«JUL .,« , % ^ И > * «^^Ž'- EEL 1 \ J JUA& KiRjMire

Transkriptio

1 X I.,«*d If «JUL ШШ, % ^ И > * «^^Ž'- EEL 1 \ J JUA& KiRjMire

2 SISU KORD S. Kiin. Luulelaad on ELULAAD 449 K. Laitinen. Legend, mis kadus. Aino Kalda kirjutamata jäänud romaan 450 N. Andresen. Aino Kallas eesti kirjanduse tõlgitsejana 467 M. Hint. Kas olevik vajab tunnust 475 L. Tük. Kubjas, kilter, korrapealne 481 J. Sang, L. Karlov. õigekeelsussõnaraamat 1976 («Keele ja Kirjanduse» ringküsitlus) 489 PUBLIKATSIOONE JA MATERJALE S. Ruutsoo, H. Niit. Eino Leino «Eesti muljed» TÄHTPÄEVI A. Jaaksoo. Mis endal hinges. Heino Väli PÄEVATEEMADEL P. Rummo. Kirjanduselu aastaraamat RAAMATUTE KESKEL U. Tõnts. Peremehega ja peremeheta talu E. Süvalep. Maastikud lammastega 505 A.-R. Hausenberg. Kaks ülevaadet udmurdi keeleteadusest 507 RINGVAADE E. Teder. Eduard Nukka meenutades 509 P. Alvre. Kaks väitekirja komi keele alalt M. Mäger. Väitekiri eesti-läti keelesuhetest R. Põldmäe. Väitekiri eesti-soome kirjandussuhetest 511 I. Tikko. Noorteadlaste V konverents 511 P. Raud. Emakeele Seltsis 512 Esperanto 512 Kaanel: 1977). Aino Kalda suvekodu Kassaris (H. Kattai Kirjastus «Perioodika», «Keel fa Kirjandus» 1978 KOLLEEGIUM: P. Ariste, V. Hallap, A. Hint, E. Jansen, O. Jogi, A. Kask, R. Kull, V. Pall, H. Peep, E. Päll, P. Rummo, E. Sõgel, A. Tamm. O. Tedre, A. Vinkel. TOIMETUS: O. Jogi (peatoimetaja), S. Ruutsoo (peatoimetaja asetäitja), E. Kindlam (vastutav sekretär), A. Langemets (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), H. Niit (kirjanduse ajaloo ja rahvaluule osakonna toimetaja), J. Sang (keeleteaduse osakonna toimetaja), A. Mandre (toimetaja), I. Pärnapuu (korrektor). Toimetuse aadress: Tallinn, Sakala 3, tel , Laduda antud 19. VI Trükkida antud 25. VII Trükiarv Staicele Paberivabriku trükipaber nr. I, 70x108/16. Trükipoognaid kriittahvlit. Tingtrükipoognaid 6,3. Arvestuspoognaid 6,88. MB-0740I. Tellimuse nr Hans Heidemanni nim. trükikoda. Tartu. Ülikooli 17/19. II. Tellimishind aastaks rbl. 3.60, 6 kuuks rbl. 1.80, 3 kuuks 90 kop. Tellimusi võtavad vastu sideasutused ja «Ajakirjanduslevi» osakonnad. «Кеэль я кирьяндус» («Язык и литература»), журнал Академии наук Эстонской ССР и Союза писателей Эстонской ССР. Выходит один раз в месяц. Издательство «Периодика». Таллин. Hit эстонском языке.

3 Nr. 8. A U G U S T XXI AASTAKÄIK Luulelaad on ELULAAD SIRJE KIIN Kirjandusteoseid kui niisuguseid ei olegi tegelikkuses olemas: on ainult kirjandusnähtused Sellepärast mõistamegi kirjandusteose all lugeja teadlikku esteetilist hinnangut. R. Escarpit Kirjutame anno Nii ajalises elus kui luulemaailmas hakkab lõppema järjekordne kümnend. Just aastakümnetega on mõõdetud viimaste aegade luuleprotsessi, nõnda et need omaette mõisteteks on kujunenud. Mida enam vajub kirjandusaeg möödanikku, seda enam näib ühtlustuvat ning samastuvat meie kirjanduslik mälupilt sellest ajast, mida lähedasem on kirjandusaeg tänasele, seda isiklikumad, diferentseeritumad, aga ka laialivalguvamad on kirjanduspildid meis, johtudes igaühe värskeimaist lugemismuljeist. Nii ütleme «1950-ndate aastate luule», ja mõtleme eelkõige tollast ülesehituspaatosest kantud, eepilist, eetiliselt sirgjoonelist ja ebaisikulist, poeetiliselt igatahes ülerikastamata värsse; ütleme «1960-ndate aastate luule», ja mõtleme eeskätt purskunud vormi- ja sisu-uuendusile, vahuna tõusnud kujundiarendusile, intensiivsele mõtte- ja meeleolupingele, mis keskendus isiksuse, looja eneseteostuse ümber; see oli eelmise kümnendi luulest intiimsem, lüürilisem, satiirilisem, aga ka sõnavohavam ja metafüüsilisem. Siin oli vähem selget ja täpset tunnetust kui pingelist otsingut ja teeleidmist, oli ühiskondlik tõus nii elus kui luules. Mõtleme aga eelkõige nende kümnendite põhihoovustele luules, unustades, et 1950-ndailgi aastail ilmunud luulest annaks teha praegustele kõrgendatud luulekriteeriumidele vastava intiimse isikulüürika valiku, nõnda nagu ka 1960-ndail aastail ilmus maneerset, plakatlikku, trafaretset, luuleuuendusest puutumata jäänud värsse, üldistus on ikka millegi suhtes ebaõiglane, miski jääb ikka koondpildist välja. 29 Keel ja Kirjandus nr

4 Sellise kollektiivse, ilmselt tendentsliku, illusoorse ja ühekülgse kirjandusliku mälestuspildi värske segilöömise näiteks sobib M. Undi koostatud kompositsioon 1960-ndate aastate luulest «Hamleti laulud», mis järsu valgusvihuna üllatas ja teravdas tolle luulekümnendi mälus märksa pastelsemana säilinud tunnusjooni: et see luule oli niivõrd sotsiaalne, niivõrd aktiivne, niivõrd aateline ja et see luule oli niivõrd luule. Muidugi oli valik teadlik, teravdamine tahtlik, aga valiku sellest luulest on seega teinud ka Aeg, s. t. et see luule meile praegu selliselt mõjub. Teadvustades nõnda kirjandusaegade muutumist ja suhtelisust, küsin, mida võib tähendada ja saab tähendama mõiste «1970-ndad aastad eesti luules», sest selle luulekümnendi lõplik ilme on juba kujunemas. Kümnendi lõpuni jäänud paar aastat ei sisenda enam suurte oodatavate luulesündmuste aimust, ehkki kaks aastat tagasi ennustas H.-K. Hellat, et need sündmused on ees. 1 Ehk oli ka luulekriitika 1960-ndate aastate luuletõusust takkajärele kehutatud, et kõrgendatud meeleolus veel 1970-ndate aastate algulgi imet ootas. Elus ja luules kulges kõik tasasemalt ja rahulikumalt, voolujoonelisemalt. Luuleelevus vaibus, osa kassetipõlvkonnast vaikis, osa leidis eneseväljenduseks teisi vorme, osa jätkas stabiilselt kõrgel kätteluuletatud tasemel, dikteerides hindamisaluse ja lävekõrguse uutele luulesse tulijatele. Neid viimaseid polegi sel kümnendil vabe olnud: 1970 Lilli Promet, 1971 Jüri üdi, Joel Sang, Toomas Liiv, Johnny В. Isotamm, 1972 Päärn Hint, Jaan Paavle, 1973 Viiu Härm, Ott Raun, Ave Alavainu, Eino Sepp, 1974 Andres Vanapa, Henn-Kaarel Hellat, 1975 Jaak Jõerüüt, Väino Vesipapp, 1976 Aivo Lõhmus, Ants Paikre, Rein Sander, 1977 Aino Pervik, 1978 Doris Kareva, Katrin Väli, Ene Mihkelson ja ehk veel keegi. Juba praegu üle kahekümne nime, seda on rohkem kui mõlemal eelnenud kümnendil. J. Kaplinski hindas luuleaastat «üksikinimeste luule aastaks» 2. H.-K. Hellat oletas, et see üldistus sobib tervele veel lõppemata kümnendile. 3 Tänagi tundub, et väide peab paika: pole tõesti ei suuremat mõttekaaslust ega koolkondi, on ainult rohkem vormiline kui sisuline ühtlustav mõjur, tendents, mida võiks nimetada Udi-fenomeniks. «Närvitrüki» neljast omanäolisest luuletajast ainsana viljakalt jätkanud Jüri Üdi, nüüd Juhan Viiding, on mõjutanud paljusid 1970-ndate aastate luuletajaid, temalt on päritud nii vormivõttestikku kui ainet, suhtumisi ja hoiakuid, on olnud isegi otseseid kujundilaene. Päritav pole aga peamine, tema luule sisemine eetiline kõrgumine, see poeetiline «mina», mille ümber kogu ta «mäng ja traagika» keskendub. Autoreil, kellel see oma poeetiline «mina» olemas, on väiksemad või suuremad üdilikkused viljakamad olnud (V. Luik, J. Jõerüüt, D. Kareva). Paljude teiste puhul aga võinuks luulekultuuriline mõju kellelt tahes veel tugevamgi olla. Varasem luuleaeg ei ole selle kümnendi luuletajaid palju mõjutanud aastal ilmunud A. Alliksaare valik ehk selgitas kull tema osa tagantjärele, tänases luules on tema otsest vüjastust raskem tuvastada. Kui üldse, siis P.-E. Rummo, J. Kaplinski, ka A. Ehini kaudu. On 'aga tähelepandav ja iseloomulik, et ei 1960-ndate aastate luule ise tervikuna ega ka autoriti pole viljakat ega epigoonlikkugi järeletegemist leidnud, et nii J. Kaplinski kui P.-E. Rummo jt. luule on jäänud ennemini suurteks üksiklasteks ning mõjutanud pigem luulekultuuri tervikpilti 1 Vt. H.-K. Hellat, Tagasivaatest prognoosini. Luuleuuendusest aastaülevaadete valguses. «Looming» 1976, nr. 2, lk J. Kaplinski, Luuleraamatuaasta «Looming» 1974, nr. 5, lk H.-K. Hellat, Tagasivaatest prognoosini, lk

5 kui kedagi autorit õtse ja isiklikult. Ja veel üks võrdlus eelmise kümnendiga: kui kassetipõlvkond oli tugev just ühisjoontes, taotlustes, siseprogrammis, erinev ja nõrgem, laialivalguvani vormiteostuses, siis 1970-ndate aastate luulessetulnukate enamikule (v. a. J. Üdi, V. Härm, J. Jõerüüt) on ühine just ebamäärasus taotlusis, vähene kujundiintensiivsus, vähene omapära. Sisuliselt on 1970-ndate aastate luule ikkagi järjepidev iseolemine, pigem mosaiikne kui ühtne selle või teise suurmõju järelvoog või ühistõus enne uut oodatavat tippu. Ei, seda mitte. Kassetipõlvkonnast jätkavad isikupärastena oma valitud loometeed eelkõige J. Kaplinski ja H. Runnel, olles vähem sõltuvad praegusest aegruumist kui noorem luule, jätkates filosoofilisema, üldinimlikuma, vähem isikliku «mina» ja maiste asjade luulendamist. Mõlemad on jõudmas oma loomingus avardunud tippu, J. Kaplinskil ulatub see poeetilise universumitunnetuseni, H. Runnelil ühtaegu kõigi ja iga üksiku enesetunnetuseni. Lihtsam ja naiselikum on nende kõrval D. Vaarandi ja E. Niidu sama suurusjärgu luule, mis käsitleb üldinimlikke probleeme sisemise äratundmise, väikeses suure tajumise induktiivset teed pidi. Nende luule on küll ajaga seotud, aga see on teise tasandi ajatunnetus kui 1970-ndate aastate nooremas luules. Argiteadvuslik on neil küll olemas, aga see on vähem oluline, ajakajalised üksikdetailid esinevad lüürilises kirjelduses, aga ei tõuse nõnda tähtsaiks sümbolkujundeiks ja märksõnadeks kui noor luuletajail. Eriti D. Vaarandi luulele on omane harras poeetiline meeleolu ja tunne, pidulik põhihoovus, mida lugeja nooremas luules ei taju ja mida ei taotletagi. Millised siis on 1970-ndatele aastatele iseloomulikumad luuleajajooned? H.-K. Hellat, kellele nüüdisluule probleemid kõige sulelähedasemad on olnud, kirjutab: «Meie praegune luule on olemuslikult ja süvenevalt sotsiaalne, tegeldes inimese siseilmaga, inimsuhetega, poeetiliste sotsiaalpsühholoogiliste eritlustega, filosoofiliste suhteaspektidega inimese ja ühiskonna, inimese ja looduse, inimese ja universumi vahel» (sõrendused S. K.). 4 Siin on ju koos kõik ja mitte midagi. Sellesamaga on inimtunnetus tegelnud kogu oma eksistentsi jooksul, sellesamaga tegelevad filosoofia, sotsioloogia, psühholoogia jpt. teadusharud, sellestsamast kirjutab maailmakirjandus. See on õige ainult üldisemas tähenduses, seoses praeguse eesti luulega muutuvad need mõisted aga üsna sisutuks, jäävad katteta. H.-K- Hellati toodud mõistele leiaksime 1970-ndate aastate luulest vasteid, aga vastamata jääb küsimus: mis on ikkagi praegusele luulele enim iseloomulik, mille nimel seda luulet kirjutatakse? Kunstiliselt struktuurilt on poeesia palju elementaarsem süsteem kui proosa, selle süsteemi elemendid väljenduvad rohkem luuletuse enese tekstis, 5 on vähem hajusad ja rohkem n.-ö. peo peäl. Seepärast on ka konkreetse aja ja konkreetse sotsiaalsuse avaldused luules ehk hõlpsamini tabatavad kui proosas. Luule on ikka olnud oma ajaga vahetumalt seotud kui proosa, nõnda on see ka 1970-ndail aastail, eeskätt nooremas luules. Luulesse on jõudnud üks oluline nüüdisnähtus, millest vähe kirjutatud, aga palju kõneldud ja mida I. Cernovile toetudes nimetaksin idee või aate asjastumiseks luules. «Kultuuri ajaloo eri järkudel asja ja idee vahekord muutub: ühed ajad on seotud asja preva- * H.-K. Hellat, Tagasivaatest prognoosini, lk Ю. Л о T M а н, Анализ поэтического текста. Структура стиха. Ленинград, 1977, lk * 451

6 kerimisega, teisi aga iseloomustab väärtussüsteemide organiseerumine idee ümber. Kuid isegi ühe perioodi kestel võib asja ja idee vahekord kultuuri eri kihistusis muutuda.» 6 Kui 1960-ndail aastail luule ideestik keskendus selgelt isiksuse esiletõstmisele, kui tegeldi sügavalt ja intensiivselt enesetunnetuse ja tegelikkusetunnetuse probleemidega, mis iseloomustavad eeskätt ideeajastut, siis 1970-ndaiks aastaiks on luuleski asutud metafüüsiliselt ja filosoofiliselt ideetunnetuselt ideed disainima. Selgituseks võib sellele tänasele asjastumisele veel mitu nime panna: olmelisus, tarbijalikkus, materialiseerumine jne., need on kõik mõisted, mis ajaga hästi haakuvad. Asjastumine on saanud ellusuhtumise probleemiks argiteadvuseski, jõudnud sealtkaudu tegelikkuse peegeldusena luulesse. Olme ise on saanud luule objektiks, kujundeid, terveid luuletusi ehitatakse üles mingit nähtust tähistavale asisele märksõnale. Kogus «Ma vaatasin päikese aknasse» kirjutab J. Kaplinski sellest nõnda: «Võim ja vaim asendub / kirjutus- ja arvutusmasinatega.» Poeetilised kangelased või õigemini tegelased, kes selles asjastunud luulemaailmas liiguvad, on enamasti negatiivsed, kujutatud luuletaja poolt läbi iroonia või eneseiroonia, nende psüühikagi on asjastunud, leiab esemete kaudu väljenduse. Par juhtudel portreteerib luuletaja nende asjakujunditega oma tegelase sotsiaalset staatust, inimsuhteid: Vend ei tule vend on uhkeks läinud talle maja tähtsam kui kõik muu sellist siga põie me veel näinud öelda vend ta kohta tõrgub suu (J. Üdi, «Sügisöösel venna ukse taga») Halv juhtudel aga jääbki sellistele kujunditele rajatud luuletus «asjaks iseeneses». Olmekirjeldus, olgu ta siis õrnalt küüniline või veidi irooniline, pole alati äratõukepinnaks poeetilisele üldistusele (nagu ta seda on J. Viidingu ja V. Luige luules). Luuletatakse kaubamaja järjekorrast (D. Kareva), kohvikusabas seismisest (A. Roosileht); kohvikus istumisest (D. Kareva, J. Jõerüüt) jne. Mis siis sellest, needki on nüüdisaja reaalid! Seda küll, aga mitte kõikjal ei taju autor ega ka lugeja, et lakitud ja friseeritud fassaadil «seestpoolt peab tulema salapära» (V. Luik), ega mõelda kohvikusabastki luuletades, et «kõik mis oli ja olla võis on kuskil alles» (J. Kaplinski) või «oled kui see, kes küll on, kuid kes kaotanud / enda» (H. Runnel). See on siis ainuüksi maine luule, mis ei tõuse sealt alati lendu. Ta väärtustab sedasama asjade maailma luules juba nõndagi, et ta selle põlgusväärse (veidi van ) või enesestmõistetava (veidi noor ) olme õrna luule ainuobjektiks on teinud. Huvitav näide süa juurde on V. Luige vastne looming, kelle 1960-ndate aastate «Taevaste tuulest» ja «Pilvede pühast» on 1970-ndate aastate lõpuks saanud «Maapäälsed asjad», poeetiliselt läbituntud ja õigustatud, aga ikkagi asjad. Asja fetišeerumine on ikka seotud idee devalveerumisega, kirjutab I. Cernov, ja nõnda luuleski: asjapoeetilisele maailmakirjeldusele vastandub ideena vaid vahel tugevamalt, vahel nõrgemalt väljendatud autorihoiak, kord irooniline, kord küüniline, kord muigav või isegi mõistev. Siinkohal peab imetlema H.-K- Hellati ettenägelikkust, kes juba aastal seda asjastumistendentsi ette tunnetas, ning arutledes feminiinsuse või maskuliinsuse üle pillas tähendusrikka kõrvalmärkuse: «Või hakkaks koguni kilbile tõstma asjasoolist (sõrendus S. K.) luulet, ja üksnes seda?» I. Cernov, Asi ja idee kultuuris. «Looming» 1973, nr. 12, lk H.-K. Hellat, Väljavaateid aasta eesti luulesituatsioonile mõeldes «Looming» 1972, nr. 4, lk

7 Teine tendents, mis asjastunud ajaluulest otseselt johtub, on luule toepoolest süvenev sotsiaalpsühholoogilisus. Ei olda enam sugugi filosoofilised (vähe on intensiivset mõtteluulet) ega ka mitte psühholoogilised (vähe on intensiivset tundelüürikat). Vähem on minakesksust. Luulendatakse just inimsuhteid, esikohal on inimkeskkond. Selles avalduvat eetilist ja head on aga vähem kui taunitavat, ahistavat, seiskuval. Luuletatakse suhtlemise käibetõdedest samamoodi kui asjadest, vaidlustatakse ja vääratakse neid. «oo seda rasvast rahulolu / kus hingitseb mu hingelaad / oo naljamehe sümbolmolu / kel elulaad on ELULAAD,» kirjutab J. Viiding. Põhiteemaks näib koonduvat suhtlemise eetika, inimliku olelusvõitluse võlu ja valu. Siin V. Luige «Kaks salmi»: Naerdagu igatahes! Nuttu võib varjata. See, kes tööd oskab teha, naljalt ei karjata. Kõigest saadakse üle, olgu või alandus. Arvata võib, et see ongi võidu saladus. Sotsiaalpsühholoogilise ja asjastumise valdavus luules seostub otseselt järgmise probleemiga, nimelt linnastumise, linnasse suhtumise probleemiga, millest aasta luuleülevaates kõneles K. Muru. 8 Arvan aga, et 1970-ndail aastail on valdavalt linnapõlgavas luules siiski aset leidnud oluline nihe: linn kui loodusliku ja loomuliku senine otsene vastand on ise poetiseeritavaks objektiks saamas ndail aastail tegi linnast oma järjekindla luuleaine A. Siig, kelle valimik «Murdeajastu» (1976) jätab aga praegu nooremate linnalaste luuleloomingu kõrval mulje linnast kui taustsüsteemist, mille foonil linlik lüüriline kangelane liigub ja mõtiskleb. Sellist uljast linnapsühholoogiat leiame ka E. Vetemaa 1960-ndate aastate luules. Vastsed linnapoeedid J. Jõerüüt, K. Väli, D. Kareva, ka P. Hint jt. luulendavad just seda linnakeskkonda, nad ei idealiseeri tsivilisatsiooninähtusi, nagu seda tegid A. Siig ja kohati ka Я. Rimmel, nad pigem mõistavad linna, linn on «Harilik. Ei ohtlik ega ohutu» (K- Väli). Nad leiavad siit oma aine, see on nende kodu, siit pärineb nendegi erksus ja närvitundlikkus, keskkonnataju ja ehk peaüskaudsuski. Huvitav on jälgida linnasse suhtumise täielikku teisenemist V. Luige luules. Kui varem olid kõik tsivilisatsiooni atribuudid tema luules (klaas, betoon, tänav, auto, maja) alati seoses «siit ära»-suhtega, vastandatud avatud taevale, tuulele, puudele, metsale, kõigele looduslikule, siis «Maapäälsetes asjades» on aastaajad ja meeleolud seotud juba iseeneslikult linnapuudega, parkide ja tänavalompidega, kuni luuletusest «Suvi. Suvine. Suvi» leiame õtse üllatusliku teisitimõtlemise:... Läheb päeva paar ja tahaks ühte asja: tahaks Bussijaamas bussist tulla maha, käia südalinnas, teha poodi asja, osta nipet-näpet, kulutada raha. Ja kuigi luuletuse lõpp pöörab linnaigatsuse tõdemise humoristlikuks («Ja kui üles ärkad, vaikselt rõõmustada / oled jälle linnas! Siin ei ole puuke.»), siis pole see ometi naer läbi pisarate. Selles pole ahastust ega ahistust, poetess tunneb end linnaluules peaaegu nõndasama kodus nagu aastat kümme tagasi värssides pihlapuust. 8 K. Muru, Luuleaasta 1977 ehk nii palju värsse. «Looming» 1978, nr. 3, lk

8 Selles uues noores linnaluules leidub tõdemus, et linnal on pahede kõrval ka mõistatuslik külgetõmbejõud, oma fluidum ja poeesia (vt. autotulede motiive K. Väli luuletustes või tõdemust «linnatänavail lahvatab suvi»). Linn on loomas ja sisendamas omi väärtusi, ehkki alles napilt ja üldise hukkamõistuhoiaku taustal. See alles tekkiv linna mõistev, linna luulendav tendents ei ole valdav, aga ta muudab lugeja ettevaatlikumaks deklaratiivse ja korduva «tahma ning nõe» kriitika suhtes, nõuab looduslüürikaltki, mis saastamise- ja linnastumisevastaseid meeleolusid kannab, rohkem sisemist veenvust ja vähem plakatlikkust. Nõnda ei mõju linna paratamatust tajunule enam kuigi poeetiliselt selline värss: «mu maale üha langeb linnasaasta / ja mürgistub mu vete voolusäng» (R. Sander, «Äriasjad»). Nõnda on eri põlvkondade luules justkui alustatud dialoogi tsivilisatsiooniprotsessisse kahe erineva suhtumise vahel. J. Kaplinski vastandab selles dialoogis loodusele isegi kultuuriloome kui tsivilisatsiooni vilja: Luuletajad luuletagu mina olen kala kes tõuseb lendu ja ülleb oma sõnad D. Vaarandi luulest hoovab rahulikku usku: «piniseva traadistiku keskel / robothäälte rammimise seas / liigub inimene / pääsuke peas». Programmilist linnavastuseisu ja metsade ülistust sisaldab kahe ndate aastate debütandi R. Sanderi ja A. Lõhmuse luule. Ehkki nad on näiteks J. Jõerüüdi, P. Hindi eakaaslased, suhtuvad nad keskkonnasse hoopis teisiti, ehk vanamoelisemaltki, aga tarmukalt ja aktiivselt. A. Lõhmus on oma teises kogus «Puumaamees» üsna võitleva metsakaitsja rollis, deklareerides rohkemgi kui kujutades, R. Sanderi «Kolmikratas» on vaatamata tehnitsistlikule pealkirjale tasasem ja ta suhe loodusega enesestmõistetavam, metsahäälsem, «Äriasjad» jäävad seal erandiks. Veel üks nüüdisluules avalduv tendents, millele on tähelepanu juhtinud ka K. Muru ja M. Mager, 9 on ehk kümnendi enda probleemidest vähem otseselt sõltuv kui eelmised. Täheldada võib seda eelkõige luuletajate vanemapoolse keskmise põlvkonna loomingus ja nimetatakse seda luuleainese teisesuseks. Siin pole luule aineks, objektiks mitte vahetu elukogemus, vaid mingist teisest kunstiliigist, teisest kirjandusteosest saadud impulss või impressioon. Ühelt poolt on see kultuurikaudne vahendatus võib-olla obligatoornegi meie noore kultuuri praegusel etapil, kuuludes ehk kohustuslikuna nn. teise ja kolmanda põlvkonna intelligentsi tekke ja loometegevuse juurde. Teiselt poolt osutab see vahel aga ka esmase luuleallika enese kuivamisohule. Nimetagem vaid mõnd luuletuskogu, kus teise kunstiliigi impulss on valdav: H. Jürissoni «Inimhäälele», A. Kaalepi «Paani surm ja teisi luuletusi», N. Baturini «Galerii», M. Traadi «Lagendiku aeg» jt. Kujutava kunsti peegeldusist eesti luules andis ««Loomingu» Raamatukogu» välja kogumiku «Ärgem rääkigem raamidest!». Kuid kunstiloomingust kirjutamine ei taga ilmtingimata kunstilist mõju, selgi korral jääb ikka kriteeriumiks iseseisva, oma poeetilist mõjujõudu sisendava luuleteose teke. Nõnda lummav ja tähendusrikas on lugeja jaoks näiteks B. Alveri värske luuletsükkel «Üle sõnade serva» tänavuses märtsikuu «Loomingus», mis mõtiskleb kirjaniku tähenduse üle. Nüüd mõni sõna kümnendile iseloomulikust vormivõttestikust. Vabavärss on taandunud, tuletades end küpsemais vormides meelde 9 K. Muru, Luuleaasta 1977 ehk nii palju värsse; M. Mäger, Luule Ülelugemise lugu. «Looming» 1975, nr. 5, lk

9 vaid mõnedes valikkogudes, eelkõige J. Kaplinski, E. Niidu, D. Vaarandi jt. luules. Riimiline, meetriline neljarealine stroof on valdav, üsna kätteõpitud ka algajail. M. Mäger on seda tabavalt nimetanud «riimipatsi plettimiseks» 10 ja tal on õigus peamiselt vormilises mõttes: riime «pletitakse» tõepoolest üsna pingutuseta, lausa kistud riime on vähem kui lohakat, ülekäe lastut, mis loob mulje oskusest, mille nimel nagu pingutada polekski vaja. Iseasi on Luule enesega, kujundiarenduse ia sisuga, milleta riim tühjalt kõlksub. Selle teatud vormitrafaretsuse taustal on meeldivad nähtused V. Adamsi ja A. Lõhmuse vorminõudlikud sonetipärjad, J. Kaplinski, A. Kaalepi, E. Lättemäe sonetid. Rahvaluule buum näib taanduvat, folklooriintonatsioone kasutab H. Runnel, kelle sule all need võtted maneeriks ei mandu. Kätteõpitud vormikindlus ei samastu aga kujundi pingsuse ja konkreetsusega, pigem vastupidi. Nii nagu kunagi vabavärssi hakati vohavalt kuritarvitama, nõndasama ohustab praegust riimitud meetrilist värssi tühi kõlksumine, kujundi amorfsus. Luuletused tervikuna pole tihtipeale pingestatud poeetilised struktuurid, vaid kujundivisandid, mida ei viitsita lõpuni arendada. Mõnest kujundist hakkab vahel isegi kahju, nõnda paljaks ja haakumata jääb teinekord üksik ilus tabamine (A. Alavainu, A. Lõhmuse, R. Sanderi jpt. luules). Veel ühest nähtusest, mis samuti osalt värsistamisvõttestikku kuulub. Enamik 1970-ndate aastate luuletajaid mõistab luuletuse tähenduse avardamise vajadust, mida võib ju ka ajast dikteeritud nõudeks pidada. Selles aga, kuidas seda avarust luuletusele anda, kuidas teda mitmetähenduslikumaks muuta, on kujunenud teatav stampvõte: lüürilisele kirjeldusele järgneb luuletuse lõppvärsis tihti teadlik, tahtlik või kistud üldistus, sisse tuuakse mingi teise tasandi mõiste, mida filosoofilisem (aeg, ruum, igavik), seda parem, õnnestunult ja palju rakendavad seda võtet J. Viiding ja V. Luik (vt. näit. V. Luige luuletuse «Vaikus» lõppridu: «Mis asja me mõtlesime? / Endast ia Eestimaast.»). Kui aga selline puäntüldistus jääb eelnevas või iärgnevas sisulise õigustuseta, sisulise järgnevuseta, kui see ei tulene teistest värsiridadest (või oleks nendega vaimukas vastuolus), siis pole see võte jälle muud kui oskuslik plettimine, võte võtte pärast. Sellega seoses meenub A. Kaalepi kõnelus klassitsistlikust luulesituatsioonist u, mis häid luulekäsitöölisi soosib. Värsitehniliselt, isegi sisuliselt ei ole sellele luulele midagi õtse ette heita, on lüüriline tunne, võrdlused, kujundid, on puäntki. aga luuleelamust ei sünni. Luuletaja küll tõdeb otsesõnu: «Äkitselt on nii selge / kui ei kunagi / maailma otstarve» (M. Traat, «Märts»), kuid seda peaks luule kaudu tundma ka lueceja. Üldisem miski jääb selles luules tabamata. Sellega seoses on kõneldud diletantlikkusestki, ja seda on ka 1970-ndail aastail luules olnud nagu alati ja edaspidigi. Kõnelus nüüdisluulest ei olnud tahtlikult pidulik, ning probleemid, mis luulepidu argistavad, näisid väljaütlemiseks olulisemad kui hea luule ülerääkimine, mis ise enda eest seista ja kesta mõistab. Avaldamata on jäänud veel mõni oluline «oleks»-vormis kahetsus, mis johtub veendumusest, et kümnendi luulepotentsiaal on olnud palju suurem, lubavam kui tegelik, ilmunud ja teostunud luulepilt. Mõtlen siia juurde Paul-Eerik Rummo, Johnny В. Isotamme, Toomas Liivi jt. isikupärase loomeande, kes võinuksid kujuteldava kümnendiideaali luuleilma omalt poolt kujundada. Aga lõpuks veel on aega ja Eestimaal võib ilm ruttu muutuda. 10 M. M ä g e r, Luule 1974, lk Luuleilm täna ja homme. «Sirp ja Vasar» 24. III 1978, nr

10 Legend, mis kadus Aino Kalda kirjutamata jäänud romaan KAI LAITINEN Oma sõjajärgses mälestusteoses «Uusia kanssavaeltajia ja ohikulkijoita» («Uued kaasatulijad ja möödaminejad», 1946) jutustab Aino Kallas, kuidas ta leidis endale suvituspaigaks Kassari saare Hiiumaa lõunarannikul. Osas, mis kannab pealkirja «Kassari väike teenijatüdruk», on peamiselt kujutatud tolle valgeliivalise kadakase saare maastikke ja pere suurepärast suveabilist, kuid sekka on lipsanud andmeid ka tookordsete kirjanduslike kavatsuste kohta: «Kogusin sel suvel [1924] materjali, et kirjutada romaani Hiiu Ungrust, legendaarsest parunist Otto Reinhold Ungern-Sternbergist, keda väideti olevat valetulede abil hukutanud laevu Näckmansgrundi ehk Suurrahu karile Hiiu madalal, et röövida nende lasti. Olin kopeerinud Tartu arhiividest teda puudutavad kohtuprotokollid tamõisteti Siberisse eluaegsele sunnitööle, kus ta ka suri ja viibisin kahel suvel mõned nädalad Reigi õpetajamajas Hiiumaal, et kohapeal asja uurida. Ent Hiiu Ungru asemel sattusin ma hoopis Paul Andreae Lempeliuse, Reigi soome päritoluga kirikuõpetaja jälile.ning tema ja Catharina Wyckeni kurb lugu köitis järgnevaiks aastaiks minu mõttekujutuse. Romaan Hiiu Ungrust jäi vaid kirjanduslikuks varemeks, milliseid on vist igal sulepruukijal tema teekäänakult» Selles katkendis ongi ära räägitud asja tuum. Kummatigi ei anta seal kuigi täpset ettekujutust romaani laadist ega öelda, et tollest «kirjanduslikust varemest» on siiski üksikud kivid säilinud ja meilegi nähtavad. Liiga ei selgu sellest ka, kui keskne see kavatsus kirjanikule endale oli ja kui suuri pingutusi ta selle elluviimiseks ajuti tegi. Röövelparun ja tema kuulsus Kes see «Hiiu Ungur», «Hiiu Ungru», «Hiiu mereröövel», «Ungru krahv» tal on rahvasuus mitu nime õieti oli ja mida temast teatakse? VITI Pa n.?{ to Reinhold Ludwig Ungern-Sternberg kuulus väga vanasse, juba XIII sajandist tuntud aadlisuguvõssa. Ta sündis 1744 Liivimaal Vana-Kuuste mõisas (Kusthof) ja sai Niesky hernhuudi koloonias Saksis tõsiuskliku kasvatuse Õppides Leipzigi ülikoolis, sõbrunes ta viimase Poola kuninga Stanislaw August Poniatowskiga, kes nimetas ta hiljem (1780) kuninglikuks Poola kammerhärraks Vahepeal oli ta teinud pikki reise ümber Euroopa, tõusnud Hollandi sõjaväes kapteniks käinud Madeiral ja viibinud mõnda aega Inglismaal tuli ta Peterburisse ja asus 1772 elama Hiiumaale, kus ostis Karl Magnus Stenbockilt ja selle vennalt Kõrgessaare ning Suuremõisa mõisa. Esimene neist asetseb Hiiumaa looderannikul «poidlahargis», teine saare vastaspoolsel kagurannikul. Kõrgessaare esisel on Aino Kalda tsitaadis mainitud hädaohtlik madalik Näckmansgrund Suurrahu mille eest meresõitjaid hoiatas mõisa hooldada olnud Kõpu tuletorn. Nüüd algab paruni elus see aeg, millest on säilinud rohkem muinaslugusid kui kindlaid teateid. On teadmata, kas ta tõesti pettis laevu madalikule valetulede või majakatule kustutamisega; seevastu on kindel, et ta hoolega kasutas oma huvides muistset rannaõigust ja omastas hukkunud laevadelt päästetud kaupu teatamata neist tolhvoimudele a. läks ta miskipärast tülli oma kipri Karl Johan Malmiga ja surmas selle Suuremõisas. Paruni vihamees Stenbock kasutas ära oma sidemed õukonnaga ja saavutas tavalisest põhjalikuma kohtupidamise mõisteti parun Ungern- Sternberg asumisele Siberisse, kus ta aastal 1811 suri. Sellest ajast on säilinud tema 456

11 enda joonistatud autoportree: põlvitav, armu anuv mungarüüs mees Siberi karmi jõemaastiku keskel, vastasrannal paistmas Tobolski kirikutornid. Paruni saatus pani liikvele mitte ainult hiidlaste meelekujutuse, vaid hakkas huvitama ka kirjanikke. Esimene kirjatöö ilmus 1804, napilt aasta pärast kohtuotsuse tegemist. Selle oli kirjutanud J. Ch. L. Haken ja teose laadist annab ettekujutuse selle pealkiri «Trau, schau, wem?» («Usalda, vaata, keda?») ning alapealkiri «Eine Liefländische Kriminal-Gcschichle d. XIX Jahrh.» («Liivimaa XIX sajandi kriminaallugu») ilmus Tallinnas kaheosaline teos «Merkwürdige Memoiren des Grafcn von Ün-st-bg» («Krahv Un-st-bgi tähelepanuväärsed memuaarid»), mille autor oli arvatavasti J. Ch. Petri; Ungern-Sternbergi suguvõsa oli aga varmas kogu trükki ära ostma ja hävitama, nii et sellest on säilinud ainult mõned eksemplarid. Nüüd järgnes paruni elusaatuse kujutamises pikem vaheaeg, kuni prantslane A. de Gondrecourl aastal 1852 kirjutas markiis de Custine'i reisiraamatule toetuva neljaosalise romaani «La Tour dc Dago» («Hiiumaa torn»). Populaarne saksa noorsookirjanik Franz Hoffmann kirjutas samal ajal oma leost «Der Strandfischer» («Rannakalur»), mis ilmus 1854 ja tõlgiti paljudesse keeltesse. Seejärel andis oma osa rootslane Viktor Rvdberg teosega «Fribytaren frän Östersjön» («Läänemere siss»), mis ilmus Seegi pole veel kõik: legend röövelparunist paelus ka pustapoega ungarlast Mõr Jökaid, kes 1879 avaldas teose «Dagöi torony» («Hiiumaa torn»). Loomulikult lõid varsti kaasa eestigi kirjanikud. Villem Grüntlial-Ridala avaldas 1915 seitsmest laulust koosneva poeemi «Ungru krahv ehk Näckmansgrund». Teema vilksatab ka Friedebert Tuglase novellikogus «Saatus» (vanglanovellis «Vabadus ja surm»), mis Aino Kalda tõlkes 1919 ilmus soome keeles. Lossineiu Sellest balti-pranlsuse-saksa-rootsi-ungari-eesti kirjanduslikust odüsseiast piisab ehk osutamaks, et teema käsitlejaist ei olnud enne Aino Kallast puudu. Pigem oli neid liigagi. Oma esimest selleteemalist jutustust kirjutades Aino Kallas seda arvatavasti ei teadnud. Jutustus ilmus esmalt eesti keeles pealkirjaga «Öö tulles» Eesti Üliõpilaste Seltsi V albumis 1900 ja pisut hiljem, kevadel 1901, ka soome keeles ajalehe «Uusi Suometar» joonealusena pealkirjaga «Varjoja. Kertomus vanhalta Hiidenmaalta» («Varjud. Jutustus vanalt Hiiumaalt»). Joonealuses viites on aine kohta antud lisaselgitus: «Rahvamälestuste kohaselt on Hiiumaa (Dagö) rannas vanasti tegeldud mererööviga; tuntuim jutukangelane on «Hiiu Ungruks» kutsutud parun Ungern-Sternberg.» Aino Kallas oh augustikuu algul 1900 abiellunud; ta tegi lühikese pulmareisi Saaremaale ja asus septembris elama Peterburisse. Niisiis pidi novell sündima õtse abielu alguses või pisut enne seda, sest EUS-i album sai tsensuurist trükiloa 12. X Võib kaunis kindlalt oletada, et ta aine kuulis Oskar Kaldalt. See oli Aino Kalda kirjanikutee algus; ta oli tolleks ajaks avaldanud ainult kaks raamatut «Lauluja ja ballaadeja» («Laulud ja ballaadid») ning novellikogu «Kuloa ja kevättä» («Kulu ja kevad»), mõlemad Aino Suonio pseudonüümi all. Ka novelli autoriks on märgitud Aino Suonio. «Öö tulles» oli tema esimene ja kolme aasta jooksul ainus Eesti-aineline ilukirjanduslik tekst. «Varjud» on romantiline, kohati lausa pisaraist nõretav sentimentaalne jutustus. Selle peategelaseks on «Gerhardi härra» ja saksa mõisast on saanud tornikambrite, kaminate, siseõue ja kõrgele müüridega «suur sünge loss». Koju saabuv Gerhardi härra on teel raskesti külmetanud ja valmistub surema. Ta laseb enda juurde kutsuda oma kasulapse Grete ja jutustab sellele tema emast, oma naisest, kes oli koos saarel talvitanud laevakapteniga põgenenud. Paari-kolme aasta pärast leitakse ema rannikul karile j>oksnud laevast surnult, kaasas ellu jäänud laps Grete, kelle isa niisiis pole teada. Novell lõpeb paruni surmaga. Algupoole on Grete mälestusi majakatuledest ja «päästetöödest» tormistel öödel. Et tegu oli mererööviga, selgub talle alles hiljem. Novelli Gerhardi härra on tugevasti romantiseeritud ja mitmes suhtes tõelisest Hiiu Ungrust kaugel. Grete kehastab üleni väljamõeldud süütut Gretchenit, kes oma valgete kiharatega on nägusaks kaunistuseks süngetele lossimüüridele. Märke hilisemast Aino Kaldast ei ole selles noorelt-vanas novellis kuigi palju. Tunnuslikud on ainult paar seika: et Gerhardi naine läheb ära koos võõra kapteniga ja et Gerhardi süngust ning julmust seletatakse armastuses pettumisega. Esimene motiiv kordub hiljem «Reigi õpetajas», samuti nagu kibe armupettumuski. 457

