SISUKORD ALUSTUSEKS 8 LAPSEOOTUS JA UUE INIMESE SÜND 11 Rasedus 12 Sünnitamine 23 Kust lapsed tegelikult tulevad 29 Lastetus 34 KATSIKUTEST BEEBIBALLINI 37 Katsikud 37 Varrud ja ristimine 47 EHALKÄIMISEST PULMADENI 59 Ehalkäimine 59 Kuidas mehele saada ja pruuti leida 63 Kosjad 69 Kihlus 74 Pulmad 78 Lahutus 107 SOTSIAALSE ELUKAARE SÜNDMUSED JA TÄHTPÄEVAD 108 Lasteaiast kooli 109 Koolist ülikooli 114 Ajateenistusse võtmine 128 Sünnipäevade tähistamine 132 Pensionile saatmine 140 6
SURM JA MATUS 143 Surm teadvusest tõrjutud paratamatus 158 Surmaks valmistumine ja surmaended 168 Kokkulangevad sünni- ja surmakuupäevad hea või halb enne? 178 Suretamine 181 Surnu pesemine, riietamine ja kirstupanek 182 Surnuvalvamine 188 Kirstupanused 191 (Sulg)looma tapmine matusteks 196 Rituaalsed toidukorrad matusekombestikus 200 Ristipuud matusekombestikus 212 Kirstumatus 219 Tuhastusmatus ehk krematsioon 230 Merematus 238 Lahkunu tuha jagamine sugulaste vahel 240 Surnu mälestamine 242 Surmakuulutused ja matusekutsed 243 KALMISTUKULTUUR 245 Kalmistu kui matmispaik 248 Kalmistud ja võim 259 HUKKUMISPAIKADE TÄHISTAMINE 262 HINGEDEAEG 271 SURNUAIAPÜHA 278 Kasutatud allikad ja kirjandus 287 7
ALUSTUSEKS Kolm korda saab inimest vaadatud kui ta ilma sünnib, kui ta pruudiks ehk peiuks saab ja kui ta ää sureb (Saarde). Mõni aasta tagasi andis mu poja emakeele õpetaja klassile koduse ülesande kirjutada, kuidas kodus tähistatakse rahvakalendri või pere tähtpäevi. Poiss oli väga rõõmus, et saab kodutöö kergesti kaelast ära piisab vaid paarist lausest: Ma saan kohe aru, kui mõni püha või tähtpäev on tulemas. Ema tavaliselt siis vastab arvutis ajakirjanike küsimustele, on kuskil koolitusel või kohtumisel ja räägib inimestele, kuidas on ühtesid või teisi pühasid peetud või milliseid kombeid on tähistatud ja tähistatakse. Mõnikord salvestab Vikerraadios saadet Veel üks maailm, kus ta räägib ka igasugustest kommetest ja rituaalidest. Kuigi see meenutuskild pärineb tõepoolest elust endast ja jätab minu pere pühadetraditsioonidest vägisi mulje, et ärge käige minu tegude, vaid sõnade järgi, on selles oma tõeiva kombed ja traditsioonid on pärimuskultuuris kindlasti see valdkond, mille vastu inimeste huvi on ajatu. Tõsi on seegi, et rohkem kui üks kord olen selle huvi tõttu ühel või teisel pühal või pühadelaupäeval jõudnud koju alles hilja õhtul. Sestap pidasin endaga tubli tükk aega aru, kas seda oma hända kergitavat perekondlikku seika on ikka sobilik lugejatega jagada. Lõpuks otsustasin, et kui söandasin ette võtta raamatu kirjutamise, siis tuleks lugejatele kõnelda ka selle saamise lugu. Sest eks ole eestlaste kommetest ja tavadest avaldatud nii akadeemilisi uurimusi kui populaarteaduslikke käsitlusi ja artikleid, millest lahke lugeja saab ülevaate, kui sirvib raamatu lõpus olevat kasutatud kirjanduse loendit ning ehk leiab sealt endale huviväärset lisalugemistki. Ülo Tedre 8
(1928 2015) sulest ilmunud Eesti pulmad (1973) ning Piret Õunapuu Eesti pulm (2003) annavad suurepärase ülevaate eesti pulmakommetest; Ülo Tedre koostatud raamatukeses Vanadest eesti rahvakommetest kaasaegsete tavanditeni (1985) käsitletakse muu hulgas ka tugeva ideoloogilise pitseriga varustatud nõukogudeaegseid peretavandeid. Põgusa ülevaate esmajoones talupojaühiskonnas elanud eestlase kommetest ja tavadest saab ka koguteosest Eesti rahvakultuur (2008). Surma ja matustega seonduvat kombestikku on populaarteaduslikus vormis tutvustatud seevastu vähem. Kuna minu akadeemiline uurimishuvi on hõlmanud just nimelt surmakultuuri ja matusekombestikku, siis algselt oligi kavas kirjutada raamat eestlaste matusekombestikust. Soomlastel ilmus Juha Pentikäise sulest 1990. aastal Suomalaisen lähtö: Kirjoituksia pohjoisesta kuolemankulttuurista, mis siinkirjutajale oli arvestatavaks akadeemiliseks eeskujuks. Kuid ainult surmale ja matustele keskendunud raamat tundus liialt sünge, seetõttu