Aastavahetus hantide maal

Häädiorubriik kõigile Saaremaal uputati vaarao Päike suvilas tööle Jaanuar 1991 Hind 1 rbl. ISSN 0134-2282 Aastavahetus hantide maal

Aimeajakiri Asutatud 1967. a. Ilmub kord kuus Selles numbris KUS PEITUB STRESS? Aleksander Pulver 1 IKKA VEEL SURNUD TEOORIAD 5 NEUTRIINOD AVAMAS AKENT MAA ILMA Laur Palgi 6 TV & RAADIO MAAILM Jaanus Vainu 9 VASTAB AJALOOLANE JÜRI KIVI MÄE 10 UUDISVEERUD 12 ÕHUSÕIT ÕN AJAVÕIT Raul Juursoo 14 ALLÜÜRNIKUD MEIE KODUDES 18 VAARAO VARI Karl Kello 20 INIMSÕBRALIK PÄIKE Jüri Kleesmaa 25 MINEVIKKU MEENUTADES VII Harald Keres 28 MÜNT, MILLEGA EI SAA MAKSTA Tiina Pikamäe 30 AASTAVAHETUS HANTIDE JUURES Hendrik Relve 32 Esikaanel: Uusaasta eel õn handi jahimees koos naisega metsast Lophari. Hendrik Relve foto. Hantidest saab lähemalt lugeda lehekülgedelt 32 37. tulnud Toimetuse kolleegium: Jaan Einasto, Jüri Engelbrecht, Arvi Freiberg, Mati Heidmets, Harri Jänes, Kalevi Kull, Evald Laasi, Indrek Martinson, Toomas Paul, Andrus Ristkok, Indrek Rohtmets, Toomas Tamla, Andres Tarand, Toomas Tiivel. Toimetus: Peatoimetaja Indrek Rohtmets 43 77 71; Tegevtoimetaja Üllar Lehtmets 43 77 22; sotsiaal- ja humanitaarteadused Kärt Jänes 44 43 85; reaalteadused Rein Veskimäe 44 33 70; bioloogia ja meditsiin Tiit Hunt 44 50 06; kujundus Epp Asper, Joosep Remme 44 43 85; tehniline toimetaja ja keeletoimetaja Tiiu Kukk 44 43 85; ' nooremtoimetaja Aili Nurmse 43 77 22. Toimetuse aadress: 200102, Tallinn, Narva mnt. 5 Ladumisele antud 20. 11. 1990. Trükkimisele antud 19. 12. 1990. Tiraaž 17 000. Paber 60X84/8. Tingtrükip. 4,67. Trükipoognaid 5. Tingvärvipoognaid 14,88. Arvestuspoognaid 6,95. Teil. nr. 5299. EKP Keskkomitee Kirjastuse trükikoda. Tallinn, Pärnu mnt. 67-a. Popular-scientific monthly «Horizon». Published since 1967. In estonian. Ежемесячный научно-популярный журнал «Хоризонт» («Горизонт»), Выходит с япиаря чг На лстонском языке. «Horisont,,. 1991 Alanud aastal õn «Horisont» tulnud lugejate ette uues kuues. Kas vastse kuue sees õn kä värskem mees? Pakume selle teile lahkeks otsustamiseks. Uuel aastal jõuavad meie ajakirja veergudele mitmed uued rubriigid. Igakuine intervjuu hakkab tutvustama Eesti teadusemehi ja -naisi. Esimesena kõneleb endast ajaloolane Jüri Kivimäe. Iga reis tutvumaks võõraste maade ja rahvastega värskendab meelt ja avardab pilku. L'oodusemehena ning heatasemelise pildistajana tuntud Hendrik Relve artiklid ja slaidid pakuvad sissevaadet mitmete paikade ja rahvaste elu-olusse ja kultuuri. Lugeja leiab neist nii eksootikat kui rahulikku ja teaberikast mõtisklust. Kui aasta läbi saab gloobusele märkida 12 punkti, kus «Horisondi» reisijuttude vahendusel viibitud. Küllap mäletab lugeja, millist poleemikat omal ajal tõid kaasa Lennart Mere lennukad ajaloo käsitlused. Selles numbris algavas kirjutiste sarjas otsib Karl Kello kaugete aegade hämarusest paradokse ja salaseoseid. Tema leiud igatahes õn põnevad ja intrigeerivad. Kas aga nii põnevad, et äratavad soovi vastu vaielda? Jaanus Vainu nime mäletab vahest iga «Horisondi» püsilugeja. Koostas ju tema 1990. a. alul ilmunud SAT-TV aparatuuri valmistamisõpetuse. Elektroonikahuvilisi õn Eestis palju, vastav emakeelne erialaajakiri meil aga puudub. Nii alustamegi lugejate soovil väikesemahulist, kuid infotihedat rubriiki «TV & Raadio maailm», mida juba populaarsust võitnud mehena toimetab J аапи^у ainu. Jätkuvad kä vanad tuntud rubriigid. «Tagakaane teemal» pakub tänavu ülevaadet medali ajaloost. Nii et aurahakorjajail tasub «Horisondil» eriti silma peäl hoida! Jääb vaid soovida head lugemist ja kaasamõtlemist. Indrek Rohtmets

Euroa TASUMINE VALUUTAS, Шуи$ДЦ 52fS!.,I,tVRT,DE6A цт unionini J* F INNOIL I ШР1Пкаайт7?

Stress vaevab inimest, sööb närve, paneb aluse haigustele. Millest ta algab? Kas imbub meisse närvilisest ümbrusest, või idaneb ja hakkab kasvama meie sisemuses? Nüüdispsühholoogia õn stressi juba õige hästi tundma õppinud ja oskab neile küsimustele vastata. Kui lehitseda nüüdisaegseid teadusajakirju ja raamatuid, mis õn pühendatud stressile, siis tabab lugejat mõningane üllatus. Vanade tuttavate mõistete «stress», «adaptatsioonisündroom», «distress», «stressor» kõrvale õn tulnud hulgaliselt uusi. Suuremas osas õn need pärit psühholoogiast, ja see õn mõistetav, sest viimastel aastatel õn plahvatuslikult suurenenud teaduslike tööde arv, mis käsitlevad stressi ning füsioloogiliste protsesside, eluviisi ja sotsiaalse keskkonna seoseid, lähtudes isiksuse psühholoogilistest iseärasustest. Tulemused õn paljulubavad, kuid nende põnevate andmete üksikasjalik esitamine nõuaks üsna palju ruumi. Seepärast piirdun ainult mõnede oluliste ideede visandliku kirjeldamisega. Füsioloogiast psühholoogiasse Kaua aega tegelesid stressiuurijad peaasjalikult inimorganismi sisemise tasakaalu (homöostaasi) hoidmise mehhanismiga. Homöostaasi kontseptsiooni looja oli füsioloogia suurkuju Walter B. Cannon. Asetades organismi muutuvasse ja ebasõbralikku keskkonda, uuriti, kuidas toimub homöostaasi säilitamine, eriti aga seda, mis juhtub, kui tasakaalu hoidmine ebaõnnestub. Füsioloogide teadmised hormonaalsetest muutustest ning närvisüsteemi tööst loomadel, kes olid pandud neid ohustavasse ümbrusse, andsid võimaluse täpselt kirjeldada organismi kohanemisprotsessi. Hans Selye'lt 1950. aastal ilmunud raamat võttis kokku ligi kaks aastakümmet tehtud uuringud selles valdkonnas. 1950. aastate alguses oli juba üsna hea ettekujutus kohaneva organismi füsioloogilisest mehhanismist. Üsna palju teatakse tänapäeval kä stressi hormonaalsetest, neurokeemilistest ja immunoloogilistest protsessidest, tuntud õn stressi ja onkoloogiliste haiguste ning südame-veresoon konna haiguste seos. Psühholoogiasse viis stressiuurijaid tegelemine inimese kohanemisreaktsioonidega. Tõepoolest, inimese kohanemise probleemid ei ole seotud niivõrd füüsilise, vaid hoopis sotsiaalse keskkonnaga. Mida tähendab stress inimese jaoks? Millised sündmused õn stresseerivad? Kas inimesed erinevad kohanemisvõimelt? Mida tähendab kohanemine? Milline õn kohanemisraskuste ja füsioloogiliste stressreaktsioonide vaheline seos? Need ja paljud teised küsimused muutusid aktuaalseks 1950. aastail. Muutused õn ohtlikud 1940. aastate lõpuks oli arstidel käepärast küllaga andmeid, mis kinnitasid, et enne haigestumist olid paljud patsiendid üle elanud hingeliselt traumeerivaid sündmusi. Näiteks lähedase inimese surm, elukohavahetus, abielulahutus jne. Sisuliselt