Ingerisoomlaste pulmakombestikul põhinev lavakava Koko väki pitoloihe Kopittukaa pulmi pitämää! Esietendus, 14. juunil 2014, Paides
2 I osa Vana-Vigala Rahvamaja näitetrupp Vigala Vahvad etendus Pulma! Autor Anne Andrejev Mängivad: vanaema, mummo Anni - Mari Saffre lapselaps Tuuli - Emily Pilv lapselaps Heli Soomest - Kärolin Kikas lapselaps Armas - Joonas Asumets Pulma! peategelased on pööningule sattunud lapsed, kes vanaema jutustuse põhjal hakkavad edasi andma oma tõlgendust pulmatraditsioonidest. Seekord piirdume vaid mõne tavaga, sest vastasel korral peaksime lausa paariks päevaks etendama jääma. Juhendajad: Anne Andrejev, Astra Põlma Tantsuõpetus: Liina Kikas Helifailid: Arno Suislep **************************************************************** II OSA Sissejuhatus pulmamängu laulu- ja tantsuga Lääne-Eesti Ingerisoomlaste Seltsi esinaine: Hilma Tervonen Tantsuõpetus: Röntyskä Eestlaulja: Timo Kalmu Pruut: Anne Andrejev Peigmees: Andres Kikas Pärimusalane abi: Taisto Raudalainen Projektijuht: Anne Andrejev Pruutpaari rõivad: Aili Hansumäe Rõivaste tutvustus: Raija Pedak Kava kujundus: Hanno Ljubomirov
3 Pulmatavandist Ingeris K ultuuriuurijad on kirjeldanud elu üleminekurituaale kui kriisiületust, kus inimene läheb alla surma valda, viibib mõnda aega üleminekuseisundis ja tõuseb üles uue inimesena uues rollis ning uue staatusega. See käis pärimuskogukonnas nii nimepaneku ja ristimise, initsieerimise ja leeritamise, meheks ja naiseks tunnistamise, lapse sünnitamise, väärikasse ikka jõudmise kui viimsele teekonnale saatmise kohta. Pulmakombestiku kaudu juhatatakse noorpaar abielurahva hulka noorik saab perenaiseks, pereemaks, mees aga peremeheks ja -isaks. Mõrsja lahkub lõplikult isakodust ja kohaneb uue eluümbrusega. Ingeri pulmades kinnitati uued sidemed kahe hõimu vahel. Seda tõendasid sümboolsed rahad, vastastikused kingid, kokkuleppeline noorpaariabi ning lõpuks kaasavara pritanat ja myötäjäiset. Pulmatavandil on olnud sõna ka sotsiaaltagatiste ja õiguskaitse osas. Algselt ei olnudki külarahval pulma kuigivõrd asja. Neid peeti kontvõõrasteks (huntit). Juba 19. sajandi teisest poolest võib aga ingeri pulmast kõnelda valdavalt kui kahe suguvõsa sidemeid kinnitava hõimupulma ja külapulma segust. Ingeris peeti laulupulmi, kus erinevate rituaalidega seondusid teatud laulu- tüübid kindlas järjestuses. Varasematel aegadel lauldi kalevalamõõdulisi pulmalaule, hiljem hakati nende kõrval aga üha enam kasutama ka uuemat lüürilist lauluvara. 19.-20. sajandi vahetuseks olid viimased saavutanud mõnes piirkonnas juba ülekaalu. Kaua aega püsisid kasutusel pilkelaulud, mida peiupoolses pulmas lauldi peamiselt peiu ja tema suguvõsa kohta. Vahel esines koguni kahe suguvõsa vastastikuseid võistulaulmisi. Uuemal ajal, kui vanapärase laulu oskus taandus, kasutati enamasti andekate pulmalaulikute teenust. 