Sõnastiku väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium

Sõnastiku väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium Autorid: Reet Krusten, Krista Kumberg, Mare Müürsepp, Mari Niitra, Hille Ojala, Jaanika Palm, Malle Reidolv, Ave Tarrend Toimetajad: Jaanika Palm, Ülle Väljataga Kujundus ja teostus: JDesign Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus, 2006 www.eltk.ee ISBN-13: 978-9985-9198-1-1 ISBN-10: 9985-9198-1-5 Trükkinud Puffet Invest Printed in Estonia

Sõnastiku kasutajale Lastekirjanduse sõnastik on mõeldud eelkõige lastekirjanduse uurijatele, üliõpilastele, õpetajatele, raamatukoguhoidjatele, aga ka kõigile teistele, keda huvitab lastekirjandus. Eeskujuks on olnud mujal maailmas ilmunud lastekirjandusteoreetilised sõnastikud ja leksikonid (R. Kuivasmäki, S. Heiskanen-Mäkelä. Aakkoset, 1989; K. Doderer. Lexikon der Kinder- und Jugendliteratur, 1975-1982; K. Latrobe, C. Brodie, S. M. White. The children s literature dictionary, 2002 jt) ning M. Nikolajeva ülevaade Introduction to the theory of children s literature (Tallinn, 1996, 2. täiend. tr. 1997). Eestis on varem ilmunud mitmeid üldkirjanduse teoreetilisi ülevaateid ja leksikone, näiteks B. Söödi Kirjandusteooria lühikursus (1959, 2. tr. 1966), R. Neithali Mis on mis kirjanduses (1999), M. Hennoste Väike kirjanduse leksikon (2003), A. Merilai, A. Saro ja E. Annuse Poeetika (2003). Käesolev teatmeteos on esimene süsteemne katse välja töötada eestikeelne lastekirjandusalane terminoloogia. Kuna seni on puudunud süvenenum teoreetiline lähenemine lastekirjanduse küsimustele, sisaldab sõnastik palju uusi, alles juurutamist vajavaid mõisteid. Ka on nii mõnelgi üldkirjanduses kasutataval mõistel lastekirjanduse kontekstis hoopis teine tähendusvarjund. Sõnastik sisaldab 326 märksõna lastekirjanduse teooriast, ajaloost ning uurimisest, samuti lastekirjandusega seotud mõisteid rahvaluulest, esteetikast, kasvatusteadusest, raamatukogundusest jm. Mõistete lahtikirjutamisel on üritatud lähtuda lastekirjanduse spetsiifikast. Kasutaja leiab sõnastikust ka eesti lastekirjanduse ajaloo lühiülevaate ning olulisemate lastekirjanduses kasutust leidnud teemade (kool, töö, loodus, sõprus, sõda, surm) käsitlused. Märksõnaartiklis on rasvases kirjas toodud märksõna, sulgudes tõlkevasted inglise, saksa, vene ja soome keeles ning mõiste etümoloogia. Järgneb mõiste definitsioon, vajadusel ka mõiste ajaloo lühitutvustus ning seejärel mõiste tüübid või alaliigid. Näited on pärit valdavalt eesti lastekirjandusest, aga ka maailma lastekir- 5

janduse klassikast. Näitena kasutatud teostel on märgitud esmailmumise aasta ja/ või eestikeelse tõlke ilmumise aasta (lühendiga e.k) vastavalt sellele, mida antud kontekstis oluliseks on peetud. Tekstis sisalduvatele mõistetele, mille kohta on omaette märksõnaartikkel, on viidatud tärniga vastava sõna ees, mõistega seotud teistele terminitele aga märksõnaartikli lõpus. Leksikoni koostamisel kasutatud kirjanduse valikloetelu leiab raamatu lõpust, teemakohane kirjandus on esitatud vahetult märksõnaartikli järel. Lastekirjanduse sõnastiku autorid Reet Krusten, Krista Kumberg, Mare Müürsepp, Mari Niitra, Hille Ojala, Jaanika Palm, Malle Reidolv ja Ave Tarrend on 2003. aastal Eesti Lastekirjanduse Teabekeskuse juurde loodud lastekirjanduse uurijate töögrupi liikmed. Toimetajad 6

a aabits (ingl ABC book, primer, sks ABC-Buch, Fibel, sm aapinen, vn азбука, букварь) õppevahend elementaarse lugemis-, kirjutamis- ja arvutamisoskuse omandamiseks; ülekantud tähenduses mistahes ala algteadmisi sisaldav raamat (ABC). Euroopas levisid 15. sajandil laudtahvelaabitsad, pärast trükikunsti leiutamist (1440) ja paberi laialdasemat kasutuselevõttu tekkisid abcdarium id, kus alfabeet ja lugemiseks mõeldud tekst trükiti paberile ja kleebiti seejärel laudtahvlile. Järgnesid aabitsaraamatud (ABC-raamat). Eestis kasutati aabitsa nimetust esmakordselt 1845 (C. G. Reinthal. Tarto maa-keele Abits, kost lapse wõiwa täwweste lugemist opi). 16. sajandil kujunes P. Melanchtoni Väikese käsiraamatu (1524) eeskujul välja aabits-katekismus, mis püsis käibel üle kolme sajandi. Aabits koosnes tähestikust, veerimissilpidest, katekismuse lühendatud tekstist, sisaldas enamasti numbreid ning korrutustabeli, mõnel juhul ka kirikulaule (isegi nootidega). Aabitsa tagakaanel, hiljem esikaanel seisis kukk kui usinuse ja mustade jõudude peletaja sümbol. Aabitsa edasine areng on seotud pedagoogilise ja didaktilise mõtte arenguga, mille tulemusena on välja kujunenud eakohane ja metoodiliselt põhjendatud õpik nii kodu- kui koolilastele. Aabitsa ülesehitus ja teksti valiku printsiibid võivad olla erinevad (ühe või mitme autori tekst, eritüübilised tekstid, läbivate tegelastega tekst). Teksti valik sõltub ajastu pedagoogilistest, aga ka ühiskondlik-poliitilistest tõekspidamistest. Uusim suund aabitsa arengus rõhutab visuaalsust ja on rikastanud õpetust arvutiprogrammide abil. Eesti aabitsa areng on analoogiline Lääne-Euroopa ja eriti Skandinaavia aabitsalooga. 15.-16. sajandist pärinevad teated laudtahvlite ja aabits-katekismuste olemasolust. 17. sajandil oli levinum J. Jheringi aabits (ilmunud arvatavalt 1641). B. G. Forseliuse (u 1660-1688) tegevuse kaudu jõudsid Eestisse J. A. Komenskỳ eesrindlikud pedagoogilised ideed. Esimesed säilinud eestikeelsed aabitsad on ilmunud 1694 (põhjaeestikeelne) ja 1698 (lõunaeestikeelne), neid hoitakse Lundi Ülikooli Raamatukogus. Forseliuse uuenduslikust aabitsast on säilinud ajavahemikus 1694-1697 ilmunud kordustrükk (hoiul Kopenhaageni Kuninglikus Raamatukogus). Esimene ilmalikke lugemispalu sisaldav aabits oli O. W. Masingu ABD ehk Luggemise-Ramat Lastele kes tahavad luggema öppida (1795). Aabitsa ja koolilugemiku metoodiliseks ja sisuliseks murranguks kujunesid C. R. Jakobsoni Uus Aabitsaraamat ja Kooli Lugemise raamat I (mõlemad 1867). Esimesed pildiaabitsad ilmusid 19. sajandi keskel (J. Petenberg jt). 20. sajandi esimesel poolel uuendasid aabitsat M. Kampmaa (Kampmann) ja J. Käis, tuntumad aabitsate koostajad olid veel E. Peterson (Särgava), J. Ploompuu, M. Nurmik (Küla), J. Kallak (Kuulberg), J. Oro (Oengo), V. Tamman, sajandi teisel poolel M. Terri, V. Parbo, H. Mänd, L. Eisen, L. Kivi, M. Roosleht, V. Luik, L. Tungal, M. Müürsepp jt. 7

