Rahvaviiside kogumisest Eestis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses

Vaike Sarv Rahvaviiside kogumisest Eestis 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses 1. Rahvaviis kõlblusideaali teenistuses 1 Teaduslik huvi Lääne-Euroopa klassikalisest muusikast erinevate muusikakultuuride vastu sai alguse alles 19. sajandi lõpus. "Võõraks" ei peetud mitte ainult nn. eksootilisi rahvaid, vaid ka Euroopa väikerahvaid ja isegi suurte rahvaste alamaid sotsiaalseid kihte. Filosoofilise põhja Euroopa mitteklassikalise muusika, sealhulgas rahvamuusika uurimisele pani šveitsi filosoof, muusikateoreetik ja komponist Jean-Jacques Rousseau (1712-1778). Oma 1750. aastal Dijoni Akadeemia konkursi võitnud essees "Le Discours sur les Sciences et les Artes" näitas ta, kuidas inimeste hinged on tsiviliseeritud keskkonnas laostunud sedamööda, kuidas teadused ja kunstid on liikunud täiuslikkuse poole. Ta seadis sellele vastu nende rahvaste kombed, kes on "kaitstud asjatute teadmiste nakkuse eest ning on oma vooruslikkuse tõttu ise õnne leidnud ja saanud eeskujuks teistele rahvastele". 2 Inimese kõlblus avaldub tema väljendusviisis. Rousseau pidas keelekasutust Prantsuse kuningriigis liialt seotuks ühiskondlike kokkulepetega, mille kohaselt moraal oli asendatud materiaalse maailma hüvedega ja psüühiline veenvus ratsionaalse selgitusega. Oma kirglikus arutluses üritab ta lugejat veenda keele väärkasutuses. " Aga need tühised ja albid ilukõnelejad jooksevad igalt poolt kokku, relvastatud oma hukatuslike paradoksidega, õõnestades usu aluseid ja hävitades voorust. 1 Artikli algusosa tugineb autori varem ilmunud artiklile "Ideest teostuseni: paar aspekti rahvalaulude kogumistöös". Paar sammukest XVIII. Kirjandusmuuseumi Aastaraamat. Tartu 2001, lk. 151-163. 2 Jean-Jacques Rousseau, Arutlus teadustest ja kunstidest. Üksildase uitaja mõtisklused. Europeia 30. Tallinn, Perioodika. 1995, lk. 120-122. 270

Rahvaviiside kogumisest Eestis Nad muigavad põlglikult vanade sõnade nagu "isamaa" ja religioon" üle ning kulutavad oma anded ja filosoofia selleks, et purustada ja alavääristada kõike, mis on püha." Samas pidas ta võimalikuks, et looduslähedaselt elavate rahvaste hulgas leidub veel vabalt toimivaid keeli, mis on heliküllased, prosoodiliselt liigendatud ja kõlavad harmooniliselt. 4 Sellises keeles avaldub tema arvates keelekasutaja "sisemine olemus". See mittemateriaalne nähtus tuleb esile aktsentueeritud kõnes, mis annab küll edasi mõtteid, kuid on samas allutatud tunderõhkudele. Rousseau uurija Catherine Kinzleri väitel tahtis valgustusajastu filosoof tagasi pöörduda mitte otseselt looduse juurde, nagu oleme harjunud mõtlema, vaid ennast vabas, algupärases keeles väljendava inimese sisemise olemuse juurde. 5 Rousseau vastandas lihtsa talupojamuusika Euroopas valitsenud "moraalitule" prantsuse muusikale, mis jäljendas itaalia ooperit ja oli kaotanud sideme prantsuse keelega. Kirjutises "Essai sur rorigine des langues oü il est parle de la melodie et de l'imitation musical" väitis ta, et keele allikaks on kõnemeloodia. 6 "Keel, mis ainult artikuleerib, kaotab poole oma rikkusest. Muidugi võib ta mõtteid edasi anda, kuid tunnete ja kujutluste väljendamiseks on vajalikud rütm ja heli, st. meloodia: see oli olemas kreeka keeles, kuid puudub meil." 7 Antiik-Kreeka varasem kultuur kajastas Rousseau meelest seda õnnelikku aega, mil polnud muud muusikat peale sõnade ja lausete hääldamisel tekkinud intonatsiooni. Aoidid rändasid ühelt pidustuselt teisele ja esitasid eepilisi laule just nõnda, nagu sõnadesse peidetud mõtted ja tunded seda nõudsid. Sofistide ja filosoofide esile kerkides kadusid Rousseau arvates 3 Rousseau, samas, lk. 129. 4 Rousseau, samas, lk. 158. 5 Catherine Kinzler, Rousseau, Jean-Jacques. The New Grove Dictionary of Music and Musicians. Vol. 21. Ed. S. Sadie. London: Macmillan Publishers; New York: Grove, p. 802. 6 Kõnemeloodia ehk intonatsioon tänapäevases mõistes näitab põhitooni kõrguse muutumist lauses. Foneetik Hille Pajupuu on määratlenud lauseintonatsiooni kui kuuldelist muljet kõnemeloodia kõrgusest ja liikumisest lauses, mis on üldjoontes ka noodipaberil fikseeritav. Hille Pajupuu, Eesti lauseintonatsioon. http://www.eki.ee/ teemad/kultuur. 7 Jean-Jacques Rousseau, Essay über den Ursprung der Sprachen, worin auch über Melodie und musikalische Nachahmung gesprochen wird. Musik und Sprache. Universal Bibliothek. Kunstwissenschaften. Verlag Philipp Reclam jun. Leipzig 1989, S. 139. (Originaal 1753-1762.) 271

Vaike Sarv algupärased poeedid ja muusikud. Ühtlasi vastandas Rousseau õpetatud esteetikale loodusrahvaste võime ilu tajuda. Teda köitis primitiivses kultuuris leiduv autentsus, lihtsus ja pühaduse tunnetamine nii kunstis, poliitikas kui kogu mõtlemises see, mille saavutamiseks pidas ta vajalikuks haarata kinni algupärasuse ideest. Rousseau kõlblusideaal olla mina ise leidis laialdast vastukaja mitte ainult valgustussajandil, vaid ka hiljem. Mitmed, sealhulgas filosoof Charles Taylor, on juhtinud tähelepanu Rousseau autentsusideaali olulisusele romantismiajastu ideede kujunemisel. Tema arvates märgati alles kaheksateistkümnenda sajandi lõpus, et inimestevaheliste! erinevustel on kõlbeline tähtsus. "On olemas teatav inimeseks olemise viis, mis on minu viis. Ma olen kutsutud elama oma elu just sel viisil, mitte teisi matkides. Ja see annab enesetruudusele uue tähenduse. Kui ma pole endale truu, siis ma ei taba elu mõtet, ma lasen mööda selle, mida tähendab minu jaoks inimene olla." 8 2. Rahvalaulu osa rahvuslikus liikumises Rousseau kõlblusideaal jõudis Eestisse "tormi ja tungi" liikumise juhtiva tegelase Johann Gottfried von Herderi (1744-1803) kaudu. Tema mõjukad traktaadid keele tekkest ja rahvaluulest (ilmusid 1773) olid eesti kultuuri rahvuslikul eneseteadvustamisel algliigutaja rollis. 9 Tänu ideele keelest kui rahvuskeha hingest jõuti ühelt poolt eesti keele kultiveerimise ja tema hariduskeeleks saamiseni. Et aga keele parimad näited arvati säilinud olevat rahvaluules, sai alguse rahvalaulude, täpsemalt nende sõnade kogumine. Algupärasuse idee jõudis baltisaksa ringkondadest eesti haritlaste vaatevälja 19. sajandi algupoolel ja leidis rakendust 1838. aastal loodud Õpetatud Eesti Seltsi tegevuses. Seltsi eesotsas oli Friedrich Robert Faehlmann (1798-1850), kes kogus ise muistendeid ja avaldas neid Õpetatud Eesti Seltsi Toimetuste sarjas. Rahvalaulud jäid Friedrich Reinhold Kreutzwaldi (1803-1882) huvialaks 8 Charles Taylor, Autentsuse eetika. Tõlk. Märt Väljataga, Hortus litterarum, Tallinn 2000, lk. 36-37. 9 Jaan Undusk, Hamanni ja Herderi vaim eesti kirjanduse edendajana: sünekdohhi printsiip. - Keel ja Kirjandus, 1995, nr. 9, lk. 577-587; nr. 10, lk. 669-679 ja nr. 11, lk. 746-756. 272

Rahvaviiside kogumisest Eestis ja tema tegevus kulmineerus eepose "Kalevipoeg" ilmumisel 1857-1861 ÕES Toimetistes. Kreutzwald oli see, kes võttis artiklis "Eesti rahva laulud ja ennemuistsed jutud" 1861. aastal esimesena kasutusele termini "rahvalaul". Sel mõistel oli aga tänasega võrreldes erinev sisu. Kreutzwald viitab rahvalaulu jumalikule päritolule ja väidab, et see algupärane looming on eesti rahva hulgas kohati ja fragmentaarselt säilinud. 10 "Nõnda on eestlaste sündinud, jumalast neile antud värsitegemise viis ehk lauliku kunst. Endisel päevil leiti palju lauluseppasi meie maal, kuda järelejäänud lauluriismed igas kohas tunnistavad, ja Soomes on veel tänapäeval laulikud kuulsad mehed rahva hulgas." Kreutzwald pidas oma ülesandeks rahvalaule koguda selleks, et neid kirjasõna kaudu tagasi rahva hulka saata seda aga pärast hoolikat parandamist ja täiendamist. Seetõttu on ta laule enne publitseerimist nii tugevasti keeleliselt ja vormiliselt redigeerinud, et tänapäeval tuleb neid pigem tema enda loominguks pidada. Tegelikus kasutuses levivate rahva laulude ja juttude suhtes valitses aga halvustav suhtumine. Johann Voldemar Jannsen (1819-1890) kirjutas 1857. aastal ajalehes, et külameeste laulud ei vasta ei sõnade ega viisi poolest laulu tunnustele. "" Aido raido, ellad vennad", "Külla neiud, norokessed" ja "Terre ella ämma eita" ja muud nende sarnatsed, nimmetatakse ka lauluks, agga ei sanna pitkust, ei õiget viit, ei arro ega otsa; sanna sealt, teine teält kokko pandud, nago paigatud torropill, ja se peab laul olema? Iggal mehhel ommad sannad ja omma viis, teine kõrristab ees, teine kagutab järrele, saggedast kolm nelli kord üht ainust sanna se peab laul ollema? Seddasuggust laulo võib kõrtsi ukse ees ja külla kige peal kuulda, agga ta panneb kõrvad ugama ja aiab, nago suitso ving, pea vallutama." 11 Jannseni meelest pidi rahvas õppima nooditundmist ja laulma mitmehäälseid kiriku-ja koolilaule ka omavahel viibides. Seda eesmärki aitas ellu viia Tartus 1865. aastal asutatud laulu- ja mänguselts "Vanemuine", mis sai tugipunktiks ka esimesele eesti üldlaulupeole. Mõni aasta hiljem kiitis Jannsen küll vana eesti rahvalaulu algriimile tuginevat vormi, kuid jäi kriitiliseks värsside sisu suhtes. Oma lehes lubas ta neid avaldada alles siis, kui laulust ebausk, ähvardused ja viha kadunud on. "Kui teie nii kenale koorele paremat tuuma 10 Fr. R. Kreutzwald, Eesti rahva laulud ja ennemuistsed jutud. Sippelgas. Teine jagu, H. Laakmanni kirjadega ja kuluga trükitud, Tartu 1861. 11 J. V. Jannsen, Veel nattuke Tallinna laulo piddust. Perno Postimees, 1857, nr. 14. x, 273

Vaike Sarv võiksite leida, siis tahame laulud hea meelega oma lehte vastu võtta." 12 Laulupeo repertuaari eesti rahvalaulud esialgu siiski ei jõudnud. Pärast esimest eesti üldlaulupidu hakkas romantilise ja kriitilise suuna kõrval tekkima teaduslik huvi rahvalaulu vastu, välja kujunes ka vastav terminoloogia. Kuigi Eesti kõrgharitlased olid kodusest külaühiskonnast ja tema traditsioonidest distantseerunud, leidus selliseid kirikuõpetajaid, arste ja kultuuritegelasi, kes hakkasid maarahva seas levinud artefakte käsitama kui materiaalset ja vaimset "vanavara". Selle suuna silmapaistvaimaks esindajaks oli üks esimesi eesti kõrgharitlasi Jakob Hurt (1839-1907), kes oli aastast 1862 ÕESi liige ja tegutses Eesti Kirjameeste Seltsi presidendina 1872-1881. Tema programmilises kirjutises 1871. a. "Mis lugu rahva mälestustest pidada" on esile tõstetud vajadus saada teadmisi eestlaste ja nende elu kohta, mis peituvad mitte ainult lauludes ja juttudes, vaid ka nende tavades ja kommetes ning maailmavaates. 13 Hurda vastuseisust hoolimata läks vaimse vanavara kohta paralleelselt kasutusele ka termin "rahvaluule", mis seob nähtust enam poeetilise tekstiga ja annab sellele romantilisema värvingu. Nii esines Jaan Bergmann 1878. a. Eesti Kirjameeste Seltsis ettekandega, kus kasutas sõna rahvaluule oma keelest ja kultuurist välja kasvanud tuumaka nähtuse kohta, vastandades sellele kunstluule, mis on keele loomuse kõrvale jätnud ja sisult lahja. 14 Eesti vanemat (algriimilist) rahvalaulu, mille jaoks Hurt soomlaste runo eeskujul tegi sõna "runu", hakati nimetama regilauluks. 15 Eesti vanem rahvalaul oli olnud pikka aega traditsionaalse külakultuuri osa ja levinud suuliselt. Alates 18. sajandi lõpust hakkas rahvalaul vähehaaval kanduma kirjakultuuri. Samas peatas rahvalaulude levik kirjaliku kultuurina rahvalaulu tekstide pideva varieerimise kirjapanekus fikseeriti üks juhuslik variant ja edaspidises kasutuses tuginetigi sellele tekstile. Rahvalaulust sai osa kirjandusest ja teatrist ning sedakaudu jõudis ta mõnigi kord tagasi suulisesse 12 J. V. Jannsen, Kirjavastused 74. - Eesti Postimees ehk Nädalaleht, 20.03.1868. 13 Jakob Hurt, Mis lugu rahva mälestustest pidada. Eesti Postimees, 1871, lisaleht nr. 26-27. 14 Eduard Laugaste, Eesti rahvaluuleteaduse ajalugu I. Valitud pilte ja tekste. Eesti Raamat, Tallinn,1963, lk. 395. 15 Keeleteadlane Lauri Kettunen on pidanud termini lähtekohaks keskalamsaksa sõna rege või rige, mis tähendab ringtantsu laulu saatel, kusjuures eeslaulja partiid korrati. Vt. L. Kettunen, "Rekilaulu" kansanetymologia. Kalevalaseuran vuosikirja 42. SKS, Helsinki 1962, s. 269. 274