oli tegemist inimese jaoks tema harjumuspärase sotsiaalse keskkonna muutumisega. Lawrence L. LeShan, nimekas onkoloogiliste haiguste ja stressi vahelise seose uurija, kirjeldas juba 1950. aastail, et umbes 70% patsientidest elas viimase kahe aasta jooksul enne onkoloogiahaiglasse sattumist üle lähedase inimese surma. George L. Engel, juhtivaid psühhosomaatilise meditsiini esindajaid, aga esitas 1960. aastate algul veenvaid tõendeid selle kohta, et umbes 60% surmaga lõppenud haiguslugude puhul oli ilmne seos saatusliku tõve ja suhete katkemise vahel haigele lähedaste inimestega. Muidugi ei ole kõik muutused sotsiaalses keskkonnas inimese jaoks samasuguse «kaaluga». Seepärast hakatigi otsima, mis õn kõige ohtlikum, ning asuti koostama stresseerivate sündmuste loendit (see avaldati 1967. aastal Thomas H. Holmes i ja Richard H. Rahe poolt). Holmes-Rahe loodud skaala (Holmes-Rahe Life- Change Events) õn tõenäoliselt tuttav paljudele, sest aeg-ajalt avaldatakse populaarsetes ajakirjades teste põhimõttel, et «loe punktid kokku ja Sa saad teada kõik oma stressist». Need testid ongi reeglina koostatud Holmes-Rahe sündmuste loendi alusel. Teades seda, kas ja milliseid loendis olevaid sündmusi õn inimene viimase aasta jooksul üle elanud, võib positiivse vastuse puhul tõepoolest väita, et sellel inimesel õn suurenenud haigestumisrisk. Näiteks elukohavahetus, abiellumine, seksuaalraskused, laste lahkumine kodust, rasedus, töölt vallandamine kuuluvad stresseerivate sündmuste hulka. Põguski pilk neile ütleb kohe, et pole tähtis, kas sündmus õn inimese jaoks negatiivse või positiivse tähendusega. Oluline õn, et inimesel tuleb muuta oma harjumuspärast elu- või käitumisviisi. Ajapikku aga selgus, et sündmused Holmes-Rahe loendis ei kutsu alati kõigil esile ühesuguseid reaktsioone ning inimesed erinevad suurel määral reageerimisviiside poolest. Pidi olema veel midagi, mis jääb füsioloogiliste stressreaktsioonide ja elusündmuste vahele. Hinnang tähtsam kui tegelikkus I960, aastail jõuti järeldusele, et tähtis pole sündmus iseenesest, vaid hinnang sellele. Tuleb kirjeldada mitte sündmusi, vaid hinnanguid neile. Psühholoogia suurkuju George A. Kelly oli üks esimestest, kes mõistis, kui suur õn subjektiivsete hinnangute tähtsus inimese käitumisele. Ta tõi väga tabava võrdluse inimene õn kui teadlane, kes pidevalt loob «teooriaid» ümbritseva maailma kohta. Ta kontrollib ja muudab neid vasta- ALEKSANDER PULVER (1956) õn Tartu Ülikooli psühhofüüsika ja psühhomeetria labori teadur. Tegeleb nägemistaju, suhtlemistreeningute ja eneseregulatsiooni probleemidega.

Valt saabuvale infole. Sarnaselt teadusliku teooriaga, suudab inimene oma «teooria» alusel ennustada tulevikusündmusi. Kuid mida tähendab sündmuste prognoosimine? See tähendab kontrolli omamist sündmuse põhjuste, kulgemise ja tagajärgede üle. Ehk teiste sõnadega sündmuse tekkimine, kulgemine ja tulemused sõltuvad inimese tahtest. Julian B. Rotter oli see mees, kes tõi 1966. aastal psühholoogiasse mõiste tunnetatud kontrollkese. Enamiku aja Connecticut! Ülikoolis töötanud, varsti 75aastaseks saav psühholoogia klassikasse kuuluvate tööde autor, pani aluse meie teadmisele sellest, mida tähendab inimese jaoks kontrollida sündmust. Sündmuse kontrollitavus sõltub sellest, kas tema põhjust nähakse endas või väljaspool ennast. Kui peetakse ennast sündmuse põhjustajaks, siis õn tegemist sisemise tunnetatud kontrollkeskmega (STK). Kui aga sündmuse põhjusena nähakse endast sõltumatuid jõudusid, siis välise tunnetatud kontrollkeskmega (VTK). STK õn inimesel, kes väidab, et enamik sündmusi tema ümber olenevad kas tema tegevusest või võimetest. Niisiis, kui midagi ebaõnnestub, siis see tähendab, et ei pingutatud ennast piisavalt või puudusid vastavad võimed. VTK õn inimesel, kes arvab, et enamik sündmusi tema ümber sõltub juhusest või saatusest. Selgub, et inimese normaalseks olekuks õn vajalik sisemine tunnetatud kontrollkese. Õn teäda, et kriisi, lootusetuse, depressioonide puhul õn inimesel äärmuslikult väline tunnetatud kontrollkese. Tunnetatud kontrollkese kujuneb välja paljude tegurite mõjul, alates oma kogemustest ja lõpetades massi-, kommunikatsioonis levitatava infoga. Näiteks väliseks võib tunnetatud kontrollkese muutuda kä poliitiliste tegurite mõjul. See juhtub siis, kui inimesed tajuvad, et nad tegelikult ei mõjuta kuidagi oma valitsuse tegevust. Nii jõuamegi olulise järelduseni ja nimelt sündmuste ja füsioloogiliste stressreaktsioonide vahel asetseb subjektiivne hinnang sündmuste põhjuste kohta. Inimesed hindavad sündmusi erinevalt, mis teebki reageerimise stressile isikupäraseks. Kui inimene arvab, et sündmused kulgevad tema tahtest sõltumata, siis õn kiire tulema kä füsioloogiline stressreaktsioon. Kui aga sündmuste kulgu peetakse enda tahtest sõltuvaks, siis väheneb füsioloogilise stressreaktsiooni tekkimise tõenäosus märgatavalt. Nüüd võime täpsustada stresseeriva sündmuse mõistet. See õn niisugune muutus sotsiaalses keskkonnas, mida tõlgendatakse kui inimese tahtest sõltumatut sündmust. Võitfejacl ja allapäjad Mis juhtub, kui se Makse silmitsi kontrollile allumatu olukorraga? 1960. aastate lõpus ja 197(). alguses tekkis kaks võistlevat seisukohta. Inimene püüab teha kõik, et taastada kontroll sündmuste^ üle ehk teiste sõnadega, stresseeriyad sündmused ajendavad tegudeje. Kõige selgemalt väljendus niisugune lähenemine Jack W. Brehm') vastupanu kontseptsioonis (theory of reactance). Inimene ei võta õieti nftdacj. ette ja muutub nha.nassüi Selle suuna väljapaijjprsim esindaja õn Martin E.P. Seligman ja tema abituse kontseptsioon (theorj of helplessness). Selle lähenemise pooldajateks said п^шзитpsühholoogid ja ^ironvatsiooni uurivad psühholoogid. Vaidlused mõlema suuna vahel lõpetas Camille В. Wõrt mari) ja Jack W. Brehm! integreeritud lähenemine, mille raamidesse mahtusid mõlemad seisukohad. Wortman-Brehmi mudel, mis avaldati 1975. aastal, andis teaduslikus mõttes kõige täiuslikuma pildi kontrollimatute sündmuste, inimese emotsioonide ning käitumise seostest. Nimetatud mudelis õn kolm olulist näitajat, mis mõjutavad inimese käitumist ja emotsioone: sündmuste kontrollitavuse iseloom kas seda sündmust vaadatakse sisemise või välise kontrollkeskme positsioonilt; sündmuse tähtsus inimesele kas sündmuse tagajärgi peetakse enda jaoks oluliseks või mitte; aeg kui kaua õn oldud kokkupuutes kontrollimatu sündmusega. Tähtsaim neist kolmest õn esimene. Kui lähtutakse