küpses otsus anda ülevaade olulisematest kommetest ja tavadest, mis on seotud inimese elukaare tähtsamate sündmustega sünd, abiellumine, siitilmast lahkumine ning lisaks teistestki märgilise tähtsuse ja tähendusega tähtpäevadest, mis on inimese elus olulised, kuid millest on seni ehk suhteliselt vähem kirjutatud. Ja seda mitte ainult minevikku suunatud võtmes, sest Eesti taasiseseisvumisega toimunud muutused ühiskonnas ja peremudelis on mõjutanud mitmeti ka kombeid ja tavasid: need näivad olevat tugevasti kaldu individuaalsuse ja originaalsuse suunas eeskujuks kõik, mida pakub nn muu maailm kas siis telepildi või muu meedia vahendusel. Üleilmastumise vastumõjuna toimib kommete ja tähtpäevade kireval maastikul üsna jõuliselt taasavastatud ja/ või (re)konstrueeritud juurte juurde naasmine. Tagasivaatavalt näib, et raamatu käsikirja seemned said lõpptulemust aimamata idanema pandud juba 1990. aastate alguses toonase Viljandi Kultuurikolledži üliõpilastele peretraditsioonidest loenguid lugedes. Taasiseseisvunud Eestis oli huvi lähema ja kaugema mineviku, oma juurte ning suguvõsa ajaloo, samuti kommete ja tavade vastu plahvatuslikult suurenenud. Inimesed (taas)avastasid kiriklikud traditsioonid ning võimendus huvi kõige selle vastu, mida saab markeerida kõige laiemas tähenduses sõnadega etno või rahvalik. Kommete ja tavade vastu tundsid suurt huvi ka arvukad pere- ja naisteajakirjad; kombed ja traditsioonid olid oma- 9
kultuurialaste täienduskoolituste meelisteemad. Loenguid ette valmistades, üliõpilaste lõputöid juhendades ja välitöid tehes kogunes sahtlisse aasta aasta järel tähelepanekuid, märkmeid, arvukaid katkeid intervjuudest ja vestlustest, mida tundus tasuvat laiemaltki jagada. Eks seegi raamat on ühel või teisel moel autori valikute ja eelistuste nägu. Tänu võlgu olen kõigile inimestele, kellega ma oma rohkem kui poolesaja aasta pikkust teed käies olen astunud lühemat või pikemat aega ühte sammu: minu lähedased, üliõpilased, kolleegid te kõik olete aidanud luua mul kommetest ja traditsioonidest kõnelevate sõnade ja lugude mustrit, õpetanud märkama, tähele panema, üles tähendama, vahendama. Minu erilised tänusõnad kuuluvad aga Maarja Kaaristole, kelle soovitused ja tähelepanekud kulusid marjaks ära käsikirja trükiküpseks viimistlemisel. Loodetavasti leiab iga lugeja siit endale midagi sellist, mis on talle juba vanaema aegadest teada ja tuttav, midagi uut ning küllap sedagi, millele ta tahaks vastu vaielda, sest tema isiklikud kogemused on veidi teistsugused kui selles raamatus kirjas. Kui nii, siis on see raamat oma ülesande täitnud. Marju Kõivupuu Tallinnas 2013 2015 10
LAPSEOOTUS JA UUE INIMESE SÜND Üks noorpaar olnud õpetaja ees lugemisel, õpetaja siis küsind: Kas te teate ka, mis noorerahva kohus on teha? Pruut vastand: Armastada ja lapsi muretseda (ERA II 6, 380 (9) < Rapla khk (1928)). Lapseootus ja uue inimese sünd on olnud aegade algusest üks kesksemaid sündmusi perekonnas, suguvõsas ja kogukonnas ning seotud arvukate maagiliste ja religioossete toimingutega, mis peaksid nii ema kui lapse käekäiku mõjutama võimalikult soodsas suunas, tagama neile pika ja õnneliku eluea ning tugeva tervise. Mitmesuguste maagiliste toimingute abil püüti mõjutada ka oodatava lapse sugu eks taluperemehed soovisid ikka, et esimene laps oleks poeg, kellele talu pärandada ja kes omakorda abielludes tooks tallu juurde tööjõudu ja rikkust. Tütred tuli aga mehele panna ja anda neile rikkalik kaasavara nemad läksid kodust välja ning olid vanema keelepruugi kohaselt viijad, Lõuna-Eesti keelepruugis ka aiapalutajad. Kui tänapäeval eeldame, et lapse kasvatamise ja hea käekäigu eest peavad võrdselt hoolt kandma mõlemad vanemad, siis veel paar inimpõlve tagasi oli lapsest inimese kasvatamine peaasjalikult naiste õlul. Ent rahvasuust pärit kirjapanekute kohaselt oli tulevase lapse arengus ja sünnitamisprotsessis oluline osa ka lapse isal ning tema tegevusel: meie esiemad on raseduse ajal kandnud näiteks oma mehe särki, et sünnitus kulgeks suhteliselt väikeste valudega, samuti on titeootel naised võimaliku paha eemalepeletamiseks kandnud endaga kaasas mõnda mehele kuuluvat eset, näiteks nuga vööl. 11
