URHO KALEVA KEKKONENI KÕNE SOOME ESTOFIILIDELE

URHO KALEVA KEKKONENI KÕNE SOOME ESTOFIILIDELE Siinne publikatsioon jätkab ajakirjas Akadeemia (2000, nr 9 11) avaldatud Helena Sepa artikli Urho Kaleva Kekkonen: Soome patrioot ja Eesti temaatikat. H. Sepa artikliga koos avaldati Kekkose kõne Tartu Ülikooli aulas 12. märtsil 1964. Sisuldasa kuulub sellega kokku U. K. Kekkoneni seni avaldamata kõne 14. mail 1964. aastal oma residentsis Tamminiemis Helsingis. Soome president Urho Kaleva Kekkonen oli 1963. aastal külastanud Ungari Rahvavabariiki ja mõnda aega otsinud võimalust sõita Eestisse. Ta leidis selle 1964. aasta märtsis, kui võis pärast Poola riigivisiidi lõppu maanduda tagasilennul 11. märtsil Tallinnas. See oli rõhutatult mitteametlik külaskäik, kus presidendipaari saatjaskonnas oli ka kolm vana Akadeemilise Karjala Seltsi (AKS) meest, sõjaeelset Eestit ja selle inimesi hästi tundvad Kustaa Vilkuna, Lauri Posti ja Lauri Hakulinen. Delegatsiooni võttis vastu ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Aleksei Müürisepp. Kekkonen käis Tartus ja Käärikul ning andis intervjuu Eesti Televisioonis. Kaks kuud hiljem, 14. mail, kutsus president oma residentsi vastuvõtule Soome estofiilid ja mõned eestlased ning pidas neile kõne, milles seletas oma edasist poliitikat Eesti ja eestlaste suhtes. Eestis rohkem tuntud inimestest olid Tamminiemis näiteks Matti Kuusi ja Eeva Niinivaara. Esimese muljeid vahendab Juhani Salokannel oma raamatus Sielunsilta: Suomen ja Viron kirjallisia suhteita 1944 1988 (Helsinki: SKS, 1998, lk 109 112), teine ainult mainib sündmust lühidalt oma mälestustes (E. Niinivaara, Yhä paistaa sama aurinko: Elämää nuoruuteni Eestissä ja Suomessa (Helsinki: Otava, 1988), lk 189; eesti k Ikka paistab seesama päike: Elu mu noorusaja Eestis ja Soomes (Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1994)). 243

PEKKA LILJA: URHO KEKKOSE TAMMINIEMI-KÕNE SOOME POOLT VAADATES Urho Kekkonen oli pragmaatiline poliitik. Ta ei leppinud ainult poliitikast rääkimisega, vaid taotles ka praktilisi tulemusi. Nii oli see ka tema Eesti-visiidiga 11. 14. märtsil 1964. aastal. Kekkose külaskäigust ja eriti tema kuulsast eestikeelsest aulakõnest on kirjutatud väga palju. Kekkose otsus kasutada eesti keelt oli selge poliitiline meeleavaldus eesti kultuuri kaitseks, kuid Soome ja Eesti suhete vaatekohalt oli veelgi tähtsam tema konkreetne ettepanek intervjuus Eesti Televisioonile 13. märtsil 1964. aastal Helsingi ja Tallinna vahelise laevaliini avamiseks. Selle avalduse tegemise hetkel ei olnud Kekkonen veel asja Nõukogude Liidu juhtidega arutanud. Pärast reisi kutsus Kekkonen 33 vana estofiilist tuttavat oma ametiresidentsi Helsingis, kus ta pidas neile palju pikema kõne, kui oli olnud aulakõne. Kekkonen oli enesele seadnud selge eesmärgi: Helsingi-Tallinna laevaliini avamise. Kuigi ta oma kõnes liini otsesõnu ei nimeta, on kogu kõne peetud just seda silmas pidades. Oli selge, et laevaliini avamise otsust mõjutaksid positiivselt Kekkose esitatud tõendid eesti pagulaste osa elimineerimisest Soome- Eesti suhetes. Tuleb nimelt meenutada, et Nõukogude Liidu silmis olid väliseestlased nagu ka teised Balti pagulased ohtlikud vaenlased, sest nende organisatsioonid meenutasid