Illustreerinud on aabitsaid N. Mey, R. Kivit, E. Kõks, S. Väljal, V. Tolli, Ü. Meister, E.-M. Kokamägi jt. On koostatud ka murdekeelseid ja virtuaalseid aabitsaid (virbits). Vt ka *didaktika Kirjandust: Andresen, L. Eesti aabits reformatsioonist iseseisvusajani. Tallinn, 1993 Andresen, L. Eesti rahvakooli ja pedagoogika ajalugu I. Tallinn, 1997 Müürsepp, M. Laps on hakanud lugema. Tallinn, 1998 absurd (ingl absurd, sks Absurdität, sm absurdius, vn абсурд) (ld absurdus mõttetu, totter ) mõttetus, mõttetu väljend; ebaloogiline, ebamõistlik, kentsakas olukord või seos. Absurdi ühe sünonüümina esineb nonsenss (ingl nonsense), kusjuures nende sõnade kasutus seoses kirjandusnähtustega on mõneti traditsioonist sõltuv (absurditeater, nonsenss-luule). Absurdse-nonsensse määratlemine on subjektiivne, olenedes nii kultuuritaustast kui isiklikust kogemusest. Absurdsena võib mõjuda teisest ajastust ja olustikust pärit tõsieluseik nagu näiteks kultuuri ja käitumise alane sotsialistlik võistlus (J. Rannap. Salu Juhan ja ta sõbrad, 1964). Täiskasvanu meelest võivad absurdsed olla nõel, kinnas ja orav rahvajutu tegelastena, laps võib sellist tegelaskolmikut võtta täiesti loomulikuna. Eesti keeles on lastekirjandusega seoses absurdi teatavas kitsamas tähenduses kasutatud mõistet pahupidistus (vn перевертыш). Pahupidistus rajaneb lapsele eeldatavasti tuttavate nähtuste või sõnade tavatule seosele (sead näuvad ja kassid röhivad). Absurd võib esineda *sõnamänguna (P.-E. Rummo. Lugemik-lugemiki, 1974), tegelastena, keda ei saa olemas olla, nt ärakaotatud sünnipäev (D. Bisset. Kõnelused tiigriga ja teisi jutte, e.k 1979). Jutustuse või peatüki põhimotiiviks võib olla absurdse, olematu asja otsimine ja ihaldamine: Pipi otsib spunki, Siim tulist jäätist (I. Maran, Tuline jäätis, 1978). On nii proosalugusid kui ka luuletusi, mis on rajatud absurdse seose loomisele ja selle n-ö analüüsile, kas ja kuidas saab nii olla (A. Pervik. Umbluu). Nonsenssluulet on määratletud selle järgi, et ebaloogilistest sõna- ja mõtteseostest või kõlamängust tekib näiliselt või tegelikult absurdne kujutelm, millel on lõbustav üllatusmõju: Üks vana ärapeetud pahu / on prügiurni kõrval maas... / ta rata rata pudrujahu, / ta rata rata aknaklaas. (P.-E. Rummo. Lugemik-lugemiki). Absurdil on seos *mängulisusega. Absurdinali on mõttetusele, ebaloogilisusele, *paradoksile rajatud nali, mida kohtab sageli nt anekdootides ja lastefolklooris (eriti levinud inglise huumoris). Lastefolklooris on populaarsed *keerdküsimusena esitatud absurdinaljad: Millest saab aru, et elevant on külmkapis? Tutiga sussid on külmkapi ukse taga jms. Vt ka *huumor action vt märul adaptsioon (adaptatsioon) e mugandus (ingl adaptation, adaption, sks Adaption, sm adaptaatio, vn адаптация) (ld adaptatio kohandamine, sobitamine ) 8

1) tekstitöötlusviis, mille eesmärk on muuta tekst mõistetavamaks, sobitada ta uude kultuurilisse *konteksti või kohandada vastavalt publiku vajadustele; 2) adapteeritud tekst. Adaptsioonil on mitmeid vorme ja lähedalseisvaid tehnikaid, nt kirjandusteose lihtsustamine, lühendamine, laiendamine, teksti žanrilise ja/või meedia-kuuluvuse muutmine. Adaptsioonid on täiskasvanute kirjanduse töötlused lastele (nt D. Defoe Robinsoni-lugude baasil valminud tekstid, Kalevipoja lasteväljaanded, kirjastuse Ersen tõlkesari Illustreeritud klassikavaramu jms), kultuuriliselt mugandatud tõlked (nt C. Collodi. Pinocchio, 1881 > A. Tolstoi. Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused, 1936, ek 1946), proosatekstide kuuldemängu-, draama- või filmiversioonid (nt A. Pervik. Kunksmoor, 1973 ning Kunksmoor ja kapten Trumm, 1975 > samanimelised nukufilmid 1977, 1978 ning draamalavastused Emmeliina, 1974, Kunksmoor, 2003, Kunksmoor ja kapten Trumm, 2004), raskepärase teksti lihtsustatud variandid võõrkeele õppijale, rahvamuinasjuttude töötlused jms. Lastekirjanduses on adaptsioon kui tekstide lastepärasemaks ja lastele vastuvõetavaks mugandamine leidnud läbi aegade rohkesti kasutamist. Vt ka *tõlgendamine, *tõlkimine, *robinsonaad, *multimediaalsus adressaat (ingl addressee, sks Adressat, sm vastaanottaja, vn адресат) kujuteldav või tegelik lugeja, kellele autor (või kirjastus) teose rohkem või vähem teadlikult suunab. Lastekirjanduses on eristatud kolme liiki adressaati: 1) ainuadressaat (single address) teos on mõeldud ainult lastele, vahel väga kindlale vanuserühmale, nt 5-aastastele; 2) kaksikadressaat (double address, double audience; analoogne kaksikmoraaliga) lasteteoses kõnetatakse täiskasvanut üle laste peade, üksnes täiskasvanuile mõistetava allteksti, ühiskondlik-poliitiliste vms vihjete abil; 3) kahene adressaat (dual address, dual audience) raamat sisaldab sõnumeid võrdväärselt nii lastele kui ka täiskasvanutele (nt E. Raua Naksitrallid, 1972-1982). Seejuures pole need sõnumid üksteisest rangelt eristatavad autor ei tee vahet, millest ta kõneleb lapselugejaga ja millest täiskasvanuga, igal lugejal on võimalus võtta vastu talle huvipakkuvaid seiku, jälgida talle jõukohaseid tegevusliine. Sellisel juhul on lugu tihti esitatud nii lapse kui ka täiskasvanu *vaatepunktist, st lasteraamatu konflikt ei tulene mitte ainult lapstegelase probleemist, vaid ka täiskasvanud tegelaskuju raskustest eluga toimetulekul, enese mina otsinguil (A. Kivirähk. Sirli, Siim ja saladused, 1999). Kirjutusviisi, mida iseloomustab kahene adressaat, nimetatakse vahel ka *ristkirjutamiseks (crosswriting). Kirjandust: Nikolajeva, M. Introduction to the theory of children s literature. Tallinn, 1997, 59-60 aforism (ingl aphorism, sks Aphorismus, sm aforismi, vn афоризм) (kr aphorismos piiritlemine, määratlus ) mõttetera, lühike tähendusrikas ning vaimukas lause isikliku väärtushinnangu või elutarkuse väljendamiseks, ka aforistliku lause väljavõte mõnest pikemast teosest: Labast pole mõtet noomida, sest ta jääb alati samaks (Goethe); Õpi elust enesest, ta on tõde igavest (A. Grenzstein), Ei ole halba, millest ei tule ka midagi head (K. Ristikivi). Tegemist on subjektiivse, provotseeriva ja käibetõdesid kahtluse alla 9

