T A R K U S 8 Perekond on väärtus inimesele ja ühiskonnale Tõnu Lehtsaar piibellikest pereväärtustest. T E G U 7 Mart Jaansoni teos kanti ette laulupäeval Sangaste kirikus lauldi jumalateenistust. E E L K T Ä N A B 5 Tunnustus kuulub teenekatele kiriku töötegijatele Peapiiskop annab autasud üle Tallinna piiskoplikus toomkirikus nelipühal. Täna lehes +4 külge www.eestikirik.ee Eesti Evangeelse Luterliku kiriku ajaleht 25. mai 2011 Nr 24/25 (1071) Hind 0.64 ; 10 krooni Kultuurisillad Läänemereäärses kultuuriruumis EELK Usuteaduse Instituudis esitleti uut raamatut «Kultuurisillad Läänemereäärses kultuuriruumis». Piiskop Martin Hein ja peapiiskop Andres Põder kinnitasid allkirjadega koostööleppe elujõulisust, vasakul õpetaja Urmas Viilma. Kirikute koostöö tunnistati jätkusuutlikuks Pühapäeval, 22. mail pikendati Tallinna piiskoplikus toomkirikus Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) ja Saksamaa Kurhessen- Waldecki Evangeelse Kiriku (EKKW) vahelist koostöökokkulepet viie aasta võrra. Leppe allkirjastasid EELK peapiiskop Andres Põder ja EKKW piiskop prof dr Martin Hein. Pidulikul jumalateenistusel jutlustas piiskop Hein. Teenisid peapiiskop Põder, emeriitpeapiiskop Kuno Pajula, õpetaja Urmas Viilma, organist oli Ene Salumäe. Koostöökokkulepe sõlmiti 2001. aastal viieks aastaks, seda pikendati 2006. aastal ja taas möödunud pühapäeval. Leppega deklareerivad kirikud, et nad on kutsutud ühiselt tunnistama evangeeliumi, teenima inimesi ja toetavad teineteist selle ülesande täitmisel. Kümne aasta jooksul on mõndagi korda saadetud. Üks aktiivne koostöö arendaja on Välis-Eesti piiskopkonna Sak- Meil on suur rõõm seda lepingut taas pikendada. samaa praost Michael Schümers, kelle sõnul tähendab väga palju, et koostöölepe on sõlmitud kirikujuhtide tasemel. Eraldi on ka praostkondadel ja kogudustel kokkulepped. Michael Schümers ja tema abikaasa Merike Schümers-Paas on selle leppe ühe eduka projekti algatajad, nimelt just nemad tõid Eestimaale seminari «Reis usumaale». «Kolm aastat sõitsime Eesti kogudusi mööda ja rääkisime inimestega, kes tunnevad kristluse vastu huvi, kuid ei ole kirikuga lähemalt kokku puutunud. Kirikut teatakse, kuid mis seal sees toimub, ei teata ja kardetakse, et ei saada aru, millest õpetaja räägib. Kuid inimestega ühises vestlusringis elu põhitõdede üle arutledes leidis igaüks midagi endale,» rääkis Schümers oma kogemustest. Kurhessen-Waldecki Evangeelne Kirik µ 900 000 liiget µ Kirikuvalitsus asub Kasselis µ Sõprussidemed EELK nelja praostkonnaga µ Partnerleping ka Lõuna-India, Lõuna-Aafrika, Namiibia ja Kõrgõzstani luterliku kirikuga Nüüd jätkab sama projekti Kadri Lääs usuteaduse instituudist, kuid sellesse on kaasatud ka koguduste õpetajad. Õpetaja Annika Laats näiteks kutsus leerinoored reisile usumaale. Teine suurem projekt puudutab HIV- ja AIDSi-ennetustööd kirikus. Usuteaduse instituudis on Anne Burghardti eestvedamisel korraldatud koolitusi eesmärgiga suurendada kiriku töötegijate valmisolekut seista vastamisi järjest suurema HIV levikuga Eestis. Peapiiskop Põderi sõnul on koostöö kahe kiriku vahel kandnud head vilja. «On olnud sõpruskohtumisi koguduste ja kirikujuhtide tasandil. Meie sõprus on ulatunud kahe kiriku piirest kaugemalegi: on toimunud kohtumisi mitmete maailma luterlike kirikute juhtidega. See on rikas pärand, mille oleme saanud selle lepingu kaudu. Meil on suur rõõm seda taas pikendada.» EKKW delegatsioon koosseisus piiskop Martin Hein, piiskopi referent õp dr Frank Hofmann ja praost Michael Schümers viibis Eestis viis päeva. Tutvuti EELK tööga eri tasanditel. Kohtuti õp Matthias Burghardtiga ja tutvuti Saksa Lunastaja kogudusega. Konsistooriumis nõupidamisel arutati teoloogilise hariduse tuleviku üle, räägiti 2012. aastal toimuvast kirikute naisteoloogide konsultatsioonist Eestis, AIDSi-ennetustööst jm. Külalised võtsid osa piiskopliku nõukogu tööst, külastasid Talu laagrikeskust ja Kose kogudust. Tuleva aasta augustis toimub Hofgeismaris kahe kiriku vaimulike kokkutulek. Teos sisaldab töid Eesti kirikuloo, süstemaatilise teoloogia ja piibliteaduste alalt. Tegemist on instituudi toimetiste XXI trükisega. Toimetis on pühendatud instituudi kirikuajaloo professorile Hillar Hans Põllule (1911 1980). Raamatuga tähistatakse instituudi 65. aastapäeva ja Tallinna ning Turu Euroopa kultuuripealinnadeks olemist. Eks ole ju sümboolne seegi, et nii Tallinnas kui Turus asuvad kummagi maa peakirikud, mõlemas linnas saab õppida usuteadust ja tegelda teoloogilise teadustööga. Kultuurisillana on esindatud nii soome kui eesti usuteadlaste kirjutised. Näiteks Kari Tarkiainen kirjutab Christian Agricolast ja Rootsi kirikupoliitikast Eestis 16. sajandil. Kristel Engman uurib aga usuteaduse instituudi ja Soome kiriku suhteid aastatel 1946 1986. Ent raamat pöörab tähelepanu ka meie pikaajalistele suhetele Saksamaa ja baltisakslastega. Matthias Usutunnistuskirjades on luteliku kiriku õpetuse alus ja on loomulik, et me saame neid emakeeles lugeda.kui eestikeelsed usutunnistuskirjad alles ootavad avaldamist, on need soomekeelsetena netist kättesaadavad. Aprillis toimunud EELK kirikukogu istungjärgul esitas õpetaja Illimar Toomet järelepärimise usutunnistuskirjade (Liber concordiae) eestikeelse tõlke avaldamise kohta, mida pole suudetud siiani teha. Soome luterlik kirik on selles suhtes olnud innovaatilisem ja pannud usutunnistuskirjad oma kiriku kodulehele kõigile tutvumiseks. Usutunnistuskirjad leiab aadressilt Toimetaja Riho Saard uut raamatut tutvustamas. Burghardt vaatleb Tallinna kolme baltisaksa koguduse Niguliste, Oleviste ja toomkoguduse näite varal baltisakslaste ümberasumist Saksamaale 1939. aastal. Autorite hulgast leiab Kalle Kasemaa, Alar Laatsi, Riho Saardi, Randar Tasmuthi, Arne Hiobi jt tunnustatud usuteadlaste nime. Teose teeb paljudele loetavaks see, et artikleid on nii eesti, soome kui saksa keeles ingliskeelsete lühikokkuvõtetega. Soome kiriku usutunnistuskirjad internetis www.evl.fi/tunnustuskirjat. Muidugi on lihtsam lugeda tekste raamatust, kuid ilmselt on Eestis tegu siiski vägagi väikesetiraažilise ja samas mahuka väljaandega, mis tõstab ühe eksemplari hinna küllaltki kõrgeks. Miks ei võiks ka meil olla usutunnistuskirjad avalikult internetist kättesaadavad nagu Piibelgi? Kuni meie selleni jõudnud pole, on soome keele oskajatel võimalus kiriku õpetuslike alustega tutvuda, kasutades Soome kiriku kodulehekülge. Lisaks on seal juttu ka usutunnistuskirjade taustast ja piiblitsitaadid on varustatud linkidega võrgupiiblile. Kaido Soom Tänu olgu Jumalale, kes ei ole heitnud kõrvale mu palvet ega ole mult ära võtnud oma heldust! (Ps 66:20)
arvamus Pühadest tekstidest Kristus küürlaste koguduses Kord EELK Usuteaduse Instituudi sessiooni hommikupalvusel kõneles üks üliõpilane kujutletavast olukorrast, kus Kristus oleks veel nagu kooliõpilane teiste hulgas ja klassikaaslased kiusaks teda. Mida peaks tegema kaasõpilane? Küllap peaks ta astuma lööjate juurde ja ütlema, et lööge Kristuse asemel mind, ma olen kristlane. Niisugusel palvusel osaledes on tunda vaimuliku isepuhastusvõime toimet. Kevadel rõõmustavad meid värske rohelusega kattuvad puud, mis kõnelevad tülpinud inimesele Jumala kingitavast värskusest. Me võime loota ka veekogude ja metsade teatavale isepuhastusvõimele. See suutlikkus ei pärine loodust enesest, vaid on Looja antud omadus. Puhastusvõime on tegus siis, kui sissevoolava mürgi hulk on väiksem kui uus tekkiv puhtus. Vaimuliku elu isepuhastusvõime on meeleparandus, mis algab meist endast. Teelise meeleparandus jääb aga poolele teele, kui teekaaslase patuga tegelemine suleb silmad oma patu märkamise eest. See puudutab meid kõiki. Ükskord astus Kristus sisse üht kogudust vaatama ja jälgis tagapingist asjade kulgu. Kõikidel kohalolijatel olid kusagil suuremad või väiksemad eri kujuga küürud ja muhud paremal ja keskel, kaela peal, abaluu ning ristluu piirkonnas. See ei olnud mingi üllatus, nende inimeste pärast ta tuligi. Üllatav oli aga see, missuguse innuga mõned küürlased vasakküürlasi tõrjuma hakkasid. Sest küür võib ju olla kus tahes ja kui suur tahes, ainult et mitte vasakul. Tõsiasi, et suurem hulk kõiksugu küürlasi selles õigusemõistmise mängus ei osalenud, võis johtuda sellest, et neile meenus oma küür. Kristus mõtles, et peaks Isaga arutama, miks meist lähtunud Vaim pole siin veel toonud selgust patu, õiguse ja kohtu kohta ( Jh 15:8) ning miks siia kogudusse tulles rusuv tunne tekib. Mitte sellepärast, et vasakküürlusel õigustus oleks, vaid sellepärast, et muud küürud suures õhinas tähelepanuta jäävad. Õlitõrje laevad ei vala uut õli merre ning pattu patuselt tõrjudes muutub langus senisest suuremaks. Kaaskristlaste probleemide eest palvetamine on tegusam, kui me arvame, ja me oleme oma praktikas seda liiga vähe teinud. Aastaid tagasi ütles üks vanu aegu mäletav UI vilistlane, et koos Herbert Kuurmega lahkus EELKst ja UIst viimane hingehoidja. Endisaegade hingehoidjate ritta asetas ta Ago Viljari kõrval veel mõned nimed. Küsimus ei olnud teoreetilistes aspektides, vaid arusaamas, et need isiksused olid meist seesmiselt terviklikumad, tervemad, usuliselt sügavamad ja ausamad. Ajad olid väga rasked, aga nendel meestel jätkus seesmist jõudu anda tuge, viidata puudustele seal, kus mõistvust mängides silma kinni pigistada ei saa, aga ka toetada tõrjutut ja aidata taastada ta väärikust. Ehk olidki nad seesmiselt vähem katki, kui oleme täna. Põhiprobleemid lähtuvad inimestest endist ja need mõjutavad kogu elu. Oma sisemiste pingete tõttu otsime põhjusi ja süüd väljastpoolt ning ootame lahendusi teiste käest. Me kõik osaleme elus, mis on üks peen ja silmale hoomamatu psühholoogiline näitemäng, ainult et osa meist on meis toimivatest mehhanismidest teadlikumad ning suudavad ennast natuke rohkem analüüsida. Personaalsete probleemide transformeeritud ja seetõttu endalegi äratundmatul kujul väljaelamine toob kasu asemel kahju ega võimalda otsida probleemide lahenduste seemneid, mis samuti peituvad meie seesmuses. Kas seemned nähtavaks viljaks saavad või mitte, oleneb taas meie hingepinnasest. R. Tagore sõnadega: «...löö, löö kehvuse juurt minu südames!» Kiriku käekäik oleneb esmalt isepuhastusvõimest, kus põhimõtted ja armastus on tasakaalus. Alles seejärel tulevad struktuurilised, tehnilised ja muud tegurid. Ka sellel kevadel saame osa Kristuse taevassevõtmise püha ja nelipüha õnnistusest ning lootusest, et kusagil eespool võiks oodata küürutute kogukond. Sinna on valutum pääseda siis, kui me siin ja praegu oma küüru ära tunneme ja arsti leiame. Randar Tasmuth, usuteaduse instituudi rektor Villu Jürjo, Narva koguduse õpetaja Anna-Liisa Vaher, Eesti Kiriku kolumnist «Hallpead austa, kulupead kummarda», ütleb üks tuntud eesti rahvatarkus. Vahel tundub, et see vana tõde kipub reaalses elus liiga kergekäeliselt laiali valguma. Või siis mine tea, kus see tõde on kas liiga rahulolematute klientide taga või hoopis personali tuimuses. Keila haiglat käsitlevatele artiklitele lisatud kommentaare lugedes jääb mulje, et ringkaitse on mõlemal liinil. Kuigi selge on see, et kommentaariumi põhjal mingeid järeldusi teha on ennatlik. Pigem on ilmselt arukam tuua paralleele oma kogemustest. Hooldekodu, mis jääb n-ö minu teeninduspiirkonda, väi- Juudi sünagoogi juurde kuulub ruum geniza, mida võiks nimetada pühade raamatute hauakambriks. Sellel ei tarvitse isegi olla avatavat ust, vaid ainult luuk, kust järjekordseid «surnud» raamatuid sisse panna, või oleks ruum ka hoopis kinni müüritud. On juhuseid, kus geniza on jäänud suletuks tuhandeks aastaks ja siis on avamise järel maailm olnud hämmastuses just seal säilinud tekstidest. Dr Heino Noor on tõstatanud Eesti Kirikus ülimalt olulise teema. See on pühade tekstide saatus. Eesti raamatute tiraaž on olnud väga suur ja palju on sellist, millel praktilist kasutust enam pole. Esmalt muidugi maarahva lauluraamat ja uus lauluraamat. Koguduse ühislaulmisse ei tule need enam kunagi. Ka vanas kirjas pühakirjaraamatute asemel eelistab enamik lugeda Piibli viimaseid trükke, mis on loomulik. Rahva ühismälus on aga pühal raamatul ka tänapäeval teatud austusväärne roll ja kirik peab tagama nende raamatute väärikuse. Koguduste võimalused ja võimed on aga hästi erinevad. Ometi võiks ka kõige tuimemas koguduses olla käärkambri kapi otsas üks banaanikast, kuhu ladustada «mitte kellelegi vajalikud» pühad raamatud. Ärksamate koguduste juurde tekib järjest enam ka selliseid raamatukogusid, kus pisut isegi temperatuuri ja õhuniiskust püütakse jälgida. Rahvas annetab kirikutele raamatuid hea meelega. Naiivne on küll lootus, et ehk õnnestub mitmest katkisest pühakirjast restaureerimise tulemusena saada ühe korraliku köite. Ei õnnestu, ja seda mitmel põhjusel. Esmalt hävivad enamasti raamatu samad leheküljed. Tänapäeval on aga päris lihtne eelnevalt toonitud paberile puuduvad lehed kopeerida ja terviktekst taastada. Piibli restaureerimisel tuleb aga mängu hind. Raamat ise on hästi odav. Ostsin ise üle-eelmisel nädalal artikli juures illustrastsioonina kasutatud Piibli kolmanda trüki oksjonilt kahe euro ja Merille Hommik kuuekümne sendi eest. Krooniaja lõpul omandasin ka ühe Piibli esmatrüki kiriku raamatukogule vähem kui kümne praeguse raha eest. Piibli professionaalne taastamine algab aga vähemalt sajast uuest rahast. Nii saab seda praegu soovitada vaid perekonnareliikviate puhul. Meenutamist väärib aga, et kunagi kuulus iga köstri ametioskuste juurde raamatute pookimine. Mitte igas alevikus või külas ei ole kõik kiriku töötegijad viimaseni üle koormatud. Samas on nad need vähesed inimesed, kes mõistavad vana raamatu väärtust. Miks siis mitte uuesti raamatuköitmise kunst ära õppida. Nii antakse koguduste kaudu tagasi osa meie rahva vaimulikust pärandist. Töötegija võib sellega hiljem pisut leivakõrvastki teenida. Ja kõigeks selleks ei ole vaja mingisugust Kirikute Nõukogu «ühist seisukohta», vaid lihtsalt veidi head pealehakkamist. Miks siis mitte uuesti raamatuköitmise kunst ära õppida, et anda koguduste kaudu tagasi osa meie rahva vaimulikust pärandist. Omaette teema moodustavad pisut spetsiifilisemad raamatud. Tooksin näiteks ingeri rahva soomekeelse, tihti viimaseni «ära tarvitatud» vaimuvara. Et Narva kogudus valmistub 6. augustil tähistama Ingeri kiriku 400. aastapäeva ja sel puhul avab ka kirikus temaatilise näituse, siis võtame meeleldi vastu pilte ja raamatuid, mis on olnud saatjateks meie ingerlaste raskel rännuteel. Kui keegi häbeneb saata selliseid «kasutuid räbalaid», võite teha seda ka anonüümselt lihtsalt pakk posti! Kinnitan, et me ei solvu sugugi. Kiriku üks ülesanne oma rahva seas on olla mälu hoidjaks. Meie rahvusliku mäluga on väga kehvad lood. Patukahetsusele peavad aga ikka järgnema head teod. Kirjapandud tekstide säilitamine ei ole lihtsalt hobi. Olen seda meelt, et tegemist on kiriku tingimatu kohustusega. Ilmalikud võimud on sellest paremini aru saanud, miks muidu kiriku raamatukogu omamine nõukogude ajal paragrahvi alla käis. Kasutagem siis oma tänast vabadust. Igaühe õigus väärikale kohtlemisele san jõudumööda korra kuus. Alati on tunne, et sind oodatakse: nagu läheks kellelegi külla, kellegi juurde koju. Kodutunnet mingis suures «kombinaadis» on väga raske tekitada ja tundub, et see polegi sageli eesmärk. Pigem on sihikule võetud kasum või midagi hoopis muud. Paratamatult on suurte hooldekodude juurde tekkinud mõrkjas ärimaik ning tundub, et seda peetakse normaalseks. Ehk siis taas üritab Eesti jõuda faasi, mis mujal Euroopas on juba läbitud. Tänapäeval on läänemaailmas jõutud tõdemuseni, et just väikesed, piiratud klientuuriga hooldekodud kannavad seda funktsiooni, mida nad peaksidki kandma väärikat vananemist. Meie valla hooldekodu võib tõepoolest nimetada koduks, sest kuidas teisiti saakski kirjeldada vana, õdusat, looduskaunis keskkonnas asuvat hoonet. Õuel saavad vanurid päikese käes peesitada, põllulapikesel kasvavad köögiviljad, olemas on lõkkeplats, kõrvalhooned. Aeg-ajalt käivad eakaid rõõmustamas mõned taidlejad. Päevas on kindlad kellaajad lugemistundidele, kus kõik kokku kogutakse ja lehest uudiseid ette loetakse. Õhtuti mängitakse mälumängu ning, nagu öeldud, ka jumalasõna väärtustatakse selles majas. Ei usu, et suures hooldekodus tuleks kõne alla näiteks see, et pastor kutsutakse armulauda jagama kellegi juurde, kelle seisund on halvenenud. Meil on küll tunduvalt vähem ruumi kui mõnes linna hooldekodus, aga järjekord on pikk, sest igaüks tahaks oma vanaduspõlve veeta just sellises kohas. Seda sel põhjusel, et seal on hoolealuste ja hooldajate arv omavahel talutavas kooskõlas, igaühe jaoks leidub aega, igaüks tunneb end osana ühest perekonnast. Teeb nukraks, et «kombinaatide» patsientide jaoks sageli ei jagugi aega ning hoolt nii palju, kui seda vaja oleks. Lihtsalt ei jätku inimressurssi ja olemasolev ei suuda tagada inimväärset keskkonda. Üks asi on töökoormus, teine asi väike palk. Iseküsimus on muidugi see, kas väike palk on õigustus kellegi halvasti kohtlemisele. Selline asutus, mille eesmärk peaks olema nende inimeste hoidmine ja turgutamine, kes endaga enam hakkama ei saa, ei tohiks lubada endale empaatiavõimetuid töötajaid. Näiteid selle kohta, millised tingimused valitsevad linna hooldusosakonnas, ei tule kaugelt otsida: hiljuti hooldekodust linna haiglasse saadetud kaks patsienti toodi tagasi sellise haudumusega, et kohati oli isegi nahk maas. Voodikoht selles asutuses maksab 1214 eurot, meie hooldekodu ajab läbi 332 euroga kuus. Ent aina nõutakse väikeste hooldekodude suureks liitmist Tahaks loota, et mingi arusaam tuleb viimaks ka otsustajate meeltesse. Arusaam, et inimese elu viimased aastad pole see koht, kus mõelda kokkuhoiule või kasumile.
