REIN TAAGEPERA MÄÄRAVAD HETKED Pimedus, tuul ja nülitud ruun Mis on pimedus ja valgus? Lapsena arvasin, et pimedus on ollus, mis õhtul sisse voogab ja takistab asjade nägemist, nii nagu sogases vees põhja ei näe. Selle üle mõtisklesin vist juba kaheaastaselt, sest mälus näen pimedust sisse voogamas just Sõbra tänava tubadesse. Küünal või lamp olid siis nagu tuulutid, mis lähemas ulatuses enda ümber suutsid pimedust tõrjuda. Niipea kui lamp kustus, vajus pimedus tagasi. Valgus oli niisiis minu jaoks pimeduse puudumine. Selles raamistikus tundus kilplaste katse valgust kotiga sisse tuua eriti lootusetu. Kuidas oleksin seletanud, et ka suletud, akendeta sahvris on pime? Küllap öelnuksin, et pimedus imbub sahvrisse seinapragudest, kui üldse mõtlemisega nii kaugele jõudnuksin. Et hoopis valgus on ollus ja pimedus valguse puudumine, see teave üllatas mind, ei mäleta mis vanuses. Võttis aega, et sellega harjuda. Ja pani küsima, mida muud mu arusaamades veel tagurpidi võib olla. Mu veski seisab mäe peal, sest kõva tuul ju puhub seal seda laulsime küll liigutuste saatel, kuid tuule tähendusele ei mõtelnud ma enne, kui lasteaednik küsis, kas oskame tuult joonistada. Vastasime, et see pole võimalik, tuult ju ei näe. Tema aga kinnitas, et kui tädi lubab midagi teha, siis ka teeb. Tõmbas paar kaart ja oli tõesti näha, et tuul puhub, kuigi nurisesime, et näha on tuule kantud tolm ja mitte tuul ise. Ka siis ei pannud see mind mõtlema. Õhku pidasin tühjuseks, arutlemata, kuidas linnud ülal püsivad. Teave, et õhk on aine, ehkki hõre, tuli hiljem ja üllatas samuti. Pimedus tekitas ka hirmu, eriti kuna tondijutte oli raamatuis küllaga. Teistega koos olles polnud häda midagi, seni kui teised pimedas ikkagi nähtaval olid. Päevavalgel võis ka üksi olla. Õhtul aga ei piisanud sellest, et toas on valge. Akna taga oli pime. Istusin kord üksi olles eestoa ahjukapis. Alguses mängisin kujutlusega, et toas käib ringi hunt, aga ahjukapini ei ulatu. Siis aga tundus, et hunt varitsebki juba teise toa ukse taga ja ainult ootab, kuni ma alla ronin. Istusin hiirvaikselt ei tea kui kaua, kuni ema koju tuli. Kui tihti ma õhtuti üksi koju jäin? Vist mitte tihti, ent ka mitte nii harva, et see iseenesest ebatavaline oleks tundunud. Eesti muinasjuttude raamatus tekitas erilist õudust jutt, kuidas nõid kärnkonna kujul nülitud hobusekorjusesse roomas ja hobune öösel parsile peitunud peremeest kimbutama asus. Lugesin muid jutte üle ja üle, aga neist lehekülgedest katsusin mööda libiseda, nii et ükski lause silma ei hakkaks. Abi sellest polnud, sest esimesest ja ainsast lugemisest saadik oli kogu jutt mällu raiutud ja veeres lehtede keeramise ajal silme eest läbi. Ise Algus Loomingus nr. 10. [ 1681 ]
REIN TAAGEPERA murdsin pead, miks just see jutt niimoodi mõjus, sest oli ju sisuliselt hullemaidki. Tundus, et kui hobusel nahk seljas olnuks, võinuks ta peremehe kättegi saada ning surnuks trampida, ja jutt oleks ikkagi loetav olnud. Aga nülitud hobuse kätte jääda, see oli liig. Sünd ja surm, jumal ja elu mõte Et kassipojad ja lapsed ema kõhust sünnivad, selle tegi mulle Arvo juba varakult selgeks. Hoiatas mind ka, et lastele räägitavat mõnikord, et kurg toovat lapsi, aga seda ei maksvat uskuda. No kes siis hobusevarsa jõuaks kohale tuua? Kas kotkas? Igaks juhuks kontrollisin asja emaga üle, kes kinnitas sedasama. Lapse ja ema suhe oli niisiis selge, isa seevastu paistis ülearusena. Ei, isa peab ikka ka olema, kinnitas ema. Jäi mulje, et see side on praegu seletamiseks liiga keeruline või tehniline, nagu paljud muudki asjad mu ümber. Surma üle ma pead ei murdnud. Küllap oskas ema mulle seda nii seletada, et asi tundus olevat omal kohal, omal ajal. Seda isegi teadmises, et Arvo Tomberg oli olnud surma äärel, kui ta pimesool lõhkes ja vajas kiiret lõikust. Surnutõld liikus sageli Tartu tänavail. Kord viis tädi Valtman mind matusele. Surnu nägu oli tume ja mu mälus muutus ta päris mustaks. Nii püsiski mul kujutelm, et surrakse, kui nägu mustaks läheb. Elu oli mulle lahke. Järgmisel korral ei näinud ma surnud inimese nägu vist enne, kui mu äi suri 1968. Ka nii võis Teise maailmasõja ajajärgu üle elada. Loomade surma kohtasin, ka vägivaldset. Kord lendas lind hirmuga piiksudes Päeva tänava veranda välisuksest sisse, kull takkajärele. Meie kära teisel uksel sundis kulli lahkuma. Ta tuli viivuks lävele ja kadus. Linnuke oli surnud. Matsime maha. Teine pilt on kummalisem. Näen siga Ani õuele tormamas ja meest talle tõstetud kirvega kuklasse virutamas. Mulle on hiljem öeldud, et niimoodi eesti talus siga ei tapetud. Kui nii, siis võib selline libamälestus panna mõndagi muud siinkirjutatut kahtluse alla. Ühel kevadel rääkis ema mulle heast inimesest, kes surmati ja keda mälestab lihavõttepüha. Olin kolme- või nelja-aastane. Ei mäleta, et ta nime oleks maininud, kuid küllap viieaastasena lugesin juba kooli algklassi usuõpetuse raamatut, mis algas Aabrahamiga, ja peatselt edasijõudnumat õpikut, mis algas maailma loomisega. Nende allikate kõrval tutvusin Jumala mõistega ka üsna vanatestamentlikus või koguni vanapärsialikus vormis, kus on vastamisi kaks üliolevust, hea Jumal ja kuri Kurat nagu valgus ja pimedus. See arusaam ei tulnud vanemailt, vaid mitmelt eri isikult. Tädi Valtman viis mind pühapäeviti kirikusse, seda juba nii noorelt, et pidi mulle laulusõnad ridarealt ette teatama ju siis kolmeaastasena. Oh ei, mitte ainult ühte kirikusse! Mällu on jäänud pikk jumalateenistus Pauluse kirikus, mille lõpus mõtlesin, et küll on hea koju saada, kui tädi Valtman teatas, et nüüd [ 1682 ]
