Vanad kaubakohad keeles ja meeles. Mati Laane

Vanad kaubakohad keeles ja meeles. Mati Laane Eesti kohanimesid uurides kohtame paljusid Võhma või selle sarnaseid kohanimesid. Tavaliselt paiknevad need veekogude ääres, veel enamgi, tihti just seal, kuhumaani vanasti võis veesõiduki toimetada (aerutada, vedada). Tuleb välja, et sellised toponüümid tähistavad vanu kaubakohti. Oletatavasti hakati sellist kaubakohta millalgi hiljem turu-kohaks nimetama. Vaatame kõigepealt tuttavamat turu-varianti. Turukohad. Pärnu jõge pidi ülesvoolu sõites jõuti merealusega Torini (baltisaksa Torgel), soome k. on tori turg siiani, rootsi k. torg, torj, karjala turg, leedu-läti turgus, vene k. torg, torgovets, torgovat = turg, kaupmees, kauplema-kaubitsema. Sügavalt vees istuvale alusele on vett merest Torini piisavalt, sest veerikas Navesti jõgi on läheduses Pärnu jõega ühinenud. Suhteliselt kitsamat ja madalamat Pärnu jõge pidi väiksema alusega vastuvoolu edasi sõites jõuti Türini (saksa k. Turgel), Säreverest aga Epneri jõge pidi Türi külje all asuva Tori külani, hilisema Tori mõisani, saksa k. Torri. Need on kindlasti turukohast nime saanud ja baltisaksa keeles kirjutatud arhivaalides on vanad toponüümid tihti paremini säilinud kui eestikeelsetes mälestustes. Sellised omavahel lähedased turukohad näitavad ilmselt kunagist ajaloolist turukoha liikumist. Kui Türi ja Tori on turu või selle sõna eelvormide tuletised nagu ka Soome väga vana ja põline pealinn Turku (hääld. Turgu, eesti k. Turu), samuti Verhoturje ja Turinski vanad kaubakohad praeguse Vene, varasematel ugrilaste põhja-aladel, siis meil võib kaaluda ka Vääna ja Keila-Joa vahel paiknevat Türisalu, nüüdisajal toponüümideks Türisalu pank ja Türisalu oja, saksa keeles teadaolev esmamainimine 1378.a. Thuriselle külana, Thuri peaks mäletama turuga seonduvat, aga selle-celle tähendaks vanas kirjaviisis keldrit (saksa k. Keller) või kongi-kambrit (saksa k. Zelle), turukohal võis olla alaline "turuhoone"või vangikong. Üht koopataolist liivakivipaljandit vana Muuksi linnamäe ja Kolga lahe vahel nimetatakse Turje keldriks, kuidagi peab see toponüüm turukohaga seotud olema. 25. juulil 2005 teatatigi raadios, et arheoloog Gurli Vedru leidis Muuksist vana kaubakoha. Hiljem on ta järelepärimisele vastates kirjutanud siiski rauaaegsest sadamakohast Tsitre suvemõisa kõrval. Minu arvates pole ka sealt Turje keldrini nii pikka maad, et neid ei võiks käsitleda kunagise ühtse turukohana. Ka toponüümi arenemine võiks versioonile tuluks tulla. Kui algul oli Turje, siis hiljem See-turje > se-turje > si-t(u)rie > Sitri või Sitre, sellest sai saksakeelne Zitter ja nõuka piirivalve kordoni ajal Tsitre, rahvakeeles tänini Sitre. Saaremaal Sõrve läänerannal on Türju küla kaubakohaks sobiva lahe ääres, läheduses on veel Torgu küla, viimane võis olla varasem kaubakoht, aga maapinna tõusmise tõttu sattus merest kaugemale ja mereranda asutati uus

kaubakoht. Torgu küla on ka Karuse kihelkonnas Vatla kandis, kus läheduses on vana Vatla linnamägi. Seegi küla on varem mere ääres olnud, aga nüüdseks sisemaale Tuhu soostiku äärde sattunud. Saaremaa kagurannas on Kõiguste lahe ääres Turja sadamakoht (ja selle vastas Turja laid) tõenäoselt põline kaubakoht, looduslikelt eeldustelt hästi sobiv varjuline paik ja seetõttu läbi aegade kestnud. Kihnu väina ääres nimetatakse Manilaiu vastas asuvat neeme Torila otsaks. Põlist kaubakohta märgivad ka Torila küla Kallaste linna kõrval Peipsi ääres ja Tori sadam Kuressaare all Saaremaal. Eesti põhjarannikul, nüüdse Sillamäe alal on Türsamäe neem ja endine Türsamäe mõis, baltisaksa Türsel. Mõisa alalt on leitud ja kaevatud vanema rauaaja tarandkalme, kust leitud ka omapärased nuppudega ja emailitud 4. sajandi kaarsõled, mida nende harulduse tõttu on hakatud nimetama Türsamäe tüüpi sõlgedeks. Osa arheolooge arvavad, et need sõled on meile toodud Dnepri alalt. Ordu-ajal asutati Preisimaale Hansalinn Thorn, nüüd Poola alal asuvana kannab see Toruna nime. Kuid veelgi vanemad ja põnevamad on Võhma-tuletised. Nii oli Kasari jõgi tõenäoselt Vigala lisajõeni paaditatav, lisajõe suubumiskoha lähedal on Võhma küla, mille nimi võiks mäletada sealset vana kaubakohta, sest suuremate merd sõitvate kaubaalustega sõideti nii kaugele sisemaale, kui sai. Kasari jõgi suubub Matsalu lahte, aga tema keskjooksul on vana Varbola maalinn, Baltikumis ja Põhjamaades suurim senini säilinu omalaadsete seas. Läänemaal Tõstamaa kandis on Võhma Männiku oja ülemjooksul. See on arvatavasti varasem siinne kaubakoht, kuid meri taganes ja uus kaubakoht pidi uuele rannajoonele kolima, hilisema kaubakoha ligilähedasele asukohale viitab Torila otsa toponüüm (vt. eespool). Saaremaa põhjatipus algab Madise jõgi Võhma külast ja suur Võhma asula on Küdema lahe ääres Mustjalast vastaskaldal. Siin on peatus- ja kaubakohana soodsad lahesopid. Pärnu jõe ääres on Vändra kohal Võiera küla, kuid veelgi mere pool on arheoloogid Sindi juures välja kaevanud Eesti vanima, 9500 aasta vanuse Pulli asula. Pärnu jõe ülemjooksul sai väikese alusega väikesi jõgesid ja ojasid pidi vastuvoolu sõites Võõbuni, hilisema Purdi karjamõisani. Võõbu lähedal rabasaarel oli Turkkõrve (e. Tubakõrve) talu. Navesti ja Pärnu jõgede ühinemiskohalt sai Navesti jõge pidi praeguse Võhma linna alla. Kuigi see asula ise on Navesti jõest 3 km kaugusel ja tekkis sellele kohale alles raudtee ehitamise võimalustest sõltuvalt, on jõe-äärsest Võhmassaare külast teada arheoloogilisi leide ja muistiseid, mis viitavad ammusele asula- ja kaubakohale.

