Luterliku kiriku armsaim laps

ISSN 1406-5789 Nr 21 Kolmapäev, 10. mai 2006 Hind 8 krooni Asutatud 1923. aastal Issand on mind läkitanud kuulutama Issanda meelepärast aastat ja meie Jumala kättemaksu päeva. Jesaja 61:1,2 Luterliku kiriku armsaim laps Usuteaduse Instituuti (UI) on kandnud «ennastsalgavad õppejõud ja samuti julged noored ja keskealised õppijad, kes olid nõus valmistuma elukutseks, millel vastaste silmis polnud mingisugust tulevikku». Nii on kirjutanud dr Voldemar Ilja UI juubelialbumis 1996. aastal. SIRJE SEMM sirje.semm@eelk.ee Seda mõtet kinnitas instituudi 60. aastapäeva aktusel 4. mail kõnelenud peapiiskop Andres Põder, sama kooli vilistlane: «Kas oskame õigesti hinnata tõsiasja, et ajal, kui riik oli monopoliseerinud hariduse ja teinud sellest oma ideoloogia tööriista, tegutses instituudi näol hoopis teisest maailmast pärinev ja kõnelev kõrgkool? See oli kogu ühiskonnale majakaks katakombis. Oli magnet neile, kes otsisid alternatiivi. Paljud sisemiselt vabad ja loomingulised inimesed leidsid üles tee Jumala auditooriumisse. Instituut on oluliselt mõjutanud kogu Eesti kultuuri.» Pea kogu pika päeva võttis UI aastapäevapidustustest osa Tartu ülikooli rektor Jaak Aaviksoo, avaldades sellega austust koolile, mis on olnud peapiiskopi sõnul taasiseseisvunud Eestis «Tartu ülikooli usuteaduskonna ämmaemand». Rektor Aaviksoo tunnustas instituuti selle eest, et ta 1946. aastal täitis luterliku kiriku toel «selle augu, mille nõukogude võim jättis terviklikku kõrgharidusse». Ülikooli ja instituudi koostööle mõeldes avaldas rektor veendumust, et «meil on väga palju ühiseid eesmärke, mis me oleme endale seadnud, teenides oma rahvast, teadmisi, kirikut ja Jumalat nii, nagu me ise seda oskame ja õigeks peame». 1971. aastal UI 25. aastapäeva kõne pidanud kirikuloo professor Hillar Põld nimetab «kolme vaala», millel instituut on püsinud: TÜ usuteaduskonna õigusjärglus; kõrgema teoloogilise hariduse andmine ja kodumaa kirikuloo uurimine; EELK ülalpidamisel olemine. Kui üks tugipunktidest on tä- Paljud selle koguduse õpetajad ja muusikud on olnud väljapaistvad kultuuritegelased. Kuulsaim koguduse õpetaja Adalbert Hugo Willigerode tegeles muusikaga nii koguduses kui ka väljaspool seda koore ja pasunakoore juhatades, uusi koguduse laule luues ja suurejoonelisi laste laulupidusid ning võistu- Toimetus on viimase kuu jooksul võtnud vastu tavalisest rohkem telefonikõnesid, kus lehe tellijad teatavad, et nad pole kolmapäeval saanud Eesti Kirikut. Kahjuks ei sõltu lehe jõudmine tellijani toimetusest. Kui toimetusest on küljendaja teisipäeva lõunaks lehe elektrooniliselt saatnud Kroonpressi, oleme edasise andnud üle meie lepingupartneritele ja toimetuse roll on lõppenud. Nüüd sõltub lehe jõudmine tellijateni juba Kroonpressist ja Eesti Postist. Kroonpress Tartus trükib lehe ja veab laiali Tallinna postisorteerimise keskusesse. Sealt antakse lehed üle Eesti Postile, kes oma sidejaoskondade ja postiljonide kaudu toimetavad Eesti Kiriku tellijani. Kui te pole kolmapäeval oma postkastist leidnud Eesti Kirikut, siis kontrollige kõigepealt postkasti, kas see mitte lahtine ei ole, et leht ei saaks sealt rändama minna; pöörduge oma postiljoni poole või sidejaoskonda, mis on teie teeniduspiirkonnas; helistage pretensiooniga Eesti Posti tel 661 6616. Kui te olete aga unustanud Eesti Kiriku tellida või tellimuse pikendamata, siis saame teid aidata. Palun pöörduge toimetuse poole tel 742 3169 või e-post ek.tellimus@eelk.ee Soovin kõigile ilusaid tunde koos Eesti Kirikuga! SIRJE SEMM, peatoimetaja Kutsuvad otsima teeviitasid ja liiklusmärke Neljandat korda peetakse Pilistveres 6. 9. juulini kiriku noortepäevi, järjekorras seitsmeteistkümnendaid. Seekordsed päevad on saanud nimeks «Liiklus». Ja juttu jätkub kauemaks: rektori kt Randar Tasmuth, peapiiskop emeeritus Kuno Pajula ja Usuteaduse Instituudi 60. aastapäevaks Saksamaalt kohale tulnud Paul-Gerhard von Hoerschelmann, pasfoto: Sirje Semm toraalseminari rajaja. naseks seoses TÜ usuteaduskonna taastamisega mittevajalikuks osutunud, siis kaks on jäänud. Kirik peab oluliseks ise vaimulike kaadri ja kiriku töötegijate koolitamist. Peapiiskop kinnitas aktusekõnes, «et luterlikul kirikul pole olnud armsamat last kui Usuteaduse Instituut». Sõjajärgsest kitsikusest kuni taas iseseisva Eestini paikneti vanas majas Toomkiriku taga koos kirikuvalitsusega. Viimased 10 aastat on instituut töötanud all-linnas Pühavaimu tänavas oma majas. Sinna oodati kahel päeval ka instituudi 60. sünnipäevale tulijaid. Neljapäeva keskpäeval alustati tänujumalateenistusega Püha Vaimu kirikus, kus jutlustas prof Otto Kaiser Marburgi ülikoolist. Aktusel jagati tunnustust ja aumärke ning konverentsil kõneldi UI ajaloost. Õhtul kuulati Toomkirikus kontserti ja lõpetati päev õhtupalvusega vanas instituudi kodus Kiriku tänav 8. Reedene päev oli pühendatud piibliteaduste konverentsile. Laupäeval avati Rapla kalmistul mä- lestussammas prof Evald Saagile. Tallinnas olles leidsin end mõtlemast instituudi vilistlastele, keda oli aastapäevale tulnud vähe. Aga küllap hoiavad nad oma alma mater it südames ega hooli välisest. Sestap olid nad ehk pidanud olulisemaks neil päevil oma koguduse juures viibida. laulmisi organiseerides. Tartu Maarja kiriku kunagisel Sauerorelil andis oma esimese orelikontserdi Miina Härma. 1869. aastal 25. ja 26. märtsil tähistati suurejooneliselt Liivimaa pärisorjusest vabastamise 50. aastapäeva. Järgnes esimene Eesti üldlaulupidu Tartus, selle peaproov toimus Maarja kirikus. Villu Jürjo raamatu «Kodutu kogudus» andmetel andis Maarja koguduse koor esimese kontserdi 1836. aastal, aasta pärast Maarja «Päevast päeva vurame ringi ja sageli tundub, et oleme ainsad, kes liiguvad. Oleme närvilised, tahame, et meil oleks alati peatee, et saaksime vabalt ja takistamatult liikuda [ ] Nii nagu Piiblis kästakse meil ligimest armastada, nii peame seda tegema ka liikluses, peame arvestama oma kaasliiklejatega,» kirjutatakse noortepäevi tutvustavas reklaamis. Elu piiblitarkuse toel EELK autasud EELK Konsistooriumi otsusega 2. maist anti EELK titulaarpraosti aunimetus õp emer dr Voldemar Iljale ja õp emer Paul-Gerhard von Hoerschelmannile; anti EELK Teeneteristi II järk õp dr Kalle Kasemaale, õp dr Randar Tasmuthile ja õp emer dr Toomas Paulile; anti EELK Teeneteristi III järk mag theol Elmi-Johanna Patale; anti EELK aukiri teenete eest EELK Usuteaduse Instituudi õppejõuna praost emer mag Harri Reinule; anti EELK aukiri suure panuse eest EELK Usuteaduse Instituudi töötingimuste kindlustamisel, uue hoone rajamisel ning jooksva töö toetamisel dr Risto Cantellile, Henning Kramerile ja dr Wilhelm Poserile; anti EELK aukiri teenete eest EELK Usuteaduse Instituudi taasrajamisel ja suure panuse eest kogu kiriku haridus- ja koolitustöö korraldamisel taasiseseisvunud Eestis Seppo Alaja perekonnale; anti EELK aukiri suure panuse eest EELK Usuteaduse Instituudi töötingimuste kindlustamisel ning uue hoone rajamisel Mati Maanasele ja Gustav Kivirannale; anti EELK aukiri suure panuse eest EELK Usuteaduse Instituudi töö korraldamisel Tiit Kaarlõpile ja Aarno Lahtinenile. 170 aastat koorilaulu Tartu Maarja koguduses Tartu Maarja koguduses tähistatakse tänavu kooritegevuse 170. aastapäeva. Kui Eesti Kirik ei jõua tellijani kiriku asutamist. See kontsert olevat olnud üldse esimene eestikeelne koorikontsert Tartus. 1872. aastal andsid Maarja koguduse koorilauljad ja mängijad Bürgermusse saalis kontserdi Peetri kiriku ehitamise heaks. 1936. aastal, mil tähistati koori 100. juubelit, valmis koori lipp, ühelt poolt valge ja teiselt poolt must kuldsete tammelehtede ja kirjaga «Tartu Maarja kirikukoor 1836 1936». See lipp on praegugi koori kasutuses ja leh- vis uhkelt vaimulikul laulupeol Tartus eelmisel suvel. Koguduse koorilaul on jätkunud tänaseni sõdadele ja hävingutele vaatamata. Praegu on selle traditsiooni kandjaks Tuuliki Jürjo asutatud kammerkoor Soli Deo Gloria. ELKE UNT, Tartu Maarja koguduse kirikumuusik Kontsertide kava 7. lk. Noortepäevade käigus otsitaksegi rühmatöödes ja vestlusringides Piiblist neid «teeviitasid» ja «liiklusmärke», mis aitaksid elus edasi liikuda ja sealjuures kaasliiklejatega arvestada. Noortepäevi korraldab taas Laste- ja Noorsootöö Ühendus. Nelja päeva jooksul sporditakse, mängitakse maastikumängu, kuulatakse muusikat ansambli Proseuhe, Rebecca ja Ska Factori esituses, üles astuvad veel 4God, Outset, Tallinna Gospelkoor, TDrop, Lemme Getter Metsala ja võib-olla Second Chance, peetakse maha eelmistel noortepäevadel uudsena kavas olnud ja palju elevust tekitanud Vembu-tembu turg, mõõdetakse juba traditsiooniks kujunenult kirikunoori. Noortepäevade korraldustoimkonna liikme Katrin Lille sõnul pakub põnevust kindlasti laupäevaöine helkurijaht metsas, kus osalejad peavad koguma puude otsa riputatud helkureid. Ka on rühmatöödesse otsitud uusi nüansse. Enesestmõistetavalt on kogu päevade kavasse lükitud erinevad palvused, Emmause missa, öökohvik, näha saab etendust «Markuse evangeelium». Kõik pildistama! Seoses kiriku noortepäevadega kutsub Laste- ja Noorsootöö Ühendus kõiki noori pildistama. Fotod peavad mahtuma ühise nimetaja alla «Liiklus». Pildid tuleb saata hiljemalt 1. juuniks kas postiga (tavapildid mõõdus 10x15 cm) või interneti teel (digipildid vähemalt 1024x768 pikslit) ühenduse aadressil Kiriku plats 3, Tallinn 10130 või lny@eelk.ee. Lisada oma andmed: nimi, kes sa oled, vanus ja kontakt. Katrin Lille kinnitab, et parematele on välja pandud meeletud auhinnad. Preemiad antakse üle noortepäevadel Pilistveres ja pilte näidatakse samas ilmselt projektoriga seinale ning need pannakse üles ühenduse kodulehele www.eelk.ee/ lny, kust läheb viit noortepäevade koduleheküljele www.jargminepeatus.ee. Sealt saab ka täpsemat infot tulevaste noortepäevade kohta. RITA PUIDET

