MÖÖDA RANNAÄÄRT... VIINISTU-PÄRISPEA-PUREKKARI-ODAKIVI-LOKSA-HARA-VIRVE- JUMINDA-LEESI-MUUKSI Tegu pole kindlasti mitte traditsioonilise turismimarsruudiga. Vägevaid kirikuid ja uhkeid mõisahooneid me oma teekonnal ei näe. Väikeste kõrvalpõigetega kulgeb rada mööda vanu rannakülasid ja maastikke, mida sajandite vältel on kujundanud inimese mõte ja tegevus. Neile, kes oskavad vaadata ja kuulata, on kõnekad ka vanad võrgukuurid ja rändrahnud lahesopis. Nad räägivad meile inimestest, kes on olnud siin enne meid. Rannarahvast Põhjaranniku kohta võib öelda, et see oli vanasti tõeline Paabel. Rannaasustuses olid segunenud mitmed erinevad rahvusgrupid. Kõrvuti elasid eestlased, rootslased ja soomlased. Seetõttu segunesid siin erinevad keeled ja kultuurid. Inimesed tulid vanast Sotist ja Soomemaalt, kui olid sojad ja katkud, tapid ära inimesed, siis tuli Soomest inimesi. Minu isa akkas ehitama, siis kolm peret olid Tammistus. Venemaalt tulid Kiiu-Aablade, Iinast tuli ka inimesi. Soome raamatud olid, seal sees oli, et Soomest tuld inimesi siia, üks paar tuli Tammistusse, selle järele, kui Eestimaa paljaks jäi. Sotist ikka tuli ka./ / ERA II 114, 374/375 < Kuusalu khk., Kolga v., Juminda k. Ulrich Heinakroon < Joost Kalmholm (1935) Sellest lähtuvalt võis kohalik keel ja elulaad ka väga tugevasti varieeruda. Kui rahvarändamine oli, siis on üks kild soome rahvast siia jäänud vai oli sellest, et vastamisis käisid aga siin on palju soome keele sanu Hara külas räägib juba täit eesti keelt, aga Virves algab Kolga ranna keel. Loksal on jälle päris eesti keel, see on soome keele moodi, sel on ikka teisi sanu ka kui Kolga rannas. Salmistul ja Kaberneemes on jälle teistmoodi. ERA II 114, 277/588< Kuusalu, Kolga v. Hara k. Rudolf Põldmäe <?
Kohati võis ka ühe küla kõnepruuk teisest külast tulnud inimesed segadusse ajada: Siin Rannamiehed kävid alade oma püüetüd silku Jarvass kauplemas. Rannast maa puole soitess oli tie vastamäge, üöldi lähen üless. Maald ranna puole soitess oli tie vastamäge, üöldi tulen ala. Üks rannamies tuld kerra jälle Jarvast ja Kuussalust läbi. Eks vana Kempmann, Kuussalu papp, juhtund rannamiehele vasta tulema. Tehnd mihega ka juttu ja küsünd: Kus sa armas mies ka tuled Tulen üleväld Papp taht vähe miest sanast tembaa ja üöld: Kui sa üleväld tuled, mes siis ka vana jumal tegemä jäi? Mies pole ka suu pääle langend ja andand vasta: Jäi istuma ja arvama, pappisi on küll palju ol, aga kennegi ole taeva tuld Ei ole enämb pabil aiga old juttu ajada, ketsund, et saand vehkat tehä. Lahemaa lugusid (ES KT 281) Kuna kõikide külade inimesed olid kõik erimoodi, siis vägagi tavaline on, et külaelanikud laulsid teineteisest pilkelaule. Järgnev katekand regilaulust jutustab just Kolga mõisa rannakülade asukatest. Kiiu-Abla kilgutimmed, Kolga-Aabla kolgutimmed Liesi liemelakkekuerad Tammistu tagaragarad. Juminda jubijäneksed Tapullahe laelukarvad, Virve vaadivitsutajad, Pedaspäesed pergulised Tulid tiele taplemaie, Kirves kilkus vüö vahella. Enn Tarvel. Lahemaa lugusid. Tallinn 1983. Lk 64.