Üht Navesti jõe haru, Raudna jõge pidi sai Viljandini (saksa k. Fellin = veelinn, võõlinn), Viljandi järvest sai Tänassilma jõge pidi Võrtsjärveni, mis omakorda ühenduses Peipsi järvega. Tänassilma jõe ääres kohtab selliseid põliseid kohti nagu Viiratsi (saksa k. Wieratz =? vierad, võõrad) ja Vana-Võidu (saksa k. Alt-Woidama, varem Waydema =? Võdemaa). Võrtsjärve ääres Valmas on arheoloogid leidnud 7000a taguseid inimtegevuse jälgi leidnud. Umbes 5000 aastat tagasi elas siin Gerassimovi voolitud suurte põsesarnadega Valma mehe prototüüp. Võrtsjärvelt Põltsamaa jõge pidi ülesvoolu purjetades jõuame Põltsamaale, kus linnaga kokku kasvanud Võhma või Võhmanõmme küla on tunnistatud määratult vanemaks kohanimeks kui Põltsamaa. Pedja jõe ülemjooksu ojade vahel, lausa Jõgeva külje all kohtame Võduvere ja Võikvere külasid, viimase põldudelt on leitud palju arheoloogilisi juhuleide, mis viitavad seal mingi rauaaja muinasasula paiknemisele (arheoloogide arvamus), ilmselt siiski ka vanale kaubakohale (M.L. arvamus). Üldse arvavad arheoloogid, et Lõuna-Eestis tekkis püsiasustus just Võrtsjärve nõo äärealadel ja Navesti jõe ürgoru kallastel varasel rauaajal, seega umbes 2500 aastat tagasi, vähemalt on sealkandis tehtud sellekohaseid arheoloogilisi väljakaevamisi ja leitud tõendeid vanema rauaaja asustusest. Varase rauaaja lõpus (s.o.1.saj.p.kr.) võis olla üles haritud 2-3% Eesti territooriumist, kusjuures suurem osa viljelusmaid paiknes Madal-Eesti loopealsetel ja rähkmoreeni aladel (Lõugas, 1980; Rõuk, 1995). Varasel rauaajal sai alguse maaviljeluslik püsiasustus; arvatavasti võeti sellal kasutusele ka konksader (Lõugas, 1992). Vanema rauaaja lõpuks (s.o. 5.saj.p.Kr) võis põllumaa moodustada kuni veerandi tänapäeval haritavast maast (Lõugas, 1980) ning asulate ümbruses hakkas ilmet andma juba avamaastik (Moora, 1976). Loode-Eestist saab mõtisklemiseks pakkuda veel Keila kandi vanu toponüüme. Nimelt on vallutusajal (13.saj) asutatud Keila kirikukihelkonna vallutus-eelseks nimetuseks olnud Womentakae, mille tõlkeks arvatakse nüüd Võhmataguse. Keila kirik on Keila jõe ääres ja allavoolu mere lähedal on Keila juga, mis takistas ülesvoolu sõitmist. Arvatavasti oli kaubakoht wo-ma = Võhma joa all, mere poolt vaadates oli Keila tõesti Võhma taga. Turiste meelitades pretendeerib Vomentaga muinaskihelkonna keskusele ka Padise linnamägi, mis samuti paiknes Keila jõest ümbritsetud neemikul. Turismireklaamis arvatakse, et Paldiski e. Pakri merelaht võis varem ulatuda Padisele, kus oli kaubasadam ning et väljakaevamistel on leitud märke 4000 aasta tagusest ajast. Kants olla eelkõige tegelnud kaubasadama kaitsega, seal arvatavasti ei elatud, sest pole vastavaid arheoloogilisi leide. Vaatleme ka Soome lahe vesikonda. Pirita jõe äärest me millegipärast Võhma nimega seostatavaid toponüüme nüüdisajal ei tunne. Jägala jõe äärest ei tasu Võhma-nimelisi kohti otsida, sest joast ei saanud kaubaalusega üles ja tõepoolest, selliseid kohti ka pole. Ometi suubub allpool juga Jägalasse Jõelähtme jõgi ja selle jõe keskjooksult leiame kohe Võhmuta (pool)mõisa, saksa k. Wechmuth, eraldatud kunagi Perila

mõisast, küllap oli siin ka Võhmuta küla. Kuigi Jõelähtme jõgi jookseb karstialal maa all, on see suurvee ajal siiski laevatatav. Pärast (jahi)talve lõppu ja enne kevadtööde algust oligi paras aeg kaubavahetuseks. Siiski on ka Jägala lisajõe Soodla jõe lätetel Ambla ja Tapa vahel vähemalt vanade kirikuraamatute järele olnud Võhma (Wöhma) talu või isegi küla. Hara lahte suubuvat Valgejõge pidi sai tõusta kuni Porkuni järveni, läheduses on Võhmetu küla. Aegviidu kohal on Valgejõe ääres Võhma raba, asula- või kaubakoht on aga meie meelest ununenud. Loobu jõge pidi ülespoole on Kadrina kõrval jõe ääres Võduvere küla (vrdl. oletatav Võdema Viljandi juures), oli ka Võduvere mõis (baltisaksa Woddofer. Kui Nõmmeveski juga Valgejõel ja Joaveski juga Loobu jõel polnud kõige kergemini ületatavad, kasutati Eru lahest sisemaale pääsemiseks tõenäoselt oja nüüdse Tammispea küla juures, mida pidi sai liikuda kuni klindialuseni praeguse Võhma küla (baltisaksa Woechmast, Wochmast, Wöchmest kirjalikud andmed 1287a.) all Ilumäe lähistel. Arheoloogid on määranud, et Võhma kivikirstkalmed on pärit I aastatuhande II poolest ema. Kunda jõge mööda vastuvoolu sõudes jõuti hilisemate Uhtna ja Rahkla mõisate vahel Sämi kandis asunud kaubakohani, mida jällegi mäletabvõhma küla toponüüm (baltisaksa Woehma), külast möödub ka Kunda jõkke suubuv Vaeküla jõgi. Purtse jõe haru Kohtla jõe lätetel on Kiikla mõisa Võhma karjamõis, baltisaksa Wöhma. Sõtke jõel Sillamäe juures on Vaivara küla ja mõis (baltisaksa Waiwara), Selja jõe ääres on Varangu küla ja mõis (baltisaksa Warrang), Kunda jõe harul on Vaeküla - kõik need toponüümid mäletavad vara või kaalumist, seega kauplemisega seotut. Kudruküla ojal, mis on ainuke joata lisajõgi Narva jõel allpool koske, on Vodava küla (vrdl. Võduvere, Võdema,?Võdava,?Võdama). Läheduses paiknevad vanad Riigiküla asulakohad on hinnatud 4-5 tuhande aasta vanusteks. Peipsi järve läänekaldal leiame Mustvee jõelt Võtikvere ning Iisaku ja Peipsi järve vahelt Võhmajärve raba, midagi peaks seegi toponüüm mäletama. Torma kihelkonnakeskusest veidi loodesse jääb Kullavere jõe ülemjooksul Võ(i)divere küla, Kullavere jõgi suubub Omedu jõena Peipsi järve. Kuigi Võdivere kaubakoht oli küllaltki lähedal suure Pedja jõe ülemjooksule, ei olnud Pedja jõge ümbritsevate laialdaste raba-alade tõttu kaupmeeste paatidel siiski Torma kandi maameestele ligipääsu. Peipsi-Pihkva järve vesikonnast teame kõik püha Võhandu jõge, mida pidi ülesvoolu sõites jõuab peatselt Võõpsu. Võuküla lähedal Võhandu kaldal asus vanasti keskne püha hiiemägi, see viitab sealsele väga vanale külale, mis võis tekkida veelgi vanemale kaubakohale. Ikka on põliste kaubakohtade ja kaubaveeteede nimede alguses võ- (vi, va-). Suur-Emajõe ja Ahja jõgede ühinemiskohal võib vana-aegseks

kaubakohaks pidada Võõpstet ja Ahja jõge pidi ülesvoolu jõuame Võnnuni (saksa k. Wendau), kus oletatavast vanast kaubakohast on saanud kirikuga kihelkonnakeskus. Võnnu küla ja mõis (baltisaksa Wenden) asuvad ka Ridala ja Taebla vahel Läänemaal Võnnu oja lähedal. Seda oja ei tulegi kaubateena arvestada, sest kaubakoht asus arvatavasti mere ääres, vahepeal on meri maapinna kerkimise tõttu Haapsaluni taganenud. Ka Võnnu-Wenden-Cesis Koiva jõe ääres praegusel Läti alal sobib põliseks kaubakohaks. Soome lahe idakaldal võib vanaks kaubakohaks pidada ka Võborg- Viipuri-Viiburi t (õ >?< i). Võ-ga algavaid tõenäoseid põliseid kaubakohti on aga ka suurematest jõgedest eemal, isegi vesikondade veelahkmealade tipus. Nii on Järva-Jaani ja Varangu vahel Võhmuta mõis, baltisaksa Wechmuth ja sellel omakorda karjamõis Türje, baltisaksa Türjel, mis ju samuti turukohale viitab. Naabruses asuv Järva-Jaani on teatavasti merepinnast kõige kõrgemal paiknev asula Eestis. Võhmuta-Türje asuvad enam-vähem omaaegse Eestimaa keskpaigas, Soome ja Liivi lahe veelahkmel. Veelahkmealal on ka Karksi endine Võhmaste, nüüdne Äri(!)küla ja selle kõrgeim küngas Türgamägi (vrdl.turgel-türjel- Thuri-Türi-Turu), mäest kirde poole jääb Turju talukoht, 20.saj asunikutalu nimetati küll ametlikult Oru taluks, aga rahvakeeles jäi see ikka Turjuks ja seal elas Turri-pere. Aga võib-olla nimetati seda oruveert rahva seas Turjuks ka varem ning perekonnanimi pandi talu nime järgi. Baltisakslastele oli see Võhmaste Wechmel, mida on arvatud ka 1484.a. Liivimaa Maapäeva toimumiskohaks, kus sõlmiti Liivimaa nelja seisuse vahel nn. Veemeli leping. Praegu unustusse vajunud koht sai siis pooltuhat aastat tagasi nii tähtis olla, et seal maapäev korraldati, kuigi Karksi loss asus 3-4 km kaugusel. Üldiselt on seal maapäeva toimumise versioon ajaloolaste arvates siiski kahtlane. Ehk korraldati mõni kiireloomuline ja oluline Maapäev siiski võimalikult neutraalses kohas, ordulossis oleks maapäeva-hääletustel Saksa Ordul teatav eelis olnud, Riia linnas aga linnahärradel ja piiskopi meestel. Türgamäe läheduses on Vedame oja lätted, Vedame oja suubub Ruhijärve ja peaks nime poolest meenutama kauba või kaubaaluse vedamist või lohistamist. Karksi Võhmaste asus enam-vähem Liivimaa keskel. Küla kõrval asuvast Ikepära rabast algav Lilli oja suubub Ruhja jõe kaudu Salatsi jõkke ja see Liivi lahte, samast rabast algavad Remsi oja ja Kõpu jõgi jõuavad mõlemad Pärnu jõkke ja sealtkaudu Pärnu lahte ja raba idaosa liigsed veed liiguvad Ikepära oja pidi Õhne jõkke, mis jõuavad lõppude-lõpuks läbi Võrtsjärve, Emajõe ja Peipsi järve Soome lahte. Võhmaste küla ja Ikepära raba asusid seega kolme mere veelahkmel, kuhu jõudmiseks pidid kolme lahe vesikondade kaupmehed veidi (ja enam-vähem võrdselt) ka oma kaupu tassima või kaubakohale lohistama. Kalevipoja legendide järele oli Ikepära rabas põrgu