1} Kysyminen Ingeris käis sageli ema pojale naist küsimas-vaatamas ehk eelkosjas. Parrii laulaminen ehk kosjasobitamine oligi enamasti naistevaheline asi, mida võidi alustada näiteks kiriku eesruumis enne või pärast teenistust, jüripäeva pidustustel vm. 2} Kosinta ja rahominen Kui peig läks isamehega (puhemies) neiule kosja, viis ta mõrsjale linikusse seotud sümboolsed rahad toimus rahominen. Need rahad võis mõrsja veel tagasi lükata ehk siis korvi anda. Kui aga mõrsja ema tõi peiukandidaadile ja kaasas olnud isamehele sealsamas kirjatud rätiku nästyki, oli kaup kohe tehtud. 3} Tupakaiset Pärast seda, kui kosjad vastu olid võetud, kogunes küla noorsugu ja teinekord lapsedki kuhugi tuppa või aida ette tubakat popsima. Sellega
4 matkisid nad osatavalt peremeest ja puhemiest, kes õnnelikku kosjakauba kinnituseks tobid ette panid. 4} Koinkatsojaiset Paar nädalat enne pulmi, kui noorpaar oli kirikus välja kuulutatud, tulid mõrsja vanemad, tädid-onud ja ristivanemad mõrsja tulevast kodu kaema. Vaadati, millisesse majapidamisse tulevane noorik satub. Sümboolselt uuriti kangaspuude kohta, kaevu kaugust majast, puuriitade rohkust jm. Siin leidis aset ka üldtuntud komme, kus mõrsja pidi kõikide nähes kokku pühkima põrandale visatud haorisu. Seda saatis naljatoonis öeldud ähvardus: Saat ruhvorikon, ko heikost pyyhit! Saad rõugearmilise mehe, kui halvasti pühid! Kui aga kõik korralikult kokku pühitud, öeldi tunnustavalt: Et sie ruhvorikkoo saakaa! Saad siledanäolise, mitte rõugearmilise kaasa! See kõik käis siis tulevase kaasa kohta! 5} Käeniskentä / kihlajaiset Käelöömisega kinnitasid nii mõrsja vanemad kui isamees, et abielu on lõplikult kokku lepitud. Sealsamas lepiti kokku selleski, kui palju pulmakinke pidi peiu sugulastele tegema. Samuti, kas mõrsja saab kaasa mullika, õhvakese või vaid mõne lamba. Selle kinnituseks viskas puhemies ahju peale mündi, sõnades: Hiton silmään! et paha silm kosjakaupa ära ei kaeks ja kokkuleppeist ikka kinni peetaks. 6} Kuuluttaminen kirkossa Kirikuõpetaja kuulutas noorpaari kihluse välja ja kui abielu sõlmimisele kellelgi vastuväiteid polnud, andis õpetaja sellele kahe nädala pärast oma õnnistuse. Kihluste ja pulmade vahelist aega täitsid mitmesugused ettevalmistused. 7} Vetserinka-ilta Küla noorsugu sai viimast korda lõbutseda koos kihlatuga. Peig võis läbi tantsitada oma endised heila d ja mõrsja veetis õhtu sõbrannade-toveritsade ringis. Sealtpeale ei sobinud noorpaaril aga enam noorte tantsupidudel käia. Neil seisid ees juba uued ülesanded. 8} Ottajaiset / nuoteet Mõrsjapoolsed pulmad. Kümmekond peiupoolset meest tulid koos peiuga ottamaan, millest nimetus ottajaiset tulenebki. Kesk-Ingeris tunti ka sõna nuot(t)eet. Mõrsjapoolne sugu oli vastavalt nuoteväki. Mõrsjat toetas 5-6 kaasot või sahveritsat ehk eakaaslast, kes talle siis hüvastijätuks laulsid. Kurbade saattolaul de saatel riietati ja tanutati mõrsja enamasti juba kodus. Eesti-Ingeris oli aga kombeks mõrsja tanutada kas pärast laulatust kiriku eesruumis või esimeses külas teel peiukoju. Oma neiupärja viskas mõrsja esiotsa kolmel korral demonstratiivselt maha ja alles neljandal korral lasi ta liniku endale pähe siduda. 9} Vihkiminen Laulatus oli ennevanasti pulmade pidamisega üsna nõrgalt seotud. Kuigi just kiriklik laulatus kin-
