«JUL .,« , % ^ И > * «^^Ž'- EEL 1 \ J JUA& KiRjMire

X I.,«*d If «JUL ШШ, % ^ И > * «^^Ž'- EEL 1 \ J JUA& KiRjMire

SISU KORD S. Kiin. Luulelaad on ELULAAD 449 K. Laitinen. Legend, mis kadus. Aino Kalda kirjutamata jäänud romaan 450 N. Andresen. Aino Kallas eesti kirjanduse tõlgitsejana 467 M. Hint. Kas olevik vajab tunnust 475 L. Tük. Kubjas, kilter, korrapealne 481 J. Sang, L. Karlov. õigekeelsussõnaraamat 1976 («Keele ja Kirjanduse» ringküsitlus) 489 PUBLIKATSIOONE JA MATERJALE S. Ruutsoo, H. Niit. Eino Leino «Eesti muljed».. 491 TÄHTPÄEVI A. Jaaksoo. Mis endal hinges. Heino Väli 50... 500 PÄEVATEEMADEL P. Rummo. Kirjanduselu aastaraamat.... 501 RAAMATUTE KESKEL U. Tõnts. Peremehega ja peremeheta talu.... 502 E. Süvalep. Maastikud lammastega 505 A.-R. Hausenberg. Kaks ülevaadet udmurdi keeleteadusest 507 RINGVAADE E. Teder. Eduard Nukka meenutades 509 P. Alvre. Kaks väitekirja komi keele alalt... 509 M. Mäger. Väitekiri eesti-läti keelesuhetest... 510 R. Põldmäe. Väitekiri eesti-soome kirjandussuhetest 511 I. Tikko. Noorteadlaste V konverents 511 P. Raud. Emakeele Seltsis 512 Esperanto 512 Kaanel: 1977). Aino Kalda suvekodu Kassaris (H. Kattai foto, @ Kirjastus «Perioodika», «Keel fa Kirjandus» 1978 KOLLEEGIUM: P. Ariste, V. Hallap, A. Hint, E. Jansen, O. Jogi, A. Kask, R. Kull, V. Pall, H. Peep, E. Päll, P. Rummo, E. Sõgel, A. Tamm. O. Tedre, A. Vinkel. TOIMETUS: O. Jogi (peatoimetaja), S. Ruutsoo (peatoimetaja asetäitja), E. Kindlam (vastutav sekretär), A. Langemets (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), H. Niit (kirjanduse ajaloo ja rahvaluule osakonna toimetaja), J. Sang (keeleteaduse osakonna toimetaja), A. Mandre (toimetaja), I. Pärnapuu (korrektor). Toimetuse aadress: 200 001 Tallinn, Sakala 3, tel. 449-228, 449-126. Laduda antud 19. VI 1978. Trükkida antud 25. VII 1978. Trükiarv 3400. Staicele Paberivabriku trükipaber nr. I, 70x108/16. Trükipoognaid 4.25 + 2 kriittahvlit. Tingtrükipoognaid 6,3. Arvestuspoognaid 6,88. MB-0740I. Tellimuse nr. 3014. Hans Heidemanni nim. trükikoda. Tartu. Ülikooli 17/19. II. Tellimishind aastaks rbl. 3.60, 6 kuuks rbl. 1.80, 3 kuuks 90 kop. Tellimusi võtavad vastu sideasutused ja «Ajakirjanduslevi» osakonnad. «Кеэль я кирьяндус» («Язык и литература»), журнал Академии наук Эстонской ССР и Союза писателей Эстонской ССР. Выходит один раз в месяц. Издательство «Периодика». Таллин. Hit эстонском языке.

Nr. 8. A U G U S T 1 9 7 8 XXI AASTAKÄIK Luulelaad on ELULAAD SIRJE KIIN Kirjandusteoseid kui niisuguseid ei olegi tegelikkuses olemas: on ainult kirjandusnähtused Sellepärast mõistamegi kirjandusteose all lugeja teadlikku esteetilist hinnangut. R. Escarpit Kirjutame anno 1978. Nii ajalises elus kui luulemaailmas hakkab lõppema järjekordne kümnend. Just aastakümnetega on mõõdetud viimaste aegade luuleprotsessi, nõnda et need omaette mõisteteks on kujunenud. Mida enam vajub kirjandusaeg möödanikku, seda enam näib ühtlustuvat ning samastuvat meie kirjanduslik mälupilt sellest ajast, mida lähedasem on kirjandusaeg tänasele, seda isiklikumad, diferentseeritumad, aga ka laialivalguvamad on kirjanduspildid meis, johtudes igaühe värskeimaist lugemismuljeist. Nii ütleme «1950-ndate aastate luule», ja mõtleme eelkõige tollast ülesehituspaatosest kantud, eepilist, eetiliselt sirgjoonelist ja ebaisikulist, poeetiliselt igatahes ülerikastamata värsse; ütleme «1960-ndate aastate luule», ja mõtleme eeskätt 1962 1965 purskunud vormi- ja sisu-uuendusile, vahuna tõusnud kujundiarendusile, intensiivsele mõtte- ja meeleolupingele, mis keskendus isiksuse, looja eneseteostuse ümber; see oli eelmise kümnendi luulest intiimsem, lüürilisem, satiirilisem, aga ka sõnavohavam ja metafüüsilisem. Siin oli vähem selget ja täpset tunnetust kui pingelist otsingut ja teeleidmist, oli ühiskondlik tõus nii elus kui luules. Mõtleme aga eelkõige nende kümnendite põhihoovustele luules, unustades, et 1950-ndailgi aastail ilmunud luulest annaks teha praegustele kõrgendatud luulekriteeriumidele vastava intiimse isikulüürika valiku, nõnda nagu ka 1960-ndail aastail ilmus maneerset, plakatlikku, trafaretset, luuleuuendusest puutumata jäänud värsse, üldistus on ikka millegi suhtes ebaõiglane, miski jääb ikka koondpildist välja. 29 Keel ja Kirjandus nr. 8. 1978. 449