seadva, süsteemse argumentatsioonita lühižanriga, kus väljendusvahendina kasutatakse *võrdlust, antiteesi, *paradoksi ja *hüperbooli. Aforism oli tuntud juba antiikajal, algselt meditsiinis (Hippokrates), hiljem eetiliste ja filosoofiliste vaadete väljendajana (Aristoteles, Platon, Seneca). Aforismi õitseaeg oli renessansiperioodil. Tuntumaid aforismimeistreid: Voltaire, J. W. v. Goethe, A. Schopenhauer, H. Heine, F. Nietzsche, O. Wilde, F. Kafka. Eestis avaldasid esimesi aforismikogumikke 19. ja 20. saj vahetusel A. Grenzstein (Mõttesalmid, 1899) ja M. Tõnisson (Rahva piibel, 1910). Kogumikena on ilmunud aforistlikke väljavõtteid F. R. Kreutzwaldi, F. Tuglase, A. H. Tammsaare, K. Ristikivi jmt loomingust (K. Ristikivi. Minugi tee ei ole veel lõppenud, 1989 jt). Kaasajal on aforismikogumikke avaldanud A. Valton (Uksed kriuksuvad öösiti, 1977; Tagasi tulevikku, 1985). Aforism on lähedane *vanasõnale ja *sententsile (maksiimile), mis väljendavad samuti üldistavat elutarkust ja põhimõttelist arvamust. Maksiim sai tuntuks F. La Rochefoucault kogumiku Mõtisklused ehk Moraalsed sententsid ja maksiimid (1665) kaudu. Ka lastekirjanduses leidub aforismile lähedasi lausungeid: Aga vahel on vaikimine ka rääkimine (O. Luts. Kevade, 1912). aimekirjandus e populaarteaduslik kirjandus e teabekirjandus (ingl non-fiction literature, sks Sachliteratur, sm tietokirjallisuus, vn познавательная литература) 10 kirjandus, mis tutvustab üldarusaadavalt ja huvitavalt teaduse saavutusi ning probleeme. Piir *ilukirjanduse ja aimekirjanduse vahel võib olla hajus, eriti lasteraamatus. Aimeraamatu eesmärk on anda edasi teadmisi ning ilukirjanduslik *narratiiv on sageli vaid vahend, mille abil teaduslikku teksti lastele arusaadavas vormis esitada. Aimekirjandus sai iseseisvaks kirjandusliigiks 18. sajandil valgustusaadete mõjul. 19. sajandil soodustas rahva haridustaseme tõus huvi tekkimist aimekirjanduse vastu. 20. sajandil suurenes teaduse osatähtsus inimese elus ning erialati eristunud ja esitusviisilt mitmekesistunud aimekirjandus hõlmas trükitoodangust olulise osa. Eesti aimekirjanduse tinglikuks alguseks võiks olla aasta 1732, mil A. T. Helle grammatika lõpuosas ilmus kümme dialoogilaadset jutukest usu- ja majandusasjadest. Esimeseks lastele suunatud aimeraamatuks võiks pidada G. G. Marpurgi lugemikku Weikenne oppetusse nink luggemisse Ramat Tarto ma-rahwa kooli laste tarbis (1805), kus õppematerjal on esitatud *dialoogi vormis õpilase ja õpetaja omavahelise vestlusena. Tolle aja aimekirjanduses puudub selge piir lastele ja täiskasvanutele mõeldud lugemisvara vahel. Algupärase aimekirjanduse varasemad teosed käsitlesid sageli tervishoiu- ja arstiabiprobleeme (Fr. R. Kreutzwald. Lühhikenne öppetus terwisse hoidmissest, 1854 jt), aga ka geograafiat, looduslugu, matemaatikat, füüsikat, ajalugu. 19. sajandi silmapaistvamad lastele määratud aimeraamatud olid J. Kunderi Maakera elu ja olu (1878) ning C. R. Jakobsoni Kooli lugemise raamat (3 osa, 1867-1876). Rahvusliku aimekirjanduse traditsioonide kujunemine ja printsiipide väljaarendamine toimus 20. sajandi 20-30-ndatel aastatel, kui ilmusid J. Piiperi Pilte ja hääli kodumaa loodusest (1935), H. Kauri Veealune eluriik (1937), K. Põldmaa Must valgel (1939) jt. Rohket teabematerjali sisaldasid botaanik G. Vilbaste raamatud taimedest ja lindudest, pedagoogide J. Käisi, E. Tasa jt. loodusõpetuse kooliprogrammidele täiendust pakkuvad teosed, M. Nurmiku populaarteaduslikud trükised, J. Parijõe reisikirjad. 40-50-ndatel aastatel oli nimetatud žanris mõningane tagasiminek ilmusid peamiselt meisterdamisraamatud ja lastekalendrid. Perioodi silmapaistvamaks teoseks oli A. Hindi Angerja teekond (1950). Murrang toimus 1960-ndatel aastatel, kui ilmusid V. Beekmani, H. Puki, H. Kiige jt.

raamatud paberi valmistamisest, lugemishügieenist, aia- ja põllutaimedest. Kümnendi tähelepanuväärsemaid teoseid oli M. Mägeri Linnud rahva keeles ja meeles (1969). 1970-80-ndad aastad märgivad laste tarbeks kirjutatud aimekirjanduse sisulise mitmekesistumise aega. Rohkelt käsitleti loodusteemat (R. Saluri sari Mudilaste loomaraamat, 1978-1982; F. Jüssi Rebasetund, 1977; J. Kaplinski Kes mida sööb, kes keda sööb, 1977; V. Masingu Sinasõprus tammega, 1984). Ilmusid tervishoidu, geneetikat ja *seksuaalkasvatust käsitlevad teosed (M. Johansoni Kuidas ma maailma tulin, 1986). Linnastumine ja sellega seotud liiklusprobleemid tõusid huvikeskmesse H. Taidre käsitluses. Ajaloost ja ammustest aegadest kirjutas lastele H. Palamets (Vanaaja kultuurist ja olustikust, 1976). Tähelepanu äratasid T. Toometi raamatud Vana aja lood (1983) ja Kodused asjad (1987) ning T. Viirandi Kunstiraamat noortele (1982). Ilmus neljaköiteline õpilastele mõeldud entsüklopeedia ENEKE (1982-1986), mis sisaldab 9000 märksõna. 20. sajandi lõpukümnendi ja 21. sajandi algusaastate aimekirjandust iseloomustab tõlkeraamatute suurenenud osakaal. Eesti laste lugemislauale jõudsid D. Kindersley Illustreeritud lasteentsüklopeedia (1997), geograafia-, loodus-, teadus- jm entsüklopeediad jt teatmeteosed. Lasteentsüklopeedia on lühikese ja informatiivse tekstiga ning võimalikult natuurilähedaste piltidega teos, milles pearõhk sageli illustratsioonidel (fotod, joonised, diagrammid jms). Tõlgitud aimeraamatud ilmuvad enamasti sarjadena (Silmaring, Maailma kümme esimest jms). Kaasaegse algupärase (laste)aimekirjanduse eredateks näideteks on E.-M. ja T. Tali Aastaring Maarjamaal (2001), V. Variksaare ja J. Piho Lahe leksikon, E. Koffi Kust tulevad vastused? (mõlemad 2002). Vt ka *kalender, *käsiraamat, *loodus lastekirjanduses Kirjandust: Talts, M. Viimaste aastate aimekirjandusest. Nukits 1995, 39-41 ajakirjandus (ingl media, press, sks Presse, sm media, lehdistö, vn пресса) tänapäeva olulisim teabeleviinstitutsioon, hõlmab ühiskondlikult olulise teabe perioodilise, kiire ja massilise levitamise vahendeid (ajaleht, ajakiri, raadio, televisioon jt; vt ka *multimediaalsus). Ajakirjandus täidab mitmeid ühiskondlikke funktsioone: edastab värsket uudislikku teavet, avardab maailmapilti, kujundab väärtushinnanguid, propageerib kultuuriväärtusi, pakub meelelahutust. Järjepideva teabeleviinstitutsioonina tekkis ajakirjandus 17. sajandil Euroopas, kus ilmusid esimesed trükitud nädalalehed. Alates 19. sajandist muutus ajakirjandus massiliseks, kõiki rahvakihte hõlmavaks nähtuseks. Lastele määratud perioodilised väljaanded hakkasid ilmuma 18. sajandil Saksamaal, Inglismaal, Venemaal jm. 19. sajandil olid juba paljudes maades olemas oma regulaarselt ilmuvad lasteajakirjad/ajalehed. Eesti lasteajakirjandus sai alguse täiskasvanutele mõeldud perioodiliste väljaannete lehekülgedelt (lastenurgad). Esimese lastele mõeldud perioodilise väljaandena hakkas 1900. a. detsembrikuust ilmuma Lasteleht (1900-1940). See ajakiri töötas välja emakeelse lasteperioodika põhilised, tänapäevani käibivad printsiibid, liigenduse ja rubriigid, kasvatas üles esimese professionaalse põlvkonna lasteajakirjanikke ning 11