Rahvaviiside kogumisest Eestis levikusse. Kirjasõnas levivaid rahvalaule võib jagada pseudorahvalauludeks ja esteetiliselt redigeeritud rahvalauludeks. 16 Neist esimene osa haaras rahvalauluimitatsioone üksikloojatelt, kes Kreutzwaldi eeskujul nimetasid oma luuletusi rahvalauludeks. 17 Sellistele tegudele õhutas autoreid rahvuspoliitiline eesmärk veenda maailma eestlaste vaimusuuruses ja elujõus. Teine osa rahvalauludest tugines küll autentsele materjalile, kuid muutis tekste vastavalt lugejaskonna nõuetele. Redigeerimise põhimõtted esitas Jakob Hurt oma väljaande "Kaks keelt "Vanast Kandlest"" (1906) eessõnas. Folklorist Ruth Mirovi sõnastuses on need järgmised: (1) üldmõistetavuse huvides tuleb laulud kirjakeelde panna, säilitades üksikuid murdejooni; (2) vajaduse korral tuleb parandada ka värsimõõtu (on ju laulud dikteerimise järgi sageli valesti, s.o. kõnekeelepäraselt kirja pandud); (3) parima lõpptulemuse saamiseks võib teksti kokku liita mitme variandi osistest. 18 Niisiis üritas Hurt 20. sajandi algul rahvusromantismi aegadel müstifitseeritud, pühaduse rüüsse peidetud rahvalaule ühendada modernse inimese huvidega ja tuua need argipäevasesse kasutusse. Oma eessõnas peab ta siiski võimalikuks ebakõla tekkimist ja jätab kuulaja otsustada, kas"runud täiesti Eesti esivanemate toonis helisevad ja ka uuema aja inimese südant rõõmustada võivad". 19 Hurda materjalide publitseerimisel tema mõttekaaslaste poolt hilisemail aastail on järgitud tema esteetilise redigeerimise printsiipe, samas aga pole loobutud varasemast mõttemudelist, et muinasluule ühendab minevikku olevikuga, annab rahvale tagasi tema jõu ja kujundab tema saatuse. " Viimane suur vanavara korjamine viis rahva veelkord otsekohesesse ühendusse oma mineviku loominguga, enne kui see kadus; andis rahvale teadvuse, et ta midagi on loonud, millel väärtust; ja sellega julguse, et ta veelgi midagi võib luua, 16 Ruth Mirov, Eepose-igatsus. Akadeemia, 1996,nr. 4, lk. 656. 17 Hea näide on siin Aleksander Thomsoni laulu "Kannel" tekst, mis pole pärit rahvaluulest, nagu näidatud, vaid sõnade autoriks on Jaan Kuldkepp. 18 Mirov, samas, lk. 657-658. 19 Jakob Hurt, Neli keelt «Vanast kandlest". Koostanud ning saate- ja järelsõna kirjutanud Ruth Mirov. Kunst, Tallinn 1989, lk. 13. 275

Vaike Sarv millel väärtust." 20 Hurt ise rõhutas, et vanu rahvalaulule tuleb avaldada nii rahvalikul kui ka teaduslikul kujul: kui antoloogiad ehk valimikud peavad rahvale ilu pakkuma ja lõbu valmistama, siis teaduslikud väljaanded toovad algupärase materjali puutumatult nii teadlaste kui ka kunstnike ette. 21 Kokkuvõtlikult võib kinnitada, et rahvaluulet peeti 20. sajandi algul rahvusliku liikumise sisemiseks jõuallikaks, kuid seda tingimusel, et ta redigeeritakse vastavaks oma aja nõuetele. Niisiis kätkes rahvaluule mõiste kahte vastandlikku poolt: ta pidi säilitama oma sakraalse tuuma, kuid saama samal ajal profaanse ühiskonnaelu osaks. Hurt näitas esimesena, et vaimne vanavara peaks olema eeskätt teaduslike uuringute aines. Rahvaluule võib olla aluseks nii kunstile kui ka meelelahutusele, kuid enne seda peab ta olema kogutud, korrastatud ja teaduslikele nõuetele vastavalt publitseeritud. Ise jõudis Hurt alustada rahvalaulude akadeemiliste publikatsioonide sarja pealkirja all "Monumenta Estoniae antiquae", kuid rahvaviis jäi teaduslikust käsitlusest veel pikaks ajaks eemale. 3. Karl August Hermanni arusaam rahvaviisist Esimestele eesti soost rahvaviisikogujatele oli omane romantiline arusaam rahvaluulest. Laulu peeti pärinevaks müütilisest kohast ja ajast ("Kungla" rahvalt "kuldsel" ajal) ning selle fragmente oletati veel maarahva hulgas leiduvat. Samuti kui rahvaluulekogujad, soovisid ka noodikirjatundjad "meie oma rahva vana vaimuvara koguda ja seda kadumise eest hoida". a Hurda eeskujul kutsus ajakirjanduse kaudu rahvaviise koguma keelemees ja muusikategelane Karl August Hermann (1851-1908). 1888. aastal Postimehes avaldatud kirjutises "Tähtjas palve ja soov" manitses ta rahvaviise unustusest päästma. 20 Oskar Kallas, Algsõnaks. Eesti rahvalaulud dr. Jakob Hurda ja teiste kogudest I. Toimetanud M. J. Eisen, O. Kallas, K. Krohn, W. Anderson, V. Alava, V. Grünthal, Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1926, lk. VIII. 21 Jakob Hurt, Kuidas tuleb vanu rahvalaulusid ilulugemiseks välja anda. Mida rahvamälestustest pidada. Eesti Raamat, Tallinn 1989, lk. 153 (ilmunud: Postimees, 1906, nr. 90.) 22 Karl August Hermann, Tähtjas palve ja soov. Postimees, 27.08.1888. 276

Rahvaviiside kogumisest Eestis "Aga teine pool meie rahva vanast vaimuvarast on seni ajani peaaegu koguni unustusse jäänud. See on meie oma eesti rahva-viisid. Neid on meil alles väga vähe olemas. Meie kontsertidel, pidudel ja pühadel on pea ainult ja üksi võõraste rahvaste viisid kuulda. Teeme ka siin otsuse, et see edespidi enam nõnda ei pea olema." Ometi sisaldab Hermanni kogu palju uuemaid rahvaviise ja kirjalikest allikatest pärinevaid viise. Kerkib küsimus, mida sisaldas mõiste "eesti rahvaviis" Hermanni aegadel? Oma üleskutses suunas ta tähelepanu viisidele, mis "vanade regevärsside kohta sünnivad, siis on nad tõesti eesti rahva-viisid". 23 Niisiis oli rahvaviisi kindlaks tunnuseks see, et selle viisiga esitati regivärsilisi laule. Kas Hermann nägi aga regivärsi seost kindlate muusikaliste tunnustega, mis võiksid iseloomustada regiviisi? Ilmselt mitte, sest oma laulikutes käsitleb ta regiviise harmoonilise süsteemi raames ja annab neile mitmehäälse kuju. 24 Karl August Hermann tegi ka katseid eesti rahvaviiside uurimisel, kuigi ta oma väljaannetes teaduslikkusele ei pretendeerinud. 1896. aastal Õpetatud Eesti Seltsi Toimetistes avaldatud artiklis "Eesti rahvaviisidest" kirjutab ta, et varem pole sel teemal keegi kõnelenud ega kirjutanud. 25 Ta märgib, et 1869. aastal ilmusid küll mõned koorilaulud eesti rahvaviisi (nationale Melodien) nime all, kuid need "vanguvad kunstlaulude all nii tugevasti, et mõni üksik asjatundja või huviline neid märkab". Ta peab ilmselt silmas Carl Robert Jakobsoni koostatud koorilaulude kogumikus "Wanemuine kandle healed" avaldatud laule, mida eestlase oma lauluna esitleti. 26 Rudolf Põldmäe nimetab neid algupäranditeks, mida iseloomustab rahvaviisiline meloodia. 27 Samas toob ta ära viite Dörptsche Zeitung'is ilmunud kirjutisele, mille autor võib tema arvates olla tuntud estofiil Georg Julius Schultz-Bertram. 28 Viimases kirjutati "Mu isamaa" kohta, et iga maa 23 Hermann, samas. 24 Karl August Hermann, Eesti rahwalaulud Segakoorile: Esimene Wihk. Eesti Kirjameeste Seltsi toimetused nr. 89, K. A. Hermann, 1890; Karl August Hermann, Eesti rahwalaulud Segakoorile: Teine Wihk. J. Ploompuu, Tallinn 1905; Karl August Hermann, Eesti rahwalaulud Segakoorile: Kolmas wihk. Kirjastuse-ühisus "Postimees", Tartu 1908. 25 Karl August Hermann, Ueber estnische Volksweisen. Verhandlungen der gelehrten Estnischen Gesellschaft in Dorpat 16. Dorpat 1896, SS. 54-72. 26 CarI Robert Jakobson, Wanemuine Kandle Healed. Tartu 1869. Laulukogumikus ilmus kolm Aleksander Kunileidi algupärandit ("Mo isamaa on minu arm", "Mo isamaa, naad olid matnud", "Sind surmani!") ja kaks eesti rahvaviisi ("Miks sa nuttad?", "Kodu") Lydia Koidula sõnadele. 27 Rudolf Põldmäe, Esimene Eesti üldlaulupidu 1869. Eesti Raamat, Tallinn 1969, lk. 56. 28 Dörptsche Zeitug, 9.05.1869, nr. 107. 277

Vaike Sarv võiks rõõmus olla säärast rahvalaulu (!) omades. Nagu näeme, kehtis esimese üldlaulupeo aegadel arusaam, et eesti helilooja kompositsioon on eesti rahvalaul. Sellise mõtteviisi juured on nähtavad Jakobsoni eessõnas oma lauliku esimesele osale, kus ta lootust avaldab, et edaspidi ei tule lauldes enam "võõraid ehteid kanda" ega kõlblusideaali vastaselt "oma loomust maha salata". Varasemaid noodiraamatuid nimetab Jakobson saksa rahva viise sisaldavateks, oma noodiraamatus ilmunuid aga eesti viisideks. 29 Hermann paistab jagavat arusaama, et rahvalaulu ülesandeks on teenida eestlase identiteeti. Ta pidas oluliseks rahvalauludes säilinud algaegadesse ulatuvat mõtteviisi ja selles peituvad jõudu, kuid ei pidanud vajalikuks siduda seda tavapärase vormija ettekandmisviisiga. Selles osas on tema käsitus lähedane nüüdisajale, mil rahvaviisi on rakendatud eestluse säilitamise teenistusse ja rahvaviisi vorm kujuneb praktilise musitseerimise käigus. Hermanni suund rahvalaulude "teisele elule" äratamiseks hakkas juba tema eluajal vilja kandma. Pärimus läheb sekundaarses kasutuses liikvele uues kultuurikontekstis. 30 Esituskoht, kuulajad ja eesmärgid on teised kui lähtekultuuris ja seetõttu muudetakse uue kasutuse käigus ka rahvalaulude struktuuri. Hermanni rahvalauluseaded mitmehäälsetele kooridele levisid ja tänased laulupeod jätkavad seda traditsiooni. Hermanni tegevus oli suunatud maaharitlastele, kes olid eesti päritolu ja saanud tagasihoidliku muusikalise hariduse. Samal ajal oli selleks ajaks astutud mitmeid samme eesti rahvaviiside teaduslikuks uurimise suunas seda aga väljaspool Eestit elavate kõrgharitlaste poolt. Peterburi konservatooriumi kasvandik Ella Schultz-Adajewski (1846-1926) oli teinud 1877. aastal mõnikümmend rahvaviisinoodistust, mis hiljem leidsid koha ÕES kogus. Samal aastal noodistas kuuldeliselt ligikaudu 200 eesti rahvaviisi soome kooliinspektor Akseli August Borenius-Lähteenkorva (1846-1931), kelle materjalid paiknevad Soome Kirjanduse Seltsi arhiivis. Mõlemad noodistajad on jõudnud väga heade tulemusteni, mis on võrreldavad hilisemate Peterburi konservatooriumi üliõpilaste töödega. Kui arvestada asjaoluga, et iga noodistus toob graafilisel kujul esile mitmekülgse muusikalise analüüsi tulemuse, tuleb aastat 1877 pidada eesti rahvaviiside teadusliku uurimistöö tegelikuks alguseks. Selle töö tulemused esialgu aga Eestisse ei jõudnud. 29 Carl Robert Jakobson, Wanemuine kandle healed, lk. 8. 30 Lauri Honko, Folklooriprotsess. Mäetagused 6. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 1998, lk. 77-78. 278

Rahvaviiside kogumisest Eestis 4. Ilmari Krohni meetod Eestis 20. sajandi algusaastateles oli vana ehk algriimiline rahvalaul saanud eesti professionaalse kirjanduse allikaks, tegelikust kasutusest aga taandunud. Vene impeeriumi Eestimaa kubermangus ja Liivimaa kubermangu põhjaosas leidus mõningaid piirkondi, kus vanem rahvalaul koos vanapäraste elukommetega mõne sotsiaalse grupi piires veel igapäevases käibes kasutusel oli. Vana rahvalaulu taandumise põhjused tulenesid muudatustest nii majanduselus kui ka mõtteviisis. Mart Saar väidab oma rahvaviiside kogumistöö kogemuste põhjal, et "rahvaviisid veel siit ja säält üksikutest sanna urtsikutest leida on, kus vaesus asub ja hariduse mõju mitte veel ligi pole pääsenud". 31 Narva organist Peeter Penna ja luuletaja Voldemar Rosenstrauch kirjutavad oma aruandes, et laul kadus koos ühistööga mõisates. "Enne käidi teol ja lool ja siis lauldi. Läksid aga kohad rendi pääle, siis ei saadud enam koos käia ja laulud ununesid." 32 Cyrillus Kreek näitab, kuidas vaimulik laul astus "lorilaulu" asemele ja rahvalaulukogujad kuulsid sõnumit "Minu suu on ilmalikule sõnale surnud". 33 Rahvamuusika talletamiseks vajalikke spetsiifiliste huvidega haritud muusikuid eesti ringkondades polnud. Omad muusikainstitutsioonid olid olemas nii Tartus kui ka Tallinnas, kus kanti ette isegi Lääne-Euroopa klassikalise muusika tippteoseid, kuid rahvaviisi üleskirjutajaid ega uurijaid tegevmuusikute hulgas ei leidunud. Hurt pöördus rahvaviiside kogumise asjus endise Tartu Ülikooli füüsikaprofessori ja erudeeritud muusikateoreetiku Arthur Joachim von Oettingeni (1836-1920) poole, kuid viimase arvates polnud rahvaviisi võimalik kaasaegsesse helisüsteemi (Hurda tõlkes muusikasüsteemi) suruda. 34 Oettingeni tegevus ou seotud helisüsteemide teoreetilise uurimisega 35, kuid praktilisi nõuandeid rahvaviiside üleskirjutajale tema käest ei saadud. Nooditundjaid oli ka köstrite ja kihelkonnakoolmeistrite hulgas, kes olid lõpetanud Cimze 31 Mart Saar, Nähtused rahvaviiside korjamisel. Postimees, 17.05.1908. 32 Eesti rahvaviiside korjamine. Kaheksas aruanne: 27. märtsist 1911 kuni 26. märtsini 1912. "Postimehe" kirjastus, Tartu 1912, lk. 3. 33 Samas, lk. 3. 34 Jakob Hurt, Setukeste laulud I. Pihkva-Eestlaste vanad rahvalaulud ühes Räpina ja Vastseliina lauludega. Helsinki 1904, lk 18. 35 Mart Humal, Arthur von Oettingeni panus harmooniaõpetuse arengusse. Teater. Muusika. Kino, 2002, nr. 2, lk. 53-60. 279