Sellise kollektiivse, ilmselt tendentsliku, illusoorse ja ühekülgse kirjandusliku mälestuspildi värske segilöömise näiteks sobib M. Undi koostatud kompositsioon 1960-ndate aastate luulest «Hamleti laulud», mis järsu valgusvihuna üllatas ja teravdas tolle luulekümnendi mälus märksa pastelsemana säilinud tunnusjooni: et see luule oli niivõrd sotsiaalne, niivõrd aktiivne, niivõrd aateline ja et see luule oli niivõrd luule. Muidugi oli valik teadlik, teravdamine tahtlik, aga valiku sellest luulest on seega teinud ka Aeg, s. t. et see luule meile praegu selliselt mõjub. Teadvustades nõnda kirjandusaegade muutumist ja suhtelisust, küsin, mida võib tähendada ja saab tähendama mõiste «1970-ndad aastad eesti luules», sest selle luulekümnendi lõplik ilme on juba kujunemas. Kümnendi lõpuni jäänud paar aastat ei sisenda enam suurte oodatavate luulesündmuste aimust, ehkki kaks aastat tagasi ennustas H.-K. Hellat, et need sündmused on ees. 1 Ehk oli ka luulekriitika 1960-ndate aastate luuletõusust takkajärele kehutatud, et kõrgendatud meeleolus veel 1970-ndate aastate algulgi imet ootas. Elus ja luules kulges kõik tasasemalt ja rahulikumalt, voolujoonelisemalt. Luuleelevus vaibus, osa kassetipõlvkonnast vaikis, osa leidis eneseväljenduseks teisi vorme, osa jätkas stabiilselt kõrgel kätteluuletatud tasemel, dikteerides hindamisaluse ja lävekõrguse uutele luulesse tulijatele. Neid viimaseid polegi sel kümnendil vabe olnud: 1970 Lilli Promet, 1971 Jüri üdi, Joel Sang, Toomas Liiv, Johnny В. Isotamm, 1972 Päärn Hint, Jaan Paavle, 1973 Viiu Härm, Ott Raun, Ave Alavainu, Eino Sepp, 1974 Andres Vanapa, Henn-Kaarel Hellat, 1975 Jaak Jõerüüt, Väino Vesipapp, 1976 Aivo Lõhmus, Ants Paikre, Rein Sander, 1977 Aino Pervik, 1978 Doris Kareva, Katrin Väli, Ene Mihkelson ja ehk veel keegi. Juba praegu üle kahekümne nime, seda on rohkem kui mõlemal eelnenud kümnendil. J. Kaplinski hindas 1973. luuleaastat «üksikinimeste luule aastaks» 2. H.-K. Hellat oletas, et see üldistus sobib tervele veel lõppemata kümnendile. 3 Tänagi tundub, et väide peab paika: pole tõesti ei suuremat mõttekaaslust ega koolkondi, on ainult rohkem vormiline kui sisuline ühtlustav mõjur, tendents, mida võiks nimetada Udi-fenomeniks. «Närvitrüki» neljast omanäolisest luuletajast ainsana viljakalt jätkanud Jüri Üdi, nüüd Juhan Viiding, on mõjutanud paljusid 1970-ndate aastate luuletajaid, temalt on päritud nii vormivõttestikku kui ainet, suhtumisi ja hoiakuid, on olnud isegi otseseid kujundilaene. Päritav pole aga peamine, tema luule sisemine eetiline kõrgumine, see poeetiline «mina», mille ümber kogu ta «mäng ja traagika» keskendub. Autoreil, kellel see oma poeetiline «mina» olemas, on väiksemad või suuremad üdilikkused viljakamad olnud (V. Luik, J. Jõerüüt, D. Kareva). Paljude teiste puhul aga võinuks luulekultuuriline mõju kellelt tahes veel tugevamgi olla. Varasem luuleaeg ei ole selle kümnendi luuletajaid palju mõjutanud. 1976. aastal ilmunud A. Alliksaare valik ehk selgitas kull tema osa tagantjärele, tänases luules on tema otsest vüjastust raskem tuvastada. Kui üldse, siis P.-E. Rummo, J. Kaplinski, ka A. Ehini kaudu. On 'aga tähelepandav ja iseloomulik, et ei 1960-ndate aastate luule ise tervikuna ega ka autoriti pole viljakat ega epigoonlikkugi järeletegemist leidnud, et nii J. Kaplinski kui P.-E. Rummo jt. luule on jäänud ennemini suurteks üksiklasteks ning mõjutanud pigem luulekultuuri tervikpilti 1 Vt. H.-K. Hellat, Tagasivaatest prognoosini. Luuleuuendusest 1970 1974 aastaülevaadete valguses. «Looming» 1976, nr. 2, lk. 318. 2 J. Kaplinski, Luuleraamatuaasta 1973. «Looming» 1974, nr. 5, lk. 835. 3 H.-K. Hellat, Tagasivaatest prognoosini, lk. 318. 450

kui kedagi autorit õtse ja isiklikult. Ja veel üks võrdlus eelmise kümnendiga: kui kassetipõlvkond oli tugev just ühisjoontes, taotlustes, siseprogrammis, erinev ja nõrgem, laialivalguvani vormiteostuses, siis 1970-ndate aastate luulessetulnukate enamikule (v. a. J. Üdi, V. Härm, J. Jõerüüt) on ühine just ebamäärasus taotlusis, vähene kujundiintensiivsus, vähene omapära. Sisuliselt on 1970-ndate aastate luule ikkagi järjepidev iseolemine, pigem mosaiikne kui ühtne selle või teise suurmõju järelvoog või ühistõus enne uut oodatavat tippu. Ei, seda mitte. Kassetipõlvkonnast jätkavad isikupärastena oma valitud loometeed eelkõige J. Kaplinski ja H. Runnel, olles vähem sõltuvad praegusest aegruumist kui noorem luule, jätkates filosoofilisema, üldinimlikuma, vähem isikliku «mina» ja maiste asjade luulendamist. Mõlemad on jõudmas oma loomingus avardunud tippu, J. Kaplinskil ulatub see poeetilise universumitunnetuseni, H. Runnelil ühtaegu kõigi ja iga üksiku enesetunnetuseni. Lihtsam ja naiselikum on nende kõrval D. Vaarandi ja E. Niidu sama suurusjärgu luule, mis käsitleb üldinimlikke probleeme sisemise äratundmise, väikeses suure tajumise induktiivset teed pidi. Nende luule on küll ajaga seotud, aga see on teise tasandi ajatunnetus kui 1970-ndate aastate nooremas luules. Argiteadvuslik on neil küll olemas, aga see on vähem oluline, ajakajalised üksikdetailid esinevad lüürilises kirjelduses, aga ei tõuse nõnda tähtsaiks sümbolkujundeiks ja märksõnadeks kui nooremail luuletajail. Eriti D. Vaarandi luulele on omane harras poeetiline meeleolu ja tunne, pidulik põhihoovus, mida lugeja nooremas luules ei taju ja mida ei taotletagi. Millised siis on 1970-ndatele aastatele iseloomulikumad luuleajajooned? H.-K. Hellat, kellele nüüdisluule probleemid kõige sulelähedasemad on olnud, kirjutab: «Meie praegune luule on olemuslikult ja süvenevalt sotsiaalne, tegeldes inimese siseilmaga, inimsuhetega, poeetiliste sotsiaalpsühholoogiliste eritlustega, filosoofiliste suhteaspektidega inimese ja ühiskonna, inimese ja looduse, inimese ja universumi vahel» (sõrendused S. K.). 4 Siin on ju koos kõik ja mitte midagi. Sellesamaga on inimtunnetus tegelnud kogu oma eksistentsi jooksul, sellesamaga tegelevad filosoofia, sotsioloogia, psühholoogia jpt. teadusharud, sellestsamast kirjutab maailmakirjandus. See on õige ainult üldisemas tähenduses, seoses praeguse eesti luulega muutuvad need mõisted aga üsna sisutuks, jäävad katteta. H.-K- Hellati toodud mõistele leiaksime 1970-ndate aastate luulest vasteid, aga vastamata jääb küsimus: mis on ikkagi praegusele luulele enim iseloomulik, mille nimel seda luulet kirjutatakse? Kunstiliselt struktuurilt on poeesia palju elementaarsem süsteem kui proosa, selle süsteemi elemendid väljenduvad rohkem luuletuse enese tekstis, 5 on vähem hajusad ja rohkem n.-ö. peo peäl. Seepärast on ka konkreetse aja ja konkreetse sotsiaalsuse avaldused luules ehk hõlpsamini tabatavad kui proosas. Luule on ikka olnud oma ajaga vahetumalt seotud kui proosa, nõnda on see ka 1970-ndail aastail, eeskätt nooremas luules. Luulesse on jõudnud üks oluline nüüdisnähtus, millest vähe kirjutatud, aga palju kõneldud ja mida I. Cernovile toetudes nimetaksin idee või aate asjastumiseks luules. «Kultuuri ajaloo eri järkudel asja ja idee vahekord muutub: ühed ajad on seotud asja preva- * H.-K. Hellat, Tagasivaatest prognoosini, lk. 318. 5 Ю. Л о T M а н, Анализ поэтического текста. Структура стиха. Ленинград, 1977, lk. 29 32. 29* 451