värav, A. Annisti järgi kogu eeposes ainus täpselt defineeritud põrguvärava asukoht. Edelaküljest ulatuvad Türgamäele Laatsi (laat-se) talu maad, mida võib seostada laada mõistega, seega on selle paiga toponüümides kajastatud ajaloos teineteisele järgnenud 4 kaubakohta väljendavat sõna: võõ-maa (Võhmaste), turg (Türgamägi, Turju), laat (Laatsi) ja äri (Äriküla - alates 19saj. keskelt). 20saj. alguseks oli kohalik ümbruskonna rahvas kunagise turukoha olemasolu täiesti unustanud. Mida Võhma ja sellesarnased toponüümid algselt tähendasid? Kõige lihtsam oleks oletada, et võõ-maa ( h on eesti tähestikus moodsa kirjakunsti leiutis, kuigi murdeti häälduses olemas) oli võõrastele lubatud maa, võõmaale tulekul olid kõik võõrad kaupmehed turvatud ja tavaõigusega kaitstud. Igale poole võõraid ei lubatud, kui nad siiski mitte-võõmaale läksid, olid nad vaenlase seisundis lindpriid, kelle igamees võis maha lüüa, kui turvalisuseks mingit eri kokkulepet polnud või läbimineku luba lunastamata. Võõmaa ga on võõras (murdeti vieras, võeras ) samatüveline. Meie-teie vastanduses on ka vene keeles võ teie ehk mitte-meie ja oni < o-ne (on mitte (meie)) = ne-me > ne-mõ > nema (mulgi keeles) > nemad (eesti keeles) = võõras. Eesti k. on veel rahvapärane sõna võhivõõras täieti tundmatu inimese kohta, nähtavasti on see topeldatud võ: võ-võ. -s-täht võõras-sõna lõpus on rudiment sõnast see: võ-ra-see; ra peaks tähendama ra(j)a, piire (algselt ri), seega kokku: võõ(-le lubatud) piirides see, võõ(-de) ala see. Olen proovinud midagi võõmaa ja turu sõnade sarnast leida ka teistes keeltes, kuid leidnud vähe, ka laat, äri ega muid nendesarnaseid sõnu teistes põhjala keeltes kaubakoha vastena ei kasutata ega mäletata. Rohkem näib vähemalt turu tuletisi esinevat Venemaal ja Siberis. Siiski on Soomes Turu ja Uusikaupunki vahel Vehmaa (rootsi k. Vemo < ve-ma > võ-ma) kihelkond (kunta), kus võis vanasti kaubakoht olla. Rootsi keeles vemo-sõna enam pole, aga oli vem (= kes), sellest on rahvakeeles säilinud igivanad igapäevased väljendid, mida võidi juba kaubakohal tarvitada: vem där? (kes seal on?), nüüdisaegne kes-vaste on som, nagu ka norra keeles. Saksa keeles vastavalt wer da? (kes seal on?) Vaba turukoha külastajate vabadusi iseloomustab ehk otseselt vem som helst (igaüks, kes tahes), kus vem (=igaüks) ja som (=kes). Det vimlar av folk stranden (rand kubiseb inimestest), vimla (kubisema, kihama), mis võiks ka olla turukohta iseloomustav väljend. See Soome Vehmaa võib tõepoolest olla vana kaubakoha toponüüm ja eesti Võhma analoog. Eelmisega ühes kandis Pirka maakonnas (Pirkanmaan maankunta) on Sastamala linn ja kihelkonnakeskus ning seal Vehmaa külas põline Vehmaa suurtalu (andmed 16.saj), kus tänapäeval on neti andmetel piduja söögikoht. Vehmaa küla asub Tyrvää vallas (pitäjä), sedagi toponüümi saab seostada turg-sõnaga (tyr < tur > tori) ja vää < võ. Lisan, et soome, rootsi jt. skandinaavia keeltes õ-tähte pole. Mis seost võiks olla küsimusel Vem där? või Wer da? vana kaubakohaga?

Mõtisklegem! Tõenäoselt olid arutletavad vanad kaubakohad vaba juurdepääsuga siiski vaid kaupmeestele, mitte kõigile. On usutav et selliste kohtade ümber hiilis ka palju röövleid ja röövlikampasid, sest kaubakohal oli palju kaupa, vara ja lausa varandusi, hilisemal ajal ka hulgaliselt raha ja väärismetalle. Kõige lihtsam oli arvatavasti end kaupmeeste sekka poetada ja varandust otsida pimeduses. Me ei tea vanade kaubakohtade reegleid ja tavasid, aga oletatav on, et kaubakohta pidid turvalisuse tagamiseks valvama valvurid ja iga liikuva tegelase käest küsima kui mitte kokkulepitud parooli, siis vähemalt, et kas liikumas on võõras (võ, ve, we, vä vms.). Där ja da tähendab neis keeltes tänini seal. Seega küsimus oli: võõras sääl?). Küsime ju meiegi pimedas uksele koputajalt: kes sääl on? (kes = algkeeles: liigub see?). Kes võib olla mujal ununenud turukeelne sõna, leedu k. siiani kàs. (Kàs teñ? = kes seal on?). Saksa keeles (nagu ka taani ja norra k.) on veel huvitav sõna: Bewegungsfreiheit (liikumisvabadus), kus be- on eessõna, freiheit (vabadus) ja wegu < ve-ki < võki = võõra liikumine. Saksa keelde on bewegung (liikumine) ilmselt tulnudki nö turukeelest, samast siis ehk ka meie vägi (sõjaväe tähenduses) < vä-ki = võõrad liiguvad. Soome keeles on nagu eesti keeleski, et mitmuse 1. ja 2. pöördes isikuline asesõna (me, te) kordub tegusõna lõpus: me otamme (me võtame), te otatte (te võtate); 3. pöördes: he ottavat (nemad võtavad), he eivät ota (nad ei võta); mulgi keeles: na (nemä) võtave. Soome, eesti ja mulgi k. on mitmuse 3. pöörde lõpp: va(+ t või d), -vä(+ t või d) või ve, mis on sama kui võ, ainult ajapikku muutunud. Küllap oli siis ka hilisem nad algselt ve (>võ). Võib-olla on ka soome k. he, rootsi k. de, saksa k. s(i)e, leedu k. j(i)ē ja inglise k. they kuidagi ve st muundunud. Võiks küsida, et miks siis eesti keele ainsuse 3. pöörde lõpus on b (ta võtab), mida see peaks tähendama? Mina seletan nii, et eesti ja soome keel tunnevad palju näiteid, kus v ja b omavahel käänamisel või pööramisel vahelduvad (leib-leiva, saab-saavad, vt. edaspidi), vene keeles kirjutatakse isegi tänapäevani v-täht b na. Nähtavasti oli siis algkeeles ka be ve st tuletunud ja tähendas võõrast. Võõras on rootsi k. främmande, främling, saksa k. Fremde, taani ja norra k. fremmend, f- sõna algul peaks tulenema ve st (<võ). Aga rootsi k. ka välsk (võõras) ja omakorda saksa k. falsch (võlts, vale, ebaaus, petlik). Eks valskust ja valetamist tuli võõramaiste kaupmeeste juures ikka kahtlustada - nagu tänini. Mulgi k. võle, võlsilt, võleteme (vale, valetama), võro k. võle, võlssim (vale, valetama). Welsch oli vanasti saksa k. kasutusel võõramaise või võõrapärase tähenduses, seda kasutati eriti romaani rahvaste nagu prantslaste ja itaallaste puhul; samade rahvaste kohta öeldakse rootsi sõnaraamatus praegugi välsk. Aga samatüvelised on vale vasted ka enamikus Lõuna-Euroopa keeltes: ladina falsum, itaalia-hispaania falso, inglise false, hollandi vals, prantsuse faux jne. Võ-tüvelised ja teised v-ga algavad ja ajapikku murdeti muutunud täishäälikutega (vi-, va-, vä-, ve-) moodustunud sõnatüved viitavad tihti

