Sisukord LK 1. Eestimaa putuksööjad taimed. Kahru Männik, 1.kl. juh. Ene Pilvet. 2 2. Puude ja põõsaste ajatamine 2011. Kollektiivne töö. juh. Tiiu Hansen 2 3. Emajõe lodjal allavoolu. Martin Tikk, 7.kl. juh. Liina Roop..3 4. Alpikannist. Sandra Luik, 5.kl. juh. Kai Punger.4 5. Geoloogiaringi õppeekskursioon Põhja-Eestisse. Pelle Mellov, Janar Bachmann, Martin Tikk, Merlin Grosberg, Mirjam Grosberg. juh. Liina Roop..5 6. Minu lemmik kass Silver. Harry Jakob Ling, 2. kl. juh. Ene Pilvet..7 7. Rahvusvaveline keskkonnalaager Soomes Poris, 2011. Jaak Joonas Keldoja, 9. kl. juh. Eva-Liisa Orula 7 8. Minu deegud. Anne Merivee, 4.kl. Lilith Merivee, 5. kl. juh. Tiiu Hansen.9 9. Basilisk. Martin Tikk, Lea Lopp 8.kl. juh. Eva-Liisa Orula..10 10. Pantrik (Neofelis nebulosa). Elise Helena Armulik, 5.kl. juh.tiina Lilleleht.11 11. Minu lemmikloom. Ingvar Drikkit, 4.kl. juh. Kai Punger..12 12. Triops. Kahru Männik, 2.kl. 14
Eestimaa putuksööjad taimed Kahru Männik, 1. kl. Juhendaja: Ene Pilvet Mulle meeldivad kärbsepüünis, kanntaim ja näpitslill. Eestimaa looduses kasvavad võipätakas, ümaralehine ja pikalehine huulhein, vesihernes, kes toituvad putukatest. Ümaral huulheinal on ümmargused lamasklevad lehelabad pealt kaetud punakate näärmekarvakestega, mille otsas on tilgake liimjat eritist. Lehe ääres on pikemad, keskosas lühemad karvakesed. Tilgakesed, mida toodavad erilised näärmed, säravad ja kiirgavad päikese käes- ei tahagi see taim olla varjus. Ühel väikesel lehel on kuni 200 tilgakest. Karvakesed on väga tundlikud, kui putukas leheliimile satub, on ta lootusetult kadunud, taim omastab putukast ensüümide toimel lämmastikku, paari päeva pärast heidab huulhein putuka tiivad välja. Puude ja põõsaste ajatamine 2011. a. Kristel Valmas, 4. kl. Juhendaja: Tiiu Hansen Kõigepealt õppisime tundma puid ja põõsaid võrsete ja pungade järgi. Ajatuskatset alustasime sel aastal 4. märtsil. Katses oli oksi 12 liigist. Enamuse neist tõime loodusmaja Lille tänava pargist. Panime oksad liikide kaupa eraldi vaasidesse ja juurde nimesildid. Katse kestis üks kuu. Jälgisime oksi ja märkisime üles, millal on näha roheline lehetipp, millal on lehed hiirekõrvul, millal tulevad noored lehed ja õiepungad, millal õitsevad ja millal närbuvad. Vaatlusandmete põhjal koostasime värvilise ülevaatliku tabeli ja tegime katsetest kokkuvõtte. Roheline lehetipp tuli kõige enne harilikul sirelil ja saarvahtral, 8. märtsil. Järgnesid looklev forsüütia ja harilik kukerpuu. Harilikul pirnipuul tuli roheline lehetipp 17 päeva pärast okste tuppa toomist. Kuid kõige hiljem, alles 29. märtsil, märkasime rohelist lehetippu harilikul tammel. Hiirekõrvule läksid kõige varem looklev forsüütia, harilik sirel ja saarvaher. Järgnesid harilik kukerpuu ja pihlakas, kõige hiljem harilik tamm. 2
Esimesi noori lehti märkasime lookleval forsüütial, harilikul kukerpuul ja harilikul sirelil, kuid alles kaks nädalat pärast okste tuppa toomist. Harilikul tammel aga ilmusid noored lehed alles katse viimasel päeval. Kõige enne, 15. märtsil, hakkasid õitsema harilik sarapuu, paju, looklev forsüütia ja saarvaher. Nad õitsesid enne lehtimist. Harilik pirnipuu õitses lehtimisega samaaegselt. Õiepungad olid ka harilikul kukerpuul, harilikul hobukastanil ja harilikul sirelil, kuid need närbusid. Kõige varem närbusid hariliku sireli ja hariliku vahtra oksad. Kuu aja jooksul ei närbunud ära hariliku pirnipuu, hariliku sarapuu, hariliku tamme ja saarvahtra oksad. Võrdlesime omavahel viimase nelja aasta