DETSEMBER 2008 NR.31 SISIKOND...lk. 3 Sügise meeleolukaim pidu...lk. 5 Baltic Friendship Club Meeting Soomes...lk. 6-7 Leib lauale kiirabist!...lk. 8-9 Persoon: hooletu rebase hirm Mare-Ann...lk. 10-11 ERASMUSega maailmas...lk. 12-13 Välisvahetus Ufas...lk. 14 Paapstel arvab Detsembri Curare kätkeb endas mitmeid huvitavaid komponente. Saate lugeda sellest, milline on arstitudengi tööpõli kiirabis, kuidas kulges arstiteaduskonna sügishooaja tähtsaim klubiüritus ehk siis rebastepidu, persoonilugu jutustab anatoomia instituudi preparaatorist Mare-Annist ning muidugi leiate üht-teist põnevat ka seltsi tegemiste kohta. Head lugemist! Tähelepanu, valmis olla, start! Staadioni jooksurada meenutavaid koridore mööda saabki ainult tempokalt liikuda ja see on ju arsti igapäevatöö oluline osa. Selleks ajaks kui detsembri Curare ilmavalgust näeb, on pidulik avamisstseremoonia ilmselt juba peetud ja lindid läbi lõigatud. Mis siis muud, kui edu uude hoonesse sisse seadmisel.
ARVAMUS 2 Peagi algava pühadeperioodi ootel Sügisene semester on otsi kokku tõmbamas ning juba poeb uksest ja aknast sisse kohati suisa väsitav kommertslik jõuluhingamine. On neid, kes veel maadlevad kuhjunud koolikohustustega ning neid, kes oma tubli töö vilju võivad aasta lõppedes nautida. Siinkohal tahaks Curare toimetus tunnustada kõiki, kes on sel semestril edukalt arstiteaduskonna üliõpilaste lippu kõrgel hoidnud. Sellised tublid meie seast on näiteks Mart Roosimaa (Stud. med. IV) ja Taavi Põdramägi (Stud. med. IV), kelle teadusalast tegevust tunnustas esimese puhul Eesti Teaduste Akadeemia ning teisel juhul arstiteaduskonna teaduskonverentsi žürii. Toimetus aplodeerib. Seltsi tegemised pildis Teiseks tahaksin kõikidele soovida tugevat tervist. Kõlab küll nagu väljavõte Vikerraadio õnnesoovide tunnist, aga kord juba külmetuse küüsis olles, tuleb kiiresti tunnistada raudse tervise olulisust. Kõledate ilmadega võitlemiseks tasuks välja otsida barett ja soojem kindapaar, manustada kummeliteed ning aromaatset küüslauku, sest tõbise arstitudengi madal tegutsemispotentsiaal pole kasuks ei tööl ega koolis. Ning kui sõrmed ja varbad on soojas, siis ei kao kuhugi ka hingesoojus, mida samuti sel pimedal aastaajal meie ümber löökannustes tarvis on. Lõpetuseks väike haiku teile: Esimene jää kutsub tritsud jalga, talvespordi aeg Maarjaliis Paavo Curare peatoimetaja Ülemisel pildil jalutavad rahvatervise töögrupi liikmed innukate seeniorkodanikega, keskmine pilt illustreerib igasügisest lehekoristusaktsiooni ning alumisele pildile on jäädvustunud hetk kaisukaru haigla hoogsast tööst. Peatoimetaja: Maarjaliis Paavo Fotograaf: Kadri Kalvo Küljendaja: Eva Antsov Toimetus: Annika Adoberg, Kärt Alas, Eva Antsov, Astrid Lindmäe, Eduard Malinov, Laura Mauring, Kadri Mehevits, Mari Muldmaa, Liisa Olesk, Kaido Paapstel, Marju Raukas, Kadri Sõmer Tänud ka: Malle Helmdorf, Merilin Post, Eliise Annus, Rein Kruusat. Kirjastatud TÜ Kirjastuses. Tel/fax: +3727420580 Aadress: Pepleri 32, 51010 Tartu. Lugejate vastukaja, kommentaare ning küsimusi ootame aadressile eays.curare@lists.ut.ee
KÜSITLUS Liisa Olesk Stud.med. IV liisa09@ut.ee Mida arvate pisut stagnaaegsest kombest, kui patsiendid toovad oma arstidele kommikarpe ja konjakipudeleid? On see komme aegunud või täiesti omal kohal? Andra, arstiteaduskonna tudeng: Kui inimene tunneb, et tahab kuidagi oma tänulikkust välja näidata, siis on see tema vaba tahe, olgu see siis hea sõna või karp komme. Leian, et see vabadus las jääda patsiendile. Ise olen arstile lilled ja kommikarbi kunagi viinud, kui näiteks arst on vastutulelik ja meeldiv. Igatahes on raske öelda, kas see on aegunud või mitte. Samas on ajad muutunud ja inimesed saavad aru, et see pole nii oluline asi kui ehk vanasti, kui polnud asju poodides müügilgi. 3 Küsitlus Viivi, patsient (69): Mina arvan, et tänapäeval ei ole see komme enam kohane. Vanasti ehk küll, olen isegi kunagi ammu arsti sedaviisi tänanud. Aga praegu enam sedamoodi ei käituks. Tean ise palju vanemaid inimesi, kes alati viivad lilli, komme või lausa pudeli, kuid kindlasti ei pea ma seda õigeks. Arvan, et siiras tänusõna mõjub palju paremini. Maarika, patsient (46): Usun, et see komme on hetkel küll juba ajast ja arust. Kindlasti ei arva ma, et peaks arstile sedaviisi tänu avaldama. Arvan, et arstile läheks rohkem korda hea sõna kui kommikarp või konjakipudel. Muidugi on see iga inimese enda teha, mõnel erakordsel juhul võib ehk selline tänuavaldus ainuõigena tunduda. Ingrid Kull, gastroenteroloog: Mina ei arva, et sedaviisi peaks tänapäeval patsiendid käituma. See on komme, mis on tõsiselt aegunud ning millest tuleks meil kiiresti lahti saada. Selline tänuavaldamine ei tee arste rõõmsamaks, pigem on isegi pisut ebameeldiv. Enamasti toovad kingitusi just vanemad patsiendid, nii see nende ajal käiski. Nooremad aga on hakanud juba aru saama, et komme on aegunud ning ei oota arsti, kommikarp käes. Kuid siiski ei poolda ma sellise stagnaaegse kombe jätkumist. Kersti, kunstikooli tudeng: Mina ei arva, et see komme nii aegunud oleks. Kui inimene tahab oma arsti tänada, et ta korralikult terveks sai ravitud, siis pole selles midagi imelikku.aga ma ei arva, et kogu aeg peaks arste üle külvama kommide ja lillede ja kangemaga. Sügise meeleolukaim melu Laura Mauring Stud.med. IV lauramauring@gmail.com EAÜS-i siseasjade asepresident Rebastepidu 4. novembril algas õppejõududele ja tulevastele lõpetajaile meeleolu loovalt banketiga. VIP-ruumis said tulevased vilistlased ning õppejõud pursuide kombel sööki-jooki mekkida, kuni lihtsurelikud mitte-päevakangelased kannatamatult ukse taga kümnendat õhtutundi ootasid ning lõpuks lõbustustest osa võtma lasti. Eeskava hakkas nostalgiliselt pihta vanade piltide näitamisega ning õppejõudude tänamisega. Järgnesid etteasted näiteks lõpetajate esituses laul ning kaasaegne tants, kui toolide abil intiimselt hööritamist tänapäeva devalveerunud moraaliga maailmas üldse veel kaasaegseks nimetada saab... Igatahes algul olid tantsijataridel seljas haiglates nähtud patsientide pidžaamad, mille alt koorusid nähtavale klišeelikud überseksikad meditsiinitöötaja vormid. Nendes nappides hõlstides tekitasid nad omajagu furoori, kui oma kauneid jalgu ümber toolide ja soomlasest Eesti patrioodi loopisid. Rebastefilmi näitamine selgitas ka, miks oli osadele teokarbikujulistele valgest savist kästitöö meistriteostele, mis etendasid pileti osa, kirjutatud Tõehetk 2008 - nimelt oli filmi ja kogu peo läbiv teema seotud just selle kurikuulsa saatega (mille ühtki osa, pean tõe huvides üles tunnistama, siinkirjutaja näinud pole). Seejärel pidi mõni õppejõududest näitama oma teadmisi, programmipunktiks oli sel kohal samuti televiisorist malli võtnud Targem kui 6 a. Elevust tekitas elektrokardiogrammi-pantomiim, kus oskuslikult EKGsakke järele lainetati, ülesandeks oli sel puhul südame patoloogiate Fotod: Ove Maidla