5 nitas abielu kirikuvõimude silmis, võeti seda rahva poolt vaid paratamatu asja ajamisena. Laulatust ei loetud isegi pulmakommete hulka. Hilisemal ajal peeti siiski tähtsaks, et ka laulatus oleks pidulik, lasti raha eest süüdata võimalikult palju küünlaid, mis oli omakorda staatuse näitajaks. Samuti järgnesid pruutpaarile korvoit poistest-tüdrukutest pruutneitsid, kellel kõigil olid rinnas riidest või paberist valmistatud rosetid. Ilmarahva silmis sai pruudist noorik abielunaine aga alles siis, kui ta oli tanutatud, linutatud ja põlletatud. Need olid pulmade pühalikumad kõrghetked. Eesti-Ingeris seoti pruut ja peig käsipidi kokku vaarnikaga (rätiga) ja sedasi jäid nad seotuks peiukodus laua taha istutamiseni. 10} Pijot sulhasen koissa Kaks-kolm lintide ja kaseokstega ehitud hoburakendit koos pruutpaari, ristivanemate ja isamehega saabusid siis kuljuste kõlinal peiukoju. Enne peigmehe koju jõudmist võis aga noorpaari sarapana (vedruvankri) eest üle külatänava tõmmata köie, et neilt nuor rahhaa, teisisõnu väljendudes viinapudelit nõuda! Väravasse jõudes läks aga lahti tõsine pulmamäng, kus mõlemad osapooled, nii mõrsja- kui peiupoolne sugu pidid esitama mitmesuguseid rollimänge. Peiukoju jõudes õnnistasid peiu va- nemad kõigepealt noorpaari. EestiIngeris olid selleks maha puistatud puhtad õled, Kesk-Ingeris aga laotati trepile lambanahkne kasukas. Varasematel aegadel on ehk nõnda mõrsjat kui võõra pere esindajat enne läve ületamist majahaldjaga lepitatud? Loeti Issameiet. Vanemad soovisid pruutpaarile abieluõnne. Noorpaar kummardas omakorda kolm korda vanematele. Seejärel näidati pruutpaari sümboolselt ka pulmalistele. Kaevul- ehk vesilkäimisel tõsteti nii peiu kui nooriku jalge ette pang vett ning viimane lõi jalaga pange ümber. Seepeale sidus ta kaevukoogu ümber vöö või liniku. Nii sai ta sümboolselt loa kohalikust kaevust hakata vett ammutama. Järgnesid esimesed kertajuotot korrajoodud, mille käigus pakuti õlut ja koguti sõela sisse noorpaariabi, peamiselt raha. Üks keskseid pulmasündmusi oli ka voodi tegemine ehk magama õpetamine. See oli osa kohustuslikust seksuaalmaagiast et ikka paaril palju poegi saaks. Järgnesid pulmakinkide jagamine ja veelkordsed korrajoodud. Siis juba pulmalaulud, mängud ning tants. Pulmas oli enamasti tavaks tantsida lihtsamaid ringmängutantse, et kõik vanusest olenemata kaasa saaksid tantsida. Üks neist oli ympärikkö midagi eesti sabatantsu taolist.