vaatlusandmeid. Tänavu oli hiline kevad ja pungade areng toas oli palju aeglasem kui näiteks 2008. aastal, kui kevad oli varajane. Emajõe lodjal allavoolu Martin Tikk, 7. kl. Juhendaja: Liina Roop Emajõe lodjal allavoolu on reis Tartu Lodjakojast Emajõe Suursooni. Ekskursioon kulgeb mööda maalilist Suurt Emajõge. Tartust Peipsini on Suur Emajõgi 60 km pikk, mis peaks kestma viis tundi. Teele jäävad kaheksa objekti: kolm mõisat, sild, kindlus, kõrts, Lodjakoda ja maastikukaitseala. Lisaks sisaldab sõit legende ja intervjuud ühe Jõmmu loojaga. Kogu sõit mööda jõge kulgeb lodja Jõmmuga. Lodi on keskaegne laevatüüp, millega veeti kaupu. Lodja ehitusviis oli pärit Hansakogedelt. Suuremat sorti lodjad võisid vedada kuni 200 tonni kaupa, väiksemad aga 16 tonni. Lotjadel oli neile iseloomulik neljakandiline raapuri, mis oli 14 meetrit kõrge. Lodi oli madala süvisega, sest muidu ei oleks saanud nad madalamatel aladel sõita ega randuda. Pikimad lodjad olid kuni 35 meetri pikkused, mis tegid lotjadest suurimad klinkerpangutusega laevad maailmas. Lotjade ehitamine lõppes 1918. aastal, enamik lotjadest hävitati I ja II maailmasõja käigus. Eesti Vabariigi ajal muudeti enamus säilinud lotjasid paarkadeks - purjede ja mastideta, aurulaevaga pukseeritavateks lotjadeks. Paarkad ehk pargased liikusid Emajõel ka peale II Maailmasõda. Lodi Jõmmu on spetsiaalselt Peipsi ja Võrtsjärve ning Emajõe jaoks kujundatud laev. Erinevalt keskaegsetest lotjadest veetakse sellega inimesi. See võtab peale 36 reisijat viies neid nii Kaarsilla alla kui ka lainetavale Peipsile. Lodja pardal saab läbi viia mitmeid loodus-, ajaloo- ja pärandkäsitöö teemalisi õuesõppe programme, aga ka ainuüksi lodjaga sõitmine, laevas ringi uudistamine, vaikselt möödalibisevate kallaste imetlemine ja sildade alt läbi sõitmine on omaette elamus. 3
Alpikannist Sandra Luik, 5.kl. Juhendaja: Kai Punger Alpikann on mitmeaastane mugultaim. Isegi looduslikes kasvukohtades võib ta elada 100 aasta vanuseks. Kodumaal õitsevad alpikannid kas kevadel või sügisel, see oleneb liigist. Pärast õitsemist keerdub viljaraag spiraalselt ja vili tõmmatakse nii maapinna lähedale. Looduses levitavad alpikannide kleepuvaid seemneid sipelgad. Potis kasvatatavad alpikannid on aretatud peamiselt pärsia alpikannist. Harvem kasvatatakse Eestis aiataimedena ka külmakindlamaid alpikanni looduslikke liike, näiteks sügisel õitsevat naapoli alpikanni ja kevadel õitsevat ümaralehist alpikanni. Alpikannidel on huvitavad tagasikäändunud kroonlehtedega lõhnavad õied. Alpikannisortide seas on valgete, roosade ja punaste ning kahevärviliste, liht - ja täidisõitega esindajaid. Esimesed kollaseõielised alpikannid aretati 1997. aastal. Lisaks on olemas narmastunud õite ja väikeste miniatuursete õitega minialpikannid, mis on saadud suureõieliste sortide ristamisel looduslike liikidega. Ka lehe suurus, kuju, muster ja värv võivad olla eri sortidel väga erinevad. Õitsev alpikann vajab palju valgust. Ta tuleb tingimata paigutada akna ligidale mitte aga keset tuba asetada lauale. Mida soojem on ruum, seda kiiremini lõpetab taim õitsemise. Alpikann vajaks kuni 12 kraadi. Kastma peab regulaarselt, kuid mõõdukalt. Kastetakse pealt ettevaatlikult ümber poti ääre, nii et vesi ei läheks mugulale, muidu võivad õievarred mädanema minna. Alpikanni võib kasta ka alt. Õitsvat alpikanni tuleb hoida tuuletõmbuse eest. Äraõitsenud õied eemaldatakse järsu tõmbega, ei lõigata. Tavaliselt visatakse alpikanni mugulad pärast õitsemist