12 «Kuid teistele on armastus ränk ja üksluine nagu koldetuli, mis aeglaselt süttib ja kaua leegitseb ja veel tuha allgi hõõgub,» ütleb Gerhard. Oma vanaduspäevil oleks «Reigi õpetaja» Paul Lempelius võinud neile sõnadele alla kirjutada. Hiiu Ungur ja Ranna Aalo Pärast novelli «Varjud» («Öö tulles») näib Hiiu Ungru teema Aino Kalda loomingust paariks aastakümneks kaduvat. Järgmise vihje sellele võib leida 1920-ndate aastate algusest, mil Aino Kallas esimestes Londonist saadetud kirjades jutustab Ilona Jalavale oma kirjutustoast «taeva piiril, seitsmendal korrusel»: «Olen seal juba kaks nädalat igal hommikupoolikul kirjutanud hirmus tunnistada! eepilist luuleteost seitsmes laulus» (4. VI 1922). Kuu aega hiljem teatab ta F. Tuglasele, et on saanud valmis ballaadi «kuues laulus «Hiiu Ungur ja Ranna Aalo»» (4. VII 1922). Teistes, hilisemates allikates on luuleteose pikkuseks märgitud koguni kümme laulu (B. Kangro a. «Loomingus»). Igal juhul sai teos valmis, sest ka Otto Manninen teatab oma kirjas 25. IV 1923, et ta on lugenud Hiiumaa-ainelist käsikirja, ning tõdeb selle värsimõõdu «eriti sujuva ja kaunikõlalise» olevat. Katkend sellest ilmus albumis «Nuori Suomi» Kolme lehekülje pikkune luulelus kannab pealkirja «Sananjalan kukka» («Sõnajalaõis»), pealkirja all on märkus: «Osa pikemast ballaadist.» Lõpus leidub daatum: See on ilmselt ainus säilinud katkend. Nagu pealkirja järgi võib otsustada, käsitles «Hiiu Ungur ja Ranna Aalo» röövelparuni ja eesti neiu armulugu. Oma kirjas Martti Haaviole Marokost (25. XII 1929) mainib kirjanik, et ta on «eri aegadel juba kaheksa aasta jooksul» vorminud Hiiu Ungru ainet. Niisiis on luuletus hakanud kuju võtma Aino Kalda Londonisse mineku ajal, võib-olla juba aastal 1921, mille kohta päevaraamatus on vaid kaks lehekülge lakoonilisi ülestähendusi. Huvi Hiiumaa vastu tekkis Aino Kaldal suvel 1920, kui ta käis muuseas ka Suuremõisas. See käik sai kogu tema 1920-ndate aastate loomingu lähtepunktiks. Miks valis Aino Kallas, prosaist, luulevormi? Arvan põhjust teadvat: kriisi- ja üleminekuaegadel otsis ta alati abi luulest. Luuletusi kirjutas ta a. revolutsiooni ajal. Kui la a. eemaldus realismist ja suundus impressionismi ning sümbolismi poole, oli sillaks uue stiili juurde taas lüürika. Luuletuskogu «Suljettu puutarha» («Suletud aed») ilmus 1915, kui ta hakkas eemalduma perekonnast ja suunas pilgu Soome poole. Vanaduspäevil, sõja ajal, tõlgendas ta luule abil ema muret ja ajajärgu rahutust. On siis ootuspärane, et ta kirjutas luulet ka aastail , kui Eino Leino oli tema elust lahkunud ja ta kirjanikuna oli astumas uude stiilijärku, looma arhaiseerivat teksti ja proosaballaade. Väärib märkimist, et «Sõnajalaõie» alapealkirjas on luuletust nimetatud ballaadiks. Üleminekuks proosaballaadidele oli niisiis «õige», värsivormiline ballaad. «Sõnajalaõis» on kirjutatud tuttavas eepilises värsimõõdus, samas viiejalalises trohheuses, mida Runeberg kasutas näiteks «Saadjärve Paavos» ja mujal. Luuletuses on kujutatud jaaniööd. Aalo istub aida lävel ja kuuleb imelikku kutset, «hiilib tasa suurde suveöösse» ja tõttab sohu, kus näeb sõnajalga õitsemas, murrab õie, peidab selle põue ning tuleb tagasi oma igapäevaseid toimetusi tegema. Lõppvärsis on öeldud, et sõnajalaõis jäi salaja põue põletama. Luuletuse peategelasel on niisiis sama nimi kui «Hundimõrsja» kesksel kujul Aalo. Kas luuletusel ja romaanil on muidki kokkupuutepunkte? Sellele küsimusele annab vastuse Aalo jaaniöö kirjeldus luuletuses ja romaanis. Luuletuses kujutatakse seda järgmiselt: 458

13 Joului ehtoo, vilu maille vieri, juoksi jumalihin päivän pyörä, marjanmalalaksi aurinkoinen, istui aitan kynnyksellä Aalo, näki hämärtyvän kesä-illan, peittyi pimcntohon taaton pirtti, maammon kesäkangas kellertävä, niinkuin polku kedon poikki juoksi. [ ] Estänyt ei kenkään kesäillasta, nukkui piha, pirtti matalainen, nukkui mesipuussa mesilinnut, veljen verkot, nuotat päällä aidan, kesäkodassa jo hiilos hiipui. Jõudis õhtu katte, vilu hakkas, / veeres jumalasse päikseketas, / muru kõrgusele päevlik vajus, / aida lävepakul istus Aalo, / nägi hämardumas suveõhtut, / peitus pimedusse taadi tare, / eide suvekangas kollakarva, / justkui rada üle õue jooksis. / [ ] Seganud ei keegi suvepiigat, / magas õu ja tare madaluke, / vakka mesilinnud mesipuudes, / venna võrgud, noodad aiateibais, / paargus sütetuli juba kustus. «Hundimõrsja» viiendas peatükis kujutatakse Aalo jaanipäeva, esimest õhtut, mil ta võtab kuulda huntide kutset: «Aga Aalol, metsavaht Priidiku naisel, ep olnud sel õhtul kuhugi minemist, vaid tema istus oma aida läve peäl. Ja õhtu tuli omal ajal, ja mesilinnud puhkasid mesipuudes, kus on nende kuldne kooremgi. Ja kõik magasid nagu unes, ümmardaja oma voodis, laps kätkis, ja karjane ahju peäl, nagu ka käsikivi, kangaspuud ja kalavõrgud teivaste otsas, ning isegi lahtisest paargusl ei tõusnud enam suitsu. Aga linane kangas, mille Aalo talveajal oli kudunud, oli laotatud murule pleekima, ja jooksis suveöö heleduses üle õue otsekui üks kollakas jalgrada. Siis nägi Aalo oma aida lävelt päevliku, Looja silma, ikka madalamale ja madalamale, lõpuks muru kõrgusele vajuvat, ja seejärel hoopis kaduvat, ning kohe läks õhtu jahedamaks.» Luuletuse suveõhtukujutus on niisiis- üksikasjadeni ja iseloomulike väljenditeni läinud üle «Hundimõrsja» lehekülgedele! Kirjanik on muutnud vaid kujutatavate asjade järjekorda, lisanud proosaversiooni mõne tegelase, kuid säilitanud kümmekond luuletusega ühist motiivi, eriti valgendatava riidekanga võrdluse teerajaga. See pole veel kõik, niisama selgeid kokkupuutepunkte pakub ka järg. Mõlemas versioonis unustab Aalo oma ümbruse ja mõlemas on ühiseid motiive: kaste, soole mittekostev kukelaul, nõidumine oksaga lehvitades, sõnajalaõis, tuld kummardavad nastikud ja haldjad. Sõnajalaõie värv on muutunud punasest siniseks, mis folkloristlikust seisukohast kindlasti ongi õigem. Ainsaks erinevuseks on see, et luuletuses Aalo elamus sellega lõpeb ja ta läheb koju tagasi, «Hundimõrsjas» seevastu kogeb Aalo oma esimese kujuvahetuse joobumust. Ballaadi «Hiiu Ungur ja Ranna Aalo» saatus paistab olevat enamvähem selge. Mereröövlist parun kadus sellest, Aalost sai metsavahi noor naine, armastusmotiivi asemele tuli põletav iha minna huntide seltsi. «Nuori Suomi's» ilmunud ballaad viitab igatahes otseselt ja ühemõtteliselt «Hundimõrsjale». «Ma pean looma Hiiu Ungru» Kas «Hiiu Ungur ja Ranna Aalo» oli siis «Hundimõrsja» otsene eelkäija ning ainekogu? Avaldatud katkendi põhjal võiks nii mõelda, kuid tegelikult on küsimus keerukam. Võimalik, et «Hundimõrsja» neelas Hiiu Ungru luul eversiooni, ent teema ise elas edasi teistes 459

14 vormides. Päevaraamatute põhjal otsustades oli Hiiu Ungur rohkem kui ühe teose vaderiks. Päevaraamatus on paar ülestähendust Hiiu Ungru kohta «Reigi õpetaja» korrektuuride lugemise ajast. «Kusagil mu alateadvuses juba kasvab Hiiu Ungur, minu triloogia kolmas ja viimane» (27. IX 1926). «Hiiu Ungru suur ja kuritegelik kuju on juba kaua oodanud» (28. IX 1926). Jaanuaris 1927 teatab kirjanik: «Esmaspäeval hakkan kirjutama Hiiu Ungrut» (15. I 1927). Kuid tööst naeru talvel alati ei tule midagi välja, see lükkub edasi suveajale ja Kassarisse a. suvel on päevaraamatus sageli juttu kirjutamise raskustest. «Ma pean tabama legendi, ballaadi tooni. Ainult see, üksnes see on õige» (15. VI). «Nii raskeid ja pikki «sünnitusvalusid» on mul vist harva olnud. Aine tundub sageli üle jõu käivat, olen meeleheitel ja närviline. Kui saaksin üle sellest kavandamisjargust, mis on kõige raskem!» (5. VII.) Juulikuu IÕDUS «töö edeneb, ehkki aeglaselt» (21. VII). Kuid augusti alguses on müür ees: «Tundsin äkki: nüüd on lõpp. Homme lähen teele» (5. VIII). Romaanikavatsuse kohta satub andmeid ka ajakirjandusse: 23. augusti «Päevaleht» teatab, et Aino Kallas lahkub sel nädalal Eestist, kus ta on kogunud materjali Ungru krahvi kujutava romaani jaoks, mis olevat käsil. Uudises viidatakse ka ainestiku rohkusele: juba ainult arhiividokumentide kopeerimine nõuaks vähemalt aasta. Teose kirjutamise kavatsus jäi talvel ilmselt soiku ja võeti uuesti üles suvel 1928 Kassaris. Kuid nüüd tekkis uus takistus, valmimisel olev «Hundimõrsja». Selle ja Hiiu Ungru vahel toimub tõeline kahevõitlus. 13. juunil märgib kirjanik, et ta on hakanud kirjutama «Libahunti» («Aloitin «Ihmissuden»»). 1. VII ütleb ta kirjutavat «Hiiu Ungrut». Nelja päeva pärast on sissekanne: «Täna kirjutasin «Hundimõrsjat».» Seejärel jääb Hiiu Ungur tagaplaanile ja esikohale tõuseb «Hundimõrsja». Septembris on raamat valmis ja Aino Kallas nendib: «Tahan luua veel paar teost, ennekõike Hiiu Ung'ru inimliku, eetilise teose inimese parema mina võidust» (11. IX 1928). Talvel 1929 on Hiiu Ungur taas köitnud kirjaniku meeli: «Magasin halvasti, üritasin luua, kujundada Hiiu Ungrut. Ma oole veel kätte saanud õiget rütmi, ma isegi ei tea, kas kirjutan selle esimeses või kolmandas isikus» (28. II). Märtsi lõpul teatab kirjanik, et alustab jälle Hiiu Ungru kirjutamist; 17. aprillil paneb ta käsikirja kõrvale. Juunis 1929 alustab ta tööd Kassaris, kuid tõdeb varsti, et «Hiiu Ungur ei sünni enne, kui see on muutunud sümboliks» (6. VII). Töö edeneb aeglaselt, siiski teatab ta kirjas Tuglasele 22. VII, et ta on kätte saanud oige rütmi, ja arvab, et kõige suurem raskus on nüüd võidetud. Ta ei taha teksti kirjutamisega rutata, see peab ise orgaaniliselt esile tulema. Juulikuu lõpu päevaraamatusissekandes antakse esimest ja viimast korda konkreetseid teateid teose ulatuse kohta: «Hiiu Ungrust on nüüd 16 peatükki valmis 29 kirjutamata» (27. VII). Septembri algul Helsingis hakkab töö ootamatult edenema, kuid selgub, et käsil pole Hiiu Ungur, vaid «Püha Jõe kättemaks». «Jätsin niisiis neljandat korda kõrvale Hiiu Ungru, et kirjutada muud» (2. IX). Seejärel päevaraamatusissekanded harvenevad. Suvel 1930 valmib «Püha Jõe kättemaks» ning kavandamisel on «Imant ja tema ema». Ometi on Aino Kallas oma suure romaani edenemises nii kindel, et ta on rääkinud sellest Anna-Maria Tallgrenile a. suvel ajalehes «Uusi Aura» Marianne pseudonüümi all ilmunud intervjuust «Õhtu Aino Kaldaga» loeme, et Aino Kaldal mõlgub selleks suveks meeles «uus ballaadi või legendilaadilise kroonika aine, mis nõuab endale vormi, enne kui ta lõplikult oma elu suurtöö, Hiiu Ungru romaani 460

15 juurde saab asuda, mis juba mitu aastat on järge oodanud». Seejärel saab sõna intervjueeritav: ««Tahaksin lõppude lõpuks õige proovida oma jõudu ja näha, kas tulen toime suure vormiga,» muheleb mu kaunis vestluskaaslane, «aga tunnen, et ma ei tohi kasutada vägivalda, minu kohus on kuulata vaimu, loomistungi, deemoni sõna, või kuidas seda sisemist käskijat nimetadagi. Ma ei otsi teemasid, need otsivad mind, ja mina pean need selles järjekorras vastu võtma, nagu nad ise tahavad. Veel see suvi, kuid siis, nii loodan, pääsen selle töö juurde, mis paistab mulle olevat kõigest kõige raskem, nõudlikum ja veetlevam.»» Haigus ajab a. suve plaanid siiski segi a. lõpust on olemas ainult üks, nähtavasti kohustusest tehtud päevaraamatusissekanne, aastast ei ühtegi. Ometi pole Aino Kallas veel alla vandunud. Tulnud a. mais Soome, annab ta ajalehtedele mitu intervjuud, kus räägib ka oma kavatsustest, otsekui soovides ennast ette siduda just selle tööga. «Uusi Suomi» trükib uudise sensatsioonimaigulise pealkirjaga «Aino Kallas kirjutab röövliromaanü». Päev hiljem ilmunud «Turun Sanomat» toob juba rohkem teateid, muuseas Hiiu Ungru eluloo poolteisekümnel real. Päevaraamat see-eest ei räägi a. suvest midagi. Ning sama aasta lõpuga katkeb säilinud ja avaldatud päevaraamatute sari. Järgmised teated Hiiu Ungru kohta pärinevad juba 1930-ndate aastate teiselt poolelt: E. V. Saksa intervjuust «Aino Kallasega vestlemas» («Looming» 1936, nr. 10) ja B. Kangro esseest «Aino Kallas» («Looming» 1938, nr. 6). E. V. Saksale on kirjanik avaldanud imestust, et Hiiu Ungru kuju muutub talle seda võõramaks, mida rohkem ta tema kohta lisaandmeid saab. «Ungru krahvist kirjutamise aga olen ikka edasi ja edasi lükanud. Ta pole mulle enam legend.» B. Kangro essees on kohe alguses paaril leheküljel räägitud Hiiu Ungrust ja kavatsetud romaanist ning mainitud ka selle pealkiri «Syntisen vaellus», eesti keeles «Patuse rännak», mida minu teada ei leia ühestki muust trükiallikast. B. Kangro esseest selgub, et kirjanik on üritanud läheneda ainele eri suundadest. Algust olevat ta sellega teinud aastal. Lisaks luuleteosele oli olemas veel draamavisand ja romaani algus, mis käsitles paruni lapse- ja noorpõlve; kord oli kirjanik kavatsenud temast kirjutada monograafia Stefan Zweigi laadis. Minule rääkis Aino Kallas aastal, et tal olnud romaanist mitu versiooni, üks minavormis, pihtimuslik, teine objektiivsemalt jutustatud. Valmis teksti olnud suur mapp, mis kirjaniku sõnade kohaselt oli «kaootilises olukorras» (8. V 1952). Kus see mapp nüüd on? Tartu Kirjandusmuuseumis seda pole, seal on vaid väheldane, seitsmest üksusest koosnev mapp «Hiiu Ungru materjale». See sisaldab mitmesugustest teostest tehtud väljakirjutusi Ungern-Sternbergi kohta, paar kirja S. v. Csekeylt ja tema kirjutatud saksakeelse eessõna ilmselt M. Jokai romaani saksakeelsele tõlkele, edasi rahvajuttude koopiaid M. J. Eiseni kogust ja kõige mahukama osana Linda Niggoli kopeeritud Ungern-Sternbergi kohtuprotsessi aktid (52 lk.). Lõpus on lühike kiri 20. veebruarist 1942, millega Aino Kallas tänades tagastab Eesti Rahva Muuseumile Hiiu Ungrut puudutavad materjalid. Kirja on kirjutanud Oskar Kallas, ainult allkiri on Aino Kalda oma. Ilmselt oli kirjanik ise sel ajal haige või siis oli just selle kirja koostamine talle üle jou käiv ülesanne. Tähendas ju materjali tagastamine sümboolset jumalagajättu Hiiu Ungruga. 461

16 Kaks novelli Hiiu Ungru lugu Aino Kalda loomingus sellega siiski ei lõpe. Röövelparun tuleb veel kord esile tema hilisemas novellikogus «Seitsemän neitsyttä» («Seitse neitsit», 1948). Kaks novelli selles «Linnanrouva» («Lossiproua») ja «Henkipatto» («Lindprii») on seotud Hiiu Ungruga ning on kirjaniku enda sõnade kohaselt välja kasvanud kunagisest romaanivisandist. «Lossiproual» on Tartu Kirjandusmuuseumis sama ainet käsitlev eelkäija, novell «Jumalan tuomio» («Jumala kohus»), mida käekirja ja paberi põhjal võib arvata Londoni perioodi ning ajaliselt paigutada kuhugi 1930-ndate aastate algusse. Aino Kalda ajaleheväljalõiked heidavadki asjale lisavalgust. Selgub, et «Jumala kohus» võitis ajalehe «Kansan Kuvalehti» ja ajakirja «Kotiliesi» novellivõistlusel aastal II auhinna (I auhinna said Urho Karhumäki ja Samuli Paulaharju, II auhinda jagasid Aino Kaldaga Anna Sähisten, Mika Waltari ja Viljo Kojo). «Kansan Kuvalehti» trükkis novelli oma a. 22. numbris (mitte siis «Kotiliesi», ehkki auhindamisteates on nii märgitud) ja see osutub identseks Tartu käsikirjaga. «Jumala kohus» ja vanas eas kirjutatud «Lossiproua» on sama teema variatsioonid, kuigi teineteisest tunduvalt erinevad. «Jumala kohus» on lühem, palju tihedam ja dramaatilisem kui «Lossiproua». Mõlema peategelaseks on suursugune mõisaproua Ceciha (Cacilia) von Felsen ja just tema ühendab novellid Hiiu Ungru teemaga: tegemist on roovelparuni emaga. Novellide sündmustik areneb samas suunas algul jutustatakse, kuidas usuline äratusliikumine enne XVIII sajandi keskpaika käis vomisa lainena üle Liivimaa, kuidas Kuuste (hilisemas versioonis Vana-Kuuskla) mõisa valitseja Reinhold (Adalbert) suhtub ärganutesse vaenulikult, ja lõpuks kuidas mõisaproua ise usulise äratuse saab. «Jumala kohtus» kujutatakse sündmust dramaatilise akkpoordena: kcpinuhtlust juhtiv kubjas langeb halvatuna maha «nagu juurelt murtud pilliroog, ja sinna ta jäigi». Mõisaproua astub õuele, «otsaees imelik kirgas ohetus ja sädelev valgus», hakkab vabastama ning aitama usklikke ja ühineb nendega. «Lossiprouas» puudub kupja ja temaga seotud jumala kohtu motiiv lossiproua usklikuks saamist kujutatakse enne nuhtlemisstseeni luulelises pildis kus ta sugissuve õhtul metsas ratsutades juhtub pealt nägema ärganute salakoosoiekut Nn nagu «Jumala kohtus», astub ta, kui nuhtlemine on alanud, mõisaõuele ja peatab selle, kusjuures «reheõue kogunenute üle, niihästi nuhtlejate kui nuheldavate üle käis nagu marutuule muhin, sest et nende pattude köidikud katkesid kui ämblikuvõrgu nudid, ja Issanda kaunis arm ning õndsus valati nende üle». B. Kangro esseest selgub ilmselt toetub ta Aino Kaldalt endalt saadud andmetele, et Hiiu Ungrust oli siis olemas «romaani algus, mille esimesed päätükid krahvi herrnhuutlikku kodu ja ema käsitlevad». Nähtavasti on «Jumala kohus» olnud romaani alguspeatükke, võib-olla koguni selle esimene peatükk. Praeguste andmete põhjal on see ainus 1930-ndate aastate algusest säilinud katkend, samuti nagu «Sõnajalaõis» on ainus säilinud näide ballaadist «Hiiu Ungur ja Ranna Aalo». Kui kirjanik ongi seda novellivõistluse jaoks ümber töötanud, kontraste teravdanud ja tegevuskohta piiranud, annab see ometi selge ettekujutuse algse teksti stiilist ja käsitluslaadist. Novell on kirjutatud sellessamas arhaiseerivas stiilis nagu Aino Kalda 1920-ndate aastate teosed pidi ju Hiiu Ungrust saama proosaballaadide sarja viimane osa, nagu autor sellest nii Tuglasele kui ka ajakirjandusele teatas. Novellist nähtub, et kirjanik on selle stiili hoolega lihvinud, pannes erilist rõhku lauserütmile. Näiteks on novelli alguslõigud silmapaistvalt tihe ja ilmekas proosa, mille nähtamatu kroonikakirjutaja-jutustaja püsib stiilis niisama järjekindlalt nagu Aino Kalda kõige paremates varasemates tekstides: «Seitsemäntoista sataluvun toisella neljänneksellä tapahtui, että halki V ja Luvinmaan kulki väkevä Hengen herätys, maarahvaan ja samoin myös ; ironniaan aateliston 462

17 seassa, muutamain vaeltavain mähriläisveljesten sanan voimasta, niinkuin veli Buntebart ja veli Christian David, jonka viimeksi mainitun Herra halvasta puusepästä valitsi armonsa aseeksi. Kokonaiset kihlakunnat syttyivät tällöin Herran tuleen, niinkuin olisi helluntailiekkejä taivaasta maahan langennut. Ken näihin aikoihin halki maan matkusti, hän hämmästyi kuullessansa joka vesaikosta veisuuta ja rukouksen hymistystä, niinkuin olisi koko maa hartaushuoneeksi muuttunut. Niityillä heinänteossa ja elonkorjuussa vainioilla, riihtä puidessa ja lampaita keritessä ihmiset ääneensä vaikeroivat syntejänsä, armoa ja pelastusta anoen. Tai he myös ylistivät Herraa, silti laiminlyömättä, mitä heidän työhönsä tuli, eikä ollut niin alhaista askarrusta, että se olisi heitä estänyt. Vähät paimenpojat ja tytötkin karjassa käydessänsä kerääntyivät laitumelle ison kiven tai nuotion ääreen, polvistuen veisaamaan ja rukoilemaan, häpeäksi ja varoitukseksi vanhempain ihmisten penseydelle, joista useat saivat herätyksensä lastensa kautta.» Seesuguste tekstinäidete puhul tekib pisut kahetsev küsimus, miks Aino Kallas Hiiu Ungrust ajalehtedele ainult rääkis ja miks ei avaldanud ta sellest rohkem katkendeid. Hilisema versiooni, «Lossiproua» stiil ei ole nimelt kaugeltki nii pingerikas ja üksikasjadeni läbi mõeldud kui «Jumala kohtu» oma. Kirjanik kasutab küll selleski osavalt arhailist stiili seda ta oskas, kuid võte on kuidagimoodi lõdvem ja tulemusel on juures kerge maneerlikkuse maik. «Lossiproua» esindab kas Hiiu Ungru hilisemat kujundusjärku või on mälu järgi uuesti kirjutatud. Käsikiri toetab viimast oletust: see on kirjutatud samasugusele joonelisele paberile samasuguse käekirja ja tindiga kui teisedki «Seitsme neitsi» novellid (Aino Kallas kirjutas oma teosed alati käsitsi võimalikult viimistletud kujul; seejärel kirjutati käsikiri masinal ümber ja seal ta üldiselt enam parandusi ei teinud). «Lossiproua» on siis huvitav näide selle kohta, kuidas kord juba kirjapandud ja vaid üldjoontes mälus säilinud aine autori käe all rohkem kui poolteise aastakümne pikkuse vaheaja järel muundub. On tõenäoline, et novellidel «Jumala kohus» ja «Lossiproua» on veel kaugemgi ühine algallikas. Päevaraamatus nimelt mainitakse aastal 1912 Pariisis kirjutatud novelli «Pyhä Cäcilia» (11. IV); sama novell leidub a. loomingu loetelus pooleli olevate tööde hulgas pealkirjaga «Cäcilia v. Felsen» (8. IV 1913; päevaraamatu trükitekstis see puudub, sest kirjanik lühendas seda kohta korrektuuri lugemise ajal). Kui ma autorilt endalt selle novelli kohta andmeid pärisin, teatas ta, et see on sama «Lossiproua», ja mäletas, et see on kunagi kuskil lehes ilmunud. See teade näib üldjoontes paika pidavat, kui leheks oli «Kansan Kuvalehti» 1932, ja seda toetab seesugunegi pisiasi kui peategelase nime esinemine kahel kujul (Cäcilia ja Cecilia). Seega ilmub Hiiu Ungru teema ahelasse aastate 1901 ja 1922 vahele uus lisalüli aasta Siis visandas Aino Kallas esimese jutustuse Cecilia von Felseni teemal, mille ta elustas ja liitis Hiiu Ungru romaani materjali hulka novellis (või romaanipeatükis) «Jumala kohus», mida meelde tuletades ta emigratsiooniaastail kirjutas lõpuks novelli «Lossiproua». Kavatsetud romaani seisukohalt kõige autentsemat Hiiu Ungru ainestikku esindab neist «Jumala kohus». «Lindprii» Hiiu Ungur ise «Jumala kohtus» ja «Lossiprouas» ei esine; novellide eesmärgiks on algselt olnud kujutada tema usklikku lapsepolveümbrust. Seevastu novellis «Lindprii» on ta peategelaseks. Ring saab täis: pärast 47-aastast vaheaega astub Aino Kalda loomingus teist ja viimast korda esile Hiiu Ungur ise. Ta on teistsugune kui noorpõlvejutustuses, kuid samasuguse ahistava rahutuse meelevallas. Tema ümber koguneb taas romantilisi varje. 463

18 «Lindprii» on üheksaosaline ja võtab enda alla 17 lehekülge. See algab reaktsioonist, mida sünnitas kipper Malmi mõrvamine, ja jätkub paruni põgenemise ning tema kõikuvale meeleolude kujutamisega. Raamiks on sõit läbi Hiiumaa Suuremõisast Kõrgessaardc. Teekonnal meenuvate mälestuste kaudu antakse sissevaade peategelase minevikku lapsepõlve, Poola õukonda, armuvahekordadesse. «Kes julgeks väita, missugune meelepinevus on kangem, kas mängu, armastuse või roima? Kõiki kolme oli ta maitsnud, oli karika põhjani tühjaks joonud.» Juhtmotiivina kordub paaril korral vana kurvameelne prantsuse šansoon armastuse kaduvusest ja selle jäetud kurbuse kestvusest. «Plaisir d'amour ne dure qu'un moment, chagrin d'amour dure toute la vie.» Novelli lõpu poole leidub motiiv, mis kauge kajana kordab üht juhtumit noorpõlve no\ellist «Varjud». Varases novellis käsib surmale valmistuv Gerhardi härra Anu-moori endale õlut soojendada; vanaduses kirjutatud novellis käsib tagaaetu, vangistamist ja kohut ootav väsinud peategelane kuumutada endale klaasi konjakit. Ka «Lindprii» lõpeb paruni surmaga, kuid mitte nii nagu noorpõlve novellis. Lühikeses üheksandas osas viib kirjanik vaatepunkti üle Siberisse käsitlemata põgenemise ja surma vahelist aega ja kujutab paruni järelejäänud asjade hulgast leitud joonistust, kus see on ennast kujutanud karmi maastiku keskel põlvili armu anumas. «Asend on alandunud ja masendunud, kogu maapealse lootuse kaotanud ja kahetseva patuse oma, kes ohkab oma eksimuste koorma alt Lunastaja poole.» Võib-olla oli seesugune lõpp-punkt mõeldud romaanile «Patuse rännak». «Jumala kohus» ja «Lossiproua» on kirjutatud arhaiseerivas stiilis, «Lindprii» normaalkeeles. Kumbki «Seitsme neitsi» novellist pole võrreldav Aino Kalda kõrgperioodi tekslidega; neis puudub endine rüht ja kindlus. «Lindpriis» üritab Aino Kallas viimasi korda, nõrgenenud jõu ja tuhmunud mäluga, jäädvustada Hiiu Ungru suurt teemat, mis oli ta meeli köitnud ligi poole sajandi jooksul. Veel viimsel hetkel tahtis ta Hiiu Ungru «kirjanduslikust varemest» päästa kas või mõnegi kivi. Ja lõplikult ei loobunud ta lootusest sellele ainele kuju anda arvatavasti kunagi, sest veel aastal jutustas ta Elsa Enäjärvi-Haaviole, et on Hiiu Ungru pannud oma uute, veel kirjutamata teoste loetelusse. Miks ja miks ei? On jäänud järele veel paar küsimust. Miks haaras Hiiu Ungru teema Aino Kallast nii võimsalt? Ja miks ei õnnestunud tal ometi sellele kuju anda? ühe vastuse annab päevaraamatusissekanne 17. novembrist 1928, niisiis ajajärgust, mil Hiiu Ungur Aino Kalda meeli kõige võimsamalt köitis: «Rahutus soontes, veres, ajus, kehas. Kiirustamise sund, loomissoov. Tahan luua Hiiu Ungru. Juba kaheksa aastat olen kandnud teda hinges. Deemonlik mees, koiksuseinimene, kes lõpuks alistub Jumala ees. Näen teda mõnikord, tunnen teda kogu aeg. Hiiu Ungrust saab mu kõige suurem teos, mu elu teos. Mõnikord kuulen seda juba nagu orkestri muusikat. Õukonna hiilgus, reisiseiklused, Hiiumaa üksildus, kuritegevuse joovastus, alistumine, Siber ja hingerahu jumalas. Lastagu mul elada niikaua, kuni olen selle raamatu valmis kirjutanud.» Minule jutustas kirjanik aastal, et Hiiu Ungrus võlus teda «dualism, nii kõige kõrgem kui ka kõige madalam, temas elav deemon». Dualism see on võtmesõna. See omadus ühendab Hiiu Ungru Aino Kalda 1920-ndate aastate teoste peategelastega, ühte ritta Barbara von Tisenhuseni, Catharina Wyekeni, Aalo, Adam Dörfferiga. Kuid ühtlasi oli Hiiu Ungur või oleks olnud neist kõigist komplitseeritum, oleks pakkunud jikkalikumaid võimalusi, veel järsemaid kontraste. Temale mõeldes vois toepoolest kuulda «orkestri muusikat». Temas oli samasugust rahutust ja reisimiskirge kui Aino Kaldas endas. Temagi elu piirdepunktideks olid õukonna hiilgus ja Hiiumaa vaikus. Kuid miks romaan Hiiu Ungrust valmis ei saanud? Sellele küsimu- 464

19 Aino Kalda suvemaja Kassaris, kus kirjanik elas aastail (H. Joonuksi foto, 1977). Tahvel XXIX

20 Tahvel XXX Ä " * ::-<is6до'?* Ъ^ '& ' *«*'* < & * «: Ülal: Reigi kirik. All: Endine Reigi pastoraat, Aino Kalda «Reigi õpetaja» tegevuskoht. (H. Joonuksi fotod, 1977.)