uudised A K T U A A L N E Nädalavahetusel süüdati kolme kiriku uksed Reede hilisõhtul ja ööl vastu laupäeva süüdati põlema Urvaste kiriku peauks ning Kanepi kiriku peauks ja käärkambri uks. Vandaalitsejal oli plaanis süüdata ka Otepää kiriku uks, õnneks jäi ta ebakaine oleku tõttu silma politseipatrullile, kes mehe kinni pidas. Liina Pissarev Lõuna-Eesti prefektuuri kommunikatsioonibüroost selgitas Eesti Kirikule, et algatatud on kriminaalmenetlus, ja kinnitas, et politsei veendumuse kohaselt on kolme kiriku süütamises süüdi üks ja sama isik. Lõuna-Eesti prefektuuri pressiesindaja Kerly Peitel vahendas, et päästeteenistus sai 20. mail kell 23.50 teate Urvastest kiriku ukse süütamisest ning uue päeva öösel kell 2.24 teatati politseile analoogsest süütamisest Kanepi kiriku juures. Kanepi kiriku peauksele ja käärkambri uksele oli valatud süttivat vedelikku ning seejärel need põlema süüdatud. Tuletõrjesüsteem andis läheduses elava kirikutöötaja telefonile häire. Koguduse juhatuse liige Arvi Hiir summutas kiriku juurde jõudes tulekustutiga tulekahju. Lisaks avastas politsei, et Otepää linnas on kiriku peauks ja ukseesine üle valatud süttiva vedelikuga. Eelnevalt olid politseinikud 21. mai kella 3.20 paiku kontrollinud sõiduautot, mida juhtis alkoholijoobes 32aastane mees. Kontrollimise käigus selgus, et meest on alust kahtlustada kiriku uste süütamises. «Kahtlustatavat ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud, ülekuulamisel tunnistas ta puhtsüdamlikult oma süü üles,» ütles Lõuna ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Külli Zimm. Urvaste koguduse õpetaja Üllar Salumets vahendas, et tulekahju avastas kiriku lähistel elav Marje Kangro, kes oma õuelt nägi kirikut põlemas. Häiresse läks ka alarmsüsteem. Kell oli 23.30 reede õhtul. Naine helistas kellamehele, kes elab pastoraadis. Riho Tenn haaras kiriku võtmed ning jõudis paari minutiga pühakoja juurde, kus ta leekides ukse avas ning kiriku eeskojas rippuva tulekustutiga tulekahju likvideeris. Seejärel helistas ta õpetajale. Üllar Salumets helistas kiriku juurde jõudes politseisse, kes samuti kiiresti sündmuspaigale jõudis ning õp Salumetsa avalduse alusel juurdluse alustas. Kanepi õpetaja Margit Laili sõnul kiriku uksed märkimisväärselt kannatada ei saanud: «Kahjustused on pindmised, peauksel põleski põhiliselt uksele kinnitatud teadetetahvel.» Uste renoveerimine on muinsuskaitse pädevuses. Otepää diakon Marko Tiirmaa ütles, et Otepääl on ebameeldivat vahejuhtumit meenutamas diislikütuse järgi lehkav kirikuuks, visuaalselt ei ole midagi näha. Liina Raudvassar N ä d a l a r i n g v a a d e Seaduskuulekusest Helistasin Urvaste õpetajale, uurimaks nädalavahetuse vandaalitsemist. «Eesti Kirik on ikka prohveteeriv ajaleht,» muigab Salumets, viidates eelmise nädala numbrile, kus me tuleohutustemaatilise artikli tutvustamiseks kasutame Urvaste kiriku pilti tekstiga «Kuidas kaitsta oma koda tule eest». Loomulikult ei osanud lehe tegijad nädal tagasi ette näha nädalavahetuse sündmusi. Ei alarmeerinud meid ka 21. maiks maailmalõppu lubav teade ennast kristlikuks nimetavalt organisatsioonilt. Lõuna-Eesti päästekeskuse pressiesindaja Marek Kiik ütles: «Tegemist on hea näitega, et kirikutele kohustuseks tehtud tulekahju alarmsüsteem ja kustutusvahendid on eluliselt vajalikud.» Tõepoolest, nii Urvaste kui Kanepi puhul aitasid tulekahju varases staadiumis avastamisele kaasa nõuetekohaselt paigaldatud tuleohutusseadmed. On raske oletada, mil määral oleksid tagajärjed kurvemad, kui kogudused oleks eiranud vastavaid nõudeid. Samuti tuleb rõhutada kohalike inimeste kiiret reageerimist ning jõulist sekkumist. Liina Raudvassar eesti kirik Ülikooli 1, 51003 Tartu Telefonid: 733 7790, 5743 0227 Faks: 733 7792 E-post: ek@eelk.ee Koduleht: www.eestikirik.ee Väljaandja SA Ajaleht Eesti Kirik, registrikood 90007336, nõukogu esimees Jüri Ehasalu (juri.ehasalu@eelk.ee) Toimetuse kolleegiumi esimees: Mihkel Kukk (mihkel.kukk@eelk.ee) Peatoimetaja: Sirje Semm (sirje.semm@eelk.ee) Teoloogiline konsultant: Kaido Soom Tegevtoimetaja: Liina Raudvassar (liina.raudvassar@eelk.ee) Toimetajad: Rita Puidet (rita.puidet@eelk.ee), Mari Paenurm (mari.paenurm@eelk.ee), Keeletoimetaja: Sirli Lember (sirli.lember@eelk.ee) Reporter: (tiiu.pikkur@neti.ee) Küljendaja: Salme Uustare (salme.uustare@eelk.ee) Kodulehe administraator: Helena Semm Sinod seadis kahtluse alla hääletustulemuse Ameerika idarannikul New Jerseys peetud sinodil kõneldi USA Esimese ja Chicago praostkonna koguduste olukorrast, samuti vahetati mõtteid kiriku ühinemise õiguspärasuse üle. Eestist võtsid sinodist külalisena osa peapiiskop Andres Põder, kantsler Urmas Viilma, avalike ja välissuhete spetsialist Arho Tuhkru ja misjonikeskuse juhataja Leevi Reinaru ning Torontost piiskop Andres Taul. Arho Tuhkru vahendas, et sinodil andsid koguduste esindajad ülevaate möödunud aastal toimunud sündmustest, samuti edastati nii poolt- kui vastuargumente EELK ja E.E.L.K. ühinemise teemal. «Sinodist osavõtjate arv kahaneb aastast aastasse. Viimase paari aasta jooksul on juba kaks eesti kogudust USAs lõpetanud tegevuse ja mõned kogudused on nii väikseks jäänud, et nad ei suutnudki esindajaid kohale saata,» vahendab Airi Vaga Eesti Elus ilmunud sinodiülevaates. Tuhkru sõnul jäi sõnavõttudest kõlama mure eestikeelsete õpetajate nappuse ning koguduste vananemise üle. Samas toonitati, et hoolimata raskustest hoitakse alles eesti keel ja meel ning kuulutatakse sellest kantult Jumala sõna. Kõik said sõna EELK ja Soome kiriku Tampere piiskopkond olid külas sõpruspiiskopkonnal Delaware-Marylandis. Peapiiskop Andres Põder kohtus ELCA Delaware i- Marylandi piiskopi Wolfgang Herz-Lane iga. Külastati kirikukeskust Batimore is, Gettysburgi luterlikku seminari, kus osaleti ka lõpuaktusel, ja kogudusi. Heameel oli sarnaste joonte äratundmisest EELK ja Delaware i-marylandi sinodi elus, need on eeskätt koguduste iseseisvus ja väiksus Sinodipäeval: peapiiskop Andres Põder (vasakul) ja USA Chicago praostkonna abipraost Hendrik Laur. Arho Tuhkru Ehkki sinod oli üks suur jutuajamine, kus midagi ei otsustatud, said inimesed teatud selguse. Sinodilaste seas pälvis suurt huvi Leevi Reinaru ettekanne EELK misjonikeskuse tegevusest ja Eestist kui misjonipiirkonnast. Ettekandjalt päriti muu hulgas, kas kodumaalt ei ole võimalik saata USAsse mõnda misjonäri nn uuseestlaste keskele misjonitööd tegema. Reinaru soovitas kogudusest eemale jäänud noori eestlasi kutsuda näiteks kohalikesse eesti täienduskoolidesse, mis võiks tihendada sidemeid vanema põlve rahvuskaaslastega. USA Esimese praostkonna praost Thomas Vaga kinnitas Eesti Kirikule, et päevad olid sisutihedad ning tööküllased. «Oluline oli, et kõik, kes soovisid mõttevahetuseks sõna, selle ka said ja samas jäime kavandatud aja raamesse,» selgitas ta. Teiste hulgas jagasid Koduja Välis-Eesti kiriku ühinemise teemal, mis palju kirgi üles kütnud, selgitusi külalised Eestist. Praost Thomas Vaga jagas informatsiooni, kuidas USA seadused lubavad kirikul omaette elada või vabaühendusi luua. Juba kirikute ühinemisest saadik on vaieldud, kas ja kuidas kogudus saab üldkirikust välja astuda. Moodustati komisjon Mitmest sõnavõtust jäi mulje, et kirikute nähtava ühinemise sisulist osa on ebapiisavalt selgitatud. Näiteks on paljudel ühinemise vastu hääletanutel jätkuvalt mureks oma koguduse raha ja varade võimalik kaotamine. Ometi ütleb ühinemislepingu punkt 5, et E.E.L.K. koguduste vallas- ja kinnisvarad jäävad EELK Välis-Eesti koguduste vallas- ja kinnisvaraks. Baltimore i koguduse esindaja Fred Ise selgitas kirikute ühinemist toetades, et erinevalt mõne Välis-Eesti piiskopkonna koguduse arvamusest saab põhimääruse järgi kirikust välja astuda ainult üksikisik, s.t iga koguduseliige personaalselt. Väljaastumist ei saa otsustada koguduse nõukogu, juhatus või hingekarjane, toonitas Ise. Selles küsimuses USA eesti kogudustel üksmeel puudub. Piiskop Tauli sõnul on kirikute ühinemise vastu hääletanud 13 kogudusest tänaseks seitse oma maksud Toronto konsistooriumisse tasunud. Kolm USA ning üks Kanada kogudus on saatnud sinna aga kirja sooviga EELKst välja astuda. Sinod arutas koguduste kaebusi Kodu- ja Välis-Eesti kiriku ühinemise hääletustulemuste kohta. Otsustati moodustada komisjon, keda volitati üle vaatama EELK ja E.E.L.K. nähtava ühtsuse hääletamistulemuste protokoll ja hääletussedelid. Praost Vaga vahendas Eesti Kirikule, et tiheda programmiga ja osaliselt pingerikas päev lõppes armulauaga jumalateenistusega, kus jutlustas Chicago praostkonna praost Uudo Tari ja teenis praost Thomas Vaga. Piiskop Taul hindas sinodi puhul kõige rohkem seda, et inimesed said kokku ja võisid oma erinevaid arvamusi välja öelda. «Ehkki sinod oli üks suur jutuajamine, kus midagi ei otsustatud, said inimesed teatud selguse, mida kohapeal võib-olla kohe ei osatud mõista,» arutles ta. Liina Raudvassar Lõppes EELK delegatsiooni visiit Ameerikas ning maakoguduste rõõmud ja mured. Sarnasust USAga on ka selles, et kogudused on täiel määral majanduslikult iseseisvad ja suur osakaal on vabatahtlike tööl. Andres Põder jutlustas ühisel jumalateenistusel Püha Markuse luterlikus kirikus, mis on aastakümneid olnud koduks ka Baltimore i Markuse eesti kogudusele. Nädal varem teenisid peapiiskop ja kantsler Urmas Viilma Washingtoni Markuse eesti kogudust. Arho Tuhkru Piiskop Wolfgang Herz-Lane, tagaplaanil Urmas Viilma. Arho Tuhkru l ü h i d a l t EELK ühendmeeskond osaleb Rakvere ööjooksul Eesti Ööjooksude sarjas koguneb spordihuviline rahvas 10. juuni õhtul Rakverre, kus toimuvad ka linnapäevad. Jooksus saavad distantsile minna nii üksiküritajad kui mees- ja sõpruskonnad. EELK on pannud välja 30-liikmelise meeskonna, mille liikmed võtavad jalge alla eri pikkusega distantsid. Vaimulikest asuvad starti õpetajad Anti Toplaan Kuressaarest, Avo Kiir Iisakust; Rene Alberi Avinurmest ja Tauno Toompuu Rakverest, kes kõik lähevad 21kilomeetrisele poolmaratonile. Tauno Toompuu ütles Eesti Kirikule, et võrreldes teiste vaimulikega ongi ehk tema sportlik vorm kõige tagasihoidlikum. Mees on käinud aastaid ujumas ja nüüd püüab lisaks sellele vähemalt kolmel korral nädalas jooksuraja jalge alla võtta. Tartu Maarja kirik saab häid ideid Järgmisel kolmapäeval lõpeb Tartu Maarja kiriku sisearhitektuuri ideede konkurss. See kuulutati välja aasta algul ning hankemenetluse dokumentide saamiseks registreerunud bürood ja eraisikud saadavad omapoolsed arhitektuurilised lahendusideed 1. juuniks. Komisjon vaatab need läbi ning jaanipäevaks selgitatakse välja konkursi võitja ideekavand, millest saab ka edaspidise põhiprojekti alus. Maarja kirik taastatakse muinsuskaitseliste eritingimuste alusel, taastada tuleb torn ja kiriku endisaegne välisilme. Sakraalne sisearhitektuur on saanud vabamad käed ning kogudus loodab, et kirikusse tekivad ruumid nii jumalateenistuste, talituste kui ka muu sobiva tegevuse jaoks. Ka praegu kasutatakse pühakoda, mille õiguslikuks omanikuks sai kogudus pärast pikka vaheperioodi alles 2009. aastal, soojal ajal kiriku ning kontserdipaigana. Maarja koguduses on üle 3000 ristitu, neist annetuse tasus möödunud aastal 388 liiget.