välja, kuigi võivad veel 25 aastat järjest õitseda. Tuleb hakata harvemini kastma, et lehed pikkamööda kuivaksid. Lehtedeta mugulat lastakse paar kuud puhata (kastetakse väga harva).kahe kuu pärast tõstetakse pott valgesse kohta tagasi ja hakatakse kastma. Kui ilmuvad esimesed lehed istutatakse alpikann ümber. Umbes kolm nädalat pärast istutamist võib ka juba väetada. Ebasobivates tingimusteks võib alpikannil esineda mitmesuguseid kasvuhäireid. Kui enneaegselt muutuvad lehed kollaseks on ruum pime ja soe või on taime valesti kasvatatud. Temperatuur ei tohi üle 18 kraadi olla. Kuivas toaõhus mõjub hästi lehtede sagedane piserdamine. Alpikann on Euroopa levinum potilill. Kasutatud kirjandus: V.Roost. Toalilled. Tallinn, 1980 ; V.Roost. Toalilled. Tallinn, 1992. 4
Geoloogiaringi õppeekskursioon Põhja - Eestisse. Reisipäevik Mirjam Grosberg,11.kl., Merlin Grosberg, 12.kl., Martin Tikk 8.kl. Juhendaja: Liina Roop Meie õpetaja Liina, Loodusmaja direktori Kalju, Janari, Martini, Mirjami, Merlini ja Pellega saime kokku reede hommikul kell kaheksa Keskkonnahariduse Keskuse ees. Ronisime autosse, kus Mirjam ning Pelle pidid taga kitsikus istuma. Martin sai VIP koha autos, nimelt keskele. Ta väitis, et on igal pool turvatud keskel. Meid juhatas tomtom GPS. Reis oli pikk ja meil oli kõige tagumistel istetel vähe ruumi. Peale paari tundi sõitu jõudsime lõpuks kohale. Põõsaspea neem oli esimene sihtpunkt, kus käisime. Seal rääkis Pelle meile Põõsaspea neeme ja Osmussaare lähedal asuvast Neugrundi meteoriidikraatrist, mis tekkis umbes 570 miljonit aastat tagasi. Seega on ta Eesti vanim, kuid kõige hiljem avastatud kraater. Oli päikesepaisteline, aga tuuline ilm. Lained poolsaare ümber olid hiiglaslikud, nii et Martinile läks vesi lausa saabastesse. Otsisime seal ja terve reisi jooksul aukudega kive, sest need pidid olema õnnekivid. Kuna oleme geoloogiaringist, pakkus see meile väga huvi, eriti Liinale. Esimese grupifoto saime ka tehtud. Edasi kihutasime tomtomiga Pakri poolsaare tippu. Seal jutustas meile Martin, kes rääkis Pakri pangast ja poolsaarest. Pakri pank on umbes 25 meetrit kõrge. Pakri pank on ainuke Eesti pank, mis on jätkuvalt mere aktiivsele murrutustegevusele avatud. Nägime ka ilusaid vikerkaari poolsaare kohal. Käisime ka Panga all ning läksime sinna salajast teed kaudu mööda panga astanguid ning päris alla saime mööda köit ronides. Päris ekstreemne. Seal nägime ka hiljuti madalikule kinni jäänud laevavrakki. Panga alt kividelt leidsime isegi erinevaid majapidamistarbeid, isegi ühe pika varrega harja. Kolmas punkt oli Treppoja, millest rääkis meile jälle Martin. Kalju ja Pelle ületasid Treppoja paljajalu ning Janar kummikutega, Liina ukerdas oma kalossidega kaldavees. Kõik jooksid jänesekapsaid sööma nagu hullud jänesed. Treppoja oli väga imeline koht. Liina ronis kändude otsas ja nautis seda ilusat ilma. Martin lasi vette laevukesi (puutokke ja -koori), mis ilusasti mööda joakesi alla sõitsid. Järgmine sihtpunkt oli Keila juga, mida tutvustas Mirjam. Sinna juhatas meile teed kohalik giid koer, kes Keila-Joa poe juures parklas meiega liitus. Keila juga on 6 meetrit kõrge ja väga maaliline. Aastaringselt kinnitatavad abiellujad Keila joast mõnikümmend meetrit ülesvoolu asuva rippsilla külge tabalukke, mille võti visatakse jõkke igavese liidu tunnistamise ja truuduse märgiks. Sealt mõnisada meetrit edasi sõites, jõudsime Türisalu pangale. Sellest rääkis Merlin. See on väga populaarne koht enesetapjate seas. See on Eesti kõige kõrgem pank. Läksime mööda paekallast alla ning jõudsime panga ette mere kaldale. Seal oli kõvasti auguga kive. ning Kalju leidis isegi kingatallakujulise kivi. Nii suured lained olid, et vesi läks meil üle ääre kummikutesse. Martin ja Pelle 5