21 seie ei ole võimalik enam niisama kindlalt vastata. Üks põhjus oli arvatavasti romaani ulatus. Anna-Maria Tallgreni intervjuu kohaselt taotles kirjanik nüüd teadlikult «suurt vormi»; Hiiu Ungrust, nagu jutustab päevaraamat, oli valmis 16 peatükki ja kirjutamata 29, ühtekokku pidi teksti tulema niisiis 45 peatükki. Nii ulatuslikku teost Aino Kaldal ei ole: «Katinka Rabes» on 24 peatükki, «Reigi õpetajas» 21. Kirjanik rääkis mulle, et ta kavatsuseks oli kujutada sündmusi «järjekorras sünnist surmani» (8. V 1952). Ükski Aino Kalda teos ei käsitle nii pikka ajalõiku. Kõige pikem tegevusaeg on «Ants Raudjalas», muudes teostes on see suhteliselt lühike. Aino Kallas oli tüüpiline novellist. Kõige meelsamini kujutas ta äkilist pöördepunkti inimese elus ega süvenenud eriti üksikasjalikult sellesse, mis juhtus enne kriisi ja pärast seda. Ka ei vahetanud ta kuigi meelsasti tegevuspaika ühest ümbrusest teise. Kõigi tema 1920-ndate aastate teoste tegevus toimub selgelt piiratud ja talle endale tuttavas miljöös. Hiiu Ungru romaan oleks veninud väga pikaks ja viinud teda nii ajaliselt kui ka ruumiliselt liiga võõrastele aladele, Poola õukonda ja Siberisse. Teine ebaõnnestumise põhjus selgub, kui mõelda selle teemaga seotud katkenditele. Neis kõigis on armastusmotiiv: Gerhardi härra pettumine armastuses, Ranna Aalo ja Hiiu Ungru armulugu, lindprii paruni kõrvus kõlav prantsuse armastuslaul. Koik Aino Kalda 1920-ndate aastate teosed käsitlevad keelatud armastust, see oli neid ühendav, teosest teosesse jätkuv peateema, millest autor loobus alles novellis «Imant ja tema ema», käsitledes selleski emaarmastust. Kuid Hiiu Ungru puhul seesugust keskset ja koondavat, läbi peategelase elu minevat ja tema saatust määravat armastusteemat ainest endast ilmselt ei tahtnud väija kasvada. Ses suhtes oleks romaan jäänud puudulikuks. Kolmas põhjus, miks romaanist asja ei saanud, selgub E. V. Saksa intervjuust a. Kirjanik ütleb seal otseselt: «Õieti see legend, mis ma Ungru krahvist kalameeste juttude põhjal üles ehitasin, on mul kaduma minemas. Kurb küll, kuid just nüüd, kui on kättesaadavad kõik arhiivid ja ma olen saanud rikkalikult, õieti ülirikkalikult lisamaterjale, see kõik tundub nagu ülearusena... Mõnigi osa tolle Ungern-Sternbergi elus on mulle liialt proosaliseks muutunud. Mind ei huvitanud niivõrd ajaloolised tõsiasjad, kuivõrd see dualism, mis tolles inimeses valitses.» Ja natuke edasi lisab Aino Kallas veel: «Ta pole mulle enam legend.» Siin on ta puudutanud peamist: aine oli läinud mööda, huvi selle vastu oli vaibunud. Vaimustust jahutas kindlasti ka M. Aitsamalt a. ilmunud ja fotodega illustreeritud «Hiiu lossist Siberisse», romaani ja dokumentaalteose omasugune vahevorm. Ehk aitas legendi hajutada veel see, et vastu oma harjumusi rääkis Aino Kallas sellest ja jutustas sellest mitmes ajaleheintervjuus. Võib-olla on tõtt vanas uskumuses, et kunstnik ei tohi oma pooleli olevast tööst rääkida: takka kiirustades võib ta vajalikust sisemisest pingest midagi kaotada ja ohtu seada teose valmimise. Igal juhul teadis Aino Kallas Hiiu Ungrust lõpuks nii palju, et faktid hakkasid teda aheldama ja ehk ka küllastust tekitama ndate aastate teostes oli ta siirdunud tuntud, dokumenteeritud ainetelt üha vähem dokumenteeritutele: Barbara von Tisenhusenist oli kirjutatud õige palju, koguni terve romaan, «Reigi õpetaja» oli saadud mõnedest nappidest ajaloolistest teadetest, mis andsid romaanile üksnes välise raami; «Hundimõrsja» oli vanal müüdil ja rahvauskumustel põhinev vaba fantaasia. «Püha Jõe kättemaksu» ainet oli küll üksikasjalikult käsitletud Gutslaffi rariteetses teoses, kuid see jättis ometi piisavalt ruumi fantaasiale. «Imant ja ta ema» põhines täpsemalt ajalooallikatel, 30 Keel ja Kirjandus nr

22 kuid koos sellega kirjutatud näidendi «Mare ja ta poeg» puhul sugenes poleemika just selle ajaloolisuse või vääraks tunnistatud ajalootõlgitsuse tõttu. Aino Kaldal oli õnnestumiseks vaja liikumisruumi, ballaadi, legendi, müüti. Seda taotles ta ka Hiiu Ungru puhul. «Ma pean tabama legendi, ballaadi tooni. Ainult see, üksnes see on õige,» hüüatas kirjanik päevaraamatus juulis Hiiu Ungur aga ei tahtnud vormuda müüdiks või legendiks või legendi toon just kulus sealt ära. «Alles kui see omandab muinasjutu mõõtmed, on see valmis,» arvas kirjanik sama suve algul. Muinasjutu mõõtmeid Hiiu Ungur ei saavutanud, pigemini näib, et materjali kogunes liiga palju ja tegelikkus varjutas muinasjutu. Novellis «Lindprii» on teise osa alguses koht, mis viitab sinnapoole. Seal võtab Aino Kallas vastu oma harjumusi ise sõna ja paigutab teksti üldise iseloomuga mõtisklusi, mida on raske mõelda novelli fiktiivse jutustaja suhu: «Muinasloo seitse tähte võivad mõnikord vilkuda ka tõelisuse taevavõlvil. Kõigist romantika klaaslitreist paljaks riisutud, alasti tõelisus võib vahel olla unistuslikum kõige julgema meelekujutuse pilvelennust. Loova kujutlusvõime suveräänne mänglemine on ohus kähvatada elu ja saatuse enese vereva pintslitõmbe ees, kui see suvatseb seda hästi hoogsa liigutusega teha, värvi- ja ka vereloike ümberringi pritsides.» Nendest vastamiskatsetest ehk piisab. Need jätavad üht-teist lahtiseks ja võivadki jätta; kirjanikul olgu õigus oma varemetele. Kirjutamata jäänud romaan Hiiu Ungrust ei olnud Aino Kalda teel siiski pelk vare. See oli oluline, koguni asendamatu katalüsaator ta loomingus. «Kuid just Hiiu Ungru legendi taga ajades leidsingi kõik need teised teemad, mis mulle üle aastakümne tööd andsid,» tähendas Aino Kallas E. V. Saksale. Hiiu Ungru materjale kogudes sattus ta Barbara von Tisenhusenile ja Reigi õpetajale; sellest kasvasid sõna otseses mõttes välja novellid «Hundimõrsja» ja «Püha Jõe kättemaks». Romaaniaine, mis ise kunagi ei jõudnud romaaniks valmida, pakkus kasvupinda teistele teostele. Hiiu Ungur oli Aino Kalda loomingus see nisutera, mis pidi hukkuma, et saaksid sündida ta kesksed teosed. Helsingi Soomekeelsest käsikirjast tõlkinud H. NIIT 466

23 Aino Kallas eesti kirjanduse tõlgitsejana NIGOL ANDRESEN Aino Kalias asus koos perekonnaga Tartu aasta sügissuvel. Oma teadlikust kohanemisest Eestis kõneleb ta umbes nelikümmend aastat hiljem. Ta õppinud Baltimaade rahvaste ajalugu tundma G. Merkeli ja J. Ch. Petri abiga, kuid samal ajal tutvunud ka Marxi ja Bcbeliga. Siin maal oli «midagi, mida nimetati ühiskondlikuks ülekohtuks, ja.... seda oli minu lähimas ümbruses, ning mu noores meeles hakkas keema mässu- ja võitlustung». 1 Selle tungi avaldumine ilukirjanduslikus loomingus on meile tuttav. Ühtaegu Saaremaa looduse veetlusega selgus talle selle maa orjastajate ja orjade vahekord minevikus, aga ka olevikus. Saaremaa novellidega astus Aino Kallas eesti kirjandusse olgugi mitte eesti keeles aine ja loomingu vaimsuse poolest. Ta tõi siia seni eesti kirjanduses unustatud Saaremaa, kuid ka teoorjuse. Gustav Suits tõdes nende novellide arvustuses, et Aino Kalda raamatuga on loodud vaimne ühendus kahe rahva vahel. Vähe sellest, et uudse aine on andnud Saaremaa meil ei olevat «teoorjuseaegset elu üleüldse... niiviisi kujutada mitte osatud». Arvustaja asetas Aino Kalda novellid Eduard Vilde «Mahtra sõja» kõrvale, olgugi iselaadsetena. Seejuures iseloomustas ta nende teoste laadi: «Aino Kallas'e võimine seisab kirjeldamises, mitte jutustamises. [ ] See on tema väärtus ja nõrkus.» 2 Siit saab ühtlasi alguse Aino Kalda varsti teadlikuks kujunenud taotlus käsitleda eesti inimeste varal üldinimlikke probleeme. Varakult oli arvatavasti Oskar Kallas tõlkinud ja Eesti Üliõpilaste Seltsi albumeis avaldanud kirjaniku Hiiumaa-ainelise jutustuse «Öö tulles», katkendi veel ilmumata romaanist «Kirsti» ning kolm Peterburi laastu («Uulitsatel», «Lapsed», «Mustjõgi»). 3 Enne kui Saaremaa novellid jõudsid Soomes a. trükki, andis autor jutustuse «Linnasõit» ilmselt Gustav Suitsule järgmisel aastal ilmuva albumi «Noor- Eesti» I jaoks teos trükiti sama aasta lõpul raamatus «Meren takaa» I. Siit alates oli Aino Kaldal alalisi kokkupuuteid Gustav Suitsuga, kelle essee Juhani Ahost ta «Valvoja» jaoks tõlkis ja selle kohta oma arvamust avaldas. 4 Järgmisel, aastal ilmus see Soome Kirjanike Liidu albumis «Liitto». Eesti kirjandusse astudes sidus Aino Kallas ennast selle uue põlvkonnaga, kes esines kirjanduses «Noor-Eesti» kogunimetuse all. Aino Kallas tahtis omalt poolt selgitada «Noor-Eesti» olemust. Eesti kirjanduse arvustuses oli ta esimeseks katseks kirjutis Marie Heibergi luulevihiku kohta."' Arvustuses kõneldakse aegadest, mil ilmub korraga 1 A. Kallas, Uusia kanssavaeltajia ja ohikulkijoita. Muistoja ja muotokuvia. Helsinki, 1946, lk K. Vahur, Aino Kallas. «Linda» 23. XII 1904, nr. 51/52. 3 A. Suonio, Öö tulles. Eesti Üliõplaste Seltsi Album. Viies leht. Tartu, 1900, lk ; A. Kallas, Päätükk pikemast romanist. Eesti Üliõplaste Seltsi Album. Kuues leht. Tartu, 1901, lk ; A. Kallas, Suurlinna pildid. Eesti Üliõplaste Seltsi Album. Seitsmes leht. Tartu, 1902, lk * Gustav Suits A. Kaldale 16. (3.) ja 11. IV KM KO, F 186, M 16:26. 5 А. Kallas, Marie Heiberg: Murelapse laulud. «Postimees» 28. XII 1906, nr * 467

24 mitu kirjanikku ühiste hüüdsõnade ja ideaalidega: «Nende ühelajal Ilmumist ei tule mitte kogemata juhtumiseks pidada, vaid aja ja olude viljaks. Niisugused kirjanikkude salkkonnad tekkivad alati kirjanduse pööriaegadel, kus uus siht enesele teed murrab.» Võrdluseks tuuakse murrang taani kirjanduses Georg Brandese algatusel. Ei mainita kordagi «Noor-Eesti» nime, kuid öeldakse selgesti, et Eestiski on saabunud «kirjanduse pööriaeg, kus uus siht enesele teed murrab». Sellest järeldab autor: «Kahtlemata on Eesti nooresoo pääle viimaste aegade suured sündmused ja nende eel käinud elektri sarnane rahutus sigitavalt mõjunud.» Georg Brandesel oli suur osatähtsus Aino Kalda kujunemises, eriti Tartu aastail. Oma sisemisest murrangust Brandese mõjul räägib ta kirjas Gustav Suitsule 15. I Varsti (15. V 1908) kirjutab ta päevikus: «Brandes om aja geenius: kriitilise, uut aimava, vana mahakiskuva aja, murranguaja tõlk; meie aja inimesed vaevalt oskaksid koguneda mingi usulahu asutaja ümber, kuid Brandeses on meie igaühe väike, aimlev rahuldamatus ja rahutus saanud suure tõlgitsuse.» 7 Päevik kõneleb korduvalt Brandese lugemisest. Oli aastaid, kus Aino Kalda osavõtt kirjanduse vaatlemisest käis loomingu ees. Loominguline kriis kestis tal umbkaudu neli aastat. 8 See algas romaani «Ants Raudjalg» puhul tekkinud mõttevahetustest, kus kõne all oli õieti Aino Kalda kirjanduslik tulevik. 9 Siis avaldaski ta esmakordselt mõtte: «... mul mõlgub meeles midagi samataolist, käsitleda üldinimlikke probleeme, kuid eesti isikute varal.» 10 Veel aasta pärast kirjutas ta päevikusse: «Suits on kas täiesti hävitanud mu kirjandusliku töö või on siis tema teeneks, kui minust siiski midagi saab.» " Alles aastal, pärast seda kui ta oli «Noor-Eesti» kõneõhtul ette lugenud «Bernhard Riivese», jõudis ta päevikumärkuseni ühtekuuluvuse leidmisest (9. XI) ning väljendas oma täielikku rahuldumist (11. XI): «Olen lõpuks ometi leidnud enese ja oma keskkonna.» 12 Varsti (25. I 1913) võis ta kindlalt öelda: «Nüüd on siis «Lasnamäe valge laev» ja «Üks kõigi eest» valmis, ja ma tean enese luuletaja olevat.» Nii valmis neil aastail mitu novelli, raamatud «Lähtevien laivojen kaupunki» (1913) ja «Seitsemän» (1914), juba varem tehtud eesti luule tõlgete ning nende sissejuhatuse kõrval («Merentakaisia lauluja», 1911) ka luulekogu koos tõlgetega «Suljettu puutarha» (1915). Uus loominguline hoog andis jõudu suuremakski tööks eesti kirjandusega. Aastail avaldas Aino Kallas eesti kirjanduse arvustusi ja ülevaateid kahel pool Soome lahte, harides siinset kirjanduslikku mõtet ning lähendades eesti kirjandust ja selle probleeme soome lugejale. Avaldamiskohtadeks olid tal Eestis ajakiri «Eesti Kirjandus», ajaleht «Postimees» ja «Noor-Eesti» väljaanded, Soomes ajakiri «Valvoja» ning Eino Leimole lähedane kirjanduslik ajaleht «Päivä». Sajandi esimese kümnendi lõpus leidsid Aino Kalda näol mõistva ning perspektiive tabava arvustaja F. Tuglas ja A. H. Tammsaare. 6 A. Kallas, Päiväkirja vuosilla Helsinki, 1953, lk. 61, tõlge: «Keel ja Kirjandus» 1968, nr. 1, lk А. К а 11 a s, Päiväkirja vuosilta , lk K. Laitinen, Aino Kallas Tutkimus hänen tuotantonsa päälinjoista ja taustasta. Helsinki, 1973, lk G. Suits, Aino Kallas: Ants Raudjalg. «Elu» 21., 24., 28. ja 31. XII 1907, nr , A. Kallas, Päiväkirja vuosilla , lk. 63; «Keel ja Kirjandus» 1968, nr. 1, lk A. Kallas, Päiväkirja vuosilta , lk A. Kallas, Päiväkirja vuosilta , lk. 282.

25 A. H. Tammsaare kaks esimest raamatul («Raha-auk» ja «Uurimisel») ei äratanud kuigi palju tähelepanu. Ta «Pikad sammud» võinuks saada koguni ülekaalukalt eitava arvustuse osaliseks. Aino Kallas märkas esimesena A. H. Tammsaares lubavat ning juba selle teosega teatavaid saavutusi mäidanud kirjanikku. Ta lõpetas oma arvustuse väitega: see raamat on üks neist kividest, millest ehitatakse eesti kunstiline kirjandus. 13 Järgmises novellis «Noored hinged» ei näinud arvustaja küll nii palju väärtusi, ta kartis, et kirjanik võib edaspidi koguni ennast kordama hakata ja maneeri sattuda, kuid lõpetas arvustuse siiski tunnustusega: «Meie õigus on uskuda, et Tamsaare seda hädaohtlikku sammu ei astu, et ta küllalt tugev on omale uusi alasid ja uusi avaldamiseabinõuusid otsima.» u «Üle piiri» puhul jällegi veidi skeptiline olles nägi Aino Kallas selleski teoses uue arengu võimalusi. Juba alguses andis arvustaja kirjaniku kohta häid otsuseid: «A. H. Tamsaare raamatusse «Üle piiri» hakkad huvitusega, laiendades vastu tahtmist nime otsekui sümbooliks selle andelise kirjaniku arenemisest. Tema eelmised raamatud pakkusid palju tõotavat, otsekui mitu minekuounkti, millest arenemise joont ootas edasi minevat.» Paraku ei olevat kirjanik ootusi täielikult täitnud. Kuid ta leiab, et «Tamsaare eitamata anded ei ole võinud sellesgi raamatus üsna varju jääda», kuigi «kõige üle on väsimuse ilme». See langusaeg aga mööduvat. 15 Kui ilmus Friedebert Tuglase raamat «Kahekesi», leidis see Aino Kalda näol parima arvustaja. 16 Kuid Tuglas jäi arvustaja meelest siiski esmajoones «Jumala saare» autoriks. Uued novellid («Oma päikese poole», «Suveöö armastus», «Toome helbed», «Midia») ei võlunud arvustajat kaugeltki samal määral, olgugi et ta leidis siin «iseteadlikku kunsti», kus psühholoogilised ained on looduse kõrvale tõrjunud. Need novellid ei jõua «Jumala saare» sugestiivsuseni: ««Jumala saar» on tervelt võttes selguseta, sellest ärkad kui unest, pooleks pettunult küsima, mis tegija õieti on tahtnud. Aga lugedes ta peab meeled kui nõiaringis vangis, käid kui nõiutud metsas, kuhugi pääsemata, ennast vastupanemata kirjaniku loomise võimu suggestioni alla andes.» Arvustaja nägi Tuglases arhitektoonika puudust, mingit laialivalguvuse kuid see ei keelanud lõpus ütlemast: «Mihkelsoni kunst on igal real täis lubamist, mille täitmine Eesti kirjanduses tõusuaega tähendab.» Paaril korral andis Aino Kallas ka kirjanduse aastaülevaateid, leides kirjanduses üldiselt keskpärasust, isegi «Noor-Eesti» kirjanikel rohkem väärtusi arvustuses kui otseses loomingus. Gustav Suitsu luulet käsitlev artikkel ilmus, kui luuletaja oli kolmekümneaastane, pärast «Tuulemaad». 17 Siin oli palju tähelepanekuid «Elu tule» kohta, vahest kõige tähelepandavam tolleaegne otsus: «Arenenumas kirjanduses oleks Gustav Suitsu «Elu tuld» vastu võetud noore luuletaja esimese lubadusena, milles ühineb haruldane sünnipärane vormivirtuooslikkus ja võimas temperament. Eestis oli sellel kogul seevastu teeavaja osa. Selle hoogne ja pateetiline heli tegi lõnu aastakümneid valitsenud eleegialuulele, luues samal ajal uue luulekeele.» «Tuulemaast» tõstis ta esile selliseid luuletusi nagu «Laul Eestist», «Meie aja muinasjutt», «Soolaugastel», «Ühele lapsele», «Kerko- 13 A. Kallas, A. H. Tamsaare «Pikad sammud». «Postimees» 20. I 1909, nr A. Kallas, A. H. Tamsaare «Noored hinged». «Postimees» 30. VI 1909, nr A. Kallas, Vaade Eesti viimase aasia ilukirjanduse kohta. «Eesti Kirjandus» 1911, nr. 3, lk A. Kallas, Fr. Mihkelson, Kahekesi. «Eesti Kirjandus» 1909, nr. 3, lk A. Kallas, Gustav Suits, virolainen lyyrikko. «Valvoja» 1914, lk

26 kell», «Inspiratsioon», «Valge käsi», «Varane lumi» ming «Rooside eleegia», selle luulejärgu parima luuletusena «Värisevate haabade all». Kõige selle juures ootas arvustaja uut pööret luuletaja loomingus: «Mis suunda Suitsu areng lõpuks pöördub, oleks veel vara ennustada. Et ta praegu on oma luule mingis pöördekohas, on iselge. Omalt poolt olen veendunud, et Suits veel kord pöördub tagasi vormi puhtajoonelisse selgusesse. Tal tuleb sinna tagasi pöörduda, magu jõutakse tagasi kogemusrikkalt reisilt endisesse lähtekohta, kaasa tuues aina uusi mõjusid, uusi värvitundeid, uusi sisemisi väärtusi, mitu korda peenenenumana, süvenenumana, nagu loodame, kuid ometi tagasi pöördudes sellesse nagu iseendasse.» Suitsu luule juurde tuli ta varsti süvenenumalt tagasi. Et Aino Kallas sattus Koidulat uurima, oli mõnes suhtes juhus aasta lopus ilmus K. Leetbergi hoolikal toimetusel «Kreutzwaldi ja Koidula kirjavahetus» I. Aino Kalda hingele oli see kirjavahetus lähedane ja ta kirjutas sellest sügavale küündiva essee. 18 Kirjavahetuse teine pool ei olnud talle siis veel kättesaadav. Esimene raamat aga hõlmas sisuliselt väga palju, Kreutzwaldilt 36 ja Koidulalt 28 kirja novembrist 1867 kuni detsembrini Kirjavahetuse II raamatu puhul võttis ta uuesti sõna. 19 Siit alates oli L. Koidula ta püsivaks uurimisaineks mitme aasta kestel. Päevik annab sellest tööst rohkesti teateid. 15. juunil 1912 kirjutas Aino Kallas märkmete tegemisest H. Rosenthali juures: «Need olid naudingurikkad hetked: Koidula olemus selgus minule äkitselt.» 20 Kolm päeva hiljem teatas ta intensiivsest tööst: «... hommikupooliti olen kopeerinud Koidula kirju ning Jannseni päevikut, õhtupooliti olen istunud dr. Rosenthali juures ja teinud märkmeid Koidula kohta.» oktoobril märkis ta istumist Harry Jannseni juures, 1. detsembril küsitlusi Koidula kohta ning omastele kirjutatud kirjade lugemist. 22 Kirjavahetus äratas Aino Kaldas rohkesti tema enda elamustega seostuvaid mõtteid, see töö näib olevat teda täielikult haaranud. Intensiivne töö Koidulaga kestis umbes kolm aastat. Teos valmis aasta aprillis ning ilmus Helsingis sama aasta novembris. 23 Aino Kaldal ei olnud kasutada mainimisväärseid eeltöid Eesti XIX sajandi ajaloost ega Koidulast. Ta andis sissejuhatuses lühikese ülevaate eesti rahvuse kujunemisest, sellest, mida me nimetame rahvuslikuks ärkamisajaks, ja paigutas Koidula selle liikumise keskele: «Eesti rahvuslik kevad oleks Koidulata ilma luulelise ja romantilise särata.» Kuid veelgi enam: «Koidula saatusele vastas suurtes joontes ka Eesti rahvusliku ärkamisaja käik.» Koidula oli tulihing, kes oli suuteline astuma rahvuslikku ärkamisaega ning uut vaimsust õhutama. Raamatu esimene osa «Hämarus» annab pildi Koidula päritolust, eriti J. V. Jannsenist ja tema osast Eesti ajaloos, kuid ka noorest Lydia Jannsenist kodus. Osas «Tähelend» peatutakse suurtel rahvuslikerüritustel, L. Koidula luuleraamatuil ja ta patriootilisel luulel, kuid ka tema tööl «Eesti Postimehe» toimetuses. «Koidula peatähtsust, milles sisaldub samal ajal ka ta isamaalise luuletaja nägemus, tuleb kahtlemata otsida ta agitaatorlikust isiklikust mõjust kaasaegseile.» Siin on 18 A. Kallas, Koidula ja Kreutzwald. Äärjooned. «Noor-Eesti» 1911, nr 5/6 lk ' ' 19 A. Kallas, Koidula ja Kreutzwald. Eesti Kultura I. Tartu, 1911, lk A. Kallas, Päiväkirja vuosilta , lk A. Kallas, Päiväkirja vuosilta , lk A. Kallas, Päiväkirja vuosilta , lk. 279, A. Kallas, Tähdenlento. Virolaisen runoilijattaren Koidulan elämä. Helsinki, Eesti keeles ilmunud F. Tuglase tõlkes 1918 ja A. Kalda «Kogutud teoste» 6. andena

27 tähtsal kohal ka Koidula ja Kreutzwaldi sõprus. «Murrang» heidab pilgu Koidula olemuse intiimsele poolele, ta armastusele, mis oli jäänud ikka ta patriootilise olemuse varju, kuni abiellumine tõi sellele lõpu, nii et võis järgneda «Vaikne saatus», ta elu Kroonlinnas. Aino Kalda töö eesti kirjanduse arvustamisel jõudis tippu esseedega, mille ühispealkirjaks sai «Noor-Eesti» 24. Esimest korda mainib autor päevikus oma teoksil olevat tööd enam kui kaks aastat enne raamatu ilmumist (4. V 1916): «Teen tuliselt tööd, enamasti om see nüüd veel ainult materjali kogumine «Nooj-Eestit» puudutava esseekogu jaoks. Tunnen uurimise, süvenemise rõõmu.» 25 Hiljem leidub töö kohta mõni märkus, vahel isegi kahtlusi, kas see valmib, kuni septembri lõpus 1918 on tehtud märkus, et nii «Noor-Eesti» kui F. Tuglase «Saatuse» tõlge on juba kuu aja eest Soome saadetud. Kuid enne seda loeme, et ühegi teosega pole ta nii heidelnud kui sellega: ta on vihastunud, tahtnud seda pooleli jätta, võtnud uuesti käsile ning teinud hoogsalt tööd. 26 Kaks esseed ilmus eesti tõlkes juba varem: «Friedebert Tuglas» «Siuru» I albumis (1917) ja «Jaan Oks» «Siuru» II albumis (1918), seejuures esimene neist ka eralditrükisena. 27 Raamatu sisuks on sissejuhatav essee «Noor-Eesti», siis «Gustav Suits», «V. Ridala (Grünthal)», «Jaan Oks», «A. H. Tammsaare» ja «Friedebert Tuglas», sinna juurde veel «Ruth». «Ruth», mis oli ilmunud J. Randvere autorinime all «Noor-Eesti» III albumis, oli Aino Kallast varemgi sügavalt huvitanud. «Noor-Eesti» ülevaade lõpeb kauni väitega: nagu paljude maade paljudel liikumistel on «Noor-Eestigi» kandjaks olnud «kaunima tuleviku kangastus ning vankumatu opositsioon oleva vastu». Essee nõrgaks küljeks on siiski, et rühmitust ei vaadelda arengus, vaid seda nähakse ligikaudu muutumatuna. Olgugi et «Noor-Eesti» ei ole välja kasvanud eesti kirjanduslikest traditsioonidest, on see siiski lahutamatult ühenduses Eesti maakamaraga ning seotud üldise arenguga. ««Noor-Eesti» ei ole kuidagi ainuüksi kirjanduslik liikumine, vastupidi, see tähendab tervet kultuurivoolu.» Autor peab «Noor-Eestit» eesti vaimuelu täisealisuse tunnuseks: eesti kultuur püüdis osa saada Euroopa kultuuri saavutustest, seekord, juba ilma saksa või vene kultuuri hoolduseta. ««Noor-Eesti» kaudu esineb eesti vaimses elus just uus põlvkond, uueaegne vaimsus, uue aja inimene.» «Noor-Eesti» pärineb aasta vabadusliikumisest, see on ühel või teisel teel revolutsiooniline, olgugi et vahetult ühiskondlikud ja poliitilised uuenduspüüded ta programmi ei kuulunud. «Noor-Eesti» ei alustanud tühjast kohast: ka enne seda oli kirjanduslikke traditsioone. Kuid senine kirjandus oli enam või vähem talurahvakirjandus, nüüd aga loodi uueaegne kirjandus. Aino Kallas rõhutab, et «Noor-Eesti» ei moodustanud kirjanduslikult homogeenset voolu, siiski leiab ta sellel palju võrdluskohti Prantsusmaa 1830-ndate aastate romantismiga, «Noor-Soome» kultuuriliikumise ning skandinaavia kirjanduste uue romantikaga. Sellega koos puudutatakse mitut külge «Noor-Eesti» tegevuses, olgu see keeleuuendus, kirjandusja kunstiarvustus või raamatukunst. «Noor-Eesti» teened on autori meelest suured: «See on toonud eesti vaimsesse ellu suure hulga uusi kultuuriaineid, esteetilist kultuuri, jah, esteetikaküsimuse sellisena. See om kaitsnud kunsti ja kirjanduse vabadust ning õigustust kunsti enese 24 A. Kallas, Nuori-Viro. Muotokuvia ja suuntaviivoja. Helsinki, Eesti keeles: A Kallas, Noor-Eesti. Näopildid ja sihtjooned. Tartu, A Kallas, Päiväkirja vuosilta Helsinki, 1954, lk A. Kallas, Päiväkirja vuosilta , lk A. Kallas, Friedebert Tuglas. Soome keeli ilmuvast esseede kogust: Nuori- Viro, muotokuvia ja suuntaviivoja. Tallinn,

28 pärast. See on esitanud kunstis isikulise stiili nõude. See on pannud liikuma keele seni peaaegu kasutamata tagavarad, murded. Midagi -päriselt uut, uusi ideid, uusi seisukohti, uusi perspektiive maailmakirjanduse vaatekohalt «Noor-Eesti» ei ole loonud ega võinudki luua. See on olnud pigemini nende viljakate ideevoolude kohandamine Eesti oludele, mis mujal Euroopas olid jõudnud luua uusi kultuuriväärtusi.» Et Gustav Suits ei pärine igavesest trubaduurihõimust, kes puhuvad oma vilet ka siis, kui ühiskondlikud tulemäed ümber purskavad, seda tõdeb autor essee «Gustav Suits» alguses: «Suits seevastu ei suuda kunagi õhu- ja häälekindlalt sulgeda oma töökabineti luuke tänaval kõlava marseljeesi eest.» Suits süttivat «aktuaalsest ideest» samuti nagu Eino Leino, kellelt ta alguses laenaski sugulastemperamendi pidulikku paatost. «Temagi sisetunne on kollektiivse iseloomuga.» Tehes läbilõike Suitsu luule arengust, annab Aino Kallas ühtlasi otsuse: «Suitsul on rohkesti sõna- ja kujundileidlikkust, tal on üllatuste, ootamatuste veetlusega käändeid.» Luuletaja on kasvanud üle koduse kitsuse rahvusvaheliste vaatealadeni, ta on «Eesti euroopalisimaid vairnsusi». Seevastu on Villem Ridala osa «Noor-Eesti» pöördelises liikumises Aino Kalda arvates kõrvaline. Ta on nii oma rühmas kui ka kogu eesti kirjanduses üksiknähtus. Ta on põgenenud realiteedist oma kodusaartele. Seejuures ta maastikukujutus on konkreetne. «Ta tunneb oma kodusaarte taimestikku, nende linnustikku, iga värvitunnet, mis valguse vaheldudes süttib ja kustub neil lasastel vesijäätmail.» Loodus on V. Ridalale kõigepealt tõelisus, selles ei ole kõiksuse sümboleid, ta ei lähene loodusele kui jumalusele. Ta luule on piiratud, sellesse ei mahu inimese meeleline elu. Pöörates tähelepanu V. Ridala keelelisele omapärale, peatub Aino Kallas selle luuletaja eepikal, mis läheneb rahvalaulule. Luuletaja paistvat silma jaatava ja optimistliku usuga oma hõimu, saarlaste eluvoimesse. üllatuseks esindab «Noor-Eestit» juba kolmandana Jaan Oks. See kirjanik ei olnud seni trükis positiivset tähelepanu leidnud, küll oli teda mitmeti diskvalifitseeritud. 28 Aino Kallas avas Jaan Oksa sootuks uuest küljest: «Võib olla, et «Noor-Eestisse» kätketud opositsiooni idu ei ole kunagi nii metsikult ja alasti puhkenud kui Jaan Oksa sünnipärases Prometheuse-asendis, kus ta paiskab oma mõtte kotkapoja inimeste ja jumalate vastu.» Jaan Oks esindab «Noor-Eesti» intellektuaalse opositsiooni kõrval metsikuist vaistudest tõusvat mässu. Andes seni ulatuslikema läbilõike kirjaniku teostest, tõdeb Aino Kallas: «Oks oli ande ja närvihaige segu.» Ta looming olevat patoloogilise ilmega. «Jaan Oks oli kahtlemata «Noor-Eesti» omapärasemaid nähtusi. Tal oli üliku hing, mis oli surmani aheldatud proletaarsesse kehasse, keha, mis kunagi ei võinud vabaneda külatänavast ja ihast, ja hullumeelsusega võitlev hing, mis ilu igatsuses lohutus teotustest.» Kangelaslik on autori meelest Jaan Oksa jumalatrotsija asend, on traagiline ta vigane andekus, mille kunst on nagu «inetuse ohver saavutamatule Ilule». A. H. Tammsaaret ci saanud Aino Kallas käsitleda sellisena, nagu me kirjanikku hiljem tunneme. «Kui ma aastal 1916 hakkasin «Noor- Eesti» tegelastest näopilte joonistama, oli neist ainult Jaan Oks, nii öelda, lahendatud probleem, kuna kõik teised veel seisid kesk elu- ja arenemiskäiku, ise täis latentseid jõudusid.» 29 Nii vabandas esseede autor nende kirjutamise ajaga seotud küsimusi kümme aastat hiljem. 28 Vt. N. Andresen, Jaan Oksa «Lapsepõlvest». «Keel ja Kirjandus» 1969, nr. 2, lk A. Kallas, Avalik kiri A. H. Tammsaarele. «Vaba Maa» 8. II 1928, nr

29 Võime ometi öelda: peale J. Oksa on G. Suitsu, V. Ridala ja F. Tuglase portreed püsiva väärtusega, seda enam et neile oli antud ka arenguperspektiiv. Teisiti A. H. Tammsaare. Aino Kallas oli küll omal ajal arvustanud kolme linnanovelli, eriti esimesele neist suure tunnustuse andnud ja üldiselt kirjaniku andekust rõhutanud. Viimati (1917) ilmunud «Varjundeid» ei olnud ta mii hästi uurinud, «Kärbsest» aga oli mainimisega mööda läinud. Oma essees andis ta varasemate linnanovellide põhjal otsuse, mida hilisemad arvustajad ja isegi kirjandusloolased ei ole küllalt tähele pannud: «Nad on läbini esimene põlvkond, uue inimese atmosfäär ümber. Nad on oma arved maaga lõpetanud; mende püüded on selged ja teadlikud. Kuid sellest hoolimata on neis midagi amfiibset, kahele poole kuuluvat, mingi lepitamatu sisemine vastuolu püüdluste ja saavutuste vahel....» 30 Seal kujutatud inimesed nagu ci kuuluks mingisse ühiskonda, neil ei näi olevat sidet minevikuga ega tulevikuga. Ja sellest hoolimata on nad eesti kultuurimurramgu, linnastumisprotsessi tulemus. Kümme aastat hiljem kinnitas Aino Kallas «Avalikus kirjas» A. H. Tammsaare kunsti suurust. Siis aga oli ilmunud senistele lisaks rida uusi teoseid. «Friedebert Tuglas» on raamatu enim tuntud essee, ühtlasi hästi kujundatud. Selle laskis autor tõlkida ka inglise keelde ning avaldas Londoni slavistika-ajakirjas. 31 Õieti kannavad seda raamatut esseed Gustav Suitsust ja Friedebert Tuglasest. Aino Kallas tuletab Tuglase fantastika eesti muinasjuttude maailmast. Ta annab suure tähenduse romaanile «Felix Ormusson» kui autori isikut avavale teosele. «Iseasi on, kas kirjanik siiski on andnud enese tervena. Pigemini võiks öelda, et ta on valinud ühe kindlasti olulise poole enesest, on seda alla kriipsutades loonud üldise tähendusega tüübi.» Aino Kallas amnab läbilõike Tuglase arengust just Felix Ormussoni abiga. Kirjaniku loomingus on tähtsal kohal novellikogu «Saatus», nagu essee kirjutamise ajal oligi loomulik. Lõpuks öeldakse, et Tuglas on ristteel samuti nagu Suits ja kogu «Noor-Eesti». Tähelepandav on iseloomustus, et «Tuglase ajud näivad töötavat magu mitmes eri osas, need on aeg-ajalt eri häälestuses: nägemusande kõrval astub esile eritlev, kaaluv intellekt», millest pärinevad ka Tuglase kriitiku- ja uurijakalduvused. Meie ajaks on enim oma sära kaotanud essee «Ruth», mis raamatu ilmumise ajalgi oli kirjanduslike portreede keskel mingi erand. Kuid «Ruth» oli Aino Kallast huvitanud ning ta oli selle asetanud õtse kesksele kohale «Noor-Eesti» III albumis. 32 «Ruth» ei olnud essee autori meelest muud kui «kirjutus», mitte ilukirjanduslik teos, ei psühholoogiline või kirjanduslooline uurimus, olgugi veidi kõike seda. Autori meeles tõusis selline tähtsustus: ««Ruth» on oluline osa «Noor-Eestist», nagu seda on Gustav Suitsu mehine paatos, Ridala looduseteenimine, Tuglase «Felix Ormussoni» tõelisusest võõrduv elukäsitus või sama kirjaniku unenäod ning Jaan Oksa lootusetu, traagiline toorus.» Teos, mida mõned muudki arvustajad on pidanud «Noor-Eesti» üldkujuks, huvitas Aino Kallast ka kui naist, ta tõlgitses seda ometi noorema põlvkonna põhiskeemina. Autor unustas seejuures «Ruthi» autori J. Randvere (J. Aaviku) kaaslastest tugevasti erineva maitse. 30 А. К а 11 a s, Nuori-Viro, lk «The Slavonic Review». Vol. VI, No 16. June Seda esseed nimetas «Times Literary Supplement» (18. VIII 1927) «imeväärseks», ajakirja parimaks kirjandusiij/ ] /c ЯГТ1к11КЯ 32 A. Kallas, Noor-Eesti III. «Postimees» 31. XII 1909, nr See essee ilmus ka nädalalehes «Päivä» 1910, nr

30 Aino Kallas elas sügavalt kaasa «Noor-Eesti» arengule, kuuludes algusest peale sellesse liikumisse. Ta kaitses «Noor-Eesti» ideid ja isikuid, meenutagem ta sõnavõtte Eesti Kirjanduse Seltsis, kuid ka «Postimehe» ringkondades. «Noor-Eestit» iseloomustas ta vanemas eas ülitundeliselt: see oli «täis noort ja ägedat võitlusvaimu, valmis suunama oma sõjarinnet_ sinnapoole, kus seda enim vajati, avama aknaid Euroopasse, nagu kõlas sõjahüüe. Kogu maailma kirjandus oli tal käepärast nagu kirju lillenurm, kust tal tuli koguda kuldset mett» 33. See kõik aitab iseloomustada Aino Kallast ennastki. Ta kinnitas enese kuulumist «Noor-Eestisse» selle rühma algusest peale kaua oodatud kirjandusliku ringkonna ja ideesõpruse leidmise lootuses. Sellest ka tema raamatu «Nuori-Viro» nii suur õnnestumine. Aino Kalda viimaseks uudiskirjanduse arvustuseks oli kirjutis Marie Underi «Sonettide» kohta. 31 Ta nimetas Marie Underit renessansinaiseks, la grande amoureuse'iks, uueks Eevaks. Arvustaja ei leidnud kõrgeimat luulet neist sonettidest, mida alguses enim imetleti. «Kunstiliselt kõige kõrgemal ei seisa aga igatahes mitte Marie Underi erootilised orgialuuletused. Nende hulgas on koguni esteetiliselt mitte maitsetavaid, mille äritavast, odavast mõtteraffinemangist veel suur samm on tõelise alastioleku iluni.» Nende kõrval tõstis arvustaja esile varjatud ja hingestatud sensualismiga luuletusi nagu «Sirelite aegu» I ja III, «Maardurand» III ja IV, «Päiksevann», «Lapsed», «Aiad» II ja «Õhtud» II. Seejuures ärkas arvustajas kahtlus: «Aga nii imelik kui see ka tundub, just selles Marie Underi imestama panevas vormilises ja vast ka sisulises küpsuses peitub väike kahtlus. Nad on oma viisi niivõrd valmid ja ühtlasi oma ala poolest niivõrd piiratud, et ei ole kerge arenemise sihti leida.» Sellepärast lõppes arvustus hoiatuse ja sihiseadmisega: «Marie Underi suurem hädaoht on tulevikus: ise enese kordamine; tema suurem ülesanne: iseenesest üle kasvada.» Marie Under oma järgnevas luules lakkas ennast kordamast, luule üldlaadi radikaalselt muutes kasvas luuletaja varsti ka enesest üle. Siin võis Aino Kalda ettenägelikul arvustusel olla oma mõju. Kunstilises loomingus kuulub Aino Kallas nii eesti kui ka soome kirjandusse, ja eesti kirjandusse mitte üksi oma ainete ja kirjandusliku mõju, vaid isegi mitme teose keele poolest. Uudiskirjanduse arvustuse ja kirjandusloolise tööga kuulub ta peaaegu täielikult eesti kirjandusse. Kord oli see tee avamine Koidula uurimisse, kord «Noor-Eesti» kirjanike varasema loomingu esmakordne iseloomustus. Nii Aino Kalda oerspektiiviavarad arvustused kui ka tema kirjanduslikud portreed V. Ridalast, G. Suitsust, J. Oksast, A. H. Tammsaarest ja F. Tuglasest annavad talle endastmõistetava koha eesti kirjandusarvustuse ja kirjandusteaduse klassikas. Et ta oma esseistika ja tõlgetega valmistas eesti kirjandusele kõlapinda ka Soomes ning hiliem teistelgi maadel, see kuulub Aino Kalda rahvusvaheliste huvide üldpilti Л. Kallas, Uusia kanssavaeltajia ja ohikulkijoita, lk A. Kallas, Marie Under: Sonetid. «Naiste Töö ja Elu» 1917, nr

31 Kas olevik vajab tunnust MATI HINT Uks esimesi teaduslike sugemetega eesti kooligrammatikaid O. Looritsa «Eesti keele kooligrammatika» aastast ütleb verbi isikulõppude kohta: «Pöörete tunnused on põlised algsoomeugrilised tuleb ainult meeles pidada, et eesti 3. pöörde lõpp b (mitmuses nõrgaastmeline v) ei ole olnud algupäraselt isiku, vaid aja tunnuseks (oleviku).» ' Oh oleks sellise määratluse juurde jäädud! Sellega võib tänapäevalgi täht-tähelt nous olla: 3. pöörde lõpp on b, ning keda huvitab, see võib meeles pidada, et see on kunagi olnud ajatunnus. Ei ole meie ülesanne jälgida selle õige arusaama metamorfoosi tänapäeva keele analüüsi seisukohalt absurdseks kinnituseks, et kolmandas pöördes on tegemist ajatunnusega. Meie ülesanne on ümber lükata praeguste grammatikate süsteemivastased ja pseudoteaduslikud väited: «Kolmas pööre on nii ainsuses kui ka mitmuses muutelõputa.» 2 «Isikulise tegumoe oleviku tunnus esineb üksnes ainsuse ja mitmuse 3. pöördes. Ainsuse 3. pöördes on oleviku tunnuseks -b (mõtle/b), mitmuse 3. pöördes b nõrgaastmeline vaste -v(a)-, millele järgneb mitmuse tunnus -d (mõtle/va/d).»$ «3. pöördel pöördelõppu ei ole (-b, -vad ei ole pöördelõpud; -b, -va- on oleviku tunnused, -d mitmuse tunnus).» 4 «3. pöördel lõppu ei ole (on üksnes oleviku tunnused -b ja -va-, näit. arvutab, esinevad...).» 5 «3. pöördel muutelõppu ei ole (loeb, luges, loeks, loevad, lugesid, loeksid); seda asendab aja- või kõneviisi tunnus.» 6 Jne. Paradigmas 1. ma ela-n me ela-me 2. sa ela-d te ela-te 3. ta ela-b nad ela-vad peab olema päris loomulik analüüsida esimeses ja teises isikus pöördelõppe, kolmandas aga ajatunnust. Viimase aja õpikutest leidub ühes ainus võimalik argument selle analüüsi poolt: «Kas panid tähele, et 3. pöördel nii ainsuses kui ka mitmuses puudub pöördelõpp. Tõepoolest, kui see oleks [sic!], siis peaks ta esinema ju lihtminevikuski (võrdle 1. ja 2. pöördega). Selle asemel näeme neis pööretes oleviku tunnust: ainsuses -b, mitmuses -va (b ja v vaheldust oleme näinud eesti keeles mujalgi, näiteks astmevahelduslikes käändsõnades haab haava, leib leiva jt.). Teistes pööretes oleviku tunnust tänapäeva eesti keeles ei ole.» 7 1 O. Loorits, Eesti keele kooligrammatika I. Hääliku- ja vormiõpetus. Tartu, 1925, lk G. Laugaste, M. Teder, Eesti keele grammatika VIII klassile. Kolmas, parandatud trükk. Tallinn, 1954, lk G. Laugaste, M. Teder, Eesti keele grammatika VIII klassile, lk N. Remmel, V. О r d 1 i k, Eesti keele õpik VI klassile. Tallinn, 1960, lk E. Vääri, Eesti keele õpik keskkoolile. 4. trükk. Tallinn, 1972, lk J. Va 1 g m а, N. R em m el, Eesli keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn, 1968, lk V. M a a n s о, J. V a 1 g m a, L. V i 11 a n d, Eesti keele õpik VI klassile. Tallinn, 1974, lk