6 Intrigeerivamaid pulmaepisoode oli peiupoolse suguvõsa ja peiu enda õrritamine narritamisvärssidega pulmalauliku poolt. Selle peale ei tohtinud iial pahaseks, saati siis kurjaks saada. Vanemates pulmades esines veel ka vastastikust võistulaulmist. Sööki pidi jaguma nii külarahvale kui kontvõõrastele (suvet, huntit), kel kästi aga mõne aja pärast lahkuda. Hetkest, kui sauaga kolm korda vastu majanurka oli löödud, võisid pulma jääda vaid asjaosalised. 11} Jälkijuomat ja nostajaiset Jälkijuomat ja nostajaiset võisid toimuda kohe järgmisel päeval või mõnikord ka nädala pärast. Enamasti joodi siis pulmapeost järgi jäänud õlut või pakuti hõlma alt ka kangemat kraami. Noorik pani äiale ja ämmale uued riided selga st ostis neile mõne uue riidetüki: pearätiku, salli, vesti vm. Seejärel tõsteti nad sümboolselt koos pingiga üles. Nõnda said nad külas uue staatuse, kuuludes nüüdsest vanaperenaiste-meeste (ämmä ja äijä) hulka. 12} Oljamit Kuu-kahe möödudes, saadeti noorik peiukodust isakoju puhkusele. Seal tegi ta koos pererahvaga talutöid, kudus õdedega kangastelgede taga, tegi oma vanade sõbrannadega käsitööd, õmbles lapseriideid või valmistas muud tulevaks eluks vajalikku. Oljamit see tuleneb vene sõnast volja (vabadus, meelevald, voli). Noorik sai viimast korda voli mehekodust omapäi lahkud et kaeda oma isakodu, suhelda ema-isa ning õdede-vendadega. Nii võis ta end taas korraks veidikene tunda tyttöpää (neiu) rollis. Omal ajal oli järsk lahkumine isakodust ju väga dramaatiline elumuutus. Nagu ütleb laulusalm: Äitis koissa yllää ajo: tule kohvii juomaa! / Anoppis ko naimois oot: mää kaivost vettä tuomaa! Oljamid suutsid seda kontrasti pisutki leevendada. Ühtlasi oli see pruudi vanematele hea võimalus oma silmaga veenduda, kas mehe, uue perenaise (ämma) ja peremehega (äiaga) on suhted korras või esineb hõõrumisi, võib-olla isegi vägivalda. Viimasel puhul astuti nooriku kaitseks välja. Oljameid võib seega vaadelda kui üht pärimuslikku tugi-institutsiooni. 13} Hääpöytä ja pitoruoat Pulmadeks tapeti siga või lammas, hautati kartuleid-kapsaid ja keedeti sülti, tehti pirukaid kantsikaid ja vatruskaid. Lõpuks pakuti enamasti hernetampi (herneputro) ja kõige lõpus marjakiisselli, milles oli (kuivatatud) ploome, õunu või marju, viimasel ajal üha sagedamini ka rosinaid ja urjukke. Peolised sõid lauad täitsa lagedaks, sest kõik olid ju sõidu ning mitmesuguste kombetäitmiste järel üpris näljased. Ploomi- ja aprikoosikivid visati otse laua alla, kus lapsed nendega mängisid ja maitsvatel tuumadel hea maitsta lasid.
7 Ennevanasti polnud pulmalaual kunagi kangema kraami pudeleid. Kes tahtis, jõi vaikselt hõlma alt. Pakuti hoopis teed ning õlut. Mõrsjal endal ei sobinud oma pulmades üldse eriti süüa ja ega tal suure tähelepanu keskpunktis olles ju õiget isu polnudki! Vanemal ajal istus pulmalauas noorpaari kõrval ka pulmanõid, kes pidi hoolikalt jälgima, et ühelgi külalisel ei tuleks pähe neid ära kaetada või neile muul moel häda teha. Selline mõte võis ju tulla kasvõi mõnel endisel heilal (kallimal), kelles küdes kadedus. Ent sellest veelgi ohtlikumaks võis osutuda kunagi kiigeplatsil saadud vihamees, kes nüüd soovinuks peiuga hilinenud arveid õiendada. Hilisemal ajal sai pulmanõia austava ülesande endale kas ristiema või isamees, kelleks oli enamasti