kerimisega, teisi aga iseloomustab väärtussüsteemide organiseerumine idee ümber. Kuid isegi ühe perioodi kestel võib asja ja idee vahekord kultuuri eri kihistusis muutuda.» 6 Kui 1960-ndail aastail luule ideestik keskendus selgelt isiksuse esiletõstmisele, kui tegeldi sügavalt ja intensiivselt enesetunnetuse ja tegelikkusetunnetuse probleemidega, mis iseloomustavad eeskätt ideeajastut, siis 1970-ndaiks aastaiks on luuleski asutud metafüüsiliselt ja filosoofiliselt ideetunnetuselt ideed disainima. Selgituseks võib sellele tänasele asjastumisele veel mitu nime panna: olmelisus, tarbijalikkus, materialiseerumine jne., need on kõik mõisted, mis ajaga hästi haakuvad. Asjastumine on saanud ellusuhtumise probleemiks argiteadvuseski, jõudnud sealtkaudu tegelikkuse peegeldusena luulesse. Olme ise on saanud luule objektiks, kujundeid, terveid luuletusi ehitatakse üles mingit nähtust tähistavale asisele märksõnale. Kogus «Ma vaatasin päikese aknasse» kirjutab J. Kaplinski sellest nõnda: «Võim ja vaim asendub / kirjutus- ja arvutusmasinatega.» Poeetilised kangelased või õigemini tegelased, kes selles asjastunud luulemaailmas liiguvad, on enamasti negatiivsed, kujutatud luuletaja poolt läbi iroonia või eneseiroonia, nende psüühikagi on asjastunud, leiab esemete kaudu väljenduse. Paremail juhtudel portreteerib luuletaja nende asjakujunditega oma tegelase sotsiaalset staatust, inimsuhteid: Vend ei tule vend on uhkeks läinud talle maja tähtsam kui kõik muu sellist siga põie me veel näinud öelda vend ta kohta tõrgub suu (J. Üdi, «Sügisöösel venna ukse taga») Halvemail juhtudel aga jääbki sellistele kujunditele rajatud luuletus «asjaks iseeneses». Olmekirjeldus, olgu ta siis õrnalt küüniline või veidi irooniline, pole alati äratõukepinnaks poeetilisele üldistusele (nagu ta seda on J. Viidingu ja V. Luige luules). Luuletatakse kaubamaja järjekorrast (D. Kareva), kohvikusabas seismisest (A. Roosileht); kohvikus istumisest (D. Kareva, J. Jõerüüt) jne. Mis siis sellest, needki on nüüdisaja reaalid! Seda küll, aga mitte kõikjal ei taju autor ega ka lugeja, et lakitud ja friseeritud fassaadil «seestpoolt peab tulema salapära» (V. Luik), ega mõelda kohvikusabastki luuletades, et «kõik mis oli ja olla võis on kuskil alles» (J. Kaplinski) või «oled kui see, kes küll on, kuid kes kaotanud / enda» (H. Runnel). See on siis ainuüksi maine luule, mis ei tõuse sealt alati lendu. Ta väärtustab sedasama asjade maailma luules juba nõndagi, et ta selle põlgusväärse (veidi vanemail) või enesestmõistetava (veidi nooremail) olme õrna luule ainuobjektiks on teinud. Huvitav näide süa juurde on V. Luige vastne looming, kelle 1960-ndate aastate «Taevaste tuulest» ja «Pilvede pühast» on 1970-ndate aastate lõpuks saanud «Maapäälsed asjad», poeetiliselt läbituntud ja õigustatud, aga ikkagi asjad. Asja fetišeerumine on ikka seotud idee devalveerumisega, kirjutab I. Cernov, ja nõnda luuleski: asjapoeetilisele maailmakirjeldusele vastandub ideena vaid vahel tugevamalt, vahel nõrgemalt väljendatud autorihoiak, kord irooniline, kord küüniline, kord muigav või isegi mõistev. Siinkohal peab imetlema H.-K- Hellati ettenägelikkust, kes juba 1972. aastal seda asjastumistendentsi ette tunnetas, ning arutledes feminiinsuse või maskuliinsuse üle pillas tähendusrikka kõrvalmärkuse: «Või hakkaks koguni kilbile tõstma asjasoolist (sõrendus S. K.) luulet, ja üksnes seda?» 7 6 7 I. Cernov, Asi ja idee kultuuris. «Looming» 1973, nr. 12, lk. 2052. H.-K. Hellat, Väljavaateid 1971. aasta eesti luulesituatsioonile mõeldes «Looming» 1972, nr. 4, lk. 659. 452

Teine tendents, mis asjastunud ajaluulest otseselt johtub, on luule toepoolest süvenev sotsiaalpsühholoogilisus. Ei olda enam sugugi filosoofilised (vähe on intensiivset mõtteluulet) ega ka mitte psühholoogilised (vähe on intensiivset tundelüürikat). Vähem on minakesksust. Luulendatakse just inimsuhteid, esikohal on inimkeskkond. Selles avalduvat eetilist ja head on aga vähem kui taunitavat, ahistavat, seiskuval. Luuletatakse suhtlemise käibetõdedest samamoodi kui asjadest, vaidlustatakse ja vääratakse neid. «oo seda rasvast rahulolu / kus hingitseb mu hingelaad / oo naljamehe sümbolmolu / kel elulaad on ELULAAD,» kirjutab J. Viiding. Põhiteemaks näib koonduvat suhtlemise eetika, inimliku olelusvõitluse võlu ja valu. Siin V. Luige «Kaks salmi»: Naerdagu igatahes! Nuttu võib varjata. See, kes tööd oskab teha, naljalt ei karjata. Kõigest saadakse üle, olgu või alandus. Arvata võib, et see ongi võidu saladus. Sotsiaalpsühholoogilise ja asjastumise valdavus luules seostub otseselt järgmise probleemiga, nimelt linnastumise, linnasse suhtumise probleemiga, millest 1977. aasta luuleülevaates kõneles K. Muru. 8 Arvan aga, et 1970-ndail aastail on valdavalt linnapõlgavas luules siiski aset leidnud oluline nihe: linn kui loodusliku ja loomuliku senine otsene vastand on ise poetiseeritavaks objektiks saamas. 1960-ndail aastail tegi linnast oma järjekindla luuleaine A. Siig, kelle valimik «Murdeajastu» (1976) jätab aga praegu nooremate linnalaste luuleloomingu kõrval mulje linnast kui taustsüsteemist, mille foonil linlik lüüriline kangelane liigub ja mõtiskleb. Sellist uljast linnapsühholoogiat leiame ka E. Vetemaa 1960-ndate aastate luules. Vastsed linnapoeedid J. Jõerüüt, K. Väli, D. Kareva, ka P. Hint jt. luulendavad just seda linnakeskkonda, nad ei idealiseeri tsivilisatsiooninähtusi, nagu seda tegid A. Siig ja kohati ka Я. Rimmel, nad pigem mõistavad linna, linn on «Harilik. Ei ohtlik ega ohutu» (K- Väli). Nad leiavad siit oma aine, see on nende kodu, siit pärineb nendegi erksus ja närvitundlikkus, keskkonnataju ja ehk peaüskaudsuski. Huvitav on jälgida linnasse suhtumise täielikku teisenemist V. Luige luules. Kui varem olid kõik tsivilisatsiooni atribuudid tema luules (klaas, betoon, tänav, auto, maja) alati seoses «siit ära»-suhtega, vastandatud avatud taevale, tuulele, puudele, metsale, kõigele looduslikule, siis «Maapäälsetes asjades» on aastaajad ja meeleolud seotud juba iseeneslikult linnapuudega, parkide ja tänavalompidega, kuni luuletusest «Suvi. Suvine. Suvi» leiame õtse üllatusliku teisitimõtlemise:... Läheb päeva paar ja tahaks ühte asja: tahaks Bussijaamas bussist tulla maha, käia südalinnas, teha poodi asja, osta nipet-näpet, kulutada raha. Ja kuigi luuletuse lõpp pöörab linnaigatsuse tõdemise humoristlikuks («Ja kui üles ärkad, vaikselt rõõmustada / oled jälle linnas! Siin ei ole puuke.»), siis pole see ometi naer läbi pisarate. Selles pole ahastust ega ahistust, poetess tunneb end linnaluules peaaegu nõndasama kodus nagu aastat kümme tagasi värssides pihlapuust. 8 K. Muru, Luuleaasta 1977 ehk nii palju värsse. «Looming» 1978, nr. 3, lk. 475 497. 453