Viinistult-Pärispeale Alustame oma marsruudiga Viinistu külast. Täna on Viinistu omamoodi kohalik kultuurikeskus, kus asuvad kunstimuuseum, restoran ja hotell ning aastaringselt toimuvad seal teatrietendused ja kontserdid. www.viinistu.ee Koht ise on aga ilmselt küllaltki vana. Esimesed kindlad andmed külast pärinevad aastast 1542, mil räägitakse Mathiasest ja Peetrist, kes on pärit Viinistult. Rahvapärimus aga jutustab, et küla asutasid kaks meest nimega Heiki ja Aadu. Mõned lood lisavad kolmanda tegelasena juurde ka veel Aksli. Vanasti oli viinistu küla kahes osas olnud vesi oli olnud Pärtlijaani kohast üle. Maalaht ja meri olid olnud ühes. See oli olnud siis kui siia asusid esimesed inimesed elama. Heiki oli elanud teispool vett ja Aadu teispool. Praegu on maapind säält kohast madalam, kust vesi üle on käinud ERA II 222, 129. Kuusali< Kõnnu V. Viinistu k. Ulrich Heinakroon< Johannes Heinakroon (1939) Viinistu küla sünni lugu on järgmine: Siin kasvanud enne mets. Soomest tulnud siia kaks meest, Heiki ja Aadu. Parast tulnud veel kolmas, kelle nimi olnud Aksel. Nad rajanud siia enestele talud. Pärast oli siia rännanud veel teisigi. Nüüd hüütakse põhjapoolset Viinistu küla Heigiots ja lõunapoolset Aaduots. Nii ongi Viinistul kolm kõige vanemat talu: Heigi, Aadu ja Aksli. Tegelikud küla asutajad nad ilmselt ei olnud. Ajaloolane Enn Tarvel on avastanud, et 17. sajandi lõpus elas külas mees Rootsi Jüri Heik, kes võis väljapoolt tulnuna sellele viitab nimelisand Rootsi küla elanikkonda mitmekesistada.
Viinistu küla nime kohta on liikunud mitmeid teooriad küll on arvatud seda tulevat sõnast lõpp (finish) Viinistu külaga lõppesid ära Kolga mõisa munkade maad või soomekeelsest laensõnast viini, mis tähendab nooletuppe. Levinud on ka arvamus, et tegu on hoopis Soome külaga (Finnis). Huumoriga on aga nime tekkeloole lähenenud kohalikud, kes seostavad küla nime viinaga. Nimelt oli Viinistu üks olulisemaid salakaubaveo kohti Põhjarannikul Millest tuleb Viinistu küla nimi? Mehed istuvad viina pärast. ERA II 222,... Huvitavaid lugusid koha ja talunimede tekke kohta leiab Viinistust teisigi. Näiteks asus küla lähistel koht nimega Peksu põld: Ausli talu osa, mida nimetatakse peksu peluks, olnd varem Joosti talu peremehe käes. Joosti peremees harinud loata maad juurde, mõisnik lasknud talle sealsamas põllul 25 vitsahoopi anda. ERA II 222, 131/132< Kusalu, Kõnnu, Viinistu. Viinistu alg ja täienduskool (1939) Mohni Viinistu kaldalt merele vaadates paistab Mohni saar, mida rahvasuus peetakse mereröövlite saareks. Levinud on jutud sinna peidetud varandusest ja seal peal olnud suurtest metsadest. Mereröövlite kohta on raske kinnitust leida, küll aga oli 1920ndatel-30ndatel saar tähtsaks peatuspaigaks piiritusevedajatele.