Vaike Sarv seminari 36 või mõne teise kooli. 37 Kesk- ja algastme koolides tugines aga õpetus klassikalisele harmoonilisele muusikale, mis ei lange kokku vanema eesti rahvaviisi muusikalise süsteemiga ning enamik muusikaõpetajaist osutus abituks ühehäälse, kuid vabalt intoneeritud ja nii meloodiliselt kui ka rütmiliselt pidevalt varieeruva lühikese rahvaviisi ees. 20. sajandi alguses oh rahvaviiside ülesmärkimise tarvidus selgelt teadvustatud. Kõigepealt kavatseti läbi töötada Setumaa, et koostada muusikalisa Hurda "Setukeste lauludele", milleks Hurt oli ise soovi avaldanud. 38 Kuid paraku osutus setu rahvalaulu kuuldeline ülesmärkimine küllalt keerukaks ülesandeks. Kaarle Krohn määras 1904. aastal Soome Kirjanduse Seltsi poolt 300 marga suuruse stipendiumi eesti rahvaviiside kogumistööks. Oskar Kallas tegi ettepaneku anda see Peterburi konservatooriumis oreli erialal lõpetanud Muna Hermannile tingimusel, et ta oleks vähemalt kaks kuud setude juures ja korjaks nende laule, mis seejärel "Setukeste laulude" lisana välja antaks. 39 Muna Hermann loobus pärast esimesi proovitöid setu laulude kogumisest ilmselt oh rahvapärane laulmisviis tema jaoks liiga võõras. Setude juures käis sama aasta suvel Peterburi konservatooriumi üliõpilane Samuel Lindpere ja kirjutas püüdlikult üles 22 rahvaviisi, kuid lisa Hurda tööle sellest ei järgnenud. 40 Seega puudus Eestis 20. sajandi alguses teoreetiline arusaam eesti rahvaviisi muusikalisest olemusest, mistõttu regilaulude esitustava ei osatud muusika mõistega siduda ega ka praktilisi uurimistöid sooritada. Seda mõtteviisi 36 Valga seminar läti pedagoogi ja rahvamuusika koguja Janis Cimze juhatusel töötas aastail 1849-1881. Seal õppisid mitmed tulevased heliloojad nagu A. Saebelmann-Kunileid, E. A. Thomson, F. A. Saebelmann ja A. Läte, kes rahvaviise ise ei kogunud. 37 Karl Leichter on esile toonud Kanepi ja Laiuse kihelkonnakooli ning Eesti koolmeistrite kooli Pärnus, kus juba 19. sajandi alguses lauldi neljahäälseid koraale ja ilmalikke laule. Hiljem lisandusid Põltsamaa ja Torma kihelkonnakool. Vt. Eesti koorilaulu tekkimine, levik ja areng XIX sajandi esimesel poolel. Eesti muusika I. Eesti Raamat, Tallinn 1968, lk. 26-35. 38 Jakob Hurt kirjutas 8. IV. 1904 St. Peterburist Oskar Kallasele: "Minu arusaamise järele ei ole Setude viisid mitte päris lauluviisid, vaid recitationi viisid; aga need on mitmesugused, korjamise väärt. Hää oleks, kui korjajad phonographi kaasa võtaksivad." EFAM (Eesti Folkloristika ajaloo materjalid Eesti Rahvaluule Arhiivis), EÜS, M:l. 39 EFAM, EÜS, M:l. 40 Samuel Lindpere kirjutas 2.VI1904 Petserist Oskar Kallasele pikema kirja setude kohta, milles mainib muu hulgas: "Muusika on harjumata kõrvale täiesti võeras ja aru saamata, aega mööda aga harjub inimene kõigega." EFAM, EÜS, M:l. 280

Rahvaviiside kogumisest Eestis toetas rahvapärane arusaam regilauludest, mis pidas nende viise keele osaks. 41 Vanemat rahvaviisi nimetati laulu "mõnuks" või "seliseks" (köieks, millega võrku palistada), mis toetas poeetilise teksti ettekandmist, laulu ennast nimetati vastavalt tegevusele "teehääleks", "kiigetooniks" jne. 42 Olukord muutus alles 20. sajandi alguses, mil huvi rahvamuusika vastu sai teadusliku aluse. Sellele valmistasid teed Viinis ja Berliinis välja kujunenud teoreetilised koolkonnad, mis omakorda tuginesid praktilisele võimalusele rahvamuusikat fonograafiga salvestada. 43 Eestisse jõudis teadmine uuematest suundadest rahvamuusika uurimisel, samuti välitöödeks vajalik teoreetiline alus ja metoodika Soome kaudu. Seal oli Elias Lönnroti ettepanekul juba 1831. aastal asutatud Soome Kirjanduse Selts ja selle juurde 1869. aastal rahvaviiside töögrupp (sävelkomitea), mille eesmärgiks oli kogutud materjali avaldamine. 44 Viimase eesotsas oli kolm eesti rahvaviiside kogumis- ja uurimistööd tugevasti mõjutanud meest: Akseli Aukusti Borenius-Lähteenkorva, kes kogus Eestis aastal 1877, Armas Otto Väisänen, kes kogus Eestis aastatel 1912-1924 (temast tuleb juttu allpool) ja Ilmari Krohn. Ilmari Krohn (1867-1960) õppis Helsingi ülikoolis muusikateooriat, kompositsiooni, klaverit ja orelit ning jätkas haridusteed Leipzigi ja Weimari konservatooriumides. Juba üliõpilasena kogus ta vaimulikke rahvaviise ja kaitses nende põhjal 1900. aastal Helsingi ülikoolis oma doktoriväitekirja "Über die Art und Entstehung der geistlichen Volksmelodien in Finnland". Samas jätkas ta tööd muusikaajaloo ja teooria dotsendina ja hiljem professorina. Krohn alustas esimesena kontaktide sõlmimist Lääne-Euroopa musikoloogidega. 1910. aastal pani ta aluse Rahvusvahelise Muusikaseltsi (Internationale Musikgesellschaft) Helsingi osakonnale ja organiseeris 1916. aastal Soome Muusikateadusliku Seltsi. Ilmari Krohn hakkas juba 19. saj lõpus, ajal, mil nii Euroopa 41 Muusika ja keele vastastikustes suhetes on eraldatud tasand, kus muusikas tuleb esile keele lingvistiline mudel. Vanema rahvalaulu puhul on see tasand kohati aimatav. Vt. Steven Feld, Aaron Fox, Music. Key Terms in Languague and Culture. Ed. Alessandro Duranti. Blackwell Publishers Ltd., Oxford 2001, p. 154. 42 Herbert Tampere, Eesti rahvalaule viisidega I. Eesti Riiklik Kirjastus,.TalIinn 1956, lk. 12. 43 Erkki Pekkilä, Musiikki tekstina. Kuulovaraisen musükkikulttuurin analyysiteoria ja -metodi. Aeta Musicologica Fennica 17. Helsinki 1988, ss. 30-31. 44 Anneli Asplund, Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Kansanrunousarkisto. Kansanmusiikki, 1975, nr. 2, ss. 13-15. 281

Vaike Sarv rahvamuusika kui ka Euroopa-välise muusika uurimine oli alles algstaadiumis, huvi tundma rahvamuusika arhiivide korrastamise ja neis leiduvate materjalide uurimise vastu. Ta võttis 1903. aastal osa Viinis paikneva Rahvusvahelise Muusikaliidu võistlusest parimale rahvaviiside klassifikatsioonile. 45 Oma kirjutises "Welche ist die beste Methode um Volks- und Volksmässige Lieder nach ihrer melodischen Beschaffenheit zu ordnen" soovitas ta liigitada viise neis leiduvate tunnuslike motiivide (Stichmotiv) põhjal. Krohni liigitusmeetod põhineb kadentside koosseisul vastavalt asukohale ning teenib arhiivimaterjali parema süstematiseerimise eesmärki. 46 Sealjuures toetus tema meetod lääne klassikalisele muusikateooriale, sest Krohn pidas harmoonia ja rütmi põhireegleid kogu maailma muusikates universaalseteks ning kujundas rahvaviiside üleskirjutused vastavateks oma teoreetilisele skeemile. 47 Krohni edasised püüdlused rahvaviiside liigitamise süsteemi otsimisel on nähtavad ka tema õpilaste töödes. Neist üks oli Armas Launis, kes kaitses Helsingi Ülikoolis 1910. aastal väitekirja "Über Art, Entstehung und Verbreitung der estnisch-finnischen Runenmelodien". 48 Oma töös liigitas ta eesti rahvaviise ühe teise tunnuse rütmikujundi põhjal. Kui Oskar Kallas (1868-1946) alustas 1904. aastal eesti rahvaviiside kogumist, oli Ilmari Krohn peamine asjatundja, kes aitas välja kujundada välitööde metoodikat. 49 Ta saatis Kallasele kaheteistkümnest punktist koosneva juhendi, mis on põhijoontes kasutusel tänase päevani. 50 "1. Peab olema kannatlik, kuni lauljad alustavad laulmist. 2. Peab tähele panema kõiki meloodiaid, sest muidu laulja ei taha jätkata; sageli on teaduslikku väärtust ka sellistel viisidel, mis kogujale tunduvad ülearustena: 3. Esiteks kirjutatakse üles meloodiline liin noodipeadega ilma varreta. 4. Meloodiat kontrollitakse teises värsis. Kui on väikseid erinevusi esimese 45 Erkki Pekkilä, Ilmari Krohnin "leksikografisesta" kansansävelmien luokittelumenetelmästä. Musiikki, 1984, nr. 1, ss. 1-12. 46 Alica Elschekova, Methods of classification of folk-tunes. Journal of the international folk music council, 1966, Vol., No. 28, pp. 56-57. 47 Erkki Pekkilä, Ilmari Krohnin "leksikografisesta"..., s. 11. 48 Armas Launis, Über Art, Entstehung und Verbreitung der estnisch-finnischen Runenmelodie Helsingfors 1910. 49 Oskar Kallas, Virolaisten kansansävelmäin keräyksestä. Eripainos Kalevalaseuran vuosikirjasta 1. SKS, Helsingi 1921, ss. 5-6. 50 Ilmari Krohni 1904. aastal kirjutatud kiri Oskar Kallasele, milles leiduvad metoodilised juhendid rahvaviiside kogumiseks, paikneb Eesti Rahvaluule Arhiivi käsikirjade mapis EFAM, EÜS M: 6 Soome keelest tõlkinud Oskar Kallas, redigeerinud Vaike Sarv. 282

Rahvaviiside kogumisest Eestis suhtes, siis tuleb laulda 5-6 värssi, et võiks aru saada, milline viisiliikumine on tegelik, milline on juhuslik kõrvalekaldumine. 5. Kui viisiliikumine on selge, alles siis märgitakse taktijooned ja seejärel kogu rütm. 6. Lauljat ei saa paluda, et ta laulaks aeglasemalt; sellest pole rütmile kasu, vaid kahju. 7. Ei saa paluda eraldi mõnda üksikasja; sellest läheb laulja vaid segadusse. 8. Meloodiad märgitakse üles C-, G- või F-duuris, a-, e- või d-mollis; algupärane helikõrgus on üsna juhuslik, vaid relatiivne on tähtis. 9. Sellised helid, mis on kromaatiliselt kaunistatud või madaldatud vähem kui Vi astet, märgitakse plussi ja tagurpidi bemolliga; neid tuleb hoolega tähele panna, kui laulja muidu puhtalt laulab. Kui laulja detoneerib kogu aeg, pole sel tähtsust. 10. Rütm tuleb täpselt üles kirjutada. Kui taktijaotus on ebaselge, võib selle ära jätta, kuid nootide ja pauside pikkusväärtus tuleb täpselt üles märkida; kui koguja seda ei suuda, on ta kõlbmatu. 11. Nootide pikkust või kõrgust ei pea ise muutma modernse kõrva nõuetele vastavaks. 12. Meloodia ülesmärkimine on kõige hõlpsam, kui esmalt kuulatakse kadentse, milles viisid peatuvad, ja need märgitakse üles." 5. Eesti Üliõpilaste Selts eesti rahvaviiside kogumisel Doktor Oskar Kallas oli 1904. aastal omal initsiatiivil alustanud eesti rahvaviiside süstemaatilist kogumist Eesti Üliõpilaste Seltsi raames, mis kestis põhiosas 1915. aastani. 51 See polnud enam vabatahtlike kaastööliste kogumistöö, vaid soome kogemustele tuginedes maksti vüsikogujatele sõidurahad ja elamiskulud summadest, mis olid saadud mitmete korjanduste ja annetuste kaudu. Kallase aruannetele toetudes loetleb Karl Leichter 28 nime, kes on ühel või mitmelgi aastal kogunud rahvaviise. 52 Neist suurem osa olid tollal Peterburi Konservatooriumi üliõpilased: August Topmann (lõpetas 1904 oreli erialal, lisaks õppis kuni 1911 kompositsiooni ja dirigeerimist) 1904-1905, kokku 19 viisi; Samuel Lindpere (lõpetas 1905 viiuli ja muusikateooria erialal) 1904-1905, kokku 131 viisi; Juhan Aavik (lõpetas 1907 trompeti ja 1911 teooria- ja kompositsiooni erialal) 1904 ja 1906, kokku 219 viisi; Mart Saar (lõpetas 1907 oreli erialal, lisaks õppis kuni 1911 kompositsiooni) 1904 ja 1907, kokku 127 viisi; Peeter Penna (lõpetas 1908 oreli erialal, lisaks õppis kuni aastani 1920 muusikateooriat, 51 Ülo Tedre, Oskar Kallas folkloristina. Oskar Kallas. Koost. Krista Aru, Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 1998, lk. 131-188. 52 Karl Leichter, Rahvaviiside korjamisest Eestis. Vanavara vallast. Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad I. Tartu 1932, lk. 153-178. 283