edendas tõlkekirjanduse arengut. 1921-1940 ilmunud Laste Rõõm kujunes 30-ndatel aastatel eesti populaarsemaks lasteajakirjaks. Lastele pakkusid lugemist ka naisteajakirjade lisad: Eesti Naise kaasandena Väikeste Sõber (1925-1937), Taluperenaise kaasandena Laste Maailm (1930-1941), ajakirja Kõigile kaasandena Lugemist Lastele (1937-1940). Vanematele koolilastele ilmus ajakiri Vikerkaar (1922-1925; 1930-1934), õpilastele mõeldud nädalalehena Õpilasleht (1932-1939), lisaks terve rida usulise sisuga ja noorsooliikumise väljaandeid. 1940. a. lõpetas nõukogude võim enamiku seniste lastele ja noortele määratud ajakirjade ilmumise. Hakkasid ilmuma ajakirjad Pioneer (1940-1941; 1945-1989) ja Noorus (1946-1997) ning lasteleht Säde (1946-1990). 1960. a. sündis tänase päevani populaarne lasteajakiri Täheke. Alates 1990-ndatest on uusi laste- ja noorteväljaandeid tekkinud ridamisi, kuid püsima jäänud on neist vähesed. Sädeme järglasena ilmus 1991-2001 noorteleht Meie Meel, Pioneeri järglasena 1989-1994 Põhjanael. 1994 hakkas ilmuma ajakiri Hea Laps, mis on orienteeritud laste omaloomingu avaldamisele ning rahvuskultuuri säilitamisele. Tütarlaste hulgas on populaarne ajakiri Stiina (alates 1997). Mitmed müügiedule orienteeritud kaasaegsed lasteajakirjad kannavad endas massikultuuri mõjutusi, palju ruumi antakse välismaisele infole ning meediatähtede elu-olu kajastamisele. Ajaloolisele traditsioonile toetudes ilmuvad ka tänapäeval täiskasvanute ajakirjades/ajalehtedes (Eesti Ekspress, Eesti Päevaleht, Pere ja Kodu jt) lastenurgad, on olemas ka lasteajakirjade koduleheküljed internetis (nt Delfi Täheke). Lasteajakirjanduse väljaandeid on aegade jooksul juhtinud paljud tuntud lastekirjanikud: Lastelehte toimetas J. Bergmann, Laste Rõõmu E. Enno ja J. Oro, Sädet R. Parve, H. Pukk, H. Suislepp, Pioneeri peatoimetajateks on olnud R. Parve, H. Pukk, M. Kesamaa. Lasteajakirjanduses on pikka aega töötanud mitmed tuntud lastekirjanikud (H. Mänd, O. Saar, J. Rannap, L. Tungal jt). Kirjandust: Jaaksoo, A. 100 aastat eesti lasteajakirjandust. Haridus 2000, nr 5, 57-60 ajalooline romaan, ajalooline jutustus (ingl historical novel, sks historische Roman, sm historiallinen romaani, vn исторический роман) 12 ilukirjanduse osa, mille aluseks on ajaloosündmused, ajaloolised isikud ja/või ajalooline olustik. Ajaloolise ainestikuga võidakse ümber käia võrdlemisi vabalt, siiski eeldab ajaloo teemadel kirjutamine autorilt head ajastutundmist, et olustikku ning sündmusi tõepäraselt esitada. (Alternatiivajalugu vt *ulmekirjandus). Ajaloolisele romaanile pani romantismi õitseajal aluse Walter Scott, kelle tuntumad romaanid on Ivanhoe (1819, e.k 1926) ja Rob Roy (1818, e. k 1957). Ohtralt ajalooteemalisi seiklusromaane on kirjutanud A. Dumas (vanem), tuntuim neist Kolm musketäri (1844, e.k 1924). Ajaloolises kirjandusteoses on kesksel kohal tihti mitte ajalooline isik, vaid mõni väljamõeldud tegelane, sageli (eriti lastele suunatud teostes) nooruk või laps, kelle silme läbi näeb lugeja ajaloos võtmepositsioonil olevate isikute tegevust. Ajalooline romaan võib keskenduda ajaloosündmuste edasiandmisele (G. Gárdonyi. Egeri tähed, 1899, e.k 1958), aga ka toonase elu-olu kujutamisele (L. H. Olseni Eesti-aineline triloogia Puutumata maa; Metsa varjus; Kaarna karje, 1993-1994, e.k 1995-1996).

Ajaloolisel kirjandusel on muuhulgas ka rahvustunnet õhutav roll. Eestis kerkis ajalooline jutustus selgelt piiritletava kirjandusliku nähtusena esile 19. sajandi lõpukümnendeil. Innustust leiti W. Scotti ja tema järgijate loomingust. Vastavalt eesti kirjanduses tollal valitsevale romantismile sai ajaloolise proosa kõige iseloomulikumaks jooneks muinsusromantika. Žanris avaldusid ka sentimentaalse rahvaraamatu ja tõlkelise *seikluskirjanduse mõjud ning *ajaviitekirjandusele läheneva saksa ajaloolise proosa eeskujud. Eesti ajalugu on romaanides ja jutustustes taaselustanud E. Bornhöhe (Tasuja, 1880; Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad, 1893), A. Saal (Vambola; Aita; Leili, 1889-1893), M. Metsanurk (Ümera jõel, 1934), A. Mälk (Läänemere isandad, 1936), J. Kross (Kolme katku vahel, 1970-1980) jt. Ajalooline kirjandus kujunes noorsoolektüüri oluliseks osaks, paljud autorid adresseerisid oma teosed otseselt noorele lugejale. Rohkelt on käsitletud Eesti muistse vabadusvõitluse teemat (E. Kippel. Meelis, 1941; A. Hint. Vesse poeg, 1948 jmt). Keskaegse Tallinna olustikku annavad edasi G. Helbemäe Raekooli õpilane (1948), J. Krossi Mardileib (1973) ja D. Normeti Lõvi ja lohe (1993). Muinasaegse Eesti olustikku kujutavad E. Kuus (Välek Vibulane, 1978), J. Sarapuu (Uru kummalised seiklused muistses Eestis, 1991) jt. Lähiajalugu kirjeldab olustikule keskendudes Tiia Toomet (Vana aja koolilood, 2001 jt). Kirjandust: Nirk, E. E. Bornhöhe ja teised ajaloolise jutustuse viljelejad. Eesti kirjanduse ajalugu II. Tallinn, 1966, 462-507 ajastu e ajajärk e epohh (ingl epoch, sks Epoche, sm aikakausi, epookki, vn эпоха) (kr epoche peatus, tähtsa sündmuse või arengu algushetk ) pikem omailmeline arenguperiood, mis erineb talle eelnenud ja järgnevast perioodist teatud kindlate tunnuste poolest. Ühe kirjandusloolise ajastu eristamine teistest ja talle omaste tunnuste kokku koondamine on *kirjanduse pidevat arengut silmas pidades väga keeruline. Kuna individuaalsete eripärade rohkus, lakkamatud ülemineku-, katkemis- ja põimumisprotsessid muudavad piiride tõmbamise küsitavaks, kasutatakse kirjandusajastute määratlemisel sageli sekulaarseid või detsimaalseid põhimõtteid (nt 20. sajandi kirjandus, 1990-ndate aastate kirjandus). Eri maade kirjandusteaduses on kasutusel erinevad jaotusprintsiibid, nt Inglismaal eristatakse kirjanduslikke epohhe riigipeade valitsemisaegade kaupa (viktoriaanlik ajastu jne), Eestis jpt maades aga oluliste ühiskondlik-poliitiliste sündmuste järgi (sõjad, revolutsioonid jm). *Eesti (laste)kirjanduse varasemast arengust rääkides eelistatakse sajandipiire (18., 19. sajandi kirjandus), kuid mida lähemale tänapäevale, seda konkreetsemaks periodiseering muutub (nt kirjandus esimese Eesti Vabariigi ajal, nõukogude okupatsiooni aastatel, taasiseseisvunud Eestis). Tänapäeval üritatakse kirjanduse epohhipiiride tõmbamisel üha enam vabaneda sõltuvusest kirjandusvälistest nähtustest ja järgida kultuuri- või vaimuloolisi arenguid (nt *romantismi, *realismi, *modernismi, *postmodernismi ajastu, aga ka dokumentaalkirjanduse, sotsrealismi ajajärk). Vt ka *kirjandusvool, *kirjandusteadus, *lastekirjanduse uurimine Kirjandust: Hennoste, T. Hüpped modernismi poole: Eesti 20. sajandi kirjandusest Euroopa modernismi taustal. Vikerkaar, 1993, nr 10 1997, nr 10/11 13