REPORTAAŽ 4 ära arvamine. Targemaks kui 6 a võib kõiki kolme asjaosalist pidada, erilist andekust näidanud üles aga dr. Žarkovski. Õhk kuumaks köetud, võis tantsulka alata. Selleks puhuks oli meeleolu kergitama kutsutud popbänd Ska Faktor, mis üdini positiivse muusika saatel ka kõige lootusetumad puujalad tantsupõrandale sai. Pidu, nagu arstiteaduskonnas kombeks, kujunes metsikuks. Tudengikari oli kirju nagu alati, sest ühist nimetajat tulevaste arstide puhul on raskem välja tuua, kui näiteks lotendavat villast kampsunit väljakasvanud soengukandja seljas mõne teise teaduskonna puhul. Kuuendikud, keda mingil müstilisel põhjusel buršideks kutsuti, kuigi arvatavasti kõik neist korporatsioonikummardajad sugugi pole, erinesid massist, kandes punast T-särki, millel andsid teada enda eksmatrikuleerimisest tuleval aastal meditsiinilistel põhjustel. Pidu on kõva, aga film kehvem kui eelmisel aastal, räuskab mulle valju muusika tõttu kõrva eelmise aasta lõpetaja, nüüdne resident Erlend Tegemist on His i kimbu parema sääre blokaadiga Nõmm, kaitstes arusaadavalt oma kursuse mullust loomingut. Seltskond peol oli absoluutselt aukartustäratav - alustades prekliiniliste ainete asjatundjatest, lõpetades tippkirurgidega. Nii ootas juba enne südaööd klubi Tallinna ees taksot igal vähegi mikroobsemal organismil tsütoplasma tarretama panev hulk mikrobiolooge, sees aga terve müriaad iga tõve vastu ravi tundvaid arstiteadlasi ning arste. Näiteks tormas kuuehõlmade lehvides vastu dr Teeäär sama enesekindlalt nagu oleks Tallinna-klubi sama kodune kui uroloogia osakond Maarjamõisa haiglas. Tantsupõrandalt ei puudu ka legendaarne ja alati peol kohal olev Alar Veraksitš, kes usutavasti füsioloogia instituudi suurima tantsulõvi tiitlit väärt on. Sätin end juttu puhuma tuntuima alternatiivselt (ei, mitte alternatiiv-meditsiiniliselt) mõtleva arstiteadlase dots. Ivo Koltsiga. Ei erine ka mina muust pööblist, mistõttu pöördub minu esialgne plaan rääkida peomuljetest ikkagi nõu küsimiseks tervislikel teemadel, nagu meditsiinipersonaliga ikka. Dotsent Kolts aga selgitab mulle heatahtlikult, mis nervus mul parasjagu mis musculus t ei innerveeri ja nagu võluväel saan selgituse oma peavaludele ja rühiprobleemidele. Kella kolme ajal on rahvast tuntavalt hõredamaks jäänud. Baaridaamid-manid hingavad kergendatult sellist hullumeelset peomassi pole klubi Tallinn näinud oma hiilgeaegadest saati. Õnneks tean, et päeva hakul pakub EAÜS päästerõngana nii haiglas kui Biomeedikumis mineraalvett killu sidruniga või tassikese kohvi. T. Ibuprofeni 400 mg jääbki ainult muidu peaaegu täiuslikust hommikust puudu. burš - üliõpilane, korporant. Saksa keeles «Bursch» tahab rõhutada üliõpilaslikku vabadust, kuigi algvorm (kreeka > kesklad. bursa - rahakott) osutab stipendiumile (lad. palk), mille saajaid hüüti «bursarii», «bursici». [toimetus] Peasponsor Rebastepeo toetajad Toetajad Suursponsorid MediradiX HYVINVOINNIN KASVUN PUOLESTA ja Atlantis. Täname!
SELTS 5 Merilin Post Stud.med. V merilinp@hotmail.com Traditsiooniline iga-aastane Baltic Sea Friendship Club i kohtumine toimus sel aastal 24. 26.oktoobril Soome väikelinnas Lohjas. Osavõtjaid oli kokku viiest riigist Eestist, Soomest, Lätist, Leedust, Poolast. Baltic Sea Friendship Club on aastast 2000 Balti mere regiooni riikide arstiteadusüliõpilaste seltse koondav ühendus. Kui varasemalt on BFC teemad olnud seotud rohkem meditsiiniliste küsimustega, siis seekord keskenduti mitmesugustele treeningutele ja arstitudengeid ühendavate seltside tegevuse jätkusuutlikkuse tagamisele. Kohtumise peateemaks oli valitud Training, Continuity and Sustainability. Meie oma seltsi 11-liikmeline esindus osales treeningutel, mis täiendasid projektide kirjutamise, presentatsioonide esitamise ja juhtimisoskusi. Läbi erinevate Balti mere arstiteadusüliõpilaste seltsid grupitööde ning mängude saime teada, millised isikuomadused peaksid kindlasti olemas olema heal juhil, kui raske on organiseerida tööd, kui puudub piisav kommunikatsioon ja kui oluline on grupi kõigi liikmete ühine eesmärk ning motiveeritus, et tagada oma töös parim tulemus. Presentatsioonide ettevalmistamiseks oli aega napilt 10 minutit, mille järel analüüsiti tehtud vigu ja kiideti häid külgi. Pikki päevi rikastasid ka BFC-l osalejad lugedes vasakult: Merilin Post, Riin Sazonov, Kristen Reinmann, Tuuli Madiberk, Eva Antsov, Andra Lätt, Timo Rahnel, Kadri Mehevits, Oliver Rosenbaum, Kati Sild. erinevad loengud, individuaalülesanded, arutlused BFC arengusuundade üle. Kõige suurema töö tegime ära, leides iga riikliku organisatsiooni probleeme ja püüdes neile lahendusi otsida. EAÜSi puhul leidsime, et peamisteks nõrkadeks külgedeks on kommunikatsioon ja selle läbinähtavus (juhatuse tegemised ei ole kõigile teada, infoallikad ei tööta piisavalt e f e k t i i v s e l t ), a k t i i v l i i k m e t e vähesus ja seltsi madal populaarsus meditsiinitudengite hulgas, selge m i s s i o o n i, a r e n g u k a v a ja treeningute puudumine ning p r o b l e e m i d s p o n s o r l u s e g a. Samas mõtlesime välja ka hulga häid ideid, kuidas nõrku külgi tugevamaks muuta ja kindlasti on tulemused juba varsti seltsi tegevuses näha. Lisaks asjalikule ajaveetmisele EAÜS-i president Kadri ja aktivist Oliver tutvustavad postrit, mis võtab kokku seltsi puudutavad probleemid ja võimalikud lahendused neile. oli mõlemaks õhtuks ette nähtud ka lõbusam programm. Käisime tõelises soome saunas, ujusime imeilusas ja külmas järves, grillisime vorstikesi ja vahukomme. Uute tutvuste loomiseks olid jällegi välja mõeldud kõikvõimalikud mängud. Valisime saunamissi ja misteri, proovisime, mitu inimest mahub hularõngasse (vastus- 7) ja tantsisime varajaste hommikutundideni. Üritus oli igati õnnestunud ja meeldejääv, sisendas meisse veelgi rohkem motivatsiooni midagi ära teha ja igapäevastes tegutsemistes ettetulevatest probleemidest jagu saada. Järgmisel aastal toimub BFC kohtumine juba Lätis. Seega tasuks kõigil, kes seltsi ja enese arendamisest huvitatud, silmadkõrvad lahti hoida ning järgmine kord EAÜSi delegatsiooniga liituda.