mõrsja lell. **************************************************************** Pulmavirsii/ Häävirsii (pulmalaulud) Laul mõrsja riietamisel, linutamisel ja tanutamisel Elmar Päss Laulatus ja peiupoolne pulm Eesti-Ingeris (Kaleviste mailt, Tartu, 1933) Oi miun sirkkune sisoni/ Oi miun kuvattu kultani/ Mitä issut sirkku silmät viessä/ Petäjäisen penkin päällä/ Tammisen lavvan takana/ Lähet kui kukka kulkemahan/ Mansikka matelemahan/ Isäs koista korkiasta/ Vellos suuresta tuvasta. Laul mõrsja kodunt ärasaatmisel saattovirsi Jorma Väänänen "Kansanlauluja nuorisolle" (SKS, 1961) Nyt isäni majasta lähden/ maailman matkoille/ ja suren kaikkein nähden/ enk ole iloinen // Kuin lintu laulavainen/ lentohon lennähtää/ niin tästä neitsykkäine/ katoopi äkistään. // Kyllä kasvoin kaunihisti/ kuin kukka kedolla/ raviten runsahasti/ lemmell ja ruualla. // En tiennyt murheesta mitään/ ajalla nuoruuden / nyt ottaa ristiä pitää/ tavalla vaimojen. // Isäni maja oli/ mulle aina iloinen/ ja rakkaan äitini syli/ oli mulle suloinen. // Jää hyvästi, hyvä isä/ kuin rakas olit mull / jää hyvästi, äiti hellä/ sydämestäin sanon sull. Peiu suguvõsa tervituslaul mõrsjakodus tervehdysvirsi Laul pärineb Väinö Salmineni raamatust (1917) Mänkää iestä risti rahvas/ Avakka Viron veräjät/ Isämies isyen poika/ Päämies, pojut Kalervo/ lyö lahti lauta ukset/ lahti lautaset veräjät/ miun hellä vellolleni.
8 Peiu narrimislaulud narrintavirret Laulis Mari Luukkanen (s. 1920) Venjoki khk. Ruussovas, üles tähendas Taisto Raudalainen 1996. aastal. Lintusemmo-lankosemmo, kysymmö myö luppaa saammoks myö nyt tänäpäiväks tästä laulutuppaa? Lintusemmo-lankosemmo kysymmö myö vielä ettäks työ meit tänä iltan laulamasta kiellä? Ei myö tulleet katsomaa kylän kauneutta tulimmo myö katsomaa sen sulhon rikkavuutta! Emmö tulleet katsomaa kukkoo emmö kannaa tulimmo myö katsomaa, mihe se Mikko pannaa. Myö tulimmo tähä kyllää hiekkatietä myötä, liemmöks tuoneet lankoloil sielt vävyn mieltä myötä? Ko emmö tuoneet mieltä myötä, myö sit viemmö pois ettei meijän Mikko-seukko pilkkapoika ois. Ko sie tulit tähä kyllää, katsoit enstäi ortee matala ol kynnys tulla, pois on mennä korkee! Sit ko tulit tähän talloo, katsoit ensin parvil myö viel uomma tyttölöi, eiks siul ole harmi? Sannoit, jot on tässä taloss suuri viinan-juokki potška seisoo toises tuvass ja potškan piäl on tuoppi! Suotta moitin, totta kiitän tuota Mikkojaisi, koha vielä joka tyttö tommosen Mikon saisi! Ympärikkö oljameilla Eesti-Ingeris Laul pärineb Väinö Salmineni raamatust (1917) Tehhää yksi ympärikkö, ympärikkö/ Karavaani kainokkaine kainokkaine/ Kuim miä kasvelin kannaine jo-i kanaine/ Noisin nuori neijokkaine neijokkaine/ Viijen i vellon i vieryvessä, vieryvessä/ Kuuven i vellono kukkaisenna, kukkaisenna/ Seitsemän sison ilonna joi ilonna/ Kaheksan minnon natonna jo-i natonna/ Velloto sirkutit sisoksi joi sisoksi/ Vellon naisuivette naoksi joi naoksi/ Vellon tyttäret tätiksi jo-i tätiksi/ Isyt kutsui kullakseni kullakseni/ Emyt ahtoi lapsekseni lapsekseni/ Ei last vettä ottamaha ottamaha/ Kaivosta kylän takanta joi takanta/ Ojalta kylän otsalta otsalta/ Kaik oli kaivot kuivannehe kuivannehet/ Ojan pohjata untunehet untunnehet/ Meri oli kuivanta kuutta syltä kuutta syltä / Lauvasa (Laukaassa) lainetta vähentä jo-i vähentä. Trrr!