Selles uues noores linnaluules leidub tõdemus, et linnal on pahede kõrval ka mõistatuslik külgetõmbejõud, oma fluidum ja poeesia (vt. autotulede motiive K. Väli luuletustes või tõdemust «linnatänavail lahvatab suvi»). Linn on loomas ja sisendamas omi väärtusi, ehkki alles napilt ja üldise hukkamõistuhoiaku taustal. See alles tekkiv linna mõistev, linna luulendav tendents ei ole valdav, aga ta muudab lugeja ettevaatlikumaks deklaratiivse ja korduva «tahma ning nõe» kriitika suhtes, nõuab looduslüürikaltki, mis saastamise- ja linnastumisevastaseid meeleolusid kannab, rohkem sisemist veenvust ja vähem plakatlikkust. Nõnda ei mõju linna paratamatust tajunule enam kuigi poeetiliselt selline värss: «mu maale üha langeb linnasaasta / ja mürgistub mu vete voolusäng» (R. Sander, «Äriasjad»). Nõnda on eri põlvkondade luules justkui alustatud dialoogi tsivilisatsiooniprotsessisse kahe erineva suhtumise vahel. J. Kaplinski vastandab selles dialoogis loodusele isegi kultuuriloome kui tsivilisatsiooni vilja: Luuletajad luuletagu mina olen kala kes tõuseb lendu ja ülleb oma sõnad D. Vaarandi luulest hoovab rahulikku usku: «piniseva traadistiku keskel / robothäälte rammimise seas / liigub inimene / pääsuke peas». Programmilist linnavastuseisu ja metsade ülistust sisaldab kahe 1970- ndate aastate debütandi R. Sanderi ja A. Lõhmuse luule. Ehkki nad on näiteks J. Jõerüüdi, P. Hindi eakaaslased, suhtuvad nad keskkonnasse hoopis teisiti, ehk vanamoelisemaltki, aga tarmukalt ja aktiivselt. A. Lõhmus on oma teises kogus «Puumaamees» üsna võitleva metsakaitsja rollis, deklareerides rohkemgi kui kujutades, R. Sanderi «Kolmikratas» on vaatamata tehnitsistlikule pealkirjale tasasem ja ta suhe loodusega enesestmõistetavam, metsahäälsem, «Äriasjad» jäävad seal erandiks. Veel üks nüüdisluules avalduv tendents, millele on tähelepanu juhtinud ka K. Muru ja M. Mager, 9 on ehk kümnendi enda probleemidest vähem otseselt sõltuv kui eelmised. Täheldada võib seda eelkõige luuletajate vanemapoolse keskmise põlvkonna loomingus ja nimetatakse seda luuleainese teisesuseks. Siin pole luule aineks, objektiks mitte vahetu elukogemus, vaid mingist teisest kunstiliigist, teisest kirjandusteosest saadud impulss või impressioon. Ühelt poolt on see kultuurikaudne vahendatus võib-olla obligatoornegi meie noore kultuuri praegusel etapil, kuuludes ehk kohustuslikuna nn. teise ja kolmanda põlvkonna intelligentsi tekke ja loometegevuse juurde. Teiselt poolt osutab see vahel aga ka esmase luuleallika enese kuivamisohule. Nimetagem vaid mõnd luuletuskogu, kus teise kunstiliigi impulss on valdav: H. Jürissoni «Inimhäälele», A. Kaalepi «Paani surm ja teisi luuletusi», N. Baturini «Galerii», M. Traadi «Lagendiku aeg» jt. Kujutava kunsti peegeldusist eesti luules andis ««Loomingu» Raamatukogu» välja kogumiku «Ärgem rääkigem raamidest!». Kuid kunstiloomingust kirjutamine ei taga ilmtingimata kunstilist mõju, selgi korral jääb ikka kriteeriumiks iseseisva, oma poeetilist mõjujõudu sisendava luuleteose teke. Nõnda lummav ja tähendusrikas on lugeja jaoks näiteks B. Alveri värske luuletsükkel «Üle sõnade serva» tänavuses märtsikuu «Loomingus», mis mõtiskleb kirjaniku tähenduse üle. Nüüd mõni sõna kümnendile iseloomulikust vormivõttestikust. Vabavärss on taandunud, tuletades end küpsemais vormides meelde 9 K. Muru, Luuleaasta 1977 ehk nii palju värsse; M. Mäger, Luule 1974. Ülelugemise lugu. «Looming» 1975, nr. 5, lk. 847 861. 454

vaid mõnedes valikkogudes, eelkõige J. Kaplinski, E. Niidu, D. Vaarandi jt. luules. Riimiline, meetriline neljarealine stroof on valdav, üsna kätteõpitud ka algajail. M. Mäger on seda tabavalt nimetanud «riimipatsi plettimiseks» 10 ja tal on õigus peamiselt vormilises mõttes: riime «pletitakse» tõepoolest üsna pingutuseta, lausa kistud riime on vähem kui lohakat, ülekäe lastut, mis loob mulje oskusest, mille nimel nagu pingutada polekski vaja. Iseasi on Luule enesega, kujundiarenduse ia sisuga, milleta riim tühjalt kõlksub. Selle teatud vormitrafaretsuse taustal on meeldivad nähtused V. Adamsi ja A. Lõhmuse vorminõudlikud sonetipärjad, J. Kaplinski, A. Kaalepi, E. Lättemäe sonetid. Rahvaluule buum näib taanduvat, folklooriintonatsioone kasutab H. Runnel, kelle sule all need võtted maneeriks ei mandu. Kätteõpitud vormikindlus ei samastu aga kujundi pingsuse ja konkreetsusega, pigem vastupidi. Nii nagu kunagi vabavärssi hakati vohavalt kuritarvitama, nõndasama ohustab praegust riimitud meetrilist värssi tühi kõlksumine, kujundi amorfsus. Luuletused tervikuna pole tihtipeale pingestatud poeetilised struktuurid, vaid kujundivisandid, mida ei viitsita lõpuni arendada. Mõnest kujundist hakkab vahel isegi kahju, nõnda paljaks ja haakumata jääb teinekord üksik ilus tabamine (A. Alavainu, A. Lõhmuse, R. Sanderi jpt. luules). Veel ühest nähtusest, mis samuti osalt värsistamisvõttestikku kuulub. Enamik 1970-ndate aastate luuletajaid mõistab luuletuse tähenduse avardamise vajadust, mida võib ju ka ajast dikteeritud nõudeks pidada. Selles aga, kuidas seda avarust luuletusele anda, kuidas teda mitmetähenduslikumaks muuta, on kujunenud teatav stampvõte: lüürilisele kirjeldusele järgneb luuletuse lõppvärsis tihti teadlik, tahtlik või kistud üldistus, sisse tuuakse mingi teise tasandi mõiste, mida filosoofilisem (aeg, ruum, igavik), seda parem, õnnestunult ja palju rakendavad seda võtet J. Viiding ja V. Luik (vt. näit. V. Luige luuletuse «Vaikus» lõppridu: «Mis asja me mõtlesime? / Endast ia Eestimaast.»). Kui aga selline puäntüldistus jääb eelnevas või iärgnevas sisulise õigustuseta, sisulise järgnevuseta, kui see ei tulene teistest värsiridadest (või oleks nendega vaimukas vastuolus), siis pole see võte jälle muud kui oskuslik plettimine, võte võtte pärast. Sellega seoses meenub A. Kaalepi kõnelus klassitsistlikust luulesituatsioonist u, mis häid luulekäsitöölisi soosib. Värsitehniliselt, isegi sisuliselt ei ole sellele luulele midagi õtse ette heita, on lüüriline tunne, võrdlused, kujundid, on puäntki. aga luuleelamust ei sünni. Luuletaja küll tõdeb otsesõnu: «Äkitselt on nii selge / kui ei kunagi / maailma otstarve» (M. Traat, «Märts»), kuid seda peaks luule kaudu tundma ka lueceja. Üldisem miski jääb selles luules tabamata. Sellega seoses on kõneldud diletantlikkusestki, ja seda on ka 1970-ndail aastail luules olnud nagu alati ja edaspidigi. Kõnelus nüüdisluulest ei olnud tahtlikult pidulik, ning probleemid, mis luulepidu argistavad, näisid väljaütlemiseks olulisemad kui hea luule ülerääkimine, mis ise enda eest seista ja kesta mõistab. Avaldamata on jäänud veel mõni oluline «oleks»-vormis kahetsus, mis johtub veendumusest, et kümnendi luulepotentsiaal on olnud palju suurem, lubavam kui tegelik, ilmunud ja teostunud luulepilt. Mõtlen siia juurde Paul-Eerik Rummo, Johnny В. Isotamme, Toomas Liivi jt. isikupärase loomeande, kes võinuksid kujuteldava kümnendiideaali luuleilma omalt poolt kujundada. Aga lõpuks veel on aega ja Eestimaal võib ilm ruttu muutuda. 10 M. M ä g e r, Luule 1974, lk. 860. 11 Luuleilm täna ja homme. «Sirp ja Vasar» 24. III 1978, nr. 12. 455