AMET 6 Mari Muldmaa Stud.med. IV marimuld@gmail.com SCORP töögrupi juht Viienda kursuse tudengid Eneli ja Erki on kiirabis töötanud oma poolteist aastat ja sealsete oludega väga rahul. Tõenäosus näha midagi sellist, mida haiglaseinte vahel naljalt ei kohta, on leebelt öeldes suur. Mõneti võib tööd kiirabis võtta ka kui täiuslikke prakse: arstibrigaadis sõites on sul põhimõtteliselt erialane individuaalõpe, käelist tegevust on niikuinii rohkem kui küll ja lisaks on see ju tasustatud. Muuseas on Eneli saanud kolm abieluettepanekut, Erkil veel ses osas õnne ei ole olnud. Pealegi ei suuda ma meenutada kedagi teist, kes oma tööst nii entusiastlikult räägiks. V.E.R.I ehk vabas vormis ümberjutustus vestlusest Eneli ja Erkiga pudeli viina ja juustutüki. Paraku jäi ta vahele ja viidi kõrvalruumi politseid ootama. Suurest vihast maailma vastu viis heidik otse sealsamas läbi defekatsiooni protsessi, kuid mängu astunud karma tõttu libises ta ise oma ekskrementide sisse ja kukkus pea katki. Kohale sõitis kiirabi. Asotsiaal oli vaja EMOsse toimetada, kuid vee defitsiit ruumis ei võimaldanud tal käsi pesta. Et mustad näpud midagi ei puutuks, pandi talle ennetavalt kummikindad sõrmede otsa ja sõideti rahumeeli haiglasse. 24-tunnine vahetus kestab 8st hommikul 8ni hommikul. Mu mõlemad vestluskaaslased leiavad, et see paberil üsna karmina näiv töötundide arv on tegelikult hea võimalus ühekorraga tavaosakonna mõistes kaks valvet kohast teise kihutaks. Tasuta lõunaid muidugi ei ole, nii et need vahetatud ajahetked tuleb kinni maksta või tagasi teha. Enamik arstiüliõpilasi töötab kiirabis poole kohaga, kuid Eneli, kes enda puhul kiirabitööd rohkem elustiiliks peab, on oma õlule võtnud lausa kolmveerand kohta. Vana hea musta huumoriga looritatud lahe kollektiiv, kamaluga ühiseid tavasid ja sündmusi ning pidev adrenaliinilaks hoiavad kord kiirabisse suundunud inimesi kindlalt paigal, nii et mingi ime ei ole aeg-ajalt kiirabitohtri rolli täitev oftalmoloog või perearst. Residentuuri lähenedes suunavad kord kiirabis vabu hetki sisustanud üliõpilased oma pilgud kõige sagedamini anestesioloogia või kardioloogia poolele. Nii verivärske kui ka natuke vähem värske kiirabitöötaja saab igal sammul erinevaid koolitusi (dekanaat andvat nendel osalemise eest ainepunkte). Selleks, et uustulnuk õigel ajal õiges kohas õigeid juhtmeid ühendada ja ravimikokteile segada oskaks, läbitakse esmalt nädalapikkune loengute ja praktikumide jada ning umbes 100 sõitu tehakse kaasa neljanda liikmena (muidu on brigaadid kolmeliikmelised). Õppimisperioodil tuleb kasuks tugev närvikava, sest eksimustele ei vaadata stiilis päris tubli oled, kahju ainult, et patsient suri. Erki ja Eneli kiidavad mõlemad Väike- Maarja päästekooli suurõppust, kus erinevad päästmisega tegelevad üksused kunstlikult loodud katastroofsituatsiooni lahendavad. Samuti muutub üsna ruttu loogiliseks muidu Eneli sõnul tuvijälgedena aknalaual tunduv EKG. Kord varastas Ujula tänava toidupoes üks õnnetu asotsiaalne isik Päris kiirabimeedik Erki Parri päästmas libaohvrit paljukiidetut õppustel Väike- Maarjas. teha. Kiirabis kogemusi ja leiba jahtivaid arstiüliõpilasi ikka jagub ning kuna neil on huvi ka praktikumides käia, tuleb töö ja kooli sobitamiseks natuke vaeva näha. Teisisõnu öeldes tuleb tudengil vajadusel asendaja leida, kes tema eest koolipäeval 4-5 tundi vilkurite sähvides ühest Väljakutse. 30-aastane ebakaines olekus mees kurdab kohe-kohe algavaid krampe. Sellele ei viita aga miski. Arst üritab talle tulutult selgeks teha, et krampe ei ole. Seepeale tõstab mees häält ja väidab, et arst ei teagi, mis need krambid on, sest tal ei ole neid kunagi olnud. Doktor ei ole aga
AMET 7 suu peale kukkunud ning, olles ise meessoost, küsib, kas naispatsiendi mõistmiseks peaks ta siis endale tupe kasvatama. Kanüülid need kas lähevad sisse või ei lähe. Aga mida kriitilisem hetk, seda paremini tundub asi minevat. Veeni tavaliselt ei näe, heal juhul tunneb kinda all midagi ümbritsevast elastsemat. Erki on viimases hädas kanüülitava soonekese olemasolu aimanud sõrme otsas. Aga hemorraagilises šokis haigele veenitee rajamine võib kiirabiauto hämarates tingimustes vabalt võimatuks osutuda, teab Eneli. Tookord õnnestus see alles EMO lampide alla jõudes. Sest kui erakorralise meditsiini osakonna hästivalgustatud läikivates ja avarates ruumides on mugav patsiendi kallal nokitseda, siis kiirabis töötades peab leppima märksa proosalisemate oludega. Nõela peab soonde saama krossirada meenutaval külavaheteel Maarjamõisa haigla poole kihutavas reanimobiilis ja intubeerida tuleb vajadusel ka pimedas aidanurgas, taskulamp suus ja põlved mugavalt fekaalides. Mõnikord juhtub, et kõik punastesse tunkedesse rüütatud elupäästjad lõhnavad imalalt vere järele. Sõidetakse noore naisterahva juurde, kes kurdab kõhuvalu. Tekib kahtlus, kas pole neiu äkki rase. Õnnetuseks on patsiendi näol tegemist umbkeelse venelasega ja teda uuriv arstitudeng ei ole samuti eriline polüglott. Omades siiski teatavat sõnavara, näitab tudeng tütarlapse kõhule ja küsib: U tebja rebjonok tam? Last siiski ei olnud ja probleem sai ka kuidagi lahendatud. Keskmiselt kulub Riia maanteel asuvast pesast hädalise juurde ja tagasi jõudmiseks Tartu piires 45 minutit. Kuigi see aeg on äärmiselt varieeruv. Ühe näitena aeganõudvast probleemist võib tuua rütmihäire, mille korral kulgeb tegevus sageli järgmise skeemi põhjal: teed EKG, annad ravimit, ootad, hindad defibrillaatori ekraanilt rütmi, ootad ja viid inimese ikkagi haiglasse. Kuna haiglasse minek on eriline sündmus, kalduvad inimesed, eriti vanaprouad, end pikalt sättima, vahetades ringi kogu garderoobi alates pesust lõpetades palituga. Kui brigaad ükskord haiglasse jõuab, on rütmihäire kadunud nagu tina tuhka. Linnaosadest on just Annelinnal kalduvus sinna