168) nagu Alvrel (1973), kriteeriumi (29.){*pc *kc} > el t's (lat'š, üt's), {*ps ks} > ss (lüpsa- > nüssä-; *oksaksi > ossass) najal. Lisaks esineb lõunaeesti ühes klassifikatsioonis oma haruna koos liivi keelega (13a) nagu Sammallahtil (1977), nimelt kriteeriumi (12.) järgi: tagavokaalne harmooniae-a (metsa). Viitso lõppjäreldus on, et mingit läänemeresoome murrete loomulikku klassifikatsiooni ei olegi (2000: 169). Siiski pole tema arvates alternatiivi järgmisele läänemeresoome murrete algupära skeemile: el - liivi - Neeva, s.t el - liivi - teised läänemeresoome keeled ja murded (Viitso 2000: 175). Võime teha järelduse, et lõunaeesti staatuse määratlemiseks on peaaegu sama palju teooriaid, kui on uurijaidki. Koik uurijad ei ütle selgelt välja, kas lõunaeesti on ida- või läänerühma keel või mõlemat, aga seda saab harilikult otseselt või kaudselt järeldada sellest, missugune on selle keele sünni teooria. Niisiis lõunaeesti on: ida-ja lõunarühma segakeel (Koponen, Laanest); läänerühma keel (Terho Itkonen, tõenäoliselt ka Kettunen, kuna tema järgi on lõunaeesti sündinud liivi ja eesti keele põhjal teineteisest lahknemise teel nagu Viitsolgi, kellel liivi ja Ugala esinevad kõrvuti); Viitso siiski rõhutab lõunaeesti iseseisvat staatust; idarühma keel (Alvre, Leskinen ja ilmselt ka Moora, kuna kagueestlased ja tšuudid on kagunurga hõimud, ning idapoolsete elementidega keel Laanesti järgi). Arnold Kase arvates on Põhja- ja Lõuna-Eesti murderühmad kujunenud omaaegsete erinevate hõimude keele baasil ja Ariste järgi on lõunaeestlased olnud üks vanadest läänemeresoomlaste hõimudest. Ülevaateid lõunaeesti staatuse uurimise kohta on andnud ka Pajusalu (1996: 24-26) ja Koponen (1998: 7-12). Esialgselt võib täheldada, et vastavaid rühmi on leida ka teoksil oleva läänemeresoome keeleatlase kaartidel näiteks järgmiste märksõnade all: el eesti keeles iseseisev staatus: lämmi; muu eesti keelega ühte kuuluv: pöly;

113 Seppo Suhonen 111 muu eesti keelega + vadja keelega ühine sõna: navetta; liivi keelega, muu eesti keelega ja idapoolsete keeltega ühte kuuluv sõna: asua, maata 'nukkua'; liivi ja vadja keelega ühine sõna: kitsas (tähendused kaardistatud); eesti keele alal ainult le:s tuntav vorm: sann 'saun'. Kirjandus Alvre, Paul Läänemeresoome aluskeeele varasest murdeliigendusest, eriti eesti ja soome keelt silmas pidades. - Keel ja Kirjandus 3, ja 5, Ariste, Paul Läänemere keelte kujunemine ja vanem arenemisjärk. - Eesti rahva etnilisest ajaloost. Tallinn Ariste, Paul Über die früheste Entwicklungsstufe der ostseefinnischen Sprachen. (Eesti NSV Teaduste Akademia Toimetised. X köide. Ühiskonnateaduste seeria 3.) Tallinn Ariste, Paul Muinaisista itämerensuomalaisista heimokielistä. - Kotiseutu Itkonen, Terho Välikatsaus suomen kielen juuriin. - Virittäjä 87, , Kask, Arnold Eesti murrete kujunemisest ja rühmitumisest. - Eesti rahva etnilisest ajaloost. Tallinn Kask, Arnold Eesti keele ajalooline grammatika I. Tartu. Kettunen, Lauri Vatjan kielen äännehistoria. Toinen, uusittu painos. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 185.) Helsinki. Kettunen, Lauri Über das Verhältnis der ostseefinnischen Sprachen und die vorgeschichtliche Gruppierung der entsprechenden Volker. - Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 1938, Kettunen, Lauri Eestin kielen äännehistoria. Kolmas painos. (Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran Toimituksia 156.) Helsinki. Koponen, Eino Itämerensuomen marjannimistön kehityksen päälinjoja ja kantasuomen historiallista dialektologiaa. - Suomalaisugrilaisen Seuran aikakauskirja 83, Koponen, Eino Eteläviron murteen sanaston alkuperä. (SUST 230.) Helsinki. Laanest, Arvo Itämerensuomalaisten kielten ryhmityskysymyksiä. Virittäjä 76, Laanest, Arvo Sissejuhatus läänemesoome keeltesse. Eesti NSV Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut. Tallinn.

114 112 Kuidas määratleda Lõuna-Eesti keelelist staatust? Laanest, Arvo Historische Schichten der wotischen Lexik aus der Sicht des ostseefmnischen Sprachatlasses. - Linguistica Uralica 30, Lauerma, Petri Vatjan vokaalisointu. (SUST 214.) Helsinki. Leskinen, Heikki Suomen murteiden synty. - Pohjan poluilla. Suomalaisten juuret nykytutkimuksen mukaan. Bidrag tili kännedom av Finlands natur oeh folk. Toim. Paul Fogelberg. Finska Vetenskaps-Societen - Suomen Tiedeseura. Helsinki Moora, Harri Eesti rahva ja naaberrahvaste kujunemisest arheoloogia andmeil. - Eesti rahva etnilisest ajaloost. Tallinn Pajusalu; Karl Multiple Linguistic Contacts in South Estonian: Variation of Verb Inflection in Karksi. (Turun yliopiston suomalaisen ja yleisen kielitieteen laitoksen julkaisuja. 54.) Turku. Pall, Valdek Idamurde vahekorrast. - Keel ja Kirjandus 5, Sammallahti, Pekka Suomalaisten esihistorian kysymyksiä. - Virittäjä 81, SUST = Suomalais-Ugrilaisen Seuran toimituksia. Wiedemann, F. J Versuch ueber den werroehstnischen Dialekt. Memoires de 1'Academie imperiale des sciences de St.-Petersbourg. Tome VII, No 8. St. Petersburg. Wiik, Kalevi Lõunaeesti sünniteooriast. - Lõunaeesti keelest ja kiräkeelest. Tarto-Võro , Viitso, Tiit-Rein Läänemeresoome murdeliigenduse põhijooned. - Keel ja Kirjandus 2, 399^04. Viitso, Tiit-Rein Finnic affinity. - Congressus nonus internationalis fenno-ugristarum Tartu. Pars I. Orationes plenariae & Orationes publicae. Redegerunt: Anu Nurk, Triinu Palo, Tõnu Seilenthal. Tartu

115

116

117

118 PE^6 ISSN ii n«^rahvusnaama TUKOGU L,