ukerdasid seal vette ühe suure palgi. Leidsime palju kauneid aukudega kive. Legendi järgi on Türisalu pangas palju koopaid peidetud aaretega, aga keegi pole neile ligi pääsenud. Kalju leidiski ühe koopa, aga keegi ei julgenud sinna sisse minna. Sõitsime läbi Tallinna, Solarise keskusest mööda ning jõudsime Jõelähtme - Rebala kalmeväljale. Seal rääkis meile Pelle, kes ei olnud väga ette valmistunud. See rajati 11.- 8. sajandil ekr. Avastati see uue Tallinn - Narva maantee rajamisel. See jäi tee ehitamisele ette ning päästekaevamistel tõsteti kalmed aerofotode alusel samal kujul ümber uue tee kõrvale. Sealsamas kõrval asub Kostivere karstiala. Meie käisime suurel langatusalal. Sellest kõneles meile Janar. Nägime paljusid erinevaid karstivorme ja osaliselt karstiala alt läbi voolavat Jõelähtme jõge, või vähemalt arvasime nägevat. Jõelähtme jõgi voolab salajõena mitmesaja meetri ulatuses Kostivere karstiala all. Kurisu asub Kostiveres ja uuesti maapinnale tuleb jõgi teisel pool maanteed Jõelähtmel. Karstiala all on veel mitmeid karstikoopaid, suurim neist nimega Karja Kelder. Otsisime karstiseeni ja vallutasime neist suurima. See tehtud jooksime mööda heinamaad tagasi autosse ja veeresime edasi kõige oodatumale objektile. Kauaoodatud objekt oli Jägala juga. Seda tutvustas Janar. Ronisime kõik veekardina tagant läbi ja saime natukene märjaks, kuid see oli vinge. Joa taguse astangu sein oli limane nagu tigu. Me tulime tagasi joast mõned meetrid ülesvoolu läbi jõe. Pellel ja Merlinil polnud kummikuid, mistõttu otsustasid nad jõe läbida paljajalu. Kõige esimesena jõudis turvaliselt tagasi Mirjam. Tegime joa taustal vingeid pilte ning meiega ühines geoloogiahuviline taksikoer, kes haaras lubjakivi hambusse. Liina pildistas ka nautiloide, mille kivistised paljanduvad Jägala joal hulganisti. Joa kõrval asus ka kolmerealine kuuseallee, millest oli väga vaimustunud Kalju. Pärast seda rallis Kalju koos meiega kodu poole. Autos jutustasime põnevaid jutte endast ja muudest asjadest. Seeläbi õppisime üksteist paremini tundma. Õhtul hilja jõudsime lõpuks Tartusse Loodusmaja ette, kus samal ajal juhtus üks õnnetus, mootorratas sõitis ühele autole tagant sisse ja terve ristmik oli sõiduki tükke täis. Õnneks oli juhiga kõik korras. Loodusmaja ees lahkusime üksteisest, Janarile tuldi järgi, Martin komberdas bussi peale, Pelle vuras jalgrattaga kodu poole ning Kalju viskas ise Liina, Mirjami ja Merlini kodu ukse taha ära. Kõik jõudsid õhtuks rõõmsalt ja väsinuna koju. 6
Minu lemmik kass Silver Harry Jakob Ling, 2.kl. Juhandaja: Ene Pilvet Minu kassi nimi on Silver ta on must ja pikakarvaline tal ei ole ühte silma. Tema vanus on teadmata, sest ta on leidkass. Minu vanaema tõi ta meile paar aastat tagasi. Kass toodi loomakliinikusse haige silmaga. Kahjuks pidid arstid tal ühe silma välja opereerima. Loomaarstid hakkasid talle kodu otsima ja nii sattuski Silver meile. Silverile meeldib väga magada, nagu teistelegi kassidele. Mõni kord läheb ta õhtul välja ja peab hommikuni õues jahti. Süüa armastab minu kass erinevaid kassikonserve ja krõbinaid. Juua saab ta põhiliselt vett. Eriline maiuspala on talle moskva vorst ja tuunikalakonserv. Kassid on lihasööjad, kuid mõnikord meeldib meie kassile ka muru