RAAMATUTE KESKEL E. Süvalep. Laanepüü lennutee 561 M. Mikli. Che lahutuse lugu 563 R. Põldmäe. Uurimusi O. W. Masingust ja tema kaasaegseist

Transkriptio

1 BEL J Л* KRJANPUS

2 SISUKORD S. Vahtre. Vanim kirjalik (eade Tartu kohta L. Iher. Poolteist aastakümmet luuletaja. 521 E. Tarvel, L. Tük. Veel kord mõrtsukad P. Alvre. g't-liitelisist pronoomeneist 539 V. Pall. Murdearhiiv ja murrete märksõnastik 543 K. Noodia. Raamat Tartu kodudes XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi algul ",47 Y. Varpio. Soome kirjandusuurimine 1970-ndail aastail 556 RAAMATUTE KESKEL E. Süvalep. Laanepüü lennutee 561 M. Mikli. Che lahutuse lugu 563 R. Põldmäe. Uurimusi O. W. Masingust ja tema kaasaegseist 565 V. Miller. Tartu rariteedid 567 P. Ariste. Eesti keele lugemik soomlastele J. Sang. VLR 569 RINGVAADE S. Priede. Läti lüürika ajalugu 571 R. Kull. Veski päev A. Eelmäe. Mart Raud [Nekroloog] 572 TRÜ filoloogide diplomitöid J. Palu. Esperanto 576 Nostra culpa! 576 Kaanel: Kalju Põllu, Academia Gustaviana (akvatinta). Kirjastus «Perioodika», «Keel ja Kirjandus» 19S0 KOLLEEGIUM: P. Ariste, V. Hallap, A. Hint, E. Jansen, O. Jogi, A. Kask R Kull V H. Peep, L. Päll, P. Rummo, E. Sõgel, A. Tamm, ü. Tedre, A. Vinkel. TOIMETUS: O. Jogi (peatoimetaja), S. Ruutsoo (peatoimetaja asetäitja), E. Kindlam (vastutav sekretär), Л. Langemets (kirjandusteooria ja -kriitika osakonna toimetaja), H. Niit (kirjanduse ajaloo ja rahvaluule osakonna toimetaja), J. Sang (keeleteaduse osakonna toimetaja), A. Mantfre (toimetaja), I. Pärnapuu (korrektor). Toimetuse aadress: Tallinn. Sakala 3. tel , Laduda antud 19. VII 198). Trükkida antud 2b VIII 198Э. Trükiarv Staicele Paberivabriku trükipaber nr. 1, 70x108/16. Trükipoognaid Tingtrükipoognaid Arvestuspoognaid 7,28. MB-Ü7257. Tellimuse nr Hans Heidemanni nim. trükikoda. Tartu, Ülikooli 17/19. II. Tellimishind aastaks rbl kuuks rbl. 1.80, 3 kuuks 90 kop. Tellimusi võtavad vastu sideasutused ja «Ajakirjanduslevi» osakonnad. «Кеэль я кпрьяндус» (»Язык и литература»), журнал Академии наук Эстонской ССР и Союза писателей Эстонской ССР. Выходит один раз в месяц. Издательство «Периодика». Таллин. На эстонском языке.

3 Nr. 9 SEPTEMBER 1980 XXIII AASTAKÄIK Vanim kirjalik teade Tartu kohta SULEV VAHTRE Vene kroonikate teatel korraldas Küevi-Vene suurvürst Jaroslav Tark ( ), kes algul oli valitsenud Rostovis, seejärel Novgorodis ja aastal tõusnud Kiievi troonile, aastal 1030 võiduka sõjakäigu Eestisse ning ehitas nüüdse Tartu kohale linnuse, mille oma ristinime Georgi (Juri) järgi nimetas Jurjeviks. Sellega astub Tartu esimesena Eesti ja ühtlasi kogu Baltikumi linnadest kirjalike ajalooallikate valgusse. 950 aasta möödumisel kroonikateatest, milles esmakordselt mainitakse Tartut, tohiks olla aja- ja asjakohane vaadelda mõnevõrra lähemalt vastavat kroonikateadet allikakriitilisest, eriti tekstikriitilisest aspektist, püüda luua selgust komplitseeritud küsimuses, milline on selle teate algne päritolu, ja jälgida tema järgnevat edasikandumist hilisemates kroonikates. Teade Jaroslavi sõjakäigu kohta leidub paljudes, peaaegu kõigis tähtsamates vene kroonikates, 1 mis üsna sõna-sõnalt ühtviisi ja ühe lausega lakooniliselt märgivad, et aastal läks Jaroslav tšuudide vastu, võitis neid ja ehitas Jurjevi linnuse (linna). Niisugust sõnumit võime lugeda nii Kiievi, Novgorodi, Pihkva, Vladimiri, Moskva kui ka mitmetes teistes kohtades kirjutatud kroonikaist. Milline neist aga on kõige algsem ja sündmusele endale kõige lähedasem, pole enam niisama kergesti selgitatav, sest vanemad kroonikad pole säilinud originaalis, vaid ainult hilisemates ärakirjades. 1 Vürst Jaroslav Tark on tuntud ka skandinaavia saagades, kus ta esineb Jarisleifri nime all. Saagade teated pakuvad mõndagi Jaroslavi Eesti-retke kaugema poliitilise fooni selgitamiseks, otseselt sellest sõjakäigust saagades siiski juttu pole. Vt. C. M. Соловьев, История России с древнейших времен I. Москва, 1959, lk Р Johansen, Nordische Mission, Revals Griindung und die Schwedensiedlung'in Estland. Stockholm, 1951, Ik Keel ja Kirjandus nr

4 Kuni viimase ajani on üldiselt arvatud, et meile tuntud kroonikaist esimesena teatab Jaroslavi retkest Küevi-Vene kuulus koondkroonika «Jutustus möödunud aegadest» («Повесть временных лет»), mis on koostatud 1110-ndail aastail, kuid rajaneb varasematel, meieni mittesäilinud Kiievi kroonikail. Tõepoolest, kus siis veel mujal kui mitte Kiievis pidi kõigepealt fikseeritama oma vürsti edukas retk. Seda enam et Novgorodi vanimas kroonikas, mille teated on jõudnud «Jutustusse möödunud aegadest», pole sellest sõnagi. Vaatlemegi siinkohal kõigepealt kroonika «Jutustus möödunud aegadest» vastavat kohta. Nagu öeldud, ei ole ka «Jutustus» meieni säilinud omaette iseseisva teosena, vaid ainult hilisemate kroonikate kaudu, mis muudab selle kasutamise mitmeti raskemaks. «Jutustuse» põhiredaktsioon valmis aasta paiku Kiievi Petšerski kloostri munga Nestori kirjutatuna, J116. aastal aga redigeeris seda Vladimir Monomahhi soovil Kiievi Vodubitski kloostri ülem Silvester ja aastal valmis Vladimir Monomahhi poja Mstislavi korraldusel veel kolmaski redaktsioon. Meieni on jõudnud nendest vaid kaks viimast, Silvester! redaktsioon kõige täielikumalt Nižni Novgorodi Petšorski kloostri munga Lavrenti aastal kirjutatud kroonikas, aasta oma aga Lõuna-Vcne kroonikas, mida tuntakse Ipati kroonika nime all, sest selle vanima, XV sajandi algusest pärineva ärakirja omaaegne valdaja oli Kostroma Ipati klooster. Lavrenti kroonikas kirjeldatakse aastat, Vana-Venes Bütsantsi eeskujul kasutusel olnud ajaarvamise järgi aastat «maailma loomisest», järgmiselt: «В Л-БТО Ярославъ Белзы взялъ. И родися Ярославу 4-й сынъ, и нарече имя ему Всеволодъ. Семь же Л-БГБ иде Ярославъ на чюдь, и побъди я, и постави градъ Юрьевъ. В се же время умре Болеславъ Великый в Лясъхъ, и бысть мятежь в земли Лядьскъ: вставше людье избиша епископы, и попы, и бояры своя, и бысть в них мятежь.» 2 Tõlkes: «Aastal Jaroslav vallutas Belzi. Ja sündis Jaroslavli neljas poeg ja ta pani sellele nimeks Vsevolod. Selsamal aastal läks Jaroslav tšuudide peale ja võitis neid ja ehitas Jurjevi linnuse. Selsamal ajal suri Boleslaw Suur Poolas ja oli mäss Poolamaal: tõusnud üles, lõid inimesed maha piiskoppe, pappe ja oma bojaare, ja oli neil mäss.» Ipati kroonika kirjeldus on eelnevaga praktiliselt täpselt sama, paaril korral erineb vaid sõnade järjekord ja «семь же лъгв» asemel on Ipati kroonikas samatähenduslik «сего л-ьта». Lavrenti ja Ipati kroonika kokkulangevus tähendab, et ja aasta redaktsiooni vahel aasta kirjelduses vahet ei olnud, mis omakorda peaks olema küllaldaseks tõenduseks, et samasugune oli juba Nestori tekst. Seega võime julgesti väita, et tekst on sama mis «Jutustuses möödunud aegadest». Nagu näeme, on aasta all «Jutustuses» esitatud mitu erinevat sündmust: 1) Belzi linna vallutamine poolakailt Volõõnias, 2) Vsevolodi sünd, 3) sõjakäik Eestisse ja Tartu ehitamine, 4) kuningas Boleslaw Vapra surm ja sellega kaasnenud rahvaülestõus Poolas. Koik need sündmused ei saa olla toimunud ühel aastal, saati veel aastal. Poola kuninga Boleslaw Vapra surm on Poola allikate järgi 2 Повесть временных лет. Ч. I. Москва Ленинград, 1950, lk

5 täpselt teada mitte ainult aastalt, vaid ka kuupäevaliselt 17. juuni Ülestõus Poolas näib aga olevat toimunud mitte tema, vaid hoopis Boleslaw Unustatu surma järel aastal. 3 Vene kroonikas on kaks Boleslawi ilmselt segi aetud ja lisaks eksitud aastaarvuga, kusjuures ülestõusu sotsiaalse iseloomu avamiseks on toodud teade jälle vägagi väärtuslik. Poola sündmuste daatumis on kroonik nähtavasti ka ise kahelnud, sõnastades ettevaatlikumalt ja umbmäärasemalt «selsamal ajal», mitte «selsamal aastal». Väga kaheldav on kahe kaugeleulatuva sõjakäigu korraldamine ühel aastal, üks Poola piirile, teine kaugele loodesse, pealegi kui viimasega öeldakse kaasnenud linnuse ehitamine. Kogu aasta kirjeldus vihjab ilmselt sellele, et kroonikul on olnud kasutada eri allikate andmed, mis vähemasti osalt olid täpsemalt dateerimata. Nende ühendamisel on kroonikas tekkinud vasturääkivusi ja ilmseid vigugi. Üksikult võetuina näivad kroonika teated aga kõigiti usaldusväärsed. Siit järeldub, et kui pidada aasta kirjeldust lihtsalt varasemate, XI sajandi Kiievi kroonikate kordamiseks, siis ei vii see õigetele jälgedele. «Jutustuse» teksti erinevaid allikaid täpsemalt välja selgitada ei ole aga kerge. Vene kroonikate arengulugu on üldse hästi keerukas ja raskesti taastatav. Valdavas osas on need säilinud koondkroonikatena, milles ühendatud paljude autorite töö, kusjuures otseseid andmeid autorite kohta leidub väga harva. Üksikute aastate kirjelduste, fraaside, lausete, lausekatketegi taga võivad seista iseseisvad teosed, kroonikad, isegi traditsioonid, mida hilisemad autorid on vaid juhuslikult ühendanud. Siit tulenevad arvukad probleemid, mille lahendamine nõuab monograafilisi uurimusi. Õnneks on meil siin käsitletava probleemi puhul võimalik toetuda ajaloodoktor A. Kuzmini eriuurimusele Novgorodi kroonikakirjanduse algusest. 4 Selles on otseselt vaatluse alla võetud ka aasta kroonikateade. A. Kuzmin on taas päevakorrale tõstnud ammuse vaidlusprobleemi: millal algas kroonikate kirjutamine Novgorodis? Selleks ajaks on juba möödunud sajandil peetud XI sajandit (A. Šahmatov), isegi X sajandit, ometi kahtlevad veel mitmed tänapäeva uurijad, kas enne XII sajandit Novgorodis kroonikaid oli. A. Kuzmin leiab, et skeptiline suhtumine Novgorodi kroonikakirjandusse XI sajandil tuleneb ekslikust arusaamast, nagu pärineksid kõik vene kroonikad ühest tüvest. Tõepärasem on ikkagi arvata, et Novgorodis ja Kiievis toimus kroonikate kirjutamine paralleelselt. A. Kuzmin võrdleb üksikasjaliselt «Jutustuse möödunud aegadest» teateid XI sajandi teisest aastakümnest kuni 1060-ndate aastateni, mis põhiliselt kuuluvad Jaroslav Targa valitsemisaega, samade sündmuste käsitlusega Novgorodi Sofia kroonikais, nii nagu need meieni on pärandunud Sofia I kroonikas. Ta jõuab põhjendatult järeldusele, et mõlema aluseks on olnud üks ja seesama allikas, kusjuures Sofia kroonika annab selle edasi täpsemalt ning täielikumalt. Tegemist on seejuures eelkõige Novgorodi puudutavate teadetega. Niisuguse allikana oletab uurija Jaroslavi valitsemisajal Novgorodis kirjutatud ilmalikku kroonikat või pigem jutustust, mille autor oli vürstist küllalt sõltumatu ja varjaagide suhtes vaenulik. Selles puudusid absoluutsed 3 В. Д. Королюк, Западные славяне и Киевская Русь в X XI вв. Москва, 1964, lk А. Г. Кузьмин, Начало новгородского летописания. «Вопросы истории» 1977, nr. 1, lk , eriti lk * 515

6 daatumid, võib-olla olid sündmused dateeritud suhteliselt vürsti valitsemisaastate järgi. «Jutustuses möödunud aegadest» lõpevad seesugused Novgorodist pärinevad teated aastaga. Edasi oletab A. Kuzmin, et Novgorodis tehti kroonikalisi ülestähendusi juba tol ajal mitmes kohas, kusjuures üks kroonika koostati kiriku ringkonnas. Need kajastuvad järgnevalt Novgorodi kroonikais, mitte aga enam «Jutustuses möödunud aegadest». Ka teadet Jaroslavi sõjakäigu kohta Eestisse aastal peab A. Kuzmin pärinevaks Novgorodi allikast. Selleski on Sofia I kroonika täielikum kui «Jutustus möödunud aegadest», teades lisaks sõjakäigule jutustada Jaroslavi tulekust pärast seda Novgorodi, tema tegevusest Novgorodis ja teistest Novgorodi sündmustest. Nüsiis sisaldub meie käsutuses olevatest kroonikatest algsele allikale kõige lähedasem teade Jaroslavi sõjakäigust Eestisse mitte «Jutustuses möödunud aegadest», vaid Sofia 1 kroonikas. Sofia I kroonika on koondkroonika, mis koostati XV sajandil Moskvas, nimetuse on talle aga andnud Novgorodi Sofia kirik. Üldsuunitluselt Moskva, faktilise materjali poolest põhiliselt Novgorodi kroonika, rajaneb Sofia I kroonika suuremalt jaolt Novgorodi peapiiskopi õukonnas koostatud kroonikail, mis Moskvas tsentraliseeritud riigi poliitika vaimus ümber töötati aasta kirjeldust Moskvas ilmselt ei muudetud ja seda võime vaadelda kui Novgorodist pärinevat. Sofia I kroonika tekst aasta kohta on järgmine: «В л*ьто Великый князь Ярославъ Бълзы взялъ. Того же лъта родися Я'рославу четвертый сынъ, и нарече имя ему Всеволодъ. [Того же л*ьта иде великый князь Ярославъ на Чюдь, и побъди Я, И постави градъ Юрьевъ; и пршде къ Новугороду, собра отъ старость и ло'по'выхъ дътей 300 учити книгамъ. Того же лъта яреставися apxiепискупъ Ноугородскый Акимъ; бяше ученикъ его Ефре-мъ, же ны учааше. Въ се же время ум,ре князь великый Болеславъ «въ Лясъхъ, и бысть мятежь въ земли Лятьской; и въставше лкдае, избиша епискупы, и попове, и боляре своя.]» 5 Tõlkes: «Aastal Suurvürst Jaroslav vallutas Belzi. Tolsamal aastal sündis Jaroslavil neljas poeg ja ta pani sellele nimeks Vsevolod. [Tolsamal aastal läks suurvürst Jaroslav tšuudide peale ja võitis neid ja ehitas Jurjevi linnuse; ja tuli Novgorodi, kogus 300 vanemate ja pappide last õppima raamatutarkust. Tolsamal aastal heitis hinge Novgorodi peapiiskop Akim; tema õpilane oli Jefrem, kes meid õpetas. Selsamal ajal suri suurvürst Boleslaw Poolas ja oli mäss Poolamaal; ja tõusnud üles, lõid inimesed maha oma piiskoppe, pappe ja bojaare.]» Kasutades Sofia I kroonikat, on tarvis samaaegselt silmas pidada ka Novgorodi IV kroonikat, mille tekst on väga lähedane Sofia omale. Nimetatud Novgorodi kroonikas on kohti, mis sisaldavad vanemaid andmeid kui Sofia kroonika, teiselt poolt aga on Sofia I kroonikas omakorda selgelt vanemaid teateid kui Novgorodi kroonikas. Mõlemad kroonikad rajanevad ühel jällegi meieni mitte säilinud Novgorodi koondkroonikal, millel omakorda oli mitmeid allikaid aasta kir- 5 Полное собрание русских летописей [=ПСРЛ]. Т. V. Санктпетербург, 1851, lk Tekst nurksulgudes ei sisaldu kõigis kroonika ärakirjades, vaid ainult nn. esimese redaktsiooni omades (Karamzini ja Obolenski ärakirjad) ja veel Tsarski ärakirjas, kus see on kirjutatud eraldi äärele ja dateeritud aastaga 6540 (1032). 6 Д. С. Лихачев, Русские летописи и их культурно-историческое значение. Москва Ленинград, 1947, lk

7 jeldus osutub täielikumaks Sofia I kroonikas, millega Novgorodi IV kroonika kõiges muus on sama, kuid sisaldab ühe teate vähem ei ole nimetatud Vsevolodi sündi. 7 Seega Novgorodi IV kroonika Sofia I kroonikale midagi juurde ei paku ja nii ei ole vajadust siinkohal tema juures pikemalt peatuda. Kui võrrelda Sofia I kroonika aasta kirjeldust «Jutustusega möödunud aegadest», osutub esimene tunduvalt ulatuslikumaks, tuues juurde rea teateid Novgorodist. Otseselt Eesti sõjakäigu osas langeb mõlema kroonika tekst täpselt kokku, kuid ainult Sofia I kroonikast saame teada, et Jaroslav pärast sõjakäiku siirdus Novgorodi. See on väga oluline täiendus Jaroslavi retke käsitlusele. Jaroslavi minek Novgorodi tähendab ühtaegu sedagi, et just Novgorodis saadi toimunud sõjakäigu kohta kõige värskemat ja täielikumat informatsiooni. Veelgi usutavamaks muutub sellega ka arvamus, et sõjakäik kirjagi pandi esimesena nimelt Novgorodis. Sofia I kroonika on siin vaadeldavas küsimuses vaieldamatult eelistatavam kui «Jutustus möödunud aegadest». Ekslik oleks aga sellest järeldada,'nagu võiksime nüüd «Jutustuse» hoopis kõrvale jätta. Sofia I kroonika on ikkagi alles XV sajandi koondkroonika, mis rajaneb paljudel varasematel, nende hulgas ka «Jutustusel möödunud aegadest». Mitte kogu 1,030. aasta kirjeldus ei tarvitse olla selles algsem, vaid osa teateid võib pärineda just «Jutustusest». Niisugune teadete läbipõimumine ühe ja sama aasta raames on vene kroonikaile väga iseloomulik. Vaadeldaval juhul võib «Jutustusel möödunud aegadest» rajanevaks pidada kõigepealt aastaarvu, vahest ka Belzi vallutamist ja Vsevolodi sündi. Küsitav on Poola sündmusi puudutavate teadete algupära. Ühesõnaga, seades esikohale Sofia I kroonika teksti, peame samaaegselt arvestama ka «Jutustuse» oma, võimalusega, et mõned teated on jällegi selles algsemad aasta kirjeldus «Jutustuses möödunud aegadest» on tähtis veel seetõttu, et järgnevatesse vene kroonikatesse jõudis see teade esmajoones «Jutustuse» kaudu. Novgorodi Sofia kroonikate levikuala oli tunduvalt väiksem. Üldiselt on teade Jaroslavi sõjakäigu kohta hilisemates vene kroonikates ühesugune ja seetõttu pole erilist tarvidust nende kõigi esitamiseks. Mainigem vaid, et see teade leidub enamikus XV XVI sajandi Moskva koondkroonikais, kaasa arvatud kõige mahukam vene kroonika Nikoni kroonika XVI sajandist, mille tekst aasta osas on enam-vähem identne Sofia I kroonika omaga. 8 Suurematest kroonikatest puudub Eesti sõjakäigu teade näiteks XV sajandi lõpu Moskva koondkroor.ikas, kus aasta all on märgitud vaid Belzi vallutamine ja Vsevolodi sünd. 9 Rohkem tähelepanu väärivad üksikute kroonikate mõningad erinevused n.-ö. traditsioonilisest tekstist. Pihkva kroonikates on lisatud, et Jaroslav nimetas linnuse Jurjeviks oma nime järgi («постави град Юрьев во свое имя»). 10 Samalaadne lisandus sisaldub Ukraina Gustõni kroondkroonikas, mis vanemas osas toetub Ipati kroonikale («нарече его на свое крещенное имя»). 11 Pihkva kroonikate osa ärakirju annab sõjakäigu toimumise ajaks aasta 6528 (1020), mis tundub küll pigem kirjutamisveana. Kõige olulisem Pihkva kroonikais on aga 7 ПСРЛ, т. IV, 4. I, вып. I. Петроград, 1915, lk ПСРЛ, т. IX. Москва, 1965, lk. 79. s ПСРЛ, т. XXV. Москва Ленинград, 1949, lk ПСРЛ, т. IV Санктпетербург, 1848, lk. 176; Псковские летописи, вып. II. Под редакцией А. Н. Насонова. Москва, 1955, lk ПСРЛ, т. II. Санктпетербург, 1843, lk ?

8 teade, et Jaroslav läks tšuudide vastu Novgorodist («Ходил Ярослав Володимерич из Новгорода на Чюдь»). I2 Siin võib tegemist olla Pihkva krooniku omavolilise lisandusega, kuid et Pihkva kroonikad varasemas osas toetuvad Novgorodi omadele, mis ei ole meile sugugi kõik tuntud, tuleb tõsiselt arvestada selle teate tõepära võimalust. XVI sajandi ühes tähtsamas kroonikas, Voskressenski kroonikas, on 653Ö. (1030.) aasta all vaid Belzi vallutamine ja Vsevolodi sünd. Jaroslavi sõjakäigu Eestisse leiame hoopis (1027.) aasta kirjeldusest, kus sellele eelneb teade Jaroslavi kolmanda poja Svjatoslavi sünni kohta, järgneb aga Bolestawi surm, ülestõus Poolas ja lõpuks veel sõnum ussikujulisest märgist taevas. 13 Viimast nähtust märgivad üldse paljud kroonikad, ka Lavrenti ja Novgorodi I, kus mõlemas on see esitatud aasta 6536 (1028) all. 14 Eesti sõjakäigu lahutamine Belzi vallutamisest ja Vsevolodi sünnist Voskressenski kroonikas pole kindlasti mitte juhuslik, vaid viitab selgesti nende erinevale algupärale. Seda kinnitab asjaolu, et mitmes kroonikas piirdub (1030.) aasta kirjeldus ainult Belzi vallutamise ja Vsevolodi sünni nimetamisega. Mainisime ühe sellisena Moskva koondkroonikat XV sajandi lõpust, aga ka Sofia I kroonika osa ärakirju olid samasugused. Näitena võib lisada ka uurijate poolt kõrgelt hinnatud Piskarjovi kroonika XVII saj. algusest, kus samuti on nimetatud vaid Belzi ja Vsevolodi. 15 Väga erinevates variantides esineb kroonikais ja nende ärakirjades Jurjevi nimi küll Juriev, Jugrev, Jurjev, Gurjev, Gugrev, Gugriev, G Jurjev jne. _ Üks XVI sajandi tähtis Moskva ajalooteos vajab veel eraldi mainimist. See on tuntud «Astmikuraamat» («Степенная книга»), mille metropoliit Makari juhatusel koostas vaimulik Andrei (hiljem metropoliit Afanassi) aastail «Astmikuraamat» ei olnud enam kompilatiivne kroonika, vaid kroonikail rajanev süstemaatiline esitus Venemaa ajaloost Moskva valitsejate võimu põhjendamiseks ja õigustamiseks. Vürst Jaroslav Targale on teoses antud kõigiti vääriline koht. Tema valitsemine moodustab «Astmikuraamatu» teise astme. Jaroslavi uhe tähtsama üritusena on esile toodud sõjakäik Eestisse, eriti rõhutatult aga Jurjevi (Юрьев Ливонский, Юрьев Немецкой) rajamine, mida märgitakse juba vastava peatüki pealkirjas. Tektis teatatakse: «И Чюдь победи, иже въ -пределах преславного града Пьскова, и тамо же и лрадъ посгави Юрьевъ mo имени своему.» 16 («Ja võitis tšuude, kes kuulsa Pihkva linna piirides, ja ehitas sealsamas Jurjevi linna oma nime järgi.») Muidu kroonikaist pärinevaile teateile lisandub seega uudsena väide, nagu asunuks Tartu Pihkva alal. See on kõigiti kooskõlas XVI sajandi keskpaiga Vene tsentraliseeritud riigi valitsuse territoriaalsete pretensioonidega ja ametliku seletusega Liivimaasl, eriti Tartu piiskopkonnast kui Vene vürstide maksualusest maast, mitte aga vene kroonikatega. Viimastes, ka mitte Pihkva omades, pole kunagi sellist mõtet esitatud. «Astmikuraamatus» on Jaroslavi kunagine sõjakäik asetatud juba riigi päevapoliitika teenistusse. «Astmikuraamat» omistab Jaroslavia Tartu asutaja maine. Kroonikate посгави ei tarvitse aga tingimata tähendada uue linna või linnuse 12 ПСРЛ, т. IV. Санктпетсрбург, 1848, lk. 176; Псковские летописи, вып. II, lk ПСРЛ, т. VII. Санктпетербург, 1856, lk Повесть временных лет, ч. I, lk. 101; Новгородская первая летопись старшего и младшего изводов. Москва Ленинград, 1950, lk ПСРЛ, т. XXXIV. Москва, 1978, lk ПСРЛ, т. XXI, первая половина. Санкт-Петербург, 1908, lk

9 rajamist, vaid ka ehitamist senise kohale, asemele, samuti senise ümberehitamist. Novgorodi I kroonikas näiteks teatatakse, et (1037.) aastal rajas Jaroslav Kiievi linna («заложи город Киев») 17, mis tegelikult tähendab uute linnakindlustuste ehitamist, nagu see nähtub ka «Jutustusest möödunud aegadest» 18. Praegusajal on arheoloogilised kaevamised tõestanud linnuse olemasolu Tartus alates V sajandist. 19 Jaroslav Tark ei saanud olla esimese linnuse asutaja Tartus, võis aga seda teha eestlaste senise linnuse asemele. Kroonikateade iseendast ei räägi sellele vastu ja sellisena on arheoloogia ning kirjalike allikate andmed omavahel kooskõlas. Teiselt poolt oli Jaroslavi ehitatud linnuse (mis võib-olla hakkas järgnevalt omandama juba linna ilmet) iga küllalt üürike, millest veel alljärgnevas. Eespool juba tähendasime, et «Jutustuses möödunud aegadest» lõpevad Novgorodist pärinevad teated aastaga. See ei tähenda, et Novgorodis oleks kroonikate pidamine katkenud. Novgorodi ja Sofia kroonikais on järgnevalt veel mitmeid teateid, mis pärinevad nähtavasti samast A. Kuzmini poolt oletatud kroonikast või jutustusest, igal juhul aga on Novgorodi päritolu aasta hästi pikas kirjelduses on Novgorodi IV ja Sofia I kroonikas muude tähtsate sündmuste kõrval räägitud Jaroslavi poja Izjaslavi tulekust Novgorodi, Ostromiri määramisest possaadnikuks, Ostromiri juhtimisel toimunud sõjakäigust tšuudide vastu, kus novgorodlased said lüüa ning Ostromir ise surma, uuest sõjakäigust tšuudide vastu Izjaslavi enda juhtimisel, millal vallutati Kedepiv, s. t. Keava linnus Harjus. 20 Sedasama jutustavad järgnevalt mitmed Moskva kroonikad, näiteks Voskressenski ja Nikoni kroonikad. 21 Koik kirjeldatud sündmused ei mahu jällegi mingil juhul ühte aastasse, muus osas nende teadete usaldusväärsus aga kahtlusi ei tekita aasta all räägitakse «Jutustuses möödunud aegadest» Jaroslavi poja Igori surmast ja Jaroslavitšite ning Polotski Vseslavi ühisest suurest sõjakäigust torkide vastu; Novgorodi I, Novgorodi IV, Sofia I, edasi jällegi ka Voskressenski, Nikoni [aasta 6567 (1059)] jt. kroonikad 22 räägivad sellele lisaks aga veel ühest Izjaslavi suurimast üritusest tema retkest eestlaste-sossolite vastu ja sossolite maksustamisest 2000 grivnaga, mille järel aga sossolid ajasid maksukogujad minema, korraldasid järgmisel kevadel vasturetke Jurjevi alla, põletasid maha ümbruse_külad, linnuse ja majad (хоромы), tegid palju kurja ja jõudsid sõdides Pihkvani, kuni pihkvalased ja novgorodlased astusid neile vastu ning toimus lahing, kus venelasi langenud 1000, sossoleid arvutult. Selgi korral on kroonikais koondatud mitme aasta sündmused ühe aasta alla, muidu on aga teated kõigiti tõepärased ja aasta all kirjeldatud sündmuste lähem allikakriitiline analüüs jääb edasise uurimistöö ülesandeks. 24 Siinkohal on nen- 17 Новгородская первая летопись, lk Повесть временных лет, ч. I, lk V. Trumm al, Arheoloogilised kaevamised Tartu linnusel. Eesti NSV ajaloo küsimusi III. TRÜ toimetised. Vihik 161. Tartu, 1964, eriti lk ПСРЛ, т. IV, 4. I, вып. I, lk. 118; ПСРЛ, т. V, lk ПСРЛ, т. VII, lk. 333; ПСРЛ, т. IX, lk Новгородская первая летопись, lk. 183; ПСРЛ, т. IV, вып. I, lk. 120; ПСРЛ, т. V, lk. 140; ПСРЛ, т. VII, lk. 333; ПСРЛ, т. IX, lk Pihkva kroonikais (Псковские летописи, вып. II, lk. 76) on aasta all ainult viimati refereeritud sündmused. 24 Sellega koos vajab eraldi käsitlemist küsimus, keda täpsemalt on mõeldud sossolite (сосолы) all kas üldse eestlasi või mõne Eesti maakonna (Saaremaa) elanikke, 519

10 dele juhitud tähelepanu esmalt näitamaks, et Novgorodist pärineb eelnevaga samalaadseid kirjalikke teateid ka pärast seda, kui «Jutustuses möödunud aegadest» neid enam kasutatud pole. Samuti aitab nende laad paremini moista ka aasta kirjelduse kirjanduslikku iseloomu. Sisulises mõttes on refereeritud kohad otseselt seotud Jaroslavi sõjakäiguga. Nendest nähtuvad vene feodaalide katsed laiendada võimupiirkonda Eestis, mis põrkasid eestlaste tugevale vastupanule, kuni lõpuks vürstivõim Tartus kukutati. Jaroslavi retkega alanud ajajärk Tartu ajaloos oli kroonika dateeringu järgi aastal (1060. aastale järgnenud kevadel) lõpule jõudnud, paljudele kroonikakirjutajatele ainet andnud linnus oli langenud tuleroaks. Kuigi ja aasta sündmusi on märgitud reas kroonikais, on need siiski vähem tuntud kui aasta sõjakäik. Põhjus on käegakatsutav: need ei jõudnud «Jutustusse möödunud aegadest» ja levisid seetõttu vähem. Hiljem lisandus juba teadlik vaikimine. Nii tõstetakse «Astmikuraamatus» rõhutatult esile Jurjevi ehitamist, mida loetakse õtse Tartu linna asutamiseks, mitte sõnagi aga pole selle hävitamisest umbes 30 aasta pärast. Vaadeldes lõpuks kokkuvõtlikult Jaroslavi retke kohta olemasolevate otseste allikandmete usaldusväärsust, võime konstateerida, et kõige nõrgemaks punktiks neis osutub sündmuse dateering. Eriti häiriv see siiski ei ole, sõjakäik toimus kui mitte just aastal, siis kindlasti aasta paiku. Retke korraldamise fakt ise kahtlusi ei tekita, samuti on selge, et see lõppes Jaroslavil edukalt: ta saavutas võidu eestlaste üle ja Tartusse ehitati vene linnus, mis püsis umbes 30 aastat. Kindel on ka see, et sõjakäigult siirdus Jaroslav Novgorodi mis omakorda toetab A. Kuzmini tekstikriitilisest analüüsist tulenevat hüpoteesi, et retk pandi kirja kõigepealt Novgorodis. Allikad lubavad eha oletuse, kuid mitte päris kindlalt väita, et sõjaretkele Eestisse laks Jaroslav samuti Novgorodist. 520

11 Poolteist aastakümmet luuletaja LEILI IHER 1 Omaenese eluloost lähtuv lüüriline eneseväljendus on võimaldanud skitseerida mõnegi luuletaja elukäigu, aga 1960-ndail aastail eesti luulesse astunud poeetide enamikul on eneseväljenduses põhiliseks ideaalide ja elu ja enese vastastikused seosed; oma samme, päritolu, tegevust, kaaslasi tutvustatakse üsna napilt või üldse mitte. Sellesse luulesituatsiooni astus ka Hando Runnel «Noorte autorite» a. kassetis, tulles luule populaarsuse tõusulainega. Ja tõusulaine teda seni kannabki, olgu luule kui terviku kohta öeldud aastaid juba mõndagi. Eesti luule üldpildis räägib otsustavalt kaasa küll alles H. Runneli teine kogu oma tähendussisu ja selgusega, jäädes assotsiatiivse luulelaadi vastaspoolele, edasi arendama traditsioonilist liini, ideekujundi liini. Eks kauge ole ulatada käsi tänase H. Runneli juurest sama mehe esikkoguni «Maa lapsed» (1965). Kaugus pole päratu aastate mõttes on ju mehi ja naisi, kelle kahe luulekogu vahele mahub tosin aastaid lahedasti ära. Kaugus on tohutu sellepärast, et luuletajana on H. Runnel vahepeal lisanud neli uut kogu täiskasvanuile, ühe peaaegu valikkogu (1978) ja kaks kogu lastele. «Maa lapsed» on kogumik, mis praegu hämmastab suuresti detailidega. Nood aastad (luuletusi ) polnud veel maatootmise industrialiseerimise, spetsialiseerumise ja kontsentreerumise ajad. Noil aastail alles hakkas elektrikarjus asendama poisikesi («Pastoraal»), noil aastail valvas veel lüpsja vasika sündi («Vasika sünd») ja püga sõitis karjamaale vankripõrinal («Suvitaja»), kartuleid korjati käsitsi («Septembripildid»). Ometi pole sealt tänaseni paarikümmend aastatki. Kui aga pöörata H. Runneli elementaartehnilise põllumajanduse juurest inimese juurde, kes põllul käib ja laudas või kodus rügab, olemegi jõudnud tema luule põhisisu juurde probleemide juurde, mis on valusasti aktuaalsed ja igavesti aktuaalsed. Need on inimese olemise, elulaadi, võimaluste ja unistuste probleemid. Tagantjärele tundub andestatav isegi autori avameelsus emotsioonide allakriipsutamisel; ilmunud kogusid nüüd järjestikku lugedes pole põhjust autori tunnete intensiivsuses kahelda («Ah meri! Ah maa! / oigan ma rohus», «Heitkem suust / kõik, mis võlts ja vale! / Hoopis muust / laulgem parem», «Surun mullasse soonikad sõrmed, / kodumullasse koredad kämblad!»). Entusiasm kirjutada, nii et «kirjutamised elavaks muutusid! / Koik, mis ma kirjutasin, / elu ise see oli!» see entusiasm on kestnudki ja saanud tõenduse. Kirjeldust on selles luulekogus palju («Kari», «Suve igatsus», «Septembripildid», «Lõunatunnid», «Vasika sünd», «Põud», «Peremehed»), agra kirjeldus on esitatud aktiivse autorihoiakuga, põimitult lüürilise pöördumisega. Flevust lisab huumorgi («Rasked ajad», «Meheleminek», «Suvitaja»). Retoorilised küsimused, hüüatused, emotsionaalsed rõhud (ojah, ah, sulps-solps, hirr-hirr, oi, oh, oi-oo, ohhoo) täidavad samuti autorihoiaku esitamise ülesandeid. Stiilifiguuridest domineerib kõlafiguur alliteratsiooni ja assonantsi kujul («suvel, siis sulatab soojus», «Lained laugele rannale loksuvad»), mida toetab kor- 521

12 dus (lause- ja sõnakordus nagu «Tallake meid kui palju tahate, / vaevake meid kui palju vajate»), epiteetide valik («sinilillene seelik», «väledaid varbaid»; «mustad, kuid muhedad mehed»; «särtsuv sepis»; «mõnus memmekene», «sõge sõjakuulsus») ja täisnimi kasutamine (ka vabavärsis). Ilmselgelt eelistab debütant autoloogilist ütlemisviisi; metafoori või muud ümberütlemist kasutab ta harva ja peamiselt traditsioonilisel kujul («Vaatan nüüd hauavilusse, / ennem-aegade ilusse», «tuleb ja vilistab rändur [= kevad]»). Rahvalaulutoone põimub sellesse luulesse märkamatult. Töö on H. Runnelile olemise ja liikumise absoluutselt esmane koostisosa, selle aluski. Töö on moliiviks kümnetes värssides ja kokkugi võetud «Töölaulus»: Tööd olen ma küll ülistanud, kuid mitte sellist, mis konksu kisub me käed... [ ] Ma ülistan tööd, mis inimest tõstab vabaks ning võimsaks! Töö inimliku eksisteerimise tingimusena, loomuliku eluvajadusena, unistus inimestest, «kes paremad palju kui meie», ja mõned sügavalt tuntud ning ehedaina kirjapandud elamuskujundid («Võib-olla sügis on me parim aeg», «Kanarbik ja põdrakanep», «Käivad kassid perenaise kannul») tunduvad lõpuks põhilistena, mis sellest luulekogust on jäänud kandma edasist. «Maa lapsed» ilmus autori 27. eluaastal, debüteerinud oli ta kaks aastat varem. Toonane kriitika võttis noore autori vastu üksmeelse tervitusega külapoeedile, kes «maa laps läbi ja läbi»!, kelle «olustikulise materjali küllus, hea keskkonnataju, aktiivne sekkumine, huumoritunne ja ka satiirilise üldistuse soon» 2 lubasid pidada arvustatavat üheks tõsisemalt võetavaks nooreks autoriks. Ka tõsteti esile Runneli tugevaid ning orgaanilisi suhteid ühiskonnaga, vastutustunnet oma töö ees (sedapuhku küll põllutöö seisukohalt, nagu ka loodusesuhteid teadvalt iseloomustati agronoomi omadeks). 3 Igatahes on positiivne arvustus kaugel torjehoiakust ja kriitilised vihjed sõnaökonoomia vajadusele (M. Kalda), vitsaväärt luuletuste esitamisele (U. Laht), huvitavate kavatsuste äralörtsimisele «kergekäelise sõnastuse ja kohmaka värsiga» 4 on pigem toetus tugevale andele. H. Runneli teine luulekogu «Laulud tüdrukuga» (1967) ei sisalda enam luuletuste piirdaatumeid, rääkimata üksikluuletuste dateerimisest. Oletada saab, et need on vahetu jätk eelmisele kogule, mitte nopitud varasemate aastate sahtliluulest, sest sisult on mitmed esikkogu teemad hargnenud, avardunud. Tüdruk pealkirjast on relevantne üksnes väikese tüdrukuna, keda ema küll enam tõsta ei jaksa, kes taadigi jaoks liiga raske, kuid kelle! on «sõbrad silmad» («Enam sind ema ei hoia»), see on ka kõik. Tegelikult on autor üksi enesega, oma mõtisklustega, pürgimistega olemise olemusse. Luuletaja loomisrõõmust on siin kaunid ja oma terviklikkuses täiuslikudki «Kui veel» ning «Luulet sinu süles». Elu maal kätkeb üksikpiltidesse, millel tugev (ja tihti ahistav) tähendusrikkus («Üks naine lehmaga läks üle mäe», «Kristiine on karjanaine», «Lahkumisavaldus», «Vanad sõbrad», «Nänn», E. L a i d o, «... on täis voi tühja löögi kõma». «Edasi» 4. IV 1965, nr. 66. U. Laht, Kasseti katsikul. «Looming» 1965, nr. 5, lk M. Kalda, Neli uut. «Keel ja Kirjandus» 1965, nr. 9, lk M. Lauristin, Viis visiitkaarti. «Sirp ja Vasar» 9. IV (Vt. Kirjandus kriitiku pilguga. Arvustusi ja aastaülevaateid Tallinn, 1975,!k. 166,) 522