Rasedus Kui ma oma esimest poega ootasin, olid minu koduküla vanad ja targad naised nagu üks mees veendunud, et ootangi poissi. Tol kaugel ajal kõigest pisut rohkem kui veerandsada aastat tagasi oli ultraheliuuring veel haruldane ning seda võimaldati üksnes eriti probleemsetele rasedatele, seetõttu pakkus sünnitamine normaalsetele rasedatele veel teatavat põnevust. Ajasin naljaviluks vastu, et olgu-olgu teil õigus, aga mina sünnitan ikkagi tütre. Ma ei tea kas sellepärast, aga seda poissi peeti lapsena tihti tüdrukuks. Ühes seltskonnas pöörduti varateismelise poisi poole küsimusega, kas neiu soovib mahla või teed. Koju sõites ohkas noorsand alistunult, et ilmselt isegi siis, kui ta on aastates vanahärra kiiskava pealae ning toreda täishabemega, leidub ikka kusagil keegi, kes tahab teada, kas aulik vanaproua soovib kohvi või teed.* Traditsioonipõhises talupojaühiskonnas oli rasedus eriline seisund: ühelt poolt iseloomustasid seda soovitused ja nõuded, mida lapseootel naine ise pidi rangelt järgima, teiselt poolt kehtisid arvukad kirjutamata reeglid, mida pidid arvestama kõik rasedaga suhtlevad inimesed. Tollaste arusaamade kohaselt ei kaitsnud ju naine raseduse ajal mitte üksnes ennast, vaid oli esmajoones vastutav tulevase lapse tervise ning hea käekäigu eest. Loote areng ning lapse normaalne sünd arvati sõltuvat täielikult emast ema oli veel sündimata lapsega füüsiliselt ja vaimselt lahutamatult seotud. Omaaegsetes, tänapäeval sageli veidravõitu tunduvates käskudes-keeldudes on aga peidus rahvatarkuse õpetlik iva : kui naise kodu on must ja korratu, naine ise riiakas ja õel, ei hooli iseenda ega teiste tervisest, siis võib arvata, et lapsed saavad nii otseses kui ülekantud tähenduses ema nägu ja ema tegu. Tänapäeva moodne meditsiinitehnika võimaldab oodatava lapse sugu õigesti määrata juba üpris varakult. Nüüdisaegse perekultuuri juurde kuulub ka teadlik pereplaneerimine ning meditsiinitehnoloogia hüppeline areng teeb teoreetiliselt võimalikuks saada lapsi soovitud soost ning * Siin ja edaspidi: kaldkirjas viiteta tekstid (ala)peatükkide alguses või tekstis pärinevad raamatu autorilt. 12
Tänapäeva meditsiinitehnika võimaldab oodatava lapse kohta teavet saada juba õige varakult. Foto: Marju Kõivupuu erakogu, 2000. soovitud välimusega. Meie esiemad püüdsid oodatava lapse sugu ning peresse sündivate laste arvu mõjutada mitmesuguste maagiliste toimingute abil ning tegid tähelepanekuid ja järeldusi, kes, mis soost ja millal sünnib, mitmesuguste argieluliste märkide põhjal. Kui kaks raskejalgset naist korraga aevastavad, siis usuvad nad, et neil mõlemil tütred sünnivad, kui aga kaks meest, kelle naised raskejalgsed on, ühe korraga aevastavad, siis pidavat see poega tähendama (Forselius 1915: 18). Rahvapärimuse kohaselt on püüdnud noorikud pulmaööl mehe püksinööbid märkamatult lahti näppida, siis saavat edasises ühises elus poegitütreid täpselt nõnda palju, kui soovitakse. Abieluvoodi päitsisse padja alla on soovitatud peita nuga: poegi-tütreid sündivat siis peresse võrdselt. Peresse oodatavate laste sugu arvati olevat võimalik mõjutada ka teadjate abiga, kes kasutasid selleks spetsiaalseid loitse ja ravisegusid. 13