näksida. See aitab tal vabaneda kõhtu kogunenud karvapallist. Arvatakse, et kass elas inimese juures juba 8000 aastat tagasi. Tänapäeval on kassid kõige laiemalt levinud lemmikloomad. Vanas - Egiptuses peeti kassi pühaks loomaks, sest ta püüdis närilisi kes ohustasid vilja. Keskajal arvati et kassid on saatanast ja nõialoomad, sellepärast kiusati neid taga. Kassid armastavad käia omapead kuid paljud neist hindavad ka soojust ja mugavust mida pakub inimese kodu. Rahvusvaheline keskkonnalaager Soomes 2011 Jaak Joonas Keldoja, 9.kl. Juhendaja: Eva-Liisa Orula Sel kevadel, 29. maist 3. juunini 2011 toimus Soomes Pori linna lähedal kaheksateistkümnendat korda rahvusvaheline keskkonnalaager. Laagrist võtsid osa Läänemere projektis (The Baltic Sea Project - BSP) osalevate koolide õpilased ja õpetajad. Seltskond oli kokku tulnud neljast riigist: kõige rohkem oli soomlasi, üsna palju ka rootslasi, viis sakslast ning Eestist oli meid kuus. Kõikide juhendajatega kokku osales laagris umbes 60 inimest. Eestlaste seltskond oli Tartu Loodusmajast: õpetajad Eva-Liisa Orula ja Liina Roop ning õpilased Triinu Aru, Robert Jakob Oetjen, Taavi Aru ja mina, Jaak Joonas Keldoja. Kui me laevaga Helsinkisse jõudsime, 7
tulid juba kohalikud Porist meile vastu ning sõidutasid bussiga laagripaika. Selleks oli ilus mereäärne koht nimega Siikaranta, mis asus Pori linnast veidi eemal. Päeval käisime alati bussiga kusagil laagrist kaugemal, aga ööbisime ikka Siikarantas, kus elasime neljakohalistes majakestes. Üks huvitavamaid kohti, mida külastasime, oli Olkiluoto tuumajaam. Sinna sõitsime bussiga. Alguses oli tutvustav ettekanne tuumajaama kohta, kuid pärast saime ka oma silmaga üht-teist näha. Näiteks käisime mõnikümmend meetrit maa all asuvas tuumajäätmete hoidlas ja tutvusime interaktiivse näitusega tuumaenergia kohta. Ühel päeval tuli meil jaguneda kolme rühma ning me viisime läbi erinevaid välitöid. Üks rühm keskendus väikeste veeloomade uurimisele, teine rühm tegi vee keemilisi analüüse ning kolmas rühm vaatles linde. Välitöid tegime kolmes kohas: Kokemäenjoki jõe deltas, Enäjärvi järve ääres ja kuulsas Yyteri rannas. Vee keemiliste analüüside rühm uuris nende veekogude vee ph-taset, hapniku- ja raua sisaldust ja muudki. Veeloomade rühma liikmed püüdsid veest väikesi loomakesi ja määrasid liike. Linnuvaatlejad vaatlesid linde ja õppisid nende ladina- ja ingliskeelseid nimetusi. Üks huvitav ettevõtmine olid talgud ühe haruldase liblikaliigi elukoha kaitseks. Meid viidi kõigepealt ühte piirkonda nimega Säkylänharju, mis kuulub kaitseväele ja kus toimuvad nende õppused. Seal elab ka üks sinitiib liblikas, kes vajab paljunemiseks nõmm-liivatee taimi. Asi nägi välja nii, et kõigepealt tehti meile selgeks, milline nõmm-liivatee välja näeb. Seejärel oli meie ülesandeks kõik teised taimed maast välja kiskuda ja ühte hunnikusse viia. Niimoodi tekitasime nõmm-liivateele rohkem ruumi kasvada ja samuti liblikale paremad elutingimused. Nõmm-liivatee on päris väike taim, nii et omaette kunst oli seda sealt leida ja mitte välja kitkuda. Siiski õnnestus meil üsna suur ala puhastada. Veel jäid heast küljest meelde kõik juhendajad, kes olid kogu laagri väga hästi korraldanud, olid lahked ja ka hea huumorimeelega. 8