13 «Vana päevapilt»). Maamotiividega liitub orgaaniliselt kodumaaarmastus, välja öeldud mitmeti, alltekstina olemas igal pool nagu vastukaaluks esikkogu nukrale jäämiskohusele («On siis vaid minu kohus / hoida sind, maa?»): On, kes jäänud, on, kes läinud mitmeid siit on läbi käinud, koduküla, kodumaa. («Koduküla, kodumaa») Kui esimeses kogus jäi autori sisemaailm avamata peale hinnanguliste momentide, suhtumise kirjeldatavasse, siis «Laulud tüdrukuga» avab sisuliselt H. Runneli olemuse kaksikridadega «Läbi äreva vere kord kandub hõik». Olemuslik on olgu küll tagantjärele rohkem, kuid tuntavalt ka toona kogu luuletuse motiivistik: järgnemine kutsele, mis polegi sõnastatud, iseloomustatud, mis vaid «on kõik», rutt õtse, igal tingimusel õtse, hoolimata jõukaotusest, jälgede täisvajumisest, kiiruse kahanemisest... See on kompromissitu, siira ja äärmiselt vajaliku võitlejapositsiooni deklaratsioon, seejuures sõnastatud traditsioonilistena kõlavate stiilivõtetega, peaaegu tervikuna puhaste ülilihtsate täisriimidega. Daktüli ja jambi (trohheuse) pealtnäha süsteemitu kasutamine ehk üksi eristab värsse formaalsetest poeetika eeskirjadest, luues rahutu rütmi, mis liitub sõnade tähendussisuga adekvaatsemaltki kui ettekirjutatud rütmist sõltuv nentiv toon sisuliselt dramaatilistes luuletustes («Seltskonnas», «Igapäevased inimesed» jt.). Rütmi varieerimine on H. Runnelil sagedane («Kullerkupud», «Laupäeva idüll», «Külaklubis» jne. jne.), osutades sisuliselt olulistele rõhkudele. Tundub, et just seetõttu pole H. Runnelit raske mõista ta on ise väga täpselt esile toonud luuletuste ideesisu. Üldse saab üha tõdeda, et H. Runnel on ideede luulendaja, enamasti avanevad ta luuletustes ideekujundid, vajadus deklaratsioonegi öelda, luuletaja missioonitunnetus, nagu sellest räägitakse (hiljem taas sõnaselgemalt K. Muru ja R. Veidemann). Vist just siin, selles aktiivses hoiakus ja selges seisukohavõtus tabame ära tooni, mida Runneli põlvkonnakaaslane nimetab mõne aasta pärast arutlemisväärselt eestiliseks. Arvata saab, et selle eestilise juured on kogus «Laulud tüdrukuga» meile igituttavas ja armsaks jäänud olustikus. Kõrvuti on rukkipõld, värihein, härjapeahein, samas kured kõrres, raske kaste, põhukuhjad, samas heinakuu viglad, hangud, vankriga väljalesõit, jooginõu jaheda veega, saunaleitsene õhk, krobekuivanud loog, kõrged rõugud ja vallanduv vihmahoog. H. Runneli detailid on selles kogus kaunikesti asjakohasemad, asjalikumad kui eelmises kogus. Ometi ei puudu siit tugev emotsionaalne tagapõhi, armastus oma maa, oma töö, oma elu vastu, õnnelikud leidmishetked, mida võib lihtsalt lugejani tuua: Tumeda taeva sorin, õdusus rõugu all, õnnelik, roidunud uni üksühe lähedal. («Olid need heinakuu ilmad») Mingil harjunud kombel eeldaks pealkiri «Laulud tüdrukuga» armastusluulet. Aga H. Runneli pealkirjastamisviis, nagu see ilmneb ka üksikluuletustes siin (ning esikkogus), on vahetu kujundiloomisja -avamisvõte, kord ise kujundiline («Leelo», «Nänn», «Hall rapsoodia»), kord väga otsesõnaline («Ülekohus», «Igapäevased inimesed», «Maine ring»), igal juhul mõtlema sundiv seoses luuletuse tekstiga. 5 5 A. Eelmäe. Avardumine. «Sirp ja Vasar» 6. XI

14 Elu on H. Runneli jaoks looduse ja inimeste kokkukuuluvus, olgu selle (ebapädevaks) näiteks «Noore rohu rohelise vaiba võtan ülle», sest eluarmastus on autoril igal juhul deklareerimata. Üritamata eristada luuletajat mitteluuletajast, toob ta enesestmõistetava ladususega rahva (likke) lauluvärsse eriti luuletuste algusse nagu ajendina, nagu lähteimpulsina, arendades sealt tuttava mõtte sageli vastandiks: «Küla mul ütles: «Kuku, kuku!»» -> «Äkki kõik kraesse sadasid: / olgu ma ometi / vagasti!» või «Lõpe, lõpe, Põllukene» -> «kiirustage, kombainid» või «Vares vaga linnukene / vaakus surmasõnumeid». Vastandite ja kaugete paralleelide kasutamine igapäevase elu valdkondadest on H. Runneli nende luuletuste tähendussisu oluliselt avardamas. Loomulikku, argist, omaenese aastaringidega kogutud eluainest on haaratud tervikuna ja osadena, emotsionaalne elevus hingestab kirjeldatava enamasti nukruse suunas («Koik püsib mul. Koik püsib justkui piinaks. / Koik kurbus minu südames saab viinaks»), aga helge elujaatus on ometi olemuslik, nagu läbini lohutuseta näiks P.-E. Rummo «Hamleti lauludega» ühismotiive omav «Ei lõpe rõõm» ilma oma pealkirjata, mis kummalises, just Runnelile omases vastuolus kogu tekstiga võib lugejat peibutada ja petta, pealkiri avaneb alles viimases värsis: «Ei lõpe rõõm, ei lõpe iial valu.» Siitsamast luulekogust leiame teoreetilistki maailmaparandamist («Kuidas hõigata loosungeid», «Piibel», «Võhikud võõrsil») ja irooniat varjusurma aadressil («Vaikne strateegia», «Igapäevased inimesed»). Luulekriitika üldise sapistumise taustal on H. Runneli teise luulekogu vastuvõtt silmapaistvalt helge. Kuigi veelgi kriipsutatakse alla külapoeedi küpsemist (paralleelid Juhan Liivi ja S. Jesseniniga), püütakse poeet ühtlasi ka külast välja tuua ja esile tõsta ta «sisimat hõlmatust» (võõrsõnaga engagement) 6, mis mõistetavalt küünib kaugele välja külapoeedi kujutletavast huviorbiidist. Vähem üllatust, rohkem kaasaminekut lugemisrõõmudega osutavad mõned sõnavõtud. 7 Nii oli «Laulud tüdrukuga» rikas ja oluline luuleraamat. Vormilt mitmekesine, sõnastuselt kergmõistetav ja samas ilmselt sõnapüüdlik («rõkkab rong», «haukad siin leivakest sooja», «paneme pihud ühte», «naised vokke vurrutasid», «lakerdasid laua juures», «vulavees kilgendab kevad», «poisid tihkavad kaske», «rakkes ruunad tilgendasid veest»), on see raamat, mille kandjaks autori elav kaaslus kõiges, mida ta kirjeldab. Kirjeldus ju ongi peamine lüürilise avaldumisviis selles kogus maaelu tänaseks minevikku kadunud töövõtted ja -vahendid ilmestavad kaugeltki kadumata inimsuhteid või suhete puudumist. Ja et tegemist on meie eneste maaga, meie eneste tööga ja inimestega, kõlab H. Runneli hääl selles kogus läbi kodumaa-armastuse tõepoolest eestilikult äratundmise ja osasaamisega. Nii asendab a. olustikukujutus (mitte üksi H. Runneli sulest) senise turistliku maa ning maainimeste kujutamise meie luules, selles liitub kirjeldus tihedalt eneseväljendusega, olles konkreetne ja suhtumuslik: Kusagil on kodu: õlgkatus peäl, ripakil nurgaga rehi; vana vankrikuur seal. Koik on nii väike, nii väike, hool üksnes suur. («Vana päevapilt») 6 7 A. Kaalep, O rus! «Looming» 1967, nr. 6, lk E. Mallene, Pollumeheliku vastutustundega. «Keel ja Kirjandus» 1967, nr. 7, lk ; M. Tarand, Laulud tüdrukuga. «Sirp ja Vasar» 25. VIII 1967; E. Priidel, «Kui veel sus midagi on lapsemeelset». «Õhtuleht» 24. V 1967, 524

15 Et luuletuste detailid on lihtsad, üldarusaadavad, tõuseb H. Runneli luuletustes peamiseks ta eetiline lähtepunkt. Inimlike argimurede toomine luulesse elu dialektika valguses, hea ja halva igavene kokkukuulumine skeptilise hoiaku valguses, lihtsate rõõmude tunnetamine ning nautimine ja elulised situatsioonid annavad autorile ainet mõtisklusteks, mis õnnestunumad deklaratsioonides («Siin mu rõõmumaa», «Südamevalud», «Kui veel»), mitmetahulisemad kujunditervikuis («Lähen üle krudiseva lume», «Laupäeva idüll», «Vana päevapilt»). Hando Runneli kolmas luulekogu ilmus a. ««Loomingu» Raamatukogus», ja et sarja vahendusel on välja antud ka neljas (1972) ja viies (1976) kogu, siis on sisuliselt uuenenud luuletajat esitleval kolmel luulekogul formaalnegi ühisnimetaja. «Avalikud laulud» (58 luuletust) koosneb kuuest tsüklist («Metamorfoosid», «Tsivilisatsioon», «Hingede aeg», «Vana Euroopa», «Kevad, kevad, halleluuja», «Perekondlik»), «Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks» (89 luuletust) kaheksast tsüklist, mis grupeeruvad neljaks («Laadalaulud» I, II, «Kõrtsilaulua» I, II, «Kirikulaulud» I, II, «Kodulaulud» I, II); «Mõru ning mööduja» jaotub viieks pealkirjastamata osaks ja sisaldab samuti 89 luuletust. «Lauluraamat», ühe alapealkirjaga «Kurbade kaitseks», on nimiluuletuse motiividest kantud: «Kurbade kaitseks kulutan aastad ja hoole.» Einole ütlemata kurbuse tuhanded põhjused ning varjundid. Kõigest mõtleva, maailma ja elu üle juurdleva ideaalidekandja orbiidis on puhtindividuaalsed karakteristikud, nagu uhkus, uskmatus, väiksus, vaesus, varjusurmlikkus («Mingi mulje»), reeturlikkus («Sõbrad» jmt.), on ka ühiskondliku olemise üldprintsiibid ja vastuolud, mis kokkuvõetuna koonduvad ehk luuletuses «Mingi mulje» «olemine olemise rõõmuta, algeta, eelduseta». Otsides «õiglust ja õnne», lootes «imet», trotsides kurja, oodates homselt tõde, kannab luuletaja ometi süükoormat: Me saime laeva valmis, kuid käsi puhtaks ei saanud. * Koik häbi, mis maailmas olnud, on meiegi häbiks saanud. («Side») Samu ühiseid alltoone, rääkimata põhilisest, ühiskonna-analüüsist, sisaldavad ka enne ja pärast «Lauluraamatut» ilmunud luulekogud. «Avalikud laulud» on enam enesest, omaenese, ühe ühiskonnaliikme sotsiaalsest olemisest ja olemusest, «Mõru ning mööduja» üldistab enamasti laiemalt. Kui «Avalikes lauludes» on «kaldas kinni elulaev», siis tähendab see autori enda lahtipääsemisihaldust. Kui «Mõru ning mööduja» fikseerib «võimetuse viha», siis juba uuelt positsioonilt: autor on eneses kindel, on milleski veendunud, ta ei sõdi enam enese ja oma saatusega, vaid kõige sellega, mis on ebaloomulik väljaspool ennast. Autoloogiliselt loetledes võtab H. Runnel siin kokku: nii palju tõotusi, nii vähe kindlust, nii palju reetmisi, nii vähe vendlust, nii palju soove, nii vähe tahet, nii palju lõtvust, nii palju pahet. («Elu» II) Ikka unistamisi, ikka veendumuste kindlusega mediteerib H. Runnel elu ja surma teemadel, inimese olemuse, mõtlemise, tegutsemise 2 525

16 teemadel. Ja ehkki tulemused autorit pilvedele ei upita, leiab ta põhjust säilitada ürgne olemisrõõm hoolimata varbadest ja võredest, hoolimata katseist läbi närida need varvad ja võred («Mus elavad võbin ja värin»). Sest nagu «Koputajas», nii terves H. Runneli loomingus on leitud väljapääs: võimalus «tahaks nagu Jeesus kõndis, minna üle vete» («Jälle hakkab») asendatakse reaalse tegevusega («Kas nüüd või mitte iial!»), aga ometi ei kuule koputajat keegi, ja tervele pangale mänginu lahkub, et sammuda «joonelt jõeni»: «ma uputan uue lipsu, / et poleks ka mälestust»). Muidugi pole kõike saadud serveerida huumoriga, väljapääsumotiiv on enamasti võrdsustatud äraminemisega. Äärmiselt dramaatiline, pingeerk ja realistlik tühisust nentiv «Kaotaja» astub lõpuks «hajuvalt treppidest alla», «Sealpoolsus» saavutatakse suutmatust sajatades ja päästiku pääle vajutades, raadamine ja vagude pööramine («Ma raiun ja raiun hagu») sünnib pääsemiseks: «pean otsima päris pagu»... Selles mõttes on lahendusena paatoslikuni, võitlejahoiakule omasem «Katkemine», kannatuse katkemine ja selle pööre: «alles siis, kui kõu on käinud, kes siis jäänud ellu, / puhtamana, paremana tõuseb uude ellu.» «Mõru ning mööduja» on pealkiri, mille sisu saab aimatavaks alles pärast luuletuste lugemist ainult aimatavaks. Palju on mõru, palju läheb mööda, paljust minnakse mööda. Aga miski on jääv, püsiv, igiomane, see on suutlikkus trotsida ja unistada, luuletaja suutlikkus sõnastada olulist ja põhilist oma ajast, iseenesest selles ajas. «Liiga hull, liiga hell» («Kes liiga hull») peab selle maailma jaoks olema, et leida tõdesid, mis panevad lugeja seisatama, mõtlema. H. Runnel on siin analüüsinud olemise ja elamise stiili (stiile), aga ka võimalusi (= võimatust üheselt ja üksi määrata oma teed). «Onne hoitakse hammastega. Omadega. Pärandatutega. Paraku» iga lause lisab täiendust õnnehoidmise igihaljale motiivile. H. Runneli luuleteksti tihedus ja emotsionaalne pinge ei lase rääkida ühest põhiteemast või põhimeeleolust. Küll aga saab läbi kõigi ta luulekogude rääkida H. Runneli autorihoiakust, põhikontseptsioonist. Porkamiste lakkamatus järgnevuses kannab seda autorihoiakut armastus maa, kodumaa, rahva vastu, kusjuures H. Runnel ei väsi kaitsmast oma armastust. Ta meenutab meile taas väärtusi, mis alateadvuses on polistunud eetilise väärikusena, ta osutab meie pahedele mitte vabandades, vaid kohtunikuna: et ühiskond oleks terve ja tugev, peab iga inimene olema moraalselt seda väärt. Ja kui H. Runnel ei konkureeri küll näiteks V. Luigega luulekogude arvus, pole täna igatahes kerge öelda, kas V. Luik on end rohkem välja kirjutanud inimese ja olme (varem inimese ja looduse) suhte seisukohalt või H. Runnel oma arusaamise inimese ja ühiskonna suhte seisukohalt. H. Runneli hilisema loomingu käsitlemine ongi suures osas hinnangu andmine ta eetikale. P.-E. Rummo analüüsib uuenenud Runnelit kui «oma teed läinud» autorit, kelle looming on «sotsiaalse kaastunde luule, osavõtuluule», kus vaateväljas «kogu ühiskonna elupäev» «tervete tendentside kaupa». 8 «Suurenevat süvenemist ellu» nendib ka S. Nagelmaa, kes leiab, et Runneli «areng on toimunud lakoonilise, kuid samas sisumahukama väljenduse poole», ja peab luuletajat «tasakaalustajaks tõelisuse ja näivuse kiigelaual», kusjuures Runnel on «suutnud anda mõtte ja tunde võrdväärse sünteesi». 9 Kui A. Eelmäe 8 P.-E. Rummo, Hando Runneli avalikest lauludest. «Looming» 1970, nr. 11, lk S. Nagelmaa, Seaduspärane ja loogiline jätk. «Keel ja Kirjandus» 1970, nr. 12, lk

17 nimetab «Avalike laulude» põhimeeleolu tumemeelseks 10, siis L. Ruud leiab siit «mõtted pühadusest, aatest kui seosest inimeste ja asjade vahel» ning väidab «murelikumad laulud valdavalt umbisikulised olevat» u. Miskipärast ei peegeldu kriitikas «Lauluraamat» (kui välja arvata pisut pealiskaudne seostus rahvaluulega l2 ). Küll aga leiab tõsise vastuvõtu «Mõru ning mööduja». К Muru toob esile selle kogu sotsiaalkriitilise sihiparasuse, kuid ka stiili ja poeetilise hoiaku kirevuse kus- J Ur f* S p e a b Seda luulet o l e m u s e l t passiivseks ja taandumuslikuks 13 M. Mager vaatab üle kogu Runneli senise loomingu kui «arengutee sotsiaalse sisukuse ja tõsiduse poole», kuid järeldab, et «palju taandub sellest maamehe polisele elumõistmisele», mistõttu linnastudes kaotatud väärtused on allikaks «kaotuse ja tüdimuse lauludele» 14 Sisuliselt sedasama arengut käsitlevad paar aastat hiljem P.-E. Rummo ja T. Liiv «Kodu-käija» puhul, kusjuures esimene tõstab välja Runneli teemasid ja luuleajendeid 15, teine jälgib Runnelit kui antimodernisti ja ta luule rahvalikkust 16. Кш H. Runneli varasema, eluoluga seotud luule puhul ei tekkinud eri arvamusi, sus hilisema puhul leidub neid küll. T. Liivile ei meeldi «Kaotaja» ega «Jõuluöö»: üks on luule elitaarsuse ideele lõivu maksnud, teme on kergekäelise liberaalitsemise näiteks. P.-E. Rummole on «Kaotaja» monumentaalne argiinferno, «Jõuluöö» jonnakas-trotsliku poleemilisuse näide. T. Liivile meeldib «Hingede aeg» kui realistlikult ruraalse uhiskonnaluule üks võimalik etalon, S. Nagelmaa arvates on see «Avalikes lauludes» üks nõrgemaid. Ka ei meeldi S. Nagelmaale «Noo ruunake, nokuta mind», küll aga annab viimane elamuse L Ruudile. K Muru nendib Haavaga tekkiva allusiooni piinlikkust luuletuses «Kui sa tuled», mulle meeldis võimalus lihtsa viipega osutada aja ja inimeste mõttelaadi muutumist. Muidugi ei tähenda maitsete lahknevus lahkuminekut uldhinnanguis. Tundub vaid tegemist olevat raskesti analüüsitava luulega, mis lugejat kaasa haarab, seisukohta võtma sunnib kuid «miks», «mispärast» ei alistu kontrollile. Ka ei ole sihile viinud H. Runneli kui külapoeedi käsitlemine, ei vasta H. Runneli luule sisule T. Liivi esitatud skeem päikeseluule arengust saatuseluuleks. Pigem leiab kinnitust, et «üldises väärtusorientatsioonide muutumises on Runnel ometigi jäänud suhteliselt muutumatuks» ja et tema «vaatepunktis domineerib eetilis-filosoofiline alge». 17 R. Veidemann on osutanud ka, et «Runneli olemine on lahutamatu tema põlvkonna tervikolemisest». 18 H. Runnel ei ole läbi kõigi kogude muutnud oma aktiivset positsiooni, küll aga on see aktiivsus heale kaasatundmiselt suundunud halva hukkamõistmisele. H. Runneli pessimistlikuks muutuva inimeseanalüüsi kõrval on aga helgeid kohtumisi, mis elu pahupoolt tasakaalustavad («Igavene naine», «Vaene-vaene inimene väike», «Põgenik», 10 A. Eelmäe, Avardumine. «Sirp ja Vasar» 6. XI L. Ruud, Üks otsevaade «avalikele lauludele». «Noorte Hääl» 6. IX L. Peenar, Rahvalaulust lähtudes. «Edasi» 14. I K. Muru, Tuuleveskitest tiigrini ehk Hando Runneli allusioonid ja läkitus. «Keel ja Kirjandus» 1976, nr. 9, lk M. Mäger, Sinu luule on su elu. «Looming» 1977, nr. 4, lk ; ka: M. Mäger, Luule ja lugeja. Tallinn, 1979, lk P.-E. Rummo, Runnelist «Kodu-käija» puhul. «Looming» 1979, nr. 5, lk T. Liiv, Hando Runneli luule. «Keel ja Kirjandus» 1979, nr. 9, lk R. Veidemann, Hando Runnel kriitikuna. «Looming» 1979, nr. 4, lk. 574 ja R. Veidemann, Hando Runneli olemine. «Kodumaa» 15. VIII

18 «Ma tean, et ma tulen kord jälle», «Eriline»), on luulerõõmu, loomisrõõmu («Kui veel», «Luule» jt.) vastukaaluks suure vaevase sõnatöö üle kurtvale eesti luuletajale; on loodust tema igikordumises («Mere vaikus», «On kevad ja kenad neiud»). Ja on eetiline kandepind. Veel pole muutunud H. Runneli luule meloodilisus, laululisus, lauldavus, ta sõnaekskursidki jätkuvad rahvakeele, mitte võõrsonalisuse suunas (pooleni ööni, siisap, üksiakõik, jo, torp). Ta sõnakasutus on varasemaga võrreldes vabam, mitmekesisem, tolerantsem vulgarismide suunasid (näiteks vat nii, ropud naljad, persse alla, löödi tera makku, misse maksab mölada, põgenen peldikusse), kuid püüd ökonoomsuse ning maksimaalse täpsuse poole kannab vilja pidevalt. Sõnakasutuskogemustest on pärit H. Runneli kaks omanäolist lasteluuleraamatut. «Miks ja miks» (1973) ning «Mere ääres, metsa taga» (1977) sisaldavad luuletusi ka täiskasvanutele avaldatud kogudest. Lastelaulud on küllalt kiita saanud ja meeldivaim on kahtlemata nende populaarsus mudilaste hulgas -- fakt, mis taas tõendab tosielusisulise, aga humoorika ja heakõlalise lasteluule vajalikkust («Tere Mare», «Peni ja poni», «Ämblik, ära tee», «Pirukalaul») samavõrd kui fantaasia äraproovitud tunnustamist («Sink-sank pada», «Nutikas lutikas», «Konksulugu», «Põrsapõli»). Suuremalt jaolt on need sisuliselt adresseeritud koolieelikutele, kuigi trükiandmed mainivad 1973 nooremat ja keskmist kooluga, 1977 nooremat kooluga.. Pole siinkohal põhjust diskuteerida laste arengutaseme ja vastuvõtuvõime üle, fakt on aga, et kodulugu, keeli, matemaatikat õppiv koolilaps võiks meelelahutuse kõrval juba lugeda suurt osa «Lauludest tüdrukuga», sest mida pakub imekena tubane «Kärbes» suure maailma avastajale või «Pojuke läheb poodi» koolipoisile jne.? Pole tark alahinnata laste mõtete sisu ja ulatust. Kuid kõrge on H. Runneli luuletuste väärtus toaseinte, liivakasti ja lasteaiaga piiratud mängumaa jaoks. R. Krusten on seda probleemi põgusalt puudutanud 19, rohkem tõuseb see veel parema, veel mudilaspärasema värsikogu «Mere ääres, metsa taga» puhul, kust vaid «Koolilugu» ja «Kehv kõhn poiss» astuvad muude vahelt välja. Lõpplugu «Kes kuldseid õunu tahab», nagu ka «Pääsulaul» on aga lausa eatud oma kauni kõla ja mitmeplaanilisusega sobivad nad mudilastest vanadeni ja annavad arvatavasti igaühele oma emotsionaalse elamuse, olgugi et eri tasandil. Muidu aga kuuluvad häälikukombinatsioonid ja onomatopoeetika nagu uhkat-tuhkat, nigeli-nageli, tigeli-tageli, nurr-lurr, nurr-narr, kappadi-kappadi, iüra-tuura, tirra-tõrra («Miks ja miks»), tuli-vali-hei, sink-sank, tinks tanks tonks, loh-hoo-toi, kõr-kõr, pir-par-por jne. («Mere ääres metsa taga») kindlasti raamatu avastamise ja keelerõõmudega esmatutvumise valdkonda, rääkimata huumorist, mis ergutab neid luuletusi nautima. H. Runneli neis luuletustes on elul omad helged, rõõmurohked toimetused tuntavasti erinevalt tema täiskasvanute luulest, on mured («Mesilane, ära maga», «Kuri kass», «Kronu», «Peied»), on lihtsalt elu laste ümber laste jaoks olulise uudisega («Sügis mesilas», «Õhtul», «Et hakata korstnapühkijaks»). Mängulisusest ja värsi kõlavusest väljakooruv õpetuseiva jõuab (või ei jõua) eesmärgile loomulikul teel ega vooruta lugemast niigi riidlemisest tüdinud väikesi inimesi («Põrsapõli», «Ei tule meie teie poole», «Jaagupi talus», «Hunditubakas», «Seal, kus laste mängumuru», «Riiukuked»). 19 R Krusten, Miks ja miks. «Sirp ja Vasar» 13. VII 1973; (ka: R. Krusten, Raamatute keskel. Tallinn, 1979, lk ). 528

19 Tahvel XXXIII "" - «П *i Sl * -**'* f У ^J^I ' p L i J t***-. s?& ^fiwt IKS. & } «* tt~ 950-aastane Tartu Nurgake TRÜ Teaduslikust Raamatukogust Toomemäel (K. Raua foto).

20 Tahvel XXXIV fi<f j «liiniga ЫЫмЬи ins» HP Ifl HP IMBKf ШШт Wffl.*.%»' '11 Ülal: Uus, peatselt valmiv TRC Teadusliku Raamatukogu hoone (K. Raua foto, 1980). Vasakul ülal: Maja Tähtvere tän. 1, kus üliõpilasena elas läti revolutsiooniline luuletaja Eduards Veidenbaums (1980). Vasakul all: L. Koidula tän. 8, Anna Haava elukoht (1980). Paremal: Hatšatur Abovjani tänav. (H. Joonuksi fotod.)

21 Hando Runneli luule juurde minekul on oluliseks kaasaaitajaks ta enese publitsistika, pigem küll tarvilik selle luule analüüsiks, mitte mõistmiseks. See, näib, et poositu ja avameelne publitsistika, avaldugu ta siis esseistlikus kriitikas või sõnavõttudes, on ilmselt autori akuutseimate mõtterännakute tallermaa, suures laastus siis R. Veidemanni osutatud «sotsiaalse aegruumi väljendus» 20, alates arutlustest peremehetunde ning vastutuse vähesuse üle kuni luule ja luuletaja esteetiliste ning eetiliste seisukohtadeni välja. Praeguses kontekstis tundub märkimisväärne, et publitsistika ja luule vahel on olemas paralleelid nii sisulistes motiivides kui ka keelekasutuses. H. Runneli sõnavõtt kirjanike kongressi eel 1965 on veel ajaliselt küllalt kaugel tema enese ajaluulest, ilmselt aga suunduvad luuletaja loomingumõtted neid osutatud radu juba tollal: «Öelda oma rängad sõnad kodumaast, tema inimestest ja asjadest on kõrgeimat liiki luule kohus...» 21 Viis ja rohkemgi aastat hiljem on mõned neist rasketest sõnadest lugeja ees ja ilmselt veendumusega, et see ongi luule kõrgeim kohus. Maksab osutada ka rohkesti ärakasutatud ringküsitlusele «Keeles ja Kirjanduses» 22 : teadliku kirjanikuhoiaku väljakujundamine H. Runneli elus on alus selle loomulikkusele ta loomingus; me ei kohta siin eneseõigustust ega eneseanalüüsi, mis nii tavapärane eesti luules; Runneli huvid suunduvad täiesti loomulikult, enesestmõistetavalt endast Väljapoole. See on looming inimesele, inimese pärast. Autor ütleb ennastki lugevat nii, et jõuda «selle reaalse isikuni, kes kõneles minuga selle raamatu kaudu». Siis tohib küll väita, et H. Runneli looming taotleb teadlikult kontakti lugejaga. H. Runneli «mina» ja «meie» ei ole autor ja ta tutvusring, vaid üldistatud inimene meie ajas oma aimatavate, tabatavate, isikupäraste suhtumistega. H. Runnel kui indiviid on oma luuletustes tagaplaanil, varjul. Autor ei taotle konkreetset kaasatundmist, öeldes «minu kodu on mu urgas, / hallitus ja hais on nurgas» («Kui sa tuled»), «nõrk, nälginud oled, roju» («Lähed kodust voi tuled koju»), «Hambad katki ja haridus väike, / sõrmeküünte all sünnimaa muld» («Hambad katki») peitmata nenditakse halba enesekohaselt, seotakse mina ja maailm negatiivseltki. Selles ühtsuses ei ole hukkamõist peamine, peamiseks tõuseb unistatud kaunis inimene kaunis maailmas. H. Runneli eetiline edu ehk sünnibki enesekiitmise puudumisest, enese ja ülejäänute vastandamise puudumisest. Kas see on ümberkehastumine 23, võib vaielda: pigem on tegemist jäägitu mõistmisega ja inimliku kaastundega. Nii tundub, et luuletaja poolt öeldu kõlab kõikide suust, ühiseks, ühtseks luuletatud kaasaegse suust. Pole enam üksiku inimese etteheide, vaid nüüdisaegne äratundmine, et «me otsime, kuid me ei leia, / me unistama jääme heast» («Heast ja halvast»). Pole ühe inimese jagu see trööstitu leidmatus inimmetsas, mis «viimaks väsitab» («Suur luus»). Formaalselt on H. Runneli põhiliseks lüürilise väljendusvahendiks kirjeldus. Aktiivse lüürilise pöördumise kaudu seostub kirjeldus autori lüürilise eneseväljendusega, viimane jääbki domineerima selle luule tähenduses, tervikkujundis. H. Runneli tervikkujund on enamasti ideekujund. Ka näiliselt (või mahuliselt ulatuslikult) elamuskujundit fikseerivad kirjeldused päädi- 20 R. Veidemann, Hando Runneli olemine. 21 Meie luuleankeet. «Sirp ja Vasar» 16. IV «Keele ja Kirjanduse» ringküsitlus kirjanikele. «Keel nr. 12, lk A. Kaalep, O rus!, lk ja Kirjandus» 1973, 34 Keel ja Kirjandus nr

22 vad ootamatu, kirjeldatut kokkuvõtva (all)tekstiga («on kevad ja kenad neiud»-*-«veadki end elust läbi», «Öö lõhnab, vihma sajab»-* «vajub maa põhja ülikool», «Käivad kassid perenaise kannul» -> «Aga voi nad sellepärast halvad!»). Teisal tasakaalustab drastilisi mõttekäänakuid ärapöördumine loodusesse, tõestuse võtmine loodusest («Mis on me pääl, kas jumalate viha» -> «Lind lõunamaale lendab, algab tali», «Maha lastud, teadmata kadunud» ->- «endist viisi haljendas nurm»). Haruharva leiame lüürilise kirjelduse aluselt puhta elamuskujundi, tervikkujundi, kus autor ei taha meid milleski veenda, üksnes annab edasi oma elamuse mingil ajamomendil, seda siis napisõnaliselt, konkreetselt, reljeefsete detailidega («Natüürmort vanapoisiga», «Sügise sürpriis», «Suudluste hääli kostab», «Suvi tuleb»). Kui H. Runneli varasemas luules (kaks esimest kogu) oli kirjelduste objektiks loodus, nähtud inimene või olukord, siis hilisemas (kolm ««Loomingu» Raamatukogu») on lüüriline kirjeldus valdavalt kujutluslik («Vähid»: «Nad jätavad järved maha ja tungivad tubadesse»; «Katkemine»: «veri väsib ega jõua kanda / laiemale seda taaka mööda hingevälju, / mõnda kohta kuhjub kurjust päratumalt palju»; «Tume rahvas»: «siis aga liiv hakkas liikuma / sõmeraks veeresid voimuvallid, / laiali vajusid tornid ja tallid, / mets kasvas kingule kiikuma») asjade maailmast, loodusest on pöördutud mõttetasandile. Siitkaudu jõuame ringiga tagasi Hando Runneli läkituse juurde, mida K. Muru defineeris luuletaja eetilise kire viskumiseks ajas, ühiskonnas ja indiviidis muret tekitava vastu, «täiuslikuma ja kaunima inimese ning olemise pärast» 24. Tundubki, et hoolimata allusioonide ületahtsustamisest on K Muru täpsemini teistest pooltkõnelejatest sõnastanud H. Runneli põhiolemuse tema tähenduse eetilise väärtuse tegutseva inimese jaoks. Veel läheb selle luule juurteni P.-E. Rummo, rõhutades H. Runneli astumist demagoogilise praktitsismi ja ilu-luule vah , tuues H. Runneli luule taustaks absoluutse kaduvuse, olematuse 25, määrates Runneli loomingu teemaks ja taganttõukajaks passiivseid negatiivseid emotsioone, harvem «viha, löömahimu» 26. Mõistagi ei võta me lugedes taustaks olematust, vaid oma igapäevase elu. Ja ajalaulik ongi H. Runnel ses mõttes, et tema poolt- ja vastuhääl kolab kaasaegsetele aktuaalselt, imelihtsalt, agiteerivalt. Kui H. Runnel väidab, et «ainuüks on tasakaal», «mis muutumatu pusib Maal» («Tasakaal»), siis tõendab ta seda luuletusest teise: kõik muutub, liigub, elab tal, ta luuletustes on elu meie ümber, esmalt rohkem olemise tasandil, pärast suhtlemise ja mõtlemise tasandil. Kuivõrd H. Runnel on ideekujundi looja, on tema luulet assotsiatiivse luule lähikonda raskem viia kui elamuskujundeid. Kummati on H. Rumitii hilisemad ideekujundid sageli just assotsiatiivsed. Siin on alati küll oma pohikujund, sageli sündinud luuletuse kandva ideena, aga selle ümber toob ja loob autor (riimi-, algriimi, kõlafiguuride, paralleelide, korduste abil) keele mudeli, mis tervikuna annab lugejale nii autori haardeulatuse luuletuse loomisel kui ka hingeseisundi (kui nimetada nõnda põhimeeleolu liikumispiire). Jüri Üdi sõnakunsti analüüsis 27 on H. Runnel sellest kirjutanud: «Sageli on luuletaja leidnud mõne fraasi, mõne lause või tõenäolise lausekatke, mis on kõlalt, rütmilt või tähenduselt kas ilus, naljakas või kaval. Luuletaja on haaranud sellest ja hakanud koos sellega liikuma, on käivitanud keelemasina....» Seejuures peab ta «üllatajaks ja sidestajaks» paradoksi 530 K. Muru, Tuuleveskitest tiigrini, lk P.-E. Rummo, Hando Runneli avalikest lauludest, lk P.-E. Rummo, Runnelist «Kodu-käija» puhul, lk H. Runnel, Jüri Üdi sõnakunst. «Looming» 1975, nr. 1, lk. 162.