kauplemise ja kaupmeestega seotule (võlg = murdeti: velg), võrdne, võrduma, väärt, väärtus, vaja-vajaka-vaevalt, võtan ära!).võib tekkida õigustatud küsimus, miks sõnad kauplemine, kaupmees ise võ(-ve)-ga ei alga. Saksa keeles kaufen,verkaufen, der Kaufmann = ostma-müüma-kaupmees, on (-ve >)-f(e) sõna keskel ja eesti keeles f(e) > p ks (mugandus ületulekul: kaufen > kaupfen > kaupen). Ka- ja kau- oli algselt ko- ja tähendas nahka, karusnahka, nii et ko-ve, varasemalt ko-võ tähendas naha-võõraid, nahkadega kauplemist võõrastega, vrdl. ka soome-ugri keeltest vene keelde võetud ko-vjor, varem kove-r, mis nüüd tähendab vene k. vaipa, varem aga põrandanahka ning nahaga kauplevaid võõraid. Vana-novgorodi keelne gost tähendas hiljem võõrast, otsetõlkes: ko-s(e)-t(o) = nahku see toob ja muutus ajapikku külalise vasteks. Ungari k. kofa (kauplemine). Islandi k. kaup (ost), kaupa (ostma), kaup/andi ostja. Mari k. kevõt (turg). Turg näib olevat selline (hilisem) kauplemise koht olnud, kus kaupa ostetimüüdi kehtiva raha eest. Meie uurime siin varasemat vormi, kus kaupu vahetati (soome k. vaihtaa, saksa k. wechseln, rootsi k. växla, växlling). Kaupade vahetamiseks olidki siis kokku lepitud ja naaberalade kaupmeestele teada olevad võõ-maad. Meenutame siinjuures, et enamuses keeltes õ-häälikut ei ole. Rootsis asuvad v-ga algavad toponüümid samuti enamasti sisemaal, mitte rannikul, kuid jõgede-järvede kallastel: Vänern, Vattern, Värmern, Väsman, Viken, Vendel, Vetlanda, Värnamo, Växjö, Västeros jt. Soome kohanimi Viitala Seinäjoki ääres võib viidata sellele, et vanad kaubakohad võisid olla kuidagi tähistatud, sest soome k. viitta (tähis), viittailla (osutada, viidata, tähistada). Kas võiksid vanale kaubakohale viidata siis ka Viitajärvi, Viitakoski, Viitaperä, Viitaranta, Viitasaari, Viitavaara, Viitakylä, Viitaniemi jt.? Aga ka näiteks Vihti, Vihtijärvi, Vihtiläjärvi? Kalevipoja esimeses loos on Kalevi tuleku kohta read, et Kalevi vendadest:...teine tuiskas Turjamaale... Kus on see nimetuse järgi otsustades vana tähtsa kaubakohaga maa? Soomlase ütlevad, et Turjanmeri on müütiline, nagu ka Turjan tunturit ja Turjan kallio. Aga turjasaami keelt kõneles 2010 aastal veel 2 turjasaami, varem oli nende asualaks olnud kogu Koola poolsaar kuni läänes Petsamoni või kaugemalegi. Üks soome rahvusteadlane on arvanud, et turjasaamide asuala keskuseks oli Umba asula, mis asub Kandalakša lahe põhjakaldal. Siin randadel pidi kindlasti olema üks või mitu kaubakohta, kuhu Barentsi ja Valge mere kaupmehed ning lõuna poolt soome-ugri rahvaste paadimehed oma kaupu vahetama tulid, ka Kalevala runode tähtsamad üleskirjutamise külad ei asu kaugel. Nime poolest sobiks hästi kaubakohaks ka Viersi asula (vrdl. e.k. vierad, võõrad), vene k. Varzuga. Esialgu jääb arusaamatuks, kas Turja meri oli kogu Põhja-Jäämeri või kitsamalt Barentsi meri või Valge meri (soome k. Vienameri) või ainult Kandalakša laht? Olen teisal juba märkinud, et tänapäeva soome keeles vienti (väljavedu, eksport). Sooja hoovuse tõttu on Barentsi meri enamasti jäävaba ja kogu Koola poolsaar on

suhteliselt soe, alla -10 kraadi harva. Peaaegu kogu Koola poolsaar on polaarjoone taga (polaarpäev ja öö!). Mõned uurijad peavad Koolat Antiik- Kreekas kirjeldatud Hüperboreaks, mis oli päikesejumal Apollo kodumaa. Netiväidete järgi on venelased leidnud ühelt saamide püha Seidjärve lähedaselt mäelt megaliitilise observatooriumi jäänused, millest olla alguse saanud kogu püramiidide ehitamise traditsioon, teiste arvates on see isegi hindude ja budistide püha Mera mägi, kust ümbrusest aarialased kunagi kliima järsult külmenedes lõunasse rännanud. On märgatud, et Vienamere ümbruse pühapaigad on kaartil teineteise suhtes täpselt samas asetuses, kui tähekaartil Orioni tähtkuju tähtsamad tähed. Ühe vene mõttesuuna viljelejad on oma rahva kaugemat ajalugu tuletades oletanud, et algselt oli selle rändava rahva nimetuseks lõunapoolsete rahvaste kõnepruugis - skifõ, millest kujunes skitõ (sküüdid). Arvan, et algkeeles võis see tõesti olla: skifõ < se-ki-võ = see liikuvad võõrad. Tõmbasin siia tutvumiseks lõigu (autorita) neti-artiklist www.paraweb.org http://para-web.org/viewthread.php?tid=1...3#pid38706 Paljud kuulsad ja ka lihtsad uurijad on püsivalt otsinud vene päriolu lätteid inimkonna ajaloost, vastandamata slaavlasi vanimate etnostega, kes elasid või elavad praegusaja Venemaa territooriumil. Nad otsivad nende rahvaste juuri, kes juba vanast ajast on elanud Põhjas ja muudes Euraasia piirkondades. See traditsioon pärineb kodumaise teaduse kahelt märkimisväärselt tegelaselt - V. N. Tatištšev'ilt ja M. V. Lomonossov'ilt. (Vasily Nikititch Tatishev). Mõlemad vene teadlased väljendasid teineteisest sõltumatult ühte ja sama mõtet: vene rahva juured ulatuvad aastatuhandete taha ja on mõjutanud (? kokku puutunud) igipõliselt Põhja-Euraasiat asustanud etnoseid, kes olid erinevate nimede all tuntud antiik- ja teiste autorite jaoks (teiste all on mõeldud Piiblit, Araabia, Pärsia, Hiina jne. kroonikuid). Tatištšev seostas slaavlaste (järelikult ka venelaste) päritolu otseselt sküütidega, kelle asualad ulatusid kaugele Põhja ja Siberisse, nimetades meie kaugeid põhjapoolseid esivanemaid Hüperborea sküütideks. Babüloonia krooniku Berossose, Josephus Flaviuse ja mitmete hilisemate ajaloolaste (kuni 17. sajandi anonüümse autori "Synopsis'eni" - "Синопсис Киевский") andmete põhjal luges Tatištšev slaavlaste ja venelaste esiisaks Meshech'it ("Мосох"), Piibli Jafeti kuuendat poega (legendaarse Noa lapselast). Rahvusi neil aegadel veel ei eksisteerinud. "Мосох" nimest ("Моска") kujunes hiljem nimetus Moskva ("Москва"), algselt jõele, hiljem linnale tema kaldal. Järgnesid mõisted Moskoovia, moskoviidid, moskoviitlased, moskvalased (moskvitšid) jne. A.I. Asov on välja pakkunud Moskva nimele originaalse tõlgenduse, ta arvab, et see on puhtalt vene päritolu ja tuleneb sõnast 'mozg' ("мозг" - aju), kuna kõnes hääldub z seal kui s. Paljude arvates on Noa poeg Jafet ("Яфет", "Иафет") identne Prometheus'e isaga - kreeka titaaniga Iapetos ("Иафет" --> "Иапет"), kes elas koos teiste titaanidega pärast olümposlastele allajäämist mõnda aega Tartaroses ja hiljem Maa äärel asuval Õndsate Saarel, st. Põhjala serval. Tatištšev ei olnud ainus, kes vene hõimu vanimaid juuri uuris. Sama suure hoole ja avara vaatega analüüsis seda probleemi V.K. Tredjakovski oma mahukas teoses "Kolm arutlust kolmest peamisest vene muistisest". Selles teenimatult unustusse vajunud traktaadis on ainuüksi moskoviitide Mosoh'i/Moske ("Мосох", "Моске") teemale pühendatud vähemalt kakskümmend lehekülge. Kellel veel, kui mitte Tredjakovskil, oli õigus eelpool esitatud probleemi ajaloolis-lingvistilisele ja etümoloogilisele süvaanalüüsile. Igakülgselt haritud teadlane ja kirjanik, kes oli õppinud Moskva Slaavi-Kreeka-Ladina Akadeemias, Hollandi ja Prantsuse (Sorbonne) ülikoolides. Kes valdas vabalt paljusid vanu ja uusi keeli, töötas Sankt-Peterburgi Teaduste Akadeemias ametliku tõlgina ja kes oli tunnistatud akadeemikuks ladina ja vene kõnekunsti alal. Väljapaistev valgustaja oli koos Lomonossoviga vene grammatika ja luule lätete juures ning oli Tatištšev'i väärikas jätkaja vene ajaloo uurimise alal. Tredjakovski oli kadestamisväärselt erudeeritud ja lisaks oli tal ka nö. poeedile omane sügav sõnatunnetuse anne. Nii oli ta kindel helleni sõna 'sküüt', 'sküüdid' ("скифы") vene päritolus. Mõnedes keeltes võivad teatavasti vi- ja bi- vahetuda: Võ-ma -Viama Bia(r)ma, viimane oli kunagi karusnaha-kaupmeeste tõotatud maa nimetus, umbes nüüdne Komimaa, mille tähtsaima vana karusnaha-kaubanduse keskuse nimetus on Turja (Kotlase Vorkuta trassi lähistel Jemva jõe ääres). Biarma on nüüd vene k. Perm. Kohe ida pool Põhja-Uurali mäestikku suubub Sosva jõkke Turja jõgi. Evengid nimetavad oma kaubakeskust Tura. Rootsi suurim kaubakeskus oli Birka, mis rajati viikingiajal 8saj. Mälareni järve Björko saarele. Sel ajal sai laevaga Läänemerelt veel Mälarenile ja sealt edasi Uppsalani, kuid arvatavalt 975a. ei saanud maapinna kerkimise tõttu enam laevadega Läänemerele läbi ja ringvalliga ümbritsetud ning Rootsi esimese kirikuga linn jäeti maha. Heiki Valk on kirjutanud raamatus Ida-Preisimaaa