Minu deegud Anne Merivee, 4. kl, Lilith Merivee 5.kl. Juhendaja: Tiiu Hanssen Mul oli kunagi kodus madu. Talle toodi söögiks kaks deegut, aga isa ei tahtnud neid ära sööta. Ta andis nad mulle. Üks deegudest oli emane ja teine isane. Emase nimi oli Kati ja isase nimi oli Mati. Kui isane deegu ära suri, siis mõne aja pärast sai Kati pojad. Ma panin neile nimeks Rolf ja Diego. Neile kahele meeldis juba väikesest peale jooksurattal joosta. Hetkel on Diego ja Rolf kahe aastased. Aga nende ema Kati on kahjuks juba surnud. Deegusid hakati kodustama alates 1950-ndatest aastatest. Deegu ladinakeelne nimetus on Octodon Degus. Deegude eluiga on 4-9 a. Emased surevad tihti noorelt, kuna liigne poegimine kurnab nende organismi. Samas ei tohi deegud elada ka üksinda, vaid nad vajavad kaaslast. Deegudele ei tohi anda magusat. Ebasobiv toit võib deegudele põhjustada isegi diabeeti ja kaed. Ebasobiv toit võib lõppeda isegi surmaga. Nendel loomakestel peab olema vesi, värske hein ja kuivtoit kättesaadav kogu aeg. Kui neil jääb toitu üle, siis on neil võimalus valida ja kui nad valivad, siis söövad nad ära ainult paremad osad. See tähendab, et kasulikud ained võivad jääda söömata. Nii võib tekkida vitamiini puudus. Maiustusteks võib deegudele pakkuda kuivatatud porgandeid, mõned päevalilleseemned, 1-2 pähklit kaks korda nädalas, pisike tükike õuna või mõnda muud mitte eriti magusat puuvilja. Deegudele peab pidevalt võimaldama midagi närida: näiteks õunapuu oksa või pappi. Muidu kasvavad ta hambad liiga pikaks ja ta ei saa enam närida. Deegud vajavad suurt puuri, et joosta ja ronida. Mida suurem puur, seda õnnelikumad nad on. Kindlasti peaks olema mitu korrust, aga need ei tohiks olla võrest, sest muidu võivad nad sinna jalgupidi kinni jääda ja endale haiget teha. Veel läheb vaja jooksuratast. See peaks olema metallist. Neile meeldib endale pesa ehitada. Allapanemiseks sobib hein, vana paber ja saepuru. Deegudele meeldib ka väga kaevata, nii et mida rohkem allapanu on, seda lõbusam. Ka liiv on deegudele väga kasulik. Ärritust väljendavad nad sabaga vastu maad pekstes. Deegud on väga armsad loomakesed. 9
Basilisk Martin Tikk, Lea Lopp, 8.kl. Juhendaja: Eva-Liisa Orula Basilisk on isemoodi sisalik. Basiliske on nelja liiki: harilik basilisk, punapea basilisk, kiiver-basilisk ja triibuline basilisk. Nende pikkus võib küündida kuni 80 sentimeetrini. Nende välimust iseloomustab pikk peenike saba, isaste seljal ja sabal on ka kõrge hari. Basiliskid jooksevad ja ujuvad väga hästi. Nad jooksevad tagajalgadel. Basilisk saab joosta mõni meeter vee peal. Basiliskid elavad Kesk- ja Lõuna- Ameerika põõsastel ja puudel. Nad on omnivoorid ehk kõigesööjad. Nende vaenlasteks on suuremad roomajad, opossumid, linnud, imetajad. Emane basilisk muneb pinnasesse kaevatud auku 12-18 muna ja järglased arenevad 50-55 päeva pärast. Basilisk tähendab Kreeka keeles kuningake. Neid on kutsutud ka Jeesus Kristuse sisalikuks, müstiliseks sisalikuks ja Saatana sisalikuks. Basiliskid on Idamaade folklooris muinasjutuline kuke keha ja lohe sabaga koletised, kes valvasid aardeid ja hävitasid oma mürgise hinguse ja surmava pilguga. Basiliski pilku seostataksegi torkava ja õudse pilguga. 10
Pantrik (Neofelis nebulosa) Elise Helena Armulik, 5.kl. Juhendaja: Tiina Lilleleht Pantrik on väike ja omapärane kaslane. Hoolimata nimetuse teatavast sarnasusest, pole pantrikul otsest seost pantriga. Pantrik on ainus liik oma perekonnas (Neofelis), mis asetub süstemaatilises mõttes kasside (Felis) ja pantrite (Panthera) perekonna vahele. Nende keha pikkus on 70-110 cm ja ta kaalub 17-25 kg. Emastel on väiksem kehakaal. Ta karvkate on hallikaskollane, suurte mustaäärelistest laikudest, ringidest ja ovaalidest mustriga. Pantriku kihvad