23 ja porget, vastandust ja äravahetamist. Kui H. Runnel leiab J. Üdi luuletajamina peaaegu alati vastandumas millelegi maailmas, siis sellesama autoripositsiooniga erineb ta ise selgesti J. Üdist: olles sageli tabatud samalt keelemasina käivitaja kohalt, ei vastandu H. Runnel maailmale, vaid on osa sellest: Maailma süü veereb peale masendus matab meeli veritseb haavu hinges Rusuneb inimvare nõnda kui talutare («Varing») Kui H. Runnel nimetab J. Üdit kõrvalseisjaks, kelle puhul «puudub hinnang, puudub väärtuste vahe», siis arvustaja enese loomingus on see vastupidi: igas olukorras, igas suhtes on tuntav hinnang ja on olemas väärtuste vahe: urikivid on uppi aetud, pühad põrmud on ümber maetud. Põeb jalge all kivikallas, ise priiskame oma vabatvallas. («Käsuõpetus») Kahtlemata on H. Runnelil rida n.-ö. käigul sündinud luuletusi, mille kunstitäiusest ei räägita, milles on vaid idee ja ainult idee! väljaarendamata või pilla-palla materjalina esitatud idee («Elekter»! «Kevadkurbus», «Sünniõnn» - - kõik 1972, «Vaikne öö», «Etnograafiline» 1970, «Lootus», «Olemine», «Vend oraval on uhke saba» 1976). Kuid ka seda laadi pooleli loomingu juures tuleb rõhutada ütlemissisu otsustavat tähendust (= luuletusi ajendab kirjutama idee, rnitie elamus). Luulekujundi loomises erineb H. Runneli varasem luule hilisemast. Võtkem võrdluseks tuntumad, retsensioonides rõhutatult meeldinud luuletused «Käivad kassid perenaise kannul», «Üks naine lehmaga läks üle mäe», «Kui veel», «Luulet sinu süles», «Koduküla, kodumaa», «Leelo» need on idee arendusega, idee ei ole antud valmiskujul, teatavas konkreetses sõnastuses, vaid ta arendatakse välja, kujundatakse nda-realt, ühest stroofist teise. Ei saa ütelda, et see võimalus puudub hilisemas luules («Kaua sa kannatad», «Mingi mulje», «Nõõ, ruunake,_ nokuta mind», «Katkemine», «Raskemeelsus» jne.), kuid nende kõrvale tõusevad assotsiatiivsed ideekujundid, mis varases kogunisti puudusid. Nii on luuletuses «Jälle hakkab» põhiline ära öeldud esimeses värsis «Jälle hakkab ahistama võimetuse viha», millele sekundeerib soovide täitumatus läbi kogu luuletuse, olles kord abstraktne («tahaks nagu Jeesus kondis, minna üle vete»), kord konkreetne («öelda iga ülbe vastu, mis on väärt ja vaja»), kuid tervikuna ei ületa kogu luuletuse motteassotsiatsioonid algusvärsi pinget, vaid seletavad seda. Samas peitub «Unenäos» assotsiatsioonide algimpulss lõppvärssides «Mind alandavad kõik almused, / mis lapseeas tõstsid mind lendu»: nende väljaütlemise eel_ on kümme värssi, assotsiatsioonide liikumine näib lähtuvat riimist, lõpust algusse (almused -> hommikupalvusel), ja ülejäänu on nagu mäng ümber tule, mäng kaob, hõõgus jääb viimaste ridade kaudu. Sama assotsiatsioonide arendust üle riimide on rohkesti («Mis on me pääl, kas jumalate viha», «Sealpoolsus» jt.). Ka lüüriline pöördumine väheneb, lüüriline eneseväljendus aga kandub stiilifiguuridest ideekujundeisse. Oma arengus kordab H. Runnel väga üldises plaanis eesti luule 34* 531

24 ideekujundi traditsiooni võimalusi. Ideekujundi sünd looduse, ühiskonna ja enesevaatluse baasil asendub ideekujundi tõestamisega mingite autorile oluliste paralleelide abil; siis jäetakse idee üldse välja ütlemata, see sünnib (või ei sünni) lugeja teadvuses; siis opereeritakse assotsiatsioonidega. Sellise traditsioonilise luuletajana on H. Runnel igatahes lugejale arusaadav, iseasi on, kuivõrd vastuvõetavana kõlab tema läkitus eri vanuses, eri ameteis, eri maakohtades lugevale kaasaegsele. H. Runneli värsitehnikat iseloomustab suhteline stabiilsus. Küll on retsenseeritud kord rahvalauluimitatsioone, kord allusioone kunstluulesse, aga neid võtteid saab leida kõigil ta luuleaastatel. Enamasti ei ole tal värsimõõt läbi luuletuse raudselt muutumatu, eriti hilisemas luules, rütmi varieerimine annab olulisi sisulisi rohke. Värsiehitus on iseenesest lihtne, rohke riimikasutuski lihtne (ristriim, harvem paarisriim, sageli riim üle rea, mõnel juhul ka rohkem riimsõnu, nagu «Sealpoolsus» 8 värsiga, «Hall rapsoodia», riimsõnadest paljud lõputult pruugitud: sääl hääl, peale heale, meelt teelt, puudel kuudel, hoog voog, täis näis jne.); kordus on tavaline lauseehituslik võte, millele toetub ka tervikkujund. Näiteks luuletuses «Kurbade kaitseks» domineerivad pealkirjast pärit algussõnad värssides ridamisi, me õieti ei tajugi, mida teed autor kurbade kaitseks, mõistame vaid, et ta tegutseb «kurbade kaitseks». «Surm on sirge ja pikk» kordab pealkirjas algusvärssi, luuletuse lõpus kordub see uuesti ja varieerub: «surm sina pikk ja paha». «Nii palju tõotusi» kordab kaht algusvärssi hiljem hoopis üllatava sissejuhatusega: «Ma olen kurb, ma algan otsast: / nii palju tootusi», rääkimata luuletustest, mis lausa kordustest koos^seisavadki («Maria», «Üks naine lehmaga läks üle mäe», «Lehmad lõhki», «Jutt», «Pimedus ja valgus», «Marss», «Loomine»). Efektne on ka põhimotiivi väljendavate sõnade kordus («Sääl kus suured jõed on voolamas», «Pilli tasa puhumisest» jm.). Igavesti uus on juba kõne all olnud viis kõrvutada luules tavatuid, harjumatuid motiive, millest sünnib värske luuleelamus. H. Runnelil vastandub tervele luuletusele voi asetub täiendavalt terve luuletuse kõrvale kujunditervikut looma sootuks vaid üks värss (või pealkiri) ja see näib sageli luuletuses põhilisena, põhiideena, põhikujundina, kandva elemendina. Nii lihtsal kujul nagu «Kooliloos» «kõik, mis maha magasin» avaldub see tavaliselt kirjelduste lõpetusena («Priiskaja», «Üle maa, üle mäda», «Jahvatab, jahvatab veski mäe peäl» jne.) ning võib ulatuda paarist reast terve stroofini «Unenäos», «Side», «Tüdinud kõigest»). Olulise osa elamusest H. Runneli luuletuses loob sageli osavast keelekasutusest tõusev sõnade mitmetähenduslikkus (sama efekti annab juba analüüsitud allusioonitehnika). Rahumere rannal («Pilli tasa puhumisest») on ühtaegu kujutelu meie maast kui elamispaigast ja inimelu vaiksest jätkuvusest. «Arm kasvab armuta / sinna kus sündis kõik valu» («Ema minu ema») vihjab algul armastusele, aga pöördub kohe armistumisele. «Tere telemast, tere tulemast» («Linnasõit») näib teretusena saabunud telemastile, järgmistes ridades terena tulemastile a. ilmunud valikkogu, millesse on võetud ka uusi luuletusi (arvatavasti 18), on leidnud hindamist ja ühtlasi kahetsust liiga väikese mahu või valikuprintsiipide pärast. Muidugi on maitseküsimus, mida võinuks veel jätta või võtta, ning autoril siiski selleks peamine 532 4

25 õigus. Ja sellegipoolest tahtnuks selles raamatus näha mõnd esimest ennustust Hando Runneli luule võimalustest luuletusi esimesest värsikogust, kus lihtsakirjalise kirjelduse kõrval ja varjusid oli kujundimõtlemise luulemeelset ümberütlematut sugestiivsust ja mitmetähenduslikkust, luuletusi nagu «Käivad kassid perenaise kannul», «Vaatan nüüd hauavilusse», «Põud», «Võib-olla sügis on me parim aeg». Hilisematest kogudest väljajätmisi korvab tõsiasi, et võrdselt sõnamõjukaid luuletusi on Runnelil siis juba ridamisi. Valikkogu vähene redigeerimine näitab, et autor on tehtuga päri, järelikult olid luuletused vajalikul määral viimistletud ja õiges tonaalsuses juba esmailmumise ajal. Nii muutub luuletuste (andekas) sõnaline vorm, lihtne ja ladus sõnavalik analüüsis teisejärguliseks, esiplaanile nihkub ideesisu. Oletades, et valikkoguga lõpetab luuletaja mingi osa, mingi perioodi oma tööst, küsigem, milline see osa meile tundub, millisena astub eesti lüürikas H. Runnel. H. Runnel on neid luuletajaid, kelle looming on terviklik, üks osa täiendab teist, hilisem varasemat. Täheldame peaaegu ideaalset truuksjäämist kord kuulutatud väärtustele, mis kõik toetuvad inimväärikuse ja humanismi traditsioonidele, see on kahtlemata oluline väärtus lugeja jaoks. (Nii on valikkogusid võimalik olnud põimida eri aegade luuletusi motiivide alusel, põhiidee alusel, ilma et eelmise kümnendi looming erineks oluliselt hilisema kümnendi omast.) H. Runneli luule on aktiivne, suhtlemiseks loodud ja suhtlemisviisina vastugi võetud (nii laulud ta sõnadele kui ka luuletekstid ise raamatukogu andmeil näiteks). Lüürilise väljendusvõimalusi ei kasuta H. Runnel tavaliselt eraldi, vaid ühtses tervikus, kirjeldus ikka seotud eneseväljendusega ja (aktiivse) lüürilise pöördumisega. Olles küll ideede deklareerija, seostab ta deklaratsiooni orgaaniliselt luuletuse põhikujundiga, jättes veendumuse, et nii kujund kui ka deklaratsioon on koos sündinud, mitte üks teisest tuletatud. Hoolimata rohketest allusioonidest eesti luul , hoolimata aastakümnete erinevustest kõlab H. Runneli luules väga sarnaseid toone Juhan Liivi luulega. Sellele viitavad mõneti defineerimatu tähendussisu, luulekeele väline lihtsus ja lõputud mõtestamisvõimalused, oma rahva tundmine ja ta heakäekäigu pärast muretsemine kõigist nähtavatest ja tunnetatavatest pattudest mööda, oma maasse toetumine ja sõda tuuleveskitega. Küllap sellist sisukat lihtsust, arusaadavust mitmel tasandil ja vastuvõetavust üldkehtiva eetilise ideaali seisukohalt oligi meie luulesituatsioon avasüli ootamas. Igatahes on H. Runneli probleemid teravad ja ajas ning inimsuhetes väga olulisel kohal. Et eelmiseks kümnendivahetuseks oli luuletajate huviorbiidis valdavalt inimese, luuletaja enese sisemaailm, siis H. Runneli väljapoole, ühiskonnasuhetele suunatud pinged tõstsid ta a. mõnevõrra ootamatult avangardi, ootamatult sellepärast, et läinud kümnendi põhihuvid olid ju keerelnud P.-E. Rummo, J. Kaplinski, V. Luige, A. Alliksaare laadi ümber. Uues ajas eristab H. Runnelit üldisest luulesuunast t e r v i kk u j u n d i määravus, võrreldes stiilifiguuride komponeerimisega ja detailkujundite tähtsusega luuletuses, eristab suhtumise järjekindel väljendamine ja mitmel tasandil arusaadavus. H. Runneli populaarsus laulutekstide autorina, samuti tema luulekogude loetavus tõendab, et ta on öelnud olulisi mõtteid. Et luule lugemine oleks inimesi muutnud (mida H. Runnel visalt taotleb), pole kindlalt tõestatav. Kuid autorile tohiks seda laadi tunnustus siiski toeks olla, 533

26 Veel kord mõrtsukad ENN TARVEL: Neli korda on paari viimase aasta jooksul trükisõnas käsitletud Otepää kandi toponüümi Mõrtsuka. Dateerinud toponüümi aluseks olnud lisanime esilekerkimise Poola-Rootsi sõja aega XVII sajandi esimesel veerandil, jättis H. Ligi viimati kõrvale küsimuse, «milliste tegudega see sünge lisanimi ära teeniti». 1 Lähtudes arvamisest, et seegi küsimus võiks «Keele ja Kirjanduse» lugejatele huvi pakkuda, on visandatud alljärgnevad read. Teadagi, elavas eestj keeles tähendab mõrtsukas inimesetapjat. Aga sealjuures on sel sõnal tugev kõrvaltähendus 'röövel'. Näiteks: stn metsän om alaitime.risuksit ollu (Karula); mõrsukkas j kis tapрав kohe / ei risu üksi // mõrsukkas tappae j ei jätta änäm eluse (Tõstamaa); eaa mefdzuk vaest santti tapma ei nakka / tema olsip rik- Ытви (Nõo); kül se mertsuk uõ // = varastaeja ravib (Muhu). Samuti annab H. Göseken saksa sõna Mörder (sicarius) eestikeelseteks vasteteks röhwel, mörzick, muusikas, mahmuusikas. 2 Viimaseid sõnu aitab tõlkida A. W. Hupel, metsmusikas on tal saksa keeles Buschklepper (s. o. 'võsaröövel'). 3 Sõnade Morden ja Morel vasteteks annab Hupel lapminne, rööwminne. 4 Ka S. H. Vestringil ( ) on mõrtsukas ja röövel kokku viidud. 5 J. Gutslaff koguni esitab Mördefi (s. o. 'mõrvar') vastena ainult sõna Röwel. 6 G. Müller kasutab aastal tapja tähenduses sõna mörder: «... neuthma, kuy allasti meye olleme, ninek mineksarn kuriat Reyat nick werriset Paiset, meye selt Pörkult Mördrilt, kumb sael on se Kochnret, olleme sanuth....», «Ja sesinane ebimene VerB malib meddy silmade ette, kub meye laulame, Vnd stewrdes Bapstsvnd Türcken mõrd, eth keick nedt Jumala S: WainlaBet vche hulcka siddes, nedt eikedt Waimulikudt kuy ks Hiwolikudt Mördrit omat, ke mollembadt Henget nick Hiwudt, kuy nedt eiket Naeliatzet Werrikoyrat erratapwat» 7. Ometi oli sel ajal eesti keeles sõna mõrtsukas kindlalt käibel ning päris selges tähenduses. Morsseke, mersäke, morsake, morsuke, morsaeke, murzugk, mörtsuck, mörtsoke (rootsikeelsetes allikates), mordschaken, morzuken, mörtzoken, mordtsucken (pluuralis saksakeelsetes 1 H. L i g i, Ühest toponüümist ja veidi ka toponüümikast. «Keel ja Kirjandus» J 1980, nr. 5, lk H. Göseken, Manuductio ad linguam Oesthonicam. Reval, 1660, lk A. W. Hupel, Ehstnische Sprachlehre für beide Hauptdialekte den revalschen und den dorptschen; nebst einem vollständigen Wörterbuch. Riga und Leipzig, 1780, 4 5 A. W. Hupel, Ehstnische Sprachlehre, lk Mõrtsukas G ka der Mörder, Strassen Räuber, Te röwel. KM KO OES MB 69, J. Gutslaff, Observationes grammaticae circa linguam Esthonicam. Dorpat, 7 NeununddreiBig Estnische Predigten von Georg Müller aus den Jahren Dorpat, 1891, lk. 178, 188, 534

27 allikates"» tähendas XVII sajandi alguse sõdade ajal kohalikust talupojast sõjameest. 8 Sõjateenistuskohustus oli Liivimaa pärisrahvastel lasunud vallutuse aegadest peale. Kuigi talupojavägede osatähtsus aegade iooksul järjest vähenes, eeskätt seoses palgasõdurite kasutamisega XV XVI sajandil, oli talupoegi veel ordumeister W. v. Plettenbergi sõjaväes XVI sajandi algul. Liivi sõja ajal sai talupoegadest abivägede kasutamine jälle üldiseks ning oli seda ka Poola-Rootsi sõja aial XVIT sajandi algul. Jakob Koit annab viidatud artiklis asjast hea ülevaate. 9 Orduvõimud üritasid juba enne sõja algust, aasta lõpul, Viru talupoegi liikvele panna. Talupoegi kasutati ordu ia piiskoppide vägedes, Rootsi väes Paides aasta suvel oli 48 Järva talupoiast väesalk «mittesaksa landsknehte». Eriti tuntuks on B. Russow' kroonika kaudu saanud Ivo Schenkenberp/i iuhitud Tallinna talupoegade väesalk (üle 400 mehe) aastailt B. Russow nimetab neid sõiamehi järjekindlalt lihtsalt talupoegadeks (buren), naeru on Liivi sõia aegsetes kirjalikes allikates tavaline. Aga ndate aastate vakuraamatutes märgitakse juba mitmel pool (Narva ja Rakvere linnuseläänis. Järvamaal) talupoegi lisanimega Morsacke, Murzugk, Mörtsurk jms. Need olid olnud võib-olla ka talupoegadest sõjamehed. 10 Kui hertsog Karl a. alustas sõda oma vennanoia kuningas Zvgmunti vastu, pidas ta vajalikuks lasta Eestimaal talunoegi värvata. Nüüd kerkib aialooallika+psse ka sõna mõrtsukas kindlasti sõjamehe tähenduses. Per Larssonit (kes oli Philipp Orgiese kõrval tähtsamaid talupoegade iuhte Liivimaal Rootsi väes) nimetatakse aasta dokumentides niihästi «eesti talunoegade ülemaks» (öuerste fnr tfip Eesteske bonder) kui ka «mõrtsukate ülemaks» (morsseke nfuersfe). See oli näris ametlik ia üldine termin, mida kasutati Rootsi kuninga kiriadeski. Pärast rootslastele õnnetut Salaspilsi lahingut tegi kuningas Karl IX 29. septembril 1605 Eestimaa asehaldurile Anders I indormssonile ülesandeks värvata viis-kuussada või rohkem mõrtsuka* (mersaker). ükskõik kelle talunoiad need oleksid, ning lubas kõigile värvatud talupoegadele värbamise päevast öeale vabaduse pärisorjusest. Värvatud talupojad pidid saama nalka ia orovianti ning õiguse kasutada maksuvaba maad. Nad pidid teenima luureteenistuses või muial, kõige meelsamini nägi kuningas mõrtsukaid ratsanikena. Ka Poola nool sõdivaid talupoegadest sõjamehi kutsuti rootsi dokumentides mõrtsukateks. Eestimaa kubermangukantselei ametnik on a. termini mörfzorken saksa keeles edasi andnud sõnaga buschkleppern fvõsaröövlid, teeröövlid, metsas varitsevad ratsaröövlid'). See näib omakorda seostuvat talupoegadest abivägede sõjapidamisviisiga: neid kasutati peamiselt luureteenistuses ning rüüstamiseks. Pärast sõda asus mõrtsukaid taludesse, samuti nagu mitmesuguseid muidki talupoegadest sõdureid (võbraanetseid, heidukeid, kasakaid) Koit, Estnische Bauern ais Krieger während der Kämpfe in Livland Rmt : Anndes Societatis Litterarum Estonicae in Svecia IV. Stockholm, 1966, lk. 43 ü., 50, 58. """"* 9 J. Koit, Estnische Bauern, lk P. Johanseni iärgi hakkab mordtsucken Tallinna Linnaarhiivi materjalides esinema aastast. Ta väidab, et sakslased nimetasid niiviisi hirmsal sõjaaial mööda maad rüüsiavaid nälginud ia metsistunud talunoegi. Vt. P. J o h a n s e n, H. v. zur Mühlen Deutsch und Undeutsch im mittelalterlichen und frühneuzeitlichen Reval. Köln-Wien, 1973, lk. 386, 535

28 Huvitav on, et Saaremaal säilitas rahvasuu kauaks mõrtsuka sõjamehe resp. väejooksiku tähenduses. 11 Kihelkonnal Kotlandi küla juures on mõrtsuka haud. neto mörisuauid üitti vanast vel karaajaitdks. Kargaja tähendab teatavasti väejooksikut, sõjaväest (või ka vangist) ärakaranut. Ükskord tulnud mõrtsuk Kotlandi Ansu peresse. Koik jooksnud minema, vana naine jäänud üksi koju, läinud ahju peale Mõrtsuk pannud mooga ahjuotsale ning hakanud kolde ees särgist täisid otsima. Vana naine võtnud mõõga ja tapnud mõrtsuka ära Seal kus ta maeti, ongi mõrtsuka haud. 11 ENSV TA KKI murdetekstid, 338. LEO TIIK: Ajakirja «Keel ja Kirjandus» maikuu numbris vaatleb Herbert Ligi kohanime Mõrtsuka, võttes kokku kolme eelneva käsitluse seisukohad ja viidates varemini kasutamata allikatele. Viimastele toetudes väidab ta, et toponüüm Mõrtsuka ei figureeri XVI sajandi lõpult pärinevates Poola revisjonides ega ka a. Rootsi revisjonis mitte kordagi, kuid a. Rootsi revisjonis leidub seda juba kuuel korral, nii et see on tulnud Lõuna- Eestis (talupoja) lisanimena kasutusele vist alles Poola-Rootsi sõja ajal. Tema arvamuse järgi võeti se_e esmalt kasutusele talupoja lisanimena, sai hiljem külanimeks ja lõpuks kinnistus ka järvele. Samas on aga H. Ligi jätnud kõrvale küsimuse, milliste tegudega see sünge lisanimi oli ära teenitud. Seetõttu püüame järgnevas tema poolt lahtiseks jäetud otsi nii kaugele jälgida, kui täiendavad allikad lubavad Varasemate allikatena on H. Ligi kasutanud O. Roslavlevi väljaandeid «Hefte zur Landeskunde Estlands». Nende esimeses vihikus on toodud Tartumaa aasta revisjoni materjale, kus Martzug e l korra l talupoja lisanimeks (Martzug Hanns jt.).' Liivimaa a maarevisjoni Kagu-Eesti osas tuleb Mertschock lisanimena ette viiel ja Mertzock ühel korral. 2 Liivimaa aasta maarevisjoni Edela-Eesti osas (O. Roslavlev Hett 4) on kolm vastava nimega isikut: Moerzuk Juerri, Merzog Marizog Merten? Neist esimene on O. Roslavlevil registreeritud ka varemini: 1617 Moertzuck Juergen, 1624 Martzing Juergen.* Loetletud meestest on ainult viimast märgitud kahel korral kohalikuks talupojaks (Erbpaur). Puhja alal elanud Martzug Jack on a. raamatu andmeil kohalik a. on samast külast kirja pandud Mertschock Jaack, kes olevat sinna 20 aasta eest Pärnumaalt ümber asunud. 5 Ülejäänud on pärit Pärnumaalt, Harjumaalt, Saaremaalt, Põltsamaa alalt, Paidest ja Kuramaalt. Saaremaalt pärinev on elanud kohapeal juba 25 aastat, Kuramaalt pärinev aga ainult 3 aastat, nii et need mõrtsukad on muutunud paikseks ajavahemikus Täpsemalt viitamata on ühe soomlase ja ühe venelase päritolu. 1 Das Dorpater Land 1624/27. Hrsg. von O. Roslavlev. Wolfratshausen-Waldram 1965, lk. 42, 128, 132, 143, Liivimaa a. maarevisjon. Eesti asustusala I. Kaguosa. ENSV Riigi Keskarhiivi Tartu osakonna toimetused nr. 1. Tartu, 1941, lk. 17, 33, 83, 121 ja 83 3 Die Revision Livlands Estnisches Siedlungsgebiet II. Hrsg von О Roslavlev. München, 1969, lk. 19, 230, 255. "0. Roslavlev, Zur Siedlungsgeschichte des Kirchspiels St. Jakobi (Kõrbe] Munchen, 1974, lk. 15 (paljundatud manuskript). 5 Vt. viited 1 ja 2, 536

29 Kui mõrtsukas tähendanuks lisanimena sedasama mis tänapäeval siis oleks selle nime nii laialdane kasutamine mõistetamatu. Järelikult pidi selle sõna tookordne tähendus praegusest erinema ja ei võinud olla halvustava varjundiga. Lisanimena võis mõrtsukas käibele tulla aga ainult sel juhul, kui ta tähistas nimetatud isikute ühesugust tegevust paikseksjäämisele eelnenud perioodil. Sobiva tähenduse tookordsele mõrtsukale leiame aasta juunis Liivimaa asehaldurile saadetud kahest kirjast juunil 1605 kirjutas linnuse pealik Gert Liewe Koluverest, et Reinhold Wrangel asub oma mõrtsukatega (mül den Morttsocken) Koluverest miili kauguselta on oma roövkäikudega kohutavaks nuhtluseks talupoegadele võttes neilt ara viimase, mis hinge taga leidus. Ainult üheksa päeva S?V i m d L 2 M U U n i l a - kir i utab Pärnu asehaldur ( ) Hans Maydell omakorda, et Wrangel on käinud oma talupoegadest ratsuritega (Paur Reutern) hiljuti Vigala piirkonnas ja röövinud sealsetelt Maydellile alluvatelt talupoegadelt loomi ning muud vara niivõrd õelal kombel, et isegi vaenlane poleks suutnud seda kurjemini teha. Need kaebekirjad on Tallinna saadetud talupoegadega kes suutsid sündmuste kohta vajalikke seletusi anda. Mõlemas kirjas on taotletud R. Wrangeli ja tema ratsurite ohjeldamist, Maydelli omas kogum talupoegadele nende kahjude hüvitamist Kirjade kokkukuuluvuse põhjal saame olustikku pisut konkretiseerida. R. Wrangeli ratsurite üksuse kõrgemaks käsutajaks oli Anders Lennartsson Tallinnas. Salk oli talvekorteris Koluverest miili kaugusel seega ilmselt Kasari jõe ääres asuvas Teenuse mõisas, kust tehti toiduainete ja muu vajaliku hankimiseks retki nii Koluvere kui ka Pärnu linnusepnrkonda kuuluvatesse küladesse kuni paarikümne kilomeetri kaugusele (Kivi-Vigala asub 19 km kaugusel). G. Liewe ja H. Maydell olid aga oma haldusfunktsioonide tõttu kohustatud hoolitsema riigitulude ja seega ka talupoegade tootmisvõime säilitamise eest mis ajendaski läkitama kõrgemale ülemusele kaebekirju R. Wrangeli ratsaüksuse röövretkede kohta. Väärib aga tähelepanu, et seda talupoegadest komplekteeritud ratsauksust {Paur Reutern) on G. Liewe ametiisikuna oma saksakeelses kirjas tähistanud terminiga Morttsocken, mis ilmselt on laenatud eesti keelest {mõrtsukad). Talupoja lisanimena on see sõna aastail registreeritud ainsuse nimetavas, kuid varieeruva kirjaviisiga {moertzuck, moerzuk, merzog, martzug, martzog, mertschock jne.) ning alles Wiedemanni sõnaraamatust leiame selle kõrvale ka teise vormi {mõrtsuk, mõrtsukas), mis tõendab, et sufiks -as pärineb märksa hilisemast ajast ning algupärane oli mõrtsuk. Saksa_ sõjaväelises terminoloogias tähendas Zug muu hulgas ka väikest sojaväeüksust, suurusega meest, mida eesti keeles on nimetatud rühmaks. Ilmselt mahtus ka R. Wrangeli ratsaüksuse koosseis nendesse piiridesse. Ja kui veel näiteks 1940-ndail aastail Pionierzug tähendas sapööride rühma, siis oleme õigustatud arvama, et ümmarguselt nelja sajandi eest võis vähemalt Baltimail kujunenud erilistes oludes tulla kasutusele rahvapärase terminina nimetus Mörderzug resp. Mordzug, mis aga pole enam jõudnud saksa keele tuntumatesse sõnaraamatutesse. Grimmide suures sõnaraamatus seisavad küll ligikaudu samatähenduslikud Mordbande, Mordschar, Mörderrotte, Mörderschar, Mörderzunft, kuid Mordzug oli nähtavasti kasutusel ainult Baltimail ja kadus käibelt ehk juba XVIII sajandil. Võime kujutleda, et näiteks R. Wrangeli ratsaüksuse kohta ütles 6 RAKA, f. 1, nim. 2, s. 162, ,

30 kohalik sakslane ein Mordzug ning selle põhjal võttis talupoeg niisuguse jõugu liikme kohta kasutusele sõna mõrtsuk. Tänapäeva eesti keeles tähendab mõrtsukas kindlasti inimesetapjat, kuid veel Hupeli sõnaraamatus (1818) on sõnade Mõrd, Mordthat vasteks 'röövimine'. Samuti on M. Lexeri keskülemsaksa sõnaraamatus mordaere vasteks antud 'mörder; überhaupt verbrecher, missetäter' 7, seega küll 'mõrtsukas', kuid ka üldse 'kurjategija, pahategija'. Ja võib lisada, et ka tänapäeva saksa keele sõnad Mordbrenner, Mördergrube, Mordskert ei viita otseselt mõrvale. Kui H. Ligi on märkinud, et mõrtsuk(as) tuleb Lõuna-Eestis lisanimena kasutusele vist alles Poola-Rootsi sõia ajal, siis peab seda väidet pisut korrigeerima. Nimelt viitab Jakob Koit ühes oma artiklis 8 tervele reale Eestimaalt pärinevatele vakuraamatutele. eriti aga Järvamaa omadele, kus iuba 1582/83. aastalt alatest on registreeritud talupoegi lisanimega Mörtsuck, Murzugk, Morsacke jne. Ühtlasi mainib ta Rootsi ohvitseri nimega Per Larsson, keda kord on nimetatud eesti talupoegade, kord jälle mõrtsukate ooberstiks (öuerste för the Eesteske bonder; morsseke öfuerste). Nii ilmneb, et mõrtsuk on talupoja lisanimena kasutusel olnud juba 1582/83. aastal, ja selle põhi al võime oletada tolle termini ülevõtmist saksa keelest eesti keelde vähemalt Liivi sõia aial, kui mitte veelgi varem. Seeiuures tuleb arvestada ka aastail aktiivselt tegutsenud Ivo Schenkenbergi ratsuriiõuku, mis koosnes suurel määral tahmoegadest ia võis täielikult pälvida nimetuse Mordzug. Järelikult tähistas baltisaksa Mordzug esialgu talupoegadest komplekteeritud ratsaüksust. kes hankis moona ja muud varustust peamiselt vägivalla teel. Saksa Mordzug sai aluseks eestikeelsele mõrtsukale, millega tähistati seesuguse ratsaüksuse liikmeid ka hiljem, kui nad olid taas muutunud paikseiks talupidajaiks. Eesti keelest võeti see sõna hiljem uuesti üle baltisaksa keelde, et tähistada talupoegadest koosnevate rahaüksuste soldateid, ning seda kasutati mitmuses (e mõrtsukad, sks Morttsocken). 7 Matthias Lexers mittelhochdeutsches Taschcnwörterbuch. 34. Auflage. Leipzig, 1974 lk ,1. Koit Estnische Bauern ais Krieger während der Kämpfe in Livland , lk

31 ^/-liitelisist pronoomeneist PAUL ALVRE Pronoomenid pole oma tekkelt ja leksikaalgrammatilistelt omadustelt kuigi ühtne sõnaliik. Vanima kihistuse moodustavad personaal- ning mitmed interrogatiiv- ja demonstratiivpronoomenid, kusjuures paljud tüved on ühised kuni samojeedi keelteni. 1 Seevastu indefiniitpronoomenid on soome-ugri keeltes tekkinud märksa hiljem. Sellele osutab nende küllaltki kirju päritolu ja ka liitvormide olemasolu. Varasemaid, juba keeles eksisteerinud asesõnu on ära kasutatud uute tuletamiseks nii kaugemais kui ka ligemais sugulaskeelis. Sama interrogatiivpronoomeni kordusega on saadud näit. mordva kije-klje 'keegi' (vrd. kije 'kes'), meže-meže 'miski, mingi' (vrd. rheže 'mis'), ungari kiki 'iga, igaüks, mis tahes' (vrd. ki 'kes'). Erinevate pronoomenitüvede liitumise klassikaliseks näiteks on soome joku 'keegi, mingi, mõni', kus sõnaosad jo ja ku on veel niivõrd iseseisvad, et käänata tuleb topelttunnuste ja -käändelõppudega: mitm. nom. jotkut, ains. iness. jossakussa, mitm. iness. joissakuissa jne. Läänemeresoome keelealal on indefiniitpronoomenite tuletamisel saanud üheks küllaltki produktiivseks mooduseks gt-liide. Eesti keeles kuuluvad sellesse rühma keegi, miski, mingi, kumbki ja ükski. Neli esimest põhinevad iidsetel interrogatiivpronoomenite tüvedel, viimane arvsõnal. Vanast kirjakeelest on andmeid ka pronoomenite midigi 'mingi' ja edagi 'mingi, miski' olemasolu kohta. Soome keeles on giliiteliste juhtumite arv veelgi suurem, sest &m-sufiksil on eitavais seoseis paralleelvorm -kaan, -kaan: jokin (: allat. jollekin) 'keegi, miski, mingi, mõni'; kukin (: allat. kullekin) 'igaüks'; mikin 'miski, mingi, keegi'; kumpikin ~ kumpainenkin 'kumbki'; (ei) kukaan ~ kenkään '(ei) keegi'; (ei) mikään 'ei miski'; (ei) kumpikaan ~ kumpuinenkaan ' (ei) kumbki'. Kuigi eesti keele pronoomenid ei erine morfoloogilises ja süntaktilises mõttes märgatavalt teistest käändsõnadest, kipub just gi-liiteliste vormide tarvitamisel ilmnema ebareeglipärasust. Substantiivide deklineerimisel pole gi-liide eestlasele probleemiks, sest ta paikneb alati sõna lõpus, näit. pojate-gi, pojata-gi, pojaga-gi (mitte pojagiga). Erinev on aga olukord gmiitelisis pronoomeneis, mida murde-, ühis- ja vahel ka kirjakeeles võib kohata omalaadse käändelõpu ja liite inversioonina. Küllaltki tavalised on veel kellegile, kellegiga, millegile, millegiga, kummagile, kummagiga, ühegile, ühegiga jt. Õigekeelsus on neid korrektses kirjakeeles pidevalt hukka mõistnud. 2 Varem olid levinud ka pleonastilise gi-, ki-ga vormid, nagu kellegistki, mittegistki. 1 К. E. Майтинская, Местоимения в языках разных систем. Москва, 1969, lk. 61 jj.; M. Air il a. Pronominit. «Virittäjä» 1940, lk. 302; P. A1 v r e, Pronoomenite iseärasusi. Emakeele Seltsi aastaraamat 11. Tallinn, 1965, lk. 195 jj. Vrd. E. M. Вольф, Грамматика и семантика местоимений. Москва, 1974, lk. 24 jj. 2 J. Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika. Tartu, 1936, lk. 270; Eesti keele grammatika II. Morfoloogia. Arv- ja asesõna. Tartu, 1965, lk. 75; E. Vääri, Eesti keele õpik keskkoolile. Tallinn, 1968, lk. 66; J. Valgma, N. Remmel, Eesti keele grammatika. Käsiraamat. Tallinn, 1968, lk. 112, \ 539

32 mille eest on muide eraldi hoiatanud J. Aavik. 3 Inversioonivormidele on aga tehtud erand ilukirjanduskeele otsese kõne puhul. 4 Kõige vabameelsem gi-liite paiknevuse suhtes näib olevat A. Saareste, kes «Tegelikes õigekeelsuse määrustes» ei pööra sellele küsimusele üldse mingit tähelepanu ja «Eesti keele mõistelises sõnaraamatus» esitab paralleelkujud võrdväärsetena, inversioonivormi isegi esikohale paigutades: ei anna seda kellegile e. kellelegi. 5 Kalduvusel paigutada pronoomeneis gi-liide käändelõpu ette on omad keeleajaloolised juured, millele meie grammatikakirjanduses pole seni tähelepanu pööratud. Pronoomenite deklinatsioonis ilmneb muidki ebareeglipärasusi, mille lahtimõtestamine aitab paremini aru saada ka gt-liitelisist paralleelvormidest. Pealegi pole pronoomenid ainuke sõnaliik, kus -gi, -ki on jäänud sõna sisse. Enne gi-liiteliste pronoomenite üksikasjalikumat analüüsi peatugemgi Äw-tüvelisil adverbidel. Kirjakeeles kuuluvad sellesse vormitüüpi juhud kusagile ~ kuskile ~ kuhugi, kusagil ~ kuskil ~ kuski, kusagilt ~ kuskilt kustki. J. Aavik peab otseselt vigaseks pleonastilist gi-, ki-vormi kusagiltki, samuti kuhugile ning vähem soovitavaiks kuski ja kustki. 5 Kõigil neil vormidel on olemas murdetaust. Kirjakeelde pole küündinud või selles pidama jäänud sellised inversiooniga murdekujud nagu kuhugile, koskil, kongil, kohegil, kohkil, kohngil ja kuhniail ~ kuhniein 'kuskil'. 7 Ainsate reeglipäraste moodustistena elavad edasi kuhugi ja J. Aaviku poolt ebasoovitavaiks peetud kuski ning kustki. Vanas kirjakeeles vastab kuskc\e sisekaota kussagi: G. Mülleril eb olle kufiakii muhd abby, piiblis 1739 sedda meest ei olnud kussagi (I, Kun. 20, 40). 8 Enne väliskohakäänete lõppude lisamist liitus -gi, -ki ootuspäraselt käändelõpule: kusagi, kuski. Uue käändelõpu -le, -l, -U lisamine on toimunud juba keeles eksisteerivale adverbile, kusjuures selle gi-, 6Miide jäi nüüd paratamatult sõna sisse. Adverbide pikenemine uute käändelõppude lisamise tõttu on nähtus, mida tunnevad ka teised sugulaskeeled. Raske on aga ette arvata, kas sõnade pikenemine toimub sise- või väliskohakäänete survel. Et liivi keele deklinatsioonist on väliskohakäänded suurelt osalt taandunud, tundub loomulik, et vorm kuškiz 'irgendwohin' on pikenenud just teise sisekohakäände lõpu arvel (inessiivi lõpp -j- illatiivi lõpp). 9 Eesti keeles on aga saanud määravaks väliskohakäändeliste adverbide tugev mõju, seda arvatavasti konneksides kusagi lähedal, eemal, kauget vms. >- kusagil eemal, lähedal, kaugel. Käändekombinatsiooni inessiiv Ц- adessiiv esimene komponent osutus sõna sisse jäädes muutumatuks ka vormides kusagile, kusagilt, sest uute tuletiste lähtekohaks võeti adverb kusagi 'kuskil' tervikuna. Seda momenti on väga oluline silmas pidada ka nende indefiniitpronoomenite analüüsimisel, milles liide -gi, -ki on jäänud sõna sisse J. Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika, lk. 82. Eesti keele grammatika II, lk. 75. A. Saareste, Tegelikud õigekeelsuse määrused. Tartu, 1922; A. Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat I. Stockholm, 1958, vg J. Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika, lk A. Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat I, vg. 197; S. Tanning, Mulgi murdetekstid. Eesti murded I. Tallinn, 1961, lk NeununddreiBig Estnische Predigten von Georg Müller aus den Jahren Dorpat, 1891, lk. 22; A. Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat I, vg L. Kettunen, Livisches wörterbuch mit grammatischer einleitung. Helsinki, 1938, lk. 163, LIV jj.; L. Kettunen, Hauptzüge der livischen laut- und former)- geschichte. Helsinki, 1947, lk. 69 jj. 540

33 gi-liitelised inversiooniga pronoomenivormid on omased ainult eesti keelele. Soome keeles, nagu nägime juba eespool, jääb liide -kin ja -kaan {-kaan) alati sõna lõppu. Seal pole toimunud ka mingit pronoomenitüvede ümbersündi, kus gmiide koos käändelõpuga oleks läinud uue sõnatüve koosseisu. Eesti keeles on aga alati põhjust välja selgitada, missugune kääne on saanud uue deklinatsiooni baasiks. Alustame indefiniitpronoomenist mingi (Wiedemanni sõnaraamatus ka minki _4rgend ein, irgend welcher') 10. Selle käänamisel jääb -gi alati käändeloppu ette: mingisse, mingis, mingist jne.; nii ka vanas kirjakeeles, näit. H. Stahlil semperrast olleme meije tedda minxix (pro minckix) pannut 'darumb haben wir ilm nicht geacht'. 11 Paralleelvõimalust gi-ga sõna lopus ei eksisteeri, välja arvatud ainult ainsuse nimetav ja omastav, mis ühtlasi on sõnatüveks (deklinatsioonitüüp aasta). Keeleajalooliselt on aga -gi ees olev n omastava lõpp (vrd. maa-ntee) ja esialgseks tüveks mi- (vrd. mi-da, mi-l jt.). Väide, et gi-d ei tajuta siin enam liitena, vaid sõnaosana 12, peab vist küll ainult osaliselt paika, sest kõnelejale, kes kasutab ka vorme kellegile, kellegil, kellegia, jääb -gi ikkagi käändelõpu ees olevaks gi-ks. Pealegi on genitiivi mingi peetud sõnaraamatuis miski-sõna paradigmasse kuuluvaks: miski : millegi e. mingi. 13 Algse genitiivi mingi üldistumine nominatiivi ja hiljem ka obliikvakäänetesse on toimunud arvatavasti konneksis aasta, astja, tubli jne. tüüpi sõnadega, kus vahe nominatiivi ja genitiivi vahel puudub. Pronoomeneid mingi ja miski (põhiliselt substantiivne) peetakse üldiselt samaväärseiks, kuigi on püütud ka nende tähendust täpsemalt diferentseerida. J. Aaviku järgi on miski nimisõnaline, mingi aga omadussõnaline asesõna (miski vaevab, aga: mingi asi). 14 A. Saareste kasutab omadussõnalises tähenduses mõlemaid pronoomeneid: ei mingi asi meeldi mulle, miski asi puudub, ei saa toime millegi asjaga. 15 Murdeti käändub miski nagu mingi, s. o. -ki jääb käändelõpu ette. «Noor- Eesti» albumis on selline keelenäide ka F. Tuglaselt: «Miskid sinkjad kerad kubisesid.» 16 Küllaltki tavaline on üldkeeles miski ka genitiivis ning eriti ütluses ei pane seda miski(ks). Reeglipärane paralleelvorm on mikski panema. Korrektses kirjakeeles peab miski käänduma nagu samatüveline interrogatiivpronoomen mis, nii et liide -gi, -ki jääb sõna loppu. Mainitagu veel, et seoses ebakohaga miski kasutamisel hoiatab J. Aavik vea «Midagi piinas teda» eest (pro: «Miski piinas teda»), samuti tulevat ei miskit asemel öelda ei midagi. Miskil sobivat ainult «luuletuskeelde». 17 Kuigi ebareeglipärane käänamine miski : miski : miskit on kujunenud nominatiivi baasil, on selleks kaasa aidanud mts-vormi üldistumine genitiivi funktsiooni niisugustel postpositsionaalsetel juhtudel nagu mispärast, mistõttu, misläbi jt. (vanas kirjakeeles veel ootuspärane genitiiv menckperrast, Mincksperrast jt.). 18 Genitiivi funktsioonis ilmneb miski ka keelendis miskipärast 'millegipärast'. Varem kasutusel olnud miskisugune on moodustatud samal põhimõttel (vrd. minusugune) F. J. Wiedemann, Eesti-Saksa sõnaraamat. Tallinn, 1973, vg H. S t a h 1, Hand- vnd HauBbuches Für die Pfarherren vnd Haufiväter Esthnischen Fürstenthumbs [1 IV] Theil. Riga/Revall, , III osa, lk J. V a 1 g m a, N. R e m m e 1, Eesti keele grammatika, lk Eesti õigekeelsuse-sõnaraamat I. Tartu, 1925, lk J. Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika, lk A. Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat I, vg F. Tuglas, Vabadus ja surm. Noor-Eesti V. Tartu. 1915, lk J. Aavik, Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika, lk P. Alvre, mispärast seepärast. «Keel ja Kirjandus» 1961, nr. 9, lk. 546 jj. 541