väljakutsele sõitnud kiirabibrigaadi pikemalt oma raudses haardes hoida. Nii mõnigi väljasõit võiks muretult olemata olla. Eneli tsiteerib üht velskrit Põltsamaalt, kes nimetab kiirabi asotsiaalide taksoks. Karm, aga sageli tõsi. Samuti leidub inimesi, kes oma lahinguväljasarnast korterit perearsti silmade jaoks vastuvõetamatuks peavad, kiirabi töötajad seevastu on ju ekstreemsustega harjunud. Kitsaskohti süsteemis on teisigi, kuid nende lahendamine ei ole kindlasti tudengite pärusmaa. Lõpetuseks kujutlege säravvalge triiksirge kitliga läbi pori ja kõikvõimalike kehavedelike jooksvat meedikut ja arvake ära, milline isemõtlevate osakestega pesupulbritest selle nüüdseks kiirabi seisukohalt ajalukku jäänud riietuseseme algse väljanägemise taastaks. CURARE JÕULURISTSÕNA 4 7 7 8 9 1. viinamarjasuhkur 2. strabism 3. ooperilauljatele oluline lihas (eestipärasem nimetus) 4. vanadusnõrkus (vaimne) Peamine tervisehäirete põhjustaja pühade ajal -> 5. kõõrkael 6.... sündroom (üks X-kromosoom vajaka) 7. cerebellum 8. täi (lad.k.) 9. haistmishallutsinatsioon 1 2 3 6 5
PERSOON 8 Hooletu rebase hirm preparaator Mare-Ann Marju Raukas Stud.med. V marju.raukas@gmail.com Kärt Alas Stud.med V k2rrrt@hotmail.com Arstiteaduskonnas ei leidu ühtegi tudengit, kes Mare-Ann Tammaru ei teaks. Tema toob luud lauale, kannab ette ajuämbrid, riidleb, kui vaja ja hoiab korda. Vastupidiselt esmapilgul näivale on Mare-Ann sõbralik, tagasihoidlik, endast rääkima ei kipu. Ma olen üldiselt õudne lobiseja Ma olen nii tavaline inimene, et minust pole midagi rääkida, ütles ta. Järgnevaga tõestame vastupidist. Rääkige oma lapsepõlvest ja kooliteest. Mina olen elanud igasuguste riigikordade ajal, sündinud küüditamise ajal enneaegsena. Üles kasvanud olen Pala kandis Miina Härma sündis samas kohas. Miina Härma sünnitalu oli mu ema-isa talu. See oli suur veskitalu. Üles kasvasin Peipsi kaldal metsade vahel vanaema juures. Nii ma siis kasvasin metsade keskel, loomadega. Praegu on mul ka palju loomi, igalt poolt üles korjatud. Vanemad elasid Tartus, kooli toodi mind siia. Tartu 2. Keskkoolis [Miina Härma Gümnaasium toim.] õppisin 11 aastat, siis EPAs loomakasvatust. Kuidas Teile ülikooliaeg meeldis? Enamus aega käisin kaugõppes, mul olid siis lapsed. Meil oli hästi tore kool, toredad inimesed, üksteist aidati. Tänapäeva tudengid pole nii ühtsed kui siis olid. Meil olid kõik erinevatest kohtadest tulnud. Kõik, kes ühiselamus elasid, hoidsid kokku. Keskkooli-omadega käime ka siiani palju koos. Rääkige oma perekonnast. Mul on 2 poega, neil omakorda lapsed. Mul on neli lapselast. Lapsed on 40 ja 36. Neist üks on ehitaja, teine tegeleb metallitööga. Nad on ka hoopis midagi muud õppinud. Kuidas Te anatoomia instituuti tööle sattusite? Minu hariduse, minu diplomiga pole tänapäeval midagi teha. Töötanud olen loomadega, lüpsikarjakasvatuses. Kui riik muutus, tulin siia umbes 15 aastat tagasi: vanas majas [Vanas Anatoomikumis toim.] olin 4 või 5 aastat, siin [Biomeedikumis toim.] saab varsti 10 aastat. 1989. aastal kadusid farmid ära, siis läksin kopsukliinikusse tööle. Anatoomiasse kutsus mind Helle Tapfer. Lapsed ja noored on mulle alati meeldinud. Kui palju Te töö tõttu ise anatoomiast teate? Siin ei ole üldse midagi anatoomiaga seotud minu töö on rohkem organiseerimine,õppejõudude aitamine. Anatoomiast tean nii palju kui zootehnikutele õpetati. Anatoomia instituut saab surnukehad annetajatelt, kui inimene on elupuhuselt selleks soovi avaldanud. See on reklaami küsimus. Mitte ühtegi kodutut meil ei ole. Milline anatoomiatsükkel Teile kõige rohkem meeldib? Minu meelest on kõik tsüklid toredad. Mulle meeldib tudengeid jälgida kuidas ta prepareerib, kuidas ta suhtub. Kui ta pühendunult teeb, saab öelda, et temast tuleb hea arst. Huvitav on vaadata, kui nad esimest korda tulevad ja laip väljas on: igaühel on erinev suhtumine. On juhtunud ka selliseid äpardusi, et rebased on hommikul käinud verd andmas, pole korralikult söönud ja siis tulevad esimest korda laiba juurde, kukuvad kokku. Üldiselt on kokku kukkumist viimasel ajal vähe. Mõni tudeng mõtleb, et ma olen kuri, aga teised arvavad, et ma olen nagu ema. Kas tudengitel on aastast aastasse vahet? Mõne tudengi puhul tekib mõte, et ta ei ole oma erialavaliku õigsuses päris kindel. Anatoomia ja üldse arstiks õppimine nõuab püsivust. Arsti- ja stomatoloogiatudengitel pole vahet tudeng on tudeng. Lisaks käivad meil maalikunstitudengid, nemad on ka väga toredad. Välistudengid peavad mind kauem meeles, tänaval vastu tulles tervitavad. Neil on siin suur koduigatsus ka muidugi. Milline üks tavaline tööpäev välja näeb? Minu ülesandeks on peamiselt see, et kõik praktikumiks vajalikud õppepreparaadid oleksid õppejõul olemas. Iga päev olen siin kaheksast poole neljani, vajadusel ka kauem, tavaliselt siis kui tudengid tahavad enne kontrolltööd ja eksamit õppida. Vaatan üle, et vajalikud preparaadid oleksid korras, preparatsioonisaali vitriinis väljas. Mis juhtub, kui tudeng tahab preparaadi koju viia? Ikka ei saa, see on eetiliselt lubamatu. Ja luude puhul on see, et meil on neid nii vähe alles