on pikemad kui teistel kaslastel ja tema saba võib kasvada 1m pikkuseks. Pikk saba aitab säilitada tasakaalu puult puule hüpates. Pantrik kuulub kõrgesti ohustatud liikide hulka. Ta on levinud Indias ja Nepalis, ida pool üle Himaalaja mäestiku kuni Hiina lõunaosani ning Kagu-Aasiani, Sumatra, Jaava ning Kalimantani saarteni. Teda esineb ka üksikutes Taiwani piirkondades. Ta elab erinevat tüüpi metsades, alustades madalikumetsadest ning jõudes kuni 2500 m kõrgusel merepinnast paiknevate aladeni. Pantrik on lihasööja loom, kes peab jahti peamiselt hämaras. Kuigi ta püüab peamiselt linde, murrab ta ka ahve, kitsi, pühvlivasikaid, sigu ja kalu. Pantriku elust vabas looduses pole palju teada, seetõttu pole piisavalt andmeid ka selle liigi sigimisest vabaduses. Teadaolevalt elavad pantrikud elavad üksikult ja kokku saavad nad ainult paaritumisajal. Suguküpseks saavad nad tõenäoliselt 5. eluaastaks. Tiinus kestab 86-93 päeva. Loomaaedades elavate pantrikute pojad sünnivad märtsist maikuuni. Reeglina sünnib 2 poega, kuid võib sündida ka kuni 5 poega. Pojad kaaluvad sündimise hetkel 150 g ning nagu kõikidel kaslastel on ka pantriku pojad alguses pimedad. Pantriku pojad arenevad küllaltki aeglaselt. Silmad avanevad neil alles 12 päeva pärast, 5 nädala möödudes on pojad juba väga liikuvad ja vilkad. Tahket toitu hakkavad nad sööma 10 nädala vanuselt. Arvatakse, et iseseisvaks saavad pojad 9. elukuul. Pantrik elab vangistuses 17 aastat. Kasutatud kirjandus: Loomariigis loomakaardid, kaart nr. 121. UAB IMP Baltic. ISBN 9986-9333-6-6., Loomade elu 7. köide, lk. 271. Tallinn Valgus 1987. 11
Minu lemmikloom. Ingvar Drikkit, 4.kl. juh. Kai Punger Minu lemmikloomaks on koer nimega Reedik. Reedik on meile pereliikmeks ja sõbraks. Tõult on Reedik siberi husky. Tõu ajalugu. Siberi Huskyd on keskmist kasvu töökoerad. Nad on kiired ja kerged, nende liikumine on graatsiline. Huskyd on intelligentsed, uudishimulikud, aktiivsed ja tugeva töötahtega ning tänu oma tolerantsele loomule sobivad väga hästi inimestega. Siberi husky on algselt pärit praeguse Venemaa aladelt, täpsemalt Siberist, kus tšuktšid kasvatasid neid juba tuhatkond aastat tagasi. Neid kasutati põhiliselt kelgukoertena aga ka põhjapõtrade ajajate, valvekoerte ning seltsikoertena (ka lastele mängukaaslasteks). Esimesed huskyd tõi Alaskale 1908. aastal karusnahakaupleja William Goosak. 1909. aastal osalesid tema koerad 650 km pikkusel "All Alaska Sweepstake" koerarakendite võistlusel ning saavutasid kõigi üllatuseks kolmanda koha. Huskyd muutusid Alaskal populaarseks just tänu oma kiirusele ja vastupidavusele kelgurakendis. Tõu iseloomustus. Iseloomult on siberi husky väga sõbralik, energiline ja ka üksjagu isepäine. Ta seisab hea selle eest, et tema omanik olenemata ilmast ja välistemperatuurist saaks vähemalt paar tundi värskes õhus veeta, nad naudivad liikumist ja loodust. Husky on niiöelda "ilmakindel" koer. Siberi husky peab saama palju liikuda, vastasel juhul suunab ta oma ülejääva energia ning igavuse sisekujundusse. Loomulikult kujundavad nad tapeeti, diivaneid, voodeid, vaipu ja kõike muud, mis hamba alla satub oma äranägemise jägi, nende fantaasia on piiritu. Nad on ka väga nutikad koerad, kes avavad uksi, kaevavad auke ja ronivad üle aia. See tõug ei sobi inimesele, kes nõuab kohest kuuletumist, on uhke oma aia üle või kes soovib diivanikoera. Kaevamine on Husky loomuses, seda on võimalik ohjata, kuid seda ei tohi talle lõplikult keelata. Ning ta pole meister mitte