34 Pronoomen kumbki võib olla nii adjektiivne kui ka substantiivne, teda kasutatakse, kõneldes samaaegselt kahest olendist või esemest. Kõigi grammatikate ühine nõue on siingi, et liide -gi, -kl paiknegu sõna lõpus. Ka vormiliselt tohiks see olla ootuspärane, sest kaht silmaga nähtavat käändelõppu, nagu näiteks pronoomenis mingile või adverbis kusagile, ei ilmne. Teiste gi-liiteliste indefiniitpronoomenite mõjul on inversioon rahvakeeles siiski üsna üldine. Pealegi on vormides kummagile, kummagil, kummagllt jt. keeleajaloolisel; tegemist ikkagi kahe eri käändega (genit. -j- -le, -/, -II). Rahvakeelset tausta arvestades on A. Saareste paigutanud näitelauseis järjekindlalt esikohale inversioonivormid: Ial oli kummagls (kummaski) käes õun, võttis toitu kummaglsl vaagnast, kummagil e. kummalgi pool teed on kõrge aed. 19 Wiedemanni grammatikas olen kohanud ainult gile-lõpulist vormi: ei lauzund kumb kummagile sõna 'keiner von beiden sprach ein Wõrt zu dem anderen'. 20 Lisatagu, et ka ne-liitelise edasituletise kummaglne 'kumbki' baasiks on genitiiv kummagi. 21 Inversioonimudeli eelistamist A. Saarestel nägime eespool ka kellegile (-.keegi, keski) tüübistikus. Kas murdeis on miski: miski käänamise alusel levinud ka analoogiline keski : keski : keskit, puudub nende ridade kirjutajal ülevaade. Nominatiivina on keegi, keski (klskl) kujude kõrval paiguti kasutusel partitiivne kedagia ja genitiivil põhinevad kennegi, kennlgl (vrd. genitiivne mingi ja H. Stahlil korduvalt kasutatud kengkit 'keegi'). Vanas kirjakeeles peegelduvad inversioonitüübid kellegile, kengll, kedagil, näit. J. Hornungil On kengil se Klrjo erraseljetamlnne, slhs olcko se so uscko sarnane kellegllle, H. Stahlil ninck ep annap keddakll lubba palluda 'vnd erlaubt auch niemand zu sündigen'. 2-0 Eesti murdeis on inversioonitüüp esindatud variantidega kellegile (~ kellegllle ~ kelleklle), keneglle ~ kennegile, kesseglle, kellenglle. See tüüp haarab puhtalt kogu põhjamurde (erandiks osaliselt idamurre) ja mulgi ala. Parajleelkujudena on inversioonitüüp esindatud ka Kirde-Eestis, tartu ja võru murde alal. Kirjakeeles normiks saanud kellelegi-esmemust võib täheldada ainult endisel Tartumaal ja hilise tulnukana vähesel määral ka rannikumurdes. Kagu- ja Kirde-Eesti põhitüübiks näib aga olevat kellegi 'kellelegi', mis on paremini säilinud võru murdes. 23 Esitatu põhjal saab kõigiti mõistetavaks, miks teistegi pronoomenite puhul on A. Saareste eelistanud järjekindlalt vorme, kus liide -gl, -kt jääb sõna sisse käändelõpu ette. Näib olevat arukas arvestada seda rahvakeelset seisukohta paralleelkujude lubamisega ka käesoleval ajal, sest nn. reeglipäraste vormidega ülepingutamine ei tule eestlase emakeeleoskusele teps mitte kasuks. Lõpuks veel paar sõna kellegile, millegile esinemuse tekketaustast. Pronoomenite kes ja mis ootuspärane allatiiv on kunagi kõlanud ke-lle ja ml-lle (vrd. adessiiv ke-l, ml-l). Allatiivi kelle kohta leidub näiteid vanas kirjakeeles, nagu J. Rossihniusel Minna nuhle, kelle temma kihke ennambast andis andnut om. 24 Rahvalaulud tunnevad nii kelle- kui ka , lk A. Saareste, Eesti keele mõisteline sõnaraamat I, vg F. J. Wiedemann, Grammatik der Ehstnischen Sprache. St.-Petersbourg, A. S a a r e s t e, Eesti keele mõisteline sõnaraamat I, vg J. Hornung, Grammatica Esthonica. Riga, 1693, lk. 100; H. Stahl, Ilandvnd HauBbuches IV, lk A. Saareste, Väike eesti murdeatlas. Uppsala, 1955, kaart J. R o s s i h n i u s, Siidestnische Uebersetzung des Lutherischcn Katechismus, der Sonntags-Evangelicn und -Episteln und der Leidengeschichte Jesu. Verh. GEG XIX. Jurjew (Dorpat), 1898, lk

35 тше-vorme, näit. Kelle, kulla maamakõnõ, ma jalga kummarda; Mille 'miks' möiet näiokese. 2b gt-liite lisamine andis kujud kellegi, millegi, mis sellistena on paiguti murdeis veel säilinud (vanas kirjakeeles kellekit 26 ). Pärast kahe lõpuga aüatiivi ke-lle-le, mi-lle-le kujunemist tajuti käändelõpu -le ees olev sõnaosa metanalüütiliselt uueks tüveks. Siis tekkisid keelde kujude ke-l, ke-lt, mi-l, mi-lt kõrvale kelle-l, kelle-lt, mille-l, mille-lt jt. 27 Inversiooni kajastav kellegile on aga saadud vahetult /e-lopu lisamisega allatiivile kellegi. Keeleajalooliselt pole seega gi-liite ja käändelõpu kohavahetust tegelikult olemaski. Sellest saame rääkida ainult deskriptiivse käsitluse aspektist, otsekui &es-pronoomenil oleks alati olnud tüvi kelle-. Eelnevast on ühtlasi selgunud, et kahe käändelõpu olemasolu on sõnasisese gi-liite tarvitamise paratamatu keeleajalooline eeltingimus. Sellest aspektist vaadatuna pole gi-liitelistel pronoomenitel ja pronominaalsel adverbitüübil kusagile, kuskile olulist vahet. Viimaste puhul annaks gi-liite viimine sõna lõppu üsna veidrad kujud kusalegi, kuslegi, mida reeglipärasuse nimel pole küll märgatud veel taotleda J. Hurt. Setukeste laulud II. Helsingi, 1905, lk. 557, 534. J. Rossihnius, Südestnische Uebersetzung, lk P. Alvre, Pronoomenite iseärasusi, lk. 200 jj. Murdearhiiv ja murrete märksõnastik Вesti murdematerjali süstemaatilise kogumise algusaastaks on Sellest ajast tänaseni on paljude kogujate töö tulemusena kokku kantud suur materjalihulk, millest on kujundatud Keele ja Kirjanduse Instituudi murdearhiiv. Materjali hulgast, kogumise intensiivsusest ja kogujatest annab hea ülevaate M. Musta kirjutis «Eesti murdearhiiv teise poolsajandi künnisel». 1 Murdearhiiv on tänapäeval see keskus, kust paljud, ja mitte ainult Eesti uurijad, ja mitte ainult keeleteadlased, saavad materjali oma tööks, väitekirjadeks, publikatsioonideks, kursuse- ja diplomitöödeks. Murdearhiivi üks olulisemaid ja esinduslikumaid osi on sõnavarakogud, millest siin lühidalt mainitagu peamisi: 1) F. J. Wiedemanni «Eesti-Saksa sõnaraamatu» järgi aastail kogutud murdesõnastikud ä sedelit; 2) a. alates üksikute mõistepiirkondade kaupa kogutud sõnavara; 3) nn. lisasõnastik, Wiedemanni sõnaraamatus puuduvatest sõnadest koostatud loendite järgi kogutu; 4) nn. täiendav sõnavara, mis kujutab endast a. alates toimunud järelkogumisel laekunud materjali, ja 5) Emakeele Seltsi murdekorrespondentide kogu (1940. a. alates). Aastail toimus sõnavarakogude kopeerimine ja koopiate koondamine alfabeetiliseks koondkartoteegiks, milie täiendamine jätkub pidevalt. Lisaks originaalkogudest tehtud koopiatele liidetakse koondkartoteeki väljasedeldusi murdetekstidest ja murrakute kirjeldustest a. lõpuks sisaldas koondkartoteek üle 2,3 miljoni sõnasedeli. Alfabeetiline koondkartoteek on aluseks suure eesti murrete sõnaraamatu koostamisel. Paralleelselt koondkartoteegi täiendamisega hakati a. alates kokku seadma eesti murrete sõnaraamatu käsikirja a. ilmus sõnaraamatu koostamisjuhend koos näidisartiklitega aastaks on eesti murrete sõnaraamatu käsikirja koostamine jõudnud /-alguliste sõnade lõppossa. [ Emakeele Seltsi aastaraamat 17. Tallinn, 1971, lk Eesti murrete sõnaraamatu prospekt. Tallinn,

36 1977. a. kavandati KK.I arvutuslingvistika sektoris eesti etnogeograafia uurimisprogramm, mille üks osi on ka eesti murrete sõnavaraliste suhete uurimine. Selleks koostatakse murdesektoris eesti murrete sõnaraamatu märksõnade loend koos levikuandmetega. Et suure eesti murrete sõnaraamatu väljaandmine võtab veel aega, peetakse silmas võimalust märksõnastik publitseerida. Selleks lisatakse märksõnale ja levikuandmeile olulisemad murdevariandid ning lühiandmed sõna tähenduse resp. tarvituspiirkonna kohta. Võimaluse korral antakse murdesõna kirjakeelne tõlge. Praeguseks on arvutis märksõnade loend koos mainitud andmetega a /-alguliste sõnade osas, mis moodustab publitseeritava märksõnastiku esimese köite. Märksõnastik näitab kasutajale, milliste sõnade kohta ja kui laialt alalt leidub teateid murdearhiivis, kust uurija võib saada vajaduse korral sõna foneetilistest variantidest, tähendustest, fraseoloogilistest seostest jne. juba üksikasjalikuma pildi. Samuti näitab märksõnastik, milliste andmetega võib uurija arvutis opereerida. Sõnade valikul on märksõnastikus kehtivad üldiselt samad põhimõtted, mida rakendatakse suure murdesõnaraamatu koostamisel. Sõnavalikut on mõnel määral piiratud. Välja on jäetud liitsõnu, mille mõlemad komponendid figureerivad iseseisvate sõnadena ja mille tähendus on tuletatav komponentide tähendusist. Piiratud on hiliste, ilmselt kirjakeele kaudu saadud laenude esitamist. Märksõnastikku pole võetud e(rae>deminutiive, kui sufiks väljendab ainult deminutiivsust. Samasugune on olukord märksõnade fikseerimisel. Siingi jälgitakse üldjoontes eesti murrete sõnaraamatu põhimõtteid. Esialgsel kujul on need avaldatud «Eesti murrete^ sõnaraamatu prospektis» a. kaaluti veel kord ja muudeti mitmeid sõnaraamatu koostamispõhimõtteid. Mõningaile märksõna puudutavais seikadele juhitagu alljärgnevalt tähelepanu. Eesti keeles üldtuntud sõnadel, mille seaduspärased murdelised vasted on määraud positsiooniga (pikkade vokaalide diftongistumine, keskkõrgete vokaalide kõrgenemine, u>b jne.), on märksõnaks kirjakeelne kuju. Eriarengud, mis tänapäeva seisukohalt pole määratletavad positsiooniga, vaid on ühendatavad rekonstruktsiooni abil cytyht, tt; *pts>ps, ts; *tn > nn, pikk vokaal - - n jne.), saavad iseseisva märksõna. Seega esitatakse lahus ahtma ja atma, kaks ja kats, laps ja lats, linn ja liin jne. Kirjakeeles puuduvad sõnad saavad märksõnaks põhilise esinemisala murdekuju, mis antakse edasi kirjakeele alfabeedi vahenditega, näit. küllükalla, löüsi, kuerutasa, armotuhe, adsu jne. Ebareeglipärase häälikuvaheldusega murdevariantidest saavad omaette märksõna eeskätt need, millel on kindel maa-alaline levik, näit. kand ja känd, lõng ja lang, hein ja hain jne. Ühes sõnaartiklis esitatakse aga morfoloogilisi segatüüpe, millel on mitmeid ühiseid vorme ja mille levilaid on raske kartoteegi järgi täpsemalt eraldada, näit. pilv ja pilves, käänama ja käändma jne. Võrreldes eesti murrete sõnaraamatuga, on märksõnastiku materjali esitamises ka mõningaid erinevusi. Märksõna on nii märksõnastikus kui ka sõnaraamatus noomeneil nominatiivis, verbidel ma-infinitiivis. Kui need vormid kartoteegis puuduvad, siis märksõna tuletatakse. Publitseeritavas märksõnastikus võime leida märksõna positsioonis ka teisi vorme, mille kohta kartoteegis leidub ülestähendusi, näit. langu g 'languse', jõhkuda sg 1 p 'närin', jõkatass sg 3 p 'kokutab', kuani pl p 'külgi' jne. Märksõna vormis saab selguse märgendite ja tõlke abil. Ruumi säästmise huvides esitatakse koos illatiivsed ja inessiivsed adverbid, kui nende levilais pole suuri erinevusi, näit. kärssu -s, kohevil -e. Suuremate erinevuste puhul levilais on need aga saanud omaette märksõna, näit. kõnni (andmeid 23 murrakust), kõnnis (andmeid 6 murrakust). Samuti esitatakse eraldi illatiivsed ja inessiivsed adverbid, kui s-lõpulise kõrval on ka n- ~ ft(n)-lõpuline variant, näit. kängu, kängus, kängun. Siin pole põhjust hakata üksikasjalikumalt esitama märksõnastiku koostamise põhimõtteid. Kirjutisele on lisatud näide. Seletuseks mõned märkused. Enamasti järgnevad märksõnale sulgudes murdevariandid, millega püütakse osutada selle märksõna alla koondatud variantide ulatust ja suurema levikuga murde- 544

37 Tahvel XXXV 950-aastane Tartu Ülal: TA Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakonna uurijate saal. Seisavad Velly Verev ja käsikirjade osakonna juhataja Rutt Hinrikiis. Istuvad vasakult: Heli Laanekask (ees), Eva Aaver (taga), Abel Nagelmaa. Paremal osakonna raudvara Ellen Kaldjärv. All: Arhiivraamatukogu lugemissaal. Vasakult kolmas (taga) arhiivraamatukogu kauaaegne juhataja Leida Laidvee. (A. Miku fotocl 1980.)

38 Tahvel XXXVI &i J 950-aastane Tartu Ülal: Kirjandusmuuseumi rahvaluule osakonnas. Vasakult: Ottilie Kõiva, Aare Väljaots, Erna Tampere, Mall Hiiemäe, osakonna juhataja Ellen Liiv (A. Miku foto, 1980). Keskel vasakul Publikut Tartu kirjanduspäevadel 1978: ees vasakult Mall Reinold. Maie Kalda, llenn- Kaarel Hellat. Ele Lõhmus, Toivo Tasa (M. Miku foto. 1978). Paremal: Osake Eesti NSV 40. aastapäevale pühendatud kirjandusnäituse ekspositsioonist Ruu Hinrikusega А11: Jakob Hurda kõpu. (A. Miku fotod, 1980.)

39 Variante, näit. kisk (kesk kisku kisu), koju (kuo kojo koo kuju), kasv (kasu kasa kassõv) jne. Samuti osutatakse sulgudes vormidele, mida selle märksõna levila piiritlemisel on arvestatud, näit. ahtam (ahtamb n ahass), loma (lömaks lömale). läheb (läks läinud lähte lästmine lää latt lats lännu). Mitmusliku märksõna puhul osutatakse sageli haruldasemale, aga küllaltki erinevale ainsusele, näit. lahtmed (sg lahe), kaarda pl (sg kaarass kaardass) jne. Variantidele võidakse osutada sulgudega ka märksõnas, näit. kärnikä(i)ne, kum(m)ardõl(l)õma, kämara(sse) -s jne. Sulgudes esitatud variantidele järgneb vormi levikut kajastav murrakulühendite loend, mis tugineb koondkartoteegi andmetele. Viimane osa märksõnastiku artiklis on teated tähenduse kohta. Selleks võib olla sõna kirjakeelne tõlge, näit. hebeldama 'edvistama', heritämä 'ähvardama' jne. Mitmetähenduslikel üldtuntud sõnadel tuuakse märgi < järel 3 üks tähendus, mis koostajate ja toimetaja arvates on vähem tuntud, näit. karv < sulg. Märki tarvitatakse alati, kui pole tegemist kirjakeelse suhteliselt täpse tõlkega. Mitmetähenduslike sõnade puhul ja eriti siis, kui tähenduse avamiseks oleks vajalik pikem seletus, osutatakse märgi < järel tähendus- või tarvituspiirkonnale, näit. kiits (kiids) < kala, koobits < ehitis, kilpsilm < muster, ihmjalg < taim jne. Vähemal määral on tuletiste tähenduste esitamise asemel osutatud märgi *- järel tuletusalisele, näit. komedast *- kome, klompi -s *- klomp jre. Üldtuntud sõnadel võib olla tähenduse koht ka täitmata, kui pole peetud vajalikuks ühegi tähenduse esiletoomist, näit. haab, haak jne. Homonüüme on püütud tähenduskirjes igal juhul lahus hoida näit. kaste ja kaste (kasti) < toit, kulu < kulutus, kulu 'mullune rohi'. Ka mõni vähese levikuga murdesõna võib jääda ilma tänenduseta seetõttu, et kartoteegis pole piisavalt andmeid. Märksõnastiku materjali keelegeograafiline töötlemine seisab alles ees. On ju sellest arvutis ainult pool. Piiratud ulatuses on aga ainese süstematiseerimiseks ja otsimiseks juba praegugi võimalusi, näit. on võimalik teatavate tunnuste järgi kätte saada üht tüüpi sõnad, süstematiseerida sõnu levilate järgi jne. Kui võtta lähtepunktiks näiteks rannikumurre ja otsida sõnu, mis tal on ühised teiste murretega, algaks sõnaloend järgmiselt: haab, aabits, aader, haak, aam, haamer, aas, haav jne. 4 Põhjaeesti murretega on rannikumurdes ühised: haldjas, alles, ammuma jne.; keskmurdeja idamurdega ühised: aiva, asima jne. Ahendades nii sõnade levilaid saab kergesti materjali ühe murde sõnavara eri kihistuste analüüsiks. Viimaseks kihiks peaks olema siin ainult sellele murdele omane sõnavara. Toodagu taas näide rannikumurdest. Mitmes murrakus on tuntud: aat < jõululaupäev, aetuma (aeduma) < triivima, ahistama < takistama, ahistus < hingeldustõbi, alg 'algus', einustama 'ennustama', hiiskuma < iitsatama jne.; ainult idarühmas: are(l) < pühade järel, arvukene (arvokeine arvokaine) 'harv', augastama 'haugatama', ederpidi 'eespidi', eru (ero) 'lahku', ilda 'õhtu' jne. Ainult Kuusalu murrakust kirjapandud sõnade loend algaks selliselt: haadagalla 'laiali', aakima 'ahnitsema', aamendama < ahmima, aarikune < aruline, aasikar 'ulakas', aasima 'haarama', aasite 'kaksiratsa', habahoplik 'hapuoblikas', abi 'ablas', adagilla < sassis, adakune 'haraline', adask < laiutaja, hadaskane < haraline jne. harmitama Kuu Hlj kurvastama armulaud Kuu VNg Jäm Khk Kr] Põi armjas KJn hallikirju Muh Emm Mar Vig Han Tõs Aud armsahe Ptv armsalt Kei Juu JMd Koe VMr VJg Us Trm armsast(i) PJg His Кап Kod Pal PU Krk Hei Ran Наг Ptv armuader Khk Kär Krj Emm Han < armulda Har armutu maatükk armulik VNg Jäm Khk VII Emm Rei Tõs armuand Kuu Vai Khk Mär Vig Kse PJg Aud Tor Hää Juu Kos VJg Pit Ran Tor Juu Trm Lai KJn Krk Nõo Vas Von San Krl Har Rõu Se armuanne Khk armuand armuline Kuu VNg Lüg Jõh Vai Jäm 3 Märk on säilitatud ainult siinses tutvustuses. Märksõnastiku ilmumise korral on < asemel märk J_ ja *- asemel märk <, sest trükikojas puuduvad ka kõige lihtsamad sõnastike ladumiseks vajalikud märgid. 4 Sõnade alfabeetilisel järjestamisel ei arvestata sõnaalgulist h-a. 35 Keel ja Kirjandus nr

40 Khk Muh Emm Rei Mar Mär Kse Mih Tõs Tor Hää Ris luu Kos VIg lis Kod Pit Kin Trv Krk Ran Nõo San Krl Наг Rõu Vas Se armus Khk LNg Var almus armustama Lut hoolitsema armustõ Se armsasti armuta Kuu VNg Lüg Jõh Vai Tor Ris Kos Koe Kod armutu annutama Khk Mar Hää Juu < hoolitsema armutu Jõe Kuu VNg Lüg IisR Vai Jäm Ans Khk Kaa Muh Emm Käi Rei Rid Hää Juu Pit KJn His < väga armutult Jäm Khk PU < väga palju armutumalt IisR Mar armutult harmõlitse pl Se < hall armõtuhe (armõtohe) Har Rõu Vas Se armetult armõtulõ Urv Krl Har armetult arnak Lüg haaknõel arnik(as) Jõe Lüg Vai läm Khk Kär VII Muh Emm Käi Rei Rid Mar Mär Kir Kse Tõs Van Tor Hää Ris luu Kos Koe Kad VIg IisK Us Kod Äks Pit Kin Kõp Trv His Krk Nõo Har Plv Lei < ravimtaim arninga g Rei arnikas arnits Khk arnikas harok Se tuhkur harokalla Se < harkis harokanõ Se tuhkur harokõnõ Plv Se rukkilill harolik Plv haruline harolill Räp rukkilill arp Kuu lõek Koe VMr Kad VJg Sim < nõidus laabak Kam Urv Räp lohaka^ laabakas Jõe Emm Kse Mih Tõs lür < lahmakas laabakas läm Khk lahke lääbakil Mar Ris luu laabakille Amb J Md lin Tür VMr Kad laabaksil Mar Ris lääbakil laabakune Lai Kam < lai laaban Lüg Lei < lohmakas laaband Kam Ote Кап < lohmakas laabas VNg ankruharu laabastõ Se lohakalt laabats Кап < lohakas laabatuma Har laabuma laaberdama Kuu VNg IisR läm Khk Muh Emm Vig Kse Var Tõs Aud Tor Hää luu lür J Md Koe Rak VIg Us Kod Ksi Pit Kin Vii Trv His Krk Hei Puh San Urv Krl Har Rõu Plv Vas Räp Se Lut laaberdask Kuu laaberdaja laaberdis Kse laaberdaja laaberdus Kuu IisR Se laaberdaja laabert Krk laaberdaja laaberts Pst His laaberdaja laabits Har < säng laabitsama (laabitsõmma) Кап Rõu Vas < pühkima laabitsema Mus < juttu ajama laabitsema VII siblima laabruk (laaprok laabrukas laabrak labruk) Kuu Hlj Lüg lõh IisR Vai Mär Hari Khn Hää Saa Hag luu Amb IMd Kad Ksi Lai PU SIn Trv Pst Krk Puh < mantel laabu Ran < ree osa laabu Se laokile laabuma (laabomma) VNg Hei Ote San Urv Krl Har Rõu Plv Vas Räp Se Lei laabusk Saa Puh < riietusese laabutama Muh juttu ajama laabõr Har Se laaberdaja laabõrjan Rõu laaberdaja laabõrus Lei lonkur laad IisR Rei Rid Mar Mär Vig Юг Mih Pig Ris Kei Hag luu lõek IMd Pai Koe VMr Kad Us Lai Krl < kangalaid laad Kuu Lüg lõh Vai Muh Mar Mär Kse Tõs Tor Hää Ris luu Koe VIg Trm Kin His püssipära laad Lei laegas laad Mär Tõs Nis luu PU < laadagalla Kuu < laiali laadak KJn Trv His hunnik laadakil VNg Jõh Hei < laiali soaraam laadakili Kr] < laiali laadakille Vai < laiali laadaline VNg laidne laadaline (laadeline) Kuu VNg Lüg läm Khk Muh Rei Mar Mär Lih Kse Tõs Tor Hää Ris luu IMd Koe VIg Us Trm Kod PU KJn Trv His Krk Puh Ote San Krl Har Plv laadam Han < koorem laadam Rõu lade laadan Krk lademes laadan (laadon) Se viiruk laadeline VNg laidne laadermaa Khk raiesmik laades Muh < lademes laadeva Vai laisk laadi Kuu VNg Lüg Vai Jäm Khk VII Pöi Mär Tõs Tor Ris luu IMd Koe Kad VIg Trm Kod KJn His Krk Puh moodi laadik (laatkl Jõh His Krk Nõo Von Krl Rõu Plv Vas Lei < karp laadik Trm Kod Pst < vahend võrgu kudumiseks laadiline Jäm laidne laadima (laatma) Kuu Hli VNg Lüg Jõh Vai läm Khk Mus VII Pöi Muh Rei Phi Rid Mar Mär Vig Lih Kse Han Var Tõs Khn Tor Hää Ris Kei luu HIn IMd Koe VIg Us Trm Kod Lai PU KIn Kõp His Krk Ran Nõo Von Rõn San Kan Urv Krl Har Rõu Plv laadima Vai Muh Aud < korraldama Märksõnastik võiks olla kasulik käsiraamat kõigile, kes on emakeelest huvitatud ja kirjasõnaga tegelevad. Tiraaž määratakse ettetellimise põhjal. VALDEK PALL 546

41 Raamat Tartu kodudes XVIII sajandi lõpul ja XIX sajandi algul KAJA NOODLA Tartu eestlaste raamatuvara selgitamiseks tehtud arhiiviotsinguis on siinkirjutajale ette sattunud teistegi Tartu elanike isiklike raamatute nimestikke. Neis leiduvad andmed võiksid ehk huvi pakkuda laiemaltki, sest üldkasutatavate raamatukogude puudumise tõttu oli koduste raamatute tähtsus varasematel sajanditel küllalt suur need ei kajasta mitte ainult raamatuomanike huve ja arengutaset, vaid näitavad ka vastavate elukutsegruppide ja sotsiaalsete kihtide vaimset palet ning pakuvad lisaandmeid kirjandus-, teadus- ja kultuuriloo uurimiseks või illustreerimiseks. XVIII sajandi teisel poolel oli 3000 elanikuga Tartu linna haridus- ja kultuurielu alles üsna madalal järjel. Lapsi õpetati kodus või mõnes nurgakoolis, harvemini käisid nad kroonu- ja linnakoolis. Tütarlaste jaoks oli kool asutatud sajandi keskel. Ka eesti kool töötas, tavaliselt õpilasega. 1 Käsitöö ja kaubandusega tegelevatel, ilma suurema jõukuseta linnakodanikel peale kirikuskäimise ja raamatulugemise kuigi palju sisukamaid harrastusi polnud. Rahulikku elu häirisid suured tulekahjud ja aastal. Vähehaaval jõudsid Tartusse ka valgustusajastu humanistlikud ideed (loodi laenukassa tules kannatanute abistamiseks, kutsuti ellu leskede ja vaeslaste kassa). Välismaa ülikoolides õppinud ja väljast tulnud koduõpetajad, arstid ja pastorid tõid kaasa uusi mõtteid, Suur Prantsuse revolutsioon ja Napoleoni sõjad äratasid huvi välissündmuste vastu. Informatsiooni sise- ja välismaalt hakkas tooma kaks korda nädalas ilmuv ajaleht «Dörptsche Zeitung» (asut. 1789) a. avati esimene raamatupood, millele 1790-ndail aastail lisandus veel teisi. 1 P. Treiberg. Tartu linn XVIII sajandil (aa ). Rmt.: Tartu. Tartu, lk : V. H e h n. Karl Petersen. «Baltische Monatsschrift» Bd. 2. Heft 5. lk «Ostsee Provinzenblatt» 6. IV 1827, nr Inventaariumide andmestik (mööbel, rõivad, majatarbed. sööginõud jne.) peaks huvi pakkuma ka etnograafidele. s Siinsest käsitlusest on välja jäetud kõik ülikooli koosseisu kuulunud isikute raamatud, mis vajavad uurimist omaette. 6 «Dörptsche Zeitungas» ilmuski aeg-ajalt oksjonikuulutusi. kus raamatuid pakkus müüa omanik ise või tema lesk. 7 Mitmesugustel andmetel hävis a. tules 65 maja eeslinnades a. 40 elumaja ja 12 poodi a. 290 maja (s. o. umbes 2 / 3 kõigist elumajadest). Linnakodanikud elasid varem enamasti isoleeritult omaette perekondlikes ringides, rahuldudes vaid «bakhosepidude» ja nurgaklubidega. 2 Alles a. asutatud «Bürgermusse» hakkas korraldama ulatuslikumaid pidusid ja balle. Talvist pimedat aega aitasid elustada kolm nädalat kestvad aastalaadad, mis meelitasid arvukalt kokku Riia kaupmehi. Sel puhul korraldati linnas karneval ja «Bürgermussea» mitmesuguseid tantsu-, muusika- ja sõnalisi ettekandeid ning pidusööke. 3 Sajandivahetuse paiku tekkisid esimesed laulu- ja muusikakoorid. Tegutses linnaorkester. Tihti gastroleeris siin läbisõidul Peterburisse ka välismaa kunstnikke. Suuremat kultuurilist elevust tekitas kahtlemata ülikooli taasavamine, kuigi kontaktid linnakodanike ja suurkooli vahel arenesid esiotsa peamiselt olmelisel ja üliõpilaste skandaalse käitumise pinnal. Püüamegi alljärgnevalt pilku heita linna kodude riiulitele ja laegastesse sel Tartu kultuurilise virgumise perioodil, silmitseda sealset kirjavara. Materjali kasinuse ja andmete juhuslikkuse tõttu saab see pilk olla vaid oige põgus ja on mitmeti ähmanegi. Allikatena on kasutatud Eesti NSV Riiklikus Ajaloo Keskarhiivis Tartu magistraadi fondis leiduvaid pärandinimestikke. Teatavasti koostati testamendita surnud isiku päranditombu kohta inventaarium ehk varaloend, kuhu harilikult kanti sisse ka raamatud. 4 Aastaist 1759 kuni 1825 (ind.) õnnestus läbi vaadata 218 inventaariumi, 5 millest andmeid raamatute kohta toovad 77, s. o. üle 35%. Kas ülejäänud 65% lahkunuist olid elanud hoopis ilma kirjasõnata või ei pidanud varanduse üleskirjutajad nende raamatuid registreerimise vääriliseks või suutsid lahkunu lähedased midagi kõrvale toimetada, seda pole võimalik kindlaks teha. Ka võisid inimesed ise eluajal oma raamatuid jagada, s. o. müüa 6 või kinkida. Needsamad kahtlused jäävad nimestikesse voetud raamatuvara täielikkuse suhtes. Kahtlemata hävitasid raamatuid ka eespool nimetatud suured tulekahjud. 7 Säilinud varaloendid on raamatute arvelevõtu poolest omakorda mitmes suhtes puudulikud. Osas neist on ainult ebamääraselt märgitud: «üksikud raama- 35* 547 1

42 tud», «mõned vanad raamatud», «hulk raamatuid», «kast raamatutega» jne. Selliseid sissekandeid on sagedamini XIX sajandi algusest. Nii ei saa me midagi lähemat teada näiteks linnasündik Friedrich Treiberi (1809), linnapea Johann Paul Majori (1815), advokaat Friedrich Eichleri (1816) ega raeadvokaat Georg Wilhelm Wigandi (1818) raamatute kohta. Sel põhjusel jäävad edasisest vaatlusest kõrvale 15 varaloendit. 11 inventaariumi annab ainult köidete arvu, jättes pealkirjad nimetamata. Raamatuid loetlevad kas täielikult või osaliselt 51 pärandinimestikku, ent teinekord on neiski kirjed nii napid, et pole võimalik kõiki teoseid identifitseerida. Ka vigu tuleb ette (näiteks on autorid valesti märgitud) ja kohati on peaaegu võimatu dešifreerida käekirja. Õnneks on andmeid säilinud eri elukutsete ja rahvuste kohta. Linna tolleaegse kandvaima kihi, käsitööliste esindajatel leidub raamatuid 19 inventaariumis, neist 15 annab ka köidete arvu. Nii oli kolmel isikul 2 raamatut, kolmel 3, ühel 5, ühel 6, kahel 7, ühel 9 ja kahel 10 raamatut. Üle 10 raamatu kanti nimestikku vaid kahes käsitöölise kodus treialmeister Abraham Trimo pärandis 38 «vana raamatut» (1788) ja kullassepasell Peter Knotti vara nulgas 27 köidet, nende seas paar teatmeteost (1821). 8 Võrdluseks võib märkida, et ka Saksamaa väikelinnade käsitöölistel oli XIX sajandi algul raamatuid üpris vähe, kui üldse, siis 5 7 köidet. 9 Ja Soomes Tornio linnas leidus XVIII sajandil käsitööliste kodudes kõige rohkem t 2 raamatut. 10 Et ametikandjad olid raamatute poolest jõukamad, tõendab Väikese Gildi oldermanni, rätsepmeister Johann Friedrich Luetteni varanduse oksjon, kus a. müüdi 71 raamatut, kastitäis vanu ajalehti ning 77 gravüüri ja joonistust." Muidugi mõista leiti raamatuköitjate kodudest rohkem kirjandust, sest seal võis raamat olla ka kaubaks, mida edasi müüdi. Köitja Andreas Edmanni päranditombus registreeriti (1793) umbes 77 ja Johann Michael Kugge omas (1813) 85 raamatut. 12 Loend leidub ainult Edmanni toimikus. Kaupmeeste 12 varaloendit pakuvad liiaks ebaühtlast pilti ja näivad olevat juhusliku iseloomuga: üks raamat kahel isikul, kolm raamatut kahel isikul, edasi ühel isikul 4, 13, 15 või 17 raamatut. Üksnes Andreas Reinhold Neumann (Neimandt) jättis a. päranduseks üle 68 köite, valdavalt jutukirjandust. Endise kaupmehe Michael Konrad Lange (suri 85-aastasena) majast leiti a. 81 köidet. Peterburist pärit vene kaupmees Aleksei Sahharovist jäi a. maha 31 vene-, kirikuslaavi- ja saksakeelset raamatut, peale nende müüdi 548 oksjonil veel 12 vene aabitsat ning 5 maakaarti. Ka Stepan Massejevi пккаliku kraami hulgas leidus 4 aabitsat (1789). 13 Lihtsama rahva vähese vara seas raamatud tavaliselt puudusid, kuid ühe teenri asjade oksjonil (1799) müüdi «üks vana raamat» ja vana lauluraamat oli linnakupjal. 14 Siin on sobiv tuua andmeid ka eestlaste raamatuvara kohta. 18 kätteleitud inventaariumist sisaldas raamatuid viis (s. o. 27,8%), mis kõik kuuluvad XIX sajandisse. Raamatute omanikud olid (kronoloogiliselt): 5 raamatut rätsep Kristjan Usi (Christian Ussy) lesk (1801); 11 raamatut Levale (Lewwale) Jaak (nimetatud ka Jaak Kohti, Koli Jaak, 1806); 3 raamatut majandusülevaataja Andreas Lipart (1814); 6 raamatut kütja Andreas Petersohn (1821); 3 raamatut kaupmehe poeg Carl Gustav Paabo (Pabo, 1823). 15 See vähene kirjavara koosnes nii sakslastel kui ka eestlastel tavaliselt kiriklikest tarberaamatuist, esikohal järjekindlale kirikuskäijale ja seda ju linnaelanikud sel ajal olid möödapääsmatult vajalik lauluraamat, teinekord mitmes eksemplaris, sõltuvalt perekonnaliikmete arvust; seejärel tulid piibel, jutluseraamat, katekismus ja viimaks palveraamatud. Kristjan Usi lesel oli «5 Bücher in ehstnischer Sprache», üks nendest lauluraamat; majaomanik Levale Jaagul_ (kes paralleelnime järgi otsustades võis pidada ka koolmeistriametit) eestikeelne lauluraamat ja palveraamat, veel kaks eestikeelset raamatut (leiti pööningult rautatud kastist), saksakeelne piibel ja lauluraamat, palveraamatud, mingi aiapidamiseõpetus (Gartenbuch) ja J. G. Schlosseri moraalifilosoofiline «Gastmahl». A. Lipart, kes oli «der freye Mann» ja töötas parun von der Pahleni juures kaks kuud «ais Wirtschafts-Aufseher» (suri Kaiaveres), jättis maha lauluraamatu, eestikeelse piibli ja F. D Lenzi saksakeelsed jutlused. Tütarlaste kooli kütja (Kalefaktor) A. Petersohni ja 8 RAKA nim. 1, s , 1. 3 p.; s , R. Schenda, Volk ohne Buch. Studien zur Sozialgeschichte der populären Lesestoffe Frankfurt 10 am Main lk H. Grönro o s. Kirjallisuuden levikvallan aikana. «Joukko» ki Torniossa Ruotsin IV. Oulu lk RAKA, f nim. 1. s RAKA, f nim. 1, s , ; s p. 13 RAKA. f nim. 1. s : s ; s , p.. 74; s RAKA , s RAKA. f ; s p , 1. 1; s nim. 1, s p.; nim. 1. s I. 6 p ; s I. 5.; s

43 С. G. Paabo raamatute pealkirju pole märgitud. Paar näidet ametnike kirjavarast. Tartu Maakohtu komissari (Liquidations-Commissarius) Otto Reinhold Neumanni kodus kirjutati a. üles üsna mitmekesise sisuga 47 köidet (31 nimetust), sealhulgas ka mõni venekeelne. Linna kortermeistri päranduse oksjonil müüdi a. hulga raamitud gravüüride kõrval ka 28 raamatut kuue- ja kümnekaupa korraga. 16 Kooli- ja koduõpetajatekasvatajate inventaariumid pakuvad järgmist pilti: 22 köidet (17 nimetust) demoiselle Anna Catharina Iuliana Trogillus (1786); 10 köidet (8 nimetust) demoiselle Louisa Kniffius (1796); 40 köidet linnakooli vene keele õpetaja Jakob Sehling (1800); 54 köidet (46 nimetust) linnakooli õpetaja Johann Heinrich Theodor Wolff (1803); 130 köidet (94 nimetust) eraõpetaja Heinrich Wilhelm Brose (1810). 17 Enamasti leidus siin keeleõpikuid, ilukirjandust (Trogillusel), vaimulikke (Kniffiusel, Brosel), rehkendus-, geograafia- ja looduslooraamatuid (eriti Wolffil ja Brosel). Brose nimestikus hakkab silma lasteraamatuid ja -ajakirju. Arvatavasti tuleb koduõpetajate hulka lugeda ka 74-aastane õigusteaduse kandidaat Johann David Vogel, kelle varaloendis (1799) registreeriti 156 köidet (141 nim.). 18 Selles peaaegu universaalse temaatikaga kogus oli märkimisväärselt laste- ja noorsoo- ning ilukirjandust. Teistest rohkem andmeid on säilinud linna administratiivse ladviku rae liikmete ja -ametnike raamatuvara kohta (15 inventaariumi, neist 7 raamatunimestikega): 75 köidet (72 nimetust) - sekretäri lesk Anna Margaretha Bischoff (1770); üle 69 köite (umb. 60 nimetust) rekognitsiooniinsp'ektor (kasseeris makse müüdavate õllelinnasetündrite pealt) Georg Friedrich Schröter (1778); 4 nimetust + õpikud rae liige Andreas Sundmann (Swedmann) (1778); 16 RAKA. f. 995, nim. 1. s p. 148: s I. 5. " RAKA. f. 995, nim. 1. s : s p.. 39 p.: s p.. 17; s ; s RAKA. f nim. 1. s RAKA. f nim. 1. s I. 4 5; s p. 6; s p.: s , 1. 4: s , 1. 7 p. 10; s ; s p. 3; s p RAKA. f nim. 1. s RAKA, f. 995, nim. 1. s. 1361, p.: s p.; s , 1. 9 p.; s p. 5: s p. 22 RAKA. f nim. 1. s p «Dörptsche Zeitung» 27. VIII nr. 69 («Beylage»). 21 RAKA. f nim. 1. s köidet notar Samuel Anders (1785); 130 köidet (89 nimetust) justiitsbürgermeister Johann Giese Schultz (1798); 195 köidet (81 nimetust) + 35 käsikirja rae liige Benjamin Gottfried (Gottlieb) Haentschel (1799); 191 köidet (84 nimetust) + 2 käsikirja aktsiisiinspektor Magnus Gustav Eckelundt (1810); üle 121 köite (üle 94 nimetuse) literaat-raehärra (kuuest raehärrast pidi üks olema «literaat», s. o. kõrgema haridusega) Renatus Gottfried Ludwig Leng (1825). 19 Niisiis kõigub raerahva raamatute arv 60 ja 195 vahel (A. Sundmanni rohkem kui kesine inventar peaks olema erandnähtus). Ootuspäraselt on mitmes nimestikus esikohal juriidiline kirjandus, moodustades sageli kolmandiku (Bischoff, Schultz, Haentschel, Leng). Notar S. Andersi varaloendis raamatunimestik puudub, ent kogu otsustatakse selle juriidilise väärtuse pärast (iuristischen Würde wegen) säilitada tervikuna. 20 Juturaamatutele kuulub ülekaal paaris nimestikus (Schröter, Eckelundt). Edasi tulevad enam-vähem kõigil vaimulikud raamatud (Schröteril peaaegu juriidilistega võrdselt), filosoofia (Lengil umb. 22%), ajalugu. Mõnevõrra vähem on poliitilist, pedagoogikat ja moraaliküsimusi käsitlevat kirjandust. Meedikute raamatutest kahjuks ülevaadet ei saa. Varaloendid registreerivad ainult arvuliselt: linnaarst Gustav Friedrich Beckeral 78 köidet (1785), sõjaväekirurg Heinrich Braunil 37 k. (1818) ja staabikirurgi lesel 21 k. (1804). Ainult rügemendivelsker Peter Kurzdörferi raamatunimestik on ühtlasi vanim vaadeldav nimestik annab a. 15 köidet vaimulikke ja juturaamatuid, paar meditsiiniteost ning reisikirjeldust. Linna ämmaemandal oli a. 6 vaimulikku raamatut. 21 Valgustuskirjanduse aspektist oleks sel perioodil eriti huvitav pilku heita ka pastorite raamatutele, kuid tuleb leppida üheainsa pooliku näitega. Selleks on pastori lese Aurora Ewerthi rohkem kui 56 köidet (üle 46 nimetuse) sisaldav kogu (1814), milles ülekaal näib olevat väärtuslikul ilukirjandusel (umb 26%). 22 Pastorite raamatukogud pidid kindlasti olema hoopis suuremad, mida tõendab ka «Dörptsche Zeitungas» ilmunud kuulutus, et lesk pastoriproua Müller müüb oksjonil raamatut. 23 Kunstirahvast esindab ainsana Itaaliast pärit muusik Peter Cinti 15 köitega (1806), mille seas pole ühtki vaimulikku raamatut. 24 Ülaltoodud gruppidest väljapoole jäävad kolm kogu, mis vajavad eraldi käsit