Hoolitsus Hea tegu algab ligimesearmastusest Rinnekoti-Säätiö on oma 84 aasta pikkuse ajaloo jooksul pakkunud peavarju ja tuge erivajadustega inimestele Helsingi piirkonnas. Rinnekoti sihtasutus pakub sotsiaal- ja tervishoiuteenust kohalike omavalitsuste kaudu hooldust vajavatele arengupuudega inimestele. Asutus on alguse saanud 1927. aastal kristlikust ligimesearmastusest, kui Helsingi diakonissideasutuses õde Aino Miettinen võttis hoole alla kaks orvuks jäänud neljaaastast last: pimeda Martti ja tema venna Mauri. Nii lähtutaksegi Rinnekoti töös kolmest põhiväärtusest: ligimesearmastus, personali asjatundlikkus ja hea elu tagamine klientidele. «Algul polnud ju midagi muud kui vaid armastus ja hoolivus ning kiriku toetus,» selgitab meie kohtumisel Rinnekoti-Säätiö hooldusjuht Kaisa Syrjä. «Kirik toetas hoolt vajavaid inimesi, siis tuli juurde ühiskonna toetus ja vastutuse võtmine.» Elamine oma külas Kaisa Syrjä (paremal) on Rinnekotis töötanud 38 aastat. Ta on ka Anneli Tamme, kes saabus Soome tööle neli aastat tagasi, töölevõtja. Poolel teel Helsingist Vihtisse näitab teeviit, et kolme kilomeetri kaugusel asub Rinnekoti. Kuni 1939. aastani Helsingis paiknenud hooldusasutus ostis siia 420 ha maad, millel nüüd paikneb omaette asuv küla raviasutuste ja üürikorterite hoonete, 25 perekodu majaga, kabeli, kaupluse, kohviku, kasvuhoonete ja töökodadega. Ühele väljarenditud nõlvale on golfiklubi rajanud golfiväljaku. Iga tunni tagant sõidab läbi küla liinibuss Helsingist. Rinnekotile lisaks on asutusel veel Espoos ja Helsingis 18 kohta, kus hoolealuseid teenindatakse. WHO (maailma inimarengu aruanne) andmetel on 3% maailma rahvastikust arengupuudega. Kõige kindlamini teatakse inimeste hulka, kellel kas raske või keskmise astmega puue, see on Soomes 0,4% elanikkonnast ehk hinnanguliselt 30 000 40 000 inimest. Osa hooldusteenuse kasutajatest on raske liitpuudega, nii on nad täiesti sõltuvad hooldustöötajatest. Rinnekotis on ööpäevaringset hooldust vajavaid elanikke 300, toetatud elamist vajab 220 ja hoolduspere teenust kasutab alla 100 inimese. Lisaks saadakse siit polikliinilist ravi ja rehabilitatsiooni ning antakse võimalus tööteraapiaks ja päevahoiuks. Et igaüks tunneks end hästi 38 aastat on Rinnekotis töötanud sarmikas Kaisa Syrjä, kel on olnud au töötada koos legendaarse õe Ainoga, kelle tegevust ja elu saab täna näha Rinnekoti muuseumis. Kaisa Syrjä on see inimene, kelle vastutusalas on ka Eestist saabunud hooldustöötajate töölevõtmine. Lisaks valmisolekule end erivajadustega inimeste teenistusse panna on nõutav soome keele ja arvuti kasutamise oskus. «Kõik on olnud head töötajad,» ütleb Kaisa Syrjä, aga Pärnus suvekodu omav naine on kursis Eesti oludega ja teab, et Soome tööletulek võib tuua kaasa ka probleeme. «Ma ei taha tööle võtta noori naisi, kellel jäävad Eestisse väikesed lapsed. Sellest tuleb perele uus probleem.» Tööpuudus 18 25aastaste noorte seas on Soomeski suur. On töökohti, mis pole noorte jaoks prestiižsed, sest soovitakse kohe juhtivat kohta, suurt palka ja head autot. President Tarja Halonen on öelnud, et vaesust ei saa heaks kiita, aga ka mitte neid hüljata, kes on vaesunud probleemide pärast alkoholiga. Soomlased on valmis kandma ühisvastutust ja jagama toetust. «Tähtis on see, et iga ühiskonnaliige tunneks ennast hästi. Kõige kõrgemat vastutust selle eest kannab paikkonnas vallavalitsus,» selgitab Kaisa Syrjä soomlaste mõttelaadi. «Meie teenime siin erivajadustega inimesi, see on meie kohus, nad on ju meie tööandjad. Oleme kõik Jumala silmis võrdsed ja armastatud.» «Meie valmisolek üksteist toetada sai alguse sõja järel, kui riigi kodanikud võtsid ühisvastutuse ja hoolitsuse sõjainvaliidide eest enda peale. Me maksame makse, kui teame, et sellega hoitakse toimivana tervishoiu- ja sotsiaalsüsteem,» ütleb Kaisa Syrjä, kelle omagi isa oli sõjainvaliid. Vanematele toeks Eestlased on üksteise ja jumalasõna toel Soome sulandumas «Kui peres on erivajadusega laps, ei pea vanemad leidma lisaraha ja vahendeid lapse ülalpidamiseks, selle eest hoolitseb koduvald,» selgitab Kaisa Syrjä Soome sotsiaalhoolekande toimimist. «Kindlasti arvestatakse abistamise määra ja teenuste valimisel vanemate sooviga.» Rinnekotis hooldajana töötav Anneli Tamme, kes tuli Soome 2007. aasta sügisel, on oma kogemusest tunda saanud, kui palju vanema soovidega tõepoolest arvestatakse. Tema 22aastane kerge arengupuudega poeg Almar elas algul pool aastat emaga, siis võttis Soome riik vastutuse enda kanda. Almar läks elama koos omaealistega peremajja, kus pakutakse toetatud elamise teenust, ja nüüd harjutab ta elamist tugiperes, kust oma lapsed on ellu saadetud. Ema Annelil on kogu aeg õigus jälgida poja arengut ja tema sõnaga arvestatakse. «Ma ei tea, kas oleksin Eestisse edasi elama jäädes tulnud toime vaimse ja materiaalse koormaga, mis on seal jäetud valdavalt perede kanda,» pihtis ta. Rinnekotis on hooldusel umbes paarkümmend last, kuid enamik hoolealustest on vanemad, tulnud siia 30 40aastaselt. Praegu tehakse riigis tööd selle nimel, et vähendada hoolduskohtade arvu suurtes hoolekandeasutustes. Mõtteviisi mõjust Rinnekoti arengusuund koostöös kohalike omavalitsustega on hoolekandeteenuste viimine puuetega inimestele koju kätte ehk siis nende koduvalda. Kergema astmega erivajadusega inimesi aidatakse enam tagasi ühiskonda, et nad läbi toetatud elamise ja toetatud töö võiksid tulevikus ise toime tulla. Külastasin Rinnekotis 1998. a ehitatud Seppola-kodu, mis on peremaja kümnele umbes 30aastasele hoolealusele, kellest igaühel on oma tuba. Lisaks on majas suur elutuba, köök, pesu- ja koristusruum, saun. Üks pereemandatest Pirjo Suominen, kes tol päeval tööl oli, selgitas elukorraldust. Koos püütakse teha süüa, koristatakse, pestakse pesu ja põrandaid, töötatakse laudas, kus on oma kitsed ja kodulinnud. Oma tuppa lubasid vaadata parajasti kodus olnud Jari, kes tegeles tasuta jagatavate reklaamlehtede komplekteerimisega, ja Kimmo, kes tuli just hambaarsti juurest ja näitas uhkusega jalgpallis võidetud karikaid. Eelmisel aastal kodumaises mängufilmis «Natuke austust» peaosalisena üles astunud Outi poetas, et oleks soovinud endale suuremat tuba. Anneli Tammega käisime ka tema töökohas, liikumispuudega pimekurtide osakonnas, kus on 13 hoolealust, neist vanim 65aastane. Tööl on seal rahvusvaheline seltskond. Näiteks Laval, kes äsja oli ka isaks saanud, on 2003. aastal Nigeeriast Soome elama asunud. Nagu ütles Kaisa Syrjä, ulatuvad Soome turvalise ühiskonna juured sõjajärgsesse aega, kui rahvas võttis ühishooldesse sõjainvaliidid. See mõtteviis me vastutame selle eest, et kõigil oleks hea elada on kandunud tänapäeva välja. Kui kaua kulub aega Eestis, mõistmaks, et riik saab edukas olla ainult siis, kui ka kõige väetim end siin hästi tunneb ning kui võtame omaks mõtteviisi hoolimisest ja ligimesearmastusest ja unustame ratsa rikkaks mentaliteedi? Maikuu esimesel teisipäeval palvetati Soomes Rinnekabelis EELK ja Eesti Kiriku eest. Iga kuu esimese teisipäeva õhtul kell kuus tulevad kabelisse kokku Rinnekotis töötavad eestlased ja Espoo toomkoguduse õpetaja Raigo Liiman või Helsingis eestlasi teeniv diakon Tuuli Raamat. Rinnekoti kabel (abikirik) on üks üheksast, mis jääb Espoo toomkoguduse teeninduspiirkonda. Eestlastega koos oli seekord ka soomlannast õpetaja Kirsi Muurimäki, kes juhib koguduses vabatahtlike tööd. Rahvusvaheline seltskond Raigo Liimani sõnul peetakse piiblitundi, kõneldakse omavahel ja palvetatakse. Tegu on omamoodi toetusrühmaga, kus saab jagada usulisi ja elulisi kogemusi ja üksteiselt küsida, kas mäletad... Meeri Kolberg asus Soome elama paarkümmend aastat tagasi ingerisoomlaste lahku- mise lainel. Anneli Tamme ja Eivi Malmeri kõrval on Maret Ranniku elanud Soomes kõige lühemat aega. Naised kinnitasid, et neile on kohtumised hingeliselt ja vaimulikult väga vajalikud. Kabelis peetavate õhtute infovahendajaks ja hoolitsejaks on kohapeal olnud Eveli Malmer. Rinnekoti ligi 800 töötajast on eestlasi umbes poolsada, lisaks mitme teise maa esindajaid, näiteks Pakistanist, Filipiinidelt, Nigeeriast, Peruust. «Võiksime kutsuda kokku kõik Rinnekotis töötavad välismaalased,» käis Raigo Liiman mõtte välja. Kas teha seda jõulude ajal või nelipühil? Õhku visatud mõtte kõrval oli Kirsi Muurimäkil pakkuda midagi konkreetsemat. Ta tutvustas Espoo koguduse erinevates piirkondades kooskäivaid töörühmi ja arvas, et Rinnekoti naistele sobiks hästi koguduse ja ka Kalajärve piirkonna ettevõtmised. Valida on laulukoori, diakooniatöö, naiste- ja Iisraeli rühma vahel; koos käivad Kord kuus saavad eestlased kokku Rinnekabelis. Pildil Kirsi Muurimäki (vasakult), Maret Ranniku, Anneli Tamme, Raigo Liiman, Meeri Kolberg ja Eivi Malmer. 2 x Sirje Semm palverühmad, Piibli uurijad, misjoni- ja rahvusvahelise töö rühm ning mitmed teised. Kõik on oodatud Kord aastas saadetakse kõigile piirkonna inimestele tasuta jagatava postiga koju buklett, kus on kirjas kogu info Espoo koguduse ja töötegijate kohta. Tutvustatakse eraldi koguduse seitsme piirkonna tegemisi. Kirsi Muurimäki sõnul on Espoo kogudusel 500 vabatahtlikku, kellest 70 on omavahelises suhtlusvõrgustikus ja peamiselt abiks missade ajal. Pühapäeviti on kohal 6 10 vabatahtlikku, kes on abiks välisustel palve- ja lauluraamatute jagamisel, piiblilugemisel, eestpalves, armulaua jagamisel ja kohvilauas. Igaüks läbib ka vastava koolituse ja saab valida, milles ta kaasa teenib. Septembris peetav madisepäeva sügislaat vajab samuti hoolsaid abimehi, et vastu võtta kuni 10 000 külastajat. «Koos loome uut, rikastame üksteist, jagame kogemusi ja saame midagi uut kaasa,» hindab Kirsi Muurimäki ühistegevusest tekkivat sünergiat. Soome suuruselt 5. koguduses, kus on 48 097 liiget, 130 töötegijat, neist 20 pastorid, on kirikutööd palju lihtsam korraldada. Jätkub inimesi, et vabatahtlikke kaasata ja koolitada. Tänu riiklikult laekuvatele maksudele on kogudused ka majanduslikult võimekad. Raigo Liimani meelest on aga rahast, mille tähtsust ei saa alahinnata, hoopis olulisem inimeste valmisolek ja tahe. «Vabatahtlikke on hea kutsuda kaasa, sest igale leidub koguduses tegevust. Tähtis on leida koguduses inimene, kes nendega tegeleb ja vastava võrgustiku loob.» Rinnekotis pole töövälist ühistegevust eriti palju, viimati peeti koos koristustalguid. Eestlannad lubasid mõelda ja ehk lülituvad tegusamalt Espoo toomkoguduse ellu. Igapühapäevased missad Rinnekabelis on Espoo, Helsingi ja Vantaa koguduse õpetajate korraldada. Peamiselt jagatakse jumalasõna Rinnekoti hoolealustele. Et tegu on erivajadustega inimestega, on õpetajadki teenistusel erimoodi. Kord olnud üks õpetaja teenistusel rulluiskudega. Raigo Liiman ütleb oma kogemustest, et valmis tuleb olla sellekski, et seltskonnas leidub «konkureerivaid muusikuid ja liturge, seda heas mõttes muidugi», või kõnetab liturgia ajal keegi sind valjuhäälselt. Lehekülje koostas Sirje Semm
EELK tänab Ennekõike ikkagi peapiiskopi abikaasa Peapiiskopi abikaasa Marje Põder ei ole kirikutööd lihtsalt kõrvalt vaadanud ja sellele kaasa elanud, vaid aastakümnete jooksul kiriku elus osalenud. Marje Põder töötab igapäevaselt vanglast vabanenute talituse juhatajana ning osalise koormusega ka kriminaalhooldajana, öeldes, et see väike praktiline lõik tema tööst on kõige selgepiirilisem, seotud konkreetsete inimestega. Ta on üllatunud, kuuldes oma nime kiriku poolt autasustatavate seas, ning juristiharidusega naine ütleb, et viimase aja üldkiriklikest tegemistest on ta osalenud EELK ja E.E.L.K. ühinemise töörühmas ning seegi töö on nüüdseks lõpule jõudnud. Hea sõnaga meenutab Marje Põder kiireid 1990ndaid, mil ta oli EELK juriidilises ja halduskomisjonis, see oli aeg, mil järjepidev seadusandlus alles tekkis. «Tõesti, kogu süsteem oli alles kujundamisel, tööd oli palju, kuid see oli rõõmus teadmine.» Marje Põder on aidanud kaasa ka EELK Pühapäevakooliühenduses ning toimetanud 1997. a välja antud usuõpetuse töövihikut. Oma praeguse elukorralduse juures ütleb Marje Põder, et ennekõike on ta ikkagi peapiiskopi abikaasa ning püüab kanda kõiki neid kohustusi, mis sellega kaasnevad. Marje Põderi panust on tunnistatud EELK Teeneteristi III järgu ordeni vääriliseks. Ta on olnud juriidilise komisjoni, halduskomisjoni ning EELK ja E.E.L.K. ühinemise töörühma liige. Mari Paenurm Annab endast rohkem kui sada protsenti Gustav Kutsar on kirikus töötanud peaaegu veerand sajandit, konsistooriumi otsusega on määratud talle EELK Teeneteristi III järgu orden. Gustav Kutsari töö kiriku juures algas 1988. aastal noorsootöö toimkonnas, järgmise aasta lõpus ordineeriti ta diakoniks ja alustas Saaremaal Valjala, Karja ja Jaani kirikus iseseisvalt teenimist vaimulikuna. Võiks öelda, et Saaremaa on tema jalajälgi täis: lisaks taastas ta Pöide koguduse ja rajas Orissaare koguduse. Ka teate kiriku kõrgest tunnustusest võttis ta vastu just Orissaares, kus veedab oma Konsistooriumi otsusega pälvib sel aastal EELK aukirja Tallinna Kaarli koguduse vaimulike assistent Külli Saard. Külli meenutab, et igas mõttes on olnud tema eeskujuks vanaema Herta Keel, Kuusalu koguduse organist, samuti tema vend Arthur Võõbus. Koos ema ja õega läks ta 1988. aastal Kaarli koguduse leeri. Tegu oli suure ja väga tugeva leerirühmaga. puhkust. Lisaks puhkusele on ta seal kõik nädalalõpud, sest reedeti annab sealses gümnaasiumis riigikaitse kursust. Ta on õige inimene sirguvale põlvkonnale riigikaitse teemal teadmisi jagama, sest viimased üheksa aastat on praegu kapteni aukraadis Kutsar kaitseväe teenistuses vanemkaplanina. Ta on kaitsnud Tartus magistritöö ja oodatud lektor kaitseväe sõjakoolis. Gustav Kutsar on koostanud raamatu «Surmateate edastamine» ja läbi viinud peretoetusprogramme. Gustav naerab, et jõuab veel kogudusetööle tagasi minna, kuid praegu on ta kaitseväe eest rohkem kui sada protsenti väljas. Kaitseväes teenib 15 kaplanit ja tööd on palju ning see on päris raske, kinnitab ta. Veel Vabatahtlik töö tõi kiriku juurde mitmesse ametisse Õpiti usinalt ja anti korralik eksam. Osaleti koristustalgutel ja tunti uhkust, et tohiti koguduse tegevuses osaleda. Külli tunnistab, et oli heas mõttes kade, kui Jaak Aus kiriku juurde tööle sai. Külli ise töötab Kaarli koguduses augustist 1990, ameteid on tal olnud palju asjaajajastkoristajast sekretäri ja nüüd vaimulike assistendini. Ta on ka Kaarli koguduse liikmete andmebaasi looja. plaanib Gustav doktorantuuri õppima minna ning uurida tsiviil- ja militaarsuhteid, kuid raskusi on juhendaja leidmisega. Gustav jõuab palju tänu sellele, et oskab aega organiseerida (ta tõuseb vara). Orissaares juhib ta titeranna ja meesteplatsi projekti, osaleb ajalootoimkonnas ja Kaitseliidus. Hiljuti juhatas ta Rootsi-Mihkli kirikus peastaabi liikmete leerikursust. Lühikest aega on ta teeninud Tartu Maarja kogudust. Gustav Kutsar on nelja lapse isa ja kolmekordne vanaisa. Rita Puidet Praegu on Külli kahe väikese pojaga kodus, kuid täidab EELK infosüsteemi Koguja kasutajatoe kohustusi. See on ka otseseks kokkupuuteks Tallinna tehnikaülikoolis lõpetatud automatiseeritud juhtimissüsteemide erialaga. Lõpetamata on õpingud kunstiakadeemias kujundusgraafika erialal. Külli Saard harrastab purjetamist, tantsimist, eriti India tantse, matkamist ja pildistamist. Rita Puidet Kirik tänab ja tunnustab EELK avaldab tunnustust teenekatele kiriku töötegijatele, toetajatele ja vabatahtlikele abilistele. Peapiiskop Andres Põder annab autasud üle tänujumalateenistusel Tallinna piiskoplikus toomkirikus nelipühal, 12. juunil kell 17. EELK elutööpreemia Helilooja, dirigent, organist, muusikapedagoog Roman Toi. EELK Teeneteristi I järgu orden Aarre Kuukauppi, Ingeri kiriku piiskop. EELK Teeneteristi II järgu orden Jüri Raudsepp, emeriitõpetaja, dr. EELK Teeneteristi III järgu orden Vahur Glaase, jurist, majandusnõukogu liige, Fred Ise, Baltimore i Markuse koguduse kauaaegne juhatuse esimees, Agu Kaljuste, Hageri koguduse juhatuse esimees, Aare Kimmel, Randvere