PERSOON 9 Milline on mu lemmikpreparaat? Vot selle onu taustal võiks teha pilti. Kui saaks endale niisuguse figuuri, siis võiks iga päev teha pilti. jäänud. Nendesse tuleb suhtuda ettevaatlikult, osa luupreparaate on küllaltki vanad. Kas tudengid teile kingutusi toovad? Pesulõks kingiti sõbrapäevaks, kaarte on kingitud. Rebastepeole on mind alati kutsutud, aga kuna elan maal, siis ma ei saaks pärast pidu kuidagi koju. Paar korda olen ikka käinud. Milline on anatoomia õppetool? Meil on väga tore kollektiiv. Anatoomid on väga ühtehoidvad. Alati peetakse meeles sünnipäevadel ja traditsiooniks on saanud jõulu- ja õppeaasta lõpupeod. Kuidas üldse laipu saadakse? Anatoomia instituut saab surnukehad annetajatelt, kui inimene on elupuhuselt selleks soovi avaldanud. See on reklaami küsimus. Mitte ühtegi kodutut meil ei ole. Inimesel peab olema kindel soov või kui tema sugulased on täitnud inimese viimast soovi. Mina sellega otseselt ei tegele sellega tegeleb sekretär, kellelt saab avalduse blanketid. Kui surnukeha on õppe-eesmärgil kasutatud 2 aastat on see õppimistsükkel pärast seda ta tuhastatakse. Vastavalt annetajate soovile antakse tuhk omastele või säilitatakse anatoomia instituudis selleks ettenähtud urnis. Minu meelest on see väga hea võimalus inimestele, kellel kedagi pole. Rääkige oma tööst vanas majas? Vana maja oli ikka lugude maja, see siin on tavaline. Seal oli raske tööd teha. Praegu ei suudaks ma seal enam töötada. Tingimused ja võimalused olid teised. Meil olid seal rotid nendega tegime katseid. Mulle meeldis nendega tegeleda. Sepsist uuriti vist seal. Nad kangesti hammustasid aga siis tulid just coca cola pudelid. Mõtlesin välja, kuidas neid taltsutada. Pistsime nina sinna pudelisse, siis nad ei saanud ära joosta ega hammustada. Kõige esimesel aastal tegime kanapoegadega histoloogiakatseid. Siis ma aitasin neid kanu karjatada. Olete suur loomaarmastaja. On Teil endal ka loomi? Paljud minu kassipojad on leidnud kodu minu töökaaslaste juures. Mul on praegu kaks suurt ja üks väike koer. Ja kasse Kui ma töölt koju lähen, siis mu loomad tulevad mulle alati kõik vastu. Mul on selline väike-väike maja, mida ma kutsun onnikeseks. Ma ei jõuagi enam suuri loomi pidada, ma olen juba vana. Vahepeal tekib küll igatsus lehmapidamise järele, siis käin naabrimehel abis tal on seal hobused, lehmad. Lõpetuseks - mida tudeng selleks tegema peab, et Teiega hästi läbi saada? Mõni tudeng mõtleb, et ma olen kuri, aga teised arvavad, et ma olen nagu ema. Juuksed kinni, kittel seljas, kuld kodus, rahakott rinnataskus, ei kakle, ei karju, ei kisa, õpib. Nalja võib ikka teha, aga
ERASMUS 10 ERASMUS-ega saab aja maha võtta Kadri Mehevits Stud. med. IV kadrikko@gmail.com EAÜS-i president Kuna meie teaduskonna üks eripära on see, et pole võimalik käia välisvahetuses ilma aastaks akadeemilisele puhkusele minemata, siis on ka ERASMUS-e programm kahjuks küllaltki ebapopulaarne enamik kohti jääb lausa täitmata ja lepingud koguvad tolmu lauasahtlites. Õnneks on aga seiklushimulisi ning julgeid tudengeid, kelle abiga proovisime uurida, miks oleks hea võtta aastaks aeg maha ja olla vahetusüliõpilane. Curare rääkis Railiga, kes hetkel õpib arstiteadust V kursusel ja oli ERASMUS-ega pool aastat Prantsusmaal, Lille s; Triinuga, kes on Tallinna Ülikooli riigiteaduste III kursuse bakalaureuseõppe tudeng ning seikles samuti pool aastat, küll aga Hispaanias, Santanderis, ning Francois ga, kes tudeerib VI kursusel arstiteadust Prantsusmaal, Lille ülikoolis ja tuli meie oma TÜ Kliinikumiga tutvuma. Kui erasmuslastelt küsida, miks nad otsustasid hakata vahetusüliõpilaseks ja mille põhjal tehti valik sihtkoha osas, siis Raili kolmas kursus oli piisavalt pingeline, et tekitada tahtmist pinged mõneks ajaks maha võtta; samuti tahtis ta prantsuse keelt selgeks õppida ning pisut välismaad näha, mistõttu Prantsusmaa oli tema jaoks ideaalne võimalus. Triinu jaoks oli see aeg segaduste aeg tal oli vaja keskonnavahetust selguse otsimiseks, nii endas kui oma erialavalikus ning kuna Hispaaniasse oli ta alati tahtnud minna, siis tundus see ideaalne võimalus härjal sarvist haaramiseks. Francois aga soovis lihtsalt Eestimaad külastada ja et kaks kärbest ühe hoobiga tabada, siis õnnestus tal ühtlasi ka oma teadmisi ja oskusi meditsiini valdkonnas täiendada väljaspool kodumaad. Erasmuslaseks olemisel on palju boonuseid. Miinuseid see-eest ei oska aga ükski meie vestluskaaslastest välja tuua. Ju siis pole, mille üle kurta. Positiivsete aspektide nimistusse paigutasid mõlemad tüdrukud uudsed reisimuljed, teises riigis õppimise ja teooria praktikasse viimise kogemuse, uued fantastilised tutvused, eluaegsed sõbrad, keeleoskuse arendamise (nullist kesktasemeni). Ka Francois nautis täiel rinnal erasmuslaseks olemist Eestis, kuna ta lõi palju uusi kontakte teiste eurooplastega ning sai rikkalikult kogemusi TÜ Kliinikumi üldkirurgias, anestesioloogias ja intensiivravis. Kõige muljetavaldavam ja meeldejäävam tõik vahetusüliõpilaseks olemise aja jooksul oli Raili jaoks kogu sealne õppesüsteem ise lisaks loengutele, millest praktiliselt kõik tudengid vabatahtlikena osalevad, on praktika, kus omavahel suhestuvad üks arst ja üks tudeng, erinevalt meil valitsevast olukorrast. See-eest Francois jaoks ei olnud meie õppesüsteem midagi märkimisväärset, teda pani meeldivalt imestama pigem meie kultuur, mis erineb väga palju tema enda omast. Eriti rõhutas ta suuri rahvuspidusid nagu laulupidu ja jaanipäev, mainimistväärt oli ka kogemus Muhu saarelt. Triin lähenes küsimusele teise nurga alt tema jaoks oli kõige imelisem see vabadus, mida ta Hispaanias õppides tunda sai. Kuigi olid ülikooliga seotud ning pidid õppima, võisid ikkagi võtta ette nädalase reisi ühest äärmusest teise, ilma etteplaneerimata ja spontaanselt. Põhja- ja lõunamaalasi omavahel võrreldes pani Francois d imestama eestlaste avameelsus. Raili aga tõi suurima erinevusena välja suhtumise ellu, inimestesse, haiglasse, patsientidesse, tudengitesse Triin Leiad mitmeid vastuseid oma küsimustele, kahtlustele, segadustele. Saad uusi sõpru, tutvusi ja nad kõik on samas olukorras kõik otsivad midagi ja see teeb seikluse veelgi nauditavamaks. Olukorrad, hetked, naerud, kohalik 3 põhjust, miks vahetuda erasmuslasena Francois Saad tõeliselt häid sõpru (nagu näiteks Raili).Avastad palju uut riigi kohta, mis ei asu sinust üldsegi mitte kaugel.õpid paremini tundma teiste Euroopa riikide inimesi. Raili Kontaktid, keelepraktika, maailma ja süsteemide nägemine teise nurga alt.