ajaviitekirjandus (ingl entertainment literature, light fiction, sks Unterhaltungsliteratur, sm viihdekirjallisuus, vn развлекательная литература) üldnimetus jutustava sisuga massilektüüri tähistamiseks. Väärtushinnanguline mõiste, vastandub *kõrgkirjandusele, ei samastu *triviaalkirjanduse ja kommertskirjandusega. Ajaviitekirjanduse eesmärk on lugeja meelt lahutada. Seda iseloomustab põnev sündmustik, värvikad tegelased, eksootiline miljöö. Süžee on hõlpsasti haaratav, keelekasutus lihtne, sageli humoorikas. Ajaviitekirjandus võib olla ainult välisele sündmustikule rajatud kergekaaluline lõbustusvahend, aga ka nõudlikumale lugejale vastuvõetav kergelaadiline kirjandus. Levima hakkas ajaviitekirjandus rahvaraamatu näol 15.-16. sajandil, Eestis 19. sajandil. Rahvaraamat kujutas endast vähese haridusega lihtrahvale mõeldud, hinnalt taskukohast lugemisvara. Rahvaraamatute ainestik pärineb enamasti antiik- või keskaegsest kirjandusest. Eesti kirjandusse jõudis rahvaraamat muganduste ja tõlgetena peamiselt saksa keele kaudu. Rahvusvahelised süžeed Griseldise ja Melusine lood, robinsonaadid, jenoveevad jms levisid rahva hulgas jõudsasti ning kujundasid kirjanduse lugemisharjumust ja retseptsioonikogemust. Rahvaraamatu rolli täitis ka *kalender. Ajaviitekirjandust ilmus järjejuttudena ka ajalehtedes ja ajakirjades. Ajaviitekirjandusele iseloomulikku leiab *kriminaal-, *seiklus-, armastus-, *röövli- ja *rüütliromaanidest, aga ka gooti romaanist (vt *hirmu- ja õuduskirjandus), *koomiksitest, *ulmekirjandusest, pornograafilisest ja bulvarikirjandusest. Lastele suunatud ajaviitekirjandusega seostub nt Walt Disney, kelle koomiksid ja joonisfilmidega kaasnevad arvukad, mitme vanuseastme jaoks adapteeritud muinasjuturaamatud kalduvad kommertskirjanduse poole. Tüüpiline, pelgalt lugeja lõbustamiseks loodud ajaviitekirjandus noorsoole jõudis eesti keelde 20.-21. sajandi vahetusel tõlkesarjades Sweet Walley High, Vennad Hardy d, Love Stories, Sabrina, teismeline nõid jpt. Tänapäeva Eesti autoritest viljelevad lastele suunatud ajaviitekirjandust I. Lember (Musta kaarna küüsis, 1998), K. Salu (Suvevaheaeg olematu vanaema juures, 2003), S. Pärkson (Missis Veiderval, 2005) jmt. Kirjandust: Vinkel, A. Eesti rahvaraamat. Tallinn, 1966 album vt almanahh algriim vt riim algupärand e originaal (ingl original, sks Original, sm alkuteos, originaali, vn подлинник, оригинал) (ld origo algupära, põlvnemine ) 14 1) originaalse loomingulise töö tulemusena sündinud teos; 2) kunstiteose autentne, *autorilt endalt pärit algkuju või versioon, algdokument, algtekst. Vastandub koopiale, töötlusele, epigoonlikule jäljendusele (vt *epigoon) ja *tõlkele. allegooria e mõistukõne (ingl allegory, sks Allegorie, sm allegoria, vertauskuva, vn аллегория) (kr allegorein rääkima piltlikult, ülekantud tähenduses )

kujutusvõte, kus tegelased, nähtused või olukorrad omavad lisaks otsesele tähendusele teist, varjatud tähendust. Erinevalt *sümbolist on allegooria tähendus kindel ja üheselt tõlgendatav. Allegooriale iseloomulikuks võtteks on *personifikatsioon. Allegoorial põhinevad nt *valm ja *mõistujutt, ka *vanasõnad, *mõistatused ja *muinasjutud. Allegooriline on suur osa keskaja kirjandusest, mille puhul *teksti tuleb interpreteerida religioosses võtmes ning leida paralleele maise ja taevase maailma vahel. Allegooriat on sageli kasutatud ka poliitilistel põhjustel. Maailmakirjanduse tuntumad allegooriad on nt Dante Jumalik komöödia (1307-1321), J. Swifti Gulliveri reisid (1726, e.k tervikuna 1938), G. Orwelli Loomade farm (1945, e.k 1988), eesti kirjanduses nt F. R. Kreutzwaldi Reinuvader Rebane (1850) ja Kilplased (1857), A. Hindi Hundid ja kitserahvas (1956). Vt ka *alltekst, *sümbol alliteratsioon vt riim alltekst (ingl hidden meaning, subtext, sks Untertext, sm subteksti, vn подтекст) kirjanduslikus tekstis sisalduv varjatud, juurdemõeldav, nn ridadevaheline mõte. M. Maeterlinck on nimetanud allteksti teiseks dialoogiks. Piirneb *allegooria, mitmetasandilise teksti ja kahe(mitme)kordse *adressaadi mõistega, on omane nt muinasjutule, M. Maeterlincki ja A. Tšehhovi näidenditele. Mõiste kujunes välja 19. ja 20. sajandi piiril seoses sümbolistliku kirjandusvoolu tekkimisega. K. Stanislavski järgi peitubki kunsti mõte alltekstis. Piiratud sõnavabadusega ühiskonnas saab alltekst peidetud mõtte ja sõnumi edastajana erilise tähenduse, on seotud ajastule omaste nähtustega ning lokaalselt määratletud. Allteksti mõistab sel juhul vaid asjasse pühendatud lugeja. Nõukogudeaegne eesti kirjandus, sealhulgas lastekirjandus, sisaldab mõnel juhul allteksti, mida tänane lugeja enamasti selgituseta ei mõista (A. Hint. Hundid ja kitserahvas, 1956; H. Jürisson. Mägra maja, 1970; ka E. Raua, J. Rannapi, H. Runneli, H. Jõgisalu jmt lastelooming). allusioon (ingl allusion, sks Anspielung, sm alluusio, viittaus, vn аллюзия) (pr allusion vihje ) autoripoolse selgituseta, üksnes lugeja äratundmisele tuginev kaudne vihje teisele kirjandusteosele, reaalsele või kirjanduslikule isikule, sündmusele vm-le. Allusioonide kaudu püüab kirjanik suhestuda kirjandustraditsiooniga ning nende tabamine eeldab lugejalt selle traditsiooni tundmist. Allusioonide rohkus lisab teosele sügavust. Allusioonid võivad olla onomastilised e pärisnimelised, nt kala Krisostomus kui viide O. Lutsu Kevadele (1912-1913) A. Kivirähki raamatus Lotte reis lõunamaale (2002), temaatilised (*satiiris), isiklikud (äratuntavad vaid kirjanikule lähedastele inimestele), imitatiivsed (*paroodias), struktuurilised (teos sarnaneb oma ülesehituselt mõne teisega) jne. Lastekirjandusteostes baseeruvad allusioonid sageli täiskasvanute *koodil, olles äratuntavad vaid viimastele, nt rändurihingega tegelane Aadi Niper kui viide A. Gailiti romaanile Toomas Nipernaadi (1928) H. Käo muinasjutus Kuningas, kuninga kass ja teised (1993). Vt ka *intertekstuaalsus, *tsitaat 15