koguduse õpetaja, raadiopastor, Gustav Kutsar, kaitseväe vanemkaplan, kapten, Kalju Metsalu, Pühajõe kiriku taastaja, Marje Põder, peapiiskopi abikaasa, olnud juriidilise komisjoni, halduskomisjoni ning EELK ja E.E.L.K. ühinemise töörühma liige, Aivar Sarapik, Kaitseliidu peakaplan, major, EAÕK ülempreester, Erna Säägi, kauaaegne Tartu Peetri koguduse organist-koorijuht, Heino Uuetalu, kirikute projekteerija, Anu Väliaho, diakon, misjonär, Juha Väliaho, misjonär, Ingeri kiriku Uurali praostkonna praost, Mikk Üleoja, Kaarli koguduse kontsertkoori peadirigent. EELK aukiri Talvi Aruaas, Jüri koguduse juhatuse esimees ja diakooniajuht, Elju Grabbi, Harju-Madise koguduse vabatahtlik, Peeter Grossberg, Tallinna Jaani koguduse juhatuse esimees, Raija Hirvensalo, Soome kiriku vabatahtlik, Anja Hänninen, Soome kiriku praost, Reet Kaldur, Jõhvi koguduse pühapäevakooli juht, Koit Karindi, kauaaegne Jõhvi koguduse koori- ja ansamblivanem, nõukogu liige ja revisjonikomisjoni sekretär, Hardo Kriisa, orelimeister, Varju Kunz, laste- ja noorsootöö ühenduse levijuht, Mirjam Lind Lagus, Martna koguduse toetaja, Ursula Mally, Bramsche kirikuringkonna sinodi liige, partnerluskomisjoni esimees, Hovard Nurme, Kolga-Jaani koguduse kauaaegne juhatuse esimees, Ute Otte, Saksa kirikumuusik, Sirje Parameel, Keila koguduse segakoori Miikael koorivanem, Mare Pihlak, Tartu pereraadio peatoimetaja, Paavo Pihlak, Tartu pereraadio tegevdirektor, Risto Pomerants, Tallinna Kaarli koguduse nõukogu liige, Kalle Rebane, Prangli koguduse diakon, Veljo Reier, koorijuht, Külli Saard, Tallinna Kaarli koguduse sekretär, Kaie Tanner, Eesti Kooriühingu vastutav sekretär tegevdirektori kohustes, SA Kirikupäev ja Laulupidu tegevsekretär, Kaja Tassa, Nõmme Rahu koguduse juhatuse esimees, Janis Tobreluts, konsistooriumi arhivaar, Jaanus Torrim, Pärnu Eliisabeti koguduse peaorganist, Rein Vrager, Tallinna Kaarli koguduse kirikuteenija. EELK tänukiri Juta Adams, Pärnu Pimedate Ühingu esinaine, Kalle Arumäe, Pindi koguduse kirikuvanem, Detlev Dreher, Bramsche kirikuringkonna sinodi ja partnerluskomisjoni liige, Linda Eenmaa, Järva-Jaani koguduse diakooniatöö tegija, Helvi Huopalainen, Soome Püha Peetruse koguduse juhatuse esimees, Epp Järv, Laiuse koguduse juhatuse esimees, Asta Järvalt, usuteaduse instituudi raamatupidaja, Lembit Jüriso, Järva-Jaani koguduse kirikukella hooldaja, Kaupo Jürman, Kirbla koguduse kirikuteenija, Lembit Kallasaru, Koeru koguduse juhatuse esimees, Tõnis Kark, mereväe kaplan, nooremleitnant, Kai Kerk, Emmaste koguduse pühapäevakooliõpetaja, Eve Kruus, Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja, Vello Kuut, Rõuge koguduse kirikuvanem, Markku Laikka, Soome Püha Peetruse koguduse juhatuse aseesimees, Mirja Laus, Püha koguduse kirikla perenaine, Marju Liblik, Nõo koguduse pühapäevakooliõpetaja, Tiit Lind, Saaremaa NNKÜ-NMKÜ juhatuse esimees, Jämaja koguduse liige, Rune Lith, Kirkkonummi koguduse kauaaegne noortetöötegija, Vera Maria Litvintseva, Saksa Lunastaja koguduse juhatuse esimees, Kadri Lääs, Lääne-Nigula leerikooli õpetaja, Mari Lühiste, Tõstamaa koguduse kaastööline, Merle Maanus, Vändra koguduse organist, Edvin Malmsten, Kirkkonummi koguduse Eesti toimkonna juht, Mary Malmsten, Kirkkonummi koguduse Eesti toimkonna liige, Arved Margat, Ilumäe koguduse kaastööline, Pilvi Mägi, Jämaja ja Anseküla koguduse raamatupidaja, Tiiu Oppi, Rakvere koguduse perenaine-sekretär, Aare Ots, Püha koguduse kooli rühmajuht, Valda Palder, Risti koguduse kaastööline, Richard Part, Pindi koguduse kaastööline, Anne Pindre, Koeru koguduse organisti kt, Maimu Plinker, Järva-Jaani koguduse raamatupidaja, Valentina Posmetuhhova, Nõmme Lunastaja koguduse kaastööline, Timo Posti, Kirkkonummi soomekeelse koguduse õpetaja, Christiane Prinzing, Saksamaa Evangeelsete Kirikumuusikute Liidu toetuste jagamise eest vastutaja, Rait Prääts, kunstnik, Maria Pulli, diakoniss, Harju-Madise koguduse sõpruskoguduse töörühma esimees, Valev Randmäe, Tõstamaa koguduse pikaaegne juhatuse esimees, Joel Reinaru, Lääne-Nigula koguduse noortetöö juht, Ülle Reinsoo, Kihelkonna koguduse organist-koorijuht, pühapäevakooliõpetaja, Laine Rohula, Rapla koguduse kaastööline, Monika Rõõm, Risti koguduse kaastööline, Külli Salumäe, Viljandi Pauluse koguduse koorijuht ja muusikatöö juht, Mari Sild, Viljandi Pauluse koguduse diakooniamaja juhataja, Aita Sisask, Kanepi koguduse kirikuteenija, Ester Soe, Kuressaare koguduse muusikatöö juht, Eha Suurkivi, Lääne-Nigula koguduse kirikuteenija, Maili Tamm, Püha koguduse diakooniarühma juht, Priit Tamm, Häädemeeste koguduse kauaaegne töötegija, Tiia Tamm, Audru koguduse organist, Salme Tammeoks, Nissi koguduse kaastööline, Imbi Tanilsoo, Nõo koguduse pühapäevakooliõpetaja, Elle Treter, Koeru koguduse kaastööline, Anne Trumm, Pindi koguduse organist, Evi Vaher, Audru ja Tõstamaa koguduse organist, Jüri Vaino, Jüri koguduse organist, Silvi Vilba, koguduse lastetöö juht, Erna Villig, Rapla koguduse kaastööline, Ingrid Volkov, Saksa Lunastaja koguduse kaastööline, Iren Värva, Vändra koguduse koorijuht, Maili Õigemeel, Jämaja koguduse laekur. EELK tunnustusmärk Rein Vrager, Tallinna Kaarli koguduse kirikuteenija, Jaanus Rieberg, Pärnu Eliisabeti koguduse kirikumees.
Elu ja inimesed Üks põnev elu, kus Jumala juuresol Kas oleks klaveripoleerijast noormees julgenud unistada nii kõrgelt, et kunagi saab temast Eesti politsei peakaplan? Vist mitte. Ent just nii on elu läinud. 28. mail 60. sünnipäeva tähistav Jaan Jaani leiab, et tema elus on mitmelgi korral kehtinud tõsiasi: inimene mõtleb, Jumal juhib. Meie lehe juhtkirjas (27.04.11) rääkis Jaani valikute tegemisest, ka oma elus. Et on kätte jõudnud politseis teenimise vanusepiir, siis otsustas ta tulla politseist ära ja sügisest kogudusetööle pühenduda. Kuid politsei- ja piirivalveameti peadirektor Raivo Küüt arvas teisiti ja keeldus lahkumisavaldusele alla kirjutamast. «Ta vaatas mulle otsa, nagu ma oleksin püha ürituse reetnud, ja veenis mind edasi teenima. Nii ma siis jätkangi peakaplani ametis, esialgu veel aasta, eks siis näeb, mis saab,» selgitab Jaani muheldes. Aiaäärne tänav oli kena Kalamajas sündinud, kasvanud, koolis käinud ja 21aastaseni elanud Jaan ütleb, et «see aiaäärne tänav oli seal ikka väga kena. Ma tundsin läbi ja lõhki oma Kalamaja: kõik hoovid ja aiaaugud olid läbi käidud». Lapsepõlve ja noorusaja nostalgia viib teda nüüdki mõnikord Kalamaja kanti tagasi. «Mul oli kaks venda, ema oli kodune, isa töötas aastaid ehituskeraamikatehases. Mu vennad (tegelikult poolvennad) olid sündinud enne sõda. Nende ema suri, kui üks oli paariaastane ja teine alles seitsmepäevane. Poisid taheti siis küll orbudekodusse saata, kuid isa ütles, et kuni on soola ja leiba, saab ta hakkama. Ja kasvataski väikseid lapsi ise, eks ta õed aitasid ka jõudu mööda. Isa käis ka Sinimägedes võitlemas, kuid sellest ta eriti rääkida ei tahtnud.» Põhikool läbi, läks noor mees tööle, võttis 21aastaselt naise, sai kaks tütart. Siis tuli Vene kroonu Leningradi tööpataljonis. «Ma olin orkestris taldrikulööja. Tööl käidi Kirovi tehastes. Pataljonis tegutses kaugõppekeskkool: õpetajad toodi bussiga kohale ja polnud muud kui hakka ainult õppima. Igas roodus olid omad klassid, tegin kolm klassi kahe aastaga. Vene keeles õppimine oli natuke vaevaline, kuid keskkooli lõpetasin. Ja seda ma ei kahetse, eks seegi oli nagu Jumala juhtimine.» «Poleerimisoskus on tunnetuse küsimus,» ütleb Jaan oma klaveripoleerija ameti kohta. Eesti klaverid on läbi aegade tunnustust väärinud. Kui Iraani šahh Reza Pehlevi külastas ENSVd, siis kingiti talle valge Estonia klaver. Selle pilli poleerimine usaldati Jaan Jaanile. Klaveripoleerijana töötas ta üheksa aastat. Edasi tuli töö Tallinna Spordilaevade Eksperimentaaltehases, kuhu Jaan kui tunnustatud poleerija kutsuti paadimatriitside poleerijaks. 1980. aasta olümpiaregatt just nende Jumal on mind hoidnud ja armastanud, minu elu õiges suunas juhtinud. purjekatega peetigi. Jaan kuulus tehnilisse brigaadi, kes võistluste ajal kogu aeg kai peal valves oli, kui midagi parandamist vajas. Kui olümpiamängud läbi said, lõppes ka töö spordilaevade tehases. Tallinna külje all oli kalurikolhoos Majak, seal leidis Jaan tööd päästepaatide poleerijana. Hinnatud töömees oli ta sealgi. Kutsutud vaimuliku ametisse Ent edukas töömees, kes raha eriti lugema ei pidanud, oli sügavalt uskliku ema kõrval lapsest peale kirikus käinud, Tallinna Jaani kirikus ristitud ja leeritatud. 20aastasena sattus ta laulma Nõmme baptisti koguduse laulukoori, kus tookord laulis ka praegune assessor ja praost Joel Luhamets. 1977. aastal läks Jaan sõber Joeli innustusel usuteaduse instituuti õppima. Ise meenutab seda algust nii: «Käisin ka peapiiskop Alfred Toominga jutul. Tema küsis, kuidas ma avalikku kirikuinimeste vihkamist välja kan- natan, kuid minule see ei mõjunud.» Esimese jutluse pidas ta üliõpilasena toomkirikus. Esimene kogudus, kuhu Jaan hingekarjaseks läks, oli Viru-Nigula. Selleks ajaks oli elutee teda kokku viinud oma teise abikaasa Kariniga. Oma varalahkunud abikaasaga olid nad hingesugulased: «Me sobisime väga hästi, meie peres riidusid ei olnud, elu oli õnnelik.» Paar kuud enne Karini lahkumist olid nende hõbepulmad. Viru-Nigula kolhoos oli tugev majand: «Ma sain seal kõigiga hästi läbi ja abi sain majandist ka. Kui kirik valmis sai, pakuti mulle kohta Keilasse.» Sinna Jaan ligi paarikümneks aastaks jäigi. Ka Keilas tuli hakata kirikut remontima, esimesena lasi ta aknad parandada, sest «Keila kirik oli just nagu praegu sõjast pääsenud». Aeg oli kiriku ja kogu rahva jaoks eriline. «Küll siis sai ristida, leerid olid suured. Paari aastaga ristisin 300 inimest. Palju oli kõikvõimalikke õnnistamisi. Tollane inimene tahtis ju kiiresti nõukogude saastast vabaneda.» Samal ajal sidus Jaan end meremisjoni rajamisega. Kui Soome meremisjoni pealik piiskop Soone jutule tuli, et Eestiski asi käima panna, siis tehti Jaanile ettepanek ning temast saigi EELK meremisjoni asutaja ja mitmeks aastaks selle peasekretär. Saadi krunt Muuga sadamasse, ehitati sinna maja ja Jaan tundis, et tema töö on nüüd tehtud. Jaan ütleb, et tal on olnud väga head kogudused, kuid eestlane ei võta uut õpetajat kohe omaks: «Alguses ikka sind vaadatakse ja uuritakse, kuidas sa räägid, istud ja astud. Oma praktikast võin öelda, et läheb umbes kolm aastat, kuni «käib-siin-üks-õpetajast» saab «meie õpetaja». Siis kutsuvad ka need, kes kirikuga seotud ei ole, sind «meie õpetajaks». 2007. aastal andis Jaan lühikese mõtlemise järel nõusoleku sukelduda tundmatusse asuda tööle politseisse. «Olin vist Keilasse kauaks jäänud ja mu iseloom nõuab uut motivatsiooni.» Jaan arvab, et kaplanid hakkavad juba politseiski omaks saama. Ega tollane politseipeadirektor Raivo Aeg ju ka teadnud, mis sest tuleb. «Kui politseikaplan käib n-ö lahinguväljal ehk patrullimas, siis võetakse ta omaks. Nüüd käime ka piirivalvega koos. Sa pead saama sina peale, siis sind usaldatakse.» «Mul on väga põnev elu olnud, millest hästi palju andis mulle Karin. Jumal on mind hoidnud ja armastanud ning minu elu õiges suunas juhtinud,» ütleb juubilar lõpetuseks. JAAN JAANI Sündinud 28. mail 1951 Tallinnas Õppinud Kalamaja põhikoolis Leningradis (keskharidus) EELK Usuteaduse Instituudis (1987) Ordineeritud 17. veebruaril 1982 Teenistuskäik Tallinna klaverivabrik spordilaevade eksperimentaaltehas kalurikolhoos Majak Lähenev koraalimaraton liidab ühte Talgupäev kirikuaias tõi abikäsi Tallinnast Missio Läänemaa raames, mis toimub augustikuises Haapsalus, peetakse 23. 25. augustini niinimetatud koraalimaratoni, mille jooksul lauldakse läbi kogu kiriku lauluja palveraamat. Eelseisva koraalimaratoni hea käekäik on meie tunnustatud kirikumuusikute hoole all. Mari Paenurm Need, kes sarnasest sündmusest 2002. aastal Viljandis osa võtsid, mäletavad selle olevat kosutava ja hariva. Erinevalt toonasest ööpäevaringsest laulmisest on seekord planeeritud lauluaeg päeval kella 10 ja 22 vahele ning panuse annavad eri praostkonnad, kelle vahel on repertuaar juba jaotatud. Türi koguduse kirikumuusik Janika Oja ütles, et Järva praostkonnas on peetud juba n-ö töökoosolekut, arutatud, millised kollektiivid ühisest peost osa võtavad. Järva praostkond on teisel päeval 40 laulu eestvedaja. «Vaatasime üle, millised erinevad seaded meil olemas on ja milline on meie võimekus, mis pille saame kasutada,» kõneles Janika Oja Eesti Kirikule. Haapsallu sõidetakse ootustega ja lootuses, et kõik saavad ühise olemise võrra rikkamaks. Kohapeal muusikatööd korraldav Haapsalu koguduse kirikumuusik Lia Salumäe ütles, et nemad on oma kooride ja muusikutega suursündmuseks põhimõtteliselt valmis, Lääne praostkonnal on tervikuna täita ürituse lõpuosa. «See on suur ja oluline ettevõtmine ja ma usun, et me saame hakkama,» sõnas Salumäe. EELKs on 12 praostkonda ja neis tegutseb hulk muusikakollektiive, kes teenivad kaasa nii igapäevases kirikutöös kui kannavad sõnumit kirikust väljapoole. Seekordse koraalimaratoniga tähistatakse ka 20 aasta möödumist kasutusel oleva laulu- ja palveraamatu väljaandmisest. Sealt leiab vajalikke ja juhatavaid muusikalisi sõnumeid nii kirikuaastaks, eluks kristlasena laiemalt ning samuti laule Kristuse kirikust ja elust Jumala maailmas. Nüüd jagatakse seda sõnumit ühises osaduses. Mari Paenurm Üle-eestilisel talgupäeval ühendasid inimesed Väike- Maarja vallas oma jõud, et vajalikud tööd ära teha. Väike-Maarja kirikuaias askeldas paarikümneliikmeline seltskond. Rõõmustav oli see, et inimesi oli nii lähedalt kui kaugelt. EKNK Toompea kogudus Tallinnast valis juba kolmandat aastat «Teeme ära!» talgute nimekirjast mälestiste korrastamisega seotud tööd. Seekord otsustati appi tulla Väike-Maarjasse, kus eelmise suve augustitorm kirikule ja kirikuaiale suuri kahjusid tekitas. Talgute käigus tükeldati ja veeti ära tormikahjustatud puid, koristati lõhutud leinamaja katusetükid, koristati ja tasandati mullaga kirikuesist platsi. Ühtlasi olid tehtud tööd vajalikuks ettevalmistuseks juba sellel aastal algavale uue tornikiivri paigaldusele. Talgulisi abistas ka mehaaniline töövahend. Talgujuht oli koguduse juhatuse esimees Heli-Liivia Komp, kelle eestvedamisel abilistega Toompea kogudusest, Kaitseliidu meeste, oma koguduse liikmete ja teiste kohalikega kirikuaed korda sai. Abilised pealinnast tegid omalt poolt ka talgulistele kehakinnituseks suppi. Koristustöödel ilmus katusetükkide vahelt välja huvitav leid: 1943. a jõulujumalateenistuse laululehed. Küll veidi Key Paju koltunud, kuid ilusti rulli keeratud ja paelaga kinni seotud. Talgulised said lisaks rõõmule tehtud tööst uusi tuttavaid ning teadmisi kirikuaiast ja kirikust, Väike-Maarja vanimast ehitusmälestisest. Kogudus tänab kõiki tublisid abilisi, kes andsid panuse kirikuaia ja seega kogu Väike-Maarja üldpildi kaunimaks muutmiseks. Heili Nõgene, koguduse nõukogu liige