Mohni saarel elanud vanasti mereröövlid. Kohalikud elanikud ei saanud aga rahulikult elada ja nad süütasid metsa põlema. Röövlid pagesid Soome. Praegu on tulnud kesk-saarelt välja tammekände. Sellepärast ongi Mohni saar nii paljas. Need vähesed puud on sinna istutanud kohalikud elanikud. ERA II 222, 115 < Kuusalu, Kõnnu, Viinistu. Viinistu alg ja täienduskool (1939) Meremeeste ja merelkäiguga on ikka ja alati seostunud ka laevahukud. Mohni saare põhjaosas olevatki juhtunud järgmine lugu: Mohhni länspää otsas on kivi, mille nimi on Elukivi. Mohni saare põhjapoolset otsa kutsutakse länspääks. See kivi saanud oma nime sellest, et sinna üks laev, nimega Elu jooksnud kinni. See kivi asteseb rannast eemal 4-5 km. Mohni saarest on ta kaugel ¼ km. Vett on tal pääl 5 jalga. ERA II 222, 110 < Kuusalu khk, Kõnnu v, Viinistu k. Ulrich Heinakroon < Jakob, Varma, (1939). Pärispea 5-kilomeetri kaugusel Viinistust asub Pärispea, mis on üks vanemaid rannakülasid. Esimest korda mainitakse seda 1259. aastal, mil Taani kuningas Erik V annetas küla Gudwalli kloostrile. Kui Pärispea algusaastatel elas seal vaid 12 peret, siis 1934. aastaks oli talude arv tõusnud 105-ni. Seega oli Pärispea üks suuremaid rannakülasid. Kuna talusid oli suhteliselt palju ja nad asetsesid üksteisest küllaltki eraldi, jaotasid kohalikud elanikud Pärispea küla veel omakorda seitsmeks erinevaks alakülaks Odakivi küla, Piksiküla, Aleküla, Päältküla, Oruküla, Mähu ots, Hauaneeme küla. Rahvasuu räägib Pärispea küla kohta aga järgmist: Vanasti eland Pärispea külas vene rüütlid, kellelt Pärispea poisid õppinud vene keelt. Kui siis Viinistu ja pärispea poisid riidu läinud, hakatud sõimu pärast Pärispead hüüdma vene külaks. ERA II 221, 68/679< Kuusalu, Kõnnu v. Viinistu k. Ines Hein< Miina Vassiljev (1939)
Ennemalt, kui mereröövlid elasid Pärispääl ja küla nimetati röövlikülaks, siis oli nendel maja metsa sees. Kui inimesed sinna asusid pääle mere röövleid, tuli säält välja telliskive. ERA II 222, 120. Kuusalu, Kõnnu v Viinistu k. Ulrich Heinakroon< Nimi Keelatud (1939) Peale röövlite võis Pärispeal näha ka näiteks näkke. Pärispääl, Muhukari juures, kui karjane oma karjaga mööda läks, tulnud merest välja haldjas. Inimesed hakkasid lehmi kinni püüdma, kuid siis läks haldjas merre tagasi. Vastu Kõrve talu aeda on praegu näha rist kivil. ERA II 222, 120. Kuusalu khk Ulrich Heinakroon <? Varasemal ajal oli katk üks laastavamaid haigusi. Katku ohvriks võisid langeda terved pered ja külad. Seetõttu on see haigus jätnud ka oma jälje rahvapärimusse. Väga levinud on lood viimastest inimestest külas, kellel on õnnestunud katk üle elada. Pärispääl, kui katk sõja ajal kõik inimesed maha murdis, jättis ta ühe elama, see oli Lemedi vanamees. Rahvas ütleb. Katk istus Lemedi leespael. See Lemedi vanamees mattis siis valge hobusega surnuid Pärispää liivasse. ERA II 222, 122. Kuusalu khk Ulrich Heinakroon <? Pärispea külast kaugel ei asu Purekkari neem. Selline nimi pole neemele ilmaasjata antud, sest ilmselt küla asutamise ajal oligi tegu tõelise kariga, kuhu nii mõnigi laev võis kinni jääda. Mere ääres võis juhtuda teisigi kummalisi lugusid: Ükskord hilisemal ajal heitnud üks piirivaht või tol ajal nn. randrüütel seal mere kaldale magama. Ülesse ärgates leidnud ta end 15-20 sammu kaldast eemal oleva suure kivi otsas. ERA II 222, 527 Kuusalu, Kõnnu, Viinistu. Kõnnnu alg ja täienduskool 1937.