9 Kokakiitmine Kokin kiitosvirsi Laul pärineb Väinö Salmineni raamatust (1917) Mist oli meille kokki tuotu?/ Kokki oli tuotu Koivistolta/ Toine kokki Puolanmaalta,/ Itse kokki Inkerinmaalta/ Siel oli meille ruuvat hyvät/ Siel oli kiisselit kieltä myötä!/ Siel oli sokurit suuta myötä./ Kaik oli saatu, kaik oli tuotu/ Laki oli lahnan suomuksista,/ Seinät säynään evähistä. **************************************************************** PIJOT KUPANITSASSA Jutustab Uatalan Anni (Anna Kilpiäinen, s. 1907) Kupanitsa Pien-Kikkerist, üles kirjutas Taisto Raudalainen 1998. aasta suvel. M uistan, olin kaikkinee viel nuor tyttö, ko tuleva nattoin (Uapram-miehein sisko) vietii naimisiin. Ai mie olin viel tytökkäine, tyttöpään viel olin koton. Myö äitilt puistimmo, jot Äiti, myö määmmö katsomaa! Äit lask, a sano: Ei kavvaks! Käyttö katsotta ja pois tulkaa! Älkää messaika ihmisii! Myö serkkuin kanssa mäntii. Maikki-seukon kans mäntii. Morsian istu keskellä ja tytöt istuit ympär morsianta ja sahveritsat lauloit hänel: Ko mänit kot tii katsomaa, ol liit helmet kaulas/ et sie tietäänt ketä vart/ se ruoska jo riippuu naulas. Sellain lauloit... Ja sit viel lauloit: Kumpa kylä kauniimp on Juhannus vai Joulu/ Ei uo Junnil ommaa kot tii ko kolmen kylän koulu. Sil pojal annettiiki asunnoks se kolmen kylän koulu siel miäen piäl. Se ol pitkä sellaine lomova ja hajova rakennus. Suuren Kik- kerin, Pienen Kikkerin ja Rukovitsan yhteinen koulu. Sit ne tytöt viel lauloit ja morsia seiso ja itk siin pövvän takan. Sit laulettii: Nyt issäin kotoa lähten muailmal matkoille... Äitin sano, jot hiä itsekki laulo sitä, kons naimisii män. A miun aikanain sitä ei olt ennää. A morsia itk kovast, jot hiä ei tietäänt, miten se elo männöö. Ko tytöt lauloit kaikellaista, sit se morsia itk, jot... Hyö lauloit kaikellaista. No myö tulimma pois, äit ei luvant kavvan olla. Jot morsia itköö, jot nyt ko männöö vieraa talloo, jot miten hiä siel kävvyy elämää. Jot ain niku kiusasiit häntä. Jot hiä ain itk. /Tyttö joutu sit kotoa muailmal.../ Se ol ki se, mitä läksiäisis laulettii. Tällasii, ku laulettii ni morsian itk katkerasti: Nyt isän majasta lähten/ Maailmaan matkoille/ Surua kaiken nähten/ En ole iloinen. // Hyvästi rakas isä/ kun hyvin kasvatit/ Hyvästi rakas äiti/ kun hellin hoitelit. // Hyvästi rakas veli/ kun yhtessä koulua käytii/ Hyvästi rakas sisko/ kun parvess ain leikittii. Sit sisot-veikot siihe kaik yhtee virtee lauletaa. /---/