elu jasuur Elu inimesed lugu lek on tuntav olnud Jaan Jaani µ Sündinud 28. mail 1951 Tallinnas µ Õppinud Kalamaja põhikoolis Leningradis (keskharidus) EELK Usuteaduse Instituudis (1987) µ Ordineeritud 17. veebruaril 1982 µ Teenistuskäik Tallinna klaverivabrik spordilaevade eksperimentaaltehas kalurikolhoos Majak Viru-Nigula ja Kunda kogudus (1982 1989) Keila kogudus (1989 2007) EELK Meremisjon (asut 1991) politse peakaplan (2007 2010) politsei- ja piirivalveameti kaplanaadi vanem (al 2010) µ Abikaasa Karin, diplomaat ( 7.10.2009) µ Kolm tütart ja kuus lapselast Viru-Nigula ja Kunda kogudus (1982 1989) Keila kogudus (1989 2007) EELK Meremisjon (asut 1991) politsei peakaplan (2007 2010) politsei- ja piirivalveameti kaplanaadi vanem (al 2010) Abikaasa Karin, diplomaat ( 7.10.2009) Kolm tütart ja kuus lapselast Jaan Jaani teab, et politseikap lan võetakse omaks, kui ta pat rullimas käib. Kolmsada õppetundi Piibli erinevatest raamatutest Kahel EELK liikmel oli võima lus osa võtta kolmekuulisest piibliõppekursusest Soomes. Jaanuari lõpus juhtusin nägema Eesti Kirikus kuulutust, et misjonikeskuse kaudu on võimalik kandideerida stipendiaadina Soome Karkku evangeelsesse kooli piiblikursusele. Minul oli see soov olemas. Mu pere oli asjaga päri ja nii sai asjaajamisega alustada. Oli selline meie jaoks õnnelik olukord, et kahele kohale kandideeris kaks inimest. Vaja läks arstitõendit ja tervisekindlustust ning paki asjad ja sõida kohale. Olime kaks pensionäri Eestist: Aadu Alt Virumaalt ja allakirjutanu Tartust. Piiblikursuse grupis oli 15 inimest, peale soomlaste ja kahe eestlase veel Soomes elav Sudaanist pärit luterliku koguduse pastor. Koolis toimuvad piiblikur- Kolm kuud piibliõpet Soome talves. sused kevadel ja sügisel juba palju aastaid, aga eestlasi kaasati esimest korda. Keeleprobleem muidugi oli, Aadul vähem ja minul rohkem, aga loengutel sai hakkama, eesti- ja soomekeelne Piibel laual, piltlikult öeldes seitse sõnaraamatut käepärast ja 200% tähelepanu. Kerge polnud, aga oli Erakogu väga huvitav ja kasulik. Ja kui ma arvasin, et saan soome keele selgeks, siis ei saanud ühtigi. Küll aga kasvasin vaimus ja olen selle eest tänulik. Meie põhiõppejõud olid Erkki Koskenniemi ja Matti Rusama, lisaks veel kolmteist suurepärast lektorit. Tunnistusel seisab, et kokku kuulasime kolmsada õppetundi Piibli erinevatest raamatutest. Päris aukartust äratav endalegi! Sama kooli ruumides toimusid nädalavahetustel SLEY (Suomen Luterilainen Evankeliumiyhdistys) misjonitöö kursused. Saime osa selliste suurepäraste pastorite nagu Ville Auvineni ja Pekka Huhtineni etteastumistest. Minu arvates oli Püha Vaim kõik need kolm kuud meie üle, kogesime palju hoolivust, sõbralikkust ja ühtekuuluvust. Meie ümber helises aina muusika, kas laulsime ise või laulis gospelbänd ja mitmel korral koguni Pekka Simojoki. On, mida mäletada: ilusat Soomemaad, puhast loodust, soome kristlastest sõpru. See oli Jumala kingitus. Soovitan kõigil järgmine kord julgelt kandideerida, infot vaata lähemalt www.keokarkku.fi. Lea Raichmann Luterlik armulauaga jumalateenistus üksnes muusikas: laulavad Arvo Lasting (vasakult), Mart Jaanson, Tiit Kuusemaa, Urmas Tiit Kuusemaa Oras ja Enno Tanilas. Valga praostkonna laulupäev Sangaste kirikus Viimasel imeilusal päikselisel laupäeval jäi mõnigi Sangaste elanik üllatunult seisma, nähes enneolematut rongkäiku läbi alevi liikumas, ristimärk ja Eesti lipp kõige ees ja nende järel mitut karva rüüdesse mähitud kirjut seltskonda rõkkavalt lauldes marssimas. Ega ometi ennustatud ilmalõpp ei ole pärale jõudnud? Lustiline seltskond võttiski kursi kirikule ja kadus viimaks selle müüride vahele. Sedapuhku ei olnud siiski tegu paanilise murega enda ja maailma saatuse pärast, vaid hoopis kohaliku praostkondliku laulupeoga, mis otsustatud maha pidada ammu enne, kui kurja kraaksujad pärale jõudsid. Tänavu oli laulupäev hoopis teistsugune kui varem, mil iga koor ja ansambel tuli n-ö keskpõrandale kokku oma lauluvaraga, õmmeldes sedasi tervikuks muusikalise lapiteki. Kuna juba varasematest kordadest hakkas meeldima mõte, et võiksime oma kirikus ja kihelkondades n-ö välja kaevata oma ja ehtsat kirikumuusikat, siis sama idee tuules sündis esmapilgul veidi pöörane mõte: kanda oma jõududega ette meie endi keskel elava ja töötava Nõo õpetaja Mart Jaansoni teos «Luterlik armulauaga jumalateenistus üksnes muusikas». Algul ei uskunud me ise ka hästi, et saame oma kodukootud lauljatega toime sedavõrd keerulise, kohati kuuehäälse oopusega, mis iseäranis vaimulikele eriti kõrgeid vokaal seid nõudeid esitab. Ometi innustusid kõik sellest ideest ja otsustatigi end proovile panna. Peab ütlema, et proovide korraldamine hajali praostkonnas, mis välja venitatuna Valgast Tartu külje alla ulatub, ja kus osa vaimulikke matustega nii «rihmaks tõmmatud», et polnud mahti isegi oma «ihuorganistiga» koduproove teha kõik see osutus tegelikkuses ütlemata keeruliseks. Suurimaks tagasilöögiks oli Otepää diakoni Marko Tiirmaa ootamatu väljalangemine põhituumikust. Nimelt sai ta Kaitseliidu Kevadtormi õppustel sedavõrd viga, et pidi puuduma, ja tema osad tuli käigu pealt ümber jagada teistele lauljatele. Ise protsessis sees olles ja samas läbi kaamerasilma ümbritsevat jäädvustades tajusin, kuidas see «kunstjumalateenistus» ärkas pärisellu ja toimiski pärisjumalateenistusena, kuidas see kõiki meid kaasa haaras, nõnda et omi partiisid ei esitatud, vaid need tulid südamest, loomulikult, täie emotsiooniga. Enam ei olnudki nii oluline, kas viimane kui noot õnnestus kõigil perfektselt välja laulda, vaid igaüks pani helidesse oma hinge. Arvan, et mõnegi väikese koguduse noorem liige sai esmakordselt alles nüüd suhu õige maigu, mismoodi näeb välja ja toimib t õ e l i n e jumalateenistus, kus kahtlemata oma osa pilgeni täis kirikul ning muidugi kirikuliste innukal osalemisel. Lapsed, noored, isad-emad, vanavanemad kõik lõid kaasa. Omaette vürtsi lisas kammerorkester ja iseäranis löökpillid, mis muide kõlasid selle Jaansoni teose senistest ettekannetest esmakordselt nüüd: timpanid, gong, kellamäng. Täpselt, võimsalt, kaunilt. Enam ei olnud nii väga oluline, kui kuskil väljas hakkas jälle huilgama autoalarm või mõni vaigistamata mobiil lõi üldises helidevoos kaasa. Midagi suurt sündis siin ja praegu, ja oli auline ning imeline olla ise kaaslooja selles in live lahtirulluvas sündmuses. Helikangas libises pöördumatult kaduvikku; lohutas vaid teadmine, et Urmas Taniloo mikrofonid ja masinad püüdsid selle kõik kinni, jätsid meelde, ja et varsti on võimalik seda distantsilt kuulata ja kogeda veel kord CD-lt. Lahkusime kirikust ülendatult, muudetult, rõõmsatena. Kui taevas samamoodi Issandat kiidetakse, siis polegi see kopituslõhnaline üksluine kandlemäng, ja sellises taevas juba tahaks olla ning sinna jäädagi. Küll on hea, et Jeesus ei rutanud ajast ette oma teise tulekuga ega katkestanud Sangaste kirikus toimunut. Iga asi omal ja õigel ajal... Tiit Kuusemaa
8 TARKUS Piibel on «roheline» algusest otsani Vello Salo, preester «Kristlikus omailmas on inimene seatud hingetu looduse valitsejaks, tooraine kasutajaks.» See väide, mida lugesin aastat kolm tagasi Rohelises Väravas, ehmatas mind nii kõvasti, et seisab praeguseni meeles. Polnud mul ju vaja kuskilt järele vaadata, sest teadsin peast: Kiitke Issandat maa pealt, mere hauad ja elukad, tuli ja rahe, udu ja lumi, tormituul, mis täidab Tema käsku; kõik mäed ja künkad, seedrid ja viljapuud; kõik metsa- ja koduloomad, roomajad ja lendajad! Kuidas neist nüüd äkki «hingetu loodus» sai? Mäletasin muidugi ka oma koolitalve nn nõukogude koolis, kus ateistlikud õpetajad loodusest sellist «tooraine-juttu» ajasid: mingit jumalat ei ole, loodus on meie, inimeste oma, me oleme selle ainuvalitsejad kujundame loodust ümber kosmilises ulatuses, paneme jõed vastuvoolu jooksma jne. Värskelt seisis meeles ka pilt sellest, mis Baikali järvest on järele jäänud ikka nendesamade maailma isandate, mitte kristlaste tegemistest. Piiblist «rohelisemat» ei olegi Kas tõesti on need seigad Maarjamaa rohelistele teadmata? Ei tahaks ju uskuda, et nad saevad meelega oksa, millel istuvad Piiblist «rohelisemat» raamatut ju ei ole olemas. Kas me nüüd niisugust Eestit tahtsime või ei, niisugune ta siiski on: kultuurileht Sirp toob meile koju Rohelise Värava, kus väidetakse, et meie, kristlaste meelest olevat inimene seatud Looja lõi Eedeni iluaia ning paigutas Aadama selle eest hoolitsema. «hingetu looduse» valitsejaks. Huvitav ja õõvastav: ilma meie käest küsimata omistatakse meile asju, millesse me pole kunagi uskunud. Vähe sellest: meie maailmavaade pööratakse sõna tõsises mõttes pea peale. Meie usume ju koos apostel Paulusega, et «kogu loodus ägab üheskoos» ootuses, et ta «vabastatakse kord kõdunemise orjusest» (Rm 8:21 jj). Olen maapoisina sündinud, karja- ja künnipoiss olnud ning pean «looduse auspidamist põllumehe moodi» väga tähtsaks. Põllumees ei ole mingi maausu jutlustaja, ta lihtsalt teab: narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda. Teab, et loodusseadusi tuleb aus pidada, sest need kehtivad kõigi jaoks. Teadis ammu enne, kui isehakanud «looduse isandatel» tuli hakata rääkima «jätkusuutlikust arenemisest». Põllumees ei ole mingi maausu jutlustaja, ta lihtsalt teab: narri põldu üks kord, põld narrib sind üheksa korda. Tauno Kangro monumentaalskulptuur «Kalevipoeg kündmas» Põltsamaa Sõpruse pargis. Internet Mis iganes põhjusel meid süüdistatakse ilmselt on meil põhjust eneselt küsida, kas me ise oskame süüdistajatele selgitada, et Piiblist rohelisemat raamatut ei saagi olla. Õnneks annavad juba meie pühakirja esimesed leheküljed piisavat seletust. Mis «rohelist» seal seisab? Lühidalt öeldes: et Looja lõi Eedeni iluaia ning paigutas Aadama selle eest hoolitsema lõi inimese «iluaednikuks». Aednikust sai küll sõnakuulmatuse pärast põllumees, ent kas pole temagi asjamees, kellest rohelisemat oleks raske ette kujutada? Muidugi mõista ei ole Piibel mingi «rohelise partei põhikiri»: ta räägib eelkõige inimese ja tema Looja suhetest, ent on samas siiski ka «rohelise elustiili põhikiri». Vaadakem nüüd asja veidi lähemalt. Väga hea kord Pühakirja esimese loo lõpus seisavad sõnad: «Ja Jumal vaatas kõike, mis ta oli teinud, ja vaata, see oli väga hea» (1Ms 1:31). See käis aga ka eelneva salmi kohta: «... kõigile loomadele maa peal ja kõigile lindudele taeva all ja kõigile roomajaile maa peal, kelles on elav hing, annan ma kõiksugu haljast rohtu toiduks.» Neile, kes meid looduse «hingetuks» pidamises süüdistavad, tuleks meelde tuletada just selle salmi sõnu «kelles on elav hing». Heaperemehelik valitseja Väga hea hulka käis ka valitseja ametisseseadmine: «Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!» See valitseja oli loodud Looja enese näo järgi selle seiga tähtsust tõstab esile kordamine: «Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema» (1 Ms 1:27). Kordamine tähendas tollal sama, mis selle rea esiletõstmine tänapäevases tekstis allakriipsutamise või poolpaksus kirjas trükkimisega. Piibli esimene lugu rõhutab seega, et inimene, kelle Looja loodust valitsema seadis, oli tema sarnane seega pidi ka valitsema heaperemehelikult nagu Looja ise. Väide, et Looja olevat seadnud inimese «hingetu looduse kasutajaks», on Piibliga räiges vastuolus. Heaperemehelik valitsemine näitab kätte ka sõna «alistage» täpsema tähenduse: see ei tähenda mahasurumist, vaid allutamist Looja poolt kehtestatud korrale, loodusseadustele «jätkusuutlikule arengule». Meie kohus Ristirahva kohus on seda ülesannet täita. Siia kuulub selgesti ka Maardu hiie maharaiujate «allutamine» Looja antud korrale jms, ent eelkõige ikkagi süvenemine pühakirja õpetusse. Ja selle tutvustamine kõigile. Heaks abivahendiks on ingliskeelne The Green Bible, mille kohta leiame eriartikli Wikipedias loodetavasti peatselt ka eestikeelses. Piibellikud pereväärtused on ajastuülesed ja püsivad Tõnu Lehtsaar, religiooni- ja suhtlemispsühholoog Eesti inimarengu aruande kohaselt peavad viimase paarikümne aasta jooksul 95% eestlastest perekonda väga tähtsaks või küllaltki tähtsaks. Meie põhiseadus ütleb, et perekond on rahva püsimise ja kasvamise alus. See tähendab, et perekond on oluline nii inimestele kui ka ühiskonnale tervikuna. Tõsi, mina pole sellest lõpuni aru saanud, miks oluliseks peetav on nii habras, nii purunev, sageli isegi rünnatav. Olen murelikult kaasa elamas paljudele noortele, kellele vanemad ei ole suutnud või tahtnud peresoojust pakkuda. Minu arust on see väga eba- õiglane, kui teismeline peab hoolitsema väiksemate õdede-vendade eest, sest vanemad on (välismaal) tööl. Paljud vastutustundetud isad on oma pered maha jätnud. Jätkates saaks peremurede loetelu üsna pikk. Perekond on väärtus Tänapäeval räägitakse palju väärtuste kriisist. Öeldakse, et meil pole püsiväärtusi. Ilmselt on perede lagunemine väärtuskriisi üks väljendusi. Väärtus on see, mis on olemuslikult vajalik kellegi või millegi toimimiseks. Olen veendunud, et terve isiksuse arenguks ja ühiskonna püsimiseks on tugev ja terve perekond oluline. See tähendab, et perekond on väärtus nii inimesele kui ka ühiskonnale. On loomulik, et kui miski on meile tähtis, siis teeme pingutusi selle hoidmiseks. Tänapäeval on arvukalt pereteooriaid, pereteraapiaid ja perekonnateemalist kirjandust. Kõigil neil on oma sõnum ja soov anda midagi perekonna heaks. Kristlikust vaatenurgast on pereküsimustes auto- Terve isiksuse arenguks ja ühiskonna püsimiseks on tugev ja terve perekond oluline. riteediks Piibel, Jumala sõna. Piibellikud pereväärtused on need põhimõtted, mida pühakiri peab silmas perekonnast rääkides. Peremudelid muutuvad ajas. Meie vanavanemate jaoks oli loomulik, et ühes majas elavad koos kolm-neli põlvkonda. Tänapäeval iseseisvuvad noored suhteliselt varakult ja üha enam jõutakse eluõhtuni vanadekodus. Muutuvate vormide juures on mitmeid väärtusi, mis on ajastuülesed püsiväärtused. Perekond rajaneb abielul. Need mõisted on omavahel nii tihedalt seotud, et näiteks ka meie perekonnaseadus puudutab ennekõike just abielu. Piibli üks tõdesid on, et Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. 1. Moosese raamatus on mõte, et mees jätab maha oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Mina olen enda jaoks sõnastanud, et abielu on jagamus füüsiline, hingeline ja vaimne. Meie kiirel ja sensuaalsel ajal nõuab see pingutust, et leida aega koosolemiseks, kuulamiseks ja mõistmiseks. Aeg, mis samastab armastuse seksiga Õhtumaa kultuur, mis oma judeokristlikku pärandit häbenema kipub, rajaneb suuresti kümnel käsul. Üks nendest ütleb, et sa ei tohi abielu rikkuda. Kitsamalt tähendab see seksuaalset truudusemurdmist, laiemalt mis tahes lõhkuvat käitumist abielusuhte ja -institutsiooni vastu. Abielu rikkumine tähendab mässu ka Jumala vastu. Meie aeg on armastust samastamas seksiga. Paljudes keeltes tähendab mõiste «armastust tegema» seksuaalset käitumist. Piibli eetos seob armastuse ennekõike austuse ja teenimise mõistega. Armastuse seksuaalsusele taandamine tähendab vaesustamist. Piibli vaatenurgast on tähtis lugupidav teisekesksus, mis annab ka intiimsusele tähenduse. Piibel paneb inimesele vastutuse oma sõnade ja tegude eest. Psühholoogina olen sageli imestanud, kuidas rikkiläinud peresuhetes süüdistatakse teist osapoolt, lapsi, sugulasi, ühiskonda. Kui Piibel räägib lähisuhetest ja pereelust, kasutab ta sageli käskivat kõneviisi. Sina ei tohi, olge, tehke, pidage silmas, hoidke, ärge Esmapilgul võib see tunduda kamandamisena. Süvenedes selgub, et selle taga on inimese otsustus- ja vastutusvõimele rõhumine. Vastutustundetus on põgenemine iseenda ja Jumala eest. Rahvasuugi ütleb, et igaüks on oma õnne sepp. Piibel suhtub lahutusse taunivalt Piibel käsitleb peresuhteid osana inimsuhetest. See tähendab, et näiteks hoolivus, üksteise murede kandmine, ligimesearmastus ei ole vaid peresuhtluse eripära. Piibli suhtlemisõpetus sobib kõigisse elusituatsioonidesse, kaasa arvatud pereelu. Olulised on isiksuse kui terviku areng, suhtluskultuur tervikuna. Just lähisuhetes pannakse meie isiku küpsus ja kvaliteet proovile. Eesti abieludest lahutatakse enam kui pooled. Piibel suhtub lahutusse taunivalt. Prohvet Malaki ütleb, et Jumal vihkab lahutust. Laste hirmu vanemate lahutuse ees, raskusi uue suhte loomisel, suhtlemist oma eksiga kõike seda on pereuurijad põhjalikult uurinud. Jaatades konkreetsete juhtumite eripära, mõistes inimesi, kelle abielu on karile jooksnud, peame arvestama, et lahutus ei ole põhimõtteliselt Jumalale meelepärane. Küsimus ei ole alati niivõrd lahutuses, vaid suhetes ja tegudes, mis selleni viivad. Vastastikune lugupidav hoolimine hoiab lähisuhted püsivana. Piibel asetab peresuhted inimsuhete konteksti. Piibli üldine mõtteviis on, et kui põhiasjad on paigas, siis on konkreetseid probleeme lihtsam lahendada. Kord küsiti Jeesuse enda käest, missugune käsk on suurim. Oma vastuses rõhutas ta jumalakartust ja ligimesearmastust. Usun, et ka piibellikud pereväärtused on nendes kahes kokku võetavad.