Legend, mis kadus Aino Kalda kirjutamata jäänud romaan KAI LAITINEN Oma sõjajärgses mälestusteoses «Uusia kanssavaeltajia ja ohikulkijoita» («Uued kaasatulijad ja möödaminejad», 1946) jutustab Aino Kallas, kuidas ta leidis endale suvituspaigaks Kassari saare Hiiumaa lõunarannikul. Osas, mis kannab pealkirja «Kassari väike teenijatüdruk», on peamiselt kujutatud tolle valgeliivalise kadakase saare maastikke ja pere suurepärast suveabilist, kuid sekka on lipsanud andmeid ka tookordsete kirjanduslike kavatsuste kohta: «Kogusin sel suvel [1924] materjali, et kirjutada romaani Hiiu Ungrust, legendaarsest parunist Otto Reinhold Ungern-Sternbergist, keda väideti olevat valetulede abil hukutanud laevu Näckmansgrundi ehk Suurrahu karile Hiiu madalal, et röövida nende lasti. Olin kopeerinud Tartu arhiividest teda puudutavad kohtuprotokollid tamõisteti Siberisse eluaegsele sunnitööle, kus ta ka suri ja viibisin kahel suvel mõned nädalad Reigi õpetajamajas Hiiumaal, et kohapeal asja uurida. Ent Hiiu Ungru asemel sattusin ma hoopis Paul Andreae Lempeliuse, Reigi soome päritoluga kirikuõpetaja jälile.ning tema ja Catharina Wyckeni kurb lugu köitis järgnevaiks aastaiks minu mõttekujutuse. Romaan Hiiu Ungrust jäi vaid kirjanduslikuks varemeks, milliseid on vist igal sulepruukijal tema teekäänakult» Selles katkendis ongi ära räägitud asja tuum. Kummatigi ei anta seal kuigi täpset ettekujutust romaani laadist ega öelda, et tollest «kirjanduslikust varemest» on siiski üksikud kivid säilinud ja meilegi nähtavad. Liiga ei selgu sellest ka, kui keskne see kavatsus kirjanikule endale oli ja kui suuri pingutusi ta selle elluviimiseks ajuti tegi. Röövelparun ja tema kuulsus Kes see «Hiiu Ungur», «Hiiu Ungru», «Hiiu mereröövel», «Ungru krahv» tal on rahvasuus mitu nime õieti oli ja mida temast teatakse? VITI Pa n.?{ to Reinhold Ludwig Ungern-Sternberg kuulus väga vanasse, juba XIII sajandist tuntud aadlisuguvõssa. Ta sündis 1744 Liivimaal Vana-Kuuste mõisas (Kusthof) ja sai Niesky hernhuudi koloonias Saksis tõsiuskliku kasvatuse Õppides Leipzigi ülikoolis, sõbrunes ta viimase Poola kuninga Stanislaw August Poniatowskiga, kes nimetas ta hiljem (1780) kuninglikuks Poola kammerhärraks Vahepeal oli ta teinud pikki reise ümber Euroopa, tõusnud Hollandi sõjaväes kapteniks käinud Madeiral ja viibinud mõnda aega Inglismaal. 1770 tuli ta Peterburisse ja asus 1772 elama Hiiumaale, kus ostis Karl Magnus Stenbockilt ja selle vennalt Kõrgessaare ning Suuremõisa mõisa. Esimene neist asetseb Hiiumaa looderannikul «poidlahargis», teine saare vastaspoolsel kagurannikul. Kõrgessaare esisel on Aino Kalda tsitaadis mainitud hädaohtlik madalik Näckmansgrund Suurrahu mille eest meresõitjaid hoiatas mõisa hooldada olnud Kõpu tuletorn. Nüüd algab paruni elus see aeg, millest on säilinud rohkem muinaslugusid kui kindlaid teateid. On teadmata, kas ta tõesti pettis laevu madalikule valetulede või majakatule kustutamisega; seevastu on kindel, et ta hoolega kasutas oma huvides muistset rannaõigust ja omastas hukkunud laevadelt päästetud kaupu teatamata neist tolhvoimudele. 1802. a. läks ta miskipärast tülli oma kipri Karl Johan Malmiga ja surmas selle Suuremõisas. Paruni vihamees Stenbock kasutas ära oma sidemed õukonnaga ja saavutas tavalisest põhjalikuma kohtupidamise. 1803 mõisteti parun Ungern- Sternberg asumisele Siberisse, kus ta aastal 1811 suri. Sellest ajast on säilinud tema 456

enda joonistatud autoportree: põlvitav, armu anuv mungarüüs mees Siberi karmi jõemaastiku keskel, vastasrannal paistmas Tobolski kirikutornid. Paruni saatus pani liikvele mitte ainult hiidlaste meelekujutuse, vaid hakkas huvitama ka kirjanikke. Esimene kirjatöö ilmus 1804, napilt aasta pärast kohtuotsuse tegemist. Selle oli kirjutanud J. Ch. L. Haken ja teose laadist annab ettekujutuse selle pealkiri «Trau, schau, wem?» («Usalda, vaata, keda?») ning alapealkiri «Eine Liefländische Kriminal-Gcschichle d. XIX Jahrh.» («Liivimaa XIX sajandi kriminaallugu»). 1807 ilmus Tallinnas kaheosaline teos «Merkwürdige Memoiren des Grafcn von Ün-st-bg» («Krahv Un-st-bgi tähelepanuväärsed memuaarid»), mille autor oli arvatavasti J. Ch. Petri; Ungern-Sternbergi suguvõsa oli aga varmas kogu trükki ära ostma ja hävitama, nii et sellest on säilinud ainult mõned eksemplarid. Nüüd järgnes paruni elusaatuse kujutamises pikem vaheaeg, kuni prantslane A. de Gondrecourl aastal 1852 kirjutas markiis de Custine'i reisiraamatule toetuva neljaosalise romaani «La Tour dc Dago» («Hiiumaa torn»). Populaarne saksa noorsookirjanik Franz Hoffmann kirjutas samal ajal oma leost «Der Strandfischer» («Rannakalur»), mis ilmus 1854 ja tõlgiti paljudesse keeltesse. Seejärel andis oma osa rootslane Viktor Rvdberg teosega «Fribytaren frän Östersjön» («Läänemere siss»), mis ilmus 1857. Seegi pole veel kõik: legend röövelparunist paelus ka pustapoega ungarlast Mõr Jökaid, kes 1879 avaldas teose «Dagöi torony» («Hiiumaa torn»). Loomulikult lõid varsti kaasa eestigi kirjanikud. Villem Grüntlial-Ridala avaldas 1915 seitsmest laulust koosneva poeemi «Ungru krahv ehk Näckmansgrund». Teema vilksatab ka Friedebert Tuglase novellikogus «Saatus» (vanglanovellis «Vabadus ja surm»), mis Aino Kalda tõlkes 1919 ilmus soome keeles. Lossineiu Sellest balti-pranlsuse-saksa-rootsi-ungari-eesti kirjanduslikust odüsseiast piisab ehk osutamaks, et teema käsitlejaist ei olnud enne Aino Kallast puudu. Pigem oli neid liigagi. Oma esimest selleteemalist jutustust kirjutades Aino Kallas seda arvatavasti ei teadnud. Jutustus ilmus esmalt eesti keeles pealkirjaga «Öö tulles» Eesti Üliõpilaste Seltsi V albumis 1900 ja pisut hiljem, kevadel 1901, ka soome keeles ajalehe «Uusi Suometar» joonealusena pealkirjaga «Varjoja. Kertomus vanhalta Hiidenmaalta» («Varjud. Jutustus vanalt Hiiumaalt»). Joonealuses viites on aine kohta antud lisaselgitus: «Rahvamälestuste kohaselt on Hiiumaa (Dagö) rannas vanasti tegeldud mererööviga; tuntuim jutukangelane on «Hiiu Ungruks» kutsutud parun Ungern-Sternberg.» Aino Kallas oh augustikuu algul 1900 abiellunud; ta tegi lühikese pulmareisi Saaremaale ja asus septembris elama Peterburisse. Niisiis pidi novell sündima õtse abielu alguses või pisut enne seda, sest EUS-i album sai tsensuurist trükiloa 12. X 1900. Võib kaunis kindlalt oletada, et ta aine kuulis Oskar Kaldalt. See oli Aino Kalda kirjanikutee algus; ta oli tolleks ajaks avaldanud ainult kaks raamatut «Lauluja ja ballaadeja» («Laulud ja ballaadid») ning novellikogu «Kuloa ja kevättä» («Kulu ja kevad»), mõlemad Aino Suonio pseudonüümi all. Ka novelli autoriks on märgitud Aino Suonio. «Öö tulles» oli tema esimene ja kolme aasta jooksul ainus Eesti-aineline ilukirjanduslik tekst. «Varjud» on romantiline, kohati lausa pisaraist nõretav sentimentaalne jutustus. Selle peategelaseks on «Gerhardi härra» ja saksa mõisast on saanud tornikambrite, kaminate, siseõue ja kõrgele müüridega «suur sünge loss». Koju saabuv Gerhardi härra on teel raskesti külmetanud ja valmistub surema. Ta laseb enda juurde kutsuda oma kasulapse Grete ja jutustab sellele tema emast, oma naisest, kes oli koos saarel talvitanud laevakapteniga põgenenud. Paari-kolme aasta pärast leitakse ema rannikul karile j>oksnud laevast surnult, kaasas ellu jäänud laps Grete, kelle isa niisiis pole teada. Novell lõpeb paruni surmaga. Algupoole on Grete mälestusi majakatuledest ja «päästetöödest» tormistel öödel. Et tegu oli mererööviga, selgub talle alles hiljem. Novelli Gerhardi härra on tugevasti romantiseeritud ja mitmes suhtes tõelisest Hiiu Ungrust kaugel. Grete kehastab üleni väljamõeldud süütut Gretchenit, kes oma valgete kiharatega on nägusaks kaunistuseks süngetele lossimüüridele. Märke hilisemast Aino Kaldast ei ole selles noorelt-vanas novellis kuigi palju. Tunnuslikud on ainult paar seika: et Gerhardi naine läheb ära koos võõra kapteniga ja et Gerhardi süngust ning julmust seletatakse armastuses pettumisega. Esimene motiiv kordub hiljem «Reigi õpetajas», samuti nagu kibe armupettumuski. 457