lääneriikidele pidevalt, et Nõukogude Liit oli vägivaldselt röövinud Baltimaade iseseisvuse ja nõudsid avalikult okupatsiooni lõpetamist. Okupatsioonivalitsuse marionett ehk Nõukogude Eesti Ülemnõukogu presiidiumi esimees Aleksei Müürisepp, kes oli kutsunud Kekkose Eestisse visiidile 1963. aastal, ründas ägedalt pagulasi Kekkose auks korraldatud õhtusöögil 13. märtsil 1964. aastal. Tamminiemi kõne kõige enam tähelepanu äratanud koht on see, kus Kekkonen nõuab sidemete arendamist Eestiga ja peab selle eelduseks suhete katkestamist pagulastega. Kekkonen oli andnud korralduse kõne lindistada, nagu ta oma päevikus nendib (Urho Kekkosen päiväkirjat 2, 1963 68, toim. Juhani Suomi; Helsinki: Otava, 2002, lk 120). Miks ta nii tegi, pole teada. 244 Aulakõne ja Tamminiemi-kõne erinevad kõige rohkem selle poolest, et esimene on rõhutatult kultuuripoliitiline, samal ajal kui teine on rõhutatult poliitiline. Kekkose külaskäik Eestisse oli privaatne ja ebaametlik, ja Kekkose suuniste järgi Kustaa Vilkuna kirjutatud ning Lauri Posti poolt eesti keelde tõlgitud kõnes ei saanud olla poliitilisi küsimusi. Ka Tamminiemi kõne oli ebaametlik, peetud kinnisel koosviibimisel, kuid kõigile juuresviibijaile oli selge, et kõne pidas Soome välispoliitikat kujundav vabariigi president, kelle soov tegelikult tähendas käsku. Tamminiemi kõne selge eesmärk oli saada Eesti ja Soome suhted toimima ja vanad hõimuaadet kandvad Eesti-sõbrad muutma oma hoiakut Eesti suhtes nii, et esikohale seataks Nõukogude Eesti. Kuigi Kekkonen ei kasutanud oma kõnes kordagi väljendit Nõukogude Eesti, ei ütelnud ta kordagi ka okupeeritud Eesti. Ka aulakõnes oli sõnapaari Nõukogude Eesti ainult kaks korda, sõnu Eesti, eestlane ja eestlus aga see-eest kokku 26 korda. On tõenäoline, et Kekkosel pidi olema ette näidata konkreetseid samme, mida ta oli astunud eesti pagulaste mõju elimineerimiseks Soomes, kui ta alustas läbirääkimisi Brežneviga 1964. aasta detsembris ja jätkas neid 1965. aasta veebruaris laevaühenduse avamiseks. Mõnenädalase viivituse järel nõustus Brežnev sellega, et laevaliin avatakse 1965. aasta suvel. Kekkonen oli ju ka ise estofiil, endine Soome-Eesti Seltsi esimees ja eesti pagulaste innukas kaitsja Jätkusõja ajal. Kuid pärast sõda oli poliitiline reaalsus selline, et Kekkonen pidi loobuma oma Eesti-suhetest. Sellest räägitakse ka Arved Viirlaiu romaanis Märgitud (Lund: EKK, 1980), kus selgelt U. K. Kekkoneni meenutav poliitik ei aita kuidagi endisi soomepoisse, kes 1948. aasta algul antakse Nõukogude Liidule välja. Viirlaiu esitatud pilt Kekkosest on pilt küünilisest reaalpoliitikust. Vahetult enne oma Eesti-visiiti oli Kekkosel muidki põhjusi eesti pagulaste peale vihane olla. Eesti pagulaslehed olid talle mitut puhku peavalu valmistanud. 1963. aasta juulis oli kaks Nõukogude diplomaati jäänud vahele spioneerimisega Soomes. Neid oli aidanud Soome õigeusukiriku eesti soost peapiiskopi Hermani poeg magister Yrjö Aav, kes anti kohtu alla. Delikaatset asja püüti avalikkuse eest varjata, kuid pagulaslehed avalikustasid selle ja kasutasid ära Nõukogude Liidu vastu. Kekkonen läks sellest 245