Sellesama kiviga on seotud ka üks romantiline armastuslugu: Purekaris praeguse suure kive otsas käinud igal ilusal õhtul pead kammimas pruut ja peigmees. Seal nad kohanud nad iga õhtul. Ühel õhtul oli vanamees kõrge mää pääl, kuidas jälle nad tulnud ja istunud sinna kivi otsa. Enne kamminud pruut oma juukseid ja ulatanud siis kammi peiule. See kamminud ka oma juuksed, siis suudelnud ja kaelustanud üksteist. Äkki oli läbitungivalt kiljatanud pruut ja ta juuksed tõusnud üles otsekohe. Peigmees kadunud kui maa alla, kuna pruut jooksnud merre. Pääle seda oli nähtud veel mitmel õhtul sealt pruuti ja peigmeest. Mitte enam kive otsas ega maal, vaid nad suudelnud sügavuses vee peal. ERA II 165, 70/71 < Kuusalu khk., Kõnnu v., Pärispea k. Eliise Kalholm < Kata Kalholm (1937) Odakivi Pärispea ja Suurpea külade vahele jääb Odakivi, mida rahvasuu seostab Kalevipoja muistenditega. Ükskord tulivad vaenlased Pärispea neemele. Kalevipoeg oli parajasti Jumida neemel ja võttis tuura kätte ja viskas sellega vaenlasi. Kuid tuur ei tabanud vaenlasi, vaid lendas otsapidi ühte kivisse. See kivi seisab praegu ühes karis, mida nimetatakse Odakivi kariks. Seda kivi kutsutakse Odakiviks, sealt paistab praegu väike tuura ots välja. ERA II 110, 583 < Kuusalu, Kõnnu v. Viinistu k. - A. Kalholm (1935) Kord tulnud vaenlased tülitama kanget Kalevipoega. Siis võttis Kalevipoeg oma oda ja tahtis vaenlasi visata, kuid oda jooksis ühe kivi külge. Selle kivilt tuli tükk küljest ära ja jäi nagu oda. Sest ajast pääle hakkas rahvas seda Odakiviks hüüdma. ERA I 5, 25 < Kuusalu, Kõnnu v., Viinistu k. - F. Varma < J. Varma (1935) Loksa Juhtus nii, et ükskord tulid siia kulasse kolm Rootsi meest, nad tahtsid siin valitsejad olla. Loomulikult ei olnud veel sellel külal ühte kindla nimetust, kõik nimetasid seda väga erinevalt. Üks kord läksid kolm Rootslast randa jalutama, siis olid suured lained mis kokkupõrgel kividega tegit imelike helisid. loks! loks! loks! Ja mehed ütlesid üheskoos: Ma tean kuidas ma nimetan seda küla Loksaks! Ja sellest ajast Loksa kannab seda nime. Seda olen kuskilt kuulnud. EFA II 37, 253 < Kuusalu khk Maksim Kunitškin <? (1999)
Kindlad andmed Loksa külast pärinevad 17. sajandi lõpust. Küla tekkis tõenäoliselt vanale kabelikohale. Kuni 19. sajandi lõpuni oli praegune vallakeskus suhteliselt väike. Kiiresti hakkas aga Loksa arenema alates 1870ndatest aastatest, kui krahv Stenbock ehitas sinna tellisetehase. 20. sajandil tekkisid ka laevaehitus- ja remonditehased. Suur osa tehase toodangust veeti laevadega Loksalt Soome. Rahvasuu räägib, et pooled Helsingi majad on Loksal toodetud kividest ehitatud. Alati polnudki nii kerge laevadega Soome ja tagasi sõita. Näiteks ükskord olevat just siis kui laev hakkas Soomest tagasi kodusadamasse pöörduma tekkinud täielik tuulevaikus: Laeva peremies ädass, kudas saab Suomest tulema / / Andand miestele käsü: Souate laeva luubi järel Loksale! Ega midägi, miestel tuld kapteni vai kippari käsk täutä. Uetud laev pikke trossi otsass paadi järel ja kahe mihe joul souetud laev Loksale. Ligi kakskümmend neli tundi kulund sen reisu pääle ärä, mieste vaev viel päälekauba. Lahemaa lugusid (ES KT 295, 120-121)