44 lemist. Need on F. K. Gadebuschi koilektsiooniline kogu ja A. Ch. Amelungi ning J. H. B. Walteri tarbekogud. Tartu justiitsbürgermeistri ( ), Liivimaa ajaloo allikmaterjalide kogujana ning ülevaadete avaldajana kultuurilukku läinud Friedrich Konrad Gadebuschi ( ) raamatute nimestikku RAKA-s säilitatavas testamendi visandis 25 ei leidu, kuid meil on kasi tada selle raamatukogu trükikataloog 26, mis loetleb 2678 köidet, neist 175 käsikirja. Et köide moodustab Gadebuschil sageli mitmest teosest koosneva konvoluudi, ulatus kogu tegelik suurus üle 3100 raamatu. Tartu literaadi ühest küljest tüüpiline XVIII sajandi universaalse sisuga isiklik raamatukogu (sisaldas juriidilisi, teoloogilist, filosoofilist, geograafilist ja filoloogilist kirjandust, antiikautorite teoseid ning saksa ilukirjandust) paistab teiselt poolt eriti silma ajaloo kirjanduse rohkusega. Kogu täiendamisel on erilist rõhku pandud Liivimaa ajaloole. Kataloogi koostaja J. M. Henni arvates oli Gadebuschi kogu selles osas täielikum kui kuskil kunagi varem. 27 Hulk materjali leidus ka Venemaa ja Poola ajaloo kohta. Ainukesena vaadeldavatest koduraamatukogudest oli siin rariteetegi XVI sajandi trükiseid (näit. Erasmus, 1550), XVII sajandi elseviire («Res publica'd» jm.') ning J. Blaeu trükiseid. Oli ka Riia ja Tallinna XVII saj. väljaandeid, Liivimaa kroonikaid ja mõned vanemad eestikeelsed (Rossihnius, 1632, Stahl, 1632) ning lätikeelsed raamatud. Edasi nimetagem veel raamatukogude triikikatalooge ja teatmeteoseid (Jöcher, Hübner), reisikirjeldusi, kaubandus- ja majandusalast kirjandust ning ajakirjade aastakäike («Journal des scavans», «Berlinische Monatsschrift», nädalaleht «Rigasche Anzeigen» jt.). Gadebuschi kogu sarnanes oma universaalsuse poolest Lääne-Euroopa õpetlaste kogudega XVIII saj. algupoolelt ja keskelt. Saksamaal näiteks oli sajandi alguses kogumise hooaeg. Kogud ulatusid seal 2200^11000 köiteni. 28 Nagu teisedki kollektsionäärid, oli ka Gadcbusch oma kogu väärtusest teadlik ja võimaluse_korral uhkustas sellega. 29 Kataloogi eessõnast selgub, et Gadebuschi kogu taheti pärast omaniku surma müüa tervikuna. Ostjat aga nähtavasti ei leidunud, sest a. ilmus Riias uus kataloog, mis teatab Gadebuschi raamatute oksjonist järgmise aasta algul. 30 Pärandinimestiku põhjal otsustades pidi Gadebuschi kogule hoopis vastandlik olema a. surnud Anton Christian Amelungi, Tartu peeglivabriku ja Võisiku klaasitöökoja direktori umbes 58 köitest koosnev raamatukogu. Raamatud kuuluvad enamikus reaalteaduste valdkonda, esikohal keemia; humanitaarteadustele vihjavad vaid üksikud pealkirjad. 31 Amelungi koguga sarnane, kuid märksa kindlapiirilisemalt täiendatud on meile arhitektina, eelkõige Tartu raekoja ehitajana tuntud müürimeistri Johannes Heinrich Bartholomäus Walteri ( ) isiklik raamatukogu. 2. mail 1802 koostatud inventaariumis registreeriti 129 köidet (105 nimetust), 157 vihikut vasegravüüre, 8 mudeljoonistust, üks pakk hoonete plaane ja 32 köidet «makulatuuri». 32 See pärand polnud tervik, sest juba a. oli «Dörptsche Zeitungas» ilmunud kuulutus, milles Walter pakub heade õunte, kastanite, sidrunite, hollandi heeringate ja juustu kõrval müüa ka «head kogu raamatuid kunstide ja teaduste alalt, mille hulgas leiduvad parimad teosed ehituskunstist». 33 Järelikult pidi Walteril olema kauplus, kus ta müütas ka oma (?) raamatuid. Pärandinimestikus toodud köidetest moodustab peaaegu poole mitmesugune ehitus- ja arhitektuurialane kirjandus. Siin on teoseid müüri-, puu- ja maalritööde kohta, hoonete, sildade ja sõjaliste objektide (fortifikatsiooni) ehitamisest, sageli ühe autori kõik olulisemad tööd. Muust valdkonnast hakkab silma raamatuid matemaatika, algebra, geomeetria, joonestamise, samuti loodus- ja arstiteaduse alalt, tavaline miinimum kirikukirjandust, siis veel saksa, prantsuse ja vene keele õpikuid ning üks juturaamat. Üldse paistab Walteri kogu olnud asjalikum ja otstarbekam kui kõik käsiteldavad. See polnud ei teadlase universaalne ja köidete hulka silmas pidav, veel vähem ajaviiteraamatukogu. vaid XVIII sajandi lõpul tekkinud mõõduka mahuga uut tüüpi eriala- ja tarberaamatukogu. 34 Arvatavasti olid tööalase iseloomuga ka Tartu teise ehitusmeistri Peter Opeli (Oppeli) 49 köidet (1789), sest oksjonil ostsid neid enamasti ehitusmeistrid RAKA. f nim. 1. s J. M. Heh n. VerzeichniB der Bücher und Münzen des Justizbürgermeisters der kaiserlichen Stadt Dorpat. Herm Friedrich Konrad Gadebusch. Dorpat J. M. H e h n. VerzeichniB. lk. V. 28 R. E n g e 1 s i n g. Der Bürger ais Leser. Lesergeschichte in Deutschland Stuttgart lk J. Eckardt. Baltische und russische Culturstudien aus zwei Jahrhunderten. Leipzig lk Verzeichniss der Bücher des weyl. Justizbürgermeisters zu Dorpat Herm Friedrich Konrad Gadebusch. welche am.. Januar des 1796sten Jahres zu Riga... verkauft werden solien. Riga, See kataloog puudub Tartu raamatukogudes; kirje antud E. Winkelmanni «Bibliotheca Livoniae historica» (1878) järgi RAKA. f. 995, nim. 1. s RAKA, f. 995, nim. 1, s , p. «Dörptsche Zeitung» 19. I 1793, nr. 6 («Beylage»). 34 Vrd. R. E n g e 1 s i n g. Der Bürger ais Leser, lk RAKA. f nim. I. s p. 9. Ehitusmeister P. Opel suri Tartus ja maeti Jaani kirikus 6. juunil 1789 (RAKA, f. 1253, nim. 3, s. 3, lk. 522). 550

45 Kui poole sajandi kestel inventaariumidesse kirjutatud raamatutiitleid sisuliselt grupeerida, 38 siis saab mingi ülevaate, missugust kirjandust Tartu kodudes sel ajal leidus ja tõenäoliselt ka loeti. Arvuliselt on esikohal jutu- ja ilukirjandus (umb. 17%). Küllalt sagedasti võib nimestikes kohata saksa rahvaraamatut. Teatavasti toimus Saksamaal valgustusideede leviku tõttu kiire üleminek vaimulikult lektüürilt ilmalikule. See tähendas ühtlasi siirdumist intensiivselt (s. t. kordus-) lektüürilt ekstensiivsele, s. o. paljude raamatute ühekordsele lugemisele. Linnakodanikke haaras lugemiskirg, mis omakorda ergutas mitut masti kirjamehi üha nobedamini kirjutama ning kirjastajaid hoolitsema nõutavate raamatute uus- ja järeltrükkide soetamise eest. 37 Selle protsessi tulemusi võib täheldada ka Tartus. Siiagi jõudsid mitmesugused seikluslikud ja haridusliku kallakuga põnevuslood, jutustused, valmid, kirjad, romaanid, vestlused jms. Tartus oli valik küllalt mitmekesine, sest nimetused kuigi palju ei kordu. Nii leidusid Saksamaal erakordse tähelepanu osaliseks saanud raamatutest Taaralinnas ühekordselt: F. Nicolai romaan «Das Leben und die Meinungen des Herm Magisters Sebaldus Nothanker» (Neumannil 1787), millest avaldati korduvaid trükke, järeltrükke, tõlkeid 38 ; F. H. Jarobi «Woldemar» (Lengil 1825), mis XVIII sajandi lõpul oli saksa naiste lemmikromaane 39 ; J. M. Milleri sentimentaalne triviaalromaan «Siegwart» (ilmus 1776), Saksamaal vallandunud lugemistõve («sigvartomaania») tekitaja 40 (Neumannil 1787). Neljas variandis võeti Tartus arvele Euroopa noort kodanlust innustanud Robinsoni lood - - D. Defoe «Robinson» (Kurzdörferil 1759), Bran- 36 kogu. 37 Siinne analüüs ei hõlma Gadebuschi G. E r n i n g. Das Lesen und die Lesewut. Beiträge zu Fragen der Lesergeschichte, dargestellt am Beispiel der schwäbischen Provinz. Bad Heilbrunn (Oberbayern), 1974, lk H. К u n z e, Gelesen und geliebt. Aus erfolgreichen Büchern Berlin, 1963, lk R. E n g e 1 s i n g. Der Bürger ais Leser. lk G. E r n i n g. Das Lesen und die Lesewut, lk Vaevalt on ükski teine raamat saksa väikekodanlusele nii suurt mõju avaldanud kui Campe «Robinson», arvavad saksa uurijad. Vt. R. Stadelmann, W. Fischer, Die Bildungswelt des deutschen Handwerkers urn Studion zur Soziologie des Kleinbürgers im Zeitalter Goethes. Berlin, 1955, lk H. К u n z e. Alles für das Buch. Leipzig lk H. H e 11 n e r. Geschichte der deutschen Literatur im achtzehnten Jahrhundert. Bd. I. Berlin lk F. Amelung. Livländische Culturfortschritte in den letzten hundert Jahren. Dorpat lk H. Möller. Die kleinbürgerliche Familie im 18. Jahrhundert. Verhalten und Gruppenkultur. Berlin. 1969, lk. 267, 4 denburgi ja Vestfaali Robinsonid (Schröteril 1778) ja «Robinson Noorem», ilmselt J. H. Campe teos (köitja Edmannil 1793). J. H. Campe oli oma aja populaarsemaid noorsookirjanikke ja «Robinson Noorem» tema kõige levinum raamat. 41 Campe teostest loeti Tartus teisigi (näit. «Theophron», «Entdeckung von Amerika», seeriana ilmunud «Kinderbibliothek», «Sittenbüchlein» jt.). Laste- ja noorsooraamatut võib Tartu pürjelite päranditompudes, sagedamini kooliõpetajate omades, kohata umbes paarkümmend korda. Oli mitmesuguseid kirju lastele, lastesõprade kirjavahetusi jms. Ei puudunud ka saksa noorsoo teise, eeskätt maarahva valgustaja F. E. Rochowi «Kinderfreund», teos, mis oli käes F. G. Arveliusel, kui ta koostas oma «Jutu- ja õpetuseraamatut». Tavaliste juturaamatute kõrval oli Tartu kodudesse tee leidnud ka terve hulk nimekaid, nüüdisajaks enamasti saksa klassikuteks muutunud valgustuskirjanikke. Varaloendites puutuvad silma saksa varasesse valgustusperioodi kuuluva F. Hagedorni valmid ja moraalijutustused, samuti läbinisti linnakodanluse kirjaniku G. W. Rabeneri satiirid ja kirjad. Rabeneri kui linnakodanike moraalse palge eest hoolitsejat loeti Saksamaal XVIII sajandil palju ja tõlgiti rohkesti. Lessing, Klopstock ja Goethe hindasid teda kõrgelt, ent kaks generatsiooni hiljem peeti Rabeneri igavaks ja ta teosed muutusid kirjanduslikuks vanavaraks. 42 Rekordiline arv vähemalt 11 kogunes Tartus saksa esimese tõelise rahvapärase kirjaniku, «oma ajastu lugejate üldise südamesõbra ja nõuandja» 43 Ch. F. Gellerti mitmesuguseid teoseid. Gellert oli juba XVIII saj. keskel Venemaa Läänemere provintsides nõutav autor. 44 Edasi nimetagem K. W. Ramleri luuletusi, F. G. Klopstocki oode, eeposi ja draamasid, saksa valgustuse tähtsaima esindaja G. E. Lessingi valme ja näidendeid, karjaseelu ülistaja S. Gessneri teoseid. J. W. Goethelt, kelle teostest loeti Saksamaal sel ajal rahva seas ainult «Noort Wertherit», olid pastoriproua Ewerthi kogus «Faust» ning «Hermann und Dorothea». Eckelundtil «Wilhelm Meister». Ewerthi vara hulgas registreeriti ka F. Schilleri «Die Räuber» ja «Die Braut von Messina». Tübingeni inventaariumides ei olnud Goethet üldse, Schiller oli esindatud ainult kahe teosega. 45 Üksikute teostega tulid Tartus ette veel F. R. Canilz, A. W. Iffland («Die Jäger»), E. Ch. Kleist, A. G. Meissner («Skizzen»), J. Möser («Patriotische Phantasien»), M. Opitz, J. H. Voss jt. Rikkaliku saksa kirjanduse kõrval lugesid Tartu pürjelid mõnel määral ka prantsuse autoreid. Paaris nimestikus leidub J. F. Marmontel oma moraalijuttudega (mis oli nõutav kaup ka prant- 551

46 552 suse kolportööri paunas 46 ) ja Saksamaal korduvalt avaldatud ajaloolise romaaniga «Belisarios». «Daamide filosoofilt» Fontenelle'ilt olid valitud teosed ja uusi loodusteaduslikke teooriaid populariseerh peateos «Kõnelused maailmade paljusest» (Neumannil 1787). J. J. Rousseau, kes samuti oli väikekodanluse lemmikautor ja eriti naiste seas moes, 47 leidus Tartuski daamide raamaturiiulil «Uus Heloise» preili Trogillusel ja «Emile» proua Ewerthil. Rousseau töid («Werke») pandi kirja ka köitja Edmanni juures. Veel puutuvad silma: F. Feneloni menukas kasvatusromaan «Telemachose seiklused», milles arvati sisalduvat satiiri Louis XIV õukonna pihta ja mis seetõttu Prantsusmaal keelati kohe pärast ilmumist (Eckelundtil); Voltaire'i tragöödia «Brutus» (Trogillusel), Moliere'i «Ihnus», autoritest veel N. Boileau, J. P. Florian, M. de Sevigne jmt. Inglise kirjandusest inventeeriti Tartus peale eelnimetatud «Robinsoni» veel teisi Lääne-Euroopas tuntud ja armastatud raamatuid, nagu E. Youngi «öömõtted» (Amelungil ja Ewerthil), L. Sterne'i kogutud teosed ja kirjad (Eckelundtil), O. Goldsmithi ülipopulaarne perekonnaromaan «Wakefieldi kirikuõpetaja» (kaupmees Neumannil). Ewerthi kodus kirjutati üles (arvatavasti käsikirjaline) «Stellen von Goethe und Shakespeare». Itaalia kirjandust jäi ainsana esindama T. Tasso eepos «Vabastatud Jeruusalemm» (kooliõpetaja Wolf f il), mida ka Saksamaal mainitakse loetavamate raamatute seas. Suhteliselt vähe leidus tartlastel Saksamaa kodudes sagedasi luule- ja lauluraamatuid («Gedichte», «Lieder»), pulmaja muude juhuluuletuste kogusid. Lääne-Euroopas lihtrahva keskel XVIII sajandil laialt levinud naljaraamatutele viitavad Tartus järgmised pealkirjad: «Encyclopedie comique». «Scherzhafte Gedichte», «Der lustige Jurist», «Der verbesserte Lust-Redner», «Vademecum für lustige Leute». Valgustusajal peeti ühiskonna ja riigi elus väga oluliseks igasugu seadusi ja ka Tartu inventaariumid näitavad, et siingi oli juriidiline kirjandus au sees (umb. 11%). Kõige enam näib olnud olevat raamatuid kohtuõiguse ja -menetluse alalt, palju taha ei jää ka rooma õigus, edasi järgnevad tsiviil-, riigi- ja kohalik õigus. Leiame seaduste kogusid, corpus jurls'e väljaandeid, saksa linna- ja maaõigusi, Riia õigust (kehtis ka Tartus), mitmesuguseid kohalikke määrusi ja korraldusi (näit. Brandordnung), ka Venemaal parajasti kehtestatava ase&alduskorra kohta. Mõned riigiteaduse ja poliitikateosed käsitlevad eeskätt Preisi monarhiat ja Friedrich II valitsemist. Poliitilistele sündmustele kaasaelamist tõendavad ka kolm raamatut Prantsuse revolutsioonist (vabariigi tsiviilkoodeks ja revolutsiooni kirjeldused Lengil ja Ewerthil). Majandusteooria alalt väärib märkimist Göttingeni professori G. Sartoriuse «Von den Elementen des National-Reichtums und von der Staatswirtschaft nach Adam Smith». Oli ju Sartorius esimene, kes hakkas Saksamaal Smithi järgi majanduspoliitika kursust lugema ja sealtkaudu tungisid Smithi ideed ka Baltimaile. 48 Kolmandaks tuleb peatuda vaimulikul kirjandusel. Peale juba eespool nimetatud kiriklike tarberaamatute kuulus Tartu elanike vara hulka veel mitut liiki jutlusi, vaimulikke vestlusi, piiblilugusid, usuopetuseraamatuid lastele, teoloogilisi teoseid, palveraamatuid, samuti kirikuajalugu, kirikukorraldust, kristlikku moraali ja usufilosoofiat käsitlevaid teoseid. Kummatigi ei puudunud ka vagadusraamatud (Erbauungsbilcher) sellistelt autoritelt nagu pietismi apologeet, saksa protestantliku väikekooanluse meelisautor J. Arndt («Vier Bücher vom wahren Christentum») ja tema vaimne isa, XV sajandi müstik Thomas a Kempis («Kristuse jälgedes»). Viimase meditatsioonide kogu oli Saksamaal Arndti teoste kõrval armastatuim vagadusraamat. 49 Arndti ja Thomase nimetatud teoseid märgitakse korduvalt ka soomlaste pärandinimestikes. 50 Keeleõpetuse alalt oli kodudes sagedamini prantsuse, aga ka ladina ja saksa keele algopetusi, lugemikke, grammatikaid ja sõnastikke. Märksa vähem leidus raamatuid vene keele alalt, nende hulgas siiski M. Lomonossovi «Vene grammatika» saksakeelne tõlge (Neumannil 1771). Inglise keele õpikuid on kolm, eesti keele õppimiseks ainult A. W. Hupeli «Ehstnische Sprachlehre» kaks eksemplari (kooliõpetaja Sehlingil ja köitja Edmannil). «Filosoof iasaj andi» koduraamatukogudes oli üldiselt tähtis koht filosoofiat, moraali ja pedagoogikat käsitleval kirjandusel. Seda võib täheldada ka Tartus. Kolmes või neljas kodus pandi kirja Ch. Montesquieu feodaalabsolutistlikku riigikorda õõnestav teos «Seaduste vaim» (ilmus kahe aasta jooksul 22 trükis), mille kaudu Montesquieu või- 46 R. Schenda. Volk ohne Buch, lk. 249 " R. Engel sing, Der Bürger ais Leser, lk " W. Rosenberg. Die Bauernbefreiung in Livland und Estland und die Universitäl Göttingen. Rmt.: Der Bauer Mittel- und Osteuropas im sozio-õkonomischen Wandel des 18. und 19. Jahrhunderts. Kõln-Wien, 1973, lk " R. E n gel sing. Die Perioden der Lesergeschichte in der Neuzeit. Das statistische AusmaB und die soziokulturclle Bedeutung der Lektüre. «Archiv für Geschichte des Buchwesens». Bd. X. 3. Frankfurt am Main vg H. Grönroos. Kirjallisuuden levikki Torniossa, lk

47 mujaotamisteooria levis Ida-Euroopais ja Ladina-Ameerikasse.-" C. A. Ilelvetiusi teos «Mõistusest», mis käsitleb indiviidi ja ühiskonna kõlbelisi sidemeid, leidus Amelungil. Saksa varasematest valgusta jatest oli kõige sagedamini esinev autor Ch. Wolff («Vernünftige Gedanken»), ei puudunud ka tema ideede populariseerija M. Mendelssohn ja J. G. Herder («Ideen zur Philosophie der Menschheit», Lengil). I. Kanti nn. kriitilise perioodi teoseid («Kritik der reinen Vernunft» jt., kokku 7 nimetust) kanti inventaariumi raehärra Lengi kodus. Kasvatusküsimustes olid olulisemad autorid J. H. Campe ja J. B. Basedow. Terve rida raamatute pealkirju viitab metafüüsika, kõlbluse, mõistuse, tahte ja loogika küsimustele, inimese ja kodaniku kohustustele, käitumisõpetusele (nagu moraalikõned, «Sittenlehre», «Sittenbüchlein», teiste hulgas ka A. Knigge raamat «Über den Umgang mit Menschen»). Üldse oli selles valdkonnas suurem osa raamatuid pühendatud inimese vaimsele arendamisele ja tema sotsiaalsete aspektide käsitlemisele, mis täiesti sobis kokku valgustuslike põhimõtetega. Olgu märgitud, et sajandivahetusel registreeriti Tartus ka kolm eksemplari vabamüürlaste laule (Haentschelil, Vogelil ja Amelungil). Suurt huvi tunti Euroopas neil aegadel ajalookirjanduse vastu. Ka Tartu kodudes kirjutati üles umbes 60 ajalooraamatut ja ligi poole neist moodustavad mitmesugused universaalsed käsitlused, nagu näiteks Göttingeni nimeka ajaloolase J. Ch. Gattereri ( ) «Universalhistorie» (vähemalt neljas inventaariumis) ja prantsuse koolimehe ning ajaloolase Ch. Rollini ( ) pedagoogilis-moraalse suunitlusega «Histoire aneienne» (kolmes inventaariumis). Mitmed pealkirjad eeldavad Euroopa. Saksamaa, antiikaja või sõjaajaloo temaatikat, üksikud osutavad Rootsi ja Poola ajaloole, kultuuriloole ja historiograafiale. Mõningasest suhteliselt tagasihoidlikust huvist Venemaa ajaloo vastu kõnelevad M. Lomonossovi «Venemaa ajalugu» (saksakeelses tõlkes). A. L. Schlözeri «Russische Annalen», H. L. Ch. Bacmeisteri «Beyträge zur Geschichte Peters des Grossen» ja mõned muud saksakeelsed tööd. Ka Baltikumi käsitlevaid raamatuid polnud palju F. K. Gadebuschi teosed (Schultzil ja Haentschelil) ning pärisorjust taunivad H. J. Jannau :>1 F. Valjaveo. Geschichte der abendländischen Aufklärung. Wien-München, lk Bremenis oli juba XVII sajandil antiikkiriandust ainult suuremates erakogudes, tõendades sealgi esmajoones omaniku kõrgemat haridust. Kõige sagedamini leidus Cicero teoseid. Vt. R. E n g e 1 s i n g. Der Bürger ais Leser. lk O. Lumiste. Matemaatika Eestis XVII ja XVIII sajandil. Rmt.: Teaduse ajaloo lehekülgi Eestist I. Tallinn lk O. Lumiste. Matemaatika Eestis XVII ia XVIII sajandil, lk «Geschichte der Sklaverey» (Haentschelil) ja G. Merkeli «Die Letten» (Ewerthil). Oma kodulinna ajalugu tutvustav F. D. Lenzi brošüür «Skizze einer Geschichte der Stadt Dorpat» (ilm. Gren ziuse juures 1803) juhtus olema kolmes peres. Kunstiajaloost ja esteetikast võiks välja tõsta J. Winckelmanni teost «Geschichte der Kunst des Altertums» (Haentschelil) ja J. C. Füssli poolt avaldatud A. R. Mengsi «Gedanken über die Schönheit und den Geschmack in der Malerey». Lisaks oli ka üht-teist kaunite kunstide ja teaduste, muusika ja maalikunsti kohta. Biograafilist kirjandust, mida XVIII sajandil armastati, pole Tartu inventaariumidesse palju sattunud. Siin saab märkida vaid arstide ja loodusuurijate biograafiaid (Walteril), Erasmuse, Mendelssohni. Gustav Adolfi, Peeter Suure ja Pugatšovi elulookirjeldusi. Võrdlemisi tagasitioidlikuks jääb Tartus antiikautorite osa. Seda polegi imestada, sest ka Saksamaal oli XVIII sajandi teiseks pooleks antiikkirjanduse hooaeg juba möödas. 52 Cicero kõnesid ja kirju moraaliküsimustc ja kodanikukohuse kohta koguneb küll kümmekond raamatut, ent needki kõik ainult kolmest inventaariumist (Bischoff, Vogel, Leng). Teisi autoreid: Ovidiust kolm ja Vergiliust kaks korda, Horatiust (satiirid). Lucretiust, Aisopost ning Phaedrust (valmid) üks kord. Ajaloolastest satuvad ette Plinius ja Tacitus kaks korda, Suetonius ja Sallustius kumbki üks kord. aga ei ühtki korda ole Caesari nime. Pole muidugi teada, kas antiikautoreid ka loeti või olid nad säilinud kohustuslikust koo- Ükursusest. Siiski lubab tõlgete arvukus järeldada ka lugemist. Reaalteaduste vallast tuleb nimetada kõigepealt ehitus- ja arhitektuuri alast kirjandust, mis aga kuulus peaaegu ainult Walteri kogusse, ja sellest oli juba juttu, üksikuid raamatuid võib välja lugeda veel Haentscheli ja Eckelundti invenlaariumidest. Matemaatika piirdus peamiselt rehkendusopikutega. Nii leidus mitmes peres Ch. Wolffi õpik, mis XVIII sajandil oli kasutusel Tallinna gümnaasiumis 53. Tihti figureerib nimestikes «Rigisches Rechenhuch», paaril juhul näidatakse selle autorina Fiori. Riias ilmus XVIII sajandil kaks rehkendusraamatut, üks Johann Wolcki (1737), teine Johann Heinrich Fiori (1769) koostatud. 54 Varaloendid mainivad ka mõnd aritmeetikaja geomeetriaraamatut. Keemia- ja füüsikakirjandus kuulus väheste eranditega Amelungile. Haentschelil ainsana oli neli raamatut astronoomiast. Ka geograafias jäid ülekaalu õpikud, teiste seas J. Hübneri ( ) populaarne «Geographische Fragen», mida omal ajal laialt loeti ia tõlgiti (ka vene keelde) ja mille vahendu- 553

48 sel geograafia alles jõudis paljudesse koolidesse. 55 Tartu õpetajad kasutasid ka G. Ch. Raffi ( ) uudse käsitlusviisiga (dialoogivormis) õpikut «Geographie für Kinder». Raffi raamatud jäid kauaks kasutusele koduõpetuses. 56 Veelgi uuemaid suundi esindas allikate põhjal koostatud (mitte teistelt mahakirjutatud) ja hulk trükke kestnud A. F. Büschingi ( ) «Neue Erdbeschreibung» (Vogelil ja Lengil). Mõneski inventaariumis puutub silma maakaarte ja atlasi, Mellini kaarte küll ainult ühes. Reisikirjeldustest piirdus suurem osa Saksamaaga, lisaks paar ümbermaailmareisi. Aga kaupmees Lange vara hulgas hakkas ka inventeerijaile kindlasti kohe silma hästi mahukas, 20- köiteline 57 (iga köide lk.) kaartide ja illustratsioonidega «Allgemeine Historie der Reisen zu Wasser und zu Lande». See on ulatuslik reisikirjelduste kogumik, mis algselt ilmus Inglismaal ning tõlgiti kiiresti prantsuse, hollandi ja saksa keelde. Reisikirjelduste kogumikke avaldati XVIII sajandil rohkesti ja huvi nende vastu aina suurenes. 58 Loodusteaduslikest teostest näitavad Tartu inventaariumid eeskätt järgmisi: XVIII sajandi mõjuka loodusteadlase ja filosoofi Ch. Bonnet' ( ) «Betrachtungen über die Natur», Göttingeni professori J. Ch. P. Erxlcbeni ( ) korduvalt trükitud «Anfangsgründc der Naturlehre» ja «Anfangsgründe der Naturgeschichte», samuti Göttingeni professori G. Ch. Lichtenbergi ( ) «Kompendium der Naturlehre» ja Jena ülikooli professori G. F. Ch. Fuchsi ( ) «Geschichte des Zinks» (Amelungil). Saksamaal üsna igapäevast taimeraamatul (Kräuterbuch) märgiti Tartus ainult ühes nimestikus. Väheseks jääb ka tervishoiukirj a n d u s, võrreldes näiteks Saksamaaga, kus sel ajal aadrilaskmise ja arstiraamatud olid päris tavalised. 59 Tartu varaloendid annavad vaid paar «Koduapteeki», mõned tervishoiuraamatud ja ravimisõpetused, muude hulgas ka P. F. Körberi «Versuch die gewöhnlichsten Krankheiten bey dem gemeinen Mann und besonders denen Liefländischen Bauren auf eine leichte und wohlfeile Art zu heilen» (Reval, 1761). Teatmeteostest oli Tartus kõige levinum (6 eksemplari) J. Hübneri nw all tuntuks saanud «Reales Staats-, Zeitungs- und Conversations-Lexicon». See esialgselt «õpetamata» (unstudierte) ja noortele inimestele mõeldud üheköiteline raamat osutus paljudele vajalikuks (XIX sajandi alguseni ilmus 31 trükki) poliitikaterminite ja kohanimede lahtimõtestamisel. J. G. Krünitzi paljuköitelise, alles ilmuva «Ökonomisch-technologische Enzyklopädie» olid enestele hankinud Eckelundt ja kullassepasell Knott. 60 Bayle'i ( ) prantsuse materialismile pinda valmistav «Ajaloolis-kriitiline sõnaraamat» leidus bürgermeister Schultzi kodus. Tartlastel olid kodu.4 võtta ka XVIII sajandile nii iseloomulikud üh kaheköitelised erialaleksikonid ajaloo, filosoofia, majanduse, mütoloogia ja geograafia alalt, sekka mõni genealoogiateatmik. Veel annab nimestikest välja lugeda üksikuid Liivi- ja Eestimaa aadressraamatuid ning Peterburi aadrcsskalendreid. Praktilisi käsiraamatuid peale juba nimetatud ehitusalaste märgitakse inventaariumides õige harva kaks maamõõduõpetust, juhatus õllepruulimiseks (Walteril), teine tubakakasvatuse ja aianduse kohta. Tartlaste pidevat kontakti välismaailmaga tõendavad ajakirjad, mida, tõsi küll, on üles märgitud sageli ainult üksikute aastakäikudena, needki kohati inkomplektsed (võib-olla ouuduvad numbrid teistele lugeda antud); ka pole võimalik kõiki pealkirju välja lugeda. Pisut pikemaid perioode hõlmavad: Wielandi «Teutscher Merkur» (Haentschelil), satiiriline «Fidibus», kirju sisuga «Olla Potrida», naisteajakiri «Magazine de jeunes Dames», Saksamaal hea levikuga kultuu riajakiri «Deutsches Museum» CHaentschelil ia Walteril), teaduslikud ajakirjad «Frankfurter gelehrte Anzeiger» (Haentschelil) ja L. Krelli toimetatud «Chemische Annalen für die Freunde der Naturlehre, Arznevgelahrtheit, Haushaltungskunst und Manufacturen» (Amelungil); nädalalehtedest moraalileht «Din vernünftigen Tadlerinnen», moraali- ja satiirileht «Der redende Stumme» ja lasteleht «Niedersächsisches Wochenblatt für Kinder». Baltica väljaannetest on enamvähem identifitseeritavad F. D. Lenzi «Livländische Lesebibliothek» ja «Provinzialblätter». 61 Ajalehti oli kodudesse vähe tellitud. Emil Andersi ( ) mälestuste järgi käidi neid lugemas «Bürgermusse^». 62 B Allgemeine Deutsche Biographie. Bd. 13. Leipzig lk Allgemeine Deutsche Biographie. Bd. 27. Leipzig. 1888, lk sr Tegelikult ilmus 21 köidet (Leipzigis ). 58 F. Valjaveo, Geschichte der abendländischen Aufklärung, lk H. К u n z e, Gelesen und geiiebt, lk Entsüklopeedia omamist loeti Saksamaal valgustatuse tunnuseks. Eriti huvitavaks ja harituks peeti aga käsitöölist, kellel oli entsüklopeedia. Vt. R. S t a d e 1 m a n n, W. Fischer, Die Bildungswelt des deutschen Handwerkers um 1800, lk Arvatavasti on tegemist H. J. Jannau ühevihikulise väljaandega «Provinzialblätter an das Lief- und Ehstländische Publikum» (1786). 62 Erinnerungen des Bibliothekars Emil Anders. Hrsg. von L. v. Schroeter. «Baltischq Monatsschrjft» 1892, Bd. 39, lk. 158, 554

49 E Inventaariumides loetletud raamatud olid valdavas osas saksakeelsed, vähe leidub prantsus- ja veelgi vähem inglis- või venekeelseid (viimaseid peaaegu ainult vene keele õpetaja ja ühe vene kaupmehe päranditombus). Ladina keeles oli antiikautorite kõrval üksikuid juriidilisi ja teoloogilisi teoseid. Eestikeelseid raamatuid oli ainult eestlaste kodudes ja raamatuköitja varanduse hulgas, kusjuu res pealkirju enamasti ei anta; välja tõstetakse vaid piibel ja lauluraamat. Mis puutub raamatute vanusesse, siis ilmumisaastat märgivad varaloendid üliharva, kuid autorite põhjal otsustades võib arvata, et tegemist on enamasti XVIII sajandi väljaannetega. Tartu minevikku silmas pidades polegi see üllatav, sest Põhjasõda oli varasemates! aegadest vaevalt midagi alles jätnud. Eriti värskeid teoseid palju ei paista olevat. Muide on ka Tübingeni inventanriumides ( ) tähele pandud viimase aasta uudiskirjanduse puudumist. 63 Mõistagi ei tule raanntute vanusele läheneda nüüdisaegse mõõdupuuga tol ajal kirjandus nii kiiresti ei vananenud. Kas Tartu kodudes hoitud raamatuid ka loeti, selle kohta pakuvad nimistud üksnes kaudseid andmeid. Siin-seal puudusid köidetel tiitellehed, mis ju pidi tulenema agarast tarvitamisest. Otsesemalt tõendab raamatute kasutamist aga nende laenuksvõtmine ja väljalaenamine. Näiteks seisab advokaat Friedrich Eichleri varaloendis märkus: «Mitmed raamatud.... välja laenatud, pole teada, kellele.» a. kuulutab Christian Friedrich Petersen 65 «Dörptsche Zeitung'is», et temalt aastate jooksul laenatud raamatuid pole tagasi toodud, mistõttu paljud mitmeköitelised teosed on muutunud defektseks. 66 Niisamuti on inventaariumides mitmel puhul lisatud märkus ühe või teise köite kuulumise kohta kellelegi teisele isikule. Raamatute käest kätte käimine oli neil aegadel üsna tavaline nähtus, nii nagu valjusti ettelugeminegi. Päranditombus arvele võetud raamatud harilikult oksjoneeriti koos muu miiakraamiga. Sagedamateks ostjateks olid lahkunu ametikaaslased, raeametnikud (kes olidki oksjoni korraldajad) või raa- 63 G. E г n i n g. Das Lesen und die Lesewut. lk. 38. " RAKA. f nim. I. s p. 65 Ülikooli raamatukogu sekretäri Karl Petersena isa, tegutses mitmeis raeameteis. 66 «Dörntsche Zeitung» 21. V 1802, nr. 41 («Bcylage»). matuköitjad ja -kaupmehed (eestikeelseid raamatuid ostis näiteks Grenzius). Oksjonilt ostjate nimestikes vilksatab ka eestlasi, nagu kaupmehed Koort, Paabo ja Luha, kalakaupmehed Baltza ja Jürgensohn, kokk Jaan, teener Armensohn ja kütja Joh. Martinsohn. Nad ostsid harilikult vaimulikku kirjandust. Eeltoodu põhjal võib mingil määral järeldada, et tartlased jagunesid raamatuomandi poolest kahte põhigruppi: 1) käsitöölised ja kaupmehed, kelle kirjavara kõikus tavaliselt 1 20 köite vahel, üksikud erandid välja arvatud: 2) kooliõpetajad ja rae liikmed, kellel vois olla mõnikümmend kuni paarsada raamatut (inventaariumides oli ühel osal 40 75, teisel köidet). Küllap tuleb sellise jagunemise põhjusi otsida nii haridustasemest kui ka jõukuse astmest. Sajandivahetus olulist kvantitatiivset ega kvalitatiivset erinevust raamatukogudes ei näita. Niisamuti pole märgatavat vahet rahvuste vahel. Ka eestlased, kui võib otsustada nende väheste näidete varal, olid raamatute suhtes sakslastest seisusekaaslastega enam-vähem võrdsel tasemel. Kui kogud alla 20 köite koosnesid enamasti kirikukirjandusest, siis vähegi suuremates oli pilt küllaltki kirju, kusjuures ülekaal jäi ikkagi humanitaarteadustele, harva ka ilukirjandusele. Rohkem oleks lootnud leida Baltikumis ilmunud kirjandust. Linnarahva raamatuhuvisid peegel dab mõnevõrra ka raamatuköitja kaup, mis sortimendilt sarnaneb kodudes leidunud kirjandusega, lisaks küll aabitsaid mitmes eksemplaris. Erandi moodustavad Walteri ja Amelungi kogud, mis selgelt kajastavad omanike elukutset. Gadebuschi raamatukogu jääb Tartu ülikoolieelse perioodi teadlasraamatukogu näiteks. Walteri oma aga on tarberaamatukogu. Sisult väärtuslikumad kogud olid veel bürgermeister Schultzil, raehärra Haentschelil, aktsiisiinspektor Eckelundtil ja raehärra Lengil. Tartlaste raamatud viitavad tihedatele sidemetele Saksa raamatuturu ja saksa kultuuriga. Küllalt rohkesti oli Tartusse jõudnud sisukat ja õpetlikku valgustuskirjandust saksa ja prantsuse, mõnevõrra ka inglise autoreilt. Teadusliku kirjanduse seas paistab silma Göttingeni, Saksamaa tolle aia eesrindlikema ülikooli professorite (A. L. Schlözer. G. Sartorius. J. Ch. Gatterer, J. Ch. Erxleben jt.) tööde rohkus. See kõneleb ka paljude uute ideede jõudmisest Tartu kodanike hulka juba enne ülikooli taasavamist aastal. 555

50 Soome kirjandusuurimine 1970-ndail aastail YRJÖ VARPIO Käesolevas ülevaates on käsitletud 1970-ndail aastail Soomes ilmunud kirjandusteaduslikke teoseid. Ülevaade ei hõlma üksikartikleid, ka pole arvesse võetud avaldamata litsentsiaadi- ja pro gradu töid, ehkki 1970-ndail aastail on Soome ülikoolides valminud mitmeid sisukaid uurimusi. 1 Samuti saan üksnes viidata välismaal soome kirjanduse kohta kirjutatud uurimustele 2 ja Jyväskylä, Oulu, Turu ning Tampere ülikoolis paljundatud sellealasele õppekirjandusele 3. Teiselt poolt ei piirdu siinne ülevaade ainult akadeemilise kirjandusuurimisega, vaid silmas on peetud ka väljaspool ülikoole valminud töid, kui need vormiliselt ei peakski vastama teaduse kõigile nõuetele. Hea näide ebaakadeemilise kirjandustõlgitsuse ja sellele lähedase esseistika tähtsuse kohta on Alex Matsoni ( ) esseelooming. 4 Matson, kes oli saanud äratusi ühelt poolt uuskriitikast, teiselt poolt Gy. Lukäcsi realismiteooriast, oli pärast sõda esimesi uuskriitika tutvustajaid Soomes. Tema teos «Romaanitaide» («Romaanikunst») on avaldanud märgatavat mõju soome kirjanike romaanikäsitusele. Matsonilt saadud impulssidest on näiteks rääkinud Väinö Linna ja Veijo Meri. Soome ülikoolides on kirjandusõpetus ja -uurimine lahutatud keeleteaduslikust stuudiumist. Kirjanduskateedrid jagunevad kodumaise kirjanduse ja üldkirjanduse kateedriteks, viimastes tegeldakse peamiselt väliskirjandusega. Pildi akadeemilise kirjandusuurimise võimalustest annab see, et praegu on Soome ülikoolides 23 professori- ja abiprofessorikohta, neist kolm rootsikeelsetele teadlastele. Peale selle tegeldakse kirjandusuurimisega Soome Akadeemias ja Soome Kirjanduse Seltsis. Soome ainus perioodiline väljaanne, mis avaldab üksnes kirjandusteaduslikke artikleid ja uurimusi, on «Kirjallisuudentutkijain Seuran vuosikirja» («Kirjandusuurijate Seltsi aastaraamat»). Kirjandusteaduslikke artikleid avaldavad ka mitmed ajakirjad, näiteks konservatiivne «Kanava» («Kanal»), liberaalne «Parnasso» («Parnass»), sotsialistlik teadusajakiri «Tiede ja Edistys» («Teadus ja Progress») ning Turu ülikooli juures ilmuv «Sananjalka» («Sõnajalg») ndate _ aastate soome kirjandusuurimist ja -õpetust on aidanud tõhus tada mitmed tegurid ndail aastail valmisid uued kirjandusajaloo üldkäsitlused: rohkem kui 70 autori ühistööna kaheksaköiteline «Suomen kirjallisuus» ( ; «Soome kirjandus» I VIII), Rafael Koskimiehe neljaköiteline «Maailman kirjallisuus» ( ; «Maailmakirjandus» I IV), Kai Laiuneni «Suomen kirjallisuus » (1967; «Soome kirjandus ») ja «Finlands svensk litteratur» I II (1967 ja 1969; «Soomerootsi kirjandus» I II). Elavnenud on ka kirjandusteaduslike teoste soomendamine. Irmeli Niemi toimetusel on välja antud artiklikogumik «Tekijät, tulkit, kokijat» (1967; «Autorid, tõlgendajad, retsipiendid»), kus autoriteks on Beardsley, Lukäcs, Langer, Barthes, Goldman, Hallberg, Bense ja Duncan. Soome keeles on ilmunud ka Rene Welleki ja Austin Warreni «Theory of literature» («Kirjallisuus ja sen teoria», 1969), Johan Fjord Jenseni «Den ny kritik» («Kirjallisuudentutkimus», 1970) ja Graham Hough'i «An essav on criticism» («Kirjallisuus ja tutkimus», 1971). Nende kõrvale on 1970-ndail aastail tulnud mit- 1 Näit.: L. Huhtala. Kruununtorpparista asutustilalliseen (1972. Turu ülik.); R. Kuivasmäki, Kolme suomalaista menestyskirjailijaa ja heidan lukijansa (1974. Tampere ülik.): H. Lassila, Luokka ja yksilö Arvo Turtiaisen runoudessa (1975. Oulu ülik.); P. Lilja. Positiivisen sankarin tulo neuvostovirolaiseen romaaniin (1977. Jyväskylä ülik.): M. Palm. Helvi Juvonen (1976. jyväskylä ülik.): I. Tiitinen. Idealismi ja realismi: Kaarlo Suomalainen (Samuli S.) ia 1800-luvun loppupuolen keskustelu kirjallisesta realismista Suomessa (1972. Helsingi ülik.: viimane on pro gradu töö. ülejäänud litsentsiaaditööd). 2 Näit. E. Karhu. Suomen 1900-luvun alun kirjallisuus. Tampere. 1973: E. Karhu, Dostojevski ja Suomen kirjallisuus. Kuopio. 1977; E. Karhu. Suomen kirjallisuus runolaulajista 1800-luvun lopouun. I II. Helsinki. 1979; K- Schmidt. Grundposiiionen finnischer Lyrik und Prosa :n den dreissiger und vierziger Jahren des 20. Jahrhunderts. Diss. Ernst-Moritz-Arndt-Universität Greifswald, A. Ojala. Jäsennelmä «Suomalaisesta nykyromaanista». Jyväskylä. 1970: R. Palmgren, Sosialistisen realismin teoriasta. Oulu. 1975; R. Palmgren. Kirjallisuuden sosiaalinen ja ideologinen tausta Suomessa Oulu. 1974: Y. Varpio. Kaunokirjallisten tekstien rakenne (Lotman). Tampere L. Huhtala. TJ. Mäkeläinen, Kirjallisuuden terminologiaa. Turku. 1976: S.-L. Särkilahti. Proosaruno. Tampere A. Matsoni teoseid: «Romaanitaide» (1947). «John Steinbeck» (1949). «Kaksi mestaria (Tolstoi. Dostojevski)» (1950). «Muistiinpanoja» (1959). Vt. ka- Y. Varpio, Alex Matson kirjallisena vaikuttajahahmona. Tampere B Vt. lähemalt: H. Launonen. Pilk soome kirjandusteadusse «Keel ja Kirjandus» 1973, nr. 12, lk. 742 jj.