10 Sit, ko setäni tyttö meni naimisiin, käi sulhanen Laskovitsast puhemmiehen kans ennen rahomass. Ko tulloo sulhanen rahomaa hiä tuop popporoskoi kaikemmoisiita pojil. Viel tuop pähkenii, kaikellaisii littii (litentsoi), ja sit morsia kävvyy jos on sisar, tuttava, serkku tai muutenki tuttavat kahen kesken joka taloss huutamassa: Tupakoil! Vanhemmat eivät mäne. Mut minä en ole käynt, ku vua yhen ainovan kerran tupakoilla. Olin vielä nuori ja äit sano, jot ei siun sovi viel männä! Ennen vanhaa kuunneltii vanhempii kovin, mut nyt eivät kuuntele. Mänimmä sit tupakoil ja sit... myö olimma molommat yhenikkäiset Katri Hämäläinen ja sit minä, Anni Mutanen, mäntiiki kahen kesen katsomaa. Ja pojat Uapramin veli, minun miehein veli se oli vanhemp otti sikarin ja sano: Tupakoil ei muiten tulla, ko ei popparoskoita oteta keral! Se sytytti sit sen sikarin ja mie yhen kerran vua tempasin. Mie niin tirskuin, mie heitin sen mänemää! Se ei oltkaa sitä, mitä hiä sano. Hiä pettel meitä! Sit käivät katsomassa kot tii. Ja vasta sit miärättii kihlajaiset. Ku käivät kihlal, sit nuoristo lauloit ja tanssiit illasta pit tiit ommaa pyhhää. Sanottiiki vetserinka-iltaset. Tytöt tuomisia ottamaa! Kaik pantii pövväl, mitä ol keral tuotu. Pojat, tupakoimaa! Sikarit pantii pövväl. Avattii sit... Savvuu, mitä siint tuli, ku koko joukko tuli tupakoimaa. Savupiiput auk, jot vet sitä savvuu poijes muiten siel ei ois jaksant ollakkaa. Sitten miärättii, milloin ne hiät tulloot. Morsial ol liit läksiäiset, a sulhasel ol liit hiät tai pijot. Ku männää ens sunnuntain vihil, sitä ennen iltana on läksiäiset. Kaik sukulaiset tulloot, vieraat tulloot, tytöt ja pojat tulloot siin ja annetaa olutta. Ja tyttölöilt ol liit tuomiset jällee pövväl. A sitte suntak uamul uotamme sulhasen ommii ottamaa. Sulhaset ku tulloot. Sulhasil ol liit vetsherinkat, sanottii. Morsial ol läksiäiset ja sulhasel ol vetsherinkat viel lavvantak iltan. A sunnuntak sulhanen sit pyytää ketä ikkää morsianta ottamaa. Sulhasil on tuttavii poikii, ehkä veljii tai serkkuloi ne on sahverit, korvoikski sanottii Jos sulhasel ol kolme poikaa, ni morsial pit olla kolmet tyttöö. Se sahver sit ostaa silt tytölt ko ol liit ennen... vinokka piäs, sit ol semmoset pyöreet pienet vinokat (pärjad või rosetid siidilintidega) ja suuret silkit. Kaks puol ja kaks metrii silkkii. Sen vinokan kans panniit omal ryntäähee. Poikil ol sahverit tai korvoit, a tytöil ol sahveritsa. Ja sit ku tul liit ne pojat ottamaa, ni ne tytötki tul liit. Ensimmäine sahveritsa oli ain morsian sisar. Serkkuin, ko män, sit Maikki oli ensimmäinen, minä olin toine ja sit ystäväsä vielä kolmais sahveritsa. Sit ko tullaa, sit ottajat alottaat niku pintelii ostaa. Pittäät sit sitä mokomaa leikkii. Tytöt kyssyyt kalliisti ja pojat tinkiit huotavammal. Niist pit sit maksaa pojat ostaat tytön pintelin. Sit se tyttö pannoo sen... oman ryntäistää ottaa ja pannoo sen pojan