sisemisest kontrollkeskmest, siis õn kõik reaktsioonid seotud vastupanuga ehk sooviga taastada kontroll. Välisest kontrollkesk aga tekib abitus allumine olukorrale., Kui inimene läh sündmus peab allu Mare Ligi joonised lähtudes passiivne Uest, et a kontrollile, siis puutudes kokku kontrollimatu olukorraga, püüab ta taastada kontrolli. Sisuliselt tähendab see lahenduste otsimist. Seejuures, mida olulisemad õn sündmuse tagajärjed, seda enam ta pingutab. Kõige paremini kehtib printsiip mida hullem, seda energilisemalt tegutsetakse. Õn selge, et kui kõik katsed järjepanu luhta lähevad, ei saa inimene lõputult säilitada illusiooni kontrollitavusest ja tema vastupanuvõime hakkab kahanema. Lõpuks langeb inimene abitusseisundisse. Ta ei otsi enam lahendusi oma probleemidele. Abitusega kaasneb madal enesehinnang, passiivsus ja lootusetus. Mida olulisemad õn sündmuste tagajärjed, seda kiiremini süveneb abitus. Loomulikult õn kä ajafaktor abituse sügavuse suurendaja. Tulemuseks õn üha süvenev kujutelm,

/ et inimese tegevus ei mõjuta mitte midagi. Kontrollimatuse hinnang muutub valdavaks sündmuste seletamisviisiks, tekib «teooria», et kä edaspidi pole nagunii mõtet midagi ette võtta. Sellega määratakse ära käitumine veel olemata sündmuste suhtes. Tekib õpitud abitus. Äraseletatuna tähendab see lahenduste otsimisest loobumist igas olukorras, millega inimesel tuleb kokku puutuda. Siin peitubki stressi teema jaoks oluline tõde väljakujunenud seletusviis näha aina kontrollimatuid sündmusi viib üsna kiiresti stessreaktsioonideni ja seeläbi somaatiliste ning vaimuhaigusteni. Seda, et niisuguse väljakujunenud seletusviisi ja depressiooni vahel esineb tugev seos, õn 1980. aastatel tõestanud paljud psühholoogid. Toime võib tulla kahte moodi Kontrollimatu sündmus tähendab inimese jaoks alati ohtu. Oht seondub nõudega muuta oma käitumisviisi või mõtteviisi või enesehinnangut. Algselt väljendub see ureluses. Inimene aimab halba, kuid ei tea, kus õnnetus teda varitseb. Enamikul juhtudel väljendub urelus tundes, et midagi ebameeldivat õn tulemas. Varem või hiljem asendub urelus hirmuga. See juhtub siis, kui inimene jõuab selgusele ohu allikas. Nüüd ta teab, kes või mis teda ohustab. Just hirm ja urelus õn need seisundid, mis tõestavad inimese füsioloogilist erutustaset ja õn seetõttu «sillaks» vaimse ja kehalise vahel. Hirm ja urelus mõjutavad olulisel määral kä suhteid teiste inimestega. Loomulikult mitte suurema kooskõla, vaid ikka konfliktide ja raskuste suunas. Seega, hirm ja urelus «tirivad» inimest üha sügavamale negatiivsetesse emotsionaalsetesse seisunditesse. 1966. aastal väitis Richard S. Lazarus esimesena, et iga stresseeriv sündmus ärgitab inimese tegevusele oma hirmu või ureluse vähendamiseks või kaotamiseks. Oluline õn uurida, mismoodi inimene püüab normaalset seisundit taastada. Tegevust turvalisuse taastamiseks nimetas ta toimetulekuks (coping). Toimetuleku kontseptsioon oli uus lähenemine stressile, sest ta rõhutas inimese aktiivsust võitluses ebameeldivustega. Richard S. Lazarusest õn aga kujunenud praeguse aja juhtivaid stressispetsialiste. Toime võib tulla kahte moodi kas muuta olukorda ja mõjutada sündmust või muuta ennast ja püüda kohaneda. Sellepärast räägitaksegi probleemile suunatud toimetulekust ja emotsionaalsele seisundile suunatud toimetulekust. Probleemile suunatud toimetulek tähendab seda, et muudetakse olukorda ja otsitakse reaalset lahendust. See tähendab agressiivsust oletatava ohu suhtes, põgenemist olukorrast, oma probleemide loogilist analüüsi, abi otsimist ja palumist, oma muredest rääkimist, uute suhete loomist jne. Mis õn ühine probleemile suunatud toimetuleku erinevatel viisidel? Muidugi õn see sotsiaalse keskkonna muutmisele sihitud tegevus. Emotsionaalsele seisundile suunatud toimetulek tähendab midagi muud. Püütakse kohaneda olukorraga, hoidudes oma sotsiaalse keskkonna muutmiskatsetest. Iseloomulik õn tegevusetus (lootuses, et asjad lahenevad iseenesest), emotsioonide väljaelamine, narkootiliste ainete tarvitamine, oma emotsioonide analüüsimine, pidev mõtlemine oma elu ja saatuse üle. Õn selge, et niisugune toimetulek õn iseloomulik abitusseisundis olevale inimesele, kes arvab, et sündmused ei allu tema kontrollile. Kuigi mõlemad toimetulekuviisid vähendavad hirmu, õn probleemile suunatud toimetulek see, mis lahendab inimese jaoks tema mured. Inimesed erinevad oma toimetuleku stiili ja viiside poolest. Ühtede sündmuste puhul õnnestub toimetulek, teiste puhul mitte. Oluline õn aga see, et toimetuleku stiilid sõltuvad eelkõige harjumuspärasest sündmuste seletamisviisist. Just see asjaolu võimaldab luua teste, mis hindaksid ja prognoosiksid inimese toimetuleku stiili. Niisuguseid teste õn aga praegu kasutusel üsna palju. Toetust vajab igaüks Viimastel aegadel õn stressiuurijad üha tähtsamale kohale seadnud edukat toimetulekut soodustavate tegurite tundmaõppimise. Vaatamata erinevustele tõlgendustes, ollakse ühisel seisukohal, et eduka toimetuleku jaoks õn eriti tähtsad inimestevahelised suhted. Tõepoolest, kõik uuringud (alates lapse arengu uuringutest kuni kuritegevuse uurimiseni) kinnitavad, et just lähedaste suhete olemasolu õn vältimatult vajalik inimese normaalseks arenguks. Pole siis kä midagi imelikku selles, et edukas toimetulek eeldab samuti lähedaste, teineteist toetavate suhete olemasolu. Näiteks peresuhted ning suhted sõprade ja tuttavate vahel. Just lähedastes suhetes kujunebki inimestel välja ettekujutus sündmuste kontrollitavusest. Põhjus õn lihtne, vaid lähedase inimese käitumist õn ju võimalik prognoosida. Avastati kä selge seos suhtlemisoskuse ja stressreaktsioonide vahel. Inimesi, kes ei suuda luua lähedasi suhteid, ähvardab umbes kaks korda suurem oht haigestuda somaatilistesse ja psüühilistesse haigustesse võrrelduna inimestega, kes õn võimelised lähisuhteid looma. Millist toetust pakuvad soojad inimsuhted? Emotsionaalne toetus inimene tunneb, et teda hinnatakse kui indiviidi, kui teatud inimlike väärtuste kandjat ja seeläbi tõstetakse tema enesehinnangut; informatsiooniline toetus inimene teadvustab oma probleemide põhjused, oma tavalist toimetulekustiili ja näeb erinevaid lahendusi; instrumentaalne toetus võimalus saada materiaalset abi; difuusne toetus võimalus tunda ennast vajalikuna teistele inimestele ja lülituda uutesse suhetesse. Aga kui siiski ei ole võimalust luua suhteid? Õn päris ilmne, et ennast humaanseks pidav ühiskond ei saa jätta oma kodanikke üksi oma muredega. Sellepärast õn viimasel ajal üha intensiivsemalt hakatud tegelema ühiskonna erinevate struktuuride humaniseerimisega ja kunstliku sotsiaalse toetuse süsteemi loomisega. Humaniseerimine tähendab seda, et asutuste sotsiaalne keskkond luuakse psühhoteraapia reeglite järgi. Tulemuseks õn suhtlemine, mis pakub sotsiaalset toetust. Eriti õn humaniseerimist vaja asutustes, kus inimeste mured õn traditsiooniliselt olnud tagaplaanil, sest esikohal õn üsna arusaama-