Hara Hara küla on tõenäoliselt tekkinud 16. sajandi lõpul. On teada, et 1630. aastal elas seal ainult üks pere. Tänagi on küla üsna väike, 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elas seal 92 inimest. Otse Hara küla vastas on Hara saar, kus kahe maailmasõja vahelisel ajal toimunud kõrgklassi tantsuõhtud. Nõukogude perioodil oli kuulus aga Hara sadam, kus asus allveelaevade baas. Rahvas teab rääkida lugusid Hara küla lähistel asuvast suurest metsast. / / Üks Undla valla mees käis meil ikka ööd, kui tuli Harast kalakoormaga, noh kodu veel kaugel, öö aga juba ligidal. Ühel õhtul oli päris hirmunud, kui tuppa tuli, küsis kas elab seal kuusikus keegi, ma päris selgesti küll oigamist sealt kuulsin. Tema ütles et ei ole kunagi enne lõõnud oma hobust, aga nüd täna saanud tuhat nelja tulles hirmsa vatti. See oli seal kuusikus vist siis vanakuri ise. Paar kilomeetrit ma nüüd kihutasin kohe hobusega. Kui hakkas tuli paistma, alles siis kadus suurem hirm ja tõmbasime hinge. Meie seletasime, et seda kuusikut nimetab rahvas Kuradikambri kuusikuks. See oli esimese ilmasõja järgsetel aastatel ja oli teel vahest röövimisi ka kuulda, eks see hirmutas omalt poolt veel kõiki. RKM II 338, 180/184 < Kuusalu khk., Kuusalu v., Kolga k. Õilme Aasmaa < Virve Virve küla kohta räägitakse, et seal olevat ennem asunud vana kabel. Virve külas, Kalju Nukkis käinud kalamehed merelt kalasaaki palumas. Palumiskohta ehitatd kabel, kus käidi merele ohverdamas Kirikhärra sai sellest teada ja lasi kabeli ära lõhkuda. ERA II 292, 99/101 Kuusalu, Kolga v Virve k. G. Vilbaste (1940) Virves on Koljukabel. Minu isa ajal oli alles veel, kui ta noormees oli. See old üks veikene putka, öeldud kalakabel olema. Kattus on sinna peale viidud, üks ja teine viis, siis siis paluti seal, et jälle kala saab. Kui kabelis ohverdad seal, siis saad.
Viidi minda Virve-elle, Kohe Kolju kabelisse. Kabelis oli kaupa palju, Altari ees oli aisu palju, Trebi all sea teretus. Köster ütles: Küll on aisu, Papp siis ütles: Palju aisu. Siis köster akkas kärkima Ja papp siis akkas paukuma: Nogavits, nogavits, nurgast välja, Kohe jälle kukkur kätte, Kolju Mihkel, koppik sisse, Leba Tenu, Leba Tenu, leika kella See laul on tehtud ninda sest kabelist, aga seal ei old altari kedagi. ERA II 192, 230/231 < Kuusalu khk., Kolga v., Virve k. Heino Kain < Jaan Rautmann (1938) Kui aga oli palvete täitmise eest midagi vastutasuks lubatud, siis oli mõistlik oma lubadust pidada. Kala-kabel on Virvel, kus palvetati. Üks vana Jaagupi Jaagup oli palunud: Kulla kupu kolju kuningas, anna mulle oome 2000 kala, siis ma toon sulle kadukse-laua! Teisel päeval saand küll 2000 kala, aga kadukse-laudu ei ole veend (kadus oli vist päält ära kabelil). Teisel päeval palund jälle 2000 kala. Kolmandel päeval palund jälle, siis oli tuld torm, ajand vergud sitta täis, ei ole saand sugugi kalu. ERA II 114, 316 < Kuusalu khk., Kolga v., Leesi k. Rudolf Põldmäe < Mart Masurin (1935) Juminda Juminda küla nagu Pärispeadki on esmakordselt mainitud 1290. aastal seoses Gudwalli kloostri valduste kinnitamisega, samamoodi on küla andnud nime tervele poolsaarele. Keeleteadlased on arvanud, et algselt kõlas küla nimi Jumentagana. Mida aga see jume tähendas, selles pole ühele nõule jõutud. Enne kui Leesile kabel ehitati, asus kabel Juminda poolsaare tipus. Nagu rannaäärsete kabelite ja kirikute puhul ikka, räägib rahvasuu, et kabeli ehitasid merehädast pääsenud laevnikud: Kui taanlased Eestisse hakkasid tungima, joudasin nämäd väljä Jumida Sääreotsa. Oli kangesti udune päiv ja taanlased soitasid karule. Nämäd palusid Jumala, et kui nämäd veel eluga pääsevaäd ja kuhu kohta, sinne ehitäväd kabeli.