SÜNDMUS 11 kontvõõrad teretavad ja elu on suhteliselt ilus ning viisakas. Triinul tekitas antud küsimus aga pisut kõhklusi. Nimelt tajus ta tugevat erinevust põhja- ja lõunahispaanlaste vahel. Põhjas ollakse hästi perekesksed võrreldes eestlaste individualistlikkusega, samas nimetaks ta pigem põhjahispaanlasi kui eestlasi külmadeks inimesteks. Lõunas tundis ta see-eest aga äärmist optimismi, inimesed olid väga avatud, rõõmsameelsed ja ta tundis, kuidas inimestest kiirgas sära igal sammul, tegemist on väga päikeselise rahvaga. Teadagi käib armastus kõhu kaudu. Tundub, et see kehtib ka armastuse kohta kodumaa vastu: Prantsusmaal veedetud poole aasta jooksul jõudis Railil tekkida igatsus kookosekohukese ja loomulikult ka sauna järele. Francois oleks aga teinud ükskõik mida, et olla Raili nahas ja süüa maitsvaid prantsuse saiu ja croissant e. Triinul ei jõudnud esimest korda välismaal oldud aja jooksul tekkida igatsust kodumaiste naudingute järele, sest kõik oli nii uus ja põnev need kuus kuud möödusid tal linnulennult. Eks igaühe kogemused vahetusüliõpilaseks oldud aja jooksul on erinevad. Nii lävivad Triinu näitel mõned rohkem teiste erasmuslastega samal ajal kui Raili näiteks veetis aega praktiliselt ainult kohalikega, elades oma prantsuse elu oma prantsuse mullis. Nii nagu Raili, Triin ja Francois kogesid midagi uut selles kirevas maailmas, nii on ka kõigil meil suurepärane võimalus minna otsima midagi midagi täiesti oma seda, mida Arstiteaduskonna õppekava akrediteerimine Malle Helmdorf V kursus EAÜSi teadusgrupi juht helmdorf@gmail.com Iga 7 aasta tagant toimuva akrediteerimise eesmärk on hinnata õppeasutuse ja selle struktuuriüksuste juhtimise, töökorralduse ja õppekeskkonna vastavust õppekavade eesmärkidele, õigusaktidele ja standarditele. Lisaks kontrollitakse ressursside piisavust ning nende kasutamise sihipärasust ja tõhusust. Akrediteerimisel selgitatakse välja akrediteeritava õppeasutuse või õppekava põhilised puudused ja antakse edaspidiste tegevussuundade, sealhulgas õppevaldkondade väljaarendamise suhtes soovitusi. Akrediteerimine on vajalik selleks, et me saaks nii Eestis kui mujal maailmas kehtivate diplomitega lõpetada, ja võiksime ametlikult arstina töötada. Akrediteerimist korraldab ja viib läbi haridus- ja teadusministeeriumi volitatud akrediteerimiskeskus koostöös kõrghariduse hindamise nõukoguga. Sinna kuulusid: Prof. emeritus Osmo Hänninen Kuopio Ülikoolist- komisjoni esimees, Dr Philip Cotton Glasgow Ülikoolist, Prof. Barbro B. Johansson Lundi Ülikoolist, Prof. Raimo Sulkava Kuopio Ülikoolist. Nimetatud neljaliikmeline akrediteerimiskomisjon tutvus arstiteaduskonna õppekava ja hoonetega ning kohtus professorite, õppejõudude ja üliõpilastega (28.10.08 30.10.08 ). Üheks olulisemaks osaks akrediteerimisprotsessis on teaduskonna õppejõududest ja üliõpilastest koosneva töögrupi poolt kokku pandud enesehinnangu aruande (Self Evaluation Report) esitamine, milles kirjeldatakse teaduskonna struktuuri, hariduspoliitilist töökorraldust, õppekava, õppeprotsessi, üliõpilasi, õppekeskkonda, koostöösidemeid ja nende arengut ning kvaliteedikindlustuse süsteemi. Üliõpilaste esinduse ja komisjoni kohtumise eesmärk oli avaldada tudengitepoolset arvamust Tartu Ülikooli arstiteaduse õppekava kohta. Koosviibimine toimus vestlusringis, kus hindamiskomisjoni liikmed esitasid küsimusi ja meie vastasime vabas vormis. Positiivsemateks külgedeks meie õppekavas toodi tugevat teoreetilist baasharidust ning suurt internetiseeritust on ju meil õppeinfosüsteem ning loengumaterjalid on kõigile veebist kättesaadavad. Kitsaskohtadena tulid välja vähene kohustuslik praktika ning puudulik (eestikeelne) õppekirjandus. Lisaks arutleti teemal praegune sisseastumissüsteem versus sisseastumiseksamid ning käsitleti probleemi seoses noorte arstide vähese huviga maakonnahaiglates töötamise vastu. Üliõpilaste esindus koosnes TaSLO, ATÜKi ja EAÜSi liikmetest, kelleks olid:, Eduard Malinov, Anneliis Paul, Anti Karhu 6. kursuselt, Maria Olli ja Kim Kalima soomlaste esindajatena 5. kursuselt, samalt kursuselt veel Marju Raukas ja Malle Helmdorf, Eva Antsov 4. kursuselt, Gilber Kask 3. kursuselt, Martin Rein ja Helen Lempu 2. kursuselt. Seega esindatud olid kõik kursused peale 1., sest ega neil tõenäoliselt 2 kooliskäidud kuu jooksul pole veel tekkinud ülevaadet teaduskonnas toimuvast. Üliõpilaste kohtumine hindamiskomisjoniga lõppes igati positiivselt, ning saime kiita suure esindatuse ning aktiivse osalemise eest. Kokkuvõttes läks akrediteerimine arstiteaduskonnas üldiselt hästi saime täieliku akrediteeringu kõikidel õppeastmetel peale hambaarstide, kes said ajutise akrediteeringu ning neile määrati uus hindamise aeg 2 aasta pärast.
VÄLISVAHETUS 12 Kliiniline maailm Uuralite külje all Marju Raukas Stud.med.V Marju.raukas@gmail.com 2. augustil istusin murelikult bussi. Ees ootas tee Peterburgi, kust punase pastakaga täidetud lennupilet pidi mulle lunastama pääsu Ufasse kliinilisse välisvahetusse. Wikipedia ütleb: Ufa (endine eestikeelne nimekuju Ufaa, baškiiri Öfö) on linn Venemaal, Baškortostani Vabariigi pealinn. Sisuliselt ainult seda ette teadsingi. Kuu veetsin koos ühe Austria ja ühe Tšehhi neiuga. Ufa, nagu selgus, on miljonilinn, ühe vaatamisväärsuse rahvuskangelase (Paldiskis surnud Salavat Julajev) ratsamonumendiga hiiglaslik ja räpane Lasnamäe Uuralite lääneserval Vene Föderatsiooni allservas. Keskelt linn läigib ja ümberkaudsetel avarustel on lugematult väikseid naftapuurtorne. Ufast on muuseas pärit vene rokilegendid Zemfira ja DDT. Elu üldmulje on siiski vaene, raha on vähestel (aga neil seeeest palju). Tänavatel seisid täpselt sellised nostalgiast nõretavad kollased kaljavaadid, nagu mu kõrvalmaja ees Tallinnas 80ndate lõpul: kalja sai osta nii kilekoti kui plasttopsiga. Linna servas laiutasid agulitäied mürksiniste uste ja akendega daatšadega, nende vahel kuldkuplilised kirikud ja üksikud mošeed. Resideerusime 9-korruselise väsinud välimusega trepikojaga kortermaja viimasel korrusel, kuhu meid suurema osa ajast (siis, kui see töötas) toimetas ühe rohelise ja teise puidukarva uksepoolega valjuhäälne lift. Internetti kasutasime kõrvalmaja internetiklubis suitsuhõnguses hämaras ruumis, kus mehed, õlu kaasas, onlinehasartmängurlusega tegelesid ja mille ukse taga laigulises mundris mokassiinidega turvamees korda valvas. Elu, sealhulgas toit poes, on Ufas sama kallis kui meil. Lihtsalt palgaraha antakse