MÄÄRAVAD HETKED läheme edasi Maarja kirikusse (või oli see vastupidi?). Küllap oli taeva asjust juttu ka Ellaga. Oli ka veel sügavalt usklik vanaema Vellaveres, kes jõulude paiku meil viibis ja kõik Tartu palvemajad läbi käis (enamasti küll ilma minuta), ja sama usklik tädi Melli, samuti Vellavere Paabo talus, kes mulle ristiusulist lastekirjandust andis. Et Jumal pahategusid pahaks paneb ja üles märgib, oli lihtne aru saada. Et lõpuks kurjad lähevad põrgusse pimedusevürsti juurde ja head taevasse valgusevürsti juurde, oli samuti arusaadav. Lunastus Kristuse kaudu seda peeti vist lapse jaoks liiga keeruliseks, või kui mainiti, siis paistiski sellisena. Igatahes tundsin endal küllalt suurt ja kuhjuvat patukoormat, et põrgu üle muretseda, aga mitte rusuvalt tihti. Jumala ja kuradi ning valguse ja pimeduse kõrval arvasin nägevat kahepooluselist suhet ka mujal. Loomaliigid tulid raamatuis just nagu kahekaupa: koer ja kass, hobune ja lehm, lammas ja kits, hiir ja rott, hunt ja karu Ka metallidest rääkides tulid kuld ja hõbe koos ent vase ja raua liigitamisel jäin hätta. Täpsemal vaatlusel tundus ka jänese ja rebase suhe erinev eelnevaist, ehkki muinasjuttudes tulid nad koos. Mida rohkemate loomadega tutvusin, seda rohkem vajus kahepooluslus kokku. Ainult naised ja mehed pidasid testile vastu. Aga need on võrdsed poolused, mitte nagu valgus ja pimedus. Kas headus on kurjuse puudumine, või on kurjus headuse puudumine? Samal ajal murdsin pead elu mõtte üle. Mille jaoks me oleme olemas? Tagantjärele mõeldes pidanuks see seostuma Jumala teemaga, ent minul sellist seost ei tekkinud. Ühel päeval ütlesin emale, et minu arvates on elu mõtteks elu edasikandmine. Tegin seda väga kõhklevalt, sest see võis ju osutuda sama narriks, kui et 11 korda 3 on 28. Ema vastas: Jah, muidugi!, ja tundsin, et see polnud suusoojaks öeldud, vaid vastas ka tema arusaamale. See on jäänudki minu arusaamaks. Seni kui me sügavamat elu mõtet ei avasta, jääb üle vaid elu edasi kanda, nii et elu mõtte otsimine jätkuks. Täiendaksin vaid praegu, et elu saab edasi kanda mitte ainult bioloogilises, vaid ka kultuurilises mõttes. Leinu püksid Tädidel ja onudel on imelik komme küsida lastelt nende nime, enamasti ilma omaenda nime ütlemata. Nad ei taju, kui sügavalt nad lapse privaatsusse trügivad. Kui praegu lastel kästakse mulle oma nimi öelda, katsun vähemalt survet pehmendada ja lisan omalt poolt: Jah, minu nimi on Rein, mis sinu nimi võiks olla? Kui laps niheleb, ütlen kähku ta vanemaile, et nime võib ju ka hiljem öelda. Minul oli kaaluv lisapõhjus oma nime mitte öelda. Ma ei suutnud seitsmenda eluaastani oma eesnime esimest tähte hääldada, ja mida lein tähendab, seda teadsin varakult. Muudes seostes hajus l-i ja r-i vahe ning teised lapsed ei teinud sellest kunagi numbrit, aga kehv oli lugu [ 1683 ]
REIN TAAGEPERA omaenda nimega ja ka siis, kui r-i esines väga palju. Sõbra tänaval oli meil püstklaveri suurune harmoonium, sellesse pidi mängimise ajal jalgadega õhku pumpama. Minul temast palju kasu polnud, sest ulatusin kas klahve vajutama või õhku sõtkuma, kuid mitte mõlemat. Kahe-kolmeaastasena pakkus mulle võõrsõnades raskusi lühike silp enne rõhulist nagu harmoonium ja propeller. Nii tuli sellest omapärane pseudopaar härra-moonjum ja proua-peller, ehk minu häälduses hälla moonjum ja ploua pellel. Veranda oli vändalanda. Suutsin hääldada r-sarnast kurguhäälikut nagu hiljem avastasin prantslasi r-i hääldavat. Ema aga seda ei soosinud, ta kartis, et selline hädalahendus takistab mind õiget vormi otsimast ja võib eluajaks külge jääda. Pidi ikka katsuma r-i harjutada. Polnud aga lähtekohtagi, kust sinnapoole pürgida, kuni ema viis mind kuueaastaselt keelearsti juurde. See soovitas harjutada sõnu, nagu tramm, trumm ja traat. Ja tõesti, just traati tõmmates hakkas asi liikuma, nii seitsmenda sünnipäeva paiku. Varsti jäi üle ainult lihvida, kuidas Trein Rreinuks lühendada. Trilleriga liialdamine kestis veel esimesse klassi minneski. Kui juba keel suure pingutuse varal tirisema hakkas, ega siis kohe lõpetada saanud! Teine piinlikuvõitu asi oli tädidele-onudele öelda, mis on mu isa elukutse. Professorite kohta oli liiga palju nalju. Omavahel ütlesin emale, et võiksin ka öelda ülikooli õppejõud, aga see kõlas liiga pidulikult. Enamasti tuli harilikult küsimuste vahele Mis su nimi on? ja Mida su isa teeb? veel Kelleks sa suureks saades tahad hakata? Eriti meestelt. Niipea kui kõhklesin, lisati: Kas autojuhiks? Vastasin ei, aga midagi muud ei osanud ka välja pakkuda ei teistele ega isegi endale. Imestasin vaid, et miks kõik seda autojuhiametit kaela määrivad. Kestev paha harjumus oli mul natuke pissi aluspüksi tilgutada. Ema pahandas, ähvardas isale rääkida ja näidata, kuid ega ta saanud kindel olla, kas kõne all on tahe või võimetus. Minule aga, erinevalt Leinust, see üldse muret ei valmistanud. Kuni kord asi esimeses klassis välja tuli liiga piinlik, et täpsemalt rääkida. Ja paugupealt oli tilgutamisel lõpp. Polnud mingit anatoomilist põhjust! Puhtus ja säästlikkus Pesulaual oli valge portselanist või savist kann ja kauss. Külma veega pesemine polnud mingi lõbu. Kord kahe nädala tagant käisin emaga Pargi tänava saunas, enamasti naiste ühisruumis, paaril korral ka tunnisaunas omaette tuba tunniks ajaks. See oli talutav. Ani talu saun oli hämar ja kõige hullem oli põrand, kus üks lahtine kõdunenud laud otsis teist ja nende vahele astudes sattusid vastikusse mutta. Oli kergendus, kui sinna hiljem uus põrand pandi. Igatahes oli pesemine asi, mille vajadust ma ei näinud. Ristivanemate tütar Nann, Arvo-vanune, katsus mind kord veenda. Kui sa küllalt kaua [ 1684 ]
MÄÄRAVAD HETKED pesemata oled, siis tuleb ometi aeg, kus sa lihtsalt tunned, et pead pesema! Vastasin, et minul küll sellist tunnet pole tulnud. Ju siis käsk pesta jõudis alati kohale enne sisemist vajadust. Säästlikkus kujunes mul varakult. Mäletan kõhklust seitsmeaastaselt, kas visata ära kuivatuspaber, kui seal ometi on veel valgeid kohti. (Toona kirjutati terassulega, mida kasteti pidevalt tindipotti. See tint kuivas aeglaselt ja määrdumist välditi, kuivatades kirjutatut paberiga, kuhu liimainet polnud sisse pandud.) Raiskav laiutamine on mulle vastumeelseks jäänud ja sõjalõpu näljaaeg on seda ehk süvendanud. Mõnikord aga küsin endalt, kas ma ei lähe säästlikkusega liiale. (Muidugi lähed, lisaks mu abikaasa.) Kas kalduvus taldrik pärast söömist puhtaks lakkuda tulenes säästlikkusest, on siiski kaheldav. Need, kes seda kunagi pole teinud, ei tea, kui eriliselt maitseb see viimane limps, kui keel samal ajal tunneb taldriku siledat pinda. Ema jättis kord õhtul kodust lahkudes lauale mustikasupi kausi ja supitaldrikud Arvo ning minu tavalisele kohale laua ääres. Tuli koju ja imestas: Kas sina ei olegi söönud? Taldrik oli ju puhas. Selgitasin oma teguviisi, ema võttis Arvo taldrikult supijäänust ja tõmbas paar triipu üle minu oma, et Ella teaks ka seda taldrikut pesta. Ei hakanud kurjustama ega õpetama. Mumps ja spinat Mumps andis endast tunda 1939. aasta esimesel