tud nn. kasvatamise ja ümberkasvatamise eesmärgid. Näiteks vanglad, koolid, lasteaiad, lastekodud jne. Kuid humaniseerimine õn tarvilik kä haiglais, sest sealgi õn inimesed allutatud kroonilisele stressile ja vajavad hädasti sotsiaalset toetust. Kunstliku sotsiaalse toetuse süsteemi kuuluvad ühiskonnas loodud eriteenistused (näiteks usaldustelefon, psühhoteraapilised grupid, suhtlemisgrupid, loovust arendavad grupid). Tähtis õn see, et inimene tunneks, kui ta õn hädas, siis teda kä kindlasti aidatakse. Ühelt poolt õn oluline teadmine, et kõik sõltub inimesest enesest, ja järelikult peale enda ei ole. kedagi süüdistada oma läbikukkumistes. Kuid teisalt peaks olema kä kindlus, et kedagi oma muredes üksi ei jäeta. Just niisuguste tunnetega meenutab inimene oma lapsepõlvekodu. Nõnda siis peakski välja kujunema olukord, kus turvalisus ühiskonnas kindlustab kõigile võimaluse toimetulekuks. Sotsiaalsete probleemide lahendamine ongi olnud üks olulisemaid põhjusi, mis õn kallutanud stressiuuringud füsioloogiast üha enam psühholoogiasse. Niimoodi õn need muutumas kä oluliseks teadmiste valdkonnaks, mida vajatakse normaalse sotsiaalse keskkonna loomisel. Stressi senine uurimistee õn üsna kõnekas eksperimentidest labori seinte vahel kuni eksperthinnanguteni valitsuse sotsiaalpoliitika kujundamisel. Jääb üle' põnevusega jälgida ideede edasist arengut ja kogunenud teadmiste kasutamist sotsiaalse - keskkonna projekteerimisel. Kui tahame hinnata ühiskonna humaansuse astet, tuleb otsida vastust eelkõige vaid ühele küsimusele kas ühiskonnale lähevad korda konkreetse kodaniku konkreetsed mured. Kui jah, siis tähendab see automaatselt kä seda, et psühholoogia, laiemalt käitumisteadused tervikuna, õn tähtsal kohal nii akadeemilises maailmas kui kä sotsiaalpoliitikas. Sest oma uuringutega ei loo psühholoogid relvi, vaid tegelevad suures osas inimese ja sotsiaalse keskkonna suhetega. Ilma turvalise sotsiaalse keskkonnata õn aga üsna mõttetu materiaalne küllus, kultuuri edendamine ja demokraatia arendamine. IKKA VEEL SURNUD TEOORIAD 1975. aastal, kui Hispaania kauaaegse diktaatori Franco tervis lõplikult halvenes, hakati kohalikus pressis korrapäraselt ilmutama teateid generalissimuse enesetunde kohta. Need kommentaarid andsid inspiratsiooni USA populaarse meelelahutusprogrammi «Saturday Night Live» musta huumorit armastavale saatejuhile, kes pärast Franco surma hakkas iga laupäev pidulikult teatama, et Franco õn endiselt surnud. Soliidne USA ajakiri «Scientific American» laenas show-maailmast selle fraasi ja avaldas teooriate nimekirja, «mis ikka veel surnud õn». Külm tuumasüntees. 1989. aasta kevadel teatasid B. Pons ja M. Fleischmann Utah ülikoolist, et nad suutsid n.-ö. katseklaasis toatemperatuuril käivitada termotuumasünteesi (vt. kä «Horisont» nr. 7 1989). See olevat toimunud raske vee elektrolüüsil kuld- ja pallaadiumelektroode kasutades. Külm tuumasüntees tekitas teadusilmas tõelist elevust. Sadades laborites prooviti Ponsi ja Fleischmanni katset korrata, paraku aga ebaõnnestunult. Pettumus võttis kiiresti maad. Kõmulise avastuse tegijad võivad aga ilmselt rahul olla. Utah osariigi valitsuselt olevat nad edasisteks katseteks saanud 5 miljonit ja USA armeelt 400 000 dollarit. Anorgaaniline nafta. Kümmekond aastat kaitseb visalt oma teooriat T. Gould Cornelli ülikoolist. Ta õn veendunud, et nafta ja maagaas pole sugugi orgaanilise päritoluga, nagu arvab ülejäänud maailm. Tema meelest tekib seda väärtuslikku kütust hoopiski anorgaanilistest lihtsatest ühenditest väga sügaval maapõues ning nafta ja gaasi varud õn seäl ettekujutamatult suured. 1986. aastal suutis ta veenda Rootsi energiateenistust korraldama eksperimenti selle teooria toetuseks. Suure raha panid mängu kä mitmed erafirmad. Püurimispaigaks valiti piirkond, kuhu 300 miljoni aasta eest oli kukkunud asteroid. Paik pidi hea olema just seepärast, et maapõue sügavustes asuvad gaasi- ja naftamaardlad õn kerkinud ülespoole pärast seda, kui asteroid lõhkus maakoort. Puuriti neli aastat, kulutati 33 miljonit dollarit ja jõuti 6,8 km sügavusele. Oodatud naftajuga aga ei pursanud ega pursanud. Gould väitis küll, et õn leidnud puuraugust naftajälgi, sõltumatud teadlased, kes asja uurisid, liigitasid need leiud aga määrdeõliks, mida puurimisseade tarvitas. Tänaseks õn rootslased kaotanud usu uude teooriasse, Gould aga õn endiselt optimist ja otsib uusi finantseerijaid uute puuraukude rajamiseks. Väikesed komeedid. 1986. aastal avaldas L. Franck Iowa ülikoolist vapustava teooria. Igal aastal kihutab avakosmosest Maa atmosfääri keskeltläbi 10 miljonit majasuurust jääst koosnevat väikest komeeti, mis õige pea aurustuvad. Niimoodi õn miljardite aastate vältel täitunud veega meie planeedi ookeanid. Alust selliseks väiteks andsid talle kosmosefotod, mida tegi tehiskaaslane Dynamic Explorer /. Enamik teadlasi peab Francki väikseid komeete tehiskaaslase fototehnika infomüraks, kuid mehel õn kä mõningaid toetajaid. Näiteks õn tänaseks New Yorgis juba ilmunud raamat, kus väikesed komeedid õn kuulutatud revolutsiooniliseks avastuseks ning nende kaudu õn ära seletatud elu tekkimine Maal, massilised väljasuremised kriidiajastul, UFOd, Marsi kanalid ja muudki mõistatuslikud nähtused. Viies vastastikmõju. 1986. aastal teatas /. Fischbach Pardew ülikoolist, et õn avastanud uue, viienda vastastikmõju füüsikas. Seni tuntakse nelja vastastikmõju gravitatsioonilt, elektromagnetilist, tugevat ja nõrka. Fischbachi vastastikmõju õn gravitatsioonile vastupidise suunaga, sellest tunduvalt nõrgem ja mõjub paarisaja meetri kaugusele. Paraku õn enamik füüsikuid, kes Fischbachi hüpoteesi kontrollinud, saanud eitava tulemuse. Vähesed õn jõudnud mõningate anomaaliate jälile, mida võib väga hea tahtmise korral seletada kä viienda vastastikmõjuga, nende ühene tõlgendamine, poleks aga korrektne. «Scientific Americani» arvates õn kõigile loetletud teooriaile esialgu garanteeritud vaid «pikk hauatagune elu».