LOOMING 9 Valev Reinumägi Kuidas ma jumalaraha küljest näpistasin Kui ma pärast palgapäeva linna läksin, oli mul üks rahasumma. Kui palju või mis ei sellest või kõnelda. Meil on ju kõik väga konfidentsiaalne. No läksin linna. Ega see vaba päeva saamine ei ole kah nii, et ise võtad. Kunas ülemus suvatseb sulle päevakese lubada. Ülemusega vestlemine on nagu robotiga suhtlemine: rääkida ju võid, aga ta ei kuule sind. Läksin linna, aga enne veel panin ühe summa rahakoti eraldi vahesse. Mõtlesin selle kirikule anda. Jumalaraha kinnitasin seda pilguga. Seda ma ära ei kuluta. See peab säilima. No ja esialgu ju raha on. Enamik kulutusi läks muidugi harjunud viisil, nii nagu alati. Need uksedki olid pähe kulunud, kust sisse minna või kust välja. Soojaarve maksmine panka ja kütuse ostmine. Lisaks sel kuul veel maamaks. Kõik suuremad kulutused pidi kohe palgapäeva järel ära tegema, sest ainult kaheks-kolmeks päevaks jätkus palka. Siis venis jälle pikk-pikk kuu, kui polnud praktiliselt üldse raha. Kallutasid siis neid kütusenõusid ja nõrutasid tilgakesi. Sõid varuksostetud makarone. Rahakulutus sarnanes kuidagi käsitsi kirjutamisega. Kui ma võtsin paberilehe ja hakkasin midagi kirjutama, siis esialgu olid read suured ja õhku palju. Aga allservas kirjutasin ühe rea kohale kolm väikest kribu. Iseloom väljendub niimoodi. Näidendis «Rätsep Õhk ja tema õnneloos» oli alguses raha laialt, aga selle viimase kopika ajavad lõhki seitsmeks tükiks. Inimeseloom on selline nõrk. Ega minagi teistmoodi käi. Pärast kõigi sundkohustuslike maksete tasumist jäi mulle vabaks kulutamiseks sada rahaühikut. No see on niimoodi piltlikult. Vähe mis vähe. Tele2, Elion, Eesti Energia mida ma oleksin saanud nendest vältida? Käingi tööl ainult selleks, et makse maksta. Meil on öövahetused, töö on päris ränk. Teate, kuidas magamatus mõjub. Töö hinded on niivõrd madalad, et me ei suudagi kuigi palju teenida. Kaks valikut on: ole või mine ära. Ülemus teab väga hästi, et kui ma lähen, ei ole tal mitte kedagi asemele võtta. Tõsiseid tööinimesi lihtsalt pole. Ja samas ülemus ei tee mitte midagi, et seda tööõhustikkugi parandada. See on uskumatu, kuidas inimese mõttemaailm muutub täielikult, kui ta saab väikeseks ülemuseks. Ta ei kuule ega kuula enam. Araabia riikides käärib. Need halvad mõjud sealt veel võivad meieni ulatuda. Mis ma olen ühe katkendliku lausega kuulnud, et Saudi Araabia kavatseb hakata rikkust laiali jagama. Minu meelest õige samm. Vähemalt kuningas Abdullah oma pöörases rikkuses on leidnud targad nõuandjad. Tsaari-Venemaa oli pööraselt rikas riik. Miks Tsaari-Venemaa lagunes, hävis, hukkus: nad oleksid võinud rikkuse laiali jagada. Et igaühel oleks olnud osa. Et igaühel oleks olnud põhjust seda riiki kaitsta. Impeerium oleks püsinud siiamaani, kui nad oleksid targemad olnud. Praegu sama: ikkagi suund on rikkuse koondumine väheste kätte. Ja kui sa vastupidist räägid, siis sa oled väga loll. Mis oli Väljaotsa Jaanil Vilde romaanis «Külmale maale» kirikuõpetajale anda, kui see tema ema mattis? Kaks hõbedatükki ehk kaks 20kopikalist, mille ta oli küla pealt laenanud oma suviseid tööpäevi pantides. Romaan ilmus 1896. Mida ütles vana rannamees «Nipernaadis» Toomasele, kui see ulualuse eest mõne kortsunud raha lauale pani? «Tjah, raha pole ammu näinud.» Raamat ilmus esmatrükis 1928. Luuletaja Runnel kirjutas «Töölispoisi» luuletuses: «Ma kunagi teenisin kuuskümmend rubla, / maksudeks maha läks neli ja pool.» Luuletaja näitab ilmekalt, kui lootusetu oli tööpalgast teenida autoraha 6000 kulli, kui ma aastaga säästsin 55. See aeg võis olla 1960ndad. «Ma eile teenisin viissada eurot, / maksudeks maha läks sada ja viis.» Mis muutunud on? Aastanumber ja rahaühiku nimetus. Sõitsin oma Golfiga kodu poole ja mõtisklesin. Kui elu lõpul kusagil küsitakse: «No mis sa seal maapealses elus siis ära tegid?», siis ma saan lühidalt öelda: «Olin tööl.» «No mis tööd sa siis tegid?» «Noh igasugust asja tegin, mis ülemus käskis. Aga ma olin kogu aeg tööl. Nina must ja käed määrdesed.» Ent aitab teiste ja riigi põhjamisest. Teisel päeval tõusis üles see, et mul oleks uusi saapaid vaja. Niisuguseid korralikke. Vanad saapad polnud küll veel päris läbi, aga ikkagi. Kas inimesel siis ei võiks olla uued korralikud saapad? Sõna «inimene» tõstis minu uhkust ja tähtsust. Vaidlesin iseendaga: no saapad peaksid ikka vähemalt inimesel olema! Saapad saidki ostetud. Saapad maksid poole vaba raha jäägist ehk siis 50 ühikut. Jumalaraha oli mul veel alles. See oli sügaval põues. Peakski teise kirikule ära andma. Siis ei tekiks kiusatust. Kui vahetusse tulin ja kangid pihku haarasin, mõtlesin, kuidas ma jõuan selle päeva ringi jälle ära teha. Miks mina pean jälle liigutama hakkama? Kõik oli täpselt ühesugune. Lasin silmadega üle: needsamad lauad, tööpingid, seesama vaade aknast, kui oli valge päev. Kui need päevad kirja panna, siis saaks täpselt ühesugused read. Ühel ja samal kohal, ühel ja samal kellaajal ma teen täpselt samasuguseid liigutusi. Ära jäta jumalaraha andmata. Vahetuse järel ringutasin ja vahetasin riideid. Volts lubas täna minna vanarauda viima, et veidigi lisa teenida. Aitasin tal ämma aiast mõned rauatükid peale tõsta ja kõndisin kodu poole. Tankla vilgutas risttee taga oma tulesid. Kõik kirusid kõrgeid kütusehindu. Üks töökaaslane kooris vaskjuhtmeid, et vaske kokkuostu viia. Teine mees lammutas vanu mootoreid, et alumiiniumi saada. Koriluse ja porilusega tegeleme. Majandus pidi jälle kasvama. Keegi meie omadest ei saanud aru, mis või kus kasvab. Viinapudelitki pole tükk aega ostnud. Väikese pitsikese vahel harva olin endale ikka lubanud. Aga nüüd ei jätku enam selle tibakesegi jaoks. On alles kord! Läksin, kõndisin, mõtisklesin: ma peaksin rohkem kokku hoidma. Kokku hoida saab siis, kui on millestki kokku hoida. Kui aga seda kokkuhoiu ala üldse polegi? Keldrisse vaadates oli palgapäevast möödunud ainult kümme päeva. Veel kakskümmend päeva kitsikuses oli minna järgmise palgani. Neljapäevase vahetuse järel ilmus Artur mulle külje alla: «Kuule, kui sa saad, laena kahekümnekas. Palgapäevani.» See oli jälle omaette nuhtlus, need laenumangujad. See oli ka peen ja tundeline ala: pidi välja nuusutama, kellel võis raha olla. Ja kes üldse võis anda. Miks ta just minu oli sihikule võtnud? «Masu. Pole kuskilt anda.» «No anna kümnekas, noh. Rita Puidet Tead, õudselt oleks vaja. No, kurat, ole meheks.» Selle peale ma lihtsalt vaikisin pikalt. Panime riidesse ja korjasime viimasedki asjad pinkide pealt üles. «Laena siis vähemalt viiekas. Ma ei julge täna muidu koju minna. Ma pean täna kindlalt ühe asja ära maksma. Kas või osaliselt pean ära maksma.» «Viiekas pole ju sadat kroonigi. Mis sa sellest saad?» kostsin. «No seda enam. Laena, mees, nüüd noh. Ma vaatan kuskilt mujalt veel juurde.» «Ma ei laena sulle, sest mul pole ja kõik.» Õudselt halb tunne oli ja kurgus pigistas. Mul oli temast kahju. Tal oli vist tõesti raha väga vaja. Aga kui üks kord laenad, siis jäädki laenama. Ja selle viieka või kümneka võib kohe kahjumisse kirjutada, ega sealt midagi tagasi ei tule. Nad ei suuda oma laene maksta. Nad ei suuda. Mõnedel päevadel juhtusid mõned hetkeostud. Möödaminnes ja tahtmata ostsin patareisid raadiole ja kellale, ostsin postmarke ja suhkrut. Sest natukene mul veel oli. Aga siis jõudsin jumalaraha piirile. Jumalal on endal kõike küllalt, nagu kirikuõpetaja on rääkinud. Tea, kas talle peabki nii vähe andma? Kirikuõpetaja ütles, et inimesel pole mitte midagi Jumalale anda, mida Tal endal küllalt ei ole. Kas siis? Tõsinesin vaikimises. Nii ei tohi kõhklema lüüa. Nii ei tohi mõelda. Paha olen. Kaks päeva läksid ostmata mööda. Siis möödusid veel kaks päeva, kui ma midagi ei ostnud. Polnudki millegi eest osta enam. Ainult jumalaraha oli veel jäänud eelmisest palgast. Kavatsesin veel kaks päeva vastu pidada, kuivalt ja paastudes. Siis vaatame. Hoidsin mis ma hoidsin, aga murdepunkt ikkagi tekkis. Murdepunkt ja järeleandmine tõuseb inimese peas. Murdepunkti ei tohi tekkida, sest sellele järgneb taganemine. Võtsin jumalarahast viieka ja kulutasin selle. Olin kõrvale jätnud suure valdkonna see on söök. Ju sellel tunnil mõtlesin, et kuidagi muudpidi enam välja ei vea. Ega meil Leningradi blokaad ei ole! Jumalaraha koosnes väikestest kupüüridest, viiekatest ja kümnekatest. See oli ettenägelik päästerõngas, et «juhul, kui». See oli nagu jäätrassil ilma turvarihmata sõitmine, et «juhul, kui» tuleb vajadus hüpata. Jumalaraha küljest murenes tükk umbes kahekümnendal päeval pärast palgapäeva. Ühel tavalisel pühapäeval veel valge lume aegu läksin kirikusse. Mõtlesin, et kui ma ei suuda praegu kogu mõeldud jumalaraha ära maksta, siis lähen vähemalt ise kohale, teen niigi palju head. Seal kiriku välisukse lähedal, kus need korjanduskastid on, jooksis üks naine kirikulistest tagasi ja pani kiirustades pliks! mingi mündi laua servale. Pilk libises üle: see oli 10 Eesti senti. Istusin tagapool, kohmitsesin oma joppi koomale, et veidikenegi soojem oleks, ja kuulasin juttu. Kirikuõpetaja ümber tõusis auru ja ta rääkis, nagu ta alati on rääkinud. Mõtlesin rohkem selle naise peale: tal oli sall, lahtised hõlmad, tumedad juuksed, kiirustades 10 Eesti senti ei ole ühte eurosentigi. No ma ei tea, mida ta mõtles Selline asi juhtus 2011. aastal. Oma kahe silmaga nägin. See oligi seekord mu kirikuskäigu sisu ja mõtlemisaine. Oma jumalaraha aga lasen sekretäri juures paberitest läbi kanda. Siis saab tulumaksu tagasi. Pärast järgmist palgapäeva kindlasti. Seda ma mõtlesin koduteel. Siin peab kõik väga hästi läbi mõtlema, et iga kandi pealt lõikaks, nagu meil tegelased töö juures arutlevad. Kõik nihverdasid kuidagi nende maksude ja protsentidega. Mõni arvutifänn tegi juba 14. veebruari õhtul tuludeklaratsiooni, et 28. veebruaril tulumaksu tagastust saada. Need eurokesed on kõik nii ära loetud, et mõne lõhki ajavad. Sügaval sisimas pigistas mind see, et ma jätsin Jumalale nii vähe anda. Just jumalaraha küljest näpistasin neid tükikesi ja kärpisin seda veel väiksemaks. Piskut õieti polnudki enam. Miks küll niimoodi? Kas ma olin tõesti nii nõrk! Päris pehmekene kohe. Kui võtta ette, et kõik hea ja olev tuleb Jumala käest, siis mis ma Jumalale vastu andsin? Peaaegu mitte midagi. Vaikses nohinas tegin vaid patuse kahetsevat nägu: ehk Jumal ei märka minu teguviisi. Kui keegi ei näe ja teada ei saa, siis ehk lähebki endine patutee lohinal edasi. Sisimas kahetsesin, et ma suutsin jätta Jumalale nii väikese osa. Mina, nõrguke. Eesti Energia ei lülita ju kohe voolu välja, kui ma jätan elektriarve maksmata. Kahe või kolme kuu pärast tulevad tegelased õiendama. Taevaalune ilm ei pööra ka kohe halvaks ja tormiseks, kui ma jätan jumalaraha andmata. Aga kui pöörab tormiseks, siis on vist juba hilja. Ma tahan ka veel viivituse pealt teenida, et jällegi natukene kasu saada. Ma räägin enda sees: «Näpistan natukene jumalarahast.» Aga kui Jumal mind näpistab? Ai, valus näpistus. Maksaksin ju küll, aga ja siis järgneb pikk lugemine, mille kõige pärast ma ei saa. See «aga» on väga võimas sõna. Oi kui palju see mahutab! Inimene räägib pika jutu, seletab asjaolusid ja siis järgneb see «aga» ning kõik eelnev muutub tühiloraks. Teised kaks sama võimsat sõna on «riik» ja «jumal». Riigi käest nõutakse kõike. Mida kõike riik peab andma ja suutma see loetelu on lõputu. Jumal ei nõua vähemalt maksutasumist kindlaks tähtajaks. Tema vaatab ja hindab meid kannatliku vaikimisega. Kui kaua veel? Poole kaheksa ajal õhtul helistas töökaaslane Reimo Holtzmeier: «Kuule, tule tõmba mind ära. Ma jäin tee peale, benss otsas. Läänemetsa vahel, 12 kilti linnast.» Mõtlesin: nii viimase kütusega sõidavad mitmendat korda juba. Minu kui pehmeloomulise peale pööravad hädas. Mis teed nende abitahtjatega, noh? Teab, et ma enam-vähem kaine olen. No läksin. Mul veel loksus midagi paagis. Vedasin siis ta ära. Kortermaja ümber lumehunnikud ja jääaugud. Pole seal sugugi lihtne trossi otsas liikuda. Lõpuks leidsime rahulisema paiga. «Las jääb siia,» kostis Holtza ust kinni lüües, «järgmine nädal on palgapäev, siis ehk saab midagi kallata.» Jää peal ukerdades võtsin trossi oma auto alt lahti. Ma ei tea, mis hea pärast ma talle ütlesin: «Kas sul kirikumaks on makstud? Sa oled ka ikka kiriku liige?» «Kirikumaks või?» Holtza muigas magusalt ja sügavalt. Siis pööras juttu: «Kuule, sa käid ka ikka sinna kiriku juurde. Kas sellest rahast pole midagi kuulda olnud, mis me suvel kiriku torni parandasime? Pastor lubas maksta.» Holtza vedas trossi kokku ja vahtis mu otsa.