vähem. Arstile makstakse 100-300 eurot kuus, näiteks polikliinikutöö eest pigem 300, kuna sellel on ka riiklikult prioriteetne ennetav külg. Patsientuur muidugi aitab ka teatavasti: Хорошего врача народ прокормит, а плохих нам не надо!» Haiglast sain täpselt seda, mida ootasin. Kaks viimast nädalat veetsin üsna läänelikus ja ekstreemsuse - vaeses neurokirurgias. Kahe traumatoloogias-ortopeedias veedetud nädalaga nägin aga imesid, millest meil vaid kuuleb: Ilizarovi aparaat on argirutiin ja skelettekstensioon pole näiteks eaka patsiendi reieluumurru ravimiseks haruldus. Marliside, piiritus ja jood on asendamatud abivahendid. Ja kui patsiente palatitesse enam ei mahu, siis koridori ikka mahub. Apteegist saavad patsiendid Venemaal muuseas kätte ilma retseptita kõiki soovitud ravimeid s.h. antibiootikume peale narkootiliste valuvaigistite. Haiglas söödi samuti võimalust mööda omi tablette, pahatihti ka oma äranägemise järgi. Ja suuresti oma toitu. Andromeeda udukogu meenutanud ebamäärase kujuga materjalile kantud röntgenpildid seisid arstide toas Opitoa rekvisiidid laudadel patsientide kaupa ajalehepaberi vahele grupeeritult. Arstide toas arvutid, enamasti eelajaloolised, siiski olid ja epikriisid koostati neil. Ülejäänud meditsiinidokumentatsioon oli nõukogudelikult kollakal paberil, mille päises või jaluses tihti ilutseski mõni CCCP-ga lühend ja aastaarv 80ndatest. Kindaid mina osakonnas saadaval ei näinud (mul oli küll oma karp kaasas). Mõnel õel tõesti olid kindad käes, teine jälle keerutas neid moel, nagu tahaks pärast pesemist neid taas kuivaks ja kasutuskõlblikuks muuta. Opitoa kapis oli ka üks paar mittesteriilseid kindaid, ise nägin. Õed, muuseas, küsisid, kas verd tohib võtta mittesteriilselt või ei. Mittesteriilne meetod seisnes vere veenist mingisugusesse avatud anumasse tilgutamises, kusjuures kork lisati katsutile hiljem. Proteesilõikuste jaoks oli vaja opipesu, mujale kõlbasid ka oma haiglariided. Riidevahetus toimus 1x1 m konkus, mille nurka surutud kapist tuli valida võimalikult terviklik pidžaama, sinisel taustal olevate oranžide ja kollaste ruutudega (natuke Maarjamõisa patsiendipidžaamade moodi) flanellist riietus. Käiseid pidžaamal tingimata polnud, või kui olidki, siis narmendavate servade ja erineva pikkusega
VÄLISVAHETUS 13 (maksimaalselt 5-6 cm). Pidžaama ees olevaid nööpe oli mul sõltuvalt päevast 1,5 kuni 3,5 puuduvate nööpide asemele kleebiti leukoplaastriribad. Jalanõusid katsid päevinäinud rebenenud pahillid, mis kui juhtus, et paelu enam polnud kinnitati jalga marliribaga. Nii fikseeriti ka opikitli käiseotsad ja vöökoht. Pähe käis riidest torbikmüts, ette marlimask. Pärast lõikust tuli viimased asetada paariliitrisesse veega täidetud potti väiksel pliidikesel opiblokis: need keedeti puhtaks. Kui käed pruuni pesuseebiga pestud, tuli astuda opiõe juurde, kes ulatas steriilse rätiku, mille vastavalt ühe ja teise servaga mõlemad käed ära kuivatada. Järgmisena ulatati rohekassinist värvi piiritusega teeklaasis hulpinud marlitupsukesi, et käed desinfitseerida. Seejärel kinnitati kittel marliribadega selga ja anti kätte täiesti läänelikud steriilsed Süsteem näeb ette, et inimene läheb selle eriarsti juurde, kuhu soovib.polikliinikusse jõudes hangib patsient registratuuriaknast oma kaardi ning istub, eelnevalt adunud, kes sabas viimane on, sobiva ukse taha. kindad, mis siiski enne lõikust veel piiritusetupsuga üle töödelda tuli. Kõndimisvõimeline patsient sammus lõikustuppa ise: alasti, needsamad riidest pahillid jalas, riidest müts peas, marlimask ees. Ruum ise nägi viisakas välja, konditsioneeriga ja valgeseinaline, Merivaara mööbli ja vinge arkoskoobiga. Kärbseid sattus samas laua ümber tiirutama rohkem kui ühel korral Patsiendi sisse tilkus vedelik erinevatest vist 400-milliliitristest klaaspudelitest, uriin voolas välja sarnasesse. Kõikvõimalikud torud ja voolikud nägid välja, nagu oleks neid ennegi samal eesmärgil kasutatud. Kui ühe dreeni asetamisel steriilsest ühekordsest komplektist vaid pudel ära kasutati, arutasid õed omavahel, kas dreeni ennast ikka uuesti sterilisatsiooni saata või mitte. Õige vastus on: muidugi 1. kord peab hästi vastu, 2. kord ka, alates 3.-st läheb alles kahtlaseks. Õmblusmaterjal tuli mitmest erinevast metallkarbis paiknevast rullist ning kinnitati korduvkasutatava nõela taha. Kui arst ühega pistis (ja assistent sõlmas), kinnitas õde kibekiirelt teisele uue niidi. Pärast operatsiooni pandi niidirullid pooleliitrisesse piiritusega täidetud moosipurki puhastuma. Suur osa muust tehnikast steriliseerus operatsioonitubade aknalaudadel paiknenud formaliinikambrites. Polikliinik oli ka täiesti omaette nähtus. Süsteem näeb ette, et inimene läheb selle eriarsti juurde, kuhu soovib. Polikliinikusse jõudes hangib patsient registratuuriaknast oma kaardi ning istub, eelnevalt adunud, kes sabas viimane on, sobiva ukse taha. Kui eriarst peab täiendavalt vajalikuks muu eriala spetsialisti konsultatsiooni, võtab patsient oma kaardi näppu ja istub järgmise ukse taha. Mina käisin neurokirurgiga vastuvõtul. Kivimaja läikivaseinalist beežikat 2. korruse koridori täitsid kempsust pärinenud aroomid. Iga 2 meetri Vaade Ufa linnale tagant jagunesid mõlemat kätt uksed kabinettidesse; uste kõrval olid kustunud illumineeritavad rohelised sildid järgmine. Koridor oli rahvast pungil. Poolteist tundi pärast vastuvõtu alustamist lahkusime. Ukse taga olnutele sõnas arst: Ma lähen lõikusele. Uus arst tuleb varsti. Nurinat ei kostnud. Kui pidanukski juhtuma, et patsiendi järjekord selle päevaga kätte ei jõudnud, tulnuks ta meeleldi järgmisel uuesti. Kuivõrd ta niikuinii registreerunud polnud, ei morjendanud viivitus teda vähimalgi määral. Polikliinikutrepist alla sammudes avastasin aga paradoksi: ratastoolis parapleegikut transportisid omaksed trepist alla hoones (mille teisel korrusel on igapäevaselt neurokirurgi vastuvõtt) puudus lift. Samas tegid muidugi kõik eriarstid, ka neurokirurgid, tarvidusel koduvisiite Ufa-reis on vaieldamatult minu senistest kogemustest üks elamusterohkemaid. Lisaks uskumatutele seiklustele haiglas (kuigi olin moraalselt valmis piirituseks, joodiks ja marliks, ei kujutanud ma nende kasutamise tegelikku ulatust ikka sugugi ette) nägin hingematvaid ääretuid loodusavarasid ja kohtusin väga paljude sõbralike-hoolivate inimestega. Tahtmine kuu pikkusel keelepraktikal vastu pidada muutus kõigiti nauditavaks ekstreemspordiks baškiiri/vene moodi.