NEUTRIINOD LAUR PALGI AVAMAS AKENT MAAILMA Mis toimub Päikese sisemuses? Või supernoova plahvatusel? Sellest kõneleb neutriinoastronoomia. Aga kuidas vaadata sekundivanusesse Universumisse? Sellele saaksime vastata, kui vaid suudaksime registreerida väikese energiaga osakesi neutriinosid. Niisuguste võimaluste otsimine käib, kuigi kõikjal esinevad neutriinod end uurijate eest kiivalt varjavad. «...võiksid olemas olla elektriliselt neutraalsed osakesed..., mis alluvad keeluprintsiibile ja erinevad valguse kvantidest veel selle poolest, et ei liigu valguse kiirusega; ma nimetan neid neutroniteks. Neutroni mass peaks olema suurusjärgult võrdne elektroni massiga, igal juhul mitte suurem kui 0,01 prootoni massist.» See lõik Wolfgang Pauli kirjast Tübingeni nõupidamisest osavõtnud «radioaktiivsetele» daamidele ja härradele, kirjutatud Zürichis 4. detsembril 1930, õn esimene kirjalik teade neutriinost. Siis polnud raske tuumaosake neutron veel avastatud ja Pauli kasutas sama sõna oma hüpoteetilise osakese jaoks. Nimetuse «neutriino» võttis kasutusele Enrico Fermi. Eksperimentaalselt kinnitasid neutriino olemasolu Clyde Cowan ja Frederick Reines 1956. aastal. Kosmoloogia, osakeste - füüsika ja neutriino Kosmoloogia ja osakestefüüsika arenevad arvatavasti üha lähemas 6 koostöös. Kosmoloogia standardmudel õn Suure Paugu mudel1. Osakestefüüsika standardmudel õn elektronõrga vastastikmõju teooria koos tugeva vastastikmõju teooriaga2, millega õn kooskõlas rikkalik eksperimentaalne andmestik. Kosmoloogias püütakse leida Suure Paugu põhjust, osakestefüüsikas üldisemat teooriat, mis võimaldaks arvutada standardmudelis esinevaid arvukaid konstante, osakeste massid nende hulgas, mida seni püütakse määrata katseandmetest. Heita pilk standardmudelite taha õn eesmärgiks mõlemal pool. Teoreetilisi võimalusi õn palju, vaatluslikke tugipunkte standardmudelite taga seni pole. Lootusrikkalt jälgitakse neutriinofüüsika edusamme. Kahe olulise tähiseni jõuti just neutriino 60nda sünnipäeva künnisel: saavutati uus kvaliteet neutriino seisumassi mõõtmisel ja määrati erinevate neutriinosortide arv. Et mõlemad õn väga olulised nii kosmoloogia, osakestefüüsika kui kä neutriino enese suhtes, lubatagu järgnevas peatuda ainult neil kahel.3 Wolfgang Pauli (1900-1958). Neutriino mass ja Universumi evolutsioon Neutriinol õn Universumi evolutsioonis oluline roll juba varajasest staadiumist alates. Suure 4

Paugu mudeli järgi õn erinevat sorti neutriinode arvude summa umbes sama suur kui footonite arv. Universum tervikuna õn Suure Paugu järel üha paisunud ja jahtunud, kusjuures keskmine tihedus õn suurtes mastaapides kõigis suundades ühesugune. Arno Penzias ja Robert Wilson avastasid 1964. aastal kõigist suundadest ühtviisi tuleva 2,7-K temperatuuriga mikrolainelise foonkiirguse, mis õn relikt 700 000 aasta vanusest Universumist (praeguse Universumi vanus õn 10 kuni 20 miljardit aastat), kui Universumi temperatuur oli umbes 3000 K. Püüan järgnevas öeldut pisut selgitada. Suure Paugu järgses ülitihedas ja ülitulises Universumis olid footonitega soojustasakaalus kõikvõimalikud osakesed ja antiosakesed, mille seisumassile vastav energia oli footoni energiast väiksem. Soojustasakaalus muutuvad osakese ja antiosakese paarid footonipaarideks niisama kiiresti kui footonipaarid osakeste-antiosakesepaarideks. Univerum paisus ja jahtus ning üha uutel ja uutel osakestel jõudis kätte aeg, kus annihilatsioon ületas pöördprotsessi ja vastavad osakesed kadusid Universumi kooslusest. Prootoneid ja neutroneid oli juba alguses pisut rohkem kui nende antiosakesi (umbes miljardi antiprootoni kohta üks prooton rohkem), mistõttu neid jäi üle taevakehade tarvis. Umbes miljardikraadisest Universumist kadusid kiiresti kä elektronid ja positronid, suurendades oma energia arvel footonite temperatuuri. Elektrone jäi üle samapalju kui prootoneid. Hakkasid tekkima kõige kergemad tuumad. Kui Universum jahtus, nii et moodustusid aatomid, muutus Universum kiirgusele läbipaistvaks. Siis oli Universumi temperatuur umbes 3000 K. Edasi kiirgus paisumisel ainult jahtus, jõudes meieni 2,7-K kiirgusena, külma reliktina. Neid väikese energiaga reliktfootoneid õn kuupmeetris umbes 400 miljonit. Kä neutriinod olid Suure Paugu järgses Universumis teiste osakestega soojustasakaalus. Neutriinod osalevad ainult nõrgas vastastikmõjus, ja seepärast, vaatamata üliväikesele massile, läksid nad soojustasakaalust juba varakult välja. Universumi iga oli siis alles ühe sekundi ringis. Et neutriinosid ei soojendanud elektroni-positronipaaride kadumine, õn meieni jõudnud reliktneutriinode temperatuur footonite temperatuurist väiksem, umbes 2 K. Praegu õn ühte liiki neutriinosid ja antineutriinosid kokku ühes kuupmeetris umbes 110 miljonit. Kahjuks pole nende väikese energiaga neutriinode registreerimiseks seni teada ühtki võimalust, kuigi see viiks meid otsese vaatlusega sekundivanusesse Universumisse. Suure energiaga footonid ja neutriinod õn Universumis väga haruldased, samuti prootonid, neutronid ja elektronid. Suure Paugu mudelis õn Uni N eutriinosortide arv määrati kõige täpsemalt seadmel ALEPH (Apparatus for LEP physics), mis õn üks neljast detektorist LEP 27km ringil. Tema ülijuhtiva magneti mähis õn 5m läbimõõduga, kuus ja pool meetrit pikk. Fotol õn näha osa 50 m pikkusest protsessorist teel Saklayst CERNi. versumi massitihedus väga oluline suurus, mis määrab üldjoontes Universumi tuleviku. Kui see õn kriitilisest tihedusest (0,4 kuni 1,9-10-26 kg/m3) suurem, siis kunagi Universumi paisumine seiskub ja ta hakkab kokku tõmbuma; kui see õn kriitilisest tihedusest väiksem, jätkub Universumi paisumine ja jahtumine lõputult. Universumi tiheduse kohta ei ütle aga Suure Paugu teooria midagi. Märkimisväärne õn, et erinevad teooriad, mis püüavad seletada Suure Paugu algpõhjust, nõuavad just kriitilise tihedusega võrdset Universumi tihedust. Nüüd vaatame, milline õn eri liiki koostisosade panus Universumi tihedusse. Tähtede ja planeetide massi annavad põhiliselt prootonid ja neutronid. Üle Universumi keskmistatuna tuleb siit ainult 0,04 kuni 0,4 prootonit või neutronit kuupmeetri kohta (10-28 kuni 10 27 kg/m3), mis jääb kriitilisest tihedusest tublisti väiksemaks. Jahtunud reliktfootonid ei anna Universumi tihedusse arvestatavat lisa, sest footoni seisumass õn