«Kuid teistele on armastus ränk ja üksluine nagu koldetuli, mis aeglaselt süttib ja kaua leegitseb ja veel tuha allgi hõõgub,» ütleb Gerhard. Oma vanaduspäevil oleks «Reigi õpetaja» Paul Lempelius võinud neile sõnadele alla kirjutada. Hiiu Ungur ja Ranna Aalo Pärast novelli «Varjud» («Öö tulles») näib Hiiu Ungru teema Aino Kalda loomingust paariks aastakümneks kaduvat. Järgmise vihje sellele võib leida 1920-ndate aastate algusest, mil Aino Kallas esimestes Londonist saadetud kirjades jutustab Ilona Jalavale oma kirjutustoast «taeva piiril, seitsmendal korrusel»: «Olen seal juba kaks nädalat igal hommikupoolikul kirjutanud hirmus tunnistada! eepilist luuleteost seitsmes laulus» (4. VI 1922). Kuu aega hiljem teatab ta F. Tuglasele, et on saanud valmis ballaadi «kuues laulus «Hiiu Ungur ja Ranna Aalo»» (4. VII 1922). Teistes, hilisemates allikates on luuleteose pikkuseks märgitud koguni kümme laulu (B. Kangro 1938. a. «Loomingus»). Igal juhul sai teos valmis, sest ka Otto Manninen teatab oma kirjas 25. IV 1923, et ta on lugenud Hiiumaa-ainelist käsikirja, ning tõdeb selle värsimõõdu «eriti sujuva ja kaunikõlalise» olevat. Katkend sellest ilmus albumis «Nuori Suomi» 1927. Kolme lehekülje pikkune luulelus kannab pealkirja «Sananjalan kukka» («Sõnajalaõis»), pealkirja all on märkus: «Osa pikemast ballaadist.» Lõpus leidub daatum: 1922. See on ilmselt ainus säilinud katkend. Nagu pealkirja järgi võib otsustada, käsitles «Hiiu Ungur ja Ranna Aalo» röövelparuni ja eesti neiu armulugu. Oma kirjas Martti Haaviole Marokost (25. XII 1929) mainib kirjanik, et ta on «eri aegadel juba kaheksa aasta jooksul» vorminud Hiiu Ungru ainet. Niisiis on luuletus hakanud kuju võtma Aino Kalda Londonisse mineku ajal, võib-olla juba aastal 1921, mille kohta päevaraamatus on vaid kaks lehekülge lakoonilisi ülestähendusi. Huvi Hiiumaa vastu tekkis Aino Kaldal suvel 1920, kui ta käis muuseas ka Suuremõisas. See käik sai kogu tema 1920-ndate aastate loomingu lähtepunktiks. Miks valis Aino Kallas, prosaist, luulevormi? Arvan põhjust teadvat: kriisi- ja üleminekuaegadel otsis ta alati abi luulest. Luuletusi kirjutas ta 1905. a. revolutsiooni ajal. Kui la 1908. a. eemaldus realismist ja suundus impressionismi ning sümbolismi poole, oli sillaks uue stiili juurde taas lüürika. Luuletuskogu «Suljettu puutarha» («Suletud aed») ilmus 1915, kui ta hakkas eemalduma perekonnast ja suunas pilgu Soome poole. Vanaduspäevil, sõja ajal, tõlgendas ta luule abil ema muret ja ajajärgu rahutust. On siis ootuspärane, et ta kirjutas luulet ka aastail 1921 1922, kui Eino Leino oli tema elust lahkunud ja ta kirjanikuna oli astumas uude stiilijärku, looma arhaiseerivat teksti ja proosaballaade. Väärib märkimist, et «Sõnajalaõie» alapealkirjas on luuletust nimetatud ballaadiks. Üleminekuks proosaballaadidele oli niisiis «õige», värsivormiline ballaad. «Sõnajalaõis» on kirjutatud tuttavas eepilises värsimõõdus, samas viiejalalises trohheuses, mida Runeberg kasutas näiteks «Saadjärve Paavos» ja mujal. Luuletuses on kujutatud jaaniööd. Aalo istub aida lävel ja kuuleb imelikku kutset, «hiilib tasa suurde suveöösse» ja tõttab sohu, kus näeb sõnajalga õitsemas, murrab õie, peidab selle põue ning tuleb tagasi oma igapäevaseid toimetusi tegema. Lõppvärsis on öeldud, et sõnajalaõis jäi salaja põue põletama. Luuletuse peategelasel on niisiis sama nimi kui «Hundimõrsja» kesksel kujul Aalo. Kas luuletusel ja romaanil on muidki kokkupuutepunkte? Sellele küsimusele annab vastuse Aalo jaaniöö kirjeldus luuletuses ja romaanis. Luuletuses kujutatakse seda järgmiselt: 458