maa mida pole lk. 24-25, et 7.-11.saj pkr. kerkis Preisimaal esile 2 Rootsi Birkaga tähtsuselt võrreldavat viikingiaja kaubakeskust: Truso-nimeline asus Visla jõe kaldal praeguse Elbingi (Elblag) linna lähistel ja teine Samlandi poolsaarel Wiskiauteni küla juures Kaupi künkal praeguse Zelenogradski (Cranz) lähistel, mõlemat on arheoloogid kaevanud. Šotimaa keskosas on vana kaubakeskus Withorn, Iirimaal Wicklow, Orkney saarel asus vana keskus Birsay. Norra suurim viikingiaegne kaubakeskus oli Kaupang Viksfjordis, kirjalik esmamainimine 9saj. lõpus, mis on küll üle 100 aasta pärast kauplemiskohana tegutsemise lõppu. Tegelikult oli seal käsitööliste asula juba 800. aastal ja 850 a-ni oli seal kindlasti kauplemiskoht. Kaupang tähendabki kauplemiskohta. Üheks (ametlikuks) arvamuseks on, et viikingite nimetus tuleneb Oslo fjordi Viki piirkonnas elanud meresõitjatest. Siiski tuleks neid Bi-algsõnaga algavaid toponüüme veel põhjalikumalt uurida ja algsõnadeks lahutada, sest björk on rootsi k. kask ja Björki saarel kasvas kindlasti ka vanasti palju kaskesid ning see võis olla nn. kaskede saar. Samuti on Biarma väga lähedane komikeelsele sõnale parma (taiga), seega pole ju üldse kindel, kas parma > biarma või biarma > parma. Algsõnade teoorias võisid nad vabalt ka mõlemad üheaegselt tekkida ja kasutusel olla, sest -rma < re-ma =? ääremaa, või ri-ma = jahi-ala Vi-tüvega seoses võiks veel oletada, et viik-viiking polegi ehk algselt laht-lahemees, nagu tavaliselt tõlgendatakse, vaid algselt ainult kauplemiseks kokkulepitud lahesopp ja seal kaubaalusega liikuv kaupmees (võ-ki > vi-ki = võõrad käivad), kuigi nad vahel ka kaubakohti ja -teid jõuga vallutasid ja kaitsesid. Eelkirjeldatu võimaldab oletada, et ka Viimsi, varases kirjapruugis Viama(s) on tekkinud kaubakoha järele (= võõ-maa > via-ma). Tõenäoliselt oli kaubaalustele sobiv lahesopp nüüdisaja Viimsi mõisapargi põhjaküljel vastu praegust Haabneeme asulat, kus maapinna kerkimist arvestades oli veel 5000 aastat tagasi mererand. Lahesuust kaugemale (endisele merepõhjale) on nüüd ehitatud kaubamajad, uus moodne Viimsi koolimaja jt. rajatised. Kaubakoht ise aga paiknes endises/praeguses mõisapargis. Sellisel juhul võiks ju ka Vihasoo ja Viinistu (Eru laht), Virve (Hara laht), Viti (Lohusalu laht), Vihula (Mustoja ääres), Virtsu jpt. sarnaste toponüümide tekkelugu otsida vanade kaubakohtade järgi. Ja Viru-Viro? Vrd. ka soome k. vienti - väljavedu. Sulev Vahtra Läti Henriku kroonika seletuses oli vallutusajal Tabelin Pudiviru vanem, see peaks olema hilisem Simuna kihelkond, mis asus Lemmu muinaskihelkonna lõunaosas. Viha - vihkama - vihastama - vihatu < via-ta < võ-ta = võõras ta. Ehk see viha-sõna oli vanasti veidi teistsugusema rõhuasetusega, tähendades rohkem mitteusaldamist, kahtlustamist ja ettevaatlikku suhtlemist. Sama algsõnaga algab ka e.k. vingerpuss, kui rootsi k. on vinglare (petis, tüssaja) ja puts (temp, vingerpuss), e.k. on sõnalõpp veidi viisakamaks lihvitud. Igatahes on need pahatahtlikult petvate võõraste kaupmeestega seotud väljendid, milleta