null. Neutriinol võib olla väikene seisumass. Kuna reliktneutriinode tihedus õn suur, võib see anda suure osa Universumi tihedusse. Näiteks üht liiki neutriinod ja antineutriinod seisumassiga 15 ev/c1 2 3kuni 65 ey/c2 (1 ev/c2 õn 1,8 10~36 kg umbes 2 miljondikku elektroni massist) muudaksid Universumi tiheduse võrdseks kriitilise tihedusega. Seega õn neutriino mass Universumi evolutsiooni seisukohalt väga oluline suurus. Neutriino mass taas küsimärgi all Kümme aastat tagasi tegi Valentin Ljubimov Teoreetilise ja Eksperimentaalse Füüsika Instituudist (ITEP) Moskvas teatavaks tulemuse: elektronneutriino mass õn vahemikus 14...46 ev/c2. See oli esimene eksperimentaalne vihje nullist erinevale neutriino massile ja vastav artikkel sai neutriinofüüsikas kõige enam viidatavaks tööks, päästes valla järsu huvi kasvu neutriinofüüsika vastu. Erineva metoodikaga asuti Moskva tulemust kontrollima vähemalt kümnes laboris maailma eri paigus. ITEPi rühm kinnitas oma tulemust kä hilisemate, täiustatud mõõtmistega. Mujal õn seni jõutud ITEPi täpsusega võrreldavale tasemele neljas eksperimendis, kuid kinnitust nullist erinevale neutriino massile ei ole saadud kusagil. Möödunud suvel võisid Los Alamose ja Tokio rühmad oma mõõtmist est koguni järeldada, et elektronneutriino mass õn väiksem kui 13,4 ev/c2 (Los Alamos) või 11 ev/c2 (Tokio). Näib, et elektronneutriino massist jääb väheseks, tegemaks Universumi tihedust kriitilise tihedusega võrdseks. Kas sellega õn siis elektronneutriino aken standardmudeli taha suletud? Praegu küll, aga ta võib avaneda, kui suudetakse eksperimentide täpsust suurendada või toob edu supernoovade neutriinode uurimine. Universumi tiheduse võivad teha kriitilise tihedusega võrdseks kä müüneutriinod või tauneutriinod. Teoreetilistest kaalutlustest tundub LAUR PALGI (1935), Eesti Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudi juhtteadur. Füüsika-matemaatikakandidaat. siiski kõige loomulikum, et just tauneutriino mass õn sobiva suurusega. Võib loota, et selle akna standardmudeli taha suudavad avada kas eksperimendid kiirendite neutriinovoogudes või supernoovalt tulevate müü- ja tauneutriinode detekteerimine. -.Neutriinosorte õn kolm Sellise tulemusena jõuti ülemöödunud sügisel Stanford! lineaarsel elektronide ja positronide kollaideril SLC (Stanford Linear Collider) ja pisut hiljem CERNi 27kilomeetrise kogujaringiga e+ ja e~ kollaideril LEP (Large Electron-Positron Storage Ring). Nii SLC kui LEP kollaideril õn küllaldane energia, et tekitada rohkesti standardmudeli nõrga interaktsiooni vahebosoneid Z, mille mass õn ligikaudu võrdne 90 prootoni massiga. Erinevate neutriinosortide arvu võimaldas määrata just tekkinud Z lagunemiste uurimine. See õn viimase aja tähtsaim eksperimentaalne tulemus osakestefüüsikas. Kui neutriinosid õn kolme sorti, siis standardmudeli järgi õn kä vastavaid laetud leptoneid kolm, mis õn kä kõik teada elektron, müüon ja tauon. Nagu leptoneid, õn kä erinevaid kvarke kolm paari, millest õn juba avastatud u, d, c, s ja b, avastamist ootab veel ainult t- kvark. Standardmudel leptonite ja к värkide generatsioonide arvu ei piira. Miks õn see arv just kolm? Usaldusväärne standardmudeli üldistus peab andma sellele vastuse. Neutriinosortide arvu piirab kä Suure Paugu mudeli tuumasünteesi teooria. Et seletada selliste kergete tuumade, nagu õn vesiniku, deuteeriumi, heeliumi ja liitiumi tuumad, levikut kosmoses, mille kohta õn vaatlusandmed, ei tohi eri sorti neutriinode arv olla samuti suurem kui kolm. Seega õn neutriinogeneratsioonide arv (kolm) esimene kiirenditelt saadud kinnitus Suure Paugu kosmoloogiale. Vaatlusandmetest õn selgunud, et galaktikate gravitatiivne mass õn tublisti suurem nähtavast, kiirguse abil määratud massist. Veel suurem õn varjatud massi osakaal galaktikaparvedes ja superparvedes. Nendes küsimustes õn oluline ja prioriteetne osa akad. Jaan Einasto ja teiste Tõravere astronoomide töödel.4 Neutriinod massiga mõnikümmend ev/с2 jäävad aga üksi hätta galaktikate, galaktikaparvede ja teiste suuremastaabiliste struktuuride tekke seletamisel. Seepärast võib arvata, et peale kerge neutriino õn kä teisi varajasest Universumist pärinevaid nähtamatuid relikte, nagu näiteks üliraske neutriino, mille mass peaks olema mitukümmend korda suurem prootoni massist. N eutr ii nof üüsikast Eestis Jaan Einasto ja teiste Tõravere astronoomide tööd varjatud massi alal õn hästi tuntud neutriinokosmoloogiaga ja üldse neutriinofüüsikaga tegelejaile. Osakestefüüsika eksperimendi geograafia õn küllaltki kitsas. Ometi tegeldakse neutriinofüüsika eksperimentidega edukalt Eesti TA Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis (KBFI) Tallinnas. Seäl mõõdeti tuumamagnetresonantsspektromeetri abil ülitäpselt triitiumi ja heeliumi tuumade masside erinevus, mistõttu akad. Endel Lippmaa ja Tallinn õn hästi tuntud kõrge energia füüsikute hulgas. Neutriinofüüsika õn selline ala, kus väikestel energiatel tehtud ülitäpsest eksperimendist võib saada ülisuurte energiate füüsikale olulisi tulemusi. Praegu õn KBFIs ettevalmistamisel põhimõtteliselt uus eksperiment elektronneutriino massi määramiseks. Et neutriinofüüsika õn seotud Eesti TA Füüsika Instituudi teoreetilise füüsika laboris tehtu ja tehtavaga, siis viimasel ajal töötab seäl väike rühm teoreetikuid otseselt neutriinofüüsika alal. 1 Vt. Steven Weinberg. «Esimesed kolm minutit». Tallinn, 1988. 2 Arved Sapar. Suure Paugu kosmoloogia. «Horisont» nr. 12, 1970; nr. 1 ja 2, 1971. 2 Vt. näiteks Jaak Lõhmus ja Laur Palgi «Osakestest osakestes». Tallinn, 1985. 3 Neutriinofüüsikast õn õige mitmel korral juttu olnud kä «Horisondis»: Jaak Jaaniste «Kui palju kaalub Universum?» nr. 4, 1981; Harry Õiglane «Tippeksperiment omas žanris» nr. 5, 1986; Laur Palgi ja Rein Männik «Nobeli füüsikapreemia 1988» nr. 8, 1989. 4 Vt. Jaan Einasto ja Mihkel Jõeveer. Nähtamatu jahil. «Horisont» nr. 4, 1975.

TV & RAADIO MAAILM JAANUS VAINU Alates käesolevast numbrist hakkab «Horisont» avaldama praktilisi nõuandeid raadiotehnika ja elektroonika alalt nii elektroonika tarbijale kui kä kogemustega huvilisele. Võimalikud teemad: TV ja ultralühilaineraadio (ULL) standardid ning kanalite süsteemid, kaabel-tv, Eestis vastuvõetavad TV ja ULL jaamad (Eesti, Rootsi, Soome, sh. kohalikud raadiod), nõuanded nende kaugvastuvõtuks, antennide ehitamine, paigaldus ja ühendamine, Euroopa kesklaine-raadiojaamad, SAT-TV uudised, raadiodetailide värvikoodisüsteemid maailmas, välismaa olme elektroonika «edetabelid», ehitame tikutoosisuuruse kvaliteetse ULL-raadio ja teisi lihtsaid seadmeid. NÕUANDEID VÄLISMAISE TV & RAADIOAPARATUURI OSTJALE Järgnevad nõuanded õn mõeldud abiks eelkõige mittespetsialistile, tavalisele koduelektroonika tarbijale. Praktika näitab, et teadmatusest tuuakse piiri tagant aparatuuri, mis Eesti oludes funktsioneerib poolikult või ei saa üldse töötada. Kõige sagedamini ollakse hädas teleriga. Vahel aitab põhjalik ümberehitus, sageli aga ei päästa miski. Ometi ei pea õige ostu tegemiseks olema asjatundja. Piisab meelde jätta vaid mõned soovitused. VÕRGUTOITEGA SEADMED Elektrivõrgu pinged ja sagedused õn eri maades erinevad: Mandri-Euroopas (sh. Skandinaavias) 220 V/ 50 Hz, Inglismaal ja Austraalias 240 V/50 Hz, Ameerikas 120 V/60 Hz. Teistes paikades õn püt veelgi kirjum. Eestisse toodav seade peab töötama pingel 220 V sagedusega 50 Hz. Tingimata