almanahh (ingl almanac, sks Almanch, sm almanakka, vn альманах) (araabia k kalender ) algselt *kalender Idamaades; Lääne-Euroopas sai populaarseks 18. sajandil perioodiliselt või üksiknumbritena ilmuva segakogumikuna, mis sisaldas luuletusi, ilmaennustusi, horoskoope, arstlikke nõuandeid jm. Tänapäeval mõistetakse almanahhi all mitmekesise sisuga, sageli perioodiliselt ilmuvat, peamiselt kirjandus- ja kunstialast koguteost (nt lastekirjanduse ja lastekultuuri almanahh Nukits). Almanahhile lähedased mõisted on aastaraamat ja album. Aastaraamat on teadusliku vm organisatsiooni jätkväljaanne, mis kajastab organisatsiooni tegevust aasta jooksul, avaldab uurimuslikke artikleid (nt Eesti Kirjandusmuuseumi aastaraamat) või kord aastas ilmuv teatmeteos, mis sisaldab üldisi või erialaseid fakte ja statistilisi andmeid (nt Kes on kes). Albumi (ld albus valge ) all mõeldakse eelkõige trükist, mis sisaldab kunstiteoste fotode, jooniste jm reproduktsioone, harilikult koos lühikese tekstiga, aga ka raamatut või vihikut, kuhu kogutakse fotosid, marke, *autogramme vm. Kirjanduslik album sisaldab ilukirjandustekste, esseesid, kriitikat jms (nt Noor- Eesti I-V, 1905-1915). Eestis olid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses levinud pühadeks (jõulud, lihavõtted) väljaantavad pilte, lastejutte ja -luuletusi sisaldavad albumid või almanahhid. Kaasaegse lastekirjandusega seondub õpilasomaloomingut sisaldav koolialmanahh (õpilasalmanahh). Esimesed eestikeelsed koolialmanahhid ilmusid 20. sajandi alguses, laiemalt levisid esimese Eesti Vabariigi ajal 1920-30-ndatel aastatel. Uus kõrgaeg oli 1960-70-ndail, mil ilmusid nt Tartu 8. Keskkooli almanahh Tipa-Tapa, Tallinna 21. Keskkooli Suleproovid, Võru 1. Keskkooli Lauluisa radadel jpt. 1970-ndate lõpul asusid võimud omaalgatuslikkust lämmatama ning parema kontrolli ja tsenseerimise põhjustel hakati koostama rajooni/linna koolide koondalmanahhe (Põlva rajooni koolialmanahh Illimari sammud, Pärnu linna õpilasalmanahh Selginud sihid jt). Alates 1990-ndatest on koolilamanahhide väljaandmine taas hoogustunud, tänapäeval ilmutavad neid ka väiksemad koolid (Kambja Ignatsi Jaagu Kooli sõnailu ja pildivara kogumik Tootsi taskud jt). Enamasti ilmuvad koolialmanahhid pikema perioodi järel või ebaregulaarselt. Koolialmanahhides on oma töid avaldanud K. Lepik, R. Kolk, R. Parve, M. Unt, D. Kareva, T. Kallas, H. Pukk, M. Kesamaa jpt tulevased kirjanikud. Kirjandust: Jaaksoo, A. Omaalgatuslikud õpilas- ja üliõpilasväljaanded 1918-1990. Raamatukogu 1994, nr 4, 28-31 Järv, A. Paar mälupilti tsensuurist. Raamat on... III. Tallinn, 2003, 159-161 ambivalentsus (ingl ambivalence, sks Ambivalenz, sm ambivalenssi, kaksijakoisuus, vn амбивалентность) (ld kaheliväärtus < ambo kumbki, mõlemad + valere väärt olema ) 16 mitmetähenduslikkus, kahetisus, teose mitmeti tõlgendatavus; lastekirjanduses ka omadus kuuluda kahte *konteksti. Raamat võib kuuluda ühtaegu nii sotsialiseeriva taotlusega lastekirjandusse kui ka esteetilise taotlusega üldkirjandusse (nt A. H. Tammsaare. Meie rebane, 1932); ühtaegu aime- ja ilukirjandusse (nt J. Rannapi loomajutud kogumikus Põder, kes käis varvastel, 1987). Ambivalentne on ka 1960-ndate aastate uuenduslik mudilasraamat, olles täiskasvanule lapsepõlve, lapse kujutluste rikkuse ja

liikuvuse poetiseerijaks, lapsele aga elukogemuse avardajaks ja kinnitajaks (E. Niit. Pille-Riini lood, 1963; H. Väli. Kuukaraadža lugu, 1966 jt). Ambivalentsusega võib seostada ka *adressaadi probleemi. Vt ka *multimediaalsus anafoor vt kordus anagramm (ingl anagram, sks Anagramm, sm anagrammi, vn анаграмма) (kr ana asemel + gramma täht ) tähemäng, kus tähtede ümbertõstmise teel moodustatakse sõnadest või lausetest uusi sõnu või lauseid (nt aken kena). Vt ka *palindroom anekdoot (ingl anecdote, sks Anekdote, sm anekdootti, kasku, vitsi, vn анекдот) (kr anekdotos avaldamata ) lühike, sageli kahemõttelise sisuga, ootamatu lõpuga naljalugu. Antiigis mõisteti anekdoodi all frivoolseid lookesi, mida ei peetud sündsaks avaldada. Keskajal kasutati anekdooti õpetliku näitena kõnes, jutluses või rahvalikus loos. Renessansiajastul arenes miniatuursest anekdoodist uus žanr, *novell (Boccaccio Dekameron, 1348-1353, e.k 1957). Anekdootide populaarsed tegelased on kindlad karakteritüübid (ämm, blondiin, Juku), ajaloolised isikud (Tšapajev ja Petka), riigimehed, kirjanduslikud kujud (krokodill Gena ja Potsataja), loomad, rahvused jne. Aja jooksul ununenud anekdoodi puänt võib kujuneda *keerdküsimuseks (Mis on 99 korda kip ja 1 kord kop? Sajajalgne puujalaga). Eestis on alates 1980-ndatest välja antud ohtralt temaatilisi (Sõjaväenaljad, 1998), kollektsioonipõhiseid (Naljad sinule, 1999, Ivar Kallioni kogust) jm anekdoodikogumikke. Koolipoisi elust kõnelevad Juku anekdoodid. Suuremalt jaolt on need laisa, ent terase poisi vastused täiskasvanuile, harva ilmutab Juku ka lausrumalust. Osa Juku anekdootidest on ropu sisuga või piiripealselt kahemõttelised, enamalt jaolt aga sündsad ja teravmeelsed: Juku tuleb esimesel koolipäeval koolist, viskab ranitsa nurka ja käärib käised üles: Ja miks mind keegi ei hoiatanud, et see jama kestab kaksteist aastat!. Juku anekdootide mahukaim kogumik on L. Tungla koostatud Suur Juku (2002). Vt ka *huumor Kirjandust: Lipitud-lapitud: tänapäeva folkloorist. Tartu, 1995 animafilm e multifilm (ingl animation (film), animated film, sks Animationsfilm, Trickfilm, sm piirroselokuva, animaatioelokuva, vn мультфильм, анимационный фильм) (ld animatio elustamine ; ld multiplicare paljundama, suurendama ) animatsioonitehnikas *film (nt joonisfilm, nukufilm). Animatsioonitehnika võimal- 17