raevu ja palus Kustaa Vilkunal öelda pagulastele, et ta on nende peale väga vihane Soome siseasjadesse vahelesegamise pärast. Kekkonen lisas: Nad võivad seda hiljem tõlgendada nii, et olen oma rahulolematuse väljendamiseks teinud märtsis visiidi Eestisse (Urho Kekkosen päiväkirjat 2, 1963 68, lk 75). Pagulased olid siin Kekkosele varvastele astunud ja Kekkosel, nagu teada, oli pikk mälu. Oma Tamminiemi-kõnes Kekkonen muidugi ei nimetanud kuidagi seda, et tal oli mingi vimm pagulaste vastu, sest ta teadis, et paljudel kohalviibijatel olid head suhted pagulastega ja estofiile pidi meelitama hõimuvaimu rõhutades muutma suunda Eesti poole, hülgama pagulased. Kekkonen teadis ka, et paljudel Tamminiemi kutsututel oli järsult venevastane hoiak. Kekkose kõne ongi oma vaimult tugevasti eestlust rõhutav, kuid ta ei võinud muidugi poole sõnagagi vihjata, et Eesti võiks veel saada iseseisvaks. Just see lahutas ülesaamatult Kekkoneni ja Eesti pagulasi. Kuid palju suurem mure kui Aava juhtum olid Kekkose jaoks Maaliidu esimehe Vieno Johannes Sukselaineni (1906 1995) kontaktid pagulastega, millest 1963. aasta novembris kirjutati pagulaste lehtedes väga põhjalikult. Maaliit oli Kekkose enda partei ja seepärast oli ta Sukselaise käitumise pärast eriti rahulolematu. Kekkonen hüüatas: Ka see mees on püsti hulluks läinud?! (Urho Kekkosen päiväkirjat 2, 1963 68, lk 107). Sukselaineni kontaktid pagulastega ja eriti Rotalia korporatsiooniga oli midagi, mida Kekkonen ei saanud heaks kiita, eriti kui Sukselainen oli teda trotsides osa võtnud Rotalia üritustest New Yorgis vahetult enne Kekkose visiiti Eestisse. Pagulased esitlesid seda Sukselaineni käiku oma ajalehtede esikülgedel, rõhutades Soome endise peaministri osavõttu Eesti Vabariigi esindajate üritusest. Tõsiseks tegi juhtumi ka see, et Pravda avaldas Kekkoneni visiidi järel 6. aprillil 1964 artikli, kus imestati selle üle, et Soome endine peaminister oli olnud aukülaliseks hitlerlastega koostööd teinud organisatsioonide üritusel. Pravda järgi olid need hitlerlased ennast määrinud ja eesti emigrandid olid ka muidu tuntud oma nõukogudevastasusega. Sukselaineni niisugune käitumine olevat vastuolus Soome ja Nõukogude Liidu sõbraliku läbisaamisega. 246 Kekkonen püüdis algul asja summutada, kuid pidi seda siiski seletama, kui käis 16. 17. aprillil 1964 õnnitlemas Nikita Hruštšovi tema 70. sünnipäeval. Seal pidi ta vastu võtma karmi noomituse Sukselaineni käitumise pärast. Kogu asi viis Sukselaineni valimiskaotuseni 1964. aasta juunis, kui Maaliidu esimeheks sai tema asemel Johannes Virolainen. V. J. Sukselainen pidi maksma eesti pagulastega suhtlemise eest ränka hinda ja kaotas lõplikult Kekkoneni usalduse. Kõike seda võiks meeles pidada, kui vaadata Kekkose Tamminiemi-kõnet ja tema otsest ning põhjendamata nõudmist katkestada sidemed eesti pagulastega. See oli ainult üks lause kõnes, kuid see äratas kõne avalikuks tulemisel 1965. aasta sügisel kõige suuremat tähelepanu. Kekkose kõnest saab selgeks, et ta uskus Nõukogude Liidu ja selle poliitilise süsteemi olevat tugeva ja tugevnevat veelgi. Kekkose mure selle pärast, et Eesti venestub, oli tõsine, kuigi ta väljendus oma kõnes korrektselt, teades ilmselt, et kõne sisu jõuab ka Nõukogude juhtideni. Kekkonen oli oma külaskäigu ajal võinud veenduda, et eestikeelsel kultuuril võib olla tulevikku, ja seda ainult Eestis. On hämmastav, et