Brittale oli tema eluajal antud kuus last ja kõik need sündinud suurte vahedega. Tema esimene tütar oli juba ammu mehel ja selle vanem lapski teismete sees, aga Britta kõige noorem tüdruk oli ainult kaheaastane. Külas käis kumu, et Britta oskavat seda asja ise seada: tahab, saab lapse, ei taha, jätab ennast ilma. Ka külanaised ja tüdrukud olid käinud Grellskogi tarest sama asja pärast abi saamas ja küllap saanudki. Räägiti, et sihukese nõu ja rohtude hind olla soolane: kümme küünart villast neljaniiekangast. Aga selle äraviimisega polevat ka kiiret ligemale aasta aega (Sergo 1984: 209). Samuti on meie esiemad täheldanud, et ihuliku armastamise juures peavad tulevased vanemad teineteisele otsa vaatama muidu saavad lapsed viletsa silmanägemise, ripakil silmalaud või inetud kõõrdi silmad. Hea oleks sealjuures ka teineteisele suud anda siis saavad lapsed oma vanemaid armastama niisamuti, kui vanemad oma lapsi armastavad. Ku ihuliku armastamise man vanõmba ütstõisõlõ suud andva, sõs armastav neide latsõ ummi vanõmbit, usuti 19. sajandil Kanepi kihelkonnas. Kui peresse sooviti kindlasti poega, asetati abieluvoodi peatsiga põhjakaarde. Sama tagamõttega soovitati abieluvoodisse ühes võtta meeste tööde juures tarvitatavaid erinevaid tööriistu, peaasjalikult kirvest. Eriti kange vägi usuti olevat kirvel siis, kui mees selle enesele lapseeostamise ajaks selja peale sidus see pidi kindlalt tagama, et sünnib poiss. Rahvauskumuste kohaselt asuvat inimkehas mehelik alge paremal pool. Poisslapse tegemiseks soovitati mehel naisele läheneda paremalt küljelt. Naine võis intiimvahekorra ajaks aga selga tõmmata kas mehe särgi või peita mehe riided oma padja alla see soodustas samuti poja sündi. Kui nad raskejalgsed on, siis hoiavad, et nad veepangi või toobri peale ei istu, muidu pidavat ainult tütred sündima, ehk laps võiks vee läbi kahju saada (Forselius 1915: 18). Tütre sünnile aitasid kaasa vastupidised maagilised toimingud. Linikpääd linnukesed lendasid lõunast ja seepärast tuli abieluvoodi peats sättida lõuna suunda ja mees pidi naisele külje alla pugema lõunakaarest. Abieluvoodisse soovitati ühes võtta naistele kuuluvaid esemeid (käärid, 14
nõelad-niidid, sõrmkübarad jne) ning naisel soovitati sugulises vahekorras üles näidata suuremat aktiivsust. On arvatud sedagi, et järglased sünnivad sellest soost, kumb sugupool peres on seksuaalselt aktiivsem. Kui peresse ihati tütart, soovitati tulevasel isal intiimvahekorra ajaks pesukurikas selja peale siduda naiste tööriista maagiline mõju pidi kindlasti kaasa aitama, et sünnib tüdruk. Laste eostamisel soovitati jälgida ka kuu faase. Eriti soodsaks peeti noore kuu esimest veerandit sel ajal tehtud lapsed sündivat ilusad ja tugevad, eriti poisid. Koidu ajal, kui päike veretades taevasse tõuseb, tehtud järglased aga sündivat siia ilma punapäiste, rohesilmsete ning tedretähnilistena. Kindlasti tuli naisest eemale hoida kuupuhastuse ajal usuti, et sel ajal eostatud laps sünnib tervise- või iluveaga: Nad hoiavad hoolega selle eest, et nad kuupuhastamise ajal naisesse ei puutu, sest nad kardavad, et kui naine siis raskejalgseks jääb, lapsel punased silmad saavad (Forselius 1915: 19). Kaksikute (mitmikute) sünd peresse ei olnud eriti oodatud, neid on peetud lausa jumala nuhtluseks. Naisele oli kaksikute ilmaletoomine vaieldamatult arvestatavaks katsumuseks, millega kaasnes sageli probleemne rasedus ning raske sünnitus. Mitmikutel arvati olevat vähem elujõudu ning sageli jäigi elama vaid tugevam kaksik. Rahvapärimuse kohaselt on kaksikuid peetud vaimselt ja füüsiliselt vähem võimekateks kahe peale üks aru ja üks jõud, kinnitas rahvasuu. Küll on aga tähelepanek, et kaksikud on soo viga, päris õige, sest pärilik soodumus mitmikute sünniks on võimalik nii isa- kui emaliini pidi. Millest k a k s i k u d (katsiku\setu) on tingitud, seda harva katsutakse seletada. Poisil om seemend pallö, katsus üks teadete andja seletada (Setu 2). Vahest sünnib kolmikud. Keegi noormees võttis naise, suurustas sellega, et talle ühest või kahest lapsest korraga ei jatkugi: ta naine saigi kolmikud, mehe suureks ehmatuseks (Muhu 2) (Manninen 1924: 4). 15