10 mälu Kurat kardab muusikat ja Jumala sõna (Algus eelmises lehes.) Tallinna Konservatooriumi oreliklassi muusikateaduslik ring Collegium Musicum korraldas igal kevadel kontserdireisi kodumaa linnadesse. Seekord sõideti August Topmani juhatusel Rakverre. Tutvuti linnaga ja anti õhtul kirikus vaimulik kontsert, kus olid tegevad Collegium Musicumi segakoor, A. Topman ja solistid. Pärast oli kogudusemajas teelaud, kus ka lauludel kõlada lasti. Öösel sõideti edasi Narva, kus vaadati Peetri kirikut ja tutvuti oreliga. Pärast tutvumist linnaga lauldi jumalateenistusel Aleksandri kirikus, õhtul osaleti aga Pimeaias aiakontserdil. Kõik ei peagi õnnestuma Tartu Pauluse kirikus oli ettekandel C. Francki oratoorium «Õndsus». Selle põhiraskust kandsid M. Hermanni Lauluseltsi segakoor ja Tartu Meeslaulu Seltsi meeskoor. Juhatas Eduard Tubin. «Teose valik tunnistab heast muusikamaitsest,» kirjutab Leenart Neuman oma arvustuses. Kaunilt kõlas Rudolf Jõksi ilus tenor, kuid mitte kõik solistid ei sobinud oma osadesse: Saatan oli soojatämbriline, baritonaalne Kristus aga füüsilise kõlajõuga domineeriv, kuigi siin oli vaja pehmet tooniandmist. Koorid ei suutnud helitöö vaimuni tungida, rääkimata välistest konarustest. Aga ega siis kõik pea alati õnnestuma. 1. mail leidis aset Valga praostkonna sinod ja noorsootegelaste päev. Sel puhul oli Valga Peetri kirikus pidulik jumalateenistus, mis algas praost Lauri päevakohase kõnega. Kõnega astus üles ka noorsoo sekretariaadi juhataja õpetaja A. Sternfeldt. Jutlustas Hargla õpetaja Maior, liturgid olid õpetajad M. Ostrov ja A. Tammik. Muusikaga kaunistas jumalateenistust Peetri koguduse koor köster Pastaruse juhatusel. Kirik oli rahvast täis. Kohti jäi väheks ka noorsootegelaste koosolekul Säde seltsi saalis. Lääne praostkonna sinod oli 6. mail. August Topman oli sinna saatnud ettepaneku korraldada koraalipühi ja kavandada 1932. a suveks Lääne praostkonna vaimulik laulupäev. Ettepanek võeti ühehäälselt vastu. Valiti toimkond, kuhu pastorite kõrval kuulusid köstrid Anniko Kullamaalt ja Möll Haapsalust. Pidupäev nii lastel kui vanuritel Köster Sildniku algatusel sai Lohusuus teoks lastepüha. Taevaminemise pühal liiguti köstrimaja juurest pasunakoori saatel kiriku juurde. Lastepühast võtsid osa kihelkonna kõik neli kooli. Jumalateenistuse pidas õpetaja Kuusik, sellele järgnes 150 lapselt kolmehäälseks seatud koraal «Siis laulame kui inglid». Juhatas kooliõpetaja Paljak Vadilt. 10. mai oli Tallinna Jaani vanadekodus suurpäev. Hoolealused olid endi seas korjanduse teinud, et muretseda kirikusse altari- ja kantslikatted. Nad olid ka kiriku puhastanud ja kaunistanud. Kaarli õpetajal Sommeril tuli pidada kolm teenistust: kõbusamatele hoolealustele kirikus, jalututele ja vigastele saalis ning eraldi viiele voodihaigele. Ei loobu taktikepist 12. mail oli Tallinna toomkirikus vaimulik kontsert. Soololauludega esinesid H. Sallun, S. Ostroff ja hr Tammerik, orelipaladega Helene Spulge-Lambert, kes ka toomkiriku koori juhatas. «Ei taha veel puhata laulupidude hõbepäine helilooja, veel leegitseb M. Hermanni südames suur armastus oma kunstile ja see leek on nii võimas valitsema, et M. Hermann veel nii pea ei loobu taktikepist,» kirjutas ajaleht Sakala. Siiski märgiti kahjutundega, et aastad on röövinud Miina Hermanni taktikepilt paindlikkuse, ettekanded jäävad sageli monotoonseks ning kooslaulgi pole alati täpne. Eriti andis see tunda ilmalikul kontserdil. Vaimulik kontsert Viljandi Maakirikus läks paremini. Koraalid võlusid kogudusi Põltsamaal peeti koraalipüha, kus osales 9 segakoori 163 lauljaga. Vägevasti kõlasid tuttavad kirikuviisid vaheldumisi koguduse lauluga. Kihelkonna koorid avaldasid soovi edaspidigi jumalateenistusi kaunistada. Põltsamaal sai kuulda ka Viljandi Helikunsti Seltsi meeskoori laulu. Ülev oli vaatepilt, kui 60-liikmeline koor sammus pidulikus rongkäigus kirikusse, kus esines kaheksa lauluga. Sütitava jutluse pidas Jaan Lattik, kes esitas ka ise ühe soololaulu ning lauldes sooritas liturgia, mis oli Põltsamaal uudiseks. Jüri kogudus korraldas järjekorras teise koraalipüha 21. mail. Kohal olid Rae ja Nabala koorid. Laulud olid hästi kätte õpitud ja võlusid kogudust. 17. mail tähistas Laatre kogudus 337. ja kiriku 100. aastapäeva. Kirikusse kogunes rohkesti palvetajaid. Rongkäigu eesotsas sammusid Valgamaa praost Lauri ja Pärnumaa praost Grünberg. Viimase teha oli ka jutlus. Muusika eest hoolitsesid organist E. Kiris ja segakoor A. Schuravloffi juhatusel. Köstrite tegemistest Karuse köster Karl Puusepp tähistas 40. ametijuubelit. Sündinud oli ta 30. juulil 1859 (vkj) Läänemaal Karuse kihelkonnas. Õppis Hanila kihelkonnakoolis ja Kuuda seminaris. Mati Märtin (Järg 11. lk.) Religioon on nagu keel Ringo Ringvee, religiooniloolane Vastus küsimusele, kui oluline on religioon tänapäeva Eestis ning kus me võime kohata märke religioonist või religioossusest, sõltub vastaja perspektiivist. Sellest, milline on tema seos religiooniga ning millised religioonialased teadmised. Eesti tegelikkus on, et kümme aastat tagasi oli enam kui kaks kolmandikku Eesti elanikest kindla usutunnistuseta. Seda osutas 2000. aastal läbiviidud rahvaloendus. Kuus aastat tagasi toimunud Eurobaromeetri küsitluses selgus, et 70% vastanutest uskus elu juhtivat jõudu, väge või Jumalat. Sellal, kui Jumalasse uskujate hulk oli Euroopa riikide seas väikseim (16%), oli elu juhtivasse jõusse või väesse uskujate hulk (54%) Euroopa suurim. Kokkuvõttes oli «usklikke» Eestis sama palju kui mujalgi Euroopas. Mitmesuguste uuringute ja küsitluste põhjal võib väita, et usuliste ühenduste liikmeteks loeb end alla viiendiku Eesti elanikkonnast. Inimesed usuvad, aga selle usu sisu koosneb paljudest uskumustest, mis pärinevad nii erinevatest religioossetest traditsioonidest kui igapäevatarkusest. Olla usuühenduse liige on pigem erand kui reegel. Seda eriti eestlaste ja just nooremate eestlaste seas. Aastail 2007 2008 läbiviidud Gallupi küsitluse kohaselt vastas 84% Eesti elanikest küsimusele, kas religioon on nende elus oluline, eitavalt. Eesti üks paradokse on, et kuigi religiooni puudutav regulatsioon on suhteliselt lihtne ning erinevate usuühenduste tegevus riigipoolsest sekkumisest vaba ning kuigi registrisse on kantud üle poole tuhande usulise ühenduse, ei ole nende liikmeskond suur. Kuidas leida liikmeid ühiskonnas, mis peab usku inimese isiklikku sfääri kuuluvaks, aga samas on usuliselt valdavalt ükskõikne või passiivne? See on möödapääsmatu küsimus igale Eestis tegutsevale misjonärile. Religioon läbi muusika, kunsti, kirjanduse ja teatri «Küll vagade elu siin seestpidi hiilgab,» ütleb 1711. aastal surnud pietist Christian Friedrich Richter praeguseks juba «vanaks» saanud «Uue lauluraamatu» 452. laulu esimeses reas. Kui küsida, kus ja milles religioon Eestis väljaspool oma tavakeskkonda väljendub, siis ühelt poolt võib seda näha religioossete institutsioonide osa- Hoolimata sellest, et enamik Eesti elanikkonnast ei määratle end usuliselt, on mitmed religiooniga seotud arusaamad ning toimingud, nagu näiteks kiriklik laulatus, paljudele loomulikuks elu osaks. Internet lemises riigirituaalides. Teisalt väljendub religioon läbi muusika, kunsti, kirjanduse, teatri. Tuntuim Eestist pärit helilooja Arvo Pärt on üks näide religiooni sõnumi vahendamisest. Kirjandusest võib välja tuua Ernst Enno teosoofilise luule. Anton Hansen Tammsaare kuvas religiooni teoses «Põrgupõhja uus Vanapagan». Olulisi, kuigi sageli sugugi mitte meeldivaid aspekte religioonist kajastab oma teostes Ervin Õunapuu. Neid kultuuri valdkondi on harjutud nimetama kõrgkultuuriks. Aga kus saab religioon nähtavaks madalkultuuris? Muidugi on religioon nähtav massikultuuris, eelkõige globaalses. Olgu väljendusvormideks maailmalõpu- või vandenõuteooriatest inspireeritud Hollywoodi filmid, aga samuti telesarjad «Simpsonid» või «South Park» jne. Meie oma massikultuurist meenub, et teleseriaalis «Õnne 13» on olnud episoodiliseks tegelaseks usumees. Muidugi just sellise stereotüübina, nagu eesti «usumehed» kohalikus massikultuuris kipuvad olema. Või nagu stereotüüpne saientoloog Tom Cruise «South Parki» 9. hooaja 137. osas. Aga see on vaid üks kiht massikultuurist ning selle allhoovustest. Eestis ei ole ükski religioon sellisel moel üldkultuuri osaks, nagu üks või teine usund on seda paljudes teistes maailma paikades. Võib küll öelda, et luterlik traditsioon moodustab teatud üldkultuurilise aluse, aga kas eestlaste individualism nii usulises kui muus vallas pärineb protestantlikust pärandist või millestki muust või kas eestlaste enesekuvand töökast rahvast pärineb sealtsamast või hoopis oludest, mis muul moel olemist ei ole lubanud, jääb vast ideoloogiliste väitluste maale. Kultuurisõjad, mida on peetud Ameerika Ühendriikides normatiivse kultuuri- ja moraaliparadigma määratlemiseks, on Eestis tundmatud. Küsimus, kas kauplused peaksid olema avatud ka pühapäeviti, on meie kultuurikontekstis võõras. Samas on Eestis teatud kultuurisõja kaja peegeldunud samasooliste suhteregulatsiooni ja aborti puudutavates keskusteludes. Religiooniga seotud küsimused on meil olnud eemal poliitilisest võitlusest. Siiski näib, et religiooni ja poliitilise võitluse lahutatus, mis on olnud Eesti poliitikas üldiselt valitsevaks alates 1990. aastatest, ei ole enam selline enesestmõistetavus, nagu võinuks seni arvata. Siin on küsimus ka religioosse ja rahvusliku identiteedi seostest. Mõnede rahvuste ja religioonide vahelised seosed on küll ajaloolised ja võib öelda, et traditsioonilised, kuid kujutlus, et üks kirik või muu usuühendus või -traditsioon võiks esindada kogu rahvusrühma, on tänapäeva Eestis siiski soovmõtlemine. Ka rahvuslikud vähemused, nagu enamusrahvuski, on nii religioosselt kui ideoloogiliselt mitmekesised, nagu on seda ka usulised traditsioonid. Nii ei ole kõik venelased õigeusklikud ning kõik eestlased pole ka maausulised, luterlased või lihtsalt uskmatud. Mis on lubatud äriühingule, pole lubatud usuühingule Religioon saab nähtavaks sageli siis, kui see on ärrituseks ja narruseks, nagu on kristluse kohta öelnud apostel Paulus esimeses kirjas korintlastele. Religioon avalikus ruumis põhjustab ärritust sageli. Ühele langev suurem tähelepanu ärritab tihti teisi usurühmi. Religioonile eraldatud avalik ruum või aeg selles saab sekularistide kriitika osaliseks. Inimesed usuvad, aga selle usu sisu koosneb paljudest erinevatest uskumustest. Kui pastorite lapsed on oma lapsepõlvekogemustest kõneldes sageli öelnud, et lapsepõlv möödud nagu klaasist majas, s.o kogukonna teravdatud tähelepanu all, siis sama kehtib ka usuühenduste puhul. Mis on lubatud äriühingule, ei ole lubatud usuühingule. Seda nii seaduslikus kui moraalses ja eetilises raamistikus. Tegutseda selles maailmas, olemata samas sellest maailmast, on üks paradoksaalsetest väljakutsetest religioonile ning selle institutsioonidele. Religiooni või religioonile omaseid elemente võib tänapäeva Eestis kohata kõikjal. Iseasi on, kas religioonivõõras inimene oskab religiooniga seonduvaid elemente näha. Ning kas need, religioosse seosega elemendid, on seal, kus nad on, nende tähenduse tõttu või lihtsalt niisama. Nii nagu jõuluvana on osa jõuludest ja jänesed ülestõusmispühadest. Usun, et ajalehe Eesti Kirik lugejad teavad religioonist rohkem kui n-ö keskmine lehelugeja. Mõnikord öeldakse, et kui tunned vaid üht, ei tunne sa ühtegi. Religiooni puhul on hea, kui tuntakse kas või üht religiooni. Seda eriti Eesti üldiselt usuvõõras ja -võhiklikus keskkonnas. Religioon on nagu keel. Nii nagu erinevate keelte tundmine avab inimese jaoks uusi perspektiive maailmale, annab uusi vaatepunkte ja mõistmisvõimalusi ka erinevate religioonide tundmine. On hea teada, kuidas religioon nähtusena toimib, mida peetakse pühaks jne, samuti seda, millise vaatenurga üks või teine usutraditsioon maailmale annab. See teadmine võimaldab leida otstarbekat kommunikatsioonistrateegiat. Hoolimata sellest, et enamik Eesti elanikkonnast ei määratle end usuliselt, on religioon ning erinevate religioonidega seotud arusaamad olulised suuremale osale maailma elanikkonnast. Sedagi tasuks pidada meeles. Nagu eelnevalt öeldud, võib Eestis religiooni kohata väga erinevates paikades ning kategooriates. Jõulud ja ülestõusmispühad saavad oma sakraalse raamistuse, olgu siis pööripäeva, kinkimisrituaalide või religiooni narratiivi näol. Samas võib aga religioon nähtavaks saada ka näiteks pühakuvandlikus poliitilises postkaardis või juveelikaupluse aknal olevas klaas-jeesuses, kes on ülestõusmispühade puhul ümbritsetud klaasküülikutest. On see hooajakohane aknakaunistus või aknakujundaja minavaimsuse väljendus? See ei ole aga enam selle käsitluse teema.