2 UUDISED Käärime käised üles! TÕNIS NÕMMIK, Kaitseväe peakaplan Asutatud 1923. aastal Lõikust on palju, aga pisut töötegijaid Mt 9:37 Viimasel kirikukogu istungil Põltsamaal andis peapiiskop Andres Põder hea ülevaate meie kiriku hetkeseisust. Selgus, et mitu statistilist näitajat on viimastel aastatel kahanenud. Tuleb alustada tõsist tööd, sest taoline olukord ei kestaks. Kuidas teevad misjonitööd teised kirikud, ehk on meil mõndagi õppida ja kasutusele võtta. Et meie kirik hakkaks taas kasvama, tuleb alustada intensiivset tegevust kolmel rindel: isiku, koguduse ja üldkiriku pinnal. Rääkides isiklikust tasandist, tuletan meelde, et Kristuse käsk minna ja teha kõik Tema jüngriteks, käib kõikide kohta. Minu eelkäija E.E.L.K. Hamiltoni koguduses August Kivisikk, kunagine Põlva koguduse õpetaja, kirjutas tihti oma koguduse ringkirjades: «Tulge pühapäeval kirikusse ja võtke oma sõbrad ja tuttavad kaasa!» See on hea nõuanne: meil kõigil on sõpru ja tuttavaid, keda võib pühapäeval kirikusse kaasa võtta. Isiklik kutse on palju mõjuvam kui trükitud või raadios kuuldud. Kui meist igaüks sõpru jumalateenistustele kutsub ja igal aastal ühe liikme kogudusse toob, oleme tõhusalt kaasa aidanud jumalariigi tööle ning see ei käi meile üle jõu. Seda moodust kasutavad kirikud heade tulemustega Põhja-Ameerikas. Koguduse pinnal kehtib sama põhimõte: iga kogudus peab looma või asutama kui mitte uue koguduse, siis vähemalt kuulutuspunkti või filiaali. Paljud kogudused korraldavad jumalateenistusi hoolekodudes, haiglates jne. See on hea, et viime jumalasõna nende juurde, kes ei saa ise kirikusse tulla. See on igati kiiduväärt tegu, kuid ei too tavaliselt uusi liikmeid kogudusse. Iga kogudus peaks asutama koguduse piires, kus elab rohkem rahvast, kuulutuspunkti ja tegema seal korrapäraselt tööd. Kui üks kuulutuspunkt on «jalad alla saanud», siis alustama uuega! Kui jumalateenistusega samal ajal toimub pühapäevakool, siis tuleb tavaliselt rohkem rahvast kokku ning leerikoolgi ei lase end ehk kaua oodata. Selline algatus nõuab kogudustelt ja vaimulikelt küll tööd ja tahet, kuid ei peaks ühelegi kogudusele majanduslikult üle jõu käima. Peame tõstma usuteaduse üliõpilaste arvu. Väidetakse, et meil on nii kui nii teoloogide üleproduktsoon, sest koguduse õpetaja ametikohti olla liiga vähe. Vaidlen sellele vastu. Apostleid ei oodanud ees majanduslikult tugevad kogudused. Neid lõid nad ise ja meil tuleb teha sama! Alguses oli apostlitel mudeliks nn telgitegija misjonär, aga peagi ehitati kirikuid ja katedraale. Pärast sõda külastasid meie läände sattunud vaimulikud kaasmaalasi ning lõid kogudusi. Ka tänapäeva Eestis on palju asulaid, kus ei kuulutata jumalasõna, miks siis mitte luua ise kogudus ja hakata seda teenima. Ning ega õpetajaamet ole ainuke, kus teoloogilisest haridusest on kasu: kindlasti vajame palju rohkem haritud religiooniõpetajaid. Võimalusi on veel teisigi: tänapäeval tegutsevad Eestis kaitseväe- ja vanglakaplanid. Kaitseväes ristitakse ja leeritatakse igal aastal paarsada noort meest ja naist. Kindlasti on veel valdkondi, kus samuti võiks kuulutada evangeeliumit ja teenida rahvast. Peaasi on tahe kuulutada Kristust, küll me siis leiame selleks uusi võimalusi! Tuletame meelde vanasõna: «Kes aitab end ise, seda aitab ka Jumal!» Igal kirikul oma esindajad Eesti Kirikute Nõukogu kümmet liikmeskirikut esindab ühtekokku 27 inimest. Aprillikuu koosolekul kinnitati täisliikmeks vastu võetud Eesti Karismaatilise Episkopaalkiriku uued esindajad kirikute nõukogus. Lisaks peavikaar Heigo Ritsbekile kuuluvad sinna ka preestrid Thomas Eriste, kes teenib vikaarina Pärnu Püha Apostel Barnabase kogudust, ja Jaanus Kangur, kes töötab vanemkaplanina Tallinna vanglas. Vastavalt põhikirjale võib iga liige oma kiriku valitsuse, keskuse, liidu juhatuse vms kaudu volitada kuni 3 esindajat osalema EKN-i töös. Seda õigust on kasutanud 7 liikmekirikut, MPEÕK, RKK ja advendistid on EKNis esindatud 2 liikmega. EELK kui suurima liikmeskiriku esindajaid on samuti kolm: peapiiskop Andres Põder, assessor Tiit Salumäe ja õpetaja Peeter Kaldur. EKNi tööd juhib presidendina luterliku kiriku piiskop Einar Soone. EKNil on mitu töövaldkonda, sh meedia, religiooniõpetus, kaplanaat, kriminaalpreventsioon, eluväärtused ja eetika, noortetöö, rahvusvahelised suhted. Uueks haridustöö projektijuhiks on kinnitatud Usuteaduse Instituudi religioonipedagoogika projektijuht Kerstin Kask. EK Ristimisaastale mõeldes Käesoleva aasta on peapiiskop kuulutanud ristimisaastaks. Seega on eriti tähelepanuväärne, et 29. aprillil ristiti Tartu Peetri kirikus grupp Tartu Kristliku Noortekodu lapsi. ANNA-LIISA VAHER avaher@eelk.ee Ristitavaid noori oli 18, kõige noorem kümneaastane, vanim üle kahekümne. Lisaks ristiti kaks lastekodu töötajat. Talituse viisid läbi Peetri koguduse õpetaja Kalle Mesila, Tartu praostkonna vikaarõpetaja Kaido Soom ning Oulu piiskop emeeritus Olavi Rimpiläinen. Oli pidulik, laulis noortekodu laulukoor ning talitus lõppenud, koguneti banketile. Kristliku Noortekodu juhataja Külli Kool kõneles, et mõte sellist talitust korraldada pole uus, aja jooksul on noortekodu lapsi ikka ristitud. Sel Rootsi eesti kogudused kestavad E.E.L.K. Rootsi praostkond pidas 22. ja 23. aprillil Stockholmi Eesti Majas oma 48. sinodikoosolekut. Kuulati praosti aruannet, valiti praost ja praostkonna nõukogu ning räägiti sidemetest EELKga. TIIU PIKKUR tiiu.pikkur@neti.ee Rootsis, kus pärast sõda oli suurim eesti kogukond välismaal, on tänapäeval seitse kogudust. Sellel luterlikul maal on eestlastest luterlasi hinnanguliselt viis tuhat. Neist eesti koguduste hingekirjas ligi 1700. Varasemate aastate paarikümnest õpetajast teenib praegu kogudusi vaid kolm. Ent praost Ingo Tiit Jaagu on optimistlik, sest juba 20 aastat tagasi, kui tema Argentinast Rootsi õpetajaks tuli, ennustati eestikeelse jumalasõna kadu mõne aasta pärast. Nii ei läinud ja näiteks Stockholmi kogudus oma 729 liikmega kuuluks Eestiski suurte koguduste hulka. Ent on keeleline probleem, talitused on nüüd enamasti eesti- ja rootsikeelsed, kuid jumalateenistusi peetakse ainult eesti keeles. Praost Ingo Tiit Jaagu teenib lisaks Stockholmi kogudusele ka Eskilstuna, Norrköpingi ja Uppsala kogudust. Abipraost Heiner Erendi on Lõuna-Rootsi koguduse hingekarjane. Kogudusel on pihtkonnad Helsingborgis, Lundis, Malmös, Olofströmis ja Kopenhagenis. Göteborgi ja Lääne-Rootsi koguduse õpetaja on Jaak Reesalu. Värmlandi koguduse õpetaja koht on vakantne. 2005. aastal peeti Rootsi praostkonnas 102 jumalateenistust 18 kohas, armulaualisi oli 399, maeti 69, ristiti üheksa ja leeris käis üheksa inimest; laulatati kaks paari. Remondimuresid ei ole Nagu Eestiski kombeks, oli ka Rootsi sinodil tähtsal kohal majandusküsimuste lahkamine, tulud-kulud võeti üksipulgi läbi. Rahaasjad peavad selged olema. Ainult üks asi jäi Eestist tulnule kõrvu: mitte kordagi ei Ülikooli 1, 51003 Tartu, tel 742 3169, faks 744 1231, e-post ek@eelk.ee Kaastööd saata: kaastoo@eelk.ee Väljaandja Sihtasutus Ajaleht Eesti Kirik, registrikood 90007336 korral oli aga mingil määral tegemist väikese võla likvideerimisega. Nimelt sai eelmisel aastal ristitud kaks vene noort õigeusu kirikus ja toona sai eesti lastele lubatud, et peagi ristitakse ka nemad. See oli laste endi soov ja initsiatiiv. Tartu Kristlikus Noortekodus on nii lastekodu kui ka päevakeskus. Lastekodus on praegu 38 last, päevakeskuses käib 35. Kultuuriprogramm on tihe ja tegevust jätkub igaks õhtuks. Reeded on aga kujunenud n-ö kirikupäevadeks, millekski pühapäevakoolilaadseks. Alguses tegeles sellega mitu inimest. Siis tuli ülikooli õppejõud Pille Valk ja pani asjale tõelise hoo sisse. Tema tegeles lastega aastatel 1998 2004 ja viib ka praegu aeg-ajalt mõne kirikutunni läbi. Hiljem, kui asutus kasvas, hakkas suuremate lastega tegelema Kaido Rootsi praostkonna sinodist osavõtjad. räägitud kiriku katuse lappimisest, tuleohutuseeskirjadest või kirikaia remondist. Põhjus on lihtne: Rootsi kogudustel ei ole oma kirikuid ega kogudusemaju. Rootslased on andnud lahkelt kasutada oma pühakodasid. Paljud koguduseruumid on kohalikes Eesti Majades. Praost Jaagu ütleb, et ühest küljest teeb see nende elu kergemaks, kuid teisest küljest ei saa nemad teenistuste ja talituste aegu vabalt valida. Näiteks Stockholmi koguduse teenistused Püha-Jakobi kirikus algavad alati kell 14, sest kell 11 on rootslaste teenistus. Kuid sellega ollakse harjunud. Rootsi kirik ja riik toetavad Peamine tuluallikas on Rootsi kiriku ja riigi toetus, järgnevad liikmemaksud ja korjandused. Iga kogudus kehtestab ise liikmemaksu alammäära, mis kõigub 50 ja 175 Rootsi krooni vahel. Kodueestlasele võib see tunduda üsna tagasihoidlik summa, kuid ei tohi unustada, et kõik Rootsi riigi alamad maksavad märgatavalt suurt maksu Rootsi kirikule, ka eesti koguduste liikmed. Tegelikult kuulutakse nii Rootsi kui Eesti kirikusse paralleelselt. Ehkki Rootsis riigikirikut enam pole, püsib vana tava siiski. Näiteks Kanadas ja USAs, kus riigikirikut pole olnud, ei ole ka topelt kirikusse kuuluvust. Kuid Rootsi riigi ja kiriku toetuse näol saavad Sihtasutuse nõukogu esimees: Jüri Ehasalu Eesti Kiriku kolleegiumi esimees: Veiko Vihuri Peatoimetaja: Sirje Semm Soom. Praegu tegeleb väikeste lastega Kadri Reimand. Suhted soomlastega said alguse tänu Oulus elavale estofiilidest abielupaarile Maija- Liisa ja Seppo Härkönenile, kes kord Tartusse sattusid. Nende kaudu on lapsed saanud ka Soomes käia. Kui noortekodu nooremate laste rahvapilliansambel Sireli 2005. a suvel Oulus koos Elva segakoor Avega kontsertreisil käis, siis toimus Oulujoe kirikus teenistus, kus teenis ka Olavi Rimpiläinen. Talle jätsid meie lapsed hea mulje ja sealt tekkiski piiskopil lastekodu vastu huvi. Samuti hakkas idanema mõte Eesti-reisist ja laste ristimisest. Seetõttu oligi ristimistalituse läbiviijaks piiskop Rimpiläinen. Külli Kool lisas, et kuna noortekodus on läbi aegade praktiseeritud kristlikku kasvatust, siis oli laste soov ristitud saada loomulik käik. Foto: Tiiu Pikkur eestlased siiski suure osa oma maksust tagasi. Koostöö Eestiga süveneb Viimastel aastatel soikunud teema välis- ja kodu-eesti kiriku ühisest tulevikust hakkab taas päevakorrale kerkima. Sinodi külaline, kaitseväe peakaplan kolonel Tõnis Nõmmik, kes on ka E.E.L.K. assessori ülesannetes, andis edasi peapiiskop Andres Põderi tervitused ja ütles, et EELKs arutatakse piiskopkondade loomist; E.E.L.K. võiks tulevikus olla üks EELK piiskopkond. Peapiiskop Andres Põder soovib, et E.E.L.K. suunaks kodumaa kiriku toetuseks mõeldud summad edaspidi Usuteaduse Instituudile. Viimastel aastatel on sealt saanud endale vaimulikud mitu välis-eesti kogudust ja vaimulike koolitamine on kallis. Rootsi kogudustes veel Eesti vaimulikke ei ole, kuid see aeg võib tulla. Praost Jaagu rõhutas, et eelduseks on rootsi keele oskus. Valiti praostkonna nõukogu: Ingo Tiit Jaagu, Heiner Erendi, Olev Mathiesen, Andres Andersoo ja Paul Kosk. Praostiks valiti ühehäälselt tagasi Ingo Tiit Jaagu. Sinodi jumalateenistus oli pühapäeval, 23. aprillil Stockholmi Püha-Jakobi kirikus, teenisid praost Ingo Tiit Jaagu, abipraost Heiner Erendi, õpetajad Jaak Reesik ja Harri Mõtsnik. Sinodi järgmine koosolek on 14. 15. aprillil 2007 Norrköpingi koguduses. Tegevtoimetaja: Lea Jürgenstein Teoloogiline konsultant: Urmas Petti Toimetajad: Rita Puidet, Meeli Pärtelpoeg, Liina Raudvassar Reporterid: Tiiu Pikkur, Anna-Liisa Vaher PRAOSTKONDADE UUDISED Viru 2002. aastal alanud Simuna kiriku 1889. a valminud Normann-oreli remont on lõppenud. Suure osa töid on teinud organist Ago Tint, kes on ühtlasi Viru praostkonna muusikasekretär. Osa töid on teinud tänaseks igavikku lahkunud Gerhard Schmid Saksamaalt, möödunud aastal pani Olev Kents orelile uued keelregistrid. Praeguseks on Ago Tint paigaldanud orelisse viimased puudunud viled, kirik on soojenenud, pilli tuleb veel häälestada. Mitmes osas tehtud remondi käigus on orelit mängitud pea kogu aeg, vaheaeg on tekkinud vaid mõneks kuuks. Töid rahastas Kultuurkapital. Kogudusel on plaan salvestada oma oreli helid plaadile. Kes organistidest mängima hakkab, on praegu veel lahtine, räägitud on paari organistiga, salvestama hakkab Urmas Taniloo. Kuna täpselt salvestama hakatakse, sõltub pilli häälestamisest. Tänavu sügisel 775. aastapäeva tähistav Kadrina kogudus avab mai II poolel kirikus koguduse ja kihelkonna ajalugu tutvustava fotonäituse. Vanim näitusefoto pärineb õpetaja Meelis- Lauri Eriksoni sõnul aastast 1911. Näitus avatakse 25. mail taevaminemispüha jumalateenistusega ja jääb avatuks kogu suveks. Kuna kirik on suvekuudel iga päev avatud kella 10 16, saavad teelised kirikuhoonega tutvudes osa ka näitusest. Viljandi Kolga-Jaani Johannese koguduses oli rõõmustav sündmus: kiriku torni paigutati tagasi kullaga kaetud muna ja rist. Need olid alates detsembrist OÜ Sepatööd meistri Rein Mõtuse restaureerida. «Üllatusena tuli seda sündmust jälgima palju inimesi,» lausus Kolga- Jaani kiriku õpetaja Ants Tooming. Vana kombe kohaselt paigutati torni muna sisse ürik, mille ülesandeks anda tänasest päevast ning tähtsast sündmusest ülevaade tulevastele põlvedele. Õpetaja Tooming oli selleks kirjutanud kuus lehekülge teksti kiriku ajaloost. Lisaks paigutati silindrisse käibelolevad paberrahad ja mündid ning kõik isikud andsid kohalviibimise kohta allkirja. Lääne Kullamaal tähistatakse 13. mail Heinrich Gösekeni mäletuspäeva. Tänavu möödub 365 aastat sakslasest kirikuõpetaja Gösekeni saabumisest Kullamaale. Tuntud eesti keele grammatika autorit ja Vana Testamendi tõlkijat eesti keelde meenutavad konverentsil Ants Leedjärv, Peeter Roosimaa ja Jaan Bärenson. Ka avatakse Kullamaa kirikus samal päeval tornitrepp ja kirikus saab kuulata head muusikat. Küljendaja: Salme Uustare Raamatupidaja: Krista Jaakson Veebimeister: Hannes Heinsar Internet www.eestikirik.ee Tellimused: ek.tellimus@eelk.ee