Rootsi saadik Helsingis Hägglöf ei teadnud, et Eestis tohib veel kasutada eesti keelt. Niisuguste luulude levimises süüdistas Kekkonen eesti pagulaste väljaandeid, kus tema külaskäiku oli hukka mõistetud kui okupatsiooni tunnistamist de jure, mitte aga de facto, nagu Soome tegelikult oli teinud. Kekkose kõne ei katkestanud siiski täielikult soomlaste kontakte eesti pagulastega ega nende organisatsioonidega. Ometi sai täiesti selgeks, et nii kaua kui Kekkonen on võimul, ei ole Soomes eesti pagulastega avalikult kontakte hoidval poliitikul tulevikku. Niisugused inimesed tembeldati nõukogudevastaseks ja neil ei olnud pääsu valitsusse. Ometi on selle kõne põhiheliks Kekkose ülikooliaegadest pärinev hõimuvaim, milles just Eestil oli keskne asend. Kekkonen ei oleks läinud Eestisse ega oleks nõudnud estofiilidelt kontakte Eestiga, kui ta oleks tegutsenud ainult reaalpoliitikast lähtudes. Tal oli, nagu ta ka oma kõnes rõhutab, tugev emotsionaalne side Eestiga, ja see sundis teda tegema midagi Eesti heaks. Tema vastutas Soome välispoliitika eest ja võis Soome-NSVLi sõpruse, 247

koostöö ja vastastikuse abistamise lepingu raames tegutseda Eesti heaks, nii palju kui see oli võimalik Moskva usaldust kaotamata. Võib ütelda, et Tamminiemi-kõnes läks Kekkonen siin võimaliku piirini. Seda kõnet oleks Moskva võinud kasutada tema vastu, kuigi Kekkonen ei vaidlusta kuidagi Eesti kuulumist NSVLi koosseisu ega maini sõnagagi seda terrorit, mis eestlastele Nõukogude okupatsiooni all osaks oli saanud. Eestis on mõnikord küsitud, kas oli Kekkonen Eesti suhtes ainult Moskva käsilane või oli ta tegelik Eesti sõber. Pole mingit kahtlust, et Kekkonen tegutses siin kui Eesti sõber. Tamminiemikõne järel ta küll ei puudutanud nähtavalt enam Eesti-küsimust ja ei käinud ka rohkem Eestis. Siiski ei olnud Tamminiemi-kõne hüvastijätt Eestiga. Eesti oli Kekkosel meeles ka pärast seda. Selle tunnistuseks on 1967. aasta 3. juunil Suomen Kuvalehti s pseudonüümi Liimatainen all avaldatud Kekkose veste Pitkänsillan merkitys heimotyössä (Pikasilla tähendus hõimutöös). Helsingis oli just olnud Eesti kultuurinädal ja Kekkonen kutsus üles kõiki Eesti-sõpru nende parteieelistustest hoolimata looma sidemeid Eestiga. Ja siingi ei kasutanud Kekkonen ka kogemata kordagi sõnapaari Nõukogude Eesti. Ta võttis oma vestes teemaks ka eesti pagulased ja ütles, et nende poliitika aluseks on olnud Kolmanda maailmasõja ootus, mille raames väliseestlased saaksid vabastajatena pöörduda tagasi kodumaale. Kekkoneni oli informeeritud sellest, et ka väliseestlaste seas olevat ilmnenud realistlikumad mõtted, nagu näiteks Rein Marandi artiklis Idanaaber ja meie. Selles vestes kordas Kekkonen oma Tamminiemi-kõne põhiteese. SIRJE OLESK: EESTI VAATENURK VABAST MAAILMAST Kekkose visiit ja sellele järgnev pööre Soome välispoliitikas ei leidnud mõistetavatel põhjustel eesti pagulaste hulgas positiivset vastukaja. Otse vastupidi vana hõimuveli, ajalooline vennasmaa pööras sellega selja nendele, kes olid Eesti Vabariigi juriidilise järjepidevuse kandjad. Kuigi Kekkoneni siin publitseeritav kõne pidi jääma saladuseks ja see tõepoolest vaikitigi 1964. aastal avalikus sõnas maha, registreeriti ometi kõik need ilminguid, 248 mis kõnelesid Soome ametliku