Vaike Sarv kompositsiooni ja dirigeerimist) 1904-1905 ja 1909-1911, kokku 759 viisi; Peeter Süda (lõpetas 1911 oreli erialal, lisaks õppis aastani 1912 kompositsiooni) 1905-1907,1909 ja 1911-1912, kokku 443 viisi; Johannes Kärt (aastast 1939 Jaak Karis, lõpetas 1911 oreli erialal) 1911, 58 viisi; Cyrillus Kreek (lõpetas 1911 trombooni erialal, lisaks õppis 1912-1916 kompositsiooni ja teooriat) 1911-1914, kokku 234 viisi; Johannes Muda (aastast 1921 Helila, lõpetas 1913 trombooni ja tuuba erialal) 1914,46 viisi. Kogumas käis ka Tartu muusikaõpilane Juhan Simm (1906,93 viisi). 53 Nagu nähtub kogumistöö aruannetest, tähistasid eesti rahvaviiside kogujad vähehaaval Ilmari Krohni juhendit. 54 Lindpere andis näpunäiteid helikõrguste täpsemaks ülesmärkimiseks, Väisänen pööras tähelepanu meloodilisele, rütmilisele ja helikõrguslikule varieerumisele. Sõnade kirjutajad püüdsid laule laulmise järele üles kirjutada ja märkisid üles värsse, kus laulurõhk (s.t. muusikaline rõhk) sõnarõhuga kokku ei käinud. Saar tegi tabavaid tähelepanekuid rahvalaulude leviku ja kasutamisalade kohta. 55 Kallase 1914. aastal kirjutatud "Juhatused rahvaviiside korjamisel" sisaldab juba 36 punkti. 56 Siin leiduvad Krohni kümne aasta eest saadetud nõuanded, kuid täiendatud ja laiendatud kujul, lisaks rahvaviiside kasutuse kohta käivad küsimused ja isegi korjanduse korralduse leht. Juba neljandast korjandusest alates soovitas Kallas 53 Muud kogujad olid proua Frieda Talvik Tartust (1904,139 viisi); Riia muusikakooli õpilane Mihkel Pehka (1907-1910, kokku 260 viisi); Peterburi Raphophi muusikakursustel õppija August Kiiss (1908-1909, kokku 248 viisi); Tartu juuratudeng Hans Siimer (1908,234 viisi); Riia kooliõpetaja Jüri Välbe (1908-1909, kokku 490 viisi); Pöide köstri poeg Friedrich Paulmeister (1909,68 viisi); Artur Martin Peterburi konservatooriumist (1908-1910, kokku 490 viisi); meditsiinitudeng Peeter Tatz (1910-1911, kokku 92 viisi); J. Elken (1912,48 viisi); Grivingu muusikakooli õpilane Karl Viljak (1906-1913, kokku 714 viisi); Peterburi muusikakursustel õppinud Viktor Landt (1913,27/31 viisi); Richard Vilmansen Peterburi konservatooriumist (1913, 7 viisi); Peterburi Psühhoneuroloogia Instituudi õpilased Ruuben Kõhelik ja E. Viidak (1914, 307 viisi); Kuivajõe koolmeister Oskar Köster (1914-1915, kokku 61 viisi); Voore külaõpetaja Juhus Sellmann (1914,28 viisi). August Liiv, õppis Peterburi konservatooriumis viiulit (1906, 125 viisi); Oskar Siiak Peterburi konservatooriumist (1912,30 viisi). Siinsed arvandmed tuginevad Karl Leichteri artiklile, mis kohati erinevad Ülo Tedre artiklis (1998) esitatud andmetest. 54 Kümme aruannet pealkirja all "Eesti rahvaviiside korjamine" ilmus aastail 1904-1914. Lisaks sellele leidub andmeid kogumistöö päevaraamatutes ja kogujate kirjavahetuses Oskar Kallasega (EFAM, EÜS). 55 Mart Saare artikkel "Nähtused rahvaviiside korjamisel" ilmus Postimehes 17. mail 1908. aastal. 56 EFAM, EÜS, M:l. 284

Rahvaoiiside kogumisest Eestis Rahvalaulude kogumistihedus kihelkonniti 1932. aasta andmete põhjal. (Kaart: Richard Viidalepp ja Oskar Loorits, Eesti rahvaluulekogude statistiline ülevaade. Vanavara vallast, lk. 210.) viisidele lisada muusikaelusse puutuvaid andmeid. 57 "Kes laulis? (mehed? naesed? noored tüdrukud?) Mis puhkudel lauldi? (töö juures? pulmal? kiigel? öitsil? mängimisel?) Kas laulja maksu sai? (näit. pulma kaasitajad? kas rahaga?) Kuna hakkas vana rahvalaul (regivärsid) kaduma? Mis astus tema asemele? (kas vaikimine? kas uuem, raamatutest, koolis jne. õpitud laul? Missugused muusikariistad olivad tarvitusel? (torupill? lehtpill? larv?) Nende riistade üksikute jagude nimed? millest need tehti? Mida töö juures tähele 57 Eesti rahvaviiside korjamine. Neljas aruanne 27. märtsist 1907 kuni 26. märtsini 1908. "Postimehe" kirjastus, Tartu 1908. 285

Vaike Sarv tuli panna? jne. jne." 58 Viimasel töösuvel 1914. aastal nõudis Kallas juba rahvamuusika esitamiskommete ja -tavade ülesmärkimist. 59 Kogumistöö jooksul oli ta näinud, et vana rahvalaul mitte ainult ei muutu, vaid "kaob koos eluavalduse kujude muutmisega." 60 Eesti Üliõpilaste Seltsi kogu sisaldab 10 683 noodistust. 61 Nagu nähtub kogumistöö trükitud aruannetest, on nende hulka arvatud ka mitmed seltsile kingitud varasemad üleskirjutused. Neist suurim on Karl August Hermanni kogu, millest 296 viisi on ta mälu järgi ja suuremas osas ilma sõnadeta üles kirjutanud Põltsamaa ümbrusest aastail 1856-1870. Ülejäänud viisid on saadetud "Laulu-ja mängulehe" toimetusse aastail 1885-1897. Kokku kuulub kogusse 2587 viisi. Aleksander Sprenk-Läte kogusse kuulub 546 viisi, kuid ta pole neid ise kogunud, vaid tema kätte olid jõudnud mitmete varasemate üleskirjutajate viisid. Tänu tehnika arengule lisandusid mehaanilised helisalvestused. 1912. aastal tegi soome rahvaviisikoguja Väisänen esimesed helisalvestused fonograafi vaharullidele. 62 1914. aastal alustas helisalvestustega ka Kreek, 63 kes soomlase edust tiivustatuna oli esimesena Eestis hankinud ka omale fonograafi. 64 Samal aastal tegi Kreegi fonograafiga esimesed fonograafisalvestused ka Muda. 65 58 Oskar Kallas, Virolaisten kansansävelmäin keräyksestä. Eripainos Kalevalaseuran vuosikirjasta 1. SKS, Helsinki 1921, ss. 5-6. 59 Herbert Tampere, Eesti rahvaviiside süstemaatiline kogumine 20. sajandi alguses. Emakeele Seltsi Aastaraamat 17. Tallinn 1971, lk. 151. 60 Eesti rahvaviiside korjamine. Kümnes aruanne 27. märtsist kuni 26. märtsini 1914. 61 Herbert Tampere, Eesti NSV Teaduste Akadeemia Fr. R. Kreutzwaldi nimelise Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonna rahvamuusika kogud. Soome-ugri rahvaste muusikapärandist. Koost. I. Rüütel, Eesti Raamat, Tallinn 1977, lk. 13-38. 62 Richard Viidalepp, A. O. Väisänen viron kansansävelmiä keräämässä. Kalevalaseuran Vuosikirja 50. SKS, Helsinki 1970, ss. 75-84. 63 Vaike Sarv, Vaateid setu rahvaviiside kogumisloole. Keel ja Kirjandus, 1998, nr. 12, lk. 838-850. Lisaks setu materjalile salvestas Kreek 1914. aastal 78 viisi Risti ja 4 viisi Lääne- Nigula kihelkonnast. Vt. EÜS XI. 64 Neeme Laanepõld, Cyrülus Kreek. ENSV Kultuuriministeerium, Teatri- ja Muusikamuuseum, Tallinn 1974, lk. 14. 65 Johannes Muda võttis vaharullile 20 viisi Nissi kihelkonnast, Narvast ja Haapsalust. Vt. EÜS XI. 286

Rahvaviiside kogumisest Eestis Eesti heliloomingule jättis rahvaviiside üleskirjutamine sügava jälje. Heliloojad, kelle kodus rahvalaul ei kõlanud, õppisid seda välitöödel tundma. 66 Heliloojad, kellele rahvaviis lapsest saadik tuttav oli, hakkasid vaatama rahvaviisile avarama pilguga. 67 Väga oluliseks osutus vahetu kokkupuude selle keskkonnaga, milles rahvalaul igapäevases elus käibel oli. Rahvalaul oli osa talupoeglikust eluviisist, mis rahvaviisikogujale tahes või tahtmata tuttavaks sai ning see võimaldas rahvaviiside kasutamisel oma heliloomingus teha õigeid valikuid neis detailides, mida arhiivimaterjali põhjal taastada ei olnud võimalik. Rahvaviiside olulisust heliloomingus rõhutati ka Peterburi konservatooriumis, kuhu esimesed eesti muusikud olid läinud õppima juba 1870. aastail. 68 Oluline oli sealjuures kompositsiooniprofessori Nikolai Rimski- Korsakovi roll, kes kasutas ise rahvaviise oma loomingus ja õhutas ka üliõpilasi sellele teele. 69 "Vanemuise" muusikaseltsis Tartus kanti 1910. aastal ette Rimski- Korsakovi "Laul Targast Olegist", mis tugineb vene folkloorile. 70 Samast aastast pärineb teade, et Peterburi konservatooriumi direktor Aleksandr Glazunov tahab eesti rahvalaulude põhjal suurema muusikatöö kirjutada. 71 Kuigi see töö ei teostunud, näitab aruandes avaldatud sõnum siiski vene heliloojate tookordset huvi rahvaloomingu vastu. Rahvaviiside kogumistöö mõju eesti heliloomingule on esile toonud paljud uurijad. Karl Leichter juhib tähelepanu, et rahvalaulikute ja pillimeeste omapärane kunst, improvisatsioonilise ettekande mitmekesisus ja siirus, lihtsais värsiridades avaldatud sügav eluliste nähtuste üldistamine süvendas Mart Saare 66 Ivalo Randalu rõhutab, et Peeter Süda kodutalus Tammikul Saaremaal vana rahvalaulu ei lauldud. Ivalo Randalu, Peeter Süda. Eesti Raamat, Tallinn 1984, lk. 54. 67 Herbert Tampere ja Aino Strutzkin, Vestlusi Mart Saarega 24.-25. X 1962. - Mart Saar sõnas ja pildis. Koost. Vardo Rumessen, Eesti Raamat, Tallinn 1973, lk. 94-113. 68 Peterburi konservatooriumi lõpetasid oreli ja kompositsiooni erialal Johannes Kappel 1881, Miina Hermann 1890, Konstantin Türnpu 1891, Rudolf Tobias 1897, Artur Kapp 1900 ja Mihkel Lüdig 1904. Neist ainult M. Hermann kogus rahvaviise, seda peamiselt Soome Kirjanduse Seltsi ülesandel. Rudolf Tobias ise rahvaviise ei kogunud, kuid kirjutas mitmeid artikleid rahvaviiside olulisusest Eesti kultuurile. 69 Herbert Tampere, Mart Saar kui rahvaviiside koguja. Etnograafia Muuseumi Aastaraamat XXIX. Valgus, Tallinn 1967, lk. 248-258. 70 Kantaat tenorile, baritonile, meeskoorile ja orkestrile op. 58 valmis 1899. aastal. 71 Eesti rahvaviiside korjamine. Kuues aruanne: 27. märtsist 1909 kuni 26. märtsini 1910, lk. 5. 287

Vaike Sarv huvi vana rahvamuusika vastu. 72 Tiia Järg lisab, et arusaam rahvaviisi väärtusest tekkis Peterburi konservatooriumi üliõpilastel Rimski-Korsakovi ja Ljadovi mõjul, kes neil aastail vene rahvaviisidega tegelesid. 73 Johannes Jürisson toob aga esile Mart Saare hoiatuse Peeter Südale 1914. aastal, et too kooli mõju alla ei jääks, vaid eesti rahvaviisid käsile võtaks. 74 Priit Kuusk rõhutab Cyrillus Kreegi ütlust, et ta on "eesti usku". See tähendab, et Kreek mitte ei teadnud, kuidas rahvas laulis, vaid ka seda, miks ta laulis. 75 6. Rahvalaulu funktsioonid 20. sajandi algul Eesti rahvalaulu hakati 20. sajandi algul käsitama kui personifitseeritud olendit. Kutsuti üles mõistma ja armastama Rahvalaulu, selle iselaadsust ja ilu. 76 Eeskujuks sellisele käsitusele võisid olla rahvalaulud ise, kus mõnele olulisele nähtusele sootsiumi elus nagu haigus või surm anti üleloomuliku olendi staatus ja sedakaudu allutati see mõttes inimese mõjutustele. 77 Nii võis ka Ilo sõita jõge pidi või Laul laia välja pidi. Rahvalaulu seisukorrast, tähendusest ja edasisest saatusest kirjutati neil aastail küllaltki sageli ajalehes "Postimees", kus toimetajaks oli Oskar Kallas. Kirjutajateks olid kunstnik Kristjan Raud, 78 helilooja Mart Saar, 79 kooliõpetaja Märt Raud 80 ja teised. Keelemees Johannes Aavik tõi 72 Karl Leichter, Mart Saar. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn 1964, lk. 22. 73 Tiia Järg, Mart Saar ja rahvaviis Euroopa 20. sajandi muusikakultuuri üldpildi taustal. Mart Saare 100. sünniaastapäevale pühendatud teaduslik konverents 25. ja 26. septembril 1 a. Heliloojate Liidus. Toim. Vardo Rumessen, NSVL Muusikafondi Eesti Vabariiklik Osakond, Tallinn 1984, lk. 20-25. 74 Johannes Jürisson, Eesti varane koorilooming ja noor Mart Saar. Hüpassaare laulik Mart Saar. Eesti Raamat. Tallinn, 1982, lk. 88-129. 75 Priit Kuusk, Cyrillus Kreek ja eesti rahvamuusika. Muusikalisi lehekülgi III. Koost. Priit Kuusk, Eesti Raamat, Tallinn 1983, lk. 45-68. 76 Johannes Aavik, Valik rahvalaule. Keelelise Uuenduse Kirjastik nr. 24. Istandik, Tartu 1919, lk. VII. 77 Vaike Sarv, Setu itkukultuur. Ars musicae popularis 14. Eesti Kirjandusmuuseumi etnomusikoloogia osakond & Tampereenyliopiston kansanperinteen laitos, Tartu-Tampere 2000, lk. 104-106. 78 Kristjan Raud, Noli me tangere. Rahvalaulude muutmise kohta. Postimees, 22.04.1906. 79 Mart Saar, Nähtused rahvaviiside korjamisel. Postimees, 17.05.1908. 80 Mart Raud, Üks vanameelne ettepanek laulusõpradele. Postimees, 13.08.1912. 288