ARVAMUS 3 Kiriku nähtavusest internetis 5. Orissaare koguduse koduleht lööb esmapilgul silmad särama esilehe atraktiivse kujundusega ja valmimisaastaga 1999 kiidusõnu ütlema. Ajas edasi vaadates tuleb kahjuks tunnistada, et kogudus on koerast üle saanud, sabast aga aastaid enam mitte. Usun, et mu tunne ei peta, kui ütlen, et pärast valmimist pole kodulehele lisatud ühtki rida. Ka siin ei saa lehitseja teada, kes kogudust hooldab, kunas peetakse jumalateenistust või kas neid üldse peetakse. Koguduse infos väidetakse, et koguduses tegutseb pühapäevakool, toimuvad piiblitunnid, vestlusõhtud, leerikool noortele ja täiskasvanutele. Võimalik on tellida matusteks peielauda. Kogudusele kuuluvast Püharisti külalistemajast on 5 6 pilti, aadress, kontaktandmed, pakutava tutvustus. Eesti keelele lisaks jagatakse teavet inglise ja soome keeles. Aga nagu öeldud, pärineb avaldatud materjal üsna mitme aasta tagant. Kodulehekülg annab viida teiste EELK koguduste kodulehtedele, aga mitte kõigile. Ka vaegnägijatele ja - kuuljatele mõeldes Kevadeootuses Pilistvere kirik rohelisel taustal see on Elavdada sidet koguduse liikmetega Pärnu praostkonna sinod toimus sedakorda 21. aprillil Vändras. Päev algas traditsiooniliselt jumalateenistusega, kus teenisid peapiiskop Andres Põder, praost Enn Auksmann, õpetajad Kristiina Jõgi, Tiina Janno, Marek Roots ning diakon Tõnu Taremaa. MAREK ROOTS, Häädemeeste koguduse õpetaja Pilistvere kiriku pilt koguduse internetileheküljelt. meie järgmise kodulehe avakülg, mille menüüribal jaotused: ajalugu, kontakt, info (jumalateenistuste toimumine ja liikmemaksu tasumine), pühapäevakool, noorteõhtud, leer, galerii. Viimane on tegemisel. Oma viimaste vaatluste põhjal kinnitan, et kodulehte uuendatakse. Aprilli lõpupäevil oli seal teade, et 1. aprillil on koguduses noorteõhtu. Leht võiks sisukam olla, anda näiteks teavet ka töötegijate kohta, aga mul on kujunduslik ettepanek: muuta roheline taust heledamaks, sest sinine kiri on praegu halvasti loetav. Kujunduslikult tagasihoidlik, aga see-eest hea ülevaate Jumalateenistuse alul pühitseti Vändra kiriku uus altaripiibel. Sinodijutluses keskendus peapiiskop Kristuse ülestõusmise tähendusele kiriku missioonis: tollest murrangulisest päevast alates on iga kristlase ülesandeks inimeste püüdmine jumalariiki. Ühtlasi kutsus Andres Põder kõiki kirikulisi palvetama uute koguduse töötegijate leidmise pärast, sel korral eriti Vändrale mõeldes, kus puudub kohapealne hingekarjane. Jumalateenistus lõppenud, suunduti Vändra koguduse pastoraati, kus kostitati külalisi sooja supiga. Seejärel asuti päevakorra juurde. Praost Enn Auksmann, andes ülevaadet praostkonna elust, jäi pikemalt peatuma nn hingekirjaliste probleemil. Formaalselt koguduse nimekirja kuuluvate inimeste hulk ületab mäekõrguselt nende arvu, keda tegelikus kirikuelus kohtab. Praosti arvates on see märk sellest, et koguduste side oma liikmetega on nõrk. Selle sideme loomine ja elavdamine peaks olema iga vaimuliku ja kirikulise peamisi ülesandeid. Veel rõhutas Enn Auksmann vajadust suurendada kiriku avatust nädalasiseste palvuste ja jumalateenistuste kaudu. Murelikuks tegi teda piiblitundide vähesus praostkonna kogudustes. Koguduste esindajad andsid hinnangu oma töödele-tegemistele. Audrus seisab ees kiriku ja kirikukihelkonna 370. aastapäev, mida tähistatakse vallapäevade raames 6. augustil. Häädemeestel lõpetati eelmisel sügisel pastoraadi teise korruse ehitus, millega päädis hoone aastaid kestnud kapitaalremont. Kogudusel on lisaks muudele ruumidele nüüd pakkuda ka tänapäevastele ootustele vastav õpetajakorter. Pärnu kogudusse asus sügisest teenima diakon Toomas Nigola. Kirikuliste head tagasisidet tõi kaasa Eliisabeti koguduse vaimulike otsus pidada pühapäeviti n-ö sarijutlusi kindlal teemal. See täidab ühtlasi usuõpetuslikke eesmärke neile, kel leerist möödas palju aastaid ning kunagi õpitu ununenud. Süvendatud teadmisi kristlusest jagati ka jumalateenistuse abiliste (ministrantide) koolitusel. Pärnu-Jaagupi diakon Tõnu Taremaa käsitles möödunud aastat eelkõige kui kohanemisaega uues koguduses. Probleemina nimetas ta kirikust kaugel elavate kristlaste raskust kirikusse pääsemisel. Hädavajalik oleks korraldada regulaarne transport. Saardes peavad koguduseliikmeid kirikus igapäevaseid palvusi. Koguduse tegevust juhtiv teoloogiaüliõpilane Arved Ollino rõhutas, et nooremad kirikuskäijad peaksid jumalateenistustele oma lapsed kaasa kutsuma. Selline eeskuju julgustaks siis ehk teisigi kirikulisi nõnda tegema. Praegu veel väga väikest Sindi kogudust peab praost perspektiivikaks, kuna see asub mitmetuhandelise elanikuga linnas. Et kogudus saaks kasvada, tuleb leida pühendunud vaimulik ning ilmselt mõelda ruumikama kirikuhoone rajamisele. Kirikuhoone taastamise koguduse aktiivsest elust annab Pärnu Eliisabeti koduleht. Tervet aastat hõlmavas kalendris on jumalateenistuste, viipekeelsete, soomekeelsete, laste- ja perejumalateenistuste jumalateenistuste, käsitööringi, laulu- ja palveringi, vaegnägijate palveringi, Taizé palvuse, ristimispühade, leerikursuste toimumisajad. Kirikulise ABC õpetab, mida peaks teadma jumalateenistusele tulles, selgitab koguduseliikme õigusi ja kohustusi, oma arvamust saab jagada koguduse foorumil. Silmatorkavalt on reklaamitud koguduses möödunud nädalalõpul (5. 7.5.) toimunud Taizé palvus «Usalduse palverännak». Jumalateenistusega Vändra kirikus algas praostkonna sinod. Arhiivifoto Viit koguduse hostelile kinnitab, et lehekülg on uuendamisel. Siiski see avaneb ja jagab infot asukoha, hinnakirja ja broneerimise kohta. Kontakte sõpradega Nii pealkirjastasin lõigu, kus jutuks Rapla koguduse internetileht, mõeldes selle pikale menüüribale: foorum, noortetöö, muusikatöö, kirikumuusika festival, misjon, kristlik sõnum, sõpruskogudused, koguduse teated, uudised, vaimulik varasalv, annetused, galerii, ajalugu, kantselei, kontakt, abiinfo. Kodulehte küll uuendatakse, aga märtsis olid seal lugeda advendi- ja jõuluaja teenistused, uudistes on tänini kirjas, et 4. detsembril 2004 on kogudusel külas misjonärid Liliann ja Hannu Keskinen. Tõrva ilusasse meepotti lisab see, et tegelikult ei saa koguduse noorte- ja muusikatöö kohta midagi teada. Kodulehtedel uudse detailina on menüüs abiinfo, mis jagab õpetust arvuti kasutamiseks. Menüü, mis jagab kristlikku sõnumit võrgus, annab viida Kristlike Fotosõprade Klubisse. Kokkuvõttes on lehe algatus väga hea, ent koguduse igapäevaelu puudutav jätab soovida. RITA PUIDET mõtet kantakse jätkuvalt Tahkuranna koguduses. Aruandeaastal tehti eeltöid kirikumüüride konserveerimiseks. Pärast mõneajalist katkestust alustas taas tegevust pühapäevakool, mille üks õpetajatest õppis äsja lastetöö kursusel Usuteaduse Instituudis. Tori koguduse puhul nimetati, et kuigi puudub kohapealne õpetaja, kogunevad kirikulised ka neil pühapäevadel, mil tavapärast jumalateenistust ei peeta. Üheskoos lauldakse, loetakse piiblit ja palvetatakse. See kõik tunnistab Tori koguduse seesmist, vaimulikku jõudu. Torilased ootavad väga oma hingekarjast. Treimani koguduse eredaimaks sündmuseks aruandeaastal oli uute armulauariistade pühitsemine. Murelikuks teeb kogudust ümbritseva kogukonna ükskõiksus oma kodukiriku suhtes. Noored lahkuvad mujale, talitusi toimub minimaalselt. Tõstamaal tõhustati kiriku suhteid vallaga. Üheskoos Audru kogudusega osteti õpetaja Tiina Jannole auto, muretseti ka korter, kus korraldada koguduse elu ja vajadusel pidada jumalateenistusi. Kõige enam avalikku tähelepanu saanud Vigala kogudusest kurdeti töötegijate nappuse üle. Siiski on käima läinud pastoraadi remont, uuendatud ruume soovitakse lisatulu saamiseks välja üürida. Õpetaja Kristiina Jõgi peab kirikus igahommikusi palvusi. Peapiiskop kutsus Vigalale mõeldes kõiki üles eestpalveks, et sealse koguduse ja Muinsuskaitseameti vahel tekkinud probleemid laheneksid mõistlikult. Vändra kogudust teenis kuni viimase ajani õpetaja Kalju Kukk, kel aga pole enam võimalik tegevust jätkata. Praost näeb võimalust seada Vändra ja Tori kogudusi teenima üks vaimulik see annaks paremad väljavaated rahuldava töötasu leidmiseks. Andres Põder tõdes kokkuvõtvas mõtiskluses, et kirik osaleb neis paratamatutes protsessides, mis ühiskonnas aset leiavad. Juba ammu ei kehti meil kiriku suhtes enamuse sundi, mis tõi kunagi otsekui iseenesest rahva kogudustesse. Kirik on muutunud omamoodi subkultuuriks. Seetõttu loeb enam iga kristlase isiklik otsus ja tunnistus. Ristimisele ja leeri ei tulda tänapäeval niivõrd kombe, kui pigem usu tõttu. Kiriku ülesanne on seda usku kasvatada. Sinodi lõpul otsustati Jüri Kase eestvõtmisel pöörduda vabariigi kaitsekomisjoni poole, et seista vastu Pärnu garnisoni likvideerimisele ja palgaarmee loomise mõttele. Kuigi pöördumise ettepanek tekitas sinodilistes teatavat kõhklust, jäi enamik arvamusele, et kirik võib ja peab sobival hetkel oma seisukohti avaldama. Kas sinodil sõnastatud seisukohast on tegelikku kasu, näitab aeg. Marek Rootsi asemel valis sinod abipraosti kohusetäitjaks Tiina Janno. Kirik ja häda TAUNO TEDER tauno@ekn.ee Möödunud nädalal toimunud Euroopa oikumeeniliste nõukogude peasekretäride iga-aastane kohtumine andis päris palju mõtteainest kiriku kohast ühiskonnas. Kohtumine toimus Rumeenias Transilvaania mägedes asuvas Brancoveanu kloostris. Kloostril on oluline koht kohaliku, valdavalt õigeusu kiriku liikmetest koosneva ühiskonna elus. Kloostrisse tullakse pihile, vaimselt puhkama, end koguma. Aga tihti ka oma materiaalsete vajaduste pärast. Nimelt lubab kloostri juhtkond oma territooriumil inimestel kerjata ning pakub tööd oma põldudel ja karjalautades. Majanduslik olukord Rumeenia maapiirkondades on väga sant ja toimetuleku tarvis on erinevad vahendid suisa hädavajalikud. Tihti ka vahendid, mis on äärmiselt küsitavad. Rumeenia oikumeenilise, põhiliselt sotsiaaltööga tegeleva assotsiatsiooni töötajad käivad külades selgitustööd tegemas. Nad räägivad noortele naistele, et tööpakkumised Saksamaale või Prantsusmaale tuleb hoolega läbi uurida. Kui vastava maa kohaliku keele oskuseta tüdrukuid kutsutakse sinna lapsehoidjateks, on tõenäolisim, et kohapeal