Lehekülje toimetaja Rita Puidet rita.puidet@eelk.ee, 733 7797 Meedia Eesti Raadio Hommikupalvused 23.5. 29.5. peab hommikupalvusi AGO LILLEORG (EKNK). Hommikupalvused on Vikerraadios E R kl 6.32 ja L P kl 7.35 ning Klassikaraadios E P kl 7.15. «Kirikuelu» pühapäeval kell 19.05 Vikerraadios. Eesti Televisioon Ajalik ja ajatu 27.5. kl 13.10 Palveränd. 29.5. kl 15.00 Tartu ülikooli usuteaduskonna üliõpilastele loenguid pidanud Haifa ülikooli Iisraeli ja vana idamaade ajaloo emeriitprofessor Michael Heltzeriga vestleb Urmas Nõmmik. Pereraadio «Piibel kaanest kaaneni» Saated on eetris igal tööpäeval Tartu Pereraadios kl 17.30 (kordus kl 6.00 ja 12.30), Kuressaare Pereraadios kl 15.30 (kordus kl 6.00) ja Raadio7s kl 20.30. Loeb õpetaja Aare Kimmel. 25.5. Ligine Jumalale julgesti (1Jh 3:21 4:1) 26.5. Tõde ja eksitus (1Jh 4:2 6) 27.5. Armastus on Jumalast (1Jh 4:7 11) 30.5. Armastuse eesmärk (1Jh 4:12 14) 31.5. Armastuses ei ole kartust (1Jh 4:15 21) E-post: tartu@pereraadio.ee. Õnnitleme Ahti Udam, diakon 25. mail 40 Peeter Paenurm, abipraost 26. mail 44 Valdek Johanson, diakonõpetaja 28. mail 62 Jaan Jaani, peakaplan 28. mail 60 Rando Lillepa, diakon 29. mail 30 Tauno Kibur, praost 29. mail 42 Randar Tasmuth, dr 31. mail 56 Jaan Lahe, dr 31. mail 40 Ordinatsioonitähtpäev 25. mail 16 Tanel Ots (preestriordinatsioon 14.09.1999) Allan Praats (02.07.1999) 29. mail 32 Mårten Andersson 29. mail 8 Silvester Jürjo, kaplan (10.08.2004) Urmas Paju (05.06.2007) Jaanus Klaas (05.06.2007) 31. mail 18 Aarne Lätte, diakonõpetaja (preestriordinatsioon 17.12.1987) Õnnitletavatel on preestriordinatsioon, kui ei ole märgitud teisiti. Täname AINO EHALA ESTRI TIIGI Head lugejad, teil on võimalik annetada jumalasõna levikuks SA Ajaleht Eesti Kirik 221020430989 Swedbank Tulised kontserdid ja hea sõnum! Viiendat aastat järjest toimub sellel kevadel evangeelne noorteüritus «Mida sa veel ootad?». Varasematel aastatel Läänemaa-keskne sündmus läheb seekord lühikesele Eesti tuurile. Kontserdid toimuvad 27. mail Haapsalu kultuurikeskuses, 28. mail Tartu Risttee koguduses ja 29. mail Saku huvikeskuses. Üles astuvad ansamblid Flammo ja Saraste. Sellest, kuidas leida tõde meid ümbritsevas multikultuurses maailmas, räägivad Joel Reinaru ja Juha Heinonen (fotol). Sissepääs kõikjal tasuta. Ansambel Saraste koosneb viiest noorest mehest. Nende muusikat iseloomustavad võimsad kitarrihelid, kirkad laulumeloodiad ja ajakohane sõnum Jumala armastusest patuse inimese vastu. Saraste on viimase viie aasta jooksul leidnud koha Soome gospelbändide tipptegijate hulgas. Flammo kuulutab raudsete trummirütmide ja kitarririf- teated ja kuulutused fide kaudu sõnumit lootusest. Ansamblisse kuuluvad vennad Samuel, Joel ja Daniel Reinaru ning sõber Tõnis Teras. Flammo mängitavat rokki iseloomustavad karmidele kitarrihelidele vastanduvad kõrgustesse küündivad mitmehäälsed refräänid. Sellel kevadel ilmub ansambli kauaoodatud debüütalbum. Juha Heinonen on armastatud Soome noorsootöötaja, kelle jutustused räägivad elust enesest, unustamata sealjuures huumorit. Ta on tuntud kristliku noortefestivali Maata Näkyvissä juht. Joel Reinaru on Lääne-Nigula koguduse noortejuht, ajakirja Pluss peatoimetaja, Cruxi laulja, Flammo kitarrist. Sel aastal tunnistati teda aasta noortejuhi ning Läänemaa aasta noore tiitliga. Vajadustele vastates ollakse vajalik ehk KIRIK KESET KÜLA Eesti Kiriku lugejate reis Pühale Maale Et Jeesuse jälgedel käimise vastu on jätkuv huvi, toimub 3. ja 10. novembril taas reis. Reisijuhtideks ikka õpetaja Arne Hiob ja Juune Holvandus. Seekord on programm veidi erinev, sellest tulenevalt on muutunud pisut reisi hind. Lendame Riia-Tel Aviv-Riia, Riiast tagasi toob meid Villem Reimani päevad Kolga-Jaanis Kolga-Jaani kirikus on 29. maist 4. juunini kuulutusnädal. Avajumalateenistus on 29. mail kl 14. Järgnevad jumalateenistused on iga päev kell 17, viimane jumalateenistus on laupäeval, 4. juunil kl 17. 5. juunil kogunetakse kl 10 Kolga-Jaani kalmistul Reimani haual. Kõne peab Ants Tooming. Rongkäik kiriku juurde. Monumendi ees kõnelevad vallavanem Kiriku laulu- ja palveraamatu aasta 27.5. kl 18 Urvaste koguduses õhtu Uhtjärve ääres koos kirikulauludega. Info tel 511 8271. 28.5. kl 10 Käsmu kirikus Viru praostkonna laulupäev. 29.5. kl 17 Tallinna toomkirikus kaunimad palvelaulud. Koraaliõhtu «Rogate! Palvetage!». Konsistoorium kuulutab välja ideekonkursi, et aidata ettevõtlikel inimestel leida koos kogudustega võimalusi teenuste arendamiseks ja osutamiseks. Oodatud on osalema kõik, kes soovivad oma kodukandi elu paremaks muuta. Konkursi fookuses on töötuse vähendamine ning sotsiaalteenuste pakkumine, vajadusel osutab diakooniatalitus idee ellu viimisel abi. Eelmisel konkursil osalenud ideedest on teostamisel ligikaudu iga neljas. Osale ideekonkursil, kui Sa tahad teha elu paremaks; leiad võimalusi teha teenused kättesaadavaks koguduste kaudu; oled eneses kandnud ideed, mis on jäänud teostamata; tunned hästi oma kodukanti, inimeste vajadusi ning omavalitsuse toimimist; oled valmis teostama oma idee koos diakooniatalituse, koguduse, valla- või linnavalitsuse ja teiste partneritega; valdad eesti keelt, kasuks tuleb ka vene ja inglise keele oskus. Saada oma CV ja ideekirjeldus (kuni 3500 tähemärki) koos eeldatava eelarvega hiljemalt 1. juuniks aadressile «Diakoonia», Kiriku plats 3, 10130 Tallinn või diakoonia@eelk.ee. Ideekavandist peab ilmnema MIDA ja KUIDAS kavatsed teha. Võitjate (1 3 inimest) preemiafond on 450. Võitmiseks ei pea olema töötu, aga täiendkoolitusel osalemiseks peab. Võitjad teatatakse 12. juuniks. Ideekonkursil osalenud töötud võivad kandideerida koolituskursusele «Ideest toimiva ettevõtteni», mida rahastatakse projekti «Teeme koos!» raames Euroopa sotsiaalfondi vahenditest SA Innove kaudu. Kui töötu on ideekonkursi kümne parima hulgas, on koht koolitusgrupis tagatud. Täiendkoolituse edukalt läbinutega sõlmitakse tähtajaline tööleping pooleks aastaks. Selle ajaga on võimalik käivitada oma ettevõte ning taotleda starditoetust. Koolituskursus algab septembris, suveks saab iga kandidaat ettevalmistava kodutöö. Info aadressil www.eelk.ee/diakoonia buss. Programmid leiate võrguleheküljel. Oma reisisoovist teatada 1. juuniks. Tagatisraha on 25 eurot ja see on tagastamatu, kuigi nime saab muuta septembri lõpuni. Info tel 5568 1181 Juune Holvandus, 5648 2700 Arne Hiob. Kalevi Kaur ja EÜSi esimees Henrik Einre. Kl 11 on kirikus tänujumalateenistus, jutlustab peapiiskop Andres Põder. Kl 12.30 on rahvamajas konverents, ettekannetega esinevad Helir-Valdor Seeder, Kadri Liik, Tarmo Piir, Mart Laar ja Priit Rohtmets. Pärast konverentsi on samas kontsert, esineb Marek Sadam. Kl 12 on korporatsioonide jalgpallimatš staadionil. Kunsti- ja muusikapidu 28. mail on Kullamaal kunsti- ja muusikapidu «Helisev Kullamaa». Päev on pühendatud orelimeister Carl August Tantoni 210. sünniaastapäevale. Kl 12 avatakse Kullamaa kultuurimajas näitus ja konverents. Kell 16 on kirikus C. A. Tantoni mälestustahvli avamine ja kontsert. Kurat kardab muusikat ja Jumala sõna (Algus 10. lk.) Karl Puusepp töötas alates 1891 mitmel pool kooliõpetajana ja köstrina, tema õpilaste hulgas olid ka tulevane prof Uluots ja õpetaja Treumann. Pajukile läks ta 1916, jäädes täitma veel vaid köstri kohustusi. Räpina köstril Johannes Raudsepal täitus 52 aastat kirikumuusiku tööd. 72aastasel töötegijal ütles aga tervis üles ja nii otsustas ta ametist lahkuda. 13. mail oli konsistooriumi juures köstrite kutseeksam, millele olid end üles andnud Leida Orgo ja Hilarius Sakaria, kes sel kevadel ka konservatooriumi lõpetas. Viimane sooritas eksami usu ja muusika alal, Orgo jättis muusika osa edaspidiseks. 9. mail pühitseti Tartus praost Aunverdti hauasammas. Piiskop J. Kukk meenutas kadunu tublit tööd jumalasõna külvajana. Järelehüüded olid Vastseliina ja Petseri koguduselt. Pühalikkust lisas Cantate Domino lastekoori juures tegutsev pasunakoor. Mati Märtin Teated 11 Tartu kogudused Maarja 25.5. kl 12 keskpäevapalvus. 29.5. kl 12 jumalateenistus. 1.6. kl 12 keskpäevapalvus. Pauluse 26.5. kl 17.30 Taizé palvus. 27.5. kl 18 Soome Tapiola koguduse kammerkoori kontsert. Kl 18 alustab leinagrupp. 29.5. kl 10 jumalateenistus armulauaga. Peetri 26.5. kl 12 vestlusring. 29.5. kl 10 jumalateenistus armulauaga. Kl 9 õpitakse koraale. 31.5. kl 10 hommikupalvus, naisring. Kl 18.30 leerikool.. Tallinna kogudused Jaani 25.5. kl 13.30 hardushetk, orelil Kadri Ploompuu. Kl 19 kontsert: Minnesota ülikooli koor. 26.5. kl 12 armulauaga palvus. 29.5. kl 10 jumalateenistus armulauaga. Kl 17 Tooma missa. 31.5. kl 17.30 Tooma palvus. Kl 18 koorikontsert: Cantoria (USA). Toomkogudus 25.5. kl 18 leeritund. 28.5. kl 12 orelipooltund: Aita-Liis Torrim. 29.5. kl 11 leeripüha jumalateenistus. Kl 17 koraaliõhtu. Kaarli 26.5. kl 19 kontsert. 28.5. kl 19 vaimulik muusika. 29.5. kl 10 jumalateenistus armulauaga, segakoor. 30.5. kl 13 jumalateenistus. 31.5. kl 17.30 muusikaõhtu: Grett Semidor ja Tarja-Stina Rausma klaveril. Püha Vaimu 26.5. kl 18 leeritund. 28.5. kl 12 kontsert: Ilkka Turta kitarril. Kl 16 kontsert: kammerkoor Crede. 29.5. kl 11 jumalateenistus, kammerkoor. Kl 15 ingliskeelne jumalateenistus armulauaga. 30.5. kl 18 muusikatund: Viimsi segakoor. Rootsi-Mihkli 27.5. kl 19 kontsert: Konveier Ensemble, Tui Hirv ja Sofia Joons. 29.5. kl 12 rootsikeelne jumalateenistus armulauaga. 30.5. kl 17 kontsert-eksam. Soome 29.5. kl 10 jumalateenistus. Nõmme Rahu 29.5. kl 10.30 jumalateenistus. Mustamäe 26.5. kl 18.30 Otsijate õhtu. 29.5. kl 15 jumalateenistus armulauaga. 31.5. kl 12.30 keskpäevapalvus. Peeteli 26.5. kl 18 õhtupalvus. 28.5. kl 11 venekeelne jumalateenistus. 29.5. kl 11 jumalateenistus. Viimsi 26.5. kl 18 armulauaga palvus. 29.5. kl 11 jumalateenistus. XXX Tallinna vanalinna päevad. 29. mai kirikupäev Jaani kirik Kl 14 romantiline kontsert: Ludmilla Kõrts, keelpillikvartett jt. Kl 12 kontsert: Kaie Hommuk (laul), Valdo Subi (viiulil), Maris Kl 15, kl 16 ja kl 18 ekskursioon. Lend (orelil). Püha Vaimu Kl 12.30 pereüritus «Kirik tuttavaks viie meelega». Ridbeck. Kl 13 kammerkoori kontsert, Riho Kl 13 nukunäidend «Kadunud Kl 14 biblium Pauperum vaeste poeg». pildipiibli tutvustamine. Kl 13.30 ja kl 14.30 oreli pooltund. Kl 16.30 kiriku tutvustus. Kl 14 loeng kiriklikest talitustest. Rootsi-Mihkli Nukunäidend «Sakkeus». Kl 14 kontsert: kammerkoor Kl 15 kiriku tutvustus. Canorus. Kl 21 kammerkoor Crede. Kl 15 avatud muuseum. Toomkirik Kl 15.30 kirikut tutvustav loeng ja Kl 10 19 avatud torn, tasuline. ekskursioon. Tänu Tänan Palamuse koguduse liikmeid ja juhatuse esimeest Arne Tegelmanni, õpetaja Jaan Nuga ja tema abikaasat Ingridit, kes mind meeles pidasid 65. sünnipäeval ja kaks ilusat torti valmistasid ja pidulaua kaunistasid. Valdur Tamm Eesti Kiriku tellimiseks µ helistage toimetusse tel 733 7795 (levijuht Sirje Kasemaa, sirje.kasemaa@eelk.ee) µ pöörduge lähimasse sideasutusse µ külastage kodulehte www.eestikirik.ee Tellimus maksab 29 aastas, otsekorraldusega 2.40 kuus. SA Ajaleht Eesti Kirik 221020430989 Swedbank Eesti Kirik ilmub nädalalehena kolmapäeviti. Leht ei ilmu juulis. Lehe kojukande probleemid lahendab AS Eesti Post, tel 661 6616.
12 Pühapäevaks 29.05 Ülestõusmisaja 6. pühapäev Rogate µ Liturgiline värv on valge. µ Piiblilugemised: Taanieli 9:17 20 Roomlastele 8:24 28 Matteuse 6:5 13 (jutlusetekst) µ Psalm: 40:4 6 µ Päevalaul: KLPR 315 «Eks see ole arm ja heldus» Palvepühapäev Rogate Rogate (paluge, palvetage) erineb teiste ülestõusmisaja pühapäevade ladinakeelsetest nimedest selle poolest, et see ei ole võetud psalmi antifoonist, vaid protsessioonidest, mida alates 4. sajandist Roomas korraldati. Need asendasid kevadisi põllule tehtavaid paganlikke rongkäike. 5. sajandi lõpust alates toimusid kiriklikud protsessioonid palvepühapäeva ja taevaminemispüha vahelistel argipäevadel. Palvepühapäeva piiblilugemised räägivad sellest, mida tähendab palvetada ja missuguseid tõotusi see sisaldab. Igapäevases elus suhtleme oma parimate sõpradega piisavalt sageli, sest see annab meile midagi. Kohtudes tänaval inimesega, kes on meie jaoks oluline, vahetame temaga ikka mõne sõna. See on argielus nii loomulik. Jumalaga suhtlemine on kristlase palve oma taevase Isa poole. Seega on kristlase jaoks palvetamine sama loomulik nagu suhtlemine abikaasa, sõprade või kolleegidega. Kui inimesed lakkavad mingil põhjusel omavahel rääkimast, siis on selle taga tavaliselt mingi suurem tüli või vääritimõistmine. Nii ka palvetamata jätmine näitab, et midagi suhtes Jumalaga on paigast ära. Palve suudab palju, annab jõudu ja aitab kogeda Jumalat. Seega on õige ka üleskutse: palvetage! Kaido Soom e e s t p a l v e Südame kõne Jumalaga Siis saabub kevade, kui valguskiired puudutavad südant, kui paljastub längus, raagus tõde. Siis on kevade, kui taevakiired soojendavad tukkunust saab elav! Tiiu ja Jaak Käsner Algab lõputute võimaluste pakatumise aeg, elu värvikas maailm: kikitab kasekõrv, kõlistab karukell, kummardab kanavarb, siristab kaselind... Käes on lehekuu, imekaunis Looja Vaimu püha inimsüdames. Anna Humal µ Palvetame meie noorte eest, kel on kätte jõudnud eksamite aeg. Palvetame, et neil jätkuks tahet õppida ja käia valitud teed. Porvoo µ Eestpalves on Islandi kirik ja piiskopid Karl Sigurbjornsson, Sigurdur Sigurdarson ja Jon Baldvinsson. Samuti on eestpalves Hispaania reformeeritud episkopaalkirik ja piiskop Carlos Lopez Lozano. j u t l u s Vaid Jumalat saab usaldada Aare Vilu, Vara koguduse õpetaja Ja kui te palvetate, siis ärge olge nagu silmakirjatsejad, sest nemad armastavad palvetada sünagoogides ja tänavanurkadel, et olla inimestele nähtavad! Tõesti, ma ütlen teile, neil on oma palk käes! Aga sina, kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle! Palvetades ärge lobisege nii nagu paganad, sest nemad arvavad, et neid võetakse kuulda nende sõnaohtruse tõttu. Ärge siis saage nende sarnaseks, sest teie Isa teab, mida teile vaja läheb, enne kui te teda palute! Teie palvetage siis nõnda: Meie Isa, kes sa oled taevas! Pühitsetud olgu sinu nimi! Sinu riik tulgu, sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal! Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev! Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele! Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast! [Sest sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.] Mt 6:5 13 On hea olla sellise õpetaja õpilane, kes seletab sulle, mida ja kuidas teha. See annab tegutsemiskindluse ja kingib rahu. Jeesus selgitabki tema ligi olevatele inimestele, kuidas nad peaks palvetama ning mida paluma. Kõneldud sõnad olid suunatud neile, kes olid Jeesust kuulamas tol korral mäe jalamil, kuid kindlasti on need sõnad samamoodi olnud ja on juhatuseks kõigile, kes igatsevad osa saada tõotustest, milles Jumala Poeg kiidab õndsaks neid, kes otsivad esiti jumalariiki. Mida siis teha, et õndsaks saada? Kas selleks tuleb esmajoones inimeseks saada, nagu Tammsaare järgi arvas Põrgupõhja Vanapagan? Inimeseks, kes usub, et Jumal on, kes võib õndsaks teha. Ja inimene võib Jumala Vaimu toel täita seda, milleks ta ilma on läkitatud. Mäejutluse ajal olid Jeesuse ümber tema esimesed jüngrid, kelles oli juba tekkinud usaldus järgida Issandat ka siis, kui endine tuli maha jätta. Seda, et nad olid hästi õppinud ja mõistsid Jeesuse sõnu, küll pärast seda, kui olid Issandaga kaasas käinud kogu tema kuulutus- ja kannatustee, näitab Peetruse vastus nelipühapäeval neile, kes päästesõnumit kuulsid ja sama küsimuse esitasid. Mida me peame tegema? (Ap 2:37) On hea olla koos kellegagi, keda saad usaldada sedavõrd, et võid öelda kõike, mis hingel. Jagada rõõmu, muret, kõhklemistki. Usaldamatus toob viimselt heitumise, aga usaldus seevastu toetab ka siis, kui me pole ihulikult koos temaga, keda usaldame. Oleme kindlad lähedaste inimeste headele mõtetele ja palvetele meie üle ka siis, kui selles ilmas meid lahutavad vahemaad. Kokku saades ei pea me alustama garantiikirjade vahetamisest, et tekiks usaldus ja me saaksime kinnituse hoolivusest ja armastusest. Kuidas seda tehagi ilma tegudes väljendamata? Kui palju enam võime ma aga kindlad olla temas, kellele tohime öelda Meie Isa. Jah just, mitte üksi minu Jumal, vaid Meie Isa. Mitte minu unelmate jooksupoissi, keda mõnel pool ka kratiks kutsutakse, vaid inimest tundvat ja hoolivat, inimesekssaanud Jumalat saab usaldada. Inimesi ühendavat ning nende eestkäijana ja õpetajana teotsevat Issandat palume olla juhatajaks. Issandat, kes ühendab meid armastuses ja teenimises. Meeles tuleb pidada, et Jeesus võttis endale teeniva sulase kuju. Kuidas siis inimesel on julgust kujutleda, et ta paneb Jumala end teenima. Oleks alati tarkust lugeda ja mõista, et Issanda tõotus oma järgijatele palvete täitumise osas (Mt 21:22) on seotud sellega, kuidas Issand meid palvetama õpetab Isa tahtmise küsimine; andeks andmine; kiusatusest pääsemine. Teades, et palve täitub parimal viisil, on julgus ka palvetada alandlikkuses ja usalduses. On nii, et iga kord, kui palvetame, tunnistame seega ka eneste usku. Palve toetab ja kasvatab me usku Jumalasse, sest eestpalvete, anumiste, palve- ja kiituselauludega on mõistlik seista selle ees, kellel usume olevat väge palvele vastata. Pole ju mõtet paluda seda, kes ei ole suuteline palvet täitma. Kui palju kordi on sama küsimust esile toonud vana aja prohvetid ja sõna kuulutajad, kutsudes inimest mõtlema, kas miski loodust, nikerdatud kuju või mõni vaimutu jõud suudab ta palveid kuulda. Vastus sellele saab olla vaid üks: nii nagu miski loodust ei saa meid lunastada, ei saa see viimselt anda ka kindlust ja mõtet igapäevasele teenimisele. Loodutena saame aga leida selle kindluse Issandas, kes omadele on andnud tõotuse: «Mida te iganes Isalt palute, seda ta annab teile minu nimel» ( Jh 15:16). Seepärast on meil ka julgus seista mitte inimeste ees vagatsedes, vaid kõiketeadva Jumala ees paludes: «Sündigu sinu tahtmine igas mu hetkes. Sinu tahe olgu mu igapäevases leivas; andeksandmises, kui oma armastuse läbi katad kinni me armastuse võlad ning kaitsed meid kiusatuste ja kurjaga võitlusis. Kuni käin oma maist rännaku teed, õpeta mind paluma.» Aamen.