32 Tõepoolest, siin on tüveline ja sufiksiline astmevaheldus kenakesti segi aetud. Ja ikkagi: miks siis teistes pööretes seda tunnust ei ole, grammatilised tunnused läbivad ju tavaliselt terve paradigma (erinevalt lõppudest)? Tegelikult on tänapäeva keele seisukohalt selline analüüs võimatu. Morfoloogiline analüüs tähendab sõnavormis väljendatud morfoloogiliste kategooriate ja kategoriaalsete vormide äratundmist ning nende kategooriate väljendamiseks kasutatud vahendite eritlemist. Kas oleviku tunnuse kuulutajad tõesti arvavad, et eesti keele oskaja ei tunne vormides ostan, ostad, ostab jne. täiesti ühte moodi ära ni! olevikku kui ka isikut, et millegipärast kahes esimeses isikus väljendatakse ainult isikut ning kolmandas ainult aega, ja mitte kõigis kolmes vormis mõlemat koos? Sellist mõttekäiku ei usuks isegi eesti grammatikutelt. Küllap on nendegi keelesüsteemis kõigis kolmes vormis identifitseeritav nii olevik kui ka isik, ainult mõlema äratundmise vahendid on erinevad: kahe esimese isiku puhul tuntakse olevik ära ajatunnuse puudumisest ning isik pöördelõpust, kolmanda isiku puhul aga vastupidi. Seega niimoodi: ma osta 0 n sa osta 0 d ta osta b 0 Ja mitte nii lihtsalt: ma osta 0 n sa osta 0 d ta osta 0 b Nii huvitav kui see keerulisem analüüs ka ei ole, on ta vähe usutav. Tänapäeva eesti keeles on kõik kolm vormi paradigmas ühesuguse ehitusega, ning et nad väljendavad ka ühesuguseid morfoloogilisi kategooriaid (aega ja isikut), siis on igati põhjendatud nende ühesugune analüüs: olevikul tunnust pole, -b on pöördelõpp. Rumal pole mitte õpilane, kes ei oska siin leida tegelikult olematut ajatunnust; rumal on eeskiri, mis vägistab õpilase loomulikku süsteemitaju. Tark õpilane võiks praeguse analüüsiskeemi puhul küsida näiteks, miks on see -b just oleviku tunnus, aga mitte näiteks kindla kõneviisi või isikulise tegumoe tunnus need alternatiivid on peaaegu niisama põhjendatud (s. t. niisama põhjendamatud). Ületamatutesse vastuoludesse satub oleviku tunnuse kontseptsioon lauseanalüüsiga ning lausete transformeerimise kõige lihtsamategi juhtudega. Miks peaks näiteks jaatava lause muutmisel eitavaks oleviku tunnus kaduma minema, lause jääb ju olevikku: «Ta kirjutab» -* «Ta ei kirjuta»? Kas pole mõistlikum seletus, et siin jäetakse ära isikulõpp, täpselt nagu esimese ja teise isiku puhul: «Ma kirjutan» -+ «Ma ei kirjuta», «Sa kirjutad» -* «Sa ei kirjuta» jne. Sama küsimus kerkib eitava lause transformeerimisel jaatavaks: miks lisatakse kolmanda isiku puhul verbi tüvele oleviku tunnus, esimese ja teise isiku puhul aga pöördelõpp («Ma ei kirjuta» -> «Ma kirjutan», «Ta ei kirjuta» -* «Ta kirjutab»)? Oleviku tunneme ka siin ära mineviku tunnuse puudumisest: «Ta ei kirjuta» on olevikus sellest hoolimata, et siin «oleviku tunnus» puudub, mineviku vorm ei kirjutanud vastandub oleviku vormile ei kirjuta ühte moodi kõigi kolme isiku puhul. Lauseanalüüsis ei peeta lauseid nagu «Kirjutan kirja» või «Kirjutame kirjandit» aluseta lauseteks. Alus on neis selgesti identifitseeritav pöördelõpu järgi. Samal määral on küsimuse-vastuse paaris «Kas Jüri tuleb?» «Tuleb küll» vastuslause alusega, aga ainult pöördelõpp laseb identifitseerida kolmanda isiku, ajatunnus seda ei võimaldaks. Keeleajalooline argument oleviku tunnuse kasuks seob isikulõpu -b ning ua-järjendi oleviku kesksõna (resp. verbaalnoomeni) tunnusega, 476

33 mis oleviku kesksõnas keeleajalooliselt toepoolest oli *pm6puline (obliikvakäänetes */ja-line) ning vaieldamatult tähistas olevikku. Vaieldamatu on ka parlitsiibivormide (resp. verbaalnoomeni vormide) ülekandmine verbi kolmanda isiku pöördelisteks vormideks. Kuid sellest ei järgne veel, et algselt infiniitse vormi ajatunnus funktsioneeriks ajatunnusena ka kolmanda isiku pöördelistes vormides. Niipea kui kolmas isik verbi pöördeliste vormide paradigmas koha leidis ning esialgne partitsiibi vorm kolmanda isiku tähenduses kaotas oma infiniitse iseloomu, kadus vajadus selles vormis olevikku tähistada ning esialgne ajatunnus muutus pöördelõpuks. See on keeleuurijatele väga tuttav reinterpreteerimise, struktuuri ümbermõtestamise protsess, mida keeleajaloos kohtab igal teisel sammul. Süsteemi ümbermõtestamine on vältimatu, muidu hävitaks keele muutumine süsteemi. Olevik on verbi aegade süsteemis tavaliselt markeerimata ajavorm. See tähendab, et kui verbil on mitu ajavormi, siis ei ole keel nii ebaökonoomne, et varustaks tunnusega kõik ajavormid. Kõige tavalisem, kõnelejale kõige lähedasem, kõige sagedasem ja lihtsam ajavorm jäetakse märgistamata (märgistatakse tunnuse puudumisega). Nii on tunnuseta isikuline tegumood, kindel kõneviis, käändsõnade ainsus, omadussõna algvõrre. Markeeritud kategoriaalne vorm (umbisikuline tegumood, teised kõneviisid, käändsõnade mitmuse vormid, keskvõrre) on tunnusega märgistatud alati, mitte üksnes paradigma üksikvormides. Keeliti võib siin olla erinevusi, kuid tüpoloogiline põhitendents on tingimata selline. Nagu keel tervenisti, nii pole ka verbi aegu väljendavad vormid pika aja kestel muutumatud. Oleviku tähenduses võidakse hakata kasutama koguni verbi teistest paradigmadest toodud vorme, aga ka noomeni või verbaalnoomeni vorme. Ja vastupidi, esialgu olevikku tähistanud vormielemendid võivad muutuda näiteks mineviku vormide koostisosadeks, ning sellest ei sünni mingit segadust iga keelevorm võtab süsteemis sisse uue koha ja hakkab täitma uusi funktsioone. Praeguste läänemeresoome olevikuvormide kujunemine ei ole sugugi jäägitult selge. Soome isikulõppe -mme ja -tte (ostamme, ostatte) oleme harjunud keeleajalooliselt rekonstrueerima kujul *-kmek ja *-ktek, kus esimene -k- on algne oleviku tunnus ning -mek ja -tek personaalpronoomenitega ühtivad isikulõpud (täpsemas eritluses on vormilõpu -k mitmuse tunnus). A. Bubrich usub */e-tunnuselisse olevikku: oleviku vormide lõpus pidid esimeses ja teises isikus olema järjendid *-km, *-kt, *-kmek, *-ktek. 8 (Kolmandasse isikusse laenati p-lised verbaalnoomeni vormid.) Selline rekonstruktsioon lähtub nähtavasti ainult morfoloogilisest reeglipärasusest ja jätab täielikult arvesse võtmata võimalikud sõnastruktuuri reeglitega ja fonotaktikaga sätitud piiramised. Ei ole alust arvata, et kauge mineviku keelevormides olid kõik morfoloogiliselt reeglipärased häälikujärjendid ka foneetiliselt hääldatavad ning morfo- -fonoloogia ja morfoloogiline erandlikkus niisama hästi kui puudus. Sellest seisukohast on isegi ühe konkreetse ajajärgu vahearengutena üpris kaheldavad rekonstruktsioonid, milles näiteks ainsuse esimese ja teise isiku vorm lõpeb oleviku tunnuse ja pöördelõpu järjendiga *-km ja *-kt. Järjekindel aglutinatiivsus on lihtne töövõte rekonstrueeritud paradigmade morfoloogilise süsteemikuse saavutamiseks, kui aga fonotaktika süsteemi samal ajal ignoreeritakse, siis ei ole rekonstruktsioonid eriti tõepärased. See tähendab, et juba läänemeresoome oleviku 8 Д. В. Б у б p и x, Историческая морфология финского языка. Москва Ленинград, 1955, lk

34 vormistiku lähtepunktis ei pidanud paradigma kõik vormid olema varustatud foneetiliselt realiseeruva tunnusega. Pealegi võis see *-koleviku vormides oma päritolult olla mõne teise kategoriaalse vormi tunnus, seda kergem oli temast loobumine oleviku paradigmas. B. Serebrennikov ei usu eritunnusega varustatud oleviku vormistiku ürgsusse need ft-tunnusega vormid on tema järgi esialgsed tuleviku vormid, mis on hakanud tähendama olevikku. 9 Igatahes keeletüpoloogia seisukohalt on Serebrennikovi arvamus väga usutav. Aga isegi kui õnnestuks tõestada -lise_oleviku algupärasus, ei aitaks see meid tänapäeva keele analüüsis põrmugi edasi, sest -k- on oleviku tunnusena kõnealusest paradigmast kadunud. Kui meil tuleks pähe otsida tänapäeva soome verbiloppudest -mine ja -Ue esialgseid morfeemijärjendeid *-kjme/k ja *-k/te/k, nii et analüüsime esimese m-i (osta-m-me) ja esimese / (osia-t-le) oleviku tunnuseks, siis tekib kohe küsimus, miks ei ole seda tunnust näiteks ainsuse esimeses isikus (osta-n) ja miks on need «oleviku tunnused» olemas ka mineviku vormides (ostimme ja ostitte, tulimme ja tulitte). Õnneks tänapäeva soome keeles sellist analüüsi ei harrastata, nagu ka partitsiibi */?t'-tunnusest arenenud vokaalipikendust kolmandas isikus (ostaa, tulee) ei analüüsita oleviku tunnuseks. Veelgi enam: isegi ua/-lõppu peetakse soome grammatikates tänapäeval isikulopuks (osta-uat, tule-vat; ost-i-vat, tul-i-vat). Liiga kauge mineviku kohatine kaasahaaramine tänapäeva keele analüüsi ainult ähmastab keelekirjeldust. Eesti kooligrammatika, mis kunagi tahes-lahtmata võttis eeskuju soome keele grammatikast, on keeleajaloolisema hoiakuga kui eeskuju ise (seda teisteski küsimustes, näiteks verbi des-vormi või astmevahelduse käsitlemisel). Nagu tänapäeva soome keeles, nii on ka tänapäeva eesti keeles -vad isikulõpp. Suuremal osal eesti keelealast (ja aasta keelekonverentsini ka kirjakeeles) on süsteem niisama selge ja täielik kui soome keeles. Taastame siin kirjakeele varasema seisu: me osta-me te osta-te nad osta-vad me ost-si-me te ost-si-te nad ost-si-vad Keeleajaloolist haridust saanud õigekeelsuslasi häiris see -va- mineviku vormis ning ta heideti kõrvale süsteemi rikkumise hinnaga (nagu ka oleviku vormist tingivas kõneviisis: ostaksivad -> ostaksid). Seda asja ei saa enam muuta ja küllap on ka õige, et lühem mineviku vorm on vähemalt ilusama kõlaga, aga keelekorralduse ajalukku kuuluva seiga õigustamiseks ei pea ometi rakendama ostavad-vovmis tänapäeva keele seisukohalt mõttetut oleviku tunnuse analüüsi. Juba kooligrammatika tasemel tuleb ära seletada, millest oleviku ja mineviku vormide osta-vad ja ost-si-d ebasümmeetrilisus kirjakeeles johtub, ning jääda selle juurde, et -d on mineviku paradigmas (ja tingivas kõneviisis) mitmuse kolmanda isiku pöördelõpp (mis pärast a. keelekonverentsi muutus homonüümseks ainsuse teise isiku pöördelõpuga). Praegune õpikute ja grammatikate analüüsiskeem oma oleviku ja mitmuse tunnustega (-va-d) käsitab seda verbi pöördelist vormi tegelikult tänapäevalgi veel verbaalnoomenina, millel on ainsus ja mitmus. Ei ole põhjust salata, et ka -b ja -vad määramine pöördelõpuks pole komplikatsioonideta. Oleviku ja mineviku paradigmade mittevastavus B лд,,l C,f P, e^p^h HI?, K0B Ист0 ' РИческая морфология мордовских языков. Москва, 1967, lk ; Hulgaliselt pakub sellealaseid näiteid kollektiivne monograatia: Историко-типологическая морфология германских языков Фономорфочогия, парадигматика, категория имени. Москва,

35 on silmanähtav. Analüüsiraskuseks on ka isikulõpu nullallomorf (isikulõpu puudumine) ainsuse kolmandas isikus mineviku vormides nagu ostis, kirjutas, tuli jne. 10 Aga siiski on grammatiliste lõppude mitmekesisus võrratult tavalisem kui kategoriaalsete tunnuste lünklik esinemine. Lõppude paljusega peaksid eesti grammatikud olema iseäranis harjunud (näit. pl. part.). Keeleajalooline teadmus ja selgitirs on nüüd kommentaarina omal kohal. Oleviku tunnus ei päästa meid oleviku ja mineviku paradigmade ebaparalleelsusest: ikka jääks küsimus, miks on oleviku tunnus olemas ainult kolmanda isiku vormides ja mitmuse tunnus ainult ühes pöördes (osl-si-d). Keele ajalugu ei saa tänapäevases süsteemis küll ignoreerida, aga ajalugu osaleb sünkroonses süsteemis üksnes teatava punktini. Selleks punktiks ongi see süsteemi restruktureerimine, millest eespool juttu oli. Sellest punktist peale, kus varasema süsteemi elemendid muutunud süsteemis selgelt uue koha leiavad ja selles uue tähenduse saavad, kus nende seosed varasema süsteemiga kaotavad funktsionaalse väärtuse ning nad hakkavad osalema uue allsüsteemi reeglites, sellest punktist peale ei ole sünkroonses analüüsis varasemate süsteemide elementide nägemine enam põhjendatud. See oleks keeleajaloo ülesannete ülevõtmine, mis käiks sünkroonsele analüüsile nagunii üle jõu. Sünkroonses analüüsis on varasemate süsteemide elementide otsimine seotud ületamatute teaduslike ja metodoloogiliste raskustega. Põhiraskuseks on ajaliselt järgnevate süsteemide (või süsteemi seisundite) segiajamine, süsteemsuse kaotsiminek, keeleajaloo faktiline hülgamine. Konkreetselt meie teema puhul: miks me analüüsime oleviku tunnust ainult vormides ostab ja ostavad, ei taha teda leida aga kaudse kõneviisi vat-vormides {ostvat), kus ajalooliselt on tegemist sama elemendiga? Miks me läheme oma analüüsis keeleajaloos tagasi just selle punktini, kus oleviku vormide kolmandas isikus on põhjust näha oleviku tunnust, ja ei lähe näiteks veelgi kaugemale minevikku, kus need vormid ei olegi pöördelised vormid, vaid on verbaalnoomenid? Või miks ei lähe me veel kaugemale ja ei ütle, et pöördelõpud esimeses ja teises isikus on isikuliste asesõnade variandid? Lauseanalüüs, mis määrab laused «Kirjutan kirja» või «Kirjutame kirjandit» alusega lauseteks, annaks selleks tänapäevagi keeles mõningat tuge. Kas me läheme oma morfoloogilises analüüsis ka teiste vormide lahkamisel keeleajalooliselt nii kaugesse minevikku (ja just täpselt samasse süsteemi), kust me leiame oleviku tunnused? Arvatavasti mitte. Kas hoiame algseid ajatunnuseid ja isikulõppe kõikjal lahus? Ka seda mitte: umbisikulise tegumoe oleviku vormides (oste-ta-kse) peame tänapäevaseks oleviku tunnuseks tervet kse-d, ei analüüsi teda algseks &-liseks oleviku tunnuseks ja isikulõpuks -se. n Ja teeme sünkroonse analüüsi seisukohalt õigesti. Umbisikulise tegumoe puhul võib kerkida küsimus, kas isikulise tegumoe oleviku tunnusest loobumine lisabki mingit selgust, kui me umbisikulises tegumoes ikkagi ei saa sellest ajatunnusest lahti. Umbisikulises tegumoes on oleviku tunnusel kindel funktsioon: siin on ole- 10 H. Rätsep on siinkirjutajale osutanud süntagmaatilisi seoseid, mis näiliseit toetavad senist praktikat: osa-va-d võitle-va-d annaks oleviku tunnuse ja mitmuse tunnuse juurde jäädes tõepoolest ilusa vastavuse. Ent sellised ilusad paralleelsused on liiga harvad, pigem juhuslikud kui tavalised. Grammatiliste tunnuste homonüümia pole põrmugi ebatavalisem, näit. pesa-de-s lesi-de-s. 11 Isiku tunnuse või lõpu leidmine ei olekski siin ehk võimatu: R. T. Harms liigitab traditsioonilise umbisikulise tegumoe neljandaks isikuks (mille sufiksiks on meie grammatikate umbisikulise tegumoe tunnus); ka R. Tuomikoski ei pea soome passiivi persoonituks, vaid ainult subjekütuks; vt. R. T. Harms, Estonian grammar. Bloomington, The Hague, 1962, lk. 93; R. Tuomikoski, Persoona, tekijä ja henkilö. «Virittäjä» 1971, nr. 2, lk

36 viku vormi märgistamine väga paljudes verbitüüpides vajalik umbisikulise tegumoe vormide äratundmiseks. Sest kuigi umbisikulisel tegumoel kui markeeritud kategoriaalsel vormil on tunnus, langeb see tunnus mitmes verbitüübis kokku da-infinitiivi tunnusega. Seetõttu oleksid da-infinitiiv ning umbisikulise tegumoe tunnusega, kuid ajatunnuseta vormid homonüümsed järgmistes olulistes verbitüüpides: tuua tuua-kse, võida võida-kse, olla olla-kse, tulla tulla-kse, seista seista-kse, laulda laulda-kse, hakata hakata-kse, õmmelda ommelda-kse. Siin o>n oleviku tunnusel kahekordne koormus peale ajavormi aitab ta identifitseerida ka tegumoodi (omalaadne sünkretisminähtus, mille põhjuseks on da-infinitiivi ja umbisikulise tegumoe tunnuste homonüümsus nendes tüüpides). Isikulises tegumoes pole oleviku kui markeerimata ajavormi tunnusel mingit mõtet. Tõeliselt sünkroonne analüüs leiaks oleviku tüve moodustamisel ainult erinevaid morfofonoloogilisi protsesse (õige astme moodustamine) ja nulltunnuse. 12 Kõige lõpuks ütleb meile keele- ja kirjakeele ajalugu, et see «oleviku tunnus» on suures osas tagantjärele välja mõeldud. Keele muutumine on mitmes murdes (eriti lõunaeesti keelealal) tänapäevaks andnud ainsuse kolmandas isikus igasuguse tunnuseta ja lõputa (astmevahelduse puhul tugevaastmelised) vormid tema tule, näge, luge, tege jts. Samasugused vormid on vähemalt osaliselt esindatud ka põhjaeesti murdealal ning kaugemas minevikus pidi selliste vormide levik olema laialdasem. Hilisem analoogia on tagantjärele kirjakeele aluseks olevates murretes ühtlustanud need vormid nõrgaastmelisteks ning lisanud «oleviku tunnuse» loeb, teeb, näeb. Vormilõpp -b võeti nendest tüüpidest, kus -b säilis häälikuseaduslikult (toob jne.) või kus see oli juba analogiseerunud. Analoogia, nagu kõik teavad, ühtlustab morfoloogilisi paradigmasid. Seetõttu sai analoogia lisada selles paradigmas ainult pöördelõpu, mis esimeses ja teises isikus olemas oli, mitte aga ajatunnust, mida teistes isikutes ei olnud. Analoogia sai need paradigmasse silutud vormid moodustada üksnes sel juhul, kui -b ja -vad olid keelekasutajate teadvuses isikulõpud ja mitte ajatunnused (sama kehtib mineviku vormide ostsivad, kirjutasivad, tulivad kohta). Nagu analoogia tõhumisaegadel, nii ka tänapäeva kooligrammatikates on küsimuseks eeskätt vormide tõlgendamine. Ammuste põlvkondade analoogiavaist suutis oleviku vorme süsteemipäraselt tõlgendada ning paradigmast hälbivaid vorme ka muuta, et grammatikat süsteemipärastada, keelt tõhustada. Meie õpikud ei taha leppida isegi analoogia poolt lihtsustatud paradigmade mõistusepärase tõlgendamisega. Seda kõigi eesti õpilaste ja õpetajate meelehärmiks. Oleviku tunnuse otsimine muudab grammatika definitsioonid raskesti arusaadavaks ning töötab vastu inimese loomulikule süsteemitajule. 12 R. T. Harms, Estonian grammar, lk. 85 jj. Eelarvamustevabamad grammatikud julgevad tänapäevalgi neid «oleviku tunnuseid» nimetada isikulõppudeks, näiteks V. Tauli esitab igasuguse kahtluseta -b ja -vad kindla kõneviisi oleviku 3. isiku lõppudena ning -d konditsionaali mitmuse 3. isiku lõpuna, vt. V. Taul i, Standard Estonian grammar. Part I. Uppsala, 1973, lk Sama moodi talitab enamik võõramaalastest autoreid ka siis, kui nad läänemeresoome keelte ajaloolist grammalikat hästi tunnevad; näit. R. Skousen ei nimeta ajaloolist ui-lõppu soome keeles kunagi teisiti kui oleviku 3. isiku sufiksiks, vt. R. S k o u s e n, Substantive evidence in phonology. The evidence from Finnish and French. Janua Linguarum. Series Minor 217. The Hague, Paris, 1975, Ik. 52 jm. Meie autoriteetseimatest keeleajaloolastest nimetatagu siinses seoses A. Laanestit, kes ütleb, et 3. isiku lõpp on päritolult oleviku tuimus, vt. A. Laanest, Sissejuhatus läänemeresoome keeltesse. Tallinn, 1975, lk. 150 jj. 480

37 E. Ootsing. Illustratsioon A. H. Tammsaare miniatuurile «Poiss ja liblik» (värviline puulõige, 1975). Tahvel XXXI

38 Tahvel XXXII Ülal: Alide Erteli elukoht Kärdlas V. Kingissepa t. 29 (H. Joonuksi foto, 1977). All: Herman Sergo sünnimaja Matse talu Jausa külas Hiiumaal (H. Kattai foto, 1977).

39 Kubjas, kilter, korrapealne LEO TIIK Feodaalaja sõnavarast on paljud sõnarühmad muutunud tarbetuks ja vajunud unustusse, figureerides siiski aeg-ajalt ilukirjanduses ning loomulikult ka sõnaraamatuis, kuid tavaliselt juba puudulike seletustega. Käesolevas kirjutises peatume endiste mõisasundijate nimetustel. Mõisasundijate erinevad nimetused tulid käibele ühenduses mõisamajanduse arenemise ja tööjaotuse muutumisega, mis kestis meil sajandeid. Kogu selle aja jooksul rakendati talurahva sundijaiks talurahva enda hulgast värvatud mehi. Nimetustest on kubjas, kilter, vardja ja hirsnik ehk tuttavad, kuid korrapealne (kordapelne) puudub isegi ENE-s ja kümnik näib pärinevat alles möödunud sajandist. Eelmiste sajandite autorid ja trükis awaldatud allikmaterjalid ei anna vajalikku selgust. A. W. Hupel on a. märkinud kupja kohta, et see on talupoeg, kes on mõisatööl oma vendade eestlaste ülevaatajaks ja on selle tasuks teotööst ning andamitest vaba, kuid kuulub oma härra piitsa alla nagu teisedki. Hirsniku on ta arvanud võrdseks kiltri ja külakupjaga ning seletanud, et kohati on need külavanemad, kohati mõisatööliste (teoliste) alamülevaatajad, kuid neid nimetusi ei kasutata kõikjal ega ka mitte võrdses tähenduses. 1 O. Roslavlevi publitseeritud Lõuna-Eesti poolakeelsed vakuraamatud XVI sajandi lõpult 2 tõendavad, et poola võimukandjad ei suutnud juba tollal orienteeruda mõisasundijate kohalikes nimetustes, rakendasid osalt neid ja tõid lisaks ka omi, ent kõik need tasandusid praktikas sünonüümideks. Iga folvargi ehk kroonumõisa talurahvas oli neil jaotatud mitmeks allüksuseks, millele oli määratud vähemalt üks talupojast ülemus. Organisatsioon oli ühtlane ja tugines eesti põlisele vakuseorganisatsioonile, kuid nimetused varieerusid: wardey ja wardeysiwo (vardja ja vardjaskond), kubis kubistwo, woyt woytostwo, wlodarz wotoscz (wloscz) ning lisaks veel dziesiqtnik. Kord siin, kord seal on üht nimetust seletatud teise abil, nii et tulemuseks on rida sünonüüme: wardey = kubis = woyt = wlodarz = dziesiqtnik. Neist kaks esimest (vardja, kubjas) on kohalikud, kaks järgmist poolakeelsed ning viimane on otsene tõlge meie kümnikust. Rootslaste korraldatud a. revisjonis on talurahvarühmad taas nimetatud vakusteks (sks Wacke), mis tõendab, et poolakad ei muutnud organisatsiooni, vaid ainult nimetusi. Karksi foogtkonnas oli a. (UB V, 2085) vakuse kohta üks vardja ja üks kümnik (de warlman, de tegeder und dat gemene volk in der waeken). Kuid A. Korhoneni andmeil 3 oli a. Halliste kihelkonnas (Alistekunda) 5 vakust kokku 22 külaga ning sellele vastavalt ka ametimehi: 1 kilter, 5 vardjat (warlman) ja 22 kubjast (cupias). Siin võime kiltri lugeda uueks ametiks, vardja on mõlemal juhul seotud vakusega, vakuse kümniku asemele on aga rakendatud 22 (küla)kubjast. Siit saame järeldada, et a. oli pearõhk kümnise kogumisel (asks tegeden), kuid a. juba teotööl, mis toimus kupja järelevalve all. Uute ülesannetega koos on tulnud kasutusele ka uus ametinimetus. Läänemaa vanimas vakuraamalus 4 on eestlasest maakirjutaja Johann Pulck 1 A. W. Hupel, Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland. Band I. Riga, 1774, lk. 58, O. Roslavlev, Hefle zur Landeskunde Estlands. Heft 5: Polnische Akten I ( ). München, 1970; Heft 6: Polnische Akten IV ( ). München, 1973; Heft 7: Polnische Akten II ( ). München, A..Korhonen, Vakkalaitos. Helsinki, 1923, lk F. Stackelberg, Das älteste Wackenbuch der Wiek ( ). OES-i aastaraamat Tartu, 1928, lk Keel ja Kirjandus nr

40 1518. a. nimetanud talurahva ametimeestest ainult kaht kümnikku ja korrapeaiset (decimator, cordapelr.e), kuid hilisemad kirjutajad on neile lisanud veel uusi kubias, kilter, schilter (decimatorl asemel tegcder). Funktsioonide erinevust näidatud ei ole. Aastaii koostatud Saare-Lääne piiskopkonna visitatsiooniprotokollides 5 on nimetused kullawardi, dorpwardi, decimator, cubbias, de oldeste bwren, oldeslen (vanemad) ja stranthvogeth (= rannajnogt), kuid ainult vanemate kohta selgub, et neid on kasutatud talupoegade loomade ja muu vallasvara (vannutatud?) takseerijatena ning ka andamite kogujaina vakuse ehk vakupeo ettevalmistamisel. Seejuures jääb selgumata, kas vanemad olid mingisugused ametimehed või paistsid silma ainult oma eluaastate rohkuselt. Riia linnasarase materjalide põhjal on August Bulmerincq koostanud ülevaate sealsete talurahva ametimeeste kohta. 6 Selles oli talurahva kogukondlikuks üksuseks pagasts, mis vastab meie vakusele, ning igal vakusel oma vanem (de oldeste), kes õigeaegselt pidi koguma andamid ja need linna toimetama, kuid ühtlasi valvama tööülesannete täitmise üle jne. ning olema ka kohtukaasistujaks. Sealses linnasarases toimus mõisamajanduse organiseerimine alles XVII sajandi algul ning ühenduses sellega muutusid vanemate ülesanded niivõrd, et üha suuremat tähelepanu nõudis talurahva käsutamine teotööle ja teoliste järelevalvamine ning töölesundimine. Juba aastast alates ilmub dokumentidesse vanema teise nimetusena liivi sõna wagger, waggar, mis kodunes ka läti keeles (vagars = kubjas). Umbes samal ajal kui vanem muutus mõisa teenistuses olevaks ametimeheks, läksid tema juriidilised funktsioonid üle uuele ametimehele, saksakeelse nimetusega Rechtsjinder (õiguseleidja). Viimast kasutati kohtukaasistujana ning piiritülide ja muude õiguslike küsimuste lahendamisel. Juba XVII sajandi keskpaiku hakkas waggeri tähenduses levima poola keele kaudu laenatud uus nimetus stärasts (algul slahrast, starost), keda Hupel on samastanud eesti kupjaga. Neist erines kil.ter (sks Schildreiier, Sclultreuter, lt schkilteres, wesznick, westneek, hiljem vestnieks), kes oli teadete ja käskude edasitoimetajaks, maksuvõlgade sissenõudjaks jne. Sama Bulmerincqi publitseeritud Riia linnasarase allikmaterjalides leidub korduvalt võrdusi, millest üht osa julgeme pidada õigeteks (Elster oder Starast, Wager oder Starost, Starast oder Wagger), kuid teist osa ekslikeks (Wagger oder Schieldt Reyier, Starost oder Schiltreuter), mis näitab, et segiajamist tuli ette ka seal. Samas publikatsioonis on väljavõtted linna kassakollegiumi märkmeteraamatust, mis tõendavad vakuste ehk vakupidude pidamist isegi veel XVII sajandi lõpul. Nõnda on 28. III 1696 määratud neli esindajat vakuste pidamiseks Uexkülli ja Kjrchholmi mõisas ning 21. IV 1696 neli esindajat vakuse pidamiseks Jungfernhofi mõisas. 7 Vakuandamitel peatudes on ka A. Soom märkinud, et vakuste pidamine on Eestimaalgi toimunud veel kohati XVII sajandi teisel poolel. Nii on Viimsi mõisas a. suve- ja sügisvakuse söömaajal kulutatud hulk toidukraami, ning kui Matsalu mõisas detsembril 1667 peeti vakukohut, siis on antud kolmele kohtunikule jahu, võid, kanu, soola ja vaat õlut, kuid talupoegadele ainult 2 vaati õlut, 4 leiba ja 100 soolasilku. 8 Vakustega seotud ametimeeste kohta tollal enam lähemaid teateid ei ole. Pärast soomlase A. Korhoneni erialast uurimust (vt. viide 3) on enam-vähem üldiseks kujunenud arvamus, et vakuste pidamise tava oli eestlastel juurdunud juba vallutuseelsel perioodil. Vakupidude ühistele söömaaegadele tõi talurahvas toiduaineid omal valikul, kuid vallutusjärgsel perioodil on toimunud nn. vakuandamite 5 E. Blumfeldt, Saare-Lääne piiskopkonna visitatsiooniprotokolle aastaist «Ajalooline Ajakiri» 1933, nr. 1 3, lk , , A. Bulmerincq, Die Besiedelung der Mark der Stadt Riga Mitt. a. d. livländischen Geschichte. Band 21. Riga, , lk A. Bulmerincq, Vier Bücher der Landvogtei der Stadt Riga. Band III. Riga, 1931, lk. 379, 729, A. Soom, Der Herrenhof in Estland im 17. Jahrhundert. Lund, 1954, lk

41 normeerimine ja XVI sajandi vakuraamatuis on need iga vakuse juures eraldi rubriigis Wackengerecluigkeit, Wackcnrecht files tähendatud. Maa vallutamise järel hakkasid uued võimukandjad tulude hankimiseks regulaarset maksusüsteemi kujundama, milles esimeseks sammuks oli talurahvalt hinnuse nõudmine. Näiteks saarlaste ja ordumeistri vahel a. sõlmitud lepingus määrati hinnuseks pool punda rukist adramaalt. Kus võim kindlamalt käes oli, asendati viljahinnus peatselt kümnisega kõigi peamiste viljade saagist. Olgu märgitud, et otsene viljakümnise nõudmine säilis kohati isegi veel XVI sajandi lõpul, näiteks oli selline erand rootsi elanikkonnaga Kärdla küla Hiiumaal, kus 1598/1599. a. vakuraamatu järgi nõuti andamiks iga kümnes viljavihk (uthi denne wacka giffues icke Rogh oeh Korn sosom annorstedes her pä Landet, uthan sosom det wexer, giffues der tiende effter huart tiende bänd). 9 Kui mõisale alluvate talude arv oli suur, sai kümnise kindlakstegemisest talupõldudel pikaajaline tülikas tegevus, millega võrreldes üleminek stabiilsetele viljanormidele adramaa pealt (stehende Gerechtigkeit, Landgerechtigkeii) andis suure ajasäästu. Viimane maksustamisviis kujunes XVII sajandi lõpuks domineerivaks, kuigi osa mõisaid nõudis kümnist, mis küll juba ületas esialgse 10%, kuid ometi sõltus kas külvatud kogusest või hinnatud saagist. Maahärra mõisates ehk amefimõisates kphtis kohati veel XVI sajandi keskpaiku niisugune kord, et mitte talud, vaid vakused 'pidid saatma inimesi korratööle vastavalt mõisa vajadustele ning ainult sõnnikuveo-, heinatöö- ja viljalõikuspäevade kohta peeti rangemat arvestust. Eramõisates laiendati mõisapõldu intensiivsemalt, kuni nende kogusaak hakkas ületama talurahvalt kogutavaid andameid, ja peamine tähelepanu koondus talurahva tööjõu kasutamisele. Teotööliste nõudmine kujunes regulaarseks ning teoliste tagasundimine hädavajalikuks. Liivi sõjaga alanud raskel perioodil vähendasid sõjakäigud, ikaldused, näljahädad ja taudid talurahva arvu kohati üsna suurel määral. Viljahindadc tõus põhjustas maaviljeluse forsseerimist, maaviljeluse edasine areng tolleaegsetes oludes ajendas aga järelejäänud maarahva üha rängemat kurnamist mõisatööl. Sellised ajaloolised muutused mõjutasid Baltimail kogu feodaalset majandussüsteemi ja mõis pidi järjest otsima uusi võimalusi ning vahendeid talurahva rakkesse panemiseks, kusjuures üsna oluline osa langes talurahva hulgast värvatud ametimeestele. Kui muutusid nende funktsioonid ja rakendati uusi ametimehi, siis tulid kasutusele ka uued nimetused. Kohati uusi inimesi siiski ei värvatud ja muudeti ainult seniste ametimeeste ülesandeid. Nõnda ei suutnud poola võimukandjad Lõuna-Eestis juba XVI sajandi lõpul enam vahet teha üksikute talurahva ametimeeste vahel, olgugi et need kandsid erinevaid nimetusi. Vanemaid on mainitud juba Läti Henriku kroonikas (seniores), kus nii nimetati talupoegade valitud juhte, kuid oma funktsioonidelt erinesid need tunduvalt XVI ja XVII sajandi vanematest. Viimaseid on allikmaterjalides tähistatud võõrkeelsete sõnadega de oldeste, elteste, eilste, der Allesle, harva ka lad senior, pl. seniores, kuid sageli üldistavalt de oldeste buren. Saaremaa a. kirikuvisitatsiooni eeskirjas seisab, et vanem on võrdne kümnikuga ja see määratakse ametisse ( 1... examinator... debet ex singulis villis parrochie notare seniorem sive decimatorem ). 10 Renneri kroonikas on a. vanem võrdsustatud vardjaga (Einem wartmanne edder oldesten under den buren...). u Saaremaal oli a. iga ametimõisa piirkonnas neli vanemat, kellest kaks olid vardjad ning teised kaks osutuvad hiljem kupjaiks. 12 Nii tuleb piirduda väheütleva üldistusega, et juba XVI sajandil oli vanem 9 10 Hiiumaa 1598/1599. a. vakuraamat. Stokholm, Kammerarhiiv, F 382. Akten und Rezesse der livlandischen Ständetage. Band III ( ) Riga, 1910, lk. 93. '" 11 Job. Renner's Livländische Historien. Herausg. von R. Hausmann und K Höhlbaum. Göttingen, 1876, lk Vertzeichnus aller Stiffts Embler vf Ozell jarlicher vnd stehender Gerechtigkeiten vnnd Einkünften Actum ArnBburg den 18-ten Decembris Anno (15)62. Kopenhaagen, Riigiarhiiv, Saaremaa fond. 31* 483