avastavad nad end prostituudi staatuses. Mind pani Rumeenia kogemus sügavalt mõtlema selle üle, kui hulluks peavad asjad minema, et inimesed kirikusse tuleksid. Ma ei pea väga adekvaatseks seisukohta, mille järgi kirikusse kuulujad on vaid vaesed, sandid ja lootuse kaotanud. Kuid needsamad, nn luuserid on tõepoolest tihti kiriku varanduseks rohkem kui n-ö toimetulijad. Igal juhul, Rumeenias on pühapäeval raske kirikusse sisse pääseda, sest kirikud on rahvast puupüsti täis. Meie kolleegide seltskonna teejuht Bukarestis, Romeo, iseloomustas olukorda järgmiselt: «Meie inimesed on hädas ja see paneb neid otsima püsiva järgi. Poliitikutelt ega ärimeestelt nad püsivat ei leia. Seega on kirik ainus koht, mis nende jaoks üle jääb.» Olgu nii või naa minu jaoks tuletas Rumeenia reis meelde Jeesuse sõnu: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud!» Suvi toob taas muusika kirikusse Nagu igal aastal, nii on ka sel suvel üle Eesti tulemas palju kontserte ja festivale. Traditsiooniks on saanud, et suur osa muusikaüritustest toimub pühakodades. Kui talvisel ajal saavad külalisesinejad üles astuda köetavates linnakirikutes, on suvisel ajal võimalik anda kontserte ka väiksemates maakirikutes. Kirik või kontserdisaal Repertuaar, mida esitatakse, on väga lai ulatudes klassikalisest muusikast gospelini ja vaimulikust muusikast ilmalikuni. Just ilmaliku muusika esitamine kirikus on toonud kaasa palju probleeme. Enamiku kontserdipakkujate arvates on kirik lihtsalt hea akustikaga saal. Sellepärast ei kohkuta tagasi esitamast Urmas Sisaski «Joogilaule» või Kustas Kikerpuu «Suudlused soolaste huultega». Kahtlemata on Kikerpuu laulud väga kaasakiskuvad, kuid kas kirik on nende laulmiseks sobivaim paik? Võib ju väita, et kogu muusika on Jumala loodud ja seetõttu ei olekski justkui põhjust ühtegi kontserdipakkujat ukse taha jätta, kuid kirik on siiski koht, kus toimub jumalateenistus. Seega peaks seal esitatav muusika olema Jumalat ülistav ja inimest vaimulikult ehitav. Piirid muusikavalikul Just see seabki muusikavalikule piirid. Muidugi on neid piire vokaalmuusika puhul palju lihtsam jälgida kui instrumentaalmuusika puhul. Millist muusikapala lugeda vaimulikuks ja millist ilmalikuks? Kas see, et teos on kirjutatud orelile, teeb sellest vaimuliku muusika? Tihti langetatakse otsus pealkirja põhjal. Palju loeb aga kindlasti esitaja enda vaimsus kui interpreet pühendab instrumentaalpala oma südames Jumalale, siis väljendub see nii tema mängus kui ka kuulajate meeltes. Sel juhul ei oma tähtsust, kas pala on pärit mõnest sonaadist või «Orelimissast». Ilmselt jääb diskussioon muusika üle kirikus veel (kaua) kestma. Vähemalt seni, kuni kiriku enda sees ei ole ühtset seisukohta ja kuni kontserdipakkujad ei mõista kirikut pühakojana. Suhtumist kirikusse aitab muuta aga see, kui tunnistame Jumalast oma eluga ja peame kirikut teenimis- ja palvepaigaks ka oma südames. Artikkel on kokku pandud 20. märtsil toimunud kirikumuusika konverentsil kõneldu põhjal. HELIKA GUSTAVSON, Kirikumuusika Liidu peasekretär

4 KIRIKU ELU USUTEADUSE INSTITUUT 60 Kalle Mesila, Tartu Peetri koguduse õpetaja, õppinud instituudis aastatel 1958 2001: Kuulun UIs õppinute sellesse esimesse põlvkonda, kes pärast sõda asusid teoloogiat tudeerima vahetult koolipingist, taskus värske keskkoolidiplom. See oli 1950ndate lõpuaastatel. Tundus, nagu kogu EELK jaoks oleks paotatud uks pisut roosilisemasse tulevikku. Sest tõepoolest eeskuju oli nakkav. Noist aegadest peale võis pea igal aastal õppurite ridades märgata nooremat täiendust. Oli seal muidugi mitmeid pastorite perepoegi. Minuga koos, enam-vähem üheaegselt alustasid Ago Sisask, Jaan Saksen, Eenok Haamer, Toomas Paul, Jaan Kiivit, pisut hiljem Peep Audova jt. Nõukogude koolist tulnute ees avanes otsekui teine maailm kauge ja salapärane, ometi nii paljutõotav ning lähedane. Tekkis kohe ühe pere tunne. Kuna eraldi kursuste arvestust veel ei peetud, istuti ühe laua ümber loenguid kuulama koos keskealiste ja vanemate meestega, kellest enamikul olid juba kogudused teenida. Kõigil õppejõududel oli seljataga Tartu ülikooli usuteaduskond, lisaks vähemalt magistrikraad. Nad esitasid oma ainet elulähedaselt. Kõige vahetumalt ja kütkestavamalt näis meisse, poistesse, mõjuvat Elmar Salumaa isik oma avatuse, esituslaadi selguse, vaimukuse ja huumorimeelega. Temas olid hämmastavas kooskõlas ühelt poolt vastupandamatu sõbralikkus ja kollegiaalsus, mis tegid temast tudengite hulgas paugupealt omamehe, teisest küljest aga vali rangus, kui kõne all olid süstemaatilise teoloogia evangeelsed tõed. Ääretut heatahtlikkust ja vaimukust jagus ju teistelgi õppejõududel (Evald Saag, Ago Viljari jt), aga just mag Salumaa (tollase kraadiga) oli see, kes 1959. a suvel kutsus oma koju Võrru kokku kõige vastsemad õppurid, et lihtsalt olla koos keset suve, keset teoloogiat, keset omavahelisi vestlusi ja keset tollal veel 50aastase mehe rikkalikke mälestusheietusi. Meie ees avanesid värvikad pildid sündmustest enne sõda, eriti akadeemilisest elust Tartu ülikoolis, aga samuti professorihärra 10aastasest «sanatooriumis» viibimisest (nõnda kutsus ta oma aastaid Siberi vangilaagris ja asumisel). Oli see nüüd Tamula või Vagula, aga ühe järve kaldaliival sooritasin talle antiikfilosoofia eksami. Kõik need mälestused on mulle unustamatud ja kallid. Nendel on oma kinnitus ja tõendus veel praegugi, et on olemas hävimatu sild teoloogia ja elava usu vahel, teoreetiliste teadmiste ja praktilise kristluse vahel. Vello Salum, emeriitõpetaja, õppinud instituudis aastatel 1961 1970: Instituuti astumise päev on mitut pidi meeldejääv. Samal päeval lendas Juri Gagarin kosmosesse (12. IV 1961) ja esimene loeng oli Uku Masingu Vana Testamendi prohvetlusest, kaks täiesti erinevat maailmakogemust ühel ajal. Kosmosevallutamise ja tähesõdade maailm ühelt poolt ja teisalt inimese sisemaailma avastamine ja avardamine. Kui Gagarin maandus ja vastas küsimusele, kas ta kohtas ka Jumalat, eitavalt, siis oli katseliselt tõestatud ühele kuuendikule planeedist, et Jumalat ei ole olemas. Järgmisel sessil küsis Uku Masing, kas keegi usub, et Jumal elab Maa ja Kuu vahelises õhutühjas ruumis, ning siis ei teadnud keegi ka kõige piiratumat sektanti, kes seda oleks uskunud. Paraku aga oli ateism ainus riigiusk ja riigijuhi otsus määras suhtumise Jumalasse. UI oli tollal ainuke mittemarksistlik ja teisitimõtlemist innustav õppeasutus. Õppejõududest neli oli Siberist eluga pääsenud mitmekülgsete kogemustega mehed. Kõige meeldejäävamad olid kahtlemata Uku Masingu loengud võrdlevast usuteadusest, Eesti kirikuloost ja väga paljust muust. Tema loengud tõid alati palju inimesi kohale ja paljude vabakuulajate osalemine nõudis usuasjade voliniku sekkumist, mistõttu Masing oli sunnitud loobuma õppejõutööst. Lisaks loengutele olid väga huvitavad õppejõudude ja üliõpilaste ühised vestlusõhtud ristiusu põhimõistete täiuslikkuse ja armastuse teemadel. Uku Masing ütleb: «Inimese ehk mõistusliku olendi eluülesandeks ehk sihiks ehk elu mõtteks võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest. See tähendab, et elu mõte on elu enda kvaliteedis ega ole mistahes eluavalduste kvantiteedi suurendamises.» See võiks jätkuvalt olla noorte teoloogide haridust koondav keskne põhimõte. Sest ristiusu tuum on ju täiuslikkuse saavutamine, kirgastumine, uus elu Kristuses mis kõik on kokku võetav Uku Masingu elusamuse mõistega. Uku Masingu loengutest ja uurimustest tuli selgelt esile kaks vastandlikku mõttelaadi, ühelt poolt sõjardid-röövrüütlid ja teiselt poolt šamaanid-mõtlejad-täiusetaotlejad, ja nii ta väidab armastajate usutunnistuses (Confessio amantis): «Ma usun, et väga levinud kujutlused kuldsest minevikust on siiski teatava ajaloolise tõepõhjaga, need on mälestused ammumöödunud ajast, mitte iialgi täiesti väljasurnud mentaliteedist, mida ma nimetaksin šamanistlikuks. Selle mõtteviisi kohaselt on inimvääriline ainult võitlus loodusjõudude ja haiguste (deemonite) vastu, võitlust kaasinimesega peetakse aga vaimuhaiguseks. Armastus on ainus tunne, mis suudab veel inimkonda päästa. Ainult armastus saab kaotada säärased vaimuhaigused nagu ahnus, kadedus, uhkus, viha.» Loodan väga, et UI jätkab integraalse teoloogia ja antropoloogia traditsioone lähtudes Uku Masingu töödest. Kui majad oskaksid rääkida Tallinna Toomkiriku taga asuv veidi väsinud moega madal hoone on täis kirjutamata mälestusi. SIRJE SEMM sirje.semm@eelk.ee Väikest osa neist mälestustest kuulsid need, kes läinud nädala neljapäeva õhtul Kiriku tänav 8 majja sisenesid. Usuteaduse Instituudi aastapäevapidustuste esimene päev lõpetati õhtupalvusega majas, mis on olnud instituudile koduks pool sajandit. Siin õpiti ja elati koos sama katuse all töötava kirikuvalitsusega. Pikka aega instituudi haldusdirektorina töötanud Tiit Kaarlõp mäletab kooli alllinna kolimist. Praegune Usuteaduse Instituudi hoone Pühavaimu tänaval osteti 1,8 miljoni krooniga Tallinna linnalt ja alustati põhjalikku remonti. 1996. aasta sügisel kolis instituut välja Kiriku tänav 8 majast, konsistoorium oli lahkunud paar aastat varem oma praegusesse kodusse Kiriku plats 3. Kogudus plaanib hostelit Täna kuulub 17. sajandi lõpust pärit ajalooline hoone Kiriku tänav 8 Tallinna Piiskoplikule Toomkogudusele. Koguduse õpetaja Ivar-Jaak Salumäe sõnul on 10 aastat remonti oodanud majale tänaseks koguduse juhatus leidmas rakendust. «10 aastat tagasi arvasime, et saame maja koguduse teenistusse, kus oleksid saal, tööruumid, õpetaja ametikorter. Tookord ei saanud me rahalist katet, sest Saksamaalt tulnud toetus oli lõpukorral. Omal aga jõudu remondiks ei olnud. Isegi eskiisprojekt oli valmis, aga jäi realiseerimata,» meenutab õpetaja. Nüüd on toomkogudusel hoonele, mida praegu kasutatakse veidi kogudusetöös ja renditakse Rändmeistrile töökojana, uus perspektiiv. Juhatus on kavandanud majast ja õuel asuvatest kõrvalhoonetest hostelilaadse majutusasutuse teha. «Esimesel korrusel oleks üks suurem saal ja söögisaal ühiskasutuses, ülejäänud ruumid teisel korrusel ja õuepealsed majad peaks majutuspaikadena välja ehitama. Saale saab kasutada ka kogudus ja miks mitte kursuste ja konverentside läbiviimiseks,» valgustab õpetaja Salumäe tulevikuplaane. Restoril on valmimas hoonete eelprojekt. Selle eest tasumiseks on kogudusel raha, aga ehituseks tuleb leida investoreid. Õpetaja Salumäe ei ilmuta erilist optimismi, sest üks ajalooline muinsusväärtusega hoone, mis 300 aastat on 300aastane maja ootab uut hingamist. muutmatul kujul säilinud, vajab kordategemiseks miljoneid. Kinnisvara väärtust vähendab asukoht Toompea südames, kuhu on raske autoga ligi pääseda, parkimisvõimaluski on nullilähedane. Muinsus on hoitud Rändmeistri juhataja Juhan Kilumets, kes päevast päeva Kiriku tänav 8 majas viibib, ütleb, et «maja seisukord on kontrolli all, aga ootab ja vajab suurt restaureerimist». Ja räägib, kuidas viis aastat tagasi päästeti maja suuremast hävingust. 