esmaspäeval. Tean seda nii täpselt, sest olin tädi Valtmanile kavandanud tigeda nalja. Jõulude ajal lasteaeda polnud ja olime temaga sagedamini koos. Palusin tal jälle tulla esmaspäeval. Et mõtle kui naljakas, kui ta tuleb ja avastab, et mina olen hoopis lasteaias! Häbi tagantjärele mõelda, et nii käitusin, ja nii arvas vist ka Jumal, sest karistus tuli kohe. Esmaspäeva hommikul olid lõuad-põsed valusad ja tädi Valtman saabuski just parajal ajal, et minu voodi ääres aega veeta. Voodis olin nädala ja niisama kodus teise. Selle kõrval olid leetrid ühel suvel Anil ja tuulerõuged ei-mäleta-kus nagu kordusetendused. Tuulerõugetega seostus teadagi ema raskesti arvessevõetav soovitus kärnu mitte kratsida, et arme ei jääks. Läkakoha olevat ma läbi teinud veel enne, kui mäletama hakkasin. Esimesed plommid proua Valmetilt sain juba piimahammastesse. Ega neid hambaid toona palju pestud. Üldiselt olin kiitsakas, sest mängisin toiduga rohkem kui sõin. Kartulipudrust oli ju nii huvitav voolida kastmekanaleid, mida millegipärast seostasin pigem Ungari kui Hollandiga. Sõin enam-vähem kõike, mida pakuti, ainult vähe. Vastu hakkas spinat juba välimuse poolest ning seened oma limasusega. Juust tundus liiga vänge. Kalasupi maitse vastu polnud mul midagi, kuid arvukad pisikesed luud jäid kurku kinni. Oskus neid suus eristada puudus. [ 1685 ]
REIN TAAGEPERA Hiljem hakkas juust maitsema, kui talu sai Saksa ajal üle normi antud piima arvel lahjapiimajuustu, kus vängusest ei olnud juttugi. Spinat muutus ihaldatavaks sõjaaegsel näljatalvel Saksamaal. Kala naudin, kui pole tugevat kalanaha maiku. Seened söön ära, aga enamik neist eriti ei vaimusta, kuigi kohtasin hiljem veel palju limasemat toitu kaktuselehti, olgu praetult või marineeritult. Kiitsakus püsis 25-nda eluaastani, hiljem aga on aina hea meel olnud, et rasvkude lapsest saadik kängu jäi. Küürus olin ka, nii et ema ütles kord kavalalt minu kuuldes, kui Ani ojas teise poisi kõrval seisin, et meie Rein paistab muidu päris kena sirge poisina, aga teise kõrval on üsna kõver. Ei mõjunud. Küürus kehahoiak on püsinud elu läbi, kuigi hullemaks pole läinud. Ega ma haiglane olnud. Et mõlemal põlvel oli suviti paraja mündi suurune kärn kukkumistest, käis asja juurde. Ja nimetissõrmel on praegugi märgata armi seal, kus liigendiga taskunuga pidevalt kippus sisse lõikama, kui nuga puud voolides ise kinni käändus. Vihastasin enda peale tõeliselt siis, kui teine lõige tekkis veel paranemata esimesest millimeetri kaugusele. Et herilased on olemas, sain teada, kui rebasesaba pikka õismikku kõlgutasin ja see vastu säärt puutus. Pandi jahedat mulda peale ja paistetus kadus varsti. Punane pump ja hiired koorekirnus Lemmikmänguasjadeks olid puust klotsid. Nende lõpmatud võimalused andsid tegevust sestsaadik, kui ennast mäletan, kuni algkooli-eani välja, eriti veel, kui võtta appi karud või tinasõdurid. Ka andsid nad mulle varakult geomeetriatunnetuse ning täiendasid aritmeetikat. Oli ju selge mitu kahepikkuselist on vaja, et asendada üht neljapikkuselist, nagu neid mõttes nimetasin. Teistsuguse õppetunni andis pumbakaev, mida nägin poeaknal. Käisin emale peale ja leidsin kaevu sünnipäevahommikul oma voodi eest. All oli anum, kuhu vett panna, ja pumbates voolas vesi tilast välja, tagasi anumasse. See oli nagu pärispump meie ja Päeva 11 vahel, ainult veel ilusam punane. Peatselt selgus paraku, et vastandina klotsidele pole pumbaga pärast paari esimest minutit enam suurt midagi peale hakata. Tila ja anuma vahel polnud küllalt ruumi, et sinna mingit teist kausikest panna ja vett mujale tõsta. Ei saanud ka anumat pumba alt eemaldada, et saaks pumpa muul veepinnal rakendada. Kaua sa ikka vaatad, kuidas vesi samast tilast samasse anumasse voolab! Oli pettumust ja natuke piinlik ema ees, et nii kaua nurutud leluga nii vähe mängisin. Sain aga teadlikuks, et kaua ihaldatu ei tarvitsegi kättesaamisel nii põnev olla kui ihaldamise ajal. Ja täpsemalt kui oluline on mitmekesisus. Karud neid kogunes mul ajapikku kuus. Lambanäoline Vana-Pätsu, tilluke Väike-Miska ning ainult temaga võrreldes suur Suur-Miska olid [ 1686 ]
MÄÄRAVAD HETKED just nagu alati olemas olnud. Juurde tulid mitme sünnipäeva või jõulu jooksul suur hele Noor-Pätsu, mu enda väljamõeldud nimega Mõmma ning raamatust Sõnakuulmatud karupojad nime saanud Mõmik. Ema õmbles neile pikapeale riideid, isegi karusnahkse kraega palituid, ja ma mängisin nendega, nagu nukkudega ikka mängitakse, ainult et oh ei! need polnud sugugi nukud nagu tüdrukuil, vaid ikkagi täiesti poisilikud karud! Soorolle rõhutati toona rohkem kui vaja. Raamatutega oli nii nagu karudegagi, et mitmed lasteraamatud oli peres ammu olemas juba Arvo lapseajast. Sõnakuulmatud karupojad oli esimene just nagu otseselt minule kuuluv, omaenda sünnipäeval saadu. Elas kord karuisa ja karuema. Neil olid pojad Urik ja Mõmik. Kodust väljas käisid nad ainult vanematega. Kuni Urik meelitas Mõmiku metsa taha tallu mesipuude juurde Igal leheküljel oli suur säravalt mitmevärviline pilt seda polnud üheski eelnevas raamatus. Looduse kirjastusel sai hoogu sari Kuldne kodu väikelastele, kust järgmisena lisandus Piibelehe neitsi ning kaasalauldav Juku võttis vikati. Lihavõttemunaga Kuldse kodu sarja raamatut nägin ka poeaknal, seal kandis, kus nüüd on tühimik Postimaja ja Vanemuise vahel. Palusin emal osta, aga oh häda, ema küsis pealkirja. Sellist tühiasja polnud ma üldsegi tähele pannud ja kaupluseaknal raamatut enam polnud. Kingitusena ilmus mu voodi ette hoopis sama sarja Muna, mis polnud üldsegi see. Pealkirja tähtsusest aru saades olin aga selle vahepeal välja uurinud ja ema vahetas raamatu ümber. Erinevalt punasest pumbast vastas Suur auhind kõigile lootustele. Looduse kirjastus oli üldse üks õnnistus eesti lastele (ja nagu hiljem leidsin, ka täiskasvanuile). Pisut suuremaile oli sari Looduse lasteraamat, hiljem teistmoodi nimega, millest mulle eriti meeldis kassipoegi käsitlev Sellid. (Autoriks Karl Ristikivi, nagu hiljem avastasin!) Veel suurematele oli Looduse kuldraamat, Arvole tellitud tervest sarjast osutus mulle pikemata jõukohaseks Doktor Dolittle. Lisaks oli veel punase äärisega sari, milles Robinson Crusoe kohe huvi äratas, ent jäi raskeks. Lasteajakirjadest olid Arvo ajast olemas Laste Rõõmu köited, mida asusin vähehaaval tagantjärele lugema ja kust salmijuppe on siiani meeles. Selle viimane aastakäik (1937) muutus kuidagi järsku raskepäraseks, enne kui ilmumine lakkas. Just siis aga läks seni tuhmim Lasteleht rõõmsavärviliseks ja hakkas 1938. aastal ilmuma kaks korda kuus. Kui järgmine number saabus juba jaanuari keskel, olin rõõmsas segaduses, nii väga olin harjunud teadmisega, et ajakirjad tulevad kord kuus. Pidevaks lugemisvaraks oli viie-kuueaastasena Arvo teise klassi lugemik sarja nimi oleks nagu olnud Targad tähed või Elav sõna. (Esimese klassi oma tundus peaaegu kohe, kui lugemisoskus tuli, liiga tühjana, kolmanda klassi sõnavara aga raskena.) Vist sealt on meeles jutt kahest hiirest, kes koorekirnu kukkusid. Üks ütles: Siit me enam ei pääse, [ 1687 ]