poliitika muutumisest suhtumises eestlastesse vabas maailmas. Stockholmis ilmunud ajaleht Teataja kajastab 1964. aastal seda pööret tuntava valvsusega. Samavõrra jälgitakse ka endise peaministri, Kekkose kodupartei Maaliidu esimehe Sukselaineni saatust. Et Sukselaineni peamine süü oli osavõtt Välis-Eesti üritustest tema vanas sõprusosakonnas Rotalias, alul Stockholmis ja hiljem New Yorgis, siis on pagulaste huvi mõistetav. Teataja viimased interpreteeringud siis, kui Sukselainen oli juba parteis oma koha kaotanud, viitavad küll ka osavasti punutud intriigidele, kus Sukselainen kõrvaldati näiliselt Moskva kätega, kuid Soomest inspireeritult. Eesti ajakirjandus kirjutab Soome pressile viidates, et tegemist võis olla ka mõnede Maaliidu juhtivate poliitikute sooviga kõrvaldada Sukselainen partei esimehe kohalt (vt näiteks: Pravda artikkel kukutas Sukselaineni. Teataja, nr 14, 11. VII 1964 ja R. M[arandi], Sukselaineni lugu. Teataja, nr 15, 25. VII 1964). Soome ühiskonna ja eriti noorsoo radikaliseerumine 1960. aastatel oli selles asjas Kekkosele suureks toeks. Kui tema põlvkonna üliõpilasi erutas hõimutöö, siis kaasaegset noorust võlus sotsialism. Neile pakkus Eesti huvi peamiselt Nõukogude Liidu osana. Enne sõda olid kõigil osakondadel sõlmitud sõpruslepingud Eesti üliõpilasorganisatsioonidega. Vähem või rohkem oli neid hoitud ka sõja järel. Nüüd võeti üles küsimus nende lepingute lõpetamisest ja suhete sõlmimisest kas Nõukogude Eesti, Poola või Tšehhoslovakkia üliõpilastega. Sedagi protsessi jälgib Teataja teraselt. Refereeritakse vastavaid mõtteavaldusi Helsingi Ylioppilaslehti s ja kutsutakse järjekindlaim pagulastega suhtlemise lõpetamist soovitav üliõpilaspoliitik Paavo Lipponen Eesti Üliõpilaskonna Rootsis (EÜR) suvepäevadele esinema. Selle esinemise teksti koos EÜRi seletusega avaldas Teataja 3. oktoobril 1964 (nr 20). Kogu küsimus taandub mõnesuguse lihtsustusega sellele, kas usutakse Eesti vabanemist või mitte. Ja tollal Soome poliitikat kujundanud inimesed sellesse ei uskunud ( Poliitiline eesmärk, vaba Eesti, on juba ammu muutunud ebarealistlikuks, kirjutas Lipponen). Kõige valulisemalt suhtus uude poliitikasse sajandivahetusel sündinud põlvkond, kelle jõupingutustega oli 1920. ja 1930. aastatel üles ehitatud hõimuaatel põhinev Soome sild. Just 249

nende esindajaid Soomes oli Kekkonen kutsunud oma vastuvõtule 14. mail 1964. Soomlastest kuulusid sinna näiteks Martti Haavio, Lauri Hakulinen, Lauri Posti, Kustaa Vilkuna, Aarne Penttilä, eesti pagulastest Julius Mägiste, Ants Oras, Oskar Loorits, Eerik Laid. Nemad olid omal ajal üliõpilaskondade sõpruslepingute alusel õppinud semestri või paar vennasmaal, kohtunud pidevalt sõpruspäevade ajal mõlemal maal ja pidasid sageli omavahel kirjavahetust. Kakskümmend aastat ei teadnud need inimesed kuigi palju oma Eestisse jäänud sõpradest August Annistist, Paul Aristest, Harri Moorast, Mart Lepikust jt. Nii ongi Lauri Hakulinen oma aastaid kestnud usalduslikus kirjavahetuses Julius Mägistega, kes elas ja töötas Lundis, kirjutanud kõigest seda visiiti ja selle järelmeid puudutavast üsna põhjalikult. Juba 17. veebruaril 1964 teatab ta oma soomekeelses kirjas suurest imest otselennust Tallinna, ja kirjutab, et nende reisi eesmärgiks