11 ryntäihe sen pintelin ja sen silkin ja poika maksaa sahveritsal ne rahat. Kuin paljo hyö on sopineet. Ja sit lähetää poika ko toi, sanotaa, kakskymment henkee, koltkymment henkee ottajii, sit morsian voip viijä omast puolestaan kuuskymment henkee. Puolta enemmän. Sit kävvää pyytämäss jokahista: Olkaa hyvät, männää suattamaa! Sit tulloot sinne. Siel on isä ja äit otetaa leiväl ja suolal vastaa ennevanhaan. Myö ku tulimmo siihe, sit morsian ja sulhane männiit ensimmäiseks, sit männiit korvoit ja sit viimeseks män vasta puhemies. Morsian vanhemmat ei männeet ensinkää ei häihe ei mihinkää. Hyö ol liit koton. Ja sielt tul liit sulhasen vanhemmat valkosen liinan piäl ol pantu leipä ja leivän piäl ol pantu suoloi. Anoppi ja appe sanottii. Ja siunasiit leivän suoloin kans. Morsiuspari käi polvillee ja hyö siunasiit heit. Hyö käivät siin rapul, niku ulkon turkille. Ol pantu näitä pitoturkkiloi, jot nutut ei ryvettyis. Ja sitte män niitki tuppaahe. Sit väki tuli kaik tuppaa. Kaik pövvät ol laitettu. Sit oltiiki siin hetken aikaa siel pitoloiss. Ko kuka ikkää juopu, ni ken lie otti minkä ikkää suureen kankin ja kolt kertaa löi kojin salvaimee. Ja se merkits, jot pit lähtee pois ne suvet (kontvõõrad e. hundid). Kaikki ne, kutka suattoit morsianta. Sit ne alkoit jo laittiissa ja männä poikkee ja mont kertaa sannoit, jot kuka sitä nyt tek? A ei kukkaa ottaant tietääksee. Ajjoit kuiteski poikkee! A ei sitä ois suant niin varrain tehhä! Sulhasen isä hyppäis kerrastaa siihe, jot: Ei-eiei! Viel ei ole aika männä! A kuka sitä tek, jot isk kojin salvaimee?! Ko isettii kolt kertaa salvaimee, ni se merkits, jot nuotelaiset pois. Meil sanottii nuotehet sulhaselt tul liit ottajat, a morsiamel ol liit nuotelaiset. Ennenvanhaa pijot ol vesselämpää. A nyky aikan on jo kaikkinee toisellaista mennoo **************************************************************** Õlle vägi / Oluen mahti Õllelaul pärineb Eesti Keele instituudi fonoteegist (SUK, 153a) ja selle esitas Merle Leppikule Mari Koivunen (s. 1890) Narvusi khk. Venakyläs 1969. aastal. Meijen setä, laatu setä/ Mist sie otit nämä tuumat/ Nämä tuumat ja hyväiset?/ Panit kattilan tulele/ Katajaiset kattilaa/ Itse polvillee ääree/ Pereheine päivineen/ Kysymää Luojalta luppaa/ Armolliselt apua/ Ett tulis olut punaine/ Vieraan veren karvaline/ Ken vaa maisto maaha kaatu/ Ken vaa juopi se vaa juopu/ Miehet joivat mielettömiks/ Pojat joivat puolihulluiks./ Tytöt joivat ja lauloivat,/ Naiset joivat ja nauroivat./ Olt oli ohto, kyll oli kyllin/ Kyll oli kyllästä pitoa./ Täyn on suuni, täyn on pääni,/ Täyn on liitetty lihani,/ Jättäkää juomii huomiseks,/ Paremmille aulihille,/ Kutremmille kukkujille,/ Tarkemmille tanssijoille.
Pruutpaar Järvisaari Staarastina külast 1920ndatel aastatel (Raija Pedaku erakogu) TÄNAME: Järvamaa Ingerisoomlaste Kultuuriselts, Vana-Vigala Põhikool, Vana-Vigala Tehnika- ja Teeninduskool, Henrikko Juhkam, Evi Andrejev, Aili Soonberg, Merje Malkki, Kati Kallio, Ildikó Lehtinen, Raija Pedak ja kõik head sõbrad TOETAJAD: Eesti Kultuurkapital, Haapsalu linn, Fenno-Ugria Hõimurahvaste Programm, Suomi-Seura ry, MTÜ Liigub ja Loob