ainult kaevamises vaid ka suur meister põgenemises. Kogenud kasvatajad ei soovita huskyt rihmast lahti jalutada, sest kui ta mõne huvitava lõhna üles võtab, ei pruugi ta enam tagasi tulla. Husky on äärmiselt intelligentne koer, kes enamjaolt mõtleb oma peaga, talle ei sobi karm kamandamine. Siberi huskyt on lihtne koolitada läbi premeerimise ja motiveerimise, kuid selleks, et teda koostööle saada, peab peremees talle ennast enne tõestama kui pädevat juhti. Kui alluvussuhted paigas, on lihtne edasi minna, kuid ka siis kompab husky aegajalt oma peremehe piire. Selle koeraga ei tohi inimene ennast lõdvaks lasta. Koolitamisega tuleb alustada maast-madalast ning pidev järjekindlus on hädavajalik, husky mäletab liiga hästi kus ja millal peremees talle järele andis. Lisaks intelligentsusele ja energilisusele võib huskyt iseloomustada kui väga sõbralikku koera. Kuna ta on loodud töötama rakendis koos teiste koertega, on see iseloomujoon hädavajalik, ta on inimesele ja suhtlemisele orienteeritud. Ta on sõbralik absoluutselt kõigiga, nii kutsutud kui ka kutsumata külalistega, seega ei ole ta valvekoeraks sobilik. Ainus, millega ta võib pisut ehmatada, on hundilik välimus. Hundilik on ka huskyde ulg. Nad on üsnagi vokaalsed koerad - hauguvad haruharva, kuid see 12
eest nad uluvad, joodeldavad ja vinguvad. Omanikule võib husky ulg tunduda kõige kaunima helina, kuid naabrid tihti seda arvamust ei jaga. Hooldamine. Huskyl on väga tihe kahekordne karv. Pehme aluskarv võib olla kas valge, kreemjas või värviline; tihe ja tugev pealiskarv samuti valge või värviline. Karvahooldus on huskydel suhteliselt lihtne, piisab regulaarsest kammimisest näiteks kord nädala-pooleteise jooksul, et eemaldada surnud karvad ning stimuleerida vereringet. Kui koer elab toas, läheb lisaks heale kammile tarvis väga head tolmuimejat, sest toahusky ajab karvu kogu aeg. Õues elades teeb ta seda korra-kaks aastas ning siis viskab ta kogu aluskarva maha. Normaalne husky karv on suhteliselt lühike ja liibuv. Karva ja silmade värvus. Lubatud värvused on üleni mustast üleni valgeni ning kõik, mis sinna vahele jääb - hall, hundihall, agouti ("metsik" värv), hõbehall, hülgehall, pruun, helepunane, vask, šokolaadvask, punane vask, oranš vask, soobel, isabella valge ja piebalt (valge koer mistahes värvi laikudega). Enamasti esinevad nimetatud värvid kombinatsioonis valge või kreemja värvigaga, kuid on ka üleni värvilisi isendeid, näiteks must või agouti. Husky silmad võivad olla tumepruunid, kollased, sinised, üks ühest ja teine teisest värvist või osa silmast on teist värvi. Kõik värvid on lubatud, ükski ei ole teisest parem või halvem. Samuti on huskydel lubatud "lumenina"- roosa värvus ninapeeglil. Reedik. Reedik on 6-kuune isane siberi husky. Tema pärisnimi on Red Wings, aga meie hakkasime teda kutsuma Reedikuks. Välimuselt on ta punakaspruuni värvi ja tal on lumenina. Karv on Reedikul pehme ja hoolitsetud. Talle meeldib palju õues joosta ja mängida. Eriti meeldib talle kõhu alt sügamine ja niisama paitamine. Reedik on väga mänguhimuline koer ja ta tahab kõigiga mängida. Mõnikord läheb ta nii hoogu, et näksab natuke. Praegu vajab ta väga palju tähelepanu ja õpetamist, sest ta on alles kutsikas. Kokkuvõte. Reedikuga tore mängida, aga igale inimesele see koer ei sobi, sest ta tahab palju tähelepanu ja hoolitsust. Kasutatud kirjandus www.koer.ee www.husky.ee 13
14
Tartu Keskkonnahariduse Keskus www.teec.ee Tartu Loodusmaja loodusmaja@teec.ee Kompanii 10 Tel. 7361693 15