17. sajandist pärit talalakke tuli vamm sisse. «Opereerisime vammist nakatunud kohad välja, sest vamm võib levida väga kiiresti ja siis on kogu maja läinud.» Kiriku tänav 8 maja on muinsuskaitse all niivõrd, kui kogu Tallinna vanalinn on kaitse all ja siin kehtivad ranged reeglid. Muinsuskaitseametnikud on maja väärtust teadvustanud, aga see ei tähenda seda, et riigilt oleks võimalik remondiks raha saada. Kuigi EELK jaoks väärtuslik, ei kuulu maja Tallinna kirikurenessansi programmi. «Riik ega linn ei pea seda maja finantseerima, omaniku ülesanne on hoone korras hoida,» selgitab Kilumets. Hoonet põhjalikult uurinud kunstiajaloolasena võib Juhan Kilumets nimetada selle väärtust mitmest aspektist. «Toompea hoonestuse kontekstis on see väärtuslik seetõttu, et on üks väga väheseid Rootsi ajast, s.t 17. sajandi lõpust ehedalt säilinud maju,» selgitab Kilumets. Foto: Sirje Semm Aadress: Kiriku tänav 8, Toompea, Tallinn Säilinud on elamu plaan aastast 1697: tegemist on toomkiriku köstri ja organisti elamuga. 1921 1935 asus siin EELK Konsistoorium. Kuni 1940. aastani kasutasid maja ka noorsootöökeskus, kirikumuusika sekretariaat, Eesti Kiriku toimetus, arhiiv. 1940. a augustist 1941. a veebruarini ja 1944. a septembrist kuni 1994. a veebruarini anti peavarju taas konsistooriumile (kantselei, arhiiv, piiskopi ruumid, raamatukogu). Usuteaduse Instituut kasutas maja aastatel 1946 1996. Maja anti konsistooriumi otsusega tasuta üle Tallinna Toomkogudusele 7. oktoobril 1997. «Toompea oli jõukate inimeste elupaik ja siin moderniseeriti väga jõuliselt 19. sajandil ning kõik varasem tehti ümber. Kirik oli suhteliselt vaesem omanik ja seetõttu ei ole maja selle valmimisest alates oluliselt muudetud. See on maapastoraadi tüüpi hoone ja mõjub üsna vahvalt aadlimajade vahel oma arhailisusega.» Kunstiajalooliselt vajab hoone tõsisemat interjööri uurimist, leiab Kilumets. «Muu hulgas on säilinud dekoreeritud või lõuendiga kaetud talalagesid, mis on suhteliselt haruldased. Siin ei ole midagi lammutatud, on pigem kaetud.» Kiriku ajaloo keskus Veel peab Kilumets oluliseks kirikuajaloolist väärtust. «Maja on algusest peale olnud kiriku teenistuses. Seal on olnud konsistoorium, elanud Jaan Kiivit sen perekond, asunud Eesti Kiriku toimetus.» Kas ümberehitused ja hoone uus planeeritav funktsioon lubab säilitada olnud aegu? Ivar-Jaak Salumäe arvab, et alumisi ruume on tulevikus võimalik ka muuseumiväljapanekuna kasutada. Ta möönab, et maja on kirikulooliselt rikas. «Kui sinna tahta muuseumi teha, siis on tarvis arvestada maja ülalpidamise kuludega. Mille arvel seda teha?» Viimasel ajal on siin ja seal välja öeldud mõtet kiriku ajaloo keskusest (muuseumist), et säilitada ja koguda seda ainest, mis meid minevikuga seob. Kuigi Kiriku tänav 8 maja näib selleks suurepärane olevat, ei piisa selle idee realiseerimiseks vaid heast mõttest. Mida arvata ühe maja kujundamisest kiriku ajaloo keskuseks, nii et seal võiks olla ruumi nii ekspositsiooniks kui ka aktiivseks uurimistegevuseks? Maja ülalpidamine ja ekspositsiooni loomine vajab palju vaba raha, aga ka innustunud ja asjatundlikke inimesi ideed ellu viima. Kas see võiks olla üldkiriklik projekt ja missioon? Miks mitte ka kohustus kõigi nende ees, kes on kirikut kandnud läbi raskete aegade. Laupäeval, 6. mail avati Rapla kalmistul mälestussammas professor Evald Saagile, Usuteaduse Instituudi ühele rajajale ja kauaaegsele õppejõule. Evald Saag sängitati Rapla kalmistule 23. oktoobril 2004. aastal oma kahe abikaasa, Agnes Saagi (neiuna Masing) ja Emilie Saag-Karjuse kõrvale Masingute rahupaika. Evald Saag teenis 18 aastat Rapla kogudust. 1998. aastal anti talle esimesena üle Rapla kihelkonna auhind Maarja-Magdaleena pronkskuju. Mehekõrguse mustast graniidist kiviristi on tahunud kiviraidur Joe Kuusler. Samba tagaküljel on tekst: Rapla koguduse õpetaja 1944 1962 ja Piibli sõnad: «Ma nägin uut taevast ja uut maad» (Ilm 21:1). 30 000 krooni maksma läinud samba jaoks tegid annetuse paljud Saagi õpilased ja kolleegid, aga ka Kultuurkapitali Raplamaa ekspertgrupp, Rapla vald, Rapla kogudus, Usuteaduse Instituut, Nõmme Rahu kogudus jt. Foto: Edmund Laugasson

6 VAIMUVARA Kiriku lõunasaali uued lood Tallinna Jaani kiriku lõunasaal on saanud paljude ideede tõekssaamise paigaks. Kaunites värvides valgusküllane võlvitud ruum. Ruumi seintel kaunist kunsti. Mai lõpuni on üleval graafik Eevi Tihemetsa helgetes toonides tööd. Edasi ootame vanameister Leili Muuga maale, seejärel on tulemas kirikutekstiilide näitus ja sügisel Soome kristliku lastekirjanduse illustratsioonide näitus. Kiriku lõunasaal näituste paigaks see on koguduse liikme kunstnik Eva Jänese unistuste ja töö ilus vili. Kuna kiriku uksed on neljal soojemal kuul avatud, imetlevad lõunasaali kunstiväljapanekuid peale kirikuliste paljud kiriku külastajad. Piiblitunnid algasid lõunasaalis 2005. aasta talvest ja igal kolmapäeval koguneb päevasesse piiblitundi keskmiselt 60 inimest. Linda Olmaru tuli talvel lõunasaali luulekavaga Anna Haava luuletustest. Ruum oli rahvast ja hingestatud luulet pilgeni täis. Sealt tekkis idee kutsuda kord kuus lõunasaali näitlejaid, luuletajaid lugema vaimulikku luulet. Linda Olmarule järgnes Malle Pärn ja temale Sagar Sagitta. Mai viimasel kolmapäeval on lubanud tulla oma luuletusi lugema Doris Kareva. Kurvad ja lootusrikkad lood «Kas võiksin tulla oma uue näitetrupiga teie kirikusse? Teil pidi seal olema üks ilus saal.» Nii kõneles legendaarne lavastaja Jaan Tooming minuga mõni aeg tagasi telefonis. Selgitas näidendite sisu ja saigi vaimuliku nõusse. Jaan Toominga näitetrupp kannab kummalist nime Sagar Sagitta. Trupis teeb kaasa kuni seitse näitlejat. 30. aprillil tuldi Jaani kirikusse etendusega «Issand, halasta!» Etendus koosnes kahest osast: «Anne taevaminek» on G. Hauptmanni näidendi lühendatud variant. Lugu sellest, kuidas 14aastane Anne on kukkunud jääauku, õpetaja päästab ta. Anne kardab joodikust isa; teda külastavad nägemuses surnud ema ja ingel. Lõpuks juhtub ime: tuleb Võõras ja juhib Anne paradiisi. «Issand, halasta!» on eesti legend sandist, kes ei oska muud öelda kui «Issand, halasta». Lõpuks ta sureb. Tema hauale kasvab lill, millele on kirjutatud: «Ma halastasin.» Mõlemad lood olid üsna kurbades toonides. Lood inimeste lõputust kurjusest, halastamatusest ning vaestest ja viletsatest, kes kannatavad. Lood sellest, kui kaugele võib minna inimene oma julmuses, aga samas ka lood koos Jumalaga käijate imelisest halastusest ja headusest. Lõpmata lihtsad, kuid samas väga sugestiivsed lood. Kas need lood sobisid kiriku lõunasaali? Loomulikult sobisid. Näitlejad Anne Maasik, Madli Võsoberg, Heikki-Rein Veromann, Jaan Tooming, Maare Heinsoo ja Marja Unt täitsid ruumi sõna ja lauluga ning hinged kummaliste tunnetega. Ootan neid tagasi. JAAN TAMMSALU XIV Rapla kirikumuusika festivali avakontsert on 22. juulil kl 18 Rapla kirikus Ettekandele tuleb G. Fr. Händeli oratoorium «Messias». Lõppkontsert toimub samas 6. augustil kl 18. Sellega tähistatakse kirjanik Enn Vetemaa 70. sünnipäeva. Euroopa Liidu liikmesriike tutvustav päev 3. juunil kell 11 jõuab EUROVANKER 2006 Põlvamaale Kanepi valda Savi turismitallu Hurmi järve äärde. Kogupereürituse töötubades tutvustavad Belgia, Hispaania, Läti, Soome, Ungari ja Eesti oma maa kultuuri, kombeid, kokkamist. Avatud on näitus «Eesti köök läbi mitme sajandi», rahvustoitude esitlus, etendus «Eesti maarahva tähtpäevade aastaring». Koolilõpetajad saavad aimu õppimisvõimalustest teistes riikides. Kuuleme Eesti saatkondade tegemistest välismaal. Tegevusi terveks päevaks kogu perele. Päeva lõpetab meeleolukas suveõhtu sõprusringis. SISSEPÄÄSUKS IKKA ÜKS HÄÄ EESTI ASI, mis mahub pihku, patta, põue või õue. Info tel 517 4470 (Eela Jää), 797 9008, savitalu@hot.ee Tere tulemast kõike kaasa tegema ja päevast osa saama! Dekaan dr Randar Tasmuthi kõne UI 60. aastapäeva aktusel 4. mail. Austatud peapiiskop, piiskopid, minister, professorid, dotsendid, lektorid, vaimulikud, vilistlased, üliõpilased, maja töötajad, partnerid, sõbrad, külalised, olete südamest tervitatud EELK Usuteaduse Instituudi kuuekümnendal sünnipäeval. Oskar Lutsu «Kevade», Markuse evangeelium ja Usuteaduse Instituudi ajalugu algavad sarnaselt. Enne kui Arno isaga koolimajja jõudis oli palju juba olemas ja toimunud. Oli kodu, pidi olema ema, kuidagi oli leidnud aset Arno senine kasvamine, aga sellest lihtsalt ei räägita. Enne, kui Markuse evangeeliumi lugeja ette astuvad täiskasvanud Ristija Johannes ja Jeesus, oli neil mõlemal oma lugeja eest varju jääv päritolu. Seda saab lugeja lihtsalt oletada. Enne 1946. aasta maikuud oli Eestis pikk akadeemilise teoloogia ajalugu ja olid olemas ka inimesed, kes sellel aastal uut lugu kirjutama hakkasid. Siis nad lihtsalt said nähtavaks. Ent üks punkt tuleb valida tinglikuks alguseks. Sellest peale saame hakata mõõtma aega, mis väljendub looliselt, ning saame tutvuda looga, mis väljendub ajaliselt. Ajas elatud ja ajas toimunud lugu on reaallugu, üles kirjutatud ja ajaliselt korrastatud lugu on ajalugu. Inimene tahab vahel väga mingil kombel algusest alata. Seda ta aga ei saa, seda tal ei lasta, tal ei ole ligipääsu alguse juurde. Siis kuulutabki inimene ühe punkti alguseks ja on selle üle uhke, vahel päris õigusega. Sest teistel ei pruugi olla sedagi. Kuid enne igat meie poolt kirjeldatavat algust on ikka olnud midagi. Instituudi asutamisdokumendiks saanud konsistooriumi täiskogu koosoleku otsus 3. mail 1946. a nimetas instituudi organiseeriva toimkonna esimeheks piiskopi asetäitja August Pähni, teaduslikuks sekretäriks Evald Saagi ja liikmeteks Uku Masingu, Jüri Kimmeli ja Adolf Horni. Juba augustis otsustati koostada instituudi seadlus, alustada üliõpilaste matriklisse kandmist, jätkata usuteaduslikku tööd ning koondada ja säilitada usuteaduslikku kirjandust. Selleaegsete vajaduste ja tööviisi aluseid iseloomustavad Evald Saagi konkreetsed sõ- 25. aprillil avanes võimalus Tallinna Kaarli kirikus kuulda arvukat Tallinna oikumeenilist naiskoori. Kahtlusi ju oli ilmselt mingi kokkulapitud koor, kellel probleeme hääleseadega, hääled harali, lisaks vast isegi mõni esiletükkiv «solist». Koori «kokkulapitust» paistis rõhutavat ka neli dirigenti: Aivi Otsnik, Urve Pihlak, Marika Kahar ja Kaie Tanner. Kas nad on suutnud «oikumeenia» ühtseks kollektiiviks sulatada? Kontserdile tegi J. S. Bachi rõõmsailmelise, tehniliselt nad kutsuda «pere» kokku juba sama aasta oktoobris ning alustada tööd. Aega ei saanud kaotada. Instituudi esimese lõputööna nimetavad dokumendid Valter Vaasa lõputööd Ph. Melanchthoni teose Loci Communes kohta ja tema õpingute lõpetamist 11. detsembril 1946. Kuid üsna ootamatusse kõrgusse tõusis instituudi töö käivitamine vaevalt üks aasta hiljem kui Uku Masing kaitses oma doktoritööd Obadja raamatu alal 2. septembril 1947. Seda Tallinna Toomkirikus aset leidnud doktoritöö kaitsmist kui akadeemilist maamärki iseloomustas Usuasjade Nõukogu oma usuasjade volinikule saadetud kirjas kui «lubamatut käitumist». Aastakümneid töötas instituut piiskopi otsese kaitse all, kus tegeliku akadeemilise elu korraldajaks olid dekaanid Evald Saag, Ago Viljari, Kalle Kasemaa ja Voldemar Ilja. Alates 1992. aastast on instituut ka vormiliselt toiminud ülikooli kujul, kus rektori amet on olnud lahus peapiiskopi ametist ja nii on see olnud doktor Seppo Alaja poolt kujundatud uuendatud instituudi algusest kuni tänaseni. Instituut on oma tegevusega aidanud kirikus ja ühiskonnas üles ehitada positiivset väärtusfooni, mille tunnusteks on ausus, avatus, haritus ja koostöövalmidus. Rasketes oludes on olnud vaja rahulduda keskpärasega