Rahvaviiside kogumisest Eestis Hurdale tuginedes esile vanavara meelelahutusliku ja pedagoogilise funktsiooni. 81 Eesti Üliõpilaste Seltsi rahvaviiside kogumistööst kirjutasid ka kohalikud saksakeelsed ajalehed. 82 Rahvalaulude kogumistööst ilmus igal aastal ka aruanne, kus lisaks rahalisele seisule ja tegevuskäigule anti ka emotsionaalne hinnang toimuvale. 83 Rudolf Tobias ise küll rahvaviise ei kogunud, kuid kirjutas 1905-1907 Tartus kolmele ja veel 1910 peale Eestist lahkumist eessõna ühele eesti rahvaviiside korjamise aruandele. 84 Tema nägemuses on rahvalaulu kogumine vajalik eeskätt selleks, et panna alus kunstiloomingule. Kunsti all mõistab Tobias talendi, vaimustuse ja intellekti poolt toodetud harmoonilisi avaldusi, mille alla kuuluvad nii lihtsad laulud kui ka sümfooniad. 85 Hiljem lisab ta idee rahvalaulu olulisusest rahvustunde kooshoidmisel. 86 "Kui meie rahvas oma tühjas igapäevasuses ennast killustama hakkab, kui ühise rahvuse tunne kaduma ähvardab minna, siis ei aita ka kõige parem välispidine haridus mitte palju: meie peame need aated, mis juba meie esivanemate südant liigutasid ja tõstsid, jälle elule äratama, neid süsi, mis nagu tuha all veel hõõguvad, soojendavaks tuleks lõõtsuma. Kust leiame aga need aated puhtamalt ja värskemalt kui omast rahvaluulest ja -laulust?" Tobias pidas kunstnikku rahvalauliku tegevuse jätkajaks. Erinevus seisnes tema arvates selles, et kui rahvalaulik kogus kuulajad enda ümber, lauluja mänguarmastajast diletant elas rahva seas ja rahvaga, siis elukutseline kunstijünger jäi üksi ja nõuab oma töö eest tasu. 87 Rahvaviisid olid kõneaineks ka seltside koosolekutel. Eesti Kirjanduse 81 Johannes Aavik, Valik rahvalaule, lk. VII. 82 Karl Menning, [Verein Studierender Esten] Kleines Tageblatt. Estnisches Organ in deutscher Sprache, 1906, nr. 53. 83 Eessõnade autorid on Rudolf Tobias, Leonhard Neumann, Karl August Hermann ja Juhan Aavik. 84 Rudolf Tobias, In puncto musicorum. Koostanud ja kommenteerinud Vardo Rumessen, Ilmamaa, Tartu 1995. 85 Rudolf Tobias, Eesti muusika iseloomulik ilmend. Eesti Kultura II. Korraldanud V. Reiman, "Postimehe" kirjakogu 2, Tartu 1913, lk. 181. 86 Rudolf Tobias, Jälle rahvaviiside korjajad tulemas. Eesti rahvaviiside korjamise kolmas aruanne, märtsi 907. 87 Rudolf Tobias, Ka Eestile kunsti! - Päevaleht, 10.04.1910. 289

Vaike Sarv Seltsi koosolekul Narvas 25. juunil 1912 pidas muusikategelane Leonhard Neumann kõne, mis hiljem ka avaldati. 88 Nagu tol ajal üldiselt, otsis temagi kilde Eesti "kuldaja" kohta rahvaluulest, mis annab võimaluse eesti kultuuri ülesehitamiseks endisest ajast säilinud fragmentide eeskujul. Oma artiklis ta rõhutab: "Eesti vanavara korjamine hakkab kord omale eluõigust nõudma, vana Eesti tõotab meile uut Eestit, oma Eestit luua". Neumann eraldab artiklis kunstlaulu ja rahvalaulu, seda küll saksa, vene ja norra muusika najal. Rahvalaulust eraldab ta ka rahvaliku laulu, mille heliloojad on komponeerinud rahvalaulu eeskujul. Rohkem kui konkreetseid muusikalisi tunnuseid toob ta esile rahvaviisi "üleüldist hingelist meeleolu". Eesti muusikast olid tal nimetada mõned Saare soololaulud, edaspidi lootis ta näha Tobiase ooperi "Kalevipoeg" valmimist ja eesti rahvaviisidel tugineva emakeelse muusikahariduse jõudmist kooli ja laste muusikakirjandusse. Rahvalaulu osa eestlase identiteedi väljakujundamisel on neil aastail kokkuvõtlikult kirjeldanud teoloog ja kultuuritegelane Villem Reiman (1861-1917), kes oli mitme seltsi (ÕES, EÜS, Eesti Kirjameeste Seltsi) Inge, tegi kaastööd ajalehele Postimees ja oli autoriteediks Oskar Kallasele, Jaan Tõnissonile ja paljudele teistele rahvuslikult mõtlevatele eestlastele. 89 Reiman on ka esimese eesti rahvaluuleteaduse ajaloo ja mitmete uurimuste autor. 90 Reiman ise oli mõjutusi saanud Jakob Hurdalt, kelle juures Peterburi Jaani kirikus sooritas ta peale Tartu Ülikooli lõpetamist 1887. aastal oma nn. prooviaasta, samas leidis ta esialgu tööd ka abiõpetajana. 91 Hurda eeskujul rõhutab ta, et "meie vanavara on õieti meie kirjutamata ajalugu". 92 Juba kogumistöö algul oli Reiman kirjutanud, et rahvaviisidest "vahest selgemini kui kuskilt mujalt meie esivanemate iseloom ja hingeelu välja paistab". 93 Oma artiklis "Laul vaikib" toob ta esile kaheksa punkti, mis rahvalaulu olukorda Eesti Üliõpilaste Seltsi kogumistöö kümnendal 88 Leonhard Neumann, Vanavara, iseäranis rahvaviiside korjamise tähtsusest. Eesti Kultura II, lk. 191-201. Artikli kirjutamisel on ta vastavalt viitele kasutanud L. Nohli, Prochazka ja Köstlini muusika-ajaloo töid. 89 Veera Pino, Kui rehabiliteeriks Reimani...: Tartu Jurjevi) Ülikooli eesti keele lektori valimised 1909. aastal. - Keel ja Kirjandus, 2000, nr. 8, lk. 586. 90 Villem Reiman, Kivid ja killud I. Eesti Kirjanduse Seltsi Toimetused nr.l. "Postimehe" kirjastus, Tartu 1907. 91 August Palm, Villem Reiman: saavutusrohke rahvuslik võitleja. Suurmeeste elulood, nr. 40. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu 1937, lk. 43. 92 Villem Reiman, Eesti laul. - Postimees, 1903, nr. 122-123. 93 Anonüüm [V. Reiman], Eesti muusikasõpradele. Postimees, 23.03.1904. 290

Rahvaviiside kogumisest Eestis tegevusaastal iseloomustavad. 94 Tema rõhutusi säilitades toon lühidalt esile eesti rahvalaulu kogumistöö ideoloogi olulisemad mõtted. 1. Laulu tähtsus ei avaldu mitte ainult kopsude või kõri tööle sundimises. Laul harib lauljat ja rõõmustab tema südant, kuid selliselt mõjub iga rahva juures ainult tema oma laul, mis on välja kasvanud lauljat ümbritsevast keskkonnast. Igale rahvale on tema oma laul tähtis nurgakivi tema rahvuse iseolemise alusmüüris. 2. Rahvalaul on tänaseks oma loomulikus keskkonnas, külatänavas, vaikinud, kui mitte arvestada mõnda joobunud peaga lauljat. Eesti laulud kõlavad nüüd laulupeol. 3. Tulevikus oskavad ehk laulda ainult laulu eriteadlased, teised võivad seda imeasja ainult pealt kuulata? See tähendaks aga rahva elu ühe osa hävitamist. Laulmine ei pea mitte ainult kõrgemale kippuma, vaid ka laiemale levima. 4. Uuel ajal peavad pidulised kuulajad või pealtvaatajad olema, tegelasena osaleb ainult mõni üksik. Rahvapidudel on see hea omadus, et seal on iga piduline samal ajal ka pidutegelane, mis aitab inimest kõigekülgselt arendada. 5. Rahvas pole küps noorte luuletajate ja heliloojate loomingut esitama ega ka sellest aru saama. Seetõttu on rahvale jäänud teisejärgulised laulud ning seetõttu vaikib ka nüüdisaegne eesti laul. 6. Kirikulaulud on võõrsilt laenatud, eestlaste omapärased kirikulaulud on veel loomata. Ainus kindlam asukoht rahvalaulule on kool, kuid kooliõpetajaile endile on rahva elu ja laul võõraks jäänud. 7. Vaja oleks kultuurseid kohti ühislaulu tarbeks. Ühine laul ei kõla küll nii puhtalt kui kunstlaul, kuid ta sisaldab mitu korda rohkemal arvul vägevat jõudu ja elu. 8. Mida tuleks teha? Igas eeskavas võiks ka ühine laul olla, mida heliloojad on kirjutanud. Rahvalaule tuleks koos nootidega kirjastada. Ka kirikuõpetajad peaksid astuma samme kogudustele oma laulu muretsemiseks. Viimaseks tohiks loota, et üleüldse palju suuremat rõhku rahvalaulu peale peaks pandama. On meil rahvateatrid, rahvakirjandus ja muud sarnased asjad. Rahvalaul on surnud, aga talle võib siin ilmas veel ühel ehk teisel viisil elu sisse võib puhuda. Ja seda on ka tõesti ja hädasti tarvis. Reiman nägi, et 20. sajandi alguseks oli regivärsilise rahvalaulu keerukas poeetiliste ja muusikaliste tunnuste süsteem kadunud, samas puudus valmisolek modernse muusikakultuuri vastuvõtuks. Tekkinud vaakumis võttis rahvalaulu funktsiooni üle funktsionaalsel harmoonial põhinev lihtsakoeline salmilaul. Reimani ja tema mõttekaaslaste arvates ei saanud siiski leppida olukorraga, kus 94 Villem Reiman, Laul vaikib. - Postimees, 27.06.1912 (1-4) ja 28.06.1912 (5-8). 291

Vaike Sarv muutunud olud muutsid inimesi ja kultuuri. Ta oli kindel, et "meie muudame aegu eneste järel". 95 Rahvalaulude ja -viiside kogumistöö 20. sajandi alguskümnendil langes ajale, mil ühiskonda vapustasid 1905.-1907. a. revolutsioon ja sellele järgnenud Stolõpini reaktsioon. Oskar Kallas pidas aga möödapääsmatuks kogumistööd jätkata, sest aeg kiirustas tagant. 96 "Rasketel oludel oleme pidanud tööd tegema. Sõjaseadus on meil takistajaks olnud. [...] Kas maksis niisugustel oludel korjamist ülepää jätkata? Kõige segaduse pääle vaatamata ei teinud me tööle mitte vahet vahele, sest kiire aeg on käes: iga aasta edasi tähendab mõne laulusuu sulgumist ja - just segasel ajal ei tohiks keegi käsi rüppe panna ja niiviisi paremaid aegasid ootama hakata. Paremad ajad ei tule ise, neid peab tooma, ja üks toojatest on igatahes tõsine töö olgu mis põllul tahes." Samal ajal jätkus ka sõnalise folkloori kogumistöö, mida peale Hurda surma 1907. a. korraldas peamiselt Mattias Johann Eisen. 97 1909. a. asutati Tartus Oskat Kalda, Kristjan Raua jt. eestvõttel eraasutusena Eesti Rahva Muuseum, mille ülesandeks oli etnoloogilise ja kultuuriloolise ainese ning rahvaluule kogumine, säilitamine, uurimine ja tutvustamine. Muuseumi juurde loodi ka arhiivraamatukogu. Kogumistöö katkestas Esimene maailmasõda. 98 Selleks ajaks kogutud materjalid viidi 1920. aastal enamlaste eest sõjapakku Soome, kuhu need jäid 1925. aastani. 99 Ettevalmistused rahvaviiside publitseerimiseks jäid pooleli. Ometi oli loodud kindel alus edasiseks uurimistööks ja valminud oli suur hulk eesti rahvaviisile tuginevaid helitöid Mart Saare, Peeter Süda, Cyrillus Kreegi, Juhan Aaviku ja Juhan Simmi sulest, kes olid ise ka rahvaviise kogunud. 95 Villem Reiman, Jaan Adamson. Eesti Kultura II, lk. 3. 96 Eesti rahvaviiside korjamine. Kolmas aruanne 10. aprillist 1906 kuni 26. märtsini 1907. 97 Mattias Johann Eisen kogus rahvaluulet, peamiselt eesti mütoloogiat aastail 1887-1934, kuid see polnud nii süstemaatiline kui Hurda tegevus. 98 EÜS XI aruanne (27.III 1914-26.III 1915) trükis ei ilmunud. 99 Oskar Kallas viis eesti rahvaviiside kogu detsembris 1918 Soome, kus see paigutati Soome Kirjanduse Seltsi keldrisse. Kogu kopeeriti ja korrastati I. Krohni ja A. Launise korraldusel. Päevaleht 1922, 22. veebruar. 292

7. Üleminek seltsitegevuselt tööle riiklikes institutsioonides Rahvaviiside kogumisest Eestis Peale Eesti Vabariigi väljakuulutamist veebruaris 1918 ja Tartu rahulepingut 1920 tuli rahvaviiside kogumist jätkata uutes oludes. Esimene Maailmasõda ja sellele järgnenud murrangulised aastad ei purustanud mitte ainult majanduselu, vaid muutsid ka arusaamasid kunsti ülesannetest ühiskonnas. Vaatamata mitmetele raskustele seati ülesandeks rahvusriigi ülesehitamine ning eesti keel, materiaalne ja vaimne vanavara said selles olulise koha. Oskar Kallas kutsus 1921. aastal üles rahvaviiside kogumist jätkama. " Nüüd toetame jalga jälle oma maa pääle ja jõudusid saab vabaks rahulikuma töö jaoks. Üks kultuuravõlg, mis meil maksta on, et me rahvaviiside korjamise lõpule viime. Ärgu seda tööd liig väärtusetaks arvatagu nüüd, kus meil ülesanded nii suured." 100 Kallas ise siirdus diplomaatilisele alale, Eesti Üliõpilaste Selts ei soovinud kogumistööd jätkata ja andis materjalid üle Eesti Rahva Muuseumile. See ei tahtnud aga sealgi edeneda. Muuseumi kolleegiumi liige Eisen kirjutas Kallasele, et muuseumil puudub rahvaviiside korjamiseks nii kapital kui ka tööjõud. Siiski oli ta saanud eritoetust haridusministeeriumilt, mida ta eesmärgipäraselt kasutada ei suutnud. Ta teatas, et "J. Aavik tõi sügisel raha tagasi, teised seitse ma arvan, neid oli nii palju, ei ole tänini raha tagasi toonud ega töö tagajärgi näidanud". 101 Rahvaviiside kogumistöö lõpuleviimise võttis enda peale Haridusministeeriumi muinsusosakond Eesti Kirjanduse Seltsi ja Eesti Rahva Muuseumi kaasabil. 102 Päevakorras oli ka eesti rahvaviiside publitseerimine, mis oleks kindlustanud neid hävinemise vastu. 103 Eduard Visnapuu andmetel mahtunuks olemasolev materjal 7-8 raamatuna ligikaudu 120 trükipoognale, kusjuures avaldatud saaksid siis rahvaviisid koos vähemalt ühe värsireaga ning 100 XII aruanne (27.III 1915-26.III 1921) võtab kokku kuue aasta jooksul kogutud materjali, mida oli ühtekokku ainult 143 viisi, neistki enamus saadetud. Aruanne on säilinud käsikirjalisena. 101 Mattias Johann Eiseni kiri Eesti saadikule Oskar Kallasele Londonis, 27. mai 1922. EFAM, EÜS, M: 11. 102 Karl Leichter, Rahvaviiside korjamisest Eestis. 103 Eduard Visnapuu, Eesti rahvaviiside väljaandmise küsimus. Sireen, 1922, nr. 1, lk. 9-10. 293