kaubandus läbi ei saa. Edasi võiks veel uurida Eesti-ala kagu-tipu toponüüme, sest sealt algavad Riia lähistel merre suubuvate Koiva ja Daugava jõgede lisajõed Mustjõgi ja Pedetsi jõgi, mida mööda kaupmehed võimalikult kaugele sisemaale said. Otse Võhma-moodi kohanime siin ei leidu, kuigi unustatud ja vähemtähtsate looduslike paikade toponüümide hulgas võiks kohalikele midagi sellist meenuda. Sarnastest on vaid Viru-eesliide, mis on säilinud Mustjõe ääres Tsooru lähedal Virunuka kalmistu nime osana ja talunimena, võib-olla äkki ka Vihkla Vaidava jõe ülemjooksul (vrdl. Võdava-sarnased toponüümid eespool) ja Viikla Pedetsi jõe lätete lähistel. Enn Haabsaar kirjutab oma raamatus, et Läti Vidzemes e. eesti k. Vidumaal ja Kagu-eesti Virunukal on olnud ühesugused tarandkalmed. Mustjõe Virust veidi kagusse Pärlijõe ja Pähni jõe vahele jääb Türgüsuu (eesti k. Turgusoo), ehk oli selle soo lähistel turukoht. Kuid Viru (Wirro) on vana toponüümina ka Viljandist põhja pool Vana-Võidus, ja Viljandist lõuna pool Loodi mõisa aladel oli 3 Viru (Wirro) talu. Võrumaal mäletatakse kodu ja pere kaitsevaimuna Viruskundrat. See on omapärane ja ka võõrapärane nimi. Ta olla elanud ahju peal soojas, mistõttu ka ahjupealset hüütakse virussiks. Kaitsemaagia uurija Reet Hiiemäe (2012) arvab, et tegu on esivanema hingega, kes hoolitseb oma järglaste käekäigu eest. Minu arust võidi vanasti seal ahju peal olevaks arvata hoopis kedagi võõrast ning kui temale ande ei antud, võis see pahatahtlikuks muutuda või üldse ära minna, millele muidugi oleks järgnenud igasugused õnnetused. Osasid kaupu tuli kaaluda või mõõta. Saksa k. Waage on kaal, soome k. vaaka, rootsi k. väga = kaaluma, meil vaagima, vaekoda, vaeg- (= puudu, vähe), vene.k. vessitj = kaaluma. Vakk mõõduna on samatüveline. Aga ka vaks. Rootsi k. värd, värde, värdera on eesti k. vastavalt väärt, maksumus, hindama. Väärtuse sõna eesti keeles on seega tuletatav samadest algsõnadest, mis rootsi keeleski, soomekeelne vaste arvo (nagu ka eestikeelne aru) on tekkinud hoopis väärtushinnanguna inimesele, tema mõistusele e. meelespidamisvõimele, vt. I raamatu aa-osa lõppu. V(a)-ga algavad ka sellised kaubandusega seotud mõisted nagu valima, vara, varas, valvama, aga sarnaselt ka voor, vedu, voos (aastasaak), võib-olla ka vene. Ajaloolased väidavad, et sisse veeti põhiliselt metallesemeid (ehteid, tööriistu, relvi) ja soola, välja aga nahku ja mesindussaadusi, hiljem ka põllu- ja karjasaadusi. V-ga algavad: vask, vürts (murd. virts), võru (murd. varu, vahru - s.t. kaela- ja käevõru või sõrmuse tähenduses), (kudumise)vardad, vasar, vigel, väits-veits, viil, vikat, vaik, vaha, vill, vilt, vili, või. Valskuse, varguse, võla tasumata jätmise ja mitmesuguse muu pettuse puhuks pidid võõ-maal kehtima ka karistused, karistuse ähvardused ja karistamise reeglid. Nähtavasti mäletab algsõnu vang < va-ne-ki < võ-ne-ki = võõras ei liigu, võõras ei saa liikuda. Vrdl. ka soome k. vanki, saksa Gefangene, hollandi gevangene, rootsi-norra fånge, taani fange, islandi fangi, ungari fogoli,

poola wiezien, slovaki väzen, tšehhi vezen. Aga hilisema turu perioodil on kasutusele võetud turuga samatüveline türm, soome k. türmä, saksa k. Turm (vangla, torn). Ehk võeti Põhjamail peksa andmise ja mahalöömise asemel just kaupmeeste maailmas kasutusele selline leebe karistusviis nagu vangi või türmi panemine, s.t ajutine liikumisvabaduse võtmine. Erinevalt Põhjamaadest öeldakse lõuna pool, prantsuse ja hispaania keeles vangi kohta hoopis teisiti, nendega sarnaselt ka inglise keeles. Samas tähendab ingl k. wangle sahkerdamist ja kavaldamist. Keelelise sarnasuse tõttu tundub arutlusväärsena, et võlgniku kõige karmimaks karistuseks võis olla võllas: võlas-võllas. Vrdl. ka inglise owe < o- ve < o(n) ve(lgu) = võlgu olema. See ei tähenda, et inglise keelde oleks eesti keelest laenatud, vaid et Põhjala kaubakohtadel ja meredel kasutati sarnaseid mõisteid ja väljendeid, millest kõik ühtemoodi aru said. Ka hulga hilisemates keelekihistustes on kauplemise ja karistamisega seotud terminid vahel sarnased: pood-poodi, poe-poo, nüüdis-inglise k. pot (õllepood), pound (peksma, kolkima); rootsi k. bot (karistus), bod (pood, kauplus, aga ka kuur, ait). Vene k. pod tähendab ka muuseas: (millegi) vastu, (millegi) eest. Sarnased on veel vene k. vesit (kaaluma), povesit (pooma, üles pooma), arvatavasti saab need mõlemad tagasi viia sõnale visit-vešat (ripub-riputama), sest kaupa kaaluti päsmrile ehk margapuule riputades, nagu ka poomine on ju riputamine. Võše (ülal, kõrgemale). Margapuu tähendab ilmselt (mõõtudega) märgitud puud, veidi naljakas võiks olla päsmri-mõiste teke, sest saksa keelest laenatuna oli see seal Bes(e)mer, tõlkes: luuamõõt, luuaga mõõtma. Luuavars koos luuaga meenutab päsmrit (mõõtudega pulk, mille ühes otsas raskus) ja küllap võidi kõige käepärasema ja lihtsama mõõduvahendina vanasti kasutadagi luuavart, kuhu kaalusälgud peale lõigatud. Ilma mingi loogilise seoseta tuli mõte, et äkki oli kunagi võõmaade aegadel petmise ja valskuse vastandina korraliku, ausa ja ontliku võõrastega kauplemise ja suhtlemise jaoks kasutusel sõna voorus ja sealt edasi vooruslik, hiljem, ristiusustamise aegadel, kui oli tarvis peaaegu samatähenduslikku kohalikku sõna, mida aga eesti keeles ei leidunud ja siis sobitati selleks üks vana turu-sõna. Va(a)rus-väärus-võõrus-vöörus-voorus-virus-verus - kas ürgne sisetunne ütleb midagi? Saksa k. bewirten (võõrustama), ingl. k. virtue (voorus), soome k. hyve (voorus, hüve) < u-ve. Keeleteadlaste arvates on voorus Kreutzwaldi poolt kasutusele võetud, võib-olla ta kasutas uudissõna loomise aluseks siiski mõnd vana murdesõna. Võib-olla mäletab neid ununenud sõnu ka soome k. vuoro, mis siiani tähendab järjekordset reisi, vooru, korda (vt. eespool: Vooru linnus, Vooruküla Võrtsjärve ääres, Vorbuse Emajõe kaldal Tartu ligidal, baltisaksa Forbushof, Fohr); Ida-Virus mäletatakse murdesõna vöörima äritsemise tähenduses. Sellelähedane (kauba)voor on üle-eestiliselt kasutusel. Sarnaselt on voorima

saksa k. führen, parv ehk üleveopaat on Fähre, (kauba)voor, aga ka vanker oli Fuhre-Fuhren, sellest tulenevalt oli veiniaam, mida sai kahehobusevankril vedada - Fuder, hiljem sai sellest koorma-mõiste; aga vankri vaste muutus hilisemas saksa k. Wagen iks, millest veelgi hilisemas saksa k. sai raudtee tekkimisel vagun ja tuli nii ka eesti ja vene keelde. Ja ka auto (vrdl. Volkswagen); vene k. on valjat (voorima), guž ((kauba)voor ja hobuvedu) ning voz (vedu (üldmõistena) ja koorem). Kaukaasias nimetatakse kaupmehe kaubaga kaksikkotte hobuse seljas furšin ideks Venemaa Smolenki oblastis Valgevene piiril on säilinud põline külanimi Gussino (vrdl. guž), kus Lääne-Dvinaa (Läti Daugava) ja Dnepri lisajõed väga lähestikku voolavad. Selle küla lähistel oli arvatavasti üks kaubaaluste ülelohistamise koht, mille kaudu vanasti Läänemerest Mustale ja sealt edasi Vahemerele sai. Gussino lähedal on Rudnja nimeline asula, mis võiks mäletada, et kunagi on seal ka kanalit kaevatud, mis sest, et see sõna nüüdisajal rohkem maagikaevandamisega seotud on. Sellele alale rajas Katariina II ajal Potjomkin oma (tänapäevases mõttes tööstuspargiga) Kritševi mõisa, mis varustas toorainega Musta mere äärde rajatavaid laevatehaseid ja oli mõeldud kaubavahetuse keskuseks Euroopa kahe suurema laevatatava jõe ning ühtlasi Balti ja Musta mere vahele. Smolenski linnast põhjas ja Jartsevo linnast läänes on (arvatavasti) üks teine üleveokoht, kus lohistama pidi üle kõrgendiku, Lääne- Dvinaast jõuab siia Holmi lisajõge pidi (on ka Holmi asula) ja Dneprilt Hmosti lisajõe kaudu; h-most meenutab meile silda, holm aga on läänepoolsetest keeltest vene keelde jäänud mõiste ja toponüüm, mis rootsi k. tähendab laidu, saksa k. kõrgendikku ja ingl. k. jõesaart või jõeäärset tasandikku. Daugava jõe äärde Riia lähistele ehitati vallutusajal Holm ile esimene Liivimaa ristiusu kirik, mis alles nõukogude ajal veehoidlat paisutades vee alla jäeti. G. Graichen ja R. Hammer-Kiesow Hansa Liidu ajalugu, 2012, väidavad lk.29, et Hansa kaupmehed sõitsid mööda Düüna jõge Vitebskini, kust on vaid jupp maad Dnepri-äärsesse Smolenkisse, kust sai juba Mustale merele ja Konstantinoopolisse. Lk.23 arvavad autorid, et laevade lohistamine mööda maad on väljamõeldis, laevad oleks lihtsalt koost lagunenud. Olla teada, et Hollingstedti ja Schleswigi vahelisel kaubateel veeti kaubad laevalt laevale (16 km) siiski kande- ja veoloomadega. Valgevene-Poola-Ukraina praeguse ühise piiripunkti lähedal Volõõniast algava Turja jõe kaldal on Turiiski ja Koveli linnad, Kove võis vanas turukeeles tähendada (karus)nahka või karusnahaga kauplevaid võõraid, turaga turukohaga seotut. Pärast ühinemist Prõpjati jõega on selle kaldal Turav i linn, Prõpjat on Dnepri lisajõgi, Dnepr suubub Musta merre. Turja ja Prõpjati jõed satuvad väga lähedale Bugi jõe lisajõgedele ja tänapäeval on nende vahel ka Dnepri-Bugi kanal. Bugi jõgi läheb läbi Bresti, ühineb Warssavi all Vislaga, mille kaudu saab Gdanski lahte Läänemerele. Seega olid Turja kandis sobivad ühised vanad kaubakohad Läänemere ning Musta mere ja selle kaudu Vahemere kaupmeestele, mida meenutavad ka toponüümid.