REIN TAAGEPERA pani käpakesed risti ja heitis hinge. Teine ütles: Siban nii kaua, kui jaksan, tallas koore võiklimbiks ja hüppas sellele toetudes välja. Tajusin, et see võiklimbi jutt pole küll usutav, aga jutu tagamõte peab siiski paika. Nüüdis-Eestis kohtan ühtede arutu optimismi kõrval teiste veelgi viljatumat virisemist ja need hiired tulevad meelde. Afganistani raudteed Varakult võlusid mind maakaardid. Meil oli paks maailmasõjaeelne saksakeelne atlas, kus esmakordselt tajusin planeetide ja päikese tohutult erinevat suurust. Hiljem, kui juba teadsin, et raamatuid ei sodita, oli natuke piinlik vaadata, kuidas olin Aasia kaardil lisanud Afganistani terve raudteede võrgustiku, sõlmpunktiks Herat. Miks just tollele maale? Oli vist sihuke parajalt väike Hiina oleks ju viieaastasele üle jõu käinud. Paraku pole Afganistan siiani minu mõttelennule järele jõudnud. Hiljem mängisin kaardil rohkem vallutusretki, hakates tavaliselt peale mõnest väikesest saarest nagu Bornholm nii ilusasti eraldi keset Läänemerd. Siis kasutasin juba rohkem Arvo kooliatlast Tammekannu oma, nagu loen hiljuti taasomandet eksemplari kaanelt. Nii selgesti on meeles, millised linnad olid märgitud punase sõõriga (üle 500 000), kastiga (üle miljoni), või täpistatud kastiga (mitu miljonit). Itaalias olid kastiga Rooma, Napoli ning Milano ja sõõriga Torino ning Genua. Ei-ei, atlas ise on praeguse kirjutamise hetkel teispool merd arvan tõesti mäletavat! (Ja mere taha jõudes leidis see kinnitust.) Kanada kahe sõõrikandja nimedest tundus kummaline see kolme o-ga To-ron-to. Ei teinud kaardil rohkem plaani sinna elama asuda kui näiteks Torniossse või Torinosse. See tuli alles 15 aastat hiljem. Tuli, vesi, tulivesi ja suits Tulega puutusin varakult kokku Ani pliidiavas raagudega sussitades. Seitsmeaastaselt käisin suuremate poiste kannul karjamaal. Neid ikka suured inimesed hoiatasid, et nad lõket tehes metsa põlema ei paneks. Mina kaagutasin selle hoiatusega kaasa. Juhtuski korra, et minu üksi tule ääres olles hakkas leek kulu mööda edasi liikuma. Panin oma häiretoru käima, Arvo tuli, astus paar korda leegile peale ja oligi lõpp. Vist Lastelehes oli huvitavate katsete hulgas ka see, et võib põleva tiku suhu panna ja rahulikult välja võtta, ilma et kõrvetaks. Selle õppisin varakult ära. Egas tuli suulakke tõuse, kui seal korstnaava pole! Näitan seda tempu lastelastele, kui suuri inimesi lähedal pole, kes seda paha kombe õpetamiseks peavad. Kamina juures sussitamist täiskasvanu juuresolekul pean igatahes kasulikuks ja vajalikuks, et oleks varakult tervislik respekt tule vastu ja ka teadmised, mida tulega saab teha ja mida ei tohi. Veega oli see häda, et Anil esines see ainult kahes sügavuses: ojas kõige [ 1688 ]
MÄÄRAVAD HETKED rohkem pool meetrit ja turbaaukudes, kus suuremad poisid ujumas käisid, minule üle pea. Harjutasin siis ujumist ojas, ent paistis, et ei oska ega oska, sest põlved käisid vastu põhja. Turbaaugus käisin sees ainult korra, ja seda riietes ning pea ees, kui teokarpe korjates end liiga kaugele ette kallutasin. Röökisin, Arvo tuli ja tõstis mu krauhti välja. Muidu oleksin kas uppunud või avastanud, et tegelikult oskan ujuda. See oskus ilmnes, kui isaga Vellavere Paabol käisin, kus on järv. Esimest korda sain kaelani sügavasse vette ja kandis küll. Oja polnud lihtsalt küllalt sügav, et põhja vältida. Tulivesi on liialt palju öeldud selle alkoholi kohta, millega mina kokku puutusin. Vähemalt ühel korral tühjendasin söögitoas need punase veini klaasid, kus pisut põhja oli jäänud, kui külalised olid saali siirdunud. Keegi nägema ei juhtunud. Oli päris huvitav maitse, kuid mitte midagi erilist. Suitsetamisega tegin algust kuue- või seitsmeaastasena, igatahes suvel. Sulaselt sain paar paberossi sigaretid, mille tagumise poole moodustab tugevast paberist toru. Istusin siis Ani pliidi ees, muudkui süütasin paberossi pliiditulest, puhusin torru ega saanud aru, miks pabeross aina kustub. Suitsu enda poole tõmmata selline rumalus ei tulnud mulle pähegi. Ema ning Ella vaatasid seda janti ja muigasid. Pisut jama tuli suitsetamisest alles hiljem. Üldiselt aga olid mul seitsmeaastasena tuli, vesi, tulivesi ning suits tuntud ja kontrolli all. Mingit keelatud vilja võlu ei saanud olla. Soome-ugri keeled Et on teisi keeli kui kodukeel, seda teadsin varakult. Uskusin, et ka eri loomadel on oma keel, mida seitsmeaastasena loetud Doktor Dolittle vaid kinnitas. Arvo vaidles küll vastu, ent ainult sel määral, et arvas loomadel olevat ülimalt piiratud sõnavara. Saksa keelt hakkas ema mulle õpetama, kui olin viieaastane. See oli tema parim võõrkeel vene, inglise ja prantsuse keele kõrval. Ta rääkis mulle muinasjutte suurest raamatust, minnes vähehaaval üha rohkem üle saksa keelele. Paraku ei ole minul seda oskust, kui tegelen omaenda nooremate lapselastega. Hiljem, kui katsusin ema raamatut lugeda, ilmnes, et see oli hoopis tundmatus keeles inglise, ütles ema. Tema lõi nende Anderseni muinasjuttude varal kolm kärbest korraga. Harjutas oma passiivset inglise ning aktiivset saksa keelt ja õpetas viimast minule. Majja osteti ka Kreutzbergi saksa keele õpik, mida Arvo ja mina huviga kasutama hakkasime, aga et me esimesi peatükke üle ei korranud, läksid järgmised peatselt raskeks. Hiljem Marokos mainis onu Ruudi, et mu ema lapsepõlvekodu olnud küllaltki saksasuunaline, ja Töchterschule s käis ema tõesti. Mind õpetades ei andnud ema küll mingit viidet saksa keele või kultuuri üleolekule. Seda oli tunda ainult siis, kui tädi Valtman viis mind Lille tänavale vanade [ 1689 ]