Vaike Sarv variantidega. Kallas manitses eeskätt kogumistööd lõpule viima, sest vanema rahvalaulu oskajaid jäi järjest vähemaks. "Ma ei tea, kus põhjused on (rahapuudus?), aga lõpuliku korjamise edasi lükkamine tähendab minu arvates ühtlasi tema lõpetamist - lauljad kaovad. Lõpuaruandes, mis ma Haridusministeeriumile (ja Eesti Rahva Muuseumile) andsin, on iga kihelkond ja kihelkonna osa ära märgitud, kus käidud, on ka korjamise lõpuplaan (+ osa adressa) antud - kas Teie ei võiks tööd nüüd ühe hooga lõpule vüa? Oleks kahju, kui ta aegamööda surnuks kuivab." 104 Enne eesti heliloojate kogumistöö tulemuste vaatlust tuleks peatuda Soome muusikateadlase A. O. Väisäneni (1890-1969) tegevusel, kes oli otseseks eeskujuks eesti noortele rahvavüsikogujatele eeskätt EÜS kogumistöö perioodil, kuid jätkas ühistööd ka sõjajärgsetel aastatel. Väisänen töötas peamiselt Setumaal. 105 Soome Kirjanduse Seltsi (Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, SKS) stipendiaadina oli ta 1912. aastal kogunud Tartu, Antsla, Võru, Rõuge ja Mõnistes, samuti setude naabruses Räpinas ja Piirissaares. 106 EÜSi kogumistöö raames töötas ta 1913. aastal lisaks Setumaale ka Harjumaal. 107 Nende aastate korjandus sisaldab 1079 meloodiat. 1914. aasta suvel käis ta veelkord Setumaal, kuid see materjal hävines. 108 1921 siirdus Väisänen taas Setumaale, seekord SKS toel. 109 Tema kogumistöö, 111 vaharulli, anti talle Soome kaasa ümberkirjutamiseks. 110 Järgmisel aastal töötas ta EKSi stipendiaadina, kaasas skulptor Alpo Sailo ja kunstnik Carl Bengts. 1923. aasta suvel oli Väisänen Setumaal pulmareisil, kuid SKSi stipendiaadina oh tal ka töökohustusi. Tookord kohtus ta seal Anne Vabarnaga ja kirjutas temalt üles 5575 värssi sisaldava 104 Oskar Kallase kui prof. M. J. Eisenile Tartus. 16. mai 1922. EFAM, EÜS, M. 11. 105 Vaike Sarv, Vaateid setu rahvaviiside kogumistööle. Keel ja Kirjandus, 1998,12, lk. 838-850. 106 Richard Viidalepp, A. O. Väisänen viron kansansävelmiä keräämässä, lk. 77. 107 Timo Leisiö, Setumaalta Harjumaalle. A.O. Väisäsen tutkimusmatka Viroon vuonna 1913. Tampereen yliopisto, Kansanperinteen laitos, Julkaisuja 16. Tampere 1992. 108 Oskar Kallas kirjutab 2.11922 haridusministeeriumile, et aruandes XI ja XII nimetatud A. O. Väisäse setu korjandusi ei ole härra Väisänen tänini leidnud. Väisänen selgitab, et vaharuuid olid Helsingi Kansallismuseo keldris hallitama läinud. Vt A.O. Väisäsen muistelmia. Kalevalaseuran Vuosikirja 50, lk. 23. 109 Richard Viidalepp, A. O. Väisänen viron kansansävelmiä keräämässä, lk. 81. 110 EFAM, ERA MIA: põhikirjad, lepingud. 294

Rahvaviiside kogumisest Eestis Herbert Tampere fonogramme dešifreerimas, kevad 1935. (Foto R. Viidalepp, ERA foto 229.) lugulaulu "Suurõ' saja'" ja muid laule. 111 Samal reisil peatus ta ka Saaremaal. 112 Väisäneni omapärane välitööde meetod kasvas välja tema käsutuses olnud fonograafist. See tingis mitmete proovilaulmiste tegemist, mille käigus ta tegi noodivihikusse visandeid meloodiakontuuri üldisest liikumisest. Seejärel algas ruuporisse laulmine, mis tekitas lauljates võõristust ja nõudis töö korraldajalt täit kaasaelamist esitusele. Fonograafile salvestada oli vaharullide nappuse tõttu võimalik vaid mõned esimesed värsid, kuid ilmselt polnud alati võimalik lauljaid katkestada ja edasisest laulust on tõenäoliselt säilinud taas mõned visandid. Väisäneni käsikirjade põhjal otsustades on ta mõned viisid noodistanud tervikuna välitöödel, mõned hiljem fonogrammide põhjal. Kohati töötas ta koos sõnadekirjutajaga, kohati märkis ka ise sõnu üles. Seetõttu on käsikirja jäänud setu materjal ebaühtlane ja raskesti käsitsetav. 113 Väisänen ise on 111 Erkki Pekkilä, A. O. Väisäsen elämänura. Hiljainen haltioituminen. A. O. Väisäsen tutkielmia kansanmusiikista. Toimittanut Erkki Pekkilä, SKS, Helsinki 1990, s. 12. 112 Richard Viidalepp, A. O. Väisänen viron kansansävelmiä keräämässä, lk. 82. 113 Timo Leisiö, kes on töötanud Väisäneni käsikirjadega, rõhutab, et sageli on noodistused ebaselged ja kahjuks jäävad ka sõnad ebamäärasteks. Vt. Timo Leisiö, Sananen setuista ja vanhakantisesta muistivihosta. Setumaalta Harjumaalle, lk. I-X. 295

Vaike Sarv avaldanud vaid väikese osa oma transkriptsioonidest ja kirjutanud mõned üldistavad artiklid setu rahvamuusika kohta." 4 Väisänen oli eesti rahvaviiside kogumistöös oluline vähemalt kahel põhjusel: ta tõi Soomest kaasa fonograafi rahvaviiside salvestamiseks ja tegi sellega tuttavaks eesti noored viisikogujad, eelkõige Kreegi. Teiseks oli tal hästi haritud viiulimängija kuulmine, mistõttu tema üleskirjutused olid teistele kogujatele eeskujuks oma täpsuse ja nüansirikkuse poolest. Eesti heliloojatest käis rahvaviise kogumas EÜSi perioodil tööd alustanud Cyrillus Kreek (1889-1962). 1921. aastal käis ta rahvaviise kogumas Ridala kihelkonnas ja Muhu saarel, samuti Lääne-Nigula kihelkonnas ja Hiiumaal. Nendest reisidest on noodistustena säilinud vastavalt 53 ja 61 viisi. 115 Lisaks sellele on ta üles kirjutanud rahvajutte, vanasõnu ja mõistatusi ning kombestikku. Materjali hulgas on esikohal vaimulik rahvalaul, millest suurem osa (ligemale 50 laulu) on rootsikeelse või osaliselt rootsikeelse, osaliselt eestikeelse tekstiga. Oma puhtaks kirjutatud noodistuste juures selgitab Kreek, et osa tekste on maha kirjutatud otse rootsikeelset koraaliraamatust. Materjali hulgas on ka kümmekond uuemat rahvalaulu. Kreegi Läänemaa materjalide hulgas on regilaulude osakaal ootuspäraselt väike see piirkond oli juba tollal tuntud kui vana rahvalaulu poolest tühi ala. 116 Siiski on Kreek koos lastelauludega üles kirjutanud ligemale 20 regilaulu. Üleskirjutatud viiside juures leidub märkusi, kus Kreek juhib tähelepanu viiside varieeruvusele. Viisi nr. 22 juures leidub viide "vaata ja võrdle nr.14." Sama selgitab ta kahe viisi sarnasuse põhjusi. "Vend ja õde on seda viisi omalt emalt õppinud, aga juba on märgata viisi erinemist. C.K." Osa materjalist salvestas Kreek fonogrammirullidele ja kirjutas viisid hiljem ka sealt maha. 117 Kreegi täpsust näitavad käsikirjad, milles on paralleelselt 114 A.O. Väisänen, Eesti rahva vana laulumuusika. Odamees, 1923, nr. 5,162-164; A.O. Väisänen, Seto lauluimä' ja näide johustise' laulu'; Seto lauluääle' ja mänguriista'; Seto "ääli" noodipääl. Kodotulõ. Setolugõmik II. Akadeemilise Emakeele Seltsi toimetused VI, Tartu 1924, lk. 6-36; 36-43; 43-44. 115 ERA III 4. 116 ERA kogudes leidub 1960. aastate lõpus kokku 132 643 regilaulu, neist ainult 8829 ehk ligemale 7% on kogutud Läänemaa 20st kihelkonnast, sh. Hiiumaalt. See piirkond haarab samal ajal ligemale 17% tookordsest kihelkondade üldarvust. 117 Fonogrammid on osalt katki või hallitanud. Fondis ERA III 4 leidub 55 viisi, mis on maha kirjutatud nimetatud fonogrammidelt. 296

\ Rahvauiiside kogumisest Eestis ära toodud kaks versiooni samast esitusest: ühe on ta üles kirjutanud esituse ajal, teise fonogrammi põhjal. Erinevad versioonid on paigutatud üksteise alla ja ühendatud akolaadiga. Erinevused avalduvad peamiselt rütmis: korduval kuulamisel on esile tulnud täpsemad rütmimustrid. Kreegiga oli 1921. aastal kaasas rootslannast abikaasa Maria Kreek, omaette käisid Johannes Helila (Muda) ja Andrei Laredei. Oma "helilise vanavara korjamise rahalises aruandes" Eesti Rahva Muuseumile Tartus näitab ta sendipealt ära kulud rongipiletitele, voorimehele, pakikandjale, fonograafi üürile ja parandusele. Lisaks on ta maksnud tasu esitajatele. Tema kaaskirjast 28. XII 1921 tuleb selgesti esile, kui suur vahe töömahus on kuuldelise kõlamulje põhjal tehtud üldistavate noodistuste ja transkriptsioonide vahel, mida tuleb äärmise täpsusega teha helisalvestuste põhjal. "Fonograafi rullidelt ärakirjutamise eest tuleb eraldi tasu, mille suurust ei ole kindlaks määratud. Ärakirjutamine rullidelt on väga väsitav, iseäranis torupillilood. Seepärast ei saa seda odavalt teha. Korralikult korjandust ümber kirjutada loodan kevadeks jõudvat." 118 1921. aasta suvel, kui Kreek kogus rahvaviise Ridala kihelkonnas, kohtus ta tolleaegse Tallinna Muusikamuuseumi töötaja August Pulsti korraldatud kontsertreisist osavõtvate setu naistega, kellelt ta fonografeeris ja hiljem transkribeeris kolm laulu. 119 1922. aastal on Kreek Tallinna muuseumi peol võtnud fonograafirullile ja sealt noodistanud 14 pillilugu. 120 Ühtekokku andis ta neil aastail Eesti Rahva Muuseumile üle 47 fonograafirulli, mis sisaldasid 127 pillivüsi, vaimulikku laulu ja regilaulu. 121 Kreegi ja Eesti Rahva Muuseumi koostööst saadud materjalid paiknevad Eesti Rahvaluule Arhiivis. 122 Järgnevail aastail kogus Kreek rahvaviise omal initsiatiivil ega sidunud 118 ERA II30, 251/62. 119 Kreegi reisikirjeldusest TMM MO11:1/309 loeme: "Saime kuulda, et setud Haapsalus pidu annavad, siis ruttasime selleks ajaks linna. Sääl fonografeerisime enne pidu need kolm laulu. Rohkem ei jõudnud. Pääle pidu ei saanud ka enam, sest et nad Tallinna sõitsid. Sõnad saime ainult ühel laulul üles tähendada. Lubasid teised sõnad järele saata, aga ei ole seda teinud. Fonograafist ei saa ka nendest sõnadest jagu." 120 Noodistused leiduvad fondis ERA III 4. Käekirja järgi otsustades on need teinud Karl Leichter. 121 ERA II30, 251/62; 263/6; 347/55 ja ERA III 4. 122 Kreegi aruandest rahvaviiside kogumise kohta 19. V1930 selgub, et kaotsis on üle 200 fonograafirulli. 297

Vaike Sarv Näide 1. Vaimulik rahvalaul. Esitanud Villem Tikerberg, 69.a. Ridala kihelkonnas Uuemõisa vallas. Üles kirjutanud Cyrillus Kreek 1921, ERA III 4, lk. 18-19. end mingi institutsiooniga. Priit Kuusk kirjutab Kreegi aastatel 1923,1928 ja 1932 tehtud fonogrammidest 123, paraku puuduvad nende asukoha kohta andmed. Kreegi edasine töö oli seotud rahvaviiside kogumisega oma õpilaste kaudu Rakvere Õpetajate Seminaris, Läänemaa Õpetajate Seminaris ja Läänemaa Ühisgümnaasiumis, kus ta Kuuse andmetel kirjutas üles ligikaudu 1300 rahvalaulu. Samal ajal kopeeris ta oma erakogu tarvis Eesti Rahvaluule Arhiivis paiknevaid materjale, mis tänaseks on leidnud koha Teatri- ja Muusikamuuseumis. Kreegi fonogrammide põhjal tehtud noodistused on erakordselt täpsed nii helikõrguste kui ka helipikkuste ülesmärkimise poolest. Ta on lisanud sõnalisi iseloomustusi rahvaviisi tempo kohta, osaliselt lisanud tugiheli absoluutkõrguse. Mitmed detailid tulevad välja sõnaliste kirjelduste kaudu: "Lõpus laulis laulja kiiremini, läks kärmemaks, nagu teistele näidates, et oma laul ikka hästi välja tuleb, olgu see ruttu või pikalt". 124 Priit Kuusk on rõhutanud, et Kreegi tööd iseloomustab kaasaegne suhtumine rahvaluulesse. 123 Priit Kuusk, Cyrillus Kreek ja eesti rahvamuusika. Muusikalisi lehekülgi III. Koost. Priit Kuusk, Eesti Raamat, Tallinn 1983, lk. 45-68. 124 Reisikirjeldus aastast 1914. TMM, f. M 11:1/331. 298