ka siis, kui on tehtud kõik, mis on suudetud. Pikka aega on olnud vajadus määrata tööle lõpetamata haridusega töötegijaid ja siin on meile õpetlik prof Saagi murelik, ent realistlik kiri peapiiskop Jaan Kiivit seeniorile 1955. aastal, kus ta ütleb: «Ei ole himu rumalust rünnata, eriti vanemais päis, keegi on neidki koolitanud, et nad oleks nii, nagu nad on.» Võimalused tööd teha on olnud erinevad, kuid kõrge tase saavutatakse vahel maksimalismi hülgamise läbi. Tarkus on rohkem ja suurem kui iga mõeldava või ette kirjutatava asja maksimum. Nii on ka õppekavaga, mille ülekoormatus vajab pidevat korrigeerimist. Kuid hariduse alusprintsiibid peavad olema selged, ja nii on Piibel ja katekismus olnud sisseastumise katseteks lausa aastakümneid. Instituut aitab kujundada ka ühiskondlikku tarkusfooni. Kui riigi kohta on öeldud, et ta võimendagu oma vahenditega ülikoolide tarkust, sest nii teeb iga tark ülikooli omanik, siis saab instituut sama loota ka enda omanikult, on ju instituut nüüdseks saatnud EELKd kui vaba rahvakirikut rohkem kui kahe kolmandiku aastate jooksul tema ajaloost. Instituut püüab mõista ja edendada ka üldhumanitaarset tarkust. Haritlane teab ja jagab koolitatud guvernandi Jane Eyre poolt oma isandale öeldud tõdemust, et vari on sama tähtis kui valgus. Aga instituudi asi on selgitada ka humanitaarmaailmale, et vari eksisteerib vaid tänu valgusele, valguse enda olemasolu tõsiasja kaudu ja paradoksaalselt muidugi ka valguse puudumise tõttu. Kui küsida küünla käest, kas pimedust on, siis küünal vastab, et minu juures ei ole, võib-olla küsija juures on. Instituudi prohvetlik funktsioon tugineb ühele Jumala inimlikult arvatavale omadusele, mineviku ja tuleviku ühtsusele. On ju nii, et osa mineviku asju tuleb kunagi taas. Teadkem seda ja olgem selleks valmis! Esimene dekaan Evald Saag on öelnud, et see, kes ei tea, mis oli, ei näe ette ka seda, mis tuleb! Võime näiteks küsida, mida on vaja, et mitte kraavi sõita. Ilmselt igaüks teeb ettepanekuid ja leiab mitmeid kaitsvaid abinõusid. Üks optikafirma aga vastas prille esitledes, et selleks on vaja lihtsalt näha teed. Ja tal on õigus. Teel püsimine algab tee nägemisest. Demograafiliselt kiduvas Eestis tuleb näha, et üsna keeruka prelüüdiga e- moll sissejuhatuse organist Helen Tammeste. Ja siis tulid koorilaulud. Selgus, et üllatavalt hästi olid koorijuhid keerulise koosseisu kokku sulatanud. Ega norida suurt ei saanudki. Kui natuke veel tööd teha, siis võiks isegi öelda «hõbehäälne koor». Juba esimesed laulud, J. Haydni «Jehoova heldus» ja W. A. Mozarti «Ave verum» läksid kohe kõlama. Eriti viimane äratas tähelepanu oma uudse tõlgitsuse ja tempovaliku poolest. Kahvatum oli L. Gabrali «Halleluuja». Kuid kas sellest loost annabki midagi pealkirjaväärset välja pigistada? Küll aga võisime sellel kontserdil veenduda, kui kauneid vaimulikke viise on kirjutanud meie endi heliloojad. Hea mulje jätsid Enn Võrgu sugestiivne «Ma tean, et mu Lunastaja elab» ja Mart Siimeri suurepärane läbikomponeeritud «Kuidas ma võiksin», milles leiduva mõtte koorijuhid veenvalt kuulajani tõid. Ka järgmised laulud, Kaljo Raidi «Sest Sina, Issand, oled hea» ning Johan Tamvergi «Ülestõusnud» ja «Õhturahu» Instituut aitab kristlikel väärtustel nähtavamaks saada Usuteaduskonna dekaan Randar Tasmuth täidab selle aasta algusest ka UI rektori kohusetäitja ülesandeid. Foto: Sirje Semm põhjuseks ei ole majandus, vaid mõtlemisviisi, väärtusalaste ja eetiliste veendumuste liiga suur vildakus, kreen küljele ja kalle kraavi. Tahaks loota, et Rein Taagepera poolt pakutud ja ka Paul-Eerik Rummo poolt kasutatud vanatestamentlik lause «Saagu meid palju» siiski tõeks saaks, nii rahva kui instituudi pere osas. Instituut on olnud ja püüab säilitada omadust olla nagu mõneski mõttes teisiti korraldatud maailma mudel, nagu üks väikesemõõduline tegelikkus suuremamõõdulise tegelikkuse sees. Üks kunagine suur, tegeliku ja püsivana paistnud nõukogude tegelikkus on juba rohkem kui tosin aastat kadunud. Kuid ka tänane tegelikkus vajab vaimsust, mis väärtusaspektides ja olemisviisis mõne koha pealt meid ümbritsevale suurele tegelikkusele vastandub ja seda siiski muudab. Siinjuures loodamegi, et instituut aitab kristlikel väärtustel nähtavamaks saada. Aeg kulub. Aeg, see suur saladus. Augustinus arutles raamatus «Pihtimused» ka aja üle ja nägi, et probleemi ühest otsast vaadates on olemas vaid olevik, nimelt kolme liiki olevik: mineviku olevik, oleviku olevik ja tuleviku olevik. Mineviku olevik eksisteerib mälestusena, oleviku olevik vahetu nägemisena ja tuleviku olevik ootusena. Kristlaste puhul ka lootusena. Seepärast ootame ja loodame, et homne töö jätkub bakalaureuse- ja magistriõppes, mitmekesistub doktoriõppe alustamisega, teoloogia, kasvatuse, muusika, misjoni ja teiste tööalade ning tegevuste alase täienduskoolitusega, teadustöö korraldamisega ja kindlasti ka senisest suuremate lõõgastushetkedega. Otium reficit vires on kirjas ka ühel Tartu Toomemäe sillal. Töö pluss puhkus annavad rõõmu, ja sellega võib täita ning korrastada aega. Meie tänu kuulub maailmade Issandale, instituudi kõikide aegade õppejõududele, rektoritele, dekaanidele, töötegijatele, üliõpilastele, vilistlastele, kiriklikkudele partneritele, akadeemilistele partneritele, ühiskondlikele partneritele, sõpradele, ning lihtsalt nimetamata jäänud headele kaasteelistele. Rõõmsameelne kontsert nelja dirigendiga leidsid asjakohase tõlgitsuse. Ilusa lõpu tegi kontsertile August Topmani hästituntud «Meie Isa palve» viisistus. Solistina oli kaastegev flötist Helen Saar, kes esitas kirikus esitamiseks sobivaid osi W. A. Mozarti ja J. S. Bachi teostest. Rõõmsameelne kontsert oli. Kevadine. Poleks arvanudki, et kirikumuusikast saab nii tundeküllase kava kokku panna. Tallinna oikumeeniline naiskoor on aga vääriline osaleja meie kiriklikus kontserdielus. MATI MÄRTIN

TEATED JA KUULUTUSED 7 MEEDIA EESTI RAADIO HOMMIKUPALVUSED 8.5. 14.5. peab hommikupalvusi RAMO PENER (EMK). «Kirikuelu» pühapäeval kell 19.05 Vikerraadios. In memoriam ALEKSANDER LUHAMETS 18.3.1918 5.5.2006 Aleksandri maine elurännak lõppes 5. mai hommikul kell 8.45 Võru haiglas. Alel (nagu teda kutsuti) oli kaks sünnipäeva. Lähedased ja sõbrad teadsid, et õigeks sünniajaks peab ta 18. märtsi 1918. Riigivõimude poolt segi aetud passi andmetel oli ta sündinud 18. augustil 1917. a. Ta sündis 11-lapselise pere kuuenda lapsena. Lapsepõlv möödus Võrumaal Laitsnas. 1930ndate aastate vennastekoguduse usulises ärkamises sai Aleksander kutse jumalasõna kuulutuse tööle. See sai tema eluks. Kui tema kodukoha usuvennad uue palvemaja ehituseks kohta valisid, siis paljude krundipakkujate vahel heidetud liisk langes Aleksandri kodutalu maale. Seal hakkas ta oma isa kõrval palvetundides käima. Õppis viiulit ja kandlemängu ning juhatas palvemajas meeskoori. Kui keerulised sõja-aastad möödusid, tuli Aleksander tööotsijana Antslasse, leides tööd raudteel. Alates 15. oktoobrist 1944 on ta olnud Antsla elanik. 1945. aastast määrati ta Antsla vennastekoguduse vanemaks. Kui 1948. a vennastekoguduse tegevus keelustati, andis Jumal töö jätkamiseks Antslas lahenduse: Antsla kuulutuspunktist sai Urvaste koguduse filiaal. Nii jätkus aktiivne töö Antsla palvemajas Aleksandri juhtimisel. Palvemajas käis koos palju inimesi, nii et pühapäeval peeti kaks palvetundi. Aleksandri juhatusel tegutses laulukoor. Aleksander oli väga musikaalne inimene. Ta mängis ise palvetunnis harmooniumi ja jutlustas. 1958. a sooritas ta köstrieksamid. Organist-koorijuhina on ta teeninud eri aegadel Roosa, Võru ja Rõuge kogudust. 1968. a lõpetas Antsla keskkooli, 1987. a sooritas diakonõpetaja eksami ja ta määrati Urvaste koguduse abiõpetajaks. 1991. a oli ta mõnda aega ka Rõuge koguduse õpetaja. 1995. a anti Aleksandrile teenete eest õpetaja ametirist ja ta määrati Urvaste koguduse õpetajaks, kust ta arvati emerituuri 15. juunil 2001. a. 23. septembril 1945. a laulatas Rõuge õpetaja Aleksandri ja Meeta abielu. Perre sündisid kaks last: Evi ja Joel. Joelist on saanud isa töö jätkaja ja selle üle tundis Ale väga head meelt. 1956. a vana-aastaõhtul kolis Aleksander koos perega enda ehitatud majja Antsla linna serval. Koos abikaasaga tegid nad rätsepatööd. Aleksander on olnud meile Võru praostkonnas ustavuse, kohusetruuduse ja Jumala teenimise suur eeskuju. Alati sõbralik, südamlik, osavõtlik sinu probleemides, valmis aitama. Küllap andis talle need võimed ja selle väe tema enda lähedus Jumalaga. Jumalaga kõige lähedasemalt koos olla saame palves ja küllap just seetõttu oli palvel tema jaoks eriline ja suur tähendus. Tema eluks oli Jumala Sõna evangeeliumi, s.o rõõmusõnumi kuulutamine selles sagedasti kurvastatud maailmas. Sinna igavikku, taevase rahu valguse ja rõõmu kuningriiki saadame teda endi südame mõtetes ja palvetes. Jumala pühadesse ja armurikastesse kätesse usaldame tema. Seal ootab teda kohtumine oma Õnnistegijaga, paljude lähedaste ja armsatega, juba varem teele läinud heade sõprade ja kaastöölistega. Nõnda on Jumal pannud rõõmu ka surmasse. Sõbrad ja kaasteenijad Võru praostkonnast Aga minu õnn on, et ma olen Jumalale ligi! Ps 73:28 Urvaste kogudus mälestab oma kauaaegset palvemaja vanemat ja õpetajat 18.3.1918 5.5.2006 ja avaldab südamlikku kaastunnet omastele. Matusetalitus reedel, 12. mail kell 11 Urvaste kirikus. Meie kodupaik asub taevas... Fl 3:20 Südamlik kaastunne praost Joel Luhametsale perega surma puhul. Tartu Peetri kogudus ja õpetaja ÕNNITLEME Juta Siirak, õpetaja emeeritus, 10. mail 77 Alar Laats, õpetaja, dr, 11. mail 52 Kaido Petermann, õpetaja, kaplan, 12. mail 41 Heinar Roosimägi, diakon, 13. mail 30 Tiina Võsu, koolitussekretär, 14. mail 50 Ants Kivilo, diakon, 15. mail 53 Algur Kaerma, diakonõpetaja, 16. mail 44 Ordinatsioonitähtpäev Valdo Lust, diakon, 10. mail 9 Tarmo Linnas, diakon, 11. mail 4 Margus Kirja, diakon, 11. mail 12 Harry Madisson, diakonõpetaja, 14. mail 20 Peeter Parts, õpetaja, kaplan, 14. mail 20 Jüri Stepanov, õpetaja, 14. mail 20 Clemens Krause, diakon, 16. mail 7 EELK Konsistoorium kuulutab vakantseks Viimsi koguduse õpetaja ametikoha. Avaldus koos elulookirjeldusega saata EELK peapiiskopile 22. juuniks aadressil Kiriku plats 3, 10130 Tallinn. Lisainfo: Viimsi koguduse juhatuse esimees Kalle Kikas, tel 505 2278. Valga koguduse õpetaja ametikoha. Avaldus koos elulookirjeldusega saata EELK peapiiskopile 22. juuniks aadressil Kiriku plats 3, 10130 Tallinn. Lisainfo: Valga koguduse juhatuse esimees Kalev Luts, tel 516 2791. EEA VI alliansskonverents Issand ütleb: «Tubli, sa hea ja ustav sulane, sa oled olnud ustav pisku üle, ma panen su palju üle. Mine oma isanda rõõmupeole!» Mt 25:21 Teatame, et surma läbi on lahkunud õpetaja emeeritus ALEKSANDER LUHAMETS (18.03.1918 05.05.2006) ja avaldame südamlikku kaastunnet tütar Evile ja poeg Joelile perekondadega ning lähedastele. EELK Konsistoorium EELK Võru praostkond Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Jh 11:25 ENNÄE EESTLAST! Nõmme Rahu kirikus 19. 20. maini Reede, 19.05. 19 konverentsi avajumalateenistus, juhatab Heigo Ritsbek, jutlus Gordon Showell-Rogers «Ennäe eurooplast!» (tõlgib Taavi Hollman), muusika EKNK Gospelansambel Laupäev, 20.05. 