REIN TAAGEPERA saksa tantade juurde. Need olid vaimustatud, kui eints-tsvei-drei oskasin öelda, ent väga elusat muljet saksa kultuurist nad ei jätnud. Arvo viienda klassi ajalooõpik mainis Vana-Kreeka puhul, et kreeka keel kuulub indoeuroopa keelte hulka. Märkus all lisas teisi selle keelkonna keeli ja ütles lõpuks, et eesti keel kuulub soome-ugri keelte hulka. See märkus üllatas, kui seda seitsmeaastasena lugesin. Pidasin iga keelt omaette tervikuks. Kas siis keeltel on ka perekonnad? Küsisin isalt, kes tõi nähtavale oma soome-ugri raamatud ja soome keele õpiku ilmnes, et see on tema huviala. Keelepuu võlus mind see pilt, kuidas keeled hargnevad algkeeltest. (Nüüd tean, et asjad on kirjumad kui lihtne hargnemine.) Kaheköitelisest raamatust soome-ugri keelte kohta oli isal paraku ainult esimene eesti keeles ja selles leiduvad Lutsi ning Kraasna maarahvad polnud eriti huvitavad. Mis võlus, olid selgesti erinevad keeled soome, mordva, ungari, ent neid käsitlev teine köide oli soome keeles, nii et sain ainult kaarte-pilte vaadata. Koos vennaga asusime õppima soome keelt, kuid 10. peatüki juures tüdisin, kui jõudsime suutari ja räätäli juurde. Huvi aga jäi. Mu meelisraamatuks sai ungari 1848. 1849. aasta sündmusi käsitlev Noored kangelased. Lugesin seda 1939 1944 üle tosinaid kordi. Looduse kuldraamatuist oli meil ka veel sama ajajärku puudutav, ent kahvatum Egeri vahvad õppurid ja maailmasõjajärgset Ungarit käsitlev Käärivad hinged, mille võtsin kätte alles kümneaastasena ja mis osutus paeluvaks. Ebaselgeks jäi siiski, miks noortel kangelastel tuli võidelda peaaegu kõigi naabritega. Mitte ainult austerlastega, kes ungarlasi valitseda püüdsid, vaid ka rumeenlaste, serblaste ning horvaatidega. Eriti oli arusaamatu, miks horvaadid austerlastega kokku mängisid, kui neile ometi Ungari raames olid kindlustatud vähemusrahvuse õigused, nagu raamat ütles. Solidaarselt ungarlastega katsusin seda vastu võtta, aga ometi jäi kripeldama, et mis siis need vähemusrahvuse õigused on, võrreldes rahvuse omadega. Aga siin ruttan juba mitu aastat ajast ette. Igatahes sai toona alguse huvi, mis aastail 1990 2006 tipnes kolmes keeles ilmunud raamatuga idapoolseist soome-ugrilasist ja mitme keeleteadusliku uurimusega. Maailma teke ja jõuluvana Samuti seitsmeaastasena leidsin Ani söögitoa sahtlist kaanteta raamatu, kus leidus seda ja teist. Oli ka kirjeldus, kuidas maailm ning elu on miljonite aastate kestel tekkinud ja muutunud. Suurest paugust toona veel ei räägitud, kuid muidu oli põhiline paigas. See jutt oli väga erinev maailma loomisest seitsme päeva jooksul, millega olin ammu tuttav. Küsisin emalt, kumbapidi see siis on. Ema vastas, et mõned arvavad ühte, teised teist, nii et minu jaoks on see minu enda otsustada. Ütlesin, et sel puhul kõlab mulle aeglane teke usutavamalt. Ega see Jumalat veel välis- [ 1690 ]
MÄÄRAVAD HETKED tanud, kuid mingi mõra tuli siiski. Algas aeg-ajalt valuline Jumala otsing, mis kestis 20 aastat, enne kui otsustasin, et millest pole vähegi vettpidavaid märke, seda arvatavasti pole. Miks asetan soome-ugri keeled ja maailma loomise järjestikku peale ajalise kokkusattuvuse? Võib-olla oli seos. Varem pidasin enesestmõistetavaks, et keel on igavene ja muutumatu. Kui ilmnes, et keeled muutuvad ja arenevad, kuigi väga aegamööda, siis oli ehk pinnas küpsem mõtte jaoks, et nii muutub ning areneb kõik. Kui keeled hargnevad, siis muutub usutavaks, et ka loomaliigid võivad hargneda. Igatahes asendas aeglaselt tekkiv ja muutuv maailm mulle päevapealt seitsme päevaga loodu, ilma mingi edaspidise kõhkluseta. Mõnedele inimestele näib ebamugavust tekitavat mõte, et inimene on osa loomariigist ja suguluses ahviga. Minule oli see algusest peale silmanähtav. Et piibli jutus inimene on loodud teistest loomadest erineval päeval seda polnud ma üldse märganud. Jõuluvana pole ma kunagi uskunud, nii kaugele kui mäletan selle eest hoolitses juba Arvo, kes seletas varakult, kuidas hoopis isa tuttav onu Krootman (Grotmann, hiljem Kalvet) kingid ukse taha toob ja helistab. Varitsesime siis Arvoga, et kellahelina peale enne isa ukse juurde tormata ja onu tabada. Kunagi ei õnnestunud. Ikka juhtus nii, et isa läks ukse juurde vaatama, kas jõuluvana juba tuleb, ja just siis helistati. Ema naeris hiljem, et jõuluvana usu asendasime krootmani-usuga. Teda seal üldsegi polnud. Isa oli pakid juba varem ukse taha pannud ja helistas ise kella. Nii tegime hiljem ka oma lastega. Kolmeaastane Tiina kirjutas parajasti kirja jõuluvanale (ta oskas loetavalt kirjutada, enne kui lugema õppis!), kui otsustasin teda ebausust vabastada ja rääkisin isehelistamise nõksust. Tiina imestas, et ah niimoodi see käib ja jätkas kirja jõuluvanale Kust see laps need laulud sai Enamik laule tuli ikka lasteaiast, kuid mitte kõik. Tädi Valtman laulis Hiir hüppas ja kass kargas, kui mängis mu karudega. Arvolt tuli Mets mühiseb, Minu valge hani ja hiljem veel ka Üles, vaimud vapramad, mida ma selgeks ei saanud ja hiljem kohtasin sõnadega Kaljuvald, mu isamaa. Teismelisena (seda aga oli ta juba siis, kui mina sain kuueseks) kujundas Arvo enese nii sitkeks, et tundeliste laulude jaoks enam ruumi polnud. Uusi laule temalt minuni ei ulatunud, välja arvatud hilisem irooniline Bona nox, oh sa vana loks, mis kõditas mu keelenärvi, sest tõi esile indoeuroopa keelte sarnasusi. Uusloominguna märkasin poeaknal Postipoisi ning Miki merehädas piltidega noodivihikuid ja peatselt mängis Henn Postipoissi oma bajaanil. Kõik moelaulud jõudsid ka Ella suhu, meelde tuleb küll vaid katkeid, nagu Heering, heering, heida maha suure silgu selja taha, Üks vanamees laia pükstega läks tants ma noore neiuga ja Jõudsid kätte [ 1691 ]