Olidki joudand sinne randa. Üks mees otand sõela ja otand sen merest vett täüs ja joost nii kaugele, kui vesi otsa loppend, sinne kohta heitänd nad polvilla ja palunud ning siis hakatud kabeli ehitämä. /.../ ERA II 165, 187 < Kuusalu khk., Kolga v., Juminda k., Siguraia t. Ilse Kenamets < Joost Kalmhom (1937) Olgugi, et Jumindal ristiusukabel asus, otsis kohalik rahvas abi ka vanadest rahvatarkustest. Rannarahva jaoks oli eriti vajalik saada head kalaõnne. Niisugune noidusevärk pidi ka viel olema, et kui kala ei saa, siis tuo kolme sauna liest tuhka ja pane verkude pääle. Et siis pidi akkama kalu saama Aga meil, siis kui mina Liesil eläsin, siis oli niisugune lugu, et meil niisugune väikäne sauna kamber oli. Ja meie suvel magasime siel saunakambriss. Ja üks all mies tuleb ühekora uksest sise ja küürutab siel lie juuress ja mina metsin, et mis täma nüd sinne pani. Ja ei saand mina sest aru ka mitte midägi ja, uomigull akkasin vahtima, siis oli suur koura jälg niisugune, tuhka uetud sield. Noh ja tämä arstis muidugi tuhaga oma verku, aga sie tuli väljä sie tuha ottamine. Lahemaa lugusid (KKI MT 347, 108-111) Ei tea, kas järgmine lugu ka kuidagi nõidusega seotud oli, aga 1788-90 (?) aasta Rootsi-Vene sõja kohta teati rääkida niimoodi: Kui minu ema ämma pulmad olid, siis pulmalised läind siia randa patseerima.siis old Rootsi sõda siin Pärispää ja Juminda neeme vahel. Siis rannas old vesi punase ja rohelise viiruline, mis see soa veri tuld seia lahte, siis tuld suur mure ja verevalamine. Soda old nii suur, et Rootsi ja Vene laevad old aakridega koos, siis olid sodinud vastamesi miekadega siis old venelased langemas ja voit old rootslaste pool, aga jumal keerand nü äkki tuule sinna rootslaste pääle, et jäi kaik sinna lämmastusse, ei nähn midagi ja venelased said võidu ERA II 114, 515/516 Kuusalu, Kolga v, Juminda k. R Põldmäe 1935 Leesi Juminda endine kabel viidi Leesile. See ehitati aastatel 1865-67. Loksa kabeli eeskujul. Uue kabeli sisustus korjati kokku mitmetest vanadest pühakodadest: kantsli sai ta Harju-Jaanilt, Jumindast toodi kaunid lühtrid ja tinapeekrid. Kabeli eeskojas rippuva laevakuju tegi aga spetsiaalselt selle kabeli jaoks kohalik talumees Mart Paadimees 1920ndatel aastatel.