51 med Nõukogude Liidus soome keeles avaldatud kirjandusteoreetilised teosed: Marxi ja Engelsi «Kirjallisuudesta ja taiteesta» (1972), Lenini «Kirjallisuudesta ja taiteesta» (1973), Lunatšarski «Kirjallisuudesta ja taiteesta» (1974), Gorki ja Belinski artiklikogumikud (1975), Sutskovi «Realismin historialliset kohtalot» (1976), Plehhanovi «Taide ja kirjallisuus» (1976) ning Bahtini «Kirjallisuuden ja estetiikan ongelmia» (1979). Meetodite uuenemine soome kirjandusuurimises sai alguse soomerootsi teadlaste töödest, kus hakati järjekindlalt rakendama uuskriitika põhimõtteid, nii näiteks Bo Carpelani (1960) ja Johan Wrede (1965) dissertatsioonis. Soomekeelses uurimuses leidub selge meetodialane sissejuhatus esmakordselt Aarne Kinnuneni väitekirjas ^Aleksis Kivi näidendite kohta (1967). Mõttevahetust metodoloogia alal on 1970-ndail aastail märgatavalt elustanud Pertti Karkama teos «Metodi ja maailmankatsomus. Kirjallisuudentutkimuksen suuntaviivoja» (1974; «Meetod ja maailmavaade. Kirjandusuurimise sihtjooni»). Soome esteetikaajaloo kaardistamisele pani aluse Päivi Huuhtaneni uurimus «Tunteesta henkeen. Antipositivismi ja suomalainen estetiikka » (1978; «Tundest hingeni. Antipositivismi ja soome esteetika »). Uurimisala märgatava laiendamisega tuli 1960-ndail aastail toime Raoul Palmgren, kes hakkas vaatlema laialdast tööliskirjandust. Oma tähtsamates töödes on Palmgren käsitlenud proletaarset kirjandust kui teoreetilist probleemi ja jälginud soome vana töölisliikumise kirjanduse arengut ndail aastail laienes uunmispnrkond veelgi. Juhani Niemi on lähemalt analüüsinud soome populaarkirjandust, 7 samuti on valminud mitu uurimust laste- ja noorsookirjanduse alalt ndaist aastaist peäle on soome kirjandusuurimine tohustunud ka mitme praktilise ettevõtmise läbi. Algul Tam- 6 R. Palmgren. Työläiskirjallisuus (proletaankirjallisuus). Kirjallisuus- ja aatehistoriallinen käsiteselvittely. Porvoo-Helsinki R. Palmgren. Joukkosydän. Vanhan työväenliikkeemme kaunokirjallisuus. I II Porvoo-Helsinki. 1966: R. Palmgren. Maksim Gorki. Elämä ja teokset. Helsinki J. Niemi, Populaarikirjallisuus Suomessa. Huokean viihdekirjallisuuden osakulttuurin erittelyä. Porvoo I. Lappalainen. Suomalainen lasten- ja nuortenkirjallisuus. Tapiola. 1976: A. Lehtovaara. P. Saarinen. Nuorten mielikirjallisuus. Keuruu. 1976: K. Vai järvi (toim.). Länsi ja kirja. Tapiola Vt. lähemalt: A. Kuittinen. Miten teokseni ovat syntyneet. Kirjailijahaastattelujen analysointia (pro gradu töö Tampere ülikoolis 1972): R. Haavikko (toim.). Rivien takaa. Nykykirjallisuuden tutkimusta kirjailijahaastattelujen pohjalta. Vaasa H. Launonen (toim.). Suomen kirjailijat Suomalaisen Kirjallisuuden Seuran toimituksia 332. Pieksämäki Esimene pool sellest on ilmunud ka eesti keeles: A. Anttila. Sissejuhatus uusaja kirjanduse peavooludesse. Tõlkinud F. Tuglas. Tartu pere ja seejärel Helsingi ülikoolis hakati organiseerima kirjanike süstemaatilisi teaduslikke usutlusi ning koondama saadud helilindistusi arhiivi. 9 Intervjueeritud on juba rohkem kui kahtsada kirjanikku ja selgitatud nende teoste loomisimpulsse ning sünniprotsessi. Kirjanduslikku dokumentaalmaterjali kogub süstemaatiliselt ka Soome Kirjanduse Selts. Näiteks on selts kogunud andmeid sõjajärgse aja soome kirjanikkonna kohta. Nende materjalide põhjal avaldati 1977 soome kirjanike matrikkel 10, kus on esitatud tähtsamad elulooandmed, teoste loetelu ja viited kriitikale kõigi ajavahemikus debüteerinud soome kirjanike kohta. Matrikli järgmised köited hõlmavad aega enne ja pärast aastat. Iseloomulik 1960-ndaile aastaile oli ka see, et usaldati hakata valima uurimisteemasid kõige uuema kirjanduse alalt. Teoses «Välivaihe» (1967; «Vaheetapp») vaatles Esko Ervasti sõjajärgset proosat, N.-B. Stormbom kirjutas Väinö Linna eluloo (1963) ja Kalevi Haikara uurimuse Veijo Meri loomingu kohta (1969). Tõsi küll, uusi teemasid on nii ndail kui ka 1970-ndail aastail eelistanud rohkem lehemeestest uurijad kui akadeemilised kirjandusteadlased ndail aastail sai alguse ka tänapäevane kirjandussotsioloogiline uurimistöö. Raoul Palmgreni kõrval olid siin teerajajaiks Antti Eskola («Jäykkyys ja taidekäsitykset», 1963; «Jäikus ja kunstimoistmine») ning Pekka Tarkka («Paavo Rintalan saarna ja seurakunta», 1966; «Paavo Rintala jutlus ja kogudus»). Kirjandussotsioloogiline uurimissuund jätkus küllalt silmapaistvana ka 1970-ndail aastail (J. Niemi, P. Tarkka, Y. Varpio). Selle kõrvale on sündinud marksistlik struktuurianalüüs (P. Karkama). Marksistlikult orienteeritud kirjandusuurimine on Soomes keskendunud eriti Oulu ülikooli, kus seda on edendanud prof. R. Palmgren ja tema jäiglane P. Karkama. Kirjandusteaduslikke õpperaamatuid on soome keeles ilmunud vähevõitu. Ülikoolides kasutatakse kirjandusteooria ja kirjandusuurimise metoodika õpikuina eeskätt rootsi-, inglis- ja saksakeelseid teoseid. Suurt puudusi tuntakse Soome oludele kohandatud õpperaamatuist. Praegu oleks eriti vaja: a) kirjandusteaduse põhikursust, mis sisaldaks esteetika algmeid, kirjanduse määratluse, kirjandusanalüüsi põhimõisted, ülevaate uurimismeetodeist ja nende teoreetilisest taustast ning selgituse kirjanduse ühiskondliku rolli kohta; b) sissejuhatust kirjanduse peavooludesse, s. o. teost, mis vahetaks välja Aarne Anttila teose aastast 1926" ja ulatuks tänapäevani; c) soome kirjandusuurimise ajalugu, kus oleks eriti rõhku pandud eri uurimissuun

52 dade teoreetilistele lähtekohtadele; d) teost kirjanduskriitika kohta, s. o. soome jooksva kirjanduskriitika ajalugu; e) rootsi kirjanduse ajalugu; f) soome kirjanduse aine- ja motiiviajalugu. Soome ja eriti soomekeelse kirjandusuurirnise peasuund on kogu XX sajandi vältel olnud biograafiline. See põhineb ennekõike V. Tarkiaineni loodud traditsioonil, mille lähtekohaks on möödunud sajandi positivism. V. Tarkiaineni kirjutatud Aleksis Kivi elulugu (1915) 12 on olnud eeskujuks mitmele uurijaspõlvkonnale. Sellesuunaline uurimistöö rajaneb ulatusliku biograafilise taustmaterjali kogumisel, kusjuures kirjaniku loomingut nähakse tollest taustast välja kasvavat, juhituna täpselt määratlemata ja õige vabalt tõlgendatud loovast fantaasiast. 13 Pärast sõda on biograafilist uurimissuunda esindanud Vilho Suomi («Nuori Volter Kilpi», 1952), Mauno Niinistö («Uuno Kailas», 1954), Elsa Erho («Maiju Lassila», 1956) ja Eino Kauppinen («Pentti Haanpää» I, 1966). Lauri Viljaneni uurimustes (näiteks «Runeberg ja hänen runoutensa» I II, ) on pearõhk biograafilis-psühholoogilistel vaatlustel, aga Viljanen on mõjutusi saanud ka uuskriitikast. Viimase mõjul rõhutab ta sõnakunstiteose mitmetähenduslikkust ja paradoksaalsust. Kui ilmus Eino Kauppineni monograafia Haanpääst, sai see terava kriitika osaliseks. Väideti, et kirjaniku eluloo vaat-. lemine pole tõeline kirjandusuurimine ega suuda seletada kirjaniku loomingu olemuslikke jooni. Pärast Kauppineni on üksnes vähesed akadeemilised uurijad usaldanud ette võtta kirjaniku üksikasjaliku eluloo koostamist. Muutust võib täheldada Aarre M. Peltoneni näite varal. Kui võrrelda Tarkiaineni traditsioonist lähtuvat Peltoneni litsentsiaaditööd Eino Leino kohta (1969, avaldatud 1975) samateemalise doktoridissertatsiooniga (1975), 14 võib märgata, kuidas uurija on viimases püüdnud biograafilisest meetodist loobuda, on meetodi kriitikat arvestanud. Akadeemiliste uurijate ettevaatlikkus elulugude suhtes ilmneb selleski, et elulugusid sõna kitsamas tähenduses on Peltoneni kõrval avaldanud vaid emeriteeritud professorid R. Koskimies («Aleksis Kivi. Henkilö ja runous», 1974) ia Irma Rantavaara («Yrjö Hirn» I П ). Rohkesti eluloolist materjali sisaldavad ka Kai Laitineni («Aino Kallas »), Maunu Niinistö («Eino Hosia 1930-luvun romantikko», 1972) ja Yrjö Varpio («Lauri Viita - kirjailija ja hänen maailmansa», 1973) uurimused. Olukorras, kus kirjandusteadlased väldivad elulugude kirjutamist ja teoste tõlgitsemist eluloofaktide najal, on selle ala vallutanud kirjanikud. Osalt on see tingitud asjaolust, et Soome suurim kirjastus WSOY on hakanud avaldama biograafilist sarja «Legenda jo eläessään» («Legend juba oma eluajal»), mille autoriteks on õnnestunud värvata mitmeid kirjanikke. Kirjanikud on küll varemgi kaaskirjanike elulugusid avaldanud (näit. L. Onerva Eino Leinost, T. Vaaskivi F. E. Sillanpääst jne.), kuid 1970-ndail aastail ilmus seesuguseid teoseid ebaharilikult palju, autoriteks Veijo Meri («Aleksis Stenvallin elämä», 1973; eesti к.: «Aleksis Stenvalli elu», 1975), Aila Meriluoto («Lauri Viita», 1974), Erno Paasilinna («Timo K. Mukka», 1974), Pentti Saarikoski («Eino Leino», 1974), Matti Kurjensaari («Loistava Olavi Paavolainen», 1975; «Oivaline Olavi Paavolaien»), Hannu Salama («Pentti Saarikoski», 1975), Arto Seppälä («Ajatus on hiirihaukka. Veikko Huovinen, humoristi», 1975; «Mõte on hiireviu. Veikko Huovinen, humorist») ja Pekka Lounela («Hella Wuolijoki», 1979). Kui teaduslikkuse kriteeriumiks peetakse käsitluse teoreetilise lähtekoha teatavakstegemist, käsitluse eesmärkide määratlemist, andmeid allikate kohta ja viiteaparatuuri, siis täidavad mainitud teosed teaduslikkuse nõudeid ainult osaliselt või ei täida üldse. Ometi on võimalik nende elulugude põhjal vaadelda üht probleemi, mis pole täiesti võõras ka teaduslikele töödele, nimelt objektiivsust kirjanduspsühholoogilisest aspektist. Saksa FV kirjanduspsühholoog Norbert Groeben on oma teoses «Literaturpsychologie» juhtinud tähelepanu kujutaja ja kujutatava vahelise piiri ähmastumisele iseäranis just kuulsais -- ja ebateaduslikes biograafiais. Klassikaline näide on James Boswelli teos «The life of Samuel Johnson» (1791), milles autori häiritud isasuhe on kajastunud viisis, kuidas Boswell kujutab Johnsonit. Elulugu on alati ka selle kirjutaja katse identifitseerida iseennast. 15 Vastavaid rõhuasetusi võib leida ka soome populaarteaduslikest elulugudest. Ühtaegu aitavad need näited selgitada mõningaid üldisi arengutendentse soome sõjajärgses kirjanduselus. Kujutaja ja kujutatava vaheline niir kaob peaaegu täiesti luuletaja ja tõlkija Pentti Saarikoski kirjutatud Eino Leino eluloos (1974). Saarikoski asetub avalikult kujutatava kohale, rääkides kord Leinost, kord iseendast, nii et vahel on 12 Ilmunud lühendatult ka eesti keeles: V. Tarkiainen. Aleksis Kivi. Tõlkinud A. Palm. Tartu Vt. Р. К а г k a m a. Metodi ja maailmankatsomus. Oulu lk A. M. Peltonen. Eino Leinon varhaiskehitys 14 ja -tuotanto. Tampere. 1975: A. M. Peltonen. Maan piiristä metafyysiseen. Tutkimus Eino Leinon ensimmäisen sarjan helkavirsien rakenteesta synnystä ja tulkinnasta. Tampere (doktoridissertatsioon). 15 N. G r o e b e n. Literaturpsychologie. Literaturwissenschaft zwischen Hermeneutik und Empirie. Stuttgart lk

53 raske eraldada, kellest on jutt ndate aastate soome proosa silmapaistvamaid esindajaid Veijo Meri rõhutab Aleksis Kivi eluloos (1973) kirjaniku asendi sõltuvust oma aja kultuurilisest ja poliitilisest konjunktuurist, samuti seda, et kirjaniku olukord muutub raskemaks, kui teda toetav maitsesuund minetab juhtiva koha. Seesuguse rõhuasetuse võib tõsi küll, õige hüpoteetiliselt ühendada sellega, et Veijo Meri esindatud modernistlik suund sattus 1960-ndail aastail ja 1970-ndate aastate alguses eelisseisundi pärast võitlusse ühiskondlikult angažeeritud kirjandusega. Luuletaja Aila Meriluoto rõhutab oma endise mehe Lauri Viita eluloos (1974) eriti selle luuletaja individualistlikke jooni. Vaatenurga paistab olevat määranud Meriluoto_ enda kirjanduslik lähtekoht pärast soda 1940-ndail aastail. Tolleaegne üldine kirjanduslik mõtteviis idealiseeris tugevasti kirjaniku isiksust ja «geniaalsust». Kriitik Pekka Tarkka kirjutatud soome keskmise põlvkonna juhtiva prosaisti Hannu Salama eluloos (1975) tuleb rõhutatult esile soome kirjaniku keeruline asend kodanluse ja töölisklassi vahel. Sellele võib kokkupuutepunkte leida Tarkka enda kriitiku*ööst, kus ilmneb selge pürgimus säilitada kriitiline hoiak nii konservatiivsete kui ka sotsialistlike kultuurivoolude suhtes. Sõjajärgse kirjandusteaduse teine peasuund on olnud stiiliuurimuslik. Enne 1970-ndaid aastaid esindavad seda suunda näiteks Pekka Mattila, Leevi Valkama 16 P. Mattila, V. A. Koskenniemi lyyrillisenä taiteilijana. Tutkimus hänen symbooleistaan. kielestään ja rytmistään. Porvoo. 1954: L. Valkama. Tutkimus Johannes Linnankosken «Pakolaisten» tyylistä. Turku, 1957; M. Lehtonen. L'expression imngee dans 1'oeuvre de Chateaubriand. Helsinki T. Tanskanen. Ossian Suomen kirjallisuudessa Aleksis Kiven vuosikymmenellä. Tampere. 1970; S.-L. Särkilahti. Marja- Liisa Vartion kertomataide. Tampere. 1973; S.-L. Särkilahti. Marja-Liisa Vartion romaanien kertomatekniikka. Kvantitatiivista analyysia ja vertailua. Tampere V. Lammela, R. Martikainen, Kirjallinen ekspressionismi Suomessa. Kokeilu tyylisuunnan ajoittamisesta kvantitatiivisin menetelmin (1976). 19 H. Sihvo. Karjalan kuva. Karelianismin taustaa ja vaiheita autonomian aikana. Joensuu M.-L. Kunnas. Mielikuvien taistelu. Psykologinen aatetausta Eino Leinon tuotannossa. Forssa, 1972: M.-L. Kunnas. Kansalaissodan kirjalliset rintamat. Eli kirjallista keskustelua vuonna Vaasa. 1976: T. Kunnas, Drieu La Rochelle. Celine. Brasillach ou La tentantion fasciste. Paris. 1972: Т. Kunnas, Das Werden des Humanismus bei Heinrich Mann. Helsinki, 1973; P. Pesonen. Andrei Belyin 'Peterburg'. Aatehistoriallinen tulkinta. Helsinki S. Ap o jt. (toim.). Strukturalismia, 21 semiotiikkaa, poetiikkaa. Helsinki. 1974; A.-L. Mäenpää (toim.). Tutkimus ja opetus. Strukturalismia. Äidinkielen opettajain liiton vuosikirja 23. Helsinki, ja Maija Lehtonen ndate aastate alguseni olid stiiliuurimused meetodilt vabalt kirjeldavad ega põhinenud statistilisel analüüsil ndail aastail tuli stiiliuurimisele abiks statistiline analüüs, kuid senised käsitlused on rohkem andnud aimu uutest võimalustest, vähem on nimetada tähelepanuväärseid saavutusi. Kvantitatiivse stiiliuurimise menetlusi on näiteks kasutanud Taimi Tanskanen oma väitekirjas Ossiani laulude mõjust Soomes ja Sirkka-Liisa Särkilahti uurimuses Marja-Liisa Vartio loomingu kohta. 17 Lisaks sellele on Särkilahti avaldanud käsiraamatu «Tyylitutkimuksen kvantitatiiviset metodit» (1973; «Stiiliuurimise kvantitatiivsed meetodid»). Kvantitatiivse stiiliuurimise suurim raskus on siiani olnud see, kuidas statistika abil saadud arvandmeid teoste interpreteerimisel viljakalt ära kasutada. Kvantitatiivse stiiliuurimise juba praegu saavutatud kindel tulemus on võimalus määratleda kirjaniku individuaalstiili grammatiliste kategooriate najal. Kvantitatiivne stiiliuurimine võib abi pakkuda kirjandusteaduse muudeski valdkondades. Ühes Tampere ülikoolis tehtud pro gradu töös katsetati, kas oleks võimalik kirjanduslikku stiilisuunda dateerida kvantitatiivse sõnafrekventsiuurimise abil. 18 On teäda, et ekspressionism eelistas teatavaid sõnu. Seesuguste sõnade suhtelist sagedust uuriti soome luuletajate esikkogudes aastaist Rohkem kui 60 luuleteose sõnaloendite analüüs tõi esile mõningaid huvitavaid tulemusi, mis kinnitavad usku sellesse, et tulevikus on kirjandusstiilide ajalisi piire võimalik kindlaks määrata kvantitatiivse stiiliuurimise vahenditega tekstide endi põhjal. Mitmed 1970-ndail aastail valminud uurimused kuuluvad ideeajaloolise kirjandusuurimise valdkonda. Hannes Sihvo on jälginud karelianismi sündi ning ideeajaloolist tausta XIX sajandil ja XX sa,- jandi alguses 19, Pirkko Alhoniemi «Idylli särkyy» (1972; «Idüll puruneb») ja sellele eelnenud väitekiri «Isänmaan korkeat veisut» (1969; «Ülevad isamaalaulud») kaardistavad XIX sajandi kirjandust selle ideoloogilises kontekstis. Samasugust eesmärki peavad silmas Maria-Liisa Kunnas XX sajandi alguse kirjandust käsitlevates uurimustes, Tarmo Kunnas kahe maailmasõja vahelise aja prantsuse ja saksa kirjanduse vaatlustes ning Pekka Pesonen, analüüsides Andrei Belõi romaani «Peterburi». 20 Kolm viimati mainitud uurijat töötavad Helsingi ülikoolis, kus prof. Annamari Sarajase ümber on hakanud kujunema omasugune ideeajalooline koolkond. Strukturalismi esindab 1970-ndail aastail Soomes kaks artiklikogumikku 21, kuid ulatuslikumaid uurimusi selle mee

54 todi abil ei ole seni tehtud. Siiski on Pertti Karkama oma uurimustes rakendanud L. Goldmanni geneetilise strukturalismi põhimõtteid ndate aastate lõpul on Soomes kurdetud kirjandusteaduse terminoloogia ebastabiilsuse üle. 23 Näib, et seda ebakindlust on eeskätt põhjustanud saksapärasest esteetikast lahtiütlemine ja järjest suurenev anglosaksi kirjandusteaduse mõju ndail aastail on olukorda üritatud parandada mõningate terminianalüütiliste uurimustega. Neist ulatuslikemad on Tampere ülikoolis valminud Aarre Heino uurimused «Proosatempo» (1972) ja «Kertoja» (1975; «Jutustaja») ning Keijo Holsti väitekiri «Motiivin käsite kirjallisuudentutkimuksessa» (1970; «Motiivi mõiste kirjandusteaduses»). Oma laadilt on need käsitlused ennekõike kirjeldavad, kuid neis on püütud ka kindlaks määrata, kuidas termineid tuleks kasutada. Kirjandussotsioloogiline uurimistöö on viimase kümne aastaga uuenenud samas suunas nagu sotsioloogiline uurimistöö eelmise kümne aasta jooksul. Sajandi alguse tuntud soome esteetik Yrjö Hirn kasutas oma kunstisotsioloogilistes uurimustes samasugust meetodit nagu tema õpetaja sotsioloog Edward Westermarck: huvikeskmes oli nähtuste genees, käsitlusviis oli filosofeeriv. Uus kirjandussotsioloogiline suund, mida 1960-ndail aastail esindas peamiselt Pekka Tarkka, kasutab samasuguseid meetodeid kui uuemas soome sotsioloogilises uurimistöös näiteks Erik Allardt või Risto Alapuro: huvi on keskendatud peamiselt tänapäeva ühiskonna nähtustele ja uurimistöös rakendatakse statistilist analüüsi. Esialgu on kirjandussotsioloogia Soomes tegelnud peamiselt teoste retseptsiooni uurimisega. Pekka Tarkka on analüüsinud kirjanduskriitikat ja raamatusodasid, Katarina Eskola on teoses «Ei kirjaa ilman lukijaa» (1972; «Pole raamatut ilma lugejata») selgitanud nelja eri tüüpi raamatu vastuvõttu ja oma väitekirjas «Suomalaiset kirjanlukijoina» (1979; «Soomlased raamatulugejaina») soomlaste lugemisharrastust, Juhani Niemi on vaadelnud ajaviitekirjanduse lugemist ning Riitta Kuivasmäki Väinö Linna, Kalle Päätalo ja Hannu Salama lugejaskonda. Soome kirjastustegevusest ja raamatukaubandusest annab pildi Unto Lappi teos «Kirja kirjasta» (1970; «Raamat raamatust»). Kirjandussotsioloogiasse kuuluvaks peetakse Soomes üldiselt ka selliseid uurimusi, kus kõne all on kirjanduse ühiskondlik sisu. Sel puhul läheneb kirjandussotsioloogiline uurimus ühelt poolt ideeajaloolisele, teiselt poolt marksistlikule struktuuriuurimusele. Kirjanduselu allpiirkondade ja kirjanduse ühiskondlike seoste vaatlust peetakse viimasel ajal kirjandusteaduse tähtsaks ülesandeks ning näiteks Tampere ülikoolis langeb sellele lähematel aastatel uurimistöö raskuspunkt. Väike osa soome kirjandusuurimusi on avaldatud õtse võõrkeeltes, varem tavaliselt saksa, harvem prantsuse, praegu üha sagedamini inglise keeles. Siiski pole soome kirjandusuurimisel esialgu olnud nimetamisväärset rahvusvahelist kaalu. Rahvusvaheliselt kõige tuntumad on vahest Yrjö Hirni kunstisotsioloogilised käsitlused sajandi algusest ja Rafael Koskimiehe teos «Theorie des Romans» (1935), millest avaldati 1960-ndail aastail Saksa FV-s kordustrükk. Algupäraselt soome keeles ilmunud kirjandusteaduslikke uurimusi on võõrkeelde tõlgitud vähe. 24 N.-B. Stormbomi rootsi keeles kirjutatud Väinö Linna elulugu ilmus Rootsis aasta hiljem kui Soomes. Rootsi ja saksa keeles on avaldatud Kai Laitineni ülevaade «Suomen kirjallisuus ». Ka Pekka Tarkka uurimused Paavo Rintalast ja Hannu Salamast on tõlgitud rootsi keelde ja avaldatud Rootsis. Tampere Soomekeelsest käsikirjast tõlkinud H. NIIT 22 P. Karkama, Sosiaalinen konfliktiromaani. Rakennetutkimus suomalaisen yhteiskunnallisen realismin pohjalta. Oulu, 1971; P. Karkama, Teuvo Pakkalan romaanit. Yhteiskunnallis-ideologinen tausta ja rakenne. Oulu, K. Holsti, Kirjallisuustieteellisen terminologian vakiintumattomuudesta. Äidinkielen opettajain Hiton vuosikirja 16. Helsinki lk Informatsiooni soome kirjanduse ja ka kirjandusuurimise kohta annavad Helsingis ilmuvad ajakirjad «Books from Finland» ja «Mitteilungen aus der Deutschen Bibliothek»

55 RAAMATUTE KESKEL LAANEPÜÜ LENNUTEE Mari Saat. Laanepüü. Romaan. Tallinn, lk. Hind 60 Kirjastus «Eesti Raamat», kop. Mari Saadi pärisalaks olen siiamaani pidanud novelli, ehkki autor ise oma lühema proosa puhul (kogu «Roosipuupungad») seda määratlust ei kasuta ilmselt tundub novell olevat nüüdisproosa jaoks liialt vanamoeline žanr. Mari Saat on siiski üks väheseid meeldivaid erandeid, kelle loomingus avalduv elu- ja vormitunne lubaks rääkida novellist peaaegu klassikalises mõttes. Ta napp, ent kujundi- ja alltekstirikas väljendus, psühholoogiline eritlusvõime, puänteerimisoskus, isepärane, argielu ebatavalisega ühendav maailmanägemine need (kindlasti mis tahes proosa puhul hinnatavad) jooned on Saadil paljulubavalt mõjule pääsenud just lühemas proosas. Kahe senise pikema jutustuse kirjanduslik täidetus on olnud mõnevõrra väiksem: «Katastroofis» leidub huvitavate psühholoogiliste stseenide ja tundeeritlustevahel ka tühjemat teksti, konspektiivsust, jutustuse «Mida teha emaga» tühikud puudutavad selle muidu väga järjekindlalt ja probleemitihedalt ülesehitatud teose inimsuhete-käsitlust, mis on ehk ülemäära asjalik, protokolliv-analüüsiv, ilma jäetud sellest intuitiivsest süvatasandist. mis nii tugevasti kaasa mängib Saadi lühilugudes. 36 Keel ja Kirjandus nr Jutustuse «Mida teha emaga» edasiarendamisel ongi sündinud romaan «Laanepüü». Ehkki neis kattuvad mitmed tegelased ja probleemidki, on tegemist kahe täiesti omaette, ülesehituselt ning tegelaskäsitluselt erineva teosega. «Laanepüü» sisemine, emotsionaalne seos Saadi novellidega, kohati ka «Katastroofiga» on isegi tihedam kui oma lähtejutustusega. «Laanepüü» on peamiselt ühe tegelase. Mardi elukäigu vaatlus, kuid selle põhiromaani sees ja kõrval pakuvad omaette huvi ka vähemad allteemad. Kõigepealt teadusasutuse kujutamine, teadlasmaailm, mis erinevalt üldisest sellekohasest ebamäärasusest meie kirjanduses (välja arvatud vahest L. Kivisaar, U. Mikelsaar ja mõned teised) on Saadil antud asjatundlikult, konkreetselt, tabavalt. Kohati niisama järjekindlalt ja süsteemselt nagu jutustuses «Mida teha emaga». Autor vaatleb Majandusuuringute Instituudi töötajaskonda, erinevaid teadias- ja inimtüüpe end jäägitult tööle pühendavast statistikust Salme Nurgast teoreetilise majandusteaduse esirinnas sammuva pealiskaudse Endel Rauani, koondades need pildiks, mis näitab instituudi vaimset õhkkonda, inimeste omavahelisi suhteid, töökorraldust, juhtimist, teadustöö erinevaid võimalusi ja meetodeid. Kuid teose enda liiga statistiliseks või teaduslikuks muutumise ohtu välistab (erinevalt jutustusest «Mida teha emaga») selle tasandi allutamine peategelasele ja tema maailma mitmeplaanilisele, hoopis keerukamale käsitlusele. Teaduse põhiküsimusi ta_ funktsioone, vahekorda ühiskonnaga, mõju selle arengule (eriti seetõttu, et tegemist on majandusteadusega) - arutatakse eeskätt Mardi mõtiskluste ja mõttevahetuste kaudu. Paralleelselt meespeategelasega läbib romaani üsna rõhutatult naiseteema, naise kutsetöö ja igipõliste kohustuste vahekorra probleem. Naised moodustavadki kõrvaltegelaste hulgas enamiku, ja ikka toonitab autor nende juures spetsiifilisi omadusi ning tegevusi. Nii noorteadur Ester, kirjandusharrastaja Riia kui ka vaimsete huvideta Liina unistavad mehes ja armastusest, instituudi naispere kindlaks ühistunnuseks on perekonnamured, esemete hankimine, enamasti ka enese korrashoidmine. Võimalik, et rõhutades paratamatuid naiselikke kvaliteete ja kalduvusi, kahtleb autor taas näiteks naiste poolt tehtava teadustöö ehtsuses, sest saavutatugi võib olla suuresti osava asjaajamise, mehe, armukese, alluva ärakasutamise vili, nagu Laine Püü puhul vihjatakse. Sügavamalt ja kunstipärasemalt peaks seda teemat kandma Mardi naine Ilma, kes ei ole karikeeritud tüüp nagu ülejäänud naised, vaid seestpoolt eritletud tegelane, seistes nõnda kohati võrdsena Mardi kõrval. Kuid Ilma põhiolemus eraklikus kunstnikuhinges varjul olev naiselikkus oli hästi tabatud juba jutustuses «Mida teha emaga», kus ta oli vaieldamatult huvitavaim tegelane, ning midagi iseäranis uut «Laanepüüs» ei lisata. Maht on suurenenud kõige rohkem olmelise plaani toel, kuigi leidub haaravat pihtimuslikku avameelsust, ka Ilma kunstiotsinguid kirjeldatakse veenvalt. 561

56 Vahest on selles süüdi üldine kirjanduslik kontekst, et emantsipeerunud naise loometöö ja abielu vahekord, ka näiteks emakssaamisega seotud elamused mõjuvad «Laanepüüski» kuidagi tuttavlikult, ehkki mitte koormavalt ja pealesunnitult nagu paljudes teistes selleteemalistes juttudes. Võimalik, et Ilma liin tunduks mõjusam, kui autor poleks tema vastu seadnud niisugust igas mõttes raskekaalulist meest nagu Mart. Vastupidiselt Ilmale jäi ta eelnenud jutustuses küllaltki punktiirseks, «Laanepüüs» aga on ta antud täiesti uue, mitmekülgse, üldsegi mitte tavapärase tegelasena. Romaani algul üsna käegakatsutavat karakterit, kelle silmahakkavamad jooned, nagu maamehelik aeglus, kohmakus, eluvõõrus, saamatus, hajameelsus, kannavad kerget koomilisusevarjundit, hakkab autor peagi jälgima ka läbi ta varjatuma mina, taju ja tundmuste, mis seostuvad kõige otsesemalt romaani filosoofilise plaaniga. Mitmedki teemad saavad «Laanepüüs» tähenduse vaid Mardi isikuga seoses. Nii näiteks mahajäetud maakodu probleem, millele õigupoolest pärast jutustust «Mida teha emaga» olekski raske veel midagi lisada. Looduslähedane kodu on Mardi üks hingepoolusi, sellisena tugevasti sümboolse tähendusega, nagu ka kirjanduse igimotiivide hulka kuuluv konflikt isaga ning viimase surm teose ülejäänud (Mardi sündimata lapsed, Ilma vanaisa, Laine Püü) surmade seas. Mardi alateadvuse piiri riivavais tundmustes ongi olulisel kohal kohanematus linna ja tsivilisatsiooniga ning pidev loodusega sideme otsimine. Ümbritsevad inimesed, nende näoilmed meenutavad talle puid, loomi, merd, mingi ürgne bioloogiline tung mõjustab sageli tema käitumist. Elektrotehnika, mida vanemad teda õppima saadavad inseneriamet on auväärt!, jääb talle võõraks, huvi pakub loengute n.-õ. füsioloogilisem külg, see, kuidas lausestub õppejõu ajus mõte, kuidas selle ülekandmisest võtavad osa häälepaelad, liuuled, näolihased ja sõrmed. Kogemused intiimelu vallas viivad ta veel looduslähedasema tõdemuseni: õppejõud räägivad mõttetusi, tõeline mõte peitub inimese kehas, ihulises olemises ka loodusesse sulamises või hajumises, nagu tajub Mart sõjaväes kraavikaevamisel. Majandusteadlase karjääri kipub takistama naise nägemine sektorijuhatajas Laine Püüs, kelle jaoks Mart esialgu oma tööd teebki ning kelle ta laanepüüna oma loodusesse sobitab. Kuidagi peab sellesse sisekonflikti siiski lahenduse tooma, ning peategelane teeb seda mõneti ootamatul, ent Saadi tegelastele iseloomulikul viisil: ta surmab linnu (nagu Olev «Katastroofis» koera), veendes end, et ka jum&ldatud naine on lihtsalt ajutiseks organiseerunud omaduste kompleks. Nii aitab loodus veel kord Marti, kuid laanepüü tapmine tähistaks samas nagu millegi olulise surmamist Mardis endas, voib-olla linnaliku ellusuhtumise, tegutseva mina võitu inertse ja eluvõõra mina üle. Nüüd võivad ta ellu tulla ja tulevadki teadlasekaijäär, naine, perekond, kuid samas ka igavene süütunne, sureva Laine Püü valge käsi, mida ta pidevalt peab enesest välja tõrjuma. Mardi ning Laine Püü platooniline vahekord on teose huvitavaim ja ebaharilikeni, kahjuks küll natuke liiga põgusalt puudutatud suheteliin. Meie nüüdisproosa elulähedaste ja sirgjooneliste armuvahekordade valguses võivad ju Laine Püü ning laanepüü ja armastuse ning surma seosed paista natuke kunstlikud ja kummalised, kuid see, mida Saadi tegelased aimata lasevad kui palju on tunnetes inimesele endalegi käsitamatut, salapärast, elu sügavusest pärinevat see erutab või vähemalt häirib kuidagi oma erakordsusega. Seotud ühtpidi oma tundmustega, on Mart teiselt poolt haaratud mõtteist inimkonna tulevikuperspektiivide üle ning teaduse osa üle selles. Kas inimkond on samasugune nagu kuri vähktõbi Laine Püü rinnas, mis naist kurnab, kuni sureb koos temaga, või nagu vastsündinu, kes imeb Ilma rinda, kurnab tedagi, kuid kellel esimesest näljast üle saades on lootust täis kasvada, jõuda mingi kvaliteedini? Ja milline peaks olema see uus kvaliteet? Võib-olla hoopis selline, et vähem toodetaks, vähem tarvitataks ja rohkem mõeldaks... Niisuguse kaaluga sotsiaalsetest probleemidest tunneme ära juba varasema Mari Saadi, kuid kokkuvõttes on Mart tema loomingus uus kvaliteet. Ehkki ta on autorilähedane tegelane, vaatleb kirjanik teda pigem kõrvalt, end temaga samastamata, nagu Saadi stiilile üldiselt omane, ning tõendab, et selline käsitlus võib mõnikord anda sisukamaid tulemusi kui meie pihtimuslik proosa oma küllaltki autoriidentsete, ennastõigustavate tegelastega. Muidugi, Saadi peategelase, aga ühtlasi kogu romaani käsitlusviisis võib leida puudusi. Paljude üksikasjade, hargnevate seoste koosmõjus hajub harjumuspärane tervikkarakter, kipub ähmastuma romaan tervikuna. Nagu Mart teose lõpul tõdeb, on möödunu otsekui uni, millest ärgates leiad, et järel ei ole enam midagi kombatavat... Võib nõustuda, et olulise tabamine ja meeldejätmine nõuab suurt tähelepanu või korduvat lugemist. Nii saakski jälle tagasi tulla väite juurde, et Saadi kujutamislaad sobib ehk ideaalseimalt novellistikasse. Tema intuitiivse Jaadiga põhikujundid, sümbolid ei jää kolama väga ulatusliku teksti üle, liiati kui autori mõistuslik-loogiline arutlus ning lühike ja arukas lause pikapeale pisut väsitavad ning kuivavõitu mulje tekitavad. Siis võib juhtuda, et sügavama alltekstini ei jõutagi. Lõpuks ei saa ma 562