on peale Kekkose saatjaskonnaks olemise ka nende Sanakirjasäätiö mikrofilmikoopiate pidulik üleandmine, mis Posti eestvõttel on tehtud vahetuseks Emakeele Seltsi murdekogude mikrofilmidega (mis tulevad Helsinki ülikooli eesti õppetooli ja seega siis Sinu ja Saareste ja teiste vabas maailmas asuvate uurijate käsutusse). Lisaks on Vilkunal veel mitmeid nõupidamisi, muuseas ka Matti Kuusi aetava rahvusvahelise vanasõnade väljaande asjus. Edasi ütleb Hakulinen, et kirjutab sellest sõidust nii aegsasti seepärast, et Mägiste võiks temaga kodumaale midagi saata, sest neil saavad kuuldavasti olema diplomaatilised passid. Samas palub ta Mägistelt otsesõnu, et see hoiaks saladust ega laseks uudist enneaegu ajakirjandusse. Lõpuks teatab Hakulinen, et kuigi presidenti saadab Poolas 50 ajakirjanikku, ei tahetavat neid Eestisse lasta rohkem kui kaks. Halb südametunnistus ja vana Suur-Soome kartus, kommenteerib ta lõpuks (Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Kultuurilooline Arhiiv (= KM EKLA), f 340, m 13:1). See kiri näitab neid praktilisi külgi Soome ja Nõukogude Eesti suhtlemises, mida õigusega on hiljem rõhutatud, kui on õigustatud Kekkoneni külaskäiku. Pagulased mõtlesid Eesti Vabariigi järjepidevusele, soomlased Eestis elavatele inimestele. Järgmine Hakulise kiri Lundi on kirjutatud 15. märtsil, päev pärast Tallinnast saabumist. Mägiste on tõesti andnud kaasa pakke oma sugulastele Tartusse ja Hakulinen teadustab nende üleandmi- 250 sest. Samuti on ta (20 aastat hiljem!) võinud uurida Mägiste Eestisse jäänud raamatute ja sõnasedelite saatust tema onu Johannes Voldemar Veski ja Paul Ariste käest. Ta loetleb ühiseid tuttavaid, keda õnnestus näha: Moorasid, Tuglaseid, Hans Kruusi, Eduard Laugastet, Arnold Kaske, Herbert Tamperet, Paula Palmeost, kuid mitte Annistit, Lepikut ega Põldmäed. Ta refereerib ka jutuajamist Harri Mooraga, milles viimane on ütelnud, et pagulaste kujuteldavgi tagasipöördumine Eestisse ei ole mõeldav ega soovitavgi, sest see generatsioon ei suudaks enam kohaneda nüüdse Eesti eluga, millesse kohalikud on sedavõrd sisse elanud, et hakkavad seda juba talutavaks, isegi loomulikuks pidama. Veel kirjutab Hakulinen, et kohe Eesti reisi järel kutsus Kekkonen oma kolm usaldusmeest enda juurde sauna, et asjad omavahel veel kord läbi rääkida. Kekkonen olevat ütelnud, et temale olnud kogu Eestiskäik nii raske elamus, et ta peab sellele aina mõtlema. Kõige negatiivsemaks oli Kekkonen pidanud seda, et ta oli tähele pannud, kui palju seal on vene lapsi. Seejärel on kirjas kohe märkus: Ära räägi sellest nendele, kelle kaudu see võiks sattuda ajalehte, siis teeb see K. positsioonile kahju. Hakulise enda mulje oli, et eriti keskealine ja noorem generatsioon on üha rohkem oludega kohandumas ja mitmel alal tehakse edukalt tööd. Hakulise viimane selleteemaline kiri on kirjutatud soome keeles 2. juunil 1964. aastal. Selles kirjutab ta Kekkose vastuvõtust Tamminiemis, kuhu tema sõnul olevat kutsutud 40 50 vana hõimusõpra. Vilkuna palvel oli Kekkose kõne lindistatud ja antud Helsingi ülikooli soome keele õppetooli kultuuriloolisesse heliarhiivi. Referaadi järel lisab Hakulinen, et Kekkonen oli pärast lindistamise lõpetamist ütelnud, et kui ta kasutas sidemetest pagulastega