42 (elteste, de oldeste buren jne.) ametimeeste üldnimetus, mis hõlmas vardjaid, kümnikke, kupjaid ja teisi. Vardja kirjapilt kohalikes dokumentides varieerub: saksakeelsetes allikates wartman, warte, werde, Wackenwiri; rootsikeelsetes w&rtman, wacka merde, wackenwerde, wacke wärdh; poolakeelseis wardey. Johann Christoph Clare käsikirjalises eesti-saksa sõnaraamatus (1730) 13 leidub ward ja = der Speisemeister. Wiedemanni sõnaraamat annab vasteteks veel Aufseher, Hochzeitmarschall. Võõrkeelsed nimetused seovad vardja vakusega ning J. Chr. Clare antud tõlge Speisemeister tähendas möödunud sajandil einelauapidajat, majapidajal-ökonoomi, moonalaohoidjat a. koostatud ülevaade Saaremaa piiskopipoole tuludest 14 puudutab muuseas ka ametimõisates peetud vakuseid. Teistest tähtsamale talvevakusele sõitis kogu lossi pere (gantze Hoffgesinde) ja mõnikord koos nendega isegi piiskop isiklikult. Sõrves ja Pühas viibiti kaks ööd, ülejäänud viies ametimõisas igaühes kolm ööd. Kaarma ametimõisale allus Ю'/г vakust 145 talupere ja 2 pundenikutaluga, nii et vakusele pidi ilmuma vähemalt 147 talupoega, arvestamata perekonnaliikmeid, üksjalgu ning vabadikke. Iga ametimõisa käsutuses oli tollal neli vanemat (Eltiste), kellest kaht on nimetatud vardjaks (Wackenwirt). Koik neli olid oma ameti tõttu vabastatud üldiselt nõutavatest andamitest, kuid pidid tooma erinormi järgi õlut, seasinke, võid, kuivatatud liha jm., mida tähistati koondnimetusega Eliister Pflicht 'vanemate kohustus' ja mis oli nähtavasti määratud härraste, lauale. On ilmne, et vardjate ülesandeks oli vakupeoks kokkutoodud toiduainete vastuvõtmine, roogade valmistamise ja kogu söömaaja korraldamine. Kui hiljem üksikuid vakuandameid hakati järk-järgult õtse mõisaaita nõudma ning vakupeole kogunenud talurahva osaks langes ainult mõni vaat õlut, mõned leivad ja kuivatatud räimed, siis lihtsustusid vardjate ülesanded. Vardjad muutusid üleliigseks ja kadusid, või kui jäidki ametisse, siis lisati neile uusi ülesandeid ja nad kujunesid aegamööda mõisa poolt määratud mõisasundijateks. Vardja võõrkeelsetele nimetuslele annavad etümoloogilised sõnaraamatud 15 järgmisi seoseid: sks Wirt, kasks we<-l, gen. werdes, tn vert, rts värd, holi waard 'Ehemann, Hauslierr, Bewirter, Gastfreund, Gaslwirt' ning gt wairdus 'Gastfreund', mis kõik viitavad külaliste vastuvõtule ja kostitamisele. Gooti wardja (sm varuja 'valvur, valvaja, vaht') ning vanafriisi wardia on kõlalt eesti vardjale veelgi lähemal. Nii võime põhjendatult väita, et eesli vardja on germaani laen ning tulnud meil kasutusele kindlasti enne maa vallutamist ristirüütlite poolt. Kümniku tähenduses on kohalikes dokumentides kasutatud võõrkeelseid sõnu: lad decimator, kasks tegeder, sks Zeknter, Zehntner, pl dziesiqtnik, mis kõik 011 tuletatud arvust 10. Kui vallutajad hakkasid talurahvalt endale nõudma üht kümnen dikku viljasaagist, siis nimetati seda kümniseks. Selle andami kogujast sai ilmselt kümnise-mees (Wiedemannil kümnes-mes 'küla kubjas') ja kümnik. Meie vanemates allikates kasutatud võõrkeelsete nimetuste kõrvale kerkib kümnik juba XVI sajandil. Hiiumaa vakuraamatuis esineb Kõpu poolsaare Kalana kalurikülas (Fiskiare ortz torp) a. Kymieh Cubias, 1590/1591. a. Jõran Maize p. kylawardi, 1606/1607. a. Jören Mattepoick, kymnik, 1610/1611. a. Kymnik /ören. 16 Siit nähtub, et tolleks ajaks olid kümnik, kubjas ja külavardja juba muutunud sünonüümideks, kuna ülesannetes enam erinevusi ei olnud. Ometi on kümnise ja kümniku kokkukuuluvus ilmne. Kalakümnise kogujat on kohati nimetatud ka rannafoogtiks. Nii on Saaremaa piiskoplikul visitatsioonil 21. VIII 1522 Ansekülas ühe kahjukannataja tunnistajaks olnud rannafoogt {stranthvogeih)} 1 Samasugust ametimeest on nimetatud ka Lääne- 13 J. Chr. Clare, Ccllarius Esthonico-Gcrmanicus KM KO, MA Viites 12 märgitud ürikus. 15 H. S. Falk, A. Torp, Norwegisch-Dänisches etymologisches Wörterbuch Oslo-Bergen, 1960; E. H e 11 q u i s t, Svensk etymologisk ordbok. Lund, 1970; F. Kluge, Etymologisches Wörterbuch der deutschen Sprache Berlin Hiiumaa vakuraamatud 1564, 1590/1591, 1606/1607, 1610/1611. Stokholm, Kammerarhiiv, F E. Blumfeldt, Saare-Lääne piiskopkonna visitatsiooniprotokolle aastaist r 1 ci n 1 coo

43 maa vanimas vakuraamatus, kus Rannavakuse Liu küla (Liku villa) alla on pärast aastat täiendavalt kantud Mattis Janipoick, kes on isiklikult (vor sine persone) vabastatud kõigist töödest ja selle eest pandud rannafoogti ametisse (besweret mii der strantvagedie) ning peab hoolsasti valvama, et armulisele härrale (s. o. piiskopile) oleks kõigi kalade kümnise osas tehtud õigust senise ülekohtu asemel. 18 Nimetus figureerib allikais ainult saksakeelsena. Vastava ametimehe peamiseks ülesandeks oli kalakümnise kogumine püügilt naasvatelt kaluritelt, kuid temal võis lasuda ka muid ülesandeid, mis tingisid teistsuguse nimetuse. Kubjast (dokumentides ka kabbias, kubias, kuhiesz, kubis, cupiufi jne.) on nimetatud juba ühe 26. VI 1497 koostatud kirja pisut hilisemas lisamärkuses (UB II, 1, nr. 554). Nimetus on püsinud kasutusel ka kohalikes võõrkeelsetes tekstides kuni hilise ajani. XVIII sajandi sõnaraamatutes on antud talle seletavaid vasteid (Aufseher, Frohnvogt jne.), mis aga nimetuse päritolu ja esialgse tähenduse kohta õieti midagi ei ütle. Mitmesuguste eesliidete kasutamine (külakuhjas, mõisakubjas, turukubjas jne.) näitab ainult põhisõna laialdast rakendamist käsutaja, korraldaja ja ülevaataja tähenduses. Eespool juba märkisime, et XVI sajandi lõpul ei suutnud poola ametnikud teha vahet vardja, kümniku ja kupja vahel ning kasutasid neid sageli sünonüümidena, kuid a. revisjoni puhul on Põltsamaal kirja pandud, et rahuajal kogunud iga kubjas kord aastas oma alluvatelt vakutalupoegadelt igasuguseid (vaku)osiseid (Persehlen), mida härraste lauale vaja, ning toonud need nõudmise puhul kohale. 19 Et vakupeo andameid kogusid varemini vardjad, nüüd aga kupjad ja ainult ühel korral aastas ning härraste jaoks, siis tuleb järeldada, et vardjad olid seal juba kadunud ning nende ülesannetest oli osa langenud kubjastele, kelle peamiseks funktsiooniks oli teotööliste käsutamine ja järelevalve mõisatööl. Kustaa Vilkuna on aastal kubjast pikemalt käsitlenud. 20 Ta märgib, et soome kaplas esineb ainult kahes laulus ja aastal ning lugupeetud ja kuulsa mehena, kuid mehe lisanimena ulatub see märksa kaugemale (1374 Jonn Cupiasson, WW Jacob Kupianpoika, Henrik Kupiainen). Ka Lääne-Ingerist kogutud ainestikus olevat kubjas positiivne kuju (Mciän kuuluisa kupias). Nii et kubjas on olnud küla usaldusmehena lugupeetud isik, kuid ainult Eestimaal saanud mõisasundijaks ning talurahva poolt vihatuks. K- Vilkuna lisab veel, et Juho Kalima on püüdnud kubjast liigitada suhteliselt hiliseks vene laensõnaks (gubä 'kohtupiirkond', gubnõj stärosta 'kohtunik'), kuid see seletus on ebatõenäoline. Etümoloogiliselt võiks kubjas pärineda pigemini germaani keeltest, kuna see varasematel sajanditel on kirjutajatele ning muudele ametimeestele olnud selge ilma tõlkimise ja seletamiseta. Rootsi gubbe 'vana mees, vanamees, vana' on mitmes murdes gubbis ning Norrlandi kõnekeeles ka gubbas. Neid sõnu peetakse liitsõnadeks (godh r bise resp. godh-rbas). Seejuures god(h) 'hea, kõlblik, korralik' leidub ka teistes germaani keeltes, bise on rootsi murdeis 'vanamees, peamees, juhthani haneparves' ning bas 'eestööline, eestseisja, meister*. Viimasel on tähendus teisteski keeltes (friisi baes, holi ja kasks baas, ameerika-inglise boss). 21 Nii on rootsi murrete gubbis ja gubbas eestöölise ning töödejuhataja tähenduses piisavalt lähedased eesti kupjate, kuid viimase esinemine juba a. paiku teeb kahtlaseks laenamise rootsi keelest ning sunnib arvama, et tegemist on märksa vanema laenuga Breemeni alalt, kus friisi ja hollandi keel üsna tugevasti rikastasid kohalikku alamsaksa keelt. Baltisaksa keeles oli mõisa vasteks nii Hof kui Gut; gudeman, pl. -manne, -mans, F. Stackelberg, Das älleste Wackenbuch der Wiek, lk O. Roslavlev, Hefte zur Landeskunde Estlands. Heft 2: Das Pernauer Land Wolfratshausen-Waldram, 1967, lk K- Vilkuna, Der finnisch-estnische SchultheiB kupias, kubjas. Rmt.: Beiträge zur Sprachwissenschaft, Volkskunde und Literaturforschung (Steinitz-Festschrift). Berlin, 1965, lk А. К о с k, Nägra svenska etymologien Rmt.: Bidrag till kännedom om de svenska landsmälen ock svenskt folkliv. Tidskrift utgiven genom J. A. Lundell. Band XV. Häfte 8. Stockholm, 1898, lk ; Ordbok över svenska spraket utg. av Svenska Akademien. Band X. Lund, 1929, sub GUBBE ja sub GUBBIS. 485

44 -lude, tähendas nii vasalle kui ka muid mõisamehi (denstlude of gudemans). 2 * Analoogiliselt võis tekkida mõisa töödejuhataja tähistamiseks liitsõna gude+baas ning kubjas teolõöliste käsutajana on sellele lähedane nii kõlalt kui sisult. Sel juhul oleks ka selge, miks varasemates allikates kubjast kui mõisasundijat tähistati sõnaga kubias, mitte gud(e)-\-kubias, kus mõisat oleks nimetatud kahekordselt. Korrapealne (tekstides cordapelne, kordepel, Korde päll) figureerib Läänemaa vakuraamatus 23 talupoja lisanimena tervelt 14 korral. Selle käsikirja on koostanud eestlasest maakirjutaja Johan Pulck ja kirjaviisis kõikumisi ei ole: lk. 141 Jacob cordapelnen broder, lk Juri cordapelne, Jaco b f racer cordapelne, Andres antiquus co(r)dapelne, Janus fraler antiqui cordapelne jne. Seejuures väidab F. Stackelberg (lk. 112), et igal külal oli oma kümnik (temal Zehnter, vakuraamatus decimator), adratalunikust mõisa-ametimees, kes pidi valvama teoliste tööd, kontrollima andamite tähtajalist õiendamist ning väljaspool kaht vakutähtaega koguma vee! ise mõningaid väiksemaid andameid. Teiseks talupojast ametimeheks olevat olnud cordapelne, keda esimest korda on mainitud Lihula vakuraamatus, kuid ilma vihjeta tema funktsioonidele. Siiski on Stackelberg nimetusest lähtudes arvanud, et cordapelne oli jalgsi teol käivate üksjalgade ülevaataja. Sellele võib lisada, et samasse vakuraamalusse on teise käekirjaga pärast aastat tehtud täiendusi ning nende hulgas on mainitud (lk. 160) Peter kordepel, (lk. 181) Massa cordepelne, kolmel korral (lk. 155, 169, 170) kilter, kilther ja ühel korral (lk. 199) schilier, mille põhjal võiks arvata, et cordapelne ja kilter olid sünonüümid ning vana oli uue eest taandumas. Siiski figureerib vana nimetus Lihula lossilääni a. vakuraamatus 24 Lihula nunnakloostrile kuulunud Vatla külas kahel korral (lk. 33 p. ja 50): on märgitud, et kubjas ja korrapealne (CupiuPen oeh Korde päll) on suitsurahast vabad a. vakuraamatus esineb see Rõude vakuse alal veel kahel juhul (lk. 153 ja 147): Suur- Keskkülas adratalunik Kordepell Matz ja Laikkülas vabadik Tõnis Korrdepell. O. Roslavlevi publitseeritud Liivimaa a. revisjonis 25 on cordapell viiel korral Pärnumaa põhjaosas (lk. 170 ja 178) Vakalepa, Pööravere ja Lehu külas, kuid a. revisjoni puhul polnud neist enam ühtegi alles. H. Bosse on pidanud võimalikuks, et Lihula vakuraamatu cordapelne võis olla identne vardjaga?* Näib siiski, et kupja ja korrapealse järjestikku mainimisest lähtudes tuleks tõesti kubjast lugeda peamiseks mõisasundijaks ning korrapealset alamkupjaks ehk kiltriks, seega korrateoliste järelevalvajaks, käskjalaks. Kilter. Ladina scutum ja scutulum 'kilp, kilbike' olid aluseks keskladina sõnadele scultetus ja scultator, mis ulatusid ka Baltimaile, ja saksa sõnadele Schulthei/S a= Schulze. Analoogiliselt andis saksa Schild (kasks ja küsks sekilt 'kilp') samuti Baltimail kasutatud sõnad schilireutcr, Schildreiler ja Schilter. Viimasest lihtsustatud kilther ehk kilter leidub kohalikes dokumentides juba XVI sajandi esimesel poolel ning enne sajandi lõppu on see jõudnud ka rootsikeelsetesse tekstidesse (skilter). Hupeli teatel on XVIII sajandil läti keeles olnud tarvitusel Schkilteres 27, kuigi Bulmerineqi publitseeritud Riia linnasarase allikates on Schiltreuteri lätikeelseteks vasteteks westneck ja jatneck-* (nüüdses kirjaviisis vestnieks, jatnieks; vests 'teadaanne, 22 K. Schiller, A. L ü b b e n, Mittelniederdeutsches Wörterbuch. Band II lk F. Stackelberg, Das älteste Wackenbuch der Wiek. 24 RAKA, F 1, nim. 2, s.-ü. 932 (Lihula lossilääni vakuraamatud 1564., 1565 ja aastast). 25 O. Roslavlev, Hefle zur Landeskunde Estlands. Heft 3: Die Revision Livlands Estnisches Siedlungsgebiet. Wolfratshausen-Waldram, 1967, lk. 170, H. Bosse, Der livländische Bauer am Ausgang der Ordenszeit (bis 1561). Mitt. a. d. livländischen Geschichte. Band 24, Heft 4. Riga, 1933, lk A. W. Ilu pel, Topographische Nachrichten von Lief- und Ehstland Band I, lk А. В ulmerincq, Vier Bücher der Landvogtei der Stadt Riga. Band I. Riga, 1923, lk. 111: SchiltReideren edder Weslnecken ( ); А. В u 1 m e r i n с q, Vier Bücher der Landvogtei der Stadt Riga. Band III. Riga, 1931, lk. 438: Otto Mauritz ist ein jatneck oder Schiltreuter und isi jr ei ( ). 486

45 teade, läkitus'; jät 'ratsutama'). Juba nimetuste põhjal on selge, et tegemist on ratsakäskjalaga teadaannete ja käskude edasitoimetamiseks. Märkus Liivimaa a. revisjonis lisab juurde, et ta pidi ka teolisi mõisatööle käsutama (lk. 220: Ochsc Dierich ist ein Schiller, zu verschicken und die Arbeiter aus zu treiben). x Loomulikult sõltus suuresti kohalikest oludest, kunas ja kuidas kiltri ülesandeid täiendati ning muudeti, kuid XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandil oli kilter tavaliselt kupja abiliseks nii käskude edasitoimetamisel kui ka teoliste järelevalvamisel. Hirsnik. S. H. Vestringi ( ) käsikirjalises eesti-saksa sõnaraamatus esineb irsnik Põltsamaalt registreeritud sõnana ('der Aufseher eines Dorfes'). 30 Põltsamaa mehena seletab XVIII sajandi lõpul ka Hupel, et hirsnik on alamkubjas ja külavanem, 31 kuid Wiedemanni järgi oli see talupojast talurahvakohtunik; ka kalurite brigadir ('Anführer beim Fischeri, der die Stange, hirs, regierf). EOS annab: 'juhataja kalastusel; külakohtunik'. ÕS seletab pisut teisiti: 'nooda juhtija; kohtukaasistuja talupoegade seast'. ENE haarab üsna laialt: 1) õiguseleidja muistsete germaanlaste kohtus; 2) talupoegadest koosneva nõuandjate kogu liige feodaali patrimoniaalkohlus Eestis XVII sajandini; 3) külavanem või -kubjas Eestis XVII sajandist XIX saj. II pooleni. Etnograafias: nootkonna vanem kalapüügil Peipsi järvel. Jääaluse noodaga kalastamisel Peipsi järvel olid olulised nii hirred kui hirsnikud ja need mõisted võisid jõuda ka Võrtsjärve kalastuse kaudu Põltsamaa kihelkonda; hirsnik kujunes omakorda külavanema nimetuseks, kuid sõna väga ulatuslikku levikut on raske uskuda. Vähemalt Lääne- ja Põhja-Eestist kasutada olnud XVI ning XVII sajandi allikates pole õnnestunud hirsnikku leida. Domare ja lendzman. Eelkõige torkavad need silma XVI sajandi teiselt poolelt pärinevatest Hiiumaa vakuraamatutest 32, kus nad seisavad kõrvuti kupja, kümniku ja külavardjaga a. vakuraamatu järgi oli Pühalepa vakuses Jach Domaren ning Kukka vakuses Domaren Jacob. Viimase nimeks on ja a. Jacob Kubias. 1598/1599. a. oli Hagapä vakuses lendzman Vfitallo Steffan ning Paluküla vakuses lendzman Soo Jacho. Viimane kandis eelmisel aastal nime Soo Jagh, Kylawardi. Nii näeme siit, et domare = kubjas ja lendzman = külavardja] Tõendeid selle kohta on siiski vähe. Kindel süsteem puudub ja nimetuste varieerumine on sõltunud kas maakirjutajate vahetumisest või mõnest juhuslikust seigast. Rootsikeelsed domare ja lendzman figureerivad ainult eestlaste vakustes, Kärdla rootslaste vakuses on aga paaril korral cubias. Ometi on Hiiumaa rootslastele 17. III 1572 antud privileegis beide lentz/nen. 33 Haapsalu lossilääni 1597/1598. a. vakuraamatu 34 järgi jagunes Vormsi tollal lääne- ja idavakuseks ning kummaski oli 5 lendzman\ kuid terve saare peale üks domare, Söderby külas elav Greus Pederjionn, kes vana tava kohaselt oli kõigist andamitest vabastatud. Tema tegi kogu saare talurahvale teatavaks kõrgemalt saadud korraldusi ning nõudis nende täitmist, ühtlasi kogus ta teistelt andameid edasitoimetamiseks. LendzmanxAi ülesannetest pole juttu. Veel on С Russwurm «Eibofolke's» refereerinud hertsog Karli kaht ürikut. Neist esimene on antud 15. VIII 1600 Padise ja teine 2. IX 1600 Vormsi, Noarootsi ja Egelandi talupoegadele. Nende põhjal peab igas kogukonnas olema üks või mitu kubjast ehk ländzmanni, kes kogukonnalt õiglaselt makse ning andameid koguvad ja määratud paikadesse edasi saadavad, mille tasuks nende talud on koormistest vabad Liivimaa a. maarevisjon. Tartu, 1941, lk S. H. V e s t r i n g, Lexicon Esthonico-Germanicum. KM KO, MB 69. A. W. Hüpe 1, Idiotikon der deutschen Sprache in Lief- und Ehstland. Riga, 1795, lk Hiiumaa vakuraamatud aastaist 1564, 1576, 1577, 1597/1598, 1598/1599. Stokholm, Kammerarhiiv, F J. Koit. En nyfunnen privilegiebekräftelse för dagösvenskarna frän Svio-Estonica XIV. Lund, 1958, lk RAKA, F 1, nim. 2, s.-ü С Ruüwurm, Eibofolke oder die Schweden an den Küsten Ehstlands und auf Runo. I Theil. Reval, 1855, lk. 193,

46 Vormsi talupoegade jaoks a. koostatud regulatiivi referaadis on Russwurm märkinud 36, et iga küla valis kolmeks aastaks ühe lammaani ja sellele abilise, kes seejärel pidid andma vastava ametivande. Need tegutsesid kohtumeestena, kogusid (pearaha)maksu, andsid edasi kõrgemalt poolt saadud korraldusi, jaotasid kogukonna liikmetele teekorrastamise ülesandeid ja valvasid nende kohustuste täitmise üle. Seejuures on Russwurm andnud länsmannile rea saksakeelseid vasteid (Gemeihde AUester, Bauerrichter, Schulzc). Falki ja Torpi etümoloogilises sõnaraamatus on rootsi dom 'Urteil, Erkenntnis, üericht, Gerichtsort, Zustand. Gegenstand' seostatud indogermaani tüvega. Rootsi domarc 'kohtunik, kohtumees, kohtumõistja' on XVI sajandi teisel poolel olnud kasutusel ka Eestimaa rootslastel ja Hiiumaa eestlastel ning tänaseni säilinud Soomes (tuomari). Rootsi länsman, taani lensmand (otseselt läänimees) pärineb lääniõigusest ja tähendas selles vasalli, kuid hiljem on Norras tähendanud kihelkonnafoogti, Rootsis politsei-rajooniülemat, aga ka maksude sissenõudjat. Viimases tähenduses sobis see ka meie XVI sajandi talupojast ametimehe kohta. Eesti keele sõnaraamatutesse ei ole domare ulatunud, kuid Wiedemannal on länsman, lensman 'Dorfältester' registreeritud Hiiumaalt pärinevana. Vormsi saare ainus domare oli a. ilmselt kohtumees ja saare talurahva esindaja, kuid ka Haapsalu lossiloogti volinik. Nime järgi oli ka Hiiumaa domare kohtumees, kuid täitis samas juba kupja ülesandeid. Vormsi länsmannid olid tollal loomulikult valitavad ja sellega lähedased vardjatele, kuid a. rajati saarele mõis ning seejärel lisandus neile juba kupja funktsioone. Mõninga reservatsiooniga võib sedasama oletada ka Hiiumaa länsniannide suhtes, kuid 1570-ndate aastate arvukad läänistamised nõrgendasid tugevasti vanu vakuseorganisatsiooni tavasid, ning kui hertsog Karl a. kehtestas uue maksusüstseemi (ilma vakuandamiteta), siis taandusid vardja funktsioonid kiiresti kupja ülesannete kasvades. Veel XVII sajandi keskel on Hiiumaal mainitud külavardjaid, kuid tegelikult tuleks nendes näha mõisasundijaid, seega külakupjaid ehk kiltreid. Nii oleme jõudnud arusaamisele, et talurahva hulgast valitud ja hiljem ka määratud ametimeeste mitmesugustes nimetustes on siiski võimalik orienteeruda majandusliku ja poliitilise ajaloo taustal. Osa uusi nimetusi tuli käibele talurahva ekspluateerimisviisi muutumisega, teine osa ühenduses uute võimukandjate kohaleasumisega, kuid kord juurdunud nimetused kadusid visalt, nii et juba XVI sajandil on paljud nimetused tasandunud sünonüümideks. Feodaalperioodist säilinud allikate sõnaahtrad teated raskendavad orienteerumist ja tänapäeval teame üksikute nimetuste ajalisest ning ruumilisest levikust alles üpris vähe. Ometi võiks nende nimetuste edasisel kasutamisel arvestada, et vardja oli esialgu talurahva valitud usaldusmees ja vakupidudel ühistoitlustuse korraldaja; kümnik oli eeskätt kümnise koguja; kubjas oli mõisa teenistuses olev teotööde korraldaja ja teoliste ülevaataja (boss!); korrapealne ilmselt korrateoliste järelevalvaja; kilter oli mõisa ratsakäskjalg, kuid ühtlasi ka kupja abiline teotööliste käsutamiseks ja järelevalvamiseks. Hilisematel sajanditel on antud neile määratlustele vasturääkivaid seletusi (eriti vardja puhul), kuid need on lokaalsed ning ei tohiks üldpilti palju tumestada. 36 С RuBwurm, Eibofolke. I Theil, lk ; II Theil, lk

47 Õigekeelsussõnaraamat 1976 ( Keele ja Kirjanduse" ringküsitlus) JOEL SANG: Uue OS-i arutelu on tuurinud juba küllalt kaua, nii et võib alustada järgmist ringi avaldatud arvamuste arvustamist. Võtan siin uuesti üles ühe küsimuse, mis on pooleldi põhimõttelist laadi. Nimelt: kuidas normida ('-mitmust ja geminaatillatiivi. Mati Hint ja Ester Kindlam on leidnud ühel meelel, et ÖS on talitanud renegaatlikult, andes (-mitmuse tüübiti vabaks, ja loobunud seega kirjeldamast ning reeglistamast nähtuse tegelikku ulatust. 1 Tärn, mis tähendab, «et /-mitmust või lühikest sisseütlevat kasutatakse vaid osast selle tüübi sõnadest», annab igaühele vaba voli moodustada ka selliseid vorme nagu pihtadest e. pihust, argadele e. arule, mil pole rahva igapäevases keelepruugis mingit katet. Tõesti, need on lindpriid vormid, vaevalt et keegi neid niisama heast-peast kasutab. Ent lahendust ei too ka nende keelustamine. t-mitmuse piir on keeles võrdlemisi hägune. Teatavasti ei määra sõna häälikuline ehitus veel iseenesest ('-mitmuse võimalikkust või võimatust. Ühtedest sõnadest on lihtsalt ('-mitmus kasutusele tulnud, teistest tundub ta veider ja võõrastav, /-mitmuse pruuk kõigub ka isikuti ja kirjas_ on i-mitmus märksa sagedasem kui kõnes. Asja teeb veel keerulisemaks see, et kohati jookseb ('-mitmuse piir läbi sõna paradigma: mõnest käändest on i-mitmus igati vastuvõetav (näit. kõigis paigus, kõigist paigust), teisal tundub aga kunstlik (näit. kõigi paiguga). Seega on i-mitmus juba loomu poolest sporaadiline nähtus nagu mitmed teisedki keelekategooriad ja tema range reeglistamine pole otstarbekas ega võimalikki, kui me ei taha patustada kaaskodanike keeletunde vastu. Mati Hindi soovitatud kolmikjaotus tavaline, ebatavaline, ebasoovitatav meid ei päästa. Ikka kerkib küsimus, kuidas seda praktikas teoks teha. Kas jätta tüübistik samaks ia märkida iga sõna juures eraldi, milliseid vorme kasutada, milliseid mitte? Siis aga läheb kaotsi tüübi homogeensus, mida Hint eelmise OS-i tüübistikku arvustades (ust taga nõudis. Või ajada kõik kõnealused tüübid kolmeks? Siis aga saavad tüüpkondadest jälle tuupkonnad, sest peaaegu võimatu on meelde jätta, kuhu üks või teine sõna kuulub. Normija 1 M. Hi n t, Keelekorralduse küsimärgid, «Looming» 1978, nr. 4, lk. 679 jj.: E. Kind 1 a m. Õigekeelsussõnaraamat 1976 («Keele ja Kirjanduse» ringküsitlus). «Keel ja Kirjandus» 1978, nr. 7, lk. 423 jj. peab siis iga sõna juures eraldi otsustama, milliseid vorme soosida ja milliseid põlustada. Sealjuures saab ta toetuda ainuüksi omaenese keeletundele, sest vähegi arvestatavaid andmeid ('-mitmuse leviku kohta meil paraku pole. Seepärast on karta, et kui Hint ja Kindlam asuksid kumbki omaette ('-mitmust reeglistama, erineksid nende normingud tunduvalt, sest kummalgi on oma murdeline taust ja oma keelekogemus. Kindlam on seepärast nii riskantsest üritusest loobuda, ehkki see annaks sanktsiooni normija keelepruugile. «Rahvakeelsus», mida meie keelekorraldajad on aeg-ajalt väitlustes rõhutanud, on senikaua demagoogiline argument, kuni_ meil puudub üksikasjalikum ülevaade kõnekeelest. Kirjasõna on olnud pidevalt korrektorite ja toimetajate kontrolli all ja kaasa teinud kõik eesti keelekorralduse meelemuutused ndail aastail võttis ('-mitmus jõudsasti maad ndail aastail sattus (-mitmus põlu alla ja taandus. Viimasel kümnendil on jälle märke ('-mitmuse spontaansest laienemisest. Muidugi ei näita see eesti keele arengutendentse, vaid üksnes senise keelekorralduse tendentslikkust. Võib ju väita, et OS on küll (-mitmuse vabaks jätnud, aga ÖS-i kasutajad võtavad seda vanast harjumusest kui käsku pressida igale poole ('-mitmuslikke vorme. Hint küll teab, et tegemist pole kasu ega isegi mitte soovitusega, aga lihtinimene ei tea. Pole sugugi välistatud, et samasugune lugu juhtub ka Hindi kolmikjaotuse korral: «soovitatav» tähendab keelekasutajale sedasama mis «kästud» ja «ebasoovitatav» sedasama mis «keelatud». õigupoolest on täiesti asjatu karta, et nüüdsest peale läheb ('-mitmus eesti keeles kõikjal vohama. Ei lõtvade ega ka rangete normingute korral ei hakka keegi meeles pidama, mis sõnadest ja mis vormidest on (-mitmus lubatud. Igaüks juhindub ikkagi eelkõige omaenese keeletundest (nagu teevad ka Hint ja Kindlam) ja ei ole jõudu, mis sunniks inimest kasutama tema meelest veidraid vorme, ('-mitmuse praegune sätestus t^eb relvituks kitsarinnalised korrektorid, kes iäht-fähell ÖS-i norminguid järgivad. Mis puutub Hindi väitesse, et ÖS-i praegune reeglistus jätab hätta muulased ja kakskeelsed sõnaraamatud, siis ei pea see paika. Kakskeelsed sõnaraamatud vnivad rahumeeli üle võtta ÖS-i tüübistiku. Kui võõramaalane kohtab eestikeelses tekstis vorme ajul või korril ja need vormid on ilukirjanduses täiesti reaalsed, suudab ta neid üksnes siis 489

48 identifitseerida, kui sõnaraamat osutab vastava vormi võimalikkusele. Ma ei ole mingi t-mitmuse apostel ega kaitse iga hinna eest i-mitmuse ekspansiooni. Ei saa salata: enne kui i-mitmus laiemas ulatuses legaliseerida, tuleb lahendada üks tõsine küsimus. Nimelt, mida teha laadivahelduslike sõnadega? Nõrgaastmeline i-mitmus on siin tõepoolest ülearu flektiivne ja tekitab hulgaliselt soovimatut homonüümiat, nagu Hint ja Kindlam on osutanud. Seepärast oleks vahest mõistlik lubada laadivahelduslikest sõnadest tugevaastmelist (-mitmust. Hoopis lihtsam lugu on geminaatillatiiviga, mille puhul Hint ja Kindlam jälle ÖS-i vastu häält tõstavad._ Ka siin ei tule range reeglistamine tõsisemalt kõne alla. Geminaatillatiivi pür on niisama ebakindel ja sopiline, võib-olla isegi ebakindlam kui i-mitmuse piir. Õnneks on geminaatillatiivi moodustamine märksa lihtsam ja ei valmista ühelegi eestlaseie mingit raskust. Illatiivid lihha, ihhu ei ole häälikuliselt sugugi keelevõõramad kui partitiivid (või illatiivid) krahhi, tsehhi jt. 2 Ühtluse huvides tuleks tunnustada geminaatillatiivi teise võimalusena ka йоде-tüübis ja lühikest illatiivi veski-, ankur-, number- ja loend-tüübis. Olgem ausad i-mitmus ja geminaatillatiiv on perifeersed nähtused, nende ohjeldamatu harrastamine kõikvõimalikes kohtades on kirjakeele tulevikku silmas pidades üsna perspektiivitu. Ent päriselt neid keelest enam pagendada ka ei õnnestu. Ja niisama perspektiivitu oleks pöörduda tagasi üksiksõnuti normimise juurde. Normimata jätmine on siin igatahes õigem kui pimesi normimine. Eesti keelekorraldus on juba küllalt oma sõnu söönud. Norminguid on nihutatud siia ja sinna ning lõpuks on jõutud jälle alguspunkti tagasi. Raske on uskuda, et selline peabki välja nägema ühe keele arenguspiraal, sest kvalitatiivset hüpet ju ei toimu. Üldse ei ole ÖS kui morfoloogiasõnaraamat kohustatud kirja panema kõiki stiililisi, semantilisi ja muud sorti piiranguid. Praegugi saab ÖS-i järgi moodustada regulaarseid vorme (näit. köidetakse, hüvitatakse, neljajalgseni jne.), mis sel või teisel põhjusel keeles reaalselt ci teostu. Geminaatillatiivi ja t-mitmuse sätestamisel on ÖS toiminud igati kiiduväärselt, näidates avaramat arusaamist ja laiemat joont, kui meie keelekorraldusele üldiselt omane. Iga teine lahendus oleks suvaline ja vägivaldne. Ja «vägivaldsed normid on eesli keele normimispraktika traditsioonide taustal eriti ohtlikud: keeleseaduse jõu omandavad nii põhjendatud kui ka põhjendamatud tüübimäärangud.» 3 : Vt. Hindi vastupidist väidet: M. H i n t. Häda tüüpsõnastamisega. «Keel ja Kirjandus» nr. 10. lk M. Hint, Häda tüüpsõnastamisega. «Keel ja Kirjandus» 1975, nr. 11, lk LEO KARLOV: Reageerides «Õigekeelsussõnaraamatu» aktiivse kasutajana toimetuse ringküsitlusele, piirdun ma vaid mõne märkusega kohanimede valdkonnast. Alljärgnev võiks olla väikeseks täienduseks Henno Meriste vastavatele kommentaaridele (KK 1977, nr. 10). Pean silmas riikide eestikeelseid nimesid. Kui aasta detsembris tekkis Ida-Pakistani asemele iseseisev riik ja lugesin ajakirjandusest tema nimeks olevat Bangladesh, polnud esialgu nagu kahtlustki: täiesti selge kirjaviga! Uued sõnad ei taba esmakordsel ajakirjanduses esinemisel alati päris täpselt õigekeelsusnormide märki ja korrigeeritakse mõne päeva või nädalaga (viimati näiteks neutronpomm-*- neutronipomm; huvitav oli tähele panna ka evolutsiooni tiibadega rakett-* tiivuline rakett-+tiibrakett). Asjatult ootasin siiski parandust Bangladesh -*- Bangladeš (kui mitte arvestada Kibbermanni-Kirotari-Koppeli «Saksa-eesti sõnaraamatut», Tallinn, 1975). Miks tundus säärane parandus vajalikuna? Küllap lihtsalt põhjusel, et eelmine ÖS oli loonud kujutelma ühest erandita õigekirjanõudest: kõik riikid e nimed kirjutatakse häälduspäraselt. Sel põhimõttel eristame kirjas näiteks Mehhikot (riik) ja Mexicot (pealinn), Monakot ja Monacot, Luksemburgi ja Luxembourg"!, nüüd ka Džibuutit ja Djiboutit. Vastsed riiginimed sobitatakse ladusasti-loomulikult häälduspärase kirjaviisi süsteemi: Botsvaana, Seišelli Vabariik, Simbabve (viimase näite puhul oleme ajas ette rutanud). Uus ÖS osutab nüüd huvilisele kätte, et Bangladeshi puhul polnud siiski mängus lehemeeste hooletus, vaid nähtuse! on laiem, ilmselt mingi teadlik alus, kuid asjasse mittepühendatule täiesti arusaamatu. Endisest reeglipärasest San Mariinost on saanud erandlik San Marino, Liihtenšteinist Liechtenstein. Kas järgmine samm on Itaalia ->- Italia? Meil on nüüd ka_ riiginimed Kampuchea ja (oh neid võõraid diakriitilisi märke!) Sao Tomi ja Principe. Reeglipäraselt muidugi Kamputšea ja Sautumee ja Prinsipe. Arvan, et oleks siiski pidanud vältima nii asjatute erandite sünnitamist. Teiseks paar lühimärkust linnanimede alalt. Muudatus Jafa-+ Jaffa (linn Iisraelis) tundub põhjendamatuna, sest see nimi ei pärine ladina tähestikku kasutavast keelest ja tema kohapealne ametlik ladinatähestikuline variant on pealegi üheainsa f-iga Yafo. Mõnes Lääne-Euroopa keeles on kirjutatud Jaffa lihtsalt vältimaks esimese a-hääliku pikaksvenimist, kuid eesti ortograafias ei ole säärasel kaalutlusel juba ammu enam kohta. Brisbane (linn Austraalias) hääldub Rohelisel Mandril ebareeglipäraselt diftongita: mitte bris'bein, nagu õp:tab ÖS, vaid bris'ben.