Joului ehtoo, vilu maille vieri, juoksi jumalihin päivän pyörä, marjanmalalaksi aurinkoinen, istui aitan kynnyksellä Aalo, näki hämärtyvän kesä-illan, peittyi pimcntohon taaton pirtti, maammon kesäkangas kellertävä, niinkuin polku kedon poikki juoksi. [ ] Estänyt ei kenkään kesäillasta, nukkui piha, pirtti matalainen, nukkui mesipuussa mesilinnut, veljen verkot, nuotat päällä aidan, kesäkodassa jo hiilos hiipui. Jõudis õhtu katte, vilu hakkas, / veeres jumalasse päikseketas, / muru kõrgusele päevlik vajus, / aida lävepakul istus Aalo, / nägi hämardumas suveõhtut, / peitus pimedusse taadi tare, / eide suvekangas kollakarva, / justkui rada üle õue jooksis. / [ ] Seganud ei keegi suvepiigat, / magas õu ja tare madaluke, / vakka mesilinnud mesipuudes, / venna võrgud, noodad aiateibais, / paargus sütetuli juba kustus. «Hundimõrsja» viiendas peatükis kujutatakse Aalo jaanipäeva, esimest õhtut, mil ta võtab kuulda huntide kutset: «Aga Aalol, metsavaht Priidiku naisel, ep olnud sel õhtul kuhugi minemist, vaid tema istus oma aida läve peäl. Ja õhtu tuli omal ajal, ja mesilinnud puhkasid mesipuudes, kus on nende kuldne kooremgi. Ja kõik magasid nagu unes, ümmardaja oma voodis, laps kätkis, ja karjane ahju peäl, nagu ka käsikivi, kangaspuud ja kalavõrgud teivaste otsas, ning isegi lahtisest paargusl ei tõusnud enam suitsu. Aga linane kangas, mille Aalo talveajal oli kudunud, oli laotatud murule pleekima, ja jooksis suveöö heleduses üle õue otsekui üks kollakas jalgrada. Siis nägi Aalo oma aida lävelt päevliku, Looja silma, ikka madalamale ja madalamale, lõpuks muru kõrgusele vajuvat, ja seejärel hoopis kaduvat, ning kohe läks õhtu jahedamaks.» Luuletuse suveõhtukujutus on niisiis- üksikasjadeni ja iseloomulike väljenditeni läinud üle «Hundimõrsja» lehekülgedele! Kirjanik on muutnud vaid kujutatavate asjade järjekorda, lisanud proosaversiooni mõne tegelase, kuid säilitanud kümmekond luuletusega ühist motiivi, eriti valgendatava riidekanga võrdluse teerajaga. See pole veel kõik, niisama selgeid kokkupuutepunkte pakub ka järg. Mõlemas versioonis unustab Aalo oma ümbruse ja mõlemas on ühiseid motiive: kaste, soole mittekostev kukelaul, nõidumine oksaga lehvitades, sõnajalaõis, tuld kummardavad nastikud ja haldjad. Sõnajalaõie värv on muutunud punasest siniseks, mis folkloristlikust seisukohast kindlasti ongi õigem. Ainsaks erinevuseks on see, et luuletuses Aalo elamus sellega lõpeb ja ta läheb koju tagasi, «Hundimõrsjas» seevastu kogeb Aalo oma esimese kujuvahetuse joobumust. Ballaadi «Hiiu Ungur ja Ranna Aalo» saatus paistab olevat enamvähem selge. Mereröövlist parun kadus sellest, Aalost sai metsavahi noor naine, armastusmotiivi asemele tuli põletav iha minna huntide seltsi. «Nuori Suomi's» ilmunud ballaad viitab igatahes otseselt ja ühemõtteliselt «Hundimõrsjale». «Ma pean looma Hiiu Ungru» Kas «Hiiu Ungur ja Ranna Aalo» oli siis «Hundimõrsja» otsene eelkäija ning ainekogu? Avaldatud katkendi põhjal võiks nii mõelda, kuid tegelikult on küsimus keerukam. Võimalik, et «Hundimõrsja» neelas Hiiu Ungru luul eversiooni, ent teema ise elas edasi teistes 459

vormides. Päevaraamatute põhjal otsustades oli Hiiu Ungur rohkem kui ühe teose vaderiks. Päevaraamatus on paar ülestähendust Hiiu Ungru kohta «Reigi õpetaja» korrektuuride lugemise ajast. «Kusagil mu alateadvuses juba kasvab Hiiu Ungur, minu triloogia kolmas ja viimane» (27. IX 1926). «Hiiu Ungru suur ja kuritegelik kuju on juba kaua oodanud» (28. IX 1926). Jaanuaris 1927 teatab kirjanik: «Esmaspäeval hakkan kirjutama Hiiu Ungrut» (15. I 1927). Kuid tööst naeru talvel alati ei tule midagi välja, see lükkub edasi suveajale ja Kassarisse. 1927. a. suvel on päevaraamatus sageli juttu kirjutamise raskustest. «Ma pean tabama legendi, ballaadi tooni. Ainult see, üksnes see on õige» (15. VI). «Nii raskeid ja pikki «sünnitusvalusid» on mul vist harva olnud. Aine tundub sageli üle jõu käivat, olen meeleheitel ja närviline. Kui saaksin üle sellest kavandamisjargust, mis on kõige raskem!» (5. VII.) Juulikuu IÕDUS «töö edeneb, ehkki aeglaselt» (21. VII). Kuid augusti alguses on müür ees: «Tundsin äkki: nüüd on lõpp. Homme lähen teele» (5. VIII). Romaanikavatsuse kohta satub andmeid ka ajakirjandusse: 23. augusti «Päevaleht» teatab, et Aino Kallas lahkub sel nädalal Eestist, kus ta on kogunud materjali Ungru krahvi kujutava romaani jaoks, mis olevat käsil. Uudises viidatakse ka ainestiku rohkusele: juba ainult arhiividokumentide kopeerimine nõuaks vähemalt aasta. Teose kirjutamise kavatsus jäi talvel ilmselt soiku ja võeti uuesti üles suvel 1928 Kassaris. Kuid nüüd tekkis uus takistus, valmimisel olev «Hundimõrsja». Selle ja Hiiu Ungru vahel toimub tõeline kahevõitlus. 13. juunil märgib kirjanik, et ta on hakanud kirjutama «Libahunti» («Aloitin «Ihmissuden»»). 1. VII ütleb ta kirjutavat «Hiiu Ungrut». Nelja päeva pärast on sissekanne: «Täna kirjutasin «Hundimõrsjat».» Seejärel jääb Hiiu Ungur tagaplaanile ja esikohale tõuseb «Hundimõrsja». Septembris on raamat valmis ja Aino Kallas nendib: «Tahan luua veel paar teost, ennekõike Hiiu Ung'ru inimliku, eetilise teose inimese parema mina võidust» (11. IX 1928). Talvel 1929 on Hiiu Ungur taas köitnud kirjaniku meeli: «Magasin halvasti, üritasin luua, kujundada Hiiu Ungrut. Ma oole veel kätte saanud õiget rütmi, ma isegi ei tea, kas kirjutan selle esimeses või kolmandas isikus» (28. II). Märtsi lõpul teatab kirjanik, et alustab jälle Hiiu Ungru kirjutamist; 17. aprillil paneb ta käsikirja kõrvale. Juunis 1929 alustab ta tööd Kassaris, kuid tõdeb varsti, et «Hiiu Ungur ei sünni enne, kui see on muutunud sümboliks» (6. VII). Töö edeneb aeglaselt, siiski teatab ta kirjas Tuglasele 22. VII, et ta on kätte saanud oige rütmi, ja arvab, et kõige suurem raskus on nüüd võidetud. Ta ei taha teksti kirjutamisega rutata, see peab ise orgaaniliselt esile tulema. Juulikuu lõpu päevaraamatusissekandes antakse esimest ja viimast korda konkreetseid teateid teose ulatuse kohta: «Hiiu Ungrust on nüüd 16 peatükki valmis 29 kirjutamata» (27. VII). Septembri algul Helsingis hakkab töö ootamatult edenema, kuid selgub, et käsil pole Hiiu Ungur, vaid «Püha Jõe kättemaks». «Jätsin niisiis neljandat korda kõrvale Hiiu Ungru, et kirjutada muud» (2. IX). Seejärel päevaraamatusissekanded harvenevad. Suvel 1930 valmib «Püha Jõe kättemaks» ning kavandamisel on «Imant ja tema ema». Ometi on Aino Kallas oma suure romaani edenemises nii kindel, et ta on rääkinud sellest Anna-Maria Tallgrenile. 1930. a. suvel ajalehes «Uusi Aura» Marianne pseudonüümi all ilmunud intervjuust «Õhtu Aino Kaldaga» loeme, et Aino Kaldal mõlgub selleks suveks meeles «uus ballaadi või legendilaadilise kroonika aine, mis nõuab endale vormi, enne kui ta lõplikult oma elu suurtöö, Hiiu Ungru romaani 460