18 dab luua liikumatute kujutiste või esemete liikumise illusiooni. Järgnevuses kujutatud staatilised liikumisfaasid filmitakse võttekaadri kaupa, filmitavad kujutised võivad olla nii tasapinnalised (joonis-, foto- ja lamenukkfilm) kui ka ruumilised (ümarnukkfilm). Filme tehakse ka arvutigraafika vahenditega. Joonisfilmiga sarnanevad *koomiksid, mille pildid näevad välja nagu joonisfilmi kaadrid. Esimesed joonisfilmid valmisid 20. sajandi alguses USA-s ja Prantsusmaal. Multifilmi tuntuim edendaja on ameeriklane W. Disney. Esimene eesti joonisfilm Kutsu Juku seiklusi (operaator V. Päts, kunstnik E. Janimägi) valmis 1931. aastal, järjepideva joonisfilmitoodangu algatas 1972. aastal R. Raamat. Nukufilme hakati Eestis looma 1957. aastal stuudios Tallinnfilm E. Tuganovi eestvõttel (Peetrikese unenägu, 1958). Animatsioon on üks otsingulisemaid valdkondi Eesti filmikunstis, Eesti animafilmi on rahvusvahelistel festivalidel kõrgelt hinnatud. Tunnustatuim eesti filmitegija on P. Pärn, kelle filmid on tulvil ettearvamatuid ja paradokslikke metamorfoose (Eine murul, 1987 jt). Staažikad animafilmirežissöörid on M. Kütt, R. Unt, H. Volmer; nooremast põlvkonnast võib nimetada K. Jancist, M. Laasi, P. Tenderit jmt. Tuntumad lasteanimafilmide režissöörid on H. Pars (nukktegelast ja loodust seostav Operaator Kõpsu sari, 1964-68; Kunksmoor, 1977; Kunksmoor ja kapten Trumm, 1978; aimelise kallakuga seiklusfilm Välek Vibulane, 1980; mesilaste elust jutustav Meemeistrite linn, 1983), A. Paistik (Klaabu triloogia 1978-1981; Naksitrallid I-II, 1984-1987), H. Ernits (Ramsese vembud I-IV, 1985-1987), R. Raamat (Suur Tõll, 1980; seiklusseriaal Ohtlikud lennud, 1989-1992). Viimasel kümnendil on vägivallatuid, toredate seikluste ja lõbusate tegelastega lastefilme (Tom ja Fluffy, 1997; Lotte reis lõunamaale, 2000; Lepatriinude jõulud, 2001) teinud režissöörid H. Ernits ja J. Põldma, kes on võitnud mitmeid rahvusvahelisi auhindu. Nuku- ja joonisfilme on loodud eesti muinasjuttudest, ekraniseeritud on eesti lastekirjanduse klassikute (F. R. Kreutzwald, J. Kõrv, O. Luts, J. Kross, E. Niit, E. Raud jt) ning tänapäevaautorite (A. Pervik, A. Kivirähk jt) teoseid. Rohkesti huvitavaid multifilme on loodud eesti lastekirjanike (I. Maran, E. Niit, E. Raud jt) originaalkäsikirjade ning filmitegijate eneste (H. Pars, P. Pärn, E. Tuganov jt) kirjutatud *stsenaariumide järgi. Nuku- ja joonisfilmide kunstnikena on tegutsenud paljud lasteraamatuillustraatorid (H. Käo, A. Paistik, J. Tammsaar, R. Lukk, E. Valter jt). Edukate animafilmide põhjal on sündinud ka raamatuid, nt J. Põldma ja H. Ernitsa Lepatriinude jõulud (film 2001, raamat 2002). Alates 1999. aastast on animatsioonis rakendatud arvutitehnikat, alates aastast 2000 ka 3-D animatsiooni. Animafilme valmistavad stuudiod Eesti Joonisfilm, Nukufilm, A-Film Eesti ja meediastuudio Multi Film. Kirjandust: Assenin, S. Etüüde eesti multifilmidest ja nende loojatest. Tallinn, 1986 Barton, C. Kuidas teha multifilme. Tallinn, 1973 Eesti Joonisfilmi kodulehekülg: www. joonisfilm.ee Nukufilmi kodulehekülg: www.nukufilm.ee animism (ingl animism, sks Animismus, Beseelung, sm animismi, vn анимизм) (ld animus hing, vaim ) hingeusk, hinge omistamine esemetele, olenditele ja loodusnähtustele. Animism esineb kõigis usundeis. Lastele on omane animistlik mõtlemine, seetõttu leiab animismile

iseloomulikke jooni lastekirjandusest tunduvalt rohkem kui üldkirjandusest. Kirjanduses on animism sageli seotud *personifikatsiooni e isikustamisega. Isikustamise juured ulatuvad mütoloogilisse maailmakäsitlusse, kõige oleva hingestamisesse. Rohkesti animistlikke motiive (kõnelevad loomtegelased, haldjad, rääkivad puud, elusolendi omadustega esemed jms) esineb folkloorsetes *muinasjuttudes. Animismiga seostub nt *kunstmuinasjutu motiiv kõnelev *mänguasi (karupoeg Puhh, mänguelevant Londiste, kaltsunukk Sipsik jt). E. Valter on lastekirjanduses ellu äratanud tarnamättad ehk pokud. Animistlikke jooni on J. Jaigi, L. Hainsalu, A. Perviku jpt lasteraamatutes. Vt ka *loodus lastekirjanduses anonüüm (ingl anonym, sks Anonymus, sm anonyymi, vn аноним) (kr anonymos nimetu ) 1) teos ilma *autori nimeta, anonüümne teos. Autorsus on kas teadmata, omistatud eksikombel ja/või sihilikult valele isikule või teadlikult salajas hoitud; 2) oma nime varjav autor, anonüümne autor. Anonüümsus on iseloomulik suulisele pärimusele (folkloorsed *muinasjutud, *saagad, *vanasõnad jm) ning mitmetele vanadele tekstidele (nt osale G. A. Oldekopi lõunaeestikeelsest (laste)loomingust). Anonüümseks peetakse teoseid (eriti antiiktekste), mis on meie päevini säilinud vale autorinime all, kuid mille stiili ning sisu analüüsides on võimalik võltsing või eksimus kindlaks teha. Isiklikel, usulistel, poliitilistel või teose sisu puudutavatel põhjustel ning tänapäeval üha enam lihtsalt mängulistel eesmärkidel on autorsust läbi aegade ka teadlikult saladuses hoitud, kasutatud *pseudonüümi (nt J. Oro > Julius Oengo; Jaak Urmet > Wimberg) või *anagrammi (nt Uno Laht > Onu Thal; Leelo Tungal > Oleel Lagnut). Autorsuse tuvastamise ja pseudonüümide avamisega tegeleb omaette teadusharu atributsioon. antoloogia (ingl anthology, sks Anthologie, sm antologia, vn антология) (kr anthologia lillekimp, õitekogum ) esindulik ja süstemaatiline valimik eri *autorite või *anonüümide ilukirjanduslikust loomingust. Antoloogiad sisaldavad peamiselt *luuletusi ja lühiproosat, aga ka katkendeid pikematest teostest. Antoloogia võib anda ettekujutuse ajastu vaimsusest (Renessansi kirjanduse antoloogia, 1984), žanri arengust (Eesti lasteluule valimik I-II, 2000-2001), esitada valiku mõnel kindlal teemal (Õudne Eesti: valimik eesti õudusjutte, 2005), anda ülevaate mõne rahva kirjandusparemikust (Soome novell, 1968) jne. 1997-2004 ilmus 14-köiteline Eesti lastekirjanduse antoloogia (koostaja A. Jaaksoo). Vt ka *kogumik antropomorfiseerimine vt personifikatsioon arenguromaan (ingl bildungsroman, sks Entwicklungsroman, sm kehitysromaani, vn роман воспитания) 19

romaaniliik, mis kujutab peategelase elukäiku, tema karakteri arengut ning seda mõjutanud sündmusi lapsepõlvest või noorukieast alates kuni surmani või teatud küpsusastmeni. Arenguromaan kirjeldab psühholoogilist veenvust taotledes ümbritseva keskkonna ja teiste tegelaste mõju kesksele kangelasele, tema eluvõitlust ja läbielamisi, on sageli autobiograafiline ja/või minavormis. Lähedane *kujunemisromaanile ja *kasvatusromaanile. Žanri õitseaeg jääb 19. sajandisse (C. Dickens. David Copperfield, 1849-1850, e. k 1937 jt). Laste- ja noortekirjanduses on arenguromaani tunnuseid nt H. Malot romaanil Perekonnata (1878, e.k 1931), eesti lastekirjanduses nt J. Parijõe jutustusel Teraspoiss (1937). Arenguromaani elemente sisaldavad mitmed *tüdrukuteraamatud nagu S. Rannamaa Kadri (1959) ja Kasuema (1963), E. Rängeli Kullimaja Marta (1956), S. Truu Silja-sari (Silja, päikesekiir ja maailm, 1967; Kuu aega täiskasvanu, 1968 jt). arhaism (ingl archaism, sks Archaismus, sm arkaismi, vn архаизм) (kr archaios vana, muistne ) vananenud ja käibest kadunud sõna, väljend, kirjaviis, grammatiline vorm vm, mille asemele on tulnud uued keelelised väljendusvahendid. Sõna, mis tähistab minevikku kadunud eset või nähtust, nimetatakse historismiks (rehi, koot, koorelahutaja, konka). Arhaisme ja historisme kasutatakse ajaloolistes teostes ajastu tõepärase pildi loomiseks, nt L. Hainsalu Eesti muinasajast pajatavas jutustuses Lemmiko, vanema poeg, 2005 (nõstmed, trääl, unkalauad), H. Käo mälestusteraamatus Kui veel telekat ei olnud, 2001 (kolhoos, punakotkas, metsavend) jm. Vananenud kirjaviisi ja väljendeid on kasutatud ka humoristlikes ja parodeerivates tekstides (nt J. Peegel. Üks kaunis jutu ja õpetuse raamat, 1966). Sõnavara vananemine on pidev protsess, mis puudutab kõiki tekste, nt J. Parijõe jutukogumikus Semendivabrik (1926) leidub rohkesti tänaseks vananenud sõnu ja väljendeid (seier, uräädnik, kirikhärra, tubaka põletamine). arhetüüp (ingl archetype, sks Archetyp, Urform, sm arkkityyppi, vn архетип) (kr arche algus + typos kuju ) algkuju, originaaltüüp, mille alusel modelleeritakse teisi (keelendi, rahvalaulu arhetüüp). C. G. Jungi psühholoogias mõistetakse arhetüübi all kollektiivsest alateadvusest lähtuvat, põlvest põlve kanduvat mõtete või kujundite seostumisviisi, mis leiab väljenduse *müütides, *muinasjuttudes ning unenägudes. Arhetüübid võivad olla nii universaalsed kui ka kultuurispetsiifilised. Kirjandusteaduses käsitletakse arhetüüpi sageli esineva *sümboli, teema või tegelaskujuna, mille korduvus viitab selle universaalsele olemusele. Kõigis kirjandusteostes esineb teatud kindlaid mustreid, mis kehastavad universaalset inimkogemust (nt surma ja taassünni, elu kui teekonna motiiv) ja väljendavad ühtlasi kirjanduse erilist allusiivsust (vt *allusioon). Lastekirjanduses on väga levinud nt inetu pardipoja arhetüüp. argoo vt släng arvustus vt kirjanduskriitika 20