49 (^ишдддаддимдивпявид Eino Leino Eesti muljed" Sajand tagasi, 6. juulil 1878 sündinud suure soome lüüriku Eino Leino mõjud eesti kultuurile ei jäänud ainult luuleloolisteks. loomingukaudseteks, vaid Eesti Kirjanduse Seltsi, «Pallase» ning Eesti Kirjanikkude Keskkomitee kutsel (Aino ja Gustav Suitsu initsiatiivil) sai maikuus 1921 teoks luuletaja kirjanduslik külaskäik Eestisse. Lähemalt on selle reisi üksikasjades* kirjutanud L. Onerva oma monograafia «Eino Leino. Runoilija ja ihminen» II köites (Helsingi, 1932, lk ), eriti aga külalisele Eesti reisi ajal saatjaks olnud Aino Thauvõn-Suits memuaarteoses «Tunteinani Eino Leino, kärsivä ihminen» (Porvoo-Helsingi, 1958, lk ). Nagu selgub tolleaegsest ajakirjandusest, saabus Eino Leino Aino Suitsu saatel Tallinna laevaga 14. mail Vastuvõtt oli südamlik, kuigi mitte rahvarohke, sadamasse oli tulnud «väike kirjanikkude pere» \ või nagu teisal on öeldud, «viis-kuus seltskonnategelast ja mõni ajakirjanik» 2. Esimesel suvistepühal (15. mail) saabus luuletaja rongiga Tartusse 3, kus 19. mail leidis ülikooli aulas aset kirjandusõhtu. Sellest kirjutab «Postimees»: «Rohked kiiduavaldused võtsid külalist saali ilmumisel vastu kuna Friedebert Tuglas tema tervituseks Gustav Suits'! sellekohase kirjutuse ette luges. Eino Leino vastas pikema kõnega, öeldes tervitusi nii hästi enda kui ka paljude Soome teaduse- ja kirjameeste poolt. Järgnesid luuletused, mida kirjanik ise Eesti, Soome ja Saksa keeles ja pr. Aino Suits Eesti keeles meisterlikult ette kandsid. [ ] Koik ettekanded võeti soojade kiiduavalduslega vastu. Rohked kiiduavaldused saatsid kirjanikku ka tema lahkumisel saalist, õhtul oli tema auks «Pallase» ruumides sõbralik koosviibimine korraldatud.» 4 «Päevalehe» eelteates leidub ka selle kirjandusõhtu üksikasjalik kava. 5 Tartus külastab Eino Leino Anna Haavat, Matthias Johann Eisenit ja'mitmeid tuttavaid ning teeb väljasõidu maale. Ööl vastu 24. maid lahkub luuletaja rongiga Tartust Tallinna. 24. mail leiab Tallinnas tütarlaste kommertskooli saalis aset teine samasuguse kavaga kirjandusõhtu 6, kus viibivad ka valitsuse liikmed ja Soome saadik Eestis E. Reijonen. Lühikese tervituskõne pidas B. Linde, «mille peale Leino südamliku tervitusega Prantsuskeeles vastas». 7 Lisaks luuletuste ettelugemisele esines Eino Leino Tallinna kirjandusõhtul saksakeelse loenguga teemal «Tuleviku kunst». Ka sellel õhtul saadavad poeeti «tormilised kauakestvad kiiduavaldused». Ühtlasi teatab ajaleht, et külaline ootab Tallinnas teadet Soomest, «kas tal jätkub veel aega ka teistesse Eesti linnadesse ja edasi Läti ning Poolamaale sõita». Seekord piirdus reis siiski Tallinna ja Tartuga ning kokku üle kahe nädala kirjandusõhtute, loengute ja kohtumiste tähe all kestnud külaskäigu järel lahkub Eino Leino 1. juunil 1921 laevaga Helsingisse. Luuletaja võtab Eesti reisilt kaasa soodsaid mälestusi ja virgutusi, mis varsti ajalehes «Helsingin Sanomat» sõnastuvad kolme joonealusena ilmuvaks pildireaks «Virolaisia vaikutuksia. Pikakuvia». 8 Neist kaks esimest joonealust (pildid I IX) avaldab eestikeelses tõlkes «Postimees». 0 Et see tõlge on praegu juba praktiliselt kättesaamatu, pealegi lõpuni viimata (kolmas joonealune, pildid X XVI, on tõlkimata) ja keeleliselt vananenud, peaks selle-avaldamine uues tõlkes olema õigustatud. Tõlkes on loobutud nimede sõrendamisest. XII pildis olevat laulu on lahkesti aidanud kommenteerida V. Pino. Värsid on tõlkinud J. Kaplinski. 1 H. Visnapuu, Eino Leino Eestis. Mälestusi ja dokumente. «Looming» 1926, nr. 5, lk Aino Suitsu mälestuste järgi oli sadamas peavastuvõtjaks B. Linde, olid H. Visnapuu ja A. Gailit, «oli ehk muidki kirjanikke» (vt. A. Thauvõn-Suits, Tuntemani Eino Leino, lk. 63). 2 H. Jänes. Eino Leino Eestis. «Päevaleht» 22. V 1921, nr Eino Leino Tartus. «Postimees» 18. V 1921, nr Eino Leino õhtu ülikooli aulas. «Postimees» 20. V 1921, nr Eino Leino kirjanduslikul õhtul. «Päevaleht» 13. V 1921, nr Täna Eino Leino õhtu. «Päevaleht» 24. V 1921, nr Eino Leino kirjanduslik ohtu. «Vaba Maa» 25. V 1921, nr E. Leino, Virolaisia vaikutuksia. Pikakuvia. «Helsingin Sanomat» 12., 15. ja 28. VI E. Leino, Muljed Eestist. Kiirjutustused. «Postimees» 22., 23. ja 25. VI 1921, nr

50 Eesti muljed Kiirpilte I. Laevatekil Kui meri helgib peegelsiledalt, päike soojalt paistab ja laevamootor ühetooniliselt müdiseb, tõrjudes tasases taktis merelaineid oma teelt, siis on hea istuda laevaninas ja mõtiskleda, mis on olnud selle sõidu sügavamaks hingeliseks põhjuseks. Ennekõike muidugi Tallinna Kirjanduse Seltsi, Tartu kirjanduse- ja kunstiühingu «Pallas» ja Eesti Kirjanikkude Keskliidu 10 kutse koos mu enese varasema kavatsusega minna kirjanduslikule ringreisile Poolasse ja rajariikidesse, mis nüüd olude sunnil piirdus ainult Eestiga. Kuid sügavamalt: kas polnud see mitte mu enese ajutine püha viha selle õrjetu ja minu arvates üsna teenimatu kohtlemise pärast, mille osaliseks sain ühteaegu Soome Kirjanduse Seltsi, Kordelinl abiraha valitsuse ning riikliku kirjanduskomisjoni poolt? " Ja sügavamalt: kas polnud see mitte mu kirjanduslikule loomingule tehtud ülekohtust ajendatud sopv asuda otsima väljaspool oma kodunurka uut ja minule vastutulelikumat vaimset isamaad? Ja sügavamalt: kas mitte see igale tõelisele kunstnikule just neis aastais ja selles arengujärgus saabuv tunne, et ta ei mahu enam kodustesse raamidesse ega ole enam ainult selle või teise maa, vaid maailma kodanik? Ja veelgi sügavamalt: kas mille need vähesed, kuld seda südamlikumad kirjanduslikud ning isiklikud sidemed, mis mind juba Ugi paar aastakümmet on sidunud eesti nüüdiskirjandusega? 12 [ ] Kuid kõige sügavamalt: kas mitte need mu koolipoisiaegsed eesti keele ja kirjanduse harrastused, mida tollaste puudulike sõnaraamatute ning keeleõpikute abiga olin igatahes nõnda kaugele arendanud, ei võisin vaevata lugeda nii Koidulat kui Anna Haavat, nii «Kalevipoega» kui «Eesti rahva ennemuistseid jutte»? Need harrastused loidusid vahepeal mitu korda, aga ei katkenud kunagi päriselt. Külakannel jäi helisema, hõbekelluke sügavale südamesoppi kõlisema. Mõndagi oli vahele tulnud: esmalt mu isiklik areng, siis üldinimliku vaimukultuuri saavutuste vähemalt peaasjalikki omandamine, mis samuti aega nõudis, kuid ennekõike mu enda luuleloomingu piinad, mis on läinud aasta-aaslalt ikka ägedamaks, ikka valulikumaks ja palavikulisemaks. Kuid juba joonistuvad pilvedeta taevarannale Tallinna tornid! Oleme päral! II. Vastuvõtt Niihästi Tallinnas kui Tartus sai mulle osaks liigagi suurejooneline vastuvõtt nii publiku kui arvustuse, nii ajakirjanduse kui kirjandus- ja kunstiringkondade esindajate, nii eraisikute kui kõrge/e ametikandjate poolt. Ajalehed mürtsusid nagu viimsepäevapasunad Ugi kolm nädalat, mil ma Eestis olin, sisaldades eluloolisi teateid ja luuletõlkeid, fotosid ja karikatuure, eel- ja järeluudiseid, tervitus- ja lahkumislaule. 13 Kaunimalt vormitud sõnu, kui lausus mulle 10 Õieti Eesti Kirjanikkude Keskkomitee (enne Eesti Kirjanikkude Liidu asutamist a. kirjanike kongresside vaheajaks valitud organ). 11 Eino Leino oli asjata lootnud saada mitmeid toetusi ning abirahasid, ka A. Kordelini nimelisest kapitalist, miile sissetulekuid kasutati soome kultuuri edendamiseks. Kirjanikule ilmselt ei andestatud seda, et ta eelmisel aastal oli töölislehtedes agiteerinud kodusõjas kaoianuile amnestiat andma. 12 Eino Leino tõlkis soome keelde Anna Haava luulet, lävis G. Suitsu jt. eesti kirjanikega, kes Soomes elasid ja õppisid. 13 Eino Leino külaskäigust teatasid kõik tollased suuremad ajalehed. Lisaks lühiteadetele ja ülevaadetele kirjandusõhtutest avaldati paljude ajalehtede reas mainumbreis Eino Leino luulet A. Annisli ja V. Ridala tõlkes. «Postimehes» (23. V 1921, nr. 111) ilmus Eino Leino «Tervitus Soomest», tervituskõne, mille ta pidas 19. mail' ülikooli aulas. Sama numbri esileheküljel on trükitud ka poeedi avalik kiri Jaan Tõnissonile «Fluctuat nec mergitur», milles ta teeb ettepaneku mõlema maa koolides emakeele tundidest nädalas ühe tunni pühendada vastavalt soome või eesti keelele. Pärast Eino Leino lahkumist Tartust avaldas «Postimees» (26. V 1921, nr. 114) 492

51 Bernh. Linde Tallinnas, on vist harva keegi luuletaja võõral maal kuulnud, niisama vähe ka vaimurikkamalt särtsuvaid või südamlikumalt sädelevaid sõnu kui need, millega mu vana sõber ja luulevend, Tartu ülikooli professor Gustav Suits nende ridade autorit oma uue ajakirja «Murrang» teises numbris tervitas 14. Pole ehk kohatu avaldada siinkohal avalikult minu kõige soojemat tänu tema veetlevale prouale Aino Suitsule, kelle ennastohverdav saatjaks olek ning vastutulelik kaasabi eeskava täitmisel selle kirjandusliku ringreisi üldse võimalikuks tegid. Et ülikooli talvesemester oli lõpul ning üliõpilased oma kodupaikadesse laiali minemas, siis arvasid reisi korraldajad juba seetõttu kõige parema olevat pidada minu esimene kirjanduslik esinemine Tartus. Niisiis vaid põgus pilguheit ümber Tallinna Toompea, paar südamlikku silmapilku koos heade sõpradega, ja seejärel kohe Tartusse, vanasse auväärsesse ülikoolilinna. III. Tartu Tartu võttis mind vastu õitsevate sirelite ja kastanite lopsakas täisilus. Imeline romantika täidab meeli, kui sõita valgel maiõhtut neid kitsaid, käänulisi tänavaid pidi. Ohus on nõidust, ümberringi on Lorelei laulu. Ei tea, ons seda ka inimeste silmis ja hinges ning neis vanaaegsetes majades kahel pool tänavat, kuid nõnda kujutlen. Helisevad Heine viisid, laulavad Emajõe ööbikud. Ja nendega ühinevad südamehääled mu enese kandlelt: Valged sirelid suveöös, ärge hirmuiage mind, kui ma ise ei karda noore elu nii lühikesi lühidust, mu viljarikka päeva täitumist. 15 Külluslikud õitsevad õnneoksad ripuvad üle plankaedade. Samamoodi on muinaslugudest ja lauludest tulvil mu enese meeled. Rongisõidul Tallinnast Tartusse panin juba kolm neist kirja. Siin teeksin neid kas või sada, kui eelseisev kirjanduslik esinemine ei rõhuks juba nüüd muret tekitavalt mu meeli. Kuidas see õnnestub? Kuidas läheb mu esinemine tundmatu publiku ees kolmestal jas eri keetes?,..,..,, Eriti rahutuks teevad mind eestikeelsed eeskavanumbnd. Neid pole JU palju, ainult paar, aga siiski! On hoopis midagi muud esineda inimeste emakeeles kui mis tahes võõrkeeles. Väikseimgi komistus võib muula seal kogu asja koomiliseks. Kuid edasi, elav meel! Kui juba mänguks on läinud, tuleb vastu pidada, NIISIIS esmalt mu vähesed kompsud hotelli varjule ja siis. «Vanemuisesse» õhtusöögile «Vanemuine» on suvise lõbutseva Tartu keskpunkt, arhitektuurilt stiilne ja kooskõlaline osalt teater, osalt söögimaja ja aiarestoran, mille esisel mängib vaga hea orkester ning sees on kaetud niisama hea külmlaud. Kes soovib, saab napsi ja olul, ent hääled ei tõuse kusagil liiga kõrgele. ' Noorte kirjanike ja kunstnike seltsis lendavad siin hetked linnutiivul. Siit saan ka esimese autentse seletuse omal ajal palju räägitud Maggie Gripenberg! avaliku häbistamise kohtaa., -., See põlnud sugugi sihitud isiklikult Maggie Gripenbergi vastu veel vähem muidugi Soome või soome kunstnike vastu. Põhjused olid hoopis kohalikud. Neist mainiti ennekõike noorte kunstnike opositsiooni kehtivate olude ja valitsevate maitsesuundade vastu, samuti ümbritseva kodanliku ühiskonna üleoleval ning kitsarinnalist suhtumist kõigesse nooresse ja andekasse, mis nende kunstis endale teed ото, jne Õnnetu Maggie Gripenberg oli Ühisalt sattunud siinsete kunstiolude tüliõunaks ' Sellest sugenes muide kohutav rusikasõda, milles asjaomased protestandid said tema tervituse pealkirjaga «Pallas. Tänu ja tervitus Eesti noortele kirjanikkudele ja kunstnikkudele». Tallinna kirjandusõhtul peetud Eino Leino saksakeelse loengu «Tuleviku kunst» tõlke avaldasid teineteisest sõltumatult koguni kaks ajalehte «Postimees» (31. V 1921, nr. 118) ja «Vaba Maa» (5. VI 1921, nr. 143). " G. Suits, Tervitus Eino Leinole. «Murrang» 1921, nr. 2, lk Kolmas stroof Eino Leino luuletusest «Syreenien kukkiessa» samanimelises kogus (Hämeenlinna, 1920): «Syreenit valkeat kesä-yössä, elkää / müa pelotelko, ellen itse pelkää / tään elon lyhven, nuoren lyhennystä, / taan tahkapaam paivan a> ^Maggie (õieti: Margarita Maria) Gripenberg ( ), soome tantsijanna ja tantsupedagoog, plastilise tantsu teerajajaid Soomes; esines koos oma partneri Onny Gabrieliga ka Eestis. Nende esinemiste puhul a. novembris «Vanemuises» tekkinud avaliku skandaali kohta, mis ulatus mädamunadega pildumiseni ning käsitsi kokkupõrkeni korrarikkujate ja võimuesindajate vahel, vt lähemalt: A Alle Tartu Vanemuise «skandaalid». «Tallinna Teataja» 13. XII 1919, nr. 2/4; F' Tuglas, Kurbi mõtteid. Rmt.: Kriitika VII. Tartu, 1936, lk ; E. Laugaste, Eesti kirjandus karikatuuris. Tartu, 1939, lk

52 vastaste ülekaalu tõttu lootusetult lüüa. Mõned neist said põgenema üle katuste, teised peavad tänama oma kiiret taiplikkust ja nobedaid sääri, et nad veel elavad ja hingavad. Sest seal ami ainult «Magdeburgi pardon'i». u IV. Pallas Vahest ehk just ülalöeldu on sobivaks üleminekuks selle tähelepanuväärse kirjandus- ja kunstiühingu juurde, mille nimi on «Pailas» ja millel on nõnda omapärane koht Tartu kultuurielus. Meil ei ole midagi taolist. Seepärast lubatagu siinkohal anda väike ülevaade ühingust, selle liikmeist ja seda ümbritsevast vaimsest õhkkonnast. Esimees on kirjanik ja kujutav kunstnik A. Tassa, sekretär on samuti maalikunstnik prl. Pärn. Paarikümne liikme hulgas on tähelepandavamad meilgi tuntud proosakirjanik Friedebert Tuglas, luuletajad J oh. Semper ja Aug. Alle, joonistaja R. Paris, kujur Melnik, maalijad Gnnjov > 8, Konrad Mägi ja A. Vabbe, ekspressionist, keda nimetati neist kõige viljakamaks ja võimekamaks. Neile seisavad lähedal endised «Noor-Eesti» mehed, kelle hulka ka Tuglas omal ajal kuulus: kirjanikud Suits, Linde, Ridala (Grünthal), Aavik ja maalikunstnik Triik, samuti hoopis «metsikud» Aug. Gailii ja Henrik Visnapuu, viimane neist luuletaja, eelmine radikaalne proosakirjanik ja pamfletist, kes koos lahutamatu kaksiktähtkuju moodustavad. Päris üksinda seisab neist juba pisut vanem kujur J. Koort, kes oma parima aja on elanud Pariisis ning kelle iseseisval ja juba küpset kunsti võisin imetleda nii siin tema tööloas kui ka Tallinna kunstinäitusel. Paljud tema töödest kuuluksegi juba leidnud tee nii Pariisi kui Moskva ja Peterburi avalikesse kunstikogudesse. Hoopis üksik nähtus on ka Eesti kõige küpsem ja viljakam kirjanik Ed. Vilde, kelle valitud kunsti kuulsus on ulatunud juba kaugele üle tema kodumaa piiride. Et kord juba asusin esitlema eesli kirjandust ja kunsti, siis nimetan ka vanema põlve kirjanikke ja luuletajaid Anna Haavat, Aug. Kilzbergi, К- E. Sööti ja Anton Jürgensteini, kellele «Pallas» ja selle praegused püüdlused on küll üpris võõrad, kuid kellest igaüks Eesti kultuurielu mõnd varasemat arenemisjärku esindab. Kuid nooruslik, uuest elujõust pakatav ning endas patju geniaalseid algatusi kätkev keskpunkt on praegu «Pallas», kelle ruumides võisin veeta mõned unustamatud õhtutunnid. Peab tunnistama, et eesli kunstnikud on kerges, vabas seltskondlikkudes meist ees. Nägin esimest korda üle hulga aja tõelist elurõõmu, mis vahel võis tõusta laeni ent millel alati oli otsaees hea maitse ning koolitatud esteetilise tunde aadlimärk See muretu, kuid siiski alati oma iluseaduste läbi talitsetud andumine tormleva kuldse hetke tunnetele, mis vaid «lõbusa teaduse» harrastajate keskel võimalik on küündis nu nende kõnedesse kui ka seltskonnaeludesse ja tantsudesse, milles mõlemas nad meid kindlasti võidavad. Isegi meie kunstiringkonnis ei leidu midagi sellega võrreldavat Me oleme oma lõunanaabrite kõrval parandamatud akadeemikud Peetakse tu maigi pidusid aga me kanname seal ette ainult rea peonumbreid. Siin seevastu sunnivad numbrid iseenesest, laulud tulevad õtse heikemeeleolust, tantsud juhuslikest tundepuhanguist sellise nõtkuse ja peenusega, nagu see on omane vaid noorusele ia ilule. ' Tänu palju tänu, Max ja Moritz! ;9 Hallipäine soome luuletaja muutus teid nähes ja kuuldes kumme aastal nooremaks. Kuid nüüd algab õhtu hiilgenumber: joonistaja Paris 20 ja kujur Melnik 21 tantsivad! Ma pole kunagi näinud nõnda veidrat tantsu. 17 Pardon andestus, (voidetuile) armuandmine'; irooniline väljend «Magdeburgi pardon» on ilmselt seotud Magdeburgi protestantide tapmisega Kolmekümneaastase soja ajal, kui suurem osa linna elanikest tapeti, lämbus või maiades ia keldrites tulesurma sai. 18 Aleksandr Grinjov (Grineff), vene päritoluga maalikunstnik. Temalt on säilinud kaks «Pallases» Eino Leinost tehtud joonistust: «õhtune» (tušiioonistus) ia «hommikune» portree (pliiatsijoonistus). Vt. A. T h a u v ö n - S u i t s, Tuntemani Eino Leino, lk. 81/82; «Keel ja Kirjandus» 1976, nr. 4, tahvel XV ls Peolauas Eino Leino kõrval istunud kahe «Pallase»' naisõpilase hüüdnimed (vt. A. Ihauvon-Suits, Tuntemani Eino Leino lk 74 75) '!^d?!, f. Paris (sünd. 1896), õppis «Pallases» joonistamist J ia maalimist, hiljem sealsamas õppejõud. im, 2 ' Voldemar Meil ik (aastani 1938 Melnik; ), tegutses aastail «Pallases» skulptuuri- ja joonistusõpetajana. 494

53 Ei tea, on see improviseeritud või varem õpitud tants, aga see on mõjuv, see. on üllatav ohvrituli kõigile koomikajumalatele. Tantsusaal on üsna suur, kuid tundub, et sellest ei piisa neile. Nende jalad sirguvad, nende sääred pikenevad ja välguvad, nüüd on need juba üleloomulikult pikad, nad hüppavad ja kargavad saali ühest seinast teise ainsa sammuga. Kurivaimu poisid! Kõige õigem on säästa oma varbaid ja hoiduda nende tohutule koreograafiliste hüpete eest hoolega kaugemale. Ei, see pole enam mäng! «See on tõsine ja täbar paik», nagu see ehk Nortamo 22 keeles kõlaks. Sest klaventempo ei anna hetkekski armu, mäng aina ägeneb, tantsijate jalad üha sirguvad ja on nüüd juba kümne küünra pikkused... See oli «Jussi tants», öelnuks Aleksis Kivi. Kuid ei näikse siin aitavat temagi «Kihluse» heatujuline lõpulõngerdus: Kui tulid kullerid korda said korterid, küsisid, kas peres ehk õlut on veel " V. Kirjandus-kunstilised taotlused «Pallaset» on ka oma kunstikool, kus küpsemad kunstnikud enamasti tasuta õpetust annavad ja mille õpilaste kevadnäitust minulgi oli võimalus näha. Puud tuntakse viljadest. Kirjandus- ja kunstiühing «Pallas» on juba oma kunstikooliga teinud ära suure ja viljaka töö uue ning iseseisva Eesti kujutava kunsti teenimisel. Palju ebaharilikku, palju ebaküpset ja poolikut, kuid ei midagi isikupäratut ega omapäratul, liiatigi siis lavalisi, argipäevast või jäljendavat. Seda rohkem otsivat, analüütilist, stiliseerivat ning julgete omapäraste joontega edasi- ja väljapoole püüdvat. Eriti köidab tähelepanu see vaimse erksuse ja nõtkuse pitser, mida ei märka ei meie samasugustes õpilastöödes ega üleüldse soome kunstis, mis aga hästi liitub kogu selle tervikmuljega, mille sain meie sugulasrahva iseloomust sealpool Soome lahte. Vahekord on peaaegu samasugune kui Rootsil Taaniga, ka keeleliselt. Võib-olla natuke kaugemgi, kuid siiski võrreldav. Olles hoopis teisel arvamusel praeguse eesli kirjanduse ja kunsti arengutaseme suhtes kui üks hiljutine eestikeelse «Fausti» tõlke arvustaja «Hels. S ano mates», 21 söandan väita, et eesti kunst ja kirjandus pole kunagi olnud nõnda paljulubavas käärimis- ja lõusuolukorras, mis pole enam ainult pime edasirühkimine, vaid täiesti eneseteadlik oma vormi ja väljendusviisi otsimine. Teispool Soome lahte on tõusmas uus kirjandus ja kunst, mille õitseaeg on juba ukse ees ja mille intellektuaalsusest, skeptilisusest ja kriitilisusest meie pateetilisemal ja võimalik et monumentaalsemal kunstil võib olla peagi palju õppida. Esialgu arvustavad ja pilkavad nad meie meelest liigagi. Sellised kirjandusnähtused nagu Alle «Carmina barbaia», Gaititi «Klounid ja faunid» (mille kirjastus «Odamees» meil tundmata maitsekas välimuses välja andis), Visnapuu luule jms. oleksid meil peaaegu võimatud. Samuti nagu nende niisama halastamatud kui lõbusad karikatuurid, milles nad meist kindlasti ees on, ning nende isiklik poleemikastiil, mis sugugi ei väldi «argumenlum ad hominem» kasutamist, kuid mis ometi ei näi sealseid häid seltsimehelikke suhteid rikkuvat. See hoiab õhu puhta. Ja just seesama puhas õhk hoovas meile nõnda värskendavalt vastu «Pallase» kunstikoolis. Majas, kus elab kunstnik, võib kõik olla läbisegi ja pilla-palla (nagu Kooril töötoas), kuid selles väikeses südamekambris, kus ta loob, peavad olema hea tuulutus ja korralikud õhuavad. «Pallase» kunstikooli noorte õpilaste südameid vaevas seekord siiski mure. Üks neist lausus mulle pisarsilmil: «Kõigel sellel on nüüd lõpp, kui me avalikest summadest toetust ei saa. Me ei saa enam isegi mitte tuleva sügiseni tühjade kätega oodata.» Seepärast oli mu rõõm suur, kui just enne koduteele asumist kuulsin, et seegi 22 Frans Hjalmar Nortamo ( ), soome kirjanik, populaarsete murdelugude autor. Eesti keeles on temalt ilmunud J. Mägiste tõlkes «Raoma jutujavatused» (Tartu, 1928). 23 Algussõnad A. Kivi näidendi «Kihlus» lõpplaulust: «Kosk' tuli kureelit, / laitoit he kortteerit / ja kysyit, onks' talossa olutta viel'» 24 Mõeldud on V. Grünthal-Ridala arvustust Goethe «Fausti» I osa (Tartu, 1920; tõlke kohta (tõlk. A. Jürgenstein). Arvustuse trükkis «Helsingin Sanomate» järgi mõni aeg hiljem ära ka «Postimees» (11. VI 1921, nr. 128), see algab sõnadega: «Nagu mujalgi maailmas, valitseb ka Eesti kirjanduses praegu miski seisuaeg. Tõsine loov töö näib suuresti raugenud olevat.» 495

54 pilv nende taevast haihtus. Eesti Vabariigi valitsus oli andnud «Pallase» kunstikooli ülalpidamiskuludeks Emk. VI. Anna Haava Järgmistel päevadel tegin austamisvisiite ülikooli kõrgematele ametiisikutele, kes olid nõnda sõbralikult suhtunud minu kirjandusõhtusse ning andnud ülikooli aula tasuta minu käsutusse, samuti sain kokku mõnede soome sõpradega ning loomulikult kulus aeg ka mu ohtlikule kirele malemängule, kusjuures mul on meeldiv kohustus tänada eesti suguvendi mitme korraliku ja ärateenitud nahatäie eest. Hetked luuletaja Anna Haavaga olid kõige meeldivamad. Olin juba kolmkümmend aastat tagasi soomendanud mõned tema laulud. 25 Seepärast oli päris inimlik, ehkki mitte just viisakas, et arvasin kindlasti kohtavat vana, põdurat, võib-olla juba vaimseltki tuhmunud naist, kelle kortsus kätt suudeldes pidanuksin au andes kummardama oma nooruse armsaimate luulemälesluste ees. Ei midagi seesugust! Nagu alati, kui ma vahel erandlikult kas või ainult mõttes olen patustanud rüütellikkuse vastu, nii sain seegi kord selle eest tarviliku ja õiglase karistuse. Leidsin eest keskealise, veel õitsva naise, kelle laup andis tunnistust tarkusest, kelle silmad sädelesid vaimurikkusest, kelle tasane pehme hääl helises naiselikust soojusest ning kelle vaoshoitud naeratuses peitus palju varjatud kelmikat rõõmu ja naljameelt. Viimast sai eriti tunda mu õpetatud teejuht, esteetika- ja kirjandusprofessor Gustav Suits. Ent sageli tundus mulle, et poetess heitis heatahtlikku nalja meie mõlema üle, mängides meiega nagu kass kahe hiirega, aina valmis ründama, siis jälle oma haaret lõdvendades, kuid kogu aeg meie vahet liiga keerulisi kunstiteooriaid hurjutades. Tõtt öelda pidime kogu oma vaimuerksuse tarvitusele võtma, et kuidagi sellest võluvast pitkesajust auga välja tulla. Ise ütles ta kirjutavat ainult suure looduse kasu järgi. Mis tulema peab, see tuleb! Ei tema rohkemat oska. Mis heliseb kõrvus ja südames, see leiab tee paberile. Seepärast kirjutab ta vähe ja on nõnda maha jäänud. Parajasti tõlkis ta mingi teatri jaoks eesti keelde «Wilhelm Telli». Pääsesime üsna ruttu sellest veetlevast, kuid meie esteetilisele olemasolule üpris kardetavast seltskonnast, kus mele iluseadused oleksid peagi suure ja salapärase looduse enese seaduste vastu seatud. Ja sellist hukatust ei sooviks ma isegi mitte oma kõige hullemale kirjanduslikule vihamehele. Küll aga sooviksin jälle Tartusse tulles luuletaba Anna Haavat kohata, niikaua kuni ta silmad säravad rikka, naiseliku hinge soojusest ning tarkusest ja see vaoshoitud, pilklik naeratus veel mängib ta heatahtlikel huultel. VII. Prof. M. J. Eisen Teise külaskäigu tegin eesli rahvalaulude parima tundja ja koguja M. J. Eiseni juurde, kelle siinne Kalevala Selts läinud talvel oma auliikmeks valis. Seegi käik on unustamatu. Prof. Eisen on juba vana mees, kuid tulisilmaline, kergejalgne, südamlikku, patriarhaalset headust ja suurest elutööst inspireeritud soojust õhkuv, igavesti noor hing: ta võtab mu vastu tseretnoonitsemata, koduselt, tuttavlikult nagu vana head sõpra, kes juba varemgi siin on käinud ja kellele ta taas on valmis tere tulemast ütlema. Vestlus sujub temaga meeldivalt. Loomulikult on kõneaineks rahvaluule. Tunnen end seisvat suurmehe ees. Märkan kohe, et mul oleks siit palju õppida. Mitte ainult üksikasju, vaid rahvalaulude hinge ja olemust ennast, mis meil Soomes nii hõlpsasti kipub kaduma Soome Kirjanduse Seltsi arhiivitolmu, peenutsevaisse kunstlikesse teooriaisse ning liiga tarkade probleemide õpetatusse. Kui küsisin, kust oleks võimalik saada algupäraseid trükis ilmunud eesti rahvajutte otstarbeks, millest veel liiga vara on kõnelda 27, ruttas ta kohe oma raamalu a. kevadel oli «Pallase» kunstikooli tegevuse lõpetamine tõepoolest päevakorral. Olukorra päästis riigilt saadud marga suurune toetus, millest juba juulis maksti välja üle poole. Üheks ministeeriumi suhtumise muutumise stiimuliks oli kunstiüliõpilaste esinemine a. kevadel Soomes. (Vt. T. Nurk, Kõrgem Kunstikool «Pallas». Tallinn,.1977, lk. 25.) 26 «Postimehe» (14. VII 1899, nr. 151) tcale kohaselt ilmus neist neli tõlget kirjanduslehe «Nykyaika» a. juunikuu numbreis. A. M. Peltoneni andmeil soomendas Eino Leino Anna Haava luulet a. suvel. 27 Peale muude motiivide oli Eino Leino reisi sügavamaks sisemiseks ajendiks soov leida siit ainet kolmandate «Helkalaulude» kirjutamiseks (A. Thauvön-Suits, Tuntemani Eino Leino, lk. 62 jj.; vt. ka: H. Niit, Eino Leino taas Eestis. «Looming» 1973, nr. 1, lk. 163 jj.). 496

55 kogusse ning ulatas mulle kalli kingi, kaks vihikut tema poolt väljaantud «Eesti kohalikke muistejutte» 2S. Kolmaski vihik on ilmunud, kuid tal ei olnud seda käepärast. Juba nüüd on need raamatud minu sellealast lausa neitsilikku fantaasiat rohkesti viljastanud ja rikastanud. Koos prof. Eiseni väljaantud «Eestimaa ajalooga» 29, mille Tallinna Soome konsulaadi ametnik Niskanen 30 mulle väga lahkesti muretses, jätkubki neist mulle esialgu, et hoida minus alal neid meeldivaid lehekülgi Eesti vanemast kultuuriloost, mille monumendiks aere perennius tõuseb tema jääv elutöö noore põlvkonna keskele... Rahvaluule armastamine ja austamine on iga rahva kultuuri jaoks lihtsalt Moosese seaduse neljanda kasu täitmine. [ ] IX. Maalesõit Olin oma Tartu sõpradele tähendanud, et tahaksin näha ka Eesti maad ja rahvast, ning mitte leppida ainult hotellide ja restoranidega, mis on kõikjal ühtemoodi. Seepärast seisiski järgmise päeva hommikul hotelli ees auto koos kahe linnavolikogu liikmest teejuhiga, kes siitpeale sellel saatuslikul päeval minu kõrvalt ei lahkunud. Samaks ajaks olin aga lubanud minna hommikukohvile oma sõbra ja kaasmaalase prof. A. R. Cederbergin juurde, kes Balti arhiivides töötades toob sealt päevavalgele üha uusi asitõendeid meie ühise «hea Rootsi aja», aga ka oma vaimuvirkuse ja kustumatu uurimiskire kohta. Tänu volikogu liikmete kannatlikkusele olid need mu kaks üsna lahkuminevat kavatsust ometigi ühendatavad. Peagi sõitsime mööda tasast maad, mis haritud kui aed, lainetav ja ääretu kui meri, asustatud ja rohkest tööst tunnistust andev, nii elavate kui juba manalasse varisenud sugupõlvede mure ja rõõm, null ja naer, higi ja vaev, tahe ja tugev haare kõvasse, kehva, kuid oma valitseja veel kõvemale käele alistuvasse maakamarasse. Kuid see ehk väärib juba omaette lugu. X. Maa Penikoormate viisi silmapiirini aina ülesharitud Tartumaa. «Puhas must mullamaa,» tähendan kõrval istuvale linnapeale. «Just nii,» möönab ta üsna mõistetava iseteadva uhkusega. «Küllap see maa ühe rahva ülal peab,» ütlen talle teisel korral. «Peab kakski,» lausub ta, heites silmanurgast pilgu soome külalisele. Eesti on tõesti põllumajanduse ja karjapidamise tõotatud maa. Küllap mõistsid parunidki seda omal ajal. «Il faut cultiver notre jardin» (me peame harima oma aeda), arvasid nemad, mõisast mõisa, põlvkonnast põlvkonda, ei osanud aga oletadagi, et seesama maa, millesse mattus nende poolt põlatud orjade töö ja tegu, võiks kunagi matta nende endi orjavalttsuskepi. «Seal on järv,» tähendab mu sõber linnapea. «Neid võin ma ülearugi oma kodumaal näha,» urahtan talle vastuseks. Ei, ei! Ma ei tulnud siia nautima järvemaastikku. Vaid põlde, põlde, haritud maad, mille piirjooned sulavad keskpäeva valguses horisondil ühte taevalaotusega! Seda tulin vaatama ja ühtlasi endale otsima lõunapoolsemat, viljakamat, inimlikumat isamaad. Auto keerab ära. Järvesilm kaob. Taas aina haritud maa, penikoormate viisi, silmapiirini, ainult siinseal kerkimas mõisad või karjalaudad nagu saared merest. XI. Maanteed Aga hästi on saksa parunid oma kadestusväärsed teed mõisast mõisasse leidnud. Need pole mitte maanteed selles tähenduses nagu soomlastel. Need on kiviteed, 28 M. J. Eisen, Eesti kohalikud muistejutud. Tartu, 1920; M. J. Eisen, Teised Eesti kohalikud muistejutud. Tallinn, 1920; M. J. Eisen, Kolmandad Eesti kohalikud muistejutud. Tallinn, AL J. E i s e n, Eestimaa ajalugu. Tartu, Oma kokkupuuteist Eino Leinoga on V. Niskanen kirjutanud artiklis «Muistokuvia Eino Leinosta» («Suomen Kuvalehti» 15. I 1955, nr. 2). 31 Arno Rafael Cederberg ( ), soome ajaloolane; oli Tartu ülikooli Eesti ja Põhjamaade ajaloo professor, hiljem professor Soomes. Eino Leino Tartus viibimise ajal teatas «Postimees» (20. V 1921, nr. 109) A. R. Cederbergi uutest olulistest, Rootsi ja Baltimaade ajaloosse puutuvatest leidudest Liivimaa kindralkuberneri arhiivist. 32 Keel ja Kirjandus nr

56 need on suurtükiteed, mis kannavad igasugust koormat ja kus kas või kolm autot üksteisest võivad mööda sõita. [ ] Juttu tuli kahest paigast, mille vahel polnud mingisugust teed. Juhtisin sellele härrade ohvitseride tähelepanu. «Aga teil Soomes pole ülepea mingeid teid,» sain nendelt kogemuspärase vastuse. Ma ei jõudnud selgitada, kes Eesti uute seaduste järgi peab teid ehitama. Kuid arvan, et ega riikki jää seal kõrvalseisjaks. Sest siin maailmas on juba kord nõnda: kes saab õigused, saab ka kohustused. Igatahes on saksa parunid Eestimaa teedel teinud ära töö, mis hiljem tulevaste põlvkondade mälust küll kustub. XII. Külakõrts Aga mis on tee ääres see mustasilmne maja, mis nõnda avatud ustega seisab pärani valla võõragi külalise ees? See on kõrts, see on külakõrts. Auto keerab selle ette ja peatub. Astume sisse ja tellime õlut. Peremees tahab meid viia uude, uhkemasse majatiiba. «Ei, siin on tore,» seletan talle. Sisevaade on tõesti suurepärane: mitme tolli paksune pikk laud, lai nurgapink, kuhu mind laua õtsa aukohale istuma pannakse, «ylälautsojen yhtymäkulmaan», kui kasutada Arvi Jännese sõnu tema võrratust «Põdraküttide» tõlkest 32, siinseal mustunud seintel mõni foto, täikpilt, keisriportree. Iseenesest meenuvad setu laulu sõnad. Tempo: aeglane ja majesteetlik. «Istun kõrtsis kõige päeva, kõrtsis kõige see nädala, kõrtsi pika pingi päällä, kõrtsi laia laua päällä, kaksi kannu mul eessa, kaksi neidu põlve päällä (jne.) * Ilma jäin viljast, varast ja hoolest, ilma jäin ratsust ja südamest noorest, ilma jäin kõigest kaunist ja heast, mehemeel üksi ei läinud peast. See on mu mõis ja mu koduase, mida ma endalt võtta ei lase; mingu, kui kinni hoida ei saa, Läti ja Leedu ja Kuramaa Tuleb üks eit ja kutsub mind ära, armas kui kodune koldesära. Saan vabaks murest ja see on nii hää; ei nooruseilu ma leinama jää 33 «Istun kõrtsis kõige päeva * Loodan, et mul pole tarvis rohkem seletada. XIII. Mõis Käisime karjamõisaski. See oli Tammeste 34 mõis, mõni penikoorem Tartust eemal, kaunis pesapaik kuue- 32 J. L. Runebergi poeem «Põdraküüd», mille soomekeelse tõlke a. avaldas A. O. G. Genetz, luuletajanimega Arvi Jännes ( ). 33 Jutumärkides olevast kuuevärsilisest lauiulõigust on esimesed viis tõenäoliselt mälu järgi esitatud algusosa eesti rahvalaulust «Joodiku kojukutsumine». Kuues värss on ilmselt Eino Leino omapoolne lisandus, sest rahvalauluteisendeis sellele vasteid ei leidu. Nimetatud laulutüüp on levinud Viru-, Viljandi-, Tartu- ja Võrumaal. Võrumaa kihelkondadest on laul usutavasti levinud ka setude hulka, kuid setu lauluks teda pidada ei saa. Julumärkidele järgnev osa on luuletaja enda looming, millest aimub kõnealuse rahvalaulu mõju. Algupärandis: «Istuin kapakassa kaiken päivän, / kapakassa koko sen viikon, / kapakan pitkällä pöydällä, / kapakan laajalla lautsalla, / kaksi kannua edessä, / kaksi tyttöä polvella (j. n. e.)» / Hevonen meni, ja vilja meni / ja meni mun nuori sydämeni, / kaikki meni, kaunis meni, / vaan ei minun miehuuteni, / oli hän minun moisioni, / hetken kaksi kartanoni, / kaikki läksi, Lätti läksi / Liettu, Kuuri liiemmäksi / Vaan jos se tulee, se vanha akka, / armas mulle kuin koti, kuin takka, / silloin ottaa mun onnettumuus / eikä sorjien jäsenten somuus» 34 Ilmselt Tammistu (~ Tammiste) mõis Tartu-Maarja kihelkonnas. 498