rääkides sõna katkestama, siis see võis olla liiga karmilt öeldud. Tema oli silmas pidanud, et avalikkuse ees neid sidemeid ei demonstreeritaks. Hakulinen lõpetab: Olen tahtnud sellest Sulle, vanale sõbrale, lühidalt teada anda, et saaksid aru lähiajul avalikkuses esile tulevatest järeldustest Kekkose poliitikas. Sooviksin ometi, et sa ei levitaks neid asju teie ajalehtedesse. Minu meelest peaks lubama K-l teha seda, mida tema meelest teha on vaja, sest, nagu öeldud, tema eesmärgid on kindlasti ausad. Mida asjast arvasid pagulased, kes omavahelises kirjavahetuses neid asju mõnevõrra kommenteerisid (meile on kättesaadav 251

näiteks Julius Mägiste ja Ants Orase kirjavahetus; vt selle kohta S. Oleski artiklit Kahe Eesti kahekõne (Looming, 1999, nr 5; leidub ka autori raamatus Tõdede vankuval müüril (Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, 2002, lk 160 161), selle võtab üsna ammendavalt kokku Mägiste kirjakontsept Hakulisele pärast Tamminiemivastuvõtu kirjeldust. Ta kirjutab: President K. kuri kõne on, ilma et mina oleksin sõnagagi Sinu kirja sisu reetnud, juba Ameerikaski mõnevõrra tuttav (? Ranniti kaudu). Ants Oras Floriidast kirjutas juba murelikult sellest asjast. Mis K. suuresse hoolesse meie eesti rahva säilitamise pärast puutub, siis minu meelest see on täiesti variserlik ja sihib vaid venelaste goodvilli taotamisele oma maa arvatavais huvides, aga vist ka mitte tõelisis huvides. Õige vend niimoodi venda ei kohtle. Liigne pugemine venelaste ees on Soomele hädaohtlik nii võib teil teatav eesrindlik partei varsti 40 50 protsendile tõusta, ja siis pole enam nalja. Ylioppilaslehti ilmatarkade noorte juhtide tendents on ka kurja ennustav. K. võtab endale väga suure vastutuse eesti rahva tuleviku eest, kui ta selle saatuse kysimusis hakkab kaasa rääkima. Meil siin on ikka ka veel õigus ja isegi kohus neis asjus kaasa rääkida (KM EKLA, f 340, m 1:40). Käsikirjaline fragment on dateeritud Lundis 29. juunil 1964. aastal, kuid pole mingit kindlust, et kiri sellisena on ka ära saadetud. Ka katkes mainitud Orase kirja Mägistele ei ole selle kirjavahetuse säilinud osas meieni jõudnud. Jah, Aleksis Rannit oli 1964. aasta mais-juunis Soomes ja on üsna tõenäoline, et usaldas seal liikunud jutte edasi kõnelda-kirjutada. Ja vahest veel mõnigi, kuigi Mägiste teised kaasas olnud korrespondendid (Vilkuna, Posti, ka Eeva Niinivaara) oma kirjades neid küsimusi ei puuduta. Ja ongi tähelepanuväärne, et otsesõnu ajakirjandusse selle kõnega seonduv tõesti ei jõudnud. Alles 1964. aasta lõpul võib mõnes Soome-Eesti suhteid puudutavas artiklis kohata viiteid kõrgemalt poolt suunatud pagulaste elimineerimise poliitikale (vt näiteks Soome ja eesti pagulased. Teataja, nr 24, 28. XI 1964). Me võime tagantjärele arutada, kellel oli õigus. Jah, Kekkoneni visiit viis lõpuks maailma mõnesuguse avanemiseni kodumaale jäänud eestlaste jaoks ja oli selles mõttes väga suure väärtusega. Kuid õigus oli ka neil, kes uskusid sellesse, mida Soome reaalpoliitika nii veendunult eitas Eesti vabanemisse. 