juurde saab asuda, mis juba mitu aastat on järge oodanud». Seejärel saab sõna intervjueeritav: ««Tahaksin lõppude lõpuks õige proovida oma jõudu ja näha, kas tulen toime suure vormiga,» muheleb mu kaunis vestluskaaslane, «aga tunnen, et ma ei tohi kasutada vägivalda, minu kohus on kuulata vaimu, loomistungi, deemoni sõna, või kuidas seda sisemist käskijat nimetadagi. Ma ei otsi teemasid, need otsivad mind, ja mina pean need selles järjekorras vastu võtma, nagu nad ise tahavad. Veel see suvi, kuid siis, nii loodan, pääsen selle töö juurde, mis paistab mulle olevat kõigest kõige raskem, nõudlikum ja veetlevam.»» Haigus ajab 1930. a. suve plaanid siiski segi. 1930. a. lõpust on olemas ainult üks, nähtavasti kohustusest tehtud päevaraamatusissekanne, 1931. aastast ei ühtegi. Ometi pole Aino Kallas veel alla vandunud. Tulnud 1931. a. mais Soome, annab ta ajalehtedele mitu intervjuud, kus räägib ka oma kavatsustest, otsekui soovides ennast ette siduda just selle tööga. «Uusi Suomi» trükib uudise sensatsioonimaigulise pealkirjaga «Aino Kallas kirjutab röövliromaanü». Päev hiljem ilmunud «Turun Sanomat» toob juba rohkem teateid, muuseas Hiiu Ungru eluloo poolteisekümnel real. Päevaraamat see-eest ei räägi 1931. a. suvest midagi. Ning sama aasta lõpuga katkeb säilinud ja avaldatud päevaraamatute sari. Järgmised teated Hiiu Ungru kohta pärinevad juba 1930-ndate aastate teiselt poolelt: E. V. Saksa intervjuust «Aino Kallasega vestlemas» («Looming» 1936, nr. 10) ja B. Kangro esseest «Aino Kallas» («Looming» 1938, nr. 6). E. V. Saksale on kirjanik avaldanud imestust, et Hiiu Ungru kuju muutub talle seda võõramaks, mida rohkem ta tema kohta lisaandmeid saab. «Ungru krahvist kirjutamise aga olen ikka edasi ja edasi lükanud. Ta pole mulle enam legend.» B. Kangro essees on kohe alguses paaril leheküljel räägitud Hiiu Ungrust ja kavatsetud romaanist ning mainitud ka selle pealkiri «Syntisen vaellus», eesti keeles «Patuse rännak», mida minu teada ei leia ühestki muust trükiallikast. B. Kangro esseest selgub, et kirjanik on üritanud läheneda ainele eri suundadest. Algust olevat ta sellega teinud 1920. aastal. Lisaks luuleteosele oli olemas veel draamavisand ja romaani algus, mis käsitles paruni lapse- ja noorpõlve; kord oli kirjanik kavatsenud temast kirjutada monograafia Stefan Zweigi laadis. Minule rääkis Aino Kallas 1952. aastal, et tal olnud romaanist mitu versiooni, üks minavormis, pihtimuslik, teine objektiivsemalt jutustatud. Valmis teksti olnud suur mapp, mis kirjaniku sõnade kohaselt oli «kaootilises olukorras» (8. V 1952). Kus see mapp nüüd on? Tartu Kirjandusmuuseumis seda pole, seal on vaid väheldane, seitsmest üksusest koosnev mapp «Hiiu Ungru materjale». See sisaldab mitmesugustest teostest tehtud väljakirjutusi Ungern-Sternbergi kohta, paar kirja S. v. Csekeylt ja tema kirjutatud saksakeelse eessõna ilmselt M. Jokai romaani saksakeelsele tõlkele, edasi rahvajuttude koopiaid M. J. Eiseni kogust ja kõige mahukama osana Linda Niggoli kopeeritud Ungern-Sternbergi kohtuprotsessi aktid (52 lk.). Lõpus on lühike kiri 20. veebruarist 1942, millega Aino Kallas tänades tagastab Eesti Rahva Muuseumile Hiiu Ungrut puudutavad materjalid. Kirja on kirjutanud Oskar Kallas, ainult allkiri on Aino Kalda oma. Ilmselt oli kirjanik ise sel ajal haige või siis oli just selle kirja koostamine talle üle jou käiv ülesanne. Tähendas ju materjali tagastamine sümboolset jumalagajättu Hiiu Ungruga. 461

Kaks novelli Hiiu Ungru lugu Aino Kalda loomingus sellega siiski ei lõpe. Röövelparun tuleb veel kord esile tema hilisemas novellikogus «Seitsemän neitsyttä» («Seitse neitsit», 1948). Kaks novelli selles «Linnanrouva» («Lossiproua») ja «Henkipatto» («Lindprii») on seotud Hiiu Ungruga ning on kirjaniku enda sõnade kohaselt välja kasvanud kunagisest romaanivisandist. «Lossiproual» on Tartu Kirjandusmuuseumis sama ainet käsitlev eelkäija, novell «Jumalan tuomio» («Jumala kohus»), mida käekirja ja paberi põhjal võib arvata Londoni perioodi ning ajaliselt paigutada kuhugi 1930-ndate aastate algusse. Aino Kalda ajaleheväljalõiked heidavadki asjale lisavalgust. Selgub, et «Jumala kohus» võitis ajalehe «Kansan Kuvalehti» ja ajakirja «Kotiliesi» novellivõistlusel 1932. aastal II auhinna (I auhinna said Urho Karhumäki ja Samuli Paulaharju, II auhinda jagasid Aino Kaldaga Anna Sähisten, Mika Waltari ja Viljo Kojo). «Kansan Kuvalehti» trükkis novelli oma 1932. a. 22. numbris (mitte siis «Kotiliesi», ehkki auhindamisteates on nii märgitud) ja see osutub identseks Tartu käsikirjaga. «Jumala kohus» ja vanas eas kirjutatud «Lossiproua» on sama teema variatsioonid, kuigi teineteisest tunduvalt erinevad. «Jumala kohus» on lühem, palju tihedam ja dramaatilisem kui «Lossiproua». Mõlema peategelaseks on suursugune mõisaproua Ceciha (Cacilia) von Felsen ja just tema ühendab novellid Hiiu Ungru teemaga: tegemist on roovelparuni emaga. Novellide sündmustik areneb samas suunas algul jutustatakse, kuidas usuline äratusliikumine enne XVIII sajandi keskpaika käis vomisa lainena üle Liivimaa, kuidas Kuuste (hilisemas versioonis Vana-Kuuskla) mõisa valitseja Reinhold (Adalbert) suhtub ärganutesse vaenulikult, ja lõpuks kuidas mõisaproua ise usulise äratuse saab. «Jumala kohtus» kujutatakse sündmust dramaatilise akkpoordena: kcpinuhtlust juhtiv kubjas langeb halvatuna maha «nagu juurelt murtud pilliroog, ja sinna ta jäigi». Mõisaproua astub õuele, «otsaees imelik kirgas ohetus ja sädelev valgus», hakkab vabastama ning aitama usklikke ja ühineb nendega. «Lossiprouas» puudub kupja ja temaga seotud jumala kohtu motiiv lossiproua usklikuks saamist kujutatakse enne nuhtlemisstseeni luulelises pildis kus ta sugissuve õhtul metsas ratsutades juhtub pealt nägema ärganute salakoosoiekut Nn nagu «Jumala kohtus», astub ta, kui nuhtlemine on alanud, mõisaõuele ja peatab selle, kusjuures «reheõue kogunenute üle, niihästi nuhtlejate kui nuheldavate üle käis nagu marutuule muhin, sest et nende pattude köidikud katkesid kui ämblikuvõrgu nudid, ja Issanda kaunis arm ning õndsus valati nende üle». B. Kangro esseest selgub ilmselt toetub ta Aino Kaldalt endalt saadud andmetele, et Hiiu Ungrust oli siis olemas «romaani algus, mille esimesed päätükid krahvi herrnhuutlikku kodu ja ema käsitlevad». Nähtavasti on «Jumala kohus» olnud romaani alguspeatükke, võib-olla koguni selle esimene peatükk. Praeguste andmete põhjal on see ainus 1930-ndate aastate algusest säilinud katkend, samuti nagu «Sõnajalaõis» on ainus säilinud näide ballaadist «Hiiu Ungur ja Ranna Aalo». Kui kirjanik ongi seda novellivõistluse jaoks ümber töötanud, kontraste teravdanud ja tegevuskohta piiranud, annab see ometi selge ettekujutuse algse teksti stiilist ja käsitluslaadist. Novell on kirjutatud sellessamas arhaiseerivas stiilis nagu Aino Kalda 1920-ndate aastate teosed pidi ju Hiiu Ungrust saama proosaballaadide sarja viimane osa, nagu autor sellest nii Tuglasele kui ka ajakirjandusele teatas. Novellist nähtub, et kirjanik on selle stiili hoolega lihvinud, pannes erilist rõhku lauserütmile. Näiteks on novelli alguslõigud silmapaistvalt tihe ja ilmekas proosa, mille nähtamatu kroonikakirjutaja-jutustaja püsib stiilis niisama järjekindlalt nagu Aino Kalda kõige paremates varasemates tekstides: «Seitsemäntoista sataluvun toisella neljänneksellä tapahtui, että halki V ja Luvinmaan kulki väkevä Hengen herätys, maarahvaan ja samoin myös ; ironniaan aateliston 462