Rahvaviiside kogumisest Eestis Näide 1 järg. Vaimulik rahvalaul. "Kreek pole laulikut väga sundinud meenutama, mida selle ema või koguni vanaema kunagi laulnud. Ta on huvitunud sellest laululoomingust, mis tollal veel rahva sees käibel oli: igapäevastel toimetustel kodus, tööl, mõisateol, talgul või pulmas. [...] Kreegi kogu on paljuski just tollal veel elanud rahvaloomingu kogu." 125 1926. aastal kogus omal initsiatiivil rahvaviise Kanepi kihelkonnast Vana- Saaluse vallast Richard (Riho) Päts (1899-1977), kust on kuulmise järgi noodistanud 21 laulu. 126 Tema isa Eduard Päts oli pärit Holstre vallast, isa ema aga Kanepist. 127 Oma raamatus "Oh seda endista eluda" kirjeldab Päts oma seoseid rahvalauluga. 128 Muusikaline miljöö 20. sajandi alguse Tartus moodustasid rändmoosekandid, leierkastimees, idamaine moosekant viiulitaolise pilliga, setukesed "piilupartidega". Pätsu isa teadis palju rahvalaule, ema laulis 125 Priit Kuusk, Cyrillus Kreek ja eesti rahvamuusika, lk. 56-57. 126 Viisid paiknevad fondis ERA III 1,11-17 ja sõnad fondis ERA II, 727-734. 127 Leelo Kõlar oma vanaema sugulasi sealkandis ei mäleta. Küll oli Vana-Saaluse vallamaja lähedal Einerite talu, Helmi Einer kuulus aga Pätsude sõpruskonda. Telefoniusutlus 2001. aasta veebruaris. 128 Riho Päts, Oh seda endista eluda... Meenutusi möödunud aegadest. Toim. Leelo Kõlar, Airi Liimets, TPÜ kirjastus, Tallinn 1999. 299

Vaike Sarv koraale. Päts ise õppis viiulit ja klaverit, 1915 sügisel võttis Päts Mart Saare juures muusikateooria ja solfedžo tunde. Ta laulis Vanemuise muusikaosakonna segakooris ja teatrikooris, kus olid kavas ka eesti rahvalaulude seaded. Peale Mart Saare esimeste soololaulude ettekannet Tartus 1907. aastal hakkas levima tema kui modernisti kuulsus, mis tol ajal oli kuulajate jaoks võõras muusika. 129 Hiljem on Päts pidanud Saart kõrgetasemeliseks professionaaliks, kes oli "modernist" rahvamuusikalisel baasil. "Kui öeldakse, et folkloor on mineviku vastukaja, kuid samal ajal ka oleviku kõlav hääl, siis M. Saare loomingus avaldub see just sellisena. Folkloorse materjali kunstilisel töötlemisel on helilooja jõudnud niisuguse isikupärase eneseväljenduseni, mis oma eestipärase ilme, väljenduse karguse ja kaalukusega on jäänud mõjuvaimaks stiimuliks kõigile järgnevatele sellelaadsetele taotlustele." 130 1921. aastal põles Mart Saare korter Tartus koos Kreegi noodikoguga, mis tõi kaasa suuri muudatusi Tartu muusikaelus. Saar suundus Tartust Tallinna, Kreek Haapsallu. Päts tegi 1923. aastal eksamid Tallinna konservatooriumi klaveri ja kompositsiooni erialal ning jätkas edasist tööd Tallinnas. Oma raamatus ta väidab, et tema õpetaja Artur Kapp suhtus suure tähelepanuga ka rahvamuusikasse ja oma õpilaste katsetustesse selles vaimus. 131 Igatahes käis Päts 1926. aasta suvepuhkuse ajal mitmete rahvalaulikute juures ja noodistas rahvalaule. Pätsu väike kogu pärineb Võrumaa idaosast, Vana-Saaluse vallast. Selle moodustavad väiksemas osas Lõuna-Eestile tüüpilised vanemad rahvalaulud, mille hulgas on ka refräänilisi tavandilaule. Ülejäänud kuuluvad uuemate rahvalaulude hulka. Viisid on Päts üles kirjutanud koos arvukate meloodiliste ja rütmiliste variantidega, mis on tunnuslikud veel elavas kasutuses olevatele laulude. Sõnad paiknevad omaette lehtedel juhul, kui laul pole tervikuna koos viisiga üles kirjutatud. Muude laulude hulgas on ka helilooja isa käest üles kirjutatud sirbimängu laul, mis on pärit Viljandimaalt Holstre vallast. Noodi kõrval on märkus: "Sirbi mäng" peale lõikust: Visatakse sirbid ülesse, mis kõik ritta (ruudu) langevad; kelle sirp eemale kukub, see saab mehele; kelle oma aga seliti läheb, see 129 Karl Leichter, Mart Saar, lk. 27. 130 Riho Päts, Oh seda endista eluda..., lk. 52. 131 Päts, samas, lk. 82. 300

Rahvaviiside kogumisest Eestis Näide 2. "Sirbi laul". Laulnud Eduard Päts Holstrest, 65 a. Üles kirjutanud Riho Päts 1926. a. sureb sel aastal." Kuna Vastseliina kihelkonna naabruses elasid setukesed, läks Päts ka Meeksi kiriku kirmasele, mida peeti ilmselt vana kalendri järgi 7. juulil. Tema jaoks olid setukeste laulud muusikaliselt tundmatu maailm, lisaks toimus esitus peomeeleolus, laulu loomulikus keskkonnas. Sellest hoolimata püüdis ta kolme viisi noodistada, mis õnnestusid eeslaulja partii osas, mitmehäälse koori partiist sai noodipaberile ainult ülemise soolohääle (killõ) viis. "Omalaadse elamuse pakkus setu laul jaanieelsel "guljänjel" Meeksi kandis. See oli lausa pillav pillerkaar setu laulunaistelt. Mulle oli täielikuks üllatuseks selle omalaadne mitmehäälsus, mis kauaks, kauaks jäi kõrvu kumisema. Selle ajel olen 301

Vaike Sarv hiljem viisistanud mitmeid setu laule." 132 Samal aastal valmisid esimesed Pätsu rahvaviisidele tuginevad koorilaulud segakoorile, millest hiljem valmis seadeid eri koosseisudele. Pätsu kogumistöö jäi ühekordseks katsetuseks, kuid andis talle tugeva aluse edasiseks tööks nii koolimuusikas kui ka heliloomingus. Tänu tutvumisele ka Kodäly ja Bartöki tegevusega jõudis ta veendumusele, et "meie rahvalaul vajab erilist harmooniat ja läbitöötlust ja see peab olema välja kasvanud algupärasest rahvalaulust enesest, tema omapärast". 133 8. Eesti Rahvaluule Arhiivi osa rahvaviiside kogumisel 1920. aastate lõpul Eesti Üliõpilaste Seltsi kogumistöö vaibumise ajal hakkas pead tõstma uus põlvkond noori uurijaid, kes asusid tööle Eesti Rahvaluule Arhiivis. Arhiiv asutati 1927. aastal ja ta moodustas Eesti Rahva Muuseumi osakonna. Tol ajal pidas muuseumi üleval Eesti Rahva Muuseumi sihtasutus, tulud tulid esialgu Hariduse- ja sotsiaalministeeriumilt ning kultuurkapitalilt. Arhiivi juhatajana asus tööle Oskar Loorits (1900-1961), kes oli 1922. aastal saanud valmis magistritöö "Kõpu murde häälikutelugu" ning 1926. aastal kaitsnud Tartu Ülikoolis filoloogiadoktori kraadi. 134 Tema doktoritööks said kolm köidet väljaandest "Liivi rahva usund". 135 Folklorist Kristi Salve märgib, et professor Andersonil ja tema õpilasel Looritsal olid erinevad põhihoiakud: kui üks tugines tekstikesksele soome koolkonnale, siis teine lähenes rahvaluulele mitmel erineval viisil. 136 Lisaks esindas üks kabinetiteadlase tüüpi, teine käis aga agaralt 132 Päts, samas, lk. 108. 133 Muusikakasvatuse minevik ja tänapäev. Riho Pätsi 100. sünniaastapäevale pühendatud rahvusvahelise konverentsi teesid. Toim. Airi Liimets, TPÜ kirjastus, Tallinn 1999, lk.14. 134 Tartu Ülikooli humanitaarteaduste õppejõududeks olid 1920. aastate alguses arheoloog Aarne Michael Tallgren, etnograaf Ilmari Manninen, keeleteadlased Jaan Jõgever ja Johann Voldemar Veski (soome-ugri keelte alal Lauri Kettunen), kirjandusteadlane Gustav Suits. Eesti ja võrdleva rahvaluule professoriks oli Walter Anderson, samas töötas isikliku professorina ka Mathias Johan Eisen. 135 Oskar Loorits, Liivi rahva usund 1-3. Tartu Ülikooli Toimetused B 11:1, B 12:1, B 16:1, Tartu 1926-1928. 136 Kristi Salve, Järelsõna. Oskar Loorits, Meie, eestlased. Koost. Hando Runnel, Ilmamaa, Tartu 2000, lk. 407-408. 302

Rahvaviiside kogumisest Eestis välitöödel ja puutus vahetult kokku rahva eluga selle mitmekesistes vormides. Looritsa keskseks huvialaks kujunes rahvausund, mis moodustas mentaalse aluse kogu folkloristikale. Rahvausundi uurimine võtab Looritsa arvates "vaatlusele kõik elunähtused sellistena, nagu rahvas neid endale kunagi kujutlenud, seletanud ja mõtestanud, kajastades seega usu kõrval ka rahva omaaegseid teadmisi ja käskudesse, keeldudesse või ennetesse formuleeritud elutarkust". 137 Sealjuures ei piirdunud Loorits mineviku nähtuste kajastuste uurimisega, vaid sekkus päevaprobleemidesse ja temast kujunes üks ühiskonna meelsuse tähtsamaid kujundajaid. 138 Eesti Rahvaluule Arhiivi näo kujundamisel tugines Loorits Soome Kirjanduse Seltsi eeskujule, kus ta esmakordselt oli käinud juba 1924. aastal. Tookord otsis ta võimalusi arhiivi asutamiseks Tartu Ülikooli juures, mis paraku korda ei läinud. "Nõupidamistel Kaarle Krohniga hakkaski siis ikka enam kristalliseeruma mõte Taani ja Norra eeskujul ka Eestis iseseisvat rahvaluule-arhiivi asutada. Selle üle sai nõu palutud ka teistelt Eesti folkloristidelt, kuni lõpuks kevadel 1925 Tartu ülikoolis maad käisin kuulamas, kas ei tahaks ülikool arhiivi enda juures asutada nagu iseseisvat asutist näit. Taanis või Norras." 139 Arhiivi ametlikuks asutamispäevaks sai 24. september 1927, mil peeti esimene kolleegiumi koosolek. 140 Arhiivi tööks vajalik raha tuli suuremas osas haridusministeeriumist, lisaks ka kultuurkapitalilt. Mõningal määral andsid abi Eesti Kirjanduse Selts, Õpetatud Eesti Selts jt. 141 Tööd toetas rahaliselt ka 1924. aastal asutatud Eesti Akadeemiline Helikunstnikkude Selts, kes algatas eesti rahvaviiside väljaandmise. 142 137 Oskar Loorits, Rahvausk. Eesti Entsüklopeedia VI. Loodus, Tartu 1936, lk. 346. 138 Oskar Loorits, Vastu voolu. Võitlusartikleid uue Eesti loomisel 1929-1933. Autori kirjastus, Tartu 1933. 139 Oskar Loorits, Eesti Rahvaluule Arhiivi 10. aastapäevaks. Rahvapärimuste selgitaja. Eesti Rahvaluule Arhiivi väljaanne nr. 3, Tartu 1937, lk. 57. 140 Kolleegiumisse kuulusid haridusministeeriumi, Tartu Ülikooli ja Eesti Rahva Muuseumi esindajad. Loorits, samas, lk. 62. 141 Haridusministeerium toetas 1928/29. aastal ERA tööd 5000 ja kultuurkapital 2600 margaga, järgmisel aastal olid summad vastavalt 7000 ja 566 marka ja jäid lähimaiks aastaiks samasse suurusjärku. Loorits, samas, lk. 60. 142 Herbert Tampere, Eesti rahvaviiside antoloogia I. Eesti Akadeemilise Helikunstnikkude Seltsi toimetused I. Tallinn 1935. 303

Vaike Sarv Loorits selgitas arhiivi kümnendal tegevusaastal, et see institutsioon on Hurda põhimõtetele tuginevalt eesti rahva usu, teaduse, keele, vaimulaadi ja suurel määral isegi ajaloo varaait. "Eesti Rahvaluule Arhiivi asutamine 1927 tähistab Jakob Hurda surmaga 1907 ripakile jäänud kavakindla ja sihiteadliku tegevuse uuestijätkamist eesti rahvaloomingu kogumiseks, korraldamiseks, väljaandmiseks ja uurimiseks." 143 Looritsa lähemateks kaastöölisteks Eesti Rahvaluule Arhiivis olid tolleaegsed Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna üliõpilased Richard Viidalepp (1904-1986, lõpetas folkloori ja etnograafia alal 1940), Paul Ariste (1905-1990, lõpetas keeleteaduse alal 1929), Rudolf Põldmäe (1908-1988, lõpetas eesti keele, kirjanduse ja rahvaluule alal 1935) ja Herbert Tampere (1909-1975, õppis filosoofiateaduskonnas 1927-1933). Lisaks organiseeris ta korrespondentide võrgu tööd ja kaasas arhiivi töösse üliõpilasi. Ainukeseks muusikalise haridusega töötajaks Eesti Rahvaluule Arhiivis oli Karl Leichter (1902-1987), kes asus tööle peale erialaeksami sooritamist Tartu Kõrgema Muusikakooli Heino Elleri teooriaja kompositsiooniklassis 1929. aasta kevadel ja jäi sinna kaheks aastaks. Suur osa Eesti Rahvaluule Arhüvi tööjõust läks varasema materjali kopeerimisele ja korraldamisele, kuid pidevalt koguti ka uut materjali, sealhulgas rahvaviise. 144 Seda perioodi on peetud järelkorjanduse ajajärguks. 145 Leichter selgitab, et 1928. aastast alates püüdis ERA ka viise korjata, et tasandada olemasoleva materjali mõningaid puudusi ja võimalikult usaldusväärset materjali saada neist kohtadest, kus varem ainult möödaminnes on korjatud. 146 Oma 143 Oskar Loorits, Saatesõnaks. Rahvapärimuste selgitaja. Eesti Rahvaluule Arhiivi väljaanne nr. 1, Tartu 1936. 144 Anna Johanson on f onograf eerinud Karksi kihelkonnast 15 viisi (noodistused paiknevad fondis ERA III 6) ja Oskar Loorits samal aastal Paistus 5 viisi ja 1925. aastal 40 liivi rahvaviisi. Looritsa fonografeeringud on 1935-36 noodistanud Herbert Tampere ja need paiknevad fondis ERA III, 6 ja 7. Eesti Rahva Muuseumi ühisuse esindajad andsid 11. III 1933 Eesti Rahvaluule Arhiivile üle 376 täidetud fonograafirulli (A. O. Väisänen 1-58 (1912) ja 59-132 (1913), Johannes Muda 133-141 (1914), K. Kreek 142-164 (1914), 165-197 (1921) ja 198-209 (1922), lisaks ERA omad materjalid (210-376) aastaist 1927-1932. Aruande kirjutamise ajaks oli neid tervetena alal hoidunud ainult paarkümmend. Vt. Karl Leichter, Rahvaviiside korjamisest Eestis, lk. 174-175. 145 Herbert Tampere jaotas rahvaviiside kogumise ajaloo Eestis kolme perioodi: (1) isamaaliselt meelestatud asjaarmas tajalik; (2) teaduslik-süs temaatiline; (3) iseseisvusaegne järelkorjanduse ajajärk. Vt. Herbert Tampere, Eesti helikunst. Eesti Entsüklopeedia II. Loodus, Tartu 1933, lk. 681-685. 146 Karl Leichter, Rahvaviiside korjamisest Eestis, lk. 174. 304