tuleb neid numbreid kontrollida, kui ostate seadet väljaspool Mandri- Euroopat. (Paljud seadmed töötavad vaid kohalikul pingel. Toodetakse aga kä võrgupinge ümberlülitiga mudeleid, nn. general models. Viimased sobivad alati kä meie jaoks.) NB! Eri maades esineb kä erisuguseid võrgupistikuid. TELERID (KÄ TV-TUUNERIGA VIDEOMAKID) Kõikide Eestis jälgitavate TV -programmide pildid tulevad värvilised ja helid kuuldavad, kui teleril õn järgmised süsteemid: 1. PAL B/G garanteerib Soome TV, SAT-TV ja välismaiste videokassettide värvid ning heli; 2. SECAM D/K garanteerib Eesti ja N. Liidu TV värvid ning heli; 3. Peaks kä kontrollima, et teleril õn OIRT-kanalite häälestus (tõsi, selle määravad ära juba tähed D/K, kuid õn soovitav seda siiski müüjalt üle küsida). NB! Kui OIRT-häälestus puudub, ei näe meie TVkanaleid 3 (Leningradi-TV Tallinnas), 4 (Eesti-TV Pärnus, KTV Tartus) ja 5 (väiksemad saatjad Eesti eri paikades). * Ainult PAL ja SECAM (ilma järgnevate tähtedeta) 6i garanteeri kõiki värve ja helisid. * Ameerikast ostetud NTSC-süsteemse teleriga pole Eestis midagi teha. * MULTISYSTEM (kõiksüsteemne) teler sobib meile küll, kuid õn kallim. * Kaabel-TV perspektiivi arvestades tuleks osta teler, millel õn S-kanalite (Sl S20) vastuvõtu võimalus. RAADIOD (KÄ KOOS RAADIOGA KASSETT- MAKID) 1. Välismaisel raadiol õn vaid Euroopa ultralühilaineala (ULL) 87,6 108 MHz, mis sobib Põhja- Eesti rahvale Soome jaamade kuulamiseks. Lõuna- Eesti inimestele jääb lootus, et kä Eestis võetakse varem või hiljem kasutusele Euroopa ULL-ala. Välismaalt meie ULL-alaga vastuvõtjat leida õn vähe tõenäoline (üksikud mudelid «sotsmaade turu jaoks» õn mõnel firmal siiski olemas). NB! Jaapanis kasutamiseks mõeldud raadiote ULLala ei ühti Euroopa ega meie alaga. 2. Eelistada tuleb digitaalhäälestusega (numberskaalaga) raadiot tavalisele (osutskaalaga) raadiole, vaatamata hinnavahele. Digitaalhäälestus võimaldab kiire ja täpse jaama ülesleidmise (eriti lühilainel!) ning mitme programmi mällu paneku. Kä õn sellised mudelid enamasti tundlikumad ja selektiivsemad. NB! Ameerikast ei ole soovitav digitaalhäälestusega raadiot tuua, sest seäl õn kesklaine jaamade samm erinev Euroopas kasutatavast. TELEFONIAPARAADID Eestis töötavad vaid impulssvalimisega (pulse dialing) telefonid. Toonvalimisega aparaadiga pole meil midagi teha (seda ei saa kä ümber ehitada). NB! Rootsist toodud impulssvalimisega telefonid hakkavad Eestis tööle alles pärast väikest ümbertegemist. See õn väga lihtne aparaat tuleb lahti võtta ja numbritega klahvid tõsta ringi: 1 asemele 2, 2 asemele 3 jne. kuni 0 asemel 1. Kui te ei soovi seadet avada või õn klahvid jäigalt fikseeritud, võib, lihtsalt klahvide peale kleepida uued numbrid vastavalt ülaltoodud «nihkereeglile». NB! Välismaa telefonipistik ei ühti meie pesaga (asendada võib kas pistiku või pesa). SERVICE MANUAL VÄÄRTUSLIK ABI VAHEND SEADME HOOLDUSEL JA REMONDIL Kui ostsite suurema välismaise pilli (teler, video, statsionaarne heliaparatuur vms.), püüdke sellele hankida kä service manual (sisaldab elektriskeemi, montaažijoonised, häälestusjühised, detailinimistu jms. remondi puhul hädavajalikku). Seda kä siis, kui te ise olete elektroonikas võhik. Service manuavx olemasolul saab sõber või parandustöökoda teie pilli korda hoopiski suurema tõenäosusega. Välisfirmade remonditeenindust meil ju veel pole. NB! Kaupluses, kust te pilli ostsite, service manual e ei ole. Neid võib saada (väikese tasu, 50 100 SEK eest) kas parandustöökodadest, tootjafirma esindusest või siis tellida kauplusest (peaks kätte saama nädalaga). P.S. Kui soovite ehitada lihtsat, tikutoosisuurust kvaliteetset ULL-raadiot (ehituskirjeldus ilmub varsti «Horisondis»), hankige mikroskeem TDA 7000. 9-1

INTERVJUU VASTAB AJALOOLANE KIVIMÄE Jüri Kivimäe õn üks tuntumaid Eesti keskmise põlvkonna ajaloolasi. Ajalugu õn ta õppinud Tartu Ülikoolis. Järgnesid viis aastat tööd ENE toimetuses ja viisteist aastat Ajaloo Instituudis. Praegu õn Jüri Kivimäe Tallinna Linnaarhiivi direktor ja ühtaegu õpetab Tartu Ülikoolis Euroopa ajalugu keskajal. Tema uurimisteemad õn enamasti hiliskeskajast ja varauusajast. Ise õn ta iseloomustanud end kui kõigesööjat, s.t. teda õn huvitanud väga paljud küsimused kultuuriloo, majandusajaloo, ideede ajaloo vallast ning seda Lääne-Euroopa Liivimaa Venemaa ühises kontekstis. Ülo Josing Millal sai Teile endale selgeks, Olla ajaloolane ei tähenda veel eila teadlane. Ega siis näiteks kõik Eesti et Teist saab teadlane? Teaduste Akadeemias teaduri ametikohta pidavad inimesed ole veel teadlased. Võib ju kä terve elu ajalugu uurida ja peaaegu mitte midagi kirjutada ning vastupidi, võib ajaloost palju raamatuid kirjutada ja ajalugu peaaegu üldse mitte uurida. Arvan, et teadlaseks nimetatu peab nii uurima kui kä kirjutama, ning mis kõige tähtsam, seniteatule uut lisama. MO------------------- ---------------------------------------------------------------- ---------

Millise elukutse oleksite valinud, kui ei oleks õppinud ajalugu? Teie abikaasa õn samuti teadlane ja ajaloolane ning täiendab end praegu pikemat aega Saksamaal. Kuidas õn jagatud kodutööd Teie ja tütarde vahel? Olete nüüd olnud mõned kuud Tallinna Linnaarhiivi direktor. Kas viimaste tormiliste sündmuste (arhiivi tagasitulek Saksamaalt) ajal olete kä igatsenud vahel tagasi endist «rahulikku» teadlaseelu? Kas õn mõni salateema ajaloos, millega tahaksite kunagi n.-ö. oma käe peäl tegelda? Kas saate nimetada, kes või millised ideed ajalooteaduses õn Teile olulist mõju avaldanud? Kui ükskord hakkate kaitsma doktoritööd, siis mis teemal? Keda peate inimkonna ajaloos kõige suuremateks isiksusteks? Fantaseerime veidi. Kui Teil peaks avanema võimalus diskuteerida kellegagi ükskõik millest, keda valiksite oma vestluskaaslaseks? Milline õn Teie arvates kõige pöördelisem teadusavastus üleüldse? Ohtlikem? Mida loete praegu? Kuidas maandate oma igapäevast pinget? Õn Teil oma hobi? Aadlimees kandis oma vapil deviisi. Kui järsku peaksite omale vapideviisi välja mõtlema, milline see tuleks? Usutavalt geoloogia, eriti paleontoloogia oli mu noorusea kirg, aga seegi õn histooriüne ala. Kindel oli tahtmine Tartus prantsuse keelt õppima hakata, aga 1965. aastal ei olnud kahjuks vastuvõttu. Õigupoolest saab nüüd võrdõiguslikkus jalule seatud, sest 1987 1988 olin ise 15 kuud Alexander-von^-Humboldti Fondi stipendiaadina uurimistööl Saksamaal. Praegu valitseb meie koduses tööjaotuses dünaamiline tasakaal, tüdrukud õn eeskujulikult tublid ja iseseisvad, kööki mind reeglina ei lasta. Ei salga, olen sellele mõelnud, aga mitte kui lõplikult kaotatud õnnepõlve peale. Miski sisimas oli juba ammu nõudnud struktuuri vahetust. Vanas vaimus kollektiivse töö tegemise stiil oli Ajaloo Instituudis minu arust lagunenud ja olin õppinud üksinda töötama. See muidugi ei välista tulevikus uurimisprojektide