Rahvapärimuse kohaselt soodustas kaksikute sündi kahe asja korraga kasutamine või tegelemine millegagi, mida oli paarisarv (kaks): naine kandis korraga kahte põlle või kahte pearätikut, pani taskusse kaks taskurätikut, läks sauna kahe vihaga, tõi korraga kahe pangega vett, pani korraga kaks leiba ahju jne. Abielunaisel soovitati jätta söömata kahe rebuga munad või kahe tuumaga pähklid, sest muidu sünnivad talle kaksikud lapsed. Ka intiimvahekord paariskuupäeval või kaks korda öö jooksul võis olla kaksikute sünni põhjuseks. Kui abielumehel puid lõhkudes halud kiudu pidi kokku jäid, ennustas see samuti kaksikute sündi. Selliste uskumuste aluseks on ürgvana arusaam, et sarnane põhjustab sarnast, teisisõnu analoogiamaagia. Esiisade tähelepanekute kohaselt sünnitab kaksikuid naine, kes olevat liiga kerge elu peal ja saab hästi süüa tema ihu minevat liiast marja täis. Kuid kaksikute sündi võis usutavasti põhjustada ka mees ise: Nii nagu kaksikute saamist vahest peetakse mehe seemnekülluse süüks, nii on mees süüdi ka selles, et abielus lapsi ei ole. Sarnasel korral olevat poiss kõvvõr, temal ei olevat seemet (Manninen 1924: 4). Lapseootusest andis kõigepealt tunnistust kuukorra ärajäämine, samuti mitmed teisedki märgid, mis osutasid muutustele naise kehas. Lapseootele jäänud naise kohta on meie keelemurretes ilusaid ümberütlemisi, mis nüüdseks on kõnepruugist ammu kadunud ning mille tähenduski aja jooksul ununenud: nelja silmaga naine; ära külvatud naine; kahekordne naine; topelt naine, teistmoodi naine, keegi olevat teise tee peale jäänud, kellelgi olevat loota Harilikult on kuukorra ärajäämine raskejalgseks saamise ehk lihtsalt saamise märgiks. Kuurõiva ei tule mano, süst om rassõjalalisõs jäänu. Peale raskejalgseks nimetatakse sarnases seisukorras naist kandjaks, käimapeal olejaks, käimapealseks, raskejalaseks, raudjalaga naiseks, lapsekandjaks jne. Pealegi öeldakse: naine talub, on jala, järje, ootuze peal, naine on paks, temal on laps kitiks jne (Manninen 1924: 4). 16
Peielaud oli pärast kodus. Nüüd nääd inimesed nagu ei saa pidada, aga no ikka väga tahtsid oma kodus istuda pikemalt. Sääl olid sugulased õhtuni. Ja naabrid kah. Teisel hommikul kutsuti tagasi ja istuti veel pool päeva. Räägiti temast ja räägiti mälestusi ja.. Ainult head räägiti. Ilma süldita ei ole peielauda ja ei ole ka pulmalauda. [- - -] Tema koht oli märgistatud. See oli niimoodi: see oli surnu koht, talle oli kõik kaetud, musta lindiga küünal oli tema juures, tool oli vaba, ja taldrikud. Sinna ei tohtinud keegi istuda. Meil oli (taldrik) õiget pidi. Mõni on keeranud küll, ma olen näinud, jah (N, snd 1930, Rõuge khk; Räpina khk (1997)). Erinevalt ülejäänud Eestist pakutakse Kagu-Eesti matustel toitu vähemalt viis korda. Spetsiaalseid, erilisi matusetoite, nagu vanemal ajal on olnud, näiteks keedetud oad-herned surnuvalvajatele või kaerakiisla, loomulikult enam ei valmistata. Üldjuhul ei puudu peielaualt omavalmistatud sült, salatid, lihapirukad ja kodutort. Alkoholist eelistatakse valget viina ja mingisugust punast magusat (naiste)napsi, näiteks likööri. Kaupluste toidukraami mitmekesisus näikse hakkavat tasahilju välja tõrjuma ka koduseid küpsetisi nii on lihtsam ja odavam. 1997. aasta suvel jälgisin huviga Võru toidupoes kaht naist ja meest, kes valisid peielaua tarbeks suupisteid. Valikut ei määranud niivõrd kommide-küpsiste sisu ega hind, kuivõrd nende välimus, pakend. Kommidest eelistati võimalikult tumedatesse ümbrispaberitesse mähituid ning soolaste kreekerküpsiste valiku määras nende geomeetriline kuju. Linnukeste- ja loomakestekujulised heideti kõrvale kui peielauale sobimatud. Peielaud on olnud ja on ka praegu ühtlasi konservatiivseks hõimu/kogukonda kooshoidvaks teguriks matustele koguneb laiem sugulaskond, sõbrad ja tuttavad. Surma on kätketud tugevad hõimusidemed inimesed tunnevad end kuuluvat lahutamatusse sugulusringi, kuhu on arvatud nii elavad kui siitilmast eri aegadel lahkunud omaksed. Sama ühtekuuluvustunne kutsub veel tänapäevalgi kaks korda aastas kalmistutele kokku laia omasteringi jõululaupäeval jumalateenistusele ja kalmudele küünlaid süütama ning jaanipäeva paiku kiriklikule surnuaiapühale. Matustega kaasnevate erinevate rituaalide juurde kuulub lahutamatult ka rituaalse joogi (alkoholi) tarvitamine. Ehkki see ei kuulu kirikliku 210