REIN TAAGEPERA kuumad suvepäevad, ratsapoisid linnast lahkusid. Kirsspunaste pükste ja rinnaesise tresspaelast kaunistustega ratsaväelased paistsidki Tartu tänavail silma pisikestele poistele ja suurtele tüdrukutele. Rääkides üht juttu eesti keeles, lisas ema saksakeelse laulu: Uns re Katz hat Jungen, sieben an der Zahl. Sechs davon sind Hunde, ist das nicht Skandal! Der alte Kater spricht (Meie kassil pojad, arvult seitse on, Nendest kuus on koerad, no kas pole hull! Ütleb vana kõuts ) Klaverinootidest tuli teisi saksa laule: sõdurilaul Ich hatt einen Kameraden ja äsja uue kõrvaltooni omandanud Auf der Prager Brücke Rosmarin will blühen. Niemand will die Blume wassern, nimmer soll es blüten. (Praha linna sillal rosmariin võiks õitsta. Keegi ei taha lille kasta, ei kunagi ta puhke.) Ema tähendas, et rosmariin on siin nagu äsja varisenud Tðehhi iseseisvus, mida lääneriigid ei soovinud toetada. Pakkusin omalt poolt, et sel puhul peaks saksakeelsel laulul hoopis pilkavam viis olema. Teadsin neid laule, ent omaette neid ei laulnud. See klaver jah, Sõbra tänava hälla moonjumi asemel ilmus Päeva tänavale peatselt tiibklaver, päritud Paabo talust, kus vanaema ja tädi Melli rentnik Viinalassi perele ruumi tegid ja klaver enam tuppa ei mahtunud. Tavatsesin mitmel pool turnida ja põlvedel ringi keerutada kas või söögilaual. Mulle tehti kohe alguses selgeks, et klaveri kitsad jalad palju raskust ei kanna hoidku ma eemale nii klaveri pealt kui ka alt! Isa laulis peamiselt soome keeles. Viisid jäid meelde, sõnad tulid alles palju hiljem. Hõimuromantiline Näe, tormine Soome lahe ja Laadoga laksuvad veed, Karjala-laul Suloisessa Suomessamme ja eriti veel üks viis, mida hiljem Saksamaal põgenikelaagris laulsime isamaaliste sõnadega Sa oled nii armas mulle, ei sinuta olla saa. Jõululaulud olid ainsad, mis tulid korraga mitmelt poolt kodust ning lasteaiast. Ema lemmiklaul oli Oh lapsuk sed tulge, mind aga häiris mõttetühi riim mis kallimat hüüd. Minule hakkas peatselt meeldima Õues tähis taevatelk, mis paistis olevat puhtalt eestilik. Oli ju noodistikus märgitud enamiku jõululaulude kirev rahvusvaheline ja eriti saksalik päritolu. Kõige rohkem panid tundeid helisema kaks viisi, mida kunagi väga noorelt kuulsin ja mis seejärel enam kaua minu kõrvu ei ulatanud olgu nende päritolu milline tahes. Meil õits vad lilled, meil õits vad roosid. Ei [ 1692 ]
MÄÄRAVAD HETKED püsinud meeles ei sellele järgnevad sõnad ega viis. Viisi ümisedes jätkasin kuidagi omaloominguliselt, hoopis teisiti, kui palju hiljem uuesti avastasin. Teisest laulust püsis ainult viis. Palju hiljem ilmnes, et sõnad on Sääl, kus rukkiväli lagendikul heljub. Sõnade kaotsiminek rõhutas viiside endi kurvapoolset sisu. Arvan, et laulud on mind mõjutanud ja kujundanud samavõrra kui raamatud ja muud lugemised. Laulsin ja olen hiljem omaette laulnud pidevalt, ja see, mis korduvalt ajust läbi käib, võib oma otsest ja varjatud mõtet kanda sügavamale. Välja arvatud siis, kui teadlikult sellele vastu astutakse. Mõtlesin laulusõnade tähendusele, kalduvus, mida ema eeskuju arendas nagu näiteks ta lisamõte rosmariini puhul. Ja kas saab rassismi tõsiselt võtta see, kellele kuueaastasena on lauldud Meie kassil pojad jutu saatel, kus kass sõbralikult koerakutsikad üles kasvatab? Ah, need on lihtsalt laulusõnad, neis ei maksa tähendust otsida! see ei ole minu stiil. Kas Pätsi eesnimi on President? Mu esimene poliitiline mälestus on keldrikorruse piimapoest Tähe tänaval Päeva ja Pargi tänavate vahel, mis sõjasuvel 1941 maha põles. Ajalehes oli pilt hästi paljudest inimestest ühe hobuse seljas. Naised vaatasid ja kilkasid. Taevake, see-ja-see kah päris sabaotsal! Asetaksin juhtumi kevadesse 1938, aga seda saab kontrollida, sest tegu on ühe tuntuma eesti karikatuuriga. Ikka Pätsi põhiseadusliku kogu ja riigikogu koostamise ajast. Piimaliiter maksis tolles poes 7 senti. Kui isa end Ani majapidamises sisse töötama hakkas, oli kodus juttu, kui vähe sellest talupidajale läheb. Postmarkidel oli morni mehe pilt parajasti asendanud kolm lõvi. Lasteaia aegu tundus, et ta on ammust ajast riigijuht. President ja Päts käisid nii tihedalt kokku, et üks poiss lasteaias väitis, et President ongi Pätsi eesnimi. Vaidlesin vastu, ent asi jäi lahtiseks, sest nii keeltmurdev nimi nagu Konstantin ei tulnud mul kohe keelele. Võimest tähtsal toonil aetud lora paugupealt kummutada on mul hiljemgi puudu tulnud. Kas unistasin presidendiks saamisest, vaadates Pätsi pilte, aurahad rinnal ja ketid kaelas? Seda tegid vist paljud poisikesed (tüdrukuil ei paistnud selleks veel unistamisruumigi olevat, kuigi naabermaal oli Vaira Freiberga parajasti sündinud). Mida selleks vaja on, sellest oli mul lihtsameelne ettekujutus. Mul oli hea pea raamatuteadmiste suhtes ja nii polnud mul midagi selle vastu, kui keegi (küll mitte mu vanemad) mulle rõhutas, et tähtis on, mida tunned, mitte, keda tunned. Mõlemate vajalikkus sai selgeks palju hiljem, kui harjumused olid juba kujunenud. Üldisemalt pole ma pööranud küllalt tähelepanu üksikinimestele ühiskonnas soovi kõrval ühiskonda parandada nii, et kõigil oleks parem. Riigil oli selgesti president, riigi enda kestvusest ei saanud aga hästi [ 1693 ]
REIN TAAGEPERA aru. Vabadusvõitlus, mis riigini viis, paistis olevat olnud väga ammu ja ometi mu vanemate eluajal, aga igal juhul sakslaste vastu. Sellest jutustas Laidsaare Kompanii poeg ja seda räägiti võidupühal 1939, kui õhukeses palitus külmast värisesin ausamba juures Külitse seltsimaja ja vaestemaja vahel. (Saabus tõrvik mootorrattal ja lauldi See on see maa, kus jaani häll. See jaani häll jäi meelde, kuna kõlas narrilt. Hiljem avastasin, et keegi oligi tavalised sõnad ära vussinud.) Nojah, mulle jäi mulje, et eesti keelgi tuli alles riigiga ja ema-isa hakkasid seda siis omandama. Ilmselt oli juttu olnud kirjakeeleoskuse täiendamisest, oli ju ema saanud hariduse saksa ja isa vene keeles. Ja segi olid mul muistne vabadusvõitlus ning Vabadussõda. Aga et ka Vabadussõda peeti sakslaste vastu, see polnud mingi kuueaastase isiklik segadus. Ametlik joon oli rõhutada paarinädalast landesveeri sõda rohkem kui aastapikkust heitlust Venemaa haarde vastu. Inimsuhted Meenutused sünnist seitsmenda eluaastani on paisunud mingis tagantjärele seletavas suunas. Alguses said kirja sündmused, nii välised kui ka mõned intellektuaalselt määravad hetked. Nende ülestähendamise mõjul meenus jalutuskäigu ajal jõeäärses looduspargis mu varaseim maailmapilt, selle nihe ning avardumine pimedusest maailma tekkeni. Viimastena tulid mänguasjad, raamatud ja laulud omaette kategooriatena, kuigi nad on muude kirjelduste aegu aina hõljunud teadvuses. Ühe viimasena surub end peale küsimus, kas ma inimloomuse ja inimsuhete üle ka pead murdsin. Lühike vastus on ei, aga selle varjus on vastumeelsus ennast liigselt avada. Kui viimasest üle saada, tuleb äratundmine, kui vähe ma enesest sellel tasandil üldse tean. Pean