252 Need pagulased, kelle sidemed kodumaaga olid tihedamad, kes koguni julgesid siia sõita, võisid teistele kinnitada asju, mida neil polnudki nii lihtne kuulda. Küsimus oli ju selles, kuidas suhtuda inimestesse, kes sellel okupeeritud maal pidid elama. Nii kirjutab vana veljestolane Mägiste teisele veljestolasele Orasele pärast oma Eestis-käiku 22. juulil 1972: Meie maad on õudselt narritet, aga rahva vaimu pole murt. Anname neile jõudu sellega, et positiivselt hindame kõike, mis sääl, tihti pääle kangelaslikult, tehakse meie rahvuslikul alal kõige kiuste, ja osutame rahvuskultuurilisis pyydlusis solidaarsust nende õnnetute Rootsi- ja Saksa-laevadest mahajäänutega, kes on meie rahvuse püsimise alustoeks. Ilma kandva rahvuseta pole mõtet Eesti riigilgi, kui rahvus pysib, tuleb kunagi jälle riik reaalsuses. Meie rahva praegune hoiak väärib seda! (KM EKLA, f 237, m 17:10.) PEKKA LILJA (sünd. 1943) on õppinud Jyväskylä ülikoolis, lic. phil. 1977, dr. phil. 1980 (Positiivisen sankarin tulo neuvostovirolaiseen romaaniin (Helsinki, 1980)). Soome kirjanduse assistent Jyväskylä ülikoolis a-st 1971, ülemassistent a-st 1982, dotsent a-st 1985 ja professor 1994 2004. Avaldanud raamatud Eino Leino ja Viro (Jyväskylä, 1981), Virolaisesta kirjallisuudesta (Jyväskylä, 1983), Väinö Linnan Tuntematon sotilas konfliktiromaanina (Jyväskylä, 1984), Novellin teoriasta ja tulkinnasta (Jyväskylä, 1985), Eino Leino ja Italia (Jyväskylä, 1985), Kaunis ja ruma Noitaympyrässä (Jyväskylä, 1988), Viro kirjallisuus kansakunnan kuvastimena (Jyväskylä, 1992), Sanan silta yli Suomenlahden: Kirjoituksia Virosta ja sen kulttuurista (Jyväskylä, 2004); toimetanud raamatud Itä ja länsi: Suomen, Viron ja Unkarin kirjallisuus idän ja lännen vaikutuskentässä (Jyväskylä, 1994), Luule runosta (Jyväskylä, 1996), Taasleitud aeg. Kadonneen ajan arvoitus (koos Luule Epneriga; Tartu, 2000). Avaldanud umbes 150 artiklit peamiselt Eesti ja Soome kirjandusest Soomes, Eestis, Rootsis ja Prantsusmaal. SIRJE OLESK (sünd. 1954) on õppinud Tartu ülikooli filoloogiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust 1972 1977, filoloogiakandidaat 1989 ( Luuleteoreetilise mõtte areng Eestis 1878 1917 ). Töötanud Kirjandusmuuseumi teadussekretärina 1980 1986, teadusosakonna juhatajana 1987 1990, teadusdirektorina 1990 1997, vanemteadurina a-st 1997. Akadeemias on avaldanud publikatsiooni Võidelgem koos: Eerik Laid Ants Orasele (2001, nr 5, lk 904 915), arvustused teostele Kolme naista, kolme kohtaloa: Aino Kallaksen kirjeenvaihtoa Ilona Jalavan ja 253

Helmi Krohnin kanssa vuosina 1884 1913 (1989, nr 8, lk 1759 1764); Kolme naista, kolme kohtaloa: Aino Kallaksen kirjeenvaihtoa Ilona Jalavan ja Helmi Krohnin kanssa vuosina 1914 1955 (1991, nr 3, lk 630 635); Ritva Sievänen-Allen, Tyttö venheessä: Elsa Enäjärvi-Haavion elämä 1901 1951 (1993, nr 9, lk 1990 1995); Kai Laitinen, Aino Kallas 1897 1921: Tutkimus hänen tuotantonsa päälinjoista ja taustasta ja Kai Laitinen, Aino Kallaksen mestarivuodet: Tutkimus hänen tuotantonsa päälinjoista ja taustasta 1922 1956 (1996, nr 7, lk 1519 1523); Hellar Grabbi, Vabal häälel: Mõtteid kahesajast eesti raamatust ja Hellar Grabbi, Tulgu uus taevas: Mõtteid viiekümnest kirjanikust (2001, nr 3, lk 584 587) ning Erika Nivanka, Soome lahe kahel kaldal (2003, nr 2, lk 413 416) ning tõlkinud Kai Laitineni Märkusi mu raamatu teise osa juurde: Kui kirjutasin uuesti Kallasest (1996, nr 7, lk 1511 1518). 254