ARVAMUS 14 Allkirjutatu kätkeb endas ikka ja jälle seda, millest olen ka varem otse või kaude kirjutanud. Seekord paluti mul seda teha. Ma olen alati väljendanud vaid enda sügavalt subjektiivset arvamust, mistõttu loodan, et ei ole sellega teeninud teie meelepaha. Arvata üliõpilasena vist tulebki. Ma avaldan mõnede endale oluliste inimeste mõtted - olgu siis esseistikast või ilukirjandusest teemal, mis puudutab meie maailmapildi kujundamist. Nimelt püüan ma nende abil valgustada oma varasemaid seisukohti ja eeskätt näidata, et suur osa varem öeldust - millele ma ka uuesti isekalt kahel käel alla kirjutaksin -, ei ole vaid minu haiglase mõttemaailma vili, vaid on vähem või enam sarnases vormis paberile kantud ka mitmel targemal inimesel. Küsin jälle: miks püütakse laiendada vaid meie erialaseid teadmisi, miks on meditsiiniajaloo ja eetika kursused vaid tühine osa meie stuudiumist. Üleüldse: miks puudub korralik üldise filosoofia või maailmapildi kursus, ja miks on nii, et poole aastaga suudab meie lugupeetud eetikadotsent veenda vaid väikese osa meist arutlema meditsiiniprobleemidel ja maailmaasjus laiemalt. Siinkohal ka vastan: meie arutlemisvõime ei jõua nõnda lühikese ajaga iialgi (irooniline, kas pole?) nauditavale tasemele. On nali, et viiendal kursusel jätkatakse sealt, kus teisel pooleli jäi tegelikult alustatakse jälle algusest, olgugi et ollakse mõned aastad targemad, arutlusvõime võistleb küll uues kaalukategoorias, kuid areng pole minetanud aabitsatõdesid. Miks leppida nii vähesega ja milleks arvata, et piisab küll, miks sessioon on omamoodi vaimne regressioon ja milleks meile enesetapjalik spetsialiseerumise võidujooks, mis asi on haridus ja Minu pessimismi põhjendus mis haritus, miks ei ole aastaid arstiüliõpilased avaldanud meie ametlikus häälekandjas arvamust ja miks mõnel ei olegi arvamust? Edasi kirjutan selle, mille mälu lubas leida. Bulgakov kirjeldab ühes oma jutustuses professor Persikovi kui erialaselt äärmiselt erudeeritud teadlast, kuid väljaspool oma ala, st. zooloogiat, embrüoloogiat, anatoomiat, botaanikat ja geograafiat, ei võtnud professor Persikov peaaegu kunagi sõna, ajalehti professor Persikov ei lugenud, teatris ei käinud ja naine jooksis tema juurest 1913. aastal ooperitenor Ziminiga minema, jättes maha järgmise sisuga kirja: Sinu Miks puudub korralik üldise filosoofia või maailmapildi kursus? konnad ajavad mulle jälkusevärinad ihule. Kogu minu elu on nende pärast rikutud. (M.Bulgakov, Saatuslikud munad, lk 42) Mõneti meele järele on mulle Mihkel Muti vastuolulise Fabiani hoiakud autori esimeses raamatus. Mutt kirjutab: Meenus ülikooli lõpetamine. Fabian tundis tookord määratut kergendust. Seda hetke oli ta igatsenud esimesest ülikoolisügisest alates, niipea kui maigu suhu sai. Ta ootas diplomit nagu pärisori vabaduskirja. Ükskord ometi sai kõik läbi. Lõpp labasustel, kohustustel, sundusel, lapsikustel. Enamik diplomante tajus sündmust ilmselt teisiti. Paljud olid heitunud, kaotanud pea, nagu oleks neid küll vabastatud, aga ilma maata. Enam polnud kusagil edasi õppida. Ela. Mine ja uju. Seletamatu erutus põhjustas ekstsesse käitumises. Internaadis jõid mitmed end esimest korda elus täis. Nende rühma laekur, kolme lapse ema, murdis ühe Fabiani sõbraga lõpuööl truudust. Tere, elu! Küllap too akt maandas asjaosaliste pingeid, aitas kriisi üle elada. (M.Mutt, Fabiani õpilane, lk 29) Uku Masing kirjutab essees Uskumisest vastuseks küsimusele kas on võrgukudumine ämblikule teadlik toiming, instinktiivne või teadlik olnud kunagi ja läinud instinktiivseks? järgmiselt: kui inimene võimalikult ulatuslikult omandab mitu keelt, siis ta toimib nagu mõtleja; kui ta aga omandab näiteks üksnes teatava töö juurde kuuluva sõnavara, siis ta sarnaneb ämblikule. Seesama paralleel minu arvates õigustab ka väitma, et kududa võrku või teha midagi säärast üliväga kummalist ei eeldagi ülikõrget intellektuaalset taset. Olles lihtsalt võimeid kasutanud teatavas suunas ja jäänud magama saavutatud loorbereile, olgu ta ürgämblik või inimene. (U.Masing,Pessimismi põhjendus, lk 217-218) Puhuti Euroopa viimaseks suureks filosoofiks nimetatud nn eliidifilosoofi José Ortega y Gasset juhtidee tema tuntuimas essees Masside mäss, annab üsna hirmutava, kuid selge ülevaate väiklase ellusuhtumisega inimmassist. Ortega kirjutab: Ent uskudes, et neil on õigus oma arvamusele ka ilma eelneva pingutuseta selle kujundamiseks, paljastavad nad kõige näitlikumalt oma kuuluvuse sellesse pentsikusse inimtõugu, keda ma olen nimetanud mässuliseks massiks. See tähendab just seda, et neil on umbunud, hermeetiline hing. Antud juhul oleks tegemist intellektuaalse suletusega. Inimene kannab oma sisemuses teatud ideepagasit. Ta otsustab, et sellest talle piisab, ja peab end intellektuaalselt täielikuks. Tundmata puudust millestki väljaspool iseennast, mugandub ta selle varuga. Juhmi ja taibuka erinevus
REKLAAM 15 seisneb ikka selles, et viimane tabab end alailma paari vaksa kaugusel lollusest; seetõttu pingutab ta end pääsemaks ähvardavast totrusest, ja selles pingutuses kätkeb intelligentsus. Tänapäeval seevastu on keskmisel inimesel üpriski täpsed ideed kõige kohta, mis maailmas sünnib või sündima peaks. Seetõttu on ta minetanud harjumuse kuulata. Milleks kuulata, kui temas endas on nii palju kui vaja? Enam pole aeg kuulata, vaid vastupidi hinnata, kohut mõista, otsustada. (J.Ortega y Gasset, Masside mäss,lk 87-88, 90) paapstel Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramu on teadus-ja arendusasutus, mis tegeleb Eestimaal geeniuuringute edendamisega, kogub teavet Eesti rahvastiku tervise ja pärilikkuse informatsiooni kohta ning rakendab geeniuuringute tulemusi rahva tervise parendamiseks. Eesti Geenivaramu peamine eesmärk on andmebaasi loomi ne kuni 100 000 geenidoonori terviseandmete ja koeprooviga. Vaatamata sellele, et oleme jõudmas esimese kolmandikuni oma seatud eesmärgist (üle 27 000 geenidoonori), on käimas või juba lõp penud üle kümne erineva tea dusprojekti, milles Eesti Gee nivaramu on koostööpartner või on väljastanud andmeid uurimiseks. Andmebaasi kas vades lisandub ka uuringuid järjest rohkem. Nii on Geenivaramul täita tähtis roll Eesti teaduses ja see on alles algus. Eesti Geenivaramu andmekogumist, geenivaramu pidamist ja hoidmist rahastab riik läbi kolme ministeeriumi. Teadusuuringute rahastamine toimub võrdselt teiste teadusasutustega konkursi korras ja projektipõhiselt. Alates 2008 aastast on TÜ Eesti Geenivaramu Genoomika tippkeskuse liige koos Eesti Biokeskuse ja TÜ MRI kolme õppetooliga, mis annab eelolevaks 6 aastaks lisavõimalused rahvusvaheliselt konkureerivaks teadus- ja arendustööks. Samuti toimub pidev koostöö erinevate maailmatasemel pro- Geenid varamusse! jektidega. Eesti on näiteks erinevate maade biopanku ühendava P3G Konsortsiumi asutajaliige ja Euroopa Liidu biopankade infrastruktuuri projekti osaline. Mitmedki riigid maailmas on oma geenivaramut luues võtnud eeskuju just Eesti Geenivaramust. Liitudes Tartu Ülikooli Eesti Geenivaramuga: Osaled ülemaailmses teadustöös, kus Eestil on oluline roll, mille tulemusena saab selgemaks, millest haigused tekivad, kui palju määravad geenid ja kui palju saame me tervist hoida ainult muutes oma harjumusi, elukohta. Millal aitab üks või teine konkreetne ravim. Kui saame paremini aru sellest, kuidas inimese organism täpselt töötab, saame ka haigusi varem diagnoosida ja avanevad ka uued võimalused raviks. Täna on juba terve rida ravimeid, mis põhinevad geeniinfol. Osaled teadustöös, mille tulemusena võivad meie lastel olla ravimid praegu ravimatutele haigustele. Aitad välja töötada senisest tunduvalt täpsemat haiguste diagnostikat ning varasemat ennetamist. Geenidoonori küsimustikku täites saab Sinu perearst parema ülevaate Sinu tervislikust seisundist ning omandatud teadmised aitavad tal edaspidi Sulle tõhusamat ravi osutada. Samuti viib see Teid endid mõttele kuidas Te elate ja toitute, millised haigused on Teie suguvõsas. Annad oma panuse Eesti teaduse edendamisesse, teadmistepõhise ühiskonna ning innovatsioonile tugineva majanduse loomisesse. Geenidoonoriks saab end registreerida helistades telefoninumbritel: 7440 200 või 50 11 390, lisainfot veebiaadressilt: www.geenivaramu.ee