seitsmeaastast nagu kõrvalt vaatama, et järeldada, millisel arusaamal on tema käitumine ühe või teise sündmuse puhul põhinenud. Ja avastan endas uut. Mäletan, et murdsin kord pead, miks kaupmees, kes raha kätte on saanud, kauba vastu annab, kuigi ta võiks selle endale hoida ja mina ei saaks raha kuidagi tagasi võtta. Ja vastupidi, kui ostja kauba enne kätte on saanud, miks ta sellega maksmata ei lahku, kui kaupmehel on väga raske talle järele joosta. Niisuguses olukorras nägin aga kedagi teist, mitte ennast. Oli mõeldamatu, et mina niimoodi lahkuksin, ka siis, kui kaupmees seda ei näe. Muidugi olin kuulnud väidet, et jumal näeb ja karistab. Aga vaadates seitsmeaastast kõrvalt, märkan ka jumalast olenematut respekti käitumisnormide vastu. Nii nagu järgmisel puhul. Arvo oli mulle selgeks teinud, et kui löömiseks läheb, on aus ainult rinda lüüa, mitte kõhtu või pähe. Miks? Jumala nõue see küll polnud. Seda ei kinnitanud ka mu kogemused, nii harvad, kui nad olid. Teised lõid ikka mujale ka. Mis tähendas, et jäin enamasti alla. Miks ma oma käitumist [ 1694 ]
MÄÄRAVAD HETKED tegelikkuse valguses ei muutnud, isegi kui selle taga polnud kõrgemat autoriteeti kui Arvo? Tegelikult kõrgemat ei saanudki olla, kui juba löömaks läks, sest suurte inimeste esitatud norm Lüüa pole ilus! oli selles olukorras juba mängust väljas. Teadsin, et maailma tekke kohta on väga vastupidiseid arvamusi. Olin juba ammu kohanud ja taibanud intellektuaalset küsimust: Aga kas see saab niimoodi olla? Miks ei rakendanud ma seda skeptilisust, kui tegelikkus autoriteetide esitatud suhtlemisnormidest erines? Olin vaid nördinud, kui teised neist kinni ei pidanud. Üks vastus on, et suhtlemise tasandil, vastandina intellektuaalsele, olin väga doktrinaarne, kui asja negatiivselt esitada, või oli mingi väga kindel kompass, kui asja positiivselt esitada. Teine vastus on, et selliseid olukordi esines vähe. Tagasivaates võib öelda, et elasin väga sõbralikus keskkonnas. Erandeid, nagu kiusamised, esines liiga vähe, et sundida üldraamistikku muutma. Pigem kinnitasid nad, et kõigil on parem, kui ollakse sõbralikud. Minu lapsepõlv ei arendanud minus taktikaid kohtumisel tigeduse, ebaaususe ja omakasupüüdlikkusega see areng tuli hiljem ja jäi ebatäielikuks. Nendin seda, kuid ei kahetse, vaadates väliselt edukaid inimesi, kel kompass puudub. Selline ma siis olin seitsmenda eluaasta lävel. Tagasivaates oli kõik hilisem juba eos olemas peale pettumuste ja geograafilise loksutamise. Kuid alus oli olemas, et sellegagi kohaneda ilma eriti muutumata. Vahvaim aeg elus oli siiski, kui olin viieaastane, kui geograafiline maailm paisus kodust kesklinna lasteaeda ning Ani oja liiva-vette ja mõttemaailm avardus lugemisse, laulu ning lasteaia inimsidemeisse. Eelnevat üle vaadates nendin mõninga üllatusega Arvo osa mu kujunemises. Sündmuste tasandil on Arvo rohkem nagu keegi, kelle jõunäitamisele polnud lootustki vastu astuda, kui ta kiusamistujju sattus. Asudes oma mõttemaailma arengut kirjeldama, ei oodanud ma Arvot seal eriti eest leida. Nüüd aga märkan, et ta esineb sagedamini, kui oleksin arvanud. Paistab, et mälestuste kirjutamine avab uusi tahke ka iseendas. Pühajärv ja Taevaskoda Tartust ja Külitselt kaugemale sattusin harva. Hobuvankriga oli Tartust Anile kahe tunni tee, rong või mootorvagun viis aga kiiresti Ropka jaama, kust jäi veel kilomeetri jagu jala minna. Isa kodutallu Vellaveres oli Anilt hobusega kolme tunni tee, olgu Tõravere või Mosina veski kaudu. Pääses ka rongiga Elvasse, kuid sealt oli tund aega jala minna. Sellelt 30 km pikkuselt teljelt jõudsin eemale vaid kahel korral. Rong viis meid Paluperra ja buss sealt edasi Pühajärvele, mille turistide kodu esine hämmastas mind lillerohkusega. Tondilossi söökla jäi meelde oma nime poolest ja pisike allikas väitega, et see on Emajõe algus. Oli see toosama Vereallikas, mille ligidal on nüüd me suvekodu? Ei ole seda selgeks saanud. [ 1695 ]
REIN TAAGEPERA Sõit Taevaskotta järgis sama mustrit rongiga Kiidjärvele ja sealt bussiga edasi. Võib-olla tõstis Taevaskoja nimi ootused kõrgele, aga mingit muljet sealt ei jäänud. Hobusevanker, rong ja buss see oli kogu mu tutvus liiklusvahenditega. Autosõite mäletan vaid üht. Isal oli vist midagi ees, nii et läksime kahekesi Niileri pere sünnipäevale Tähtvere linnaosas hilinedes ja seepärast taksoga. Rääkisin sellest seal õhinal, lisades, et see maksis ainult 50 senti. Täiskasvanud muigasid. Nad teadsid, kui suured olid palgad. Kas Valgas on veel tere!? Majasõbra kalender 1939 pakkus järgmist salmi koos pildiga, kus kolm sõjardit ajavad taga lehvivate juustega inglit: Sa rahuingel, hoia eest! Euroopas on kolm kanget meest. Kui Hitler, Stalin, Mussolini su alla paigutavad miini Tundsin kahte neist. Suure lõuaga oli Mussolini, kes oli läinud vallutama Abessiiniat (praegust Etioopiat). Sõjakäigust oli juttu isegi toonases Laste Rõõmus, mille vanu aastakäike tagantjärele lugesin, lisaks kaks korda kuus saabuvale Lastelehele. Hitler oli see laubale langeva juuksetutiga. Tema oli sakslaste juht ja nendega oli eestlastel juba ammust aega tulnud jageleda. Aga kes oli too Sa-taalin? Stalin on Nõukogude Liidu juht, selgitas Ella, aga see ei selgitanud midagi. Mis Nõugude? Venemaa juht, lihtsustas Ella. Ah nii. Ei maa ega juhi nimi ei ütelnud kuueaastasele midagi. Ei saanud ka aru, miks tema nimi oli lisatud nende kahe kelmi omale, kellest ajalehed pakatasid. Tulemas oli aeg, kus ma sellest liigagi hästi aru sain, ja siis taastasin müstilise maa ja juhi nime, mida toona ei suutnud hääldada ega meeles pidada. Seda kalendrit ma pärast 1940. aastat ei juhtunud enam nägema, ent salm jäi meelde. Uduselt meenub täiskasvanute jutt piirivalvurite tapmisest Peipsil, ilma et saanuksin aru, kes seda tegi. Suvel 1939 läksid ema ja isa koos ristiemaga enneolematult pikale reisile: isal oli konverents Ðveitsis, ametiga seotud külaskäigud Prantsusmaal, ja siis külla tädi Norale ning onu Ruudile Marokos. Meie Arvoga jäime Anile Ella hoolde, kellele tuli appi juba mainitud vanapoisist onu Krootman-Kalvet (kes hiljem siiski abiellus). Kuulsin kõrvalt, kui ema andis Ellale juhiseid, mida teha, kui peaks tulema näiteks pimesoolepõletik. Oli ju Arvo Tombergil pimesool lõhkenud, nii et läks vaja kiiret lõikust ja pikaldast kosumist. Mõte, et see võiks tulla vanemate äraolekul, tegi natuke rahutuks, kuid mitte palju. Tegelikult ei juhtunud midagi hullemat, kui et astusin Virro sepikojas kuumale rauale, nagu kirjutasin [ 1696 ]