57 loobuda kujutlemast, millise novelli oleks andnud näiteks suurem keskendumine laanepüükujundile. Tehtud etteheidete taga on üsna lihtne näha soovi, et Mari Saat pikema proosa kõrval novelli päriselt ei unustaks. Tema esikromaan «Laanepüü» aga üllatas nii üldises kirjanduspildis kui kä autori enda loomingus vägagi meeldivalt. See on vaieldamatult Mari Saadi tõsiseim, kirjanduslikult kaalukaim ja küpseim teos, millesse süvenemist sooviks küll kõigile ka kergema lektüüriga harjunuile. Ele Süvalep ÜHE LAHUTUSE LUGU Ine Viiding. Kordusmängud. Romaan. Kirj astus «Eesti Raamat», Tallinn, lk. Hind 95 kop. Ine Viidingu romaan on raamat nüüdisaegsest naisest, abieluprobleemidest, inimestevahelistest suhetest, pisut ka olmest. Need teemad iseloomustavad kolme raamatut, mis ilmusid hiljaaegu üsna lühikeste vahedega: mõeldud on «Kaetud laudu», «Naist vabast ajast» ja «Kordusmänge». Järjestikune ilmumine seab mainitud teosed olukorda, kus nende lugemismulje kumuleerib, ja lugedes näiteks «Kordusmänge» meenuvad kohe kaks teist. Neis raamatuis on sarnane probleemistik, eriti aga vaatenurk: nad on kirjutatud tegelasekeskselt ja haritud naise seisukohast lähtudes. Ja veel on neis raamatuis midagi ühetaolist: kõik peategelased on suhteliselt tavalised inimesed, ülikooliharidusega naised, kellel ühelgi eraldi võttes pole tugevaid või isikupäraseid karakteriomadusi, mis teeksid neist juba iseenesest, materjalina, koloriitsed kirjanduskangelannad. Samuti puudub «ebatavalisus», igapäevaelu väikedraamadest suurem eelpingestatus sündmustikus. Vaatluse all on eraelu suuremad ja väiksemad sündmused, põhilise ringi, kus tegevus toimub, moodustavad perekond, mehe ja naise algav, kestev või lõppev suhe, ka lähimad kolleegid ja intriigid töö juures. Mis puutub Sigma Ereltisse, «Kordusmängude» peategelasse, siis tema elab raamatu käigus taas iile oma elu kõige dramaatilisemat perioodi lahkuminekut mehest, kelle vastu Sigma ka praegu päris ükskõikne ei ole. Sigma meenutab ühtlasi koike seda, mis oli enne Allenit ja mis tuli pärast teda. Mälestuste voo päästab valla Sigma taastulek Tartusse, nooruse ja õpingute linna. Selline lähtealus on üsna paljulubav, tõotab küpse ja elukogenud naise tagasivaadet elule, võimaldades peategelasel ennast ja oma nooruskaaslasi analüüsi da. anda olnule hinnang ning arutleda mitmete talle südamelähedaste probleemide üle. Põhiprobleemiks, nagu juba alguses öeldud, on nüüdisaegne õppiv (või kõrgkooli lõpetanud) naine, tema suhted kaasinimestega, eriti meestega. Milline siis on selle romaani peategelane Sigma Erelt? 3G* Ta on teadlane, keskmiselt edukas, kuigi tööst on raamatus juttu ainult nii palju kui hädavajalik. Ta on ema ja oli abikaasa. Ta perekond on purunenud. Sigma Erelti lugu on tema enda jutustatud, seetõttu temapoolsed käitumismotiividki selged ja arusaadavad. Kuidas kahe armastava inimese vahel tekkisjd tülid, teineteise mittemõistmine ja lõpuks ületamatu kuristik, saab meilt peategelase arutlustest ühepoolselt selgeks. Probleem ei ole Ine Viidingu jaoks uus sama motiiv esineb ka varem ilmunud jutukogus «Kümme käsku kaaskodanikele». «Kümne kasu» Silja ja «Kordusmängude» Sigma on väga sarnased. «Kümnes käsus» on suhete sassiminek antud Silja mehe pilgu läbi. Kui jutukogu ja romaani kõrvutavalt lugeda, tekib mulje, et ka romaan oleks ehk võitnud, kui Allen Ereltile oleks enesekaitseoigus antud. Sigma küll möönab mõnigi kord, et ta oli ka ise süüdi, märkab eneses iseloomujooni, millega ta mehel on olnud raske harjuda, kuid leiab neile ka kohe põhjenduse lapse- ja kasvueast. Põhiliselt on Sigma ikkagi hageja. Allen aga tumma kostja osas. Sigma ja Alleni abielu on sõjajärgse kehva aja tudengiabielu. kus ei hoolita asjadest ja elu korraldamisest materiaalses mõttes. Niikaua on kõik hea, kui teineteisega koos saab aja voolus rahulikult edasi kanduda. Ka esimesest tõsisest murest Sigma oodatava lapse näol saadakse kuidagi üle. Õnnelikem aasta on pealinnaelu alguses, mil Sigma ja Allen elavad põhiliselt väljaspool kodu, saavad pidevalt uusi muljeid oma paljude tuttavatega suheldes. Kui aga saabub argipäev, sünnib laps ja Sigma aeg kõik kodu ja lapse peale ära kulub, paneb see abielupooled silm silma vastu reaalsusega, mis tundub mõlemale liiga hall, kole, üksluine ühesõnaga üle jõu käiv. Abi Sigmal ja Allenil nende abielu raskeimal ajal teineteisest ei ole, sest kumbki ei taipa, et süüdi pole üks ega tejne, vaid vähene elukogemus ning elult nõutava ja elu poolt pakutava mittevastavus. Kummalgi pole ei südame- ega vaimujõudu, mis kriisist üle aitaks. Sel- 563

58 les mõttes ongi nad nn. tavalised inimesed, käitudes väikeses igapäevases draamas nii, nagu enne neid on käitunud loendamatud noored abielumehed ja -naised. Tavalised tegelased ja tavaline süžee eeldaks autori uudset vaatenurka, laiemat sotsiaalset üldistust raamatus käsitletud probleemi kohta, sügavamat psühholoogilist vaatlust või vähemalt väga huvitavat jutustamist, mis lugeja tähelepanu süžee banaalsuse ja tegelaste vähese omapära pealt «ära petaks». Kui seda ei ole, on raamat lugemismaterjalina niipalju eesmärgi saavutanud, et osa lugejaist saab sealt kurikuulsa äratundmisrõõmu ning kinnitust oma veendumustele meeste (naiste) suhtes. Ine Viiding on Sigma Erelti tagasivaadetes tükati osutanud peategelase maksimalismile, endassesulgumusele, kalduvusele melanhooliasse. Kuid see kõik, nagu juba öeldud, on kujutatud ainult ühest punktist lähtudes ja paraku kirjeldab tegelane oma tundeidki üsna pealiskaudselt. Raamatut lugedes tekib niisugune mulje, et selline jutt võiks olla üks paljudest suuliselt räägitud perekonnatüli-juttudest, nagu seda räägiks naine. Juttu kuulates oleks lugu veenvam ja huvitavam, kaasa mängiksid žestid, hääletoon ja kuulaja isiklik suhtumine jutustajasse. Kuid raamatusse kirjapanduna on Sigma Erelti elu lugu pingeta, lõtv. See muudabki dramaatilised sündmused tavaliseks, madaldab kogu probleemi lihtsalt üheks paljudest iugudest lahutuse teemal. Raamatu üldine põhitoon, mis peaks väljendama Sigma Erelti hingelisi madalseise ja püüdeid neist üle olla, pole just eriti kirgas, mõjule ei pääse ka Sigma hüsteerilise alatooniga tundlikkus Alleni suhtes. Sigmaja ta tütre Aigi suhted on raamatus mõeldud kujutama päikselisemat poolt Sigma elus. Lisaks on näidatud Aigi ja ta sõbra Peetri suhteid. Paraku on Aigi ja Peeter üksjagu illustratiivsed. Omavahelistes kõnelustes kasutavad nad stampkeelt, mis peaks markeerima nooruslikku sõnakasutust, kuid on lihtsalt ilmetu või vähemalt vananenud. Peetri jutt meenutab vahel lausa ajalehekeele halvimaid näiteid (Peeter: «Aga üht-teist saab ikka ära teha. Uksi küll mitte, üksi jooksed peaga vastu seina. Tuleb enda ümber koondada need, kes samuti mõtlevad» jms.). Teatavas vanuses torkavad noored tõesti silma suurte sõnade ja eluplaanidega ning vähese originaalsusega. Aigi ja Peeter aga on kirjanduslike kujudena oma igavas positiivsuses ja tubliduses ilmselt üle pakutud. Üldse on Aigi ja Sigma suhete põhjal raske otsustada, kumb neist rohkem emaks, kumb tütreks sobib. Aigit Sigma tütrena kujutades on Ine Viidingul ilmselt mingi üldine tänapäeva tubli tütre ideaal silma ees seisnud. Sigmas ja Aigis on kahe peale kokku kujutatud peaaegu kõik hariduse saanud ema ja naise väärtomadused, kuid nende omaduste jagamisel on Aigile langenud emaga võrreldes liiga palju elulist ja praktilist. Kui Aigi poleks nõnda roosalt paberlik, ei torkaks see ehk nii väga silma, kuid praegu kannatab tema karakteri veenvus tugevasti. «Kordusmängude», «Kaetud laudade» ja «Naise vabast ajast» peategelased on, nagu ka kriitikas mainitud, oma erialale, teadusele orienteeritud üsna pealiskaudselt, selleks et näidata nende «klassikuuluvust». Nende tegelik elusisu on inimsuhetes, täpsemini ja kõige olulisemalt suhetes meeste ja naiste vahel. Koik need naised on väga arenenud ja ergu tundeeluga. Nad vajavad mõistvat sõpra enda kõrval ja on harva päris üksi. Vahepealne üksiolek on neil nagu vaakum, mis enamasti üsna ruttu kas ajutiselt või pikemaks ajaks täidetakse. Sigmal näiteks tekib bussi- ja rongitutvusi, tema kontaktitarve paneb ta igale tutvuseotsimisele reageerima. Üksioleku ajal elab ta mälestustes. Mehi on kõigi kolme raamatu peategelaste elus rohkesti ja mitmetüübilisi, Sigmal vahest kõige vähem, aga taas meenub jutukogu «Kümme käsku», kus Sigmaga väga sarnane Silja üksinduses toelist sõprust otsib. Sealjuures on kõigi kolme raamatu kangelannad väga tõsised inimesed, ja nagu nende eneste jutust selgub, vajavad nad kaaslasteks kõrgemate vaimsete omadustega mehi kui need, kes siiani ette juhtunud. Emarollis ei ole sellised naised (kui neid üldse emadena on kujutatud) mitte väga kindlad. Sigma näiteks on oma tütrega tolle varases eas üsna hädas ja eks sellest tulegi esimesed riiud mehega, ta ei leia lapsest ka seda lohutust, mis aitaks tülidest üle saada. Koik nimetatud raamatutes esiletulevad probleemid on valusad ja aktuaalsed, neid käsitletakse praegu väga mitmel tasemel ja ilukirjandus on üks mõjuvamaid vahendeid teiste hulgas. «Kordusmängude» iseenesest õiget ja kompositsioonikindlat probleemikäsitlust häirib paigutine sõnarohkus ja tundeehtsuse vaegus tundelisteski stseenides. Peaaegu polegi peategelase enesevaatlust kõrvalt või ajadistantsi tagant koos kas või mõningasegi enesekriitikaga (Sigma üksikud vihjed ei aita palju). Õn ainult üks vaatepunkt, millest lähtuda, mida tuleb uskuda, ja kui lugeja ei ole tingimusteta Sigma poolt, siis ei pruugi jutustajategelase eludraama teda veenda, ta sooviks ka teada, mida arvab kogu loost näiteks Allen, Sigma endine mees. Niisuguse soovi võiks põhjustada nähtavasti see, et Sigma tegelikult oma toonast käitumist ei analüüsigi, ta pigem õigustab seda. Aga mine tea, võib-olla just tolles eneseõigustuses ongi peidus kõigi nende naisteromaanide tõetera. Marika Mikli 564

59 UURIMUSI О. W. MASINGUST JA TEMA KAASAEGSEIST Leo Anvelt. O. W. Masing ja kaasaegsed. Lisandusi nende tundmiseks Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, lk. Hind 65 kop. Vahetevahel kuuldub nurinat meie humanitaarteaduste vähese produktiivsuse üle ja seda vabandatakse enamasti tööjõu nappusega. Samal ajal leidub inimesi, kelle rikkalikke teadmisi ja töövõimet ei ole küllaldaselt rakendatud. Üheks sääraseks «erasektori» teadlaseks on suurema osa oma paljudest eluaastatest jäänud Leo Anvelt, Tartu ülikoolis enne sõda ajalugu ja filosoofiat õppinud mees, filosoofiamagister, kahe romaani ja kahe suurmehe eluloo autor, keelteoskaja, filosoofiliste ja ilukirjanduslike teoste meisterlik tõlkija, võimekas ajaloo- ja kirjanduseuurija. Leiba on ta teeninud peamiselt tõlketööga, ainult mõne aasta töötanud Kirjandusmuuseumis madalal kohal, nüüd juba hulk aastaid pensionil. Hinnatavaid teeneid on tal F. R. Kreutzwaldi kirjade tõlkimisel eesti keelde monumentaalse kuueköitelise publikatsiooni jaoks. Tagasihoidlikust muuseumitööst sugenes L. Anveldil suur ja vastutusrikas teaduslik ülesanne: ta hakkas Mart Lepiku poolt kavandatud O. W. Masingu kirjavahetuse väljaannet ette valmistama ja jõudis paljugi ära teha. Praegu jätkab pooleli jäänud tööd spetsiaalne tekstoloogidegrupp, seejuures ei keela L. Anvelt nüüdki oma kompetentset nõu ja abi. Tema on ka O. W. Masingu keerukad kirjatekstid eesti keelde vahendanud. O. W. Masingu kirjade kommenteerimine juhtis L. Anveldi mitmete üleskerkinud probleemide detailsemale uurimisele. Aastail valmis tal neliteist artiklit, mis äsja ilmusid ühiste kaante vahel raamatuna. Ajajärgu kesksele rahvavalgustajale Masingule on lisandunud tema kaasaegsed J. H. Rosenplänter, G. A. Oldekop, G. G. Marpurg ja J. Sommer (Suve Jaan). Üksikuurimustest sündis ulatuslik publikatsioon, mis süvendab oluliselt meie vanema kultuuri- ja kirjandusloo tundmist. Teos on põhiliselt biograafiline, kuid esitatud andmed on valdavalt uudsed, harukordse hoole ja ajakuluga välja otsitud seni kasutamata arhiividokumentidest, ning aitavad paremini mõista tolleaegsete kirjameeste tegutsemise keerukaid ajendeid. Kahtlemata olid nad kõik ratsionalistliku filosoofia ja teoloogia õpilastena alamrahva sõbrad, kes lootsid talupoja kirjaoskuse tõstmisega parandada ka tema majanduslikku ja sotsiaalset olukorda. L. Anvelt ei salga nendegi piiratud arusaamist klassivastuoludest ja üleliigset truudust ülemustele Vene keisrini välja. Neljateistkümnest artiklist käsitleb kaheksa O. W. Masingu mitut eluloo- ja tööetappi. Avaartikkel «Tundmatu Otto Wilhelm Masing» on autori uurimuste seeria algusena tugevasti programmiline. Oli vaja veel võidelda eelkäijate väärhinnangutega, mis toetusid rohkem intuitsioonile kui faktide tundmisele. L. Anvelt kuulutas õigusega Masingu «tundmatuks» ja soovitas põhilisi tõestusmaterjale alles avastada. Ise sellele teele asunud, saavutab ta rikkalikke tulemusi. Tõelise altruistina pakub ta teistelegi hulga teemasid välja: Masingu tegevus kooli alal, ratsionalistide põhitaotlused, suhe valitsevate kihtidega, vastuolud järgnenud pietismiga, keeleküsimused (muuseas kahe kirjakeele võitlus), Masingu kooliõpikute laad ja ebaedu, tema rahvuslik kuuluvus ja meelsus, iseloom, haridusja arengulugu, ajalooline miljöö ja mentaliteet jne. See on Masingu uurimisi) suurejooneline tulcvikuprogramm, milles pole midagi üleliigset ja mis ootab ainult tegijaid. Ülejäänud artiklid O. W. Masingust käsitlevad üksikküsimusi ja jõuavad mõeldava täismonograafia peatükkideni. «Öiendusi ja täiendusi O. W. Masingu elukäigu asjus» parandab rohkesti seniseid uurimistulemusi, eriti Martin Lipu tehtud vigu Masingu perekondlikus liinis. Avara panoraami eesti talurahva elust XVIII sajandi lõpul annab artikkel «O. W. Masing Lüganusel», mille aluseks on kiriklike asutuste seni vähe kasutatud allikad (näit. koguduste aastaaruanded). Juba Lüganusel hakkas Masing rahvakooli eest võitlema ja seda õppekirjandusega varustama. Tekkisid vastuolud kirikuülemustega käreda oludekriitika pärast, algas võitlus rahva joomispahega, avaldusid traagilised usuliialdused jne. L. Anveldi tööle vanema kirjanduse uurimisel on suuresti kasuks tema asjatundmine ajaloo ja kirikuajaloo alal, milleta «puhas» kirjandusteadlane võiks ränki vigu teha. «Ühe juhuluuletuse sünnist» on tore perekondlik vahepala Kursi uue pastoraadi avapeost, kus vanamees Masing imetleb kohmakas luulevormis oma tulevase noore abikaasa, «Prantsma liblika» (Prantsusmaalt pärineva itaallanna Caroline Antoinette Piccaluga) kergeid tantsujalgu, ise samal ajal ümbritsetud olmelistest hädadest ja vaevadest. Järgmises artiklis tutvustab autor Masingu «Marahwa Näddala-Lehe» kindlalt tõestatud kaastöölisi ja teeb ettevaatlikult oletusi teiste kohta, jõudes tulemusele, et Masingu enda osa ületas kaastööliste abi; viimased aitasid siiski ajalehe sisu konkreetsemaks teha. Kõvaks pähkliks on uurijale olnud küsimus Masingu kaastööst G. H. Merkeli «Provinzialblatt'ile» kirjamehe hilisematel eluaastatel. Tema 565

60 artiklid ilmusid anonüümselt, kuid oletustega on juba varem eksitud. Seesuguses situatsioonis osutus tõhusaks kirjamehe kogu tegevuse ja loomingu tundmine ning võrdlemine uuritava ainega. Suure ettevaatuse ja range loogikaga suudab L. Anvelt Masingule omistada artikleid, mis pealiskaudsel vaatlemisel selleks ei taha sobida või on muuga koguni vastuolus, kuid tulemused näitavad veenvalt inimese mõttekäikude keerukust ja muutumist uutes ajasituatsioonides. L. Anveldi artikkel annab head metoodilist eeskuju teistelegi ja pakub Masingu vaadete kohta tõhusaid lisaandmeid. Kaks viimast artiklit O. W. Masingust käsitlevad vana rahvavalgustaja majan 1 duslikku pankroteerumist. Näidatakse kirjamehe entusiasmi rahva lugemisvara soetamisel, lootust koolide peatsele paranemisele ja talurahva üldise elujärje tõusmisele, kuid lootuste mittctäitumine tõi seisaku teoste levikus. Suures hädas pöördus Masing isegi keisri poole, kuid ei leidnud sealtki abi; ratsionalism oli langenud põlu alla ja kirikuülcmuski muutus selle vastaseks. Nõnda suri Masing võlgades ja tema raamatuladusid pidid realiseerima järglased. Kui mõned «kriitilised lugejad» L. Anveldi artiklit lugedes kahtlesid jõukana paistva pastori võlgadesse uppumises, siis ülitundlik uurija vastas täiendava artikliga. Uute allikate põhjal esitas see täieliku süsteemi Masingu majanduslikest oludest, mis olid mõnevõrra tüüpilised ka teistele tolleaegsetele pastoritele-literaatidele. L. Anveldi argumentide küllus ja veenmisjõud ei anna enam põhjust esialgu püstitatud pohiväites kahelda. Hoopiski' vähe on uuritud lõunaeestilise murdeluuletaja ning «Tarto maa rahwa Näddali-Lehe» ühe toimetaja G. A. Oldekopi elulugu ja tegevust. L. Anveldi käsitluses muutub see oma järskude hüpete ja käänakutega lausa ilukirjanduslikuks põnevuslooks: lasterikas pastor abiellub talutüdrukuga, kellele ta on juba soetanud seitse vallaslast, kaotab seetõttu oma pastorikoha, tema tütar abiellub pärisorjusest vabanenud eestlasega, jätkub pärastine vilets literaadielu Tartus, elatumine üliõpilastubade väljaüürimisest ja koduste lõunasöökide pakkumisest. Loed nagu romaani, aga kõik on täpselt tõestatud. Sugugi mitte vähem põnevaid situatsioone pakub kogumiku pikim artikkel «George Gottfried Marpurg ja Barbara Juliane v. Krüdener». Teema on omajagu rahvusvahelise tähtsusega: kirjanik ja naisprohvet, keiser Aleksander I soosik keerukalt suhtlemas Võrumaa kolkapastoriga, kellele tekitab palju rahutust. Lääne-Euroopa suurlinnades seigelnud ja maailmapoliitikas kaasamänginud balti aadlidaam on sunniviisil Venemaale tagasi saadetud ja oma Viitina mõisa elama asunud, sealgi valve alla jäetud, ja tema kahtlastest eluviisidest peab kohalik pastor Marpurg ülemustele aru andma. Madame jätkab ekstaatilisi palvetun-. de, hullutab oma kummalise armuõpetusega talupoegi, kuid annab neile ka süüa ja jagab riideid. Kaldumine katoliiklusse teeb kirikuülemused ja ilmalikud asutused valvsaks, samal ajal aga kallutab see «õigelt» teelt kõrvale ka vana ratsionalistliku pastori. Küllap teoloogiline meelemuutus tegi lõpu ka Marpurgi rahvalike opetusraamatute kirjutamisele, aga L. Anvelt jätab küsimuse otsese tõestusmaterjali vähesuse tõttu lahtiseks. Ta peab üheks põhjuseks veel Marpurgi tüli Kanepi pastori ja praosti J. Ph. Rothiga, kuid jätab selle probleemi tervikuna teiste lahendada. Kahju, sest Rothi huvitavat isiksust pole viimasel ajal keegi uurinud ja L, Anvelt võiks sellegagi hästi toime tulla. Varasemaid kirjanduslikke suhteid käsitleb L. Anveldi artikkel šveitsi-saksa ratsionalistliku autori H. Zschokke opetusromaani «Das Goldmacherdorf» teest eesti kirjandusse, mis käis osalt läti kirjanduse kaudu. Selgub muuseas, et kuulus Baltimaade pärisrahvaste sõber G. H. Merkel hakkas viimaks pooldama lätlaste kokkusulamist sakslastega, ent J. H. Rosenplänter kaitses rahvuste säilitamist. L. Anvelt jätkab Zschokke teose tõlkimise keerdkäikude selgitamist veel hiljemgi, kuni teos eesti keeles aastal ilmus, kuid Baltikumi viletsamatele oludele mugandatud redaktsioonis. Artikkel on heaks toestuseks, kuidas isegi tõlkelised rahvaraamatud pidid enne lugejate kätte jõudmist tegema keerdkäike. Kaks artiklit käsitlevad kooliõpetajat ja kirjameest Johann Sommerit (Suve Jaani), kelle eluloost teadsime hoopiski vähe. L. Anvelt valgustab peamiselt tema pedagoogilist tegevust ja esitab sellest haruldaste arhiiviandmete põhjal väga detailse ülevaate; kohati tundub, et sisuliselt vähe kaalukaid detaile on liigagi palju (näit. Sommeri lasteristsete külaliste loetlemine). Selle kõrval on hoopiski avarama sisuga ja suurema üldistusega viimane artikkel «Lisandusi J. H. Rosenplänter! tundmiseks», mis pole ainult lisandus, vaid läheneb lühimonograafiale. Uurija kahetseb õigusega, et seni puudub suurte teenetega estofiili monograafia ja isegi tema ajakiri «Beiträge» on tervikuna läbi uurimata. L. Anveldi «lisandused» on mitmekülgsed: ajakirja asutamine, trükkimine (Rosenplänter asutas selleks isegi trükikoja), majanduslikud raskused, tellijate vähesus, kaastöölised, vastased, ühte-teist ka ajakirja sisust. Uurija karakteriseerib kaastööliste omavahelisi suhteid, eriti O. W. Masingu rasket ja paindumatut iseloomu, mis tegi toimetajale rohkesti peavalu. Rosenplänter! üldisest tegevusest saame siitki avara pildi: ta on käsikirjade ja raamatute koguja, bibliograaf, rahvasõbralik kirikumees, pedagoog, kes asutab eestikeelse kooli Pärnu Ülejõel ja «koolmeistrite 566

61 kooli», soovitab eesti keele õpetamist gümnaasiumides, paneb leerilapsed rahvaluulet koguma ja teeb tulevase eesti kultuuri jaoks palju muudki. L. Anveldi raamat tutvustab tegijat kui kõrge teadusliku tasemega kirjandusja kultuuriloolast, kelle tööd iseloomustavad range nõudlikkus aine ja iseenda vastu, haruldane hoo! ja kannatlikkus allikmaterjalide otsimisel ja läbitöötamisel (seda toetab hea keelteoskus), ettevaatlikkus uute tõdede kuulutamises, suur skepsis endagi avastuste absoluutse õigsuse suhtes, teiste uurijate heatahtlik kriitika ja suunamine, teadusliku teksti viimistletud sõnastus, \aikne huumor ka tarkade meeste nõmeduste puhul ja muudki head omadused. Kuigi väljakujunenud uurimismeetodiga autor kaldub vahel uleliigsei.es. e pisiasjadesse, võib ta sealsamas teha häst> põhjendatud üldistusi ja näidata avaraid perspektiive uuteks uurimusteks. R. Põldmäe TARTU RARITEEDID Rara. Haruldusi Tartu Riikliku Ülikooli Teaduslikus Raamatukogus. Koostanud M. Rand, fotod I. Paalmann, tekst L. Peep. Kirjastus «Eesti Raamat», Tallinn, lk. Hind rbl Raamatusõbrad võtsid rõõmuga vastu Tartu Riikliku Ülikooli Teadusliku Raamatukogu fotoalbumi, mis tutvustab selles asutuses leiduvaid haruldasi raamatuid, käsikirju, gravüüre ja fotosid. Selle omandamisega said huvilised rikkamaks, otsekui nende harulduste kaasomanikeks. Inimkonna maailmamoistmise arengut oluliselt edasiviinud teoste nägemine rikastab lugejat-vaatajat. Küllalt suure tähtsusega on, et eessõna ja selgitav tekst on kolmes (eesti, vene ja inglise) keeles. See võimaldab avaldatust osa saada paljudel, tutvustab meie raamaturikkusi ja muid kultuuriväärtusi rahvusvaheliselt. Mõneti mõjub see ka raamatu- ja kultuuripropagandana tõstab eneseväärtustunnet, sunnib lugejat-vaatajat suhtuma suurema lugupidamisega meie ühesse kõige vanemasse ja auväärsemasse raamatukogusse ning raamatukogudesse üldse. Seda kurvem on, et raamat ei ole ilmunud tasemel, mis vastaks temas tutvustatavatele väärtustele. Üheks põhjuseks on meie trükitehnika nõrkus, millest ikka ja jälle räägitakse. Kõige selgemini avaldub see värvitrükis. Pärgamendi elevandiluuvärvist on saanud lilla (lk. 21, 24, 29), vana, koltunud paber on muutunud pruunikasroheliseks või päris roheliseks (lk. 37, 40, 41, 56, 57). Ilmsesti algab asi juba fotost, sest ka mustvalged reproduktsioonid ei ole tasemel: mitmel puhul on osa lehekülge ebaühtlase valgustuse tõttu jäänud tumedaks, nagu oleks see tugevasti määrdunud. Kadunud on vaselõike joonte peenus (lk. 32, 33, 42, 43, 78). Kõiki puudusi ei saa siiski ajada «objektiivsete põhjuste», tehnika nõrkuse kaela. See, et lk. 110 ja 111 tekstid on vahetatud, on juba lohakus. Segadust tekitab lk. 136 tekst «Venemaal keelatud A, Herzeni revolutsioonilisi väljaandeid». sest sellel leheküljel on reprodutseeritud ka Friedrich Engelsi «Die Lage der arbeitenden Klasse in England». Ka koostamine oleks võinud olla parem. Kõigepealt on juba valikuprintsiip ebaselge. Näiteks ei ole mõistetav, miks sellesse väikesesse valikusse on võetud O. v. Ungern-Sternbergi foto Niagara kosest (lk. 124), samuti keemiaprofessor С Schmidti ja tema abikaasa fotod aastast (lk. 134). Esimese sissevõtmine oleks põhjendatud, kui foto oleks dateeritud ja väga varajane, teiste puhul ei näi olevat muud põhjendust kui tahe näidata, et raamatukogul on ka fotokogu ja see sisaldab Tartu ülikooli õppejõudude haruldasi fotosid. Üldse näib valik olevat vähe süstemaatiline. On muidki ebajärjekindlusi, näiteks teoste kirjeldamises. Ei ole arusaadav, miks ühtedes kirjetes on antud pealkiri originaalkeeles (lk. 22, 24, 26, , 40, , 64, 84), teistes tõlkes (27, 49, 50, 57, 58, 59, 63, 93), mõnedel aga ei ole üldse pealkirja (lk. 62, 89). Üksikutel juhtudel on kirjeldamisprintsiip erinev ka ühel ja samal leheküljel. Näiteks on J. Hübneri «Kaks kord wiiskümmend kaks Piibli-luggemist» illustratsioonide kirjes raamatu pealkiri eesti ja vene keeles originaalkujul, inglise keeles aga tõlkes (lk. 109). Tuleb ette ka seda, et kirje on eri keeltes sisuliselt erinev. Näiteks on lk. 94 eesti keeles: ««Атлас российской» (Peterburi 1745). Illustratsioon Vene impeeriumi üldkaardile.» Sisuliselt vastab sellele ka venekeelne tekst, täiesti erinev on aga ingliskeelne: ««Атлас российской» (St. Petersburg, 1745) one of the period's best and most accurate atlasses», sest esimestes märgitakse, et tegu on illustratsiooniga, viimase järgi aga peaks reprodutseeritud olema tiitelleht. Nõnda on selles raamatus mõndagi, mille kallal võib norida. Ometi on albu- 567

62 mi ilmumine rõõmustav sündmus. Me ei saa õigesti mõista raamatut (ja ka muid kultuurivarasid), kui me neid üksikasjalikult tundma ei õpi, nende väärtust lahti ei mõtesta ja neid ei propageeri. Mis puutub raamatusse (ja ka käsikirjasse), siis ainult TRU Teaduslikul Raamatukogul on haruldaste raamatute osakond, kus uuritakse raamatut eksemplarina, nõnda et õpitakse peale autori ja sisu tundma ka paberit, trükitehnikat, kirja, illustratsioone, köidet ning konkreetse eksemplari saatust läbi aegade ja ühtlasi tehakse kõik, et see eksemplar säiliks. Niisuguste raamatute ilmumine on sellele tööle toeks ja ergutab ka teisi midagi säärast tegema. See on hädavajalik, et Soome kõrgkooliõpilastele määratud eesti keele lugemikel ja kirjandusõpikuil on oma ajalugu. Gustav Suitsu toimetusel on ilmunud «Eesti lugemisraamat» kahes osas (1916 ja 1919). Leeni Vesterinen ja Helmer Winter on koostanud «Eesti lugemiku» (1936). Neis teostes on lugemispalu rahvaluulest ja vanemast kirjandusest. Teisena mainitud raamatu uustrükk on ilmunud Sellesse oli võetud näiteid ka väliseesti kirjandusest. Jyväskylä ülikooli soome keele asutise (= kateedri) väljaannete sarjas on Toivo Kuldsepp avaldanud «Kaasaegse eesti kirjanduse lugemiku» (1975). See Jyväskylä väljaanne ongi osalt olnud vaadeldava uue lugemiku aluseks. «Nykyviron lukemisto» on trükitehniliselt ilus raamat. Selle esikaanel on Tallinna linnavaade. Sisult on ta hea raamat. See pole vaid pelk_ lugemik. Selles on uurimuslikku eesti nõukogude kirjandusest ja kirjanikest ning eesti keele suhteist soome keelega. Et soome üliõpilane saaks mitmekülgsema käsituse tänapäeva eesti kirjakeelest, selleks on lugemikus ka teaduslikke tekste kirjandusloo ja keeleteaduse alalt. Tekstide sissejuhatuseks on kaks pikemat uurimuslikku kirjutist. Toivo Kuldsepp on kirjutanud peatüki eesti nõukogude kirjanduse põhiomapärast (lk ). Selles on näidatud, kuidas eesti kirjanduses on proosa ja luule arenenud igal sõjajärgsel kümnendil. On esitatud ka ülevaade Tartu ülikoolis ja Eesti NSV Teaduste Akadeemia KKI-s ning Kirjandusmuuseumis tehtud kirjandusloolisest uurimistööst. On näidatud, missugune suur osatähtsus on olnud «Loomingul», «Keelel ja Kirjandumeie kultuurivarad säiliksid ja kasutamist leiaksid. Need varad on tublisti suuremad, kui üldsus teab. Palju tuhandeid väärt või täiesti asendamatud väärtused on aga kas hoiutingimuste sobimatuse või restaureerimis- ja' konserveerimisvõimaluste puudumise tõttu hävimisohus, sest neid ei tunta ega hinnata küllaldaselt. Nõnda täidab «Rara», oma puudustele vaatamata tähtsat kultuurimissiooni. Ainult et «maailma parimate näidiste tasemel», nagu me armastame ütelda, ta siiski ei ole. On küll hästi mõeldud, aga mitte niisama hästi tehtud. V. Miller EESTI KEELE LUGEMIK SOOMLASTELE T. Kuldsepp, T. Seilenthal. Nykyviron lukemisto. Tietolipas 82. Suomalaisen Kirjallisuuden Seura, Helsinki, lk. 568 sel» ning «Sirbil ja Vasaral» eesti kirjanduse ja kirjandusteaduse tõhustamisel. On toodud ka soome keeles ilmunud eesti nõukogude ilukirjanduse tõlgete bibliograafia. Mainitagu siinkohal, et juba aastal on Toivo Kuldsepalt ilmunud eriuurimus «Viron kirjallisuus Suomessa». Kirjandusloolisele sissejuhatusele on nagu täienduseks võetud palasid viielt autorilt: V. Adamsi «Kuidas sündis mu hilislüürika», N. Andreseni «Novellist Friedebert Tuglas», О. Jõe «Kas ainult päevamure?», E. Nirgi «Kreutzwald ja eesti rahvusliku kirjanduse algus» (katkend doktoriväitekirjast) ning H. Peebu «Mõni sõna kirjanduslikest sidemetest». Neli viimast pala toovad soome lugeja ette endisi ja nüüdseid eesti kirjanduse keskseid probleeme. Tõnu Seilenthalilt on peatükk soome ja eesti keele erinevustest (lk ). Selles on kõigepealt käsitletud eesti sõnavara kujunemist eri ajastutel ning vaadeldud, mille poolest see läheb lahku soome omast. Eriti on tähelepanu juhitud nendele sõnatüvedele, millel kummaski keeles on erinev tähendus. Edasi on näidatud, kuidas eesti keel erineb soome keelest foneetiliselt, morfoloogiliselt ja süntaktiliselt. Kahe keele võrdlusmaterjal tõstab esile just need seigad, mis soomlastele on teadmiseks hädavajalikud. T. Seilenthali sissejuhatava osaga liituvad A. Kase «Kuidas tuli õ-täht eesti keelde», H. Saari «Sõna, mida ei saanudki olla», H. Rätsepa «Lindu tuntakse laulust, inimest keelest» ja M. Hindi «Kahemõtteline keel». Häälik õ on soomlasele võõras. Sellepärast on lausa otstarbekas, et selle märki ja sisu on erald: käsitletud Eesti sõnavara erikülgselt tutvustavad

63 kirjutised võimaldavad soomlasel süveneda neisse küsimustesse, mis huvitavad tänapäeva eesti keele tarvitajat. Soome keelt õpetatakse paljudes ülikoolides väljaspool Soomet. Mitmes sellises ülikoolis on soome keele kõrvalkeelena õppeaineks ka eesti keel. «Nykyviron lukemisto» sissejuhatavad osad ning lugemispalad aitavad kõikjal eesti keelt õigemini kätte saada. Lugemiku peaosa on muidugi lugemispalad. Need on valitud üldiselt nii, et eesti keelt ja kirjandust õppivad noored ning muudki saavad üsna ilmeka lühikujutelma eesti kirjanduse olemusest. Proosakirjanikest on esindatud E. Krusten, A. Hint, O. Tooming, P. Kuusberg, J. Peegel, J. Kross, L. Promet, R. Kaugver, A. Beekman, A. Valton, E. Vetemaa, M. Traat, R. Saluri, V. Vahing. J. Tuulik, Ü. Tuulik, T. Kallas, M. Unt, T. Vint ja M. Saat. Loetelust nähtub, et proosapalu on võetud üksnes elavailt autoreilt. F. Tuglasest on lk. 226 öeldud, et tema toodangu enamik on ilmunud enne aastat, seega siis enne nõukogude aega. Luuletajatest on esindatud M. Raud, B. Alver, A. Kaal, K. Merilaas, D. Vaarandi, U. Laht, A. Kaalep, A. Suuman, E. Niit, V. Beekman, N. Baturin, R. Rimmel, H. Runnel, A. Ehin, J. Kaplinski, P.-E. Rummo, V. Härm, V. Luik, L. Tungal ja J. Viiding. Lugemikule olid ette nähtud mahupiirid. Vist sellepärast pole toodud näiteid mõnegi mainitud luuletaja proosaloomingust. Eesti kirjanduse ja keele seisukohalt oleks olnud huvitav, kui tollestki oleks midagi esile toodud. Allakirjutanu loodab, et lugemikust tuleb teinegi trükk, sest käesoleva trüki levik on olnud suur ka väljaspool kõrgkoole. Kui uut trükki valmistatakse, siis soovitaks küll koostajaile, et nad esitaksid luuletajaid lühidalt prosaistidenagi, kui nad seda tegelikult on, ja lisaksid veel mõne autori, kas või E. Raua. Retsensent pole kirjandusteadlane, ta on vaid kirjanduse lugeja. Kirjanduse lugejana näib talle, et lugemikus toodud palad on kõigiti esinduslikud. Asjaomaste lugemispalade ette on paigutatud iga autori elulookirjeldus ning mainitud tema tähtsamad teosed. Sissejuhatavad osad ja kommentaarid on soomekeelsed. Kommentaarid on nagu entsüklopeedia lühiartiklid. millest lugemiku kasutajad tutvuvad ka nende eesti autoritega, keda soome teatmeteostes ei leidu. Eesti entsüklopeedilised teosed pole aga kõigile soomlastele kättesaadavad. Ka väliseestlaste poolt on avaldatud mõned eesti keele lugemikud neile kõrgkoolide õpilastele, kes õpivad väljaspool Nõukogude Liitu. Neis lugemikes on aga Eesti NSV kirjanduslik tänapäev esitatud puudulikult või sellest on üldse eirates mööda mindud. «Nykyviron lukemisto» pakub väliseestlastelegi palju uut ja huvitavat. Ta on täitnud kaua püsinud lünga. Paul Ariste VLR Martin Ollisaar. Väike lühendiraamat. Kirjastus «Valgus», Tallinn, lk. Hind 85 kop. Janu igasuguste sõnastike ja teatmeteoste järele sai eriti ilmseks 1970-ndate aastate algul, kui tõusis meeletu ENEpalavik, mis haaras neidki, kes muidu raamatut üksnes panni alusena kasutasid ndad aastad kujunesidki Eestimaal väikeseks valgustusajastuks, entsüklopcdistlik vaim nakatas paljusid ühiskonnakihte, suurmoeks said kõikvõimalikud viktoriinid ja mälumängud. Süües kasvab isu. Kuigi ENE-le on järgnenud mitmeid teatmikke, püsib endiselt nõudmine seda sorti kirjavara järele. Nüüd on eesti rahval jälle põhjust rõõmustada. Ilmunud on uus teatmeteos, olgugi et mitte just eriti kapitaalne Martin Ollisaare koostatud lühendiraamat. «Eestikeelses kirjanduses ja perioodikas esinevate lühendite dešifreerimise hõlbustamiseks mõeldud sõnastik sisaldab valimiku ladina tähedest lühendeid teaduse, tehnika, põllumajanduse, poliitika ja kultuuri valdkonnast. Selgitav tekst sisaldab võõrkeelsete lühendite tõlke, mõnikord ka lühikese seletuse. Vajalik käsiraamat kõige laiemale tarvitajaskonnale» (annotatsioon tiitellehe pöördel). Põhiküsimus niisuguse raamatu koostamisel on teadagi materjali valik. Loomulikult peaks sõnastik taotlema ammendavust eestikeelsete lühendite esitamisel. Selles osas on M. Ollisaare teos üsnagi täielik, registreerides kõik või peaaegu kõik käibel olevad tavalühendid. Päris 100% on siingi saavutamatu, sest lühendeid sünnib kogu aeg juurde ja üht sõna võib eesti keeles lühendada mitmel-setmel viisil. Võõrlühendite puhul seevastu tuleb rakendada ranget selektsiooni, sest kõiki maailmas käibivaid lühendeid niikuinii registreerida ei jõua. Juba inglise keeles olevat neid üle kaheksakümne tuhande. Siin peab valikut juhtima see, kuivõrd laialt üht või teist lühendit rahvusvaheliselt kasutatakse. Kuigi annotatsiooni 569