matusetalituse praktikasse, aktsepteerivad vaimulikud üldjuhul mõõdukat alkoholi tarvitamist peietel, välja arvatud muidugi konfessioonid, kus kehtib absoluutse karskuse nõue (nt baptistid). Kui 1985. aastal valiti Nõukogude Liidu etteotsa Mihhail Gorbatšov, kes muu hulgas sai laiemalt tuntuks range alkoholipoliitikaga, mis reguleeris kangete jookide tarvitamist ka peretähtpäevadel. Surmatunnistuse alusel väljastati toona peieteks teatud kogus alkoholi, kuid seda ei tohtinud tarvitada ühiskondlikes toitlustusasutustes (nt asutuste sööklates), kus tegelikult enamik peiepidusid peetigi. Restorani reserveerimine, kus alkohol oli ametlikult lubatud, ei olnud enamikule inimestele taskukohane. Sellest hoolimata ei kadunud alkohol ka nn keelatud kohtades peielaualt kuhugi seda lihtsalt pakuti mitte alkohoolsete jookide pudelitest või koguni kohvitassidest. Üpris iseloomulik selle perioodi peielauale oli viina valamine Kellukese nime kandva värvitu karastusjoogi pudelisse. Värviline magus naps leidis omakorda koha mõne punast värvi limonaadi pudelis. Peielauas istuvaid lapsi hoiatati, et sildid ei vasta pudelite sisule. Samuti iseloomustas seda ajajärku omavalmistatud kangema alkoholi tarvitamine mälestussöömaajal, mida tavaliselt ei aktsepteerita peielaual seisab traditsiooniliselt riigiviin. Üldjuhul lauldakse peielauas matuselaule, olgu need siis vaimulikud või ilmalikud. Ei ole haruldane, kui algselt minoorsetes toonides alanud peied lähevad sujuvalt üle lõbusaks perekonnapeoks (on juhtunud küll, kui rahvas purju jääb; kui seltskond jääb purju, tuleb pidu; ükskord isegi tantsiti; perenaise või uue peremehe terviseks lauldakse pärast keskööd). Küll võib aga täheldada iselaulmise või musitseerimise vähenemist (noored ei laula mitte; vanasti lauldi nüüd mitte, aga kui peieruumis on puhk- või keelpill, siis küll lauldakse; inimesed ei oska enam laulda, kui siis ainult pillimehed, teised kuulavad; kui keegi omastest eestvõtja on, siis lauldakse vanu laule; noored mitte; minimaalselt; taustmuusika; leinamuusika orkestrilt või süntesaatorilt; mängib makimuusika või orkester) (Kõivupuu 2000). 211
Ristipuud matusekombestikus* Poisike suri varsti, ja kui ta Rõuge Jaani-Peebu surnuaiale viidi, lõigati ta mälestuseks ühe Tõrvapalu männi koore sisse rist (Adson 2010: 284). Mõnel pool Kagu-Eesti kalmistuteede ääres võib leida puid, mille tüve sisse on inimese käega lõigatud ristimärke. Neid on suuri ja väikesi, nii- ja naasuguse kujuga, mõned neist sootuks värsked, alles vaiku tilkuvad, teised veel vaevalt-vaevalt märgatavad. Viimaseid oskab aimata vaid treenitud silm. Mõne üksildase eaka männipuu tüvel võib ristimärke tublisti rohkem kui sadakond kokku lugeda. Paljude põliste ristipuude juurde viivad praegu juba vähekäidavad teed, üksildased metsarajad, andes tunnistust ääremaastunud külade-talude viimaste elatanud asukate igavesest lahkumisest kalmuliste maile. Kuigi sõnal ristipuu on eesti keeles õige mitu tähendust, peavad etnoloogid ja folkloristid ristipuudest kõneldes silmas ristikuuski, ristimände ning ristikaski** (rist)teeäärseid suuremaid puid või puid ristimetsas, mille tüvesse matuselistest ristipojad või teised lähemad meessugulased lahkunut kalmistule viies ristimärgi lõikavad. Ristipuu või ristimetsa asukoha valik sõltub küll maastiku iseärasustest, kuid üldjuhul sümboliseerib see teadlikult või alateadlikult piiri, millest üle viiduna jätavad lähedased lahkunuga lõplikult hüvasti nüüdsest on ta elavate hulgast välja arvatud. Selliseks sümboolseks piiriks on kas talu, küla või koguni kihelkonna piir. Komme ulatub sajandite taha ning selles võib näha ürgsete uskumuste kajastust, mille kohaselt inimese