Prantsusmaa suurusel Komimaal, kus teid peaaegu polnud ja liiguti nii suvel kui talvel jõgedel, veeti kaubad mäletamata aegadest ühest jõgikonnast teise üle veelahkmete lohistusteid pidi, mis komi keeles ja sealt edasi vene keeles nimetatakse voloka, reetaoline lohisti kannab nime volokuša (vt.veidi eestpoolt: guš = voor). Vologda nimi arvatakse olevat voloka st tuletatud ja sellest põhjapoolsemad alad ehk Arhangelski oblasti lõunaosa kandis vanasti Zavolotije nime (= lohisti tagune). Volotšit tähendab lohistama, tirima. Võtegra ja Kovža jõgede vaheline kitsas ala oli veelahkmeks Balti mere ja Volga jõe vesikonnale, kunagi varjaagide ajal, kindlasti juba 800ndatel aastatel, oli seal kaubaaluste ülelohistuskoht, tänapäeval aga algab ülelohistuskoha asemel sealt terve kanalite süsteem, mis ühendab nii Balti merd ja Volga jõge kui ka Valget merd (Volga- Balti kanal, Mariinski kanal, Valge mere-läänemere kanal). Kirjeldatava ala põhjaosas on sellised jõed nagu Võg (Uiku =?Vik) ja Võm, nende jõgede lätted on Komimaal. Jõgi on komi k. vu, aga võ võiks, nagu Põhjala kunagises üldkasutatavas kaubanduskeeles mujalgi, tähendada võõrastele kaupmeestele vabalt liikumiseks lubatud veeteed. Mari k. kevõt (turg). Põhja-Venemaa ülelohistuskohtade üle on arutlenud dr. I. Jääts raamatus Rännakud ööpoolsetesse maadesse, 2011. Andres Adamson oma raamatus 1242. Müüti murdes, 2013, kirjeldab lk. 38, kuidas keskajal mõned Vene vürstid Novgorodi linna ahistasid, takistades kriitilistel aegadel kaubakohtadelt rukkivedu. Voloki linna all on omavahel lähestikku Ilmeni järve suubuva Msta jõe Uveri lisajõe ning Volgasse suubunud (nüüd Rõbinski merre) Pes-Tšagodoštša-Mologa jõed ehk siis Laadoga järve suubuva Volhovi ja Volga jõgede vesikonnad Valdai ja Tihvini kõrgustike vahel. Põlise Toržoki (turg, torg >) linna lähistel satuvad lähestikku ühelt poolt Tvertsa jõgi, mis Tveri linnas suubub Volgasse ja teiselt poolt jõuavad Võšni Volotšokki läbiva Šlina jõe veed läbi Javani, Pola ja Lovati jõgede Ilmeni järve, mille ääres on muistne Novgorod. Teatavasti on Moskva jõgi Oka jõe lisajõgi. Moskva jõe ülemjooksu Ruza lisajõgi on Volga jõe Lama lisajõega hästi lähestikku Volokolamski linna juures. Veel Hansaliidu ajal veeti kaubad merekogedega Läänemerest üle Soome lahe Neeva jõge pidi kuni ümberlaadimiskohani, kust kaubad jõealustega edasi Novgorodi kesksesse kaubakontorisse toimetati. Ümberlaadimise koha nimeks oli Laadoga ja järve, mille ääres see asus, nimetati Laadoga järveks < laadimine, saksa k. Ladung, ingl. loading, rootsi lasting jne. Võime lõpuks ja naljaviluks oletada-tuletada, et võõmaal voorisid võõrad vöörimas (võõrimas-võõrusel?) ehk nüüdses eesti k.: kaubakohal käisid kaupmehed kaupu vahetamas. Tavalises, keelelaenudel põhinevas keelte muutumise seletuses tuletatakse paljud euroopa keelte sõnad ladina keelest. Ladina keeles on tõesti hulga v- tähega algavaid sõnu, mis on või võivad algselt olla seotud kauplemisega: valeo

(maksma,väärt olema); vagor, vagus (rändama, ringi rändav); vadum (koolmekoht, ka veekogu); vafer (kaval, riukalik); vacantia (peremeheta vara); vacca (lehm); vectigal (riigimaks, toll, tulu); veho, vecto (vedama, tooma), vectura (vedu); vector (meresõitja); venalis (müüdav), venditatio (müümine), vendito (müüma, kauplema), venundo, vendo (müüma), veneo (müügil olema); viator (rändur, reisija); vilitas (odavus, vähene väärtus, allahindlus); vocatus (küllakutse); keskladinakeelne wargus (!) = võõras (!). Inglise vanasõna ütleb, et võõras, kui ta ei ole just kaupmees, on vaenlane. On kirjutatud, et metsloomale tuleb jahti pidada ja võõrast inimest tuleb kohelda kui metslooma (Bruce Chatwin. Laulujooned. 2002. lk. 242). Vanas Inglismaad vallutama tulnud anglosakside keeles tähendas waelisce võõramaalasi, sellest tulenevad welch ja Wales (J.Haywood. Keldid pronksiajast uusajani. 2005. lk.125). Soome keeleski on vaellus-vaeltaja (rändamine-rändur) ja saksa keeles on Wanderung (ränne, rännak), Wanderer (rändur), fremd, Fremde (võõras), Fremdländer (võõramaalane) ning inglise keeles wanderer (rändur), foreigner, foreign (võõras, võõramaalane) ja rootsi keeles främling, främmande (võõras, fo-ra = võ-ra), vandarare, vagabond (rändur). Mingil moel ja mingis suunas on need sõnad ka ladina keelega seotud, sest prantsuse keeleski on vagabond ja randonneur (rändur)!! Peaaegu kõikjal on sellesarnase tähendusega nüüdisaegsetegi sõnade alguses va-, fo- või vähemalt f-, v- või w-. Leedu k. vyras (mees), läti k. vīrietis (mees), ungari férti (mees). Arheoloogid ja paljud vanad allikad sedastavad, et enamasti tulid võõrad kaupmehed (ja nende järel ka vallutajad) meile praegustelt indoeuroopa keelte aladelt: rootsi, norra, taani, saksa, holland, poola, vene. Kuigi nende rahvaste nüüdiskeeltes on palju ladina keele mõjustusi, ei olnud need arvatavasti veel mõju avaldanud "võõmaade" aegadel ehk enne vallutusaega. Teisest küljest on soome keel selline, kus meie tavaarvamuse järele eriti palju laensõnu ei ole. Vaatame sõnaraamatust, millised soomekeelsed oletatavalt kaubandusega seotud sõnad algavad v-tähega: varas, varkaus (varas, varastamine), varasto (ladu), varaus (hankimine), varkain (salaja, vargsi), varoitus (hoiatus), varus, varoke (kaitse), vartio (valve), vauras (jõukas), veto (vedamine), velka (võlg), veljeilla (vennastuda, sõbrustada), vene (paat), ventovieras (võhivõõras), vero (maks, lõiv), vienti (väljavedu), vierailija (külastaja), vierailu (külaskäik), vieraisilla (võõrusel, külas), vieras (võõras, külaline). Aga v-täht ei pea alati sõna algul olema. Vene keele tavar-tavara < ta-vara = tema asjad, tema vara. Kui märgati, et keegi võttis võõmaal (ilma midagi vastu andmata) teise kaupa ja pistis jooksma, polnud aega pikalt öelda: vara see võttis temalt e. va-rase-võ-te-ta; hüüti lihtsalt ja lühidalt (lühendatult) üle võõmaa: "varas!" ja kõik hakkasid varast püüdma. Nii võis tekkida lühendatud liitsõna varas. Miks võõmaa ära kadus ja turg (ja hiljem laat) asemele tuli, selles küsimuses mul selget seisukohta pole. Pakun hüpoteesina versiooni, et võõmaa