64 järgi on sõnastikku koondatud eestikeelsetes tekstides esinevad lühendid, ei pea see paika. Võõrlühendeid on võetud ka tosinast välismaa sõnastikust, mida eessõna lõpul mainitakse. Nii ongi õige, sest ega pea ju ometi ootama, kuni meie trükisõna lühendi ära pühitseb. Aitab sellestki, kui lühendi taga seisev nähtus või institutsioon on aktuaalne, nii et tast võib ka meie trükistes juttu tulla. Kasutades ainestiku kogumisel välismaa allikaid, ei tasu neid siiski päriselt kopeerida. Meie kuulume teise kultuuriregiooni kui türklased või uusmeremaalased ja puutume kokku teistsuguste asjandustega. Tunnetuslikku huvi võib ju pakkuda sõnastiku lisas toodud võti,,kuidas endale telegrammiga Firenzes luksusnumbrit reserveerida, kuid praktikas ei ole sellest teadmisest suuremat tolku. Seevastu oleks omal kohal vene lühendite täielikum esitelu, sest igasuguste üleliiduliste ametkondadega tuleb meil iga päev tegemist teha. Sissejuhatuses kinnitab ka M. Ollisaar ise ÖS-i tähelepanekut, et «on peaaegu võimatu aru saada, milline asutus peitub lühendi taga nagu Glavbumsbõt või Torgmortrans» (lk. 4). Seepärast olekski just vaja sellised lühendid sõnastikus lahti muukida. Teiselt poolt on meil ka soomlastega küllalt tihe läbikäimine, nii et ka soome lühendeid oleks võinud esitada ohtramalt kui praegu. Nendele oleks'itelc võib vastu seada mahulised kaalutlused ruumi puudusel tuli piirduda napi valikuga. Siiski saanuks ka praeguse kogumi korral mõnevõrra ruumi säästa, kui poleks eraldi esitatud punktiga ja punktita lühendivariante. Eriti käib see eesti lühendite kohta, kus punkt on fakultatiivne (vt. T. E reit, Kuidas lühendada. KK 1979 nr. 4, lk ). Esitame üiasuse näitena ühe sellise fragmendi: ingl, ka ingl. inglise keel 'ingl. inglise 2 ingl. -* ingl Nüüd veel paar pisimärkust. Eksikombel on lühendi pähe pakutud ja EPA-ea võrdsustatud aku (lk. 5). Kui liigitada aku lühendite alla, siis tuleb lühendeiks arvata ka sellised sõnad nagu troll (trollibuss), stipp (stipendium), makk (mag^ netofon), ratsima (ratsionahseerima) jt Mingi üleminekuala lühendite ja kõnekeelsete kuluvormide vahel ju muidugi on, vrd. prof. ja proff 'professor' arstide keelepruugis. Samas on aga kummalgi isesugune staatus ja stiiliväärtus: lühendid lähtuvad kirjast ja ei pea seetõttu arvestama eesti keele sõnastruktuuri reegleid (TPI asemel on üldiselt kasutusele tulnud suupärasem tip), stiili poolest on lühendid neutraalsed või isegi ametlikud. Seevastu sünnivad aku-iüüpi lühivormid just sundimatus kõnes ja on vähemasti esialgu familiaarse varjundiga. Ajapikku võivad nemadki neutraliseeruda ja oma algvormi hoopis keelest välja süüa. Üldiselt on aga asjaomane raamat hoole ja armastusega kokku seatud ning täiendab jälle natuke meie teatmeteoste hõredavõitu rida. J. Sang 570

65 RIN GDVAADE Läti lüürika ajalugu sitletakse ühiskondlikku Valve Kingisepp vaatles tausta ja eraldi kõige tooniandvamaid luuletajaid. singu «Marahwa Näddala- saksa laensõnu O. W. Ma on 1976 Riias «Liesma» kirjastusel ilmunud Vitolds Seni on läti luule ajalugu vaadeldud mitmete male Masingu arukat suhtu Lehes». Kõneleja tõstis esi Valeinise ligi neljasajaleheküljelisc raamatu («Latviešu lirikas vesture») teedes ja läti luule antoloo laenud olid tal üks sõnahukamate tööde eessõnamist laenudesse üldse ma ja pealkiri. Autor on gias (7 köidet, ilmunud гага rikastamise ja mitmekesistamise võimalusi Läti Riikliku Ülikooli professor, kes on kirjutanud ka kapitaalses läti kirjan ning iseloomustas siis lä ), loomulikult rea ülevaatlikke töid läti dusloos, mis eesti ikka veel hemalt nädalalehes tarvitamist leidnud saksa laen luule eri perioodide kohta; pooleli olevast sõsarväljaandest ammu ette jõudnusõnu eesti kirjakeele tolla 1978 avaldas ta «Sissejuhatuse kirjandusteadusse» na nüüdseks juba vananema on hakanud. Kasutatud laenkeelendite sest üldseisust lähtudes. («Ievads literaturas zinatne»). hulgas on nii juhuslikumaid, mis pole hiljem käi «Läti lüürika ajalugu» «Läti lüürika ajalugu» võiks olla kasulik õppevahend eesti filoloogidele lälump 'kaltsukaupmees'. bele tulnud (näit. hader- on autori sõnade järgi esimene katse anda ülevaade ti kirjanduse kursuse krüünspann 'vaserooste' läti lüürika arengust selle omandamisel. Vajalik oleks jt.), tollal uudseina tundunuid (nagu pulpet 'kirju algusest kuni tänapäevani. niisugune raamat ka eesti Teos ei pretendeeri olema lüürikast. Paraku on vist tuspult', mugeldamine 'salakaubavedu') kui ka neid, täielik luuleülevaade, sest küll vaevalt loota, et me välja on jäetud lüroeepika, nii pea midagi samataolist mis aja jooksul üha tuntumaks said (nagu geiser, humoristlik-satiirilise ja oma lõunanaabritele vastu lasteluule käsitlus. Vaadeldes lüürikat sotsiaalsest S. Priede sealhulgas arvukalt saksa saaksime panna. puudel, rehnung jms.), aspektist, peegeldab raamat läti ühiskonna aren kaudu võõrsilt tulnud sõnu keele kui vahendaiakeele gulugu vastavalt žanri (parlament, assesar, konsul, adjutant, armee, hu spetsiifikale, arvestab luuletajate individuaalset saar, miilits, politsei, prot Veski päev 1980 omapära ja rõhutab ajajärgu tendentse. Käsitletakse Tänavuse J. V. Veski sess, kamtal, protsent, metall, nafta, planeet, rakett, kirjanduselu kujunemist, päeva 27. juunil Tartus kirjanduslikke rühmitusi ja korraldas Emakeele Selts kliinik jt.). Tähelepandav grupeeringuid. Suurt tähelepanu on pööratud poee keele- ja tõlkesektsiooniga vähe tuntud võõrsõnu teks koos Ajakirjanike Liidu on seejuures Masingu viis tide keelele, stiilile, rütmikale ja stroofikale. Raamat ajakirjanduskeele küsimu koos maakeelsete sünonüü ning kõne alla võeti siin tis ära seletada või esitada on kirjutatud lihtsas, kõigile mõistetavas keeles. avasõnas rõhutas, oli nii Eesti ajakirjanduskeele sed. Nagu Arnold Kask midega. Peatükke on vastavalt ajajärkudele seitse: läti lüürika õigustatud. Ajakirjanduse Mare Onga, kes rääkis sugune teemavalik kõigiti ajaloolist vaatlust jätkas allikad, rahvusliku lüürika ja üldse trükisõna vastu ühiskondlik-poliitilisest sõnavarast nädalalehes «Per algperiood ( tundis Veski huvi noorpõlvest peale. Ajakirjandusel no Postimees». Nagu Ma ndad aastad), «uue voolu» ajajärk (1890-ndad aastad), kodanlik-demokraat- a töötas ta ne, nii paistab ka Jannseni oli tema elus oluline osa: singu toimetatud väljaanliku revolutsiooni periood, Tallinnas «Teataja» toimetuses, hiljem «Päevalehe» omanäolise ning rikka sõ «Perno Postimees» silma nõukogude lüürika algperiood ( ) ja ia teiste lehtede juures, oli navaraga. Mitmepalgeline areng Nõukogude Liidus kauemat aega ajakirjade on selles lehes ühiskondlikpoliitiline (riiki, riigikait ( ), kodanliku «Eesti Kirjandus» ja «Eesti Läti lüürika ( ), Keel» toimetaja. Ja ka vanuigi, oma elu lõpupäevini kondlikku tegevust, ühisset, rahvaid, seisusi, selts läti nõukogude lüürika (1940-ndaist aastaist kuni jälgis teenekas akadeemik kondlikke organisatsioone 1970-ndate aastate keskpaigani). Peatükkide ala suure tähelepanuga. vitavamatest tarvitustest ajakirjanduse keeletarvitust jm. puudutav) leksika. Huosad on väga detailsed, kä Kuulati ära viis ettekannet, asjatalitaja 'konsul, mainitagu selliseid nagu saadik', 571

66 MART RAUD Mart Raud oli eesti kirjanduse esilekerkivaid kujundajaid selle intensiivse arengu mitmetel muutlikel etappidel. Ei ole palju neid, kelle loometöö kestust võib mõõta kuue aastakümnega, veel vähem neid, kes on suutnud hiliseanigi püsida loomingulises kõrgvormis. Mart Raud suutis seda koguni ennastületavalt, ta hilisluule mõttelend ja sõnataidurlikkus näis olevat vaibumatu ja piirideta. See oli otsekui võidujooks ajaga, sügisemehe trotslik vastupanu aastatekoormale ja tervisehädadele. Aeg seda kallim on rahus püsida: viimset laulu meilt võidakse küsida. Ei mitte väsinult püstipäi vaadakem veel, mis meil pooleli jäi. Õhtu on. Väravad pannakse vääti. Mis me nüüd kohe ei leia, see jääbki. Võib-olla tiivustas toda kevadvärsket sügisepuhangut püüe heastada pika kirjanikutee mõnedel varasematel etappidel saavutamata jäänut. Tarve enesele ja teistele selgeks rääkida varju ja valguse vahekorrad «Kuldsest sügisest» alates oli see Mart Raua luule üks läbivamaid teemasid. See oli ühtaegu isiklikust ja ühiskondlikust lähtunud luule, kirja pandud veendumusega, et täie rinnaga, sügavalt hingata saab ja võib siis, kui «iga sõna on õige, / kõik laused / on kindlad ja ausad, / puhtast südamest lausutud». Seda suutis oma elutarkuse kõrguselt sisendada too vana ja haige mees, kellelt hingamine selle sõna kõige otsesemas tähenduses nõudis juba aastaid mehist üleolekut rinda ängistanud valudest ja vaevadest. Aga luulesõna kutsumus oli_ tugevam kõigest, püsis soov «viimse õhtuni... vesta ja tahuda» uusi laule oma maast, mida ei saa maha matta, ja oma rahvast, kes ei sure. Kui aastakümnete kaugusesse jääv romantilise noorusluule periood kõrvale jätta, on Mart Raua peamiseks kutsumuseks olnud kaasasammumine elu ja aja põhiküsimustega. Siit ta luule tõsieluline, sotsiaalselt aktiivne probleemistik, oma loojamissiooni ja vastutuse täpne tunnetamine. Seda eriti nõukogude perioodi loomingus, alates Suure Isamaasõja aastate luule tähelepanuväärsest kõrgtasemest. Aja nõuded kunstiloomingule on vahetus sõltuvuses ajast enesest. Mõnikord dikteerib aeg ka näiliselt õiget ja aktuaalset ning sääraseid ajendeid järgiv looming ei tarvitse päriselt ühtida looja sisesunni ega -tundega. Nõnda ka Mart Raua puhul. Seda olulisem on märgata ta hilisemat enesekriitilist rangust, millise järjekindlusega üritas ta «eneses elaavalik käekiri 'manifest', sõjavalvamine 'sõjaline valmisolek'. Nagu Masing, nii ei saanud Jannsengi oma lehes läbi omakeelse sõnavaraga, vaid pidi pruukima ka laene, näit. auastmenimetused admiral, kindraladjutant, kindralkuberner, brigaadikindral, rahvanimetused tšerkess, Belgiamees, birmaan 'birmalane', hiinalane, samojeedi rahvas, seisuslikku kuuluvust märkivad brahmiin, vaiss, 572 šuuder (Indias) jm., seltskonnaelu ja ühiskondlikku tegevusi ning kihistumistki kajastavad seltsinimetused karskuseselts, lauluselts, kindlustusselts, rahameeste selts, töörahvaselts 'töölisühing'. Rohkesti kasutas Jannsen sünonüüme ja ümberütlemist. Jutujärje võttis üle Juhan Peegel, kes kõneles tänapäeva ajalehekeelest. Esineja iseloomustas ajalehekeelt kui mitmepalgelist, žanriti jaotuvat, ent sealjuures siiski kui omaette nähtust (ajalehekeel kui kirjakeele iseseisev funktsionaalne stiilisüsteem). Ajalehekeele ühtsus rajaneb mitmetel keelevälistel teguritel, nagu massilisus, jiudislikkus, arusaadavusnoue jms. Selle ühtluse taga aga on kaks vastakat, kontrasteeruvat tendentsi: ajalehekeel luuakse, ühtaegu ekspressiivsusele ja standardile orienteeru-

67 Vale elavale tõele» leida kõige õigemat, täisteralise tähendusega ütlemist. Kirjaniku vastutus tänapäeval ei vähene, vaid aina suureneb, toonitas vanameister alles hiljuti kunsti nüüdismissioonist kõneldes. Ka on ta sisendanud, et kunstilooming peaks võimalikult laiemalt haarama ja üldistama inimliku ja ühiskondliku elu avarust ning sügavust, seda mis tahes moekammitsatega piiramata või ahendamata. Seda kõike järgis ta ise õtse ideaalilähedase täiusega, päevatundlikkusega, mis võib eeskujuks olla nii nüüd kui tulevikuski. Mart Raua kirjanikusõna oli valdavalt kantud vääramatust eluusust ning -jaatusest. Sestap on mõistetav ta paljude värsside hoiatav paatos. Mis parata, lüürikuavaldused, mis sunnivad mõtlema selle üle, «et aegade kestes / inimene inimestes / õtsa ei saaks», et maa jääks maaks, vesi veeks ja leib leivaks ning et inimkond oma tormilise edasimineku teel inimest maha ei unustaks need avaldused pole kahjuks sündinud üksnes lauliku sönaseadmismõnu viljana. Mis viimasesse puutub, siis selles oli Mart Raud omaette fenomen. Ühtviisi imetlust äratab nii ta erakordselt avar ja tundlik keeletaju kui ka julgus selle rakendamisel. Nõnda läbi aastakümnete, enamasti vääratamata. Üha säravamalt ja sädelevamalt oskas ta sõna elama panna, anda sellele ühtaegu sisu ja selgust, kaalu ja hinda, mõnu ja menu. Sõnad ei ole küll asjad ise, kõik tööd ja kõik teod on sõnadest suuremad. Nõnda on luuletaja tõdenud ja ühtlasi kinnitanud usku sõnaivade idanevusse, usku mõtte elavasse jõusse, sõna jälgedesse aegade teedel. Ja see usk, sõnaime tabamise tarve on olnud jõuks, mis sõnameest ja tema tööd on aidanud edasi viia, sageli õtse imetabaste tulemusteni. Alustanud ja lõpetanud luuleraamatuga, on poeet ajuti taandunud romanisti, novellisti või dramaturgi ees siingi viljakalt ja tulemuslikult. Romaanid «Kirves ja kuu» ning «Turg» kuuluvad meie proosa põhivara hulka, oma uut lavaelu elab lustakas ja lopsakas «Suveöö ilmsi». Aga Mart Raua põhikutsumuseks oli ja jäi luule, mida kinnitavad ka ta proosatekstide lüürilised allhoovused, nende hingestatus, nõtke ja rütmikas sõnastus. Mart Raua Viljandimaa suvekodu töölauale jäid uue raamatu käsikirjad veel lõplikult valimata ja reastamata. See tulevane raamat kannab alapealkirja «Valik luulet aastaist ». Haiguste kiuste oli selle kogumiku saatus autorile eriliselt südamelähedane kõige viimaste päevadeni, kõnelused valiku- ja koostamisprintsiipide üle jätkusid haiglapalatiski. Veel viimastel elukuudel suutis ta uustrükiks redigeerida toreda kimbu luuletusi, mis seni teada vaid esitrüki kaudu või pole veel raamatukaante vahele jõudnudki. Kuueteistkümnene koolipoiss alustas kord eleegiliste värssidega sügisnukrusest. Seitsmekümnekuueselt lahkunud rahvakirjaniku viimasest, kohneteistkümnendast värsikogust «Arateeline» leiame luuletuse oma aastate all väsinud sügisemehest, kellel päevade laen juba küllaga käes. Koos me kord väsime: tuks ja tuks... Avaneb tume, tammine uks. Sinna, mu süda, kui kutse sa tuikled, siis tulen kaasa, ei vaidle, ei puikle. Minna... nii lihtne ja loomulik näib. Aga see uks... ainult kinni ta käib. Sealt, läbi viimse tule või mulla, tõesti ei saa enam tagasi tulla. Arateele asumine tuli keset sügavat suve keset elu ja õitsemist, keset laulupeo laulu. Kuldse sügise mees kolis jäädavalt Ala-Tarre. Sõna elab edasi. Rahvas ja raamatutes. August Eelmäe des (V. Kostomarov). Standardiseerumisele ja ekspressiivsusele vastavalt koondub ajalehekeel kahe pooluse ümber: impersonaalsus ja personaalsus. Esimest kannavad ametlikud materjalid, teisele annavad näo individuaalsed autorilood. Ajalehekeele need kaks sfääri peavad olema tasakaalus. Alati see nii ei ole. Kui ndail aastail domineeris tugevasti impersonaalsus, tõrjudes oma klišeede ja stampidega personaalse poole välja, siis 1970-ndail aastail ja ka praegu on personaalne pool küllalt milmekesine, avar ja tugev, mõnikord liigagi, mistõttu ajalehe need kaks põhisfääri on teineteisest kaugenenud. Ehkki ka personaalsel poolel on liialdusi ja küsitavusi, tuleb üldise kommunikatiivsuse seisukohalt tugevasti kritiseerida just teist poolt. J. Peegel rõhutas korduvalt, et ajalehesõnum peab olema kõigile arusaadav ja seda juba esmasel lugemisel. Selle nõude vastu eksitakse aga rängalt impersonaalse poole peäl, millele (eriti TASS-i materjalidele) on iseloomulik teksti umb- ja ebamäärasus, staatilisus ning raskepärasus, tegusõnade vähesus ja teksti koormatus nimisõnadega, küllastatus võõrsõnadega, kahtlased metafoo- 573

68 rid ja keerukas lausestus, seega kõik need jooned, mis kahjustavad teksti arusaadavust. Kõike seda tõestas esineja konkreetse analüüsiga. Mitteloetavate tekstide kuhjajad ei pea silmas, et isegi kõige sagedamad võõrsõnad jäävad tegelikult paljudele lugejatele arusaamatuks ning et peaaegu pooltel aastastel lugejatel pole keskharidust. Termineid ajakirjanduskeeles käsitles Henno Meriste. Oskuskeele ja üldkeele, termini ja mittetermini vahel range piir puudub, eriti ajakirjanduses. Terminid on kõike kajastavas ajakirjanduses paratamatud. Sageli on just ajakirjandus uute oskussõnade tutvustaja (näit. kosmonautikaterminid kuukulgur, põkkemoodul jt.). Ajakirjandus on see koht, kus paljud otstarbekad ning asjakohased uudissõnad on saanud üldtuttavaks (näit. taidlus, taidleja, selve, pääsla, kõrgkool, teave, sõjard, tarnima, linnak, kallur, tankla, turvavöö, selvefoor, vestmik, terminid esiosaga laus-, tari- jpt.). Nagu eesti kirjakeelele üldse, nii ka moodsale ajakirjanduskeelele on omane tendents keelendi lühidusele ja kompaktsusele võrreldagu kas või väljendeid relvarahujoonjavatascm tulevahetuse lõpetamise joon, ülehelilennuk ja varasemad helist kiiremini liikuv lennuk, helikiirust ületav lennuk, ülehelikiirusega lennuk. Kõneleja tõi hulgaliselt näiteid nii terminite ja terminilähedaste väljendite oskusliku ningvaheldusrikka kui ka väära või mõtlematu kasutamise kohta meie ajakirjanduses. Terminoloogilistele küsitavustele ning ebatäpsustele ja eksimustele on ajakirjanike keele- ja tõlkesektsioonis pööratud palju tähelepanu, terminoloogiaküsimusi on arutatud sellekohased erikoosolekuil. Helju Vals mõlgutas mõtteid selle üle, mida tähendab Veski moodi lehte teha. Ta märkis, et muidugi peame panema erilist rõhku ajakirjanduses 574 kasutatavaile sõnadele, eriti terminitele, kuid sellega piirduda ei saa. Alles lausetes, sõnastuses tervikuna saab ajakirjanduskeel oma ilme. Selles mõttes on, kolmandik toimetusse laekuvatest käsikirjadest vastuvõetav, ülejäänus aga võistlevad kantseliit ja päi abarokk. Eriti viimane on hakanud võimust võtma. Ladusus ja ladnasus on siiski kaks ise asja. Mõõdukuse ning loomulikkuse piir on ületatud juhtumeil «Tegi TRÜ-le ära», «Ka tänavune kivi läheb viisaastaku müüri», «Traktoristi ülakeha on särgipiinadest vaba» (!) jms. Omamoodi tipp on pealkiri «Per aspera heinamaale». Vaja on suuremat lihtsust ja loomulikkust, mida pooldas ka J. V. Veski. Ettekandeid täiendasid ja sidusid asjakohased küsimused ning sõnavõtud (A. Loorits, H. Ots, P. Nurmekund), mida ühendas hool ning mure meie ajakirjanduse kui tähtsa kultuurikandja ning keelehooldeobiekti ja -kanali pärast. Üldse oli tänavune, 13. Veski päev üks terviklikumaid, pannes seejuures ka mõtted liikuma. R. Kull TRÜ filoloogide diplomitöid 1980 Tänavused filoloogiadiplomandid kaitsesid oma töid üsna mitmes järgus, sest olümpiaettevalmistused ei jätnud ülikooligi puudutamata. Oletagem, et see mõningane kiirustamine diplomitööde taset palju ei mõjutanud, pealegi tutvustame alljärgnevalt nagu ikka just neid töid. mis põhjalikkuse ja muude vooruste poolest silma paistsid. Eesti keele eriharust peab ennekõike nimetama sõnavaraalaseid diplomitöid: Helle Nääri «Arstiteadusealast sõnavara eesti kirjasõnas » ja Mall Kõpu «J. Aaviku «Uute sõnade ja vähem tuntud sõnade sõnastiku» allikad»: Mõlemad nad on mahukad, täpsed ja meie kirjakeele sõnavara ajaloo läbitöötamises olulised. Ka parim dialektoloogiaalane töö käsitleb sõnavara Mari Lühiste «Naiste käsitööga seotud sõnavara Tõstamaa murrakus». Üsna tõsiseks uurimuseks tuleb pidada Ülle Ustali tööd «Perfekti kasutamise semantilistest tingimustest tänapäeva eesti keeles». Ü. Ustali käsitluse publitseerib kateeder oma rotaprintväljaandes. Kaitsmisel kiideti ka Lilian Auna eesti keele õpetamise metoodika alast diplomitööd «Tundmatute sõnade seletamise võtted 4. ja 5. klassis». Head lingvistilist ettevalmistust ning järjekindlat ja asjalikku käsitlust leidus teisteski töödes: Sirje Priki «Kudumisalane sõnavara eesti murretes», Urve Hermanni «Uusi ja vähem tuntud sõnu V. Grünthal-Ridala loomingus aastail », Andres Heinapuu «Unikaalsete ja seotud esiosadega (liit)- sõnad eesti keeles», Ellen Mandeli «Noomeni morfoloogia Kanepi murrakus», Marika Tiitsu «Eesti keele sõnade automaatpoolitamine», Heli Sepa «le-, ne-, tse-, ata- (ahta-) liiteliste verbide morfoloogiline struktuur ja tähendus», Kersti Hinno «Võõrsõnade käsitlus 6. klassi eesli keele, geograafia- ja botaanikakursuses» ja Eva Viira «Ooperi- ja kontserdikavade keeleline tase (RAT «Estonia» ja ENSV Riikliku Filharmoonia kavad )». Soome-Ugri eriharu diplomitööd on ikka häid hindeid pälvinud, nii ka tänavu. Eriharu üliõpilased käivad alati ise vastaval keelealal ka materjali kogumas, mida siis kas kursusevõi diplomitöös analüüsitakse. Nimetagem tänavusi töid: Anne Aasamaa «Adverbid ning post- ja prepositsioonid soome keele Kurgola murdes», Ingrid Ki alli «Toitlusalast sõnavara isuri keeles», Eevi Kärdla «E. Sinervo teose «Viljami vaihdokas» eestikeelse tõlke analüüs», Tiiä

69 Pruuli «Ingerisoome Kurgola murde kohanimede analüüs» ja Lyyli Virkuse «Isuri rahvakalender». Kõige rohkem diplomitöid tuleb kaitsmisele kirjanduse eriharus ja loomulikult on siin siis ka taseme kõikumine suurem. Tänavuse väljapaistvaima ja ka metoodiliselt kindlakäelisima töö on kirjutanud Tiina Rätsep «Nikolai Baturini «Leiud kajast» stiili eripärast». Ei saa mainimata jätta, et vaatlusalune Baturini teos on stiiliuurijale küll igati põnev ja ligitõmbav objekt, aga hoopiski mitte kerge ja vastuoludeta materjal. Ja veel: meie stiiliuurimine vajab juba ammu värskeid jõude, nii keelekui kirjandusteaduse poolel. T. Rätsepale peaks diplomandikarastus igatahes julgust andma. Paremate tööde hulgas nimetati veel järgmisi: Kaja Tikase «Henrik Visnapuu arvustuses». Margit Jõesaare ««Noor-Eesti» luule motiivistik», Krõõt Liivaku «Betti Alver arvustuses», Ene Veenpere «Eetilised ja sotsiaalsed probleemid A. Sanga luules», Marie Edela «К. A. Hindrey psühholoogilisolustikulised romaanid», Reet Saia «Töö ja tööinimese kujutamine eesti laste- ja noorsookirjanduses aastail », Astrid Ausi «Hugo Raudsepp dramaturgina arvustuses». Mainigem teisigi töid, mis heäl tasemel tehtud: Rein Tootma «V. Vahingu ja A. Valtoni lühiproosa groteskistruktuurid», Eda-Kai Simmermanni «Determineeritus ja tahtevabadus Karl Ristikivi ajaloolistes romaanides», Ene Kattai «Karakterikujundus Juhan Smuuli lühiproosas», Linda Pusepi «Kirjanduse õpetamisest erikutsekeskkooli keskastmes», Maret Konsoni «Karakterikujundus Friedebert Tuglase romaanides», Laida Avtomonovi «Paul Kuusberg oma põlvkonna ilukirjandusliku kioonikuna», Leelo Andreksoni «Gustav Suits ja soome luule», Eve Kaldoja «Miljöö ja karakteri seos A. Mälgu rannaeepikas» ning Tiina Tederi «Enn Vetemaa näidendite struktuurist». Rahvaluule eriharu diplomitöid tutvustas pikemalt P. Hagu 15. juuli «Edasi?». Piirdugem siin seepärast vaid loeteluga: Sirje Pütsepa «Ketruslaulud», Tiiu Tammo «Noomeni ja verbi sünonüümika seoses laulu ja laulmisega», Ulve Mägi «Täht rahva kujutelmades», Maarika Klooreni «Haigusdeemon eesti rahvameditsiinis» ja Heidi Vihma «Maagilisest mõtlemisest». Nagu pealkirjadest selgub, jätkub üliõpilastel söakust tungida eesti rahvausundi väheuurilud valdkonda, aga muidugi on seal ka vääratada kergem, nii et esile tõsteti ikka regivärsialaseid tõid S. Pütsepalt ja T. Tammolt. Ka žurnalistika eriharu lõpetanute diplomitöid on juba ajakirjanduses tutvustatud (vt. S. Uusi kirjutist 25. juuni «Edasis»). Piirdugem siis siingi vaid tegijate nimede ja tööde pealkirjade mainimisega: Anne Kiudorvi «Elanikkonna lülitatusest massiteabesüsteemi», Sirje Rei «Teenindus- ja kaubandusproblcemid rajoonilehes», Elgor Maasiku «Ajalehe «Punalipp» aasta sisu», Mare Lutsu «Ajalehe «Nõukogude Õpetaja» (1978) ja ajakirja «Nõukogude Kool» (1979) sisu ja loetavus», Ülo Pauluse «Kalandusalaste väljaannete sisu ja loetavus», Raimu Hansoni «Ehitusmaleva temaatika Eesti NSV noorsooväljaannetes ja aastal», Sirje Müüri «Kohalikud eesti väikeajalehed», Asta Niinemetsa «Ajalehe «Valgus» juhtkirjad », Viivika Urbla «Isiksuslik temaatika auditooriumi huvistruktuur ja teleprogramm», Tõnu Keesi «Liiklussaated Eesti Televisioonis ja Eesti Raadios», Velve Lepikovi «Ajakirjaniku isiksuseomadustesb-, Siiri Maimetsa «Rollinõuded ja orientatsioonid raiooniajakirjanikel». Nagu näha, oli töid üsna mitmest žurnalistika valdkonnast. Esile tõsteti nende hulgast A. Kiudorvi, T. Keesi, aga ka V. Lepikovi, M. Lutsu ja A. Niinemetsa käsitlusi. Võõr ja vene filoloogide diplomitöödest on huvipakkuvad esijoones need, mis kasutavad võrdlevat materjali eesti ja muu filoloogia alalt või käsitlevad kultuurikontakte ja -suhteid. Et aga silmapaistvamate tööde hulgas on ikka ka puhtalt inglise, saksa või vene filoloogiat puudutavaid käsitlusi, siis pole nendegi mainimine siin kohatu. Niisiis, inglise filoloogide diplomitöid, milles analüüsitakse inglise keelest eesti keelde tõlkimise probleeme või uuritakse võrdlevalt terminoloogiat: Margit Hallmäe -«The rendering of the names of the Uralic languages and dialects into English», Liisa Hanssoni «An Estonian-English- Russian glossary of poultry breeding terms», Lya Olli «Translation of idiomatic phraseology from English into Estonian», Kärt Jakobsoni «Indefinite pronouns in English and Estonian», Mati Soomre «Translation of stylistic devices: word-play in Lewis Carroll's «Alice's adventures in wonderland» and «Through the lookingglass»», Anne Süia «Estonian and Anglo-American approaches to problems of terminology». Neid kõiki töid tõsteti esile, nagu ka järgnevaid: Lauri Linaski «A critical survey of J. R. R. Tolkien's fantasy world». Olli Lindjärve «Arnold Wesker as an advocator of a fuller life working people both in life and letters», Meedi Neeme «On the problem of extra-linguistic information in language learning», Anne Kulli «Saul Bellow and his critics», Meeli Tonka «Archaic elements of British English surviving in American English usage» ja Elle Sihveri «Some problems of English syntactic terminology». Saksa filoloogide paremate diplomitööde hulgas 575

70 on eriti huvipakkuv ja rohkesti väärtuslikku uurimisandmeid sisaldav Aili Bernotase töö Tartu ülikooli ajaloo alalt «Die wissenschaftlichen Beziehungen der Tartuer Universität zu hõheren Lehranstalten in Deutschland in XIX Jh. und Anfang des XX Jh.». A. Bernotase diplomiuurimus on mahukas siit leiame andmeid tervelt 403 isiku kohta, on ka avastuslikku materiali. Eesti filolooge huvitavat ainest leidub veel Silva Pastaku töös «Deutsche Präpositionen und ihre Wiedergabe im Estnischen», Külli Klaasi «Über die Schwierigkeitsgrad und die Behandlung der Lesetexte des Lesebuches «Deutsch IX»», Leeni Rajaste töös «Die Negation im Deutschen und im Estnischen». Kiitust pälvisid aga veel järgmised diplomitööd: Ülle Masingu «Einige Betrachtungen zu philosophischen Ansichten und zum Stil von H. Hesse,» Inta Järve «Die phraseologischen Verbindungen mit den Verben der Ernpfindung». Küllike Sillingu «Bildlicher Vergleich ais stilistisches Mittel in Erwin Strittmatters Roman «Ochsenkutscher»», Maie Toomsalu «Gebrauch der Personennamen in deutschien Phraseologismen» (see on vähe uuritud valdkond ja siin on huvitavat võrdlusmaterjali eestigi fraseologismide kohta kokkulangevusi kui palju), Vilve Seileri «Zur Entstehung der Phraseologismen im Deutschen». Vene filoloogide tublimate tööde hulgas torkab kindlasti silma Rimma Jermakova originaalset andmestikku sisaldav mahukas uurimus «A. Puškin ja Tartu kultuuriringkond ndatel aastatel.» Huvitavad ja heäl tasemel on ka Sarmite Tammekivi «Läti luule eesti ajakirjanduse veergudel». Toomas Prii «A. Koltsov ja XIX saj. lõpu ning XX saj. alguse eesti luuletajad», Mall Pesti «Gustav Suitsu luule vene tõlgetes» ja Tatjana Dudiene «J. Jevtušenko luule eesti keeles A. Siia tõlkes». Teemalt huvitavad on Ludmilla Podlesskaja «V. Jani Tallinna periood» ja Ludmilla Kuzenina «Fjodor Sologub Eestis». ESPERANTO О Eesti NSV Haridusministeeriumis on koostatud uus näidisprogramm esperanto keele fakultatiivseks õpetamiseks üldhariduslikes koolides. Programm näeb ette esperanto õpetamise VII XI klassis pahatahtliku ainena ühe voi kahe nädalatunniga, vastavalt kooli õppenõukogu otsusele. Haridusministeerium annab välja esperanto keele õppijaile fakultatiivkursuse. Esperantoõpetajate kaadri täiendamiseks korraldati juulil Tartus vastav kursus pedagoogidele. Trükist on tulemas sõnaraamatud ja lugemik. O Paul Ariste 75-aastaseks saamise puhul ilmus «Ogonjokis» Moskva ajakirjaniku-esperantisti A. Ilarkovski suiest pikem intervjuu temaga, kus palju juttu on esperantost. Artikli tõlke avaldasid Ungari, Saksa DV ja Bulgaaria esperantoajakirjad. O Itaalia-Sveitsi-Soome ühisajakiri «Literatura Foiro» tõi oma veebruarinumbris esperantoloogi ning dr. Zamenhofi eluloo uurija N. Z. Maimoni artikli «Ääremärkusena HALINAdokumendile». milles räägitakse esperanto keele looja dr. Zamenhofi koolipõlveaegsete dokumentide uurimisest. Varssavi ülikooli arhiivist on leitud dr. Zamenhofi kohta uusi andmeid. Gümnaasiumi lõpetas ta hõbemedaliga. Ühes dokumendis aga on märgitud, et Zamenhof kavatses pärast gümnaasiumi lõpetamist edasi õppida Tartu ülikoolis. Seda kinnitab ka teine dokument: «Lazar Zamenhof [läheb] Tartu ülikooli arstiteaduskonda.» Ehkki N. Z. Maimoni arvates ei olnud see kavatsus Zamcnhofil juhuslik, vaid lälvmõeldud asi, ei saanud see teoks ja tulevane esperanto looja astus Moskva ülikooli..1. Palu Nostra culpa! Toimetus palub lugejailt heatahtlikku vabandust primitiivse lohakusvea pärast meie к. a. 8. numbris: tahvlilt XXXII selgub juba palja silmaga, et parempoolsetest fotodest peab ülemine olema all ja alumine ülal. 576

71 СОДЕРЖАНИЕ С. Вахтре. Первое упоминание на письме о rop. Тарту. Л. Ихер. Полтора десятилетия поэтического пути Э. Тарвел, Л. Тийк. Еще раз о слове mõrtsukad П. Алвре. Местоимения на окончание -gi В. Палль. Диалектологический архив и диалектный словник 543 К. Ноодла. Книга в личном владении жителей города Тарту конца XVIII начала XIX вв.. ".547 Ю. Варпио. Литературоведение в Финляндии 1970-ых годов. 556 СРЕДИ КНИГ Э. Сювалеп. Полет рябчика (Мари Саат. Рябчик. Таллин, 1980) 561 М. Микли. Истопия одного развода (Ине Вийдинг. Повторные игры. Таллин, 1980) Р. Пылдмяэ. Исследования об О. В. Мазинге и его современниках (Лео Анвелт. О. В. Мазинг и его современники. Таллин, 1979) 565 В. Миллер. Тартуские раритеты (Раритеты в Научной библиотеке ТГУ. Таллин, 1980). " П. Аристе. Хрестоматия эстонского языка для финнов (Т. Kuldsepp, Т. Seilenthal. Nykyviron lukemisto. Helsinki, 1979) й. Санг. КСС (Мартин Оллисаар. Краткий словарь сокращений. Таллин, 1980)./.. ;; 569 ОБОЗРЕНИЕ 571 INHALTSVERZEICHNIS S. Vahtre. Die älteste schriftliche Information über Tartu L. Iher. Fünfzehn Jahre dichterischen Schaffens 521 E. Tarvel, L. Tiik. Nochmals über mõrtsukad 534 P. Alvre. Pronomina mit dem Suffix -gi 539 V. Pall. Das Dialektarchiv und das Dialektstichwörterbuch K. Noodia. Das Buch irn Privatbesitz in Tartu am Ende des 18. und am Anfang des 19. Jahrhunderts 547 Y. Varpio. Finnische Literaturforschung in den 1970er Jahren REZENSIONEN E. Siivalep. Der Flug des Haselhuhns (Mari Saat. Das Haselhuhii. Tallinn, 1980) 561 M. Mikli. Die Geschichte einer Ehescheidung (Ine Viiding. Spielwicderholung. Tallinn, 1980) 563 R. Põldmäe. Ein Werk über О. W. Masing und seine Zcitgenossen (Leo Anvelt. O. W. Masing und seine Zeitgenossen. Tallinn, 1979) 565 V. Miller. Tartuer Raritäten (Rara. Raritäten in der Wissenschaftlichen Bibliothek der Tartuer Staatsuniversität. Tallinn, 1980). 567 P. Ariste. Ein Lesebuch estnischer Sprache für Finnen (Т. Kuldsepp, Т. Seilenthal. Nykyviron lukemisto. Helsinki, 1979) J. Sang. KAW (Martin Ollisaar. Ein kleines Abkürzungswörterbuch. Tallinn, 1980) 569 RUNDSCHAU 571

72 30 кор TEKSTIS SELETAMATA LÜHENDID ENE = Eesti nõukogude entsüklopeedia. Tallinn, ; f. = fond; KK = «Keel ja Kirjandus»; KKI = Keele ja Kirjanduse Instituut; KM КО = Kirjandusmuuseumi käsikirjade osakond; 1. = leht; nim. = nimistu; p. = pöördel; RAKA = Eesti NSV Riiklik Ajaloo Keskarhiiv, s. = säilik; Verh GEG = Verhandlungen der Gelehrten Estnischen Gesellschaft; ÖS Õigekeelsussõnaraamat. Tallinn, Keeled: e = eesti; sks = saksa. KEEL ja KIRJANDUS" OKTOOBRIS: Jätkub proosamõttevahetus Praegusest Iuulehetkest Oskar Urgarti elu ja looming August Mälk novellistina Uletuspõhimõtte positiivseid realisatsioone terminoloogiatöös Mihkel Veske Kaasanis (arhiivileide) Kes olid tšuudid? Prantsuse luule möödunud kümnendil On alanud ajakirjanduse tellimine aastaks. Tellige aegsasti KEEL ja KIRJANDUS" Ajakirjanduslevi" osakonnast, sideasutusest või ajakirjanduse levitajalt! Soodsaim on vormistada tellimus kogu aastaks. 8o- ioa><oc\