assonants vt riim assotsiatsioon e sidestus (ingl association, sks Assoziation, sm assosiaatio, vn ассоциация) (ld associatio liitmine, ühendus ) nähtuste vaheline psüühiline seos, mille puhul ühe kujutluspildi esilekerkimine teadvuses kutsub sarnasuse, naabruse või vastandlikkuse alusel esile teise (nt lehtede kahin meenutab sosinat). Assotsiatsioonid võivad olla üldised või individuaalsed. Kirjanduses leidub hulgaliselt assotsiatsioone nt *teadvuse vooluna loodud tekstides, samuti on assotsiatiivsus oluline luule ülesehitusprintsiip. Eestis on assotsiatiivset luulet loonud nt A. Alliksaar. Lasteluules kasutatakse assotsiatsioone sageli väikesele lugejale erinevate nähtuste avamiseks, neid omavahel sarnasuse või naabruse põhjal tutvustades: Tead, taim on kõige tähtsam tehas... / Tehas? Kus on masinad ja mehed? / Siin töö käib vaikselt taimekehas / ja seadmed rohelised lehed / ei vaja meistrimeeste käsi, / ei tee nad praaki ega väsi. (V. Masing, Taim on imetehas). astendus vt gradatsioon auhind (ingl award, prize, sks Preis, sm palkinto, vn премия) vaimne või materiaalne tunnustus esemelises ja/või rahalises vormis, mida omistatakse enamasti reeglipäraselt. Lastekirjandusega seoses antakse auhindu nii laste kui ka täiskasvanute hinnangute põhjal, nii kirjanikutöö kui ka illustreerimise, tõlkimise, koostamise, uurimise, kriitika ja praktilise tegevuse eest. Eesti lastekirjanduses on laste hinnangu väljendajaks Nukitsa auhind (alates 1992, omistaja Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus), mida antakse välja iga kahe aasta tagant laste poolt parimaks tunnistatud uudisteose kirjutajale ja enim meeldinud illustratsioonide autorile. Kirjanduskriitikute auhind on Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (alates 1995), mille eelkäijaks võib pidada J. Smuuli nimelist kirjanduspreemiat (1971-1989). Karl Eduard Söödi luuleauhinda (alates 1988, omistaja Luunja vallavalitsus ja Luunja keskkool) antakse eelmisel aastal ilmunud ja enim tähelepanu äratanud lasteluulekogu autorile ja illustraatorile, J. Oro nimelist lastekirjanduse preemiat (alates 1999, omistaja Vasalemma vallavalitsus ja põhikool) kirjanikule või illustraatorile, keda seob loomelähedus J. Oro ja lasteajakirjandusega. Muhvi auhinda (alates 2001) annab Eesti Lastekirjanduse Teabekeskus parimale lastekirjanduse ja lugemise probleemide kajastajale trükiajakirjanduses. Paabeli Torni auhind (alates 2004, omistaja IBBY Eesti sektsioon) on mõeldud aasta jooksul ilmunud parima tõlketeose autorile, tõlkijale ja kirjastusele. Eesti Kujundusgraafikute Liit ja Eesti Rahvusraamatukogu korraldavad alates 1999. aastast konkurssi 5 kaunimat lasteraamatut, mille võitjaid autasustatakse diplomiga. Tuntuim rahvusvaheline lastekirjanduse auhind on Hans Christian Anderseni preemia (Hans Christian Andersen Award, alates 1956, omistaja Rahvusvaheline Noorsookirjanduse Nõukogu (IBBY )). Anderseni preemia kandidaadid (kirjanikud ja illustraatorid) esitatakse IBBY rahvuslike sektsioonide poolt. Teine oluline preemia on Astrid Lindgreni mälestusauhind (Astrid Lindgren Memorial Award, alates 2002). IBBY aunimekirja (IBBY Honour List, alates 1956) on kantud eesti kirjanikud E. Raud (1974), V. Miller (1994), E. Niit (1996), A. Pervik (2004), J. Rannap 21

(2006), illustraatorid J. Tammsaar (1994), E. Valter (1996), J. Piho (2004), V. Noor (2006), tõlkijad V. Beekman (1994), E. Lumet (2004), H. Michelson (2006). Bratislava Illustratsioonibiennaali auhinna Kuldõun on pälvinud V. Tolli (1997). Kirjandust: Allen, R. Winning books: an evaluation and history of major awards for children s books in the English-speaking world. London, 2005 Jaaksoo, A. Preemiatest ning auhindadest lastekirjanduses. Nukits 1995, 50-56 autobiograafia (ingl autobiography, sks Autobiographie, sm omaelämäkerta, vn автобиография) (kr autos ise + bios elu + grapho kirjutan ) omaelulugu, isiku enda poolt kirjutatud elulugu. Autobiograafia lihtsaim vorm esitab isiku välise elukäigu ajalises järgnevuses. Maailmakirjanduse esimesi autobiograafiaid on Püha Augustinuse Pihtimused (397-401, e.k 1993). Žanr hakkas jõudsalt arenema renessansiajal, kui kuulutati väärtuslikuks kõik see, mis oli seotud isiksuse ja subjektiivsusega. 17. sajandil hakati pidama *päevikuid ja kirjutama *memuaare, 18. sajandil jõudis autobiograafiline ainestik autobiograafilise *romaani näol ka ilukirjandusse. Autobiograafiline romaan võib põhjalikumalt käsitleda mingit kindlat perioodi kirjutaja/peategelase elust (nt lapsepõlv, kujunemisaastad) ning ülejäänust pealiskaudsemalt üle libiseda. Autor võib kasutada nii mina- kui temavormi. Autobiograafilist ainest kätkevad endas nt F. Tuglase Väike Illimar (1937), O. Lutsu Kevade (1912-1913), A. H. Tammsaare Tõde ja õigus (1926-1933), J. Krossi Wikmani poisid (1988). Autobiograafia on lähedane memuaarile, mõnikord on raske neid teineteisest eristada. Kui autobiograafiat iseloomustab isiksusekesksus ja subjektiivsus ning suurem poeetiline vabadus, siis memuaarid püüdlevad enam faktilise täpsuse, objektiivsuse ja ajastulise tõepära poole. Lapsepõlve autobiograafilist ainest võib vahendada *adressaadist lähtuvalt: *autor kirjeldab oma lapsepõlve kas teisele täiskasvanule (H. Kiik. Kuresaapad, 2002) või suunab kirjutatu teadlikult lapsele, arvestades lapslugeja eripäraga (E. Raud. Siniste kaantega klade, 1993; H. Käo. Kui veel telekat ei olnud, 2001). Vt ka *biograafia autograaf (ingl autograph, sks Autograph, sm autografi, vn автограф) (kr autos ise + grapho kirjutan ) *autori oma käega kirjutatud tekst (nt käsikiri, kiri, pühendus raamatus). Autograafid omavad nii teaduslikku kui ka kogumisväärtust. Eesti kirjanike autograafe säilitab Eesti Kirjandusmuuseum. Autograafe ja *autogramme kasutatakse ka teoste kujunduselementidena ning avaldatakse iseseisvate raamatutena. autogramm (ingl autograph, sks Autogramm, sm autografi, nimikirjoitus, vn автограф) (kr k autos ise + gramma täht, kirjutis ) 22