57 kümnele tõulehmale, kahekümnele hobusele ja lugematule hulgale sigadele lammastele, kanadele ning teistele tiivulistele. Sain siit suurima elamuse. «Vana isa», kelle kohta soome keeli tahaksin öelda «valtavankin». Ta oli umbes üheksakümnena. Ta loodi välja kusagilt majasisemusest. Poolpime, poolkurt laat, kes ei lausunud sõnagi, enne kui pääses pahkliku kepi ninal nägema oma põlde ja niite. «Kas Tartumaal sadas ka vihma?» lausus ta klassikalised sõnad. Siis tõstis ta hoogsalt kepi pea kohale ja lausus teised klassikalised sõnad. «Ega te ometi siia istuma tulnud. Lähme kõndima, maad ja rahvast vaatama» Järgisin silmapilkselt tema head nõuannet. XIV. Talupoja talu Mui oli võimalus näha ka aastasaja pikkusest vat eesti talupoja talu. maaharimisest tunnistust and Arvan, et talu nimi oli Tammi ja peremehe nimi Grünfeldt Iga puu oli ta sinna ise istutanud. Iga marjapõõsas oli talle armas, nõnda nagu on ilus kaunis isamaa, inimese rõõm ja päikesepaiste. Mui tulid pisarad silma, mõeldes armsast maast Põhjatähe all. Kas armastatakse takse ideaalide üle? nõnda meilgi? Kas nauditakse nõnda meilgi? Kas rõõmusta Ei, siin ainult vihatakse. Seepärast kudes. 36 ei kõlba ma enam Soomemaale. Kuid nutan verepisaraid sealt lah XV. Kuupaiste Tuleme tagasi Tartusse, üle viljapõldude punetab kuu. Selles kuupaistes näen Eestit, näen Soomet ja kogu oma kodupaika, kuhu ma enam ei kõlba. Siiski pole Soomes kunagi sündinud suuremat laulikut kui see, kes siin nüüd loitsib, nii nagu Eestis pole uhkemat ja üksildasemat Gustav Suitsust. Uskuge nüüd, austatud härrad, praegushetke ministrid. Teist ei kõnelda kümne aasta pärast. Meist kõneldakse ka saja aasta pärast. Kuid need kuupaistesangarid, kes varastavad ühisvara, tahavad meid nälga lasta surra noh, olgu pealegi mu sõnad tühised. XVI. Sirelivihm Võiks kõnelda veel paljust muustki, nagu näiteks vene luuletaja Igor Severjanini kirjandusõhtust, kus see näljakunstnik jumala armust väga edukalt esines 37. Või sellest mulle teenimatult osakssaanud vastuvõtust, mis Tallinnas korraldati Mõistsin täiesti, ei asi ei seisnenud isiklikult minus. Küsimus oli vennasrahvas teisel pool lahte, küsimus oli hoopis Eesti ja Soome silla tegelikus armurikkas rajamises. Oleksin üsna tänamatu külaline, kui ma siinkohal ei tänaks Eesti Kirjanike Keskliidu esimeest hr. Hubelit või leatrijuhti hr. Jungholzi või andekat näitlejatari Luigat 33 või tema geniaalset abikaasat, psühhiaatrit ja kirjandusarvustajat doktor Luigat, keda palun kogu mu tänust vastu võita talle kuuluv osa. Kuid meelsamini räägin sellest sirelivihmast, millega kunstnik Gailit ja luuletaja Visnapuu laulikut Tallinnas ehtisid. Hotellis äratab mind lühike, aga selgelt kostev serenaad. Äkki avaneb uks, sisse sööstavad siretisülemid. Kahe küünra paksuselt täidavad need mu voodi ja põranda. See olgugi nende põgusate «eesli muljete» suvine lõpp-punkt. Tõlkinud ja kommenteerinud Sirje Ruutsoo ja Heldur Niit 35 EINO LEINO Grünfeldüdele mitme põlve jooksul kuulunud Tamme talu Rõngu kihelkonnas. A. Suitsu mälestuste kohaselt pakuti siin külalistele lõunat ja Tartusse tagasi mindi Pühajärve kaudu (A. Thauvõn-Suits, Tuntemani Eino Leino, lk ). 36 Eino Leino kavatses lahti öelda Soome kodakondsusest; vt. lähemalt: H. Visnapuu, Eino Leino Eestis, lk V 1921 toimus Tartus Bürgermusse saalis Igor Severjanini 4. «poesokontsert». 38 Juhan Luigaga. Erna Villmer ( ), «Estonia» teatri näitleja, abielus 32* 499

58 TAHTPÄEVI Mis endal hinges Heino Väli 50 «Lastega tuleb rääkida kõigest, mis endil hinges ja meie ümber,» ütleb 11. augustil viiekümneseks saanud Heino Väli. «Aga ei tohiks rääkida lihtsustatult, teravaid nurki ümmarguseks siludes, pudikeeles.» Et H. Väli hinge on mahtunud palju, et paljud maailma asjad on pannud H. Väli südame valutama, see paistab tema teostest kenasti kätte. Inimkonna kõige keerukamadki moraali- ja filosoofiaprobleemid jõuavad tema raamatute kaudu lasteni. Poisteni, sest ennekõike on H. Väli ikkagi üks ehtne poistekirjanik. Targa vanema kaaslasena räägib ta neile tunnete kasvatamisest («Kuukaraadža lugu», 1966), kohustustest kaaslaste ja kodumaa ees (paljud jutud kogumikes «Kolumbuse maa Kolumbus», 1963; «Kaevulood», 1975), elu mõttest, kangelaslikkusest ja reetlikkusest, auahnusest ja truudusest (lisaks eelnimetatuile «Rajad soos», 1962; «Hundikäpp», 1964; «Vapustav Tulikamelsa lugu», 1970; «Kit Kurnäh, kaardiväelane», 1958), ta õpetab neid austama tööd ja tööinimest, oskab romantiseerida, poetiseerida tööd, olgu see kui tahes raske (näiteks jutukogudes «Kolumbuse maa Kolumbus» ja «Kaevulood»), õpetab austama kodumaad ja kodumulda («Mina, Lauri Pent künnimees», 1965; «Veri mullal», 1973). Nõnda kasvatab H. Väli toelist maailmakodanikku, kes alles andmise kõrvalt võib endale ka midagi tahta. Pisematele ta mängib need asjad selgeks («Peetrike», 1966; «Päevakoer ja Peegel ja Päevakoer», 1969; «Hea küll, aga paha ka», 1975), suurematega on ta jutt tõsisem ja sügavam. Lühiportree H. Välist jääks kindlasti poolikuks, kui me ei räägiks temast kui pioneeriliikumise entusiastist. Sest tal oli ja on praegugi hinges kripcldamas mure, kuidas pioneeriliikumisele elu sisse puhuda, kuidas seda lastepärasemaks teha. Tänu H. Väli põikpäisusele suudeti viiekümnendate-kuuekümnendate aastate eesti pioneeriliikumisse tuld ja särtsu tuua. Ei tohiks mainimata jätta ka H. Välit kui lastekirjanduse kriitikut. Pärast R. Parvet on ta nähtavasti üle pika aja esimene kirjanik, kes viitsib kirjasõnas lastekirjanduse hea käekäigu pärast võidelda. Koik H. Väli mõtted ja arusaamad ei pruugi igaühele küll meeldida, ent tähtsam on, et tänu temale jääb meile vähemalt mingi märk tollasest lastekirjanduse kriitika mõttest ja selle probleemidest (vt. kriitikakogumik «Mallega ja Kallega», 1975). Tuleks rääkida ka Heino Väli osast uute annete leidmisel ja kirjutama õhutamisel, sellest tööst, mis ta omal ajal tegi almanahhi «Noorte Looming» autoritega. Mitme praeguse tuntud kirjaniku esimesed arglikud suleproovid käisid just H. Väli range pilgu alt läbi. Paljud on oma esimesed kirjatükid viinud hiljemgi H. Väli kätte. Kellel siis veel meie lastekirjanike hulgast oleks tahtmist jännata niisuguse asjaga, nagu seda on «Jutupaunikute» kokkusättimine? Tänu nendele viiele «Jutupaunikule» (1958, 1962, 1965, 1969, 1973) on meil nüüd olemas enam-vähem terviklik pilt lastele määratud lühiproosast kahekümne aasta jooksul. Heino Väli hinge on tõesti mahtunud palju. Lootkem, et see hing jääb edaspidigi nooruslikult vastuvõtlikuks, et süda ei kasvata ümber koorikut, sest seda, mille üle kirjanikul noore inimesega mõtteid vahetada, jätkub veel palju. A. Jaaksoo 500

59 PÄEVATEEMADEL Kirjanduselu aastaraamat Säherduse järele on ammu juba vajadust tuntud ja mitu korda sõnadest tegudenigi jõuda proovitud. Lembit Remmelga algatatud «Kirjanduse sirvilauad 1959» oli mõeldud regulaarsete aastaraamatute avalöögiks, kuid see ettevõte katkes kauaks, kuni alles aastal jõudis ilmuda teine samanimeline. Need kaks on ju omamoodi kenad raamatud mõlemad, aga et teise ilmaletulek oli mitmel põhjusel valu- ja vaevarikas, jäi algatus taas soiku. Kõnesolevad kaks köidet olid sisuldasa ilukirjanduslikud koguteosed ja ei andnud nimetamisväärselt kirjanduselu kalendaarset pilti, nagu eeldanuks pealkiri «Sirvilauad». Mõned nooremad lugejad, kes tiitlis väljenduvat arhaismi ei tundnud, arvasidki, et tegemist on lihtsalt sirvimiseks pakutud raamatuga. Nüüd ilmus uus aastaraamat, taas arhailise tiitliga «Kirjanduse jaosmaa [elik hingemaa] 76». Ilmekas pealkiri, kuigi just siia sobinuks «Sirvilauad»: raamat taotleb anda ühe aasta kirjandustoodangust ning muudest kirjanduselu sündmustest võimalikult täielikku pilti (ja suurel määral annabki selle). Koostaja Endel Mallene on võetud ülesande suurepäraselt lahendanud. Kui säärased väljaanded muutuvad regulaarseks (mida hardalt lootkem), saame ajapikku tõeliselt elava ja haarava kirjandusloo. Võluvat uudisteost sirvides tuleb keelele üks tõsisem «aga». See raamat pidanuks lugejateni jõudma mitte aasta, vaid aasta mais. Tekib lohutu tunne mullust kroonikat oodata alles tuleval aastal ja tänavust ehk olümpia ajal. Kirjandusajaloo seisukohalt on väljaanne küll aegumatu, aga hetkepruukimiseks on säärastel raamatutel paratamatu tendents kähku vananeda. Raamatuveski jahvatamise aeglus pole mingi uudis, ent «Jaosmaa» puhul torkas see taas valusalt. Siiralt respekteerides koostaja täiuslikkusetaotlust, söandan ometi soovitada edaspidi programmi pisut kärpida, kui see aitaks väljaande ilmumist kiirendada. Tunamullust käsitlev tänavune aastaraamat on peamiselt kui kroonika ja muu informatsioon kõrvale jätta kirjanduskriitikute koguteos. Mis saaks selle vastu olla, eriti kui on esinetud haaravamalt ning elavamalt kui tavaliselt ajakirjanduses. Auhinnatud teoste ja kirjanike juubelite puhul on kriitikute sõnavõtud aastaraamatus omal kohal. Aastaraamatu ilmumise kiirendamise huvides võiks ehk edaspidi siin loobuda n.-ö. jooksva uudiskirjanduse retsenseerimisest, et kriitikute mitte just ülevoolav energia leiaks operatiivsema tee ajakirjandusse, mis teatavasti ei või kiidelda uute raamatute tutvustamise sagedusega. Küll aga oleks sobiv, kui «Jaosmaa» tooks vastava aasta bibliograafia ajakirjanduses ilmunud retsensioonidest, kirjandusteoreetilistest käsitlustest, kirjanike publitsistlikest sõnavõttudest ja ehk koguni ka ilukirjanduslikest esinemistest. Leidub veelgi lühidalt registreeritavaid alasid, mis aitaksid anda ammendavat pilti aasta kirjanduselust, näiteks kirjanike suuliste esinemiste statistika, kirjanduslike heliplaatide bibliograafia, raamatukaubandus jm. Mainitud soovituste realiseerimine ei paisutaks nimetamisväärselt aastaraamatu mahtu ega aeglustaks selle ilmumist. Sõltumata sellest, kas edaspidi siinseid soovitusi arvestatakse või mitte, väärib «Kirjanduse jaosmaa '76» täit tunnustust. See käib ka valitud fotode, Heinrich Valgu humoorikate illustratsioonide ja Jüri Kaarma üldkujunduse kohta. Soovigem, et Endel Mallesel ja «Eesti Raamatul» piisaks jõudu järgmiste aastaraamatute regulaarseks ning tublisti kiiremaks kirjastamiseks. PAUL RUMMO 501

60 RAAMATUTE КЕвКЕЪ PEREMEHEGA JA PEREMEHETA TALU Väino Ilus. Kinsli peremehed. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, lk. Hind rbl Kui vaadata «Kinsli peremehi» selle pilguga, mis romaanist eriti meelde jääb, siis võib kõigepealt ette tulla teose lõpp nii lõpetav sündmus kui ka lõpetamise viis. Mitte omaette, vaid tihedasti eelnevaga koos kui midagi niisugust, mis nagu tihendab ja koondab terve Kinsli talu loo autorile eriti olulise mõtte ümber. Loppstseenis on midagi, mis sunnib peatuma, tagasi vaatama ja edasi mõtlema. Ning mida pikemaks see peatus kujuneb, seda tähtsamaks tõuseb kahe tunde, kahe mentaliteedi, kahesuguse ellusuhtumise, kahesuguse inimese peremehetunde ja omanikumentaliteedi, peremehe ja omaniku, tegija ja saaja kõrvutamine, ja miks mitte ka vastandamine. Viimane küll juba teosevälisel teosejargsel pinnal, mis selle raamatu puhul kullalt avaraks kujuneb. Sest V. Ilusa uus romaan asetub rikkasse kirjanduslikku konteksti, mis on tihedalt tais kaalukat sotsiaalset probleemsust Maa-aincstikku käsitledes on eesti kirjandus erinevatel arengujärkudel üles tõstnud eriti olulisi üldinimlikke ning ühiskondlikke probleeme. «Kinsli peremeeste» puhul tundub nagu olevat selge, et siin noid tavaliselt üldinimlikeks nimetatud küsimusi ei esitata. Kas tohib seda aga paris kindlasti väita? Kas ci ole inimese olukord maailmas viimasel ajal muutunud nimelt selles suunas, et tegijapcremehe ning saaja-omaniku vastandus saab järjest rohkem ka üldinimliku inimkondliku tähenduse? «Kinsli peremeeste» lõpp on mõjukalt täpne. Nõnda peremehehooleta, sedavõrd omaniku meelevallas nagu sellel aasta aprillipäeval ei ole Kinsli talu romaanis kujutatud aja jooksul veel kordagi olnud. Mis nüüd järgneda võib, õigemini küll järgnema peab, kuidas talu saatus edasi kujuneb, tehakse selgeks vaevalt pooleleheküljelise episoodiga, ilma et autor ennast näitaks, sõnagi kommentaariks ütleks. Romaani pealkiri on «Kinsli peremehed» ja teos lõpeb päeval, kui peremeest enam ei ole, kui peremees enam ei loe. Peremees on veel kaadris, vana paljapäine mees ristikupõllu serval, üksi mingi raske, talle harjumatu mõttega, nagu kirjanik seda 502 nõutut seismist iseloomustab. Aga ühtlasi juba lootusetult tegevusest väljas, kõrvale tõrjutud. Või oleks kõike eelnevat silmas pidades õigem ütelda kõrvale jäänud? Nii või teisiti, Toomas Juurikal ei ole siin enam midagi ütelda. Üllatav see ei ole. Küll aga mõtlemapanev, nagu mingit selgitust nõudev. Nii nagu terve romaangi on kirjutatud äraseletamist vältivalt, mitte üksnes lugejapoolset kaasamõtlemist, vaid kuskiltmaalt juba ka juurdemotlemist nõudvalt. Elupildid ja olukorrad romaanis on küllalt tavalised, aga ei oleks õige seda tavalisust lihtsuseks pidada. Romaanis toimuv ei lase end mingiks tuntud skeemiks taandada. Kuidagi järsult ja ootamatult, mingi kärsitu, pooleks karistava liigutusega lõpetatakse ka kõik peatükid. Ja mitte lihtsalt mingil juhuslikul ajamomendil või tegevushetkel, vaid ikka selgesti tuntaval dramaatilisel tõusul, kui konflikt ulatub romaani tavalisest pingenivoost kõrgemale voi on tunda millegi katastroofilise lähenemisi. Eesriie aga langeb ikka kas või õige natuke enne kulminatsiooni. Jutustus Kinsli talust ja sellega seotud inimestest jätkub siis juba n g' s teises aja- ning huvipunktis, elu läheb edasi ja see edasiminek ei sõltu hoopiski sellest, kas nonde katkestusseisude juurde tullakse tagasi või ei. Selles raamatus ci tulda. Nõnda rõhutavad need poolelijäämised omalt poolt inimestest ja nende saatusest üleulatuva eluvoolu pidevust ning katkestamatust. Ühtlasi tuletavad need hetked meelde, et ka selles raamatus on pildi taga autor, ning mitte üksnes kujutaja, vaid ka kujundajana, et lugeja ei olegi nii omapead jäetud, nagu see talle tunduda võib. Kui järele mõtelda, selgub küll teisigi asjaolusid, mis kinnitavad omalt poolt, et autori varjujäämine ja passiivsus on suurel määral näiline. Kui meenutada romaani mis tahes peatükis toimunut n.-ö. distantsilt, vahetust lugemismuljest lahus, näeme konfliktolukordi kiiresti vaheldumas, lausa üksteisele järgnemas. Raske on leida rahulikku, lõdvestavat episoodi. Inimeste vahekordades ning enesetunnetuses puuduvad ajutise ja kas

61 või näilisegi rahulolu ning tasakaalu hetked. Vahetus lugemismuljes konfliktsus aga pehmeneb ja taandub. Kuidas ja mispärast? Jutustamisviis on muutumatult rahulik ning objektiivne. Kirjanik valib konfliktsed olukorrad, aga ei lase end neid esitades kaasa tõmmata, jälgib toimuvat distantsilt. Kujutamisviis tundub üldmuljes olevat määravam sellest, mida, missuguseid elukülgi kujutatakse. Romaani kogupilt ning atmosfäär ei ole dramaatiline, vaid eepiline ning seejuures terviklik ja usaldusväärne, missuguseid teostuslikke vastukõnelevusi see siis ka ei sisaldaks. On lihtsalt huvitav vaadata pildi sisse ja taha, eriti kui selgub, et kõik selles ei olegi nii lihtne, nagu tundus põgusamal silmitsemisel. Otsekui kaks küllalt erinevat temperamenti oleksid selle raamatu kirjutamisest osa võtnud. Ühel pool selge tendents dramaatilisele, jõudu väljendava ja vastuolulise eelistamine, huvi temperamentsete, mingites olulistes eluavaldustes jõuliste, vägivaldsetegi karakterite vastu (ning oskus see jõud nappide vahenditega plastilisteks tegelaskujudeks vormida). Teisel pool järjekindel distantseerumine kujutatavast, rahulik, kohati isegi üksluisena tunduv eepiline voolamine, kuigi selles romaanis peaaegu midagi ei kirjeldata, nähtavaks ei püüta teha ei talu ennast, ei maastikku selle ümber ega inimesi, kes tulevad ja lähevad, elavad ja toimetavad. Ometi on romaanis rida pilte ja episoode, mille konkreetsus on nii mõjuv, et need oleksid nagu äsja kinolinalt nähtud. Nähtud heas kolmekümnendate ja neljakümnendate aastate külaelu kujutavas eesti filmis, mis ju alles tegemata. V. Ilusa uus romaan kinnitab omalt poolt, et sellise filmi olematuse põhjus ei ole kirjandusliku lähtematerjali puudumises (näiteks «Tants aurukatla ümber»!). «Kinsli peremehed» ei näi sobivat ühtegi selgepiirilisemasse romaanitüüpi nende hulgast, mis meie uuemas (ka kirjandusloolise kallakuga) kriitikas sagedamini jutuks on olnud. Hoopis käepärasem on nimetada neid eesti romaane, millega seda raamatut seob idee- või probleemilähedus, kui teisi, mis võiksid pakkuda tuge «Kinsli peremeeste» tüübi ja ülesehituse selgitamisel, aga sedakaudu juhatada ka nende konkreetsemate põhimõtete juurde, mille järgi seda romaani arvustama peaks. Ei ole karakter- ega karakterite romaani, ju siis ka arenguromaani mitte. Võib leida üksikuid panoraamromaanile viitavaid tunnuseid, aga mitte panoraamsust. Taluromaan võiks juba traditsiooni järgi olla perekonnaromaan seda on aga «Kinsli peremehed» kõige vähem. Ei paista midagi olulist andvat ka pärimine, kas on printsiibiks olnud aeg inimestes või inimesed aias. Järeleproovitud mallide ja lähenemisviiside tagasipõrkamine, nende sobimatus teose avamise võtmeks peaks olema hea märk. Nagu võiks hea märk olla seegi, et V. Ilusa enda varasemad romaanid ei näi «Kinsli peremeeste» žanrilaadi selgitamiseks kuigivõrd tuge pakkuvat. On see ju kui ka mitte päris otsene, siis ikkagi küllalt arvestatav kinnitus, et tegemist on skeemivabalt ja tervikutunnetusega kirjutatud, sisu ja vormi ühtsuses sündinud teosega. Skeemivastasust tuleb «Kinsli peremeestes» ülepea küllalt sageli ette. Ja nagu sellest paaris seoses eespoolgi juttu on olnud, põrkame jällegi kokku teatava isevärki vastuoluga: üldmulje kisub ühele poole, konkreetsem lähenemine osutab aga vastassuunda. Ning üldmuljes on V. Ilusa uue romaani külaelupilt tihedalt sotsiaalne, kuni sinnamaani täis ühiskondlikke motiive, nii et võib koguni tekkida küsimus, kas ei ole tegemist sotsiologiseeriva ühekülgsusega. Aga nõnda see ju ei ole. «Kinsli peremeeste» elupilt on tõepoolest algusest lõpuni sotsiaalne, ka teatud kindlal viisil ühekülgne. Selle ühekülgsuse ühest aspektist oli eespool juttu: romaan liigub konfliktilt konfliktile, inimestes ja inimeste vahel on kõik rajatud dissonantsile. Just meie külaelu kujutavale proosale iseloomulikust elupildi totaalsusest loobumine avaldub aga paljus muuski. Inimeste ümber ei ole loodust. Inimestes ei ole vabastavat ja tasakaalustavat huumorit. Ei ole lapsi, ei ole töörõõmu. Toomas Juurikas kõneleb sellest, kui tähtis on talle hästi tehtud töö, ning kogu romaani käik veenab, et neid sõnu tuleb uskuda. Aga kirjanik ei jäta Toomast kunagi tööga kahekesi, tehtust rahuldust tundma, oma tööd rõõmuna läbi elama. Kas ei avaldu siin äärmuslikult üks elupildi tihendamise põhitendentse selles raamatus? Ning kas ei ole just nende tähelepanekute juures põhjust mõtelda selle üle, et selle romaani meetod, teoses järjekindlalt silmaspeetud kunstiline laad ise on piiranud kirjaniku võimalusi ning elukujutuse sügavust? «Kinsli peremehed» ci paku suuremõõtmelisi tegelasi. Seda ei ole põhjust ette heita, sest kõigest on näha, et ei ole olnud niisugust taotlustki. Rõhutamist väärib aga, et inimesed, kellega me Kinslil kokku puutume, kellest märgatav osa on tõepoolest rohkem tulijad-minejad kui olijad, on väga loomulikult oma paigas ja rollis. Ei ole põhjust küsida, missuguste autori kaalutluste järgi nad romaani on sattunud või miks nad on nimelt sellised, nagu on. Jah, omajagu ootamatu küll, aga eks ole inimene selles mitmeti üsna märgatavalt ühiskondlikule probleemistikule keskenduvas raamatus isegi nagu üksjagu asotsiaalne, oma puhtinimlikes voorustes ja pahedes kuidagi silmatorkavalt sõltumatu oma ümbrusest, sotsiaalsest kuuluvusest ja koolist, väljastpoolt raskesti mõjutatav ja kujundatav. 503

62 Inimesed selles raamatus korduvalt lausa üllatavad oma hoolimatusega meie kirjanduse jaoks tavakohaseks saanud sotsiaalse normi ning selle suhtes, mida võiks nimetada tüüpiliseks harjumuspärases tähenduses. Kõigepealt iseloomustab see Toomas Juurikat, õigupoolest ainukest läbi-romaani tegelast. Mees, kes on peaaegu terve eluaja Kinslil tööd rühmanud, kelle hoole ja peremehetunde varal talu on läbi mitmesuguste keeruliste olukordade ja ajasündmuste taluks jäänud, ei tahagi lõpuks Kinslit endale, loobub. Kuidas siis nõnda? «Aga minule on talu nagu lihane laps kuni teda pole, siis pole ja kõik, aga kui on, siis mida kauem, seda armsamaks ta saab ja seda raskem on temast ilma jääda. Ükskõik siis, mismoodi. Nii et ma parem ei_ ihkagi. Ja pealegi veel jumalamuidu. Ei see ole ikka õige asi.» Paradoksaalne, aga loogiline ja inimese ning maa vahekorra _ kujutusena sügav. Toomas Juurikas näib ise teadvat, kui palju temas on peremeest, ning see äratundmine ei luba tal hakata Kinsli peremeheks. Elukogenud mees mõistab olukordade muutlikkust, maa, põld ja talu ei ole tema jaoks kaugeltki üks ja seesama, nagu see on olnud eesti kirjanduses palju kordi varem. Nii Toomas Juurika käitumine tolles küllaltki traditsioonilises valikusituatsioonis kui ka selle tagamaadele viitavad napid selgitused on värsked, traditsioonivastased, tervele probleemile uut moodi valgust heitvad. Seal ilmub Kinslile leitnant Saia, Isamaasõjast tubli sõdurina läbikäinud mees, nagu mitmete eesti romaanide ja jutustuste tegelased ennegi. Kuid nendest erinevalt ei kihuta teda sõjast tulles tagant elu uuekstegemise paatos, vaid kõige argisem ühepäevatoimekus ja äraelamismenlaliteet. Selles raamatus kujutatud inimestele ei saa läheneda tavakriteeriumide varal, neid ei saa allutada läbiproovitud kausaalsussuhetele. Midagi olulist jääb nendes peidetuks. Kujundav jõud on kuskil sügavamal, saab aga selgesti äratuntavaks sellest hoolimata, et neid peidikuid ei püütagi inventeerida. Kuidas need lugeja jaoks üsna kinniseks jäävad inimesed aga toimivad, missuguseks kujunevad nende vahekorrad ja saatused, seda teab ja kujutab kirjanik täpsusega' mida ei saa jätta tähele panemata. Inimesi ei ole võimalik mõne kriitikapoolse sulemanipulatsiooniga seletada mingiks sümboliks voi tavakohase üldistuse kandjaiks- Üks või teine olukord romaanis VOID tunduda tuttavana, inimesed aga on uued ning nende värskus ilmestab raamatut ja selles antud elupilti.... Kirjandusteoses kujutatu on meie ajal järjest sagedamini tinglikkusse rüütatud mänguna esitatud. Kui ka inimest ning tema elamusi püütakse jälgida hästi üksikasjalikult, siis olukord, aeg ja ruum inimese ümber kujundatakse rõhutatult tinglikuks, unenäoliseks, mänguliseks. Mis kaua aega oli kirjanduses suurte annete osa ja eesõigus, oleks äkki nagu paljudele jõukohaseks muutunud. V. Ilusa uues romaanis kujutatu ei ole mäng, ka mitte tegelikkusemäng. «Kinsli peremeeste» kohta võib küllap öelda nii, nagu realistliku proosa kaalukate teoste kohta on öeldud palju kordi varemgi: see on elu ise. Mitte aga üksnes lihtsalt kui sissevaade oma rahva minevikku, kui elutoelisuse edasiandmisele pretendeeriv jutustus, vaid nagu sellest eespool mitmes eri seoses juttu oli tihendav ja valiv kujutus. Sisuliselt koondatakse romaan niiviisi selliste ühiskondliku arengu põhimõttelise tähtsusega suhete ja nähtuste ümber,' nagu seda on inimese ja maa, inimese ja töö vahekord, peremehetunne ja tarbijamentaliteet. Mis on tollel minevikul tegemist meie ajaga ja meil tolle minevikuga? Kirjanik seda ei küsi ning asjatu oleks romaani tekstist sellele vastust otsida. Võiks ehk küsida ka niiviisi: mida pidada meie aja ning «Kinsli peremeestes» kujutatud sõjaeelscte-sõjajärgsete aastate lähenduses olulisemaks, kas arengulisi otseseoseid, sotsiaalse mineviku edasielamist üle formatsioonipiiri või siis teatavate probleemide ühtelangemist, nende kordumist teises ajas? Niisugune küsimus ei ole «Kinsli peremeeste» puhul sugugi vältimatu, aga ka mitte lihtsalt niisama välja mõeldud Eespool on juba viidatud sellele, et tegemist on romaaniga, mis lülitub avarasse ühiskondlike. probleemide ringi. Ants Saar peab sõjajärgsete aastate ja tänapäeva seostes oluliseks esimesena nimetatud võimalust. Ta arvab, et nimelt eesti kula minevikus, tollele külale iseloomuliku keskmikumentaliteedi visas edasielamises leiduvad niisuguste meieaegsete nähtuste juured, nagu seda on asjade kultus väikekodanlikkus, ühiskonna kulul kergesti äraelamine («Looming» 1977 "L.! 1 ; lk ). Kui mineviku' süüdistamisest toepoolest abi oleks kui kaugel me võiksime juba tollest minevikust olla! «Kinsli peremehed» ei mahu nonde «kummitava skeemiga», sõjajärgsete aastate külaelu «kova keskmiku» silmade läbi kujutavate proosateoste lahtrisse millest kõneldakse viidatud sõnavõtu algul. Niisama vähe sobib see raamat ga ka skeemi vastaspoolele, toda oletatavat ühekülgsust ületama. Heäl kirjandusel ja elul on rohkesti kokkupuutepunkte, kaasa arvatud seegi, et mõlemad on skeemidest keerukamad ja rikkamad. Ülo Tõnts 504

63 MAASTIKUD LAMMASTEGA Mari Saat. Mida teha emaga. Kirjastus Tallinn, lk. Hind 30 kop. «Eesti Raamat», Võib imetleda söakust, millega Mari Saat asub käsitlema ta senisele loomingule küllaltki võõra keskkonna riskantselt elulist probleemi. Linnapolvkonna suhteid maaga, oma põliskoduga on uuemas eesti proosas omajagu puudutatud näiteks leiame käesoleval juhul sisulisi analoogiaid J. Sarapuu lühijuttude ja A. Beekmani minevikuhõngulise «Sugupuuga», ent Mari Saadi lähenemine probleemile paistab silma teistest märgatavalt sirgjoonelisemana, järjekindlamana, asjalikumana, kontsentreeritumana. Varasemaist teoseist tuttava psühholoogilise süvakäsitluse ning tinglike võõrislussituatsioonide asemel kohtame nüüd visuaalset reaalolustikku, milles tegelasi jälgitakse kindlast sotsiaalsest aspektist. Ühisjooni leidub peamiselt «Katastroofiga», selle probleeminägemise ning tüpiseerimisega, kuid psühholoogilist karakterikesksust asendab mitmikpilt erinevate tegelaste sise- ja välismaastikest. Vähe on muutunud autorihoiak, mis ilmutab endiselt teravat ja asjalikku vaatlejapilku, kuid resoluutsed hinnangud puuduvad. Ootuspärase oskuslikkusega modelleerib Mari Saat karaktereid ja situatsioone. Ta asetab ühte ja samasse olukorda kõrvuti kõik olulisemad tegelased, leides nende iseloomustamiseks tabavaid psühholoogilisi võrdlusi. Põhisituatsioonid ise on väga tavalised: ärkamine, söömine (värvikuselt ületamatu!), televiisori vaatamine, jalutamine jne. Peäle selle rakendab autor veel n.-ö. äkkseiku: kokkupõrge Mustamäe miniköögis, «ärkamine» televiisorilummusest, Anne visiit. Ehkki domineerib maaolustik, kujundab teose ometi linnainimeste hoiakutemaailm. Probleemi reaalsust analüüsides annab autor vaatlusmaterjali eeskätt linnapolvkonna kohta. Napi kirjelduse, dialoogi ja sisekõne varal luuakse tüübid, keda võiks nimetada kirjandusliku tüpiseerimise headeks näideteks. Koik nad on individuaalsed karakterid, kes samal ajal esindavad iseloomuliku hoiakuga sotsiaalseid kihistusi: karjäärihakul olev võimekas tootmisjuht, materiaalse heaolu poole pürgiv tööline, olmemuredega teadlane, perekonna ja loomingulise töö vastuoludesse kistud naiskunstnik, kindla jalgealuseta ekslev kirjamees, murdeealine koolitüdruk... Selles sisuliselt peafiguurita kompositsioonis on üldse poole tosina ringis põhi- ning umbes kaks korda nii palju kõrvaltegelasi. Kui viimased on kujundatud võrdlemisi samasuguse tehnikaga, siis kandvate tegelaste juures märkame selles osas mõningaid erinevusi. Marti, Ennu ja Malle jälgib autor eeskätt konkreetse probleemi tasandilt, lahenduse leidmisel on nende staatus olulise tähtsusega. Seepärast antakse neist küllaltki jäik, riivamisi nende minevikku, põhjalikult olevikku ja piisavalt reaalset tulevikku hõlmav valmispilt, milles on mõnevõrra rohkem üldistavat kui individuaalset. Mall, tubli tööinimene ja perekonnapea, on jõudmas oma olmelisele eesmärgile otsekui läbi võsa, nagu autor (resp. Enn) ta ka lambaid otsima saadab. Ennu enda, esindusliku ja edutamisperspektiividega osakonnajuhataja tcgevuspõlluks on ja jääb tehismaastik, kus ta «naudib avarat vaadet ja asjalikku ning võimukat mimeseilma». Tema olemust rõhutavad ka ema poolt Ennu vaibasse kootud «selge terav muster ja puhtad värvid»; seevastu Marti, üpris eluvõõrast majandusteadlast, iseloomustab vaibamustris triipudena vahelduv erineva tooniga sinine mõtlemise värv. Autor rõhutab vendade ja õe edukust ning tublidust (võrreldes näiteks riivamisi jutuks tulevate Matsi Mari või Jaagu Liine lastega), mis ometi muudab vaid olukorra keeruliseks ning positiivse lahenduse äärmiselt küsitavaks. Tähendusrikkad on Mardi sõnad: «Kui ta oleks mulle aega andnud järele mõelda, ma oleksin vist läinud metsandust õppima ja nüüd [poleks] tema endaga mingit muret...» «Jah, tegelikult ta iu ise aias meid linna!» märgib Enn, «ja tal läheb sellest avastusest paliu kergemaks». «Eks nad vatti said... Seepärast ei taha nad seda tööd teha ka!» krineldab emal. Temal läheb kergemaks sellest, et «neil köit järel poind, muidu see mure, et poob end üles. nüüd nad kuhugi ikka välja jooksevad, mul kohe sihuke tunne, et nad kätte ikka saab...» nagu ta mõtleb ärajooksnud pärislambaid hüüdes. Ometi tundub noid teisi kadunud lambaid kutsuv hüüdja hääl märksa lootusetum, ning ema «siin suurte kuuskede all nii väike ja üksik». Tema ega ta maailma jaoks ei ole kohta laste valmismaailmades, nende kindlates eluringides, mis ehk ainult Mardil on veel veidi-veidi avatud. Ent Mari Saat hoidub neid inimesi otseselt taunimast või naeruvääristamast. Ta näeb Malle materiaalsete huvide taga soovi võimaldada oma lastele kultuurilisi ja vaimseid väärtusi (ilmekas on tema mõtisklus pojast ja ENE-st). Enngi pole mingi hoolimatu karjerist, vaid ikkagi energiline töömees, kelle edasijõudmise 505

64 aluseks on loominguline pingutus rääkimata juba Mardi ja ta naise Ilma tõsisest kutsumusest. Teisele, teose üldisemate seoste ja suhete tasandile jäävad põlised linlased Ilmar, Ilma, Eve, samuti poolenisti kõrvaltegelasest Oskar. Pilt nendest on märksa hajutatum, mitmete lahtiste niidiotstega, eriti tulevikuperspektiivide osas. Nad on rohkem individuaalsused kui tüübid, kohati heidab autor psühholoogi (isegi seksuoloogi) pilgu nende süvailma. Oluline on nende roll eelmisele tegelasrühmale vastandumisel: nemad omamoodi siiski vajavad maad ja ema, rohkem kui lapsed, olgugi et näiteks Ilmari jaoks kujutab maaelu eeskätt kirjanduslikku ainet. Vajadust ema kui inimese, tema maainimeseliku loomulikkuse ja avameelsuse järele tunnevad naised Ilma ja Eve. «Ja siis ta mõtles trotsiga, et tal on siiski koht, kuhu tulla. Vanaema ei mõista mullikat hukka ei mõistaks Evet ka.» Ilma, ja temaga ühenduses pisut ka Mart, on poeetilisimad ning autorile vahest südamelähedasimad tegelased. Maatöös saamatul väikesel süngel erakul on kunstnikusilma ja -hinge mitte ainult maalimiseks, vaid elu jaoks üldse. Ta julgeb «vaadata inimese sisse... nagu laps», millestki pimestamata nendib ta vend kadedusega. Kuigi Ilma sooviks «teha tööd, oma tööd», võtab ta loomingulise tõsidusega ka maalimisest loobumist nõudvaid naisemuresid, ning «ta ei suuda seda kahetseda, ta ei tahagi, et oleks kuidagi teisiti, ta on koguni õnnelik». Kokkupuude Ilmaga on muidu pehmeloomulisele ja eluvõõrale Mardile andnud mehelikku vastutustunnet. «Imelik, sellest ajast, kui ta Ilmat tunneb, pole ta enam ühtegi looma lasknud!» Oma välise abituse taga peituva hingejõu poolest on Ilma hingesugulane emaga. Tegelaste seas omaette seisev ema on teistest vähem psühholoogiliselt individualiseeritud või kindlapiiriline tüüpkarakter. Ta on suuresti sümboolne, ning sellisena elurõõmsana ja teotahtelisena, uhkena, ent mõistvana ta otsekui kehastab meie põliskodu väärtusi ja vajalikkust. Kõrvallegelastest täiendab ema rolli Kadaka Maali, vastandiks tegelaspaar Anne Rita. Kui kaks kaunist ja heäl järjel noort linlannat elavad tigestunult ja inimpõlglikult, kaasinimesi solvates ja haavates, siis puruhaige vana talunaise ilme on «hoogne ja rõõmus... vaat, et pühib kõik maa pealt ära»; tema kodunevas majas («Siin on su kodu, olgu mis ta on...») käiakse ikka abistamas ning üksteise lähedusest tuge saamas. Nagu tegelased, nii on teose struktuuris kindlakäeliselt paika pandud ka loodus, loomad, asjad kogu ümbritsev miljöö, mille mitmed komponendid kannavad kindlat allteksti. Tähtsamad on maastikud, vaibad, hooned ja eluruumid, laialijooksnud lambad. On ka konkreetset inimese ja looma võrdlemist, nagu Ilma kits, Eve mullikas; Ritat näeb autor võorasemalillede taustal. Sageli pillatakse oluline detail otsekui pooljuhuslikult. Mis puutub Mari Saadi sõnastusse, siis on see väljapeetult võib-olla rohkemgi kui vaja lakooniline ja selge, ent mõned laused mõjuvad liialt nurgelistena või ülearu halvustava alatooniga. Näiteks väljendid pesitses väikeses toas; priske raha eest ostetud; nämmutavad võileibu; seal ta sehkendab; Eve ja Kalle konutavad; ema maigutab suud; lõugavad kõik korraga; kuuldub Kalle lõugamist; vantsib üsna iümakstehtuna; Oskar, silmad pungis; käed tagumiku peäl; suur paks karvane vanamees; suur paks ja kühmus vanaeit jne. Karakterile vastavasse sisekõnesse sobiksid need ehk rohkem kui autoripoolsesse jutustavasse või kirjeldavasse teksti. Mida siis Mari Saadi raamatu kohta lõpuks öelda? Hinnatavat konkreetse elulise probleemi analüüs, informatsiooniline sisukus, hea tähelepanekuga loodud karakterid. Kordaminekuks on hoidumine lihtsustusest nii tegelasi hinnates kui probleemidele (pseudo) lahendusi leides. Autor on teose kindlakäeliselt komponeerinud, tema võimetes pole kahtlust Ent sedavõrd avara kontekstiga probleem tõotanuks nagu rohkemat. Võibolla hoopis teiselaadset: mitte kokkusurutud uurimust tähelepanelikule intellektuaalile, vaid mitmeplaanilist emotsionaalset käsitlust ka neile, kellest juttu. Võimalik, et paljudel lugejatel jäävad teose kokkusurutud emotsionaalsus ning mõtteseosed tabamata, seda mõjutab ka rõhutatult argine väljendus. Ent need, kes suudavad autoriga lõpuni kaasa minna, saavad mõndagi, mille üle mõelda... Elulise, lahendust vajava argiprobleemi juured viivad oluliste mõistete inimene, maa, kodu süvakihti ja panevad juurdlema koos Evega, «kas meil on see koht, kuhu tulla», ja koos Ilmaga, kas meil on inimene, kes õpetab seda «oige keerulist kudumist». Ele Süvalep 506