9 EEA aastakoosolek 11 Avapalve Janek Pallase 11.30 esimene sessioon «Kes sa oled, eestlane?» Tõnu Lehtsaar, Lehari Kaustel 12.15 Ühislaulud 12.30 teine sessioon «Mida usud, eestlane?» Pille Valk 14.30 Ühislaulud 15 paneeldiskussioon, modereerivad Indrek Luide ja Janek Pallase; osalised Einar Soone (EELK), Meego Remmel (EEKBKL), Ago Lilleorg (EKNK), Taavi Hollman (EMK), Mart Metsala (EEVL), Heigo Ritsbek (EKEK) 17 lõpujumalateenistus, juhatab Meego Remmel, jutlus Tunne Kelam «Ennäe eestlast!», muusikalises osas Viimsi Gospelkoor ALEKSANDER LUHAMETS Sügav kaastunne praost Joel Luhametsale perega isa, äia ja vanaisa kaotuse puhul. Tartu praostkond Jeesus minu eest on surnud, Tema surm mu kasu on! Õnnistust Ta mulle toonud, sest mu süda rõõmus on, kui ma ilmakära jätan, taeva rõõmu poole tõttan. Seal saan näha lõpmata Isa, Poega, Vaimu ka. KLPR 381, 3 Mälestame endist õpetajat, kirikumuusikut ja KOSKi lauljat Armsad Joel ja Tiina perega, palume teile südamest Jumala ligiolu! EELK Kirikumuusika Liidu pere ja segakoor KOSK Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile. Jh 14:27 Avaldame sügavat kaastunnet Kristjan Luhametsale kalli vanaisa surma puhul. Kambja kogudus Maarja koguduse kooritegevuse 170. sünnipäeva tähistab kammerkoor Soli Deo Gloria kontserdisarjaga «Koraaliviise meistrite sulest» Tartu praostkonna kirikutes: 13. mail kell 18 Tartu Maarjas 17. mail kell 19 Vara kirikus 21. mail kell 18 Palamuse kirikus 22. mail kell 19 Elva kirikus 28. mail kell 18 Nõo kirikus 5. juunil kell 19 Kambja kirikus 7. juunil kell 19 Alatskivi kirikus «Meistrite Akadeemia» 10. mail kl 19 Tartu ülikooli aulas ja 19. mail kl 19 Pärnu raekojas Mati Turi (tenor) Piia Paemurru (klaver) 11. mail kl 18 Narva linnuses Peep Lassmann (klaver) «Kirg ja kirgastus» Tuuliki Jürjo orel Leena Laas viiul Kavas Buxtehude, Vitali, Rahmaninov, Liszt, Mägi, Pärt Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus 13. mail kl 12 Rapla kirikus 13. mail kl 16 Valga kirikus 14. mail kl 11 Tartu Pauluse kirikus 14. mail kl 18 «Aspectus» Eva Jänese tahvelmaalid & kunst arhitektuuris. Näitus Viljandi Kunstisaalis Vabaduse plats 6 II k. Avamine 13. mail kell 15, näitus jääb avatuks 21.juunini. Loengusari «Sild ajalukku kirikukunst Eestis» Tallinnas Niguliste muuseumis 16. mail kl 17 Juhan Kilumets. Kirikukellad Eestis. TEATED Tartu Pauluse koguduses koguduses 11.5. piiblitundi ei toimu. 14.5. kl 10 jumalateenistus armulauaga, kl 12 laste jumalateenistus. Kl 18 kontsert «Kirg ja kirgastus». Esinevad Tuuliki Jürjo (orel) ja Leena Laas (viiul). Kantselei avatud E R 10 14, L 10 12, pühapäeval tund enne jumalateenistust. Tel 742 0258. Tartu Peetri koguduses 12.5. kl 12 piiblitund sissepääsuga kantseleist. 14.5. kl 10 emadepäeva ja leeripüha armulauaga jumalateenistus, esinevad pühapäevakooli lapsed. Tartu Maarja koguduses 10.5. kl 18 katekismusetund armulauast. Kl 18.15 kammerkoori Soli Deo Gloria proov. 13.5. kl 18 170 aastat Tartu Maarja koguduse laulukoori. Kontsert ja aastapäevapidu. 14.5. kl 12 perejumalateenistus. Laulavad-mängivad lapsed. Emadepäev ja pühapäevakooli õppeaasta lõpetamine. Kirikukohv. 14.5. kl 14 une ja hällilaulude kontsert. Tule ja laula oma lemmik unelaul või kuula niisama. 15.5. kl 18 leeritund. Kl 18.15 kammerkoori Soli Deo Gloria proov. Kantselei Õpetaja 5 E R kl 9 14, tel 734 1111. Tallinna koguduste teated Jaani 10.5. hardushetk-kontsertmõtisklus, orelil Maris Oidekivi-Kaufmann, solist Helvi Raamat. 14.5. kl 10 jumalateenistus armulauaga. Lastekoor. Kl 12 kontsert. Urve Tauts (mezzosopran), keelpillikvartett Meelis Vahari juhatusel, Tatjana Lepnurm (harf). 17.5. kl 13.30 hardushetk-kontsertmõtisklus. Kl 14 piiblitund lõunasaalis. Kl 18 piiblitund käärkambris. Kaarli 14.5. kl 10 jumalateenistus armulauaga. 16.5. kl 17.30 muusikaõhtu. Heli Reimann (saksofon), Piret Aidulo (orel). Toomkogudus 13.5. kl 12 orelipooltund. Gustav- Leo Kivirand. 14.5. kl 10 perejumalateenistus armulauaga. Esinevad pühapäevakooli lapsed. Püha Vaimu 14.5. kl 10 jumalateenistus armulauaga. Kl 12 viipekeelne jumalateenistus armulauaga. Kl 15 ingliskeelne jumalateenistus armulauaga. 15.5. kl 18 muusikatund. Maire Martinson (sopran), Kadri Ploompuu (orel). Nõmme Rahu 14.5. kl 10.30 jumalateenistus armulauaga. Laulavad lapsed. Kl 14 jumalateenistus armulauaga Nõmme sotsiaalmajas. Peeteli 14.5. kl 11 jumalateenistus armulauaga. Rootsi-Mihkli 14.5. kl 10 soomekeelne ja kl 12 rootsikeelne jumalateenistus armulauaga. Viimsi 14.5. kl 11.30 jumalateenistus armulauaga. Meistrikursused organistidele 18. ja 19. mail on Põltsamaa ning Viljandi Pauluse kirikus Markku Mäkineni meistrikursus G. Muffati ja S. Karg-Elerti orelimuusikast. Oleme oma südameis ja palvetes leinas koos juhatuse esimehe Joel Luhametsa perega isa surma puhul. Pereraadio Sinu kätte ma usaldan oma vaimu, sest sina oled mu lunastanud, Issand, sa tõe Jumal. Ps 31:6 Südamlik kaastunne Sulle, Kristjan, vanaisa, surma puhul. UI Pastoraalseminari 11. kursus, Ove ja Liina Sander Avaldame kaastunnet taasilmunud Eesti Kiriku esimesele peatoimetajale ja kauaaegsele kolleegiumi esimehele Joel Luhametsale isa kaotuse puhul. Siiras kaastunne lahkunu omastele. Eesti Kiriku toimetus Eesti Kiriku kolleegium SA Ajaleht Eesti Kirik nõukogu Eesti Kirik ilmub nädalalehena kolmapäeviti. Leht ei ilmu juulis. Sihtasutus Ajaleht Eesti Kirik, registrikood 90007336. Tellimishinnad 2006. aastal 1 kuuks 37 krooni, otsekorraldusega 33 krooni. Aastatellimus 390 krooni. Pangakonto Hansapangas on 221020430989. Kui soovite tellida Eesti Kirikut: * helistage toimetusse tel 742 3169, faks 744 1231, * pöörduge lähimasse sideasutusse. Lehe kojukande probleemid lahendab AS Eesti Post, tel 661 6616.

8 PÜHAPÄEVAKS JUTLUS Laulge Issandale uus laul, sest Ta on teinud imetegusid. Psalm 98:1 Laulge Issandale kiituslaul Ja kui nad neile olid palju hoope annud, viskasid nad nemad vanglasse ja käskisid vangihoidjal neid hoolsasti valvata. Niisuguse kange käsu saanud, heitis ta nad kõige kindlamasse vangihoonesse ja pani nende jalad pakku. Aga keskööl palvetasid Paulus ja Siilas ning kiitsid lauldes Jumalat. Ja vangid kuulsid neid. Siis äkitselt sündis suur maavärisemine, nii et vangihoone alused vabisesid; ja sedamaid läksid kõik uksed lahti, ka kõikide köidikud pääsid valla! Kui nüüd vangihoidja unest ärkas ja nägi vangitorni uksed avatud olevat, tõmbas ta mõõga ja tahtis enesele otsa teha, sest ta mõtles, et vangid on ära karanud. Aga Paulus hüüdis suure häälega ning ütles: «Ära tee enesele kurja, sest me oleme kõik siin!» Siis ta küsis tuld, kargas sisse, heitis värisedes Pauluse ja Siilase ette maha, tõi nad ka välja ning ütles: «Isandad, mis ma pean tegema, et ma õndsaks saaksin?» Aga nemad ütlesid: «Usu Issandasse Jeesusesse, siis saad sina ja su pere!» Ja nad kuulutasid temale Issanda sõna ja kõigile, kes olid tema kojas. Tema võttis nad sel öötunnil enese juurde ja pesi nende haavad. Ja ta ristiti sedamaid ja kõik ta pere. Siis ta viis nad oma kotta, tõi toitu lauale ja oli väga rõõmus, et ta kogu perega oli saanud usklikuks Jumalasse. Ap 16:23 34 Issanda teod on imelised. Ei oska me tihti ette arvata, kuidas need ühel või teisel viisil toimivad. Võiksime vist küll igaüks omagi elust tuua mõne näite, kuidas Issand meid eriliselt on juhtinud. Ja teinud seda nii imeliselt, mille peale meie siin vaevalt oskaksime tulla. Tänane lugu räägib meile Paulusest ja Siilasest. Nad on misjonireisil jõudnud Makedooniasse Filippi linna, ristinud seal purpurmüüja Lüüdia ja ta pere ning jutlustanud linna rahvale. Kõik oleks nagu läinud suure eduga, aga äkki tuleb valesüüdistus ja vangla. Eks vanglaleiba on nad ennemgi söönud ja söövad hiljemgi. See ei heiduta neid. Nad on ju tulnud kuulutama Kristusest ja öögi möödub Jumalat kiites ja tänades nii hea kui halva eest. Ja siis toimub ime, mida nad vaevalt oskavad ette kujutada. Vangihoidja saab usklikuks ja ta ristitakse koos perega. See, et nad vabanevad, ehk ei olegi nii suur ime, vaid just pöördumine seal, kus seda kõige vähem loota oli. Meie kirik on elanud ajas, mis eelmisel sajandil koges nii tagakiusamist kui ka ärkamist. Mitmedki kirikuõpetajad on oma vanglamälestustes sellest kirjutanud. Ja viieteist aasta tagused sündmused on meil veel kõigil eredalt meeles. Tänapäeva inimene on aga tihti oma usu ja tunnete poolest teistsugune. Ta elab enda sisse, vaatab maailma suure «ego» silmadega ja küsib tihti selle kasu kohta. Jah, just küsimust, mis mina sellest saan? Olen tihti küsinud endaltki seda, kui palju ollakse nõus veel kannatama isamaa, usu või ideede pärast? Kas maailm oma suuruses ja võimalustes veel annab aega mõelda oma eksistentsi ja olemise peale. Või on siin juba küllalt teha! Inimene vajab tihti uskumiseks imesid. Nii oli see Moosese, Jeesuse ja Pauluse ajal. Nii on see praegugi. Vaevalt, et vangihoidjagi oleks oma elu muutnud, kui poleks olnud neid sündmusi ja tema maailma piiratust, mis tookord ainult vanglaga piirduski. Kui oli kord, oli temagi rahul, kui ei olnud, oli temagi leheke tuule käes. Aga ta kogeb imet ja armastust ja mõistab selle Jumala suurust, keda ta pole varem tundnud. Jumal on ka meid puudutanud. Ta teeb seda ka nüüd, igal päeval uuesti. Ka siis, kui me võib-olla seda ise alati ei tunnegi. Ta on meie juures ja saadab meid. Oma usu läbi on meid kord ristitud ja õnnistatud, tema sõna ja kutset kuuleme iga päev. Ja seda nii argipäevas kui pühapäevas, nii sõnas kui sakramendis, nii heas kui kurjas. Tema on meid kutsunud, küll Tema ka hoolitseb meie eest. Vangihoidja sai ristitud oma perega. Nende elu muutus ja armastus tungis nende südamesse. Nad tänasid Jumalat ja olid rõõmsad, et Jumal oli nad vastu võtnud. See oli nende rõõm ja suur õnnistus. See on ka meie jaoks suur õnnistus, et oleme Issanda omaks arvatud. Ning austades Poega, austame ka Isa. Lauldes ja kiites, tehes seda südamest, oleme meiegi väikene osa sellest ülivõimsast laulukoorist, kes kord seisab Tema autrooni ees. VALDO REIMANN, Tänagem ja austagem Issandat selle Jõgeva koguduse õpetaja ülikauni anni eest! Aamen. Kalju Lepik Kirikus Miks nii kõrge ja kumera laega on Taevase Isa tuba? Tahtsin emalt juba küsida tuli meelde, et ema ei luba. Kõik küünlad heledalt põlesid, memm ristati kätega istus. Kirikhärra kantslist kõneles, et meid on lunastand Kristus. Ja altari kohal on imelik pilt mees mere pääl ja palja jalu. Kuldseid lühtreid ja küünlaid igal pool. Memm sosistas tasa: palu. Siis lauldi lauluraamatust üht vana ja tuttavat viisi. Ma küsisin tasa ema käest, kas ka mina saan paradiisi. Me olime kaua maas, silmanurgast sain veidi piilu: ema kuivatas üksiku pisara vargsi kirikuräti siilu. Kogumikust «60 luuletust». Ilmamaa 2000. Foto ja luuletus: Daisy Lappard Läbi valu ja vaeva sünnib Ema, murega südames hinges piiritu lootus. Tal unub piin ja silmis läigib õnnepisar, kui kostub väeti esimene kisa, kes nõnda otsib sülesoojust. Nüüd selle ime eest ta tahaks Loojat kiita, kuid ükski sõna ega palve tundu piisav Vaid Ema naeratus, nii malbe, siiras on taeva tõusev tänulaul. 14. MAI 5. ülestõusmisaja pühapäev (cantate) Liturgiline värv on valge. Piiblilugemised: Jesaja 12:1 6 Apostlite 16:23 34 (jutlusetekst) Matteuse 11:25 30 Psalm 98 Päevalaul: KLPR 292 «Eks mu kohus tänu teha» Porvoo eestpalvekalender Eestpalves on Inglise kiriku Canterbury provintsi Herefordi piiskopkond ja piiskopid Anthony Priddis ja Michael Hooper (Ludlow piiskop). Palvetame kohalike kogudusegruppide arengu eest, samuti jumalateenistustel ja misjonitöös osalejate arvu kasvamise pärast. Samuti on eestpalves Lusitaania kiriku Portugali piiskopkond ja piiskop Fernando Soares. Palvetame uute vaimulike kutsumuse eest. Eestpalveteemad ja viited piiskopkondade veebilehtedele leiab internetist aadressil http://www.pkala.net/porvoo/