hing pärast kehast lahkumist siirdus mõnesse loodusobjekti (kivisse, puusse vms), misjärel see pühaks muutus. Teisalt on aga varasematel sajanditel puutüvesse ristimärgi lõikamisega märgitud maaomandi piire. Ristipuude analooge leidub ka õigeusklike setude matusekombestikus. Setud viskasid risti- ehk lautsipuu alla surnupesuvee ning jätsid sinna kõdunema või põletasid rituaalselt lautsilauad, surnuõled ja surnupesemisviha, lautsipuudesse lõikasid aga ristimärke. * Loe lähemalt: Marju Kõivupuu, Hinged puhkavad puudes Huma, 2009. ** Lõuna-Eesti murretes siis vastavalt ristipedajad või -pedäjed, risti kõivud. 212
Mälestusristi lõikamine Räpina kihelkonnas 1950. aastatel. Foto: Marju Kõivupuu erakogu. Setumaal leidub kolmes kohas lautsisid: Sesniki, Jatsmanni ja Lutepää külas. Kui inimene ära sureb, siis heidetakse sinna õled, millel ta suri, kauss veega, millega surnut pesti ja viht. Samuti ka üks kanamuna, et surnu süüa saaks, kui ta lautsile tuleb. Surma puhul lõigatakse lautsile ristid. Need puud on riste täis. Lautsid on pühad ja nende roojastamine on kõige suurem pühaduse teotamine (E IX 19 (60) < Setu). Orienteeruvalt 1940. aastateni oli Eestis puudesse ristilõikamise traditsioon surnu koduskäimise tõkendina kas enne või pärast kalmistult tulekut tuntud ka Lääne-Saaremaal, kus ristimärgile lisaks lõigati puusse peremärk. Samal eesmärgil ning surnu ja/või elavate edasise käekäigu ennustamiseks on sealkandis murtud veel männilatvu või -oksi. Usuti, et kui murtud oksa või ladvaga puu kasvab jõudsalt edasi, läheb elavatel siin ilmas ja lahkunutel teispoolsuses hästi. Selliseid puid nimetati virvepuudeks. Traditsioon hääbus Saaremal ühelt poolt seetõttu, et sealsed ristimetsatukad jäid majandustegevusele ja teede laiendamisele ette ning inimestel puudus 213
Mälestusristidega puud kuuluvad lahutamatult Lõuna-Eesti matusetraditsioonide hulka. Fotod: Marju Kõivupuu erakogu. rituaali sooritamiseks harjumuspärane ja sobilik koht. Teiseks ja ilmselt olulisemakski traditsiooni hääbumise põhjuseks võib pidada tõika, et traditsioonikandjate endi jaoks oli ristide lõikamise tava matusekombestiku osana kaotanud oma sakraalse ja kombekäitumise seisukohalt vajaliku funktsiooni. Lääne-Saaremaa Kihelkonna kandi ristipuude saatust kirjeldab värvikalt tekstinäide Eesti Rahvaluule Arhiivist: Praeguse Kiirassaare küla piirkonnas Oitma põllu käänu juures olid jämedad männid, kuhu lõigati riste, mis pidid surnute hinged kinni hoidma. Kui matuserong oli mööda läinud, lõikas üks matuselistest koore sisse risti. Seda kohta kardeti õudsel kombel. [- - -] Männid võeti maha Eesti iseseisvuse ajal, kui anti välja seadus, et maanteede ääred olgu lagedad. Üks jäme, tihedalt riste täis männitüve jupp lebas veel kaua maantee ääres üksinda. Muuseumi ta vist siiski ei jõudnud (RKM II 205, 384/ 9 < Kihelkonna). Mõnel pool näiteks Urvaste ja Hargla kirikukihelkonnas pakutakse peielistele tänini kas pärast ristilõikamist või selle ajal pits alkoholi ja suupistetki: kodutorti, pirukaid või näiteks Teekonna kommi. Seda tava võib käsitleda kui eelkristliku ohverdamiskombe jäänukit. Tuli ju ka eesti usundis surnute hingi mälestusohvritega lepitada ja tõkestada tõrjemaagiliste toimingutega nende tee matusepaigalt koju. 214
Selle pere aeg on ümber saanud. Foto: Arne Maasik, 2014. Kui matuserongiga jõuti Sarupallu (Mõniste-Hargla vahelisel teelõigul), siis peatuti. Astus maha üks mees ja lõikas risti puusse. Siis võeti surnu mälestuseks samas kohas viina. Rist lõigati selleks, et surnu oleks rahulikult oma puhkepaigas ja ei hakkaks kodus käima (RKM II 334, 242/3 (16) Hargla (1978)). Kuigi ristilõikamise traditsiooni võib tänapäeval tõlgitseda ka kristliku toiminguna (Vilkuna 1991: 10), ei kuulu puusse ristimärgi lõikamine ei ortodoksse ega luterliku kiriku talituste hulka. Sellegipoolest aktsepteerib enamik Lõuna-Eesti maakoguduste kirikuõpetajaid tänaseni