65 KAKS ÜLEVAADET UDMURDI KEELETEADUSEST SOO лет удмуртской письменности. Ижевск, lk. Hind 63 kop. Вопросы удмуртской диалектологии. Сборник статей и материалов. Ижевск, lk. Hind 1 rbl. 19 kop. Udmurdi keeleteaduse arengust saab pildi eemalseisjagi, kes tutvub ülalnimetatud kogumikega. Teineteist täiendades annavad need ülevaate nii udmurdi keele uurimise ajaloost kui ka aktuaalsetest probleemidest ning viimaste aastate töö tulemustest ja tasemest. Kogumik «200 aastat udmurdi kirjasõna» meenutab esimest udmurdi keele grammatikat «Сочинения, принадлежащие к грамматике вотского языка» (Sankt-Peterburg, 1775) ', mis pani aluse udmurdikeclsele kirjasõnale ja udmurdi keeleteadusele. Sellise ajaloolise tähtsusega raamatu aastapäeva tähistati Udmurdimaal teadusliku konverentsiga, mille lingvistika-, folkloristika- ja kirjandusteaduslikud ettekanded ongi koondatud nimetatud kogumikku. Tutvugem avaldatud lingvistikaettekannetega. Ülevaate udmurdi keele uurimise ajaloost annab V. Alatõrevi artikkel «Esimene teaduslik grammatika aastast ja udmurdi keeleteaduse areng». Rääkides grammatika kultuuriloolisest tähtsusest, vaidleb autor vastu võrdlemisi levinud seisukohale, mille järgi udmurdi kirjakeel olevat kujunema hakanud alles pärast Oktoobrirevolutsiooni. Grammatika teaduslikku väärtust on hinnatud mitmes varasemas artiklis, seetõttu piirdub autor siin vaid põgusa üldiseloomustusega. Koostajate taotluse kohaselt sisaldab grammatika ainult morfoloogiat, aga mõningat informatsiooni pakub muultki alalt: näiteks leidub seal sõnakujusid, mida tänapäeval ei tunta, murdejoontest domineerivad lõunamurdc vormid. Eriti sisukas on verbikäsitlus, mis annab enam-vähem täieliku ettekujutuse kõigist peamistest verbivormidest ja kategooriatest. Udmurdi keeleteaduse edasist arengut peegeldavad artiklisse koondatud andmed a. grammatikale järgnenud keelealaste trükiste kohta. XIX sajandi tööd pärinevad peaaegu eranditult muulastelt; kohalik keeleuurimine sündis alles pärast Oktoobrirevolutsiooni ja on saanud toelise hoo viimastel aastakümnetel. Aukartust äratav on nende aktuaalsete probleemide loetelu, mida udmurdi keele uurijad peaksid lähemas tulevikus läbi töötama. Osa neist, nagu mitmed foneetikaja morfoloogiaküsimused, on üsna konkreetsed ja nendega ilmselt juba tegel- 1 Grammatika uustrükk ilmus pealkirja all «Первая научная грамматика удмуртского языка. Введение и примечания В. И. Алатырева» Ижевск, daksegi. Ent nimetatud on ka töömahukaid sõnaraamatuid (etümoloogia- ja murdesõnaraamatut), samuti murrete ja keele ajaloo laiahaardelist uurimist. Udmurdi kirjakeele arenemise põhietapid on esitatud V. Vahruševi artiklis «Udmurdi kirjakeele kujunemine ja areng». Autor rõhutab revolutsioonieelse perioodi enam kui 200 keelemälestise ettevalmistavat osa udmurdi kirjakeele väljakujunemisel. Mõnes neist (näiteks a. grammatikas) kajastub teadlik taotlus murdeerinevusi nivelleerida ja võimalikult ühtseid norme esitada. Teist osa kirjamälestisi (eriti folkloorikirjapanekuid) iseloomustab täpne murdeerinevuste fikseerimine. Just sellistest mälestistest on kasu keele ajaloo uurijale, nagu tõestab V. Kelmakov artiklis «Revolutsioonieelsed keelemälestised kui udmurdi häälikuloo uurimisallikad». Et udmurdi kirjamälestised ulatuvad kõigest XVIII sajandisse, ei reeda need algudmurdi keele saladusi. Nad tõestavad, et enamik algudmurdi foneetilisi muutusi on toimunud enne XVIII sajandit, ja kajastavad vaid udmurdi keele foneetilise süsteemi ja grammatilise ehituse arenemist praegusel etapil. Näitena käsitleb autor afrikaatide kadumist kukmori murdes. Süntaksi uurimisel on keelemälestisi kasutanud V. Kalašnikova. Artiklis «Udmurdi lause erijooned varasemal arenguetapil» tõestab ta, et nagu teistes Soome- Ugri keeltes, nii on ka udmurdi keeles liitlause varem toime tulnud ilma lauseosi ühendavate sidesõnadeta. Konkreetsetest keelemälestistest nähtub, milliseid vahendeid udmurdi keel lausetevahelise seose väljendamiseks kasutas. Ülevaate udmurdi murrete sõnavara talletamisest alates Wiedemannist ja lõpetades praegu käsilolevate töödega annab R. Nasibullin kirjutises «Udmurdi murrete sõnavara uurimusest». Vaadeldava kogumiku ajaloohongulisest iildlaadist langevad välja A. Akmarovi ja D. Tšetvertnõhhi artiklid, milles tehakse esimesi samme udmurdi keele intonatsiooni kirjeldamisel. A. Akmarov («Udmurdi intonatsiooni uurimisest») katsetab lauseintonatsiooni foneetilise ja fonemaatilise kirjelduse lihtsamaid võimalusi, D. Tšetvertnõhh («Mõnede jutustavate ja küsilausete intonatsioonikontuurid») on kasutanud intonatsioonikontuuride täpsustamiseks ostsillograafi abi. Mitmekülgsema pildi käsilolevatest teemadest annab kogumik «Udmurdi dialektoloogia küsimusi», mis senise sariväljaande «Udmurdi keeleteaduse küsi- 507

66 musi» (I IV) traditsioone jätkates tutvustab kõige uuemaid uurimistulemusi. Selles kogumikus on iga autor jäänud oma põhilise teemasfääri juurde, seda süvendades või laiendades. Võimeka ja resultatiivse uurijana on ennast näidanud V. Kelmakov. Tema tööde bibliograafia sisaldab peale kandidaadiväitekirjana vormistatud mahuka monograafia kukmori murde kohta fennougristikas arvestatavaid uurimusi udmurdi keele ajaloolise foneetika ja dialektoloogia alalt. Käesoleva kogumiku 35 leheküljele on mahutatud sisutihe ja heas süsteemis ülevaade «Lõunaudmurdi Kõrõkmassi murrakute lühiülevaade» I. Murdeuurimisele näib olevat truuks jäänud ka R. Nasibullin. Artiklis «Kaniini murraku vokalismi iseärasustest» jätkab ta väitekirjas alustatud Kaama-taguste murrete käsitlust. Kaniini murrakus ilmneb kahe teineteisest kaugel asuva bessermeni ja kukmori murde jooni, peale nende aga selliseidki, mida pole üheski teises udmurdi murdes. Kelmakovi ja Nasibullini sulest pärineb veel udmurdi foneetilise transkriptsiooni koondtabel «Udmurdi foneetiline transkriptsioon vene tähestiku põhjal». Paralleelselt esitatakse ka ladinatähelised vasted. Kümograafia ja röntgenograafia abi on kasutanud S. Bušmakin konsonantide л, 3, ж, ч ja й murdelise artikulatsiooni uurimisel. Tulemused esitab ta artiklis «Mõnede idaudmurdi konsonantide artikulatsioonist ja kasutamisest». Võrdluseks võinuks lisada ka kirjakeelse häälduse röntgenogrammid ja palatogrammid. Kolmele autorile on uurimisainet pakkunud sõnavara. I. Tarakanov, kes on tuntud raamatu «Ülevaade udmurdi sõnavarast» («Удмурт лексикая очеркъёс») ja arvukate sõnalugude autorina, on viimasel ajal pühendunud türgi-tatari laensõnade uurimisele. Seekordses kirjutises «Türkismid udmurdi murretes XVIII sajandi keelemälestiste andmeil» jälgib ta laenude levikut murdeti ja püüab määrata nende tõenäolist vanust. V. Alatõrev täiendab türkismide loendit 12 tatari päritolu sõnaga ühest udmurdi ääremurdest. Tarbetult palju on siinjuures türgipoolseid vasteid piisanuks viitest üldtuntud ja kättcsaadavaile sõnaraamatuile. V. Vahrušev on tagasi pöördunud ча-lõpuliste sõnade juurde (алача, бакча, болинча jt.). Analüüsist järeldub, et osa neist on laenud türgi-tatari keeltest, osa vene 'keelest (kus vene ц> ч), leuna kolmanda rühma moodustavad tuletised, milles element -ча on tõepoolest analüüsitav sufiksina. Artiklis «Sugulusterminid tänapäeva udmurdi sõnastikes» juhib T. Tepljašina tähelepanu lünkadele ja eksimustele sugulussõnavara esitamisel udmurdi-vene ja vene-udmurdi sõnaraamatutes. Kaks tööd käsitlevad onomastikaküsimusi. Omapärased udmurtide hõimunimetused, mida paiguti mäletatakse tänini, on paelunud Tartu ülikooli aspiranti M. Atamanovit. Kirjutisest «Võõrsil elavate udmurtide mikroetnonüümid» selgub nimetuste territoriaalne levik. G. Arhipov! artikkel «Mõned udmurdi onomastika küsimused» püüab anda ülevaadet sellest, mida on udmurdi onomastika uurimisel seni tehtud ja millised ülesanded ootavad lahendamist. Pikad bibliograafialoetelud tekstis kahandavad ülevaate kompaktsust. Mitmel puhul (näit. lk. 112) võinuks neist loobuda, viidates artikli lõpus esitatud bibliograafiale. See tänuväärt loend sisaldab isegi XVIII ja XIX saj. etnograafide töid, milles leidub onomastikamärkmeid. Rohkesti bibliograafilisi andmeid sisaldab ka V. Vahruševi ülevaateartikkel «Udmurdi keeleteadus », aga siin on kõik otstarbekohane. Nii Vahruševi kirjutis kui ka ülaltutvustatud kaks kogumikku lubavad tõdeda, et emakeelt uuritakse Udmurdimaal entusiasmiga. Huvialuste teemade ring on lai: kirjakeele ajaloo, dialektoloogia, leksikoloogia ja onomastika küsimused, tänapäeva keele grammatika ja ortograafia. Ilmunud on monograafiaid ja artiklikogumikke, õpikuid üldhariduslikele ja kõrgkoolidele, trükivalmis on uus udmurdi-vene sõnaraamat ja udmurdi ortograafiasõnaraamat. Niivõrd erinevate probleemidega tegeleb suhteliselt väike kollektiiv tosin lingvisti, kellest poolte teadlasetee on alanud alles sel aastakümnel. A.-R. Hausenberg 508

67 RIN GVAADE Eduard Nukka meenutades Tallinnas suri 11. mail kirjanik Eduard Nukk. Luuletaja ja noorsookirjanik ning lehemees E. Nukk sündis 26. märtsil a. Pärnumaal Heinaste vallas kirjandushuvilises põllutöölise perekonnas. Ta õppis Raba külakoolis, Taali ministeeriumikoolis ja Pärnu õhtugümnaasiumis. Kirjanduslikke katsetusi alustas ta juba ministeeriumikoolis. Üks esimesi oli a. Pärnu kirjamehe J. A. Feldmanni toimetatud ajalehes «Randlane» ilmunud satiiriline veste kohaliku mõisavalitseja pihta. Samal aastal nägid pilkelehes «Kilk» trükimusta ka tema esimesed värsid. Ajakirjanikuna toimetas E. Nukk «Pärnu Postimeest» (alates aastast), «Pärnu Päevalehte» jt. ajalehti aastal asus ta elama Tallinna, kus töötas «Postimehe» Tallinna toimetuses ning oli tegev «Ühistegeliste Uudiste» väljaandmisel aastast kuni pensioneerumiseni a. töötas E. Nukk ajalehe «Kooperaator», ajakirja «Nõukogude Kaubandus» jt. toimetustes. Luulesse astus E. Nukk uusromantiliste looduspiltide ja lembelauludcga, millele hiljem lisandus realistlikke ajalaule. Ta värsilooming on ilmunud kolmes kogus «Rännakul» (1923), «Trioletid Amorille» (1924) ja «Eleegilised laulud» (1925). Paremiku neist koondas autor hiljem kogusse «Valitud luuletusi» (1971). Omaaegset luulepilti rikastas ta mitmete isikupäraste luuletustega ja viljeles meil vähe kasutatud trioletivormi. E. Nukk on loonud ka humoristlikke värssportreid meie kunsti- ja kirjarahvast ndail aastail avaldas ta satiirilisi värsse ja vesteid, mis ilmusid peamiselt Arno, Pisara, Mati Naaskli jt. pseudonüümide all. Tema mitmest näidendist on õnnestunuim randlaste elu käsitlev «Merilaste sugu», mille a. «Endla» teatris lavastas V. Mettus. Lastele on E. Nuka sulest ilmunud ligi kakskümmend näidendit ja jutustust («Liisi hoiukarbi saladus», 1933; «Kullavangid», 1935; «Ussikuningas», 1940), mis käsitlevad peamiselt kehviklaste elu ning nende kiindumist loodusse. Viimastel aastakümnetel tegutses E. Nukk tõlkijana. Eerik Teder Kaks väitekirja komi keele alalt 20. II 1978 kaitsti TRÜ erialanõukogus kandidaadiväitekirju komi keele alalt. NSVL TA Korni Filiaali nooremteadur L. Beznossikova oli esitanud kaitsmisele väitekirja «Murdeleksika osa komi kirjakeele sõnavara kujunemises». Oponeeerisid P. Alvre ja A. Turkin. Väitekirjas ei piirdu L. Beznossikova ainuüksi käesoleva sajandi ainestiku analüüsimisega, vaid jälgib põhjalikult ka XIX sajandi leksikat, mida käsitlebki uurimuse esimene peatükk. Kesksel kohal on siin komi esimese poeedi I. Kuratovi loomingu vaatlus. Dissertant annab vastuse küsimusele, miks I. Kuratovi dialektismide hulgas on ülekaalus substantiivid ja verbid (kohalik koloriit, ekspressiivsus). Kuigi I. Kuratovil on oluline osa komi keele rikastamisel лг/н-lõpuliste abstraktsõnadega, mõjub eksitavalt väide, nagu poleks neid rahvakeeles peaaegu üldse tuntud (vrd, бурлун 'headus', горшлун 'ahnus' jt.). Teises peatükis on vaatluse all nii ndate aastate ajakirjanduse dialektismid kui ka lõunakomi murdealalt pärinevate kirjanike V. Junnini, I. Sažini, V. Latkini jt. keeletarvitus. Analüüsist pole kõrvale jäänud ka sõnaraamatute murdevormid. Selle perioodi veerandsajast dialektismist on umbes pooled toonud kirjakeelde V. Juhnin. Kolmandas peatükis jälgitakse komi 'kirjakeele arengut sõjale järgnenud ajal. Kirjanikest on keelepruugi seisukohalt detailsema vaatluse objektiks I. Torooov, V. Bezinossikov ja N. Kuratov. Analüüsitakse ka vene laenudega liialdamist ndail aastail. Kokkuvõtlik tabel annab ülevaatliku pildi nii dialektismide allrühmadest kui ka nende sõnaliigilisest jagunemisest. Alates I. Kuratovi aegadest on komi kirjakeel rikastunud 649 murdesõnaga. NSVL TA Korni Filiaali nooremteaduri A. Rakini väitekiri «Taimenimetused komi keeles» jätkab sõnavaraprobleemide uurimist, millega on viimasel ajal tegelnud toponüümia alal A. Turkin (väitekiri 1971), zoonüümia alal A.-R. Hausenberg (väitekiri 1973), V. Lõtkin ja J. Guljajev (etümol. sõnaraamat 1970). Uurimuse põhjaks oleva ainestiku on A. Rakin kogunud peamiselt ise eri murdealadelt, kuid ära on kasutatud ka kõik kirjalikud andmed juba möödunud sajandist alates. Seejuures on huvitav, et F. J. Wiedemanni «Syrjänischdeutsches Wörterbuch» (1880) sisaldab üle

68 taimenimetuse koos ladinakeelsete vastetega ja et F. J. Wicdemannile kuulub komi taimenimetuste esimese süstemaatilise koguja au. A. Rakinil on õnnestunud koondada väitekirja u nimetust, neist esmakordselt fikseerituna üle saja. Esimeses peatükis on vaatluse all siiski ainult 150 (põhi) termini etümoloogiad. Selgub, et asjaomasel sõnavaral on neli kihistust: 1) permi keelte eelne (soomeugriline), 2) üldpermi, 3) üldkorni ja 4) sürja- ning permikomi kihistus. Vanimad fütonüümid (arvult neli) ulatuvad uurali perioodi: льом 'toom-ingas', мыр-пом '(raba) mura-kas', nye 'pohl', зов 'maasikas', neist kolmel esimesel häälikulised vasted ka eesti keeles. Teises peatükis jälgitakse taimenimetuste moodustamise printsiipe, kaasa arvatud rahvaetümoloogia. Hüpoteetiline on dissertandi pakutud tähendusmuutuste ahel nye 'mari' -> nye 'puname mari' -* nye 'pohl'. Pidades silmas üldkeeleteadusest tuntud fakte, et ka sellised sõnad nagu kala ja puu pole oma sünnimomendil olnud veel üldistused, vaid on märkinud mingit konkreetset kala- või puuliiki, tundub, et ka nye on kohe olnud pigem ikka 'pohl' kui 'mari'. Kolmas peatükk käsitleb fütonüümide morfoloogilist struktuuri. Siin on vaatluse all nii liit- kui ka ühendnimetused. Kõige sagedamini korduv sõna taimenimetustee on турун 'rohi, hein' (= e tarn). Sõnaliikidest on peale nimija omadussõnade esindatud ka arv- ja tagasõnad ning üllatavalt isegi asesõna (ас бобонянь 'metsik ristikhein'; ae = e ise). Allakirjutanule lisaks oponeeris väitekirja S. Sokolov (Iževsk). Sõnavõttudes märgiti komi sõnavarauurimuste tublit taset. Mõlemale dissertandile anti filoloogiakandidaadi kraad. 510 P. Alvre Väitekiri eesti-läti keelesuhetest 24. IV 1978 kaitses TRÜ erialanoukogu ees edukalt kandidaadiväitekirja KKI uurija Lembit Vaba. Kaitstud töö täielikum variant on trükis ilmunud (Läti laensõnad eesti keeles. Tallinn, lk.). Väitekirjas resp. monograafias võetakse vaatluse alla keelekontakt kahe naaberkeele vahel, mis kuuluvad eri keelkondadesse. Kui eesti-läti laenusuunda on uuritud mitmes varasemas töös (K. Aben, V. J. Zeps), siis läti-eesti suuna süstemaatiline ja ammendav eritlus on esmakordne. Töö hõlmab eesti kirjakeele, murded ja keelesaarte ainestiku, allikmaterjalina varasemad sõnaraamatud, mahukad murdekogud, autori enese kirjapanekud ning osalt kirjakeele kartoteegi andmed ja asetub seniste ulatuslikumate vene, rootsi ja saksa laenu-uurimuste kompleksi. Autor on hoolikalt eritlenud varasemate uurijate, nagu V. Thomseni, P. Arumaa, O. Looritsa, P. Ariste, J. Mägiste, A. Saareste, P. Palmeose jt. poolt esitatud etümoloogiaid. Tema enda panus on tohus: rohkem kui 1000 sõnast etümologiseerib L. Vaba ca 75% esmakordselt. Kompleksne analüüs läti sõnade mugandumisest eesti kirjakeeles ja murretes arvestab nii foneetilist, morfoloogilist ja semantilist külge kui ka geograafilist levikut. Autor toob esile, et kakskeelsuse ana-, lüüsitud juhul asendatakse terved semantilised piirkonnad laenatud leksikaga. Selgub, et põhisõnavara tõrjutakse laenude poolt välja ennekõike floora ning fauna mõistepürist. L. Vaba töö pakub huvi nii baltistika kui ka läänemeresoome keeleteaduse seisukohalt. Läänemeresoome tasandil asetub uurimus kõrvu Seppo Suhoneni uurimusega läti laenudest liivi keeles (Die jungen lettischen Lehnwörter im Livischen. Helsinki, 1973). Liivi keel ja läti keelealal paiknevate eesti keelesaarte murrakud on läti mõju ulatuselt mõneti võrreldavad, sest nii siin kui seal esineb kakskeelsus. Läti laenude _ protsentuaalset koostist sõnaliigiti on L. Vaba ja S. Suhoneni töös võimalik võrrelda. Olulisim erinevus tuleb ilmsiks laenuliste verbide ja adjektiivide rühmas: nende protsent on liivi keeles märksa suurem. Sissejuhatuses tutvustatakse töö eesmärke, metoodikat, _ ainestiku esitamise põhimõtteid ning antakse ka sisutihe ülevaade senistest asjaomastest uurimustest, keelepiiri kujunemisest ja keelesaartest. Läti laensõnade etümologiseerimist komplitseerib asjaolu, et tervelt 12% päriseesti murdeis teada olevaist läti laenudest on kaudlaenud alam- ja ülemsaksa keelest. Analoogilised raskused kerkivad Lutsi keelesaare läti laenude^ puhul, sest murrakut on mõjustanud ka vene, poola ja valgevene keel, mille omavaheline sugulus teeb päritolu määramise eriti keerukaks. Autor on need raskused tasakaalukalt ületanud. Üksikud etümoloogiad on välja arendatud erilise hoolega. Teatavatel juhtudel tunnustab uurija Kura_ kurgu rannikualade ühissonavara olemasolu, mille puhul ei olegi võimalik öelda, et sõna oleks ühest voi teisest keelest laenatud. Mitmete sõnade juures, mis on kirjakeele kaudu üldisemalt levinud,

69 tuuakse esile ka murdealalt pärinevad autorid, kelle teoste kaudu levimine on teoks saanud. Edasi jälgitakse uurimuses laensõnade häälikulist, morfoloogilist ja tähenduslikku mugandumist. Eriti see osa näitab autori häid teadmisi ka läti keele alal. Eri peatükk vaatleb kõigepealt laenumassiivi rnõistealases liigenduses, tuues esile 13 mõisterühma. Seejärel eritletakse laene territoriaalse leviku järgi ning tuuakse välja muganemise eripärasused murdealata. Samas käsitletakse laenuteid ja tausta iga murdeala eripäras. Uurimuse päädib laensõnade vanuse analüüs, milleks taas rakendatakse kriteeriumide kompleksi: jälgitakse häälikulisi erijooni, esinemust vanemas leksikograafias, levikupilti jm. Selguvad vanuselised kihistused lätilaenulises leksikas. Väitekiri eesti-soome kirjandussuhetest Kaitstud töö oli viiekümnes, mis on valminud P. Ariste juhendamisel. Ametlikud oponendid A. Kask ning M. Mäger toonitasid, et töö ületab tunduvalt kandidaaditöö nõuded. A. Kase arvates oli see parimaid töid üldse, mida viimastel aastatel Eestis filoloogia alal on kaitstud. Mart Mäger TRÜ erialanõukogu ees kaitses 24. IV 1978 kandidaadiväitekirja «Eesti kirjanduse retseptsioon Soomes ( )» TRÜ eesti kirjanduse ja rahvaluule kateedri vanemõpetaja Toivo Kuldsepp. Väitekiri koosneb neljast peatükist. Esimene käsitleb eesti kirjanduse retseptsiooni Soomes XIX sajandil. Dissertant näitab, et sel ajal olid eesti-soome kultuurisuhted ja isiklikud kontaktid viljakamad kui kirjanduslikud kokkupuuted. Teine peatükk jälgib XIX sajandi eesti kirjanduse retseptsiooni Soomes aastail , mil tõlgete 'kõrval hakkas ilmuma juba ulatuslikumaid ja teaduslikumaid ülevaateid, ka eesti autorite sulest. Kolmas peatükk vaa.tleb XX sajandi alguse eesti kirjanduse vastuvõttu Soomes aastail Peamiseks vahendajaks sellal oli Aino Kallas, kes tutvustas ennekõike «Noor- Eesti» autoreid ilmus E. Vilde «Mahtra sõja» tõlge, mis äratas tähelepanu ja tõstatas eesti kirjanduse tõlgete kvaliteedi küsimuse. Soome teatrilavadel mängiti A. Kitzberga ja E. Vilde näidendeid. F. Tuglast vähendati jätkuvalt aastast peale, nõnda et on võimalik konstateerida tema mõju soome kirjanikele, eriti «tulekandjatele». Luuletajaist tõlgiti G. Suitsu, E. Ennot jt. Neljas peatükk käsitleb eesti-soome kirjanduskontakte aastail Järjekindlalt tutvustas soomlastele kaasaegset eesti kirjandust ajakiri «Suomalainen Suomi», kus kvaliteetsete ülevaadetega esinesid peamiselt eesti kirjandusteadlased (A. Annist, A. Oras jt.) ndail aastail leidsid Soomes tähelepanu A. Kivika novellid, hiljem A. H. Tammsaare ja M. Metsanurga romaanid ning H. Raudsepa näidendid. Kõige paremini tutvustas eesti luulet E. Enäjärvi-Haavio koostatud ja eessõnaga varustatud antoloogia «Eestin runotar» (1940). Väitekiri esitab rikkaliku allikmaterjali põhjal ülevaate pika ajavahemiku eesti-soome kirjandussuhetest ja tõstatab palju probleeme, mis alles vajavad veel lähemalt uurimist. Väitekirja autor tunnistati filoloogiakandidaadi kraadi vääriliseks. Noorteadlaste V konverents R. Põldmäe KKI noorteadlastele on aasta mõnevõrra juubelihõnguline: käimas on noorteadlaste nõukogu viies tegevusaasta, 4. mail peeti viies konverents. Konverentsi avasõnas tegi KKI teadusdirektor Eeva Ahven sel puhul väikese tagasihaarde. NTN-i loomise vajadus oli olemas ammu. Teoks sai see a. veebruaris, sama aasta aprillis toimus esimene konverents. Neli konverentsi on andnud esinemisvõimaluse 25 noorteadlasele, neist 3 on esinenud kolmel ja 8 kahel korral. Kokku on peetud 39 ettekannet, sealhulgas 11 kirjandusest, 23 keelest ja 5 rahvaluulest. Ettekannete temaatika on olnud mitmekesine. Viimast nentis lõppsõnavõtus ka NTN-i esimees Ülle Viks, nimetades veel ettekannete taseme mitmekesisust. Valmiv diplomitöö oli aluseks TRÜ tudengi Jaan Õispuu ettekandele «Silm Tihvini murraku fraseoloogias». Karjala keele Tihvini murrakust üleskirjutatud somaatilised fraseologismid jaotas J. Õispuu seitsmesse rühma sõltuvalt sellest, kas nad väljendavad 1) nägemist, 2) magamist, 3) nutmist, 4) häbi, 5) märkamata jäämist, 6) millegi teatavaks tegemist, 7) muid võimalusi, ja tõi igaühe kohta näited. Tihvini murrakust on üles tähendatud ka üks mõistatus silma kohta (kaksi vel'1'ей rinnan eläfäh, a tõine toista ei näha?). Rohkem on silmaga seotud vanasõnu ja kõnekäände. Valminud diplomitöö põhjal pidas ettekande murdesektori vanemlaborant Varje Lonn, teemaks saarte murde ja soome 511

70 keele leksikaalsed ühisjooned. Lähema vaatluse alla võeti järgmised eripärased sõnad, mis tulevad esile nii eesti kui soome murretes: ain 'kinnituspael kalavõrgu otstes', aituma 'udarat kasvatama', tulge 'vastiku maitsega', viss 'tugev, vastupidav', hiiletuli 'märgulõke rannal', laga 'soolvesi', üksinõua 'ühel nõul'. Kaks viimast on esmakordsed etümoloogiad. V. Lonn oli seisukohal, et ühised jooned saarte ja soome sõnavaras on tingitud pigem pidevast kontaktist kui siirdumistest ühelt asualalt teisele. Pooleli olevat uurimistööd esindasid kolm ettekannet. Kirjandusteooria sektori vanemlaborant Marika Mikli rääkis lühijutu võimalustest. Kõigepealt nimetas ta lühijutule iseloomulikke tunnuseid, seejärel peatus Mati Undi lühiproosal. M. Unt on kirjanik, kes pöördub ikka ja jälle tagasi ühtede ja samade probleemide juurde. Sama ainevald, samad tegelastüübid läbivad nii pikemaid proosateoseid kui ka lühijutte. Omadussõnatuletusest idalapi murretes kõneles ajakirja «Sovetskoje Finno-ugrovedenije» toimetaja Väino Klaus. Kildini murdes kasutatakse atributiivse vormi moodustamisel tunnuseid -s, -s või -es, -es. Sõltuvalt sufiksist langeb mõningatel adjektiividel atributiivne vorm kokku ainsuse nominatiiviga, teistel on selleks tugevaastmeline tüvi. Jaan Unt Ajaloo Instituudist esines teemal «Optimism või pessimism? Ühe stoa teksti interpreteerimise probleeme». J. Unt oli lähtunud Marcus Aureliuse teosest «Iseendale», mis koosneb erineva pikkusega ülestähendusist eetilistel teemadel. Marcus Aureliuse maailmavaadet on hinnatud erinevalt. Ajaloolased iseloomustavad seda enamasti märksõnaga «pessimism». Ometi on «Iseendale» valdavalt optimistliku iseloomuga, kuigi leidub ka pessimistlikke märkusi. Kõneleja 512 väitis, et skemaatiline üldhinnang «optimism pessimism» ei aita kaasa teksti mõistmisele. Peaaegu valmis väitekiri oli aluseks tcrminoloogiaja õigekeelsussektori nooremteaduri Helle Metslangi ettekandele «Parallelismi vaesus ja rikkus», mis sisaldas mõningaid tähelepanekuid regilaulu värsiparallelismi infostruktuuri kohta. Keeleuurija võib parallelismi teema-reemastruktuuri vaatlemisel leida, et informatsiooni annab õieti vaid esimene värss, järgmised ei lisa peaaegu midagi uut. Selline puhtlingvistiline käsitlus poleks aga adekvaatne. Tuleb arvestada, et tavalise, loogiliselt primaarse keele struktuuridele on raiatud poeetilise sekundaarkeele struktuurid. Parallelismirühm annab nii primaarset kui poeetilist informatsiooni, kusjuures primaar- ja seknndaarinfostruktuur ning nendevahelised seosed on küllalt rangelt reeglipärased. Emakeele Seltsis Irja Tikko Emakeele Seltsi koosolekul 14. V 1978 Tartus peeti kaks ettekannet. Teemal «A. H. Tammsaare ungari keeles» kõneles Paula Palmeos, «Astmevaheldusest tuletussüsteemis» Mati Hint. Alustuseks peatus P. Palmeos põgusalt varasematel eesti kirjanduse tõlgetel. Kõige esimene on F. R. Faehlmanni muistend «Koit ja Hämarik», ilmunud 1857, tõlkija P. Hunfalvy. Ungari lugejaskonna tutvus A. H. Tammsaarega algas a. «Kõrboja peremehega» (tõlkija A. Bän) ilmus ö. Lavotha tõlgitud «Põrgupõhja uus Vanapagan». Kõige rohkem on eesti kirjandust vahendanud Q. Bereczki. M. Hint käsitles astmevaheldust, eriti laadivaheldust tuletussüsteemis. Laadivaheldus on muutunud ebaproduktiivseks morfo- loogiliseks vahendiks sõnamuutmissüsteemis, säilitab aga oma positsiooni derivatsioonis. Ligemalt olid kõne all tuletussüsteemi laadivaheldustüübid: tugevaastmeline adjektiiv nõrgaastmeline verb või adverb (selge seletama, õige õiendama ja õieti jne.), adverb verb (kaldu kallutama, kõõrdi kõõritatna jne.), tugevaastmelised noomenid nõrgaastmelised verbid (number nummerdama), tugevaastmelised refleksiivsed verbid nõrgaastmelised kausatiivsed verbid (sumbuma summutama jne.). Käsitlemist leidis ka nn. sekundaarne laadivaheldus, mis tuleb esile mõte-tüüpi deverbaalides (hoole : hoolde, haare : haarde, siire : siirde, veene : veende jts.). Praegused grammatikad niisama hästi kui vaikivad maha astmevahelduse tuletussüsteemis. ESPERANTO P. Raud O Jaapani esperantist ja literaat Kikunobu Matuba, kes tunneb ka eesti keelt, on juba mõne aja eest eesti keelest jaapani keelde tõlkinud M. Underi luuletusi. Koostöös Hilda Dreseniga on ta esperanto vahendusel tõlkinud jaapani keelde paarkümmend eesti luuletust: kaheksa M. Underilt, kaheksa Juhan Liivilt, kaks E. Niidult, kaks D. Vaarandilt; L. Hainsalult, L. Koidulalt ja J. Smuulilt igaühelt üks. Praegu on tal trükivalmis J. Smuuli «Mälestusi isast» ja D. Vaarandi «Pihlakas». О Esperantistidest rahupooldajate ajakirja «Paco» jaapani väljaandes (30. XII 1977) analüüsib Kido Mataji «Kalevipoja» tõlget ja leiab selle olevat nii keeleliselt kui sisuliselt suurepärase, sest rahvusvahelise keele nüansse kasutades on H. Dresen hästi tabanud eepose luulekeele peensusi. Tõlke kirjanduslik jõud on traditsi küllaldane katma ooni puudumist.

71 СОДЕРЖАНИЕ С. Кийн. Связь поэзии с жизнью 449 К. Лайтинен. Потерянная легенда. Незаконченный роман Айно Каллас,,. 456 Н. Андрезен. Айно Каллас в роли критика эстонской литературы 467 М. Хинт. Нуждается настоящее время в особых признаках? Л. Тийк. Kubjas, kilter, korrapealne 481 й. Санг, Л. Карлов. Ортологический словарь 1976 (Анкета журнала «Кеэль я кирьяндус») 489 ПУБЛИКАЦИИ И МАТЕРИАЛЫ С. Руутсоо, X. Нийт. «Впечатления об Эстонии» Эйно Лейно 491 ЮБИЛЕИ А. Яаксоо. К пятидесятилетию Хейно Вяли 500 НА ТЕМУ ДНЯ П. Руммо. Ежегодник литературной жизни 501 СРЕДИ КНИГ Ю. Тонтс. Крестьянский двор с хозяином и без хозяина (Вяйно Илус. Хозяева хутора Кинсли. Таллин, 1978) 502 Э. Сювалеп. Ландшафты с овцами (Мари Саат. Что делать с матерью? Таллин, 1978) А.-Р. Хаузенберг. Два обозрения удмуртского языкознания (200 лет удмуртской письменности. Ижевск, 1976; Вопросы удмуртской диалектологии. Ижевск, 1977) 507 ОБОЗРЕНИЕ 509 I N H ALTSVERZEICHNI S S. Kiin. Die Poesie ist eine Widerspiegelung des Lebens K. Laitinen. Eine verlorengegangene Legende. Der unbeendete Roman von Aino Kallas 456 N. Andresen. Aino Kallas als Kritiker der estnischen Literatur. 467 M. Hint. Benötigt das Präsens besondere Kennzeichen? L. Tiik. Kubjas, kilter, korrapealne 481 J. Sang, L. Karlov. Orthologisches Wörterbuch 1976 (Umfrage der Zeitschrift «Keel ja Kirjandus») 489 PUBLIKATIONEN UND MATERIALIEN S. Ruutsoo, H. Niit. Eino Leinos «Eindriicke von Estland» JUBILAEN A. Jaaksoo. Zum 50. Geburtstag. von Heino Väli 500 IM BLICKPUNKT P. Rummo. Das Jahrbuch des Literaturlebens 501 RE2ENSIONEN Ü. Tõnts. Der Bauernhof mit dem Wirt und ohne Wirt (Väino Ilus. Die Bauern des Kinsli-Hofcs. Tallinn, 1978) 502 E. Süvalep. Landschaften mit Schafen (Mari Saat. Was soil man mit der Mutter tun? Tallinn, 1978).505 A.-R. Hausenberg. Zwei Obersichten der udmurtischen Sprachwissenschaft (200 лет удмуртской письменности. Ижевск, 1976; Вопросы удмуртской диалектологии. Ижевск, 1977) RUNDSCHAU 509

72 30 кор TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID EÜS = Eesti Üliõpilaste Selts; F = fond; KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut; KM КО = Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond; M = mapp; nim. = nimistu; NTN = noorte teadlaste nõukogu; p. = pöördel; RAKA = Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv; s.-ü. = säilitusüksus; UB = Liv-, Est (h) - und Curländisches Urkundenbueh; ÕES = Õpetatud Eesti Selts; OS = Õigekeelsuse sõnaraamat. Tallinn, 1960; Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn, Keeled: asks = alamsaksa; gt = gooti; h = handi; holi = hollandi; kasks = keskalamsaksa; küsks = keskülemsaksa; lad = ladina; It = läti; pl = poola; rts = rootsi; sks = saksa; sm = soome; tn = taani. KEEL ja KIRJANDUS SEPTEMBRIS: Lev Tolstoi retseptsioon Eestis XX sajandi algul Mart Raua loomingutee algus Keeledemograafilisi etüüde: teine keel ja selle valdamine Eesti keele verbaaladjektiivid Fääri keel Raamatute väljaandmise vorminõudeist ja vigadest Kas olete tellinud KEELE ja KIR JANDUSE" aasta lõpuni? Kui ei, tehke seda veel täna: ainult siis võite olla kindlad täieliku aastakomplekti omandamises. j