INIMENE 5 Muusikale pühendatud elu Esinetud on Tallinna kirikutes, seitsmendat aastat käib suvekontsertide programm, kus koos organist Kristiina Hoidrega esinetakse Püha Vaimu, Niguliste ja Rootsi-Mihkli kirikus pealinna külastavatele turistidele. «Olen kõikides kirikutes laulnud, korra isegi katoliku kirikus matustel ja Oleviste kirikus ühel laulatusel.» 1. mail tähistas Tallinna Püha Vaimu koguduse kauaegne solist, muusikatöö eestvedaja ja juhatuse liige Siiri Ronimois 70. sünnipäeva kontserdiga, kus juubilariga koos esinesid tema sõbrad ja kolleegid. Püha Vaimu kogudusega on Siiri Ronimois olnud seotud juba 36 aastat ja kogu selle aja on ta seal ka laulnud. Püha Vaimu kiriku muusikatunnid, mille eestvedajaks on juubilar olnud, said alguse 1985. aastal. Need olid omal ajal esimesed kirikukontserdid, mida Eestis regulaarselt pidama hakati. Arvestades aega, oli see suur julgustükk. «Tol ajal olid meie kiriku juures Taivo Niitvägi ja Urmas Vulp, tuntud dissident. Meie koguduse õpetaja Jaan Kiivit oli ka ju alati väga julge mees, koguduse esimees Kivirand, muusikateadlane Helju Tauk ja mitmed teised. Otsustasime, et hakkame kontserte tegema, sellega harjuti ära ja polnudki midagi hullu,» meenutab Ronimois. Ent elava muusika tundide eelkäija Tarmo Soomere plaadimuusikatunnid keelati küll ära. KGB pidas plaaditutvustusi eriti ohtlikeks. «Rahvas oli aga harjunud esmaspäeviti käima muusikat kuulamas, siis tuligi idee päris elavat muusikat tegema hakata.» Ülikooli järel laulmist õppima Püha Vaimu kiriku muusikatundides on esinenud küllap kõik Tallinna kirikumuusikud, kuid mitte ainult. Esinejaid jätkub ka väljastpoolt kirikut. Siiri Ronimois on algusest peale olnud kontsertide orga- Jumala Laeka maad said kirikule tagasi Siiri Ronimoisi laulu võib kuulda Tallinna kirikutes mõni kord kuus, suviti ka sagedamini. Foto: Tiiu Pikkur niseerija, esinejatega kokku leppija ja muidugi üks esinejaist. Viimasel ajal on tal abiks organist Kristiina Hoidre. Siiri Ronimois sündis Tallinnas, tema isa oli Eesti vabariigi põllumajandusminister. Kui venelased tulid, siis saadeti isa Siberisse ja tol ajal neljane Siiri rohkem oma isa ei näinudki. «Ema tehti kulakuks ja isatalust aeti meid ära. Kuid nüüd, iseseisvuse taastamise järel, sain isatalu tagasi ja elan praegu jälle seal, Kiili vallas,» võtab Siiri ühe pere traagilise saatuse mõne lausega kokku. Ehkki Siiri Ronimois on palju soolokontserte andnud, ei ole ometi lauljatee tal ainus olnud. Ta on Tartu ülikooli õigusteaduskonna lõpetanud ja aastaid juristina leiba teeninud. Kuid laulmise soov oli nii suur, et pärast ülikooli lõpetas ta ka Tartu muusikakooli laulu erialal. Lisaks täiendas end Elsa Maasiku ja Valentina Heina lauluklassis. «Barokkmuusikat olen aga õppinud laulma Taivo Niitvägi viiulipoogna järgi,» lisab teenekas alt. Ent Siiri Ronimois on laulmise kõrval ka hoopis teistsuguste asjadega praostkonna heaks tegelnud. 16. sajandil loodi Tallinna Jumala Laeka nimeline organisatsioon kirikuvarade haldamiseks. Kirikul oli tol ajal palju maad, mis rendile anti. Hiljem said rentnikud maid osta, kuid osa jäi kirikule alles. Nüüd oli võimalus need maad tagasi saada. «See oli üsna keeruline protseduur. Ajasin need varad kõik tagasi. Mitte ainult Püha Vaimule, seal oli ka teiste kirikute maid. Maatükke tagasi ei võetud, kõik võtsid kompensatsiooni,» selgitab Ronimois maadetagastamise pikka lugu. Juubelikontserdi avalugu oli Toomas Trassi (viis) ja Siiri Ronimoisi (sõnad) «Nagu Eedeni aias», esitas juubliar. Tegu on lauluga suuremast kirikukalendrilaulude projektist. «Mõtlesime teha igaks kirikupühaks ühe laulu. Üle poole on juba valmis. Teeme seda puhta entusiasmist, loodan, et kunagi ka valmis saame,» on juubilar optimistlik. Kontserdi lõpus andis praost Gustav Piir teenekale kirikumuusikule üle konsistooriumi aukirja. TIIU PIKKUR Jumala imetegu Jumal võttis oksa kuninglikust aiapuust, võttis lõhna õienupust, õrnuse kastetilgast, südamerahu vaiksest järvest, võttis hinge taeva tähtedest, naeratuse säravast päikesest, lootuse kasvavast viljaterast, kannatuse allikaveest. Ehast võttis luulelise iluduse, kaitseinglilt hooliva helduse. Siis moodustas Jumal nendest varandustest ühe ime, erineva ime, millel ei ole sarnadust. Ja kui oli valmis tema väärtuslik tegu, Ta tunnustas seda lihtsalt: «Ema»! ANNE PÄHN-LALL 1970 Õnnistav käsi Raamatukunstnik Maarja Vannasel on läinud aastal valminud sari segatehnikas pilte, mille põhimotiiviks on käsi. Andev käsi, puudutav käsi, õnnistav käsi, kaitsev käsi, hoidev käsi Käe motiiv on kunstnikke ikka ja jälle huvitanud. Maarja Vannase seeria «Teel» on lugu Loojast ja inimesest, nende dialoog käte kaudu. Pildid on suurema formaadiga, enamikus kasutades joonistustehnikat, millele lisandub pastell ja guaššvärv. Töid iseloomustab kõrge viimistlusaste ning kergesti loetav sõnum. Näitus on vaadata Tartus Maarja koguduse majas Õpetaja tänav 5. EK Emad väärivad imetlust «Kolmas sünnitus?» küsis kolm aastat tagasi Tartu naistehaiglas ämmaemand, kui olin taas emaks saamas. Kaaludes vastusevariante «Jah, tööõnnetus» või «Jumala kingitus», luges ämmaemand Margit Luiga vastust mu kohmetusest. «Jumala kingitus,» ütles ta usalduslikult. Margit on lapsi siia ilma aidanud terve põlvkonna jagu aastaid 18. Viimased viis aastat on ta õppinud teoloogiat Tartu Teoloogia Akadeemias. Nüüd, rahvusvahelise ämmaemandate päeva ja emadepäeva vahele jääval nädalal esitab ta kooli eksamikomisjonile lõputöö, mis käsitlebki ämmaemanda rolli ja ülesandeid kultuuriti ja läbi aja. Enamik naisi saab emaks haiglas arsti valvsa pilgu all. Sünnitusabist rääkides räägitakse ikkagi kui arstiabist. Kas midagi on muutumas? Viimased 200 aastat on sünnitatud arsti käe all, sünnitusabi on aga viimase kümne aasta jooksul Eestis tohutult muutunud. Praegu arvavad paljud naised, et sünnitus ei peaks kuuluma enam nii palju meditsiinile, pöördutakse tagasi rohelise mõtteviisi, juurte juurde. Tänapäeva ämmaemandad leiavad sellest räägiti ka äsja rahvusvahelisel ämmaemandate päeval, et kui sünnitus kulgeb normaalselt, ohte pole, siis võib ämmaemand üksi lapse ilmale aidata, arsti juuresolek pole tingimata vajalik. Oma lõputöös arutlen, kes on need teadjanaine, nurganaine, külatark... Ja kust tuleb ämmaemand. See on lõpmata huvitav tema kuni muistsete sünnitust soosivate jumalateni. Püüan vaadelda seda Eesti sünnikombestikus. Kes siis on ämmaemand ajaloolises mõttes? Ämma emand oli targem naine. Aga nagu paljude ametitega Avicenna näiteks on öelnud, et võid ju arstiks õppida, aga arstiks olemise annab Jumal, on ka ämmaemandaga. See polnud lihtsalt kogenud või vanem naine, ikka natuke enamat. Tal pidi olema midagi rohkemat, hinges või olemuses, et oleks abi ja usaldus, mis on samavõrra oluline. Kas see kehtib ka tänapäeval? Tartu Naistekliiniku ämmaemand Margit Luiga on lapsi siia ilma aidanud 18 aastat. Erakogu Meditsiinikooli ämmaemandate gruppi võetakse õppima umbes 30 inimest, kellest aastaga jääb alles 10 15 need tõelised. Nendest saavad ämmaemandad. Kutseoskuste kõrval on sama tähtis see «miski» et sa suudad olla emakssaava naise kõrval just niimoodi, et sinust on abi ja et ta sind usaldaks. See on ju nii oluline, millisena jääb naisele meelde lapse sünnihetk. Sul on kaks täisealist last. Kas Sinu kogemused on sama helged? Minu kaks sünnitust jäid sügavale nõukogude aega. Kui esimene laps sündis, siis ma küll juba õppisin äm- maemandaks ja teadsin, kuidas see on. Või peaks olema. Aga ma olin ikka niiiii (Margitil said sõnad otsa. Lihtsalt laiutab käsi.) Ühest küljest on ju siiski hea teada, mis sind ees ootab, teisest küljest hirmutav. See on ka loomulik. Sel ajal polnud mingit võimalust, et äsja sündinud laps ema kõhu peale pannakse või et saaks kohe pärast lapse sündi üldse temaga koos olla. Esimest korda nägid last paljalt kodus. Et minul seda kogemust pole, sellest on mul tõepoolest kahju. Kuidas need suured muutused on toimunud? Naised on läinud teadlikumaks: nad teavad, mida tahta, kuidas seda saada ja kuidas küsida. Muutuvad ju siiski inimesed, sünnitamine on jäänud samaks. Kasvanud on teadlikkus, ma arvan, et see on hea. Ämmaemandal on tänapäeva hoolikalt emakssaamiseks valmistunud naistega parem kontakti saada. Aga võib-olla on see ka mugavus ei pea kõiki asju üksipulgi lahti seletama. Kuid just selgitamine on tulevasele emale, nagu haiglas igale patsiendile, äärmiselt oluline, tänapäeva meedikud teevad ju pool tööd suuga. Nüüd on paljudel naistel ka laste isad sünnitusel kaasas neile tuleb ikka seletada. Aastatega on asi läinud kõ- vasti paremaks. On küll endiselt neid väga noori naisi 18aastaseid ja nooremaidki, kes pärit omavahel vähe suhtlevast perest ja kes otsivad lähedust mujalt. Kuid teised on need, kelle elu on järje peal, vanuseltki mitte enam verinoored. Sel aastal räägitakse esimest korda, et ajast, mil hakati abortide registrit pidama, on elussünde rohkem kui aborte. Kuidas küpses soov asuda teoloogiat õppida? Ühel hetkel tundsin, et olin tühi. Ei saanud mõelda, ei leidnud enam «laadimiskohta». Mitte et elu mõte oleks ära kadunud, ma tahtsin tööl käia, aga justkui rõõmu enam ei olnud. Siis oli üks väga raske juhtum, kus nurisünnitusega haiglas olnud naisele tuli teatada kodusest tragöödiast. Siis nägin, kuidas naistehaigla hingehoidja Naatan Haamer olukorda lahendas. Ja tundsin midagi sarnast peaks minus olema! Mu õde just lõpetas selle kooli ja luges mulle vahel vaimustusega ette oma töid. Tookord näis see nii mõttetu, igav. Järelikult ma polnud selleks valmis. Mäletan vaid ühte tema lauset 25. juunist 2000: «Miks sa ei lähe sinna õppima!» Rohkem mitte midagi. Aga see asi oli pähe pandud ja ajas vaikselt võrseid. Sügisel, kui ta oli eksamikomisjonis, kutsus mind lihtsalt kuulama. Eksamiruumis oli nagu ristsõnamõistatus, enesele märkamatult olid mul eksamid tehtud. Töö kõrvalt õppides kulus viis aastat. Aga see on nii ilus aeg olnud. Sinust saab seega teoloogiliselt haritud ämmaemand. Millist nõustamist või selgitust nüüdisaja naised, tulevased emad vajavad? Hingehoiukoolituse teemade hulgas on perenõustamine, abort ja sünnitus. Paljusid emasid tabab sünnitusjärgne depressioon, millega siin kokku puutume. Hingehoidjate üks väljund tänapäeval on kriisiraseduse ja abordinõustamine. Kurb tunnistada, et praegu seda pole, ehkki oleks väga vaja. Psühholoogiakoolitust on palju, kuid just abordinõustamine vajab tähelepanu, sellest räägiti ka 5. mail, ämmaemandate päeval Mis tunne Sul endal on, kui sünnib uus ilmakodanik? Ma olen sünnitajate suhtes kaastundlik, sest tean, kui valus on sünnitada. Samas imetlen iga naist, kes selle asja ette võtab. Mida rohkem nad sünnitavad, seda rohkem nad teavad, kui valus see on. Ja seda rohkem nad väärivad imetlust. Üks-kaks korda sest nii on kombeks aga just need, kes tulevad ikka ja ikka veel. LEA JÜRGENSTEIN