*? Rahvaviiside kogumisest Eestis aruandes näitab Leichter, et esimesel töösuvel käisid viise kogumas Alide Saat (Rapla kihelkonnast 157 ja Märjamaa kihelkonnast 218 viisi) ja Joosep Aavik (Saaremaalt, Kärla kihelkonnast 16 viisi). 147 1929. aastal fonografeeris Kolga-Jaani, Tarvastu ja Paistu kihelkonnas 53 rahvaviisi V. Koch. Fonograafile on samal aastal viise võtnud ka Paul Ariste (Risti kihelkonna rootslaste ja Tartu-Maarja kihelkonna mustlaste laulud) ning Helme kihelkonnast E. Treu. Eesti Rahvaluule Arhiivi aruandes rahvaluule kogumisest on märgitud, et "kahjuks olid meie muusikamehed suvel laulupeoga nii seotud, et ei saanud kogumistöhe rakenduda". Noodistused nende heliülesvõtete põhjal tegid ilmselt Tartu Kõrgema Muusikakooli üliõpilased. Eesti Rahvaluule Arhiivi muusika-alast tegevust kujundas neil aastail Tartu Kõrgem Muusikakool, täpsemalt Heino Elleri rajatud koolkond. Eller valiti Tartu Kõrgema Muusikakooli kompositsiooni ja teooria vanemõpetajaks 1920. aastal. Kooli eesmärgina oli fikseeritud "meie muusikakultuuri tasapinna tõstmine ja Eesti algupärase muusika edendamine". 148 Eller töötas Tartus 1940. aastani. Kuigi ta ise rahvaviise kogumas ei käinud, kasutas ta neid oma heliloomingus. 149 Mart Humal on leidnud, et Elleri helikeele, eriti temaatilise materjali rahvuslikkus ja isikupära süvenevad just aastail 1926-1930. 150 Neil aastail õppisid aga tema klassis Karl Leichter, Eduard Oja, Eduard Tubin, Olav Roots ja teised noored, kes olid huvitatud rahvaviisidest. Vardo Rumesseni andmetel 151 arutati Elleri klassis arutati ka rahvaviiside "iseloomu", mis võis tähendada nii muusikateoreetilist analüüsi kui ka rahvuslikke määranguid. Üheks põhjuseks, miks kaks Elleri õpilast kogumistööle läksid, oli kindlasti rahvaviiside uurimise ja kasutamise kõrge prestiiž neil aastail Tartu koolkonnas. Tubin on oma põlvkonnakaaslasi iseloomustanud kui noori, maailmale avatud inimesi. Ilmselt ei võõristanud nad ka rahvamuusikat. "Kui pealinnas tegutsenud heliloojate ja muusikakriitikute maitse kriteerium oli valdavalt klassikaline muusika, siis Tartu heliloojate noor põlvkond oli huvitatud 147 ERA 111,1. 148 Peeter Lokk, Ajaloolis-statistiline ülevaade Tartu Kõrgemast Muusikakoolist 1919-1940. Heino Elleri nimeline Tartu Muusikakool 75. Tartu 1994, lk. 7. 149 Mart Humal, Heino Elleri töödes kasutatud rahvaviisid. Muusikalisi lehekülgi II. Koost. Priit Kuusk, Eesti Raamat, Tallinn 1979, lk. 101-116. 150 Mart Humal, Ülevaade Heino Elleri loomingust. Samas, lk. 36. 151 Vardo Rumessen, Eduard Tubina lapsepõlvest ja tema õpiaastatest. Teater. Muusika. Kino, 2000, nr. 7, lk. 61. 305

Vaike Sarv kõigest uuest muusikamaailmas." 152 1929. aastal läks rahvaviise koguma Tartu Kõrgema Muusikakooli kõrgema kursuse üliõpilane Eduard Oja (1905-1950). Oja oli pärit Põhja- Tartumaalt Vana-Põltsamaa vallast. Ta õppis Tartu Õpetajate Seminaris 1919-1924, seejärel tegutses muusikaõpetajana Tamsal ja Elvas. Tartu Kõrgemasse muusikakooli astus ta 1927. aastal Eduard Tubina õhutusel. 153 Huvi rahvaviiside vastu pärineb ilmselt Elleri kompositsiooniklassist, kus ta õppis 1932. aastani. Tegevusel rahvaviiside kogujana olid aga ka majanduslikud põhjused. Rahvaviiside koguja sai Eesti Rahva Muuseumilt stipendiumi ja sõiduraha, lisaks korvati kulud, mis läksid "laulikute meelehääks natuuras (viin, kompvekid jne.) ning rahas". 154 Oja tulemused rahvaviiside kogumisel on aukartust äratavalt suured. 1929. aastal fonografeeris ta Pärnu-Jaagupi, Kirbla ja Vigala kihelkonnast ning Kihnu saarelt 109 viisi ning tegi neist transkriptsioonid. 155 Laulude sõnad kirjutas üles Eduard Treu (Laugaste). 156 Fonogrammidelt noodistatud viisid kontrollis Oja palvel üle Eduard Tubin, kellel oli absoluutne kuulmine. 157 Oja regilaulunoodistused järgivad muusikalist rütmi, esituslikest iseärasustest ette tulevaid muutusi kommenteerib ka märkus noodi kõrval: "Fonografeerimisel laulis vahel rõhud eeltaktile, kuid demonstreerides vanaaegset laulu, laskudes ühelt jalalt teisele, võttis rõhud järjekindlalt nii nagu algul märgitud." 158 Oja jätkas kogumistööd ka 1930. aasta suvel Rõuge ja Hargla kihelkonnas ning Hopas (Apes) Lätimaal, kust fonografeeris 258 viisi. 159 Oja noodistustest on avaldatud 114 viiuli, kandle, sokusarve, vilepilli, konnapilli ja lõõtspilli 152 Vardo Rumessen, Eduard Tubina meenutusi Eduard Ojast. Küsitlenud Vardo Rumessen. Teater. Muusika. Kino, 1995, nr. 1, lk. 52. 153 Vardo Rumessen, Kirgas isiksus, karge muusika. Edasi, 26.01.1985. 154 EFAM, ERA 3 A: Stipendiaat Eduard Oja aruanne rahvaviiside kogumisest suvel 1930. a. 155 Noodistused paiknevad fondis ERA III 2, 9-413. 156 Laulude sõnad leiduvad fondis ERA II 17, 9/37. Samas leiduvad ka Eduard Treu matkamärkmed rahvaluule korjamisreisilt Lääne-Eestis. 6. juunil 1929 kirjutab Treu, et kohrus Eduard Ojaga Mõisakülas. Viimase ülesandeks jäi üles märkida veel leiduvad rahvaviisid. 157 Vardo Rumessen, Eduard Tubina lapsepõlvest ja tema õpiaastatest, lk. 61. 158 ERA III 2, lk. 835. 159 ERA III 3, 9-233. 306

Rahvaviiside kogumisest Eestis

Vaike Sarv (härmooniku) lugu, osalt kombineeritud omavahel või lauluga. 160 Rahvaviisiuurija Ingrid Rüütel märgib sissejuhatuses, et Oja noodistused on üldiselt usaldusväärsed ja sageli ka detailides täpsust järgivad. "Nad on tehtud ettemängimise, tihtipeale ka fonografeeringu, mitte mälu järgi ja umbes, nagu suur osa pillilugusid meie rahvaluulekogudes. Iga loo juures on näidatud ka tempo, nii on kasutajal võimalus metronoomi järgi oma tempo originaaliga kooskõlla viia". Materjali päritolu ja esitajaid sisaldavad andmed vastavad suuremas osas nõudmistele, lisatud on täiendusi esitusviisi ("mängides lööb takti kaasa") või pala ülesehituse ("lugusid alustab tavaliselt sissejuhatava akordiga") kohta. Karl Leichter (1902-1987) sündis Virumaal, Sõmeru mõisas. Ta õppis Rakvere Gümnaasiumis, kus lühikest aega oli tema õpetajaks õpetajaks Cyrillus Kreek. 1929. a. lõpetas Tartu Kõrgemas Muusikakoolis klaveri-, hiljem Elleri teooria- ja kompositsiooniklassi ning 1931 Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonna. Tema töö Eesti Rahvaluule Arhiivis jääb kahe kõrgkooli lõpetamise vahelisse Leichter kogus rahvaviise 1929. aastal oma emalt Mari Leichterilt Rakveres, 162 1930. aastal Torma ja Iisaku kihelkonnast 163 ja 1931. aastal Võnnu, Räpina, Põlva ja Kanepi kihelkonnast, ühtekokku 291 viisi. 164 Lisaks sellele kirjeldab Richard Viidalepp ühte ERA ekspeditsiooni 28. septembril 1930. aastal Äksi kihelkonda, milles osales lisaks kirjutajale ERA juhataja Oskar Loorits, juhataja abi Paul Ariste ja muusikamees Karl Leichter. 165 Viimase ülesandeks oli 160 Eesti rahvapillilood I. Pärnu- ja Läänemaa rahvapillipalu Eduard Oja korjandusest 1929. a. Koostanud ja kommenteerinud Ingrid Rüütel. Meie Repertuaar 4, Eesti Raamat, Tallinn 1989. 161 Johannes Jürisson, Karl Leichter ja eesti muusikaline kirjasõna. Karl Leichter, Valik artikleid. Koost. J. Jürisson, Eesti Raamat, Tallinn 1982, lk. 5-32. 162 Karl Leichteri noodistused fonogrammide põhjal 1929. aastal ERA III 6,135-138. 163 Noodistused paiknevad fondis ERA III, 6. Ta salvestas ka Mustvee kihelkonnas 22 vene vaimulikku laulu, kuid need heliülesvõtted jäid dešifreerimata. 164 Karl Leichter, Rahvaviiside korjamisest Eestis, lk. 175. 165 Richard Viidalepp, Meie esimene ekspeditsioon. Keelest ja rahvaluulest. Emakeele Seltsi Aastaraamat 30, Eesti Raamat, Tallinn 1986, lk. 163-172. 308

Rahvaviiside kogumisest Eestis

Vaike Sarv võtta kolme lauliku laulud fonogrammile, mille ta hiljem noodistas (sõnu kirjutasid teised kogujad). 166 Leichteri ülesandeks oli rahvaviiside korraldamistöö. Oma aruandes teatab ta, et on kahe aasta jooksul spetsiaalsetele kaartidele kopeerinud üle 11.000 viisi, millest osa on fonogrammidelt kontrollitud, väljakirjutamata viisid on aga noodistatud. 167 Lisaks sellele korrastas ta materjali ka piirkondade kaupa ja tegi Eesti Rahvaluule Arhiivi viisidekogu. (Tabel: Karl Leichter, Rahvaviiside korjamisest Eestis, lk. 177.) 166 Viidalepa andmetel leiduvad 23 fonogrammidelt noodistatud viisi fondis ERA III 6, 79-90. Fonogrammide inventariraamatu põhjal on salvestatud all neli mustlaste viisi (ERA III 6,61-62) ja 12 Taavet Ansipi laulu (ERA III 6,79-88). 167 Karl Leichteri aruanne 30. IV1931, Tartu. EFAM, ERA 3 A. 310

Rahvaviiside kogumisest Eestis sisulise liigituse. Kokkuvõtlikult ilmus see artiklis "Rahvaviiside korjamisest Eestis". 168 Peale Tartu Ülikooli lõpetamist 1931. aastal keskendus Leichter magistritöö kirjutamisele, mis valmis 1933. aastal. 169 Ta asus tööle Postimehe toimetusse, kus oli võimalik oma aega paremini jagada, ilmselt oli ka sissetulek suurem. Ta kirjutas ajalehes mõningaid artikleid rahvamuusikast, mis näitavad tema pädevust nii rahvaviisi kogumise, korraldamise kui ka kasutamise alal. Raskuspunkt on siiski rahvaviiside kasutamisel professionaalses muusikas. "Et rahvaviisidega ja rahva muusikaliste avaldustega otsene tutvumine võib avaldada suurt mõju, seda kinnitab ja tõendab vast kõige kujukamalt asjaolu, et eesti muusika rahvusliku kooli rajajad ja väljakujundajad on just need heliloojad, kes käisid korjamas rahvaviise, need on M. Saar, J. Aavik, P. Süda ja C. Kreek." 170 Samas märgib ta, et need heliloojad, kes pole ise rahva hulgas kogumistööd teinud, jäävad rahvaviiside kasutamisel oma loomingus rahva vaimust kaugele ja tulemus mõjub juhusliku või otsituna. Leichter kinnitab, et ainuüksi rahvaviisi kasutamine ei tee helitööd väärtuslikuks, vaid need tuleb ümber valada modernsele ajale vastavasse vormi. Seda suunda jätkasid EÜSi tegelaste kõrval ka Eduard Oja ja Riho Päts. Viimase tegevus pani aluse rahvaviiside kasutamisele koolimuusikas ja see suund kujunes rahvusliku muusikapedagoogika alustalaks. Leichteri lahkumisega Eesti Rahvaluule Arhiivist 1931. aastal lõppes ettevalmistav periood eesti rahvamuusika korraldamise ja uurimise ajaloost, mis oleks võinud viia eesti rahvamuusikateaduse kui muusikateaduse osa tekkimisele ja ehk isegi rahvamuusika õpetamisele Tartu Ülikoolis. Eesti Rahvaluule Arhiivi enam muusikalise haridusega töötajaid ei jäänud, nõrgenes ka koostöö Elleri koolkonna üliõpilastega. Leichteri tööd jätkas aga Herbert Tampere, kes viis rahvamuusika uurimise lähemale filoloogiale ja asetas raskuskeskme hoopiski ühisosale keeleteaduse, etnograafia ja arheoloogiaga. Selle tulemusel hakati rahvamuusikat nägema enam ajaloolise talurahva maailmavaate, eluviiside ja eneseteadvuse 168 Karl Leichter, Rahvaviiside korjamisest Eestis, lk. 177. 169 Karl Leichter, Richard Wagneri ühiskunstiteose filosoofilis-esteetilised alused. Keset muusikat. Koost. Maris Kirme, Ilmamaa, Tartu 1997, lk. 17-81. 170 Karl Leichter, Uurigem rahvaviise! Valik artikleid, lk. 56-58 (ilmunud: Postimees, 25.08.1933) 311