Peale kabeli sisustuse tuli Jumindalt kaasa ka legend Leesi kabeli ehitamise kohta, mis on küllaltki sarnane tema eelkäija saamislooga. Kui Leesile taheti kabelit ehitata, ei teatud kui kaugel see peab olema merest. Siis tuldud hääle mõttele, mis teostatudki. Merest võetud sõela täis vett ja viidud maa poole. Sinna kohta aga, kus vesi sõelast lõppenud ehitatud kirik. Muuksi linnamägi 47. meetri kõrgune linnamägi, kust avaneb imeline vaade merele, oli tõenäoliselt kasutusel 11-13. sajandil. Arvatakse, et linnus täitis ka merevalve ja signalisatsiooi edastamise funktsioone. Tõenäoliselt oli ka linnuse läheduses kaubitsemiskoht. Mitte alati ei kasutatud seda, et linnamägi kõrge kohana kaugele paistis eriti üllastel eesmärkidel. Rahvajutu järgi olevat Kolga krahv lasknud ehitada tuletorni, et laevadele petekat teha. Tuli meelitas laevadmadalikku ning seejärel rööviti need paljaks. EFA II 37, 396 < Kuusalu khk. Raili Pajumets <? Muuksi on ka üks nendest paljudest kohtadest Eestimaal, kus olevat maa alla vajunud muistne linn. Kolga mõisast 6 KM kaugusel asub Muuksi Linnamägi. Vanarahvas räägib, et selle all on peidus uhke linn kirikute, kõrgete majade ja käsitööpoodidega. Sellel linnal lasub aga needus. Needusest saab seda linna päästa küll, aga siiani pole see veel kellegi onnestunud. See linn nimelt kerkib iga saja aasta tagant täpselt jaaniööl maa peale, kogu oma hiilguses ja rikkuses. Selle linna elanikud aga on üsna kurvameelsed,
sest neil ei leidu mitte sentigi raha. On kulda, on karda sööki-jooki, aga pole ühtegi sendipoegagi. Kui nüüd keegi satuks just sellel jaaniööl, kui linn uuesti maapeale kerkib, sealt midagi ostaks,oleks see linn needusest päästetud.minu vanaisa oli poisikesena Muuksis hobuse karjas. See juhtus olema just jaaniöö ja õitsilised olid tukkuma jäänud. Mõne aja pärast oli vanaisa üles ärganud ja näinud, et nende hobune Markus oli karjast plehku pannud. Vanaisa tormas hobust otsima ja oh imet: jooksis tema otse linnaväravast sisse. Kõik olid kukkunud teda meelitama ja paluma, et too midagi ostaks, kasvõi viie sendi eest oleks kullakamaka kätte saanud. Aga polnud minu vanaisal ühtegi senti ja jälle vajus linn kolinal maa alla tagasi. Küll oli vanaisal siis kahju, et tal raha polnud! EFA II 37, 172/173 < Kuusalu khk., Kuusalu v., Kahala k. Vallo Järv < Kalju Soosaar (1999) Kasutatud allikad ja kirjandus Arhiiviallikad Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv, Tartu EFA - Eesti folklooriarhiivi rahvaluulekogu ERA - Eesti Rahvaluule Arhiivi rahvaluulekogu Publitseeritud allikad Lahemaa lugusid / Eesti NSV Teaduste Akadeemia, Emakeele Selts ; koostanud Mari Must. Tallinn 1989. Kasutatud kirjandus Eesti arhitektuur. 3, Harjumaa. Järvamaa. Raplamaa. Lääne-Virumaa. Ida-Virumaa. Üldtoimetaja Villem Raam. Tallinn 1997. Kersti Markus. Keskaegsed maavaldused. Uus allikas arhitektuuriuurijale. // Acta Historica Tallinnensia (10/2006). Lk 3-19 Mari-Ann Remmel. Mõisalegendid. Harjumaa. 2008. Indrek Rohtmets. Kultuurilooline Eestimaa. Teekaaslane. Tallinn 2004. Enn Tarvel. Lahemaa ajalugu. Tallinn 1983. Internet www.mois.ee www.eestigiid.ee valdade ja mõisade koduleheküljed