raames töötamist. Teisalt ei tunne ma end ikka veel ei administraatori ega arhivaarina, vaid üksnes ajaloolasena, kes peab endale aega jätma-võtma-leidma uurimistööks ja kirjutamiseks. Tallinna Linnaarhiivis õn selles osas väga vanad traditsioonid, neist püüan kinni hoida. Salateemasid vahest mitte (ideed õn enamasti juba tuntud ja avalikud), salasoove õn aga mitmeid, aga ega saladusi sobi avalikuks teha. Uks näide siiski, ajuti kiusab mind mõte (juba aastaid) Johann Voldemar Jannseni elusaatuse faktikillud suureks raamatuks kokku kanda ja kirjutada. Aga see vajab rahulikku pensionipõlve. Pöördeliseks pean minu ülikooliaegse õpetaja dots. Julius Madissoni mõju, ta juhatas mind teehakule, süstis piiritut uudishimu mineviku vastu, õpetas raamatuid valima, küsimusi esitama ja mõtlema. Hiljem olen heuristikat õppinud Paul Johanseni, meie vanema ajaloo algallikate perfektse tundja töödest. Jätkuvalt õn mind mõjutanud Prantsuse ajaloolaste nn. annaalide koolkonna ideed. See küsimus tuletab meelde poolikuid käsikirju. Uks neist, kõige suurem, kannab pealkirja «Hinnad Tallinnas 1400 1600». Väga hull uurimisteema, aga seda köitvam ning ei kaota aktuaalsust. Ma ei eita suurisiksuste tähtsust ajaloos, aga mulle õn mineviku argipäeva lihtne inimene palju hingelähedasem. Kui ehk, siis mind õn paelunud Christoph Kolumbus, oma mõistatuslikkuse ja vastuolulisusega. Kui mõelda Eesti piires, siis valiksin minu vanema kolleegi ja sektorijuhataja Ajaloo Instituudist, prof. Enn Tarveli. Muide, me oleme ühe ja sama õpetaja käe alt tulnud. Mida oskab üks humanitaar siin arvata? Esiteks olen nn. kõigehierarhiate vastane ja teiseks pole avastused iseenesest head ega halvad, vaid nende rakendamine, kasutamine. Leian, et maailma ajaloo taustal õn praegusaegne elektroonika võidukäik imetabane, eriti minu põlvkonnale, kes Jossif Stalini ajal kooli läks ja polnud näinud ei pastakat, televiisorit ega magnetofoni, personaalarvutist rääkimata. Tõsiselt ohtlikuks pean manipuleerimist geenidega. Prantslaste Philippe Aries'i, Georges Duby jt. kirjutatud 5köitelise «Eraelu ajaloo» teist köidet, mis hõlmab feodaalajastut renessansini. Tavaliselt lugemisega. Jorge Luis Borges õn öelnud, et lugemine õn mõtlemine võõra ajuga. Igatsen lumerikast talve, et suusatada, tennis õn unarusse jäänud. Igav ülestunnistus, eks ole! Vappi ma ei ihka, butafooria ei lähe mulle korda, aga deviisi laenaksin Horatiuselt carpe diem, kasuta päeva.

Inimese «spontaanne» isesüttimine Tuba õn palav, põrand rasvane, määrdunud aknaruudud higised. Lambikuplil hõõgub oranžikaspunane sade. Metallesemed õn liiga kuumad katsuda. Televiisori plastkere ja kellaklaas õn sulanud. Kõrval, mugaval sohval, vedeleb kahjustamata ajaleht. Väljalülitatud elektrikamina ees põrandal õn põlenud auk, mille ümber lebab inimkeha jäänuseid. Rindkere, pea ja käed õn tervenisti läinud tuleroaks, kuid sääremarjad, sokid ja kingad õn puutumatult alles. Nii lõppes austraallase Alfred Ashtoni elu. Kas mees tegi ise eluga lõpparve? Laias maailmas õn üsna levinud arvamus, et võib n.-ö. iseeneslikult süttida ja ära põleda. Niisuguseid juhuseid teatakse hulga, kä minevikust. Alati õn nendega seotud palju salapärast, sest lood leiavad aset kinnises ruumis, mille sisustus kannatab tules vaid osaliselt. (Ashtoni juhul vaid põrand, televiisor ja kell.) Eriti palju pärineb niisuguseid teateid Victoriaaegselt Inglismaalt. Inglismaal toimus kä viimane teadaolev inimese põleng 1988. a. jaanuaris Southamptonis. BBCs tehti sellest saade, mille järel õn niisuguseid juhtumisi üksipulgi uuritud. Inimese «spontaanset» süttimist õn püütud seletada mitmeti. Seda õn seostatud koguni alkoholiga: tuletagem meelde, et kä Jules Verne i romaanis «Viieteistkümneaastane kapten» võttis neegrikuningas Muani Lünga, kelle organism oli vägijookidest läbi imbunud, hingeõhu kaudu tuld. Ent kas võib inimkeha päris iseeneslikult põlema lahvatada? Samamoodi nagu näiteks niiske heinakuhi, kus bakterite tegevuse tulemusel eritub metaani ja vesinikku. Kui nüüd kastepiisk või klaasitükk juhtub päikesekiiri läätsena heintele koondama, tekibki tulekahju. Kuid inimkehas ei saa see mehhanism toimida. Seäl pole käärimisbakteritel piisavalt toitu ega tegutsemisvabadust: inimese immuunsüsteem teeks neile enne lõpu peale. Tulehakatuseks kõlbaks kä fosfor, sest see süttib madalal temperatuuril. Kuid meie kehas õn fosforit vaid ohutute fosfaatidena. Seletuseks õn pakutud kä keravälku. Mõne teadlase meelest kiirgab see tõket kohates viimasesse mikrolaineid, Klaasmajad Kuule Esmapilgul ei paista Kuu pakkuvat tulevastele kolonistidele ühtegi sobivat õhkupidavat ehitusmaterjali. Kuid firma «McDonnell Douglas» teadlased kinnitavad, et Kuu pind, selle basalt ja tolm sobivad suurepäraselt klaasi valmistamiseks. Maal toodetakse klaasi kvartsliivast, mis koosneb põhiliselt ränidioksiidist. Seda ainet sisaldavad kä Kuu basaldid. Miljonite aastate vältel õn lugematud mikrometeoorid sulatanud planeedi pinda, tabades basalditolmust mikroskoopilisi klaashelmeid. mis võiksid samuti inimese süüdata. Ent selleks peaks keravälk küpsetama inimest üsna pikka aega, enne kui too tuld võtab. Enamiku teadlaste meelest ei jää keravälk sugugi takistuse taha kauaks stoppama, vaid lõhkeb seda kohates valju pauguga ja kiirgab oma energia igas suunas laiali. Kuid inimese «süttimise» puhul tuletame seda meelde saavad esemed tavaliselt kahjustada valikuliselt. Mõrvaoletuski ei passinud teadaolevate juhtumite puhul, sest tapmiseks puudus motiiv. Enesetapp ei tulnud samuti arvesse, sest kergestisüttiva vedelikuga ülekallatud keha ei põleks tervet tuba või kogu maja kahjustamata, pealegi pole laipade lähedal leitud tikke või muud, Kuidas kujutavad teadlased ette Kuu klaasitööstust? Kahenädalase päeva vältel saab päikeseküttega sulatusahjust pidevalt süia klaasi, millest võib valmistada kiudoptika tarbeks klaasniiti või valada vormides ühest tükist väikesed eskimode iglusid meenutavad klaasmajad. «Siis pole tarvis muud, kui maapind alt tasaseks kaevata ja maja soovitud kohas maha panna,» leiab «McDonnell Douglase» teadlane John Garvey. «Discover» Seni õn Kuu peäl masinatega sõidetud, nüüd kavatsetakse sinna maju ehitama hakata. millega nad võiksid endid süüdata. (Ashtoni elektrikamin oli välja lülitatud.) Niisiis jääb üle vaid õnnetusjuhtum. See seletus meeldib enamikule asja uurinud teadlastele. Kõigil juhtudel õn läheduses olnud soojusallikas (Ashtonil kamin). Ohver võis näiteks südamerabanduse saada, kukkuda vastu soojusallikat, selle ise välja lülitada pärast seda, kui rõivad olid tuld võtnud, ja siis nahast luudeni nagu küünal ära põleda. Nüüd tekib paljudel vastuväiteid, sest õn ju teada, kui raskesti põleb inimkeha krematooriumis oma suure veesisalduse tõttu. Vaja õn 1300- kraadist kuumust. Rust see võetakse? Teadlased seletavad, et kõik sõltub