risti puusse lõikamise kommet, põhjendades seda surnu ja tema lähedaste viimase soovi ja kohalike põliste tavade austamisega. Mujalt Eestist siiakanti tulnud hingekarjastele on see komme algul küll üsna ehmatavaks üllatuseks: Virumaalt Lõuna-Eestisse tulles olin kõigeks valmis, ent vaat, ometi sain esimesest matusest šokitaolise elamuse: matuserong seiskus järsku, autokastist hüppas välja mees, puss käes. Küsisin ehmunult, mis juhtus ja mis toimub. Rahulikult vastati mulle, et kadunukese ristipoeg läheb risti lõikama, meenutas Põlva koguduse õpetaja Üllar Kask. Kuna osa väljastpoolt teenima tulnud pastoreid on risti puusse lõikamise kommet kristliku matusetalituse osana tauninud, on seda nende eest mõnel 215
Võrumaa ristipuud. Fotod: Marju Kõivupuu, 2014. pool ka varjatud. Lühikest aega Hargla koguduse diakoniks olnud Eduard Kollom ja Rõuge Pindi koguduse endine kauaaegne õpetaja Laine Villenthal on öelnud siinkirjutajale, et nad ei ole vastu, kui leinajad on otsustanud ristilõikamise traditsiooni järgida, kuid nende isikliku seisukoha võib kokku võtta Kollomi sõnadega: Ega see nüüd midagi juurde ka ei anna. Eelmise sajandi ja selle sajandi kirikuõpetajad on ristimetsa traditsioonidest kinni pidanud. Nõukogude aja hirmudest ei pidanud õpetaja Kimmel midagi. Mäletan teda kord isegi jutlust ütlemas ristimetsa teepervel risti lõikamise ajal. See võis olla 1970. aasta paiku. Ei mäleta mida räägiti olin laps (A. Põldaru E. Põldarule < Vanaküla (2005)). Arvukad suulises pärimuses ringlevad usundilised hoiatuslood on seotud suhtumisega ristipuudesse kui pühapuudesse. Üldlevinud tava kohaselt ei murta ristipuude oksi, neid puid ei langetata ega kahjustata ka mingil muul moel. Ristipuude ümbrusest ei ole olnud kombeks korjata marju, seeni ega lilli. Nende reeglite vastu eksijaid, ükskõik kas see on juhtunud teadma- 216
tusest või meelega, tabab mingi õnnetus surnud esivanemate saadetud karistus, mida rahvapäraste, ammugi n-ö ametlikus meditsiinis praktiseeritavate võtetega pole enam võimalik parandada. Halvimal juhul on tagajärg sootuks fataalne: puudelangetaja saab mingite juhuste kokkulangemise tõttu ise surma. Vanakülast pärit Salme Plakso rääkis 1995. aastal, et tüve sisse lõigatud ristidega puud kasvasid tee ääres, nii et ristimärk oli teele näha. Sanksaare tee laiendamise käigus olevat nõukogude ajal tahetud teeäärne rida puid maha võtta. Mingeid erilisi ebameeldivusi sellega küll ei kaasnenud, kuid ega neil teetöölistel õnne ka olnud. Eesti mehed pole tahtnud seda tööd teha. Kohale toodud katoliiklastest ukrainlased pole aga aru saanud, mis imelik mets see selline on. Pidanud seda pühaks paigaks ja pole ka lõiganud. Ristipuude läheduses on kogetud intensiivseid religioosseid elamusi või siis kardetakse neist mööduda mingite ebaselgete hirmuaistingute tõttu. Suurem kartus ristidega märgitud puude ees näib olevat neil inimestel, kes on mujalt sisse rännanud ja pole kohalike tavadega eriti kursis. [---] varasurnud tütre rist asub Kandsimõtsa ristipedajas. Kord õhtul tulnud ta koju tee viib puust mööda, näinud männikoores valendavat risti ja vallanud tundmuste tulvas kaotanud teadvuse. Silmade avanedes leidnud end maast ning näinud enda kohal valget risti. Arvanud, et on taevas ja saab peatselt tütre juurde (M. Kõivupuu ekspeditsioonipäevikust Urvaste kihelkonda 1996. aastal). Ristipuude juurest on otsitud abi nende tervisehädade puhul, mis arvati olevat põhjustatud surnust ehmumisest: Isä suri mul ära, ma kartsin tedä väega, ku ta surnu olli. Ma nakse tedä unes nägemä. Terve aasta, iga öö. Imä läts sis küläarsti manu, see ütli, et mine selle risti juure, mis esäle puu sise tettü om, ja võta säält liiva ja pane voodisse. Minä es tiädnü, et imä mind nõnna ravis. Kaesin iks, et mis tuu säng nii liiva täüs om. Hädä kadus är. Sis mitme aasta päräst ütli imä, et timä tõi sedä liiva (EKRK I 92, 141 (10) < Rõuge khk (1992)). 217