MÄÄRAVAD HETKED sellest ka pagulasnoorte Tulehoidjale ja saatsin Heino Jõele. (Ei leia aga oma teksti enam üles!) Tulid postkaardid voolust kantud paadiga kitsas kanalis Zürichi maailmanäitusel ja öise Lausanne i imeliste tuledega, teisel küljel sinakasrohelised margid kirjaga Helvetia, mitte Ðveits. Siis tulid kaardid Marokost. Kuni enam ei tulnud. Ema ja isa jäid ettenähtud ajal tulemata. Teise maailmasõja puhkemine tabas neid just siis, kui oli aeg Marokost lahkuda. Prantsuse võimud panid reisimise seisma. Midagi ma sellest takistusest teadsin küllap tuli Ellale telegramm korraldusega Anilt Tartusse siirduda. Algas oktoober. Võttis kuu aega, enne kui vanemad Pariisi ja sealt edasi Belgiasse pääsesid. Rongisõit Belgiast läbi Saksamaa, äsja hõivatud Poola koridori, Leedu ning Läti Eestisse läks seevastu libedalt. Oli kesköö, kui ärkasin ema hääle peale. Mõtlesime, kas Valgas tuleb juba öelda taa-tata, aga oli ikkagi tere. Tagantjärele taastan, et segane võõras sõna ema jutus pidi olema zdravstvuite. Sellisel kombel sain teada, et midagi tõsist on maa ja keelega juhtunud. N. Liit oli Eestilt saanud mingid tundmatu nimega asjad baasid. Ka seekord tõid vanemad kaasa lõunamaist puuvilja, nii nagu varem oli toodud Soomest (kus polnud õunu kaitsvaid tolle nagu Eestis). Paar päeva hiljem valgus meie saal inimesi täis ja seejärel ilmus heas-mitmes ajalehes kirjeldus mu vanemate rännakust sõjasegases Euroopas. Need lehed avastasin paar aastat hiljem raamatukapist entsüklopeedia köidete tagant ja siis suutsin ka toonaste ajalehtede kummalist gooti kirja lugeda. Valgas oli edasi Tere! ja minul algas teine aasta lasteaias. Ainult et tädi Valtman lahkus Saksamaale. Iseseisvuspäeva paraadi ajal 1940 oli lasteaiarahval oivaline vaatekoht. Meie korruse all teisel korrusel oli palkon, nii nagu on praegugi, ja esmakordselt viidi meid sinna. Avaldasin lasteaednikule arvamust, et see on ehk viimne iseseisvuspäeva paraad. Ei tea, kust ma sellist mõtet olin kuulnud, ja lootsin justkui, et ta selle kummutab. Ära nüüd sellist kurba juttu räägi, ütles ta. Tajusin, et ta ei lausunud neid sõnu veendunult. Ometi rääkis kogu eelnev kogemus iseseisvuse kadumise vastu. Lugesin palju, maailm avardus ja samuti isamaa tähtsus selles. Olin sündinud kolmteist aastat pärast Tartu rahu. Erinevalt mu vanemate sugupõlvest oli iseseisev eestikeelne Eesti mu ainus kogetud keskkond. Omariiklus oli mulle enesestmõistetav, nii nagu see võiks olla neile, kes on sündinud kolmteist aastat pärast taasiseseisvumist, seega siis 2005. Kuid seda ilma Euroopa Liidu kõrvalmänguta. Täiesti omaette riik. Alles hiljuti loodud, ent määratud kestma, seda tagas seesama meelekindlus, mis oli viinud Vabadussõja hiilgavale lõpule. Nõuab surm ka rohket lõikust suure sõjakäraga, truuks jääme isamaale viimse veretilgani, laulsime lasteaias. See polnud abstraktne tunne. See oli ju olnud tegelik minevik ainult natuke aega enne minu sündi lähiminevik, mis ulatus seitsmeaastaseni kollektiivse mälu mitmel tasandil. Minevik oli tuleviku [ 1697 ]
REIN TAAGEPERA tagatis, kui osanuksin seda tollal nii peenelt väljendada. Olgu pealegi, et emal oli Valka saabumisel kahtlusi keele suhtes. Eestimaa, su mehemeel Seitsmeaastane kiigub võrkkiiges Ani talu aias ja laulab. Nagu alati. Ta repertuaaris on tosinaid ja tosinaid laule. Mida rohkem aga juuni 1940 edasi liigub, seda sagedamini hakkavad korduma isamaalised laulud. Ja siis peamiselt Eestimaa, mu isamaa. Siis meeleheitlikult järjestikku ainult viimane salm: Eestimaa, su mehemeel pole mitte kadund veel. Ja siis ta enam ei laula. Ta teab nüüd, et sõnad ja teod on kaks iseasja. Sellest juunist pole ta kunagi üle ega mööda saanud. [ 1698 ]
MALL JÕGI KAHE ELU PIIRJOONI Pilte vanast albumist M inu isa kasvukodu on Saaremaa põhjarannal Upsu lahe ääres asuv Parasmetsa küla, kuhu ta vanemad said Eesti Vabariigi alguspäevil asunikukoha. Ema on pärit Järvamaalt. Tema isa oli Tagametsa metsavaht. Tagametsa asub Kuksema mõisa lähedal üsna kolme valla Järva-Jaani, Kareda ja Roosna-Alliku piiril. Isa kodutalu ümber Parasmetsas on ilus puisniit, palju tammesid. Juunikuus on heinamaa täis ööviiuleid, öösel lõhnavad nad pööraselt. Kaugemal on juba suured männimetsad, kuulsad Karjalasma metsad, kust viidi puitu ka Hiiumaale. Ema sünnikodu Tagametsa on kuusemetsa keskel. Juulikuus on seal palju maasikaid, sügisel seeni. Isa ja ema kohtusid pärast sõja lõppu Tallinnas. Isal olid seljataga sõjaaastad Venemaal, ema oli olnud masinakirjapreili Tallinnas. Mõnda aega elasid nad Aegviidus, ema näitas mulle Aegviidust läbi sõites ikka ühe teeäärse maja teise korruse aknaid: seal oli nende tuba. Hiljem elasid nad juba Tallinnas. Aga Parasmetsa ja Tagametsa ja neis paigus elanud inimesed on olnud olulised kõigile meie pere lastele. Lapsepõlvest mäletan oma isa peamiselt selja tagant istumas meie väikeses Vene tänava korteris raamaturiiulite vahel, pärast sõda Tallinna täikalt ostetud suure tammepuust kirjutuslaua taga. Laualamp heitis õdusat valgust, ümberringi olid raamatud, isa luges või kirjutas. Ta tuli töölt ja tema tööpäev jätkus kodus veel hulk aega pärast seda, kui meie olime uinunud. Esialgu ülikooliõpinguis, sest sõja ja sõjaväes olemise tõttu olid need jäänud liigagi hilisteks. Ja hiljem nii, nagu enamasti igal kirjandusinimesel kirjutamine on ju peaasjalikult õhtu- ja öötundide töö, kui sa just vabakutseline ei ole. Ta oli töömees, aga mitte töönarkomaan nagu paljud fanaatilised, ennastunustavad töörügajad. Ta töötas süstemaatiliselt, rahulikult ja järjekindlalt. Nii nagu paljud tema põlvkonnakaaslased, Eesti Vabariigis hariduse saanud ja tööharjumuse omandanud inimesed. Töö, õppimine nõudis kõik, ja suhted meiega, oma lastega, jäid vähemalt meie arvates küll liiga põgusaks. Meie lapsepõlveaastate isa oli meile võõras, kauge ja karm. Teda ei huvitanud need lapsikud asjad mis meid, temaga oli raske leida jutuainet. Ta oli nii hirmus tark ja meie olime nii rumalad, et lõpuks ei julgenud tema juuresolekul suudki lahti teha. Sest ta võis põlglikult turtsatada plikatirtsu tühise loba peale, otse ja keeruta- [ 1699 ]