oli tarvitusel kuni nahkade vastu vahetamise lõpuni, turu-nimeliseks sai kaubakoht sellest ajast, kui hakati väljamaalaste toodud nänni raha (või hõbeda) eest müüma ja ostma, see aeg kestab tänapäevani. Mingi vihje võiks anda soome k. turkki (karusnahk, karvkate, kasukas), mida etümoloogiliselt võiks algsõnadest tuletada kolme moodi: ta-ri-ko = temal puhastatud nahk; ta-rako = temal tugev nahk; tara-ko = metsa nahk. Esimene variant tundub kõige loogilisem. Praeguses soome k. on veel: turkkuri (köösner), turkis (töödeldud karusnahk) < ta-ri-ko-se = tal puhastatud nahk see; turku (turg). Kui põhiline pakutav kaup oli turkki, võis sellega kauplemise koha nimetuseks kujuneda turku > turg. Mõte on siis selles, et võõmaal vahetati (nüüdiskeeles) toornahkade või kuivatatud nahkade vastu, turul osteti-müüdi juba puhastatud, töödeldud ja ehk ka pargitud nahku. Vana-skandinaavia keeles oli turukoht markadr = ma-r(i)-ko-ta-r (ri-ko-ta = ta-ri-ko), kus samad algsõnad on veidi teises järjestuses, viimane -r on ikka vana-skandinaavia-keelse nimisõna lõpus. Vana-inglise keelde läks see viikingiajal sõnana margadh (ma-ri-ko-ta) ja on nüüd market-sõnana eesti keelde võõrsõnana jälle uuesti sisse toodud (Else Roesdahl. Viikingite maailm, 2007). Simo Tuomola Soome Turu linnast on oma blogis arutlenud, et Turu linna nimetuses, mida tavaliselt tuletatakse kaubakohast ja turust, võivad jäljed tegelikult ulatuda äikesejumala (Tor, Tuuri, Turisas) kaudu turvapaigale ja kaitsele, sest juba Agricola olla kirjutanud, et turua tähendas vanasti turvakaitset. Näiteks praeguse Turu linna kandis olnud muinasaegsete rahumeelsete kaubakohtade nimed Samppa (vaiehitis) ja Satavan Samppa. Sampo oli sambakujuline kaubakoha märk, kaubakoha omamise ja õiguse sümbol. Viikingitel olnud rahumeelse lähenemise ja kaubakoha märk ka valge kilp. Lisan toponüümilise seose, et ka Torma kandi Võdivere küla naabriks on Sadala alevik. Sadala võiks olla muundunud Setala < se-ta-la = see temale lahti, avatud; Soome Satava < see-ta-va = see temale valla. Soome prof. Matti Klinge kirjutab, et Sampo-sammas näitas teed sellise sadama asukohta, kus kehtis seaduslik kaubanduskeskuse staatus ja polnud karta röövleid. Lisan, et ilmselt olid samasugused kokkuleppelised sadamakohad tavaõigusega määratud juba sadu ja isegi tuhandeid aastaid varem ja nende märgiks võis tõesti läbi aegade olla (valge) Sampo-sammas. Kui umbes tuhat aastat tagasi hakkasid veidi ülbed slaavi vürstide esindajad käima soome-ugrilaste juures oma isakestele kasukate jaoks karusnahku vahetamas või ostmas, jäi neilegi ta-ra-ko-se meelde ja sellest kujunes pärismaalastest naha-ärikate kohta halvustav sõna turak, turakas. See on nii hirmus sõna, et seda pole isegi tavalises vene-eesti sõnaraamatus. On aga tur (tuur, voor, metshärg, tarvas,), mis ehk näitab, millise looma nahk oli ihaldatuim,; turne (ringreis), tura (vene kõnekeeles ja malemängus vanker). Kaukaasias on kõige hinnatunaks jahiloomaks tur (kaljukits). Ka rootsi k. on tur (õnn, vedamine, reis, ringkäik, tuur) ja turné (ringreis). Isegi prantsuse k. on tour

(ringkäik, tuur, reis, vanker); touriste (matkaja, reisija, turist); tourbe (inimrämps); need sõnad paistavad olema prantsuse keelde tulnud indo-euroopa, võib-olla slaavi keeltest, sest ladina keeles selliseid pole. Lad.k. on peregrinus (võõras) ja peregrinatio (reisimine). Järelemõtlemist väärt on eesti k. vedamine, mis tähendab ju nii õnne kui ka kaubavedu, nagu ka rootsi k. See ütleb, et juba nii ammustel aegadel tähendas kaup ka õnne, kes väljamaa nänni sai, oli õnnelik. Või oli õnn hoopis raha, mida nahkade müügist saadi ja mille kütt turult koju tõi. Lõpuks veel turukohtade vanusest. Kunagi, aastakümneid tagasi käis mul külas soome arheoloog ja taimeuurija (Kimmo Seppänen), kes seletas, kuidas ta uuris või kavatses uurida vanade kaubakohtade vanust. See oli teravmeelne idee. Ennevanasti toodi väljamaalt kaubakohtadele vahetuskaubaks ka sibulaid, kuna need on ümarad, veeres ikka mõni ka maha ja hakkas kohalikus looduses kasvama ja levima. On välja uuritav või uuritud (Åström, H., Häggström, C.-A. 2004. Generative reproduction in Allium oleraceum. Annales Botanici Fennici 41:1-14), kui kaugele sibulapopulatsioon umbes sajandiga levib, kui kaugele kasvukohad algsest levikutsentrist sajanditega jõuavad. Nii oleks siis praegusest leviala piirist teoreetiliselt tagasiarvutatav, kui ammu esimene taim turukohal kasvama hakkas. Väidetavalt kasvavad Soomes ümber vanade asula- ja turukohtade rohulaugud (Allium oleraceum, ingl. k. field garlic, rootsi k. backlök, soome k. nurmilaukka), mitte harilikud küüslaugud, kes ju meilgi külmaõrnad, ega ka mitte muru- ega karulaugud, kellest tarvitatakse nüüdisajal vaid laukusid (lehti). Rohulaugud levivad nii õisikutes arenevate seemnete ja sigisibulate kui ka maa all arenevate tütarsibulatega, kuid kuna linnud-loomad neil levida ei aita, kukuvad seemned ja sigisibulad vaid emataime kõrvale ja uute kasvukohtade hõivamini toimub hästi aeglaselt. Kimmo Seppäse uurimus Nurmilaukka rautakautisen asutuksen osoitajana on ilmunud 1987a. Arx Tavastica 7, Hämeenlinnan-Seuran julkaisu 3-15. Ka Lahti Ahtiala Paakolanmäe kaevamisel 1983a. järeldas Kimmo Seppänen, et rohulaugud kasvasid seal juba rauaajal (330-770 pkr.). Ma ei tea siiski, kuivõrd Seppäsel on õnnestunud sel meetodil ka mõne vana turukoha vanust määrata. Poole sajandi tagune Eesti Flora kirjutab (1966), et Eestis on rohulauk sage. Viimastel aastatel on Eestis neti järgi rohulauku leitud vaid paarist kasvukohast Läänemaal, mõlemad merelahtede lähedal. Laelatu puisniidul kasvab neid Mõisalahe ja Kaselahe vahel ning Matsalu lahe lähedal (edelas) Metsküla ümbruses. Eespool nimetatud kaubakohtadest on Virtsu esimesele kasvukohana nimetatule ligidal ja see kasvukoht paikneb lausa Tallinn-Virtsu tee lähedal, Metsküla ei jää ühegi arutluseks pakutud vana kaubakoha lähiraadiusse, võib-olla seda kaubakohta ei meenuta ükski tänapäevane toponüüm või siis on Virtsu kaubakoht nii vana, et rohulaugu leviala on aegamööda Matsaluni jõudnud või pole selline kaubakoha vanuse hindamise meetod meil üldse kasutatav. Siiski võiks (meil) seda teemat aidata uurida karulaugu levik. See lauguliik on rohulauguga suhteliselt sarnane, hea maitsega ja heade